Eesti ajaloo historiograafia (0)

Eesti ajaloo historiograafia
II loeng
Balti-Saksa valgustuslik ajalookirjutis 18. sajandi keskpaik – 19. sajandi algus. Rõhk harimisel, põhiliselt 18. sajandi mandri Euroopa. Sest rahulolematu feodaalkorraga, kodanluse esiletõus ja hariduse levik on eelduseks uue ideoloogia tekkele. Võimalik muuta maailma. Lähtub varasest ratsionalismist ja humanismist (inimese vabastamine teadmatusest, vabanemine vaimuvaldkonnas kiriku võimust. Valgustajate ideaal: iseseisev, kriitiliselt mõtlev inimene. Püüdlused ühiskonna teenistusse, teenida ühiskonda. Üleüldise hüve mõiste teke.
„Ideed ja ühiskond“ Balti valgustusliikumine. Balti provintsides vararatsionalism. Saksa pietismi katsed reformida sotsiaalset olustikku. Baltimaades ideede eripära, et lähtuvad poliitilistest oludest tugevalt. Vene tsentralismi taotlused kokkupõrkeks Balti autonoomiapüüdlustega ( asehalduskord ). Talurahvaküsimuse ümber käiv võitlus, pärisorjuse äärmuste terav arvustamine . Ühiskondlikust atmosfäärist ajalookirjutus (keskaeg) pandi kinnitama, kas olemasolevate suhete seaduslikkust või absurdsust. Ratsionalistidel põimus ilmalikustumine pietismiga ( praktilisus ) ja moraalpoliitiline krititsism (õigusnormid ja praktikad ). Ratsionaalse maailmavaatega inimesed enamasti väljaspool Balti provintsi, polnud kammitsetud traditsioonidest ega jäigast poliitikast, seega natuke avaram vaade. Enamasti haridus väljaspool Balti provintse, just Saksamaal. Kolmandaks ajaloouurijatena diletandid, bioloogilise haridusega isikud.
Göttingenis alles spetsialiseeritud ajalookirjutuse õpetamine, mõjutas tugevasti Baltikumi, seal alguse tugev üldajalooline suund. Üha kriitilisemalt töötama ajalooallikatega. August Upitz, Schlötzan. Viimane tegi endale nime Nestori kroonika uurimisega. Allikakriitika edusammud Lääne-Euroopas. Filoloogilisel pinnal, eestkätt Piibli kriitika. Tehniline filoloogiline kriitika enamasti. Sisuline kriitika, allikate kontroll hakkab 18. sajandi II poolest. 19. sajandil Saksa ajalookirjutuses buum . Balti valgustajad pea eranditult diletandid, viis ratsionalistliku optimismimi ja usuni progressi . Sellega kaasnev minevikku- eitav suhtumine ja allikate eitamine. „Keskaja kui pimeduse aja allikate“ suhtes üleolevad. Nt vene kirjutuses pannakse kahtluse alla kõik, mis on keskajast pärit. Minnakse äärmusse sellega. Pea kõik Balti valgustajad tegelenud Balti ajalooga , lühiksesed ekskursid Vene ja Lääne-Euroopa ajalukku. Agraarsuhete ajaloo ja pärisorjuse esiletõstmine nende poolt. Valgustustegelased esimestena eestlaste-lätlaste muistsetest õigustest rääkinud, toetuvad rahvuslikuajaloo kirjutamist. Valgustuslik-antikvaarne suund, nt J. G. Arndt . Valgustuslik-kontseptuaalne suund, nt J. G. Eisen , rõhutas kogumist.
Arndt antikvaarsele suunale. Kuressaare kooli juhendaja , Halle kooli ( pietism ) kasvandik . Liivimaale tulles alguses koduõpetaja. Tullaksegi Saksast pooliku haridusega, lootuses et aadel paneb vakantsi tekkides kirikuõpetajaks. Ka ametniku-, õiguse jne karjäärimudel. Ka kooliõpetajaid. Seejärel Riias lütseumi koht. 1740. aastatel „Der Liefländische Chronik“. See uut teavet Liivimaa ajaloo kohta. Et mõista paremini olevikku , tuntakse huvi mineviku vastu. Tõlkis Liivimaa kroonika ladina keelest saksa keelde. Arndt valgustusaegse ajalookirjuise algus Baltikumis.
Torma pastor Eisen pärisorjuse kohta 1750. aastail kirjutanud, 1764 trükitud „.. Beschreibung der Liebeigenschaft“. Halles biograafiat, meditsiini ja kameralistikat (majanduse- ja riigiteadus ) õppinud. 1741 tuleb Liivimaale koduõpetajaks, 1745 pastoriks Tormas ja seal 30 aastat. Väga mitmekesine tegevusvaldkond. Kirjaoskuse levitamine. Propageerib rõuge panemist. Tegeleb orjapidamisega, kirjutab käsiraamatu. Kriitika pärisorjusliku korra ja aadli vastu. Konflikt aadliga, lahkub ametist. Kuramaale kooli. Venemaale tööle. Nimetatud Venemaa esimeseks pärisorjuse vastaseks. „Beschreibung“ ilmnes kuna Katariina II alustas Balti aadli survestamist ja Katariina II vallanud valgustuse mõju. Müller „Russiche Geschichte“ avaldati käites. Esien võtab pärisorjust kirjeldades kriitilise hoiaku, et ristisõdijad tulid ainult ristiusku levitama, nägi soovi allutada rahvas ja seetõttu see kord ongi väljakujunenud. Kord ebamõistlik ja majanduselt ebaratsionaalne. Valgustada rahvast, et nad paremini hakkama saaksid.
F. K. Gadebusch oli jurist ja ajaloolane , Tartu sündikus ja bürgermeister. Gadebusch Pommerist pastori perekonnast, õppinud õigusteadust ja ajalugu. Preisimaal Köngisbergis õppis edasi. 1748 tuli Liivimaale, kõige pealt koduõpetajaks von Rosenkampfi peres, Alates 1705 Tartus ja jäi sinna surmani, tegi juristi karjääri. 1755 põlengus hävib Gadebuschi korter ja raamatukogu, peale seda keskendus Liivimaa ajaloole. 1767 Moskvasse esindajaks , et konstitutsiooni välja töötada. 1771 Tartu justiitsbürgeremeister (Tartus kaks bürgerit, üks elu asjatundja ( kaupmehed ja käsitöölised) kommertsbürgermeister ja teine õpetatud, tunneb seaduseid ehk justiitsbürgermeister). Gadebuschi (1719-1788) matmiskoht on teadmata, visuaalset kujutist temast pole. Väga töökas õpetlane, jättis maha väga palju materjali. Kirjavahetus, mis avaldatud. Talle pühendatud doktoritöö Kristiina Kupffer „Geschihte als Gedähtnis“ ka artikli avaldanud. 1772 „Abhandlung von Livländischen Geschichtschreibern“, 1780-1783 „Livländische Jahrbücher“ neli osa, üheksa köidet. Viiteaparatuur olemas, kriitiline lähenemine st teaduslik lähenemine oma aja kohta. Suurem osa trükis avaldamata, sh käsikirjaline „Geschihte des livländischen Adels“. Tartule palju ruumi „Jahrbücheris“. Kaitsta kohalike provintside autonoomiat. Gadebusch pole pärisorjuse kriitik, talle see ei meeldi aga hoidub kriitikast.
August Wilhelm Hupel (1739—1819) Põltsamaa pastor, pani aluse Baltimaade koduurimisele. Kodu-uurija ja entsüklopedist, materjale oma korrespondentidelt kogus. Statistlis-topograafilinsi kirjeldusi. Hupelist doktoritöö Indrek Jürjolt, Hupelist ja temaga kokkupuutumisest annab infot.
Johan Christopg Brotze (1742-1823) üheksa köidet materjale Liivimaa kubermangust (Riia ja lähisalad, põgusalt kaugemalt). Brotze joonistusega, joonistused mälestustest, paikadest ja hoonetest, lisaks tekstid. 1992 kolm köidet Riia vaadetest ja hoonetest, 1996 Riia eeslinnad , 2002 Läti väikelinnad ja maa, 2006 Estonica (Indrek Jürjo retsensioon Tuna 2007 1).
Otto von Huhn (1764- 1832 ) Riia arst ja kodu-uurija, Hupeli skeemi kohaselt mitmesugust materjali kogunud . Tema kogu Riia Riiklikus Ajalooarhiivis, 106 köidet, materjal süstematiseeritud. Kubermangud, kihelkonna andmed 1784 -1829. Sari tervisehoiu olude kohta, maakondade kohta, linnade ja kubermangu kohta.
Eduard Philipp Körber (1770-1850) Võnnu pastor ja kodu-uurija Tartumaalt.
Johann Gottfried Herder (1744- 1803 ) just hiljem märgiline isik, omal ajal ei peetud nii oluliseks. Saksa valgustaja , teoloog ja filosoof , 1764- 1769 Riia Toomkooli õpetaja ja adjunktpastor. Pärit Ida-Preisimaalt, õppis Königsbergis teoloogiat. Seal ka Kant, kes Herderit mõjutanud. Herder Saksamaal omas piirkonnas üheks kõrgeimaks kirikutegelaseks. „inimkonna ajaloogeograafia“ ideed. Riia perioodil huvi rahvakultuuri vastu, avaldas „Volkslieder“ 80 Läti ja kaheksa Eesti rahvalaulu. 1807 „Stimmen der Völker in Lieder“. Rahva vaimulaadi mõista rahvalaulude kaudu. Herderil oluline mõju rahvusluse arengule ja kontekstile. Lätis kahe maailmasõja vahel eraülikooli nimetatud Herderi Instituudiks. Pärast sõda Saksamaa Liitvabariigis loodi „Forschungsrad“ Herderi instituut, mis kirjandust Balti riikidest ja Ida-Euroopast andis välja. Toetas vastavaalast uurimistööd.
Parun Schoultz (1720- 1782 ) liberaalne Liivimaa maanõunik, Aizkraukle mõisahärra. Esimese talurahvaseaduse andmine 1764, mis reguleeris talupoegade omavaheliste tülide küsimusi, suhteid mõisatega. 1789 esimene talurahva eraõigus. Schultz oli ettenägelik maapoliitik, alanud Vene keskvõimu pealetungis eriõiguste toetaja, ei tohi anda initsiatiivi käest. Reguleerida talurahva õiguseid, omavoli piirata. Põhjalik Liivimaa ajalookirjutuse katse 1773. Alates esimesest Saksa kaupmeeste saabumisest, sakslaste Aussidlungist 1158 kuni Vene riigi osaks saamiseni 1710. Rootsi aja lõpu kirjeldus, taunib keskvõimu katseid siinset olukorda muuta.
Heinrich von Jannau (1753- 1821 ) Laiuse pastor ja ajaloolane. Sündis Viljandis mõisavalitseja pojana (vanemad Böömimaalt) ja õppis Riia Toomkoolis, kus ka Herder õpetas. Schlötzeri tugev feodaalkriitiline mõju talle. Göttingenis mõjutas Liivimaale elama tulnud sakslaseid. Jannau on pärit Göttingenist, tulnud tagasi abipastoriks Põlvas. Pärast Tartumaa praost. Liivimaa konsistooriumi protsessir. Jannau terava kriitika sulega . Aadlitegelaste vastu. 1781 „Sitten und Zeit , ein Memorial an Lief- und Estlands Väter“, noomib aadleid, et talurahva kõlblust ega majanduslikult ei hari. 1786 „Provintzialblätter an das Lief- und Ehstlandische Publikum“ ja „Geschihte der Sklaverei und Charakter des Bauer in Lief- und Ehstland“ I-II. Liivimaa ajalugu järkudesse rešiimide järgi ja iseloomustanud, kuidas suhtumine talupoegadesse erinevatel ajajärkudel. Vaatleb, kuidas tugenev orjus on mõjunud halvendavalt talurahva iseloomule . Ideid, kuidas olukorda parandada. Poola valitsus – parema valitsusega, paraneb talurahva olukord. Vene aja algus – olukorra halvenemine, aadel ära kasutama aga valgustatud valitseja ajal asjad paranema. Kriitika kohalikele oludele – vene keskvalitsuse toetus sellele olukorrale. 1793.1796 „Geschihte von Lief- und Ehstland“ I ja II. Määrata kindlaks talurahva koormised , anda võimalust lisa teenida, omandi kindlustamine, mitte lahutada perekondi. Evengeelium eesti keelde, alles siis hakkab iseloom paranema, mis seni olnud aus ( toorus , ebaausus, tavades rippumine, viha mõisniku vastu, laiskus, hoolimatus ). Head küljed: innukus, ausameelsus ja vaimukus. Jannau mõjukas, ei nõudnud pärisorjuse kohest kaotamist. Eiseniga võrreldes tagasihoidlikum. Merkelist leebem.
Wilhelm Christian Friebe ( 1761 -1811) 1791-1794 „Handbuch des Geschihte Lief-, Ehst- und Kurlands zum Gebrauch für Jedermann“ I-IV (1158-1710). Sarnane Jannau tööle. Aga Friebe kameralist. Liivimaale 1784 ja oli koduõpetaja. 1801 Liivimaa SOtsieteedi sekretär. Parrot sai rektoriks. Teaduse propageerimisega ja järeleaitamisega tegeles.
Garlieb Merkel (1769-1850) kõige löövama pärisorjuse kriitikaga. Publitsist ja kirjanik. Rahvuslust ja ajalookirjutamist mõjutanud. J. Undusk „Kolm võimalust kirjutada eestlaste ajalugu“ Keel ja Kirjandus 1997/11-12. Merkel kohalikust pastoraadist, õppinud Riia Toomkoolis, Leipzigis. Kõmuline raamat 1796 „Die Letten vorzüglich in Liefland am Ende des philosophisches Jahrhunderts“, seal pärisorjuse olukorra kirjeldus, süüdistab kehtestamises omakasupüüdlikke ristirüütleid. Publitsistlik teos, pole ajalooga palju sidet. Autori nime Euroopas tuntud Liivimaa esiajast 1798 -1799 „Die Vorzeit Lieflands, Ein Denkmal des Pfaffen und Rittergeistes“ I-II. Tombach tülkis 1909 „Liivimaa esiaeg“. 1820 „Die freien LEtten und Esthen“, lasi lahti müüdi helgest eestlaste ja lätlaste vabaduse ajast.
J. C. Petri (1762- 1851 ) kirjeldab siinseid olusid, 1802 „Ehstland und die Ehsten“. Veel löövamas stiilis eestlaste kuldsest ajast kui Merkel lätlaste kohta kirjutas.
Philipp Willigerod ( 1779 -1848) 1814 „Geshichte Estlands“, mäletab eesti juuri ja sealt tema lähenemisnurk. Mõju: tõstis esiplaanile agraarsuhete ajaloo ja pärisorjuse küsimuse.
V loeng
1860. aastail Balti maade ühiskonnas olulised muutused. Euroopas rahvusluse esilekerkimine, suured liikumised, Balti maid puudutasid Saksamaa ühinemine ja selle mõju naabritele. Venemaal keisrite vahetus konservatiivne Nikolai vahetati liberaalsema Aleksander II vastu. Ärkavad Balti provintsid , kus kujuneb ühiskondlik arvamus ja familiaarne kommunikatsioon asendub sotsiaalse kommunikatsiooniga. Ühiskond on avatud mitmesugustele reformidele, mis suunas ja mis abinõudega riik (ja üksikud osad) saavad edasi minna. Balti maades toimub rahvuslik ärkamine. Hakatakse end selgemalt tundma eestlaste, liivlaste jne aga ka rohkem baltlasena, baltische teadvustus. 1859 Riias ilmuma liberaalne ajakiri „Baltische Monatschrift“, väljaandjad vaidlustama seni Baltimaades valitsenud jäika seisuslikku valitsemiskorda ja selle püsimist aadli käes. Tekib rida reformiprojekte. Hakatakse rääkima kõikseisuslike institutsioonide loomisest. Kuni, selleni , et Balti provintsidel ühine omavalituse korraldus, kus oleksid kõik seisused esindatud . Ühise maapäeva projekt.
Liberaalide ründed kõikide eluvaldkondade vastu, et need ajast maas . Tallinnas esimene päevaleht „Revalische Zeitung“. N. F. Russow ja Greifenhagen jne annavad välja. Ägedas laadis arutelu oluliste küsimuste üle. Äge poleemika „Eestlane ja tema isand “ ümber, mille autor Tallinna radikaalsete haritlaste ringist, arvatakse, et Vassili Plagorussitski. Brošüüri eesmärk, et autor pole ei sakslane ega eestlane, ei aadel ega talupoeg , imestab, kuidas käputäis aadlikke valitseb rahva üle, keda põlastatakse. Väga kriitiline seisukohavõtt lähema mineviku küsimustes.
Rüütelkondi esindavad autorid kaitsevad rünnatud positsioone, kasutatakse ametlikke ajalehti „Estinishe Govermanki Zeitung“. Ruttenberg, et selle raamatu ilmumisega äratati sakslased oma rüütlikambritest ülesse. Venemaal peateemaks reformid , talurahva reformide 1861 koostamine, enne seda Baltimaadesse suhtutud kui edukasse reformijasse. Peagi ilmnesid varjuküljed – talurahva rahutused Eesti kubermangus. Diskussioon Vene arenguteede vahendite üle, et panslavistlikku missiooni realiseerida. Venemaal suurmissioon nii läänlased kui Moskva slavofiilid . Peterburi läänlased – reformidega kiiresti sama teed, mis Lääne-Euroopa suured riigid, moderniseerimine. Slavofiilid – konservatiivid, Venemaa ettevaatlik ja minema talle määratud teed, tuginema tema rahvale ja vaimule ning õigusele, tugi patriarhaalsetest asjadest. Vene ajakirjanduses diskuteerivad, geograafiline arutelu Peterburi vs Moskva.
Mihhail Katkov, kes muutus läänlasest slavofiiliks ja Juri Samarin. Juri Samari tegutses aktiivselt pärisorjuse kaotamiseks ja talurahva reformi väljatöötamiseks. Sõnavõtud Baltikumi kohta. 1960. aastate keskel Vene rahvuslaste tähelepanu keskpunkti ka teised. Oma šovinismi, enese üles upitamine ja teiste allasurumine, Kahtlused kõikide vähemusrahvuste motivatsiooni osas. Kahtlustamise vaimu õhutab Poola ülestõus 1864, ka siin-seal pead tõstvad rahvuslikud liikumised, baltisakslaste ergas tegevus – Saksa riik, mille poole Balti rahvad vaatasid. Ülepaisutatud kahtlustustega jälgima Baltikumis toimuvat. Registrateeritakse ära kahtlustavalt kõik sõnavõtud. Siinsed ajalehed registreeritakse ja avaldama, mida keegi teinud Moskva vaenulikku. 1860. aastatel pressisõda. Eestkätt slavofiilid vs balti rahvused.
Schirren, Eckhardt, Winkelmann, Brückner töötavad Venemaa sõnavõttude vastu. Ajaloolise argumentatsiooni poole, et kaitsta venestamise soovide ja sammude vastu. Rõhudes ajaloolisele järjepidevusele ja privileegidele. Kes slavofiilidele teravalt vastasid, oli mitmeid, eriti aadel von Bock , kes pidas paremaks emigreeruda Saksamaale. 1960. aastate keskpaigas poliitilised baltisakslaste emigratsioonid Saksamaale. Rüütelkond vaoshoitud ja distantseerub von Bockist. Eckhardt, kes puhtalt kodanik. 1960. aastate lõpul kahe mehe vastasseis. Samarin vs Schirren.
Samarin (1819-1876) viibinud Riias. Äge Samarin nentis, et see võõras ja Venemaale sobimatu, ühiskondlikud suhted korrast ära. Et nende tungi ühineda õigeusu rahvastega. Venemaaga rõhutatakse. Samarin sai tuntuks ühiskondlikult kriitiliste kirjadega Riiast . Keisrid kuni Aleksander IIIni suhtusid baltiaadlisse positiivselt ja ka aadel oli Vene keisri suhtes lojaalne kuni I maailmasõjani. Vene riik polnud nende jaoks keisriga nii seotud. Vene valitseja järgmina rahva soove ja tundeid, seepärast pidi Samarin kirjade pärast veidi vangis olema. „Vene piirialad“ ilmub välismaal, võimude suhtes kriitiline (kuue köiteline, üks köide Baltikumist). Riia kirjade seisukohtade edasiarendus. Aadli poolne rõhumine, saksastamine, takistada rahvaste loomulikku liikumist õigeusu suunas ja Vene elukorralduse poole. Astuda samme, et äärealad muutuksid Vene riigi truuks osaks.
Carl Schirren ( 1826 -1910) 1869 „Liefländische Antwort an Herr Juri Samarin“. Schirren üks mõjukamaid baltisaksa poliitilisi mõtlejaid ja ideolooge. Tuntud kui poliitik -ideoloog, vähem ajaloolasena. Schirren pastori perest , riialane. Isa puutus kokku Läti talurahvaga ja usuvahetuspoliitika 1840. aastatil. Õppis Tartu Ülikoolis klassikalisi keeli ja geograafiat. Ajaloohuvi Riias kooliõpetajana. 1856 Tartusse tagasi, saab Tartu Saksa gümnaasiumi ajalooõpetajaks. 1860 Tartu Ülikoolis vene geograafia ja statistika professor , tegeles palju statistikaga. Pannakse alus statistika teadusele. Ettevalmistused rahvaloenduseks. Ka Schirren käib Lääne-Euroopas tutvumas uudse statistika korraldusega. Balti statistika ametkondade käima panemine . 1863 Vene ajaloo professor Tartu Ülikolis. 1864 Schinner Peterburi Teaduste Akadeemia korrespondendiks. Ajaloo stuudiumi kujundamisel tutvumas ajaloo seminaride korraldamisega, millele Lääne-Euroopas Franken aluse pannud . Andis õpilastele hea ja kriitilise ettevalmistuse. Schrirren tegeleb aktiivselt allikate otsimise ja selgitamisega. Arhiivi reisid Lääne-Euroopas ja Venemaal, dokumente Liivimaa allakäigust ehk 1587 - 1562 Liivimaa-Venemaa sõda. Allikad köidetena. 11 köitest allika publikatsioon. „Quellen zur Geschihte des Untergangs livländisches Seögständigkeit I-XI“ 1861-1885.
Ka Rootsi allikate säilitamine TÜ all Schirreni idee. Schirren 1840. aastail demokraat, vastu aristrokaatia ülemvõimule. Kalduma konservatismi, kaitsma aadli seisuslikku ühiskonna mudelit, mille vastu Moskva press. Püüab kaitsta Balti provintse, nende ajalugu ja eriseisundit. 1862 asutas Dorpati Tagesblatti, mis ilmus 1,5 aastat. Ajakirjal polnud menu , 1864 algavad noorsoole suunatud populaarsed loengud . Avalikud loengud kõigile TÜs. Plettenbergi kangusest, Liivimaa maanõunik. Patkulist, keda Schirren peab kangelaseks, et aristrokraatia eest seisab Rootsi absolutismi vastu. Hiljem pettus. Schirren oli väga hea lektor , kujundlik ja vaimukas . Mõned, et tema loengute mõjul sai neist „baltlane“.
„Liefländische Antwort“ Schirren väliskirjanduse tsensor, oma teosele võimaldas kiire leviku, patt seda enam et sisu on… Schirren vabastatakse professori ametist ja põgeneb Saksamaale. Schirreni vastus kaitsekõne Balti erikoorale, ülimaks väärtuseks Eesti ajaloost on autonoomia püüdlus, vastuseis väljastpoolt tulevale survele. Nt Karl XI poolt mõisate reduktsioon , nüüd Vene keskvõimu ja slavofiilide pealetung venestamise eesmärgil. Oluline valikuvõimaluste vabadus. Ideed pole täiel määral teostunud, Venemaalt pärit sekkumiste tõttu. Samarin jääb Vene rassi ideed jälgima. Teos löövas stiilis, halvustav venelaste suhtes. Vene kavatsuste ja suutmiste vahel on vahe suurim. On võimetud korralikult oma majas korda sisse panema , tahtis seda viia sinna, kus saadakse ilma nendeta hakkama. Autor lahkus, sellega tipnes pressisõda.
Schirreni suhtumine eestlaste-lätlaste suhtes alahindav ja üleolev, parim, mida teha aidata kaasa saksastumisele, osa saamaks nende kultuurist. Schirren 1863 pidas kõne, milles märkis estofiili tegevusena mitteolulisust ja valeks, et kirjutab neile parem saksa keele õpik ja garanteerida, et saaks paremini saksastatud. Õpetatud Eesti Seltsi esimehena pidas selle kõne. Liivimaa maapäeva algul jutulus, et eestlased-lätlased kiiremini Saksa poole üle tormata. Seda pidasid slavofiilid riigivastaseks. Schirren kui baltisaksa ideoloog, eesti-läti vaenlasena kujutatud. „Antwort…“ loeti palju ja sellest lähtuti palju. Liivimaa rüütelkonna stipendium alguses, et jätkata arhiiviuuringuid. Schirreni materjalid järjest enam Põhjasõjaga seotud. Patkul Liivi rüütelkonnas mängis suuresti rolli Põhjasõja puhkemises. Näib, et Patkulist algselt teatu ei vasta tegelikkusele, Schirren pettub asjades, mida varem kaitses. Kokku aetud materjalid (ärakirjad jne) on suured hulgad, Stockholmis Rootsi Riigiarhiivis – Schirreni portfell . Suurt teist Põhjasõja ajaloost ei sündinud nagu varem loodeti, põhjus Schirreni kui ajaloolase pettumine, ka lahusolek kodumaast olevat loomejõudu mõjutanud. Ka pakutud , et suur materjal kasvas üle pea ja lisaks Schirren ülikriitiline ka enda suhtes.
Kielis keskaja ja varauusaja professoriks, väga hinnatud. Ka rektor mõnda aega. Loomingust vaid artikleid, retsensioone teiste ajaloolaste töödele, eriti Põhjasõja teemal. Ülikriitiline. Viljakamaid allikate kogujaid ja publitseerijaid. 1932 asutasid baltisakslased Carl Schirreni Gesellschafti. II maailmasõja järel taastati , tänini tegutseb, annab välja kogumikke, ka baltisaksa aastaraamatut, ajaloolased artikleid. Baltisaksa erialaste teoste katuseorganisatsioon. Lüneburg-Göttingen-Karlstadt baltisakslastele tähtsaimad.
Julius Eckhardt (1836-1908) pärit Volmarist, juristi perest ja õppis juurat, hiljem töötas ajakirjanikuna. Uurinud Vene-Saksa suhteid, baltisakslasi. Ka Vene-Saksa kultuuri suhetega tegelenud. Avaldanud kogumikuna 1860. aastatel ja hiljem „Kulturstudien zu Liefländische Geschihte“. Näidata, millist olulist osa Venemaale esindanud baltisakslased, euroopaliku kultuuri vahendajatena. Kaasaegsed ideed baltisakslaste kaudu Vene riigile. Ja et Vene huvides ka seda olukorda säilitada. Mida edasi, seda teravam venelaste suhtes.
Winkelmann (1838-1896) Saksamaalt pärit, TÜ üldajaloo dotsent 1865-1869, ÕES-i president 1867-1869. Heidelbergi ülikooli professor. Ajaloo bibliograafiat koostanud . Peterburgi teadusliku akadeemia toetus. See koondab kirjeid, mis Liivimaa kohta kuni aastani 1877 , teine trükk ajaloo bibliograafiast 1878. Vene kirjandus napilt esindartud. Winkelmann oma ajastu parimate õpetajate õpilane.
Aleksander Brückner (1834-1896) oli vene ajaloo professor. Üle 30 aasta on päris loetud autor Venemaal. Venemaa ja Euroopa, eurooplaste roll Vene ajaloos, kes olnud õhtumaise kultuuri vahendajaks. Kultuurilise ja majanduslike suhetega tegelenud. Biograafilised teosed (Katariina II, Potjomkin). Brückner pärines Saksa perest Venemaal.
Liivimaa kesk- ja varauusaja uurimine
Saksamaa hakkab ajaloo uurimisel rolli mängima. Algus TÜ-s, täiendatakse end Saksamaal. Eriti peale TÜ veneastamist. See ka kahe maailmasõja vahelisel ajal.
Georg Waitz ( 1813 -1886) oli Lanke õpilane, 1848 läks Göttingeni professoriks, koolkonna rajaja. Tugev allikakriitika nagu Lankel, tema käe alt suur hulk medijevaliste, rohkem õpilasi, kes ülikooli professoriks said. Üks saksa olulisemate valikpublikatsioonide väljaandjaid. Suure sarja „Monemasta Germaniae Historica“. Ajaloolasena, õigusajalugu ehk Saksamaa seaduste ja institutsioonide ajalugu. Waitzi juures õppimas rida Balti ajaloo uurijaid, just keskajaga tegelejaid. Nt. R. Hausmann (jätkas Waitzi traditsiooni), Bienemann, Hilldebrand, Schilmann, Abruzow.
Julius Schultz, Bertham on üldlaulupeol, et poleks imestada kui 50 aasta pärast eestlastel oma hümn. Eesti rahva päästmiseks anda välja eepos ja ajalugu.
VI loeng
Astaf von Transehe-Roseneck (1865-1945) õppis TÜ-s juurat umbes aasta, poliitilist ökonoomikat Strassburgis ja Münchenis. Kaitses majandusliku poliitika teemadel doktoritööd, talurahvaseaduse teema Liivimaal Strassburgis 1890 – raamat „Gutsherr und BAuer in Liefland im 17. und 18. Jahrhundert“. Strasburgis tugev majanduse suuna esindajad. Rõhku majanduse vallas toimunud muudatustele. Strasburgis autoriteetsed kujud, G. von Knapp. Alles 1890. aastate keskpaigas Transehe-Roseneck tagasi Liivimaale, puutus otseselt kokku Läti olustikuga. Tema teos „GUtsherr..“ ooma aja kohta tähelepanuväärne – Roseneck valdas uusimat, teaduslikult värsket metodoloogiat ja teooriat, oli kriitiline teaduse suhtes, mida ajaloo kirjutus tehtud enne teada. Liiga provintslik, kõik siia suure hilinemisega. Liiga palju poliitikat, rohkem tähelepanu sotsiaalsele elule, majandusele ja kultuuriloole. Sajandi vahetuse paiku uued suunad ja tegijad (Max Weber ), kes laiendavad ajaloo uurimise maastiku raame. Max Weber leidis, et talurahva olukord polnud hea, pilt sellest, kuidas mõisa ja talurahva suhted sajandite jooksul kujunenud, oma seletuse pärisorjuse kujunemisele.
Roseneck, et pärisorjus ei tekkinud koos vallutusega, siinsed talurahvad enne sakslaste tulekut elanud üsna algelisel tasemel (ei eraomandit, õiget kohtupidamist pole, kõik sõdivad kõigi vastu, ristisõdijate tulekuks satutud venelaste, leedulaste ja skandinaavia ikkesse, st päästeti uute vallutajate tulekust). Hooldati nagu väikseseid lapsi. Pärisorjus 14. sajandi teisel poolel, kuna maa peale Jüri ööd, venelaste ja leedulaste rüüsteretkede tõttu laostunud. Talud raskes olukorras, läänimeestelt laenati vilja, loomi nii talupoegade kohustus mõisale laenu eest tööd teha kuni välja makstud, pidid püsima paigal (sunnismaised). Samamoodi ka varem seletatud. 1901 oli Liivimaa rüütelkonna notar .
Teine olulisem töö „Die Lettlandische Revolution“ kahe köiteline, 1905. aasta revolutsiooni põhjuseid üritas seletada (1906-1908 indeks). Eessõna kirjutas jirufee Bošinov? Miks puhkes revolutsioon Baltimail? Verisemalt Lätis. Roseneck leidis, et üks põhjuseid sotsiaaldemokraatia , mis levinud alates 1890. aastatest , Riia üks impeeriumi arenenumaid kohti. Vene impeeriumi esinelikusse kuulus. Sotsiaaldemokraadid olid juureks. Teiseks Vene šovinistlik poliitika (alates Kobinovi rõhutud olnud). Pluss Läti rahva iseloomuomadused. Roseneck rakendas statistilist meetodit, liikumise levikut ja kolletest võimalikud täpset pilti anda. Ei näe süüd baltisaksa võimul ühiskonnas.
Teisi agraarajaloolasi:
Hermann von Engelhardt töötas pangaasutustes, Liivimaa aadli krediidiseltsis. 1802 keisri toel ja Vene finantseerimise toal lõi maakrediidi asutused, mis pidid soodustingimustel pandi vastu andma mõisnikule laenu. Maapäriseks ostmine ka tänu sellele? Eesti ja Läti distriktid, Eesti osa Tartus, krediiidi peakontor asus viltuse māja kõrval, 1911 bolševike mõrv krediidipanga keldris . 1941 suvel NKVD kommunistid hukkasid u 200 eestlast Tartu vangla õuel, nt Jüri Vari.
Reinhold Stael von Holsteini li Liivimaa rüütelkonna maanõunik, tegeles 19. sajandi ajaloo küsimuste uurimisega, agraarfarmid, artiklid 19. sajandi keskpaiku olnud probleemide kohta. Maanõuniku positsioon võimaldas juurdepääsu materjalidele. Nelja köiteline raamat Liivimaa ajaloost jäänud käsikirja.
Adolf Agthe (1883-1932) Majandusteadlane ja statistik . Õppis Leipzigis, natsionaalökonoomika tegelane Bücher tema õppejõuks. 1909 doktoritöö maaproleatariaadi kujunemisest Liivimaal seletamaks rahutusi 1905. aastal. Agthe vaatleb, kuidas tekkinud maata talurahvakiht ehk proletariaat tolleaegses kirjanduses. Asutanud etnoloodgide poolt kasutatavat andme kogumist. Kasvanud talurahva kiht, kel polnud tālu. Agthe järgi üks suurimad rahva rahulolematuse ja 1905. aasta mässu põhjustajaid. Kolmas brošüüri sõda, Tobin ei nõustu Agthe arvamusega. Bücher kaitses oma õpilast ja andis välja artikli, väitis et balti härrad pole ei pädevad ega objektiivsed, seega ei suuda teaduslikul tasemel väidelda. Eestikeelses ajalookirjanduses ka neid seisukohti kajastatud st päevakajalised seisukohad, mitte vaid tippude arutelu, ka laiemal pinnasel samad küsimused.
Lokaal- ja kunstiajalugu
19. sajandi lõpus algab arhiivide korrastamine. Heinrich Hansen korrastas Narva linna arhiivi 1860. aastatel ja algatas Narva aja uurimise seltsi 1864. Raamat Narva linna ajaloost. Tallinna ajaloo ja kunstimälestiste uurijad on jurist Eugen von Nottbeck (1842-1900) „Geschihte und Kunstdenkmäler der Stadt Reval“ koos Neumanniga, ilmus 1896, 1894. Arhitekt ja kunstiajaloolane Wilhelm Neumann , tegevarhitekt. Huvi kunstkäsitöö vastu Baltikumis keskajast uusajani. Neumann projekteeris Läti kunstimuuseumi ja oli üle kümne aasta selle direktoriks. Georg Dehio (1850-1932) Hausmanni õpilane, koolitas Tartus, ülesaksamaaline korüfee, töötas kümme aastat Königsbergi ülikoolis (1883-1892) ja Strassburgis (1892-1899).
VII loeng
Hindrik Prants , räägitud eelmisel loengul.
Villem Reiman (1861-1917) hariduselt teoloog, Kolga -Jaani kirikuõpetaja. Vaimulikkonnale tugev surve karjääri alguses. Võimudega konflikt, sest laulatasid õigeusklikke ja luterlaste abielusid. Et õigeusust püüdis talurahvas palju taganeda , siis luteri vs õigeusu kirik . Endised õigeusklikud astuda luteri kirikusse. Üldised ühiskonnakritilised artiklid, seltsitegevuses – karskusselts . Kujunes üllatuslikult karskusliikumise liidriks , tõrjus kõrvale Aadu Grensteini. Oli Postimehe rahvuslikkonservatiivse suuna ideeline juhte. Grensteinil ka konfliktid Jaan Tõnissoniga, liidrikoht põllumeeste seltside hulgas. Jõgeveltiga ajalehes konflikt. Karskusliit üldkultuuriline liikumine nagu kõikide seltside puhul, laiemas mõttes rahvaharimine ja meelelahutuse pakkumine. Reimanil meelepäraseimaks ajalugu. Huvitunud eestkätt haridusloost ja -tegelastest. Neist rohkesti kirjutanud nii ajalehtedes kui kogumikes. Villem Reiman „Eesti ajalugu“ kolmel korral ilmunud. Enne seda eesti keeles teadmised Eesti ajaloost küllaltki napid ja katkendlikud. Asutada „Eesti Kirjanduse Selts“, et luua ja levitada harivat kirjandust. Ajaloo toimkond . eesti ajaloo uurimine ja propageerimine, üle 1000 liikme, ka väljaspoolt Eestit inimesi. Ajaloo toimkond ka Eesti Vabariigi aastakümnetel, ülevaatlikum Eesti ajaloo kirjeldamine, tehti eeltööd aga suure teosed kirjutamiseni jõuti teistel oludel.
Mihkel Kampmann (1867-1943) pedagoog , koolikirjanik ja kirjandusloolane. Püüdis kooliõpetusse tuua kodulugu , lähema ümbruse uurimist . Kirjandusloolasena on tal suured ideed. Eesti vanem ilukirjandus, ilmus 1908. Eesti kirjandusloo peajooned I-II, ilmus 1912-1913, III-IV ilmusid 1923-1936 ja Eesti ajaloo õpik 1919.
Johan Kõpp (1974-1970) kiriku- ja haridustegelane. Villem Reimani noorem ameti- ja mõttekaaslane. Eesti Kirjanduse Selts (asut 1907), ajaloo toimkonnas juhtimine Kõppule. Eesti haritlaskonna ja hariduse ajaloo uurijaid. Kuni 1930. aastate lõpuni seotud Tartu Ülikooliga, oli usuteaduste professor, dekaan ja 1930. aastatel rektor. Seni kuni sai luterliku kiriku peapiiskopiks lõpuks Rootsis eksiilis. Aktiivne Akadeemilises Ajaloo Seltsis . Tegelenud eriti rõhuasetusega Laiuse kihelkonnale. Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu I 1870-1905 kirjutatud. Kust üheskoos hakati koos eesti keeles Kalevipoega lugema ja tekkis selts. Andis välja 1925. Laiuse kihelkonna ajalugu 1937 – tähelepanu haridusel ja kirikulool. Johan Kõpp kui memuarist, Rootsi paguluses neli köidet sisutihedaid ja ajastut täpselt edasi andvaid memuaare. Ajaloolase pilku näha neis. Eesti memuaristika paremikus. 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse olustikku edasi andvad. Kameratiivse suuna esindajad, pigem Jaan Tõnissoni kultuurile j haridusele keskenduv suund.
Materialistlik suund
Pearõhk talurahva majandusliku ja sotsiaalse olukorra käsitlemisel ja lähimineviku poliitilisel ajalool. Suuna esindajad mõjutatud materialistlik-sotsiaalsetest ideedest. Materialismi esindajad panid tähelepanu sellele, kuidas elada ja kuidas eluolu mõjutas vaimuelu . Roseneck keskendus Strassburgis majandusele aga tema suunal polnud ühekülgset lähenemist materiaalsele, see oluline, mõjutab poliitikat ja ühiskonda. Marx reise suunda, et materialism määrab ära kõik. Materiaalse maailma käsitluse pinnalt poliitiline doktriin – sotsialism . Sotsiaalse võrduse saavutamisega materiaalne võitlus. Klassivõitlust vaja sotsialismiks ja võrdluseks. Sotsialism, millel poliitiline aspektis eri varjundid. Kuidas poliitikud nägid sotsialismi taotlemise teid. Sotsiaaldemokraatia 19. sajandi lõpul jõudis Venemaale ja Riiga , Tartu Ülikooli kaudu (üliõpilased) ja Tallinnas eliidi ja tööliskonna hulgas (Saksa-Austria variant, mis reformistlik, muudatused reformide teel).
Andres Saal (1861- 1931 ) kooliõpetaja ja fotograaf , populaarteaduslike jutustuste autor, kelle teosed olid antifeodaalse suunitlusega. Hollandi kolooniates (Jaaval) kartograaf . Klaas kirjutanud Saali kartograafi perioodist. Klaas õpetas Aafrika aineid, sellepärast oli Olav Klaas huvitunud Saali elukäigust. Ajalooteosed eesti talurahva olukorrast, oma tõlgendus sellele (antifeodaalne) „Päris ja prii . Eesti rahva pärisorjuse ajalugu“ I ja II 1891 -1893 ilmusid. I osas pärisorjuse kujunemine, rahva rõhumisest, pärisorjuse kadumisest. II osas kuidas talurahva elu kujunes peale pärisorjust. Saal püüdis anda ülevaatliku teavet. Saal kirjamehena suletud tee ees, see viiski ta Eestist minema, pluss uus fotograafi amet mujal.
Eduard Vilde (1865-1933) ajakirjanik ja kirjanik. Kõige mõjukam tegelane 20. sajandi algul. Kui ilmusid „Mahtra sõda“, „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ ja „ Prohvet Mansvelt“ ( 1902 -1908), pluss publitsistika, mis kritiseerib tugevalt võime. Saksa ajakirjanduses valgustas Eesti olu, Berliinis olnud ajakirjanduse ringides. Sotsiaal demokraatliku suunitlusega Saksa ajalehtedele kirjutas. Suunitlustest, mis viisid mässuni. Voldemar Miller lahkas Vilde teoseid kui ajaloo käsitlusi. Arhiivimaterjalide põhjal, milliseid dokumente on Vilde allikalise baasi saamiseks kasutanud ja kui tõsifaktiliselt lähtunud. Vilde noore ajakirjanikuna tutvunud nii sotsiaaldemokraatliku suunaga tänu üliõpilastele (läti tudengid ), kes taolist kirjandust lugesid. Sotsiaaldemokraatia ja materialism (Marxi kuues) oli Tartus idanemas juudi, läti ja poola üliõpilaste hulgas. Kes rõhututena selle vastu huvi tundsid, neist tõusnud silmapaistvad poliitikud. Tallinnas ka sotsiaaldemokraatlikud, materialistlikud ideed. Seal töölisklass ja aristokraatia , kes 1980. aastatel taolist kirjandust Saksamaalt tellisid. Jaak Järv, ajakirjanik, Mihkel Martna maali õpilane. Vilde hiljem intervjuus seletanud, kuidas mõjunud tutvumine materialistlike ideedega, kuidas hakkas paremini mõistma ühiskonna korraldust. Lihtsalt mõjutatud neist ideedest, ei saanud sotsialistiks ega marksistiks.
Mihkel Martna (1860-1934) maalermeister ja ettevõtja. Sotsiaaldemokraatia liikumise üks rajajaid ja liidereid. On kaasalöönud paljudes seltsides, koondades enda ümber sama vaimulaadiga inimesi. On toetanud ka mitmeid juhtivaid eesti poliitika tegelasi, hiljem vastandub (Päts, Tõnisson). Ka ajaloo osas on end väljendanud, ajaloo publitsist, mitte tõsine uurija. 20. sajandi alguses ajaloo artiklite seeriana käsitlenud Jakobsoni kui poliitikategelast, kas oli sotsiaaldemokraat (nagu mõisnikud süüdistasid). Martna leiab, et tegu radikaalse demokraadiga, mitte sotsiaaldemokraadiga. Olulisim Martna töödest 1905. aasta järel kirjeldatud ülevaade Eesti talurahva ja töölisliikumisest ning 19095. aasta sündmustest – „Punased aastad Eestis“ (1907 ilmus, varjunimeks M. Jürisson). Kasutas sama, mis Jakobsoni kohta, talurahva ja töölisliikumine (esimene streik Narvas kuni 1905. aasta märtsini). Martna oli üks esimesi 1905. aasta sündmuste käsitlejaid. Martna emigratsioonis kuni 1917, Austia ja Saksamaa sotsiaaldemokraatlike tegelastega lävib. Kirjutanud mälestused lapsepõlve keskkonnast ajaloolis- etnograafiline etüüd „Külast“ 1914. Läänemaa olud 1860. aastatel. Väike aga sisutihe . Eesti Vabariigi aegu, kui Martna Asutava Kogu ja seltside liider. Eesti rahvus väestada ja välisdelegatsiooni loomisel tal roll.
Peeter Ruubel (1885-1957) Noor-Eesti tegelane. Ajaloo uurimisega neist enim tegelenud. Ühiskondliku mõtteloo uurijaid. Hariduselt jurist, ametilt advokaat . Ruubel uuris haritlaskonna ja ideede kujunemist 19. sajandi keskpaigast 20. sajandi alguseni . 1915 ilmus ühiskondlikpoliitiline ajakiri „Vaba Sõna“, toimetajaks Hans Kruus, seal Ruubelilt kirjutiste seeria . Täiendanud: „Poliitilised ja ühiskondlikud voolud Eestis 1860-1905“ 1920 ja „Noor-Eesti ja poliitika 1905-1915“.
Nikolai Köstner (1885- 1959 ) majandusteadlane, sotsiaaldemokraat, parteis Eesti Vabariigi alguses. Õppis Moskvas, seal hakkas majandusajaloo küsimustega tegelema. Üks esimesi kirjutisi „Lehekülgi Eesti seltskondise mõtte kujunemise loost“, ühiskonna ja rahvastiku lugu. „Rahva arvu kasvamine Eestimaal“, protsess ja seda mõjutanud tegurid. 1917 kandidaaditöö „Teoorjuse langemine ja maaproletariaadi tekkimine Liivimaal“ ilmus 1911, autor ise tõlkis. Köstner käsitleb teoorjuse kaotamist ja sellejärgset majanduse ümberkorraldamist (talupojad mõisa palgatöölisteks). Tegi karjääri, minister olnud, 1930. aastail Bulgaarias nõunik olnud, elu lõpul Egiptuse panga eesotsas, president Nasseri majandusnõunik.
Jaan Kärner (1891-1958) Kirjanik ja ajaloouurija. 1916 tähistati Eestimaa pärisorjusest vabastamise sajandat aastapäeva, selle puhuks ülevaade Eesti talurahva vabastamisest. Teatriloost raamat Estonia 60, aastapäeva puhul „Ärkamisaegne Eesti ühiskond. Mõningaid jooni“. Majanduslik situatsioon, ärkamisajal valitsevad ideid käsitleda. Kirjanikuna kirjutanud eri kaaluga asju. 1930. aastail romaan „Tõusev rahvas“, üksikasjalikult paljude tegelaste abil 1905. aasta ülestõusu kirjeldanud. Lähema kaasaja käsitlus romaani vormis, ajaloolised detailid ja taustamaterjal huvitav, nt kuidas maapäevi pidas. Elulõpu poole kollaborantistliku laadiga asju kirjutanud. Tema loomingut avaldati va Eesti ajaloo kirjelduse asju. Jalkobson, Hurt , Reiman muistsete eestlaste vabadus aja ja sõja kohta.
Seminar I
Enne Kolme Isamaa Kõnet ja Hurda Pildikesi Ülo Tedre lorilaulud – Peterseni vendade omad. Cimse seminar – Liivimaa vallakooli õpetajate ja kihelkonna köstrite ettevalmistamine, kes koolis oleks veidi kõrgemal tasemel õpetatud. 1839 viidi üle Valka, täpselt Eesti ja Läti piiril . Õpe saksa keeles. Seminari juhtas 1839—1883 Janis Cimse, kel korralik pedagoogi haridus Saksamaalt. Tema järgi ka nimi seminarile. Cimse surma järel, 1885 üle 100 koolmeistri läks matustele. Liivimaa koolmeistrite õpetajale aumärk. Kolm-neli aastat õpiti seminaris , seal paljud kultuurielus olulist osa etendanud inimesi oma hariduse saanud. Jakobson , Kunileid, Mihkel Kampmann. Seminar suleti venestusaja saabudes, avati veelkord peale 1885. aastat. Praegu Valga koduloomuuseum. Jakobson eksterni eksami, sarnane gümnaasiumi õpetaja taseme lõpetamisele. Hiljem õpetas Peterburis tsaari perekonna ringi kuuluvaid noori daame. Peterburi perioodil õukonna kunstnik Johann Köler, kes tegi tsaari perekonna portereesid ja Jan Kareli (Kreutzwaldi ja Fahelmanni sõpruskond, Nikolai I ja Aleksander II ihuarstiks), Gustav Hirsch (Kareli õepoeg, õukonna arst). Jakobsonil polnud ülikooli ega vaimuliku haridust, kihelkonna õpetajad ka teoloogias kodus aga pole süstemaatilist teoloogilist haridust. Jakobson kirjamehena jäädvustanud kõige rohkem kooli lugemise raamatutega, milles ka palju ajaloo palasid. Pedagoogiliselt hästi koostatud. Jakobson Isamaa kõnede ajal juba üks rahva juhte.
Jakob Hurt oli ka gümnaasiumi õpetaja aga haridus TÜ teoloogia. Postimehe lisalehe toimetaja Jannseni kõrval. Mõne aja pärast kirikuõpetaja Otepääl. Von Mittendorfi soosing, kelle juures oli ka kirikuõpetaja. Mittendorfi ema eestlane, isa saksa pedagoog. Põldmäe on vennaste koguduse kirjandust uurinud, kirjandusteadlane kultuuriloolae, ajaloolane, 1940. aastate lõpul represseeritud, 1950 – töötas kirjandusmuuseumis . 1865 asutatud Vanemusise seltsis peeti Jakobsoni kõnesid. Publiku arv polnud suur, valitud inimesed, paljud ei jõudnud esimesele loengule. Jannsen oli konservatiivsem Vanemuise seltsi esimees, oluline, et jälgiks oma käitumist, et ajaleht jääks ilmuma. Laiemat levikut kõnedel polnud, isiklikus vestluses mainitud. Hiljem tsensori poolt kärbituna trükiti 6000 eksemplari, millest pool müüdi läbi. 1862 Kalevipoja ilmumine, laiealt leviski Kalevipoeg ja jäi edaspidi ilmuma. Jakobsoni poliitiline kõne, eestlaste ajaloo mahategemine. Jakobson tsiteerib Otto von Kuthenbergi (merkelikus vaimus kirjutaja), Jakobson lugenud mees oma aja kohta. Undusk liiga sirgjooneliselt Merkeli mõju Jakobsonile tõlgendanud. Hurt ka seltsis pidas kõnet Eesti eluolust. Ka Hurt Eesti mineviku ettekandeid pidas neli, nende edasiarenduseks ilmusid piltidena ajalehes ja 1879 ilmus raamatuna. Hurt tuletas asju, nt et head meresõitjad st kultuurikontaktid.
1211 ehk algus ja teine lõpust rohkem. Vaadelda asju omas ajas. Õpetus tollasest kokkuhoidmiseks, seada eeskujuks. Õppetund minevikust, Ja Jakobson rõhutab vajadust kokkuhoida. Hurda järgi andestada sakslastele, et mitte nuhelda järeltulevaid põlvi. Kolm Isamaa Kõnet vastuvaidlemist nii baltisakslaste kui eestlaste poolt. Eichhorni kriitiline väljaanne. 1873 brožüüri, mis patune . Reimani Eetsi ajalugu eestlaste siia asumisest kuni 1905. Abrusowil lisadeks valitsejad Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa preiskogukondades. 6.-7. sajandil p-Kr Eestisse Reimani järgi. Abrusowil geograafiline rahvaste paiknemine . 1070 mainib Abrusow, siis jätkab 13. sajandiga. Abrusowi käsitus 19. sajandi lõpuni, see põgusalt. Reimani käsituses võtab kõige enam (vana Liivimaa 72% raamatust) ruumi reformatsiooni aeg, Vene aega kõige rohkem. Liivimaa aeg põhiline ABrusowil, Abrusovil Vana-Liivimaa ajast 2/3 raamatust. Kiriku elule Reiman tähelepanu pööranud, Abrusow peaaegu üldse mitte, va reformatsioon . Aadlikele 75% tähelepanust Abrusowil, Reimanil 50%. Reimanil 25% pastoritele?, talupoegadele.
VIII loeng
Tartu Ülikooli ja Eesti professionaalse ajaloouurimise kujunemine
Eesti oma professionaalsete ajaloolaste kujunemine Tartu Ülikooli baasil ja kulges kümmekond aastat. Võttis aega, et uus põlvkond ajaloolasi professionaalset märku annaks. Ajaloolaste kujunemine Saksa ajalooteaduse mõjuväljas, baltisakslaste poolt tehtud ajaloo uurimise mõjul. Kes alustasid ajaloolase tööd, pidid nende teoseid tundma õppima. Mõjutusi ka Saksamaal tehtavast ajaloo uurimisest otseselt. Nt saksa ajalookirjutust otseselt vahendanud Hans Oldekop, pärit Tallinnast. Sel ajal (1905 paiku) Tartu Ülikool, kui ülikool vene keelne. Siis läks jätkama õpinguid Saksamaal. Keskendus keskajale , nii Viinis kui Saksamaal õppinud. 1909 kaitses doktorit Põhjamaade ristiusustamisest . Vene armeesse I maailmasõja ajal, Vabadussõja algul sõdib terve Vabadussõja soomusrongil dessantväe komandörina. Vabaduse risti sai. 1919 TÜ rahvusülikoolina, siis iga eesti soost teaduse mees kulla hinnaga. 1919-1924 üldajalooprofessor Hans Oldekop. Lühidalt, kuna sõjas kaotas tervise. Aga aja jooksul üsna aktiivne Ajaloolise Ajakirja toimetamine jne. Tutvustas Saksa ajalookirjutuses toimuvat oma loengutes. Vene ajalooteadus , enne revolutsiooni oli mitmekülgne. Esindatud paljude kuulsate nimedega, eriti vene liberaalne positivistlik ajalooteadus ja selle Peterburi koolkond. Kes noorte õppejõudude kasvupõlluks, töö Tartu Ülikoolis. Peterburis oluliseks õpetajaks Nikolai Karejev.
Karejev tegeles Prantsuse revolutsiooni ajalooga (proletariaat) ja 20. sajandi alguse ajalooga. Realism ja rahvusvahelised suhted riikide vahel. Need tema jüngri Edgar Treibergi peamisteks suundadeks . Eriti õppejõuna. Karejev ka ajaloofilosoofias tugev. Ivan Lappo Leedu-Vene riigi asjatundja. Lappo leidis rakenduse Leedus Kaunase ülikooli õppejõuna. Tartus luges ajaloo historiograafiat, allikaõpetust ja seminare . Ka Jevgeni Tark siin lühikest aega, kelle loengud popid, tugev 19. sajandi rahvusvaheliste suhte alal. Hiljem Nõukogude ajaloolasena tugev, kuigi ka päris mittemarksistlikest vaadetest hoolimata taluti ja koguni hinnati. Soome ja rootsi ajaloolased kolmandaks komponendiks, sealt kutsuti TÜsse õppejõude, eriti humanitaaria aladele . Uusi kursusi, nt Eesti ja Põhjamaade ajalugu. Nemad koolitasid välja eestlastest õppejõudude kaadri . 1920. aastatel TÜ kui rahvusteaduste keskus, eesti ajaloolaste kaader (eriti Cederbergi koolkond, oli eesti ja üldajaloo professor). Arno Rafael Cederberg 1920-1928 TÜs, Oldekopi surma tõttu ka 1924-1928 üldajaloo professor. Tema panus mitmekülgne, ka Eesti arhiivindusele alguse panija, teadusseltside käivitaja ja samuti teadusperioodika. Vahendas Soome ja Eesti ajaloolaste suhtlust ise Soomes olles ja tagasi tulles. Seminari õpetamisviisi juurutaja. Arhiivide korrastamine ja kasutuskõlblikud allikad, 1920. aastatel alus arhiivide võrgustikule ja arendamisele.
Juba 1921 alustasid tegevust Riigi Ajaloo Keskarhiiv Tartus ja Riigiarhiiv Tallinnas. Esialgu koondati arhiivi vanemat ajalugu puudutav pärand 1899. aastani. Hiljem laiendati kuni 1917. Tallinna Riigi arhiivis uuemat materjali - toimivate asutuste materjal. Eriline, et materjalid olid kergesti kättesaadavad ja võimalik väga pika aja jooksul kasutada. Tartus oli omal ajal pikemaid kasutusaegu 9-19 ja see ka Nõukogude ajal. Allikatele ka hea ligipääs ja võimalus soodsatel tingimustel töötada. Korrastustööd, koolitatud arhivaaride kaadri loomine. 1930. aastateks TÜ-s ka arhiivinduse kursused tulevastele arhivaaridele ja ajaloolastele. Rahvastikuajaloo uurimise jaoks olulised perekonnaseisu dokumenteerivad allikad. Perekonnaseisu aktide arhiiv Kohtu- ja Siseministeeriumi juures. Vabadussõja Ajaloo Komitee arhiiv Kaitseministeeriumi juures. Eesti Kultuurilooline Arhiiv 1929 ERMi juures.
Samuti linnaarhiivide korrastamine Tallinnas, Tartus Pärnus ja Narvas. 1935 Eesti Arhiivinduse seadus, määras kuidas arhiivimaterjalid arhiividesse koondada ja millest moodustub rahvusliku arhiivi fond. Ehitati üles arvestades juhtivate arhiivi maade kogemusi. Organisatsioon , ajaloo seltside võrgustike kujunemine. Oluliseks 1920. aastatel TÜ õppejõudude asutatud Akadeemilise Ajaloo Selts, mis haaras üliõpilasi ja ajaloohuvilisi ka väljast poolt ülikooli. Liita professionaalsete ajaloolaste kui ka asjaarmastajate teadmised, oskused ja huvi. 1922 hakati välja andma Ajaloolist Ajakirja. Tutvustati üldisi probleeme, sisaldas informatsiooni uudiskirjanduse kohta ja infot ettevõtmistest.
Ajaloo ring pakkus teadushuvilistele üliõpilastele võimalust valmistada ettekandeid ette, teha referaate ja nendega esineda. Igal kevadel konverentsidel esinemine. Kindla meelsusega inimeste ühinguks kujunes. Ajaloo ringi juhatajateks olid popimad õppejõud – Sulev Vahtre ja Helmut Piirimäe. Vahtre – koostada Eesti mõisate nimekirja ja eesti ajaloo ilmunud kirjanduse bibliograafia. Linnart Mälli orientalistika ringi kuulus pool Ajaloo ringist. Ring jäi väiksemaks kui sotsiaal jne ringid , siis muutus Eesti ajaloo mõju suuremaks . Erifond – eesti ajalugu ilmus, kirjandus, mida peeti ebasoovitatavaks ka välismaal. Üliõpilased sinna, kui Ülikool andis kirja kaasa, mille jaoks neid materjale vaja. Kuidas 1919-1940 kirjutati, selgus Erifondist. Trükikirjade komisjon – tsensor, kelle käe alt enne ilmumist pidi artikkel läbi käima. Rosenbergi artiklis nimesid , kes keelatud (Kõpp, Vasar ) jne, artikkel ise rääkis Ajaloolise Ajakirja tegevusest kokkuvõtlikult. Leiti, et halval teemal kirjutatu. EV perioodist võisid vaid valitud inimesed kirjutada. Piirimäe sao õiendada, tal oli sel ajal veel doktoritöö kaitsmine ees. Väiksemaid asju oli teise tsenseerimise viis, kuna artikkel oli viimane ajakirjas, siis lõigati välja. Taha pandi uus sisukord, et päästa kogumikku.
Õpetatud Eesti Selts 1838, mitme sari väljaandega, kunstiajalogu, etnograafia ja argeoloogia oma Harri Moora poolt. Eesti Kirjanduse Selts (1907) ajalootoimkond kõrvuti Eesti Akadeemilise Seltsiga EV ajal-
Kodu-uurimise toimkond
Vabadussõja Ajaloo Komitee 1926 tegeles Vabadussõja materjali uurimise ja talletamisega (ka esemete). Ka arhiiv, kus sõjaväelased, kel annet taolise uurimise jaoks. Ilmus ülevaade Eestist Vabadussõjas, kaks köidet. 1905 revolutsiooni aastapäeva lähenedes 1930. aastail mõeldi, kuidas tähistada. Loodi omaette selts 1905. aasta Selts, et uurida ja talletada – Hans Kruus ja Peeter Treiberg, Mihkel Martna, Juhan Jams. Eesmärk revolutsioonilise liikumise ja poliitajaloo uurimine ja edendamine. Eeskuju Lätist, mõjutas ka NSVL loodud seltse vastava temaatikaga.
Skandinavistika huvilised lõid 1931 Akadeemilise Rootsi-Eesti Seltsi, mis tegeles ajaloo ja kultuuriliste sidemete uurimise ja tutvustamisega. Koha ajaloo seltsid, nt Narva Ajaloo Selts ja Tallinna Ajaloo Selts, võtsid mõõtu Akadeemilise Ajaloo Seltsi tegevusest, millega oldi ülikoolis kokku puutunud ja mida tunti. Tegeldi muinsuskaitse komplekside kaitse ja tutvustamisega. Ettekannete põhjal artiklikogumikke avaldatud, nt Vana-Tallinn Tallinnas. 1930. aastatel rahvusvaheliste sidemete tugevnemine, lätlaste jm naabritega eriti. Soomega. Põhjamaalaste ajaloolaste kongressidel käidi. Ajalooteaduste kogunemine iga viie aasta tagant, sinna ka Eesti ajaloolasi. 1928 Narvas, 1933 Varssavis. Pulletän, millega ka eesti ajaloolaste tegevust tutvustati. Esimene Balti ajaloolaste kongress, kus Leedust , Poolast, Saksamaalt ja Eestist esindajaid. Kogumik ilmus, peale kongressi käisid poolakad Eesti ajalooga tutvumas. Kuidas hinnata aega, kus osa Liivimaas Poola võimu all, küsimuseks. Asuti seda koos ümber vaatama. 1921-1944 umbes 1000 üliõpilast Filosoofia teaduskonnas ajalugu õppinud, ajaloolasena lõpuks u 350-400 inimest, aastas u 15-20. Gümnaasiumi õpetajateks, arhiivi, ülikooli, töötuks – EV lõpuperioodil haritlaste töötus eriti majanduskriisi aegu. 1921-1944 kaitsti 27 magistritööd (17 eesti- ja põhjamaade ajaloost, 10 üldajaloost). Keskajast kuus, RAuch teenekamaid Balti ajaloo uurijaid. Liivi sõjast kaks, Rootsi ajast üheksa, nt Taube, 18-19. sajandi ajaloost kolm, 20. sajandist kolm. Viis doktoritööd Kruus, Vasar, Sepp , Liiv, Soom. Juhtivad õppejõud peale Cederbergi olid Eesti ajaloos Hans Kruus, kes oli õppetooli juht. Üldajaloos Peeter Tarvel.
Ajaloouurimine ja -kirjandus
1936-50 Harri Moora ÕESi esimees. Ferdinand Linnus ERMi juht, esimesi, etnolooge, kes doktorikraadini jõudis. Eesti-Soome ajaloolaste koostöö, mida ka Cedeberg aitas organiseerida. Oskar Rütli (advokaat) poliitik, kes 20. sajandi algul Tõnissoni lähikonnad, hiljem ei klappinud enam. Oli Soome konsul. Otto Liiv, T. Rinne, Artur Soom, Juhan Libe, Oskar Rütli, Rudolf Kenkmann (Tallinna linnaarhiivi direktor ) ka ajaloo õppejõud, jätkasid Cederbergi stiili. Erik Tender, Paul Johanson (Tallinna arhiivi juht) ja R. Rosen.
Kesk- ja varauusaja uurimine
Põhjalikumalt tegelenud baltisaksa ajaloolased, jätkavad õpetlase rollis, arhiivis tööd.
Esiplaanil asustus- ja agraarajalugu
Paul Johanson - tema isa 19. sajandi lõpust Taani põllumajanduse teadlane . Eesti Liivimaa mõõtmistööd, maaparandustööd, kultuurtehnika insener. Omandas hariduse Taanis , Kopenhaagenis õppis põllumajandust. Seejärel ajaloo õppimine, asutusajalugu. Austusajaloo (uus suund) Saksamaa professori Kötekö õpilane. Tegi uurimistöö Eesti ajaloost keskajal „Siedlung und Agrarwesen der Esten im MIttelalter“. Asustuspilt ja selle muutumine, põllumajandustehnika areng. Sai tööd Tallinna linnaarhiivis (Otto Greifenhagen selle eesotsas), jäi baltisaksa ajaloolastele tööpakkujaks. Linna arhiivi direktoriks sai hiljem. Tema käe all uuele tasemele ka arhiivi väljaanded. Palju olulist ka Paul Johanseni avastatut ja käibele toodut. Monograafia vaatles Taani hindamisraamatu lehti Eesti kohta, klassikaline uurimus. Kuidas oli Põhja-Eesti taanlaste käes olles asustatud ja kellele kuulusid maad, mis rahvusest omanikud . Vasallide seas, poole küsisid läänistatud ka eesti vanemate järglasi, kes väike vasallidena säilitanud oma valdused .
1930. aastail rääkis ÕES tähtpäeval (10. aastane) asustusuurimise ülesandest - Ajalooline Ajakiri 1930. Kogumik „Eestimaa“ koostamine, ka ajaloolisel ülevaatel osa, milles ka asustuslooline peatükk.
Evald Blumenfeldt (1902-1981) – ka Cederbergi õpilane uurijana just keskaegset asustus- ja agraarajaloo probleemidega tegelenud. Ei jõudnud doktoritööni. Ülikooli professoriks. Hiljem Rootsi, kus jätkas tööd arhiivis. Blumenfeldt-Loone Eesti ajaloo bibliograafia, seda Eesti Ajaloo Seltsi jõududega koostama , mis pidi jätkama Eduard Ingelmanni bibliograafiat Liivimaa ajaloo kohta (1877). Blumenfeldti bibliograafias 1877-1917. aastani kirjandust.
Otto Liiv (1905-1942)1927 avaldas magistritöö „Vene asustusest Alutagusel“, sündinud Narvas, kirjutas magistritöö uuest valdkonnast, kuidas tekkis vene asustus siin (vene vanausulised, kes tagakiusamise eest Peipsi põhjarannikule jõudnud). Rootsiaegne põllumajandus ja kaubandus. Kui Ajaloo arhiivi juhatajaks sai, siis enne olid juhtinud tsaariaegsed tegelased. Liiv sai teaduslikuks stipendandiks ehk doktorandiks ja sai lisauurimist arhiividest. 1929 sai Arhiivijuhataja KT, hiljem direktoriks. Korraldamises palju töid. TÜ-s arhiivinduse õppejõuna, arhiivi juhatamise kõrvalt koolitas kaadrit, oli arhiivinduse käsiraamatu koostamise juures. Teravilja kasvatus ja kaubandus doktoritöös esimene osa, kirjutanud Rootsiaja lõpus aset leidnud näljahäda kohta. Liiv aktiivne ajaloo seltsides. Ajaloolise Ajakirja publitseerija alates 1936. Lektorina hinnatud, 1930. aastail Eesti Ringhääling tegutsema ja ka seal esinenud . Ta rahvusvahelistes suhtetes, Soome-Eesti ajaloolaste ühenduses.
Hendrik Sepp (1888-1943) Alustas sõjaajaloolasena (Narva lahing, Vene-Rootsi sõda), seejärel tegeles asustusajalooga. Sepp Jurjevi (Tartu venestatud nimi) ülikoolis. Ka majandusajaloo teema luges majandusloenguid. 1937 I Eesti Majandusajaloo käite peatüki autor. Esimene ajaloolasest akadeemik – Eesti Teaduste Akadeemia loomisel 1938. Miks kaalukamat ajaloolast Hans Kruusi ei valitud? Kui akadeemikuks valitud, sai ülesandeks tegeleda asustuse uurimisega. Sepp Pärnust, seega esmalt käsitles Edela-Eesti asustuse kujunemise kohta uurimuse. Kuidas asutus ka psüühikat mõjutanud? Pärimusi ja oma loogikat kasutas seletamiseks. Kuni surmani sõjateema kõrval tegeles sellega. Sepp avaldanud pikki sarikirjutisi Postimehes. Suri isa kodus peale rehepeksu 1943. Samakas süüdi. Vaadetelt oli rahvuslane, Sakala organisatsiooni liige. Jüri Uluots hästi palju mängus akadeemikuks saamisel. Pärnumaalt pärit ja elasid lähestikku, tal suur osa akadeemikute valimisel. Sepa maja põles koos väärtusliku raamatukoguga maha, 100m kaugusel Uluotsa maja.
Juhan Vasar (1905-1972) oli Cedebergi õpilane, kes jõudis doktoritööni – pühendatud Liivimaa rüütelkonna ja Rootsi võimu vahelisele konfliktile reduktsiooni osas. Juhan Vasar kandideeris Eesti ja Põhjamaade ajalooprofessori kohale. Hans Kruus, Henrik Sepp ja Juhan Vasar kaitsesid doktorit samal ajal. Kandideerisid nii Eesti ajaloo (Kruus) kui üldajaloo (vasar), põhjamaade (sepp) kohtadele. Vasar laia pilguga. Kas hea rootsi aeg ja halb poola aeg? Kahtluse alla Reimani ajast arvamus, et Poola aeg Liivimaal oli rõhuv võrreldes järgneva Rootsi ajaga . Esimesena tähelepanu pööranud hingeloenditele, võttis selle üksikasjalikuma uurimise alla. Tõstatas rea uurimisküsimusi: rahvaarvu kasvamise, sotsiaalse koosseisu ja mobiilsuse kohta. Ka majandusajaloo küsimustega, kui Eesti majanduse ajaloo köide, tema kanda 18.-19. sajandi I poole majanduse arengu uurimine (oma aja kohta üpris põhjalik käsitlus). Kui 1938 ka majanduse professuur ja majanduse ajaloo instituut, sellele kohale Juhan Vasar. Ka TÜ ajaloo küsimustega tegelenud, kui 1930. aastail 300 aastapäeva tähistati. Oli hea sulega, teda kasutati ära ka administraatorina – Haridus Ministeeriumi Teaduste ja Kunstide osakonna juhataja. Majandusajalugu oli suhteliselt uus asi, sellega põhjalikult tegelema sajandivahetusel. 1930. aastail vähe riike, kes taolise majandusajaloo teose koostamiseni jõudnud. Eestlased moodsad ! Leidus välisarvustajate poolt positiivset vastukaja. Otto Liiv, Henrik Sepp, Juhan Vasar, hiljem Arnold Soom jt. Ülevaadet anda majanduse arengu põhijoontest alates esiajast (Harri Moora). Vasara puhul administratiivne tegevus välistas uurimistegevuse. Saksa okupatsiooni ajal õnnestus 1941 ellu jääda. Oli eesti omavalitsuses ametis hariduse juhina , hiljem emigreerus ja jäi Usasse, kus pole enam ajaloolasena esinenud, tegeles korporatsioonide ja Ameerika hääle teenistuses.
Arnold Soom (1900-1977) Majanduse ajaloo uurimisse sügava jälje jätnud. Doktoritöö Narva kaubandusest, töötas Narva linnaarhiivi juhatajana, Narva ajaloo seltsi asutaja . Linnade ja kaubanduse ajalugu. Olulised tööd Rootsi paguluse ajal.
Hans Kruus (1891-1976) alustas stuudiumi Jurjevi ülikoolis, mis jäi sõja puhkemise tõttu pooleli . Eesti Sotsialistliku Revolitsioonilise partei tegelaseks, koostegevus kommunistidega. Osalenud Eesti Asutavas Kogus. 1920. aastail küllalt poliitikas, tagasi ülikooli. Magister Vene-Liivi sõja teemal, esimese õppimise perioodist teema olemas. Ajaloopoliitika ja ajaloo küsimuse piirile jäävad küsimused, Jaan Tõnisson, Saksa okupatsiooni küsimuste esimene kokkuvõte. Uuris just 19. sajandi sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme, rahvusliku ärkamisaja kultuurilisi ja poliitilisi küsimusi. Doktoritöö pühendatud Liivimaa talupoegade 1840. aastate üleminekule õigeusku. Mis vaatles seda kui sotsiaalset liikumist. Poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed põhjendused, mis viisid usuvahetuseni (statistilist analüüsi kasutas).
Eesti ja Põhjamaade ajaloo professor, pühendus rahvusliku liikumise tegevusele ja probleemidele, rakendas oma üliõpilasi neile vastavaid uurimisteemasid andes . Tema teine oluline monograafia Eesti Aleksandrikooli liikumisest 1939. Pluss hulk lühemaid artikleid Balti rüütelkonna vastuliikumisest rahvuslikule liikumisele. 1930. aastate II poolel huvitus Jakob Hurdast ja Robert Jakobsonist. Pluss juhtis Eesti Kirjanduse Seltsi ajaloo osakonda , mis kogus ajaloolist traditsiooni, rahvamälestusi. Tema poolt väljatöötatud küsitluskava. Pidas oluliseks lokaalajaloo uurimist kuni küla tasandini. Kodulugu.
Ka ülikooli juhtkonnas, Akadeemilises Seltsis, Ajaloolises Ajakirjas peatoimetajaks, ÕES-is. Prorektor ülikoolis J. Kõpu kõrval. 1938 ülikooli juhtimise ümberkorraldamine, Kruus sattus tagasitõrjutute hulka. Mis edutas üles kunagisi vasempoolseid vaateid. Juunikommunistide valitsuses 1940. aastail, hiljem Nõukogude TRÜ rektor. Mahu ja taseme poolest üks esimestest Eesti ajaloolasi, viljakamaid ja tulemusrikkamaid.
Õigusajaloolased
Nõukogude ajal õigusest eriti rääkida ei saanud aga Eesti Vabariigis, mis õigusriik, oli ja see valdkond oluline. Ajaloo uurimisega tihedas seoses. Eesti õigusajaloo professor Jüri Uluots (1890-1945), kes mitmeid probleeme võttis vaatluse alla – muistse vabadusvõitluse aeg ja tagajärjed, kuidas alistumise lepinguid koostati Ordu ja allaheidetute vahel. Hiljem ka teisi õiguse ja ajaloo vahekordi vaadelnud, Eesti agraarajaloo ülevaade 1935, kuidas maaelu valdkonnas maa suhted ja isiku õiguste suhted reglementeeritud kuni Eesti maareformini välja.
Adolf Prandi (1903-1983) doktoritöö kroonika tüliküsimustest Eestimaa Ülemmaakohtus Rootsi ajal 1938, töötas ka arhiivis. Aleksander Looring (1910-1941) magistritöö „Eesti Vabariigi sünd“ 1939, uuris õiguslikku ruumi, kus tegutseti. Eesti Maapäeva ja Vabariigi välja kuulutamine. Mida lugeda Eesti Vabariigi algus dokumendiks? Novembris kui maapäev kuulutab end kõrgemaks võimuks või mai 1918? Doktori teemaks eestlaste õiguslikest nõudmistest 1905. aasta revolutsiooni aegu. Materjali kogumine varem, ankeet väljatöötatud ja vallategelastele saadetud . Looring võtnud uurida Jüri Vilmsi eluteed , kes ta kangelane. 1940 Looring, kes uudsete tegevustega tegeles, tõmmati Nõukogude TÜ õppetegevusse. Nõukogude poolt rajama revolutsiooni muuseumi. Looring selle loomisse ja sai punase pitseri külge.. 1941 sakslaste tulles kuulutati Looring tagaotsitavaks ja vahistati, 1942 algul lasti maha, mis siis, et rida kolleege tema eest välja astusid . Jaan Kross „Tabamatu“ paralleele. J. Vilmi ja Looringu saatuste uurimine, prototüübiks raamatu uurijale. Mihkel Martna, Mihkel Aitsoo, Looring tegelenud 1905. aastaga.
Linnaajaloo uurimine
Üpris episoodiliselt baltisaksa historiograafias . Narva ja Tallinna kohta just. Sündis interdistsiplinaarne uurimus Tartu kohta, eesti majandusgeograafia korüfee Edgar Kant, Tartu linnaruumi ja tagamaade seoste väljatoomine. Peeter Tarvel lõi kaasa, kirjutas 18. sajandi käsitluse ja Hans Kruus 19. sjaandist kuni 20. sajandi alguseni. Narva ajalooga tegelesid Arnold Süvalep ja Arnold Soom. Süvalep 1930. aastatel Taani aegse Narva kohta, Soom jätkas aga jäi soiku. Tallinna kohta käsil suurema koguteose koostamine. Juhiks Rudolf Kenkmaa, sõja tulles põles käsikiri ja midagi pole tollest tööst säilinud.
Eesti majanduse ajalugu
„Eestimaa majanduse ajalugu I“ Esile kerkimaks Feliks Sauks, tegeles 19. sajandi lambakasvatussaaduste turustamise ja lühikrediidi arengu kohta. Ajaloo demograafia uurimise juveeliks, just Nõukogude Eesti ajal. Arstiteadlaste poolt 19. sajandi II poolel Körber ja tema koolkond, andis läbitöötada kihelkonna rahvastiku muutusi. Hügieenitud. Nikolai Köstner rahvaloenduse andmeid 20. sajandi alguse ajaks. 1930. aastatel hingeloendite käiku toomine. Ajaloolased Juhan Vasar, Hans Kruus, Hain Rebane.
5.12. 14
Eesti käsitlemisest Nõukogude Venemaal 1920-1930. aastail.
Haridussüsteem korraldati põhjalikult ümber kogu Venemaal ja teaduse tegemine nii institutsionaalses kui tegevuse mõttes. Institutsioonide lammutamine/ümbertegemine ja uute üksuste loomine. Paljud teadlased immigreerusid, osad kirjutati korstnasse. Paljud ühiskonna- ja ajalooteadlased Läände, kus hinnatud korüfeed. Vana ja Nõukogustamata Teaduste Akadeemia kõrvale sotsialistlik Akadeemia, mis pidi humanitaarteaduste osas pakkuma alternatiivi, kuhu koondati sobivamate vaadetega teadlased ja partei tegelased. Sama haridussüsteemis, vanade ülikoolide kõrvale uued kommunistlikud/sotsialistlikud ülikoolid, mis võtsid vastu väiksema haridustasemega õpilasi. Püüti vorpida kõrgema haridusega tegelasi partei aparaadi jaoks. Eriline asutus punaste professorite tootmise jaoks – punase professuuri instituut.
Pokrowski ülesehitamas haridussüsteemi, väga usaldusväärne, oli kõige tähtsamatel positsioonidel. Kommunistliku Akadeemia eesotsas, juhatas Punase Professuuri Instituuti. Seal ka mitmeid eestlasest partei tegelasi (Ivan Käbin, Rästas). Mihhail Pokrowski kui ajaloolane saanud väga hea ettevalmistuse, Vassili Krutsevski käe all. Krutsevski majanduslikku tähelepanu, oli prularist. Prokovski materjalistliku ajalookäsituse teed, suundudes marksismi. Mitmes köites „Vene ajalugu kõige kitsamas ülevaates“ I-III. Andis selge skeemi, kuidas ajalugu materialistlikult, klassivõitluse skeemis vaadata. Oli näidis teoseks. See leidis edasi arendamist . Valitsejad kui teatud ajajärgu kapitalivormi esindajateks. Tsaarid feodaalse kapitali kaitsjad , töösturite ja pankurite huvide väljendajad. Terav ka vene tsaaride ehk tsaarivõimu vastu, 19. sajand kui rahvavaenulike suurriikide vallutuspoliitika juhid. 1930. aastate Venemaa poliitikaga see ei sobinud, 1930. aastate alguses kritiseeris Pokrovski vene kommunistliku režiimi. Partei ajaloo käsitlust, mille tegi Jaroslavski, mis aina suuremat tähtsust Stalinile andis. Osutas kohtadele, mis tõega vastuolus aga Prokrovski pääses repressioonidest , sest 1932 suri Kremli haiglas. Repressioonid tabasid ta vaateid, 1936 Prokrovski mittemarksistlike vaadete vastu, kus ta õpilased võtsid osa. Kaks aastat hiljem veel Pokrovski antimarksistlike vaadete kriitika.
1930. aastate lõpul muutuus NSVL poliitika, suurriikliku ja vallutuspoliitika esiletõus, vene suuruse ülesehitajate esile tõstmine. Nt Kurtsakovist sai positiivne tegelane, kes Pokrovski käsituses negatiivne.
Jakob Palvadre (1889-1936) vastuoluline isiksus, kes Eesti ajalukku jätnud mitmed allikad, ühest küljest punane väejuht, teisalt parteitegelane ja ajaloolane. 1905 mässuliikumises osales aktiivselt. Mässuliikumist organiseerisid ususeminari õpilased, Jakobi vend ka kellest hiljem sai minister. Anton Palvadre, õiguskantsler. Jakob 1905 Valga linnakooli õpilane, lõi kaasa, hiljem töötas maakooli õpetajana, Tartus mitme lehe juures, ärksa vaimuga ja üpris hea sulega. 1909 sattus vangi, kuna sotsiaaldemokraatlikud vaated, kaitseks üks vanem vend Anton Paldvere, kes ise ka kaheksa kuud kinni riigivastase tegevuse tõttu. Veel vendi, üks vallavanem , üks teenekas kooliõpetaja, üks suri noorelt. Jakob vene armeesse, vabanes, I maailmasõja ajal värvati. Kommunistliku komitee esimeheks, sidemed enamlastega, Edasi elu kulges enamlikus suunas, teised vennad Eesti ja Eesti iseseisvust pooldavas parteis. Jakob Palvadre valiti 1916 punase pataljoni komandöriks Saksa vägede eest põgenedes, 1918 Vene kodusõjas, vene punaste ühe võitlusvõimelisema väeosa eesotsas. Võitles, võitlusvõimelisemad lätlased ja eestlased. Siis Eestisse põrandaalust tööd tegema, kui sakslased lahkusid ja eestlased asusid iseseisvuse eest võitlema. Kui Punaarmeed saatis ebaedu , siis ka Palvadre läks eesti punaste väeosade juurde ja valitakse komandandina juhtorganitesse ja punase eesti kütidiviisi komandöriks. Otseselt sõdis Eesti vastu vähe, vaid Pihkva all. 1919 likvideeriti Eesti Töörahva Kommuun .
Sõjatee lõppes 1928 algul kui sai tüüfuse, siis Petrogradi, Leningradi olles mitmestes parteilistes organisatsioonides ja nõukogude õppeasutustes õpetaja Lääne Rahvaste Kommunistlikus Ülikoolis, sinna õpilasi, kellest said haridus ja kultuuritöötajad ja parteitöötajad. Palvadre õppis Petrogradi Riiklikus Ülikoolis (endine Peterburi Ülikool), seega sai ikka vana kooli hariduse, sest kaader suuresti sama. Seal õpetama partei ajalugu. 1922 uuem ajalugu klassivõitluse seisukohalt. Ka teadusele pretendeeriv uurimistöö. 1905. aasta st 1926 ilmus doktoritöö !1905 god v Estonii“, sai 1927 professoriks, hiljem 1931 dekaaniks ja kuni elu lõpuni. 1905. aasta ajaloo käsitlust hindasid eesti ajalooteadlased tõsise teadusliku tööna. Kõige mahukam asi, mis Nõukogude ajal Eestis kirjutatud. Hiljem kriitika, vastuolu mitmete eesti ajaloo põhisündmuste hindamisel. Palvadre leidis, et kommunistidena tegeleda Nõukogude ülesehitamisega Nõukogude Venemaal, NSVLis. Et pole õige Nõukogude ekspert. Olles Nõukogude Venemaal, tundkem end kodanikuna ja ehitagem ülesse. 1929 1. detsembri mässu kohta, 1905. aasta – arvamused lahknesid Pöögelmani, Anvalti arvamusest, kes nägid proletaarsena (töölisklassi hegemoonia ). Palvadre ütles, et eestkätt talurahva liikumine ja ka rahvuslik revolutsioon, Juhtivamaks jõuks polnud proletariaat, keda veel õieti polnud, vaid rahvuslik intelligents ja kodanlus. Selle tõttu Palvadre ja ta pooldajad (nt 1917 Tallinna linnapeaks valitud Voldemar Vöölman). Sõnasõda palvadristid ehk fontanikud vs ekap-d (eesti kommunistliku partei liikmed, kes Venemaal varjupaigas). Palvadret süüdistati rahvuslikus sotsialismis ja ta perekonda kodanlikkuses. Juhan Vasar esimesena tähelepanu. Hans Kruus ka huvitus aga ei jõudnud teha, andis teema oma järglasele Hugo Rebasele, kes pidi doktori tööna Rammu ? Rahvasriku arengut hingeloendite põhjal uurima. Kruus teadmisi edasi andnud Sulev Vahtrele, 1960. aastail rahvastiku põhilisi uurijaid. PAlvadre positisoonisõda ekap-dega. Ka Leningradi partei organisatsioon. Kui alustati suure tsensoriga kommunistide hulgas, Palvadre esimesi vahistatuid 1936 kevadel. Üks versioon , et lasti maha, teine, et uputati Neevasse. Paar aastat hiljem ka Pöögelman- Anvelt mõisteti hukka.
Eestis revolutsiooni ja klassivõitluse ajaloo uurimisest Nõukogude Liidus
Osavõtukogemuste ja sündmuste mõtestamine ja ajaloo kirjapanek. 1920. aastail pöörati vene poolt mineviku hõivamise ja valdamisele. Moodustati organisatsioone, kes pidid koguma materjali proletariaadi ja partei kohta alates 19. sajandi lõpust. Tööisklassi kujunemine. Oluline, et kasvatada noorsugu ja kujundada Nõukogude kodaniku meelsust. Uus süste ISTPART – partei ja revolutsioonilise liikumise uurimise komisjon. Maksim Korki patrooniks. Selgelt parteiline mineviku uurimine. Ka mõningaid teisi organisatsioone – endiste sunnitööliste-poliitvangide organisatsioon. Kui ajaloo ümberkirjutamine, olid oponentide rollis. Keda sai istuma panna, pandi, kõrvaldati opostitsioonilise liikumise esindajaid. Mõlemad leidsid 1920. aastate alguses aset. Eesti Punaväe ajaloo keskkomisjon, eesotsas Harald Tunsmeltau (1899-1938) . Silmapaistavaid Nõukogude sõjaväeluure tegelasi. Pidi koguma materjale Eesti punaste pataljonide ja hiljem Nõukogude Punaarmee kohta. Pandi kokku Eesti Punakaart ja Punavägi kodusõjas 1934. EKP ajaloo komisjon, eesotsas Hans Pöögelmanniga (1875-1938), kes Konstantin Pätsi „ Teataja “ toimetuse liige. Ka paguluses USAS, 1917 eestis enamlaste üks lidreid, õppejõuks Lääne Vähemusrahvaste Ülikoolis. 1926 andis välja „1905. aasta Eestis. Kirjeldused, mälestused, dokumendid“. Ajakirjadest „“Proletaarne revolutsioon Eestis“ 1925-1933, Klassivõitlus“ regulaarsema ilmumisega. Suleti 1930. aastate II poolel, liikmete tegevuse represseerimine . Palvadre ka neis seltsides osalenud, kuigi juhttegelasega opositsioonis. Palvadre 1889-1936.
Richard Majak 1898-1984 Eestis sündinud, poliitliikumises lõi kaasa. Majak oli Moskva Ülikooli majanduse ja ajaloo teaduskonnas, Pokrovskit kuulas, sotsialismi ajalugu Volgi?, lääne euroopa uuema ajaloo ja keskajaloo õpetajad tolleaegsed silmapaistvamad tegelased. 1926 Eesti Pedagoogilise Instituudi juhatajaks, polütehnikumi sarnane. 1930. aastate keskel arreteeritud, kaks aastat kinni, karistuseks 10. aastat polaaraladel. 1946 Eestisse tagasi, algul Tartu Rahvahariduse juhataja. 1949 arreteeriti, pandi vangi. 1950. aastate keskpaiku vabanes ja rehabiliteeriti. Nõukogude arhiivi juhatajaks ja abidirektor? 1975 oma kaasaja kirjelduse avaldamine, paljust rääkimata, palju sobivas kastmes. Tema elu represseerituna kirjutas sahtlisse, avaldati hiljem. „Omade juures vangis“, sele taga perekonna liikmed, et avaldati. Majak teadis paljut, millal ja kus rääkida, kriitiline suhtumine Nõukogude ellu.
Hilda Mooseberg 1903-1989 sai hariduse Lääne Vähemusrahvaste Kommunistlikus Ülikoolis, kuulanud nii Palvadre kui Pöögelmani loenguid. Kui ta TÜ õppejõud, siis leidis, et Palvadre rahvavaenlane ja Pöögelman tark ja ilus mees. 1922-1926 Leningradi Lääne õppejõud, 1936 teadlane Nõukogude materiaalse kultuuri uurimise instituudis. Hiljem peamine uurimisteema 1905 revolutsioon. 1940. aastate lõpus nõukogustatud Eestisse, kus organiseerima revolutsiooni ajaloo muuseumi, kuni tuli Saksa okupatsioon. Nõukogude tegelased tagasi Nõukogude Venemaa sügavustesse. Moosberg naases Tartu Riikliku Ülikooli. Ka mälestused avaldanud 198, kuidas TÜS Nõukogude õppesüsteemi käitvitamine kulges 1940. aastate II poolel ja 1950. aastatel. Eesti NSV Teaduste Akadeemias, ajaloolasena üpris kesine.
Lidia Roots 1906-1996 lõpetas 1931 Leningradi Pedagoogilise Instituudi ajaloo vallas. Aspirant juba ülikoolis, seejärel õpetaja mitmel pool Venemaal. 1944 ustava partei südurina Eestisse Tartu Riiklikusse Ülikooli. Partei ajalugu andis, siis üldajalugu. 1971 Ajaloo kandidaadi kaitses 1957. Schleswig-Holsteini küsimuse kohta, kui võeti Taanilt ja Preisimaaga liideti. Väga aktiivne partei organisatsiooni tegelane. Oli aktiivne kom noor nagu Moosbergki. Eiolnud tark inimene, loengus polnud polnud midagi kuulata, Rosenberg pani poppi.
Viktor Maamägi (1917-2005) hilisem Teaduste Akadeemia ja Ajaloo Instituudi dirktor. 1936-1941 õppis ajalugu. Kodusõda Soomes 1918 diplomi tööks. Sõdis, peale sõda 1946 Teaduste Akadeemia ja Ajaloo Instituudi töötaja. Pärines Leningradi eesti asundusest. Tundis materjali aga ta maalis pilti tõepärast üpris kaugel. 1930. aastate keskpaigas, 1940. aastatel Nõukoguliku ajalooteaduse juhtfiguur. Koos Moosbergiga olid NSVL ülevabariikliku tasemega ajaloolased.
Ernst Pakperg Leningradi pedagoogilises Instituudis, 1931-1932 NSVL Teaduste Akadeemia rahvastiku uurimise instituudis. 1933 aspirantuuri. Leningradi ajalooteaduses, saksa okupatsioonist töö, ei jõudnud kaitsta. Karjala Teadusliku Instituudi ajaloo teaduskonna dekaan. 1937 arreteeritud, saadeti Gulagi , vabanes 1947. Vabanedes tuli Eestisse ja Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi teadur kuni surmani 1950.
Kultuurilugu
Mitteajaloolased tavaliselt, põhiliselt kirjandusteadlased või kirjanikud.
Friedebert Tuglas - polnud ülikooli haridust, „A. Grensxteini lahkumine “ 1926, „Juhan Liiv“ 1927, „Eesti Kirjanike Selts“. Liivi teoses rohkelt sotsiaal-kultuurislist tausta. August Palm „Eesti Kirjanduse Selts 1907-1932“ ja „Villem Reiman“ 1937. Ajalooharrastaja Aleksander Jruuspere 19. sajandi lõpu ajaloost tööd. Nt Tartu Eesti Põllumeeste Selts, Maltsvelti liikumine (Akadeemilise Ajaloo Seltsi aktiivne tegelane). Uurimused eesti raamatu ajaloost – FriedrichPuksoo, Jaan Roos, Richard Asti . Muusika ajaloost – Anton Kasemets ja Elmar Arro . Kujutava kunsti ajaloost – oldemar ja Alfred Vaga , Rudolf Paris . Teatri ajaloost – Artur Adson , Jaan Kärner. Kooli ajaloost – Johan Kõpp, Peeter Põld, Juhan Vasar (ülikooli ajalugu).
Poliitiline ajalugu
Edgar Laaman oli paremini informeeritud inimene Eestis omal ajal välis- ja sisepoliitika osas Eestis, parim analüütik, salateenisry´use mõttes. „Eesti lakkamine Vene riigist“ 1921, „Jaan Poska“ 1935, „Eesti iseseisvuse sünd“ 1938, „Konstantin Päts. Poliitika- ja riigimees “. 1940. Laaman pöördeliste sündmuste juures, nt Pariisi rahukonverentsi. Juubelite puhul riigimeeste autobiograafiaid ja üldistatumaid kirjutisi.
Väeosade ajaloost
Vajadus suuremate ülevaadet pakkuvate teoste tegemine. Eesti rahva ajalugu vihikute kaupa – 14 vihikut – 1932-1937 välja antud, kommertslik müük jäi lõpetamata. Viimased jäid tegemata, käsitlus katkes 19. sajandi lõpul, teiste teemade puhul 19. sajandi lõpul. Nelja autori töö – Juhan Libe, August Oinas (ajakirjanikud), Henrik Sepp, Juhan Vasar (ajaloolased). Muinasteaduslik osa nõrk. Kriitika. Eesti Ajalugu I anti välja Kirjandus Seltsi poolt. Pidi olema nelja köitena, kolm jõudis kirjutada, jõudis Põhjasõjani. Ka Põhjasõja peatükk valmis aga poliitilistes oludes peeti targemaks välja jätta. Tegijate ring umbes 20 inimest, juhtivamad ajaloolased va konkureerivad (Sepp ja Vasar), etnolooge, keeleteadlasi, kes andsid laiahaardelise ülevaate. Oma aja parimal tasemel.
Hans Kruus 1930. aastatel ärkamisaja pärandusest, millest lähtuda – kodumaa minevikul peab keskmes olema eesti rahva ajalugu. Baltisaksa maa ehk Vana-Liivimaa ajalugu – valitsejate ja valitsemis institutsioonide tegevusele keskendutud. Võõra keelne kirjandus, lõpetada. Lähtuda eesti rahva vajadustest , et kodumaa ajalugu oleks hariv, pedagoogiline funktsioon. Iseseisvas Eestis lähtuda neist nõuetest, raskuspunkt lai rahvamass, eestlaskond. Talurahva olukord ja eneseavaldused. Kodumaa kolgaste minevikku ka – lokaaltasandil ajaloo uurimine – kihelkonnad , külad. Hans Kruus peamine uurimisprobleem – võitlus vabaduse kaitseks, muinassõda-püüdlused vabadust tagas võita. Rahvusliku uuestisünd, isetegevuse arendamine, Eesti rahva eluolust orja ajal. Uet uurimishuvi ei peaks olema ainult eestlusel. Uue ajaloopildi põhimõtteid – avarast perspektiivist, suhtes teistes maades toimuvate ajalooprotsessidega. Mis mõjud? Mis meie maa ajalugu teistele mõjutanud? Sulatas etnograafiat, arheoloogiat jne ainelisest kultuurist ,keelest jne. Uus kogu kontseptsioon, kus agraar jne probleeme käsitleti eesti rahva ajaloo varjust väljatoomisena. Näitamaks eesti rahva arengut ja küpsuseni jõudmist rahvusriigini jõudmisel. I köide toimetas Harri Moora, II köite Hans Kruus ja II köite Liiv. Ajaloo õpikud Eesti Kirjanduse Seltsi ajalootoimkonna eestvedamisel. Väino Sirk – Eesti ajalugu kooliõpikutes. Eesti Biograafiline leksikon – et ei pakuks pudemeid aga ka valitsejate biograafiate puhul valitsevat ajastut välja joonistaks. Elulugu sõltub ajalugu mõjutanud aspekte välja tuues . Cederbergi eestvedamisel. Ajalooline romaan 1930. aastatel kuni 20 eri romaani.
Baltisaksa ajalugu
Üldisest olukorrast. Agraarreformid ja rüütelkondade likvideerimine 1919-1920. Kaotasid riikide tekkides oma mõju. Agraarreformiga võõrandati baltisaksa suurmaaomand. Kaotati rüütelkonnad kui juriidilised asutused ja aadliseisus. Baltisakslased muutusid vähemusrahvuseks – eksistentsi mõtte ja viisi otsimine. Sakslastest rahvastiku osa osatähtsus Westis väike, kolmandal kohal, Lätis suhtarvuliselt umbes 15% suurem. Sotsiaalne koostis tihedam, saksa talupoeg, käsitööline, eliit. Ka Eestis tööstuslik kaubandusliku seltskonna sees mõjuvõim ei kadunud.
Põlisrahva suhtumine vaenulikum Lätis kui Eestis. Sel põhjusel, et Lätis baltisakslased tugevam vastane, vaenulikumalt käitunud uue riigi rajamisel. Lätis Landeswehr kukutanud seadusliku Ulmansi valitsuse koos sakslaste marionett valitsusega. Eestis polnud seda. Baltisakslased Eesti Vabadussõjas armee koosseisus võitlusvõimelisema osaga Balti rügement, tegi neist võitluskaaslased. Eesti suutis anda Lääne-Euroopas arvestatava mooduse vähemrahvustele – kultuur omavalitsuse(autonoomia), mis lubas arendada oma haridust ja kultuurielu. Ka üle vabariigi, ei pidanud elama kompaktselt koos. Ogukond, kes suuteline seda omavalitsust teostama, baltisakslased ja juudid . Rannarootslased ei suutnud. Suurem lojaalsus Eesti vabariigi suhtes, baltisakslased parlamendis. Säilisid baltisakslaste koolivõrk, mis ülesehitatud 1905 järel.Õpetus võis jätkuda saksa keeles aga eesti haridusprogrammi põhjal. Kultuuriseltsid ja usu koguduste elu kulges normaalselt. Väiksemaid asju nagu Toomkiriku ülevõtt Tallinnas. Kaitseväes baltisaksa noored. Kui natsi Saksamaa ideoloogiat levitades tõmmata sakslaste piirkondi oma võimu alla, siis Eestis oldi immuunsemad kui Lätis. Leidis vähe järgijaid Eestis, liikumine ebaoluline. Lätis etendas suuremat osa Saksa elanikust ja osakaal suurem. Koolivõrk andis tööd baltisaksa ajaloolastele, nt Heinrichb Laakman Pärnus ja Tartus, Artur Spreckeken ja Otto Greoffenhagen Tallinnas, Rauch Tartus, TAube ja Aschwitz ka. Ülikooliõpingud Tartu Ülikoolis, Cederbergi juures mitmed (Rauch, Taube, Aschkenwitz), hiljem Hans Kruusi käe all (Helmut Speer, Elverfeldt). Ka välismaal täiendati end, Leipzigis, Königsbergis ja Tübingenis eriti. Paul Johaansen doktoritöö Rudolg Kötzscheke käe all leipzigis. Hans Roterfels Königsbergis õppejõud, kelle käe all eriti Läti sakslased õppisid. Tübingenis Eestist pärit professor Johannes Moller (TÜ Hausmanni kasvand). Reihard Wittram, Bauer, Wilhelm Lenz, Bosse , Kroeger – Lätist. Eestist Helmuth Weiss, osalt ka Speer ja Rauch.
Mitmed tugipunktid seltside ja asutuste näol, kus ka tööd leidnud. Õpetatud Eesti Selts sakslaste käes kuni 1927, kuni eestlaste kätte ja töökeeleks eesti keel. 1929 loodi erainstituut Teadusliku Kodumaauurimise Instituut (SPON) koondama teadlasti, kes tegelenud Eestimaa uurimisega. Toetust Liivimaa Sotsieteedi (1792 Riias loodi) toetust ja liideti hiljem sellega. Tartu Saksa Genealoogia Selts 1931-1941 avaldas perekonna ajaloo teateid. Ärakaotatud rüütelkond (Eestimaa, Saaremaa, Liivimaa) kujundasid end ümber mittetulundus ühendusteks, mis tegelesid genealoogiaga. Mõned linnaarhiivid sakslaste käes – Tartu linnaarhiiv, Tallina Linnaarhiiv püsis 1939 mehitatuna skakslastest, algul Greifenhagen, siis Johanseni käe all. Eestimaa Kirjandusühing, millel oma muuseum ja publikatsiooni seeria. Pärnu vaja-aja uurimise selts. 1920. aastate lõpuks ennast tugevalt tunda, et mõelda laiendada tegutsemist Balti koostöö tegemiseks. 1927 taas väljaandma Baltische Monatsschrift. 1932-1939 Baltische Monatschrift – ajaloo alaste kirjutiste roll suur. 1933. aastast alates Balti ajaloolaste päevad – üldisematest ajaloo uurimise probleemidest, koostöö võimalustest. Ilmnesid vahed Eesti ja Läti saksa ajaloolaste hoiakus oma päritoluriigi suhtes. Erinev lojaalsuse aste. Eesti sakslased paremal arvamusel eesti ajaloolaste poolt tehtava ajalookirjutuse suhtes ja riigi suhtes kui Lätis-. Lätis pingestunud suhted baltisakslastega. TÜ ka baltisakslaste alma mater, sealsete baltisakslaste suhtumine läti üülikooli, mis rahvusülikoolina – baltisakslastel õppejõududena raske tööd leida ja ka üliõpilastel kohta. Mõnda korüfeed taluti, nt Leonid Abrusow juurnior. Sunniti lahkuma , kuna arvustas kriitiliselt mõne läti ajaloolase tööd. Eraülikool – õpetajate, vaimulikud , majandusteadlaste ettevalmistamiseks Läti sakslastele. Osad õppejõud telliti Saksamaalt. Lätlastega suhted halvenesid, baltisakslased ei suutnud leppida läti ajaloolaste poolse suure hullustusega rahvuslikkuse osas ja suure müüdil loomisega . Kahandada ajaloo selgsust. Kui Ulmanis võimule, siis ei andestanud, et 1919 tahtnud baltisakslased ta võimult kõrvaldada Baltisakslaste väljatõrjumine kõikidelt elualadelt, ka majanduses. Tugev läti rahvuslik kasvatus. 1936 Läti Ajaloo Instituut – Lätile suure rahvusliku narratiivi loomine. Lätis ei jõutud suurte ajaloo kirjutamiseni. Hiljem suurem asi välja, üle kümne köite paguluses 1950. aastatest. Tugev riiklik toetus Läti Ajaloo Instituudis, rida juhtivaid ajaloolasi, anti välja ajakirja (riiklike suuniste põhjal). Baltisakslased hinnanud Eesti ajalookäsitlust professionaalsemaks.
1930. aastail tihenes koostöö Saksamaa institutsioonide ja organisatsioonidega. Leipzigis Ostforschungi keskus, kus olid varem sakslased elanud. Teadusliku sihi kõrval ka sõjalis-strateegiline. Kujunesid keskused, kes pooldasoid vastavaid eriteadlasi. Välja anda ajakirja „Jomsburg“. Teaduslik-poliitiline diskussioon slaavi ajaloolastega, tõlgendamaks slaavi päritoluks peetavaid piirkondi – sakslased neid germaani omadena üüritanud näidata. Wroclaw (Breslau) teine suurem keskus. Piiri ja välissaksluse käsiraamat 1936 Wroclawis. Kunagi saksa kultuuri mõjusfääris. Sinna artikkel ka baltisaksa ajaloolaste poolt – Saksa asustusest Kesaegses Eestis (Johhanson) von Taube ka asju kirjutanud. JAmsburgis nt ülevaateid Eesti-Läti ajalookirjutusest. Saksa ja eesti ajaloolaste koostöö puht eesti seltsides ja väljaannetes. Tehti küll! Nt Akadeemilisise Ajaloo Seltsis, osalesid üritustel, ettekanded, artiklid, arvustused ja puputused ajalehtedes. Jälgiti ka kriitiliselt vastastikku tehtavalt – teaduslik poleemika. Nt Rootsi aeg, 19. sajandi suhted talurahva ja aadli vahel, rahvuslik ärkamine, EV kujunemine ja Vabadussõda. Keskaja uurijaist nimekad: Paul Johansen, Otto Greifenhagen, Heinrich Laakman, Friedrich Stackelberg, Otto Freymuth. 1930. aastatel noored, kes puhtalt Saksamaal õppinud ja Sakstas kaitstud töödega. Vara-uusaja ja uusaja uurijaist Georg von Rauch. Uusim aeg Taube ja Wrennele. Läti Vabariigis ajaloos positsiooni Herman Breinik (Riigiarhiivis), Arnold Feuereisen (Riia Linnaarhiivis kuni 1935), Nikolaus Busch (Linnaraamatukogu direktor).Läti Ülikooli professor Leonid Abrusow Juunior.
12.12.14
Linnart Mäll (1938-2010) Lõpetas TRÜ 1962, aspirantuur 1966-1969. 1969 üldajaloo kateedri õppejõud, teadur. 1994 TÜ orientalistika keskuse juhtaja. Dotsent Julius Magnussoni järel üldajaloos õpetada keskaja ajalugu aga hälbis tollasest õppekavast. Luges Aasia keskajast. Värske ja kaasahaarav õppejõud, kes tahtis kuulajaskonda raputada. Orientalistika väga populaarseks asjaks. Eesti ajalugu kodune. Mäll oma isiksusega kulajid haaras, ka väljast poolt ajaloo osakonda kuulajaid. Ajaloo Ring VAhtre-Piirimäe mõju all, jagunes kaheks. Osad Mälli jüngriks. Sotsiaalpsühholoogia populaarseks aga repressioonide tõttu jäi lühikeseks. Ülo Vooglaid luges sotsiaalpsühholoogiat, mida ametlikult ülikoolis ei õpetatud. Seletas kenasti totalitarismi. Vooglaid ka sotsioloogia labori juhataja. Et sotsiaalteaduslikult ühiskonda mõtestada, muutus tülikaks, partei terase kontrolli alla. Ja kadedate kolleegide ja partei poolt lõpetati sotsioloogia labori töö. Eesti Teaduste aAkadeemia 1938, teaduse tegemine, ülikoolidele õpetamise roll, kus võis ka teadust teha aga ei oodatud nii suuri asju nagu Eesti NSV Teaduste Akadeemialt. Mille etteotsa Hans Kruus. Loodi Uurimisinstituutide süsteem, kus ka kolm muuseumi (ERM, KM, ajaloomuuseum ) ja teadusselts (ka ÕES, 1958 suelti). Ajaloo Instituut 1947. Teaduste Akadeemia liikmeskond sobiva taustaga ajaloolastest täisliikmed ja korrespondentidest liikmeid teaduslikult kaalukama. Hans Kruus, Harri Moora, Artus Vassar , Karl Siilvask. Ajaloo Instituut – Arheoloogia (Harri Moora) ja Ajaloo sektor (Artus Vassar) ja 16 teadlast. 1951 koliti Tallinna, 1955 kaheks sektoriks oktoobri eelse (Vassar) ja oktoobrijärgse ajaloo (al 1961 H. Aremäe, enne teda kahvatud tegelased, tõsine ajaloolane tegeles Eesti Vabariigiga) sektoriks. 1956 28 teadurit, sh kaks doktorit ( Marta Schmiedehelm) ja 17 kandidaati . Schmiedehelm kaitses uuesti kuna esimest korda kaitses Saksa okupatsiooni ajal nagu Vassar. Ajaloo Instituudi juhid 1946-1950 Richard Kleis , 1950-1951 Gustav Naan, 1951-1968 Viktor Maamägi, 1968-1974 Juhan Kahk (parimaid agraarajaloo uurijaid), 1974-1985 Karl Siilivask, 1985-1990 Raimo Pullat, 1990-1992 Rein Helme , 1992-1997 Teet Veispak, 1997-2005 Priit Raudkivi . Alates 2005 läks Ajaloo Instituut Teaduste Akadeemia alt Tallinna Ülikooli alla.
Nõukogude Eesti ajaloo koostamine ja kirjutamine Teaduste Akadeemia ülesanne. Eesti NSV ajalugu I-III plaaniti neli osa aga ei suudetud kontrollorganitele sobivalt seda teemat käsitleda. Eesti NSV ajaloo lugemik I-II 1960-1964. Pidi ka Lätiga koostöös Balti ajalugu kirjutama ja NSVL ajalugu. 10 köitelist üleüldist ajalugu. Liiduvabariikides kolme köitelased talurahva, töölisklassi ja hariduse ajalood kirja panna. Koostamiseks uurimistöö, mis töötaks läbi lünkasid aga sobivaid teemasid vaadeldes. Olid soositud, neutraalsed ja keelatud teemad. 1950. aastate keskel uurimisteemad, tugevaim agraarajaloo koolkond. A Vassari (Hans Kruusi) koolkond. Talurahva uurimine, algatajaks, kes reaalselt juhendajakski olnud oli Artur Vassar. Aga sisuliselt uurimisvaldkond Hans Kruusi ja tema juhendatavate näol alguse saanud. 1950. aastail Kruusi tembeldati kodanlikuks natsionalistiks ka Vassarist sai Kruusi kriitik (muidu tembeldataks teda ka). Kruus 1955. aastani vanglas , võtmata süüdistusi omaks /st ei saadetud laagrisse-asumisele), elas läbi karmi kohtlemise. Pidas Vassarit reeturiks. Kruus ja Kleis head tuttavad, vanglast vabanedes elas Kleisi pool. Uurijad peksid, uurijate sõnul Kruusil tugev talupoja iseloom, ei tunnistanud üles aga tervis rikuti. Rehabiliteeriti. 1950. aastatel koduuurija, Ajaloo Instituudis teadur. Sinna koolkonda kuulusid: Juhan Kahk, Herbert Ligi, Enn Tarvel, Elina Öpik, hiljem Sirje Kivimäe ja Tiit Rosenberg. Ajaloo Instituudist väljaspool tegelesid sama teemaga Sulev Vahtre (Ajaloo Instituudi vanemteaduri kohale), Jaan Konks , Leida Loore (sarnane teema konksuga). Õigusajaloolane August Traat – vallakohus 1980, Konks talurahva olukorrast ja rahustustest 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul, ka Loore neid uurinud. Üle aasta toimuvad Ida-Euroopa agraarajaloo sümpoosiumid alates 1959. Eri NSVL paikades, juhtroll Moskva ajaloolaste kätte, mudel üleliiduliseks alaliseks organiks, mis kohtus iga kahe aasta järel. Ida-Euroopa mõõde kadus, muutus üüleliiduliseks ja raskuspunkt sotsialismi ajajärgule. Mis peeti eelistatuks. Eelistatud, kes tegelesid oktoobri revolutsiooni eelduste, ajaga, tagajärgedega. Osenberg kolmel sümpoosiumil käinud. Alates 1970. aastates koos Tallinnas käinud.
Teistel vähem tööde avaldamise võimalusi. Lõpuks üle poole ajaloolastest, kes teadusliku kraadiga, moodustasid parteiajaloolased. 2/3 tsiviilajaloolased, klui ka oktoobri revolutsiooni ja revolutsiooni ajalooga tegelevad. Need, kes vanema ajalooga 1/5, mida kaugem minevik , seda vähem uurijaid. Samas kvalifikatsioon vastupidi. Tsiviilajalool madalam, es tahtsid teaduslikumalt tegeleda, valisid vanema ajaloo valdkonna ja perioodi. Majandus ja kultuuriajalugu eelistatum kui poliitiline ajalugu Nõukogude ajal. 1960. aastateks Artur Vassara õhutusel linnade ajaloo uurimine. Tegelejatest silmapaistvaim Raimo Pullat (sündis 1935). ka muudest teemadest , salapiirituse vedamine II maailmasõja ajal, Eesti-Poola suhetest. Kirjutab liiga palju aga pealiskaudselt. 1960. aastatest ka ajalooline demograafia. Matemaatilis-statistiline meetodite kasutamisele omistati suuri lootusi. Algatajad Kahk ja Palli. Heldur Palli (1928-2003) rahvastiku arengust kuni 19. sajandini pilti anda. Tõeline matemaatilise statistika fänn. Sulev vahtre vaatluse ala hingeloendid ja meetrikaraamatud. Kaitses doktoritööd 1971. Eesti ajaloolased esimesed Nõukogude taustal. 1950. aastatest oluliseks uurimisteemadeks ka tööstuse, töölisklassi ja töölisliikumise ajalugu. Artur Vassar otsa lahti, uuris Narva tööliste suurstreike. Olulisema töö Otto Karma , kandidaadi töö (kaalukam) tööstuse arengust kuni 1917. aastani. Hea majandusteadusliku haridusega Antverpenist, väga tõsine ajaloouurija.
Rosenberg asus neljandal kursusel Ajaloo Instituudis tööle, kus ootamatult koht vabanes. Mõisatööliste teema ka eelkäijal Annel, seega Rosenbergist sai laborant . Epp Jaanvärk eesti tööstusest, Gussarova raudteedest, Geb – elektro ? Pihlamägi Eesti industrialiseerimisest. Töölisliikumine ja töölisklassi olukord – Georgi Lukin, Salme Ahelik . Joosep Saat kommunist, eksternina lõpetas keskkooli 1948, varsti pärast seda akadeemikuks. Oktoobri revolutsioon 1917, suur monograafia sellest. 1970. aastate keskpaigast Ajaloo Instiuuti eraldati teaduri kohti sotsialismi perioodi töölisklassi ajaloo uurimiseks. Kultuuriloo uurimises Ea JAnsen, grand old lady (1921-2005). Eesti Vabariigi teaduspreemia sai ka. Alustas Jakobsoni „Sakala“ lugejate ja kirjasaatjate uurimist, ka ajakirjandus ajaloo säravaimaks uurijaks. Rahvusliku liikumise ja kultuuriloo uurijaks. Edduard Pälli abikaasa.
„Eestlane muutuvas ajas“ kokkuvõtlikumaid sotsiaalajaloolisi käsitlusi. „Kooli- ja hariduse ajalugu „ I 1970, Endel Laul juhatajaks. Juba 20 aastat tagasi lihvis käsikirja, mis 1980. aastatel jõudsid nelja köteni. Kaks ilmus 1989 ja 2010. Eesti perioodide osas kooli ajaloo uurimine raskendatud. Seda näitab Õie Elango (1924-), kes töötas Ajaloo Instituudis 1950-1952, uuris õpetajaskonda, kultuuri- ja hariduselu 1919-1940, doktorit „Kool, õpetajaskond ja hariduselu Eestis 1919-1940“, kaitses vene keeles, komisjon moodustati ülikooli ja Teaduste Akadeemia pädevatest kraadiga inimestest. Enne töö hinnang väljast poolt, peale kaitsmist Moskva FAK-i, mis läbi vaatas . Elango töö ei leidnud kinnitust, sest seal halvast perioodist, halval teemal ja halbade järeldustega. Enne teema aga kuskil kinnitatud.
Liivi Aarma (1940), Väino Sirk (1942). Kunstiajaloo sektor alates 1961, juhtaja pikka aega Irina Salonõkova. Mart-Ivo Ellar (1936-2003) uuris sõjajärgse monumentaal- ja deokratiivskulptuuri. Ajaloo Instituudis 1963-1971, 1988-1998, sest oli TÜ-s õppejõud. Rein Loodes , Lehti Viiroja. Eesti Kunstiajalugu I-II 1970-1971. 1970 rida sturktuurimuudatusi ajaloo sektoris vajati VMF kaupa. Feodalism (Vasar, siis TArvel), kapitalism (Arumäe). Sotsialism (Pullat). Noori, kes 1970-1980. aastate algul kaitsnud kandidaadi töösid. 1985 Nõukogude Eesti töölisklassi ajalugu (vene keeles) mitu käsikirja Nõukogude Eesti talurahva ajaloosy. Talurahvast pidi II-IV köites leidma, II köide 1980. aastate alguses valmis aga pidi teist köidet I osa valmis aga ei jõunud õigeks ajaks täiesti valmis, II jaosa kuni 1960. aastateni ja teha kuni kaasajani välja. Teised sekrtorid: skandinavistika, arheoloogia (Jaanits, Laul, Tõnisson, Lõugas). Etnograafid (Ants Viires, Gea Troska, Ene Mäsak, Ellen Kaur, Igor Tänarist).
Seminar II 19.12.14
ENSV oli loodus 1952, 1957 Stalini ajal tsensuur karmim , mingitest teemadest ei saadud nii palju kirjutada. Uus ajalõik 1951-1957 kultuurilised ja majanduslikud edusammud hilisemas õpikus. Eestlastest kommunistid, kes tegutsesid enne II maailmasõda. 1956 isikukultuse hukkamõistmine NLKP 20 kongressil. Näidata ENSV ajalugu Nõukogude Liidu osana . Eesti Ajalugu Noorsoole – säiltada väliseestlaste sidemeid kodumaa ja kultuuriga , et saaks ka lastele Eesti ajalugu õpetada. Eesti koolides välismaal kasutusel. Eesti ajalugu kui vastupidamisajalugu. Eesti aalooperiodiseering õpikutes? Millised erinevused? ENSV marksistlik, lähtub omandiõigusest, ajalooperioodid materiaalse õiguse alluseks. Nõukogude käsitluse järgi, periodiseering laiendatud Eestile. Iseseisvusaeg kodanil-natsionalistlik diktatuur. Ühiskondlik-majanduslik e formatsioonide järgi: ürgkogukondlik-feodalism jne. Etapid, mis lasevad üksikasju seletada varafeodaalne, kapitalistlike suhete tärkamine jne. Leninism . Marksism ja Engels – täiustus marksitlik õpetus ehk marksism-leninism. Kapitalismi kõrgeim aste imperialism, eriti röövellik, panga ja tööstuskapital võistlevad eriti tugevalt turgude pärast, peab tulemusena toimuma revolutsioon, mille võidu korral arendada sotsialistlikku ühiskonda, milel kõrgeim vorm on ühiskondlik kommunism . Eesti ja vene rahvaste ajalooliste sõprussidemete väljatoomine. Parjõe õpikus ka Rootsi aeg, tõstis Karli esile. Naani raamat kaks klassi, et need võistlevad omavahel. Eesti töölisklass osa NSVL töölisklassist. Võitleb Eesti kodanluse vastu. Lähe maal. Ajaloo arengu seaduspärasusest – ENSV kõik seaduspärasuste järgi, kui mõni asi ei juhtunud õigesti, nt 13. sajandil Balti maade lülitamine Vene koosseisu, siis see kõrvalekalle, mis teostus hiljem ja anomaalia neutraliseeriti. Kiulike küsimuste küsimisel poleks ENSV autoritel raske olnud midagi mõistlikku vastata aga küsida ei tohtinud. Asukoht tingis, et pidanuks olema ida pool, ajalooliselt ebaõnnestumised rebisid Venemaale kuulunud maalapi Venemaalt ära. Ka Karl Marx, et geopoliitiliselt Vene alad.
Oma siht õpikutel, mida selgeks teha. Parijõgi lasti maha Tartu vanglas. NKV 1941 enne sakslaste tulekut. Üle 100 inimese tapeti , vange ei tahetud vabastada. Ka Vanemuise näitlejaid ja avalikke tegelasi. Lutsu raamatukogu kelder oli sel ajal Krediitkassa kelder, seal lasti 20 inimest maha. Maeri Pauluse kalmistule, püüti varjata, hauatähiseid ei lubatud panna. Parijõele õnnestus mingi mälestustahvel panna, ka siiski kirjanik, ei saadud maha vaikida. Jakob Koit – ajaloolane, TÜ-s magistrikraadiga. 1940-1941 jätkamas doktoritööd Rootsid elades kirjutas väiksemaid uurimusi. Toomas Algma ( varjunimi ) KKüüditamise kirjeldus, pagulaste saatusest – Eesti ajalugu noorsoole hoopis teises võtmes II maailmasõja kohta. Eesti Nõukogude okupatsioonist, Kardinaalselt erinev vaatenurk ja sõnakasutus. 1944 ENSV õpikus – Eesti NSV vabastamiseks nimetatud. 1917 pagulaste raamat vägivaldse
ENSV – Jakobsonile rahvaste sõprus oluline. Üleminekuajal lihtsaim muuta märk, mis negatiivne, nüüd positiivne. Üldist ajaloo nägemist raskem lühikese ajaga edasi anda, esitada faktoloogiat ja hoiduda hinnangutest. Vello Elk Taanis, ka Taani Riigiarhiivis töötas – et faktid head nende köidete puhul. Kuidas säilitada teaduslikku suunda, see on raske küsimus. Töö eesti rahva kollektiviseerimisest aga sundkollektivisrreimist küüditamise näol raske sisse saada, neid materjale arhiivist sai väitekirja tuua mingil määral aga valdada küll mitte. Väitekirjad salastatud, igaüks ei pääsenud lugema. Suletuid kaitsmisi mõnedel teemadel. „metsavendlus“ banditismiga võitluses, kaugõppija venelane, kasutas siseministeeriumi materjale ja dotsent Jaroslav Laid nõudmisel kinnine kaitsmine. Riiklik eksamikomisjon, juhendaja ja kaitsja. Pärast ka töö eriosakonda hoiule, salastatud. Isegi ustavaid inimesi, kes sobiliku skeemi jäärgi käsitlesid aga kuna teema selline, et andmeid ei sobinud.
Institutsioonidevälised ajaloolased
Nõukogude ajal ka eraviisilisi ajalookirjutajaid, sahtlisse, et ehk kunagi näeb ilmavalgust. Nt perekonnalugude puhul. Tõsisemat teaduslikku uurimistööd ei saanud teha, suutsid vaid mõned üksikud, nt Lembit Mark, kes TÜ-s õppinud, 1930. aastate lõpul magistritöö Tarveli juhendamisel „20. sajandi suhetest“. Jäi Eestoisse, 1945 enne paguluses, siis tuli tagasi. Reformeerunud paarsada, kes võinuks pagulusse jääda aga naasid ja represseeritud said. Mark tööd kirjanduse kateedris, halva eluloo tõttu Saksa sõjavägi üks aasta, pidi lahkuma TÜ raamatukokku tööle. 1950. aastatel oli sunnnitud lahkuma, sai tööd maaparanduses, surmani insenär. Kaks uurimust , mis tal hetkel arvestatavad. Ülevaade Eesti vane ,ast kroonikakirjutusest. Muistest Vabadusvõitlusest töö. Teine mees, kelle teema ei sobinud 1970. aastatel oli Rein Helme, lõpetas 1970. aastate lõpus. Suur sõjaajaloo huviline. Napolen kangelaseks ja tema ajastu. Teemaga ei saanud aspirantuuri kohta, suunati kooliõpetajaks Tallinnas. Rääkis seal, mis tegelikult sündinud. Seetõttu sunnitud koolist lahkuma. Õnnestus leida töö konservatooriumis , ühiskonnakabinetis, kus kõige punasem kirjanud. Hea koht, mõistvad kolleegid . Töötas ja jätkas sõjaajaloo uurimist. Kuni 1980. aastate lõpuni ei saanud kiinitust oma teemale . Ka Vene arhiivides oma kulul uurinud, tegi tõsise väitekirja. 1818 sõja mõju Baltimaadele? Institutsioonide väliste uurijate elu väga raske, lootusetu teemat läbi saada ja eriala saada. Helme alles 1980. aastate lõpul Ajaloo Instituuti, kohe esimeseks valitud direktoriks. Seejärel riigikokku ja kaitseväe? Barclay de Tollist töö, ilmus peale ta surma.
Kolonel Georg Leets, arreteeriti 1941. Üks väheseid ohvitseridest, kes surmalaagrites suutis ellu jääda. Tegeles eraõpetlasena, Abraham Hannibali uurimisega. Leets suutis uurimuse venekeelse monograafiana avaldada. Tänu huvile ja energiale suudeti institutsioonide väliselt uurida.