Eesti kultuur 19.-20. sajandil (1)

EELÄRKAMISAEG 19. SAJANDI ESIMESEL POOLEL
19. sajand on rahvusluse sajand.
Venemaa ja rahvuslus 19. sajandi I poolel
Venemaa paljurahvuselise impeeriumi valitsemiseks oli vaja uut ideoloogiat , mis vastaks valitsuse ja valitseva rahvuse (venelaste) huvidele. Selleks uueks ideoloogiaks sai rahvuslus. Seda ideoloogiat toetasid teoreetiliselt slavofiilsus ja õigeusk.
Rahvuslusega kaasnevad probleemid: venestamine (eelkõige usuline, püüti rahvaid õigeusustada). Vanausulisi kiusati taga. 1840. aastatel läksid eestlased ja lätlased vabatahtlikult õigeusku (Eesti jaoks kasulik). Katoliiklasi kiusati taga.
Eesti ja eesti rahvusluse ideed
Estofiilid huvitusid põlisrahva kultuurist. Leidsid, et eesti kultuuril on kaks arenguteed: 1) eestlaste assimileerumine sakslaste sekka 2) eesti keele põhjal eesti kultuuri loomine.
Eelärkamisaeg väikesearvulises inimeste rühmas huvi eesti keele, kultuuri ja ajaloo vastu. Eelduste loomine ärkamisajaks. 1800-1857 Perno Postimehe ilmumine .
Esmatähtsad eestlaste tuleviku loomisel olid keele areng ja minevikukäsitlus.
Eelärkamisaja I periood u 1800-1830. Estofiilide tegevus eesti kultuuri arendamisel. Eesti keele uurimine , eestikeelne kirjasõna.
Nimekaimad estofiilid:
Johann Heinrich Rosenplänter ( 1782 -1846) – Pärnu Elisabeti koguduse pastor . Andis välja eestikeelset ajakirja. Ilmselt tänu sellele ajakirjale huvitus eesti kultuurist rohkem ka Kristjan Jaak Peterson .
Johann Philipp von Roth ( 1754 - 1818 ) – Kanepi pastor. Erakordne õnneliku eluga mees. Mõjutas kogu Liivimaa kubermangu kultuuri- ja koolielu. Ilmselt pani oma kihelkonnas esimesena eestlastele perekonnanimed. „ Tarto Maa Rahwa Näddali-Leht“. Koolide arendaja Lõuna-Eestis.
Otto Wilhelm Masing ( 1763 - 1832 ) – eesti juurtega, ema sakslanna, ise pidas end sakslaseks. Seotud Rosenplänteriga. Äksi kiriku õpetaja. Õnnetu elu. Tema kirjastustegevus polnud samuti eriti edukas. Põhja-Eesti keele pooldaja .
Estofiilide tegevuse põhisuunad:
Eesti keele arendamine. Ühise eesti kirjakeele küsimus.
Esimese eestikeelse ajalehe väljaandmine. 1806 „Tarto Maa Rahwa Näddali-Leht“ (von Roth). Oli üks esimestest talurahvalehtedest. 41 numbrit ilmus, seejärel keelati Vene valitsuse poolt.
1821 -23, 1825 O.W. Masingu „Marahwa Näddala-Leht“. Selle vastu töötasid hernhuutlased. Ajaleht oleks võinud kauemgi kesta, kuid Masingul ei jätkunud raha.
Uuendused rahvahariduses . 1804 uut tüüpi koolid – kihelkonnakoolid ja vallakoolid. Eestikeelsete õpikute väljaandmine. Aabits-lugemikud: 1811 Halliste pastor K. E. Berg (Põhja-Eestis), 1814 – von Roth (Lõuna-Eestis), 1820 Urvaste pastor F. G. Moritz „ABD nink weikene luggemisse ramat“ (Lõuna-Eestis). Üksikute õppeainete eestikeelsed õpikud: esimene kooli lugemik 1805 Vastseliina pastor Georg Gottfried Marpurg. Esimene ainult ühele õppeainele pühendatud õpik: aritmeetikaõpik – Saaremaa pastori Peter Heinrich von Frey õpik 1806.
Eestlastest kultuuritegelased: Kristjan Jaak Peterson (1801-1822).
Eelärkamisaja teine periood u 1830-1860 (1857) ehk eesti haritlaste liitumine estofiilidega eesti kultuuri arendamisel.
Uued tegevussuunad: eestlaste materiaalse kultuuri uurimine, minevikukäsitluse ( eepos ) ja rahvausundiga tegelemine. Estofiilsuse õitseaeg oli 1830.-40. aastatel. Periood lõppeb estofiilide pettumisega eestlastes. Üheks põhjuseks eestlaste õigeusku siirdumine (eesti kultuuriga tegelesid peamiselt luteri kirikuõpetajad). Hiljem ka rahvuslikul ärkamisajal baltisaksa kirikuõpetajad eestlasi ei toeta.
Estofiilide tegevust mõjutas Soome haritlaste tegevus soome kultuurielu edendamisel (1835 „Kalevala“).
Kui eelmine periood oli peamiselt kirikuõpetajatega seotud, siis eelärkamisaja teise perioodi tähtsaimad tegelased olid arstid.
Nimekamad estofiilid ja eestlastest kultuuritegelased:
Georg Julius von Schultz (Dr. Bertram ) (1808-1875). Baltisakslane . Põhiliselt elas Peterburis, seal tegeles eesti kultuuriga. Tema üheks lemmikväljendiks oli „ka see läheb varsti mööda“. Lisaks eesti kultuuri uurimisele on kirjutanud raamatu Peipsi vanausuliste kohta. Kalevipoja idee autor.
Friedrich Robert Faehlmann ( 1798 -1850)
Friedrich Reinhold Kreutzwald ( 1803 -1882) – muretses oma tunnustamatuse pärast ja tahtis Venemaale minna, kuid Faehlmann keelitas teda Eestisse jääma, ütles, et siin on teda rohkem vaja.
Estofiilide tegevuse põhisuunad:
Eestlaste mineviku kohta andmete kogumine ja säilitamine. Sellega tegeles Õpetatud Eesti Selts (1838). 19. saj kuulusid sinna ainult mehed. Rajajate hulka kuulus ka Faehlmann. Muinasusundi uurimine (teema algatas K. J. Peterson, arendasid edasi Faehlmann ja Kreutzwald). Mõtlesid välja pseudomütoloogia ( Taara – peajumal , Vanemuine – laulujumal jne). Lisaks ka eestlaste jäädvustamine estofiilsete kunstnike poolt. Joonistati üles eestlaste rahvarõivaid. Friedrich Ludwig von Maydell . August Pezold – huvitus eestlaste jäädvustamisest. Maalis eesti talupojatüüpe. Tegi rahvariiete kontuurid, saatis kihelkondadesse ja lootis, et need värvitakse ära, kuid kedagi see eriti ei huvitanud.
Eestlastele oma ajalookäsitluse loomine. Esimene eestikeelne ajalookäsitlus on Kalevipoeg. Koostamise idee autoriks on Dr. Bertram. Eestlastele oma ajaloo andmise vajadust tõestasid Dr. Bertram ja Faehlmann. Eepos Kalevipoeg ilmus ÕES toimetistes 1857-1861.
Enne Kalevipoega mõjutas eestlaste ajalookäsitlust see, mida nad nägid silmaga – varemed, muistised , suuline traditsioon, mälestused. Arvatakse, et eestlaste ajalooteadvuses on kaks märksõna – kuldne Rootsi aeg ja Põhjasõja katastroof.
Kalevipoeg loob pildi, et enne 13. sajandit oli muistne õnneaeg ja pärast sakslaste vallutusi must periood.
Kalevipoja tegevus toimus 12.-13. sajandil. Kreutzwaldi nägemus Muinas-Eesti elust – 3 valdkonda: 1) riiklus, kuningavõim ja ühiskond. Enne saksa vallutust Eesti riiklikult tervik, valitsejaks kuningas Kalev, kuningavõim pärandatakse. Kreutzwald tõstatas Kalevipojas omariikluse idee. 2) Eesti kui geograafiline ruum. Nimetab ainult Eestimaa kubermangu maakondi, Lõuna-Eestit ei nimeta. Naabermaadest kerkivad esile Saaremaa ja Soome. Eepose lõpul jõuab ühtse Eesti ideeni. 3) Nägemus elu- olust . Väga vildakas. Näitab elu muinasaja lõpul väga uhkelt, tegelikult oli must ja räpane.
Kalevipojal on suur tähtsus. Teadvustatakse, et eestlased on enne sakslaste poolt vallutamist olnud vabad.
KULTUUR JA SELLE MÕJUTEGURID EESTIS ÄRKAMISAJAL (1850. AASTATE LÕPP – 1880. AASTATE ALGUS)
Venemaa, Eesti ja venestuspoliitika ärkamisajal
Balti küsimuse põhitemaatika Vene ajakirjanduses. Venestuse ajendiks võib pidada Poola ülestõusu 1863-64, millest kerkis esile Vene impeeriumi äärealade separatismi teema Vene ajakirjanduses ja seejärel poliitikas. Kirjutajate eesmärk oli näidata Balti erikorda võimalikult halvas valguses: kritiseeriti baltisakslasi ja tunti muret talupoegade majandusliku olukorra üle.
Juri Samarini ja Carl Schirreni poleemika 1860. aastate lõpul. TÜ vene ajaloo professor Carl Schirren (1826- 1910 ) asus 1860. aastatel kaitsma baltisakslasi hoogu koguva slavofiilsuse ja venestuse eest („Liivimaa vastus“). Sai üle-Venemaaliselt tuntuks vastusega slavofiil Juri Samarinile, kes oli rünnanud Balti erikorda. Schirren kaitses oma ajaloolistele argumentidele põhinenud vastuses (1869) Balti kubermangudes seni kehtinud õiguslikku korda, viidates Uusikaupunki rahuga Venemaa poolt antud garantiidele.
1870. ilmus selle paralleelina Jakobsoni „Kolm isamaa kõnet“, tõusva eestluse manifest.
1868-1876 ilmusid Juri Samarini raamatud „Okrainõ Rossii “ („Venemaa piirialad“). 5. osas kritiseeriti Aleksander II Balti poliitikat, mis soodustavat separatismi. Kriitika sisu: Baltikumi talupojad polevat ikka veel õigeusklikud, jätkub eestlaste ja lätlaste saksastamine ja valitsus pole andnud talupoegadele majanduslikku tuge.
Ärkamisaja üldiseloomustus
Ärkamisaja periodiseering
1850. aastate lõpp – 1869, juhtiv tegelane J. W. Jannsen
Sündmused:
1857 „Perno Postimees “, Jannsen
1864 palvekirjaaktsioon (Mulgimaa talupojad esitavad keiser Aleksander II-le palvekirja, milles taotlevad eestlaste õiguste laiendamist)
1864 „Eesti Postimees“, Jannsen
1865 laulu- ja mänguselts „Vanemuine“
1869 I Üldlaulupidu
1870-1877, juhtiv tegelane Jakob Hurt
Sündmused:
1870 esimene eesti näitemäng „Saaremaa onupoeg “
1870 Eesti Põllumeeste Selts Tartus ja Pärnus
1870 Tartus algavad eesti üliõpilaste „Kalevipoja õhtud“, millest kasvab hiljem välja EÜS
1872 Eesti Kirjameeste Seltsi asutamine
1872 Aleksandrikooli peakomitee ja abikomiteede loomine
1878-1880. aastate algus, juhtiv tegelane C. R. Jakobson
Sündmused:
1878 „Sakala“, Jakobson
1879 II laulupidu Tartus
1880 III laulupidu Tallinnas
1881 Eesti seltside nn suurmärgukirja esitamine Aleksander III-le
1881 lahkub Eesti Kirjameeste Seltsi presidendi kohalt Hurt, asemele tuleb Jakobson
1883 lõpetati Aleksandrikooli liikumine (tülid rahvusliku liikumise juhtide vahel)
Baltisaksa kultuuri eeskujud ärkamisaja eesti kultuurile
Laulupeod
Esimesele eesti laulupeole eelnesid baltisaksa laulupeod:
I laulupidu 1857 Tallinnas
II laulupidu 1861 Riias
III laulupidu 1866 Tallinnas
Põllumajandus
Eestvedaja : Alexander Theodor von Middendorff (1815-1894). Tõi Eestisse punase veise (?).
Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi eeskuju ja roll eesti põllumajanduse arengus (Middendorff oli selle president ):
Eesti põllumeeste seltsi rajamise küsimus.
Eestikeelse põllumajandusajakirja loomine 1868 Tartus („Eesti Põllomees“). Asutaja Middendorf, esimene toimetaja Jannsen.
Eesti põllumajanduskooli asutamise idee ja eeskuju Eesti Aleksandrikooli rajamisele.
Teater
Teater oli Tartus alates 1812 . aastast olnud keelatud, taaslubati 1867. Tartusse tõi teatri Carl Theodor Nielitz, kes oli 1855. aastast Tallinna Saksa teatri direktor olnud.
Baltisaksa ja soome mõju eesti keeleteaduse arengule
Keelekasutuses arendati soome traditsioone, elluviijateks olid baltisakslased ja eestlased.
Uus kirjaviis . Eduard Ahrens (1803-1863). Kuusalu pastor, lõpetas Heinrich Stahli grammatikast alguse saanud saksa ja ladina orientatsiooni ning rajas uue, soomesuunalise keelekäsitlusviisi, mis on püsinud tänaseni. 1843 avaldas grammatika, mille aluseks oli olnud soome keele oma.
Ferdinand Johann Wiedemanni (1805-1887) roll eesti keele uuendajana ja uurijana. Paul Ariste järel teenekaim eesti keele uurija, tema kolme teoseta võiks eesti kultuur täna teistsugune olla. Need teosed olid:
1869 eesti-saksa sõnaraamat
1875 eesti keele grammatika
1876 folkloristlik käsitlus „Eestlaste sise- ja välisilmast“
Baltisaksa ja vene mõju eesti naisseltside rajamisele
1872 asutati Tallinnas Venemaa Haavatud ja Haigete Sõjameeste Hooldamise Ühingu Eestimaa Daamidekomitee.
1880 Tallinna nais-abikomitee, mille presidendiks valiti Eugenie Cäcilie Fanny Rosenthal (1845-1897)
Esimesed eestlaste naisseltsid.
Vene mõju eesti kultuuriloole ärkamisajal õigeusu kiriku kaudu
Õigeusu ja vene mõjud eesti kultuurile on veel vähe uuritud ja seega ebaselged, mida sealt tingimata tuli, sest 1840-ndatel toimus Liivimaal suurem pöördumine õigeusku.
Mihkel Suigusaar (1842-1916) töötas vaimulikuna Pärnus, oli õppinud Riias ja Moskvas.
EESTI KULTUUR VENESTUSAJAL 1880. AASTATE ALGUS-1905
Venestusperiood algas Šahhovskoi kuberneriks määramisega, üldisemalt 1880-ndate esimesel poolel Aleksander III võimuletulekuga (esimene keiser habemega). Eestlased olid algul entusiasmi täis ning käisid kultuuri toetuseks keisrile baltisakslaste vastu palvekirja üle andmas. Sellega tegelikult ise kutsusid vaimud – Nikolai Manasseini ja ta revisjoni 1882-83 välja. Selle revisjoniga taheti saada Venemaal materjali, mille põhjal otsustada, kuidas ühtlustada seni eriasendis olevaid Balti provintse Venemaaga.
Baltisakslasi puudutas eelkõige haldusaparaadi venestamine.
1885 vene keel asjaajamiskeeleks
1888 vene politseiinstitutsioonid
1889 vene kohtukorralduse kehtestamine
1892 linnaseadus
Kultuuriliselt puudutas baltisakslasi vaid TÜ venestamine, muudel puhkudel puudutas venestamine eestlasi.
Ajakirjandus venestusajal
Venestuse pooldajad
Ajaleht „Valgus“ Jakob Kõrv (1849-1916)
„ Olevik “ ja Ado Grenzstein (1849-1916)
Venestuse vastane
„Postimees“ ja K. A. Hermann , alates 1896 Tõnisson
Haridus ja venestuspoliitika
Rahvakoolid ja keskharidus
1885-1893 haridusreformide elluviimine
1886 luteri talurahvakoolid viidi Vene haridusministeeriumi alluvusse (õigeusu koolid allutati juba 1873)
Venekeelne õpetus, muutus koolide järelvalvesüsteem, õpetajate vallandamine, koolide sulgemine, uute koolide asutamine
Tartu Ülikool ja venestuspoliitika
TÜ venestamine viidi läbi venestuse tippajal, aastatel 1889- 1895 . Sellele eelnes koolisüsteemi venestamine. 1893 nimetati TÜ Jurjevi Ülikooliks.
Seltsitegevus venestusajal. Seltsitegevus kanaliseerus ohutute nimede taha.
Karskusseltsid
Muusika -, mängu- ja lauluseltsid
Põllumeeste seltsid
1905. aastaks oli Eesti kaetud tiheda seltside võrgustikuga.
Kirik ja venestuspoliitika
Luteri kirik ja venestuspoliitika
Õigeusu kirik venestuspoliitika
EESTI KULTUUR 20. SAJANDI ALGUSEST ISESEISVUMISENI
Kujutav kunst
20. sajandi esimesed kümnendid oli aeg, mil eesti kunstnikud olid kõrgetel
„kohtadel“. Baltisakslaste kõrvale tõusevad professionaalsed eesti kunstnikud. Head haridust saadakse välismaal, põhiliselt Düsseldorfi Kunstide Akadeemias ( Laikmaa , K. ja P. Raud) ja Peterburi parun Stieglitzi joonistamise Keskõppeasutuses e Kunsttööstuskoolis (Triik, Mägi)
Kunstnikud: Ants Laikmaa, Kristjan Raud, Paul Raud, Nikolai Triik, Konrad Mägi, Amandus Adamson
Maalikunstis silmapaistvad portreed Nikolai Triigil Juhan Liivist, Ants Laikmaast, Konrad Mägist, Marie Underist.
Õnnestunumad maastikumaalid Mägil Ahvena -, Saare-, Viljandi- ja Võrumaast, rõõmsad ja värviküllased. Triigil „ Dekoratiivne Norra maastik “. Laikmaal Itaalia ja Tuneesia maastikest.
Kolmandaks valdkonnaks raamatuillustratsioonid. K. Raud kujundas Juhan Liivi luulekogu , Triik Tammsaare „Noored hinged “ ja Noor-Eesti III albumi.
Tuntud skulptor oli Amandus Adamson, kes on Russalka autor.
Teatri professionaliseerumine
1906. aastal avati uus ja uhke Vanemuine (hävis I maailmasõjas, 1960 avati uus hoone, vana ei taastatud), millega algas elukutseline teater. Maja projekteeris soomlane Armas Lindgren . Teatri esimene juht ja lavastaja oli Karl Menning ( 1874 -1941), kes teatritegemise õppimiseks müüs oma maja maha. Lavastas palju Kitzbergi ning tegi näidendeid vahel ise ümber. Tõi Eestisse realismi. Rahvas aga soovis üldiselt komöödiaid. Menning pettus ja töötas pikka aega diplomaadina.
Vanemuise põhiline dramaturg oli August Kitzberg (1855-1927)
Estonia muutus kutseliseks teatriks samuti 1906. aastal, maja valmis 1913, arhitektiks samuti Lindgren koos esimese tunnustatud Soome naisarhitekti Wivi Lönniga. Estonias puudus selline juhtfiguur nagu Vanemuises, aga siin olid jällegi karismaatilised näitlejad: Paul Pinna (1884-1949) (ka lavastaja) ning Theodor Altermann (1885-1915). Estonia repertuaaris oli rohkem Euroopa kui Eesti teatritükke.
Eesti rahvakultuuri uurimise preofessionaliseerumine
Möödunud sajandi lõpust on ilmne eestlastest haritlaste huvi folklooripärandi, keele ja rahva ajaloo vastu. Folklorism kandus ka rahvahulkadesse, keda tõmmati kaasa laialdastesse rahvaluule kogumisaktsioonidesse. 20. sajandi algul lisandus etnograafilise materjali kogumine. Eesti esimene etnograaf oli Helmi -Reimann Neggo (Villem Reimanni tütar).
Eesti Rahva Muuseumi asutamine 1909. aastal Jakob Hurda mälestuseks.
Johannes Pääsuke – päevapiltnik, eesti esimese mängufilmi ”Karujaht Pärnumaal” autor. Suri 25-aastaselt 1917. aastal toimunud raudteeõnnetuses.
Muusikaelu professionaliseerumine
Rudolf Tobias , Miina Härma, Artur Kapp, Mart Saar
Miina Härma tegevus jääb 19. sajandi lõppu, sest 1903-1911 viibis Kroonlinnas. Kirjutas ”Tuljaku”, millele üks koori liige sõnad kirjutas, samuti tuli tantsupartii loomise idee koorilr. Olevat olnud helge peaga.
Artur Kapp oli Astrahani muusikakooli direktor kuni 1920. aastani. Mart Saar astus avalikkuse ette 1911, ammutas ideid rahvakultuurist.
Ilmus esimene heliplaat lauluga “Paistab kevadel ka päikene”. Viis oli ühe skulptori vilistatud, sisse laulis üks juudipoiss.
Eesti eliitkultuuri arendamist taotlevad haritlasühendused:
NOOR-EESTI
Noor-Eesti oli ilmselt kõige mõjukam liikumine, mis muretses eestlaste võimaluste eest pääseda Euroopa kultuurirahvaste perre. Eesti tuli integreerida Euroopaga, kuid ei osatud näha seal peituvaid ohte eestlaste alles kujunevale identiteedile.
Rühmituse juhtiv tegelane oli Gustav Suits, arvas , et eesti kirjandus on maha jäänud. Liikmeteks olid veel Friedebert Tuglas , Johannes Aavik, Anna Haava, Aino Kallas, Marie Under.
Tegevus jaotatakse kahte perioodi:
1905-1909 kujuneti ideeliselt
1909-1915 tegeleti kunstilis-esteetilise küljega
Noor-Eesti liikmed olid üsna enesekesksed ning rahva äratamisega eriti ei tegelenud. Olid arvamusel, et tuleks importida Prantsuse, Skandinaavia ja Itaalia kunsti mõjusid. Rühmitust kritiseerisid rahvale lähemal seisvad loojad nagu Kitzberg ja Vilde, seda teatri (” Tabamata ime”) ja karikatuuri abil. Noor-Eesti tegevust arvustati ka kõnedes, kus sõnu eriti ei valitud (nt skulptor Weisenberg)
Rühmitus pettus iseendas sõja algusega, kuna Euroopa sõdis iseendaga .
SIURU
Loomine oli ajendatud poliitilistest muudatustest Venemaal. Maapaos olevad eestlased naasesid koju (Tuglas) ning otsisid endale väljundit. Liikmeskonna moodustasid Noor-Eesti liikmed, lisaks mõned uued. Idee oli edendada kirjanduslikku seltskonna- ja kohvikukultuuri ning elust tõsisel sõjaajal rõõmu tunda. Kõrvalseisjate arvates läksid sellega liiale. Neid kritiseeriti veel rohkem kui Noor-Eestit (nt Peeter Põld).
Liikmed: Marie Under, Henrik Visnapuu, August Gailit, Artur Adson, Friedebert Tuglas, Johannes Semper .
KULTUUR EESTI VABARIIGI AJAL 1919-1940
Kultuurielu üldiseloomustus
Kultuurikandjad
1925. aastal kehtestati kultuurautonoomia seadus, mis andis laialdasi võimalusi ja õigusi vähemalt 3000 inimesest koosnevatele rahvusgruppidele:
Venelased 8,2% rahvastikust (Ida-Eesti)
Sakslased 1,5% rahvastikust (Kuressaare, Paldiski jm Eestis)
Rootslased 0,7% rahvastikust (Lääne-Eesti)
Juudid 0,4% rahvastikust (u 100% linnades, eriti Tallinnas ja Tartus)
Seadus kindlustas riikliku toetuse vähemusrahvuste kultuuri arendamisse. Kõige rohkem kasutasid seda sakslased ja juudid.
Kultuurimõjud
Teiste riikidega kultuurikontaktide loomisel oldi sõbralikud. Kunstis prantsuse mõjud (Prantsusmaal oli ligi 60 eesti kunstnikku). Vene mõjud teatrile ja Eesti kultuurile Venemaal. Saksa mõjud haridusele ja teatrile. Soome mõjud haridusele (kõrg- ja üldharidusele).
Kultuuri iseloomulikud jooned
Rahvuslikkus. Edendati armastust oma maa ja kultuuri vastu.
Riigi tugevnenud sekkumine kultuuriellu pärast 1934. aastat. Kultuurielu jätkuv professionaliseerumine. Tsensuur . Nt teatris ei tohtinud halvustada NSVL -i ega Saksamaad.
Kultuurialased kampaaniad
Nimede eestistamine.
Setumaa ” Kultuurirevolutsioon ”. Nende kirjaoskus oli ülejäänud Eestiga võrrendes mahajäänud. Vabariigi poliitika oli integreerida setud , nende eestistamine. 1) Hariduse valdkonnas 2) Kirik (setud olid õigeusklikud) – taheti nad vene mõju alt ära tõmmata. Vabariigi lõpuks hakkasid setud oma lastele eesti nimesid panema 3) kõigile perekonnanimede panek aastaks 1922 (võeti poeetilisi nimesid nagu Roosileht, Mustimets jne).
Kultuurisaavutused
Muusika
Tippsaavutused
Artur Kapp (1878-1952) oratoorium ” Hiiob ” (1926-1929). Sõnum: truudus (oma isamaale)
Cyrillus Kreek (1889-1962) oratoorium „ Reekviem “ tema varalahkunud sõbra Peeter Süda mälestuseks. Esiettekanne 1929.
Eevald Aav (1900-1939) Eesti esimene ooper – „Vikerlased“. Esietendus Estonias 1928. Räägib Sigtuna vallutamisest.
Muusikaharidus
Muusikapedagoogid: Artur Kapp, Heino Eller
Populaarsed laulud ja laulude esitajad
„Armas isamajakene“ ehk „Vaikne kena kohakene“. Loodud arvatavasti 1919. Autor Ferdinand Mühlhausen (1864-1944) sai kuulsaks just selle laulu tõttu.
Artur Rinne “Mets mühiseb”, “Õrn ööbik”
Arhitektuur
Eesti Vabariigi ajal ehitati palju, eriti hoogustus ehitustegevus 1930. aastate II poole majandusliku tõusu ajal. Ehitati suurel hulgal koolimaju. Palju hävis tules.
Ekspressionistlikud ehitised:
EV esimene riiklik ehitis oli Riigikogu hoone (1920-1922). Enne oli seal vangla, mis 1917 hävis. Olevat odavalt ehitatud. Arhitektid: H. Johanson , E. Habermann.
Tallinna linnavalitsuse hoone
Funktsionalism ehk moodne arhitektuur, mis lähtus praktilisusest:
Tallinna Kadrioru staadion
Munamäe vaatetorn (1939)
Eriti palju funktsionalistlikku oli elamute ehituses (Tähtvere)
Esindustraditsionalism (1930-ndate stiil)
Presidendi kantseleihoone (nn uusbarokkpalee) Kadriorus 1938.
Tartu turuhoone
Eesti keeleuuendus
Keelt, ka teaduskeelt, arendati.
Kõvasti tööd tegi Johannes Aavik (1880-1973), kes tõi keelde umbes 1000 uut sõna, laene soome keelest, murdesõnu jne. Idee oli muuta keel väljendusrikkamaks, lasi rahval endale soovitusi tuua, makstes iga eest viis krooni. Olevat olnud korrektne mees hea huumoriga.
Johannes Voldemar Veski oli keelekorraldusliikumise üks eestvedajatest. Tõi kirjakeelde nt sellised sõnad nagu kümblema, roiskuma, meelas, valuvaigisti , kinnisvara, lindprii
Raadio
1924 ostis Tartus esimese saatja EÜS, 18. detsembril 1926 alustas regulaarset edastamist Tallinna Kopli saatejaam , sellest ka Eesti Ringhäälingu sünnipäev. 1924-36 töötas Raadio ringhääling, mis siis muutus Riigi Ringhäälinguks. Saatjaid kokku kolm: kaks Tallinnas ja üks Tartus. 1937 üks ka Türil.
Olulisim kuju Eesti raadios oli Felix Moor. Ilusa häälega kole mees. Tõi Eestisse improviseeritud reportaaži, lastetunnid, kuuldemängud. Oli väga andekas, aga ka napsimees, mistõttu ta vallandati mitmeid kordi , kuigi alati kutsuti tagasi. Moor oli hiljem ENSV-s teatri õppejõud, õpetas ka Moskvas – koolituselt oli ta kutseline näitleja.
1939. aastaks oli Eestis registreeritud raadioomanikke 8% elanikkonnast.
Teater
Esindusteatriks kujunes Estonia. 1930. aastatel paranesid teatritegemise tingimused, sest riigi toetus suurenes. Teatris oli ka poliitiline järelvalve ja leebe tsensuur. Menulavastus Hugo Raudsepp ”Mikumärdi”.
Populaarseks näitlejatepaariks kujunes Ants Lauter ja Erna Villmer (esimene eesti rahvusest Moskvast saadud näitlejaharidusega näitleja Eestis), kes esinesid paaris nt etendustes ”Desdemona ja Othello ”, ”Lauluisa ja kirjaneitsi” jne. Lauter, hüüdnimega Käsu Ants, lõi teatris distsipliini ja vähendas boheemlaslikku minnalaskmist. Liina Reimann mängis tihti emasid, temast algas Saksamaa samalaadse kombe eeskujul traditsioon pärandada üht sõrmust (mis praegu on vist Ita Everi käes), oli ka esimene Eesti kultuuritegelane, kellele NSVL valitsus 1961. aastal tema surma puhul pärja saatis. Populaarne ooperilaulja ja lavastaja oli Aarne Viisimaa. Tuntud naisnäitlejad veel: Mari Möldre, Marje Parikas.
Film
Kuni 1937. aastani oli Eestis tummfilm.
Eesti dokumentaalfilm (Eesti-film) 1919-1932
1920 loodi Tallinnas filmiühing ”Estonia-film”
Kõige tähtsamate päevasündmuste jäädvustamine: sõjaväeparaadid, väliskülaliste visiidid Tallinna, diplomaatiliste volikirjade esitamine riigipeale.
Ajastule iseloomulik: spordifilmide temaatika
Tähtsamad filmid: ”Filmikaameraga läbi Eesti” ( operaator Rudolf Unt, režissöör Oskar Villandi); ”Kas tunned maad...” Theodor Luts 1931
Eesti Kultuurfilm 1931-1936
Eesti Kultuurfilm loodi 9. juunil 1931 haridustegelaste ettepanekul.
Kodumaa loodus, tööstus, põllumajandus, kirjandusteoste ekraniseeringud.
Konstantin Märska (1896-1951) – operaator (filmiga seotud ka vend Theodor Märska)
Hardi Viikman (1892-1972) – harrastusoperaator.
Eesti Kultuurfilm lõpetas tegevuse 5. märtsil 1936, 6. märtsil loodi uus sihtasutus .
Eesti Kultuurfilm 1936-1940
Sihtasutuse esimees oli Riikliku Propagandatalituse üldosakonna juhataja Egdar Kigaste. Nüüdsest oli Eesti Kultuurfilm lülitatud EV ametlike propagandaorganite süsteemi. Juhtiv žanr – päevakajalised sündmused (kultuur, sport).
NÕUKOGUDE EHK EESTI NSV AEG (1940-1991)
Esimesed muudatused tabasid hariduselu, kus õpetajate ümberkasvatamiseks käivitati ajakirjad ”Nõukogude kool”, ” Ateist ” ja ”Noor Leninlane”. Nõuti toetumist kommunismi klassikale. TÜ nimetati TRÜ-ks. Katkes normaalne kirjanduselu ning ilmuda võisid vaid kommunismi ülistavad või neutraalsed teosed. Ajalookäsitluses alustati iseseisvusperioodi halvustamist ning õpetati austust venelaste vastu.
Teatrites nõuti vene autorite teoste lavastamist.
Ajakirjanduses toimusid ümbersünnid: ”Uus Eesti” nimetati ”Rahva Hääleks”, ”Päevalet” ”Kommunistiks”, ”Postimees” ”Tartu Kommunistiks” jne. Kõik hakkasid edastama valitsuselt saadud väärinformatsiooni.
Kinos ilmus 1940. aasta sündmusi valesti esitav film ”Rahva tahe ”
EESTI KULTUUR STALINISMI AJAL (1944-1953)
Idee oli tagada ideoloogiline puhtus kõigis eluvaldkondades. Sel eesmärgil korraldati kampaaniaid ja pseudoteaduslikke diskussioone. 1944. aasta otsusega algas võitlus kodanliku natsionalismiga, mis kulmineerus 1950. aasta märtsipleenumiga ( Moskva poolt vaadatuna: Eesti süüasi), mille mõte oli lõpetada kohalik omaalgatus .
Uus ajalookäsitlus
1946 loodi Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1947 selle sisse Ajaloo Instituut, samal aastal alustas tegevust EKP Parteiajaloo Instituut. Esialgu oli plaan välja anda kaheköiteline Eesti ajalugu, 1950. aasta järel kujunes idee anda välja üks lühike ja kolmeköiteline põhjalikum käsitlus. 1952 ilmuski lühike, kuid Stalini surma järel oli jällegi uut vaja. Koolides ja TRÜ-s viidi sisse uued ained. TRÜ-s marksismi -leninismi aluste kateeder taastati 1944 (loodud 1940), 1956 nimetati see ümber NLKP ajalooks.
Kultuuritegelaste allutamine nõukogude kultuuripoliitikale
Kultuuritöötajad vahetati välja usaldusväärsemate inimeste vastu, mõnd represseeriti, mõned sooritasid vaimse enesetapu ehk loobusid oma tõekspidamistest. ”Loometöös” lähtuti NSVL Kunstide komitee väljatöötatud temaatikast, selle sisuks oli tööliste, kehtiva režiimi ja juhi ülistamine. Täitmist tuli loomulikult kontrollida.
Tegeleti ideoloogilise kasvatustööga.
Keskseks tegelaseks kirjanduses, kunstis, kinolinal ja teatris sai Jossif Stalin.
Ajakirjandus rääkis ilmselt seda, mida partei tahtis.
Kultuurilooming 1944-1953
Võimudega Läksid esialgu kaasa järgnevad kirjanikud ja luuletajad : Juhan Smuul (”Poeem Stalinile”), August Jakobson (”Elu tsitadellis”), Hans Lebrecht (”Valgus Koordis”), Mart Raud, Johannes Semper. Võimudele sobival moel, kuid mitte kaasa minevana kirjutasid Oskar Luts, Mait Metsanurk ja Hugo Raudsepp
Dekadentideks kuulutati Betti Alver , Kersti Merilaas ja August Sang . Tuglas sai halvakspanu ja mõnituste osaliseks . Sõja ning repressioonide käigus hukkusid Evald Tammlaan ja Jüri Parijõgi. Siberis suri Heiti Talvik .
Haripunkti saavutasid repressioonid 50-ndate alguses, mil ohvriteks langesid isegi ”truud ning teenekad” nagu Semper. Surve lõdvenes Stalini surmaga ja põlu alt pääsesid välja mõned vanema põlve kirjanikud nagu Marie Under, Gustav Suits jt, taastades nii sidet vanema ja sulaaja kirjanduse vahel.
Kunst
Eesti NSV lipp
Opositsiooniline kunst: Alfred Kongo , Linda Kits -Mägi, Elmar Kits, Lüüdia Vallimäe-Mark
Skulptuur : hävitati vanu ja püstitati uusi mälestusmärke.
Arhitektuur: ehitati monumentaalseid, esinduslikke, neoklassitsistlikke ehitisi, mis pidid väljendama NSVL-i ülevust.
Muusika
Mitmed omaaegsed tuntud heliloojad jäid Eestisse ja jätkasid siin oma tööd. Heino Eller, Artur Kapp, Tuudur Vettik, Enn Võrk. Kergemuusikaga jätkas Raimond Valgre. Gustav Ernesaks asutas RAM’i.
1940-ndatel algas varasemate laulutekstide parandamine, ka muusikuid represseeriti.
Laulupeod 1947 ja 1950.
SULAAJA KULTUUR 1953-1965
Stalini surma järel alanud sulaperioodi ajal elavnes ja mitmekesistus ka kultuurielu.
Kirjandus
Kirjutati eelkõige romaani, milles nüüd võis minevikku pisut tõepärasemalt kujutada. Märkimist väärivana anti välja eesti kirjandusklassika valiksarju: Tammsaare, Luts, Vilde jne.
Uuendused kirjanduselus:
Kõige julgemini hakkasid uuendusi ja kultuuri normaliseerimist taotlema kirjanikud ja luuletajad. Esimese tähelepanuväärse aktsiooni võtsid ette Jaan Kross , Ellen Niit ja Ain Kaalep . Uuendajate rühma sobis nii oma vaimsuse kui laadi poolest Artur Alliksaar, kuid tema looming ei jõudnud avalikkuse ette.
Kunst
Jaak Kangilaski arvates algas uus ajajärk kunstis 1955, mil mõisteti hukka stalinistlik arhitektuur ja propaganda asemele tuli tagasi ilutaotlus.
Uuendused arhitektuuris:
Stalinistliku arhitektuuri aeg lõppes Stalini surmaga. Kogu senine arhitektuur tunnistati valeks ja minevikku vaatleva esteetilise arhitektuuri asemele pidi saama uus, industriaalne .
Kirik
NLKP KK XX kongressi järel suurenes märksa ateismi osa ideoloogilise töö hulgas. 1957. uued olustikutraditsioonid. Alteistlik mõte elavnes ka üld- ja kõrgharidussüsteemis.
Kiriklikele traditsioonidele vastanduvate uute kultuuritraditsioonide levik: suvepäevad, komsomolipulmad, ilmalikud kalmistupäevad, nääripeod, ilmalikud matused.
Kirikuvastased repressioonid
Ateismi propaganda
Muusika
Gustav Ernesaks
”Raudse eesriide langemine”, kultuurikontaktid välismaaga
Väliseestlastega kultuurisuhete arendamise ühing
Kultuuritegelaste välissõidud
Eestisse saabunud kultuuritegelased ja/või kultuuriüritused
Eesti Televisioon
Eesti Raadio
KULTUUR STAGNATSIOONI AJAL (1965-1985)
Stagnatsiooni algusperiood 1965-1977
Uuendused:
Kirjandus
1960-ndate lõpus tekkis alternatiivluule. Omakirjastuslikud almanahhid, tsensuurivabad. Levisid põhiliselt Tartus, aga ka Tallinnas. 1967-1972 ilmusid ”Hees” (”Hullemini enam ei saa”), ” Marm ”, ”Jumala tuul”, ”Õitsev tuul” ja ”Kamikadze”. Lühikeseks ajaks ilmusid veel 1970-ndate lõpus.
Almanahhipõlvkonna kaks peamist eeskuju olid Uku Masing ja Heiti Talvik, kaasaegsetest alternatiivne Artur Alliksaar, kelle looming enne trükikotta jõudmist levis käsikirjaliselt. Andres Ehin, Jaak Jõerüüt. Ka koolides olid almanahhid. 1975 keelati.
Muusika
Muusika kujundas sel kümnendil väga tugevasti noorte väärtushinnanguid. Eesti kerge muusika elus tõi murrangu 22. märtsil 1963 Tallinnas ”Estonia” kontserdisaalis esinenud Itaalia vokaal -instrumentaalansambel Marino Marini juhatusel . Kitarristide ansamblid . Öösiti kuulati välisraadiojaamu, lindistati lugusid.
1960-ndate biitansamblid: Poissmehed, Langevad Tähed, Kristallid . Mängisid tantsumuusikat. 60% loomingust/ repertuaarist pidi olema nõukogude muusika. Tegelikult mängiti pidudel ikka lääne muusikat.
Folkmuusika: populaarseim ansambel oli Peoleo . Lisaks terava alatooniga malevalaulud. Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva laulud.
1960. aastatel astusid areenile Arvo Pärt, Eri Klas ja Neeme Järvi. Ansamblid ”Laine” ja ” Ruja ”.
Teater
Ridade vahelt lugemise oskusele aitas teater suuresti kaasa. Selle eelduseks sai omakorda näitekirjanduse uuenemine (Mati Unt, Paul-Erik Rummo).
Teatriuuendused: murrang Eesti teatris 1960.-1970. aastail on eesti teatriajaloo põnevamaid lehekülgi. Teatrite külastatavus kasvas, sest repertuaar paranes.
Voldemar Panso (1920-1977). Juhtis 1957-77 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedrit, oli 1965-70 Noorsooteatri peanäitejuht.
Kaarel Ird (1909-1986). Teatriuuendused algasid Tartust ning seonduvad temaga.
Esimesed uuenduslikud etendused:
1968. Tallinnas Kirjanike Majas Jaan Tooming ja Eevald Hermakülma nn Suitsu õhtu
1969 “Vanemuises” P-E Rummo “Tuhkatriinumäng”, lavastaja E. Hermaküla.
Film
Leida Laius, Arvo Kruusement
Formalismi levik ühiskonnas 1960. aastate lõpul ja 1970. aastate algul
Stagnatsiooni süvenemine (venestuspoliitika intensiivistumine 1977-1985)
Kultuuripoliitika juhtimine EKP KK poolt
Intensiivsemat venestuspoliitikat aitas ellu viia uus EKP juhtkond : 1978-1988 sai EKP I peasekretäriks KARL VAINO, ideoloogiasekretäriks REIN RISTLAAN. EKP KK kultuuriosakonda juhatas 1969-1983 OLAF -KNUT UTT.
EKP KK kultuuriosakond kontrollis Eesti kultuurielu
Kontrollis kultuuriasutuste kaadrit, pidades arvestust parteilise kuuluvuse üle.
Lubas ja kinnitas erinevate kultuuriürituste programmi.
Kontrollis erinevate kultuuriürituste läbiviimise ideoloogiliselt õiget suunitlust.
Määras aunimetusi.
EKP KK kultuuriosakond suunas väljapoole Eestit esinema sõitvate kultuuritegelaste tegevust
Kinnitas kultuuritegelase nimekirjad ja repertuaari.
Kontrollis nende esinemisi väljaspool Eestit.
EKP KK kultuuriosakond kontrollis Eestisse saabuvate välismaa kultuuritegelaste tegevust
Kinnitas nende nimekirjad ja tegevusprogrammi.
Kultuurielu
Rahvuskultuuride olukord NSVL-s
Emakeelne kirjasõna
Emakeelne haridus
”Juurtetustamispoliitika”
Intelligentsi vastu suunatud repressioonid
Emakeele kasutamise teised kanalid: teater, TV ja raadio
Rahvuste venestumine
Gigantomaania ehk kõige kujutamine ülivõrdes oli omane NL-le juba algusest peale, kuid süvenes 1970. aastail.
Skulptuur: Tallinnas Maarjamäe.
Opositsioon venestuspoliitikale
Käsikirjalised almanahhid.
Poolpäevaleht.
Põhiteemad: mure Eesti tuleviku pärast, kodumaa, teated Välis-Eesti kirjandusest, maailmakultuuri saavutustest.
Nn 40 kiri 1980
Opositsioon Tartu Ülikoolis. EÜE, Noor-Tartu (1979-1983)
Perestroika 1985-1991
Muinsuskaitseliikumine.
15