Eesti lähiajalugu (0)

0EESTI LÄHIAJALUGU FLAJ.03.168 a.I Sissejuhatus Eesti lähiajaloo periodiseerimine.  (Karjahärm 2010, Tarvel 1999, Vahtre 2001) [I] Eesti lähiajaloo periodiseerimise erinevad võimalused. 
Periodiseerimine generatsioonide kaupa. 
Kunstiajaloo periodiseering.
Poliitiline   ajalugu.  Eesti   polnud   pärast   1940.   a   mingisugust   iseseisvat   poliitikat.   Seepärast   saab
periodiseeringu põhialus olla Eesti-väline, ehk üleliiduline, sest okupeeritud Eesti oli nii poliitiliselt kui
majanduslikult   sõltuv   ja   tasalülitatud.   Need   olid   põhilised   välisimpulsid,   mis   määrasid   siinse   arengu,
ajalooprotsessi võnkealgused ja -lõpud.
Päris Eesti keskset periodiseeringut keeruline üles ehitada, ometi saab arvestada kohalikku eripära, tegureid,
mis   esinesid   ainult   siin   (kollektiivpsühholoogilised,   kultuurilised,   osalt   majanduslikud   tegurid).   Tuleb
arvestada ajalisi nihkeid ja erinevusi, mis ilmnevad periodiseeringutes muude elualade alusel. Esines ka
ajalisi nihkeid üleliiduliste protsesside toimimisel Eestis, mis samuti väga olulised.
Eesti lähiajaloo periodiseerimine tähendab Eestimaa ajaloo periodiseerimist, st Eesti territooriumil toimunud
ajalooprotsesside liigendamist, mitte eest rahva ajaloo periodiseerimist. Viimasel juhul tuleb arvestada ka
Välis-Eesti kogukondadega. Eesti lähiajalugu kattub väga täpselt nn Nõukogude perioodiga 1940-1991. Seal kaks Nõukogude perioodi ja
vahepealne Saksa okupatsioon (1941-1944). See lähiajalugu selgelt piiritletav nii poliitilises, kultuurilises ja
ka majandusajaloos. 
Tarvel: Algab 23. augustiga 1939 ja lõppeb 20. augustiga 1991, mis jagatud üheksaks perioodiks: - Nn. baaside aeg – 23. august 1939-16. juuni 1940 Osalise okupatsiooni (eeltakti) aeg. Alguseks kas vastastikuse abistamise pakt (28. sept 1939) või MRP
(parem) allakirjutamisega 23. augustil. Poliitilise ajaloo sündmustega täpselt dateeritav periood. - Esimene Nõukogude (punane) aasta Alguseks, kas 16. juuni 1940, mil NSVL esitas Eestile ultimatiivse nõude täiendavata Punaarmee üksuste
sisselaskmiseks kogu Eesti territooriumile, või (parem) 17. juuni 1940. a, mil üksused tegelikult sisse tulid. 
Sellega algas Eesti täielik okupatsioon  21. juunil – juunipööre  või  21. juulil – Riigivolikogu kuulutas
välja Nõukogude võimu või 6. augustil – Eesti liideti formaalselt NSVL-iga. 
Perioodi lõpuks võib lugeda Tallinna vallutamist Saksa vägede poolt – 28. august 1941.
Periood jällegi täpselt piiritletav poliitilise ajaloo abil. - Saksa okupatsioon (Saksa aeg) Tinglik poliitiline ja sõjaajalooline piir oleks perioodi alguses Tallinna langemine 28. august 1941 ja lõpuks
Tallinna langemine 22. september 1944. Eesti taasvallutamise lõppdaatum, 24. november 1944, ei ole eriti
oluline. Teise maailmasõja lõpp pole samuti oluline.
Kui vaadeldavat perioodi dateerida sõjaajaks, siis 22. juuni 1941 – 22. september 1944. - 22. sept 1944 – 1949/50 - 25. märts 1949 – 26. märts 1950 Periood   algab   suurküüditamise   ning   sellele   kohe   järgnenud   kollektiviseerimisega,   lõppeb   Eestimaa
Kommunistliku   Partei   KK   VIII   pleenumiga.   Viimane   tähendas   ideoloogilise   surve   tugevdamist   ning
Venemaa eestlaste ja venelaste osatähtsuse suurendamist võimu teostamisel.
Perioodiline nime keeruline panna: rahvas räägib Stalini ajast (kuigi see kestis tema surmani 1953. aastal).
Samas tema surm Eesti lähiajaloos suurt ei muutnud. Võib rääkida mingisugusest alaperioodist Stalini surma


ja Beria arreteerimise (26. juuni 1953) vahel, mis nii poliitiliselt kui kollektiivpsühholoogiliselt (lootuse
tekkimine (määratletav).
Lõppu   peaks   dateerimina   paariaastase   perioodirajaga.   See   on   pikk   aeg   ning   mitmeti   määratletav:   osalt
majandusajaloolised,   osalt   poliitilised   ja   kollektiivpsühholoogilised   piirid.   Aasta   1956   on   paika   pandud
üleliidulisest poliitilisest ajaloost saadud kaalutlustel:  14. veebruar 1956. a algas NLKP XX kongress
(kestis   25.   veebruarini),   mis   lõi   elu   demokratiseerumise   ja   normaliseerumise   illusiooni,   tõi   kaasa
Siberi-hirmu kadumise. 4. nov 1956 viidi aga NSVLi väed Ungarisse sealset ülestõusu maha suruma. See
tegi täieliku lõpu „valge laeva“ ootamisele.
1957. loodi rahvamajandusnõukogud, 1958. aastal likvideeriti MTJ (masinatraktorijaamad). Otsene mõju
Eesti majandusele - Režiimi stabiliseerumise aeg – 1956/1958 – 1965/1968 Märgatav   nii   majandus-   kui   poliitilises   ajaloos,   ka   üleliidulistes   raamides.  1965.   a   üleminek
rahvamajanduse   ametkondlikule   juhtimisele,   s.o   rahvamajandusnõukogude   kaotamine.  St   üldist
tsentraliseerimist ning poliitilise surve igakülgset tugevnemist.
Eestis   olid   perioodi   lõpul   mõned   nähtused   pigem   positiivse   märgiga   (1964.   a   üleminek   rahapalgale
põllumajanduses). Ka kunstiajaloos teatud piir, mis tähistab eesti kunsti autonoomia algust.
Perioodiraja   selge   lõpp   on   aasta   1968:   NSVL-i   ja   satelliitriikide   sõjavägede   sisseviimine
Tšehhoslovakkiasse   20.   augustil.   Kollektiivpsühholoogiliselt   tähendab   see   Eesti   ajaloos   kohanenuile   ja
kaasajooksikutele illusioonide täielikku lõppu, seega küünilisuse uude ajajärku astumist. - Stagnatsiooniaeg 1965/1968 – 1978 1970.   aastate   lõpus   algas   üleliiduline   varjatud   majanduskriis.   Nõukogude   majanduspoliitika   ei   osanud
naftakriisile   kuidagi   muud   moodi   reageerida,   kui   tootmismahte   suurendad   püüdes   ning   teadus-tehnilist
revolutsiooni ignoreerides. Eesti põllumajanduses alas 1975. a agrotööstuskomplekside rajamine. 
Majanduslik ja poliitiline stagnatsioon käsikäes: 1970. aastate lõpus levis dissitentlus ning sellega kaasnev
poliitilise surve tugevnemine. 1978. aasta lõpust tugevneb venestamise surve. - Stagnatsiooni II periood 1979 – 1987 Stagnaaja II pool. Eelmisele perioodile omased nähtused jätkuvad. - Režiimi langemise aeg - 23. august 1987 – 20. august 1991 Perestroika, uutmine. Eestis kasutatud loosungiliselt sobivat sõna uus ärkamisaeg. Süsteem lagunes kõikides
valdkondades.
Majandusjuhtimises liberaliseerimine 1986. aastast alates, samas allutati majanduselu Moskvale 1988.-1989,
aastani. Periood piiritletud Eestisiseselt, üleliiduline areng kulgeb Eestiga võrreldes teatava hilinemisega.
Perioodi algdaatumiks Hirvepargi miiting 23. aug 1987, mis suur psühholoogiline murrang – üldise hirmu
kadumine.
Perioodi lõpuks Eesti taasiseseisvumine. Karjahärm: - stalinismi aeg (1944 – 1953)
- „sula“ ja stagnatsiooniaeg (1953-1987)
- desovetiseerimine ja iseseisvuse taastamine (1987-1991) Vahtre:  Poliitilise   ja  mentaliteediloolise  printsiibi  kombineerimine.  Lähtub  oma   käsitluses   mitte   sellest,
millal mõjutust põhjustatud sündmus toimus, vaid sellest, millal selle mõju eesti inimesteni jõudis.7 - kehtestumisaastad: 1939 – 1944 või 1945 (linnas) ja 1949 (maal)
- klassikaline stalinism: 1944 (1949) kuni 1950. aastate keskpaik:
- lootuseaastad: 1950. a keskpaik kuni 1968
- tumeda tuleviku aastad: 1968-1989
- vaimne vabanemine: 1987-1991 Taagepera „The Baltic States. Years of Independence 1940-1990“: lähtub samast loogikast, mis eelnevgi - Nõukogude okupatsioon: a. genotsiidiaastad, 1945-1953
b. lootuseaastad, 1954-1968


c. lämmatamisaastad, 1968-1980 - Ajalugu läheb liikvele: a. valestart, 1980-1981
b. stagnatsiooni haripunkt, 1982-1986
c. fosforiidikevad ja Hirvepark, 1987 Aarelaid: Mentalideetilooline vaatavinkel - 1940. aastad: ellujäämise kunst
- 1950. aastad: kahepaiksuse sünd
- 1960. aastad: kommunismitondi kodustamine
- 1970. aastad: elevandiluutorni ehitamine Lähiajaloo piirid 
Keeruline mingeid kindlaid piire tõmmata. Paremal juhul saab seda poliitlise ajaloo dateerimisel kasutada
(nn baaside lepingu allkirjastamisega 28. dets 1939  või et täisokupatsioon algas 17. juunil 1940).
Kunstistiile pea mõttetu dateerida aastalise täpsusega. Sama ka majandusajaloo ilmingute kohta.
Kuna lähiajalugu on lühike, siis sinna ei mahu mõnikord isegi aastakümnete pikkused liigendused. Tuleb
kasutada   „piiripeenraid“.   Need   võivad   olla   aastatepikkused   ega   tarvitse   elualade   järgi   tehtud
periodiseeringutes kokku langeda. See tähendab, et üldperiodiseeringus kasutatud tsesuurid ajajärkude vahel
ei tarvitse olla lõigatud kokku sirgjooneliselt, vaid võivad olla erinevad, nagu murtud. Nii, et tegemist pole
kindla piiriga, vaid ajavahemikuga. Allikad ja historiograafia. (EA VI, 230–237, Tannberg 2013) [L+I] Lähiajaloo uurimise organisatsiooniline struktuur: olulisemad 
uurimiskeskused, ajalooteaduse sovetiseerimine ja sellest 
lahtirakendamine. 
Eesti   NSV-s:   uue   ajalookäsitluse   väljatöötamine.   Režiim   vajas   ideoloogiliselt   ustavat   teadlaskonda   ja
institutsionaalset tuge. 
Sõjajärgsel   perioodil   (algas   tegelikult   1944   aasta   sügisel)   püüti   nõukogude   võimu   poolt   ära   kasutada
olemasolevat teadust ning kaasata ajaloolasi, kes olid Eestis (need, kes olid uue võimuga kaasa läinud ning
evakueerunud nõukogude tagalasse). 
Hans Kruus kujunes ajalooteaduse nõukogustamise juures võtmefiguuriks. Ta oli silmapaistev ajaloolane,
kelle   uurimused   on   tänaseni   kasutatavad   (alates   1840ndate   usuvahetus-   ja   überasumisliikumiste   kuni
rahvusliikumise   vallas).   Kirjutas   ka   kaheköitelise   Eesti   ajaloo   ülevaate,   mis   oli   omal   ajal   väga   hea.
1930ndatel sai temast figuur, kelle eestvedamisel hakati tegelema eesti ajaloo üldkäsitluse loomisega. Ta oli
TÜ professor, 1940. aastal läks uue võimu teenistusse, evakueerus tagalasse. Eesti NSV juhtkonna (juht
Nikolai Karotamm) liige, Karotamme lähikondlane.
Liiduvabariikidele „anti õigus“ teostada välispoliitikat, et saada ÜROsse. Tegelikult oli oluline, kuidas saada
ohjad enda kätte sõjajärgses maailmas. Hakati arutama ÜRO põhimõtete üle. Stalini idee oli Lääne liitlastelt
nõuda, et tolleaegsed 16 liiduvabariiki võetakse ÜRO liikmeks. Selleks, et see näeks välja riigina, võeti
kiirkorras 1944. aasta veebruaris vastu otsus moodustada  Kaitseasjade ja välisasjade  rahvakomissariaat.
(KVRK) Hans Kruusist pidi saama 1944. aasta kevadel ENSV rahvaasjadekomissar (välisminister). Kohe
see   plaan   ei   õnnestunud,   sest   vaadati   Kruusi   ajalookäsitlust,   mis   varem   oli   NSVLi   suhtes   negatiivne.
Vjatšeslav Molotovi nõudmisel Kruusist komissari kohe ei saanud. Tihe suhtlus Molotoviga viis Kruusi
selleni, et ta sai Molotovilt loa kasutada VRK arhiivi, mis puudutas Vene saatkonna tegevust Eestis enne
sõda. 
Leiti, et Nõukogude Baltikumi hääl peaks olema laiemalt kuulda. Karotamm tegi ettepaneku Kruus nimetada
Rahvakomissariaadi välisministri asetäitjaks. Kreml aga seda ei teotanud.
Kui  punaarmee   Eesti  uuesti  okupeeris,  siis  tulid  tagalamehed   tagasi.  Kruusist sai  oktoobris  1944 Eesti
välisminister.
1945. a alguseks oli selge, et sisulist välissuhtlust liiduvabariikidele ei tule. „Välisministri“ amet ei omanud
tegelikult   tähtsust.   Kruusi   tegevus   oli   edaspidi   seotud   Eesti   teaduse   ümberkorraldamisele,   et   viia   sisse
nõukogulik   teaduskorraldus,   mille   olulisimaks   jooneks   oli   tuginemine   Teadusteakadeemiale   (selle   all
tegutsevad   uurimisinstituudid).   Teadustegevus   oli   koondunud   Teadusteakadeemia   süsteemi.   Ülikoolidel


teisejärguline roll ses süsteemis, esmaseks ülesandeks oli neil valmistada ette teadusinstituutidele sobilikku
teadlaskaadrit. Seevastu Läänes olid teadus ja õpetamine ülikoolides võrdväärselt esindatud.
ENSVs võetakse kurss Teadusteakadeemia (TA) loomisele. Eestis oli selle esimene president Hans Kruus.
Kiirkorras   loodi   ka   teadusvaldkondade   instituudid,   mille   seas  oli   ka   Ajaloo   Instituut   (1947.  a).   Sellest
kujunes olulisim teaduskeskus ajaloo seisukohast vaadatunda. Olulisimaks figuuriks oli kuni 1950. aastani
Kruus. Talle oli abiks Richard Kleis, kellest sai 1947. aastal Ajaloo Instituudi direktor, ametis kuni 1950. a.
Üks esimese Eesti Entsüklopeedia rajajatest. Tegeles suures osas Instituudis organisatoorsete küsimustega.
Artur Vassar ei evakueerunud sõja ajal. Kaitses sakslaste ajal ka doktoriväitekirja TÜs arheoloogia erialal.
Kruus   oli   Nõukogude   võimu   taastamisel   see,   kes   Vassari   eest   kostis   ja   seisis.   Edaspidi   Vassari
uurimisteemaks varema perioodi Eesti ajalugu (enne 1917. aastat). Vassar see, kes töötab välja nõukoguliku
Eesti ajaloo periodiseerimisskeemi, mis püsis suures osas kuni ENSV lõpuni; põhiautor ENSV ajalooteostes;
1947. aastal TA Ajaloo Instituudi Eesti ajaloo sektori juhataja.
Ajaloo Instituudis loodi ka arheoloogiasektor ning ka kunstiajaloosektor, mille eesotsas Voldemar Vaga.
Olulisemad juhtpositsioonid saavad inimesed, kes olid teaduses karjääri teinud juba EVs.
Vahetult   pärast   sõda   oli   teaduse   kese   Tartus.   Hiljem,   suuremate   muutuste   käigus   1949.-1950.   aastatel
viiakse Ajaloo Instituut jm Tallinnasse. Kui algselt olid instituudid sektoriteks jaotatud, siis 1950ndatel
toimub murrang. Eesti ajaloo sektor läheb kaheks: Oktoobrieelse perioodi ja oktoobrijärgse perioodi ajaloo
sektoriks.   Esmatähtsaks   oli   oktoobrijärgne   sektor,   seal   rohkem   inimesi   tööl   ja   paremad   võimalused
uurimistööks.
Loodi mitmeid uusi struktuuriüksusi. 1980ndate aastate keskpaigaks oli Ajaloo Instituudis teadlastena tööl
ca 150 inimest.
Alates 1947. aastast ka EK(b)/EKP KK Partei Ajaloo Instituut (PAI). Kandis Marksismi-leninismi-stalinismi
Instituut,   millel   oli   kõikides   liiduvabariikides   allinstituut,   mille   ülesandeks   tegeleda   liiduvabariigi
kommunistliku   ajaloo   talletamise   ja   uurimisega.   Esialgu   oli   olulisim   ülesanne   liiduvabariigi   keelde
vahendada   leninismi-satlinismi-marksismi   kirjandus.   Tõlked   arutati   läbi   liiduvabariigi   partei   juhtkonna
poolt,   otsiti   täpsust   taga,   range   kontroll.   Samas   kaasati   sinna   töösse   väga   palju   häid   tõlkijaid.   Selles
instituudis 1980ndatel ligi 50 töötajat. 
Kõikides   ülikoolides   loodi   PAI,   Nõukogude   ajaloo   õppimine   oli   kõigile   kohustuslik   esimesel   ja   teisel
kursusel.
Hruštšovi ajal loodi ülikoolidesse kohustuslik teadusliku kommunismi õpetamine alates 1963. aastast. 1964.
a said NSVLi juhid aru, et jõudmine kommunismi ei ole nii kerge. Kommunistliku ajalugu õpetati neljandal
ja viiendal kursusel. Kõik kõrgkooli lõpetajad pidid sooritama eksami teaduslikus kommunismis.
Tartu   Ülikooli  ajaloo   osakond. Põhifookus  oli  kogu nõukogude  perioodi  suunatud  varasemale  ajaloole.
Sisemises organisatsioonis suured muutused. Kui algselt jätkasid ülikoolis varasemad õppetoolid (eestiaegse
malli alusel). 1949. aastal likvideeritakse mitmed kateedrid, ka eesti ajaloo, kunsti, arheoloogia kateeder
ning kogu õppe- ja teadustöö koondus alates 1950. aastast üldajaloo ja NSV Liidu ajaloo kateedritesse. Eesti
ajaloo kool ja NSV Liidu ajaloo kateedri alla. Ülikooli ajaloo-osakonna ülesanne õpetamine ja kateedri
ettevalmistamine, põhiosas just ajalooõpetajate ettevalmistamine.
Ajaloo Instituut (AI) ja Parteiajaloo Instituut (PAI) AI
1947-50 Richard Kleis
1950-51   Gustav   Naan   –   jõuline   sovetiseerimisprotsess,   üdini   stalinistlik   ajalookäsitlus.   Enne   seda   oli
päevakorral eesti ajaloo õpiku koostamine jms, mitte ENSV ajalugu. Hiljem tegutseb kosmoloogiavallas,
muretseb   iibeküsimuste   üle;  pidi   koostama   2   eesti   ajaloo   üldkäsitlust:   1   üheköiteline   ja   1
kolmeköiteline. 1952. aastal avaldatu „Eesti NSV ajalugu (kõige vanemast ajast tänapäevani)“ 
1951-68 Viktor Maamägi – ajaloolase haridusega, kuid õppinud Venemaal. Tema juhtimisel koostatakse
1950-60ndatel aastatel ajaloo üldkäsitlused. Lahkus ametikohalt, kui valiti TA liikmeks.
1968-74   Juhan   Kahk   –   vanemat   perioodi   uurinud   silmapaistev   ajaloolane.   Lahkub,   kui   TA   liikmeks
valitakse.
1974-84 Karl Siilivask – koostas keskkoolile mõeldud ajalooõpiku, koostamisega alustati juba 1945. a, kuid
avaldamisluba saadi 1958. a detsembris.
1984-90 Raimo Pullat – pöörab suurt tähelepanu oktoobrijärgsele perioodile. Akadeemiasse ei saanud. Pidi
vastu võtma AI allakäigu. 


PAI
1947-48 Ivan Käbin 
1948-56 Joosep Saat – tõmbas sisuliselt instituudi tegevuse käima.
1956-60 Adolf Päss
1985-91 Erich Kaup Välis-Eestis:
Välismaal  elavatest eestlastest  teadlastega  oleks võinud lausa eraldi ülikooli kokku panna.  „Välis-Eesti
teadlaste   leksikoni“  pandi   kirja  578   teadlast.   Üsna   palju   oli   humanitaar-   ja   ajaloovaldkonna   inimesi.
Humanitaar- ehk rahvusteadlased olid eriseisundis pagulased, kuna allikaline baas oli pagulasteadlastele
enamasti   kättesaamatu   (nt   Rootsi   aja   uurimine   teises   staatuses   kui   NSVL   uurimine   jms).
Teiselt   poolt   on   eristaatus   seotud   ka   ideoloogilise   tegevusega.   Paljudel   juhtudel   oli   nende   teadlaste
ülesandeks paljastada Nõukogude võimu tegelikkus.
Hoolimata tõsiasjast, et mitmed teadlased Eestist lahkusid, ei leidnud nad kohe erialast tööd. Peale sõda ei
kujune   kohe   välja   koordineeritud   teadustegevust   paguluses.   Kohanemine   uute   oludega   võttis   aega,
teadlaskonna ümberpaiknemine aktuaalne teema pagulusperioodi vältel. Lisaks tuli esmajoones mõelda pere
toitmisele, seetõttu tuli sageli teisi töid teha. 
Alles 1960ndatest aastatest hakatakse tõsisemalt teaduspaguluses oleva teadustegevuse koordineerimisega.
Mitte ainult eestlaste seas vaid kõigi Balti riikide teadlaste osas. Selle arengu tulemuseks see, et 1968. aastal
luuakse institutsionaalne tugi – Balti Teaduste Edendamise Ühing. See ühing hakkab aktiivselt koondama
ja koordineerima eri teadusvaldkondade tegevust. Olulised momendid: 1)  hakatakse korraldama tollal
kõrgetasemelise teaduskonverentse, mis koondasid eri paguluses olevad teadlased, neile konverentsidele
said võimaluse minna ka ENSV-s elavad eesti teadlased (suur roll külma sõja lõpuperioodil kui tänasel
päeval); 2)  publitseerimistegevus, mis varasemast intensiivsemalt toimima hakkas. Enamik suurte ühiste
konverentside   ettekanded   avaldati   omaette   kogumikena,   mis   60-80ndatel   olid   oluliseks   väljundiks
teadlastele. 
Palju lähiajaloo uurijaid tol ajal ei olnud. Üks olulisim  Rein Taagepera, kes on 20. saj II poole Eesti
ajaloost kirjutanud, noorema teadlasena tegeles ta ka sõjajärgse perioodiga, kollektiviseerimise jms. Lisaks
üksikuurimustele on tähtis ka aspekt, et ta on „Balti riikide 20. sajandi ajaloole“, mis kirjutati leedulase
Misiunasega. Raamatu kokkupaneku ajal oli autorite käsutuses olev allikmaterjal väga tagasihoidlik, ent
selle baasi pinnalt suudeti kirjutada ka põhijärelduste osas korralik ülevaateteos. Hiljem hakkas Taagepera
tegelema politoloogia ja valimiste analüüsimisega.
Tõnu Parming teine oluline uurija. Suurt teost ei pannud kokku, kuid muud teosed olid korralikul tasemel.
Lähiajaloo uurijate koolkonda ei tekkinud, sest allikaline baas oli puudulik. Samas ilmus paguluses suurel
hulgal mälestuste raamatuid, mis on sõjaeelse vabariigi uurimisel oluline materjal. Taasiseseisvunud EVs: 
Üleminekuperiood   1987/88-1990ndate   keskpaik.  Periood   algas   poliitiliste   olude   teisenemisega
(Gorbatšovi perestroika poliitika). Eesti puhul algas murrang jõulisemalt alates 1987. aastast, eriti 1988.
aastast,   Laulva   revolutsiooni   ajast   alates.   Üleminekuperioodi   iseloomulikumaks   tunnuseks   oli   senise
ajaloouurimise   institutsionaalse   raamistiku   muutmine.  Ajalugu   muutub   ühiskonnas   oluliseks.   Lisaks
teisenes   ka   uurijaskond,   PAI   ja   AI   sotsialismisektor   likvideeriti.   See   tähendas,   et   paljud,   kes   olid
sotsialismiperioodi   uurijad,   ei   leidnud   enam   sisulist   teaduslikku   väljendust.   Sisulised   muutused   ka   TÜ
ajaloo-osakonnas, kui 1989. likvideeriti NSVLi kateeder ja taastati Eesti ajaloo, etnoloogia ja arheoloogia
kateedrite tegevus. Taastati ajaloo uurimise struktuur, mis oli EV lõpuperioodil. Tegutsema hakkas ka
lähiajaloo kateeder, hiljem muudeti kateedrid õppetoolideks, veelgi hiljem kujunesid neist osakonnad. Loodi
juurde   arhiivinduse   õppetool.   Teisenesid   ka   uurijate   uurimisteemad   –   suurem   tähelepanu   lähiajaloole,
fookus   siiski   veel   Eesti   vabariigi   ajalool   (repressioonid,   julgeoleku   organite   tegevus   jms).   Lähiajaloo
uurimisega   hakkavad   tegelema   ka   need   ajaloolased,   kes   varem   tegelesid   vanema   perioodiga   (üldajaloo
kateedri   juhataja   prof  Herbert   Ligi,   varasemalt   uurinud   rahvastikuajalugu,   talurahva   koormisi   jms;
üleminekuperioodi   puhul   hakkab   ühena   esimestest   uurima   nõukogudeaegseid   küüditamisi).
Need, kes varem tegelesid parteiajaloo jms pidid kohanema ja hakkama nüüdset uut ajalugu kirjutama. Neid
inimesi väga palju polnud, kes oleksid olnud ka produktiivsed ajaloolased – üks sellistest oli näiteks Olaf
Kuuli.
Väga jõuliselt avardusid ajaloolaste publitseerimisvõimalused.  Tähtis murrang, sest artikli avaldamine
oli muidu üsna keeruline. See tõi kaasa olukordi, kus teadlastel tuli kasutada varuvariante, nt deponeeriti


artikli käsikiri Moskvasse raamatukokku, kui see oli sinna saadetud, siis võis seda käsitleda kui ilmunud
artiklit. Alates 1980ndate II poolest sai ajalooteemalisi artikleid avaldada kirjandusajakirjades, nt Looming.
Perestroika ajal asutati ajakiri  Vikerkaar, kus tollal oli ajalootemaatika väga olulisel kohal. Alates 1989.
aastast oli oluline väljund ka Akadeemia. Alates 1988. aastast hakkas TÜ juures ilmuma ajaloo almanahh
Kleio (hiljem muutus Ajalooliseks Ajakirjaks). Laiemas plaanis oli tegemist laiapõhjalise muutusega. 
TA Ühiskonnateadusteseeria lõpetati ja ENSV Ajaloo Küsimusi pandi seisma. Kaks väljaannet likvideeriti
üheaegselt, selle asemel Drames (võõrkeelne ajakiri).
Hilisemal ajal ilmub üks väga oluline ajaloo-kultuuriajakiri Tuna (1998. aastast). 
Senisest   suurem   arhiiviallikate   publitseerimine.  Eestvedajaks   tollane   arhiivisüsteem,   Riigiarhiiv.
Asutatakse eraldi sari Adfontes. Avalikkuse ette tuuakse palju julgeolekuorganite arhiivimaterjale. Teisenes
arhiivisüsteem,   arhiivid   avati,   juurdepääsukeelud   likvideeriti.   Desovetiseerimine   toimus   kiiresti   ja
tulemuslikult. 1999. aastal ühendati kõik Eesti varasemasse riiklikku süsteemi kuuluvad ühtse Rahvusarhiivi
alla. Olulisim tulemus oli süsteemi avatuks tegemine. Eesti on ainuke endine NSVL vabariik, kus ei ole
säilinud enam ühtegi eriarhiivi. Lisaks hakkas Rahvusarhiiv jõuliselt tegelema teaduse ja publitseerimisega,
tänaseks on see Rahvusarhiivi üheks elementaarsemaks ülesandeks.
Väga   lühikese   ajaga   suudeti   reorganiseerida   üldhariduskoolide   ajaloo   õpetamine   ja   koostada   uued
ajalooõpikud. Eesti oli Läti ja Leeduga võrreldes tunduvalt edukam.
Kaasaja uurimiskeskused:  Akadeemilised: ülikoolid, rahvusarhiivid, instituudid ja uurimiskeskused, teised asutused.  Mitteriiklikud keskused ja institutsioonid:  Mittetulundusühing S-keskus (andis välja koguteost
„Sõja ja rahu vahel“, mis käsitles Eesti ajalugu 1939-1956), Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus (KRES)
(eesmärgiks Okupatsioonide muuseumi rajamine Eestisse; ilmunud mitu olulist teatmikku Eestimaa
Kommunistliku Partei ajaloost), Mälu Instituut (enne: Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti
Rahvusvaheline Komisjon – IKUES), muud keskused. Allikad: arhiivimaterjalid ja publitseeritud dokumendid. 
Dokumendid Rahvusarhiivis, mis ühendab endist Riigiarhiivi (ERA), Filmiarhiivi (EFA) ja Ajalooarhiivi
(EAA).   Olulisim   dokumentatsioon   just   seal.   Lisaks   isikufondid,   haridusasutuste   fondid,   pea   kõik
arhiiviainesed.
Tallinna Linnarhiiv  (TLA), seal ka palju nõukogudeaegset materjali, mis seotud Tallinna ja tolleaegsete
ettevõtetega.
Ametkondlikud   arhiivid  –   ministeeriumide   arhiivid,   kus   on   mõnel   pool   tallel   ka   ajaloolist
dokumentatsiooni.
Asutuste arhiivid ja muuseumide arhiivikogud.
Isiklikud arhiivid, kes mingil moel tollase võimustruktuuriga seotud olid.
VENEMAAL: Suur osa väga olulist infot on laialipaisatud ja Venemaal. Tollase riigi võimusüsteem ja selle
toimimine tingis selle. Paljude teemade puhul ei ole võimalik selgust saada, kui vene arhiivides asuvaid
dokumente ei kasuta. Eriti parteilise tegevuse kohta.
Föderaalarhiivid – kõige olulisemad, riiklikku arhiivisüsteemi kuuluvad Endised parteiarhiivid: Venemaa Riiklik Sotsiaal-poliitilise Ajaloo Arhiiv (RGASPI); Venemaa
Riiklik Uusima Ajaloo Arhiiv (RGANI)
Teised   föderaalarhiivid:   Vene   Föderatsiooni   Riigiarhiiv   (GARF);   Venemaa   Riiklik   Sõjaarhiiv
(RGVA); Venemaa Riiklik Majandusarhiiv (RGAE); Venemaa Riiklik Kirjanduse ja Kunsti Arhiiv
(RGALI). Ametkondlikud arhiivid – kogu julgeolekualane dokumentatsioon Vene Föderatsiooni Presidendi Arhiiv; …Välispoliitika Arhiiv; …Julgeolekuteenistuse Keskarhiiv;
…Kaitseministeeriumi Keskarhiiv. Kohalikud arhiivid
Mujal maailmas: Välis-Eesti arhiivid: Balti arhiiv (Stockholmis); teiste riikide arhiivid, kitsamate teemade
puhul (eelkõige lähinaabrite, aga ka suurriikide arhiivid, mis kajastavad riigi välispoliitilist tegevust)
Publitseeritud allikad (meil ei ilmu väga palju 20. saj teist poolt kajastavaid publikatsioone kahjuks, sest
meie teadussüsteem ei soosi sellist publikatsiooni, seda ei arvestata eriti teadustööna):
Dokumendikogumikud: metsavendade tegevus, hävituspataljonide tegevus, vastupanuliikumised.


Üksikdokumentide publikatsioonid.
Mälestused:  mõned teemad hästi kaetud – küüditamised, vastupanuliikumised. Palju on kogutud ja tallel
mäluasutustes,   eelkõige   Kirjandusmuuseumis.   Bruno   Sauli   mälestused   on   kõrgemate   võimukandjate
mälestustest ilmunud, ent ajaloolastele see info eriti midagi ei paku (olulisi asju on puudu jms). Arnold
Rüütli mälestusteraamat.
Kõige suurem lünk on poliitilise võimu toimimise koha peal. Põhiline dokumentatsioon PAI arhiivis, mis oli uurijatele suletud. Ka PAI liikmed said üsna piiratud ulatuses
ligi.
Suured muudatused. Iseseisvusaegne arhiivisüsteem lammutati juba esimesel aastal. Arhiivid allutati SRKle.
Dokumentide   omanik   riik   –   moodustati   ühtne   riiklik   arhiivifond.   Riigiarhiiv   ja   riigikeskarhiiv
reorganiseeriti.
Eestist viidi ära palju arhiivimaterjale, eriti, mis puudutasid kaitseplaane 1939. aastal jms.
Sõjaaja elasid arhiivid üsna hästi üle. Osa küll hävis, kuid palju säilis. 
Loodi   uued   arhiivid:   Tallinnas   Oktoobrirevolutsiooni   ja   sotsialistliku   ülesehitustöö   riiklik   keskarhiiv
(ORKA), seal olulisemad allikad, ja Tartu osakonnast sai iseseisev arhiiv Riiklik Ajaloo Keskarhiiv. ORKAs
olid materjalid alates 1917. aastast ja Tartu RAKAs vanema perioodi materjalid.
Hiljem luuakse ENSV filmi-, foto- ja fonodokumentide arhiiv.
Eraldi arhiiv prohektdokumentide säilitamiseks.
Arhiivi ülesandeks ei olnud teadusega tegelemine ja selle kaasaaitamine, vaid oma dokumentidest välja
otsida kõik kompromiteeriv materjal ühiskonnaliikmete kohta (eriti 1940-50ndad). Esimene inimene, kes
uurijad vastu võttis oli nõukogude miilits, kes istus valvelauas. Arhiivisüsteem tema valve all.
Suur   osa   materjalidest   oli   salastatud,   juurdepääsupiirangutega   dokumendid.   Teatud   perioodide   ja
dokumentide osas (pea kogu EV aegne arhiiviaines oli piiratud juurdepääsuga, pea kõik Nõukogude aegsete
asutuste   arhiivimaterjalid)   piirangud.  Erifond  –   sealt   oli   materjali   keeruline   kätte   saada.   Teatud
dokumentidega lihtsam (nt diplomitööd tehes, mis eeldas teatud materjalide kasutamist).
Ka   raamatukogudes   erifondid,   kuhu   oli   paigutatud   pea   kogu   EV   aegne   ja   Saksa   okupatsiooni   aegne
kirjandus, ka Nõukogude ajal põlu alla sattunud publikatsioonid jms. Suur osa EV aegset ajakirjandust oli
erifondis.
Prooviti  ka võime  üle kavaldada,  nt kui juhendaja  ja tudeng said kokkuleppele,  et uurimisteema  oleks
võimalikult lai – ligipääs huvitavale kirjandusele erifondides. Samas ei puudutanud erifondid vaid 20. saj
materjale   vaid   ka   varasema   ajaloo   dokumentidega.   Nõukogude   võimu   jaoks   olid   ohuallikaks   eelkõige
kõikvõimalikud kaardid, mis seetõttu olid tavauurijatele kättesaamatud (nt Rückeri Liivimaa kaart).
Arhiivides kehtisid eriloa alusel kasutatavatele dokumentidele kord, kus iga kord kui uurija uurimissaalist
lahkus, pidi ta oma märkmed andma uurimissaali töötaja kätte (et midagi nõukogudevaenulikku poleks üles
kirjutatud). Nõukogude aja allikate eripärast. 
Telefoniõigus 
(kui pole teada, mis alusel dokument on sündinud – kõrgem tasand andis korraldusi telefoni teel, jälgi ei
jäänud). Põhjuseid mitmeid: operatiivsus (eriti sõjaolukorras), kuid ka vastutuse küsimus. Kes ikka tahtis
süüdi jääda? Nõukogude ajastu lingvistiline taust. 
Iga ajastu jätab kaasaegsete keelekasutusse oma jälje. Eriti tuntav Nõukogude aja puhul. See aeg sünnitas
uue keele, tunnusjooneks arvukad sovetismid, nõukogude tegelikkust ja selle eri tasandeid peegeldavad
keelendid.   Tollane   totalitaarne   ühiskond   sünnitas   ülepolitiseeritud   keele,   toimus   ideeline   müüdiloome.
Ühiskonna erinevad tasandid mõtlesid uusi keelendeid välja. Sõnu lühendati eesmärgiga vältida võimud
jaoks ebameeldivaid assosatsioone. Mõni neutraalne termin aga politiseeriti ja ideologiseeriti. Kõige rohkem
lõid uusi sõnu ametnikud ja ajakirjanikud, kuid otsapidi ka kirjanikud, tollased filmid jne.
Sügav   jälg   ka   isikunimedes.   Mõeldi   välja   revolutsioonilisi   nimesid,   ajastutele   sobivaid   nimetusi,
ideoloogilisi jms. Nt: Traktoriina (1930ndad kollektiviseerimis- ja industrialiseerimisajastu); Arvil (armija –
vladimir- Iljitš – lenin), Vilen; Vilan (…-teaduste akadeemia), Vidlen (Lenini suured ideed), Volen (Lenini
tahe), Idlen (Lenini ideed); Rem (revolutia miravaja); Vilora. 20dnatel ja 30ndatel loodi kõige rohkem uusi
eesnimesid. Ei ole omane ainult nõukogude ühiskonnale, ka hilisemal perioodil kasutati.


Ka   lühendid   olulised.   Ametlikus   kirjavahetuses   kasutati   sageli   erinevate   institutsioonide   puhul   ainult
lühendeid. Puudutab eriti julgeolekusfääri (enamikke nendest lühenditest ei ole võimalik loogika abil avada).
Nõukogude perioodi alguses lühendeid nii palju ei olnud, ajapikku tekkis ametkondlikke lühendeid juurde.
Kui NSVLis oli mingil ajal üle 50 ministeeriumi, siis oli ka lühendeid palju. Nõukogude ajastu sotsiaalse etiketi elemendid.
Vormiriietus annab välist infot nii inimese kui ka ajastu kohta. Autasude süsteem devalveerus nõukogude
perioodi jooksul. See, kes sai ordeni 1930ndatel ja see, kes 1972ndatel ei olnud ühiskonnas samal tasemel.
Devalveerumise taga võib olla ka Brežnev ise, sest talle endale meeldis palju autasusid saada (mitte ainult
NSVLi autasud). Kuna Brežnevile jagati autasusid lahkelt, hakati neid ka ühiskonnas laiemalt jagama.
Ka varjatumad kihistused – nomenklatuuri pool. Need olid salajased ametikohtade loetelud, mida aeg ajalt
üle vaadati ja täpsustati. Pealekaebused.
Kompartei liikmetel kohustus ühiskonna mädapaiseid avada. Pealekaebused tekkisid tavaliselt inimsuhete
probleemidest. 
Nõukogude süsteemis arvestati väga hoolikalt altpoolt tulevaid kaebusi. Süüdistused arhiveeriti, erinevatel
tasanditel oli pealekaebuste informatsioon olemas, mida sai vajadusel kasutada.
Ajaloo ajakirja Nõukogude ajal välja andma ei hakatud. Käe pani ette Kreml. Pea kogu Nõukogude perioodi
ei ilmunud puhast ajalooalast ajakirja.
1952.   aastast   hakati   välja   andma  ENSV   TA   Toimetisi  (1950).   Selle   all   valdkondlikud   väljaanded.
Humanitaarvaldkonna ajakirjaks sai Ühiskonnateadused alates 1952. aastast. Ilmus neli nr aastas. Avaldati
mitte   ainult   ajalooalaseid   teadustöid,   vaid   ka   teiste   humanitaarvaldkondade   uurimistöö   tulemusi.   See
väljaanne oli üks olulisemaid, kus tollased ajaloolased said oma töö tulemusi avaldada.
PAI-l   sariväljanne  Töid   EKP   ajaloo   alalt.  Igal   aastal   ilmus   üks   köide,   mis   oli   ENSV   ajal   olulisim
parteialane väljaanne.
NSVL ajaloo kateedri ajakiri Eesti NSV ajaloo küsimusi. (1960, TRÜ). Töid NLKP ajaloo alalt (1961,
TRÜ) ja EKP ajaloo küsimusi (1965, PAI). Ilmusid üldiselt kord aastas, mõnel aastal aga üldse mitte.  Historiograafia põhijooned: olulisemad teemad, autorid ja käsitlused. 
Üldkäsitlused.:
1952 - ENSV ajalugu (üheköiteline)
1955-71 -  kolmeköiteline ENSV ajalugu
1959 - üldhariduskooli õpik ENSV ajalugu
1961-72 - kolmeköiteline Ülevaade Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloost
1985 - venekeelne ülevaade töölisklassi ajaloost
2005 – Eesti ajalugu VI
Põhilised uurimisteemad ja valdkonnad:
Massirepressioonid,
Väliseestlus,
Taasiseseisvumine,
Julgeoleku küsimused,
Vastupanuliikumine,
Poliitilised olud,
Võimustruktuurid,
Majandus,
Muud teemad.
Lähiajaloo uurimise perspektiivid head, sest allikaline materjal on pea täies ulatuses uurijatele kättesaadav. b.II Nõukogude Eesti Territoorium ja haldusjaotus.   (EA VI, 260-264) [L] Moskva piiripoliitika üldiseloomustus Ida-Euroopas. 


Moskva peamised eesmärgid:
Saavutada NSVL piiride tunnustamine 22.06.1941 seisuga,
Korrastada sõjajärgsed piirid endale soodsalt ümber:
Piirilepingud (Poola, Tšehhoslovakkia, Soome, Rumeenia),
Tuva (Tõva) iseseisvuse likvideerimine,
1920ndate   alguses   oli   Ida-Siberi   edelaosas   tekkinud   riik   Tuva   Rahvavabariik.   Mongoolia   tunnustas
iseseisvust, ent NSVLi mõju oli kasvav ja 1944. a tungis punaarmee Tuvasse. Tuva rahvaesindajad (Tuva
Väike   Rahvauraal?)   tegi   pöördumise   NSVLi   poole,   et   nende   koosseisu   saada.   Alles   1961.   a   sai
autonoomseks liiduvabariigiks.
Lõuna-Sahhalini ja Kuriili saarte okupeerimine.
1945.   a   augustis   okupeeris.   Veebruaris   1946   kuulutati   mõlemad   piirkonnad   NSVLi   omaks.   Kiiruga
moodustati Lõuna-Sahhalini oblast.
Nende   eesmärkide   realiseerimine   õnnestus   suures   osas.   Esimese   eesmärgi   osas   formaalset   ja   suurt
läbimurret ei toimunud. Esimest korda tõstis Moskva selle küsimuse üles 1941. aasta detsembris, kui sinna
saabus Inglismaa delegatsioon, et arutada ühist Saksamaa vastast koostööd ja abi. Selle kõrval tõstis Moskva
ootamatult piiride tunnustamise küsimuse lauale. Liitlased aga kohe ei tunnustanud. 1942. aasta kevadel
sõitis välispoliitikajuht Vjatšeslav Molotov Londonisse ning tõstatas teema uuesti päevakorda. Ka tol korral
soovitud lahenduseni ei jõutud, sest liitlased leidsid, et küsimuse arutamiseks ei ole õige aeg. Stalin leidis
samuti, et eks selle otsustab see, kes Euroopas tugev on ja sõjas peale jääb – 1944. a Punaarmee jõuline
pealetung sõjas viis Moskva soovituni. Baltikumi isoleerimine Euroopast: sõjajärgsed piiriõgvendused ja nende tagamaad.  Baltikumi   isoleerimine   Euroopast.  Poola  tõugati  eemale  Leedu   piiridest,  Ida-Preisimaa   liideti  NSVLi
koosseisu (põhjenduseks, et NSVL vajab jäävaba sadamat). Ida-Preisimaa keskus Königsberg muudeti ruttu
teistsuguseks linnaks – Kaliningrad. Põliselanikkond saadeti, osaliselt sunniviisiliselt, ära. Mõne aastaga
elanikkond vahetus ning sadama- ja ülikoolilinnast sai militaarne linn – Nõukogude sõjalaevastiku baas.
Läti ja Leedu NSV piiride muutmine.  Leedu sai Vilniuse, Klaipeda jm väiksemad piirkonnad. Kokku
suures territoorium 9000 km2. Piiriõgvendused ei lähtunud otstarbekusest, ka Kaliningrad ei jäänud Leedule
(mis oleks olnud loogiline).
Lätilt võeti ära Abrene jt alad. Territoorium vähenes üle 1200 km2. Piire korrigeeriti juba enne lõplikku
okupeerimist,   1944.   a   liideti   „elanike   tungival   soovil“   Abrene   piirkond   jm   väiksemad   territooriumid
NSVLiga.
Eesti NSV piiride muutmine.  22. aug 1944. aastal saatsid ENSV ülemnõukogu presiidimui esimees J.
Vares ja sekretär Moskvasse telegrammi, et rida valdu antakse üle NSVLile. 23. aug võttis Moskva vastu
seaduse moodustada Pihkva oblast. Kooseisust eraldati Petserimaa, Narva-tagused alad liideti Leningradi
oblastiga 1944. a. 1957. aasta piirimuudatus Leningradi ja ENSV vahel. Kokku vähenes Eesti territoorium
2300 km2.
Kõike seda tehti, sest ei oldud kindel, et sõja lõppedes jääb Baltikum NSVLi koosseisu. Stalin arvestas
võimalusega, et liitlaste vahelised kokkulepped sõlmitakse nii, et Baltikum koosseisu enam ei jää. Tuleb
vaadata   tükke,   mis   Eestilt   ja   Lätilt   ära   võeti   –   kaitsmise   seisukohalt   olid   need   strateegiliselt   olulised.
Piiriõgvendustega kindlustati igaks juhuks oma tulevikku.  Haldusjaotuse sovetiseerimine.  1945 likvideeriti Petseri maakond.
1646 loodi Hiiu maakond.
1949 loodi Jõhvi maakond
1949 loodi Jõgeva maakond.
Initsiatiiv ei tulnud Moskvast, oli toonase ENSV juhtkonna huvi ümberkorraldusi teha. Näitab ka seda, et
juhtidel ei olnud suurt huvi põhjalikult olemasolevat haldusjaotust muuta. 1945. a märts liideti Pirita, Merivälja, Iru-Lepiku ja Kose alevikud Tallinnaga.
1945 mais loodi linnarajoonid: Kesklinna, Mererajoon, Kopli (1946 – Kalinini –
Mihhail Kalinini järgi, kes oli mõnda aega Tallinnas olnud ja revolutsioonilist 


tegevust eest vedanud, suri sel aastal) ja Nõmme.
Muudatused alevite ja linnade arvus:
1945. aasal hakati valdade koosseisus asuvaid asulaid nimetama aleviteks. 1946. sai linna staatuse Kohtla-
Järve ja Kiviõli.Kehtestati NSVL kehtiv alevite kolmikjaotus: töölisalev, liinaalev, kuurortalev.
Külanõukogude loomine: Detsember 1944 – ENSV juhtkonna ettepanek 1250 külanõukogu loomiseks. 
Moskva arvates oli arv ülepingutatud. Lõppkokkuvõttes oli Moskva nõus 650
külanõukogu loomisega.
4. mai 1945 – ENSV ÜP seadus külanõukogude loomise kohta (vähem kui 
650).
August – september 1945 – Külanõukogude loomine, lõpptulemusena 
moodustati 637 külanõukogu.
Külanõukoguseid ei moodustatus väikesaarte valdades (Vormsi, Kihnu, 
Ruhnu, Prangli).
Külanõukogude etteotsa oli keeruline leida inimesi, kes oleksid olnud juhtimiskogemusega. Juhtideks said
inimesed, kel puudus kogemus, tekkisid konfliktid valdades. (valla- ja külanõukogude juhtide küsimus oli
NSVLis suureks probleemiks, sest kaader oli vahetuv ja ebastabiilne.
Uued haldusüksused ei sobitunud kohe olemasolevasse süsteemi, sest vallatasand oli ajaloolise pärandina
olemas olnud juba pikk aega. Enamikes piirkondades olid vallad ka optimaalsed haldusüksused. 1950. aasta haldusreform.  1950.   aasta   haldusreform.  Rajoniseerimine,   rajoonide   rajamise   reform.   Juba   1946.   aastal   tegi   A.Aru
ettepaneku moodustada ENSV oblastid ja rajoonid, sellele olid selgelt vastu Karotamm jm juhid.
1949.   aastal   hakati   sisuliselt   rajoonide   rajamist   ette   valmistama.  1944.   a   piiriõgvendused   toimusid
Moskva sunnil ainult kaarti aluseks võttes, siis rajoonide loomisel hakati läbi töötama võimalikke erinevaid
variante rajoonide rajamiseks. 
26. september 1950 – ENSV ÜP seadus „Maarajoonide moodustamise kohta ENSV-s“, millega:
Likvideeriti maakonnad ja vallad;
Teostati rajoniseerimine;
Muudeti   külanõukogud   esmatasandi   haldusüksusteks   (varasem   kolmikjaotus   asendus   kaksikjaotusega:
külanõukogu – rajoon)
Maksimaalselt joonistati paberile 43 maarajooni. Lõplikult moodustati 39 rajooni. 
Reformi järgselt:
5 vabariiklikku alluvusega linna: Tallinn, Tartu, Narva, Kohtla-Järve, Pärnu; 
39 maarajooni, 
27 rajoonilise alluvusega linna, 
22 alevit, 
641 külanõukogu.
Uute rajoonikeskuste paikapanemisel arvestati ühelt poolt teadlaste soovitustega, kuid samas ei olnud paljud
rajoonikeskused loomulikud piirkonnakeskused. Lisaks tõi reform kaasa ka kultuurilist kahju, sest loobuti
ajaloolistest kohanimedest. Kasvas ka bürokraatia maal, mis omakorda suurendas Nõukogude võimu kulusid
haldusstruktuuri ülalpidamiseks. Uueks keskuseks saamine andis piirkonnale majandusliku impulsi – hakati
ehitama   rajoonikeskusele   vajalikke   administratiivhooneid,   mitmete   keskuste   puhul   ei   oleks   ilma   selleta
mingit ehituslikku arengut toimunud. Oblastieksperiment 1952-1953. Karotamm leidis, et oblasteid pole vaja (1949.) Eksperimenti hakatakse realiseerima 3. mail 1952. aastal kui
võeti vastu seadus oblastite loomise kohta ENSVs. Loodi kolm oblastit: Pärnu, Tartu ja Tallinn.
Samaaegselt loodi ka Läti NSVs, Leedu NSVs olid oblastid loodud juba 1950. aastal.
Moskva jaoks oli oluline, et kogu NSVLi territoorium oleks unifitseeritud. Ka seal saadi aru, et oblastite
loomine  ei aita kaasa majanduslikule  edenemisele  ega juhtimise  hõlbustamisele.  4. aprillil 1953 kaotati
L.Beria käsul oblastid Eestis.


Muudatused haldusjaotuses pärast 1953. aastat.  - Ajalooliselt kujunenud ja toimiva haldusjaotuse likvideerimine. - Kultuuriline kahju – hävitati kohati vana, aastatuhandete taha ulatuv nimevara. - Halduskulude kasv. - Nõukoguliku bürokraatiaparaadi suurenemine (kaadri sissetoomine). 1954-1964 nõukoguliku haldusjaotuse korrastamise periood: - Uute alevite ja linnade moodustamine (ka olemasolevate linnade administratiivpiiride laiendamine -
Narva ja Kohtla-Järve), - Külanõukogude arvu kärpimine (641-lt 320-le), - Rajoonidevõrgu vähendamine, - Kirde-Eesti põlevkivipiirkonnaks väljakujundamine, - Haldusjaotuse-alase seadusandluse väljatöötamine. Külanõukogude arvu hakati oluliselt kärpima, sest hakati mõtlema halduskulude kärpimisele, ent olulisim
põhjus oli ühismajandite ühendamine. 1940ndatel hakati kolhoose rajama ühe küla baasil, 1950ndatel hakati
kolhoose ühendame suuremateks ja ka haldusjaotus tuli protsessiga kaasa. Kui nt 5 kolhoosi olid suureks
ühismajandiks liitunud, siis selle osad olid eri külanõukogude territooriumitel, mis tegi asja keeruliseks.
Hiljem langesid ühismajandi ja külanõukogu piirid suuresti kokku.
1957. aastal kaotati Loksa ja Pärnu rajoonid, millega sai rajoonide likvideerimise protsess alguse. 1959.
aastal likvideeriti 13 rajooni. Järgi jäi 25 maarajooni, kuid see ei olnud lõpp. 1960ndate alguses likvideeriti
veel rida rajoone. See protsess jõudis lõpule 1965. aastal, mil 1. jaanuari seisuga on 39 rajooni asemel
jäänud 15.
1965 1. jaanuar: - 15 rajooni - 6 vabariikliku alluvusega linna - 26 rajoonilise alluvusega linna - 22 alevit - 238 külanõukogu. Haldusvõimu üldiseloomustus.   (EA VI, 250-256, 268-274; Tannberg 2007; Hämäläinen 2015) [L, S] Balti küsimus Kremlis 1944. aastal. 
Nõukogude võimu taaskehtestamine ja sovetiseerimisprotsessi käivitamine.  Eesti taasvallutamine Punaarmee poolt:
- 27.07.1944 – vallutati Narva
- 13.08.1944 – Võru
- 22.09.1944 – Tallinn.
Esialgsete Kremli kavade järgi pidi Baltikumi taasokupeerimine toimuma tunduvalt varem – juba 1943. a
lõpus, plaanid ei rakendud eelkõige korraliku vastupanu tõttu. Operatiivgrupid.  Nende tegevus võtmetähtsusega.  Kujutasid endast vähendatud  koosseisuga kohalikke  võimuasutusi, mis
pidid   Punaarmee   vallutuste   järel   piirkonnas   tegutsema   hakkama.   Neid   hakati   Nõukogude   tagalas
moodustama juba 1943. aastal. 
Oli spetsiifilise operatiivgruppe, nt julgeolekuasutustel (ülesanne kaasa aidata kiirele Nõukogude võimu
taaskehtestamisele, nad ei hakanud koha peal toimetama). Nõukogulik võimustruktuur: poliitiline, täidesaatev ja seadusandlik võim.  Kongress – pleenum – KK – revisjonikomisjon – KK poliitbüroo/büroo. Liiduvabariigitasandi parteiaparaat:


- KK büroo kui tegelik võimukese liiduvabariigis - KK esimene sekretär - KK sekretariaat (3-5 sekretäri): kõige olulisem oli 2. sekretär, kes oli ka Moskva käepikenduseks
liiduvabariigis. - KK osakonnad ja nende töötajad KESKKOMITEE - Osakonnad; - BÜROO; - Sekretariaat; o Rajooni parteiorganisatsioonid;
o Linna- ja linnarajoonide parteiorganisatsioonid;  Partei algorganisatsioonid eri asutustes ja ettevõtetes (partorg – partei organisaator). TÄIDESAATEV VÕIM
Eesti NSV valitsuses: - 1940-1946 – Rahvakomissaride Nõukogu (RKN) - Al 1946 – Ministrite Nõukogu (MN) Rahvakomissariaadid/ministeeriumid: - Liidulis-vabariiklikud   (dualistliku   alluvusega:   nii   Moskva   keskametkonnale   kui   ka   liiduvabariigi
juhtkonnale. Loodi Moskva jaoks prioriteetsemates valdkondades), - Kohalikud. Kohalik tasand: nõukogude täitevkomiteed. Sisulist võimu nad ei teostanud, mida aeg edasi, seda rohkem
muutus sisuliseks võimuks kohalik majand ja selle juht.
Täitev võim viis suuresti ellu poliitikat, mis olid heakskiidu saanud partei poolt.
ENSV valitsusjuhid:
- Arnold Veimer
- Aleksei Müürisepp
- Valter Klauson
- Bruno Saul
- Indrek Toome
Need mehed kuulusid võimuladvikusse. Enamik neist ei olnud tugevalt seotud poliitilise võimu intriigidega. SADUSANDLIK VÕIM
Teostati kahel tasandil: - Ülemnõukogu istungjärk
- Ülemnõukogu Presiidiumi tegevuse kaudu Seadusandlikul   võimul   kõige   tagasihoidlikumad   ülesanded.   Ta   oli   pigem   dekoratsiooniks   tollasele
võimustruktuurile.
Formaalselt oli kõigi kolme võimu esimehe positsioonid võrdsed – said formaalselt sama suurt palka, olid
kolm liiduvabariigi juhti, ent tegelik ja sisuline liiduvabariigi juht oli siiski kompartei juht.
ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehed:
- Johannes Vares-Barbarus: 1940-46
- Eduard Päll: 1946-50
- August Jakobson: 1950-58
- Johan Eichfeld: 1958-61
- Aleksei Müürisepp: 1961-70
- Artur Vader: 1970-78
- Ivan Käbin:  1978-83
- Arnold Rüütel: 1983-90 EKP koht võimustruktuuris. 


1945. aastal oli EKP liikmeid natuke üle 2400, eestlasi 40% ja muulasi 60%. 1990. aastaks oli liikmeid üle
106 000, eestlasi ja muulasi pooleks.
Viimane   kongress   leidis   aset   1986.   aastal.   Partei   võim   dubleeris   paljuski   valitsust.   Nõukogude
võimustruktuuris tegelesid täidesaatva võimuga ka KK osakonnad, ka NLKP osakonnad dubleerisid. Kaadri komplekteerimise allikad.  Kaadri komplekteerimise allikad: - Moskva „kaadriabi“  - inimesed, kes Moskva poolt liiduvabariiki  Nõukogude võimu saadeti üles
ehitama; - Demobiliseeritud – oluline just 1940ndate keskpaigus; sõjajärgse perioodi puhul on üks kesksemaid;
1948. a alguseks Eestis tagasi ca 35 000 demobiliseeritut, - Reevakueeritud – paljud said ettevõtete juhtideks; jõuliselt esievad kohalikul tasandil, - Kohaliku kaadri ettevalmistamine – hiljemalt 1950ndate aastate keskpaigast tulid esile inimesed, kes
on   koha   peal   saanud   ettevalmistuse   juhtivatele   kohtadel   saamiseks.   Eesotsas   suuresti   EKP,   kes
hakkas   süsteemsemalt   järelkasvule   mõtlema,   selleks,   et   inimesed   saaksid   ettevalmistuse,   asutati
Vabariiklik Parteikool. Partei liikmeskond: - Liikmed, - Liikmekandidaadid.  Liikmeskonna iseloomustus:
- Liikmeskonna kiire kasv, - Eestlaste osakaalu suurenemine, - Naiste osakaalu aeglane kasv (1980ndate lõpuks on naisi ca 36% liikmeskonnast), - Vananemine (1980ndatel moodustasid enamuse üle 40-aastased), - Haridustaseme tõus, - Tööliste osakaalu vähenemine (aina rohkem oli liikmeskonna hulgas teenistujaid). 1988. a moodustub liikmeskonna haripunkt, kui EKP-sse kuulub 103 000 inimest. 1990ndate aasta lõpuks
on liikmeid ca 1000. Nomenklatuur.  Nomenklatuuri mõiste: 1) Kõige olulisemate ametikohtade loetelu nõukogude ühiskonnas, mille puhul ametisse nimetamisel oli vaja alati partei heakskiitu. 2) Inimesed, kes nõukogude ühiskonnas täitsid kõige olulisemad ametikohad. Sellist nimekirja oli võimu teostamise jaoks vaja, sest see oli üks kõige olulisemaid ühiskonna kontrollimise
vahendeid. Selle kaudu sai partei kontrollida erinevate eluvaldkondade võtmepositsioone ühiskonnas. 
Büroo, kes oli inimese ametisse nimetanud, sai inimese ka ametist vabastada.  Nomenklatuuri põhimõte valitsemises tähendas: - Parteitöötaja ja riigiametniku vastutust selle parteiorganisatsiooni ees, kes ta ametisse kinnitas; - Partei-   ja   riigiametnikku   ei   saanud   ametist   vabastada   ilma   teda   ametisse   nimetanud
parteiorganisatsiooni loata; - Nomenklatuuri kuuluvate isikute mõjutamine (repressioonid, nn partei puhastused jne). Lisaks saadi nt autoostulube kergemini, said osta suurema korteri, poest teistsuguseid toiduained jne. Nomenklatuur   oli   kaadripoliitika   põhimõisteid   ning   peamine   vahend   varustamaks   nõukogude   süsteemi
võtmepositsioone kommunistliku partei jaoks sobilike töötajatega. Nomenklatuurid olid kehtestatud kogu


Nõukogude   Liidus   partei   kõikidel   tasanditel.   NLKP   KK   nomenklatuurile   järgnesid   oblastite,   kraide,
liiduvabariikide ning teiste madalamate parteiorganite nomenklatuurid. 
Nomenklatuurisüsteemi toimima hakkamise seisukohast oli oluliseks eelkõige 1945. aasta, siis töötati välja
nomeklatuurse kaadri dokumenteerimise süsteem, koostati isikutoimikud ning seati sisse nomenklatuurse
kaadri isiklike kaartide kartoteek Laiemas tähenduses on nomenklatuuriks nimetatud neid isikuid, kes vastavaid nomenklatuurseid ametikohti
täitsid. Hoolimata sellest, et kommunistliku partei ametlikust ideoloogiast lähtudes Nõukogude Liidus eliiti
eksisteerida ei saanud, hakati nomenklatuuri kuulunud inimesi mingil hetkel võrdsustama just nõukogude
eliidiga.   Seejuures   peeti   kõige   olulisemaks   nomenklatuurseid   ametikohti   täitnud   isikute   piiramatut
juurdepääsu võimule ning erinevatele hüvedele ja privileegidele. 
Eliiti kuulumise eelduseks oli kuulumine NLKP või regionaalse parteiorganisatsiooni keskkomiteesse või
ministrite nõukogu juhatusse. Juhtivat rolli omas nomenklatuuris strateegilise eliidina poliitiline eliit. Läbi
nomenklatuuri,   läbi   töötajate   ametisse   määramise   süsteemi   kontrollis   ja   suunas   poliitiline   eliit   teisi
strateegilisi eliite, suurendes nii veelgi oma võimu ning välistades teiste strateegiliste eliitide esiletõusu.  Regionaalset poliitilist eliiti on defineeritud valitseva grupina, kes avaldas olulist mõju piirkondliku tasandi
otsuste väljatöötamisele ja vastuvõtmisele ning omas seejuures mõju ka riiklike otsuste väljatöötamise ja
vastuvõtmise mehhanismidele. Eesti NSV tippeliidiks on nimetatud EKP KK bürood, kes tegi suure osa
kohalikest otsustest. Standardvalimised.  Valimised nõukogude ühiskonnas formaalsed, ettemääratud ja ilma alternatiivete kandidaatideta. 
Esimesed sõjajärgsed valimised: - 1947 – Eesti NSV Ülemnõukogu valimised, - 1948 – kohalikud nõukogude valimised. Olulised seetõttu, et 1940-41 aastal ei jõutud seda protseduuri läbi viia korrektselt. Ei saanud nõukogulikku
võimustruktuuri täielikuks lugeda. 1947. aasta valimised võimude jaoks üliolulised, sest formeerus lõplik
nõukogulik võimustruktuur. Moskva kontrollimehhanismid.  Eraldi järelvalveinstitutsioonide loomine (ÜK(b)P KK Eesti Büroo) – erakorralised bürood, alguses ei
plaanitud liiduvabariigi juhtkonda sellesse kaasata (ainult Moskvast saadetud inimesed). Lõppotsus selline,
et üleliidulisse büroosse kaasati nii liiduvabariigi partei kui ka valitsusjuht. Sisulise plaanis tuli arvestada
büroo otsustega. Büroo tegevusest laiem avalikkus ei teadnud, sellise büroo tegevust ei kajastatud.
See büroo eksisteeris 1947. aastani. Büroo likvideerimine seotud sellega, et Moskvas jõuti seisukohale, et
liiduvabariigi juhtkond tuleb haldamisega ise toime – täiendavat kontrolli ei olnud juurde vaja.
Dokumendid büroo tegevuse kohta toodi avalikkuse ette alles peale NSVLi lagunemist. KK   2.  sekretäri   institutsioon  –  NSVLis   üldiselt   praktika,  kus  rahvusliiduvabariigi  eesotsas  kohalikku
päritolu parteijuht. Kohaliku I sekretäri kõrval ametis Moskva poolt määratud II sekretär. Tema ametisse
nimetamisel ei olnud kohalikul juhtkonnal mingit sõnaõigust. 
II sekretäri ülesandeks oli lisaks toetamisele ka I sekretäri kontrollida ja tema tegevuse kohta regulaarselt
Moskvasse infot saata. 
Täiel moel see süsteem läbi nõukogude aja ei toiminud. Peale Stalini surma süsteemi muuda (L. Beria
eestvedamisel) – II sekretär võis edaspidi olla inimene, kelle on ametisse nimetanud liiduvabariigi juhtkond.
Eesti oli viimane, kes vanale süsteemile (1970ndate alguses) tagas läks (Hruštšovi võimu kindlustamisega
seoses). Moskva ametkondade volinikud – Saadeti Moskva poolt erinevatesse ametkondadesse. Enamikes ENSV
ministeeriumites oli Moskva volinik olemas. Avalikkusele neid samuti ei esitletud, ent nende mõju teatud
küsimustes oli märkimisväärne. 


Ametkondliku voliniku võimukus oli suurem nendes asutustes, mis Moskva jaoks olid olulisemad. Nende
roll oli eriti oluline majanduse vallas 1940.-1950. aastatel. Eri otsuste vastuvõtmine – Otsused, mis olid seotud kas ühe liiduvabariigiga või väiksema liiduvabariikide
grupiga.   Sellised   otsused   üsnagi   harvad,   neid   võeti   vastu   erakorraliselt,   äärmisel   vajadusel.   Selle   taga
Moskva soov kas muuta mingit poliitikat, käivitada ühiskonnas mingit protsessi, läbi viia puhastust jne.
Nende otsuste mõju liiduvabariigi üldisele poliitilisele arengule võis olla väga tuntav ja suur. Otsused olid
salajased ja nende kohta sisulist infot ei jagatud.
NT:   1947.   aasta   kevadel   vastuvõetud   üleliiduline   otsus   käivitada   kollektiviseerimine   kolmes   Balti
liiduvabariigis. 
1950.   aastal   võeti   vastu   otsus   Moskvas,   millega   käivitati   nn   Eesti   süüasi,   millega   vahetati   välja   N.
Karotamm, lisaks kaasnes suurem puhastamine ühiskonnas. Perioodilised   inspekteerimised  –   Teatud   regulaarsusega   saadeti   liiduvabariikidesse   kontrollibrigaadid,
nende ülesandeks oli kohapeal tutvuda poliitiliste oludega, vaadelda juhtimispraktikat ja uurida probleeme.
Ülesandeks oli välja tuua kitsaskohad ja probleemid, mitte jagada kiitust.
Need brigaadid ei olnud alati ühesuguse võimupädevusega . 1940.-1950. aastatel oli nende mõju tugevam
kui hilisemal perioodil. Inspekteerimiste põhimõte toimis aga kuni 1980. aastate II pooleni välja. Ühelt poolt
oli tegemist tavapärase protsessiga, ent teiselt poolt kasutati seda inspekteerimise võimalust, et uurida mingit
üles kerkinud probleemi.
Peale igat aruannet ei rakendunud organisatsioonilised tegevused, osad inimesed pandi lihtsalt vastavasse
kausta, võeti probleeme teadmiseks ja arutati parteijuhiga läbi (lahendus rahumeelne). Vajaduse korral oli
võimalik kriitikale tuginedes vajalikke meetmeid kasutada. Liiduvabariigi juhtkonna „eneseanalüüs“ – Olulisimaks eneseanalüüsiks oli iga-aastane tegevuse aruanne
Moskvale.   Tegu   oli   sisulise   aruandega   parteiorganisatsioonide   aasta   tegevuse   kohta.   Need   ei   olnud
formaalsed, vaid Moskva lasi liiduvabariigi juhtkonnal esitada oma nägemuse. Seda arutati Keskkomitees ja
kui I versioon aruandest ei olnud nende arvates sobilik, tuli parteijuhil ja tema meeskonnal sellega edasi
tegeleda (tihti eelnes lõppvariandile 2-3 mustandvarianti).
See oli Moskva jaoks ka dokument, mida oli vajadusel võimalik edukalt liiduvabariigi parteijuhi vastu ära
kasutada. 
NT: Karotamm suhtus aruannete kirjutamisse tõsiselt – lasi kokku koguda erinevat infot jms. „Valvsate kodanike“ teenete kasutamine – Soositi kõikvõimalikke pealekaebusi. Partei põhikirjas oli isegi
kirjutatud, et iga parteiliige peab puudustest ühiskonnas ette kandma. Selline pealekaebamine oli muudetud
normiks. Võim ka reageeris kõikvõimalikele kaebustele väga tõsiselt.  ÜK(b)P KK Eesti Büroo.  Baltikumi sovetiseerimine Ida-Euroopa arengute kontekstis. Sovetiseerimisprotsessi   teostamisel   Ida-Euroopas  ja   Balti   liiduvabariikides   kasutas   Moskva   sageli   samu
meetodeid ja vahendeid ning selle protsessi juhtimisega tegelesid ühed ja samad inimesed.
NT: Kuni 1946./47. aastani oli Moskva suuresti nõus, et poolakad, ungarlased jne ehitavad oma näoga
sotsialismi.   Rahvusliku   elemendiga   sotsialismi   olemasolu   oli   Moskva   poolt   (vähemalt)   sõnades
aktsepteeritud – see oli nn rahvademokraatia periood. Tegelikult oli see taktikaline käik Stalini poolt, sest
suhe sõjaaegsete liitlastega  ja külma sõja problemaatika  tõttu oli ta huvitatud suhete jätkumisest Lääne
riikidega. Alates 1947. lülitati kiirkorras tasa kõik rahvusliku elemendiga sotsialismi ehitamise plaanid. 
Areng  Baltikumis   ja  Ida-Euroopas  sõjajärgsel  perioodil  kardinaalselt   erinev  ei  olnud.  Kokkupuutepukte
rohkem, kui esmapilgul võiks arvata. 


Poliitilised olud.   (EAVI, 264-268, 279-282, 309-314; Kaasik 2016) [L+I] Hilisstalinistlik NSV Liit: võimuvõitluse põhijooned.  Stalinism:   1922-53   –   Jossif   Stalin.  Hilisstalinism   1947-1953.   Erakorralised   muudatused,   nt   leppimine
õigeusu kirikuga, et ühendada rahvast. Järeleandmised rahvuslikul pinnal.
Kui   olid   sõja   võidus   kindlad,   siis   hakati   nn   rahvuslikku   NEPi   (novaja   ekonomitšeskaja   politika)
tasalülitama. Ideoloogilises sfääris algas huvide kinnikeeramine juba enne sõja lõppu, 1944. aastal. Jätkub
sõjajärgsel perioodil.
Selline areng on selgelt vastuolus ühiskonna ootustega. Ühiskonna suukorvistamine on oluline tunnus.
Sõja   ajal   koondus  võim  suuresti  NSVLi  valitsuse   kätte.  Täitevvõim  toimis  sõjatingimustes   efektiivselt.
Parteiline võim oli küll jõuliselt alles, ent Stalin, olles mõlema võimu eesotsas, juhtis rohkem riiki valitsus-
kui parteijuhina.  - Sula-aeg: 1953-64 – Nikita Hruštšov - Seisakuaeg: 1964-82 – Leonid Brežnev - Gerontokraatia: 1982-84 – Juri Andropov; 1984-85 Konstantin Tšernenko - Perestroika: 1985-91 – Mihhail Gorbatšov Eesti NSV “valitsejad” ja võimuvõitlus - N. Karotamm - 1944-1950. - J. Vares.  - Käbin ja tema meeskond – 1950-1978. - K. Vaino – 1978-1988. EKP juht.  Sai ootamatult juhiks seetõttu, et Käbinit käsitleti juhina, kes
mõtleb   rohkem   liiduvabariigi   kui   Moskva   huvidele.   Lisaks   oli   Käbin   toonud   enda   lähikonda
inimesed, kelle populaarsus ühiskonnas tuntav: Arnold Green, Vaino Väljas, Edgar Tõnurist. Käbin
suunati presiidiumi esimeheks ja Vainost sai parteijuht.  Vaino hakkas usinalt teostama poliitikat,
mida   talt   oodati.   Kui   Käbin   proovis   arvestada   ka   Eesti   oludega,   siis   Vaino   jaoks   prioriteetsed
Moskva korraldused. 2. sekretär: 1982-1985 – A. Kudrjavtsev; 1985-1990 – G. Aljošin
Meeskond: R. Ristlaan (partei ideoloogiasekretär), B. Saul (ENSV valitsusjuht), A. Rüütel - V. Väljas – 1988-1990.  2. sekretär: 1985-1990 – G. Aljošin 
Meeskond: I Toome, M. Titma, A. Rüütel, E. –A. Sillari Vastuseisud 1944-1978:  Karotamm – Käbin: +Käbin  Käbin – Vader: +Käbin  Käbin – Vaino: +Vaino  Vaino – Väljas: +Vaino Vaino tagandamine 1988. aastal Võitlus “kodanliku natsionalismiga”. 


1944   –   „Suure   võitluse“   algus   peale   punaarmee   sisse   tungimist   (30.okt   1944   dokument   kui   ENSV
sovetiseerimiskava, keskseks märksõnaks kodanlik natsionalism)
Kodanlik natsionalism – universaalne vormel, mille abil võim sai süüdistada erinevaid inimesi ja tegevusi
klassifitseerides need nõukogude vastasteks või nõukogude ühiskonda mittesobivateks. Põhiosa suunatud
ikkagi   sõjaeelse   Eesti   Vabariigi   vastu.   Neid   inimesi,   keda   sai   EV   seostada,   oli   eriti   lihtne   kodanlikus
natsionalismis süüdistada. 
Eesti NSV „süüasi“ Kremlis ja selle tausttegurid:  Eesti NSV seotus nn. Leningradi süüasjaga  Võimuvõitlus Eesti NSV   Eesti NSV „süüasi“ kui näidispuhastus 1950 märts – EK(b)P KK VIII pleenum 1950. aasta märtsipleenum: põhjused ja tagajärjed.  Eesti NSV koht L. Beria “uues rahvuspoliitikas”.   J. Stalini surm ja „kollektiivse juhtkonna“ võimuletulek Kremli võimuladvikus oldi valmis uuteks arenguteks. Stalini surm tõi kaasa selge poliitilise pöörde, mille
väljenduseks oli nn  kollektiivse juhtkonna võimuletulek. Eesotsas uus valitsusjuht  Georgi Malenkov,
teise olulise figuurina Malenkovi asetäitja ja siseminister Lavrenti Beria, kolmandana Nikita Hruštšov, kes
oli üks kolmest NLKP KK sekretärist (ülesandeks hoida parteiaparaati). 1953. aasta märtsis ei määratud
ametisse uut parteijuhti (toimub alles sama aasta septembris).  Kremli „uue kursi“ olemus ja selle initsiaatorid Uus kurss puudutas välispoliitikat, tõi kaasa 1953. aastal kiirkorras Korea sõja lõpetamise, Nõukogude-
Jugoslaavia   suhte   paranemine,   teine   lähenemine   Saksamaa   ühendamise   küsimusse   (Stalini   jaoks   paika
loksunud   1952.   aastaks,   1953.   aasta   varakevadel   tuleb   Kreml   välja   mõttega,   et   Euroopa   ja   maailma
poliitiliseks arenguks ei ole hea kaks Saksamaad – mõistlik on nad ühendada). Hurjutatakse SDV juhte
forsseeritud sotsialismis. 
Esimest korda pärast Stalini surma võisid NSVL kodanikud lugeda ajalehest Pravda USA presidendi kõnet. 
Uus kurss ei piirdunud vaid välispoliitikaga.  Muutused sisepoliitikas ja majanduses.  Majanduses võeti
sõjatööstuse   arendamises   gaasi   maha   ja   hakati   keskenduma   kodanike   igapäevavajadustele.   Kogu
tootmine   oli   kahes  grupis:  A  –  sõjagrupp,   B  –  tarbekaupade   tootmine;  eelisarendama   hakati   B-gruppi.
Koostati uus riigieelarvestrateegia, mis nägi ette rõhuasetuste muutusi.
Sisepoliitikas seisati repressiivpoliitika ja selle teostamise põhimõtted: julgeolekuorganitele saadeti kiri,
mis keelas piinamise ülekuulamistel; GULAGist lasti märtsiamnestiaga suur osa karistusaluseid vabaks (üle
1,2 mln – peaaegu ½ GULAGi süsteemist, Eestisse ca 10 000 inimest tagasi). 
Uus poliitika rahvusliiduvabariikide suhtes. Peamiseks initsiaatoriks Beria – „uus rahvuspoliitika“.  NLKP KK Presiidumi „rahvuspoliitika“ otsused o Kohaliku kaadri edutamine juhtivatele positsioonidele.
o Asjaajamiskeel riigiaparaadis kohalik keel.
o Põhimõtteline uus suhtumine vastupanuliikumisse (relvastatud – metsavendlus).  kui   seni   oli   püütud   seda   jõuga   maha   suruda,   peamiseks   meetodiks   olid   sõjalis-
tšekistlikud   operatsioonid,   siis  edaspidi   leiti,  et   robustne   vägivald  ei   ole  mõistlik.
Efektiivsem vastupanuliikumisega kokkuleppeid sõlmida.   Kõigepealt Ukrainas, kus oli vastupanu suurim ja verisem; hiljem jõudis Baltikumi. o Keskvõim pidi rohkem tähelepanu pöörama kolhoosikorra/põllumajanduse turgutamisele.  Aktuaalne   just   nendel   aladel,   mis   liidetud   1939-1944,   kus   kolhoosikord   oli   alles
funktsioneerima hakanud.  Beria „uue rahvuspoliitika“ ellurakendamine Eestis: o Ümberkorraldused ja kaadrivahetus


o Vastukajad EKP-s
o Käbini versioon tollastest sündmustest
o Vastupanuvastase võitluse taktika muutumine
o Eesti otsuse ettevalmistamine Kõigepealt hakati uut poliitikat rakendama Ukrainas ja Leedus, seejärel Valgevenes ning Lätis ja viimaks ka
Eestis ja Moldaavias. Viimase kahe riigi KK otsuseid ametlikult vastu ei jõutud võtta, kuna 26. juuli 1953.
aastal arreteeriti Lavrenti Beria ning igasugune jätkuv tegevus seisati. Seetõttu ei jõutud Eesti ja Moldaavia
kohta otsuseid ametlikult vastu võtta.
Beria tembeldati rahvusvahelise imperialismi agendiks. Sellele järgnes süüdistuste esitamine. Ta oli peamine
repressioonide läbiviija, välispoliitikasse sekkuja, lisaks moraalitus.
Hoolimata tõsiasjast, et ametlikult Eesti kohta otsust vastu ei võetud, hakkas uus rahvuspoliitika mais lõpust/
juuni algusest selgelt tööle. Jõulisemalt leidis aset ENSV siseministeeriumis. Asjaajamiskeelena eesti keel.
Üldjoontes uue rahvuspoliitika eesmärk Berial oma võimu kindlustada. Taotleti 1939.-1940. aastal liidetud
alade orgaanilisemat sidumist NSV Liiduga. Balti riikide kohapealt oli eeskujuks Balti erikord. “Sula-aja” poliitilised olud.  Hruštšov andnud mõista, et tema oli kogu sula-aja taga, ent tegelikult see ei olnud nii. 
Sula-aja piirid: NSVL puhul 1953/54-1964, Eestis 1953/54-1968.
I Kultuurielu elavnemine:  Uue haritlaspõlvkonna esilekerkimine;  Isikuvabaduse suurenemine;  Avatus – ühiskond avanes sisemiselt, aga ka avatuse suurenemine muu maailma suhtes;   Eneseteostus;  Diskussioonid   –   milline   peaks   olema   Tallinna   kesklinn,   kooli   kirjandusõpik;   arutelud   ajaloo
küsimustes, nt sõjaeelses Eestis oli kultuuris positiivseid jooni jms. 1957. aasta Noorsoofestival. 1950ndate keskpaigas tekivad esimesed avatud kontakti kodu-Eesti ja Välis-
Eesti vahel. 
II Noorte aktiivsuse kasv:  EÜE – Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev (al 1964);  EÕM – Eesti Õpilasmalev (al 1967); Malevad   andsid   võimaluse   noortega   eri   Eesti   paigust   kokku   saada   ja   suhelda.   70ndatel   ja   80ndatel
moodustati malevad ühe kooli õpilastest.  Nn. komsomolipositsioon. III Sisepoliitiliste olude jäigastumine
IV Kohanemine valitseva režiimiga
V Nn. rahvuskommunistide esilekerkimine Nn. komsomoliopositsioon.  1960.   aastatel   Tartu   Riiklikus   Ülikoolis   tegutsenud   komsomoli   organisatsiooni   tegevust.   Komsomoli
aktiivsuse   taga   oli   soov   muuta   ühiskond,   eelkõige   see,   mis   seotud   ülikooliga,   mõistlikuks   (vähem
bürokraatiat ja rohkem vabadusi).
Komsomoli   aktiivsus   päädib   tudengipäevade   organiseerimisega.   Kõige   kõnekamad   1968.   aasta
Tudengipäevad.   Ametlikult   olid   pühendatud   üleliidulise   komsomoliorganisatsiooni   50.   aastapäevale.
Algasid 18. oktoobril. Julgeolekudokumentides kirjas, et päevad muutusid kiirelt natsionalistlikeks.  Vastukajad   Ida-Euroopa   sündmustele   (1956.   aasta   Poolas   ja   Ungaris,   1968.   aasta   „Praha
kevad“).  Uusvenestuse pealetung. 


Noorterahutused ja 40 kiri. Majandus ja rahvastik.   (Kirjalik loengutekst, Kukk 2008) [I] Nõukoguliku majandusmudeli üldiseloomustus. 
Sellel   protsessil,   mida   sõjajärgseil   aastail   tavatseti   nimetada   Eesti   NSV   majanduse   taastamiseks   ja
sotsialistlikuks ümberkorraldamiseks, olid kõik klassikalise kolonialismi tunnused:    varasema, s.o 1920.–1930. aastail väljaarendatud rahvuskeskse majandusstruktuuri eesmärgipärane
hävitamine;   võõrvõimu   huve   järgiva   tootmisstruktuuri   import   nn   üleliiduliste   spetsialisatsiooniharude
ennakarendamise näol;   kohalike loodusvarade ekstensiivne röövellik kasutamine;   põliselanikkonna assimileerimisele suunatud töökohtade ja migratsioonipoliitika;   seniste majandussidemete läbilõikamine ning Eesti isoleerimine maailmamajandusest. Maareform ja kollektiviseerimine. 
Olemuslikult väljendus Eesti muut(u)mine NSV Liidu rahvamajanduse koostisosaks varasema turupõhiselt
arenenud   majanduse   allutamises   Moskvast   lähtunud   direktiivsele   keskplaneerimisele   toetunud
majanduskorraldusele. 
Selle, NSV Liidus juba varem rakendatud majandusmudeli lähtekoht oli tootmisvahendite riiklik omand.
Varem eraomandis olnud maa ja ettevõtted natsionaliseeriti, valdavalt 1949.–1950. aastal kollektiviseeriti
põllumajandus sunniviisil. Suur osa toonastest omanikest ja majanduseliidist kas vangistati või saadeti 1941.
ja   1949.   aasta   suurküüditamistega   Venemaa   põhjapiirkondadesse   ning   Siberisse.   Eesti   loodusvarad   ja
tootmisvõimsused allutati otseselt NSV Liidu keskvõimule
Maareform viidi põhiosas lõpule juba 1945. a kevadeks, kuid selle täiendamine ja parandamine jätkus 1947.
aasta suveni. 
Nõukogulik maareform tähendas esmajoones maa sundvõõrandamist (riigistamist): aastatel 1944 – 1947
riigistati   Eesti   NSV-s   üle   927   000   ha   maad.   Maareformi   lõpuks   oli   territooriumil   ligikaudu   136   000
talumajapidamist. Sellest 1/3 moodustasid uusmaa- ja juurdelõigete saajad, 1/3 maareformiga vähendatud
talud, 1/3 reformist puutumata jäänud majapidamised, nn. riiklik reserv.
Talude mx suurus 30 ha. Saksa võimuga koostööd teinud peredel mitte suurem kui 5-6 ha (neilt võõrandati
ka enamik muust varast ning loomadest).
Maa võõrandamisega muudeti sageli elujõuetuks seni heas korras olnud talud. Lisaks ei parandanud see
maal sotsiaalseid, majanduslikke olusid ega inimestevahelisi suhteid.
Talupoegadel riiklikud koormised ja kohustused: põllumajandussaaduste riigile müümise kohustus, talvine
metsaraie kohustus, teede korrastamine jne. Suuremailt taludelt nõuti kõrgeid makse, põllumehed, kel üle 20
ha maad, pidid 1947. aastal loovutama ca 40% oma tulust maksudeks, järgneval aastal juba 75%.
Moodustati riiklikke põllumajandusettevõtteid – sohvoose ja masinatraktorijaamu, ka hobulaenutuspunkte. Sundindustrialiseerimine .  Sõjajärgsetel aastatel Balti riikid NSVLi meelepäraseim piirkond, kus arendada ja moderniseerida tööstust.
Siin oli olemas suur hulk oskustöölisi ja hästi välja arenenud infrastruktuur, mis oli sõjas vähem kannatada
saaanud.
Tööstuse arendamise põhitandriteks Eestis põlevkivi-, masina- ja kergetööstus. Tööstustööliste arv kasvas
1945. aasta 26 000-lt 1950. aastaks 81 000-ni. Hakati kasutama teistest liiduvabariikidest sisseveetavad
toorainet. Investeeriti tööstusharudesse, mille toodangule nõudlust väljaspool vabariiki.
Laiendati   põlevkivitööstust   ning   põlevkivi   baasil   rajatud   energiatööstust.   Rasketööstse   ulatuslikku
laiendamist   põhjendati   ametlikult   Eesti   väände   tootmistraditsioonidega   ning   väljaõpetatud   kaadri
olemasoluga.
Lõplikult kadus erasektor tööstuses. Viimased väikeettevõtted Eestis riigistati 1947. aastal.
Kollektiviseerimine laostas suurema osa maaelanikkonnast.


Põllumajanduse toibumine ja industrialiseerimise laienemine. 
1953. a alandati põllumajandussaaduste kohustuslikke müüginorme, tõsteti nende 
varumishindu ja vähendati isiklikelt abimajapidamistelt võetavaid makse. 1954. a 
hakati ENSV-s kolhoosnikele maksma osaliselt töötasu rahas. 1950. aastate lõpus 
muudeti see kord üldiseks ning samal ajal kaotati isiklikelt abimajapidamistelt 
kohustuslikud riigimüüginormid. 
Põhjalikum murrang 1958. a, kui kaotati MTJ-d, nende masinapark müüdi kolhoosidele ja sovhoosidele.
Keerukas ja ebaõiglane põllumajandussaaduste jaotussüsteem asendati saaduste kokkuostuga sobiva, mittel
pelgalt sümboolse hinnaga. Kõrged maksud ja kolhoosnike iskliku aiamaa saagi osaline konfiskeerimine
lõpetati.
Ümberkorraldused   suurendasid   natuke   talurahva   iseotsustusõigust   ja   panid   aluse   põllumajanduse
toibumisele.
Kolhooside   ja   sovhooside   juhtkondadele   anti   vabamad   käed.   „Loomuliku   valiku“   teel   täitusid
põllumajandusjuhtide kohad kompetentsemate ja töökamate inimestega. Kolhooside majanduslik olukord
paranes ja sissetulekud tõusid.
Põllumajanduse   taastumine   siiski   vaevaline.   Halvalt   mõjusid   Hruštšovi   eksperimendid:   külviseemne
jaroviseerimine, maisi sundkasvatamine, kartuli panek ruutpesiti jne.
Al 1960. aastate II poolest ulatuslikum põllumajanduse spetsialiseerumine: majandid läsid üle ühe kindla
põllumajandussaaduse tootmisele.
1970. aastad olid suurmajandite ja -farmide loomise ajaks. 1950. aastatel jätkus ENSV tööstuse hoogne arendamine suurriiklikest vajadustest lähtuvalt. Suur tähelepanu
põlevkivitööstusel, masinaehitusel, metallitöötlemisel, tekstiilitöötlusel ja kalapüügi arendamisel. 
PÕlevikivtööstusele anti kütteenergeetiline suund. Üha rohkem kaevandati põlevkivi, mis läks elektri ja
gaasi tootmiseks. Käiku lasti 2 uut elektrijaama (Balti ja Eesti). Üle poole toodetud energiast läks riigist
välja,   peamiselt   Leningradi   ja   Pihkva   oblastisse   ning   Riiga   (odavama   hinnaga,   kui   seda   liiduvabariigi
siseselt müüdi).
1965.   a   majandusreformiga   rahvamajandusnõukogud   likvideeriti,   taastus   käsumajandus,   mille   sisemised
arenguvõimalused ammendusid lõplikult 1970. aastatel.  Linnastumine. 
Kuna tööstust arendati eelisjärjekorras, siis linnad seetõttu kasvasid. Sinna suundus elama enamik muulasi.
Kolhooside loomine kiriendas talupoegade maalt lahkumist.
1945. a elas linnades kolmandik, 1953. aastal juba üle poole elanikkonnast. 1959. a rahvaloenduse andmetel
moodustas 56,4% liiduvabariigi elanikkonnast linnaelanikud. Käsumajanduse tagajärjed. 
EI arvestanud kohaliku tooraine, tööjõuressursi, ajalooliselt väljakujunenud tootmistavade ning vajadustega.
ENSV allutati kõigil tasanditel plaanimajandusele.
Tagajärjed:  Massiline võõrtööjõu sissevool – võimude eesmärgiks oma positsiooni tugevdada ning rahvuslik-
deomgraafilist struktuuri muuta. Lisaks pidid Eesti elanikkonna internatsionaliseerimine kaasa tooma
nende kindlama sulamise NSVL-i rahvaste sõbralikku perre.  Linnade kasv Majanduslik ummik 1980. aastatel. 
Majanduse ekstensiivne ja loodusvarasid raiskav areng tõi kaasa Eestimaa ökoloogilise olukorra tuntava
halvenemise.   Üheks   peamiseks   reostajaks   koloniaalmajanduse   kõrval   oli   Nõukogude   armee   koos
sõjaväebaasidega.
1980ndate aastate lõpus kaevandati Kirde-Eestis umbes 23-24 mlj tonni põlevkivi aastas – 90% sellest läks
energia   tootmisele.   Ligikaudu   40%   Eestis   toodetud   energiast   läks   Venemaale   ja   Lätti.   Põlevkivi
kaevandamine rikkus põhjavett ja pinnast.
Soojuselektrijaamad eritasid õhku enam kui pool miljonit tonni saasteained aastas. Kogu keskkonna kahju
pidi kandma Eesti, samas kui teised liiduvabariigid said lihtsalt elektrienergiat alla omahinna.


Demograafilise arengu põhijooned.  Elanikkonna arvukus, etnilise koosseisu muutumine. 
1980. aastateks oli eestlaste osatähtsus rahvastikus langenud alla 65%. Samal ajal elas linnades 70% kogu
elanikkonnast. Saabunute arv ületas lahkunute arvu aastatel 1971 – 1980: 64 000, 1981 – 1990: 58 000
võrra. Seega käis nõukogude aastatel Eestist läbi mitu miljonit inimest, kuid paigale jäi 472 000.
1979. a rahvaloenduse andmetel elas Eesti NSV-s 1 466 000, 1989. aastal 1 566 000 elanikku (sh eestlasi
61,5%).
Põliselanikkond sisserännanutega ei segunenud. Ei toimunud ka sulandumist eestlaste hulka, kuna suurem
osa migrantidest säilitas oma keele ja tavad. Seda soosis ka dubleeritud haridussüsteem, mis võimaldas
lasteaiast kõrgkoolini õppida nii vene kui ka eesti keeles. (Kirjalik loengutekst; Kukk 2008) [I] Eesti NSV ja muu maailm.   (EA VI, 356-373; Sepp 2008) [L+I] „Raudne eesriie“. 
Piirirežiim. 
Suur põgenemine. 
Rahvusvahelised pagulasorganisatsioonid ja eestlased. 
Eestlaste peamised asukohamaad. 
Repatrieerimine: küsimus suurriikide vahelistes suhetes, käik ja tulemused. 
Pagulaskonna tegevuse põhisuunad. 
Eksiilvalitsus. 
Välis- ja Kodu-Eesti suhted. 
Eesti NSV välisministeerium.
 Eesti NSV ja Soome suhted. 
KGB ja pagulased. 
VEKSA tegevus. 
Balti küsimus rahvusvahelisel areenil. 
Vaimuelu ja olme.   (EA VI, 338-355; Raudsepp 2008) [L+I] Nõukoguliku kultuuripoliitika olemus. 
Kiriku koht ühiskonnas. Haridusolud. 
Nõukogulik teaduskorraldus. 
Kirjandus. 
Kunst. 
Arhitektuur. 
Muusika. 
Teater ja kino. 
Meedia. 
Side Läänemaailmaga. 
Vaimuelu kontrollimehhanismid. 
Tsensuur. 
Elu-olu ja mentaliteedi muutused.  c. III Eesti vabariigi taasiseseisvumine Vastupanu ja repressioonid.   (EA VI, 256-260, 274-279, 320-337, 296-298) [L+I]
Vastupanuliikumise põhjused ja ulatus NSV Liidu läänepiirkondades sõjajärgsetel aastatel.  Vastupanu vormid Eesti NSV-s. 


Relvastatud vastupanuliikumine – metsavendlus.  Põhiperioodid:   1944. a lõpukuud – suur segadus: ei saadud aru, kes nõukogude võimu vastu, kes ns metsas, kes
hoiab   mobilisatsioonist   kõrvale   jne.   Ei   oodatud   tõsist   relvastatud   vastupanu.   Tegelikult   oli
metsavendluse   seisukohast   vaadatuna   ooteaeg   –   kumbki   pool   ei   teadnud   täpselt,   mis   toimuma
hakkab.  1945. a I pool –  metsavendade  tegevuse  aktiviseerumine.  Saadi  aru, et lääneriikide  abi ei tule,
loobuti   passiivsest   ootamistaktikast,   alustati   rünnakuid.   See   aktiviseeris   repressiivaparaadi   –
hakatakse tegutsema metsavendluse vastu, rajatakse agentuurvõrk. Aktiivsemad piirkonnad Virumaa,
Võrumaa ja Järvamaa.   1945. a sügis – 4. septembril võeti vastu ühiskäsk, mis oli alguseks ka uuele perioodile. Üritati luua
murrangut   metsavendade   vastases   võitluses.   Murrangut   nõukogude   võim   mahasurumisel   ei
saavutanud. Aasta lõpus oli olukord endine, lõpuks sai ka võim aru, et selline vastupanu jääb püsima
ja kiirelt maha suruda ei ole võimalik.
Ka metsavennad said aru, et Läänest abi ei tule ja peab omal käel hakkama saama. Mõlemad pooled
oli muutunud lepitamatuks.   1946. märts-1949. – leiab aset metsavendade organiseerumine ja omavahelise sidepidamise parem
korraldamine. Relvastatud Võitluse Liit. Peamiseks organisaatoriks Endel Redlich (Must Kinnas).
Kohaneti võitlusoludega metsas. Suudeti vastupanu jätkata. 
Relvastatud vastupanu kõrgaeg. 
Võimud püüdsid samuti organiseeritumalt võidelda, kuid murrangut ei toimunud ikka.
Sõjalis-tšekistlik operatsioon peamiseks relvaks, ehk sõjalise jõule panustav strateegia oli põhiline,
mida võimud rakendasid. Lisaks laiendate agentuurvõrku.  1949.   a   märts-1953.   a   suvi   –  küüditamine,   eesmärgiks   võtta   metsavendluselt   toetuspind,   mis
võimudel ka õnnestus. Küüditamise järgselt, lühikese aja vältel, vastupanu aktiviseerus, kuid peale
küüditamist kadus metsavendade toetus.
Relvastatud vastupanu taandumise periood. Samas sel perioodil oli võitlus varasemast ehk karmim ja
ohvriterohkemgi. Oma rolli mängis ka see, et selleks ajaks olid mehed metsas juba kaua olnud.
Ka   võimud   tegutsesid   veidi   teistmoodi:   jätkusid   sõjalis-tšekistlikud   operatsioonid,   lisaks   üritati
laiendada informaatoritevõrku ja julgeoleku poolt hakatakse kasutama nn mõrvaragente (ülesandeks
infiltreeruda metsavendade salka kindla ülesandega: enamasti salgajuhi või teise mõjuka salgaliidri
füüsiline hävitamine).  1953. a suvi…(1978) –  30.12.1952 võeti Kremlis vastu otsus, mis nägi ette, kuidas likvideerida
relvastatud   vastupanuliikumine   Baltikumis,   Lääne-Ukrainas   ja   -Valgevenes.   Saavutas   haripunkti
1953. aasta märtsis – tunduvalt suuremate operatsioonide läbi viimine eri NSVL-i piirkondades, sh
ka Eestis.
Just   1953.   a   veebruar   ja   märts   on   kuud,   mida   võib   lugeda   kõige   verisemateks   kuudeks,   kogu
sõjajärgse perioodi vältel. Kui Stalin märtsis suri, siis Kremli uus kurss nägi ette vastupanuliikumise
vastase   võitluse   strateegia   üle   vaatamise.   Malenkov   ja   Beria   vähendasid   oluliselt   sõjalise   jõu
kasutamist. Selle asemel hakati pakkuma präänikut, et vastasseis rahumeelselt tasalülitada. Suvel
põhiosas relvastatud vastupanu ka vaibub. 
Viimane amnestia võimude poolt kuulutati välja 1955. aastal.
1978. tegi August Sabbe enesetapu (viimane). Vastupanuliikumise mahasurumisega tegelesid: Julgeolekuorganid - BVVO – banditismivastase võitluse osakond
- 2 N osakond
- Sõjavägi
- Hävituspataljonid: algul ootasid võimud neilt väga palju tuge. Kohtadel pidi moodustatama
hävituspataljonid,   kes   tunnevad   kohalikke   kõige   paremini.   Tegelikult   sinna   väga   palju
vabatahtlikke ei olnud (need, kes ise tahtsid, ei olnud tihtipeale sobilikemad). Sisulist abi
väga ei olnud.
- Muud institutsioonid ja isikud


Noorte salaorganisatsioonid.  Nõukogudevastane   vastupanu   kuni   1950ndateni   metsavendluse   näol,   seejärel   noorteorganisatsioonide
tegevus, seejärel avali vastupanu jne.
Paralleelselt relvastatud vastupanuga oli arvestatav noorte vastupanu selgelt olemas. Igal aastal saadakse
võimude   poolt   kätte   mitmeid   noorteorganisatsioone:   1945.   aastal   6   jne   (pidevalt   suurenev).   Koostööd
noorteorganisatsioonidel ja metsavendade salkadel omavahel ei olnud.
Põhiliselt  tegutsesid organisatsioonid  üldhariduskoolides (keskkooli osas peamiselt),  vähemal  määral  oli
neid kõrgkoolides. Iseloomulik oli konspiratiivsus, põhikirjade koostamine. Vastupanuliikumine aastatel 1955–1984.  Võimude vägivallapoliitika.   Repressioonid kui riiklik poliitika  „Nõukogudevaenulik elemendi“ arvelevõtmine  Elanikkonna pasporteerimine  – et võim saaks inimese liikumise kohta informatsiooni. Passide
jagamine   võetakse   uuesti   vastu   1944.   aasta   lõpust,   eelkõige   selleks,   et   saada   paremat   infot
elanikkonna kohta ja kiirkorras rahvavaenlased avastada (võimalikult põhjalik taustakontroll).  Massilised arreteerimised – 1945. aasta alguseks olid Eesti vanglad täis, limiidid olid ületatud. Suur
osa arreteerituid juba ka väljasaadetud.   Küüditamised   –  1945   sakslased   (407),   1949   suurküüditamine   (20   713),   1950   Pihkva   oblastist
(1563), 1951 jehovistid (259). o 1949. aasta suurküüditamine – majanduslik taust (jõukamad talupojad eest ära). Vaenlase loomine   –   kulak.   Karotamm   pakkus   välja   variandi,   et   kulakud   paigutada   ümber   Kirde-
Eestisse; ettepanekut tõenäoliselt arutati, kuid Moskva jaoks ei olnud see sobilik lahendus.
Üle 70% küüditatutest vanurid või alla 16-aastased lapsed.  Partei ja julgeoleku roll repressioonide teostamisel -   Repressioonide ulatus –  sõjajärgses Eestis ca 45 000, Lätis 75 000, Leedus 130 000 arreteeritud
inimest. Repressioonide all langes 68 000 Eestis, Lätis 120 000 midagi ja Leedus 160 000 midagi. Repressiivaparaat.  1944-53 – NKVD (SARK) ja NKGB
1953-54 – MVD (SM)
Alates 1954 – KGB (RJK) – Hršutšov lõi organisatsiooni, et nõrgestada julgeoleku organisatsioon NSVLis.
Ta   tahtis   allutada   julgeolek   veelgi   tugevamalt   parteilise   kontrolli   alla.   Esialgu   julgeoleku   positsioon
nõukogude ühiskonnas nõrgenes. 
 
Hävituspataljonid.  KGB.  Võõrarmee kohalolek.  Repressiivpoliitika mitmekesisus ja ulatus.
  Vägivalla osaline heastamine: nõukogulik rehabiliteerimine. Nõukoguliku rehabiliteerimise olemus. Ei toonud kaasas endise olukorra 100% taastamist. Seotud nende
inimeste rehabiliteerimisega, keda võim oli represseerinud. Tuleb päevakorrale suhteliselt kohe peale Stalini
surma.
Murrangumomendid:


 Märtsiamnestia – 1953. a: allakirjutanud Vorošilov, kuid tegelikult tal sellega sisulist sidet ei olnud.
Initsiatiiv   ikka   Berialt.   Eesmärgiks   kiiresti   GULAGi   süsteemi   lammutada.   1953.   a   kevadel   oli
vangilaagris ca 2 500 000 inimest. Vabadusse lasti 1,2 miljonit inimest.
Esimesed inimese lasti laagritest vabaks juba märtsi lõpus/aprilli alguses, esimesed inimesed jõudsid
suvekuudel tagasi. 1953. aasta septembriks tuli Eestisse tagasi üle 9000 inimese.  Protsessi taaskäivitamine – 1954. a: inimeste vabastamine väiksemate karistusaluste kategooriate
kaupa (Hruštšovi võimule tuleku alguses). Erinevates liiduvabariikides veidi erinev praktika.   NLKP 20. kongress kui protsessi arendaja – 1956. a: eelnevat protsessi kiirendab pisut kongress,
kus Hruštšov paljastas Stalini isikukultuse. Rehabiliteerimine suureneb natuke. 
Eestisse tuleb kogu rehabiliteerimise protsessi käigus 1960. aastas tagasi ca 30 000 inimest.  Põhiosas GULAGi likvideerimine  – 1960. a:  päris 100% GULAG ei likvideerunud  – väiksed
kategooriad jäid režiimseteks, sh Lavrenti Beria perekonnaliikmed. Rehabiliteeritu   staatus   oli   keeruline,   nad   ei   saanud   osadesse   ametitesse.   Erikohtlemine   lõppes   alles
1970ndatel. Tihti inimesed ise ei teadnudki, et neil oli tempel peal, kuid info oli olemas kaadriosakondades.  Iseseisvuse ettevalmistamine. 
(EA VI, 374-388) [L+I] M. Gorbatšov ja perestroika Nõukogude Liidus. 
Idaloki kokkuvarisemine. 
Muutuste algus Eesti NSV-s: uus ärkamisaeg. 
Laulev revolutsioon. 
Ühiskonna politiseerumine. 
Suhted keskvõimuga. 
Üleminekuperiood. 
IME majandusprogramm.  Omariikluse taastamine.   (EA VI, 388-393; Pihhoja 2007) [L+I] Sisepoliitilise kriisi kujunemine Nõukogude Liidus. 
1991. aasta jaanuarisündmused Baltikumis. 
Iseseisvusreferendum. 
Augustiputš Moskvas ja selle kajastumine Eestis. 
Iseseisvuse väljakuulutamine ja selle rahvusvaheline tunnustamine.  Eesti Vabariik aastatel 1991-2018.   (EA VI, 398–416, Mihkelson 2008, Kasekamp 2011) [I] Põhiseadusliku riigikorra ülesehitamise ja riikluse arengu põhijooned.  Balti riikide tee Läände pärast iseseisvuse taastamist: ühis- ja erijooned. 
Demokraatia rajamine:
Kasutusele võeti sarnane poliitiline süsteem. Nagu ka 1920. aastatel, võeti põhiseaduslike institutsioonide
kujundamisel suurel määral eeskuju Saksamaalt. Eesti põhiseadus, mille koostas spetsiaalne assamblee, oli
esimne, mis valmis sai ning rahvahääletusel 1992. aasta juunis vastu võeti. Leedu Ülemnõukogu koostas
põhiseaduse, mis võeti rahvahääletusel vastu 1992. aasta oktoobris. Läti toonitas järjepidevust sõjaeelse
vabariigiga, kehtestades 1993. aasta juulis uuesti 1922. aasta põhiseaduse, mida oli veidi ajakohastatud.
Riigipeaks president – Eestis ja Leedus 4 aastaks, Lätis 5-ks. Ametis max kaks ametiaega. d.ENSV ja muu maailm Suur põgenemine Suur rahvasterändamine sõjajärgsel perioodil.  Suur põgenemine – 70 000


 Arreteeritud ja küüditatud – 66 000  Nn. sisemised ümberasunud – 31 000 (olid Eestisse sattunud Saksa võimude ajal, saadeti n-võimude
ajal välja)  Okupatsiooniarmee – kuni 120 000  Reevakueeritud – 13 000  Demobiliseeritud – 35 000  Sõjavangid – kuni 180 000  Tööjõu sissevool – 200 000  Repatriandid – ? Repatriantide   probleemi   kujunemine.  Sõja   ajal   oli   NSVLi   territooriumilt   võõrsile   sattunud   6,8   milj
inimest, sh 2 milj sõjavangi ja 4,8 tsiviilisikut. Võim soovis nad kiirkorras Nõukogude Liitu tagasi tuua
ehk repatrieerida. 1) oli ebameeldiv kogemus nn teise emigratsiooniga – Nõukogude võimu algusaastatel
võõrsile läinud inimesed; 2) repatriandid kui odav tööjõud.
Hakati looma asutusi. 6.10.1944 loodi NSVL RKN – Repatrieerimisasjade Voliniku Valitsus, kaasatud ka
NSVL   Välisasjade   rahvakomissariaat/välisministeerium.   Ka   kubermangudes   luuakse   vastavad   asutused,
Eestis juhib seda protsessi Repatrieeritavate Eesti ja NSV Kodanikkude Vastuvõtu ja Paigutamise Osakond,
kaasatud   ka   Eesti   välisasjade   rahvakomissariaat.   Maakonnatasnadil   loodi   vastuvõtu-jaotuspunktid   ja
filtratsioonipunkt ja karantiin (Põllkülas).
Välismaal nn repatrieerimismissioonid.  Repatrieerimise küsimus liitlastevahelistes suhetes.  1) Krimmi   konverents   –   11.02.1945   –   NSVL-i,   USA   ja   Inglismaa   kokkulepe   repatireerimise teostamiseks; 2) NSVL-i ja lääneriikide vaheliste „mõjupiirkondade“ kindlaksmääramine;
3) Halle kokkulepped – 22.05.1945 – NSVL-i ja liitlaste vaheline kokkulepe. Moskva nõudis, et vabatahtlikkust ei tohiks olla – kõik NSVL-i kodanikud, kes olid Nõkogude-Saksa sõja
puhkemise ajaks Liidu kodanikud, pidi tagasi toodama, kuid inimesed ise ei tahtnud. Repatrieerimise käik. 1) Repatriandid kui NKVD erikontignet
2) Filtreerimine a. TTPA (tööliste-talupoegade punaarmee) Formeerimise Peavalitsus – sõjavangid
b. NKVD kontroll-filtreerimise punktid – tsiviilisikud
c. NKVD erilaagrid - „süüdiolevad“ tsiviilisikud Enamasti ootas tagasitulnuid vangilaager, filtreerimine jne. Repatrieerimise käik.
Repatrieerimispropaganda:  Trükipropaganda  Raadiopropaganda  Kinopropaganda  Kirjad  Isiklikud kontaktid  Repatriantide „õnneliku elu“ kirjeldamine Pagulaskonna kujunemine
Pagulaskonna organiseerumine
Välis-Eesti kultuurielu ja kirik
Repartieerimispoliitika
Välis- ja Kodu-Eesti suhted
Balti küsimus rahvusvahelisel areenil.

Document Outline

• a. I Sissejuhatus
  • Eesti lähiajaloo periodiseerimine.
    • Eesti lähiajaloo periodiseerimise erinevad võimalused.
    • Lähiajaloo piirid
  • Allikad ja historiograafia.
    • Lähiajaloo uurimise organisatsiooniline struktuur: olulisemad uurimiskeskused, ajalooteaduse sovetiseerimine ja sellest lahtirakendamine.
    • Välis-Eestis:
    • Taasiseseisvunud EVs:
    • Allikad: arhiivimaterjalid ja publitseeritud dokumendid.
    • Nõukogude aja allikate eripärast.
    • Historiograafia põhijooned: olulisemad teemad, autorid ja käsitlused.
• b. II Nõukogude Eesti
• Territoorium ja haldusjaotus.
  • Moskva piiripoliitika üldiseloomustus Ida-Euroopas.
  • Baltikumi isoleerimine Euroopast: sõjajärgsed piiriõgvendused ja nende tagamaad.
  • Haldusjaotuse sovetiseerimine.
    • 1945 likvideeriti Petseri maakond.
    • 1646 loodi Hiiu maakond.
    • 1949 loodi Jõhvi maakond
    • 1949 loodi Jõgeva maakond.
    • 1945. a märts liideti Pirita, Merivälja, Iru-Lepiku ja Kose alevikud Tallinnaga.
    • 1945 mais loodi linnarajoonid: Kesklinna, Mererajoon, Kopli (1946 – Kalinini – Mihhail Kalinini järgi, kes oli mõnda aega Tallinnas olnud ja revolutsioonilist tegevust eest vedanud, suri sel aastal) ja Nõmme.
    • Detsember 1944 – ENSV juhtkonna ettepanek 1250 külanõukogu loomiseks. Moskva arvates oli arv ülepingutatud. Lõppkokkuvõttes oli Moskva nõus 650 külanõukogu loomisega.
    • 4. mai 1945 – ENSV ÜP seadus külanõukogude loomise kohta (vähem kui 650).
    • August – september 1945 – Külanõukogude loomine, lõpptulemusena moodustati 637 külanõukogu.
    • Külanõukoguseid ei moodustatus väikesaarte valdades (Vormsi, Kihnu, Ruhnu, Prangli).
  • 1950. aasta haldusreform.
  • Oblastieksperiment 1952-1953.
  • Muudatused haldusjaotuses pärast 1953. aastat.
• Haldusvõimu üldiseloomustus.
  • Balti küsimus Kremlis 1944. aastal.
  • Nõukogude võimu taaskehtestamine ja sovetiseerimisprotsessi käivitamine.
  • Operatiivgrupid.
  • Nõukogulik võimustruktuur: poliitiline, täidesaatev ja seadusandlik võim.
  • EKP koht võimustruktuuris.
  • Kaadri komplekteerimise allikad.
  • Nomenklatuur.
  • Standardvalimised.
  • Moskva kontrollimehhanismid.
  • ÜK(b)P KK Eesti Büroo.
  • Baltikumi sovetiseerimine Ida-Euroopa arengute kontekstis.
• Poliitilised olud.
  • Hilisstalinistlik NSV Liit: võimuvõitluse põhijooned.
  • Eesti NSV “valitsejad” ja võimuvõitlus
  • Võitlus “kodanliku natsionalismiga”.
  • Eesti NSV koht L. Beria “uues rahvuspoliitikas”.
  • “Sula-aja” poliitilised olud.
  • Nn. komsomoliopositsioon.
  • Vastukajad Ida-Euroopa sündmustele (1956. aasta Poolas ja Ungaris, 1968. aasta „Praha kevad“).
  • Uusvenestuse pealetung.
  • Noorterahutused ja 40 kiri.
• Majandus ja rahvastik.
  • Nõukoguliku majandusmudeli üldiseloomustus.
  • Maareform ja kollektiviseerimine.
  • Sundindustrialiseerimine.
  • Põllumajanduse toibumine ja industrialiseerimise laienemine.
  • 1953. a alandati põllumajandussaaduste kohustuslikke müüginorme, tõsteti nende varumishindu ja vähendati isiklikelt abimajapidamistelt võetavaid makse. 1954. a hakati ENSV-s kolhoosnikele maksma osaliselt töötasu rahas. 1950. aastate lõpus muudeti see kord üldiseks ning samal ajal kaotati isiklikelt abimajapidamistelt kohustuslikud riigimüüginormid.
  • Linnastumine.
  • Käsumajanduse tagajärjed.
  • Majanduslik ummik 1980. aastatel.
  • Demograafilise arengu põhijooned.
  • Elanikkonna arvukus, etnilise koosseisu muutumine.
• Eesti NSV ja muu maailm.
  • „Raudne eesriie“.
  • Piirirežiim.
  • Suur põgenemine.
  • Rahvusvahelised pagulasorganisatsioonid ja eestlased.
  • Eestlaste peamised asukohamaad.
  • Repatrieerimine: küsimus suurriikide vahelistes suhetes, käik ja tulemused.
  • Pagulaskonna tegevuse põhisuunad.
  • Eksiilvalitsus.
  • Välis- ja Kodu-Eesti suhted.
  • Eesti NSV välisministeerium.
  • Eesti NSV ja Soome suhted.
  • KGB ja pagulased.
  • VEKSA tegevus.
  • Balti küsimus rahvusvahelisel areenil.
• Vaimuelu ja olme.
  • Nõukoguliku kultuuripoliitika olemus.
  • Kiriku koht ühiskonnas. Haridusolud.
  • Nõukogulik teaduskorraldus.
  • Kirjandus.
  • Kunst.
  • Arhitektuur.
  • Muusika.
  • Teater ja kino.
  • Meedia.
  • Side Läänemaailmaga.
  • Vaimuelu kontrollimehhanismid.
  • Tsensuur.
  • Elu-olu ja mentaliteedi muutused.
• c. III Eesti vabariigi taasiseseisvumine
• Vastupanu ja repressioonid.
  • Relvastatud vastupanuliikumine – metsavendlus.
  • Noorte salaorganisatsioonid.
  • Vastupanuliikumine aastatel 1955–1984.
  • Võimude vägivallapoliitika.
  • Repressiivaparaat.
  • Vägivalla osaline heastamine: nõukogulik rehabiliteerimine.
• Iseseisvuse ettevalmistamine.
  • M. Gorbatšov ja perestroika Nõukogude Liidus.
  • Idaloki kokkuvarisemine.
  • Muutuste algus Eesti NSV-s: uus ärkamisaeg.
  • Laulev revolutsioon.
  • Ühiskonna politiseerumine.
  • Suhted keskvõimuga.
  • Üleminekuperiood.
  • IME majandusprogramm.
• Omariikluse taastamine.
  • Sisepoliitilise kriisi kujunemine Nõukogude Liidus.
  • 1991. aasta jaanuarisündmused Baltikumis.
  • Iseseisvusreferendum.
  • Augustiputš Moskvas ja selle kajastumine Eestis.
  • Iseseisvuse väljakuulutamine ja selle rahvusvaheline tunnustamine.
• Eesti Vabariik aastatel 1991-2018.
  • Põhiseadusliku riigikorra ülesehitamise ja riikluse arengu põhijooned.
  • Balti riikide tee Läände pärast iseseisvuse taastamist: ühis- ja erijooned.
• d. ENSV ja muu maailm
  • Suur põgenemine
  • Pagulaskonna kujunemine
  • Pagulaskonna organiseerumine
  • Välis-Eesti kultuurielu ja kirik
  • Repartieerimispoliitika
  • Välis- ja Kodu-Eesti suhted
  • Balti küsimus rahvusvahelisel areenil.