EESTI AJALOO HISTORIOGRAAFIA (0)

Q: Kui me ise olime vabad Kas oleks olnud võimalik homoseksuaalsuse uurimine 17sajandil?

Vastus leiad õppematerjalist: EESTI AJALOO HISTORIOGRAAFIA

Q: Kuivad puudub laiem perspektiiv Jätkasid Hundenburgi?

Vastus leiad õppematerjalist: EESTI AJALOO HISTORIOGRAAFIA

Tartu Ülikool - Ajalugu - Ajalugu

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Kui me ise olime vabad Kas oleks olnud võimalik homoseksuaalsuse uurimine 17sajandil?
Kuivad puudub laiem perspektiiv Jätkasid Hundenburgi?

17
I Sissejuhatus Eesti ajaloo historiograafiasse
Historia – mineviku uurimine + grafo - kirjutama, kirjutan = ajaloo kirjutamine, kirjalik jutustus möödunust. Lähtudes sellest tähendusest nimetati minevikus ajalooteoste autoreid historiograafideks. Oli ametlik tiitel, amet. Sellega kaasnes riiklik stipendium ja au.
Sõnal historiograafia on siiski mitmeid tähendusi:

Ajalookirjandus üldse. Tavakeeles kohtab kõige enam.
Analüüsiv kriitiline ülevaade ehk käsitlus ajalookirjandusest mingi valdkonna, maa või perioodi kohta (levinuim tähendus).
Ajalooteadmiste, ajaloomõtte, ajalooteadvuse (-kirjutuse) ajalugu tervikuna või mõnel üksikul maal.
Ajalooteaduse haru, mis uurib antud teadust (ajalookirjutust) ennast.

Historiograafia kui ülevaade ajalookirjandusest:
Halvemal juhul tasemelt bibliograafiline loetelu , parimal kasvab kirjanduse ülevaatest välja antud küsimuse uurimise ajalugu, s.o historiograafiline käsitlus, mis lubab välja selgitada ühe või teise maa, küsimuse või perioodi uurimise etapid ja uurituse astme ja üleskerkinud probleemid. Uurimise hetkeseis, millele te oma töös tuginete.
Iga sellise hist.ülevaate eesmärgiks on :

Välja selgitada, kuidas antud küsimust on varem nähtud ja seletatud, mida on ära tehtud ja mis veel ebaselge (vaieldav) või puudulikult lahendatud .

Näidata, millise osa sellest tegemata jäänud osast ülevaate autor enda teha võtab ja mispärast ta seda teeb. Ambitsioonikam teistele selgeks teha, oluline on aga ise asjast aru saada.
Seega aitab hist.ülevaade püstitada ajaloolasel oma uurimistöö eesmärki, kavandada ülesandeid ja seletada selle aktuaalsust (olulisust).
Eelkäijate teoste analüüs on kujunenud üldiseks ja kohustuslikuks nõudeks igale uurimuslikule tööle. See on iseloomulik kaasaaegsele teadusele - XIX-XX saj.alguse ajalookirjutuses seda nõuet sellisel kujul veel ei tunnetatud.
Ülevaateid kohtab tavaliselt kahel kujul:

Moodustavad konstruktiivse ajalooteaduse ühe (sissejuhatava) osa. Laiema uurimuse osa.
Esinevad iseseisva käsitlusena lahus küsimuse konkreetsest uurimisest.

P.Burke „Mis on kultuuriajalugu ?“

Historiograafia kui ajalooteaduse ajalugu.
Historiograafia on ajalooteaduse haru ja tema uurimisobjektiks on mineviku uurimise, kirjeldamise ja seletamise ajalugu, so. ajalooteaduse enda ajalugu. Histor.kui ajalooteaduse valdkond hakkas kujunema 19.sajandi keskel ja intensiivistus 20.sajandi keskpaigast alates.
Hist.aineks on ajaloomõtte ja erinevate ajalooteaduslike suundade tekke ja vaheldumise ajalugu, eeskätte ajaloouuringute problemaatika, allikalise baasi ja selle uurimisvõtete ja põhimõtete ning kontseptioonide areng konkreetses ühiskondlik-poliitilises situatsioonis.
Ühesõnaga historiograafia uurib seda, kes ja millal, millest, mille põhjal, kuidas ja mida kirjutas ja miks just nõnda kirjutas.

Historiograafilise analüüsi põhimõtted.
Ajalooteaduse ajaloo vaatlemisel tuleb esmatähelepanu pöörata tingimustele, mis kujundavad selle arengut.

Ühiskondlik-poliitilised tingimused ja sotsiaalne tellimus.
Üsna otseselt mõjutab ajalookirjutust riigi poliitiline reziim ja valitsev ideoloogia (vaimse vabaduse aste). On kas soodne, neutraalne või ebasoodne ideoloogiline õhkkond.
Ajalugu näitab, et mineviku poole on pöödutud erinevalt ja minevikku on kaasaja huvides kasutatud erinevalt. Iga ühiskond ja selle osa eistab minevikuleoma küsimused, otsides neid ühiskondliku arengu eeldusi , mis vastavad tema huvidele. Seetõttu on ikka selgemad või varjatumalt tunnetavana oma keelatud, halvad, lubatud ja suisa soositud teemad, riik (ühiskond) toetab või takistab ka erinevaid tõlgendusi.

Ajaloolase isiksus.
Ajaloolase isiksuse omadustest – so tema võimetest, tema ideelis-kõlbelistest vaadetest (kui äraostetav on inimene) oleneb just see, millisele seisukohale ta uuritava-kirjeldatava suhtes asub.
Iga uurija seisukoht on alati sotsiaalne, olenemata sellest, kas ta ise seda tunnetab ja tunnistab – ükski uurija pole teooriata. Subjektiiv-individuaalne faktor määrab lõppkokkuvõttes ära, millisele positsioonile uurija asub, millised meetodid ta valib ja milliste kategooriate alla ta viib faktid.
NB! - ajaloolase aususe ja konjunktuurluse probleem!

Ajalooteaduse hetkeseis. Et ajaloolane asuks antud probleemi uurima, on vähe sotsiaalsest tellimusest ja ajaloolase subjektiivsest soovist. Peavad olema ka objektiivsed tingimused antud probleemi lahendamiseks – teadus peab olema selleks küps. Ajalooteaduse taseme määravad allikate seisund, uurimistehnika tase, teadusliku terminoloogia väljatöötatus, ühiskonnateadusliku mõtte ja naaberteaduste tase, teaduse organisatsiooniline korraldus jne.
Väga olulised on välismõjud – so.ajalooteaduse tase teistes riikides ja teaduselu avatus (rahvusvahelisus) – ideed ja teadus ei saa areneda suletud ruumis, isoleeritult ükski rahvuslik tadus ei toitu ainult oma genereeritud ideedest. Teatud ideed, mis on tekkinud ühel maal, võivad vastuvõttu leida teisel maal aga ainult siis, kui selleks on soodus ühiskondlik pinnas. Ideede omandamise protsessis on alati aktiivseks pooleks vastuvõttev ja sellest huvitatud pool.
Määrates kindlaks teaduse arengu tingimused, saab asuda vaatlema, kuidas neis tingimustes, üksteist vastastikku mõjutades, arenesid ajalooteaduse põhikomponendid :

Problemaatika areng ehk küsimused, mida elu teadusele lahendamiseks on esitanud . Problemaatika seob ajalugu vahetult kaasajaga. Meie vabadusvõitluse uurimine sai teoks alles siis kui me ise olime vabad. Kas oleks olnud võimalik homoseksuaalsuse uurimine 17.sajandil?

Allikalise baasi ja selle uurimisvõtete areng. Ajalugu on konkreetne teadus ja tema seisukohad põhinevad konkreetsel faktilisel materjalil. Ei saa õieti hinnata mingit analüüsitavat kontseptsiooni , kui ei tea, milline faktiline materjal oli selle loojatele kättesaadav ja kuidas, kui täielikult oli too neid kasutanud.

Ajalooteaduse metodoloogia areng. Tuleb näidata, millised olid ajaloolise materjali mõtestamise võtted, kuidas mõisteti ajaloosündmuste põhjusi ja olemust, milline oli mineviku käsitlemise filosoofiline alus. Nt Maailmapilt on oluliselt muutunud kui 10,50,100 aastat tagasi. Nt enne/pärast I ms või II ms.

Ajalookontseptsioon. On ajalooteaduse peamisi resulataate ja selle avamine ongi historiograafilise käsitluse põhieesmärk. Ajaloofaktid seostatult võetuna kujundavadki endast teaduslikku kontseptsiooni.
Võttes historiograafilise analüüsi lähtekohaks elu küsimused teadusele, peab lõpptulemuseks olema selle vastuste analüüs, mille üks või teine teadlane , koolkond või teadussuund oma kontseptsiooniga elu küsimustele andis.
Analüüsides kontseptiooni, tuleb hinnata, milline oli antud kontseotsiooni osa tema kaasaja ühiskondlik-poliitilises elus ja millie oli kontseptsiooni tähtsus teaduse enda arengu seisukohalt.
II Balti ajalookirjutus
A – Keskaegne (13.-16.saj. keskpaik )
I Piiskopimeelne

Läti Henrik – Henriku Liivimaa kroonika. Käsitleb ajavahemikku 1180-1227. Henriku kroonikat peetakse tänapäeval tähtsaimaks allikaks Liivimaa ristisõdade kohta. Keskaegsel Liivimaal tema kirjutist küll tunti, kuid seda kuigivõrd ei kasutatud. Kroonika tähtsus kasvas 18. sajandil, mil see Arndti poolt saksa keelde tõlgiti ja mitmel korral trükis ilmus.

II Ordumeelne

Anonüümne autor - Liivima vanem riimkroonika , käsitleb aega 1143- 1290 , on kesk- ülemsaksa keeles 12 000 värssi;
Bartholomäus Hoenecke - "Liivimaa noorem riimkroonika", käsitleb aastaid 1315 - 1348 , alamsaksa keeles, säilinud J. Renneri proosavormiline ümberjutustus. Kajastab muuhulgas Jüriöö ülestõusu - seepärast tähtis!
Hermann von Wartberge (ordumeistri kaplan 1364- 1380 ) - "Chronicon Livoniae", käsitleb aastaid 1180-1378

III Riia linna seisukohalt:

Hermann Helewegh (Riia raekirjutaja ja raehärra 1454- 1489 ) - nn Riia peapiiskopkonna punane raamat, käsitleb 15. sajandi keskelt kuni 1489.

B – Varauusaegne kroonikakirjutus (16.saj keskpaik-18.sajandi algus).

Balthasar Rüssow - Eesti päritolu on kahtlane. Aga kirjutas kuulsaima Liivi sõja aegse kroonika, mis omal ajal juba 3-s trükis välja anti. 1-2 Bremenile, 3. Tallinnale, aastad 1578 ja 1584. Ükski teine sellist kuulsust ei saanud ja seetõttu tegi ka Renner oma tööd selle põhjal ümber.
Johannes Renner- ordunotar/sekretär, kirjutas väga wie es eigentlich gewesenlikult ja seetõttu praegu allikana väga hinnas . Toona aga jäi lootusetult Russowi varju ega leidnud avaldamist. Liivimaa ajalugu 1556 -1561.1556. aastal algas viimane Vana-Liivimaa kodusõda , kulmineerus nn koadjuutorisõda. 1562 Vana-Liivimaa lakkab olemast. Saared Taanile, Põhja-Eesti Rootsile, Liivimaa Poolale.
Franz Nyenstede- Riia bürgermeister, teda uurib põhjalikult ka Raik , kirjutas kah Poola ajal. Liivimaa esiajast kuni 1609, eriti viimased 100 aastat.
Dionysius Fabricius – jesuiit, Viljandi praost. Oli Poola-meelne. Tema „Liivimaa ajaloo lühiülevaade“ on aastatetest 1558- 1610 ja pühendub eeskätt Poola võimuperioodile Liivimaal.
Thomas Hiärn. Rootsi-aegne ametnik . Ta kirjutas 7. osalise Eesti-, Liivi- ja Lätimaa ajaloo, mis käsitleb sündmusi aastani 1639. Kroonika jäi pooleli (sest suri ära!).
Christian Kelch- Rootsi aja lõpu kirikuõpetaja , võttis eelnevate tööd kokku, viis ka lõpule! Trükiti isegi ära ja Leimus on ka eesti keeles avaldanud. „Liivimaa ajalugu“ keskendub Eesti ja Läti ajaloole kuni 1690.aastani. Rootsimeelne.
Otto Fabian von Wrangell- Eesti- ja Liivimaa kroonika, viimane tõsiseltvõetav kroonika. Pärast teda hakati üld juba rohkem tähelepanu pöörama allikakriitikale ning kroonikad polnud enam soositud kirjutusvorm.

III BALTI-SAKSA VALGUSTUSLIK AJALOOKIRJUTUS (18.sajandi keskpaik – 19.sajandi algus). Janet Laidla, hea ülevaade 17.sajandi balti kroonikakirjutusest. Ilminguid võib leida juba 17.sajandil.
A) Erudiitlik-antikvaarne suund.
Rajajaks Johann Gottfried Ardnt. Filoloog , oskas hästi keeli. Filoloogiline allikakriitika keelest lähtuvalt. Olles tutvunud balti kroonikatega, seadis eesmärgiks anda ülevaade nende minevikust kindlate teemade kaupa tuginedes teadolevatele allikatele, eesjoones kroonikatele. Jõudis välja anda 2 köidet „Liivimaa kroonika“. Teine köide jätkab Liivimaa minevikku, vaatluse all ordu.Töö jäi lõpuni viimata.
B) Valgustuslik-kontseptuaalne suund.
Rajaja Johann Georg Eisen . Oli õppinud teoloogiat ja kameralistikat (majandus ja riigiteadused ). Oli valgustuse ajale omaselt laialdaste huvidega – entsüklopetist. Püüti hariduse valgustatuse poole – nii palju tuli ahmida teadmisi kui võimalik. Ei rahuldunud oma vaimuliku ametiga. Tundis huvi ja loodusasjade, meditisiini vastu. Tung õpetada ja valgustada laiemat ringkonda.
SUUNA JÄRGIJAD
A) Erudiitlik-antikvaarne suund.
Friedrich Konrad Gadebusch – õppis Saksamaal juurat, ajalugu ja filosoofiat . Tuli tagasi Liivimaale ning töötas koduõpetajana mõjukate von Rosenkampfide perekonnas. Hiljem sillakohtu notar - politseikohus põhimõtteliselt. Sai ligipääsu sillakohtu arhiivile. Hiljem Tartu maakohtu, linnakohtu advokaat . Kui tekkis vajadus Tartu tsumftide ja gildide vahelisi tüliküsimusi lahendada kasutas ta oma pädevust ja võimeid uue linna põhikirja koostamisel. Asendamatu tegelane Tartu linnavalitsuses.
1766-67 hakati koostama uut maakogu seadust, siis Katariina II kutsus kokku selle koostamiseks tähtsamate linnade ja seisuste esindajad. Nii sattus Moskvasse ka Gadebusch. Oli hea jurist , vene keelt aga ei oskanud. Maakogu seadusest asja ei saanud, tagasi pöördudes sai temast Tartu justiitsbürgermeister ehk 1 kahest linna eestseisjast (teine selline oli kommertsbürgermeister).
On kogunud palju materjali, mida tööde jaoks ära kasutada ei jõudnudki – nt aadli suguvõsade genealoogia kohta. Jätkab nagu Liivimaa kroonikakirjutamist, kuid on ka kõrvalekaldumisi. On üles ehitatud annaalidena.
Tal on oma kindel süsteem, millele tähelepanu pöörab. Eesmärk anda valitsejatest ülevaade, seadustest (kuidas mõjutanud kaubanduse, käsitöö ja hariduse arengut). Mitte ainult poliitiline, vaid ka erinevate seisuste ja majanduse edenemist käistlev. Vaatenurk on paljuski Tartu keskne . Teda on nimetatud uusaegse ajalookirjutuse isaks.
August Wilhelm Hupel. Loob provintside ja maakondade kohta teated ajaloos, majanduses, vaatamisväärsustest, kommetest jne. Materjali on ise kogunud, kuid põhineb ka korrespondentidelt saadud materjalidel. 1 EKSAMIKÜSIMUS. Enamus tema kirjutistest on saksakeelsed . Käima pannud mitu seltsi, nt Kuressaare Eesti Selts.
Johann Cristoph Brotze. 9 köidet joonistusi ja kirjeldusi. Oli hea käega joonistaja, joonistas Riia ümbruse, Liivimaa Läti osa, tähtsamad hooned – mõisad, lossid, linnused . Lätis on avaldatud 3 köidet. 1 köites Riia vaated, inimesed hooned; 2s on Riia eeslinnad ja Riia ümbrus; 3 köide on Läti ala väikelinnade ja maakohtade kohta; 4 köide on avaldatud Eestis ning seal on Eesti ala kohta materjalid. Siinsed joonseid on vähem, kuid huvitav (illustratsioon nt Eesti Ajaloo IV köites).
Eduard Philipp Körber. Oli 50 aastat Võnnu kihelkonna vaimulik. Kogus materjali oma lähiümbruse kohta, joonistas üles. On kogunud ka materjale muinaspaikade kohta. võnnu kihelkonna kroonika. Tema materjalid on Kirjandusmuuseumis.
Otto von Huhn. Kogus teateid. Oli ametilt arst. Alustas kogumist tervihoiu olude kohta, aga laienes. Põhiliselt 19.sajandi esimese veerandi kohta. käsikirjas Riia ajalooarhiivis olemas. Andmed ka kiriklikust statistikast . Iga khk kohta on kaart ja väljavõte, kus on peal khk piirid, mõisad.
B) Valgustuslik-kontseptuaalne suund:
Johann Gottfried Herder. Rahvaluule looming. Volkslieder – rahvalaulud, 79 läti ja 8 eesti rahvalaulu. Valgustuse ja romanitsmivaheline lüli. On baltlaste jaoks „vapiloom“. Riias oli eraülikool, Herder Institut .
Carl Friedrich parun Schoultz von Ascheraden. Ainus aadli esindaja Balti valgustajate seltskonnas. Oli üks liberaalseimaid aadleid, kes on läinud ajalukku talurahvareformi pooldajana. Andis oma talupoegadele eraseaduse, et ei tuleks ette arusaamatusi. Viis selleni , et hiljem sündisid ülekubermangulised talurahvaseadused . Ajaloo poole pöördus selleks, et kaitsa Liivimaa aadli üldisi privileege. Võttis vaatluse alla Liivimaa ajaloo. 1773 „Liivimaa ajaloo katse“ – lähtub riigi õiguse põhimõtetest, vaatleb valitsejate ja liivimaa kohalike seisuste vahelist õiguslikku seisundit . Alates sakslaste saabumisest Liivimaale kuni Vene ajani 1710.
Heinrich von Jannau . Temast alates võib rääkida agraarajaloo algusest. Oli Laiuse pastor ja ajaloolane. Ka tema poeg oli pastor. Valgustatud teoloogi seiskohast uuris kombeid. Tema esimene kirjutis 1781 „Kombed ja aeg“ Leidis et on vaja talurahvast valgustada ja harida, et nii aidata majandusliku olukorra parandamisele. Ei olnud pärisorjuse pooldaja , vaid mõõdukas. 1786 „Orjuse ajalugu“ – peateos. Seab ülesandeks näidata kuidas tekkis pärisorjus , millised valitsejad selle olukorra korrastamiseks on midagi ette võtnud . Sisuliselt agraarsuhete ajalugu. Hiljem asehalduskorra lõpus on valitsejate tellimusel ilmunud teos Eesti – ja Liivimaa ajaloost, kus agraarajalugu on tagasi tõmbunud.
Wilhelmn Christian Friebe. Tööstuse, kaubanduse ja põllumaade uurija. Kokku on pannud käsiraamatu (pigem taskuraamatu) Eesti,-Liivi,- ja Kuramaa ajaloost. Tarvitamiseks kõigile. Leiame sarnaseid jooni Jannauga, palju tähelepanu aadli ja talurahva õiguslikele suhetele ja õigustele läbi ajal.
Merkel . Tema kuulsaim teos sündis tudengina, mis kirjeldab Läti talurahva olukorda. Mõned aastat hiljem „Lätimaa esiaeg “ – kuidas kustus lätlaste-eestlaste vabadus. Oli väga suuresti pooldatud teos, isegi noorte aadlite hulgas.
Johann Christoph Petri . Ründas siinseid olusid, kutsus esile neid muutma .
Philipp Willigeroth. Eestimaa ajalugu. Eelnenutest erineval kombel käsitleb eestlaste ajalugu, arvestades rahvuspiiri – Eestimaa ja põhjapoolne osa Liivimaast . ta abikaasa vana-vanaisa oli olnud toosama Ignatsi Jaak, kes koos oma õpetaja Bengt Gottfried Forseliuse eestvõttel Rootsi kuningale oma haridust demonstreerimas käis.[1][2]
Uus faas tuleb 19. sajandiga , seotud Tartu ülikooliga. Uus maailmavaade, romantism.
IV BALTI – SAKSA PROFESSIONAALSE AJALOO-UURIMISE KUJUNEMINE JA ARENG 19.SAJ-20.SAJ ALGUL
Balti ajaloo historiograafia 19.saj I poolel
19.sajandi algul jätkus 18.sajandi teisel poolel alguse saanud baltisaksa provintsiaalhistoriograafia, mida iseloomustas varasema kroonikakirjutamisega temaatiline ainekäsitlus, laiem ning kriitilisem allikakasutus.
Siduvaks lüliks valgustusliku ja romantistliku ajalookäsitluse vahel Herderi vaimus oli Liivimaa kindral - superintendent Karl Gottlob Sonntag ( 1765 -1827), kes oli kiriku-ja kooliajaloo uurija, kasutas rohkesti arhiivimaterjale. Taunis pärisorjust, kutsus üles kirjutama siinse talurahvaseisuse vabaduse ja heaolu ajalugu.
TÜ roll. Taasavamine pani aluse baltisaksa ajaloouurimise professionaliseerumisele. Tugevnes vaimne side Saksamaaga (õppejõud) ja Venemaaga (haritlaste tellija ja teadusuuringute finantseerija).
Professoreid:

Friedrich Gustav Ewers- laiemas mastaabis ilmselt kuulsaim baltisaksa ajaloolane üldse; rajas Vene õigusajaloo koolkonna (Solovjov jt). Õppis Göttingenis. Huvitus Vene riigi rajamisest, eriti selle õigusajaloolistest aspektidest, uuris seda kuni kaasajani välja - sai Venemaal väga tugeva respekti, rajas oma õigusajaloo koolkonna. Alates 1810 oli TÜ õppejõud. 1818-30 (surmani) oli TÜ rektor, ülikooli õitseaeg . Tegutses nii ajaloolase kui ka õigusteadlasena, seega eeskujuks paljudele , n Bungele. Lisaks Vene õigusajaloole uuris ka Balti provintside omi, aga sellega suurt tunnustust ei saanud.
Friedrich Kruse- hakkas TÜ ajalooprofessoriks siis, kui Ewersist sai õigusprofessor. Huvitus antiigist ja keskajast; püüdis uurida muinasaega Baltikumis, aga ta tööd eriti hea tasemega polnud. Samuti arvas arheoloogiliste leidude põhjal, et Eesti esmaasukad olnud germaanlased (=sakslased). Seetõttu läks eestlastega ( Faehlmann jt) tülli.
Friedrich Georg von Bunge - kõige olulisem baltisaksa õigusajaloolane. Uuris, kogus ja publas meeletult Vana-Liivi allikaid, eriti õigusajalugu. Tänu talle on Liivi keskaega uuriva ajaloolase töö palju lihtsam! Sest tema algatas kõik need suurepärased sarjad nagu LUB, Brieflade ja ka Schirreni Liivi sõja aegne diplomaatika. Oli nii Tartu linnaametnik kui ka TÜ professor , siis aga ütles midagi valesti, mis vene rahvuslastele ei meeldinud ja 1842 pidi ära Saksamaale minema, aga jätkas selagi Balti ajaloo uurimist . Tema järel tuli väga suur koolkond baltisaksa õigusajaloolasi.
dotsent August Heinrich Hansen - oli TÜ-s privaatdotsent, uuris põhjalikult Läti Henriku kroonikat, mille teaduslikult toimetatud trükk ilmus aga juba peale ta surma, sest suri noorelt ja tööd jäid pooleli.

Teadusseltsid

1815 Kuramaal esimene provintsiajaloo uurimisele pühendunud selts.
1817. aastal organiseerusid Saaremaa estofiilid (Kuressaare Eesti Selts), asutajaks J W L von Luce , kes pani kuskil pastori-karjääri keskel oma ameti maha ning otsustas Saksamaale arstiks õppima minna. Selts ise kujunes suhteliselt suureks.
1838. aastal asutati Õpetatud Eesti Selts, kuhu kuulusid enamuses pastorid aga ka professorid ja muude ametite esindajad (arst tuleb esimesena meelde). Selts kujunes olulisimaks teadusseltsiks, kus tegeldi eesti maa, rahva (kultuuri) ja mineviku uurimisega, juhiks pikka aega Faehlmann. Oli algusest peale suht estofiilne, alles sajandi keskpaiga järel baltisaksastus "kurja" Schirreni eestvõttel. Selle seltsi tegevus andis eestlastele tagasi tema ajaloo - Kalevipoja näol - idee eeposest oli tulnud Soome Kalevalast, mis avaldati 1835.
Publamise koha pealt oli olulisim Eestimaa Kirjanduse Ühing (1842 Tln-s), mille toetusel enti välja: LUB, Monumenta Livoniae Antiqua (I-V), Scriptores Rerum Livonicarum (2 tk), "Ehst- und Liefländische Brieflade".

Lisaks tekkisid veel kohalikud seltsid maakonnalinnades (Narvas, Pärnus , Paides jne), uurisid kohalikku ajalugu.

V Balti ajaloo historiograafia 19.saj II poolel-20.saj algul.

1860. aastate ajakirjandussõda - oli suunatud venestusideoloogia vastu.

Carl Schirren- viljakas ajaloolane, publitsist ja ühiskondliku elu tegelane, koostas mitmeid arhiiviallikate kogumikke (n. "Untergang Selbstständigkeit Livlands"), uuris ajalugu - Taani Hindamisraamat, Rootsi aja lõpp, Vene aeg, keskaeg , sh Plettenberg - ja vaidles Samariniga: "Livländische Antwort an herr Juri Samarin". Viimase tõttu saadeti ta maalt välja, pidi asuma ümber Saksamaale, kus jätkas oma tegevust kuni surmani.
Julius Eckhardt - ajaloolane, kirjutas Baltische Monatsschriftis ja mujal
Eduard Winkelmann- saksa ajaloolane, vahepeal õpetas ka Tallinnas-Tartus, enim aega ja tähelepanu pööras Saksamaa keskajale (13. sajand, seega huvitav ka Eesti ajaloo seisukohast!). Andis välja ka olulise historiograafiateose.
Alexander Brückner - oli vene ajaloo õpetaja TÜ-s, aga mitte eriti venestusmeelne. Kõige enam huvitus majandusajaloost, TÜ-s töötas 19 aastat, möllas ka kogu Vene peal ringi, aga suri ikkagi Saksamaal.

Liivi kesk- ja varauusaja uurijad 19. s II poolel

Georg Waitzi (Göttingen) õpilased

TÜ üks esimesi õppimislepinguid oli just Göttingeni ülikooliga. Alates mõnekuulisest poole-ja aastapikuste programmideni. Mõned jäidki sinna (Rutt Allik ). Seal on ka balti ajaloo tähtsaimaid uurimisseltse - Balti ajaloo komisjon . Igal aastal balti ajaloolaste päevad, kus käsitletakse mitmesuguseid balti ajaloo küsimusi kuni tänapäevani.
Waitzi õpilasi on ka tagasi pöördunud. Võib rääkida Georg Waitzi koolkonnast. Tartu ülikoolis vedas seda Hausmann . Olulisim saavutus põhjalikul allikauurimisel rajanev töö – allikate publitseerimine. Waitzi ja Hausmanni üliõpilastel oli suur austus fakti vastu, detailitäpsus, metoodilisus ( subjektiivsus kaotada, süvendada analüüsi), puudu jäi sünteesist (liialt kuivad, puudub laiem perspektiiv). Jätkasid Hundenburgi??? tööd (Hermann Hildebrand, Philipp Schwatz,) alates 1440 aastast materjali hõlmav.
Teised allikasarjad: Liivimaa seisustepäeva aktid ja retsessid; allikate publitseerimises osas tegid baltisakslased ära tohutu töö. Liivimaa üks paremalt kajastatud piirkondi Lääne-Euroopas; Hansa ajalooseltsi seeriad (kaubandusajaloo kohta).

Leonid Arbusow senior – rahvuselt venelane , aga kasvas üles baltisakslasest literaadi juures ja saksastus. Elas Kuramaal. Õppis kõigepealt 6 aastat zooloogiat, meditsiini kui loodusteadusi, ja alles lõpus Waitzi juures 3 aasta ajalugu. Seejärel 10 aastat kooliõpetaja Kuramaal. Hiljem tegutses eraõpetajana (c 20 aastat). Uurijana on ajalukku jäänud keskaega puudutavate töödega. Väga hinnatud on tema töö Liivimaa vaimulikkonna kohta 12-16.sajandil; Liivi ordus esindatud suguvõsade kohta; Eesti - ja Liivimaa ajaloo põhijooned . Tema poeg samuti ajaloolane – Leonid Arbusow junior.
F. Bienemann senior - on Tartus väitekirja kaitsnud, pikka aega Tallinna Toomkooli ajalooõpetaja. Balti ajaloo – ja kultuuriajakirja toimetaja . Oli aktiivne tegelane. Ka tema lahkus 1880ndatel Saksamaale ning tagasi ei pöördunud. Leidis töö Freiburgi ülikoolis, hiljem auprofessorina. On ajaloolasena pühendunud varauusaja ja uusaja teemadele. On olulised 2 monograafiat : Asehalduskorra ajalugu Baltikumis 1783-1796; Tartu ülikooli algusele pühendatud. Parroti ja Aleksander I vaheliste suhtete vaatlemine . Aleksander II andis keisriülikooli staatuse. Aleksite vaated.
Richard Hausmann – oli käsitöölise poeg Võrust. Sai hariduse algul Võru kreiskoolis, siis Tln kubermangugümnaasiumis, TÜs alustas keemia õppimisega, kuid varsti vahetas eriala ajaloo vastu. Täiendas end Kielis allikaõpetuse alal sihiga tulla TÜ õppejõuks, oli üldajaloo dotsent. Stefan Bathory tegevust vaatles oma doktoritöös. Kuni 1890 õppejõud. Dekaan ja prorektor. Juhatas paralleelselt ka TÜ rmtk . Ka pärast pensionile minekut jätkas ta oma tegevust õpetajana – konsultatsioone andes .
Friedrich Bienemann junior – polnud seniori poeg. Oli Tartust pärit, õppis TÜs filoloofiat , hiljem teoloogiat. Alles seejärel hakkas ajalugu õppima. Õppis ka Strasbourgis, kus Saksa keskaja ajaloost doktori väitekirja kaitses. Oli ajalooõpetaja mitmes kohas Liivimaa, seejärel venestusaja tõttu leidis tööd Riia ajalooseltsi raamatukogu hoidjana. Oli Balti ajaloo kuukirja väljaandja.

Käsitles põhjalikumalt Põhjasõda (Tartu katastroof). Seejärel kandus ta huvi kaasajale lähemale ja pani aluse allikakogumisele. Tema koostatuna ilmus mitu kogumikku mälestustega, mis kajastasid 19.sajandit. 1905 aasta rev mõjul võttis ta dokumenteerida selle sündmusi. Hiljem laiendati seda ka 1890ndateni. – kroonika.

Leonid Arbusow junior – noorema põlve ajaloolane. Oli seniori poeg. Sündis Kuramaal, suri Göttingenis 1950ndatel. Arbusow õppis Tartu Ülikoolis Richard Hausmanni käe all ning täiendas end hiljem ka Saksamaal. Oli TÜ lõpetanud teoloogia kandidaadi kraadiga. Pärast Göttingenis doktorikraadi kaitsmist tegutses ta Riias eraõpetlasena 1919.aastani. Tema ülesandeks sai valmistada ette põhjalik uurimus reformatsiooni 400.aastapäevaks (sai stipi Riia ajalooseltsilt). Sai teoks 2-s köites, mis ilmus 1921.. Lätis töötas ta esialgu Läti Ülikoolis, kuid lätlaste ja baltisakslaste erimeelsuste süvenedes lahkus ta sealt ning asus tööle Herderi instituuti, mis oli sisuliselt baltisakslaste eraülikool. 1939. aastal läks Arbusow Saksamaale. Temast sai Göttingeni kesk-ja uusaja professor. Tema peateoseks peetakse Liivimaa reformatsiooni käsitlevat "Die Einführung der Reformation in Liv-, Est- und Kurland", mis on siiani jäänud selle põhjalikemaks käsitluseks. Lisaks sellele uuris Arbusow põhjalikult ka Läti Henriku kroonikat ning taastas selle algteksti. tegeles ka Wolter von Plettenbergi aegse Liivimaa ajalooga.
Oskar Stavenhagen-(1850-1930) Schiemanni töö jätkaja, samuti Waitzi õpilane. 1903. aastast Miitavis asuva Kuramaa hertsogiriigi arhiivi eesotsas.
Georg Dehio- kunstiajaloolane (üks pilt ta tööst ka wikipedias: Pontigny põhiplaan ?)
Arnold Hasselblatt - kultuuriajaloolane, sh TÜ ajalugu, samuti toimetas ajalehti, nagu Bienemanngi, ka EW ajal vist tegutses, vb LW-s

Richard Hausmanni õpilased e koolkond

Hermann von Bruiningk- tubli allikakoguja, huvitus ka kirikuajaloost, töötas Läti ajal Rahvusarhiivis. Tema suurimaks teeneks on keskaegsete mõisaürikute koondamine ja väljaandmine. Medievist. Pöördus palvega aadlike poole saata perekonnamaterjalid. Või kui ei soovi loovutada, siis lasta neist koopia teha. Tänu tema tegevusele on 1905. a mõisatepõletamise laines pääsenud hävingust suur hulk materjale-sest nad olid arhiivi viidud . Jõudis ka avaldada "Liivimaa mõisate ürikud ". Paljudele suguvõsaajaloo harrastajatele sai parimaks metoodiliseks eeskujuks tema koostatud omaenda suguvõsa ajalugu.
Titus Christiani-Tartu linnaarhivaar 1907-1919.
Otto Harnack- temast sai kirjandusajaloolane Stuttgartis
Friedrich Bienemann noorem- Tartu ajalugu, rüütelkonnad, vaimu(!)ajalugu. Riias andnud välja Baltische Monantschrifti. Uuris rootsiaegse TÜ ajalugu ja Põhjasõja ajalugu
Arnold Feuereisen- arhivaar Riias, oli ka Riia Ajalooseltsi juht
Ernst Seraphim- lisaks üksikuurimistele kirjutas ka Balti ajaloo järjekordse üldkäsitluse, aga see ei saanud vist nii popiks kui Arbusowi oma. Uuris ka kloostriajalugu.
August Seraphim- ilmselt eelmise vend, mitte nii kuulus.

1870. aastate lõpu "brošüürisõda" . Bruinigk ja Samson-Himmelstierna võistlesid omavahel semstvoküsimuse üle (maapiirkondade kohalikud omavalitsused ), Bruinigk oli nende vastu ja Himmelstierna poolt, sest see oleks progress! Viimane oli ka Urvaste mõisnik ning sealjuures Hurda kirjasõber! Lahvatas baltisakslaste endi diskusiooniga. Päästis valla tartlane Hermann Samson-Himmelstierna. Samson oli hariduselt insener – Tartu-Valga raudteeliini projekteerija, Tartu-Tapa liini insener. Oli liberaal , kes leidis, et balti eriõiguset kinnihoidmine ei ole enam õigustatud. Taotles omavalitsuse reformimist. Tuleks semstvo põhimõttel ümber korraldada. Venelastelt olevat ka midagi juba õppida –ei maksa vastu seista uuenduspüüetele. Sakslastel tuleb loobuda mõttest, et eestlased- lätlased peaksid kuni surmani nende suhtes ainult tänulikud olema. Samuti leidis ta et põlisrahvaste suhtes ei maksa oma haridustaset üle hinnata ja peaks teadvustama, et sakslased on siiski nende jaoks tsiviliseerivat rolli etendanud.
Brozüüre arvati et loeb vaid kitsas ringkond -järeltsensuur, mitte eeltsensuur. Teravad sõnavõtud üritati brozüürides avaldada. Sellele vastas noor parun Hermann von Bruiningk oma pamfletiga. Esitas oma nägemuse Liivimaa ajaloost. Bruiningk oli sündinud Tartus Hellenurme mõisa omaniku pojana . Tema vanaisa oli üks talupojasõbralikumaid mõisnikke. Suguvõsa olid algselt literaadid , hiljem aadlikuseisusse jõudnud. Ülikooli lõpetamise järel sai temast Liivimaa rüütelkonna arhivaar, hiljem sekretär. Pöördus hiljem arhiivi tagasi. Asus seda korrastama. Elu viimased 30 aastat veetis arhiivis. Isegi Läti vabariik jättis ta sellesse ametisse. Saksa ristirüütlid päästsid baltlased ähvardavast ründest. Pärisorjus on siia jõudnud Preisimaa ja Poola kaudud. Baltisaksa esivanemad pole halvemad/paremad kui teiste maade aadlikud ; Suur osa talupoegi säilitas vabaduse kaua aega, kuni Põhjasõjani. Alles Sheremetjevi käik hävitas nende vabaduse. Siis algas talurahva olukorra halvenemine ning sunnismaisus sai üleüldiseks ja muutus pärisorjuseks. Rootsi reduktsioon aitas sellele ka kaasa. Selliseid vaateid on jaganud ka teised agraarküsimusega tegelevad ajaloolased.
Bruningk oli juhtivatel kohtadel ajalooseltsides (ka Riia ajaloo ja muinsuste seltsis ). 19.sajandi lõpust I ms-ni on õigustatult osasid ajaloolasi ka Bruiningki koolkonda kuuluvaks peetud, just vaimselt mõjutatuna.
Väljaanded: „Liivimaa mõisate ürikud“ Jõudis avaldada 2 köidet, 1908 sisaldades dokumente kuni 1500.aastani, teine köide 1929 kus dokumendid 1500-1545, kolmandat köidet valmistatakse veel praegu. Uuris oma suguvõsa, mis sai standardteoseks teisetele genealoogia uurijatele. Sh eesti suguvõsauurijale: Martin Lipp . Oli Bruiningkiga kirjavahetuses, viimane saatis talle ka materjale.
19.sajandi lõpust on baltisaksa üldises ajalookirjutuses välja tuua ka mtimeid uusi tendentse:

huvi tõus kaasaja olulisemate küsimuste vastu, eeskätt agraarpoliitika.
Ajaloo politiseerimine.
Keskaeg pole enam domineeriv – lokaalajalugu (ehk linnade ajalugu),
genealoogia (suguvõsade uurimine; annavad hoogu juure juubelid: Suur isamaasõda ) - Georg von Wrangel . 1893.aastast hakkab ilmuma genealoogia- alane ajakiri.

Agraarajalugu - Transche-Roseneck; Tobien; Gernet; Hermann v Engelhardt; R Stael von Holstein ; Adolf Agthe; Gustav von Stryk.

Lokaal- ja kunstiajalugu

Heinrich Hansen- Narva
Eugen Nottbeck- Tallinn
Wilhelm Neumann - oli saksa päritolu Liivimaa arhitekt ja kunstiajaloolane.
Georg Dehio- põhiline Balti kunstiajaloo äss , põhilise osa elust tegutses Saksamaal. Seetõttu ka rahvusvaheliselt tuntud.

Genealoogia - Põhitegijaks Georges von Wrangell, kes toimetas asja nimega Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik Miitavis (Jelgava).

VI Vene Balti ajaloo kirjutus 19.saj - 20.saj algul

Venelaste jaoks omandas ajaloo interpretatsioon praktilise tähenduse alles 19.sajandi viimasel kolmandikul, kuna siis hakkas märkimisväärselt kasvama seni väga tagasihoidlikku kaalu omanud vene ametnike, haritlaste ja kodanluse kiht.

Vene-balti ajalookirjutuse alusepanijaks võib pidada Juri Samarinit (1819-1876), kes oli slavofiil ja kritiseeris siinset erikorda –Balti autonoomiat ja saksa ülemvõimu.

Jefgraf Tšešihhin (1824-1888) oli üks väheseid kohalikke silmapaistvaid vene haritlasi. Oli Baltikumi esimese vene päevalehe asutaja ja toimetaja. Ründas samuti Balti erikorda. Oli aktiivne algataja ning juht mitmete vene ühiskondlik-kultuuriliste ettevõtmiste – seltside, kirjandusringi, rmtk, trükikoja, mees-ja naisgümnaasiumi rajamisel. 1860ndatel süvenes kohaliku ajaloo uurimisse avaldades ka Balti kroonikute tõlkeid (Läti Henrik, Russow). Avaldas ka 4-köitelise Balti kogumiku, mille eesmärgiks oli tutvustada vene publikule siinset ajalugu.

Vladimir Godunov – üks põhjalikuma , lisade ja teaduslike viidete ning illustratsioonidega varustatud ülevaade ajaloost pärineb tema sulest. Oli sõjaajaloolane. Kinnitas,et juba asendi pärast on Eesti ala looduse poolt Venemaa koosseisu määratud minema.

Stepan Sivitski – oli Riia Vene Gümnaasiumi direktor . Kaks olulisemat teost. 1) Baltikumi vallutamisele pühendatud, annab aga enne Põhjasõja ülevaadet ülevaate ka maa varasemast ajaloost; 2) 1812 .aasta Isamaasõjast Baltikumis. Kirjeldas aga sellele eelnevalt ka Balti provintside ajalugu 18.saandil. Baltikumi liitmine oli möödapääsmatu sündmus.

Akadeemiline ajalookirjutus:

19.saj lõpukümnendeil vajutas vene-balti ajalookirjutusele oma pitseri venestatud TÜ, haridussüsteem ja kohalik valitsusaparaat. Ehkki venekeelse TÜ ajalooprofessorite hulgas oli terve rida silmapaistvaid teadlasi, olid nende huvid Baltikumikauged ja vaid üksikjuhtudel võeti sõna kohalikel teemadel .

Aleksander Brückner (1834-1896) – esimene TÜ aj. prof , keda võib tema saksa päritolule vaatamata osalt ka vene historiograafiasse kuuluvaks lugeda. Oli Peterburist pärit. Tema peateemaks oli Venemaa europiseerumine 17-18 sajandi. Oli Õpetatud Eesti Seltsi liige. Oli läänemeelne (pro saksameelne).

Anton Jassinski (1864-1933) – uuris Tsehhi varakesaega ja agraarajalugu. Oli TÜ üldajaloo professor. Taunis sakslust. Rõhutas, et Liivimaa langemise põhjsued tulenesid eeskätt tema sisekorraldusest.

19.sajandi lõpul-20.sajandi algul ilmus vene ajaloolaste poolt koostatuna ka mitmeid mahukamaid allikapublikatsioone, mis keskendusid eeskätt Venemaa võitlusele Baltikumi omandamise või säilitamise eest. Enamasti oli tegemist akadeemilist laadi dokumendikogumikega, mille olid koostanud nimekad teadlased (Forsten, Vojenski), kes ka ise antud teema uurimisega tegelesid.

Georg Forsten – oli uusaja rahvusvaheliste suhete, skandinavistika ja Lääne-Euroopa kultuuriajaloo spetsialist. Tema peatöö oli pühendatud Balti küsimusele ehk võitlusele ülemvõimu pärast Balti merel. Terav balti-sakslaste positsiooni suhtes nendes võitlustes.

Konstantin Vojenski (1860-1928) – uuris 1812.aasta Isamaasõda.

Erialased lähiajaloo käsitlused

Omaette rühma vene Baltikumi ajaloo teemadel kirjutanud autoritest moodustavad õigeusu vaimulikud, kroonuasutuste ametnikud ja koolitegelased, kes eeskätt oma eriala aktuaalseid küsimusi käsitledes andsid sellest ajaloolise ülevaate, olgu selleks siis kiriku-ja usu, talurahva-, omavalitsus või haridusküsimused.

Agraarküsimust uurisid Ivan Lutsitski, V. Vladislavlev, Nikolai Bordonos.

Õigeusu ajalugu uurisid I.S.Listovski, I.Beljajev, Jüri Truusmann. Viimane lõeptas Peterburi Vaimuliku Akadeemia kirikuajaloo osakonna magistriväitekirjaga Liivimaa ristiusustamisest. Võttis kokku kõik, mis tolleks ajaks oli Liivimaa ristiusustamise kohta kirjutatud. Üleküllustatud faktidega. Ka Aleksander Värat, Lihula preester kirjutas Balti oludest .

Kooliajaloo küsimused. Suunad 1) venestuspoliitika järjekindel õigustamine 2) liberaalne suund

Kirjeldused eestlastest. Valdavalt on kirjeldused positiivsed. Balti kubermangudes elavaid rahvaid tutvustati Venemaal populaarsetes väljaannetes.

VII Eesti rahvusromantilise ajalookirjutuse teke

Eestlaste tsükliline ajalootaju

Selle kohta annab kusjuures väga hea ülevaate Ants Viirese artikkel Tunast. Et kalendris oli kõik kogu aeg ühtemoodi , kõik kordus aastast aastasse , ainsaks lineaarseks osaks mõned suured õnnetused-vapustused: palju aega möödas Põhjasõjast, katkust, millal vägi Brandenburgi läks jne. Selline esitusviis kalendritele omane kuni 19. sajandi teise pooleni. Piiblist sai ka muidugi ajalugu, aga põhiliselt siiski ju muistse Lähis-Ida oma, mis esitatud küllaltki mütoloogilisel kujul. Ja siis muidugi veel kirikuõpetajate seletused ajaloost, eriti valgustusajal, kui püüti harida, et kõik liigub pimedusest valguse poole, nüüd on algamas suur hariduse ja vaimuärksuse ajajärk. Kooliõpikuid hakati kirjutama siis 19. saj keskpaiku, n J V Jannsen isiklikult, tema ajalootaju oli aga veel täielikult baltisakslaste ja venelaste mõju all (põhijooneks tugev lojaalsus Vene võimule, aga tsipa äsas baltisakstele vist ka).

Ärkamisaegne murrang

Eestkätt seotud " Kalevipojaga ", mis andis eestlastele heroilise ajaloo, sai hakata liikuma Merkelliku ajaloonägemuse suunas (Undusk). Samuti räägiti uutmoodi ajaloost mingites lugulauludes ("Mõisnikkude hapu kurk "). Hakkas kujunema valguse- pimeduse -koidukontseptsioon, mille võttis endale peagi Jakobson . Ajaloo kolmikjaotus: alguses elasid eestlased valguse-ja rahuriigis, mille lõi segamini pimeduse sissetung , teisisõnu saksa ristisrüütlite tulek; see käivitas võitluse, mis pole möödas siiamaani, kuid pimedus pagendatakse valguseriigist ükskord taas. Nägi oma kaasaega kui võitluse lõppfaasi. Ideoloogia: tugev talurahvaseisus, rahva majanduslik alus, millele toetuks haritlaskond .
Noored haritlased asusid "oma" ajalugu propageerima, muinasteadused ja sakslaste- eelne aeg eriti. Jaan Jung , Jaan Bergman ning M J Eisen. Nemad mõtlesid välja ja populariseerisid ka mõiste "ajalugu". Enne oli sündinud asjust.
Eisen - Juba koolipoisina tegi ta kaastööd "Perno Postimehele", tema vanemad olid väga rahvuslikult meelestatud ning püüdsid osaleda võimalikult paljudes rahvuslikes üritustes. Eisen ise tegutses aktiivselt rahvuslikes seltsides: Eesti Üliõpilaste Seltsis ja Eesti Kirjameeste Seltsis.Nooruses tegeles Eisen aktiivselt ka Eesti ajaloo uurimisega, andes juba 19-aastaselt välja "Eesti-, Liivi ja Kuura maa ajaloo", mida täiendas 1912., 1919. ja 1920. aastal. Ta tegeles ka kohaajaloo ning kultuuriloo uurimisega. Samuti propageeris ta 1870. aastatel koos Jaan Jungiga termini 'ajalugu' kasutuselevõttu. 1920. aastal andis ta välja ka uurimuse "Taani hindamisraamatu" kohta. Ta oli rahvaluule suurkogumise organiseerija. Kogus rahvaluulet, eriti rahvajutte ja mõistatusi. Publitseeris mitmeid populaarseid rahvaraamatuid.
Esimesed ajaloolised romaanid :

Bornhöhe: " Tasuja ", "Villu võitlused", "Vürst Gabriel".
Jaak Järv: "Vallimäe neitsi", "Ristitütar", "Karolus".
Andres Saal : "Aita“ „ Leili “ „Vambola“ „ Hilda ".

VIII Eesti ajalookirjutus 19.saj lõpul-20 saj algul
Senine rahvusromantiline suund, millele pandi aluse Jakobson ja Hurt , hakkas 19.sajandi lõpust diferentseeruma, jäädes siiski veel asjaarmastajalikule tasemele :

1) Kultuuri ja kirikulooline suund

Jaan Jung oli eesti koolmeister, helilooja ja harrastusajaloolane. Ta tegutses aktiivselt eesti rahvuslikes seltsides: oli Eesti Kirjameeste Seltsis, Eesti Aleksandrikooli abikomitees, tegi kaastööd "Eesti Postimehele" ja "Sakalale". Andis esmakordselt välja ka eestikeelse Läti Henriku kroonika! Tegi kaastööd teiste, ka baltisakstega, näiteks Hausmanniga. Oma tööst ja seltsitegevusest vaba aja pühendas ta Eesti koduloo uurimisele, eriti huvitasid teda vanad linnamäed ja kalmed. Tema tähtsamad koduloo vallas kogutud pärimused ja andmed on koondatud raamatusarja "Muinasaja teadus eestlaste maal: Kohalised muinasaja kirjeldused Liiwimaalt, Perno ja Wiljandi maakonnast". Võib nimetada esimeseks arheoloogiks Eestis. Koolmeistrina andis Jung välja ka mitmeid õpikuid.
Martin Lipp - Nõo kirikuõpetaja - uuris kirikulugu ja koostas genealoogiaid ning kutsus teisi üles seda tegema.
Henrik Prants uuris soome sugurahvaid, lõpuks kirjutas "Eesti rahva ajaloo" (kusagil 20. saj alguses). Eesti ajal andis veel välja oma memuaarid .
Villem Reiman lõpetas TÜ, tundis huvi kultuuriloo vastu - alustas selle uurimisega juba varakult. Tegeles kaasaja karskusliikumisega - teda võib selle juhiks pidada. Tegegutses ka kirjanduskriitikuna. Ajaloo uurimises valdas allikakriitilist meetodi, veetis palju aega arhiivides ja leidis olulisi kultuuriloolisi allikaid. Uuris ärkamisaegseid tegelasi ja tegevust. Lõpuks kirjutas samuti Eesti ajaloo, mis eraldi raamatuna avaldati 1920. Silmapaistvaim eesti ajaloouurija ja -kirjutaja 20. sajandi alul, sest et ta oli allikakriitiline ja väärtustas üle kõige tõde!
Mihkel Kampmann kirjutas õpikuid ja uuris kirjandusajalugu.
Johann Kõpp oli kirikuõpetaja ja hiljem TÜ rektor. Uuris usu- ja kultuuriajalugu, eriti haridusajalugu.

2) Materialistlik suund

Vähemprodukriivne suund, noorem põlvkond hakkab huvituma majandusest ja sotsiaalsetest gruppidest.

Andres Saal jäi tsensuurile liialt silma ning läks fotograafia peale üle. Oli mitme populaarse ajaloolise jutustuse autor, ametilt kooliõpetaja. Hiljem läks Indoneesiasse elama.
Eduard Vilde oli kirjanik ning 19. sajandili keskel toimunud talurahvaliikumise põhjal kirjutatud triloogia - "Mahtra sõda", "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" ja " Prohvet Maltsvet" - autor, neis on kasutatud arhiiviallikaid.
Mihkel Martna, ametilt ettevõtja ja maalermeister, oli üks eesti sotsiaaldemokraatliku liikumise rajajaid ja liidreid oli Ago Pajuri sõnadega "üks vinge vend" - oli vastaste vastu ägeda keelepruugiga ja kategooriline - ja "autodidakt sõna parimas tähenduses". Uuris hiljem 1905. aasta revolutsiooni.
Peeter Ruubel oli Noor-Eesti liige, ametilt jurist, ühiskondliku mõtte uurija.
Nikolai Köstner oli majandusteadlane ja sotsiaaldemokraat. Teoorjuse ja kapitalismi ajaloo (19. s) vaatleja.
Jaan Kärner oli kirjanik. Majandusajalugu ja kaasaeg ehk lähiajalugu .

.DOCX Laadi alla originaalfail 17 lk · .docx · 60 allalaadimist

Tasuta Faili alla laadimine on tasuta

~ 17 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-11-14 Kuupäev, millal dokument üles laeti

60 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

symphody1 Õppematerjali autor

liivimaa kirjutus balti ajaloo ajalookirjutus historiograafia köide käsitlus baltisaksa suguvõsa eesti ajaloo hermann friedrich

Sarnased õppematerjalid

docx

Eesti ajaloo historiograafia

19. sajandil Saksa ajalookirjutuses buum. Balti valgustajad pea eranditult diletandid, viis ratsionalistliku optimismimi ja usuni progressi. Sellega kaasnev minevikku-eitav suhtumine ja allikate eitamine. ,,Keskaja kui pimeduse aja allikate" suhtes üleolevad. Nt vene kirjutuses pannakse kahtluse alla kõik, mis on keskajast pärit. Minnakse äärmusse sellega. Pea kõik Balti valgustajad tegelenud Balti ajalooga, lühiksesed ekskursid Vene ja Lääne-Euroopa ajalukku. Agraarsuhete ajaloo ja pärisorjuse esiletõstmine nende poolt. Valgustustegelased esimestena eestlaste- lätlaste muistsetest õigustest rääkinud, toetuvad rahvuslikuajaloo kirjutamist. Valgustuslik-antikvaarne suund, nt J. G. Arndt. Valgustuslik-kontseptuaalne suund, nt J. G. Eisen, rõhutas kogumist. Arndt antikvaarsele suunale. Kuressaare kooli juhendaja, Halle kooli (pietism) kasvandik. Liivimaale tulles alguses koduõpetaja. Tullaksegi Saksast pooliku

Ajalugu

doc

"Liivimaa valgustaja August Wilhem Hupel"

Ta rajas Põltsamaale vasekoja, tärklisevabriku, parkimistöökodasid, Lasone rohelise klaasi koja. Uued rajatised olid aga kulukad ja paljud suleti. Kui Lauw suri, ta ettevõtted pankrotistusid ja lõpes Põltsamaa tööstuslik õitseaeg. Pommerist pärit arsti Ernst Wilde asutatud trükikoda hakkas tööle 1766. aastal. Trükikoda trükkis eelkõige Wilde enda meditsiinilisi väljaandeid. Hupel tõlkis kaks tema käsikirja saksa keelest eesti keelde. Esimese käsikirja, mis kannab pealkirja "Lühhike öppetus", tõlkimist loetakse eestikeelse ajakirjanduse alguseks. Hupeli majanduslik olukord ja sissetulekud Põltsamaal Nii mõisnikud kui ka talupojad pidid pastorile tasuma teraviljas. Kui Eestimaal said pastorid andameid otse talupoegadelt, siis Liivimaal saadi aga mõisnike vahendusel. Linnapastorid said aga rahalise tasu mitmesuguste kiriklike ametitalitluste eest. Samuti tuli taluperemeestel kord

Ajalugu

docx

Allikaõpetus

1. Allikaõpetuse definitsioon ja põhimõisted Allikaõpetus - ajaloo abiteadus, mis uurib ajalooallikate sisulist kasutamist uurimistöös ja siin on peamine allika kriitiline lugemine. Allikaõpetus- tegeleb tekstikriitika ja tekstide võrdlusega, et selgitada välja nende usaldusväärtus, päritolu jms. Kirjalikud allikad jagunevad: Primaarne allikas: on esmane allikas nt. õpperaamat. Tähtsad allikad: arhiiviallikad, ajalooline allikas: arhiivist leitav algmaterjal

Eesti keel

doc

Eesti kirjanduse ajalugu I 1.osa

omane. Kuid nad otsivad läbi ka mere ja ainsana kõigi germaanlaste seast korjavad nad merest ja rannikult merevaiku. Kroonikad edastavad mõnesuguseid andmeid põlisrahvaste keelest, uskumustest, kommetest, vaimulaadist, rahvaluulest jm. Ristirüütlitega kaasas olnud Henrik (Läti Henrik) jutustab oma "Liivimaa kroonikas" eestlaste alistamisest ja ristimisest 13. saj algul, eestlaste kombestikust, tegevusaladest jm. Eesti keele ajaloo seisukohalt on väga olulised Henriku esitatud isiku- (Lembitus, Maniwalde jt) ja kohanimed (Tarbata, Odenpe jt) ning laused (Maga magamas; Laula, laula, pappi). Kroonika on ladinakeelne, trükis ilmunud 1740ndatel aastatel. Läti Henrik oskas kohalikke keeli, rahvust ei teata, fanaatiline katoliiklane. Vaadeldav Neitsi- Maarjale pühendatud proosana. Algav värsivormis, lõpeb paganate alistamisega, esitluslaad kaasakiskuv. Kroonika

Kirjandus

doc

Baltisaksa kirjandus eesti kirjandusloo taustal

Laurentius Ludenius, Friedrich Menius 2. Tallinna luulering vabam konventsioonide ja vormide osas, meelelisem ja isikupärasem, puhtad riimid, loomulik sõnarõhk; mõjutatud tugevasti saksa barokist; kirjutati enamasti saksa keeles; levis Tallinnas 1630-60. aastatel; vormid: sonett, epigramm, aleksandriin; motiivid: sõda, pühenduslaulud Gustav Adolfile, saatus, antiikmütoloogia, Tallinn, meri ja mereleminek, naised, eesti keel; tuntud luuletajaid: Paul Fleming (koondas Tallinna kooli juurde luuletajate ringi), Rainer Brockmann (Flemingi õpilane) Herderi tähtsus Baltimaade kultuuriloos; Üks balti valgustuse juhtfiguure koos Katariina II ja literaat Garlieb Merkeliga; tema nägemuse kohaselt pidi haridust andma emakeeles; Herderi kultuuriteooria: kasvamine (luule, laul) püsimine (proosa) närbumine (filosoofia); kutsus üles koguma rahvaluulet kui

Kirjandus

doc

Eesti ajalugu (1550-1905)

Ajaloo arvestus AJ4 Kokkuvõte 1. Sõjad vara-uusajal. Liivi sõda(1558-1583), Põhjasõda(1700-1710/1721) põhjused, osapooled, tulemused ja tähtsus Eesti ajaloos. Peamised allikad pärinevad Balthasar Russow' kroonikast(käsitleb Liivi sõja sündmusi kuni aastani 1584; rootsimeelne; Ruccow päritolu pole kindlalt teada, kuid ta oli Pühavaimu eesti koguduse õpetaja). Allikana on ka Johannes Renneri kroonika. Liivi sõja põhjused: o peamiselt Liivimaa soodne asupaik(Ida- ja Lääne-Euroopa vahendaja) o Liivi ordu, Riia peapiiskopkond, Tartu piiskopkond, Saare-Lääne piiskopkond ja Kuramaa piiskopkonna omavahelised pinged(nt. sõda ordu ja Riia ppk <> Poola- Leedu vahel 1556-1557) o Tugevad vastased: Moskva suurvürstiriik(Ivan IV Julm), Poola-Leedu, Taani, Rootsi Ajend: ,,Tartu maks"

Ajalugu

pdf

Eesti Uusaeg

EESTI UUSAEG I Helena Sepp SISSEJUHATUS Eesti uusaja defineerimine: - kes, kus, millal? - eestlaste maarahva- ajalugu oma ajaloolisel kodumaal = tänapäeva Eesti Vabariigi alade ajalugu - I probleem: piirkonna territoriaalne killustatus ajaloos : eestlaste etniline territoorium ei moodustanud enne aastat 1917 ühte omaette halduslik-geograafilist tervikut - II probleem: kuigi eestlased moodustasid rahvastiku valdava enamuse, polnud võim nende käes: baltisakslased, Rootsi, Poola, Taani ja Venemaa ,,Eesti" uusaja ajalooareenil - Uusajal eestlaste kui allutatud talurahva ja baltisakslaste kui kohaliku priviligeeritud

Eesti uusaeg

doc

Muinasaja suurtegelased

Albert - 1199-1229 Liivimaa piiskop, Liivimaa vallutamise peaorganisaator ja juht A. Possevino- oli itaalia vaimulik ja paavsti legaat Põhja-Euroopas. Possevino juhtis sealset vastureformatsiooni A. & A. Virginius -kirikuõpetajad, tõlkisid esmakordselt eesti keelde ja kirjastasid "Wastse Testamendi" August II Tugev-oli Poola kuningas 1697 kuni surmani. Ta oli ka Saksimaa kuurvürst aastail 16941733. Oli kehaliselt tugev kuid riigiasjadega hakkama ei saanud. A.W. von Hupel-Põltsamaa pastor, viljakas literaat, kirjutas oma kaasjast palju, osales ka raamatute levitamises, ja lugemisseltside moodustamises, koos Wildega ajakiri Lühike Õpetus Aleksander I- 1801 võimule tulnud keiser,oli valmis Baltikumi sotsiaalmajanduslikke olusid muutma

Ajalugu

Rohkem sarnaseid