Referaat Toomas Karjahärmi`i raamatu "Oleviku minevikud" põhjal. (0)

AJALOOALLIKAD-JA ARHIIVID
Referaat allikaõpetuses

SISUKORD

Sisu

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
AJALOOALLIKAD-JA ARHIIVID 4
Mis on ajalooallikas 4
Õigusaktid 5
Erakondade materjalid 9
Kroonikad 10
Memuaarid 11
Perioodika 13
Statistika 14
Allikate publitseerimine 15
Eesti arhiividest ja estica välismaa arhiivides 16
Arhiivide kirjeldamine ja arhivaalide kasutuspiirangud 18
Ajaloo internetiressursid 18
Kokkuvõte 20

SISSEJUHATUS

Käesolev referaat on koostatud Toomas Karjahärmi`i raamatu „ Oleviku minevikud“ põhjal. Autor on raamatu kirjutanud lähtuvalt tegevajaloolase praktilistest vajadustest , kus uurija puutub tihti kokku teoreetiliste ja metodoloogiliste probleemidega. Raamat aitab uurijal mõista ja määrata ajalooallikate hindamiskriteeriume ning otsustada, mille poolest erinevad minevikukirjeldused on tõesemad või adekvaatsemad. Samuti on autoril raamatu kirjutamise eelduseks olnud asjaolu, et viimase viieteistkümne aasta jooksul on Eestis tekkinud ajalooteoreetiline arutelukeskkond, isoleeritus maailmateadusest on vähenenud ning aina rohkem on ajaloolaste hulgas arutlusi ajaloo uurimise teemal, teooriate ja meetodite ning allikate tõlgendamise ja tõendusväärtuse üle.
Referaat käsitleb raamatu alateemat „Ajalooallikad-ja arhiivid“, kus autor heidab valgust ajalooallikatele ning sellele, mis on ajalooallikad.

AJALOOALLIKAD-JA ARHIIVID

Mis on ajalooallikas

Ajaloo uurimine ja kirjutamine tugineb ajalooallikatele. Ajalooallikaks võib olla kõik inimese loodu, nii esemeline , kirjalik kui ka suuline allikas. Sõltuvalt ajastust on ajalooallikate paljusus erinev. Tänapäeval on allikate hulk plahvatuslikult kasvanud ning infoühiskonnast tingituna tekib suurel hulgal audiovisuaalseid ja digitaalseid allikaid . Kui keskajal jäädvustati väike osa ühiskondlikust elust ning paljud kirjalikud allikad on ka hävinud.
Ajalooallikad jaotatakse primaarseteks ja sekundaarseteks allikateks. Sekundaarseteks allikateks peetakse esmaallikate töötlusi. Seonduvalt sekundaarsetest allikatest räägitakse ka tertsiaalsetest allikatest, milleks peetakse mitmesuguseid sekundaarsete allikate töötlusi.
Ajaloouurija seisukohast on tähtis kasutada võimalikult mitmekesiseid ja erineva päritoluga allikaid. Eriti väärtustatud on publitseerimata esmaallikad arhiivides, sest neist on võimalik leida midagi uut ja põnevat.
Uurimistöö seisukohast liigitatakse allikaid arhiiviallikad ja trükitud allikad. Trükitud allikad liigitatakse omakorda- ajakirjandus , dokumentaalsed materjalid, mälestused, allikalise väärtusega kirjandus jm.
Dokumentidest võib alaliikidena välja tuua normatiivaktid, diplomaatilised dokumendid , valitsuse ja parlamendi istungite protokollid , majandus-statistilisi allikaid jm.
Ajalooallikas võib põlvkondade vältel anda uut teavet uurijatele, mida eelnevad põlvkonnad ei osanu näha või ei pidanud oluliseks.
Võib öelda, et allikas avaneb igas uues ajastus justkui uuesti, omandab uue elu ja hingamise, kuid ainult siis kui ajaloolane tema poole pöördub.1

Õigusaktid

Esimesed õigusallikad Eestis on alistumislepingud, tõenäoliselt vanim kohalike õigusnormide kogum on Riia-linna õiguse variant Tallinna linnale aastast 1227. Keskajal hakati suulisi ja ürikutesse kätketud õigusnorme koondama õigusraamatutesse, millest üks esimesi oli 14.saj algul koostatud kolmeköiteline „ Liivimaa peegel “. Trükikunsti leiutamisega 15.saj hakati õigusakte trükkima. 1539 aastal trükitud orduametniku Dionysius Fabri koostatud viieköiteline „Fabris Formulare Procuratorum“ võttis kokku siinse protsessiõiguse. Rootsi ajal välja antud normatiivaktidest on tähelepanuväärsemad Gustav II Adolfi allkirjastatud Tartu Ülikooli asutamisürik 30.juuni 1632 ning Karl XI 1681 . ja 1687. Aasta otsused pärisorjuse kaotamise kohta Liivi-ja Eestimaa kroonumõisates. Seadustekogudest tähtsaim on „Liefländische Landesordnungen“ ( 1673 , 1707), mis haaras peaaegu kõik õiguse harud.
18. sajandi poliitilise ajaloo peamised allikad on Vene keskvalitsuse ukaasid ja kohalike võimude patendid , milles orienteerumise lihtsustamiseks anti välja registreid ja käsiraamatuid. Samuti anti Vene ajal välja Rootsi-aegsete seaduste kogusid, kuhu olid lisatud Vene seadused. 1865. Aastal avaldasid Carl Schirren ( 1826 -1910) ja Eduard Winkelmann Balti erikorra alusdokumendid – Põhjasõja- aegsed kapitulatsioonid.
19. sajandisse langevad talurahvaseadused 1802-1804, 1816/1819 (talurahva vabastamine), 1849, 1856 , 1865, ja 1860-1890 aastate reformid. Nikolai I valitsusajal alustati seaduste kodifitseerimist ehk ühisteks kogudeks süstematiseerimist. Viieosalisena kavandatud Balti provintsiaalseadustikust ilmus kolm osa - I, II 1845. Aastal ja III 1864. Aastal. I osa on ametiasutuste korraldus, II osa seisusteõigus, III osa on tsiviilseadustik , mis kehtis ka iseseisvas Eestis.
19. sajandi teisel poolel hakkasid Balti provintside elus järjest suuremat rolli mängima Vene seadused. „Полное собрание законов Российско Имрерии“ ilmus kolmes väljaandes ja sisaldas 130 000 seadusandlikku akti aastaist 1649-1913. Teine Vene seaduste tähtis kogu on „Свод законов Российской Империи“, mis hõlmab kehtivaid õigusakte ja on ülesehitatud temaatilisel printsiibil. Militaarseadused koondati kogusse „Свод военных постановлений“.
Tsaarivõimu lõpukümnendi terav parteiline võitlus reformide ümber kajastus riigiduuma debattides ja ajakirjanduses. Uues õiguslikus olukorras ei saanud ükski seadus ilmuda ilma rahvaesinduse heakskiiduta, aga ka mitte jõustuda ilma keisri kinnituseta. Selle perioodi seadusandlus on kätketud riigiduuma ja valitsuse aktidesse.
Vene ajutine Valitsus andis Veebruarirevolutsiooni järel välja kogumiku „Сборник указов и постановлений Временного правительства“, mis sisaldab ka määruse Eestimaa kubermangu valitsemise korra kohta (30. Märtsil 1917). Enamlaste võimuletulekuga juriidilised väljaanded suleti ja detsembris 1917 hakkas ilmuma esimene nõukogude ametlik väljaanne selles valdkonnas.2
Iseseisev Eesti ei heitnud kõrvale endist õigussüsteemi, mis oli tuttav nendele juristidele, kes olid saanud hariduse vene ülikoolides. Autoritaarsel ajastul oli peamine seadusandja riigipea , kes andis välja dekreete. Eesti Vabariigi 25. aastapäevaks jõuti anda välja 15 plaanitud Seaduse Kogust neli köidet – riigi põhikord, riigikaitserahvaharidus ja kultuuriala ning põllumajandus, metsandus ja maakorraldus .
Riigi elu alusdokument on põhiseadus. Eesti ajaloo seisukohast on olulised Vene impeeriumi põhiseadus 1906. aastast ja neli eesti Vabariigi põhiseadust, neist kaks demokraatlikku (1920, 1992) ja kaks autoritaarset (1933, 1937).
Nõukogude okupatsiooni ajal langetati kõik põhimõttelist laadi otsused Moskvas. Nõukogude Liidu (1936, 1978) ja liiduvabariikide konstitutsioonid sisaldasid küll demokraatlikke õigusnorme, kuid repressiivne režiim neid tegelikkuses ei rakendanud. 1960-1970 võeti vastu rida ENSV koodekseid.
Eesti taasiseseisvumise ajal võttis ENSV Ülemnõukogu 1988. Aastast vastu mitmesuguseid eelkonstitutsioonilisi õigusakte, mis on Eesti lähiajaloo tähtsad allikad.
Riigikogu, vabariigi presidendi ja valitsuse õigusaktide ametlik väljaanne (ka elektrooniliselt) on Riigi Teataja , mida annab välja Riigikantselei .
Ajaloouurimine ei saa hakkama ilma õigusaktideta, sest see tegeleb õigusega reguleeritud ühiskondlike suhete uurimisega. Õiguse ajalugu on nii ajalooline kui ka juriidiline distsipliin.3
Kuni 19. sajandini on esinduskogude dokumendid kogu maailmas säilinud lünklikult, sest varem ei teadvustanud ühiskond nende säilitamise vajadust veel piisavalt.
Eestis ulatuvad seisuste esinduste kujunemise alged 13. sajandisse kui Taani kuninga vasallid Harju- Virus käisid koos mees- ehk vasallipäevadel. 14. sajandil loodi ordu eestvõttel seisuste esindajate konföderatsioon ja toimusid üleliivimaalised seisustepäevad, milles 1422. Aastal kasvas välja Liivimaa maapäev. Liivimaa seisustepäeva aktid avaldati esmakordselt Bunge „Urkundenbuch´is“., teist korda Riias kolmes köites (1907-1938). Rüütelkondade, kes täitsid aadlikogu siseasjadele lisaks ka omavalitsuse ülesandeid, täiskogu oli maapäev. Maapäevade protokolle (maapäevaretsessid) on arhiivides säilinud 17. sajandist.
20. sajandi Eesti ajalugu on rikas parlamentaarsete ja muude esinduskogude poolest. Eestlaste esimene valitud esinduskogu oli ülemaaline rahvaasemike koosolek (Tartu 1905). Suuri kuid asjatuid lootusi pandi Eestis Vene impeeriumi parlamendile Riigiduumale (1906-1917),kuhu Eestist valiti 20 saadikut sh 13 eestlast. Neist tuntumad olid Jaan Tõnisson, Anton Jürgenstein, Oskar Rütli, Jaan Raamot. Vene riigiduuma materjalide tähtsamad sariväljaanded on stenograafilised aruanded , nende lisad ja registrid, komisjonide ja osakondadetöö ülevaated, sisseantud ja vastuvõetud seaduseelnõud.
30. märtsil 1917 kinnitas Ajutine Valitsus määruse „Eestimaa kubermangu administratiivse valitsemise ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta“, millega Eesti sai autonoomiaelementidega omavalitsuse. Kubermangukomissari juurde moodustati omavalitsusorganina Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu (Maapäev) kui Eesti rahva esimene esindus. Valimistega moodustati Maanõukogu, kus olid esindatud kõik peamised poliitilised erakonnad ja tähtsamad poliitikud . Enamlaste valitsuse ajal kuulutas Maanõukogu 15. (28.) novembril 1917 end kõrgeimaks võimuks Eestis kuni Asutava Kogu kokkukutsumiseni, mis oli tegelik esimene samm omariikluse suunas. Kuigi enamlased ajasid Maanõukogu jõuga laiali, tegutses see illegaalselt edasi.
Novembris 1917 ajasid enamlased laiali samal päeval valitud Ülevenemaalise Asutava Kogu. Jaanuaris 1918 Eesti Asutava Kogu valimistel jäid enamlase häältearvuga vähemusse ning katkestasid valimised ja kehtestasid linnades sõjaseisukorra. 24. veebruaril 1918 avaldas Päästekomitee Tallinnas Maanõukogu Vanematekogu „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele“, milles Eesti Maapäev kuulutas Eesti tema ajaloolistes ja etnilistes piirides iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Maanõukogu tegutses kuni Asutava Kogu kokkutulekuni 23. aprillil 1919. Maanõukogu protokollid avaldati 1935. aastal ja faksiimilena Torontos 1990. aastal.
Vabadussõja ajal 1919. aasta aprillis valitud Eesti Asutav Kogu pani eesti riiklusele vormilise aluse. Võeti vastu deklaratsioon Eesti riiklikust iseseisvusest, milles maailmale selgitati Eesti Venemaast lahkulöömise ajaloolisi põhjusi, seadustati riigi valitsemise ajutine kord, kiideti heaks maareformiseadus, millega kaotati baltisaksa mõisnike maaomand .
15. juunil 1920 kinnitati Eesti Vabariigi esimene põhiseadus. Asutav Kogu tegutses kui parlament , kõigi viie istungjärgu protokollid koos lisade ja registritega avaldati viies köites aastail 1919-1920. 1990. aastal andis Eesti Muinsuskaitse Selts välja dokumentide kogumiku „Asutav Kogu 70“. Maanõukogu ja Asutava Kogu tähtsamad dokumendid on avaldatud ka Rahvusarhiivi seerias „Ad Fontes“ ilmunud kogumikus „Eesti Vabariigi sisepoliitika 1918-1920“ (2008) ja Ago Pajuri „Eesti riikluse alusdokumendid 1917-1920 (2008). 2008. aastal tehti Maanõukogu ja Asutava Kogu istungite protokollid kättesaadavaks Rahvusraamatukogu andmebaasis BIE.
Põhiseadust rikkudes panid 12. Märtsil 1934 üleminekuvalitsuse juht Konstantin Päts ( 1874 -1956) ja kindral Johan Laidoner (1884-1953) toime sõjaväelise riigipöörde ning haarasid võimu, põhjendades seda demokraatia ja riigi julgeoleku kaitsmisega ning vabadussõjalaste riigipöörde ärahoidmisega. Riigikogu ei kutsutud 1934. aasta sügisest enam kokku, ent ei aetud ka laiali. Eesti poliitilises elus algas vaikiv ajastu. Veebruaris 1937 kokku tulnud valitsusmeelne Rahvuskogu , võttis Pätsi eelnõu alusel vastu Eesti Vabariigi kolmanda põhiseaduse. Sellest annavad ülevaate „Stenograafilised aruanded“ (1938) ning koguteos „Põhiseadus ja Rahvuskogu“ (1937). 1938. aastal toimusid Riigivolikogu valimised. Valijamehed valisid Pätsi ainsa kandidaadina vabariigi presidendiks, kes nimetas ametisse uue valitsuse eesotsas Kaarel Eenpaluga. Sellega lõppes üleminekuajajärk uuele korrale. Riigikogu kõigi koosseisude materjalid anti välja 1921-1940 (täielike) protokollidena ja 1934. Aastal stenograafiliste aruannetena.
1940. aasta juulis korraldas Jossif Stalini emissar Andrei Ždanov okupeeritud Balti riikides nn rahvaparlamentide „valimised“, mis pidid justkui väljendama Balti rahvaste tahet. Nukuparlament kuulutas välja ENSV ja palus selle NSV Liitu vastu võtta, mis sündiski 6. augustil 1940. Selle istungi stenograafilised aruanded avaldati 1940. aastal (faksiimile 1991).
Nõukogude Eestis otsustati kõik tähtsamad asjad Moskvas, kõrgeim riigivõim kuulus formaalselt Ülemnõukogule. Olukord muutus Mihhail Gorbatšovi perestroikaga. 16. novembril 1988 võttis ENSV Ülemnõukogu Vaino Väljase eesistumisel vastu deklaratsiooni ENSV suveräänsusest, mille 29. Novembril NSVL Ülemnõukogu Presiidium tühistas, ent ENSV juhtkond ei võtnud suveräänsusdeklaratsiooni tagasi ning 1989. Aasta detsembris saavutasid Baltimaade saadikud NSV Liidu rahvasaadikute kongressil Molotov -Ribbentropi pakti kehtetuks tunnistamise. Eesti NSV/Eesti Vabariigi Ülemnõukogu seadused avaldati Eesti NSV/Eesti Ülemnõukogu ja Vabariigi Valitsuse Teatajas (1944-1960 kandis nime Eesti NSV Teataja, 1960-1965 Eesti NSV Ülemnõukogu Teataja, 1990 aastast taas Riigi Teataja). Tähtsamad eelpõhiseaduslikud aktid on kirjas Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi kogumikus „Taasvabanenud Eesti põhiseaduse eellugu“ (1997). Raamatuna „Kaks otsustavat päeva Toompeal“ (1996) Ülemnõukogu 1991. Aasta 19.-20. Augusti istungi stenogramm koos kommentaaridega. Ülemnõukogu Presiidiumi materjalid (1940-1992) asuvad Riigiarhiivis. Eesti Vabariigi neljandale põhiseadusele on pühendatud kogumikud „Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee“ (1997) ja „Põhiseaduse tulek“ (2002). Suur osa Eesti Kongressi ja Eesti Komitee materjale publitseeriti 1991-1992. aastal. Tänase Eesti Riigikogu peamine parlamendipublikatsioon on stenogrammid. 2000. Aastast annab Riigikogu Kantselei välja ajakirja „Riigikogu toimetised“, Rahvusraamatukogu annab välja Riigikogu kroonikat ja teatmikku. Jaan Toomla on välja andnud teatmeteose „Valitud ja Valitsenud. Eesti parlamentaarsete ja muude esinduskogude ning valitsuste isikkooseis aastail 1917-1999“.

Erakondade materjalid

Eesti Vabariigi 1994. aasta erakonnaseaduse kohaselt on erakond „Eesti kodanike vabatahtlik poliitiline ühendus, mille eesmärgiks on oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse teostamine “.
Erakondade dokumendid on programmid ja põhikirjad, liikmete nimekirjad, parteiorganite protokollid, liidrite esinemised , erakondlik (aja)kirjandus.
Venemaal ja Eestis tekkisid esimesed parteid 20. sajandi algul. Esimene neist oli põrandaalune Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Tööliste partei, mille Tallinna organisatsioon kujunes 1902. Aastal. Esimesed legaalsed poliitilised parteid loodi 1905. aastal. I-V Riigikogu erakondliku koosseisu on välja toodud autori teoses.4
Taasiseseisvumisaja parteide materjalid on arhiivis esindatud suurte lünkadega. Sel ajal tegutsenud 30 erakonnast, rühmast ja liikumisest leidub materjale vaid seitsme kohta. Puudujääke arhiivimaterjalides korvavad trükised, eriti parteiline ajakirjandus.
Eestimaa Kommunistlik Partei oli Eesti iseseisvuse ajal põrandaalune vandenõulaste kogu, 1940. Aasta oktoobrist üleliidulise partei territoriaalne organ. EKP fondides on arhiiviainest ligi pool miljonit säilikut. Selles materjalis orienteerumiseks on abiks mitmed teatmelist laadi teosed.5
Rahvusvaheliste suhete ja riikide välispoliitika uurimine tugineb diplomaatiadokumentidele – kokkulepped, lepingud , paktid, konventsioonid , traktaadid ning kirjavahetus nii väline kui sisemine. Kuna välisministeeriumide arhiividesse pole juurdepääs alati võimalik, kasutavad uurijad sageli publitseeritud dokumente.
Suurriigid hakkasid 20. Sajandil publitseerima diplomaatilisi dokumente sarjadena. Need jaotuvad kronoloogiliselt viide suurde rühma – 19. Sajandi teine pool ja Esimese maailmasõja eelaeg, Esimene maailmasõda, kahe maailmasõja vaheline aeg, Teine maailmasõda, sõjajärgne aeg. Londonis ja Washingtonis avaldati „Documents on German Foreign Policy 1918-1945“, dokumentide põhjal, mis langesid sõjasaagiks Teise maailmasõja lõpus ning, mis hiljem Saksamaale tagastati.
Sõjajärgsel kõrgstalinismiajal üllitati peamiselt propagandamaterjali. Sulaajal hakkasid puhuma uued tuuled, asutati kirjastus ning välisministeerium hakkas välja andma 1957. aastast erinevate
dokumentide publitseeringuid. 1977. aastaks ilmus 21 köidet ning saatuslikuks sai 1938. aasta Molotov-Ribbentropi pakt ning 22. köide ilmus alles NSV Liidu lagunemise järel.
Eesti ja teiste Balti riikide taasiseseisvumise rahvusvahelise tausta kohta on dokumente rohkesti nii idas kui läänes. Suur osa neist on vähese ajalise distantsi tõttu suletud. Väärtuslikku teavet selle aja suurpoliitika telgitaguste kohta pakuvad diplomaatia võtmekujude mälestused.6

Kroonikad

Kroonika ehk ajaraamat on keskaegse ajalookirjanduse peamine vorm , kus sündmustest räägitakse nende toimumise ajalises järjekorras. Niisuguses jutustuses ei avata sündmuste seoseid ega põhjuseid, kuid neil on mingi süžeeline liin ja läbiv idee.
Euroopas kirjutasid kroonikaid 13. sajandini peamiselt mungad , hiljem ka ilmalikud autorid. Kroonikate iseloomulikuks jooneks on, et hilisemad kroonikad sisaldavad varasemaid kroonikaid katkete või ümberjutustusena.
Kuna Eesti asus Saksa kultuuripiirkonnas , siis juurdusid siin saksa ajalookirjutuse traditsioonid, mis tulevad ilmsiks ka balti kroonikates.7
Kiievi-Vene suurimas koondkroonikas, mille arvatavasti kirjutas Petšerski kloostri munk Nestor umbes aastal 1113, ning Novgorodi ja Pihkva kroonikates leidub teateid Balti piirkonna ja Eesti ala sõjakäokude ja rüüsteretkede kohta.8
Nüüdisaegsetest Eesti kroonikatest on välja antud erinevate autorite poolt erinevaid teoseid, mis kajastavad Eesti ajalugu aastatel 1899-2007.9
Nii või teisiti jääb ikkagi üle konstateerida, et uute tekstide avastamise hiilgeajad on ammu möödas ja et nüüd ning edaspidi saab uurimistöö seisneda põhiliselt juba ülemöödunud sajandil kindlaks kujunenud allikmaterjali raames. Mis ometi ei tähenda, et möödas oleks võimalused meie vanemast ajalookirjutusest midagi uut leida.10

Memuaarid

Memuaarkirjandus on üks ajalookirjanduse liike, mida loetakse enam kui ajaloolaste teaduslikke uurimusi. Sõna memuaar on pärit prantsuse keelest ja selle all mõistetakse kirjutatud mälestusi endast, teistest, sündmustest, mida kirjutaja ise on kaasa elanud või pealt näinud ja mälu järgi kirja pannud.
Keskajal läks memuaaride kirjutamine moodi esmalt Prantsusmaal seejärel ka Inglis - ja Saksamaal. Keskaegsed kroonikad sisaldavad sageli autorite isiklikke läbielamisi ja nägemusi, see puudutab ka nö Balti kroonikaid.
Esimesed Eesti elukroonikad said tekkida alles ärkamisajal kui selleks kujunesid maarahvast eralduvas ja moderniseeruvas eesti ühiskonnas vajalikud üldkultuurilised ja hariduslikud tingimused. Eelärkamisaja ja ärkamisaja vanemad tegelased kroonikaid ja autobiograafiaid ei kirjutanud, seda tegid nooremad tegelased, kelle mälestused avaldati hiljem.11
1911. aastal avaldas eesti ajalooteadusele alusepanija Villem Reiman programmilise üleskutse „Ajalooliste mälestuste korjamine“. 1912. Aastal ilmusid Heinrich Rosenthali mälestused rahvuslikust liikumisest, 1914. Aastal Martna Eesti külaelu arenemisest, 1915.1916 ilmus teos 30 isiku mälestustest Mihkel Veskest ja Johann Voldemar Jannsenist jm.12
Kõik mälestused pole aga jõudnud trükki, käsikirjadena ja mälestuskatketena on need talletunud perekonnaarhiivides, mitmesuguste dokumentide kollektsioonides ja perekonnakroonikates.
Memuaare ilmus juba esimesel iseseisvusajal, peamiselt 1905 aasta revolutsioonist, maailmasõjast ja iseseisvusvõitlusest. Ainuüksi aastail 1917-1937 ilmus mälestusi üle 120 eri nimetuse omaette trükistena, eriti intensiivselt 1930. Aastatel, mitme autori mälestused ilmusid taastrükkidena ka redigeeritult nõukogude ajal13.
Plahvatuslikult kasvas mälestusraamatute arv paguluses pärast Teist maailmasõda. Pagulusmemuaarides sai erilise koha kollektiivne ja traagiline ajalookogemus, mälestuste sotsiaalne pool domineeris sageli isikliku üle. Eesti Vabariigi sünni ja surma jäädvustamine oli üks välisvõitluse vorme ja hoidis alal vaimset sidet kodumaaga. Anne Valmase koostatud nimestik „Mälestusraamatuid väliseestlastelt“ (1990) sisaldab ligi 300 nimetust . Kuna paguluses asus tõenäoliselt suurem osa iseseisva Eesti ellujäänud poliitilisest eliidist, siis pakub sel kirjapandu ajaloolastele tõsist huvi, eriti kui tegemist on sise- ja välispoliitika võtmetegelastega.14
Poliitiliste olude muutudes vabanes kammitsaist ka kirjasõna Eestis ja vallandus mälestuste laviin. Paljud inimesed tahtsid nüüd öelda seda, mida aastakümneid oli kantud südames ja saladuses hoitud. Alates 1990 aastast on ilmunud erinevate inimeste ka juhtpoliitikute mälestusi ja elulugusid kajastavaid teoseid.15
Memuaaride väärtus on nende tõetaotluses, mida ei saa nõuda kunstkirjanduselt. Ajalooallikana on mälestuste osakaal kõrgem seal, kus muid allikaid on vähe, puuduvad üldse või on kasutuspiirangute tõttu uurijatele kättesaamatud. Nagu teistegi ajalooallikate puhul, määrab mälestuste allikaväärtuse usaldusväärsus, mida tuleb allikakriitiliste meetoditega kontrollida, kuna tõsiasjade väänamine kas sihilikult või tahtmatult on mälestustes üsna tavaline.16

Perioodika

Johann Gutenberg leiutas trükikunsti 15. sajandi keskpaiku ja esimesed perioodilised väljaanded ilmusid Euroopas 16. sajandil. Esimesed ajalehed Liivi- ja Eestimaa kubermangudes hakkasid ilmuma 17. sajandi lõpul. Trükiväljaannete ühiskondlik tähtsus kasvas eriti valgustusajal 18. sajandil, infovahendajast sai ühtlasi ka propagandavahend ja masside mobiliseerimise abinõu.
Esimene Eestikeelne ajakiri Lühhike õppetus…ilmus Põltsamaal 1766 -1767, esimene eestikeelne ajaleht Tarto maa rahva Näddali-Leht nägi ilmavalgust 1806. Aastal
Venekeelne ajakirjandus tekkis Eestis 19.sajandil, sest haritud venelasi elas siin vähe ja Venemaa väljaanded olid kättesaadavad.
Eesti ajakirjanduse kiire areng toimus rahvuslikul ärkamisajal 19. sajandi teisel poolel, kui baltisaksa avalikkuse kõrval tekkis eesti avalikkus . Sealtmaalt on Eesti perioodika ja trükisõna Eesti ajaloo tähtis allikas.
Esimene eestikeelne poliitiline ajaleht oli Carl Robert Jakobsoni Sakala (1878-1882), kus sõnastati eesti rahvusliku liikumise majanduslik ja poliitiline programm.17
Esimene iseseisvusaeg oli vaba ajakirjanduse õitseaeg. Tooni andsid suured parteilehed, emakeelsed väljaanded olid kõigil suurematel rahvusrühmadel. Vaba ajakirjandus likvideeriti Nõukogude okupatsiooni esimesel aastal.18
Eesti NSV ajal olid kõik suuremad üldpoliitilised ajalehed kommunistliku partei või komsomoli tsenseeritud väljaanded ning need ei peegelda adekvaatselt ühiskonna seisundit , pigem annab sellele moonutatud pildi.
Eesti ajakirjanduse ajaloo uurimisel on soliidsed traditsioonid, mis ulatuvad 19. Ja 20. sajandi vahetusse ning millest on välja antud mitmeid teoseid.19
Töö ajakirjandusega algab uurijal samuti kui muu kirjandusega ikka bibliograafiatest
Ajakirjandusest on kõneldud kui neljandast võimust või seitsmendast suurriigist, mis otsustavalt mõjutab inimeste meeli ja kujundab maailma saatust.20

Statistika

Sõnaga statistika (it statista riigimees) märgitakse esiteks teadust, mis käsitleb arvandmete kogumist, töötlemist, analüüsimist, interpretatsiooni või seletust ja esitamist , statistilise teabe kogumist, säilitamise ja edastamise süsteemi ja organisatsiooni, statistilist andmestikku. Statistika sai teaduseks 16. sajandil Itaalias ja 17. sajandil Saksamaal. Ajaloolasi huvitab mitmesugune statistika: rahvastiku-, sotsiaal-, majandus-, tööjõu-, töötuse-, palgastatistika jt. Statistiline monitooring võimaldab välja selgitada pikaajaliste muutuste trende.
Tsaari-Venemaal hakati maksustamise ja sõjaväe komplekteerimise huvides 17. Sajandil korraldama üldisi majapidamiste loendusi, 18. sajandi algusest hingeloendusi, 19. sajandi lõpust hobuloendusi, linnadeloendusi, põllumajandusloendusi. Pärisorjuse kaotamisel ja omavalitsuste tekkimisel hakkasid statistilisi andmeid koguma riigi-, omavalitsuse ja seisuslikud asutused.
Eesti- ja Liivimaa kubermangude statistikakomiteed moodustati Senati 1834. Aasta ukaasi alusel ja need allusid nii kubermanguvalitsustele kui ka Statistika keskkomiteele.
Eesti Vabariigis oli statistika rahvusvahelisel tasemel. Üleriigiliselt korraldas seda Riigi Statistika Keskbüroo (1921)
Kui öeldakse, et kõige suurem vale on statistika, mis on tõenäoliselt liialdus, siis käib see kindlasti Nõukogudestatistika kohta. Selle ülesanne oli demonstreerida piiramatut progressi ja majanduskasvu, mis pidi kaasnema kommunismi ehitamise edusammudega. 21
Tänase Eesti Vabariigi Statistikaamet on riigiasutus Rahandusministeeriumi haldusalas ning selle peamine ülesanne on pakkuda ametiasutustele, äri-ja teadusringkondadele, rahvusvahelistele organisatsioonidele ning üksikisikutele usaldusväärset ja objektiivset riiklikku statistikat. Trükistena ilmuvad mitmed statistilised väljaanded.22
Inimestele eluliste numbrite (näiteks majanduskasv, inflatsioon , hinnatõus) eksponeerimine võib muuta nende käitumist. Seetõttu on statistika mõjuvõim suur isegi postmodernistlikus ja relativismi soosivas ühiskonnas.23

Allikate publitseerimine

Eesti ajaloo kirjalikud allikad on kuni 16. sajandini valdavalt keskalamsaksa ja ladina keeles, sealt edasi saksakeelsed , 18. sajandist kasvab venekeelsete allikate hulk. 19. sajandi teisest poolest hakkab rohkem ilmuma eestikeelseid dokumente, mis saavad ametlikus asjaajamises valitsevaks alles omariikluse tekkimisega .
Ajaloolasel on allikaid soovitatav lugeda algkeeles, sest parimgi tõlge ei asenda originaali, tõlkimine on allika esmane töötlemine ja teksti tõlgendamine, selle mõtte avamine ja sõnadele sisu andmine. Ka keel ise on pidevas muutumises.
Erinevusi on võib näha Liivimaa Henriku kroonika või Balthasar Russowi kroonika erinevate autorite eestindustes.24 Dokumentide tõlkimine ja tõlgendamine eeldab kultuuriruumi tundmist, selle puudumisel on vead kerged tulema .
Dokumentide publitseerimisel on omad reeglid,25 millest küll alati väga rangelt kinni ei peeta. Väljajätted, juurdekirjutused ja parandused tuleb tekstis ära märkida. Reeglina esitatakse dokumendid originaali sõnastuses. Parandatakse ilmsed kirjavead ja mõtte selgemaks väljatoomiseks pannakse kirjavahemärke. Täiesti lubamatu on akadeemilistes väljaannetes algteksti suvaline muutmine, tänapäevastamine ja ümbertegemine parema loetavuse huvides.

Eesti arhiividest ja estica välismaa arhiivides

Eesti arhiivinduse juured ulatuvad 13. sajandisse kui Tallinnas hakkas kujunema raearhiiv. Riiklik arhiivide süsteem rajati esimesel iseseisvusajal. 1996-1998 loodi Eesti arhiivisüsteemi õiguslikud alused ja 25. märtsil 1998. aastal võttis Riigikogu vastu arhiiviseaduse. Samal aastal kinnitas valitsus oma määrusega arhiivieeskirja. Arhiiviseaduse arhiivijärelvalve osa jõustus 1. Juunil 1999.26
Tänapäeva arhiivikorralduse alusmõte on provenientsiprintsiip (päritolupõhimõte), mille kohaselt ühe asutuse või isiku dokumendid moodustavad terviku, mida ei tohi arhiveerimisel lõhkuda.
Asutuste dokumentide riiklik arhiivi andmine on alati olnud allutatud mingile korrale, kuid avaliku ja erasektori puhul hakkab silma suur ebaühtlus ja stiihia. Eriti vähe on jõudnud arhiividesse dokumente Eesti taasiseseisvumise aastaist, sh poliitiliste parteide ja liikumiste kohta.
Viimase kümne-viieteistkümne aastaga on olukord arhiivides tundmatuseni muutunud, seda nii arhiivide majanduslikes võimalustes, töökorralduses kui ka uurijate teenindamise kvaliteedis .
Kaasaegne arhiivindus seisab silmitsi kahe väljakutsega: tuleb rahuldada avalikkuse üha kasvavat huvi arhiivides talletatava järele, peab tagama informatsiooni pikaajalise säilimise. Sellest tulenevalt loodi veebikeskkond Digisisu, kuhu kavatsetakse koondada enim kasutatavad Rahvusarhiivi allikad.
Oma arhiivid on ka paljudel väliseesti organisatsioonidel, mis on moodustunud peamiselt pagulaste arhiividest.27 Alates 1990. aastate algusest on Rahvusarhiivi üle antud hulgaliselt väärtuslikke arhiivifonde Eesti pagulastelt.
Eesti-ainelist arhiivimaterjali võib leida paljude maade arhiividest, muuseumidest, teadusasutustest. Rohkesti arhiiviväärtuslikku dokumentatsiooni on ka välismaal elavate eestlaste valduses.
Välismaa arhiividest on Estica (Baltica) poolest rikkamad nende maade arhiivid, kelle koosseisu on Eesti pikemat või lühemat aega kuulunud või kes on Eesti lähinaabrid.
Suur hulk Eestile tähtsaid dokumente ja arhivaale on ka hävinud või hävitatud, evakueerimisega kaduma läinud laiali tassitud sõdade ja revolutsioonide käigus ning seoses sagedaste võimuvahetustega.
Arhiivid pole üksnes dokumentide hoidlad , vaid ka publitseerimise ja teadustöö keskused, kus töötab järjest enam kõrge akadeemilise kvalifikatsiooniga inimesi.28

Arhiivide kirjeldamine ja arhivaalide kasutuspiirangud

Arhiiv korrastusüksusena on arhiivimoodustaja tegevuse käigus loodud või saadud arhivaalide terviklik kogum. Arhiiv koosneb üldjuhul ühe arhiivimoodustaja arhivaalidest. Arhiivikirjeldamise aluseks on Rahvusvahelise Arhiivinõukogu (International Council on Archives) poolt heakskiidetud üldine rahvusvaheline arhiivikirjeldusstandard ISAD (G): General International Standard Archival Description.29
Demokraatlikes maades on juurdepääs avalikele arhiividele vaba, välja arvatud erandid, mis on fikseeritud arhiiviseadustes või muudes õigusaktides.
Eesti Vabariigis on juurdepääs avalikele arhiividele vaba kui ei ole piiranguid, mida reguleerivad arhiiviseaduse kõrval riigisaladuse seadus (1999), avaliku teabe seadus (2000) isikuandmete kaitse seadus (2007), arhiivide põhimäärused ja arhivaalide kasutamise eeskirjad.30
Eraldi seadusega on sätestatud Eestis tegutsenud teiste riikide julgeoleku- ja luureorganite materjalide kogumise, arvelevõtmise, säilitamise ja kasutamise kord (1994).31

Ajaloo internetiressursid

Ajaloo internetiressursid on põhjatud. Internetist võib leida erineva põhjalikkusega kirjutatud üllitisi mistahes riigi ajaloost ja tänapäevast, ka esmaseid allikaid ja tõsiteaduslikke uurimusi. Küsimus on, kas leiame just seda, mida parasjagu otsime, kui kaua see aega võtab, kui palju maksab ja kes maksab.
Peaaegu kõik rahvusvahelised andmebaasid , mis sisaldavad teaduslike artiklite ja raamatute täistekste, on tasulised või piiratud juurdepääsuga. Eestis on olnud kättesaadavad kasutuslitsentsiga täistekst- ja referaatandmebaase, mis ajaloolastele huvi pakuvad.32
Eesti arhiivides loodud andmebaasid on vaba juurdepääsuga ja peamiselt mitmesugused temaatilised registrid.33
Praegu kättesaadavast inforessursist kasutatakse ära vaid tühine osa. Pole lihtsalt uurijaid, kes neist huvituksid. Pealegi on rahvusteadustel oma spetsiifiline loomus, mis võimaldab läbi ajada lokaliseeritud keskkonnaga, ilma et tekiks vajadus avarama rahvusvahelise arutelukeskkonna järele. Palju sõltub ka sellest, millist infopoliitikat Eesti ja Euroopa Liit edaspidi ajavad ja kuidas kujundatakse rahvuslikku inforessurssi.34

Kokkuvõte

Toomas Karjahärmi raamat „Oleviku minevikud“ on sõna otseses mõttes ajaloolase käsiraamat. See sisaldab suurel hulgal viiteid, fakte, daatumeid, nimesid jmt. Raamatu põhjal on võimalik algajal ajaloouurijal samm- sammult astuda ajalooteaduse sügavustesse, kui ka juba tõsiajaloolasel leida teed veel uurimata aladele . Autor loob selge ettekujutuse ajaloouurimise töö mahukusest ja ajakulust ning püüab lugejal aidata orienteeruda ajalooallikate- ja infomassiivides. Kuid nagu on autor öelnud: „ Allikatega peab olema õnne nagu muude asjadega elus“.
1 „Toomas Karjahärm“ (2010) lk 60
2 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 65
3 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 61
4 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 80
5 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 81
6 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 90
7 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 92-94
8 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 95
9 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 95
10 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 995
11 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 97
12 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 97
13 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 99-104
14 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 105-107
15 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 107-109
16 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 96
17 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 112
18 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 112-113
19 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 115
20 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 110
21 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 121
22 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 121
23 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 118
24 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 124
25 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 133
26 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 135
27 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 142-145
28 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 142
29 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 154
30 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 155
31 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 161
32 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 172
33 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 174-175
34 „Oleviku minevikud“ (2010) lk 175