Tiigikonn Kristi Keir Uhtna Põhikool 7.klass Kirjeldus Tiigikonn on väike, kuni 7,5 cm pikkune loomake. Isased on pisut väiksemad kui emased. Välimuselt sarnaneb ta veekonnale - on erkroheline või lausa kollane, mustade laikudega seljal. Teistest rohelistest konnadest on ta eristatav oma väikese kasvu tõttu, kuid kindlamaks tunnuseks on tema valge kõht ning hästi kirkad kollased või oranzid laigud reiel, mida vee- ja järvekonnal ei ole. Eluviis-ja paik Tegu peamiselt veekogudes või veekogu kallastel liikuva loomaga. Sageli veekogudes suurte segagruppidena koos veekonnaga. Tiigikonnad tulevad talveuneks maismaale. Selleks kaevavad nad kaldapinnasesse uru. Peamiselt leidub tiigikonna erinevates veekogudes ja nende kallastel. Armastab päiksepaistelisi veekogusid ja peamiselt päevaaktiivne loom. Paljunemine Tiigikonnad alustavad kevadel sigimist, kui vee temperatuur on umbes 16 °C. Sigimispe...
isasloomade käreda häälega antavat kontserti kuulda pea pool suve. Selleks, et krooksumine kaugemale ja valjemini kõlaks, pungituvad konna suunurkadest välja häälepõied, mis tiigikonnal on valge värvusega. Isasloomadele kasvavad pulmadeks eesjalgade esimesele varbale tumedad paksendid - pulmatüükad. Üldjoontes sarnaneb tiigikonna eluviis, sigimine ja areng veekonna eluga. Täpsed andmed tiigikonna kohta Eestis puuduvad. Tiigikonn on looduskaitse all. Rabakonn Rabakonn on pisike, 5...7 cm pikkune konn, kes kuuludes nn. pruunide konnade hulka, on värvuselt pruun või hallikas, tumedate laikude või täppidega, mis muudab ta rohu, kõdunevate lehtede ja okaste vahel raskesti märgatavaks. Rabakonn on levinud kõikjal Eestis ning ta elupaikadeks on lehtmetsad, jõgede- äärsed lamminiidud, rannaniidud ja soode servaalad. Rabakonni võib näha toitu
NÕUDMISED EKSAMIL KAHEPAIKSED JA ROOMAJAD 1. Liigid (16) koos ladinakeelsete nimedega; Kahepaiksed: Tähnikvesilik Triturus vulgaris Harivesilik Triturus cristatus Harilik kärnkonn Bufo Bufo Kõre e juttselg-kärnkonn Bufo/Epidalea calamita Rohe-kärnkonn Bufo/Epidalea viridis Mudakonn Pelobates fuscus Pruunid konnad: Rohukonn Rana temporaria Rabakonn Rana arvalis Rohelised konnad: Tiigikonn Rana lessonae Veekonn Rana esculenta Järvekonn Rana ridibunda ROOMAJAD: Arusisalik Lacerta vivipara Kivisisalik Lacerta agilis Vaskuss Anguis fragilis Nastik Natrix natrix Rästik Vipera berus 2. Liigitundmine pildi järgi > kärnkonnad kõiki tunda, mudakonn, rohelised ja pruunid konnad grupiti, õigete proportsioonidega pildil osata vahet teha (roheliste ja pruunide) grupi sees kes on suurem, kes väiksem; Kärnkonnad
Kurisev krooksumine. Elupaik: aiad, pargid, sood, metsad, niidud. Koeb üleujutatud luhtadel, tiikides, kraavides, sageli ajutistes veekogudes. o Rabakonn – kuni 8 cm, häälitseb vaikse mulksumisena, ninamik teravatipuline, kõht hele, pöiakobruke suur ja kõva. Isased on kudemisajal sinised. Elupaik nagu rohukonnal, kuid eelistab märjemaid alasid. 1. Rohelised konnad – järvekonn, tiigikonn, veekonn. Veelise eluviisiga. Põhivärvus on roheline, muster varieeruv. Elupaikadeks on väikesed veekogud, tiigid, väikejärved ja karjäärid. On soojalembelised ehk on aktiivsed päeval. Kudupallid on vee all taimedel. Toituvad ka maismaal. Talvituvad veekogu põhjas või maismaal. o Järvekonn – kasvab kuni 15 cm, toodi Eestisse 1925ndal aastal. Viimasel ajal ainult leitud Tartust. o Tiigikonn – kuni 8 cm
Lühiülevaade liigimääratlusest eesti rohelistel konnadel Rohelisi konni on Eestis kolm liiki. Järvekonn (Rana ridibunda), tiigikonn (Rana lessonae) ja veekonn - kahe eelmise fertiilne hübriid(Rana esculenta või Pelophylax kl. esculentus). Välimuselt on kõik kolm konnaliiki ülimalt sarnased, suisa nii sarnased, et asjatundmatu inimene liigitaks need kolm üheks ja samaks liigiks. Kolme konnaliigi uurimisel, kasutades kolloidosakeste uurimist elektriväljas on avastatud, et kaks vanemliiki on geneetiliselt siiski erinevad ning ühtlasi tõestas mikroelektroforees, et veekonna puhul on tegemist tiigikonna ja järvekonna
700 liiki. Selle sugukonna tõenäoliseks tekkekeskmeks loetakse idapoolkera. Nüüdisajal on nad levinud üle kogu maailma. Kuna kolmandik maailma kahepaiksetest on väljasuremisohus, siis on ka Eestis kõik kahepaiksed kaitse all. Materjal Uuritavad liigid: Käesolevas töös on käsitletud 5 Eestis ja Venemaal elavat konlast- järvekonn (Rana ridibunda), rabakonn (Rana arvalis), rohukonn (Rana temporaria), tiigikonn (Rana lessonae) ja veekonn (Rana esculenta või Pelophylax kl. esculentus). Venemaal elavad veel lisaks siberikonn (Rana amurensis), väikeaasia konn (Rana macrocnemis), kaukaasia konn (Rana camerani), väle konn (Rana dalmatina) ja idakonn (Rana semiplicata). Levikuandmed pärinevad raamatust ,,Loomade elu- kahepaiksed ja roomajad" (6), ,,Euroopa kahepaiksed ja roomajad" (3) ja ,,Kahepaiksed e. amfiibid" (7) Tulemused ja arutelu
EESTI KAHEPAIKSED Teele Ilves Põlva Ühisgümnaasium 7.b Rabakonn-Rana arvalis Rohukonn-Rana temporaria Mudakonn-Pelobates fuscus Järvekonn-Rana ridibunda Tiigikonn-Rana lessonae Veekonn-Rana esculenta Harilik kärnkonn-Bufo bufo Juttselg-kärnkonn-Epidalea calamita Harivesilik-Triturus cristatus Tähnikvesilik-Triturus vulgaris Tähniksalamander-Salamandra salamandra Kameeleon-The Pretender Puukonn- (3 erinevat) Härgkonn
Eesti kahepaiksed H Eesti Ladina Harilik kärnkonn Bufo bufo Harivesilik Triturus cristatus J Eesti Ladina Järvekonn Rana ridibunda K Eesti ladina Kõre Bufo calamita M Eesti Ladina Mudakonn Pelobates fuscus R Eesti Ladina Rabakonn Rana arvalis Rohe - kärnkonn Bufo viridis Rohukonn Rana temporaria T Eesti Ladina Tiigikonn Rana lessonae Tähnikvesilik Triturus vulgaris V Eesti Ladina Veekonn Rana esculenta
KAHEPAIKSED 7.KLASS ANNELI DIETRICH KAHEPAIKSED On selgroogsed loomad, kes on kohastunud eluks nii maismaal kui ka vees kõigusoojased loomad eelistavad niiskeid elupaiku maailmas 3000 liiki, Eestis 10 liiki Välisehitus Keha jässakas ja veidi lame. Liikumiseks kaks paari jäsemeid. Nahk pidevalt niiske ja jahe. Suur suu hambaid kasutab ainult saagi hoidmiseks. Meeleelundid Hästi arenenud nägemine. Reageerib ainult talle olulistele helidele. Haistmiseks ja maitsmiseks peab toidupala suhu haarama. Toes ja lihaskond Lühike selgroog Roideid asendab rinnaluu Üks kaelalüli võimaldab tõsta ja langetada pead Hästi arenenud jalalihased Siseehitus Seedeelundkond sarnaneb kalaga Eritus- ja sigimiselundite juhad avanevad k...
Harilik kärnkonn Värvuselt on ta ühtlaselt pruunikas, kõhualune on määrdunudvalge või kollakas. Harilik kärnkonn on suurt kasvu, eriti emased loomad (10...11 cm), kes on isastest (6...7 cm) palju suuremad. Harilik kärnkonn elab valdavalt maismaal, siirdudes vette vaid lühikeseks, 6...8 päeva kestvaks kudemisperioodiks. Nagu teised konnad, tarvitavad nad toiduks valdavalt selgroogseid - enamasti putukaid (mardikaid ja kahetiivalisi) ning limuseid. Harilik kärnkonn saab suguküpseks 3...4 aasta vanuselt. Ladina keelne nimetus Bufo bufo Harivesilik Tema selg on tume - pruunikasmust või täiesti must, kõht on oranzh, mustade laikudega. Nahk pole sile, vaid teraline. Sigimisperioodil kevadel ja suve alguses elutseb harivesilik vees - metsajärvedes, tiikides, jõesootides, turbarabades Vees kütib harivesilik veemardikaid (ujureid, kukrikuid), limuseid, sääse- ja kiilivastseid, kalamarja ja konnakulleseid. Seevastu kuival maal sööb ta harva, sii...
1. kategooriasse ja IUCNi punase nimestiku eriti ohustatud kategooriasse. 11. Konna luustiku iseärasused Riik: Loomad Hõimkond: Keelikloomad Alamhõimkond: Selgroogsed Klass: Kahepaiksed Selts: Päriskonnalised Sugukond: Kärnkonlased Sugukond: Konnlased Perekond: Kärnkonn Perekond: Konn Liik: Harilik kärnkonn Liik: Järvekonn Liik: Rohe-kärnkonn Liik: Tiigikonn Perekond: Epidalea Liik: Veekonn Liik: Juttselg-kärnkonn Liik: Rabakonn Liik: Rohukonn Sugukond: Mudakonlased Perekond: Mudakonn Liik: Harilik mudakonn Selts: Sabakonnalised Sugukond: Salamanderlased Perekond: Vesilik Liik: Tähnikvesilik Liik: Harivesilik
Peipsi järve ja Lämmijärve kohtumiskohas asub Tartumaa omapärasemaid turismiobjekte Piirissaar. Piirissaare territoorium on looduskaitseala. Siin on palju konna- ja kärnkonnaliike, mõned on kantud isegi Punasse raamatusse ja toodud siia sigimiseks. Seoses sellega on Piirissaar saanud oma teise nimetuse ,,Konnaparadiis". Eesti 11 kahepaikseliigist on seal leitud 8: tähnikvesilik, mudakonn, rohe-kärnkonn, harilik kärnkonn, rabakonn, rohukonn, veekonn ja tiigikonn. Just kahepaiksete rohkus oli üks olulisim põhjus, miks kogu saarest sai kaitseala. Erilise hoolega tuleb kaitsta Piirissaare inimasustust, sest haruldasimad konnaliigid- mudakonn ja rohe-kärnkonn- on inimkaaslejad, sõltudes suurel määral sibulakasvatuse käekäigust saarel. Kõrged vihmaussiderikkad sibulapeenrad olid ülimalt soodsad toitumiskohad öise eluviisiga konnadele. Kuid nüüd on mahepõllundus allakäinud ning haritava maa pindala vähenenud, kudemiseks
Selts Iseloomulikud Sugukonnad Liigid tunnused Sabakonnlased Sabakonnalised on Salamanderlased Harivesilik-Tema sisalikulaadse selg on tume- kehakujuga. pruunikasmust. Nahk Puuduvad kopsud. pole sile vaid, vaid Saba on olemas teraseline. Tähnikvesilik-Saba on pikk, mis moodustab peaaegu pool tema keha pikkusest. Nahk on sile ja peensõmerjas. Päriskonnlased Keha on Mudakonlased ...
i. Harilik kärnkonn (Bufo bufo) ii. Juttselg-kärnkonn ehk kõre (Bufo calamita) iii. Rohe-kärnkonn (Bufo viridis) 4 c. Sugukond: konlased (Ranidae): i. Järvekonn (Rana ridibunda) ii. Rabakonn (Rana arvalis) iii. Rohukonn (Rana temporaria) iv. Tiigikonn (Rana lessonae) v. Veekonn (Rana esculenta) Kahepaiksete elupaikadeks on: rannikud ja kaldad (R), luited ja liivikud (L), rannaniidud (Nr), inimmõjul tekkinud ruderaalalad, klutuurmaistu (I), ajutised (efemeersed) veekogud (Ve), järvede ja jõgede kaldad (Rj), järved (seisuveelised veekogud, sh tehisveekogud) (Vä), metsad (M), põõsastikud (P), pargis, aiad, õues (Ia), niidud (N), lammid (A) ja sood (S) [1]. Ohustatus Eestis
1. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti 2. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L. II selts: PÄRISKONNALISED, ANURA 2. sugukond: Mudakonlased, Pelobatidae 3. Mudakonn Pelobates fuscus Laurenti 3. sugukond: Kärnkonlased, Bufonidae 4. Harilik kärnkonn Bufo bufo L. 5. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. 6. Juttselg-kärnkonn e. kõre Bufo calamita L. 4. sugukond: Konlased, Ranidae 7. Rohukonn Rana temporaria L. 8. Rabakonn Rana arvalis Nilsson. 9. Tiigikonn Rana lessonae Camerano 10. Järvekonn Rana ridibunda Pallas 11.Veekonn Rana esculenta L. · Silmatorkav on oma levila piiril asuvate liikide rohkus. Selliseid liike on meil 7: · harivesilik, juttselg-kärnkonn, rohekärnkonn, mudakonn, järvekonn, veekonn, tiigikonn. · Neist 3 liiki (mudakonn, juttselg- kärnkonn ja rohekärnkonn) asuvad Eestis oma levila absoluutsel põhjapiiril. · Meie saartel elutsevad kahepaiksed äratavad
kuslapuu Rohurinne: hrl naat, hrl sinilill, metsülane, hrl naistesõnajalg, maarjasõnajalg, hrl katkujuur, suur tähtputk, sinine käoking Samblad-samblikud: kollane lõhnasamblik, hrl hallsamblik, sulgjas õhik (III), hrl kopsusamblik (III) Seened: sälk-kollanutt, lepataelik, pruun kõrbik, must pässik Putukad: metsasitikas, metsa-raisamatja, punaselg-raisamardikas, nõmmeöölane Limused: hispaania teetigu, viinamäetigu Kahepaiksed- ja roomajad: rohukonn (III), tiigikonn (III), hrl kärnkonn (III) Imetajad: orav, hrl siil, põhja-nahkhiir (II), pargi-nahkhiir (II), veelendlane (II), tõmmulendlane (II), suurvidevlane (II), kaelushiir, metskits, rebane Linnud: hallrästas, laulurästas, vainurästas, musträstas, kuldnokk, puukoristaja, porr, kaelustuvi, talvike, hakk, metsvint, rohevint, salu-lehelind, Parkidest üldiselt ● Pargid võivad olla kas tehis- või poollooduslikud kooslused ● Suur hulk mõisaparke ja ka
...................................................8 Kahepaiksed.........................................................................................................................................8 Harilik kärnkonn.............................................................................................................................8 Mudakonn.......................................................................................................................................9 Tiigikonn.......................................................................................................................................10 Järvekonn......................................................................................................................................10 Imetajad..............................................................................................................................................11 Tuhkur...................................................
liigid. II kategooria liigid - väga piiratud alal või vähestes elupaikades esinevad liigid, kelle arvukus langeb ning levila aheneb. III kategooria liigid - veel suhteliselt tavalised liigid, kuid ohutegurite toime jätkumisel võib nende arvukus kriitiliselt langeda. Kahepaiksete kaitsekategooriad: I - kõre, rohekärnkonn II – harivesilik, mudakonn, III – tähnikvesilik, harilik kärnkonn, rohukonn, rabakonn, veekonn, tiigikonn, järvekonn Roomajate kaitsekategooriad: II – kivisisalik III - arusisalik, vaskuss, nastik, rästik. Liigikaitset reguleerib tegevuskava liigi kaitseks (nn. kaitsekorralduskava). Seni on neid koostatud kõrele ja harivesilikule alla laaditavad keskkonnaministeeriumi kodulehelt). Paljud kahepaiksete ja roomajate elupaigad jäävad looduskaitsealade piiresse. Haruldaste liikide kaitseks moodustakse ka püsielupaiku (nt Piusa karjääris asub harivesiliku püsielupaik,
2) Liik (morfoloogiline definitsioon) - organismi rühm, mis erineb anatoomiliste tunnuste poolest kõigist teistest organismirühmadest. 3) Endeem - takson, mille levima piirdub mingi suhteliselt piiratud geograafilise alaga. Ül. 2 Too näide iga liigitekke võimalusest. Allopatriline liigiteke - kahel pool mäestikku arenevad erinevad hirveliigid. Peripatriline - väike grupp konni lähevad teisse asustamata järve, et seal paremaid sigimispaiku otsida. Areneb uus liik. Parapatriline - tiigikonn + järvekonn = veekonn Sümpatriline - Tihase eellasliigist tekkisid paljud teised liigid nt: sinitihane, rasvatihane jne. (parasiteerimine eriliiki peremeesorganismil) Ül. 3 Nimeta neli viljastumise vältimise viisi 1) ajaline isolatsioon 2) käitumuslik isolatsioon 3) mehhaaniline isolatsioon 4) sugurakkude keemiline sobimatus Ül.4 Miks arenevad geograafiliselt eraldatud populatsioonidest eriliigid? (3tk) 1) keskkonnatingimuste erinevustest tingituna on eelistatud eri genotüübid.
Õhuniiskus on suur, sest luhaniit on vahetult jõgede kallastel. Õhuniiskus saavutab oma tipu talveti, kui on sula ning kevadeti, kui lumi ja jää hakkavad sulama, aga päiksesekiirgus pole veel nii suur, et õhku kuivatada. Kohastumisi taimedel ja loomadel pole, sest loomad on ise valinud endale sellise elupaiga ning enamus taimi on nn. "veelembesed". Siiski vee rohkuse ja suurema õhuniiskuse puhul on luha- ja lamminiidud sobivaks elupaigaks paljudele kahepaiksetele. Arvukamad on veekonn, tiigikonn, harilik kärnkonn ja rohukonn. 4 Kitsa ökoamplituudiga liik Alam-Pedjal levinud tiigilendlane, kes on ööloom. Suvel ta päeval magab ja välja tuleb öösel. see on tingitud sellest, et ta ei taha valgust ja kõrget temperatuuri. Talvel tiigilendlane talvitub, talvitumiseks on sobivaim temperatuu 2-7 kraadi C. Tiigilendlane on kitsa ökoamplituudiga temperatuuri suhtes (0 c-16 c). Laia ökoamplituudiga liik.
44) karukimalane Bombus terrestris; 45) hall kimalane Bombus veteranus. III kaitsekategooria selgroogsed loomad (Vertebrata) on: 1) atlandi tuur Acipenser sturio; 2) harjus Thymallus thymallus; 3) hink Cobitis taenia; 4) võldas Cottus gobio; 5) vingerjas Misgurnus fossilis; 6) tähnikvesilik Triturus vulgaris; 7) harilik kärnkonn Bufo bufo; 8) rohukonn Rana temporaria; 9) rabakonn Rana arvalis; 10) veekonn Rana esculenta; 11) tiigikonn Rana lessonae; 12) järvekonn Rana ridibunda; 13) arusisalik Lacerta vivipara; 14) vaskuss Anguis fragilis; 15) nastik Natrix natrix; 16) rästik Vipera berus; 17) punakurk-kaur Gavia stellata; 18) väikepütt Tachybaptus ruficollis; 19) hallpõsk-pütt Podiceps grisegena; 20) valge-toonekurg Ciconia ciconia; 21) valgepõsk-lagle Branta leucopsis; 22) punakael-lagle Branta ruficollis; 23) ristpart Tadorna tadorna; 24) tõmmuvaeras Melanitta fusca;
Eesti luhad Marii Leemet 10c Üldiseloomustus Kliimavööde: parasvööde Loodusvöönd: segamets Manner: Euraasia Eestis katavad luhad 12 500 hektarit maad (1996. aasta seisuga) praeguseks on see arv arvatavasti kahanenud. Luhtadest üldiselt, on tekkinud inimtegevuse tagajärjel, peamiselt niideti niit loomadele karjamaaks. Peamiselt asuvad niidud jõe üleujutavatel kallastel. Tuntuimad luhaniidud asuvad Soomaal, Matsalus, Alam-Pedja ja Kasari jõe ääres, randade ja järvede äärtes. Taimestik suhteliselt liigivaene, ainult rohurinne liigirikas. Loomastik on liigirikas lindude poolest. Abiootilised e. eluta tegurid Valgus Valgus jaotub kolmeks vahemikuks oma lainepikkustelt: ultraviolettkiirgus, nähtav valgus ja infrapunakiirgus e. soojuskiirgus. Nähtaval valgusel on tähtis osa roheliste taimede elutegevuses, fotosüntees. Luhaniidud on suhteliselt lagedad puudest ja see tõttu saab rohurinne palju valgust. Enamus...
HELID JA INIMKÕRV MIS ON HELI? Heli tekkimiseks peab olema midagi, mis võngub. Selleks võib olla trumminahk, kitarrikeel, häälepaelad - võimalusi on väga palju. Võnkuma saab hakata ka õhk, kui ta surve all läbib avaust. Võnkumine kandub edasi õhu- või veeosakestele, isegi puidule või metallile - ka seal on osakesed, mis võnkumisest haaratud saavad. Väikesed õhuosakesed - molekulid - pressitakse võnkumise mõjul teatud suunas kokku. Need osakesed panevad omakorda liikuma neist eespool asuvad osakesed, samal ajal, kui nad ise tahapool asuvast hõrendusest (kuna enamus osakesi võnkuja survel oma ruumiosast minema peletati) tagasi kistakse. Nii tekibki võnkumine, mis ahelreaktsioonina levib keskkonnas - õhus või vees. Kui õhuosakeste võnkumine meie kõrvani jõuab, kandub võnkumine meie trumminahale, sealt läbi luukeste süsteemi sisekõrva. Seal võtavad meelerakud võnkumise vastu ja tõlgivad meie ajule arusaadavasse elektriliste impulsside keel...
.....D.....Lendorava arvukuse uurimine Raplamaal Jalase maastikukaitsealal .....E..... Jalase maastikukaitseala taimestiku liigilise koostise uurimine 15.Nimetage rakuteooria põhiseisukohad. (3) 1. Kõik organismid koosnevad rakkudest 2. Mitmoos – tütarrakkude moodustumine toimub emaraku jagunemise ehk mitmoosi teel. 3. Kooskõla – rakkude ehitus ja talitus on omavahel kooskõlas. 16. Kellel on moondeline areng? jõevähk, ahven, lendorav, riidekoi, tiigikonn, kartulimardikas, lepatriinu, põldlõoke, ristämblik, meriforell, koger, koerliblikas, harilik kärnkonn, maipõrnikas,emakala ehk kiviluts, delfiin (11) 17.Millega on tuntuks saanud järgmised teadlased? a) K.E.vonBaer – Avastas imetaja munaraku. Seejärel järeldas, et munarakust saab alguse loomorganismi areng. Teda peetakse embrüoloogia rajajaks. b) M.Schleiden – Avastas, et taimed on rakulise ehitusega. c) R.Hooke – Ta võttis kasutusele raku mõiste ja tegi valgusmikroskoobi
Liik Perekond Sugukond Selts Klass Hõimkond Riik LIMASEENED Pabula-sõnnikuhallik Sõnnikuhallik Sõnnikuhallikulised Nutthallikulaadsed Limakud Limakud Protistid PRUUNVETIKAD Põisadru Fucus Fucaceae Fucales Pruunvetikad Heterokondid Protistid PUNAVETIKAD Agarik Furcellaria Furcellariaceae Gigartinales Punavetikad Punavetiktaimed Protistid ROHEVETIKAD Vesijuus (ulothrix) Ulotrichaceae Ulotrichales Ulotrichales Ulvophyceae Rohevetiktaimed Protistid IKKESSEENED Must täpphallik Täpphallik Nutthallikulised Nutthallikulaadsed Ikkeesseened Seened Rhizopus stolonifer Rhizopus Mucoraceae Mucorales Mucoromycotin...
Tartu Kivilinna Gümnaasium Eesti järved Referaat Tartu 2012/2013 Sisukord Sisukord 2 Sissejuhatus 3 Järvede teke 4 Peipsi järv 5 Võrtsjärv 6 Rõuge Suurjärv 7 Ülemiste järv 8 Kokkuvõte 9 Kasutatud allikad 11 Sissejuhatus Referaat koosneb viiest peatükist, millest esimene peatükk selgitab järvede tekkimist ning neli järgmist kirjeldavad eripalgelisi Eesti järvi. 2 Kirjeldatud järvede valikul on arvestatud nende eripära. Referaadis on esitatud üldine ülevaade nelja Eesti järve...
Elavad enamasti puu otsas. N. lehekonn Sgk lendkonlased – enamikus puu otsas elavad liigid. Paljudel on varbad ujulestade ja nappadega, mistõttu võivad nad puu otsas osavasti ronida ja ühelt puult teisele liuelda. N. lendkonn Sgk mudakonlased – N. mudakonn, Sgk kärnkonlased – jäsemed enam-vähem ühepikkused. Nahk rohkete mürginäärmetega (krobeline) ning suhteliselt kuiv. N. harilik kärnkonn, juttselgkärnkonn, rohekärnkonn. Sgk konlased – N. rohukonn, veekonn, tiigikonn, rabakonn ja järvekonn. EESTI KAHEPAIKSED kõik on kaitse all I selts: SABAKONNALISED, CAUDATA 1. sugukond: Salamanderlased, Salamandridae 1. Harivesilik, Triturus cristatus Laurenti 2. Tähnikvesilik, Triturus vulgaris L. II selts: PÄRISKONNALISED, ANURA 2. sugukond: Mudakonlased, Pelobatidae 3. Mudakonn, Pelobates fuscus Laurenti 3. sugukond: Kärnkonlased, Bufonidae 4. Harilik kärnkonn, Bufo bufo L. 5. Rohe-kärnkonn, Bufo viridis Laurenti 6. Juttselg-kärnkonn, e
Tumedalt tükitud loomaliikide kohta on vaja täita tabel Loomade häälitsused ja laul Kõrv loodusesse. 2012. ELF, TÜ loodusmuuseum. (http://www.loodusheli.ee/) Liik Selts Häälitsuse/laulu kirjeldus Välimus - iseloomulikud Kooslus, kus elab tunnused Metsalinnud Värvulised Laul on aed-põõsalinnul meeldiv, Ta on silmapaistmatu välimusega, Elutsevad lehtmetsades, kiire ja ühtlase tugevusega, nagu hiirekarva laululind. Aed-põõsalind puisniitudel, keegi jutustaks midagi ärevalt ja on ühtlaselt pruunikashall, väike lind. lehtvõsades, parkides ja *Aed-põõsaslind kiirelt. Alapool on heledam kui ülapool...
Ülevaade Eestis kasvavatest või elavatest liikidest koos Liik perekond sugukond harilik hundipiim (Lycogala hundpiim (Lycogala) Raticulariaceae epidendrum) põisadru (Fucus vesiculosus) põisadru(Fucus) adrulised (Fucaceae) Agarik (Furcellaria lumbricalis) Furcellaria Furcellariaceae vesijuus (Ulothrix zonata) vesijuus (Ulothrix) pabula-sõnnikuhallik (Pilobolus sõnnikuhallik sõnnikuhallikulised crystallinus) (Pilobolus) (Pilobolaceae) must-nutthallik (Mucor nutthallik (Mucor) nutthallikulised (Mucoraceae) racemosus) väike rohetiksik (Clorociboria rohetiksik Incertae sedis aeruginascens) (Chlorociboria) kollane hüüvik (Leotia lubrica) hüüvik (Leotia) (Leotiaceae) harilik karikseen (Sarcoscypha karikseen ...
o Sõõrsuud: o Esimesed keelikloomad o Sale keha, soomused ja paaris uimed puuduvad o Seljakeelik o Suu asemel sarvhammastega imilehter 33.Nimeta Eesti kahepaiksed. Mis neid ohustab? Kuidas saab kaitsta, mida on tehtud? Kuidas eristada harivesilikku ja tähnikvesilikku? Kuidas eristada vesiliku ja konnade mune? Tähnikvesilik, harivesilik, mudakonn, harilik kärnkonn, rohekärnkonn, juttselg-kärnkonn, rohukonn, rabakonn, järvekonn, veekonn, tiigikonn. Ohustab kemikaalide kasutamine suurpõllunduses, elupaikade hävitamine. Taastati ja rajati erineva sügavusega veekogusid. Lähtuti liikide elupaiganõuetest, näiteks harivesiliku veekogud rajati metsa lähedusse. Väikesed veekogud rajati tihedalt kogumikena, et kahepaiksed saaksid nende vahel lihtsalt liikuda. Harivesilik on tähnikvesilikust suurem. Harivesilikul on teraline nahk, tähnikvesilikul sile.
Käsnad – (järvekäsn ja tavaline jõekäsn) Ainuraksed – viburloom Ainuõõsed- hüdraloomad Lameussid – kindlaks tehtud vähemalt 17liiki (paeluss ja lameuss) Ümarloomad- keriloomad Kärssussid- elavad valdavalt meres Rõngussid- pisikaan Limused – punntigu Karbid – rändkarp Lülijalgsed – kirpvähiline, putukad Kalad- ahven, haug, särg, luts, latikas Kahepaiksed- veekonn, tiigikonn, järvekonn Roomajad- nastik Eesti järvede lindude liigiline koosseis Naerukajakas Sinikael-part Mustkael pütt Imetajate liigiline koosseis Kobras Ondatra saarmas VIII. Jõed 1. Jõgi kui elukeskkond. Eesti jõed. Jõe osad Lähe- jõe algus Ülemjooks- kiire vool, Keskjooks- vool rahulikum Alamjooks- vesi voolab aeglaselt Lisajõgi- põhijõega kokku saav jõgi Harujõgi- Jõeosa, mis hargneb põhijõest.
Elavad enamasti puu otsas. N. lehekonn Sgk lendkonlased enamikus puu otsas elavad liigid. Paljudel on varbad ujulestade ja nappadega, mistõttu võivad nad puu otsas osavasti ronida ja ühelt puult teisele liuelda. N. lendkonn Sgk mudakonlased N. mudakonn, Sgk kärnkonlased jäsemed enam-vähem ühepikkused. Nahk rohkete mürginäärmetega (krobeline) ning suhteliselt kuiv. N. harilik kärnkonn, juttselgkärnkonn, rohekärnkonn. Sgk konlased N. rohukonn, veekonn, tiigikonn, rabakonn ja järvekonn. 16.3.8. Klass: Roomajad (Reptilia) Roomajate uudsed tunnused: munal tihe või kõva koor, lootel veekest, naha pealmine kiht sarvestunud, jäsemete tugev areng, rinnakorv, kaks vereringet, järelneer. Süda 3 osaline, vatsakeses osaline vahesein. Haabitusetüübid: Sisaliku-, mao- ja kilpkonnalaadne 16.3.8.1. Selts Kilpkonnalised Luuline kilprüü ehk pantser. Silmadel on neil liikuvad laud. Hambad puuduvad. Kopsud on suured ja keeruka käsnja ehitusega
Selgroogsed Kalad Eesti suurim järv, Peipsi, on üks paremaid kalajärvi terves Euroopas. Siin arvatakse esinevat 36 kalaliiki. Põhilised tööstuskalad on: peipsi tint, rääbis, ahven, haug, latikas, kiisk, särg, luts, peipsi siig, vähem leidub koha, linaskit, vimba, säinast, angerjat, kokre, nurgu, viidikat, tõugjat, harjust. Juhuslikult on püükides ka ojasilmu, lepamaimu, vingerjat, trullingut. Kahepaiksed: harivesilik, tähnikvesilik, veekonn, tiigikonn, järvekonn. Roomajad: nastik. Linnud Peipsi järve näitel: on nähtud üle saja liigi vee- ja roolinde. Neist pesitsejaid on 40 liiki, kuid esineb arvukalt ka toitekülalisi ja läbirändajaid. Pesitsejatest leidub rohkesti naerukajakat, sinikael-parte, tuttpütte, kõrkja-roolinde. Esinevad ka lauk, rookana, tait, jõgitiir, punapea-vart, kalakajaks. Haruldastest lindudest rääkspart, väikehüüp, hüüp.
aastateni oli ta üsna tavaline, käesoleval ajal on aga teada vaid mõni üksik leiukoht. Harilik kärnkonn (pikkus kuni 15 cm) on Eesti suurimaid kahepaikseid. Ta on kõikjal tavaline. Konnade perekond on Eestis esindatud viie liigiga. Kõige tavalisem ja levinum on rohukonn (pikkus kuni 10 cm). Temaga väga sarnane on rabakonn (pikkus kuni 8 cm), tolle isasloom värvub kudemisajaks siniseks. Rohukonn talvitab vees, rabakonn kuival. Nn rohelised konnad – tiigikonn, veekonn ja järvekonn (elavad veekogudes ja nende lähiümbruses seltsingutena, nad tegutsevad päeval. Talvitavad vees. Järvekonn (pikkus kuni 15 cm) toodi 1925 Irboska lähedalt Raadi järve. 1950. aastateni leiti üksikuid isendeid Emajõe luhalt. Järgnevatel aastakümnetel ei kohatud järvekonni kordagi, kuid 1997 tuvastati see liik Tartus ning Tartu ongi jäänud Eestis selle liigi ainsaks leiukohaks. Tiigi- ja veekonna on mitmel pool Mandri-Eestis
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
