19 sajandi teise poole ja 20. sajandi filosoofia konspekt (0)

Seminar 1. Wilhelm Windelband. Ajalugu ja loodusteadus
1894. aastal ette kantud Strasbourgi ülikoolis rektoraadikõnena. Avati saksa keelne ülikool. Humanitaarteadused panevad ennast maksma ülikooli kontekstis. Tähtis oli ajalooline käsitlusviis, mida käsitletakse empiirilise viisiga ; erinevalt eelolevast spekulatiivest ja metafüüsilisest käsitlusviisist. Konkurentsi vahekord loodusteadustega. Klassikaline ülikoolistruktuur, kus oli neli teaduskonda; filosoofia oma hõlmas kõiki va. meditsiin ja õigus. Milles seisnes teaduslikkus? Humanitaarvaldkonnad olid surve all. See ettekanne on pühendatud sellele teemale: olukord, kus filosoof kõneleb kogu ülikooli ees (laiemale akadeemilisele avalikkusele). Selline teema oli aktuaalne . Lisandus veel üks teema: filosoofia on samuti identiteedikriisis. Ühelt poolt: humanitaarteaduste identiteedi küsimus. Teiselt poolt: mis peaks olema filosoofia roll kaasaegses ühiskonnas. See ettekanne on identiteedi ja legitiimsuse kriisile.
Tekst:
Windelband kaitseb filosoofiat oma ettekandes. Kuidas kindlustada filosoofia identiteeti? Tuleb näidata, et filosoofial uues rollis on täita mingi uus roll teaduses ; filosoofia on siin kui teaduse teenija. Filosoofia on legitimeeritud, sest tal on roll teaduses. Teadus ise ei vaja legitiimsust, sest see on iseenesestmõistetav.
Filosoofia koht on öeldud midagi: filosoofia on mingisuguse teadmisvõõralt välja mõeldud esitus, mille ajalugu on inimlike eksituste ajalugu – vaidleb selle üle; mis on filosoofia. Ei taha sellega nõustuda. Kuidas aga tähistada sellist arusaama filosoofiast? Filosoofia tähistab metafüüsikat; nö. traditsiooniline filosoofia. Teadmine on defineeritud 19. sajandil teaduse kaudu; teadus on defineeritud uue teadmise kaudu (empiiriliselt põhjendatud teadmine). Metafüüsika on aga mitte- empiiriline teadmine. Kõik, mis on metafüüsiline , on mitte-teadmine ja „teadmisvõõralt väljamõeldud“. Filosoofia üks identiteet on metafüüsiline käsitlus sellest (vana arusaam teadusest). Teine filosoofia identiteet, mis oli ka kultuuris olema: metafüüsika on kadunud, mis tuleb siis metafüüsika asemel: eriteadused. Teadus võtab filosoofia rolli kultuuris üle: positivism (teadus annav teadusliku maailmavaate). Vajadus maailmavaate jääb alles, mida hakkavad täitma eriteadused. Eriteadused on aga ise muutuvad; alles arenevad. Ajamõõde on koguaeg juures; kogemus on pidevalt paisuv ja seega tuleb teooriaid üle vaadata. Teooriatega maailmavaate kujundamine on problemaatiline, sest need muutuvad koguaeg; kaasaegsed teooriad on momendiüldistustega antud. Pidevalt absolutiseerimine; relatiivse väärtusega.
Autor proovib anda kolmanda tee. Filosoofia uus identiteet – peaks olema tunnetuseanalüüs ja vaimueluanalüüs. Kannab nimetust tunnetusteooria . Kogu vaimuelu väärtussisude analüüs. Peaks analüüsima teaduslikku tunnetust. Toodud välja loogika : kriitiliselt reflkteeritakse juba toimuva teadusliku uurimistööd . Tänapäeval midagi teadusfilosoofia taolist või teadusliku tunnetuse epistemoloogia . Loogika eeldab, et: tegelikkust käsitlevad eriteadused; filosoofia uues mõttes, erinevalt metafüüsikast, ei tegele sellega (tema objektist on eriteadused). Filosoofia käsitleb eriteaduseid ja eriteadused käsitlevad tegelikkust; aga filosoofia ei käsitle tegelikkust. Loogika kui formaalne -süsteem; tundub et on abstraktsed mõtted. Loogika on siin pigem epistemoloogiline ; teadusfilosoofia; mis tegeleb selle reaalse uurimistöö analüüsiga, mis teadustes on. Reaalse uurimistöö puhul peaks filosoofia: metodoloogia paika panemine, eriteadlane uurib ühte nähtust – üksiku konkreetse juhtumi käsitlus, mille meetod on alati konkretiseeritud. Seal saab aga üldistada , tuua välja meetodi üldisel kujul – seda võiks teha filosoofia. Tunnetusväärtuse määramine ja metodoloogia piiride määratlemine; tunnetuspiiride määratlemine – kantiaanlik lähenemine . Windelband oli uuskantiaan. Prooviti eriteaduse piire välja tuua, eeldati, et on olemas piirid; piiridega ei pea tegelema eriteadused.
Pole olemas teadust kui niisugust, vaid on olemas üksikud eriteadused. Igas eriteaduses on omad meetodid ning positivismi üks postulaat on see, et tegelikult leidub teaduse-ühtsus ja see tähendab sellist meetodtlikkust. On olemas üld meetodlikkus, midagi universaalset. Windelband on nõus teaduse peamise viisiga saada teada tegelikkust. On olemas meetodi mitmekesus ja ka nende omavaheline võitlus; iga meetod tahab oma rakendamist laiendada. Kui tahetakse tuua välja ühtsust selle puhul, siis see võib olla – absolutiseerime ühe meetodi; eriteadused kaovad nii ära. Absolutiseeritakse üks maailmavaade ja ka üks meetod (teaduse kui niisuguse jaoks). Igal meetodil on oma rakenduspiirid. Vastuväide positivismile: ei ole ühte meetodid, vaid on meetodie paljusus ; positivism ei aktsepteeri seda, mis faktiliselt on; see ei ole lihtsalt eksimine faktilise olukorra vastu, vaid on ka kahjulik käsitlus – kahjulikkus seisneb selles, et eriteadused kannatavad.
On kaks teed: on evolutsiooniline käsitlus – nad need meetodid võitlevad omavahel; parem võidab – see ongi siis kõige parem, s. t. osutab üldteaduste universaalsuseks. Windelband aga leiab, et selline darvinism pole hea ning ta eelistab selle asemel, et igal meetodil on oma legitiimne rakendusvaldkond (anab tähendusliku tulemuse); kui ta neist piiridest väljub, siis ta hakkab meid eksitama; igal meetodil on oma legitiimne rakendusvalkond – eriteaduse ülesanne pole tegeleda piiride rakendamisega, kasutavad oma legitiimsust nii palju kui saavad; metodoloogiline kaalutlus on filosoofia ülesanne. See on filosoofia identiteet, aga milleks on seda vaja? Windelbandi mõte on, et kui need piirid on paigas; siis tänu sellele saame teadvuse kasvu ning vastupidi, kui meetodid suruvad teineteist välja, siis teadus ei kasva. Meetodite tasakaalustamine piiride olemasolu tähendab, et teaduslik maailmavaade läheb mitmekesisemaks ja nende sisu on väärtuslik; teadmiste kasv. See on filosoofia positiivne funktsioon; tagada teadmiste kasv.
Eriteadused jagatakse kaheks: on ratsionaalsed ja kogemus teadmised. Ratsionaalsed teadmised pole aga huvi all. Tähelepanu all on kogemus teadmised.
Olemine määratleb teadmise; see on metafüüsiline.
Teadusliku klassifikatsiooni probleemid: vastuväited.
Esimene vastuväide on: objekti vastandus ei kattu tunnetusviisi vastandusega. Windelband ütleb, et objektid võivad olla samad, aga tunnetuviisid erinevad; ja vastupidi.
Teine vastuväide: kehaline ja vaimuline substants , Locke viis selle tagasi tunnetusele (väline ja sisemine taju). Väline käsitleb kehalist ja sisemine vaimset; viimaseaja tunnetuskriitika on pannud selle kahtluse alla nagu sisemine tunnetuskriitika. Sisemine taju on privaatne ; ega ole teaduslik tunnetusviis .
Kolmas vastuväide: isegi kui eeldame, et on olemas sisemine taju ja vaimuteadused on sellised, mis kasutavad sisemistaju et käsitleda oma valdkonda; see ei pea paika, sest need käsitlevad ka selliseid asju, mis on välises tajus ( sõjad jne).
Neljas vastuväide: psühholoogia ei sobi sellisesse liigendusse, sest selle objekt on vaimne, aga menetlus on loodusteaduslik.
Tuleks pakkuda välja midagi muud. Annab asemele loogilismetodoloogia – sel juhul vahekord muutub vastupidiseks. Meetod konstitueerib objekti, mitte vastupidi. Mida selle meetodiga silmas peetakse: filosoof kui mitte spetsialist. Jutt on meetodite üldistamist; kõigi üldisem meetod on: formaalne loogika. Üldistame, pidades seilmas formaalset üldist iseloomustust. On nagu kaks formaalset eesmärgi määratlust. Uurimuse eesmärgiks on üldine seaduspärasus; saab taandada erinevatel viisidel ; lõpuks saadakse mingi seos: Kõik A-d on B. Või on selle uurimistöö eesmärgiks fikseerida üksikjuhtumeid: See A on B. Meetodid on erinevad; aga eesmärk on sama.
Eriteadused jagunevad ratsionaalsed ja kogemus teadmised.
Ajalugu uurib ajalooteadusi; loodusteadus loodusteadusi. Mis on nende eripärad? Eripära on meetod; mitte objekt. Meetodi järgi on loodusteadused nomoteetilised – seaduslikud; ajalooteadused on idiograafilised - . Windelband ja filosoofia uues tähenduses teevad, et need uurimised pole miski, mida välja mõeldakse, vaid need leiavad aset eriteadustes. Eriteadused ei pruugi seda endale teadvustada. Filosoof uurib seda, mida teadlane teeb ja toob välja üldiseid eeldusi , millel konkreetne teadus baseerub. Mis on teaduslikult relevatnte – millele tähelepanu pöörata; on kaks vastust: on see, mis on universaalne ning läheneme sellele, mis faktiliselt aset leiab (see, mis on unikaalne ).
Objektid ei määra, mis meetodid tuleb kasutada. Ühte objekti saab uurida mitme meetodiga. Näiteks, laud: nomoteetiline – käsitleda seda lauda kui universaalse rakenduse seadusena; idiograafiliselt – uurida seda ajalooliselt (konkreetne laud, millel on oma valmistuslugu). Ühelt pool on laud loodus ja teiselt pool on ajalugu; see oleneb sellest, kuidas me käsitleme objekti – oleneb, kuidas me kategoriseerimine. Uurimismenetluste tüpoloogia.
Mis on nende omavaheline olukord? Tunnetusteoreetiline aspekt - ühelt poolt universaalne ja teiselt poolt unikaalne ja askioloogiline aspekt. Tunnetusteoreetilise puhul - mõlemal juhul tuleb tõendada kogemuslikult. Kogemus peab olema metoodiline; juhuslik vaatlus ei sobi; vaatlustulemuste süstematiseerimise puhul ei tohi olla vasturääkivuse.
Teadmiste väärtuste vahekord, aksioloogiline pool (lk 500). Küsimuse all on teadmiste väärtus; kannab nimetust aksioloogia . Windelband leiab, et tunnetus põhineb väärtusel. Kõige sügavam on väärtuspõhine. Väärtus on see, mille pärast teadust teha.
Unikaalsus , see mis kordub pole väärtuslik. Väärtuskontseptsioon, kus väärtus on seotud unikaalsusega.
Tuleb välja kristlik metafüüsika. Ajalugu käsitlus; Jeesuse elust jutustus. Ühelt poolt on ajalooline juhuslik; selle juhuslikkuse puhul on see, et see sündmus on tähenduslik kristlastele. Ajalugu peaks taotlema seda, et millel on tähenduses inimelu terviku jaoks.
Seminar 2. Wilhelm Dilthey . Ajaloolise maailma ülesehitus vaimuteadustes.
Ka see teos on filosoofia legitiimsuse suhtes.
Tunnetusteooria – epistemoloogia. Vastandub metafüüsikale (traditsiooniline filosoofiline tegelemine). Ühelt poolt veel positivism (teadus on ühtne ja see teaduslik ühtsus väljendub teadusliku meetodi ühtsuses). Proovitakse leida kesktee positivismi ja metafüüsika vahel.
Windelband: transtsendentaalne aksioloogiline subjekt , subjekt konstreerib meetodi; ja teaduslik objekt (ühine kantiaanlik lähenemine, teaduslik objekt alles luuakse ; see pole valmis kujul ette antud). Objekt ehitub ülesse subjektiivse ehitamise käigus.
Dilthey: subjekt (empiiriliselt uuritav) käsitleb inimkonda; teadused inimkonna kohta (esimene samm) – seda tuleb aga täpsustada.
Windelbandi ja Dilthey eristus subjekti osas? Transtsendentaalne argument: empiiriliselt tõendatatav argument. Tingimused ise ei ole vahetult tuvastatavad.
Vastama eksamil: kuidas ta jõuab teadusliku objektini, mis on see teaduslik maailm, mida ajaloolased uurivad ning mida kujutavad endast vaimuteadused? Mis on loodusteadused? Eripärad?
On antud loetelu teadustest (lk 72). Filosoofia legitimatsiooni strateegia on sama, mis Windelbandil. Tuleb näidata, et on positiivne funktsioon eriteaduste jaoks. Eriteadused ei vaja kultuurilist legitimatsiooni. Teadmiste kadu, mis teaduste võitlemisel on, pole hea. Filosoofia aitab seda teadmiste kadu ära hoida.
Inimkonnaelu, kus on psüühiline ja füüsiline osa. Lähtekohaks on nende algne ühtsus. Kaks erisubstantsi: kehaline ja vaimne. Eluprotsessis põimunud, aga abstraktsioonid saab need välja uurida. Tuleb olla teadlik nende piiridest, ei tohi ära unustada, et tegemist on. abstraktsioonidega; see on seotud aga metafüüsikaga. Abstrahteeritakse ja refitseeritakse (?). Olemise vundment, metafüüsika.
„Lähimalt antu on elamused “ – meie ei tegele metafüüsikaga ja ei tegele sellega, millega Hegel tegeles. Lähtume sellest, et mis on antud; ei mõtle välja ega spekuleeri. Tajud – mida kuuleme, näeme jne – selle võtame aluseks. Empiirika kriitika – vahetult antud on elamus ; abstraheeritud kognitiivne aspekt. See on omakorda abstraktsioon algupärasest – emotsioon , tahteimpulss. Teaduslikest andmetest on eristatatud emotsioonid jm, s. t. et tegemist on abstraktsiooniga – see pole niisama juba antud. Lk 73.
Elu on elamuste vool – Dilthey. Elamuste voolus kujuneb välja seos. Elu käigus sündmusi läbi elades kujuneb selline terve ettekujutus … eesmärkide seos. Subjekt ongi hingeelu omandatud seos. See on aposterioorne – (erinevus transtsendentaalse subjektiga). Isiksus on ettekujutuste komplekt, ettekujutus maailmast/elust – see on arusaam sellest, mis on päris ja reaalselt olemas. Lisaks on olemas isiksuses veel see, et seatakse eesmärk – siin toetutakse ka sellele, mida peetakse halvaks ja heaks. Mida te teeb seal protsessis? Nagu ka Kanti puhul, on siin skeem – seisunditeadvus (afitseeritud), milles on hingeelus omandatud seos. Afitseeritakse mingi seisunditeadvuses ja see pannake suhtesse hingeelu omandatud seoses. Kooskõlastamise küsimus. See suhtesse paneb väljendub selles, et võetakse seisukoht. Kui tegemist on aga filosoofiga, siis filosoof võib neid mõlemaid kriitiliselt uurida ja hoiab neid lahus (mitte kooskõlas olevad ettekujutused). Lk 73.
Lk 74. Psüühiline, hingeelu omandatud seos – tähenduses nii nagu juttu on. Arutluste loogiline subjekt on see, et mille kohta teaduses midagi väidetakse. Loogilises ubjektiks on hingeelu omandatud seos ehk psüühiline. Mida tehakse vaimuteadustes? Formuleeritakse väiteid .
Lk 74. Füüsiline. Elamuses on muljed, pildid. Elamuse kognitiivne aspekt. Füüsilised esemed on elamuste alla asetatud ja nii need konstrueeritakse. Füüsiliselt „läbi elada“ elamused.
Lk 74. need on legitiimselt kujundatud abstraktsioonid; tuleb teada, et need pole tegelikkused.
Tuleb täpsustada seda aspekti inimkonna juures, mille toob kaasa subjekt – see selekteerib välja, mis on relevantne ja mis mitte. See eristus tuleneb sellest, kuidas suhtutakse füüsilisse. Loodusteadlased suhtuvad ühtemoodi ja vaimuteadused teistmoodi. Et eristada neid kahte abstraheeriti välja inimkonna elust füüsiline ja psüühiline aspekt. Nad käsitlevad eriteadusi erinevalt:
Kaks suunda teadusliku uurimuse eseme konstitueerumises : kuidas käsitletakse füüsilist ja psüühilist. Loodusteadused abstraheeruvad looduselamuse karakterist elav tunne jne lk 76. Alles jääb siin ruum, aeg, mass ja liikumine. Loodusteadus uurib psüühilist maailma, loob abstraktsioonid. Kuidas on need omavahel seotud? Need seosed on loodusseadused . Loodusseaduse roll on luua loodusliku muljet. Kuidas teoreetiline pool loodusteaduses on? Üks pool on praktiliselt katsuda asju; teaduslik käsitlemine teoreetiline pool eeldab hulk loodusteadusi. Kõike saab seletada vastavalt loodusseadustega.
Loodusteadus tegeleb – muljete (empiiriline antus ) konstueerimisega. See hõlmab endas kahte asja: teadus asetab aluseks loodusseaduse ( hüpotees ); et mulje saaks konstrueeritud, siis tuleb mulje tuletada loodusseadusest (lk 76).
On veel teine poole: vaimuteadused vaatlevad füüsilist psüühilise kaudu. Füüsiline on siin märk, mis viitab millelegi psüühilisele.
See pole psühholoogiline kaalutlus, psüühilist tuleb veel edasi liigendada (õigusteaduses ja esteetiline teadus lk 79): psüühiline seisund (seisund, mis on midagi tehes, intersubjektiivne ) ja lahutatav vaimne seos ehk tähendus. Objektiks ei ole siin teaduslikuks objektiks (psüühiline). Teadusliku puhul peab see olema intersubjektiivselt läbipääsetav ehk tähendus.
Inimkond: füüsiline ja psüühiline; vaid ainult tähendus. Tähendust tuleb ka edasi.
Seminar 3. Wilhelm Dilthey. Ajaloolise maailma ülesehitus vaimuteadustes – jätk
Lehel on skeem!
Teooria kasulik eriteadustele. Kaks eriteaduslikkust: humanitaar ja loodusteadused. Filosoofia kultuuriline funktsioon. Teaduslik tunnetus leiab aset elu kontekstis. Teaduslike meetodite väljaarendamine.
Teaduseelsed hoiakus on kaks tendentsi, mis on teaduse eelsed ja mida arendatatakse edasi. Need jagunevad mõistmiseks ja konstrueerimiseks, tunnetuseks ( teaduslikud meetodid).
Lk 80. teaduslik objekt pole valmiskujul antud, vaid see lootakse. Mõistus loob vaimse objekti ja tunnetus loob füüsilise objekti. Objekt kui see, millega tegeleb teadus. Loodusseadustele alluvad korrad – loodusseaduste kogum. Teadus on empiiriline tunnetusviis; abstraheeritud elamuste küllusest teatud parameetrid ja nende vahel loodud seosed. Teine tendetns: Loodusseadusi ei saa läbi elada; vaimne objekt on läbielamises tuttav.
Mõistmine võib olla ka „liikumine füüsiliselt psüühilisele“. See jagunes psüühiliseks protsessiks ja vaimseks tähenduseks. Vaimne tähendus on teadusliku uurimise objektiks.
Teaduslik objekt konstitueerib.
Järgmine punkt kavas. Vaimne seos (vaimne tähendus). Illustreerib kahe näite varal - õigusteadused ja kirjandusteadused. Sisemised protsessid pole luuletajas, vaid luuletajad loodud kuid temalt lahutatav seos. Teaduslik objekt ei saa olla intersubjektiivne, sest seda ei saa uurida. Luuletuse tähendus on intersubjektiivselt ligipääsmatu, mida ei saa uurida. Kui saaksime mingil viisil minna luuletaja psüühikasse, siis see läbielamine ei moodusta luuletuse tähendust – luuletuse tähendus on midagi muud. Kus see muu tuleb? Seega peab edasi täpsustama seda objekti. Luuletuse tähendus ei samastu psüühilise läbielamisega. Kolmas järeldus: luuletaja ei ole oma teose privileegne tõlgendaja ; luuletaja ise ei mõistagi oma teose tähendust. Kust tähendus pärineb? Pärineb objektiivsest vaimust .
4. peatükk. Skeem lk 82, lehel.
Lk 84 – elu objektivatsioon. Psüühiline, elamus kitsamas tähenduses. Väljendus on elu objektivatsioon. Objektivatsioon on – väliseks tegemine (teostame selle objektis; nt luuletaja paneb luuletuse kirja), väljub privaatsfäärist ja saab väliseks objektiks); saab intersubjektiivselt ligipääsetavaks (interpreteeritud objektiivne vaim (vaimuteaduste objektiks)). Objektiivse vaimu käsitlemine elu objektivatsiooni kaudu – tähenduste kogum, mida iseloomustab see, et kõik on väliselt tähistatud, intersubjektiivselt ligipääsetav. „iga üksik eluväljendus esindab ühist selles objektiivse vaimu vallas“. Elu objektivatsioon on üldine. Objektiivne tähenduste kogum on jagatud ehk ühine. Üldine tuleneb keele kaudu – luuletuse ja luuletaja puhul; luuletaja ei loo keelt, vaid loob luuletuse.
Lk 85. viide holismile – kui objektiivne vaim on jagatud tähenduste sfäär , siis tähendused ei eksisteeri isoleeritult. Iga mõistmine on edasi tõmmatud järgmise tähenduse juurde. Objektiivne vaim moodustab tähenduste terviku, seotud tähendused, kus atomism on välistatud – ei isoleerita tähendusi. Algupäraselt koos ja vastastikku määratlevad. Et mõista neid, siis peab teadma kogu tähenduste tervikut, et mõista üksik tähendusi. Tervik on ajalooliselt protsessis kujundatud. Objektiivne vaim selles tähenduses on selles keskkonnas, kus omandatakse hingeelu omandatud seos (tunnetussubjekti kujunemis/konstitueeriv sfäär). Arusaamad on pärit tunnetussubjektist (tema on loonud objektiivne vaim). Ta ise on objektiivsest vaimust pärit ja seega on see objekt talle mõistetav. Loomisakt seisneb selles, et ta loob uue seose objektiivses vaimus mingis kultuurises keskkonnas eesolevate tähenduste seas. Analüüsida kirjandusteadlasena tähendab seda, et tehakse jälle uus seos ja asendatakse ta terminitesse (kust need seosed on pärit). Mõista autorit paremini kui autor ennast ise mõistis . Paremini tuleneb – sest kirjandusteadlane tunneb paremat ülevaadet objektiivsest vaimust ja sellest keskkonnast. On raske objektiviseerida seda, millesse olema „kastetud“ ehk kus keskkonnas ise oleme, s. t. oma tööd on raske analüüsida.
Elu objektivatsioon: väliseks tegemine; intersubjektiivselt ligipääsetav; üldine (jagatud tähendused); holism ja ajalooliselt kujunev; tunnetussubjekti konstitueeriv sfäär; mõistmise võimalikkuse tingimus (tunnetussubjektile on objektiivne vaim mõistetav).
Lk 89. Hegel. Erinevused.
On selge eristus, et Hegel konstrueerib metafüüsiliselt, puhtast mõistusest lähtuvalt. Loodusteadused ei käsitle metafüüsilist. Objektiivne vaim on see, mis on antud empiiriliselt.
Hegelile oli mõistuse objektivatsioon ja Diltheyle oli vaimse poole objektivatsioon (tahted, impulsid, eesmärgid, irratsionaalsed komponendid). Hegeli filosoofia on mõistuse absolutiseerimine – Dilthey järgi.
Kui tema kasutab mõistet objektiivne vaim, siis on tema jaoks ka objektiivne vaim. Elu objektivatsiooniks sobib seega kõik eluline. Hegel käsitles objektiivset vaimu absoluutsena.
Dilthey empriristina ei saanud tunnistada absoluutset. Kogemuses pole midagi absoluutset; piiratud; paisub kujunemisprotsessis.
Lk 90. kuidas on võimalik ajalooteadus ? Hegelil polnud seda probleemi. Ajalugu on mõistuspärane protsess, kui see on olemuslikult mõistuspärane, siis mõistus mõistab mõistust. Dilthey – kuidas ratsionaliseerida irratsionaalset?
Lk 93-94. vaimse maailma toimeseose üldine iseloom (kavas uus punkt). Toimiv seos – mõiste mille abil kirjeldada objektiivse vaimu struktuuri ja dünaamikat. See tervik tuleb sisemiselt lahti võtta, et seda analüüsida. Suur toimeseoste võrgustik. Mis need toimeseosed on? Toimeseosel võiks olla (?) kausaalsus selles tähenduses nagu loodusteadustel (nagu oli loodusteadusel). Toimeseoste ja kausaalseoste erinevus on see, et toimeseos realiseeriv eesmärke ja loob väärtusi. Hüvede ja väärtuste produtseerimine – objektiivse vaimu üks osa. Käsituse alusel luuakse seaduspäraselt uusi vaime juurde. Toimeseoste immanentselt- teleoloogiline ( eesmärgile suunatud) iseloomustus – objektiivne vaim on eesmärgipärane, produtseerib hüvesid.
Teosel mingi eesmärk ja sellel on mingid väärtushinnangud (autori arusaamad on õiged ja teised eksivad, kes valesti aru saavad); kui autoril on oma arusaam asjast , siis tekib eesmärk, et põhjendada ja selgitada oma arusaama – näidata, et milles eksitakse.
Viimane punkt: lk 95. Iga ajalooliselt väljakujunenud toimeseos on iseendasse keskendunud: iga ajastu on teatud mõttes suletud (omab suletud eesmärki). Iga üksik nähtus selles tervikus omab tähenduslikkust (tähenduslikkuse seos). Kui meil on teadlane, kes kõike proovib teaduslikult uurida, siis meie tänapäeval proovime uurida nt prolegomenat ( valgustusaeg ) – peame asetame ennast autori horisonti – valgustusaeg, tervikuga seoseid luua (mis toimeseos on sinna kätketud); panna suhtesse teose toimeseos suhtesse maailmapildis olevaga. Maailmapildi teaduste ese konstitueerib nii!Väljume iseenda horisondist ja lähme teose horisonti.
Maailmapilt , väärtushinnangud, eesmärgid, hüvede loomine – ajastule omased omadused.
Seminar 4. Hans-Georg Gadamer . Mõjutusajaloo printsiip.
1960. aastal ilmunud. On toimunud muutus Dilthey suhtes. Jätkuvalt on filosoofia legitiimsuse ja identiteedi kriisiga. Jätkuvalt pole ette antud see, mis filosoofia on; miks on see hea. Situatsioon on muutunud nüüdseks. „Tõde ja meetod“ – üheltpoolt tõde ja teiselpoolt meetod. Meetod tähistab ka teadust – teaduse teaduslikkus on kätketud meetodi. Et teaduslikkus kaduma ei läheks, siis tuleb avardada teadust. Tõde saame tunnetada teadusega , Gadamer erineb siin, et tema ei priviligeeri teadust. Pealkiri ütleb, et on olulised tõe valdkonnad, mida teadusliku meetodiga ei saa käsitleda. Teine valgus filosoofia legitiimsuse ja identieeti kriisi suhtes. Filosoofiale kasulik olla teadus, siis kriis on läbi? (vanemad mõtlejad).
Nüüd, 50 aastat hiljem. Modernism ei ole hea. Teadus käsitles ka seda, et see võib kaasa tuua ka hävingut. Teadus ise vajab legitimeerimist? Positiivne roll pole enam iseenesestmõistetav. See ongi teemaks.
Tema arusaam on, et filosoofia ei peaks olema epistemoloogia ega metodoloogia, vaid ontoloogia (inimolemine). Windelbandi ja Dilthey käsitlus oli pealiskaudne ja seda tuleb süvendada. Ontoloogia kui mudel, tuleb märkata! Windelbandi ja Dilthey kriitika natuke. Toob esile midagi muud traditsioonilisest metafüüsikast, vaid toob lõplikkuse aja ja ruumis (fundamentaalne ja tingimatu karakteristik inimolemise juures) ning ajaloolisuse ( igavesed strruktuurid ajaloos).
Võtab alla epistemoloogilise ja metodoloogilise käsitluse ja süvendab seda ontoloogiani välja.
Tegelevad sama eriteadusega, ajalooteadusega:
Windelband, Dilthey. Epistemoloogia ja metodoloogia otsib, et: mida meil tuleks teha, et saada objektiivset teadmist ajaloost.
Gadamer. Ontoloogia: mis meiega toimub, kui me kogeme/mõistame tõde?
Mis on erinevus – Windelband – mida tuleks teha, antakse ette, võib nähta subjektiivne – eesmärgi päraselt taotlemine subjektina. Gadamer, aga uurib, et mis meiega toimub; ka teadmata ja tahtmata; kõik mis meiega toimub, pole kontrollitav. See, mis toimub ja pole kontrollitav nimetab Gadamer ontoloogiaks.
Teksti osa seminaris :
Histooriline ehk ajalooteaduslik käsitlus. Heideggeri ja Gadameri eristus: ajalooteaduslikkus on epistemoloogiline ja ajaoolisus on fundamentaalsem.
Mõjutusajalugu tähendab, et mõjutuste uurimine ajaloos. „ Mõjutus “ on ajaloosündmuste senine tõlgendamistraditsioon. Eelmised ajalood mõjutavad tulevaid.
Ajaloo mõtlemine peab arvesse võtma omaenda ajaloolisust. Hermeneutika ülesanne on näidata ajaloo tegelikkust mõistmises endas. Uurime teost ise ja selle mõjutust järgnevatele ajalugudele. Aga see mõjutus ei mõjuta uurijat ennast; vaid järgmist aega. Mõjutusajalugu sisaldab objektiivsust. Märkame objektiivselt vahetult, kuidas teosed on järgnevaid aegu mõjutanud. See vahetus on näivus; meie pilk on mõjutatud samast ajalookäigust.
Huvituvus – oleme selles ajaloosfääris; huvituvus on ajalooliselt määratud. Subjektiivselt huvitav paistav? Tuleb lahti saada teadusliku objektiivsuse nimel subjektiivsusest.
Histroorilise objektivismi kriitika. Lk 196. Histooriline objektivism - käsitlema asju objektiivsekt. Objektiivsus põhineb meetodile, allika kriitiline meetod. Peaks aitama vabastada mõjutusajaloo vaimust. Gadamer on selle hoiaku suhtes kriitiline ja ütleb, et jätab varju fundamentaalse käsitluse. Pole võimalik teadvustada endale mõjutusi. Ajalooteadus pole täiesti väär ettevõtmine; on olemas need teosed jne. Kui minna kaasaegsete arvamustega, siis võib esineda meelevaldsus. Üleskutse pole meetodist loobuda , vaid mitte loobuda fundamentaalsest eeludsest, neid tuleb teadvustada: mis meiega toimub, kui me meetodit kasutame. Meetod toetub teatud eeldustele. Meetod pole eeldustevaba. Miks me küsime seda, mida küsime – mõjutusajalugu!
Mõjutusajalooline teadvus. Lk 196. Mõjutusajalugu eksiteerib nii või naa. Mõjutamine pole vahendatud teadvusest; aga oleme ikkagi mõjutatud. Kuid meil on võimalik teadvustada objektiivsest mõjutatust. Histoorilise objektivism on nagu enesepettus ; seal ei teadvustata omale mõjutust. Adekvaatse enesemõistmise saavutamine! Teada andma teadvuse piirid; toetudes mingile piirile. Teaduseajaloos on näiteid, kus on ümberlükkamatuid väiteid; aga on selginengud, et see on väär olnud, sest seal on ekslikud tulemused olnud. Mõjutusajalugu lõolikult teadvustada ei suuda inimene. Hegeli kriitika on selles, et kui me kasutame mõjutusajalugu ja mõjutusajaloo teadvust, siis Hegeli silmis oleks see, mõjutusjajalugu lõplikult teadvustatud (hybris – inimene ei saa seda saavutada). Mõjutusajaloo ja mõjutusajaloo teadvuse vahele jääb diferents; lõplikult ei suuda mõjutusajalugu teadvustada.
Lk 197. Võrdleb edasi mõjutusajaloo teadvust ja ajaloolisuse teadvust. Situatsioonis sees olles ei teadvusta me omale seda kunagi täielikult. Situatsioonist tuleks väljuda, et seda täielikult teadvustada. Situatsiooni ei saa objektiveerida. Objekteerimine ehk väliseks tegema. Peaksime ennast siis ajaloosituatsioonist välja tõstma , aga ei saa. Hermeneutiline situatsioon, def? „situatsiooni koht, milles me leiame end olevat varasemast päritu suhtes, mida meil tuleb mõista. Olla mõjutusajaloost mõjutatud tähendab olla mõjutusajaloos. See refleksioon pole aga lõpule viidud . Olla ajalooline tähendab olla mitte omada lõpule viidud eneseteadmist. „Mina“ on ajalooliselt kujundatud. Absoluutset transparentsust ei saa saavutada „mina“ suhtes.
Subjektiivsus -filosoofia kriitika. Lk 198. Subjekti filosoofia rajas Descartes . „Mõtlen järelikult olen“ – metoodiline kahtlus ; kahtlus leiti isenndas. Ajalootu eneseteadmine – mõte, et kõiges muud ma võin kahelda, aga isennast ma tunnen, kaheldamatult ja tõsikindlalt. Tõsikindel eneseteadvus on subjekt; subjekt on alla-asetamine, selleks kindlaks fundamendiks on eneseteadvus. Uusaegne filosoofia toetub sellele ja ka uusaegne teadus; meetodiusk toetub sellele, et meetodi kasutaja on iseendast teadlik. Descartes aga eksis! Cogito pole ajaloost välja tõusmine. Ajaloost välja tõusmine toetub ajaloost mingile antusele. Hegeli eessõna – Hegel ütleb, et filosoofiat tuleb arendada substantsist subjektini; Gadamer pöörab selle tagurpidi: subjekti tunnetust (eneseteadvus) tuleb süvendada subtantsini.
Gadamer toob sisse horisondi. Lk 198. Tegemist on kujundiga. Horisont piirab vaatepiiri. See kantakse üle mõtlevale teadvusele. Horisont piiritleb seda, mis on meie jaoks tähenduslik. See saab olla kitsam ja avaram; suletud ja avatud jne. Mõjutusajalugu on teadvus; taotlus oma horisondi avardada ja seda enam maailmapilt on tähenduslikum. Selleks, et seda avarada peab teadma, mille vastu huvi tunda ja mida küsida. Avardamist peaks tegema ka teadus ja teebki. Toetudes eeldustele, mis Gadameri arvates kitsendavad horisonti. Need eeldused on Descartesi poolt rajatud.
Võrdlevalt kirjeldab inimajalooliuse mõistmine, kuidas toimub ajaloo teaduses ning kuidas see peaks toimima mõistmis ajaloolises teadvuses. Ajalooteadvuses peab asetama ennast minevikku; ajaloolisesse horisonti. Arvestama distantsi ja erinevust, et mitte mõista valesti teist ajaloojärku. Hermenetulise nõude kriitika: ei piisa sellest. Gadamer võrdleb kumbagi katsega astuda kõnelusse ajalooga. Kaks tüüpi kõnelust (ajalooteaduses, norm1 ja MA teadvus, norm 2- normatiivne ). Esimesel juhul on tundma õppimine ajalooperioodi. Teine on tõeline kõnelemine on vastastikune mõtlemine. Uuritava käsitlus on ka enesetunnetus. Kui me käsitleme Kanti, siis Kant on ka meis omas: meie mina on kantiaantlik. Kanti käsitledes tunnetame isennast. Eneseteadvus on sügavuti; mitte pinnapealne. Horisonti nii sügavale arendada, et vastastikku mõista.
Lk 200. Suspendeerimine – tõkestamine, takistamine. Teistsuguse kogemine?
Mis on alternatiiv ?
Lk 204. Kaks horisonti sulavad ühte. Kuidas seda ette kujutada? On võimalik mõista oma kaasajaga Kanti. Avaram horisont tähendab kõrgemat horisonti. Kõrgemale tõusta oma horisondis , et näha nii enda kui teise horisonti. Miks kaks horisonti? See on vaja, sest pinge on olemas – mineviku horisont on teistsugune. Seda pinget ei tule ära kaotada. Objektiivne mõistmine kui inimolemise karakteristik; teostub nii ontoloogiliselt. Subjektiivselt saame teadvustada, et see juhtub; teame, mis inimolemuses aset leiab. Iseendale oma inimolemust teadvustada – filosoofia identieet. Mis on ka ühtlasti fundamentaalseks ontoloogiaks, kust saab mõista teisi valdkondi nagu kunst ja teadus.
Seminar 5. Charles S. Peirce . Kuidas muuta meie ideid selgeks.
Lugema selle mõttega, et mis Peirce jaoks on kultuuriline õigustus siin (ajaloo puhul). Ameerikas kordub sama loogika, mis oli Euroopas. Ta rajab sinna uue legi- ja identieeti otsingu seal (siantislik). Teaduse legitiimsus kandub üle uue filosoofia identieedile. Sionistlik nõrgeneb. Populaarartiklid. Mõistis ennast loogikuna laias mõttes. Seda artiklit peetakse pragmatismi kui filosoofia suuna manifestiks – põhisuund on selgelt ja lihtsalt arusaadaval viisil esitatud. Pragmatism sai tuttavaks William Jamesi kaudu küll. Hakkab ennast pragmatitsismiks kutsuma.
Artikli esimene osa on „The Fixation of Belief“. Tõdede fikseerimine tõlkes. On neli moodust, kuidas saab tõdesid fikseerida: kangekaelsuse meetod, autoriteedi meetod, a priori/aprioorsuse meetod, teaduse meetod. Ajalooline kujunemine, üksikindiviid läbib need meetodid järjest. A priori on metafüüsika meetod, s. t. see seostub traditsioonilise filosoofia identieediga (klassikaline teadusemõiste). Teaduse meetod on uues teaduse mõiste tähenduses. Teaduses on uus meetod, kuidas neid tõdesid kindlaks teha/fikseerida. Parim meetod, mida teaduses käsitletakse (ajastule omane konsensus ).
Mis on filosoofia? Ei saa olla metafüüsika, peab ümber defineerima. Filosoofia on universaalne ideede selgitamise meetod; tähenduste, kontseptsioonide selgitamise meetod. Küsimuse asetus täpsustub esimese peatüki ajal; lugema välja, mis on legitimatsioon.
Teksti osa:
Selged ideed on need, kui seda tuntakse ära. Segased ideed on siis kui ei tunta ära asja. Selgus on selles, et tuntakse ära midagi; osatakse osutada asjale. Kuidas muuta meie ideid selgeks?
Varasem epistemoloogia esitab liialdavaid nõudmisi; laskuda maa peale ja siis piirata neid nõudeid. Ei saa rakendada selliseid nõudeid. Kui nõuame, et asi on selge nii ja nii.
Probleemsituatsioon : küsimus ise, kuidas muuta oma ideid selgeks, see on Descartest saati olnud filosoofiline küsimus. Probleem on selles, et need meetodid/kriteeirumid, mida on kasutatud, selgitada, mis seni on olnud kasutuses, on ebapiisav. Näiteks selguse krieerium. Eksamil: kirjeldama seda situatsiooni; selgitama, mis on selgus; ja tooma kriitilised vastuväited; et miks meetod pole piisav. Kui pole piisav, siis tuleb leida parem meetod. Peirce – siiamaani ebapiisav, sest ka taandub see subjektiivsele valdamisele. Kuidas eristada – eristada subjektiivset osa sellest. Selle eristuse tegemiseks jääb puudu.
Tuuakse sisse uus termin selgepiirilisus - defineerimine abstraktsetes terminites. Lauda saab defineerida „laudsuse“ kriteeriumitega (laud kui niisugune…). Selgitada mõiste sisu kaudu asju.
Descartes võttis ette filosoofia ümberkujundamise – selle sisu on uuefilosoofia alus ehk subjekti filosoofia. Tema esimene samm oli teoreetiliselt lubada skeptitsismi – kahtluse meetod. Peirce skeemis asenduks autoriteedi meetod kahtluse meetodiga. Subjekti filosoofia on kolm sajandit on flosofeerimise paradigmaks ja nüüd tekivad püüded sellest väljuda. Perice sellest täielikult ei suuda väljuda; aga samas see ei sobi. Descartes on ka üks kaasaegse teaduse rajaja, siis Perice käsitleb apriori meetodi esindajana teda. Inimvaim, mis on vahetult ratsionaalselt tabatav, on aluseks, millelt hakatakse tõdesid määrama. Descartesi selguse eristus: subjektiivne selguse elamus. Descartesi jaoks olid selgus ja selgepiirilisus olid tõesuse kriteeriumid. Selgepiirilisus väljendus sellises dialektilise uurimise kontrollile vastupidamises, s. t. sokraatiline kontrollimine.
Ideede selgitamine : Selgus (Descartes). Selgepiirilisus ( Leibniz ).
Selgepiirilisus kannab seda tähendust siin lk 1681 viimane lõik! Tähtis on siin ka, et osatakse defineerida. Defineerimise lõputus? Aga see on siiski samm edasi. Kriteeriumi puudujääk on abstraktsetes mõistetes defineerimine ei anna uut teadmist. Kust siis tuleb uus teadmine? Uus teadmine tuleb empiirikast. Uus teaduse mõiste oli ju empiristlik.
Lk 1682 viimane lõik. Puudujäägid kriteeriumitel. Mõisted ja kontseptsioonid, mida kasutame kui need pole selgitatud . Selgitada ideid, tähendab neid saada ja valitseda. Filosoofia legitiimsuse määratlemine siin. Filosoofiale jääb väike tehniline roll (Perice). See võib olla ekslik , sest ideede selgitamine on üks viis kuidas „saada oma tähenduste isandaks.“ Mida rohkemd selgeid ideid, seda parem. Selgeid ideid saab olla ainult siis kui me neid selgitame. Tuleks valida palju selgeid ideid, mida võib olla vähe. Subjekti filosoofia asendub keelefilosoofiaga? Kuigi Perice pole keelefilosoof. Keelel on teatud metafüüsiline kest. Loomulik keel on ebaselge – ebaselgete ideede kogum, pole selgitatud ega puhastataud meetodiga keelt. Ebaselgus on aluseks metafüüsikale. Intellektuaalsete ressursside kasutamine, oma oskuste hea rakendus ; kui rakendada oma võimeid ideede ebaselguse valguses (väär rakendamine), siis tulemus on, et raisatakse oma aega ega püüelda selleni . Eelnevalt tuleks selgitada oma ideid. Metafüüsika on „ringjoone kandiliseks“ tegemine. Mõtlemine on instrumentaalne vahend.
Teine osa:
Annab filosoofia raamkava, kus selguse ja ideede probleemi hakkab lahendama . Senised kriteeriumid on olnud ebapiisavad. Tuleb ideed selgeks teha ja parem kriteerium leida.
Tunnetus ja mõtlemine on protsess, mis saab alguse kahtluse ärritusest. Tunnetuse ja mõtlemine peaks viia uskumuseni. Jälle on siin Descartesi kriitika, et sellise skeemi puhul ka on aluseks kahtlemine; erinevus on aga, et Descrtesi Kahtlus eeldab, et kõik tõekspidamised tuleb kahtluse alla panna. Peirce ütleb, et see pole saavutatav ja ei saa kõike kahtluse alla panna. Taotlus kõike kahtluse alla panna, ei ole kehtinud Descartesi jaoks alati. Perice jaoks on kahtlusärritus argipäevane, kus ei ole alati kahtlust. Teaduses on natuke teistmoodi. Ka teaduses ei panda alati kõike kahtluse alla, see pole võimalik.
Lk 1685 viimane lõik. Mõtlemine on uue seose loomine aistingute vahendusel. Aistingud peavad olemas olema ja tuleneda meelelisusest. Mõtlemise käigus kujuneb välja uskumus . Inimene ei taha tegelikult mõtleda , ta tahaks puhata . Mõtlemine on üks elutegevuse funktsioon, et tegeleda kahtlusärritustega, aga samas puhata.
Lk 1686. „Mis asi on uskumus ?“. Teaduses on kahtlusärritus, mis sunnib teaduse sisus uusi seoseid looma, mille tulemus on uskumus. Ja uskumus on omakorda toimimisereegel, pelk harjumus. Tekivad tõrked ehk kahtlusärritus, see ületatakse kiiresti, luuakse uus harjumus. See on taotlus tulla abstraktsetest kõrgustest maa peale ja viimase annab evolutsioon , kus on mõtlemine kätketud. Harjumuspärane viis on katkestataud, siis tuleb seda korrigeerida. Lõputult ei saa harjumuspärasust tõrkuda, siis tekib uus kahtlusärritus ja see toimib ringluses. Mõte on oma olemuselt tegu (pragmatism). Tegu on uue harjumuse kujundamine.
Legitmiatsiooniga tegevust. Kui pole efektseeid kriteeriumeid, millega meetodid kirjeldada, siis võib juhtuda, et hakkama samu uskumusi eristama ; peame neid kaheks erinevaks. See on aga intellektuaalse ressursi raiskama. Saab ka samastada kahte erinevat uskumust, aga see on ka erinevus.
Idee tähendus, vaatata, kuidas praktikas eristatakse uskumusi või ideid. Lk 1688.
Lk 1689 viimane lõik. Mõistmise selguse kolmanda taseme saavutamiseks: selgus (Descartes), selgepiirilisus, pragmatismi kriteerium. Viimane on tähtis, et mõista kahet esimest, sest kaks esimest omaette pole piisavad .
Seminar 6. Charles S. Peirce. Kuidas muuta meie ideid selgeks. Jätk.
Selles seminaris: „pragmatismi maksiim “ ja selle rakendused ning tõelisuse mõiste selgitamise probleem (kavas III ja IV punktid).
Lk 1689 algab III.
Filosoofia roll. Üks osa on ideede selgitamise nähtus. Eelkõige tähtis teadusele. Üks osa millega filosoofia peaks tegelema. Loengus on avaramalt tema filosoofia kontseptsiooni , mis selles tekstis pole. Sealt selgub , et ta on väga metafüüsik. Vaated üsna Hegeli lähedal hiljem. Tähenduste selgitamine oluline osa filosoofia puhul. Descartes ja Leibniz on ennem tegelenud sellega, aga neid tuleb täiendada.
Pragmatismi maksiim – filosoofia ülesanne selgitada kontseptsioone. Mida tuleks aga teha selgitamiseks? Reegel on pragmatistlik – kriteerium kätkeb endas rida operatsioone (operatiivne reegel) – midagi tuleb teha, et idee muutuks selgeks. Esimene asi on leida spetsiifiline praktikavorm, millega konkreetne idee/ kontseptsioon on seotud. Iga kontseptsioon avaldub mingis kindlas praktikas ning selle käik tuleb avastada . Kontseptsiooni tähendus – selle (spetsiifiline praktikavorm) empiiriliselt tuvastatavad tagajärjed tuvastavad kontseptsiooni tähenduse. Võimalik praktika?
Kolmas osa on reegli rakendusjuhtumite kirjeldus. Kogu ülejäänud artikkel on pühendatud sellele. Reeglit illustreeritakse näidete najal . Juhtumid kui reegli pragmatistlik käsitlemine – mis on reegel tuleb ennem selgitada.
Näitama, kuidas üldine reegel sellisel konkreetsel juhul rakendub.
Esimene idee, mida analüüsitakse on sõna „kõva“. Esimene asi on leida spetsiifiline praktikavorm, millega „kõva“ idee kontseptsioon on spetsiifiliselt seotud. Spetsiifiline praktikavorm on, et seda ei saa kriimustada. Selle tähendus on empiiriliselt tuvastada tagajärjed – fikseerida tagajärjed, siis saab tähenduse. „Kõva“ on asi, mida ei saa kriimustada; „pehme“ asi on, mida saab kriimustada. Oluline on siin reegli rakendamine ja sõna „kõva“ pole filosoofilist tähendust omav. Ideesid saab vaadelda praktikas ja neid, mida ei saa vaadelda praktikas, ei saa olla ideed?
Lk 1691. Mõiste „vaba tahe “. Vaba tahe ja pragmatismi reegli rakendamine. Esimene samm leida spetsiifiline praktikavorm: valisin just selle teguviisi, mille valisin – kas ma oleksin saanud valida teistmoodi.
Mõiste „raskus“. Esimene osa: spetsiifiline praktikavorm on: toestamine. Teine osa, tähendus - raskus on, vaatad toetuse tagajärgi ja toe eemaldamisel kukub see alla. Tagajärjed peavad olema empiiriliselt tuvastatavad.
Lk 1691. Mõiste „jõud“. Esimene osa: spetsiifiline praktikavorm on: liikumise muutmine. Jõud tähendab, et kui proovime midagi liikumise muuta ja see asi ka liigub, siis on jõud rakendunud. Jõud on võime sellist muutust esile tuua. Seda on võimalik ka empiiriliselt tuvastada.
Lk 1694. Analüütiline mehaanika , Kirchhoff – eristus „jõu“ puhul. Ühelt poolt jõu mõju ja teiselt poolt jõud ise. Raamatuga on ta kirjeldanud jõu mõju, aga ta pole mõistnud, mis on jõud ise. Pragmatismi reeglit rakendades – räägime jõust, ja pragmatismiline tähendus on siin jõu mõjust, mida saab empiirikas vaadelda. See eksitus pole juhuslik, vaid siin on filosoofiline mõju – Kanti halva mõju ohver. Kontseptsioon, mis on valesse viinud, on Kanti kontseptsioon asi iseendas ja nähtumus.
Eksamil ei pea kasutama kõiki juhtumeid, et võib kasutada ainult „jõudu“ ja kasutama peab Kirchhoffi järeldust – nende erinevus. Kirchhoff - esegi teadus on koormatud tähendusetust eristustest – see tekitab segadust, takistab teaduslikku uurimust. Panud maksiimi puhul – tuua selgust ja seletada; lahti saada ähmastest mõistetest, et paremini uurimistööd teha ja et valedel jälgedel poleks uurimistööga, sest siis oleks tühi töö.
Neljandas osas näib, et seda reeglit saab rakendada ka filosoofiliste mõistete puhul.
Lk 1694 viimane lõik.
Võetakse kasutusse üldine kontseptsioon – tõelisuse (reality) kontseptsioon. Mida tuleks pidada tõelisuse all? Selgitus käib kolme astme kaudu: selgus, selgepiirilisus ja pragmatism. Kaks esimest on ka rakendatatvad, aga madalamal tasemel. Need täiendavad viimast astet. Selgitatakse kõigil kolmel tasemel.

Selgus – mis on tõelisus ja mis pole. Esimesel tasemel on see ka lapse jaoks selge. Tuntakse ära ega aeta segamini. Õige samastamine, mitte segi ajamine .

Selgepiirilisus – defineerimine abstraktsete terminite kaudu. Defineerida tõelisust abstraktsete mõistete kaudu. Seda laps enam ei suudaks. Abstrakse definitsioon tõelisuse kohta on, et see on miski, mille tunnused on sõltumatud sellest, mida ükskõik kes, usub sel olevat.

Pragmatism – esimene samm: spetsiifiline praktikavorm – uskumuste kujundamine. Tõelisus ise on raske empiiriliste tagajärgedega tuvastada. Uskumus tähendab ise harjumusreegli välja kujunemises (toimimisreeglid). Ei läheneta otse küsimusele, vaid tõese uskumuse kaudu. Teeb kindlaks, mis on tõene uskumus. Ja selle kaudu läheneb uskumuse juurde. Näitab, et uskumus on tõelise uskumuse objekt. Tõelise uskumuse produtseerib neljas meetod. Esimene meetod oli kangekaelne meetod, et võetaks omaks uskumus ja jäädakse sellele kangekaelselt kindlaks. Näide lk 1696 – taim ja hellebor, Sokrates jõi seda ja suri; mürk oli tehtud helleborist; aga teine autor peab seda taime inimeseks; arvab , et vaidlesid Sokrates ja „hellebor“ ja häbist suri ära; autor on valesti aru saanud. Abelard „Kannatuste lugu“ näide – dokument kirjeldab tolle aja vaimset situatsiooni; kangekaelsuse meetodi aeg, kus hoiti kinni oma positsioonist. Hermeneutiliselt põhjendada eksitust siin – ta laiendab oma ajastu vaimu muule ajale. Puudu jääb hermeneutilisest nõudest, et tuleb eristada erinevaid aegasid ja nende iseloomujooni. Edasi olid a priori )analüütiliste otsuste kogum, kus määravaks on vasturääkivuse printsiip, kus empirism ei loe).
Oluline on neljas meetod! Praktilinevorm: Teaduslik uurimistöö. Mis on aga teaduslik uurimistöö? Tõelisus ise on tõese uskumuse objekt. Tõene uskumus on see, millega lõppkokkuvõttes nõustuvad kõik kompetentsed uurijad. Konsensuse loob tõelisuse.
Selgitamise tasemed peavad olema kooskõlas. Väidetatakse, et 2 ja 3 vahel on vastuolu - sõltuvus meie uskumusest. On vaja see vastuolu ületada. Lk 1698. Viide teaduslikule sotsiaalsusele ehk on teaduslik kogukond olemas. Ei sõltu üksikinimese mõtlemisest, vaid teaduskonnast. Vastuolu laheneb – uurimine sõltub meie uskumustest küll, et see, mis ei sõltu mõtlemisest, et see viib lõpuks mingi kindla tulemuseni. Kindel tulemus on siin tõelisus. Tõelisus kinnitab selle, et jõutakse kindla tulemuseni.
Viimane lõik – viide sellele,mis on legitimatsioon. Filosoofia pakub teadusele oma teeneid siin.
On ka vastuväide pragmatismile – et kunagi jõutakse tõelisuse faktini. Õigustus teaduse jaoks, seda on praegu vaja. Kui selgus saabub teadusliku uurimuse jaoks, siis mis on meetodi efektiivsus siiski. Avaldub pikemas, ajalises perspektiivis.
Seminar 7. William James. Pragmatismi tõekontseptsioon .

• loeng “Pragmatismi tõekontseptsioon”
  

• probleemipüstitus
  
• tõde kui ideede ühildumine reaalsusega
  

• tõesus kui verifikatsioon
  
• realiteedid
  
• ühildumine realiteetidega
  

• ratsionalistlike vastuväidete tagasilükkamine
  

• absoluutne tõde
  
• tõde ja tegelikkus
  
• ratsionalistlike tõekäsituste kriitika
  

1907. aastal ilmunud raamat, mille aluseks on tema avalikud loengud. James omistas enamus hariduse Euroopas. Pragmatism oli esimene originaalsusele pretendeeriv suund üldse, millega Ameeriklased välja tulid.
LOE POLEEMIKAST! Vastandab teaduse ja tavamõistuse, igapäevapraktika. Teadus läks vastuollu. Allumine looduslikele põhjustele. Kuidas on võimalik eetika , valikute tegemine ja enda elu kujundamine. Modernism pöördub iseenda vastu – modernism on vastand traditsioonilisele ühiskonnale. Traditsioonilies ühiskonnas saab inimene käitumisvormid traditsioonidelt. Modernism tähendas seda, et inimene ise otsustab, autonoomia , iseseisvalt otsustab, mis on hea – selle alusel kujutleda realistlik arusaam tegelikkusest; tuleb ka osata väärtuseid ümber kujundada vastavalt oma arusaamisele (see eeldab aga autonoomiat). Teadus kui moderniseeriv jõud? Teadus on see, mis avab silmad tegelikkuse osas; saab ka ümber kujundada. Teadus aga õõnestab inimese autonoomiat. Teadus kui võõrandunud igapäevaelust; tegelikkus on kui ohtlik. Tekib vajadus puhast mõistmis integreerida igapäeva praktikasse – leida viise, kuidas lõimida teaduslikke teadmisi igapäeva praktikasse. see, mis on väär, tuleb kõrvaldada (Perice). James leidis, et hind on liiga suur – inimelust ei jääks nii midagi alles. Ei maksa teadust hüljata või demoniseerida. Tuleb panna teadus uuesti inimelu praktikasse – see on filosoofia ülesanne uuel ajal! Tema arust kaasaegne filosoofia ei ole selle ülesande kõrgusel. Kaasaegne filosoofia tema arust oli intellektualism. Intellektualismi kaks vormi on ratsionalism ja empirism. Ratsionalism kui traditsiooniline metafüüsika; empirismi all positivismi. Intellektualismil on vastandsuund radikaalne empirism (tema suund). Selle meetodiks on pragmatism. James ütleb, et need on vastandid küll (ratsionalism ja empirism), aga neil on ka ühisosa . Ühisosa on see, missugune ülesanne on filosoofial. See vastandus peaks väljenduma ka VI loengus, kus käsitletakse tõe probleemi.
Teksti osa:
Igas leksikonis olev määratlus – tõde on ideede omadus. Kasutab sama sõna, mis oli ka Pericel. Ühildumine reaalsusega. Intellektualistid ja pragmatistid näevad eraldi seda, mida tähendab ühildumine reaalsusega. Mis on kummagi arusaamade lahkuminekud; kirjutab teatud poleemikat. Millised on need seisukohad.
Ühildumine –
Intellektualistid:
võiks tähendada kopeerimist. Raskus on milles – võib töötada küll, kuid mida tähendab, et kopeeritakse näiteks „laua kõvasust“, see on meie kujutlus ja meie taju. Mõte on selles, et meie idee kõvadusest ka kirjeldab midagi tegelikkuses. Milles see ühildumine siis sesineb? Näilisus määratlemisel ja ei paista see nii lihtne enam.
Kopeerimine on intellektualistide jaoks olemuselt inertne staatiline suhe. See kopeerimine mõlemal juhul on inertne staatiline suhe mõlemal (kord leituna ta ei muutu; ennem leidmist muutumatu). Ühildumine reaalsusega oli ka etteantud; kopeerida seda, mis on ette antud valmis kujul. Tõetunnetus tähendab, et saavutatakse õige suhe etteantud reaalsusega ja see suhe on staatiline.
Intellektualismi puhul näevad ratsionalism ja empirism reaalsust erinevalt. Ratsionalistliku absoluudi puhul? On vaim, kes mõtleb ja mõtetes loob maailma. See on see ülimreaalsus. Kui tõde on meie ideede omadus hinduda reaalsusega, siis see thendab, et me peaks mõtlema samu ideid, mis jumal – ühildumine nii.
Kopeerimine on absoluutne.
Pragmatistid:
Peirce pragmatismi printsiip tsiteeritud lk 131 lõpus. Ta kasutab seda printsiipi , et seletada tõde. Mõned aktsentide nihkumised – tuleb vaadata, milline on tõe tegelikus elus; see üldistab Peirce käsitlust , sest Perice eeldus oli see, et mis on tõde, see selgub teaduses. Teadus on priviligeeritud praktikavorm. Siin ei tehta teadusele seda eelist; vastupidi. Kogu elu protsess tervikuna – kuidas see tõde seal avaldub? Kui see ühilumine või sobimine on olemuselt staatiline suhe, siis mis on selle tähenduse suhteks? Rakendame sellele määratluse – rakendame konsekvantsid. Küsimus, kuidas näeks mu elu välja siis, kui tõde on inertne staatiline suhe? See on tema motivatsioon! Kui see nii on, siis on ka praktilised tagajärjed – see toob kaasa endaga väga kindla eluviisi, mis talle endale on vastuvõetamatu. Kriitika - piirab inimeste vabadust, määrab tema rolli, ettemääratud tõed mida järgida jne. see poleks ühildatatav aktiivse loova tulevikueksistentsi puhul. Seal oleks kõik ettemääratud. Selline eksistens on rõhuv ja tuleb leida teine käsitlus.
Ühildumine pragmatistide jaoks on verifitseerimise protsess (protsess ise tähendab midagi muutuvat). Mõisteliste teisenduste rada – tõde, verifitseerimine , juhtimine, ühildumine. Viimased kolm on need, mida inimene teeb. Tõde ja ühildumine võivad olla staatilised. Viimased kolm aga näitavad suhet praktikaga.
Reaalsus (lk 135) – erinevus - ajalis ruumiline reaalsus või absoluut väljaspool ruumi.
Pragmatistid: 1. meelelised tajuvad asjad ja suhted (lk 135). 2. suhted mentaalsete ideede vahel (lk 137). 3. juba omandatud tõed (lk 139). Need kolm on realiteedid. Kui reaalsus tähendab neid kolme asja, siis ühilduda nendega. Eriti kolmas punkt – mitte ainult vaadeldavad objektid, vaid olemasoleva teadmisega peab ühilduma. Iga tõde kuulub tõdedeüsteemi, millega ta peab ühilduma.
Intellektualistide jaoks: reaalsus tähendab absoluuti.
Verifitseerimine on aga laiem mõiste ja verifitseerimine tähendaks siin ühe kogemuse komponendi ühildumist teistega .
Ühildumine realiteetidega – kui idee on tõene, siis realiteediga juhitakse kokkupuuteni, mis võimaldab edukat praktikat. Võimaldab üldse praktikat viljeleda/praktiseerida. Nii praktiliselt kui intellektuaalselt. Asi ei takerdu, ei jookse kinni jne, vaid saab edasi kulgeda. Ühildumine reaalsusega lk 141 ülevalt!
Tõde on midagi, mida valmistatakse – sünnib tegevuse käigus (lk 143). selline tõe käsitlus, mis on ühildatatv loova maailmaga , s. t. loob uut maailma. Siin läheb peamine vaidlus lahti!
Ratsionalistide kriitika ja nende tagasi lükkamine (143):
Tõele tuleb alistuda. Näitab meile, mida me ei saa teha. Passiivselt peab aktsepteerima tõde.
Absoluutne tõde (lk 146). sobib selgitama vaadete lahkuminekut. Nende seisukoht: kui miski on tõene, siis see on absoluutselt tõene (empirism, ratsionalism). Nüüd pragmatistid ei loobu sellest mõistest, aga annavad sellel teise tõlgenduse „mingi tõde mille poole püüelda“. Absoluutne tõde on verifikatsiooni imaginaarne lõpp. Lõplikud olendid sinna aga ei jõua. Kujutlev imaginaarne lõppsiht. Oma isiklik kogemus – suhtelised tõed, mida korrigeeritakse.
Regulatiivne käsitlus – Kant, regulatiivne idee – James kasutab seda – kogemuses pole, aga annab kogemusele suuna. Kui meil pole absoluuset tõde, aga püüdleme selle poole; siis ta suunab meid faktilise tõe ja konkreetsuse poole – siis on tulevikku. Regulatiivne idee ütleb, et minge aga edasi.
Tõde kui staatiline suhe; Jamesi jaoks on tõde dünaamiline , sest reaalsus ise on dünaamiline. Realiteedid 1 ja 3 on dünaamilised – kaovad ja tekivad ja muutuvad; tõde on muutuv, sest reaalsus on muutuv. Omandame järjest uusi tõdesid ja järelikult see reaalsuse komponent ka muutub.
Tegelikkuses kui selline – pole ainult dünaamiline, vaid ka see, mida inimene produtseerib. Inimene ise loobuusi meelisi asju ja uusi tõdesid. Kui reaalsus on osaliselt produtseerivad, siis on ka tõed. Tõde pole midagi, mida peame pasiivseelt aktsepteerima, vaid see avab võimaluse aktiivsusele.
Järeldus: ratsionalistide ja pragmatistide erinevus (lk 148). Me loome uut reaalsust, mis vastab meie soovidele jm paremini.
Seminar 8. Friedrich Nietzsche . Antikristus.

• Nietzsche teos “Antikristus” (katkend)
  

• probleemipüstitus
  
• ontoloogilised ja aksioloogilised lähtekohad
  
• kristluse-kriitika lähtekohad
  
• kaasaegse filosoofia “ arheoloogiline ” käsitlus
  

• Kanti ja kantiaanluse kriitika
  
• kristluse ajaloolis-psühholoogiline rekonstruktsioon
  

• tuleviku filosoofia
  

Probleemipüstitus:
Postmetafüüsilisel ajastul filosoofia roll. Siin on eeldus, et teadus on põhiline moderniseeriv jõud. Teadusele ennast nii instrumentaalselt ei allutata. Nietzsche eristus: esineb teaduse kaitsjana, „teadusega flirtimine“. Kõige hilisem teos. 1888. aastast – paar kuud kirjutatud ennem Nietzsche histrorismi kokku kukkumist.
Hüperborealased – kunstilised inimesed, kes on paigutatud kaug-põhja. Nietzsche loob identiteedi, mille poole ta pöördub – tulevane publik. Hüperboreleased peavad olema ka filosoofia identiteediga seotud. Loob imaginaarse identiteedi – hüperborealased.
Tänapäeva inimene – moderne inimene. Tekib vastand: modernsed inimesed ja hüperborealased. Kaks vastandlikku identiteeti, eluhoiakut, maailmamõistmist, mille kaudu Nietzsche modelleerib kaasaegset situatsiooni. Filosoofial tuleb oma roll leida. Räägib modernismi kriisist. Tegemist on modernismi kriitikaga. See modernismi kriitika – millisest positsioonist kritiseerib? Modernism on vastandmõiste traditsioonilisele. Selle kriitika mõte ei ole tagasi pöörduda traditsioonilise poole, vaid modernismi kriitika sellelt seisukohalt, et see pole piisavalt unikaalne, ebapiisavalt moderne tema jaoks. Tal on oma idee modernsusest. Modernism on pealiskaudne tema silmis, varjatud ja on jäänud traditsiooniliste sidemetaga seotud.
Mis on selle kaasaegse modernsuse iseloomulikud jooned?: roiskunud rahu, arg kompromiss , ebapuhtus, väljapääsu puudumine, tolerantsus , alistumus, progress.
Mis on hüperborealaste iseloomulikud tunnused?: tunnevad teed / „meil ei olnud mingit teed“ (lk 7) – üks asi, mida nad on oma loomult, ja teine asi, mida nad on teadlikult. On teatud identiteet, millele väärtussüsteem on loomult vastuvõetamatu, aga nad pole seda endale teadvistanud ja seepärast pole suutnud endale ka eesmärki seada, ülesse kasvanud selles väärtusruumis – ülesanne on seega leida väljapääs sellest talumatust olukorrast, tuleb realistlikult defineerida mis on kaasaegse modernism ja mis on see kriis, see on ka väärtuste kriis, ja kui see on väärtustekriis, siis väljapääs on anda uued väärtused, vastanduda vanadele väärtustele , ja leida väärtused, mis oleksid loomukohased, kriitiline distants leida, mis on keeruline, sest kultuur on kasvukeskkond; eesmärgi teadmatus.
Ontoloogilised ja aksioloogilised lähtekohad: lk 8
Mõiste „võimu tahe“ – see on ontoloogiline mõiste. Olemine kujutab endast võimu tahtmist. Võimutahe sellisena nagu olemuse olemusmääratlusena, see on väärtuselt neutraalne . See pole ei halb ega hea. Kuidas väärtusotsustus on põhjendatud – mis on hea ja halb?: ontoloogia määrab aksioloogia – „kõik, mis võimutahet tugevdab, on hea“ – see arutluskäik pole õige! Võimu tahe on olemuselt neutraalne ja seega ei dikteeri see ette, mis on hea ja halb – pole determineerivat otsust. Kust pärineb hea ja halb siis? See pärineb hüperborealase loomusest tema määratleb, mis on hea ja halb – oleneb väärtustajast, mitte väärtustavast!
Mis on õnn? – „selle tunnetamine , et võib kasvab, et vastupanust saab jagu.“
Moraliin – moraal hoiaks alles midagi kahjurite vastu, s. t. moraal on midag, mis hoiab olemasolevat . Nietzsche moraal on määratletud nii, et see, mis ütleb, et võimu kasv on hea ja seda elatakse läbi õnne. Moraal on just alalhoidmise muutusega, mitte hoidmisega – võim kasvab, on hea! Võim, mis ei kasva, pole üldse võim.
Kaasaegne moraal on tegelikult kristlik moraal. Need väärtused on ka kristlikud väärtused (roiskunud rahu, arg kompromiss, ebapuhtus, väljapääsu puudumine, tolerantsus, alistumus, progress). Kristlikus moraalis on tähtsaim ligimese armastus, tolerantsus.
Vastandub mittekristliku moraali.
Evolutsiooniõpetusega „flirtimine“ – liigid on kujunenud, ka inimene kujuneb. Inimesed on evolutsioonilise päritoluga, siis modernsed inimesed ületatakse, et evolutsioon ei peatu modernsuse vormi juures. Tuleks aretada midagi paremat. Hüperborealased on õnnestunud arenenud inimesed – juhuslikult arenenud.
Progressi usk – kriitika. Modernsus vaatleb progressi lõpetatuna ja tippu jõudmiseni. Nietzsche vaatleb edasi jätkuvat protsessi. Iga järgnev aste ei tähenda ülenemist teistest. See sõltub jõudude koosmõjust. Progressi kristlikud juured – jumalik ettemääratus. Jätame jumala välja. LOE PROGRESSIST!
Eesmärk ongi üliminimene (lk 9). Hüperpealased on need, kes oma loomult on võimelised seda saama. Et püüdlust saavutada, on vaja eesmärki teadvustada. Nietzsche stiilist näivad, et ta räägib sotsiaaldarvislikust ja poliitikamudelist, aga ei. Sotsiaaldarvinistlik mudel? Bioloogiliselt kõrgema inimtüübi juurde püüdlemine. Teise varjandina on poliitilinemudel, kus on võimuvõitlus , ja sellest, kes võimuvõitluse võidab on väärtuslikum. Need pole sobivad mudelid! Üliinimest kujutada ette kunsti kaudu, s. t. kunstimudel. Kunstniku käsitletakse erinevalt ja see on mõjutatud pragmatismist ja kunsti ülimväärtus on loomingulisus ja originaalsus . See, kes on loominguline , peab suhtuma olemasolevasse eitavalt, s. t. minema väljaspoole koguaeg. Ei lepita sellega, mis on varem tehtud, ei otsita kompromissi ilust , teostatakse enda ettekujutisi, seda mida MINA kehtestan. Saada enamaks, mis on juba eest leitud – pidev edasiliikumine.
Impressionistide näide, kus eitati eelmised suundi, tehti oma näidend, ja tõjusid välja ametliku kunsti, said ise domineerivaks; selline konkurents ja võimuvõitlus, kes suudab oma väärtuseid maksma panna, on siis kunstiline väga omane. Selline võimuvõitlus avaldub paljudes valdkondades.
Kristluse-kriitika lähtekoht: lk 10
Kriitika fookus pole kitsas . Kritiseerib seda kui mentaliteedi või väärtushinnanguid. Väärtushierarhia, mida kristlus kehastab. 19saj ta jääb ikkagi kristlikuks, need väärtused, mis domineerivad, on sekulariseerunud, aga kristlikud väärtused. Kunstniku vaatepunktist: pidurdavad loomingulisust, eneseteostust.
Luuakse uus maailm – kunst . Ta ei saa küsida, et äkki keegi solvub? Siis ei saaks midagi uut luua, sest keegi võib solvuda.
Decadence – mandumine. Tema väärtussüsteemis mandumine tähendab – loomingulisusest loobumist või võimutahte piiramist. Kui nad oma loomet ei täida, siis manduvad. Tuleb luua, et olla loominguline, kui seda ei tehta, siis nad manduvad.
Teine mõiste paralleel võimutahtele on elu. Elu on võimu instinkt. LOE EDASI.
Mis takistab loomet? Modernsed väärtused, sunnivad kohanema etteantud väärtustega, arusaamadega – heast ja halvast , ilust ja halvast. Nihilism on siin tõeliste väärtuste eitamine – nihilism kui kristlikud väärtused, mis takistavad loomingulisust.
Kristluse täpsem vaatlemine lk 10, ptk 7:
Esimene ettehide on kaastunne, ligimesearmastus . Ei saa olla loominguline lõpuni, kui tuntakse kaasa kellegile koguaeg. Hakkab pärssima eneseteostust. Evolutsiooniteooria, arenguseadus (selektsiooniseadus) – arengut hoiab mängus olemusvõitlus ja looduslik valik; konkurents, olemasvõitlus jne toimub igalpool. Loob lahku oma kunagisest mõjutajast Schopenhauer – eitab eetikateooriat. LOE. Kaastunde eitamine. Sõna katarsis - kunst peaks puhastama inimest, laskma väljuda igpäeva elust, saada ülevdav kogemus. Seos lahtistiga – saada lahti kaastundest. Hüperborealane kui filosoof? Lk 12.
Hüperborealane saab filosoofilise vormi kui on eesmärgistatud.
Mis on hüperborealik filosoofia? Vastandus kaasaegsele filosoofiale.
Ptk 8. Kaasaegne filosoofia on mõjutatud kristlikust teoloogiast, see pole enesestmõistetav, sest see on sekuleerinud kultuur. Selline sekuleerimine on pealiskaudne, kui süveneda kaasaegsesse filosoofiasse, siis leiame ülesse teoloogia . Kristlik mõju avaldub selles, et kaasaegne filosoofia on idealistlik ja idealism läheb tagasi kristlusele. Puhta vaimu filosoofia – vaimsus on lahutatud elust (ontoloogiline elu mõiste) ja on puhtal kujul, see on reaalsuse eitamine ja üleolev suhtumine. „tõde“ on miski, mida keegi esindab, aga kui tõde esindab eimiski. Lk 13.
Kaasaegse filosoofia “arheoloogiline” käsitlus:
Ptk 9. millegi maa aluse välja kaevamine? – arheoloogia. Ühelt poolt on kultuur on ka kihiti struktueeritud. Teiselt poolt on õpetus „arhest“ – need kihid ei ole mehaaniliselt teineteisele peal, vaid iga alamkiht on aluseks järgnevale. Mida enam kihte eraldama, seda enam jõuame selle poole, mis seda determineerib. Kui jääda kristluse puhul pealispinnale, siis ei vaadelda kihte.
Seos võimu ja tõe vahel. Tõde on võimu tahte akt. Tõe pretensioon on võimu tahtele, seal tagab peitub võimupositsioon.
Seminar 9. Friedrich Nietzsche. Antikristus. Jätk.

• kaasaegse filosoofia “arheoloogiline” käsitlus
  

• Kanti ja kantiaanluse kriitika
  
• kristluse ajaloolis-psühholoogiline rekonstruktsioon
  

• tuleviku filosoofia
  

Arheoloogiline käsitlus: 1. kaasaegne filosoofia, 2. Kant, 3. kristlik teoloogia, 4. kristlus, 5. vajadus ennast välja valetada tõelisusest, 6. tõeluse vihkamine (kättemaksu vaim), 7. tõeluse keäes kannatamine, 8. võimetus võimuks, 9. võimu tahe. Päris arheks on võimutahe.
Tulevane filosoofia→←Kaasaegne filosoof, kaks filosoofia identiteeti.
Kaasaegne filosoofia on idealistlik – seostatud puhta vaimu mõistega – puhas vaim on välja rafineeritud millestki , millest ta algupäraselt eksisteerib. Elu tuleb mõista puhast vaimust; vaimu mõistame siis kui seda integreeritakse eluprotsessi (Nietzsche).
Tulevane filosoofia on vastandiks.
Ptk 10. lk 14. Protestantlus – saksamaal domineeris. Domineeriv kristluse vorm. See on kristluse ühepoolne halvatus ja ka mõistuse. Nüüd esines Kanti domineerimine. Kant on kaasaegse filosoofia isa – arheoloogiline käsitlus – kiht kihilt hakatakse kaasaegset kultuuri maha võtma, lahti kaevama. Esimene aste on viide sellele, et kaasaegne filosoofia pole mitte ainult idealistlik, vaid ka kantiaanlik. Pole midagi üllatavat, et see nii on. Aga Kanti juured on omakorda kristlikus teoloogias. Kanti käsitleti kristluse teoloogiana, „kõige purustaja“. Ta tahtis tõestada ratsionaalselt kristlike dogmasid – jumal eksisteerib ja hing on surematu. Oma puhta mõistuse kriitikas näitas, et need dogmad on ebakorrektsed – jumalatõestused ja hinge surematus . Nietzsche väidab, et see on kõik näiline. Kant ei püüa kristlust hävitada, vaid päästa.
Kanti ja kantiaanluse kriitika: juttu on vanast ideaalist, kus on kaks komponenti: „tõene maailm“ ja moraal kui maailma olemus mõiste. See vana ideaal on metafüüsika. Postmetafüüsiline ajastu sel ajal. Kant oli see, kes juhatakas metafüüsiliest filosoofiast välja. See on nüüd Nietzsche vastuvoolu ujumine kui väidab, et Kant oli siiski metafüüsik – see polnud aga ilmne. Milles seisneb siis Kanti metafüüsika? Asjas iseendas – Kant jätab siiski alles see mõiste, mis pole meile kättesaadav. Moraal kui maailmaolemus oli vabadus ja autonoomsus. Riukalik skepsis – Kanti teoreetiline filosoofia ja puhta mõistuse kriitika olid skeptilised, sest need polnud teoreetiliselt tõestatavad. See, mida teoreetiliselt tõestada ei saa, seda tuleb praktiliselt postuleerida. Kant lähtus sellest, et moraal on faktiliselt olemas ja on ratsionaalne eeldada, et on olemas selline maailm ja talle olemuslik moraal ja seega ka vabadus. Salakäik vanale ideaalile – kummutab kõik ja siis kummutatu seab jälle ülesse praktilises filosoofias. Nietzsche ütleb, et teoreetiline filosoofia Kantil on seega pettemanööver, et salaja ikkagi tuua tagasi vana ideaal. On olemas siiski maailm, mille olemuseks on moraal. Reaalsusest tehti „näilisus“ tähendab, et see pole asi ise, vaid see kuidas asjad nähtuvad. Nietzsche jaoks reaalsus oli meeltega tajutav maailm. Asi ise pole aga meeltega kätte saadav. Asi ise Nietzsche jaoks on valelik maailm, sest ta ei tunnista asja iseendas. Ptk 11. Heidab ette Kanti moraalifilosoofiale: Vastuväide 1. Nietzschele pole vastuvõetav Kanti vooruse tõlgendus – Nietzsche jaoks on see elu toetav , individuaalne, voorus on väärtuslik isiklikult, moraal ei kehti üldkehtivalt, sest muidu see kahjustaks elu; Kanti jaoks on voorus universaalne, hea iseendas, üldkehtiv. Kanti programm tähendab, et inimest kasvatatakse üldiste normide all. Miks üldine moraalinorm on halb (2 vastuväide) – see ruineerib elu, s. t. loomingulisust ja see on alati isikupärane . Vastuväide 3: mis on moraali motiiv – Kanti jaoks on see mõistuslik arusaam, et moraaliseadus on kõrgem väärtus, mille kaudu tuleb end defineerida. Nietzsche jaoks on see perverssus. Kui ma saan tegutseda nii nagu ma tahan, oma loomupärane kalduvus , siis see tegevus pakub mõnu ja meeldib – saab teostada ennast seal, mis on isikupärane ja loomulik. Kant ütleb, et kui pakub mõni, siis see pole moraalne . Revolutsiooniga pürgib võimule pööbel – Nietzsche – ei hinda demokraatiat, sest sellega seatakse samad üldväärtused. Nii ei saaks inimene oma loomulikke potentsiaale realiseerida.
Ptk 12. On määratletud ära, mida peab tegema moraaliga. Lisaks intellektuaalses sõnavaras on mõisted tõene ja väär, ja need on keegi määratlenud. See tähendab seda, et tõe ja väära mõistete taga on teatud võimustruktuurid – kes on õigustatud tõde ja väära määratlema. Määratletakse mõisteid, mille kaudu inimesed mõtestavad seda, mida nad teevad. On oluline välja määratleda, kes on autoriteet neile mõistete määratlustele? Siin on tegemist vaimulikega.
Ptk 13. Milles peaks seisnema tulevane filosoofia – Esimene komponent: kõigi väärtuste ümberväärtustamine. Tõde ja väärus on ka väärtusmõisted. Siiamaani on need määratletud kristluse poolt – tõene ja võõrus. Uues väärtustesüsteemis tuleb vanad väärtused ümber muuta. Hüperborealased on nagu vabad vaimud – vabad vanadest väärtustest, valmis vana traditsiooni hülgama.
Ptk 14. Tulevase filosoofia teine komponent: uus antropoloogia . Teadus inimesest. Tulevane filosoofia annab teistuguseinimkäsitluse. Üks mõistab inimest vaimu või jumala kaudu ja teine tuletab loomade kaudu: kas inimene on vaimne olend või loom. Kaasaegses filosoofias on inimene vaimne olevus, jumalanäolisus – vaimus, oleme vaimsed olendid, jumala järgi loodud. Vastand on teadlik käsitlus, et inimene on loom, mitte vaimne olend. Evolutsioon on protsess, mis läheb koguaeg edasi. Haige on see, kes irdub oma loomasusest? Pole ka vaba tahet? – Ma olen selle teoga vaba tahte autor – see on enesepettus, kus on tegemist erinevate mõjude resultandid. Liigutakse sest erinevad mõjud annavad selleks hoogu – inimese mehaanika ja subjektiivse enesepettuse kaudu arvab, et tegemist on vaba tahtega. Kunstnikumudel – tolleaegne romantistika aeg, eeldame, et loomingulise teoseid luuakse spontaanselt, siis kunstnik ei oska seletada, miks on loodud; ta tunneb vajadust luua ja loob. Selline loov inimene on Nietzsche keskne – ta lihtsalt loob, mitte ei selekteeri ?.
Ptk 15. Analüüsib kristlust: räägitakse põhjustest, tagajärgedest, psühholoogiast jne – esitab fiktiivset maailma kokkuvõttes. Fiktiine maailm saab kristluses teoloogias süstematiseeritud. See ei sobi teadusliku maailmapildiga kokku ja siis on vaja Kanti, kes selle sobitaks mailmapilti. Idealistlik ja kantiaantlik jätkavad traditsiooni ja sobitavad kristluse maailmapilti. Tuuakse sisse psühholoogia – vajadus ennast tõelisusest välja valetada. Ja seda teeb inimene, kes tõelisust vihkab, ja see on see, kes tõelisuse all kannatab.
Ptk 16. Kristluse ajaloolis-psühholoogiline rekonstruktsioon vastavalt skeemile. Kristlus tekkis judaismist ja rahvast juttu on siin juutidest. Alguses oli rahvausk , mitte üleüldist usku. Kristlus pöördub aga kõikide poole. Nietzsche jaoks on see taandareng . Tema jaoks on religioon rahva jaoks või inimese enda jaoks. Jumal on siin enesekindluse ja võimu sümbol iseseisvuse perioodil. Tolerantsus – oma juurtega kristlik väärtus, aga headuseks ei peeta seda; väärtuse kriteerium on see, mis on rahvale hea või kasulik. Rahvasaatus – tugevamad allutasid juudirahva, see muutus elus kajastub ka religioonis. See jumal hakkab kehastama hoopis muid väärtusi vaid allaheitlikust ja alistumist. Võimetus võimuks, sest allutakse jumalatele, ja võimu tahe.
Ptk 17. Tõelisuse vihkamine ja soov kätte maksta. Selleks et kreatiivsust teostada, siis peab olema võim, et ennast teostada. Jõud tuleb eluprotsessist ja metafüüsika on võõrandunud elupinnasest ja seepärast vastastikune. Metafüüsika kui ämblik – punutakse võrku iseenda seest. Ollakse elust kaugel.
Ptk 18. Tõelisuse vihkamine on nihilism.
Seminar 10. Rudolf Carnap . Metafüüsika ületamine keele loogilise analüüsiga.

• artikkel “Metafüüsika ületamine …”
  

• küsimusepüstitus
  
• sõna tähendus
  
• lause mõte
  
• metafüüsika ületamine
  
• metafüüsika seletamine
  
• lõppjäreldus
  

20. sajand. Loogilised empiristid , reviolutsionäärid. Positivismi esindajad – 19. sajandil. Metafüüsika hülgamine positivismi näol. Kolm lainet positivismis: esimene on 19. sajandil Comte, Milli, Spenceri poolt. Teine laine on Mach , Avenarius (psühholoogiline positivism). Kolmas on loogiline positivism, 20 sajandil (loogiline osutab tema eripärale, toetutakse kaasaegsele loogikale). Järjepidevus on anti-metafüüsilisus. Metafüüsika on midagi, mida tuleb ületada ja tänu loogika arenemisele on see võimalik. Loogiliste positivistide silmis 19. sajandi positivism ei ole metafüüsika vaba ja eelistatakse loogilise positivismi nime. Välja kasvas see Viini ringist (loogiline positivism). Metafüüsika varju oli raske välja suruda – arutlus võis kõlada nagu metafüüsika.
Postmetafüüsika ajastu – mida filosoofia siin tegema hakkab ja milles see seisneb kui metafüüsika saab ületatud. 20. sajandil lõdvenes 19. sajandil määratletud filosoofia identiteet (teaduse kaudu). Loogiline positivism näitab, et filosoofia peaks teenima teadust, aitama kujundada teaduslikku maailmavaadet .
Teksti osa:
Metafüüsika (Anti-metafüüsika) võib olla kõrvale heidetud, sest see on väär (empirism), ebakindel (Kant), viljatu (pragmatism), mõttetu (Carnap). Pole kogemuslikult empiiriliselt kinnitatav. Verifitseerimine on empiiriline protsess ja kõik see, mis seda ei võimalda, on väär. Ebakindlus on seotud Kantiga – see ületab inimtunnetuse piirid, sest metafüüsika tegeles inimtunnetuse piiride markeerimisega. Viljatu on seotud pragmatismiga – metafüüsika piirid, aga lähenetakse erinevatelt suundadest. Carnap tegeleb ka metafüüsika traditsiooni katkestamisega.
Carnap leiab, et metafüüsika on ka mõttetu.
Laused saab jagada mõttetud ja mõttekad (tõesed ja väärad). Kui lause on mõttetu, siis ta ei saa olla tõene ega väär. Loogilises keeles on see, et päris elus võib mõttetu lause tunduda mõttekas. Sellepärast on vaja loogilist analüüsi, et näidata, et tegemist on pseudolausega (1854). Mõttetus võib olla nii süntaktiline kui semantiline. 20. sajandil on toimunud keeleline pööre – varasemad tegelesid teadusega ( mentaalsed entiteedid), siis nüüd vahetu objekt, millega filosoofi peaks tegelema, on keel. Muud probleemid lahenevad keele analüüsi kaudu. Keel koosneb sõnavarast ja süntaksist. Mõttetud laused on pseudolaused - kas siis sõnavara on mõttetu või süntaks on mõttetu.
Sõna tähendus (1855):
Pseudomõisted – kui tal näib olevat tähendus, aga tegelikult pole. Sõna tähenduse selgitamiseks tuleb eelkõige leida elementaarlause (esinemise viis lihtsamaid lausevormis). Komplekse saab lahti võtta ja tagasi viia elementaarsetele komponentidele. Tuleb just leida elementaarlause. Siis tuleb leida vastus küsimusele „ millistel tingimustel peab S olema tõene ning millistel tingimustel peab ta olema väär?“. Teine lause on Wittgensteini: lause mõte seisneb tema tõekriteeriumis.
Sõna omandab oma tähenduse vaatluslausetest, kus peab ennem seose kirja panema . Seost tuleb näidata, et rääkida üldse tähendusest. Tähendust saab vaadata vaatluslausetest ja protokolllausetest (1856). See mudel laiendatatakse kogu mõtekale kõnelemisele – et rääkida mõtekatest sõnadest ja lausetest.
Sõna „babine“ mõtteeksperiment (1857).
Kuidas rakendada seda analüüsi filosoofilistele sõnadele (1-4 punkti 1858).

„a“ empiirilised tunnusmärgid on teada.

On kokku lep
Olemisprintsiibid (1858). Sõna „printsiip“ vaatlemine. Algne, algus – arhe.
Filosoofia ajaloost – loomuliku keelest said filosoofilised terminid, need nihkuvad teise diskursusesse. See toob kaasa tähendus muutuse. Carnap – see pole tähenduse muutus, vaid see on tähenduse kadu ( 1859 ).
Sõna „jumal“ (1859-1860). Mütoloogiline, metafüüsiline ja teoloogiline sõna kasutus. Ühelt poolt ja teiselt poolt „jumala“ tähendus. Tänapäeval on need pseudolaused. „Jumala“ puhul ei saa süntaksist määratleda. Süntakstiline mõtetus loos pseudolauseid.
Lause mõte (1861):
Mõttekas lause – peab näitama süntakstilisi nõudeid. Kriteeriumeid tuleb täita, et lause oleks mõttekas. Aga on vaja eristada grammatilist ja loogilist süntaksit. Grammatiliselt korrektsed võivad olla mõtetud, sest on eksitud loogilise süntaksti vastu. Metafüüsika laused võivad olla grammatiliselt korrektsed, aga on eksitud loogilise süntaksti vastu ja tähenduselt on need mõtetud.
Tähendusrikkus on mõttetus. Keel ise välistab metafüüsika. Filosoofia ülesanne: luua selline keel, kus metafüüsika tekkimine on võimatu. Filosoofia identiteedi koht siin.
Metafüüsilised pseudolaused (alates 1865):
Mille poolest antimetafüüsika vorm erineb varasemast.
Kogu metafüüsika mõttetus (1866):
Eksistentsimärk – saab rakendada ainult predikaatidele. Tavakeel on ebatäiuslik – seal kus me ütleme „on“, seal ei tule välja, kas tegemist on eksistentsilausega või omistamine predikaadile. Loogiliselt täiuslik keel suudab eristada seda, mida tavakeel ei suuda – kas on predikaadi omistamine või eksistentsilause.
Descartesi näide (1867). Ma mõtlen tähendab, et eksisteerib miski, mis mõtleb. Traditsiooniline kuulus filosoofia lause – kui rakendada loogika vahendeid ja teha eristusi, siis asi muutub selgemaks.
Teine sage eksimus loogilise süntaksi vastu on mõistete tüübieksitus (1868). Grammatika ei kategoriseeri üksikasjalikult algarve vms. Erikeeles on omad kategooriad ja nendega käib kaasas omad tingimused.
Mitte ükski metafüüsika lause ei saa olla mõttekas, sest metafüüsika ülesanne iseendale on leida ja esitada teadmisi ilma empiirilise teaduseta (1869).
Mõttekad laused jagunevad (1869). Tautoloogiad; laused, mis on tõesed oma vormi poolest – kriteeriumi järgi on need mõttetud. Teiseks on lausete eitused – Mõlemad laused on pseudolaused.
(1870). Esteetika on mõtetu , sest väärtusi ja norme ei saa verifitseerida ega empiirilisest tuletada. Mõttekas on see, mida saab verifitseerida. Predikaadid „hea“ ja „ilus“ – millal on faktiotsustused – millal kui empiirilised kriteeriumid on andnud. Faktiotsustus on mõttekas; väärtusotsustus (tuleb pidada ilusaks midagi) on pseudolause.
(1871 algus) Filosoofia ülesanne siin: Filosoofidele jääb loogilise analüüsi meetod. Filosoofia ülesanne: mõttetuse kõrvaldamine ja teiselt poolt, see mis alles jääb, on mõttekas.
Metafüüsika kui elutunde väljendus (1871):
Metafüüsika on mõtetus. Metafüüsika on ainult elutunde väljendamine – see pole verifitseeritav, empiiriliselt tõestav. Inimesel on vajadus ennast väljendada, sellest ka kunsti olemasolu. Mis on siiski metafüüsika (1871-1872).
Metafüüsika seletamine – kasvab välja müüdist .
Lõppjäreldus: metafüüsika on mõttetu, sest ta näeb välja kui teadus aga ta pole teadus. Teadus jääb mõttekuse piiridesse . Metafüüsika on elutunde väljendamine, aga siis tuleb pöörduda kunsti poole, mitte teaduse poole.
Seminar 11. R. Rorty . Pragmatism ja filosoofia

• artikkel “Pragmatism ja filosoofia” (katkend)
  

• probleemipüstitus
  

• Filosoofia ja selle vormid

• platonism
  
• positivism
  
• analüütilise filosoofia peavool
  

• Filosoofia kriitika
  

• pragmatismis
  
• analüütilises filosoofias
  
• kontinentaalses filosoofias
  

• post-Filosoofiline kultuur ja filosoofia roll selles
  

• argumendid poolt ja vastu
  

Rorty ka võtab kogu filosoofia traditsiooni algusest peale vaatluse alla. Ta võtab ka selle aja, mis Carnapist Rortyni on olnud. Nad pidid põgenema Euroopast kui natsid tulid. Rorty õppis Carnapi juures. Iseloomulik ajale – peale sõjajärgne aeg oli domineeritud loogiliselt positivismist või empirismist. Hiljem kujuneb sellest välja kaasaegse filosoofia suund – analüütiline filosoofia. Rorty on selle suuna esindaja. Võtab kriitilise vaatluse alla põhilised taotlused, mis positivismil olid. Püüab lahku lüüa ja suundub tagasi pragmatismi suuna juurde. Analüütiline filosoofia tõrjub välja pragmatismi. Peale teist maailmasõja ja siiamaani on ameerika koolid analüütilise filosoofia poolt domineeritud. Rorty annab ülevaate, kuidas peaks analüütiline filosoofia edasi arenema.
Teksti osa:
Platonistid, positivistid ja pragmatistid
Jamesi võtab Rorty nii kokku: ta ütles seda, et tõde ei ole sedasorti asi, mille kohta võiks oodata filosoofiliselt huvitavat teooriat. Filosoofia taotltus: midagi ühist leida neile või mitte leida (see viib segaduseni). Traditsioonilise filosoofia definitsioon „alates Platonist … lk 30)“. Mis on filosoofia tema järgi – kirjandusžanr, see on üks selline kirjandus žanr. Selle žanri rajajaks on Platon , mida teised on matkinud ja nii on tekkinud filosoofia. Mis on tema liigi tunnused – defineerimispüüdlused, Tõe ja Hea defineerimine, välja pakutud definitsiooni püüdluste kriitika. Katkendus – kuidas on see põhjendatud – kas see katkestus tuleneb otsustavast kummutusest, kuid me vaatleme , et selle aluseks on kasulikkus. Läheb tüütuks, mingit kummutust pole olnud, ei saa välistada, et järgmine päev antakse hea Tõe ja Heade definitsioon. Rorty ütleb, et oleme seda 2000 aastat püüdnud teha ja vahetaks nüüd teemat.
On kaks konkureerivat filosoofia identiteedi väärtust (lk 31). Filosoofia – suure tähega (traditsiooniline filosoofia) ja filosoofia – väikese tähega (Rorty). Uue filosoofia (Rorty) ülesanne on kokkuklapitamine. Filosoofia ( trad filosoofia) on olemusmääratlus, sellel on ajalooline pärimine Platoniga. Uuel filosoofial on seos pragmatistidega. Uut filosoofiat on esinenud ka ennem. Kui me räägime filosoofiast, siis ei ole filosoofia ameti kandjat . Filosoofias on aga normatiivsed mõisted (tõde, ratsionaalsus ) – omandavad väärtust tõele ja ratsionaalsusele. Normatiivsete mõistete olemusmääratlus on olnud filosoofia sisu, identiteet. Selle legitiimsus oli normide kaudu saavutada rohkem tõde, olla ratsionaalsemad ja paremad. Uus identiteet – essentsi olemuse tagaajamine ei vii soovitud tulemuseni (vana legitiimsuse kriitika).
Filosoofia jaguneb kaheks: platonistid ja positivistid. Need omakorda on üheteise suhtes teravas vastavuses – sama küsimuse käsitluses, mis on filosoofia legitimatsioon ja identiteet? Kui võrrelda varasemate käsitlustega filosoofia identiteetst ja legitimatsioonist, siis see on tava traditsioon (19. sajand). Rorty ütleb, et see kõik on Filosoofia, tema tahab leida filosoofia. Mis on platonistidel ja positivistidel siiski ühist – mõlemad otsisid Tõde erinevatest kohtadest . Tõde tähendab, et see on Vastavus sellele Reaalsusele. Tänapäeval tähendab see realismi. Erinevus on nende vahel see, et kui täpsustada, mis on Reaalsus. Postistivide jaoks on Reaalsus loodusteadustega saavutatav ( naturalism ). Platonistide jaoks Reaalsus on midagi, mida loodusteadustega ei saa saavutada. Positivistid eeldavad, et Reaalne on ajas-ruumis; platonistid ütlevad, et see mis on reaalne, on väljaspool aega-ruumi (lk 33).
Arvamus ja tõesus – Platoni jaotus, aluseks oli episteme – ideede kategooriad, Reaalsuses tajutav (väljaspool aega ja ruumi), toxa – käib ajalis-ruumilise kohta, saame meeltega tajuda. Postivistidel olid samad tunnused.
Vahekord platoniga – midagi empiiriliselt tuvastatav, Carnap. Normatiivseid mõisted olid Carnapi jaoks mõttetud. Lk 33, LOE!. Normatiivsed mõisted Carnapi jaoks eneseväljendus . Normatiivsed väljendid pole kognitiivsed.
Positivistid käsitlesid ennast kui traditsiooni katkestajaks, siis Rorty ütleb, et positivstid pole vaba vanast traditsioonist, sest realism jääb alla. Pragmatistid? Carnap – filosoofias on meetod, mingi käsitlusviis.
Vastuväide Reaalsusele tähendab? Lk 34.
Pragmatism ja kaasaegne filosoofia lk 35
Tulid euroopa mõjud ja loobuti pragmatismist. Kriitika? Traditsiooniline kriitika pragmatismi vastu lk 36.
Rorty, Filosoofia ja looduse peegel, uus filosoofia – ühelt poolt on pragmatism lähteks ja teiselt poolt loogiline positivism. Mõlemad kokku annavad analüütilise filosoofia pragmatiseerinud variant, millest omakorda kujuneb välja filosoofia.
Lk 37. Sellars. On midagi, mis on lihtsalt antud. Carnapil oli see antud, protokolllaused. Sellars seab selle kahtluse alla. Quine’i kriitika – analüütilised ja sünteetilised lausete kriitikad.
Kuidas keelt ennast käsitleda? Hüpostaseerimine – aluseks panema või esile tõstma; keel on praktikas, kui seda hüpostaseerida, siis tõstatakse välja keelelisest praktikast. Tehakse Keel, mis absolutiseeritakse. Midagi sellist on juhtunud Carnapiga, kus seletatakse ideaalset keelt.
Subjekt ja Objekt ja miski kolmas (tertium quid ) – hüpostaseerimine. Lk 37. Rorty ütleb, et tuleb tagasi minna inimese keelelise käitumise juurde. Keelefilosoofia liialt lahkneb keelelisest praktikast ja sellest, kuidas keel funktsioneerib praktikas (Rorty). Konkritseerimine Keelele Filosoofia käsitlust – Keel on selline keel, mis on vastavuses Reaalsusega. Võimaldaks kõnelda Reaalsuse keeles. Keele olemus on ideaal keel. Kõik, mis normatiivset olemust ei täida, pole Keel. Ka filosoofia võib vaadelda Keelt, aga vaadatakse instrumnetaalsuse poolest – kas see töötab või ei, kas saame oma eesmärke teostada või ei sellega. Lk 38.
Keel on vastavuses reaalsusega, see eeldab kolmandat osapoolt, millega võrrelda mõlemat. Keelest tuleb midagi välja asetada ja võrrelda Keelt ja reaalsust ja vaadata, kas vastavus leiab aset. Lk 38. Ei saa kunagi keelest välja minna – see keele realism on seega vale, sest vastuolu ei saa tuvastada. See on teine põhjendus (esimene põhjendus oli, et tüütas ära), miks loobuda Filosoofiast – Filosoofia eeldab, et me saame rääkida Keelest, aga nii ei saa.
Lk 38-39. Keelega saab tegeleda ainult keeles sees. Kõike seda ta Wittgensteini jne välja. Kõik näitavad, et keelest välja ei saa. Rorty kasutab tsitaate, et kritiseerida nende keelefiloosfilist lähenemist.
Lk 40-41. Loomulik lähtepunkt . Selged ja distinksed ideed, meeleandmed, puhta aru kategooriad, keele eelse teavuse struktuurid jne – need on olnud loomulikud lähtepunktid filosoofias. Interpretatsioon – mida mida tõlgendatatakse, mille abil tõlgendatatkse. Regress ( lõputu tagasi minemine ) on siin, et tuleb tõlgendada ka seda, mille abil tõlgendatatakse – see on lõputu protsess. Kas regress on aga läbilõigatav? Selle võib läbilõigata sellega, mis on iseenesestmõistetav, mis ise interpretatsiooni ei vaja.
Lk 41. „metafüüsiline komfort“ – lõputu interpreteerimine on väsitav , lõpuni ei jõuta, kui õnnestuks läbi lõigata, siis saaks puhata.
5
Seminar 12. R. Rorty. Pragmatism ja filosoofia II, jätk.

• post-Filosoofiline kultuur ja filosoofia roll selles
  

• argumendid poolt ja vastu
  

5.POST-FILOSOOFILINE KULTUUR. Lk 280.
Oli kaks filosoofiat: filosoofia ja Filosoofia. filosoofia on osa post-filosoofilisest kultuurist (täna teemas ja 5 ptk seletab seda). Seletab, kuidas filosoofia peaks eristama eelmisest kultuurist. Tõstab esile ameerika pragmatismi traditsiooni, kus on uue kultuuri elemendid olemas ja mille pinnalt saab uut post-filosoofilist kultuuri kujundada.
281. Kaks küsimust: mis on filosoofia ja milles seisneb selle identiteet; teine on küsimus, milleks on filosoofiat vaja (legitimiatsioon). filosoofia on see, mis kokku klapitab erinevaid asju, tekste , keeli (Sellars). Keelest ei saa välja pääseda siis, siis kokku klapitada saab erinevaid sõnavarasid. See on õigustatud kui see aitab elada inimlikku elu paremini (milleks on vaja filosoofiat?).
282. Rorty pakub välja darwnilistliku elu tõlgenduse. Erinevad liigid keskonnaga suudavad kohaneda, siis organismi muutustega – bioloogiline mehhanism , siis inimene kohaneb keskkonnaga, niiet ta kirjeldab oma situatsiooni. Erinevad liigid võivad keskkonnale kohaneda erinevatel viisidel ja ikkagi nad kohanevad. See viitab sellele, et keskkond või reaalsus ei dikteeri ette, kuidas kohaneda. Kui kanda see üle inimesele, siis tegelikkus, reaalsus, ei dikteeri seda ette, kuidas peaks eksistentsi sitautsiooni kirjeldama. Viis, kuidas me kirjeldame oma situatsiooni, lahendame probleeme, aitab elu elada. Kirjeldused on individuaalsed, aga elatekse koos teiste inimestega, ja vahetatakse arvamusi kirjelduste üle – diskussiooni käigus võib esineda konsensus. Isiku A väljapakutud kirjeldus on prem kui B pakutud – mitte sellepärast, et reaalsus seda ette dikteeriks, vaid selleni on jõutud võrdõiguslikus diskussioonis. See tähendab kirjalduse pluralismi ja valikute tegemises kirjelduse seas.
Milliste kriteeriumite alusel siis valikuid teha? Selline valik toetub teatud väärtushinnangutele: võrdõigustatus, mitte-hierarhiline kultuur (kõik kultuuri valdkonnad on võrdõigustatud); liberalism , vabadus kui kõrgeim väärtus; sattumuslikkus, variaablus, muutlikkus; kreatiivsus.
Selline filosoofia, kui tähendab erinevate sõnavarade kokku klapitamist, siis selles mõttes filosoof ei pruugi olla tänapäevase professiooni mõttes filosoof. Ka teised erialad tegelevad sõnade analüüsi jms. Vabastab ühelt poolt filosoofia professionaalselt piiratusest, ja teiselt poolt ei anna ühelegi professioonile privileege sellega tegelemiseks.
Argumendid poolt ja vastu: toob välja vastuväiteid, mida imaginaarne oponent võiks sellisele kultuurile esitada ja vastab nendele vastuväidetele. Eksamil tuua need vastuväited välja – võimalikult selgelt. Lk 283.
Vastuargumendid:
Vastuväide 1. Sellises kultuuris puudub juhtprintsiip (juhtprintsiip kasvab välja realismist ). Vastus: sellises kultuuris on liberalism, vabadus kui kõrgeim väärtus.
See, mis on vastuolus reaalusega, siis sellest tuleb loobuda. Pole võimalik seda kirjeldada. Jääb alles pidev ümberkirjeldamine. Ainuke asi,millega filosoofia saab tegeleda on need viisid, kuidas inimesed kirjeldavad – see on ikkagi kirjelduste suhteliste puudujääkide ja eelistuste otsimine. Selleks on aga vaja mingit kriteeriumit, et miks eelistada teist teisele. Ta tahab vältida, et selleks kriteeriumiks ei saa olla tõde, reaalsus, sest siis oleks vabadus piiratud ja võrdõiguslikust rikutud, sest mittevastavus ja vastavus tekitab ebavõrdsuse. Kriteeriumiks on: kahest kirjeldusest on parem see, milles me tunneme end paremini. Vabakõnelus on oluline, et pikemas perspektiivis nõuab veenda teist inimest. See peab olema sunnivaba.
Kokku klappimine lihtsalt kujuneb – kas osutub kohanenuks või mitte.
285. Sattumuslikkus – uuskantiaanti puhul olid muutumatud kultuuriväärtused – Tõde, Ilus jne. Midagi jäi alati püsima kui aeg liikus edasi. filosoofia puhul pole selliseid kultuuriväärtusi.
Vastuväide 2. post-Filosoofilisel kultuuril pole midagi igavest. Igavene on väärtuslikum kui ajaline. Vastus:
Kreatiivus - filosoofia peaks tahtma luua uusi sõnavarasid. Mitte olema vastavuses igavikulise sõnavaraga, lk 286.
Vastuväide 3. post-Filosoofilises kultuuris puuduvad kriteeriumid. mis on kriteeriumid – Filosoofias on igavesed kriteeriumid, püsivad, kus igavene kriteerium on reaalsus ise – kas on vastavuses või ei. Vastus: kriteeriumid blokeeriksid igapäeva elu täpsustamise ja uurimuse, praktikaga ei jõuaks kuhugi nii ja see oleks otstarbetu (oleneb kontekstist ja praktikavormist, teaduses on teistmoodi). Lk 287. LOE.
Vastuväide 4. post-Filosoofilisel kultuuril (kõige tõsisem vastuväide) on moraalselt alandav . Vastus: moraalne hukkamõist saab pärineda kokkuleppest, aga moraalne hukkamõist saab olla ka asjade loomuses . Väärtused filosoofia puhul tuleks võtta pelga kokkuleppena ja need on ka sattumuslikud. Kõik võib minna teisiti, sest mingit garantiid pole – pole igavesi kultuurilisi väärtusi nagu oli Filosoofia puhul. Tuleb osata teisi veenda heade väärtuste osas. Ei tohi pöörduda oma seltskonnaga, vaid ka teisi veenda, et tasub nendest väärtustest kinni hoida. lk 288.
„Post-Filosoofiline kultuur…“ lk 289. Teadus oli see, kus filosoofiat määratleti Tõe kaudu – see vajas õigustust nii nagu jumal vajas õigustust. Teadus asus kui jumala kohale. Nüüd pole ka enam mitte seda.
Seminar 13. J. Habermas . Filosoofia kui kohahoidja ja interteet.

• artikkel “Filosoofia kui kohahoidja ja interpreet ”
  

• probleemipüstitus
  
• Kanti-järgse filosoofia-kriitika vormid
  
• filosoofia kui kohahoidja
  
• filosoofia kui interpreet
  

1981. aastal kirjutatud artikkel. Ajendiks seda kirjutada on olnud Rorty üks teos. Polemiseerib tolleaegste vaadetega. Rorty „ Demograafia “. Haberman teeb ka tagasivaate filosoofia identiteeti ja legitimatsiooni otsigutele – seda alates Kantist. Mis see filosoofia on ja kuidas tema olemasolu oleks õigustatud? Raskus on selles, et Habermas on raskepärase kirjutamisviisiga autor ja temast on raske aru saada.
Teksti osa:
Uued Filosoofid – prantsuse filosoofias, 70ndatel aastatel oli selline filosoofite rühm. See uudsus polnud sisuline originaalsus, vaid pigem uut tüüpi intellektuaalid. Sarnased sellega, kuidas Rorty kirjeldas filosoofe. Avalikult kommenteeriti sündmusi ja sekkusid ühiskonnaellu ja poliitikasse. Habermas ütleb, et Kant on sattunud nende Meistermõtlejate hulka. Rorty monograafias „Filosoofia loodus, peegel…“ on Kanti kriitika, kus esmakordselt näidatatkse, et Kantil on negatiivne mõju olnud filosoofia arengule, identiteedi määratlusele. Saksa kultuuriruumis on see oluline, sest Kant siiamaani on seal positiivne klassik. See ajendab Habermasi uue pilguga vaatama Kantile ja selle rollile, mis Kant on mänginud identiteedi ja legitimatsiooni otsingutel.
Kant oli subjekti filosoof, kes tegi analüüsist subjekti. Subjekt pole ainult empiiriline, vaid kätkeb ka endas transts objekti. Aprioorsed funktsioonid?
Võtab lühidalt kokku transts filosoofia eesmärki (lk 2592).
Kriitika. Habermas luges Rorty kriitika Kanti aadressil välja nii: Kant käsitles filosoofia identiteeti „olla kohanäitaja“ või „koha kätte näitaja teistele teadustele“. Kantile tähendas see, et „ Prolegomena “ – kui filosoofia on teadus, siis milline on tema vahekord teistega? See tähendab, et filosoofia on ülekoormatud: kui filosoofia teeb seda, mida „saab transts filosoofiaks“ ja sellisena pretendeeriks teadusele. Siis see on Rorty kriitika – filosoofiale on antud ikkagi priviligeeritud roll teiste ees.
Teiseks filosoofia on „kõrgem kohtunik “. Kant lahutab need kaks teoreetilisest tunnetusest: praktiline filosoofia käsitleb eetikat ja õigust; otsustusjõu kriitika käsitles kunsti – kogu kultuuri. Kant proovib tuua välja tingimused: millistel tingimustel on moraal võimalik jne. Kriitika on Kanti vastu selleks (Rorty kriitika, millega Habermas nõustub). See annab filosoofiale – aprioorsed ajaloolise ülesed tingimused moraali jne suhtes – kohtuotsutamise teiste ees. See on ülepingutatud.
Habermas, aga kahjutundega on sunnitud Rortyga nõustuma, et sellega on Kant üle pingutanud ja vastandab omapoolt, et filosoofia identiteet on olla „kohahoidja“. Teisele kriitikale vastandab ka, et filosoofia saab olla interpreet, mitte „kõrgem kohtunik“.
Kriitikas on aga üks asi, millega Habermas pole Rortyga nõus ja ei hülga seda: mõistusemõiste (ratsionaalsuse kontseptsioon – mida me loeme ratsionaalseks). Seda peab Habermas Kanti aegumatuks kontseptsiooniks. Ta ütleb, et Kant on loonud uue ratsionaalsuse kontseptsiooni, mis vastandub metafüüsika ratsionaalsue kontseptsiooniga. Kanti „mõistusemõistele“ on iseloomulikuks: formaalne ( irratsionaalne sisu korrastatakse mõistuse poolt), diferentseeritus (on teoreetiline, praktiline mõistus ja otsustusjõud, aga need kõik on ratsionaalsuse vormid, vaid tegemist on erinevate ratsionaalsete vormidega – moraali ratsionaalsust ei saa üle kanda teaduse ratsionaalsusele), protseduuriline ( kategooriline imperatiiv on moraalne ratsionaalsus, ise kontrollime selle kehtivust). Metafüüsika mõistusemõiste on aga: substantsionaalne (mõistuslikkus on jumalas), ühtsus, staatilisus. Ratsionaalsuse küsimus on „kuidas“ (Kant), mitte „mis“(metafüüsika).
Habermas peab seda (ratsionaalsuse komponent) kaasaegse modernismi olemuslikuks komponendiks, mida ta soovib kaitsta. Nende rünnakute vastu, mida on taanud teda post-modernismi poolt, kellest esimene on Rorty. Rorty – transts meetod on midagi sellist Kanti käsitluses, kes privilegeerib filosoofi teiste ees. Post-filosoofiline kultuur oli selline, kus oli võrdõiguslikkus jne. Sellises kultuurises selline pretensioon ei sobi. Habermas ütleb, et filosoofia peaks olema ratsionaalsuse kaitsja. Kui filosoof on kohahoidja ja interpreet, siis filosoofia ka seda suudab. See oleks modernismi edasi kandmine.
Transendteeriv jõud – transenteerima, kogemuse piiri ületamine. Abstraheerides on see midagi „väljapoole astumine “. Rortyga seoses tuleks meenutada, et me ei saa keelest välja tulla, s. t. Rorty seisukohalt ei saa transensteerida keeli. Habermas ütleb, et kui see nii on, siis me ei saa rääkida ei tõest ega tingimatusest. Tõde eeldab, et on võimalik keelest välja astuda. See tähendab, et jutt on samast realismist. Ratsionaalsus kätkeb endas olulise komponendina realismi – keelelised sõnavarad jne saavad ikka kontakti tegelikkusega, et saada teada, kas need on põhjendatud või mitte. Kui sellest loobuda, siis loobume realismist ja ka loobume modernismi rääkimisest. Teadlased rääkides tegelikkusest ei loo uut keelt.
Hegeli kriitika Kanti aadressil.lk 2594.
(1) Dialektiline põhjendusviis tekkis siis kui Hegel põrkas kokku transtsendetaalsega. Kanti iseloomulik avaldus puhtas mõistuses, millea korrasttakse meelelist mitmekesisust. Puhtad arumõisted tulid formaalse loogika otsustustabelist. Seda on kritseeritud, et see pole põhjendatud – otsustustabeli ja otsustuste vahekorda . Hegel pakkus selle asemel välja, et kategooriad on ajaloolise produkt , ajaloolise vaimust sõltuv. See on paratamatu, ajaloolise arengukäigus toimuvad pidavad revolutsioonid – mõtlemine muutub.
Hegel seab filosoofiale ette ülesande, et tuleb kokku koonduda ühte mõistesse selle, mis erinevates teadustes on laiali ja mida esitatakse erinevate kategooriatega. Filosoofia koondab ühte tervikusse need, mis on teistes teadustes laiali paistataud. Aga see on ülepingutus ja „kohanäitaja“ rolli andmine.
(2) Kant analüüsis Newtoni füüsikat ja sellega ta püüdis määratleda sellise teaduse võimalikkuse tingimused. Seda teevad ka samad analüütikud , kes Strawsoni raamatut järgivad. Erinevus on, et Kant pretendeeris oma analüüsis lõplikule põhjendusele. Selgus, et ei ole lõplikku põhjendust sellele, mis on ratsionaalne. Analüütika järgib Kanti traditsiooni, aga nõrgendab pretensiooni, kus proovitakse leida ratsionaalseid aluseid, aga ei püütud lõplikku põhjendust leida.
(3). transtsendeeriv, „kõiki ruumilisi ja ajalisi piiranguid ületav“. Selline filosoofia, kus räägitakse tajudest jm, samas kui pragmatistlik ja hermeneutiline – ratsionaalsus on olemas küll, aga see on vastavalt praktikas, keeles, kultuuris (subjektist väljaspool), ja mis loob subjekti elumaailma. Paradigma muutus, keelelinepööre, objektiivne vaim (Dilthey), kommunikatiivne mõistus (Habermas).
(4).
Kohahoidja(5). On teatud filosoofiline element teaduste sees ja see on see, millega filosoofia peaks tegelema (kui juttu on teadusfilosoofiast). Jutt on eriteadlastets, mitte filosoofidest, aga nende panus teadusesse on, et neil on filosoofiline võte, mille nad tõid sisse ja osutus see viljakas (Durkheim, Mead jne). lk 2605. Näited sellest. Poleemika Carnapi ja loogiliste positiistidega – teadus peab puhastama metafüüsikast. Habermas ütleb, et sellised viljakad teadusideed on algselt mitte-verifitseeritud. Carnapi järgi peaks nendest loobuma . See tähendaks aga teaduslikku viljatust. Filosoofia peaks kaitsma selliseid esialgseid ideid, mis ikkagi osutuvad teaduslikuks viljakas. Hoidma neile koht alles, mitte laskma Carnapil jt nendest loobuda ja minema visata .
Interpreet. Modernimilikku kultuuri iseloomustab ekspert-kultuuriline teke. Diferentseerumine läheb nii kaugele, et tekivad iseendasse kapseldunud valdkonnad. Ei saa aru, mida kunstnikud või teadlased räägivad. Tekib vajadus vahendamise suhtes. Peaks looma keelelisi sidemeid . Seda rolli peaks kandma filosoof, et tuua ekspert-valdkondi kommunikatiivsesse mõistustesse. Filosoofia pole siis kohtunik, vaid sillaks. Kultuuriõhtsus on väärtus. Kultuurised peavad aru saama teineteisest ja mitte rääkima privaat -keeles. Ühendavad sõnavarad ja kommunikatiivsete vormide ülesanne peaks olema universaalne ülesanne. Filosoofial on olnud universaalsuse pretentsioon , et see võiks talle kuuluda . „Silla loomine“ eeldab ühist reaalsust. Rorty, postmodernism, aga eeldas, et pole reaalsust ja ei saa ühist keelt luua. See pole aga õige Habermasi silmis.