Referaat pragmatismist, neopragmatismist (0)

SISUKORD

SISSEJUHATUS 2
1 MIS ON PRAGMATISM ? 3
1.1 Pragmatism kui postfilosoofia 3
2 PRAGMATISMI TÕETEOORIA 4
3 NEOPRAGMAATILINE VAADE EHK UUSPRAGMATISM 6
4 PRAGMATISMI ESINDAJAD 7
4.1 Charles Sanders Peirce 7
4.2 William James 8
4.3 John Dewey 8
4.4 Richard Rotry 8
KOKKUVÕTE 9
KASUTATUD ALLIKAD 10

SISSEJUHATUS

Pragmatism on suund filosoofias, mis asetab rõhu praktikale ja tegutsemisele teadmise, väärtuse või tähenduse alusena . See sündis 19. sajandi lõpul ning on siiani populaarne filosoofiasuund tänapäeval. Kõige tuntumaks esindajaks oli muidugi Charles Peirce, kuid pragmatismi uuendaja esiisaks võib kindlasti ka ära märkida Richard Rorty . Rorty oli see mees, kes üritas inimesi pragmatismist uut moodi mõtlema panna, öeldes, et asju tuleb vaadelda sellisena nagu nad on, realistlikult mõeldes. Samas väidab mees, et ta mõistab ainult tõde, mis on teoreetiliselt korrektne.
Koostatud referaadis annan ülevaate pragmatismi mõistest, pragmatismi tõeteooriast ning kirjeldan ka pragmatismi uuest voolus , mille nimeks on neopragmatism ehk uus pragmatism. Töös annan ka lühikese ülevaate pragmatismi esiisadest eluloost-

1 MIS ON PRAGMATISM?

Pragmatism on ainus Ameerikas sündinud suur filosoofiavool. See tõesti vastabki mitmes mõttes üldisele ettekujutusele ameeriklaste pragmaatilisest mõtteviisist. Alustades juba nimetusest pragma , mis tähendab kreeka keeles tegutsemist, tegu ( samast juurest on pärit sõnad praktika, praktiline ). Niisiis lähtuvad pragmatistid elulähedasest eeldusest ning inimelu alus on tegutsemine. Tegutsemine eeldab aga teatud usku oma tegude mõttekusse, edukusse, ohutusse. Seega on pragmatism suund filosoofias, mis asetab rõhu praktikale ja tegutsemisele teadmise, väärtuse või tähenduse alusena.
Pragmatism kujunes välja 19. sajandi lõpul ja selle peamised esindajad olid Charles Peirce, William James ja John Dewey. Hiljem Peirce mõnevõrra eristas oma positsiooni James'i ja Dewey suhtes, nimetades oma vaadet pragmatismiks. Tänapäeval on pragmatism levinud filosoofiasuund. Eelmise sajandi lõpu tuntuim pragmatistlik filosoof on Richard Rorty.

1.1 Pragmatism kui postfilosoofia

Kui filosoofiat on peetud musta kassi püüdmiseks pimedas toas, kus seda kassi polegi, siis pragmatism avab ukse ja küsib :“ Mis sest kõigest kasu on?“ Pragmatistid lähevad niikaugele, et küsivad, kas filosoofia jaoks poleks kõige parem filosoofiast loobuda ? Pragmatisti meelest on see, mis on tehtud pärast valgustusajastut, lihtsalt „tehtud“. Milleks pidada filosoofi või teadlast või teoloogi või poeeti teistest paremaks? Maailma nägemus- ja kirjeldamisviise on mitmesuguseid. Igal on oma sõnavara, käsitlusviis ja ükski pole ainuõige ega päris vale. Üks diskursus ei saa teistest parem olla iseeneses. Kõik sõltub sellest, milleks teda kasutada. Filosoofia pole siis muud kui mõttesse kätketud kaasaeg ja filosoof isik, kes ütleb, kuidas viisid asju kokku klapitada kokku klapivad. Filosoofia traagika on selles, et eilne „uus kirjeldus“ on tänaseks juba relikt; atavism, millest keegi enam peale mõtteloolaste kuulda ei taha. Kui traditsiooniline filosoofia tegeles/tegeleb esimeste asjadega: algpõhjuste, aluste, printsiipide uurimisega, siis pragmatismi pärusmaa on viimased asjad: otstarve, eesmärk, mõte ja õnn.

2 PRAGMATISMI TÕETEOORIA

Pragmatismi seisukohalt on tõesed sellised uskumused, mis “töötavad ”, et neist lähtudes saab sihipäraselt tegutseda. Võib ka öelda, et tõesed uskumused on kasulikud, sest viivad püstitatud eesmärgile. Inimesed ei saavuta pragmatistide arvates võib-olla kunagi absoluutset tõde ning seepärast tuleb leppida nende tõdedega, mis “töötavad”. William James’i arvates peame olema valmis nimetama seda, mida täna tõeseks peame, homme eksimuseks.
Inimliku elu eesmärgiks on peamiselt ikka olnud praktiline edu, mitte aga teoreetiline tõde. Kui teadlased räägivad, et maailm koosneb aatomitest ja elektronidest, siis ei tohi me seda mitte sõnasõnaliselt võtta. Tuleb lihtsalt leida teooria, millega saaksime töötada. Näiteks on tuumarelvad ja tuumaelektrijaamad praktilised kinnitused , et teatud teooriad on olnud „töövõimelised“.
Ka pragmatismi tõeteooriaga seostub rida probleeme.
Esiteks, pragmatismi järgi on uskumus tõene siis, kui temast juhindumise tulemused on head. Kui selline definitsioon peab olema kasulik (muidu pragmatistid teda ju omaks ei võtaks), siis peaksime teadma, esiteks, et mis on hea. Teiseks, millised on ühest või teisest uskumusest juhindumise tulemused?
Oletame nüüd, et me tahame teada, kas Kolumbus ületas Atlandi ookeani 1492. aastal või mitte. Kui me oleme pragmatistid, siis ei tule meil sugugi – nagu teised inimesed teeksid – vaadata järele teatmikust. Meil tuleks kõigepealt hoopis välja selgitada, millised on selle uskumuse tagajärjed ja kuidas nad erinevad tagajärgedest, mis kaasneksid usuga, et Kolumbus ületas Atlandi ookeani näiteks 1491. või 1493 . aastal.
Teiseks, pragmatist ütleb, et uskumus on tõene siis, kui ta viib heade tulemusteni.
Kuid seda, kas antud uskumus on kasulik, et tea me ju absoluutse kindlusega. Me võime ainult uskuda, et ta on kasulik. Näiteks on uskumus, et pärnaõietee ravib külmetushaigusest terveks tõene siis, kui sellest lähtudes (st pärnaõieteed juues) inimene saabki terveks.
Kolmandaks, William James’i järgi võib juhtuda, et väide , et Jumal on olemas on tõene, kuigi tegelikult Jumalat ei olegi olemas. Kui usk Jumalasse rahuldab meid sõna kõige laiemas mõttes, siis see usk on William James’i järgi tõene. Kui on kasulik oletada Jumala olemasolu, siis sellest piisab , et kuulutada see uskumus pragmatistlikus mõttes tõeseks. Küsimus, kas Jumal tegelikult on olemas, jääb seejuures vähe-tähtsana kõrvale.
Pragmatismi tõeteooria kohaselt on tõesed uskumused, töötavad ja on reaalselt olemas. Pragmatismi kohaselt on tõde alati praktiline. Praktiliseks tulemuseks ei tarvitse aga olla mingi käegakatsutav asi, selleks võib olla ka näiteks emotsionaalne rahuldus , heaolu vms. Näiteks on usk sellesse, et elu väärib elamist, tõene siis, kui sellest usust lähtudes inimene tunneb elust rahuldust. Pragmatist ei nõua taolisel juhtumil teoreetilist tõestust, et elu tõesti väärib elamist - teda huvitab vaid, kas see uskumus antud inimese puhul toimib. Mõnele pakub ehk rohkem rahuldust elada usus, et elu on üks suur ebameeldivus, millel pole mingit õigustust.

3 NEOPRAGMAATILINE VAADE EHK UUSPRAGMATISM

Analüütilise filosoofia kanoniseeritud isolatsioonist on ameerika mõtet üritanud välja tuua meilegi jõudnud Richard Rorty, taaselustades ühe ameerika oma traditsiooni – pragmatismi. Neopragmatism väidab, et kui panna kõrvale Platoni dihhotoomiad, siis kaob erinevus filosoofia ja muu kultuuri vahel. Järelikult on kujutlus sellest, et on olemas mingi tegelikkus nimega “filosoofia” kahtlane, sest see sõltub vaid kasutatud sõnavarast.
Pragmatismiideaaliks on filosoofia kui kultuurisfääride vahendaja . “Filosoofia ei ole rangelt võttes ei teadus, ei kirjandus ega religioon ,” ütleb Hillary Putnam. “Filosoofia on omaette modaalsus .” Rorty aga lepib filosoofia kui kirjandusliigiga.
Pragmaatilise traditsiooni südames peitub spetsii­filine arusaam tõe loomusest. Rorty pragmatismi südames peitub selle idee hülgamine, mis on filosoofiat valitsenud alates valgustusajast.
Modernne epistemioloogiline projekt on rajatud tõe korrespondentsi teooriale. Rorty iseloomustab selle teooria eesmärki kui näivuste kattest läbitungimist selleks, et vaadel­da asju sellistena, nagu need iseeneses on. Mõõdetuina korres­pon­dent­suse kriteeriumi­ tega on väidetel alati selge tõeväärtus: nad on kas tõesed või väärad. Meie võime avastada nende tõepära­suse, kont­rollides, kas nad vastavad reaalsusele, mida nad püüavad kirjeldada.
Rorty tunnustab Dewey’d parema suuna kättenäitamise eest. Eelduse, et uskumused esindavad reaalsust, asendab Rorty uskumustest kui tööriistadest reaalsusega tegelemiseks ; need on maksii­mid, mis dikteerivad nende käitumist, kes neid omavad.
Rorty püüab meid tõe korrenpondentsi­teooriast distantseerida. Selle asemel pakub ta teatud koherentsus­teooriat, ehkki ta heidab kõrvale idee ühe spetsiifilise tõeteooria pakkumisest üldse. Rorty väidab, et väited on tõesed senikaua, kuni nad on koherentsed kogu uskumuste süsteemiga: selle sõnavaraga, mida me kasutame.
Veelgi olulisem on, et pragmaatikud mõistavad tõde pigem selle­na, mis töötab, kui sellena , mis on teoreetiliselt korrektne. Vasta­ valt Rortyle on pragmatism pigem praktika kui teooria sõna­vara. See keskendub pigemini tegudele kui kontemplatsioonile. Pragmaatikud raamivad küsimusi selle kohta, mis on õige, lähtudes sellest, mis on kasulik. Nad küsivad: “Millise muutuse toob see uskumus sinu käitumisse?”. Sel alusel kutsub Rorty üles harivale filosoofiale. Keel omakorda on tööriist: märgid ja helid, mida inimolendid kasutavad selleks, et saada seda, mida nad tahavad.
Rorty pragmatismil on teaduse seisukohalt kaugeleulatuv tähendus. Tsiteerides John Dewey’d pakub ta välja loobumise ideest, mille kohaselt teaduse eesmärk on produt­seerida mudeleid , mis reaalsusele täiuslikult vastaksid. Selle asemel peaksime mõistma, et teaduslik diskursus on vaid üks sõnavara teiste seas.

4 PRAGMATISMI ESINDAJAD

4.1 Charles Sanders Peirce

Charles Sanders Peirce sündinud 10. september 1839 Cambridge `is ja surnud 19. aprill 1914. Ta oli USA filosoof ja mitmekülgne teadlane , sealhulgas loogik ja matemaatik . Lisaks sellele on ta üks semiootika rajajaid .
Viimastel kümnenditel on huvi Peirce'i loomingu vastu märgatavalt kasvanud. Tal olid uudsed ideed paljudel aladel, eriti matemaatikas, loogikas ja filosoofias.
Peirce pani aluse filosoofilisele suunale nimega pragmatism (hiljem nimetas ta oma positsiooni pragmatismiks ).
Kõikidest pragmatismi esindajatest avaldas just Dewey kõige rohkem mõju Ameerika vaimsele atmosfäärile. Tema õpetus sisaldab vähe originaalseid mõtteid, peamiselt tugineb ta Peirce’ile ja James’ile, süstematiseerides viimaste ideed. Dewey teoreetiliseks huvikeskmeks oli inimene ja tema praktilised eluprobleemid. Pragmatism tema arvates just sellepoolest erinebki teistest filosoofiatest, et teda ei huvita mitte „filosoofide probleemid“ vaid „inimlikud probleemid“.

4.2 William James

William James (11. jaanuar 1842 – 26. august 1910) oli USAst pärit psühholoog ja filosoof ning ka pragmatismi alusepanija. Töötas Harvardi ülikoolis professorina 1876. aastast kuni oma surmani. William Jamesi vend Henry James oli üks Ameerika Ühendriikide tuntumatest kirjanikest. James oli empirist ja pidas kõige aluseks ja eelduseks vahetut kogemust. Filosoofias oli Jamesi metafüüsika pluralistlik. Filosoofias peetakse Jamesi idealistiks. Ta pooldas idealismi, sest pragmatism oli tema arvates panteistlik filosoofia.

4.3 John Dewey

J.Dewey oli ameerika filosoof, pedagoog ja psühholoog. Ta sündis 20. Oktoobril 1859 Vermonti osariigis Burlingtonis. Dewey oli 1884-1930 professor Michigani, Minnesota , Chigago ja Columbia ülikoolis. Lõi uue pragmatismiõpetuse ehk istrumentalisimi. J.Dewey käsitles filosoofias veel humanismi, psühholoogiat ja mitut muudki valdkonda. Tema elutööd on palju kritiseeritud tema enda õpilaste poolt. Koos Charles Sanders Peirce'i ja William Jamesiga oli ta üks pragmatismi ja funktsionaalse psühholoogia rajajaid.

4.4 Richard Rotry

Rorty sündis 1931 . aastal New Yorgis vasakpoolsete intellektuaalide peres, astus juba 15-aastaselt Chicago ülikooli, mis on olnud USA-s konservatiivse humanismi kants , ja tegi 1960. aastatel karjääri analüütilise vaimufilosoofina. Hiljemalt 1970-ndate keskpaiku pettus ta tehnilises filosoofilises analüüsis. Rorty läbimurdeteoseks sai “Filosoofia ja looduse peegel ” (1979), mis üritas näidata, kuidas uus-aegse filosoofia püüd leida tõsikindla teadmise kriteeriume on ummikusse jooksnud ning selles olevat süüdi metafoor, nagu peegeldaks inimese sisemaailm, teadmised või keel välismaailma, loodust või reaalsust. Tema pragmatismiversioon jätkas seda humanistlikku traditsiooni, mis metafüüsikale ja skolastikale vastandudes ulatub tagasi Montaigne ’i, Cicero ja antiiksofistideni

KOKKUVÕTE

Pragmatismi on teooria, mis väidab, et absoluutset tõde ei ole olemas ja senised seisukohad, mida on peetud tõesteks, tuleks kogemuse, katse ja eksituse meetodit kasutades üle vaadata. Kui need töötavad ja osutuvad kasutuskõlblikeks, ongi need tõesed ja väärtuslikud. Samas pragmatismi tõeteooriast lähtutakse ka sellest, mis on praktikas läbi proovitud ja töötab. Nagu juba öeldud on pragmatismi kohaselt tõde alati praktiline.
Samas uuenenud pragmatismi ehk neopragmatismi esindaja Rotry üritab inimesi viia selleni , et tõde tuleb mõista sellena, mis on teoreetiliselt korrektne. Vastavalt Rotry´le keskendub pragmatism tegudele, aktiivsusele, edule jne. Rorty postmodernistlik pragmatism väljendub järknevas: omadused ei asu mitte isoleeritud objektides, pigem asjade omadused sõltuvad keelest, mida me kasutame nende kirjeldamiseks.
Antud teema oli minu jaoks väga huvitav ning hariv. Kuna ma polnud sellisest filosoofiavoolust nagu pragmatism midagi kuulnud , siis õppisin ma sellest nii mõndagi. Avastasin ka, et pragmatistlikku arusaama tõest paistab jagavat näiteks apteeker filmist „Suvi“, kes Tootsi küsimusele, kas sissevõetud rohi polnud mitte punsliõli, vastas: “Mis see teie asi on! Peaasi , kui ta aitab. Jooge, mis Teile antakse ja uskuge, lootke ja armastage, siis saate kõigest ja kõige üle võimuse!“

KASUTATUD ALLIKAD

http://wiki.zzz.ee/index.php/Tõeteooriad

H.Padu, „Euroopa vaimsus : teadvuse kriis või uus teadusrevolutsioon ?“.Hiiu Leht 25.juuli 2003

R.Raave, „Pragmatism ja meie“. Sirp 11.veebruar 2000

Tool, Andrus 2007. Konspekt: Loeng Richard Rorty pragmatismist. Arvutivõrgus. Kättesaadav: http://lambipirn.blogspot.com/2007/12/richard-rorty-uuspragmatism.html , 2012, 8. jaanuar.

W.James, „Pragmatism ja elu ideaalid“. Vagabund 2005

www.wikipedia.ee