Filosoofia eksami vastused (2)

1. Tunda filosoofia valdkondi (metafüüsika, epistemoloogia , eetika , loogika, esteetika ) ning mida nad uurivad.
Metafüüsika - küsimine oleva terviku järele, oleva põhjuste ja algupära järele. On Aristotelesest alates esimene filosoofia, seega ka alusteadus kõigile teistele teadustele. Metafüüsika eelnes tunnetusteooriale. Tänapäeval ei ole metafüüsika populaarne , valitseb relativistlik -liberaalne kõigi arvamuste suhtelisus . Kuna maailm ei ole enam metafüüsiliste küsimuste jaoks avatud, siis elab moodne filosoofia igavesti oma lõppu läbi. Käesoleva kursuse lähtekohaks siiski, et metafüüsika on esimene filosoofia — mitte ainult ajalooliselt, aga ka tähtsuse poolest. Kõigis filosoofia reformimise kavades on sees varjatud metafüüsika, arusaam oleva tervikust (kuna metafüüsika fundamentalismina ei ole moes, siis sageli nüüd varjatud kujul). Metafüüsika taotlus : saavutada positsioon maailmast väljaspool, et saaks absoluutseid teadmisi (jumala positsioon).
Tunnetusteooria — (epistemoloogia, gnoseoloogia). Mida me saame teada? See küsimus oli oluline juba antiikajal (eriti Sokrates ), kuid oma võidukäiku tegi epistemoloogia alles uusajal. Kõigepealt oli nii, et metafüüsika eelnes tunnetusteooriale. Descartes 'i pöördega uusajal sai mõtlev subjekt , inimene ise oma teadmiskindluse (tõe) aluseks, mis soodustas üha enam küsimuse tekkimist: kuidas me saame teadmisi, ja siit ka: kas metafüüsika mõttekonstruktsioonid on mõttekad, kui neil puudub side igapäevase tunnetusega. Siit tuli võimas metafüüsika vastane liikumine (n.ö. esimene "filosoofia lõpp" — empirism , mis piiras meie küsimusasetuse just küsimusega: mida me saame teada (kogeda). Siit tuntud ratsionalismi-empirismi tüli. Tänapäeval tunnetusteooria käsikäes teadusega , neurofüsioloogia jms. Siit heidab ta probleeme ka mujale (näit. meditsiinieetika ; surma mõiste laienemine, vaimufilosoofia vms.) Oluliselt tunnetusteoreetiline on ka tänapäeva teadusfilosoofia . [ ratsionalism – teadmine pärineb mõistusest, mitte kogemusest (Sokratese ja Platoni tunnetusteooria on ratsionalistlik)][empirism – teadmine pärineb kogemusest, mõistus on abivahend järeldusteks]
Eetika — õpetus moraalist, mida me peame tegema? Mõistekasutus on lõtv, räägitakse ka eetilisest elust - moraalse elu tähenduses. Lääne traditsioonis on eetika olnud tihedalt seotud metafüüsikaga, mis pidi andma moraalinormidele püsiva aluse. Tänapäeval on eetika ja aksioloogia [väärtusfilosoofia] iseseisvunud, leidub lähenemisviise, mis väldivad moraalinormide aluse küsimust (praktiline eetika). On tendents käsitada klassikalisi autoreid ilma metafüüsiliste eeldusteta (näit. Kanti kategoorilist imperatiivi). Siit tuleneb ka poliitiline filosoofia.
Loogika — õpetus mõtlemise struktuurist. Alates Aristotelesest arusaam, et väiteütlusel (logos apofantikos) on kindel struktuur. Kuna filosoofia koosneb väidetest, mitte näit. hüüatustest, siis saab seda loogiliselt analüüsida. Siit katsed luua ideaalseid filosoofiakeeli, kus kõik väited on loogilised ( Leibniz , loogiline positivism ). Levinud määratlus analüütilises filosoofias: filosoofia on keele loogiline analüüs ( Carnap ). Kuid kreeklased filosofeerisid tavakeeles, neil ei olnud teoreetilisi termineid. Näit. olev (to on) oli igapäevaselt kasutatav. Esimesena lahknes keel tavakäsitusest Platonil , kes hakkas nimetama ülemeelelist valdkonda sõnaga idea , mis oli tavapruugis kuju, väljanägemine.
Esteetika — Noorim filosoofia haru, filosoofiline õpetus ilust . Mõiste võttis kasutusele A. G. Baumgarten (1714-1762).
2. Maailmapilt ja maailmavaade, erinevus vahetute (müüt, religioon ) ja teoreetiliste (filosoofia, teoloogia , teadus) maailmavaadete vahel. Müüdi mõiste, kreeka mütoloogia puudujäägid maailma seletamises, mis soosisid filosoofia tekkimist.
Maailmapilt: mingist vaatevinklist korrastatud kokkuvõttev teadmiste hulk maailmast. See, mille läbi maailm inimesele “paistab”
Maailmavaade: hoiak, mis avaldub maailmapildi kaudu. Maailmamõistmise vorm. Käsitus maailmavaatest on ise filosoofilist päritolu, kuid saanud nii kandvaks, et tagasiulatuvalt hakanud määratlema filosoofiat .
Vahetu maailmavaade – 1.) Müüt - hõimu või sugukonna algkogum, etümoloogiliselt jutt, lugu. Igikestvana ilmnev lugu sugukonna seotusest jumalate ja kangelastega. Müüdis ei olnud loomuliku/üleloomuliku, meelelise/ülemeelelise eristust. Müütide kaudu mõistsid inimesed endid kokkukuuluvana 2.) Religioon
Teoreetiline maailmavaade – 1.) Filosoofia (mõtlemine mõistetes, abstraktsioon, "kreeka ime"). 2.) Teoloogia ja 3.) teadus võtsid üle filosoofias leiduvad mõtlemise vormid. (Idamaades pole selles mõttes teoreetilist mõtlemist tekkinud.) Esimeste meile teadaolevate mõtlejate töödes on veel palju müüdilist. Ka ei saanud filosoofiast kunagi valdavat maailmamõistmise vormi — valdas tragöödia (müsteeriumi teisenemine).
Kui nüüd üritada seletada filosoofia tekkimist, siis üks põhjus võibki olla jumaliku kohalolu kadumine, müüdi kadumine. Filosoofia teke langeb kokku suurte ühiskondlike muutustega (demokraatlike linnriikide tekkimine). Müütide seletusjõud vähenes. Kindlasti aitas jumalate põlvnemise klassifitseerimine kaasa esimese filosoofia probleemi tekkimisele. Oli näha et kreeklaste müütides: 1) ei olnud seletatud tekkimist, millest kõik alguse sai — lugu läks tagasi Chaoseni (vrdl. juutide mütoloogias: Jumal lõi maailma eimiskist). 2) Valitses see, mis ei olnud algupärane (3. põlvkonna jumalad).
3. Filosoofia tekkimine oleva alge (arche) probleemina, eristada tuntumaid vastuseid probleemile ( Thales , Anaximandros , Anaximenes, Pythagoras )
Alge (arche) — millest miski algab, tekkiva päritolu. Alguse ja alustavana samas ka alus: see, mis valitseb järgnevat. [vrd. Zeus - valitseb, aga ei ole algus]. Arche otsimine viib taotluse poolest hiljem metafüüsikasse: käsitada olevat tervikuna tema algprintsiipides (principum arche tõlge). Küsimus mis on? — jääb filosoofias kestma.
Thales - Ainus elulooline fakt, mistõttu ka Thalest tunti, et ennustas 585. a. päikesevarjutuse. Oli üks kuulsast "seitsmest targast". Temal arche vesi: kõik elusolendid sisaldavad vett, kõikjal leidub vett. Pärimuse kohaselt olla ükskord filosoofiliselt mõtiskledes ja taevasse vahtides kukkunud kaevu, mistõttu kaasaegsed tema üle naersid. Seda näidet kasutatakse tänini iseloomustamaks filosoofide eluvõõrust.
Anaximandros (610-547) - Oleva alge tal apeiron ( piiritu , mitte-piiriline). See on ka jumalus , sest on surematu ja hukkumatu. Ta pidas selleks [ algaineks ] mitte vett või mingit teist niinimetatud elementi, vaid sootuks muud lõputut loomust, millest sünnivad kõik taevad ja nendes olevad maailmad. (Kreeklaste maailmas oli kõik [muu] piiriline.) Miski piiriline ei saa olla igavene ega lõputu, seega Anaximandrose oletus apeironi (piiritu) kohta enneolematu: kuna pole piire , saab olla lõputu-igavene ja nõnda tuua esile lõputu arv piirilisi maailmu.
Anaximenes (u. 585-525) (Anaximandrose õpilane) - temal arche piiritletud , õhk, mis on nii aine kui ka samas apeiron (piiritu).
Pythagoras (580-500) - tema jaoks oli arche arv. Kõik reaalse maailma suhted on ideaalsete arvuliste suhete peegeldused. See õpetus jälle midagi vahendlikku, mitte meelega tabatav. Pythagoras olla ka leidnud arvulised seosed helide vahel.
4. Parmenidese filosoofia oleva ainulisusest ja tunnetuse kolmest teest, Zenoni apooriad kui selle teooria illustratsioonid .
Parmenides (u. 540-470): Piltikult öeldes on 3 võimalikku teed: et on (tõe tee), on ja ei ole ( doxa ), et ei ole (käimatu tee). Inimlik arvamus ei suuda jõuda teelahkmele, kus toimub otsustamine ( vahetegu , kr. krisis). Selleks on vaja jumalikku hoolt. Siin esimene vihje metoodilisele mõtlemisele. Tuleb valida tee ja seda mööda käia. Parmenides teeb eeldusest: „arche, ainuline alus on olev“ järelduse, et „olev tervenisti on ainuline, kooshoiduv, tekkimatu, hävimatu“ (kõik tuntud atribuudid oleva algele, aga rakendatuna nüüd oleva tervikule).
Õpilane Zenon , kuulsad apooriad: Achilleus ja kilpkonn . Kuulus kangelane Achilleus hakkab kilpkonnaga võidu jooksma , kuid annab talle ilmse ebavõrdsuse tõttu 100 m edumaad. Kuid kuidas ta kilpkonna kätte saab? Selleks, et läbida vahemaa, tuleb tal läbida esmalt pool, siis sellest poolest pool jne. lõpmatuseni. Järelikult liikumine võimatu. Aporia põhineb eeldusel : kui olev pole ainu, oleks ta lõputult jagunev [moodne füüsika vahepealsel seisukohal].
Lendav nool: kuidas nool lendab vibult märklauani? Kui lahutaksime noole lennu lühimateks hetkedeks, siis mingil hetkel seisab nool alati kuskil punktis paigal. Kuid kuidas saab liikumine olla paigalseisude summa?
5. Herakleitose mõtlemine tule-doktriini ja logose-doktriini vastuoluna. Logose mõiste.
Herakleitos (540-480): Kui tuld tõlgitseda arche-na, siis näeme, et erinevalt Parmenidesest peab archet liikuvaks, mitte kooshoiduvaks. Kreeklastele omaselt ei ole selles igaveses liikumises rahumeelset harmooniat, vaid kosmos on polemoslik — toimub võitlus.
Teine temaatika, mida saaks tõlgitseda alusena (archena) on logos (kõne, lausumine). Logose kohta ütleb Herakleitos: kui inimesed kuulavad kõnet, sarananevad nad kogenematutele ja kogevad kõnet nii nagu seda esitatakse vastavalt oma loomusele. Ülejäänute eest on see varjatud ja unustuses (nagu magadeski). Ka lausus Herakleitos, et „loodus/loomus armastab varjuda“ ja „et nähtamatu harmoonia nähtavast vägevam“.
6. Sokratese tunnetusteoreetiline pööre, tema mõtlemise meetod, Sokratese erinevus sofistidest.
Sokratese pööre: see viitab probleemiasetuse muutusele ning olulisusele. Pööre seisneb üleminekus loodusfilosoofialt inimliku teadmise küsimuse juurde. Pärast Sokratestst ei saa enam rääkida kosmose korrast, puudutamata aspekti, kuidas me seda tunnetame .
Sokrates (469-399) vastandas ennast sofistidele (kuigi kaasajal seda ei pandud tähele). Sofistidest filosoofid õpetasid eelkõige vaidluskunsti, mida läks vaja rahvakoosolekul esinemiseks. Seega juba ametist sõltuvalt ei otsinud nad viimset tõde, vaid õpetasid, kuidas argumenteerida.
Sokratese filosofeerimise meetod täiesi uudne. Ei esitanud doktriine, vaid lähenes kriitiliselt, kahtlevalt tavakeele mõistetele. Lõhkus tavaarusaamu. Tema eeldus: selleks, et näit. olla mehine, peab teadma mis on mehisus jne. Kuid paljud väidavad end teadvat ühte või teist, kuid ei oska mõisteid sobivalt määratleda. Seega peavad inimesed endid targaks, kuigi nad ei valda olulistes küsimustes teadmist. Sokratese põhimõte leiab laialdast kasutusevõttu järgnevas filosoofias ja teaduses : mõtlemine olgu kriitiline oma aluste suhtes.
Sokrates ei esitanud positiivset doktriini. Kui ta oma vestluskaaslase mõistete määratlemise juures kimbatusse ajab, siis ei paku ta kandvat määratust. Tema filosoofia võib kokku võtta paradoksaalsesse väitesse: ma tean, et ma midagi ei tea. Sokratese käsituses saab selgelt uue tähendusvarjundi sõna "filosoofia" kui tarkusearmastus: mitte püsiv side tarkusega, vaid püüdlemine tarkuse poole.
7. Platoni ideedeõpetus, idee ja nähtuse erinevused, ideedemaailma struktuur, ideede tunnetamine .
Platon (427-347): Üldine on olemas. Meeleline maailm ei ole kõik, millest võib rääkida. Olemus on püsiv ja hukkumatu. Olemus teeb selle, mis miski on, aga pole ometi ise asjana kohatav. Platon jõuab olemuste eristamiseni, ideeõpetuseni sokraatilisest lähtest: huvist üldmõistete vastu. Üldmõistete sisu peab olema püsiv ja muutumatu. Üldine on ainult mõteldav, mitte kogetav. Üldmõistete sisuks on asjade olemus, seda nimetas Platon ideeks (idea). Platoni vastus metafüüsika põhiküsimusele: olev tervenisti on idee.
Idee on realiteet, nähtus on olemas vaid seetõttu et ta on osa ideest . Nähtuste maailm on ideedemaailma kahvatu peegeldus . Ideed on nähtava maailma omaduste põhjuseks. Nähtus saab osa (parousia) ideest. Idee ilmneb ühisena kõigis üksikutes asjades. Asjad seega sõltuvad ideedest.
Ideemaailma struktuur – Olev jaguneb kaheks: ideed ja nähtumused. Ideed – mõistusega tabatav; tegelik, tõeline, tõevaldkond; tekkimatu, hävimatu, muutumatu; igavene, ajatu , ei ole ruuumiline, on lihtne; ühtne, universaalne; täiuslik; normatiivne . (Nähtav maailm - meeltega tabatav; näivus, paistvus; tekkimine, hävimine, muutumine; ajaline; ruumilis -kehaline, liitne, jagatav; nähtuste paljusus , individuaalsus ; ebatäiuslikkus.) Kuna ideede maailm on täiuslik, ei saa seal valitseda juhuslikkus ega korrapäratus. Ideed on omavahel kindlas hierarhilises suhtes. Kõrgemaid ideid nimetab Platon sooks: genos ja madalamaid liigiks : eidos. Ideedepüramiid tipneb ühe ideega, mis sisaldab kõiki teisi. Selleks on hüvesuse idee (agathon). See on omakorda transtsendentne teiste ideede suhtes.
Ideede tunnetamine. On selge, et ideid ei saaks tunnetada kui inimene kuuluks jäägitult nähtuste valdkonda. Platon seletab ideede tunnetamise võimalikkust oma hingeõpetuse abil. Hinges on kolm osa: mõistuslik, tahtev ja himustav. Hinge mõistusliku osa kaudu on inimene seotud ideedemaailmaga, kuna mõistuslik osa on pärit ideede valdkonnast. Filosoofiline tunnetamine ei ole Platoni järgi seega mitte originaalsete mõtete loomine, vaid ideedevaldkonna meeldetuletamine (anamnesis).
8. Aristotelese metafüüsika tegelikkusest põhjuslikkuse kogumina. Platoni kriitika. Teleoloogia mõiste.
Aristoteles (383-322) on teine kuulsam Kreeka metafüüsik. Tema arvates ideedeõpetuses ületamatud raskused: „Kuidas ideed saavad olla püsivad, aga tegelikkus muutuv?“ ja „Ideedeõpetuses meeleline maailm asjatult topeldatud. See, mis ideed ja asja ühendab, on omakorda idee. Need, mis ühendavat ideed idee ja asjaga ühendavad, on jälle ideed jne. Kui üritame ideede ja nähtuste ühendamist mõista, peame lisama üha uusi ideid lõpmatuseni.“
Kuigi Aristoteles eitab ideid, eeldab ta üldist elementi filosoofia teemana. Esimene filosoofia ongi teadmine põhjustest. Niisiis on filosoofia ülesandeks määratleda, mis on oleva kui sellise põhjused. Aristoteles määratleb neli põhjust: 1) Materiaalne põhjus (millest olev on, nt savi). 2) Formaalne põhjus (mis olev on, nt vaas ). 3) Liikumispõhjus (nt pottsepp ) - temas endas (physis), temast väljas ( techne , oskus). 4) Eesmärkpõhjus. (millepärast olev on, nt ohvrinõu).
Aristotelese arvates toimub kõik maailmas põhjuslikult, seda nimetatakse teleoloogiliseks maailmakirjelduseks.
Iga tagajärg on põhjuseks mingile uuele sündmusele, iga mõne teise liigutaja poolt liikuma pandud sündmus paneb omakorda midagi uut liikuma. Nüüd tekib juba tuntud arche-probleem. Kas see skeem läheb nõnda lõpmatuseni? Sellisel juhul oleks maailm piiritlematu. Aristoteles arvab , et on olemas esimene algpõhjus, mis pole mõne teise põhjuse tagajärg; esimene liigutaja, mida ennast pole liikuma pandud.
9. Keskaja filosoofiale omased tunnusjooned ja probleemid. Anselmi ja Aquino Thomase jumalatõestused.
Anselmi ( 1033 -1109) ontoloogiline jumalatõestus: „ Jumal kui see, millest suuremat pole võimalik mõelda (platonlik ülim hüve). Kui määratleda Jumalat sellena , siis esineb ta nii ka jumalaeitaja teadvuses. See suurim ei saa aga olla üksnes inimlikus teadvuses, vastasel korral oleks võimalik mõelda midagi veel suuremat. Järelikult peab see olema ka tegelikkuses. Idee suurimast ongi jumalikku päritolu. Olematu ei oleks mõeldav“ (vrdl. Parmenides).
Thomas (1225-1274) ei rahuldunud ontoloogilise jumalatõestusega, arvates, et mõeldavusest ei järeldu olemasolu. Põhjendab Jumalat aristootellikult-kausaalselt. 1. Argument: Liikumatu liigutaja "On kindel ja ilmne meie meeltele, et maailmas mõned asjad liiguvad. Mis liigub, seda peab miski muu liigutama . ... Sel põhjusel peab paratamatult jõudma esimese liigutajani, mida miski muu ei liiguta ; ja igaüks saab aru, et see on Jumal." 2. Argument: Põhjuslikkus "Tajutavate asjade maailmas leiame mõjutavate põhjuste järjestuse. ... Nii peab vältimatult möönma, et on olemas esimene mõjutav põhjus ja sellele annab igaüks nime Jumal." 3. Argument: Kui kõik oleks olemas juhuslikult (võiks olla või ka mitte olla), siis võib ette kujutada olukorda, kus midagi ei ole. Siis poleks midagi tekkinudki. Peab olema paratamatu olend . 4. Argument: Jumal kui väärtuste ja hinnangute absoluutne alus (vrdl. juba Platoni sedastus sofistide vastu). Thomas ei saa leppida mõttega, et väärtused on pelgalt kokkuleppelised. 5. Argument väidab, et maailmas valitseb teleoloogia, eesmärgipärasus. Peab olema "juht", kes seda suunab.
10. Uusaja filosoofia tekkimine Descartesi mõtlemise läbi, subjekt-objekt suhe.
Descartes (1596- 1650 ): Descartes'i järgi peab metafüüsika andma teadmistele vundamendi, olema teadmiste-puu juureks. Nüüd on otsustav ülesanne selles, et rajada filosoofia kaheldamatutele aksioomidele [ aksioom -aluseks võetav seisukoht, mida ei tõestata]. Senised metafüüsika konstruktsioonid ei kõlvanud selleks. Et mitte rajada teadmiste süsteemi näivatele eeldustele, rakendas Descartes metoodilist kahtlust. Kas filosoofia saaks rajada meelelisele kogemusele? See tundub ju vahetuim. Kuid meeled petavad meid vahel, ka unes tundub meile, et teeme midagi jne. ... „Mõtlen, järelikult olen“ (Cogito, ergo sum) ongi uusaegse pöörde moto ja tulevase ratsionalismi lähtekoht. Mõtlemine alati millestki + see, et mina mõtlen. Siit hakkab kujunema uusaega määrav subjekt-objekt suhe, mis viib ka teaduste tormilise arenguni.
SUBJEKT (kr. hypokeimenon). Iseenesena aluseks lebav, iseseisvalt olev. Enne uusaega nimetati subjektiks mistahes iseseisvat olevat (näit. puu). Uusajal saab subjektiks mõtlev mina ja teised asjad muutuvad selle jaoks objektideks.
OBJEKT- vastas-ese. See, mille mõtlev subjekt enda vastu asetab. Subjekt-objekt suhtes kaotavad asjad oma iseseisvuse, maailm on vaid niivõrd, kuivõrd subjekt seda tunnetab.
11. Ratsionalismi ja empirismi vaidlus. Ära tunda Leibnizi, Locke ’i ja Berkeley põhiseisukohti. Determinismi, substantsi , monaadi ja panteismi mõisted. Idee mõiste uusaegne tähendus.
Ratsionalistlikus tunnetusteoorias on oluline koht intuitsioonil ja sünnipärastel ideedel. Sellised ideed, millele peab paratamatult tulema , kui oma mõistust kasutada. Sünnipäraste idee olemasolu saab suurimaks tüliküsimuseks empirismiga. Sünnipärane idee on mõeldud potentsiaalsusena, mitte aktuaalsusena (mitte nii, et lapsel peaks need olema juba enne meelelist tunnetust).
Determinism , s.o. juhuslikkust ja vaba tahet ei ole [ettemääratus].
Substants on iseenda põhjuseks ja paratamatu. Ta on lõputu, kogu maailm sisaldub temas. ( Spinoza samastab substantsi Jumalaga : panteism — jumala asetamine kogu loodusse, millega vihastab kirikut.) [Substants – teovõimeline olemine. Lihtsubstants – ELU, HING, VAIM (eriline monaad, keskmonaad), ei ole moodustatav ega lõhutav, ei oma väliskuju. Erikujude paljusus lihtsubstantsil/monaadil – väliste ajadega seondumise mitmekesisus , sisemised omadused ja tegevused. Liitsubstants – KEHA (o r g a a n i l i n e), monaadide kogum, paljune, looduslik masin, elussubstants, (liikmed ja organid ).)]
Leibniz (1646-1716) oli väga mitmekülgne, oluline panus loogikasse ja matemaatikasse. Rajab oma metafüüsika süsteemi monaadidele, vaimsetele punktidele (substantsid), mida on lõpmatult palju. Asuvad ettemääratud harmoonias ja on ulatuvuseta, vastasmõjuta ning jagamatud. Sõnastas ka küllaldase aluse printsiibi. Mitte miski ei ole ilma küllaldase aluseta (nihil est sine ratio). Siit ka järeldus, et Jumal on loonud parima võimalikest maailmadest.
Empirism [teadmine pärineb kogemusest, mõistus on abivahend järeldusteks]: kujunes esimeseks suureks metafüüsikavastaseks programmiks. Tekkis Inglismaal vastandina ratsionalismile. Empirism seab kahtluse alla metafüüsika kui kõikehõlmava teaduste süsteemi mõttekuse. Inimlik võime teadmisi saada on piiratud, metafüüsiline tunnetus sellesse võimesse ei kuulu.
John Locke (1632-1704) (empirismi rajaja) ei paku paremat filosoofia süsteemi kui ratsionalistid, ta teeb ettepaneku teemat vahetada, uurida üksnes inimlikku kogemust. Locke'i väide: meil ei ole sünnipäraseid ideid. Mõistus on sündides puhas tahvel , kuhu kogemus kirjutab oma märgid. Kõik ideed pärit kogemusest. Locke eristab: 1) välist kogemust (aistingud); 2) refleksiooni (mõistuse tegevuse jälgimine). Ka eristab lihtideid ( passioonid ): nende suhtes aru passiivne (kollase idee, kõvadus jms). Liitideed kujunevad aga lihtideede kokkuliitmise teel. Mõistus Locke'l nagu ideede "logistik".
Berkeley (1685-1753) väiteks on aga, et ideed ongi asjad, materiaalset substantsi ei ole olemas (kirss, kui kõrvaldada aistingud, mis me sellest saame, siis kõrvaldame ka kirsi ). Seega eitab Berkeley kogemusvälist maailma, olla tähendab olla tajutud. Kuid kust tuleb korrapära ideede vahele? Miks meie aistingud on korrastatud, võimalik on intersubjektiivsus? See saab olla üksnes aktiivse ideid korrastava Jumala teene! (nt laud jääb alles ka siis kui me toast väljume).
12. Kanti tunnetusteooria pöördelisus, tunnetuse aktiivsus. Analüütilised ja sünteetilised otsustused, aprioorsed ja aposterioorsed otsustused.
Kant (1724-1804) asub vaagima küsimust, kas metafüüsika on ülepea võimalik. Kanti lähtekoht tunnetusteoreetiline: enne filosofeerimist tehkem kindlaks meie tunnetusvõime piirid. On nõus, et tunnetus ajaliselt algab kogemusega, kuid arvab, et lisaks sellele on mängus ka tunnetuse aprioorsed vormid (kogemusest sõltumatud). Kanti panus: meie tunnetus ei ole passiivne, tunnetusvormid vormivad mateeriat (aistinguid). Sellised tunnetuse vormid näiteks aeg ja ruum.
Tunnetus Kantil alati mõtlemise ja meelelisuse koostöö (mõlemad alged on esindatud ). Mõtlemine: (1) mõistus (kogemusest sõltumatu, aprioorne , aluseks ideedele); (2) aru (paneb meele poolt vastu võetud materjali ühtseks, spontaanne), mõiste (nimi asjade kohta). Meelelisus : (1) kaemus (üksik, mis sisaldab mitmekesist), asi (objekt, mida näeme nii nagu ta meile paistab)
Tunnetuse mõistuslikku alget võib nimetada aprioorseks (kogemusest sõltumatu), meelelist aga aposterioorseks (kogemusjärgne). Otsused jagunevad:
Analüütilised otsused: ei avarda meie teadmisi (öeldu sisaldub juba mõistes endis; näit ruut on neljakandiline), selgitavad olemasolevaid, on aprioorsed (meelelisest kogemusest sõltumatud). Nende tõesus lähtub üksnes vasturääkivuse seadusest.
Sünteetilised otsused: avardavad meie teadmisi (Kant: ka matemaatika ) - 1.) aposterioorsed (tõesus sõltub meelelisest kogemusest); 2.) aprioorsed (meelelisest kogemusest sõltumatud, need ongi metafüüsika teemaks). Filosoofia on ideede (mitte mõistete) haaramine aprioorsetes sünteetilistes otsustustes.
Tunnetusvõime kriitika peab tegema selgeks metafüüsika võimalikkuse. Sõltuvalt sellest sai Kanti jaoks metafüüsika esimeseks ülesandeks puhta mõistuse kriitika ( vaatlus ). Lisaks mõistuse kriitikale (puhta, praktilise ja otsustusvõime) on oluline, et Kant võttis empiristide kriitika tõttu omaks tunnetusteoreetilise lähtekoha. Kuid Kant ei esitanud kunagi metafüüsilist maailmaseletust. Asi iseeneses: see eeldab usku, me ei saa teda kuidagi tunnetada.
13. Marxi materialism , baasi ja pealisehituse erinevus. Nietzsche nihilismi ja üleinimese mõisted.
Marx (1818-1883). Pöörab idealismi ümber. Hegeli dialektilise meetodi abil loob ajaloolise materialismi. Eesmärgiks siiski ajaloo objektiivne tunnetamine. Oluline pole mitte mõtlemine (Descartes), vaid materiaalsed suhted. Marx vaatleb seega kogu filosoofiat majanduslike suhete poolt determineerituna. Maailma areng on tootmissuhete areng. Marx võtab üle ka Hegeli võõrandumise, kuid aktsendiga, et inimese olemuseks, mis on võõrandunud, on töö. Kapitalismis peab inimene müüma oma olemust, kuna aga tootmisvahendid on kapitalistide käes, siis ebavõrdsus paratamatult suureneb. Seetõttu on ajalugu klassivõitlus, mis päädib võõrandumise lõppemisega, eraomandi kaotamisega kommunistlikus ühiskonnas. Tuleks tähele panna, et Marx väidab seda teadlasena, mitte poliitikuna .
Marxi käsitlus ühiskondlikest tootmisuhetest: Baas: tootlikud jõud (inimene, töö ja töövahendid); tootmissuhted (kõik majanduslikud suhted, millesse tootlikud jõud astuvad). Pealisehitus: administratsioon (nt riik, tema vorm sõltub baasist); ideoloogia (poliitika, religioon, kunst jne).
Nietzsche (1844-1900) käsitus euroopalikust nihilismist ennustab, et ideaalse valdkonna ja kristliku Jumala lagunemine viib Euroopa kultuuri paratamatusse kriisi. Nietzsche paneb tähele metafüüsilise idealismi seotust kristliku religiooniga ning analüüsib nende allakäiku koos. Jumala surm ei ole äkksündmus, selle teadvustamine kestab veel pikka aega. Võib öelda, et kogu 20. sajandi. Ajalugu, kuidas Jumala surm pärale jõuab, nimetas Nietzsche nihilismiks. Ka tekkivad loodusteadused aitavad kaasa inimese ebakindluse kasvule — Kopernikust saati liigub inimene tsentrist X suunas. Nietzsche arvas , et tõelise ilma, Jumala kadumisega kaotab tõe mõiste paratamatult oma tähenduse (tänapäeval siiski üritatakse tõde määratleda kokkuleppena jms.) Jääb alles üks maailm, mis on mõttetu. Nietzsche moto selle olukorra kohta oli: amor fati, armasta mõttetut saatust. Kuid kogu ratsionaalne- humanistlik kultuur muutub Nietzsche arvates Jumala surma tõttu võimatuks. On küsimus, kas demokraatlik konventsioonidel püsiv humanistlik maailm on Nietzsche ennustused ümber lükanud, või on Jumala surma järeldused ikka veel teel, saabumas.
14. Teada metafüüsika põhiküsimuse sisu. Tunda sellega seotud olulisi mõisteid ja eristusi: idealism -materialism, subjektiivne ja objektiivne idealism, monism- dualism , sokraatiline hoiak põhiküsimuse suhtes, skeptitsism (selle konstruktiivne ja radikaalne vorm). Solipsismi mõiste.
Metafüüsika põhiküsimus: mis (ja miks) on olev tervenisti? Miks on ülepea miski olemas ja mis moodust olemasoleva olemuse, mis on oleva algpõhjused? Kui igat filosoofiaprobleemi võib pidada teatud üldistuseks: näit. mis on teadmine? mis on hea elu?, siis metafüüsika üldistab kogu oleva üle. Metafüüsika põhiküsimus on konstant. Idealism: „olev tervenisti on vaimne, ülemeeleline“; Platon: „olev on idee“; Spinoza: „olev on substants“; Fichte: „olev on absoluutne Mina“; Hegel: „olev on objektiivne Vaim“). Materialism: „olev on materiaalne, meeleline“; Aristoteles: „olev on põhjuslikult kooshoidev tegelikkus (energia)“; Marx: „olev on materiaalne“; teaduslik realism : „olev on teaduslikult uuritav mateeria“.
Objektiivne idealism: „olev on tunnetavast inimesest sõltumatu ülemeeleline tervik“; Subjektiivne idealism: „olev piirdub tunnetava subjekti teadvussisudega“. Monism: „on ainult üks printsiip ja teine on pettekujutelm“; Dualism: „olev koosneb nii vaimsest kui materiaalsest poolusest, kuid üks on siiski tähtsam“. Sokraatiline hoiak - küsimine ilma vastuseta. Inimesel ei ole teadmist, kuid ta peab selle poole püüdlema. Skeptistism - ollakse seisukohal, et meie tunnetuse piiratus ei võimalda vastata, (1) konstruktiivne: „kuna metafüüsika põhiküsimus on vastamatu, siis tegeleme teiste oluliste küsimustega“, (2) radikaalne: „kuna metafüüsika põhiküsimus on vastamatu, on üldistav tunnetus ülepea võimatu“. Solipsism : „pole midagi olemas peale solus ipse (ainsa mina)“.
15. Teadmise mõiste 3 erinevat tähendust. Tunda ära teadmise klassikaline määratlus. Intuitsiooni mõiste. Popperi 3 maailma teooria.
Epistemoloogia – mis on teadmine ja kuidas me neid saame (teadmine ja tunnetamine). Enne 19 saj tulenes see metafüüsikast, siis hakkas iseseisvuma. Eesti keeles on teadmine: tuttavolek, oskus ja teadmine et... Filosoofias on teadmise põhitähendus „teadmine et...“.
Popperi 3 maailma: 1)füüsiliste objektide maailm; 2)teadvuse seisundite maailm; 3)mõtlemise objektiivse sisu e teadmiste maailm.
Teadmine on midagi sellist, kui peab täpselt arutlema ja ei tohi järgida näivaid sarnasusi .
16. Tunda ära olulisi mõisteid ja filosoofide seisukohti teadusliku teadmise küsimuses: induktivism (+ Hume ’i induktsioonikriitika), verifikatsionism, falsifikatsionism ( Popper ), uurimisprogrammid ( Lakatos ), teadusrevolutsioonide teooria (Kuhn), epistemoloogiline anarhism ( Feyerabend ). Formaalteaduse ja intersubjektiivsuse mõisted. Formaalteaduste ja faktiteaduste erinevus.
Induktivism - teaduslik teadmine algab faktidest, empiirilistest teooriavabadest üksustest. Induktiivne üldistus saab olla ainult tõenäoline, kuna lõplikult ei saa sel moel midagi tõestada.
Verifikatsionism - seisukoht, et kõik i kõttekaid lauseid saab kogemuslikult verifitseerida. Selleks tuleb laused taandada esmasteks protokoll -lauseteks.
Falsifikatsionism - Popperi arvates ei taandu teadused meelteandmetele, ei saa otsida teaduse väidetele absoluutset tõesusprintsiipi. Popperi järgi isel teadusteooriaid falsifitseeritavus. Põhimõtteline ümberlükatavus, teadusteooria peab olema kogemuse teel ümberlükatav.
Uurimisprogrammid - lakatosi teooria. Lähtub teaduse tegelikust ajaloost. Ütleb, et meie teadmised võimaldavad falsifitseerida alles siis, kui on tekkinud konkureeriv teooria, mis on lihtsam ja faktidega paremini ühilduv. Ei räägi enam teadmistest teooria sees, vad teooriaid sisaldavatest võrgustikest. Uurimisprogrammidest. Igal programmil on oma tuum, lisaks veel kaitsevöö ja heuristiline aparatuur.
Teadusrevolutsioonide teooria – (Kuhn) oli suunatud teaduslike teadmiste kumulatiivse [kuhjumus] kasvu vastu. Teduses vahelduvad normaalteadused revolutsiooniga. Epistemoloogiline anarhism – (Feyerabend): kindlat meetodit ei ole. Kõiki reegleid on aeg-ajalt rikutud. Teaduses on kõik lubatud. Tuleb kaitsa ja pooldada pluralismi [ pluralism -idealistlik õpetus, mille järgi maailm koosneb paljudest üksteisest sõltumatutest üksustest]. Formaalteadused - loogika ja matemaatika. Faktiteadus - ... Intersubjektiivsus - ...
17. Mõista erinevust ontoloogilise ja epistemoloogilise lähenemise vahel tõe probleemile. Tunda erinevust tõe korrespondentsiteooria , pragmatismi tõeteooria ja tõe koherentsiteooria vahel. Valetaja paradoks ning Tarski poolt pakutud lahendus sellele. Mida arvavad tõe mõistest skeptikud (Nietzsche näitel).
Epistemoloogiline tõekäsitlus [epistéme-teadmine] - tõde peab olema inimesele kättesaadav, muidu pole ta normina rakendatav . Tõde on teatud laadi suhe, mille ük pool on inimeses ja teine väljaspool. Jaguneb: 1) korrespondentsiteooria - ei tegele ülemeelelise tõeluse kirjeldamisega, vaid vaatlevad tõde lähtudes vastavussuhtelt: väide-objekt. Tode on vastavuses väite ja väidetava objekti vahel 2) pragmatismi teooria - tõde on abinõu meie mõtteviisis, mis võimaldab meil ideid omaks võtta. Rakendada. Tõe kriteeriumks on praktika. 3) koherentsiteooria - tõde on pelgalt kooskõla erinevate väidete vahel.
Ontoloogiline tõekäsitlus [ontos-olmasolev] - tõe tunnuetamiseks vaja erilist menetlust. Omistab omaduse olla tõene olevale endale, mitte väidetele võid teadmistele. Skeptikud - võitlevad ontoloogilise tõeteooria vastu. Nietzche eesmärk on kõigi väärtuste ümberväärtustamine, mille tulemusena orientiiriks saab vitaalsus, mitte moraalsus.
18. 3 võimalikku seisukohta matemaatika aksioomide tõesuse küsimuses.
19. Tunda realismi ja instrumentalismi seisukohti teadusliku tõe suhtes, tunda teoreetilise entiteedi mõistet.
Realism - kui oletada, et tõde teaduses on vastavuses teaduse väidete ja tegelikkuse vahel, siis kirjeldaks teadus maailma, nii nagu see on. Vatsandlik seisukoht ütleb, et teadusteooriates leiduvad objektid on fiktsionaalsed. Realismi järgi eksisteerib maailm meist sõltumatult ning teaduse eesmärgiks on tõde. Realism kasutab teaduslike teooriate hindamisel tõe vastavusteooriat.
Instrumentalism - teadusteooriad võivad olla edukad , kuid nad ei kirjelda reaalsust. (Probleem - vahel viivad teadusteooriad uute järeldusteni.) Instrumentalism on skeptilisem kui realism. Instrumentalismis hinnatakse teooriate tõesust nende tõhususe järgi.
Teoreetiline entiteet - nt aatom . Entiteedirealism- mõisted osutuvad millelegi reaalsele, kuid seda ei tee teooriad ega seadused.
20. Tunda erinevusi jäiga determinismi, indeterminismi ja nõrga determinismi vahel tahtevabaduse küsimuses + fatalismi mõiste. Teada kõige tuntumate esindajate (Spinoza, Freud , kristlased , eksistentsialistid ) seisukohti tahtevabaduse küsimuses, s.t. millisesse teooriasse kuuluvad. Kuidas sidus Descartes tahtevabaduse jumaliku ettemääratusega?
Jäik determinism - vabadus on illusioon. Kuna me ei oska kogu maailma seaduspärasid näha ja seletada, arvame, et toim iseenda vabast tahtest lähtudes. Spinoza: "Inimesed eksivad, kui nad vaid arvavad, et nad on vabad - nad on teadlikud oma tegudest, kuid ebateadlikud sellest, mis neid põhjustab.“ Jäik determinism psühholoogias: Freud (1856-1939) seletas kogu inimlikku käitumist alateadvusega ning inimlike põhitungidega. Ka kõige tühisemad valikud , mida elus teeme, on alateadvuse poolt determineeritud. Tema teraapia sisu: "tunnetatud paratamatus " (kui saame aru, mis meie käitumist tingib, vabaneme neuroosidest).
Fatalism: elu on määratud üleloomulike kaootiliste jõudude poolt (mitte kindla seaduse poolt). Vana-Kreeka elutunnetus oli fatalistlik (elu on määratud üleloomulike jõudude poolt (jumalad), ei otsitud vabadust, elu oli jumalate and). Selle puhul on saatus alati varjul .
Interminism – ei tunnista ranget determinismi, kuna ei pea võimalikuks vabaduseta olukorda. Kõige äärmuslikumal seisukohal tahtevabaduse küsimuses on subjektiivsed idealistid ja solipsistid (kui pole mindagi muud peale mina, siis on vabadus totaalne ). Kristlased: tunnistavad vakumatult tahtevabadust. Võib öelda, et kristlik tahtevabaduse käsitus põhineb paradoksil: inimese tahtevabadus ja jumalik ettemääratus. Descartes: „meie mõistus on lõplik, Jumala vägevus aga on lõpmatu. Rumal oleks kahelda vabaduse olemasolus, selle tõttu, et me ei mõista Jumalat“.
Eksistentsialistid - inimese eksistents eelneb tema olemusele. Inimene on maailma heidetud, sündinud mõttetult. Inimene on hingeliselt totaalselt vaba. Kui õpime elama totaalselt vabanda, absurdis, siis avanevad tohutud võimalused eneseteostuseks.
Nõrk determinism – determinism ei pruugi välistada vabadust. Tuleb eristada determineeritust ja sundust. Tahtmiste determineeritust ei ole võimalik seletada. Raskused: instinktid vs vaba tahe , tahe võib olla ühiskonnast mõjutatud. Arutlus viib tahtevabaduse juurest sotsiaal-poliitilise vabaduse juurde. Eristab sundi paratamatusest.
21. Mõista negatiivse ja positiivse vabaduse erinevust Berlini järgi. Teada Hobbesi, Rousseau ja Milli seisukohti sotsiaalse vabaduse küsimuses (ka eraldi sõnavabaduse ja tegevusvabaduse kohta).
Berlin (1909-1997):Neg vabadus- sunni puudumine, vabadus millestki. Sund ja vabadus on vastandid, inimese vabadus peab võimaldama teha tal enda jaoks ka kahjulikke tegusid . Neg vabaduse pooldajate eesmärgiks autoriteedi kärpimine. Pos vabadus - toimimine endast lähtudes, vabadus millekski. Pos vabadus viib üldiste tegevusprintsiipide põhjendamiseni, oma korda poliitilise autoriteedi põhjend. Pooldajate eesmärgiks on autoriteet endale saada.
Hobbes (1588- 1679 ) - esimene ,kes käsitles inimlikku vabadust mõiste neg tähenduses sunni puudumisena. Kõik inimesed on loomu poolest vabad. See et inimesed on vabad, tähendab et meil puudub võimalus vabadust pol suuni ja võimuga ühildada, kuid ei tähenda, et vabana elamine oleks võimalik. Teine eeldus: inimesed on egoistlikud. Seetõttu ei ole loomulik olukord mingi rõõmupidu ,vaid kõigi sõda kõikide vastu. Vabaduse tingimustes elatakse pidevas valmisoleku seisundis võidelda, keegi ei tunne ennast turvaliselt. Vabadus välistab ühiskonna.
Rousseau ( 1712 -1778) - inimene ei ole oma loomu poolest egoistlik . Algses looduslikus seisundis on inimene õnnelik. Omakasupüüdlikuks muutub inimene alles ühiskonnas, ühiskonna tingimustes ei saa inimene olla vaba. Valitseja on rahvask ui tervik ise. Pooldas võimude lahusust ja valimisi.
Mill – (1806-1873) (Negatiivse vabaduse võidukäik.) Utilitarismi järgi juhindub inimene oma tegudes naudingutest ja kannatauste vältimisest. Moraalselt õige ja ühiskondlikult soovitav oleks olukord, mis toob võimalikult suurt naudingut võimalikult suurele hulgale inimestele. Eristab eraelu avalikust elust. Mõttevabadus ja tegevusvabadus – Mill on seisukohal et arvamusavaldused peavad olema vabad. Tegevusvabaduse puhul võib keelata teistele kahju toovaid tegusid ning piirata nende tegusid kes ei ole vastutusvõimelised (nt lapsed).
22. Monismi ja dualismi erinevus vaimufilosoofias. Osata liigitada õpitud teooriaid monismi-dualismi eristuse järgi (esitati konspektis tabelina). Lähemalt teada dualistlikku interaksionismi, biheiviorismi ja identsusteooria seisukohti keha-vaimu küsimuses. Episteemilise autoriteetsuse ja solipsismi mõisted, meemi mõiste.
Keha ja vaimu probleem: Monistlikud teooriad (tunnistavad ainult ühte kahest): (1)subjektiivne idealism - kuna meil pole muud kui tajud , tuleb järeldada, et kogu maailm on vaime; (2)kahe aspekti teooria-vaim ja keha on sama asja 2 aspekti; (3) kimbu teooria - keha ja vaim on sama sorti asjade erinevalt koostatud kimbud; (4)ekstreemne materialism: biheiviorism , füsikalism – mõtteid ja tundeid pole kunagi olnudki, neid saab seletada teaduslikult ; (5)identsusteooria – vaimne sõnavara osutab füüsikalisele nähtusele, ajule; (6) funktsionalism ; (7)dennetti materialism. Dualistlikud teooriad (tunnistavad mõlemat) (1)interaktsionism - keha ja vaim on 2 substantsi, mõjut teineteist; (2)okasionalism - kehalised ja vaimsed nähtused on kookõlas; (3) parallelism - keha ja vaim on seotud, kuid mite põhjuslikult; (4)epifenomenalism - kehalised protsessid põhjustavad vaimseid; (5)subjektiivse valdkonna kaitsjad – teadvusel olemine, subjektiivsus, intentsionaalsus, ei ole redutseeritavad materiaalseteks kirjeldusteks.
Biheiviorism - metoloogiline -üritas teaduslikult taandada kõik vaimuseisundid käitumisele, skeemile stiimul- reaktsioon . Loogiline e analüütiline. Identsusteooria - vaim ei võrdu käitumisviisiga, vaim ja aju on identsed. Episteemiline autoriteetsus - olla teadvusel, mõelda - see kuulub tavaintuisiooni juurde. Solipsism - ei saa kunagi kindel olla teiste vaimude olemasolus. Meem - aju on nagu arvuti, mille sisendiks-väljundiks on meemid (mõistelised ühikud), mis võivad nagu geenid ise eksisteerida. Teadvus on ajalooliselt kujunenud valiku tulemus meemide vahel.
23. Teada teoreetilise ja praktilise filosoofia erinevust Aristotelese järgi. Moraali ja eetika mõistete erinevus. Eetika 3 võimalikku tasandit . Teada erinevust kirjeldava, normatiivse ja metaeetilise tasandi vahel. Moraaliabsolutism, objektivism , relativism , subjektivism ja nihilism . Emotivismi mõiste.
Teoreetiline filosoofia - teadmine, mida taotletakse tema enese pärast, teadmine asjade olemusest (kirjeldav): metafüüsika, tunnetusteooria, keelefilosoofia , vaimufilosoofia, teadusfilosoofia, loogika.
Praktiline filosoofia - üldteadmine, filosoofiliselt üldistatud reegel, mille järgi saab toimida (nt norm): eetika, esteetika, sotsiaal-poliitiline filosoofia, ajaloofilosoofia .
Moraal – kombelisus. Eetika - teoreetiline arutlus moraali üle.
Eetika tasandid : 1) Kirjeldav – vaatlus, ajalooline või teaduslik, mis seletab moraalsust ühes või teises kultuuris ja ajastus. 2) Normatiivne – arutlus, mis õige või hea, kuidas käituda → reeglite sõnastamine. 3) Metaeetiline – analüüs, tegeleb keeleliste ja tunnetuslike küsimustega (nt mis on moraal, mida tähendab „hea“).
Absolutism – leidub vähemalt üks moraalinorm mis on (p.o.) normatiivselt kehtiv kõigi inimeste jaoks. Objektivism – leidub üldkehtivaid moraalinorme, kuid need võivad üksteist olukorrast sõltuvalt üles kaaluda. Relativism – moraalinormid sõltuvad kultuurist, ei ole üldinimlikku moraali. Subjektivism – moraalinormid on privaatsed. Nihilism – moraalinorme pole võimalik põhjendada ja nendest tuleks üldse loobuda. Emotvism - moraaliotsustused ei selta ega kirjelda midagi, väljendavad ainult inimese tundeid.
24. Mõista erinevust teleoloogiliste ja deontoloogiliste eetikateooriate vahel. Lähemalt tunda Kanti eetika ja utilitarismi seisukohti. Kategoorilise imperatiivi mõiste. Spetsiesismi mõiste.
Teleoloogiline teooria (naturalistlik) - standard moraalselt õige käitumise jaoks [ei ole ise moraal]: egoism (moraalsuse standardiks on isiklik hüve); utilitarism (moraalsuse standardiks ühinskondlik hüve). [teleos – eesmärki saavutav]
Deontoloogiline teooria ( moraalne väärtus teos endas) - standard moraalselt õige käitumise jaoks on objektiivne väärtus: teo-deontoloogilised (moraalsuse standardit ei saa üldistada, iga kord tuleb eraldi otsustada); reegli-deontoloogilised teooriad (saame tuletada moraalselt õige käitumise üldreeglist). [ deon – nõutav, tarvilik, kohustus]
Kanti eetika - moraalireeglite põhjendamine. Universaalne moraalireegel peab kehtima kõigi võimalike mõistusolendite kohta. Moraali aluseks ei tohi olla moraaliväline väärtus (nt õnn v hea elu). Moraal ei pea meid tegema õnnelikuks, vaid õnne vääriliseks. Elu on empiiriline nähtus, moraali ei saa seostada hea eluga. Kategooriline imperatiiv – (universaalne moraalireegel): 1.) Tegutse vaid sellise maksiimi alusel, mida võid ühtlasi tahta saavat üldiseks seaduseks (mitte teha midagi vägivaldset, valetada jne). 2.) Talita nõnda, et sa inimkonnasse nii oma isiku kui ka ükskõik millise teise isiku näol suhtuksid alati kui eesmärki ja mitte kunagi kui ainuüksi vahendisse (austus). Selle järgi on moraalne vaid teadlik kategoorilise imperatiivi jälgimine (nt kui inimene jookseb mõrvari eest peitu ja sa näed seda, siis ei tohi mõrvarile valetada, et sa ei näinud).
Utilitarism ( Bentham (1748- 1832 )): moraali käivitavaks naturalistlikuks väärtuseks võetakse naudinguid ja kannatuste vältimine. Teguviisi valides kaalun kannatuste ja naudingute vahekorda ja valin sellise, mis pakub kõige rohkem naudinguid. Bentham eristas muidugi ka naudinguid intensiivsuse, kestvuse, ulatuse jne järgi. Mill täiendas seda intellektuallsete naudingute eelisasendi rõhutamisega. Ühiskonna tasandil valida selline tegevus, mis annaks võimalikult suure hulga naudinguid võimalikult suurele hulgale inimestele.
25. Mõista erinevust aktiivse ja passiivse, tahtliku ja tahtest sõltumatu eutanaasia vahel. Teada karistuse erinevaid võimalikke funktsioone: retributiivne, ennetav ja rehabiliteeriv.
Eutanaasia: aktiivne ja passiivne - kas lõpetame lootuselt haige kunstliku elushoidmise või teeme aktiivse süsti; tahtlik ja tahtmatu - kas patsient avaldab oma tahet või on letargilises seisundis. tahtlik passiivne - patsiendi soovi täitmine. tahtlik aktiivne - keegi kõrvaline peab sooritama fataalse teo. tahtmatu - patsient ei saa oma soovi avaldada.
Karistus : retributiivne - silma silma, hammas hamba vastu. Kurjategijale tuleb põhjustada sama palju kannatusi, kui tema ohvrile. See õigustab surmanuhtlust (ja ka piinamist). (Vastuargument: õiglus ei saa olla kuriteo põhjenduseks.) Ennetav- peab olema ennatav, kuritegusid vähendav efekt. Rehabiliteeriv – ümberkasvatav?
26. Tunda nelja lähenemist võimu põhjendamise küsimuses. Teada üldjoontes Machiavelli seisukohti, ühiskondliku lepingu teooriat, sotsialismi ja anarhismi seisukohti. Tunda ära ideoloogiakriitika, Foucault ’ ja Rawlsi teoreetilised põhiseisukohad.
Võimu põhjendamine: 1) jumalik autoriteet; 2) loomulik autoriteet – mõnele on loomuomane alluda ; 3) autoriteet hüvest - valitsema peab see, kes on kõige targem ; 4) nõusolekul baseeruvad teooriad. Machiavelli - keskendub võimu säilitamise tehnikale. Seab kahtluse alla selle, kas võimu üldse saab filosoofiliselt põhjendada.
Ühiskondliku lepingu teooria – (rajaja Hobbes) Eelduseks on inimeste põhimõtteline võrdsus. Hobbes „Inimene on loomu poolest parandamatu egoist, järelikult on loomulik seisund kõigi sõda kõikide vastu.“. Seetõttu määrati valitsema monarh . Hiljem jõuti selleni , et ka valitsejad peavad lepingust kinni pidama . Pakuti välja muutumatuid riigivalitsemise aluspõhimõtteid (lepingu tuum, põhiseadus), perioodilisi valimisi, võimude lahusus (vastastikune kontroll).
Sotsialism - 19. sajandi algus, tööstusrevolutsiooni tulemus väga vaene töölisklass, rikastuvad kapitalistid. Eraomand põhjustab ebavõrdsust ja rõhumist - sotsialistide ettepanek: sellest loobuda. Luua assotsiatsioone, kus tootmisvahendid oleksid ühised ja kõik töötaksid võrdselt. Algselt oli meetodiks veenmine ja eeskuju. Anarhism - kõige utoopilisem võimuvastane projekt. Kõigi autorite ühisjooneks on vastalisus riigi institutsioonide suhtes.
Ideoloogiakriitika - Arvati et kapitalism viib totaalselt hallatava ühiskonnani. Klassivõitlus ei toimi, kuna inimesed tasalülitatakse popkultuuri ja meedia abil. Siit tuleb vajalikkus ideoloogiakriitika järele: paljastada meie ühiskonna ideoloogilised "alusmüürid". Vrd. kasvõi praeguse retoorikaga: Ameerika kui "demokraatia kants", hea demokraatia ja halvad teised vormid jne. Ideoloogiakriitikute arvates viib mistahes filosoofilise teooria universaliseerimine poliitilises praktikas paratamatult rõhumiseni.
Foucault’: "Mulle näib, et tegelikuks poliitiliseks ülesandeks meie ühiskonnas on kritiseerida institutsioonide toimimist, mis näivad esmapilgul neutraalsed ja sõltumatud; kritiseerida neid sellisel viisil, et paljastuks see poliitiline vägivald, mis nende kaudu ennast alati hämaralt teostanud on, nii et me saaksime nende vastu võidelda." Foucault uurib normi ning hälbijate repressioone ( seksuaalsus , hullumajad jne). Võimu käsitlemine suverääni kaudu on piiratud.
Rawlsi eeldused: inimesed on omakasupüüdlikud ja ratsionaalsed. Poliitikas osaledes vajavad sel juhul esmalt kokkulepet, milliste põhimõtete alusel praktikaid muuta. Kuna kõik on kasuahned ja enam-vähem võrdsed, on praktika eesmärgiks võrdsus (erinevused lubatavad vaid siis, kui noid ka need tunnistavad, kes selle kaudu hüvet ei saa). Õiglane on selline printsiip, millega nõustume vaatamata oma positsioonile (ehk mõtleme alati, et teises olukorras võib see olla meile kahjuks). Õiglus: 1) võrdsed vabadused ja kohustused ühiskonnas; 2) sotsiaalsed ja majanduslikud ebavõrdsused tuleb korrastada nii, et nad; a) oleksid kõige vähem kindlustatute huvides; b) nendega seotud ametid oleksid avatud kõigile (ausus). Toimides kõige vähem kindlustatute huvides viime pikapeale ellu võrdsust.
14