Prantsuse valgustusaja filosoofid, nende põhiseisukohad (0)

Filosoofia arvestus PSHG III kursus
Mõisted
Filosoofia - kreekakeelest tulnud sõna, tähendab tarkusearmastust otsetõlkes. Filosoofia uurib ilu, tõe ja hüve loomust, teadmiste võimalikku saavutamist, välismaailma olemasolu. Filosoofia on kogu selle tõelisuse metoodiline uurimine selle puhtas iseeneses olemises. FIlosoofia eesmärk on luua võimalikult terviklik maailmapilt .
Metafüüsika – on filosoofia haru, mis tegeleb reaalsuse ja olemise enese põhimõttelise olemuse ja alusmõistete uurimisega. Põhiprobleemid on näiteks Jumala olemasolu, hinge surematus , keha ja vaimu vaheline seos.
Idealism - , mille kohaselt reaalsus on vaimne või sõltub olulisel viisil teadvusest. HEGEL
tõde on väljaspool meid ja meie tunnetust – reaalsus on midagi nähtamatut
Ratsionalism (ratio – mõistus): mõistusepärane, maailma tõelisust on võimalik haarata ainult puhastest mõtlemise printsiipidest lähtudes. Maailm on korrastatud, seal loogiline mõistusepärane kord. Maailma on võimalik haarata deduktiivselt (üldistest printsiipidest tuletatakse üksikjuhtumid). Üldteadused. Matemaatika : matemaatilised üldistused. Reaalsus/tõelisus on juba valmis kujul ja täiuslikult Jumala poolt loodud. On tarvis lihtsalt need ära tabada. Eelkõige Prantsusmaal ja Saksamaal levinud. Ratsionalism - puhta mõistuse filosoofia – kui mõistus ütleb, et nii on, siis see ongi tõde, vastandub imperialismile, kus tunnetuse kaudu võimalik tõde leida. Ratsionalistid – me ei vaja kogemusi, vaid mõistus annab tõese pildi maailmast ja loob oma maailmapildi. Kuna kogemust pole vaja, siis pole vaja kahelda ka metafüüsikas – Kant ka esialgu ratsionalist.
Empirism : tõelisust saab tajuda meeleelundite abil. On tarvis meelelist kogemust maailma kohta. Tõelised on ainult üksikud objektid. Üksikobjekte omavahel saab panna süsteemi ja korrastada. Meetod induktsioon (üksikutelt tuletatakse üldised printsiibil). Alus loodusteadustele ja õigusteadusele. Inglismaal levinud, hiljem ka Saksamaal.
Võõrandumine – on Marxi sõnul võõrandumine tööst, inimene kaotab töö tulemuse. Tõeline inimlikkus tuleneb tööst. Seda saab ära hoida, kui oleks klassideta ühiskond. Rosseau sõnul võõrandab kultuur, teadus ja kunst inimest oma loomulikust seisundist.
a priori / a posteriori - A priori - enne kogemust. kogemus- eelset teadmised on osadel inimestel olemas. pole seotud empiirikutega. nt. kera. sõna kera juba ütleb, et tegemist on ümmarguse asjaga.
A posteriori - kogemusejärgne, pärast kogemust. Kand nõustus osaliselt empiirikutega, kes väitsid, et kogemusejärgselt on võimalik kogeda. Nt. kuldne kera - alles pärast kogemust saame öelda, et kuldne.KANT
asi iseeneses – asi puhtal kujul. Kandi sõnul ei saa meie teadmised maailmast kunagi terviklikud olla, kuna meie mõistus ei suuda anda lõplikku tähendust neile asjadele, millele me ei suuda mõelda.KANT
dialektika – vastuolude võitlus. Dialektikas on tees ja selle vastandiks on antitees . Süntees on antiteesi ja teesi ületamine, tekib midagi uut ja palju väärtuslikumat. Hegel võrdleb ajalugu dialektikaga, ajalugu ületab pidevalt vastuolusi. Tees, antitees ja süntees – nt türannia, revolutsiooni teel lammutame selle kõik, sünteesina tekib vabariik. Lõpp-produkt alati parem, täiuslikum.
materialism - reaalsus lõppkokkuvõttes koosneb mateeriast , kõige vaimse taga on midagi materiaalset. Esindajateks Marx ja Feuerbach . Materialism on vastuolus idealismiga, sest materialism eitab maailma loomist ja hinge surematust.
positivism – Positivism - filosoofia suund, mille järgi tõelised, positiivsed teadmised saadakse üksnes eriteadustest või nende andmete sünteesist. Tunnetest tuleks välistada mõttetud, metafüüsilised arutelud. COMTE
utilitarism - Selle eesmärk on suurim heaolu võimalikult suurele inimhulgale ( Bentham ). Üksik, kes otsib omaenese õnne, peab aru saama, et see on vaid saavutatav, kui oma püüdlused üldisele eesmärgile kohandada . Bentham arvas , et hüve on võimalik matemaatiliselt välja arvutada, kuid John Stuart Mill reformis Benthami utilitarismi, eemaldades matemaatika ja öeldes, et naudingu kvaliteet on olulisem kui kvantiteet .
kategooriline imperatiiv - toimi üksnes selliste maksiimide ehk põhimõtete alusel, mille saamist üldiseks seaduseks sa saad soovida. Inimene peaks moraali enda seest otsima ja see peaks ka teistele kehtima, sa peaksid selles veendunud olema. Teised ei pea seda järgima, aga see peaks olema võimalik. Moraal on üldkehtiv- see võib sulle piiranguid seada ja ebameeldiv olla.
nt. Kui sul on kõht tühi, siis lähed poodi ja võtad saia. Kõigil on see võimalus, aga me arvatavasti ei taha, et kõik seda teeks.
Filosoofid (millised on antud filosoofi põhiseisukohad)
B. Pascal - visandab pildi inimesest, kes seisab kahe lõputuse vahel (suur ja väike). Mõistus suudab haarata seda, mis on lõplik, ja AINULT süda seda, mis on lõpmatu.
Tal on 2 mõtteviisi:
1) mõistusest lähtuv – geomeetriavaim- kuidas inimene tajub matemaatikat, definitsioone jne.
2) lõplik ja peenetundelisuse vaim – juhitud südamest ja võib tajuda asju lõpmatuses.
Olulisema otsuse saab langetada süda (mitte organ), näiteks jumala olemasolu. Süda peab langetama otsuse jumala vastu või mitte – pigem uskuda , sest kui polegi olemas, siis sa ei kaota midagi. Miks on oluline Jumala olemasolu uskumine? Defineerib , kuidas oma elu siin elame, kas igaveseks eluks vms või praegu hetkes üritame kõik võtta. Kui otsustab jumala kasuks, rajab inimene oma elu jumalale , ususse jumalasse, siis päästab see inimese kahe lõpmatuse vahelt ja olemasolu viletsusest (kahe lõpmatuse vahel), sest inimene on õnnetu olend , oma vaimu tõttu peaaegu nagu inglid ja madaluse tõttu peaaegu nagu loom. Filosoofias muutub korraga aktuaalseks üksikinimene.
J.J. Rousseau – Filosoofia ajaloo punkar. Filo rajaneb tunnetel, emotsioonidel, tung kõik ümber rajada, raevukalt. Tõestab, et teaduse ja kunstide areng on viinud inimese moraalse riknemiseni. Enne teadust ja kultuuri oli inimene lihtne ja loomulik. Meil küll saavutused ja mugavused, aga pole enam väärtusi. Kõik on muutunud üksluiseks ja isikupäratuks ning inimesest on saanud ori kultuurile , mis varjab meie ehtsat isiksust. Mida arenenum on kultuur, seda madalam on inimese vaim. Erinevad teadused saavad alguse inimeste pahedest nt astronoomia – pettus, geomeetria – omamisiha, filosoofid – kahjuks mitte ainult laisad, vaid ka lobisejad, kes õõnestavad väärtusi oma kahtlustega, röövivad inimestelt, mis on püha. Luksus tegelikult hukutab nt rikub maitse: kunstnikud teevad töid, mis tooks neile rohkem sisse, mitte, mida tahaks. Kui kirjutatakse raamatuid, ei küsita, kas eetiliselt head, vaid kirjutatakse kutsuvalt ükskõik millest, peaasi, et hästi kirjutatud. Inimest vääristab tegelikult loodus e „tagasi loodusesse “.
Tsivilisatsioon on kõikide pahede algpõhjus. Ebavõrdus sai alguse, kui keegi pani maa ümber aia ja lollid uskusidki, et see on tema oma. Sellele ülbus vs lollus tsivilisatsioon toetubki. Palju sõdu oleks olemata, kui maa poleks kellelegi kuulunud. Loodusinimene rändas vabalt, polnud kindlat kodu. Inimene on loomupäraselt hea. Omandi tulemisega hea korraldus rikutakse – vajadus kaitsta, luua seadusi. Tugevamad võtavad nõrgematelt. Vajaduse kasvamine viis sõjani omandi/piiride pärast. Inimest eristab loomast , et on vaba tahe ja täiuslikuma elu püüe (täiustusvõime) – see on hädade algpõhjus. Tahame pahad maha lüüa. Mõtisklev inimene on rikutud loom.
Kõik halb, aga mida ette võtta? Väga suur roll on kasvatusel. „Emile“ – pedagoogika ajaloos oluline. Samas enda lapsed andis lastekodusse. Kasvatusteooria : tuleb kaitsta lapse loomupärast õigust olla laps. Lapseiga omaette nähtus. Õppimisel tuleks vältida pähe tuupimist, vaid saada teadmisi kogemuse kaudu. Lapse kasvatamisel tuleb lähtuda lapse tingimustest: milline, mis talle meeldib/ei meeldi. Tähtis anda emarinda – turvatunne jne. Laps peab ise kogemusi koguma esimeses faasis ja arenema sõltumatult ning noorukieas kunstis, religioonis, kirjanduses harima + tagada tervislik keskkond, kus ka füüsiline areng. Tuleb selgeks õpetada praktiline oskus nt puutöö. Lugemiseks Piibel ning „Robinson Crusoe “.
Rousseau hakkab tegelema väga olulise teemaga , mis on võõrandumine. Räägib, kuidas inimene on võõrandunud sellest vabast,loomulikust olemisest (enne oli võõrandumine jumalast keskajal).
I.Kant – saksa idealist (tõde on väljaspool meid ja meie tunnetust – reaalsus on midagi nähtamatut), huvitub ratsionalismist( puhta mõistuse filosoofia – kui mõistus ütleb, et nii on, siis see ongi tõde, vastandub imperialismile, kus tunnetuse kaudu võimalik tõde leida). Kant ka esialgu ratsionalist. Muutus toimub, kui loeb inglise imperistide teoseid – John Locke ja David Hugh (kõigepealt kogemus, siis mõistmine). Ainult kogemus tunnetuse piiriks, metafüüsika muutub mõttetuks ehk Kant hakkab selles kahtlema. Tema ülesanne – uurida läbi kogu inimliku mõttestruktuuri, siis saab aru, kellel õigus, kas ratsionalistidel või imperistidel või kummagil või õigus mõlemal või pole üldse õigus?
Puhta mõistuse kriitika – on vaja kogemust, aga kõike ei saa haarata, nt vaimu : mõtlesin nii, et aju ragises. Teadmine saab alguse kogemusest, aga see ei piirdu sellega, meie vaim lisab midagi juurde. Vaim annab raamistiku, milles kogetu muutub arusaadavaks, et impulsil oleks ka tähendus. Kogemus jääbki kogemuseks, kui lahti ei mõtesta. Põhitõdedeni jõudmiseks tuleb teada inimese mõtlemise viisi - püüab tegeleda sellega, kas on võimalik eristada kogemust ja seda, mis vaim juurde määrab ning ühtlasi püüab leida need osad, mis vaim juurde lisab. Teadmine ei sünni iseenesest, niisama, miski ei avaldu sellisena, nagu ta on, igasugune eeldamine eeldab mõistet – täielikku olemust ei saa tunnetada. Kas on punane värv või on see kokkulepitud tegelikult jne? Inimene loob ise midagi uut ega pole seega vastuvõttev masin ainult, annab impulsile ka tähenduse. Kogemused omavad mingisugust tähendust, annavad korra ja vormi, inimestel ongi üks pidev „korrastamine“. Teatud seaduspärasused on nähtavad igas tunnetuses ja on üldkehtivad. Kogemusest lähtuvad teadmised:
A: A posteriori – aposterioorsed teadmised – kogemisest lähtuvad teadmised
B: A priori – aprioorsed teadmised – kogemusele eelnevad teadmised.
A priori alla : nt arusaamine põhjuslikkusest, tajumine et igal asjal on põhjus. Kui millelgi pole põhjust, pole see asi meie jaoks ka mõtestatud. Sp püüab inimene alati seletada olemasolevat maailma. Veel peab olema, et olemas oleks meeltetaju: ajataju ning ruumitaju . Põhjuslikkus saab ilmneda ainult ajas ja ruumis. On veel selliseid mõisteid/kategooriaid nt „üks“ ja „palju“ hulgamõisted. Peavad olema meis enne kui tunnetus saab võimalikuks.
Mõisted tajumiseta on tühjad (Kant ühendab siinkohal ratsionalismi ja imperialismi) Mõistus näitab tajumise/maailma piire. Välismaailma tajumine – asi iseeneses. Nt punane värv – milline ta on omal puhtal kujul?
Me ei taju maailma sellisena, nagu see on, vaid nii, nagu meile näib, sest mõistus ja kogemus esitab ühe versiooni maailmast, lõplikku ei saa, see on kättesaamatu. Inimese arusaam maailmast annab tükikese tegelikust maailmast, aga mitte puhtal kujul, me ei pääse kogemuste maailmast välja. Samas: me ei saa kunagi kõike maailma kohta teada, see tuleks lõpetada – nt jumala olemasolu ei saa tõestada ega ümber lükata. Inimese jaoks on objektiivne maailm olemas – inimese mõistusel on piirid ja on asju, millest me ei suuda ega saa mõelda. Metafüüsiline arusaam, et inimene võib kõigest mõelda – metafüüsilised käsitlused lähevad usu valdkonda – inimene võib uskuda, et jumal on olemas, aga ta ei saa teada – puhta mõistusega ei saa hoomata.
Mõtlemine elab siiski edasi – jumal, maailma algus jm küsimused. Küsimused, mida ei saa lahendada, kuuluvad inimese sügavama olemise juurde. Inimene toetub usule selliste küsimuste vastamisel.
Puhta mõistuse idee – olemuselt transendentsed (väljaspoole kogemusi – nt jumala aegpõhjus, võimatu kogemusest tuletada). Inimvaim vajab n-ö abilisi, et kuidas tegeleda selliste küsimustega, kui kogemus puudub.
Ideepilt igas inimeses on ühtmoodi, teine tajub teistmoodi, ka maailmapilt on usu küsimus.
Moraal peab olema omakasupüüdmatu, järgima moraali moraali pärast, mitte kasu pärast. Midagi väga ideaalset ja õilsat, inimlikus võtmes peaaegu saavutamatu. Moraal ei tegutse ühe või teise huvides, ainult kohusetunde pärast järgitakse – autonoomne ja suveräänne – moraali ei määra miski peale moraali enda.
Kanti moraaliskeem: Kanti kategooriline imperatiiv : toimi üksnes sellise põhimõtte ehk maksiimi kohaselt, mille saamist üldiseks seaduseks sa saad soovida. See võiks olla üldkehtiv seadus – nt ma ei valeta võrdub sellega et ma ei valeta KUNAGI. Või et kui ma varastan, siis on loogiline, et ka TEISED VARASTAVAD. Minu norm võiks olla kogu ühiskonna normiks.
Inimene peaks olema vaba sellisena, nagu ta end tunneb, mitte mis rollis ta on. Kui keegi moraalikohaselt ei käitu, jääb moraal juba moraaliks. Moraal on meis endis juba olemas – pole vaja kogemust. Nt pole vaja olla alkohoolik , et mõista, et liigjoomine on halb. Inimene võib olla pühaduseta, kuid INIMLIKKUS peab olema püha. Iga inimene on ise ka eesmärk, väärtus.
L. Feuerbach – materialist. Mõtlemine toetub Goethe lausele: kellel on mõistus, see ei vaja religiooni. Inimesed lõid Jumala hoopis enda näo järgi, mitte vastupidi. Jumalad lihtsalt inimeste soovide ja unelmate vili. Usk kuulub inimkonna lapsepõlve juurde, see tuleb asendada teadusega , inimene on universumi kõrgeim olend. Usub piiritult inimese mõistusesse, see on piiritu ja kõikvõimas, aga religioon hoiab inimest pimedana/puuris, kus ei saa olla vaba, vaid tuleb olla lootusetult rumal. Religioon on mõjutanud ka moraali nii, et kui algselt põhjendas üksikisiku isekust, siis religioon toob kõikvõimsa iseka olendi – Jumal. Pole midagi head. Religioon ongi inimese algsest olekust võõrandumise ilming. Inimese elamine maailmas, kus teda tabavad õnnetused, sunnibki teda looma unistusi ideaalist. Mida vaesem ühiskond, seda rikkam jumal. Kõik ideed tulenevad inimese peast, enda põhjustatud. Inimese olemus on sama mis inimese keha, mis on minu ainus tõeline olemus. Ka filosoofia saab alguse inimese aistingutest ning kehast. Kui inimesed loobuksid kristlusest , siis ei tähendaks see seda, et loobutaks ideaalidest, vaid tuleks humanism (usk inimesesse), mis pööraks tähelepanu lisaks hingele ka vajadustele, tuleb armastus.
A.Comte – positivist. Comte jaoks tähendab positivism metafüüsika eitamist ja sellest loobumist. „Lähtuma peaks ainult tegelikest e positiivsetest tõsiasjadest.“ Kõik muu võib kõrvale heita. Meile on antud positiivsena/tegelikuna ilming. See, millega teadus ja filosoofia saab tegeleda on ainult ilming. Me ei pea uurima midagi, mis on mingi asi iseeneses. Jumal, vaim – kõik on tühi. Mida maailmast teada saame, antakse meile ilmingutena, need saame vastu võtta ja meie mõistus korrastab seda pidevalt. Kogu teadus peab tuginema positiivsele kogemusele, milleks on vaatlus ja katse. Läbi nende võime hakata aru saama seaduspärasustest ning loome põhjus-tagajärg seose, aga me ei saa teada, mis on miski tegelikult. Positivismi 5 tunnust(jaatab ilmngut):

metafüüsika eitamine – olulised on ainult vaadeldavad asjad, muu mõttetu

ontoloogia(asjade olemus) eitamine – lõplikku tõde pole võimalik saavutada ja vaatluste abil saab esitada ainult tõenäolisi hüpoteese

enesestmõistetavuse eitamine – mitte midagi ei saa võtta lihtsalt niisama, kõik leiab kinnituse arutluses. See, mida saab loogiliselt järeldada, sellega saab midagi peale hakata.

subjektiivuse eitamine – subjektiivus üksikisiku otsustest lähtudes on vale

tugev normiteadlikkus - normikohane on ailult meeleline kogemus ja loogiline mõtlemine, muu on teadmatus või hälve
Sellele vundamendile toetuvad kõik loodusteadused.
Comte leiab, et inimlik mõtlemine on läbinud kolm staadiumit:

teoloogiline e fiktiivne mõtlemine – inimene püüab leida, mis on asjade esmane põhjus ja viimne eesmärk. Usutakse absoluutsesse tõesse, tõde on saavutatav, tal endal on osa sellest tõest. Võlts mõtlemistasand. Usub, et kõiki ilminguid saan lähtudest iseendast seletada – maailma toimub nii nagu mina toimin.

metafüüsiline e abstraktne mõtlemine – teoloogilise mõtlemise eriväljendus. Pole enam jumalat, vaid püütakse leida asjade olemust, mis on mõisted, abstraktsed jõud mängus.

teaduslik e positiivne mõtlemine – kõik senised otsingud viljatud, loobutakse põhjuste-eesmärkide otsimisest ja keskendub tõelisusele.

Selline areng käib ka teaduses . Teadused on astmelised üksteise suhtes. Mida lihtsam on teaduse uurimisobjekt , seda kiirem on selle arengukäik. Kuus positiivset teadust, astmeliselt liikudes edasi:

1.Matemaatika 2.Astronoomia 3.Füüsika 4.Keemia 5.Bioloogia 6.Sotsioloogia
Iga järgneva jaoks on vaja eelneva teadmisi. 1. lihtsam – 6. kõige keerulisem. Mida keerulisema poole, seeda aeglasem on areng olnud. Paljud teadused polegi veel jõudnud positiivsesse staadiumisse nt psühholoogia. Ka ühiskonna areng tugineb kolmele mõtlemistasandile. Teoloogilisele vastab feodaalne ühiskond (Jumal pannud valitsejaks), Prantsuse revolutsioon tõi kaasa metafüüsika võidu teoloogia üle ning positivism keskendub teadlaste kainele mõistusele, riiki peaks juhtima praktiliste elualade inimesed e majandusinimesed. Üksikisik peab end allutama ühiskonna üldisele suunale/tahtele. Kõikehõlmavat vabadust ei saa olla, sest kui me ei talu kõike lubavust teaduses nt 1+1 – 2 ei võrdu õun, siis ei talu seda ka ühiskonnas. Egoism asendub altruismiga (teiste huvid enda huvidest ettepoole ). Altruism on suunatud inimkonna huvide teenimisele. Grand etre e suur olend e inimkond , mis tegelt jumala moodi tema jaoks. Uus religioon - pmst puhas katoliiklus, aga ilma kristluseta. Usutunnistuseks: armastus kui printsiip, kord kui alus, edu kui eesmärk.
J.Bentham ja J.S. Mill – Positivism Inglismaal avaldub filosoofilise suunana nagu utilitarism. Rajaja Jeremy Bentham, edasiarendaja John Stuart Mill. Utilitarism saab alguse Benthami kavast reformida vanglasüsteemi. Arusaam, et peamine inimese käitumismotiiv on nauding. Kurjategija sooritab kuriteo, sest oodata on nauding. Kui karistused oleksid sellised, et oletatav karistus kaalub üle oodatava naudingu, ei sooritaks inimesed kuritegusid . Järeldus seadustele /karistustele – rangemaks. Naudingut on võimalik matemaatiliselt välja arvutada. Mill järelduseni, et hea on see, mis toob võimalikult suurt naudingut võimalikult suurele inimhulgale, aga asendab kvantiteedi kvaliteediga. Parem on olla näljane inimolevus kui rahuldatud siga. Poliitikas siinani valdav õpetus.
G.W.F. Hegel - Hegel väidab, et kõiksusel on olemas eesmärk, mida on võimalik välja selgitada. Eriti raskesti kirjutaja. Kogu reaalsus moodustab terviku, millel on olemas oma sisemine eesmärgipärasus – kõik liigub millegi poole ja reaalsus järgib suurt masterplani. Reaalsuse ilmingud on selle plaani osa (riigitüübid, kunst , teadus, sõjad, inimese iseloom). Matrix . Igaühel on oma koodijupp, mis selle osa. Filosoofia ülesanne on välja selgitada, mis on see plaan, mida reaalsus järgib. Loogika tugineb arusaamal, et kuna kogu filosoofia tugineb mõistusele, siis maailm tugineb mõistusele, järelikult on kõik maailma ajaloo sündmused mõistuslikud, neid on võimalik lahti seletada. Ka sõjad on seega mõistuslikud. See, mida meie hetkes peame absurdiks, on tegelikult osa maailma arenguvalust. Suund on selge, mõistus järjest enam pääseb võimule. Mõistus pole lihtsalt inimmõistus, vaid Mõistus suure algustähega. See on reaalsuse kõrgeim printsiip e ülim olemus. Mõistus ilmneb ka inimmõistuses, kuigi puudulikult. Kuigi Hegeli taust kristlik (Jumal juhtiv printsiip), siis asendab Jumala Mõistusega (muudab jumalaidee filosoofiliseks). Erinevalt kristlusest, kus Jumal on väljaspool seda maailma, siis Mõistus on osa maailmast. Maailma koos ajalugudega ongi see lõpmatu jõud, mis maailma juhib. See mida peame erinevateks asjadeks (õhk, lauad, inimesed) on kõik ühe ja sama fundamentaalse jõu erinevad avaldused . Reaalsus lihtsalt avaneb erinevalt. (idamõtlemine/hinduistlik). On olemas üks fundamentaalne põhiidee, millele kõik toetub. Puudutab ka vaimureaalsust. „Peame tõsiselt aru saama, et on ainult üks vaim, mis jätab oma märgi igale poole pmst, et kõik vaid ühe tüve harud.“ Kuna kõik keerleb ühe ja sama asja ümber, peab ka filosoof end avama kogu inimkogemusele, kui tahab selgitada reaalsust. Filosoofia ise peab arvesse võtma, kuidas maailma ajaloos vaimsed väärtused avaldunud on. Mobiili mõistmiseks pean mõistma kogu ümbritsevat, nt maja suhtes on mobiil väike asi. Selleks, et mõista ühte asja, tuleb mõista ka tervikut, muid suhteid, sest kõik on kõigega seotud. Olemas ainult ÜKS asi (mõistus, kõiksus, aboluut, Jumal – selle komponendid).
Maailma ajaloos pole üksikisikul mitte mingisugust rolli, vaid maailma ajalugu juhib Maailma Vaim e absoluut. Kõik inimesed, isegi need, kes on tähtsad ajaloolised isiksused , on lihtsalt Maailma Vaimu tööriistad. Paljud need isiksused on isiksuseomaduste poolest vääritud tõprad. Nagu Rooma jumalad – on väge, aga pole eetilised. Ajaloo vaimul pole vahet, mis on isiksuseomadused . Riigimeestele meeldib, sest võtab vastutusest vabaks, ajalugu tahab nii. Raske mõista Maailma Vaimu eesmärki, sest tahaks muuta maailma paremaks paigaks, aga mida see tähendab? Hegel usub, et maailma ajalugu on arenemine progressi suunas. Eludega ei tahaks me tagasi pöörduda ajaloos. Oluline idee: ebakõlad/vastuolud viivad edasi. Kriis on oluline eeltingimus jõudmaks järgmisele arengutasemele . Õnneperioodid ajaloos on tühjad lehed, sest puuduvad vastuolud, arengut ei toimu. Sõdadel on maailma ajaloos eriline koht. „Tuleb sageli taluda jalgade alla palju süütuid õisi...“.
Dialektika – vastandite kaudu toimuv arenguprotsess. 3 faasi: tees, antitees ja süntees. Sünteesi tulemusel sünnib midagi paremat, kõrgem kvaliteet. Nt maailma ajaloos üks äärmus türannia, antitees revolutsioon e kaotame selle kõik ära, süntees vabariik. Nii toimuvad ka arengud ajaloos. Hegel on lisaks idealismile ka äärmuslik ratsionalist, sest usub tohutult suure kirega mõistuse võimu, jõudu ja tähtsusesse.
Kelle teosed ja milliste põhiproblemidega tegelevad:
Mõtted (Pensees) – B.Pascal - Ta on ratsionalist. Kannab ideed, et peab olema kahtleja, pean olemas olema. Kannab üle religioossele üksikisikule. Pilt inimesest kes seisab kahe lõputuse vahel (lõpmatult suur ja lõpmatult väike). Mõistus suudab haarata ainult seda, mis on lõplik ja ainult süda seda, mis on lõpmatu.
Emile – Rousseau – pedagoogika ajaloos oluline - Kasvatusteooria: tuleb kaitsta lapse loomupärast õigust olla laps. Lapseiga omaette nähtus. Õppimisel tuleks vältida pähe tuupimist, vaid saada teadmisi kogemuse kaudu. Lapse kasvatamisel tuleb lähtuda lapse tingimustest: milline, mis talle meeldib/ei meeldi. Tähtis anda emarinda – turvatunne jne. Laps peab ise kogemusi koguma esimeses faasis ja arenema sõltumatult ning noorukieas kunstis, religioonis, kirjanduses harima+ tagada tervislik keskkond, kus ka füüsiline areng. Tuleb selgeks õpetada praktiline oskus nt puutöö. Lugemiseks Piibel ning „Robinson Crusoe“.
Puhta mõistuse kriitika – I.Kant – see on ratsionalismi kriitika. Mõned asjad tulevad kogemusest (kuum pliit ). Samas on asju, mille kohta raske öelda, et nad tulevad kogemusest nt vaim, mõtted. Kas teadus on passiivne, oleme vastuvõtumasinad? Meie etadmine on midagi muud, ei põhine ainult kogemusel, vaid saab sellest alguse, mitte ei piirdu sellega. Vaim lisab teadmisele midagi juurde e annab raamistiku, milles kogemus muutub arusaadavaks. Nt arvuti keelab mõningaid lehekülgi, aga tegelt ju pole. Kui meie oleksime arvutid , siis poleks ka meil vahet, piisaks ainult 1 ja 0 vahetamisest. Selleks et midagi aru saada on meil tarvis seda, mis annab impulsile tähenduse. Kogemus jääbki kogemuseks, kuni ta pole kuidagi meile mõistetav.
Vaimu fenomenoloogia – Hegel - kõiksusel on olemas eesmärk, mida on võimalik välja selgitada. Eriti raskesti kirjutaja. Kogu reaalsus moodustab terviku, millel on olemas oma sisemine eesmärgipärasus – kõik liigub millegi poole ja reaalsus järgib suurt masterplani. Reaalsuse ilmingud on selle plaani osa(riigitüübid, kunst, teadus, sõjad, inimese iseloom). Matrix. Igaühel on oma koodijupp, mis selle osa. Filo ülesanne on välja selgitada, mis on see plaan, mida reaalsus järgib.
Positiivse filosoofia kursus- A.Comte - Comte jaoks tähendab positivism metafüüsika eitamist ja sellest loobumist. „Lähtuma peaks ainult tegelikest e positiivsetest tõsiasjadest.“ Kõik muu võib kõrvale heita. Meile on antud positiivsena/tegelikuna ilming. See, millega teadus ja filosoofia saab tegeleda on ainult ilming. Me ei pea uurima midagi, mis on mingi asi iseeneses. Jumal, vaim – kõik on tühi. Mida maailmast teada saame, antakse meile ilmingutena, need saame vastu võtta ja meie mõistus korrastab seda pidevalt.
Kirjelda: Milline on loetletud filosoofide suhtumine religiooni
L. Feuerbach - Usub piiritult inimese mõistusesse, see on piiritu ja kõikvõimas, aga religioon hoiab inimest pimedana/puuris, kus ei saa olla vaba, vaid tuleb olla lootusetult rumal. Religioon on mõjutanud ka moraali nii, et kui algselt põhjendas üksikisiku isekust, siis religioon toob kõikvõimsa iseka olendi – Jumal. Pole midagi head. Religioon ongi inimese algsest olekust võõrandumise ilming. Inimese elamine maailmas, kus teda tabavad õnnetused, sunnibki teda looma unistusi ideaalist. Mida vaesem ühiskond, seda rikkam jumal. Kõik ideed tulenevad inimese peast, enda põhjustatud. Inimese olemus on sama mis inimese keha, mis on minu ainus tõeline olemus. Ka filosoofia saab alguse inimese aistingutest ning kehast. Kui inimesed loobuksid kristlusest, siis ei tähendaks see seda, et loobutaks ideaalidest, vaid tuleks humanism (usk inimesesse), mis pööraks tähelepanu lisaks hingele ka vajadustele, tuleb armastus.
B. Pascal - Süda peab langetama otsuse jumala vastu või mitte – pigem uskuda, sest kui polegi olemas, siis sa ei kaota midagi. Miks on oluline Jumala olemasolu uskumine? Defineerib, kuidas oma elu siin elame, kas igaveseks eluks vms või praegu hetkes üritame kõik võtta. Kui otsustab jumala kasuks, rajab inimene oma elu jumalale, ususse jumalasse, siis päästab see inimese kahe lõpmatuse vahelt ja olemasolu viletsusest (kahe lõpmatuse vahel), sest inimene on õnnetu olend, oma vaimu tõttu peaaegu nagu inglid ja madaluse tõttu peaaegu nagu loom.
Rousseau – Inimene on võõrandunud puhtast , loomulikust olemisest ning võõrandumine kõigest, ka religioonist, on orienteeritud kasule (raamatu müük selle hästikirjutatusest, mitte tõsidusest, ehtsusest)
I.Kant - Me ei taju maailma sellisena, nagu see on, vaid nii, nagu meile näib, sest mõistus ja kogemus esitab ühe versiooni maailmast, lõplikku ei saa, see on kättesaamatu. Inimese arusaam maailmast annab tükikese tegelikust maailmast, aga mitte puhtal kujul, me ei pääse kogemuste maailmast välja. Samas: me ei saa kunagi kõike maailma kohta teada, see tuleks lõpetada – nt jumala olemasolu ei saa tõestada ega ümber lükata. Inimese jaoks on objektiivne maailm olemas – inimese mõistusel on piirid ja on asju, millest me ei suuda ega saa mõelda. Metafüüsiline arusaam, et inimene võib kõigest mõelda – metafüüsilised käsitlused lähevad usu valdkonda – inimene võib uskuda, et jumal on olemas, aga ta ei saa teada – puhta mõistusega ei saa hoomata.
Comte - tema jaoks tähendab positivism metafüüsika eitamist ja sellest loobumist. „Lähtuma peaks ainult tegelikest e positiivsetest tõsiasjadest.“ Kõik muu võib kõrvale heita. Meile on antud positiivsena/tegelikuna ilming. See, millega teadus ja filosoofia saab tegeleda on ainult ilming. Me ei pea uurima midagi, mis on mingi asi iseeneses. Jumal, vaim – kõik on tühi.
Benthamil ja Millil pole – vaid naudingu-karistuse käsitlus
G.F.Hegel - Mõistus pole lihtsalt inimmõistus, vaid Mõistus suure algustähega. See on reaalsuse kõrgeim printsiip e ülim olemus. Mõistus ilmneb ka inimmõistuses, kuigi puudulikult. Kuigi Hegeli taust kristlik (Jumal juhtiv printsiip), siis asendab Jumala Mõistusega (muudab jumalaidee filosoofiliseks). Erinevalt kristlusest, kus Jumal on väljaspool seda maailma, siis Mõistus on osa maailmast. Maailma koos ajalugudega ongi see lõpmatu jõud, mis maailma juhib.
Prantsuse valgustuse põhijooned
Radikalism. Tehti valgustusideedest kõige kaugemaleulatuvaid jäteldusi, ei kohkutud tagasi, et võisid olla ühekülgsed ega arvestanud elu reaalsusega. Inglismaal nt püüti alati säilitada teatud konservatiivsus, Prantsusmaal aga uued ideed ellu võimalikult kiirelt ja ulatuslikult.
Agiteeriv suunitlus. Uus idee tuli võimalikult ruttu, kiiresti ning suurtele rahvahulkadele teatavaks teha. Kõik mis pähe tuleb, kohe välja ( Facebook ) Filosoofiast saab ka poliitilise võitluse vahend: filosoofid levitavad ideid, mis peavad muutma ühiskonda.
Ateistlik põhihoiak. Kirik ja riik toetasid üksteist: prantsuse filosoofide silmis oli seisuliku ühiskonna kinnitaja kirik, uue ühiskonnaga tuleb inimesed vabastada kiriku ahelatest. Lõpuks täiesti usu vastu. Deism kujuneb edasi ateismiks (Jumala eitamine).