FILOSOOFIA VALGUSTUSAEG Ülevaade valgustusajast 17-18 sajand. I.Kant: mingis mõttes on valgustusaeg see aeg, mil inimene väljub alaealisusest, peab hakkama ise otsustama. 1740st aastast 1 leksikon ütleb, et filosoof on inimene kes oma vabaduseusus asetab end kõrgemale tavakodaniku kohustusest, ei keela endale midagi, ei austa piiranguid. Tähelepanu keskpunktis asub mõtlev inimene, inimene, kes kasutab oma mõistust, indiviid kes suudab end oma mõistuse abil ise juhtida. Toimub eemaldumine traditsioonist ja autoriteedist. 17.saj alguses tuleb käibele mõiste, mida keskajal väga ei kasutatud: KRIITIKA- esialgu tähendas asjatundlikku
Taotletakse inimese taassündi antiiksest vaimust lähtuvalt. Madalmaadel Erasmus Rotterdamist. Inglismaal Th.Morus. Prantsusmaal Michel de Montaigne. Humanistliku mõtte keskmes on inimene, sellele lisanduvad teemad on loodus, ajalugu, keel. Inimese harituse kraad kujuneb ühtlasi tema moraalse kvaliteedi mõõdupuuks. Renessanssi aegse Itaalia filosoofia on mõjutatud Platoni ja Plotinose taasavastamisest. Nende tundmise toob Itaaliasse kreeka õpetlane Plethon. Keskaegsest nominalismist alguse saanud arengud leiavad siin oma lahenduse. Parooliks kujuneb põhimõte: Filosoofia olgu eelkõige loodusteadus. Humanism on moodsa loodusteaduse hälliks. Filosoofia omandab ilmalikud jooned. 2. F. Baconi idolad Inimmõistuses on palju sellist, mis takistab tunnetamist, moonutades seda nagu kõverpeegel moonutab kujutist. Ta nimetab selliste moonutuste põhjusi iidoliteks (kr
KIERKEGAARD 19. SAJANDI IRRATSIONALISMI ESINDAJA JA EKSISTENTSIALISMI EELKÄIJA Antiikkreeka filosoofia - küsimus maailma algest ja algseadusest ning kõiki ühendavast alusest, olemuslikud küsimused, tõe ning tõelise tunnetuse otsimine inimese loomuse uurimine ning eetiliste põhimõtete kujundamine, isikliku õnne otsimine. On omakorda eelsokraatiline periood, klassikaline periood, hellenistlik periood. Keskaja filosoofiat iseloomustab kristluse ja filosoofia tihe side, tollased filosoofid olid enamjaolt vaimulikud. Põhiteemaks on usu ja teadmiste vahekord. Jaguneb: patristiline periood (proovitakse antiikfilosoofia abiga üles ehitada kristlik õpetus), skolastika (küsimustele hakatakse lähenema ratsionaalselt). Renessanssile saab omaseks eksperimenteerimine. Renessanssi ajal tehti rida leiutisi, avastusi, mis mõjutas oluliselt ka filosoofiat. Uuritakse tõelisust (tajutavat, hoomatavat), humanistlikud ideed.
Filosoofia püüab väljendada väljendamatut; mis on teadmiste piiride taga. On vihje, et kusagil on tõde. Mõtteteadus - elu liigub mõtte jõul edasi. Kui mõte on loid, siis nii liigub ka elu. Filosoofias on erinevaid vaateviise ühele ja samale asjale. Filosoofia lätteks on kõrgem uudishimu, mis Vanas-Kreekas liikus kahes suunas: 1)Joonia koolkond (praeguse Türgi, Väike-Aasia rannik) - esitatakse küsimus asjade algusest (arhe); 2)Sofistide ajastu - neid ei huvita asjade algus, nende mõtete keskmes oli inimene (antropos). Need kaks suunda võttis kokku suur Kreeka filosoof Platon. Ta leiab, et tarkus voolab mõlemast allikast - maailmast ja me endi sügavusest. Platon esitab filosoofia 3 põhiküsimust: 1)Mis on tõene?; 2)Mis on hea? (eetikaküsimus); 3)Mis on ilus? (esteetika). Immanuel Kant on viimane suur valgustaja, suur kriitik. Immanuel Kant sõnastab 4 küsimust: 1)Mida ma võin teada? (sellele vastaks metafüüsika); 2)Mida ma pean tegema
FILOSOOFIA AINE Sõna ,,filosoofia" on tõlgitav ,,tarkuse armastus". Phileo = armastan. Sophia = tarkus. Filosoofia algselt tarkusearmastus oligi, kuid nii pole see siiski alati olnud. Ka veel hiljuti oli filosoofia ja kohati on ta praegugi pigem teadmisega kui tarkusega tegelev distsipliin. Filosoofia kujunes vana-kreekas 7.-6. sajandil e.m.a. seoses linnriikide ehk poliste tekkimisega. Mütoloogilne maailmapilt asendus filosoofilisega. Esimesed filosoofid olid Thales, Anaximandros, Anaximenes, Empedokles, Pythagoras, Herakleitos, Parmenides jt. Filosoofia oli algselt osa mütoloogiast. Eristatakse Herakleitose joont ja Parmenidese joont filosoofia ajaloos. Herakleitos tunnistas saamise (tekkimine, muutumine, kadumine) ja olemise (see, mis muutumise kestel samaks jääb) ühtsust ning rõhutas saamise poolt, Parmenides tunnistas ainult olemist. Parmenides pidas tõe kriteeriumiks (loogilist) mõtlemist
(Nt keelefilosoofid) SPEKULATIIVNE: arendab välja oma mõistete süsteemi, toetutakse mõistusele, spekuleeritakse probleemide üle lähtudes oma süsteemist. (Nt Hegel) VÕIMALIKKE MAAILMAPILTE MÜTOLOOGILINE MAAILMAPILT tugineb pärimuslikele usaldav-uskumuslikele kujutelmadele, milles ebatavaliste olendite, olevuste, sündmuste jne abil mõistetakse, seletatakse ja taasluuakse maailma ning loodus- ja ühiskonna-nähtusi, nende edasikestmise põhjuseid ja tingimusi. Tunnuseks on terviklikkus ning kahtluseta veendumus. Inimene saab rituaalse tegevuse kaudu oluliselt mõjustada maailmanähtusi. TEADUSLIK MAAILMAPILT tugineb paradigmasid järgivate järjekindlate uurijate poolt õigeks peetavate meetoditega saadud ja õigeks (või efektiivseks) peetud süstematiseeritud ja objektiviseeritud teadmiste kogumile kõigest olevast. Tunnuseks on kriitilisus ja kindlus.
(eironeia) 2)maieutika (õpetamismeetod- õpetaja ei jaga uut teavet, vaid esitab küsimusi, mille vastamine juhib õpilase ihaldatud teadmiseni) 3)määratluse otsimine 4)üldistamine ■ arusaam surmast on ambivalentne(kaksikpidine) a)surm on muutumine eimiskiks b)surm on hinge vabanemine kehast ■ Sokrates mõisteti surma noorsoo hukka-ajamise ja ateismi pärast ■ pro et contra- eel-kristlik filosoof ■ eetika (kõlblusõpetus) - kurja tehakse teadmata, et see on kuri ■ filosoofia eesmärk: õige käitumine ning õige elu 2. PLATON- vanakreeka 427-347 eKr ● Sokratese õpilane ● rajas Ateenas oma kooli (Akadeemia) ● dualist- usub kahe maailma olemasolu 1)ideede maailm- muutumatu, ei teki ega hävi, ideedest saab mõelda, tõeline nt maja idee, kauniduse idee, arv 12 2)meeleline maailm- muutlik,
Filosoofia on kogu tõelisuse metoodiline uurimine selle puhtas iseeneses olemises. Filosoofia mõtteks on püüdlus luua võimalikult terviklikku maailmapilti. Filosoofia kujundab ja süstematiseerib meie mõtlemise piirsõnavara. 2. Ontoloogia Õpetus olemisest. Filosoofia osa, mis uurib olemise mõistet ja põhimist olemust. Mõnikord samastatakse metafüüsikaga; selle haru. Teatud esmaste või kindlalt olemas olevate üksuste määratlemine mõne filosoofia suuna poolt, nende üksuste seostatud ja teoreetiliselt põhjendatud kogum (nt Platoni ontoloogia üksus on idee). Pk: Mis on olemas? 3. Metafüüsika Filosoofia osa, mis uurib reaalsust kui sellist. Õpetus reaalsuse kõige üldisematest printsiipidest, struktuurist ja koostisest. Üritab selgitada olemise põhialuseid ning algupära, reaalsuse kogemuse piire ületavaid probleeme ja algmõisteid. Metafüüsika üritab ületada
Kõik kommentaarid