Klassikaline saksa filosoofia (0)

Referaat: arutluskäik + seosed.
Referaat: teise arutelu(argumenteeritus vastuse otsimine küsimusele), tuua välja küsimus, mida arutleda. Eessõna + 1-5 prg – tuleb välja küsimus. Näidata, kuidas üks küsimus läheb üle teisele – mitu küsimust Kant ’i teoses. Miks ta esitab selliseid küsimusi , mis sunnib teda esitama neid küsimusi? Seose loomine nende traditsioonidega? Kus antiikfilo asetseb filosoofilise mõttelises traditsioonides? Kuidas need on püstitatud ja mida nende peale hakkab? Mõisted, mida Kant kasutab, peavad olema formulaseeritud – mis tähenduses need mõistsed on arutluses. Kant kasutab ühte sõna erinevates tähendustes – kompetentne inimene oskab märgata erinevusi. Abstraktsed mõisted. Mida kant silmas peab?
Kõiki küsimusi peab siduma omavahel!

Seminar . Eessõna. 1-8 lk.
Kant reageerib retsensioonile. Tema sõnumit ei märgatud. Püüti leida traditsioonist kedagi, kellega võrrelda. Kant vastandab siin kahte filosoofia praktikat – traditsiooni edasi kandmine ajaloo kaudu; traditsioonile vastanduteks mõistus(traditsiooni kriitiline hoiak). Kant kasutab sõna „mõistus“ erinevalt. Siin tähendab see, et inimtunnetuse võimete kogum – tuleb enda võimeid rakendada ja mitte vaadata, mida varasemad autorid on öelnud . Viimane vastandakse traditsiooniga.
Esimene küsilause: kas niisugune asi nagu metafüüsika on üleüldse võimalik? Kas selline küsimus tähendab traditsiooni katkemist? Metafüüsikat on üle 2000 aasta arendatud ja see on väljakutsuv küsimus. Küsimuse esitamine on äkiline, sest sellega on nii kaua tegeletud. Küsimuse esitamine peab olema põhjendatud. Mis ajendab seda küsimust esitama? Ka sõna „metafüüsika“ kasutab erinevalt oma teoses, sest see võib tähendada erinevaid asju – vana traditsiooniline metafüüsika ja tulevane metafüüsika. Alati ei täpsusta, kummast räägib. Traditsiooniline metafüüsika sunnib küsimuse alla asetama – see on võrdlus uusaegse teadusega .
Eelduseks on see, et metafüüsika on teadus. Hilisemast ajast on seisukoht, et filosoofia on muud kui teadus. Filosoofia on teadus. Seega saame võrrelda teiste teadustega. Aga ei saa võrrelda uusaegse teadusega. Mille alusel siis võrrelda metafüüsikat ja teisi teadusi? Uusaegne teadus: kriteeriumid, progress, ratsionaalne konsensus; traditsiooniline metafüüsika: pole kriteeriumeid, pole progressi, pole ratsionaalset konsensust. Metafüüsikat käsitletakse teadusena ja oluline on see, et milline teadus on teadmine. Kant’l on normatiivne teaduse mõiste – kriteeriumitele vastamine, et pidada teaduseks. Teaduse definitsioon Kant’i järgi (tunnuste kogum): peab vastama kolmele tingimusele – apodektiline(tõestatud, tõstatus), süstemaatilisus(teadmiste kogum üles ehitatud süstemaatilisest), objektiivsus (kätkeb endas kolme tunnust: universaalsus , paratamatus (fikseerima nähtuse paratamatuse), objekti omamine (puhtalt formaalsed teadused , mis loovad loogiliselt mittevasturääkivaid väidetesüsteeme, aga objekti omamine üheks kriteeriumiks). Teoses ei esita kõiki koos, aga ajapikku raamatus. Mõtte liigub eriti objektiivsuse tunnuse suhtes. Teadus on objektiivne teadmine sellises tähenduses (referaadis defineerida sõna „teadus“).
Küsimus: kas ja kuidas selline teadus üldse võimalik on? Ennem küsis, kas on võimalik; nüüd küsib, kas/kuidas on võimalik. Kas küsimus on positiivselt vastatud ja edasi saab küsida, kuidas on võimalik. Vanal viisil teadusena pole see võimalik(kriteeriumitele ei vasta). Teoreetiline filosoofia on siin fundatsionalism – põhjendused, leidub mingi mittepõhjendust vajav alus ja sellele ehitatakse edasised põhjendused. Kõik traditsiooniline käsitlused on olnud fundatsionalistlikud(20nda sajandini).
Tekib vastuseis. Originaalsus ?
Traditsiooniline metafüüsika ei täida neid tingimusi. Probleemsituatsioon : on traditsiooniline vaimukultuuri valdkonda, mis ei täida teaduse kriteeriume. Astroloogia ja alkeemikud ei tunnustatud teaduseks, sest ei täida kriteerume. Aga Kant ei lükka ümber metafüüsikat kui teadust: inimmõistuse(tähendab siin inimloomus ) huvi on suur metafüüsika vastu. See mis kuulub inimloomusele, ei saa kõrvale hüljata(üldise inimmõistuse huvi). Motiiv: antropoloogiline eeldus ehk inimloomus, millest kasvavad välja tingimused, kuidas mõeldakse. Mõtlemine ette kirjutatud mõistusest? – antropoloogiline mõõde. Probleem situatsioon: ühelpool on trad . Metafüüsika, mis ei kehti kriteeriumitega, aga üheltpoolt ei luba inimloomus või inimmõistus seda hüljata. Metafüüsika reform – leida muu tee.
David Hume ’i seos Kanti ’ga ja metafüüsikaga. Hume suurmõtleja. Saame osutada reformile ehk ümberkujundamisele. Küsimus – mida on andnud Hume tulevase metafüüsika suhtes ehk reformi suhtes? Raamatu vältel on Kant’i ja Hume’i dialoog . Eessõnas tuleb välja võtta see, mis viisil Hume küsimuse esitab. Hume’i roll küsimusepüstitatuses. Hume’i seos: püstitas probleemi, põhjuslikkuse probleemi. Põhjuslikkusest on hiljem juttu . Põhjuslikkuse seos metafüüsikaga? Põhjuslikkus on traditsioonilise metafüüsika mõiste. Mis on kindel metafüüsiline viis, kuidas mõisteid rakendada? A priori – kogemusest sõltumatu. Traditsioonilise metafüüsika kindel viis. Mõisteid luuakse a priorori kaudu, mõisted ei toetu kogemusele. Mõistus on suuteline looma kogemusest sõltumatuid mõisteid. Üks selline mõiste loomine on põhjuslikkus. Põhjuslikkusel on kolm dimensioon : ontoloogiline, kontseptuaalne- tegemist mõistetega, nt põhjuslikkuse mõiste, psühholoogiline . Mis tähendab, et A on B põhjuseks? Põhjuslikkuse mõiste: kui A, siis paratamatult B (ilma kogemusele toetumata). Mis on probleem Hume’i kaudu? Ontoloogiline dimensioon: nähtused, põhjuslikkuse probleem? Kant rakendas aprioorset nähtuste puhul. Hume püstitab küsimuse, kas metafüüsikal on õigus rakendada aprioorset lähenemist nähtustele jne – õigustatuse küsimus. Hume oli empirist – kogemusele toetuv . Miks rakendada põhjuslikkust kogemusele? Hume arvas , et ei. Toimimisviis toetub teatud harjumusele. Harjumus on psühholoogiline tasand – kujutlusvõime, harjumus. Hume – aprioorseid teadmisi pole olemas, siis metafüüsika jutt aprioorsetest mõistetest on jama . Metafüüsika nimetab aprioorseks seda, mis on psühholoogiliselt väljakujunennud harjumus ja seda saab empriiik tunnistada. Harjumus on siin aga subjektiivne paratamatus. Tähtis on siin õigustatause küsimus(Hume). Hume’i panus oli positsioon, mitte järeldus ja tulemus. Osutas nõrgele kohale traditsioonilises metafüüsikas. Läheb kontseptuaalsest paratamatult üle ontoloogiliseks, aga see pole õige. Pole õige, et mõistuse mõisted oleksid tegelikkuses ja sellele nõrkusele osutas Hume.
Keelata põhjuslikkuse mõiste kasutamist. Sõna päritolu on eksitav. Kant’i jaoks on oluline see, et Hume’i õigustatuse küsimus viitab sellele, et mõisted on seotud rakendus tingimustega. Õigustatuse küsimus on see, millised on need tingimused, kui mõiste võib rakenduda ja millistes piirides. Metafüüsika valmistab enesestmõistetavaid eeldusi , et alusmõisted on universaalselt rakendatud ehk rakenduvad igalpoole. Aga ei saa igal tingimusel rakendada ja tuleb leida rakendumistingimused.
Mis on traditsiooniline metafüüsika? Maailma seletamine aprioorsete mõistete kaudu. Hume’i püstitas ainult põhjuslikkuse küsimuse. Metafüüsika kasutab ka muud peale aprioorsete mõistete ja neid on rohkem kui „põhjuslikkus“. Ei piisa ainult põhjuslikkusest, tuleb kõiki analüüsida ehk analüüsida aprioorse tunnetuslikkuse võimalusi. Kuidas saab midagi väita maailma kohta, kui ei toetu kogemusele? Deduktsioon – loogiline tuletus , aga Kant kasutab seda tähenduses „õigustatus“ ehk küsimuseasetus. Hume’st ajendatult hakkas ta mõtlema deduktsiooni ja aprioorsuse peale – loe sellest!
Siin on kolm positsiooni: 1. dogmatismi(praktika, kus rakendati teatud traditsioonilisi mõisteid püstitatud probleemide lahendamisel, ei püstitata õigustatuse küsimust, kas on õigustatud trad mõistete kasutamine?) ja 2. skeptitsismi vastuolu. Hume püstitas õigustatause küsimuse ja tekkis skeptitsismi – eitab teadmise võimalikkust( filosoofiline definitsioon). Metafüüsika teadmine pole võimalik aprioorsete mõistete kaudu. Mõlemad on Kantile vastuvõetamatud ja pakub kolmanda tee ehk 3. kriitiline filosoofia – kriitiline dogmatismi suhtes aga ei lähe nii kaugele kui Hume oma skeptitsismiga. Kriitika on mõiste siin tähenduses, et piiritlema(kreeka, krinein), analüüsima . Puhta mõistuse kriitika on seega puhta mõistuse analüüs. Puhas mõistus tähendab kõigi inimtunnetuste kogemust. Võimete kogum ja kriitika on nende võimete eristatus ehk analüüs. Teine tähendus kriitikale sõnast „piiritlema“, iga tunnetusvõimel on oma piiratud rakendus ala, mille piires ta annab legitiimseid tulemusi aga kust üle minnes annab põhjendamatuid tulemusi. Piiritlemine ehk merekompass olemas, näitlik.
Holism. Tervik lahti võtta ja uurima osasid ja kus on õigustatud ja kus mitte. Tunnetusvõimed sõltuvad teineteisest. Järeldus on see, et analüüsida saab üksikult ja Kant hakkab neid ükshaaval analüüsima. Tegelikult peab neid vaatlema kõiki koos ehk toimiva tervikuna .
Erinevad tunnetusvõimed: 1. meelelisus , 2. aru, 3. mõistus(kitsamas tähenduses), 4. otsustamisvõime, 5. kujutlusvõime, 6. apertseptsioon . Analüüsitakse neid mõisteid ja tuuakse välja, et neil on piiratud rakendumisvõime kuni saab esitada põhjendatud väiteid . Eriti räägib 1-3 tunnetusvõimest, muud on niisama möödaminnes kirjas. Selline kriitiline analüüs peaks viima vastusele, mida ta otsib.

Seminar. 1-5 prg Metafüüsika eripära ja tema võimalikkus. 19-38 lk.
Küsimus: mis on metafüüsika eripära?(?)
Võrrelda teiste teadustega. Metafüüsikat vaadeldi teiste teadustega. Leida eripära teistest teadustest. Tuuakse välja kolm kriteeriumit: objekt, tunnetusallikas ja tunnetusviis . Küsimus allika järele ehk kus meie teadmised pärinevad. Teadmise allikaks jagunevad empirismiks ja ratsionalismiks. Räägitakse metafüüsilisest tunnetusest ehk tunnetus ei saa olla kogemusest lähtuv ja mõistusest, sest metafüüsika tähendab, et „teiselpool füüsikat “ ehk kogemusest väljaspool(mõistus ja aru tunnetusallikateks). See ongi erinevus.
Metafüüsika-allikas on puhas mõistus (üheks eristuseks teadustest, aga mitte kõigist). Tunnetusallikate küsimus ei erista nt metafüüsikat matemaatikast . Peame siis edasi tunnetusviise eristama . Aprioorsed otsused ehk kogemuset sõltumatu ehk mõistusest sõltuv. Eristamine tunnetusviisi kaudu. Teaduslik tunnetusviis on otsustused(tänapäeval tähendab lausung – subjekti ja predikaadi seos). Teadus apoliitiline ehk tõestatud teadmine ehk tuleb õigustada(tõestada) subjekti ja predikaadi seost. Otsustused jagatakse kaheks: analüütilised ja sünteetilised otsustused. Nende erinevus sõltub sellest, kuidas tõestatakse S ja P seos. Analüütilised otsustused, kus tegeleb mõistus, mille puhul on teadmine olemas. Analüütilised otsustused on see, et predikaat loogiliselt sisaldub subjekti mõistes ehk predikaadi omistamine on põhjendatud subjekti loogilise analüüsiga. Teatud mõistetesse on kätketud teatud tunnused, mida toetab loogiline analüüs. Siin me ei pea pöörduma kogemuse poole, et uurida edasi. Üks lause on analüütiline kui tema tõesuse üle saab otsustada keele tähenduste ja loogika alusel. Sünteetiline on kahe loogiliselt sõltumatu mõiste ühendamine ehk predikaat ei sisaldu subjekti mõistes(näite puhul: keha( subjekt ) ei ole alati raske(predikaat)). Kuidas on aga selline seostamise õigustatus küsimus? Vasturääkivuse seadus(?), mida ei saa lubada loogikas. Ühele ja samale asjale ei saa vastupidiseid predikaate omistada – vasturääkivus . Analüütilised otsustused on aprioorsed otsustused(võivad olla empiirilised mõisted). Loogika annab eelise, et mis kord on kehtinud, siis kehtib ka edasi – universaalne paratamatus. Analüütiline otsustus on eelistatad, mis annab üldisi ja paratamatuid teadmisi. Sünteetilise puhul on küsimus, et kuidas me põhjendame. Sünteetilised jagunevad a posteriori( empiirika alusel) ja a priori(mõistuse alusel). A porteriori puhul tekib universaalsuse küsimus, sest ei saa kõiki juhtumeid vaadelda. Ehk on võimalik a priori alusel lauseid moodustada? Loogikast üksi ei piisa. Faktiväiteid ei tohi olla loogikale vasturääkivad. Sünteetilised otsustused jagatakse klassideks: kogemusotsustused(sünteetilised, sest a prioris ehk mõistusest ei piisa, sest analüütilise puhul ei pea kogemusele tuginema) ja matemaatilised otsustused(analüütilise teadmise otsustused, kus piisab loogikast ja mõistusest, aga leitakse seos arutluskäiguga).
Metafüüsika tegeleb ka kogemusest väljaspool olevaga. Hume’i järgi oli matemaatika ja metafüüsika erinevad ja nende tunnetusviisid on erinevad – üks analüütiline ja teine sünteetiline. Kant arvas aga teisiti: kas sellist teadust nagu metafüüsika saab üldse olla? Miks siis rääkida matemaatikast siin? Kant leiab matemaatika ja metafüüsika osa: a priori ehk sünteetiline osa. Selle põhjal ei saa eitada nii matemaatikat kui metafüüsikat. Mõlemad on sünteetilised a priori teadmised.
Kuidas on aga metafüüsika võimalik?
Platoni jm tegelaste raamatutest saab leida üldiseid väiteid, mis on aga analüütilised. Metafüüsikale on vaja sünteetilisi väiteid, mis annaks seose loogiliselt sõltumatute mõistete vahel. Skeptsisim tuleneb sellest, et metafüüsika ei suutnud rahuldada vasturääkivuse seadust(analüütilise puhul oluline). Traditsiooniline metafüüsika oli arendatud ratsionalismi(tunnetusallikaks on mõistus) seisukohast lähtuvalt. Sünnipäraseid ideid(mõistus suudab täielikult puhta mõtlemisega luua,kogemusest sõltumatuna, aga mis sisaldavas endas mõistena sisu ehk käivad tegevuse kohta) on võimalik mõistusele rakendada. Metafüüsika ehk sünnipäraste ideede loogiline analüüs. Kant võtab vastupidise seisukoha: seob seoseid loogiliselt sõltumatute mõistete vahel ja saab põhjendada üksnes analüütiliselt.
Kuidas on võimalik puhtast mõistusest lähtuv tunnetus? Otsustus on subjekt ja predikaat süntees, sünteesitakse erinevaid tajusid. Süntees õigustab aprioorset osa.
Järgmine küsilause: kuidas on võimalikud aprioorsed sünteetilised laused ? Kas on võimalik selline teadus nagu metafüüsika? Mis on kahe küsimuse seos?!?!? Ajend oli võrdlus väliste teadustega. Süvendati, et tungiti metafüüsika loomusse. Eripärane oli, et metafüüsika oli sünteetiline ja aprioorne samal ajal. Seega tuleb vastata küsimus, et kas aprioorsed sünteetilised laused on võimalikud? Akreditiiv (tegevusloa andmine ehk tunnustamine, tuleb küsimusele vastata). Transtsendentaalne filosoofia(def) – kuidas on võimalik sünteetiline aprioorne tunnetuse võimalikkus? Selle küsimuse peab vastama ennem, kui vastata laiemale küsimusele.
Puhas matemaatika ja puhas loodusteadus (?). mõlemad on sünteetilised aprioorsed tunnetused, teadmised.
Metafüüsika ja sünteetiline aprioorne tunnetus, selle seose leidmine = samad tingimused nii matemaatikas kui metafüüsikas.
Peame vastama küsimustele: kuidas on võimalik puhas matemaatika? Kuidas on võimalik puhas loodusteadus? Kuidas on võimalik metafüüsika üldse? Kuidas on võimalik metafüüsika kui teadus? Seos eelneva tähtsa küsimusega: metafüüsika on sünteetiline aprioorne(võimalik) tunnetus, teadmine, aga matemaatika ja loodusteadus on mõlemad olemas ja sünteetilised ja aprioorse tunnetusega, teadmisega ; kui need on tegelikult olemas, siis saab uurida, kuidas on need võimalikud olema(transtsendentaalne küsimus); analüüsida loodusteadust ja matemaatikat ning leida puhtast mõistust, kuidas on kätketud võimalikkus neile. Sellist analüüsi pole tegelikult vaja, aga on vaja leida, kas metafüüsika on võimalik. Leida, mis tingimustel on võimalik matemaatika ja loodusteadused võimalik ja rakendada neid tingimusi metafüüsika puhul. Samad tingimused, siis on võimalik metafüüsika! Metafüüsika kohta on aga kaks küsimust: metafüüsika üldse ning teisena rakendada „teaduse“ tingimusi. Metafüüsika kui loomusund, sest me ei saa hüljata seda, sest loomuses on huvi metafüüsiliste küsimuste vastu. Metafüüsika kui tõelise teadmise tingimused(?).
Transtsendentalne küsimus teeb kindlaks, mis tingimustel on teadus võimalik ja seda uuritakse matemaatika ja loodusteaduse põhjal, sest need on teadused(teaduse tingimused). Teeme nende kaudu kindlaks tüübi teaduse kui sellise võimalikkuse tingimused. Saab siis küsida, kas metafüüsika kui teadus on võimalik(sellistel teaduse tingimustel).
Järgnevalt võetakse need küsimused kõik läbi!

Seminar, 38 lk- …
Transtsendentaalne filosoofia tähendab, et kuidas on võimalik ja kuidas toimib tunnetus(aprioorne tunnetus). Võimalikkuse tingimused välja tuua transtsendentaalse filosoofiaga. Neid võimalikkuse tingimuste leidmine vajab puhast mõistust. Mõistuse kriitiline ehk kriitiline filosoofia ehk mõistusest kriitiline võimalikkuse tingimuste leidmine. Mõistus laias tähenduses on kõigi inimvõimete kogum, mis omakorda jagunevad: tunnetusvõime(meelelisus, aru, kujutlusvõime, otsustusvõime , apertseptsioon, mõistus kitsamas tähenduses)[neid tuleb veel edasi analüüsida, et leida võimalikkuse tingimused], ihalusvõime, võime tunda lõbu ja vastumeelsust[analüüsitud mõistust kriitiliselt]. Kui teeme kindlaks võimalikkuse tingimused, siis saab selgeks, mis on võimatu. Mis on võimalik ja mis on võimatu nendel tingimustel? Tehes kindlaks tunnetusvõime võimalikkuse ehk tema piirid.
Sünteetiline meetod, puhta mõistuse kriitikas tegeles sellega ja tuletas sellest teaduse puhta mõistuse analüüsist. Promelagonas kasutab ta analüütilist meetodit ehk ta lähtub teadusest(matemaatika ja loodusteadus). Viib tagasi mõistusele.
Transtsendentaalne argument on tänapäeva filosoofias, mis on loodud Kanti filosoofia alusel: A; B → A; B.
Matemaatika on seotus meelelisusega. Selle tunnetusvõime analüüs annab võimalikkuse tingimused niimoodi . Matemaatika on tõesti olemas ja on teadus(A). Neid võimeid peab analüüsima ehk millised inimloomuses olevad võimed on selle teinud võimalikus. Mis kujutab endast matemaatika? Kuidas matemaatika loomust mõista? Matemaatiline teadmine ei ole analüütiline, vaid sünteetiline. Matemaatika võrdlus filosoofiaga. Filosoofia leiab oma mõisted eest, nt. põhjuslikkuse mõiste. Filosoofia püüab selgitada neid mõisteid ehk mõiste analüüs. Matemaatikal ei ole ette antud mõisteid ehk matemaatika konstrueerib oma mõisted ise ja millistele tingimustele selline matemaatiline konstrueerimine baseerub. Siin on puhas kaemus . Ei saa luua midagi, kui pole etteantud puhast kaemust.
Sünteesi õigustamine. Käib ainult nende kohta, mida empiirika toetab. Ainult apiroorne annab üldise ja paratamatu seose.
Kujutlus (vorstellen saksa keeles) ehk ettekujutus . See tähistab teadmise sisu. Need jagunevad kaheks: vahetu ja vahendatud. Vahetu tähendab siin, et vahetus suhtes ettekujutava objektiga, mida Kant nimetab kaemuses ehk intuitsioon . Vahendatud suhe objektiga mõistusega, et leida üldiseid tunnuseid. Üldmõiste tähistab kindlat objekti, mida saab loetleda paratamatute tunnustega, vaid on vahetus suhtes üldiste tunnuste kaudu.
Kaemuse võimalikkuse tingimused ehk peab olemas olema objekt või olema objekti mõiste. Mida tähendab puhas või aprioorne kaemus? Vahetu kogemus ilma kogemusest sõltumatuna(?).
Kriitilise analüüsi kaks eristust. Eristus on asjade vahel iseendas ja meie jaoks(dingansid). Asi iseendas ehk kuidas see on meile tunnetusest sõltumatuna(ehk kuidas ta ise on). Meie jaoks ehk tunnetusvõimete vahendusel ja see sõltub nii asjadest kui ka tunnetusvõimetest. Meie jaoks tähendab nähtumused(nähtub meile meie tunnetusvõimete kaudu). Miks sellist eristust on vaja? Asjad, mis on antud meeleliselt. Eristatakse meelelisuse puhul vormi ja sisu. Kui me neid asju vastu võtame, siis me võtame kindlas vormis vastu. Vorm ei sõltu asjadest, vaid on ennem meie tunnetusvõimetesse kätketud. Kõik nähtused, mis meile on antud, on antud meile nende vormide kaudu. Aprioorselt saame väita, et asjad peavad nähtuvad meile kooskõlas meie tunnetusvõimetega.
Meelelisuse vormid annavad võimaluse ette ennetada, et nähtused peavad olema kooskõlas nendega. Pole sisu ilma vormita, vorm on aprioorsesse meeleliusse kätketud ja peab esinema kooskõla . Meelelisuse puhtad vormid on puhtad aprioorsed kaemused ehk matemaatika võimalikkuse tingimused. Mida kujutavad endast meeleliuse puhtad vormid? Need on ruum ja aeg. Ruum ja aeg on viis, kuidas meie tajume nähtusi ajalises-ruumilises.
Et midagi konsteerida, peab olema ruumilisus . Ruumilisus on eeldatud võimalikkuse tingimus, et rääkida matemaatikast või konstrueerida mõisteid jne. Ruum ehk aprioorne ehk kogemusest sõltumatu, mis seal on üldine paratamatu paratamatus, siis ka rakendub empiirikale. Nähtumused peavad koosklastuma sellega, mida geomeetria räägib, sest see näited meile viisi, kuidas nähtused olla saavad. Hinnaks on see, et teadus ei kirjelda asju iseendast, vaid asju meie jaoks. Aritmeetika puhul on tegemist järjestustega ehk aeg ongi järjestus, aeg on see üheteisele järel eksisteerimise dimensioon. Aritmeetika on arvujajadega kirjeldav järjestus. Vorm on aeg ja ruum, aga sisu on aistinguline. Võtta puhas meelelisus, kaemuses on materiaalne objekt. Kui võtta kõik aistingud ära, siis jääb alles puhas vorm ja aeg. Matemaatiline aeg on homogeenne ehk püsiv, kus igahetk on teisega võrdne(seda kasutab füüsika) ja aritmeetika kirjeldab seda suktsessiooni.
Puhtad meelelisuse vormid, mis rakenduvad üldiselt ja paratamatult asjadele ja mis on kogemusest sõltumatud.
Lk 46, märkused. Võtab väited , mis teda pahandasid ja vastab neile märkustele. Need puudutavad aja ja ruumi ideaalsust.

Seminar. 14 prg.
14. prg. Loodus nagu teaduses käsitletuna. Loodus on loodusteaduse objekt. Tegeletakse kindlas aspektis. Loodus on kas uurimisobjekt või looduse nautimine. Loodusteaduse puhul on oluline loodusseaduse rakendamise juhud-kirjeldatavad seosed. Käsitlusviis transentsnaalfilosoofia – objekti käsitluse viisid. Esialgu lähtutakse objektist. Mõistetakse loodust objekti kaudu(esialgselt). Kant püstitab probleemi: tunnetus jaguneb kaheks, aprioorne ja apistoorne. Kui ei saa mõlemat pidi tunnetada, siis on lause epistteline. Kas saab üldse tunnetada? Loodus tähendab asjade eksisteerimist iseeneses? Lahenduskäik oleks: toome sisse eristuse asjad iseendas. Aprioorne tunnetus on analüütiline lause – mõistete liigendamine aprioorselt. Mõistete liigendamisel võivad olla üldised paratamatused, aga see ei tööta. Saab tuua välja üldiseid seadusi, aga need on mõistete vahelised seosed. Tuleb sisse objektiivsus(universaalsus, paratamatus, objekti omav). Mõistete liigendamine võib olla universaalne ja paratamatu, aga mitte objekti omav. Nii jääks objektiivsus täitmata(teadusele vajalik) ja seega peab selle lahendama . Ei saa olla aprioorne käsitlus siis olla(lk 56). Vaatleme siis aposterioorset käsitlust . Teadvuse allikal on kogemus. Kogemus annab meile objekti omamise . Kogemus kinnitab, et miski eksisteerib ja sellisel viisil; siis saab väita, et see on olemas(eksistentsiväited on kogemusega õigustatud). Kummagi tunnetusallikaga pole võimalik täita objektiivsuse nõuet; nii ei täideta loodus kui teadus nõuet.
15. prg. Eelmises paragrahvis näidati, et loodusteadus pole võimalik. Aga siiski väidetatakse, et loodusteadus on praktiliselt olemas. Selline probleem tekib millal: eristus asjad iseendas ja nähtumused. Räägime loodusest kui iseendast, siis ei teki seda probleemi. Eristame looduse kui asjad iseendast loodusest kui nähtumusest meile. Kanti kriitiline mõtlemine siin: eristatakse kahte loodust ja tuuakse kaks looduse tähendust välja.
Loodust eristatakse kui: loodus kui asi iseendas(tunnetusvõimetest sõltumatu) ja loodus kui nähtumus meie tunnetusvõimetel. Loodus materiaalses mõttes(tunnetuse mateeria – aistingute kaudu antud ehk aistingu objektide kogum). Loodusel on materiaalne aspekt ja loodusel on formaalne aspekt. Teooriad peavad rakenduvad nendele materiaalsetele objektidele.
LOODUS neljas mõttes
1.Loodus kui nähtumus meie tunnetusvõimetel
2. Loodus kui iseendas
3.Loodus materiaalses mõttes(aistingu objektide kogum). Tunnetatav meile aposterioorselt(ei anna objektiivsust, saame teha eksistentsi väiteid).
4.Loodus formaalses mõttes(seaduspärasuste kogum, aprioorselt tunnetatavad, üldine paratamatus).
Suhe on mateeria ja vormi kaudud. Peavad saama materiaase sisu, millega tekib vorm. Metafüüsika, asju tunnetada aprioorselt iseendas. Lk 59 kaks küsimust refereerida : „nüüd aga küsin ma: kuna jutt on aprioorse loodustunnetuse võimalikkusest, kas poleks siis parem küsimust seada nõnda: kuidas on võimalik a priori tunnetada asjade kui kogemusobjektide paratamatut seaduspärasust või: kuidas on võimalik a priori tunnetada kogemuse enda paratamatut seaduspärasust kõikide tema objektide suhtes üldse?“. Kahe küsimuse erinevus on see, et ühe puhul küsitakse kogemusobjektide kohta ja teise puhul kogemuse enda kohta. Need on võrdväärsed küsimused: mõlemaga saab minna loodusteaduse võimalikkuse juurde. Kaks aspekti, kuidas lähtuda: kas objekti kaudu või subjekti kaudu(objekti tunnetamine ). Eristuse puhul on tegemist küsimusega, mis on sama nähtuse kohta aga erinevate külgede kohta. Esimene formuleering küsimusena on parem: kogemuse kohta on parem küsimus(referaadis oluline). Lähtuda loodusest kui kogemusobjektist(mitte loodus kui iseendas). Räägime kogemusest mitte kogemusobjektidest, mis pole asjad iseendas. Toimub pööre: alguses jutt loodusest kui objektist, nüüd tegeletakse objekti tunnustusviisiga ehk kogemus ja siis tegeletakse kogemuse analüüsiga. Otsitakse tingimusi, mis teevad võimalikuks kogemuse. Trans. Filosoofia(uurib tunnetuse võimalikkust) – tuuakse välja kogemuse võimalikkuse tingimused. Subjektiivsus(subjekti puutuv) – otsitakse subjektist tingimusi.
18.prg. Eristab kogemuse taju. Empiirilised otsustused on kogemusotsustused; subjektiivselt kehtivad otsustused on tajuotsingud. Kogemus on sünonüüm objektiivsele teadusele, mis on omakorda sünonüüm teadusele. Subjektiivsus on objektiivsuse vastand(teatud mõttes). Objektiivsus tuleneb objektist, üldine paratamatus tuleneb objektist. Tajuerinevused tähendavad subjektiivset kõrvalekallet. Kant räägib subjektist meile meie jaoks(mitte asjad iseendas). Subjekti kaudud loodud üldine universaalne kehtivus, subjekt tuleb kogemusest endast. Kogemusevõimalikkuse tingimused, mis on kätketud subjekti.
20.prg. kriitiline filosoofia, eristuse tegemine, liigendamine. Kogemus on meelte ja aru süntees; kogemus on ratsionaalselt interpreteeritud kogemus(Kanti mõttes). Kogemuse võimalikkuse tingimuste otsimine: neid otsitakse subjektist(ehk teadvusest). Teadvuse eristus on üldiselt teadvus üldse, millesse on kätketud seisunditeadvus. Teadvus on tunnetusvõimete kogum ja antud juhul on kaks välja toodud: aru, (otsustusvõime), meelelisus. Kui räägitakse seisunditest, siis seal, kus toimuvad muutused. Minnakse üle teisest seisundist teise. Paratamatus ei lase aga seisundi muutuseid; seega seisunditeadvus ei anna objektiivset teadmist. Seega on lisaks seisunditeadvusele on teadus üldse, mis on muutumatu struktuuriga. Teadvus on subjekt, mis loob objektiivset teadust. Meelelises on kindlad struktuurid ehk vormid, mis olid siis aeg ja ruum(meelelisuse puhtad vormid). Puhtad aru vormid ehk puhtad aru mõisted, mida tuleb eristada empiirilistest mõistetest. Seisundid on need, mis ajas ja ruumis on. Seisunditeadvusesse kuuluvad kaemusesse. Otsustustegevus jaotatakse kaheks: üks on see, mis toimub seisunditeadvuses(mõtlemine – ettekujutuste ühendamine ja lahutamine); kui ettekujutuste ühendamine-lahutamine toimub seisunditeadvuses(tajude põhjal loome otsustuse), siis see annab ainult taju otsustusi. Seisunditeadvusel on mõned piirangud: piiratud kindla tajuseisundiga(situatsiooniga). Teadvuses on puhtad mõisted. Mõtlemisel on võime luua puhtaid mõisteid. Objektisuhe – ?.
Teadvus on midagi mitte- empiirilist . Puhtad meelelisuse vormid ja puhtad arumõisted on olemas. Õigustamata postulaadid ehk mis alusel räägib sellistest mõistetest? Aluseks on see, et on olemas teadus(apodiktiline, objektiivsus – universaalsus, paratamatus, objekti kohta kehtivust, süstemaatilisus). Teadus on objektiivne teadmine ehk kuidas on võimalik objektiivsus? Loodusteadus peab neid tingimusi täitma(nt Newtoni seadus täidab neid tingimusi). Tekib võimalikkuse küsimus. Toetub arutluskäigule ehk transtsensiaalne argument(A; B → A; B). Ideed teevad võimalikuks üldise paratamatu tõe. Platoni ideed on asjad iseendas ehk Kanti silmis meie tunnetusvõimed ei küündi asjadesse iseendasse. Kui me ei saa tuletada asjad iseendast teadust, siis otsime subjektist. Seisunditeadvusest(empiirika) ei saa teadust tuletada. Teadus üldse ehk transtsendentne subjekt – tuleb sealt otsida teadust. Millised on kindlad struktuurid? Mida kujutavad endast puhtad arumõisted, mida meelelisusele rakendatakse ja kust neid tuleb leida.
21.a.prg. LOE!
22. prg. Kokkuvõttev tekst. Kaemuste seostamine põhjuslikkuse printsiibi kaudu.

seminar. Prg. 39. Lisa puhta loodusteaduste juurde. Kategooriate süsteemist.
Süstemaatilisus tähendab siin, et teadus on süstemaatiline siis kui erinevad väited üheks tunnetuseks kokku koondada – rida objektiivseid ja apodiktilisi väiteid (eraldi seisvad ehk pole teaduse tingimuseks ) ja teaduse süstemaatiliseks tingimuseks saavad alles siis kui leiame printsiibi, kuidas saame eraldiseisvaid väiteid tuletada. Siis moodustavad nad terviku. Siis saame süstemaatilisuse(väited alluvad ühele printsiibile), mis on teaduse üheks tingimuseks. Kaks vastandmõistet: süsteem ja agregaat - agregaat on ilma süsteemita teadmine ehk eraldiseisvad seostamata väited. Sellise seose loomine on mõtlemine – me allutame ühtesid ettekujutusi teistele ettekujutustele, st. subsumtsioon (?). Range universaalsus tähendab, et subsumtsioon peab toimuma nii, et leiduvad üldised mõisted ehk puhtad aru mõisted, mille alla kõik teised konkreetsemad ettevõtmised peaksid asuma. Nii moodustub lõpuks süsteem. Kuidas me leiame need üldised mõisted? Leida üldiseid mõisteid empiiriliselt ehk otsida ülesse mõisted, mis tulevad esile igas kogemustunnetuses. Üldistame tajusid ehk paigutame tajutavad asjad üldisemate mõistete alla (punane, sinine jne on värv). Edasi saab võrrelda neid, et osa mõisteid on üldisemad kui teised – empiiriline võrdlustee. Katse leida üldisemaid mõisteid, et leida seostamise tee. Mis on siin probleem? Empiiriline võrdlemine ei anna universaalset ranget teadmist. Nii palju kui kogeme oleme, selle alusel saame võrrelda. Kogemus on aga piiratud. Konglomeraat - ?. Aristotele kategooriateõpetus (10 kategooriat+5). Selline menetlus on aga ebapiisav ja see ei anna ranget universaalsust ega ka objektiivsust. Puhas on see, mis empiirilist ei sisalda. Puhtaid mõisteid saab rakendada hiljem empiirikale. Kõik, mis kuulub teadusele, on puhas. Ruum ja aeg olid kategooriad Aristotelesel, Kant aga teeb eristuse ja ruum ja aeg on kaemuse meelelisuse puhtad vormid, mida peab eristama puhastest aru mõistetest(7,8,9 tuleb välja võtta, sest kuuluvad meelelisuse vormidele). Aristotele kategooriateõpetus polnud süsteem, vaid agregaat. Neil puudus ühine printsiip, kust nad oleksid tuletatavad. Kust selline printsiip siis leida? See tuleb leida subjektist või teadusest. Vaadeldakse aru ja otsustusjõudu. Aru on võime luua mõisteid ja otsususjõud on võime rakendada neid mõisteid. Mõistete rakendamise puhul on mõtlemisühtsus. Puhtad aru mõisted on erinevad viisid, kuidas seda tehakse. Kuidas on võimalik jõuda erinevate viiside tabamiseni?
Kant toetub formaalsele loogikale (Aristotelese pärand). Lk 66-67 on otsustuste loogiline tabel. Formaalne loogika siis ta jätab kõrvale suhte objektiga ja vaadatakse vormi järgi ehk eristatakse vormi järgi, kuidas toimub ettekujutuste mitmekesisuse allutamine mõtlemisüldsusesse. Igale otsustele vastab üks arumõiste. Struktuur rakendub ettekujutuste mitmekesisusele. Arumõistete transtsendentaalne tabel (vastandub otsustuste loogilise tabelile). Hüpoteetiline otsustus: kui …, siis … . Otsustuse taga on intellektuaalne struktuur nagu põhjuslikkus, sest peame mõistma sündmust põhjuslikuna. Puhtaid arumõisteid on 12 tk nagu tabelis lk 66-67 ehk lõplik struktuur, millele mõtlemine toetub. Otsustusi pole rohkem ega vähem. Objekt üldse on mõiste ehk korrelatiivne mõiste teadusele ehk objekt nii nagu ta on põhjendatud puhaste arumõistetega. Kirjeldavad objekti universaalsust, aga puhaste arumõistetega kirjeldatakse algselt vormi ja sisu saab meelelisuse poolt ja siis tekkib alles teadmine. Puhtad arumõisted ja kategooriate paralleelne kasutamine ehk jätkab traditsiooni (kategooria termin). Et vorm leiaks sisu, on vaja meelelisust. Siduda kaks erinevat teaduse elementi. Skeem, kuidas mõisteid meelelisusele rakendada. Mis sellise skeemi rolli täidaks ehk see peab olema ühine, mis on ühine meelelisusele ja arutegevusele. Selle üheosa leiab ta ajast – me tajume ajas ja mõtleme ajas. Aeg võiks olla midagi ühendavat kahe elemendi vahel ja see on ka sisemine vorm – midagi sisemist ajaliselt ja väljendab väliselt ka objektile . Nt. ruum rakendub ainult väliselt. Kujutlusvõime on seose loomine ettekujutuste vahel. Skeem asub kujutlusvõime aprioorne element, mille järgi kujutlusi skeemi alusel ühendame. Süstematiseeritud ühtne maailmapilt nagu loodusteadus seda ette kujutab. Otsustusjõud on kaheks jagatud: empiiriline ja aprioorne(puhtad aru mõisted). Printsiibid satuvad otsustusjõu alla ehk kuidas otsustusi teha, sest igale otsustele on vastavalt omane printiip, mille alusel otsustusi teha. Kogemuses on üldine seaduandlus, kust tulenevad madalamad seadused ehk loodusteaduse üldisemad seadused.
Kvantiteedi kategooriad ja lk 66-67, mis millele vastab? Kaemusaksioom – ekstensiivne suurus ehk me teame, et objektid omavad ajalis-ruumilist mõõdet. Ajalis-ruumilised mõõtmeid saab osadeks võtta ( nt. tahvli pindala, eluiga). Ekstensiive suurus on liitmise teel ehk ükskõik, mida me kaeme, sellel on ekstensiivne suurus. Üks loodusteadusliku uurimisobjekt.
Kvaliteedi kategooriatele vastavad: tajuantitsipatsioonid – ettenägemist nähtumustest. Intensiivne suurus, mida tajume taju kaudu. Me ei saa nähtumusi osadeks võtta, sest puudub ajalis-ruumiline mõõde. Intensiivne suurus ehk nt. kas miski on soe või külm. Igal kvaliteedil on oma intensiivsuse aste ehk suurus.
Teadust on nii palju kui on matemaatikat. Suurus peab olema määratletav – intensiivne ja ekstensiivne suurus. Suurused moodustavad ühelaadsete sünteesist. Ruum ja aeg on ühelaadsed ja kvaliteediastmed on ühtelaadi(külm ja soe temperatuur ehk ühtsus on temperatuur). Põhjus ja tagajärg on erinevad – tuli ja suits on erinevad asjad. Põhjus ja tagajärje seostamisel seostamiseks kahte erinevat asja. Kaks järgmist printsiipi on dünaamilised (3 loeng, lk 6-7):
Relatsiooni kategooriatele vastavad: kogemusanaloogiad. Aeg annab skeemi, kuidas rakendada substantsi , põhjuslikkuse jne mõistet. Substants rakendub teatud aspektile mitmekesisuses ja see antakse aja kaudu. Substantsi mõiste rakendamine nähtustele, mis on püsivad. Põhjuslikkuse mõiste peab seaduspärasel viisil rakenduma mõistele ehk seotud alati muutustega . Vastastikune toime.
Objekt üldse ehk loodus formaalses mõttes,millel on ekstensiivne ja intensiivne suurus, millel on jäävuse seadus, põhjuslikkuse seadus ja vastastiku toime seadus.
Empiirilise mõtlemise postulaadid üldse: võimalik-kooskõlas kaemusvormide ja kategooriatega, tegelik-aistingud ja paratamatu-tegelik ja põhjuse tagajärg, mis on nii võimalik kui tegelik.
Apertseptsioon(?).

seminar.
Prg. 23. lk. 70. Otsustused – kujutluste seostamine teadvusega. Asi väljastpoolt, mis on seotud meelekaemustega. Meelelisuse mõjutamise tõttu on mõiste afetseerimine(?) ehk see toob kujutluste mitmekesisuse. Tuleb luua seos, siis on tegemist tunnetusega. Vähem üldisemad ettekujutused allutatakse üldisematele ettekujutustele ehk seose leidmine ehk me paigutame kindla ettekujutuse kindlasse klassi ja see tekitab seose. Nii kuuluvad ühed ettekujutused ühte klassi. Nii ongi tegemist reegliga . Reeglid on aprioorsed, mitte empiirilised, sest empiirika pole paratamatu – kõik tahvlid pole alati valged. Range paratamatus saab olla aprioorsetest aspektidest. Kõige üldisemad reelgid on printsiibid, mis annavad juhiseid, kuidas kategooriaid allutada mõistete jne. puhtad arumõisted on võimaliku kogemuse aprioorsed printsiibid. Kogemus on meelelisuse ja aru sümbioos , kus on ratsionaalne komponent. Meelelisus allutab arumõisted, mis teeb kategooriad aprioorseteks.
Loodusseadused on alguses meie mõtetes, nii nagu nad meelelisuse kaudu on antud. Mõtlelda neid seadusi. Võimaliku kogemuse printsiip(?). loogiline süsteem – lk 66, 67 ehk loogiline tabel annab süstemaatilise ülevaate ühisotsustustest. Tabel on tuletatud otsustusjõu formaalsest poolest. Transtsendentaalne süsteem – iga otsustava liigi aluseks on kindel struktuur(arumõisted). Füsioloogiline süsteem lk 66, 67 – vastavad nelja arumõistele ja formuleerivad printsiibi, kuidas neid kategooriaid rakendada meelelisuse ettekujutluste puhul – need printsiibid on aprioorsed. 24,25,26 prg. kirjeldab printsiipe . Loengust lugeda, mis on printsiip, ja siis vaadata raamatust täpsemalt.
Arumõisteid ehk kategooriaid on palju, 12 tükki . Need teevad ettekujutused mitmekesiseks, aga ettekujutused on kategooriatega pandud piiratud hulka. Tunnetamine on ettekujutuste korrastamine üldiste etteujutuste alt – loob seostava maailmapildi. Mis annab kategooriatele ühtsuse ? Süntees, mis on kategooriate tasemel, vajab veel üldisemat ühtusust, mis seostaks kategooriad. Mis on substantsis ühtset, et süntees on võimalik? Mina-otsustused.
Kategooriad ja printsiibid annavad objekti üldse. Süntees – erinevate ettekujutuste ühendamine, mitmekesisuse tunnetamisest saamine – haaratakse ühte tunnetust.
Mina-otsustused. Apertseptsioon. Mis on see vorm? Kategoriaalne süntees on kaemuste haaramine ühe alla; empiiriline süntees on … . Süntees peab suubuma algupärasesse sünteesi. Apertseptsioon on mina-teadvus ehk teadlikkus oma minast. Empiiriline ja puhas apertseptsioon – mina-teadvus kujutatakse tavaliselt empiiriliselt ehk see põhineb meie kogemustele ; puhas aperseptsioon on selline, millel pole elulugu – see on puhas mõtlemisvõime, mis aitab seostada ettekujutusi puhtal kujul ja luua ühtsust paigutatakse ettekujutusi teiste alla ja selline viis on ühtsuse edasikandmine, mis liigub edasi kaemuste jm kaudu. Kuskohast on see ühtsust pärit? See on pärit mina pildist ehk subjektist üldse. Transtsendentaalne subjekt. Suur kaootiline mitmekesisus ja absoluutne algne ühtsus, mis on protsessi alguseks. Puhas apertseptsioon on vorm, kuhu sisu peab suubuma. Transtsendentaalne argument ja et loodusteadus oleks võimalik, siis peab arvestama neid tingimusi(suur skeem tahvlil). Paratamatu eeldus, et loodusteadus on olemas.
Prg. 36. kuidas on loodus ise võimalik?
Loodusteadus materiaalses mõttes(16.prg), mõiste sisse toomine – referaadis näitama, et tuleb selle mõistega tagasi. Peame näitama seost ja näitama, mis on muutunud; mida saab rohkem öelda loodusteaduse kui materiaalse mõttes kohta. Kantil on olemas nüüd analüüsitehnikad(suur skeem tahvlil). Eristada loodust formaalses ja materiaalses mõttes jne. seostatakse kindla mõistega, et meeleliseuga. Meelelisus on allatud analüüsile. Loodus materiaalses mõttes on vormi sisu. Puhta mõistuse kriitika – sealne jaotus on selline, et on transtsendentaalne esteetika ja loogika. Esteetika on meelelisuse võimest; kuidas on võimalik matemaatika.
Loodus kui formaalses mõttes – näidata seda, kuidas seos on loodud ja mis on muutunud. Seostatus aruga ja mida see aru teeb; struktureeritud mitmekesisust jne. Puhta mõistuse kriitika - trans loogiks jaguneb kaheks: trans analüütika ja dialektika . Trans analüütika on tõe loogika ja trans dialektika on näivuse loogika. Puhas Apertseptsioon on meie analüüsis lõppev, sest see on analüüsi eelnev; me peame juba eeldama apertseptsiooni, et analüüsida apertseptsiooni; see ei allu analüüsile. Apertseptsiooni tähtsus siin kohal.
Empiirilised seadused – üldistatud kogemusele; võtame vastu, kuidas asjad meid mõjutavad; teeme üldistusi; vaatame vaatluse andmeid; objektil on paratamatult sellised omadused. Üldised loodusseadused on üldised mõtlemisstruktuurid. Me kirjutame loodusele tema seadused ette aprioorselt. Allutama looduse materiaalses mõttes loodusele formaalses mõttes ja viimane on lõpuks võimaluste kogum(printsiibid).
Vastatud küsimus, et kuidas on võimalik loodusteadus? Peale seda võtab Kant uuesti ülesse oma vahekorra Hume’ga. Kant tuleb tagasi selle juurde lk 9-14, ja kirjutab sellest par 27. tuleb referaadis näidata, et tuleb tagasi selle juurde. Eessõnas kasutab mõisteid, mida veel ei seleta. Hume’st on vaja niivõrd rääkida, kui püstitab küsimuse; tuleb tagasi Hume’i küsimuse juurde ja saab vastata Hume’le, sest skeemiga saab anda põhjendatud vastuse. Mis ta vahepeal saavutas ja kirja pani, näidata.
Põhjuslikkuse mõiste analüüs, üks kategooriatest (põhjuslikus, kausaalsus ). Kui A, siis paratamatult B – ajaline järgnevus. Suhtekategooriad, vastatsikune toime, subsistents, subjekt – sünonüümsed väljendid siin. Eessõnas rääkis, et Hume käsitles ainult ühte mõistet, põhjuslikkusele on sarnaseid mõisteid ja need on arukategooriad. Kant analüüsis ühte ja sai neid juurde. Hume’l on põhjalik substantsi analüüs(Kant seda ei lugenud). Kolmas kategoorias, vastatsiku toime kategooria – oluline on see, et nüüd kui vaatab tagasi Hume’le, siis saab toetuda 12 kategooriale, mis on seotud. Paratamatult otsustusvõimest toodud. Hume’i põhjuslikkus on pärit meelelisusest; võtame vastu teatuid kujutlusi ja saame eristada konkreetseid ja üldiseid ettekujutusi. Hume jaoks üldine on pärit tajueristamisest; tajume, eristame, leiame ühiseid jooni jne ehk selle aluseks on pika ajaline harjumus. Harjumused hakkavad mängima rolli nagu Kanti kategooriad; allutame uusi kogemusi üldistele. Empiirilise päritoluga, ehk puudub paratamatus ja üldistus . Kanti teadvuse mõistest rakendumine , siis Hume’i puhul peab ütlema, et ei saa olla nii, suhteline paratamatus ja suhteline üldistus on küll. Vaatlused kinnitavad vaadeldavaid kogemusi; ei saa vaadelda kõiki kogemusi ja leida universaalsust, paratamatust jne. selline teadus on puhas spekulatsioon, ja seda ei saa olla.
Loogika vahendusel, formaalne loogika, Kui… Siis otsustus. Meil on alus ja tagajärg. Vormile antakse sisu, kui kasutatakse konkreetses olukorras, siin on ka ajaline järgnevus. Selline tähelepanelik on aga empiiriline. Subjektiivne tajudeseos muutub kogemuslauseks ehk peab olema paratamatu ja üldkehtiv. Paratamtult eeldame, et põhjus on olemas; see eeldus on aga kogemustest sõltumatu. Empiiriline uurimine eeldab eeldamist. Põhjuse mõttestruktuuri loomine on aprioorne. Mehhanismi välja selgitamine nt soojuse põhjustamine, see rakendub siis kõikidele kividele ehk on universaalne. Empiriiline reegel muutub nii seaduseks ja saab rakenduda nähtuste puhul, mis on paratamtult samad. See ei kehti aga asja iseenda kohta. Mõtlemine pole seotud „asja iseenda“ kohta.
Referaadis peab olema kõige tabavam formuleering. Loe lk 79.
Arumõisted on primaarsed ja kogemus on sekundaarne. Hume kui empirist ei saa seda öelda. Skeptsisism on siin vältimatu . Analüüs oli võetud metafüüsika pärast. See analüüs peab kasu tooma metafüüsikale. Metafüüsika tegeleb analüüsis mõistustunnetusega. On puhtad mõistus mõisted, mis on ideed. Iga nähtus, mis eest leiame, nõuab, et me läheks tunnetusvõimete juurde. Metafüüsika seostub siin mõistusega kitsamas tähenduses. 5 tunnetusvõimet; see annab analüüsida olemasolevat metafüüsikat ehk selle kohta, saab midagi öelda. Prg 32-35 + 44 ja 45.

seminar.
37.lk. oleme vaadelnud kahte trantsendentaalset põhiküsimuse osa „kuidas on võimalik puhas matemaatika?“ ja „kuidas on võimalik puhas loodusteadus?“. Peame leida teadusliku teadmise võimalikkuse tingimused ja kuna matemaatikas ja loodusteaduses keegi ei kahtle, siis saame nende kaudu leida teadusliku teadmise võimalikkuse tingimused. Miks on kaks küsimust metafüüsika kohta? Metafüüsika üks aspekt on teadusteoreetilisus – empiiriline vaatlus ja võrrelda parameetreid, kuidas metafüüsika paistab ehk ei paista teadusena ja jääb teistele teadustele alla. Teine aspekt on antropoloogiline käsitlus ja sellega viiakse metafüüsika suhtesse inimloomusega – vaadeldakse kui inimloomust. Inimloomusele omistatakse huvid, eesmärgid jne ehk muutub subjektiks. Metafüüsika küsimused on aga inimloomusesse kätketud ja sellest ei saa loobuda . Põhiline on transtsendentaalne käsitlus ja see seostab metafüüsikat tunnetesvõimetega. Tunnetusvõimed on väljatoodud – skeem, 6. erinevat. Need on omakorda seisunditeadvus ja teadvus üldse. Metafüüsika peaks suhestuma saavutatud tulemustega, milline on teaduse struktuur. Selleks on kaks sammu: see, mis on juba tehtud, annab võimaluse analüüsida olemasolevat metafüüsikat(inimloomusele avardatud). See pole leidnud aga teaduslikku vormi. Meil on 6 tunnetusvõimet, millest vaadelda veel mõistus kitsamas tähenduses ja sellest tuleb analüüsida jätkata, et metafüüsika olemust avada.
Prg. 32. Tagasi minna metafüüsika juurde ja vaadata, mis saab öelda metafüüsika kohta. Tuuakse sisse „nähtumus“ ja „asi iseeneses“. Nähtumus ehk näivus-phaenomena ning asi iseeneses ehk noumena ehk mõistuse asi( nous ). Metafüüsika mõiste toodi sisse Platoni käsitluses ehk mõistusele toetumine. Selline eristus on andeks antav harimatule ajale ehk valgustusajastu inimesed. Milles nad eksisid? Nad pidasid nähtumust ja näivust samaks. Kant on näidanud, et näivused saavad ka teadused olla aga peab ütlema, et on olemas teadus üldse (loe sellest!). asi iseeneses on kummaline Kanti filosoofia mõiste: ühelt poolt ei küündi meie tunnetusvõimed sinnani, aga teiselt poolt meile kättesaamatu asja kohta on palju öelda ja tema funktsioonide kohta. midagi saab selle kohta ikka öelda: need eksisteerivad. Ei saa öelda, mis omadused, olemus jne on, aga saab öelda, et need eksisteerivad. Millel see eksistentsi väide aga põhineb? Meeled, annavad teadmisele sisu, on retsetiivsed ehk vastu võtvad. Meelelisus on võime vastu võtta, kuidas asjad meile on. Siin on oluline see, et see võime on passiivne. Eeldame, et kogu meie tunnetussisu sõltub meeltest, mis on passiivsed – mis on järeldus? Peab olema mingi aktiivne pool, mis meeled käivitab. Meeli peab afitseerima! Mõtlemine on aktiivne tegevus siin. Väline asi iseendas on see, mis meeli afitseerivad, sest miski peab meeli käivitama. Asi iseeneses on mõistusolemus, mis pole antud kaemustega(seal on meeled). Jõuame selleni mõistus-järelduse kaudu! Analüütikaprintsiibid – puhta mõistuse kriitikas ehk transtsendetaalne loogika: jaguneb kaheks: trans analüütika ja trans dialektika. Trans analüütika jaguneb omakorda kaheks: aru ja otsustusvõime. Trans dialektika käsitleb mõistust. Aru ja otsustusvõimete käsitlus, seal toodi välja kategooriateid ja nende rakendamise printsiibid ehk analüütikaprintsiibid on need, kuidas kategooriaid rakendada. Need printsiibid rakenduvad ainult nähtumustele, mitte asjadele iseendas. See ei sunni eitama asju iseendas. Subjektistruktuuris on kategooriad, puhtad arumõisted, puhtad kaemused ja tänu sellele ongi võimalik teadus; tähenduslikku rakendust on neil ainult nähtumustes, mitte asjades iseendas(ei tohi nähtumustest välja minna).
Prg. 33. transtsendentne – rakendus, mis läheb väljapoole igasugust võimalikku kogemust. Arumõisted ehk kategooriad on tunnetus struktuuris olemas ja need rakenduvad nähtumustes ehk transtsents-rakendus(üle astumine teise valdkonda). Minnakse nähtumustest asjadesse iseendasse? Nii kaotavad arumõisted igasuguse tähenduse. Teiselt poolt nendes arumõistest on midagi, mis meelitab, ennast trans. rakendama. Esimene põhjendus, et: need mõisted on kogemustest sõltumatud ja on juba kätketud subjektistruktuuri. Teine põhjendus on: põhjuslikkuse kategooria, kui vaatleme kogemuse poole, siis seal me näeme, et seal pole paratamatust põhjuslikkuse puhul; kogemusest endast paratamatust ei saa luua; näeme, et mõistus on tähtsam kui kogemus, saame rakendada väljaspoole. Traditsiooniline metafüüsika teadmine: metafüüsika on teinud seda, et hakanud rääkima asjadest iseeneses ja kasutades puhtaid arumõisteid selleks. Viga on siin selles, et ei saa midagi rääkida asjadest iseeneses ehk väär-rakendamine. Ei saa õigesti mõista, kui ei tegeleta mõistuse kriitikaga. Mõistuse kriitika on siin, et tunnetusvõimete legitiimsus, et ei astuks märkamatult üle piiri. Nendes mõistetes on midagi, mis meelitab üle astuma . Selleks ongi vaja teada, et kus on see piir. Dialektika on näivuse-loogika ja analüütika on tõe-loogika. Tõeseid teadmisi saab omada ainult nähtumuste kohta. Skeem on aeg, aeg on omakorda meelelisuse puhas vorm ehk asjad iseendas, mis on väljaspool meeleisust, on siis väljaspool aega ehk ajatud. Aeg kui skeem on kategooriatele rakendame midagi, mis pole ajaline – ebakorrektsus ? Ainult nähtumused annavad abstraktsele mõistetele sisu ehk konkritiseerivad sisu. Intelligiibel maailm on asjad iseendas kohas. Mõistus võib sellise kujutluse luua, kuid peab aru andma, et see ei ole mitte teadmine ega teadvus. Sellel on muu funktsioon. Põhiline on see, et aru saada, kus on teadvus ja teadus. Viidatakse intelligentse kaemuse võimele ehk intellektuaalne kaemus. See on selline mõiste, et: ideede tunnetus on mõistuse silmaga asjade olemusse vaatamine; inimestel on see võime. Raske sellepärast, et eksitavate meeleliste muljete pärast. Mõistust tuleb seega puhastada . Sellistesse asjadesse vaatamine ongi metafüüsika. Kant ütleb, et sellist võimet ei ole inimloomuses; ei välista, et võiks olla mõni teine mõistuslikolend, kellel on see võime; inimesel seda pole igatahes. Lk 84 joonealune tekst –intellektuaalsest kaemusest! Mõistus ei saa iseendale objekte anda; intellektuaalne kaemus, aga saab. Sellise kaemuse andmine inimesele oleks inimese jumalikustamine – väär. Igal võimel on oma kindel funktsioon: nt kujutlusvõime – fantaasiat ei tohi segi ajada aru ja mõistusega. Peab hoidma funktsioone nende legitiimse rakenduse võimes. Mõtlemise distsiplineerimine! Peab endale piire seadma ja tähenduslikust rääkima, mis on seotud piirangutega. Metafüüsika puudus – metafüüsika on olnud dogmaatiline . Tuleb minna edasi ja analüüsida seda, mis toodaks ineteigiiblse maailma ehk mõistus kitsamas tähenduses.
Prg. 40. transtsendentaalse peaküsimuse kolmas osa: kuidas on võimalik metafüüsika üldse.
Matemaatika ja loodusteaduse arutlus oli metafüüsika pärast ette võetud. Metafüüsika eripära on see, et matemaatika Kanti järgi loob oma objekti ise; see,mida me ise oleme teinud, siis sellest me ka teame. Metafüüsika räägib intelligiiblite objektidest ,mis on väljaspool ja ootavad avastamist, ei saa empiirilist kontrollida. Metafüüsika on empiiriliselt mitte kontrollitav; mõistus peab ise kontrollima seda. Metafüüsikas ei saa olla neid andmeid, mille najal me kontrollida saaks. Kuidas saab aga väiteid põhjendada ja kontrollida? Deduktsioon põhjendab millegi olemist. Loodusteaduse õigustus on vaatlusel ja eksperimendil. Aga metafüüsika? Mõistus on võime mõelda ilma kogemusele toetumata. Tulemuseks on mõistusmõisted, ilma kogemusele toetumata. Siin on vaja eristada: kogemus ja lõpule viidud kogemus. Arumõiste põhjus, rakendamine, seose leidmine millegi eelnevaga(kogemus). Mis aga valmistamisele eelnes ehk lõpule viidud kogemus? Saame koguaeg küsida, mis on olnud eelnev, ja sellele eelnev. Selline kogemus on alati lõpule viimata ja sõltub eelnevatest asjadest. Väide on, et teadvus ei anna meile lõplikku . Teine asi on lõpule viidud kogemus: see eeldab, nt põhjuslikkus, et me tuletame põhjuse mõistest mõiste „esmapõhjus“, see on põhjus millele enam midagi ei eelne . Kui me selleni jõuame, siis jõuame lõpule viidud kogemuseni. Esmapõhjus on mõistuse mõiste, mida tuleb selgelt eristada põhjusest, mis on arumõiste. Vahe on see, et põhjuse mõistete saab rakanedada piiramatult, siis emsapõhjust ei saa kogemuses näidata. On toimunud nähtumustelt intellgibiili maailma minemine ehk mõistuse mõistel pole vastet kogemuses. Selline kogemuse lõpule viimine on transtendentne. Mõistusmõisted ehk ideed(viide Platonile ). Kandi jaoks on ideed pelgalt mõistuse mõisted, peas olevad kujutlused ja paratamatud, mida ei saa kujundada. Näivus tekib paratamatult, paratamatu viis mõtelda, kui eksime, siis satume näivusesse. Immanentne rakendus on transtsendentaalne vastand. Võime toodab paratamatult ideid ja kui ideid kasutatakse, siis jõutakse teatud kujutlusteni. Ei juhtu näivust, kui me teame, et need on kujutlused; tekib näivus, kui hakkame neid rakendame asjadele iseendas. Ühel on objekt – põhjus – ja teisel pole objekte – esmapõhjus.
Prg. 43. oleks vaja ideedesüsteemi ehk need peavad olema tuletatud ühest allikast. Ideed korrastatud nii, et tulenevad ühtsest allikast. Ühtne allikas on mõistus, tuletada mõistuse loomusest. Sama loogika, mis kategooriate puhul. Toetub formaalsele loogikale ja vaadatakse ainult mõtlemisvormi ja sisu jääb kõrvale. Formaalne loogikas on käsitluses: otsustused, järeldused, mõistus. Mõistus kui järeldamisvõime – trans käib järeldamise kaudu. Järeldus on mõtteprotsess, kus liigutakse väljapoole kogemust. Formaalse loogika järeldus annaks juhtnääri, kuidas ülesse leida ideed. Formaalses loogikas oli otsustustabel ja igale otsustusele vastas üks kategooria. Vaadatakse järeldusi siin, on olemas 3 liiki järeldust ehk on olemas 3 mõistusideed, mis on mõtlemises iseendas. Järeldus on kahest eeldusest ühe tuletamine . Nimetamine on tuletatud otsustustabelist(3 erinevat – kategooriline , hüpoteetiline, disjunktiivne). Sellele vastab ka oma kategooria(vaata tabelit!). Ideed on tuletatu substantsikategooriast, põhjusekategooriast ja vastastikutoime kategooriast. Psühholoogiline – seotus substantsimõistega, kogemusest midagi ei vasta; kosmoloogiline - siit tulid hingesurematuse tõestused,, teoloogiline – jumala olemasolu tõestused. Kõik eksivad Kanti silmis! Kus on näivus siin, Kant näitab!

seminar. 43-49 prg. oli vaja kodus lugeda.
43. prg. kokku surutud tekstid ja kasutama loengu materjali.
Lihtsubstants. Lihtne tähendab seda, millel pole osasid ehk ta on tervislik. Substants on Kanti järgi arukategooria ja seda saab rakendada piiramatult enda ümber. Moodustame lihtsubstantsi mõiste, siis pole tegemist arukategooriaga, vaid mõistuse-ideed. Siin pole ideedel objekti. Kogemuse piires ei leia me midagi, mis oleks lihtne. Kogemusepiires midagi lihtsat ei eksisteeri ehk ideedel pole objekti. Kant tahab öelda, et see pole eksitus, vaid juhuslik mõtlemise vääratus. Lihtsubstants on paratamatu mõtteprotsess. Selle funktsioon on teine kui arukategooria oma. Kui seda eristust ei näe, siis satub eksitusse. Kaks erinevat mõistet, kaks erinevat rakendust, kaks erinevat funktsiooni. Kui ideid rakendada nii nagu kategooriaid, siis tekitame näiva kehtivusega väiteid. Tuuakse välja postulaat, et mõistus ehk kõigi inimvõimete kogum, siis seal on kõik korras. 6 tunnetusvõimet ja teised võimed, siis need toimivad täielikus harmoonias. Võib näida esialgu teistmoodi: subjektis on midagi korrast ära? See on näivus. Tulen analüüsida edasi subjekti struktuur ja mis on õige funktsioon ja kuidas seda peaks rakendama - kõigil on oma funktsioon mõistuses laias tähenduses. Legitiimsed rakendusvõimete piirid. Funktsiooni erinevus – metafüüsika ebaõnnestumine on selles, et pole erinevust märgatud. Kui substants rakendub objekti tunnetusele, siis ka lihtsubstantsi jaoks peaks leiduma mingi objekt, aga seda objekti pole olemas ja on ekslik . Milleks siis olemas on? Funktsionaalselt seotud arutegevusega, mitte vahetult objekti tunnetusega, vaid arutegevuses süstematiseeritakse üheks tervikuks et hõlmata kogu olemasolevat teadmist-teadvust. Süsteem –olemasolevate mõistete seostamine selle kaudu, mis on ühtne algne ehk printsiip. Täielikkus küll, aga on üks printsiip, kus olemasolev teadmine tuleb, see ei puuduta objekte, sest objekte on liiga palju, aga printsiip jääb samaks koguaeg. Mõistusel on kaks rakendust: konstitutiivne ja regulatiivne. Esimene tähendab, et konstitueeritakse objekt ja tulemuseks on objekti tunnetus, mis toimub arumõistetes ja tekib objekti teadmine. Ideede pole konstitutiivset rakendust, sest neil puudub vastav tunnetus ja neil on ainult regulatiivne rakendus ja see ütleb, et ideed kujutavad endast reegleid, kuidas toimida; ei ütle midagi objekti kohta, vaid annavad mõttetegevusele teatud reeglid; kuidas süstematiseerida objektiivset teadmist; ideed on ettekujutus, et kuidas süstematiseerimine peaks välja nägema. Reegel on esiletud kujutletud ideaalne objekt, mille poole üksikud objektid liiguvad – imaginaarne lõppsiht, kuhu tunnetus liigub. See annab, et liikumise käigus, et teadmine muutub üha süstematiseeritumaks. Ideaalis teadmine peaks olema üks ühtne süsteem, aga seda see pole. Ette kujutada saab seda, aga pole kindlat objekti.
Prg. 45. saavad anda mõiste asjast üldse. Üldised struktuurid, kuidas me asjade üle mõtleme. Mõtleme siis kui kasutame erinevaid kategooriaid, niikaua kui kategooriad on eraldi kaemusest, siis antakse abstraktne kujutlus asjadest üldse – see pole teadmine. Üldist struktuuri tuleb kasutada in concreto ehk konkritiseerima – tuleb leida kaemus, mis täidab üldise kujutluse asjast konkreetse sisu; konkreetne põhjuslik ahel kahe asja vahel. mõisted iseendeast on aprioorsed ehk kogemusest sõltumatud. Võib tekkida kiusatus neid rakendada ka väljaspool kogemust ja tekivad näilised objektid. Kategooriate rakendamisel on oma skeem (tabelid?) ja selle skeemi rolli täitis aeg ehk igale skeemile vastas ajaspekter. Substantsile vastas nt ajaline püsivus. Substantsionaalsetes nähtustes on see, mis on ajas muutumatu – miski, mis ajas ei muutu ja omadus peab püsima ajas. Põhjuse-põhjuslikkuse kategooria skeemile järgnevad ajalised järgnevused – enne A, siis B. Sündmuste järgnevuses ehk põhjuslikkuse kategooria skeem. Kõik kogemusest sõltumatu on ajalise piirega. Substants vljaspool aega on tähenduseta; põhjuslikkus väljaspool aega on samuti tähenduseta. Üldine printsiip, millel kogemus seisneb. Kogemus seisneb sellest, et kuidas üks asi tingib teist. Millest on miski tingitud – kogemus. Tingimusi on palju. Kõik, millest miski on tingitud, on omakorda millestki tingitud. Kogemus seisne pidevates tingimuste otsimistes, ühelt tingimuselt teisele liikudes. Kant väidab, et kogemus pole kunagi lõpule viidud. Aru vajab aga rahuldust ega nõustu sellega: tahaks leida sellise tingimuse, millest kõik muu on tingitud ja nii jõuaks kogemus lõpuni viiduks. Kogemuse ideaal ja aru ideaal, kus tegevus jõuaks lõpule viiduna. Inimtunnetus aga ei suuda seda. Metafüüsika on nagu soov-mõtlemine. Teaduslik uurimistöö tähendab mõistuse kriitikat. Tuleb aru saada, et ideedel puudub konstitutiivne rakendus.
Prg. 46. psühholoogilised ideed. Seostub substantsi mõistega ja väärrakendusega. Substantsi mõiste tuli Aristotele kaudu. Ousia, Aristotelese sõna tähendab – olemus. Ladina keelne vastne on substantsia, siis see tähendab, et all-seisev. Mille all-seisev on substants? Aktsidentside all. Kõik, mida me näha ja katsuda saame on, on aktsidents; aktsidentside kimp – Barkeley. Nende omaduste all peaks midagi veel olema, mis neid ühendab ja kannab ja seob selle kimbu kokku ja see oleks substants. Ei saa aga substantsi tuvastada, mis pole aktsidents. Seda päris substantsieelset ise ei leita ülesse. See on üksnes idee, mis oleks lahus subtantsist? Substants puhtal kujul on üksnes idee – sellisele mõistele ei leia me kogemuses vastet. Substantsi kogemus rakendus – mingi omadus on omane teatud objektile ehk substants kannab seda omadust. Kogemuse piires, see mis on substantsionaalne, osutub teises suhtes aktsidentsiaalsele. Leiduvad koguaeg sügavamad substantsionaalsed ja aktsidentsiaalsuses – nii kaua kui oleme kogemuse piires. Kogemuse piires saab rääkida suhteliselt substentsionaalsusest, mitte lõpule viidud. Teiseltpoolt, kui tuletada Aristotele arutluskäiku, siis ta lähtus otsustusstruktuurist – otsustuse subjekt(vaata loengut eelmistest aastatest). Absoluutses mõttes, subjekti ja predikaadi koht-sisaldus lauses . Subjekti, mis ei saaks muutuda uuesti predikaadiks, pole olemas. Substantsi mõiste leiab kogemuses rakendust, aga see on suhteline – aitab üldistada kaemusi. Lihtsubstantsi tuletamine aga see on juba idee, millel kogemuses vaste puudub. Aga meie oma mina? Milliseks predikaadiks seda muuta? Näiteid sisemusest kogemusest – mida tuntakse, kujutletakse, mäletatakse jne. siin on subjektiks „mina“, mis ei saa muutuda predikaadiks, sest mina ei saa omistada millelegi – ülim subjekt, millele midagi omistada. „Mina“ võib olla see lihtsubstants, sest seda ei saa millelegi elementaarsele taandada. „mina“ kogemus ehk eneseteadvus . „mina“ olen see ainuke juhtum, kus on substantsionaalsus puhtal kujul – toetutatakse uusaegsele subjekti filosoofiale – meie hing on antud vahetult. Aga nii ei saa olla? apertseptsioon – empiiriline ja puhas. Esimene on eneseteadvus, kogemusele toetuv ja sellele saab rakendada suhtelise substantsionaalsuse mõistet, juhindudes aja-skeemist. Mitte analüüsitav isikumõiste, ei saa võtta osadeks. Puhas apertseptsioon on lihtne, aga see pole kogemusest antud ja seega pole olemas sellist objekti. Paratamatu eeldus, mida me peame tegema, aga mis pole siiski kogemuselt antud. Paradoksiaalne järeldus, et „mina“ ka ei tunta eriti; puhast trans „mina“ ehk subjekti ei saa tunda. Subjekt ju mõtleb ja saame selle tuvastada, aga lähemalt ei saa määratleda. Temas kaemus puudub ja seega ei saa substantsi mõistet rakendada. Kas mina on substants või ei ole substants, küsimuse olulisus? Kui Mina saaks käsitleda lihtsubstantsina, mida ei saa osadeks võtta, siis tähendaks see surematuse käsitlust ehk hing oleks surematu. Hinge- surematus on kristlik keskne sõnum ja kui saaks seda ratsionaalselt põhjendada ja tõestada, siis oleks kristlikus käsitluses suur funktsioon. Lihtsubstantsile olid tõetused rajatud aga Kant ütleb, et surematust pole olemas ja viga on lihtsubstantsi määramatusest.
Prg. 47. Ajaskeem – substantsi koht küsimus ajas.
Prg. 48. substantsi mõiste korrektne rakendamine – seda saab seda ajalis-ruumilises sfääris, ruum on aga kaemuse puhtad vormid, ning sellele, mis on püsiv. Hingeseisundeid tajume ajaliselt, siis saaks rakendada substantsi mõistet. Aga piir on selline, et väljaspool aega ei saa rakendada substantsi mõistet. Arumõiste trans. rakendamine loob näivuse – tähendusetud väited. Sisu saab tulla kaemusest ja kaemust siin pole. Selgub , et jutt käib sellest, et hingesurematusest. Lihtsubstants ei saa hävineda jne, siis hingesurematust saaks pidada lihtsubstantsiks – oleks erandlik juhtum. Peale surma igasugune kogemus aga puudub. Hinge substantsionaalsusest rääkimisest tähendab substantsi trans. rakendamisest.
Prg. 49. polemiseerib Descartesiga. Descartes esitab skeptilist idealismi. Idealism on siis reaalse maailma eitamine või selle olemasolus kahtlemine. On oluline see, et kuigi asjade iseendi kohta ei saa midagi öelda, aga saab öelda, et nad on olemas – välistab idealismi. Kanti süüdistati idealismis ja ta lükkab selle ümber. Nähtumused välises kogemus on empiirilised reaalsed; mitte pelgad unenäod vms nagu Descartes arvas-väitis. Descartesi näide. Kui meil on eneseteadvus, siis see käib sisemiste seisundite kohta, mille aluseks kõik on – selle kohta kogemus puudub. Mis eristab unenägu välisest kogemusest? Väline kogemus on seaduspärane (viiakse tagasi kategooriatele jne). kogu kogemus on empiiriliselt tõene, reaalses ruumis ja ajas ning allub objektiivsetele seaduspärasustele. Unenägutekib, sest see ei kehti asjades iseenda kohta; sest need on meist sõltumatud. Ei saa näidata oma mõtlemist. Nähtumuste ja asjade iseenese eristus; ka meie „mina“ on asi iseendas; siis teoreetilisele tunnetusele on kättesaamatu. Ei saa teha väiteid „mina“ kohta. Descartesi ideedeloori argument kehtib; ideeloori taga võib asju väita?!?!?!?!. Empiiriline realist ja transtsentsiaalne idealism, kaks iseloomustust – eristus Descartes’ga. Materiaalne idealism, nähtumused mille kohta ei saa väita midagi, va. Jumala olemasoluga. Kõik, mis on ruumis ja ajas antud, on reaalne.

seminar. Prg. 50. Kosmoloogilised ideed.
Kosmoloogilised ideed. Dogmaatikauim ennem esinenud – alguses oli see, et senine metafüüsika ei põhine teaduslikul. Dogmaatikauimast äratas Kanti Hume. Traditsiooni katkestamine? Uus filosoofia=kriitiline filosoofia. Dogmaatikauim – tõuge , et traditsiooni katkestada. Rääkida esseed erinevatest dogmaatikauimadest. Idee tähendab siin mõistuse-mõistet. Ideel puudub objekt, kuna idee käib selle kohta, mis on väljaspool kogemust; objekt saab olla aga kogemusega seotud. On arusaadav, et ettekujutus surematust hingest on idee, sest meil puudub selle kohta kogemus. Hing kui lihtsubstants, ei lagune, aga kogemus sellest puudub. Ideemaailm ehk kosmoloogilised ideed – pole immanentne, pole transtsendentne(lk 110). Maailm on idee, sest kogemusega ei suuda kaasas käia. Maail on antud kogemuses ja niivõrd ta pole idee; muutub ideeks kui maailm on algus ja lõpp …
On olemas mingi nähtus, mis on tingitud mingist muus nähtusest; mis omakorda tingitud muust nähtusest jne, st. et tingimuse ahelat saab edasi arendada ja ei jõua lõpliku tingimuseni(kui kogemuse piires oleme). Maailm kui idee on see, et kui mõelda, et tingimusteahel lõppeb ära ja on olemas absoluutne tingimus, millest muu on tingitud. Nii muutuks maailm terviklikuks. Maailm kui idee, kui maailma algus ja lõpp, ning seda võimalik pole kogeda – kogemuse väline. Seda ütleb lause „avardab kosmoloogiline idee tingitu seost tema tingimustega…“ (tsiteerida!). Matemaatilised ja dünaamilised tingimused – vaata kategooriate tabelit!
Prg. 51. minema väljapoole kogemust, et leida absoluutsed tingimused. Üldine põhimõte jaotatakse neljaks vastavalt neljale kategooriale (lk 111). dialektika näivuse-loogika ehk näivuse vasturääkivus. Neli antinoomiat ja neli antiteesi. Antinoomia tähendab, et seadusevastasus. Millist seadust valitses traditsioonilises metafüüsikas kui tõesuse kriteerium? Kanti terminoloogias kujutas endast aprioorset analüütilist teadmist. Puhtas mõistuses on mõisted, mis on kogemusest sõltumatud – nt ideed. Analüütiline tähendas seda, et predikaat sisaldub subjekti-mõistes. Mis on seaduseks? Analüütiliste otsustuste seaduseks on vasturääkivuse-seadus (kui on vasturääkiv, siis ei kehti). Tuleb enda mõistusest võtta mõistused, sest selle puhul vasturääkivust ei ole. Selgub, et miks antinoomia on etiline nähtus. Antiteesid ja antinoomiad (lk 112). 1 tees – loogiline vasturääkivus; maailm on lõplik ja teine ütleb, et maailm on lõputu ; see pärineb inimloomusest endast ja pole suvaliselt välja mõeldud; kui nii on, siis on trad metafüüsika kriisiga, sest see on aprioorne analüütiline teadmine ehk siin tekib vasturääkivus; ei saa mitte jõuda loogilise paratamatusega sedalaadi väideteni ja st et see on metafüüsika kriis. 2 tees – maailmas on asjad lihtsad(jagamatud) ja liitsed (osadest kokku liidetud); kas leidub maailmas midagi jagamatud või kas kõik maailmas on lõputult jagatud. 3 tees – loodus on siin paratamatu, asjad on nii ega saa olla teisiti; kõik on paratamatu maailmas või pole paratamatus; eksisteerib vabadus või eksisteerib seadusandlus (loodus). 4 tees – paratamatu ja juhuslikkuse vastuolu; paratamatus tähendab siin seda, et see pole looduse poolt enne ära määratletud ning paratamatus vahekorras juhuslikkusega ja siin on idee see, et juhuslik on see, mis on määratud välise asjaolu poolt. Juhuslik on see, mis on determineeritud välise suhtes; paratamatu on see, mis on determineeritud oma olemuse suhtes.
Prg. 52a. antinoomia on olukord, kus on ühe asja kohta kaks vastukäivat lauset, aga tavalist vasturääkivust võib alati esineda, aga antinoomia puhul on mõlemad teesid tõestatud ja mõlemad teesid on võrdse kaaluga. Võrdne kaal ütleb, et me ei saa ratsionaalselt eelistada üht teisele. On olemas 8 väite tõestused ja toetused; tekib tõestuse näivus, kus on 4 vastandlikku väidete paari, kus on kõik võrdselt põhjendatud. Tuleb välja trad metafüüsika läbikukkumine, sest tõestatakse ära midagi, mida metafüüsika põhiprintsiip ei luba. Näivus tekib valedest eeldustest; kriitika on eristav mõtlemine ja seega olulised eristused on tegemata ja see eristus on see, et asjades iseendas ja nähuvuses endas. Sellest tuleneb see olukord.
Prg. 52b. Ei saa kogemusega ümber lükata kõigil juhtudel, kui sinu poolt seostavad mõisted on puhtad ideed, mida ei saa kogemusega edasi anda. Dogmaatikauimast äratamine on siin immanetne ehk tuleb asjast iseenndast(Hume’i puhul tuli äratus väliselt). Tuleb siin kas loobuda üldse või leida mingi teine filosoofiline lähtekoht, milleks on kriitiline filosoofia, mis vastab trad metafüüsika ebaõnnestumisele. Neljanurke ring on vasturääkiv lause. Sellise puhul saab omistada kaks välistavat tunnust ja paratamatult edasine arutlus muutub mõttetuks. Siin on selge, et tegemist on vastuolulisega; antonoomia puhul ei pruugi teada.
Prg. 52c. Kriitiline filosoofia: eristus. Kaks esimest antinoomiat on matemaatilised. Eristada asi-iseendas ja nähtumus; ajas ja ruumis on tegemist nähtumusega – meelelisusevormid. Mõlema kaemusvormi sees võib tekkida süntees (võime liikuda lõputult ajas ja ruumis). Kogemuse piires on tegemist absoluutse jätkumisega. On asju, mida ei saa kogemuse piires otsustada; vastupidi, kui räägitakse lõplikust maailmast, siis see maailm on väljaspool aega ja ruumi ehk lõplikus maailmas. Viis maailma kogeda; pidev sünteetiline kogemus. Maailm kui maailm iseendast on ilma ajata ja ruumita. Kogemuse piires saab aega ja ruumi edasi jagada. Aluseks on võetud ekslik mõiste.
Prg. 53. esimene antonoomiaklass on matemaatiline; teine antonoomiaklass on dünaamiline. Saavad olla tõesed, aga on vasturääkivad? Näiv-vastuolu lahendatatakse eristusega ja näidatatakse, et on kaks erinevat asja ja seega ei teki vasturääkivust. Milline on see eristus? Erilaadse seostamine (lk 117). kaks väidet käivad erinevate kohta. loe vabadusest ja vabadusemaailmast – oluline Kanti eetikas ! Teaduse ja moraali eristus ja vahekord . Referaadis peab prg 53 siiski refereerima!
Prg. 55. teoloogiline idee – idee jumalast. Puhta mõistuse ideaal (lk 123). Kant võttis teiste jumalatõestused ( eelmine kursuse aine) ja ütles, et kõik on väärad ja kummutus need. Antinoomia on osa, mis väärib enamat tähelepanu, siis teoloogilise idee analüüs oli see, mis inimestele mõju avaldas. Filosoofia roll sel ajal oli ratsionaalselt põhjendada kõike – ka jumalaolemasolust. Kõik millesse usutakse, on ratsionaalselt põhjendatud. Kant ehk „kõige purustaja“: tõestuse näivus jumalatõestustes; minnakse nendega väljaspool kogemust, sest Jumal on midagi väljaspool aega ja ruumi asuvat. Omada ratsionaalset põhjendust Jumalast on puhta mõistuse ideaal. Ideaal on üks ja ühtne. Positiivse taotluse täiuslik taotlemine – igapäevakeeles ideaal. Kant omistas taotluse ka mõistusele ja püüdleb selle poole, et täiuslikkusele lõpune viimine ehk lõplik teadmine, lõpule viidud teadmine. Ehk Jumal omab lõpule viidud teadmist. Teadus proovib saada Jumalaks ; omada üha täielikumat ja hõlmavamat teadmist. Idee erinevus siin teistest ideedest; idee on mõiste, millel puudub vastav kogemus. Jumala idee on idee absoluutsest täiuslikkuse olemusest. Suuruse mõiste on ka arumõiste – kaalutakse, mõõdetakse jne. kuni jääb kogemuse piiresse, on tegemist arumõistega. Ideeks muutub kui läheb väljaspool kogemust. Absoluutselt täiuslik olend on … ?. Loengutes on refereeritud „Kriitikas“, kuidas käib jumalatõestuste kummutamine , aga referaadis ei pea seda refereerima!!!!!!!! Antinoomiad on ka refereeritud „Puhta mõistuse kriitikas“ aga sealt refereerimine pole vajalik. Vajalik on see, et kõik mõisted peavad olema selgitatud . Teoreetilistes arutlustes selgitada, mis tähendustes kasutatakse mõisteid.

seminar. Alustasime 55. prg, lk. 124.
Jumala eksisteerimise küsimus pole näidatav. Põhjendamatud väited; teoreetiliselt ei saa vastata teatud küsimustele. Mõistuses ühismõõdutus ? Kant seda järeldust ei tee. Usk mõistusesse, valgustusaeg. Mis on mõistuse tegelik funktsioon?
Prg. 56. kogemuse objektid arusaamatud, mitte aga täielikult. Loodusobjektides on midagi seletamatut, mis jäävad olevate seadustega hõlmamatuks. Ligitõmbavus ehk graviatsioon ehk ei selgitata, miks see on. Kogemuse ratsionaliseerimine, kuni teatud piirini . Kogemus ei muutu kunagi täielikult ratsionaliseerituks. Lõplikult mõistab mõistus seda, mis on tema produktid – nt. ideed. Kogemus ümbritseb koguaeg meid, ilma jõupingutuseta. Abstraktsed ideed on raskelt mõistetavad ; kogemus ei sõltu meist; siis ei saa kogemus olla lõpuni mõistetav; mõistuse enda produktid on tegelt läbipaistavad – saame aru, kuidas need moodustuvad ja lõplikult aru.
Teadus on läbipaistev – Descartes.
Ideed pole objektid. Objekt saab olla antud kogemuses aga ideed on midagi muud, millel puudub kogemus. Ei kirjelda objekte, aga tähendavad endas maksiime. Suunatud selle poole, et arurakendus oleks läbinisti kooskõlas ja ühtne ehk moodustaks süsteemi (seotud selle kaudu, et tuletatud ühtsest printsiibist). Võib olla, et printsiip on ise idee, aga teised väited on kogemuse enda omad ja need kirjeldavad midagi kogemuslikku. Pole vaja teha kogemuse jaoks, vaid mõistuse enda rahuldamise jaoks. Kogemusel on mitte-ratsionaalne jääk ehk lõpule viimata. Mõistus soovib saada tervikuks. Aru anda, mida siis tehakse – süstematiseerivad ideed. Kogemusterviksuks – lõpule viidud kogemus. Kujutada ideena? Absoluutne tervik on võimatu aga teine asi on idee sellest ja see annab meile – tunnetusele – sihi, mille poole püüelda . Hõlmatud ühe printsiibiga.
Eeldab teatud teleoloogiat – õpetus eesmärgi pärasusest, kõik looduses on eesmärgipärane. Ka mõistus on eesmärgipärane. Mõistusel on üks funktsioon ja arul teine funktsioon; mõistuse unktsiooniks on anda mõtlemisele suuniseid (tuleks püüelda süstemaatilisust). Spekulatiivne rakendus? Tähendab sama siin, mis teoreetiline. Ideed on seal orientiirid .
Transtsendente – väljaspool kogemuse piiri rakendamine.
Asjad mõjutavad meie meeli ja sealt pärineb tunnetuse sisu; peab lisama vormi tunnetusele ja vormid kontuteerivad selle objekti; sellisteks vormideks on aeg ja ruum kui meelelisuse vormid ja arukategooriad kui arumõtlemise vormid. On selline truktuur mõitus, milles on ideede vorm ja neis puudub konstutiivne rakendus; regulatiivne rakendus. Orienteerib meie tunnetustegevust üldse. Positiivne funktsioon mõistuse juures.
Asjade iseeneses, milles rääkida? Lk 127. funktsiooni ei täida, siis loobuda? Ei saa sellest mõistest loobuda. Sel juhul puudub nähtuvuste maailm tegelikkuse sfääriks. Miks on see halb siis? On ainult nähtumusi ja asju iseendis pole – nii ei saa väita. Ei saa väita põhjendamatult, et oleks võimalik teine intellektuaalsus kui inimene; teame intellektuaalsusest iseenda põhjal. Võib olla ka teine intellektuaalsus – Jumal? Me ei tea, kuidas Jumal mõtleb. Aga ei saa välistada seda.
Piiri mõiste tuleb sisse. Skeptsisim ja metafüüsika on vastandid ja toidavad teineteist. Analüüsis saab näidata, mis toimub: metafüüsika on midagi muud kui aprioorsetets mõistetes, mis on määratud selleks, et rakendada seda kogemuses. Ise on aprioorsed ja siis tekib kalduvus viia need väljapoole kogemust. Hakatakse nii kahtlema mõistetes endas – põhjuslikkus ja substants. Kui metafüüsikas on need ebakindlad, kas siis ka teaduse piires? Rakenduse piir. Piir peaks olema selgelt määratletud – kujundlikult . Piiritleda arumõistetest; teine tähendus oleks aga kõigi erinevate mõistete legitiimne piiri tõmbamine. Kuidas seda piiri siis mõtleda ? Lk 128. hakkab seletus pihta.
Miks me läheme üle piiri? Põhiline on see, et kogemus ei ole lõpule viidud, aga mõistus soovib terviklikkuse rahuldamist. Antriopoloogiline lähenemine – vajame maailmapildi lõpule viimist ja see viib piirist välja.
Mis on hing substanionaalselt? Seda ma ei teaks. Teadvustatud seiundis liiguvad ainult. Jääb tunnetusele teadmatuks, et mis on hing olemuselt.
Psühholoogilised, kosmoloogilised ja teleoloogilised ideed. Viimane puudutas Jumala ideed. Olemuse mõiste, mida ei saa kinnitada ega ümber lükata. Teiseltpoolt on selleks intellektuaalne vajadus. Seda vajadust tuleb vaos hoida ja õigetes piirides hoida.
Piir ja tõke. Erinevus? Üheltpoolt on oluline teada piiri; teiselpoolt onr aske rääkida piirist, sest me ei saa üle piiri astuda. Tunnetatavuse piir. Kuidas kirjeldame piiri? Et piiri tunnetada, siis selleks peab kirjeldama seda, mis on piiri taga – mingi kahe asja vahel. seda kujundit ei saa siia rakendada, sest üle piiri ei saa minna – teiselpool piiri on muu valdkond , mida ei saa kirjeldada ega määratleda. Selline olukord on tõkke – tõkestatud sinna liikuma. Teadus on just tõkestatud sinna liikuma, sest ta ei saa rääkida asjast iseendas.
*Nähtumused - ajalis-ruumiline sfäär . Teaduse poolt kirjeldatud. Kuidas mõista seaduspärasusi nähtuvuste allumise puhul.
*Asjad iseendas – ajatu ja mitteruumiline. Teadus ei saa kirjeldada midagi ajatut ja mitteruumilist.
Selleks, et piir välja tuua, peame kirjeldama asju iseendas ehk seda, mis on piiri taga. Seda kirjeldust ei saa anda teadus: teadusel on vaja selleks filosoofiat täienduseks. Kuidas saab rääkida piirist, et see pol pelgalt tõkke, kuhu me minna ei saa? Ehk leidub viis, kuidas rääkida asjadest iseendas – aga väidetakse, et teoreetilise käsitluse raames ei saa midagi väita asjades iseenda kohta. võib rääkida piirist nähtumuste sees, aga see ei tõkesta teda ja saab üle minna piiri – käsitleda elus ja eluta loodust; oma ajalis-ruumilises piiris ta piire ei tunneta. Asjad iseendas ei saa rääkida nähtumustest samuti.
Tuleb tabada metafüüsika õiget funktsiooni. Regulatiivne rakendamine – mõistuse positiivne rakendamine; teine on piiri markeerimine.
Kogemus ei saa kunagi rahuldada ja väljaspool kogemust ei saa midagi teha.
„Tühi ruum“ on kujundlik väljend , sest tegelt asjades iseendas pole ruumi. Piir tekib kahe sfääri vahel; kirjeldama, mis on nähtumused ja mis on asjad iseendas – kaks erinevat asja ja teineteise suhtes piiritletud.
Kuidas kirjeldada seda seost? Kirjeldada tuleb, aga kirjeldada ei saa. Lk 132.
Mõistusmõistetel on funktsioonid. Erinevad funktsioonid. Piiritlema. Kokku võtma, mis on need funktsioonid, mis ideed täidavad? Regulatiivne, piiri määratlemine, aitavad luua intellektuaalse rahuldava maailmapildi ( 3 funktsiooni). Referaadis näidata, mis need on ja kuidas.
Peaks määratlema selle, aga ehk asjades iseeneses, noumenon , mõistuse olemus, kõrgem olend,ei saa määratleda. Aga ehk saab määratleda seda suhet, mis on piiri vahel. ei väida midagi asjade iseendas kohta, aga räägime sellest suhtest , mis on nähtumuste maailmaga. Üks näide: Jumal, kõrgem olend; ei ütle, mis on jumal, aga räägime seosest nähtumuste maailmaga. Deistlik ja teistlik.
Jumalat kujutletakse ette kui isiskut, kellele omistatakse mõistusetahe ja heasoovlikkus ja kes on kõrgem olend – kõikvõimsus, lõpmatu tarkus ja headus . Mõistuskäsitlus jumalast. Deistlik käsitlus – jumal on maailma alg põhjus, mis lõi maailma (põhjustas maailma) ja hiljem ei sekku selle käiku. Looduspõhjuste seletamine kui jumalikud komponendid.
Mõistuse tuletamine ülireaalsusest – kätkeb kõiki reaalsusi. See on aga abstraktne. Meeletmaailmas pole ülireaalsust.
Jumal on mõistuslik olend; meie teame mõistusest oma kogemuse kaudu. Kogemus peab varustama meid mõtlemise sisuga. Kui omistame selle jumalale , siis omistame talle midagi kogemuslikku – nii ei saa. Deislik Kant – pole midagi muud kui puhastest arumõistetest loodud objekt. Olemusest toome esma -olemuse mõiste.
Teislik on deisliku mõiste konkretiseerimine – mis alust on kanda jumalale üle arusaamist mõistuest ja tahest?
Arumõisted on abstracto, neid tuleb konkretiseerida (in concreto). Lk 134.
Asi iseenda kui kõrgem olend – põhjuslikkuse mõiste; kui algpõhjus -esmapõhjus. Kuidas on Jumal aga maailma algpõhjus? Hume – iseenda kogemuse alusel kujutleda seda, aga seda ei saa, sest muudame jumala inimese sarnaseks. religioon ja eetika Jumala baasil. Jumal käsib ehk tegemist on „isikuga“. Kui Jumal on pelgalt põhjust, siis ei saa tuletada sellest moraali. Lk 135.
Asjadest iseendas ei saa rääkida, vaid saab rääkida piirist – tekib küsimus, et kuidas temast rääkida? Lk 135. see piir on suhe, me ei ütle, mis on jumal; paneme asjad iseendas suhtesse maailmaga, et rääkida piirist? Als hob – just nagu. Käsitleme maailma just nagu oleks maailm jumala poolt loodud; siis saabe maailma panna suhtesse jumalaga kui objektiga.

seminar. 58-60 prg.
Hans Vaihinger. Die Philosophie des Als Ob. Töötas sealt välja uue Kanti tõlgenduse. Fiktsionalism – fiktsioonid, mis aitavad reaalsust avada. „Kas tal on vaste kogemuses?“ nt ideaalne gaas. Sõna „ideaalne“ nätab juba, et ei ole vastet kogemuses aga aitab seletada, kuidas reaalsed gaasid käituvad.
Mis on siis Als Ob? Maailm on Jumala poolt loodud; kujutada maailma ette nagu see oleks Jumala poolt loodud (kaks erijuhtumit). Aluseks on Hume’i teos. Kõige tugevaim jumalatõestus on teoloogia argument: maailma korrapära, millel peab olema autor.
Prg. 58.
Analoogia – sarnasus. Kell ja maailm ehk analoogia. Suhe võib olla sarnane erinevate asjade vahel. Loobuda tavapärastest arusaamadest; meil pole arusaamasid Jumalast kui kõrgemaist olendist. Tuuakse sisse imaginaarne mõiste, et suhestada reaalne maailm ja maailma ettekujutamise maailmaga. Jumalat kujutatakse ette inimvormilisusena; oma inimliku ettekujutuse kanname edasi kõrgemaile olendile. See on alusetu.
Deism – arukategooriatest luuakse ette kujutus jumalast (põhjuslikkus, jumal kui algpõhjus – põhjus on aprioorne mõiste, idee, mõiste konstruktsioon ; religioonis ei tööta;) ja teism (võetakse meie mõistusearust). Rääkida maailmast iseenda kogemusest; inimvormilisus.
Me lihtsalt kujutleme maailma ette ja ei määratle midagi. See subjektiivne taotlus kõike süstematiseerida on meie enda jaoks; see on eesmärgipärane kui maailm oleks sarnase mõistusliku olendi poolt loodud. Kahte sorti eksitusi: hüperfüüsiline eksitus (enam kui füüsis tuuakse loodusesse tagasi ja hakatakse seletama, miks on looduses nii, aga Jumal on asjad nii lihtsalt loonud) ja transtsendentne (mõistus läheb üle võimaliku kogemuse piiri) eksitus.
Dogmatism ja skeptsisim – Kant otsib keskteed kahe vahel ehk see on kriitiline filosoofia – eristamine, määratlemine, just-kui ette kujutada.
Ühelt poolt on vaja teada piiri; et mitte satta trans eksitusse – minnes üle piiri; et mitte jõuda hüperfüüsilisse eksitusse – tuua sisse immanentseid asju. Kuidas see piir üldse tunnetatav on? Kimbatus tunnetada piiri. „Tühi ruum“ on tähendus tühi; kõik tähendused tulevad kogemusest.
Prg. 60.
Teoloogiline maailmakäsitlus – kõik, mis asub looduses, peab algselt olema määratud mingi kasuliku eesmärgi tarvis. Oleks irratsionaalne kui mõistusel poleks funktsiooni.
Juba varem tõi välja 3 erinevat käsitlust: teadus teoreetiline, antropoloogiline, epistemoloogiline -transtsendentaalne. Lisaks metafüüsikaline käsitlus veel: antropoloogiline käsitlus – seostakse suhtesse inimloomusega ja loomusunniga. Ehk inimmõistuses on ikka midagi, miks pole metafüüsikat ära eiratud – loomusund nende asjadele peale mõelda.
Kogemus ei suuda inimloomust rahuldada (antropoloogiliselt). Kogemuseraames on mõistetel tähendus. Loomusund minna kogemusest kaugemale. Miks? Lk 142. Asi on selles, et: kui jääda kogemuse piiridesse , siis ei saa moraali; kogemusest ei saa võtta moraaliprintsiipe ja mõistuslik olend vajab moraali. Teaduslikus maailmapildis pole moraalile kohta. Lahendus on selline: teadus käsitleb nähtumusi; nähtumused pole kogu maailm; on olemas veel asjad iseendas, millest teaduslikult ei saa rääkida aga samas ei saa eitada; põhimõtteliselt on võimalik selline sfäär, millele moraal saab toetuda ja teeb moraali võimalikuks. Oleme rääkinud Kanti teoreetiliselt filosoofiast; teine pool Kanti filosoofiast on seotud moraaliga.
Hinge olemasolu lk 143. ütleme, et me ei tea, mis on hing iseendas; siis jätame võimaluse lahti, et iseendas on ta vaba. Materialism ütleb, et määratletakse, mis on hing asjas iseendas – transtsedentne substantsi rakendamine. Naturalism – kõik allub loodusseadustele ja teaduslikult saab seletada. Naturalism läheb liigakaugele ja on tehtud väide asjade iseenda kohta, mida ei saa teha. Fatalism – kõik allub põhjuslikkusele, siis pole olemas vaba tahet. Kui viimane oleks võimalik, siis moraali ei saaks olla. Fatalism räägiks asjadest iseendast, aga nii ei saa teha. Transtsendentaalsed ideed aitavad kummutada materialismi, naturalismi ja fatalismi. Spekulatsioon on sünonüüm teoreetiline. Teoreetiline huvi, mis püüdleb objektiivsetele kirjeldustele, mis on piiratud nähtuste sfääri.
Moraal ja teadus peavad olema ühilduvad. Leidma mõlemat oma legitiimse koha ratsionaalses maailmapildis – mõlemal oma autonoomiasfäär, kuhu teine pool ei sekku. Igal ühel omad põhjendused oma piirides – autonoomsus. Ühildumine .
Mis on ideede positiivne funktsioon, mida traditsiooniline metafüüsika ei jäädvustanud ehk tulid illusioonid jne?
Ideede (ettekujutus asjad iseenndas) funktsioonid:
I. regulatiivne rakendus –
*ühelt poolt orienteerivad teadmist pidevalt avardama. Olemas olev teadmine pole lõplik teadmine (illussoorne arusaamine).
*Teiselt poolt olemasolevat teadmist süstematiseerida.
LEIA TSITAAT REFERAADIS, ET RÄÄKIDA NEIST.
II. arurakenduse piiride markeerimine – *ühelt poolt hoidumine transtsendentsest rakendusest (materialism, naturalism, fatalism).
*Teiselt poolt hoidumine hüperfüüsilisest rakendusest (hakkame Jumalat sisse tooma, et loodust seletada). Tuleb teada siis piiri.
TSITAAT
III. ratsionaalselt vastuvõetav maailmapilt – *just-nagu (als ob) mõtteviisi kaudu antakse terviklik maailmapilt. Arurakendus on alati poolik; saab jätkata, aga tahetakse lõpetatud maailmapilti ja sellega on see võimalik.
*moraalivõimalikkuse näitamine
*usu-religiooni võimalikkuse näitamine
TSITAAT
LK 145.
Metafüüsika kui loomusund. Milline teadus võiks metafüüsika olla? See on ikka vastamata. Traditsiooniline metafüüsika oli teadus asjadest iseendis. Siis see metafüüsika on teadus subjektist.
Peaks uurima subjekti kui: kõik see peaks olema süsteemi kujul!
*kuidas on võimalik aprioorne tunnetus – vastavalt erinevatele tunnetusvõimetele (meelelisuse, aru, mõistuse + 3 veel). Igale võimele vastab aprioorne tunnetusvorm (meelelisusetunnetus, arukategooriad, mõistuseideed jne). PEAB TÄIELIKULT ESITAMA!
*kuidas on võimalik sünteetiline aprioorne tunnetus – rakenduseprintsiibid(kuidas vorme rakendada … ); see on piiratud, teadma selle piire.
[kõik see, peab olema esitatud süsteemi kujul lk 145-146]! saab analüütiliselt edasi rakendada.
Peab harjutama helgeid päid, et suunata mõtteid varasema metafüüsika poolt mujale ja et need tegeleksid selle süsteemiga, mis üleval poole.
Lõpule viimine eeldab, et kus uus metafüüsika on teadus subjektist, siis subjekt on kui staatiline muutumatu antus . Traditsiooniline metafüüsika püüdis välja tuua selle, mis on looduses püsiv. See, mille kohta on võimalik midagi teada on subjekt – staatiline igavene lõpuleviidud struktuur. Meeleline subjekt ja püsiv-muutumatu-teadus üldse struktuurid.
lk. 37. 4 küsimust. Matemaatika, loodusteadus – tagamõte oli, et näidata kuidas on võimalik matemaatika ja loodusteadused; võtta sealt võimalikkuse tingimused, sest teadus on matemaatika ja loodusteadused. Teaduse kui niisuguse võimalikkuse tingimused – vaadata, kas metafüüsika on nendel tingimustel võimalik. Kas on samadel tingimustel võimalik kui matemaatika ja loodusteadus? – ei ole. See on teistsugune teadus; metafüüsika räägib puhast subjektist (puhas aprioorne teadus, mis on kaudselt seotud kogemusega, aga ise pole kogemusega seotud). Kanti transtsendentane filosoofia?
Tõepärasus ja oletamatus; küsimuste lahendamine terve inimmõistuse najal – kaks asja ära keelata. lk 150. edasi selgitab kahte asja, et miks ei tohi neid rakendada!
teadusliku kolmas tingimus apodiktilisus – teaduslik on see teadmine, mis on lõplikult tõestatud. Lõplik teadvustamine on skeemi alusel paremini saavutatav (subjekt on uurimisobjekt).

Seminar. Kanti moraalifilosoofia. Vaadata loengu 8 materjal + seminariküsimused. Prg. 53. haakub Kanti moraaliga.
Kanti kolm küsimust praktilise filosoofia küsimustes: mida mul tuleb teha, mida mul on võimalik teada, mida on mul võimalik loota (?) [mis on inimene?]. Iga inimene peaks nende teemade üle järele mõtlema. Kanti teoreetiline filosoofia on epistemoloogia ja praktiline tegeleb küsimusega: moraal ja õigusfilosoofia – mida tuleb teha indiviidina ja mida tuleb teha kodanikuna.
Milline on Kanti praktilise filosoofia küsimusepüstitus?
Mida mul tuleb teha?
Milline on praktilise filosoofia ees seisev ülesanne? Milles seisneb kõlbluse objektiivsus?
Teadus käsitleb üldist ja paratamatut. Paratamatu ja universaalne – objektiivsus.
Milles seisneb moraalne skeptitsism ?
Seavad kahtluse alla külbluse objektiivuse ehk külblus on selline hüve, mille headus ei sõltu millestki külblusevälisest.
Milline on kriitika roll Kanti praktilises filosoofias?
Tuleb seletada universaalset moraalinormi, mille normi ja kehtivust tuleb ratsionaalselt õigustada ehk leida „võimalikud tingimused“. Norm, millega põhjendatud? Moraalinormi seaduseks on subjekt. „mõistus laias tähenduses“ ehk tuleb leida kehtivuse piirid; vaadata struktuurides, mis dikteerib kõlblusnormi. See tuleneb „mõistusest kitsamas“ tähenduses ehk praktiline mõistus.
Mida tähendab väljend „praktiline mõistus” ja mille poolest see erineb väljendist „teoreetiline mõistus”?
On üks inimmõistus, mida rakendatakse kas praktiliselt või teoreetiliselt. Praktiline mõistus on võime valida tegevust üknes mõistuseotsustusele toetudes ja seega sõltumatult meelelistest ajenditest nagu ihad , vajadused, kired,meeldivus või ebameeldivuse tunne.
Millises vahekorras on mõisted „ tahe ” ja „praktiline mõistus”?
Tahe – võime toimida vastavalt ettekujutusele seaduse kohta. Praktiline mõistus ehk võime tahta. Tahe on sama, mis praktiline mõistus.
Millise „võimalikkuse tingimusega ” on seotud kõlblus?
Vabadus/vaba tahe.
Kuidas põhjendab kõlbluse võimalikkust Kanti „teoreetiline filosoofia”?
Teoreetilist tunnetust saab käsitleda loodus ehk ajalis-ruumiline sfäär. Looduses on kõik allutatud paratamatusele ehk moraal pole võimalik seal. Ajalis-ruumiline sfäär, seal on eelnevalt olnud mingi teine sündmus. Siinkohal peab olema vaba loodusseadustest. Uus põhjuse mõiste sisse toodud. Kausaalsus ei tulene siis põhjustest, vaid motiividest. Tahe eristab motiive ja otsustab selle üle, mis mootivit lähtuda.
Milline tähendus on vabaduse transtsendentaalsel ideel Kanti teoreetilises filosoofias?
Eristus „asjad iseendas“ ja „nähtumuste vahel“, et luua koht vabadusele, et moraali käsitleda. Nähtumus ja teiselt poolt asi iseendas (nende vahel on piir). Nähtumuste puhul alluvad kõik asjad loodusseadustele. Loodusseadused omakorda tulenevad subjektist. Ehk asi iseendas võiks olla loodusseadustest vaba – ei saa öelda, et nii on, aga see on võimalus. Nähtumus-loodus-ajalis/ruumiline sfäär. Vabadus kosmoloogilises sfääris. Loodusseadused olid eelnevast tingitud. Inimese puhul olevad sündmused ei pruugi tuleneda loodusseadustest, vaid need võivad tuleneda mõistusest.
Vabaduse transtsendentaalne idee – inimkogemuse võimalikkuse tingimuste ja piiride analüüsil ehk vabaduse mõttes. Loodusseaduslikult on see seletamatu ja moraali ei saa näidata, sest looduses see ei avaldu. Saab rääkida siis sellest kui eeldame, et on olemas „asjad iseendas“, mis tekitab sfääri, mis on moraali aluseks ( noumen sfäär). Teoreetiliselt ei saa seda väita. „Kui see sfäär oleks olemas, siis muutuks vabadus võimalikuks“. TRANS ARGUMENT: KUI….SIIS!!!!!
Vabadus ja paratamatus on teineteist välistavad mõisted (3. tees ja antitees vabadusest lk 112).
Nähtumuste maailm on paratamatus ja asjad iseendas maailm on vabadus. Mõlemad determineerivad ehk saab eristada kahte laadi põhjuslikkust, kus üks põhjus on looduslikus maailmas ja teine põhjus kuulub asjad iseendas maailma. Eristatakse põhjust ja tema põhjuse kausaalsusmääratlust – põhjuslikkus on arukategooria (kui A, siis paratamatult B ehk B sisaldab kausaalsust). Kõik toimub ajas; põhjuslikkuse kategooriale järgneb järgnevus. Loodusnähtused on järgnevad teineteisele.
Vabadus kui põhjus on sekkumine teisest sfäärist. Mõistus kui vaba tahe ei allu looduslikule paratamatusele, aga saab sekkuda looduslikku maailma – selline sekkumine tundub spontaanne. Vabadusel pole mingit alust, mis teda paratamatult esile kutsuks. See, mis on vaba, peaks olema ajatu – toimingud on alalised; aga vabatahe on ajatu.
Inimene paratamatult determineeritud ja samas vaba. Eristame inimest kui nähtumust ja eristame inimest kui mõistusolendit; vastuolu kaob ära, sest siis nad pole samas suhtes enam.
Mille poolest erineb empiiriline praktiline mõistus puhtast praktilisest mõistusest?
Milline on empiirilise praktilise mõistuse üldine toimimisprintsiip?
Millise moraalifilosoofilise probleemipüstituse pärib Kant varasemast filosoofiast?
Eksistentsi küsimuses on oluline kogemuses. Eksistentsi väited sisaldavad vaatlust, et sellist väidet teha. Vabadus on aga mitte-vaadeldav. Millele me siin toetume? Toetume sellele, et meil on vaba toime nii toimida.
Inimene käitub vastavalt soovidele jne – moraal. Sellisena oleme kõik loodusolendid. Sisemine sund, et peab käituma teatud moodi – moraal (see on faktiliselt olemas). Kui inimene seda ei tunne, siis tegemist on moraalse laostumisega ehk moraal on mattunud rikutuse all (saab ülesse leida).
Paljud inimesed võiksid nõustuda, et on olemas moraalne sund. Kultuurilisus ei annaks universaalset moraalinormi ja seega ei saa rääkida, et moraalsus erineb kultuuriti.
Moraalsuse vabadus on sama, mis autonoomia .
Mis alusel on praktilisel mõistusel võimalik väita, et vabadus ka tegelikult eksisteerib?
Moraalsus on vabaduse näitamise tingimus.
Milline on tahtevabaduse positiivne määratlus ?
Loeng 8. lk. 3. moraalne vabadus seisneb selle, et „sul tuleb“ teha midagi – kinni pidama . Autonoomia – iseendale seaduseks olemine. Vabadus seisneb mõistuslikus enesemääratlemises. Moraalselt kohustatuna täitma neid norme, mida tema enda mõistus ette kirjutab. Absollutse vabadusega kaasneb absoluutne vastutus. Nähtumuste maailmas ei kanna täielikku vastutust (ühiskond, teised inimesed jne). Mõistusesfääris on vastutus aga inimesel iseendal.
Milles seisneb tahte heteronoomia printsiip?
Vastupidine printsiip. Siis kui tahe laseb ennast määratleda millegi mõistusvälisena ehk laseb omale seadusi ette kirjutada (ühiskond, inimesed, religioon jne).
Mida tähendab termin „ maksiim ”?
Loomulikud käitumisreeglid.
Milles seisneb inimese empiiriline karakter ?
Maksiimide kogum on empiiriline karakter, mis erineb kultuuriti.
Milline on praktilise filosoofia ülesanne inimese maksiimide suhtes?
Kontrollida maksiimide moraalset õigustatust. Praktiline filosoofia ei kirjuta ette seadusi, norme jne. Maksiimid on alati olemas. Et neid kontrollida on vaja teatud kriteeriume.
Millist rolli mängib vormi ja sisu/mateeria eristus Kanti praktilises filosoofias?
Et õigustada maksiime on vaja eristada vormi ja sisu. Sujektiivsed maksiimid on toimise siuks ehk mateeriaks. Mateeria on see, mida inimene teeb- teo mateeria on nähtumustes. Mateeria on see, kuidas inimene tavapäraselt käitub. Reelgipärane on see, et elu pakuks rahuldust ehk selleks on enesearmastuse ehk õnnelikkuse printsiibiks. Vorm annab objektiivse seaduse vormi mateeriale ehk sisule . Meelelaad on teo vorm. Sisu-asjad iseendas/ vorm-nähtumuste maailm.
Milline on inimtoimingute materiaalsete määratlus-aluste üldine printsiip?
Mis otsustab teo moraalsuse?
Mida tähendab termin „ imperatiiv ”?
Mis on hüpoteetiline imperatiiv?
Mis on kategooriline imperatiiv ja milline on selle tuntuim formuleering?
Moraaliseadusele antud sõnastustest kõlab järgmiselt: toimi nii, et sinu tahte maksiim võiks igal ajal ühtlasi kehtida kui üleüldise seadusandluse printsiip. Lk 6 – kogu lause täpne analüüs. „toimi nii, et „ on individuaalne – inimene ise kontrollib oma maksiime. „maksiimid“ kaks erinevat moraalset kohustust konfliktis , ei saa valida. Aluseks on aga igapäevased reeglid. „sinu tahte“ tahte reeglid, omame võimi neid muuta, kontrollija ja otsustaja on puhas mõistus. „igal ajal“ on erandid. Võidakse kaaluda erandi tegemist ja seega tuleb kontrollida maksiimi õigustatust „igal ajal“. „ühtlasi“ tähendab, et vajatakse nii maksiimi kui ka kõlblusseadust. Puhas praktiline mõistus annab kriteeriumi selliste reeglite kontrollimiseks. Maksiimid ja külblusseadus on üheteisega sisu ja vormi vahekorras ning omavad moraalset tähendust – suhtes teineteisega. „kui…printsiip“ ei muutu
„üleüldise seadusandluse“ – maksiim – et kõik selle sama maksiimi kohaselt käituksid. Kategooriline imperatiiv ütleb, mis tingimustele ta peaks vastama, et maksiim oleks õigustatuad – formaalne kontroll.
Millises vahekorras on kategooriline imperatiiv nn kõlbluse kuldreegliga?
Miks ei saa õnnelikkuse püüdlus olla moraalseks motiiviks?
Milles seisneb moraalse impulsi (motiivi) probleem?
Mille poolest erineb meelevald tahtest?
Mille poolest erineb eneseaustus enesearmastusest?
Mida tähendab väljend moraalselt ehtne maksiim?
Mida nimetab Kant pühaduseks?
Mida nimetab Kant kohustuseks ?
Milles seisneb legaalsete ja moraalsete tegude erinevus?
Milline on kategoorilise imperatiivi teine sõnastus?
Mida nimetab Kant eesmärkide riigiks?
Milles seisneb praktilise mõistuse dialektika?
Mida nimetab Kant ülimaks hüveks? Millises suhtes on ülima hüve mõiste praktilise mõistuse dialektikaga?
Kuidas on kõlbeline kohustus formuleeritav ülima hüve idee abil?
Mida kujutavad endast praktilise mõistuse postulaadid? Milline on nende seos ülima hüvega?
Milline on praktilise mõistuse postulaatide kontseptuaalne tähendus?
Milles seisneb praktilise mõistuse primaat teoreetilise mõistuse ees?

Seminar. Kant. Idee üleüldisest ajaloost maailmakodanluse sihis.
Põhiideed: Oma artiklis tutvustab Kant kontseptsiooni üleüldisest maailmaajaloost kui inimeste vabaduse realiseerimise protsessi. Seejuures on inimese areng täiusliku riikliku korralduse poole vältimatu, looduse poolt ette nähtud. Inimkonna ajalugu on seega samm-sammuline progress inimsoo looduslike eelduste väljaarendamise poole. Progressi liikumapanevaks jõuks on inimeste antagonism, vastuseis teiste ühiskonnaliikmetega. Just kadedus, edevus, auahnus ja muud sellised moraali seisukohalt „halvad“, kuid inimkonna ajaloo vaatevinklist hädavajalikud omadused panevad inimest liikuma arengu, oma elu ja riikliku korra täiustamise suunas. Looduse kõrgeim kavatsus on aga saavutatav vaid juhul, kui suudetakse luua õiguskord , mis ühendab endas vabadust ja sundi – et iga inimene saaks oma vabadusi teostada, tuleb iga indiviidi vabadust õigusega piirata. Selleks on aga vaja valitsejat, kes oleks suuteline ise oma vabadusi piirama. Põhiprobleem seisneb selles, et inimeste seas sellist valitsejat ei leidu ehk teisisõnu on igale valitsejale vajalik veel üks valitseja, kes teda piiraks. Kanti arvates lahendatakse see probleem kõige viimasena. Seega on inimsoo ajalugu tervikuna vaid looduse poolt ettenähtud plaani teokstegemine, milleks on aga kindlasti vaja vabalt mõtlevate inimeste osavõttu.
Minu arvates on Kanti ideed realiseeritavad, sest uurides inimkonna ajalugu paistab silma aeglane, kuid vaieldamatu progress.
Küsimused: 5) Seltsimatu seltsivus ei ole tegelik seltsivus ja kõigi inimeste heasoovlikkus, vaid näiline seltsivus, mis tuleneb inimeste antagonismist ning egoistlikust soovist rahuldada oma vajadusi. Selleks, et oma vajadusi rahuldada on aga inimesel vaja teisi ühiskonnaliikmeid. Seega peab ta vastu tahtmist teistega suhtlema ehk ühiskonnastuma. Antagosim paneb inimesi edasi liikuma, ennast täiustama, pingutama ja nägema vaeva. Seega on antagonismil iga inimese jaoks edasiviiv jõud ning järelikult on antagonismil kogu ühiskonda arendav mõju.
6) Kodanliku ühiskonna saavutamine on inimese jaoks suurim probleem, sest tegemist on ühtlasi nii hädavajaliku kui ka äärmiselt raskelt teostatava eesmärgiga. Nimelt on see vajalik, sest ainult selle abiga on saavutatav looduse kõrgeim kavatsus. Probleem aga seisneb selles, et kui iga inimene teostaks kontrollimatult enda vabadusi, ei saaks keegi oma vabadusi teostada. Seega tuleks kehtestada selline ühiskonnakord , mis piiraks osaliselt inimeste vabadusi nii, et indiviidid saaksid neid siiski teostada, takistamata sel puhul teisi. Kuidas aga ühendada need piirangud(sund) ja vabadused , et need ei takistaks teineteist? Inimene peab selle ise leiutama või välja mõtlema.
Selleks „suurimaks võimalikuks hädaks“ on fakt, et teostades piiramatult oma vabadusi, takistab inimene teistel oma vabadusi teostamast ning vastupidi. Siit ka probleem: ilma kodanliku ühiskonnata ei saa keegi oma vabadusi teostada.
7) Inimene vajab valitsejat, sest talle on omane enda vabaduse ning tahte ületähtsustamine, seega on enda vabaduse piiramine võimatu ülesanne. Samas on tegemist kõige raskema ülesandega, sest juht peab olema õiglane ja inimene – sellist kombinatsiooni inimeste seas aga ei leidu, kuna ükski inimene ei suuda end ise sunnile allutada. Seega vajaks iga valitseja omakorda valitsejat. See ülesanne laheneb aga iseenesest ühiskonna arengu tulemusel – kui inimestel on olemas õige ettekujutus õiglusest, kogemus ning arusaam oma vabast tahtest loobumise vajalikkusest -, kui inimesed hakkavad ise ennast valitsema ehk teisisõnu suudavad ise oma isiklikku tahte ühiskondlikule allutada.
Loengu osa. 10.12.15. Idee üleüldisest ajaloost maailmakodanlikus sihis.
Kantii ajaloofilosoofia keskne tekst. See tuleneb praktilisest filosoofiast. Kant’i ajaloo filosoofia artuleb kas ja millises vormis see võimalik on. Mida kujutab endast, võiks kujutada ja kuidas seda realiseerida.
Idee mõistetud igapäevases tähenduses – üldine mõte või arutlus, aga siin idee omab ka termini tähendust. Mitmekesine sisu: kolm funktsiooni kasutab „ideed“. Üleüldine ajalugu, mille kandjaks on inimsugu ehk inimkonna ajalugu. Iseloomulik valgustusajale. Räägitakse inimkonna nimel. Kodanlus astub ajaloo areenile kui inimese kui sellise esindaja.
Alustrajav eristus:
Nähtumused ja asi iseendas (nagu eelmises loengus). Siin räägitakse tahtevabadusest. Nähtumuste sfääris ei saa eksiteerida tahtevabadust. See eristus on siin rakendatud ajaloole või inimkonnale. Kant’i eetika on individualistlik, kus moraalsus puududutab inimest ennast. Siin on juttu inimestevahelisest suhetest.
Ühiskondlikud sündmused (nähtumused), mis alluvad loodusseadustele. Mõistuslikud olendid ehk ühiskonna liikmed ehk loodusseadustest vabad. Oleme vabad loodusseadustest vabad. On kaks võimalust: käsitleda ajalugu, kus lähtuda sündmustest või ühiskonnas tegelevatest inimestest. Filosoofia on teadus ja see tähendab, et see on objektiivne, tõestatav ja süstemaatiline. Peame tooma välja üldised ja paratamatud seadused ehk reeglid. Sündmuste puhul kaootiline mitmekesisuse saab allutada teatud reeglipärasusele, mis oleks üldine paratamatu. Need reeglid peavad korrastuma süsteemis. Ajaloo puhul on see probleem, et vabadus tähendab vabadust loodusseadustest. Kui lähtuda nähtumustest, siis ta viitab statistilistele seaduspärasustele (nt abielud –iga inimene astub vabatahtlikult abiellu ehk see on individuaalne ja reeglivaba. Kui võtta abiellude summa, siis tulevad statistilised seaduspärasused; demograafilised reeglipärasused?). Kaootilises leida süstemaatiliselt korda. Statistilised demograafilised seaduspärasused, et inimesed ei loo neid teadlikult sihipäraselt. Pigem üksikud eod võivad näida loodusseadustele vastukäivad. Kui aga võtta suur pilt, siis need on funktsionaalsed (reeglipärased) – looduskavatsused. Keegi „teine“ on sättinud inimesest sõltumatult need seaduspärasused, mis täidavad mingit funktsioon ( SEE ON KÕIK ÜKS VÕIMALIK LÄHENEMINE EHK lähenemine nähtumustest, mis leiab aset ajas-ruumis). Nii ei erine need mitte-inimlikest nähtumustest- ka seal saab statistilist lähenemist käsitleda.
Kui lähtume inimestest kui mõistus olendist, kus ajalugu on mõistusolendite loodud. Mõistusolenditel on kokkulepitud plaan, kuidas nad käituvad. Mõistusolendid toimivad teadlikud ja lepivad kokku püüdlusi ja sihte. See kehtib ainult võimalikkuse tingimustel. Nt mesilased töötavad kollektiivselt, aga sellest ei moodustu ajalugu. Mida sellises olukorras teha, kui inimesed on lapsikud, egoistid jne? Pakub teleoloogiline käsitlusviisi. Tuleb teada Kanti mõttestruktuure ja arukategooriaid tuleb teada – pole sellist asja nagu „eesmärk“. Seega see ei ole ranges mõttes teaduslik käsitlus. Teloloogiline käsitlus viis on nagu „just nagu“ oleks – käsitleme võimalikkusena ; inimese kokkulepitud plaan seda pole, aga miski muu. See peaks olema kooskõlas sellega, mis oleks kooskõlas nähtumustega.
Esimene väide. Võimed, mida nii või naa realiseeritakse. Kaasasündinud võimed. Teleoloogiline käsitlus siin sees „just nagu“. Mingi faktiline olukord, sinna lisandub täiendana käsitlusena teleoloogiline (eesmärgi pärane eeldus). Kõik looduslikud eeldused on määratud lõplikult välja arenema. Looduslikest eeldustest ei saa teist väidet faktiliselt tõestada, sest kõik eeldused ei arene alati välja. Kujutleda ette maailma, mille puhul just nagu saaks kõiki looduslike eeldusi välja arendada. Mõistus on huvitatud süstematiseeritud eesmärgipärasest käsitlusest ja muud väita ei saa (öelda, et loodu on juhuslik – on vale).
Teine väide. Inimesel on sünnipärased eeldused kaasa antud, aga inimese elu on piiratud. Elujooksul arendab oma eeldusi; isegi kui teeks seda teadlikult, ei suuda ta täielikku potentsiaali saavutada (kategooriline imperatiiv on lõputu käsitlus). Teleoloogilise käsitlusviisiga tekiks vastuolu, et inimene ei suuda realiseerida oma potensiaali? Vastuolu kaob kui suunduda inimsoo tasandile – ürginimene suutis vähem; meie rohkem.
Kolmas väide. Inimene on bioloogiliselt puudulik inimene. Teleoloogiline käsitluses on see, et kõike komponseerib mõistus ja sellest piisab. Teistel elusolenditel pole mõistust. Mõistus komponseerib bioloogilise puudulikkuse. Loomupoolest inimene töötab ja töötab oma võimetega, et oma eeldusi arendada.
Neljas väide. Antagonism on ühiskonna seaduspärase korra põhjus. Inimesel on kalduvus ühiskonnastuda. Inimloomuse olemasolu. Inimloomus on aga vastuolus . Arengumootor on vastuolu – antagonism. See aitab edendada arenguprotsessi; seda ka mõistuslike olendite puhul. Peab nägema kaoses korda; ajalugu. Kaos on mingil määral korrapärane. Kui on liiga korrapärane, siis väheusutav. Inimajaloos on palju irratsionaalset. Antagonism annab võimaluse lisada see mõistusprotsessi ehk saab kaootilisust põhjendada; impulss mis suunab mõistuspärasuse poole. Konkurentsisituatsioon ajab paremuse poole. Kultuur on see, mida me oleme eeldustega teeme ehk arendame välja teatud võimekusi, mis on ühiskondlik väärtus. Inimene on ise laisk , aga konkurents sunnib arenema kultuuri poole. Konkurentsiolukord sunnib arenema, aga moraalse inimesena ise tahame ja teadlikult tahame edasi areneda moraalse-terviku suunas. Inimarengu lõppsihiks on moraalne isiksus, kes teadlikult defineerib ennast sellise olevana, kes kontrollib oma maksiime ja vabaneb mitte-õigustatud maksiimidest. Teodiike probleem – miks on olemas sõda, kurjus jne?
Viies väide. Õiglusriikluse poole liikumine. Moraal on isiklik asi; isiklikus hinges. Ajalugu on inimestevaheline sfäär. Inimestevahelisi suhteid reguleerivad õigused. Mis on selleks aprioorseks printsiibiks? Kui ühel on rohkem vabadust kui teistel – vale. Õiguslik on üldine seadus, mis peab tagama, et tagada igaühele maksimaalne vabadus (kõrge väärtus), sellisel viisil, et igaühe vabaduse piiriks on iga teise võrdväärse vabaduse piir. Kui vastuolus sellega, siis pol see mõistuspärane . Täiendav õigustus on see, et õigusriik on parim vorm, kus saab inimene oma eeldusi arendada. See kuidas õiguskord tekib ja toetub, siin ta baseerub ühiskondlikuteoorialepingule. Loomupärane seisund on ohjeldamatu vabadusekord, mis pole hea üldiselt. Vabad indiviidid lelpivad kokku vabaduse piiramises. Ehk siin ollakse nõus oma vabaduse piiramisega.
Kuues väide. Vajalik on rahusvaheline õigus. Riik allutatud kellegi teise survele ja vabdusets ilma jäämine? Õigusriikliklust laiendada teistele riiklidele.
1795- igavene rahu. Rahvusvahelisuse organ. Riikide vahelise tüli lahendamine, ilma et tuleks sõda.
Maailmaajaloo telos on rahvusvaheline õigus/rahvastevaheline õigus. Seal inimesed ei saa kokku leppida ja loodus on siin, et need konfliktid sunnivad nõustuma looma asutusi.
Kaheksas väide. Ideel puudubvaste kogemuses. Empiirika looduse kavatsuses? –
Teoreetiline kinnitus. On ka praktiline funktsioon, sest oleme huvitatud oma võimete tõestusets ja õigusriigi teostamisest. Filosoofi funktsioon on anda inimsoole inspireeriv siht – käsitleme „just nagu“ liiguks see õigusriigi poole. Saame indiviidile tegudele mõttejärelduse; kõrgema sihi poole liikumine.
Empiirika – tönapäeval on globaliseerumine. Seisund muutub üha selliseks , et peab arenema kaasa – globaliseerumine. Kultuuri arenemiseks parimaks on õigusriigi olemasolu.
Üheksas väide. Fiktsiooni olemasolu? Sest empiirilist kinnitust sellele ei ole, kas tegemist on soovmõtlemisega? Agregaat(üksikjuhtumite kogum) ja süsteem (teadus). Süsteem oleks siis kui liigub õigusriigi poole – kui kaootilised skeemid mahuvad süsteemi (siis sobiks). Põhjendus on praktiline – see nii ka on; oleks meile kasulik. Idee abil suunata inimesi tegema teadlikke samme.
Empiiriline ajalootundmine ei tunnusta teadusi. On kaks vastuolu: empiiriline ajalookäsitlus ja filosoofiline ajalookäsitlus (teleoloogiline).
Faktiline teadmine paisub, mis me faktidega peale hakkama? Peaks süstematiseerima, mis leiab ehk kunagi empiirilise tõestuse; annaks sihi inimesele.
SEMINARIKÜSSAD: 10.12. 15. Kant’i ajaloo ja õigusfilosoofia.
Millisele probleemile Kant selles kirjutises vastust otsib? Kirjeldage probleemsituatsiooni.
Probleem on see, et kas inimesed suudavad omandada kodanikuühiskonna, milles oleks õiglus universaalne.
Mis võiks Kanti arusaamise kohaselt olla maailmaajaloo ideeks?
Inimese progress looduslike eelduste väljaarendamise poole.
Milles seisneb Kanti sõnul looduse kokkuhoidlikkus tema inimesega seotud kavatsuse täideviimises?
Millist vahendit kasutab loodus oma inimesega seotud kavatsuse teostamiseks?
Antagosim – paneb edasi liikuma, täienema. Inimene peab suhtlema ehk ühiskonnastuma.
Mida nimetab Kant õiguslikuks kodanikuühiskonnaks ja kuidas on see seotud looduse kavatsuse teostamisega?
Õiguskord, mis ühendab vabadust ja sundi. Kodanliku ühiskonna saavutamine.
Milles seisneb Kanti hinnangul looduse kõrgeima ülesande raskus inimese jaoks?
Vajalikkus ja raske teostatavus ebakõlas. Vajalik, sest selle abiga
Kuidas on kodanliku õiguskorra rajamise probleem Kanti silmis sõltuv riikide seaduspärastest välistest suhetest?
Mis võiks Kanti arusaama kohaselt olla looduse kavatsuseks riikidevaheliste suhete arenguprotsessis?
Millises vahekorras on Kanti käsitluse kohaselt tsiviliseeritus moraalsusega?
Kas filosoofiline idee maailmaajaloo käigust leiab Kanti hinnangul ka kogemuslikku kinnitust? Millises vahekorras looduse maailmaajaloolise sihiga on tema sõnul valgustus ?
Mis õigustab Kanti järgi maailmaajaloo käsitlemist idee-vormis?
Kuidas iseloomustab Kant maailmaajaloo filosoofia vahekorda empiirilise ajalookäsitlusega?
KODUTÖÖD(mõistete seletamised):
Kodutöö 1
Teadusliku teadmise tunnused – tunnuste kogum, mis peab vastama kolmele tingimusele: apodektiline, süstemaatiline, objektiivne(universaalsus, paratamatus, objekti omamine).
Dogmatism – praktika, kus rakendatakse teatud traditsioonilisi mõisteid püstitatud probleemide lahendamisel, aga ei püstita õigustatuse küsimust.
Skeptitsism – teadmise võimalikkuse eitamine.
Mõistuse kriitika – mõistuse kriitika on mõistuse analüüs, kus mõistus tähendab kõigi inimtunnetuste kogemust. Võimete kogum ja kriitika on nende võimete eristatus ehk analüüs. Lisaks on igal tunnetusvõimel oma piiratud rakenduse ala, mille piires annab legitiimseid tulemusi, aga millest üle milles saab põhjendamatuid tulemusi.
Mõistus laias tähenduses – inimtunnetuse võimete kogum, mille puhul tuleb enda võimeid rakendada ja mitte vaadata, mida varasemad autorid on öelnud.
Kodutöö 2
Aposterioorne tunnetus – empiiriline tunnetus, mille tunnetusallikaks on kogemus.
Aprioorne tunnetus – kogemusest sõltumatu ehk mõistusest sõltuv tunnetus.
Puhas aprioorne tunnetus – tunnetus, mis on vajalik otsustuse puhul, kus on subjekti ja predikaadi süntees(sünteesitakse erinevaid tajusid). Siin süntees õigustab aprioorset poolt, sest puhas aprioorne tunnetus tuleneb sünnipärastest ideedest ja sellesse pole segatud empiirilist.
Analüütiline otsustus – analüütilise otsustuse puhul on tunnetusallikaks mõistus(aprioorsus). Selle puhul predikaat loogiliselt sisaldub subjekti mõistes ehk predikaadi omistamine on põhjendatud subjekti loogilise analüüsiga. Analüütilise otsustuse puhul saab otsustada keele tähenduste ja loogika alusel.
Sünteetiline otsustus – sünteetiline otsustus on kahe loogiliselt sõltumatu mõiste ühendamine ehk predikaat ei sisaldu subjekti mõistes(tuleb kogemuslikult vaadelda, kas mingi väide on tõene). Sünteetilised otsustused jagatakse a posteriori(empiirika alusel) ja a priori(mõistuse alusel).
Sünteetiline otsustus a priori – kahe loogiliselt sõltumatu mõiste ühendamine aprioorselt. Sellised otsustused annavad aluse teadmisele ehk väljendavad vajalikku seost kahe erineva mõiste vahel. kõik sünteetilised a priori otsustused sisaldavad endas matemaatilisi tõdesid ja sellised matemaatilised otsustused on a priori.
Transtsendentaalne tunnetus – tunnetus, mis omandab teadmisi meelte alusel ja mis peavad omakorda olema kooskõlas universaalsete mõistetega.
Kodutöö 3
mõistete konstruktsioon – mõisted luuakse ise, mitte ei lähtuta olemasolevatest mõistetest.
meelelisus – meis asuv võime, mis vahendab aistinguid ehk vahetuid kaemusi üksikutest objektidest. Meelelisus kindlustab selle, et see, mida me tajume, tajume me ajas ja ruumis.
mõtlemine – loob ettekujutused ise, mis on seotud objektidega, mis on antud kaemuse kaudu.
ettekujutus – ettekujutus on teadmise sisu, mis jaguneb vahetuks ja vahendatud ettekujutuseks.
kaemus – intuitsioon ehk ettekujutus vahetult antud objektidest, kust pärineb inimtunnetuse sisu.
inimtunnetuse vorm – inimtunnetuse vorm määratleb nähtumusi nii, et neid käsitleda teatud seostena. Vorm on määratletud mõistmise poolt, mille kujundab omakorda mateeria, mis on antud meelte vahendusel.
inimtunnetuse mateeria – see seisneb näilikkuses(nähtustes), mis on vastavuses aistingutega(meelelisusega). Näiteks see kuidas ma asju määratlen nende ruumilis -ajaliste omaduste kaudu ja aistingu omadustega(värv, maitse jne).
asjad iseendas – miski, mis meile tunnetusest sõltumatuna on ehk kuidas see ise on.
nähtumused – miski, mis meile nähtub tunnetusvõimete kaudu ehk on taju objekt, mida vaadeldakse siis transtsendentaalsest perspektiivist. Lisaks on nähtumus tingitud ajalis-ruumilisusest.
Kodutöö 4
funktsioon – funktsioon on vajalik, et luua mõisteid esindatud tajuettekujutustest.
objekt – objekt tähistab üldist mõistet, mis on tingitud subjekti representatsioonist ja nii on võimalik objekti teada. Objektid on loodud meelelisuse kaudu, mis on kaemuste allikaks, aga objektid on mõistmisega seotud, millega luuakse vastavad mõisted.
süntees – kahe vastava representatsiooni(ettekujutuse) ühendamine üheks uueks representatsiooniks, kus olulised elemendid on representatsioonide mitmekesisus, nende kokkukoonduvus ja objekti-suhe.
transtsendentaalne deduktsioon – selle idee on näidata, kuidas kategooriad kehtivad tingimata objektide puhul, mida saab määratleda kogemuse kaudu, ja on esindatud – nii nagu nad - läbi meelekaemuste. Ehk tegemist on kontseptuaalsee raamistikuga, mis koosneb kategooritatest, mis aitavad juhtida mõistmist ja pakkuda teadmise objektiivsust.
apertseptsioon – tähendab, et ollakse teadlik iseenda tajudest. See on idee, et nähakse ja teatakse asju ehk need on tajud ja nende üle on kontroll.
transtsendentaalne skeem – on olemas seos puhaste mõistete ja meelekaemuste vahel. Transtsendentaalne skeem loob ühendava seose meelekaemuste ja puhaste mõistete vahel. Skeem on transtsendentaalne aja määratlemine.
otsustusjõud – võime allutada eriline üldisele ehk objekt on määratletud empiiriliselt, läbi kaemuste ja mõistete sünteesi. Otsustusjõud on võime subsumeerida loogiliselt ühendatud tajud kategooriate alla.
Kodutöö 5
noumenon negatiivses tähenduses – noumenon, asi iseeneses, pole tajutav meelelise kaemuse objektina, vaid kujundatud mõtlemise poolt.
noumenon positiivses tähenduses – noumenonit, asja iseendas, on võimalik tajuda intellektuaalse kaemuse objektina ehk mitte-meelelise kaemuse objekt.
noumenon kui problemaatiline mõiste – mõiste, mis ei sisalda vasturääkivust, aga sisaldab objektiivset reaalsust, millest ei saa kunagi teada. Noumena on problemaatiline mõiste, sest see on piirav mõiste – see seab piirid sellele, milleks mõistmine võimeline on.
noumenon kui piirmõiste – noumenon, asi iseeneses, kui piirmõiste tähendab seda, et sellega piiritletakse võimalikud inimtunnetuse võimalikkused.
intellektuaalne kaemus – tunnetuse sisu loomine tunnetava subjekti enda jaoks ehk tunnetav subjekt tajub intuitiivselt a priori. See tähendab võimet kaeda objekte, mis on väljaspool meie kogemust. Inimene selliseks kaemuseks võimeline pole.
ideed – mõistus-mõisted, peas olevad kujutlused, mida ei saa kujundada.
mõistus kitsas tähenduses – mõistus viitab selles mõttes tunnetusliku võimsuse kõrgemaile tasemele. Mõtlemise viis, mis avastab teadmisi läbi arutluse ja puhaste mõistete (mitte empiiriliste).
dialektiline näivus – dialektiline näivus esineb kui loogikat (meelekaemuste ja mõistmise vahel) kasutatakse valesti. näivus tekib kui hakatakse rakendama kujutlusi asjadele iseendis. Rakendatakse mõistmise printsiipe objektidele, mis on väljaspool võimalikku kogemust.
Kodutöö 6
mõistuse teoreetiline huvi – mõistus on eesmärgipärane. Mõistusel on üks funktsioon ja arul on teine funktsioon. Mõistuse funktsiooniks on anda mõtlemisele suunised ehk tuleb püüelda süstemaatilisust. Spekulatiivne rakendus tähendab sama, mis teoreetiline. Siin on ideed kui orientiirid. Teoreetiline teadmine on niivõrd spekulatiivne kui see puudutab objekti või objekti mõistetest, mida ei saa saavutada kogemuses. Teoreetiline huvi tegeleb sellega, et mis printsiibid väidetavalt määratlevad objektide teadmise. Lisaks on mõistuse teoreetiliseks huviks tunnetus ise ehk teadmise omandamine. See püüab ühendada kõik mõistmise reeglid ja mõistuse enda printsiibid (mille aluseks on üks printsiip, millest endast ei saa midagi kõrgemat enam tuletada).
*mõistuse teoreetiline huvi tähendab seda, et ehkki teadmisel on piirid, millest üle ei tohi minna, on meie mõistuse teoreetiline huvi selline, et ta paratamatult ületab neid piire, st ta läheb oma järeldustega lõpmatusse. Sel juhul, kui ta ületab piire, ei ole enam tegemist teadmisega, vaid mõistusideedega. Nt mõistuse teoreetiline huvi on selline, et me paratamatult jõuame oma mõtetes selliste ideedeni nagu algpõhjus jne. Need mõistusideed on regulatiivsed , st annavad suunda ja määravad sihi, aga need ei ole teadmised ranges tähenduses. Ma loodan, et sai pisut selgemaks. Mõistust võib mõelda kui väga neurootilise inimesena. Kui neurootilisel inimesel on köha , siis ta paratmatult hakkab järeldama, et nii mul on köha, mis sellest järeldada võib, kindlasti on mul kopsudega viga jne jne, kuni ta jõuab järelduseni, et tal on mingi tõsine surmatõbi. See on paratamatu "huvi" või ajend asju lõpuni mõelda ehkki tõepõhja sellel ei pruugi olla
mõistete konstitutiivne rakendus – konstitueeritakse mingi objekt ja tulemuseks on selle objekti tunnetus, mis toimub arumõistetes ja nii tekib objekti teadmine. Ideedel pole konstitutiivset rakendust, sest neil puudub vastav tunnetus ja neil on ainult regulatiivne rakendus
mõistete regulatiivne rakendus – ideed kujutavad endast reegleid, kuidas toimida ja need ei ütle midagi objekti kohta, vaid annavad mõttetegevusele teatud reeglid. Need reeglid on selleks, et kuidas süstematiseerida objektiivset teadmist. Ideed on siin ettekujutus, et kuidas süstematiseerimine peaks välja nägema. Reegel on siin ideaalne objekt, mille poole üksikud objektid liiguvad ehk see on imaginaarne lõppsiht, kuhu tunnetus liigub. Teadmine muutub nii üha süstematiseeritumaks, sest ideaalis peaks teadmine olema üks ühtne süsteem, aga seda see pole.
just-nagu-mõtlemisviis – asjadest iseendas ei saa rääkida, vaid saab rääkida nö. piirist, mis on nähtumuste ja asjade iseenda vahel. See piir on suhe, mille osas ei öelda näiteks, mis on jumal. Pannakse asjad iseendas suhtesse maailmaga, et rääkida piirist. Käsitleme maailma just nagu oleks maailm jumala poolt loodud, siis saab maailma panna suhtesse jumalaga kui objektiga.