Kanti Filosoofia, Prolegomena

Q: Mis omab objektiivset kehtivust?

Vastus leiad õppematerjalist: Kanti Filosoofia, "Prolegomena"

Tim, peeter

Kanti Filosoofia, "Prolegomena" (0)

Filosoofia - Filosoofia ajalugu

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Mis omab objektiivset kehtivust?

Andrus Tool/Klassikaline saksa filosoofia/FLFI.01.020.

teema: Immanuel Kanti kriitilise transtsendentaalfilosoofia teoreetiline probleemvaldkond (“Prolegomena …”: Eessõna ja §§ 1-5)
Probleemsituatsioon. Peamine väljakutse, mis ajendab Kanti mõtlema järele teoreetilise filosoofia üle, on antud teoses väljendatud küsimuses: “kas niisugune asi nagu metafüüsika on üleüldse võimalik?” (lk. 8). Kui aga selline asi peaks võimalik olema, siis kuidas on see võimalik? 18. sajandiks oli sellel teaduse staatusele pretendeerival distsipliinil juba pikk ajalugu selja taga, kuid uusajal oli see sattunud teravasse konkurentsisituatsiooni teiste teadustega, eel-kõige Newtoni füüsikaga. Ning selles võrdluses jäi metafüüsika üha ebasoodsamasse valgusesse.
Vt. “Prolegomena …”, eessõna.
Niisugune situatsioon ajendas asetama küsimust, milline on teadusliku teadmise loomus ülepea. Kanti jaoks on teadusliku teadmise peamisteks iseloomulikeks tunnusteks 1) apodiktilisus, 2) objektiivsus ja 3) süsteemina ülesehitatus. Kui “Prolegomenas” on arutluse all teadusliku tunnetuse võimalikkus , siis uurib Kant eelkõige tingimusi, millest sõltub teadmise objektiivsuse võimalikkus. Teadmise objektiivsus tähendab tema jaoks aga seda, et teadmine omab üldist ja paratamatut kehtivust reaalselt eksisteerivate objektide kohta. Selline arusaam oli kooskõlas teadmise ideaaliga, mis pärines juba Platonilt ning Aristoteleselt, ja eeldas teaduselt rangelt universaalset ja paratamatut teadmist – teadmist, mis fikseerib selle, et teadmise objekt on igalpool, igalajal ja kõikidel juhtudel just selline ega saa olla teistsugune. Tolleaegse üldise veendumuse kohaselt, mida jagas ka Kant , rahuldasid olemasolevatest teadustest neid tingimusi loogika, matemaatika ja uusaegne loodusteadus. Kuid loogika on puhtalt formaalne distsipliin , mis kirjeldab küll oma valkonna universaalseid ja paratamatuid suhteid, abstraheerub aga sellest, kas üldse leidub konkreetseid objekte, mis niisugustes suhetes asuksid. Seega peab Kant objektiivseks teadmiseks matemaatilist ja loodusteaduslikku teadmist.
Uusaegne filosoofiline refleksioon selle üle, kas ja kuidas on võimalik nimetatud kriteeriumitele vastav teadmine, oli seni lähtunud küsimusest, millisest allikast võiks niisugune teadmine pärineda. Vastavalt sellele, kuidas nimetatud küsimusele vastati, on tavaks eristada kahte suunda tolleaegses filosoofias. Seisukohta, mille kohaselt teadmise allikaks ja tõesuse kriteeriumiks on meelte andmed, on kombeks nimetada empirismiks. Empiristlik suund kaldus taandama mõistus-tunnetust pelgalt võimele kombineerida ja võrrelda meelte andmeid. Empiristide arusaama kohaselt on see võime iseendast passiivne ja ilma objektiivse sisuta ning aktualiseerub üksnes peale seda, kui meeli mõjutatakse. Seisukohta, mille kohaselt mõistus on võimeline ilma meelte andmetele toetumata kujundama objektiivset kehtivust omavat teadmist ning see mõistustunnetus on teadmise esmaallikas ja tõesuse kriteerium, nimetatakse ratsionalismiks. Too lähenemine käsitleb mõistust aktiivse, spontaanse tunnetusvõimena. Mõistagi on ka ratsionalistid seisukohal, et juhul kui sellise tunnetuse objektiks on meeleliselt tajutavad nähtused, peavad selle tulemused leidma lõppkokkvõttes kinnitust meelte andmetest.
Jutt on mitte teadmise elementidest, vaid allikast. Loomulikult on loodusteaduslik teadmine empiirilise sisuga teadmine ja selles ei olnud empiristide ja ratsionalistide vahel arusaamade erinevust. Kuid on hoopis teine küsimus, kas see tähendab ka seda, et loodusteaduslik tunnetus on tuletatav vahetult ja üksnes meelte andmetest. Viimasel seisukohal olid niisiis empiristid ning niisugune seisukoht oli üsna loomulik, kuivõrd loodusteadused kasutasid ju oma peamiste teaduslike meetoditena vaatlust ning eksperimenti. Paraku ei saa inimese kui lõpliku olendi vaatlused ja eksperimendid kunagi garanteerida tunnetuse ranget üldisust ja paratamatust. Kuna aga teaduslikku teadmist mõisteti just sellise teadmisena ja inimvaim näis eelpool nimetatud teadustes ka faktiliselt olevat niisuguse teadmiseni jõudnud, siis ei paistnud jäävat muud alternatiivi kui eeldada, et puhas mõistus kätkeb endas eeldusi kujundada osutatud karakteristikutega teadmist. Ka Kant jagas oma “eel-kriitilisel” loomeperioodil seda ratsionalistlikku seisukohta. Ratsionalistlik traditsioon eeldas, et inimmõistus kätkeb endas võimet kujundada kogemusest sõltumatult üldiseid ja paratamatuid mõisteid, millest on tuletatav teaduslik teadmine kogemusobjektide kohta. Niisuguste mõistetena käsitleti filosoofia traditsioonis juba pikka aega käibinud mõisteid nagu põhjuslikkus, substants jt.
Oma “kriitilisel” loomeperioodil tõstab Kant lisaks empirismile ja ratsionalismile esile veel teist põhihoiakute vastandlikkust, mis oli tema silmis kaasaegsele filosoofiale iseloomulik. Neid põhihoiakuid märgib ta nimetustega dogmatism ja skeptitsism. Dogmatismi defineerib Kant oma peateoses puhta mõistuse pretensioonina “ liikuda edasi vaid (filosoofilistest) mõistetest tuleneva puhta tunnetuse abil, vastavalt printsiipidele, milliseid mõistuse poolt juba ammu kasutatakse, ilma et oleks küsitud mõistuse õiguse järele neid printsiipe kasutada ega viiside järele, kuidas nendele printsiipidele on jõutud” (B XXXV). Seega on siin küsimus filosoofia poolt kasutatavate printsiipide õigustatuses, olgu need printsiibid siis leitud meeltetunnetuse või mõistustunnetuse abil. Dogmatism ongi selline hoiak, kus üldse ei seata küsimust, kas mõtlemise niisugune edasiliikumine on õigustatud. Asjaoluks, mis niisuguse küsimuse seadmist pärssis, oli tõsiasi, et vastavaid printsiipe oli filosoofias juba kaua kasutatud ning nad olid muutunud traditsioonilisteks. Kuid 18. sajand on valgustussajand ja valgustusliikumist iseloomustas üldine traditsioonikriitiline hoiak. Pelk viide millegi traditsioonilisusele ei olnud sellise meelsuse tõttu enam piisavaks õigustuseks, et ükskõik millele oma toetust anda. Õigustatuse küsimused on nüüdsest lahendatavad üksnes “mõistuse kohtulaua ees”.
Kant möönab, et eelpool kirjeldatud dogmaatiline hoiak oli omane talle endalegi tema eel-kriitilisel loominguperioodil. Ta tunnistab “Prolegomenas”, et David Hume oli see, kes sai tema äratajaks “dogmaatikauimast”. Seda aga just oma küsimuseasetusega, mitte selle tulemusega, milleni Hume`i arutluskäik jõudis. Sest Hume teeb filosoofia põhimõistete, peamiselt põhjuslikkuse mõiste, analüüsi põhjal järelduse, et metafüüsika kui teaduslik teadmine on inim-tunnetusele kättesaamatu. Sellist positsiooni nimetab Hume ise ja Kant tema järel skeptitsismiks. Skeptitsism on aga järeldus, millega Kant ei soovi nõustuda.
Vt. Probleemsituatsiooni kirjeldust “Prolegomena …” eessõnas.
Teisalt on skeptitsism positsioon, mis oli kujunenud reaktsioonina senini üldlevinud dogmatismile. Kant püüab leida sellist filosoofilist positsiooni, mis lubaks ületada dogmatismi, sattumata seejuures aga skeptitsismi, nagu see oli juhtunud Hume`iga. Oma filosoofilist positsiooni nimetab ta kriitiliseks filosoofiaks. Viimane püüab olla lähtekohaks, mis lubaks ületada erinevate suundade vastasseisud, mis olid filosoofias seni lahkarvamusi tekitanud.
dogmatism
ratsionalism kriitiline filosoofia empirism
skeptitsism
Kriitilise filosoofia mõiste. Sõna “kriitika” pärineb kreeka keele verbist krinein, mida võiks tõlkida vastetega “piiritlema”, “eristama”. Sõna kritike tähendas “otsustamist” või “hindamist” ja oli käibel eel-kõige juriidilises või eetilises valdkonnas. Näiteks võis see tähenda kohtuotsust, millelt oodataksegi ju seda, et see piiritleks õigusvastase käitumise õiguspärasest käitumisest. Seega tähendas “kriitika” kreeklaste sõnakasutuses eetilis -praktilist otsustusvõimet. Spetsiifilisema tähenduse omandas sõna “kriitik” umbkaudu 300. aasta paiku e. Kr., kui see kõrvuti sõnadega “grammatik” ja “filoloog”, hakkas tähistama asjatundjat filoloogilisel tegevusalal. Tolleaegne filoloogia tegeles peamiselt Homerose, Hesiodese ja teiste klassikaliste tekstide filoloogilise kriitika, s.t. pärandunud tekstide analüüsiga, mis pidi eristama ehtsa teksti hilisematest lisandustest ja moonutustest. Hiljem täienes niisugune puhtalt filoloogiline analüüs ka sisulise hinnangu andmisega tekstides kõne all olevale teemadele ning viimaste allegooriline tõlgendamisega. Otsustus selle üle, millal tuleks piirduda sõna-sõnalise mõistmisega ja millal pöörduda allegoorilise tõlgitsuse poole, kuulus just kriitiku pädevusse. Uusajal oligi termin ars critica käibel eelkõige filoloogilise ja piibli-eksegeetilise mõistena. Kant tundis oma loomingu esimesel perioodil seda mõistet eelkõige aga esteetilise mõistena, nn. “maitse kriitikana”, mis pidi hea maitse kriteeriumite kohaselt eristama ilusa inetust.
Tehes antud sõnast tähistuse, millega osutada oma filosoofilise positsiooni spetsiifikale, pidas Kant silmas erinevaid tähendusaspekte, mis olid selle sõna ajaloos esinenud.

Kanti terminoloogilises kasutuses on “kriitika” keskseks tähenduseks puhta mõistuse piiride esiletoomine. Ta juhindub kujutlusest, et puhas mõistus, mis on sünnitanud traditsioonilise (dogmaatilise) metafüüsika, tuuakse kriitilise käsitluse puhul mõistuse kohtu laua ette, kus tuleb otsustada, milline puhta mõistuse rakendus on õiguspärane, nagu ka seda, kus on traditsioonilise metafüüsika puhas mõistustunnetus astunud üle enda õiguspärase rakenduse piiride, mille tulemuseks ongi metafüüsika mahajäämus teiste teadustega võrreldes ning lõputud võitlused erinevate suundade vahel metafüüsikas. Seega peaks niisugune piiride esiletoomine osutama puhta mõistuse õigustatud rakenduse ala, mis võiks luua aluse metafüüsika tulevasele arenemisele teaduse kindlat teed pidi matemaatika ja loodusteaduse eeskujul. Kui mõistuse õiguspärase rakenduse piirid on esile toodud, on kriitika ülesandeks hoolitseda mõistuse distsipliini eest, s.t. hoida mõistuse edasisi rakendusi õiguspäraste piiride raames.

Samas saab “ kohut mõistev mõistus” puhta teaduse analüüsimisel oma otsustuse kriteeriumid võtta jällegi üksnes puhtast mõistusest endast. See tähendab aga seda, et puhta mõistuse piiride esile toomine eeldab puhta mõistuse enda analüüsi, sellesse kätketud erinevate võimete “eristavat piiritlemist” ning nende omavahelise seose esile toomist. Antud juhul on väljendit „mõistus” kasutatud laias tähenduses kui erinevate võimete kogumit. Teoreetiline filosoofia käsitleb just tunnetusvõimeid. Neid on Kanti järgi inimesel kuus: apertseptsioon , meelelisus , kujutlusvõime, aru, otsustusvõime ja mõistus kitsamas tähenduses. Seega kujutab mõistus Kanti kirjelduse kohaselt endast väga komplitseeritud võimete ja funktsioonide tervikut: “puhas mõistus on nii isoleeritud ja iseendas nii põhjalikult läbipõimunud valdkond , et ei saa puudutada ühtki osa temast kõiki teisi puudutamata, ega saa millenigi jõuda, ilma eelnevalt kindlaks määramata igaühe kohta ja toimet teistele, kuna pole midagi väljaspool puhast mõistust, mis võiks meie otsustust seesmiselt parandada, sõltub iga osa kehtivus ja rakendus kohast, mis tal on teiste suhtes mõistuses endas, ja nagu orgaanilise keha liikmestikus, nii saab ka siin tuletada iga liikme otstarvet üksnes täielikust tervikumõistest” (“Prolegomena …”, lk. 17). Nii näiteks on inimese peamisteks tunnetusvõimeteks meelelisus ja mõtlemine, millest kumbagi olid vastavalt empirism ja ratsionalism käsitlenud teadmise algallikana. Kant on aga seisukohal, et niisugused käsitlused ei toetunud vajalikule eelnevale kriitikale puhta mõistuse analüüsi tähenduses ning olid seetõttu isoleerinud ühe tunnetus-võime inimeste tunnetusvõimete tervikseosest ja selle absolutiseerinud. Tema silmis ei saa selline käsitlus anda adekvaatset seletust teadusliku teadmise võimalikkusele, sealhulgas ka metafüüsika võimalikkusele. Kriitika peab esile tooma meelelisuse ja mõtlemise omavahelise seose tunnetuses ning avastama ka kummagi tunnetusvõime struktuuri, mis seni oli jäänud filosoofilisele refleksioonile (nii ratsionalistlikule kui ka empiristlikule) varjatuks.

Seetõttu kujutab mõistuse kriitika endast ka mõistuse enesetunnetust, iseenda loomuses selgusele jõudmist, valgustatud-saamist selle üle, milline on puhta mõistuse struktuur ja õiguspärase toimimise mehhanism . Iseendast teadlikuks saanud mõistuse põhihoiakuks on hoida end jätkuvalt avatuna “mõistuse kohtumenetlusele”, iga oma mõtte ja uskumuse ratsionaalsele enesekontrollile.
Metafüüsika eripära teaduste süsteemis. Kui ülesandeks on defineerida metafüüsika eripära, siis tuleb muidugi kõigepealt küsida, millisest metafüüsikast on jutt. Kas traditsioonilisest metafüüsikast nagu see Kanti ajal faktiliselt olemas oli? Nagu eelpool kõneks olnud, oli tolle distsipliini teaduslikkuses küll piisavalt alust kahelda. Kuid teisalt oli ka olemasolev metafüüsika kasvanud välja inimloomusesse kätketud “üldisest inimmõistuse huvist” teatud teemade vastu, mida peaks rahuldama ka võimalik tulevane teaduslik metafüüsika. Viimane peaks seetõttu omama mõningaid selliseidki tunnuseid, mis olid olnud iseloomulikud neile vormidele, milles inimmõistuse metafüüsilise huvi senini oli teostunud. Kant toob välja kolm parameetrit, mille alusel on mõttekas erinevaid teadusi omavahel võrrelda ja nende eripära määratleda. Need on erinevused tunnetusobjektides, tunnetusallikas ja tunnetusviisis.
Mis puudutab metafüüsika tunnetusobjekte, siis sellistena osutab Kant “Prolegomenas” ühelt poolt “kõrgeimat olemust ja sealpoolset maailma” (lk. 29). Kui lähtuda Kanti antud määratlusest, siis on metafüüsika objektide puhul tegemist millegi sellisega, mis peab paratamatult asuma “väljaspool igasuguse võimaliku kogemuse piire …” (lk. 36).
Antud juhul kõnelebki Kant senise traditsioonilise metafüüsika objekti-määratlusest. Viimast jaotati tol ajal metaphysica generalis`eks ehk ontoloogiaks ja metaphysica specialis`eks. Ontoloogiat defineeriti sealjuures Aristotelese “esimese filosoofia” eeskujul teadusena oleva olemise kõige üldisematest määratlustest. Metaphysica specialis hõlmas aga omakorda kolme distsipliini nimetustega “ratsionaalne psühholoogia ”, “ratsionaalne kosmoloogia” ja “ratsionaalne teoloogia”. Nimetus “ratsionaalne” viitab sellele, et ka metaphysica specialis`e puhul on tegemist tunnetusega, milleni sai jõuda vaid puhta mõistuse abil ning arvesse ei tulnud teised võimalikud tunnetusallikad nagu kogemus ja ilmutus.
Nende distsipliinide niisugune kolmikjaotus tugineb oleva terviku traditsioonilisele jaotusele inimlikuks, looduslikuks ja jumalikuks olemisvaldkonnaks. Kanti järgi on selle taga aga ka inim-mõistuse kustumatu huvi hinge surematuse, jumala olemasolu ja vabaduse vastu (s.t. selle vastu, kas maailmas, kus me elame, on võimalik inimlik vabadus).
Eeldades, et olemine üldse on kas inimese olemine, looduse olemine või jumala olemine, hõlmab metaphysica specialis oleva terviku kõik olemuslikud valdkonnad. Samal ajal üteldakse kõigi nende valdkondade kohta ühtemoodi, et nad on. Traditsiooniline käsitlus tõlgitses sellist kõne-pruuki nii, et kõne all on inimese, looduse ja jumala käsitlemine olevatena. Olgu nad muidu oma-vahel nii erinevad kui tahes, üks on neile kõigile ühine – nad kõik on olevad. Selles mõttes käsitleb ontoloogia kui teadus oleva olemise kõige üldisematest määratlustest seda, mis on neile oleva tervikut hõlmavale kolmele valdkonnale ühine ainuüksi selle tõttu, et nad on. Ja see seletab ka nimetust metaphysica generalis.
Kuid, nagu osutatud, kavandab Kant antud teoses täiesti uut tüüpi metafüüsika loomist. Viimane erineks senistest metafüüsilistest õpetustest eelkõige oma tunnetusobjekti poolest – kõrgeima olevuse ja hingesurematuse asemel peaks see esmalt järele mõtlema hoopis teistsuguse teema üle. Sellest tuleb juttu edaspidi, kõigepealt vaatleme aga erinevaid tunnetusallikaid, millest võib lähtuda teaduslik tunnetus.
Tunnetusallikate järgi jaotuvad teadused aprioorseteks ja aposterioorseteks. Aprioorne on selline tunnetus, mis on tingimatult sõltumatu igasugusest kogemusest, järelikult pärineb üksnes puhtast arust või puhtast mõistusest. Aposterioorne teadmine pärineb kogemusest. Puhtaks nimetab Kant sellist aprioorset teadmist, millele ei ole lisandunud mitte midagi aposterioorset. Seda on oluline silmas pidada, kuna aprioorseid teadmisi saab rakendada ka selleks, et kogemust süstematiseerida ja niisuguse rakenduse tulemused ei ole enam puhtad aprioorsed teadmised.
Kant kasutab “Prolegomenas” tihti formuleeringut: aprioorne teadmine eelneb igasugusele kogemusele. See ei ole range väljendusviis ning toob aprioorse teadmise iseloomustusse sisse eksitava ajalisuse momendi. Tunnetuse aprioorne komponent on iseenesest väljaspool aega. Kuid olles sellisena alati tunnetuse struktuuri kätketud see tõepoolest justkui eelneks enda igale kogemuslikule rakendusele, mis leiab paratamatult alati aset ajalisena.
Aposterioorne tunnetus ei saa anda teadmisele ranget üldisust ja paratamatust. Parimal juhul võib sellest allikast pärinev tunnetus saavutada induktsiooni abil tingliku ja suhtelise üldisuse. Niisiis on kogemuse alusel võimalik väita üksnes seda, et seni kogetu põhjal pole me täheldanud kõrvalekaldeid sellest või teisest reeglist. Kui meil on aga mõni selline teadmine, millest ei saa olla mingeid erandeid, mis on rangelt üldine ja paratamatu, siis saab see pärineda vaid aprioorsest allikast. Kanti käsitluse kohaselt ongi üldisus ja paratamatus aprioorse teadmise kindlad tunnused ning viimasega lahutamatult seotud.
Metafüüsika kui “sealpool kogemust asuv tunnetus” (lk. 19) saab selle jaotuse kohaselt kuuluda üksnes aprioorsete teaduste hulka. Ja kuna tema objektideks on entiteedid, mis jäävad väljapoole võimalikku kogemust, siis peab metafüüsika olema ka puhas tunnetus, s.t. ta ei saa üldse sisaldada aposterioorsest allikast pärinevaid komponente. Niisiis on metafüüsika “puhtast mõistusest tulenev tunnetus” (lk. 19).
Tunnetusviisi järgi jaotub teaduslik teadmine analüütiliseks ja sünteetiliseks. Siinpuhul tuleb kõigepealt osutada, et loogilisest küljest on teadus Kanti kirjelduse kohaselt kogum otsustusi, s.t. lauseid, milles midagi (predikaat) väidetakse millegi kohta ( subjekt ). Otsustused omakorda jagunevad analüütilisteks ning sünteetilisteks otsustusteks. Analüütilisi otsustusi defineerib Kant selliste otsustustena, mis “väljendavad predikaadis vaid seda, mida juba tegelikult mõeldi subjekti mõistes, kuigi mitte nii selgelt ja nii teadlikult” (lk. 20).
Antud definitsiooni puudujäägiks on asjaolu, et pole päris selge, mida peetakse silmas mõistega “mõtlemine”. Viimasest tuleks antud juhul välja lülitada konkreetne psüühiline protsess, sest see on alati seotud konkreetse mõtleva indiviidiga konkreetses situatsioonis. Üks indiviid võib situatsiooni eripärast tulenevalt mõelda mingit mõistet ühte viisi, keegi teine aga sedasama mõistet teist viisi. Otsustuse analüütilisus ei ole aga psühholoogiline fenomen. Tänapäevast väljendusviisi kasutades võiks lause analüütilisust defineerida järgmiselt: “Lause on analüütiline keeles K, kui tema tõesuse üle on võimalik otsustada üksnes K tähendusreeglite ja loogika seaduste alusel.” See definitsioon arvestab tänapäevast olukorda, kus teaduses on tegemist teadus-keelte paljususega. Kant lähtub tema ajal veel enesestmõistetavast eeldusest, et eksisteerib üks ühtne teaduskeel. Määratlus “üksnes keele tähendusreeglite ja loogika seaduste alusel” ütleb seda, et lause tõesuse selgitamiseks pole analüütilise lause puhul vaja pöörduda kogemuse või ükskõik mille poole väljaspool keelt. Järelikult on kõik analüütilised otsustused aprioorsed, s.t. kogemusest sõltumatud.
Sünteetiliste otsustuste tõesuse üle ei ole võimalik otsustada üksnes keele tähendusreeglite ja loogika seaduste alusel. Nende puhul kätkeb predikaat-mõiste endas midagi sellist, mis ei tulene keele tähendusreeglite ja loogika seaduste alusel subjekt-mõistest, kuid pole sellega ka vastuolus . Selles tähenduses toimub sünteetilises otsustuses, kui see on õigustatud, subjekt-mõiste sisu “avardumine”, nagu Kant ütleb. Tema sõnul on kõik aposterioorsed otsustused sünteetilised. Empiirilistes teadustes õigustatakse seda, et kaks teineteise suhtes loogiliselt sõltumatut mõistet on seotud üheks otsustuseks, kogemuse alusel.
Traditsiooniline metafüüsika oli käsitlenud iseennast analüütilise teadusena, mis tuletas oma väited mõistuse nö. “sünnipärasesse” struktuuri kätketud mõistete analüütilisest selgitamisest. Kant seevastu on jõudnud metafüüsika väiteid uurides järeldusel: “Pärismetafüüsilised otsustused on kõik sünteetilised” (lk. 25-26). Neis ei ole tegemist pelga mõistetähenduste loogilise eksplikatsiooniga, vaid ka loogiliselt sõltumatute mõistete seostamisega, s.t. sünteesiga. Küsimus on nüüd selles, kuidas õigustada niisugust teadmise avardamist metafüüsikas. Metafüüsika kui puhta aprioorse tunnetuse puhul ei saa empiiriline õigustamine muidugi juba definitsiooni kohaselt kõne alla tulla.
David Hume oli kõik võimalikud otsustused jaotanud samuti kahte liiki – otsustusteks ideede vahelistest suhetest (relation of ideas) ja faktiotsustusteks (matter of fact). Esimene otsustuste rühm vastab sellele, mida Kant nimetab analüütilisteks otsustusteks. Hume osutab, et sellise otsustuse eitamine, mis väljendab loogiliselt korrektselt ideede ehk mõistete vahelisi suhteid, peab sisaldama endas vastuolu ja olema mõteldamatu (kontradiktoorne). Faktiotsustuse (Kanti terminoloogias sünteetilise otsustuse) eitus on aga küll väär, kuid ei sisalda iseendas vastuolu ega ole seega mõteldamatu. Hume`i järgi on analüütiline, mõistete vahelisi suhteid loogiliselt korrekselt väljendav otsustus seega küll paratamatult tõene, kuid ei ütle midagi tegelikkuse kohta. Tegelikkuseks on tema kui empiristi jaoks kogemuses antud nähtused. Faktiotsustused seevastu ütlevad küll midagi tegelikkuse kohta, kuid ei ütle kunagi, et see on paratamatult nii, nagu kogemus tunnistab. Niisiis tuleneb Hume`i analüüsist skeptiline järeldus: inimesele on saavutatavad ühelt poolt paratamatult tõesed, kuid ilma tegeliku (Hume jaoks tähendab see: empiirilise) tähenduseta otsustused, või teiselt poolt küll sisuliselt informatiivsed, kuid mitte paratamatult tõesed otsustused. Mingit kolmandat liiki otsustusi Hume`i sõnul olla ei saa. Kanti taotluseks on just näidata, kuidas on võimalikud kolmandat liiki otsustused, mis oleksid tegelikkuse kohta üldiselt ja paratamatult kehtivad. Selliseid otsustusi nimetab Kant sünteetilisteks otsustusteks a priori.
Vt. “Polegomena …” § 2
Nagu öeldud oli metafüüsikat traditsiooniliselt mõistetud teadusena olevast kui niisugusest ja olevast kui tervikust. Selles tähenduses kujutas metafüüsika endast universaalseimat teadust kõigi teiste teaduste seas, sest ükskõik milline teadus, mis käsitles mõnd erivaldkonda, pidi toetuma oleva üldprintsiipidele. Siit seletub ka metafüüsika koht traditsioonilises teadustesüsteemis. Metafüüsikat mõisteti viimases teaduste teadusena, sest tema ülesandeks oli tuua vahetult esile neid määratlusi, mis ülepea igas üldse võimalikus teaduses olid samuti alati käsitluse all, ehkki võisid jääda eriteadustele endile märkamatuteks ja seetõttu läbimõtlemata. Samas peavad need üldised määratlused selle käsitluse kohaselt tegema ülejäänud teadused õigupoolest alles võimalikeks, kuna eriteaduste objektide olemasolu toetub selle arusaama järgi üldistele ontoloogilistele struktuuridele, mille tunnetamine on metafüüsika ülesandeks.
Metafüüsika niisugune mõistmine eeldab aga seda, et teadmine oleva olemisest ja selle üldiseimatest määratlustest on ülepea võimalik. Traditsiooniline metafüüsika oli eeldanud vastava teadmise võimalikkust “naiivselt” ehk dogmaatiliselt (see tähendab: ilma seda eelnevalt kriitiliselt uurimata). Kant seevastu lähtub oma metafüüsika-käsitluses eelpool kirjeldatud ajaloolisest konstateeringust, et senine metafüüsika on ebaõnnestunud oma püüdlustes saavutada vastavat teadmist. See aga sunnib asetama küsimuse metafüüsika võimalikkuse tingimuste kohta ülepea. Küsimuse all on niisiis see, kas on võimalikud sünteetilised otsustused a priori tahtevabaduse, hinge surematuse ja jumala olemasolu kohta. Positiivne vastus antud küsimusele teeks alles tee lahti tulevase teadusliku metafüüsika loomisele. Selles mõttes on tulevase metafüüsika esmaseks objektiks, mida tinglikult võib pidada ka selle metafüüsika uurimisvaldkonna osaks, sünteetilised otsustused a priori – nende allikas, kehtivusvaldkond ja piirid.
Teadusliku teadmise võimalikkuse küsimuse mõte ja liigendus. Üks asi on küsida mõne sündmuse võimalikkuse tingimuste järele ja teine asi on küsida teadusliku teadmise võimalikkuse tingimuste järele. Sündmuse võimalikkuse tingimused on tema põhjused. Küsimus sündmuse võimalikkuse kohta on vastatud siis, kui tuuakse esile need asjaolud , mis viisid sellele, et sündmus aset leidis. Nii võib näiteks seletada teaduslikku avastust kui psüühilist protsessi sellega, et tuuakse esile tema psühholoogiline tekke- ja kujunemismehhanism.
Kuid teadmine, Kanti määratluse kohaselt sünteetiline otsustus a priori, ei ole sündmus. Otsustus ei ole samane psüühilise protsessiga indiviidi peas, mille tagajärjel antud otsustus sündis. Küsimus teadusliku teadmise võimalikkuse kohta küsib, millistel eeldustel oleme me õigustatud käsitlema sünteetilist otsustust a priori otsustusena, mis omab objektiivset kehtivust?
Antud küsimusele vastamine on metafüüsika puhul raskendatud, kuna pole teada isegi seda, kas niisugune teadmine on ülepea võimalik. Kuid selle küsimuse käsitlemist võiks hõlbustada asjaolu, et leidub teisi teadusi, mis Kanti hinnangul sisaldavad endas aprioorseid otsustusi a priori.
Vt. “Prolegomena …” §§ 4, 5.
Transtsendentaalfilosoofia mõiste ja vahekord eriteadustega. Traditsiooniline meta -füüsika oli kõigepealt ontoloogia. See oli käsitlus olevast endast, eelkõige aga “kõrgeimast olevast”, mis jääb väljapoole võimalikku kogemust. Seejuures eeldas traditsiooniline metafüüsika “naiivselt” või “dogmaatiliselt”, et selline teadmine on võimalik. Kanti metafüüsika-süsteemis astub vana ontoloogia “kohale” seevastu transtsendentaalfilosoofia. “Puhta mõistuse kriitikas” Kanti poolt antud klassikaline määratlus transtsendentaalsele analüüsile on järgmine: “Ma nimetan transtsendentaalseks igasugust tunnetust, mis ei tegele mitte niivõrd objektidega kui meie objektidetunnetamise viisiga ülepea, niivõrd kui see peab olema võimalik a priori” (B 25). Transtsendentaalne on selline mõtlemine, mis on tunnetanud, et iga teadus jääb naiivseks ja satub vältimatult eksitustesse seni kaua, kui see peab silmas üksnes objekte, mille tunnetamine on tema ülesanne. Mõtlemine on õigel teel alles siis, kui see on mõistnud, et teadmiseni saab jõuda vaid juhul, kui mõtlemine teeb omaenda teadmise enda järelemõtlemise esemeks , nii et mitte üksnes teadmise objektid, vaid ka objektide tunnetamise viis on saanud mõtlemise esemeks. “Prolegomenas” väljendab Kant sama mõtet osutusega sellele, et termin “transtsendentaalne” ei tähista tal “mitte kunagi meie tunnetuse suhet asjadega, vaid üksnes tunnetusvõimega ...” (lk. 55).
Ja nii saavad erinevalt traditsioonilisest metafüüsikast transtsendentaalse metafüüsika esmasteks uurimisobjektideks sünteetilise otsustused a priori (lk. 27) ning selle uurimuse sihiks on tuua esile sedalaadi otsustuste “võimalikkuse tingimused”. Selline järelemõtlemine eeldab muidugi ka seda, et reflekteeritakse teoreetilise mõtlemise allika üle. Metafüüsilise mõtlemise allikaks on aga puhas mõistus. Järelikult astub Kanti metafüüsika süsteemis sellele kohale, mis traditsioonilises metafüüsikas oli kuulunud ontoloogiale, mõistuse enesetunnetus ehk puhta mõistuse kriitika, mis pidi looma eeldused selleks, et oleks võimalik leida vastus transtsendentaalsele põhiküsimusele. “Transtsendentaalse pöörde” käigus, mille Kant filosoofiasse toob, kujuneb klassikaline metafüüsika kui teadus oleva olemise üldiseimatest määratlustest ümber mõistuse metafüüsikaks, mille eesmärgiks on tuua puhtast mõistusest esile inimese vaimse tegevuse nende avalduste eeldused, mis saavad õigustatult pretendeerida üldkehtivusele.
Vt. “Prolegomena …” § 5
7

.DOC Laadi alla originaalfail 7 lk · .doc · 9 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 7 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-11-22 Kuupäev, millal dokument üles laeti

9 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

peeter Tim Õppematerjali autor

analüüs 1. osa

metafüüsika kant otsustus traditsioon määratlus käsitlus rakendus saksa filosoofia klassikaline saksa tunnetusvõime dogmatism

Sarnased õppematerjalid

doc

Kanti filosoofia, "Prolegomena" analüüs 2. osa

Andrus Tool / Klassikaline saksa filosoofia / FLFI.01.020. 2. teema: puhta matemaatika võimalikkuse tingimused. (“Prolegomena …”: §§ 6-13 ja lk. 46-55) Probleemsituatsioon. Puhas matemaatika on üldise ja paratamatu kehtivusega teadmine, seetõttu peab ta eelduste kohaselt, millest Kant lähtub, olema aprioorne teadmine. Samas on Kanti veendunud, et matemaatika on mitte analüütiline ja diskurssiivne, s.t. mõistetest tulenev teadmine, vaid sünteetiline – kaemusele toetuv intuitiivne teadmine. Seletamist vajabki siin nüüd see, kuidas saab üks ja sama teadmine olla ühtaegu nii aprioorne kui ka kaemusele toetuv? Tundub enesestmõistetav, et need kaks iseloomustust välistavad teineteist. Lisaks

Filosoofia ajalugu

docx

Klassikaline saksa filosoofia

Referaat: teise arutelu(argumenteeritus vastuse otsimine küsimusele), tuua välja küsimus, mida arutleda. Eessõna + 1-5 prg – tuleb välja küsimus. Näidata, kuidas üks küsimus läheb üle teisele – mitu küsimust Kant’i teoses. Miks ta esitab selliseid küsimusi, mis sunnib teda esitama neid küsimusi? Seose loomine nende traditsioonidega? Kus antiikfilo asetseb filosoofilise mõttelises traditsioonides? Kuidas need on püstitatud ja mida nende peale hakkab? Mõisted, mida Kant kasutab, peavad olema formulaseeritud – mis tähenduses need mõistsed on arutluses. Kant kasutab ühte sõna erinevates tähendustes – kompetentne inimene oskab märgata erinevusi. Abstraktsed mõisted. Mida kant silmas peab? Kõiki küsimusi peab siduma omavahel! 1. Seminar. Eessõna. 1-8 lk. Kant reageerib retsensioonile. Tema sõnumit ei märgatud. Püüti leida traditsioonist kedagi, kellega võrrelda. Kant vastandab siin kahte filosoofia praktikat – traditsiooni edasi kandmine

Filosoofia

docx

Näimises pole süüdi mitte meeled

Tartu Ülikool Filosoofia teaduskond Referaat Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena Immanuel Kant Näimises pole süüdi mitte meeled, vaid aru. Juhendaja: Eduard Parhomenko Koostas: Ave Hamatvalejev Tartu, 2012 1 Näimises pole süüdi mitte meeled, vaid aru.

Filosoofia

doc

Kanti filosoofia, "Prolegomena" 3. Osa

Andrus Tool / Klassikaline saksa filosoofia / FLFI.01.020. 3. teema: puhta loodusteaduse võimalikkuse tingimused. (“Prolegomena …”: §§ 14-31, 36-39). Probleemsituatsioon. Vt. “Prolegomena …”: §§ 14, 15. Looduse ja kogemuse vahekord. Vt. “Prolegomena …”: §§ 14, 16, 17. Kogemuse struktuur; Kant ja Aristoteles kategooriatest . Kaemus vahendab meile veel mitte-struktureeritud meelemuljete mitmekesisust, ajas ja ruumis lokaliseeritud optilisi, akustilisi ja teisi meelemuljeid. Me võiksime ju kujutleda, et meie meeleliste ettekujutuste mitmekesisus pole midagi enamat kui üksteisele järgnevate muljete vool ilma igasuguse seoseta nende vahel. Kuid tegelikult on ettekujutuste mitmekesisusele alati iseloomulik ka mingit laadi seostatus ehk ühtsus

Filosoofia ajalugu

doc

LÄÄNE FILOSOOFIA

Phileo = armastan. Sophia = tarkus. Filosoofia algselt tarkusearmastus oligi, kuid nii pole see siiski alati olnud. Ka veel hiljuti oli filosoofia ja kohati on ta praegugi pigem teadmisega kui tarkusega tegelev distsipliin. Filosoofia kujunes vana-kreekas 7.-6. sajandil e.m.a. seoses linnriikide ehk poliste tekkimisega. Mütoloogilne maailmapilt asendus filosoofilisega. Esimesed filosoofid olid Thales, Anaximandros, Anaximenes, Empedokles, Pythagoras, Herakleitos, Parmenides jt. Filosoofia oli algselt osa mütoloogiast. Eristatakse Herakleitose joont ja Parmenidese joont filosoofia ajaloos. Herakleitos tunnistas saamise (tekkimine, muutumine, kadumine) ja olemise (see, mis muutumise kestel samaks jääb) ühtsust ning rõhutas saamise poolt, Parmenides tunnistas ainult olemist. Parmenides pidas tõe kriteeriumiks (loogilist) mõtlemist. Tema õpetust kaitses tema õpilane Zenon oma apooriatega: Achilleus ja kilpkonn, lendav nool, lõigu poolitamine...

Filosoofia

doc

Immanuel Kant

IMMANUEL KANT 1724 1804 Elu ja isiksus - Kant sündis 22. aprillil Königsbergis Preisimaal sadulameistri pojana. - Üks esiisadest oli väljarännanud Sotimaalt mõned sajandid enne Immanueli sündi. - Tänu oma vanematekodule, eriti emale puutus ta lapsepõlves kokku pietismiga. Siin nõuti mõistuse usu asemel tundelist ja ranget vagadust. - Järgnevad seitse aastat õpinguid Königsbergi Fridericanumis. Pärast seda alustab ta õpinguid Königsbergi ülikoolis.

Filosoofia

pdf

Immanuel Kant

1 IMMANUEL KANT (1724 - 1804) I. ELU, ISIKSUS, TEOSED Õhtumaine filosoofia saavutab I.Kanti teostes oma kõrg- ja pöördepunkti. Erakordne on seejuures, et kõik see sünnib ühe mehe mõttetöö tulemusena. Samal aastal (1781) kui Lessing, suur saksa valgustusaja luuletaja ja tähelepanuväärseim kriitik, sulges silmad, ilmus Kanti esimene peateos, "Puhta möistuse kriitika". Selle teosega saavutab Euroopa valgustus oma körgpunkti ja ühtlasi ületab end körgemal astmel. Kant sündis 22

Filosoofia

docx

Immanuel Kant- Saksa filosoof

ELULUGU Immanuel Kant- Saksa filosoof sündis 22. aprillil 1724 Ida- Preisimaal Königsbergi (tänapäeval tuntud kui Kaliningrad) linnas sadulseppmeistri peres. Kant oli pere 9 või 11(ei ole täpselt teada) lapsest neljas.Kantide esivanemad Cantid olid arvatavasti pärit Šotimaalt. Pikkust oli tal vaid 157 cm, kuid vaimses mõttes kuulus ta hiiglaste hulka. Kanti kodulinnas Königsbergis tunti teda täpsuse musternäidisena: tema jalutuskäikude järgi olevat võinud kella õigeks panna. Ristimisel anti tulevasele filosoofile nimeks Emanuel; Immanueliks muutis ta selle hiljem ise, olles õppinud heebrea keelt. Kanti ema oli väga kristlane, kes nõudis usulises elus ja ka kõiges muus täpsust ja rangust. Ema tunnustas Kanti andeid. Ühes kirjas ütles Kant: "Ma ei unusta

Saksa klassikaline filosoofia

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri

Kõik kommentaarid

.DOC Laadi alla originaalfail 7 lk