(ristimine, usukinnitus/leer, armulaud, pihtimine, viimne võidmine, laulatus, vaimulike ametisse pühitsemine). o Surmajärgne ilm: paradiis või põrgu. o Viimne kohtupäev kõik surnud tõusevad haudadest, et oma tegude eest aru anda. Tähistab maailma lõppu, alles jääb vaid taevariik õigetele ja põrgu patustele. Paavstlus o Paavst katoliku kiriku pea Algselt oli Rooma piiskop samal pulgal teiste piiskoppidega. Rooma piiskoppide poliitiline ja religioosne tähtsus suurenes seoses keisrivõimu nõrgenemisega Lääne- Roomas. Roomlased nägid kirikus võimalikku kaitsjat germanlaste eest. Keisrivõim ja paavstlus o Saksa kuningas Otto I taastas 10. saj keisrivõimu. Tema loodud riiki nim Pühaks Rooma riigiks e Saksa-Rooma keisririigiks. Riiki kuulusid tänapäeval Saksamaa ning Põhja- ja Kesk-Itaalia alad.
omandiks, eravalduseks. Vasalkondade tekkele rajasid teed Taani vasallid Harju-Virus. Peale teede rajamist tekkis vasallidel oma organisatsioon. Keskajal valitsesid Eestit mitmed võõrvõimud. Enamasti valitses Venemaa, kuid peale Liivi sõda läks kogu Eesti ala Rootsile. Enamasti toimusid maapäevad Valgas, vahel ka Volmaris. Maapäevadel oli esindatud neli osapoolt: Riia piiskop koos teiste piiskoppidega , ordu , vasallkonnad ja linnad. Maapäeval polnud võimalik lahendada omavahelisi tülisid. Kõige sagedamini jõuti üksmeelele talupoegade järjest karmima ohjeldamise osas. Keskaja talupoegadest kõige paremas seisus oli teatav liik vabatalupoegi. Nad olid enamasti muinasvanemate järeltulijad. Nad omasid talu läänikirja alusel. Nende ainus kohustus oli oma relvade ja ratsuga rivis olla. Muud vabatalupojad tasusid oma maksed rahas ja nad ei pidanud teotööd tegema
kunstitase- väikeloomade ja inimeste kujutised. f) too 3 näidet, mis viitavad sellele, et nöörkeraamika oli mõlemast eesnenud kultuurist kõrgemal arengutasemel: surnuid maeti asulast välja kägarasendisse? keraamika kaeotud nööri jäljenditega algeline loomakasvatus ja põllundus 2. Loe läbi allikakatkend muistsest vabadusvõitlusest ja vasta küsimustele . 10p Vahepeal tuli Rootsi kuningas Johannes koos oma hertsogiga ja oma piiskoppidega, kogunud suure sõjaväe, Ridalasse , ihaldades võita mõned osad Eestimaal ja valitsusvõimu./-/ ja rootslased käisid ringi mööda maakondi õpetades ja ristides neid ja kirikuid ehitades/-/ Kui aga sama kuningas oli paigutanud oma mehed linnusesse nimelt Lihula omasse, koos hertsog Karliga ja piiskopiga, pöördus ta Rootsimaale tagasi. Ja et neil ühelt poolt oli Liivimaa ja teiselt poolt taanlased, kuna nad ise asetsesid keskel, siiis hakkasid nad paganate vastu vähem hirmu tundma
kuigi neid oli 2 korda rohkem, eestlaste kõige suurem kaotusUgandi ja Sakala langesid, langes Lembitu(eestlaste vanem, varane kangelane), saklaste poolt langes truu vanem Kaupo(toetas saklasi ja oli külastanud Roomat) 1219.a. rahvas ristiti ja taanlased tulid Tallinna lähedalt ja pidasid lahingu, eestlased kaotasid, taanlase laevastik Tallinnas, Valdemar II 1220.a. lõid eestlaed Lihula ligidal/vallutasid eestlasedrootslased löödi minema(eesotsas noore kuninga Johani ja piiskoppidega) 1220ndakstaanlased valluanud Põhja-Eesti, sakslased Lõuna-Eesti, keskmine osa, toimus võiduristiminesüüdistati üksteist(taanlased saklasi ja vastupidi), külade juurde paigutati puuriste, et näidta, et ristimine oli seal juba toimunudnäitab, et ristimine oli maa vallutamise ettekääne 1221.a. saarlased üritasid koos rävalste, harjulaste ja virulastega Tallinnat vallutadaootamatult ilmusid merel nähtavale koged(arvati, et Taani omad) 1222.a
kristliku maailmapildi kandjad. Kuna piiskopid olid enamuses võõramaalased, siis vahendasid nad Liivimaale uusi kultuurilisi mõjusid. Piiskopkondade keskus oli toomkirik Tallinnas, Tartus, Haapsalus, Riias ja Aizputes. Seal pidasid jumalateenistusi toomhärrad- kõrgemad vaimulikud, kes osalesid piiskopkonna valitsemisel ja moodustasid toomkapiitli. Toomkapiitel oli piiskopi kõrval iseseisev autonoomne üksus omaenda vara ja kassaga. Toomhärrad moodustasid koos piiskoppidega keskaegse Liivima haridusliku eliidi, sest enamus neist olid õppinud välismaal ülikoolides. (tegutses ka toomkool). Piiskopkonnad jagunesid kirikukiheldkonadeks e. territoriaalseteks kogudusteks, mida teenisid kogudusepreestrid. Igal kihelkonnal oli oma kaitsepühak. (Eesti kohanimedes äratuntavad: Harju-Madise,Järva-jaani,Kadrina jne). Jumalateenistusi peeti küll ladn. keeles, aga ühe osana vüis kuuluda ka rahvakeelne jutlus. kogudusepreestritelt
Sellest võtsid osa nii sakalased, ugandilased, läänlased kui ka saarlased. Siiski polnud sõjaline organiseeritus ja relvastus piisav orduvägede hävitamiseks. Turaida linnust piiranud malev purustati ja saarlaste laevastik pidi taganema merele ilmunud kogede ees ning 1217. aastal võitsid orduväed Madisepäeva lahingu, kus hukkus ka Sakala vanem Lembitu. 1220. aasta suvel tungis Läänemaale rootslaste vägi eesotsas noore kuninga Johan I ja piiskoppidega. Nad tegid Lihula linnusest oma peamise tugipunkti. Rootslased ristisid Läänemaal rahvast ja hakkasid ehitama kirikuid. Jätnud Lihulasse kaitsemeeskonna, pöördus kuningas Rootsi tagasi, kuid Lihula lahingus sama aasta augustikuus piirasid saarlased linnuse ümber ja ägeda võitluse käigus süüdati see põlema. Rootslaste sissetung lõppes täieliku kaotusega ja linnus langes saarlaste kätte, aga ikkagi sakslaste ja taanlaste
Reformatsiooniprobleem tõusis esile 1520 aastatel kui luterluse ideid levitas Olaus Petri kes oli õppinud Martin Lutheri juures, kuid ei naasnud,0 koju enne kui luterlik reformatsioon oli Saksamaal välja kujunenud Rootsis andis katoliku kiriku ründamiseks käepärase võimaluse kirikumeeste moraalilagedus Reformatsiooni põhiprobleemid olid majanduslikud Riik kippus järjekindlalt kiriku varade kallale Raskusi tekitasid kuningavõimule suhted piiskoppidega kel olid omad lossid ja sõjalised kaaskonnad Olukorra lahendamiseks võttis Riigipäev vasturiikliku reformatsiooni põhidokumendid .Poliitilisel alal otsustati et piiskoppide lossid lähevad kuningale. Piiskoppidel säilis kohtumõistmise õigus ainult vaimulikes asjades ja abieluküsimustes Kiriklik usupuhastus toimus alles 1536. aastal kui kirikukogu võttis vastu luterliku kirikukorralduse Reformatsiooni tulemused Rootsis
Piiskopkondade keskusteks olid toomkirikud Tallinnas, Tartus, Haapsalus, Riias ja Aizputes. Nendes pidasid jumalateenistusi toomhärrad, kes olid kõrgemad vaimulikud. Nemad osalesid piiskopkonna valitsemisel ja moodustasid toomkapiitli. Toomhärradeks said tihti kohalike aadliperekondade pojad, aga ka linlaste järeltulijad, viimastele andis toomhärrana tegutsedes väga palju juurde ülikooliharidus, sest toomhärrad koos piiskoppidega moodustasidki keskaegse Liivimaa haridusliku eliidi. Toomkirikute juures tegutses ka toomkool, mida juhatas üks toomhärradest – skolastik. Kuna Eestisse asusid ka dominiiklaste ja frantsisklaste kerjusmungaordud, mil olid ka kloostrid, siis oma laiaulatusliku ühiskondliku tegevuse tõttu polnud neil keeruline ka jumalasõna kuulutada ja sel viisil inimeste haritust tõsta. Ordumungad muutusid omamoodi rahvaõpetajateks. 1
ootamatult ründas eestlasi lääneslaavi vürsti üksus taanlased koondusid ja saavutasid võidu (Taani riigilipp Danebrog) - taanlased ehitasid Tallinnasse tugeva kivilinnuse - algas Revala maakonna ristimine, püüti vallutada ka teisi P-Eesti maakondi - 1220 võiduristimine (taanlased, sakslased) näitas et ristiusu levitamine vaid ettekääne maa vallutamiseks Rootsi kuningavägi lüüakse puruks - 1220Läänemaale rootslaste vägi eesotsas noore kuninga Johani ja piiskoppidega asusid Lihula linnusesse (tugipunktiks) - ristisid Läänemaal rahvast, ehitasid kirikuid - kuningas pöördus tagasi Rootsi suur saarlaste malev piiras linnust, pani põlema rootslaste väljatung lõppes kaotusega, linnus eestlastele - rootslaste vallutuskatse nurjati 3. Vabadusvõitluse lõppjärk (1222-1227) Saarlased pealetungil - 1221 üritasid koos rävalaste, harjulaste, virulastega Tallinna vallutamist
Taani vägede maaletung 1219 maabusid Lindanisa (praeguneTallinn) linnuse juurde Taani ristisõdijad kuningas Valdemar II juhtimisel, kes vallutasid Tallinna piirkonna jaPõhja- Eesti ning asusid läbi viima taanlaste kontrolli all olevates piirkondades elanikkonna ristimist ja sõjaliste kindlustuste rajamist. Rootsi vägede maaletung 1220. aasta suvel tungis Läänemaale rootslaste vägi eesotsas noore kuninga Johan I ja piiskoppidega. Nad tegid Lihula linnusest oma peamise tugipunkti. Rootslased ristisid Läänemaal rahvast ja hakkasid ehitama kirikuid. Jätnud Lihulasse kaitsemeeskonna, pöördus kuningas Rootsitagasi, kuid Lihula lahingus sama aasta augustikuus piirasid saarlaste linnuse ümber ja ägeda võitluse käigus süüdati see põlema. Rootslaste väljatung lõppes täieliku kaotusega ja linnus langes saarlaste kätte Sakslaste ja taanlaste rüüste- ning vallutusretkede tulemusena oli aastaks 1222
Nende kloostrite rajamist Tartusse ja Viljandisse on seostatud eelkõige paavst Paulus II bullaga 1466, mis andis loa rajada uusi kloostreid Tartusse, Viljandisse ja Limbažisse. Poliitilises mõttes oli esimene samm katoliikluse ja luterluse lähendamiseks aga 1555. aastal saksa vürstide vahel sõlmitud Augsburgi usurahu. Kloostrid kujunesid, vaatamata oma väiksesearvulisusele (vaid 12), 16. sajandil ordu ja linnade järel koos piiskoppidega kolmandaks-neljandaks majanduslikuks ja ideoloogiliseks jõuks keskaegsel Eestimaal. Samasugust rolli etendasid kloostrid ka keskaegses ehituspärandis, olles vaieldamatult üks ehituskunstilisi dominante nii 3 linnaansamblis kui ka maastikupildis. Oli ju dominiiklaste kloostrikirik pikim (67 m)
pärast surma · Pühakud vahendasid Jumala armu ja pühadust · Pühakutega seotud esemed (reliikviad) arvati kandvat jumalikku väge, neid hoiti kloostrites ja kirikutes · Pühakute matusepaikadesse ja tähtsamate reliikviate juurde sooritati palverännakuid · 25.4 · Katarite liikumine pidas katoliku kirikut saatana kätetööks · Kujunes katoliku kirikule vastanduv kiriklik organisatsioon oma preestrite ja piiskoppidega Innocentius III kuulutas katarite vastu välja albilaste sõjad (1209- 1229) mille käigus rüüstati Lõuna- Prantsusmaa õitsvad linnad · Inkvisitsioon püüdis ketserid õigele teele tagasi tuua, kui see aga ei õnnestunud, siis karistada · Ketserid olid väärõpetuste kandjad, mida katoliku kirik heaks ei kiitnud · 26.1 · Piiskopkondade keskustesse rajati katedraalikoolid ehk toomkoolid haridus vaimulik, ladina keeles · Põhikoolid käsitööliste ja
Piiskoppide keskus oli toomkirik Tallinnas, Tartus, Haapsalus, Riias ja Aizputes. Jumalateenistused toomhärrad- kõrgemad vaimulikud, kes osalesid piiskopkonna valitsemisel ja moodustasid toomkapiitli. Toomkapiitel oli piiskopi kõrval iseseisev autonoomne üksus omaenda vara ja kassaga. Tallinna, Tartu ja Saare-Lääne toomhärradeks said tihti kohalikud aadliperekondade pojad, kui nende isikut vääristas ülikooliharidus. Toomhärrad moodustasid koos piiskoppidega keskaegse Liivimaa haridusliku eliidi, kunad nad olid õppinud ülikoolides, ja see polnud sugugi tavaline. Toomkiriku juures toomkool, juhatas toomhärra- skolastik. Piiskopkonnad jagunesid kirikukihelkondadeks ehk territoriaalseteks kogudeks, mida teenisid kogudusepreestrid. Igal kihelkonnakirikul kaitsepühak. Keskajal Eestis ei osanud rahvas peamiselt lugeda ega kirjutada. Sellegipoolest käidi kirikus ning neil oli usk. Kirikutes oli ladina keelsed
Taanlased püüdsid oma võimule allutada teisigi Põhja-Eesti maakondi. 1219. aasta teisel poolel ja 1220. aasta algul tegid nad rüüsteretked Järva-, Viru-, ja Harjumaale, mille käigus ka osa rahvast ristiti. Kuna alistamise väliseks märgiks peeti just ristimist, siis toimus 1220. aastal omalaadne võiduristimine. Rootsi kuningavägi lüüakse puruks. 1220. aasta suvel tungis Läänemaale rootslaste vägi eesotsas noore kuninga Johani ja piiskoppidega. Nad asusid Lihula linnusesse, luues sinna oma tugipunkti. Rootslased liikusid Läänemaal ringi, ristisid rahvast ja hakkasid ehitama kirikuid. 8. augusti varahommikul, saabus Lihula alla suur saarlaste malev. Linnus piirati ümber ja ägeda võitluse käigus pandi see põlema. Eestlaste jaoks oli see väga tähtis võit, mis äratas uusi lootusi ja andis usku oma jõusse. Saarlased pealetungil. Rootslaste purustamine Lihula all innustas saarlasi edasisteks võitlusteks. 1221. aastal
mainitud eestlaste vanem. Oli madisepäevalahingu juht. Langes seal. Vürst Vladimir 1216. sügisel tegi rüüsteretke Ugandisse. Kuna teda pahandas ugandi ristimine. Valdemar II - oli Taani kuningas 12021241. Ta oli alates 11. sajandist vaheaegadega 16. sajandi keskpaigani Läänemere piirkonnas domineerinud Taani suurriigi mõjukamaid valitsejaid. Juhtis 1219 aastal Põhja-Eesti retke. Johan - 1220. a suvel tungis Läänemaale rootslaste vägi eesotsas noore kuninga Johani ja piiskoppidega. Nad lõid Lihula linnusesse oma tugipunkti. Lliikusid läänemaal ringi, ristisid rahvast ja hakkasid ehitama kirikuid. Kuningas jättis kaitsemeeskonna Lihulasse ja pöördus Rootsi tagasi. 8. augusti hommikul piirati linnus saarlaste maleva poolt ümber ja võitluse käigus pandi põlema. Kroonika põhjal tapeti 500 rootslast ja üksikud pääsesid eluga Tln. Rootlaste eliitvägi purustati ja kogu vallutuskatse nurjus. Vesseke - oli 13. sajandi alguse Koknese vürst
september 1217. Vladimir vürst. 1216. sügisel tegi rüüsteretke Ugandisse, kuna teda pahandas ugandi ristimine. Valdemar II - oli Taani kuningas 12021241. Juhtis 1219 aastal Põhja-Eesti retke. Theoderich - munk, kes oli Meinhardi abiline, 1191 läkitas Meinhard Eestimaale misjonitööd tegema, hiljem Eestimaa piiskop, langes Lindanise lahingus, Mõõgavendade ordu rajaja. Tabelinus oli Virumaa vanem 13.sajandi alguses. Johan kuningas, kes koos piiskoppidega oli rootsalaste väe eesotsas 1220. a suvel kui tungisid Läänemaale. Vjatsko vürst, kes saabus Tartusse 1223 a. , kellele oli lubatud valitsusvõim Tartus ja kõigis teistes maakondades, mille suudab alistada. Suri Tartut kaitstes. ARUTLEVAD KÜSIMUSED: 1)Jääaja mõju Eesti maastikule, loodusele ja kliimale Jääaja põhjustasid kliimamuutused kogu Maal. Üldist jahenemist põhjendatakse: Päikese kiirguse nõrgenemise, maa pooluste asukoha muutmise,
c. Tulutoov hansakaubandus tõstis linnade osatähtsus: · 14. saj keskpaigast korraldati linnadepäevi peamiselt kaubandusküsimuste arutamiseks. d. Ordu kui peamine Liivimaad koondav jõud ja julgeolekutagaja: · Otsis liitlasi piiskoppide vasallide ja linnade seast. · Kutsus kokku 14. saj algul esimesed Liivimaa seisuste kogunemised. e. Maapäeva teke 1421 Liivimaa seisuste iga-aastane kokkutulek: · Osavõtu õigus 4 seisusel (Riia peapiiskop koos teiste piiskoppidega, ordumeister oma kõrgametnikega, vasallid ning Riia, Tallinn ja Tartu linnad). · Igal seisusel 1 hääl ja otsus pidi olema üksmeelne. · Tegemist oli katsega luua õiguslikult korrastatud riiki. · Järgmist sammu ühtse riigini ei astutud, jäädes riikide nõrgaks konföderatsiooniks. 5. Linnused, mõisad, kirikud a. Kivilinnused vasallide kaitseehitised: · Toompea kastell-linnus nelinurkse korrapärase müüriga.
taanlaste kontrolli all olevates piirkondades elanikkonna ristimist ja sõjaliste kindlustuste rajamist. Alates 1220. aastast hakkasid mõõgavennad Ugandi ja Sakala linnusesse paigutama oma mehi, seadsid ametisse foogtid, hakkasid koguma makse. Järgneval kahel aastal piirdus vaenutegevus Mandri-Eestis venelaste sõjakäikude tagasitõrjumise ning Venemaale vasturetkede tegemisega. 1220. aasta suvel tungis Läänemaale rootslaste vägi eesotsas noore kuninga Johan I ja piiskoppidega. Nad tegid Lihula linnusest oma peamise tugipunkti. Rootslased ristisid Läänemaal rahvast ja hakkasid ehitama kirikuid. Jätnud Lihulasse kaitsemeeskonna, pöördus kuningas Rootsi tagasi, kuid Lihula lahingus sama aasta augustikuus piirasid saarlaste linnuse ümber ja ägeda võitluse käigus süüdati see põlema. Rootslaste väljatung lõppes täieliku kaotusega ja linnus langes saarlaste kätte.
Vaimuelu Kirik Keskused: ühtne keskus Riias, piiskopkonnad SaareLääne, Tartu, Kuramaa ja Riia Piiskopkondade keskustes toomikirik Tallinnas, Tartus, Haapsalus, Riias ja Aizputes. Kõrgemad vaimulikud: toomhärrad, nad pidasid jumalateenistusi, osalesid piiskopkonna valitsemisel ja moodustasid toomkapiitli Toomkapiitel koosneb 12 toomhärrast, peamine ül. Piiskopi valimine, piiskopi kõrval iseseisev üksus omaenda vara ja kassaga. Toomhärrad moodustasid piiskoppidega hariduse eliidi, neist enamik oli õppinud ülikoolis Toomkool juhatas üks toomhärradest skolastik Kirikukihelkonnad: e. territoriaalsed kogudused, mida teenisid kogudusepreestrid. Igal ühel oma kaitsepühak. Piiskopkonnad jagunevad kihelkondadeks. Jumalateenistusi e. missa peeti ladina keeles, ühe osana võis olla rahvakeelne jutlus. Kogukonnapreester pidi oskama lugeda ja tähtsamaid palveid tundma. Mõned suhtlesid tõlgi vahendusel.
interdiktist (U. B. 591). Selle kirja järele oli Tallinna piiskopkonnas sel ajal uskmatuid noorkristlasi ja ristiusku uuesti tagasi tulnud kõikuvaid vastristituid. Kaebekirjades ordu vastu tuuakse esile muu seas ka süüdistus, mis esines juba vaadeldud 1234. a. kaebustes: ordu ei ole ümbritsevate paganate püüdeid vastristitute vastu (paganorum circumpositorum nafarios conatus adversus dictos neophitos) mitte taltsutanud, vaid uskmatute abi võitluseb piiskoppidega kogu ristiusulise rahva tagakiusamiseks ära kasutanud (U. B. 584): Niisamuti kaebab Saaremaa piiskopp, et ordu ühenduses usust taganenute ja uskmatute suure hulgaga (apostatorum et infidelium copiosa multitudine adiuncta) Saaremaale tunginud ja rüüs- tanud ning tapnud piirita. Samuti asusid nad ka Saaremaal piiskopi piiramisele Lihula lossis, pärast seda, kui nad olid uskmatute ning usust taganenute suure sõjaväe kokku kogunud (magno infidelium et apostatorum exercitu congregato)
· Pärst võidukat lahingut ehitasid taanlased tallinna tugeva kivilinnuse · Seejärel algas ägedas võitluses Revala maakonna ristimine, mis kestis terve aasta. · Kuna alistamise väliseks märgiks peeti just ristimist, siis toimus 1220 omalaadne võiduristimine. · Ristiusu levitamine oli vaid ettekäändeks maa vallutamisele. ROOTSI KUNINGAVÄGI LÖÖAKSE PURUKS · 1220 suvel tungis läänemaale rootslaste vägi eesotsas noore kuninga Johani ja piiskoppidega. · Asusid lihula linnusesse luues sinna oma tugipunkti. · Linnus piirati ümber ning ägeda võitluse käigus pandi see põlema. · Rootslaste väljatung lõppes täieliku kaotusega ja linnus langes eestlaste kätte. · Eestlaste jaoks oli see väga tähtis võit, mis äratas uusi lootusi ja andis usku oma jõusse. §9.VABADUSVÕITLUSE LÕPPJÄRK 1222-1227 SAARLASED PEALETUNGIL
ootamatult, ohvrid lid väga suured, langes ka vastupanu peamine organiseerija Sakalamaa vanem Lembitu. 1219. Taani kuningas Valdemar II saabus laevadega Tallinna sadamasse. Taanlased saavutasid võidu. Mõnede pärimuste järgi tuli võit taevast sadanud punase valge ristiga lipu tõttu-sellest sai Taani lipp. 1220.a toimus võiduristimine, kuna alistamise väliseks märgiks peeti ristimist. 1220.a suvel tungis Läänemaale rootslaste vägi eesotsas kuninga Johaniga ja piiskoppidega. Suur saarlaste malev hakkavs nendega võitlema ja linnus põletati ningi kõik 500 rootslast surid üksikud pääsesid Tallinna. Rootsi kaotas. Ootamata ära Toreida vaherahu lõppu 1215.a kevadel korraldasid sakslased sõjakäigu Läänemaale, üllatusmomenti ära kasutades rüüstati paljud külad. Kohe peale vaherahu ametlikku lõppu järgnes sõjaretk Sakalasse, eestlaste tähtsaima vanema Lembitu linnuse Leole (tänapäeval Lõhavere) alla
*Liivi ordu suhted Taaniga: Kohe pärast eestlaste alistamist muistses vabadusvõitluses puhkes tüli ordu ja Taani vahel. Konflikti põhjuseks oli asjaolu, et ordu ei leppinud Põhja-Eesti üleminekuga Taani valdusesse ning püüdis saada ainuvõimu Vana-Liivimaal. Ordurüütlid vallutasid 1230-ndate alguseks Põhja-Eestis asunud Taani valdused koos Tallinna linnaga. *Liivi ordu suhted Vana-Liivimaa piiskoppidega: Liivi ordu soov allutada piiskoppe oma ülemvõimule tõi enesega kaasa sagedasi sõjalisi kokkupõrkeid ordu ja piiskoppide koalitsioonide vahel. *Suhted Leeduga: Leedulased olid viimased, kes ristiusu vastu võtsid. Leedulased tahtsid Ordult maid (mida ordu anda ei tahtnud), Nende vahel toimus sõjategevus, kord oli üks parem ja kord teine, kuid lõpuks jäävad Ordu alad ikkagi Ordule.
Koh vasallid lootsid, et saavad maahärraks Ordu kõrgmeistri, arvates, et too kaugel asuv võim ei hakka sekkuma maa asjusse, kuid Sks ordu kõrgm andis Harju-Viru valitseda hoopis Liivim ordumeistrile. Seega Taani võim Ida-Baltikumist väljas, katsed ala taasvallutada luhtusid. Ordu maa-alaline võit aitas tõsta Ordu sise- ja välpol mõjuvõimu. Pol olud 14.saj keskelt 1480ndateni Pärast Ee omastamist , alustas Liivi ordu võitlust oma pol hegemoonia pärast. Puhkesid tülid piiskoppidega. 1348 aastast oli Ordule ohtlikuks Riia pp Fromhold von Vifhusen, kes koos vend Trtu p Johannesega nõudis ordult peale vaimuliku kuulekuse ka lääniustavust Pp ülemvõimu taastamist Riia üle Kahjutasu p-lt ära võetud valduste ja õiguste eest Ordu ei alistunud, kuid oluk muutus talle ohtlikuks, kuna mõlemad piiskopid tegid tema vastu
Ristiusu saamine Rooma riigiusuks sai alguse 313.aastal, kui keiser Constantinus Suur andris läbi Milano edikti kristlastele tegutsemisvabaduse. 430.aastal keelati impeeriumi idaosas templites paganlikud ohverdamised ja nende ebausuline petteusk ning 342.aastal laienes see edikt kogu impeeriumile. 346.aastal keelati avalikud ohverdamised ning kriminaliseeriti paganlike pühade tähistamine. Paavsti primaat - paavsti võim kiriku ja ilmaliku maailma üle. Esialgu oli Rooma piiskop teiste piiskoppidega võrdne. Alates 325 oli ta Lääne-Rooma patriarh (ülejäänd 3 patriarhaati olid idas). 389-nendail Theodosius Suur tunnustab Rooma piiskoppi kiriku kõrgeima autoriteedina (oluline paavsti ja Peetruse sarnasus). Paavst Leo I (440-461) on primaadi alusepanija. 445 Lääne-Rooma keiser tunnistab, et paavst on kiriku juht. Alates 451 Chalkedoni kirikukogu vaidlused Konstantinoopoliga, kes ei tunnista paavsti ülemvõimu. V-VI sajandini kujuneb välja paavsti ülemvõim kiriku üle
Eestimaa piiskop Theoderich tapeti ja eestlased taganesid. Lõpuks saavutasid taanlased võidu, pärast mida nad ehitasid Tallinnasse tugeva kivilinnuse ja algas Revala maakonna ristimine. 1219. 1220. a. ristiti ka osa Järva-, Viru- ja Harjumaa rahvast. Toimus võiduristimine, aga ristiusu levitamine oli vaid ettekäändeks maa vallutamisele. Rootsi kuningavägi lüüakse puruks 1220. a. suvel tuli maale Rootsi vägi, eesotsas noore kuninga Johani ja piiskoppidega. Nad hakkasid rahvast ristima ja kirikuid ehitama. 8. augustil piirasid saarlased nende linnuse ümber ja see pandi põlema. Linnus langes eestlaste kätte, tapeti peaaegu kõik 500 rootslast ja nende eliitvägi purustati. Saarlased pealetungil 1221. a. piirasid saarlased rävalaste, harjulaste ja virulastega Tallinnat. Kui nad nägid merel nelja koge, arvasid nad, et tulevad taanlased ja lahkusid. 1222. a. tuli Taani vägi eesotsas Valdemar II-ga Saaremaale
väed, otsustati piiramine lõpetada ja lahkuda piiratava Toompea linnuse alt. 1222. aasta suvel või sügisel maabus Taani kuningas Valdemar II oma väega Saaremaal ja hakkas seal rajama kivilinnust. Saarlased asusid linnust piirama ja lõpuks olid taanlased sunnitud piirajate ettepanekud vastu võtma. Linnus anti üle saarlastele, enamikul taanlastest lubati lahkuda. Rootsi vägede maaletung 1220. aasta suvel tungis Läänemaale rootslaste vägi eesotsas noore kuninga Johan I ja piiskoppidega. Nad tegid Lihula linnusest oma peamise tugipunkti. Rootslased ristisid Läänemaal rahvast ja hakkasid ehitama kirikuid. Jätnud Lihulasse umbes 500-mehelise garnisoni hertsog Karli ja Linköpingi piiskop Karl Magnussoni juhtimisel kaitsemeeskonna, pöördus kuningas Rootsi tagasi, kuid Lihula lahingus sama aasta augustis piirasid saarlaste linnuse ümber ja ägeda võitluse käigus süüdati see põlema. Rootslaste väljatung lõppes täieliku kaotusega ja linnus langes saarlaste kätte.
aastateni ka ühtset maapäeva (seisuste ja valitsejate esindajate kogu). Maapäevast kujunes 15. sajandi lõpuks Liivimaa olulisim valitsusorgan, seal oli lisaks ordule ja piiskoppidele esindatud ka maaisandate vasallid ning kolm suuremat linna (Tallinn, Tartu ja Riia). Ametlikult oli Liivimaa Saksa-Rooma riigi ala, kuid keisri võim oli puhtalt formaalne. Suhted Saksa-Roomaga tihenesid alles 16. sajandil, kui loodi keiserlik kammerkohus ning Liivi ordumeister sai riigivürstiks ja piiskoppidega võrdseks valitsejaks Liivimaal. Vana-Liivimaa hakkas lagunema 1558. aastal, mil algas Vene-Liivi sõda ja konföderatsiooni idaosa okupeerisid venelased. 1559. aastal müüs Saare-Lääne ja Kuramaa piiskop oma valdused Taani kuningale, kes andis need oma vennale hertsog Magnusele. Formaalselt jäid need veel mõnda aega (Kuramaa kuni 1583. ja Saare-Lääne piiskopkond kuni 1572. aastani) piiskopkondadeks, ent olid reaalselt Taanist vasallsõltuvuses oleva Magnuse valdusteks. Sama
Nii ei viidudki Liivimaal reformatsiooni lõpuni. Peale reformatsiooni hakati veel suuremat rõhku panema rahvakeelse jutluse pidamisele, sest üks luteri usu põhimõtteid oli see, et iga kristlane peab kuulma või lugema Jumala sõna vahetult oma emakeeles. 13. HARIDUS JA KULTUUR VANA-LIIVIMAAL Kõrgemad vaimulikud, kes osalesid piiskopkonna valimisel moodustasid toomkapiitli, see oli piiskopi kõrval iseseisev autonoomne üksus omaenda vara ja kassaga. Toomhärrad moodustasid koos piiskoppidega keskaegse Liivimaa haridusliku eliidi, sest enamik neist oli õppinud ülikoolis. Toomkirikute juures tegutses toomkool, mida juhatas üks toomhärradest. Jumalateenistusi e missasid peeti ladina keeles, kuid ühe osana võis sellesse kuuluda ka rahvakeelne jutlus. Sügavamaid teoloogilisi teadmisi preestrilt ei nõutud, piisas lugemisoskusest ja tähtsamate palvete tundmist. 16. sajandi algul tehti Liivimaal veel üks katse kirikuelu kindlamatesse rööbastesse lükata.
Ajas tugevat välispoliitikat, temaga seostatakse ,,Drang nach Osteni" algust. Otto I (Suur) Heinrich I poeg, kelle viimane lasi juba oma eluajal suurfeodaalidel enda järglaseks valida. Taotles kuningavõimu tugevdamist. Otto I oli võimsaim valitseja Saksi kuningasoos (936- 973). Võttis nõuks oma võimu kindlustada, tahtis hertsogid enda külge kinnistada, tehes neist kõikidest oma vasallid. Sellest hoolimata pöördusid nad Otto vastu. Hertsogite ja piiskoppidega ühines ka tema vend, kuid Otto oskas ära kasutada tülisid suurfeodaalide vahel, suutes niiviisi oma vaenlased kas tappa või endale allutada. Piiskopid olid peamised liitlased, annetas kirikule maid, immuniteediõigusi, vabastas piiskopid hertsogile allumisest. Jagas õukonnaametid hertsogite vahel, saavutas nende truuduse. Tahtis endale keisritiitlit, selleks pidi allutama Itaalia. 962 kroonib paavst Otto Roomas keisriks. Keisririik oli seega Lääne-Euroopas taastatud. Uue
küsimus, kellel on üldse õigus vaimulikke ametisse nimetada. Investituuritüli – kellel on õigus anda üle kirikuametikandja tunnused. Paavst Gregorius VII on läinud ajalukku kui kõige suurema konflikti vallapäästja. Kõneldakse gregoriaanlikest reformidest, mis hakkavad 11. saj keskpaigas katoliku kiriku elu mõjutama ning kestavas kusagil 12. saj I veerandini. Greogorius ei olnud esimene reformpaavst. Hakkab suhtlema piiskoppidega üle kogu riigi, määrab ametisse paavstlikud legaadid. See, et paavst teeb n.ö oma asjaks kirikuasjade korraldamise, on reformpaavstluse üheks instrumendiks. Paavsti esindajad on nuntsiused. 1050. a paiku tekivad Itaalias ülestõusud, millest tuntuim on 1057. a toimunud Ataaria ülestõus Milanos, mida juthisid üks diakon ja aadlik. See on osa suureast rahvaliikumisest, kus madalam klass tõuseb üles kõrgvaimulike vastu. Tõustakse üles kirikliku korruptsiooni vastu
seas kui liturgiline keel. See tähendas, et rahvalik germaanlik liturigia kadus pildilt. Frangi mudel tähendas eelkõige maakirikutüübi kasutusse võtmist. Kohalikud sinodid ei olnud enam vaid vaimulike koosolekud, vaid sinna kutsuti ka kuningas ja teisi ilmikuid. Võeti üle maakiirkutüüp. Maakirik kuulub vastava maa omanikule ja mitte Roomale. Kärbitakse vaimulike autoriteeti ja tekib kuninga vahetu suhe oma piiskoppidega. 7. sajandiks oli Frangi kirikumudel muutunud peaaegu bütsantslikuks sümfooniaks, kus riigivalitseja on ka kiriku tegelik valitseja. Läänes ei püütudki sellist võimusüsteemi teoloogiliselt seletada ja sellega ei kaasnenud ka sakramentaalset hiilgust. Samas säilis kiriku soov ühiskondlikult kaasa rääkida, näiteks nõuti kuningalt kiriku asüülipiirkonna õiguse tunnustamist, et sinna võiksid tulla kõik need, kes on sunnitud oma olude eest põgenema ja vajavad sotsiaalset kaitset
Vara (eelkõige maavaldused), mille kirik oli endale kord juba saanud, oli võõrandamatu. Samas kontrollis riik kiriku varade kasutamist, vähemalt esialgu. Seega võiks rääkida ka vara kontsentreerimise funktsioonist. 2.4. Kontinuiteedi ja legitimeerimisfunktsioon Kirik andis Roomale kui maailma keskpunktile uue kristlikul põhjal rajaneva legitiimsuse. Rooma piiskop (paavst) tuletas oma eriseisundi võrreldes teiste piiskoppidega apostel Peetruse ametisse määramisest Roomasse. Siinkohal on sobilik mainida "Constantinuse kingitust," mille kohaselt olevat Constantinus Suur pealinna üleviimisel Konstantinoopolisse kinkinud paavst Silvester I nii vaimuliku kui ilmaliku võimu Lääne-Rooma riigis. Olgugi, et ürik tekitati alles 750-850.a. sobis see tugevdamaks arusaama Roomast kui (kristliku) maailma keskusest. Imperiaalne ja kristlik müüt täiendasid teineteist. 3. Kirik ja õigus
mainet kogu Saksamaal. Ajas tugevat välispoliitikat, temaga seostatakse ,,Drang nach Osteni" algust. Otto I (Suur) Heinrich I poeg, kelle viimane lasi juba oma eluajal suurfeodaalidel enda järglaseks valida. Taotles kuningavõimu tugevdamist. Otto I oli võimsaim valitseja Saksi kuningasoos (936-973). Võttis nõuks oma võimu kindlustada, tahtis hertsogid enda külge kinnistada, tehes neist kõikidest oma vasallid. Sellest hoolimata pöördusid nad Otto vastu. Hertsogite ja piiskoppidega ühines ka tema vend, kuid Otto oskas ära kasutada tülisid suurfeodaalide vahel, suutes niiviisi oma vaenlased kas tappa või endale allutada. Piiskopid olid peamised liitlased, annetas kirikule maid, immuniteediõigusi, vabastas piiskopid hertsogile allumisest. Jagas õukonnaametid hertsogite vahel, saavutas nende truuduse. Tahtis endale keisritiitlit, selleks pidi allutama Itaalia. 962 kroonib paavst Otto Roomas keisriks. Keisririik oli seega Lääne-Euroopas taastatud. Uue riigi nimeks
Toimunud aktsioonid, vene ajaloolased rõhutanud, et sakslased paavsti mõjul ja ka rootslased, taanlased organiseeritud aktsioonid, et Venemaa ära vallutada. Neeva peajõgi, mille juurest pääses Volhovi juurde. Neeva lahingu kohta informatsioon on ääretult kasin. Info mida vene ajaloolased kasutavad on pärit Aleksander Nevski ajaloost. 1240 juuli I poolel tulnud suur rootslaste vägi ja nurmanid (norrakad), soomlased tulid kuninga ja piiskoppidega Neeva jõe äärde. Aleksander Nevski eluloo järgi Aleksander ja neevalased kogusid väe ja saavutasid suure võidu rootslaste üle. Miks üheski Rootsi kroonikas pole sellest sõnagi juttu? Täielikult lahingut eitada pole mõtet, võis midagi toimuda, mingi väiksem lahing. Aleksander Nevski eluloo koostajad tahtsid näidata suuri võite ja eriti Lääne kristlaste üle, seega puhtuti asi suureks. Lahinguvõidu auks nimi Nevski? See ei kajastu Vene kroonikais, see I
394-395 oli Theodosius I viimane ühtne Rooma keiser, taastas kogu riigis katoliikliku kristluse riigiusuna (kindlat ristiusu keskust kujunenud ei olnud, samuti puudus veel kiriku juhtimine ühe isiku poolt, kirikut juhtisid piiskopid ja peapiiskopid, seadusandlust reguleerisid kirikukogud). Lõplikult pääses kristlus võimule Bütsantsi keiser Justinianuse ajal. Paavsti primaat = paavsti võim kiriku ja ilmaliku maailma üle. Esialgu oli Rooma piiskop teiste piiskoppidega võrdne. Alates 325 oli ta Lääne-Rooma patriarh (ülejäänd 3 patriarhaati olid idas). 389-nendail Theodosius Suur tunnustab Rooma piiskoppi kiriku kõrgeima autoriteedina (oluline paavsti ja Peetruse sarnasus). Paavst Leo I (440-461) on primaadi alusepanija 445 Lääne-rooma keiser tunnistab, et paavst on kiriku juht. Alates 451 Chalkedoni kirikukogu vaidlused Konstantinoopoliga, kes ei tunnista paavsti ülemvõimu. V-VI sajandini kujuneb välja paavsti ülemvõim kiriku üle
nendega jäid püsima. Heategevus- ja hoolitsemisfunktsioon Riigikirikuna täitis ristikirik ka muid funktsioone - haigete, orbude hoolekanne jne. Suuresti just sel eesmärgilannetati kirikule palju varasid. Riigikiriku vara väljus traditsiooni kohaselt tsiviilkäibest. Kontinuiteedi ja legitimeerimisfunktsioon Kirik andis Roomale kui maailma keskpunktile uue kristlikul põhjal rajaneva legitiimsuse. Rooma piiskop(paavst) tuletas oma eriseisundi võrreldes teiste piiskoppidega apostel Peetruse ametisse määramisest Roomasse. Kirik ja õigus Algselt alamkihtide seas levinud kristlus sai arenedes ja muutudes järjest enam ka haritud rahvakihtidepärusmaaks, seda eriti 3/4.saj. Sel perioodil olid haritud kihtide seas olulisel kohal juristid ja retoorikud. Haritud juriste haarates allutab ristiusk allutab õiguse järk-järgult uuele eetikale – õigus peab olema jumala armu jakristliku halastuse segu. Andes õigusele uue eetilise aluse, ei vaidlusta
tegelikult kogusid eestlased samal ajal vägesid ja kolme päeva pärast (15. juuni õhtul) toimus suur lahing, taanlased võitsid ja said sealt oma riigilipu Danebrogi pärast võidukat lahingut ehitasid taanlased Tallinnasse tugeva kivilinnuse algas võiduristimine Riia ja Taani vahel, mis näitas selgelt, et ristiusu levitamine oli vaid ettekäändeks maa vallutamisele 1220. a oli rootslaste (eesotsas noore kuninga Johani ja piiskoppidega) katse hõivata Lihula, kuhu loodi oma tugipunkt; rootslased liikusid Läänemaal ringi, ristisid rahvast ja hakkasid ehitama kirikuid, kuningas pöördus Rootsi tagasi; 8. augusti varahommikul piiras suur saarlaste malev linnuse ümber ja ägeda võitluse käigus pandi see põlema, linnus langes eestlaste kätte, rootslased tapeti; eestlaste jaoks oli Rootsi kuningaväe puruks löömine väga tähtis võit, mis äratas uusi lootusi ja andis usku oma
annaabi.ee 
