tom (1)

UTOOPIA KALLAS

I
TEEKOND

TOM STOPPARD

Tõlkinud Anu Lamp
Tallinn, 2003
TEGELASED:
ALEKSANDER BAKUNIN
VARVARA , tema naine
LJUBOV
VARENKA
TATJANA
ALEKSANDRA , nende tütred
MISS CHAMBERLAIN , inglannast guverness
PARUN RENNE, ratsaväeohvitser
SEMJON
MIHHAIL BAKUNIN, nende poeg
NIKOLAI STANKEVITŠ, noor filosoof
MAŠA, teenijatüdruk
VISSARION BELINSKI , kirjanduskriitik
IVAN TURGENEV , tulevane kirjanik
ALEKSANDER HERZEN, tulevane revolutsionäär
PROUA BEYER
NIKOLAI SAZONOV
NIKOLAI OGARJOV
NIKOLAI KETŠER, Herzeni ring
NIKOLAI POLEVOI, “ Telegraafi ” toimetaja
NATALIE BEYER, proua Beyeri tütar
PJOTR TŠAADAJEV, filosoof
STEPAN ŠEVÕRJOV, “ Moskva Vaatleja” toimetaja
DJAKOV , ratsaväeohvitser
KATJA, Belinski armastatu
PUŠKIN, poeet
ROOSTEKARVA KASS

ESIMENE VAATUS

SUVI 1833
Premuhhino, Bakuninite mõis 150 miili Moskvast loode poole.
Interjöör, veranda , aed. Aias on kohad istumiseks ja võrkkiik. Esimese vaatuse jaoks on ette nähtud üks lavakujundus.
Perekondlik õhtusöök hakkab lõpule jõudma. Laua ääres on: Aleksander Bakunin (65) ja tema naine Varvara (42), nende tütred Ljubov (22), Varenka (21), Tatjana (18) ja Aleksandra (17); miss Chamberlain, noor inglannast guverness ja parun Renne (36), mundris ratsaväeohvitser. Teenijad (pärisorjad), eelkõige ülemteener Semjon, teenendavad laudkonda vastavalt vajadusele.
Ingliskeelset dialoogi kõneldakse vene aktsendiga, v.a. miss Chamberlain. Tempo on elav. Aleksander Bakunin valitseb mõõduka despotismi vaimus , aga perekondlik atmosfäär on valdavalt demokraatlik.
ALEKSANDER: Kui jutt juba sinnamaale läks, siis – Ljubov, ütle midagi parunile inglise keeles.
LJUBOV: Mida sa tahad , et ma ütleksin, papa ?
ALEKSANDER: Kõik mu tütred on õppinud viit keelt – nimetage mind liberaaliks, kui soovite . Ma lugesin noore mehena Rousseau ’d, olin Bastille ’ vallutamise juures, mitte et ma isiklikult oleksin vallutanud, aga ma mäletan, et see tekitas mus väga segaseid tundeid, mis näitab kui liberaalne ma üheksateistkümneselt olin. Ja naistele hariduse andmine – jah, just nimelt! – mitte lihtsalt klaveritunnid ja vene keele grammatika pour les filles Bakunin, ehkki teate, mida ma teile ütlen, nad kirjutavad vene keelt paremini kui mina; see on ikka häbiväärne küll, et miski ei kõlba lugeda, (üle tütarde protestikisa) peale…
TÜTRED: Puškin!
ALEKSANDER: Puškini. Aga ma ütlen teile, härra parun, et valides mu vanima tütre, olete te valinud kõige targema –
VARVARA: Mina eelistan Kozlovi.
ALEKSANDER: – mõistus enne ilu. Ma soovin, et ma oleksin samamoodi talitanud –
TÜTRED: Oi, häbi! – Häbi, papa! – Ma tahan siinkohal protesteerida oma ilusa õe nimel – Ära kuula teda, Ljubov –
VARVARA: Vaikust , kui isa räägib!
MISS C: What did your father say?
LJUBOV: Mina võtan seda komplimendina, papa.
VARVARA: Mina samuti.
TATJANA: Parun ei arva ju nii, ega?
RENNE: Ei! Ei… Ljubov on samavõrd ilus, nagu teie abikaasa on intelligentne.
ALEKSANDER: Seda ma ütlesingi. Kus on alles diplomaat! Lase tulla, Ljubov kullake, kõik ootavad .
LJUBOV: Ma olen kindel, et parun ei taha…
ALEKSANDRA: Mina võin öelda, papa! (Kargab püsti, tikksirgelt seistes:) How do you do, Baron Renne! I say!, charming weather, you do not think!
(Istub sama ootamatult ja Tatjana astub omakorda üles.)
TATJANA: “The quality of mercy is not strained,
It dropping like the gentle dew from heaven!” 1
(Tatjana istub. Aleksander jätkab rahulikult .)
ALEKSANDER:Mina ise õppisin Itaalias. Ma sain oma filosoofiadoktorikraadi Padua ülikoolis.
MISS C: Jolly good effort, Tatjana.
RENNE: Kas tõesti? Filosoofia?
VARVARA: Mida ta ütles?
ALEKSANDER: Minu dissertatsiooni teema oli ussid .
TATJANA: See on Shakespeare , ema.
RENNE: Filosoof nimega Ussid?
ALEKSANDER: Ei, lihtsalt ussid.
VARVARA: Ei, ma mõtlesin miss Chamberlaini. Qu’est-ce qu’elle a dit? (Mida ta ütles?)
RENNE: Aa, ussikeste filosoofia.
VARENKA: Elle l’a felicitée, Maman, c’est tout . (Ütles talle, et ta oli väga tubli , ema, oligi kõik.)
ALEKSANDER: Üldsegi mitte. Ussikestel ei ole mingit filosoofiat , nii palju kui teada on.
VARVARA: Kuidas te neile midagi üldse õpetada saate, kui te nendega rääkida ei oska?
ALEKSANDER: Täpselt.
MISS C: I’m so sorry , what did your mother say?
ALEKSANDRA: No lessons tomorrow , she said, holiday.
MISS C: I think not, see me afterwards.
ALEKSANDER: Nüüd aitab inglise keelest. Ega siis see, et naine oskab inglise keelt, ei ole ühe ratsaväeohvitseri jaoks määrava tähtsusega – ei! vastasel korral oleks teil kõige targem guvernessiga abielluda . Kulla parun, mul on selle abielu suhtes ainult üks vastuväide –
TÜTRED: Oo, ei! – Mida ta veel kavatseb öelda?! – Ära kuula teda, Ljubov! – Isa, ära hakka – !
VARVARA: (koputab vastu lauda) Aitab!
ALEKSANDER: Tänan sind. Mida ma tahtsin öelda? No nii, unustasin ära.
RENNE: Tegelikult ma pean hakkama minema, kuni väljas on valge, kui te pahaks ei pane, üsna pikk maa on laagrisse tagasi ratsutada –
VARVARA: Jah, te peate hakkama minema, see ei kõlbaks küll kuskile, kui te enne seda rõõmupäeva veel oma kaela murrate, või noh, pärast ka loomulikult mitte.
(On kuulda kellegi saabumine ja tervitused.)
ALEKSANDER: Mis seal lahti on?
RENNE: Tuhat tänu – (Ljubovile, gallantselt) tuhat ja üks tänu –
VARENKA: Keegi tuli.
SEMJON: (sisenedes) See on Mihhail, härra, täies elusuuruses! Tuli koju!
(Mihhail Bakunin on üheksateistkümne aastane; kannab mundrit. Tema tulek põhjustab erutatud ja emotsionaalse perekondliku kokkukogunemise, laudkond laguneb laiali.)
PEREKOND: Mihhail! – Oi heldeke, missugune sa välja näed! – Miks sa meile ette ei teatanud? – Nii suureks kasvanud! Vaadake ta mundrit! – Las ma suudlen sind! – Kas kõik on ikka korras? Ma kogu aeg palvetasin su pärast. – Kauaks sa jääd? –
ALEKSANDER: See on minu poeg, ta on suurtükiväes lipnik.
RENNE: Otse loomulikult – kuulus Mihhail.
LJUBOV: (Renne’ile) Aitäh, et te meile külla tulite; vabandust , mu perekond on…
RENNE: Oi ei-ei, te olete kõik nii… vaimustavalt ebavenelikud…
MIHHAIL: Paistab, et on põhjust õnne soovida . Kas mul on au…?
LJUBOV: Parun Renne – see on minu vend Mihhail –
RENNE: Te käisite Peterburis suurtükiväekoolis?
ALEKSANDRA: Viis aastat!
MIHHAIL: Ma olen puhkusel, tulen otse suvistelt õppustelt.
ALEKSANDER: (Miss Chamberlainile) Minge ja öelge Semjonile, et ta tooks šampanjat. Command Semyon to… provision…
MISS C: (minema joostes ) Champagne, champagne, I understand –
TATJANA: Meie inglannast guverness. Mis sa arvad , kas ta on ilus?
MIHHAIL: Ei, ma arvan, et sina oled ilus.
RENNE: (kergelt vastu klaasi koputades) Daamid ja härrad! (Mihhaili poole pöördudes) Ratsavägi joob suurtükiväe terviseks . Aga perekonna kokkusaamine on püha asi, ja ma olingi lahkuma hakkamas – kohused polgu ees. Kes mõistaks seda paremini kui teie? Nii et nägemiseni! Ma emban teid ja ma olen uhke, et ma võin kutsuda teid oma vennaks!
(Aplaus perekonnalt. Mihhail ja Renne suruvad kätt ja embavad teineteist.)
ALEKSANDER: Hästi! Tulge lähme, me saadame teid korralikult ära. Semjon! – Pavel ! – Üks teist – tooge ta hobune, parun lahkub !
(Üleüldine lahkumine .)
(meenub) Ah jah. Meelde tuli. Mul on selle abielu suhtes ainult üks tõsine kahtlus –
LJUBOV: (pisarsilmil) Isa…
VARENKA: (Ljubovile) See on nali.
ALEKSANDER: – ja see on teie vanuste erinevus.
RENNE: Aga ma olen ainult kolmkümmend kuus!
ALEKSANDER: Tubli kümme aastat tüdruku jaoks liiga noor! Mees peaks olema vähemalt kaks korda naisest vanem.
VARVARA: Aga sina ju ei ole.
ALEKSANDER: Praegu loomulikult mitte. (Renne’ile) Ilu enne mõistust.
ALEKSANDRA: Kas sa tuled, Mihhail?
TATJANA: (vastumeelselt) Jah, tuleb-tuleb.
MIHHAIL: (Ljubovile) Kas sa tahaksid teda üksinda saatma minna, ilma teisteta…?
LJUBOV: (kähku) Ei-ei, lähme kõik koos.
ALEKSANDER: Perekonnadefilee! Taskurätikud lehvitamiseks ja nina nuuskamiseks! (Renne’ile) Minu naine oli kaheksateist ja mina olin nelikümmend kaks. Mõistate, kuhu ma sihin? – just siis, kui naisel tekib tahtmine hakata üle aisa lööma, taipab ta, et ainult natuke tuleb veel kannatada.
(Mihhail, Varenka ja Tatjana on üksi jäetud.)
MIHHAIL: No see nüüd küll ei lähe! Ljubov ei armasta teda, seda on ju näha.
VARENKA: Me teame seda.
TATJANA: Ljubov ei hakka papale vastu astuma ; ja parun on ju hea partii, eks?
(Tuleb Semjon, käes kandik šampanjaklaasidega, ja Miss Chamberlain pudeliga. Taamalt on kosta hääli: “Tatjana! Mihhail! Ja kus Varenka on?”)
MIHHAIL: Aitäh sulle, Semjon. Jäta meid üksi.
(Semjon lahkub aupaklikult. Miss Chamberlain teeb naiivselt ülevoolava lähenemiskatse.)
MISS C: So you are Michael.
MIHHAIL: Go away please.
(Miss Chamberlain ahmib õhku. Tüdrukud on ühtaegu rabatud ja samas täis imetlust. Miss Chamberlain jookseb minema. Taamalt hüütakse: “Varenka!” Varenka jookseb minema.)
MIHHAIL: Mina räägin armastusest ja sina räägid kosjasobitusest. Tata, Tata, kas sa siis ei tea? Koit on puhkenud! Saksamaal on päike juba kõrges taevas! Meie siin, vaesel ja ajast maha jäänud Venemaal oleme ainsana need viimased , kes ajastu suurest avastusest kuulevad! Vaimu elu on ainus tõeline elu – meie igapäevane eksistents takistab meil transtsendeeruda Universaalsesse Ideesse, kus me saame üheks Absoluudiga. Saad aru?
TATJANA: (lootusetult) Räägi mulle seda saksa keeles.
MIHHAIL: See abielu ei saa toimuda. Me peame Ljubovi päästma. Anduda kellelegi ilma armastuseta on patt oma siseelu vastu. Ma selgitan seda kõike isale . Materiaalse eksistentsi väline maailm on üksnes illusioon .
(Tatjanat ja Mihhaili kutsutakse eemalt. Tatjana viskub Mihhailile kaela, kallistab teda tormakalt ja jookseb minema.)
Issand , ma olen näljane!
(Seisatub, et laualt endale sööki suhu toppida, seejärel järgneb Tatjanale .)
KEVAD 1835
Aed ja veranda.
Varvara tuleb välja verandale.
VARVARA: Kus te kõik olete? Värske abielupaar saabus!
(Ljubov ilmub aias nähtavale.)
LJUBOV: Maman, nad on juba mitu kuud abielus olnud.
VARVARA: Oi, preili kõiketeadja! Sa ei oleks nii rahulik, kui sa teaksid seda, mida mina tean!
(Näeb Tatjanat ja Aleksandrat ja hüüab neile, enne kui tuppa tagasi kiirustab.)
Tulge siia! Varenka on siin koos oma abikaasaga.
(Tatjana ja Aleksandra ilmuvad lavale ja suunduvad otsejoones Ljubovi poole, äärmiselt pahandatuna. Aleksandral on käes kiri.)
ALEKSANDRA: Ljubov! Mihhail on armunud arva ära kellesse! Natalie Beyerisse!
TATJANA: Ei ole, Natalie on armunud Mihhailisse. On jultunud naine!
VARVARA: (uuesti verandale ilmudes, pahuralt) Tatjana!
TATJANA: Me tuleme, ema, miks sa sellest nii suure numbri teed?
LJUBOV: Varenka ootab last.
VARVARA: (paanikasse sattudes ) Kes sulle ütles?
LJUBOV: Ise ütlesid.
VARVARA: Ei öelnud, ei öelnud! Sa ei tea midagi, sa ei tea midagi!
(Tormab tagasi sisse.)
TATJANA: (kainelt) Vaene Varenka!
ALEKSANDRA: Tädikesed! Kus on alles päev!
LJUBOV: Mis juhtunud on?
ALEKSANDRA: Mihhail tuli Moskvast tagasi ja tõi Natalie Beyerilt selle nõmeda kirja… kuula, see on sulle ka. Oled valmis? “Mu sõbrad! Iseenda, teie ja Universaalse Idee nimel olen ma kohustatud haarama sulepea . Mihhail avas mulle oma südame. Oh, kui te vaid tunneksite seda Mihhaili, keda mina tunnen ! Kui te ainult mõistaksite teda!”
TATJANA: Imbetsill !
LJUBOV: Aga Moskvas oli ta Nikolai Stankevitšisse kõrvuni armunud.
TATJANA: Sellepärast, et Nikolai Stankevitšile meeldid sina. (Ljubov hakkab vastu puiklema.) Meeldid jah, ta lollitas Natalie’d; Natalie rääkis meile. Loe edasi, Aleksandra!
ALEKSANDRA: “Kogu selle armastuse juures, mida te tema vastu tunnete, ei suuda te märgata, et Mihhaili mehist ja jõulist loomust ahistab teie – jah, mu sõbrad, teie piiratud progress objektiivsest maailmast transtsendeerumisel, milles te näete teda – kuulake nüüd! – üksnes kui oma venda – ”
LJUBOV: Millega see Mihhail rahul ei ole?
TATJANA: Vist sellega, et ta ei ole alati kõiges oma tahtmist saanud.
LJUBOV: See ei puutu Natalie’sse. Nagunii saab Mihhail alati oma tahmist.
ALEKSANDRA: Siin on veel palju asju.
(Aga Varenka tuleb majast välja, silmad tunnetest tulvil. Tema rasedus ei paista välja.)
VARENKA: Oi, siin te oletegi!
ALEKSANDRA: Varenka!
VARENKA: Me oleme omavahel… väga hea.
ALEKSANDRA: Näed seda, jah! See on Natalie Beyerilt!
TATJANA: Ta ajab Mihhaili taga!
LJUBOV: Varenka…!
ALEKSANDRA: On alles salakaval piigakene!
(Siis meenub neile Varenka; järsku õrnalt.)
Kuidas sa end tunned ?
TATJANA: Tere, Varenka.
LJUBOV: Me oleme su järele kohutavalt igatsenud.
VARENKA: Oi, mina ka! Ma juba ütlesin Djakovile, et ma tulen siia tagasi ja jään mõneks kuuks.
TATJANA: Kuni – ?
(Aleksandra surub käe vastu Tatjana suud.)
ALEKSANDRA: Me ei tea, me ei tea!
(Neli õde langevad üksteisele pisarsilmil kaela.
Aleksander ilmub verandale, valjuhäälselt müristades.)
ALEKSANDER: Kas te teadsite sellest?
TATJANA &
ALEKSANDRA: Ei!
LJUBOV: Millest?
ALEKSANDER: Kus ta on? Neetud poiss! Egoist ! Oodaku, kuni tal omal lapsed on!
(Djakov, ratsaväeohvitser, tuleb välja verandale Aleksandri juurde. Suitsetab sigarit .)
(meenub) Oi, õnnitlen, kullake, – Djakov rääkis mulle –, väga hea.
TATJANA
ALEKSANDRA &
LJUBOV: (Djakovile) Palju õnne! Kui tore! Me oleme Varenka üle nii uhked !
DJAKOV: Ma olen kõige õnnelikum inimene maailmas.
ALEKSANDER: (resümeerides) Aga teie vend lõpetab Peeter-Pauli kindluses riivi ja luku taga! Lähme, Djakov!
(Lähevad tagasi sisse.)
LJUBOV: (Tatjanale) Mida Varenka rääkis?
(Mihhail ilmub sigarit suitsetades maja tagant, hoolega jälgides, ega Aleksandrit näha ei ole. Tal on munder seljas .)
MIHHAIL: Olete kuulnud ? Suurepärased uudised. Ma saan onuks! Noh, muidugi olete kuulnud.
LJUBOV: Palju õnne.
MIHHAIL: Tänan, tänan. Ma ei ole sellega veel harjunud . Jah, see on imeline tunne – onu, lõpuks ometi. Palju õnne sulle ka, Varenka. Ja Djakovile loomulikult. Veel üks ratsaväeohvitser! Minu selja taga, sel ajal kui ma oma kodumaad teenisin.
TATJANA: Isa otsib sind taga.
VARENKA: (Aleksandrile sekundeerides) Millega sa hakkama oled saanud?
MIHHAIL: Millega sina hakkama oled saanud, oleks vist õigem küsida.
(Varenka on hetkeks keeletu, pöördub siis ümber ja jookseb nuttes minema. Ljubov järgneb talle tahaaeda, heites enne etteheitva pilgu Mihhailile.)
MIHHAIL: (nende lahkumist jälgides) Illusioon… see on ainult illusioon. Nii… kas ma saaksin nüüd oma kirja tagasi?
ALEKSANDRA: See ei ole sinu kiri, see saadeti meile.
MIHHAIL: Kiri on teile, aga paber ja tint olid laenatud.
(Aleksandra käkerdab kirja kokku ja viskab selle Mihhailile.)
ALEKSANDRA: Säh, võta, hoia see endale! Natalie Beyer on üks täispuhutud ja alatu plikanatt, ja ta saab veel selle eest!
TATJANA: Mine-mine tema juurde, see on ju silmaga näha, et sa hoolid temast rohkem kui meist, ta mõistab sind ju nii hästi.
MIHHAIL: Nii et üldiselt ei ole te tema analüüsiga nõus?
ALEKSANDRA: Üldiselt võiks ta ennast põlema panna. Ja sina peaks seda paremini teadma. Ta ei ole isegi mitte ilus.
TATJANA: On küll.
(Tatjana puhkeb nutma .)
MIHHAIL: Tata, Tata, kullakene, ära nuta. Ma loobun kogu armastusest peale puhta filosoofilise armastuse, teie armastuse, selle armastuse, mida ma tunnen oma õdede vastu. See kõnelevate loomade niinimetatud armastus kaugendab kahte inimest ainsast õnnevõimalusest, milleks on kaunite hingede sõprus.
TATJANA: Ei-ei, mis see meie asi on – küllap sa kohtad ühel päeval kedagi.
MIHHAIL: See ei ole minu jaoks. Ärge olge Natalie’ peale pahased. Tema arvab , et see on teie süü, et ma ei saanud… et ma ei saa olla…
ALEKSANDRA: Mida?
(Aleksander ilmub verandale ja märkab neid.)
ALEKSANDER: Vaprus puudub – nii lihtne see ongi! (selgitades) Teie vend on desertöör!
MIHHAIL: (sundimatult) Jah, ma loobusin ohvitseriametist.
ALEKSANDER: Ta keeldub naasmast teenistuskohustuste täitmise juurde.
MIHHAIL: Tervislikel põhjustel, papa. Ma olen armeest tüdinud.
ALEKSANDER: Distsipliin puudub, selles on küsimus!
MIHHAIL: Ei, disitsipliin on sõjaväe sõelapõhjaks söönud, selles on küsimus. See ja Poola.
ALEKSANDER: Tulge sisse, härra!
MIHHAIL: See, mis Poolaga tehti, on talumatu .
(Aleksander läheb majja. Tüdrukud saadavad Mihhaili, ärevalt vadistades.)
TATJANA &
ALKSANDRA: Tulid armeest ära? Ei tulnud! Oi, Mihhail, aga kas see sulle sekeldusi ei too? Mida nad ütlesid? Mida sa…?
MIHHAIL: “Marss siia, marss sinna, püss kätte, anna au, kus su müts on?” te ei kujuta ette, kui painav see on, mismoodi armees sõduritega mängitakse …
(Lähevad koos majja.)
SÜGIS 1835
Ljubov ja Varenka “tulevad tagasi” aeda . Varenka on kaheksandat kuud rase . Ljubovil on raamat käes.
LJUBOV: See oligi viimane kord, kui kõik oli korras, parun Renne’i ajal. Siis kui me kõik olime kõiges ühel meelel , nii nagu me vanasti alati olime. Ma oleksin pidanud talle mehele minema, kui ma oleksin teadnud , mis kohutavad skandaalid…
VARENKA: (kergelt) Kus Mihhail siis oli, kui mina päästmist vajasin? Aga Djakov on täitsa kena, kui ainult… ja see pole tema süü, me ei saa kõik olla filosoofid , kui asi jõuab armastuseni. See on küll taeva kingitus, isegi see, et süda on paha, ja et ei pea vahekorras olema. Kas sina tahtsid kunagi parun Renne’iga vahekorras olla?
LJUBOV: Oi ei! Oh, Varenka!
(Kaisutavad teineteist naerdes ja pisaraid valades.)
( paus ) Mis sa arvad, kas see võiks üldse olla imeline, kui kõik need lood kõrvale jätta, mis raamatutes on, nagu näiteks George Sandil?
VARENKA: Mul ei oleks midagi selle vastu, kui see oleks… Jevgeni Onegin !
LJUBOV: Jah! (kihistavad vandeseltslaslikult) Kas sulle ei tundu, et Nikolai Stankevitš näeb niiviisi välja, nagu Onegin võiks välja näha?
VARENKA: Võib-olla ma kohtan oma Oneginit ja põgenen koos temaga ära.
LJUBOV: (rabatult) Varenka! (paus) Puškinil, igatahes, jäi Tatjana oma mehe juurde.
VARENKA: Sellepärast, et Tatjana ei olnud George Sandi lugenud.
LJUBOV: Jah!
VARENKA: Kuulata oma südant, ükskõik kuhu ta meid juhib! Armastada , kui me võime, ükskõik kes see ka oleks, lasta armastusel ennast juhtida suurema hüvangu poole!
LJUBOV: (paus) Aga Sand ei räägi nendest asjadest, mida tahaks teada.
VARENKA: Ma räägin sulle, kui sa tahad.
LJUBOV: Ei. Noh… räägi siis.
VARENKA: Sa pead küsima.
LJUBOV: Ma ei oska.
VARENKA: Mäletad seda, kui mustlase eesel Betsy koplisse pääses?
LJUBOV: Jah!
VARENKA: See käib samamoodi, ainult et sa oled selili.
LJUBOV: Oh…
VARENKA: See ei ole nii suur.
STANKEVITŠ: (improviseeritud tekst) Ei, oota , ma seletan kõik ära.
(Tüdrukud naeravad vandeseltslaslikult, Ljubov on samas kohmetu. Majast kostuvad hääled.)
LJUBOV: Kas need on nemad? Ära vaata sinnapoole.
(Läbi akna on näha Mihhail, temaga koos Nikolai Stankevitš, kes on ilus tumedajuukselise 22-aastane noor mees. Mihhail, kuulnud naeru , on akna juurde tulnud.)
MIHHAIL: See on Ljubov. Ta on koos Varenkaga.
STANKEVITŠ: Naiste naer on nagu inglite vaimne ühendus. Naised on pühad olevused. Minu jaoks on armastus religioosne kogemus.
VARENKA: Ma ei usu, et tema seda teeb.
LJUBOV: Varenka!… ( erutatult ) Kas sa tõesti ei usu?
VARENKA: Nikolai Stankevitš hoiab ennast sinu jaoks. Ta ei tea, mis sammu järgmisena astuda. Aga Mihhail ütleb, et Nikolail on filosoofilises ringis kõige säravam mõistus, nii et vast tal ikka mingi idee pähe turgatab… Küsi talt, äkki ta tahab, et sa näitad talle…
LJUBOV: Mida? Kalatiiki? (järsku) Luba, et sa kellelegi ei räägi… mul on talt mälestuseks üks asi!
(Ljubov võtab “otse südame juurest” mälestuseseme, miniatuurse sulenoa, mis kokku pandult on 3-5cm pikkune .)
VARENKA: No miks sa siis ei rääkinud?
LJUBOV: (naerdes, piinlikkust tundes) Otse südame juures!
VARENKA: Mis ta sulle kinkis ? Oma sulenoa?
LJUBOV: Ei… ta ei kinkinud seda, ma… ( pisarad silmis ) Ma olen loll . See Natalie-asi tegi mulle haiget.
(Ljubov tahab ära põgeneda. Mihhail ja Stankevitš, õpilane ja õpetaja, istuvad laua ääres, valitud raamatud ees.)
STANKEVITŠ: Schellingi Jumal on kosmos, ühtse terviku Looduse dialektiline areng teadvuse tekkeni; ja Inimene on seal, kuhu areng on jõudnud, loomad on tast natuke maad tagapool, juurviljad rohkem maha jäänud ja kivimid pole veel kuhugi jõudnud. Kas me usume seda? On sel tähtsust? Mõtle sellest kui luuletusest või maalist. Kunst ei pea olema tõene nagu teoreem. Ta võib olla tõene mõnel teisel moel. Schellingi tõe järgi on kogu universum ainuline tervik, mitte lihtsalt rida erinevaid osi, mis juhtumisi korratult koos esinevad. Teisisõnu, see tõde ütleb, et sellel kõigel on tähendus, ja Inimene on seal, kus see tähendus end ilmutama hakkab. Kuidas me tähenduse ülejäänud osani jõuame? Schelling ütleb – vallandades oma sisima olemuse. Lastes tähendusel endast läbi voolata. See on kõlblus. Kant ütleb: aga kõlblusel ei ole mingit tähendust, kui me pole vabad valima , seega järeldub siit, et meie ise oleme oma tegeliku elu ainsad valitsejad , ideaali tuleb otsida meis endis , mitte mõne prantslase kirjutatud sotsiaalse teooria raamatust. Idealism – Mina – vaba tahe – on Jumala usu märk tema poolt loodud olendites. Noh, kes oleks arvanud, et Jumala poolt välja valitud inimesed osutuvad sakslasteks?
(Aias on Ljubov ja Varenka end pingile istuma sättinud. Varenka tõuseb otsustavalt püsti.)
VARENKA: Ma lähen küsin ta käest!
LJUBOV: Ei!
VARENKA: Jää siia istuma, ta võib sind siin näha lugemas.
LJUBOV: Ma ei kavatse tema jalge ette viskuda.
VARENKA: Lase oma juuksed natuke lahti.
LJUBOV: Varenka, ära hakka…
VARENKA: Ma ei hakka, ma ei hakka.
(Varenka lahkub. Ljubov istub ja avab oma raamatu.)
STANKEVITŠ: Seesmine elu on reaalsem , on täiuslikum kui see, mida me nimetame reaalsuseks – millel pole minu vaatlustest sõltumatult mingit tähendust. (Teeb pausi, et vaadata.) Ma vaatan aknast välja. Milline on mu kogemuslik mõte? Aed. Puud. Rohi. Noor naine istub toolil ja loeb raamatut. Ma mõtlen: kui tooli poleks, siis ta kukuks rohu peale pikali . Kui raamatut poleks, siis ta ei loeks. Nüüd kohendab noor naine oma juukseid, sest üks salguke on lahti libisenud. Kuidas me võime olla kindlad, et on olemas nähtumuste maailm, aias raamatut lugev naine? Võib-olla ainus asi, mis on kindel, on minu tunnetuslik kogemus, mille vormiks on lugev naine – universumis, mis tegelikult on tühi! Aga Kant ütleb: ei, mul ei saaks olla seda kogemust, kui seal väljas ei oleks midagi, mis selle kogemuse põhjustaks. Tegelikkuses seega – raamatut lugev naine. Kas ma järelikult ei olegi muud kui instrument registreerimaks meeltega tajutava maailma nähtumusi? Et registreerida naist, kes paneb nüüd raamatu kinni ja tõuseb püsti? Aga Kant ütleb jälle: ei! Sellepärast, et see, mida ma tajun kui reaalsust, hõlmab mõisteid, mida ma ei saa meeltega kogeda. Aeg ja ruum. Põhjus ja tagajärg. Asjade vahelised suhted. Ilma minuta on selle pildiga midagi valesti. Puud, rohi, naine on pelgalt – oi, ta tuleb! (närviliselt) Ta tuleb siia sisse! Ära mine ära! Kuhu sa lähed?
MIHHAIL: Niikuinii isa otsib mind… (mornilt) Ma olin sunnitud paluma, et ta klaariks ära mu mõned võlad selles nähtumuste maailmas, nii et ta tegeleb praegu sellega, et mulle tööd leida.
(Ljubov tuleb aiast koos raamatuga .)
LJUBOV: Oh, Mihhail! (Stankevitšit märgates) Vabandust –
MIHHAIL: Keegi ei näi mõistvat, et meie Stankevitšiga võitleme elu ja surma peale materiaalsete jõududega, et ühendada oma vaimu Universaaliga. Ja Stankevitš peab homme Moskvasse tagasi sõitma! (kui Ljubov ära minema hakkab) Ei, nüüd pole sel enam tähtsust. (Stankevitšile) Siinne kuberner on isa sõber, millest järeldub, et ma peaksin hakkama tegema mingit paberimäärimise tööd kuskil riigiametis ja pidama ennast õnnelikuks pärast oma silmapaistvat sõjaväelist karjääri.
LJUBOV: Sa lähed ju ainult Tveri, me hakkame sind sageli nägema.
MIHHAIL: Paraku seda ei juhtu. Me kavatseme Nikolaiga sõita Berliini, algallika juurde.
LJUBOV: Aga millest sa elama hakkad?
MIHHAIL: Oh, ma võin õpetada… matemaatikat, ma ei tea, mis tähtsust sel on? (siiralt) Saad aru, Ljubov, mina olen üks neist, kes on sündinud oma aja jaoks. Ma hakkan tegema selliseid asju, mida ma veel isegi ei tea, aga ma pean kõik sellele pühale eesmärgile ohvriks tooma , et karastada oma meelt , kuni ma võin öelda: “Mida iganes ma tahan, on see, mida Jumal tahab. (lahkudes, kergelt) Ma lähen selgitan seda kõike isale.
(Mihhail lahkub. Stankevitš on kimbatuses, Ljubov mitte vähem. Stankevitš korrastab oma raamatuid. Õige pea kostab kaugelt, ühest tagumisest toast tohutu suure tüli hääli. Kisa kestab mõnda aega, seejärel lakkab. Ljubov on juba rääkima hakkamas, kui uks paiskub lahti ning Tatjana ja Aleksandra tormavad sisse, teineteisele vahele rääkides.)
TATJANA &
ALEKSANDRA: Oi, Ljubov! – kas sa kuulsid? Mihhail ja papa! – Oh! – Vabandust! – ei, see ei olnud midagi – !
(Jõuavad vaevalt uksest sisse, kui juba on läinud.
Stankevitš on juba rääkima hakkamas, kui Varvara tormab sisse.)
VARVARA: (ilma pausita, Ljubovile) Nüüd ta arvab, et ta on jumal!
(Varvara läheb üle toa ja lahkub. Stankevitši närv ei pea vastu ja ta hakkab ära minema.)
LJUBOV: Nii et te sõidate homme Moskvasse.
STANKEVITŠ: Jah. (pahvatab) Te pole enam ammu filosoofilises ringis käinud. Me tunneme puudust… naiseliku vaatepunkti järele.
LJUBOV: (ebaõnnestunult) Kas siis Natalie Beyer enam ei käi?
STANKEVITŠ: (valesti mõistes, külmalt) Ma… ma mõistan, millele te vihjate…
LJUBOV: (äärmisse paanikasse sattudes) Ma ei vihjanud mitte millelegi!
(Stankevitš hakkab kiirustades oma raamatuid kokku korjama. Ljubov haarab huupi laualt ühe raamatu.)
LJUBOV: Kas ma tohin seda laenata? Lugemiseks. (uurib pealkirja) “Grundlegung zur Metaphysik der Sitten”2. On see hea?
STANKEVITŠ: See on saksa keeles.
LJUBOV: Ich weiss . (Ma tean.)
STANKEVITŠ: Jah… jah, loomulikult, kui te soovite. Aga teil on ju üks raamat. On see filosoofia?
LJUBOV: Ei. Ma ei tea. See on ainult üks romaan, George Sandi romaan.
STANKEVITŠ: Armastuse filosoof.
LJUBOV: Jah, Sand ütleb, et armastus on ülim väärtus.
STANKEVITŠ: Võib-olla Prantsusmaal tõesti. Kant ütleb, et ainsad väärtuslikud teod on need, mis sooritatakse kohusetundest, mitte instinkti ajel … näiteks kire või iha ajel…
LJUBOV: Nii et tegutseda armastuse ajel ei saa kunagi olla hea?
STANKEVITŠ: Selles mõttes, et moraalset heakskiitu te ei pälvi. Sest tegelikult te tegutsete oma tahtmise järgi.
LJUBOV: Isegi juhul, kui see kedagi teist õnnelikuks teeb?
STANKEVITŠ: Jah. Tagajärjed ei tule arvesse.
LJUBOV: Ja tegutseda kohusetundest ajendatuna, isegi kui see viib õnnetuseni…?
STANKEVITŠ: On moraalne käitumine, jah.
LJUBOV: (pelglikult) Saksamaal.
STANKEVITŠ: (kõigutamatult) Kanti süsteemis hinnatakse inimest ainult tema kavatsuste järgi.
LJUBOV: (endiselt pelglikult) Loll võib ka tahta head teha.
STANKEVITŠ: (pahvatades) Ja enamasti teebki! Kust mina võisin teada, et Natalie Beyer saab mu kavatsustest valesti aru? Ma rääkisin temaga ainult filosoofiast!
LJUBOV: Jah. Ainult üks teine loll võib teha sama vea.
(Võtab taskust väikse sulenoa ja sirutab selle mehe poole.)
Ma leidsin selle. See on arvatavasti teie oma.
STANKEVITŠ: Minu? Ei, see ei ole minu oma.
LJUBOV: Oi! Kas te ei ole enda oma ära kaotanud?
STANKEVITŠ: Ei. (Paus.) Võib-olla ma peaksin endale muretsema ühe noa.
LJUBOV: Jah. Noh, te võite…
(Mihhail tormab sisse, mõlema õla peal pungil täis ranits .)
MIHHAIL: Me lahkume!
(Paneb ühe ranitsa Stankevitši õlale. Samas tormavad sisse Tatjana, Aleksandra ja Varenka, läbisegi rääkides. Mihhail korjab raamatuid laua pealt kokku ja surub need Stankevitšile pihku.)
VARENKA: Mihhail, ainult üks kord veel –
TATJANA &
ALEKSANDRA: Ära mine ära, ära mine ära! Mida sa tegema hakkad? Me kõik palume isa –
STANKEVITŠ: Mis juhtus?
MIHHAIL: Dahin! Dahin! Laß uns ziehn! (Sinna! Sinna lase meil minna!)
TATJANA: Millal sa tagasi tuled?
MIHHAIL: Mitte iialgi!
(Mihhail hakkab Stankevitšit läbi ukse aeda vedama.)
Ma saatsin Semjoni ütlema, et kirjad peetaks kinni – ma lähen Moskvasse!
(Varvara tormab sisse ja ühineb lahkuva seltskonnaga.)
VARVARA: Sa murdsid oma isa südame! Kui sa Moskvasse jõuad, mine Pliva juurde ja lase veel üks meeter halli siidi saata. Jäi sul meelde? Seda halli siidi!
(Mihhail, Stankevitš, Varvara, Varenka, Tatjana, Aleksandra ja nüüd ka kaks teenijat koos pagasiga suunduvad läbi aia üldise hala ja etteheidete saatel.)
MIHHAIL: Ma ei vaja vanemaid! Ma ütlen neist lahti! Neid ei ole olemas! Nad ei näe mind enam iialgi!
(Kaootiline väljarändamine kulgeb silme eest mööda ja seejärel kuuldekaugusest eemale.
Üksinda jäänud Ljubov istub laua äärde.
Aleksander tuleb tuppa, näeb Ljubovi ja istub tema vastu. Nagu juba eelmise stseeni puhul oleks tulnud märkida, on Aleksander silmnähtavalt vananenud, võrreldes sellega, kui me teda esimest korda nägime, ainult kaks ja pool aastat varem. Ta on pooleldi pime ja ta elujõust on ainult veerandik alles jäänud.)
ALEKSANDER: Mina olen filosoofiadoktor. Minu väitekiri oli ussidest. Meie ei ladranud mingist siseelust. Filosoofia ei seisne selles, et keerutada sõnu nagu vurrkanne, kuni värvid sulanduvad üheks ja sõnadel pole vahet. Filosoofia seisneb iga üksiku elu taltsutamises, nii et paljud elud sobituksid kokku, ja vabadust ja õiglust peab olema just nii palju, et hoida neid koos, ja mitte nii palju, et nad üksteisest eemale paiskuksid, mis tooks rohkem kahju. Mina pole despoot. Mu poeg ütleb, et ma käitusin sinuga halastamatult, kui sa kihlatud olid. Sinuga, minu armas tütar. On see tõsi?
(Ljubov nutab isa rinna najal .)
Kuidas küll see maailm on muutunud sellest ajast saadik, kui mina teda ohjes hoidsin.
KEVAD 1836
Aed ja intrerjöör.
Lapsehoidja (pärisori) lükkab läbi aia maja juurest kaugemale lapsevankrit karjuva imikuga, kadudes vaateväljast.
Aleksander ja Ljubov on seal, kus nad olid; tütre pea isa rinna najal, isa sõrmed sasimas tütre juukseid.
LJUBOV: Sa võid tugevamini sügada.
(Varenka tuleb tagaaiast, vääksuv laps süles. Temaga koos Tatjana, lükates tühja lapsevankrit, ja Aleksandra, kes nende ümber suure osavõtlikkusega tiirutab. Kõik kolm suunduvad toa poole.)
ALEKSANDRA: Sa ei pea minema tuppa last toitma, me ütleme sulle, kui keegi tuleb.
VARENKA: Sa oled üks väike ahne poiss!
ALEKSANDRA: Las ma proovin natuke, Varenka!
TATJANA: Ära ole loll! Kuidas sa saaksid…
ALEKSANDRA: Ise oled loll! Ma lihtsalt tahtsin teada, mis tunne see on.
(Varenka viib lapse majja. Aleksandra läheb temaga kaasa. Tatjana võtab vankrist korvi karusmarjadega, siis märkab, et võrkkiigest tõuseb piibusuitsu. Hiilib vargsi kiige juurde.
Varvara tuleb tuppa, kann käes.)
VARVARA: Kuhu see Mihhail läks? Nõuab, et Maša teeks talle limonaadi ja ise kaob minema.
LJUBOV: Ta on kuskil aias ja teeb tööd.
VARVARA: Me peaks küünla põlema panema .
(Tatjana üritab eemalt ühe karusmarja üle võrkkiige ääre visata , aga tulutult.)
LJUBOV: Ta tõi ühe ajakirja koju, kus oli tema artikkel sees.
ALEKSANDER: See on nüüd viimane piisk. Ajakirjandus !
VARVARA: Mis asja te siin teete?
ALEKSANDER: Tal on täid.
LJUBOV: Ei ole.
ALEKSANDER: Ma näen nende väikseid käsi ja jalgu .
(Ljubov põrkub isast eemale.)
LJUBOV: Sa ei saaks neid näha ka siis, kui nad oleksid sama suured nagu lepatriinud .
VARVARA: Mis ajakiri see on?
ALEKSANDER: “Universaalne transtsendentne ja absoluutne idioot .” Minu lapsehoidja pesi mu juukseid tuha seest läbi kurnatud veega – see tapab täid ära.
LJUBOV: Mul ei ole täisid! (Ulatab ajakirja Varvarale.) “ Teleskoop ”!
ALEKSANDER: Tema ei ole seda kirjutanud, ta ainult tõlkis selle. Üks järjekordne saksa pläralõug.
LJUBOV: Aga talle maksti selle eest kolmkümmend rubla ! Ja talt telliti ühe terve ajalooraamatu tõlge.
(Üle võrkkiige ääre visatakse raamat ja pliiats. Mihhail ajab end istukile, suitsetades piipu .)
TATJANA: Esimesed karusmarjad.
MIHHAIL: Aitäh sulle. Oh, Tata, sa tegid mind jälle õnnelikuks!
(Kaelustavad teineteist. Mihhail tõmbab õe naerdes võrkkiike. Vajuvad võrkkiike, kadudes vaateväljast. Tatjana pistab vennale karusmarja suhu.)
VARVARA: (ajakirja käest pannes) No mina ei annaks kolmekümmet kopikat ka selle eest.
ALEKSANDER: Pärast kõiki neid aastaid tuleb välja, et me oleme sinuga hingesugulased.
(Tatjana naer sunnib Varvarat akna juurde minema.)
VARVARA: Te lähete kõik õnnest segaseks, kui Mihhail kodus on, kuni jälle mõni katastroof saabub. Tatjana andis postiljoni kätte ühe kirja. Krahv Sollogubile.
ALEKSANDER: Ma ei saa aru, mis see Mihhail sinna Moskvasse üldse pidi pagema.
VARVARA: Tõeliselt paks ümbrik, ta pidi talle ikka kohe mitu lehekülge kirjutama.
LJUBOV: Ära sellest liiga palju ka looda, maman.
VARVARA: Mis asja? Mida ta sulle rääkinud on?
ALEKSANDER: Poisil tuli koduigatsus peale. Tema sõber Stankevitš läks köhides Kaukasusse. See kõlab küll natuke pahasti. Mihhail kutsus ühe teise sõbra suveks siia, ühe kriitiku.
VARVARA: Mis sorti inimene see kriitik on?
ALEKSANDER: Väga uje ja närviline. Mihhail ütleb, et me peame tema vastu kenad olema. Ta on ainult maakonnaarsti poeg, vaene kui kirikurott.
VARVARA: Noh, siis pole tast mingit kasu. (Ljubovile) Ega sa ometi ei taha öelda, et Tatjana saatis krahv Sollogubi kirjad tagasi?
LJUBOV: Sa pead seda tema käest ise küsima, ema.
(Ljubov tõuseb järsku püsti ja vaatab aknast välja aeda.)
MIHHAIL: Ma olen kuulnud, et Sollogub on keigar.
TATJANA: Jah, mitte nagu sina.
MIHHAIL: Ma ei kahtlusta sind enam kunagi, Tata. Ja ennast ka mitte.
(Tatjana upitab ennast võrkkiigest maha.)
TATJANA: Su kiri oli kohutav.
MIHHAIL: Ma kannatasin, sellepärast.
(Tatjana lükkab kerge tõukega Mihhaili võrkkiigest välja. Ljubov tuleb aeda.)
TATJANA: Ljubov! Kuulsid?
LJUBOV: Limonaad on valmis.
MIHHAIL: (reipalt) Ljubov, kas sa lugesid mu artiklit ? Ma lasin Schellingil ennast eksitada. Ta üritas teha “Mina” looduse osaks, aga nüüd näitab Fichte , et loodus on lihtsalt “mitte-Mina”! Peale “Mina” ei ole midagi. Vaim peab saama omaenda objektiks ! Nüüd ma tean, kus ma eksisin.
(Kõik kolm suunduvad üksmeelselt majja.)
AUGUST 1836
Videvik ja hämardumine.
Aleksandra ja Varvara jäävad lavale. Maja sisemusest kostub kurblikku klaverimängu. Tuppa valgub Perekond: Aleksandra, Tatjana, Ljubov, Mihhail ning teenijad, kes toovad lambid. Laud koristatakse ära ja kaetakse õhtusöögiks, limonaadikann lastakse ringi käima. Süüakse suppi .
Vissarion Belinski ilmub aeda varjude sisse. Tal on seljas tema parimad riided, mis on kulunud ja viletsad, käes väike kohvrike. Läheneb ebalevalt valgustatud aknale .
VARVARA: Kus Varenka on?
( Klaver jääb vait.)
LJUBOV: Ta tuleb kohe.
VARVARA: Miks ta oma mehega koos ei ole?
LJUBOV: Maman!
VARVARA: Või mees temaga? Kas keegi oskab mulle vastata?
ALEKSANDER: Varvara, see ei ole meie asi.
MIHHAIL: Ära muretse , asi on minu kontrolli all.
…See peab olema tema… ikkagi tuli lõppude lõpuks!
(Aleksander tõmbab supi kurku . Koerad hakkavad väljas haukuma. Belinski satub paanikasse, tõmbub akna juurest tagasi, komistab kohvri otsa. Teenijad tulevad majast välja. Mihhail läheb aeda.
Samal ajal tuleb Varenka tuppa ja võtab sisse oma koha laua ääres. Enne kui tunneb huvi, mis ta ümber toimub, langetab hetkeks märkamatult silmad ja loeb omaette söögipalvet.)
MIHHAIL: Belinski!
VARVARA: Kas see on ta sõber?
MIHHAIL: Ma mõtlesin, et ega sa ei julge tulla! Kas sa tulid postijaamast jala?
BELINSKI: Vabandust.
VARVARA: Leidis ka aja tulla.
MIHHAIL: Anna see minu kätte.
(Annab kohvri ühe teenija kätte, kes selle majja viib.)
BELINSKI: Ma teadsin , et see nii läheb.
(Õed, v.a. Varenka, piiluvad vargsi aknast õue.)
ALEKSANDRA: Ta tundub kuidagi veider.
LJUBOV: Aga… ma tunnen teda, ta käis filosoofilises ringis.
MIHHAIL: (koos Belinskiga sisenedes) See on Belinski, ta jäi hobuvankrist maha.
(Belinski on kahekümne viie aastane, mitte pikk, aga kühmus, sissevajunud rinnakorvi ja esile ulatuva abaluuga, kahvatu näo ja kurnatud ilmega . Heledad juuksed langevad üle kõrvale pööratud silmade.)
ALEKSANDER: Mina olen Mihhaili isa.
BELINSKI: Belinski.
ALEKSANDER: Tulge sisse, võtke istet!
MIHHAIL: Istu sinna! Aleksandra kõrvale.
(Belinski istub pimesi kellelegi sülle, kargab püsti, ajab ühe pudeli ümber, läheb komistades üle toa maja sisemusse viiva ukse poole ja kaob ukse taha; Mihhail järgneb talle kähku.
Aleksandra võitleb tagajärjetult naeruga.)
ALEKSANDER: Aitab. Siin ei ole millegi üle naerda. (Varvarale.) Mine ütle sellele noormehele, et kõik on korras…
(Varvara järgneb Mihhailile ukse taha. Aleksandra ei suuda enam naeru tagasi hoida.)
(vihaselt) Mine laua äärest ära. Sa jääd õhtusöögist ilma.
(Aleksandra lahkub, endiselt naerukrampides.)
Noh! Kas on veel keegi, kes näljane ei ole?
(Paus. Õhtusöök jätkub vaikuses.)
VARENKA: Jah, mina ei ole.
(Tõuseb kiirelt püsti, lööb risti ette ja lahkub.)
LJUBOV: Papa, ta on õnnetu. Kas ma võin tema juurde minna?
ALEKSANDER: Mulle aitab!
(Paneb lusika käest ja läheb jalgu trampides uksest välja. Ljubov tõuseb, et lahkuda.)
TATJANA: (erutatult) Ljubov… kas sa tundsid?
LJUBOV: Mida?
TATJANA: See mees… see mees on suurem kui ükski meist, ta on suurem kui Mihhail.
(Ljubov muutub kärsituks. Lahkub.)
…Minu esimene tõeline kriitik!
(Tatjana, kes on üksi tuppa jäänud, nõjatub vastu seljatuge, hetke pärast läheb aeda, aeglaselt üle lava vaateväljast kadudes.)
AUGUST 1836
Hiline pärastlõuna ühel kaunil augustipäeval.
Läbi aia jookseb kiljudes noor naine, pärisorjast majateenija, tema kannul Varvara, käes rõivaese ja pilliroost kepp, millega ta naist vihahoos vohmerdab. Kaovad vaateväljast.
Aleksandra ilmub aias nähtavale, tema järel Belinski, käes õngeritv ja suur (viienaelane) karpkala .
BELINSKI: Viissada hinge…! Mehel, kel on viisada hinge, peab olema väga suur võimalus saada lunastust.
ALEKSANDRA: Meie metsnik Vassili ütleb, et homme pidi ilm muutuma , nii et me peame kõik täna päikeseloojangut vaatama… Ta on peaaegu sada aastat vana, sellepärast ta teab.
BELINSKI: “ Teleskoobis ” on meil üks käsikiri, mis on mitu aastat käest kätte käinud… Minu toimetaja Nadeždin ütleb, et kui tal kuidagi õnnestuks see tsensori juurest läbi saada, siis võiks see “ Teleskoobi ” üle öö tuntuks teha või lõpetada meie tegevuse pauguga … Nojah, see selleks… kogu artikkel räägib sellest, kui mahajäänud Venemaa on, võrreldes Euroopaga… vabandust, ülejäänud Euroopaga… aga autor oleks võinud juhtida tähelepanu sellele, et inimhingede omandiõiguses oleme me Ameerikast aastaid ees…
(Belinski toetab õngeridva vastu majaseina. Võtab särgipõuest väikese metsalillede kimbu . Aleksandra ei pane seda tähele.)
ALEKSANDRA: Te ei öelnud nädalate kaupa ühtegi sõna ja nüüd te räägite, mis pähe tuleb.
(Läheb majja. Belinski, lillede pärast täbarust tundes, viskab need süüdlaslikult minema. Järgneb Aleksandrale majja.
Mihhail, Varenka, Tatjana ja Ljubov ilmuvad aeda. Mihhail lehitseb pealiskaudsel pilgul raamatut, mille ta võrkkiigest välja viskas . Varenka silmitseb kirja.)
VARENKA: Ma kirjutasin seda mitu tundi. Ma ei taha olla Djakovi suhtes ülekohtune. Ta on lõppude lõpuks ikkagi lapse isa.
(Tatajana võtab ta käest kirja ja loeb seda.)
MIHHAIL: Noh, mina olen ta onu. Kant ütleb, et sugulus on vaimne mõiste.
(Tal õnnestub raamatust terve patakas lehti välja rebida, ulatab selle Ljubovile.)
Säh, võta, Karl Suurest hussiitide ülestõusuni.
TATJANA: (kirja Varenkale tagasi ulatades) Mihhail tahab seda öelda, et sa pead kirjutama Djakovile, et kui sa talle andusid, siis oli su keha lihtsalt Ego meeleline ilming.
VARENKA: Djakov on ratsaväeohvitser.
(Mihhail ulatab veel ühe pataka lehti Tatjanale.)
MIHHAIL: Maximilian Esimesest Utrechti rahuni.
TATJANA: (kärsitult) Oh, Mihhail!
MIHHAIL: Varsti on sellega ühelpool, kui me kõik natuke tööd teeme. Strogonov muudkui kirjutab, et oma neljasadat rubla tagasi nõuda.
(Ta rebib ülejäänud raamatu kaheks tükiks ja annab ühe tüki Varenkale.)
Napoleon … Nikolailt tuli ka üks kiri – ta arvab samuti nagu mina.
(Noor naine liipab nuuksudes majja tagasi.)
VARENKA: Kas Nikolai tahab, et ma oma abikaasa maha jätaksin?
MIHHAIL: Tule järgmine kord minuga Moskvasse kaasa, Ljubov. Sa meeldid talle tõesti.
LJUBOV: Kas ta ütles seda?
(Aleksander tuleb läbi veranda aeda koos Belinski ja Aleksandraga.)
TATJANA: Vissarion! Kas te saite mõne kala?
MIHHAIL: Loomulikult sai. Ja mis sa arvad, mis ta seekord kala kõhust leidis?
VARENKA: Mitte midagi. Karpkala haldjas ei korda ennast.
(Varvara tuleb läbi aia tagasi, rõivaese käes.)
VARVARA: Rumal tüdruk. No vaadake seda! – Ta riputas mu seeliku niimoodi kuivama, et kits pääses jaole ja näris selle nööbid ära.
ALEKSANDER: Aga kas inimene suudab ennast “Teleskoobi” kirjanduskriitikuna ära elatada?
TATJANA: Suudab, kui sa oled Vissarion. Ühesainsas toas sepikoja peal.
( Seltskond sätib end istuma või seisma näoga päikeseloojangu poole.)
MIHHAIL: Lugejad peaksid nägema, kuidas ta sallidesse mähitult ja köhides aeglaselt ringi sammub ja kritseldab, ja lehti ühekaupa põrandale viskab. All taotakse alasit ja pesuköögist üle trepikoja tuleb seebi ja märja pesu lõhna… (Belinskile kirja ulatades.) Sulle tuli kiri.
(Mihhaili suhe Belinskisse on muutunud halvasti varjatud üleolekuks. Ta on armukade .)
VARVARA: Sepikoja peal? Leidsid ka koha, kuhu pesuköök teha!
ALEKSANDRA: Oh, ema!
VARVARA: No tõesti.
ALEKSANDER: Veel üks päikeseloojang, veel üks aastaaeg jumalale lähemale…
LJUBOV: Te ei tohiks elada selle auru ja niiskuse sees, see ei saa teile hästi mõjuda.
ALEKSANDRA: Kas te Puškinit olete kohanud, Vissarion?
(Belinski, olles avanud kirja, paneb selle läbi lugemata taskusse.)
BELINSKI: Ei. Ta elab Peterburis.
ALEKSANDRA: Kui vana ta on?
ALEKSANDER: Sinu jaoks liiga noor.
(Mihhail lõbustab end Aleksandra arvel ja laseb õe poole õrritavalt lendu: “Ha-ha!”)
(Belinskile) Minu arvamus on, et mees ei tohiks abielluda enne, kui ta on vähemalt kaks korda nii vana kui naine. Mina olin nelikümmend kaks ja mu…
ALEKSANDRA &
TATJANA: (isaga koos sama intonatsiooniga) …nelikümmend kaks ja mu naine oli kaheksateist…
ALEKSANDER: Täpselt nii.
ALEKSANDRA: (nipsakalt) Siis ma ootan ta ära.
BELINSKI: Aga… mida kauem te ootate …
ALEKSANDER: (Belinskile) Pole mõtet sõnu raisata. (Aleksandrale) Aga mis sa Vjazemskist arvad? Borodino all lasti tal kaks hobust sadula alt maha, see annab tema luulele paljud asjad andeks.
VARVARA: Kozlov, Aleksandra!
LJUBOV: “Kust leiaks valuvermeis süda kurbusele rohtu ,
ei külma mulla alt nüüd eal mu sõber paku lohtu.”
TATJANA: Kui morbiidne ! Ei, Baratõnski! “Mustlastüdruk”.
ALEKSANDER: Oi, taevake! Ma pöördun meie kriitiku poole.
TATJANA: Jah, siin on nüüd küll kirjanduskriitikut vaja.
( Vaatavad kõik Belinski otsa.)
BELINSKI: Meil ei ole kirjandust.
(Paus.)
ALEKSANDER: No, hüva. Mina annaksin härra Puškinile oma esialgse õnnistuse, kui ta ainult oma naise välja kannataks.
MIHHAIL: (Aleksandrale) Puškin ei ole sulle kunagi luuletust kirjutanud, erinevalt Vissarionist… (Belinskile) Kõik on korras, see pole saladus , me oleme kõik seda lugenud.
TATJANA: Nüüd te arvatavasti mõtlete, et me oleme kohutavad inimesed. Kas te kahetsete praegu, et te tulite?
BELINSKI: Ei. See on, nagu viibiks unes … (hämmastunult) ja te kõik elate siin! Kadunud asjad ühest teisest elust tuuakse teile tagasi karpkala kõhus.
ALEKSANDRA: Ta räägib, mis pähe tuleb.
BELINSKI: Aga see on ikkagi tõsi.
TATJANA: Aga kuidas sattus teie sulenuga karpkala kõhtu?
VARENKA: Keegi viskas selle kalatiiki, karpkala märkas seda ja kugistas selle lihtsalt alla.
ALEKSANDER: “The moon is up and yet it is not night ;
Sunset divides the sky with her…” (Belinskile) Kas te inglise keeles loete ?
MIHHAIL: Ei, ta ei loe.
TATJANA: Vissarion kavatseb meile lugeda oma uut artiklit – see on kõige erutavam asi, mis Premuhhinos on juhtunud, üldse kunagi… Kui mõelda, et see avaldatakse “Teleskoobis” ja sajad inimesed loevad seda… ja meie olime juures, kui Belinski seda kirjutas meie vanast, messingist tindipotist võetud tindiga, justkui see oleks mingi täiesti tavaline kiri…
LJUBOV: Millest see artikkel räägib?
BELINSKI: See ei ole midagi, see on ainult üks raamatuarvustus.
TATJANA: See räägib sellest, kuidas me oleme jäänud toppama kaheksateistkümnenda ja üheksateistkümnenda sajandi vahele.
MIHHAIL: Noh, Tatjana on asjasse pühendatud. Valgusta meid, Belinski.
BELINSKI: Ma loen selle pärast õhtusööki ette.
MIHHAIL: Aga võib-olla on mul pärast õhtusööki midagi targemat teha.
VARENKA: Kes on toppama jäänud?
TATJANA: Venemaa. Toppama jäänud vana, elutuks muutunud prantsuse mõtlemisviisi ja uue saksa mõtte vahele, mis selgitab kõik.
ALEKSANDER: Igaüks teab, et saksa mõte on prantsuse mõttest mäekõrguselt üle.
TATJANA: Jah, on küll. On ju, Vissarion?
MIHHAIL: Idealism huvitub küsimustest, mis jäävad loogilisest mõtlemisest väljapoole, see on üsna lihtne. Mõistus on võidutsenud kõigi põliste loodusteaduste küsimuste üle, nii et need targad lollpead Prantsusmaal arvasid, et nad võivad lahendada ühiskonna probleemi – kõlbluse ja kunsti küsimused – samamoodi mõistuse ja katsetuse abil, justkui jumal, meie Looja, oleks keemik , astronoom , kellassepp …
ALEKSANDER: (kannatust kaotades) Jumal on nii keemik, astronoom kui kellassepp. Selles kogu asi ongi!
(Mihhail kummardub patriarhaalse autoriteedi ees. Belinski ei pane hoiatust tähele.)
BELINSKI: Ei, asi on selles, et küsimusele, kuidas valmistada kella, on vastus kõigi jaoks üks.
(Aleksandri seisukoha eiramine ärritab kõiki erineval moel. Belinski seda ei märka.)
Me võime kõik olla kellassepad või astronoomid . Aga kui me kõik tahaksime olla Puškinid… kui küsimus on selles, kuidas kirjutada luuletust nagu Puškin? – või mis nimelt on see, mis teeb ühe luuletuse või maali või muusikapala suuremaks kui teised? Või mis on ilu? Või vabadus? Või mõjuvõim? Kui küsimus on: kuidas me peaksime elama? …Siis ei anna mõistus sellele ühest vastust või erinevaid vastuseid. Nii et midagi on valesti. Jumalik säde inimeses ei allu siiski mõistusele, vaid millelegi muule, mingile intuitsioonile või nägemusele, vahest hoopis sarnasele inspiratsioonihetkele, mida kogeb kunstnik…
MIHHAIL: Dahin! Dahin! Laß uns ziehn! (tõlgib spetsiaalselt Belinski jaoks, tahtlikult solvates) “Sinna, sinna lase meil minna,” Belinski!
ALEKSANDER: (armuliku üleolekuga) Aa, nii et teie ise saksa keelest aru ei saa?
BELINSKI: Ei.
ALEKSANDER: Ah soo. Aga te oskate prantsuse keelt.
BELINSKI: No…
(Aleksandra kihistab vaikselt pihku.)
TATJANA: (Belinskit kaitstes) Belinskil ei lastud ülikooli lõpetada.
VARVARA: Miks?
LJUBOV: Ema…
VARVARA: Ei noh, ma ainult küsisin.
TATJANA: Ta kirjutas pärisorjusevastase näidendi, sellepärast.
(Paus. Varvara tõuseb püsti, andes märku, et tema väärikust on riivatud , ja läheb majja.)
MIHHAIL: (vaikselt Tatjanale) Idioot.
ALEKSANDER: (vaoshoitud üleolekuga) Minu majapidamine koosneb viiesajast hingest ja ma ei häbene seda. Maaomanik on kõigi tema valduses olevate hingede kaitsja. Meie vastastikused kohustused on see vundament , millele Püha Venemaa toetub . Selles eluviisis, mida meie siin Premuhhinos elame, peitub tõeline vabadus. Ma tunnen ka seda teist poolt, kui nii võib öelda; ma olin Prantsusmaal, kui neil oli nende revolutsioon .
BELINSKI: (kimbatunult) Jah… jah… lubage mul… Minu artikkel ei puuduta vabadusi… loomulikult mitte. Millal üldse sellist artiklit Venemaal oleks avaldatud? Mina kirjutan kirjandusest.
MIHHAIL: Sa ütlesid, et meil ei ole kirjandust.
BELINSKI: Sellest ma kirjutangi. Ei ole, jah. Meil on käputäis meistriteoseid, kuidas olekski võimalik, et ei ole, meid on ju nii palju, suur kunstnik ilmutab end aeg-ajalt palju väiksemates maades kui Venemaa. Aga rahvusena ei ole meil kirjandust, sest see, mis meil on, ei ole meie oma, see on nagu pidu, kuhu kõik peavad tulema riietatuna kellekski teiseks – Byroniks, Voltaire ’iks, Goetheks, Schilleriks, Shakespeare’iks ja ülejäänuteks… Mina ei ole kunstnik. Minu näidend ei olnud hea. Ma ei ole poeet. Luuletust ei saa kirjutada tahtejõu aktina. Kui ülejäänud meist näevad kõvasti vaeva, et olla kohal, siis tõeline poeet eraldub vaimselt. Me võime teda jälgida loomise hetkel, kui ta istub, sulepea käes, liikumatult. Kui sulepea liigub, siis me ei tea, kus ta viibib. Kus ta sel hetkel käis? Vastuses sellele küsimusele peitub kunsti tähendus. Seda avastada , seda mõista, tajuda ära vahe, millal see juhtub ja millal seda ei juhtu – see on minu ainus eemärk elus, ja see ei ole põlastusväärne amet siin maal, kus me ei saa diskuteerida oma vabaduste üle, sest meil pole vabadusi, ja samadel põhjustel ei saa me diskuteerida ka teaduse ja poliitika üle. Kriitikul on siin kahekordne ülesanne. Kui midagi tõelist on võimalik tabada kunstist, siis aitab see tabada ka midagi vabadusest, ja loodusteadusest ja poliitikast ja ajaloost – sest kõik kogu universumis avaldub koos ühise eesmärgina, milles mul on oma osa. Teil on õigus minu üle naerda, sest ma ei oska saksa ega prantsuse keelt. Aga idealismi õigsuse mõistmiseks piisaks mulle ka sellest, kui hobusel mööda kappav mees hüüaks mu aknast sisse üheainsa Schellingi lause. Kui filosoofid hakkavad rääkima nagu arhitektid , siis laske jalga, kuni te veel jõuate – kaos on saabumas. Kui nad hakkavad kehtestama reegleid ilu jaoks, on verevalamine tänavatel vältimatu. Sest vastus ei oota teid ees nagu Ameerika, mis ootas Kolumbust, üks ja sama vastus kõigi jaoks jäädavalt. Universaalne idee kõneleb inimkonna enese kaudu, ja iga rahvuse kaudu erinevalt tema igas arengujärgus. Kui rahvuse sisemine hääl kõneleb tema kunstnike alateadliku loova vaimu kaudu järjepidevalt põlvest põlve – siis on teil rahvuslik kirjandus. Sellepärast meil ei olegi kirjandust. Vaadake meid! – Hiiglaslik laps tillukese peaga, mis on täis jumaldavat austust kõige välismaise vastu… ja tohutu suur inertne keha, aelemas omaenese roojas, sunnismaisuse ja ebausu kontinent, see on teie Venemaa, mida hoiavad ohjes politseinuhid ja neljateistkümne astmeline mundris lakeide armee – kuidas saakski meil olla kirjandust? Rahvajutud ja välismaised eeskujud – see on meie saatus, ja meie kohalike Racine ’ide ja Walter Scottide loomingust vaimustunult minestusse langemine . Meie kirjandus ei ole muud kui kõrgklassi elegantne ajaviide , nagu tantsimine või kaardimäng. Kuidas nii läks? Kuidas see katastroof meid tabas? Sest meil ei lastud kunagi täiskasvanuks saada ja me väärime seda, et meid koheldaks nagu lapsi – et meid pekstaks häbematuste eest, pandaks kappi kinni ulakuste pärast, saadetaks ilma õhtusöögita voodisse. Ja giljotiinist ei julge me isegi mõelda…
(Juba palju varem on Belinski jutt muutunud üha erutunumaks, kirglikumaks, valjemaks.
Aleksander üritab ainukesena oma hüpnotiseeritud perekonnast vahele segada.)
Jah, ma kaldusin teemast kõrvale, pagan võtaks… vabandust… seda juhtub minuga alati!… ma unustan ära, mida ma tahtsin öelda – vabandust, vabandust…
(Belinski hakkab ära minema, aga pöördub ümber.)
Iga kunstiteos on ühtse, igavese idee hingus . Seda ma tahtsin öelda. Ülejäänu unustage ära. Iga kunstiteos on ühtse, igavese idee hingus, mille jumal hingas kunstniku hinge. See ongi see, kuhu kunstnik loomishetkel läks.
(Hakkab ära minema ja tuleb tagasi.)
Meil saab olema oma kirjandus. Milline kirjandus ja milline elu see saab olema, on üks ja sama küsimus. Meie väline elu on näkku sülitamine. Aga me oleme sünnitanud Puškini ja nüüd Gogoli . Vabandage mind, ma ei tunne ennast hästi.
(Seekord läheb majja. Hetke pärast kargab Tatjana püsti ja järgneb talle.)
VARENKA: (paus) Kes on Gogol…?
ALEKSANDER: Me ei pannud tähele, kuidas päike loojus. (Mihhailile) Kui härra Belinski on kirjanduskriitik, siis oli seda ka Robespierre .
(Aleksander läheb vihasena majja. Kostub aastase lapse nuttu. Varenka tõuseb püsti.)
ALEKSANDRA: (õhinal) Kas ma võin ka tulla?
VARENKA: Ma lähen kirjutan uue kirja.
(Varenka ja Aleksandra lähevad tuppa.)
LJUBOV: Jah… kas sa võtad mind Moskvasse kaasa, kui Nikolai Kaukasusest tagasi tuleb?
MIHHAIL: (karjatab) Oh, Ljubov! Kuhu ma pean minema?
(Hakkab nutma ja läheb minema. Ljubov järgneb talle aia sügavusse.)
LJUBOV: Mis on? Mis juhtus?
MIHHAIL: Kuskil pole pääsu – välismaailm poeb mu südamesse nagu madu !
(Belinski tuleb verandale, kiri (mis talle postiga tuli) peos .)
BELINSKI: Oh, mu prohvetlik hing! – “Teleskoop” keelati ära! Pandi kinni! Nadeždin on arreteeritud!
MIHHAIL: (irooniliselt) Illusioon! – see on ainult illusioon –
BELINSKI: (erutunult) Ei… politsei on mu toa läbi otsinud. Ma pean Moskvasse tagasi sõitma.
MIHHAIL: Jah, me peame põgenema – põgenema! Moskvasse!
(Lahkub. Belinski läheb sisse tagasi.)
LJUBOV: Moskvasse…!
(Järgneb Mihhailile.
Püssipauk häirib vareste rahu talvises aias… kasvades üle järgmiseks stseeniks.
Maja sisemusest kostub äkitselt südantlõhestavat nuttu.)
JAANUAR 1837
Interjöör. Aleksandra on romantilise ahastuse meelevallas, hoides kramplikult peos kirja, mis on kirjutatud mitmele lehele.
Tatjana tormab tuppa, tema kannul Varenka.
ALEKSANDRA: Tata… Ljubov sai Nikolailt kirja.
TATJANA: Anna ma loen.
(Aleksandra vehib kirjaga ja variseb kokku. Tatjana võtab kirja ja hakkab lugema, lehti seejärel ühekaupa Varenkale ulatades.)
VARENKA: Mihhaililt on ka kiri.
ALEKSANDRA: (üliteatraalselt) Puškin viidi koju tagasi ja ta vaakus terve järgmise päeva elu ja surma vahel.
(Kolm õde kogunevad kokku lamamistooli juurde, mille peal, patjade najal istukil, lamab Ljubov. Varenka võtab taskust kirja ja ulatab selle Ljubovile.)
VARENKA: Mihhaililt. (õrnalt) Kuidas sa end tunned?
ALEKSANDRA: Kas ma tohin seda lugeda?
(Ljubov hakkab lugema Mihhaili kirja, lehti Aleksandrale ulatades, samal ajal kui esimese, Stankevitši saadetud kirja ülejäänud lehed rändavad Tatjana käest Varenka kätte. Aleksandra ulatab Mihhaili kirja lehti Tatjanale, kes need omakorda Varenkale tagasi annab. Varenka ulatab Stankevitši kirja lehed tagasi Ljubovile.
Samal ajal kui lehed käest kätte rändavad:)
TATJANA: Ta naine tappis ta! See on sama hea, nagu ta ise oleks tulistanud!
ALEKSANDRA: See on täpselt nagu “Oneginis”. Võib-olla nad olid sõbrad, nagu Onegin ja Lenski .
TATJANA: Loll! – Onegin ei saanud ju surma!
ALEKSANDRA: Ise oled loll! – oleks võinud saada.
TATJANA: Aga ei saanud – ja Puškin sai.
VARENKA: Täpselt Nikolai stiil.
LJUBOV: Mis on Nikolai stiil?
VARENKA: Puškin saab duellil surma ja teatud mõttes on see kõik ühe naise tragöödia, kes abiellub järelemõtlematult. Nikolai tõukab sind ridade vahelt pidevalt eemale, nagu siis, kui ta käis “Hamletit” vaatamas ja leidis, et Ophelia on kõiges süüdi…
(Tatjana ja Aleksandra lõpetavad silmapilkselt oma nääklemise, muutudes ärevaks.)
ALEKSANDRA &
TATJANA: Mihhail ütleb – Jah, Mihhail –
VARENKA: (pahvatades) Mul on ükskõik, mida Mihhail ütleb! (hakkab nutma) Mihhail ütleb, et mu mees on loom. See on see, mida ta mulle ütleb. See pole tõsi. Djakov pole teinud midagi valesti tavaliste inimeste mõõdupuu järgi. Mina olen kõiges süüdi. Ma kavatsen talt andestust paluda .
(Varenka tahaks lahkuda, aga Ljubov haarab ta oma embusse, samuti pisarais.)
LJUBOV: Oh, Varenka, Varenka… ja sa ohverdasid end minu pärast… (Varenka protestist hoolimata) Jah, sinu abielu vastutasuks minu abielule, sellepärast isa nõustus sellega.
TATJANA: (pisarais, endale kindlaks jäädes) Mihhail ütleb, et Nikolai armastus Ljubovi vastu on muutnud tema siseelu.
ALEKSANDRA: (sama joont ajades) Mihhail ütleb, et Ljubov on Nikolai ideaal.
VARENKA: (karjub) Minge ära! Minge magama!
(Tatjana ja Aleksandra täidavad rabatult käsku.)
ALEKSANDRA: (lahkudes) Mida meie valesti tegime?
( Lahkuvad .)
LJUBOV: Varenka, kas sa ei usu, et ta armastab mind?
VARENKA: Mind seal ei olnud. Mida te Moskvas tegite?
LJUBOV: Mängisime klaveril duette.
VARENKA: Noh, sellest võib üht-teist välja lugeda.
LJUBOV: Ta ei oleks palunud mul endale kirjutada, kui…
VARENKA: Miks ta siis sulle abieluettepanekut ei tee, selle asemel et sulle loenguid pidada nagu mõni sakslane ?
LJUBOV: Ta sõidab koju isa käest küsima…
VARENKA: Ja seejärel sõidab välismaale!
LJUBOV: Ta peab minema, ta on haige, ta peab tervisevetele sõitma.
VARENKA: Miks ta ei võiks sinuga abielluda ja võtta sind endaga kaasa? Sinul on täpselt samamoodi vaja tervisevetele sõita nagu temalgi.
LJUBOV: Mida sa sellega öelda tahad?
VARENKA: Sa tead, et sa pead sõitma.
(Ljobov põrkub ahastades õest eemale, ägedalt vastu vaieldes.)
LJUBOV: Ei pea, ei pea! Ära räägi sellest!
(Ljubovi tabab hingemattev köhahoog.)
VARENKA: (õde emmates) Ljuba… Ljuba… anna mulle andeks… kuss -kuss-kuss… kullakene-kullakene, anna mulle andeks kõik, mis ma rääkisin. Sa saad terveks ja Nikolai tuleb tagasi ja abiellub sinuga… ma tean, et abiellub…
KEVAD 1838
Aias, veidike maad vaateväljast eemal, lõõmab lõkketuli. Üks pärisori jookseb lõkke juurde, sületäis kuivanud puid käes. Üks teenija tuleb majast toidukraami ja nõudega. Teeb kokkukäivad toolid lahti, asetab neile padjad peale jne.
Varvara tuleb sealtpoolt, kus toimub piknik, voltides kokku pitsilist vooditekki. Tatjana tuleb kiirel sammul majast välja, rõõmsas tujus , käes pika varrega soojenduspann (voodite soojendamiseks).
VARVARA: Kas Ljubov on valmis?
TATJANA: Tuleb kohe. Ta tõld ootab!
VARVARA: Mis sa selle soojenduspanniga teed? Sul läheb käepide põlema.
TATJANA: Ei lähe. Panni on ilmtingimata vaja. Mida Mihhail teeb?
VARVARA: Seletab midagi isale.
TATJANA: Oi, ei!
(Tatjana lahkub lõkke suunas. Pärisorjast teenijatüdruk, toosama, kes kitsel nööbid lasi pintslisse pista, tuleb majast kokkurullitud vaibaga. Varvara lajatab tüdrukule hooletult vastu kõrvu, kui too tast möödub.)
VARVARA: Pitsidega laudlina – laudlina! – mitte voodikate minu voodi pealt!
(Varvara läheb majja. Tüdruk järgneb Tatjanale.
Aleksander ja Mihhail tulevad tagaaiast, mitte lõkketule poolt, käes liiliad ja valged lilled, mis nad korjanud on. Aleksandril on peale selle veel käes üks ajakiri – “Moskva Vaatleja”, millel on roheline kaas.)
MIHHAIL: Põllumajandus? Ma pigem tapan ennast ära, kui õpin põllumajandust. Aga pärast kolme aastat Berliinis võiksin ma saada professorikoha. Ma olen selleks ettevalmistuse saanud. Fichtega ma läksin omadega rappa, ma tunnistan seda, – Fichte üritas objektiivsest reaalsusest vabaneda , aga Hegel näitab, et reaalsust ei saa eirata, vastupidi, reaalsus on sise- ja välismaailma koostoimimine, saad aru, isa, ja harmoonia saavutatakse nende kahe maailma tormilistest kokkupõrgetest sündinud kannatuste läbi, nii nagu mina olen kannatanud. See on see, miks ma ei ole kunagi varem olnud iseendaga nii tasakaalus nagu praegu, ja see on see, miks ma väärin sinu usaldust.
(Aleksander ulatab Mihhailile ajakirja.)
ALEKSANDER: Sa oled lihtsalt hakanud teist juttu puhuma, ongi kõik. See on väga hea ja tore, et Robespierre on Moskva uue igakuise “Jutupauniku” toimetaja, ma õnnitlen teda, esimene segaseisuslasest intellektuaal Venemaal, ja sinna ei saa midagi parata, aga aadlikul on kohustus kanda hoolt oma mõisa eest.
(Varenka tuleb majast kahe pudeli punase veini ja korvikesega, milles on sidrunid ja vürtsid.)
MIHHAIL: Belinski ei kuulu meie hulka, sellega ma olen nõus. Tegelikult olen ma temaga suhted katkestanud. Tuli välja, et ta on täielik egoist. Aga minu mõis on eneseteostus ja filosoofia tulevik Venemaal.
VARENKA: Muusikud on valmis.
ALEKSANDER: Me tõime lilli.
(Mihhail järgneb Aleksandrile majja.)
MIHHAIL: Kaks tuhat aastas minu pärandist, isegi poolteist tuhat, isa… ma olen meeleheitel…
(Varenka suundub edasi lõkke poole. Talle tuleb vastu Tatjana, kes võtab ta käest pudelid ja korvikese.)
TATJANA: Vabaõhupidu! Kuidas Ljubov välja näeb?
VARENKA: Ilus! Nagu mõrsja. Aleksandra teeb talle soengut.
TATJANA: Oi, tore. Katsu Mihhail isa juurest eemale saada, enne kui ta…
VARENKA: Jah! – Jah!…
(Tatjana kiirustab tule juurde tagasi. Varenka – maja poole, aga paraku liiga hilja .
On kuulda, kuidas Aleksander tõstab majas häält: “Ei! Aitab!” ja tuleb seejärel tuppa, Mihhail tema kannul. Lilli neil enam käes pole. Varenka jääb õues seisma, juttu pealt kuulates.)
ALEKSANDER: (vihaselt) Omaenda elu oled sa täielikult ära raisanud, sõprade ja võõraste käest oled sa raha välja pressinud, nii et su nimi on saanud petise ja katteta vekslite sümboliks. Oma õdede palged oled sa vanemliku armastuse juurest ära pööranud ja mürgitanud nende meeli petlike liberaalsete targutustega, mis on maskeeritud idealismiks. Oma nina toppimisega nende asjadesse oled sa purustanud nende elud, nagu rikutud laps litsub sodiks oma hommikuse keedumuna, et hoidjat ärritada. Ljubov oleks ammu olnud abielus aadlikuga, kes teda armastas . Selle asemel on ta lõputu kirjavahetuse kaudu kihlatud invaliidiga, kes ilmselt ei saaks juua vene vett ka siis mitte, kui see tähendaks talle võimalust näha oma tulevast naist. Tatjanat sa kaitsesid krahv Sollogubi, tema ainsa kosilase eest, justkui too oleks olnud mõni türklane, kes tüdruku neitsilikkust tahtis röövida.
(Kõnet pidades on ta jõudnud verandale, kust ta oma lühiülevaatesse kaasab sujuvalt ka Varenka.)
Jah, ja sa ässitasid Varenkat maha jätma oma meest, kelle ta vabalt oli valinud, ja ässitasid teda veel kord, kui ta üritas mehega ära leppida, kuni ta ei teadnud enam ise ka, mida ta tahtis. Ja nüüd on Varenka ka sunnitud koos oma pojaga minema jooma imetabast saksa kraanivett. Djakov on püha lihtsameelne, et ta tal minna laseb, aga kui ma nüüd taipan , et te olete selle intriigi kahekesi kokku sepitsenud…
(Varenka üritab süüdistusi tõrjuda. Mihhail viskub toolile ja peidab pea kätesse. Aleksander jätkab oma kõnet, suundudes lõkkeplatsi poole.)
…Olgu ma neetud, kui ma veel mõne sinu tujudest kinni peaksin maksma. Sa ei sõida Berliini. See on minu viimane sõna.
(Aleksander lahkub. Varenka läheb sisse Mihhaili juurde.)
VARENKA: Miks sa talt just täna pidid küsima?
MIHHAIL: Nikolai saatis kirja. Halvad uudised.
VARENKA: (paus) Räägi.
MIHHAIL: Ta ei saa mulle enam rohkem raha laenata. Sa pead üksi sõitma.
(Aleksandra pistab pea ukse vahelt sisse.)
ALEKSANDRA: Valmis!
(Kaob. Varenka puhkeb hüsteerilises kergendustundes naerma .)
MIHHAIL: Mida peaks tegema?
VARENKA: Me ei tohi seda välja näidata. Kõik peavad rõõmsad olema.
(Varenka lahkub.
Turgenev siseneb aeda – üleminek järgmisse stseeni.)
MIHHAIL: Dahin! Dahin! Laß uns ziehn!
SÜGIS 1841
Turgenevi juurde aeda tuleb Tatjana. Turgenev on 23-aastane ja tublisti üle 180cm pikk, hämmastavalt kõrge ja heleda häälega.
TURGENEV: Jah, kaks korda, isegi kolm, sest ma nägin teda kirstus ka… Esimesel korral ma ei teadnud, et see on Puškin. Ta hakkas just lahkuma Pletnjovide juurest peolt, kui mina parajasti saabusin, tal oli juba kübar peas ja mantel seljas. Teine kord oli ühel kontserdil Engelhardti saalis. Ta nõjatus vastu ukseava , vaatas kuidagi altkulmu pilgul ringi. Ma kardan , ma vahtisin teda üksisilmi ja ta tabas mu pilgu ja kõndis häirituna minema. Mul oli tunne, et ta sai must valesti aru, aga ma vist mõtlesin üle. Tal oli palju olulisemaid asju, mis teda häirida võisid, see juhtus just paar päeva enne duelli. Noh… ma olin poisike – sellest on nüüd juba viis aastat, ma olin kaheksateist –, ja Puškin oli minu jaoks pooljumal.
TATJANA: Kas te olete kirjanik?
TURGENEV: Ei. Aga ma arvasin, et olen.
(“Tulistab” lindude pihta, kes pea kohalt üle lendavad.)
( naerab ) Ma olen sportlane. (paus) Aga ma tahaksin ikkagi kirjutada ühel päeval ühe korraliku luuletuse. Näiteks homme. Siin on tore. Ma tahaksin siia jääda.
TATJANA: (liigagi kärmelt) Te võite jääda. (paus) Mihhail kirjutas oma kirjas: “Ivan Turgenev on minu vend…”
TURGENEV: Mihhail kirjeldas mulle Premuhhinot toll -tollilt… kui me mööda Unter den Lindenit oma lemmikkohviku poole jalutasime. Ta räägib kogu aeg kodust.
TATJANA: Kui ta siin oli, ei rääkinud ta muust kui Berliini sõidust. Nikolai Stankevitš oli Berliinis, ja Mihhail plaanitses mitu aastat sõita ja palus isa… ja kui ta lõpuks Berliini jõudis, siis ta kuulis , et Stankevitš oli kuu aega varem Itaalias surnud.
TURGENEV: Jah, vaat mis sellest kuurist välja tuli. Selline surm ajab vihastama. Puškini surm on sellega võrreldes komöödia.
(Tatjana ohkab ahastavalt.)
Absurdsus. Kui me poleks nutnud, siis oleks see tegelikult jube naljakas. Mitte ükski teine sotsiaalne klass peale meie oma ei peaks loomulikuks marssida laetud püstolitega surmtõsiste nägudega lumehange ja sihtida halastamatult teineteise pihta, sest mingi anonüümse laimukirja alusel on naine, kes kunagi pani su vere mässama ja nüüd ainult ärritab sind, kellegagi kahemõttelistes suhetes, kusjuures see suhe on alles teineteise kompamise järgus. Kui me elaksime kuskil… näiteks Havai saartel, siis oleks võrgutaja see, kelle üle irvitataks, samal ajal kui abikaasa pakub sõpradele sigareid… (paus) Aga kui tiisikust külvav surmaingel libiseb noore ja vapra mehe rinda arutuna nagu uss ja hakkab seal pesitsema, toitudes verest ja hingetõmmetest… Mida arvavad nüüd need toredad moesõnad, mis saksa keeles veel peenemalt kõlavad? – Universaal, Igavene , Absoluut, Transtsendentaalne ? Oi, kuidas nad peavad punastama ja nihelema, kui nad põrkavad kokku laostava ja rögiseva surmaga…
(Adub, et Tatjana on endast väljas.)

• ei muidugi, muidugi – ma olen nii taktitu.
  

TATJANA: Ma mõtlen sel kellaajal aias olles alati Ljubovi peale… Ükskord, natuke enne seda, kui Ljubov suri, korraldas Mihhail seal, selles metsasalus kohe siin lähedal lõkketule, ja me tõime Ljubovi tõllas aeda nagu kuninganna, kes sõidab ballile…
(Lava tagant hakkab kostma lõkketule praginat ja paistma kuma.
Mihhail, Varenka ja Aleksandra toovad kaarikus aeda Ljubovi, kes, otse voodist tooduna, lebab patjade najal kaarikule meisterdatud asemel. Varvara käib neil sabas, Ljubovi eest püüdlikult hoolitsedes.)
MIHHAIL: Siit tuleb kuninganna!
ALEKSANDRA: Siin ta on!
VARENKA: Ettevaatlikult! Ettevaatlikult!
(Ljubovil on käes kimp nendest lilledest, mille Aleksander ja Mihhail korjasid, samade lilledega on kaunistatud ka kaarik . Kaks pärisorjast muusikut saadavad teda. Aleksander tuleb talle vastu, klaas käes.)
TATJANA: …ja mina ajasin veini soojenduspanni peal kuumaks…!
ALEKSANDER: Siiapoole! Siiapoole! Glühwein! Glühwein! (hõõgvein)
VARVARA: Ega te kooke ära ei unustanud?
VARENKA: Ettevaatust , kivi!
ALEKSANDRA: Kust poolt tuul puhub?
MIHHAIL: Vaata, kuhu poole leek läheb!
ALEKSANDER: Ärge liiga lähedale pange !
TATJANA: See oli viimane kord, kui me olime kõik koos, ja millegipärast me olime õnnelikud!… isegi Varenka. Ta oli Djakovi minema saatnud pärast veel üht viimast katset olla ta naine, ja ta kavatses koos oma pojaga Saksamaale sõita. See oli Djakovi viimane teene .
(Kaarik lükatakse vaateväljast välja.
Varenka jääb seltskonnast maha. Mihhail tuleb talle järele.)
VARENKA: Aga kuidas ma elama hakkan?
MIHHAIL: (muretult) Oh, sa võid… anda muusikatunde, ma ei tea, mis tähtsust sel on?
(Lahkuvad naerdes. Minevikupilt kaob.)
TATJANA: (naerab endamisi) Varenka vabastamine! Ta müüs oma vähesed ehted maha, ja kõik jagasid talle nõuandeid, Nikolai kirjutas Berliinist…
TURGENEV: Kui ma Roomas olin, siis ma nägin Nikolaid ja Varenkat iga päev. Kui ma Berliini tagasi jõudsin, ootas mind ees kiri, mis oli saadetud Firenzest. Nikolai kirjutas, et ta tunneb ennast paremini ja et nad kavatsevad Varenkaga veeta suve Como järve ääres. See oli kaks nädalat enne seda, kui ta Varenka käte vahel suri. (paus) Jah… kui sa selle maailma ainetel ei suuda luuletust kirjutada, siis on asi lootusetu. Ja ka siis on vähe lootust, kui sa suudad. (Tatjana pilgule vastuseks ) Premuhhinos tundub, et igavene, ideaalne ümbritseb sind igal hingetõmbel, nagu hääl, mis ütleb sulle, kui palju ülevam on siseelu kättesaamatu kujuteldav õnn rahvahulga vulgaarse õnnega võrreldes! Ja siis sa oled surnud. Midagi on sellelt pildilt puudu. Stankevitš oli selleni jõudmas, enne lõppu. Ta ütles: “Õnne jaoks on ilmselt vaja midagi, mis on pärit reaalsest maailmast.”
TATJANA: Kas te tahaksite, et ma näitan teile…
(Teadmata, mida öelda, osutab ebamääraselt käega.)
…kalatiiki?
TURGENEV: Jah, tahan väga.
(Ulatab Tatjanale käe.)
Aga Nikolai tegi mu tuttavaks Mihhailiga. Ma kirjutasin oma Hegeli raamatusse: “24.juunil 1840 suri Stankevitš. 20.juulil kohtasin Bakuninit. Need on mu elus siiani kaks ainukest kuupäeva, mida ma tahan mäletada.” (paus) Ei, see pidi olema augusti alguses.
(“Tulistab” möödalendava linnu pihta.)
Lääne kalendri järgi. Ma mõtlen alati – meie olukord siin Venemaal ei ole nii lootusetu, sest meil on ikkagi kaksteist päeva aega, et järele jõuda.
TEINE VAATUS
MÄRTS 1834
Moskva. Loomaaed , uisuväljaku lähedal. Päiksepaisteline täiskevadine päev. Taamalt kostub orkestrimuusikat. Muruplatsi peal (piiritletud alal) on toolid ja lauad, mida lava tagant käib teenindamas kelner. Laua ääres istuvad 21-aastane Ogarjov ja 22-aastane Sazonov. 22-aastane Herzen kuulub samuti seltskonna juurde, aga seisab eemal ja sööb lusikaga jäätist. Neljas noormees , 21-aastane Stankevitš, kelle isikut me kohe ei identifitseeri, lamab murul, ilmselt magades, müts näol. Sazonovil ja Ogarjovil on kaelas Prantsuse trikoloori värvides ise õmmeldud kaelarätid. Sazonovil on peas ka barett .
Ljubov ja Varvara ilmuvad aeglaselt jalutades vaatevälja koos rikka umbes 50-aastase lese proua Beyeriga.
HERZEN: Mis sellel pildil valesti on?
VARVARA: Varenka on kihlatud ühe ratsaväeohvitseriga… Nikolai Djakov on ta nimi. See mees on nii arg, ei suuda koera kah eemale peletada – ma ei kujuta ette, kuidas ta nende hobustega hakkama saab – aga muidu igati rahuldav. Ma olin üllatunud, et Varenka ta silmagi pilgutamata heaks kiitis, aga jumal tänatud, tüdruku tulevik on paigas. Erinevalt mõnest teisest.
PROUA BEYER: (Ljubovi suunas naljatlevalt sõrme viibutades) Sa sured vanatüdrukuna. Ljubov, parun Renne oli hea partii.
VARVARA: Kuuled , jah? Sa peaksid kuulama proua Beyerit. Aga mis tehtud, see tehtud, ja kõik oli Mihhaili süü, võimatu poiss, mida rutem ta armeesse läheb, seda…
PROUA BEYER: Lapsed!
LJUBOV: Teie Natalie on seal jää peal, proua Beyer.
(Lahkuvad uisuväljaku poole.)
HERZEN: Mäletate neid piltmõistatusi, kui me lapsed olime… neid joonistusi, kus midagi oli valesti – ilma seieriteta kell; vari, mis läheb vales suunas; päike ja kuu ühel ajal taevas… ja pildi all oli küsitud: “Mis on sellel pildil valesti?”… inimene, kes istub loengus su kõrval, kaob üleöö, keegi ei tea midagi. Avalikes parkides süüakse endiselt erineva maitsega jäätist. Mis on sellel pildil valesti? Vennad Kritskid kadusid tsaari pildi solvamise pärast, Antonovitš ja tema sõbrad salaühingu moodustamise pärast, mis tähendas, et nad said kokku kellegi toas, et lugeda brošüüri, mida võib Pariisis tänava pealt osta. Noored mehed ja naised jalutavad paarikaupa nagu luiged liuvälja peal. Poola vangid lähevad jalaraudade kõlksudes paarisrakendis mööda Vladimiri maanteed . Midagi on sellel pildil valesti. (sõprade poole pöördudes) Kas te kuulate mind? Teie olete sellel pildil. Professor Pavlov , endal sädemeke silmis, jõuab oma loengutes ikka ja jälle filosoofia juurde välja. – “Te tahate mõista reaalsuse olemust? Aa, aga mida te mõtlete reaalsuse all? Olemuse all? Mida me mõtleme mõistmise all?” See on ju filosoofia, nii-nii-nii, aga Moskva ülikoolis on filosoofia õpetamine avaliku korra ohustamise kartusel keelatud. Professor Pavlov loeb füüsikat ja põllumajandust, ainult tänu tsentrifugaaljõule lendab ta viuh! külvikordade juurest Schellingi loodusfilosoofia juurde… (kaugusse vaadates) Ketšer!
(Tuleb Ketšer, Ogarjov ja Sazonov tervitavad teda. Ta on vanem, 28-aastane, ja nooremate meeste jaoks midagi kergesti ärrituva onu-figuuri laadset. Ta on pikk ja kõhn, kannab prille ja õlgadel musta peleriini.)
KETŠER: (Ogarjovile ja Sazonovile) Miks te end prantslasteks olete ehtinud?
(Kelner tuleb kandikuga, millel on teeklaasid, ja asetab selle lauale.)
SAZONOV: Aa! Märkasid! Sest Prantsusmaa on tsivilisatsiooni õis ja ühtlasi revolutsiooni kodu, revolutsiooni, mis raiub õie varre otsast maha.
KETŠER: (lahkuvale kelnerile) Tänan… (Sazonovile) Siis sa võiksid vähemasti kelneri ees prantsuse keelt kõnelda.
SAZONOV: D’ accord . Mille pardons!
KETŠER: Nüüd on juba natuke hilja.
OGARJOV: Sa oled purjus , Sazonov.
SAZONOV: Sina laulsid Malõi Teatri ees marseljeesi.
OGARJOV: Ma olin purjus. Ma olen praegugi veel purjus.
(Lööb käega laksatades vastu klaasi, lõhkudes selle kildudeks.)
Kakskümmend üks ja midagi pole teind!
(Tuleb Polevoi, kirjanik ja ajakirjanik. Ta on 38, kuid näeb noortest meestest generatsiooni võrra vanem välja. Satub seltskonna otsa juhuslikult jalutuskäigul olles.)
POLEVOI: Härrased…
HERZEN: Härra Polevoi!… Tere päevast!
POLEVOI: Tere päevast… tere päevast…
(Polevoi tõstab kõikide tervituseks kübara ja märgates magajat, tervitab ka teda kerge kummardusega.)
POLEVOI: Ärge laske ennast palun segada. Aa, härra Ketšer! Ma sain teie artikli. Mulle meeldis. Kui te tahate, et ma avaldaksin selle “Telegraafis”… kas te võtaks siis sõbralikku nõu kuulda? Enne kui see tsensori kätte läheb… paar väljendit… vihjet… kui te lubaksite mul…
KETŠER: Aga artikkel räägib Shakespeare’i tõlkimisest.
(Polevoi naeratab kavalalt ja pikalt, kuni Ketšer nõusse jääb.)
POLEVOI: Usaldate mind? Suurepärane. Mul on heameel seda avaldada… Ja mis toredad rätikud need on? On see mõni klubi?
OGARJOV: On jah.
(Ogarjov hakkab marseljeesi ümisema, Herzen ja Sazonov hakkavad kaasa ümisema.)
POLEVOI: (ärevusse sattudes) Kuulge nüüd, lõpetage, lõpetage! Palun! Milline rumalus! – ja minu positsiooni arvestades – mõtlematus! Iga “Telegraafi” number mängib tulega – need pole minu sõnad, need on sõnad, mida kolmandas osakonnas räägitakse ja mis otsaga minu juurde tagasi on jõudnud. Mu ajakiri võidakse valel kohal öeldud sõna pärast kinni panna (sõrmedega nipsutades) vaat nii, ja mind saadetakse Siberisse.
SAZONOV: Kaua läheb, kuni järg meie kätte jõuab?
KETŠER: Ma arvan, et see sõltub kelnerist.
(Sazonov paneb märkust arvesse võttes kaelarätiku taskusse.)
SAZONOV: Käitun siis mõistlikult.
OGARJOV: Me tegime need rätikud ise.
POLEVOI: No loomulikult te tegite need ise, härra Ogarjov.
OGARJOV: Kuulsite, mis juhtus? Viis meie kaaslast arreteeriti ja saadeti armeesse. Me kogusime nende toetuseks allkirju… Mind Ketšeriga viidi politseiülem Lessovski juurde ülekuulamisele… armuliku tsaari Nikolai viimane hoiatus meile.
POLEVOI: Jumal kiitku tsaari! Te üllatate mind, härra Ketšer, arvestades teie staatust.
KETŠER: Politseiülem Lessovski ütles täpselt sama.
POLEVOI: (solvunult) See on ülekohtune…
KETŠER: Mina olen arst, mina ei ole avalike instruktsioonide minister.
POLEVOI: Kõik teavad minu seisukohta. Ma olen üksinda seisnud reformi poolt… aga reform ülevalt poolt, mitte revolutsioon altpoolt. Mida saab käputäis üliõpilasi teha? Nad hävitasid end mitte millegi nimel. Nende nimed vajuvad unustusse.
OGARJOV: Või elavad igavesti.
HERZEN: (Ogarjovile) Kas sa kavatsed luuletuse kirjutada?
(Ogarjov kargab püsti, piinlikkusest erutudes, ja hakkab ära minema. Tuleb laua juurde tagasi, et sinna mõned mündid panna, ja läheb siis uuesti minema, aga ainult järgmise lauani, mille äärde ta maha istub, seljaga teiste poole.)
Vabandust! (usalduslikult) Ta kirjutab luuletusi… muide – väga häid.
(Stankevitš ärkab, ei tee kellestki välja.)
SAZONOV: Ärkas! Stankevitš, näed, tee on imekombel välja ilmunud.
KETŠER: (eemale vaadates) Keegi jälgib meid… näete seal?
POLEVOI: (närviliselt) Kus?
KETŠER: Hakkame liikuma.
(Stankevitš võtab teeklaasi.)
SAZONOV: (Ogarjovile) Niki, lähme. (Stankevitšile, münti lauale pannes) Kümme kopikat, Stankevitš, päris raha.
POLEVOI: Me ei tohiks kokku jääda.
OGARJOV: (Herzenile) Kas sa tuled, Saša?
POLEVOI: Mõistate, Herzen. Nad võivad “Telegraafi” kinni panna vaat nii (nipsutab sõrmi)… ja reformi häälekandja Venemaal võib terveks põlvkonnaks vaikida.
HERZEN: Selle orientaalse despotismi reformimiseks jääb “Telegraafi” orientaalsest delikaatsusest väheks, härra Polevoi.
POLEVOI: (solvunult) Ja mille poolt teie olete, Herzen, teie ja teie ring? Vabariikluse? Sotsialismi? Anarhismi?
HERZEN: Jah. Me oleme lahti ütelnud oma õigusjärgsest osast olla vangidest koosneva rahva vangivalvurid. Õhku ei ole, liikumist ei ole. Sõnad on muutunud tegudeks. Mõtted on teod. Nende eest karistatakse karmimalt kui tavaliste kuritegude eest. Me oleme revolutsionäärid, kelle käsutuses on sotsiaalse teooria salarelvad.
POLEVOI: Mida te loete?
HERZEN: Saint- Simoni .
POLEVOI: Ettekääne meeleliseks ja ebamoraalseks käitumiseks!… Jumal kaitsku meie noori mehi ja naisi Saint-Simoni eest!
HERZEN: Noh, härra Polevoi, ma usun, te olete sama vanamoodne konservatiiv nagu need inimesed, kellega te terve oma elu võidelnud olete.
(Polevoi on sügavalt solvunud.)
POLEVOI: Ma tean, mis see on. Noh, ühel päeval juhtub teiega sama asi… keegi noormees ütleb teile naeratades: “Kaduge minema, te olete ajast maha jäänud!”… Olgu, ma täidan teie soovi. Minu lugupidamine, härra…
HERZEN: (kahetsevalt) Minu lugupidamine samuti, härra Polevoi, uskuge mind.
(Polevoi kiirustab minema.)
(pilku kaugusse suunates) Ta on ikka veel seal… hiilib, külg ees, mööda metsajoont nagu nälginud hunt, kes püüab ennast varjata… noh, olgu tal õnne, tal oleks uut mantlit vaja.
STANKEVITŠ: (eirates, pilk hajevil) Jah… sul on õigus… midagi on valesti… Suvine päike ja liuväli, mis on ikka veel jääs… see päev koosneb erinevatest päevadest, ta ei allu tavapärasele päevaringile. (kaugusse vaadates) Ei… ta ootab mind. (Herzenile) Sa solvasid härra Polevoid mitte millegi eest. Nähtumuste maailmas vahetavad poliitilised kokkulepped lihtsalt vorme, muud ei midagi.
HERZEN: (viisakalt) Ma loodan, et sa tunned ennast varsti paremini.
(Lõpetab oma jäätise ja paneb raha lauale.)
Mida me Venemaaga teeme? Ma jätan sinu välja, Stankevitš, aga mis tuleks teha? Kas sa Sungurovit mäletad? Kui Sungurov Siberisse viidi, õnnestus tal teda saatva ohvitseri järelevalve alt põgeneda… aga politsei sai ta kätte, ja kui ta nägi, et pääsu pole, lõikas ta oma kõri läbi, aga ebaõnnestunult, nii et ta üle mõisteti uuesti kohut ja ta saadeti kaevandustesse ja ta vara konfiskeeriti. See vara koosnes kahesaja viiekümnest hingest Bronnitski kubermangus Moskva lähedal ja neljasaja viiekümnest hingest Nižni Novgorodis. Mis on sellel pildil valesti? Ei midagi. See on Venemaa. Maaomaniku vara ei hinnata mitte aakrites, vaid täiskasvanud pärisorjade arvu järgi, ja reformide eest ei võitle mitte mässuline ori, vaid kahetsev isand . Milline maa! Napoleon pidi meid vedama Euroopasse, et piinlikkustunne iseenda pärast tooks koju tagasi pöörduvate ohvitseride pähe mässulised reformimõtted. Ma olin dekabristide ülestõusu ajal kolmeteistaastane. Ühel päeval, üsna varsti pärast seda, kui tsaar pühitses oma kroonimist dekabristide ülespoomisega, viis mu isa minu ja Ogarjovi väljasõidule linnast maale. Ma arvasin, kuni ma Nikit polnud kohanud, et ühtki teist minusugust poissi Venemaal ei ela. Lužniki juures sõitsime paadiga üle jõe. Meie jooksime Nikiga kaugele ette, üles Varblasemägedele. Sealt ülevalt paistsid linna katused ja kuplid , mis sätendasid loojuva päikese valguses… ja järsku me embasime teineteist ja andsime pühaliku vande – maksta kätte dekabristide eest, pühendada sellele oma elu – jah, ohverdada oma elu, kui vaja. See oli murrang minu elus.
STANKEVITŠ: Minu jaoks oli murranguks Fichte “Transtsendentaalse idealismi süsteemi” lugemine.
HERZEN: See on… peaaegu andestamatu.
STANKEVITŠ: Reform ei saa tulla ei ülalt ega alt, vaid ainult seestpoolt. Materiaalne maailm ei ole muud kui vari koopaseinal. (tõstab käe hüvastijätuks) Kuni me kohtume uuesti.
HERZEN: (külmalt) Aga me ei pruugi uuesti kohtuda .
(Eemalduvad teineteisest, Herzen lahkub. Tuleb Belinski. Ta näeb välja, nagu ta oleks, ja ta ongi langenud äärmisesse viletsusse, ning tal on hädasti uut mantlit vaja. On erutatud.)
BELINSKI: (hüüab) Stankevitš! Lõpuks ometi midagi head! Nadeždin pakkus mulle “Teleskoobis” tööd. Ta maksab mulle kuuskümmend neli rubla kuus.
STANKEVITŠ: Sa ei ela sellega ära.
BELINSKI: Ma olen ilma selleta ära elanud.
STANKEVITŠ: Muidugi oled, vaata ennast, aga sa ei saa sellest ära elada.
BELINSKI: Mida ma veel võiksin teha?
STANKEVITŠ: Hakka… kunstnikuks. Või filosoofiks . Praegu sõltub kõik kunstnikest ja filosoofidest. Suured kunstnikud , et väljendada seda, mida ei saa seletada, ja filosoofid, et seda seletada!
BELINSKI: Aga ma tahan olla kirjanduskriitik.
STANKEVITŠ: See töö on nende jaoks, kelle teine raamat ei kukkunud nii hästi välja kui esimene. Nadeždin paneb sind selle kuuekümne nelja rubla eest kirjutama kuus kahekümne raamatu ülevaated – kokaraamatute, naljaraamatute, reisijuhtide...
BELINSKI: Ei, see töö on prantsuse novellide tõlkimine “Teleskoobile”… Ma tõlgin Paul de Kocki…
STANKEVITŠ: Oo, nii et sa hakkad tõlkijaks. See on täiesti teine asi. See on härrasmehe amet.
BELINSKI: Sa kiidad heaks.
STANKEVITŠ: Aga… sa ei oska prantsuse keelt.
BELINSKI: Ma tean, et ma ei oska. Kas sa saad mulle sõnastikku laenata?
(Vestluse katkestab Natalie Beyer, kes hüüab lava tagant:)
NATALIE: Nikolai! Nikolai!
(Stankevitš lehvitab talle.)
BELINSKI: Kus sa pärastpoole oled?
STANKEVITŠ: Ära jookse minema, sa oled piisavalt tark, et Natalie Beyerile silma vaadata, nii et ära vahi ta saapaid.
(Natalie, kes on 20 aastat vana, tuleb liuväljalt, uiskudel koperdades.)
NATALIE: Nikolai, te olete just õigel ajal siin, et mind aidata.
(Tõstab ühe jala Stankevitši põlve peale ja ulatab talle uisuvõtme.)
Palun, mon chevalier .
STANKEVITŠ: À votre service. Belinski sai “Teleskoobi” juures tööd.
NATALIE: C’est merveilleux. Vous voulez dire que vous allez écrire pour la revue? Mais c’est formidable. Nous allons vous lire . Nous lisons le Télescope tous les mois, mais je ne comprends pas la moitié – Vous devez être très intelligent! Vous serez célèbre sous peu, monsieur Belinsky!
(Kui tore! Kas te tahate öelda, et te hakkate ajakirjale kirjutama? Aga see on ju suurepärane. Me hakkame teid lugema! Me loeme iga kuu “Teleskoopi”, aga ma ei saa seal pooltest asjadest aru – te peate olema väga tark! Õige varsti te saate kuulsaks , härra Belinski!)
(Belinski jõllitab ta saapaid.)
BELINSKI: No siis – au revoir.
STANKEVITŠ: Kas sa reedel tuled?
BELINSKI: (minnes) Ma ei usu… ma pean järgmiseks nädalaks kolm peatükki tõlkima.
(Proua Beyer, Varvara ja Ljubov tulevad tagasi. Belinski, kes näeb neid tulemas, asutab kiiremini lahkuma.)
PROUA BEYER: Stankevitšitel on Voroneži lähedal seitsme tuhande hingega mõis. Reedeti õpetab Nikolai Natalie’le, kuidas asjade pealispinna all on kõik tegelikult filosoofiline.
VARVARA: Kas ainult reedeti?
NATALIE: Ljubov! Tere, proua Bakunin.
PROUA BEYER: Võta oma jalg ära! Mis siis veel järgmiseks juhtub! Härra Stankevitš, kuidas te elate? Te peate meile õige varsti külla tulema.
NATALIE: Teil oleks vist õigem hoopis põlvitada. See on minu sõber Ljubov Bakunin ja tema ema.
(Stankevitš teeb kummarduse.)
LJUBOV: Las ma ise teen lahti.
PROUA BEYER: Jää sulab, näete… Aastaring saab edasi minna…
LJUBOV: Kus võti on?
STANKEVITŠ: Vabandust… jah…
(Stankevitš ulatab Ljubovile uisuvõtme. Füüsiline kontakt süvendab Ljubovi ujedust.)
NATALIE: Sa pead tulema filosoofilisse ringi, Ljubov. Me käime iga nädal Nikolai juures koos.
STANKEVITŠ: Kas te elate Moskvas?
LJUBOV: Ei.
VARVARA: Me tulime lihtsalt mõneks päevaks linna. Aga Tveris on meil ka filosoofia. Te peaksite kohtuma minu poja Mihhailiga.
STANKEVITŠ: Kas ta õpib filosoofiat?
VARVARA: Jah, ta käib suurtükiväekoolis.
(Ljubov tõuseb koos uiskudega üles.)
LJUBOV: Nii, lahti.
PROUA BEYER: Me peame edasi minema. Ärge unustage, härra Stankevitš.
(Proua Beyer lahkub koos Varvaraga. Stankevitš kummardab seltskonnale hüvastijätuks, kuid muudab siis meelt.)
STANKEVITŠ: Ma saadan teid tõllani. (Ljubovile, pakkudes end uiske tassima.) Lubage mul…
(Ljubov ulatab talle uisud.)
(Ljubovile) Me loeme praegu Schellingit. Võib-olla te…?
NATALIE: Oi, kas te tassite minu uiske? Kui gallantne!
(Natalie, Ljubov ja Stankevitš järgnevad Varvarale ja proua Beyerile.
Ilm muutub… Tormipilved, vihm , järsku läheb pimedaks .
Belinski, oma kössis ja üks õlg ees kõnnakul, on teel suareele, nüüd on tal seljas parem mantel.)
MÄRTS 1835
Suaree on regulaarselt peetav lahtiste uste päev proua Beyeri kodus. Livreedes teenijad ei tähenda, et tegemist oleks suure rikkuse või luksusliku ümbrusega. Livreed peaksid olema pigem kulunud ja esemed oma mõõtmetelt pigem kodused kui kõrgaadli majapidamisele viitavas suuruses.
Livrees teenija võtab enda kätte Belinski vihmast tilkuva mantli. Seltskond rändab ruumist ruumi ega istu paigal. Inimesed ilmuvad vaatevälja vastavalt sellele, nagu olukord seda nõuab. Liikumist ja tegevuse kattumist on rohkem, kui stseeni kulgemise järgi võiks eeldada. Vein, toit, lakeid, külalised ja muusika ning tants – seda kõike võib olla läbisegi.
Tatjana ja Aleksandra kiirustavad mööda, käest kinni, konspiratiivselt naerdes.
TATJANA: Ta ei teinud seda!
ALEKSANDRA: Tegi küll! Aga tema ei tahtnud.
(Vappuvad taas naerukrampides.
Pjotr Tšaadajev, 40 aastat vana, kõrgelaubaline ja kiilas, filosoof-härrasmees, kummardab neidudele, kui nood koos oma saladusega minema jooksevad. Seab end istuma toanurka jäävale toolile, valmis pigem publikut vastu võtma kui seda otsima .)
TŠAADAJEV: Kui armas… kui armas… Noored inimesed…
(Eemal loeb Ševõrjov, noor professor, nördinult Polevoile ajakirja (“Teleskoop”) ette, kes on kergelt purjus ega pööra loetule erilist tähelepanu.)
ŠEVÕRJOV: ( lugedes ) “…ma jään kindlaks selle saatusliku mõtte juurde” – kuulake – “ma jään kindlaks selle saatusliku mõtte juurde – ”
POLEVOI: (süngelt) Pandi kinni. (nipsutab sõrmi) Vaat nii. Mina kujundasin “Telegraafist” reformi ainukese häälekandja.
ŠEVÕRJOV: Tahate seda kuulata?
POLEVOI: Muidugi, muidugi. Mida?
ŠEVÕRJOV: See tõusik – segaseisuslane – tegelikult läbikukkunud üliõpilane, kelle Nadeždin rentslist üles korjas, kasutab “Teleskoopi” selleks, et avalikult pilgata meie parimaid, meie andekamaid – kuulake-kuulake – “ma jään kindlaks – ”
POLEVOI: Nadeždin peaks üritama anda välja tõelist ajakirja. “ Telegraaf ” mängis tulega – need pole minu sõnad, need on sõnad, mis kolmandas osakonnas räägitakse ja mis otsaga minu juurde tagasi on jõudnud!
ŠEVÕRJOV: Te ei taha, et ma loen?
POLEVOI: Tahan küll.
ŠEVÕRJOV: “ma jään kindlaks – ”
POLEVOI: Aga panna kinni – (lööb sõrmedega nipsu ) – vaat nii – ühte näitemängu mahategeva arvustuse pärast!
ŠEVÕRJOV: “Ma jään kindlaks selle saatusliku mõtte juurde, et vaatamata meie kirjandusringkondades üldlevinud arvamusele… vaatamata sellele, et meie Heraskov sai võrdseks Homerose ja Vergiliusega –
(Ketšer, kes on mõõdukalt purjus, ilmub Polevoi vaatevälja.)
POLEVOI: Ketšer! Kuulsite? (lööb sõrmedega nipsu) “Telegraaf” läks tulega mängmisega liiale!
ŠEVÕRJOV: “ – et meie noor luulelõvi Kukolnik jõudis esimese hüppega järele geniaalsele Goethele…”
(Belinski ilmub ujedalt seltskonda ja kuuldes omaenda sõnu ette loetavat, pageb minema.)
“…ja teise hüppega jäi ainult Krjukovskist natuke maha – vaatamata kõigele sellele ma kordan – ”
(Lahkuv Belinski põrkab kokku Mihhailiga, kel on seljas sõjaväemunder. Nad ei tunne teineteist. Belinski vabandab pimesi ja lahkub.)
“ – meil ei ole kirjandust!”
POLEVOI: (Ketšerile) Mul vedas, et mind Siberisse ei saadetud. Ja teil samuti, muide. Miks nad teid ei arreteerinud, kui nad arreteerisid Herzeni ja teised?
KETŠER: (kehitab õlgu) Venemaa.
ŠEVÕRJOV: (vahele segades) See pole kirjanduskriitika, see on pildirüüste pildirüüste pärast!
(Polevoi juhib Ketšeri eemale, samal ajal kui tulevad proua Beyer ja Varvara, kohtudes Mihhailiga.)
POLEVOI: Ma hoiatasin neid. Nad hävitasid end mitte millegi pärast.
VARVARA: Mihhail! Ma ei saa aru, miks sa oma polgu juures ei ole?
MIHHAIL: (lahkudes) Mu käsundusohvitser küsib mult kogu aeg sedasama , maman.
VARVARA: Tatjana, mis mõtet on tantsida omaenda vennaga?
(Ševõrjov haagib end ühele mööduvale külalisele külge, temaga koos lahkudes.)
ŠEVÕRJOV: Kas te olete “Teleskoopi” näinud? Kuulake – “ma jään kindlaks selle saatusliku mõtte juurde…”
(Proua Beyer märkab Tšaadajevi ja suundub tema poole. Siseneb Stankevitš, kes kummardab proua Beyerile, aga Stankevitši hämmastuseks jätab proua ta tervitusele vastamata .)
STANKEVITŠ: Proua Beyer.
POLEVOI: Vaat nii!
PROUA BEYER: (tähelepanu pööramata, konstateerides) Härra Polevoi… (Tšaadajevile) Pjotr Tšaadajev!
(Tšaadajev tervitab teda.)
KETŠER: (samal ajal Polevoile) Nad mõisteti pärast üheksa kuud kestnud eeluurimisvangistust kinniste uste taga süüdi. Kolm saadeti vangi, kuus maapakku, Aleksander Herzen kõige kaugemale – Permi.
(Stankevitš väljub ruumist, järgnedes Belinskile. Tšaadajevi poole suunduv proua Beyer möödub Polevoist, kes naise üllatuseks talle sõrmedega nipsutab.)
(samal ajal Polevoile) Kõik mingi vaba vestluse pärast kuskil õhtusöögil, kus Herzen isegi ei viibinud. Nali on selles, et Sazonovit, kes oli kohal, isegi ei arreteeritud, ja nüüd nad andsid talle passi , et ta sõidaks välismaale oma tervist ravima! Kui need inimesed oleksid arstid, siis nad otsiks su perse ka läbi, et mandleid leida…
TŠAADAJEV: (proua Beyerile) Teie maja on – minu jaoks – sadam, kuhu igavuse eest pageda.
PROUA BEYER: Ma räägin kõigile, et teie kirjutasite selle très méchant (väga salvava) artikli “Teleskoopi”.
TŠAADAJEV: Jah, ma nägin seda… see on huvitav moment.
PROUA BEYER: Moment?
TŠAADAJEV: Moment, jah.
(Polevoi haarab nad, ilma et talt seda oleks palutud, oma orbiiti, hüljates Ketšeri.)
POLEVOI: Jah, “Telegraaf” läks tulega mängimisega liiale!
PROUA BEYER: Me räägime “Teleskoobist”, härra Polevoi.
POLEVOI: Palun lubage end parandada, kulla proua. Ma peaksin asja teadma – mina tegin “Telegraafist” reformi häälekandja, ma võin rahuloluga mainida, et ma olin tema keiserliku kõrguse enda soosingus… Aga kes oleks võinud arvata? Pandi kinni Kukolniki uue näidendi mahategeva arvustuse pärast!
TŠAADAJEV: Te oleksite võinud selle peale tulla, et näidend, mis ühendab jumala ja tema keiserliku kõrguse esiisade huve, võetakse keiserliku perekonna poolt heakskiitvalt vastu.
POLEVOI: Olete te seda näinud, härra?
TŠAADAJEV: Ei, ma ei olnud Peterburis.
PROUA BEYER: Te mõjute saja aasta pärast väga suure lollina, härra Polevoi, kui “Kõigevägevama käsi päästis isamaa” on klassikaks saanud ja Kukolniki nimi on muutunud vene teatri sünonüümiks.
(Lava taga lükatakse laud ümber, kostub kukkuvate klaaside klirin, ehmatusi ja kiljatusi. Belinski taganeb vabandades, selg ees, vaatevälja, tema järel Stankevitš. Ketšer ruttab õnnetuspaika, reageerides sündmusele suurelt .)
KETŠER: Eest ära! Ma olen arst!
PROUA BEYER: Mis siis nüüd?
BELINSKI: Ma teadsin, et see nii läheb!
STANKEVITŠ: Pole midagi, Belinski…
(Belinski üritab põgeneda. Stankevitš, püüdes teda tagasi hoida, rebib teda mantlitaskut pidi, mis käriseb. Paar münti ja üks väike sulenuga kukuvad põrandale. Belinski seda ei märka, lahkub koperdades.)
STANKEVITŠ: Oota… Sa pillasid oma…
(Stankevitš hakkab maast münte üles korjama, kui proua Beyer, kes on juhtunut uurima suundumas, põrkab talle otsa, tõlgendades mehe poosi anuva palvena.)
Proua Beyer…
POLEVOI: (Tšaadajevile) Aga te olete kindlasti Kukolniki näidendit lugenud?
TŠAADAJEV: Ei ole… ma hakkasin seda lugema, aga õige pea läks nagu igavaks, ja ma olin ikka veel pealkirja juures.
(Stankevitši otsingud põrandal katkestab Natalie ilmumine .)
NATALIE: Mida te teete?
STANKEVITŠ: Natalie! – teie ema… Mida ma teinud olen?
NATALIE: Ta… (kindlalt) Nikolai, te panite ta uskuma… te mängisite minu tunnetega!
POLEVOI: (lahkudes, mitte kellelegi konkreetselt nipsutades) Vaat nii!
STANKEVITŠ: (nagu puuga pähe saanud) Aga… kõik need korrad, mis ma olen teie juures käinud, terve see aasta, mis te olete meie koosolekutel käinud, pole ma kordagi ei sõna ega žestiga rüvetanud meie sõpruse puhast vaimset…
NATALIE: (kannatust kaotades) Seda on rohkem kui aasta!
(Väljub, jättes Stankeviši nõutuna maha, ja ilmub siis kohe tagasi.)
(taktikat muutes) Te… te olete olnud julm minu sõbratari Ljubov Bakunina vastu!
STANKEVITŠ: Kuidas? Ma pole kunagi isegi…
NATALIE: Kas te ei näe, et te meeldite talle?
STANKEVITŠ: (huvitudes) Meeldin, tõesti?
(Natalie lahkub raevunult. Mihhail, kes siseneb, püüab teda kinni pidada.)
MIHHAIL: Natalie…?
(Mihhail näeb Stankevitšit. Nad tervitavad vastastikku kergelt kummardades.)
(paus) Kas te olete Stankevitš?
STANKEVITŠ: Ja teie olete Bakunin.
(Mihhail raputab energiliselt Stankevitši kätt.)
MIHHAIL: Ma arvasin, et me ei kohtu mitte kunagi.
STANKEVITŠ: Teie õed…
MIHHAIL: On minu olemasolu maininud?
STANKEVITŠ: Paari sõnaga. Kauaks te Moskvasse jääte?
MIHHAIL: Kuskil nädalaks või nii. Nemad lähevad homme koju, aga minul on Moskvas asjaajamisi, sõjaväe asjad.
STANKEVITŠ: Te olete suurtükiväes.
MIHHAIL: Ärge laske end nähtumustest petta .
STANKEVITŠ: Õpin, kuidas seda mitte teha.
MIHHAIL: Kahurväes on õppimine raskendatud nende valjude plahvatuste tõttu, mis kuuluvad regulaarse iseärasusena kahurväeelu juurde. Sõjaväes on “Transtsendentaalse idealismi süsteem” suletud raamat, sest sõjavägi töötab täiesti teistsugustel printsiipidel.
STANKEVITŠ: Te loete Schellingit!
MIHHAIL: Loomulikult! Te näete enda ees jagamatu loomistule üksikut sädet.
STANKEVITŠ: Aga te peate lugema Kanti. Me oleme kõik kantiaanid, kaasa arvatud Schelling.
MIHHAIL: Jumal tänatud, et ma teid kohtasin. Kuhu me saaksime minna ja rääkida? Kas te austreid armastate? Väga hea. Oodake siin – ma lähen toon oma mütsi. (tagasi pöördudes) Kas teil raha on?
STANKEVITŠ: (lahkelt) Jah…
MIHHAIL: Hiljem.
(Mihhail lahkub. Pärast hetkelist pausi meenub Stankevitšile kaotatud sulenuga ja ta asub seda uuesti, mitte eriti innukalt, otsima.
Aleksandra ja Tatjana tulevad kiirel sammul üle toa. Põrkavad kokku Natalie’ga, kel oli küll kavatsus minna teises suunas, aga kes väljub nüüd koos õdedega.)
NATALIE: Sõbrad! Ma tean kõike!
ÕED: Mida? Mida?
NATALIE: Ta süda kuulub teisele! Oodake, ma räägin!
ÕED: Ei! Kes see on? Ma arvasin, et sina meeldid talle!
NATALIE: Ta lollitas mind!
(Samal hetkel kui nad ruumist väljuma hakkavad, siseneb Ljubov.)
ÕED: Ljubov! Oi, Ljubov! Uudist tead?!
(Natalie muudab suunda, vedades Aleksandra ja Tatjana endaga kaasa.
Kolmene seltkond lahkub, Aleksandra ja Tatjana küsival pilgul, Natalie neile midagi sosistades.)
TŠAADAJEV: Kui armas, kui armas…
(Stankevitš märkab Ljubovi. Ta katkestab oma otsingud, ajab end sirgu ja teeb kummarduse, saladusest tummaks löödud.)
LJUBOV: Kas te kaotasite midagi ära?
STANKEVITŠ: Ma… ma otsin … ma ei tea… (paus) Nii et te sõidate homme koju.
LJUBOV: Jah. Aga võib-olla…
(Enne kui Ljubov jõuab jätkata, tormab sisse Mihhail ja veab Stankevitši endaga kaasa.)
MIHHAIL: Lähme! Ljubov!… Ma sain tuttavaks Stankevitšiga, nagu näed. Me lähme Kantist rääkima. Kant on õige mees! Oh, kõik see aeg, mis ma olen ära raisanud! Nüüdsest peale…
LJUBOV: Mihhail…
MIHHAIL: Mis on?
LJUBOV: (improviseerides) Aga mis… sõjaväega saab?
MIHHAIL: Ära muretse, kõik on kontrolli all. (Kui nad lahkuvad:) Te peate tulema meile Premuhhinosse külla. Tulete?
(Veab Stankevitši välja, peaaegu kokku põrgates Belinskiga.)
LJUBOV: Premuhhinosse…!
(Belinski märkab Ljubovi. Ta tunneb teda.
Ljubov ei märka Belinskit. Hetkel, kui Ljubov ümber pöördub, et väljuda, märkab ta põrandal sulenuga. Ta huulilt vallandub õrn rõõmuhüüatus, seejärel korjab noa maast üles.)
BELINSKI: Oh… ma arvan, et see on minu… sulenuga…
(Ljubov surub noa vastu huuli ja paneb selle põue. Näeb Belinskit.)
LJUBOV: Oeh…
(Belinski, jahmatusest juhm, teeb Ljubovile kummarduse.)
BELINSKI: Ma olen sügavalt… sügavalt…
LJUBOV: Andestage mulle… ma olen nii…
BELINSKI: Ärge olge! Ma olen sügavalt… sügavalt…
LJUBOV: Teate, mul on kohutavalt halb mälu.
BELINSKI: Mälu? Oh. (täpsustades) Belinski. Filosoofiline ring. Reedene päev.
LJUBOV: Jah, just. Seal, jah. Palun vabandust. Head aega, härra Belinski. Me sõidame homme koju.
(Ljubov lahkub.
Tuleb Ševõrjov, fookus Tšaadajevil.)
BELINSKI: (endale) Loll!
(Ševõrjov seisatub üllatunult.
Belinski tuleb reaalsusse tagasi.)
Professor Ševõrjov! Mina olen Belinski. Ma käisin teie vene kirjanduse ajaloo loengutes.
ŠEVÕRJOV: See pole võimalik. Meil ei ole kirjandust.
(Torge sunnib Belinski taanduma, Ševõrjov aga suundub ülemäärase aupaklikkusega Tšaadajevi poole.)
Ma usun, et mul on au kõnetada Pjotr Tšaadajevi. Kas ma tohin väljendada oma imetlust teie raamatu üle…
TŠAADAJEV: Minu raamat?
ŠEVÕRJOV: “Filosoofilised kirjad”…
TŠAADAJEV: Aa. Tänan. Ma ei teadnud, et see on avaldatud.
ŠEVÕRJOV: See ei ole takistanud tal võitmast endale suurt hulka imetlejaid… kellest vähesed, söandan arvata, on samavõrra vaimustunud nagu (kummardab) Stepan Ševõrjov, Moskva ülikooli kirjandusajaloo professor.
(Võtab taskust käsikirjaliste lehtede pataka.)
Minu koopia teie esimesest kirjast, härra – arhetüübi hiljutine, eimidagiütlev ümberkirjutus.
TŠAADAJEV: Kas ma tohiksin seda näha? (Uurib käsikirja.) Ka see on palju öeldud. Mina kirjutasin prantsuse keeles. Ma kirjutasin, muide, et meie, venelased , kes me ei kuulu ei itta ega läände, pole vaimuvallas kunagi arenenud teiste rahvastega koos. Renessanss möödus meist nii, et me jäime oma osmikutesse edasi kükitama… Ja siin on minu sõnad – ümber kirjutatud, tõlgitud, ja uuesti ümber kirjutatud… justkui elav tunnistus trükimasina eelsest ajastust.
ŠEVÕRJOV: Jah, avaldamise seisukohast vaadatuna – raske raamat. Mainitud asjas ma ennast teile tutvustangi. Meie väike seltskond Moskva ülikoolis on saanud loa asutada uus kirjanduslik ajakiri, mille nimeks saab “Moskva Vaatleja”… ja meil oleks suur rõõm “Filosoofilised kirjad” kirjandushuvilise avalikkuse ette tuua. (paus) (paus) Sõltuvalt loomulikult sellest, kuidas tsensor need läbi laseb. (paus) Mis, ma arvan, meil õnnestuks, kui üks või kaks sõna ümber vahetada. (paus) Tegelikult – kaks. (paus) “Venemaa”… ja… “meie”.
TŠAADAJEV: “Venemaa” ja “meie”.
ŠEVÕRJOV: “Meie”, “meist”, “meie oma”… need sõnad on tsensori jaoks nagu hoiatusmärgid.
TŠAADAJEV: Ja nende asemel… mis…?
ŠEVÕRJOV: Mina soovitaksin “teatud inimesed”.
TŠAADAJEV: “Teatud inimesed”.
ŠEVÕRJOV: Jah.
TŠAADAJEV: Nutikas.
ŠEVÕRJOV: Tänan teid.
TŠAADAJEV: (eksperimendi korras) “Teatud inimesed, kes ei kuulu ei itta ega läände, pole vaimuvallas kunagi arenenud teistega koos… Renessanss möödus teatud inimestest… teatud inimesed jäid kükitama teatud inimeste osmikutesse…” (ulatab lehed tagasi) …Kas te lubaksite mul selle üle järele mõelda?
(Ševõrjov lahkub kummardades.
Aleksandra ja Tatjana ruttavad mööda, erutatult arutades.)
TATJANA: Vaene Natalie.
ALEKSANDRA: Ta loobus tast sellepärast, et ta teda armastab!
(Tormavad välja.)
TŠAADAJEV: Kui armas… kui armas…
(Üleminekul järgmisse stseeni tantsib Ljubov omaette üle lava ja vahetult enne lahkumist kaob äkitselt pööreldes lavalt minema.)
MÄRTS 1835
Üleminek päevavalgusse, nädal hiljem. Natalie jookseb tuppa, kergelt hüsteeriline. Tema järel Mihhail, kergelt kohtlane .
NATALIE: See peab olema minu süü. Sest kuidas muidu saab olla, et te mõlemad… see on nii alandav !
MIHHAIL: Jah, aga me kumbki Nikolaiga alandasime teid erineval moel, ärge seda ära unustage.
NATALIE: Ma ei hooli tast enam üldse.
MIHHAIL: Nikolai puhul on tegemist enesekontrolliga.
NATALIE: (mitte uskudes) Ta kontrollis ennast?
MIHHAIL: No teie juhtumi puhul ilmselt mitte…
NATALIE: (lõkendades) Mida te sellega mõtlete?
MIHHAIL: …teie puhul oli tegu lihtsalt vääritimõistmisega, aga eelmisel aastal maal vedas ühe tema naabri noor naine ta oma lehtlasse ja suudles teda ja kiskus endal seljast ära oma selle mis iganes asja ja–
NATALIE: Te tunnete teda ainult nädal aega!
MIHHAIL: Ta rääkis mulle sellest nädal aega tagasi, me käisime austreid söömas ja rääkisime transtsendentaalsest idealismist ja üks asi viis teiseni.
NATALIE: Ah nii, selge. Ja mis edasi sai?
MIHHAIL: Noh – me jõudsime vaimu ja mateeria lahususeni –
NATALIE: Lehtlas.
MIHHAIL: Noh, naine palus, et ta suudleks ta – ta – ta – no saate isegi aru…
NATALIE: Ei palunud!
MIHHAIL: Palus. Mõlemat ta… neid mõlemat.
NATALIE: Oh… Rääkige edasi.
MIHHAIL: Mul tuli just praegu üks asi meelde.
NATALIE: Mis asi?
MIHHAIL: Et ma lubasin sellest mitte kellelegi rääkida.
NATALIE: Nüüd te ei saa enam pooleli jätta!
MIHHAIL: Ei, ma tõesti ei tohiks –
NATALIE: Mihhail!
MIHHAIL: (kiirelt) Noh, ta suudles ta tisse, kui ta järsku taipas , et see, mida tema oli pidanud oma hinge ühinemiseks naise hingega, tähendas tegelikult transtsendentsuse eitust, seda, et vaim ei ületa mateeria piiri… ja ta ei suutnud jätkata, ta põrkus eemale… tal hakkas paha…
NATALIE: Kas ta seletas selle naisele ära?
MIHHAIL: Ei, ta jooksis minema. Selles seisnebki minu ja Stankevitši erinevus.
NATALIE: Ja see on?
MIHHAIL: Minul hakkab paha enne, kui ma alustan. Mitte teie puhul, mitte teie puhul.
NATALIE: Ma ei saa aru, miks seda nimetatakse romantismiks. (hämmeldunult) George Sandil on see kõik hoopis teisiti.
MIHHAIL: Ma arvan, et teie olete see, kes võib musse eneseusku süstida, Natalie. Schelling ei mõista omaenda filosoofia tuuma, kui te minu käest küsite. Üleminek Universaalsesse Ideesse tähendab meie loomuomase kire vallandamist –
NATALIE: Jah! Ja te teete seda, sest ma mõistan teid paremini kui keegi teine, isegi rohkem kui teie õed.
MIHHAIL: Minu õed?
NATALIE: Nad armastavad teid, aga kas nad mõistavad teid? Teie sisemaailma?
MIHHAIL: Võimalik, et ei…
NATALIE: Nad ei ole ületanud objektiivse maailma piire , milles te olete lihtsalt nende vend.
MIHHAIL: (valgustatult) Noh – pole ka midagi imestada!
NATALIE: Ma kirjutan teie õdedele ja teen neile selle selgeks.
MIHHAIL: Kirjutate minu õdedele? Jah, see viiks eesmärgini.
SUVI 1835
“Teleskoobi” toimetuse kontor on piisava suurusega ruum väiksetiraažilise kirjandusliku ajakirja tegemiseks ning mõjub ühtaegu nii tavalise toa kui kontorina. Ruumil on välisuks ja uks, mis viib seesmisse tuppa.
ŠEVÕRJOV: Härra Tšaadajev! Kas te mäletate mind?
TŠAADAJEV: Väga eredalt.
ŠEVÕRJOV: Tänan teid. Mind hakkas huvitama, kas teil on olnud aega mõelda “Moskva Vaatleja” peale…?
TŠAADAJEV: On küll olnud. Ega te juhuslikult ei tea, kust ma võiksin leida “Teleskoobi” toimetuse?
ŠEVÕRJOV: “Teleskoop”? Siin see ongi.
TŠAADAJEV: Ah soo. Aitäh.
ŠEVÕRJOV: Oh… mõistan.
Tšaadajev istub oodates . Belinski tuleb tagaruumist veerutõmmiste ja korrektuuridega ning läheb toimetuse ainsa laua juurde. Tšaadajev tõuseb püsti. Belinski on teda nähes üllatunud. Inimsuhetes on ta sama kohmakas nagu ennegi.
TŠAADAJEV: Tšaadajev.
BELINSKI: Belinski.
TŠAADAJEV: Kas professor Nadeždin on siin?
BELINSKI: Ei, veel mitte. Ta peaks õige varsti tulema.
TŠAADAJEV: Ah nii. Kas ma võin istet võtta?
BELINSKI: Jah. Tool on siin.
(Tšaadajev istub. Paus. Belinski seisab oodates.)
TŠAADAJEV: Palun ärge katkestage minu pärast oma…
BELINSKI: ( segadusse sattudes) Oh. Aitäh teile.
(Belinski istub laua äärde, avades ümbrikke, mille sees on käsikirjad, aga on samas kergelt närviline.)
TŠAADAJEV: Kas te teete septembri numbrit?
BELINSKI: Ei, juuli.
TŠAADAJEV: (paus) Aga praegu on august.
BELINSKI: Ma tean. Ma ei tea, mis teha!
TŠAADAJEV: Pange kaanele “september”.
BELINSKI: (ühe käsikirja peale reageerides) Herzen on maapaost artikli saatnud!
TŠAADAJEV: Aleksander Herzen?
BELINSKI: Te tunnete teda?
TŠAADAJEV: Me olime koos sellel õhtusöögil, pärast mida ta järgmisel päeval arreteeriti. Tark noormees. Milline raiskamine! Minu vanuses see ei oleks nii… Kas Nadeždin läks lõunale?
BELINSKI: Ei, ta läks Kaukasusse.
TŠAADAJEV: Ah soo. Noh… sel juhul…
BELINSKI: Ta peaks neil päevil tagasi jõudma.
TŠAADAJEV: Ah isegi?
BELINSKI: (segadusse sattudes) Ma ei saanud päris aru…
TŠAADAJEV: Minu viga, täielikult.
BELISNKI: Ta läks Kaukasusse mõneks kuuks.
TŠAADAJEV: Loomulikult.
BELINSKI: Jättis mind vastutama.
TŠAADAJEV: Tõesti? Kui ma tohin nii öelda, siis “Teleskoobi” kvaliteedis on toimunud märgatav edasiminek , mis korvab küllaga selle ilmumise ebaregulaarsuse.
BELINSKI: (nukralt) Ah, märkasite.
TŠAADAJEV: Ärge muretsege. Kui Ševõrjovil ainult jätkuks tarkust mõned “Moskva Vaatleja” numbrid vahele jätta, võiks lugeja väikese hingetõmbe üle tänulik olla.
(Belinski tuju paraneb hoobilt, muutudes peaaegu lustlikuks, ja ta ujedus kaob. Kirjandus ja kriitika – teemades, milles ta on kodus, muutub ta jutukaks.)
BELINSKI: Jah! Ma valmistun talle vastulööki andma. Ševõrjov ei leia halastust ! Ma mõtlesin, et ma jään sõna otses mõttes haigeks , kui ma lugesin tema artiklit kõrgklassi kommetest. Kombed ja kunst ei ole sünonüümid. Kombed on kõrgkihi kapital . Kunst on harituse ja tunnete kapital. Vastasel korral võiks iga suvaline isand siia sisse jalutada ja ennast kirjanikuks nimetada.
TŠAADAJEV: (viisakalt) Üsna…
BELINSKI: Ma kaotan oma nooruse, oma tervise ja kogun endale vaenlasi kõigis kirjandusringkondades, kui ma võiksin olla ümbritsetud imetlejatest, kes ei taha mult muud, kui võtta ära mu sõltumatus – sest ma usun, et isegi praegu on kirjandus ainsana suuteline lunastama meie au, isegi praegu ainult sõnades, mis on kavalusega tsensorist mööda põigelnud, kirjandus võib olla… saada… võib… (raevukalt) poole oma ajast ma ei tea, mida ma räägin, aga see, mis ma praegu räägin, on minu jaoks sama selge nagu klaas vett!
TŠAADAJEV: Te tahate öelda, et kirjandus saab tuua kasu, omades sotsiaalset eesmärki…?
BELINSKI: Ei! Sotsiaalne eesmärk käigu kuradile! Ei – ma tahan öelda, et kirjandus võib asendada , võib tegelikkuses saada… Venemaaks! Ta võib olla suurem ja reaalsem kui väline reaalsus. Sel hetkel kui kunstnik tuleb lagedale ühe väitega, on ta üksnes kaupleja, võib-olla andekas, aga sellest ei piisa, see meid ei aita, kui iga kord, kui me ütleme: “Venemaa”, peame irvitama ja tõmblema nagu poolearulised piinlikkusest emamaa pärast, mis pole maailmale midagi andnud ja pole maailmalt midagi õppinud. “Venemaa! Jah, ma kardan küll – tabasite ära – mahajäänud kolgas, ei mingit ajalugu, ainult barbaarsus, ei mingeid seadusi, ainult autokraatia , ei mingit hiilgust, ainult toores jõud, ja rahulolevate pärisorjade mass!” – me ei ole maailma jaoks muud kui näitlik õppetund sellest, mida tuleks vältida. Aga suur kunstnik saab seda kõike muuta, ma mõtlen Puškinit, kuni, ütleme, “ Boriss Godunovini”, nüüd on ta surnud, ta pole aastaid ühtegi väga head luuletust kirjutanud, aga isegi Puškin, või Gogoli uued jutustused, Gogol kindlasti, ja teisi tuleb veel, ma tean, et tuleb, ja juba õige varsti, siin arenevad asjad mitte aasta, vaid tunniga. Saate aru, mida ma mõtlen? Kui sõna “Venemaa” paneb teid mõtlema suurte kirjanike ja peaaegu mitte millegi muu peale, siis on töö tehtud – võite jalutada Londoni või Pariisi tänaval ja kui keegi teilt küsib, kust te pärit olete, võite öelda: “Venemaalt! Ma tulen Venemaalt, sina vaene värdjas, nii et mis sa selle peale kostad?!”
TŠAADAJEV: Kui ma tohin kõnelda kui teie talendi austaja, siis ei ole need mitte niivõrd teie veendumused, mille pärast te endale vaenlasi korjate, kuivõrd teie… teie stiil… Inimesed ei ole sellega harjunud.
BELINSKI: Aga mida ma saaksin teha? Kui üks raamat mind haarab, siis ta mitte lihtsalt ei puuduta, vaid rabab jäägitult. Ma pean oma mõtetel sarvist haarama, enne kui ma nad ära kaotan, ja mõnikord neid kirjutamise ajal muutma , kõik läheb sisse, stiili jaoks ei jää aega, see on ime, mis toimub, kui mul on oluline sõnum. Kaos, ohjeldamatus ja ei mingit halastust…
TŠAADAJEV: Jah… huvitav moment. ( minekuks valmistudes, kõheldes) Ma tunnen juhtumisi Puškinit. Kui teil selle vastu midagi ei ole, siis ma annan talle edasi teie head soovid.
BELINSKI: Et ta kosuks. Oh, hammusta endale keelde, Belinski! Jah… öelge Puškinile, et ma… imetlen teda. Paluge, et ta saadaks mulle mõne oma luuletuse, siis mul oleks midagi Nadeždinile anda.
TŠAADAJEV: (otsustades) Ma tõin ühe oma asja Nadeždinile. See pole midagi uut. Ilmselt seda ei saa avaldada.
BELINSKI: Oh, ma olen kindel, et nii kehv see ei ole.
TŠAADAJEV: Venemaal on.
BELINSKI: Ah, jah.
TŠAADAJEV: Ma arvan, et selle aeg on saabunud – selles mõttes et praegu on Moskva tsensoriks peaaegu hõlmamatult rumal inimene.
BELINSKI: Jah… aga kui ta laseb teie artikli läbi, mis saab siis, kui…?
TŠAADAJEV: Kui meie võimukandjad seda loevad? Kui neil vähegi taipu on, siis nad ignoreerivad seda, aga “Teleskoop” süütaks küünlakese pärast kümmet aastat ööd.
BELINSKI: Aga neil ei ole vähimatki taipu.
TŠAADAJEV: Siis lõpetab “Teleskoop” uhkelt leekides ja me kõik põleme tuhaks. Kas te eelistate selle tagasi anda?
BELINSKI: Ei.
TŠAADAJEV: Mina ei ole kunstnik, nii et ma loodan, et te lubate mul ühe väitega lagedale tulla. Kuidas nii läks, et me saime Euroopa Calibaniks? Me seisame üks jalg õhus… me peame kordama Inimese kogu haridusteed, mis meist jälgi jätmata mööda on läinud. (osutab) Lugege siit – valjusti, kui teil midagi selle vastu ei ole.
BELINSKI: Ei, ma…
TŠAADAJEV: Te näete, et ma jagan teie arvamusi , isegi paar fraasi kattuvad teie omadega… “n’est qui existe que pour donner leçon au monde …”
(eksisteerib vaid selleks, et anda maailmale õppetundi)
BELINSKI: Jah… mm… ma loen seda hiljem…
TŠAADAJEV: Te eelistate lugeda seda… hiljem?
BELINSKI: Jah.
TŠAADAJEV: Oh, no… küllap Nadeždin annab mulle teada, kas ta on valmis sellega riskima.
BELINSKI: Jah… jah.
(Tšaadajev lahkub.
Niipea kui ta sammude kaja on kadunud, haarab Belinskit alandustundest tingitult enesepiitsutuslik raevuhoog. Teeb oma meeletuses iseendale haiget, pekstes mööblit ja lõpetab lõpuks põrandal väherdes.
Tšaadajev tuleb tagasi, sattudes Belinski raevuhoo tunnistajaks.)
TŠAADAJEV: Minu viga, täielikult. Ma saadan teile venekeelse tõlke.
(Kummardab ja lahkub.
Belinski istub kirjutuslaua taha toolile ja peidab näo kätesse.)
KEVAD 1836
Belinski magab oma laua taga, pea käte vahel. Ärkab, kui Mihhail siseneb.
MIHHAIL: Belinski…
BELINSKI: Oh… Bakunin… vabandust… Tule sisse! Palun. Võta istet. Mis kell on?
MIHHAIL: Ma ei tea. Kas Nadeždin on siin?
BELINSKI: Ei. Ta on tsensori juures ja võitleb ühe artikli pärast.
MIHHAIL: Pagan… No mis siis ikka; kuule , palju sul raha on?
BELINSKI: Minul? Mul on väga kahju, aga ma tahtsin…
MIHHAIL: Ega ma ei ürita seda sult laenata.
BELINSKI: Ah, tore, no mul on umbes viisteist rubla.
MIHHAIL: Sellega peab hetkel läbi ajama . See on selle artikli eest, mille ma “Teleskoobile” kirjutasin. (Ulatab Belinskile mõned üksikud paberilehed.) Kahju, et sa viimasel koosolekul ei olnud. Stankevitš ja mina avastasime uue filosoofia.
BELINSKI: Ma olin seal. Kas sa saaksid oodata, kuni Nadeždin tagasi tuleb?… Oo, see on tõlge… Fichte.
MIHHAIL: Stankevitš vaatas selle koos minuga läbi, enne kui ta ära sõitis. Ta viis oma köha Kaukasusse. Tundub, et sa peaksid sama tegema. Mis sa arvad?
BELINSKI: Kuidas ma saaksin…?
MIHHAIL: Jah, sul on õigus, sa pead seda kõigepealt lugema. Fichte on õige mees! Nüüd ma tean, miks kõik ei tundunud kunagi päris õigena. Schelling üritas tõestada, et ma olen lihtsalt mingi tähtsusetu teadvusesädemeke suures teadvuse-eelses seisundis, aga Mina ei lepi sellega. Kust ma tean, et ma olen olemas? Ma tean, et ma olen olemas, kui kajakas mulle pähe laseb. Maailm eksisteerib seal, kus ma temaga kokku puutun. (demonstreerib väidet laualt kahmatud prantssaiaga) Maailm ei ole muud kui minu Mina jäljend. Mina on kõik, ta on ainus asi. Lõpuks ometi üks filosoofia, millel on mõte! Sa võid lugeda, nii kaua kui ma ühe kirja valmis kirjutan, ei-ei, istu-istu, ma lähen Nadeždini laua taha.
BELINSKI: Ei, sa ei saa sinna minna, teda ootab seal keegi –
MIHHAIL: Kuule, Belinski, mida sa krahv Sollogubist tead? Ma olen kuulnud, et ta pidavat kirjutama.
BELINSKI: Sollogub? Ta on keigar. Kirjutab lugusid kõrgemast seltskonnast, ei midagi põlastusväärset, aga lihtsalt väärtusetu.
MIHHAIL: Ilus mees? Hea ratsutaja , hea laskur – midagi niisugust või? Ah ükskõik, ma peletan ta niikuinii eemale.
BELINSKI: Kas sa kutsud ta välja?
MIHHAIL: Ära pabista. Natalie sai mu õdede käest kirja. Paistab, et krahv Sollogub ajab Tatjanat taga… Oh, ma unustasin –
(Avab ukse ja röögatab.)
Portjee! Paluge preili Beyer üles!… Muuseas …
(Ulatab Belinskile mõned visiitkaardid .)
…kas ma näitasin neid sulle? “Mihhail Bakunin… matemaatikaprofessor…”
BELINSKI: Jah, sa andsid mulle ühe. Kas sa õpilasi oled endale saanud?
MIHHAIL: Üks samm korraga. Kui sa peaksid kellestki kuulma … Isa valmistas mulle pettumuse, valmistas kohutava pettumuse sellega, et ta üritas mind Tveri kubermanguvalitsusse tööle sokutada. See on talle paras, et ma kodu tolmu jalgadelt pühkisin… aga jah, jumala eest, ma igatsen mõnikord oma armsa kodu järele. Ja nüüd kui Stankevitš on linnast ära sõitnud ja Beyerid sõidavad varsti maale… ma mõtlen, et kui õige andestaks talle. Äkki tuled ka mõneks ajaks?
BELINSKI: Tulen…?
MIHHAIL: Premuhhinosse. Me võiksime koos Fichtet uurida.
BELINSKI: Oh, ma teen seal ennast ainult lolliks.
MIHHAIL: See pole tähtis, sul oleks vaja ainult ühte puhast särki… võib-olla üks paar kingi … ma maksaksin sulle selle raha kohe praegu tagasi, ainult et hetkel ma… Seepärast ma olen sunnitud sult ilma pikema jututa sularaha küsima – viimast korda, rohkem ma ei küsi kunagi.
BELINSKI: Vabanda, aga ma ei saa sulle anda, ma… saan pärast ühe inimesega kokku.
MIHHAIL: (solvumata) Kas mõni uus litsakas maalt?
BELINSKI: Ei, seesama.
(Natalie siseneb ta selja taga ruumi.)
Vähemasti on ta tõeline naine, isegi siis, kui ta on litsakas.
MIHHAIL: (Natalie’le) Ta ei räägi teist.
NATALIE: (resigneerunult) Ma tean.
MIHHAIL: Ma kirjutan kohe Tatjanale, kuni ma siin olen.
BELINSKI: Preili Beyer…
NATALIE: Tere, Vissarion. Te ei käinud filosoofilises ringis.
BELINSKI: Käisin küll.
(Mihhail on vahepeal tagumisse ruumi pooleldi sisse astunud ja ukse pealt tagasi tulnud.)
MIHHAIL: Keegi magab seal.
BELINSKI: (erutudes) Ma ju ütlesin sulle…
MIHHAIL: Kes see on?
BELINSKI: Strogonov. Kirjastaja.
MIHHAIL: No ma ei sega teda.
(Mihhail läheb tuppa ja paneb ukse enda järelt kinni.)
BELINSKI: Miks te istet ei võta?
NATALIE: Tänan. (istub) Nüüd on tool olemas. Ja mina olen olemas sel hetkel, kus ma tooliga kokku puutun. Ma arvan, et ma hakkan kirjanikuks, nii et ma saan väga palju istuda.
BELINSKI: Fichte ei mõelnud tegelikult… see on meele jäljend maailma peale… Mina.
NATALIE: Vähemasti oleme me Fichte jaoks kõik võrdsed, mitte nagu Schellingil, kus sa pead olema kunstnik või filosoof – geenius , et olla meie, ülejäänute jaoks moraalseks eeskujuks.
BELINSKI: Jah! See on õige! Demokraatia moraalse seisuse alusel. Fichte tõstab meid sadulasse tagasi.
NATALIE: Tatjanal on austaja – krahv Sollogub. Ta õed kirjutasid mulle kogu sellest loost . Ma ei oleks pidanud Mihhailile rääkima, ta ei salli krahvi … ja nüüd ta tahab Tatjanale öelda, et ta krahvi kirjad tagasi saadaks. Aga miks ta peaks saatma? Naise eesmärk on olla jumaldatud. Vähemalt vene naise. Või saksa naise, loomulikult… olla Ideaali kehastus, olla õde, ingel , Kaunis Hing…
(Belinski satub tagatoast kostvast vestlusest ärevusse.)
(järsku) Kas te selle tõelise naise all pidasite silmas George Sandi?
(Kõnekõma teispool ust muutub elavamaks ja lõbusamaks. Mihhail naerab.)
BELINSKI: Huvitav oleks teada, mis seal toimub.
NATALIE: ( ootamatu kire ja vihaga) Kuidas te julgete öelda tema kohta “litsakas”? George Sand on vabastanud end meie sugupoole orjusest – ta on pühak!
BELINSKI: (segaduses ja ärevusse sattudes) Kõik on korras…
NATALIE: (purskub nutma) Ma tahaksin olla prantslanna . Või hispaanlanna või itaallanna… isegi norralanna… hollandlanna… või ükskõik kes…
(Mihhail tuleb teisest toast välja, raamat käes.)
MIHHAIL: (rõõmsalt) Kiri Tatjanale… sain valmis!
(Ulatab Natalie’le kirja ja Belinskile raha. Natalie loeb kirja.)
BELINSKI: Mis see on?
MIHHAIL: Stroganov palus mul tõlkida selle saksakeelse ajalooraamatu – kaheksasada rubla, pool ettemaksuna kohe kätte, tühiasi, siis nad alles näevad! See on sulle, osta endale uus paar kingi, nüüd sa pead tulema. Lähme, Natalie, mu valvur, mu tugi, mu jünger, mu õde rõõmus ja mures –
NATALIE: Selle on kirjutanud armukade armastaja! Te pole minule kunagi niimoodi kirjutanud!
MIHHAIL: Mis nüüd lahti on?
NATALIE: Tu es vraiment un salaud! Adieu.
(Viskab kirja mehele tagasi. Ja lahkub. Mihhail korjab selle üles.)
MIHHAIL: (Belinskile) Sa oled tõesti kaabakas, hüvasti… oleks parem kui ma läheks ja… Kohtume Premuhhinos, sa pead mu õdedega tuttavaks saama.
(Järgneb Natalie’le.)
VAHESTSEEN – NOVEMBER 1836
Klaver. Stankevitš mängib Ljuboviga duetti. Katkestab ja tõuseb äkitsi püsti.
STANKEVITŠ: Ljubov! Ma pean rääkima! Kui te ära olite ,… ma olin…
LJUBOV: (teda aidates) Kaukasuses.
STANKEVITŠ: Milline piin ! Te ei ole esimene. Ma tulin teie juurde… määrituna.
LJUBOV: Te ei pea sellest rääkima.
STANKEVITŠ: Jah, pean, ma pean – see rõhub nii raskelt mu rinda, et mu huuled on puudutanud kellegi teise huuli!
LJUBOV: (segaduses) Rinda?
STANKEVITŠ: (ehmatades) Huuli, kellegi teise huuli. (kaval käik) Kas Mihhail on teile rääkinud…?
LJUBOV: Ei! Teis olen ma leidnud vastukaja oma sisemaailmale!
STANKEVITŠ: Kas mulle on andestatud?
LJUBOV: Mina ei tulnud teie juurde ka täiesti puhtana, Nikolai.
STANKEVITŠ: Oi, kallis…
LJUBOV: Aga meie taevaliku armastusega võrreldes, mis on üks suudlus lehtlas?
STANKEVITŠ: (hüppab) Ta rääkis teile! Oo jumal!
LJUBOV: Ei!
STANKEVITŠ: Kes siis?… Preester !
LJUBOV: Ei! Ei!
STANKEVITŠ: Millest te mulle räägite?
LJUBOV: Parun Renne suudles mind lehtlas!
STANKEVITŠ: Oh! Mina suudlesin ka kedagi lehtlas. Aga see oli ebameeldiv.
LJUBOV: Mulle oli see ka ebameeldiv. Need on ainult kaks suudlust , Nikolai.
STANKEVITŠ: (paus) Kus?
LJUBOV: Lehtlas.
(Paus. Jääb mulje, et nad hakkavad kohe suudlema. Stankevitš kaotab julguse , istub ja hakkab uuesti klaverit mängima.)
DETSEMBER 1836
Belinski tuba on väga väike ruum, millel on üks aken. Suurem ruum auru, pesupalide, pesurullide ja kuivama riputatud pesuga vihjab, et kõrval asub pesuköök. Pesuköögist kostub taustaheli – pesupalide mütsatused, vee pladin…
Belinski toas on väike voodi, püstijala- kirjutuslaud , nigel lavats, mis on täis kuhjatud raamatuid, nii pakki seotult kui eraldi laiali, ja puudega köetav ahi. Põrandal on ajakirju, pabereid ning klassikaline pesulaud (veekannu ja pesukausiga) ja ööpott.
Voodis on noor naine, Katja, riided seljas, k.a. palitu.
Trepilt kostuvad Belinski sammud. Astub tuppa, tuues kaasa tänavalt leitud suvalist põletamiskõlbulikku puidukraami. Ta ei ole lootnud leida eest Katjat, kes on hirmunult istukile tõusnud, enne kui näeb meest ja rahuneb.
BELINSKI: Katja… Ma mõtlesin, et sa läksid jäädavalt. Ma muretsesin.
KATJA: Oh, ma nii kohutavalt kartsin, politsei käis läbi otsimas.
BELINSKI: Ma tean.
KATJA: Ma kartsin, et nad tulevad tagasi.
(Belinski paneb puukraami ahju juurde.)
BELINSKI: Ma panen põlema, kui külmemaks läheb.
KATJA: Nad vaatasid isegi ahju.
BELINSKI: Kas nad olid sinu vastu viisakad ? Kas nad solvasid sind?
KATJA: Solvasid mind?
BELINSKI: ( vahetab teemat) Noh, kui sa ei märganud… Mind kutsuti ülekuulamisele. Mul vedas, et ma terve selle aja maal olin. Nadeždin saadeti maapakku. Tšaadajev võeti uurimise alla. (naerab) Tsensor jäi oma kolme tuhandest rublast aastas ilma – räägitakse, et ta luges Tšaadajevi kuulsa artikli kaardimängu ajal läbi.
KATJA: Sa jäid kauemaks, kui sa ütlesid… Miks sa mulle ei kirjutanud ja ei öelnud?
BELINSKI: Sa ei oska lugeda.
KATJA: See pole põhjendus.
BELINSKI: Jah, vabandust. Mida sa tegid, kui raha otsa sai?
KATJA: Müüsin oma ehted maha.
BELINSKI: Oi, ma loodan, et mitte, ma loodan, et mitte!
(Embab naist, tajudes läbi riiete ta keha.)
Ei, need on ikka veel alles.
(Suudleb naist.)
KATJA: Mis koht see oli, kus sa käisid?
BELINSKI: See oli… perekond. Hämmastav. Ma teadsin, et on olemas perekonnad. Ma olen kasvanud perekonnas. Aga ma ei osanud ette kujutada.
KATJA: Kas sa tõid mulle midagi?
BELINSKI: Ja see koht ise – Premuhhino, hommikuses värskuses, kui kõik siristab ja krooksub, vilistab ja pladistab, justkui ajaks Loodus iseendaga juttu, ja päikeseloojangud, mis lõõmavad nagu elus tuli… Sa said aru, kuidas Igavene ja Universaalne on reaalsemad kui sinu igapäevane elu, sa uskusid, et põgenemine, transtsendentsus, oma hinge täiustamine vajaliku kõrguseni ja omaenda elust määratult kõrgemal asetseva , Absoluudi vaimuga ühinenud elu elamine – et see kõik on võimalik.
KATJA: (kärsituks muutudes) Räägi mulle inimese kombel , mis juhtus.
BELINSKI: See oli kohutav.
(Variseb kokku, hakkab nuuksuma. Katja hoiab ta ümbert kinni, segaduses ja muretsedes, kuni Belinski ennast kogub .)
KATJA: Kõik on korras… kõik on korras… Mis on?
BELINSKI: (toibununa) Ära vaeva ennast lugemisega, Katja, sõnad eksitavad sind. Nad sätivad end igatpidi ritta, ja ühtki võimalust ei saa uskuda , sest nad ei suuda oma lubadusi täita – ja sa oledki kadunud! “Objektiivne maailm on ikka veel hinge teadvustamatu poeesia .” Mida need sõnad tähendavad? “Kaunite hingede vaimne ühendus otsimas harmooniat Absoluudiga.” Mida need tähendavad?
KATJA: Ma ei tea.
BELINSKI: Mitte midagi, ja ma sain neist suurepäraselt aru! – Aga kui selgus, et vajalikust kõrgusest jääb mul ikka veel paar meetrit puudu, ja kui kõik need kaunid fraasid lõhkesid nagu mullid, siis polnud enam kuhugi mujale minna, kui tulla tagasi koju, väärtusetuna ja nüüd ka ilma mingi tööta…
(Trepilt kostuvad Mihhaili trampivad sammud ja agressiivsel toonil hüüatus: “Belinski!”
Katja, sattumata ärevusse ja ilma et Belinski tal seda teha käsiks, tõmbab tekid endale ümber; ei tee reaalset katset end varjata, aga muutub peaaegu nähtamatuks, v.a. nägu.
Mihhail tormab sisse, kirjaga vehkides.)
MIHHAIL: Nii – kas sa tahad sellesse selgust tuua?
BELINSKI: Miks sa istet ei võta?
MIHHAIL: Sest siin ei ole kuskile istuda ja ma ei kavatse jääda.
BELINSKI: Mu kiri ei meeldinud sulle.
MIHHAIL: Mis mulle ei meeldi, on see, et sa räägid üleolevalt teemast, millest sa ei oleks midagi teadnud, kui Stankevitš ja mina poleks sulle seda ära tõlkinud ja sinust oma õpilase teinud. Mulle ei meeldi, kui üks tatine ja tühipaljas raamatuarvustaja, kes end minu katuse all sisse seab, kes solvab mu vanemaid ja teeb silmi mu õdedele, kes kubermangu aadli parimad eksemplarid endale võiks saada, kukub mulle mu iseloomu pärast moraali lugema, nagu ma oleks mõni kantseleirott.
(Belinski väriseb, justkui oleks talle füüsiliselt kallale tungitud.)
BELINSKI: Oh… oh… ah, sellepärast siis –
MIHHAIL: Haa! – mis sa mõtled, et mulle läheb korda see, kui sa Aleksandra ees lolli mängid? Mida ma ei salli – mis oleks minu jaoks jälk – on see, kui vaene Tatjana peaks langema sinu intellektuaalse poosetamise võrku ja rippuma su huulte küljes ja vahtima sind nagu… nagu –
(Mihhail vajub Belinski käte vahele nuttes kokku.)
BELINSKI: (jahmunult) Mis on…? Milles asi on?
MIHHAIL: Tatjana! Tatjana! Anna mulle andeks, Belinski, minu patud on sinu omadest kümme korda suuremad! Ma ei tea, kuidas nimetada seda, mida ma tema vastu tunnen – aga see hävitas mu, kõik mu ideaalid varisesid kokku mu… mu… mu armukadeduse ees…
BELINSKI: Sina olid armukade minu peale?
MIHHAIL: Ma olin täielikus piinas…
(Belinski on liigutatud. Embab Mihhaili.)
BELINSKI: Mihhail, Mihhail…
(Mihhail märkab, et Katja vahib teda ainiti.)
MIHHAIL: Oh… vabandage mind, madam …
(Tõmbab end Belinskist lahti.)
Bakunin. (Belinskile) Ma pean hakkama tõesti ära minema. Stankevitš saadab tervisi. Kas ma ütlesin, et Stankevitš ja Ljubov otsustasid hakata kirjavahetust pidama? See on praegu veel saladus – aga nende kirjad on ilusad. Ma loen neid Natalie’le ette ja me oleme mõlemad nõus, et Stankevitš väärib Ljubovi. Ma kardan, et Varenka on kõhklema hakanud – ma pidin talle kirjutama sellest loomast Djakovist, aga asi on minu kontrolli all. Ma vabandan, kui ma läksin natuke… saad aru… nüüd on kõik jälle korras, eks? Mida sa ilma “Teleskoobita” tegema hakkad?
BELINSKI: Ma ei tea.
MIHHAIL: (rõõmsalt) Ikkagi, sul vedas, et sa Siberis pole. Noh, à bientôt, reedel näeme. Mida sa loed?
BELINSKI: Fichtet loomulikult. Mis siis?
MIHHAIL: Sa pead lugema Hegelit. Hegel on õige mees! Fichte üritas arutleda objektiivse maailma üle väljaspool eksistentsi. Pole ime, et ma eksiteele läksin!… (Kummardab Katjale) Madame , tuhat vabandust.
(Mihhail lahkub.)
KATJA: Huh…! (Mihhaili osatades) Aleksandra!
(Belinski võtab taskust oma väikese sulenoa.)
BELINSKI: Palun. See on see, mille ma sulle tagasi tõin.
KATJA: (rahulolevalt) Mul ei ole kunagi sulenuga olnud.
BELINSKI: See on kõik, mis mulle alles on jäänud.
VAHESTSEEN – JAANUAR 1837
Muusika . Nõjatudes kontsertsaali ukseavasse, uurib 37-aastane poeet ALEKSANDER PUŠKIN äärmiselt rahulolematul ilmel publikut. Ta pilk kohtub kellegi pilguga, ta pöörab pea järsult kõrvale ja lahkub.
Kostub kauge , mitte siit ilmast pärit püstolilask.
VEEBRUAR 1837
Öö. Belinski tuba valgustab rasvaküünal. Belinski, palitu seljas, mässib ümber kõhu kihiti ajalehepabereid lisasoojuse saamiseks, samal ajal määrdunud taskurätikusse köhides. Stankevitš, väljaminekuriided seljas, käib aeglasel sammul erutatult mööda tuba ringi, avatud raamat käes.
STANKEVITŠ: Esimene asi, mis me peame tegema – tuleb lõpetada see Hamletlik kõhklus..
BELINSKI: (kõhu pealt lugedes) Kuula seda – “kõigi aegade suurima poeedi surm…” Jumal, kuidas ma vihkan neid tärgeldatud maniskites kirjutajaid. Mis neil sellega pistmist on? – See kaotus on isiklik, ma keeldun seda jagamast.
STANKEVITŠ: Tema moraalne ja hingeline meeleheide tulenes sellest, et ta keeldus tunnistamast objektiivse maailma mõistuspärasust.
BELINSKI: Teatud mõttes oli naine see, kes ta tappis…
STANKEVITŠ: Täpselt! Ta oli tema jaoks vale naine. See duell oli vastandlike minade – tarkuse ja eituse – vältimatu kokkupõrge. Dramatiseeritud dialektika , Hegelil on see kõik kirjas.
BELINSKI: Hegelil? See naine oli flirtija!
STANKEVITŠ: Jah, ma pean nõustuma. Aga kõrgemal, hegellikul tasandil, oli see duell, kus – rapiirid esindavad –
BELINSKI: Ta lasti maha.
STANKEVITŠ: Mida?
BELINSKI: Ta lasti maha.
STANKEVITŠ: Kes lasti?
BELINSKI: Puškin.
STANKEVITŠ: Ma räägin Hamletist.
BELINSKI: Hamletist?
STANKEVITŠ: Jah, Hamletist. Näidend, mida me vaatamas käisime, oli William Shakespeare’i “ Hamlet ”. Seal oli duell. Kas sa mäletad seda duelli?
BELINSKI: Kuule, Stankevitš, see on alandav… aga seda, kas objektiivne maailm on sama imaginaarne nagu haldja peeretus või sama reaalne nagu vasikakarbonaad – (haarab kõhust kinni) oeh, lõpeta! – kuni kellelgi jätkub oidu pakkuda mulle toimetajakohta mõne…
STANKEVITŠ: (taskust rahaümbrikku võttes) Oh! – sellepärast ma ju tulingi. Sa peaksid minema mõneks kuuks Kaukasusse. Palun. See pole ainult minu poolt. Botkin, Aksakov, Katkov… kõik ringi liikmed…
BELINSKI: Tänan.
STANKEVITŠ: Sa pead end ravima.
BELINSKI: Ma teen seda. Ära muretse.
STANKEVITŠ: Sa võid Hegeli endaga kaasa võtta.
BELINSKI: Nii et objektiivne maailm ei ole illusioon?
STANKEVITŠ: Ei.
BELINSKI: Pesuköök, sepp – kõik see, mille kohta Fichte ütles, et need on lihtsalt minu meelekujutluse vormid… see kõik on tegelik?
STANKEVITŠ: Jah. Kõik, mis on mõistuslik, on tegelik, ja kõik, mis on tegelik, on mõistuslik.
BELINSKI: Vaesus , ebaõiglus, tsensuur , ametnike ülemvõim, kohtu aeglus? Avalike instruktsioonide minister? Venemaa?
STANKEVITŠ: Tegelik.
BELINSKI: Kuidas me seda ei taibanud?
STANKEVITŠ: See pole mitte lihtsalt tegelik, vaid vajalik.
BELINSKI: Miks?
STANKEVITŠ: Vajalik ajaloolise arengu jaoks. Ajaloo dialektiline loogika .
BELINSKI: Tõesti? Nii et… muretseda selle pärast… seda hukka mõista… on…
STANKEVITŠ: Ebaintelligentne. Labane eksitus.
BELINSKI: Kas sa saaksid mulle sõnastikku laenata?
STANKEVITŠ: Jumal teab, millal ma sind jälle näen. Arstid ütlevad, et ma pean minema Carlsbadi veekuurile. Ma lähen kõigepealt koju vanemaid vaatama.
BELINSKI: Kas sulle võib juba õnne soovida?
STANKEVITŠ: Ei. Ametlikult mitte. (paus) Belinski… ütle Ljubovile, et ta on minu jaoks liiga hea!
BELINSKI: Ta ei ole! Ta ei ole! See tähendab – sina oled ka hea. Te võiksite teineteist õnnelikuks teha!
STANKEVITŠ: Õnn ei ole armastuse sümbol. See on ideaal, mida me oleme tuhandeid kordi arutanud – olla kogu loodusega harmoonias.
BELINSKI: Stankevitš, kas sa ei ole kunagi tundnud … iha?
STANKEVITŠ: Ma tean, et ma kogesin jõulist tunnet , kui Ljubov kummardus maha, et Natalie’l uiske jalast ära võtta…
BELINSKI: See ongi see!
STANKEVITŠ: Aga abielu on nii…
BELINSKI: Tegelik?
STANKEVITŠ: Oma illusoorsuses, jah. Ja kõik see koos-kodu-rajamine…
BELINSKI: Tegelik!
STANKEVITŠ: Ja… siis see (seks)3… ja lapsed.
BELINSKI:Tegelik.
STANKEVITŠ: Perekonnaelu , talveõhtutel kamina ääres istumine …
BELINSKI: Tegelik.
STANKEVITŠ: Mis siis on see vari koopa seinal ?
BELINSKI: See on filosoofia.
MÄRTS 1838
Belinski tuba. Mihhail on Belinski juurde elama kolinud. Raamatud ja korratult vedelevad asjad, mis varem olid lavatsil, on nüüd põrandale tõstetud. Mihhail lamab lavatsil, suitsetades ja kirjutades. Belinski, seljas Kaukaasiast toodud mantel, kirjutab palavikuliselt püstijala-kirjutuslaua taga, visates täiskirjutatud lehed eelnevate juurde põrandale. Pesuköögi helidele lisaks kostub alakorruselt alasi vasardamist.
Mihhail kargab püsti ja avab akna, et välja karjuda. Pesuköögi helid ja vasardamine muutuvad valjemaks ja mõned seebimullid lendavad aknast sisse.
MIHHAIL: (karjub) Vasarda vaiksemalt, kurat võtaks!
( Suleb akna ja käib energilisel sammul mööda tuba ringi.)
Me muudame kollase kaanevärvi roheliseks, nii et lugejad võiksid kohe näha, et “Moskva Vaatlejal” on uus toimetus .
(Ärritatuna vasardamise hoogustumisest, tormab uksest välja ja põrutab sõimates trepist alla.
Belinski katkestab kirjutamise, et mantlit seljast ära võtta. Korjab lehed maast üles.)
APRILL 1838
Üleminek järgmisse päeva, kuu aega hiljem. Alasi on vaikinud. Pesuköögi helid vaiksemad . Belinski on erutatud ja rahul. Ta käes on roheliste kaantega “Moskva Vaatleja”, lehitseb seda. Mihhail astub uksest sisse, läheb otsejoonelt lavatsi juurde ja hakkab sellelt oma asju suurde reisikotti toppima.
BELINSKI: (mõtlikult) Me oleksime kaanele pidanud märtsi asemel panema aprilli… Võib-olla Hegelit on liiga palju. Aga sinu kõige esimene avaldatud artikkel on küll väga loetavas stiilis…
(Märkab, millega Mihhail ametis on.)
MIHHAIL: Ma pean koju sõitma.
BELINSKI: Kas midagi on juhtunud?
MIHHAIL: Põllumajandus!
BELINSKI: Mis mõttes – põllumajandus?
MIHHAIL: See on see, mida ma ütlesin. Stankevitš on mitu kuud olnud Berliinis ja istunud selle professori jalge ees, kes oli Hegeli otsene õpilane – ja mu isa ütleb, et ta maksab kinni mu võlad, kui ma nõustun õppima põllumajandust.
BELINSKI: Miks põllumajandust?
MIHHAIL: Ilmselt on Premuhhino puhul tegemist põllumajandusliku äriga. Sina mõtlesid, et ta on seal lihtsalt niisama, looduse esteetiline fakt, nagu siniliilia, ainult et palju suurem.
BELINSKI: Ei, seda ma ei mõelnud.
MIHHAIL: No vaat mina mõtlesin. Mul polnud vähimatki aimu , et see on põllumajandus. Talupojad istutavad mingid taimed maha, nagu nende isad enne neid istutasid, need taimed kasvavad suureks, sa sööd neid või söödad neid loomadele, ja siis on jälle aeg uusi taimi istutada . Maaelu! See ei ole haritud mehe ala! Nii et ma pean sõitma koju ja katsuma isale selle selgeks teha. Nagunii ma tahan näha Varenkat, enne kui ta ära sõidab, ja Ljubovil on halvemaks läinud, ma lähen toibutan teda…
BELINSKI: Kas Stankevitšilt on uudiseid?
MIHHAIL: (süngelt) Ta on hakanud kahtlema.
BELINSKI: Kas ta rääkis Varenkale?
MIHHAIL: Ei, Ljubovist mitte.
BELINSKI: Oh.
MIHHAIL: Tal on tunne, et ta ei saa oma isa käest rohkem raha küsida. Tead tõega! – sa peaksid nägema nende mõisa – tuhandeid hingi! Ma võiksin paari pärisorja hinna eest kolm aastat Berliinis idealismi õppida!
(Mihhail on oma asjad ära pakkinud ja on valmis lahkuma.)
Kui sa selle peale mõtled, mis “Vaatlejast” edasi saab, siis ma olen jõudnud äratundmisele, et see oma-ajakirja- omamine on viga.
BELINSKI: Viga?
MIHHAIL: Me peame kogu sellest asjast loobuma . Me ei ole valmis.
BELINSKI: Valmis milleks?
MIHHAIL: Me peame mõtlema, mõtlema, mõtlema!
BELINSKI: Kas sellepärast, et ma tegin sinu artiklisse mõningaid kärpeid…?
MIHHAIL: Kuule, see on ju lihtne. Me peame veel palju õppima, enne kui meil on õigust hakata avaldama.
BELINSKI: Mõistan.
MIHHAIL: Hüva. Sellega on siis korras. Ma lähen.
(Embab Belinskit.)
Sa oled endiselt minu Vissarion!
BELINSKI: Ma olen alati imetlenud sinu iseloomuomadusi , sinu tugevaid omadusi… su energiat, optimismi… Need viimased kuud, kus me sinu juhendamisel Hegelit uurisime ja ajakirja esimese numbri koos välja andsime, on olnud mu elu kõige õnnelikum aeg. Kunagi varem pole sa ilmutanud nii palju armastust, mis sus on, rõõmsameelsust, poeesiat. See on see, kuidas ma tahan sind mäletada.
MIHHAIL: Tänan sind, Vissarion.
BELINSKI: Ma ei taha mäletada sinu kõrki eneseuhkust, sinu omakasupüüdlikkust, kõhkluste puudumist… löömamehelikkust, teiste kulul elamist, sinu enesekindlust õpetajana ja oma pimestatud õdede suunajana, kelle ainsaks filosoofiaks on “Mihhail ütleb”…
MIHHAIL: Ah nii!
BELINSKI: …ja üle kõige sinu pidevat põgenemist abstraktsioonide ja fantaasia maailma, mis ei lase sul märgata, et filosoofi elu on aristokraatlik asi, mis on saanud võimalikuks tänu Premuhhino viiesaja pärisorja higile, kellel millegipärast ei ole õnnestunud saavutada ühinemist Absoluudiga.
MIHHAIL: Ah nii! Ma ei mäleta, et sa oleksid midagi sellist rääkinud siis, kui sul Premuhhinos kärss künas oli.
BELINSKI: Ma isegi ei mõelnud selle peale. Ma olin ise ka unes. Aga tegelikkust ei saa mõtlemisega olematuks teha – kõik tegelik on mõistuslik ja kõik mõistuslik on tegelik. Ma ei oska sulle kirjeldada oma tundeid, kui ma neid sõnu kuulsin. Nad vabastasid mu minu väsitavast hoolitsusest inimkonna eest. Tegelikkus! Ma ütlen seda igal õhtul enne magamajäämist ja igal hommikul , kui ma ärkan. Ja meie jaoks, Mihhail, on tegelikkus see, et mina olen “Moskva Vaatleja” toimetaja ja sina oled selle kaastööline. Jätka igal juhul oma artiklite kirjutamist. Ma kaalun neid väga tõsiselt.
MIHHAIL: Mu jumal, ma olen ümbritsetud egoistidest! Hegel elas selleks, et Belinski saaks öösiti magada !? – selleks, et see kritseldav kopikalugeja saaks mulle kraaksatada “reaalsus!”, kui mu hing on ahelais ja terve maailm sepitseb mu vastu põllumajanduslikku vandenõud ja… oo, jumal, ma pean pääsema Berliini! Kes võiks olla mu päästja? Kas ei ole kedagi, kes mõistaks, et filosoofia tulevik Venemaal sõltub sellest, et keegi laenaks mulle mõned tühised rublad? Siis sa alles näed!
(Mihhail tormab toast välja. On kuulda, kuidas ta läheb trampides ja karjudes mööda treppi alla.)
JUUNI 1840
Mihhail seisab kipaka jõelaeva reelingul. Ilm on jõle, sünkjast taevast kallab Mihhailile kaela vihma. Kaldal seisab Herzen. Mihhail on sunnitud karjuma, et ta sõnad läbi tormi Herzenini jõuaksid.
MIHHAIL: Hüvasti! Hüvasti, Herzen! Tänan sind! Hüvasti, Venemaa! Hüvasti.
JUULI 1840
Tänav Peterburis. Belinski tuleb kiirustades mööda tänavat, tema tee ristub Herzeni omaga , kellel on käes ajakirjanumber.
HERZEN: Kas te olete Belinski?
BELINSKI: Jah.
HERZEN: Mina olen Herzen. Meie ühine sõber Bakunin on minust võib-olla rääkinud.
BELINSKI: (erutudes) On või? Ah nii…
HERZEN: Peterburi on meie, moskvalaste jaoks üksildane linn… Siiski koos “Isamaaliste märkmetega”… (osutab ajakirjale) teil pole enam toimetajamuresid. Mul on kahju, et “Moskva Vaatlejaga” läks nagu läks, aga kui aus olla, siis kogu seda filosoofilist tohuvabohu oli seal lahatud ebahuvitavalt.
BELINSKI: Kas teile mõni asi meeldis?
HERZEN: Mulle meeldis värv.
BELINSKI: See oli Bakunini idee. Ta on praegu teel Saksamaa poole, ma ei kujuta ette, kuidas tal õnnestus see sõit ette võtta.
HERZEN: Ma käisin teda saatmas , ta läks laevaga Kroonlinna.
BELINSKI: Nii see tal siis õnnestuski. Palju te talle laenasite?
HERZEN: Tuhat.
BELINSKI: (naerab) Kui ma pean laenama sada rubla, siis ma jään alandusest haigeks. Mihhaili jaoks on uus sõber järje peale saamise võimalus.
HERZEN: Ma kohtasin Bakuninit ühel heategevusballil, kus külalised jõid hegeliaanlike kategooriate terviseks, Olemuse, Idee terviseks… Kuus aastat tagasi, kui ma maapakku läksin, Hegeli nime peaaegu ei mainitud. Nüüd sa ei saa saapapaelu ka osta, ilma et müüja ei küsiks sinu arvamust eksistentsi olemuse kohta. Alles siis kui ma nägin kuue jala pikkust roostekarva kassi tõstmas klaasi Absoluutse Subjektiivsuse terviseks, jõudis maapao tähendus mulle täielikult pärale.
BELINSKI: Kas te mu artiklit olete lugenud?
HERZEN: Ja siis need teie artiklid… Hädaldada ajaloolise arengu pärast oli mõttetu ja ennast tähtsaks pidav, hukka mõista kahetsusväärseid detaile oli pedantne ja kunsti asjasse segada oli naeruväärne… Ma sain aru, et Hegel on filosoof, keda ma peaksin tähelepanelikult uurima. Ja mida ma leidsin? Teil on Hegeli dialektiline ajaloovaim pea peale pööratud ja nii on tal endal ka. Inimesed ei valluta Bastille’d sellepärast, et ajalugu kulgeb siksakiliselt. Ajalugu kulgeb siksakiliselt sellepärast, et kui inimestel saab küllalt, siis nad vallutavad Bastille. Kui te ta õigeks pöörate, siis on Hegel revolutsiooni algebra. Dialektiline ajaloovaim oleks ekstravagantne ülearusus, isegi kui püüda ette kujutada, mis sorti loom see olla võiks… roostekarva hiidkass näiteks. Belinski!… Belinski! Me ei ole mingi kujuteldava kosmilise jõu mängukann, vaid ühe Romanovi mängukann, kel pole vähimatki kujutlusvõimet, kes on keskpärasus. Tema on sedasorti isik, keda te näete postkontori leti taga istumas ja kellale osutamas, kui kell on üks minut viis läbi, ja kes ei müü teile enam marki… ja terve riik väriseb ta käes nagu klassituba sadistliku pedagoogi käe all. Mitte kusagil mujal ei tunne võim ennast vabamalt, miski ei ohjelda teda, ei häbi oma naabrite ees ega ajaloo arvamus. Isegi kõige nurjatumates autokraatiates ajaloo halvimatel aegadel ei aetud Spinozat läbi kadalipu. Heinet ei saadetud luuletuse pärast kaevandustesse, keegi ei tulnud öösel Rousseau’ järele mõnel joomapeol lauldud revolutsiooniliste laulude pärast. Despotismi klassifikatsioonis ei ole Venemaale analoogi. Inglased peksid ka oma madruseid ja soldateid, aga meil pekstakse insenere . Oo jaa, ma olen teie artikleid lugenud. Te sooritasite intellektuaalse enesetapu.
BELINSKI: Jah, teil on moraalne õigus. Maapagu on teie aumärk – (kirglikult) aga mina kannatan ka selle pärast, mida ma mõtlen ja kirjutan. Minu jaoks on kannatamine ja mõtlemine üks ja sama asi!
(Herzen taltub.)
HERZEN: Maapaos ma elasin tähtsusetu riigiteenistuja elu. Ühtlasi ka armusin, kirja teel, ja abiellusin, millele eelnes kesköine põgenemine kodunt, sama romantiline nagu üks kõik mis lõik George Sandi sulest, ja nüüd on meie esmasündinu üheaastane. Mu elus ei ole olnud paremat aastat kui mu viimane maapao-aasta. Minult ei ole teil kannatamise kohta midagi õppida. Aga Kassi kohta… Kassil ei ole plaani, ei ole lemmikuid ega salavihasid, ei ole mälu, ei ole meeli, tal ei ole mingit mõtet. Ta tapab ilma eesmärgita ja heidab armu ilma eesmärgita. Seega – kui sa tema tähelepanu endale tõmbad, siis see, mis juhtuma hakkab, ei sõltu Kassist , see sõltub sinust.
(Kummardab hüvastijätuks.)
BELINSKI: Ma olen teid ükskord varem kohanud. See oli loomaaias , te olite koos Nikolai Stankevitšiga… vahetult enne seda, kui teid arreteeriti.
HERZEN: See oli viimane kord, kui ma nägin Stankevitšit. Me lahkusime peaaegu tülitsedes. See on õppetund meile. Andestage mulle, kui ma rääkisin karmilt teie…
BELINSKI: Ega ta surnud ei ole?
(Paus. Belinski karjatab.)
HERZEN: Kahjuks… jah… Granovski sai kirja… Berliinist. Stankevitš suri Itaalias kuu aega tagasi.
(Belinski vaatab üles taevasse ja raputab rusikaid.)
BELINSKI: Kes on see Moolok , kes sööb oma lapsi?
HERZEN: See on Roostekarva Kass.
(Herzen lahkub.
Roostekarva Kass, suitsetades sigarit, käes šampanjaklaas, jälgib Belinskit natuke maad eemalt. Kõlab muusika.)
KEVAD 1843
Lava täitub tantsijate ja peokülalistega, kes saalivad läbi ruumi. Maskiballi kohustuslikku kostüümitava on küll järgitud ( esindatud on lamburineiu, Hispaania daam , Byron , Kasakas ), aga üldiselt kergelt, pigem on tegu identiteedi varjamisega, nagu näiteks Roostekarva Kassi puhul, kes on tõesti tohutu suur kahel jalal kõndiv paheline kass… kes õige pea liigub koos rahvahulgaga vaateväljast välja, ilma et Belinski teda märganud oleks.
Arlekiini maski kandev Turgenev peatub, et kummardada Varvarale, kes tervitusele ei vasta, sest üritab katkestada Varenka tantsu 50-aastase Djakoviga. Turgenev märkab Belinskit ja tahaks temaga vestlema hakata, aga kui Tšaadajev Belinskit esimesena tervitab, siis Turgenev lahkub.
ALEKSANDRA: Tatjana, see on masurka !
TŠAADAJEV: Belinski?
VARVARA: (Varenkale) Aleksandra tantsib liiga palju.
VARENKA: Aga ta tantsib oma abikaasaga.
VARVARA: Tead, sa ei tea kõike.
VARENKA: Sa tahad öelda – ? (rahulolevalt) Oh…!
(Varenka lõpetab Djakoviga tantsimise, keda Varvara hilinenult tervitab.)
VARVARA: (Varenkale) Sa ei tea, sa ei tea!
(Varenka kiirustab minema. Djakov pakub Varvarale oma käsivart.)
VARVARA: (Djakovile) Ma ju ütlesin, et kõik läheb hästi. Oli ju nii? – Varenka on tagasi ja te olete jälle koos.
DJAKOV: Ma olen kõige õnnelikum mees maailmas.
(Lahkuvad koos.
Tšaadajev siseneb koos Belinskiga.)
TŠAADAJEV: Muuseas – mis selle kostüümi nimi on, mida te kannate?
BELINSKI: Patukahetsus ja lein.
TŠAADAJEV: Oma seisukohtade muutmises ei ole midagi häbiväärset.
BELINSKI: Jah, see tuleb mul hästi välja, see on üks mu tugevamaid külgi. Kuidas see nii on, et kõik peale minu teavad, mida nad mõtlevad ja jäävad sellele kindlaks! Mu ingel sosistas mulle kõrva, kui ma temaga sõdisin: “Belinski, Belinski, üheainsa lapse elu ja surm kaalub üles kogu sinu ajaloolise paratamatuse konstruktsiooni.” Ma ei suutnud jätkata. See murdis mu vastupanu.
TŠAADAJEV: Aga mina pidasin silmas teie meelemuutust Puškini suhtes. Te rääkisite mulle, kui Puškin veel elas, et tema talent on kustunud.
BELINSKI: Ma ei teadnud, mida ta meile veel hauast annab. Aga tema aeg oli läbi nii ehk naa. See on Puškini ajastu, mis on lõppenud – sellepärast me mäletamegi kõik, kus me olime, kui me kuulsime tema surmast. Ma arvasin kogu aeg, et kunstnik väljendab oma ajastut , lauldes kui lind, ilma suurema eesmärgita. Aga nüüd me vajame uut tüüpi laulu, teistsugust lauljat. Puškini Tatjana armastab Oneginit, aga jääb truuks oma igavale mehele, kellega ta abiellus, kangelanna jääb oma looja juurde. Tõstke Tatjana George Sandi romaanidesse ja ta muutuks üldiseks naerualuseks, ise samuti igavaks inimeseks , kes on truu surmahaigele ühiskonnale – ja seda kirjutab mees, kes kunagi saadeti oma luuletuste pärast pagendusse, ja kes ütles, et kui ta maapaos poleks olnud, oleks ta ühinenud dekabristidega! Inimene ja kunstnik ei saa enam ukseavas teineteisest mööduda, et vaheldumisi kodus olla – katuse all saab elada ainult üks inimene, teda ei saa jagada kaheks ja kohut tuleb mõista terviku üle…
TŠAADAJEV: Kui ma saaksin Puškini ellu tagasi tuua, muutes George Sandi peeneks pulbriks ja puistates selle Puškini hauale, siis ma sõidaksin juba täna õhtul Pariisi, kohviveski kohvrisse pakitud.
BELINSKI: Oo jumal, teil on õigus, teil on õigus.
(Embab kirglikult Tšaadajevi, kes sellest tundepalangust kõikuma lööb.)
TŠAADAJEV: Teie seisukohamuutused kiirenevad, mul on tunne, et ma pean koju minema, enne kui ma ümber kukun… ja seal on veel üks Tatjana, kes oma järjekorda ootab…
(Tšaadajev kummardab Tatjanale lahkudes ja Tatjana siseneb.)
TATJANA: Vissarion… me mõtlesime, et Moskva on teist jäädavalt ilma.
BELINSKI: Ei, ma… Ma tulin tagasi lihtsalt selleks, et… Kui aus olla, siis ma hakkan abielluma… Te ei tunne teda. Üks noor naine.
TATJANA: Te olete armunud!
BELINSKI: Ma ei läheks nii kaugele, et seda väita.
TATJANA: Siis te peate end Peterburis väga üksildasena tundma.
BELINSKI: Ma kuulsin, et te olite haige.
TATJANA: Haige?… Jah… Ta on seal eemal, rõdu peal, kas te näete teda? Ta tundis Mihhaili Berliinis. Ta tahab saada poeediks.
BELINSKI: Liiga pikk, ma kardan. Kas te Mihhailist olete midagi kuulnud?
TATJANA: Ta on avastanud Revolutsiooni. Nüüd ta teab, kus ta vea tegi. Kas te ootaksite hetkeks?
(Tatjana läheb Turgenevi juurde. Belinski ootab.)
TATJANA: Ma tahan teilt ainult midagi küsida.
TURGENEV: Mul on väga hea meel teid näha. Olete te nüüd terve?
TATJANA: Jah. Mu kirjad olid arvatavasti… tüütud.
TURGENEV: Te jääte alati…
TATJANA: Teie õeks, teie muusaks, jah… See oli lihtsalt üks palavikuline kujutlus . Aga isegi praegu on heameel seda meenutada. Ma elasin kogu oma südame ja hingega. Kõik minu ümber kirgastus. Ma ei saa kunagi olema nii õnnelik, mind ei valmistanud selleks ette ükski filosoofia, nii et öelge kõigile, et ma armastasin teid ja asetasin oma palumata armastuse teie jalge ette.
TURGENEV: Mida te…?
TATJANA: Asi puudutab Mihhaili. Ta läheb vangi, kui keegi teda ei aita, ja ma ei tea, kelle poole veel…
TURGENEV: Kui palju?
TATJANA: Neli tuhat rubla. Ma tean, et te olete juba…
TURGENEV: Ma ei saa seda kõike maksta.
TATJANA: Mida ma võiksin talle kirjutada?
TURGENEV: Pool.
TATJANA: Tänan teid.
TURGENEV: (kehitab õlgu) Lihtsus on alati tervitatav. Üha enam ja enam. On üks möldrinaine… ma kohtasin teda, kui ma käisin Peterburi lähedal maal jahil… Ühel päeval ta ütles: “Te võiksite mulle kingituse tuua.” Ma küsisin: “Mida te tahaksite?” Ta vastas: “Tooge mulle Peterburist üks lõhnaseep.” Järgmine kord ma tõin. Ta jooksis koos sellega minema ja tuli siis varsti tagasi, näost üleni õhetav, sirutas oma kergelt lõhnastatud käed minu poole ja ütles: “Suudelge mu käsi, nagu te suudlete oma peente Peterburi daamide käsi…” Ma laskusin ta ette põlvili… ma ei usu, et ma olen kogu oma elu jooksul kunagi midagi nii ilusat kogenud.
(Tatjana jookseb minema, silmad pisarais. Turgenev märkab ootavat Belinskit ja läheneb talle.)
TURGENEV: Kas teie olete Belinski? Vabandage mind… Mulle oleks suur au, kui te oleksite nõus võtma vastu…
(Turgenev võtab taskust väikese raamatu ja ulatab selle kerge kummarduse saatel Belinskile. Belinski võtab raamatukese vastu ja heidab sellele pilgu.)
BELINSKI: Te olete poeet?
TURGENEV: See on teie asi otsustada. Nagu te näete, kardan ma võib-olla asjatult astuda lugejate ette oma tõelise palgega…
BELINSKI: Aga… küllap te ei käi kogu aeg ringi oma nägu varjates ?
TURGENEV: Ma pidasin silmas tiitellehte.
BELINSKI: Loomulikult. (avab raamatu) “Paraša”… (loeb esimesi ridu) “Mulle ei meeldi joovastunud noored naised… mulle on vastumeelt nende kahvatud ümmargused näod…”
TURGENEV: See on esimene asi minu enda häälega. (kummardab) Ivan Turgenev. Teie olete meie ainukene kriitik.
(Turgenev lahkub.
Roostekarva Kass, suitsetades sigarit, jääb üksinda maha üle lava suunduvast külaliste grupist. Belinski ja Roostekarva Kass vaatavad teineteist pikalt.)
BELINSKI: Belinski.
(Roostekarva Kass võtab sigari suust.)
ROOSTEKARVA KASS: Loomulikult.
(Jätkavad teineteise vaatamist.)
SÜGIS 1844
Premuhhino, enne päikeseloojangut.
Semjon ja teenrid seavad paika toole päikeseloojangu vaatamiseks. Aleksander, 76-aastane, tuleb majast.
ALEKSANDER: Veel üks päikeseloojang, veel üks aastaaeg jumalale lähemale.
(Ilmub Varvara ja hüüab majast.)
VARVARA: Mida sa teed? Sa külmetad ennast ära!
ALEKSANDER: Me hakkame päikeseloojangut vaatama. Vassili ütleb, et homme pidavat ilm muutuma.
VARVARA: Tule sisse. Ma ei ole kunagi niisugust rumalust kuulnud.
ALEKSANDER: Mis selles rumalat on?
(Semjon tõmbab Aleksandri teelt õigeaegselt tooli eest ära.)
Kes seal on? Semjon?
SEMJON: Jah, härra.
ALEKSANDER: Hea inimene.
(Sirutab käe ette. Semjon suudleb seda.)
Ei, sina loll, kus see on?
(Semjon juhib Aleksandri ühe tooli juurde.)
VARVARA: Ma ütlen sulle, mis siin rumalat on. Esiteks, päikest ei ole, ja teiseks, kui ka oleks, siis sa ei näeks seda. Ja et asjale punkti panna, siis Vassili on juba aastaid surnud.
ALEKSANDER: On või? Muidugi. Kes meil nüüd metsnikuks on?
VARVARA: Sa müüsid metsa maha.
ALEKSANDER: Istu minu kõrvale.
(Varvara läheb majja tagasi.)
“On taevas kuu, kuid veel ei ole öö…” Kes seal on?
SEMJON: Kas ma tohiksin teie kõrgeaususelt paluda luba küsida, härra… Räägivad, et sõjaväest olla tulnd nekrutivõtmise käsk, härra. Keegi ei taha nekrutiks minna, teie kõrgeausus, meie noored poisid on kabuhirmus…
ALEKSANDER: (vihaselt) Mis nad on liiga uhkust täis, et teenida oma kodumaad või? Kui ma veel midagi niisugust kuulen, siis ma saadan nad kõik vabatahtlikult armeesse, olgu käsk või ärgu olgu!
(Semjon põlvitab ja embab Aleksandri jalgu.)
SEMJON: Andestust, teie kõrgeausus! Halastage!
(Tatjana tuleb majast pleediga.)
TATJANA: Mis siis nüüd? Ema käskis selle sulle ümber panna.
(Tatjana paneb pleedi isale ümber.)
ALEKSANDER: Nuhib minu kirjades! (Semjonile) Mulle aitab!
TATJANA: Sa tead, et ta ei oska lugeda. Mis juhtus, Semjon…?
(Semjon lahkub, selg ees, kummardades.)
ALEKSANDER: See oli kotkas. Eks? – kotkas ümbriku peale löödud. Ära mind lolliks pea, vana sõber… ja mine ütle neile keelepeksjatele, et see polnud nekrutivõtmiskäsk, imperaatoril on oma süütule isandale palju halvemat teatada .
TATJANA: Semjon läks ära, isa. Ma ütlen talle.
(Tatjana tõuseb püsti, aga taevas tõmbab ta tähelepanu endale.)
Oi – vaata! Pilv läheb eest ära…
(Päikesepaiste – nõrk ja peaaegu punane.)
Täpselt õigel ajal!
ALEKSANDER: Ma näen seda.
TATJANA: Mis kiri see oli?
ALEKSANDER: Nagu lõkketuli.
TATJANA: Kas selles kirjas oli juttu Mihhailist?
ALEKSANDER: Mihhail ei tule enam koju. Premuhhino teab seda ka. Vaim on selle paiga maha jätnud. Või uus vaim, mis on halvem … (paus) Te kasvasite üles paradiisis , kõik teie, lapsed; harmoonias, mille üle kõik imestasid, kes siin käisid. Aga siis kui Ljubov selle ratsaväeohvitseriga kihlus, mis ta nimi oli?… ja mis selle mõte lõpuks oli? Mihhail… ma lasin preestril selle endale ette lugeda. Mihhail kutsuti Bernis Vene saatkonda, kus talle anti üle kohtulik käsk pöörduda koju… ta hakkas seal Šveitsis sehkendama mingisuguse sotsialistliku mässuõhutajaga. Keset kõiki neid ilusaid lehmi ja mägesid ja juustu! Mihhail on praegu ilmselt Pariisis. Peterburis algatati tema vastu kohtuasi. Mulle ei rääkinud keegi. Imperaatorliku dekreediga on endiselt lipnikult Mihhail Bakuninilt võetud ära aadlitiitel ja ta on mõistetud määramatuks ajaks Siberisse sunnitööle… ja tema varandus võõrandatakse dekreedi kohaselt riigile. (paus) Mida nad sellega võivad mõelda?
(Tata võtab ta käe ja mõne hetke pärast pühib sellega oma silmi.)
TATJANA: Mihhail ei hoolinud kunagi poliitikast.
ALEKSANDER: Päike on loojunud. Eks?
(Tata noogutab.)
Ma nägin, kuidas ta loojus.
TATJANA: Jah.
ALEKSANDER: On ta loojunud?
TATJANA: Jah. Ma ütlesin, jah.
( Valgused kustuvad.)

1 Ei halastust saa keegi sundida .
Kui leebe vihm ta langeb alla taevast.
Shakespeare “ Veenetsia kaupmees ”, 4.vaatus, 1.sts. (tlk.)
2 Immanuel Kant, “Käitumise metafüüsika alus”, 1785 (tlk.)
3 Stoppardi sulud (tlk.)