tom (1)

5 VÄGA HEA
Punktid
 
Säutsu twitteris






UTOOPIA KALLAS


I

TEEKOND

TOM STOPPARD





Tõlkinud Anu Lamp







Tallinn, 2003


TEGELASED:



ALEKSANDER BAKUNIN
VARVARA , tema naine
LJUBOV
VARENKA
TATJANA
ALEKSANDRA , nende tütred
MISS CHAMBERLAIN , inglannast guverness
PARUN RENNE, ratsaväeohvitser
SEMJON
MIHHAIL BAKUNIN, nende poeg
NIKOLAI STANKEVITŠ, noor filosoof
MAŠA, teenijatüdruk
VISSARION BELINSKI , kirjanduskriitik
IVAN TURGENEV , tulevane kirjanik
ALEKSANDER HERZEN, tulevane revolutsionäär
PROUA BEYER

NIKOLAI SAZONOV
NIKOLAI OGARJOV
NIKOLAI KETŠER, Herzeni ring
NIKOLAI POLEVOI, Telegraafitoimetaja
NATALIE BEYER, proua Beyeri tütar
PJOTR TŠAADAJEV, filosoof
STEPAN ŠEVÕRJOV, Moskva Vaatleja” toimetaja
DJAKOV , ratsaväeohvitser
KATJA, Belinski armastatu
PUŠKIN, poeet
ROOSTEKARVA KASS


ESIMENE VAATUS


SUVI 1833
Premuhhino, Bakuninite mõis 150 miili Moskvast loode poole.
Interjöör, veranda , aed. Aias on kohad istumiseks ja võrkkiik. Esimese vaatuse jaoks on ette nähtud üks lavakujundus.
Perekondlik õhtusöök hakkab lõpule jõudma. Laua ääres on: Aleksander Bakunin (65) ja tema naine Varvara (42), nende tütred Ljubov (22), Varenka (21), Tatjana (18) ja Aleksandra (17); miss Chamberlain, noor inglannast guverness ja parun Renne (36), mundris ratsaväeohvitser. Teenijad (pärisorjad), eelkõige ülemteener Semjon, teenendavad laudkonda vastavalt vajadusele.
Ingliskeelset dialoogi kõneldakse vene aktsendiga, v.a. miss Chamberlain. Tempo on elav. Aleksander Bakunin valitseb mõõduka despotismi vaimus , aga perekondlik atmosfäär on valdavalt demokraatlik.

ALEKSANDER: Kui jutt juba sinnamaale läks, siis – Ljubov, ütle midagi parunile inglise keeles.
LJUBOV: Mida sa tahad , et ma ütleksin, papa ?
ALEKSANDER: Kõik mu tütred on õppinud viit keelt – nimetage mind liberaaliks, kui soovite . Ma lugesin noore mehena Rousseau ’d, olin Bastille ’ vallutamise juures, mitte et ma isiklikult oleksin vallutanud, aga ma mäletan, et see tekitas mus väga segaseid tundeid, mis näitab kui liberaalne ma üheksateistkümneselt olin. Ja naistele hariduse andmine – jah, just nimelt! – mitte lihtsalt klaveritunnid ja vene keele grammatika pour les filles Bakunin, ehkki teate, mida ma teile ütlen, nad kirjutavad vene keelt paremini kui mina; see on ikka häbiväärne küll, et miski ei kõlba lugeda, (üle tütarde protestikisa) peale…
TÜTRED: Puškin!
ALEKSANDER: Puškini. Aga ma ütlen teile, härra parun, et valides mu vanima tütre, olete te valinud kõige targema –
VARVARA: Mina eelistan Kozlovi.
ALEKSANDER: – mõistus enne ilu. Ma soovin, et ma oleksin samamoodi talitanud –
TÜTRED: Oi, häbi! – Häbi, papa! – Ma tahan siinkohal protesteerida oma ilusa õe nimel – Ära kuula teda, Ljubov –
VARVARA: Vaikust , kui isa räägib!
MISS C: What did your father say?
LJUBOV: Mina võtan seda komplimendina, papa.
VARVARA: Mina samuti.
TATJANA: Parun ei arva ju nii, ega?
RENNE: Ei! Ei… Ljubov on samavõrd ilus, nagu teie abikaasa on intelligentne.
ALEKSANDER: Seda ma ütlesingi. Kus on alles diplomaat! Lase tulla, Ljubov kullake, kõik ootavad .
LJUBOV: Ma olen kindel, et parun ei taha…
ALEKSANDRA: Mina võin öelda, papa! (Kargab püsti, tikksirgelt seistes:) How do you do, Baron Renne! I say!, charming weather, you do not think!

(Istub sama ootamatult ja Tatjana astub omakorda üles.)

TATJANA: “The quality of mercy is not strained,
It dropping like the gentle dew from heaven!” 1

(Tatjana istub. Aleksander jätkab rahulikult .)

ALEKSANDER:Mina ise õppisin Itaalias. Ma sain oma filosoofiadoktorikraadi Padua ülikoolis.
MISS C: Jolly good effort, Tatjana.
RENNE: Kas tõesti? Filosoofia?
VARVARA: Mida ta ütles?
ALEKSANDER: Minu dissertatsiooni teema oli ussid .
TATJANA: See on Shakespeare , ema.
RENNE: Filosoof nimega Ussid?
ALEKSANDER: Ei, lihtsalt ussid.
VARVARA: Ei, ma mõtlesin miss Chamberlaini. Qu’est-ce qu’elle a dit? (Mida ta ütles?)
RENNE: Aa, ussikeste filosoofia.
VARENKA: Elle l’a felicitée, Maman, c’est tout . (Ütles talle, et ta oli väga tubli , ema, oligi kõik.)
ALEKSANDER: Üldsegi mitte. Ussikestel ei ole mingit filosoofiat , nii palju kui teada on.
VARVARA: Kuidas te neile midagi üldse õpetada saate, kui te nendega rääkida ei oska?
ALEKSANDER: Täpselt.
MISS C: I’m so sorry , what did your mother say?
ALEKSANDRA: No lessons tomorrow , she said, holiday.
MISS C: I think not, see me afterwards.
ALEKSANDER: Nüüd aitab inglise keelest. Ega siis see, et naine oskab inglise keelt, ei ole ühe ratsaväeohvitseri jaoks määrava tähtsusega – ei! vastasel korral oleks teil kõige targem guvernessiga abielluda . Kulla parun, mul on selle abielu suhtes ainult üks vastuväide –
TÜTRED: Oo, ei! – Mida ta veel kavatseb öelda?! – Ära kuula teda, Ljubov! – Isa, ära hakka – !
VARVARA: (koputab vastu lauda) Aitab!
ALEKSANDER: Tänan sind. Mida ma tahtsin öelda? No nii, unustasin ära.
RENNE: Tegelikult ma pean hakkama minema, kuni väljas on valge, kui te pahaks ei pane, üsna pikk maa on laagrisse tagasi ratsutada
VARVARA: Jah, te peate hakkama minema, see ei kõlbaks küll kuskile, kui te enne seda rõõmupäeva veel oma kaela murrate, või noh, pärast ka loomulikult mitte.

(On kuulda kellegi saabumine ja tervitused.)

ALEKSANDER: Mis seal lahti on?
RENNE: Tuhat tänu – (Ljubovile, gallantselt) tuhat ja üks tänu –
VARENKA: Keegi tuli.
SEMJON: (sisenedes) See on Mihhail, härra, täies elusuuruses! Tuli koju!
(Mihhail Bakunin on üheksateistkümne aastane; kannab mundrit. Tema tulek põhjustab erutatud ja emotsionaalse perekondliku kokkukogunemise, laudkond laguneb laiali.)

PEREKOND: Mihhail! – Oi heldeke, missugune sa välja näed! – Miks sa meile ette ei teatanud? – Nii suureks kasvanud! Vaadake ta mundrit! – Las ma suudlen sind! – Kas kõik on ikka korras? Ma kogu aeg palvetasin su pärast. – Kauaks sa jääd? –
ALEKSANDER: See on minu poeg, ta on suurtükiväes lipnik.
RENNE: Otse loomulikult – kuulus Mihhail.
LJUBOV: (Renne’ile) Aitäh, et te meile külla tulite; vabandust , mu perekond on…
RENNE: Oi ei-ei, te olete kõik nii… vaimustavalt ebavenelikud…
MIHHAIL: Paistab, et on põhjust õnne soovida . Kas mul on au…?
LJUBOV: Parun Renne – see on minu vend Mihhail –
RENNE: Te käisite Peterburis suurtükiväekoolis?
ALEKSANDRA: Viis aastat!
MIHHAIL: Ma olen puhkusel, tulen otse suvistelt õppustelt.
ALEKSANDER: (Miss Chamberlainile) Minge ja öelge Semjonile, et ta tooks šampanjat. Command Semyon to… provision…
MISS C: (minema joostes ) Champagne, champagne, I understand –
TATJANA: Meie inglannast guverness. Mis sa arvad , kas ta on ilus?
MIHHAIL: Ei, ma arvan, et sina oled ilus.
RENNE: (kergelt vastu klaasi koputades) Daamid ja härrad! (Mihhaili poole pöördudes) Ratsavägi joob suurtükiväe terviseks . Aga perekonna kokkusaamine on püha asi, ja ma olingi lahkuma hakkamas – kohused polgu ees. Kes mõistaks seda paremini kui teie? Nii et nägemiseni! Ma emban teid ja ma olen uhke, et ma võin kutsuda teid oma vennaks!
(Aplaus perekonnalt. Mihhail ja Renne suruvad kätt ja embavad teineteist.)
ALEKSANDER: Hästi! Tulge lähme, me saadame teid korralikult ära. Semjon! – Pavel ! – Üks teist – tooge ta hobune, parun lahkub !

(Üleüldine lahkumine .)

(meenub) Ah jah. Meelde tuli. Mul on selle abielu suhtes ainult üks tõsine kahtlus –
LJUBOV: (pisarsilmil) Isa…
VARENKA: (Ljubovile) See on nali.
ALEKSANDER: – ja see on teie vanuste erinevus.
RENNE: Aga ma olen ainult kolmkümmend kuus!
ALEKSANDER: Tubli kümme aastat tüdruku jaoks liiga noor! Mees peaks olema vähemalt kaks korda naisest vanem.
VARVARA: Aga sina ju ei ole.
ALEKSANDER: Praegu loomulikult mitte. (Renne’ile) Ilu enne mõistust.
ALEKSANDRA: Kas sa tuled, Mihhail?
TATJANA: (vastumeelselt) Jah, tuleb-tuleb.
MIHHAIL: (Ljubovile) Kas sa tahaksid teda üksinda saatma minna, ilma teisteta…?
LJUBOV: (kähku) Ei-ei, lähme kõik koos.
ALEKSANDER: Perekonnadefilee! Taskurätikud lehvitamiseks ja nina nuuskamiseks! (Renne’ile) Minu naine oli kaheksateist ja mina olin nelikümmend kaks. Mõistate, kuhu ma sihin? – just siis, kui naisel tekib tahtmine hakata üle aisa lööma, taipab ta, et ainult natuke tuleb veel kannatada.

(Mihhail, Varenka ja Tatjana on üksi jäetud.)

MIHHAIL: No see nüüd küll ei lähe! Ljubov ei armasta teda, seda on ju näha.
VARENKA: Me teame seda.
TATJANA: Ljubov ei hakka papale vastu astuma ; ja parun on ju hea partii, eks?
(Tuleb Semjon, käes kandik šampanjaklaasidega, ja Miss Chamberlain pudeliga. Taamalt on kosta hääli: “Tatjana! Mihhail! Ja kus Varenka on?”)

MIHHAIL: Aitäh sulle, Semjon. Jäta meid üksi.
(Semjon lahkub aupaklikult. Miss Chamberlain teeb naiivselt ülevoolava lähenemiskatse.)

MISS C: So you are Michael.
MIHHAIL: Go away please.
(Miss Chamberlain ahmib õhku. Tüdrukud on ühtaegu rabatud ja samas täis imetlust. Miss Chamberlain jookseb minema. Taamalt hüütakse: “Varenka!” Varenka jookseb minema.)
MIHHAIL: Mina räägin armastusest ja sina räägid kosjasobitusest. Tata, Tata, kas sa siis ei tea? Koit on puhkenud! Saksamaal on päike juba kõrges taevas! Meie siin, vaesel ja ajast maha jäänud Venemaal oleme ainsana need viimased , kes ajastu suurest avastusest kuulevad! Vaimu elu on ainus tõeline elu – meie igapäevane eksistents takistab meil transtsendeeruda Universaalsesse Ideesse, kus me saame üheks Absoluudiga. Saad aru?
TATJANA: (lootusetult) Räägi mulle seda saksa keeles.
MIHHAIL: See abielu ei saa toimuda. Me peame Ljubovi päästma. Anduda kellelegi ilma armastuseta on patt oma siseelu vastu. Ma selgitan seda kõike isale . Materiaalse eksistentsi väline maailm on üksnes illusioon .
(Tatjanat ja Mihhaili kutsutakse eemalt. Tatjana viskub Mihhailile kaela, kallistab teda tormakalt ja jookseb minema.)
Issand , ma olen näljane!
(Seisatub, et laualt endale sööki suhu toppida, seejärel järgneb Tatjanale .)


KEVAD 1835

Aed ja veranda.
Varvara tuleb välja verandale.

VARVARA: Kus te kõik olete? Värske abielupaar saabus!

(Ljubov ilmub aias nähtavale.)

LJUBOV: Maman, nad on juba mitu kuud abielus olnud.
VARVARA: Oi, preili kõiketeadja! Sa ei oleks nii rahulik, kui sa teaksid seda, mida mina tean!
(Näeb Tatjanat ja Aleksandrat ja hüüab neile, enne kui tuppa tagasi kiirustab.)

Tulge siia! Varenka on siin koos oma abikaasaga.
(Tatjana ja Aleksandra ilmuvad lavale ja suunduvad otsejoones Ljubovi poole, äärmiselt pahandatuna. Aleksandral on käes kiri.)

ALEKSANDRA: Ljubov! Mihhail on armunud arva ära kellesse! Natalie Beyerisse!
TATJANA: Ei ole, Natalie on armunud Mihhailisse. On jultunud naine!
VARVARA: (uuesti verandale ilmudes, pahuralt) Tatjana!
TATJANA: Me tuleme, ema, miks sa sellest nii suure numbri teed?
LJUBOV: Varenka ootab last.
VARVARA: (paanikasse sattudes ) Kes sulle ütles?
LJUBOV: Ise ütlesid.
VARVARA: Ei öelnud, ei öelnud! Sa ei tea midagi, sa ei tea midagi!

(Tormab tagasi sisse.)

TATJANA: (kainelt) Vaene Varenka!
ALEKSANDRA: Tädikesed! Kus on alles päev!
LJUBOV: Mis juhtunud on?
ALEKSANDRA: Mihhail tuli Moskvast tagasi ja tõi Natalie Beyerilt selle nõmeda kirja… kuula, see on sulle ka. Oled valmis? “Mu sõbrad! Iseenda, teie ja Universaalse Idee nimel olen ma kohustatud haarama sulepea . Mihhail avas mulle oma südame. Oh, kui te vaid tunneksite seda Mihhaili, keda mina tunnen ! Kui te ainult mõistaksite teda!”
TATJANA: Imbetsill !
LJUBOV: Aga Moskvas oli ta Nikolai Stankevitšisse kõrvuni armunud.
TATJANA: Sellepärast, et Nikolai Stankevitšile meeldid sina. (Ljubov hakkab vastu puiklema.) Meeldid jah, ta lollitas Natalie’d; Natalie rääkis meile. Loe edasi, Aleksandra!
ALEKSANDRA: “Kogu selle armastuse juures, mida te tema vastu tunnete, ei suuda te märgata, et Mihhaili mehist ja jõulist loomust ahistab teie – jah, mu sõbrad, teie piiratud progress objektiivsest maailmast transtsendeerumisel, milles te näete teda – kuulake nüüd! – üksnes kui oma venda – ”
LJUBOV: Millega see Mihhail rahul ei ole?
TATJANA: Vist sellega, et ta ei ole alati kõiges oma tahtmist saanud.
LJUBOV: See ei puutu Natalie’sse. Nagunii saab Mihhail alati oma tahmist.
ALEKSANDRA: Siin on veel palju asju.
(Aga Varenka tuleb majast välja, silmad tunnetest tulvil. Tema rasedus ei paista välja.)
VARENKA: Oi, siin te oletegi!
ALEKSANDRA: Varenka!
VARENKA: Me oleme omavahel… väga hea.
ALEKSANDRA: Näed seda, jah! See on Natalie Beyerilt!
TATJANA: Ta ajab Mihhaili taga!
LJUBOV: Varenka…!
ALEKSANDRA: On alles salakaval piigakene!
(Siis meenub neile Varenka; järsku õrnalt.)

Kuidas sa end tunned ?
TATJANA: Tere, Varenka.
LJUBOV: Me oleme su järele kohutavalt igatsenud.
VARENKA: Oi, mina ka! Ma juba ütlesin Djakovile, et ma tulen siia tagasi ja jään mõneks kuuks.
TATJANA: Kuni – ?

(Aleksandra surub käe vastu Tatjana suud.)

ALEKSANDRA: Me ei tea, me ei tea!
(Neli õde langevad üksteisele pisarsilmil kaela.
Aleksander ilmub verandale, valjuhäälselt müristades.)

ALEKSANDER: Kas te teadsite sellest?
TATJANA &
ALEKSANDRA: Ei!
LJUBOV: Millest?
ALEKSANDER: Kus ta on? Neetud poiss! Egoist ! Oodaku, kuni tal omal lapsed on!
(Djakov, ratsaväeohvitser, tuleb välja verandale Aleksandri juurde. Suitsetab sigarit .)

(meenub) Oi, õnnitlen, kullake, – Djakov rääkis mulle –, väga hea.
TATJANA
ALEKSANDRA &
LJUBOV: (Djakovile) Palju õnne! Kui tore! Me oleme Varenka üle nii uhked !
DJAKOV: Ma olen kõige õnnelikum inimene maailmas.
ALEKSANDER: (resümeerides) Aga teie vend lõpetab Peeter-Pauli kindluses riivi ja luku taga! Lähme, Djakov!

(Lähevad tagasi sisse.)

LJUBOV: (Tatjanale) Mida Varenka rääkis?
(Mihhail ilmub sigarit suitsetades maja tagant, hoolega jälgides, ega Aleksandrit näha ei ole. Tal on munder seljas .)

MIHHAIL: Olete kuulnud ? Suurepärased uudised. Ma saan onuks! Noh, muidugi olete kuulnud.
LJUBOV: Palju õnne.
MIHHAIL: Tänan, tänan. Ma ei ole sellega veel harjunud . Jah, see on imeline tunne – onu, lõpuks ometi. Palju õnne sulle ka, Varenka. Ja Djakovile loomulikult. Veel üks ratsaväeohvitser! Minu selja taga, sel ajal kui ma oma kodumaad teenisin.
TATJANA: Isa otsib sind taga.
VARENKA: (Aleksandrile sekundeerides) Millega sa hakkama oled saanud?
MIHHAIL: Millega sina hakkama oled saanud, oleks vist õigem küsida.
(Varenka on hetkeks keeletu, pöördub siis ümber ja jookseb nuttes minema. Ljubov järgneb talle tahaaeda, heites enne etteheitva pilgu Mihhailile.)

MIHHAIL: (nende lahkumist jälgides) Illusioon… see on ainult illusioon. Nii… kas ma saaksin nüüd oma kirja tagasi?
ALEKSANDRA: See ei ole sinu kiri, see saadeti meile.
MIHHAIL: Kiri on teile, aga paber ja tint olid laenatud.

(Aleksandra käkerdab kirja kokku ja viskab selle Mihhailile.)

ALEKSANDRA: Säh, võta, hoia see endale! Natalie Beyer on üks täispuhutud ja alatu plikanatt, ja ta saab veel selle eest!
TATJANA: Mine-mine tema juurde, see on ju silmaga näha, et sa hoolid temast rohkem kui meist, ta mõistab sind ju nii hästi.
MIHHAIL: Nii et üldiselt ei ole te tema analüüsiga nõus?
ALEKSANDRA: Üldiselt võiks ta ennast põlema panna. Ja sina peaks seda paremini teadma. Ta ei ole isegi mitte ilus.
TATJANA: On küll.

(Tatjana puhkeb nutma .)

MIHHAIL: Tata, Tata, kullakene, ära nuta. Ma loobun kogu armastusest peale puhta filosoofilise armastuse, teie armastuse, selle armastuse, mida ma tunnen oma õdede vastu. See kõnelevate loomade niinimetatud armastus kaugendab kahte inimest ainsast õnnevõimalusest, milleks on kaunite hingede sõprus.
TATJANA: Ei-ei, mis see meie asi on – küllap sa kohtad ühel päeval kedagi.
MIHHAIL: See ei ole minu jaoks. Ärge olge Natalie’ peale pahased. Tema arvab , et see on teie süü, et ma ei saanud… et ma ei saa olla…
ALEKSANDRA: Mida?

(Aleksander ilmub verandale ja märkab neid.)

ALEKSANDER: Vaprus puudub – nii lihtne see ongi! (selgitades) Teie vend on desertöör!
MIHHAIL: (sundimatult) Jah, ma loobusin ohvitseriametist.
ALEKSANDER: Ta keeldub naasmast teenistuskohustuste täitmise juurde.
MIHHAIL: Tervislikel põhjustel, papa. Ma olen armeest tüdinud.
ALEKSANDER: Distsipliin puudub, selles on küsimus!
MIHHAIL: Ei, disitsipliin on sõjaväe sõelapõhjaks söönud, selles on küsimus. See ja Poola.
ALEKSANDER: Tulge sisse, härra!
MIHHAIL: See, mis Poolaga tehti, on talumatu .
(Aleksander läheb majja. Tüdrukud saadavad Mihhaili, ärevalt vadistades.)

TATJANA &
ALKSANDRA: Tulid armeest ära? Ei tulnud! Oi, Mihhail, aga kas see sulle sekeldusi ei too? Mida nad ütlesid? Mida sa…?
MIHHAIL: “Marss siia, marss sinna, püss kätte, anna au, kus su müts on?” te ei kujuta ette, kui painav see on, mismoodi armees sõduritega mängitakse …

(Lähevad koos majja.)


SÜGIS 1835
Ljubov ja Varenka “tulevad tagasi” aeda . Varenka on kaheksandat kuud rase . Ljubovil on raamat käes.

LJUBOV: See oligi viimane kord, kui kõik oli korras, parun Renne’i ajal. Siis kui me kõik olime kõiges ühel meelel , nii nagu me vanasti alati olime. Ma oleksin pidanud talle mehele minema, kui ma oleksin teadnud , mis kohutavad skandaalid…
VARENKA: (kergelt) Kus Mihhail siis oli, kui mina päästmist vajasin? Aga Djakov on täitsa kena, kui ainult… ja see pole tema süü, me ei saa kõik olla filosoofid , kui asi jõuab armastuseni. See on küll taeva kingitus, isegi see, et süda on paha, ja et ei pea vahekorras olema. Kas sina tahtsid kunagi parun Renne’iga vahekorras olla?
LJUBOV: Oi ei! Oh, Varenka!

(Kaisutavad teineteist naerdes ja pisaraid valades.)

( paus ) Mis sa arvad, kas see võiks üldse olla imeline, kui kõik need lood kõrvale jätta, mis raamatutes on, nagu näiteks George Sandil?
VARENKA: Mul ei oleks midagi selle vastu, kui see oleks… Jevgeni Onegin !
LJUBOV: Jah! (kihistavad vandeseltslaslikult) Kas sulle ei tundu, et Nikolai Stankevitš näeb niiviisi välja, nagu Onegin võiks välja näha?
VARENKA: Võib-olla ma kohtan oma Oneginit ja põgenen koos temaga ära.
LJUBOV: (rabatult) Varenka! (paus) Puškinil, igatahes, jäi Tatjana oma mehe juurde.
VARENKA: Sellepärast, et Tatjana ei olnud George Sandi lugenud.
LJUBOV: Jah!
VARENKA: Kuulata oma südant, ükskõik kuhu ta meid juhib! Armastada , kui me võime, ükskõik kes see ka oleks, lasta armastusel ennast juhtida suurema hüvangu poole!
LJUBOV: (paus) Aga Sand ei räägi nendest asjadest, mida tahaks teada.
VARENKA: Ma räägin sulle, kui sa tahad.
LJUBOV: Ei. Noh… räägi siis.
VARENKA: Sa pead küsima.
LJUBOV: Ma ei oska.
VARENKA: Mäletad seda, kui mustlase eesel Betsy koplisse pääses?
LJUBOV: Jah!
VARENKA: See käib samamoodi, ainult et sa oled selili.
LJUBOV: Oh…
VARENKA: See ei ole nii suur.
STANKEVITŠ: (improviseeritud tekst) Ei, oota , ma seletan kõik ära.
(Tüdrukud naeravad vandeseltslaslikult, Ljubov on samas kohmetu. Majast kostuvad hääled.)
LJUBOV: Kas need on nemad? Ära vaata sinnapoole.
(Läbi akna on näha Mihhail, temaga koos Nikolai Stankevitš, kes on ilus tumedajuukselise 22-aastane noor mees. Mihhail, kuulnud naeru , on akna juurde tulnud.)
MIHHAIL: See on Ljubov. Ta on koos Varenkaga.
STANKEVITŠ: Naiste naer on nagu inglite vaimne ühendus. Naised on pühad olevused. Minu jaoks on armastus religioosne kogemus.
VARENKA: Ma ei usu, et tema seda teeb.
LJUBOV: Varenka!… ( erutatult ) Kas sa tõesti ei usu?
VARENKA: Nikolai Stankevitš hoiab ennast sinu jaoks. Ta ei tea, mis sammu järgmisena astuda. Aga Mihhail ütleb, et Nikolail on filosoofilises ringis kõige säravam mõistus, nii et vast tal ikka mingi idee pähe turgatab… Küsi talt, äkki ta tahab, et sa näitad talle…
LJUBOV: Mida? Kalatiiki? (järsku) Luba, et sa kellelegi ei räägi… mul on talt mälestuseks üks asi!
(Ljubov võtab “otse südame juurest” mälestuseseme, miniatuurse sulenoa, mis kokku pandult on 3-5cm pikkune .)

VARENKA: No miks sa siis ei rääkinud?
LJUBOV: (naerdes, piinlikkust tundes) Otse südame juures!
VARENKA: Mis ta sulle kinkis ? Oma sulenoa?
LJUBOV: Ei… ta ei kinkinud seda, ma… ( pisarad silmis ) Ma olen loll . See Natalie-asi tegi mulle haiget.
(Ljubov tahab ära põgeneda. Mihhail ja Stankevitš, õpilane ja õpetaja, istuvad laua ääres, valitud raamatud ees.)

STANKEVITŠ: Schellingi Jumal on kosmos, ühtse terviku Looduse dialektiline areng teadvuse tekkeni; ja Inimene on seal, kuhu areng on jõudnud, loomad on tast natuke maad tagapool, juurviljad rohkem maha jäänud ja kivimid pole veel kuhugi jõudnud. Kas me usume seda? On sel tähtsust? Mõtle sellest kui luuletusest või maalist. Kunst ei pea olema tõene nagu teoreem. Ta võib olla tõene mõnel teisel moel. Schellingi tõe järgi on kogu universum ainuline tervik, mitte lihtsalt rida erinevaid osi, mis juhtumisi korratult koos esinevad. Teisisõnu, see tõde ütleb, et sellel kõigel on tähendus, ja Inimene on seal, kus see tähendus end ilmutama hakkab. Kuidas me tähenduse ülejäänud osani jõuame? Schelling ütleb – vallandades oma sisima olemuse. Lastes tähendusel endast läbi voolata. See on kõlblus. Kant ütleb: aga kõlblusel ei ole mingit tähendust, kui me pole vabad valima , seega järeldub siit, et meie ise oleme oma tegeliku elu ainsad valitsejad , ideaali tuleb otsida meis endis , mitte mõne prantslase kirjutatud sotsiaalse teooria raamatust. Idealism – Mina – vaba tahe – on Jumala usu märk tema poolt loodud olendites. Noh, kes oleks arvanud, et Jumala poolt välja valitud inimesed osutuvad sakslasteks?
(Aias on Ljubov ja Varenka end pingile istuma sättinud. Varenka tõuseb otsustavalt püsti.)

VARENKA: Ma lähen küsin ta käest!
LJUBOV: Ei!
VARENKA: Jää siia istuma, ta võib sind siin näha lugemas.
LJUBOV: Ma ei kavatse tema jalge ette viskuda.
VARENKA: Lase oma juuksed natuke lahti.
LJUBOV: Varenka, ära hakka…
VARENKA: Ma ei hakka, ma ei hakka.
(Varenka lahkub. Ljubov istub ja avab oma raamatu.)
STANKEVITŠ: Seesmine elu on reaalsem , on täiuslikum kui see, mida me nimetame reaalsuseks – millel pole minu vaatlustest sõltumatult mingit tähendust. (Teeb pausi, et vaadata.) Ma vaatan aknast välja. Milline on mu kogemuslik mõte? Aed. Puud. Rohi. Noor naine istub toolil ja loeb raamatut. Ma mõtlen: kui tooli poleks, siis ta kukuks rohu peale pikali . Kui raamatut poleks, siis ta ei loeks. Nüüd kohendab noor naine oma juukseid, sest üks salguke on lahti libisenud. Kuidas me võime olla kindlad, et on olemas nähtumuste maailm, aias raamatut lugev naine? Võib-olla ainus asi, mis on kindel, on minu tunnetuslik kogemus, mille vormiks on lugev naine – universumis, mis tegelikult on tühi! Aga Kant ütleb: ei, mul ei saaks olla seda kogemust, kui seal väljas ei oleks midagi, mis selle kogemuse põhjustaks. Tegelikkuses seega – raamatut lugev naine. Kas ma järelikult ei olegi muud kui instrument registreerimaks meeltega tajutava maailma nähtumusi? Et registreerida naist, kes paneb nüüd raamatu kinni ja tõuseb püsti? Aga Kant ütleb jälle: ei! Sellepärast, et see, mida ma tajun kui reaalsust, hõlmab mõisteid, mida ma ei saa meeltega kogeda. Aeg ja ruum. Põhjus ja tagajärg. Asjade vahelised suhted. Ilma minuta on selle pildiga midagi valesti. Puud, rohi, naine on pelgalt – oi, ta tuleb! (närviliselt) Ta tuleb siia sisse! Ära mine ära! Kuhu sa lähed?
MIHHAIL: Niikuinii isa otsib mind… (mornilt) Ma olin sunnitud paluma, et ta klaariks ära mu mõned võlad selles nähtumuste maailmas, nii et ta tegeleb praegu sellega, et mulle tööd leida.

(Ljubov tuleb aiast koos raamatuga .)

LJUBOV: Oh, Mihhail! (Stankevitšit märgates) Vabandust –
MIHHAIL: Keegi ei näi mõistvat, et meie Stankevitšiga võitleme elu ja surma peale materiaalsete jõududega, et ühendada oma vaimu Universaaliga. Ja Stankevitš peab homme Moskvasse tagasi sõitma! (kui Ljubov ära minema hakkab) Ei, nüüd pole sel enam tähtsust. (Stankevitšile) Siinne kuberner on isa sõber, millest järeldub, et ma peaksin hakkama tegema mingit paberimäärimise tööd kuskil riigiametis ja pidama ennast õnnelikuks pärast oma silmapaistvat sõjaväelist karjääri.
LJUBOV: Sa lähed ju ainult Tveri, me hakkame sind sageli nägema.
MIHHAIL: Paraku seda ei juhtu. Me kavatseme Nikolaiga sõita Berliini, algallika juurde.
LJUBOV: Aga millest sa elama hakkad?
MIHHAIL: Oh, ma võin õpetada… matemaatikat, ma ei tea, mis tähtsust sel on? (siiralt) Saad aru, Ljubov, mina olen üks neist, kes on sündinud oma aja jaoks. Ma hakkan tegema selliseid asju, mida ma veel isegi ei tea, aga ma pean kõik sellele pühale eesmärgile ohvriks tooma , et karastada oma meelt , kuni ma võin öelda: “Mida iganes ma tahan, on see, mida Jumal tahab. (lahkudes, kergelt) Ma lähen selgitan seda kõike isale.
(Mihhail lahkub. Stankevitš on kimbatuses, Ljubov mitte vähem. Stankevitš korrastab oma raamatuid. Õige pea kostab kaugelt, ühest tagumisest toast tohutu suure tüli hääli. Kisa kestab mõnda aega, seejärel lakkab. Ljubov on juba rääkima hakkamas, kui uks paiskub lahti ning Tatjana ja Aleksandra tormavad sisse, teineteisele vahele rääkides.)
TATJANA &
ALEKSANDRA: Oi, Ljubov! – kas sa kuulsid? Mihhail ja papa! – Oh! – Vabandust! – ei, see ei olnud midagi – !

(Jõuavad vaevalt uksest sisse, kui juba on läinud.
Stankevitš on juba rääkima hakkamas, kui Varvara tormab sisse.)

VARVARA: (ilma pausita, Ljubovile) Nüüd ta arvab, et ta on jumal!
(Varvara läheb üle toa ja lahkub. Stankevitši närv ei pea vastu ja ta hakkab ära minema.)

LJUBOV: Nii et te sõidate homme Moskvasse.
STANKEVITŠ: Jah. (pahvatab) Te pole enam ammu filosoofilises ringis käinud. Me tunneme puudust… naiseliku vaatepunkti järele.
LJUBOV: (ebaõnnestunult) Kas siis Natalie Beyer enam ei käi?
STANKEVITŠ: (valesti mõistes, külmalt) Ma… ma mõistan, millele te vihjate…
LJUBOV: (äärmisse paanikasse sattudes) Ma ei vihjanud mitte millelegi!
(Stankevitš hakkab kiirustades oma raamatuid kokku korjama. Ljubov haarab huupi laualt ühe raamatu.)

LJUBOV: Kas ma tohin seda laenata? Lugemiseks. (uurib pealkirja) “Grundlegung zur Metaphysik der Sitten”2. On see hea?
STANKEVITŠ: See on saksa keeles.
LJUBOV: Ich weiss . (Ma tean.)
STANKEVITŠ: Jah… jah, loomulikult, kui te soovite. Aga teil on ju üks raamat. On see filosoofia?
LJUBOV: Ei. Ma ei tea. See on ainult üks romaan, George Sandi romaan.
STANKEVITŠ: Armastuse filosoof.
LJUBOV: Jah, Sand ütleb, et armastus on ülim väärtus.
STANKEVITŠ: Võib-olla Prantsusmaal tõesti. Kant ütleb, et ainsad väärtuslikud teod on need, mis sooritatakse kohusetundest, mitte instinkti ajel … näiteks kire või iha ajel…
LJUBOV: Nii et tegutseda armastuse ajel ei saa kunagi olla hea?
STANKEVITŠ: Selles mõttes, et moraalset heakskiitu te ei pälvi. Sest tegelikult te tegutsete oma tahtmise järgi.
LJUBOV: Isegi juhul, kui see kedagi teist õnnelikuks teeb?
STANKEVITŠ: Jah. Tagajärjed ei tule arvesse.
LJUBOV: Ja tegutseda kohusetundest ajendatuna, isegi kui see viib õnnetuseni…?
STANKEVITŠ: On moraalne käitumine, jah.
LJUBOV: (pelglikult) Saksamaal.
STANKEVITŠ: (kõigutamatult) Kanti süsteemis hinnatakse inimest ainult tema kavatsuste järgi.
LJUBOV: (endiselt pelglikult) Loll võib ka tahta head teha.
STANKEVITŠ: (pahvatades) Ja enamasti teebki! Kust mina võisin teada, et Natalie Beyer saab mu kavatsustest valesti aru? Ma rääkisin temaga ainult filosoofiast!
LJUBOV: Jah. Ainult üks teine loll võib teha sama vea.

(Võtab taskust väikse sulenoa ja sirutab selle mehe poole.)

Ma leidsin selle. See on arvatavasti teie oma.
STANKEVITŠ: Minu? Ei, see ei ole minu oma.
LJUBOV: Oi! Kas te ei ole enda oma ära kaotanud?
STANKEVITŠ: Ei. (Paus.) Võib-olla ma peaksin endale muretsema ühe noa.
LJUBOV: Jah. Noh, te võite…

(Mihhail tormab sisse, mõlema õla peal pungil täis ranits .)

MIHHAIL: Me lahkume!
(Paneb ühe ranitsa Stankevitši õlale. Samas tormavad sisse Tatjana, Aleksandra ja Varenka, läbisegi rääkides. Mihhail korjab raamatuid laua pealt kokku ja surub need Stankevitšile pihku.)

VARENKA: Mihhail, ainult üks kord veel –
TATJANA &
ALEKSANDRA: Ära mine ära, ära mine ära! Mida sa tegema hakkad? Me kõik palume isa –
STANKEVITŠ: Mis juhtus?
MIHHAIL: Dahin! Dahin! Laß uns ziehn! (Sinna! Sinna lase meil minna!)
TATJANA: Millal sa tagasi tuled?
MIHHAIL: Mitte iialgi!

(Mihhail hakkab Stankevitšit läbi ukse aeda vedama.)

Ma saatsin Semjoni ütlema, et kirjad peetaks kinni – ma lähen Moskvasse!

(Varvara tormab sisse ja ühineb lahkuva seltskonnaga.)

VARVARA: Sa murdsid oma isa südame! Kui sa Moskvasse jõuad, mine Pliva juurde ja lase veel üks meeter halli siidi saata. Jäi sul meelde? Seda halli siidi!
(Mihhail, Stankevitš, Varvara, Varenka, Tatjana, Aleksandra ja nüüd ka kaks teenijat koos pagasiga suunduvad läbi aia üldise hala ja etteheidete saatel.)

MIHHAIL: Ma ei vaja vanemaid! Ma ütlen neist lahti! Neid ei ole olemas! Nad ei näe mind enam iialgi!
(Kaootiline väljarändamine kulgeb silme eest mööda ja seejärel kuuldekaugusest eemale.
Üksinda jäänud Ljubov istub laua äärde.
Aleksander tuleb tuppa, näeb Ljubovi ja istub tema vastu. Nagu juba eelmise stseeni puhul oleks tulnud märkida, on Aleksander silmnähtavalt vananenud, võrreldes sellega, kui me teda esimest korda nägime, ainult kaks ja pool aastat varem. Ta on pooleldi pime ja ta elujõust on ainult veerandik alles jäänud.)

ALEKSANDER: Mina olen filosoofiadoktor. Minu väitekiri oli ussidest. Meie ei ladranud mingist siseelust. Filosoofia ei seisne selles, et keerutada sõnu nagu vurrkanne, kuni värvid sulanduvad üheks ja sõnadel pole vahet. Filosoofia seisneb iga üksiku elu taltsutamises, nii et paljud elud sobituksid kokku, ja vabadust ja õiglust peab olema just nii palju, et hoida neid koos, ja mitte nii palju, et nad üksteisest eemale paiskuksid, mis tooks rohkem kahju. Mina pole despoot. Mu poeg ütleb, et ma käitusin sinuga halastamatult, kui sa kihlatud olid. Sinuga, minu armas tütar. On see tõsi?

(Ljubov nutab isa rinna najal .)

Kuidas küll see maailm on muutunud sellest ajast saadik, kui mina teda ohjes hoidsin.


KEVAD 1836
Aed ja intrerjöör.
Lapsehoidja (pärisori) lükkab läbi aia maja juurest kaugemale lapsevankrit karjuva imikuga, kadudes vaateväljast.
Aleksander ja Ljubov on seal, kus nad olid; tütre pea isa rinna najal, isa sõrmed sasimas tütre juukseid.

LJUBOV: Sa võid tugevamini sügada.
(Varenka tuleb tagaaiast, vääksuv laps süles. Temaga koos Tatjana, lükates tühja lapsevankrit, ja Aleksandra, kes nende ümber suure osavõtlikkusega tiirutab. Kõik kolm suunduvad toa poole.)

ALEKSANDRA: Sa ei pea minema tuppa last toitma, me ütleme sulle, kui keegi tuleb.
VARENKA: Sa oled üks väike ahne poiss!
ALEKSANDRA: Las ma proovin natuke, Varenka!
TATJANA: Ära ole loll! Kuidas sa saaksid…
ALEKSANDRA: Ise oled loll! Ma lihtsalt tahtsin teada, mis tunne see on.
(Varenka viib lapse majja. Aleksandra läheb temaga kaasa. Tatjana võtab vankrist korvi karusmarjadega, siis märkab, et võrkkiigest tõuseb piibusuitsu. Hiilib vargsi kiige juurde.
Varvara tuleb tuppa, kann käes.)

VARVARA: Kuhu see Mihhail läks? Nõuab, et Maša teeks talle limonaadi ja ise kaob minema.
LJUBOV: Ta on kuskil aias ja teeb tööd.
VARVARA: Me peaks küünla põlema panema .
(Tatjana üritab eemalt ühe karusmarja üle võrkkiige ääre visata , aga tulutult.)
LJUBOV: Ta tõi ühe ajakirja koju, kus oli tema artikkel sees.
ALEKSANDER: See on nüüd viimane piisk. Ajakirjandus !
VARVARA: Mis asja te siin teete?
ALEKSANDER: Tal on täid.
LJUBOV: Ei ole.
ALEKSANDER: Ma näen nende väikseid käsi ja jalgu .

(Ljubov põrkub isast eemale.)

LJUBOV: Sa ei saaks neid näha ka siis, kui nad oleksid sama suured nagu lepatriinud .
VARVARA: Mis ajakiri see on?
ALEKSANDER: “Universaalne transtsendentne ja absoluutne idioot .” Minu lapsehoidja pesi mu juukseid tuha seest läbi kurnatud veega – see tapab täid ära.
LJUBOV: Mul ei ole täisid! (Ulatab ajakirja Varvarale.) “ Teleskoop ”!
ALEKSANDER: Tema ei ole seda kirjutanud, ta ainult tõlkis selle. Üks järjekordne
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
tom #1 tom #2 tom #3 tom #4 tom #5 tom #6 tom #7 tom #8 tom #9 tom #10 tom #11 tom #12 tom #13 tom #14 tom #15 tom #16 tom #17 tom #18 tom #19 tom #20 tom #21 tom #22 tom #23 tom #24 tom #25 tom #26 tom #27 tom #28 tom #29 tom #30 tom #31 tom #32 tom #33 tom #34 tom #35 tom #36 tom #37 tom #38 tom #39 tom #40 tom #41 tom #42 tom #43 tom #44 tom #45 tom #46 tom #47 tom #48 tom #49 tom #50 tom #51 tom #52 tom #53 tom #54 tom #55 tom #56 tom #57 tom #58 tom #59 tom #60 tom #61 tom #62 tom #63 tom #64 tom #65 tom #66 tom #67 tom #68 tom #69 tom #70 tom #71 tom #72 tom #73 tom #74 tom #75 tom #76 tom #77 tom #78 tom #79 tom #80 tom #81 tom #82 tom #83 tom #84 tom #85 tom #86 tom #87 tom #88 tom #89 tom #90 tom #91 tom #92 tom #93 tom #94 tom #95 tom #96 tom #97 tom #98
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 98 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2010-01-20 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 37 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor sarah eerikson Õppematerjali autor

Lisainfo

vene kirjanik
näidend

Mõisted

Sisukord

  • UTOOPIA KALLAS
  • TEEKOND
  • TOM STOPPARD
  • TEGELASED
  • ALEKSANDER BAKUNIN
  • VARVARA
  • LJUBOV
  • VARENKA
  • TATJANA
  • ALEKSANDRA
  • MISS CHAMBERLAIN
  • PARUN RENNE
  • SEMJON
  • MIHHAIL BAKUNIN
  • NIKOLAI STANKEVITŠ
  • MAŠA
  • VISSARION BELINSKI
  • IVAN TURGENEV
  • ALEKSANDER HERZEN
  • PROUA BEYER
  • NIKOLAI SAZONOV
  • NIKOLAI OGARJOV
  • NIKOLAI KETŠER
  • NIKOLAI POLEVOI
  • NATALIE BEYER
  • PJOTR TŠAADAJEV
  • STEPAN ŠEVÕRJOV
  • DJAKOV
  • KATJA
  • PUŠKIN
  • ROOSTEKARVA KASS
  • ESIMENE VAATUS
  • SUVI 1833
  • KEVAD 1835
  • SÜGIS 1835
  • KEVAD 1836
  • AUGUST 1836
  • JAANUAR 1837
  • KEVAD 1838
  • SÜGIS 1841
  • TEINE VAATUS
  • MÄRTS 1834
  • MÄRTS 1835
  • SUVI 1835
  • VAHESTSEEN – NOVEMBER 1836
  • DETSEMBER 1836
  • VAHESTSEEN – JAANUAR 1837
  • VEEBRUAR 1837
  • MÄRTS 1838
  • APRILL 1838
  • JUUNI 1840
  • JUULI 1840
  • KEVAD 1843
  • SÜGIS 1844

Teemad

  • TEGELASED
  • tema naine
  • nende tütred
  • inglannast guverness
  • ratsaväeohvitser
  • nende poeg
  • noor filosoof
  • teenijatüdruk
  • kirjanduskriitik
  • tulevane kirjanik
  • tulevane revolutsionäär
  • Herzeni ring
  • Telegraafi” toimetaja
  • proua Beyeri tütar
  • filosoof
  • Moskva Vaatleja” toimetaja
  • Belinski armastatu
  • poeet
  • Premuhhino, Bakuninite mõis 150 miili Moskvast loode poole
  • Interjöör, veranda, aed. Aias on kohad istumiseks ja võrkkiik. Esimese
  • vaatuse jaoks on ette nähtud üks lavakujundus
  • Perekondlik õhtusöök hakkab lõpule jõudma. Laua ääres on: Aleksander
  • Bakunin (65) ja tema naine Varvara (42), nende tütred Ljubov (22)
  • Varenka (21), Tatjana (18) ja Aleksandra (17); miss Chamberlain, noor
  • inglannast guverness ja parun Renne (36), mundris ratsaväeohvitser
  • Teenijad (pärisorjad), eelkõige ülemteener Semjon, teenendavad
  • laudkonda vastavalt vajadusele
  • Ingliskeelset dialoogi kõneldakse vene aktsendiga, v.a. miss
  • Chamberlain. Tempo on elav. Aleksander Bakunin valitseb mõõduka
  • despotismi vaimus, aga perekondlik atmosfäär on valdavalt
  • demokraatlik
  • pour les
  • filles
  • üle tütarde protestikisa
  • What did your father say?
  • Kargab püsti, tikksirgelt
  • How do you do, Baron Renne! I say!
  • charming weather, you do not think!
  • Istub sama ootamatult ja Tatjana astub omakorda üles
  • The quality of mercy is not strained
  • It dropping like the gentle dew from heaven!”
  • Tatjana istub. Aleksander jätkab rahulikult
  • Jolly good effort, Tatjana
  • Qu’est-ce
  • Mida ta ütles?)
  • Ütles talle
  • et ta oli väga tubli, ema, oligi kõik.)
  • I’m so sorry, what did your mother say?
  • No lessons tomorrow, she said, holiday
  • I think not, see me afterwards
  • koputab vastu lauda
  • On kuulda kellegi saabumine ja tervitused
  • Ljubovile, gallantselt
  • sisenedes
  • Mihhail Bakunin on üheksateistkümne aastane; kannab mundrit. Tema
  • tulek põhjustab erutatud ja emotsionaalse perekondliku
  • kokkukogunemise, laudkond laguneb laiali
  • Renne’ile
  • Miss Chamberlainile
  • Command Semyon to…
  • provision…
  • Champagne, champagne, I
  • understand
  • kergelt vastu klaasi koputades
  • Mihhaili poole pöördudes
  • Aplaus perekonnalt. Mihhail ja Renne suruvad kätt ja embavad
  • teineteist
  • Üleüldine lahkumine
  • meenub
  • pisarsilmil
  • Ljubovile
  • vastumeelselt
  • kähku
  • Mihhail, Varenka ja Tatjana on üksi jäetud
  • Tuleb Semjon, käes kandik šampanjaklaasidega, ja Miss Chamberlain
  • pudeliga. Taamalt on kosta hääli: “Tatjana! Mihhail! Ja kus Varenka
  • on?”
  • Semjon lahkub aupaklikult. Miss Chamberlain teeb naiivselt ülevoolava
  • lähenemiskatse
  • So you are Michael
  • Go away please
  • Miss Chamberlain ahmib õhku. Tüdrukud on ühtaegu rabatud ja samas
  • Miss Chamberlain jookseb minema. Taamalt hüütakse
  • Varenka!” Varenka jookseb minema
  • lootusetult
  • Tatjanat ja Mihhaili kutsutakse eemalt. Tatjana viskub Mihhailile kaela
  • kallistab teda tormakalt ja jookseb minema
  • Seisatub, et laualt endale sööki suhu toppida, seejärel järgneb
  • Tatjanale
  • Aed ja veranda
  • Varvara tuleb välja verandale
  • Ljubov ilmub aias nähtavale
  • Näeb Tatjanat ja Aleksandrat ja hüüab neile, enne kui tuppa tagasi
  • kiirustab
  • Tatjana ja Aleksandra ilmuvad lavale ja suunduvad otsejoones Ljubovi
  • Aleksandral on käes kiri
  • uuesti verandale ilmudes, pahuralt
  • paanikasse sattudes
  • Tormab tagasi sisse
  • kainelt
  • Ljubov hakkab vastu puiklema
  • Aga Varenka tuleb majast välja, silmad tunnetest tulvil. Tema rasedus ei
  • paista välja
  • Siis meenub neile Varenka; järsku õrnalt
  • Aleksandra surub käe vastu Tatjana suud
  • Neli õde langevad üksteisele pisarsilmil kaela
  • Aleksander ilmub verandale, valjuhäälselt müristades
  • Djakov, ratsaväeohvitser, tuleb välja verandale Aleksandri juurde
  • Suitsetab sigarit
  • Djakovile
  • resümeerides
  • Lähevad tagasi sisse
  • Tatjanale
  • Mihhail ilmub sigarit suitsetades maja tagant, hoolega jälgides, ega
  • Aleksandrit näha ei ole. Tal on munder seljas
  • Aleksandrile sekundeerides
  • Varenka on hetkeks keeletu, pöördub siis ümber ja jookseb nuttes
  • minema. Ljubov järgneb talle tahaaeda, heites enne etteheitva pilgu
  • Mihhailile
  • nende lahkumist jälgides
  • Aleksandra käkerdab kirja kokku ja viskab selle Mihhailile
  • Tatjana puhkeb nutma
  • Aleksander ilmub verandale ja märkab neid
  • selgitades
  • sundimatult
  • Aleksander läheb majja. Tüdrukud saadavad Mihhaili, ärevalt
  • vadistades
  • Lähevad koos majja
  • Ljubov ja Varenka “tulevad tagasi” aeda. Varenka on kaheksandat kuud
  • rase. Ljubovil on raamat käes
  • kergelt
  • Kaisutavad teineteist naerdes ja pisaraid valades
  • kihistavad vandeseltslaslikult
  • rabatult
  • improviseeritud tekst
  • Tüdrukud naeravad vandeseltslaslikult, Ljubov on samas kohmetu
  • Majast kostuvad hääled
  • Läbi akna on näha Mihhail, temaga koos Nikolai Stankevitš, kes on ilus
  • tumedajuukselise 22-aastane noor mees. Mihhail, kuulnud naeru, on
  • akna juurde tulnud
  • erutatult
  • järsku
  • Ljubov võtab “otse südame juurest” mälestuseseme, miniatuurse
  • sulenoa, mis kokku pandult on 3-5cm pikkune
  • naerdes, piinlikkust tundes
  • pisarad silmis
  • Ljubov tahab ära põgeneda. Mihhail ja Stankevitš, õpilane ja õpetaja
  • istuvad laua ääres, valitud raamatud ees
  • Aias on Ljubov ja Varenka end pingile istuma sättinud. Varenka tõuseb
  • otsustavalt püsti
  • Varenka lahkub. Ljubov istub ja avab oma raamatu
  • Teeb
  • pausi, et vaadata
  • närviliselt
  • mornilt
  • Ljubov tuleb aiast koos raamatuga
  • Stankevitšit märgates
  • kui Ljubov ära minema hakkab
  • Stankevitšile
  • siiralt
  • lahkudes, kergelt
  • Mihhail lahkub. Stankevitš on kimbatuses, Ljubov mitte vähem
  • Stankevitš korrastab oma raamatuid. Õige pea kostab kaugelt, ühest
  • tagumisest toast tohutu suure tüli hääli. Kisa kestab mõnda aega, seejärel
  • lakkab. Ljubov on juba rääkima hakkamas, kui uks paiskub lahti ning
  • Tatjana ja Aleksandra tormavad sisse, teineteisele vahele rääkides
  • Jõuavad vaevalt uksest sisse, kui juba on läinud
  • Stankevitš on juba rääkima hakkamas, kui Varvara tormab sisse
  • ilma pausita, Ljubovile
  • Varvara läheb üle toa ja lahkub. Stankevitši närv ei pea vastu ja ta
  • hakkab ära minema
  • pahvatab
  • ebaõnnestunult
  • valesti mõistes, külmalt
  • äärmisse paanikasse sattudes
  • Stankevitš hakkab kiirustades oma raamatuid kokku korjama. Ljubov
  • haarab huupi laualt ühe raamatu
  • uurib
  • Grundlegung zur Metaphysik der
  • Sitten
  • Ma tean
  • pelglikult
  • kõigutamatult
  • endiselt pelglikult
  • pahvatades
  • Võtab taskust väikse sulenoa ja sirutab selle mehe poole
  • Paus
  • Mihhail tormab sisse, mõlema õla peal pungil täis ranits
  • Paneb ühe ranitsa Stankevitši õlale. Samas tormavad sisse Tatjana
  • Aleksandra ja Varenka, läbisegi rääkides. Mihhail korjab raamatuid laua
  • pealt kokku ja surub need Stankevitšile pihku
  • Sinna! Sinna lase
  • meil minna!
  • Mihhail hakkab Stankevitšit läbi ukse aeda vedama
  • Varvara tormab sisse ja ühineb lahkuva seltskonnaga
  • Mihhail, Stankevitš, Varvara, Varenka, Tatjana, Aleksandra ja nüüd ka
  • kaks teenijat koos pagasiga suunduvad läbi aia üldise hala ja etteheidete
  • saatel
  • Kaootiline väljarändamine kulgeb silme eest mööda ja seejärel
  • kuuldekaugusest eemale
  • Üksinda jäänud Ljubov istub laua äärde
  • Aleksander tuleb tuppa, näeb Ljubovi ja istub tema vastu. Nagu juba
  • eelmise stseeni puhul oleks tulnud märkida, on Aleksander silmnähtavalt
  • vananenud, võrreldes sellega, kui me teda esimest korda nägime, ainult
  • kaks ja pool aastat varem. Ta on pooleldi pime ja ta elujõust on ainult
  • veerandik alles jäänud
  • Ljubov nutab isa rinna najal
  • Aed ja intrerjöör
  • Lapsehoidja (pärisori) lükkab läbi aia maja juurest kaugemale
  • lapsevankrit karjuva imikuga, kadudes vaateväljast
  • Aleksander ja Ljubov on seal, kus nad olid; tütre pea isa rinna najal, isa
  • sõrmed sasimas tütre juukseid
  • Varenka tuleb tagaaiast, vääksuv laps süles. Temaga koos Tatjana
  • lükates tühja lapsevankrit, ja Aleksandra, kes nende ümber suure
  • osavõtlikkusega tiirutab. Kõik kolm suunduvad toa poole
  • Varenka viib lapse majja. Aleksandra läheb temaga kaasa. Tatjana võtab
  • vankrist korvi karusmarjadega, siis märkab, et võrkkiigest tõuseb
  • piibusuitsu. Hiilib vargsi kiige juurde
  • Varvara tuleb tuppa, kann käes
  • Tatjana üritab eemalt ühe karusmarja üle võrkkiige ääre visata, aga
  • tulutult
  • Ljubov põrkub isast eemale
  • Ulatab ajakirja Varvarale
  • Üle võrkkiige ääre visatakse raamat ja pliiats. Mihhail ajab end istukile
  • suitsetades piipu
  • Kaelustavad teineteist. Mihhail tõmbab õe naerdes võrkkiike. Vajuvad
  • võrkkiike, kadudes vaateväljast. Tatjana pistab vennale karusmarja
  • suhu
  • ajakirja käest pannes
  • Tatjana naer sunnib Varvarat akna juurde minema
  • Ljubov tõuseb järsku püsti ja vaatab aknast välja aeda
  • Tatjana upitab ennast võrkkiigest maha
  • Tatjana lükkab kerge tõukega Mihhaili võrkkiigest välja. Ljubov tuleb
  • aeda
  • reipalt
  • Kõik kolm suunduvad üksmeelselt majja
  • Videvik ja hämardumine
  • Aleksandra ja Varvara jäävad lavale. Maja sisemusest kostub kurblikku
  • klaverimängu. Tuppa valgub Perekond: Aleksandra, Tatjana, Ljubov
  • Mihhail ning teenijad, kes toovad lambid. Laud koristatakse ära ja
  • kaetakse õhtusöögiks, limonaadikann lastakse ringi käima. Süüakse
  • suppi
  • Vissarion Belinski ilmub aeda varjude sisse. Tal on seljas tema parimad
  • riided, mis on kulunud ja viletsad, käes väike kohvrike. Läheneb
  • ebalevalt valgustatud aknale
  • Klaver jääb vait
  • Aleksander tõmbab supi kurku. Koerad hakkavad väljas haukuma
  • Belinski satub paanikasse, tõmbub akna juurest tagasi, komistab kohvri
  • otsa. Teenijad tulevad majast välja. Mihhail läheb aeda
  • Samal ajal tuleb Varenka tuppa ja võtab sisse oma koha laua ääres. Enne
  • kui tunneb huvi, mis ta ümber toimub, langetab hetkeks märkamatult
  • silmad ja loeb omaette söögipalvet
  • Annab kohvri ühe teenija kätte, kes selle majja viib
  • Õed, v.a. Varenka, piiluvad vargsi aknast õue
  • koos Belinskiga sisenedes
  • Belinski on kahekümne viie aastane, mitte pikk, aga kühmus
  • sissevajunud rinnakorvi ja esile ulatuva abaluuga, kahvatu näo ja
  • kurnatud ilmega. Heledad juuksed langevad üle kõrvale pööratud
  • silmade
  • Belinski istub pimesi kellelegi sülle, kargab püsti, ajab ühe pudeli ümber
  • läheb komistades üle toa maja sisemusse viiva ukse poole ja kaob ukse
  • taha; Mihhail järgneb talle kähku
  • Aleksandra võitleb tagajärjetult naeruga
  • Varvarale
  • Varvara järgneb Mihhailile ukse taha. Aleksandra ei suuda enam naeru
  • tagasi hoida
  • vihaselt
  • Aleksandra lahkub, endiselt naerukrampides
  • Paus. Õhtusöök jätkub vaikuses
  • Tõuseb kiirelt püsti, lööb risti ette ja lahkub
  • Paneb lusika käest ja läheb jalgu trampides uksest välja. Ljubov tõuseb
  • et lahkuda
  • Ljubov muutub kärsituks. Lahkub
  • Tatjana, kes on üksi tuppa jäänud, nõjatub vastu seljatuge, hetke pärast
  • läheb aeda, aeglaselt üle lava vaateväljast kadudes
  • Hiline pärastlõuna ühel kaunil augustipäeval
  • Läbi aia jookseb kiljudes noor naine, pärisorjast majateenija, tema
  • kannul Varvara, käes rõivaese ja pilliroost kepp, millega ta naist
  • vihahoos vohmerdab. Kaovad vaateväljast
  • Aleksandra ilmub aias nähtavale, tema järel Belinski, käes õngeritv ja
  • suur (viienaelane) karpkala
  • Belinski toetab õngeridva vastu majaseina. Võtab särgipõuest väikese
  • metsalillede kimbu. Aleksandra ei pane seda tähele
  • Läheb majja. Belinski, lillede pärast täbarust tundes, viskab need
  • süüdlaslikult minema. Järgneb Aleksandrale majja
  • Mihhail, Varenka, Tatjana ja Ljubov ilmuvad aeda. Mihhail lehitseb
  • pealiskaudsel pilgul raamatut, mille ta võrkkiigest välja viskas. Varenka
  • silmitseb kirja
  • Tatajana võtab ta käest kirja ja loeb seda
  • Tal õnnestub raamatust terve patakas lehti välja rebida, ulatab selle
  • Ljubovile
  • kirja Varenkale tagasi ulatades
  • Mihhail ulatab veel ühe pataka lehti Tatjanale
  • kärsitult
  • Ta rebib ülejäänud raamatu kaheks tükiks ja annab ühe tüki Varenkale
  • Noor naine liipab nuuksudes majja tagasi
  • Aleksander tuleb läbi veranda aeda koos Belinski ja Aleksandraga
  • Varvara tuleb läbi aia tagasi, rõivaese käes
  • Seltskond sätib end istuma või seisma näoga päikeseloojangu poole
  • Belinskile kirja
  • ulatades
  • Mihhaili suhe Belinskisse on muutunud halvasti varjatud üleolekuks. Ta
  • on armukade
  • Belinski, olles avanud kirja, paneb selle läbi lugemata taskusse
  • Mihhail lõbustab end Aleksandra arvel ja laseb õe poole õrritavalt
  • lendu: “Ha-ha!”
  • Belinskile
  • isaga koos sama intonatsiooniga
  • nipsakalt
  • Aleksandrale
  • Vaatavad kõik Belinski otsa
  • hämmastunult
  • The moon is up and yet it is not night;
  • kannatust kaotades
  • Mihhail kummardub patriarhaalse autoriteedi ees. Belinski ei pane
  • hoiatust tähele
  • Aleksandri seisukoha eiramine ärritab kõiki erineval moel. Belinski seda
  • ei märka
  • tõlgib
  • spetsiaalselt Belinski jaoks, tahtlikult solvates
  • armuliku üleolekuga
  • Aleksandra kihistab vaikselt pihku
  • Belinskit kaitstes
  • Paus. Varvara tõuseb püsti, andes märku, et tema väärikust on riivatud
  • ja läheb majja
  • vaikselt Tatjanale
  • vaoshoitud üleolekuga
  • kimbatunult
  • Juba palju varem on Belinski jutt muutunud üha erutunumaks
  • kirglikumaks, valjemaks
  • Aleksander üritab ainukesena oma hüpnotiseeritud perekonnast vahele
  • segada
  • Belinski hakkab ära minema, aga pöördub ümber
  • Hakkab ära minema ja tuleb tagasi
  • Seekord läheb majja. Hetke pärast kargab Tatjana püsti ja järgneb talle
  • Mihhailile
  • Aleksander läheb vihasena majja. Kostub aastase lapse nuttu. Varenka
  • tõuseb püsti
  • õhinal
  • Varenka ja Aleksandra lähevad tuppa
  • karjatab
  • Hakkab nutma ja läheb minema. Ljubov järgneb talle aia sügavusse
  • Belinski tuleb verandale, kiri (mis talle postiga tuli) peos
  • irooniliselt
  • erutunult
  • Lahkub. Belinski läheb sisse tagasi
  • Järgneb Mihhailile
  • Püssipauk häirib vareste rahu talvises aias… kasvades üle järgmiseks
  • stseeniks
  • Maja sisemusest kostub äkitselt südantlõhestavat nuttu
  • Interjöör. Aleksandra on romantilise ahastuse meelevallas, hoides
  • kramplikult peos kirja, mis on kirjutatud mitmele lehele
  • Tatjana tormab tuppa, tema kannul Varenka
  • Aleksandra vehib kirjaga ja variseb kokku. Tatjana võtab kirja ja hakkab
  • lugema, lehti seejärel ühekaupa Varenkale ulatades
  • üliteatraalselt
  • Kolm õde kogunevad kokku lamamistooli juurde, mille peal, patjade
  • najal istukil, lamab Ljubov. Varenka võtab taskust kirja ja ulatab selle
  • õrnalt
  • Ljubov hakkab lugema Mihhaili kirja, lehti Aleksandrale ulatades
  • samal ajal kui esimese, Stankevitši saadetud kirja ülejäänud lehed
  • rändavad Tatjana käest Varenka kätte. Aleksandra ulatab Mihhaili kirja
  • lehti Tatjanale, kes need omakorda Varenkale tagasi annab. Varenka
  • ulatab Stankevitši kirja lehed tagasi Ljubovile
  • Samal ajal kui lehed käest kätte rändavad
  • Tatjana ja Aleksandra lõpetavad silmapilkselt oma nääklemise
  • muutudes ärevaks
  • hakkab nutma
  • Varenka tahaks lahkuda, aga Ljubov haarab ta oma embusse, samuti
  • pisarais
  • Varenka protestist hoolimata
  • pisarais, endale kindlaks jäädes
  • sama joont ajades
  • karjub
  • Tatjana ja Aleksandra täidavad rabatult käsku
  • lahkudes
  • Lahkuvad
  • Ljobov põrkub ahastades õest eemale, ägedalt vastu vaieldes
  • Ljubovi tabab hingemattev köhahoog
  • õde emmates
  • Aias, veidike maad vaateväljast eemal, lõõmab lõkketuli. Üks pärisori
  • jookseb lõkke juurde, sületäis kuivanud puid käes. Üks teenija tuleb
  • majast toidukraami ja nõudega. Teeb kokkukäivad toolid lahti, asetab
  • neile padjad peale jne
  • Varvara tuleb sealtpoolt, kus toimub piknik, voltides kokku pitsilist
  • vooditekki. Tatjana tuleb kiirel sammul majast välja, rõõmsas tujus, käes
  • pika varrega soojenduspann (voodite soojendamiseks)
  • Tatjana lahkub lõkke suunas. Pärisorjast teenijatüdruk, toosama, kes
  • kitsel nööbid lasi pintslisse pista, tuleb majast kokkurullitud vaibaga
  • Varvara lajatab tüdrukule hooletult vastu kõrvu, kui too tast möödub
  • Varvara läheb majja. Tüdruk järgneb Tatjanale
  • Aleksander ja Mihhail tulevad tagaaiast, mitte lõkketule poolt, käes
  • liiliad ja valged lilled, mis nad korjanud on. Aleksandril on peale selle
  • veel käes üks ajakiri – “Moskva Vaatleja”, millel on roheline kaas
  • Aleksander ulatab Mihhailile ajakirja
  • Varenka tuleb majast kahe pudeli punase veini ja korvikesega, milles on
  • sidrunid ja vürtsid
  • Mihhail järgneb Aleksandrile majja
  • Varenka suundub edasi lõkke poole. Talle tuleb vastu Tatjana, kes võtab
  • ta käest pudelid ja korvikese
  • Tatjana kiirustab tule juurde tagasi. Varenka – maja poole, aga paraku
  • liiga hilja
  • On kuulda, kuidas Aleksander tõstab majas häält: “Ei! Aitab!” ja tuleb
  • seejärel tuppa, Mihhail tema kannul. Lilli neil enam käes pole. Varenka
  • jääb õues seisma, juttu pealt kuulates
  • Kõnet pidades on ta jõudnud verandale, kust ta oma lühiülevaatesse
  • kaasab sujuvalt ka Varenka
  • Varenka üritab süüdistusi tõrjuda. Mihhail viskub toolile ja peidab pea
  • kätesse. Aleksander jätkab oma kõnet, suundudes lõkkeplatsi poole
  • Aleksander lahkub. Varenka läheb sisse Mihhaili juurde
  • Aleksandra pistab pea ukse vahelt sisse
  • Kaob. Varenka puhkeb hüsteerilises kergendustundes naerma
  • Varenka lahkub
  • Turgenev siseneb aeda – üleminek järgmisse stseeni
  • Dahin! Dahin! Laß uns ziehn!
  • Turgenevi juurde aeda tuleb Tatjana. Turgenev on 23-aastane ja tublisti
  • üle 180cm pikk, hämmastavalt kõrge ja heleda häälega
  • Tulistab” lindude pihta, kes pea kohalt üle lendavad
  • naerab
  • liigagi kärmelt
  • Tatjana ohkab ahastavalt
  • Adub, et Tatjana on endast väljas
  • Lava tagant hakkab kostma lõkketule praginat ja paistma kuma
  • Mihhail, Varenka ja Aleksandra toovad kaarikus aeda Ljubovi, kes, otse
  • voodist tooduna, lebab patjade najal kaarikule meisterdatud asemel
  • Varvara käib neil sabas, Ljubovi eest püüdlikult hoolitsedes
  • Ljubovil on käes kimp nendest lilledest, mille Aleksander ja Mihhail
  • korjasid, samade lilledega on kaunistatud ka kaarik. Kaks pärisorjast
  • muusikut saadavad teda. Aleksander tuleb talle vastu, klaas käes
  • Glühwein! Glühwein!
  • hõõgvein
  • Kaarik lükatakse vaateväljast välja
  • Varenka jääb seltskonnast maha. Mihhail tuleb talle järele
  • muretult
  • Lahkuvad naerdes. Minevikupilt kaob
  • naerab endamisi
  • Tatjana pilgule vastuseks
  • Teadmata, mida öelda, osutab ebamääraselt käega
  • Ulatab Tatjanale käe
  • Tulistab” möödalendava linnu pihta
  • Moskva. Loomaaed, uisuväljaku lähedal. Päiksepaisteline täiskevadine
  • päev. Taamalt kostub orkestrimuusikat. Muruplatsi peal (piiritletud alal)
  • on toolid ja lauad, mida lava tagant käib teenindamas kelner. Laua ääres
  • istuvad 21-aastane Ogarjov ja 22-aastane Sazonov. 22-aastane Herzen
  • kuulub samuti seltskonna juurde, aga seisab eemal ja sööb lusikaga
  • jäätist. Neljas noormees, 21-aastane Stankevitš, kelle isikut me kohe ei
  • identifitseeri, lamab murul, ilmselt magades, müts näol. Sazonovil ja
  • Ogarjovil on kaelas Prantsuse trikoloori värvides ise õmmeldud
  • kaelarätid. Sazonovil on peas ka barett
  • Ljubov ja Varvara ilmuvad aeglaselt jalutades vaatevälja koos rikka
  • umbes 50-aastase lese proua Beyeriga
  • Ljubovi suunas naljatlevalt sõrme viibutades
  • Lahkuvad uisuväljaku poole
  • sõprade
  • poole pöördudes
  • kaugusse vaadates
  • Tuleb Ketšer, Ogarjov ja Sazonov tervitavad teda. Ta on vanem, 28
  • aastane, ja nooremate meeste jaoks midagi kergesti ärrituva onu-figuuri
  • laadset. Ta on pikk ja kõhn, kannab prille ja õlgadel musta peleriini
  • Ogarjovile ja Sazonovile
  • Kelner tuleb kandikuga, millel on teeklaasid, ja asetab selle lauale
  • Sazonovile
  • D’accord. Mille pardons!
  • Lööb käega laksatades vastu klaasi, lõhkudes selle kildudeks
  • Tuleb Polevoi, kirjanik ja ajakirjanik. Ta on 38, kuid näeb noortest
  • meestest generatsiooni võrra vanem välja. Satub seltskonna otsa
  • juhuslikult jalutuskäigul olles
  • Polevoi tõstab kõikide tervituseks kübara ja märgates magajat, tervitab
  • ka teda kerge kummardusega
  • Polevoi naeratab kavalalt ja pikalt, kuni Ketšer nõusse jääb
  • Ogarjov hakkab marseljeesi ümisema, Herzen ja Sazonov hakkavad
  • kaasa ümisema
  • ärevusse sattudes
  • sõrmedega
  • nipsutades
  • Sazonov paneb märkust arvesse võttes kaelarätiku taskusse
  • solvunult
  • Ogarjovile
  • Ogarjov kargab püsti, piinlikkusest erutudes, ja hakkab ära minema
  • Tuleb laua juurde tagasi, et sinna mõned mündid panna, ja läheb siis
  • uuesti minema, aga ainult järgmise lauani, mille äärde ta maha istub
  • seljaga teiste poole
  • usalduslikult
  • Stankevitš ärkab, ei tee kellestki välja
  • eemale vaadates
  • Stankevitš võtab teeklaasi
  • Stankevitšile, münti
  • lauale pannes
  • Herzenile
  • nipsutab sõrmi
  • Polevoi on sügavalt solvunud
  • kahetsevalt
  • Polevoi kiirustab minema
  • pilku kaugusse suunates
  • eirates, pilk hajevil
  • kaugusse vaadates
  • viisakalt
  • Lõpetab oma jäätise ja paneb raha lauale
  • tõstab käe hüvastijätuks
  • külmalt
  • Eemalduvad teineteisest, Herzen lahkub. Tuleb Belinski. Ta näeb välja
  • nagu ta oleks, ja ta ongi langenud äärmisesse viletsusse, ning tal on
  • hädasti uut mantlit vaja. On erutatud
  • hüüab
  • Vestluse katkestab Natalie Beyer, kes hüüab lava tagant
  • Stankevitš lehvitab talle
  • Natalie, kes on 20 aastat vana, tuleb liuväljalt, uiskudel koperdades
  • Tõstab ühe jala Stankevitši põlve peale ja ulatab talle uisuvõtme
  • mon chevalier
  • À votre service
  • C’est merveilleux. Vous voulez dire que vous allez
  • écrire pour la revue? Mais c’est formidable
  • Nous allons vous lire. Nous lisons le Télescope
  • tous les mois, mais je ne comprends pas la moitié
  • Vous devez être très intelligent! Vous serez
  • célèbre sous peu, monsieur Belinsky!
  • Kui tore! Kas te tahate öelda, et te hakkate
  • ajakirjale kirjutama? Aga see on ju suurepärane
  • Me hakkame teid lugema! Me loeme iga kuu
  • Teleskoopi”, aga ma ei saa seal pooltest asjadest
  • aru – te peate olema väga tark! Õige varsti te
  • saate kuulsaks, härra Belinski!)
  • Belinski jõllitab ta saapaid
  • au revoir
  • minnes
  • Proua Beyer, Varvara ja Ljubov tulevad tagasi. Belinski, kes näeb neid
  • tulemas, asutab kiiremini lahkuma
  • Stankevitš teeb kummarduse
  • Stankevitš ulatab Ljubovile uisuvõtme. Füüsiline kontakt süvendab
  • Ljubovi ujedust
  • Ljubov tõuseb koos uiskudega üles
  • Proua Beyer lahkub koos Varvaraga. Stankevitš kummardab
  • seltskonnale hüvastijätuks, kuid muudab siis meelt
  • Ljubovile, pakkudes end
  • uiske tassima
  • Ljubov ulatab talle uisud
  • Natalie, Ljubov ja Stankevitš järgnevad Varvarale ja proua Beyerile
  • Ilm muutub… Tormipilved, vihm, järsku läheb pimedaks
  • Belinski, oma kössis ja üks õlg ees kõnnakul, on teel suareele, nüüd on tal
  • seljas parem mantel
  • Suaree on regulaarselt peetav lahtiste uste päev proua Beyeri kodus
  • Livreedes teenijad ei tähenda, et tegemist oleks suure rikkuse või
  • luksusliku ümbrusega. Livreed peaksid olema pigem kulunud ja esemed
  • oma mõõtmetelt pigem kodused kui kõrgaadli majapidamisele viitavas
  • suuruses
  • Livrees teenija võtab enda kätte Belinski vihmast tilkuva mantli
  • Seltskond rändab ruumist ruumi ega istu paigal. Inimesed ilmuvad
  • vaatevälja vastavalt sellele, nagu olukord seda nõuab. Liikumist ja
  • tegevuse kattumist on rohkem, kui stseeni kulgemise järgi võiks eeldada
  • Vein, toit, lakeid, külalised ja muusika ning tants – seda kõike võib olla
  • läbisegi
  • Tatjana ja Aleksandra kiirustavad mööda, käest kinni, konspiratiivselt
  • naerdes
  • Vappuvad taas naerukrampides
  • Pjotr Tšaadajev, 40 aastat vana, kõrgelaubaline ja kiilas, filosoof
  • härrasmees, kummardab neidudele, kui nood koos oma saladusega
  • minema jooksevad. Seab end istuma toanurka jäävale toolile, valmis
  • pigem publikut vastu võtma kui seda otsima
  • Eemal loeb Ševõrjov, noor professor, nördinult Polevoile ajakirja
  • Teleskoop”) ette, kes on kergelt purjus ega pööra loetule erilist
  • tähelepanu
  • lugedes
  • lööb sõrmedega nipsu
  • Ketšer, kes on mõõdukalt purjus, ilmub Polevoi vaatevälja
  • lööb sõrmedega nipsu
  • Belinski ilmub ujedalt seltskonda ja kuuldes omaenda sõnu ette loetavat
  • pageb minema
  • Lahkuv Belinski põrkab kokku Mihhailiga, kel on seljas sõjaväemunder
  • Nad ei tunne teineteist. Belinski vabandab pimesi ja lahkub
  • Ketšerile
  • kehitab õlgu
  • vahele segades
  • Polevoi juhib Ketšeri eemale, samal ajal kui tulevad proua Beyer ja
  • Varvara, kohtudes Mihhailiga
  • Ševõrjov haagib end ühele mööduvale külalisele külge, temaga koos
  • lahkudes
  • Proua Beyer märkab Tšaadajevi ja suundub tema poole. Siseneb
  • Stankevitš, kes kummardab proua Beyerile, aga Stankevitši
  • hämmastuseks jätab proua ta tervitusele vastamata
  • tähelepanu pööramata, konstateerides
  • Tšaadajevile
  • Tšaadajev tervitab teda
  • samal ajal Polevoile
  • Stankevitš väljub ruumist, järgnedes Belinskile. Tšaadajevi poole
  • suunduv proua Beyer möödub Polevoist, kes naise üllatuseks talle
  • sõrmedega nipsutab
  • proua Beyerile
  • très
  • väga salvava
  • Polevoi haarab nad, ilma et talt seda oleks palutud, oma orbiiti, hüljates
  • Ketšeri
  • Lava taga lükatakse laud ümber, kostub kukkuvate klaaside klirin
  • ehmatusi ja kiljatusi. Belinski taganeb vabandades, selg ees, vaatevälja
  • tema järel Stankevitš. Ketšer ruttab õnnetuspaika, reageerides
  • sündmusele suurelt
  • Belinski üritab põgeneda. Stankevitš, püüdes teda tagasi hoida, rebib
  • teda mantlitaskut pidi, mis käriseb. Paar münti ja üks väike sulenuga
  • kukuvad põrandale. Belinski seda ei märka, lahkub koperdades
  • Stankevitš hakkab maast münte üles korjama, kui proua Beyer, kes on
  • juhtunut uurima suundumas, põrkab talle otsa, tõlgendades mehe poosi
  • anuva palvena
  • Stankevitši otsingud põrandal katkestab Natalie ilmumine
  • kindlalt
  • lahkudes, mitte kellelegi konkreetselt nipsutades
  • nagu puuga pähe saanud
  • kannatust kaotades
  • Väljub, jättes Stankeviši nõutuna maha, ja ilmub siis kohe tagasi
  • taktikat muutes
  • huvitudes
  • Natalie lahkub raevunult. Mihhail, kes siseneb, püüab teda kinni
  • pidada
  • Mihhail näeb Stankevitšit. Nad tervitavad vastastikku kergelt
  • kummardades
  • Mihhail raputab energiliselt Stankevitši kätt
  • tagasi pöördudes
  • lahkelt
  • Mihhail lahkub. Pärast hetkelist pausi meenub Stankevitšile kaotatud
  • sulenuga ja ta asub seda uuesti, mitte eriti innukalt, otsima
  • Aleksandra ja Tatjana tulevad kiirel sammul üle toa. Põrkavad kokku
  • Natalie’ga, kel oli küll kavatsus minna teises suunas, aga kes väljub nüüd
  • koos õdedega
  • Samal hetkel kui nad ruumist väljuma hakkavad, siseneb Ljubov
  • Natalie muudab suunda, vedades Aleksandra ja Tatjana endaga kaasa
  • Kolmene seltkond lahkub, Aleksandra ja Tatjana küsival pilgul, Natalie
  • neile midagi sosistades
  • Stankevitš märkab Ljubovi. Ta katkestab oma otsingud, ajab end sirgu ja
  • teeb kummarduse, saladusest tummaks löödud
  • Enne kui Ljubov jõuab jätkata, tormab sisse Mihhail ja veab Stankevitši
  • endaga kaasa
  • improviseerides
  • Kui nad
  • lahkuvad
  • Veab Stankevitši välja, peaaegu kokku põrgates Belinskiga
  • Belinski märkab Ljubovi. Ta tunneb teda
  • Ljubov ei märka Belinskit. Hetkel, kui Ljubov ümber pöördub, et väljuda
  • märkab ta põrandal sulenuga. Ta huulilt vallandub õrn rõõmuhüüatus
  • seejärel korjab noa maast üles
  • Ljubov surub noa vastu huuli ja paneb selle põue. Näeb Belinskit
  • Belinski, jahmatusest juhm, teeb Ljubovile kummarduse
  • täpsustades
  • Ljubov lahkub
  • Tuleb Ševõrjov, fookus Tšaadajevil
  • endale
  • Ševõrjov seisatub üllatunult
  • Belinski tuleb reaalsusse tagasi
  • Torge sunnib Belinski taanduma, Ševõrjov aga suundub ülemäärase
  • aupaklikkusega Tšaadajevi poole
  • kummardab
  • Võtab taskust käsikirjaliste lehtede pataka
  • Uurib käsikirja
  • eksperimendi korras
  • ulatab lehed
  • tagasi
  • Ševõrjov lahkub kummardades
  • Aleksandra ja Tatjana ruttavad mööda, erutatult arutades
  • Tormavad välja
  • Üleminekul järgmisse stseeni tantsib Ljubov omaette üle lava ja vahetult
  • enne lahkumist kaob äkitselt pööreldes lavalt minema
  • Üleminek päevavalgusse, nädal hiljem. Natalie jookseb tuppa, kergelt
  • hüsteeriline. Tema järel Mihhail, kergelt kohtlane
  • mitte uskudes
  • lõkendades
  • kiirelt
  • hämmeldunult
  • valgustatult
  • Teleskoobi” toimetuse kontor on piisava suurusega ruum
  • väiksetiraažilise kirjandusliku ajakirja tegemiseks ning mõjub ühtaegu
  • nii tavalise toa kui kontorina. Ruumil on välisuks ja uks, mis viib
  • seesmisse tuppa
  • ŠEVÕRJOV
  • Härra Tšaadajev! Kas te mäletate mind?
  • TŠAADAJEV
  • Väga eredalt
  • Tänan teid. Mind hakkas huvitama, kas teil on
  • olnud aega mõelda “Moskva Vaatleja” peale…?
  • On küll olnud. Ega te juhuslikult ei tea, kust ma
  • võiksin leida “Teleskoobi” toimetuse?
  • Teleskoop”? Siin see ongi
  • Ah soo. Aitäh
  • Oh… mõistan
  • Tšaadajev istub oodates. Belinski tuleb tagaruumist veerutõmmiste ja
  • korrektuuridega ning läheb toimetuse ainsa laua juurde. Tšaadajev
  • tõuseb püsti. Belinski on teda nähes üllatunud. Inimsuhetes on ta sama
  • kohmakas nagu ennegi
  • Tšaadajev istub. Paus. Belinski seisab oodates
  • segadusse sattudes
  • Belinski istub laua äärde, avades ümbrikke, mille sees on käsikirjad, aga
  • on samas kergelt närviline
  • ühe käsikirja peale reageerides
  • nukralt
  • Belinski tuju paraneb hoobilt, muutudes peaaegu lustlikuks, ja ta ujedus
  • kaob. Kirjandus ja kriitika – teemades, milles ta on kodus, muutub ta
  • jutukaks
  • raevukalt
  • minekuks valmistudes
  • kõheldes
  • otsustades
  • osutab
  • n’est qui existe
  • que pour donner leçon au monde…”
  • eksisteerib vaid selleks, et anda maailmale
  • õppetundi)
  • Tšaadajev lahkub
  • Niipea kui ta sammude kaja on kadunud, haarab Belinskit alandustundest
  • tingitult enesepiitsutuslik raevuhoog. Teeb oma meeletuses iseendale
  • haiget, pekstes mööblit ja lõpetab lõpuks põrandal väherdes
  • Tšaadajev tuleb tagasi, sattudes Belinski raevuhoo tunnistajaks
  • Kummardab ja lahkub
  • Belinski istub kirjutuslaua taha toolile ja peidab näo kätesse
  • Belinski magab oma laua taga, pea käte vahel. Ärkab, kui Mihhail
  • siseneb
  • Ulatab
  • Belinskile mõned üksikud paberilehed
  • demonstreerib
  • väidet laualt kahmatud prantssaiaga
  • Avab ukse ja röögatab
  • Ulatab Belinskile mõned visiitkaardid
  • solvumata
  • Natalie siseneb ta selja taga ruumi
  • Natalie’le
  • resigneerunult
  • Mihhail on vahepeal tagumisse ruumi pooleldi sisse astunud ja ukse
  • pealt tagasi tulnud
  • erutudes
  • Mihhail läheb tuppa ja paneb ukse enda järelt kinni
  • istub
  • Belinski satub tagatoast kostvast vestlusest ärevusse
  • Kõnekõma teispool ust muutub elavamaks ja lõbusamaks. Mihhail
  • naerab
  • ootamatu kire ja vihaga
  • segaduses ja ärevusse sattudes
  • purskub nutma
  • Mihhail tuleb teisest toast välja, raamat käes
  • rõõmsalt
  • Ulatab Natalie’le kirja ja Belinskile raha. Natalie loeb kirja
  • Tu es vraiment un salaud! Adieu
  • Viskab kirja mehele tagasi. Ja lahkub. Mihhail korjab selle üles
  • Järgneb Natalie’le
  • Klaver. Stankevitš mängib Ljuboviga duetti. Katkestab ja tõuseb äkitsi
  • püsti
  • teda aidates
  • segaduses
  • kaval käik
  • hüppab
  • Paus. Jääb mulje, et nad hakkavad kohe suudlema. Stankevitš kaotab
  • julguse, istub ja hakkab uuesti klaverit mängima
  • Belinski tuba on väga väike ruum, millel on üks aken. Suurem ruum auru
  • pesupalide, pesurullide ja kuivama riputatud pesuga vihjab, et kõrval
  • asub pesuköök. Pesuköögist kostub taustaheli – pesupalide mütsatused
  • vee pladin…
  • Belinski toas on väike voodi, püstijala-kirjutuslaud, nigel lavats, mis on
  • täis kuhjatud raamatuid, nii pakki seotult kui eraldi laiali, ja puudega
  • köetav ahi. Põrandal on ajakirju, pabereid ning klassikaline pesulaud
  • veekannu ja pesukausiga) ja ööpott
  • Voodis on noor naine, Katja, riided seljas, k.a. palitu
  • Trepilt kostuvad Belinski sammud. Astub tuppa, tuues kaasa tänavalt
  • leitud suvalist põletamiskõlbulikku puidukraami. Ta ei ole lootnud leida
  • eest Katjat, kes on hirmunult istukile tõusnud, enne kui näeb meest ja
  • rahuneb
  • Belinski paneb puukraami ahju juurde
  • vahetab teemat
  • Embab naist, tajudes läbi riiete ta keha
  • Suudleb naist
  • kärsituks muutudes
  • Variseb kokku, hakkab nuuksuma. Katja hoiab ta ümbert kinni
  • segaduses ja muretsedes, kuni Belinski ennast kogub
  • toibununa
  • Trepilt kostuvad Mihhaili trampivad sammud ja agressiivsel toonil
  • hüüatus: “Belinski!”
  • Katja, sattumata ärevusse ja ilma et Belinski tal seda teha käsiks, tõmbab
  • tekid endale ümber; ei tee reaalset katset end varjata, aga muutub
  • peaaegu nähtamatuks, v.a. nägu
  • Mihhail tormab sisse, kirjaga vehkides
  • Belinski väriseb, justkui oleks talle füüsiliselt kallale tungitud
  • Mihhail vajub Belinski käte vahele nuttes kokku
  • jahmunult
  • Belinski on liigutatud. Embab Mihhaili
  • Mihhail märkab, et Katja vahib teda ainiti
  • Tõmbab end Belinskist lahti
  • à bientôt
  • Kummardab Katjale
  • Mihhail lahkub
  • Mihhaili osatades
  • Belinski võtab taskust oma väikese sulenoa
  • rahulolevalt
  • Muusika. Nõjatudes kontsertsaali ukseavasse, uurib 37-aastane poeet
  • ALEKSANDER PUŠKIN äärmiselt rahulolematul ilmel publikut. Ta pilk
  • kohtub kellegi pilguga, ta pöörab pea järsult kõrvale ja lahkub
  • Kostub kauge, mitte siit ilmast pärit püstolilask
  • Öö. Belinski tuba valgustab rasvaküünal. Belinski, palitu seljas, mässib
  • ümber kõhu kihiti ajalehepabereid lisasoojuse saamiseks, samal ajal
  • määrdunud taskurätikusse köhides. Stankevitš, väljaminekuriided seljas
  • käib aeglasel sammul erutatult mööda tuba ringi, avatud raamat käes
  • kõhu pealt lugedes
  • haarab kõhust kinni
  • taskust rahaümbrikku võttes
  • Belinski tuba. Mihhail on Belinski juurde elama kolinud. Raamatud ja
  • korratult vedelevad asjad, mis varem olid lavatsil, on nüüd põrandale
  • tõstetud. Mihhail lamab lavatsil, suitsetades ja kirjutades. Belinski, seljas
  • Kaukaasiast toodud mantel, kirjutab palavikuliselt püstijala-kirjutuslaua
  • taga, visates täiskirjutatud lehed eelnevate juurde põrandale. Pesuköögi
  • helidele lisaks kostub alakorruselt alasi vasardamist
  • Mihhail kargab püsti ja avab akna, et välja karjuda. Pesuköögi helid ja
  • vasardamine muutuvad valjemaks ja mõned seebimullid lendavad aknast
  • sisse
  • Suleb akna ja käib energilisel sammul mööda tuba ringi
  • Ärritatuna vasardamise hoogustumisest, tormab uksest välja ja põrutab
  • sõimates trepist alla
  • Belinski katkestab kirjutamise, et mantlit seljast ära võtta. Korjab lehed
  • maast üles
  • Üleminek järgmisse päeva, kuu aega hiljem. Alasi on vaikinud
  • Pesuköögi helid vaiksemad. Belinski on erutatud ja rahul. Ta käes on
  • roheliste kaantega “Moskva Vaatleja”, lehitseb seda. Mihhail astub
  • uksest sisse, läheb otsejoonelt lavatsi juurde ja hakkab sellelt oma asju
  • suurde reisikotti toppima
  • mõtlikult
  • Märkab, millega Mihhail ametis on
  • süngelt
  • Mihhail on oma asjad ära pakkinud ja on valmis lahkuma
  • Embab Belinskit
  • Mihhail tormab toast välja. On kuulda, kuidas ta läheb trampides ja
  • karjudes mööda treppi alla
  • Mihhail seisab kipaka jõelaeva reelingul. Ilm on jõle, sünkjast taevast
  • kallab Mihhailile kaela vihma. Kaldal seisab Herzen. Mihhail on
  • sunnitud karjuma, et ta sõnad läbi tormi Herzenini jõuaksid
  • Tänav Peterburis. Belinski tuleb kiirustades mööda tänavat, tema tee
  • ristub Herzeni omaga, kellel on käes ajakirjanumber
  • osutab ajakirjale
  • kirglikult
  • Herzen taltub
  • Kummardab hüvastijätuks
  • Paus. Belinski karjatab
  • Belinski vaatab üles taevasse ja raputab rusikaid
  • Herzen lahkub
  • Roostekarva Kass, suitsetades sigarit, käes šampanjaklaas, jälgib
  • Belinskit natuke maad eemalt. Kõlab muusika
  • Lava täitub tantsijate ja peokülalistega, kes saalivad läbi ruumi
  • Maskiballi kohustuslikku kostüümitava on küll järgitud (esindatud on
  • lamburineiu, Hispaania daam, Byron, Kasakas), aga üldiselt kergelt
  • pigem on tegu identiteedi varjamisega, nagu näiteks Roostekarva Kassi
  • puhul, kes on tõesti tohutu suur kahel jalal kõndiv paheline kass… kes
  • õige pea liigub koos rahvahulgaga vaateväljast välja, ilma et Belinski
  • teda märganud oleks
  • Arlekiini maski kandev Turgenev peatub, et kummardada Varvarale, kes
  • tervitusele ei vasta, sest üritab katkestada Varenka tantsu 50-aastase
  • Djakoviga. Turgenev märkab Belinskit ja tahaks temaga vestlema hakata
  • aga kui Tšaadajev Belinskit esimesena tervitab, siis Turgenev lahkub
  • Varenkale
  • Varenka lõpetab Djakoviga tantsimise, keda Varvara hilinenult tervitab
  • Varenka kiirustab minema. Djakov pakub Varvarale oma käsivart
  • Lahkuvad koos
  • Tšaadajev siseneb koos Belinskiga
  • Embab kirglikult Tšaadajevi, kes sellest tundepalangust kõikuma lööb
  • Tšaadajev kummardab Tatjanale lahkudes ja Tatjana siseneb
  • Tatjana läheb Turgenevi juurde. Belinski ootab
  • kehitab õlgu
  • Tatjana jookseb minema, silmad pisarais. Turgenev märkab ootavat
  • Belinskit ja läheneb talle
  • Turgenev võtab taskust väikese raamatu ja ulatab selle kerge
  • kummarduse saatel Belinskile. Belinski võtab raamatukese vastu ja
  • heidab sellele pilgu
  • loeb
  • esimesi ridu
  • Turgenev lahkub
  • Roostekarva Kass, suitsetades sigarit, jääb üksinda maha üle lava
  • suunduvast külaliste grupist. Belinski ja Roostekarva Kass vaatavad
  • teineteist pikalt
  • Roostekarva Kass võtab sigari suust
  • Jätkavad teineteise vaatamist
  • Premuhhino, enne päikeseloojangut
  • Semjon ja teenrid seavad paika toole päikeseloojangu vaatamiseks
  • Aleksander, 76-aastane, tuleb majast
  • Ilmub Varvara ja hüüab majast
  • Semjon tõmbab Aleksandri teelt õigeaegselt tooli eest ära
  • Sirutab käe ette. Semjon suudleb seda
  • Semjon juhib Aleksandri ühe tooli juurde
  • Varvara läheb majja tagasi
  • Semjon põlvitab ja embab Aleksandri jalgu
  • Tatjana tuleb majast pleediga
  • Tatjana paneb pleedi isale ümber
  • Semjonile
  • Semjon lahkub, selg ees, kummardades
  • Tatjana tõuseb püsti, aga taevas tõmbab ta tähelepanu endale
  • Päikesepaiste – nõrk ja peaaegu punane
  • Tata võtab ta käe ja mõne hetke pärast pühib sellega oma silmi
  • Tata noogutab
  • Valgused kustuvad

Kommentaarid (1)

elin09 profiilipilt
elin09: aitas väga:)
19:50 14-05-2011


Sarnased materjalid

82
doc
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017
0
docx
A dumas Kolm musketäri terve raamat
0
docx
V-Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
43
doc
Sissejuhatus vene kirjanduslukku II
117
doc
Aforismid
990
pdf
Maailmataju ehk maailmapilt 2015
343
pdf
Maailmataju uusversioon
69
doc
Suuline exam





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !