SISUKORD

SISUKORD 1
ELULUGU 2
LOOMING 7
MIDA MINA ARVAN LEMONTOVIST 13
KASUTATUD KIRJANDUS 14

ELULUGU

Lapsepõlv

Mihhail Lermontov sündis 15. oktoobril 1814 . aastal Moskvas. Luuletaja isa erukapten Juri Lermontov põlvnes šoti aadlikest. Ema Maria pärines rikkast perekonnast ja oli saanud hea kasvatuse. Nende abielu oli õnnetu ja peagi kolis ema oma võimuka ja rikka ema Jelizaveta Arsenjeva juurde. Tulevane luuletaja polnud veel kolmeaastanegi, kui ta ema suri tiisikusse. Isa ja vanaema vahel, kes teineteist vihkasid, algas lapse hooldamise pärast vägikaikavedu. Isa vastuseisust hoolimata jäi poisikese kasvatamine siiski võimuka vanaema hooleks, kellel olid selleks palju soodsamad tingimused.
Luuletaja lapsepõlv oli rõõmutu, ehkki vanaema armastas lapselast kirglikult. Poisil puudusid ema ja isa. Lapsepõlves põdes ta rahhiiti ja tema jalad jäidki kõveraks. Kuigi kasvult lühike ja suurevõitu peaga, olid tal väljendusrikkad tumedad silmad ja kõrge laup. Kui teda hingestasid rõõm või viha, muutus ta nagu isegi kauniks. Pidevate harjutustega arendas ta oma keha tugevaks. Ta ratsutas hästi, oli osav laskur ja vehkleja . Vanaema osutas suurt tähelepanu poisi haridusele. Sellega tegelesid koduõpetajad. Juba varases lapsepõlves valdas poiss prantsuse ja saksa keelt ning rääkis ka ladusalt inglise keeles. Talle õpetati korralikult ajalugu, vene kirjandust, ladina ja kreeka keelt. Maast madalast ilmnesid Lermontovi kunstikalduvused ja luuleand. Ta tutvus vene, saksa ja inglise romantilise luulega , luges Zukovskit, Puskinit, Byronit, Schillerit jt.
Erakordselt tundliku iseloomuga, hooti isemeelne ja kangekaelne , õppis Lermontov varakult juurdlema elu ja inimeste üle. Juba kümneaastasena Kaukaasias viibides tundis ta kaasa vabadustarmastavatele mägilastele, kes kaitsesid oma kodukülasid Vene tsaariväe vastu.
LERMONTOVl TÄDIPOJA AKIM SAN-GlREI MÄLESTUSED: ...Kõik me sõitsime 1825. a. sügisel Pjatigorskist Tarhanosse ja sestsaati on mul elavalt silme ees säravate mustade silmadega tõmmu Michel, seljas roheline jakk, otsaesise kohal hele salk , mis tema pigimustadest juustest järsult erines. Koolmeistriteks olid meie alatine saatja monsieur Capet, kongus ninaga pikk kuivetu prantslane , ja Türgist Venemaale põgenenud kreeklane . ..Michel oli meister sulalumest ilmatu suuri lumememmesid tegema; üldse oli talle kunstiandi heldelt jagatud: juba sel ajal tegi ta päris ilusaid akvarelle ja voolis värvilisest vahast terveid stseene; jänesejaht hurdakoertega, mida me vaid korra olime juhtunud nägema, tuli tal väga hästi välja... Kui naabritüdrukud kokku tulid, löödi tantsu ja paar korda tehti kodus näitemängu; vanaema ise oli väga kurb, kandis alati musta kleiti ja vanaaegset lintidega valget tanu, kuid oli lahke ja hea, talle meeldis, kui lapsed mängivad ja lustivad, nii et meil oli tema juures väga lõbus.

Pansionis ja ülikoolis

Kui Lermontov 1827. aastal Moskva Ülikooli juures asuvasse pansionisse pandi, kus aadlike lapsi ülikooli astumiseks ette valmistati, ei olnud ta enam laps, vaid varakups nooruk, kes oli juba paljude asjade ule mõtisklenud. Pansionis sai teoks kõige tähtsam Lermontovi elus – ta hakkas luuletama . Sellele aitasid kaasa koolis valitsev humanitaarne vaimsus ning XIX sajandi alguse vabameelsed traditsioonid. Nende seinte vahelt olid ellu astunud paljud vene luuletajad ja dekabristid. Tsaar Nikolai I ei unustanud seda ja suhtus õppeasutusse vaenulikult . Varsti pärast oma ootamatut külaskaiku pansioni 1830. aastal, kus vahetunnis hullav poistehulk ei tundnud tsaari ära ega austatud teda piisavalt, käskis isevalitseja muuta pansioni tavaliseks kroonugümnaasiumiks, kus korrarikkujate karistamiseks seati sisse isegi ihunuhtlus. Niisugust kasvatus- vahendit pidas tsaar kõige paremaks ja tulemusrikkamaks.
16-aastane Lermontov esitas kohe pansionist lahkumise avalduse ja jätkas oma õpinguid Moskva Ülikoolis, kus ta astus moraalsete ja poliitiliste teaduste osakonda . Lermontovi ülikooliõpingud ei kulgenud korrapäraselt. Aigul jäid koolera tõttu loengud sageli ara, hiljem puudus Lermontov ise tihti tundidest, sest mõnede ülikooli õppejõudude tase oli madalam paljude üliõpilaste vaimsest tasemest. Üha enam köitis Lermontovi kirjanduslik looming. Ta ülikooliõpingud jäid ootamatult pooleli: võtnud osa ühest tollal sageli esinenud üliõpilasrahutusest, pidi ta 1. juulil 1832 . aastal esitama lahkumisavalduse.
1832. aasta hilissuvel sõitis ta koos vanaemaga Peterburi. Algas uus elu Nikolai-aegses Peterburis, teenistusastmete ja paraadide linnas. Moskvas oli Lermontov kujutlenud, et temast saab vene Byron – Iuuletaja ning maailmarändur. Peterburis otsustas ta hoopis ohvitseriks hakata.
Kirjandusteadlane Ants Oras ( 1900-1982) LERMONTOVlST JA BYRONIST: ...Väline elukäik ei olnud Lermontovil nii maaliline, kuid temagi elas raskeima poliitilise surve ajal; nagu Byron oli näind Prantsuse revolutsiooni luhtumist, nõnda Lermontov oli võind jälgida dekabristide verist mahasurumist ja sellele järgnevat umbreaktsiooni; nagu Byron sattus ta isiklikult selle reaktsiooni otseseks ohvriks, pärast seda kui oli sellele oma värssides kuulutand sõja surmani; nagu Byron oli ta tutvund seltskonna ülimiku välise hiilgega, sellest Iühikest aega joobund ja siis seda põhjalikult ja valusamalt sellest pettund; nagu Byron kandis ta varakult – veelgi varemini kui Byron – südames orientaalse lõuna suurejoonelist, värvihooguvat võlu ja andis oma fantaasia selle kujundada; nagu Byron tundis ta end üksiklasena keset oma aega ja kõrgemana sellest ajast – väljavalitud võitlejana vabaduse ideaalide eest; nagu Byron tundis ta endakannul mõttedeemonit, kõikjal, oleviku mürgist tuumapaljastavat analüüsi vaimu; nagu Byron oli ta kirglikult ja sügavalt tundev, valuliselt uhke hing. Lermontovi paatose pinevust, ta protesteeriva tahte võimsust ei ületa isegi Byron. Pigemini on lugu ümberpöördult. ...
See on ilmne. Lermontov oli oma hingelaadilt