Mihhail_Lermontov (1)

SISUKORD

SISUKORD 1
ELULUGU 2
LOOMING 7
MIDA MINA ARVAN LEMONTOVIST 13
KASUTATUD KIRJANDUS 14

ELULUGU

Lapsepõlv

Mihhail Lermontov sündis 15. oktoobril 1814 . aastal Moskvas. Luuletaja isa erukapten Juri Lermontov põlvnes šoti aadlikest. Ema Maria pärines rikkast perekonnast ja oli saanud hea kasvatuse. Nende abielu oli õnnetu ja peagi kolis ema oma võimuka ja rikka ema Jelizaveta Arsenjeva juurde. Tulevane luuletaja polnud veel kolmeaastanegi, kui ta ema suri tiisikusse. Isa ja vanaema vahel, kes teineteist vihkasid, algas lapse hooldamise pärast vägikaikavedu. Isa vastuseisust hoolimata jäi poisikese kasvatamine siiski võimuka vanaema hooleks, kellel olid selleks palju soodsamad tingimused.
Luuletaja lapsepõlv oli rõõmutu, ehkki vanaema armastas lapselast kirglikult. Poisil puudusid ema ja isa. Lapsepõlves põdes ta rahhiiti ja tema jalad jäidki kõveraks. Kuigi kasvult lühike ja suurevõitu peaga, olid tal väljendusrikkad tumedad silmad ja kõrge laup. Kui teda hingestasid rõõm või viha, muutus ta nagu isegi kauniks. Pidevate harjutustega arendas ta oma keha tugevaks. Ta ratsutas hästi, oli osav laskur ja vehkleja . Vanaema osutas suurt tähelepanu poisi haridusele. Sellega tegelesid koduõpetajad. Juba varases lapsepõlves valdas poiss prantsuse ja saksa keelt ning rääkis ka ladusalt inglise keeles. Talle õpetati korralikult ajalugu, vene kirjandust, ladina ja kreeka keelt. Maast madalast ilmnesid Lermontovi kunstikalduvused ja luuleand. Ta tutvus vene, saksa ja inglise romantilise luulega , luges Zukovskit, Puskinit, Byronit, Schillerit jt.
Erakordselt tundliku iseloomuga, hooti isemeelne ja kangekaelne , õppis Lermontov varakult juurdlema elu ja inimeste üle. Juba kümneaastasena Kaukaasias viibides tundis ta kaasa vabadustarmastavatele mägilastele, kes kaitsesid oma kodukülasid Vene tsaariväe vastu.
LERMONTOVl TÄDIPOJA AKIM SAN-GlREI MÄLESTUSED: ...Kõik me sõitsime 1825. a. sügisel Pjatigorskist Tarhanosse ja sestsaati on mul elavalt silme ees säravate mustade silmadega tõmmu Michel, seljas roheline jakk, otsaesise kohal hele salk , mis tema pigimustadest juustest järsult erines. Koolmeistriteks olid meie alatine saatja monsieur Capet, kongus ninaga pikk kuivetu prantslane , ja Türgist Venemaale põgenenud kreeklane . ..Michel oli meister sulalumest ilmatu suuri lumememmesid tegema; üldse oli talle kunstiandi heldelt jagatud: juba sel ajal tegi ta päris ilusaid akvarelle ja voolis värvilisest vahast terveid stseene; jänesejaht hurdakoertega, mida me vaid korra olime juhtunud nägema, tuli tal väga hästi välja... Kui naabritüdrukud kokku tulid, löödi tantsu ja paar korda tehti kodus näitemängu; vanaema ise oli väga kurb, kandis alati musta kleiti ja vanaaegset lintidega valget tanu, kuid oli lahke ja hea, talle meeldis, kui lapsed mängivad ja lustivad, nii et meil oli tema juures väga lõbus.

Pansionis ja ülikoolis

Kui Lermontov 1827. aastal Moskva Ülikooli juures asuvasse pansionisse pandi, kus aadlike lapsi ülikooli astumiseks ette valmistati, ei olnud ta enam laps, vaid varakups nooruk, kes oli juba paljude asjade ule mõtisklenud. Pansionis sai teoks kõige tähtsam Lermontovi elus – ta hakkas luuletama . Sellele aitasid kaasa koolis valitsev humanitaarne vaimsus ning XIX sajandi alguse vabameelsed traditsioonid. Nende seinte vahelt olid ellu astunud paljud vene luuletajad ja dekabristid. Tsaar Nikolai I ei unustanud seda ja suhtus õppeasutusse vaenulikult . Varsti pärast oma ootamatut külaskaiku pansioni 1830. aastal, kus vahetunnis hullav poistehulk ei tundnud tsaari ära ega austatud teda piisavalt, käskis isevalitseja muuta pansioni tavaliseks kroonugümnaasiumiks, kus korrarikkujate karistamiseks seati sisse isegi ihunuhtlus. Niisugust kasvatus- vahendit pidas tsaar kõige paremaks ja tulemusrikkamaks.
16-aastane Lermontov esitas kohe pansionist lahkumise avalduse ja jätkas oma õpinguid Moskva Ülikoolis, kus ta astus moraalsete ja poliitiliste teaduste osakonda . Lermontovi ülikooliõpingud ei kulgenud korrapäraselt. Aigul jäid koolera tõttu loengud sageli ara, hiljem puudus Lermontov ise tihti tundidest, sest mõnede ülikooli õppejõudude tase oli madalam paljude üliõpilaste vaimsest tasemest. Üha enam köitis Lermontovi kirjanduslik looming. Ta ülikooliõpingud jäid ootamatult pooleli: võtnud osa ühest tollal sageli esinenud üliõpilasrahutusest, pidi ta 1. juulil 1832 . aastal esitama lahkumisavalduse.
1832. aasta hilissuvel sõitis ta koos vanaemaga Peterburi. Algas uus elu Nikolai-aegses Peterburis, teenistusastmete ja paraadide linnas. Moskvas oli Lermontov kujutlenud, et temast saab vene Byron – Iuuletaja ning maailmarändur. Peterburis otsustas ta hoopis ohvitseriks hakata.
Kirjandusteadlane Ants Oras ( 1900-1982) LERMONTOVlST JA BYRONIST: ...Väline elukäik ei olnud Lermontovil nii maaliline, kuid temagi elas raskeima poliitilise surve ajal; nagu Byron oli näind Prantsuse revolutsiooni luhtumist, nõnda Lermontov oli võind jälgida dekabristide verist mahasurumist ja sellele järgnevat umbreaktsiooni; nagu Byron sattus ta isiklikult selle reaktsiooni otseseks ohvriks, pärast seda kui oli sellele oma värssides kuulutand sõja surmani; nagu Byron oli ta tutvund seltskonna ülimiku välise hiilgega, sellest Iühikest aega joobund ja siis seda põhjalikult ja valusamalt sellest pettund; nagu Byron kandis ta varakult – veelgi varemini kui Byron – südames orientaalse lõuna suurejoonelist, värvihooguvat võlu ja andis oma fantaasia selle kujundada; nagu Byron tundis ta end üksiklasena keset oma aega ja kõrgemana sellest ajast – väljavalitud võitlejana vabaduse ideaalide eest; nagu Byron tundis ta endakannul mõttedeemonit, kõikjal, oleviku mürgist tuumapaljastavat analüüsi vaimu; nagu Byron oli ta kirglikult ja sügavalt tundev, valuliselt uhke hing. Lermontovi paatose pinevust, ta protesteeriva tahte võimsust ei ületa isegi Byron. Pigemini on lugu ümberpöördult. ...
See on ilmne. Lermontov oli oma hingelaadilt vene Byron -või, et olla täpsem, tsiteerigu ta omad sõnad enda ja Byroni kohta: "Ei,. ma ei ole Byron, ma olen teine, veel tundamatu väljavalitu, maailma poolt tagaaetav võõras nagu temagi, kuid vene hingega. "

Peterbur – Kaukaasia – Peterbur

Lermontov astus kaardiväe husaaripolku. Ohvitseri auastme saamiseks pidi tal olema sellele vastav haridus ja ta arvati sõjakooli. Seal õppis Lermontov kaks aastat (1832-1834), mis oli tema elu raskemaid perioode. Nikolai l ei olnud unustanud kaardiväe aktiivset osalust 1825. aasta detsembri ülestõusus ja hoolitses selle eest, et vabameelsuse vaim sealt välja roogitaks. Paraadid ja riviharjutused pidid ohvitsere kahjulikust mõtlemisharjumusest võõrutama. Seega oli luulega tegelda kardetav – see äratas kahtlust. Samal ajal võtsid nii kaardiväes kui sõjakoolis maad prassimine ja liiderdamine: ülemused nägid selles vahendit, kuidas ohvitsere eemal hoida tõsistest ühiskondlikest huvidest. Lermontov elas nii koolis kui pärast selle lõpetamist husaaripolguski kahepalgelist elu. Ta ei hoidunud prassingutest ja oli sageli pööraste seikluste algataja. Oma elu teist poolt varjas ta kiivalt seltsimeeste eest. Vähesed teadsid, et nendesse väliselt lõbusatesse päevadesse kuulusid püsivad vaimsed harrastused: lugemine, pingsad mõtisklused, loomisrõõmud ja - valud . Ta ei kirjutanud tol ajal küll midagi erilist, kuid kavandas hilisemaid teoseid.
Lermontov hakkas luuletusi kirjutama 14-aastaselt ja 1830. aastate keskpaiku oli ta juba ligikaudu 300 luuletuse , mitme poeemi ja draama autor. Oma loomingusse suhtus ta aga erakordse rangusega. Näiteks ainsasse luulekogusse, mis Lermontovi eluajal avaldati (1840), pani ta kõigest 28 luuletust.
Alles 1837 . aasta paiku näis talle, et ta on küps kirjandusse astuma . On üsna iseloomulik, et ta otsustas oma esimese luuletuse avaldada just Puškini ajakirjas "Sovremennik". Lermontov oli Puškinit austanud juba lapsepõlvest peale ja seda rangemini tabas teda teade Puškini ootamatust surmast. Selle traagilise sõnumi ajal kirjutaski Lermontov luuletuse "Poeedi surm".
"Poeedi surma" kirjutamise ajal valitses Peterburis pinev õhkkond: traagiline sündmus oli vapustanud kogu linna, luuletaja maja ees tunglesid kümned tuhanded inimesed, valitsus oli tõelises paanikas. Just sellises olukorras ärataski üldsuse tähelepanu luuletus , mis mõistis hukka nii mõrtsuka kui ka kogu kõrgema seltskonna. "Poeedi surm" levis kiiresti tuhandeis käsikirjalistes eksemplarides, sest selle avaldamine trükikojas ei tulnud kõne allagi. Eriti hukkamõistvad võimu suhtes on luuletuse lõpuread:
Ka oma musta verega
te endalt iial maha pesta
poeedi õiglast verd ei saa!
Lermontov arreteeriti "lubamatute värsside eest" ja saadeti tsaar Nikolai I käsul tegevväkke Kaukaasiasse, kus käis kurnav ja lakkamatu sõda mägilastega. 1837. aasta märtsis sõitis luuletaja Peterburist välja ja mai lõpul jõudis Pjatigorskisse, kuhu jäi haiguse ettekäändel pidama sügiseni. Tema osavõtt sõjategevusest oli lühiajaline. Tänu energilisele vanaemale , kes võttis abiks kogu oma Peterburi aristokraatliku suguvõõsa, kutsuti Lermontov peagi tagasi ja määrati 1838. aastal jälle oma endisesse polku.
Lermontov saabus 1838. aastal Peterburi tagasi juba kirjanikuna, kes oli esinenud mitme ajakirja veergudel. Järgnesid kõige viljakamad loomisaastad, hoolimata päevakava alatasa tükeldavaist seltskondlikest ja teenistuskohustustest. Luuletajal tekkis uusi tutvusi kirjandusinimeste seas, laienes tutvusringkond. Tal olid väga sõbralikud suhted ühe tuntuma noore kriitiku Vissarion Belinskiga. Kuid oma kontaktides oli Lermontov Puškinist märksa suletum ja valivam. Ta suhtus üsna põlglikult seltskonna tühimeelsesse koorekihti ning too aristokraatlik koorekiht heitis Lermontovile nagu Puškinilegi oma vaenukinda.
Ühel ballil tekkis Lermontovil tüli Prantsuse saadiku Barante'i pojaga. Selle põhjused pole tänini selgunud , kuid arvatakse, et Barante flirtis daamiga, kellesse Lermontov oli armunud ja kellele ta pühendas oma parimad lembeluuletused. Keegi Puškini vaenlastest, kes "Poeedi surma” autorit ei sallinud, küttis Barante’i viha osavasti üles. Meeste vahel toimus duell, mis lõppes ohvriteta, Lermontov sai vaid kerge kriimustuse. Et duellid olid Venemaal keelatud, siis Lermontov arreteeriti ja saadeti uuesti Kaukaasiasse lahingute piirkonda.
Kirjanik IvanPanajevi (1812- 1862 ) mälestused:
Kui (Lermontov) pärast Barante'iga peetud duelli Ordonnance-Hausis vahi all oli, külastas teda Belinski ; too vestles temaga nelja silma all oma neli tundi ja tuli sealt otse minu juurde.
Vaatasin Belinskile otsa ja nägin kohe, et ta on erakordselt heas tujus. Belinski, nagu ma juba märkasin, ei osanud oma tundeid ja muljeid varjata ega ehtinud end ilmaski poosidega. Selles mõttes oli la täielik Lermontovi vastand . "Kas tead, kust ma tulen?" küsis Belinski. "Kust siis?" -"Ma käisin Lermontovi juures Ordonnance-Hausis ja juhtusin sinna õigel ajal. Tal ei olnud kedagi külas. Oi vennas , ma nägin selles inimeses esimest korda täitsameest!. ..Te ju teate, kuidas on lood minu peenete kommete ja osavusega: astusin tema juurde sisse ja sattusin segadusse nagu alati. Mõtlesin endamisi, et mis pagan mind ometi lema juurde ajas? Oleme vaevalt tuttavad, ühiseid huvisid pole, mina teen talle tüli, lema mulle. ..Mis meid vähegi seob, on kunstiarmastus, aga teda juba tõsist juttu ajama ei pane…Tunnistasin, et ma olin enda peale pahane, ja otsustasin, et ei jää tema juurde kauemaks kui veerandtunniks. Esimestel minutitel olin kohmetu, kuid seepeale sigines kuidagi jutt inglise kirjandusest ja Walter Scottist. .."Mulle Walter Scott ei meeldi, " ütles Lermontov, "temas on vähe luulet. Ta on kuiv." Ja ta hakkas seda mõtet arendama, ise vähehaaval elavnedes. Vaatasin teda ega uskunud oma silmi ega kõrvu. Ta näoilme muutus loomulikuks, ta oli sel silmapilgul tema ise. Tema sõnades oli niivõrd palju tõde, sügavust ja lihtsust ! Nägin esimest korda tõelist Lermontovi, niisugust, millisena olen alati soovinud teda näha. ..Jumala eest, kui palju on selles inimeses esteetilist meelt ! Kui hell ja tundlik luuletajahing tal on! Ega mind asjata tema poole kisu. Viimaks ometi läks mul korda näha teda õiges valguses. Aga veidrik on ta ikkagi! Küllap ta nüüd kahetseb, et lubas endal kas või minutiks olla tema ise -olen selles kindel.

Elu viimased aastad

1840. aasta sügisel ilmus Peterburis esimene ja ainuke luulekogu Lermontovi eluajal -"M. Lermontovi luuletused" -, mis sai kõrge hinnangu. V. Belinski kirjutas: "…Pole enam kaugel see aeg, millal ta nimi kirjanduses muutub rahvalikuks nimeks ja ta luule harmooniline helin hakkab kostma rahva igapäevases kõnes..."
Kahjuks oli Lermontovi elutee üürike. 1841 . aasta algul õnnestus Lermontovil vanaema kaasabil saada kahekuuline puhkus. Peterburis tervitati teda juba silmapaistva talendina. Töös ja seltskonnas kadus aeg kiiresti. Luuletaja esitas errumineku palve , kuid tsaar Nikolai I isiklik vaen seisis tal risti ees: tsaar vihkas kõike isikupärast, mis polnud kooskõlas määrustikuga. 1841. aasta aprillis sai Lermontov hoopis ootamatu käsu 48 tunni jooksul Peterburist lahkuda ja Kaukaasiasse sõita. Pealinna kirjamehed ja sõbrad saatsid luuletaja teele, lootes peatselt taas kohtuda . Kaukaasias ei kiirustanud Lermontov polku minekuga, hoolimata tsaari rangest käsust teda pidevalt väeosas hoida. Ta esitas ülemustele arstitõendi haiguse kohta ja jäi Pjatigorskisse.
Pjatigorskis sattus Lermontov õige pea tähelepanu keskpunkti . Linn oli neil aastail Venemaa moodsaim kuurort , kus valitses suvituslinnadele iseloomulik keelepeksu, kuulujuttude ja armulugude õhkkond. Niisuguses olukorras tekkis närvilisel ja kergesti ärrituval Lermontovil tüli oma vana tuttava ja sõjakoolikaaslase Martõnoviga. Duell peeti 27. juulil 1841. aastal ränkade tingimustega: tulistama pidi kümne sammu pealt, mõlemapoolse möödalaskmise korral pidi kahevõitlust korratama. Lermontov andis juba enne duelli mõista, et ta ei tulista Martõnovit. Sellessamas veenas ka tema käitumine kahevõitlusel. Martõnov aga tulistas sõpra külmavereliselt ja kuul tabas poeeti surmavalt. Samal ajal oli Pjatigorski kohale kerkinud äikesepilv, lõi välku ning kärgatas kõu. Sekundandid ja tunnistajad jooksid kohkunult laiali ja jätsid luuletaja keha paduvihma kätte.
Lermontov oli hukkudes kõigest 26-aastane. On küllalt alust kõnelda Lermontovi tapmisest 27. juulil 1841. aastal kui poliitilisest mõrvast. Kui, tsaar Nikolai I sai teate Lermontovi hukkumisest, ei suutnud ta oma heameelt varjata. Küllap sobivad Lermontovi surma puhulgi ta enese kirjutatud värsiread luuletusest "Poeedi surm":
Nüüd vaikinud on võimas luule,
ei enam iial kõla see.
Tal pitser surutud on suule,
tal kitsas kirstus lõppes tee.
Kuid Lermontovi looming elab üle aegade.

LOOMING

Luule

Vaimselt varaküpse nooruki esimesi töid märgistav aastaarv on 1828. Lermontovi luulest õhkub ajastu vaimu: tema varase luule keskseks teemaks on inimese üksildus ja eraldatus. Lermontovi kujutelmade lemmikkangelaseks saab deemon , langenud ingel , kes pealesunnitud paradiisiõndsusest lahti ütleb ja kõikvõimsa jumala vastu mässu tõstab. Noore Lermontovi lüüriline kangelane ongi mässumeelne ja hingelistes vastuoludes kannatav isik. Ta mässulise üksioleku sümboliks said rahutud vetevood või üksik puri mõõtmatutel mereavarustel ("Puri", 1832) ja kodutute pilvede rand ääretu laotuse all (" Pilved ", 1840).
1830. aastate teisel poolel loominguliselt täisküpsena näeb Lermontov luule põhiteemana poeedi osa ühiskonnas. Just poeet on see väljavalitu, kelle pilgu ees võivad avaneda elu sügavused. Kuid poeedi tee on alati ka piinlemiste ja kannatuste tee. Poeedi elu traagikat teda tõetunnetamise pärast vihkava seltskonna seas annab edasi Puškini huku puhul kirjutatud luuletus "Poeedi surm" (1837). Luule ja luuletaja ülesannet käsitleb luuletus "Poeet" (1838). Siin võrdleb Lermontov luulet vaheda relvaga - pistodaga.
Poeedi võrdkujuna arendab Lermontov nagu Puškingi ärapõlatud prohveti motiivi ("Prohvet", 1841) – jumaliku kõnevõime saanud tõekuulutaja läheb rahva sekka oma sõnumit kuulutama, kuid prohveti sõnad langevad viljatule pinnale.
Tõe, armastuse sonumeid
ma püüdsin tuua inimsoole.,
See aga marru ajas neid
ja kive lendas minu peale.
Poeedi ja tema keskkonna ületamatu vastuolu väljendub ka luuletuses "Nii tihti pidudel, kus kirju hulk on koos" (1840). Selle luuletuse kirjutas Lermontov otse uusaastaballi vahetute muljete mõjul. Küpsed loomisaastad tõid kaasa tõsiseid mõtisklusi rahva saatuse ule ("Mõtisklus", 1838). Luuletaja on suupinki asetanud koos oma sugupõlvega ka iseenda, kuid ometi usub ta uude sugupõlve. Oma kaasaja tegevusjõuetus põlvkonnas pettununa asus Lermontov rahvalikkuse otsingule . Luuletaja loomingusse ilmus inimene lihtrahva hulgast, lihtne inimene, kes ei vastanda end ühiskonnale. Ta pakatab jõust ja tahtest, on loomu poolest võitleja. Selline on lihtsõdur luuletuses "Borodino" (1837) või peategelane " Laulus tsaar Ivan Vassiljevitsist. noorest opritšnikust ja uljast kaupmehest Kalašnikovist". Lihtsa inimese ja tema elutunnetuse kujutamine andis suurepäraseid luuletusi, nagu "Kasakaema hällilaul" (1840), "Kodumaa" (1841 ), "Lähen üksipäini välja teele" (1841) jt. Kõik nimetatud luuletused olid ühtlasi Lermontovi sammuks realismi suunas.

Poeemid

Oma üsna lühikese loomistee vältel kirjutas Lermontov ligi paarkümmend poeemi. Algajat luuletajat mõjutasid kindlasti Puškini roman - tilised poeemid. 1830. aastatel kirjutas Lermontov mitu Kaukaasia-ainelist, poeemi, sest poeeti oli alati vaimustanud Kaukaasia maaliline loodus ja tal oli huvi sealse rahva julgete inimeste vastu. Vene romantilise poeemi tippteosteks kujunesidki kaks Lermontovi poeemi: "Mtsõri" ja "Deemon". Kaukaasia-ainelistest on tuntuim " Jooksik ".
Poeemi "Deemon" ( 1829-1841) kallal töötas Lermontov aastaid. Tease aluseks on piiblilegend oma mässulisuse pärast taevast pagendatud kurjusevaimust. Deemon astub oma ettemääratud saatuse vastu, lootes maise armastuse läbi ümber sündida, vabaneda kurjusest ja surematusest. Deemoni võlub ära maise kaunitari , gruusia vürstitari Tamaara ilu. Neiu peigmees on lahingus surma saanud ja Tamaara laseb end nunnaks pühitseda, et pääseda kurja vaimu kiusamisest. Deemon saab ta sealtki kätte ning võrgutab neiu oma armastuse jõuga. Tamaara sureb Deemoni sülelustes. Ingel viib tema hinge taevasse ja Deemon jääb taas üksinda. Poeemi nimikangelane on mässaja, kes valib õnne asemel kannatuse, kuid tema mäss on egoistlik . Deemoni katse oma ülevust säilitades üksildusest välja murda on traagiliselt lootusetu.
Poeemi konflikt ei seisne negatiivsete ja positiivsete kangelaste vastandamises, vaid üldinimlike probleemide tõstatamises ja mõtes-tamises. On küsimusi, millele ei saa üheselt vastata, ja olukordi , mille traagilisus avaldub ühel ajal nii hukkamõistus kui poolehoius nende kangelaste suhtes.
Poeemi "Mtsõri" ( 1831 -1839) peategelase olemuse määrab kättesaamatuna tunduv igatsus kodumaa järele. Mägilaspoiss, kelle Vene väed on lapsepõlves vangi võtnud, kasvab üles kloostris , kus ta unistab kodukandist, vabadusest ja sõjamehe vaprast elust. Ta põgeneb äikese ajal mägedesse. Kloostrikasvatus annab end tunda: harjumata mägedes seiklema, eksib ta teelt ning jõuab haavatuna ja nälga surevana tagasi samasse kloostrisse, kust on põgenenud.
Poeem on üles ehitatud surmaeelse monoloogina, pihtimusena vanale mungale. Vanglataoline kodupaik on murdnud Mtsõri iseloomu, jätnud ta ilma jõust, mis on võitlemiseks hädavajalik. Oma pihtimust lõpetades palub Mtsõri vanakesel end matta paika, kust paistaksid Kaukasuse tipud – võib-olla kandub sealt koos mägituultega tervitusi talle kättesaamatuks jäänud kodumaalt . Kangelase hukkumine on traagiline, kuid ühtlasi ülev. See on küll saatusele allajäämine, kuid siiski mitte alistumine.
Lühipoeemis "Jooksik" (1839) valjendub mägilaste kodumaa-armastuse suurus lahinguväljalt aralt põgenenud Haruni piiritus hukkamõistus. Harunist pööravad ära kõik: sõber, armastatu , ema... Reeturi enesetappki ei lunasta teda ning kõigist tõrjutuna eksleb ta vaevatud hing ringi, leidmata rahu ja mõistmist.

Draamateosed

Lermontovile meeldis teater ja ta oli lapsepõlvest peale võlutud Schillerist ja Shakespeare 'ist. Kirjanikuks kujunemise aastail pani ta kirja kolm romantilist näidendit, millest kõige kunstimeisterlikum on " Maskeraad " (1835).
Draamas "Maskeraad" püüdis Lermontov selle kangelast samm- sammult lähemale tuua oma kaasaja elule. Tegevus toimub 1830. aastate keskel Peterburis samaaegselt draama kirjutamisajaga. Tõeparaseid vihjeid Peterburi suurilma elule leidub draamas kõikjal. Peategelane Arbenin, Lermontovi ajastu inimene, on võltsi ja teeskleva kõrgseltskonna moraali vihkama hakanud. Samal ajal on Arbenin ise sellesama kõrgseltskonna moraali kammitsais, tappes alatust laimust tagantkihutatuna oma armastatud naise Niina . Saanud teada, et Niina hukkus seltskonna keelepeksu ja laimu ohvrina, mees hullub.
Draama käsitleb valet ja silmakirjalikkust kui ühiskonnaelu põhiseadust, siit ka näidendi pealkiri "Maskeraad". Tegemist on metafoorse kujundiga kõrgemast seltskonnast, kus inimesed peidavad oma tõelised tunded maski taha ja kus vale on saanud seaduseks. Tsensuur keelas näidendi ara ja Lermontovi eluajal ei pääsenudki "Maskeraad" lavale.

Proosa

Romaan ..Meie aja kangelane"

Lermontovi loomingulised otsingud viisid ta lõpuks realistliku romaani juurde, kus "ehtsalt antud ajastus uus inimene kajastuks". Selliseks romaaniks sai "Meie aja kangelane" (1838-1840). Lermontov küll ise oma teost romaaniks ei nimetanud, vaid jättis žanrimääratluse lahtiseks.
Autor ei pealkirjastanud oma teost juhuslikult nii. ""Meie aja kangelane”- see ongi romaani põhimine mõte," ütleb Belinski.
"Meie aja kangelase" sündmuste ajaline ja süžeeline järgnevus ei ole vastavuses, vaid neid kunstikavatsuslikult muudetud. Teos koosneb mitmest iseseisvast osast ("Taman", "Maksim Maksimats", "Petsorini paevik ", " Bela ", "Vürstitar Mary ", " Fatalist "), mida ühendab ühine peategelane Petsorin, kelle iseloomu ja isiksuse sügavamat avamist teenivad romaani kõik osad nii hästi eraldi võetuna kui ka koos. Mida Petsorinis nähakse ja mida temast jutustatakse, oleneb sellest, kelle silme läbi kangelast vaadatakse ja kes on jutustaja . Kõik hinnangud kokku loovadki tegelase keeruka ja vastuolulise karakteri.
Petsorin kui "meie aja kangelane", kui sugupõlve koondportree, on oma ajastu nähtus. Tema ellusuhtumist on kujundanud paljud ajastule iliupilised mõjutegurid. Selles mõttes on Petsorini karakter saatuslik ja tema pahed pole ainult ta süü, vaid ka tema häda ja õnnetus. Tegutsemine on Petsorinile hädavajalik, kuid erinevalt teda ümbritsevatest inimestest puudub ta tegevusel eesmärk. Iseennast kulutades sekkub Petsorin võõrastesse saatustesse, tungib võõrasse ellu ja rikub võõrast anne. Ta ei suuda teha seda, mida nõuab süda, ja teeb seda, mida hinge põhjas peab täiesti tarbetuks. Selleparast on ta teod tühjad ja kirg kunstlik -see varjab seesmist külmust. Pärast dekabristide ülestõusu oli ühiskondlik tegevus mõttetu ja seepärast jai ainukeseks valgusallikaks isiklik õnn. Petsorin suunabki kogu oma tegevusjanu armastusele. Tema suhted Bela, salakaubavedajast tüdruku, vürstitar Mary ja Veeraga moodustavad romaani peatükkide süžeelise telje ja just siin tõusevad esile tema iseloomu kõige pahelisemad jooned. Armastus ei ole Petsorinile südamekutse, vaid aseaine , mis võimaldab tal rahuldada oma allasurutud auahnust ja võimuiha. Ta ei taha armastada , vaid võimutseda. Võimalus haiget teha rõõmustab teda rohkem kui võimalus rõõmu valmistada. Ta ise arutleb:" ...minu esimeseks lõbuks aga on alistada oma tahtele kõik, mis mind ümbritseb. Äratada enese vastu armastuse-, ustavuse- ja hirmutunnet -kas see pole võimu esimene tundemärk ja suurim triumf?!... Aga mis on õnn? Küllastunud uhkus."
Tegelased on mitmekesised: uhke ja kirglik tšetšeenitar Bela, noor ja romantiline Mary, kõigeks valmis olev Veera . Kõigis neis on midagi ühist: valmisolek tuua ohvreid, mõtelda teisele, mitte enesele, armastada teist, mitte iseennast. Petsorinil niisugust võimet pole. Kokkupuutes naistega ilmneb tema kõige eemaletõukavam joon – piiritu egoism , mis muudab tema tegevuse taiesti viljatuks. Nähes, et naised on temasse armunud, pöördub mees neist ära, tema uhkus on leidnud rahulduse ja sellest piisab. ..Nagu Onegingi, on Petsorin pärit oma ajastust, kuid realiseerimata võimalustega silmapaistev isiksus, üks vene kirjanduse nn. liigsetest inimestest.
Lermontovi romaan kasvas valja romantilisest kirjandusest, kuid ta säilitas kõik väärtusliku, mis romantism oli kirjandusse toonud: võitlusjanu, valu inimese parast ja kõrged ideaalid.
Lermontovi loomingu lähtekohad seostuvad kindlasti Euroopa ja Venemaa romantismikultuuriga. Kuigi Lermontov tundis hasti Puškini ja teiste tuntud sõnameistrite loomingut, kujunes tema enda looming varakult üsna algupäraseks. Võib nõustuda kirjanduskriitik V. Belinskiga: "Venemaal ilmus uus võimas anne – Lermontov. Seni veel ei nimeta me teda ei Byroniks, ei Goetheks, ei Puskiniks ega ütle, et temast aja jooksul tuleb Byron, Goethe või Puškin, sest me oleme veendunud, et temast ei tule ei see ega teine ega kolmas, vaid tuleb – Lermontov.”
Lermontovi loomingu omapära on see, et ta säilitas realistina kõrgromantismi jooned, rajades teed vene XIX sajandi teise poole realistlikule proosale.

MIDA MINA ARVAN LEMONTOVIST

Mihhail Lermontov aitas märgatavalt kaasa Vene luule arengule, mis oli tol ajal liiatigi toppama jäänud. Nagu ka eelpool on mainitud , oli ta oma ajast eest ning ta ei mahtunud kuidagi tollastesse ajapiiridesse ära. Olgugi, et ta oli geniaalne suleinimene, mõjutas teda suuresti tema eluajal aset leidnud kord ja kõige kultuurse mahasurumine, dekabristidest ja teistest isemõtlevatest inimestest vabanemine. Kõik see kajastub tema teostes: kibestumus, valu, paratamatus, kättesaamatus. Põhimõtteliselt võib teda võrrelda keskmise tänapäeva goot -punk neiuga, kui jätta välja enese lõikumise osa. Seda saab põhjendada tema käekäiguga. Tal ei olnud liigseid mugavusi, teda paisati siia sinna, kuni lõpuks sai tal villand ning laskis end maha tappa. Ta elulugu on sellegi poolest huvitav olnud, vähemalt ...... raamatu järgi. Kuid kui ma hakkasin lugema Lermontovi enda loomingut nii proosa kui luule vallas, tekkis selline olukord nagu kinos kallist filmi vaatama minnes: kõik paremad kohad on reklaamis ära näidatud. Kindlasti oma aja kohta oli seal midagi väga arenenut, kuid ärgem unustagem, see oli siiski Venemaal, kohas, kus igasugune areng on läbiaegade seisnud. Ainult nii on Lermontovist saanud sensiatsioon. Minu meelest oli ta inimene, nagu iga teinegi. Ainsaks erinevuseks tema ja suurema osa rahvuskaaslaste vahel oli see, et tema julges järgida oma südant ja põhimõtteliselt oli ka teadlik, et ta ohverdab iseend kultuuri nimel.

KASUTATUD KIRJANDUS

http://anastasia.boxmail.biz/cgi-bin/guide.pl?action=article&id_razdel=3080&id_article=2813

http://ee.www.ee/ENEKE/index.cgi?Q=lermontov&F=M

14