Inimene vutlaris - täispikk tekst (0)

Inimene vutlaris .
A. Tšehhov
Mironossitskoje küla äärel, vallavanem Prokofi küünis seadsid hiljaks jäänud kütid end öömajale. Neid oli ainult kaks: loomaarst Ivan Ivanõtš ja gümnaasiumiõpetaja Burkin. Ivan Ivanõtšil oli võrdlemisi veider kahekordne perekonnanimi – Tšimša-Gimalaiski, mis ei sobinud talle kuidagi, ja teda kutsuti kogu kubermangus lihtsalt ees- ja isanime pidi; ta elas linna lähedal hobusekasvanduses ja sõitis nüüd jahile , et värsket õhku hingata . Gümnaasiumiõpetaja Burkin oli aga igal suvel krahv P. pool külas ja teda peeti ses maakonnas juba ammu omaks inimeseks .
Nad ei maganud, Ivan Ivanõtš, pikk, kõhetu, pikkade vurrudega vanamees istus väljas ukse ees ja suitsetas piipu ; teda valgustas kuu. Burkin lamas sees heintel ja teda polnud pimedas näha.
Jutustati mitmesuguseid lugusid. Räägiti muu seas sellest, et vallavanema naine Mavra, terve ja nutikas naine, polnud kogu oma elu jooksul sünnikülast kuskil kaugemal käinud, kunagi linna ega raudteed näinud, aga viimased kümme aastat istus ühtsoodu ahju taga ning tuli välja ainult öösiti.
„Mis selles imelikku!“ ütles Burkin. “Loomult üksildasi inimesi, kes nagu erakvähk või tigu püüavad sulguda oma kooresse, pole maailmas vähe. Võib olla, on see atavismi nähtus, tagasipöördumine sellesse aega, mil inimese esiisa polnud veel seltskondlik loom ja elas üksi oma koopas , aga võib olla, on see lihtsalt üks inimkarakteri liike. – kes teab? Ma pole loodusloolane ega ole minu ülesandeks sääraseid küsimusi puudutada; ma tahan ainult öelda, et sellised inimesed nagu Mavra pole haruldased nähtused. Jah, ei ole vaja kaugelt otsida, paari kuu eest suri meil linnas keegi Belikov , kreeka keele õpetaja, minu seltsimees . Te olete tast muidugi kuulnud . Ta oli ses suhtes tähelepandav, et ta alati, ka kõige parema ilmaga, väljus kodust kalosside ja vihmavarjuga ning ilmtingimata soojas vateeritud palitus. Ja vihmavari oli tal tupes ja uur seemisnahast kotikeses ja kui ta oma sulenoa välja võttis, et pliiatsit teritada, siis oli seegi vutlaris; ning nägugi näis tal olevat nagu vutlaris, sest ta varjas seda alati ülestõstetud kraega. Ta kandis tumedaid prille ja kampsunit, toppis kõrvad täis puuvilla , ning kui istus voorimehetroskale, siis käskis kummi üles tõsta. Ühe sõnaga, selle inimese juures avaldus pidev ja taltsutamatu püüd ennast koorega ümbritseda, enesele nii öelda vutlari luua, mis oleks teda eraldanud, kaitsenud välismõjude eest. Tõelisus ärritas teda, hirmutas, hoidis pidevas ärevuses, ja võib olla, selleks, et õigustada oma argust, oma vastumeelsust oleviku vastu, ülistas ta ikka minevikku ning seda, mida kunagi polnud. Ja vanad keeled, mida ta õpetas, olid talle sisuliselt samad kalossid ja vihmavari, mille taha ta tõelise elu eest puges.
„Oo, kui kõlav, kui kaunis on kreeka keel!“ ütles ta magusa ilmega; Ja nagu oma sõnade tõenduseks lausus ta silmi pilutades ning sõrme tõstes: „ Antropos!“
Samuti püüdis Belikov oma mõtteid vutlarisse peita . Talle olid selged ainult tsikulaarid ja ajaleheartiklid, milles midagi keelati. Kui tsikulaaris keelati õpilastel õhtul pärast kella üheksat tänaval liikuda või kui mõnes teises artiklis keelati kehalikku armastust, siis oli see talle selge, kindel; keelatud – ja asi nudi. Seevastu lubamistes ja päriolekus peitus tema silmis ikka kahtlane element, midagi ebatäpset ja tumedat. Kui linnas lubati asutada draamaring või lugemislaud või teemaja, siis kõngutas ta pead ja lausus tasa:
„Nojaa, muidugi, eks ta ole, see on ju kõik ilus; kui ainult midagi ei peaks juhtuma.“
Kõiksugused üleastumised, kõrvalekaldumised, patustamised reeglite vastu tegid ta nukraks, kuigi oleks pidanud arvama, et mis temal sellega tegemist. Kui mõni kolleeg hilines palvusele või liikusid jutud mõnest gümnasistide tembust või nähti klassidaami hilja õhtul ohvitseriga, siis oli ta väga ärevil ja rääkis ikka, et kui ainult midagi ei juhtuks. Aga õppenõukogu koosolekuil ta otse vaevas oma ettevaatuse, umbusu ja puhtvutlarlike kaalutlustega, et näe, poeg- ja tütarlastegümnaasiumides käitub noorsugu halvasti, käratseb väga klassides, - ah, kui see ometi ülemuse kõrvu ei ulatuks, ah, kui ometi midagi ei juhtuks, - ja kui teisest klassist välja heita Petrov, aga neljandast Jegorov, siis oleks see väga hea. Ja mis siis sai? Oma õhkamistega, vigisemisega, oma tumedate prillidega kahvatul pisikesel näol – teate, pisikesel nagu tuhkru nägu – ta vaevas meid kõiki, ja me andsime järele, alandasime Petrovil ja Jegorovil elukommete hindeid , panime nad istuma ning lõpuks heitsime nii Petrovi kui Jegorovi välja.
Tal oli imelik komme – käis meie kortereid mööda. Tuleb õpetaja poole, istub ja vaikib ning ikka nagu luurab midagi. Istub sedasi vaikides tunni, teise ja läheb. Seda nimetas ta „heade suhete säilitamiseks seltsimeestega“ ja oli ilmne, et tal meie pool käimine ja istumine oli raske ning et ta käis ainult sellepärast, et pidas seda oma seltsimehelikuks kohuseks . Meie, õpetajad, kartsime teda. Isegi direktor kartis . Näete nüüd, meie õpetajad on mõtlev rahvas, äärmiselt korralik, kasvanud Turgenevi ja Štšedrini mõju all, ometi see inimene, kes käis alati kalosside ja vihmavarjuga, hoidis oma pihus gümnaasiumi tervelt viisteist aastat! Ja kas ainult gümnaasiumi? Kogu linna! Meie daamid ei korraldanud laupäeviti koduseid etendusi, kartes, et ta võib teda saada; ja vaimulikud ei usaldanud tema juuresolekul paastuajal liha süüa ja kaarte mängida. Sääraste inimeste mõjul nagu Belikov hakati viimase kümne-viieteistkümne aasst jooksul meie linnas kõike kartma , Hakati kartma kõvasti rääkida, , kirju saata, tutvusi sõlmida, raamatuid lugeda, kartma vaeseid aidata, kirjatarkust õpetada…“
Ivan Ivanõtš köhatas, tahtes midagi öelda, kuid süütas enne veel piibu , vaatas kuud ja ütles alles siis aeglaselt:
„Jah. On mõtlevad, korralikud olendid, loevad Štšedrini ja Turgenevit, igasuguseid Bucke´isid ning muid, aga näe, alistusid ometi, talusid… Jah, sedasi see on.“
„Belikov elas samas majas kus minagi ,“ jätkas Burkin, „samal korrusel, uksed vastamisi , me nägime teineteist tihti ja ma olin tuttav ta koduse eluga. Ning kodus oli sama lugu: halatt, öömüts, aknaluugid, riivid , terve rida igasugu keeldusid, piiripanekuid ja – ah, kui ometi midagi ei juhtuks! Paastutoit on kahjulik, aga muud ei või, sest öeldakse vahest, et Belikov ei pea paastu, ja ta sõi võiga praetud koha, - mis pole paastutoit, kuid ei saa ka öelda, et ta seda ei ole. Ta ei pidanud naisteenijat kartuse pärast, et temast halvast ei mõeldaks, vaid kokka Afanassit, umbes kuuekümneaastast joodikut ja poolhullu vanameest, kes kunagi tentsikuna teeninud ning oskas kuidagi keeta . See Afanassi seisis harilikult ukse kõrval, käed ristis, ja pomises sügava ohkega ikka ühte ning sama:
„Küll on n e i d nüüd palju siginenud!“
Belikovi magamistuba oli väike, otsekui kast, säng oli eesriidega. Magama heites kattis ta enese üle pea kinni; oli kuum, lämmatav. Suletud uste vastu koputas tuul, ahjus undas; köögist kostsid õhked, kurjaennustavad ohked…
Ja tal oli jube vaiba all. Ta kartis, et midagi võiks juhtuda, et Afanassi tal kõri maha lõikab, et vargad sisse tungivad , ja pärast nägi kogu öö rahutuid unesid; hommikul aga, kui me koos gümnaasiumis läksime, oli ta igav, kahvatu ja oli näha, et rahvarikas gümnaasium, kuhu ta läks, oli kohutav, vastik kogu ta olemusele, ja et temal, loomult üksildasel inimesel, oli minuga kõrvuti minek raske.
„Liialt on hakatud käratsema klassides,“ rääkis ta, nagu püüdes seletust otsida oma raskele meeleolule. „See ei kõlba kuhugi “
Ja kas võite kujutleda, see kreeka keele õpetaja, see inimene vutlaris, oleks peaaegu abiellunud.“
Ivan Ivanõtš vaatas kähku küüni ja ütles:
„Naljatate!“
„Jah, peaaegu oleks abiellunud, nii veider kui see ongi. Määrati meile uus ajaloo ja maateaduse õpetaja, keegi Kovalenko, Mihhail Savvitš, väikevenelane. Ta ei tulnud üksi, vaid õe Varenkaga. Mees oli noor, pikk, tõmmu, tohutute kätega, juba näost näha, et kõneleb bassihäälega, ja tõepoolest, hääl nagu tõrrepõhjast: bu-bu-bu…Aga õde polnud enam noor, nii umbes kolmekümnene, kuid samuti pikk, sale , mustakulmuline, punapõskne – ühesõnaga, mitte preili , vaid marmelaad , ja nii lõbus, häälekas, laulab aga väikevene romansse ja lagistab naerda. Polnud tal kuigi palju tarvis, et valju häälega naerma pista: ha-ha-haa! Esimene põhjalik tutvumine oli meil Kovalenkodega, nagu mäletan, direktori nimepäeval. Keset tõsiseid ja morne, pingutatult igavaid pedagooge, kes isegi nimepäevadele lähevad kohuse pärast, näeme äkki, et uus Afrodite on vahust sündinud: käib, käed puusas, naerab , laulab, tantsib … Ta laulis tundmusega „Puhuvaid tuuli “, siis veel ühe romansi ja veel, ning võlus meid kõiki, isegi Belikovi. Ta istus preili juurde ja lausus magusalt naeratades:
„Väikevene keel meenutab oma õrnuse ja meeldiva kõlavusega vana-kreeka keelt.“
See oli Varenkale meelitav ja ta hakkas Belikovile tundmusega ja veenvalt jutustama, et tal on Gadjatši maakonnas talu, kus elab tema emake, ja seal on sellised pirnid, sellised melonid, sellised „kabakid“! Väikevenelased kutsuvad nimelt kõrvitsaid „Kabakkideks“, Kõrtse aga „šinokkideks“, ja nende juures keedetakse peedi - ja sinikapsasborši – „nii maitsvat, nii maitsvat et lihtsalt – hirmus !“
Meie kuulasime ja kuulasime, ning äkki turgatas meile kõigile pähe üks ja seesama mõte.
„Aga tore oleks neid paari panna,“ ütles mulle direktori abikaasa tasa.
Meile meenus millegipärast, et meie Belikov pole abielus, ja nüüd näis veider, et me siiamaale polnud seda märganud ja et olime ta elu sellise tähtsa üksikasja sootuks silmist lasknud. Kuidas ta üldse suhtub naisterahvasse, kuidas ta lahendab selle elulise küsimuse? Varem ei huvitanud see meid üldse; võib olla me isegi ei söandanud mõelda, et inimene, kes kannab igasuguse ilmaga kalosse ja magab eesriide taga, võiks armastada .
„Belikov on juba ammu üle neljakümne, aga tema on kolmekümnene…“ seletas direktori abikaasa oma mõtet. „Mulle näib, et ta läheks Belikovile.“
Mida küll ei tehta meil provintsis igavuse pärast, kui palju tarbetut ja lolli! Ning seda kõike sellepärast, et ei tehta seda, mis vaja. Noh, milleks oli meil äkki tarvis paari panna seda Belikovi, keda ei võinud isegi kujutleda naisemehena? Direktori abikaasa, inspektori abikaasa ja kõik meie gümnaasiumi daamid elustusid, muutusid isegi ilusamaks, otsekui oleksid äkki näinud oma elu eesmärki. Direktori abikaasa võtab teatris looži ja me näeme: tema loožis istub Varenka mingisuguse lehvikuga, näost särav, õnnelik, ja tema kõrval Belikov, väike, kägaras, nagu oleks teda tangidega kodust välja kistud. Ma korraldan õhtupeo ja daamid nõuavad, et ma tingimata kutsuksin ka Belikovi ja Varenka. Ühesõnaga, masin töötas täie hooga . Selgus, et Varenkal pole midagi mehelemineku vastu. Elada venna juures polnud tal just eriti lõbus, muud nad ei teinudki, kui päevade kaupa vaidlesid ja sõimlesid . Näiteks selline stseen : tänaval läheb Kovalenko, pikk tüse koljat , väljaõmmeldud pluusis, juuksetutt langeb mütsi alt laubale, ühes käes on tal raamatupakk, teises jäme, jändrik kepp. Tema taga läheb õde, samuti raamatutega.
“Kuid sina, Mihhailik, pole seda lugenudki!“ vaidleb õde valjusti. „Ma sulle ütlen ja vannun , sa pole seda üldse lugenud!“
„Aga mina ütlen sulle, et olen lugenud!“ kisendab Kovalenko, põrutades kepiga vastu kõnniteed.
„Ah, mu jumal, Mintšik! Mis sa ometi vihastad, meil on ju põhimõtteline jutt.“
„Aga mina ütlen sulle, et olen lugenud!“ kisendab Kovalenko veelgi kõvemini.
Ja kodus, kui aga mõni kõrvaline isik juures on, samasugune lahing. Võib arvata, et säärane elu tüütas ära, oleks tahtnud oma nurka, ja Varenka aastaidki tuleb arvesse võtta; selles eas pole enam aega valida, lähed ükskõik kellele, kas või kreeka keele õpetajale. Ja eks ole, enamikule meie preilidele on ükskõik, kellele minna,, kui ainult saaks minna. Olgu kuidas on. Varenka hakkas meie Belikovile ilmselt poolehoidu osutama.
Aga Belikov? Ta käis Kovalenko pool just samuti nagu meiegi pool. Tuleb tema poole, istub ja vaikib. Ta vaikib, aga Varenka laulab talle „Puhuvaid tuuli“ või vaatab talle mõtlikult otsa oma tumedate silmadega või pistab laginal naerma:
„Ha-ha-haa!“
Armuasjus, eriti aga abiellumise, etendab kõrvaline sisendus suurt osa. Kõik – nii kolleegid kui daamid – hakkasid Belikovi veenma, et ta peab abielluma, et tal pole elus enam muud üle jäänud kui abielluda ; me kõik soovisime talle õnne, rääkisime tähtsate nägudega kõiksugu labasusi, ses laadis ja sedasi, et naitumine on väga tõsine samm; liiatigi polnud Varenka inetu, oli huvitav, ta oli riiginõuniku tütar, tal oli talu, aga peaasi , see oli esimene naisterahvas, kes suhtus temasse sõbralikult, südamlikult, - Belikovi pea hakkas ringi käima ja ta otsustas, et peab tõepoolest abielluma.
„ Vaat siin olekski õige aeg olnud tal kalossid ja vihmavari ära võtta,! Lausus Ivan Ivanõts.
„Kujutlege, see osutus võimatuks. Ta asetas Varenka pildi oma lauale ja käis ikka minu pool ning rääkis Varenkast, perekonnaelust, sellest, et naisevõtmine on tõsine samm, oli tihti Kovalenkode pool, ent ta eluviis ei muutunud karvavõrdki. Otse vastupidi, abiellumise otsus mõjus temasse kuidagi haiglaselt, ta jäi kõhnaks, kahvatuks ja tõmbus nähtavasti veelgi sügavamale oma vutlarisse.
„Varvara Savvisna meeldib mulle,“ rääkis ta minule nõrga virila naeratusega, „ja ma tean, et iga inimene peab abielluma, kuid…kõik see, kas teate, juhtus kuidagi äkki…Peab järele mõtlema.“
„Mis siin veel mõtelda?“ ütlen ma talle. „Abielluge, see on kõik.“
„Ei, abiellumine on tõsine samm, tuleb enne kaaluda eelolevaid kohustusi, vastutust…et pärast midagi ei juhtuks. See teeb mu nii rahutuks, et ma ühtegi ööd ei maga. Ja ma pean tunnistama, ma kardan: temal ja ta vennal on mingi imelik mõttelaad, nad kõnelevad, kas tead, kuidagi isevärki, ning karakter on väga elav. Abiellud, aga pärast, võta kinni, satud veel mõnesse sekeldusse,“
Ja ei teinud ettepanekut, lükkas ühtesoodu edasi, direktori abikaasa ja kõigi meie daamide suureks meelepahaks; kaalus ikka eelolevaid kohustusi ja vastutust, kuid jalutas peaaegu iga päev Varenkaga, võib-olla mõtles, et nii on vaja tema seisundis, ning käis minu juures, et rääkida perekonnaelust. Ja tõenäoliselt olekski ta lõpuks ettepaneku teinud ja oleks toimunud üks neid tarbetuid, rumalaid abielusid, milliseid toimub meil igavuse ja jõudeoleku pärast tuhandeid, kui poleks äkki juhtunud Kolossalische scandal. Peab ütlema, et Varenka vend Kovalenko vihkas Belikovi esimesest tutvuse päevast peale ega võinud teda kannatada.
„Ma ei mõista,“ ütles ta meile, kehitades õlgu, „ei mõista, kuidas te seedite seda luutijat, seda ilget lõusta. Äh, mu härrad, kuidas te võite siin ometi elada! Õhkkond on teil lämmatav, läpane. Kas teie olete pedagoogid , õpetajad? Te olete tšinovnikud teil pole teaduse tempel, vaid komblusvalitsus, teie juures haiseb hapult nagu politseiputkas. Ei vennikesed, elan veel pisut aega siin ja sõidan siis kodutallu ja hakka seal vähke püüdma ning noortele väikevenelastele lugemist õpetama. Sõidan minema, aga teie jääge siia oma juudaga, - et ta lõhki läheks!“
Või siis ta naeris valjusti, naeris kuni pisarateni, kord bassi, kord peene piiksuva häälega, ja päris minult käsi lahutades:
„Mes ta mu pool istub? Mes ta istub? Istub ja vahib.“
Ta andis Belikovile isegi nime „õgib jüsku ämmelgas“.
Ja mõistagi me hoidusime temaga sellest kõnelemast, et ta õde Varenka kavatseb sellise ämblikuga abielluda. Ja kui kord direktori naine talle mõista andis, et oleks hea ta õde sellise soliidse, kõigi poolt austatud inimesega nagu Belikov paari panna, siis kortsutas ta kulmu ning urises:
„Pole minu asi. Mingu kas või rästikmaole, mina ei armasta end võõrastesse asjadesse segada.“
Nüüd kuulake, mis edasi sai. Keegi naljavend oli joonistanud karikatuuri: läheb Belikov kalossidega, püksisääred üles keeratud, vihmavari peal, ja Varenka tema käe alt kinni hoides ; allkiri : „minu antropos“. Ilme oli tabatud, kas mõistate, otse imeväärselt. Kunstnik oli töötanud vist mõnegi öö, sest kõik poeg- ja tütarlastegümnaasiumi õpetajad, seminari õpetajad, ametnikud, - kõik said oma eksemplari. Sai ka Belikov. Karikatuur avaldas temale kõige raskemat mõju.
Väljume koos kodust, - see oli just esimesel mail, pühapäeval, ja me kõik, õpetajad ja gümnasistid, olime otsustanud gümnaasiumi juures kokku tulla ning siis jala üheskoos linna taha metsa minna, - väljume, aga Belikov on näost roheline, piksepilvest süngem.
„Milliseid halbu, tigedaid inimesi on olemas! Lausus ta ja tema huuled värisesid.
Mul hakkas tast isegi hale . Läheme. Ja äkki, kas võite kujutleda, kihutab Kovalenko jalgrattaga , aga tema taga Varenka, samuti jalgrattaga, õhetav, väsinud, kuid lõbus, rõõmus.
„Meie,“ hüüab ta, „sõidame ette! No küll on ilus ilm, nii ilus, et lihtsalt hirmus!“
Ja mõlemad kadusid silmist. Belikov muutus rohelisest valgeks ja otsekui tardus. Ta seisatas ja vahtis mulle otsa…
„ Lubage , mis see siis on?“ küsis ta. „Või petab mind vahest silmanägemine? Kas gümnaasiumiõpetajatel ja naisterahvastel on viisakas jalgrattaga sõita?“
„Mis siin siis ebaviisakat on?“ ütlesin mina. Las kihutavad enese lustiks.“
„Aga kuidas see võimalik on?“ karjatas ta, imestades minu rahu. „Mis te ometi räägite?!“
Ta oli nii põrutatud, et ei tahtnud edasi tulla, vaid pöördus koju.
Järgmisel päeval hõõrus ta kogu aeg närviliselt käsi ja võpatas, ning ta näost oli näha, et tal pole hea olla. Ja lahkus poolelt töölt, mis juhtus temaga esimest korda elus. Ega lõunastanud. Aga õhtu eel riietus soojemalt, kuigi väljas oli sootuks suvine ilm, ja komberdas Kovalekode poole. Varenkat polnud kodus, ta leidis eest ainult venna.
„ Olge hea, istuge,“ lausus Kovalenko külmalt ja kortsutas kulmu; ta nägu oli äramagatud, ta puhkas just pärast lõunat ja oli väga pahas tujus.
Belikov istus vaikides kümmekond minutit ja algas siis:
„Ma tulin teie poole oma südant kergendama. Mul on väga, väga raske. Keegi mõnitaja on joonistanud naeruväärsel kujul mind ja veel üht teist isikut, kes on meile mõlemale lähedane, Pean oma kohuseks tõendada, et minul pole sellega midagi tegemist…Ma pole selliseks pilkeks mingit põhjust andnud, - vastupidi, ma olen kogu aeg käitunud nagu täitsa korralik inimene.“
Kovalenko istus mossis ja vaikis. Belikov ootas pisut ja jätkas siis tasase , kurva häälega:
„Ja mul on teile veel midagi öelda. Ma teenin juba kaua. Teie aga alles alustate teenistust , ja ma pean oma kohuseks nagu vanem seltsimees teid hoiatada. Te sõidate jalgrattaga, aga see lõbu on täitsa ebaviisakas noorsoo kasvatajale.“
„Miks siis?“ küsis Kovalenko bassihäälega.
„Kuid kas seda on tarvis veel seletada, Mihhail Savvitš, kas see pole enesestki selge? Kui õpetaja sõidab jalgrattaga, mis jääb siis õpilastel üle? Neil jääb üle ainult pea peal käia! Ja kui seda kord pole tsikulaariga lubatud, siis ei või. Ma jahmusin eile! Kui ma nägin teie õde, läks mu silmade ees pimedaks . Naisterahvas või tütarlaps jalgrattal – see on kole !“
„Mis te õieti soovite ?“
„Ma soovin ühte – teid hoiatada, Mihhail Savvitš. Te olete noor inimene, teil on tulevik ees, peab käituma väga, väga ettevaatlikult, teie aga trotsite, oh, kuidas trotsite! Te käite väljaõmmeldud särgiga, ühtesoodu mingisuguste raamatutega tänaval, ja nüüd veel jalgratas. Sellest, et teie ja teie õde sõidate jalgrattaga, kuuleb direktor, siis läheb kuni kuraatorini… Mis sellest head tuleb?“
„Et mina ja mu õde sõidame jalgrattaga, sellega pole kellelgi pistmist!“ ütles Kovalenko ja läks tulipunaseks. „Aga kes hakkab end minu kodustesse ja perekondlikesse asjadesse segama , selle saadan ma kus tuline kurat.“
Belikov läks näost valgeks ja tõusis.
„Kui te minuga sellisel toonil räägite, siis ei või ma jätkata,“ ütles ta. „Ja palun teid mitte kunagi minu juuresolekul ülematest nõnda väljenduda. Te peate võimudesse austusega suhtuma .“
„Aga kas mina ütlesin võimude kohta midagi halba?“ küsis Kovalenko, vaadates teda vihaselt. „Palun, jätke mind rahule. Ma olen aus inimene ega soovi säärase isandaga nagu teie rääkida. Ma ei armasta keelikuid.“
Belikov hakkas närviliselt rabelema ja riietuma , jubeduse ilme näol. Sest ta kuulis ju esimest korda oma elus sääraseid jämedusi.
„Võite rääkida, mis soovite, ütles ta, väljudes eeskojast trepikäiku. „Ma pean teid hoiatama : vahest on meid keegi pealt kuulanud, ja et meie kõnelust mitte võõriti ei seletataks ja et midagi ei juhtuks, pean ma härra direktorile meie kõneluse sisu ette kandma… peajoontes. Olen kohustatud seda tegema.“
„Ette kandma? Mine, kanna!“
Kovalenko haaras tal tagant kraest kinni ja tõukas ning Belikov lendas trepist alla, kolistades oma kalossidega. Trepp oli kõrge, järsk, kuid ta veeres õnnelikult alla; tõusis ja puudutas oma nina: kas prillid on terved? Kuid just sellal, kui ta treppi mööda lendas, astus Varenka sisse ja ühes temaga kaks daami; nad seisid all ja vaatasid – ning Belikovile oli see kõige hirmsam. Parem näis olevat kaela, mõlemaid sääri murda kui naeruväärseks saada; sest nüüd kuuleb sellest kogu linn, jutt läheb kuni direktorini, kuraatorini, - ah, kui ometi midagi ei juhtuks! Joonistatakse uus karikatuur ning kõik lõpeb sellega, et kästakse esitada lahkumispalve…
Kui ta tõusis, tundis Varenka tema ära, ja nähes ta naeruväärset nägu, kortsus palitut, kalosse, ning mitte mõistes, milles asi on, arvates, et ta ise kogemata kukkus, ei suutnud ta ennast taltsutada, vaid pistis üle kogu maja naerma:
„Ha-ha-haa!“
Ja selle purskuva, heliseva „ha-ha-haaga“ lõppeski kõik: nii kosimine kui Belikovi maine olemasolu. Ta ei kuulnud enam midagi, mis rääkis Varenka, ega näinud midagi. Jõudnud koju, koristas ta kõigepealt päevapildi laualt, heitis siis pikali ega tõusnudki enam.
Kolme päeva pärast tuli Afanassi minu poole ja küsis, kas ei peaks tohtri järele saatma , sest härraga on vist midagi lahti. Ma läksin Belikovi poole. Ta lamas eesriide taga, vaip peal, ja vaikis; küsid temalt midagi, aga tema ainult ei-jaa – ega piiksugi rohkem. Ta lamab , aga tema juures askeldab Afanassi, sünge, mossis, ja õhkab sügavasti; ning lehkab viina järele nagu kõrts.
Kuu aja pärast Belikov suri. Matustel olime kõik, see tähendab mõlemad gümnaasiumid ja seminar . Nüüd, kui ta kirstus lamas, oli ta ilme leebe, meeldiv, isegi lõbus, otsekui oleks ta rõõmustanud, et ta lõpuks vutlarisse asetati , kust ta enam kunagi ei välju. Jah, ta saavutas oma ideaali ! Ja otsekui tema auks oli matuste ajal sompus, vihmane ilm ja kõik me olime kalosside ja vihmavarjudega. Ka Varenka oli matustel, ja kui kirstu hauda lasti, puhkes ta nutma . Ma panin tähele, et väikevenelannad ainult nutavad või naeratavad , vahepealset meeleolu neil ei ole.
Pean tunnistama, sääraste inimeste matmine nagu Belikov on suur mõnu. Kui me kalmistult tagasi tulime , olid meil tagasihoidlikud paastunäod; keegi ei tahtnud väljendada seda mõnutunnet, mis sarnanes sellega, mida olime tundnud juba ammu-ammu, veel lapsepõlves, kui täiskasvanud kodunt ära sõitsid ja me tunni või paar aeda mööda jooksime, nautides täielikku vabadust. Ah, vabadus, vabadus! Isegi vihje, isegi nõrk lootus temale annab hingele tiivad, eks ole tõsi?
Me tulime kalmistult heas tujus tagasi. Kuid ei möödunud nädalatki, ja elu hakkas venima endiselt, niisama karm, tüütav, mõttetu, elu, mis polnud tsikulaariga keelatud, kuid ka mitte täielikult lubatud; paremaks ei läinud. Ja tõepoolest, Belikov maeti, aga kui palju samasuguseid inimesi vutlaris jäi alles, kui palju saab neid veel olema!“
„Nõndaks see on,“ lausus Ivan Ivanõtš ja süütas piibu.
„Kui palju saab neid veel olema!“ kordas Burkin.
Gümnaasiumiõpetaja väljus küünist. Ta oli lühikest kasvu mees, paks, täitsa kiilaspäine, must habe peaaegu vööni; ja ühes temaga väljusid kaks koera .
„Kuu, milline kuu!“ ütles ta üles vaadates.
Oli juba kesköö. Paremal pool paistis kogu küla, pikk tanum venis viie versta kaugusele. Kõik oli vajunud vaiksesse, sügavasse unne; ei liikumist ega häält, ei usukski, et looduses võib olla nii vaikne. Kui kuuvalgel ööl näed laia külatanumat onnide, kuhjade, magavate pajudega, siis tekib hinges vaikus ; ses rahus , peitunud öistesse varjudesse oma tööst, hoolest ja murest, on see tanum vagune, nukker , kaunis, ja näib, et kurjust pole enam maa peal ning kõik on hästi. Vasakul algas küla ääres väli; ta oli kaugele näha, kuni taevarannani, ja kogu sellel kuuvalgusse uputatud väljaavarusel polnud samuti mitte mingit liikumist ega häält.
„Nõndaks see on,“ kordas Ivan Ivanõtš. „Aga kas see, et me elame linna läpasuses ja kitsuse, kirjutame tarbetuid pabereid , mängime vinti – kas seegi pole vutlar ? Ja kas see, et me veedame kogu elu päevavaraste, tülinorijate, rumalate, laisklevate naiste seltsis, kõneleme ja kuulame igasugust loba – kas seegi pole vutlar? Kui soovite, ma jutustan teile ühe väga õpetliku loo.“
„Ei, aeg on juba magada ,“ ütles Burkin. „ Homseni !“
Mõlemad läksid küüni ja heitsid heintele. Nad katsid enese kinni ning jäid juba suikuma, kui kostsid äkki kerged sammud: kõp-kõp… Keegi kõndis küüni lähedal; astub mõned sammud ja peatub, aga hetk hiljem jälle: kõp-kõp… Koerad hakkasid urisema. “Seal käib Mavra,“ ütles Burkin.
Sammud vaikisid.
„Näha ja kuulda, kuidas valetatakse,“ lausus Ivan Ivanõtš, pöörates teisele küljele, „ja sind ennast lollpeaks nimetatakse, et sa seda valet talud ; kannatada solvanguid, alandusi, julgemata avalikult öelda, et sa oled ausate, vabade inimeste poolt; ja ise ka valetada, naeratada, ja kõike seda leivapalukese pärast, mille hind on kross, - ei, nii ei või enam elada!“
„Noh, see on teil juba teisest ooperist, Ivan Ivanõtš,“ ütles õpetaja. „Jääme magama.“
Ja umbes kümne minuti pärast Burkin juba magas . Kuid Ivan Ivanõtš vähkres ikka küljelt küljele ja õhkas, siis aga tõusis, tuli jälle välja, ja istunud ukse kõrvale, süütas piibu.
7