Mihhail Bulgakovi elulugu (0)

Mihhail Bulgakov
Tema täispikk nimi on Mihhail Afanasjevitš Bulgakov. Ta oli vene kirjanik.
Mihhail Bulgakov sündis 15. mail 1891 . aastal Kiievis , mis tollal kuulus Vene impeeriumi koosseisu. Peres oli seitse last, tema oli esiklaps ning tal oli 4 õde ja 2 venda. Isa Afanasi Bulgakov töötas õppejõuna Kiievi Teoloogilises Seminaris ning ema Varvara Mihhailovna oli endine õpetaja. M.Bulgakovil oli õnnelik lapsepõlv. Bulgakovite pere oli sõbralik, kultuurne, musikaalne , teatrihuviline. Ema hoolitses selle eest, et kodus kõlaks muusika , sädeleks vaimukas sõna. Isa, sügavalt usklik ja väga hea haridusega ajaloolane , lisas akadeemilise täpsuse, sihipärase tööharjumuse ning lugupidamise keelte ja kirjanduse vastu. Kodus oli oma orkester , Mihhaili käe all tehti näitemängu, loeti ette oma luuletusi. Kõik see tekitas temas huvi teatri vastu. Pere hoidis kokku ka siis, kui pärast isa surma 1906.a tuli silmitsi seista suure kitsikusega.
1901. aastal astus Bulgakov Kiievi 1. gümnaasiumisse, kus sai alguse tema huvi vene ja Euroopa kirjanduse vastu. Tema lemmikautoriteks olid näiteks Puškin ja Dostojevski .Gümnaasiumi õpetajad mõjutasid tugevalt Bulgakovi kirjanduslike eelistuste kujunemist. Pärast isa surma 1907. aastal võttis ema poja hariduse eest vastutamise enda õlule. 1909. aastal lõpetas Bulgakov gümnaasiumi ning astus Kiievi ülikooli arstiteaduskonda. 1913. aastal abiellus Bulgakov Tatjana Lappaga. Esimese maailmasõja puhkemise järel läks Bulgakov Punase Risti vabatahtlikuna rindele, kus sai raskelt vigastada. Valu leevendamiseks kasutas Bulgakov morfiini , millest jäi sõltuvusse. 1918. aastal lõpetas ta morfiini tarbimise ning ei kasutanud seda enam kunagi. 1926. aastal avaldatud raamat "Morfium" kirjeldab kirjaniku elu sel ajaperioodil. 1916. aastal lõpetas Bulgakov Kiievi ülikooli ning asus arstina tööle Smolenski provintsis . Sellest perioodist räägib Bulgakovi raamat "Noore arsti märkmed ". 1918. aastal pöördus ta tagasi Kiievisse ning avas erapraksise. Kiievis olles sai Bulgakov osa ka Vene kodusõjast ning elas läbi mitmeid riigipöördeid. 1919. aasta veebruaris mobiliseeriti Bulgakov Ukraina Rahvavabariigi armeesse. Hiljem mobiliseeriti ta Vene valgete armeesse, kus ta teenis sõjaväearstina. Ta saadeti Põhja-Kaukaasiasse, kus ta haigestus tüüfusesse, mis oleks Bulgakovilt peaaegu elu võtnud .
Pärast haigust hülgas Bulgakov arstiameti ning hakkas tõsisemalt kirjutamisega tegelema. 1919. aastal avaldati Bulgakovi esimene raamat – följetonide almanahh . 1919. aasta lõpus kolis Bulgakov Vladikavkazi, kus jõudsid lavale tema kaks esimest näidendit " Enesekaitse " ja "Turbinite päevad", mis olid väga menukad. Õige pea suundus Bulgakov Moskvasse plaaniga sinna " igaveseks jääda". Pealinnas oli raske tööd leida, kuid viimaks õnnestus tal saada kirjandussektsiooni sekretäriks. 1921. aastal asus Bulgakov koos naisega elama Patriarhi tiikide ning Majakovskaja metroopeatuse lähedale. Elatise teenimiseks kirjutas ta ajalehtedele följetone. 1925. aastal lahutas Bulgakov oma esimesest naisest ning abiellus Ljubov Belozerskajaga.
Aastatel 1922–1926 kirjutas Bulgakov mitmeid näidendeid, mida lavale ei lubatud. Sõjakoledustest rääkiv "Põgenemine" keelati Jossif Stalini poolt, sest kunstinõukogu hinnangul ilustas näidend emigratsiooni ning valgekaartlust.
Kui üks Moskva teatrijuht Bulgakovit kritiseeris, astus Stalin aga kirjaniku poolele, öeldes, et nii andekat kirjanikku nagu Bulgakov ei saa suruda poliitiliste parteide raamidesse. Stalin leidis Bulgakovile teatrites tööd ning tema 1926. aastal esietendunud "Turbinite päevad" oli Stalini suur lemmik. Väidetavalt käis ta etendust vaatamas 15 korda.
Kolme järgmise näidendi lavale toomine aga keelati taas ning XVII sajandi Pariisist rääkiv "Molière" sai hävitavate hinnangute osaliseks . 1929. aastal sai Bulgakovi karjäär suure löögi, sest valitsuse tsensorid keelasid tema tööde avaldamise. Meeleheitel Bulgakov kirjutas kõigepealt isikliku kirja Stalinile ning siis Nõukogude valitsusele. Ta soovis saada luba emigreerumiseks, kui Nõukogude Liit talle kirjanikuna rakendust ei leia. Stalin helistas Bulgakovile ning küsis, kas mees soovib tõesti Nõukogude Liidust lahkuda. Bulgakov vastas, et Vene kirjanik ei saa elada väljaspool oma kodumaad . Stalin andis talle loa teatris töötamiseks ning hiljem tõi Bulgakov lavale Nikolai Gogoli "Surnud hinged ".
1932. aastal abiellus Bulgakov kolmandat korda. Tema kolmas abikaasa Jelena Shilovskaja oli inspiratsiooniks Margarita tegelaskujule romaanis "Meister ja Margarita". Oma elu lõpuaastatel kirjutas Bulgakov näidendeid ja jutte ning tõlkis mitmeid novelle ja libretosid. Paljusid neist töödest ei avaldatud. Samuti jäid tema lauasahtlisse Nõukogude süsteemi naeruvääristavad kirjutised.
1930ndate teises pooles ühines Bulgakov Moskva Suure Teatriga, et töötada libretisti ja konsultandina. Ta lahkus, kui mõistis , et tal ei ole seal lootust oma töid lavale tuua. Stalini poolehoid kaitses Bulgakovit arreteerimise eest, kuid sellest hoolimata ei saanud ta oma töid avaldada. Kui tema viimane, Stalinit positiivses valguses näitav näidend "Batum" enne proovide algust keelati, palus Bulgakov luba riigist lahkumiseks. Seda talle aga ei antud.
Bulgakovi viimased eluaastad olid muserdavad. Mehe tervis oli halb ning tema meeleolu kõikuv. Tuli ette nii helgemaid hetki, mil kirjanik uskus, et tema meistriteose „Meister ja Margarita” avaldamine on siiski võimalik, kui esines ka depressioonipuhanguid. 10. märtsil 1940. aastal suri Bulgakov neeruhaiguse tõttu, millesse oli surnud ka ta isa. Juba nooruses oli Bulgakov oma surma põhjust ette näinud. Mihhail Bulgakov on maetud Moskvasse, Novodevitšje kalmistule.
Tema stiiliks on satiir , mis tähendab, et ta kirjutas kirjandusteoseid, mis naeruvääristasid ja pilkasid teravalt ühiskonna puudusi ning pahesid. Samuti oskas ta osavalt fantaasiat ja realismi kombineerida, käsitles palju eetilisi küsimusi . Veel meeldis talle veidralt liialdatud ja moonutatud olukordi kirjeldada. Almanahi „Nedra” tarbeks kirjutas ta kolm jutustust: „Diaboliaad”, „Saatuslikud munad” ning „ Koera süda”, kus on tema kirjutamise iseloomulikke jooni hästi näha. Tema kõige kuulsamaks teoseks peetakse romaani „Meister ja Margarita”.
Tema üks teostest on „Koera süda”, mille tegevus toimub 1924 ja 1925 aasta suvel Moskvas. Teose peategelased on professori, kirurgi ja eksperimentaatorina töötav Preobraženski, kodutu koer šarik, kelle nimeks saab peale inimorganite siirdamist šarikov ja dr. Bormental, kes aitas koerale aju operatsiooni teha. Professor Preobraženski avastas mooduse, kuidas inimesi nooremaks muuta, sisestades neile loomade näärmeid. Oma seitsme toalises korteris tal on patsientide vastuvõtt, kuid tema korterisse pannakse elama ka teisi inimesi. Professorilt nõutakse kahe toa vabastamist, kuid ta keeldub ja helistab oma mõjuvõimsale patsiendile ja ta jäetakse rahule. Preobraženski toob õuest kodutu koera ja käsib teenijal hoolitseda tema eest. Nädala pärast muutub Šarik ilusaks ja toredaks koeraks. Talle sisestatakse Klim Tšugunkini, kes oli kurjategija , sisenäärmed ja ekperiment läheb korda ning Šarik hakkab inimeseks muutuma : ta kasvab pikemaks, karvad kukuvad välja ja ta õpib rääkima. Nelja nädala pärast ta on juba väikest kasvu ja ebameeldiva väljanägemisega inimene, kes ropendab, suitsetab ja mängib balalaikat. Mõne aja pärast ta palub professorilt teda sissekirjutada ja valib endale uueks nimeks šarikov.
Professor proovib Šarikovi muuta paremaks inimeseks ja õpetada talle häid kombeid.
Hiljem näitab Šarikov dokumenti, kus ta nõuab endale ühte tuba korterist, seejärel võtab ta professori kabinetist raha ja tuleb samal ööl koju tagasi koos kahe sõbraga, kes varastavad professorilt mütsi ja tuhatoosi.Samal ööl oma kabinetis professor Preobraženski vestleb Bormentaliga sellest, et toredast koerast sai selline inimene. Kõige kohutavam on see, et tal pole enam koera vaid inimese süda. Ta on veendunud, et tema ees on Klim Tšugunkin kogu oma kuritegudega. Ükskord koju jõudes näitab Šarikov dokumendi, kus seisab, et ta puhastab linnatänavaid loomadest( kassidest jne). Mitu päeva hiljem toob koju neiu , kellega ta abielluda tahab. Professor jutustab neiule Šarikovi minevikust, neiu nutab . Järgmisel päeval üks professori patsientidest toob talle pealekaebamise, mille oli Šarikov kirjutanud,et Preobraženski käsib Šarikul majast lahkuda aga too võtab välja revolvri. 10 päeva hiljem korterisse tuleb uurija, et arreteerida professor ja doktor , süüdistades neid Šarikovi tapmises. Kuid professor seletab, et šarikov on koer, keda ta opereeris. Tuppa tuleb koer, kes kõnnib tagakäppadel ja istub tugitoolis. Uurija kaotab teadvuse.