Ristumine peateega (0)

55
Taan Jätte
RISTUMINE PEATEEGA

Moto :
ma kirjutasin selle raha pärast
Tegelaskujud:
Osvald Koger
Laura Siig
Roland Räim
Kaupo Koha
Tegemiskoht:
Siin
Tegemisaeg:
Nüüd
1. v a a t u s
1. stseen
OSVALD: (teritab süvenenult pussnuga . Räägib iseendaga , ilmselt on ta pikka aega üksi elanud.) Teritan nuga . Nüri noaga saab võid määrida , keedumuna pooleks lüüa, pükste pealt moositilka ära võtta. Terava noaga saab pehmet saia lõigata, tomatit lõigata, pliiatsit teritada, liha lõigata. (Teritab veel natukene aega ja lööb siis noa tugevasti laua sisse. Samaaegselt koputatakse uksele. Osvald istub liikumatult. Koputus kordub mitut puhku, kuni koputajad ise ukse avavad ja tuppa piiluvad.)
ROLAND: Tere, meie koputasime.
LAURA: Roland koputas.
ROLAND: Mina koputasin.
LAURA: Tere. Tema on Roland ja mina olen Laura.
ROLAND: Meil on selline jutt, et jäime öö peale...
LAURA: Mitte keegi peale ei võta...
ROLAND: Tund aega ei tulnud ühtegi masinat ja Laural hakkas kohutavalt külm.
LAURA: Mul on jalad märjad.
ROLAND: Tulime sealt tupiku märgi alt, see oli ainus tee. Äkki saaksime siin hommikuni ära konutada.
OSVALD: Sa kuradi raisk! Vana raisk ma ütlen! On kuradi jama ma ütlen. Oh sa kuradi kurat! Kuradi raisk! No mida ma saan ütelda. Ma teadsin , et see nii lihtsalt ei lähe. Ma nagu aimasin, et mingi jama tuleb. Oh sa kuradi raisk! Vana raisk ma ütlen!
ROLAND: Ega meil nüüd surmahäda ka ole. Andke andeks. Võime kohe ära minna. Asi ei ole nii hull.
OSVALD: Mine ära jah. Asi ei ole nii hull! Mida sina tead. ( Paus .) Hea küll, ehmatasin teid vist natukene. Ärge võtke südamesse. Vahel kuhjub korraga liiga palju. Muidugi ei ole midagi hullu. Kõik on hästi. Noh, head aega siis.
ROLAND: Ma ei saa hästi aru. Me siis ei saa siia jääda?
OSVALD: Ei saa jah. Mis siin aru saada on. Noh, head aega siis.
ROLAND: Head aega. Lähme Laura.
OSVALD: Tüdruk jääb siia.
ROLAND: Oot, oot, oot.
OSVALD: Jah, tüdruk jääb siia.
LAURA: Üksi ma küll ei jää.
ROLAND: Üksi ta küll ei jää.
OSVALD: Me võime siin vaielda ja seletada, aga tüdruk jääb siia.
ROLAND: Siis jään mina ka.
OSVALD: Sina küll ei jää.
ROLAND: Mis kurat nüüd on siis?! Tule, Laura.
OSVALD: Sa viid märgade jalgadega naise metsa. Igal öösel on tugevad öökülmad. Miinus viis kraadi, miinus kümme kraadi. Üks jalg on jumala märg .
LAURA: Astusin kraavi.
OSVALD: Kuuled , astus kraavi.
ROLAND: Ma tean.
OSVALD: Kui sa tead, miks sa siis ei taha, et ta oma jala siin ära kuivatab ja hommikuni ilusasti soojas istub. (Laurale.) Teeme teed ja...
ROLAND: Siis jään mina ka siia. Miks mina ei või jääda? Keda ma segan?
OSVALD: Mis siis nüüd on? Kas mina küsin, kust te tulete, kuhu te lähete, miks te öösel hääletate, mille eest teid öösel autost maha tõsteti, sest siit
ei keera ükski tee mujale ära, miks te kõnnite 4 kilomeetrit kõrvalist ja kinnikasvanud teed siia! Kuula hoolega. Mõlemad te siia ei jää. Sina lähed ja teed hommikuni aega parajaks. Võid minna suure tee peale, või lähed paar kilomeetrit jõge mööda alla, seal on kitsesöögimaja, sinna mahub külitsi viskama, katus peal ja puha, aga soovitan siiski olla liikumises.
ROLAND: Laura?
LAURA: Ma ei tea. Ma ei julge külmetuda. Äkki võiks Roland ka jääda? Me ei suuda teineteiseta...
OSVALD: Ma saan kõigest aru, aga lõpetame selle jutu. Hommikul siis klaarime. Teeme kohvi ja ma saadan su sillani.
ROLAND: Kui rahas on küsimus, siis ma maksan peavarju eest viietärnilise hinna.
OSVALD: Miks sa siis hääletad?
LAURA: Juhtus niimoodi . Me tõesti maksame!
ROLAND: Läks meelest pakkuda, tundus, et siin metsas ei maksa raha midagi. ( Naerab rõõmust. Kallistavad Lauraga.) No nii, kui palju te olete mõelnud? (Võtab rahakoti. Osvald pöörab selja ja läheb akna juurde. Paus.)
OSVALD: Trall - lall -laa, trall-lall-laa. ( vaikselt ) Laura jääb hommikuni siia kuivama ja kosuma, aga sina lähed nüüd õue... ja tuled hommikul.
ROLAND: (Laurale.) Ma ei tea. Ma lähen ja kõnnin siis natuke?
LAURA: Võta minu sall.
ROLAND: Laura... (teeb ukse lahti)
LAURA: Roland...
OSVALD: (Rolandile rõõmsalt) Lased külma tuppa! Mine juba, mis sa jutustad! (Roland lahkub .)
2 stseen
Osvald variseb kokku, jääb lamama. Hingab kiiresti.
LAURA: (vaikselt) Appi!
ROLAND: (kargab tuppa) Nii!
OSVALD: (tõuseb rahulikult püsti) Kukkusin!
ROLAND: Mina jään siia. (Keegi ei lausu midagi. Roland väljub.)
OSVALD: (Laurale) Istu. Võta saapad ära. (Osvald paneb saapad kuivama, võtab villased sokid .) Siin on mõned augud sees. Kas ma teen teed või kohvi? Ma teeksin midagi sooja juua? Aknad on mitu aastat toppimata. Peeglit ei ole mul siin kunagi olnud. Eile alles panin 100 vatise pirni sisse. Eile oli päris mitu toimetamist. (Variseb jälle põrandale . Laura hakkab saapaid võtma.)
OSVALD: Oota ! Kas sa ei saa midagi aru?
LAURA: Ma ei saa mitte midagi aru! Ma tahaksin küsida...
OSVALD: Väga hea! Teeme nii, et sina küsid minu käest ja mina vastan sulle.
LAURA: Jah, ma ei saagi aru, et miks te nii väga...
OSVALD: Mina räägin ju "sina". Ma olen sulle algusest peale "sina" ütelnud! Kas sa nüüd hakkad taipama? Mõtle ka ikka natuke!
LAURA: (paus) Ma vabandan, aga siin on mingi arusaamatus . Midagi on väga valesti.
OSVALD: No näed! Sa saad aru, et midagi on. Ei ole tähtis, kas valesti või õieti. Nüüd küsi minu käest ja mina vastan sulle. Istume laua taha. Istu kuhu meeldib, minul siin oma kindlat kohta ei ole, - noh, nagu mõnel on oma lemmikkoht. Ma olen siin kõik toolid läbi istunud. Aga istu siia, seljaga akna poole. Mina ise istun siia ja pärast istun sinna. Nii. On sul kõik hästi? Küsi nüüd. Ära karda. Võid täitsa rumalat asja küsida. Küsi.
LAURA: Miks te Rolandisse niimoodi suhtute?
OSVALD: Kas Roland oli see noormees , kes sinuga kaasas oli?
LAURA: Jah.
OSVALD: Ma ei oskaks temaga midagi peale hakata.
LAURA: Te ei peagi midagi peale hakkama. Inimesed tulid ja palusid abi.
OSVALD: Ja said abi. Milleks sulle see noormees nii palju muret teeb. Karusid siin ei ole, paks mantel seljas ...
LAURA: Ma armastan teda ja tema armastab mind!
OSVALD: (paus) Juba räägimegi armastusest. Alles me kohtusime, me ei tea teineteise nimegi, aga juba räägime armastusest.
LAURA: Te ei tea temast midagi. Ta on väga tore inimene. Ma olen väga õnnelik. Ta on kõige parem.
OSVALD: (paus) Hakkame otsast peale. Püüa aru saada mis toimub.
LAURA: Mitte midagi ei toimu! Ma ei saa lihtsalt aru.
OSVALD: Kas sa tead, et sa oled juba kuu aega selles toas elanud. Sulle on siin kõik tuttav? Kas su südame kloppimine on sulle tuttav? Kas see pirn laes on sulle tuttav? Kas juuksesalk su põsel on sulle tuttav? Kas need kaks jalanõud siin on sulle tuttavad? Saad aru? Kas see asend, kuidas sa istud , on sulle tuttav? Kas see käsi, need sõrmed, need küüned on sulle tuttavad? Saad aru? Saad aru, kuhu ma sihin? Siin toas ei ole juba kuu aega midagi muud olnud. Kõik siin räägib ainult sinust. Ma olen seda kuulanud, näinud, tundnud . Minu enda jaoks ei olegi siin enam ruumi. Kui sa astusid siia tuppa veerand tundi tagasi, siis nagu ei olekski sündinud ime. See jahedus , see metsa ja sambla lõhn millega sa saabusid, mida su juuksed veel praegu täis on, seda on õhkunud sinust iga päev, ma olen sellest läbi imbunud, sellest on läbi imbunud seinad, põrand, lagi , minu riided. Sa oled ära hinganud minu õhu. Mulle ei ole jäänud midagi peale palaviku.
LAURA: Oodake .
OSVALD: Ei ole enam vaja oodata. Ma ootasin ära.
LAURA: Ei, ei. Ma tahan rääkida.
OSVALD: Räägi. Palun räägi. Su hääl on ainus asi, mis on olnud saladuseks.
LAURA: Oh jumal-jumal. Kuidas ma seda seletan? Ütlen ausalt, mul on pisut kõhe. Öelge, kas ma pean teid kartma .
OSVALD: Räägi, räägi, räägi.
LAURA: Palun vastake.
OSVALD: Ma ütlen sulle nelja silma all, et ma ei ole hull vägistaja. Tõenäoliselt ma tahan sind oma käega puudutada, aga see ei puutu siia. Teeme nii, et ma puudutan su kohe ära ja siis ei ole sul põhjust mind rohkem karta, nii nagu sina seda mõtled. Aga ma palun, et sa ütleksid mulle "sina". See "teie" kõrvetab mind. (Paus.) Muidugi, kui hirmust rääkida... ma elasin läbi tohutuid hirme. Ma kartsin, et sa ei tule ja ma pean hakkama sind ise otsima . See oleks mu närvid seest söönud. Ma olen suur pabistaja.
LAURA: Ma ei saa aru, mida te olete endale ette kujutanud, aga ma tuletan teile meelde, et...
OSVALD: Ei-ei. Ma jagan kõike väga hästi. Ma tean, mis õues toimub, aga mul on põhjus, et seda välistada. Me veel jõuame selleni.
LAURA: Seda ei saa välistada. Te solvate mind.
OSVALD: Ma ei solva sind. See ei tule kõne alla. Sa ei tea, mida tähendab see, et sa siin minu lähedal istud. Sa ei julge ärrituda? Teeme selle puudutamise ära, siis on asi ühel pool. Ära liiguta. Pane käsi rahulikult laua alla, lihtsalt laua alla. Väga hea. Nüüd oota üks hetk. ( Oskar viib käe laua alla. Käed vist kohtuvad.) Tere, Laura. Kas tunned ? Kas sa nüüd saad aru?
LAURA: Aitab!
OSVALD: Võta siis käsi ära, kui aitab. (Laura võtab käe ära. Paus.) Ma ei küsi midagi, aga sa pidid seda tundma. Ära ütle midagi. Sa ei pruugi veel teada.
LAURA: Kas nüüd on see tsirkus lõppenud? Ma lähen vaatan , kus Roland on.
OSVALD: Oota. Ta ei kao kuhugi . Kas sind põrmugi ei huvita, mida elu sulle pakub?
LAURA: Te ei tohi, teil pole õigust minuga niimoodi mängida.
OSVALD: Kas sa räägiksid natukene täpsemalt, kuidas sa siia sattusid? Mind huvitab üks asi.
LAURA: Me ütlesime ju, et tulime hääletades ja jäime tee peale.
OSVALD: Aga täpsemalt?
LAURA: Pidime sõitma minu sõbranna sünnipäevale, Roland ei tahtnud autoga sõita, et siis ei saa napsu võtta ja hakkasime häälega tulema , nagu vanasti, tudengipõlves, tundus väga romantiline. Kolmanda autoga saime siiani, aga siis juht avastas, et tal olid kõik load ja muud dokumendid koju jäänud ja keeras otsa ringi. Siis ootasime paar tundi ja tegelikult mina hakkasin ajama, et hakkame seda väikest teed pidi minema, kuskile ikka jõuame.
OSVALD: Sobib. See sobib.
LAURA: Mis asju te ajate! See hakkab lõpuks ära tüütama.
OSVALD: Sa oled vapustav naine, Ma kartsin, et sa ei ole nii vapustav, aga sa oled vapustav. Mul on sinuga suured plaanid. Mulle meeldib sinu juures kõik. Ma olen olnud abielus ja olen elanud mõnes mõttes kirevat elu, aga ma ei ole tundnud inimest, naist, kelle juures mulle kõik nii väga meeldiks. Aga ma olen rahulik. Sa võid katsuda mu pulssi . Ma vaatan sind juba nagu oma järgnevat elu. Sa saad olema väga-väga õnnelik. Oh jumal, kui õnnelik ma olen.
LAURA: Tulge palun mõistusele.
OSVALD: Arvad , et meie vanusevahe on liiga suur. Kõige rohkem kümme-viisteist aastat. See ei tule arvesse.
LAURA: Ma ei tea, mis teie peas toimub, aga ma armastan Rolandit, nii nagu üldse on võimalik armastada ja kõik see, millest te räägite, on, vabandage väga, jabur. Olete üksi hakanud midagi ette kujutama . Oodake siis veel, äkki satub siia naisterahvas, kellele teie jutt korda läheb, aga mind jätke mängust välja... Teie igatsused ja unelmad, tähendab selline seisund, ei ole mulle võõras, aga lepime kokku, et siia sattus vale inimene. Kindlasti tuleb siia keegi, kellele on teie pakutavat õnne vaja, aga kordan veel, minule seda vaja ei ole.
OSVALD: Ei tea, ei tea. See huvitab mind väga. Kas sa kannad kaelas peenikest kuldketti, mille otsas ripub väike kalake ? Kas sul on see praegu kaelas?
Paus. Laura katsub läbi riiete.
LAURA: Ei, ma ei tunne teid.
OSVALD: Kas on?
LAURA: Noh, ja kui ongi? Kust te teate? (Vaatab toas ringi.) Kas te olete äkki...
OSVALD: Mis asi? Kas selgeltnägija? Ma ei usu, et ma selgeltnägija olen, kuigi mul oleks põhjust sellega oma pead vaevata.
LAURA: Aga kuidas siis? Või huupi?
OSVALD: Ei, huupi mitte, kuigi risk oli.
LAURA: (pisut elavnedes) Kuidas te teate, see on tõesti huvitav.
OSVALD: Esimene pool sellest loost on liiga lihtne, et sellest rääkida, teine pool aga liiga uskumatu. Uskmatutele.
LAURA: Oleks ikkagi huvitav teada.
OSVALD: Mul käis siin kuu aega tagasi külas üks mees. Teedevalitsusest. Meil oli tööasju klaarida. Tal oli kaasas palju kaustu ja pabereid , kuhu ma alla kirjutasin. Mul oli omal ka laud pabereid ja muud rämpsu täis ja siis tal jäi maha üks ajakiri. (Läheb ajakirja võtma.) Oled näinud?
LAURA: Näidake !
OSVALD: Näitan, näitan. Näed siin. Sa tuled just merest.
LAURA: Ma pole kuulnud ka! See olen ju mina. Millal see tehti, kes see tegi, ma ei mäleta üldse! Issand kui piinlik. Ja nii suurelt . Issand kui pruun. See nagu ei olekski mina. Issand, Maria tuleb tagant. Mõtle ometi. Mis ajakiri see on?
OSVALD: Kaasi pole.
LAURA: Ja terve lehekülg pilti täis. Mis ajakiri see on?
OSVALD: Ma ei tea. Ilus pilt. Ma vaatan seda kogu aeg.
LAURA: Ah see kett on siin kaelas!
OSVALD: Kas sa lähed päriselt ka nii pruuniks .
LAURA: Ei usu. Aga päike hakkab hästi peale. Mõtle ometi! Ma ei mäleta üldse, et keegi oleks pilti teinud!
OSVALD: Sa oled nüüd juuksed lühemaks lõiganud. Kas see on fotodefekt või sünnimärk?
LAURA: Sünnimärk.
OSVALD: Ma arvasin ka.
LAURA: Tõesti uskumatu.
OSVALD: Mis on uskumatu.
LAURA: Et mina olen ajakirjas ja üldse ei teadnud .
OSVALD: Uskumatuna võib tunduda see, et sa oled nüüd siin.
LAURA: Kuidas?
OSVALD: Ma ju rääkisin.
LAURA: Mida?
OSVALD: Ma leidsin selle pildi. Või õigemini, see pilt tuli minu juurde ja ma teadsin kohe, et ma ei taha midagi peale sinu, kuigi mu võimalused on väga suured. Kuu aega olen ma sind kutsunud ja oodanud. Ja sa oled siin.
LAURA: Jätke nüüd, see on mingi rumal kokkusattumus.
OSVALD: Ma ei ütleks, et see on rumal kokkusattumus. Kokkusattumus ei ole see päris kindlasti.
LAURA: Mis see siis on?
OSVALD: Ma tean, mis see on. Ma olen seda väga tahtnud, aga üksi ei oleks ma seda suutnud. Me tegime seda koos. Me räägime liiga palju. Neid asju ei saa rääkida, neid peab teadma. Ja mina tean, ja sina tead.
LAURA: Mina ei taha midagi teada.
OSVALD: Aga mida sa minu asemel mõtleksid. Kas sa saaksid mõelda, et see mis on toimunud, ei ole lõplik lahendus. Me ei oleks iialgi kohtunud, kui seda kohtumist ei oleks väga vaja olnud.
LAURA: Kellele vaja?
OSVALD: Meile.
LAURA: Minu kohtumine oli juba ära. Rolandiga. See oli ime. Ja teil ei ole seal kohta.
OSVALD: Imedeni me veel jõuame. Kas sul on mingeid unelmaid, mida sa pead täitumatuks? Ju ikka. Minu unelm on sinu armastus minu vastu. Ma ei pea seda täitumatuks.
LAURA: See on täitumatu. Kuulake nüüd mind. Te räägite ainult endast, oma luuludest. Teate, kuidas see kõrvalt tundub? Nagu tuleks minu koju keegi võõras naine, kelle unistus on hakata minu emaks, aga minu ema on kõrvaltoas.
OSVALD: Nii kui te kahekesi sisse astusite, sain ma aru, et tuleb suuri sekeldusi. Ma teen oma pakkumise. Jätame sekeldused ära ja saada see poiss kohe minema.
LAURA: (tõuseb) Ma tänan peavarju eest. (Võtab saapad, hakkab neid jalga tõmbama.) Suurem külm on kehast väljas...
OSVALD: Ma näitan sulle midagi.
LAURA: See veel puudus.
OSVALD: Ei, ma näitan. Siis sa saad kõigest aru. Üks hetk. (Tõmbab kardinad ette.) Istu! Kohe näed.
Uks lendab suure pauguga lahti, uksel seisab Roland. Osvald paneb ajakirja ära.
3. stseen
ROLAND: Palun väga. (Istub toolile ja kallab mõlemas kingast vett välja.) Kuidas sul, Laura, lood on? Oled sooja saanud? Õues on kohutavalt vinge tuul tõusnud. Kui nüüd midagi sadama hakkab, siis on see lumi. Külmusin ühe hetkega täiesti läbi. Kohutav ilm. Ja kottpime. Mitte midagi ei näe. Võib ju surnuks külmuda. (Suudleb Laurat.) On kõik hästi. Me ei tee teile tõesti tüli. Võite rahulikult magama heita.
OSVALD: (võtab mõned riideesemed seljast, heidab kitsale voodile , tõmbab päevateki peale, jääb selili lamama.) Und ei tule. Üks, kaks, kolm, neli, viis...
ROLAND: (vaikselt Laurale) Nüüd jääb sünnipäeval käimata.
OSVALD: No mida sa magad või oled. Üks trillalaa ja trallalaa käib.
ROLAND: Vabandust.
OSVALD: Äkki proovid vaiksemalt olla. (Paus.) Mis kingituse te talle mõtlesite? Minul on olnud läbi elu kõige raskem asi kingituste ostmine. Mulle meeldivad kingitused. Nüüd ma võin teha väga uhkeid kingitusi. Mis kingitus teil oli mõeldud? Huvi pärast?
ROLAND: Ümbrik.
OSVALD: Margiga või ilma?
ROLAND: Ilma.
OSVALD: Oleks võinud margi peale panna. Praegu on igasuguseid ilusaid marke osta. Aga lihtsad ja südamlikud kingitused on väga toredad. Tavaliselt ei julgeta selliseid kinke teha. Siis peab olema väga lähedane inimene. Aga lilled ikka ka?
LAURA: Appi, lilled jäid autosse !
ROLAND: Ei ole midagi.
OSVALD: Äkki teeme midagi sooja juua. (Tõuseb üles.) Kuidas ma ikka magan, Laura on tore tüdruk. Meeldib mulle väga. (Rolandile.) Oled kõva mees. Kas teed või kohvi?
ROLAND: Kas kohvi on?
OSVALD: Ei ole.
ROLAND: Ma võtaksin siis teed. Laura? Ka teed? Selge. Laurale ka teed.
OSVALD: Teeme siis kõigile teed - on üks löterdamine. (Hakkab toimetama.) Aga mul on ainult kaks tassi.
ROLAND: Me joome Lauraga ühest.
OSVALD: Ahaa, on kolmas ka, see on küll kole , võtan selle endale. Külalistele antakse ikka paremad asjad. Tee peab vähe tõmbama. Istume siis laua taha. (kõik istuvad laua taha. Paus.) Kuidas siis on? Kuidas elu läheb?
ROLAND: Elul ei ole viga midagi. Kes praegu viitsivad rabada, need elavad ilusasti ära. Kas teil on midagi kuiva jala otsa panna? Põrand on vähe külm. Näiteks meie - lõpetasime kaks aastat tagasi kooli ära, elasime mõlemad ühikas, praegu on korter, mööbel, auto - mis sa veel tahad ! Kõik ise, keegi pole aidanud. Ja auto ei ole mingi vana risu.
LAURA: Kusjuures mina ei teeni peaaegu midagi.
OSVALD: Ah soo.
ROLAND: Viis aastat vana " Mazda "
OSVALD: (Laurale) Millega sa tegeled?
ROLAND: See on juba uus keremudel.
LAURA: Tõlgin natuke.
ROLAND: Ma olen väga rahul
OSVALD: Mis keelest?
LAURA: Inglise-prantsuse.
ROLAND: Kahene mootor, aga jumalast ökonoomne.
OSVALD: Õppisidki kohe keeli või?
LAURA: Ei.
ROLAND: Mina olen ühe käega reklaamis sees. Kindel koht kus rahad liiguvad.
OSVALD: Ma saan aru, et abielus te veel pole?
ROLAND: Millest te seda järeldate?
OSVALD: Sõrmuseid pole sõrmes.
ROLAND: Ütleme nii, et sõrmused on juba ostetud.
LAURA: On see võimalik!
ROLAND: Ostsin ära jah.
LAURA: Mis sa räägid! Millised sa ostsid?
ROLAND: Küll sa kodus näed.
LAURA: Appikene! Räägi millised nad on?
ROLAND: Kodus näed. Väga ilusad. Väikese kiviga.
LAURA: Issand, ma ei suuda enam. (Kallistab Rolandit.)
OSVALD: Äkki sa, Laura, kallad nüüd teed.
LAURA: Jah, muidugi. Kellele kange , kellele lahja ?
ROLAND: Kange.
OSVALD: Kange.
LAURA: Mhmh .
ROLAND: Noh, teeme väikese terava kah. (Võtab mantli taskust lapiku konjakipudeli.)
OSVALD: (Laurale.) Vaata, seal on mõned pitsid .
ROLAND: Te olete kenasti sina peal juba. (Ulatab Osvaldile käe.) Roland.
OSVALD: Osvald. Pool pudelit on juba läinud!
LAURA: Võitlesime vähe külmaga. Milline see kole tass on, kõik on ilusad. Ma võtan selle. Nii, palun... palun... pitsid kõigile, jah?
OSVALD: Jah. (Rolandile) Kalla välja. Istu, Laura. (Tõuseb püsti.) Võtame maailma auks, mis on täis imesid ja sekeldusi. (Kõik joovad põhjani.) Oi kui hea. Teeme kohe ühe veel. (Roland kallab.) Et kõik laabuks! Oi kui hea. Kuule , see on ju suurepärane jook. Tunnete, kuidas veri läheb liikuma. Elul ei ole viga midagi. Tore. Mulle meeldib!
Paus.
ROLAND: Kas põllutööd on ühel pool?
OSVALD: Ma ei tea, ma pole ammu lehti lugenud, aga ilma vaadates peaks kartul salves olema.
ROLAND: Mis ala mees ise oled?
OSVALD: Mis mõttes?
ROLAND: Mis tööd teed?
OSVALD: (Otsib sahtlist tööraamatu, ulatab Rolandile.) Kunstnik.
ROLAND: Kunstnik! Kuulsid, Laura. Oot-mis su nimi on?
OSVALD: See on seal kirjas. Osvald Koger.
ROLAND: Osvald Koger, kas sa ei esinenud eelmisel aastal sügisnäitusel?
OSVALD: Ei esinenud.
ROLAND: Mis tehnikas sa töötad?
OSVALD: Praegu ma ei tööta. Aga ma tegin liiklusmärke.
LAURA: Liiklusmärke!
OSVALD: Muidugi, mitte ainult liiklusmärke. Ma olen teinud tuleohutussilte, mõned puugiplakatid. Kõike on tulnud teha. See on kunst nagu iga teine, aga mõju inimesele on suurem kui lihtsal portreel. Nüüd ma ei ole juba tükk aega midagi loonud.
ROLAND: Aga elate ära küll?
OSVALD: Elan ära küll. Tead, sõber Roland, Mul on sulle üks pakkumine.
LAURA: Või hakkaksime minema. Joome tee ära ja hakkame minema. Äkki läheb õnneks.
ROLAND: Ei ole sügavat mõtet. Mul on kingad ligamärjad ja päris tore on istuda. Viimasel ajal polegi juhtunud midagi huvitavat. Mis pakkumine?
LAURA: Oleks midagi alla visata, mõni madrats või midagi, ma viskaksin korraks põrandale, oleks mõnusam. See konjak lõi uimaseks.
OSVALD: Ei, põrandale küll ei saa.
ROLAND: Jah, põrandal on väga külm.
OSVALD: Külm jah. Ja siis tagumised read ei näe midagi.Aga heida minu voodisse.
LAURA: Ma tõesti viskaks hetkeks pikali . (Läheb voodisse.) Ärge laske end segada. Sa, Roland, võiksid ka proovida tukastada. Sul ju homme tähtis päev.
ROLAND: Puhka - puhka. Küll ma saan.
LAURA: Või hakkame ikka minema?
ROLAND: Enne nelja tundi pole mõtet ju minna. Viimane kord ilma autota välja tulla. (Osvaldile.) Saate ju aru, ega meile endile ju ka meeldi. Ei saa te magada ega midagi.
OSVALD: Ärge muretsege. Ju oli seda vaja. Võib-olla tõesti. Olgu siis nii.
LAURA: Osvald, ma palun sind.
ROLAND: Mida sa soovid, Laura?
OSVALD: Ma tänan.
LAURA: Ole hea, too mulle mu kott.
ROLAND: (toob väikese ridiküli) Tahad veel midagi?
LAURA: (sosinal) Musi. (Roland suudleb Laurat põsele , Laura hakkab meiki maha võtma.)
OSVALD: Ei, teeme asja mõnusamaks. Preili saab omaette apartemendi.
ROLAND: Kas siin on veel tube ? Kus?
OSVALD: See on mul varutuba. Väike, aga soe. (Võtab seina pealt vaiba maha, selle taga on väike uks.) Mul läheb hetk aega, tõstan voodi asjadest vabaks. (Läheb tuppa ja sulgeb ukse.)
4. stseen
ROLAND: Kuule, asi laabub. Mees on raskes pohmas. Ma mõtlesin algul, et mõni segane. Oleks pidanud kohe pudeli lagedale tooma.
LAURA: Proovi ka magama jääda, ärge enam rääkige. Ära tema sonimisi kuula. Eks?
ROLAND: Hea küll, hea küll.
LAURA: Kas sa päriselt ostsid sõrmused ära?
ROLAND: Ostsin, kallis.
LAURA: Kas need olid kallid?
ROLAND: Ma parem ei ütle. Kukud pikali.
LAURA: Ma armastan sind. (Paus.) Tead, mis mulle meelde tuli! Ma kuulsin toimetuses, et minu pilt oli olnud mingis ajakirjas.
ROLAND: Jaa, ma tean.
LAURA: Sa tead! Oled näinud? Miks sa mulle ei öelnud?!?
ROLAND: Ma ei tea.
5. stseen
OSVALD: (tuleb teisest toast ) Seal on tõesti soe. Ahju tagumik läheb alati soemaks. Voodi on valmis. Linad ja kõik. Ümber pöörama suurt ei mahu, aga muidu on luksuslik.
LAURA: Ma võin siin ka olla.
OSVALD: Võid küll, aga äkki tahab Roland, või mina ise pikali visata.
ROLAND: Sul oleks seal parem. Ma panen su magama. Lähme. (Roland ja Laura lähevad tahatuppa.)
6. stseen
Osvald kallab endale pitsi ja joob tühjaks. Võtab ajakirja, vaatab ja paneb ajakirja tagasi. Kuulatab möödaminnes tagatoa ukse juures, istub laua taha. Ootab umbes pool minutit.
OSVALD: No kurat küll!
ROLAND: (tuleb uksele. Ütleb üle ukse teise tuppa Laurale.) Jaa-jaa, ole rahulik. Ma tulen kohe. (Sulgeb ukse.)
OSVALD: Kuidas on?
ROLAND: Jääb kohe magama. Ta ärkas täna väga vara. Hakkate kolima või?
OSVALD: Ei hakka. Mõtled neid pappkaste? Ei hakka kolima.
ROLAND: Teeme ühe tee veel, siis ma poen ka Laura juurde, sinna mahub lahedasti.
OSVALD: Üle kahe ei mahu.
ROLAND: (naerab) Ja-jah.
OSVALD: Laura on vapustav naine. Saite koolis tuttavaks?
ROLAND: Jah, kohe esimesel kursusel.
OSVALD: Vapustav naine.
ROLAND: Hea küll, las ta olla.
OSVALD: Ma tahaksin endale ka sellist naist.
ROLAND: Muidugi, miks mitte. Tuleb silmad lahti hoida. Siin metsas on küll probleeme, aga mine tea... marjulised ja seenelised ja orjenteerujad...
OSVALD: Aga sellist naist ei ole rohkem.
ROLAND: Täpselt sellist muidugi ei ole.
OSVALD: Mis siis saab?
ROLAND: Mis mõttes?
OSVALD: Mis siis saab?
ROLAND: Mis saab?! Midagi ei saa, tuleb suu puhtaks pühkida.
OSVALD: Nüüd hakkad lahmima. Süveneda on vaja.
ROLAND: Siin ei ole midagi süveneda. (Naerab.) Naljamees .
OSVALD: Naljamees või mitte, aga ma ei saa midagi parata.
ROLAND: Stopp -stopp-stopp, milles nüüd probleem on?
OSVALD: Probleem on väga lihtne. Mina tahan täpselt sellist naist nagu sinul on.
ROLAND: Laural ei ole kaksikõde .
OSVALD: Kaksikõde ei ole täpselt sama.
ROLAND: Siis ma ei saa sind aidata.
OSVALD: Tegelikult on lugu nii, et sa saaksid, aga sa ei taha.
ROLAND: Ei saaks, kuidas ma saaks. Kas ma pean oma naise sulle andma? (Naerab.)
OSVALD: (Paus.) Peaksid andma jah.
ROLAND: Mis jutt see on! See pole mehe jutt!
OSVALD: See on just mehe jutt. Kahe mehe jutt. Üks mees tahab teise mehe naist endale.
ROLAND: See on lapse jutt. Üks laps tahab teise lapse autot endale.
OSVALD: Ma ei taha sinu autot endale. Ma tahan sinu naist.
ROLAND: Ennekuulmatu lugu.
OSVALD: Ei ole. Paljud mehed tahavad teiste meeste naisi endale. Ma arvan. Vähemalt raamatutes ja filmides tahavad. Ju nad tahavad siis muidu ka. Mina tahan väga.
ROLAND: Aga meil ei ole ju film .
OSVALD: Jah, meil on teater. See ei puutu siia. Ma olen su vihjetest aru saanud, et sa ei taha oma naist mulle anda.
ROLAND: Laura, ei ole mingi asi, mida saaks käest kätte anda. See on tobe jutt. Kui ma ei oleks sinu katuse all, siis ma ütleksin väga halvasti.
OSVALD: Halvasti ära ütle, muidu ma hakkan mõtlema, et sa oled halb. Praegu ma ei arva , et sa oled halb. Oled lihtsalt omadega hädas . Aga see on õigus - Laura ei ole asi. Me ei räägi Laurast, me ei räägi isegi sinust. Me räägime sinu harjumusest Laurat enda omaks pidada.
ROLAND: Midagi ma ei ole hädas. Ma ei taha nii lolli juttu kuulata. Kas sa annad endale aru, mida sa mulle räägid? Need asjad ei käi niimoodi. Tule maa peale, mees.
OSVALD: Kuidas need asjad siis käivad?
ROLAND: Ei käigi kuidagi. Ja sellest me rohkem ei räägi.
OSVALD: Kuidas ei räägi, me pole kuhugi jõudnud veel.
ROLAND: Mida sa mees, endale ette kujutad Et ma ütlen, kui sa nii väga tahad, eks siis võta! Mis jutt see on! Ja harjumusega sa panid kõvasti bambusesse. Sa vist ei tea armastusest midagi..
OSVALD: Ühte asja ma tõesti ei tea.
ROLAND: Siis tee see endale selgeks!
OSVALD: Selle ma teen selgeks jah. Miks te räägite ettekujutusest? Ma ei kujuta midagi ette. Kõik on juba olemas. On jäänud ainult sekeldused. Need mulle ei meeldi. Aga ilma vist ei saa.
ROLAND: Seda on minu poolt loll rääkida, aga ma ütlen - Laura armastab mind ja sinusugused mehed ajavad teda öökima .
OSVALD: Oli küll loll rääkida, aga inimene on nagu ta on.
ROLAND: Sellest saab naljanumber, kui ma töö juures räägin. Läksin peavarju paluma ja peremees tahtis Laurat endale saada. (Naerab.) Keegi ei usuks sellist juttu.
OSVALD: Päris nii see ei olnud. Ju sa räägid midagi muud. Kunagi.
ROLAND: Lähen viskan ka pikali mõneks tunniks. Panen kella piiksuma.
OSVALD: Ma tuleksin tagasi oma pakkumise juurde.
ROLAND: Noh, mõistlik jutt lõpuks. Kuulan huviga .
OSVALD: Loobu Laurast.
ROLAND: Kurat, igal asjal on piir.
OSVALD: Just. Igal asjal on piir. Oota. Ma tunnistan, et sul on teatav õigus, kuidas öelda, Lauraga ühte kuuluda . Mitte küll juriidiline, aga moraalne küll. Aga see loeb ka. See ei ole küsimus. Ma isegi usun, et sul on mõneti raske Laurast loobuda. Võib-olla väga raske. Laura on seda väärt. Võib-olla jätkuks teil õnne väga pikaks ajaks. Aga sa pead mõistma, et nüüd olen mängus mina ja seda ei saa enam välistada. Te ei ole enam kahekesi. Meid on nüüd kolm ja üks on üleliigne.
ROLAND: Ma ei saa aru, kuhu sa ennast topid?
OSVALD: Ma ei topi . Ma olen. Püüa sellest aru saada. (Paus.) Võiks öelda nii, et üks jääb kaotajaks.
ROLAND: Sa oled juba kaotanud.
OSVALD: Aga ma pakun lahenduse, kus kaotajaid ei ole. Vähemalt kaotus ei ole nii raske või täpsemalt - kunagi saab sellest kaotusest võit. Ma tahan seda uskuda .
ROLAND: Mida sa sogad.
OSVALD: Meid seob Lauraga üks jõud, mis on määratud saama pööraseks inimlikuks õnneks ja ma usun, et ka armastuseks.
ROLAND: Kas te olete tuttavad? Seda ta siia kippus. Jälle mina loll!
OSVALD: Pea! Ära süüdista Laurat.
ROLAND: Ma ei süüdista.
OSVALD: Laura ei tea sellest midagi, ta veel ei taipa. Esialgu tajun seda ainult mina. Lauralt oleks palju praegu rohkem nõuda. Ta on allunud jõule, ise midagi teadmata.
ROLAND: Mis kuradi jõule?
OSVALD: Hakkad taipama.
ROLAND: Ei hakka. Ei kavatsegi.
OSVALD: See on teadmise jõud. Kui sa midagi tead ja hetkekski ei kahtle oma teadmises, siis see on tohutu jõud. Seda võib nimetada ka usuks, aga usk on enamasti seotud millegi tundmatuga. Ja nüüd minu pakkumine.
ROLAND: Ma ei taha mingit pakkumist.
OSVALD: Kuula enne. Kas sa sureksid ilma Laurata ära?
ROLAND: Kindlasti.
OSVALD: Ära lahmi. Kuidas sa seda ette kujutad?
ROLAND: Lihtsalt sureksin ära.
OSVALD: Teeksid endale lõpu?
ROLAND: Ma ei tea. Võib-olla.
OSVALD: Selge. Sa ei sureks ära. Mina ka ei sureks. Kas Laura sureks ilma sinuta ära? (Paus.) Ilma minuta ka ei sureks. Nii et me ei räägi elust ja surmast. Nii. Millest me räägime? Ma annaksin sulle tasu, mis leevendaks su valu ja üksindustunnet.
ROLAND: Mida?
OSVALD: Ma pakun sulle teatava summa, kui sa oled nõus oma edaspidist elu nägema ilma Laurata.
ROLAND: Raha?
OSVALD: Raha.
ROLAND: Mul hakkab halb. (Tal hakkabki halb.)
OSVALD: Soovid ühe pitsi? (Kallab mõlemale ja joob ise kohe.) Võta- võta.
ROLAND: Jälk . Sellist asja ei ole olemas.
OSVALD: Ole rahulik, sõber Roland. Tehes sellist pakkumist, ei mõtle ma sinust midagi halba või väiklast. Samuti ei puuduta ma Laurat. See on minupoolne ettepanek ja vägisi ei kavatse ma ühtegi sammu astuda. Sul jääb üle kas nõustuda või mitte.
ROLAND: Aitab!
OSVALD: Kümme miljonit dollarit. Kakskümmend miljonit. Viiskümmend miljonit. Ma ei aja udujuttu. See raha on reaalselt olemas. Sularahas. Kuuled mind? Seitsekümmend miljonit dollarit. Ei ole asja, mida selle raha eest ei saaks. Kui sa just kosmosesse ei taha lennata. Aga ükskõik kui palju kõige kallimaid autosid. Ükskõik milline maja - ükskõik kus. Villad maailma kõige kallimatesse suvituskohtadesse, investeeringud , poliitika, kuulsus. Täielik kindlustatus sinule ja su järeltulevatele põlvedele. Aga mis ma kruvin. Olen sulle mõelnud pakkuda üks miljard dollarit. Ei rohkem ega vähem. See raha mul on ja olen valmis selle sulle andma. Tingimust sa tead. (Paus.) Mul ei ole võimalik anda sulle pikka mõtlemisaega. Otsuse pead tegema nüüd kohe. Ütlen sulle, et häbi sa ei pea tundma. Mida sa tunned, on teiste kadedus , aga nii suurte summade juures on see imetlev kadedus.
OSVALD: Minuti, ei, viie minuti pärast ma võtan oma pakkumise tagasi.
ROLAND: Teeme vaheaja .
OSVALD: Vara veel.
ROLAND: Mul on põhjust kahelda teie mõistuses. Kas siin peeglit on?
OSVALD: Peeglit ei ole!
ROLAND: Kas ma näen välja nagu idioot, et mulle sellist juttu räägitakse. Ma ei käi enam lasteaias ja arvan, et ka seal napiks teil kuulajaid. (Paus.) Ise te lahmite. Te ei kujuta ettegi, mida tähendab miljard dollarit. Selliste asjadega ei naljatata.
OSVALD: Millega siis naljatatakse?
ROLAND: Te olete joodik . Kolme pitsiga deliiriumisse.
OSVALD: Miks sa nii ärritusid? Huvitav, millise summani on sinu, noore mehe unistused küündinud. Miljon krooni - mida kõike selle eest ei saaks. On palju asju, mida ei saaks, Roland. Miljon krooni ei ole mitte midagi. Palju see dollarites teeks?
ROLAND: Mis asi?
OSVALD: Mitu dollarit on miljon krooni?
ROLAND: Jaga kümnega.
OSVALD: Tähendab - võtan ühe nulli lõpust ära? Sada tuhat dollarit. Oota üks hetk. (Läheb taha tuppa. Roland joob pitsi tühjaks. Osvald tuleb kikivarvul tagasi.) Magab ilusti. Liiga ilusti. (Osvaldil on käes dollarite pakid.) Siin on sada tuhat. Tahad uurida?
ROLAND: Mis jama see on?
OSVALD: Võta, vaata.
ROLAND: Need ongi sinu liiklusmärgid või?
OSVALD: No vaata.
ROLAND: Kaugelt petab küll ära.
OSVALD: Võta oma kätte.
Roland võtab, teeb paki lahti ja uurib üllatava asjatundlikusega alul üht, siis veel mõnd rahatähte.
ROLAND: Mis jama see on?
OSVALD: Mis sa ütled?
ROLAND: Mis ma ütlen. Ehtsad on - mis ma ütlen!
OSVALD: Ära pahaseks saa. Käisin pangas ka mõne pakiga. Nemad ütlesid ka, et on ehtsad. Nemad küll ei pahandanud. (Näitab dokumenti, Roland uurib ja noogutab siis.)
ROLAND: Sa hoiad kodus sada tuhat dollarit?!!
OSVALD: See ei ole mu päris kodu. Mul on linnas ka elamine, see on rohkem suvemaja. Käin siin kalal ja muidu lõõgastumas. Nüüd olen olnud asjaolude sunnil siin pikemaks naelutatud. Puud on niisked , ei taha sugugi põleda. Kuivi puid ei ole viitsinud varuda, toon iga päev võsast toorest leppa. See peaks põlema küll. On vist sattunud pehkinud puud. (Osvald viskab rahapakid ahju ja hakkab innukalt puhuma.)
ROLAND: Hull! (Tõukab Osvaldi eemale ja koogib raha välja.) Hull, kurat!
OSVALD: (Pikali maas .) Tegid mulle haiget, Roland.
ROLAND: Mis sa jamad siis!
OSVALD: See on minu raha. Sina seda ei taha ja mina teen, mis tahan.
ROLAND: Kes ütles, et ma ei taha. Kõik tahavad raha.
OSVALD: Aga niisama ei saa.
ROLAND: Mis raha see on?
OSVALD: Ameerika raha.
ROLAND: Ma küsin kust see saadud on?
OSVALD: Nii nagu ma ei ole sulle midagi valetanud, ütlen ka nüüd, et see on ausal teel saadud raha ja kellelgi ei ole selle vastu pretensioone.
ROLAND: Ma tahan ikkagi teada.
OSVALD: Võid mind usaldada .
ROLAND: Miks ma peaksin sind usaldama.
OSVALD: Sest sul on võimalus saada minu käest suur varandus . (Paus.) Ma parem ei ütle, kust ma sain. Sa ei usuks niikuinii. Tuletan meelde, et kõne all oli miljard dollarit.
ROLAND: Aga see ei ole ju võimalik.
OSVALD: Mine hästi vaikselt taha tuppa ja piilu mõnda kasti.
ROLAND: (läheb ja tuleb hästi ruttu tagasi) Seal on vist rohkem?
OSVALD: Seal on rohkem jah.
ROLAND: Mis ülejäänust saab? Ajad ahju?
OSVALD: Ma pean veel Lauraga vestlema .
ROLAND: Laurat ei huvita raha. Temal on kõige raskem.
OSVALD: Vabandust. Ma küsin vaherepliigina, et mingit möödarääkimist ei oleks, - kas meie tehing on sõlmitud? Saad miljardi, unustad Laura. Suhtled temaga nagu võõraga. Tänane öö on katseajaks. Hommikul loed endale raha välja. Mul on mobiiltelefon , ostsin linnast prooviks, tellime sulle auto vastu.
ROLAND: Ma ostan ka esimese asjana mobiili .
OSVALD: Mingeid pabereid me täitma ei hakka. Nii suure raha puhul ei maksa allkirjad ja notari templid midagi. Täpsustan veel, kuna see on väga tähtis. Saad minu käest tuhat miljonit dollarit ja kui Laurat näed, siis sa nagu oleksid teda näinud, aga ei mäleta täpselt, kus. Mõistad? Väga hea. Ma teen su elu veel lihtsamaks, kuna ka sõna ei maksa palju ja ma tean, kui raske on sul seda välja öelda. Kui sa, Roland, oled minu pakkumisega nõus, siis ära 15 sekundi jooksul ütle ühtegi sõna. Luba mulle oma kell. (Paus.) Ainult korraks. (Roland annab kella.) Nii. Teen pakkumise, aeg läks.
15 sekundit vaikust .
OSVALD: (rõõmsalt) Kujutad ette! Läksid sünnipäevale ja oled korraga miljardär. Soovin südamest õnne. (Suruvad kätt.) Rahani jõuame hommikul, ütleme kell kaheksa. Kui oled hästi käitunud.
ROLAND: Aga Laura?
OSVALD: Kes on Laura?
ROLAND: (paus) Üks kunagine tuttav.
OSVALD: Jah?
ROLAND: (paus) Käisime koos lasteaias.
OSVALD: Jah?
ROLAND: (paus) Sõimes.
OSVALD: Milline ta välja näeb?
ROLAND: (paus) Punase juuksetutiga ja roosades sipupükstes.
OSVALD: Ja olete hiljem ka kohtunud?
ROLAND: Ei tea küll, et oleks?
OSVALD: Briljantne.
ROLAND: Ma ei ole saanud rahulikult asja üle mõelda.
OSVALD: Tulemus oleks sama. Sinu äsjase esinemise põhjal võin arvata, et sinu varandus on üsna pea mitmekordne. Mul on sinu üle hea meel. Muidu jääks mu süda väga valutama. (Osvald ajab nagu kogemata ahjuroobi maha.)
ROLAND: Ma ei suuda millestki aru saada. Mis siis nüüd on? Ja kes ma olen? Ja kuidas me... (Osvald saadab terava pilgu.)
OSVALD: See kõik võtab aega. Aga varsti hakkab väga hea. Paari nädala pärast
ROLAND: Ja mida ma emale- isale ütlen?
OSVALD: Proovi vaiksemalt mõelda, kuuled, tagatoas ärkas keegi üles. Huvitav kes seal on? Mis sa arvad?
ROLAND: Ei oska arvata.
7. stseen
LAURA: (ilmub uksele, uniselt) Mis kell võiks olla. Issand, jäin nii sügavasti magama. Väljas on pime veel. Küll seal oli umbne ja mingi imelik lõhn. Tõusen vist üles. Kaua ma magasin ? Roland?
ROLAND: Ma ei tea.
LAURA: Mis kell on?
OSVALD: Sa ei maganud poolt tundigi.
LAURA: Oi, siis magan veel. Tule, Roland, ka minu juurde.
ROLAND: Mis mõttes?
LAURA: Tule koos minuga magama.
ROLAND: Päriselt või?
LAURA: Mida sa räägid. Tule.
ROLAND: Mõtled sa seda tõsiselt?
LAURA: Mis asja?
ROLAND: Ega sa pärast ei kahetse.
LAURA: Mis asja?
ROLAND: Et tahtsid minuga magada.
LAURA: Täis oled või?
OSVALD: Ei, me ei ole poolest pudelistki jagu saanud.
LAURA: Roland, kas mu saabas on ära kuivanud?
ROLAND: Kas see on sinu saabas? See on veel nätske. (Laura istub. Paus. Roland paneb kingad jalga, riietub.) Lähen tuulutan veidi. (Lahkub.)
8. stseen
OSVALD: Väga tõsine noormees. Tal on tulevikku.
LAURA: Kuhu ta läks?
OSVALD: Ma arvan, et ta tahab värsket õhku.
LAURA: Mis te talle rääkisite?
OSVALD: Peamiselt rääkisime sinust.
LAURA: Minust ei ole midagi rääkida. Mis udu te talle ajasite? Ta oli väga imelik. Ma olen mures. Kuhu ta läks?
OSVALD: Temaga on kõik korras. Ta ütles, et läheb tuulutama. Ma tean, et see on nii. Ta tuleb varsti tagasi.
LAURA: Ma kardan . (Paus.) Ärge vaadake mind niimoodi.
OSVALD: Kuidas sa saad seda öelda?
LAURA: Ebameeldiv on ju.
OSVALD: Ma loodan, et sa tahtsid öelda, ebamugav.
LAURA: Ebameeldiv!
OSVALD: Ma tahan sinuga rääkida. Ma pean sinuga rääkima. Ma ei tea, kas sinuni jõudis see, millest ma enne rääkisin. Kui tihti su elus on juhtunud imesid? Ma arvan, et mitte iga päev. See, et sa siin oled, on ime. Aga see on üks väike ime imede ahelas. Ma võin mõjuda veidrana. Ma ei teagi, kuidas ma mõjun, aga ma ei ole see, kes ma muidu olen olnud. Minuga on toimunud imelikke asju. (Paus.) Kui sa tahad, võid heita minu voodisse. Aga palun kuula. Võid ka silmad kinni panna, aga kuula. Mul tuleb nüüd järjest kaks lehekülge teksti.
Laura tõuseb, läheb voodi juurde, leiab sealt tahmase rahapaki.
LAURA: Mis raha see on?
OSVALD: See ei ole raha. See on muinasjutt . Muinasjuturaamat. Ma olen sulle praegu võõras, aga see muinasjutt räägib meist. Sinust ja minust. Ja kui sa mu muinasjuturääkimise katkestad, saab sinust selle muinasjutu Laura.
LAURA: Ma ei saanud aru. Aga muinasjutud on mu nõrkus.
OSVALD: Kas sul on veel mõni nõrkus?
LAURA: Benji hüpe.
OSVALD: Sa saad kõigest aru, kui kuulad .
Laura heidab pikali. Osvald toob talle teisest toast sooja teki.
OSVALD: Elas kord mees. See olen mina. Kogu tema elu oli suur unistus. Mitte keegi maailmas ei olnud nii palju unistanud. Juba ema kõhus unistas ta päikesest ja tuulest. Ta unistas kõigest, mida ta teadis ja mida ta ei teadnud. Aga mida suuremaks muutusid unistused, seda vähem ta elult vastu sai, seda märjemad olid hommikul tema padjapüürid. Ta vaatas üht oma klassi tüdrukut ja unistas pikkadest jalutuskäikudest udustel pargiteedel, tüdruku hingeõhust oma näo lähedal, ta seisis pikki õhtuid tüdruku akende all ja ootas, millal tuli kustu pannakse, et talle läbi lumesaju sosistada: head ööd , aga tal polnud iialgi raha, et osta kinopileteid ja šokolaadi. Ja nii ei saanudki see tüdruk teada, et talle oli kirjutatud terve sahtlitäis luuletusi ja temast oli mõeldud kõige kaunimaid mõtteid. Siis unistas poiss saada kunstnikuks , et piltidele talletada need meeletud kujutelmad, mis täitsid igat tema eluhetke, aga ülikoolis sai ruttu selgeks, et ta ei ole suuteline tasuma oma õppekulusid. Nii tulid liiklusmärgid. Siis tuli abielu. Tema unistuste kroon, unistus jäägitust kokkuhoidmisest, mõistmisest ja hellusest: kuid tegelikkuses taandus kõik pidevale rahapuudusele, abikaasa täitumatutele soovidele ja sinna see lõppes. Aga unistused jätkusid. Päevad jäid lühikeseks, et kõiki unistusi ära unistada ja varsti jäi puudu öödest. Ta istus, silmad tühjad, loobus tööst, läks elama oma väikesesse metsamajakesse, elas mõttes läbi kõige kaunimaid ja kirglikumaid elusid , nautis mõttes meeletut õnne, ja saabus seisund, kus ta ei teadnud, kas ta on elus või ammu surnud ja kõigi poolt unustatud; kas see, mis ta näeb ja tunneb, on unistus või on see päriselt olemas. Ühel samasugusel arusaamatul päeval läks ta jõe äärde kalale. Istus ja unistas oma elu esimesest kalast, kui õngekork hakkas võbelema, liikus edasi-tagasi ja kadus siis otsustavalt jõe musta sügavusse. Ta tõmbas ja nööri otsas rippus sädelevate soomustega kalake. Ta võttis kala kätte. See ei rabelenud, ei teinud ühtki liigutust, oli nagu surnu. Mees tundis kala silmades ära samasuguse igatsustunde, milline valdas teda ennastki. Nii nad vaatasid mõnda aega tõtt ja teadsid teineteisest kõike. Siis küsis kala oma klaasistunud silmadega, kas mehel on üks unistus, mille ta võiks täita. Ma ei tea, kust tuli see hääl mehe seest, mis ütles: "Tahan saada endale 4 miljardit dollarit." Ja mehe silmad küsisid, kas kalal on mõni unistus, mida tema võiks täita ja kala silmad vastasid: "ma tahan vette." Nii lõppes nende kohtumine. Mees oleks tahtnud ennast õngenööriga sinnasamma puu külge puua. Terve elu oli ta unistanud õnnest ja kui see oli nii lähedal, oli tema raha küsinud. Nutta ulgudes tuigerdas ta koju ja leidis eest 20 pappkasti täis tuhmrohelisi dollareid. Ma ei räägi, mis toimus vahepeal , aga ühel päeval saabus Einar teedevalitsusest ja jättis maha ajakirja, kus oli foto kõige ilusamast naisest, kes kunagi maa peal elanud. Ta oli just välja astumas merest, tema ihu oli pruun, juuksed märjad, ilme nukker ning salapärane. Tema kaelas rippus peenikese keti otsas kuldne kalake mis sätendas ja heitis tõmmult nahalt kuldseid kiiri. Nii sai mehe unistusest pomm , tohutu jõud täis teadmist ja kindlust . Päevast-päeva vaatas ta pilti ja ootas. Tema keha oli lõhkemas teadmisest, et see saab teoks. See unistus saab teoks. Ja ta sai aru, et küsinud raha, küsiski ta seda õnne. Tüdruk saabus ühel sügisõhtul, tal oli kaasas armastatud noormees. Kumbki ei teadnud, et nad tulevad vastu õnnele. Noormees sai neljandiku kala kingitusest. Sellest jätkub, et rajada uus õnn ja unustada vana. (Paus.) Ja siis ütles mees nimega Osvald Laurale: "Räägin sulle ühe muinasjutu ja sellest hetkest kui sa mind katkestad, saab sinust selle muinasjutu printsess . (Paus, vaikus .) Algus oli raske. Neiu ei rääkinud suurt midagi. Ainult kuulas Osvaldi jutte neiu ilust ja imelisusest. Neiu säravatest juustest, tema kaunist kaelast, metsarohelistest silmadest, tema unistavast kõnnakust, hajameelsetest huultest ja tarkadest kätest. Neiu kuulas ega teadnud, et kuskil istuvad suitsupilvedes koos kuulsamad arhitektid , et leppida kokku viimastes viimistlustes valmiva maja juures, mille oli tellinud keegi Osvald ja lubanud sinna elama vii jumalanna enda. Peagi sõitis Laura oma uude koju. See ei olnud maja, see ei olnud loss. See oli kuningriik katuse all, täis koskesid ja akvaariume, roosipõõsastega muruväljakuid, mis haljendasid ka kõige karmima pakasega, basseine ja magamistubasid. Lauad olid alati kaetud lõhnavate roogadega, kuid teenijaid ei olnud kunagi näha. Arvukatelt rõdudelt võis vaadata kaugele merele ja omaenda sadamasillale, kus seisid saledad jahid üksteise kõrval kui valged luiged. Lühikese aja jooksul reisisid nad läbi maailma kauneimad paigad, elasid kõige luksuslikemates hotellides. Laura ilu sai tuntuks kogu maailmas ja Laura ei märganud, millal tekkis temas armastus selle kõige õnnelikuma mehe vastu, kes oli igal hetkel tema lähedal ja kellel näis jätkuvat lõputult hellust ja tähelepanu naise vastu. Nende armastus oli tõeline, või isegi rohkem - ebamaine, sest ta sai alguse imest. (Paus.) Nad tegid teineteisele naljakaid kingitusi. Ühel hommikul, kui Laura silmad lahti tegi, nägi ta mererannal seismas kõrget torni, kuhu sai liftiga üles sõita ja mille tipust langes alla kummist pael...
LAURA: Mitme meetrine?
OSVALD: 90 meetrine. (Paus.) Kas sa tead, et sa katkestasid mind.
LAURA: Tean. Kas Roland sai neljandiku. See on hästi. (Ehmatava asjalikkusega.) Ma saan aru, et me kõik oleme sead. Ma tean, et ma armastan Rolandit ja tema mind. Aga sellist võimalust ei saa tänapäeval mööda lasta. Kas need kastid on raha täis? Võib, ma vaatan? (Läheb ja vaatab.) Kas Roland nägi seda? Kas ta uuris lähemalt? On need ehtsad? See on tema ala.
OSVALD: (ohkab) Ehtsad.
LAURA: Ja sa ütled, et siin on kolm miljardit.
OSVALD: Rolandi jagu on ka veel seal.
LAURA: Siis me peame hakkama kohe raha lugema. Hea oleks Roland hommikul ära saata.
OSVALD: Ta lähebki hommikul.
LAURA: Ma sain aru, et ta ei tohi mind tunda, jah? See on päris hea. Teeb asja lihtsamaks.
OSVALD: Ma armastan sind, Laura.
LAURA: Jaa, jaa, ma sain sellest aru.
OSVALD: Me peame rääkima.
LAURA: Jah. Tähendab nii. Me peame algul tegutsema suure saladuskatte all. Meie pankadega ei maksa jamada, sealt lekib info allmaailma. Tuleb otsida usaldusväärne turvafirma ja toimetada raha mõnda Euroopa panka. Kohe ei saa avalikult laiutama hakata. Tõmbab tähelepanu. Peame asutama mingi kiiret kasumit toova ettevõtte, mille taha algul peitu pugeda. Tasapisi võime hakata üht-teist ette võtma. Majaehituse võib vaikselt käima panna, see võtab aega. Aga nüüd tuleb Rolandi osa välja lugeda. Miljard on küll pisut palju, aga olgu peale. Ma ju armastan teda. Kas raha on täpselt alles?
OSVALD: Ei.
LAURA: Kui palju on puudu?
OSVALD: Ma ostsin mobiiltelefoni.
LAURA: Oh jumal küll. Ei, väga hea, seda läheb meil vaja. Kas veel midagi?
OSVALD: Siis ostsin ühe 100 vatise pirni, ühe jäätise ja WC paberit.
LAURA: Olgu. Selle võtame oma osast maha, las jääb Rolandile ilus ümmargune summa. Temal on kõige raskem.
OSVALD: Laura. Ma armastan sind. Kujutad ette, et ma võin seda öelda sulle endale, mitte ainult su pildile.
LAURA: Mis sa sellest korrutad. Meil on vaja tegutseda. (Paus.) Ära pahanda. Ma olen ju nii ärevil. Anna andeks. (Embab Osvaldit.)
9. stseen
ROLAND: (sisenedes) Tere õhtust.
OSVALD: Tere, Roland!
LAURA: Tere.
OSVALD: Ma pean korraks vabandama. (Viskab mantli selga ja väljub.)
10 stseen
ROLAND: Tere.
LAURA: Tere.
ROLAND: Kas te olete Osvaldi sugulane?
LAURA: Jah, ma olen tema vanaema. Ja teie?
ROLAND: Ma olen naabrimees. Üle jõe talust.
LAURA: Ja mis teid nii hilja meile toob?
ROLAND: Lehm ei tulnud õhtul koju. Ootasin ja ootasin. Lüpsiaeg on ammu käes. Varem pole sellist nalja juhtunud. Ilmad on juba külmad. Mõtlesin, et äkki Osvald teab?
LAURA: Jaa. Niimoodi võib Mustu veel udarapõletiku saada.
ROLAND: Te teate minu lehma nime?
LAURA: Jah. Ossu on mulle Mustust vahel rääkinud. Pidi väga rahuliku loomuga loom olema. Laseb hästi lüpsta ja.
ROLAND: Aga võõraid ta ligi ei lase.
LAURA: Ei tea, kui priske leivakäär anda, siis on kõik lehmad sõbrad.
ROLAND: Kas Osvald oma talle juba söötis?
LAURA: Jah, tall sai kõva kõhutäie ja püsib ilusasti sulus .
11. stseen
OSVALD: (tuleb tuppa ja võtab sahtlist uue tualettpaberi rulli) Püüdke hakkama saada, tulen kohe.
12. stseen
LAURA: Osvald oli lapsena tore poiss. Laulis kena häälega ja ütles ilusasti aitäh . Ei teinud kellelegi haiget. Jagas kommid alati sõprade vahel võrdselt ära ja...
ROLAND: Siis on ta nüüd kõvasti muutunud.
LAURA: Kas naabrimees ei ole üleaedsega rahul! Ei või olla!
ROLAND: Kulla memm... (Paus.) Ma lähen hulluks! (Tormab Laura juurde, Laura pidurdab teda) Ma ei suuda enam, ma lähen hulluks!
LAURA: Roland, tule mõistusele.
ROLAND: Ma ei taha tulla mõistusele! Kas sa saad aru, kallis Laura, mida me teeme. Niimoodi ei tohi. Mida ta meiega teeb! Laura, sellest ei tule midagi! Siin on midagi korrast ära. See on halb uni. Unustame kõik ära ja põgeneme siit! Kuula minu juttu.
LAURA: Ja jätame kogu raha talle?
ROLAND: Sellest ei tule midagi! Pane ruttu riidesse!
LAURA: Aga raha!
ROLAND: Loobume rahast, lähme siit ometi minema, lahme koju! Meie koju!
LAURA: Sinul on kerge loobuda. Üks miljard ei ole midagi, aga minul on neid kolm. Saad sa aru, Roland! Kolm miljardit.
ROLAND: Sellel ei ole vahet. Tule mõistusele, Laura. (Läheneb Laurale.)
LAURA: Ära puuduta mind!
ROLAND: Laura, kallis!
LAURA: Ära tule lähemale.
ROLAND: Laura, ma palun sind. (Roland laskub põlvili.)
LAURA: Sa oled nõme !
ROLAND: Ma armastan sind.
Pikk paus.
LAURA: Tee siis Osvaldile lõpp peale ja kõik on meie.
ROLAND: Mida sa ütlesid?!
LAURA: Kuulsid küll.
ROLAND: Sa oled kohutav elajas, sa ei ole inimene, sa oled peletis!
LAURA: Sina oled sitane tattnina, ma jälestan sind!
ROLAND: Raisk! (Roland lööb Laura voodisse pikali ja sööstab talle kallale, rüselevad voodis.)
13. stseen
OSVALD: (siseneb ruumi, näeb voodisolijaid ja röögatab) Ei!
Kõikide pilgud kohtuvad pussnoal, kõik tormavad noa poole ning haaravad sellest üheaegselt.
1. vaatuse lõpp
2. v a a t u s
1. stseen
Roland on üksinda toas, siit-sealt plaasterdatud, riided mõnest kohast katki ja küürib põrandat.)
ROLAND: Kohutav! Ma ei usu seda. Ma ei usu, et ma võisin seda teha.
OSVALD: (tuleb õuest, näost kaame, käsi kinni seotud) Sellega on ühel pool.
ROLAND: Ma ei saa seda puhtaks. Oleks värvitud põrand, siis ei oleks midagi, aga nüüd on veri puusse imbunud ja seda enam kätte ei saa.
OSVALD: Las ta olla. Kes seda vahib. Võib vaiba maha panna.
ROLAND: Või värvid põranda üle.
OSVALD: Jah, kunagi oleks tulnud seda niikuinii teha.
ROLAND: Kuhu sa viisid, on ikka kindlas kohas?
OSVALD: Jõkke.
ROLAND: Ega sealt kätte ei saa?
OSVALD: Ei. Niisama lihtsalt ei saa. See on, nagu öeldakse, hauakoht. Oma viis kuni kuus meetrit sügav. Käisin seal seal ükskord kalal.
ROLAND: Vajus ikka põhja?
OSVALD: Läks nagu kivi.
ROLAND: Siis on hästi. Jube oli vaadata. Vedeles siin, üleni verine .
OSVALD: Mul oli raske seda teha. Mul oli väga kahju. Kadus nagu mulksti.
ROLAND: Unusta ära, mis läinud see läinud.
OSVALD: (ohkab) Jah. Aitab küll sellest küürimisest. Riided on niikuinii verised.
ROLAND: Riided saab uued.
OSVALD: Näed, saapad kuivavad ikka veel. (Katsub.) Päris kuivad juba.
ROLAND: Need peaks alla võtma.
OSVALD: Las nad veel natukene olla. Silmailuks. (Istuvad.)
ROLAND: Ilusad saapad jah. Ostsime need Lauraga Rootsist. Nägi ühe akna peal ja enne järgi ei jätnud, kui ära ostsime. Pole teistel selliseid näinudki.
OSVALD: Vahid teiste naiste jalgu või?
ROLAND: Ikka libiseb pilk peale. Tahad või ei taha, ikka libiseb.
OSVALD: Jaa. (Paus.) Ma olen ka vaadanud. See on nagu haigus. Ma näitan sulle midagi. (Toob ajakirja.) Oled näinud?
ROLAND: Ei ole. Las ma vaatan. Kihvt pilt.
OSVALD: Väga ilus pilt. Ta oleks siin nagu elus kohe.
(Paus.)
ROLAND: Miks sul see ajakiri on?
OSVALD: Miks inimestel on ajakirjad ?
ROLAND: Kas Laura tõi selle? Kas tema andis selle sulle?!
OSVALD: Ei, ei. Kuidas sa oleksid seda ette kujutanud?
ROLAND: Kes neid naiste asju teab.
OSVALD: Mis sest rääkida.
(Paus.)
ROLAND: Aga mis nüüd edasi saab.
OSVALD: Ma ei tea, me peame rääkima nagu mees mehega.
LAURA: (tuleb tagatoast, pisut longates) Noh, piraadid . Nalja kui palju, jah.
ROLAND
& : Kuidas sul on?
OSVALD
ROLAND: Tule istu.
LAURA: Aga vaata ei istu, ei istu.
OSVALD: On väga hullusti või?
LAURA: (pahaselt) Jah, väga hullusti.
OSVALD: Äkki oleks vaja kiirabi või midagi. Ma saaksin tellida .
LAURA: Telli parem pizza .
OSVALD: Mis mõttes?
LAURA: Pizza mõttes.
OSVALD: Kuidas pizzat?
LAURA: Saad aru - kõht on tühi. Väga tühi.
ROLAND: Mul on ka kõht tühi.
OSVALD: Mul on vist ka tühi.
ROLAND: Siis tellime.
OSVALD: Mismoodi ?
LAURA: Kus see kuradi nuga on? Panite ära silma alt?
OSVALD: Viskasin jõkke.
LAURA: Väga hea. Rohkem suurepäraseid tapariistu ei ole.
OSVALD: Ei. Sidet on veel. Ja plaastrit.
ROLAND: Kus su mobiil on?
OSVALD: Minu mobiiltelefon või? Oota, kohe näitan. (Võtab sahtlist riideräbala seest) Maru raske. (Laurale.) Tahad ka katsuda?
ROLAND: Laetud on või?
OSVALD: Kõik on nagu peab. Helistasin eile gaasiavariisse. (Paus.) Küsisin kas loomaaed kuuleb?
ROLAND: Anna siia.
OSVALD: Ole ettevaatlik. See on väga raske. Pead vajutama...
ROLAND: Tean, tean. (Otsib taskust märkmiku, leiab numbri.) Millega ma tellin? Mis kattega ?
LAURA: Seene ja singiga .
OSVALD: Seene ja singiga.
ROLAND: Ma võtan kanaliha ja paprikaga.
OSVALD: Ei, ma võtan ikka seene ja singiga.
ROLAND: Juua ka midagi?
LAURA: Võta midagi.
ROLAND: Selge. (Valib numbri.)
OSVALD: Kuuled, mis häält teeb.
ROLAND: Kutsub.
OSVALD: Anna ma kuulan.
ROLAND: Oota, oota. Tervist. Koju toote pizzat? Väga hea. (Osvald itsitab.) Tähendab kaks seene ja singiga. Üks kana ja paprikaga. Kõik suured ja kolm cocat ka. Linnast välja ka toote? Mis see tähendab? Umbes 150 kilomeetrit. Teeme nii - 1000 krooni jootraha . Ei tee nalja. Sobib. (Osvaldile.) Mis koht see on?
OSVALD: Luba mulle. Halloo. ( Puhub torusse.) Tere õhtust. (Laurale) Nagu teisest toast. Halloo. Tervist. Väga hästi kostab . Ma räägin mobiili pealt... See on niimoodi, et hakkate linnast sõitma läänemaanteed välja ja peale neljandat silda, mis tuleb, keerate saja meetri pärast tupiku märgi alt sisse vasakule. Teate tupiku märki? Me jääme siis ootama. Täname juba ette. Olge ettevaatlikud, teed on libedad. Head aega... Uuh. Võttis päris higiseks. Toovad ära.
LAURA: Öelge nüüd, kes see nii kõva mees oli...
ROLAND
& : Mina!
OSVALD
LAURA: ...kes mulle noa kannikasse torkas?
ROLAND
& : Tema.
OSVALD
OSVALD: Mina ei torganud. Nuga oli tema käes.
ROLAND: Nuga oli Laura käes.
LAURA: Ise torkasin või?!
OSVALD: Ei, tema kiskus minu käest noa ära ja hakkas lööma , mina sain käe vahele. Näe, vaata.
LAURA: Ma ei ole kuulnud, et tagumik oleks kõige kindlam koht hinge väljalaskmiseks.
ROLAND: See juhtus kogemata. Anna andeks.
LAURA: Kogemata sa ei tapnud mind ära. Annan andeks. Nüüd on eluks ajaks arm peal.
ROLAND: Kes seda näeb!
LAURA: Jaa, sina seda enam ei näe.
ROLAND: Ära ütle nii.
OSVALD: (Rolandile) Ära halise!
LAURA: Mismoodi nad sellise noaga üldse tapavad? Arusaamatu.
OSVALD: Noal ei olnud midagi viga. Hea terav nuga.
ROLAND: Niimoodi rüseledes ei saa ju õieti torgata.
OSVALD: Magajat on muidugi mugavam tappa.
ROLAND: Ka siis peab teadma, kuhu lüüa. On ju igasugu kondid ja värgid. Et kui sellesse kohta lööd, mismoodi siis tera peab olema. See ei ole niisama, et võtad ja lööd.
LAURA: Jäta siis kohe esimeseks meelde, et tagumik on viimane koht, kuhu lüüa.
ROLAND: No jäta nüüd, Laura.
LAURA: (Osvaldile) Nii et oled mu elupäästja. (Suudleb teda põsele.)
OSVALD: Ja ka Rolandi elupäästja.
ROLAND: Kuidas?
OSVALD: Et ma sind läbi ei torganud.
ROLAND: (suudleb Osvaldit teisele põsele) Sa, kurat, ei saanud nuga oma kättegi.
OSVALD: Aga mul käis selline mõte peast läbi küll.
ROLAND: Mõte veel ei tapa.
OSVALD: Oi, kuidas veel tapab. Sa ei tea paljusid asju. Meie Lauraga teame.
ROLAND: Teie Lauraga! Küll nüüd lajatas.
OSVALD: Sa, Roland, oled midagi unustanud.
ROLAND: Ma ei taha su kahtlast raha.
LAURA: Tahad küll!
ROLAND: Ei taha.
LAURA: Vaata kui hea oli tuhat krooni jootraha lubada. Millal sa tellisid viimati suure pizza? Tema ei taha raha! Ha-ha-haa.
ROLAND: Aga Laura, sa ei mõtle ju niimoodi!
LAURA: Kust sina tead, mida mina mõtlen.
ROLAND: Kes siis veel teab... kui mina ei tea. Sa ei ütle ju minust lahti.
LAURA: Ma ei ütle sinust lahti. Ma ütlen vaesusest lahti.
ROLAND: Aga me ei ole vaesed.
LAURA: Kas me oleme rikkad?
ROLAND: Millest sul puudu on olnud.
LAURA: Väga paljudest asjadest, millest sinul aimugi pole. Üllatustest! Me arutame pool aastat, enne kui kmidagi ostame. Loeme raha, imetleme pangakaarte, külmkapp on tühi, restoranis ei käi, kuskil ei käi, midagi selga panna ei ole, kodu on nagu odavate asjade kokkuostu punkt. Oled näinud, kuidas Maria elab? Ma ei annaks endale iialgi andeks, kui me praegu võimaluse käest laseksime. Ja Osvald ei ole mingi kantpea. Mul ei ole tema vastu mitte midagi. Ta isegi meeldib mulle. Tema teab, mida minul vaja on. Paremini kui sina. Kui sinul oleks selline raha, sa jääksid seda samamoodi lugema nagu praegu oma sente . Aga Osvald loobiks raha, ta ei mõtleks.
ROLAND: Vastupidi, me ei annaks endale kunagi andeks, kui me praegu... see on ju niigi selge. Laura, sa oled ju tark inimene. Pealegi on see ju väga kahtlane raha. Näed ju ise - sellisel mehel ei saa olla raha.
OSVALD: (hakkab kindlust tagasi saama) Millisel mehel?
ROLAND: Näe, sellisel! (Näitab sõrmega Osvaldi poole.)
OSVALD: Sul oleks aeg minema hakata. Sa tüütad inimesi. Küll vaesed inimesed on tüütud! Kunagi ei ole nad millegagi rahul. Häda siin, häda seal. Üks vingumine ja virisemine.
ROLAND: Mis - raha - see - on?
LAURA: (Osvaldile) Kas sa Rolandile ei ütelnudki! (Rolandile.) Kas ta sulle ei rääkinud?
ROLAND: Ei.
LAURA: See on kala käest saadud raha.
ROLAND: Kuidas palun?
LAURA: Kala täitis Osvaldi soovi. Mis kala see oli?
OSVALD: Ma ei tea. Ilus kala.
ROLAND: Millest te räägite?
LAURA: Osvald küsis kala käest. Ja läks täide!!!
ROLAND: Põrunud olete või?!
LAURA: Raha sa ju nägid ?
ROLAND: Jah, aga mis see kala siia puutub.
LAURA: Kala täitis soovi!!!
ROLAND: Mismoodi... täitis? Selline asi ei saa ju olla.
LAURA: Saab küll. On ju sellised asjad... Nagu päkapikk toob sussi sisse.
ROLAND: Aga ei too ju.
LAURA: Mida.
ROLAND: Ei too ju. Päkapikk ei too sussi sisse.
LAURA: Kuidas ei too! Kuidas ei too? (Paus.) Kes siis toob?
ROLAND: Mina, näiteks.
LAURA: Kuidas sina?
ROLAND: (läheb akna juurde, vaatab välja) Võimatu. Uskumatu.
OSVALD: Uskumatu, aga tõsi. (Paus.)
LAURA: Kas võtad oma miljardi?
OSVALD: Enam ta ei saa.
LAURA: Kas võtad?
ROLAND: Kas mul sind enam ei ole?
OSVALD: Laurat ei olnud sul juba ammu. Sellest hetkest, kui sa mul seal kuss olid. Juba esimeses vaatuses.
ROLAND: Siis ma ei teadnud, et see on...
OSVALD: Kala raha sulle ei meeldi? Sa ei saagi seda. Mine minema. Mul on vaja Laura haava puhastada. Üldse on palju toimetamist.
ROLAND: Lähen, aga lähen koos Lauraga.
LAURA: Osvald, ehk jätad meid hetkeks kahekesi. Ma pean temaga rääkima.
OSVALD: Aga muidugi. Sa oled imekaunis. (Paneb selga ja väljub.)
3. stseen
LAURA: Kuuled, ma olen imekaunis.
ROLAND: Oled, aga ma ei suuda seda kuulata. Sellest suust . Mäletad, kui õnnelikud me olime hetk aega tagasi.
Järgnevast Laura jutust pruugib publikul kuulda vaid väheseid sosinal öeldud sõnu.
LAURA: Aga siis meil ei olnud selliseid võimalusi. Praegu me oleme veel õnnelikud. Näen, et sinust ei ole hetkel suuremat otsustajat. Mind liigutab see aga kuula mind hoolega: ainult natuke kannatust, mõned kuud, kõige rohkem aasta ja kogu see varandus on meie. Osvald ei tea rahast midagi. Ära mõtle, et ma olen hull. Ma jagan kõike väga hästi ja armastan sind endiselt, isegi rohkem. Aga sa pead aru saama, et kõik see kuulub meile, muidu me ei oleks siin, muidu eioleks too autojuht lubasid maha unustanud. Meil ei ole õigust taganeda. See võimalus on antud meile ja ainult meile!
ROLAND: Mida sa selle aastaga mõtled?
LAURA: (jälle vandeseltslaslikul sosinal) Sina lähed hommikul miljardiga koju, paned oma suurepärase aju tööle, oled äärmiselt ettevaatlik, paned raha kasvama ja aasta pärast, kui oled suutnud eemale peletada sind ründava naistekarja, luban, et olen Osvaldist vaba ja raha on minu. Kujutad, milline saab olema meie kohtumine.
ROLAND: Aga kui ta sind tahab, nagu naist.
LAURA: Oh jumal. Armastan ma ju ainult sind. Aga kujuta meie kohtumist.
ROLAND: Sa räägid nagu...
LAURA: Nagu mis...
1
ROLAND: Nagu...
LAURA: Noh... nagu mis? Aga kujuta meie kohtumist! Kuidas kohtuvad kaks vägevat, kes on igatsusest aru kaotamas!
ROLAND: Aga miks on vaja igatseda, kui on võimalus lahku üldse mitte minna.
LAURA: Sa oled lootusetu.
ROLAND: Kuidas sina käituksid, kui mingi hull naine mind oma rahadega meelitaks. Sulle meeldiks?
LAURA: Kui ta oleks kole, siis ma elaksin selle üle.
ROLAND: Aga kas Osvald on ilus või kole.
LAURA: Kas sa ise ei näe?
ROLAND: Kust mina tean? Mina ei ole aru saanud, mille järgi naised seda hindavad. Jääb mulje, et rahakoti järgi.
LAURA: Sa ajad kaks asja segi. Aga siin ei saa kaht moodi mõelda. See tuba seal on raha täis ja siit algab meie elu. (Kallistab Rolandit.) Luba mulle aasta. (Osvald siseneb salamahti.)
4. stseen
ROLAND: Kas sa tahad väga seda raha?
LAURA: Väga. Ja sina tahad ka. Me ei mõtle ju teineteisest halvasti, ega?
ROLAND: Ma kardan.
LAURA: Mina kardan ka, aga ükskord me naerame kõige üle.
ROLAND: Kui ma oleks kindel, et ma sind ei kaota, siis ma tahaks seda raha.
LAURA: Ma luban sulle.
ROLAND: Ma armastan sind.
OSVALD: (teeb uksega paugu, istub laua taha) Mulle meeldib sügis. Sügisel on puud kollased . Linnud lendavad lõunasse. Põldudel töötavad kombainid . Sajab tihti vihma. Lapsed lähevad kooli. Metsades valmivad seened. Koduaias porgandid, peedid ja kapsad. (Paus.) Ärge laske end segada. Kallistage ja suudelge, tehke kõike muud ka, mina olen ju loll. Minule tehke pikk pai, võtke raha ja minge. Minuga on väga lihtne asja ajada. Minu ainus probleem on leida keegi, kes oleks nõus mu raha endale võtma. Ei, mu sõbrad. Ei ole päris niimoodi. Ma tajun suurepäraselt minu valduses oleva summa suurust. Ma kaalusin pikalt, mida oleks võimalik selle summa eest saada. Püüdsin olla enda vastu jäägitult aus. Lükkasin kõrvale tuhandeid pähetulevaid võimalusi. Kuigi ka need tundusid olevat sedavõrd ahvatlevad, et nende peale võinuks kulutada kogu elu. Lõpuks mängis elu mulle ette kõige suurema ahvatluse. (Vaatab Laurat.) Aga ei edene. Ei lähe nii nagu vaja.
LAURA: Kuidas ei lähe? Ma olen ju siin. Ja Roland sai kõigest aru.
ROLAND: Meie poolt ei tule sulle takistusi. Tähendab minu poolt kohe kindlasti mitte. Ja hakkangi kohe minema. Palju seda miljardit on, äkki tassin ära?
OSVALD: Viis kasti.
ROLAND: Oi, kuram, siis peab midagi välja mõtlema.
LAURA: Jäta see minu hooleks. Meil on siin aega kõik läbi mõelda. Täna on juba täna, jah? Ole terve päev kodus. Helista mulle toimetusse, ütle, et loobun mõnda aega tõlgetest, et mingi tervisejama. Ma helistan sulle tänase päeva jooksul ja ütlen, mis me välja haudusime, eks.
ROLAND: Väga hea.
OSVALD: Mis asju te ajate? Kuulan ja kuulan, aga aru ei saa? (Paus.) Keegi teist tahab siia jääda või? Kes seda enne kuulnud on? Tullakse öömaja paluma ja ei taheta enam ära minna. Oskate te seda millegagi põhjendada? Nagu ma aru saan, soovib tütarlaps jääda? Kas armastus esimesest pilgust? Väga romantiline! Avaldab mulle mõju. Ja oleks siis, et midagi kahvatut, aga ei - siin on meil ju looduse suur õnnestumine, tõeline kordaminek - naine kõige rabavamast armuunelmast - unenäost. Aga kahjuks ei ole võimalik jääda. (Paus.) Ärge mossitage! Siia lihtsalt ei mahu. Maja on otsast otsani raha täis. Nii et kui leiate sobiva aja olevat, võtke käest kinni ja kõige paremat teile. (Paus.) Jah.
LAURA: Osvald, mis on juhtunud?
ROLAND: Kõik jääb jõusse, mis me oleme rääkinud!
LAURA: Kõik.
ROLAND: Meil on olnud lihtsalt raskusi uude olukorda sisseelamisega.
LAURA: Kõik on veel nii uus ja uskumatu.
ROLAND: Me oleme teist nooremad , meie elu on alles algamas, nii et kõik mis siiani on olnud, on olnud juhuslik, ajutine. Praegune olukord on lausa vaimustav - mina saan hüppepakule, Laura unistused täituvad, elu saab uue mõtte ja jõu. Ja teie...
OSVALD: Minu üle ärge teie otsustage.
LAURA: Mulle meeldib siin. Mul tuli ennem nii hea uni. Tavaliselt ma ei saa võõras kohas magada. Ja kõik on nii korras. Siin võiks pikki õhtuid lihtsalt istuda ja aknast välja vaadata.
OSVALD: Siin ei olegi muud teha.
LAURA: Ja pole vajagi.
OSVALD: Vaatan, et te olete mul siin kõigeks valmis.
ROLAND: Muidugi me oleme kõigeks valmis.
OSVALD: Kuidas jänku hüppab ?
ROLAND: Kuidas?
OSVALD: Ei, mina küsin, kuidas jänku hüppab? (Paus.) Äkki näitaksid mulle, kuidas jänku hüppab.
ROLAND: Näitaksin või?
OSVALD: Jah. (Roland teeb mõne hüppe.) Kõrvad ikka ka! (Roland teeb nimetissõrmedest kõrvad.) Masendav . Aga kuidas toonekurg käib? (Roland teeb.) Kohutav vaatepilt . Kas sa, Laura, teeksid ka midagi?
LAURA: Muidugi, nii lõbus ju. Ma teen näiteks...
OSVALD: Ei, lõpeta! Ma ei suuda seda vaadata. Kõik on niigi selge. Vihkan, vihkan, vihkan. Ja mina nii loll. Kuidas ma sain seda uskuda. Nii loll! Mida ma lootsin ? Idioot!
LAURA: Osvald, mida sa tahad?
OSVALD: Ma ei tea enam, vette tahan. Tahan vaikust. Kõik on segi. Ma ei suuda meenutada, mida ma tahtsin. Mida ma teadsin. Teadsin, mis on ilus. Teadsin, et tahan seda endale. Ja tänu imele julgesin teada, et saan selle. Aga ma ei mõelnud, et ma tahan seda osta, et seda saab osta. Ja ma tahan tagasi oma koolipõlve usku, et see ei ole nii. Ma ei küsi, mida tahad sina, aga ütlen selgelt välja, et olete kõigest ilma ja ma ootan teie kiiret lahkumist. (Paus.) Kõik.
Laura ja Roland seisavad tummalt ja vaatavad Osvaldit.
LAURA: (ettevaatlikult) Mis ma olen valesti teinud? Ma seletan kõik ära.
OSVALD: Muidugi sa seletad ära. Selles ongi viga. Sa seletad. Kui mängus on imed ja siin majas toimuvad imed, siis ei tohi seletada. Võib-olla me oleme maailma kõige suurema ime tunnistajateks. Aga me ei ole ainult kõrvaltvaatajad. Me kuulume ise sellesse. Roland mitte, aga meie küll. Ja kui me ei oska ära tunda imet, mida me ise peos hoiame, siis on vara imedel meie juurde tulla.
LAURA: (röögib Rolandile) Mida sa ometi passid ! Mine siit ükskord minema, kaua sa mõtled siin töllerdada. (Roland on segaduses.)
OSVALD: Mul ei ole teile praegu nuga anda. (Osvald istub toolil, Roland tormab ja väänab Osvaldi käed tooli seljatoe taha. Osvald ei avalda vastupanu, on rahulik. Erinevalt Rolandist, kes karjub.)
ROLAND: Kuradi nässakas. Kuradi hapukurk. Mul pole vaja su kuradi nuga. Sinusugustega me teeme niimoodi. Ära rabele raisk. Arvad, et võid meiega mängida, jah? Ei, mees, mängud on läbi, kurat. Meie oleme mingid tolad või? Meil ei ole vaja sinusugusega siin aega raisata. Ots peale, raisk, ja valmis. Kellegi asi ei ole. Küll nüüd puhus ennast täis. Tema ei anna! Sinu käest pole keegi küsinudki. (Laurale.) Mis sa vahid, anna mingit nööri.
LAURA: Ei ole nööri.
ROLAND: Otsi siis, kaua ma hoian.
LAURA: Osvald, on sul mingit nööri või midagi.
OSVALD: Ma ei tea, ei ole vist. Tamiili on.
ROLAND: Tamiil ei pea kinni.
OSVALD: Aga kui kahekordselt panna.
LAURA: See soonib kätesse.
ROLAND: Igas majas on nööri. Mängid lolli jah? Kuradi kalamees. Kohe näitad mulle kuidas kala ujub? Ja mina näitan, kuidas kala puhastatakse. (Laurale.) Leidsid midagi või? Anna siis mingi riie või midagi. Või temale hakkas Laura meeldima. Tead, mis selliste meestega tehakse. (Püüab jalaga Osvaldit toksata.) Nüüd läheb andmiseks. (Laura võtab pluusi seljast, ta ei ole päris paljas, aga kuldkett kalaga paistab hästi. Roland ei näe seda.) Said midagi?
LAURA: Jah.
ROLAND: Anna siia. (pusserdab sellega käsi siduda.) Nii, mine nüüd veel kuhugi, kuradi memmekas. Kus see raha on. (Tormab tahatuppa. Osvald vaatab Laurat. Laura liigub aeglaselt Osvaldi suunas kuni peagu puudutab Osvaldit oma kehaga , siis keerab ennast aeglaselt ühe koha peal ringi, kuni jõuab jälle näoga Osvaldi poole, põlvitab Osvaldi jalge ette. Tuleb Roland.)
ROLAND: Kakskümmend kasti, suur koorem. (Näeb Laurat.) Mida kuradit! Mis sa teed?
LAURA: Peaks jalad ka kinni siduma.
ROLAND: Kus su pluus on?
LAURA: Osvaldi käes.
ROLAND: (haarab puuhalu, mõtleb ja viskab halu maha.) Jalgu pole vaja.
OSVALD: (Ulatab Laurale pluusi.) Ma ei tea, ma ei tea.
ROLAND: (Osvaldile.) Ole paigal. Sa ei pääse kuskile.
OSVALD: Oodake... oodake... muidugi... stopp... ristumine peateega... piirangute lõpp... selge... selge... nii... aidake mind. Kõik on teie. Võtke kõik. Palun. Ma väga palun. Viige kõik minema. Elage. Proovige. Ehk õnnestub. Ma ei taha midagi. Tahan ainult imet. Ime ma sain. Ma ei taha tagajärgi. Ma ei taha tulemust. Mu imel ei tohi olla ainsatki plekki. Ma palun teid. Ma tahan taganttoa akent vabaks saada. Puud on raagus. Jõgi paistab ühe koha pealt. Valget aega on vähe. Ma ei tohi kaotada ainsatki hetke. Ma anun teid. Võtke kõik. Jätke mulle mu ime, enne kui see ununeb. Seda ei saa uut osta. Ma ei tohtinud rohkem tahta, andke andeks.
Paus.
ROLAND: Nii nüüd ka ei saa.
OSVALD: Saab, saab. Ainult nii saab. Ma olen kõik saanud, teile jääb see raasuke tagatoas. Kui teil seda vaja on, siis võtke. Mul oleks hea meel.
ROLAND: Ongi nii või?
OSVALD: Jaa, jaa.
ROLAND: Nagu ei usu.
OSVALD: Siin ei ole midagi uskuda, usk siia ei puutu.
ROLAND: Me ehitame sulle siia korraliku maja. Sa ei pea millestki puudust tundma. Eks, Laura? (Paus.) Ma värisen üle keha.
LAURA: Ma värisen üle keha.
ROLAND: Õhku ei jätku .
LAURA: Õhku ei jätku.
ROLAND: Mis siis nüüd saab?
OSVALD: Hinga rahulikult.
ROLAND: Ei, ma mõtlen... küll jõuab kõike. Ütle, Laura, ka midagi.
Paus.
LAURA: Aitähh .
ROLAND: No mis aitähh see on.
Laura võtab Osvaldi käe ja suudleb Osvaldi sõrmeotsi. Roland hakkab õue minema. Avab ukse. Kostab kauget automürinat.
ROLAND: Mingi auto tuleb. Ahaa, kohe saame süüa. Tuleb pidu. Tal võib autos kärakat ka olla. (Paus.) See kõik ei jõua mulle veel kohale. Väga kärmas poiss.
OSVALD: Ma päris muretsesin. Ütlesin viie silla asemel neli.
ROLAND: Küll nad üles leiavad. Kas sa oled kindlalt otsustanud?
OSVALD: Jah, see on lõplik.
ROLAND: Oi, kurat, Osvald! Saad sa aru, Laura! See on meie raha. Kujutad ette.
LAURA: (nagu unes ) See on meie raha.
ROLAND: Laura, sul on kõik, millest sa oled unistanud.
LAURA: Jah, kõik.
ROLAND: Oled nüüd õnnelik? Kallis Laura.
LAURA: Ma olen õnnelik.
ROLAND: Ma ei saa veel aru, mis või kes me nüüd oleme. Aga me hakkame sellest õige pea aru saama. Ja kuidas veel!
LAURA: Jah, kallis, ma olen õnnelik.
On kuulda auto peatumist ja ukse pauku.
ROLAND: Lõpuks ometi. Sa võid olla ükskõik kes, kõht läheb ikka tühjaks. Mis kell me viimati sõime. Oi, pagan. Kohe ajame publikule isu peale.
5. stseen
(Siseneb mees, käes pizza, vaatab toas ringi, vaatab toasolijaid, istub laua taha ja paneb pizza lauale.)
ROLAND: Tegite kiiret sõitu. Kuidas tee oli? (Paus.) Kas teised on veel autos? (Pizzamees vaatab Rolandit.) Sai räägitud kolmest. (Paus.) Millega see on? (Mees teeb karbi lahti.) Ohoo - kana ja paprikaga - see on minu oma. (Mees vaatab Rolandit.)
OSVALD: Lööb toa lõhna täis!
ROLAND: Kas rohkem polegi?
OSVALD: Kuuldavus oli küll hea.
ROLAND: Või olete mingi naljamees! Ma sain kohe aru. Noh, tooge teistele ka ja joogid olid ju ka. Äkki on teil midagi teravat, meil on siin väikene pidu algamas. (Mees hakkab ükskõikselt pizzat sööma, kõik vaatavad. Laura turtsatab naerma , ka Osvald ja Roland nakatuvad naerust.) Selle peale annab tulla. See on alles reklaam. (Roland tahab endale tükki murda, aga mees paneb käe ette.) No kuule, jäta naljad .
LAURA: Paistab, et tal on kõht päris tühi.
OSVALD: See ei anna õigust teiste sööki ära süüa.
ROLAND: Ma ütlen - siin on mingi firmanali . Pange tähele!
OSVALD: Oleks ka pidanud võtma kanaga.
LAURA: Seene ja singiga on palju parem.
ROLAND: Ma ei ole seenesõber. Kilupizza on rõve.
OSVALD: Ega see mingi söök ole. Aga lõhn on hea. Härrale näib maitsevat.
LAURA: Meie omad jahtuvad nüüd ära.
MEES: (Lõpetab söömise.) Aitähh!
OSVALD: Võtke heaks.
ROLAND: Aga meile?
MEES: Partsas kõhu tühjaks.
ROLAND: Kust te selle tõite, ma kaeban.
MEES: Bensiinijaamast.
ROLAND: Kus meie omad on.
MEES: Ma ei tea.
OSVALD: Või on äkki autos.
MEES: Ei ole.
ROLAND: See on mingi jama.
MEES: On või?
ROLAND: Miks te siis üldse tulite?
MEES: Tulin või?
OSVALD: Mina elan siin. See ei ole linnusöögimaja.
MEES: Ei ole või?
ROLAND: Me nõuame pizzat.
MEES: Nõuate või?
OSVALD: Nõuame jah. Ja meile oli seene ja singiga.
MEES: Teile nagu ma näen, oleks rohkem arsti vaja.
ROLAND: Teile endale oleks arsti vaja.
MEES: On või?
ROLAND: Kurat, minu kannatus hakkab katkema.
MEES: Hakkab või? (Paus.) Hea küll. (Paus.) Räägime, või jätame kõik ütlemata. Kuidas te olete mõelnud? Mis te siin teete?
ROLAND: See ei ole teie asi.
MEES: Pidu pidi hakkama.
ROLAND: Pidu juba käib.
MEES: Käib või? Noh, rääkige.
ROLAND: Mida me räägime?
MEES: Kas keegi on läinud kaladele ?
OSVALD: Mina käin kalal.
MEES: Kas laipu on palju? (Paus.) Surnuid.
LAURA: Kas olete midagi ära kaotanud?
MEES: Oma teada ei ole. Arvan, et ei ole.
ROLAND: Ta mõtles mutreid.
MEES: Mõtles või?
LAURA: Ei mõtelnud.
MEES: Ta ei mõtelnud mutreid.
LAURA: Kas teie visiidil on mingi eesmärk või...
OSVALD: Või tulite ainult meie pizzat sööma?
MEES: Mul on kindel eesmärk.
ROLAND: Ja see oleks?
MEES: (Osvaldile) On see teie maja?
OSVALD: Jah.
MEES: Ja need kaks?
ROLAND: Kuulge, jääge vait. Kaduge minema.
MEES: Miks?
ROLAND: Saite kõhu täis ja nüüd koju.
MEES: Kes need kaks on?
OSVALD: Minu külalised .
LAURA: Meil on siin väga intiimne õhtu. Võiksite tõesti ära minna.
MEES: Ma näen, et intiimne. Kuhu kastid on saanud? Mul ei olegi palju aega.
ROLAND: Mis kastid? Keksukastid või? Ajate midagi segi.
MEES: Ajan või?
ROLAND: Muidugi ajate.
MEES: Kas teil ei ole kaste?
ROLAND: Selge et ei ole.
MEES: (Laurale) Kas sinul ka ei ole?
LAURA: Minul ei ole mingeid kaste.
MEES: (Osvaldile) Kas sinul ka ei ole?
OSVALD: Mis kaste?
MEES: Papist . Umbes nii suuri.
OSVALD: Minul küll ei ole.
MEES: Ära ütle seda külli. Ma sain koolis matemaatikas kahe. Õpetaja küsis, kas ma õppinud olen. Ütlesin, et olen küll. Õpetaja ütles: "Ära ütle seda külli. (Kõik naeravad rõõmsalt.) Nii et teil ei olegi papist kaste. (Võtab taskust püstoli, laeb ä'ra ja paneb lauale.) See on huvitav.
ROLAND: Pange püss ära, see on ohtlik.
MEES: On või? Kus kastid on?
OSVALD: Mis kastidest te räägite?
MEES: Kas nad on selles toas? Või pööningul?
OSVEALD: Mis kastidest te räägite?
MEES: Ärge öelge, et neid ei ole siin. See rikuks kõik ilusa ära.
OSVALD: Mis kastidest te räägite?
MEES: Ikka nendest samadest. Kui te elate selles majas, siis olete neid kindlasti märganud. Need olid täis ilusaid pabereid. Paar kuud tagasi oli mul natukene kiire ja ma olin sunnitud need siia hoiule jätma. Tulin ja kohe läksin, nii et mul ei olnud kahjuks võimalik peremeest ära oodata. Vahepeal ma ei saanud aega läbi astuda, olin väga kaugel. Öelge, kas mu laadung on alles. Ma olen tema pärast muretsenud.
OSVALD: Valetab, valetab, valetab!!!
MEES: Ei valeta. Ausõna. (Tõuseb, vaatab tagatuppa, naeratab.) Mu süda ei ole mind petnud. Tuju läks kohe heaks. Ma ei julgenud kohe vaadata. Kartsin, et äkki ei olegi.
OSVALD: Ärge uskuge teda, ta valetab. Valetab nagu koer. Laura, Roland - see on teie raha, ajage see valetaja minema.
ROLAND: See on tõesti meie raha.
MEES: On või? Kust te selle saite?
OSVALD: Mina andsin.
MEES: Andsid minu raha ära? Kuidas ma selle nüüd tagasi saan! Väga piinlik situatsioon. Pean vist mõne padruni ära raiskama. Kolme kuuliga ma hakkama ei saa. Mõni läheb alati mööda. Meestel on autos odavamaid kuule, peaks küsima. Ei - õigus, nende omad ei sobi minu püssi. Neil on sellised suured - suured püssid . Väga armastavad oma püsse. Aga aru peas ei ole. Tahavad ainult täristada. Alati on nende pärast piinlik. Kas tagumise toa aken käib lahti? Ei, ma mõtlen, et kui ma äkki oma raha tagasi saan, siis oleks hea ja kerge see kohe läbi akna autosse tõsta. Poisid ei armasta rasket füüsilist tööd. Ainult tahavad täristada. Lepiksime nüüd milleski kokku.
OSVALD: Kuidas üks mees saab niimoodi näkku valetada!
MEES: Härra, millises vales te mind süüdistate.
OSVALD: Mina sain selle raha. Minule anti.
MEES: Kes andis? Kus te seda esimest korda nägite?
OSVALD: Siin, selles toas, keset põrandat.
MEES: Kõik on õige. Mina tassisin selle siia. Ise tassisin. Kaheteist minutiga.
OSVALD: Ei usu. (Vahepeal on Roland peitnud mehele märkamatult 100 000 dollarit padja alla.)
MEES: Kas teile on teada mingi alternatiiv minu jutule.
OSVALD: On küll, aga teile ma seda ei ütle.
MEES: Oi, sõbrad, mu aeg hakkab otsa saama. Teen paar korraldust. Ma võtan selle raha tagasi. Ega te pahanda? Ja väga õige. (Lahkub ja tuleb mõne hetke pärast tagasi. Vahepeal ei toimu toas midagi nähtavat.) Palu teie passid või mõni muu isikut tõendav dokument.
LAURA: Milleks seda vaja on?
ROLAND: Kas juhiluba kõlbab?
MEES: Väga hästi. Ruttu, ruttu. Mul turgatas pähe tore mõte. Et ei kõmmutakski teid maha. (Samal ajal teeb dokumentidest ülestähendusi.) Teil siin ilus, intiimne õhtu. Olete olnud head lapsed. Minu asjade järele vaadanud. Aga kui teil tuleb teinekord tahtmine meenutada mõnd seika oma rikkusepõlvest, siis on mul teid lihtne üles leida. Ja kuulama tulla. Armastan ilusaid lugusid kuulata. Ongi vist kõik. Võtke oma dokumendid. Ega te väga palju raisanud vahepeal. Mulle ei meeldi raiskamine. See sõna ise on juba kole. (Võtab padja alt rahapakid.) Ma ei sega teid rohkem. (Läheb ukse poole.) Ärge mossitage. Ärge mõelge, et rikkus lihtsalt tuleb. Teil isegi vedas. (Piilub sahtlisse.) Kas see on minu telefon? Oi kui raske.
Lahkub. Pikk paus.
6. stseen
OSVALD: Tohoh imet. Kust teie, armsad inimesed, nii hilja tulete. Kas juhtus mingi äpardus? Ei ole viga, õues on ju vinge ilm. Oh te vaesed, täiesti läbi külmanud. Ei ole viga, kohe saame sooja. Ärge pange tähele, mul on siin kõik pilla -palla. Üksinda elan, ei pane tähelegi, milline seapesa tekib. Kohe teeme korra majja. Tulge, kallid lapsed. Istuge siia pehme voodi peale. Kohe toon teile midagi ümber. (Toob teki.) Istuge, istuge. (Laura ja Roland istuvad voodile. Osvald paneb neile teki ümber selja.) Ja võtke tugevasti teineteisel ümbert kinni. Pigistage. Ei anna ükski kasukas ega ahi nii palju sooja kui teine inimene. Kohe teen teile kohvi. Teeb seest ka soojemaks. Kohvi on, nagu öeldakse, kõige parem tee. Ei ole midagi kaunimat, kui kaks armastavat inimest. Kadestan , kadestan. Kuidas teie nimed on?
ROLAND: (Paus.) Roland.
OSVALD: Väga meeldiv. Uhke nimi. Ja?...
LAURA: Laura.
OSVALD: Väga meeldiv. Mina olen Osvald. Oi kui hea meel mul on. (Toimetab kohvi kallal.) Ma ju tean, mida tähendab armastus. On teil kõik hästi? Söögipoolist mul pakkuda pole? Aga kohe saame head, kanget kohvi. Andestage, ja veel kord andestage. Muu pole tähtis. Kust te nüüd tulete nii hilja. Mis ma pärin. See pole tähtis. Tähtis on koos olla. Tean, tean. Tõmmake jalad voodi peale. Põrandal liigub külm õhk. Ma ei küsigi, panen suhkrut mõlemale. Magus teeb head. Suruge end kõvasti teineteise vastu. Ei ole midagi paremat. Kohviga läheb hetk aega. Armastus, see on ime. See on rikkus. (Hakkab naerma.) Ei saa, tuleb jälle meelde ja ajab naerma. Oh seda elu küll. Inimene võib ikka narr olla.
LAURA: Ma tahan küsida, kas...
OSVALD: Saab, saab. Juba on tõmmanud. Toon voodisse.
ROLAND: Aga see...
OSVALD: Ei, ei. Kui läheb tilk maha pole midagi
ROLAND: Aga see ju ...
OSVALD: Kuss, kuss. Ega kohvi liiga kange saanud. Ma ise armastan hästi kanget. Te ei tea, kui hea meel on mul teid näha. Nagu inimene vaatab inimest. Ma näen teie armastust. Ma näen kõike. Ma näen iseennast . Kas teil on kõik hästi? Soovite veel midagi?
LAURA: Aga selle imega?
OSVALD: Ei. Sellega ei ole midagi. Mitte midagi.
LAURA: Ei tahaks uskuda, et...
OSVALD: Muidugi, anna andeks. Imesid saabki ainult uskuda. Uskuda ja igatseda. Armastus on ime. Ta tuleb ei tea kust ja läheb ei tea kuhu. Ja tema ainuke mõõdupuu on usaldus mis tuleb ei tea kust ja läheb ei tea kuhu. Tüütan teid oma jutuga ära. Aga teate, kui oled kaua üksi olnud, siis lihtsalt räägid. (Läheb tagatuppa.) Ma teen teile aseme siia. Ma ei ole ise ka õhtul suur ülevalolija. Mulle meeldivad rohkem hommikud . Õhtul kipud minema puntrasse. Hommikul on kõik ilus. (Tuleb tagasi.) Ongi korras. Mis kell te tahate ärgata.
ROLAND: Ei ole tähtis.
OSVALD: Me võib-olla hommikul ei kohtu. Ma lähen vara välja. Käin oma ringi läbi. Vaatan sarvi. Tehke siis endale juua ja... pesta saab õues pingi peal. Seal on kauss ja seep. Käterätiku ma panin padja peale. Minge rahulikult magama. Minge, minge. Panen siin asjad kokku. Minge, minge.
Roland ja Laura tõusevad ning peatuvad tagatoa uksel.
OSVALD: Head ööd.
LAURA: head ööd.
ROLAND: Head ööd.
OSVALD: Head ööd.
Laura ja Roland lähevad tagatuppa ja sulgevad ukse. Osvald käib energiliselt mööda tuba, sätib siit-sealt korda, ümiseb laulda . Istub laua taha. Laura tuleb tagatoast, jääb Osvaldi juurde seisma. Tal oleks nagu midagi öelda. Ei ütle. Tuleb Roland. Laura läheb tagatuppa. Roland istub laua taha, nokitseb laua serva kallal, ohkab ja läheb tagatuppa. Siseneb pizzamees, miski temas meenutab kala, on ta märg või midagi taolist. Vaatavad Osvaldiga tõtt. Mees hakkab hingeldama - lõpustes lõppes vist õhk. Tõuseb, vaatab pirni laes, see heidab aina heledamat valgust kuni põleb läbi. Mees lahkub. Läbi akna valgub tuppa kerget mööduvat kuldset kuma . Osvalt läheb akna juurde ja lehvitab vaevumärgatavalt. Valgus kaob. Osvald sätib end magama ja mögiseb mõnusalt enese ette:
OSVALD: Ohohoo, jahahaa, kae kus... Jeerum, jeerum. Vägev värk, võta või jäta, ei noh, mis me räägime, oi jummel küll! Ei taha kohe rääkidagi... (jne, jpm.)
Lõpp.
55