Õigusõpetuse konspekt (0)

2.09.2010 
Õigusõpetus 
Majandusõiguse  õppetool  
Professor Ants  Kukrus  
Vastuvõtu aeg: N 12:30-14:00 
 
Kirjandus: 
Advig   Kiris ,  Ants  Kukrus,  Enno   Oidermaa ,   Poigo    Nuuma .  Õigusõpetus.   Koostaja   Advig  Kiris.  „Külim“, 
2009. Kirjastuses maksab 160 kr. 
Kiris,  A.  Kukrus,  A.,  Oidermaa,  E.  Õiguse  alused.  Tööõigus.  Ülesannete  kogu.  Tln:  TTÜ  Kirjastus,  2010. 
Tuleb välja järgmine ndl. Saab osta põhikorpusest u. 28kr. 
Poigo Nuuma.  Karistusõigus . Eriosa. Õppevahend. Tln: TTÜ Kirjastus, 2006. 
 
Oktoobri lõpp  arvestustöö  1:  5 küsimust, iga küsimus 20p. Arvestatud 60p. Hinnata enda punkte, kui 
arv läheb õppejõuga kokku, siis +5p. 
Novembri lõpp arvestustöö 2: tööõigus, karistusõigus, kohtukorraldus. 
 
Näide viitest: RT I 2002, nr. 35, artikkel 216 
Riigi Teataja I – avaldab Riigikogu Vabariigi Presidendi ja Vabariigi Valitsuse õigusakte 
RT II – avaldab välislepingud, millega EV on ühinenud või mida EV on ratifitseerinud 
RT  III  –   Riigikohtu    lahendid   (III-astmeline  kohtusüsteem:   Maakohus ,  Ringkonnakohus  e. 
apellatsioonikohus, Riigikohus ) 
RT Lisa – ministrite määrused 
 
us
LOODUSTEADUSED  
HUMANITAARTEADUSED 
Sotsioloogia 
eadT
ÜHISKONNATEADUSED 
SOTSIAALTEADUSED  
Õigusteadus  
Majandusteadus  
 
 
ÜHISKOND, RIIK JA ÕIGUS 
„Mul on õigus.“ 
  Väide või seisukoht on õige 
  Õigus e vabadus käituda vastavalt oma tõekspidamistele 
  Jurisprudents – teadus, mille käsitlusobjektiks on õigus. 
Lääne õiguse kindlad elemendid 
1.  Normid e kindlad  ettekirjutused käitumiseks 
2.  Normide autoriteetne allikas 
3.  Normide kajastumine inimeste käitumises 
4.  Norme tagavad  organid  ja nende töö 
5.  Tihe seos kõigi eelnevate osade vahel 
Õigus  –  käitumisreeglite  (normide)  kogum, mis  on  kehtestatud  või  sanktsioneeritud  riigi  poolt  ja  mille 
täitmist tagatakse riigi sunnijõuga. 
 
Eristatakse õigust objektiivses ja subjektiivses mõttes. 
  Objektiivne: kehtiv õigusnormide kogum. 
  Subjektiivne: õigussubjektidele objektiivsest õigusest tulenev ja kuuluv õigus (õigustus). 
 
Riigi ja õiguse tekkimine. Riigi mõiste, tunnused ja õiguse mõiste. 
Riik ja õigus ei ole  igavesed  nähtused. Ürgkogukondliku korra ajal puudus riik ja õigus, võimu  teostamine  
oli suhteliselt lihtne.  Sugukond  teostas oma võimu ise, toetus pealiku autoriteedile. Kirjutatud reegleid 
polnud, suhete reguleerimiseks kasutati tavasid. 
Tava –  käitumisreegel , mille täitmine on muutunud harjumuseks pikaajalise ja  korduva  kasutamise tõttu. 
Tootmise arenedes tekkis tootmise  ülejääk  ja sõja pidamine – sõda omandas röövimise iseloomu. Tekkis 
orjapidamine,  sest  ori   tootis   rohkem,  kui  ta  ära   sõi .  Sugukonnas  kujunes  välja  võimuamet  sõjapealik, 
kelle  ümber   koondus   malev.  Malevast  kujunes  välja  ajapikku  pealiku  lähikond,  mis  on   riigiaparaadi  
algkuju.  Tekkisid  inimesed,  kes  tegelesid  suguharu  juhtimisega,  mitte  tootmisega.  Nn.  usaldusmeeste 
kätte  usaldati  sellised  kohad  nagu  maksukoguja.  Kogukonnast  sai  riik.  Muututi  paikseks,  tekkisid 
territoriaalsed piirid (varem mängis rolli veresugulus). 
Riik – erilisel viisil organiseerunud rahvas, kes  teostab  teataval territooriumil suveräänset võimu. 
 
Avalik  võim  –  kogu  riigi  juhtimisaparaat,  mis  hõlmab  riigivõimu-  ja  valitsemisasutuste  kõrval  ka  selle 
aparaadi  relvastatud  struktuuriüksusi,  nagu  armee,  politsei,  luure,  vastuluure,  aga  ka  sunniasutusi  (nt 
vanglaid), mis kõik on vajalikud riigi otsuste realiseerimiseks e elluviimiseks. 
Riigivõim  on suveräänne võim. Riigivõimu  suveräänsus  tähendab riigi välispoliitilist täielikku sõltumatust 
teistest  riikidest  ( iseseisvus )  ja  võimu  ülimuslikkust  sisepoliitilises  elus  (võimu  jagamatust).  Riigi 
territooriumil ei ole teist riigist kõrgemat võimu ja riik oma võimu kellegagi ei jaga. 
PS §56 Riigivõimu teostab rahvas läbi hääleõiguslike kodanike. 
Kodakondsus   –  isiku  ja  riigi  vaheline  püsiv  poliitilisõiguslik  seos,  mille  alusel   laieneb   talle  riigi  täielik 
jurisdiktsioon,  ta  kasutab  kõiki  riigis  kehtivaid  õigusi  ja  vabadusi  ning  kannab   kodanikele   pandud 
kohustusi.  Üldjuhul  omandatakse  kodakondsus  sünniga  või  saadakse  naturalisatsiooni  korras 
(tingimused: paiksustsensus, kodakondsuse  taotlemise   vabatahtlikkus , ustavusvanne riigile). 
Riikkondsus – kasutatakse riikides, kus on  monarhia . Monarhil pole  kodanikke , vaid on alamad. 
Riigi lisatunnused: riigilaenud ja  maksud , riigi sümboolika ( lipp , vapp, hümn ), riiklikud tähtpäevad jne. 
 
Riigiorganite  tunnused ( riigiaparaat ). 
Riik  ei  saa  ise  tegutseda  –  otsuseid  võtavad  vastu  ja  viivad  ellu  inimesed.  Riik  on  juriidiline  isik,  kes 
tegutseb  oma  organite  süsteemi  (riigiaparaadi)  kaudu.   Riigiorganid   võivad  olla  ainuisikulised  (nt 
president ) või kollegiaalsed (nt parlament, valitsus, jne). 
Riigiorganite liigid moodustamisviisi alusel: 
1.  Valitavad 
a.  Otsevalitavad (vahetult rahva poolt) 
b.   Kaudselt  valitavad (nt valijameeste kaudu) 
2.  Määratavad, nimetatavad, kinnitatavad 
Riigiorganite  liigid  võimuvolituste  päritavuse  või  mittepäritavuse  alusel,  konstitutsioonilised/ 
mittekonstitutsioonilised jpm  liigitused . 
Parlament (Riigikogu) on riigi SEADUSANDLIK esindusorgan, mis võtab vastu seadusi, st üldkohustuslikke 
käitumiseeskirju.  Parlament  koosneb  ühest  või  kahest  kojast  (föderatsioonides).  Olulisim  ülesanne  on 
seaduste vastuvõtmine,  kusjuures  nende seaduste hulka võib  kuuluda ka  põhiseadus . Riigipea  valimine. 
Parlamentaarsed ja presidentaalsed riigid. EV on parlamentaarne, riigipeal on vaid esindusfunktsioon ja 
riigikogu poolt vastuvõetud seaduste väljakuulutamise  dekreet . 
Immuniteet e saadikupuutumatus – parlamendi liikme võib kriminaalvastutusele võtta vaid riigikantsleri 
taotlusel parlamendi enamuse nõusolekul, kohe võib kinni võtta otse kuriteo sooritamisel. 
Indemniteet   –  parlamendi  liige  ei  kanna  õiguslikku  vastutust  parlamendis  peetud  sõnavõttude  ega 
hääletuse eest. 
Valitsus  on  TÄITEVVÕIMU  organ.   Kollegiaalne   organ,  mis  koosneb  peaministrist  ja  ministritest. 
Portfelliga   ministrid   juhivad  ministeeriumi,  portfellita  ministrid  ei  juhi  ministeeriumi  (nt. 
regionaalminister)  ja  võtavad  osa  valitsuse  tööst,  neil  on  hääleõigus.  Parlamendis  on  hääleõigus  vaid 
peaministri  ametisse  seadmisel,  mitte  aga  üksikute  ministrite  üle  otsustamisel.  Valitsuse   pädevus   on 
laiaulatuslik  –  viib  ellu  riigi  sise-  ja  välispoliitikat,  suunab  ja  koordineerib  valitsusasutuste  tegevust, 
korraldab  seaduste  täitmist.  Samuti  on  valitsuse  pädevuses  esitada  parlamendile  (Riigikogule) 
seaduseelnõusid, koostab  riigieelarve  eelnõu ja korraldab riigieelarve täitmist. Valitsus annab seaduste 
täitmiseks välja määrusi ja korraldusi. Valitsus vajab ka parlamendi usaldust. Umbusaldusavalduse korral 
astub  valitsus tagasi. 
President e riigipea on täidesaatva riigivõimu kõrgeim  ametnik , kes esindab riiki ja võtab põhiseaduses 
ettenähtud  ulatuses  osa  seadusandliku  võimu  teostamisest.  Võtab  vastu  valitsuse  liikmete  ja 
diplomaatide ametisse nimetamise otsused. Võtab vastu diplomaatide  volikirjad , sõlmib või ratifitseerib 
välislepingud,  millega  Eesti  riik  on  ühinenud.  Riigipeal  on  õigus  kokku  kutsuda  parlamendi  istung  või 
teatavatel juhtudel parlamendi erakorralised valimised. Tal on õigus algatada ja kuulutada välja seadusi 
ja  anda  välja  seadlusi  e  dekreete.  Samuti  on  riigipea  pädevuses  erakorralise  või  sõjaseisukorra 
väljakuulutamine.  Riigipea  annab  kõrgemaid  riiklikke   autasusid ,   rahuldab   või  ei  rahulda 
armuandmispalveid.  Presidentaalses  vabariigis  kuulub   presidendile   kogu   täitevvõim ,  parlamentaarses 
vabariigis on presidendil vaid esindusfunktsioon. Presidendi valib rahvas otse või kaudselt (valijameeste 
kaudu). 
Kohtuvõim  võrreldes seadusandliku või täidesaatva võimuga on konkreetne – kohus langetab ja vaatab 
läbi konkreetseid talle läbivaatamiseks antud või esitatud asju, st lahendab ühiskonnas tekkinud vaidlusi. 
Kohus  vaatab  läbi  asju  kohtumenetluse  käigus  ja  teeb  otsuse  tulenevalt   seadustest .  Kohtuvõim  tagab 
seaduse ülimuslikkuse. 
 
 
 
Riigikontroll  teostab majanduslikku kontrolli riigiasutuste ja riigi vara kasutamise üle.  
Õiguskantsler   teostab  järelvalvet  õigust  loovate  aktide  põhiseaduslikkuse  üle,  täidab  ka  ombdusmani 
(õigusvahemehe) ülesandeid. 
Eesti  Pank  emiteerib Eesti raha ja kontrollib raha ringlust. 
Rahvas  on  põhiseadust  loov võim  e  kõrgeima  riigivõimu  kandja,  pole   riigiorgan ,  on  riigiorganite  looja, 
riigivõimu allikas. Kõrgeimat võimu toestab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu: 
1.  Riigikogu  valimisega  
2.  Rahvahääletusega 
Kohalik   omavalitsus   ei  ole  riigi  organ.  KOV  üksused  on  avalik-õiguslikud  korporatsioonid,  millel  on 
avaliku võimu  volitused . 
 
Õiguse mõiste, seos majanduse ja poliitikaga. 
Õigusriik  –  riigivõimu  selline  õiguslik  korraldus,  mis  tagab  indiviidi  õiguste  ja  seaduslike  huvide 
puutumatuse ning riigi ja indiviidi võrdõiguslikkuse.  
Platon  (üle 2500a tagasi): "Näen selle riigi peatset hukku, kus seadusel pole võimu..." 
Õigusriigi tunnused/põhimõtted: 
1.  Võimude  lahusus  –  seadusandlikku  ja  täidesaatvat  ja  kohtuvõimu  peavad   teostama   erinevad 
subjektid  (riigiorganid). 
2.  Põhiõiguste tagatus. Põhiseaduslikud õigused, rahvusvahelised õigused. 
3.  Riigivõimu  seotus põhiseadusega ja õigusega. 
4.  Seaduse  ülimuslikkuse  nõude   elluviimine ,  mille kohaselt  kõik  seadusest madalamad   õigusaktid  
peavad olema vastavuses seadusega. 
5.  Õiguskindlus  –  õigusselgus,  avaldamiskohustus,  tagasiulatuva  jõu  keeld,  õiguspärase  ootuse 
põhimõte. 
6.  Sõltumatute kohtute poolt tagatav õiguskaitse, sh kaitse riigivõimu eest. 
7.  Põhiseaduses  väljakuulutatud  õiguste ja vabaduste, aga ka inimõiguste reaalne tagamine. 
8.  Seadusandliku  võimu   prioriteet   täidesaatva  võimu  suhtes.  Seadus  peab  olema  kehtestatud 
demokraatlikul viisil – väljendab enamiku valijate tahet. 
Õiguse tunnused: 
1.  Õigus on käitumisreeglite (normide) kogum 
2.  Kehtestatud riigi poolt 
3.  Selles väljendub riigi tahe  
4.  Ta on üldkohustuslike normide kogum 
5.  Normide täitmine tagatakse riigi sunnijõuga 
Riik ja õigus: 
1.  Riik annab talle vajalikele käitumisreeglitele üldkohustusliku jõu. 
2.  Õiguses väljendub riigi tahe. 
3.  Õiguse kaudu loob riik tingimused oma eesmärkide saavutamiseks. 
Saksa  majandusteadlane  ja  jurist  Max  Weber  märkis, et  poliitika on korra  jõustamine  jõu  rakendamise  
või sellega ähvardamise teel. Saksa  filosoof  Hegel ütles, et õigus on poliitika  väljendus . Poliitika on riigi 
tegevus  ühiskonna  elu  korraldamisel,  st  õiguspoliitika  kaudu  määratletakse,  milliseid  sotsiaalseid 
eesmärke millliste õiguslike vahenditega taotletakse. Õiguspoliitika toestub kahel põhilisel teel: 
1.   Õigusloome  kaudu 
2.  Õiguse realiseerimise kaudu 
Demokraatlik riik on oma tegevuses piiratud: 
1.  Konstitutsioonist 
2.  Rahvusvahelistest lepingutest 
3.  Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetest ja normidest 
Poliitika  –  ühiskonna  ja  riigi  toimimist  korraldav  sihiteadlik  ja  järjekindel  tegevus,  milles  osalevad 
mitmesugused  huvirühmad  ja   institutsioonid .  Õigus  tekib  poliitilise  tegevuse  protsessis  ja  leiab 
väljenduse riigi poolt aktsepteeritud kujus üldjuhul seadusena. 
Õigus on majanduse  peegeldus , st majandussuhete  resultaat . Hegel ütles, et täna vastu võetud seadus 
on  homme  vana, kuna võeti vastu tänaste majandussuhete baasil. Õigus reguleerib majandust lähtudes 
riigi  majanduspoliitilistest  eesmärkidest.  Õiguslikud  vahendid  majanduse  reguleerimiseks  on  piiratud. 
Kasutatakse kolme moodust: 
1.   Maksusüsteem .  Õigusnormidega  kehtestatakse  mitmesuguseid  makse,  millega  kas 
soodustatakse või piiratakse mingisuguse  majandusharu  või ettevõtluse liigi arengut. 
2.  Mitmesugused   tollid .  Nende  kehtestamisega  riik  soodustab  või  piirab  teatud  majandussuuna 
arengut. 
3.   Otsesed riiklikud dotatsioonid kas majandusharule tervikuna  või konkreetsele ettevõttele. 
 
ÕIGUSNORMID . 
Sotsiaalsed normid. 
Ühiskondlikus  tootmises ja  mujal  tekivad  inimeste vahel  erisugused  suhted.  Inimeste  käitumisaktid on 
määratud objektiivsete tingimustega, kuid objektiivsed tingimused nõuavad seda, et inimeste käitumine 
oleks vastastikustest suhetest reguleeritud. Ühiskondlike suhete reglementeerimisega tagatakse nende 
suhete  organiseeritus.  Neid  norme,  mis  reguleerivad  inimeste  käitumist  ühiskonnas,  nimetatakse 
sotsiaalseteks  normideks,  ja  ühiskondlike  suhete  reguleerimist  selliste  normidega  normatiivseks 
reguleerimiseks. 
Sotsiaalne  norm  on  käitumiseeskiri,  millega  mõjutatakse  inimeste  käitumist  soovitud  tulemuse 
saavutamiseks kogu ühiskonna või konkreetse sotsiaalse grupi huvides. Sotsiaalne norm/ ettekirjutus  on 
keeld/ käsk /luba midagi teha. Laias laastus võime sotsiaalsed normid jagada kahte gruppi: 
1.  Õigusnormid 
2.  Õigusvälised  normid  (nt  tava  normid,   moraalinormid ,  korporatsiooni  normid,  religiooni-  jm 
säärased normid) 
Sotsiaalne reguleerimine toimub kahel kujul: 
1.  Individuaalne  e   kasuaalne   reguleerimine  –  inimeste  käitumine  määratakse  kindlaks 
ühekordsete  personaalsete  aktide  abil,  st  iga  küsimus  lahendatakse   rangelt   kindlaksmääratud 
juhu  kohta antud ettekirjutuse järgi ja konkreetse isiku suhtes. Puudus: tüüpsituatsioone tuleks 
lõpmata palju läbi töötada, ühesed lahendid puuduvad, tuleb mängu lahendaja suva. 
2.   Normatiivne   reguleerimine  –  inimeste  käitumist  korraldatakse  üldise  reegli  abil,  millega 
määratakse  kindlaks  käitumismudel,  mida  kasutatakse  kõikide  vastavat  liiki  käitumisaktide  või 
subjektide suhtes. 
Moraalinormid  –  mingis  inimeste   kollektiivis   või  kogu  ühiskonnas  käitumisreeglitena  tunnustatud 
kõlbluspõhimõtted. 
Korporatiivsed  normid  –   käitumisreeglid ,  mille  on  kehtestanud  korporatiivne   moodustis   (ühiskondlik 
organisatsioon )  oma  liikmete  käitumise  reguleerimiseks  suhtlemises  organisatsiooni  sees  ja  suhetes 
teiste organisatsioonidega. 
Religioossed  normid  –  usuorganisatsiooni  poolt  kehtestatud  reeglid  inimeste  kui  usuorganisatsiooni 
liikmete suhtlemisel omavahel ja  kirikuga , aga samuti normid, mis reguleerivad usuühingute korraldust 
ja funktsioone. 
 
Õigusnormid. 
Õigusnorm   –  riigist  lähtuv  ja  riigi  poolt  kaitstav  üldkohustuslik  käitumisreegel,  millega  antud  liiki 
korduvatest ühiskondlikest suhetest osavõtjatele antakse subjektiivsed õigused ja pannakse juriidilised 
kohustused. Õigusnorm on mõtteline käsk või keeld, mis reguleerib inimeste käitumist. 
Õigusnormi loogiline struktuur: 
1.   Hüpotees  (H) – kui... – näitab tingimused õigusnormi kehtivuse kohta (aeg,  subjekt  jne); 
2.   Dispositsioon  (D) – siis... – näitab vajaliku käitumise, st sisaldab subjekti õigused ja kohustused; 
3.  Sanktsioon (S) – vastasel juhul... – näitab ära riikliku mõjutusvahendi, mis kuulub rakendamisele 
dispositsiooni nõuete eiramise eest hüpoteesi tingimustes. 
Ema ütleb oma alaealisele pojale: kui kell saab 22, siis pead sa olema kodus, vastasel juhul karistan. 
Õigusnorme võib liigitada täidetava funktsiooni järgi ehk vastavalt eesmärkidele: 
1.   Regulatiivsed   õigusnormid  –  vahetult  suunatud  ühiskondlike  suhete  reguleerimisele.  Annavad 
suhtest   osavõtjatele  e  subjektidele  vastavad  õigused  ja  panevad  kohustused.  Nad  on  õigust 
kehtestavad normid, sest nad  ei ole suunatud karistuste kohaldamisele –  eesmärgiks on suhte 
loomine, mitte kaitsmine. 
2.  Kaitsvad  õigusnormid  –  ettekirjutused,  mis  on  suunatud  juriidilise  vastutuse  vahendite 
kehtestamisele, st reguleerivad riiklike kaitsevahendite kasutamist (nt kriminaalõigus). 
Vastavalt regulatsiooni viisile võib regulatiivseid norme liigitada 
1.  Kohustavad normid – kehtestavad subjektile kohustuse  sooritada kindlaid  positiivseid tegusid  
2.  Keelavad normid – kehtestavad subjektile kohustuse hoiduda teatud tegevusest ( karistusõiguse  
normid) 
3.  Õigustavad normid – reeglid, millega määratakse kindlaks positiivse sisuga õigused, st antakse 
õigus sooritada aktiivseid tegusid. 
 
Õigussüsteem .  Õigusharu . Õigusinstituut. 
Igas  ühiskonnas  kehtib   loendamatu   hulk  õigusnorme,  kusjuures  neil  on  erinev  sisu  ja  väljendusvorm. 
Vaatamata  sellele  ei  kujuta  nad  endast  mehaanilist   summat ,  vaid  teatavat  kvalitatiivselt  määratletud 
ühtsust, st õigussüsteemi. 
Filosoofid : Süsteem on hulk omavahel seotud elemente, mis kujutavad endast  terviklikku  moodustist. 
Õigusnormide  süsteemi  ühtsus  on  tingitud  iga  ühiskonna  sotsiaalsete  suhete  süsteemi  ühtsusest.  See 
ühiskondlike  suhete  ühtsus  määrab  ära  ka  õigusnormide  süsteemi.  Vasvavalt  sellele  eristatakse 
õigussüsteemis õigusharusid. 
Õigus – avalik õigus ja  eraõigus . 
Õigusharu  –  õigusnormide  kogum,  mis  moodustab  iseseisva  osa  õigussüsteemist  ja  millega 
reguleeritakse  rühma  üheliigilisi  ühiskondlikke  suhteid.  Õigusharudest  omakorda  eristatakse 
õigusinstituute. 
Õigusinstituut  –  õigusharu  sees  kujunev  õigusnormide  kogum,  mis  reguleerib  teatavat  spetsiifilist  osa 
õigusharu poolt reguleeritavatest suhetest.  
 
 
 
 
 
Õiguslik traditsioon – inimese teadvuses sügavalt juurdunud ja ajalooliselt kujunenud suhtumine õiguse 
rolli  ühiskonnas,  õiguse  olemusse  ja  õiguse  poliitilisse  ideoloogiasse,  samuti  õigussüsteemi 
organisatsiooni ja juhtimisse. 
Läänelik õigustraditsioon rajatud 4  sambale : 
1.   Rooma  eraõiguse tugev mõju 
2.  Kanoonilise õiguse tugev mõju 
3.  Õiguskultuuri kõrge tase 
4.  Õigusriigi mõiste üldine  toetamine  
 
Romaani-germaani  e  kontinentaalõiguse  perekond  –  kujunes  Mandri-Euroopa  alates  XII  sajandist 
Rooma õiguse teadusliku uurimise ja praktilise rakendamise tulemusena. Õigusnorm on kõige tähtsam. 
Anglo-ameerika  e  üldise  õiguse  perekond  –  kujunes  välja  inglismaal  normannide  vallutuste  järel  ja 
hõlmab nüüdisajal pea kõiki inglisekeelseid riike. Kohtulahend on kõige tähtsam. 
 
Õigusnormide  liigitamise  aluseks  õigusharudesse  on  õigusliku  reguleerimise  objekt  ja  õigusliku 
reguleerimise meetod. Õigusliku reguleerimise  meetodeid  võib olla põhimõtteliselt kaks: 
1.  Autonoomne  meetod  –  reguleerimise  õigussuhte  subjektid  on  võrdsed  (nt  varaliste  suhete 
reguleerimine) 
2.  Autoritaarne  meetod  –  üks  suhte   subjekt   on  teise  suhtes  kohustatud  ehk  madalam  pool  (nt 
riigivõimu valdkonnas haldusõiguslikes suhetes). 
Õigusliku  reguleerimise  objekt  –  erinevates  eluvaldkondades  esinevad  ühiskondlikud  suhted.  Neid 
suhteid reguleeritakse ühetüübiliste normidega (nt varaliste suhete puhul tsiviilõiguse normidega). 
Avalik  õigus  hõlmab  õigusharusid,  õigusinstituute  ja  õigusnorme,  mis  reguleerivad  suhteid,  kus  üheks 
pooleks on riik ja mida iseloomustab omavaheline  subordinatsioon  (sub- lähis- ordinatio kordamine) ehk 
alluvussuhted  ja  reguleerimismeetodiks  on  autoritaarne  meetod.  Eraõiguse  moodustavad   õigusharud , 
õigusinstituudid  ja  õigusnormid,  mis  reguleerivad  suhteid  võrdsete  subjektide  ehk  isikute  vahel  ja 
reguleerimismeetodiks on autonoomne meetod. 
Riigi-  ehk konstitutsiooniõigus  –  õigusinstituutide  kogum, mis reguleerib riigivõimu suhteid ja määrab 
ühiskonna sotsiaalmajandusliku ja poliitilise süsteemi. Siia kuuluvad riigivalitsuse vorm, riiklik korraldus, 
kohalike omavalitsuste süsteem. 
Haldusõigus   ehk  administratiivõigus  –  üks  mahukamaid  õigusharusid,  mis  reguleerib  riigi 
täitevkorraldavat  tegevust  sõltumata  riigiorganitest,  kes  seda  teostavad  (valitsus,  kohalikud 
omavalitsused ),  seega  haldusõigus  reguleerib  suhteid  riigiorganite  vahel,  riigiorganite  ja  ühiskondlike 
organite vahel ning riigivalitsemisorganite ja kodanike vahel. Ei kehtesta sanktsioone. 
Karistusõigus  –  õigusharu,  mis  on  suunatud  võitlusele  süütegude  (kuritegude  ja  väärtegude)  vastu  ja 
rakendades  karistusi  süütegude  toimepanijate  vastu.  Karistusõiguse  põhinormid  Karistusseadustikus. 
Kohtu-  ja  protsessiõigus  –  reguleerib  kohtumenetluse  korda  süütegude   uurimisel ,  uurimisorganite, 
prokuratuuri ja kohtute tegevus. 
Rahvusvahelise õiguse jaoks ei ole ühtset seadusandjat, kuna selle norme loovad suhtest osavõtjad ise 
lepingute,  paktide,  hartade,  konventsioonide  jne  sõlmimise  teel.  Rahvusvaheline  eraõigus  kehtestab 
reeglid, millise riigi õigust kohaldatakse siseriiklikus kohtus, kui õigussuhtes esineb välismaine element.  
Tsiviilõigus   reguleerib  varalisi  suhteid  ühiskonnas  sõltumata  subjektidest  (kas  riik,   organisatsioon   või 
isik) autonoomse meetodi abil. 
Tööõigus  reguleerib  tööandjate  ja  töövõtjate  vahelisi  suhteid  ja   mõningaid   nendega  seotud  suhteid. 
Tööõiguse  normid  reguleerivad  töösuhte  alustamist/loomist,  lõppemist,  töö-  ja  puhkeaega,   töötasu  
küsimusi , töövaidluste lahendamist, töö ohtust ja töö kaitset. 
Euroopa Liidu õigus: 
1.  Esmane õigus; 
2.  Teisene õigus – EU määrus,  direktiiv , otsused, soovitused ja arvamused. 
Euroopa parlamendi määrused on otse kohaldatavad. 
 
ÕIGUSE VORMID EHK ALLIKAD 
Õigusvormi mõiste ja liigid. 
Õigusnorm on mõtteline käsk või keeld, väljendatud kindlas vormis, et oleks arusaadav adressaatidele. 
Õiguse  (väljendamise)  vorm  ehk  allikas  –  õigusnormi  väljendamise  viis,  mis  on  kasutusele  võetud  või 
tunnustatud riigi poolt ja mille kaudu riik annab  normile  üldkohustusliku tähenduse. 
Õiguse allikatena on kasutusel: 
1.  Õiguslik ehk sanktsioneeritud tava – vanim õigusvorm. tekkis riigi ja õiguse algperioodil  selliselt , 
et  riik  võttis  kasutusele   tavanormid ,   andes   tavanormile  õiguse  tähenduse.  Tavaõigus  on 
konservatiivne  ja sureb  kiiresti arenevates riikides välja.  
2.  Õigusteadus  (juristide  arvamus)  –  etendas  tähtsat  osa  2.-3.  saj,  kus  mõned  silmapaistvad 
juristid  said erilise privileegi anda tsiviilvaidluste kohta oma arvamust, kusjuures nende arvamus 
oli kohtule kohustuslik. Pikapeale kujunes nende arvamus  õiguseks . 
3.  Kohtu-  ja  halduspretsedent  –  riik  omistab  konkreetsele  kohtulahendile  või  konkreetses  asjas 
tehtud  haldusorgani  otsusele  üldkohustusliku  jõu  ja  seejuures  kohustab  riigiorganeid  edaspidi 
lähtuma   nendest   lahenditest  analoogiliste  asjade  lahendamisel.  Kujunes  välja  Vana-Roomas  – 
preetoriõigus  –  preetorite  ehk  riigiametnike  otsused   konkreetsetes   asjades  võeti  aluseks 
analoogiliste asjade lahendamisel edaspidi. 
4.  Leping  –  enamasti  niisugune  akt,  millel  ei  ole  õiguse  tähendust,  kuna  väljendab  ainult 
lepinguosaliste tahet, mitte  riigi kui terviku tahet. Kasutusel põhiliselt  rahvusvahelises  õiguses, 
aga ka tööõiguses (kollektiivleping). Siia kuuluvad  ÜRO   põhikiri , inimõiguste ülddeklaratsioon. 
5.   Normatiivakt   ehk  õigust  loov  akt  –  tänapäeval  kõige  levinum  ja  paljudes  riikides  ainus 
õigusvorm.  Normatiivakt  on  riigi  poolt  kehtestatud,  erilises  korras  vastu  võetud,  sageli 
spetsiaalse väliskujuga dokument, mis sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid. 
 
Õigusakti mõiste ja liigid.  Normatiivaktide  süsteem. 
Õigusakt  – eriliselt  vormistatud  dokument, mille vahendusel riigi organid vastavalt oma pädevusele või 
kompetentsile  kehtestavad  ühiskondlikest  suhetest  osavõtjatele  õigusi  ja  panevad  kohustusi.  Iga 
riigiorgan  omab  õigusloomeks  teatud  pädevust  sõltuvalt  selle  riigiorgani  kohast  riigiaparaadis,  samuti 
tema  funktsionidest  ja   kompetentsi   ulatusest.  Vastavalt  riigiorgani  asendile  riigiaparaadis  erineb  ka 
riigiorgani  õigusaktide  või  õigustloovate  aktide  juriidiline  jõud.  Parlamendi  poolt  kehtestatud   aktid   on 
kõige  kõrgema  jõuga  aktid  –  seadused,  kõik  muud  õigusaktid  peavad  olema  vastavuses  nende 
seadustega ja põhiseadusega. 
Seadused võetakse vastu erilise protseduuri tulemusel. Selles protsessis eristatakse  viit  staadiumi: 
1.  Seaduse algatamine – riigikoguliikmed, vabariigi valitsus, president jne 
2.  Seaduse eelnõu  arutamine  – 1.-3. lugemine 
3.  Seaduse  vastuvõtmine  –   hääletamise   teel  riigikogus  poolthäälte  enamusega,  v.a.  need 
seadused,  mis  on  reguleeritud  põhiseaduse  $104  –  konstitutsioonilised  seadused  –  riigikogu 
täiskoosseisu häälteenamus 51 
4.  Seaduse  väljakuulutamine  ehk  seaduse  promulgatsioon  –  vabariigi  president  võtab  vastu 
otsuse, mille sisu on trafalentne 
5.  Seaduse avaldamine – Riigi Teataja I-III seitsme tööpäeva jooksul pärast allakirjutamist, jõustub 
seadus 10. päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. 
Otsused  –  mittenormatiivse  sisuga  aktid,  mis  käsitlevad  tavaliselt  ametiisikute  ametisse  jätmist  või 
immuniteedi teemat. 
Eesti õigusaktide süsteem: 
Organ 
Normatiivne e. üldakt 
Individuaalne e.  üksikakt  
Riigikogu 
Seadus 
Otsus 
Vabariigi President 
Seadlus 
Otsus, käskkiri  
Vabariigi Valitsus 
Määrus 
Korraldus 
Minister (kui ta on ministeeriumi juht) 
Määrus 
Käskkiri 
Peaminister  
 
Korraldus 
Riigisekretär  
 
Käskkiri 
Ministeeriumi kantsler 
 
Käskkiri 
Ameti peadirektor 
 
Käskkiri, ettekirjutus, otsus 
Inspektsiooni  peadirektor 
Maavanem  
 
Korraldus 
KOV  volikogu  
Määrus 
Otsus 
KOV valitsus 
Määrus 
Korraldus 
Vallavanem,  linnapea  
 
Käskkiri 
Õiguskantsler 
 
Ettepanek 
Eesti Panga President 
Määrus 
Käskkiri 
Eesti Panga nõukogu 
Otsus 
Otsus 
Kohus 
 
Otsus, määrus 
 
Üldakt  ehk  normatiivakt  on  suunatud  objektiivse  õiguse  kehtestamisel  ja  sisaldab  üldkohustuslikke 
käitumisreegleid  ehk  õigusnorme,  kehtib   määratlemata   isikute  arvule  ja  kuulub  rakendamisele 
määratlemata arv  kordi . 
Üksikakt  ehk  mittenormatiivne  akt  annab  subjektiivsed  õigused  ja  paneb  kohustused  konkreetsele 
subjektile  või  täpselt  määratletud  subjektide  liigile.  Ei  sisalda  õigusnorme,  vaid  rakendavad  neid, 
kohustades konkreetset isikut konkreetseks käitumiseks.  
President  omab  esindavat  funktsiooni,  annab  välja  seadlusi  ehk  dekreete.  Seadlus  ehk  dekreet  on 
riigipea  normatiivne  õigusakt,  mille  juriidiline  jõud  sõltub  riigipea  põhiseaduses  kindlaks  määratud 
õiguslikust seisundist. President võib anda seaduse jõuga seadlusi, kui: 
1.  Riigikogu ei saa kokku tulla 
2.  On olemas edasilükkamatud riiklikud vajadused (nt  looduskatastroofid ). 
Dekreedile annavad allkirja riigikogu esimees ja peaminister või asjaomane minister, seda nimetatakse 
kontrassignatsiooniks. Riigipea ei vastuta poliitiliselt otsuste eest. Allkirjaga võtavad tema eest vastutuse 
isikud, kes kannavad poliitilist vastutust. Otsusega nimetab president ametisse kõrgemaid riigiametnikke 
ja  kohtunikke,  annab  armu  ja  annetab  riiklikke  autasusid.  Presidendi  otsused  ja  käskkirjad  on 
individuaalsed aktid, millel puudub normatiivne sisu. 
Määrus  on  täidesaatva  riigivõimu  normatiivakt,  mis  juriidiliselt  jõult  on  seadusest  ja  seadlusest 
madalamal.  Määruse  andmise  õigus  on  Vabariigi  Valitsusel,  ministritel,  KOV  volikogul  ja  valla-  või 
linnavolikogul. Määrus jõustub kolmandal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses  eneses  ei 
sätestata  hilisemat   tähtaega .  Määrustega  eraldatakse  raha,  nimetatakse  ametisse  jne.  Määrused  on 
seadusete  järel  kõige  tähtsamad  õigusaktid,  kuid  ei  ole  seadusest  kõrgemad.  Valitsuse  määrusele 
kirjutab alla peaminister, asjaomane minister ja riigisekretär. 
Korraldus on ühekordse  iseloomuga . 
Käskkirjadel on mittenormatiivne iseloom. 
 
Normatiivaktide kehtivus. 
Iga  normatiivakt  omab  õiguslikku  ehk   juriidilist   jõudu   teatava   aja  jooksul  teataval  territooriumil  ja 
teatava isikute ringi suhtes. 
Normatiivakti kehtivuse kolm aspekti: 
1.  Ajaline  –  kehtivuse  piirid  on  määratletud  akti  enese  kehtima  hakkamisega  ja  kehtivuse 
lõppemisega.  Üldprintsiibina  pole  jõustunud  normatiivaktil  tagasiulatuvat  jõudu.  Selles   reeglis  
on kaks  erandit : 
a.  Tagasiulatuva jõuga on seadused, mis seda sõnaselgelt  sätestavad , kuid seadusandja ei 
tohi kehtestada tagasiulatuvalt kohustusi ega piirata õigusi. 
b.  Tagasiulatuva  jõuga  on   kriminaalseadus ,  kui  ta  kõrvaldab  teo  karistatavuse  või 
kergendab karistust. 
Normatiivakt  lõpeb  kas  tema  kehtivusaja  lõppemisega  või  kehtivuse  lõpetamisega  selleks 
pädeva organi poolt. Õiguste põrkumine ehk  kollisioon . 
2.  Ruumiline ehk territoriaalne – määratud riigi suveräänsuse ruumilise ulatusega. Riigi keskvõimu 
organite  õigusaktid  kehtivad  kogu  riigi  territooriumil,  v.a.  rahvusvahelise  eraõiguse  seaduse 
eritingimustel. 
3.   Personaalne   ehk  teatavate  isikute  ringi  suhtes  –  reeglina  kehtivad  riigi  seadused  ja  muud 
normatiivsed  aktid  kõigi  selle  riigi  territooriumil  asuvate  isikute  suhtes.  Kodanikud, 
kodakondsuseta  isikud  ehk   apatriidid ,  topeltkodakondsusega  isikud  ehk  bipatriidid  ja 
välismaalased. Aga ka eraldi näiteks sõjaväekohuslaste suhtes. 
 
 
 
Õigusaktide süstematiseerimine. 
Normatiivaktid süstematiseeritud kujul on kättesaadavad ja ülevaatlikud. Süstematiseerimisega tegeleb 
peamiselt justiitsministeerium. 
Süstematiseerimisel on kaks vormi: 
1.   Inkorporeerimine   –  normatiivsed  aktid  seotakse  mingisse  kronoloogilisse,  alfabeetilisse  või 
muusse  järjestusse  ja  saadakse  õigusaktide  kogumik.  Ei  toimu  õigusaktide  sisulist  töötlemist. 
Tulemuseks on õigusaktide kronoloogiline kogum. 
2.  Kodifitseerimine  –  normatiivne  materjal töötatakse põhjalikult  läbi, ühtlustatakse sisemiselt  ja 
kooskõlastatakse. Vajadusel viiakse õigusaktidesse sisse parandusi. Tulemuseks on  koodeks  või 
seadustik . 
 
ÕIGUSE  REALISEERIMINE  ÕIGUSSUHTES 
Õigussuhted . 
Kogu inimese elu koosneb ühiskondlikest suhetest. Mida arenenum on ühiskond, seda  keerulisemad  on 
ühiskondlikud  suhted.  Ühiskondlikud  suhted  on  suhted  isikute  vahel,  mis  tekivad/kujunevad  ühise 
praktilise või vaimse tegevuse käigus. Õigussuhted on ühiskondlike suhete alaliik, mis tekivad koos riigi ja 
õigusega. Õigussuhte spetsiifika tuleb seosest riigi ja õigusega. 
Õigussuhe   on  õigusnormi  alusel  tekkiv  isikutevaheline  individualiseeritud  ühiskondlik  suhe,  mida 
iseloomustab  subjektide  vastastikune  seotus  subjektiivsete  juriidiliste  õiguste  ja  kohustustega  ning 
toetumine riigi kaitsele. Et tädi Maali ka aru saaks: Õigussuhe on õigusnormide alusel tekkiv tahteline 
suhe  või  seos,  kus  nende  seoste  pooled  esinevad  õigusnormi  alusel  subjektiivsete  õiguste  ja  juriidiliste 
kohustuste kandjatena. Õigussuhe on õigusnormi  sisuks . Õigussuhe tekib kahe poole vahel, st õigustatud 
pool ja kohustatud pool (nt kreeditor ja  deebitor ). Mistahestahes sotsiaalne suhe ei ole õigussuhe. Kui 
suhe reguleeritakse õigusnormidega, muutub ta õigussuhteks.  
Õigussuhte struktuurilised elemendid on: 
1.  Õigussuhte  subjektid  ehk  suhte  pooled  –  nendeks  võivad  olla  kõik  need  ühiskondlikus  elus 
osalevad isikud, kes vastavad kindlatele õiguslikele tingimustele, mis oma kogumis moodustavad 
õigussubjektsuse. 
Õigussubjektsus – isiku võime olla õigussuhtest osavõtja. Õigussubjektsuse moodustavad: 
a.   Õigusvõime   –  riigi  poolt  tunnustatav  isiku  võime  omada  õigusi  ja  kohustusi,  st  olla 
õiguste  ja  kohustuste  kandja.  Tekib  inimesel  sünniga,  lõpeb  surmaga.  Juriidilisel  isikul 
tekib haldusaktiga (nt registreerimine) ja lõpeb nt pankrotimenetlusega. 
b.   Teovõime   –  isiku  võime  subjektiivseid  õigusi  ja  juriidilisi  kohustusi  iseseisvalt  teostada 
ehk  võime  neid  õigusi  ja  kohustusi  oma  tegudega  omandada.  Sõltub  psüühilisest  ja 
füüsiline  seisund  (häired,  puuded),  vanus.  Tekib  täies  ulatuses  täisealiseks  saamisega. 
Nõrgamõistuslikele  määratakse  eestkostja  –  piiratud  teovõime.  Alaealistel  on 
eeskostjaks vanemad. 
c.  Deliktvõime  –  isiku  võime  kanda  iseseisvalt  juriidilist  vastutust  toimepandud 
õigusrikkumise ehk delikti  eest. 
Tsiviilõiguses  on  õigusvõime  ja  teovõime  lahus.  Karistusõiguslik  deliktvõime  saabub  juba  14-
aastaselt, kuigi paljudes õigussuhetes isik  õigussubjekt  veel ei ole. 
Füüsilised isikud võivad osaleda kõikides õigussuhetes, v.a rahvusvaheline õigus. 
Juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt. 
o  Eraõiguslik  juriidiline  isik  on  loodud  erahuvides  ja  sellisteks  juriidilisteks  isikuteks  on 
äriühingud  ( täisühing ,  usaldusühing ,  osaühing ,  aktsiaselts ,  tulundusühistu ,  sihtasutus  ja 
mittetulundusühing). 
o  Avalikõiguslik  juriidiline  isik  on  loodud   avalikes   huvides  ja  selle  juriidilise  isiku  kohta 
käiva seaduse alusel (nt TTÜ loodi ülikooliseaduse alusel). 
2.  Subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused. Subjektiivne õigus on lubatud käitumise määr 
ja  võimalus  nõuda  kohustatud  isikult  teatavat  käitumist.  Juriidiline  kohustus  on  riigi  poolt 
kehtestatud kohustusliku käitumise määr. 
3.  Objekt  –  materiaalne  ese,  vaimne  või  muu  sotsiaalne  hüve,  mis  rahuldab  üksikisiku  või 
organisatsiooni huve ja vajadusi ning millega seoses õigussuhte subjektid astuvad õigussuhtesse 
ja  teostavad  oma  subjektiivseid  õigusi  ja  juriidilisi  kohustusi.  Et  tädi  Maali  ka  aru  saaks: 
Õigussuhte objektideks on kõik need esemed, mittemateriaalsed väärtused, millele on suunatud 
õigussubjektide käitumine ja mille tõttu õigussuhe üldse tekib. 
 
Õigussuhte põhimõtteline skeem 
 
 
Õigussuhte põhiliigid.  
Inimene  on  samaaegselt  paljude  õigussuhete  subjekt.  Õigussuhted  võivad  erineda  üksteisest  nii  oma 
materiaalse faktilise sisu poolest kui ka mitmete õiguslike omaduste poolest. Vastavalt sellele eristatakse 
õigussuhteid  õigusnormide  õigusharulise   kuuluvuse   alusel  (nt  varaliste  suhete  pinnalt  tekivad 
tsiviilõiguslikud suhted). Õigussuhte faktilise sisu järgi ja selle järgi, mida vastavad õigussuhted taotlevad, 
eristatakse: 
1.  Regulatiivsed  õigussuhted  –  eesmärk  on  ühiskondlike  suhete  reguleerimine  subjektiivsete 
õiguste  ja  juriidiliste  kohustuste  abil.  Seetõttu  on  need  suhted  õigustloovad  suhted  (tööõigus, 
perekonnaõigus jne).  
2.  Kaitsvad õigussuhted –  seavad eesmärgiks mingisuguse  nähtuse kõrvaldamise ühiskonnast või 
nende  tekkimise  vältimise  ( karistusõiguslikud   normid).  Põhirõhk  kaitsvas  õigussuhtes  on 
juriidilistel kohustustel. 
 
Juriidilised faktid. 
Õigussuhte  tekkimine,  muutumine  või  lõppemine  sõltub  mitmetest  asjaoludest  ja  tingimustest 
ühiskondlikus elus, aga ka  üksiku  inimese elus. Need  asjaolud  ja tingimused, millega seadusandja seob 
juriidilise  tagajärje  tekkimise,  on  toodud  õigusnormi   hüpoteesis .  Neid  asjaolusid  ja  tingimusi 
nimetatakse üldnimega juriidilisteks faktideks. 
Juriidilised faktid on sellised  tegelikus  elus toimuvad muutused, millega õigusnorm seob subjektiivsete 
õiguste ja juriidiliste kohustuste tekkimise, muutumise või lõppemise.  Sõltuvalt juriidilise fakti seosest 
subjekti tahtega liigitatakse juriidilisi fakte: 
1.  Sündmused  –  toimuvad  sõltumata  inimese  tahtest  (nt  inimese  loomulik  surm,  veeuputus, 
tsunami , maavärin jne). 
a.  Absoluutsed  –  ei  sõltu  tekkepõhjuste  ja  kulgemisprotsesside  poolest  inimeste  tahtest 
(maavärin,  orkaan , meteoriiditabamus) 
b.  Suhtelised – sündmused, tekkepõhjus sõltub küll inimese tahtest, kuid kulgemisprotsess 
enam  mitte  (eostamisele  järgneb  sünd,   tapmise   tagajärjel  saabub  surm,  süüdatud 
tulekahjule järgneb tuletorm) 
2.  Teod  –  väliselt  väljendatud  inimese  tahte   avaldused   või  käitumisaktid.  Teod  moodustavad 
juriidiliste faktide põhiosa. Tegusid saab liigitada: 
a.  Õiguspärased – inimeste looming (maal, romaan jne) 
b.  Õigusvastased  –  õigusrikkumised.  Neid  saab  liigitada  vastavalt  õigusharudele  (nt 
süüteod ehk kuriteod ja väärteod, tsiviilõigusrikkumised jne) 
Ei ole oluline teovõimelisus.  
Juriidilisi fakte  seostatakse  mitmesuguste tunnuste abil, klassikalisem: 
1.  Lihtfakt 
2.   Liitfakt  
 
ÕIGUSE RAKENDAMINE 
Õiguse rakendamise mõiste ja protsess. 
Õigusnormi ülesanne on reguleerida ühiskondlikke suhteid. See reguleerimine saavutatakse õigusnormi 
realiseerimisega. Õigusnormi realiseerimine ei kujuta endast midagi muud kui nende elluviimist õiguse 
subjektide tegevuses. Õigusnormide realiseerimine väljendub subjektide käitumises ja see võib olla väga 
erinev  (erinevad  normid,  erinevad  subjektid,  erinevad  motiivid).  Sõltuvalt  õigusnormi  realiseerimise 
tingimustest eristatakse kolme õigusnormi realiseerimise liiki: 
1.  Õigusnormi  nõuetest   kinnipidamine   –  seisneb  selles,  et  subjekt  kooskõlastab  oma  käitumise 
õigusnormi  nõuetega  ja  ta  täidab  oma  juriidilisi  kohustusi.  Niisuguses  vormis  toimub 
kohustavate ja keelavate normide täitmine. Kohustavate normide puhul peab subjekt  sooritama  
ettekirjutatud   toiminguid   (tuleohutuseeskirjad  jms).  Keelavate  normide  puhul  peab  subjekt 
passiivselt hoiduma keelatud käitumisest. 
2.  Õigusnormide  kasutamine  –  seisneb  õigussubjekti  poolt  oma  õiguste  aktiivses  teostamises. 
Selles vormis realiseeritakse õigustavad normid, st normid, mis annavad inimesele mingisuguse 
õiguse.  Siin  on  inimese  teod  alati  aktiivsed.  Neid  õigusi  võib  sageli   vormistada   juriidiliselt 
vormistatud  tegudena,  kusjuures   subjektideks   võivad  olla   organisatsioonid ,   üksikisikud , 
riigiorganid jne. 
3.  Õigusnormi  rakendamine  e  kohaldamine  –  selline  õiguse  realiseerimise  vorm,  kus  õiguse 
teostamisse  sekkuvad  selleks  pädevad  riigiorganid (nt kohus, politsei, haldusorganid jne). Õiguse 
rakendamise vajadus tekib: 
a.  Kui tekkiva õigussuhte iseloom on selline, et ei saa tekkida ilma riigiorgani vastava aktita 
(nt sõjaväeteenistusse  astumine ). 
b.  Õigusliku  vaidluse  korral  subjektiivsete  õiguste  kasutamise  võimalikkuse  üle  (nt 
omandiõiguse küsimus, töövaidlus jne). 
c.  Kui on toime pandud  õigusrikkumine  ja on vaja kohaldada sanktsioone. 
Õigusnormi rakendamisel võib eristada 4 staadiumi: 
a.  Asja tehiolude väljaselgitamine e faktiliste asjaolude analüüs 
b.  Õigusnormi valik ja analüüs 
c.  Kompetentse organi poolt otsuse tegemine (vastuvõtmine) 
d.  Asjas tehtud otsuse täitmise tagamine 
 
Õiguse rakendamisele esitatavad nõuded. 
Õigusnormide rakendamisel tuleb silmas pidada, et see oleks: 
1.  Seaduslik: 
a.  Õiguse rakendamise otsus peab rajanema õigusnormidel, mis otseselt käsitlevad antud 
juhtumit, või õiguse  analoogia kohaldamisel. 
b.  Otsus peab olema tehtud vastava riigiorgani  pädevuse  (kompetentsi) piires. 
c.  Õigusnormi rakendamine on obligatoorne e kohustuslik igal juhul, kui see on seaduses 
ette nähtud. 
d.  Senikaua kui antud küsimuses on kehtiv otsus, ei tohi vastu võtta samas küsimuses uut 
otsust – ei tohi tekitada õiguste  kollisiooni ehk põrkumist. Kui on vaja uut lahendit, tuleb 
eelmine  otsus enne tühistada. 
e.  Kui  õigus  näeb  ette  otsuse  vastuvõtmiseks  teatava  vormi,  tuleb  sellest  rangelt  kinni 
pidada. 
2.   Põhistatud  (põhjendatud) – kõik asjasse puutuvad faktid peavad olema hoolikalt ja objektiivselt 
välja  selgitatud  ja  tundma  õpitud  ning  rakendamise  otsus  peab  tuginema  ainult  antud  asja 
faktilistele alustele. Kõik tõendamata ja kahtlased faktid tuleb asja lahendamisel tähelepanu alt 
kõrvale jätta. 
Põhistatuse  nõue  on  tihedalt  seotud   seaduslikkuse   nõudega.  Põhistamata  akt on  ebaseaduslik 
seepärast,  et  põhistatuse  nõue  on  tavaliselt  seaduses  fikseeritud  (nt  kohtuotsuse   tühistamise  
aluseks on tema põhistamatus). 
3.  Otstarbekohane: 
a.  Seadus ise annab ainsa otstarbekohase lahendi kõikidele juriidilist tähendust omavatele 
asjadele. Seadusest kinnipidamine on kõige otstarbekohasem tee. 
b.  Ühiskondlikest  suhetest  osavõtjate  käitumine  seaduse  raamides  võib  olla  teatavates 
piirides erinev. 
4.  Õiglane –  õiglus  on moraali kategooria. Õiglane on niisugune õiguse rakendamise otsus, mis on 
õige  nii  riigi  seisukohalt  kui  ka  rahva  poolt  vaadatuna.  Õiglase  otsuse  tagab  see,  kui  selles 
otsuses väljendub õiguse  rakendaja  veendumus antud lahendi õiglases  iseloomus . Õiglus eeldab 
ka  õiguse  rakendaja  erapooletust  ja  objektiivset  lähenemist  isikutele,  kes  võtavad  osa  asja 
lahendamisest. 
 
Õiguse rakendamise aktid. 
Õigusnormi rakendamisega  luuakse   konkreetsel  isikul või organisatsioonil uued õigussuhted, st tekivad 
uued õigused ja kohustused, mille tekkimise aluseks on kompetentse riigiorgani akt. 
Õiguse  rakendamise  akt  –  individuaalse  tähendusega  õigusakt,  millega  õigusnorm  kohaldatakse 
konkreetsele subjektile. 
Õigusnormi  rakendamise  akt  peab  igal  juhul  omama  rea  spetsiifilisi  tunnuseid  ehk  rekvisiite,  st  temas 
peavad olema selgelt väljendatud vastused järmistele küsimustele: 
1.  Milline organ on välja andnud? 
2.  Millal on välja antud? 
3.  Millise konkreetse isiku kohta? 
4.  Milles seisneb asja lahendamise olemus? 
5.  Millistele faktilistele asjaoludele vastuvõetud otsus tugineb? 
6.  Millise seaduse või muu normatiivakti alusel see akt on vastu võetud? 
Esineb  erinevaid  õiguse  rakendamise   akte .  Vastavalt  reguleeritavatele  suhetele  ja  rakendatavale 
normile eristatakse: 
1.  Regulatiivsed  aktid  –  määravad  kindlaks  inimeste  õigused  ja  kohustused  seoses  nende 
õiguspärase käitumisega.  
2.  Juristiktsioonilised  (ehk  kaitsvad)  aktid  –  seonduvad  inimeste  õigusvastase  käitumisega  ja 
sisaldavad mingi käitumise kohustuse või määravad karistuse (nt trahvimäärus). 
Õiguse rakendamise akte võib liigitada vastavalt riigiorganitele, kes seda kehtestavad: 
1.  Riigivõimu organite aktid (kõrgemate ja kohalike) 
2.  Riigi valitsemisorganite aktid (nt valitsuse korraldus, ministri käskkiri) 
3.  Kohtuorganite aktid (nt kohtuotsus) 
4.  Kontrolli- ja järelvalveorganite aktid (nt riigikontrolli aruanne) 
Õigusnormide  rakendamise  akte  ei tohi ära segada normatiivsete aktidega, st aktidega, mis sisaldavad 
õigusnorme  ehk  üldisi  käitumisreegleid.  Normatiivne  akt  on  suunatud  reeglina  kindlaks  määramata 
inimeste ringi jaoks ja on määratud korduvaks kasutamiseks,  õigusnormi rakendamise akt aga sisaldab 
ettekirjutust konkreetsele isikule  ja ta on ühekordse toimega, st määrab kindlaks selle  isiku õigused ja 
kohustused. Oma iseloomult on õiguse rakendamise akt juriidilise fakti tähendusega.  
 
ÕIGUSRIKKUMISED JA JURIIDILINE VASTUTUS 
Õigusrikkumise mõiste ja koosseis. 
Inimese käitumine õiguslikust  aspektist  vaadelduna võib olla kas: 
1.  Õiguspärane – õigusnormis ettenähtud kohutuslik, soovitatav või lubatav subjekti käitumine. 
2.  Õigusvastane – Õigusrikkumine on juriidiline fakt, mis kujutab endast süülist, õigusvastast tegu, 
mille  on  toime   pannud   deliktvõimeline  isik  ja  mis  on  juriidilise  vastutuse  aluseks.   Sealjuures  
tuleb silmas pidada, et igasugune käitumisakt moodustub nelja elemendi ühtsusest: 
a.  Käitumise  subjekt  –  deliktvõimeline  isik.  Organisatsioon  saab  olla õigusrikkujaks  ainult 
oma  tegevusvaldkonnas.  Õigusrikkumise  subjekt  on  õigusrikkumise  toime  pannud  isik 
või organisatisioon.  
b.  Käitumise  subjektiivne  külg/koosseis  –  teo  motiivid  ja  sihtmärgid  ( ettevaatamatus , 
tahtlus jne). 
c.  Käitumise objekt – õigusega kaitstavad ühiskondlikud suhted, st õigussuhted, õiguskord 
tervikuna ja kogumis. 
d.  Käitumise objektiivne külg/koosseis –  faktiliselt  toime pandud tegu. 
Õigusrikkumise  koosseis  kujutab  endast  sellist  juriidilist  fakti,  kus  süülise  õigusvastase  teo  on  toime 
pannud  deliktvõimeline  isik,  kes  oma  teo  eest  kannab  juriidilist  karistust  ja  see  tegu  on  õigusvastane. 
Õigusrikkumisi panevad toime inimesed. Õigusrikkumise võivad toime panna nii kodanikud, apartriidid ja 
välismaalased,  ehk  need  samad  inimesed,  kes  võivad  olla  õigussuhte  subjektideks.  Tsiviilõiguses  võib 
õigussuhte subjekt olla vaid  teovõimeline  isik. 
 
Tegu  on  toime  pandud  tahtlikult,  kui  isik  mõistab  oma  teo  või  tegevusetuse  ühiskonnaohtlikku 
iseloomu, nägi ette ohtlikke tagajärgi ja soovis nende saabumist (otsene tahtlus) või teadlikult möönab 
nende saabumist (kaudne tahtlus).  
Õigusrikkumine  on  toime  pandud  ettevaatamatult,  kui  selle  toime  pannud  isik  nägi  ette  kahjulike 
tagajärgede  saabumise  võimaluse,  kuid  kergemeelselt  lootis  neid  ära  hoida  (kuritahtlik kergemeelsus), 
või  ei  näinud  ette  tagajärgede  saabumist,  kuigi  pidi  või  võis  ette  näha  (kuritegelik   oletus ). 
Õigusrikkumise eest võetakse isik vastutusele siis, kui selle rikkumise põhjustanud tegu oli süüline, mis 
on õigusrikkumise kohustuslik element.  
Ühiskonna jaoks kõige tähtsamaid suhteid kaitstakse karistusõiguse normidega. 
 
Õigusvastasuse välistab: 
1.  Kannatanu nõusolek  –  nt omaniku nõusolek  tema omandi kasutamiseks välistab seda  omandit  
kasutanud isiku süüdistamist omandiõiguse rikkumises. Nõusolek peab olema õiguspärane ja ei 
tohi olla suunatud sotsiaalselt kahjulike tagajärgede saavutamiseks (nt  tapmine ). Nõusolek peab 
olema vabatahtlik ja peab olema antud teovõimelise isiku poolt. 
2.  Teo paneb toime isik temale antud teenistus- või kutsealaste kohustuste täitmiseks. 
3.  Tegu,  mis  on  suunatud  oma  õiguste  teostamisele,  kuigi  sellega  tekitatakse  kahju  teistele 
isikutele (nt vanemate sunnivahendid laste suhtes). 
4.  Teatavates  piirides  välistab  õigusvastasuse  alluva  poolt  temale  antud  kohustusliku  käsu 
täitmine.  Ilmselt  kuritegeliku  iseloomuga  või  ülemuse  poolt  tema  volitusi  ületamisel  kannab 
käsu täitmise eest vastutust käsu  täitja . 
5.  Hädakaitseseisund – kaitseb ennast või teist isikut või nende õigusi või organisatsiooni õigusi või 
riigi  huvisid  ohustava  õigusvastase  ründe   tõrjumine .  Hädakaitses  toime  pandud  tegu,  sh 
ründajale  kahju  tekitamine  ei  ole  õigusvastane  tegu.  See  tegu  on  õiguspärane,  kui  ei  ületatud 
hädakaitse  piire . 
6.  Hädaseisund  –  tegevus,  millel  on  küll  õigusrikkumise  tunnused,  kuid  pandi  toime  ohu 
kõrvaldamiseks,  mis  ähvardas  hädasolijat  või  teist  isikut  või  nende  õigusi  või  organisatsiooni 
õigusi  või  riigi  huvisid,  ei  ole  õigusrikkumine,  kui  seda  ohtu  antud  asjaoludel  ei  saadud 
kõrvaldada muude vahenditega ja kui põhjustatud kahju on ärahoitud kahjust väiksem. Seisund, 
mis  vajab  inimese  sekkumist,  nt  tuletõrjujate  tegevus.  Hädaseisund  tekib,  kui  õiguslikult 
kaitstavat  objekti  ähvardab  reaalne  oht,  kusjuures  ohu  allikateks  võivad  olla  väga  erinevad 
allikad, nt loodusjõud,  mehhanismid , seadmed , aparaadid, loomad jne. 
Õigusrikkumise liigid. 
Õigusrikkumiste  õigusharulise  kuuluvuse  järgi,  aga  ka  nende  kahjulikkuse  astme  ja  rakendatavate 
mõjutusvahendite ehk sanktsioonide iseloomu järgi liigitatakse õigusrikkumised nelja rühma: 
1.   Kuritegu  
2.   Väärtegu  
3.  Tsiviilõigusrikkumine ehk tsiviilüleastumine 
4.  Distsiplinaarõigusrikkumine ehk distsiplinaarsüütegu 
Juriidiline  vastutus  –  riiklik  sunnivahend, mis  seisneb  õigusrikkuja  ja tema  käitumise  hukkamõistmises 
õigusvastase  süülise  teo  toimepanemise  pärast  ning  temale  isikliku  organisatsioonilise  või  varalise 
iseloomuga kitsenduste tekitamises.  
Õigusharude järgi liigitatakse juriidilist vastutust järgmiselt: 
1.  Kriminaalvastutus 
– 
hõlmab 
riiklikke 
sunnivahendeid, 
mis 
järgnevad 
kuriteole. 
Kriminaalvastutusega  nähakse  ette  kõige  karmimad  karistused  ehk  kriminaalõiguslikud 
sanktsioonid, max eluaegne vabaduskaotus. 
2.   Haldusvastutus   –  järgneb  väärteole.  Võrreldes  kuritegudega  on  nad  väiksema 
ühiskonnaohtlikkusega ja tingivad leebemate karistuste kasutamist ( arest , rahatrahv). 
3.  Tsiviilõiguslik e varaline vastutus – järgneb tsiviilüleastumisele ja seda rakendatakse varalistes 
suhetes kas lepingu rikkumisel (ei täida lepingus märgitud kohustusi) või kahju tekitamises. 
4.  Distsiplinaarvastutus – järgneb distsiplinaarüleastumisele ja kohaldatakse töölepingukohustuste 
mittetäitmise eest. 
Kohaldatavate organite järgi eristatakse: 
1.  Kohtulik vastutus – juriidiline vastutus, mida kohaldab kohus või kohtunik .  
2.  Haldusvastutus – rakendavad selleks pädevad haldusorganid, nt politsei, toll, inspektsioonid jne. 
 
TSIVIILÕIGUS 
Tsiviilõiguse mõiste ja süsteem. 
Eraõigus on õiguse osa, mis reguleerib isikutevahelisi suhteid 
poolte  võrdsuse  põhimõttel.  Eraõiguslikele  suhetele  ei  ole 
reeglina  iseloomulikud  alluvussuhted.  Eraõiguse  üldosaks  on 
tsiviilõigus,  eraõiguse  eriosa  moodustavad  niisugused 
õigusvaldkonnad nagu kaubandus- ja äriõigus, rahvusvaheline 
eraõigus,  intellektuaalomandi  õigus. Rahvusvaheline eraõigus 
( kollisiooninormid )  reguleerivad,  millise  riigi  seadusi  tuleb 
kohaldada,  kui  õigussuhtel  on   kokkupuude   rohkem  kui  ühe 
riigi õigusega. 
Tsiviilõigus  on  eraõiguse  osa,  mis  laieneb  kõikidele 
õiguskäibes osalejatele st isikutele ning millega reguleeritakse 
isikute  varalisi  ja  isiklikke  mittevaralisi  suhteid  (nt  autorlus) 
poolte võrdsuse printsiibil. 
 
Tsiviilõiguse allikad. 
Tsiviilõiguse algallikaks on põhiseadus, mis tagab tsiviilõiguste 
kaitse  riigi  suhtes  ning  teiste  isikute  suhtes.  Olulised 
põhiõigused : õigus elule, au ja hea nime kaitse, perekonna ja 
eraelu puutumatus , ning eluruumi puutumatus. 
Tsiviilõiguse  allikateks  suures  osas  on  seadused.  Olulisemad 
tsiviilseadused arvestades tsiviilõiguse süsteemi on: 
1.  Tsiviilseadustiku  üldosa  seadus  (TSÜS),  millega 
sätestatakse 
tsiviilõiguse 
üldpõhimõtted 
ja 
olulised 
instituudid nagu näiteks isikud, esemed,  tehingud ,  esindus - ja 
tsiviilõiguste teostamine. 
2.   Võlaõigusseadus   (VÕS),  mis  reguleerib  võlasuhete 
tekkimise  aluseid,  lepingulisi  võlasuhteid  ja  lepinguväliseid 
kohustusi  nagu  näiteks  tasu  lubamine,  asja  ettenäitamine, 
alusetu rikastumine ja kahju õigusvastane tekitamine. 
3.  Asjaõigusseadus  ( AÕS ),  milles  on  sätestatud 
kinnistusraamatu  pidamine  ja  õiguslik  tähendus,  valduse, 
omandi ja piiratud asjaõiguste õiguslik  regulatsioon . 
4.  Perekonnaseadus  (PKS),  milles  reguleeritakse  abielu,  perekonnaliikmete  omavahelisi 
õigussuhteid ning eeskostet ja muid küsimusi. 
5.   Pärimisseadus   (PärS),  millega  reguleeritakse  pärimist  seaduse  järgi,  testamendi  järgi, 
pärimislepingu järgi ning kaaspärijate vahelises suhtes. 
Tsiviilõiguse  allikaks  on  ka  õiguslikku  tähendust  omav  tava.  See  tekib  teatud  käitumisviisi 
pikemaajalisest rakendamisest, kui käibes osalevad isikud peavad seda õiguslikult siduvaks. Siiski tava ei 
saa muuta seadust ja tavanormid ei pea olema kirja pandud. 
 
Tsiviilõiguse  printsiibid . 
Hea  usu  põhimõtte  (sätestab  TSÜS  §138  ja  VÕS  §6)  kohaselt  tsiviilõiguse  teostamisel  ja  kohustuste 
täitmisel  tuleb  toimida  heas  usus.  Nt  võlasuhetes  tähendab  heas  usus  käitumine  õiguslikult  seotud 
poolte jaoks seda, et nad peavad käituma teineteise suhtes nagu õiglased ja  ausalt  mõtlevad inimesed. 
Hea usu põhimõtet ei saa pooled  omavahelise  kokkuleppega välistada. Tsiviilõiguses on oluline keeld, et 
neid  kohustusi  või  õigusi  ei  saa  teostada  sellisel  viisil,  mille  eesmärgiks  on  kahju  tekitamine  teisele 
isikule. 
Mõistlikkuse  põhimõte  –  kohaldatakse  võlasuhetes  siis,  kui  seadusandja  on  pidanud  vajalikuks  võtta 
arvesse  ka  ratsionaalsuse  ja  ergonoomsuse  asjaolusid.  Seda  põhimõtet  kasutatakse  näiteks  kohustuse 
täitmise  viisi,  koha,  aja  jms  kindlaks  määramisel.  Näiteks  võlasuhtes  loetakse  mõistlikuks  seda,  mida 
samas  olukorras  heas  usus  tegutsevad  isikud  loeksid  tavaliselt  mõistlikuks  (VÕS  §7).  Mõistlikkuse 
hindamisel  võetakse  arvesse   võlasuhte   olemust  ja  tehingu  eesmärki,  vastava  tegevus-  või  kutseala 
tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. 
Heade   kommete   instituut  tsiviilõiguses  on  seotud  õiguse  sotsiaalse  aspektiga.  Heade  kommetega 
vastuolus    olevates   tehingutes  on  häid  kombeid  eiravad  isikud  tõstnud  ennast  kõrgemale  ühiskonna 
tõekspidamistest ,  mistõttu  nad  saavad  kasu  moraali-  ja  eetikanormide  rikkumise  kaudu  teiste 
ühiskonnaliikmete arvelt. 
 
Tsiviilõigusliku suhte subjektid. 
Tsiviilõigussuhte  esemeks  ehk   objektiks ,  millele  tsiviilõigussuhe  on  suunatud,  võivad  olla  asjad  ja 
õigused. 
Tsiviilõigussuhtel  on  tavaliselt  kaks  poolt:  õigustatud  pool  ( võlausaldaja )  ja  kohustatud  pool  (võlgnik), 
kusjuures  mõlemal poolel võib olla mitu isikut.  Varalised  õigused on suunatud rahaliselt  hinnatavatele 
asjadele  ja  õigustele.  Rahaliselt  hinnatavateks  õigusteks  on  eelkõige  nõuded,  nt  müügilepingu, 
üürilepingu   või  käsunduslepingu  alusel   tekkivad   või  tekkinud  õigused  nõuda  varalise  väärtuse 
üleandmist või muu teo sooritamist. Varaliste suhete hulka kuuluvad ka omaniku ja piiratud asjaõiguste 
omaja   õigussuhted  seoses  õigustega  asjale,  mida  reguleeritakse  asjaõiguse  normidega.  Isiklike  õiguste 
ehk  mittevaraliste  õiguste  ehk  moraalsete  õiguste  objektiks  on  isiku  au,  nimi,  eraelu  puutumatus  või 
mõni  muu  isiklik  õigus.  Tsiviilõigused  ja  -kohustused  tekivad  tehingutest,  seaduses    sätestatud 
sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja kohustuste tekkimise, samuti 
õigusvastastest tegudest. 
 
 
Füüsilised isikud. 
Iga inimene on õigussubjekt ja seega õigusvõimeline.  
Õigusvõime  all  mõistetakse  võimet  omada  tsiviilõigusi  ja  kanda  tsiviilkohustusi.  Igal  füüsilisel  isikul  on 
ühetaoline ja piiramatu õigusvõime, mis algab inimese elusalt sündimisega ja lõpeb surmaga (TSÜS §7 lg 
2).  Seaduses  sätestatud  juhtudel  on  inimloode  õigusvõimeline  alates  eostamisest,  kui  laps  sünnib 
elusana. Õigusvõime annab kõigile üldise ja ühetaolise võimaluse olla näiteks omanik. 
Õigusvõime kõrval eristatakse teovõimet ja deliktvõimet. Alla 14-aastane isik ning psüühilise või füüsilise 
puuduse mõju all tegutsenud isik ei vastuta enda poolt tekitatud kahju eest, sest tal puudub deliktvõime 
(vt VÕS §1053). 
Füüsilise  isiku  teovõime  on  isiku  võime  iseseisvalt  teha  kehtivaid   tehinguid   ehk  oma  tegudega 
omandada  tsiviilõigusi  ja  -kohustusi,  samuti  neid  muuta  ja  lõpetada.  Teovõime  on  võrdne  kõigi 
täiskasvanud  normaalse  vaimse   tervisega   inimestele.  Alaealistele  isikutele,  kelle  vaimsed  võimed  ei 
võimalda täiel määral õiguskäibes osaleda, on tehingu tegemise õigus piiratud. Piirangu eesmärgiks on 
kaitsta neid isikuid võimalike kahjulike tagajärgede eest, mis võivad saabuda  põhjusel , et need isikud ei 
ole võimelised tehingu tegemise asjaolusid adekvaatselt  hindama . 
Piiratud  teovõime  on  faktiline  seisund,  mis  alla  18- aastaste   isikute  puhul  tuleneb  nende   vanusest  
vastavalt  seadusele,  st  alaealine  võib  olla  nt  asja  omanik,  kuid  ta  ei  saa  asja  tehinguliselt  käsutada 
piiratud  teovõime  tõttu.  Vähemalt  15-aastase  alaealise  piiratud  teovõimet  võib  kohus  laiendada 
arvestades  alaealise  huve  ja  tema   arengutaset   (vt  TSÜS  §9).  Täisealiste  isikute  puhul  tuleneb  piiratud 
teovõime  nende  vaimsest  seisundist.  Isiku  teovõime  on  piiratud,  kui  ta  vaimuhaiguse, 
nõrgamõistuslikkuse  või  muu   psüühikahäire   tõttu  kestvalt  ei  suuda  oma  tegudest  aru  saada  või  neid 
juhtida. 
Üldjuhul  vajavad  piiratud  teovõimega  isikute  poolt  tehtavad  tehingud  kehtivuseks   seadusliku   esindaja 
eelnevat  nõusolekut. Ilma sellise nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing nt leping on hõljuvalt  kehtetu , 
st tehing on kehtetu, kuni see piiratud teovõimega isiku esindaja poolt heaks kiidetakse.  Alla 7-aastase 
eest  teevad  tehinguid  tema  seaduslikud  esindajad,  v.a.  taskuraha  arvel  tehtavad  pisitehingud,  mida 
alaealine  võib  teha  iseseisvalt.  Täisealiste  piiratud  teovõimega  isikute   osavõtt   tsiviilkäibest  tagatakse 
eeskoste seadmisega, st kohtu poolt määratud  eeskostja  on tehingu tegemisel piiratud teovõimega isiku 
seaduslik esindaja. 
Otsustusvõimetu  on teovõimeline isik, kes  ajutiselt  (nt ravimite mõju all, joobes) ei ole võimeline õigesti 
hindama,  kuidas  tehing  mõjutab  tema  huve.  Otsustusvõimetu  isiku  poolt  tehtud  tehing  on  hõljuvalt 
kehtetu, kuni tehingu teinud isik on selle heaks kiitnud. Kui isik vaimutegevuse ajutise häire mõjul tegi 
endale  ilmselt  kahjuliku  tehingu,  siis  eeldatakse,  et  ta  on  teinud  tehingu  otsustusvõimetuna  (vt  TSÜS 
§13). 
Füüsiliste  isikute  puhul  on  oluline  nende  seos  teiste  õigussubjektidega.  Eriti  oluline  on   sugulus   ja 
hõimlus. 
Sugulus on ühe isiku põlvnemine teisest, sellisel juhul on nad sugulased otsejoones. Ülenejad sugulased 
on vanemad ja nende  eellased, alanejad sugulased on lapsed ja nende  järglased. Kui isikud põlvnevad 
samast   isikust, kuid ei ole sugulased otsejoones, on nad sugulased külgjoones.  Lapsed, kellel on ühine 
ema  ja  isa,  on  vennad  ja   õed ,  kusjuures  lapsendatud  ja  nende  alamad  sugulased  loetakse  võrdseks 
sugulastega. 
Abikaasa  sugulased  on  teisele  abikaasale  ja  tema  sugulastele  hõimlased.  Hõimlus  ei   lõpe   abielu 
lõpemisega. Et tädi Maali ka aru saaks: Kord  hõimlane , siis  igavesti hõimlane. 
Isiku  osalemisel  tsiviilõiglussuhetes  on  teatud  juhul  oluline  määrata  kindlaks  tema  elukoht  (nt  nõude 
esitamisel,  õiguste  kindlaksmääramisel,  kohustuste  täitmisel  jne).  Tsiviilõiguses  määratakse  isiku 
elukoht  tegeliku  elukoha  järgi  ja  selleks  loetakse  kohta,  kus  inimene  alaliselt  või  peamiselt  elab. 
Eeldatakse, et isiku elukoht on seal, kus on see tema enda poolt määratud (nt rahvastiku registri kanne) 
(vt  TSÜS  §14-15).  Piiratud  teovõimega  alaealise  elukohaks  on  tema  vanemate  või  eestkostja  elukoht. 
Eestkoste  all  oleva  piiratud  teovõimega  täisealise  isiku  elukohaks  on  tema  eeskostja  elukoht.  Lahus 
vanemate korral on alaealise elukohaks selle vanema elukoht, kus ta elab. 
Isiku tegevuskoht on tema püsiva ja kestva majandus- või kutsetegevuse toimumise koht. Tegevuskoha 
määratlemine  omab  erilist  tähendust  võlaõiguses,  kus  konkreetse  võlasuhte  puhul  ettevõtjaga  pole 
oluliseks  mitte  niivõrd  isiku  elu-  või  asukoht,  kuivõrd  tema  majandus-  või  kutsetegevuse  faktilise 
toimumise koht (vt TSÜS §16). 
Teadmata   kadunuks   loetakse  isik,  kelle  viibimiskoha,  elusoleku  või  surma  kohta  puuduvad  andmed 
niivõrd  pika  aja  jooksul,  et  vastavalt  asjaoludele  on  tõsiseid   kahtlusi   tema  elusoleku  suhtes  (vt  TSÜS 
§17).  Teadmata  kadunud  isiku  varale  võib  kohus  seada  hoolduse.  Hooldaja  peab  vara   valitsema  
heaperemehelikult ning tegutsema teadmata kadunud isiku huvides lähtuvalt (vt TSÜS §18). 
Teadmata  kadunud  isiku  võib  kohus  huvitatud  isiku  taotluse  alusel   surnuks   tunnistada  (vt  TSÜS  §19). 
Üldjuhul võib see toimuda viie aasta möödumisel ajast, kui saadi  viimased andmed isiku elusoleku kohta. 
Surnuks tunnistamisega kaasnevad olulised tsiviilõiguslikud tagajärjed.  Teisisõnu , sellega luuakse eeldus, 
et  isik  on  surnud  otsuses   näidatud   ajal  ning  tema  vara  läheb  üle  õigusjärglastele,  tema  abielu  lõpeb, 
tööleping  lõpeb. Surnuks tunnistamisel on isikule samad õiguslikud tagajärjed kui tegeliku surma puhul. 
Kui surnuks  tunnistatud  isik on tegelikult elus, siis tühistab kohus tema surnuks tunnistamise. 
 
Juriidilised isikud. 
Juriidiline  isik  on  seaduse  alusel  loodud  õigussubjekt  ehk  teisisõnu  on  juriidilised  isikud  üksused  või 
organisatsioonilised tervikud, millele seadus omistab õigussubjektsuse. Juriidilised isikud võivad tekkida 
kahel viisil: 
1.  teatud liiki juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel – nt aktsiaselts loodakse äriseaduse alusel. 
2.  otse  selle  juriidilise  isiku  kohta  käiva  seaduse  alusel  –  nii  on  loodud  ka  kõik  põhiseaduslikud 
institutsioonid (nt Vabariigi valitsus, riigikontroll). 
Juriidilise  isiku  asukoht  on  tema  juhatuse  või  juhatust  asendava  organi  asukoht,  kui  seaduses  ei  ole 
sätestatud  teisiti.  Juriidilise  isiku  tegevuskoht  määratletakse  püsiva  ja  kestva  majandustegevuse  või 
muu  põhikirjalise  tegevuse  koha  järgi.  Juriidilisel  isikul  on  teda  teistest  eristav  nimi  ( äriseadustik ,  ei 
tohiks segamini ajada kaubamärgiga, mis äriühingute puhul sisaldab äriühingu liigi nime (AS, OÜ, TÜ jne). 
Juriidiline isik võib omada kõiki tsiviilõigusi ja -kohustusi, v.a. need, mis on  omased  üksnes inimesele. 
Juriidilise  isiku  juhatus  või  seda   asendav   organ  loetakse  juriidilise  isiku  seaduslikuks   esindajaks . 
Eraõiguslik  juriidiline  isik  lõpetatakse  reeglina  üldkoosoleku  või  mõne  muu  pädeva  organi  sellekohase 
otsusega.   Lõpetamine   võib  toimuda  ka  põhikirjaga  või  ühingulepinguga  seatud  eesmärgi  saavutamisel 
või  tähtaja  möödumisel,  kui  isik  on  loodud  tähtajaliselt.  Teatud  juhtudel  võib  juriidiline  isik  lõppeda 
sundlõpetamisega kohtuotsusega kas seadusega sätestatud õigustatud isiku või asutuse nõudel. 
Juriidilised isikud jagunevad: 
1.  Avalik-õiguslikeks  juriidilisteks  isikuteks  –  riik,  kohaliku  omavalitsuse  üksus  ja  muu  juriidiline 
isik, mis on loodud avalikes huvides selle konkreetse juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel, 
nt  Tartu  Ülikool  (eraldi  seadus),  Tallinna  Tehnikaülikool  (ülikooliseadus).  Õigusvõime  tekib  ja 
lõpeb  seaduses  sätestatud  ajal.  Eesti  vabariik  on  tsiviilõigussuhetes  juriidiline  isik, 
ministeeriumid ,  ametid,  maavalitsused,  kohtud,  riigikogu  jne  ei  saa  olla  tsiviilõigussuhte 
subjektiks. 
2.  Eraõiguslikeks  juriidilisteks  isikuteks  –  erahuvides  ja  selle  juriidilise  isiku  liigi  kohta  käiva 
seaduse  alusel  loodud  juriidiline  isik  –  täisühing,  usaldusühing,  osaühing,  aktsiaselts, 
tulundusühistu,  mittetulundusühing    ja  sihtasutus.  Õigusvõime  tekib  seaduses  ette  nähtud 
registrisse   kandmisega  ning  lõpeb  sealt  kustutamisega.  Tegevuse  ja  tema  organite  (reeglina 
üldkoosolek   ja juhatus) pädevuse  aluseks on  põhikiri  või  ühinguleping . Tegevust  juhib juhatus 
ning nõukogu  olemasolul ka nõukogu. 
Äriühingute  kohta  käivad  normid  on  paigutatud  äriseadustikku,  mis  sätestab  äriühingute 
(täisühing,  usaldusühing,  osaühing,  aktsiaselts  ja  tulundusühistu)  kohta  käivad  üldreeglid,  st 
nende  asutamise,  tegevuse,  lõpetamise,   ühinemise ,  jagunemise  ja  ümberkujundamise  korral. 
Ettevõte  on  majandusüksus,  mille  kaudu  isik  tegutseb  (TSÜS  §661).  Äriühingute  liigid  on 
järgmised: 
a.  Täisühing – äriühing, milles on kaks või enam osanikku, kes tegutsevad ühise ärinime all 
ja vastutavad ühingu kohustuste eest solidaarselt kogu oma varaga. Tegutsemise aluseks 
on  ühinguleping.  Eelisteks  võib  pidada  lihtsustatud  asutamist,  juhtimist, 
raamatupidamist, aruandlust. Miinuseks on osanike isiklik vastutus. Selline ühinguvorm 
on osanike kõrge riskifaktori tõttu vähe kasutatav. 
b.  Usaldusühing  –  äriühing,  milles  on  vähemalt  üks  täisosanik  ja  üks   usaldusosanik . 
Täisosanik  vastutab  solidaarselt  kogu  oma  varaga,  usaldusisik  vastutab  vaid  oma 
sissemaksu ulatuses. 
c.  Osaühing  –  äriühing,  mille   kapital   on   osadeks   jaotatud  ja   osanik   ei  vastuta  osaühingu 
kohustuse eest (piiratud vastutusega). Võrreldes täis- ja usaldusühinguga on osaühingu 
puhul  kehtestatud  rangemad  nõuded  asutamisele,  juhtimisele,  raamatupidamisele, 
arudandlusele  ja  miinimumkapitali  nõue  40 000  EEK.  29.09.2010  Riigikogu  võttis  vastu 
muudatuse ,  mille  kohaselt  osaühingut  saab  alates  1.01.2011  rajada  ilma  osakapitalita. 
Osakapitali  moodustavad  seaduse   muudatuste   kohaselt  nõuded  osanike  vastu,  mitte 
reaalne  raha  pangaarvel.  Teisisõnu   osanikud   vastutavad  summa  ulatuses,  mis  nad 
osamakseteks on lubanud, ja raha nõutakse välja alles ettevõtte makseraskuste korral. 
d.  Aktsiaselts  –  äriühing,  millel  on  aktsiateks  jaotatud   aktsiakapital .  Aktsiaseltsi  puhul  on 
kehtestatud  kõige  rangemad  asutamise,  juhtimise,  vähemusaktsionäride  kaitse  ja 
aruandluse nõuded ja miinimumkapitali nõue on 400 000 EEK. 
e.  Tulundusühistu  –  äriühing,  mille  eesmärgiks  on  toetada  ja  soodustada  oma  liikmete 
majanduslikke  huve  läbi  ühise  majandustegevuse,  milles  liikmed  osalevad  tarbijate  või 
muude  hüvede kasutajatena, hankijatena töö panuse,  teenuste kasutamise  jms kaudu. 
Kohustuslik kapitali määr on üldjuhul 40 000 EEK, kusjuures põhikirjaga saab ette näha 
ka teisiti. 
f.  Mittetulundusühingute tegevust reguleerib mittetulundusühingute seadus. Tegemist on 
isikute  vabatahtliku  ühendusega,  mille  eesmärgiks  või  põhitegevuseks  ei  või  olla 
majandustegevuse  kaudu  tulu  saamine  –  paljud  spordiühingud,  harrastustegevusega 
tegelevad  ühingud.   Eriliigilised   MTÜ-d  tegutsevad  eri  seaduste  alusel,  nt  erakonna 
seadus. 
g.  Sihtasutusi  reguleerib  sihtasutuste  seadus.  Sihtasutus  on  juriidiline  isik,  millel  pole 
liikmeid ja mis on loodud vara valitsemiseks ja kasutamiseks. 
 
 
Tehingud, tehingu mõiste ja liigid. 
Tsiviilõigused ja -kohustused võivad üle minna ühelt  isikult teisele õigusjärglusega, kui need ei ole isikuga  
lahutamatult seotud seaduse järgi. Õigusjärgluse aluseks võib olla tehing, seadus või muu õigusakt. 
Tehing  –  toiming  või  omavahel  seotud  toimingute  kogum,  milles  sisaldub  kindla  õigusliku  tagajärje 
kaasatoomisele  suunatud  tahte  avaldus.  Tehing  on  olulisim  subjektiivsete  tsiviilõiguste  ja  -kohustuste 
tekkimise  alus. Tehingud liigitatakse näiteks vastavalt sellele, mitme  isiku tahte avaldused on õiguslike 
tagajärgede saabumiseks vajalikud: 
1.  Tehingud on ühepoolsed, kui õigusliku tagajärje saabumiseks   piisab  ühe  isiku tahte  avaldusest 
(nt pärandamine  testamendiga). 
2.  Mitmepoolse tehingu tegemiseks on vaja aga kahe või enama isiku tahte avaldus (nt  lepingud , 
juriidiliste isikute juhtorganite otsused jne). 
Tehingu sisu järgi võib jagada tehingud: 
1.  varalisteks, kui nende esemeks on varalised õigused (nt müük, laen jne), ja 
2.   isiklikeks , kui nende esemeks on isiklikud õigused (nt abielu sõlmimine). 
Tehing  on  isiku  tahte  avaldus,  millega  isik  väljendab  soovi  saavutada  mingi  õiguslik  tagajärg.  Tahte 
avalduse võib teha otseselt, st avaldades tahte sõnaselgelt, või kaudselt ehk konkludentselt, avaldades 
tahet  tegevuse  kaudu,  millest  võib  järeldada  tahet  saavutada  õiguslik  tagajärg  (nt  kauba  saatmine 
ostjale).  Vaikimine  või  tegevusetus  omab  tahte  avaldusena  tähendust  siis,  kui  see  tuleneb  seadusest, 
poolte kokkuleppest või nende vahelisest praktikast ja tegevus- või kutsealadel kehtivatest  tavadest . 
 
Tehingu vorm.  
Tehingu  võib  teha  mistahes  vormis,  kui  seadus  ei  ole  sätestanud  kohustuslikku  vormi,  st 
üldpõhimõttena  kehtib  vormivabadus.   Erivormid   kehtivad  tarbijaga  sõlmitavate  lepingute  osas,  nt 
tarbijate  käendusleping  –  tarbija  peab  avalduse  kohustuste  võtmiseks  esitama  kirjalikus  vormis. 
Kirjalikus  vormis  peavad  olema  sõlmitud  nt  ehitise  ajutise  kasutamise  leping,  kinkija  avaldus  endale 
kinkelepingust  tulenevate  kohustuste  võtmiseks,  elurendise  leping,  tööleping,  jne,   üldreeglina   ka 
võlatunnistus. Tehingu kirjaliku vormi järgimiseks tuleb koostada kirjalik dokument ning pooled peavad 
sellele  omakäeliselt  alla  kirjutama.  Kirjaliku  lepingu  võib  sõlmida  ka  kirjavahetusena,  kui  pooled  on 
kirjalikele 
tahteavaldustele 
omakäeliselt 
alla 
kirjutanud. 
Kirjaliku 
vormi 
alaliigiks 
on 
elektrooniline/ digitaalne  vorm, mis reeglina loetakse kirjaliku vormiga võrdseks. Kirjalikku taasesitamist 
võimaldava vormi puhul peab tehing olema tehtud  püsivalt  kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja 
sisaldama tehingu teinud isikute  nimesid , kuid ei pea olema omakäeliselt  allkirjastatud  (nt e-kiri,  faks  jm 
elektroonilise side vahendid, mida saab hiljem kirjalikult taasesitada). 
Tehing on notariaalselt kinnitatud, kui see on koostatud kirjaliku dokumendina ning tehingu  tegija   allkiri  
on  kinnitatud  –  allkirjastaja  isiku   samasus  on  tuvastatud  kas  notari või teise  seaduses  sätestatud  isiku 
poolt (nt vallasekretär,  konsul  teises riigis jne). Tehingu notariaalsel tõestamisel kontrollib  notar  lepingu 
sisu ja selgitab tehingu õiguslikke tagajärgi poolte jaoks. Tehingu notariaalne tõestamine kaitseb lepingu 
pooli  järelemõtlematu  teo  eest  –  kaitse-,   nõustamis -  ja  kontrollifunktsioon.   Kinnisasja   võõrandamise 
leping, osaühingu osa  võõrandamine , abielueelne  varaleping . 
Seaduses  ette  nähtud  vorminõuete  eiramise  tagajärjeks  on  reeglina  tehingu  tühisus,  st  soovitud 
juriidilisi  tagajärgi  ei  saabu.  Tehing  võib  olla  tühine  algusest  peale,  st  kehtivat  tehingut  pole  tehtud  – 
tühisel  tehingul  ei  ole  algusest  peale  õiguslikke  tagajärgi  ning  selle  järgi  saabuv  tagastatakse  alusetu 
rikastumise sätete kohaselt. Tühisus võib olla otsese tagajärjena kirjas seaduses, nt piiratud teovõimega 
isikute tehingute kehtivuse regulatsioon, vorminõude eiramise tagajärjed jne. 
  Seaduse  alusel  on  tühised  ka  näilikud  tehingud.  Näilikud  on  tehingud,  mille  puhul  pooled  on 
kokku leppinud, et tehing ei too kaasa õiguslikke tagajärgi. Eesmärgiks võib olla soov jätta mulje 
tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida pooled tegelikult teha tahavad. 
  Kui seadust pole rikutud, võib tehing olla siiski vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. 
Kriteeriumiks  peetakse  ausate  ja  õiglaselt  mõtlevate  inimeste  sündsustunnet.  Näiteks  loetakse 
avaliku  korra  ja  heade  kommetega  vastuolus  olevaks  lepingut,  millega  rikutakse  üldiselt 
tunnustatud  moraaliprintsiipe,  õigluse  põhimõtteid  või  piiratakse  isikute  vabadust, 
religiooninormidega vastuolus olevaid jne. 
Tehingud, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse,  ähvarduse  või vägivalla mõjul või raskete asjaolude 
ärakasutamise tõttu, võib seaduses sätestatud korras tühistada. 
  Eksimus  on ebaõige  ettekujutus   tegelikest  asjaoludest.  Tühistamise  aluseks  olev  eksimus  peab 
olema  sedavõrd oluline,  et  mõistlik  isik  poleks  samas  olukorras  tehingut  teinud  või oleks  selle 
teinud teistel tingimustel (nt ilmneb, et ostetud maal on võltsing). 
  Pettus  on  teise  lepingupoole   tahtlik   eksimusse   viimine   või  eksimuses  hoidmine  ebaõigete 
asjaolude  avaldamise  või  hea  usu  vastaselt  oluliste  asjaolude  avaldamata  jätmise  teel 
eesmärgiga kallutada teist isikut tehingut tegema. 
  Ähvarduse või vägivalla mõjul tehtud tehingu  tühistamiseks  peab tehingu tegemisel toimunud 
ähvardus  või   vägivald   olema  õigusvastane  ning  nii  vahetu  ja  tõsine,  et  ei   jäta   tehingu  teinud 
isikule mingit mõistlikku valikut. 
  Raskete  asjaolude  ärakasutamiseks  nimetatakse olukorda,  kus  tehing on  tehtud  füüsilise  isiku 
erakorralisi  vajadusi,  sõltuvussuhet,  kogenematust  või  muid  selliseid  asjaolusi  ära  kasutades  
talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel (nt liigkasuvõtlikud  intressid ). 
Tühistamine   toimub  avalduse  tegemisega  teisele  poolele  või  avalikkusele.  Võib  nõuda   teiselt   poolelt 
kahju  hüvitamist , kui teine pool on teadlik kahju tekkimisest. 
 
 
Esindamine . 
Isikud teevad tehingud ise või esindaja kaudu. Juriidiline isik saab teha tehinguid ainult esindaja kaudu. 
Esindaja  tegutseb  alati  esindatava  nimel  ja  huvides.  Tema  tegevuse  kaudu  luuakse,  muudetakse  või 
lõpetatakse tsiviilõigussuhteid esindatava ja kolmanda isiku vahel. Esindamine ei ole lubatud puhtisiklike 
tehingute puhul (nt abielu sõlmimine, testamendi tegemine jne). 
Tingimuslikud  tehingud  –  tehing,  mis  on  tehtud  edasilükkava  või  äramuutva   tingimusega .  Tehing  on 
edasilükkava tingimusega, kui tehinguga kindlaks määratud õiguslike tagajärgede  tekkimine  sõltuvuses 
asjaolust, mille kohta ei ole teada, kas see saabub või mitte (nt soovivad pooled seada omandi tekkimise 
vallasasjale sõltuvusse kokkulepitud tasu maksmisest). Tehingud on tehtud äramuutva tingimusega,k kui 
tehinguga  kindlaks  määratud  õiguslike  tagajärgede  lõppemine  sõltub  asjaoludest,  mille  kohta  ei  ole 
teada, kas see saabub või mitte. 
Esindaja  võib  teha  tehingu  otseselt  esindatava  nimel,  samuti  võib  tehingu  tegemine  esindatava  nimel 
tuleneda tehingu tegemisega seotud asjaoludest. 
Esindusõigus – õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel. Esindusõiguse võib 
anda  tehinguga  ( volitus ),  kuid  see  võib  tuleneda  ka  seadusest  (seadusjärgne  esindusõigus)  või  tekkida 
teatud  juhtudel  seaduse   fiktsiooni   alusel  (nt   advokaat   poole  esindajana  kohtus  on  isiku  lepinguline 
esindaja,  osaühingu  juhatuse  liige  on  äriühingu  seadusjärgne  esindaja).   Volituse   andmine  toimub 
esindatava  poolt  vastava  tahteavalduse  tegemisega  esindajale  või  isikule,  kellega  tehingu  tegemiseks 
volitus  antakse.  Volitus  peab  olema  samas  vormis  esindaja  poolt  tehtud  põhitehinguga,  kui  viimase 
suhtes on seadusega kehtestatud vorminõue, mille  mittejärgimisel  on tehing õigustühine (nt kinnisasja 
võõrandamiseks antud volitus peab olema notariaalselt tõestatud). 
Volikiri – kirjalikus dokumendis väljendatud volitus. Volitus lõpeb, kui: 
1.  Esindaja on teinud tehingu, milleks volitus oli antud 
2.  Tehingu tegemine, milleks volitus oli antud, on muutunud võimatuks 
3.  Volituse tähtaeg möödub 
4.  Saabub äramuutev tingimus, millega on seotud volituse lõppemine 
5.   Esindatav  võtab volituse tagasi 
6.  Esindaja loobub  volitusest 
7.  See tuleneb volituse andmise aluseks  olevast  tehingust 
8.  Volituse andmise aluseks olev leping lõpeb 
9.  Esindatav sureb 
10. Esindatavaks või esindajaks olev juriidiline isik lõpeb 
11. Kuulutatakse välja esindatava pankrot  
12. Muud seaduses olevad  juhud  
Lepingu  sõlmimine  toimub  tavaliselt  lepingu  sõlmimise  ettepaneku  ehk   pakkumuse   ehk  oferti 
tegemisega ja selle vastuvõtmisega ehk nõustumisega ehk aktseptiga. 
Aegumine  –  õigus  nõuda  teiselt  isikult  teo  tegemist  või  sellest  hoidumist,  st  nõue  aegub  seaduses 
sätestatud  tähtaja  (aegumistähtaja)  jooksul  (TSÜS  §142).  Pärast  nõude  aegumist  võib  kohustatud  isik 
keelduda oma kohustuste täitmisest. 
Tsiviilõiguses  kaitstakse   hageja   nõude  ehk   hagi  esitamisega. Hagi esitatakse teisele  poolele  –  kostjale. 
Hagi  saab  esitada  aegumistähtaegade  piires,  mille  möödumisel  isik  kaotab  võimaluse  kaitsta  oma 
tsiviilõigusi hagi korras. Nõudeõigus ei aegu ainult seaduses sätestatud juhtudel (nt kinnistusraamatusse 
kantud   asjaõigusest  tulenev  nõue).  Aegumistähtaega  võib  poolte  kokkuleppel  muuta,  eelkõige 
kergendades  nõude  aegumise  tingimusi  ja  aegumistähtaega  lühendada.  Aegumise  kergendatud 
tingimusi  ei  kohaldata,  kui  kohustatud  isik  rikkus  kohustusi  tahtlikult.  Poolte  kokkuleppel  võib 
aegumistähtaega, mis on lühem kui 10 aastat, pikendada, kuid mitte enam kui 10 aastani. 
Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on 3 aastat. 
Ehitise puuduse tõttu töövõtulepingus tuleneva nõude aegumistähtaeg on 5 aastat. 
Kinnisomandi üleandmise nõude aegumistähtaeg on 10 aastat. 
Kahju  õigusvastasest  tekitamisest  tuleneva  nõude  aegumistähtaeg  on  3  aastat,  mil  õigustatud  isik 
kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. 
 
ASJAÕIGUS  
Asjaõigus  –  tsiviilõiguse  ühe  instituudina  on  õigusnormide  kogum,  mis  reguleerib  asjadega  seotud 
õigussuhteid  nii  paigalseisus  kui  ka  nende  muutumises.  Põhiliseks  õigusallikaks,  mis  reguleerib 
asjaõigusega seonduvat, on asjaõigusseadus (AÕS), samuti TSÜS, asjaõigusseaduse rakendamise seadus, 
korteriomandiseadus ja kinnistusraamatuseadus. Asjaõigused on või lõppemine (äramuutva tingimusega 
tehing) on omand ( omandiõigus ) ja piiratud asjaõigused (AÕS §5): 
  Servituudid 
  Reaalkoormatised 
  Hoonestusõigus 
  Ostu eesõigus 
   Pandiõigus  
Seadusega võib sätestada ka muid asjaõigusi. 
Asi on kehaline ese (vt TSÜS §49 lg 1). Esemena on seaduses defineeritud asju, õigusi ja muid hüvesid, 
mis  võivad  olla  õiguse  objektiks  (vt  TSÜS  §48).  Ese  on  kehaline  siis,  kui  see  on   meeltega   tajutav, 
ruumiliselt piiritletav ja reaalselt valitsetav. Õiguslikus mõttes on asjadeks ka taimed. Õiguskirjanduses 
on  ese  üldmõisteks,  mis  on  võrdsustatud  õigusobjektiga,  mille  alla mahuvad  asjade  kõrval  ka  kehatud 
esemed (nt õigused, nõuded) ja loomad.  Võlaõiguse  esemeks võib aga olla iga varaline väärtus, st müüa 
võib   tervet   ettevõtte  klientuuri,  kuid  asjaõiguslikke  käsutusi  saab  teha  ainult  asjade  ja  asjaõiguste  (nt 
reaalservituud, hüpoteek ) suhtes. 
Asja  piiritletus  tähendab  seda,  et  asi  peab  olema  selgelt   eristatav  (nt  maatükke  eristatakse  üksteisest 
piiride  abil,  vedelikke  ja   gaase   piiritletakse  neid  mahutitesse  või  anumatesse  kogudes,  puisteained  (nt 
liiv, vili jne) ei piiritleta mitte füüsiliste esemetena (teradena), vaid käibes kasutatavate mõõtühikute (nt 
kg, m3) abil). 
Valitsetavus tähendab seda, et asi peab olema valitsetav, st omandatav, hõivatav, kasutatav. 
Saksa õiguses inimene on õiguse subjekt, mitte ese. Erinev on surnud inimese, st laiba  käsitlus .  Elavalt  
inimeselt   eraldatud  kehaosade   käsitlus   sõltub  näiteks  saksa  õiguses  sellest,  mis  eesmärgil  kehaosad 
eraldatakse.  Kui  need  nt  eraldatakse  kehast  ajutiselt  ja  siirdatakse  pärast  operatsiooni  tagasi,  jäävad 
need kehaosadeks ega muutu  vahepeal  asjadeks. Kui neid kehaosi ei kasutata isikute juures, kellelt need 
on  võetud,  siis  muutuvad  need  kehast  eraldumisel  asjadeks  sõltumata  sellest,  kas  need  visatakse 
minema  või  siirdatakse  mõnele  teisele  isikule  (siirdatavad  organid).  Eraldatud  kehaosad  võivad 
omandada asja kvaliteedi (äralõigatud juuksed paruka  tegemisel, organite siirdamisel). 
Suur osa asjaõiguse  sätetest  on sõnastatud mitte asjadest, vaid  kinnis -  ja vallasasjadest lähtudes.  Asju 
liigitatakse: 
1.  Kinnis- ja vallasasjad 
2.   Asendatavad  asjad 
3.  Äratarvitatavad asjad 
Asjade jaotamisel kinnis- ja vallasasjadeks on lähtutud kinnisasja mõistest. 
Kinnisasi  – maapinna piiritletud  osa ( maatükk ). 
Vallasasjad on kõik asjad, mis ei ole  kinnisasjad . Vallasasjad, mis on muutunud kinnisasja oluliseks osaks, 
ei ole enam vallasasjad. Asja sätete puhul TSÜS-is on piirdutud ühe vastandliku mõiste defineerimisega, 
jättes teise tuletatavaks. Vallasasjad on asendatavad või asendamatud. 
Asendatavad on näiteks käibivad rahatähed ja sama äriühingu  väärtpaberid , seeriaviisiliselt toodetavad 
asjad, teatud aastakäigu  veinid  teatud veinipiirkondades. 
Asendatamatud  asjad  on   tellija   erisoovide  kohaselt  valmistatud  asjad,  kasutatud  autod,  erinevate 
pruulikodade õlled jne. 
Vallasasju jaotatakse ka äratarvitatavateks ja äratarvitamatuteks asjadeks. 
Asi  on  äratarvitatav,  kui  see  otstarbekohaselt   kasutamisel   lakkab  olemast  või  võõrandatakse  (vt  TSÜS 
§52 lg 2). Nt toiduained, küttematerjal, mootorikütus jms. 
Äratarvitamatuteks asjadeks on asjad, mis aja jooksul küll oma väärtust  kaotavad , kuid mille kasutamine 
ei seisne nende äratarvitamises. Nt mööbel,  masinad  jms, kusjuures võõrandamiseks on mõeldud raha, 
väärtpaberid jne. 
Jagatavuse alusel eristatakse jagatavaid ja jagamatuid asju. 
Asi  on   jagatav ,  kui  jagamine  ei  muuda  asja  olemust  ja  iga  osa  moodustab  pärast  jagamist  terviku.  Nt 
raha, kullakang, vaadis olev vein, hoonestamata maatükk (kui seda ei takista muud piirangud). 
Mittejagatavad on asjad, mille väärtus jagamisel väheneb või jagamisel hävinevad. Nt maal,  vääriskivi , 
aktsia jms. 
Asjade jaotamisel jagatavateks ja jagamatuteks on oluline tähtsus ühis- ja kaasomandi jagamisel, samuti 
pärimisel (jagatavad asjad jaotatakse pärijate vahel, mittejagatavad asjad müüakse enampakkumisel ja 
saadud raha jaotatakse pärijate vahel). 
 
Asjade osad. 
Üksikasi,  mis  kujutab  endast  kokkupandud  asja,  koosneb  erinevatest  osadest,  mida  nimetatakse 
olulisteks  ja mitteolulisteks osadeks. Asja oluliseks osaks on osa, mida ei saa  asjast  eraldada ilma, et asi 
või  sellest  eraldatav  osa  häviks  või   olemuselt   muutuks  (vt  TSÜS  §53  lg  1).  Saksa  kohtupraktikas  on 
tunnistatud olulisteks asjadeks masina hoovad, hammasrattad , auto raam jne. 
Kinnisasja oluliste osadena on seaduses sätestatud maaga püsivalt ühendatud ehitised, kasvav mets ja 
muud  taimed,  sh  koristamata  vili  (vt  TSÜS  §54  lg  1).  Mida  kujutab  endast  maatükiga  püsiv  või  kindel 
ühendamine,  seda  seadus  ei  täpsusta.  Küll  aga  näiteks  ehitise  olulisteks  osadeks  asjad,  millest  see  on 
ehitatud  või  mis  on  ehitisega  püsivalt  ühendatud  ja  mida  ei  saa  eraldada  ehitist  või  eraldatavat  asja 
oluliselt kahjustamata (vt TSÜS §55 lg 1). 
Hoone  oluliste  osadena  on  nimetatud   telliseid ,  uksi,  aknaid,  kütteseadmeid,  kusjuures  oluliseks  osaks 
muutuvad need alles pärast paigaldamist (nt paigaldamata keskkütte  katel  ei ole veel oluline osa). Nt ei 
ole  kinnisasja  oluliseks  osaks  hoone,  mis  asub  maatükil   hoonestusõiguse   alusel  (sõltumata  sellest,  kas 
hoone oli olemas juba enne hoonestusõiguse seadmist või püstitati hiljem). Selline hoone on küll oluline 
osa, aga mitte maatüki, vaid hoonestusõiguse oluline osa (vt AÕS §241 lg 5). 
Maatüki  näilised  osad  on  nt  kõrgepingeliinide   postid ,  liine  teenindavad  alajaamad,  mitmesugused 
torustikud   koos  pumbajaamaga  jms,  mis  ei  kuulu  maa  omanikule,  kuid  on  vajalikud  reaalservituudi 
laadsete isiklike kasutusõiguste teostamiseks. Maa oluliseks osaks ei ole samuti ehitis, mille maa ei ole 
kantud  kinnistusraamatusse  või  registreeritud  riigi  või  munitsipaalmaaga  maakatastris.  Sellist  ehitist 
käsitletakse vallasasjana, kui seaduses pole sätestatud teisiti. 
Kinnistusraamat  – maakohtute juures asuvate kinnistusametite poolt peetav avalik  register , mis annab 
teavet  kinnisasju  puudutavate  asjaõiguslike  õigussuhete  kohta.   Kinnistusraamatust    nähtub ,  kes  on 
konkreetse  kinnisasja  omanik  ja  missuguste  piiratud  asjaõigustega  on  kinnisasi   koormatud . 
Kinnistusraamatust  nähtuvad  kolmandate  isikute  asjaõigused  jäävad  kehtima  ka  asja  võõrandamisel 
uuele  omanikule,  st  keegi  ei  või  end   vabandada   kinnistusraamatu  andmete  mitteteadmisega. 
Kinnisasjade puhul täidab avalikkuse funktsiooni kinnistusraamat, kuivõrd kinnisasja õiguste kehtivuseks 
on vajalik kande tegemine kinnistusraamatusse, mille kannetega võib igaüks tutvuda, st ta on avalik. 
Asja mõtteline osa –  seaduses on defineeritud asja mõtteline osa, milleks on tegelikkuses   piiritlemata   
asja osa, mille suurust väljendatakse murdosana asjast (⅓, ⅔, ⅙ jne) (vt TSÜS §56). 
 
Päraldis . 
Päraldis – vallasasi, mis olemata peaasja osa, teenib peaasja ning on sellega seotud ühise majandusliku 
eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seose kaudu (nt lukk ja luku võti,  viiul  ja poogen) (vt TSÜS §57 lg 1). 
Päraldiseks  olemise  üheks  oluliseks  tingimuseks  on  ühise  majandusliku  eesmärgi  olemasolu.  Selle 
puudumisel  ei  saa  asjal  olla  ka  päraldist  (nt  kui   vabriku   ehitamine  on  veel   pooleli ,  siis  ei  ole 
kohaletoodud  masinad  päraldiseks,  sest  hoonet  ei  saa  veel  ettenähtud  eesmärgil  kasutada).  Ehitise 
päraldisena on  käsitletud  ka pilt-tapeete. 
Asi  ei  ole  päraldis,  kui  seda  käibes  päraldiseks  ei  loeta  (vt  TSÜS  §57  lg  2).  Sõnast  "käibes"  tuleneb,  et 
selles  sättes  on  silmas  peetud  valitsevat  arvamust,  mitte  aga  asjaosaliste  (nt  maatüki  omanik  ja 
hüpoteegi  pidaja ) kokkulepet. 
Päraldis ei pea  kuuluma peaasja omanikule (TSÜS §57 lg 3). 
Põllumajandusliku  kinnisasja  päraldiseks  on   muuhulgas   selle  majandamiseks  kasutatav   inventar , 
masinad  ja kariloomad,  samuti maatüki   saadused , mis  on vajalikud majandamise  jätkamiseks  järgmise 
saagini (vt TSÜS §60). 
 
Kasu ja  viljad . 
Kasu hõlmab vilja kõrval ka eseme kasutamisest saadavaid  eeliseid , st kasutuseeliseid (vt TSÜS §62 lg 1). 
Asjaõigusseaduses eristatakse asja- ja õigusvilju. 
Asjavili  –  asjast  loodusjõul  või  inimese  kaasabil  tulenevad  saadused,  samuti  tulu,  mida  asi  annab 
õigussuhte tõttu (vt TSÜS §62 lg 2). 
Õigusvili  –  tulu,  mida  õigustatud  isik  saab  õigusest  vastavalt  selle  otstarbele,  samuti  tulu,  mida  õigus 
annab õigussuhte tõttu (vt TSÜS §62 lg 3). Asjast vastavalt tema otsarbele saadavaid  vilju  (piim, kartulid, 
kruus,  turvast  jms)  nimetatakse  vahetuteks  asjaviljadeks  ning  asjast  õigussuhte  alusel  saadavaid  vilju 
kaudseteks asjaviljadeks (nt sissetulekud kruusakaevanduse väljarentimisest). 
Õigusest   saadavad   viljad  (nt  rendisuhte  alusel  saadav  kruus,  jahiõiguse  tõttu  saadav  jahisaak  jms)  on 
vahetud   õigusviljad  ja  õigussuhte  tõttu  saadavad  viljad  (nt  sissetulekud  õiguse  üleandmise  eest) 
kaudsed  õigusviljad. Siit on näha, et see, mis  rendileandja  seisukohalt on kaudne asjavili (nt kruus) on 
rentniku  seisukohalt  vahetu  õigusvili.  Kaudne  õigusvili  on  ka  litsentsi  üleandmise  eest  saadav  tasu. 
Vahetu  õigusviljana  on  nimetatud  veel  kasu,  mida  vastav  õigus  annab  rentnikule,  kasutusvaldajale, 
reaalservituudi omajale jne. 
Kasutuse  eelised  –  asja  kasutamisest   peituvad    loomulikud   eelised,  mis  tulenevad  suures  osas  eseme 
valdamisest.  Selliste  eelistena  on  nimetatud   majas   elamist,  auto,  hoone  või  territooriumi  kasutamist 
ettevõtluses, samuti hääleõigust aktsiaseltsis või osaühingus jne. 
 
Ants Kukrus: Miks see  papi  räägib... ?