Õigusõpetus 1. KT - Riigiaparaat (0)

Õigusõpetus II
Riigiaparaat
Riigiaparaat kujutab endast riigiorganite süsteemi, mille abil teostatakse riigivõimu.Riigiaparaat on riigi tähtsaim koostisosa , mis kujutab endast praktiliselt tema tegevuse sisu. Riigiaparaat ei ole riigiorganite mehhaaniline süsteem vaid nende organite korrastatud terviklik süsteem, kus täpselt on kindlaks määratud iga riigi organi pädevuse kompetents ja tema õiguslik seisund. Ja loomulikult tema koht terviklikus süsteemis. Iga riigi organ teostab vastavalt oma pädevusele seadusest tulenevaid ülesandeid.
Riigiorgan on riigiaparaadi struktuurne element.
Riigiorganite tunnudes on:

• Riigiorgan on riigiorganite süsteemi ehk riigiaparaadi element ehk struktuurne osa
  
• Riigiorganil on riigivõimu volitused
  
• Riigiorganil endal on omakorda kindle süsteemne sisemine liigitus ehk struktuur, mis üldjuhul koosneb funktsionaalsetest ja harukondlikest/valdkonna struktuuri üksustest
  
• Riigiorgan moodustatakse ettenähtud korras
  
• Riigiorganil on kindle ülesanne ja pädevus selle realiseerimiseks
  
• Riigiorganil on kindle summa, mis saadakse riigieelarvest oma ülesannete täitmiseks või realiseerimiseks ja töökorraldamiseks.
  
• Riigiorganite koosseisu kuuluvad füüsilised isikud, kes on riigi ehk avalikus teenistuses ehk avaliku teenistuse õigussuhetes riigiorganiga, omades spetsiifilisi õigusi, kohustusi ja vastutust.
  

Riigiorganeid liigitatakse
Põhiliigituseks on riigiorganite kolomikliigitus:

• Seadusandlikud riigiorganid ( parlament )
  
• Täitev-korraldavad riigiorganid ( ministeeriumid , valitsus, inspektsioonid jne)
  
• Kohtuorganid
  

Säärane liigitus vastab võimude lahususe põhimõttele, st seadusandil, täidesaatev ja kohtuvõim peavad olema lahutatud.
Kasutatakse ka nn nelikliigitust:

• Riigivõimu esindusorganid
  
• Riigipea
  
• Täidesaatva riigivõimu organid
  
• Justiitsorganid (kohtud, kinnipidamis/ karistus asutused jne)
  

Moodustamis viisi järgi jaotatakse riigiorganid:

• Valitavad – kollektiaalsed või ainuisikulised. Või otsevalitavad (valitakse otse rahva poolt) või kaudselt valitavad (valitakse valija meeste kaudu, nagu Eestis presidenti)
  
• Määratavad, nimetatavad ja kinnitatavad- neid määratakse, nimetatakse või kinnitatakse kas riigi organite poolt või omakorda määratud/nimetatud/kinnitatud riigiorgani poolt.
  

Riigiorganeid liigitatakse ka võimuvolituste, pärituvuse või mittepärituvuse alusel. Sõltuvalt riigivõimu tekke alustest

• Konsditutsioonilised
  
• Mitte konstitusioonilised ehk teiste õigusaktide alusel
  

Riigiorganite süsteem Eesti vabariigis
Riik on juriidiline isik, kellel on oma vara. Ta tegutseb oma organite kaudu.
Parlament on riigiseadusandlik esindusorgan , mis võtab vastu seadusi, st üldkohustuslikku eeskirju.
Parlament koosneb tavaliselt ühest või kahest kojast.
Föderatsioonides on enamasti kahekojaline parlament.
Althing, kõige vanem on Islandil.. sellest sai ülemaailmne kogunemine. MAAILMA VANIM PARLAMENT
Parlamendi kõigetähtsaim ülesanne on seaduste vastuvõtmine, kusjuures erinevate seaduste vastuvõtmise protseduur on erinevates riikides erinev.
Parlamendil on tähtis roll ka teiste riigiorganite komplekteerimisel, valimiste nimetamise või kinnitamise teel. Muuhulgas võib parlamendi pädevuses olla ka riigipea valimine.
Parlamendil on oluline roll ka valitsuse ametisse nimetamisel. Parlament võib esitada vaitsusele umbusalduse.
Riigi eelarve kinnitamine ja vastuvõtmine
Parlamendil on kontrolli funktsioon. Ta esitab ministritele arupärimisi.
Valdavas osas riikides iseloomustab parlamendi liikmete õiguslikku staatust nö vabamandaadi põhimõtte rakendamine. St et parlamendi liikmeid käsitletakse kogu rahva esindajatena, mitte aga konkreetse valimisirngkonna esindajatena, kus nad valiti. Vabamandaadi põhimõte tähendab ka seda, et valija ei saa parlamendi liikmele anda siduvaid juhiseid, ega teda tagasi kutsuda.
Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga.
Immuniteet ehk saadiku puutumatus - parlamendi liiget võib vahistada või võtta kriminaal vastutusele vaid parlamendi nõusolekul. Erandiks on see, kui parlamendi liiga tabatakse kuriteo toimepanemisel. (§ 76).
Indemniteet – parlamendi liige ei kanna õiguslikku vastutust parlamendis peetud sõnavõttude ega hääletuse eest. ( §62)
Valitsus on täitevvõimu organ. Valitsuse puhul on tegemist kollegiaalse organiga, mis koosneb peaministrist ja ministritest. Valitsust nimetatakse rinevates riikides erinevalt (ministrite nõukogu, ministrite kabinet jne)

• Portfelliga minister – ta on vastav ministeerium
  
• Portfellita minister – ei juhi ministeeriumi
  

Peaminister esindav valitsust ja juhib selel tegevust.
Valitsuse pädevuse kompetents on väga aliaulatuslik. Ta viib ellu riigi sise ja välis poliitikat, suunab ja kordineerib valitsus asutuste tegevust ning korraldab seaduste täitmist.
Valitsus ei anna välja seadusi, ta annab seaduse alusel täitmiseks määrusi ja korraldusi. Neid avaldatakse Riigi Teatajas (RT I seadused;RT II määrused (?) RT III riigikohtu lahendid )
Parlamentaarses vabariigis valitsus vajab parlamendi usaldust. Kui parlament ei ole valitsuse tegevusega rahul, võidakse avaldada valitsusele umbusaldus , mille tegajärjel valitsus astub tagasi. Umbusaldust võib avaldada ka üksikule ministrile.
President on paljudes riikides riigipea nimetus ja riigipea on täidesaatva riigivõimu kõrgeim ametiisik. Nimetab ametisse kõrgemaid ametiisikuid ja dipolmaate, sõlmib välisleppinguid jne
Riigipea pädevus on riigiti erinev.
Presidentaalses vabariigis kuulub riigipeale kogu täitev võim.
Parlamentaarses vabariigis võib riigipea täita peamiselt esindusfunktsiooni.
Eestis on presidendi pädevuses seaduste välja kuulutamine
Kohus
Kohtuvõim võrreldes seadusandliku ja täitevvõimuga on konkreetne, st kohus vaatab läbi ja otsustab konkreetseid talle lahendamiseks antud asju, st ta lahendab ühiskonnas tekkinud vaidlusi.
Kohus lahendab vaidlusi kohtumenetluse käigus. Kohus teeb otsuse tulenevalt seadusest. Ehk kohtuvõim tagab seaduse ülimuslikkuse riigi suhtes. st mitte keegi ei tohi ennast seadusest kõrgemale asetada.
Eestis on kolme astmeline kohusüsteem:

• Maakohtud ja halduskohtud
  
• Ringkonnakohtud
  
• Riigikohus
  

Erikohtud on teatud liiku kohtuasjade läbivaatamiseks. Ja levinumateks erikohtuteks on halduskohtud. Halduskohtud on ka ainsad erikohtud Eestis, mis on moodustatud.
Osades riikides on erakorralised kohtud. Eestis on see keelatud.
Erakorralise dkohtud esinevad autoritaasre või sõjaväelise reziimi puhul.
Reeglina on kohtusüsteem ülesehitatud astmeliselt.
Muud riigiorganid
Nt: riigikontroll
Riigikontroll teostab majanduslikku kontrolli riigiasutuste ja riigivara kasutamise üle.
Õiguskantsler – teostab järelvalvet õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse üle. Õiguskantsel täidab ka Ombdudsmani funktsioone (õigusvahemehe funktsioone).
Eesti pank - emiteerib eesti raha ja korraldab raha ringlust.
Õiguse mõiste ja õiguse tekkimine
Riik ja õigus on omavahel rangelt seotud.
Õigus on käitumisreeglite kogum, mis on kehtestatud või sanktsioneeritud riigi poolt ja mille täitmine tagatakse riigi sunnijõuga.
Õiguse tunnused:

• Käitumisreeglite või normide kogum kujutab endast terviklikku süsteemi, mis on omavahel seotud
  
• Kehtestatud riigi poolt
  
• Selles väljendub riigi tahe
  
• Üldkohustuslikke normide kogum
  
• Normide täitmine tagatakse riigisunnijõuga
  

Riigi ja õiguse omavaheline suhe:

• Riik annab talle vajalikke täitmisreeglite üldkohustusliku jõu
  
• Õiguses väljendub riigi tahe
  
• Õiguse kaudu loob riik tingimused nende eesmärkide saavutamiseks
  

Õiguse ja majanduse/poliitika seosed:
Õigus on riigi poliitika väljendus ja selle tulemus ning poliitika teostamise vahend.
Riik on poliitilise võimu organisatsioon .
Poliitika on hiskonna ja riigi toimimist korraldav sihiteadlik ja järjekindel tegevus, mille osalevad mitmesugused huvirühmad ja institustioonid. Igus tekib poliitilise tegevuse protsessina ja leiab väljenduse riigi poolt aktsepteeritud kujul, üldjuhul seadusena.
Õiguse seos majandusega:
Õigus on majandus epeegeldus ehk majandussuhete resultaat. Õigus reguleerib majandust, lähtudes riigi majanduspoliitilistest eesmärkidest, mõjutades ühe või teise majandussuhte arengut (soodustavalt või takistavalt) (nt maksud , litsentsid jne).
Õiguriigi tunnused:

• Võimude lahusus – seadusandliku, täidesaatvat ja kõhtuvõimu peavad teostama erinevad subjektid
  
• Ükskiisik ja riik esinevad õigussuhetes võrdsete õigussubjektidena- riigi õigused ei ole esmased üksiisiku õigustega võrreldes.
  
• Riigi allutatus põhiseadusele ja tema enda poolt kehtestatud seadustele
  
• Põhiseaduses väljatoodud seaduste, (õiguste) ja vabaduste (ka inimõiguste) reaalne tagamine ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide ja põhimõtete austamine.
  
• Õigusele rajaneva seaduse ülimuslikkuse nõude ellurakendamine/elluviimine, mille kohaselt madalama õigusliku jõuga õigusaktid peavad olema kooskõlas seadusega.
  
• Seaduslikkuse põhimõtte realiseerimine riigiorganite, ametiisikute ja kodanike käitumises tähendab nende käitumise vastavust õigusnormide nõudele.
  
• Demokraatlik õigusemõistmine sõltumatu kohtu poolt ja igale isikule õigusliku kaitse tagamine.
  

Sotsiaalsete suhete õiguslik reguleerimine ja õigusnormid
Reguleerida – st kindlaks määrat ainimeste ja kollektiivide käitumist ja anda neile funktsioneerimise ja arengu suunad.
Sotsiaalne reguleerimine – inimeste käitumistele piiride käitumisele piiride kehtestamist ning indiviidide ja nende gruppide sotsiaalsete suhete korrastamist.
See võib toimuda kahel viisil:

• Individuaalne ehk kausaalne reguleerimine – inimeste käitumine määratakse kindlaks ühekordsete personaalsete aktide abil. Probleem lahendatakse selle juhu kohta antud ettekirjutuse järgi. See võimaldab arvessevõtta iga isiku või olukorra eripära. Puuduseks: selle probleemi lahenduse leidmiseks tuleb läbitöötada suur hulk situlatsioone. Selle meetodi puhul ei ole tagatud võrdse kohtlemise põhimõte koristuste korraldamisel.
  
• Normatiivne reguleerimine – inimeste käitumine korraldatakse üldiste reeglite abil ja käitumise liikude mudelid või etaloonid, mida kasutatakse kõikide seda liiki käitumise suhtes, st sellele mudelile peavad alluma kõik, kes satuvad mudeli raamidesse.
  

Üldiste reeglite abil on võimalikühtne ja katkematu kord ühiskondlikes suhetes ja juhuse ja suva mõju väheneb järsult ja ühiskondlikud suhted saavutavad oma stabiilsuse.
Sotsiaalne norm – üldise iseloomuga käitumisreegel, mis reguleerib inimeste käitumist suhtlemises omavahel ja mitmesuguste kollektiivsete subjektidega.
Sotsiaalseid norme liigitatakse:

• Moraali normid – mingis inimeste kollektiivis või kogu ühiskonnas käitumisreeglite tunnustatud kõlblus põhimõtted.
  
• Korporatiivsed normid – käitumis reeglid, mille on kehtestanud korporatiivne moodustis (ühiskondlik organisatsioon) oma liikmete käitumise reguleerimiseks, suhtlemisel organisatsiooni sees ja suhtlemisel teiste organisatsioonidega.
  
• Tavad – harjumusele põhinev käitumisreegel. Tema olemus on lähedane moraali normidele. Tavade hulka kandakse sageli ka traditsioonid.
  
• Religioossed normid – usu organisatsiooni poolt kehtestatud reeglid nii inimeste kui ka usu organisatsiooni liikmete suhtlemiseks omavahel ja kirikuga , samuti normid, mis reguleerivad usuühingute korraldust ja funktsioone.
  
• Kombestiku ehk välise kultuuri normid – viisakus reeglid (nt inimese väline käitumine).
  

Sotsiaalseid norme võib laias laastus jagada kahte rühma

• Õigusnormid
  
• Õigusvälised normid (tava, moraali, korporatsiooni, religiooni jne)
  

Õigusnormi mõiste ja liigid
Õigusnorm on riigist lähtuv ja riigipoolt kaitstav üldkohustuslik käitumisreegel, millega antud liiki korduvatest ühiskondlikest suhetest osavõtjatele või subjektidele andakse subjektiivsed õigused ja pannakse juriidilised kohustused.
...Ta on käitumisreegel, mis kannab autoritaarset iseloomu, esineb käsu või keeluna, mille taga on riigi autoriteet.
Õigusnormi täitmine tagatakse riigi sunnijõuga ehk teda kaitseb riik.
Õigusnorm on üldkohustuslik käitumisreegel, kuid õigusnormide puhul tagab üldkohustuslikkuse riigi autoriteet.
Õigusnorm annab antud suhtlus liigist osavõtjatele subjektiivsed õigused ja vastavad kohustused.
Õigusnorm on formaalselt määratud reegel, st õigusnorm peab olema täpselt fikseeritud õigus allikas e fikseeritud õigusakt.
Õigusnormi loogiline struktuur
Õigurnorm reguleerib inimese käitumist käsu või keeluga , mis jõuab adressaadini teadvuse kaudu.
Õigusnormi loogilises struktuuris eristatakse kolme elementi:

• Hüpotees – õigusnormide kehtivuse tingimus.
  
• Dispositsioon – näitab vajaliku käitumise, sisaldab subjekti õigusi ja kohustusi.
  
• Sanktsioon – näitab ära riikliku mõjutusvahendi, mida rakendatakse dispositsiooni nõuete eiramise eest hüpoteesis olemasolevate tingimuste puhul
  

Selline käitumis reegel peab vastama 3 küsimusele:

• Ta peab näitama tingimused, mille olemasolul tuleb käituda vastavalt normile
  
• Peab näitama õigused ja kohustused, mis subjektil tekivad ehk subjektilt nõutav käitumine
  
• Peab näitama milline on riiklik sund, mida rakendatakse normi rikkumisel
  

Õigusnormi võime kujutada järgmise tingivuslausena:
Kui ... (hüpotees), siis.. (dispositsioon) – vastasel juhul ... (sanktsioon).
Õigusliku reguleerimise meetodeid on põhimõtteliselt 2:

• Autonoomne meetod – reguleerimisel õigussuhte subjektid on võrdsed (kasutatakse varaliste suhete reguleerimisel)
  
• Autoritaarne meetod – selle puhul on üks suhte subjekt teise suhtes kohustatud.
  

Õigus norme võib liigitada erinevate tunnuste alusel, subjekti järgi, kes normi on kehtestanud, eristatakse:

• Seaduse norme – riigikogus vastuvõetud seadustes ja neil on kõrgem juriidiline jõud, võrreldes teiste õigusnormidega
  
• seaduse järgseid norme – sisalduvad seadusest madalamates õigusaktides ja nad on vastavalt madalama juriidilise jõuga.
  

Reguleerimis objektide objektide järgi liigitatakse õigus normid õigusharude järgi, ajalise kehtivuse järgi. Enamik õigusakte kehtestatakse nende ajalisi piire kindlaks määramata (need on reeglina alalise iseloomuga ja kaotavad oma kehtivuse, kui võetakse uus õigusakt vastu) Ajutised normid määratakse kindlate tähtaegadega.
Territoriaalse kehtivuse järgi eristatakse üleriigilisi, lokaalseid ja kohalikke norme Üleriigilised normid kehtivad kogu riigi territooriumil ja nad kehtestatakse keskorganite poolt. Lokaalsed normid kehtestatakse samuti üleriigiliste organite poolt, kuid ainult teatud piirkonnale. Kohalikud normid kehtestab kohaliku omavalitsuse organ (nt linna volikogu).
Ettekirjutuse iseloomu järgi võivad õigusnormid olla imperatiivsed ehk kategoorilised ehk määratletud, suhteliselt määratletud või disspositiivsed.
Täidesaatva funktsiooni järgi eristatakse regulatiivseid ja kaitsvaid õgusnorme.
Catavalt regulatsiooni viisile võib õigusnorme liigitada kohustavateks, keelavateks ja õigustavateks.
Õigusõpetus III
Õigussüsteem
Poliitika on riigi tegevus ühiskonnaelu korraldamisel
Poliitika onkorra jõustamine jõu jõustamise või rakendamise teel.
Õiguspoliitik akaudu määrtaletakse milliseid sotsiaalseid eesmärke ja milliste õiguslike vahenditega neid taotletakse.
Õigupoliitikat teostatakse tavaliselt kahel viisil:

• Õigusloome
  
• Õiguse realiseerimise/rakendamise kaudu
  

Igas riigis one rinevad õigusnormid, kusjuures neil on erinev sisu ja väljendusvorm, vaatamata sellele nad ie kujuta endats mehhaanilist summat vaid valitatiivselt määratletud ühtsust või igussüsteemi.
Filosoofid väidavad, et süsteem tähendab hulka, omavahel seotud elemente, mis kujutab endast terviklikku moodustist.
Õigusnormide ja õigussüsteemi ühtsus on tingitud iga ühiskonna sotsiaalsete suhete ühtsusest. Ja see ühiskondlike suhete ühtsus määrab ära õigusnormide süsteemi.
Samal ajal selle ühtsuse raamides moodustavad õigusnormi teatavaid suhteliselt iseseisvad normide rühmi vastavalt reguleeritavatele ühiskondlike suhete spetsiifikale.
Eristatakse õigussüsteemide sees kindlaid tervikuna esinevaid õigusnormi rühme, mid animetatakse õigusharudeks.
Õigusharu – õigusnormide kogum, mis moodustab iseseisva osa õigussüsteemist ja millega reguleeritakse sühme üheliigilisi ühiskondlikke suhteid. Õigusnormide õigusharudesse liigitamisel aluseks on õigusliku reguleerimise meetod ja subjekt.
Õigusliku reguleerimise objekt kujutab teatava eluvaldkonna ühiskondlikke suhteid. (suhted riigihalduses, töösuhted jne). Neid kõiki suhteid reguleeritaks eüheliigiliste õigusnormidega.ja ühesuguste reguleerimis meetoditega.
Õigusliku reguleerimise meetodeid on 2:

• Autonoomne meetod – reguleerimisel õigussuhte subjektid on võrdsed. (nt varaliste suhete reguleerimisel)
  
• Autoritaarne meetod – selle meetodi puhul on üks suhte subjekt teise suhtes kohustatud, st madalam pool. (nt haldusõiguslik suhe)
  

Alates roomaõigusest on õigussüsteemsi eristatud:

• Avalikku õigust – kuumuvad need normid, instituudid ja õigusharud, kus üheks suhte pooleks on riik. Ja reguleerimis meetodina on kasutusel autoritaarne meetod.
  
• Eraõigust – sinna kuuluvad õigusharud, õigusinstituudid ja õigusnormid, mis reguleerivad suhteid võrdsete isikute või subjektide vahel. Need normid, instituudid ja õigusharud kasutavad autonoomset meetodit.
  

Õigusinstituut – õigusharu sees kujunev õigusnormide kogum, mis reguleerib teatavat spetsiifilist osa õigusharu poolt reguleeritavates suhetes.
Riigiõigus ehk konstitutsiooniigus – kujutab endast sellist intituutide ja õigusnormid ekogumit, mis reguleerivadühiskonna poliitilist süsteemi ja määravad ühiskonna sotsiaalmajandusliku süsteemi. Siia kuuluvad järgmised suhted: ühiskondlik korraldus, riiklik korraldus, valimisigus ja kohalike omavalitsus süsteem. Kõiki neid loetletud suhteid reguleerivad õigusnormid on üldisel kujul antud riigi põhiseaduses, aga samuti ka teistes konstitutsioonilistes seadustes. Riigiõigusel on teiste õigusharude suhtes juhtiv osa ehk ta annab teistele õigusharudele lähtealuse. Määrab kindlaks ka riigi õigusloome põhimõtted. Riigiõigus erineb ka spetsiifilise meetodi poolest, st suhete üldine normeerimine ilma sanktsioonide kehtestamata.
Haldusõigus – üks suuremaid ja mahukamaid õigusharusid just reguleeritavate ühiskondlike suhete mitmekesisuse ja mahu poolest. Haldusõiguse põhisätted on kindlaks määratud põhiseaduslikes õigusaktides. Haldusõigus reguleerib riigi täitevkorraldavat tegevust sõltumata riigiorganitest, kes seda teostavad. Haldusõigus reguleerib suhteid riigiorganite vahel, samuti riigivalisemis organite ja kodanike vahel. Siin kasutatakse autoritaarset meetodit.
Finantsõigus – reguleerib suhteid, mis tekivad riigiorganite rahandussuhetes. Nt eelarve kehtestamine ja vastuvõtmine, riigivahendite kulutamis ekorra kehtestamine, maksude sissenõudmise kehtestamine. Finantsõiguse üldised põhimõtted on kehtestatud põhiseaduse kaheksanadas peatuükis ja riigi eelarve seaduses, maksukorralduse seaduses, krediitasutuste seaduses jne. Meetodiks on autoritaarne meetod.
Karistusseadustiku järgi jaotatakse kuritoed ja väärtoed.
Karistusõigus on suunatud võitlusele süütegude vastu, rakendades karistusi süüteo toimepanijate suhtes. Karistusõigus näitab ära ka need keelatud teod j akuidas riigiorganid ( prokuratuur , kohus) nende toimepanijate suhtes peavad käituma. Karistusõiguse normid on sätestatud karistusseadustikus.
Karistusõigus kasutab autoritaarset reguleerimismeetodit.
Kriminaalprotsessiõigus – reguleerib uurimisorganite, prokuratuuri ja kohtu tegevust kriminaalasjade menetlemisel. Selle õigusharu normid määravad riigi organite ja protsessi osaliste õigused ja kohustused j anende kompetensi kuritegude menetlemises.
Kriminaalprotsessi üldised põhimõtted onsätestatud põhiseaduses
Tsiviilõigus – reguleerib varalisi suhteid ühiskonnas (sõltumata subjektidest) ja ta on üks mahukamaid õigusharusid. Tsiviilõigus kasutab autonnoomset meetodit, sets ta reguleerib oma objekti kuuluvaid suhteid, kui võrdsete subjektide vahelisi. (nt: Võlaõigusseadus, asjaõigusseadus, äriseadustik,)
Tsiviilprotsessiõigus - reguleerib kohtu organite ja protsessi osalist etegevust kodanike õiguste kaitsmisel ja kodanike vaheliste vaidluste lahendamisel. Tsiviilprotsessi normid määravad kindlaks ka kohtuorganite õigused. Ja materjaal organite tegevust korraldavad normid jne.
Perekonnaõigus – reguleerib abielu ja perekonnasuhteid. Reguleerib ka suhteid, mis tulenmevad lapsendamisest, sugulusest, vanemate kohustustest laste vastu ja vastupidi ning reguleerib ka teatavat liiki majanduslikke suhteid, kuid ainult neid, mis tulenevad abikaasade varalistest suhetest. Olulisemaid seaudsi on perekonna seadus.
Tööõigus – Ta kuulub nii avaliku kui ka eraõiguse alla. Tööõigus reguleerib tööandjate ja töötajate vahelisi suhteid ja mõningaid teisi nendega seotud suhteid. Sellesse õigusharusse kuuluvad normid ja instituudid, mis reguleerivad töösuhte loomist, lõppemist ja töötajate tööaja kasutamist. Tööõigusnormid reguleerivad töötingimusi, töö ja puhkeaega, palga küsimusi, töö vaidluste lahendamise korda.. Kasutatakse autonoomia meetodit ehk tööõigusliku suhte poole don võrdses õiguslikus seisundis. Riiklik imperatiivne regulatsioon . Peamisteks õigusaktideks on EV töölepingu seadus.
Rahvusvaheline õigus – rahvusvaheline õigus on teiste harudega võrreldses eriline õigusharu. Ta reguleerib suhteid riikides ja organisatsioonide vahel, mis tekivad poliitilise, majandusliku, sõjalis eja kultuurilise suhtlemise pinnal. Rahvusvahelis eõiguse erisused võrreldes siseriikliku õigusega erinevad:

• Suhte subjektiideks on rigid ja rahvusvahelised organisatsioonid
  
• Rahvusvaheliste normide joaks ie ole ühtset seadusandjat, selle norme loovad uhtest osavõtjad ise mitmesuguste rahvusvaheliste lepingute sõlmimise teel.
  

Rahvusvaheline õigus on õigusnormide üldtunnustatud õiguspõhimõtete ja tavade süsteem, mis reguleerib suveräänsete riikide ja teiste rahvusvaheliste õiguse subjektide omavehelisis uhteid. Jaguneb rahvusvaheline eraõigus kehtestab reeglid, millise riigi õigust kahantakse siseriiklikus kohtus, kui õigussuhtes esineb nn välismaine element.
Rahvusvaheline avalikõigus ei ole ainult abivahendiks siseriiklike õiguste konfliktide lahendamisel vaid moodustab iseseisva õigussüsteemi.
Õigusperekond on õigussüsteemide rühm, mis rajaneb samal või ühesugusel õiguslikul doktriinil, normatiivsel alusel ja õigusasutuste organisatsioonil.
Kontinentaalõiguse ehk romaanigermaani õigus kujuned välja euroopa mandirl alates 12. sajandist ja rooma õiguse rakendamise alusel. Selles õigussüteemsi on põhirõhm pandudd õigusnormile kui üldisele käitumisreeglile, mis vastab õiguse ja moraali normidelja kindlustama ühiskonnas vastava korra.
Sellesse perekonda kuulub ajaloolispoliitilise arengu töttu ja eesti õigussüsteem. Õigussüsteemi mõistet kasutataks eestis mitmes tähenduses:

• Selle all mõeldakse seesmiselt ja kooskõlastatud ja vastastiku seotud ning sotsiaalset ühtset juriidiliste vahendite kogumit, mille abil riigi võim avaldab reguleerivat toimet ühiskonna suhetele, inimeste käitumisele. (õiguspere)
  
• Õigussüsteemi alla mõeldaks ekitsamalt rahvuslikku õigust tema terviklikkuses ja ühtsuses ning nende liigitumist õigusharudeksja instituutideks.. Õigussüteemina kasutatakse ka teatud põhimõtete alusel loodud ja riigis kehtestatud õiguakte, mis omab struktuurilt ja funktsionaalselt on korrastatud ja vastatsikku omavahel seotud.
  
• Õigussüsteemina käsitletakse vahel ka nende riiklike ja õiguslike vahendite kogumite, mis tagavad inimese kaitsutuse tema õiguste ja vabaduste rikkumise eest.
  

Anglo ameerika ehk üldise õiguse perekond kujunes välja inglismaal ja hõlmab tänapäeval praktiliselt kõiki inglisekeelseid riike. Tema iseloomulik tunnus on et kõige tähtsam on kohtulahend .
Õigustraditsioon
Igus traditsioonide all mõistame inimese teadvuses sügavalt juurdunud ja nende ajalooliselt tingitud suhtumist õiguse rolli ühiskonnas õiguse olemusse, poliitilisse ideoloogiasse samuti õigussüsteemi/organisatsiooni funktsioneerimisse.
Läänelik õigustraditsioon on rajatud neljale sambale:

• Rooma eraõiguse tugevnemine
  
• Kanoonilise õiguse tugev mõju (kirikud vist )
  
• Õiguskultuuri kõrge tase
  
• Õigusriigi mõiste üldine toetamine
  

Õigusaktid ehk õiguse vormid, (õigusallikad)
Õigusvorm ehk õigusallikas on õigus vormi väljendamise viis, mis on kasutusele võetud/tunnustatud riigi poolt, mille kaudu riik annab normile üldkohustuslik jõu ja tnnuse.
Ajaloos on olnud mitmeid õiguse väljendamise vorme ehk õiguse allikaid .
Niisuguste õigusallikatena on olnud kasutusel:

• Õiguslike sanktsioneeritud tava – tekkis riigi ja õiguse algperioodil selliselt , et riik võttis kasutusele tava normid ja andis tava normidele õiguse tähenduse. Riik hakkas tavade täitmist tagama riikliku sunnijõuga, st ta andis tavade riikliku sanktsiooni. Oma kogumis moodustavad tavaõiguse.
  
• Õigusteadlaste arvamus – on õigus norm ainult üksikutel riikidel. (nt vanas roomas anti mndele juristidele riline privilege ehk eesõigus, st nende arvamus konkreetse vaidluse lahendamisel oli kohtule kohustuslik ja pikapeale kujunes nende arvamus õiguseks)
  
• Kohtu ja halduspretsedent – omandab õigusliku tähenduse ja muutub seega õiguse üheks vormiks järgmiselt: riik annab konkreetsele kohtulahendile või konkreetses asjas tehtud haldusorgani otsusele üldkohustuliku jõu, kohustades riigiorganeid edaspidi lähtuma nend elahenditest analoogiliste asjade lahendamiseks..
  
• Leping – enamasti akt, mille lei ole õigus etähendust. Ta on tehtud õiguse alusel ja väljendab ainult lepingu osaliste ja poolte tahet, mitte riigi , kui terviku tahet.
  
• Normatiiv ehk õigusdeokument, õigusaktid – erilisel viisil moodustatud dokumendid , milles riigiorganid vastavad oma pädevusele või kompetensile kehtestavad ühiskondlikest suhetest osavõtjatele õigusi ja panevad kohustusi. Eristataks enormatiivseid ehk iõgust loovaid akte ja mitte normatiivseid ehk individuaalselt ehk õiguse rakendamise akte. Normatiivsed erinevad individuaalsetest selel poolest, et nad on suunatud õigusnormi kehtestamisele, st nad sisaldavad õigusnorme; nad sisaldavad üldkohustuslikke käitumisreegleid. Sageli neid nimetetaks eõiguse üldaktideks. Individuaane õigusakt on akt, mis annab õigused ja paneb kohustused konkreetsetele subjektidele või määratud subjektide liigile (nt kohtuotsused). Iga riigi normatiivsed aktid moodustavad teatava hierarhilise süsteemi, mille kõige krgemaks normatiivseks aktiks on seadus
  

Normatiivaktide süsteem, õigusakti mõiste ja liigid
Normatiivakte kehtestatakse erinete riigiorganit epoolt ja iga riigiorgan omab õigusloomes teatud pädevuse, sõltuvalt selle riigiorgani kohast riigiaparaadis.
Kõige kõrgemas riigiorganis kõikides riikides, kellele kuulub seadusandlik võim, on parlament, mmis kannab erinevates riikides erinevat nimetust. Seetõttu on parlamendi poolt kehtesatud aktid kõige kõrgemad aktid, st seadused. Ja kik mud õigusaktid peavad olema kooskõlas seadusega. Neid võetakse seadused avstu erinevate protseduuride tulemusel. (EV kuulub seadusandil võim riigikogule ja riigikogu võtab vastu seadusi ja otsuseid). Seadused kujutavad endast normatiivseid akte, aga otsused on mittenormatiivse iseloomuga. Seaduse vastvõtmise protsessis eristatakse 5 staadiumit:

• Seaduse algatamine – teatavate isikute, riigoarganite, organisatsioonide õigus esitada parlamendile seaduseeelnõu, mille see on kohustatud läbivaatama ja võtma seisukoha. See õigus on riigikogu liikmetel, fraktsioonidel, komisjonidel, vabariigi valitsusel ja vabariigi presidenti (põhiseaduse muutmiseks).
  
• Seadus eelnõu arutamine – seda vaatab läbi komisjon , mis luukase vastavalt eelnõu sisule . Arutatakse eelnõu vastavalt riigikogu kodukorra seadusele, kolmel lugemisel. Esimesel lugemisel kuulataks eära eelnõu algataja võui tema esitaja ja juhtiva komisjoni kaasettekanne.järel esitatakse ettekandjale küsimused. Ja kui juhtiva konisjoni otsus on pos ja ükski fraktsioon ei ole teinud tagasilükkamise ettepanekut, lõpetataks eesimene lugemine ilma hääletuseta. Siis esitataks ejuhtivale komisjonile parandused . Teatud aja möödudes toimub teine lugemine. Hääletatakse, kui riigikogu liege nõuab. Riigikogu aktid lähevad kolmandale lugemisele, kui selleks tehakse vastav ettepanek ja riigikogu hääletab selle poolt.
  
• Seaduse vastuvõtmine – toimub hääletamise teel. Võetakse vastu poolthäälte enamusega. Va. Nende seaduste vastuvõtmisel, mis on loetletud PS § 104.
  
• Seaduse väljakuulutamine e promulgatsioon – EV president kuulutab seaduse välja, st president võtab vastu drafarentse sisuga otsuse. Tal on sellega järelvale võimalus parlamendi töö üle. Seaduse väljakuulutav institutsioon on seotud veto õigusega. Eestis on edasilükkav ehk suspensiivne vetoõigus. Absoluutne veto. Vastuvõetud seadus tagastatakse parlamendile uueks aruteluks.
  
• Seaduse avaldamine Riigi teatajas
  

Õigusõpetus III
Seaduse väljakuulutamine
Seaduse avaldamine riigiteatajas – riigiteatajas 7 tööpäeva jooksul pärast tema väljakuulutamist. Riigikogu võtab vastu ka deklaratsioone, pöördumisi jne, need avaldatakse samuti riigi teatajas 7 tööpäeva jooksul pärast nende allakirjutamist. Seadus jõustub 10. päeval pärats riigi teatajas avaldamist.
Mitmesugused deklaratsioonid, poliitilised avaldused – nendel dokumentidele ei ole juriidilist jõudu, nad on pigem riigikogu poliitilised aktid, mis ei kehtesta igusi ega pane kohustusi.
Seadus ehk dekreet – riigipea õigusakt ja selle juriidiline jõud sõltub riigipea õiguslikust seisundist, mis on kindlaks määratud põhiseaduses. Põhiseadus annab presidendile õiguse anda välja seaduse jõuga seadusi, kui riigikogu ei saa kokkutulla, on olemas edasilükkamatud riiklikud vajadused. Presidendi seadusele annavad kaasallkirja peaminister ja riigikogu esimees. Tulemeb asjaolust, et riigipea ei vastuta poliitiliselt. oma otsuste eest ja kaasallkirja võtavad tema eest vastutuse need isikud, kes kannavad poliitilist vastutust. Ta ei saa kehtestada ja muuta põhiseadust ja $ 104 loetletud seadusi ning eelarvet ega makes . President võib vastuvõtta ka otsuseid ja käskkirju, oma töö jaoks. Vabriigi presidendi otsused ja käskkirja on individuaalsed aktid ja nad ei oma normatiivset sisu. Presidendil on ka õigus anda armu.
Vastavalt põhiseadusele, kuulub valitsusele täidesaatev riigivõim, st valitsus on niisugune riigiorgan, kes teostab igapäevast riigijuhtimist täites parlamendi poolt väljaantud summiseid. Ta annab täitmiseks määrusi ja korraldusi. Määrus on normatiivse sisuga, korraldusega lahendatakse aga üldisi küsimusi. Calitsuse määrused on seaduse järel kõige tähtsamad õigusaktid, kuid ei ole seadusest kõrgemal. Valitsuse määrused on normatiivse iseloomuga, korraldused aga ühekordse iseloomuga. Seadusele kirjutab alla peaminister, asjaomane minister ja sekretär. Valitsuse korraldusele kirjutab alla ainult peaminister. Vabariigi valitsuse määrused ja korraldused avaldatakse riigi teataja esimeses osas.
Vastavalt vabariigi valitsuse seadusele minister annab presidendi poolt välja antud seaduste ja valitsuste määruste ja korralduste alusel täitmiseks määrusi ja käskkirju.
Ministrite määrused on normatiivse sisuga, käskkirjadel on mittenormatiivne sisu.
Kohaliku omavalitsus organid võivad anda otsuseid ja korraldusi. Nt annab välja koerte ja kassid epidamise eeskirju.
Normatiivaktide kehtivus
Õigusnormi kehtivust vaadeldakse:

• Ajalisest asbektist – piiritletud tema kehtima hakkamiseja kehtivuse lõppemisega.
  
• Ruumilisest asbektist – kõik rigid kehtestavad oma õigusaktid reeglina kogu oma riigi territooriumile. Ainult teatavatel juhtudel võib riik kehtestada üksikuid õigus akte, millel on lokaalne tähendus – kehtib ainult riigi territooriumi teatud osa ulatuses.
  
• Personaalsets asbektist – ettenähtud teatavate isikute ringile. Reeglina kehtivad riigiseadused ja mud normatiivsed aktid kõigi selel riigi territooriumil asuvate isikute suhtes(kodanikud, kodakondsuseta isikud ehk apatriidid ja välismaalased). Erandijuhtudel võib mõni õigusakt olla määratud ainult teatud kategooria isikutele.
  

Vabariigi valitsuse aktid, korraldused jõustuvad allakirjutamise päevast, kui korralduses ei ole ettenähtud teist tähtaega. Vabariigi presidendi otsused jõustuvad samuti allakirjutamise päeval.
(üldpõhimõte: Jõustunud õigusakt ei oma tagasiulatuvat jõudu, vaäljaarvatud 2 erandit:

• tagasiulatuvat jõudu omavad seadused, mis seda sõnaselgelt sätestavad (nt kasutatakse varaliste suhete reguleerimisel)
  
• Kriminaal seadus, kui ta kõrvaldab teo karitatavuse või kergendab karistust.
  

Normatiivakt lõpetab oma kehtivuse tema kehtivuse lõppemisel või kehtivuse lõpetamisel selleks pädeva organi poolt.

• Selleks on 32 viisi:
  eraldi aktiga
  
• Võib olla kehtetuks tunnistatud uue, samasisulise akti vastuvõtmisega
  

Kui samasisuline uus õigusakt ei tunnista vana kehtetuks, võib tekkida olukord, kus kehtivad 2 samasisulist akti ehk tekib õiguste kollisioon . Kui omavahelises kollisioonis olevad aktid on sama riigorgani aktid, siis kehtib hilisem. Kui vatsuolulised aktid on pärit erineva tasemega riigiorganitelt, siis kehtib kõrgema riigiorgani poolt vastuvõetud akt.
Osad omavad dipolmaatilist kaitset, sääraste iskute küsimused kuridegude puhul, lahendatakse dipolmaatiliste kanalite kaudu. Neile andakse tavaliselt tähtaeg riigist lahkuda.
Õigusaktide süstematiseerimine
On oluline, et õigusaktid oleksid süstematiseeritud.
Õigusaktide süsteem kujutab endast nende aktide viimist teatud kooskõlastatud süsteemi ehk rühmitamist teatud järjestuses.
Õigusaktide süstematiseerimiseks on 2 meetodit:

• Inkomporeerimine – selle korral normatiivsed aktid seotakse mingisse kas kronoloogilisse, alfabeetilisse või muudsesse järjestusse ja saadakse õigusaktid ekogumik. Ei toimu õigusaktide sisulist töötlust.
  
• Modifitseerimine – süstemetiseerimise alaliik, kus normatiiivne materjal töötatakse põhjalikult läbi, sisemiselt kooskõlastatakse ja ühtlustatakse. Töötatakse läbi ka sisuliselt. Tulemuseks/väljundiks on koodeks – terviklik ühten õigusakt. Seaduslik või määruslik.
  

Euroopa Liidu õiguskatide süsteem (ehk euroopa liitriigi õiguskatide süsteem)
EL, kui organisatsioon omab iseseisvat õigussüsteemi, kusjuures õigus jaguneb esmaseks ja teiseseks.
Esmane õigus on:

• Ühenduse asutamise lepingut, nt euroopa sõe ja terase ühenduse asutamise leping, 1951
  
• Riikide liitumis lepingut
  
• Olulisemaid asutamislepinguid muutvaid kokkuleppeid, 1992 a maastriti kokkulepe.
  
• Eelnimetatud lepinguid muutvat või täiendavat kokkulepet
  

Esmase õiguse ül on:

• Määrata kindlaks liigu eesmärgid, territoriaalsed piirid, institutsioonid , nende pädevus ja moodustamise kord, samuti liikmesriikude majanduspoliitilised põhialused.
  
• Rakendub liikmesriikidele otseselt, st ilma riigi õigusaktide vahenduseta
  

Teisene õigus koosneb: Liidu institutsioonide õigusaktidest, st on liidu enese õigusloome tulemus. Siia kuuluvad määrused, direktiivid , otsused, soovitused ja arvamused. Tuleb silmaspidada, et neil on liikmesriikude jaoks erinev siduvus .