Konspekt (0)

ÕIGUSE ALUSED
1. Õiguse mõiste ja olemus
1.1 Õiguse tekkimine
Ühiskonna arengu käigus tekib organiseeritud ühiskond, mida iseloomustab sotsiaalse võimu esinemine, sotsiaalse juhtimis- ja allumissuhete olemasolu. Ilma nende tingimusteta ei ole võimalik inimtegevus ühise tegevuse suunas. See organiseeritud ühiskond ja sotsiaalne võim tekkis ammu enne riigi tekkimist. Ta esines riigieelarves ühiskonnas erinevates vormides . Tänapäeva tingimustes, kus on välja kujunenud riik, on võimu teostamine lahutamatult seotud juba poliitilise tegevusega . Poliitilise tegevuse eesmärgiks on alati riigivõimu omandamine, kasutamine ning säilitamine. Selles poliitilises tegevuses esinevad aga erinevate huvidega inimeste rühmad (poliitilised parteid, ühingud, seltsid, huvigrupid ).
Võimu organisatsioon ja võimu teostamise vahendid on inimühiskonnas ajaloo vältel läbi teinud olulise arengu. Ürgkogukondliku korra ajal oli võimu organisatsioon suhteliselt lihtne. Igas sugukonnas teostas võimu pealik . Ta oli valitud selle sugukonna poolt, kui kõige osavam. Sugukonnakaaslased kandsid teda tema kogemuste, teadmiste, oskuste tõttu. Talle kuulus täielik toetus, ta toestas oma võimu kõigi huvides.
Võimu pealsunnitud reegleid ühiskond ei tundnud . Käitumist juhtisid tavad. Tava oli välja kujunenud ühiskonna sees, paljude erinevate põlvede, sotsiaalsete kogemuste alusel. Tava on selline käitumisreegel, mille täitmine on muutunud harjumuseks pikaajalise ja korduva kasutamise tõttu. Taval on 1 omapärane omadus-tal on üldkohustuslik iseloom. Tema tavanormide täitmine on iseenesest mõistetav. Tavat järgitakse ilma küsimusteta, seda lihtsalt tehakse. See on ka tava positiivseks omaduseks. Negatiivne aspekt on aga see, et tava muutub oma vastandiks , niipea kui ühiskonna arenedes tekib vajadus asendada tavad õigusnormidega. Sellises situatsioonis muutub välja kujunenud tava takistuseks.
Riigi tekkimist iseloomustas 3 momenti :

ühiskonnast eraldunud ja tema üle võimu teostava st. avaliku võimu tekkimine.

selle võimu teostamine territoriaalsel põhimõttel, mitte sugukondlikul alusel

võimu kandjana ja selle objektina oli veresuguluses oleva sugukonna asemel tekkinud uus inimkooslus-rahvas
Nendest lähtudes iseloomustatakse riiki lihtsustatult 3 järgmise tunnuse abil:

avalik võim

territoorium , millel see võim kehtib

rahvas, kes elab sellel territooriumil ja allub riigivõimule
Riik on erilisel viisil organiseerunud rahvas, mis teostab teataval territooriumil suveräänset võimu. Riigi suveräänsus tähendab riigi täielikku välispoliitilist sõltumatust teistest riikidest-täielik iseseisvumine .
Koos riigi tekkimisega toimusid muutused ka ühiskondlikes käitumisreeglites. Tekkisid uued juhtimissuhted, mis vajasid reguleerimiseks ka uusi norme. Seni kehtinud tavad ei saanud riigi vajadusi rahuldada.
Uued, riigi vajadusi rahuldavad käitumisreeglid kujunesid kaht viisi:

riik aktsepteeris tavasid, mis talle sobisid ja hakkas nõudma nende täitmist, luues nii tavaõiguse

riik alustas ise sisult uute normide loomist ja kehtestamist(riigi õigusloome).
Riik tagas nende käitumisreeglite kasutamise ja täitmise riiklike sunnivahenditega. Tekkis täiesti uus sotsiaalsete normide liik, mida kogumis on hakatud nimetama õiguseks. Õigus on käitumisreeglite kogum, mis on kehtestatud riigi poolt ja mille täitmist tagatakse riigi sunnijõuga.
1.2 Õiguse seos riigiga
Juba oma tekkimise algusest on riik ja õigus tihedas seoses. Olulisem seos väljendub selles, et riik annab temale vajalikele käitumisreeglitele üldkohustusliku jõu. Sellest järeldub, et õigus tekkis vaid riigi tahtel ning hakkas koheselt väljendama riigi tahet. Riigi tahe ise aga kujuneb keerulise mehhanismi kaudu. Seda keerulist mehhanismi nimetatakse ühiskonna poliitiliseks süsteemiks. Sellesse kuulusid demokraatlikus ühiskonnas paljud organisatsioonid , usuühingud ja paljude huvialade noorsooorganisatsioonid, usuühingud ja paljude huvialade järgi tekivad inimeste ühendused.
Nende kaudu peabki vahenduma nende liikmeskonna tahe parlamenti. Nende tahted summeeruvad parlamendi riigitahteks. See riigitahe väljendub vastuvõetud seadustes . Mida demokraatlikum riik, seda rohkem vastav seadustena vormistatud riigi tahe elanikkonna tahtele.
Riik ei saa hakkama ilma õigusteta, sest õigus on 1 riigivõimu teostamise vahend. Õiguse abi loob riigile vajalikud tingimused oma eesmärkide saavutamiseks. Selleks loob riik talle vajalikud käitumisreeglid ning keelab sellise käitumise, mis on sellele riigile kahjulik. Riik suunab õiguse abil ühiskonna arengud temale sobivas suunas.
EXAMIS: Õigusriik ja tema tunnused
Õigusriik
Enamik tänapäeva riike kuulutab end õigusriigiks. EV põhiseaduse paragrahv 10 ainult deklareerib demokraatliku õigusriigi põhimõtete austamist. Teised riigid kuulutavad end õigusriigina.
Õigusriigi tunnused:

võimulahususe põhimõte. Selle kohaselt peavad seadusandlik organ, täidesaatev võim ja kohtuvõim teostuma erinevate subjektide poolt.

üksikisik ja riik esinevad õigussuhetes võrdsete õigussubjektidena, st riigi õigused ei ole prioriteetsed üksikisiku õigustega võrreldes

riigi allutatus põhiseadusele ja tema enda poolt kehtestatud seadustele . See nõuab õigusriigilt lugupidavat suhtumist , hoiab ära selle, et kergekäeliselt võetaks seadusi vastu või neid muudetakse või tühistatakse.

põhiseaduses väljakuulutatud õiguste ja vabaduste, aga ka inimõiguste reaalne tagamine ning rahvusvaheline õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide austamine

õigusele rajaneva seaduse ülimuslikkus on vajalik ellu viia. Kõik seadusest madalamal olevad õigusaktid peavad olema kooskõlas seadusega

seaduslikkuse põhimõtte realiseerimine riigiorganite, ametiisikute ja kodanike käitumises, nende käitumise vastavus õigusnormide nõuetele

demokraatlik õigusemõistmine sõltumatu kohtu poolt ja igale isikule õigusliku kaitse tagamine

inimväärikuse austamine ja kaitsmine riigi poolt
Õigusriik on õigusvõimu selline õiguslik korraldus, mis tagab indiviidi õiguste ja seaduslike huvide puutumatuse ning riigi ja indiviidi võrdõiguslikkuse.
Politseiriik – selle puhul ei tunnistata inimeste isiklikke õigusi, pole tagatisi politsei ega muude sunniorganite omavoli vastu. Riigiaparaat on tsentraliseeritud ja bürokraatlik ning inimeste eraelu on üksikasjalikult reglementeeritud.
Haldusriik on riigivõimukorraldus, kus kõige tähtsamat osa etendavad riigi täidesaatva võimu organid ja neil on võimalik otsustavalt mõjutada nii seadusandliku kui ka kohtuvõimu tegevust
1.3 Õiguse seos majandusega
See on erinevate riikide puhul täiesti erinev. Omaette tüübiks on sotsialistlik riik – püütakse majandust reguleerida kuni detailideni ja reguleerida majandust imperatiivsete normidega. Vastand kapitalistlik süsteem. Ükski riik ei saa oma majanduse korraldamisel läbi õiguslikke vahendeid kasutamata. Kõik riigid reguleerivad majandust.
Seda suhet õiguse ja majanduse vahel tuleb meil mõista kahesuguselt:

ühelt poolt majanduslikud suhted objektiivse iseloomuga . Nad arenevad majanduse arengu üldiste seaduspärasuste järgi, mida õigusega muuta ei ole võimalik.

teisalt aga õigus, kehtestades majanduslikele suhetele õiguslike vormi, avaldab mõju ka majandusele, mistõttu majanduse määravat mõju õigusele ei tule mõista absoluutsena. Muidu puuduks õiguse järele üldse vajadus
1.4 Õiguse seos poliitikaga
Õigus ja poliitika on samuti omavahel tihedalt seotud, sest riik ja õigus on lahutamatud. Riik on poliitilise võimu organisatsioon ning poliitika hõlmab kõiki neid suhteid, mis on seotud võimu omandamise, kasutamise ja säilitamisega. Poliitika on ühiskonna ja riigi toimimist korraldav sihiteadlik ja järjekindel tegevus, milles osalevad mitmesugused institutsioonid . Õigus on riigi poliitika tulemuseks.
2. Õigusnormid
2.1 Sotsiaalne reguleerimine ja sotsiaalsed normid
Ühiskondlikus tootmises ja ühiskondlikus suhtlemises astuvad inimesed omavahelistesse seostesse tootmise, tarbimise, riigi ja ühiskonna asjade juhtimise ning isikliku elu mitmesugustes valdkondades. Tulemusena tekivad ühiskondlikud ehk sotsiaalsed suhted. Inimeste käitumisaktid nendes suhetes on objektiivselt määratud nende elu majanduslike, sotsiaalpoliitiliste ja ajalooliste tingimustega. Kuid igas konkreetses situatsioonis käitub indiviid oma vaba tahte kohasel, tal on võimalik valida mitme käitumisvariandi vahel. Seetõttu nõuavad ühiskonna kooselu huvid, et inimeste käitumine nende vastastikustes suhetes oleks reguleeritud. Ühiskondlike suhete reglementeerimisega tagatakse nende organiseeritud ja korrastatus. Reguleerida, see tähendab kindlaks määrata inimeste ja kollektiivide käitumine, anda neile arengu suunda, viia nad teatud raamidesse, korraldada sihipäraste nende tegevust. Selline sotsiaalne reguleerimine on arenenud ja areneb koos ühiskonna arenemisega. Mida rohkem ühiskond muutub keerulisemaks, seda rohkem piiratakse isikute käitumist.
Sotsiaalne reguleerimine võib toimuda kahel viisil:

Individuaalne ehk kasuaalne reguleerimine. Selle puhul määrataksinimese käitumine kindlaks ühekordse personaalse akti abil. Iga küsimus lahendatakse selle konkreetse juhu kohta. Individuaalse reguleerimise eeliseks on see, et ta võimaldab lahendada probleemi, arvestades situatsiooni ja isiku eripära. Puuduseks on, et tuleb läbi töötada lõpmata palju konkreetseid situatsioone ja võtta iga kord vastu uus otsus, puuduvad ühesed lahendid .

Normatiivne reguleerimine. Selle puhul korraldatakse inimese käitumine üldise reegli abil. Siin määratakse kindlaks käitumismudel, etalon , mida kasutatakse kõikide vastavat liiki käitumisaktide või subjektide suhtes. Seda üldist käitumismudelit peavad järgima kõik indiviidid , kes kuuluvad reegliga hõlmatud subjektide liiki, sõltumata nende konkreetsetest individuaalsetest eristustest. Ei arvestata individuaalseid erinevusi ning see on normatiivse reguleerimise puuduseks. Selle puuduse kõrval on ka eeliseid : loob stabiilsuse, vähendab juhuse mõju, ei arvestata situatsiooni eripära, vähendab ka otsustaja suva osa otsuse tegemisel. Tänapäeva praktikas on püütud ühendada individuaalse ja normatiivse reguleerimise positiivseid omadusi, nii näiteks kehtestatakse teatud norm, kuid antakse võimalus kasutada individuaalset reguleerimist. Näiteks: kriminaalne reguleerimine - teatud teo eest saab vangistust 3-7a.
Sotsiaalne reguleerimine toimub sotsiaalsete normide läbi. Sotsiaalnorm on üldise iseloomuga käitumisreegel, mis iseloomustab käitumist, suhtlemist kollektiivsete subjektidega.
Reguleerimist vajavate ühiskondlike suhete erisused nõuavad ka erinevat normatiivset regulatsiooni. See erinevus võib seisneda kas reguleerimise iseloomus, rakendavates meetodites või jõus. Vastavalt sellele reguleerivad inimeste käitumist erinevad sotsiaalsed normid.
Inimeste käitumist reguleeritakse täiesti erinevate normidega: moraalinormid , tavad ja traditsioonid, korporatiivsed normid, usu normid, välise kultuuri normid ning õigusnormid.
Moraalinormid on mingis inimeste kollektiivis või kogu ühiskonnas käitumisreeglitena tunnustatud kõlbluspõhimõtted. Need normid mõjutavad inimeste käitumist tema kõlbelise teadvuse kaudu ja sisaldavad selle käitumise hinnangut eetiliste kategooriate kaudu( aus-ebaasu, õiglane-ebaõiglane jne). Moraalinormid on tavaliselt kirjalikult formaliseerimata, kuid hindavad alati isiku käitumist ja moraalinorm on aluseks teistele sotsiaalsetele normidele.
Korporatiivsed normid on käitumisreeglid, mis on kehtestanud korporatiivne moodustis oma liikmete käitumise reguleerimiseks suhtlemisel organisatsiooni sees ja suhetes teiste organisatsioonidega. Need normid on sätestatud korporatsiooni dokumentides (põhikirjas), on kohustuslikud liikmeskonnale ja nende täitmist tahab korporatsioon oma organite kaudu.
Tava on inimeste harjumustel põhinev käitumisreegel. Sarnane moraaliõigusega. Erinevus on see, et moraalinorm alati hindas , kuid tava ei anna kunagi hinnangut. Kõik täidavad tava, andmata hinnangut. Positiivne – kõik täidavad vabatahtlikult. Negatiivne – ühiskonna arengu käigus muutub tava tihti takistavaks asjaoluks. Elu käib tavanormide järgi.
Traditsioonid arvatakse tava hulka. Need on emotsioonidega vähem seotud. Tekivad mingis organisatsioonis, kehtivad seal ja võivad kaduda. Nt kollektiivi üritused jne.
Religioossed normid. Need on on usuorganisatsiooni poolt kehtestatud reeglid liikmeskonnale suhtlemiseks, aga ka kirikuga . Religioossed normid on tihedalt seotud usulis-eetilis maailmavaatega. Seetõttu need normid ja nende süsteem erineb üksteisest lähtudes erinevatest usunditest.
Välise kultuuri e. kombestiku normid e. käitumis-, viisakusreeglid . Nende omapäraks on see, et nad reguleerivad indiviidi välist külge. Need võivad olla vägagi erinevad. Aegade jooksul on erinevad sotsiaalsed kihid väärtustanud neid reegleid erinevalt.
Kõigi nende normide hulka kuuluvad ka õigusnormid.


EXAMIS: Õigusnormid mõiste ja tunnused.
2.2 Õigusnormi mõiste ja tunnused
Sotsiaalse normi ühe alaliigina on õigusnormile omased kõik sotsiaalsete normide liigitunnused:

ta on inimeste käitumise reegel

ta on üldise iseloomuga reegel, mis on suunatud teatud liiki suhete üldisele reglementeerimisele

tema sisu on määratud ühiskonna sotsiaalse, majandusliku ja poliitilise elu tingimustega, ajaloolise ja kultuurilise arengu tasemega.
Nende üldiste tunnuste kõrval on õigusnormil ka spetsiifilised tunnused, mis eristavad teda teistest sotsiaalsetest normidest.

õigusnorm lähtub riigist, seetõttu kannab ta autoritaarset iseloomu. Ta esineb üldjuhul käsu või keeluna, mis toetud riigivõimu autoriteedile, ettekirjutusena, milline peab olema, ei tohi olla või võib olla inimese käitumine. Riigist lähtumine on õigusnormi määravaks spetsiifiliseks normiks, teised tunnused tulenevad suuresti sellest. Käsud ja keelud.

Õigusnormi täitmine tagatakse riigi sunnijõuga. Nimelt kui mõni ühiskondliku suhete subjekt ei täida õigusnormi nõudeid, viib riik need ellu tema käsutuses olevate vahenditega, kohaldades vajaduse korral õigusrikkuja suhtes riiklikku sundi. Õigusnormid täitmise tagamiseks on igas riigis loodud erilised organid, nagu politsei, kohu jm, mis kokku moodustavad õiguskaitseorganite süsteemi.

õigusnorm on üldkohustuslik käitumisreegel. Kõik teised sotsiaalsed normid olid kohustuslikud teatud isikute suhtes. Õigusnorm on kohustuslik kõigile ning selle rikkumise korral karmid karistused.

õigusnorm annab suhte liigist osavõtjatele subjektiivsed juriidilised õigused ja paneb neile subjektiivsed juriidilised kohustused. Andes ühele subjektile õiguse teatud viisil käituda, paneb samal ajal suhte teisele poolele kohustuse sellise käitumise, mida nõutakse.

õigusnorm on formaalselt määratletud reegel, mis tähendab, et õigusnorm peab olema täpselt fikseeritud õiguse allikas. Sellest tuleneb nõue, et iga õigusnorm peab väga täpselt olema sõnastatud ja reguleeritud õigusaktis. Kui on täpselt fikseeritud, on ka kindel millised õigused subjektile kuulvad, mis kohustusi täitma peab.
Õigusnorm on riigist lähtuv ja riigi poolt kaitstav üldkohustuslik käitumisreegel, millega antud liiki korduvatest ühiskondlikest suhetest osavõtjatele antakse subjektiivsed õigused ja pannakse juriidilised kohustused.

Õigusnormide struktuur
Et õigusnorm saaks reguleerida ühiskonna suhteid, peab ta kindlaks määrama tingimused, mille olemasolul tuleb käituda vastavale normile . Edasi peab õigusnorm näitama, millised on subjektile lubatud, keelatud, kohustatud käitumine. Õigusnormiga peavad subjektile selguma õiguse kohustused ja keelud. Õigusnormis peab olema näidatud, milliseid abivahendeid kohaldatakse rikkuja suhtes, kes käitub õigusnormi vastaselt.


EXAMIS: Õigusnormi struktuuri osad
Õigusnormi puhul eristatakse tema struktuuris kolme osa:

hüpotees – näitab õigusnormi kehtivuse tingimused

dispositsioon – näitab vajaliku käitumise, sisaldab subjekti õigused ja kohustused

sanktsioon näitab ära riikliku mõjutusvahendi, mida rakendatakse dispositsiooninõuete eiramise eest hüpoteesi tingimuste olemasolul.
Õigusnormi hüpotees sisaldab tingimusi, kriteeriume, mille abil normi täitja määrab kindlaks, kas normi toime hõlmab antud fakti, suhet või isikut. Selliseid tingimusi võib esineda erinevaid:

aeg ( rahuaeg , sõjaaeg, erakorraline seis)

koht (avalik, looduskaitseala )

subjektide erisused (kaitseväelased, alaealised , politseinikud)

muud asjaolud , mis määravad normi kehtivuse
Hüpoteesi tingimuse määratlemise astme järgi eristatakse määratud hüpoteesi:

määratletud hüpotees

suhteliselt määratletud hüpotees

määratlemata hüpotees
Määratletud hüpotees määrab täpselt ja konkreetselt normi teostamise tingimused. Normi rakendamiseks piisab vaid nende konstateerimisest.
Suhteliselt määratletud hüpotees näitab samuti ära normi kehtimise tingimused, kuid tingimuste spetsiifika on selline, et nende olemasolu või puudumine vajab igal konkreetsel juhul eraldi tuvastamist.
Määratlemata hüpotees ei määra rakendamise konkreetset tingimust. Õigusakti tekstis sõnastatakse selline hüpotees tavaliselt ,,vajaduse korral,, või ,,isiku äranägemisel,,. Niisugune sõnastus jätab hüpoteesi tingimuste sisulise määramise, aga sellega ka normi kohaldamise otsustamise rakendaja suvaks. Seetõttu esinevad määratlemata hüpoteesid tänapäeva õigusloomes väga harva, vaid siis, kui seadusandja ei oska kõiki tekkida võivad tingimusi ette näha, kuid peab vajalikuks jätta õiguse rakendajale laiad diskretsionaarsed õigused tingimuste hindamiseks ja vastavaks reageerimiseks.

Määratlemata hüpotees
Õigusakti tekstis sõnastatakse normi kasutamine eriskummaliselt, kas ,,vajaduse korral,, või ,,isiku äranägemisel,,.
Õigusnormi rakendamist määrava iseloomustuse järgi määratakse:

lihtne hüpotees

liithüpotees

alternatiivne hüpotees
Lihtne hüpotees esitab normi rakendamise tingimusena üheainsa faktilise asjaolu
Liithüpotees nõuab normi kohaldamiseks enam kui üheaegset esineva tingimuse olemasolu.
Alternatiivne hüpotees seab normi kohaldamise eelduseks ühe tingimuse olemasolu kahe või enama hulgast, mis on õigusaktis esitatud.
Õigusnormi dispositsioon on normi element, mis näitab, kuidas peab õigussubjekt käituma hüpoteesi tingimuste olemasolul ning määrab kindlaks, missugune käitumine on talle lubatud, keelatud või kohustuslik
Normatiivses aktis väljendamise viisi järgi võivad dispositsioonid olla kas lihtsad või kirjeldavad .
Lihtne dispositsioon näitab ära käitumise sisu ilma seda lähemalt iseloomustamata.
Kirjeldav dispositsioon on selline, mis täpselt püüab iseloomusrada lubatud, keelatud või kohustuslikku käitumise ja annab sellele käitumisele olulised tunnused. Dispositsiooni õigusliku iseloomu järgi eristatakse:

imperatiivne dispositsioon mis teeb subjektile kategoorilises vormis kohustuseks teatud viisil käituda ega luba sellest kõrvale kalduda ka mõlemale suhtepoole nõusolekul. Sellised dispositsioonid on iseloomulikud karistus -, haldus-, finants - ja teistele avalik-õiguslike normidele, kus üheks suhete subjektiks on riigivõimu teostav institutsioon

dispositiivne dispositsioon annab õigussuhete subjektidel endil võimaluse teataval määral ise kindlaks määrata oma õigused ja kohustused. Kui kokkulepe puudub siis määrab käitumisvariandi seadus.
Õigusnormi sanktsioon näitab ära need riiklikud mõjutusvahendid, mis kuuluvad rakendamisele vastava normi rikkuja suhtes. Kuna rikkumised on erinevad, siis ka sanktsioone on ettenähtud erinevad ja neid ka rakendatakse erinevate organite poolt:

kriminaalõiguslikud sanktsioonid (kriminaalkaristused) on kuritegude toimepanemise eest kohaldatavad sunnivahendid

haldussanktsioonid on sellised sunnivahendid, mida rakendatakse väärtegude toimepanemise eest

displinaarsanktsioonid on karistused töölepingu seaduse ettenähtud süütegude eest. Neid sanktsioone kohaldab tööandja või tema poolt selleks volitatud isik

varalised sanktsioonid neid rakendatakse tsiviilõiguslike ülesastumiste eest. Nende sanktsioonide iseloom sõltub sellest, kas ülesastumine sesines lepingu rikkumises või toimus kahju tekitamine lepinguvälises suhtes kahju tekitamisena.
Struktuuri järgi liigitakse sanktsioonid liht-ja alternatiivseteks sanktsioonideks.
2.5 Õigusnormide liigid.
Õigusnorme kokku on kohutav hulk. Nendel on teatud erinevad tunnused,millest lähtudes saame neid grupeerida . Õigusnormid on vastu võetud erinevate subjektide poolt: riigikogu, valitsuse määrused jne. Nad reguleerivad täiesti erinevaid suhteid. Nende kehtivus on erinev ajalises mõttes, territoriaalses mõttes ja loomulikult on erinev ka nendes normides sisalduv ettekirjutuste sisu. Kõige selle juures on nad erineva õigusjõuga ja moodustavad endas teatud hierarhia .
Õigusnorme saab liigitada:
1) subjekti järgi – kes on õigusnormi vastu võtnud. Seaduse normid- parlamendis vastu võetud, seaduseid all pool seisvaid normatiivseid akte ja norme. Seaduse normidel on loomulikult kõige kõrgem juriidiline jõud võrreldes kõigi teiste õigusnormidega.
2) Reguleerimise objekti järgi - see tähendab seda, et liigitame õigusharudeks, õiguse instituutide järgi.
3) Ajalise kehtivuse järgi – normid võivad olla kahesugused. Nad on kas piiramatu ajalise kehtivusega vastu võetud või piiratud ajalise kehtivusega vastu võetud. Enamik meie õiguse normidest on vastu võetud just piiramata kehtivuse ajaga . Võetakse seadus vastu , ja need paistavad nagu igavesed . Ka need lakkavad kehtimast siis, kui vajadus nende järele puudub.
4) Territoriaalse kehtivuse järgi – siin eristatakse üleriigilisi norme, lokaalseid norme ja kohalikke norme. Üleriigilised normid kehtivad loomulikult kogu riigi territooriumil. Nad kehtestatakse keskorganite poolt seadustena või valitsuse määrustega. Lokaalsed normid kehtestatakse samuti keskorganite poolt, kuid nad kehtivad mitte kogu riigi territooriumil vaid üksnes teatud paikkondades. Kohalikud normid kehtestab kohaliku omavalitsuse