Konspekt (0)

ÕIGUSE ALUSED
1. Õiguse mõiste ja olemus
1.1 Õiguse tekkimine
Ühiskonna arengu käigus tekib organiseeritud ühiskond, mida iseloomustab sotsiaalse võimu esinemine, sotsiaalse juhtimis- ja allumissuhete olemasolu. Ilma nende tingimusteta ei ole võimalik inimtegevus ühise tegevuse suunas. See organiseeritud ühiskond ja sotsiaalne võim tekkis ammu enne riigi tekkimist. Ta esines riigieelarves ühiskonnas erinevates vormides . Tänapäeva tingimustes, kus on välja kujunenud riik, on võimu teostamine lahutamatult seotud juba poliitilise tegevusega . Poliitilise tegevuse eesmärgiks on alati riigivõimu omandamine, kasutamine ning säilitamine. Selles poliitilises tegevuses esinevad aga erinevate huvidega inimeste rühmad (poliitilised parteid, ühingud, seltsid, huvigrupid ).
Võimu organisatsioon ja võimu teostamise vahendid on inimühiskonnas ajaloo vältel läbi teinud olulise arengu. Ürgkogukondliku korra ajal oli võimu organisatsioon suhteliselt lihtne. Igas sugukonnas teostas võimu pealik . Ta oli valitud selle sugukonna poolt, kui kõige osavam. Sugukonnakaaslased kandsid teda tema kogemuste, teadmiste, oskuste tõttu. Talle kuulus täielik toetus, ta toestas oma võimu kõigi huvides.
Võimu pealsunnitud reegleid ühiskond ei tundnud . Käitumist juhtisid tavad. Tava oli välja kujunenud ühiskonna sees, paljude erinevate põlvede, sotsiaalsete kogemuste alusel. Tava on selline käitumisreegel, mille täitmine on muutunud harjumuseks pikaajalise ja korduva kasutamise tõttu. Taval on 1 omapärane omadus-tal on üldkohustuslik iseloom. Tema tavanormide täitmine on iseenesest mõistetav. Tavat järgitakse ilma küsimusteta, seda lihtsalt tehakse. See on ka tava positiivseks omaduseks. Negatiivne aspekt on aga see, et tava muutub oma vastandiks , niipea kui ühiskonna arenedes tekib vajadus asendada tavad õigusnormidega. Sellises situatsioonis muutub välja kujunenud tava takistuseks.
Riigi tekkimist iseloomustas 3 momenti :

ühiskonnast eraldunud ja tema üle võimu teostava st. avaliku võimu tekkimine.

selle võimu teostamine territoriaalsel põhimõttel, mitte sugukondlikul alusel

võimu kandjana ja selle objektina oli veresuguluses oleva sugukonna asemel tekkinud uus inimkooslus-rahvas
Nendest lähtudes iseloomustatakse riiki lihtsustatult 3 järgmise tunnuse abil:

avalik võim

territoorium , millel see võim kehtib

rahvas, kes elab sellel territooriumil ja allub riigivõimule
Riik on erilisel viisil organiseerunud rahvas, mis teostab teataval territooriumil suveräänset võimu. Riigi suveräänsus tähendab riigi täielikku välispoliitilist sõltumatust teistest riikidest-täielik iseseisvumine .
Koos riigi tekkimisega toimusid muutused ka ühiskondlikes käitumisreeglites. Tekkisid uued juhtimissuhted, mis vajasid reguleerimiseks ka uusi norme. Seni kehtinud tavad ei saanud riigi vajadusi rahuldada.
Uued, riigi vajadusi rahuldavad käitumisreeglid kujunesid kaht viisi:

riik aktsepteeris tavasid, mis talle sobisid ja hakkas nõudma nende täitmist, luues nii tavaõiguse

riik alustas ise sisult uute normide loomist ja kehtestamist(riigi õigusloome).
Riik tagas nende käitumisreeglite kasutamise ja täitmise riiklike sunnivahenditega. Tekkis täiesti uus sotsiaalsete normide liik, mida kogumis on hakatud nimetama õiguseks. Õigus on käitumisreeglite kogum, mis on kehtestatud riigi poolt ja mille täitmist tagatakse riigi sunnijõuga.
1.2 Õiguse seos riigiga
Juba oma tekkimise algusest on riik ja õigus tihedas seoses. Olulisem seos väljendub selles, et riik annab temale vajalikele käitumisreeglitele üldkohustusliku jõu. Sellest järeldub, et õigus tekkis vaid riigi tahtel ning hakkas koheselt väljendama riigi tahet. Riigi tahe ise aga kujuneb keerulise mehhanismi kaudu. Seda keerulist mehhanismi nimetatakse ühiskonna poliitiliseks süsteemiks. Sellesse kuulusid demokraatlikus ühiskonnas paljud organisatsioonid , usuühingud ja paljude huvialade noorsooorganisatsioonid, usuühingud ja paljude huvialade järgi tekivad inimeste ühendused.
Nende kaudu peabki vahenduma nende liikmeskonna tahe parlamenti. Nende tahted summeeruvad parlamendi riigitahteks. See riigitahe väljendub vastuvõetud seadustes . Mida demokraatlikum riik, seda rohkem vastav seadustena vormistatud riigi tahe elanikkonna tahtele.
Riik ei saa hakkama ilma õigusteta, sest õigus on 1 riigivõimu teostamise vahend. Õiguse abi loob riigile vajalikud tingimused oma eesmärkide saavutamiseks. Selleks loob riik talle vajalikud käitumisreeglid ning keelab sellise käitumise, mis on sellele riigile kahjulik. Riik suunab õiguse abil ühiskonna arengud temale sobivas suunas.
EXAMIS: Õigusriik ja tema tunnused
Õigusriik
Enamik tänapäeva riike kuulutab end õigusriigiks. EV põhiseaduse paragrahv 10 ainult deklareerib demokraatliku õigusriigi põhimõtete austamist. Teised riigid kuulutavad end õigusriigina.
Õigusriigi tunnused:

võimulahususe põhimõte. Selle kohaselt peavad seadusandlik organ, täidesaatev võim ja kohtuvõim teostuma erinevate subjektide poolt.

üksikisik ja riik esinevad õigussuhetes võrdsete õigussubjektidena, st riigi õigused ei ole prioriteetsed üksikisiku õigustega võrreldes

riigi allutatus põhiseadusele ja tema enda poolt kehtestatud seadustele . See nõuab õigusriigilt lugupidavat suhtumist , hoiab ära selle, et kergekäeliselt võetaks seadusi vastu või neid muudetakse või tühistatakse.

põhiseaduses väljakuulutatud õiguste ja vabaduste, aga ka inimõiguste reaalne tagamine ning rahvusvaheline õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide austamine

õigusele rajaneva seaduse ülimuslikkus on vajalik ellu viia. Kõik seadusest madalamal olevad õigusaktid peavad olema kooskõlas seadusega

seaduslikkuse põhimõtte realiseerimine riigiorganite, ametiisikute ja kodanike käitumises, nende käitumise vastavus õigusnormide nõuetele

demokraatlik õigusemõistmine sõltumatu kohtu poolt ja igale isikule õigusliku kaitse tagamine

inimväärikuse austamine ja kaitsmine riigi poolt
Õigusriik on õigusvõimu selline õiguslik korraldus, mis tagab indiviidi õiguste ja seaduslike huvide puutumatuse ning riigi ja indiviidi võrdõiguslikkuse.
Politseiriik – selle puhul ei tunnistata inimeste isiklikke õigusi, pole tagatisi politsei ega muude sunniorganite omavoli vastu. Riigiaparaat on tsentraliseeritud ja bürokraatlik ning inimeste eraelu on üksikasjalikult reglementeeritud.
Haldusriik on riigivõimukorraldus, kus kõige tähtsamat osa etendavad riigi täidesaatva võimu organid ja neil on võimalik otsustavalt mõjutada nii seadusandliku kui ka kohtuvõimu tegevust
1.3 Õiguse seos majandusega
See on erinevate riikide puhul täiesti erinev. Omaette tüübiks on sotsialistlik riik – püütakse majandust reguleerida kuni detailideni ja reguleerida majandust imperatiivsete normidega. Vastand kapitalistlik süsteem. Ükski riik ei saa oma majanduse korraldamisel läbi õiguslikke vahendeid kasutamata. Kõik riigid reguleerivad majandust.
Seda suhet õiguse ja majanduse vahel tuleb meil mõista kahesuguselt:

ühelt poolt majanduslikud suhted objektiivse iseloomuga . Nad arenevad majanduse arengu üldiste seaduspärasuste järgi, mida õigusega muuta ei ole võimalik.

teisalt aga õigus, kehtestades majanduslikele suhetele õiguslike vormi, avaldab mõju ka majandusele, mistõttu majanduse määravat mõju õigusele ei tule mõista absoluutsena. Muidu puuduks õiguse järele üldse vajadus
1.4 Õiguse seos poliitikaga
Õigus ja poliitika on samuti omavahel tihedalt seotud, sest riik ja õigus on lahutamatud. Riik on poliitilise võimu organisatsioon ning poliitika hõlmab kõiki neid suhteid, mis on seotud võimu omandamise, kasutamise ja säilitamisega. Poliitika on ühiskonna ja riigi toimimist korraldav sihiteadlik ja järjekindel tegevus, milles osalevad mitmesugused institutsioonid . Õigus on riigi poliitika tulemuseks.
2. Õigusnormid
2.1 Sotsiaalne reguleerimine ja sotsiaalsed normid
Ühiskondlikus tootmises ja ühiskondlikus suhtlemises astuvad inimesed omavahelistesse seostesse tootmise, tarbimise, riigi ja ühiskonna asjade juhtimise ning isikliku elu mitmesugustes valdkondades. Tulemusena tekivad ühiskondlikud ehk sotsiaalsed suhted. Inimeste käitumisaktid nendes suhetes on objektiivselt määratud nende elu majanduslike, sotsiaalpoliitiliste ja ajalooliste tingimustega. Kuid igas konkreetses situatsioonis käitub indiviid oma vaba tahte kohasel, tal on võimalik valida mitme käitumisvariandi vahel. Seetõttu nõuavad ühiskonna kooselu huvid, et inimeste käitumine nende vastastikustes suhetes oleks reguleeritud. Ühiskondlike suhete reglementeerimisega tagatakse nende organiseeritud ja korrastatus. Reguleerida, see tähendab kindlaks määrata inimeste ja kollektiivide käitumine, anda neile arengu suunda, viia nad teatud raamidesse, korraldada sihipäraste nende tegevust. Selline sotsiaalne reguleerimine on arenenud ja areneb koos ühiskonna arenemisega. Mida rohkem ühiskond muutub keerulisemaks, seda rohkem piiratakse isikute käitumist.
Sotsiaalne reguleerimine võib toimuda kahel viisil:

Individuaalne ehk kasuaalne reguleerimine. Selle puhul määrataksinimese käitumine kindlaks ühekordse personaalse akti abil. Iga küsimus lahendatakse selle konkreetse juhu kohta. Individuaalse reguleerimise eeliseks on see, et ta võimaldab lahendada probleemi, arvestades situatsiooni ja isiku eripära. Puuduseks on, et tuleb läbi töötada lõpmata palju konkreetseid situatsioone ja võtta iga kord vastu uus otsus, puuduvad ühesed lahendid .

Normatiivne reguleerimine. Selle puhul korraldatakse inimese käitumine üldise reegli abil. Siin määratakse kindlaks käitumismudel, etalon , mida kasutatakse kõikide vastavat liiki käitumisaktide või subjektide suhtes. Seda üldist käitumismudelit peavad järgima kõik indiviidid , kes kuuluvad reegliga hõlmatud subjektide liiki, sõltumata nende konkreetsetest individuaalsetest eristustest. Ei arvestata individuaalseid erinevusi ning see on normatiivse reguleerimise puuduseks. Selle puuduse kõrval on ka eeliseid : loob stabiilsuse, vähendab juhuse mõju, ei arvestata situatsiooni eripära, vähendab ka otsustaja suva osa otsuse tegemisel. Tänapäeva praktikas on püütud ühendada individuaalse ja normatiivse reguleerimise positiivseid omadusi, nii näiteks kehtestatakse teatud norm, kuid antakse võimalus kasutada individuaalset reguleerimist. Näiteks: kriminaalne reguleerimine - teatud teo eest saab vangistust 3-7a.
Sotsiaalne reguleerimine toimub sotsiaalsete normide läbi. Sotsiaalnorm on üldise iseloomuga käitumisreegel, mis iseloomustab käitumist, suhtlemist kollektiivsete subjektidega.
Reguleerimist vajavate ühiskondlike suhete erisused nõuavad ka erinevat normatiivset regulatsiooni. See erinevus võib seisneda kas reguleerimise iseloomus, rakendavates meetodites või jõus. Vastavalt sellele reguleerivad inimeste käitumist erinevad sotsiaalsed normid.
Inimeste käitumist reguleeritakse täiesti erinevate normidega: moraalinormid , tavad ja traditsioonid, korporatiivsed normid, usu normid, välise kultuuri normid ning õigusnormid.
Moraalinormid on mingis inimeste kollektiivis või kogu ühiskonnas käitumisreeglitena tunnustatud kõlbluspõhimõtted. Need normid mõjutavad inimeste käitumist tema kõlbelise teadvuse kaudu ja sisaldavad selle käitumise hinnangut eetiliste kategooriate kaudu( aus-ebaasu, õiglane-ebaõiglane jne). Moraalinormid on tavaliselt kirjalikult formaliseerimata, kuid hindavad alati isiku käitumist ja moraalinorm on aluseks teistele sotsiaalsetele normidele.
Korporatiivsed normid on käitumisreeglid, mis on kehtestanud korporatiivne moodustis oma liikmete käitumise reguleerimiseks suhtlemisel organisatsiooni sees ja suhetes teiste organisatsioonidega. Need normid on sätestatud korporatsiooni dokumentides (põhikirjas), on kohustuslikud liikmeskonnale ja nende täitmist tahab korporatsioon oma organite kaudu.
Tava on inimeste harjumustel põhinev käitumisreegel. Sarnane moraaliõigusega. Erinevus on see, et moraalinorm alati hindas , kuid tava ei anna kunagi hinnangut. Kõik täidavad tava, andmata hinnangut. Positiivne – kõik täidavad vabatahtlikult. Negatiivne – ühiskonna arengu käigus muutub tava tihti takistavaks asjaoluks. Elu käib tavanormide järgi.
Traditsioonid arvatakse tava hulka. Need on emotsioonidega vähem seotud. Tekivad mingis organisatsioonis, kehtivad seal ja võivad kaduda. Nt kollektiivi üritused jne.
Religioossed normid. Need on on usuorganisatsiooni poolt kehtestatud reeglid liikmeskonnale suhtlemiseks, aga ka kirikuga . Religioossed normid on tihedalt seotud usulis-eetilis maailmavaatega. Seetõttu need normid ja nende süsteem erineb üksteisest lähtudes erinevatest usunditest.
Välise kultuuri e. kombestiku normid e. käitumis-, viisakusreeglid . Nende omapäraks on see, et nad reguleerivad indiviidi välist külge. Need võivad olla vägagi erinevad. Aegade jooksul on erinevad sotsiaalsed kihid väärtustanud neid reegleid erinevalt.
Kõigi nende normide hulka kuuluvad ka õigusnormid.
EXAMIS: Õigusnormid mõiste ja tunnused.
2.2 Õigusnormi mõiste ja tunnused
Sotsiaalse normi ühe alaliigina on õigusnormile omased kõik sotsiaalsete normide liigitunnused:

ta on inimeste käitumise reegel

ta on üldise iseloomuga reegel, mis on suunatud teatud liiki suhete üldisele reglementeerimisele

tema sisu on määratud ühiskonna sotsiaalse, majandusliku ja poliitilise elu tingimustega, ajaloolise ja kultuurilise arengu tasemega.
Nende üldiste tunnuste kõrval on õigusnormil ka spetsiifilised tunnused, mis eristavad teda teistest sotsiaalsetest normidest.

õigusnorm lähtub riigist, seetõttu kannab ta autoritaarset iseloomu. Ta esineb üldjuhul käsu või keeluna, mis toetud riigivõimu autoriteedile, ettekirjutusena, milline peab olema, ei tohi olla või võib olla inimese käitumine. Riigist lähtumine on õigusnormi määravaks spetsiifiliseks normiks, teised tunnused tulenevad suuresti sellest. Käsud ja keelud.

Õigusnormi täitmine tagatakse riigi sunnijõuga. Nimelt kui mõni ühiskondliku suhete subjekt ei täida õigusnormi nõudeid, viib riik need ellu tema käsutuses olevate vahenditega, kohaldades vajaduse korral õigusrikkuja suhtes riiklikku sundi. Õigusnormid täitmise tagamiseks on igas riigis loodud erilised organid, nagu politsei, kohu jm, mis kokku moodustavad õiguskaitseorganite süsteemi.

õigusnorm on üldkohustuslik käitumisreegel. Kõik teised sotsiaalsed normid olid kohustuslikud teatud isikute suhtes. Õigusnorm on kohustuslik kõigile ning selle rikkumise korral karmid karistused.

õigusnorm annab suhte liigist osavõtjatele subjektiivsed juriidilised õigused ja paneb neile subjektiivsed juriidilised kohustused. Andes ühele subjektile õiguse teatud viisil käituda, paneb samal ajal suhte teisele poolele kohustuse sellise käitumise, mida nõutakse.

õigusnorm on formaalselt määratletud reegel, mis tähendab, et õigusnorm peab olema täpselt fikseeritud õiguse allikas. Sellest tuleneb nõue, et iga õigusnorm peab väga täpselt olema sõnastatud ja reguleeritud õigusaktis. Kui on täpselt fikseeritud, on ka kindel millised õigused subjektile kuulvad, mis kohustusi täitma peab.
Õigusnorm on riigist lähtuv ja riigi poolt kaitstav üldkohustuslik käitumisreegel, millega antud liiki korduvatest ühiskondlikest suhetest osavõtjatele antakse subjektiivsed õigused ja pannakse juriidilised kohustused.

Õigusnormide struktuur
Et õigusnorm saaks reguleerida ühiskonna suhteid, peab ta kindlaks määrama tingimused, mille olemasolul tuleb käituda vastavale normile . Edasi peab õigusnorm näitama, millised on subjektile lubatud, keelatud, kohustatud käitumine. Õigusnormiga peavad subjektile selguma õiguse kohustused ja keelud. Õigusnormis peab olema näidatud, milliseid abivahendeid kohaldatakse rikkuja suhtes, kes käitub õigusnormi vastaselt.
EXAMIS: Õigusnormi struktuuri osad
Õigusnormi puhul eristatakse tema struktuuris kolme osa:

hüpotees – näitab õigusnormi kehtivuse tingimused

dispositsioon – näitab vajaliku käitumise, sisaldab subjekti õigused ja kohustused

sanktsioon näitab ära riikliku mõjutusvahendi, mida rakendatakse dispositsiooninõuete eiramise eest hüpoteesi tingimuste olemasolul.
Õigusnormi hüpotees sisaldab tingimusi, kriteeriume, mille abil normi täitja määrab kindlaks, kas normi toime hõlmab antud fakti, suhet või isikut. Selliseid tingimusi võib esineda erinevaid:

aeg ( rahuaeg , sõjaaeg, erakorraline seis)

koht (avalik, looduskaitseala )

subjektide erisused (kaitseväelased, alaealised , politseinikud)

muud asjaolud , mis määravad normi kehtivuse
Hüpoteesi tingimuse määratlemise astme järgi eristatakse määratud hüpoteesi:

määratletud hüpotees

suhteliselt määratletud hüpotees

määratlemata hüpotees
Määratletud hüpotees määrab täpselt ja konkreetselt normi teostamise tingimused. Normi rakendamiseks piisab vaid nende konstateerimisest.
Suhteliselt määratletud hüpotees näitab samuti ära normi kehtimise tingimused, kuid tingimuste spetsiifika on selline, et nende olemasolu või puudumine vajab igal konkreetsel juhul eraldi tuvastamist.
Määratlemata hüpotees ei määra rakendamise konkreetset tingimust. Õigusakti tekstis sõnastatakse selline hüpotees tavaliselt ,,vajaduse korral,, või ,,isiku äranägemisel,,. Niisugune sõnastus jätab hüpoteesi tingimuste sisulise määramise, aga sellega ka normi kohaldamise otsustamise rakendaja suvaks. Seetõttu esinevad määratlemata hüpoteesid tänapäeva õigusloomes väga harva, vaid siis, kui seadusandja ei oska kõiki tekkida võivad tingimusi ette näha, kuid peab vajalikuks jätta õiguse rakendajale laiad diskretsionaarsed õigused tingimuste hindamiseks ja vastavaks reageerimiseks.

Määratlemata hüpotees
Õigusakti tekstis sõnastatakse normi kasutamine eriskummaliselt, kas ,,vajaduse korral,, või ,,isiku äranägemisel,,.
Õigusnormi rakendamist määrava iseloomustuse järgi määratakse:

lihtne hüpotees

liithüpotees

alternatiivne hüpotees
Lihtne hüpotees esitab normi rakendamise tingimusena üheainsa faktilise asjaolu
Liithüpotees nõuab normi kohaldamiseks enam kui üheaegset esineva tingimuse olemasolu.
Alternatiivne hüpotees seab normi kohaldamise eelduseks ühe tingimuse olemasolu kahe või enama hulgast, mis on õigusaktis esitatud.
Õigusnormi dispositsioon on normi element, mis näitab, kuidas peab õigussubjekt käituma hüpoteesi tingimuste olemasolul ning määrab kindlaks, missugune käitumine on talle lubatud, keelatud või kohustuslik
Normatiivses aktis väljendamise viisi järgi võivad dispositsioonid olla kas lihtsad või kirjeldavad .
Lihtne dispositsioon näitab ära käitumise sisu ilma seda lähemalt iseloomustamata.
Kirjeldav dispositsioon on selline, mis täpselt püüab iseloomusrada lubatud, keelatud või kohustuslikku käitumise ja annab sellele käitumisele olulised tunnused. Dispositsiooni õigusliku iseloomu järgi eristatakse:

imperatiivne dispositsioon mis teeb subjektile kategoorilises vormis kohustuseks teatud viisil käituda ega luba sellest kõrvale kalduda ka mõlemale suhtepoole nõusolekul. Sellised dispositsioonid on iseloomulikud karistus -, haldus-, finants - ja teistele avalik-õiguslike normidele, kus üheks suhete subjektiks on riigivõimu teostav institutsioon

dispositiivne dispositsioon annab õigussuhete subjektidel endil võimaluse teataval määral ise kindlaks määrata oma õigused ja kohustused. Kui kokkulepe puudub siis määrab käitumisvariandi seadus.
Õigusnormi sanktsioon näitab ära need riiklikud mõjutusvahendid, mis kuuluvad rakendamisele vastava normi rikkuja suhtes. Kuna rikkumised on erinevad, siis ka sanktsioone on ettenähtud erinevad ja neid ka rakendatakse erinevate organite poolt:

kriminaalõiguslikud sanktsioonid (kriminaalkaristused) on kuritegude toimepanemise eest kohaldatavad sunnivahendid

haldussanktsioonid on sellised sunnivahendid, mida rakendatakse väärtegude toimepanemise eest

displinaarsanktsioonid on karistused töölepingu seaduse ettenähtud süütegude eest. Neid sanktsioone kohaldab tööandja või tema poolt selleks volitatud isik

varalised sanktsioonid neid rakendatakse tsiviilõiguslike ülesastumiste eest. Nende sanktsioonide iseloom sõltub sellest, kas ülesastumine sesines lepingu rikkumises või toimus kahju tekitamine lepinguvälises suhtes kahju tekitamisena.
Struktuuri järgi liigitakse sanktsioonid liht-ja alternatiivseteks sanktsioonideks.
2.5 Õigusnormide liigid.
Õigusnorme kokku on kohutav hulk. Nendel on teatud erinevad tunnused,millest lähtudes saame neid grupeerida . Õigusnormid on vastu võetud erinevate subjektide poolt: riigikogu, valitsuse määrused jne. Nad reguleerivad täiesti erinevaid suhteid. Nende kehtivus on erinev ajalises mõttes, territoriaalses mõttes ja loomulikult on erinev ka nendes normides sisalduv ettekirjutuste sisu. Kõige selle juures on nad erineva õigusjõuga ja moodustavad endas teatud hierarhia .
Õigusnorme saab liigitada:
1) subjekti järgi – kes on õigusnormi vastu võtnud. Seaduse normid- parlamendis vastu võetud, seaduseid all pool seisvaid normatiivseid akte ja norme. Seaduse normidel on loomulikult kõige kõrgem juriidiline jõud võrreldes kõigi teiste õigusnormidega.
2) Reguleerimise objekti järgi - see tähendab seda, et liigitame õigusharudeks, õiguse instituutide järgi.
3) Ajalise kehtivuse järgi – normid võivad olla kahesugused. Nad on kas piiramatu ajalise kehtivusega vastu võetud või piiratud ajalise kehtivusega vastu võetud. Enamik meie õiguse normidest on vastu võetud just piiramata kehtivuse ajaga . Võetakse seadus vastu , ja need paistavad nagu igavesed . Ka need lakkavad kehtimast siis, kui vajadus nende järele puudub.
4) Territoriaalse kehtivuse järgi – siin eristatakse üleriigilisi norme, lokaalseid norme ja kohalikke norme. Üleriigilised normid kehtivad loomulikult kogu riigi territooriumil. Nad kehtestatakse keskorganite poolt seadustena või valitsuse määrustega. Lokaalsed normid kehtestatakse samuti keskorganite poolt, kuid nad kehtivad mitte kogu riigi territooriumil vaid üksnes teatud paikkondades. Kohalikud normid kehtestab kohaliku omavalitsuse organ, nt linnavolikogu, need normid kehtivad üksnes selle organi juristiktsiooni all oleval territooriumil.
5) Ettekirjutuse iseloomu järgi – võivad õigusnormid olla kas imperatiivsed või dispositiivsed. Imperatiivsed normid on kategoorilises vormis käsuna või keeluna sõnastatud normid, mida õigussuhte pooled ei saa muuta omal kokkuleppel. Sellisteks imperatiivseteks normideks on kõik avaliku õiguse normid.
Dispositiivsed normid kehtestavad aga üksnes reegli ja reegli nendeks juhtudeks kui õigussuhte pooled ei lepi omavahel kokku teisiti.
6) Regulatsiooni viisi järgi - võib norme liigitada kohustavateks normideks , keelavateks ja õigustavateks normideks. Kohustav norm kehtestab subjektile kohustuse teha mingi positiivne tegu. Keelav norm kehtestab aga kohustuse hoiduda teatud teost, tegevusest. Sellised on kriminaalõigusnormid, haldusõigusnormid. Sisust tuleneb, et see on keelav norm. Õigusnormid on sellised reeglid, millega määratakse kindlaks isiku jaoks positiivse sisuga õigused ning antakse talle ka õigus sooritada teatud positiivseid tegusid .
3. Õigussüsteem.
3.1Õigussüsteemi mõiste.
Õigusnorme on loendamatu hulk. Kellelgi pole ülevaadet nendest paljudest normidest ja raskusi on leida sellest hunnikust üles õige norm, mida tuleks rakendada. Seega ei saa me seda normide kogumit vaadata mehaanilise kogumina, vaid kõik need normid oma erinevustest lähtudest moodustavad teatud süsteemi, mida nim. õigussüsteemiks. Õigussüsteemi kui ühe terviku raamides moodustavad õigusnormid suhteliselt isseisvaid normide rühmi, võttes aluseks seejuures nende normidega reguleeritavad ühiskondlikud suhted. Neid õigussüsteemi sees olevaid õigusnormide rühmi nim. õigusharudeks. Õigusharu on õigusnormide kogum , mis moodustab iseseisva osa õigussüsteemist ja millega reguleeritakse teatud rühma üheliigilisi ühiskondlikke suhteid. Õigusharude liigitamise aluseks on seega õigusliku reguleerimise objekt ja õigusliku reguleerimise meetod. Õigusliku reguleerimise objekt kujutab teatud eluvaldkonna ühiskondlikke suhteid nagu varalised suhted, töösuhted, perekonnasuhted jne. Neid ühte liiki suhteid reguleeritaksegi siis üheliigiliste õigusnormidega. Objekti kõrval teiseks määravaks momendiks on reguleerimise meetod. Reguleerimise meetodi määravad tavaliselt reguleerimise objekti omadused, ei saa ju olla ühesugune riigi valitsemise ja perekonnasuhete õiguslik regulatsioon . Meetodi küsimus on ka see, et teatud suhteid me ei saa reguleerida imperatiivsete normidega, ja teatud suhteid ei saa reguleerida dispositiivsete normidega. Seega tuleb seadusandjal lähtuda kõigepealt reguleerimise objektist ja valida ka vastav meetod reguleerimiseks.
Õigusharu enda sees võib omakorda reguleerimise objekti erisusest lähtudes tekkida teatud normirühmad. Need erinevad teistest selle õigusharu normidest. Neid eraldi rühmi õiguharu sees nim. õigusinstituutideks. Sellisteks on nt valimisõigus riigiõiguse sees või pärimisõigus tsiviilõiguse sees.
3.2Õigusharu üldiseloomustus
EXAMIS
Rooma õiguse eeskujul on meil ülevõetud õiguse jaotamise 2 osa:

avalik õigus, mis hõlmab suhteid reguleeritud riigiga (alluvussuhe)

eraõigus – õigusharud, institutsioonid, normid, mis reguleerivad suhteid võrdsete isikute vahel. Isikute subjektid on võrdsed (autonoomne).
Riigiõigus – avalik õigusliku tugevaim osa, õigusnormide- ja instituutide kogum, mis reguleerib riigivõimu suhteid ja määrab ühiskonna sotsiaalmajandusliku ja poliitilise süsteemi. Määratakse kindlaks avaliku võimu organisatsioonid, riigi valituse vorm, riiklik korraldus, valimisõigus, kohalike omavalitsuste süsteem, riigi ja üksikisiku suhteid. Neid suhteid reguleerivad normid on üldisel kujul sätestatud põhiseaduses.
Riigiõiguse tähtsus annab õigusharudele lähtealused, reguleerib kõige tähtsamaid suhteid. Omapärane on riigiõiguse reguleerimise meetod, nimelt suhete üldine normeerimine ilma sanktsioone kehtestamata.
Haldusõigus e. administratiivõigus. Haldusõigusega reguleeritakse paljusid suhteid ja mahu poolest on üks suuremaid õigusharusid. Haldusõigus reguleerib täitekorraldust, olenemata riigiorganist. Haldusõigus reguleerib suhteid organite vahel. See sisaldab ka instituute, mis reguleerib riigiorganite tegevust majandussuhetes.
Kriminaalõigus – karistusseadus , väitlus kuritegude vastu. Kriminaalõiguse normid määravad ühiskonna suhete ringi, mida riik kaitseb kriminaalõiguse ähvardusel. Kriminaalõiguses määratakse kindlaks karistavad teod. Normid on kokku võetud ühte akti.
Tsiviilõigus – reguleerib varalisi suhteid ühiskonnas, olenemata subjektidest. Moodustab normistiku, mis on aluseks erakogukonnale. Reguleerib suhteid võrdsete isikute vahel. Tsiviilõigus saab põhimõtted põhiseadusest ja reguleerib tsiviilõigust erinevate aktidega. Asjaõigusseadus, äriseadustik, võlaõigusseadustik jne
Perekonnaõigus- reguleerib suhteid, mis tulenevad abielust , suguelust, vanemate kohustusest, laste kohustustest, lapsendamisest, abikaasade varalised suhted.
Rahvusvaheline õigus on võrreldes teistega täiesti erinev õigusharu. Ta reguleerib suhteid riikide vahel ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahel, mis tekivad poliitilise-, majandusliku-, kultuurilise- ning ka sõjalise suhtlemise pinnal.
Rahvusvahelise õiguse erisusteks on:

tema subjektideks on riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid

rahvusvahelise õiguse õigusnormide jaoks ei ole ühtset seadusandjat. Õigusnormid luuakse osavõtjate endi poolt ja seda osavõtjate kokkulepete alusel. Rahvusvahelise õiguse allikateks on riikidevahelised lepingud , paktid , konventsioonid (mida riigid omavahel loovad, millega teised riigid ühinevad).

puudub ka tsentraliseeritud sunniaparaat rahvusvahelise õiguse normide tagamiseks.
Nendele erisustele vaatamata tunnustavad tänapäeva demokraatlikud riigid rahvusvahelise õiguse normide kehtivuse jõudu võrdselt riigisiseste normidega. Mõnedel juhtudel on rahvusvahelise õiguse normidele antud ülimuslik tähendus, nad on tähtsamad kui siseriiklikud normid. Üheks selliseks riigiks on ka Eesti Vabariik, kelle põhiseaduse § 3 näeb ette, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. § 123 sätestab, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid.
4. ÕIGUSE ALLIKAD
4.1. Õigusakti mõiste ja liigid
Õigusaktid on eriliselt vormistatud dokumendid ja vormid, millede vahendusel riigiorganid vastavalt oma pädevusele kehtestavad ühiskondlikest suhetest osavõtjatele teatud õigusi ja panevad neile teatud kohustusi. Lähtuvalt nendest õigustest ja kohustustest, eelkõige aga isikute ringist, kellele need kuuluvad, jagunevad õigusaktid kahe suurde rühma:

normatiivsed õigusaktid- ehk üldaktid on suunatud objektiivse õiguse kehtestamisele, seega siis õigusnormide loomisele. Ja need normid sisaldavad endas üldkohustuslikke käitumisreegleid. See tähendab seda, et loodud norm kehtib määratlemata isikute ringi suhtes ja kuulub rakendamisele määratlemata arv kordi ja seepärast nimetataksegi üldaktiks. Tekkis õiguse normina koos riigiga ning tema osa õiguse arengus on pidevalt kasvanud. Mandri-Euroopa õigussüsteemis on üldnorm peamiseks õigusnormiks.

mittenormatiivsed õigusaktid ehk üksikaktid . Need on sellised õigusaktid, mis annavad subjektiivsed õigused ja panevad konkreetsed kohustused konkreetsele subjektile või siis täpselt määratletud subjektide ringile . Kuna see õigusakt kehtib ainult teatud subjektile või subjektide ringile, siis neid nimetatakse ka individuaalseteks õigusaktideks. Omapäraks on see, et nad kunagi ei loo õigusnormi vaid nende ülesandeks on rakendada juba olemasolevaid konkreetseid õiguse norme, kohustades siis isikut või teatud isikuid käituma selliselt nagu õigusnorm seda nõuab. Sellisteks üksikaktideks on kohtuotsus, ametisse nimetamised või ametist vabastamise käskkirjad, inimeste autasustamine samuti ka armuandmise otsused presidendi poolt.
Õigusakte kehtestavad erinevad riigiorganid. Igal riigiorganil on oma pädevus, sõltuvalt tema kohast riigiaparaadis, funktsioonidest ja kompetentsi ulatusest. Sellest tulenevalt on erinevate riigiorganite poolt vastu võetud õigusaktidel ka erinev juriidiline jõud. Õiguse praktilisel rakendamisel on aga eriti vajalik täpselt teada iga õigusakti juriidilist jõudu. Kõik need paljud normatiivaktid moodustavad koos aga teatud hierarhilise süsteemi. Selle süsteemi kõrgemaks aktiks on seadus. Seadus on normatiivakt , mis on vastuvõetud riigivõimu kõrgeima esindusorgani parlamendi poolt või on ta rahva tahtel vahetu väljendusena (rahvahääletusel) vastu võetud. Parlament ise, ükskõik mis nimega - kongress, eduskunda või rahva huraal vm, on selle riigi kõrgeim seadusandliku võimu organ ja samaaegselt kõrgeim esindusorgan. Seetõttu on parlamendi poolt kehtestatud üldaktid (seadused) kõrgeima juriidilise jõuga kõigi teiste riigiorganite õigusaktide suhtes. Kõik seadusest allpool olevad õigusaktid peavad olema seadusega kooskõlas.
Oma juriidilise jõu järgi jagunevad seadused omakorda kolmeks liigiks :

põhiseadus - kui tähtsaim seadus, reguleerib riigi ja ühiskonna seisukohalt kõige tähtsamaid suhteid, seepärast on oluline, et põhiseaduse kehtivus oleks stabiilne. Et seda tagada, on ette nähtud põhiseaduse muutmiseks üsna keeruline protseduur. Põhiseadust saab muuta rahvahääletuse teel või siis erilise arutamise ja otsustamise teel parlamendis.

konstitutsioonilised seadused – need on sellised seadused mis täiendavad põhiseadust ning nende loetelu on ära toodud põhiseaduse tekstis endas. Kuna nad on põhiseaduse järel erilist tähtsust omavad aktid, siis nende vastuvõtmiseks ja nende muutmiseks on samuti ette nähtud eriline kord. Meie põhiseadus näeb ette, et selliste seaduste vastuvõtmiseks või muutmiseks on vajalik riigikogu koosseisu häälte enamus.

Lihtseadused – moodustavad loomulikult seaduste põhimassi. Lihtseadused võetakse vastu lihtsama menetlusega, nõutav on üksnes poolthäälte enamus, seega poolthääli peab olema rohkem kui vastuhääli.
Õigusaktide väljatöötamine, menetlemine ja vastuvõtmise kord on kehtestatud iga riigiorgani jaoks eraldi ja see on erinev.
Seaduse väljatöötamine läbib teatud etapid ( Eksam !) :

seaduse algatamine – tuleb silmas pidada seda, et teatavatel isikutel ja riigiorganitel ja organisatsioonidel on õigus esitada parlamendile seaduse eelnõu. Põhiseaduse § 103 järgi on selline õigus riigikogu liikmetel, riigikogu fraktsioonil, riigikogu komisjonil, vabariigi valitsusel, vabariigi presidendil, kuid tema saab esitada eelnõu üksnes põhiseaduse muutmiseks (Eksam!). Selle käivitab selle esitamine algatamise õigust omava subjekti poolt riigikogule. See esitamine toimub täiskogu istungil ja antakse üle koos nõutavate lisamaterjalidega riigikogu istungi juhatajale . Ning see üleandmine peab toimuma enne päevakorras olevate küsimuste arutamist. Riigikogu esimees ja ????? määravad eelnõu läbivaatamiseks juhtiva komisjoni.

seaduseelnõu arutamine – toimub riigikogu kodukorra seaduse kohaselt vähemalt kahel lugemisel. Vajaduse korral ka kolmel lugemisel täiskogu istungil. Lugemiste vahelisel ajal töötavad eelnõudega komisjonid ja riigikogu liikmed.

seaduse vastuvõtmine – toimub hääletamise teel, seaduse vastuvõtmiseks vajalik häältearv sõltub sellest kas on tegu lihtseadusega, kus on nõutav ainult poolthäälte enamus või on tegu konstitutsioonilise seadusega, kus on vajalik koosseisu häälte enamus.

seaduse väljakuulutamine – on sisuliselt seaduse ametlik sanktsioneerimine riigipea poolt ja seejärel selle teatavaks tegemine rahvale. Seaduse väljakuulutamine on tema jõustumise eelduseks. Väljakuulutamise protsess annab aga riigipeale võimaluse kontrollida seaduse otstarbekust ning seaduse juriidilist ja tehnilist kvaliteeti. Seaduse väljakuulutamise instituut on seotud otseselt veto rakendamise õigusega. Seejuures tuntakse absoluutset vetot ja relatiivset ehk suspensiivset vetot. Nendes riikides, kus kehtib absoluutne veto-õigus, tähendab see seda, et parlamendi poolt vastu võetud seaduse jätab väljakuulutamata riigipea ja see seadus ei hakka kunagi kehtima. Suspensiivse veto-õiguse maades(kuhu kuulume ka meie) on olukord teine- president saab riigikogult vastuvõetud seaduse ja tal on kaks võimalust: kas ta kuulutab selle välja või mitte. Kui ta jätab välja kuulutamata, siis saadab ta selle koos motiveeritud otsusega riigikogule tagasi uueks läbivaatamiseks. Riigikogul on omakorda õigus kas arvestada presidendi märkustega ja võtta koos nende märkustega vastu või teistkordsel arutamisel jätta kõik muutmata. Mõlemal juhul tuleb see seadus uuesti esitada presidendile. Kui jäetakse muutmata ja esitatakse presidendile, siis on presidendil võimalus kas seadus välja kuulutada või pöörduda sellega riigikohtusse ( riigikohus leiab, kas seadus on või ei ole vastuolus põhiseadusega). (Eksam!- absoluutne ja suspensiivne veto-õigus)

seaduse avaldamine – seaduse avaldamine on seaduse kehtivuse eeltingimuseks. Meie põhiseadus määrab, et seadused avaldatakse ettenähtud korras ning täitmiseks kohustuslikud saavad olla üksnes avaldatud seadused. On ette nähtud, et pärast seaduse välja kuulutamist vaadatakse see Riigi teatajas ning avaldatakse seitsme tööpäeva jooksul tema riigikantseleisse saabumise päevast. Seaduse avaldamine on tähtis sellest seisukohast , et avaldamisega on otseselt seotud seaduse jõustumine. Nimelt Riigi teataja seaduse kohaselt jõustub rahvahääletusel või riigikogu poolt vastu võetud ja presidendi poolt väljakuulutatud seadus kümnendal päeval pärast tema Riigi teatajas avaldamist. Riigikogu võtab vastu ka otsuseid. Riigikogu pool vastu võetud otsuses on mittenormatiivsed aktid, nad võetakse vastu tavaliselt ametiisikute ametisse nimetamiseks, aga samuti ka kõigis riigikogu sisemistes küsimustes. Peale seaduste ja otsuste riigikogu võtab vastu ka teatud avaldusi või deklaratsioone või pöördumisi, kas siis eesti rahva poole või teiste riikide poole või rahvusvaheliste organisatsioonide poole. Tuleb aga arvestada sellega, et kõik need avaldused , deklaratsioonid ja pöördumised, mida riigikogu vastu võtab, ei sisalda mitte kunagi õigusi ega kohustusi, ja seega nendel ei ole kunagi juriidilist jõudu.
Seadlus ehk dekreet – riigipea normatiivne õigusakt. Selle seadluse ehk dekreedi juriidiline jõud sõltub sellest, milline on põhiseadusega kindlaks määratud presidendi õiguslik seisund riigis. Riigipea dekreedi õigus on tavaliselt ulatuslik presidentaalsetes riikides. Parlamentaarsetes riikides puudub presidendil õigus dekreete anda või see dekreetide andmine on äärmiselt piiratud. Meie põhiseaduse §109 annab presidendile õiguse anda välja normatiivakti (dekreeti), kuid seda omapäraste piirangutega- kui riigikogu ei saa kokku tulla ja seaduse andmiseks on tekkinud edasilükkamatud riiklikud vajadused. Peale dekreetide annab president välja ka otsuseid ja käskkirju. Kõik need on individuaalsed faktid ja oma olemuselt mittenormatiivsed. Otsustega nimetab president ametisse kõrgemaid ametiisikuid, nimetab ametisse ka kõik kohtunikud . Otsustega kuulutab president välja seadused, annab armu .
President- otsused, dekreedid, käskkirjad
Riigikogu- otsused, seadused, avaldused, deklaratsioonid, pöördumised.
Määrus- täidesaatva riigivõimu organi normatiivakt. Oma juriidiliselt jõult on määrus madalam seadusest ja riigipea seadlusest ehk dekreedist.
Määruse andmise õigus on:

valitsusel - Valitsus annab määrusi ja korraldusi oma funktsioonide teostamisel. Loomulikult need määrused ja korraldused tehakse seaduse alusel ja seaduse täitmiseks. Valitsuse määrus on normatiivse iseloomuga akt ehk üldakt, ta loob teatud üldnormid?????? seaduse täitmiseks. Korraldusega lahendatakse aga konkreetseid üksikküsimusi- nimetatakse kedagi ametisse ja eraldatakse raha jne. Määruse või korralduse andmine otsustatakse valitsuse istungil. Määruse kirjutab alla peaminister, asjaomane minister ja riigisekretär. Valitsuse korraldusele kirjutab alla peaminister ja riigisekretär. Valitsuse määrused ja korraldused avaldatakse ka Riigi teatajas.

Ministritel - Minister annab määrusi ja käskkirju ja jällegi seaduse alusel ja seaduse täitmiseks. Ka ministrite määrustel on normatiivne iseloom, käskkirjadel aga mitte. Oma positsioonist tulenedes peavad ministri määrused olema kooskõlas seadustega, presidendi seadustega aga ka valitsuse aktidega. Määruse kirjutavad alla minister ja kantsler ja määrused avaldatakse Riigi teatajas. Käskkirju annab minister teenistusalastes ja muudes üksikküsimustes ja nendele kirjutab alla ainult minister.

kohaliku omavalitsuse volikogul ja täitevorganil (vallavalitsus või linnavalitsus ) – annavad normatiivsete aktidena samuti määrusi. Mittenormatiivsetena aga volikogu otsuseid ja omavalitsuse korraldusi. Kohalike omavalitsuste aktid peavad olema vastavuses kohaliku omavalitsuse funktsioone ja tegevust sätestavate seadustega. Volikogu määrusele ja otsusele kirjutavad alla volikogu esimees, valla ja linnavalitsuse määrustele ja korraldustele kas vallavanem või linnapea ning valla- või linna sekretär.
§2 Normatiivaktide kehtivus
normatiivakt on kehtiv teatud aja jooksul teataval territooriumil ja teatava isikute ringi suhtes. Seepärast räägitaksegi normatiivaktide kehtivuse piiridest- ajalistest, ruumilistest ehk territoriaalsetest ja kehtivusest isikute ringi suhtes. Ajalise kehtivuse piirid on ära määratud akti kehtima hakkamise ja tema kehtivuse lõppemise momendiga. Kehtima hakkamise ehk jõustumise kord on kindlaks määratud õigusaktidega ja on erinev olenevalt õigusakti liigist ja tema kohast õigusaktide süsteemis. Põhiseaduse kohaselt jõustub seadus kümnendal päeval pärast Riigi teatajas avaldamist kui seaduses eneses ei ole sätestatud mõnda muud tähtaega. Se kord kehtib karhavahääletustel vastvõetud ja presidendi seaduste vastuvõtmise suhtes. Täidesaatva riigivõimu (valitsuse ja kohaliku omavalitsuse) üldaktide jõustumiseks on kehtestatud teine kord – nimelt valitsuse määrused ja ministri määrus jõustuvad aga juba kolmandal päeval pärast Riigi teatajas avaldamist, kui määruses endas ei ole määratud muu tähtaeg. Sama aeg (3 päeva) jõustumiseks on ette nähtud ka kohaliku omavalitsuse volikogu ja valitsuse määrustel. Reeglina ei ole jõustunud normatiivaktil tagasi ulatuvat jõudu, st et selle jõustunud akti regulatsioon ei laiene nendele juriidilistele aktidele, mis leidsid aset enne selle akti jõustumist. Ei saa inimest vastutusele võtta sellise teo eest, mis pandi toime enne selle seaduse jõustumist.
Kaks erandit:
1) tagasiulatuva jõuga on need seadused, mis seda sõnaselgelt sätestavad, seadusandja peab silmas pidama , et seadusandja ei tohi kehtestada tagasiulatuvat kohustusi ja õigusi?????
2) tagasiulatuva jõuga on aga see kriminaalseadus , mis kõrvaldab teo karistatavuse või kergendab karistust.
30.09.08
normatiivakti kehtivus lõpeb kas tema kehtivusaja möödumisega või tema kehtivus lõpetatakse selleks pädeva organi poolt. Kehtivus lõpeb ajutiste õigusasktide puhul teatud kuupäeva saabumisel. Tähtajatu õigusakti lõpetamiseks võtab selleks pädev organ vastu kas spetsiaalse akti kehtiva õigusakti kehtetuks tunnistamiseks või siis analoogses küsimuses võetakse vastu uus akt ja selle lõpus märgitakse, et uue akti vastuvõtmisega tunnistatakse või loetakse kehtetuks eelmine akt- vahest tervikuna , vahest ainult teatud sätete osas.
Territoriaalne kehtivuse piirang – normatiivakti territoriaalne kehtivus on määratud kindlaks riigi suveräänsuse ruumilise ulatusega. Riigi keskvõimu organite õigusaktid kehtivad üldjuhul kogu riigi territooriumil. Riigi territoorium, millel kehtivad õigusaktid, määratakse kindlaks omapäraselt.
Riigi territooriumi hulka arvatakse (Eksam!) :

riigipiiriga piiratu maismaa osa

riigi territoriaalveed ja siseveed

õhuruum maismaa-, territoriaalvete- ja sisevete kohal

atmosfääris asuvate lennu- ja kosmoseaparaatide kabiinid

maapõu riigipiiriga piiratud territooriumi all

riigi lipu all sõitvad kauba- ja reisilaevad avamerel

sõjalaevad avamerel ja teiste riikide territoriaal-ja sisevetes
Kehtib põhimõte, et ühe riigi territooriumil teise riigi seadused ei kehti. Nii võetakse kriminaalvastutusele selles riigis ja selle riigi seaduse järgi, kus ta kuriteo toime pani.
Tsiviilvastutused ja -vaidlused, mis tekivad suhetega välismaalastega või suhted, mis puudutavad välismaal asuvat vara või kui õigussuhe üldse tekib, muutub või lõpeb väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi, lahendatakse rahvusvahelise eraõiguse sätete poolt.
Riigi keskvõim võib kehtestada ka lokaalse iseloomuga normatiivakte, need lokaalsed normid ja õigusaktid kehtivad ainult teatud territooriumil riigi sees. Nt erakorralise seisukorra kehtestamine teatud linnades/maakondades, looduskaitseala moodustamine(normid kehtivad ainult sellel alal).
Kohaliku omavalitsuse üldaktid kehtivad ainult vastava kohaliku omavalitsuse territooriumil.
Normatiivaktid kehtivus inimeste ringi suhtes – ka siin kehtib põhimõte, mille kohaselt kõik riigi seadused ja muud normatiivsed aktid kehtivad kõigi selle riigi territooriumil asuvate isikute suhtes ning olenemata sellest, kas nad on selle riigi kodanikud või välisriigi kodanikud või kodakondsuseta isikud.
Küll aga võib õigusakt reguleerida vaid kindla isikute ringi käitumist, nt kaitseväe kohuslased, invaliidid , ka üliõpilased.
Asukohamaa juri ???? ei allu aga mõned selles riigis viibivad välismaalased – need on välisriikide diplomaadid ja nende abikaasad , konsulaartöötajad, aga ka mõne riigiasutuse ja rahvusvaheliste organisatsioonide ametnikud. See omapärane isikute ring omab nn eksterritoriaalsuse õigust ehk diplomaatilist immuniteeti. Nende isikue konkreetne ring ja nende isikute immuniteedi ulatus määratakse kindlaks rahvusvahelise õiguse, eriti aga riikidevaheliste lepingutega.
Üldjuhul kehtib põhimõte, et immuniteeti omavat isikut ei tohi kinni pidada ja ei tohi tema suhtes kohaldada aresti . Piiratud on nende isikute tsiviilvastutus samuti, asukohamaa ametivõimudel lasub aga kohustus kaitsta diplomaatilise esinduse territooriumi ja ruume ning ka töötajaid, nende vastu suunatud vägivalla, vaenulikkuse jne eest. Kui diplomaatilist immuniteeti omav isik paneb toime kuriteo ??asukohamaal, siis lahendatakse tema vastutuse küsimus nn diplomaatiliste kanalite kaudu. st et selline isik kuulutatakse soovimatuks isikuks (?) ja talle antakse tähtaeg riigist lahkumiseks. Kui antud tähtaja jooksul pärast persoona nokrataks??? kuulutamist ei kao riigist, siis tal kaob diplomaatiline immuniteet ja ta muutub tavaliseks välismaalaseks.
5. ÕIGUSSUHTED
§1 õigussuhte mõiste ja struktuur
Inimene astub mitmesugustesse suhetesse- tööalastesse, majanduslikesse, perekondlikesse jne.
Riigi seisukohalt on vajalik kõige olulisemad ühiskondlikud suhted reguleerida õigusega– st et riik püüab anda nendele suhetele teatud soovitud vormi, ning seejärel asuma neid suhteid kaitsma riigi sunnivahenditega. Ühiskondlike suhete õigusliku reguleerimise tulemusena tekivadki õigussuhted. Võrreldes kõigi teiste ühiskondlike suhetega, on õigussuhetel teatud spetsiifilised tunnused:

Õigussuhe on selline inimeste vaheline suhe, mis tekib õigusnormi alusel. Kui suhte aluseks ei ole õigusnormi, siis ei saa ka tekkida sellist suhet, millel oleks õiguslik ehk juriidiline iseloom.

Õigussuhe tekib alati inimeste subjektiivsete õiguste ja kohustuste kaudu. Õigusnorm, kehtestades mingi suhte jaoks üldise käitumisreegli, annab selle suhte abstraktsetele subjektidele kindlad õigused ja vastavad kohustused. Need abstraktsed isikud ostjate-müüjatena, töövõtjate-andjatena ja nende jaoks ettenähtud õigused ja kohustused seaduses hakkavad kehtima konkreetsete subjektide jaoks sellest momendist alates, kui keegi hakkab ostjaks ja keegi on müüjaks, kui keegi on kreeditor ja keegi võlgnik. Nende subjektide vahel tekib siis õigussuhe ja varem kehtinud abstraktsed õigused ja kohustused sellest momendist peale saavad endale konkreetse iseloomu – nad kuuluvad konkreetsele ostjale A ja konkreetsele müüjale B.

Õigussuhe on selline isikute vaheline seos, mille säilimise tagab riik - jälgib seadusega antud õiguste ja pandud kohustuste täitmist, kohaldades rikkujate suhtes sundi.

Õigussuhe on selline isikute vaheline seos, mis kannab individualiseeritud ehk määratud iseloomu. Õigussuhte subjektid on igal üksikjuhul konkreetsed isikud(üksikisikud või organisatsioonid) ja alati nimeliselt kindlaks määratud.
Nende tunnuste alusel võime õigusuhet määratleda järgmiselt:
õigussuhe on õigusnormi alusel tekkinud isikutevaheline ühiskondlik suhe, mida iseloomustab subjektide vastastikune seotus subjektiivsete õiguste ja kohustustega ning mis on kaitstud riigi poolt. (Eksam! Õigussuhte mõiste ja tunnused)
§2 Õigussuhte subjektid
Õigussuhte subjektide koosseisu, nende õiguste ja kohustuste iseloomu ja mahu määravad alati konkreetse ühiskonna elutingimused , ühiskonna ajalooline ja kultuurile areng. Seepärast määrab iga riik oma õigussuhte subjektide ringi erinevalt ning erinevalt määrab ka nende õigusliku seisundi. Olenemata erinevusest riikide vahel, kehtib aga ühine õigussuhte subjekti üldine õigusteoreetiline üldkonstruktsioon(üldõiguslik konstruktsioon ). Nimelt võivad õigussuhte subjektiks olla kõik ühiskondlikus elus osalevad isikud , kui nad vastavad kindlatele õiguslikele tingimustele. Kõik ned õiguslikud tingimused oma kogumis moodustavad õigussubjektsuse. Õigussubjektsus on isiku võime olla õigussuhtest osavõtjaks. Isiku õigussubjektsuse moodustavad tema õigusvõime, teovõime ja deliktivõime. Õigusvõime(NB) on riigi poolt tunnustatav isiku võime omada õigusi ja kohustusi. Tsiviilõiguslik õigusvõime tekib inimese sünniga ja lõpeb isiku tegeliku surmaga. Avaliku õiguse harudes tekib õigusvõime alles täisealiseks saamisega . Tsiviilõigusvõime on kõigil riigi elanike ühesugune. Teistes õigusharudes võib aga olla seadusega kehtestatud piiranguid- need piirangud võivad olla looduslikud(isiku vanus, sugu, töövõimetus), pirangud võivad olla ka karistavad (vangistus, arest jne). Piirangud võivad olla ka õigussuhete sobimatusest tulenevad (riigikogu liikmed ja valitsuse liikmed ei või töötada samaaegselt muudes riigiametites).
Igasugused ühiskondlikud piirangud nagu varaline, sotsiaalne seisund, usutunnistus, rahvus, rass jne ms on ajaloos olnud õigusvõime piiranguteks- need on tänapäevaks jäänud minevikku ja tänapäeval vaadeldakse neid hoopis inimõiguste rikkumisena.
Teovõime on isiku võime oma tegudega omandada õigusi ja kohustusi. (inimene peab omandama teatud kvaliteedi, et olla teovõimeline). Teovõime tekib isikul täisealiseks saamisel. Kuni 18.aastani on kehtiva seadusandluse järgi isikud piiratud teovõimega. Alaealine kuni 7 eluaastat - sellises lapseeas olevad alaealised on piiratud tehingute tegemise suhtes, seega ühepoolsed tehingud on tühised. Kahepoolsed tehingud- kehtib sama põhimõte, tehingud on tühised, va üks suur erand : mitmepoolne tehing jääb kehtivaks siis, kui ta täitis selle tehingu vahenditega, mis talle seaduslik esindaja oli andnud kasutamiseks mingil otstarbel või vabaks kasutamiseks, kui on antud kolmanda isiku poolt vabaks kasutamiseks või mingil otstarbel lapse seadusliku esindaja nõusolekul.
7-18 eluaastat: ka sellised alaealise on piiratud teovõimega subjektid. Siin kehtib põhimõte, et need subjektid võivad ühepoolseid tehinguid teha, kuid üksnes seadusliku esindaja nõusolekul. Mitmepoolse tehingu puhul on ka piirangud: neid võib ta teha seadusliku esindaja eelneval nõusolekul, kuid omapäraks on see, et need tehingud jäävad kehtivateks ka siis, kui seaduslik esindaja need tehingud hiljem heaks kiidab.
Deliktivõime on isiku võime kanda iseseisvalt juriidilist vastutust toimepandud õigusrikkumise ehk delikti eest.tavaliselt kaasneb õigus ja teovõimega ka võime oma tegude eest vastutada. Kuid teatavatel juhtudel on deliktivõime iseseisev ja tal on otsusta tähendus õigussubjektsuse määramisel. Kehtiva seadusandluse järgi ei vastuta enda tekitatudkahju eest alla 14.aastased isikud vaid selle eest vastutavad tema vanemad või eestkostjad sõltumata oma süüst.
14-18 eluaastat: Ka nende suhtes kehtib sama põhimõte- vastutavad vanemad või eestkostja - kuid erinevus on selles, et vastutusest vabanemiseks peavad vanemad või eestkostja tõendama, et nad on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist.
(Eksam! Õigus-, teo-, deliktivõime)
Subjektid- kõige levinumaks õigussuhtest osavõtjaks on inimesed induviduaalselt ehk üksikisikud ehk füüsilised isikud. (Tsüssi) § 7 järgi füüsiline isik on inimene, oma vajaduste rahuldamiseks astuvad inimesed mitmesugustesse varalistesse ja mitte varalistesse suhetesse. Füüsilised isikud ehk üksikisikud võivad olla õigussubjektideks kõikides õigussuhetes, va rahvusvaheline õigus. Õigussuhetes saavad meil esineda reegline kõik füüsilised isikud, nii riigi kodanikud, välisriikide kodanikud, aga ka kodakondsuseta isikud. Välisriikide kodanike õigussubjektsus on tavaliselt teatud piirangutega- nad ei saa esineda õigussuhetes kui subjekti suhtes eeldatakse kodakondsuse olemasolu (riigikoguvalimistel,rahvahääletusel,armeeteenistuses). Õigussuhte subjektideks on ka organisatsioonid, riigi organid ja isegi riik tervikuna- nad esinevad õigussuhetes juriidiliste isikutena. Tsüssi § 24 kõlab : juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt. Juriidilise isiku õigussubjektsus oleneb otseselt tema asutamise eesmärkidest ja tema funktsioonidest ning kõik see on kindlaks määratud juriidilise isiku asutamise dokumendi ja põhikirjaga.
Kõik juriidilised isikud liigitatakse esindatavate huvide alusel:

eraõiguslikeks juriidlisteks isikuteks - on loodud erahuvides ja oma sisult on neid terve rida ja erinevaid. Nii on nendeks täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, tulundusühistu, sihtasutus ja mittetulundusühing. Kõik nad luuakse antud liigi kohta käiva seaduse alusel ning nendes seadustes on ette nähtud juriidilise isiku asutamise kord, tema juhtimisstruktuur , tegutsemise põhimõtted, vastutus, likvideerimise kord.

Avalikõiguslikeks juriidilisteks isikuteks- on alati loodud seadusega ja avalikes huvides. Enamuse neist moodustavad riigiorganid, valitsusasutused, aga samuti ka riik ja omavalitsuse üksused.
§3 Subjektiivne õigus
inimeste vaheline tahteline suhe. Õigusnorm kehtestab üldise iseloomuga käitumisreegli ning se üldine käiumise reegel hakkab mõjutama konkreetse isiku käitumist sellest ajast kui leiab asetmingi õigusnormi hüpoteesis sisalduv asjaolu või siis mingi tingimus. Selliseks on näiteks lepingu sõlmimne, või laenu võtmine, või teisele isikule kahju tekitamine. Sellest hetkest peale tekib subjektil kas õigus teatud viisil käituda või hoopiski kohustus teatud viisil käituda. Sel juhul tekib alati õigusuhte subjekte omavahel siduv subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus. Need tekkivad subjektiivsed õigused ja jur. Kohustused koos moodustavadki õigussuhte juriidilise sisu. Subjektiivne õigus tekib alati konkreetse õigusnormi alusel. Selle õigusnormiga riik lubab subjektiivse õiguse kandjal teataval viisil käituda ja tagab selle käitumise oma autoriteediga, vajadusel aga ka sunniga. Sellest saame järeldada, et subjektivne õigus on lubatud teatud käitumine. Teiselt poolt on õigussuhte kohustatud isikul aga kohustus käituda selliselt nagu nõuab seda õigustatud subjekt. Seetõttu tuleb meil näha seda, et subjektiivne õigus on ka võimalus nõuda kohustatud isikult teatud käitumist. Juriidiline kohustus tugineb samuti õigusnormile ja kujutab kahesugust seost: tekib õigussuhe- üheltpoolt kohustatud isiku ja riigi vahel, teiselt poolt kohustatud isiku ja õigustatud isiku vahel. Seega on juriidiline kohustus riigi poolt kehtestatud kohustusliku käitumise määr. Kohustatud isik peab käituma õigustatud isiku seaduslike nõudmiste kohaselt (maksma õigel ajal üüri, täitma töövõtulepingu tingimusi, üle andma kvaliteetse kauba ostu-müügi puhul). Subjektiivsed õigused ja jur kohustused on vastavuses teise subjekti õiguste ja kohustustega ning nende vastastikune seos määrab ära õigussuhte iseloomu ja juriidilise sisu.
§4 õigussuhte objekt
Õigussuhte tekkimise ja säilimise eelduseks on kahe või enama isiku tahte suunatus ühele ja samale objektile . Nt ostu-müügi suhe tekib vaid siis, kui mõlemal poolel tekib tahe omaniku vahetumiseks (üks tahab müüa, teine osta). Tahe on mõlemal subjektil olemas ja see on suunalt vastupidine . Seda nähtust, millele õigussuhte subjektide õigused ja kohustused on suunatud nim. õigussuhte objektiks . Kirjanduses peetakse objektideks ekslikult materiaalseid esemeid ja mitmeid hüvesid.
§6 juriidilised faktid
Õigussuhete tekkimine, nende muutmine või lõppemine toimub mitmesuguste asjaolude tõttu. Need asjaolud võivad aset leida looduses, ühiskonnas, samuti ka üksikisiku elus- nagu inimese sünd, teisele kahju tekitamine. Teatud asjaolule annab aga seadus võime tekitada õigussuhteid või neid muuta või lõpetada. Ning neid asjaolusid, millele seadus annab võime tekitada, muuta, lõpetada, nimetataksegi juriidilisteks faktideks. Juriidilisteks faktideks olevate asjaolude mitmekesisus ja võimalikult suur hulk annab meile võimaluse siiski teatud ühiste tunnuste alusel liigitada.
Lähtudes subjektide tahtest saame juriidilised faktid liigitada:

Sündmusteks- selline tegelikkuses esinev asjaolu, mis toimub inimese tahtest sõltumata. Nt inimese loomulik surm, pikselöögist põhjustatud tulekahju, üleujutused jne.

Tegudeks - tegelikkuses aset leidev asjaolu, mis toimub inimese tahtel ning see tegu on inimese tahte avalduse tulemus. (ta sõlmib lepingu, paneb toime kuriteo). Teod moodustavadki juriidiliste faktide peamise hulga.
Kõik teod võib omakorda liigitada:

• õiguspärasteks- kõik need teod, mis on kooskõlas kehtiva õiguse normidega. Juriidiline tegu on selline käitumine, mis on otseselt suunatud mingi juriidilise tagajärje saavutamisele . Subjekt käitub spetsiaalselt niimoodi selleks, et tekiks soovitav õigussuhe või õigussuhe muutuks või hoopis lõppeks (teeb lepingu, sõlmib abielu-pärast lahutab). Juriidiline toiming on aga selline tegu, mis iseenesest kutsub esile juriidilise tagajärje. Kuigi teo tegijal ehk selline eesmärk puudus. Nt teise isiku vara rikkumine , asja leidmine.
  
• Õigusvastased – õigusrikkumised, õigusnormidega vastuolus olevad teod. Neid saab liigitada õigusharude järgi sõltuvalt sellest, millise õigusaluse norme on rikutud. On tegu kriminaal - (kuriteod), haldus- (väärtegudega), tsiviilõigusrikkumistega jne. Õigussuhte tekkimiseks piisab tavaliselt ühest juriidilisest faktist, nt omandiõiguse tekkimiseks piisab kas ostumüügi lepingust või ???. on olemas ka õigussuhteid, millede tekkimiseks peab üheaegselt olemas olema mitu juriidilist fakti. Selline vahe tegemine juriidiliste faktide vahel on eriti oluline õiguse rakendamise praktikas. Alati on ju õiguslike vaidluste üheks põhiküsimuseks see, kas see fakt tõepoolest aset leidis, ja teiseks- kas see fakt on ka juriidiliseks faktiks? Jur.fakti olemasolu või puudumine tehakse alati kindlaks juriidiliste tõendite abil. Tõend on teataval viisil fikseeritud faktilised andmed asjaolude kohta, millel on tähtsust jur.vaidluse lahendamisel. Kui tõendid on olemas, siis järgmine probleem alati on tõendamise koormuse küsimus, kellel lasub tõendamise koormus. Kriminaalõiguses kehtib meil süütuse presumptsiooni olemasolu- st seda, et iga isiku süü tuleb tõendada: tuleb tõendada, et ta pani selle teo toime, kuidas jne. Tsiviilõigusrikkumiste puhul nt keegi sõlmis lepingu, aga rikkus seda, tsiviilsuhete puhul eeldame, et ta on süüdi sellises rikkumises - vastutusest vabanemiseks peab ta tõendama, et ta pole süüdi.
  

Õigusrikkumised ja juriidiline vastutus.
§1 õigusrikkumise mõiste ja koosseis
Õiguspäraste tegude hulka arvatakse ka see käitumine, mis ei ole õiguslikult üldse reguleeritud. Kui ta pole reguleeritud õigusega, siis ta ei saa ka õiguse vastane olla. Õigusrikkumine on selline käitumine, milles subjekt eirab õigusnormidega kehtestatud keeldu, ei täida oma juriidilist kohustust või ületab õigusnormidega lubatud piire . Igal õigusrikkumisel on juriidilise fakti tähendus, mis kutsub esile õigusliku vastutuse.
Õigusrikkumine – juriidiline fakt, mis kujutab süülist õigusvastast tegu, mille on toime pannud deliktivõimeline isik ja mis on juriidilise vastutuse aluseks. Inimese igasugune käitumine, kas ta on õigusega seotud või ei, moodustub alati nelja elemendi ühtsusest.
Need neli elementi on:

käitumise subjekt - õigusrikkumise subjektiks on õigusrikkuja, kelleks võib olla riigi kodanik, välisriigi kodanik või kodakondsuseta isik. Kõigi suhtes kehtib üks ja sama nõue- nad peavad olema deliktivõimelised. Õigust ei saa kunagi rikkuda ei loodusjõud ega ka loomad. Kui loom tekitab kahju, siis ei saa teda vastutusele võtta, vaid vastutab omanik. Õigusrikkumise subjektiks ei saa olla ka vaimuhaiged ega nõrgamõistuslikud isikud ega delitivõimetud alaealised. Selliste inimeste käitumist ei saa ju üldse õiguslikult hinnata ja seda põhjusel, et nad ei suuda oma käitumist teadlikult juhtida ja sellest endale aru anda. Vastutuse kohaldamisel arvestatakse subjekti teatavaid omadusi, nt kergendavad asjaolud on alaealisus, rasedus , raskendav on varem karistatud olemine ja kui tegu pannakse toime joobeseisundis. Mõnede õigusrikkumiste puhul on vastutuse järgimiseks vajalik isiku teatav erisus, ametialane kuritegu -ametiisik, kaitseteenistusalane-sõjaväelane jne. Õigusrikkumise subjektideks saavad olla peale füüsiliste isikute ka organisatsioonid oma tegevuse valdkonnas, nt haldusorgan oma pädevuse ületamisel, äriühing – maksuseaduse rikkumisel, lepingu täitmata jätmisel jne. Kuid organisatsioon ei kanna kunagi sellist karistust nagu vangistus.

subjektiivne külg – õigusrikkumises nagu igas käitumises väljendub isiku suhtumine oma teosse, teistesse isikutesse aga ka suhtumine ühiskonna ja riigi huvidesse ning lõpuks ka suhtumine õigusesse. Inimeste tegudes väljenduvad nende huvid, eesmärgid, aga samuti ka käitumise motiivid. Kõiki neid õigusrikkuja käitumise psüühilisi aspekte nimetataksegi õigusrikkumise subjektiivseks küljeks. Õigusrikkumiste eest kohaldatakse vastutust kõigis õigusharudes vaid siis, kui tuvastatakse, et isik on teo toime panemises süüdi. Süü on isiku psüühiline suhtumine oma õigusvastasesse teosse ja selle tagajärgedesse. Võib esineda kahes vormis: tahtluse ja ettevaatamatuse vormis. Karistusseadustiku §16 näeb ette, et isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteo koosseisule vastava asjaolu ja tahab seda või vähemalt möönab seda. Ja isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteo koosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Seadusandlus näeb ette ka ettevaatamatusega teo toimepanemisega???, ettevaatamatuse astmeteks on kergemeelsus ja hooletus . Kergemeelsus esineb siis, kui isik kuritegu toime pannes peab võimalikuks kuriteo koosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Hooletuse puhul teo toimepanija ei tea süüteo koosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks tähelepanuliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Õigusrikkumise eest võetakse isik vastutusele kui??? tegu oli süüline. Seega on süü õigusrikkumise kohustuslik element.

objekt – iga õigusrikkumine kahjustab kas teise isiku mingit õigust või vabadust või minit suhet, mis oli kaitstus õigusnomidega. Seega on õigusrikkuja käitumine suunatud alati mingite õigustega kaitstud suhete vastu. See suhete ring mida kaitstakse seadustega, on äärmiselt ulatuslik ja erinevae õigusharudes erinev. Tsiviilõiguse objektiks on alati teatud varalised suhted, karistusõiguses aga inimsuse vastased teod, riigi vastased teod, isiku vastased kuriteod jne.

objektiivne külg – õigurikkumisteks saavad olla vaid inimeste teod, mitte aga nende kavatsused ja mõtted. Seega on õigusrikkumine reeglina aktiivne tegu. Teatud juhtudel on rikkumiseks ka tegevusetus . Tegevusetuse puhul tuleneb õiguslik vastutus isiku kohustusest tegutseda ja ta ei tegutsenud vastavalt sellele. Seaduse järgi peab lapsevanem isiku eest hoolitsema, valvus peab kaitsma teatud objekti(ei täida kohustust, magab). Kohustus aktiivselt tegutseda võib tuleneda ka ametialasest seisundist. Nii nt arst peab alati osutama üldiseloomuga esmaabi, see on esmaabi, mis ei nõua eriteadmisi, eri võteid ega mingeid eri sisseseadeid jne. Õigusrikkumised on inimeste õigusvastased käitumised, kuid erilistel asjaoludel võib mõnel teol , mis oma välistels tunnustelt on õigusvastane, see õigusvastasus ka puududa . Sellel juhul ei ole objektiivne külg ja seega kogu käitumine õigusvastane ehk lihtsalt öeldes on olemas teatud asjaolud, mis välistavad teo õigusvastasuse. Sellised asjaolud nähakse ette seaduses. Karistuseadustiku §28 on selliseks asjaoluks ette nähtud hädakaitse. Sellga on tegu siis, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet nii tema enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades seega ründaja õigushüvesid kuid ületamata ise hädakaitse piire. Ka tsiviilsuhetes on olemas sama mõiste ja nähakse ette, et hädakaitses tehtud tegu ei ole õigusvastane kui seejuures ei ületatud hädakaitse piire.
-->Need neli elementi moodustavad oma kogumis terviku, mida nim. õigusrikkumise koosseisuks.
Asjaolud, mis kõrvaldavad õigusvastasuse:
1) tegu - ei loeta õigusvastaseks siis, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada eesseisvat ohtu, ning nõue on et tema poolt oleks valitud ohu kõrvaldamiseks selline vahend või võte, mille puhul kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem.
2) kohustuste kollisioon - selle kohaselt ei loeta tegu, millega rikutakse õiguslikku kohustust, õigusevastaseks kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki neid kohustusi täita. Tema käitumise õigusevastasust kõrvaldab sel juhul asjaolu, et ta täidab mingi kohustuse, mis on sama oluline kui rikutav kohustus. Ja nõudeks on, et ta teeb endast kõik oleneva selle kohustuse täitmiseks.
3) eksitus – õigusvastaseks ei ole tahtlik tegu, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette, et esinevad asjaolud, mis välistavad tema teo õigusvastasuse. Eksimuse puhul ei vabane aga isik täielikult vastutusest, vaid ta kannab vastutust kui ettevaatamatusest toime pandud teo eest. Kui aga isik tegu toime pannes ei tea üldse asjaolusid, mis objektiivselt välistavad tema teo õigusvastasuse, siis vastutab ta ainult süüteo katse eest.
4) oma õiguste teostamine ja kohustuste täitmine – tegu ei ole õigusvastane kui ta on suunatud oma õiguste teostamisele, kuigi sellega ehk tekitatakse kahju teisele isikule. Asjaõiguse seaduse §41 annab valdajale õiguse kaitsta jõuga oma valdust omavoli vastu. Sellist oma vara kaitsmist kellegi omavoli vastu nim hoopiski omaabiks. Palju elulisem juht on see, et lapsevanemal on õigus kasvatada oma last ja kohustus kasvatada oma last. Oma õiguste ja kohustuste täitmiseks käsitletakse ka neid sunnivahendeid, mida vanemad rakendavad oma laste suhtes kasvatuslikel eesmärkidel. Tuleb arvestada sellega et oma õiguste teostamisel ei või ületada mõistliku käitumise piire.
§2 õigusrikkumiste liigid
kõik õigusrikkumised jaotatakse rühmadesse lähtudes õigusharudest, arvestades seejuures õigusrikkumise kahjulikkuse astet, aga samuti ka rakendatavaid mõjutusvahendeid. Selle tulemusena saamegi neli õigusrikkumiste rühma:

karistusõigusrikkumised – ehk süüteod ehk kuriteod, on karistusseadustikus ette nähtud karistatavad teod. On selleks siis tegevus või tegevusetus. Süüteo eest kohaldatavad karistused on: rahaline karistus, vangistus. Juriidiliste isikute puhul on karistuseks nende sundlõpetamine- kohaldatakse sel juhul, kui juriidilise isiku tegevuse osaks on saanud süütegude toimepanemine.

haldusõigusrikkumised – ehk väärteo toimepanemine. Selle eest on ette nähtud põhikaristuseks rahatrahv , seda 30 – 300 trahviühiku ulatuses; või siis hoopiski arest. Seda aga saab mõista ainult kohus ja saab mõista seda kuni 30 päeva ulatuses. On veel ka terve rida lisakaristusi, mida kohaldatakse füüsiliste isikute suhtes. Need on tegutsemiskeeld, sõiduki juhtimisõiguse ära võtmine, relva ja laskemoona omamise õiguse ära võtmine, jahipidamise ja kalapüügi õiguse ära võtmine ning ka varaline karistus ja on ette nähtud ka võimalus väljasaatmiseks. Haldusõigusrikkumised on kas süüline tegu- tahtlik või ettevaatamata, mis samuti väljendub tegevuses või tegevusetus.

Tsiviilõigusrikkumised – tuleb arvestada kõigepealt sellega, et see võib olla kahesugune: 1) lepingu tingimuste rikkumine, millele järgneb lepinguline vastutus; 2) lepinguväline kahju tekitamine, millele järgneb karistus imperatiivsete normidega. On alati omapärane, tema eesmärgiks on taastada rikkumisele eelnenud olukord (nii palju kui see on võimalik).

Tööõigusrikkumised – distsiplinaarüleastumine – seisneb töölepingu seadusega kehtestatud kohustuste süülises täitmata jätmises, tööl joobnuna viibimises või tööandja usalduse kaotamises. Mõnede töötajate suhtes väljendub see ka nn vääritu teo toimepanemises. Töötajate distsiplinaarseaduse järgi on distsiplinaarkaristusteks noomitus, rahatrahv, palgamaksmise peatamisega töölt kõrvaldamine ja töölepingu lõpetamine. Neid kohaldab administratsioon ise.
§3 Juriidiline vastutus
Tuleb arvestada sellega, et vastutuse mõistet kasutatakse filosoofilises kirjanduses ja õigusalases kirjanduses, täiesti kahes erinevas tähenduses, kuigi omavahel on nad mingilgi määral seotus. Sotsiaalset vastutust samastatakse sageli vastutustundega. See vastutustunne väljendub inimese kohustuse tunnetamises teiste inimeste ees, sotsiaalse grupi või kollektiivi ees või riigi ja ühiskonna ees. Sellest tuleneb isiku seesmine vajadus kooskõlastada oma käitumine teiste isikute käitumisega. Inimene tunnetab kohustust teatud viisil käituda ja ta sunnib ennast teatud viisil käituma. (ohud - ei ole suutelised või püüame üle). Vastutus õiguslikus mõttes- põhitunnuseks on see, et see on vastutus juba eelnenud käitumise ees ja see eelnev käitumine on olnud vastuolus sotsiaalsete normidega, sh õigunormidega. Normide rikkumise tagajärjeks on subjekti jaoks ebasoovitavate tagajärgede saavutamine – sellisteks võivad olla lapsevanemate negatiivne reageering lapse ulakusele, kollektiivi poolt hukka mõistmine kellegi käitumisele ja karistus, kui rikutakse õigusnorme. Ühiskondliku reaktsiooni sisu on järgmine : üleastujalt nõutakse seletust, tema käitumine mõistetakse hukka ja isik peab kandma temale ebasoodsaid varalisi isiklikke tagajärgi, olenemata sellest kas tema suhtes kohaldatakse juriidilisi sunnivahendeid või ainult moraalseid mõjutusvahendeid. Juriidiline vastutus realiseerub õigussuhtes riigi ja õigusrikkuja vahel. Selle sisuks on riigile kuuluv õigus kohaldada õigusrikkumise toimepanemise eest seaduses ettenähtud tagajärgi. Õigusrikkuja kohustuseks on aga neid tagajärgi kanda. Loomulikult võivad sundi kohaldada peale riigi ka mitmesugused organisatsioonid, kuid riikliku sunniga on tegu vaid siis, kui sundi rakendab riik oma organite kaudu. Kui sundi kohaldavad organisatsioonid oma liikmeskonna suhtes, siis ei ole tegu riikliku sunniga. Tuleb ka mõista, et juriidline vastutus on vaid üks riikliku sunni vahenditest. Nimelt riiklikku sundi kohaldatakse vahest ka preventiivselt, et vältida ühiskonnale kahjulike tagajärgede tekkimist või kahjulike tagajärgede levimist . Nii võib eriolukorra puhul nakkuse leviku piiramiseks piirata füüsiliste isikute õigust vabalt liikuda , nt piirata õigust Eestisse sisse sõita, aga ka piirata õigust isikutel koguneda ja koosolekuid pidada, kohustada isikuid töötama päästetöödel jne. Ka need on riiklikud sunnivahendid, aga loomulikult ei ole nad juriidiliseks vastuseks. Juriidiline vastutus järgneb vaid siis, kui neid kohustusi ei täideta vaid kui rikutakse, sellest ??? järeldub, et juriidilise vastutuse aluseks on alati õigusrikkumine, mille puhul esinevad kõik 4 elementi. Õigusrikkumised oma iseloomult ja raskuselt on loomulikult erinevad, seega õigusrikkumise eest peab olema ette nähtud ka erinev juriidiline vastutus, mis arvestaks siis õigusrikkumise iseloomu ja selle õigusrikkumise raskust. Ja vastavalt sellele on siis ka karistused erinevad. Vastutused, mis on ette nähtud süütegude toimepanemise eest, on oma iseloomult oluliselt karmimad, kuni eluaegse vangistuseni välja. Kuna haldusrikkumised ehk väärteod on võrreldes süütegudega väiksema ühiskonna ohtlikkusega, siis ka tagajärjed on leebemad(rahatrahv on väiksem, arest on piiratud teatud päevade arvuga). Tsiviilõigusrikkumine on omapärane ses mõttes, et selle eest nähakse ette üksnes varaline vastutus ja kohaldatakse seda kas lepingu tingimuste rikkumise eest või teisele isikule kahju tekitamise eest. Distsiplinaarrikkumine..???? Sõltuvalt viisist, kuidas juriidilise vastutuse vahendid peavad tagama õiguskorra kaitse, eristatakse:

• karistavaid mõjutusvahendeid- karistusõiguslikud süüteod ja nende eest kohaldatavad sunnivahendid, aga samuti ka haldusõiguslikud sunnivahendid ja distsiplinaarsunnivahendid. Tsiviilõiguslike sunnivahendite puhul tuleb märkida, et nad võivad olla teatud juhul karistavad, nt leppetrahv. Enamuses osas on nad aga õigust taastavad vahendid. Kõigi karistavate sanktsioonide põhieesmärgiks on avaldada riiklikku hukkamõistu õigusrikkujale tema sellise käitumise pärast ning eesmärgiks on ka mõjustada teda ja teisi isikuid edaspidi hoiduma sellise käitumise eest.
  
• õigust taastavaid vahendeid - Sellised sanktsioonid, millede põhieesmärgiks on ennistada õigusrikkumisele eelnenud olukord. Nendeks on põhiliselt tsiviilõiguslikud sanktsioonid: tööle ennistamine , kahu hüvitamine. Loomulikult on sellistel sanktsiooonidel teatud mõttes ka karistav -.... ????
  

7 Tsiviilõigus
paragrahv 7 tsiviilõiguse subjektid
igas õigusharus esitatakse subjektide suhtes teatud konkreetsed nõuded, millede olemasolul tekib õigussubjektsus. Tsiivilõiguse puhul on sellisteks nõueteks õigusvõime, teovõime ja deliktivõime. Tsiviilõigusuhte subjektideks on seaduse järgi isikud: füüsiline isik ja juriidiline isik. Füüsiline isik on inimene ning juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt. Füüsilise isiku õigusvõime on võime omada tsiviilõigusi ja kohustusi. Õigusvõime algab inimese sünniga ja lõpeb tema tegeliku surmaga. Seaduses sätestatud juhtudel on ka inimloode õigusvõimeline alates eostamisest, kuid tingmusel, et ta sünnib elusana. Kõikidel füüsilistel isikutel on ühetaoline j apiiramatu õigusvõime. Õigusvõimet ei ole võimalik piirata ega ka ära võtta. Õigusvõimest ei saa isik ka ise vabatahtlikult loobuda . Kui ta sellise tehin gu teebki, siis see tehing on lihtsalt kehtetu . Teiseks võimeks tsiviilõiguslik teovõime.- seadus määrab et tsiviilõiguslik teovõime on füüsilise isiku võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid. Teisiti öeldes oleks teovõime aga võime oma tegudega endale omandada tsiviilõigusi ja kohustusi. Et inimene oleks suuteline võtma endale kohustusi ja õigusi, selleks peab isikuomadused vastama teatud nõuetele, nimelt peab suutma oma tegude tähendusest aru saada ja suutma oma tegusid juhtida. Isik peab olema siis omandanud oma arengus teatud kvaliteedi. Eeldatakse,et inimene saavutab teovõime tema täisealisek saamisel see on 18. a saamisel. Varem kehtinud süss andis selle kõrval ka ühe erandi, nimelt kui seadus lubab abielluda enne 18 .a saamist siis selline alaelaine omandab teovõime abielu sõlmimise momendist. Kehtivas reduktsioonis tsüssis seda enam ei märgita kuigi abillluda on võimalik ka ennme 18.a saamist tänapäeval. Enne seda jaotatakse alaealised kahte rühma kuni 7 .a ja 7 kuni 18 a subjektid. Seadus määrab ka nende teovõime piiramise piirid ja märgib optseselt et kõik nende tehtud ühepoolsed tehingud on tühised (kuni7 a). Ka mitmepoolne tehing mis sellise alaealise poolt on reeglina tühine. Kuid erandina seadus loeb kehtivateks alaealiste poolt tehtud mitmepoolset tehingut siis kui alaealine täitis selle tehingu vahenditega, mis talle oli seadusliku esindaja poolt antud kasutamiseks, kas vastavalt otstarbele või vabaks kasutamiseks. Või siis kolmandate isikute poolt jälle otstarbelisek või vabaks kasutamiseks kuid seda vaid seaduliku esindaja nõusolekul. 7 kuni 18 a on piieratud teovõimega isikuteks. Nende suhtes kehtib aga põhimõte et nad võivad teha tehingu seadusliku esindaja eelneval nõusolekul. Seadus kehtestab erinevad tagajärjed nende juhtude jaoks kui ilma nõusolekuta on tehtud ühepoolne tehing ja nende jutude jaoks kui on tehtud mitme poolne tehing. Seadus otseselt määrab et piiratud teovõimega isiku poolt ilma seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud ühepoolne tehing on tühine. Ka mitmepoolne tehiong kui on tehtud ilma nõusolekuta on seaduse järgi tühine. Kuid siin tehakse jälle üks erand- nimelt seadus loeb sellise tehingu kehtivaks kui seaduslik esindaja selle tehingu hiljem heaks kiidab või siis selline subjekt saades ise 18.a takkajärgi selle tehinu heaks kiidab. Lisaks sellele loeb seadus teatud tingimustel kehtivaks tehingut mis olid tehtud küll eelneva nõusoluta ja mille suhtes ei ole saadud ka hilisemat heakskiitu. Selle põhjal jäävad kehtivateks sellised tehingud, milledest ei teki otseseid tsiviilkohustusi tehingu teinud isikule ja teiseks on ka siin see kui isik täidab tehingu vahenditega mis on talle antud selleks otstarbeks või vabaks kasutamiseks seadusliku esindaja poolt või viiamse nõusolekul kolmandate isikute poolt. Seega 18 a saamisel muutub inimene täielikult teovõimeliseks, kuid teatud tingimustel võidakse isku teovõimet aga piirata. Paragrahv 8 lõik 2 näeb ette, et isik kes vaimuhaiguse, nõrga mõistuslikkuse või muu psüühika häire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida on piiratud teovõimega. Piiratud teovõimega iskule määratakse kohtu poolt eestkostja ja kui kellelegi on eestkostja määratud siis me eeldame et tema teo võimet on piiratud. Teatud tingimustel saab tetud ??teovõimet ka laiendada. Selliseks juhuks on see et vähemalt 15 a alaealise teovõimet võib laiendada. Selline teovõime laiendamine saab toimuda kohtu poolt ja saab toimuda selle alaealise seadusliku esindaja nõusolekul ja tingimuseks on et teovõime laiendamine on alaealise huvides ja selle alaealise arengu tase sedsa võimaldab. Kohus???? laiendades sellise isiku teovõimet peab aga kindlaks määrama need tehingud, milliseid võib see alaealine teha iseseisvalt. Kuid tetud tingimustel võib seaduslik esindaja nõuda et kohus tühistaks sellise teovõime laiendamise kas siis täielikult või osaliselt. Reegel on ju see et toevõimeline isik võib teha kehtivaid tehinguid, kuid ka teovõimelise isiku suhte esitab seadus teatud nõude ja see nõue on et teovõimeline isik peab tehingu tegemisel olema otsusevõimeline. Seadus määrab et tehing, mille tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Sellises seisundi tehtud tehingud on reeglina jällegi tühised, erand on tehtu selles nende juhtude japoks kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häierew???
Tõendamine on tänapäeval muudetud üsna lihtsaks, nimelt kui selgub et isik tegi sellise tehingu nende asjaolude mõju all ja teeb selle tehingu ilmselt kahjulikuna siis eeldatakse et ta tegi selle tehingu otsusevõimetuna. Iga füüsilise isku puhul on vajalik elukoht, selle olamasolu on vajalik just teiste õigusuhete objektide jaoks ja saada kontakti ???seaduse järgi on isiku elukohaks koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Kusjuures elukoht võib isikul olla samaaegselt ka mitmes kohas. Kui aga isiku elukohta ei saa kindlaks määrata loetakse tema elukohaks tema igakordne viibimis koht. Piiratud teovõimega alaealise elukohaks loetakse tema vanemate või eestkostja elukoht. Kui vanemad elavad lahus on alaealise elukohaks selle vanema elukoht kelle juures ta elab. Kui on tegi piiratud võimega täiselise isikuga kellel on eestkostja määratud siis team elukohaks loetakse tema eestkostja elukohta.
Isiku teadmata kadunukd tunnistamine- saab toimuda siis, kui isiku viibiskoha elusoleku või surma kohta!!!!!!!! Puuduvad andmed niivõrd pika aja jooksul,et vastavalt asjaoludele on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku kohta. Vajadus tunnistada inimene teadmata kadunuks , tekib eeskätt sellest, et saaks täitsa kohustusi isikute ees, kellel on õigusi teadmata kadunu suhtes. Kui isik tunnistatakse tedmata kadunuks, siis tema varale seatakse huvitatud isiku taotlusel hooldus ja hooldaja määramine on nii tedamata kadunu huvides kui ka tema ülalpeetavate huvides. Nimelt hooldaja peab seda vara valitsema heaperemehelikult, tagama selle vara säilimise ning andam sellest varast ülalpidamis isikutele, keda tedmata kadunu on seaduse järgi kohustatud ülalpidama ja loomulikult maksma ka teadmata kadunu võlad. Nende kohustuste täitmiseks võib hooldaja ka käsutada isiku vara, vä. Kinnisvara. Loomulikult hooldaja peab esitama aruande oma tegemise kohta ja ka nendel jhtudel kui tedmata kadunud ilmub välja.
Teadmata kadunu surnuks tunnistamine.
Teadmatuks kadunuks tunnistamine ei lahendanud kõiki varalisi ?? et lahendada lõplikult varalised ja isiklikud õigused ,näebki seadus ette isiku surnuks tunnistamiseks.
Surnuks tunnistamine saab toimuda teadud tingimustel:

kohus võib?????kui viie aasta jooksul ei ole andmeid selle kohta et ta on elus.

seadus näeb ette et kui isik jäi teadmata kadunuks olukorras mis oli ohtlik elule, või annab muul põhjusel eeldada tema hukkumist õnnetusjuhtumi tagajärjel, siis võib isiku surnuks tunnistada 6 kuu möödumisel teadmata kadunuks jämisest arvates

kui isik jäi teadmata kadunuks sõjategevuse või loodusõnnetuse tõttu, siis saab isiku tunnistada surnuks, kui tema elu kohta ei ole andmeid 2 aasta jooksul arvates sõjategevuse või loodusõnnetuse lõppemisest. Tema surnuks tunnistamise momendist avaneb tema vara pärandvarana ning läheb üle pärijatele pärimisõiguse järgi.
Ka surnuks tunnistatud isik võib taasilmuda. Siis näeb seadus ette, et taastatakse tema varalised õigused, aga isiklikke õigusi ei taastata.
Juriidilised isikud
Jur.isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt.
Seejuures võib juriidiline isik tekkida kahel viisil:

kui jur.isik tekib antud liiki jur.isiku kohta käiva seaduse alusel; nii tekivad AS-d , OÜ-d, äriseadustiku sätete alusel.

Kui jur. Isik tekib just selle konkreetse jur.isiku kohta käiva seaduse alusel; nt valitsus, riigikontroll(riigikontroliseaduse alusel) jne
Seadus liigitab juriidilised isikud eraõiguslikeks ja avalikõiguslikeks.
eraõiguslikud – on loodud erahuvides ja selle juriidilise isiku liigi kohta seaduse alusel. Sellisteks eraõiguslikeks jur.isikuteks on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, tulundusühistu, sihtasutus ja mittetulundusühing. Nendest on äriühinguteks täisühing, usaldusühing, osaühing, AS ja tulundusühistu. Ühiseks nendele kõigile on see, et peale tulundusühistu reguleeritakse kõigi äriühingute moodustamise korda, nende juhtimist ja nende likvideerimise korda, ning nende tegevuse põhimõtteid ühe ja sama aktiga – s.o. äriseadustikuga.
Täisühing on selline äriühing, milles kaks või enam osanikku tegutsevad ühe ärinime all ja vastutavad ühingu kohustuste eest solidaarselt kogu oma varaga.
Usaldusühing – selline äriühing, milles kaks või enam isikut tegutsevad ühise ärinime all ja vähemalt üks neist(täisosanik) vastutab ühingu kohustuste eest kogu oma varaga ning vähemalt üks neist isikutest(usaldusosanik) vastutab ühingu kohustuste eest oma sissemakse ulatuses.
Osaühing – äriühing, millel on osadeks jaotatud osakapital. Osanik ei vastuta isiklikult osaühingu kohustuste eest, vaid nende eest vastutab ühing kogu oma varaga.
Aktsiaselts- äriühing, millel on aktsiateks jaotatud aktsiakapital . Aktsionär ei vastuta isiklikult aktsiaseltsi kohustuste eest, AS aga vastutab oma kohustuste täitmise eest kogu oma varaga.
Tulundusühistu – kolme või enama liikmega ühing, mille eesmärgiks on liikmete ühise tegevusega nende majapidamiste või nende tegevuse toetamine teenuste esitamisega. Tulundusühistuteks on kõik tarbijate ühistud, tootjate ühistud, laenu-ja hoiuühistud; ka ühistu pangad , kindlustusühistud jne.
Sihtasutus – juriidiline isik, millel ei ole liikmeid. Ta on loodud üksnes teatud vara valitsemiseks ja selle vara kasutamiseks põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks.
Mittetulundusühingud – isikute vabatahtlikud ühendused, millede põhitegevuseks ei või olla maandustegevuse kaudu tulu saamine. Tulu saamine pole aga keelatud. Kui MTÜ saab tulu, siis on ainult üks nõue – ta saab seda tulu kasutada üksnes jällegi põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks. Selliseid MTÜ-sid on meil äärmiselt palju: korteriühistud, ka mitmesugused poliitilised liidud, kutsealade või huvialade ühendused, seltsid jne.
Juriidilisel isikul on samuti õigus- ja teovõime, kuid eripäraks on see et õigusvõime ja teovõime langevad täielikult kokku- pole meil piiratud teovõimega isikuid. Seadusandluses ja erialasesk kirjanduses räägitakse üksnes jur.isiku õigusvõimest. Jur.isiku õigusvõime on samuti nagu füüsilistel isikutelgi, võime omada ??.... va ainult need õigused ja kohustused, mis on omased üksnes füüsilistele isikutele. Eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib selle jur.isiku kandmise momendil seadusega ettenähtud registrisse . Eraõiguslikel jur.isikutel on olemas põhikiri, seaduses ettenähtud juhtudel aga ühinguleping. Jur.isikul on oma nimi, mis peab teda eristama teistest isikutest. Jur isiku organiks on tema üldkoosolek ja tema juhatus. Kui seaduses on ette nähtud,et jur isilikul on ka nõukogu, siis on organiks ka nõukogu.
avalikõiguslikud – juriidilised isikud: riik, kohalik omavalitsus , ja palju muid juriidilisi isikuid, mis on loodud avalikes huvides ja on loodud selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel. Samas aga Tsüssi §25 täpsustab, et riigi ja kohaliku omavalitsuse suhtes kohaldatakse juriidlise isiku kohta sätestatud niivõrd, kuivõrd seadusest ei tulene teisiti. Ka avalikõiguslikul juriidilisel isikul on oma õigusvõime, ja jällegi piirang selles, et tal ei saa olla õigusi ja kohustusi, mis on omased inimestele, ja teine piirang, et ta ei või omada selliseid tsiviilõigusi ja kohustusi, mis on vastuolus tema eesmärgiga. Omapäraks on veel see, et avalikõigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib seadusega ettenähtud ajast. Kehtiv seadusandlus määrab organid ja nende organite pädevuse avalikõiguslike jur.isikute jaoks seadusega ette. Kehtiv seadusandlus määrab, et jur isiku juhtorganid ja nende liikmed peavad oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma neilt tavaliselt oodatava hoolega. Ning olema lojaalsed jur isikule, ning seadus näeb ette ka nende vastutuse. Nimelt jur isiku juhtorgani liikmed, kes oma kohustuste rikkumisega on tekitanud kahu jur isikule, vastutavad juriidilise isiku ees solidaarselt. Juhtorgani liige ei vastuta aga siis, kui ta tegutses vastavalt juriidilise isiku üldkoosoleku või muu pädeva organi õiguspärasele otsusele.
Jur isikud asutatakse tavaliselt määramata ajaks, kuid on võimalik, et seaduses on ette nähtud, et jur isik luuakse üksnes teatud ajaks (tähtajaga paika pandud). Kuid nii või teisiti peab saabuv lõpetamine toimuma kindla korra kohaselt ja see lõpetamine saab toimuda kas vabatahtlikult või sundlõpetamisena.
Vabatahtlik lõpetamine - Vabatahtlikult saab lõpetada juriidilise isiku tema üldkoosoleku või muu pädeva organi otsusega. Lõpetada saab ka isiku või organi otsusega, kelledele seadusega on antud õigus lõpetada avalikõiguslik isik. Vabatahtlikult lõpetab juriidiline isik ka siis, kui ta on saavutanud oma eesmärgi, milleks see organ oli loodud. Kui ta oli loodud aga tähtajalisena, siis lõpetab ta tegevuse tähtaja saabumisel. Lõpetamine võib toimuda ka hoopiski teiste isikute taotluse ja otsustega, nii lõpetab jur isik oma tegevuse võlausaldajate üldkoosoleku otsusega pankroti menetluses. Lõpetatakse ka jur isik kohtumäärusega, kui pankroti menetlus on lõpetatud vara puudumise tõttu. Vabatahtliku lõpetamise aluseid võib olla ette nähtud ka põhikirjadega, seaduses-millal lõpetada tuleb.
Sundlõpetamine – saab toimuda üksnes kohtuotsusega ja see kohtuotsus tehakse siseministri või muu selleks seadusega õigustatud isiku või asutuse nõudel.
Sundlõpetamine saab toimuda järgmistel alustel:

• kui juriidilise isiku eesmärk või tegevus on vastuolus seadusega, avaliku korraga või heade kommetega.
  
• Kui jur isiku asutamisel on oluliselt rikutud seadust või asutamise otsuse tegemisel esines asjaolu, mis toob kaasa otsuse kehtetuse ja kui rikkumist ei saa hiljem enam kõrvaldada.
  
• Kui juriidilise isiku põhikiri on olulisel määral vastuolus seadusega.
  
• Kui juriidiline isik ei vasta talle seadusega kehtestatud nõuetele.
  
• Jur isiku juhatuse või seda asendava organi volitused on lõppenud rohkem kui kaks aastat tagasi ja uut juhatust või teda asendavat organit ei ole valitud.
  
• Kui esineb muu seaduses sätestatud isik.
  

Kui jur isik sundlõpetatakse aga seetõttu, et tema tegevus või eesmärk on keelatud karistusõiguslike sätetega või see on vastuolus heade kommetega või avaliku korraga, siis on tagajärjed karmid. See karmsus ilmneb selles, et sundlõpetamisel olevasolevst jur isiku???? varast rahuldatakse võlausaldajate nõuded ja kõik mis üle jääb see läheb riigi tuludesse. Kogu selle protsesse viivad läbi likvideeerijad. Kui jur isiku lõpetamine toimub vabatahtlikult, siis likvideerijateks on selle sama jur isiku juhatuse liikmed, kui just seadusega või põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti. Kui on tegu aga sundlõpetamisega, siis loomulikult juhatuse liikmeid likvideerijateks panna ei saa ja sel juhul likvideerijad määratakse kohtu poolt. Pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist, üle jäänud raaha hoiustamist jne, esitavad likvideerijad avalduse eraõigusliku jur isiku registrist kustutamiseks. Ja registrist kustutamisega eraõiguslik juriidiline isik ongi lõpetanud tegevuse.
Avalikõiguslike juriidiliste isikute tegevuse lõpetamisel lahendatakse küsimus seadusega.
§2 tsiviilõiguste tekkimine,muutmine ja lõppemine
Seadus määrab, et tsiviilõigused ja kohustused tekivad tehingutest ja kohustustest, seaduses sätestatud sündmustest, ja ka muudest toimingutest, milledega seadus seob tsiviilõiguste ja kohustuste tekkimise, või siis need õigused ja kohustused tekivad hoopiski õiguvastastest tegudest. Tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus (tsüssi §67). Tehingud võivad olla kas ühepoolsed, millede puhul on vajalik vaid ühe isiku tahte avaldus(testamendi tegemine) või siis on nad mitmepoolsed, mille puhul on vajalik kahe või enama isiku tahte avaldus. Mitmepoolseteks tehinguteks on kõik lepingud; seega teatud õigusliku tagajärje loomiseks, muutmiseks või lõpetamiseks peab olema suunatud mitme isiku tahe, tavaliselt on see ka vastupidine – üks tahab müüa, teine osta (ostu-müügi leping). Määravaks on tahe! Oluline on see, et see isiku seesmine tahe peab kujunema vabalt ja tegelikke asjaolusid teades ja neist õiget ettekujutust omades . Ja selliselt kujunenud tahe tuleb väljendada tahte avaldusena ja see tahte avaldus suunata kindlale isikule. Oma seesmist tahet saab väljendada mitmel viisil:

otsese tahteavaldusena – siin subjekt sõnaselgelt avaldab oma tahte luua kindel õiguslik tagajärg.

Kaudse tahteavaldusena – siin oma seesmist tahet verbaalselt ei väljendata, sõnaselgelt ei avaldata; vaid kaudse tahteavalduse puhul teeb isik oma tahteavalduse asemel hoopis mingi konkreetse teo. Neid tegusid nimetatakse konglutentseteks tgudeks. Ja see tegu peab olema selline, millest saab teine isik järeldada eksimatult seda, et tahteavaldajal tõepoolest on tahe luua õiguslik tagajärg.

Vaikimine või tegevusetus – saavad tahte väljendusena olla vaid teatud tingimustel.
Ja seda siis, kui..
1) seadus annab vaikimisele sellise tähenduse
2) kui pooled on kokku leppinud, et vaikimisel või tegevusetusel on selline õiguslik tähendus
3) kui poolte vahel on välja kujunenud selline praktika.
Loomulik on see et vaikimist ja tegevusetust saame kasutada vaid vastusena tehtud ettepanekule.
Otsene tahteavaldus võib väljenduda kõnes, kirjas või märkides, milledel on sõnade tähendus. Et tehing oleks kehtiv,
1) peavad teatud nõuetele vastama subjektid, nende tahe ja tahteavaldus,
2) tehingu vorm peab nõuetele vastama,
3) tehingu sisu
kui esinevad puudused subjektides või puudused vormis ja sisus , siis sellistel juhtudel saabuvad erinevad tagajärjed. Teatud puuduste puhul on tehing tühine. Teatud puuduste puhul saab aga tehingu kehtetuks tunnistada. Seadus näeb konkreetselt ette, milliste puuduste puhul on tehing tühine ja milliste puhul saab tehingu kehtetuks tunnistada.
Tehingu tühisuse tingimused on järgmised:

• Seadusega vastuolus olev tehing – siin tuleb arvestada sellega, et tühine on selline tehing, mis on vastuolus seaduses antud keeluga.
  
• Käsutuskeeldu rikkuv tehing – nimelt käsutuskeelu võib kehtestada kohus ja ka mõni teine selleks õigustatud ametiasutus või ametiisik.
  
• Näilik tehing – pooled tagajärgi ei soovi, vaid see tehing vormistatakse selleks, et jätta kolmandatele isikutele teave selle kohta, et see tehing on tehtud; kasutatakse tavaliselt vara päästmiseks konfiskeerimise eest. Teine §89 alla kuuluv tehin on teeseldud tehing – omapärane konstruktsioon, tegu on kahe lepinguga. Ãœks nn varjatud tehing on see, mille järgi pooled tagajärgi tahavad, kuid mingilgi põhjusel nad vormistavad selle tehingu katteks hoopis teise tehingu. Varjatud tehing on igaljuhul tühine. Varjatava tehingu suhtes tuleb lahendada küsimus, kas ta on kehtiv, kas vastab kõigile nõuetele(jääb kehtima) või mitte (siis ei jää kehtima).
  

* Tühine on ka heade kommetega ja avaliku korraga vastuolus olev tehing.
Tühise tehingu tagajärjed
Tühine tehing on algusest peale tühine. Tühist tehingut ei pea täitma ja tühise tehingu täitmist ei saa ka nõuda. Tühise tehingu järgi saadu tuleb tagastada sellele, kellelt midagi saadi.
???Tehingud, mida saab tühistada on järgmised : olulise eksimuse mõjul tehtud tehing, pettuse mõjul tehtud, ähvarduse või vägivalla tagajärjel tehtud, raskete asjaolude ärakasutamise teel tehtud tehing. Pettus on ka eksimuses olek, kuid seisneb selles et ?????? asjale omistatakse selliseid omadusi, mida tal tegelikult ei ole. Või ei teatata ostjale puudusest, mis asjal on.
Ähvarduse või vägivalla mõjul tehtud tehingud – psüühilist laadi / füüsilist laadi; see võib olla suunatud lähedast vastu ??????????????, võib seisneda ähvardusega kasutada füüsilist vägivalda, lubatakse avaldada kompromiteerivaid andmeid inimese suhtes ?????,
§3 tsiviilõiguste teostamine ja kaitse
teostamine tähendab isiku poolt oma subjektiivsete õiguste täideviimist. Õigusnormidest tulenevad subjektiivsed õigused viiakse ellu mitmel moel. Isik omandab mingi asja, isik kasutab mingit asja, isik käsutab oma vara – müüb, kingib, valdab jne, kuid kõike seda saab teha vaid seaduses ette nähtud tingimuste kohaselt. Siin tuleb lähtuda §138-st, mis näeb ette, et oma õiguste teostamise ja kohustuste täitmisel tuleb alati toimida heas usus. See tähendab et ei tohi kasutada oma õigusi pahatahtlikult teise poole suhtes. Vaid oma õigusi võib teostada üksnes eesmärgi päraselt, ning eesmärgiks ei saa kunagi olla teisele isikule kahju tekitamine. Seadus näeb ka ette, et oma õiguste teostamine ei ole lubatud seaduse vastasel viisil. Edasi märgib seadus põhimõtte, et kui seadus seob õiguslikud tagajärjed heausksusega, tuleb heausksust isiku käitumises ka eeldada.
Subjektiivsete õiguste kaitse – st seadusega ettenähtud teatud kaitse-abinõude kohaldamist, kui kohustatud subjekt ei täida oma kohustust.
Seaduses ette nähtud kaitse-abinõusid saab kohaldada kolmel viisil:

vabatahtlikult

riikliku sunniga

oma abi korras
Loomulikult kõige mõistlikum on vabatahtlik kaitse-abinõude kasutamine.
Seadus toob esile ka terve rea erinevaid kaitse viise:

õiguse tunnustamine – selleks, et omanik saaks nõuda oma asja võõrast ebaseaduslikust valdusest välja, peab ta tõendama, et ta on selle asja omanik. Seejuures ta nõuab kohtult oma õiguste tunnustamist sellele asjale.

Rikkumise kõrvaldamine ja edasise rikkumise ära hoidmine – isik ei saa oma hüvet kasutada, nõuab rikkumise kõrvaldamist (kuni kohtuni välja) ja esitab kohtule nn negatoorhagi .

Rikkumise eelse olukorra ennistamine – kellelegi on tekitatud kahju, ta nõuab nende hüvitamist, et saaks ennistatud endine olukord.

Kohustuse täitmisele sundimine – kas nõuda asja välja võõrast ebaseaduslikust valdusest või nõuda hinnaalandamist ostu-müügi lepingu puhul, või hoopiski ise lepngust taganeda, või muud sellist. Kaitse abinõude ja -viiside elluviimine saab toimuda kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt. Vabatahtlik täitmine on ju alati võimalik ja oleneb täielikult kohustatud isikust. Kui vabatahtlikku täitmist ei toimu, siis loomulikult tuleb kasutada sunniviisilist täitmist ja siin on kolm viisi:

täitmine kohtuotsuse alusel

kohene täitemenetlus – saab kasutada vaid siis, kui pooled ise lepivad kokku ja pöörduvad ise koheselt täituri poole

enesekaitse – ka see võib väljenduda kolmel viisil

hädakaitse – selline juht, kus hädakaitses tehtud tegu ei loeta õigusvastaseks, kui seejuures ei ole ületatud hädakaitse piire.

hädaseisund – olukord, kus isik tekitab kahju ennast või teist isikut või vara ähvardavat ohu tõrjumiseks. Tingimusteks on, et selline kahju tekitamine on vajalik ohu tõrjumiseks ja kahju ei ole ähvardanud ohuga võrreldes ebamõistlikult suur. Hädaseisundis põhjustatud kahju ja käitumine ei ole õigusvastane.

omaabi – kolm võimalust :
1) valdaja võib oma valdust jõuga kaitsta, kui on kaotatud valdus vallasasjale?????? Siis võib selle asja teisest valdusest kohe tagasi võtta. Kui rikutakse valdust kinnisasjale, siis võib ka selle jõuga tagasi võtta, kui see oli omavoliliselt ära võetud. Ainuke piirav tingimus on see, et omaabi teostades ei või minna kaugemale , kui on hädavajalik.
????????????????????????????
Asjaõigus
§1 asjade mõiste ja liigid
Asjaõigus ehk omandiõigus on tsiviilõiguse ulatuslikumaks instituudiks. Asjaõiguse ülesandeks on reguleerida inimeste vahelisi suhteid seoses asjadega, ta määrab kindlaks tsiviilõigussuhte poolte subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused seoses asjadega. Põhiliseks reguleermise õiguasaktiks on asjaõigusseadus (1993 võeti vastu). See seadus on üle elanud suured muudatused ja kehtetuks on tunnistatud terve rida paragrahve 2-4, 7-31. need paragrahvid on aga tegelikult olemas, nad kanti üle asjaõigusseadusest tsiviilseadustiku üldosa seadusesse. Asjaõigusseaduse § 1 määrab, et asjaõiguse seadus sätestab asjaõigused, nende sisu, tekkimise ja lõppemise alused nind asjaõiguse sätted on aluseks ka kõikidele teistele seadustele, kuhu võetakse sisse asjaõigust reguleerivaid sätteid.
Eristatakse kahte mõistet:
1) asjaõigus – omand ehk omandiõigus
2) piiratud asjaõigus – servituudid, reaalkoormatised, hoonestusõigus, ostueesõigus ja pandiõigus.
Reguleerimise esemeks on asjad ja õigused, ja muud hüved (tsiviilõiguse objektideks). Seetõttu tsiviilõiguse reguleerimise ese on äärmiselt lai ja asjad moodustavad sellest vaid ühe teatud osa. Seadus annab ka asja mõiste: asjaks on kehaline ese, tsüssi §49. samas täpsustatakse, et seaduses sätestatud juhtudel kohaldatakse ka õiguste suhtes neid sätteid, mis on ette nähtud asja kohta. Edasi piiratakse asjade mõistet sellega, et loomad ei ole asjadeks asjaõigusseaduse järgi, kuid loomade suhtes kohaldatakse asjade suhtes kehtivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Asju liigitatakse mitmel alusel:

kinnisasjad – seadus määrab, et kinnisasi on maapinna piiritletud osa, ehk maatükk. Loomulikult on kinnisasjaks maatükk koos tema oluliste osadega. Kinnisasja olulised osad on sellega püsivalt ühendatud asjad, nagu ehitised, kasvav mets jm taimed, ning koristamata vili. Samas ei ole aga kinnisasja osadeks võõrale maale asjaõiguse alusel püstitatud ja maaga püsivalt ühendatud ehitis. Kinnisasja osaks ei loeta ka maaga mööduvaks otstarbeks ühendatud asja.

Vallasasi määratakse seaduses imelihtsalt ja seal on kirjutatud et asi mis ei ole kinnisasi, on vallasasi.
Kinnisasjade ja vallasasjade eristamine on äärmiselt oluline, sest nii kinnisasja kui vallasasja olulisemad küsimused lahendatakse seaduses eraldi ja hoopiski erinevalt. Seaduses aga võidakse ette näha, et kinnisasja kohta käivad sätted kuuluvad kohaldamisele ka vallasasjade suhtes.
Vallasasi liigindub omakorda:
1) asendatav – selline, mida käibes määratakse kas arvu või mõõdu või kaalu järgi, ning millel puuduvad seda teistest sama liiki asjadest eristavad tunnused. Poolte tahtel võib anda asjale omadused, et ta oleks asendamatu.
2) asendamatu –
Äratarvitatav – selline vallasasi, mis otstarbe kohasel kasutamisel lakkab olemast või võõrandatakse. Äratarvitatavaks loetakse ka selline vallasasi, mis kuulub asjade kogumisse, mille otstarbekohane kasutamine seisneb üksikute asjade võõrandamises. nt toiduained, raha, väärtpaberid.
Äratarvitamatu – selline asi, mille kasutamise eesmärgiks ei ole selle asja ära tarvitamine, nt õpikud.
Asja olulised osad
Need on selle asja koostisosad, mida ei saa eraldada asjast ilma, et asi või sellest eraldatav osa häviks või oluliselt muutuks. Kehtib ka nõue, et asi ja selle olulised osad ei saa olla erinevate isikute omanduses ja neid ei saa ka koormata erinevate asjaõigustega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Asi võib tsiviilkäibes esineda tervikuna või teatud osana ainult. Osade puhul mõistetakse neid kas reaalosadena või mõtteliste osadena. Reaalosa on tegelikkuses piiritletud võrreldes teiste osadega, nt ridaelamuboks majaosana. Mõtteline osa on aga tegelikkuses piiritlemata ja selle suurust väljendatakse murdosana asjast.
Asjad on tihtipeale omavahel majanduslikult seotud nind selle majandusliku seose alusel jaotatakse asjad peaasjadeks ja päraldisteks. Päraldiseks on selline vallasasi, mis ei ole peaasja osa, kuid mis teenib peaasjaga ühist majanduslikku eesmärki. Peaasja ja päraldise vahekord on väga oluline, kuna peaasjaga seotud õigused ja kohustused laienevad ka päraldisele, kui just seadusega, eriti aga lepinguga, pole ette nähtud teisiti. Seega võime öelda, et päraldis jagab peaasja saatust. Müüakse peaasi , eeldatakse, et ka päraldis läheb üle. Seaduses eeldatakse, et asja võõrandamise või koormamise kohustus hõlmab ka asja päraldist. Seadus loetleb päraldistena teatud asju konkreetselt. Nii on seaduse järgi päraldiseks asjale kõik asjaomandamise ja valdamise, samuti kinnisasjale ehitamise kohta käivad dokumendid, kaardid, plaanid jne (eraldi nende eest tasu võtta ei saa). Majanduse või kutsetegevuses kasutatava kinnisasja päraldiseks on seaduse järgi ka sellel kinnisasjal asuvad masinad, seadmed , tööriistad jm vallasasjad, mis on vajalikud korrapäraseks majandus- või kutsetegevuseks sellel kinnisasjaks. Põllumajanduslikuks otstarbeks kasutatava kinnisasja päraldiseks on muuhulgas ka selle majandamiseks kasutatav põllumajandusinventaar, masinad ja loomad, samuti selle maatüki saadused , mis on vajalikud majandamise jätkamiseks järgmise saagini. Asi lakkab olemast päraldis sellest momendist, kui ta lahutatakse peaasjast ja ainult sel tingimusel, kui selle lahutamisega on väljendatud õigustatud isiku tahe lõpetada päraldise kasutamine peaasja huvides. Samas tuleb aga arvestada sellega, et asi ei lakka olemast päraldiseks selle juhul, kui on tegu ajutise eraldamisega peaasjast. Asja kasutamisest saadavaks kasuks on eseme viljad , ja eseme kasutamisest saadavad eelised- nim. kasutuseelisteks. Vilja puhul tuleb arvestada sellega, kas on tegu loodusviljaga või on tegu õigusviljaga. Loodusvili on asjast looduse jõul või inimese kaasabil tulenev saadus . Õigusvili on aga selline tulu, mida õigustatud isik saab õigusest vastavalt selle eesmärgile. Samuti tulu, mida õigus annab õigussuhte tõttu (kõik need tulud, mida saadakse õiguse alusel: honorarid, autoritasud, patendid , sissetulekud).
Seadus tõepoolest reguleerib ka asjale tehtud kulutusi ja jaotab need 3 liiki:

Vajalikud kulutused – need kulutused, mida tehakse, et säilitada eset või kaitsta eset täieliku või osalise hävimise eest.

Kasulikud kulutused – kulutused, milledega asja, eset oluliselt parendatakse.

Toreduslikud kulutused – kulutused, milledega taotletakse peamiselt eseme mugavust , eseme meeldivust või ilu.
Vara mõiste
Vara mõistet tavaliselt määratletakse seaduses järgmiselt- see on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti.
§2 Valdus ja omandus
Isiku õigused asja suhtes on erinevad, olenevalt sellest kas ta on asja omanik või ta on ainult selle asja valdaja või tal puudub üldsegi antud asjaga õiguslik seos. Kuna õigused on erinevad, siis tuleb sisulist vahet teha omaniku ja valdaja vahel, loomulikult ka omanduse ja valduse vahel.
Valdus on tegelik võim asja üle. Selleks on ka reaalservituudi teostamine. Seega valdaja on isik, kelle tegeliku võimu all asi on. Valdaja võib olla kas ka selle asja omanik või selle asja mitteomanik. Asja võib vallata mitmete õigussuhete kaudu, kas üürilepingu alusel, rendilepingu alusel, hoiulepingu alusel, pandilepingu alusel jne. Kõikidel nendel juhtudel on valdamine ju ajutine ja kestab kuni valdamise aluseks oleva lepingu lõppemiseni. Valdus võib olla seaduslik või mitteseaduslik. Valdus on seaduslik siis, kui see põhineb või rajaneb mingile seaduslikule alusele, nt lepingule, ja kehtib põhimõte, et iga valdus loetakse seaduslikuks seni, kuni ei ole tõendatud tema ebaseaduslikkus. Valdus võib olla heauskne või pahauskne . Valdus loetakse heauskseks, kui valdaja ei tea ega peagi teadma, et tema valdusel puudub seaduslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata. Pahauskseks loetakse selline valdaja, kes teab või peab teadma, et tema valdusel puudub seaduslik alus või siis, et teisel isikul on suurem õigus seda asja vallata. Kehtib põhimõte: iga valdus loetakse heauskseks nii kaua, kuni ei ole tõendatud vastupidist.