Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Õigusõpetuse eksami konspekt (3)

Tallinna Tehnikaülikool - Õigus - Õiguse alused
1 Hindamata
Punktid
2. ÕIGUSNORMID JA ÕIGUSSÜSTEEM
Sotsiaalsete suhete normatiivne ja kasuaalne reguleerimine. Sotsiaalsete normide süsteem.
  • Individuaalne ehk kasuaalne reguleerimine. Inimeste käitumine määratakse kindlaks ühekordsete personaalsete aktide abil. Iga konkreetse isiku küsimus lahendatakse just selle juhu kohta antud ettekirjutuse järgi. Võimaldab lahendada probleemi, arvestades situatsiooni ja isiku eripära, suhte ja subjektide spetsiifikat.
  • Normatiivne reguleerimine. Inimeste käitumist korraldatakse üldise reegli abil, millega määratakse kindlaks käitumismudel, etalon , mida kasutatakse kõikide vastavat liiki käitumisaktike või subjektide suhtes. Seda üldist käitumismudelit peavad järgima kõik indiviidi, kes kuuluvad reegliga hõlmatud subjektide liiki, sõltumata nende konkreetsetest individuaalsetest eristustest (nt töötaja peab täitma töölepinguga kindlaks määratud töökohustusi, kaitseväeteenistusse kutsutud isik alluma kaitseväes kehtivatele õigusnormidele).
    Moraalinormid on mingis inimeste kollektiivis või kogu ühiskonnas käitumisreeglitena tunnustatud kõlbluspõhimõtteid. Need normid mõjutavad inimese käitumist tema kõlbelise teadvuse kaudu ja sisaldavad selle käitumise hinnangut eetiliste kategooriate kaudu (aus-ebaaus, õiglane-ebaõiglane)
    Korporatiivsed normid on käitumisreeglid, mis on kehtestanud korporatiivne moodustus oma liikmete käitumise reguleerimiseks suhtlemisel organisatsiooni sees ja suhetes teiste organisatsioonidega.
    Tava kui harjumusel põhinev käitumisreegel on lähedane moraalinormile. Tavade hulka kantakse sageli ka traditsioonid. Tava on käitumisreegel, mille täitmine on muutunud harjumuseks.
    Religioossed normid on usuorganisatsiooni poolt kehtestatud reeglid inimeste kui usuorganisatsiooni liikmete suhtlemiseks omavahel ja kirikuga , aga samuti normid, mis reguleerivad usuühingute korraldust ja funktsioone.
    Välise kultuuri normid ehk kombestiku normid reguleerivad indiviidi käitumise välist külge. Tavakeeles viisakusreeglid.
    Õigusnormi mõiste ja koht sotsiaalsete normide süsteemis.
    Sotsiaalse normi ühe alaliigina on õigusnormile omased kõik sotsiaalsete normide liigitunnused: 1) ta on inimeste käitumise reegel, 2) ta on üldise iseloomuga reegel, mis on suunatud teatud liiki suhete üldisele reglementeerimisele, 3) tema sisu on määratud ühiskonna sotsiaalse, majandusliku ja poliitilise elu tingimustega, ajaloolise ja kultuurilise arengu tasemega. Nende üldiste tunnuste kõrval on õigusnormil ka spetsiifilised tunnused, mis eristavad teda teistest sotsiaalsetest normidest:
  • Õigusnorm lähtub riigist, seetõttu kannab ta autoritaarset iseloomu.
  • Õigusnormi täitmine tagatakse riigi sunniga, teda kaitseb riik.
  • Õigusnorm on üldkohustuslik käitumisreegel.
  • Õigusnorm annab suhte liigist osavõtjatele subjektiivsed ja juriidilised õigused ja paneb neile subjektiivsed ja juriidilised kohustused.
  • Õigusnorm on formaalselt määratud reegel ( peab olema täpselt fikseeritud õigusallikas, nt sõnastatud õigusaktis).
    Õigusnorm on riigist lähtuv ja riigi poolt kaitstav üldkohustuslik käitumisreegel, millega antud liiki korduvatest ühiskondlikest suhetest osavõtjatele antakse subjektiivsed õigused ja kohustused ja juriidilised õigused ja kohustused.
    Õigusnormi loogiline struktuur.
    Õigusnorm reguleerib inimeste käitumist mõttelise käsu või keeluna, mis jõuab täitjani tema teadvuse kaudu. Õigusnormi loogilises struktuuris eristatakse 3 osa:
  • Hüpotees näitab õigusnormi kehtivuse tingimused
  • Dispositsioon näitab vajaliku käitumise, sisaldab subjekti õigused ja kohustused
  • Sanktsioon näitab ära riikliku mõjutusvahendi, mida rakendatakse dispositsiooninõuete eiramise eest hüpoteesi tingimuse olemasolul.
    Kui (hüpotees) – siis (dispositsioon) – vastasel juhul (sanktsioon)
    Õigusnormi väljendamine normatiivaktis
    Õigusnormid väljendatakse õigusaktides, kõige olulisemad neist seadustes . Õigusakti teksti sõnastamisel peab seadusandja lähtuma eesmärgist anda tema poolt vajalikuks peetav käitumismudel (teatav käitumise keeld, kohustus või võimalus) adekvaatselt edasi selle adressaatidele, isikutele, kellele see käitumismudel on ette nähtud. Õiguse kasutaja või rakendaja peab õigusaktis sõnastatud teksti kaudu võimalikult adekvaatselt mõistma selles aktis sisalduvaid norme.
    Õigussüsteemi mõiste ja struktuur
    Õigussüsteem on õiguse ajalooliselt kujunenud sisemine ühtsus, õigusnormide struktuurne paigutus õigusharude ja instituutide kaupa. Tavakäsitluses mõistetakse õigussüsteemi all sageli teataval viisil ülesehitatud õigusnormide kogumit ja sellele lisaks ka õigusasutuste süsteemi.
    Avalik õigus ja eraõigus
    Avalik õigus hõlmab õigusharusid, õigusinstituute ja õigusnorme, mis reguleerivad suhteid, kus üheks suhte pooleks on riik ja mida iseloomustab subjektide omavaheline subordinatsioon . Eraõiguse moodustavad õigusharud, õigusinstituudid ja õigusnormid, mis reguleerivad suhteid võrdsete isikute (subjektide) vahel.
    Õigusharu ja õigusinstituut
    Õigusharu on õigusnormide kogum, mis moodustab iseseisva osa õigussüsteemist ja millega reguleeritakse rühma üheliigilisi ühiskondlikke suhteid (nt tööõigus, perekonnaõigus, finantsõigus jne). Õigusnormide rühmi, mis on suhteliselt iseseisvad õigusharu osad, nim. õigusinstituutideks. Niisugused on nt valimisõigus riigiõiguses, autoriõigus ja pärimisõigus tsiviilõiguses. Õigusharu õigussüsteemi struktuurse osana on õigusnormide ja instituutide kogum, mis reguleerib üheliigiliste suhete valdkonda nendele suhetele vastava ja riigi poolt valitud meetodi alusel. Õigusinstituut on õigusharu sees kujunev õigusnormide kogum, mis reguleerib teatavat spetsiifilist osa õigusharu poolt reguleeritavatest suhetest.
    Ülevaade Eesti õigussüsteemi üksikute õigusharude sisust ja normatiivsetest põhiaktidest
    Riigiõigus on õigusnormide- ja instituutide kogum, mis reguleerib riigivõimu suhteid ja määrab ühiskonna sotsiaalmajandusliku ja poliitilise süsteemi. Siia kuuluvad avaliku võimu org., riiklik korraldus, valimisõigus jne.
    Haldusõigus ehk administratiivõigus on üks suuremaid õigusharusid suhete mitmekesisuse ja mahu poolest. Haldusõigus reguleerib riigi täitev-korraldavat tegevust, sõltumata riigiorganitest, kes seda teostavad (nt valitsus).
    Finantsõigus reguleerib riigiorganite tegevust rahandussuhetes.
    Karistusõigus kui õigusharu on suunatud võitlusele süütegude vastu, rakendades karistusi süüteo toimepanijate suhtes.
    Kriminaalprotsessi õigus reguleerib uurimisorganite, prokuratuuri ja kohtu tegevust kriminaalasjade menetlemisel.
    Tsiviilõigus reguleerib varalisi suhteid ühiskonnas, sõltumata subjektidest, aga ka mõningaid mittevaralisi isiklike suhteid (nt autorsust).
    Tsiviilprotsessiõigus reguleerib kohtuorganite ja protsessiosaliste tegevust füüsiliste ja juriidiliste isikute õiguste kaitsmisel ja nendevahelisel vaidluste lahendamisel.
    Perekonnaõigus reguleerib abielu- ja perekonnasuhteid, seega suhteid, mis tulenevad abielust, sugulusest, lapsendamisest, vanemate kohustusest lapse vastu, laste kohustustest vanemate vastu.
    Tööõigus reguleerib tööandjate ja töötajate vahelisi suhteid ja mõningaid nendega seotud suhteid.
    Rahvusvaheline õigus on teiste õigusharudega võrreldes eriline õigusharu. Ta reguleerib suhteid riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahel, mis tekivad poliitilise, majandusliku ja kultuurilise, aga ka sõjalise suhtlemise pinnal.
    Õigusperekonnad. Romaani-germaani ja angloameerika õigusperekond
    Õigusperekond on õigussüsteemide rühm, mis rajaneb samal või ühesugusel õiguslikul doktriinil, normatiivsel alusel ja õigusasutuste organisatsioonil. Tänapäeva tuntumad õigusperekonnad on romaani-germaani ja angloameerika õigusperekond. Nendesse perekondadesse kuuluvad õigussüsteemid avaldavad oma geograafilise läheduse ja tiheda suhtlemise tõttu Eesti õigusega sellele kõige suuremat mõju.
    Romaani-germaani õigusperekonda iseloomustab eelkõige asjaolu, et õigusteaduses on peatähelepanu pööratud õigusnormile kui üldisele käitumisreeglile, mis peab vastama õiguse ja moraali nõuetele ja kindlustama ühiskonnas nendele nõuetele vastava korra. Peamiseks õigusallikaks on selles perekonnas on riigi normatiivaktid, mis peavad kindlustama ühiskonnas õigluse ja tagama korra. Sellesse perekonda kuulub oma ajaloolis -poliitilise arengu mõjul ka Eesti õigussüsteem.
    Angloameerika ehk üldise õiguse perekond kujunes välja Inglismaal ning hõlmab peaaegu kõiki nn ingliskeelseid riike. Selle perekonna kogu spetsiifika määras asjaolu, et üldine õigus loodi mitte seadusandja, vaid kohtunike poolt, kes lahendasid konkreetseid indiviididevahelisi vaidlusi. Siit tulenevalt on õigusnormi abstraktsuse aste madalam kui romaani-g õiguses, eesmärgiks ei ole üldise reegli sõnastamine tulevikus, vaid käsiloleva konkreetse kaasuse õiglane lahendamine.
    3.ÕIGUSE VORMID EHK ALLIKAD. NORMATIIVSED AKTID
    Õiguse vormi mõiste
    Õigusvorm ehk õigusallikas on õigusnormi väljendamise viis, mis on kasutusele võetud või tunnustatud riigi poolt ja mille kaudu riik annab normile üldkohustusliku tähenduse. Õigusvormidena on kasutusel olnud õiguslik tava, juristide arvamus, kohtu- ja halduspretsedent, leping ja normatiivne akt.
    Õiguse väljendusvormid: õiguslik tava, kohtu- ja halduspretsedent, leping ja normatiivne akt
    Õiguslik ehk sanktsioneeritud tava oli ajaliselt esimeseks ja seega vanimaks õigusvormiks. Õiguslikke tavasid tunnustav ehk tavaõigus toetub rahva moraalsetele tõekspidamistele ja harjumustele, seetõttu on ta püsiv ja konservatiivne , kaitstes sageli arhailisi ja mineviku eelarvamustel rajanevaid suhteid.
    Kohtu- ja halduspretsedent saavad üldise reegli tähenduse ja neid hakatakse õigusvormina kasutama siis, kui riik omistab kohtulahendile või haldusorgani poolt konkreetses asjas tehtud otsusele kohustusliku jõu järgmiste samasisuliste asjade lahendamisel.
    Leping ei ole üldjuhul õigusvorm, sest kujutab kahe või enama isiku vahelist kokkulepet, mis on kohustuslik vaid lepinguosalistele. Kuid teatavatel juhtudel võib lepingul olla laiem juriidiline tähendus ja kõrgem kohustuslikkuse aste, mistõttu on ta käsitletav õigusvormina. Leping on õigusvorm siis, kui ta määrab kindlaks lepingupoolte konkreetsed õigused ja kohustused ja lisaks sellele reguleerib nende edasisi suhteid või õiguslikke vahekordi teiste subjektidega.
    Normatiivakt ehk õigustloov akt on tänapäeval kõige levinum ja paljudes riikides ainus õigusvorm. Normatiivakt on riigi poolt kehtestatud, erilises korras vastu võetud vahel ka spetsiaalse väliskujuga dokument, mis sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid.
    Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õiguse allikana
    On õiguse allikana aktsepteeritud tänapäeval kõikides demokraatlikes riikides, neid ei saa aga täielikult eirata ka diktaatorlikud režiimid. Need põhimõtted ja normid sisalduvad riikidevahelistes lepingutes ja rahvusvaheliste organisatsioonide dokumentides, aga ka vaikivalt tunnustatud tavaõiguslikes normides, on suunatud nii riikidevaheliste suhete reguleerimisele kui ka inimõiguste tagamisele. Tähtsaim ÜRO põhikiri.
    Euroopa Liidu õigus Eesti õiguse allikana
    Euroopa Liidu esmane õigus moodustub asutamislepingustest ja neid täiendavatest lepingutest, need õigusaktid on ühenduse õiguslikuks aluseks. Esmase õiguse aktidega määratakse kindlaks liidu eesmärgid, territoriaalsed piirid, institutsioonid, nende pädevus ja moodustamise kord, samuti liikmesriikide majanduspoliitilise suhete põhialused. On liikmesriikidele siduv ja kohustav ning seda võib liikmesriigi territooriumil rakendada otseselt, st ilma riigi õigusaktide vahenduseta. Euroopa Liidu teisene õigus koosneb liidu institutsioonide õigusaktidest, see on liidu enda õigusloome tulemus. Teisese õiguse moodustavad määrused, direktiivid , otsused, soovitused ja arvamus, mis on liikmesriikide jaoks erineva siduvuse ja kohustuslikkuse astmega aktid. Määrused on kõige kõrgema juriidilise jõuga õigusaktid. Direktiivid on kõige olulisemateks õigusaktideks EL liikmesriikide seadusandluse lähendamisel, neid loetakse ka liidus sotsiaalpoliitika üheks põhiallikaks. Otsused on EL üksikaktid, need on suunatud konkreetsele subjektidele ja loovad adressaadile subjektiivseid õigusi ja kohustusi.
    Normatiivakti mõiste ja liigid. Eesti õigusaktide süsteem
    Normatiivakt ehk üldakt on suunatud objektiivse õiguse kehtestamisele, ta sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid ehk õigusnorme. Mittenormatiivne õigusakt ehk üksikakt on selline akt, mis annab subjektiivsed õigused ja paneb kohustused konkreetsele subjektile või täpselt määratletud subjektide ringile . Sellised aktid ei sisalda õigusnorme ning seetõttu on nad õiguse rakendamise aktid. Iga riigi normatiivaktid moodustavad hierarhilise süsteemi, milles kõrgeimaks aktiks on seadus. Seadus on normatiivakt, mis on vastu võetud riigivõimu kõrgeima esindusorgani (parlamendi) poolt või rahvad tahte vahetu väljendusena (rahvahääletusel). Põhiseadus riigi tähtsaima õigusaktina reguleerib riigi ja ühiskonna seisukohalt kõige tähtsamaid suhteid. Konstitutsioonilised ehk orgaanilised seadused täiendavad põhiseadust ja nende loetelu on sageli ära toodud põhiseaduse tekstis. Lihtseadused moodustavad seaduste põhimassi, nad on seadusandliku regulatsiooni peamine vahend.
    Normatiivaktide kehtivus
    Iga normatiivakt omab juriidilist ehk õiguslikku jõudu ehk teisiti öeldes on kehtiv teatava aja jooksul teataval territooriumil ja teatava isikute ringi suhtes. Seetõttu räägitakse normatiivaktide kehtivuse piiridest: ajalistest, ruumilistest ehk territoriaalsetest piiridest ja kehtivusest isikute ringi suhtes. Normatiivakti ajalise kehtivuse piirid on määratud akti kehtima hakkamise ja kehtivuse lõppemisega. Normatiivaktide kehtima hakkamise ehk jõustumise kord on kehtestatud õigusaktidega ja on erinev sõltuvalt õigusakti liigist ja tema kohast õigusaktide süsteemis. Normatiivaktide territoriaalne kehtivus on määratud riigi suveräänsuse ruumilise ulatusega. Riigi keskvõimuorganite õigusaktid kehtivad üldjuhul kogu riigi territooriumil. Normatiivaktide kehtivus isikute ringi suhtes on määratud üldise põhimõttega, mille kohaselt kõik riigi seadused ja muud normatiivaktid kehtivad kõigi selle riigi territooriumil asuvate isikute suhtes, sõltumata sellest, kas nad on riigi kodanikud, kodakondsuseta isikud, või välismaalased.
    Normatiivse materjali süstematiseerimine
    Õigusaktide paigutamine kindlasse süsteemi toob paremini nähtavale lüngad ja vastuolud õiguses, aga ühtlasi aitab ka välja selgitada kõige ratsionaalsemad lahendused puuduste kõrvaldamiseks. Süstematiseeritud kujul on õiguslik materjal ülevaatlikum ja kättesaadavam. Süstematiseerimist teostavad tavaliselt selleks vastavat pädevust omavad justiitshaldusorganid, kuid seda võivad teha ka teised riigiorganid , teatavatel juhtudel ka eraorganisatsioonid ja üksikisikud. Õigusaktide süstematiseerimine tähendab nende aktide viimist kooskõlastatud süsteemi, rühmitamist kindlas järjestuses, õigusaktide süstematiseerimist teostatakse 1) inkorporeerimise ja 2) kodifitseerimise teel. Inkorporeerimise korral seatakse normatiivaktid mingisse järjestusse (alfabeetilisse, kronoloogilisse), kusjuures ei toimu õigusaktide sisulist töötlust. Kodifitseerimine on süstematiseerimise vorm, kus normatiivmaterjal töötatakse põhjalikult läbi, kooskõlastatakse ja ühtlustatakse sisemiselt.
    4.ÕIGUSE REALISEERIMINE ÕIGUSSUHTES
    Õiguse realiseerimise mõiste ja vormid. Õigusnormide täitmine, õiguse kasutamine ja õiguse rakendamine
    Õiguse realiseerimine tähendab õigusnormide elluviimist õiguse subjektide tegevuses ja see väljendub subjektide käitumises. Sõltuvalt reguleeritavate suhete, elluviidavate normide ja suhte subjektide erinevusest, aga ka subjektide käitumist mõjutavate motiivide erisustest võib õiguse realiseerimine toimuda erinevalt. Sõltuvalt õigusnormi realiseerimise tingimustest eristatakse õiguse realiseerimise kolme vormi:
  • Õigusnormide nõuetest kinnipidamine
  • Õigusnormide kasutamine
  • Õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine.
    Õigusnormide nõuetest kinnipidamine seisneb õigusnormide täitmises, selles, et subjekt käitub kooskõlas õigusnormi nõuetega. Ta täidab oma õiguslikke kohustusi ega astu üle õiguslikest keeldudest. Niisuguses vormis toimub kohustavate või keelavate normide täitmine.
    Õigusnormide kasutamine seisneb õigussubjekti poolt oma õiguse aktiivses teostamises, see on subjektiivse õiguse realiseerimine õigussuhtes. Selles vormis realiseeritakse õigustavad normid, mis annavad isikule mingi õiguse, lubavad tal teatud viisil käituda.
    Õigussuhte mõiste ja struktuur
    Õigussuhe on inimestevaheline seos, mis tekib õigusnormi aluseks. Õigusnormita ei saa tekkida suhet, millel on õiguslik, juriidiline iseloom. Õigussuhe on inimestevaheline seos, mis tekib inimeste subjektiivsete juriidiliste õiguste ja kohustuste kaudu. Õigussuhe on inimestevaheline seos, mille säilimise tagab riik. Kuna riik kehtestas õigussuhte loomiseks ja säilimiseks vajalikud õigusnormid, siis jälgib ta ka nende täitmist. Õigussuhe võib olla individualiseeritud kas kahepoolselt või ühepoolselt. Õigussuhe on õigusega reguleeritud ühiskondlik suhe. Õigussuhte spetsiifilistest tunnustest ja määratlustest nähtub, et õigussuhte struktuurseteks elementideks on 1) õigussuhte subjektid ehk suhte pooled ( suhtest osavõtjad) ja 2) subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused, mis suhte subjekte omavahel seovad.
    Õigussuhte subjektid. Õigussubjektsus. Õigusvõime, teovõime, deliktivõime. Süüvõime
    Iga riik määrab oma õigussuhte subjektide ringi ja nende õigusliku seisundi erinevalt. Kõigile neile on aga ühine õigussuhte subjekti üldine õigusteoreetiline konstruktsioon. Õigussuhte subjektideks võivad olla kõik need ühiskondlikus elus osalevad isikud, kes vastavad kindlatele õiguslikele tingimustele, mis oma kogumis moodustavad õigussubjektsuse. Õigussubjeksus on isiku võime olla õigussuhtest osavõtja. Õigusvõime on riigi poolt tunnustatav isiku võime omada õigusi ja kohustusi, olla õiguste ja kohustuste kandja. Tsiviilõiguslik õigusvõime tekib inimesel sünniga või teatavatel juhtudel ka enne sündi, avaliku õiguse harudes täisealiseks saamisega . Teovõime on isiku võime subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi iseseisvalt teostada ehk võime neid õigusi ja kohustusi oma tegudega omandada. Piiratud teovõimega isik võib teha kehtivaid tehinguid vaid oma seadusliku esindaja eelneval nõusolekul. Deliktivõime on isiku võime kanda iseseisvalt juriidilist vastutust toimepandud õigusrikkumise ( delikti ) eest. Kõige levinumad õigussuhtest osavõtjad on inimesed individuaalselt, üksikisikud ehk füüsilised isikud.
    Õigussuhte juriidiline sisu: subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus
    Subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused moodustavad õigussuhte juriidilise sisu. Subjektiivne õigus tekib õigusnormi alusel. Õigusnormist tulenevalt tekib seos selle õiguse kandja ja riigi vahel. Riik lubab subjektiivse õiguse kandjal teataval viisil käituda ja lubab selle käitumise tagada oma autoriteediga, vajadusel ka sunnivahenditega. Sellest aspektist vaadates on subjektiivne õigus lubatud käitumise määr. Subjektiivne õigus on ka võimalus nõuda kohustatud isikult teatavat käitumist. Juriidiline kohustus tugineb samuti õigusnormile ja kujutab kahesugust seost: ühelt poolt kohustatud isiku ja riigi vahel, teiselt poolt aga kohustatud isiku ja õigustatud isiku vahel. See on riigi poolt kehtestatud kohustusliku käitumise määr.
    Õigussuhte objektid
    Õigussuhte objektideks on eelkõige igasugused materiaalsed esemed alates lihtsaimatest tarbeesemetest ja toiduainetest ning lõpetades kosmoseaparaatidega. Samuti võivad olla mitmesugused materiaalsed väärtused, nagu tööjõud, teenused jne. Seega on õigussuhte objekt materiaalne ese, vaimne või muu sotsiaalne hüve, mis rahuldab üksikisiku või organisatsiooni huve ja vajadusi ning millega seoses õiguse subjektid astuvad õigussuhtesse ja teostavad oma subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi.
    Õigussuhte põhiliigid
    Õigussuhte struktuuri järgi eristatakse kahepoolseid ja ühepoolseid õigussuhteid. Kahepoolses õigussuhtes osaleb kaks poolt, kumbki neist on teise suhtes õiguste ja kohustuste kandja. Selliseks on nt ostja ja müüja vaheline suhe ning töötaja ja tööandja vaheline suhe. Ühepoolne õigussuhe toetub vaid ühe subjekti tahteavaldusele (nt kinkeleping või testament ). Sellises suhtes tekib ühe subjekti tahteavalduse alusel teisel poolel õigus vaid juhul, kui ta selle tahteavaldusega nõustub (võtab kinke või pärandi vastu).
    Juriidilised faktid õigussuhte tekkimise, muutumise ja lõppemise alusena. Juriidiliste faktide liigid.
    Juriidilisteks faktideks nim. sellised tegelikkuses toimuvaid muutusi, millega õigusnorm seob subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste tekkimise, muutumise või lõppemise. Kõik tegelikkuses aset leidvad muutused, kui õigus on nende toimumise sidunud õigusliku tagajärjega, on seega juriidilised faktid. Sõltuvalt juriidilise fakti seosest subjekti tahtega liigitatakse juriidilisi fakte sündmusteks ja tegudeks . Sündmus on selline tegelikkuses ettetulev muutus, mis toimub sõltumata inimese tahtest, nt inimese surm, üleujutus jne. Tegu on tegelikkuses asetleidev muutus, mis toimub inimese tahtel, see on väliselt väljendatud inimese tahteavaldus , käitumisakt. Tegusid võib omakorda liigitada õiguspärasteks ja õigusvastasteks tegudeks. Õiguspärane tegu on tegu, mis vastab kehtiva õiguse nõuetele. Õigusvastane tegu on õigusrikkumine, õigusnormidega vastuolus olev käitumine. Õiguslike tagajärgede järgi, mis juriidiline fakt esile kutsub, eristatakse õigustloovaid, õigustmuutvaid ja õigustlõpetavaid juriidilisi fakte. Nii on nt töölepingu sõlmimine õigustloov fakt, sama töölepingu muutmine õigustmuutev fakt ja lepingu lõpetamine õigustlõpetav fakt.
    5.ÕIGUSE RAKENDAMINE
    Õiguse rakendamise mõiste
    Õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine on selline õiguse realiseerimine, mida teostavad pädevad riigiorganid (haldusorganid, kohus, politsei jne).
    Õiguse rakendamisele esitatavad nõuded
    Õigusnormi rakendamisel tuleb jälgida, et rakendamine oleks seaduslik, põhistatud, otstarbekohane ja õiglane. Õiguse rakendamise seaduslikkusenõue tähendab seda, et kogu rakendamise protsessis lähtutakse kehtiva õiguse normidest, sel juhul on ka asjas tehtud otsus kooskõlas õigusega. Silmas tuleb pidada, et:
  • õigusnormide rakendamise otsus peab rajanema õigusnormidel, mis otseselt käsitlevad lahendatavat juhtumit
  • otsus peab olema tehtud vastava riigiorgani kompetentsi piires
  • õigusnormi rakendamine on kohustuslik igal juhul, kui see on seaduses ette nähtud
  • senikaua kui antud asjas on olemas kehtiv otsus, ei tohi samas asjas vastu võtta uut otsust
  • kui õigus näeb ette otsuse vastuvõtmiseks erilise vormi, tuleb sellest rangelt kinni pidada.
    Õiguse rakendamise protsess
    Õiguse rakendamise vajadus tekib:
  • Kui õigussuhte iseloom on selline, et ta ei saa tekkida ilma pädeva riigiorgani aktita (kaitseväeteenistusse astumine)
  • Õigusliku vaidluse korral subjektiivsete õiguste kasutamise võimalikkuse üle (mõni varaline vaidlus, töövaidlus)
  • Kui on toime pandud õigusrikkumine ja on vaja kohaldada sanktsioone.
    Õiguse rakendamine on keeruline protsess, mille moodustavad õigusnormi elluviimiseks vajalikud toimingud . Mõtteliselt kulgeb see konkreetse juhtumi asjaolude uurimiselt õigusnormile ja sealt küsimuse praktilisele lahendamisele ning peab lõpptulemusena viima õigusnormi elluviimisele konkreetses elujuhtumis. Jaotatakse staadiumiteks. Esimene staadium on faktiliste asjaolude analüüs. Teine staadium on õigusnormi valik ja analüüs. Kolmas staadium on kompetentse organi poolt otsuse tegemine.
    Õiguse rakendamise aktid
    Õiguse rakendamise akt on individuaalse tähendusega õigusakt, millega kohaldatakse õigusnorm konkreetsele subjektile. Õigusnormi rakendamise aktides leiab väljenduse erinevate riigiorganite kõige mitmekesisem organisatsiooniline tegevus. Ilma selliste aktideta ei ole võimalik õiguslike vaidluste lahendamine ega ka sanktsioonide kohaldamine õigusrikkuja suhtes.
    6.ÕIGUSRIKKUMISED JA JURIIDILINE VASTUTUS
    Õiguspärane käitumine ja õigusrikkumine. Õigusrikkumise mõiste ja koosseis.
    Õiguspärane käitumine on õigusnormidega ettenähtud kohustuslik, soovitav või lubatav õigussubjekti käitumine. Õiguspärane on ka käitumine, mis ei ole õiguslikult reguleeritud.
    Õigusrikkumine on õigusnormidega vastuolus olev tegu, seega käitumine, milles subjekt eirab õigusnormidega kehtestatud keeldu, ei täida oma juriidilist kohustust või ületab tema käitumisele õigusnormiga lubatud piirid. Õigusrikkumisele reageerib riik sanktsiooni kohaldamisega. Õigusrikkumine on juriidiline fakt, mis kujutab süülist, õigusvastast tegu, mille on toime pannud deliktivõimeline isik ja mis on juriidilise vastutuse aluseks. Igasugune käitumisakt, sõltumata tema suhtest õigusega, moodustub nelja elemendi ühtsusest. Need käitumise koosseisu elemendid on: 1) käitumise subjekt, 2) käitumise subjektiivne koosseis, 3) käitumise objekt, 4) käitumise objektiivne koosseis.
    Õigusrikkumise subjekt
    Õigusrikkumise subjektiks on õigusrikkuja, kelleks võib olla inimene, sõltumata tema seosest riigiga: nii riigi kodanik, apatriid kui ka välisriigi kodanik. Õigusrikkujaks saab olla vaid õiguslikus suhtlemises osalev isik, seega õigussubjektsust, eelkõige deliktivõimet omav isik. Õigust ei saa rikkuda nt loomad ja loodus, samuti vaimuhaiged või nõrgamõistuslikud isikud ning deliktivõimelised alaealised .
    Õigusrikkumise subjektiivsed tunnused. Tahtlus ja ettevaatamatus .
    Õigusrikkumise subjektiivne koosseis hõlmab subjekti suhtumist oma õigusvastasesse teosse ja selle tagajärgedesse. Isiku süü kujutab tahtlust või ettevaatamatust, mis väljendub õigusvastases teos. Seega on tahtlus ja ettevaatamatus kaks süü vormi, nad iseloomustavad isiku psüühilist suhtumist toimepandud õigusvastasesse teosse ja selle tagajärgedesse. Iga õigusvastane tegu võib olla toime pandud kas tahtlikult või ettevaatamatult. Tegu on toime pandud tahtlikult, kui isik sai aru oma teo või tegevusetuse laadist ja tähendusest, nägi ette ohtlikke tagajärgi ja soovis nende saabumist või teadlikult möönas nende saabumist. Õigusrikkumine on toime pandud ettevaatamatult, kui selle toime pannud isik nägi ette kahjulike tagajärgede saabumise võimaluse, kuid kergemeelselt lootis neid vältida või ei näinud ette tagajärgede saabumist, kuigi pidi ja võis ette näha.
    Õigusrikkumise objekt
    Õigusrikkumise objektiks on need hüved, mille vastu on suunatud õigusrikkumine. Õigusrikkumise objektid erinevad õigusharuti, sest iga õigusharu normid kaitsevad erinevat suhete ringi.
    Õigusrikkumise objektiivsed tunnused. Teo õigusvastasust välistavad asjaolud .
    Kuna õigusega saab reguleerida ainult inimeste välist käitumist, siis on õigusrikkumisteks ainult inimeste teod, mitte aga nende mõtted või kavatsused. Üldjuhul on õigusrikkumine aktiivne tegu, kuid teatavatel juhtudel on õigusrikkumisena käsitletav ka tegevusetus . Tegevusetus on juhul kui isik jättis tegemata teo, mille ta oli kohustatud tegema ( valvur peab kaitsma oma objekti), kohustus aktiivselt käituda võib tuleneda ametiseisundist (arst peab andma esmaabi, kui vajadus). Teo õigusvastasust välistavad asjaolud on:
  • Hädakaitse on ennast või teist isikut või nende õigusi ohustava õigusvastase ründe tõrjumine. See tegu on õiguspärane kui ei ole ületatud hädakaitse piire .
  • Hädaseisund on tegevus, millel on küll õigusrikkumise tunnused, kuid mis pandi toime ohu kõrvaldamiseks, mis ähvardas hädasolijat või tema õigusi. Eeldab aktiivset sekkumist ja ka mingi kahju põhjustamist, et ära hoida suurem kahju.
  • Kurjategija kinnipidamine on mõnikord seotud tema poolt vastupanu osutamisega , mille ületamisega võib kaasneda talle tervisekahju või materiaalse kahju tekitamine, mõnikord võib ta kaotada isegi elu.
  • Kuritegude matkimine on tegevus, millel on küll karistusseadustikus ettenähtud teo tunnused, kuid mis oli suunatud kurjategija isiku või kuriteo väljaselgitamisele. Selline tegi ei ole kuritegu .
  • Kohustuste kollisioon on tegi, millega rikutakse õiguslikku kohustust, ei ole õigusvastane, kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita.
  • Eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus. Tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse.
  • Kannatanu nõusolek. Teatud juhtudel välistab teo õigusvastasuse kannatanu nõusolek, nt omaniku nõusolek tema omandi kasutamiseks välistab seda omandit kasutanud isiku süüdistamise omandiõiguse rikkumises.
  • Teenistus- või kutsealaste kohustuste täitmisel toime pandud tegu. Nt politseiniku teenistus.
  • Oma õiguste teostamisele suunatud tegu. Õigusvastane ei ole tegu, mis on suunatud oma õiguste teostamisele, kuigi sellega tekitatakse kahju teistele isikutele. Nt sunnivahendid mida vanemad kasutavad oma laste kasvatamisel.
  • Alluva poolt temale antud kohustusliku käsu täitmine. Käsu täitmise tagajärgede eest vastutab käsu andja.
    Õigusrikkumise liigid. Süütegu, tsiviilõigusrikkumine, distsiplinaarüleastumine.
    Õigusrikkumised liigitatakse nelja rühma: 1) kuriteod, 2) väärteod ehk haldusõigusrikkumised, 3) tsiviilõigusrikkumised, 4) tööõigusrikkumised ehk distsiplinaarüleastumised.
    Kuritegu on karistusseadustikus sätestatud karistatav tegu – tegevus või tegevusetus, mille eest on füüsilisele isikule põhikaristusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus ja juriidilisele isikule rahaline karistus või sundlõpetamine. Karistust kuriteo eest kohaldab ainult kohus.
    Väärtegu on karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud süütegu, mille eest on põhikaristusena ette nähtud rahatrahv või arest . Väärtegu on kuriteole lähedane süütegu, kuid väärteo eest on kergemad karistused (rahatrahv või arest kuni 30 päeva).
    Tsiviilõigusrikkumine ehk tsiviilüleastumine võib seisneda lepingulise kohustuse mittetäitmises või kahju tekitamises lepingulises suhtes. Sõltuvalt sellest järgneb õigusrikkumisele kas lepingus ettenähtud ehk lepinguline vastutus või kahju tekitamisest tulenev vastutus (kahju hüvitamine). Vastutust rikkumise eest kohaldab suhte teine pool, kahju tekitamise korral aga kannatanu.
    Distsiplinaarüleastumine ehk distsiplinaarsüütegu on tööõigusrikkumine, mis seisneb töölepingust tuleneva kohustuste rikkumises.
    Juriidilise vastutuse mõiste ja liigid.
    Juriidiline vastutus on vastutus toimepandud õigusrikkumise eest. Juriidiline vastutus on riiklik sunnivahend, mis seisneb õigusrikkuja ja tema käitumise hukkamõistmises õigusvastase süülise teo toimepanemise pärast ning temale isikliku, organisatsioonilise või varalise iseloomuga kitsenduse tekitamises. Riikliku sunnivahendina kohaldatavad kitsendused on kindlaks määratud õigusnormide sanktsioonides (rahatrahv, arest, vangistus, kahju hüvitamine jne). Õigusharude järgi liigitatakse juriidilist vastutust järgmiselt:
  • Kriminaalvastutus hõlmab riikliku sunni vahendeid, mis järgnevad kuriteole. Kriminaalvastutusega nähakse ette kõige karmimad karistused.
  • Haldusvastutus järgneb väärteole, selle üleastumise väiksem ühiskonnakahjulikkus ringib ka kriminaalvastutusega võrreldes leebemate karistuste kasutamist.
  • Tsiviilõiguslik ehk varaline vastutus järgneb tsiviilüleastumisele ja seda rakendatakse varalistes suhetes kas lepingu rikkumisel või kahju tekitamisel.
  • Distsiplinaarvastutus järgneb distsiplinaarüleastumisele ja seda kohaldatakse töödistsipliini rikkumiste eest.
    7.TSIVIILÕIGUSE ÜLDKÜSIMUSED
    Tsiviilõiguse mõiste ja printsiibid . Hea usu ja mõistlikkuse põhimõtted. Head kombed.
    Tsiviilõigus on õigusharu, mis reguleerib varalisi ja isiklikke mittevaralisi suhteid ühiskonnas. Seega määrab tsiviilõigus tsiviilõiguslikest suhetest osavõtvate füüsiliste ja juriidiliste isikute õigusliku seisundi. Tsiviilõigus on niisiis eraõiguse haru, see on õigusnormide kogum, mis reguleerib suhte poolte vastastikust käitumist, lähtudes õiguslikust võrdsusest ja sõltumatusest, tunnustades tsiviilõigussuhtes osalejate tahte autonoomiat, nende varalist iseseisvust ja isiklikke mittevaralisi suhteid. Olulisemad printsiibid on:
  • Tsiviilõigussuhete osaliste võrdsuse printsiip. Kõigile tagatakse võrdsed tingimused oma õiguste teostamiseks ja kaitseks.
  • Rikutud õiguse taastamise printsiip. See tähendab enne rikkumist kehtinud olukorra taastamist.
  • Omandi kaitse printsiip. Iga omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud.
  • Lepinguvabaduse printsiip. Füüsilised ja juriidilised isikud on lepingu sõlmimisel vabad.
  • Tsiviilõiguste takistamatu teostamise tagamise printsiip. See tähendab, et isik teostab oma õigusi omal äranägemisel.
  • Tsiviilõiguste kohtuliku kaitse printsiip. Igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse.
    Hea usu põhimõtet loetakse loomuõiguslikuks käitumisprintsiibiks, mis väljendab isikute soovitavat käitumist üksteise suhtes nii lepingulistes kui ka lepinguvälistes suhetes.
    Mõistlikkuse põhimõte teenib koos hea usu põhimõtte ja tavadega ühiskondlike väärtuste õiguslikku aktsepteerimise eesmärki. Eelkõige on eesmärgiks tagada lepinguliste suhete majanduslik efektiivsus, kindlus ja ettenähtavus.
    Heade kommete instituut tsiviilõiguses on seotud õiguse sotsiaalse aspektiga. Moraali- ja eetikanormid.
    Tsiviilõiguse allikad
    Tsiviilõiguse allikaks on valdavalt seadused, olulisemad neist on:
  • Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Selles sätestatakse tsiviilõiguse üldpõhimõtted ja olulisemad instituudid.
  • Asjaõigusseadus. Selles on toodud asjaõigused, kinnistusraamatu pidamine ja õiguslik regulatsioon , valduse ja omandi ning piiratud asjaõiguste õiguslik regulatsioon.
  • Võlaõigusseadus. Reguleerib võlasuhete tekkimise aluseid, lepingulisi võlasuhteid ja lepinguväliseid kohustusi nagu tasu lubamine, asja ettenäitamine jne.
  • Perekonnaseadus . Selles reguleeritakse abielu, perekonnaliikmete vahelisi õigussuhteid, lapsendamist, eestkostet ja hooldust.
  • Pärimisseadus. Selles reguleeritakse pärimist seaduse järgi, testamendi järgi, pärimise käiku jne.
    Tsiviilõiguse allikas on ka tava.
    Tsiviilõigussuhte mõiste ja suhte subjektid. Füüsiline ja juriidiline isik. Tsiviilõigussuhte juriidiline sisu. Tsiviilõigussuhte objektid.
    Tsiviilõiguslikus suhtes osalev subjekt peab vastama nendele nõuetele, mis esitatakse õigussubjektile ka teistes õigusharudes ja mis oma kogumis moodustavad õigussubjektsuse. Tsiviilõiguse subjektideks on isikud. Isik on füüsiline või juriidiline. Füüsiline isik on inimene, juriidiline isik aga seaduse alusel loodud õigussubjekt.
    Füüsilise isiku õigussubjektsus. Õigusvõime ja teovõime. Piiratud teovõime. Otsusevõimetu isiku tehing.
    Füüsilise isiku õigusvõime on võime omada tsiviilõigusi ja –kohustusi. Tsiviilõiguslik teovõime on isiku võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid. Täielik teovõime tekib inimesel 18-aastaseks saamisel. Alla 18-aastasel isikul ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime. Alla 7-aastase alaealise tehtud ühepoolne tehing on tühine.
    Füüsilise isiku elukoht ja tegevuskoht. Isiku teadmata kadunuks ja surnuks tunnistamine.
    Igal füüsilisel isikul peab olema elukoht. Elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Isiku tegevuskoht on tema püsiva ja kestva majandus- või kutsetegevuse koht. Kui füüsilise isiku asupaik on pikka aega teadmata, siis jäävad tema õigused realiseerimata ja kohustused täitmata, tema vara säilimine satub ohtu ja tekib muid raskusi füüsilise isiku õiguste kohustuste ja õiguste määratlemise ja teostamisega. Niisuguses olukorras tunnistatakse füüsiline isik surnuks. Isik, kelle viibimiskoha, elusoleku või surma kohta puuduvad andmed niivõrd pika aja jooksul, et vastavalt asjaoludele on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku suhtes, loetakse teadmata kadunuks.
    Juriidilise isiku mõiste ja tunnused. Eraõiguslik ja avalik-õiguslik juriidiline isik.
    Juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt. Eraõiguslik juriidiline isik on isik, mis on loodud erahuvides, avalik-õiguslik juriidiline isik on isik, mis on loodud avalikes huvides.
    Juriidilise isiku tekkimine. Tema asukoht ja nimi.
    Juriidiline isik võib omada kõiki tsiviilõigusi ja kohustusi, v.a neid, mis on omased ainult inimestele. Juriidilise isiku asukoht on koht, kus asub tema juhatus või seda asendav organ. Juriidilisel isikul on nimi, mis peab eristama teda teistest isikutest.
    Juriidilise isiku organid. Nende pädevus ja vastutus.
    Eraõigusliku juriidilise isiku organid on üldkoosolek ja juhatud, nende pädevus määratakse seaduse, põhikirja või ühingulepinguga. Aktsiaseltsi organiks on lisaks ka nõukogu. Juriidilise isiku vastutus on kindlaks määratud nende tegevust reguleerivate õigusaktidega, vastutuse üldised põhimõtted sätestab TSÜS. Juriidiline isik vastutab oma kohustuste eest oma varaga.
    Eraõiguslikud juriidilised isikud, nende erisused . Täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, tulundusühistu, sihtasutus ja mittetulundusühing.
    Eraõiguslik juriidiline isik asutatakse juriidilise isiku vastava liigi kohta käiva seaduse alusel. Eraõiguslik juriidiline isik on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, ühistu, sihtasutus ja mittetulundusühing. Eraõiguslikelt juriidilistest isikutest äriühingud on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts ja tulundusühistu.
    Täisühing on äriühing, milles kaks või enam isikut tegutsevad ühise ärinime all ja vastutavad ühingu kohustuste eest solidaarselt kogu oma varaga.
    Usaldusühing on äriühing, milles kaks või enam isikut tegutsevad ühise äriime all ja vähemalt üks neist (täisosanik) vastutab ühingu kohustuste eest kogu oma varaga ning vähemalt üks neist isikutest (usaldusosanik) vastutab ühingu kohustuste eest oma sissemakse ulatuses.
    Osaühing on äriühing, millel on osadeks jaotatud osakapital. Osanik ei vastuta isiklikult osaühingu kohustuste eest, ühing aga vastutab oma kohustuste täitmise eest kogu oma varaga.
    Aktsiaselts on äriühing, millel on aktsiateks jaotatud aktsiakapital . Aktsionär ei vastuta isiklikult aktsiaseltsi kohustuste eest, aktsiaselts aga vastutav oma kohustuste täitmise eest kogu oma varaga.
    Tulundusühistu on äriühing, mille eesmärgiks on toetada ja soodustada oma liikmete majanduslikke huve läbi ühise majandustegevuse, milles liikmed osalevad.
    Sihtasutus on eraõiguslik juriidiline isik, millel ei ole liikmeid ning mis on loodud vara valitsemiseks ja kasutamiseks põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks.
    Mittetulundusühing on isikute vabatahtlik ühendus, mille põhitegevuseks ei või olla majandusetegevuse kaudu tulu saamine.
    Juriidilise isiku lõpetamine. Juriidilise isiku sundlõpetamine. Likvideerimise kord.
    Juriidilise isiku lõpetamine võib toimuda:
  • Üldkoosoleku või muu pädeva organi otsusega
  • Isiku või asutuse otsusel, kellel on seadusega antud õigus lõpetada avalik-õiguslik juriidiline isik
  • Seaduses, põhikirjas või ühingulepingus seatud eesmärgi saavutamisel
  • Tähtaja saabumisel, kui isik oli asutatud tähtajaliselt
  • Juriidilise isiku pankroti väljakuulutamisega
  • Võlausaldajate üldkoosoleku otsusega pankrotimenetluses
  • Kohtumäärusega, millega pankrotimenetlus on lõpetanud vara puudumise tõttu
  • Kohtumäärusega sundlõpetamise kohta
  • Muul seaduses, põhikirjas või ühingulepingus ettenähtud alusel.
    Juriidilise isiku sundlõpetamine toimub ainult kohtumäärusega. Juriidilise isiku lõpetamisel toimub selle likvideerimine. Likvideerimise korraldavad likvideerijad. Vabatahtliku likvideerimise korral on likvideerijaks juhatuse või seda asendava organi liikmed, sundlõpetamise korral määrab likvideerijad kohus.
    Pankrot ja pankrotimenetlus. Pankrotimenetluse organid. Pankrotivara ja selle valitsemine. Kompromiss .
    Võlgniku kohtuotsusega väljakuulutatud maksujõuetust nim. pankrotiks. Kui likvideeritava isiku varast ei piisa kõigi võlausaldajate nõudmiste rahuldamiseks, lõpetatakse juriidiline isik pankrotimenetluses, kusjuures pankrotiavalduse võib esitada võlgnik ise või võlausaldaja. Kui võlausaldaja esitab pankrotiavalduse, peab ta põhistama võlgniku maksejõuetust ja tõestama seda, et tal on võlgniku vastu nõue. Pankrotimenetluse kaudu rahuldatakse võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel. Pankroti väljakuulutamise tagajärjel moodustub võlgniku varast pankrotivara.
    Pankrotihaldur on pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja, kes teeb võlgniku nimel pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning esindab võlgnikku kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes.
    Võlausaldajad valivad pankrotitoimkonna, kes esindab võlausaldajate huve, valvab halduri tegevuse üle ja täidab muid ülesandeid.
    Võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses on pankrotimenetluse olulised toimingud ja tegevused, nagu halduri kinnitamine ja pankrotitoimkonna valimine, võlgniku ettevõtte tegevuse jätkamise või lõpetamise otsused, kompromissi tegemine, nõuete kaitsmine, pankrotitoimkonna liikmete tasustamise otsustamine jt küsimused.
    Kohus teostab järelvalvet pankrotimenetluse seaduslikkuse üle ja täidab muid seadusest tulenevaid ülesandeid. Kohtu ainupädevusse kuuluvad pankrotimenetluse alustamine, pankroti väljakuulutamine, samuti ärikeelu, sundtoomise, aresti ja elukohast lahkumise keelu kohaldamine, hagimenetlused ning menetluse lõpetamine.
    Pankrotivara hulka ei arvestata vara, millele ei saa seadusest tulenevalt pöörata sissenõuet, sisaldab võlgniku isiklikke ja majapidamises vajalikke asju. Arestida ei saa ka asju, mille arestimine oleks vastuolus heade kommetega (abielusõrmused, teenetemärgid jm). pankrotivara hulka ei kuulu esemed, mis kuuluvad kolmandatele isikutele. Pärast pankrotiotsuse tegemist peab haldur võlgniku vara oma valdusesse võtma ja asuma seda valitsema . Pankrotivara valitsemine seisneb pankrotivara säilitamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks vajalike toimingute tegemises pankrotivaraga.
    Kompromiss on võlgniku ja võlausaldajate vaheline kokkulepe võlgade tasumise kohta, millega vähendatakse võlgu või pikendatakse nende tasumise tähtaegu. Kompromissiettepaneku võib teha võlgnik või pankrotihaldur. Kompromissotsuse teeb võlausaldajate üldkoosolek ja kohus otsustab oma määrusega kompromissi kinnitamise .
    Saneerimine , selle mõiste ja menetlus. Saneerimisnõustaja. Saneerimiskava.
    Ettevõtte saneerimine on abinõude komplekti rakendamine ettevõtte majanduslike raskuste ületamiseks, tema likviidsuse taastamiseks, kasumlikkuse parandamiseks ja jätkusuutliku majanduse tagamiseks. Saneerimine on vajalik siis, ui soovitakse tõsta ettevõtte efektiivsust ja kasumlikkust. Saneerimismenetluse algatab saneerimisavaldus, mille peab esitama ettevõtja ise. Selles esitab ta selgituse majandusraskuste põhjuste kohta. Kohus algatab saneerimismenetluse siis, kui avaldus vastab tsiviilkohtumenetluse seadustikus ja saneerimisseaduses esitatud nõuetele ja ettevõtja on esile toonud avalduses nõutud põhjendused. Kohus ei algata saneerimismenetlust, kui ettevõtja suhtes on algatatud pankrotimenetlus, kui eelmisest saneerimisest on möödas vähem kui 2 aastat.
    Saneerimisnõustaja nimetab kohus pärast ettevõtja arvamuse ärakuulamist, ent kohus ei ole selle arvamusega seotud. Oluline on, et saneerimisnõustaja ei või olla kohtu töötaja ning ta peab olema sõltumatu ettevõtjast ja saneerimismenetluse osalisest.
    Pärast saneerimismenetluse algatamist koostab nõustaja ettevõtja nimel saneerimiskava ning toimetab selle võlausaldajatele tutvumiseks ja seisukoha võtmiseks. Saneerimiskava võtavad vastu võlausaldajad kas hääletamise teel koosolekul või koosolekut pidamata kirjalikus menetluses. Samal ajal peab nõustaja kohtule esitama kirjaliku arvamuse saneerimiskava kohta.
    Tsiviilõiguste ja –kohustuste tekkimine.
    Nii füüsilisi kui ka juriidilisi isikuid tsiviilõigussuhtesse siduvad tsiviilõigused ja –kohustused tekivad seaduses sätestatud sündmustest, tehingutest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja –kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest. Nad tekivad ka toimingutest, mis ei ole vastuolus tsiviilseadustiku sisu ja mõttega, kuigi nad ei ole seaduses sätestatud.
    Tehingu mõiste. Ühe- ja mitmepoolsed tehingud. Tahteavaldus või tehingu sisu.
    Tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Tehingud võivad olla ühepoolsed, nagu näiteks pärandamine testamendiga, ja mitmepoolsed, näiteks ost-müük. Tehing on isiku tahteavaldus. See tahe peab aga kujunema tegelikke asjaolusid teades ja neist õiget ülevaadet omades. Otsene on tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg.
    Tehingu vormile esitatavad nõuded. Tehingu notariaalne kinnitamine ja tõestamine.
    Tehing võib teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalik vorm, peab tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud , kui seadus ei sätesta teisiti. Tehingu kirjalikku vormi asendab tehingu notariaalne tõestamine või notariaalne kinnitamine. Tehingu kirjaliku vormiga loetakse võrdseks tehingu elektrooniline vorm.
    Tehingu kehtetuse tingimused. Tehingu tühistamise mõiste ja alused. Eksimus, pettus ning ähvardus ja vägivald tehingu tühistamise alustena.
    Kohustusliku seaduses määratud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, samuti on kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine. Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ja tühise tehingu alusel saadu tagastatakse kui alusetu rikastumise läbi saadu. Tühine on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing. Tühine tehing on seadusega vastuolus olev tehing ehk seadusega keelatud tehing. Tühine tehing on näiline tehing. Tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul või raskete asjaolude ärakasutamise tõttu, võib seaduses sätestatud korras tühistada. Seadusega võib sätestada ka muid aluseid, mille esinemise korral võib tehingu tühistada. Eksimus on ebaõige ettekujutus tegelikust asjaolust, sellisel juhul võib tehingu tühistada. Pettus on isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel eesmärgiga kallutada isikut tehingut tegema, sellisel juhul tehing tühistatakse. Isik, kes tegi tehingu õigusvastase ähvarduse või vägivalla mõjul, võib tehingu tühistada.
    Tingimuslikud tehingud.
    Tingimuslik tehing on tehing, mis on tehtud edasilükkava või äramuutva tingimusega . Tehing on edasilükkava tingimusega, kui tehinguga kindlaksmääratud õiguslike tagajärgede tekkimine sõltub asjaolust, mille kohta ei ole teada, kas see saabub või mitte. Tehing on äramuutva tingimusega, kui tehinguga kindlaksmääratud õiguslike tagajärgede lõppemine sõltub asjaolust, mille kohta ei ole teada kas see saabub või mitte.
    Esindaja poolt tehingu tegemine. Esindusõigus ja volitus . Volikiri.
    Tehingu võib teha ka esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Esindusõigus on õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel. Esindusõiguse võib anda tehinguga (volitus) või see võib tuleneda seadusest. Esindaja tegutseb esindatavalt saadud volituse alusel. Volituse andmine toimub esindatava poolt vastava tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele. Seadusjärgse esindusõiguse ulatus määratakse seadusega, aga volituse ulatuse määrab esindatav .
    Esindusõiguse lõppemine ja volituse tagasivõtmine.
    Volitus lõpeb, kui esindaja on teinud tehingu, milleks volitus oli antud, või tehingu tegemine, milleks volitus oli antud, on muutunud võimatuks või volituse tähtaeg möödub, samuti siis, kui saabub äramuutev tingimus, millega on seotud volituse lõppemine; esindatav võtab volituse tagasi või sureb ; kui esindaja loobub volitusest; esindatavaks või esindajaks olev juriidiline isik lõpeb; kuulutatakse välja pankrot või esineb muu volituse lõppemise alus.
    Tsiviilõiguste teostamise viisid. Hea usu ja mõistlikkuse põhimõtted.
    Õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb lähtuda hea usu põhimõttest, s.o toimida heas usus.
    Hädakaitse ja hädaseisund tsiviilõiguslikes suhetes.
    Hädakaitse ja hädaseisund on õigusvastasust välistavateks asjaoludeks ka tsiviilõiguslikes suhetes. Tsiviilõigusi kaitstakse hageja nõude ehk hagi esitamisega. Hagiavalduses esitatakse hageja nõue teisele tsiviilõigussubjektile – kostjale.
    Aegumine, selle mõiste ja tagajärjed. Aegumise tähtajad tehingust tuleneva nõude ja seadusest tuleneva nõude korral.
    Hagi saab esitada aegumistähtaegade piires, mille möödumisel isik kaotab võimaluse kaitsta oma tsiviilõigusi hagi korras. Aegumiskuupäeva võib poolte kokkuleppel muuta, eelkõige kergendades nõude aegumise tingimusi, aegumistähtaega lühendada. Seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutmisest, kui seaduses ei sätestata teisiti. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat.
    8.ASJAÕIGUS
    Asja mõiste. Asi kui tsiviilõigussuhte objekt.
    Asjaõigus tsiviilõiguse ühe instituudina on õigusnormide kogum, mis reguleerib asjadega seotud õigussuhteid, seda nii paigalseisus kui ka nende muutumises. See mõiste oli asjaõigus objektiivses tähenduses. Asi on kehaline ese. Tsiviilõiguses käsitletakse seaduses ettenähtud juhtudel asjadena ka õigusi ja neile kohaldatakse asjade kohta kehtivaid sätteid.
    Asjade liigitamine ja selle tähtsus. Asja osad. Päraldised.
    Asju liigitatakse erinevatel alustel, mis kajastuvad asjade liikide nimetuses. Asju liigitatakse: 1) kinnis - ja vallasasjad, 2) asendatavad asjad ja 3) äratarvitatavad asjad. Asendatav on vallasasi , mida käibes määratakse arvu, mõõdu või kaalu järgi ja millel puuduvad seda teistest sama liiki asjadest eristatavad tunnused. Äratarvitatav on vallasasi, mis otstarbekohasel kasutamisel lakkab olemast või võõrandatakse. Asja oluline osa on selle koostisosa, mida ei saa asjast eraldada, ilma et asi või sellest eraldav osa häviks või oluliselt muutuks. Asi ja selle olulised osad ei saa olla eri isikute omandis. Asja ja selle olulisi osasid ei saa koormata erinevate asjaõigustega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Asja mõtteline osa on tegelikkuses piiritlemata ja selle suurust väljendatakse murdosana asjast. Asja reaalosa on võrreldes teiste osadega tegelikkuses piiritletud, nt ridaelamuboks. Päraldis on vallasasi, mis olemata peaasja osa, teenib peaasja ning on sellega seotud ühise majandusliku eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seose kaudu, näiteks lukk ja lukuvõti, viiul ja poogen.
    Vallasasjad ja kinnisasjad.
    Kinnisasi on maatükk ehk maapinna piiritletud osa. Kinnisasja olulised osad on sellega püsivalt ühendatud asjad, nagu ehitised, kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili. Kinnisasja olulised osad on ka kinnisasjaga seotud asjaõigused, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Vallasasi on asi, mis ei ole kinnisasi.
    Kasu ja kulutused. Eseme väärtus.
    Asja vili on asjast loodusjõul või inimese kaasabil tulenevad saadused , samuti tulu, mida asi annab õigussuhte tõttu. Õigusvili on tulu, mida õigustatud isik saab õigusest vastavalt selle eesmärgile, samuti tulu, mida õigus annab õigussuhte tõttu. Asjast kasu saamiseks peab õigustatud isik kandma ka asjaga seotud kohustused ja kulutused. Esemele tehtud kulutused on kas vajalikud, kasulikud või toreduslikud. Vajalikud on kulutused, kui nendega säilitatakse eset või kaitstakse teda täieliku või osalise hävimise eest. Kasulikud kulutused on need, millega oluliselt parandatakse eset ja toreduslikud on need, millega taotletakse peamiselt eseme mugavust , meeldivust või ilu. Asja harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind ehk turuhind .
    Vara.
    Vara on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Vara võib olla kas vallasvara või kinnisvara vastavalt asjade liigitusele.
    Valduse mõiste. Valdaja. Valduse liigid.
    Valdus on tegelik võim asja üle. Valdaja on isik, kelle tegeliku võimu all asi on, kusjuures ta ei pea olema omanik. Valdus võib olla seaduslik või ebaseaduslik, sõltuvalt sellest, kas tal on õiguslik alus või mitte. Valdus loetakse seaduslikuks kuni pole tõestatud vastupidist. Valdus võib olla heauskne või pahauskne. Heauskne on juhul, kui valdaja ei tea ega peagi teadma, et tema valdusel puudub seaduslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata , pahauskne aga vastupidisel juhul.
    Valduse omamine, selle üleminek ja lõppemine.
    Valdus omandatakse tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad seda võimu.
    Valduse kaitse omavoli vastu. Omaabi ja otsimisõigus. Kohtulik kaitse
    Valdus on seadusega kaitstud omavoli vastu, st valduse rikkumise või selle äravõtmise vastu. Valdaja võib oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures hädakaitse piire. Valdusel on kohtulik kaitse: valduse igasuguse omavolilise rikkumise või selle omavolilise äravõtmise korral on valdajal õigus pöörduda valduse taastamiseks kohtu poole.
    Omandi mõiste ja liigid. Vallas- ja kinnisomand. Kaasomand ja ühisomand. Ostueesõigus.
    Omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada. Omandi esemeks võib olla iga asi, mille omandamine ei ole seadusega keelatud. Sõltuvalt omandi esemeks oleva asja iseloomust võib omand olla kas vallasomand või kinnisomand. Kaasomand on kahele või enamale isikule üheaegselt mõttelistes osades ühises asjas kuuluv omand, näiteks ühise omandina kolmele kaasomanikule kuuluv maja. Ühisomand on kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand, nt abielu jooksul soetatud vara. Ostueesõigus on üks kinnisasja koormamise viis, mille kohaselt isikul, kelle kasuks on ostueesõigus seatud, on õigus kinnisasja müümisel asuda omandaja asemele.
    Vallasomandi tekkimine. Üleandmine, hõivamine, leid, peitvara leid, igamine , loodusvilja omandamine ning vallasasja ümbertöötamine, segamine ja ühendamine vallasomandi tekkimise alustena.
    Vallasomandi tekkimine toimub juriidiliste faktide toimel. Sellisteks faktideks on 1) vallasasja üleandmine, 2) peremehetu vallasasja hõivamine, 3) kaotatud vallasasja omandamine leiuga, 4) peitvara omandamine, 5) vallasasja ümbertöötamine, segamine või ühendamine, 6) igamine ja 7) loodusvilja omandamine. Vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Vallasomand tekib hõivamisega, kui isik võtab peremehetu asja oma valdusesse tahtega saada selle omanikuks. Vallasomand tekib leiu omandamisega. Vallasomand tekib peitvara leidmisega. Peitvara on vara, mis on maasse kaevatud või muul viisil peidetud asi, nagu kalliskivid ja väärismetallid, mille omanikku ei saa kindlaks teha. Vallasomand tekib asja ümbertöötamisel, segamisel, ühendamisel, kui keegi töötas heauskselt ümber võõra vallasasja, kuulub see temale. Vallasomand tekib igamisega, kui isik valdab vallasasja heauskselt ja katkematult viie aasta jooksul nagu omanik. Vallasomand loodusviljale tekib selle asjast eraldumisel.
    Kinnistusraamat , sellesse kantavad kinnistud. Kinnistusraamatu kanded.
    Kinnisasjade ja nendega seotud asjaõiguste kohta peetakse kinnistusraamatut. Kinnistusraamatusse kantakse kõik kinnistu kohta vajalikud andmed, mis on seaduses ette nähtud. Kinnistusraamat on avalik. Asjaõigused saavad kinnistusraamatus järjekoha kinnistusraamatusse kandmisega.
    Kinnisomandi tekkimine. Kinnisasja omandamise tehingu vorm. Kinnisomandi ulatus ja kitsendused.
    Tehing, millega kohustatakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud, omandamise aluseks olev testament ja abieluleping peavad aga olema tehtud seaduses sätestatud vormis. Kinnisomandi kandmine kinnistusraamatusse toimub asjaõiguslepingu alusel, vajalik leping peab olema notariaalselt tõestatud. Et ühe kinnisasja omaniku õiguse teostamine ei kujuneks teiste isikute õiguste piiramiseks või rikkumiseks, on kinnisomandile ja selle kasutamisele kehtestatud kitsendusi, näiteks naabrusõigused, mis piiravad nt kinnisasjal ehitamist, kui see võib tekitada kahju naaberkinnistule.
    Servituudid. Reaalservituudi mõiste ja sisu. Servituudi tekkimine ja lõppemine. Isiklikud servituudid. Kasutusvaldus ja isiklik kasutusõigus.
    Kinnisomandi spetsiifilisi piiranguna on käsitletav servituut , mille eesmärk on ühitada ja kokku sobitada naabruses asuvate kinnistute omanike huve. Servituut on võõra kinnisasja kitsendatud kasutamise õigus. Reaalservituut koormab teenivat kinnisasja (kinnisasi, mida kasutatakse valitseva kinnisasja huvides) valitseva kinnisasja kasuks selliselt , et valitseva kinnisasja omanik on õigustatud teenivat kinnisasja teatud viisil kasutama või et teeniva kinnisasja omanik on kohustatud oma omandiõiguse teostamisest valitseva kinnisasja kasuks teatud osas loobuma . Isiklikku servituuti võidakse seada ka vallasasjadele ja ta seatakse konkreetse isiku, mitte aga kinnisasja huvides. Kasutusvaldus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on õigustatud kasutama asja ja omandama selle vilju . Isiklik kasutusõigus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile.
    Reaalkoormatised. Nende erinevus reaalservituutidest.
    Kinnisasja võib koormata selliselt, et kinnisasja igakordne omanik peab tasuma isikule, kelle kasuks reaalkoormatis on seatud, perioodilisi makseid rahas või natuuras või tegema teatud tegusid. Reaalkoormatise erinevus reaalservituutidest seisneb asjaolus, et kui reaalservituutide puhul ei saa koormatud kinnisasja omanikult nõuda tegude sooritamist, siis reaalkoormatise sisuks on just teatud tegude sooritamine . Selleks võib olla nt hoida korras avalik tee jne.
    Hoonestusõiguse mõiste. Hoonestusõiguse sisu, selle õiguse tekkimine ja lõppemine.
    Kinnisasja võib koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks on hoonestusõigus seatud, on võõrandatav ja pärandatav õigus omada kinnisasjal tähtajaliselt sellega püsivalt ühendatud ehitist. Hoonestusõigus ulatub lisaks ehitisealusele maale ka kinnisasja osale, mis on vajalik ehitise kasutamiseks. Hoonestusõigus on üldjuhul tasuline .
    Pant . Vallaspant ja selle liigid. Käsipant. Registerpant . Kommertspant . Õiguste pantimine.
    Asja võib pandiga koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks pant on seatud, on õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel, kui nõuet ei ole kohaselt täidetud. Pantida võib põhimõtteliselt kõike, mis on üleantav ja mille pantimine pole seadusega keelatud. Pantijaks võib olla nii võlgnik kui ka kolmas isik. Vallaspant on vallasvara tagatisel antav pant. Vallaspandi liigid on käsipant – panditud asi antakse üle pandipidaja valdusesse ja registerpant – valduse üleminekut ei toimu ja pantimine registreeritakse vastavas registris. Vallaspandi alaliikideks on ka kommertspant – pant seatakse ettevõtja varale registerpandi põhimõtete kohaselt) ja õiguste pantimine.
    Käsipant on nõude tagamine vallasasjaga selliselt, et pantija annab asja üle pandipidaja valdusesse.
    Registerpandi puhul koormatakse vallasasja pandiga selliselt, et panditud asi jääb pantija valdusse ning pant registreeritakse seaduses sätestatud korras.
    Kommertspant on nagu registerpantki valduseta pandi liik. Kommertspant registreeritakse äriregistris. Kommertspandi puhul seatakse pant ettevõtja kogu vallasvarale või füüsilisest isikust ettevõtja vallasvarale seaduses märgitud ulatuses, ilma et ta annaks üle panditava vara valdust.
    Õiguste pantimiseks on vaja pantija ja pandipidaja vahelist kokkulepet pandi seadmise kohta. See kokkulepe peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. Panditud õigust saab tehinguga lõpetada üksnes pandipidaja nõusolekul.
    Kinnispant ehk hüpoteek.
    Isikul, kelle kasuks kinnispant ehk hüpoteek on seatud, on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel. Hüpoteegi pidaja on see isik, kelle kasuks on hüpoteek kantud kinnistusraamatusse. Omanik on hüpoteegi puhul koormatud kinnisasja omanik, kes ei pea tingimata olema võlgnik, kes laenu sai.
    13. TÖÖÕIGUS
    Tööõiguse mõiste ja allikad. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid, põhiseadus, seadused ning valitsuse määrused tööõiguse allikatena.
    Tööõigus on õigusharu, mis reguleerib töösuhteid, need aga tekivad töötaja ja tööandja vahel sõlmitava tööleping alusel. Teenistussuhteid reguleerib avaliku teenistuse seadus. Avaliku teenistuse all mõistetakse töötamist riigi või kohaliku omavalituse asutuses, mis teostab avalikku võimu ja mida finantseeritakse riigi või KOV eelarvest. Tööõiguse allikateks on:
  • Rahvusvahelise tööorganisatsiooni konventsioonid
  • Euroopa sotsiaalharta
  • Euroopa Liidu töösuhteid reguleerivad aktid
  • Eesti Vabariigi põhiseadus.
  • Seadused, tähtsamateks töölepingu seadus. Seadustega reguleeritakse töötervishoiu ja tööohutuse küsimusi, töövaidluste ja kollektiivsete töötülide lahendamise korda, kollektiivlepingute sõlmimise ning töötajate usaldusisikutega seonduvaid küsimusi.
  • Vabariigi Valitsuse ja ministrite määrused.
  • KOV normatiivaktid.
  • Kollektiivlepingud.
    Töölepingu alusel on töötaval isikul teatavad sotsiaalsed tagatised, nt õigus saada miinimumtöötasu, puhkust, ohutud töötingimused, tööajapiirangud, tööandja töölepingu ülesütlemise piirangud jm.
    Töötaja ja tööandja kui tööõigusliku suhte subjektid.
    Töölepingu seaduse kohaselt individuaalse töösuhte subjektiks on töötaja ja tööandja. Töötaja võib üldjuhul olla 18-aastaseks saanud teovõimeline füüsiline isik. Erandjuhtudel võivad töötajateks olla ka alaealised. Tööandjaks võib olla juriidiline isik või 18-aastaseks saanud teovõimeline füüsiline isik.
    Töölepingu mõiste ja aluspõhimõtted. Töölepingu eristamine teistest võlaõiguslikest lepingutest.
    Kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. Töölepingu seaduses kasutatakse mõistlikkuse põhimõtet ja hea usu põhimõtet. Võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse põhimõte on seotud hea usu põhimõttega. Võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõtetest lähtuvalt. Töölepingut ei tohi segi ajada töövõtulepinguga, mis kujutab endast töövõtja ja tellija vahelist lepingut, kus üks teeb tööd ja teine maksab selle eest tasu. Töölepingut tuleb eristada ka teistest teenuse osutamise lepingutest, nagu käsunduslepingust, maaklerilepingust, agendilepingust, komisjonilepingust. Põhimõtteliseks töösuhete eristamise tunnuseks teistest lepingulistest suhetest on asjaolu, et töölepingu alusel teeb füüsiline isik teisele isikule tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile .
    Alaealisega töölepingu sõlmimise erisused.
    Ka alaealised võivad teha kergemaid töid, kuid alaealine ei tohi teha tööd, mis:
  • Ületab tema kehalisi või vaimseid võimeid
  • Ohustab tema kõlblust
  • Sisaldab ohte, mida ta ei suuda õigel ajal märgata ega ära hoida kogemuste või väljaõppe puudumise tõttu
  • Takistab tema sotsiaalset arengut või hariduse omandamist
  • Ohustab tema tervist töö iseloomu või töökeskkonna ohutegurite tõttu.
    Erandjuhtudel võivad töötada alaealised:
  • 7 – 12- aastane võib teha kerget tööd kultuuri-, kunsti-, spordi- või reklaamtegevuse alal, osaleda etendusasutuste töös loomingulise töötajana.
  • 13 – 14-aastane või 15 – 16-aastane koolikohustuslik alaealine võib teha kerget tööd Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud nimekirjas loetud töödel.
    Kõikide alaealiste töötamiseks on vajalik lisaks tema enda soovile ka tema seadusliku esindaja nõusolek.
    Lepingueelsed läbirääkimised ja tähtajalise töölepingu sõlmimine.
    Töölepingu alusel teeb füüsiline isik teisele isikule tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga maksab töötajale töö eest tasu. Tähtajalise töölepingu võib sõlmida kuni 5 aastaks järgmistel juhtudel:
  • Töö ajutisest tähtajalisest iseloomust tulenevad mõjuvad põhjused, eelkõige töömahu ajutine suurenemine või hooaja töö tegemine.
  • Ajutiselt äraoleva töötaja asendamine.
    Tähtajalise töölepingute sõlmimine loetakse järjestikuseks, kui kahe töölepingu vaheline aeg ei ületa kahte kuud.
    Töölepingu muutmine ja tühistamine.
    Töölepingut saab muuta ainult poolte kokkuleppel. Töölepingu muutmine tööandja algatusel võib seisneda:
  • Tööaja korralduse muutmises
  • Hädavajaduses
  • Töötasu vähendamises – pole piisavalt tööd pakkuda nt.
  • Töötasu alandamises – töötaja rikkus tööandja juhiseid nt.
    Töölepingu muutmine töötaja algatusel võib seisneda kas õiguses keelduda töö tegemisest või terviseseisundile vastava töö nõudes.
    Töötaja kohustused
    Töötaja täidab oma kohustusi tööandja vastu lojaalselt. Kui seadusest või töölepingust ei tulene teisiti, täidab töötaja eelkõige järgmisi kohustus:
  • Teeb kokkulepitud tööd ja täidab töö iseloomust tulenevaid kohustusi
  • Teeb tööd kokkulepitud mahus , kohas ja ajal
  • Täidab õigel ajal ja täpselt tööandja seaduslikke korraldusi
  • Osaleb oma tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks koolitustel
  • Hoidub tegudest, mis takistavad teistel töötajatel kohustusi täita või kahjustavad tema või teiste isikute elu, tervist või vara
  • Teeb tööülesannete täitmiseks koostööd teiste töötajatega.
  • Teatab viivitamata tööandjale töötakistusest või selle tekkimise ohust ning võimaluse korral kõrvaldab erikorralduseta takistuse või selle tekkimise ohu
  • Tööandja soovil teavitab tööandjat kõigist töösuhetega seonduvatest olulistest asjaoludest, mille vastu tööandjal on õigustatud huvi
  • Hoidub tegudest, mis kahjustavad tööandja mainet või põhjustavad klientide või partnerite usaldamatust tööandja vastu.
  • Teatab tööandjale esimesel võimalusel oma ajutisest töövõimetusest ja võimaluse korral selle eelduslikust kestusest.
    Töötaja hoolsuse määr
    Töötaja ei tohi töölepingu kehtivuse ajal avalikustada tootmis- või ärisaladust – saladuse hoidmise kohustus. Pärast lepingu lõppemist peab ta salatust hoidma, kuni tarvilik.
    Töötaja õigus keelduda töö tegemisest.
    Töötaja võib keelduda töö tegemisest järgmistel juhtudel:
  • Ta kasutab puhkust
  • Tal on ajutine töövõimetus
  • Ta esindab teisi töötajaid
  • Ta osaleb streigis
  • Ta on aja- või asendusteenistuses või õppekogunemistel.
    Töö tegemise koht. Töölähetus.
    Töölähetuse kestus ei tohi olla kauem kui 30 järjestikust kalendripäeva, kui ei ole kokku lepitud pikemat tähtaega. Rasedat ja töötajat, kes kasvatab alla 3 aastast või puudega last võib töölähetusele saata ainult tema nõusolekul. Alaealist võib saata töölähetusse ainult tema seadusliku esindaja nõusolekul.
    Tööandja kohustused.
    Tööandja on kohustatud:
  • Kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgeid ja õigeid korraldusi,
  • Maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal;
  • andma ettenähtud puhkust ja maksma puhkusetasu;
  • tagama kokkulepitud töö- ja puhkeaja ning pidama tööaja arvestust ;
  • tagama töötajale tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks koolituse, katma koolituskulud
  • tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused;
  • tutvustama töötajale tööohutuse ja -tervishoiu nõudeid, tööandja töökorralduse reegleid;
  • tutvustama töötajale töötaja suhtes kohaldatavate kollektiivlepingute tingimusi;
  • teavitama tähtajalise töölepinguga töötajaid nende teadmistele ja oskustele vastavatest vabadest töökohtadest, kus töötamiseks on võimalik sõlmida tähtajatu tööleping;
  • teavitama täistööajaga töötajat osalise tööajaga töötamise võimalusest ning osalise tööajaga töötajat täistööajaga töötamise võimalusest, arvestades töötaja teadmisi ja oskusi;
  • austama töötaja privaatsust, kontrollima töökohustuste täitmist,(ei riku töötaja põhiõigusi);
  • andma töötaja nõudmisel andmeid temale arvutatud ja makstud või maksmisele kuuluva töötasu kohta ning muid töötajat või töösuhet iseloomustavaid teatisi;
  • mitte avaldama töötaja nõusolekuta või seadusest tuleneva aluseta andmeid töötajale arvutatud, makstud või maksmisele kuuluva töötasu kohta.
    Töötasu maksmine töö mitteandmisel, tööst keeldumisel ja töötamise takistuse korral.
    Tööandja võib töötasu vähendada töö mitteandmise korral, kui ta ei saa ettenägematutest, temast mitteolenevatest majanduslikest asjaoludest tulenevalt anda töötajale kokkulepitud ulatuses tööd ja kokkulepitud töötasu maksmine on tööandjale ebamõistlikult koormav. Tööandja võib vähendada ajutiselt töötasu kuni 3 kuuks 12 kuu jooksul. Töötajal on õigus keelduda töö tegemisest võrdeliselt töötasu vähendamisega ja öelda tööleping üles, teatades sellest tööandjale 5 tööpäeva ette. Tööandja peab maksma töötajatele töötasu aja eest, kui töötaja täidab tööandja korraldust täita mitte oma töölepingulisi ülesandeid, vaid muid ülesandeid, kui see tulenes hädavajadusest. Tööandja peab maksma töötajatele keskmist töötasu mõistliku aja eest, mil töötaja ei saa tööd teha töötaja isikust tuleneval, kuid mitte tahtlikult või raske hooletuse tõttu tekkinud põhjusel või kui töötajalt ei saa töötegemist oodata muul tema isikust mittetuleneval põhjusel.
    Töö- ja puhkeaeg ja nendega seotud põhimõisted.
    Tööaeg on aeg, mil töötaja täidab kokkulepitud tööülesandeid. Tööaeg võib olla päevane või öötöö (22:00-6:00). Tavaline tööaeg jaguneb täistööajaks, osaliseks tööajaks ja lühendatud tööajaks. Eeldatakse, et täistööajaga töötaja töötab 8h päevas ja 40h nädalas. Osalise tööajaga on tegemist, kui tööandja ja töötaja on kokku leppinud lühema tööaja. Tööaeg kokku ei tohi ületada keskmiselt 48h nädala kohta kuni 4-kuulise arvestusperioodi jooksul. Puhkeaeg on ajavahemik, mille jooksul on töötajal õigus keelduda töötegemisest.
    Vaba aeg, ületunnitöö, öötöö, valveaeg.
    Ületunnitöö on töötegemine üle kokkulepitud tööaja. Üldjuhul on ületunnitöö lubatud poolte kokkuleppel. Tööandja hüvitab ületunnitöö vaba ajaga ületunnitöö ajaga võrdses ulatuses või rahas, kui selles on eraldi kokku lepitud, kusjuures hüvituse suurus rahas on 1,5-kordne töötasu. Öötöö on vahemikus 22-6. Öötöö eest maksab tööandja 1,25-kordset töötasu. Valveaja puhul on töötaja ja tööandja kokku leppinud, et töötaja on tööandjale kättesaadav tööülesannete täitmiseks väljaspool tööaega. Valveaja eest tuleb maksta töötajale tasu, mis ei või olla väiksem kui 1/10 kokkulepitud töötasust. Riigipühal maksab tööandja töö eest 2-kordset töötasu. Peale puhkeaja on töötajal võimalus saada ka vaba aega.
    Piirangud töö tegemise ajale, öötööle ja alaealiste tööle rakendamisele.
    Alaealise töölerakendamise piirangu alusel on tühine kokkulepe, mille kohaselt alaealine kohustub tööd tegema kell 20-6, samuti ka kokkulepe, mille kohaselt koolikohustuslik töötaja kohustub tööd tegema enne koolipäeva algust. öötöö puhul on tühised kokkulepped, mille puhul öötöötaja peab töötama rohkem kui 8h 24 tunni jooksul.
    Igapäevane ja iganädalane puhkeaeg.
    Töötajale peab jääma 24-tunnise ajavahemiku jooksul mitte vähem kui 11h järjestikust puhkeaega. 7-päevase ajavahemiku jooksul peab töötajale jääma vähem kui 48 h järjestikust puhkeaega. Eeldatakse, et iganädalane puhkeaeg antakse laup ja pühap. rahvus- ja riigipühad on üldjuhul puhkepäevad.
    Puhkuse õiguslik korraldus.
    Töötaja iga-aastane puhkus on 28 kalendripäeva (põhipuhkus), kui töötaja ja tööandja ei ole leppinud kokku pikemas põhipuhkuses või kui seadus ei sätesta teisiti. Kõikide põhipuhkuste hulka ei arvata rahvuspüha ja riigipühi. Alaealise põhipuhkus on 35 kalendripäeva. Töövõimetuspensioni alusel töötava isiku puhkus on 35 kalendripäeva. Haridus - ja teadustöötaja põhipuhkus on kuni 56 kalendripäeva.
    Õigus puhkusele.
    Iga töötatud kalendriaasta eest on töötajal õigus saada põhipuhkust täies ulatuses.
    Põhipuhkus, selle kestus ja andmise kord.
    Põhipuhkus tuleb kasutada kalendriaasta jooksul. Poolte kokkuleppel võib puhkust anda ka osade kaupa, kusjuures vähemalt 14 kalendripäeva puhkust peab töötaja kasutama järjest. Puhkust antakse puhkuse ajakava alusel, kusjuures puhkuse aja määrab tööandja, arvestades töötaja soove, mis on mõistlikult ühitatavad ettevõtte huvidega .
    Lastega seotud puhkused: isapuhkus , lapsendaja puhkus, lapsehoolduspuhkus, lapsepuhkus , tasustamata lapsepuhkus.
    Lapsendaja puhkust antakse alla 10-aastase lapse lapsendajale 70 kalendripäeva lapsendamise kohtuotsuse jõustumise päevast arvates. Ka lapsendaja puhkuse aja eest maksab hüvitist haigekassa 100% töötasust.
    Lapsehoolduspuhkus antakse lapse emale või isale kuni lapse 3-aastaseks saamiseni, lapse tegelikule hooldajale või lapse eestkostjale ja isikule, kellega on sõlmitud lapse perekonnas hooldamise leping.
    Isapuhkust on õigus isal saada kokku 10 päeva kahe kuu jooksul pärast lapse sündi. Isapuhkuse eest tasutakse isa keskmise töötasu alusel, kuid mitte rohkem kui on kolmekordne Eesti keskmine brutotöötasu.
    Lapsepuhkust on õigus saada emal või isal või eestkostjal ja isikul, kellega on sõlmitud lapse perekonnas hooldamise leping ja tal on igal aastal õigus saada 1) 3 päeva, kui tal üks või kaks alla 14-aastast last ja 2) 6 tööpäeva kui tal on vähemalt kolm alla 14-aastast last või vähemalt üks kolmeaastane laps.
    Tasustamata lapsepuhkuse õigus on emal või isal, samuti eestkostjal ja isikul, kellega on seotud lapse perekonnas hooldamise leping ja neil on õigus saada igal aastal kuni 10 päeva tasustamata lapsepuhkust.
    Õppepuhkus.
    Õppepuhkuse andmise korra sätestab täiskasvanute koolituse seadus. Õppepuhkust antakse koolituses osalemiseks koolitusasutuse poolt antud teatise alusel. Tööandja võib õppepuhkuse andmist edasi lükata juhul, kui üle 10% töötajatest või teenistujatest on samaaegselt õppepuhkusel. Õppepuhkust antakse tasemekoolituse (päevane õppevorm ja täiskoormusega õpe), tööalase koolituse ja vabaharidusliku koolituse läbiviimiseks. Puhkuse kestus on kuni 30 päeva kalendriaasta jooksul, kusjuures makstakse keskmist töötasu 20 kalendripäeva tasemekoolituse ja tööalase koolituse puhul. Töötajale on ette nähtud täiendab õppepuhkus 15 kalendripäeva tasemekoolituse lõpetamiseks, mille eest makstakse töötasu alammäära.
    Puhkusetasu.
    Töötajal on õigus saada puhkusetasu, mille suuruseks on tema keskmine töötasu. Puhkusetasu makstakse hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust, kui ei ole lepitud kokku teisiti.
    Töölepingu ülesütlemise alused ja tagajärjed.
    Töölepingu lõppemise alused:
  • Poolte kokkulepe
  • Lepingu tähtaja möödumine
  • Töötaja surm
  • Füüsiliselt isikust tööandja surm
  • Töötajapoolne ülesütlemine
  • Tööandjapoolne ülesütlemine
    Töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks, nt töötasu maksmine ja töövahendite tagastamine.
    Töölepingu ülesütlemine kokkuleppel.
    Poolte kokkuleppel võivad tööandja ja töötaja töölepingu igal ajal lõpetada, kusjuures põhjus ei ole oluline ja algatus võib tulla mõlemalt poolt. Kokkulepe võib olla nii suulises kui ka kirjalikus vormis. Töölepingu lõpetamisel poolte kokkuleppel ei ole hüvitise maksmine kohustuslik.
    Töölepingu ülesütlemine lepingutähtaja möödumisel.
    Lepingu tähtaja möödumisel töölepingu lõppemise eelduseks on tähtajalise töölepingu olemasolu. Tähtajaline tööleping lõpeb tähtaja möödumisel ja siin ei ole ajalisi ega isikulisi piiranguid. Kui töötaja jätkab töö tegemist pärast lepingu tähtaja möödumist, loetakse leping tähtajatuks.
    Töölepingu ülesütlemise erinevad viisid.
    Töölepingu lõppemise põhiviisid on korraline ja erakorraline ülesütlemine. Töölepingu puhul käsitletakse korralise ülesütlemisena tähtajatu töölepingu ülesütlemist kohustusega järgida etteteatamistähtaega. Sisuliselt tähendab see seda, et tähtajatu tööleping öeldakse üles, teatades ette töölepingu lõppemisest teisele poolele kindlaksmääratud aja võrra. Korraliselt võib töölepingu üles öelda ka kaitseajal. Töölepingu võivad erakorraliselt üles öelda oma algatusel nii tööandja kui ka töötaja. Töölepingu erakorraline ülesütlemine töötaja algatusel võib toimuda juhul, kui tal on selleks mõjuv põhjus ja mõlema lepingupoole huve silmas pidades ei oleks lepingu jätkamine mõistlik. Töötaja võib lepingu üles öelda tööandja olulise lepingurikkumise puhul tööandja võib lepingu erakorraliselt üles öelda töötajatest tulenevatel põhjustel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkumist. Ka koondamine on töölepingu erakorraline ülesütlemine.
    Ülesütlemisest etteteatamise tähtajad.
    Etteteatamistähtaja all käsitletakse perioodi, mis kestab töölepingu ülesütlemisest töösuhte lõppemiseni. Töölepingu korraline ülesütlemine eeldab etteteatamistähtaegade järgmist.
    Ülesütlemise hüvitis.
    Ülesütlemise hüvitised võib liigitada töölepingu ülesütlemisega seotud hüvitisteks ja lepingu rikkumisega seotud hüvitisteks. Töötaja saab töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu hüvitist tööandjalt ja Eesti Töötukassalt. Töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses ning koondamise korral on töötajal õigus saada kindlustushüvitist töötuskindlustuses seaduses ettenähtud tingimustel ja korras. Lisaks koondamise hüvitisele on tööandja kohustatud lepingu rikkumise korral maksma ülesütlemise hüvitist.
    Töölepingu üleminek tööandja surma korral ja ettevõtte üleminekul.
    Kui ettevõte vahetab omanikku, toimub ettevõtte üleminek ühelt omanikult teisele, millega seoses võib tekkida küsimus töölepingute saatusest. Üleminekuga on tegemist juhul kui üle läheb majandusüksus, mis säilitab oma identiteedi. Reeglina toimub ettevõtte üleminek müügi-, rendi- vm lepingu alusel. Ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga lähevad omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, muuhulgas töölepingutest tulenevad kohustused ettevõtte töötajate suhtes. Ka töölepingud lähevad muutumatul kujul üle ettevõtte omandajale, tingimusel, et ettevõte jätkab sama või sarnast majandustegevust. Füüsilisest isikust tööandja surm ei too kaasa töölepingu lõppemist. Üldjuhul läheb tööleping üle tööandja pärijatele, välja arvatud juhul, kui leping oli sõlmitud oluliselt tööandja isikut arvestades.
    Töötaja vastutuse alused ja vormid.
    Töötasu alandamine .
    Töötasu alandamist võib tööandja kohaldada VÕS tingimustel, kuid seda üksnes juhul, kui töötaja rikkus tööandja selget ja õigeaegset juhist töö tulemuste kohta.
    Kahju hüvitamine.
    Kahju hüvitamisel töösuhetes tuleb lähtuda VÕS-e kahju hüvitamise sätetest. Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.
    Varalise vastutuse kokkulepe.
    Varalise vastutuse kokkuleppe alusel võtab töötaja sõltumata süüst vastutuse temale tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest. See peab olema sõlmitud kirjalikult, töötajale usaldatud vara on piiritletud ning kättesaadav ainult temale ning tööandja maksab hüvitist.
    Tööandja vastutuse alused ja vormid.
    Tööandja vastutus on karistusõigusliku iseloomuga. Tööandja vastutus, mis on ette nähtud juhul, kui ta jätab täitmata olulise kohustuse või rikub õigust, on sätestatud TLS 7. Peatükis. Tööandjale, kes ei ole juriidiline isik, on vastutuse maksimaalne ulatus kindlaks määratud trahviühikutes ja juriidilisest isikust tööandjale on kindlaks määratud trahvisummana.
    Tööandja vastutus: (trahviühik – 60eek, max 100 ühikut füüsilisele isikule, juriidilisele 20 000eek)
    • Andmete esitamata jätmine
    • Alaealisega töölepingu sõlmimise eest talle vastunäidustatud tööde tegemiseks või tema lubamine sellisele tööle
    • Alaealisega töölepingu sõlmimise eest seadusliku esindaja ja tööinspektori nõusolekuta
    • Teavitamiskohustuse täitmata jätmise eest
    • Alaealise suhtes summeeritud tööaja kohaldamise eest tööaja piirangut ületades
    • Töö tegemise aja piirangu järgimata jätmise eest
    • Individuaalset ületunnitööd tegevate töötajate üle arvestuse pidamata jätmise eest
    • Alaealise tööle rakendamise piirangu järgimata jätmise eest
    • Öötöö piirangu rikkumise eest
    • Igapäevase või –nädalase puhkeaja võimaldamata jätmise eest jne
    Tööandja vastutuse menetlus.
    Väärtegude kohtuväliseks menetlejaks on tööõiguslikes asjades Tööinspektsioon.
    14. KARISTUSÕIGUS
    Karistusõiguse üldiseloomustus. Karistusseadustik .
    Karistusõigus määrab kindlaks süüteod, süütegude eest kohaldatavad karistused, kohtu ja õiguskaitseorganite tegevuse õiguslikud alused ja nende tegevuse põhiprintsiibid, selleks et seaduslike vahenditega kaitsta isikut õigusvastaste rünnete vastu. Karistusõiguse peamiseks allikaks on karistusseadustik.
    Karistusseaduse ajaline ja ruumiline kehtivus.
    Karistusseadus kehtib teatud ajalistes piirides, teatud territooriumil ja teatud isikute ringi suhtes. Karistusseaduse ruumiline kehtivus ulatub tegudele, mis on toime pandud Eesti territooriumil, Eestis registreeritud laeval või õhusõidukil, sõltumata laeva või õhusõiduki asukohast süüteo toimepanemise ajal.
    Karistamise alus. Süütegu ja selle liigid. Kuritegu ja selle raskusastmed. Väärtegu.
    Karistusseadustiku kohaselt on karistatav tegu, mis vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Süüteod on kuriteod ja väärteod. Seejuures on kuritegu vaid niisugune süütegu, mille kirjeldus on esitatud karistusseadustikus, väärtegu aga süütegu, mis võib olla karistatavana kirjeldatud nii karistusseadustikus kui ka mõnes muus seaduses.
    Süüteokoosseisu tunnused. Karistatava teo kirjeldus.
    Süüteokoosseis koosneb teo objektiivsetest ( tegevus või tegevusetus, seaduses ettenähtud tagajärg, põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel, isiku erilised isikutunnused ja teo modaliteedid ) ja subjektiivsetest tunnustest (tahtlus või ettevaatamatus teo toimepanemisel, teo motiiv , ajend, eesmärk või muu subjektiivne tunnus).
    Tegevus või tegevusetus kui süüteokoosseisu objektiivne tunnus.
    Õigusvastasust välistavad asjaolud. Hädakaitse. Hädaseisund. Kohustuste kollisioon. Eksimus õigusvastasust välistavates asjaoludes.
    Tahtlus või ettevaatamatus süüteokoosseisu subjektiivsete tunnustena. Tahtluse vormid. Kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus. Ettevaatamatuse vormid: kergemeelsus ja hooletus .
    Süüteo täideviija ja osavõtjad: kihutaja ja kaasaaitaja.
    Süüteokaitse.
    Süü. Süüpõhimõte, süüvõime, süüdivus. Loobumine süüteokatsest.
    Kuriteo eest kohaldatavad karistused. Rahaline karistus. Vangistus. Juriidilise isiku sundlõpetamine.
    Väärteo eest kohaldatavad põhikaristused. Rahatrahv. Arest. Juhtimisõiguse äravõtmine.
    Füüsilisele isikule süüteo eest kohaldatavad lisakaristused. Tegutsemiskeeld. Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine. Relva ja laskemoona omamise õiguse äravõtmine. Jahipidamis- ja kalapüügiõiguse äravõtmine. Varaline karistus. Väljasaatmine.
    Karistamise alus. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud.
    Karistuse kergendamine ja kohaldamine alla alammäära.
    Karistuse asendamine üldkasuliku tööga.
    Karistusest tingimisi vabastamine. Käitumiskontroll.
    Mittekaristuslikud mõjutusvahendid. Konfiskeerimine. Psühhiaatriline ravi. Alaealisele kohaldatavad mõjutusvahendid.
    Süütegude menetlemise üldised õigusliku põhimõtted.
    Kuritegude menetlemise süsteem. Kuritegude kohtueelne ja kohtulik uurimine.
    Väärtegude menetlemine. Väärtegusid menetlevad riigiorganid. Menetlemise tähtajad.
    Süüteokoosseisude sätestamine karistusseadustikus.
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 23 lk · .docx · 169 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Õigusõpetuse eksami konspekt #1 Õigusõpetuse eksami konspekt #2 Õigusõpetuse eksami konspekt #3 Õigusõpetuse eksami konspekt #4 Õigusõpetuse eksami konspekt #5 Õigusõpetuse eksami konspekt #6 Õigusõpetuse eksami konspekt #7 Õigusõpetuse eksami konspekt #8 Õigusõpetuse eksami konspekt #9 Õigusõpetuse eksami konspekt #10 Õigusõpetuse eksami konspekt #11 Õigusõpetuse eksami konspekt #12 Õigusõpetuse eksami konspekt #13 Õigusõpetuse eksami konspekt #14 Õigusõpetuse eksami konspekt #15 Õigusõpetuse eksami konspekt #16 Õigusõpetuse eksami konspekt #17 Õigusõpetuse eksami konspekt #18 Õigusõpetuse eksami konspekt #19 Õigusõpetuse eksami konspekt #20 Õigusõpetuse eksami konspekt #21 Õigusõpetuse eksami konspekt #22 Õigusõpetuse eksami konspekt #23
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 23 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2011-05-09 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 169 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 3 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Joumisteed Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Materjal on A.Kirise õpikust sisse trükitud, kasutasin eksamiks õppimisel.
    õiguse alused eksami konspekt advig kiris ÕigussÜsteem Õigusnormid

    Sarnased õppematerjalid

    Õiguse alused-KORDAMISKÜSIMUSED
    17
    doc

    Õiguse alused. KORDAMISKÜSIMUSED

    ÕIGUSE ALUSED Kordamisküsimused 1. Riigi ja õiguse tekkimine. 2. Riigi erinevus sugukondliku korra võimuorganisatsioonist- Sugukonnas teostas võimu pealik, kes oli valitud juhiks autoriteedi ja austuse tõttu. Pealik oli sugukonna võimu kehastus ja väljendas sugukonna huve. Sugukonna käitumist juhtisid sugukonna enda poolt käitumise aluseks võetud tavad. Tava ­ käitumisreegel, mille täitmine on muutunud harjumuseks pikaajalise ja korduva kasutamise tõttu. Riigi tekkimisega paralleelselt toimuvate sotsiaalsete ja majanduslike arenguprotsesside mõjul (paikseks jäämine, veresugulusel rajaneva sugukondliku süsteemi lagunemine) asendus seni veresugulusel rajanev võimukooslus territoriaalsega. Sugukonnas hõlmas pealiku võim veresugulusel sugukonda kuuluvaid isikuid. Riigis oli riigivõimule allutatud kindlal territooriumil asuv elanikkond: rahvas, riikkonlased.Riigi te

    Õiguse alused
    Nimetu
    77
    doc

    Nimetu

    1. õppenädal Riigi ja õiguse tekkimine Tootmise arenedes tekkis ülejääk võitlus/varastamine malev, kellest kujunes pealiku lähikond. Ühiskonda oli tekkinud grupp, kelle peamiseks tegevusalaks ei olnud tootmine, vaid juhtmine. See oli riigiaparaadi algkuju, ühiskonnast eraldunud avalik võim. Riigi erinevus sugukondliku korra võimuorganisatsioonist 1) Ühiskonnast eraldunud avaliku võimu tekkimine 2) Selle võimu teostamine territoriaalsel, mitte sugukondlikul alusel 3) Võimu kandjana ja selle objektina oli veresuguluses oleva sugukonna asemele tekkinud uus inimkooslus ­ rahvas. Avalik võim, territoorium ja rahvas riigi tunnustena Avalik võim on riiki riigieelsest ühiskonnaorganisatsioonist eristamise esmatähtis tunnus. Selle all mõeldakse kogu riigi juhtimisaparaati. Riigi territoorium on ruumiline ala, mille piirides teostatakse riigi võimu, see on riigi eksisteerimise ja riigivõimu rakendamise looduslik ruumiline eeldus. Rahvas on üh

    Kategoriseerimata
    ÕIGUSE ALUSED kontrolltöö küsimused
    18
    docx

    ÕIGUSE ALUSED kontrolltöö küsimused

    ÕIGUSE ALUSED Kordamisküsimused 1. Riigi ja õiguse tekkimine. Riigi tekkimine on tunnistus sellest, et ühiskonnaliikmete vahel on tekkinud lahendamatud vastuolud. Et riigis elava rahva huve kaitsta ja reguleerida inimeste vahelisi suhteid oli vaja seadusi. Seadused koostati nende poolt, kes valitsesid rahvast ja nad olid kasulikud eelkõige neile. Kuid seadustes kajastusid tihtipeale ka veel vanad tavandiõigused, mis olid pärit sugulusvahekorras olevate sugukondade ajajärgust ja tagasid igale ühiskonna liikmele teatud õigused. Riigi tekkimine: · Ühiskonnast eraldunud ja tema üle võimu teostava ehk avaliku võimu teostamise teke. · Võimu teostatakse territoriaalsuse põhimõttel. · Võimukandjana on tekkinud uus inimkooslus- rahvas. Sellest tulenevalt võime väita, et riiki iseloomustab: · Avaliku võimu olemasolu · Territooriumi olemasolu, milles avalik võim kehtib

    Õigus alused
    Õiguse alused
    24
    odt

    Õiguse alused

    ÕIGUSE ALUSED Kordamisküsimused ESIMENE KONTROLLTÖÖ 1. Riigi ja õiguse tekkimine. Riik tekkis vajadusest ühel territooriumil asuvaid elanikke juhtida. Tekkis ühiskonnast kõrgem kiht ­ avalik võim. Õigusemõistmine käis rahva üle, mitte sugukondade üle. Riigi tekkega tõusis ka käitumisnormide kehtestamise vajadus. Riik aktsepteeris tavasid, mis talle sobisid ja hakkas looma uusi õigusi. 2. Riigi erinevus sugukondliku korra võimuorganisatsioonist Ürgkogukondliku korra ajal oli võimu organisatsioon suhteliselt lihtne ­ ühiskond suutis end ise juhtida. Sugukonnas teostas võimu pealik, kes oli valitud isikliku autoriteedi ja austuse tõttu (kogemused, teadmised, oskused jm). Pealikul puudus eriaparaat võimu teostamiseks, sugukond toetus pealikule. Sugukonnal polnud väljaspoolt pealesurutud käitumisreegleid. Käitumist juhtisid sugukonna tavad, mis olid kujunenud põlvkondade kogemuste põhjal. 3. Avalik võim Avalik võim o

    Õigus alused
    Õigusõpetuse suur konspekt
    31
    docx

    Õigusõpetuse suur konspekt

    RT I avaldab riigikogu, parlamendi , presidendi õigusaktid. RT II avaldab välislepingud. Need välislepingud mida eesti on rafitseerinud. RT III avaldab riigikohtulahendeid. RT L mis avaldab seadusest madalamaid õigusakte. Õhtumaise ehk lääne õigusemõistmise kindlad määrad: 1. Normid ehk kindlad ettekirjutused käitumiseks 2. Normide autoriitne allikas 3. Normide kajastumine inimeste käitumises 4. Norme tagavad organid. 5. Tihe seos kõigi eelnevate osade vahel Õigus on käitumisreeglite või normide kogum, mis on kehtestatud või sanksonineeritud riigi poolt ja mile täitmist tagatakse riigi sunnijõuga. Eristatakse õigust objektiivses ja subjektiivses vormis see tähendab kehtivat õigusnormide kogumit ja õigust subjektiivses mõttes õigussubjektile objektiivsest õigustest tulenevat ja kuuluvat õigust. Riigi ja õiguse tekkimine ja riigi mõiste ja õiguse mõiste. Ürgkonna kogukonnas oli võimu teostus suhteliselt lihtne, kuna sug

    Õigusõpetus
    Õiguse alused mõisted
    22
    docx

    Õiguse alused mõisted

    Ühiskond, riik, õigus Ühiskond kui inimeste kooselu vorm eeldab sotsiaalse võimu, sotsiaalse juhtimis- ja allmumissuhete süsteemi olemasolu, ilma milleta ei ole võimalik inimeste ühine eesmärgistatud tegevus. Sugukonnas teostas võimu pealik, kes oli valitud juhiks isikliku autoriteedi ja austuse tõttu, mida sugukonnakaaslased tundsid tema kogemuste, teadmiste, jahi- või sõjapidamisoskuste või muude oskuste tõttu. Eriaparaati võimu teostamiseks pealikul ei olnud, kuid võim oli täiesti reaalne. Sugukond teostas oma võimu ise, toetudes pealiku autoriteedile. Sugukonna käitumist juhtisid nende enda poolt aluseks võetud tavad. Tava on käitumisreegel, mille täitmine on muutunud harjumuseks pikaajalise ja korduva kasutamise tõttu. Tava üldkohustuslik iseloom on endastmõistetav ( ei teki küsimust, miks peab seda täitma). Positiivne aspekt- tavade järgimine tagatakse harjumuse jõuga. Negatiivne aspekt- on väga konservatiivsed ja avaldavad uutele regulatsioonimehha

    Õiguse alused
    Õiguse alused eksami konspekt
    44
    doc

    Õiguse alused eksami konspekt

    ÕIGUSE ALUSED PS preambula: Eesti riik on rajatud vabadusele, õigusele ja õiglusele. Õigus kujuneb ja selgub demokraatlikus protsessis otsustamisreegleid järgides. Selles protsessis otsustatakse, mis kellele lubatud, mis keelatud, kuidas õigused ja kohustused on jaotatud- need otsused pannakse õigusaktide vormi. Terves ühiskonnas peab ühiskonnaliikmete enamus õigeks, vajalikuks ja võimalikuks seadusi jm õigusnorme täita. Õigusnorm on sotsiaalne norm. Kõiki õigusnorme nimetatakse õiguseks objektiivses mõttes. Õigusnormid käivad tavaliselt kahe isiku kohta: ühele pannakse mingi õigus-subjektiivne õigus- ja teisele kohustus. Objektiivse õiguse moodustavad normid, subjektiivse õiguse moodustavad õigusuhted. Õigus objektiivses tähenduses- riiklikult kehtestatud üldkehtivad reeglid, nt. liiklusseadus Õigus subjektiivses tähenduses- õbjektiivsest õigusest tulenev üksikisiku nõue teise eraisiku või riigi suhtes, nt. saada juhiluba, kui eksam tehtud. Õigus

    Õiguse alused
    ÕIGUSE ALUSED 2011 2012
    28
    doc

    ÕIGUSE ALUSED 2011/2012

    ÕIGUSE ALUSED 2011/2012 KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS Mis on riiki kui organisatsiooni iseloomustavad tunnused? Riigile omased 3 tunnust: 1) Avalik võim. 2) Territoorium, millel avalik võim kehtib. 3) Rahvas, kes elab sellel territooriumil ja on riigivõimuga õiguslikult seotud. Millised on riigivalitsemise vormid? Mis eristab parlamentaarset ja presidentaalset vabariiki? Monarhia ­ Riigivalitsemisvorm, mida iseloomustab kõrgema riigivõimu kuulumine monarhile, kes omandab võimu pärimise teel eluaegselt ja on juriidiliselt vastutamatu. // Vabariik ­ Riigivalitsemisvrom, mille puhul riigipeaks on kindlaksmääratud tähtajaks valitav president. // Presidentaalne vabariik ­ Iseloomustab võimu koondumine parlamendist sõltumatu presidendi kätte. // Parlamentaarne vabariik ­ Rajaneb parlamendi võimu ülimuslikkusel. Millised on riikliku korralduse vormid? Unitaarriik ehk lihtriik ­ Riik, mis territor

    Õiguse alused


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (3)

    asuur profiilipilt
    asuur: Päris hea konspekt, kuid kõigile vajalikele küsimustele ei vasta.
    13:03 24-05-2012
    jeegas profiilipilt
    jeegas: asjalik konspekt. lõpp ainult vajub ära
    01:41 03-01-2012
    mariiiiaa profiilipilt
    mariiiiaa: aitäh
    10:03 01-12-2011



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun