teiseks väljendada neid nii, et teised neid mõtteid mõistaksid. Jaan Rummo Kõnelemine on suhtlus kahe või enama inimese vahel sõnalise, aga ka sõnatu keele (nt kehakeele) vahendusel. Infot saab edastada ka kirjalikus vormis, mistõttu tuleb kaaluda, kas kõne pidamine on just selle info edastamiseks parim viis. Enne kui teha otsus mingil teemal avalikult üles astuda, tuleb endale selgeks teha, kas kuulajatele on midagi uut öelda. Edukas suhtlus toimub ainult siis, kui kõneleja suudab arvestada kuulajatega, kohandada kõne nende ootustele ja vajadustele ning väärtustab tagasisidet. Et oma mõtteid teistele arusaadavalt ja huvitavalt esitada, on tarvis teha palju eeltööd, tunda kõnekunsti reegleid ning arvestada nendega. Millest ja kuidas kõneleda, sõltub eelkõige kõne eesmärgist. Edukas kõne pakub vajalikku informatsiooni ning täiendab inimese senist maailmapilti. Auditooriumile
Missugune on õnnestunud kõne ja hea kõneleja. Kõnesid on peetud juba antiikajast saadik. Välja on kujunenud kõneliigid ning nende otstarve on erinev. Kõne eesmärk võib olla informeerimine, propaganda ja veenmine või inimeste tunnete mõjutamine. Tänapäeval analüüsitakse eeskätt riigiesindajate või avaliku elu tegelaste kõnesid, kuid milline on siiski õnnestunud kõne ning kes on hea kõneleja ? Olenemata kõneliigist tuleks meeles pidada kõne esitamise põhjust ning kõne eesmärki, siis on kindel, et ei räägita teemast mööda. Samuti on kõne puhul oluline selle ülesehitus. Kõnele eelneb rääkija viisakas pöördumine publiku poole, et nende tähelepanu köita. Kõne algab huviäratava sissejuhatusega, seejärel mõtestatakse lahti kõne olemus või probleem. Esitatakse põhiväide ning tõestatakse seda, millele järgneb poleemika ehk
1. Sissejuhatus Iga avaliku kõnelemise keskmes on oskus kasutada sõnu teiste inimeste mõjutamiseks. Kõneleja püstitab endale eesmärgi mõjutada teist inimest, panna ta soovitud viisil tegutsema või viia teatud arusaamisele. Kõnepidamine nõuab spetsiaalseid oskusi. Kõneleja peab oma sõnumi ette valmistama, loogiliselt üles ehitama ja selle veenvalt esitama. Kõnelejal tuleb esmalt endale küsimus esitada: milleks ma räägin? See on põhiküsimus. Mida ma tahan saavutada? Mis on minu kõnelemise eesmärk? Nii nagu hingamine elustab meie keha, nii elustab eesmärk meie kõne ja äratab tunded, olgu siis tegemist igapäevase- või kohtukõnega. Kõnelejal tuleb endalt küsida: mis juhtub siis, kui eesmärk ei täitu? Mis on kaalul? Kui oluline on
kirjutatud armastusest otseselt ja sellest, kuidas armastust võib leida väga lihtsatest ja väikestest asjadest. Kuues pikas armukese-luuletuses iseloomustab autor võõraid maid ja rahvaid, ühtlasi on need reisikirjad. Ülejäänud luuletused on erinevad, ent pea kõigis on läbivaks teemaks armastus. „Lapsetapp“ erineb minu jaoks ülejäänud luulekogu loomingust selle poolest, et konkreetselt armastust luuletekstis ei mainita, ning on üsna keeruline aru saada, kas kõneleja on autor ise või keegi teine. Samas sarnaneb luuletus autori ülejäänud loominguga nii oma kompositsiooni, väljendusviisi kui emotsionaalsuse poolest. Esmamulje Kaldmaa luuletusest „Lapsetapp“ on minu jaoks kahtlemata negatiivne, kuid siiski nauditav. Negatiivse alatooni luuletusele loob juba selle pealkiri, mis toob silme ette pildi väikese ja õrna lapse tapmisest, olgugi et esimene rida ma tapsin oma sisemise lapse viitab sellele, et autor ei pea silmas päris last
argumentidest on võimalik loogiliselt ette näha. Selleks tuleb läbi mõelda kõikvõimalikud mõistlikud tõlgendused, kuidas jaatav pool võiks teemat lahendada ning jaatava poole argumendid ja see, kuidas neid ümber lükata. Tihti ongi ühes ümberlükkes hea kasutada mitut erinevat mõtet, sest kui kohtunik neist ühte uskuma jääb, peaks argument jääma teie võistkonna poolele. Paigutus ruumis Kõneajad Jaatuse esimene kõneleja (J1) 6 min Eituse kolmas kõneleja (E3) küsitleb J1 3 min Eituse esimene kõneleja (E1) 6 min Jaatuse kolmas kõneleja küsitleb E1 3 min Jaatuse teine kõneleja (J2) 5 min E1 küsitleb J2 3 min Eituse teine kõneleja (E2) 5 min J1 küsitleb E2 3 min Jaatuse kolmas kõneleja (J3) 5 min Eituse kolmas kõneleja (E3) 5 min Kõnelejate rollid · Ajamõõtja peab kõnelejale iga minuti möödudes näitama, mitu minutit tal kõne lõpuni jäänud on
Tema tegevuse tuum seisnes selles, et ta esitas inimestele küsimusi, mängides ise lihtsameelset ja rumalat. Kui vestluskaaslane hakkas temaga oma tarkust jagama, ajasid viimase kavalad küsimused ta segadusse ning lõpuks inimene sunnitud tunnistama oma teadmatust. Sokratese meetodit nim dialektiliseks. Sõna dialektika tähendas vestluskunsti, oskust vaielda ja argumenteerida, küsida ning vastata nii, et probleemi sügavamalt mõista. Sokrates pidas kõneleja eesmärgiks otsida tõde vestluses ja vaidluses. Platon Oli Sokratese õpilane, keda õpetaja traagiline surm vapustas ning kes asus oma õpetajat kirjutistes kaitsma. Tema kirjatööd on säilinud tänu sellele, et ta rajas Ateena lähedale filosoofiakooli, mis sai oma nime kreeka muinaskangelase Akademose järgi. Platoni Akadeemias oli eriti oluline koht elaval vestlusel, mistõttu pole juhus, et tema kirjatööde vormiks sai dialoog
· pessimism · viitamine üldistele reeglitele · passiivsus · vaikus (?) · nominalisatsioon, jne, jne · kõhklused nn mitte-eelistatud vastuste puhul, jne · mitteverbaalsed: suletud keha, liikumatus, mittemidagiütlev näoilme, silmsideme vältimine, vaikimine, ruumiline distants jne . 19. küsimus "Näoähvarduse" kaal W = P (H,S) + D (S,H) + R W kogukaal P kuulaja võim kõneleja üle D kuulaja ja kõneleja vaheline distants R konkreetse teo raskus H Hearer kuulaja (või ka lugeja, st adressaat) S kõneleja/kirjutaja P, D ja R "reaalsed" ja "interaktsioonilised" tähendused võivad erineda. Nt väga individualistlikud ühiskonnad (USA) kompenseerivad reaalsete P ja D kõrgeid väärtusi interaktsioonilise P ja D väikeste väärtustega, mis viib positiivsete viisakusstrateegiateni (komplimendid, "kutsed lõunale", eesnimed jne, kuni R on nullilähedane). 20. Küsimus
vesteldes. Tema tegevuse tuum seisnes selles, et ta esitas inimestele küsimusi, mängides ise lihtsameelset ja rumalat. Kui vestluskaaslane hakkas temaga oma tarkust jagama, ajasid viimase kavalad küsimused ta segadusse ning lõpuks oli inimene sunnitud tunnistama oma teadmatust. Sokratese meetodit nim dialektiliseks. Sõna dialektika tähendas vestluskunsti, oskust vaielda ja argumenteerida, küsida ning vastata nii, et probleemi sügavamalt mõista. Sokrates pidas kõneleja eesmärgiks otsida tõde vestluses ja vaidluses. Platon Oli Sokratese õpilane. Tema kirjatööd on säilinud tänu sellele, et ta rajas Ateena lähedale filosoofiakooli. Kõnekunsti puhul rõhutas Platon tõe tunnetamise vajalikkust. Platoni arvates peab kõnekunst teenima ühiskondlikke huvisid ning kõneleja eesmärk on otsida tõde. Aristoteles Kreeka suurim mõtleja, filosoof ja teadlane- entsüklopedist, kes oli omakorda Platoni õpilane. Ta koostas 355. a eKR teose ,,Retoorika".
keeltele. Keelkond: on kokkukuuluvate sugulaskeelte rühm. Kiri: nähtavate (raiutud, vajutatud, kratsitud, joonistatud, kirjutatud, trükitud) või teisiti tajutavate (nt kombitavate) märkide süsteem keelelise väljenduse kinnitamiseks ning ajas ja ruumis edastamiseks Kliitik: seotud morfeem, mis on teiste morfeemide või sõnadega nõrgalt seotud Kõneakt: (ehk kõnetegu) suhtluses tekkiv terviktegu, mille kõneleja rääkides sooritab (nt ka viitamine, aga ka illokutiivne jõud) Kõnetegu: (ehk kõneakt) suhtluses tekkiv terviktegu, mille kõneleja rääkides sooritab (nt ka viitamine, aga ka illokutiivne jõud) Konkreetne tähendus: kõneleja või kuulaja tähendus. Täpsemas semantilises analüüsis konkreetseid suhteid (näiteks ruumisuhteid) väljendav tähendus. Konversatsioonianalüüs: (ehk vestlusanalüüs) keeleteaduse suund, mis uurib reaalseid vestlusi
loomulikele keeltele. Keelkond on kokkukuuluvate sugulaskeelte rühm. Kiri - nähtavate (raiutud, vajutatud, kratsitud, joonistatud, kirjutatud, trükitud) või teisiti tajutavate (nt kombitavate) märkide süsteem keelelise väljenduse kinnitamiseks ning ajas ja ruumis edastamiseks Kliitik - seotud morfeem, mis on teiste morfeemide või sõnadega nõrgalt seotud Kõneakt (ehk kõnetegu) - suhtluses tekkiv terviktegu, mille kõneleja rääkides sooritab (nt ka viitamine, aga ka illokutiivne jõud) Kõnetegu(ehk kõneakt) - suhtluses tekkiv terviktegu, mille kõneleja rääkides sooritab (nt ka viitamine, aga ka illokutiivne jõud) Konkreetne tähendus - kõneleja või kuulaja tähendus. Täpsemas semantilises analüüsis konkreetseid suhteid (näiteks ruumisuhteid) väljendav tähendus. Konversatsioonianalüüs(ehk vestlusanalüüs) keeleteaduse suund, mis uurib
5. Esitage lausungi ,,Siin on palav" võimalikke kõneleja-tähendusi (4 kuni 5) 1. Esimene samm - mitmetähenduslikkuse kõrvaldamine (disambiguation) kus on ,,siin" ja mis on ,,palav" (mis ühele palav, see teisele külm; nt pr keeles eristus ,,warm"/"hot" sõnatasandil puudub - ,,chaud"; eesti keeles: ,,soe"-"palav"-"kuum"?). Toimub nn kontekstuaalse rikastamise tulemusena. Jõutakse lause tähenduseni lausega väljendatud väiteni (propositsioonini). 2. Teine samm: kõneleja tähendus, mida kõneleja tahab lausega öelda, või täpsemalt, ,,teha" (vrdl Austin ,,How to do things with words"). · Lihtsalt nendib fakti. · Palve: tehke aken lahti! (või: Keerake küte vähemaks!) · Etteheide: miks pole aken lahti tehtud? (või vastupidi: miks raiskate küttet?!) · jne Ma sooviksin temperatuuri maha keerata! Kui palju pean ma nüüd sellele kulunud kütte eest maksma!? Mulle ei meeldi palavus! Mulle meeldib palavus! See ajab mind higistama
märgisüsteeme, milliste vahel toimub analoogiline tõlketegevus. Tõlkimine kui protsess on ühesuunaline, st toimub alati ühes teatud suunas lähtekeelest sihtkeelde. Tõlgete liike Suuline tõlge on algse (suulise või kirjaliku) teksti tõlge suulisel, kuuldaval kujul. Sünkroontõlge on suulise teksti samaaegne suuline tõlge. Sünkroontõlge võimaldab koosolekute ja konverentside viivitusteta läbiviimist kahes või enamas keeles. Sünkroontõlke puhul tõlgitakse kõneleja sõnu tema kõnega samaaegselt. Delegaadid kuulavad kõnet valitud keeles juhtmeteta vastuvõtjaga ühendatud kõrvaklappidest. Sünkroontõlgid töötavad vähemalt kahekaupa koos. Kuna kõneleja jutu ajal tõlkimine nõuab väga intensiivset keskendumist, tõlgitakse kordamööda, umbes 20-30 minuti kaupa korraga. Kui üks tõlk tõlgib, kuulab teine hoolega kõrval ning on valmis, kohe kui vaja, oma partnerit abistama.
Mineviku kesksõna Mineviku kesksõna väljendab omadust või seisundit, mis on tekkinud või tekitatud suhtelises minevikus. des-vorm des-vorm on pöördsõna infiniitne vorm, mis esineb lauses määrusena, väljendades teise tegevusega samaaegselt toimuvat ja seda iseloomustavat tegevust. Pööre Pööre on pöördsõna kategooria, mis näitab, et tegevus lähtub täisalusega tähistatavast tegijast (subjektisikust), samuti selle tegija seost kõneleja ning kuulajaga. Pöördekategoorial on kolm ainsuslikku ja kolm mitmuslikku liiget ehk pööret, mis avalduvad pöördetunnustena. Tegumoekategooria liikmed (Morfoloogiline) tegumood ehk geenus on eesti keeles pöördsõna morfoloogiline kategooria, mis näitab tegevussubjekti vahekorda grammatilise subjektiga (alusega). Morfoloogiliselt avalduv tegumood on laiemalt mõistetud tegumoekategooria erijuhtum.
käitumine (Suhtlemispsühholoogia üldkursus 2011). Vaikset kuulamist tuleb kasutada kui vestluspartner: 1) on mures või erutatud ja tahab väga rääkida (oma muret kurta) 2) ei ole endas kindel (Suhtlemispsühholoogia üldkursus 2011). 4 Vaikne kuulamine on vähetõhus või ebaotstarbekas: 1) rääkija väljendusoskus on puudulik 2) partner ei soovi rääkida või räägib vähem kui kuulaja tahaks 3) kõneleja püüab saavutada kuulaja heakskiitu (Suhtlemispsühholoogia üldkursus 2011) 1.1.2 Peegeldav kuulamine Peegeldav kuulamine on kuulaja käitumisviis, mis annab rääkijale teada, kuidas temast aru saadi. See aitab tal end paremini väljendada. Peegeldav kuulamine koosneb järgmistest osategevustest: 1) täpsustamine- juhul kui kuulaja täpselt aru ei saanud või kui on vaja täiendavat infot
Kääne väljendavad tüvele lisatavad käändelõpud Kaksikliigendus keelemärgi jaotamine vormiks/tähenduseks ja vormi jaotamine foneemideks Keeleuniversaalid keelte üldine omadus Keelkond on kokkukuuluvate sugulaskeelte rühm Kiri märgisüsteem teksti ülesmärkimiseks nähtavate või kombitavate märkide abil Kliitik seotud morfeem, mis on teiste morfeemide või sõnadega nõrgalt seotud Kõneakt kõnetegu suhtluses tekkiv terviktegu, mille kõneleja rääkides sooritab Konkreetne tähendus kõneleja või kuulaja tähendus Konversatsioonianalüüs vestlusanalüüs uurib reaalseid vestlusi ja nende seaduspärasusi Korpus lausungite kogum Kujundskeem tähenduse tekkimise aluseks mõistete kogum Kumulatsioon ühes morfeemis on mitu tähendust Kvantitatiivne sotsiolingvistika tegeleb keeleüksuste varieerumise täppisanalüüsiga Lause koosneb ühest või mitmest üksteisele järgnevast sõnast
ettevalmistav võistkond. Kui teisi võistkondi pole, võib välja mõelda erinevaid ,,harjutusformaate". Näiteks võib üks võistkonnaliige esitada jaatuse esimese kõne, teine liige eituse esimese ja kolmas liige jaatuse teise kõne. Põhimõtteliselt on kasulikud mistahes formaadid, mille käigus tuleb kaitsta oma argumente reaalsete vastasväitleja ümberlükete ja vastuargumentide vastu. III osa: Väitlemine Kõneajad Jaatuse esimene kõneleja 5min Eitaja esimene kõneleja 5min Jaataja II kõneleja (küsitleb eitaja IV) 3min+1 min Eitaja II kõneleja (küsitleb jaataja IV) 3min +1min Jaataja III kõneleja (küsitleb eitaja V) 3min +1min Eitaja III kõneleja (küsitleb jaatajaV) 3min +1min Ristküsitlus 5 min
Peegeldav kuulamine - kuulaja käitumisviis, mis annab rääkijale teada, kuidas temast aru saadi, aidates tal end paremini väljendada. Peegeldav kuulamine on seotud ka täpsustamisega - juhul kui kuulaja täpselt aru ei saanud või kui on vaja täiendavat infot. Ning peegeldav on ka ümbersõnastamine - kuulaja poolne sama mõtte väljendamine teiste sõnadega, et kontrollida mõistmise täpsust. Empaatiline ehk sisseelav kuulamine - on kõneleja teate emotsionaalse tähenduse ja tähtsuse kõneleja jaoks tabamine. Empaatiline kuulamine = peegeldav kuulamine + positiivne hoiak + eneseaustus. Empaatilise kuulamise eesmärk on tabada teate emotsionaalset tähendust ja teate tähtsust kõneleja jaoks. Kõneleja väärtussüsteemi süvenedes mõista, mida kuuldud teade just tema jaoks tähendab. Et partnerit kuulata, tuleb teda austada. Tuleb olla heasoovlik tema isiku ja neutraalne ta sõnade suhtes
n e k õ n e T d C E H a u R C K D E I IN PE S v i i rek aa S n e U m St H s iu 12 lva naa E üm G 3 Kaudne kõne Kõneleja sõnu saab edasi anda otseselt ja kaudselt.Otsene kõne kordab kõneleja sõnu täpselt Näiteks: She says, ,,I am a student ." Kaudne kõne annab kõneleja sõnu edasi ümberjutustatult. Näiteks: She says that she is a student. Otsene kõne Otsene kõne antakse kaudses kõned edasi sihitislausega, kusjuures toimuvad mõningad muudatused , näiteks muutuvad vastavalt lause mõttele asesõnad ja mõnel juhul ka verbi pöördevormid. Saatelause Otsene kõne Reporting clause Direct speech
Vajaduse tekitamine- probleemide võimendamine ja täpne sõnastamine. Lahenduste pakkumine- kiired ja mugavad Kasulikkuse selgitamine Kuulajate kaasamine- innustus tegutsema. informeeriv kõne- teabe edastamine Informeeriv kõne on erapooletu ega propageeri kellegi huve. Keskendutakse teate edastamisele ja selgitamisele. Probleemi käistletakse kogu selle keerukuses ning esitatakse poolt ja vastuargumente, et pakkuda kuulajatele võimalikult mitmekülgset teavet. Kõneleja enda seisukoht jääb tagaplaanile. Oluline on: Süsteemsus- hea struktuur, et oleks lihtsam aru saada Konsentreeritus- keskendumine kõige olulisemale Ea-ja jõukohasus- info edastamine kergemalt raskemale, kuulajate vanuse ja eelneva kogemuse arvestamine. Näitlikustamine- näidete, pildimaterjali vm kasutamine Rakendamine- rakendusvõimaluste tutvustamine Kordamine- olulise, ka keeruka teabe rõhutamine, kordamine ning ümbersõnastamine. Osalemine- kuulajate kaasamine
Ja siit tulevad veel mõned kasulikud soovitused kõnelejale, mille järgimisel saab kõne ilusasti esitatud: Ole kuulajate ees loomulik! Hirmust saab üle harjutamisega. Võimalusel lindista oma kõne.Kuulates saad hinnata häälekasutust ja parandada ilmnenud vead. Kõige tähtsam on kõne sisu, mitte kõnelemise viis. Austa kõnelejat Ära raiska aega asjatu heietamisega. Hea kõneleja teab, mis juulajaile öelda ja kuidas seda küige paremini teha. Suhtle kuulajatega Naudi oma esinemist !
Astmevaheldus nõrga ja tugeva astme vaheldumine sõnatüves(laadivaheldus ja vältevaheldus) Heliline häälik kõik täishäälikud ja j, l, m, n, r, v Helitu häälik sulghäälikud ja f, h, s, s, z, z Häälikuühend kõrvuti asetsevad erinevad täisvõi kaashäälikud; täishäälikuühendis võib kõrvuti olla kaks erinevat häälikut/tähte. Hüüdsõna e interektsioon muutumatute sõnade liik, mis väljendab kõneleja tundeja tahteavaldusi, häälitsusi, loodushääli, vms. Järgarvsõna arvsõna, mis näitab järjekorda, vastab küsimusele mitmes? Kaashäälik e konsonant k, p, t, g, b, d, f, h, s, s, z, z, j, l, m, n, r, v. Kaassõna e adpositsioon muutumatute sõnade liik, kuulub lauses iga nimisõna võ asesõna juurde Kesksõna e partitsiip tegusõna käändeline vorm( nud, tud ja tav kesksõna. Kirjakeel ühtne ja korrastatud keel, mida kasutatakse ametlikul suhtlemisel.
Ülane Vilumets. 1.Sisu:Tema kõnes oli arusaada,et kõne oli vähe argumenteeritud,kuna ta põhjendas väga vähe oma igat mõtet.Mõne asja juures oli kahjuks vähem seletust,ta hüppas ühest mõttest kiiresti teisele,kuid alati ta üritas oma mõtet argumenteerida.Mina arvan,et ta oleks pidanud rohkem oma mõtteid põhjendama,mul jäi segaseks paljud tema mõtted kuna ta liikus nende juurest kiiresti uue mõtte juurde.Tema paljud väited jäid tihti tõestuseta ja järelduseta,õige kõneleja viis oleks olnud selline,et ta oleks esitanud väite,siis oleks ta selle lahti seletanud,ja hiljem oleks tõestanud et see nii on ja siis sellest väitest järelduse teinud. 2.Ülane Vilumets kasutab „Logos” veenvus kanalit.Tema jutus oli väga palju väiteid ja fakte.Kuna tema kõne sisaldab nii sõnade valikut,tsitaate ja lugusid.Tema sõnavara oli selles kõnes väga suur ja lai kuid kohati tundus,et ta ei oska seda kõike ära kasutada. 3
.. Kasutatakse sõnu, millel on pos. või neg. lisatähendus: saavutas kolmanda koha- pidi leppima kolmanda kohaga, ettevaatlik-arg Esindatakse teadja või asjatundjana: kunstiteadlasena võin kinnitada, et.... Kasutatakse suhtumissõnu: kindlasti, tõenäoliselt, õnneks, vaevalt 17. UUDISE KALLUTATUSE TUNNUSED Kõnelejat näidatakse ebameeldivas valguses:torises, kokutas, halises, vihjas Kõneleja on midagi halvasti teinud: võttis omaks, tunnistas, süüdistas, rõhutas Autor pole kõneleja ütlusega nõus: tunnistas, väitis, möönis Kõneleja mittesõnaline tegevus: naeris, noogutas, ahmis õhku, raputas pead Annavad edasi autoripoolse hinnangu kõnelejale: irooniliselt, põlglikult, üleolevalt Annavad edasi ebameeldivaid emotsioone: kurjategija, terrorist Võivad tekitada kaastunnet: vang, vabadusvõitleja Tema süüdimõistmist: pettur, varas Positiivseis tundeid: suurim, parim 18. Uudise raamistamine(TERA) Fakte on palju ja nende hulgast tuleb teha valik
Häälekurdude tegevus ehk fonatsioon. KOLMANDAS etapis on sõnum füüsikaline signaal. Häälekurdude võnkuine annab mehhaanilise energia, mis tekitab õhurõhumuutusi ja õhuosakesed hakkavad võnkuma. Niimoodi liigub häälelaine akustilise kõnesignaalina õhus kiirusega 330 m/s. Häälekurrud funktsioneerivad hääleallikana. NELJANDAS etapis jõuab häälelaine kuulaja kõrva ja kuulmekile hakkab vastavalt häälekajale võnkuma. Häälelaine jõuab ja kõneleja enda kõrvu, mis teeb võimalikuks tähtsa kõnesignaali kvaliteeti kirjeldava tagasiside. VIIENDAS etapis sõnum tõlgendatakse ehk dekodeeritakse. Seda kujutatakse sageli kaheosalisena. Kõne tuvastamise all mõeldakse sõnumi häälikulise ehituse peamiste tunnuste identifitseerimist. Sellest hoitakse lahus sõnumi tegelik mõistmine, mille puhul on tegemist foneetilis-fonoloogiliselt tuvastatud signaali tegeliku tõlgendamisega ehk sellele tähenduse andmisega.
Kohtunikud kirjutavad terve väitluse ülesse ja alustavad vaatlemist puhtalt lehelt, tema usub kõike mis räägitakse, kui teine pool seda ümber ei lükka, peab olema neutraalne ja objektiivne, ta ei tohi ise juurde mõelda ja peab laskma puust ja punaseks ette teha. Individuaalselt hinnatakse skaalal 18-28, Kohtunik hindab sisu,stiili ja formaalsust. Kui head on argumendid kas on piisavalt tõestusmaterjali , kas materjal on asjakohane. Formaat on vähem olulisem, aga kohtunik hindab kas kõneleja täidab rolli, kas toob kõik argumendid ja lükkab ümber, et kõnelejad toovad sisse materjali, et kõneleja täidab oma ülesandeid. Stiil-individuaalne, kuidas kohtunikele meeldib, kellele meeldivad madalad meeshääled, kellele meeldib vandumine, kellele meeldivad kiired ja kärtsakad naishääled,diktsioon, vastase sallivus,üleolevus, naljad, kohtuniku oma eelistus.
Kodukirjand Sixten Ainumäe Meedia TPT PA-09A 05.05.2011 Meedia on informatsiooni kandjate ühine nimetus. Meedia näited: Kõne, video, paber, ajaleht, film,television,Internet Meedia edastamiseks peab olema 4 tähtsat punkti olemas. Need on kõneleja , kõne , kuulaja ja tulemus. Kõneleja on see, kes viib kõne kuulajani ja kui see on edastatud jõuab kuulajani tulemus. Selle informatsiooni alla kuuluvad uudised , meelelahutus , arvamus ja ka inimeste veenmine kui ka manipuleerimine inimestega. Massikommunikatsioonis on kasutusel erinevad vahendid. See on vahend , mille abil levitatakse info laiale auditooriumile. Massikommunikatsiooni jaotatakse väljendusvahendite järgi elektrooniliseks- ja trükimeediaks. Massikommunikatsiooni
9) vaikimine 10) silmsideme vältimine 18. Millest sõltub ,,näoähvarduse kaal" Browni ja Levinsoni järgi (tooge valem ja valemis esinevate tähtede selgitused)? Kuidas võivad erineda P ja D ,,reaalsed" ja ,,interaktsioonilised" tähendused? ,,Näoähvardus" - nägu ähvardavad kõneteod (palved, nõuded, pakkumised, komplimendid, vabandamine, kritiseerimine, lubadused). ,,Näoähvarduse kaal" - W=P(H,S)+D(S,H)+R. H kuulaja. S kõneleja. R konkreetse teo raskus. P kuulaja võim kõneleja üle (). D kuulaja ja kõneleja vaheline distants (). W kogukaal. P, D ja R "reaalsed" ja "interaktsioonilised" väärtused võivad erineda, nt väga individualistlikud ühiskonnad (USA) kompenseerivad reaalsete P ja D kõrgeid väärtusi interaktsioonilise P ja D väikeste väärtustega, mis viib positiivsete viisakusstrateegiateni (komplimendid, "kutsed
o Enneminevik ehk pluskvamperfekt - kasutus on analoogne täismineviku kasutusega, ainult et eelnevale tegevusele vaadatakse mitte oleviku, vaid mingi minevikuhetke seisukohast o Üldminevik ehk preteeritum Isik ehk persona • öeldise grammatiline kategooria • Isik on seotud kõnealuse olendi või asja osalusastmega kõnesituatsioonis o Esimene isik on kõneleja. o Teine isik on see, kelle poole kõneleja pöördub. o Kolmas isik on see, kellest räägitakse. • Isiku väljendamiseks kasutatakse isikulisi asesõnu mina, sina, tema või mitmuses meie, teie, nemad ning tegusõna pöördelisi vorme; • Isikut tähistatakse ka konkreetsete nimisõnade ning nimedega; • Grammatiline isiku- ja arvukategooria väljendub
huvitavaks, veenvaks, erksaks, selleks et kuulajad said aru ja oleksid haaratud. Kõnekunst on sama vana kui keel. Retoorika algeid tunti juba Egiptuses, Babüloonias ja Assüürias. Alates iidsetest aegadest on inimesed püüdnud mõista sõna mõju. Selles valdkonnas on tehtud palju avastusi. Vanaaegsed teadlased tegid suur töö ja selle töövilja kasutatakse ja rakendatakse ka tänapäeval. Aristotelel andis järgmise näite. Mõnes linnas vajatakse arsti ja rahvas valib kõneleja ja eduka arsti vahel. Inimesed võivad lükata kõiki arsti meditsiinilised teadmised tagasi ja valida selle positsiooni kõneleja, tal peab olema selleks ainult soov. Tänapäeval olukord ei muutunud. 3 I. RETOORIKA AJALUGU Retoorika Vana-Kreekas Retoorika algeid tunti juba Egiptuses, Babüloonias ja Assüürias. Vana-Kreeka
.. · Kasutatakse sõnu, millel on pos. või neg. lisatähendus: saavutas kolmanda koha- pidi leppima kolmanda kohaga, ettevaatlik-arg · Esindatakse teadja või asjatundjana: kunstiteadlasena võin kinnitada, et.... · Kasutatakse suhtumissõnu: kindlasti, tõenäoliselt, õnneks, vaevalt 18. UUDISE KALLUTATUSE TUNNUSED Hinnangulised verbid: · kõnelejat näidatakse ebameeldivas valguses (torises, kokutas) · kõneleja on midagi halvasti teinud (tunnistas, möönis) · autor pole kõneleja ütlusega nõus (väitis, nentis) · kõneleja mittesõnaline tegevus (naeris, kehitas õlgu) · annavad edasi autoripoolse hinnangu kõnelejale (irooniliselt, põlglikult) · annavad edasi ebameeldivaid emotsioone (kurjategija, terrorist) · võivad tekitada kaastunnet (vang, vabadusvõitleja) · ülivõrded (suurim, parim) 19. Uudise raamistamine(TERA)
tähelepanemisele ja mõistmisele, millest kuulajal võib edaspidi kasu olla. Ta eristab kõneleja sõnumis selle eesmärgi, võtmeinfo, faktid, hinnangud ja argumendid. .2 Hindav kuulamine Hindav kuulamine leiab aset siis, kui kuulaja kaalub rääkija esinemise läbi, kontrollides näiteks tema argumentide paikapidavust või ettepaneku tugevaid ja nõrku külgi. .3 Empaatiline kuulamine Empaatiline ehk sisseelav kuulamine on kõneleja teate emotsionaalse tähenduse ja tähtsuse kõneleja jaoks tabamine. Empaatia on võime asetada iseennast teise inimese olukorda, et objektiivselt mõista tema tundeid ja käitumist. .4 Väärtustav kuulamine Väärtustava kuulamise eesmärk on kuulamist nautida ja loominguliselt vastata. Nõuab vähem kontsentreerumist. . KUULAMISTÕKKED KUULAJA POOLT 1) Võrdlemine Mõtlete kumb on targem, asjalikum või tublim. ) Mõtete lugemine Ei pööra inimesele eriti tähelepanu, kuna ei usalda teda. Üritatakse välja selgitada,
tajumine, mõjutamine ning sotsiaalsete suhete aktualiseerimine. Inimesed üheskoos loovad sotsiaalse reaalsuse. Igal indiviidil on selles osas oma nõrkused, tugevused, võimalused ja ohud. Minu kui suhtleja kõige suuremaks nõrkuseks on vahelesegamine ja kannatamatus. Kui parasjagu räägitakse millestki ning teema jääb arusaamatuks, siis paljud mõtlevad, et küll nad ise uurivad asja, kuid ma leian, et iga inimese arusaadavuse ja huvi tase on erinev ning seejärel segan kõneleja juttu. Lisaks kui mul on antud teemade kohta miskit lisada, ei suuda ma oodata oma sõnajärge, vaid võin võimaluse korral kõneleja jutule jällegi vahele segada. Minu kui suhtleja tugevuseks on huvitatus, siiras olek ja enesekindlus. Ma olen peaaegu alati huvitatud vastaspoole mõtetest, tunnetest ja ideedest ning seda ainult mitte viisakusest, vaid siira huvi pärast. Suheldes teise inimesega püüan alati jääda enesekindlaks ning seda ka oma suhtlemisstiiliga näidata
sõnad, sõnakombinatsioonid. Verbaalne suhtlus teenib palju erinevaid eesmärke. Eesmärkideks on eelkõige informatsiooni vahendamine, aga ka emotsionaalse seisundi väljendamine, eesmärk midagi saada ( midagi paludes) ning eesmärk kindlustada sotsiaalseid suhteid ( teretamine). Informatsioon, mida vahendatakse, võib olla erinev: · Semantiline informatsioon selle väljendamiseks kasutab kõneleja sõnade kokkulepitud tähendusi ja teisi keelestruktuuri elemente. Semantilisest informatsioonist tuleb lahus hoida inimese teadmus suhtlemise hetkel. · Statistiline informatsioon põhineb koodi märkide arvul ja nende esinemistõenäosusel. Verbaalse suhtluse väga tähtis tunnus on selle intentsionaalsus, mis põhineb kõneleja rohkem või vähem teadlikul kavatsusel
Hea kuulaja annab vestluse jooksul oma osavõtust märku pingevaba, kuid erksa kehahoiakuga. Osavõttu väljendav kehahoid: - Keha kallutamine rääkija suunas - annab märku energiast ja tähelepanust. - Teisega vastamisi olemine - nii, et parem õlg on kohakuti teise vasaku õlaga. - Avatud kehahoiak - käte ja jalade ristitamisera hoiak. - Rääkijast sobilikus kauguses asumine. Franklin Ernts Jr. «Who’s listening?» «Kuulata tähendab, et kõneleja liigutab sind - nii füüsiliselt kui psühholoogiliselt..» (F. Ernts). Efektiivseks tähelepanu väljendamiseks vaja hoiduda häirivatest liigutustest ja žestidest. 4 Tähelepanelik kuulaja püüab keskkonna segajad miinimumini viia. Suurte füüsiliste barjääride kõrvaldamine aitab suhtlemisele kaasa. Üks kuulaja peamisi ülesandeid on teistele mitte ette jääda, et uurida, millisena rääkija oma olukorda näeb. Ukseavajad:
intonatsiooni rohke. Egotsentriline laps räägib nagu endale 3-5 a. Individuaalne sisemine kõne 5-7 a. ei oska veel efektiivselt kasutada kuigi sõnavara ja lause konstrueerimine seda võimaldavad. Hakates ise grammattiliselt kokku panema ja seda vahel üle doseerides: mina minek ..mina joosin piima ära.... Keele ja mõtlemise seos Mõtlemist ei saa väljendada otse, tähtis on et seda vahendaks keel. Mõtteid ei saa mõista otse, see sõltub kõneleja keelekasutusest, kõneleja võimetest ja kõneleja tajust maailma. Keel on kõnelejale enne kõike sotsiaalne mõjutus vahend. Keele abil kõneleja saab kontakti teistega ja saab mõjutada nii nende mõtet kui käitumist. Sõnum sõltub kuulaja tajust. Kuulaja on sõnumi vastuvõtja ja samas ka sõnumi lõpp punkt. Kuulaja võtab sõnumi vastu ja annab sellele oma tõlgenduse. Ehitades selle mõtte endas üles. Kuulaja ei ole ainult passiivne vastuvõtja, ta on ka tõlk
Kui keegi otsustab suhelda teise inimesega,siis see tähendab,et ta teeb seda selleks, et rahuldada oma vajadust. Isik tahab midagi, tunneb vaevust, tal on millegi kohta tunded ja mõtted. Otsustades suhelda valib isik meetodi millega ta usub,et toimetab sõnumi teisele inimesele tõhusalt kätte. Efektiivne suhtlemine eksisteerib kahe inimese vahel siis kui vastuvõtja tõlgendab ja mõistab sõnumit samal kujul nagu saatja mõtleb. Allikad kõneleja raskustest -Hääletoon liiga madal , kuulamiseks -sõnumi liiga keeruliseks tegemine, emba-kumba kas sisaldab liiga palju mittevajalikke detaile või liiga palju küsimusi. - Jutust kõrvale kaldumine, oma jutu mõtte unustamine - Kehakeel või mitteverbaalsed elemendid eitavad või ei lange kokku verbaalse sõnumiga, näiteks nagu naeratamine samal ajal kui väljendatakse viha või valu. - Liigse tähelepanu osutamine sellele, kuidas teine inimene sõnumit edasi annab või kuidas ta
· mittemidagiütlev näoilme · silmside vältimine · Vaikimine · ruumiline distants 19. Millest sõltub ,,näoähvarduse kaal" Browni ja Levinsoni järgi (tooge valem ja valemis esinevate tähtede selgitused)? Kuidas võivad erineda P ja D ,,reaalsed" ja ,,interaktsioonilised" tähendused? W = P (H,S) + D (S,H) + R W kogukaal P kuulaja võim kõneleja üle D kuulaja ja kõneleja vaheline distants R konkreetse teo raskus H Hearer kuulaja (või ka lugeja, st adressaat) S kõneleja/kirjutaja P staatuse-erinevused e. vertikaalne distants üldiselt suur hierarhilistes ühiskondades; aga ka nt USA-s (Hofstede!); Prantsusmaal (võimu näitamisse suhtutakse üldiselt positiivselt)
KÕNE Eesti keel õp lk 35-42. KÕNE... ... on eesmärgistatud suuline esinemine, suhtlemine kõneleja ja kuulajate vahel. KÕNE (õp lk 35)... ... erineb tavalisest suulisest kõnest ja vestlusest selle poolest, et üks inimene esineb pikema, sageli varem läbi mõeldud sõnavõtuga. KÕNE... ... pidamise oskus tuleb kasuks igal elualal ja elus üldse, sest mida paremini oskame oma mõtteid, taotlusi ja plaane teistele selgitada, seda edukamad oleme. KÕNE... ... pidamise oskus tuleb kasuks elus üldse, nt: Olete ekslikult ostnud bussipileti Tartusse
Kaudne kõneviis Kaudne kõneviis ehk kvotatiiv väljendab kaudset (st kelleltki kolmandalt kuuldud) teatelaadi, nt Laps jonnivat väga palju. Ta nägevat tööga suurt vaeva. · Kõneleja ei võta ise öeldu suhtes seisukohta, vaid edastab kelleltki teiselt pärineva info koos tõeväärtushinnanguga. · Kaudse kõneviisiga võib väljendada ka seda, et kaheldakse öeldu sisus. nt Nad olevat ära kolinud. · Enda kohta käivaid väiteid kvotatiivis esitades näidatakse, et need ei ole esitaja veendumustega kooskõlas. nt Mina ei oskavat naelagi seina lüüa. Ma ei teadvat sellest loost midagi. · Kvotatiivi tunnus on vat,
hulka. 2) Sõna ühelt poolt põhiline, teisalt mitmetähenduslik mõiste. Keele traditsiooniline baasüksus, mis kuulub kahele tasandile leksikaalne sõna kannab sisulist tähendust ja grammatilise sõna puhul lisanduvad mitmed mitteleksikaalsed tähendused, mida kannavad grammatilised tunnused ja lõpud. Nt lugesime = luge- leksikaalne sõna, -si tegevus toimus minevikus, -me tegijaid mitu, kõneleja nende hulgas. Sõna eri tasandid - 1.mees (sõnaraamatu märksõna, lemma). 2.mees, mehe, meest, mehesse... (ühe sõna grammatilised vormid e sõnaraamatusõna konkreetsed esindajad tegelikus tekstis e sõned). 3.mehelik, mehestuma, mehine, meeskond (tuletised ühe tüve baasil). 4.meessugu, meessõber, meesõpetaja, meeste-jalgratas... (liitsõnad ühe täiendsõna baasil). 1-3 on lihtsõnad, vastandudes viimasele, liitsõnade klassile. 3)
konflikte. Just kuulamisvõime puudumise põhjustab paljusid ebakõlasid ning arusaamatusi igapäevastes suhtetes (Niiberg, 2011, lk 12). Kuulamine sisaldab endas öeldu tõlgendamist ja püüdlust teistest õigesti aru saada, mis tähendab ka oskust märgata ja tõlgendada mitteverbaalseid signaale (Kindron, 2004, lk 85). Kuulates inimest pead olema tähelepanelik ja mõistev. Kuulates saab palju informatsiooni. Hea kuulaja eristab kõneleja eesmärgi ehk miks midagi öeldi, võtmineinfo ehk mis on sõnumis põhiline, faktid ehk nimed jm, hinnangud ja argumendid. Lisaks otsib ta varjatud tähendust mida sellest inimene tahab öelda. Kuulajat mõjutavad paljud tegurid. Näiteks see kui rääkija on kõrgemal positsioonist kui kuulaja. Eelnevalt on märgitud milline peaks olema hea rääkija. Hea kuulaja suudab rääkijat kuulata kui ta ei ole monotoone, kui pole keskkonnas tähelepanu kõrvale viijaid
Teadaolevalt on esimene märkimisväärne inimene propaganda ehk mõjutamise ajaloos Aristoteles (384–322 eKr). Tema jaoks oli veenmise eesmärk arusaamade ja seisukohtade edasiandmine, mis ei põhinenud teiste inimeste hüvede vähendamisel. Aristotelese „Retoorika" on veenmiskunsti klassikaline ja kuulsaim teos. Selles määratletakse, et veenmine tugineb kahele sambale: ethos ehk kõneleja isikuomadused; pathos ehk auditooriumi viimine sobivasse emotsionaalsesse seisundisse. Kõige enam rõhutas Aristoteles ethost, sest see kannab endas kõneleja usaldusväärsust. Aristoteles nentis, et ehk peaksid inimesed argumentidele senisest enam tähelepanu pöörama, kui nad ei soovi olla kellegi mõjuvõimu all. Nagu õigekeelsus sõnaraamat väidab, siis demagoogia on rahva, inimeste poolehoiu taotlemine petlike lubaduste ning tõe moonutamisega, hämamine. Kõige enam tehakse seda
Kriitiline kuulamine- eesmärk on hinnata kuuldut (loogika, faktide usaldusväärsus, järelduste usutavus, kuulu tähtsus kuulajale, rääkija huvid ja motiivid. Kuulamise 4 tüüpi: Empaatiline kuulamine- eesmärk on mõista rääkija tundeid, vajadusi, arusaamu, selleks et aidata tal lahendada probleeme. Kuuldu sisu ei ole siin esmane, tähtsam on "jäämäe alumine osa". Mitteverbaalsed signaalid on sageli võti. Kuulamise 4 tüüpi: Aktiivne kuulamine- eesmärk on hinnata kõneleja seisukohta, olenemata, kas see teile meeldib või mitte. Kui hästi ja kui palju me kuulame? Keskmine inimene mäletab vahetult peale kuulmist ainult 50% sellest, mida kuulis; ning kõigest 25% kaks kuud hiljem. Ametnik veedab oma päevast: 9% - kirjutades; 16%- lugedes 30%- rääkides; 45%- kuulates!!! 39%- edastades; 61%- vastu võttes Kuidas saada paremaks kuulajaks? Säilitage silmside Kuulake klienti kogu kehaga Reageerige näitamaks teie huvi ja
· suletud keha · liikumatus · mittemidagiütlev näoilme · silmsideme vältimine · vaikimine · ruumiline distants 18. Millest sõltub ,,näoähvarduse kaal" Browni ja Levinsoni järgi (tooge valem ja valemis esinevate tähtede selgitused)? Kuidas võivad erineda P ja D ,,reaalsed" ja ,,interaktsioonilised" tähendused? Näoähvarduse kaal: W = P (H,S) + D (S,H) + R W kogukaal P kuulaja võim kõneleja üle D kuulaja ja kõneleja vaheline distants R konkreetse teo raskus H Hearer kuulaja (või ka lugeja, st adressaat) S kõneleja/kirjutaja P, D ja R "reaalsed" ja "interaktsioonilised" väärtused võivad erineda, nt väga individualistlikud ühiskonnad (USA) kompenseerivad reaalsete P ja D kõrgeid väärtusi interaktsioonilise P ja D väikeste väärtustega, mis viib positiivsete
? 2)konventsionaalne kaudsus/indirektsus 3)Põiklusväljendid(Mulle tundub, arvatavasti) 4)Kõhklused nn mitte-eelistatud vastuste puhul 5)Pessimism 6)Viitab üldistele reeglitele 7)Passiiv 8)Vaikus 9)Nominalisatsioon 16. Millest sõltub ,,näoähvarduse kaal" Browni ja Levinsoni järgi (tooge valem ja valemis esinevate tähtede selgitused)? Kuidas võivad erineda P ja D ,,reaalsed" ja ,,interaktsioonilised" tähendused? W = P (H,S) + D (S,H) + R / W kogukaal , P kuulaja võim kõneleja üle, D kuulaja ja kõneleja vaheline distants R konkreetse teo raskus, H Hearer kuulaja (või ka lugeja, st adressaat) , S - kõneleja/kirjutaja P staatuse-erinevused e. vertikaalne distants üldiselt suur hierarhilistes ühiskondades; aga ka nt USA-s (Hofstede!); Prantsusmaal (võimu näitamisse suhtutakse üldiselt positiivselt) D üldjoontes suurem põhjapoolsetes riikides (D-d võib seostada individualismiga, aga pigem D reaalset,
· passiiv · vaikus (?) · nominalisatsioon, jne, jne · kõhklused nn mitte-eelistatud vastuste puhul, suletud keha, liikumatus, · mittemidagiütlev näoilme, silmsideme vältimine, · vaikimine, ruumiline distants jne 15. Millest sõltub ,,näoähvarduse kaal" Browni ja Levinsoni järgi (tooge valem ja valemis esinevate tähtede selgitused)? Kuidas võivad erineda P ja D ,,reaalsed" ja ,,interaktsioonilised" tähendused? W = P (H,S) + D (S,H) + R W kogukaal P kuulaja võim kõneleja üle D kuulaja ja kõneleja vaheline distants R konkreetse teo raskus H Hearer kuulaja (või ka lugeja, st adressaat) S kõneleja/kirjutaja P, D ja R "reaalsed" ja "interaktsioonilised" väärtused võivad erineda. Nt väga individualistlikud ühiskonnad (USA) kompenseerivad reaalsete P ja D kõrgeid väärtusi interaktsioonilise P ja D väikeste väärtustega, mis viib positiivsete viisakusstrateegiateni (komplimendid, "kutsed lõunale", eesnimed jne, kuni R on nullilähedane). 16
Peegeldav kuulamine on kuulaja käitumisviis, mis annab rääkijale teada, kuidas temast aru saadi, aidates tal end paremini väljendada. Peegeldav kuulamine on seotud ka täpsustamisega juhul kui kuulaja täpselt aru ei saanud või kui on vaja täiendavat infot. Ning peegeldav on ka ümbersõnastamine kuulaja poolne sama mõtte väljendamine teiste sõnadega, et kontrollida mõistmise täpsust. (Antsov, 2005) 1.3 Empaatiline kuulamine Empaatiline ehk sisseelav kuulamine on kõneleja teate emotsionaalse tähenduse ja tähtsuse kõneleja jaoks tabamine. Empaatiline kuulamine = peegeldav kuulamine + positiivne hoiak + eneseaustus. Positiivne hoiak on valmisolek ära kuulata teiste inimeste arvamusi ja seisukohti ning püüd arvestada kuuldut oma tegevuses. Eneseaustus on heasoovlik suhtumine iseendasse. Selle alus on tõepärane enesetunnetus, eelarvamusteta suhtumine. Empaatia on võime asetada iseennast teise inimese olukorda, et objektiivselt mõista
muutmine, sõnajärg, grammatika elemendid. Tavaliselt on eri keelte konventsioonid erinevad. Konventsioonid on loomult ühiskondlikud ja inimestevahelised. Kood on süsteem, mille hulgast valitakse sõnumite põhiüksused (nt sõnad). Verbaalses suhtluses on koodiks keel. Keeleline suhtlus on kahesuunaline ja interaktiivne (kõneleja-vastuvõtja, vastuvõtja-kõneleja; kõneleja peab arvestama kuulaja eeldusi ja teadmisi). Keelelise suhtluse tunnus on ka intentsionaalsus, mis põhineb kõneleja kavatsusel saada infot, rääkida endast, mõjutada kuulajat jms. Keelt on võimalik kasutada ka suhtlussituatsioonist sõltumatutel eesmärkidel (loomad ja seadmed reageerivad mingile väliskeskkonna stiimulile või sisemisele situatsioonimuutusele, aga inimesed võivad rääkida ka teistest olenditest, loogilisest ja ebaloogiliselt jms). Inimene suudab sõnadega fantaseerida, valetada, teha nalja, olla irooniline, kavandada tulevikku.
Ei identifitseerita kuritegude puhul ohvrite aadresse, et kurjategijad seda ära ei kasutaks. Ei nimetata laste nimesid, kes on kuriteo ohvrid. Samuti mitte vägistamise ohvrite nimesid. Vahel on vaja teada, kes nad ei ole jne. Et lugeja teaks kellega on kindlasti tegu. Kui kirjutatakse nimedest, mida mõni teine negatiivselt kannab. Tsiteerimine ja parafraseerimine Oluline on allikate sõnade edasiandmine. • Tsiteerimine tähendab, et on täpselt tood see, mida kõneleja ütles või kirjalikult kirjutas. Tsitaat pannakse jutumärkidesse. Ülejäänud osa identifitseerib rääkija ja vajadusel mõni kõnelemissituatsioon. • Parafraas annab edasi allika teksti mõtte, kuid ilma omapoolse hinnanguta. Sõnu võib muuta vähe, kokku suruda. Millal eelistada tsitaati? Enamus inimeste jutust tuleb esitada parafraasina. Tsitaat on erand, mitte reegel. • Esmaseks otsustamise aluseks on info ja allika väärtus
eristamine ja tajumine) aspektist. Pertseptiivse e tajufoneetika eesmärgiks on erinevate kõneüksuste tajumiseks oluliste tunnuste väljaselgitamine, kõnetaju iseärasusi arvestavate mudelite loomine kõne- ja kõnelejatuvastuseks. Foneetika põhiüksus ehk häälik on väikseim kuuldeliselt eristatav artikulatoorsete ja või akustiliste omadustega määratletav kõnesegment. Häälikuid on lõpmatult palju, nende kvaliteeti mõjutavad nende positsioon, naaberhäälikud, kõneleja kõneorganite anatoomia ja emotsionaalne seisund. Häälikuklassi abstraktsioon e invariantne etalon on foneem, mis on ühtlasi ka fonoloogia põhiüksus. Foneem on abstraktsioon, mis esineb reaalsuses variantide e allofoonidega. Erinev foneemikombinatsioon annab erineva häälikulise vormi, mis võib saada tähenduse, kuna foneemil endal tähendust pole. Fonoloogia uurib lõplikku hulka hääldatavaid foneeme, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
