Euroopa ideede ajaloo eksamikonspekt (4)

Q: Kellega vaidleb keda vihkab?

Vastus leiad õppematerjalist: Euroopa ideede ajaloo eksamikonspekt

Q: Millist tegevust õigustab?

Vastus leiad õppematerjalist: Euroopa ideede ajaloo eksamikonspekt

Q: Mis probleemid on päevakorras?

Vastus leiad õppematerjalist: Euroopa ideede ajaloo eksamikonspekt

Q: Millest autor vaikib?

Vastus leiad õppematerjalist: Euroopa ideede ajaloo eksamikonspekt

Q: Mida ta teatud terminite all mõtleb?

Vastus leiad õppematerjalist: Euroopa ideede ajaloo eksamikonspekt

Q: Kes päris Rooma keisririigi?

Vastus leiad õppematerjalist: Euroopa ideede ajaloo eksamikonspekt

Tartu Ülikool - Ajalugu - Euroopa ideede ajalugu

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Kellega vaidleb keda vihkab?
Millist tegevust õigustab?
Mis probleemid on päevakorras?
Millest autor vaikib?
Mida ta teatud terminite all mõtleb?
Kes päris Rooma keisririigi?

Metodoloogilised küsimused

Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel
Tekstuaalne meetod: A. Lovejoy; ideed on tsüklilised, pole protsessi; universaalsed probleemid, ajatud ideed; idee-ühikud, mis on ideoloogiate ehituskivid; suurte mõtlejate kanooniline rida; autorit pole vaja uurida, väidete tähendus on leitav tekstist endast
Kontekstuaalne meetod: Cambridge’i koolkond (Q. Skinner ); autori kavatsus : kellega vaidleb? keda vihkab? millist tegevust õigustab?; ajalooline kontekst ja keelelised konventsioonid : mis probleemid on päevakorras? millest autor vaikib? mida ta teatud terminite all mõtleb?; vaja uurida: tekste , millele autor vastas; konventsioone, mille raames ta kirjutas
Riik

Keskaegse ja uusaegse riikluse põhierinevused
Keskaegne riik:

Isikulisus: riik põhineb individuaalsetel sidemetel; feodaalsed suhted; hierarhilisus
Killustumus: riigivõimu funktsioone teostavad oma piirkonnas vasallid
Konglomeraatriigid: riik koosneb eri õiguskordade ja poliitiliste süsteemidega osistest
Dualism : vastastikuste õiguste ja kohustuste süsteem; võim jagunenud valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel

Uusaegne riik: 16.-17. saj jooksul arenes välja suveräänne riik; keskne omadus impersolnaalsus: riigi autoriteeti eristatakse valitseja autoriteedist ja kogukonna autoriteedist; võim on seaduste ja institutsioonide struktuuris, mida administreerivad/valitsevad inimesed; valitsejad muutuvad, riik jääb

Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini)

Aristoteles (4. saj eKr): polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm
Skolastiline aristoteliaan Aquino Thomas (13. saj): poliitilise elu põhivormiks on “perfektne kogukond ”, mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid; need kogukonnad peaksid elama harmoonias
Stoik Cicero (1. saj eKr): riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks
Niccolo Machiavelli (1469-1527): maailma poliitiline korraldus põhineb iseseisvatel kogukondadel, mis tagavad ühise hüve; need on loomupärases konfliktis; nii valitsejate (kuningriigis) kui kodanike (vabariigis) ülim eesmärk on riigi säilitamine; selleks on enamasti ainuvõimalik vahend ekspansioon , sest võim on relatiivne (sõltub teiste riikide võimu suurusest )

Suveräänsuse põhidefinitsioon ja kaks dimensiooni
Suveräänsus on kõrgeim võim mingi territooriumi üle.
Suveräänsuse kaks dimensiooni:

Sisemine: legitiimse võimukasutuse (vägivalla) monopol
Välimine: iseseisvus , sõltumatus; tunnustus teiste poolt; mittesekkumise doktriin

Jean Bodini suveräänsusteooria ja selle rakendamise probleeme
Kord ja ühtsus on tagatud suveräänsusega. Suveräänsus: absoluutne ja igavene võim riigis; suverään ei allu ühelegi teisele autoriteedile. Riik saab olla monarhia , aristrokraatia või demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon. Suveräänsus kuulub sellele, kellel on võim anda seadusi. Valitseja ise ei allu positiivsetele seadustele , vaid üksnes jumalikule õigusele ja loomuõigusele. Selle täielik rakendamine võimatu.

Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist
„Kunsti abil on loodud suur Leviaatan , mida nimetatakse ühisuseks või riigiks, mis pole muud kui kunstlik inimene, ehkki kõrgem ja tugevam kui loomulik inimene, mille hoidmiseks ja kaitsmiseks ta on loodud ja milles suveräänsus on kunstlik hing, mis annab elu ja liikumise kogu kehale; kohtunikud ja teised õigusmõistmise ja täideviimise ametimehed on kunstlikud liigesed ; hüvitus ja karistus (millega iga liiges pannakse täitma oma kohust, olles seeläbi seotud suverääniga) on närvid; mis teevad sedasama loomulikule kehale; kõigi üksikute liikmete jõukus ja rikkused on tugevus; inimeste turvalisus selle eesmärk; nõunikud, kes annavad talle teada kõigest, mida ta peab teadma, on mälu; õiglus ja seadused on kunstlik mõistus ja tahe ; üksmeel on tervis; mäss on haigus ja kodusõda on surm.“
Valitsusvormid : Monarhia, aristokraatia , demokraatia

Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo
Moodne kriitika: demokraatia on ideaal, aga tegelikult tõelist “demokraatiat” ei eksisteeri
Klassikaline kriitika: legitiimsus: monarhia on ainus õiguspärane vorm (teoloogiline: kuningad Aadama järeltulijad; ajalooline: kuningad hõimupealike legitiimsed pärijad); efektiivsus: demokraatia instrumentaalses mõttes viletsam (demokraatia toidab ambitsioone, monarhias on kõik ülejäänud alamad võrdsed; monarhial ei ole erahuve)

Platon ja Aristoteles valitsusvormidest
Platon: filosoofide valitsuse ideaal (monarhia või aristokraatia); filosoofid näevad asjade tõelist olemust (koopamüüt); kaks võimalust: filosoofid haaravad võimu või kuningas hakkab filosoofiks ; türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest
Aristoteles: head vormid: monarhia (üks valitseja), aristokraatia (vähesed), politeia (paljud); halvad vormid: türannia, oligarhia, demokraatia; parim valitsusvorm sõltub rahva loomusest ( vooruste jagunemisest); kui inimesed on ebavõrdsed, on poliitiline võrdsus ebaõiglane

Kristlik ainuvõimu (monarhia) doktriin
Kristlik kuningavõimu idee (6. saj): Justinianuse koodeks : kuningas on Jumala poolt seatud, tema võim on Jumala and; kuningas on vastutav Jumala ees; peaülesanne rahu; paternalistlik ja personaalne suhe alamatega; kuningas kui vooruste kehastus ja tagaja

Kas monarhia ja türannia on olemuslikult erinevad? Vastandlikke käsitlusi läbi aegade
Türannia on korrumpeerunud monarhia; türann on ebavooruslik ning ei salli alamate vooruslikkust. Platon: türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest. Aristoteles: türannia on kõrvalekalle monarhiast, halvim võimalik valitsemisvorm. 17. saj. Inglise vabariiklased: monarhia=türannia (kõik “ monarhid ” on tegelikult türannid). Thomas Hobbes : nõustus võrdusega türannia=monarhia, ent positiivses mõttes: kõik “türannid” on monarhid.

Paternalistliku monarhiaidee põhijooned
Parallelism : perekond=riik; valitseja kui pereisa (patria potestas = isavõim); võimusuhted on loomupärased, inimesed sünnivad nendesse.

Segavalitsuse teooria ja praktika varauusajal
Aristoteles: eri vormide segunemine ei ole ideaal, ent on praktiline lahendus, kui on eri grupid ühiskonnas. Väldib võimust eemale jäävate gruppide pahameelt. Varauusaja vabariiklikud mõtlejad (Machiavelli ja Guicciardini 16. saj Itaalias, James Harrington 17. saj Inglismaal): segavalitsus on ideaal, sest loob tasakaalu. Toetusid Polybiose kirjeldusele Rooma vabariigi poliitilisest süsteemist, kus demokraatlik (tribüünid), aristokraatlik ( Senat ) ja monarhistlik (konsulid) element segatud; valvavad üksteise järele; igavene vaheldumise tsükkel. Eeskujuks toodi antiikaja Sparta ja kaasaja Veneetsia . Montesquieu : riigivõimu eri funktsioonid peavad olema jaotatud erinevatele institutsioonidele; seadusandlik võim – paikneb terves rahvas, mida kehastab representatiivne assamblee, täidesaatev võim – monarhia, osaleb seadusandluses vetoõiguse kaudu.
Õiglus ja kasulikkus

Itaalia humanistide klassikaline voorusekäsitlus
Humanistide eeskujuks Cicero “Kohustustest”, sealt voorusliku inimese ideaal: tark, kindlameelne, mõõdukas, õiglane (mitte kasutada pettust ja vägivalda, mis omane loomadele; pidada sõna).

Cicero valitseja kohustustest
Kaitsta kodanike huve, unustades omapoolne kasu; hoolitseda riigi kui terviku eest, mitte mängida üht osa kodanikest teise vastu.

Euroopa poliitiline kriis ning pakutud lahendusvariandid
Euroopa poliitiline kriis:

Itaalia sõjad 1494 -1559: Itaalia pärilusprobleemid, kaasati Euroopa suurjõud Prantsusmaa ja Habsburgid , kes läksid ka omavahel konflikti; sekkusid ka Inglismaa ning Ottomani Türgi
Paavstlik dekadents: sõjardpaavstid Alexander VI (1492-1503) ja Julius II (1503-13)

Lahendusvariandid: utopism (Thomas More: radikaalselt erinev ühiskonnakorraldus, ühisomand, päriliku aadli puudumine); klassikaline humanistlik voorusõpetus ( Erasmus ); alternatiivne voorusõpetus (Machiavelli). Viimased kaks käitumisjuhendid valitsejale.

Machiavelli vooruseõpetuse põhiprintsiibid
Valitseja eesmärk au ja kuulsus, selleks vajalik oma staatuse ehk riigi säilitamine ning kasvatamine ; kõik, mis riiki säilitab ja suurendab, on vooruslik. Vooruslik ehk virtuoosne valitseja saavutab oma eesmärgid, kontrollides ja talitsedes saatust. Valitseja peab oskama kohaneda olukorraga.

Erasmuse juhised valitsejale
Valitsemine on võimalus teenida oma rahvast. Eristada tuleb sõpru ja meelitajaid. Ülimaks eesmärgiks rahu ja stabiilsus, sõda vaid äärmisel vajadusel; mitte tõsta makse, elada kokkuhoidlikult. Valitseja peab sekkuma võimalikult vähe.

„Riigi huvi” teooria areng varauusajal ning rakendamine praktikas
„Halb“ teooria: eesmärk õigustab abinõu, kasulikkus on absoluutne mõõdupuu (Machiavelli); „hea“ teooria: tunnistab , et valitseja suhtes kehtivad erinevad moraalireeglid , ent rõhutab, et enamasti on moraalne käitumine kasulik. Riigimeheliku tarkuse rõhutamine, mis seisneb oskuses laveerida vastavalt vajadusele õigluse ja kasulikkuse vahel.
Otsustamine

Valitsejakoolituse teooria ja praktika varauusajal
Aadli funktsioon riigis muutus, sõdimise asemel valitsemine ja kohtupidamine. Rüütliakadeemiad: humanistlikud õppeasutused aadlikele, kus õpetati valitsemiskunsti. Üldised valitsemiseesmärgid ja - printsiibid ; kasuistika: õpetus, kuidas teatud olukordadega toime tulla; nõunike valimine, nõupidamiste korraldamine ja otsuste langetamine; nõupidamisformaatide harjutamine .

“Consultatio” ja “pro et contra ” nõupidamisformaatide eripärad
Consultatio:

propositio: eesistuja esitab lahendust vajava küsimuse
consilia/ vota: nõukogu liikmed edastavad oma arvamuse
conclusio: eesistuja võtab arvamused kokku ja formuleerib otsuse

Eelised: kõik nõukoja liikmed on kohustatud oma arvamuse välja ütlema, seega motivatsioon kaasa mõelda; tõstatatakse aspekte , mis muidu jäänuks tähelepanuta; kõik on kaasvastutajad, ei saa hiljem otsust kritiseerida. Probleem: palju eri argumente, keeruline otsust langetada.
Pro et contra:

üks nõunik toob välja kõik argumendid propositio poolt ja teine selle vastu
pärast argumentide esitamist kuulati kõigi arvamust

Eelised: luuakse vaidlussituatsioon; püütakse süstemaatiliselt läbi arutada kõik võimalikud argumendid; jõutakse kiiremini otsusele; kriitikutele on vastuväited juba olemas

Hobbesi ja Rousseau kriitika ühisnõupidamiste suhtes
Hobbes: eesmärgiks isiklik populaarsus, mitte asja objektiivne esitamine; mõjutatud retoorikast, mitte loogikast; kardetakse arvamust avaldada; sisu raske salajas hoida
Rousseau: maksmusele pääseb kõige kõvahäälsem erahuvi; ühishuvi on võimalik leida vaid siis, kui kodanikud kujundavad arvamuse iseseisvalt

James I ja Erasmus meelitajatest
James I soovitas prints Henryl hoiduda meelitajatest ning valida nõunikeks targad, ausad ja puhta südametunnistusega mehed.
Erasmus: prints peab vältima meelitajaid, valitsejate käekäik on nende poolt väga haavatav; noor valitseja on eriti ohus, sest inimesele on loomupärane eelistada komplimente tõele ja puuduvad kogemused kavaldajate äratundmiseks; türanniate puhul meelitajad alati mängus. Lahendused: rängad karistused neile, kes meelitavad printsi ebaväärikatele tegudele; tasu neile, kes kõnelevad avameelselt; põhilahenduseks haridus .
Sõda

Vana ja Uus Testament sõjapidamisest
Vana Testament: soovides mõnda linna vallutada, tuleb sellele esmalt pakkuda rahumeelset alistumist, ent sellest keeldudes tuleb see piirata ja vallutada, tappes kõik mehed ja võttes endale naised, lapsed, loomad jm; ent nii võib käituda vaid kaugel olevate linnadega
Uus Testament: keelab tapmise , ka kättemaksuks või kaitseks; kohtumõistmine on Jumala teha

Augustinuse moraaliõpetus ning õiglase sõja doktriin
Keskendumine motivatsioonile: vaenlase teod võivad olla tehtud õiglase südamega; autoriseerimise olulisus; õiglase sõja põhiprintsiip: vajadus karistada õigusrikkumist. Iseenda kaitseks ei tohi tappa, ent on vaja võidelda kurjusega, kaitsta teisi ja kogukonda ; tapmine seaduse nimel; eelkõige karistus-, mitte kaitsesõda.

Aquino Thomase 3 õiglase sõja kriteeriumi

Õige autoriteet: valitseja käsk
Õiglane põhjus: õigusrikkumine
Õiglane eesmärk: (õiglane) rahu

„Püha sõja” ja „õiglase sõja” erinevused ja sarnasused

Õiglane sõda: kristlike naabritega ; ideeline alus: vägivald tuleb üldiselt hukka mõista, ent lubatav teatud tingimustes, vägivalla positiivseks küljeks vaid korra taastamine; kohuseks inimesele kui vasallile ja patrioodile
Püha sõda: uskmatutega; vägivald moraalselt neutraalne , moraalne hinnang tuleneb osalejate kavatsustest; võib olla tervikuna positiivne: võitlus Jumala riigi nimel ja hüveks; kaasnes pattude andekssaamine; kohuseks inimesele kui kristlasele; ka pühas sõjas kehtivad Aquino Thomase kriteeriumid

16. sajandi skolastikud ja humanistid õiglsest sõjast: põhierinevused
Neoskolastikud: hispaanlased, enamasti Salamanca ülikooli juures, ka protestandid ; toetusid Augustinusele ja Thomasele; keskmes individuaalne patt: kuidas sõdida patuta?; kuna sõda on vastus õiguserikkumisele, saab see olla õiglane vaid ühele poolele; enesekaitse õiglase rünnaku vastu on lubamatu
Humanistid: kaks põhisuunda: kristlik patsifism (Erasmus; sõda on loomalik , mittekristlik; unistus rahuprintsist; samas sõda türklaste ja teatud tingimustel teiste kristlaste vastu lubatud) ja humanistlik (Machiavelli, Lipsius; „riigi huvi“ teooria: valitseja peab tagama riigi säilimise)

Hugo Grotiuse loomuõiguslik õiglase sõja doktriin
Õigussüsteem toetub enesesäilitamisele ja sotsiaalsusele. Rahvaste õiguse reeglid peavad tagama pikaajalise kasulikkuse, mitte lähtuma hetkekasust. Sõjaõiguse küsimuses balansi leidmine skolastikute ja humanistide vahel: õiguste ja kohustuste suhe, ent suveräänidel universaalne karistusõigus kogu maailmas. Ennetava enesekaitse piiratud õigus: vaid reaalsete ja vahetute ohtude tõrjumisel.
Impeerium

Rooma imperiaalne ideoloogia
Rooma oli vabariiklik, mitte monarhistlik impeerium; militaarriik, kodanikud orienteeritud sõjale. Ideoloogia alustalad: pax romana , tsivilisatsioon, kord, seaduslikkus , luksus ; roomlaste idee, et ka sõda on reguleeritud õigusega.

Kes päris Rooma keisririigi? Keisrivõimu taotlused keskajast uusajani
Keisrikroonile pretendeeris Ida-Rooma (Bütsants), mis kestis veel 1000 aastat. 1453 Ottomani vallutus – Türgi Sultani tiitel “maailmavalitseja”. Paralleelselt Vene tsaarid ( Caesar ) – kolmanda Rooma idee; 15. sajandi lõpul võtsid kasutusele Bütsantsi kahepäise kotka ning hakkasid kopeerima Saksa-Rooma keisrite õukonnarituaali. Peeter I – 1721 Imperaator, Vene Keisririik .

Hispaania maailmavallutuse õigustamine: 3 põhiargumenti

Juriidiline argument: 1493 paavst kinkis Hispaaniale veel vallutamata Atlandi maad; 1494 Tordesillase leping – ookeani jagamine Hispaania ja Portugali vahel; 1513 koostati „Requerimiento“, loeti ette Mehhiko vallutamisel
Religioosne argument: kristianiseerimine; Cortés: jumalik missioon võita kirikule äsjaavastatud rahvad
Tsiviliseerimise argument: rahvaste päästmine, religioosne kohusetunne ; inimohver kui barbaarne türannia; tsiviliseerimisprotsess: moraal, abielukombed, riietus (mehed sunniti kandma pükse)

Kas barbarite alistamine on õigustatud? Las Casas versus Sepulveda
Las Casas: indiaanlased on täisväärtuslikud inimesed ning neid tuleb kohelda kui tavalisi Kastiilia alamaid ( tunnistas juriidilist argumenti). Rikkumiste tõttu on indiaanlastel põhjus õiglaseks sõjaks hispaanlaste vastu. Rahumeelse kolonisatsiooni, kauplemise ja kristianiseerimise idee.
Sepulveda: Indiaanlased on “homunculi”, pigem loomad kui inimesed. Metsikus, kultuuritus, argus, inimohverdus, kannibalism, intsest, paganlus – seega loomu poolest orjad ning hispaanlased loomu poolest isandad .
Sepulveda nõudmisel 1550 Valladolidi vaidlus: las Casas vs Sepulveda, ent tulemust polnud.

Francisco de Vitoria õigustus vallutusele

Loomulik reisimine ja kommunikatsioon
Ristiusu levitamine
Ristitute kaitsmine
Kui kõik on ristitud, võib paavst määrata kristliku valitseja
Barbarite kaitsmine oma türanliku valitseja vastu
Tõeline ja vaba valik
Liitlaste ja sõprade kaitsmine
Barbarite mentaalne võimetus end valitseda

Universaalmonarhia ja jõudude tasakaalu ideed
Universaalmonarhia – antiimperiaalne loosung 16.-18. saj Euroopas; sellega kaasneb türannia, mis lämmatab Euroopale omased vabadused. Kuni 17. saj keskpaik Hispaania oht, seejärel Prantsusmaa. Vastukaaluks jõudude tasakaalu idee, mis säilitab Euroopa vabaduse; idee juured 16. saj alguse Itaalias. 1713 kirjutati “ balanss ” kui eesmärk sisse Utrechti rahulepingusse. 18. saj poliitika – koalitsioonide pidev muutumine, et tasakaal säiliks.

Kaubandusimpeeriumite ideoloogiad
Protestantlikud kaubandusimpeeriumid: Inglismaa, Holland. 17. sajandil „kuldvasikaks“ kaubandus, selleks vaja valitseda ookeane. Vallutamise asemel faktooriad rannikul, esimesena Portugalil . Kaasnes uue kaupmeeste klassi uus ideoloogia: kaubanduse tsiviliseeriv ja humaniseeriv mõju. Loodeti, et see lõpetab rahvusvahelise konflikti, ent tegelikult oli uute konfliktide põhjuseks. Idee, et kaubanduse arenguks on vaja vaba ühiskonda. Inglased ja hollandlased ei ekspluateerinud kohalikke, vaid kaitsesid neid teiste eurooplaste ja oma valitsejate türannia eest. Ristiusustamine ja tootmisvormide kaasajastamine.

Napoleoni imperiaalne ideoloogia
Vallutus ja missioon; Napoleoni heatahtlik impeerium: tsiviliseeriv missioon, Prantsuse rahvas kui kõigi teiste rahvaste eeskuju; Euroopa taasühendamise idee: kava luua ühtne Euroopa ühtsete seaduste, printsiipide, tunnete ja huvidega .
Vabadus, võrdsus, vendlus

Uus-Rooma vabariikliku vabadusekäsituse Rooma algupära.
Antiikajast vabadusekontseptsioon: Rooma vabadus tähendab vastandumist orjusele, vaba inimene pole kellegi teise meelevallas (Rooma vabariiklik vabadus). Antiikaegne vabadus oli vabadus osaleda vahetult riigi valitsemises.

Machiavelli uus-Rooma vabariiklik vabadusekäsitus.
Enamuse inimeste jaoks on suurim võimalik hüve vabadus – nad soovivad taotleda vabalt oma eesmärke, kartmata mõnd teist inimest või seltskonda; see on võimalik vaid siis, kui ei olda kellestki sõltuvuses – st vaid vabariigis, kus valitseme end ise.

Uus-Rooma vabariikliku vabadusekäsituse rakendused poliitikas
17. sajandi Inglismaal kuninga ja parlamendi vastasseis, kuninga taotlus alamad orjastada, muutes isikuvabaduse sõltuvaks kuninga suvast. 1642 võimukriis, kodusõja algus; parlament haarab võimu, tekib Inglismaa vabariik. Vabariiklased vastandavad orjust ja vabadust ning tingimused vabaduseks on rahva poliitiline osalus, kodanikuvoorused ja täidesaatva võimu eriõiguste puudumine.

Thomas Hobbesi liberaalne vabadusekäsitus ja selle rakendused poliitikas
Poliitiline võim saab alguse kokkuleppest (loomuseadus). Tõeline vabadus: vabadus välistest takistustest, vaba tahe absurd – vaba saab olla tegu. Ka seadused on mõttelised takistused, riigialama vabadus algab sealt, kus lõppevad keelud ja käsud. Vabariiklik vabadus on kollektiivne; riigi ülesanne on tagada kord, mitte vabadus. Ameerika revolutsioon 1776: sõltuvus Briti parlamendist; iseseisvusdeklaratsioonis argument: vaba rahvas ei saa elada Briti krooi despootia all.

John Locke’i liberaalne vabadusekäsitus ja selle rakendused poliitikas.
Vabadus on väliste piirangute puudumine. Seadused kui vabaduse tagatis: inimeste vabadust piirab teiste inimeste samasugune õigus vabadusele; seadused ei piira vabadust, vaid kindlustavad seda. Õigust vabadusele ei saa võõrandada inimene ise. Valitsuse õiguspärasusest: rahvas allub valitsusele teatud tingimustel; otsene osalus poliitikas pole oluline. Ameerika revolutsioon : süüdistus kodanike vabaduse jalge alla trampimises; iseseisvusdeklaratsioonis argument: kõik inimesed on võrdsed ja kõigil on võõrandamatud õigused.

Montesquieu vabariigist
Taust 18. sajandi Prantsusmaa: absoluutne monarhia, parlamenti pole, kasvav maksukoorem, tugev kõrge staatusega pärusaadel, kuningas nimetab ministreid ametisse oma suva järgi. Montesquieu: kuningavõim piiratud aadli ja parlamendi võimuga; Inglismaa matkimine hävitaks Prantsusmaa omalaadse vabaduse.

Rousseau vabadusest, võrdsusest ja kodanikuvoorusest (vendlusest)
Uus-Rooma vabadusekäsitlus: vabadus eeldab kollektiivset omavalitsust, igaühe osalust seadusandluses. Vabariigi tingimused: väike territoorium , põhineb sotsiaalmajanduslikul võrdsusel, eeldab kodanikuvoorust.

Vabadus Prantsuse revolutsiooni ajal. Robespierre ’i „vooruse vabariik“
Revolutsiooni alguses liberaalsed ideed konstitutsioonilisest monarhiast, alates 1792 jakobiinlik suund (Rousseau ja vabariiklaste ideed). Robespierre „vooruse vabariik“: vabadus eeldab, et võim on rahva käes ja edasiandmine on võimatu; vabariigi võimalikkus = kodanikuvoorus; kodanikuvoorus eeldab võrdsustamist ja kodanikureligiooni.
Õnn

Platon ja Aristoteles õnne olemusest
Platon: õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge korrast ja harmooniast; hing koosneb kolmest osast: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa, mis peavad täitma oma funktsioone ega tohi segada teiste osade tegevust. Vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest (armastusest); õnn peegeldub ka subjektiivses naudingutundes, on olemas meelelised ja vaimsed naudingud .
Aristoteles: inimhinge funktsiooniks on mõistuspärane toimimine , inimese suurimaks hüveks on võimalikult täiuslik mõistuspärane toimimine kogu elu jooksul

Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest
Aristoteles: loomutäius on õnne olemuslik osa, ent täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid.
Platon: annab erinevatel eluetappidel erinevaid vastuseid ( varase Platoni arvates on õnneks vaja ka väliseid hüvesid, hilise Platoni arvates piisab voorusest).
Stoikud: Peamised voorused on õiglus, mõõdukus ja julgus. Tervis, nauding , ilu, tugevus, rikkus, kuulsus ja kõrge sünnipära ei ole hüved, sest nende väärtus sõltub sellest, kuidas neid kasutatakse.

Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast
Riigimehe elu: riigimees on poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse , eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks, ta ei suuda aga rakendada tarkuse voorust oma elus; ta rakendab oma voorusi ebatäiuslikes tingimustes (nt sõda või teatud sotsiaalne korraldus).
Filosoofi elu (eelistatud): filosoof on see, kes kõige täiuslikumalt praktiseerib tarkuse voorust; tarkuse saavutanu, kes mõtleb maailma üle oma teadmiste valguses; elab jumala-sarnast elu.
Poliitika eesmärgiks, nagu inimesegi omaks, on õnn. Poliitika peab tagama inimesele õnneliku elu võimalikkuse.

Epikuurlased õnnest
Ainus tõeline hüve on nauding, ainus tõeline halb on valu. Õnn ei ole maksimaalne nauding, vaid eriline naudingutunne , mis tuleneb sellest, et ollakse vabad valust ja vaimsest rahutusest ( ataraxia ). Selline seisund saavutatakse vaid vooruse läbi, see eeldab voorusi ja sõprust ning ihade ja ootuste piiramist, et vältida pettumusi. Õnnelik elu on elu sõprade ringis, eemal poliitikast .

Augustinus õnnest ja poliitikast.
Tõelised voorused on vaid vagadel inimestel, ent isegi nemad ei ole kaitstud selle maailma hädade eest – surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest (õnnest). Nad saavad aga oodata kannatlikult oma tulevast õnne (õndsust) teises elus ning olla “õnnelikud lootuses”. Tõeline õndsus seisneb igaveses elus ja rahus .
Riik on pattulangemise tulemus ja põhjus (inimese võimuiha, vägivaldsus), samas ta on hädavajalik, et tagada korda ja rahu patuste inimeste vahel; seetõttu on riik (ka paganlik riik) osa Jumala plaanist. Kristlik riik teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral, võimaldades kristlastel elada kristlikku elu.

Aquino Thomas õnnest ja poliitikast
Kuigi õndsust ei ole võimalik maa peal saavutada, peab siiski püüdma hoolitseda maksimaalselt oma ihu ja hinge eest. Hea elu on poliitiline küsimus. Valitseja ülesandeks on seaduste kaudu harjutada inimesi käituma vooruslikult ja olla neile eeskujuks; ka valitseja vooruse tasuks on igavene elu, mitte maised hüved. Kirik on riigist ülem.

Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus
Inimesed panevad liikuma ihad . Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega: ei ole absoluutset ega loomupärast head ja kurja, vaid hea ja kuri on nimed, mille inimesed annavad asjadele vastavalt sellele, kas nad ihaldavad või väldivad neid. Õnn on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab.

Shaftesbury subjektiivsest õnnest
Õnnelik elu eeldab tunnete harmooniat hinges , mis omakorda rajab teed vooruslikule tegutsemisele ja ühiskondlikule harmooniale. Voorus on õnne paratamatu tingimus. Õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses, ka filosoof teenib oma teostega ühiskonda (moraalne kasvataja).

Rousseau moodsa inimese hingehaigusest
Eneseimetlus ehk uhkus, mure oma staatuse pärast ühiskonnas; sõltuvus asjadest, tunnustusest ja teiste inimeste tööjõust; ei suuda rahuldada oma pidevalt muutuvaid soove; sõltub võrdlusest teistega ; ei tunne iseennast ; on valmis teisi hävitama, et saavutada oma eesmärke.
Au

Aristoteles aust ja eneseväärikusest
Au on loomutäiuse tasu, see omistatakse headele inimestele; loomutäius on oskus valida õiget tegevust, mille tagavad õiged seadmused. Eneseväärikus on täielik loomutäius enese suhtes; eneseväärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi seda.

Cicero vabariiklase aust
Ambitsioon ja privaatsus on mõlemad valed valikud , riigimees peab valima aktiivse poliitilise elu. Hingesuurust iseloomustab: väliste asjade põlgus ning suurte ja kasulike tegude tegemine. Vooruslik elu tagab armastuse, usalduse ja imetluse.

Kristlus ja au, Aquino Thomas pühakute aust
Esimene kristlik voorus on enesealandamine. Au ja kristliku enesealandamise sobitamine: kristlik pühak peab end teistest vääritumaks oma pattude pärast; kui talle au osutatakse, võtab ta selle vastu viidates jumalale ega hooli sellest.

Feodaalne au
Algselt sisu vallutustest; aadlisoost need, kelle esivanemate seas pole kedagi orjastatud; au legitimeerib vabade meeste kõrgemat staatust; kõrgkeskajal au puhul olulisemad karakteriomadused. Au nõuded: vasalliteet (võrdsuse ja hierarhia sobitamine), pinge (vastastikuse lugupidamise eeldamine), ühiskondlik lõhestumine (võimuvõitlus), alternatiiv (kohtumõistmine võitluse kaudu).

Rüütliau (chivarly) koodeks kõrgkeskajal
12. sajandi kavaleriideaal; õigluse kaitse suunad: kohustused kaaskodanike ja kaaskristlaste ees, kohustused jumala ees, kohustused naiste ees.

Mandeville uhkusest ja au eri vormidest

Antiikne voorus: kangelaslikkus sõjas, askeetlik moraal (raske ideaal)
Germaani au: elumõnude nautimine, enda glorifitseerimine, enesepiiramise tasu on nauding
Uusaegne aadliau: peab olema lojaalne, ent tahtmisel võib kuninga ja riigi maha salata ; ei tohi ihata sõbra naist, tütart, õde, aga võib magada kogu muu maailmaga jne
Au suurlinnades: materiaalne küllus, poliitiline stabiilsus, mood on staatusesümbol, uhkus ja kadedus käivitavad inimeses töövõime

Montesquieu aust monarhiates
Niiöelda vale au – ei põhine tõelisel voorusel, iseloomustab ennekõike aadlit; aadliau tähtsaim nõue on julgus lahingus ja enda au eest seismisel; igal seisusel normid, mille rikkumine tähendab oma seisuse alandamist. Au tähtsus: poliitiline (tagab seaduste valitsemise) ja majanduslik (üldine konkurents , mis elavdab majandust).

18. sajandi meritokraatlik aumõiste
Sõjamehe-, aadli- ja rikkusega seotud au kriitika; ideaaliks meritokraatlik kodanikuau; lootus asendada edevusel ja kadedusel põhinev ühiskonna konkurents ausa võistlusega; meritokraatlik au saavutatakse heategevuse või silmapaistvuse eest oma ametialal.

Romantilise au paradoksid
Katse lahendada pingeid indiviidi ja kollektiivi vahel; romantiline aukoodeks : vastandumine ühiskonna konvetsioonidele, materialismi põlgamine; individuaalne au on seotud isamaa-armastusega, st kollektiivse au olulisus; ühiskondliku teenimisega seotud au seega taas sõjaline.
Armastus

Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis)
Suurim raskus on seksuaaltung ja sellega seotud armastus üksiku, ainulaadse inimese vastu. Selline armastus annab meid juhuse meelevalda. Armastusest ei ole võimalik vabaneda , ent on võimalik armastada seda, mis meid ei orjasta, vaid vabastab.
Sokratese kõne: armastus tähendab seda, et x ihaldab y; seda, mida ihaldatakse, ei omata ja seda, mida omatakse, ei ihaldata ega armastata; armastus tuleneb inimese püüdlusest surematuse poole, surematust saavutab surelik inimene vaid sünnitades; armastatakse konkreetselt ilusaid omadusi, mitte inimest kui tervikut .
Seksuaalne armastus – keha ilule suunatud; tuleb mõista, et armastatu keha ei ole ainus ilus keha; tuleb õppida armastama kõiki ilusaid kehasid (tõeline, sokraatiline armastus).

Apostel Paulus Jumala armust . Pauluse armastusekäsituse ühiskondlik-poliitilised tagajärjed
Jumala arm e agape : spontaanne, üldine, ei hooli objekti väärtusest, loob selle väärtuse armastuse läbi; inimene astub suhtesse Jumalaga ainult Jumala algatusel ; teisele suunatud, omakasupüüdmatu. Indiviidide võrdsustumine läbi Jumala armu (vendlus), see eeldab aga vastuastumist eksisteerivatele suhetele – armastus Jumala vastu peab olema suurem kui teise inimese vastu.

Augustinus kahte sorti inimlikust armastusest ning kahest riigist (linnast)
Maine (enese)armastus: lihahimu; enesekesksus: oma kasu poole püüdlemine; sõprus üksikisikutega: kiindumine kaduvasse; maine riik tugeva kuningavõimuga on vajalik enesekesksete inimeste ohjeldamiseks – langenud inimene on konfliktne inimene.
Taevane (jumalaarmastus ja ligimese armastus jumalas): puhas armastus; püüdlemine Jumala poole kuni iseenda põlgamiseni; üldine armastus kõigi vastu, mitte kellegi vastu üksikult; taevane riik on täiuslikult harmooniline kogukond.

Pierre Nicole “valgustatud enesearmastusest” kui ühiskonna ja majanduse alusest
“Valgustatud enesearmastus ” ehk omahuvi : parim viis saavutada oma lihalikke eesmärke on aidata teistel (sh võõrastel inimestel) saavutada nende omi – vahetada asju ja teeneid. Ühiskondlik tööjaotus tuleneb omakasupüüdlikust “valgustatud enesearmastusest” ja annab tulemuseks kasu kõigile.

18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz ) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest
Looduses valitseb harmoonia – inimene peab hoolitsema nii enda kui ka teiste eest. Inimene on loomupäraselt sotsiaalne – tal on puhas ja püsiv nauding seltskonnast ning teisest inimesest. Omakasupüüdmatu sõprus ja armastus on olemas. Inimene suudab omakasupüüdmatut armastust laiendada kaasinimestelt riigile, kui see riik on “hea” – järelikult ei pea riik põhinema mitte hirmul, vaid saab põhineda ka kodanike armastusel selle riigi vastu (patriotismil) ning kodanikud võivad ise end valitseda ega pea enda üle ametisse seadma ühte valitsejat.

Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel ) armastusest
Iga inimene on kordumatu indiviid. Ideaaliks saab oma ainulaadsete eelduste väljaarendamine. Schlegel: Armastus on terviklik ja väljendub ka meie meelelises tunnetuses , mis saavutab oma kõrgeima astme seksuaalsuses. See seletab, miks viimast aetakse sageli esimesega segi. Armastuse “privatiseerumine”, kõrgemale seadmine ühiskonnast ja riigist – riik peab seda respekteerima (nt lahutuse seadustamine ). Teisalt riik ise peab samuti ideaalis toetuma armastusele, mis aga tähendab lõppkokkuvõttes riigi kui sunnimehhanismi kadumist.
Sõprus

Aristoteles sõpruse olemusest ning tüüpidest
Sõprus on üldmõiste vabal kiindumusel põhinevate suhete kohta, mis iseloomustab perekondlikke suhteid, võimu suhet kodanikesse, kodanikevahelisi suhteid. Sõprus eeldab vastastikust heasoovlikkust ja sellest teadlikolemist ning ühistegevust. Sõpruse tüübid põhjusest lähtuvalt: kasu pärast; naudingu pärast; täiuslik sõprus loomutäiuselt sarnaste inimeste vahel. Sõpruse tüübid seisundist lähtuvalt: ülimuslikkus (vanemad-laps); paremus (mees-naine); võrdsus (vend-vend).

Cicero isiklikust ja poliitilisest sõprusest
Veresugulus, sõprus, isamaa-armastus (poliitiline sõprus); sõber armastab sõbras isamaad, parim sõber=parim kodanik. Sõpruse esimene seadus: me nõuame sõpradelt ainult seda, mis on õige ja teeme sõprade jaoks ainult seda, mis on õige.

Montaigne sõprusest, era- ja avalikust sfäärist
Radikaalne lahtiütlemine vabariiklikest ideedest; sõprus on midagi nii haaravat, et selles saab osaleda ainult kaks inimest korraga; sõprus eristub armastusest, sugulastevahelisest kiindumusest, abielust, tuttav-olemisest; enamik inimühendusi põhineb naudingul või kasul, isiklikel või avalikel vajadustel ning erinevad seega sõprusest.

Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ning riigist
Hobbes: sõprus ja poliitika põhinevad omahuvil, sõpru hoiab koos kasu/nauding, riiki riigialamate hirm valitsuse ees; sõprus on loomulik suhe, riik kunstlik; riik tekib inimestevahelisest kokkuleppest
Mandeville: omahuvi kõikide inimsuhete alus, riik on kunstlik ja põhineb hirmul; riigis tekib iseenesest sellest erinev ühiskond, mille aluseks on omahuvi; inimesed rahuldavad vastastikku üksteise erinevaid huve

18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust
Inimene otsib eneses tasakaalu ning seega ka tasakaalu ühiskonnas, mis teeb võimalikuks ühishüvelise poliitika; riik on midagi enamat kui kunstlik ühendus. Sõprus näitab inimese loomupärast sotsiaalsust, hea ühiskond ja riik toetuvad hästimõistetud omakasule ja loomulikule sotsiaalsusele.

Šoti valgustus ( Hume , Ferguson, Smith) inimsuhetest kolmes eri sfääris (eraelus, ühiskonnas, poliitikas)
Sõprus on privaatsfääris, ent seda tugevam; vahetusühiskond: inimesed vahetavad teenuseid ja tooteid; poliitika põhineb kasul, usaldusel, harjumusel, patriotismil. Sõprus on privaatsfääri suhe, ühiskond toetub omakasule, riik omakasule ja loomulikule sotsiaalsusele.
15

.DOC Laadi alla originaalfail 15 lk · .doc · 94 allalaadimist

Euroopa ideede ajaloo eksamikonspekt #10

Euroopa ideede ajaloo eksamikonspekt #11

Euroopa ideede ajaloo eksamikonspekt #12

Euroopa ideede ajaloo eksamikonspekt #13

Euroopa ideede ajaloo eksamikonspekt #14

Euroopa ideede ajaloo eksamikonspekt #15

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 15 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-01-11 Kuupäev, millal dokument üles laeti

94 laadimist Kokku alla laetud

4 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

laurama Õppematerjali autor

eksamiküsimused 2008

euroopa ideed

Sarnased õppematerjalid

pdf

Kordamisküsimuste vastused

vabadus algab seal, kus lõpevad seaduste keelud-käsud, nt vabadus valida oma elukohta, ametit, käsutada oma vara jne. 5. John Locke'i liberaalne vabadusekäsitus ja selle rakendused poliitikas. Inimsed loomupäraselt võrdsed ja vabad. Vabadus kui vabadused - inimese 'loomupärased õigused', mida valitsus peab tagama ning mida ta ei tohi piirata ilma inimese enda nõusolekuta. 6. Montesquieu vabariigist. Kirjeldab antiikvabariike vabariiklike ideede vaimus, aga ei arva, et antiikvabariigid olid vabad (vabadus vaid Inglismaal ja veidi Prantsusmaal). Rõhutab ennekõike, kuidas kodanikuvoorus on oluline vabariigi säilitamiseks ning kuidas see põhineb sotsiaal-majanduslikul võrdsusel ning karmil kasvatussüsteemil. Monarhiad on hoopis teistsuguse ühiskonnaga - arvas, et üleminek monarhiast vabariiki on võimatu. 7. Rousseau vabadusest, võrdsusest ja kodanikuvoorusest (vendlus).

Ajalugu

odt

Euroopa ideede ajalugu - Kordamisküsimused

isikulisus: riik põhineb individuaalsetel sidemetel. Feodaalsuhted, vasalliteet killustumus: riigivõimu funktsioone teostavad oma piirkonnas vasallid konglomeraatriigid: riik koosneb eri õiguskordade ja pol süsteemidega osistest dualism: vastastikuste õiguste ja kohustuste süsteem; võim jagunenud valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel universalism vs partikularism keskajal universalistlik maailmapilt Maailm kui korraldatud tervik Poliitika eesmärgiks universaalne kord ja õiglus Euroopa poliitiline süsteem hierarhiline, ilmaliku võimu tipus Püha Rooma keiser, vaimuliku võimu tipus paavst, kuningad de iure neist sõltuvad keisri universaalne võim de facto illusoorne paavsti võim reaalsem reformatsioon universaalsete autoriteetide lõpp Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Aristoteles polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm Cicero riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ja ühise hüve

Euroopa ideede ajalugu

doc

Euroopa ideede ajalugu (vastused kordamisküsimustele)

loomulik inimene, mille hoidmiseks ja kaitseks ta on loodud. Suveräänsus on kui kunstlik hing, mis annab elu ja liikumise kogu kehale. Kohtunikud ja ametnikud kui liigesed. Hüvitus ja karistus kui närvid, millega pannakse täitma oma kohust, olles seeläbi seotud suverääniga. Kõigi üksikute liikmete jõukus ja rikkused on tugevus. Inimeste turvalisus on selle eesmärk. Valitsusvormid: Monarhia, aristokraatia, demokraatia 1. Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo Moodne kriitika: demokraatia on ideal, mida tegelikult ei eksisteeri. Proletariaadi ekspluateerimine kapitalistide poolt. Majandusliku eliidi valitsemine. Hierarhilised struktuurid igapäevaelus. Klassikaline kriitika: Legitiimsus -> Kuningad on Aadama otsesed järeltulijad, seega tema poliitilise võimu õiguslikud pärijad. Kuningad on hõimupealike võimu legitiimsed pärijad. Efektiivsus: demokraatia instrumentaalses mõttes viletsam. Platon: võimed ja haridus -> kes peaks juhtima laeva.

Semiootika

doc

Euroopa ideede ajaloo eksam

nende kombinatsioon. - Suveräänsus kuulub sellele, kellel on võim anda seadusi (,,Legislatiivse suveräänsuse" teooria). - Rahvas loovutas kuningat valides suveräänsuse. - Valitseja tahe on seadus. - Valitseja ise ei allu positiivsetele seadustele, vaid üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele. - Inimlik sanktsioon puudub, karistada saab üksnes Jumal - ideaalmudel. - ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele - rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu 5) Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist Elusolend = masin. Riik = masin = elusolend. Suveräänsus on kunstlik hing, õigusmõistmine on liigesed, hüvitus ja karistus on närvid, üksikute liikmete jõukus ja rikkus on tugevus, nõunikud on mälu, õiglus ja seadused on mõistus ja tahe, üksmeel on tervis, mäss haigus ja kodusõda surm Salus populi (inimeste turvalisus) on selle eesmärk. VALITSUSVORMID: MONARHIA, ARISTOKRAATIA, DEMOKRAATIA

Euroopa ideede ajalugu

doc

Euroopa ideede ajalugu

Kordamisküsimused FLAJ.07.198 Euroopa ideede ajalugu Metodoloogilised küsimused 1. Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne e kanooniline meetod: Arthur Lovejoy Ideedeajaloo klubi asutaja; tema arvates oli inimese olulisemaid tunnuseid mõtlemine, ideede uurimine tähendab inimese olemuse uurimist. Metodoloogia: Probleemid on univesaalsed ja ideed ajatud. Seega on ideed tsüklilised, pole progressi. Uuris kanoonilist "suurte mõtlejate" rida (ajatu tarkus). Tekstis sisalduvate väidete mõistmiseks on vaja lugeda vaid teksti ennast, pole vaja tunda autorit. Oluline on leida tekstis sisalduv ajatu tarkus. Kontekstuaalne e ajalooline meetod: Cambridge'i koolkond (Quentin Skinner jt) 1. Peab arvestama autori intentsiooni teksti kirjapanemisel

Euroopa ideede ajalugu

doc

Euroopa ideede ajalugu

demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon) 2) kõrgeim (Suverään ei allu ühelegi teisele autoriteedile). Suveräänsus kuulub sellele, kel võim anda seadusi. Valitseja tahe on seadus, valitseja ise allub üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele. Inimlik sanktsioon siiski puudub, karistada saab üksnes jumal. Ideaalmudel ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele, kuigi jõudsalt liiguti sinna suunas. Rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu: Saksamaal oli võim jagunenud ja Inglismaal oli `king in parliament' idée. 5. Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist ELUSOLEND=MASIN. RIIK=ELUSOLEND. Riik pole muud kui kunstlik inimene; ehkki kõrgem ja tugevam kui loomulik inimene, mille hoidmiseks ja kaitseks ta on loodud; ja milles suveräänsus on kunstlik hing, mis annab elu ja liikumise kogu kehale. Kohtunikud ja õigusemõistmine kunstlikud liigesed

Ajalugu

doc

Ideede ajaloo kotspekst

· Rahvas loovutas kuningat valides suveräänsuse · Valitseja tahe on seadus · Valitseja ise ei allu positiivsetele seadustele, vaid üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele · Ent inimlik sanktsioon puudub, karistada saab "üksnes" Jumal · Bodini teooria rakendamine · Ideaalmudel ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele. Ent jõudsalt liiguti sinna suunas, eriti Richelieu ja Louis XIV ajal Rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu. Saksamaal oli kõrgeim võim jagunenud: Keisririigi ja vürstiriikide tasandite vahel Keisririigi tasandil keisri, kuurvürstide ning Riigipäeva vahel Samuel von Pufendorf 1667: Saksamaa on "monstrum" Rakendamine Inglismaal Ka Inglismaal ei olnud rakendatav. "King in parliament" idee 15 Kodusõda: parlament süüdistas kuningat võimupiiride ületamises ning absolutismi sisseseadmises

Filosoofia

doc

Euroopa ideede ajalugu

Erinevalt Aquino Thomasest: need on loomupärases konfliktis Kontekst: Itaalia sõjad 1494-1559, linnriikide iseseisvuse häving Nii valitsejate (kuningriigis) kui kodanike (vabariigis) ülim eesmärk on riigi säilitamine. Selleks on enamasti ainuvõimalik vahend ekspansioon, sest võim on relatiivne (sõltub teiste riikide võimu suurusest) 3. Suveräänsuse põhidefinitsioon ja kaks dimensiooni Suveräänsusmõiste kujunemine: Kontekst: Euroopa kodusõjad Prantsusmaa: ususõjad katoliiklaste ja protestantide (hugenottide) vahel (u 1562-98) Inglismaa: kodusõda kuninga ja parlamendi vahel (1642-49). Tüli võimupiiride üle. 1649 Charles I hukkamine (regitsiid) o Kodusõdade alus: rahvasuveräänsuse ideoloogia o Prantsusmaal: hugenottide vastuhakuteooriad. Võim kuulub rahvale ning see on valitsejatele ainult delegeeritud või "laenatud". Võib tagasi võtta

Euroopa ideede ajalugu

Rohkem sarnaseid