Teatriteaduse alused (3)

Teatriteaduse alused
Tarkust jagas Anneli Saro
Draama on verbaalne dialogiseeritud tekst, mis on sobiv etendamiseks teatris.
"Draama" kasutamisel "dramaatika" sünonüümina tuleb siiski tähele panna, et esimene käibib ka kitsamas tähenduses, märkides üht näitekirjanduse kolmest klassikalisest þanrist (tragöödia - komöödia - draama).
Dramatiseering – eepilise teose ümbertöötlus näidendiks.
Dramaturgiline tekst – teistele tekstidele tuginev, teatris esitamiseks mõeldud draamateos (nt luulekava ). Alustekstide suhtes on see tõlgendus.
Kuuldemäng – lugemiseks/kuulamiseks raadios esitamiseks mõeldud draamateos.
Liberto – muusikalise lavateose lühike sisukirjeldus
Stsenaarium – filmi või saate kirjanduslik alustekst
Lavastus – kirjaniku, lavastaja , näitlejate, kunstnike jmt loodud teos. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ette kandmise ajal.
Etendus – lavastuse 1x esitus.
Retsitatiiv – lauldes kõnelemine
Parateatraalne eksperiment – lava ja saali eraldusjoone lõplik kadumine, näitlejate ja vaatajate muutumine mingi ühise tegevuse osalisteks ning teatri kui kunsti ülekasvamine.
Genoteksti - mõtteline konstruktsioon , mis väljendab draama ja teatri ühismõõtmelisust, nende seotust mingi ajastu ja kultuuri teatrikoodiga, mis on olemas veel enne konkreetse näidendi ja lavastuse sündi ning genereerib nende ühiseid struktuure
Absurd – mõttetu või ebaloogiline nähtus, absurditeatrit iseloomustavad seosusetu dialoo , tegevuse vähesus ja maailma tajumise absurd.
Deteatraliseerumine - Kirjanduses ning teatris tõuseb huviorbiiti inimese isiklik elu, niisugused suhtlemis- ja käitumisvormid, mis on loomult mitteavalikud. ( peredraama jmt)
Teatripoliitika – selle sisu moodustavad teiste sotsiaalsete institutsioonide - riigi, kiriku, parteide - ja teatri vahekord.
Monologiseerumine - dialoogi muutumine üksikõneks. Dialoog monologiseerub, kui tegelased on samal arvamusel, üks tegelane domineerib , kommunikatsioon ei toimi.
Monodraama – ühe tegelase monoloogist koosnev draamateos.
Simultaandialoog - tegelasrohketes stseenides; samaaegsuse muljet nõutakse remargis ("simultaanselt" vms.) või siis paigutatakse repliigid, mis peaksid kõlama ühel ajal, kõrvuti kahele veerule. Simultaansus on siiski suurel määral tinglik , sest neid repliike loetakse ikkagi järgemööda ning lavalgi kõlavad nad enamasti vaheldumisi
Kõrvalerääkimine - kokkupuutepunkte on monoloogilise kõnega. Publiku ja näitlejate vaikival kokkuleppel võetakse kõrvalerääkimist vastu kui tegelaskõnet, mida teised lavalolijad otsekui ei kuule ega peagi kuulma.
Apostroof - Pöördumine kellegi või millegi mittejuuresoleva poole, nagu oleks ta kohal
Epistolaardraama (näidend kirjades), mille dialoog moodustub monoloogiliste, ent püsiva adressaadiga kõneaktide (kirjade) reast .
Remargid - tekstisisesed autorimärkused, milles enamjaolt antakse lavateostuseks tarvilikke juhiseid tegelaste tulekute-minekute, liikumise, pauside, lavakujunduse, helitausta jne. kohta.
Aktandid - teatud baasfunktsioonid, mida konkreetses süžees täidetakse paljudel eri viisidel . Niisugused funktsioonid on kõigile narratiivsetele tekstidele ühised. (N: ema-isa-laps peres) Aktantmudeli teljeks on suhe subjekt → objekt. Subjekti funktsiooni täidab tegelane, kes aktiivselt taotleb mingit väärtust.
Konfiguratsiooni (kujukond) - tegelashulk, kes ühel kindlal hetkel korraga laval viibib. Kui keegi tegelastest lahkub või juurde tuleb, muutub kujukond. Konfiguratsiooni iseloomustab: tegelaste arv, ja aeg, mille vältel laval viibivate tegelaste koosseis püsib muutumatuna, - etteaste kestus; domineerivad tegelased, alternatiivsed tegelased, paaristegelased.
Varjatud tegevus - sündmused, millest jutustatakse, toimuvad vahetu lavategevusega samal ajal
Tegevusühtsus - lugu peab olema terviklik, tervik on see, millel on algus, keskkoht ja lõpp. Tegevusühtses näidendis on kõik episoodid omavahel seotud ja möödapääsmatult vajalikud.
Lokaalsed konfliktid - harmooniliselt korrastatud maailmapilt , kus reegleid rikkuvad juhused ei suuda lõppkokkuvõttes kõigutada maailmakorra põhialuseid. Korra tagab mingi kõrgem, üleisikuline jõud. Lokaalsed konfliktid tekivad, teravnevad ja leiavad lahenduse näidendis kujutatud sündmuste raamides.
Püsikonfliktid - Inimene seisab silmitsi alusteni vastuolulise reaalsusega, mis ei jäta kuigivõrd ruumi tahte ja juhuse vabale mängule. Konfliktsus on elu püsiv, inimese tahtest sõltumatu omadus. Näidendis ei loo ega lahenda tegevus konflikte, vaid demonstreerib neid kui midagi igipüsivat, sotsiaalselt või eksistentsiaalselt paratamatut.
montaaž: nüüdisaja kultuuris levinud ülesehitusviis, mis seisneb vähemalt kahe teineteisest tähenduse või struktuuri poolest erineva kujutise, eseme või stseeni asetamises ajas ja ruumis lähestikku
Poeetiline aeg (ja ruum) on reaalse aja (ja ruumi) kunstilise reprodutseerimise vorm, seega teose enda struktuuri aspekt.
Anakronism põhineb ajalis-ruumilisel ja/või kultuurilisel referentsinihkel.
Ruumikontseptsiooniks – ruumi kasutamise ja kujundamise kõige üldisemaid põhimõtteid. Võtmetähtsusega on valik lava kahe funktsiooni vahel: kas ruum on domineerivalt mimeetiline või mänguline.
Mimeetiline ruum tähistab "midagi muud" - tuba, linnaväljakut, lossisaali, metsalagendikku vm. Jäljenduse täpsuse ja detailsuse aste on muutuv.
Sündmus – tegevus või nähtus, mis enamasti eristub argirutiinist või teistest sündmustest ning toob endaga kaasa muutusi.
Intriig – kirjandusteose sündmuste kulg, mis põhineb vastakate huvidega tegelaste võistlusel oma eesmärgi saavutamise nimel.
" Dramaturgia " levinumad tähendused on järgmised.

• Kirjandusprotsessi tasandil - ühe kirjaniku, rahvuse või ajastu näitekirjanduslik looming (näiteks "E. Vetemaa dramaturgia", "19. sajandi prantsuse dramaturgia").
  
• Draamateose kompositsiooni ja lavastamise teooria.
  
• Tekstiehituse tasandil - lavastuste, filmide , muusikaliste etenduste tekstiline alus selle struktuuri ning ülesehitusreeglite aspektist käsitletuna, samuti vastav teksti-kogumi (näiteks "filmidramaturgia", "muusikadramaturgia", "reþiidramaturgia").
  

Dramaatikas on

• Dialoogiline otsekõne (võib olla ka monodraama, siis peab olema tugev sisemine dialoogilisus, tihe seos esitamissituatsiooniga, distantsi puudumine kõneleja ning kõneldava (aine) vahel )
  
• Kõne tegevuslik – kõne abil sooritatakse kõneakte, tegevusi
  
• Aegruum olevikuline
  
• Orienteeriutd teatrile (vrd lugemisdraama - teatri jaoks liiga suur maht, erakordselt arvukas tegelaskond, ebamugavalt keeruline probleemistik, lavatehnilisi võimalusi ületav kujundus vm.)
  

Enamasti (kuigi mitte alati) on nii näidendi kui ka romaani või jutustuse aluseks (draama ja eepika sarnasus) lugu.
Erinevusi on rohkelt:

• Draama on vormilt suletud, proosas võib liikuda rohkem. Draamas ei ole jutustajat, tegelased peavad olulise edasi andma.
  
• Draamas on aeg-ruumiga manipuleerimine raskem
  
• Tegelase siseelu on keeruline edasi anda, jutustajat ei ole
  
• Draama pikkus on piiratud
  
• Draama peab olema dramaatiline – keskendub inimestevahelistele suhetele
  

Teatris mängitav draama jäljendab suhtlemist konkreetselt.
Episeerumine – eepiliste struktuuride mõjulepääs dramaatikas (N Bertolt Brecht )

• Sündmustiku epitseerumine – lõpplahendusele suunatusest loobumine
  
• Aegruumi epitseerumine – ainet püütakse esitada võimalikult täielikult
  
• Kunstilise kommunikatsiooni epiteseerumine – loo sisese või välise jutustaja kasutamine
  
  • Kirjeldavad ja kommenteerivad remargid
    
  • Autori kohalolek (sildid jmt)
    
  • Eepilised struktuurid dialoogi sees
    
  • Näitlejad, kes vahendavad näidendimaailma ja pärismaailma
    
  • Näitlemisviis, mille puhul näitleja ei näitle vaid esitleb
    

Dramaatiline teater
Eepiline teater
kehastab sündmusi
jutustab sündmustest
tõmbab vaataja kaasa, tarbides ta aktiivsust
teeb vaatajast jälgija, äratab ta aktiivsuse
paneb tundma
paneb otsustama
vahendab elamusi
vahendab teadmisi
vaataja elab kaasa
vaatajale näidatakse
huvi lõpplahenduse vastu
huvi tegevuse käigu vastu
Publiku uuringud tegelevad teatripubliku ja etenduse vastuvõtu uurimisega, publiku-uuringud kitsamalt uurivaid vaid publiku sotsiaalset ja kultuurilist tausta ning teatrikäitumist.
Retseptsiooniuuringud keskenduvad etenduse vms vastuvõtu uurimisele. Retseptsiooniteooria püüab etenduse vastuvõtuprotsessi üldistada.
Teatriantropoloogia: Tegeleb teatri tekke, piiride ning funktsioonide uurimisega.
Kaks suunda:
teoreetiline (antropoloogid, Antoine Artaud, Richard Schechner) ja praktiline (Peter Brook, Eugenio Barba jt). Argielu – teater – rituaal . Erinevad etendamispraktikad.
Teatrikunsti liigid:

• Muusikateater
  
  • Ooper - dramaatilise teksti ettekanne ühe või mitme kostüümidesse riietatud laulja poolt koos instrumentaalse saatega. Sai alguse 16.sajandil Itaalias (N: Verdi, Wagner , Ernesaks)
    
  • Operett - muusikaline lavateos , kus dialoogid vahelduvad laulude ja tantsudega, sai praeguse tähenduse 19.saj (N: Strauss )
    
  • Muusikal – Kergesisuline muusikaline lavateos, võrdne roll on dialoogil, lauludel ja tantsul. Arenes 19.saj lõpul (N: Webber , Vinter)
    
• Sõnateater – Dramaatika
  
  • Tragöödia – iseloomustavad kangelane, kangelase eetilisus, traagiline situatsioon, positiivse lahenduseta olukord, õnnetu lõpp, värsskõne (N: „ Hamlet “, „ Libahunt “)
    
  • Komöödia – koos tragöödiaga vanimaid liike, teose koomika peaks vaatajat naerutama. Võib jagada kolmeks: situatsioonikoomika (naljakas olukord), karakterikoomika (naljakas tegelas), sõnakoomika (naljakad väljendid). (N: Vilde „Pisuhänd“)
    
    • Farss – labasevõitu situatsioonikoomika
      
    • Jant – lihtne lühike naljalugu
      
    • Sketš – lõbus- irooniline lühinäidend või dialoog
      
    • Satiir – mingi ük pahe , kitsaskoha tervameelne hukkamõist
      
    • Vodevill – kerge komöödia segatud tantsu ja intriigiga
      
    • Tragikomöödia ja must komöödia – koomika ja traagika on tihedalt põimunud, grotesk – kõrvutab erinevaid nähtusi
      
  • Draama – tõsise konfliktiga näidend, kus traagiline ja koomiline element vahelduvad.(n: Tsehhov , Tätte jne)
    
    • Karakterdraama – keskmes on tegelaste kujutamine
      
    • Psühholoogiline draama – keskmes on tegelaste hingeelu kujutamine
      
    • Olmedraama – igapäevaelu kujutamine
      
    • Ideedraama – idee kujutamine, propageerimine, kritiseerimine
      
    • Ajalooline draama –ajaloolised sündmused on keskmes
      
    • Publitsistlik draama – aktuaalsete probleemide otsejooneline esitus
      
    • Sündmusdraama – tegelased avanevad sündmuste kaudu
      
    • Miljöödraama – Näidend kujutab tegevusruumis valitud elulõike mitmekülgselt ja ulatuslikult, ühte kindlat ei valita välja.
      
• Tantsuteater
  
  • Ballett – varvastants , loo jutustamine on seotud tantsu, muusika ja kostüümidega. Sai alguse 16.saj Itaalias. (N: Tšaikovski, Tubin )
    
  • Moderntants – 20. saj, balletile vastu, Isadora Duncan ja Martha Graham
    
  • Kaasaegne- e nüüdis- e postmodernetants – liigub tantsu ja argikäitumise piiril. Mart Kangro, Teet Kask , Katrin Essenson
    

Teatraalset käitumist analüüsinud V. Halizev eristab kaht käitumistüüpi

• Teatraalne eneseavamine seisneb kõne, miimika , žestide paisutamises, millega püütakse juuresolijaid mõjutada
  
• Teatraalne enesemuutmine - inimene mängib justnagu mingit rolli, näidates end sellisena, nagu ta tegelikult ei ole.
  

Teatraalsus argielus on seotud

• isiku tasandil inimesele omase mängutarbega
  
• sotsiaalsel tasandil rituaalse käitumisega
  

Teatri vastuvõtt on:

• kollektiivne
  
  • Vastuvõtja ei saa vabalt reguleerida vastuvõtu käiku
    
  • Ühiskogemus intensiivistab ja ühtlustab etenduse vastuvõttu. Seejuures mõni emotsioon võimendub, teine nõrgeneb
    
  • Etenduse ajal toimub suhtlemine ka vaatajate vahel: pilguvahetused, repliigid, üksteise emotsionaalne "nakatamine".
    

Televisioonis ja raadios teater vs teatris teater:

• Tehnilised tegurid. - tekib niisuguseid väljendusvõimalusi, mis teatris puuduvad. Näiteks saab režissööri vaatenurka vahendada kaameraliikumise lähi- ja kaugvõtete kombineerimise, mitmesuguste tehniliste trikkidega. Tehnilised vahendid muudavad vastuvõtusituatsiooni.
  
  • Kaamera lubab lavastajal määrata vaatepunkt ja seda soovikohaselt vahetada. Me vaatame seda, mida meile näidatakse - kord maastikku, kord näitleja silmi või eset tema laes vm.
    
  • Teatris on vahemaa vaataja ning lava vahel muutumatult ühesugune, televisiooni ja raadio vahenditega saab seda otsekui vähendada.
    
  • Tele- ja raadiolavastuste salvestusi on võimalik esitada korduvalt muutumatul kujul. Kuna vahetut tagasisidet pole (vastuvõtja reageeringud ei mõjuta kuidagi salvestust), kaob teatrile tunnuslik ainukordsuse võlu.
    
• Psühholoogilised tegurid.
  
  • Teatris viibitakse hulgakesi ning saadakse ühine ja ühendav kunstielamus. Televiisorit vaadatakse ja raadiot kuulatakse üksinda või väikeses grupis , perekonna või sõprade keskel. See mõjutab omakorda vastuvõtu psühholoogiat.
    
  • Teatrisseminek on kultuurilise käitumise akt. See tähendab astumist argielust kunstisfääri. Televisiooni ja raadiot saab vaadata-kuulata argitoiminguid katkestamata, n.-ö. muu seas, ilma et keskendutaks kunsti tajumisele.
    

• Sotsiaalsed tegurid.
  
• Kunstiline teave on unikaalne ja personaalselt orienteeritud, massikommunikatsioonikanalite kaudu vahendatav teave aga standardiseeritud ja sotsiaalselt orienteeritud. Televisioon ja raadio toovad teatri juurde palju inimesi, kes teatris käivad harva või üldse mitte. Massikommunikatsioonikanaleis levitatavas kunstilises teabes on sageli stereotüüpseid elemente rohkem kui "päristeatris".
  
• Kunstifaktid satuvad massikommunikatsioonikanaleis pidevasse infovoogu, millest eristumine ja vastuvõtja tähelepanu köitmine nõuab lisapingutusi.
  

Tegelaskõne kunstis on argikõnega võrreldes

• Sisutihedam – ei raisata aega sõnade otsimiseks
  
• Funktsionaalsem – puudub jutustaja
  
• Komplitseeritum – tegelane annab edasi autori ideoloogiat
  
• Korrastatum
  
• Esteetiline- stiilist lähtuv
  

R. Jakobsoni kommunikatsiooni mudeli järgi (teksti analüüsimisel kasutada seda):

• Referentsiaalne funktsioon - Kontekst – proloog , epiloog, seletab sündmust
  
• Ekspressiivne funktsioon - Saatja – räägib iseenda kohta
  
• Apellatiivne funktsioon - Saaja+ publik , teine tegelane. 2 saajat: mõjutab teda
  
• Faatiline funktsioon - Kontakti loomine + säilitamine – kõnetused, nimede nimetamised, noogutused
  
• Metakeeleline funktsioon - Kood – seletatakse mingeid sõnu, nähtuseid, mõisteid. Keel keele taga.
  
• Poeetiline funktsioon - Teade – poeetiline funktsioon
  

Dialoog ehk kahekõne on kahe või enama isiku kõnelus. Dialoogi aluseks on enamasti olukord, kus tegelased omavad erinevat infot või vaatepunkte, nii et neil tekib vajadus kõnelemiseks. Kahekõne sõltub:

• tegelaste arvust,
  
• tegelaste ühiskondlikust positsioonist, iseloomust, meeleolust,
  
• konkreetsest kõnelemissituatsioonist.
  

Dialoogi analüüsimisel tuleb silmas pidada:

• Kõnelejate arv. (Duoloog, dialoog - kahekõne. Polüloog - mitmekõne.)
  
• Repliikide pikkus.( Repliik - ühe kõneleja kõnevoor.) – kes kui pikalt räägib
  
• Teksti jagunemine tegelaste vahel.
  
• Repliikide sidusus
  
  • repliigi tasandil,
    
  • stseeni/tervikteose tasandil,
    
  • ühe tegelase tasandil.
    

Monoloog dialogiseerub siis, kui sellesse ilmuvad teis(t)ega või iseendaga suhtlemise elemendid.

• Laval üksi viibiv tegelane pöördub monoloogis kellegi poole, s.o. peab otsekui dialoogi eemalviibiva partneriga. Apostroof - Monoloogi fiktiivne adressaat võib olla Jumal, saatus, kaugelviibiv armsam jne. Monoloog sisaldab dialoogiomaseid palveid, pöördumisi, küsimusi, veenmisi jne, kuigi need jäävad vastuseta . Erijuhtumiks on epistolaardraama (näidend kirjades), mille dialoog moodustub monoloogiliste, ent püsiva adressaadiga kõneaktide (kirjade) reast
  
• Adressaadiks on publik, s.t. tegelase monoloog on suunatud fiktsiooni tasandilt välja. Tegelane on teadlik saalisolijaist, kõnetab neid, esitab retoorilisi küsimusi, vaidleb vastu oletatavale vääritimõistmisele vms.
  
• Autokommunikatiivne monoloog, s.o. suhtlemine iseendaga. Monoloog kujutab endast interioriseeritud dialoogi, mis toimub mina-kõneleja ja mina- kuulaja vahel. Ilmsiks tulevad tegelase sisevastuolud: ta vaidleb endaga, sõnastab oma kahtlused, vaeb poolt- ja vastuargumente, et jõuda endas selgusele või langetada mingi otsus.
  

Remarktekst kõige laiemas tähenduses on kogu see osa näidendi tekstist, mis on (reeglina) mõeldud üksnes lugemiseks, mitte kuuldavalt esitamiseks. Osad on:

• näidendi autori nimi, pealkiri, žanrimäärang, vaatuste (piltide) arv (näit.: Enn Vetemaa. Õhtusöök viiele . Näidend kolmes vaatuses):
  
• nn. afišš, kus loetletakse tegelased, nimetatakse tegevusaeg ja -koht
  
• moto (näit. E. Vetemaa "Roosiaed": "ükski sõda ei lõpe oma lõpuga" (E.M. Remarque));
  
• autori eelmärkused või eessõna, mis võib anda kõige mitmelaadsemat informatsiooni lugejale ja näpunäiteid lavastajale, selgitada kirjaniku taotlusi jne.;
  
• järelsõna või järelmärkused, milles tehakse kokkuvõtteid, kommenteeritakse ja selgitatakse näidendi mõttesisu vms.
  

Ülesannete alusel, mida remargid täidavad, jagunevad nad põhiliselt kahte rühma.

• Remargid kirjeldavad (võimaliku) teatrietenduse mitteverbaalseid komponente. Remarkides kirjeldatakse:
  
  • etenduse visuaalset külge (lavapilt, valgustus, tegelaste välimus, miimika, liikumine, tumm -mäng jne.);
    
  • etenduse helitausta (mitmesugused hääled, mürad, muusika jne.);
    
  • dialoogi paralingvistilisi omadusi (intonatsioon, kõnetempo, hääletugevus jne.).
    
• Remargid lisavad dialoogile autorikommentaari. Nad võivad sisaldada:
  
  • tegelaste autoripoolset iseloomustust (ka tegelaste siseelu kirjeldusi);
    
  • autori arutlusi, oma taotluste selgitamist, teose omatõlgendust;
    
  • vastuvõtja (publiku) oodatavate reageeringute kirjeldamist.
    

Kui lähtuda lavastuse loomise käigust, on otstarbekas jagada remargid kolme rühma:

• näitlejale mõeldud remargid, mis on abiks rollitäitmisel
  
• lavastajale suunatud, etenduse visuaalset ja helikujundust kirjeldavad remargid
  
• lugejale mõeldud remargid, mida ei saa lavale üle kanda, nähtavaks-kuuldavaks muuta
  

Üldjoontes suhestuvad dialoog (D) ja remark (R) kolme moodi:

• Identsus (R=D). Mida rohkem see suhe domineerib, seda tugevamini on remargid allutatud dialoogile. Remark dubleerib repliiki, "tõlgib" tegelaste kõne žestide ja tegevuste keelde. Laval tehakse seda, millest parasjagu räägitakse, ja vastupidi.
  
• Komplementaarsus (R+D), kõige levinum suhe. Remarkides antud mitteverbaalne informatsioon täiendab dialoogi: sõnadele lisanduvad kostüümid, grimm , miimika jne. Remarkides kirjeldatut dialoogis üle ei räägita.
  
• Diskrepants (R↔D). Sõnad ja tegevus lähevad lahku, repliigid ja remark räägivad üksteisele vastu. See suhe esineb suhteliselt harva.
  

Inimesekujutuse eripära draamas:

• Tegelane on teose mootor – tema veab etendust
  
• Tegelane esitatakse kontsentreeritult – ei elata sisse sellesse
  
• Siseelu kujutamine komplitseeritud
  
  • Sõna - dialoog ja monoloogid, milles avaldatakse oma tundeid, pihitakse salajasi mõtteid, sõnastatakse läbielamusi jne. Üsna tavalised on kuuldavad mõtisklused, mis määratud usaldusisikule või otse publikule
    
  • Mitteverbaalsed väljendusvahendid: näoilme, žestid ja poosid , liikumine jne.
    
  • Teatraalsete vahenditega, mis näitlejat abistavad: värvid, helid, muusika jne.
    
• Tegelane peab andma näitlejale mänguvõimalusi – erinevad kõne ja käitumisregistrid
  
• Näitleja ja tema rollislepi mõju tegelasele – näitleja kohandab tegelast endaga (võrdle Hamlet J. Viiding ja Hamlet M. Matvere )
  

Tegelase analüüsimisel tuleb leida vastus 3 küsimusele:

• Tegelaskontseptsioon, tegelase olemus.
  
• Tegelase loomise vahendid ja tehnika.
  
• Tegelase funktsioon tegelaskonnas ja loos .
  

Keerukuse ja individualiseerituse astme järgi eristatakse vähemalt kolme tegelaskontseptsiooni:

• Personifikatsioon - tegelane, kes isikustab mõnd abstraktset ideed, üldist nähtust vms. Nii näiteks esinesid keskaja moraliteedes Voorus, Karskus.
  
• Tüüp - üheplaaniline tegelane, kes representeerib (esindab, kehastab) mingite sotsiaalsete ja/või psühholoogiliste tunnuste kogumit Teatritraditsiooniga seoses kõneldakse teatraalsest maskist ja ampluaast - need on tüübiga ligidalt seotud mõisted. Sageli esindab tüüptegelane mõnd sotsiaalset kihti või gruppi, eriti poliitiliselt aktsentueeritud probleemiasetuse korral.
  
• Karakter - individualiseeritud, sisemiselt järjepidev ja isikupäraste joontega tegelane. Karakteri loomuomadustest järgnevad tema kõlbelised valikud ja teod; karakter on mingeis piires ise oma saatuse looja. Karakter vajab mitmest küljest eksponeerimist (biograafia, temperament , väärtushoiakud, kõlbelised omadused jms.), mistõttu neid tuleb rohkem ette kesksete tegelaste hulgas.
  
• Harva on näidendi tegelaskond tüübi- või karakteriühtne. Ka pole tüübi - karakteri vahejoon nii tugev, et näitleja oma vahenditega seda nihutada ei saaks. Karakterit võib kehastada tüübina, tüübist aga mänguliste vahenditega kasvatada karakteri.
  

Ühemõõtmeline – mitmemõõtmeline tegelane. Tegelane formeerub mäletatavasti vastandustes-kõrvutustes nähtavaks tulevate diferentseerivate tunnuste kogumina. Kui eristavaid tunnuseid on vähe, mõjub tegelane üheplaanilisena ("lamedana"), äärmustes taandub siluetiks või kõverdub karikatuuriks. Mitmemõõtmelisel tegelaskujul on palju isesuguseid tunnuseid ja omadusi, ta paigutub mitmesse paradigmasse.
Staatiline - dünaamiline tegelane. Staatiline tegelane ei muutu ega arene sündmustiku jooksul Dünaamiline tegelane seevastu areneb: muutuvad tema vaated, teravnevad või lahenevad sisepinged jms.
Avatud – suletud tegelane. Avatud tegelane on n.-ö. läbipaistev, ta siseelu lugejale hästi jälgitav ning teod ja valikud motiveeritud. Suletud tegelane jääb mõistatuslikuks "mustaks kastiks"
Transpsühholoogiline – psühholoogiline tegelane
Tegelasest lähtuvad karakteriseerimisvahendid on kahesugused.

• Verbaalsed vahendid, sh. otseselt ja kaudselt karakteriseerivad. Otsene karakteristika on nii see, mida tegelane ise enda kohta väidab, kui ka teiste tegelaste hinnangud . Lugeja-vaataja jaoks on oluline vahe, kas tegelasest räägitakse enne tema lavaleilmumist, nii et kujuneb teatud eelhoiak või loob esmamulje tegelase enda käitumine, mille taustal võetakse vastu teiste tegelaste järgnevaid hinnanguid.
  
• Mitteverbaalsed vahendid. Selleks on kaks võimalust:
  
  • eksplitsiitsed kirjeldused/tähistused remarkides (samuti paralingvistiliste vahendite tähistamine kirjavahemärkidega, nagu hüüumärk lause lõpus, mõttepunktid pausi märgina jne.);
    
  • dialoogis varjatult sisalduvad viited mingile käitumisaktile, mis repliigiga loomupäraselt kaasas käib
    
• Mitteverbaalsuse ala hõlmab:
  
  • paralingvistikat, s.o. vahendite kogumit, mis saadab , modifitseerib, varjundab tegelase kõnet. hääletämber, kõnetempo (k.a. pausid ) ja -rütm, intonatsioon, hääletugevus, aga samuti niisugused nähtused, nagu naer, nutt, karjed jne.
    
  • kineesikat, s.o. kõike, mis puudutab tegelase/näitleja keha, nagu žestid, poosid, miimika, kehaliigutused jne.
    
  • tegelase/näitleja välimust (kostüüm, soeng , mask, grimm, vahel ka rekvisiidid ) niivõrd, kuivõrd see tegelast karakteriseerib.
    
  • Mitteverbaalsusega on lähedalt seotud vaikus ja liikumatus kui omamoodi nulltasand, mittetegevus, mis võib kummatigi olla tähendusküllane
    

Näitleja ülesandeks on

• taasluua tegelase tunnusjooned ja omadused (rollitõlgendus võib tekstis antust ka kõrvale kalduda);
  
• esitada tegelase repliigid, muutes kirjutatu kuuldavaks;
  
• näidata neid tegevusi, mille subjektiks tegelane on.
  

Lavakuju sünnib paljude tegurite koostoimes. Rolliloome põhilised determinandid.

• Tegelane on teatri vaatekohalt võimalik ( virtuaalne ) kuju, mille näitleja laval konkretiseerib. Lavapraktikas on tegelasel kaks tahku:
  

• tegelane draamatekstis - kujutluslik konstruktsioon, mille näitleja lugejana dialoogi ja tegelast kirjeldavate remarkide põhjal endale loob;
  
• tegelane varasemates lavakehastustes, s.o. teatritraditsioon, mille taustale loodav roll paigutub.
  

• Näitleja, kelle vastasmõjust tegelasega sünnib roll, toob rolli kaasa
  

• oma isiksuse, näitleja "mina" - isikupärase mõttemaailma, hingelaadi, temperamendi, lavavõlu, välimuse jne.;
  
• näitlejatehnilised väljendusvahendid - hääle ulatus ja intensiivsus, kehalised võimed ja oskused, žestikulatsioon ja miimika.
  

• Lavastaja, tänapäeva teatri tähtsamaid figuure , mõjutab rolli loomist vähemalt kolmes suhtes:
  

• lavastaja kui lugeja kujutlus näidendi tegelasest, s.o. rollikontseptsioon on näitlejale enam või vähem kohustav ;
  
• näitleja - tegelase suhte üldkontseptsioon suunab rolli loomist;
  
• lavastaja poolt valitud või aktsepteeritud vahendid (stsenograafia, kostüüm, misanstseenid, helikujundus, rekvisiidid jne.) toestavad ja mõjustavad rollisooritust.
  

Draamateose puhtväline liigendamine ehk tektoonika . Traditsiooniliselt jagatakse näidend selgelt markeeritud piiridega osadeks.

• Vaatused - suuremad lõigud, mis sageli on omakorda seesmiselt liigendatud.
  
• Pildid või stseenid, millest koosneb vaatus . Need on keskmise liigendustasandi lõigud. Tavaliselt märgib stseeni/pildi piiri tegelaste lahkumine ja/või lavaaja katkemine.
  
• Etteasted, mida piiritlevad muutused tegelaste koosseisus (etteaste kestel on konfiguratsioon püsiv).
  

Suletud vorm on klassikaline näidenditüüp. Suletud vormi iseloomustavad:

• endassesuletud lugu ja korrapärane ülesehitus,
  
• aja-, koha- ja tegevusühtsus,
  
• kõrvalliinide allutatus põhitegevusele,
  
• funktsionaalsus (kõik üleliigne on kõrvaldatud),
  
• -sündmustiku areng tõusvas – kahanevas pinges.
  

Süžee põhielemendid on sissejuhatus e. ekspositsioon (koos sobitusega), tegevuse arendus e. dispositsioon (koos kulminatsiooniga), lahendus e. konklusioon.
Avatud vorm vastandub suletud vormile, rikkudes viimase peamisi reegleid. Avatud vormiga on seisundidraamad või episooddraamad. Avatud teoste analüüsimisel tuleks vaadelda

• stseenide kombineerimispõhimõtteid.
  
• Võib kasutada nt konfiguratsioonanalüüsi,
  
• jälgida sarnasus- ja kontrastsuhteid stseenide vahel, korduvaid elemente, rütmi jms.
  

Need tulenevad lava nõuetest ja retseptsioonitingimustest teatris

• Järgnevuse printsiip: tavaliselt kujutavad kaks teineteisele järgnevat stseeni loo kaht teineteisele järgnevat lõiku.
  
• Kontsentratsiooni printsiip: kuna näidendi pikkus on piiratud, tuleb loo vahetult esitatavad sündmused täpselt välja valida, sündmuste põhjusi ja taustu saab enamasti näidata piiratud ulatuses.
  
• Lavatehnilised võimalused ja ajastu moraalinormid määravad, mida saab vahetult näidata ja mis peab jääma lava taha. Lugu ( faabula tähenduses) ei mahu enamasti täielikuna lavaaega ja -ruumi.
  

Niisiis pole tegevusühtsuse nõue vankumatu. Selle järgimise-mittejärgimise alusel saab näidendid jagada vähemalt kolme rühma .

• Tegevusühtsusel põhinevad, nn. kontsentrilised (ühe keskpunktiga) näidendid, mille osad on seotud ajalis-põhjuslikult (näiteks klassitsistlik tragöödia).
  
• Kroonikalised näidendid, mille episoodide vahel on ajaline, ent mitte tingimata põhjuslik seos. Süžeelised sidemed on lõdvad, episoodid reastatakse sageli montaaži põhimõtteid kasutades, sarnasuse-kontrasti alusel
  
• Fragmentaarsed näidendid, mille osade vahel pole ei põhjuslikku ega ajalist seost. Pealtnäha suvaliselt reastatud lõikude assotsiatiivne seostamine kuulub vaataja-lugeja tõlgendustegevusse.
  

Dramaatikas võibki rääkida nelja tüüpi konfliktist:

• erinevate tegelaste konflikt,
  
• erinevate ideede konflikt,
  
• tegelase sisekonflikt , tegelase hingelised vastuolud, mõistuse ja tunnete võitlus, moraalsed dilemmad jms.
  
• kunstiteose ja lugeja/vaataja ootuste konflikt.
  

Lavastaja ülesanded:

• Teksti, näidendi valimine.
  
• Töö tekstiga : lühendamine, analüüs, interpretatsioon.
  
• Näitlejate valimine ja rollijaotus.
  
• Proovide läbiviimine.
  
• Töö näitlejaga rolli loomisel.
  
• Trupi ning kunstniku, heli- ja valguskujundaja jt
  
• töö koordineerimine.
  
• Lavastusliku terviku loomine.
  
• Suhtlemine meediaga .
  

Teatriruumi konstitueerib jagunemine lavaks ja saaliks. Teater on teatud viisil organiseeritud ruum: inimesed, kelle osa on vaadata ja kuulata, teine rühm inimesi, keda vaadatakse ja kuulatakse, ning suhe (ka ruumiline) kahe inimrühma vahel. Teatri pika ajaloo vältel on lava ja saali ruumiline suhestatus läbi teinud mitmeid muutusi.
Lava on korraga mänguplats, kus tegutsevad näitlejad ja loo tegevuspaik , keskkond, milles hargneb sündmustik. Võib olla frontaallava, areenlava, keskkonnateater .
Ruumi iseloomustab rida tunnuseid, mida saab esitada järgmiste opositsioonidena.

• Horisontaalsus - vertikaalsus. Vertikaal (tõstukite, treppide, lavapõranda kohale ehitatud mängupindade jms. näol) on selles paaris markeeritud tunnus. Liikumised vertikaalteljel köidavad tähelepanu.
  
• Sügavus - lamedus. See puudutab ees- ja tagalava kasutamist. Frontaalne misanstseen, tagalava sulgemine eesriide või dekoratsiooniga loob ühemõõtmelisuse mulje, liikumised lavasügavusse avardavad mänguruumi märgatavalt.
  
• Suletus - avatus. See puudutab lavaruumi suhet saaliga (" neljanda seina" lõhkumine avab ruumi saali suunas) ja lavataguse ruumiga.
  
• Tühi - täidetud. Esemete ja kujunduselementide hulk mõjutab ruumimuljet. Asju täistuubitud ruum mõjub väiksemana kui lakooniliselt kujundatud lava. Asjad laval mõjutavad näitlejate liikumist ja mänguvõimalusi.
  
• Ringikujuline - nelinurkne. Lava põhikuju määrab üldise ruumilahenduse. Nelinurksel laval on hõlpsam jäljendada interjööre ja luua "neljanda seina" efekt. Ringikujuline lava on mänguplats. Muidugi saab nelinurkse lava teisendada mänguareeniks, kui paigutada osa vaatajaid poolkaares lavale.
  
• Keskendatud - hajutatud . Esimesel juhul on ruum korrastatud mingi keskme ümber (laval domineerib mingi objekt, näiteks keskaja vaimulikus teatris altar ), teisel juhul on ruumi osad võrdväärsed.
  
• Interjöör - välisruum. See jaotus lähtub näidendist ning näitab, missugust ruumi lava kujutab.
  

Rekvisiit on ese, mis kujutab teatud objekti. Sarnasus selle objektiga ei ole oluline, sest rekvisiidi funktsioon võib selguda ka kontekstist, kus seda kasutatakse.