Stseeni muutudes tõsteti neid järjekordselt ja sisi visati näitek slinakesed üle selle millel oli kujutatud roosid ja tänu millele oli kerge kujutada aeda. Kuna need olid valged linad siis kasutati paaril korral ka varjude mängu sellega. Näiteks siis kui oli vaja kujutada Eliza vannis käiku. Tänu taploodele oli lihtne nii kujutada Higginsi kodu, Proua Higginsi aeda kui ka tänavaid ja balli ruumi. Kuigi kujundus oli loodud tinglikult oli just see võtti etenduse efektile. Lavakujunduse vahepausidel läks valgus pimedamaks ning näitlejad pomisesid lauluviisi tagamuusikaks. Valgusel üld juhul mingit suuremat tähelepanu ei pööratud. Esemetest olid laval aga enamjaolt ainult sellised asjad mis pidid tingimata seal olema. Asjad mida katsuti või millega tegelane pidi tegema mingit tegevust. Nendeks olid siis toolid ja lillekorvid ning sokolaadi karbid jne. Kuigi kostüümid ei moodustanud mingit märgatavat süsteemi oli neil siiski oluline roll
neisse oma elu sisse panna. Tema kujutatud Hardi Volmer oli kuidagi eriti kirss tordil, sest see oli just see Hardi Volmer, keda mina tean ja oli ikka väga huvitav sellist tegelast lava peal tegutsemas näha. Kütsari kujutatud bussijuht Volli jääb vist mälusoppidesse igaveseks. Need nilbed naljad ja see meeletu enesekindlus oli midagi hoopis teisest maailmast. Asi, mis mind aga häiris oli see, et kogu etendus püsis terve see aeg paigal. Mitte midagi uut lavale ei toodud. Terve etenduse vältel olid laval need samad kaks diivanit ja paigal püsisid ka kaks mikrit. Olin oma vaimusilmas kujutanud ette ikka korralikku näitemängu, kus vahetuvad taustad, dekoratsioonid jne. Kuid eks üritati kuidagi selle kujundusega vihjata ka Raua juhitud saatele ,,Kolmeraudne" ja seda see kõik mulle ka meenutas, kuid ühte asja saab üks hetk ikkagi liiga palju ja mina oleksin oodanud muutust.
Seda etendust oli väga hea jälgida, peaaegu sama hea kui tavalist teatrietendust, kus tegelased räägivad. Kõige rohkem meeldis mulle Coppelius, sest ta oli enda rolli väga sujuvalt sisse elanud. Ka tema riietus oli väga huvitav. Mis puutub rühmtantsijatesse, siis nende sünkroonsus oleks võinud veidi parem olla, sest oli selline moment kui üks tantsijatest alustast liigutus kui teised olid sellega juba peaaegu poolepeal. Aga siiski olid nad väga armsad. Etenduse üldine meeleolu oli lõbus, kuid oli ka kurbi hetki aga siiski on lõpp õnnelik. Orkestri osas mainiks seda, et alguses arvasin, et muusika tuleb kõlaritest. Ma arvasin nii, sest see muusika oli nii puhas ja veatu, täiesti petlik selles suhtes. Orkester on väga andekas, oli näha, et nad olid palju harjutanud. Dirigendi osas ei oska ma midagi öelda, sest ma ei näinud üthki tema liigutust. Seda sellepärast, et minu istekohalt ei olnud teda üldsegi näha.
Ta on mees, kes hakkab juba vanaks jääma, kuid ise ta seda tunnistada ei taha. Tema enda arvates on ta ikka mees oma parimates aastates. 3. Soojal maal olles läheb vanaisa oma hotelli rõdule ja tahab ilusat vaadet nautida, aga ta ei saa, kuna tema kõrval on noor pere, kellel on kaasas mitu räuskavat last. Vanaisale teeb veel muret ka see, et tema enda tütar oli talle just öelnud, et nad saavad ühe mehega lapse, keda vanaisa üldse ei sallinud. 4. Etenduse lõpuks lepib vanaisa siiski sellega, et temagi hakkab ajarattale jalgu jääma ja otsustab nautida oma elu tõdemisega, et ta ei ole enam nii noor, nagu ta arvas ennast olevat. 5. Selles etenduses ei olnudki niivõrd rõhku pööratud mingi põneva loo jutustamisele, vaid sellele, et saaks võimalikult palju nalja. Kuigi mulle meeldis Jan´i etendus ,,Ürgmees" rohkem, oli ka ,,Vanaisa" siiski piisavalt hea ja naljakas ning vääris vaatamist.
,,KÕIK AIAS" ANALÜÜS 1.Etenduse üldmulje oli igati positiivne. Tegemist oli ühe parima etendusega, mida näinud olen. Etendusega seoses häirivad tegurid puudusid, kui mitte arvestada ühte vanamemme, kes terve etenduse aja minu selja taga köhis. Meeldivaks tegid selle elenduse just proffessionaalsed näitlejad, kes suutsit end kehastada täielikult sellesse aega, mil tegevus toimus. 2.Laval oli kujutatud aeda. Aeda, mida perenaine väga armastas ja oli valmis kõigeks, et seda täiustada mõne taimega. Maas oli muru, mida peremees niitis vana ja aega näinud muruniidukiga. Keset aeda oli paigaldatud purskkaev, mille kõrval istumiskohad ja laud. Tahaplaanile jäi uks, kust pääses majja
tegi, tuli silma ette köögi kapid, kus peal oli veekeetja, väikene laud, millel oli juba teekann ning teekotikesed sees ja loomulikult ka pesumasin. Magamistoaga sama lugu, voodi ning suur riidekapp nagu igal teisel inimesel. Ruumi järgi sai juba otsustada, et seal majas elavad rikkad, seintel kallis lilleline tapeet, kahekorruseline maja, pererahval, Ericul ja tema naisel olid kallid riided. Lavakujundus aitab kaasa teksti mõistmisele nii, et tänu sellele elutoale sai juba etenduse alguses aru, et seal elavad rikkad inimesed. Kuna lavakujundus oli selline, mille järgi võis arvata, et selles majas on väga palju ruume, oligi mõistlik, et teisel korrusel elavad üürnikud, mis muidugi ei pidanud väga paika, ainult Norman oli üürnik. Mulle meeldis see, et kõik tähtsamad sisekujunduse elemendid olid siiski elutoas, näiteks see uksepeal olev kapp, kust Linda võttis pappkasti, milles olid naiste riided,
Etenduse ''Robinson & Crusoe'' analüüs Tegemist on Daniel Defoe romaani ,,Robinson Crusoe,, sarnase seikluslooga, mis põhineb kahel mehel, kes kohtuvad keset merd ning ei tunne sõnagi üksteise keelt. Näidend on jäljendatud Itaalia teatrimeeste Nino d'Introna ja Giacomo Ravicchio omaaegse lavastsenaariumi järgi. Osades on Meelis Põdersoo ja Ago Soots, kelle karakteriteks on kaks meest, kelle nime etenduse ajal teatavaks ei tehta. Lugu võtab aset keset merd oleval korstna ja aknaga oleval katusel, kus mehed peavad hakkama saama väikese territooriumi ja piiratud varustusega. Lava kujundus on lihtne ning hästi läbi mõeldud, koosnedes kerge nurga all olevast katusest, millel on näha korsten, vihmavee toru ja üks aken. Katuse kõrval on ka väike elektriposti jupike, mida samuti mehed vahepeal ära kasutavad. Tegemist on suhteliselt väikese
vältel klaveri taga mängis ning sellega etenduses valitsenud emotsioone ja tundeid edastada aitas. Lisaks muusikale poolele kasutati näitemängus ka palju eriefekte. Näiteks doktori Mefistofelese marionetiks saamisel tekkis hetkeks Fausti ümber elava tule ring ning tuld võis näha ka stseenis, kus Mefisto käes olev raamat järsku leekidesse puhkes. Just sellised ootamatud üllatused tõmbavadki publiku tähelepanu ning muudavad etenduse huvitavamaks. Läksin teatrisse arvamusega, et näen seal igavat tummfilmietendust, kuid ma ei osanud arvata, et mind midagi nii vapustavat ees ootab. Kõik näitlejad mängisidki tummetendusele kohaselt: ülepakutud emotsioonid, pantomiin ning pisut naiivseid käitumised, aga kõik see moodustas ühtse terviku, mis mõjus üllatavalt elavalt ja värskelt. Alguses näidataud filmilõigule järgnenud hetk, kus näitlejad laval näiliselt segaduses ringi käisid,
,,Puhastus" Etenduse analüüs Etendust läksin ma vaatama ilma eriliste ootusteta, kuna olin eelnevalt läbi lugenud raamatu. Raamatu sisu tundus minu jaoks lugedes väga venivana, seega oli mul alguses kartus, et poolteist tundi kestva etendusega võib juhtuda sama lugu. Tänu profesionaalsetele näitlejatele suudeti lugu siiski üpriski põnevalt läbi mängida. 20. sajand oli paljude eestlaste jaoks üpriski pingeline aeg. Üheltpoolt rõhus inimesi tugev
meeldis. Selle muusikali algus oli minu arvates eriline. Sain selle mehe jutust täpsemini aru alles kirjanduse tunnis. Alguses ma ei pööranudki sellele väga tähelepanu, kuid pärast sain aru kui palju mõtteid see edasi andis. Mehe hääl rääkis, et see lugu kestab tänaseni. Minu arvates on see tõsi. Ka tänapäeval on sellised olukorrad. Esinejate kostüümid olid hästi tehtud. Need olid tehtud kaasaegseks ning sobisid etenduse sündmustiku ja lauludega kokku. Ma arvan, et kõik detailid olid täpselt paigas. Igal tegelaskujul oli talle omane riietus. Samuti ka soengud sobisid riietuse ja sündmustikuga kokku. Lavakujundus oli hästi läbi mõeldud. Alguses ma ei saanud aru, et seal keskel hundilõuad olid, kuid hiljem jõudis mulle see kohale. Mulle meeldis ka lava vasak nurk, kust tantsjad lavale tulid. Minu arvates olid näitlejad väga hästi valitud. Koreograafia oli väga hea. Mõndadest
Tallinna Saksa Gümnaasium RETSENSIOON Giuseppe Verdi ,,Maskiball" Antonio Somma libreto Eugene Scribe'i näidendi ,,Gustav III ehk maskiball" ainetel XXX XXX 11A Tallinn 2010 Käisin teisipäeval 18. mail 2010 kell 19.00 Rahvusooperis Estonia vaatamas Giuseppe Verdi romantilist ooperit ,,Maskiball". ,,Maskiball" on klassikaline ooper, mis kuulub koos ooperitega ,,Rigoletto", ,,Trubaduur", ,,Aida" ja ,,La Traviata'ga" Giuseppe Verdi tuntumate teoste hulka, kinnitades Verdi olulist kohta ooperimaalima ajaloos. Verdi ooperid said tuntuks juba suurmeistri eluajal ning need on väga populaarsed ka 21.sajandil. Tema kui romantismiajastu helilooja jaoks olid olulised tunded nagu armastus ja armukadedus, ustavus ja pettumus, unistused ja kaotusevalu. 150 aasta jooksul on ,,Maskiballi" lavastatud mitmetes erinevates...
Kõige selle juurde käis ka ohtralt alkoholi, seksuaalsuhteid ning purjus peaga tehtud robustseid tegusid, millele lisandus alati ka rohkelt ropendamist. Raamat oli küll karm, aga aus. Etendus ,,Musta pori näkku" oli jutusaate vormis, kus raamatu tegelased osalesid Mihkel Raua vestlussaates. Etendusele lisas vürtsi see, et kui raamat oli Mihkel Raua vaatepunktist, siis nüüd rullusid lahti lugude tegelikkus ning ka teiste kaasosalejate arvamus. Etenduse muutsid kirjumaks ka seintel ning taustal jooksvad videoefektid ning muusikalised vahepalad, mis olid väga kaasakiskuvad. Minule etendus iseenesest meeldis, kuid teise vaatuse keskel hakkasid mõtted hajuma ning isegi oleks tahtnud poole pealt ära jalutada, sest miski nagu otseselt vaatama ei kutsunud. Võib- olla oli see tingitud ka sellest, et olen ise ka raamatut lugenud ja kõik juhtuv oli juba ette teada, sest midagi uut etendus raamatule juurde ei andnud. Kuid samas oli etenduse
Etenduse analüüs Vanemuise kodulehekülje lavastuse tutvustus annab ülevaate etenduse sündmustikust. See annab teada tegelastest ning kuidas nad on omavahel seotud. Kuna tegemist on balletiga , siis tekitab huvi kuidas on sündmusi tantsides kujutatud. Publiku seas oli nii noori kui vanu, kuid peamiselt täiskasvanud ja vanemad inimesed. Tundus, et publikus olid ülekaalus naised. Riietus oli inimestel pidulik, kuid mõned inimesed olid tulnud kohale väga tavalise rõivastusega, isegi dressides. Enamiku inimeste käitumisstiil oli viisakas, etenduse ajal jälgiti huviga
Seejärel oma viimasest kolmest päevast - oma bossist, keda ta ei sallinud ning kelle auto pihta oma tööarvuti viskas, kuidas ta oma naistelt poes peksa sai, seiklustest baarides, kuidas ta ühel kontserdil maailma kõige ilusamat naist nägi, kellega tal koheselt oli nähtamatu side (,,Kuidas nad siis ei näinud, et meil oli ju nähtamatu side!") , millest hommikuks aga midagi järgi polnud. Ning lõpuks ka sellest, kuidas ta koju tagasi jõudis oma kahe imearmsa tütre juurde. Terve etenduse aja on laval vaid Sepp üksinda, kes istudes oma kahe tütre toas lastelaua ääres, rüübates aegajalt lillevaasist vett pohmelli leevendamiseks, jutustab pisut veel võtuse olekuga oma kurva allakäigu loo. Lugu ja kunstnik Liina Undi poolt loodud imearmas roosa lastetuba, kus ees oma loo jutustab, loovad omavahel äärmiselt tugeva kontrasti. Etendust ei soovitata alla 14- aastastele, mis tuleneb laval aegajalt kostuvate roppude sõnade ja kahe tütre ,,tegemise" kirjeldusest
,,Sinul on meretäis hirmu" Lavastaja: Lauri Lagle Kunstnik: Laura Kõiv Etenduse juht: Kadri Tammiste Tegelased: Kadi (Kristi Heinloo), Svea (MariLiis Lill), Marge (Kaie Mihkelson), Elo (Hilje Murel), Rivo (Märt Avandi), Erik (Juss Haasma), Uxi (Tauno Makke) Ambo (Margus Prangel), Aare (Anti Reinthal), Kilu (Imre) (Mihkel Roolaid), Tarvo (Ivo Uukkivi) ja Mattias (Kristo Viiding) See lugu rääkis neljast poisist ja sellest, kuidas nad koos üles kasvasid. Neil oli unistus saada kuulsateks rockmuusikuteks
Etenduse analüüs Teatri Vanemuine etendus “Hea põhjatuule vastu” kahes vaatuses. 27.01.2015 Vanemuise väikeses majas. _________________________________________-____ Lavastaja: Rein Pakk Lava ja kostüümid: Annika Pakk Muusikaline kujundus: Ardo Ran Varres Valguskujundus: Imbi Mälk Osades: Emmi Rothner - Elina Pähklimägi Leo Leike - Andres Mähar Bernhard Rothner - Jüri Lumiste Etenduse juht: Meelis Hansing Esietendus 27. septembril 2013 Vanemuise väikeses majas ______________________________________________ Käesolevas analüüsis on lähtutud sellest, et etendus on terviktekst, mille moodustavad lava-, heli- ja valguskujundus, mäng ja sõnaline tekst ning mis kooskõlas kõnetavad etenduse külastajat, loovad tõlgendusvõimalusi. Tähelepanu on pööratud etenduse tegelase hingeelule, lavakujundusele, helile, ruumile, etenduses sisalduvale
lihtsalt ei julge oma tegelikke mõtteid avaldada, kaasmõtlejad ta igatahes ei leia. Oma aususega suudab Alceste teenida endale vaid vaenlasi, kes on kohutatud ta otsekohesusega. Alceste'i armastatu, Célimène, on aga just sellise iseloomuga naine, keda Alceste peaks vihkama. Célimène aga meelitades ja võrgutades, üritab teda oma põhimõtteid unustama panna. Tegevus toimub kogu aeg ühes kohas, Célimène majas. KUMU Auditooriumi prostseeniumlava sobib etenduse jaoks suurepäraselt. Lavastaja ja lavakonstruktsioonide teostaja said minu silmis kõrged hinnangud. Lavakujundus oli abstraktne ja minimalistlik. Kasutusele võeti tahvli materjal ja kriit. Toa sisekujundus oli joonistatud. Näiteks kui mingi asi pandi lauale või visati maha, siis näitlejad kiiresti visandasid selle vastavale kohale. Selline modernne lähenemine oli minu meelest publikule väga vastuvõetav. Publik paiknes saalis astmeliselt, seega ka ülemised
Armujook Nemorino oli üks kergeusklik äpu, kes just ei anna klassikalise kangelase mõõtu kaugeltki välja, kuid tema lontulik pühendumus Adinale ning siiras ja kõikehaarav armastus naise vastu kogusid hulganisti boonuspunkte. Võimatu oli tema ponnistustele mitte kaasa elada ning tema hingevalule mitte kaasa tunda. Adina oli särtsakas, eneseteadlik ja iseseisev naine, kes mind oma allaheitmatu ja õrritava iseloomuga positiivselt üllatas, kuid kelle hooletu mäng Nemorino emotsioonidega, mulle niiväga meelt mööda ei olnud. Adina pideva tagasilükkamise ning mehe järjepideva korvi saamise traditsiooni toob aga suure muutuse küla väisav soolapuhuja Dr Dulcamara. Tänu viimase armujoogile, mis on tegelikkuses tavaline bordoo vein, avaneb Nemorinos viimaks lootus võita oma kallima kiindumus. Otse loomulikult sai armjoogist alguse lumepall, mis veeres muudkui kogukamaks ning tõi endaga kaasa hulganisti arusaamat...
Ooperi muusika on kirjutatud klassikalises stiilis, kus esineb erinevaid pille. See oli mu esimene ooperikülastus ja mulle see meeldis. Mul jäi sellest hea muljeja läheksin meeleldi veelkord ooperisse. Orkestri kooskõla oli väga hea, kõige rohkem mängiti viiulit. Samuti oli peaosatäitjate aaria väga võimas, mis pani kõiki seda kuulama. Minu arvates kõige ilusam ja tugevam hääl oli Micaela (külaneiu) rolli mängiv Heli Veskus. Emotsioonid olid etenduse ajal erinevad. Vahepeal oli naljakas, seega olin rõõmus ja vahepeal oli kurb. Eriti kurb oli 3. vaatluses, siis kui don Jose ema oli suremas, aga don Jose ei kavatsenud tema juurde minna. Teostest meeldis kõige rohkem ''Habanera'', mis esitati esimeses vaatluses. See on Carmeni kõige tuntuim teos ja ma olen seda ka varem kuulnud. Laul on rõõmsameelne ja kiire tempoga, võrreldes selle ooperi teiste esitustega. Samuti meeldis mulle Toreador'i laul teisest vaatlusest ''Votre Toast''.
dzentelmenlikult hoolivaks. Lisaks oli endise primadonna Jeani rollis Lii Tedre, kes oma väärikuse ning pirtsakate ja häbematute väljaütlemistega oli kirsiks tordil. Semiootiliselt analüüsides täheldasin, et nii keelekasutuse, helitehnika ja valguskujunduse semiootikad olid üsna klassikalised ning argised. Vesteldi nii otse ja elavalt kui üldse võimalik. Helitehnika ei mänginud suurt rolli, taustamuusikat kasutati vaid etenduse lõpul, mil kvartett esines. Ka valguskujundus oli väga tavapärane. Ainult hetkeks kustutati lavavalgus, et lavakujundust muuta. Ei mingit enneolematut valgusmängu, kõik oli lihtne ning maitsekas, nagu ka etendus tervikuna. Ka kostüümisemiootika oli küllaltki tagasihoidlik, kuid siiski ei saa öelda, et vanaduspõlve pidavad tegelased oleks olnud kuidagi kasimata või räbalaid kandnud. Iga tegelase riietus läks suuresti kokku tema karakteriga
aastal Eesti Vabariigi kultuuripreemia. 2004. aastast on Arvo Volmer Rahvusooper Estonia loominguline juht ja peadirigent. Samast aastast on ta ka Adelaide'i Sümfooniaorkestri kunstiline juht ja peadirigent. Lisaks on Volmer aktiivselt tegev ka Moskva Suures Teatris, Soome Rahvusooperis ning Norra Rahvusooperis. Mulle meeldis see etendus väga, see oli üks lõbusamaid ja paremini lavastatud etendusi, mida ma näinud olen. Valisin selle etenduse, sest see oli üks väheseid, mida ma veel näinud polnud, Estonia Rahvusooperi repertuaarist ja balletid on üldse mu lemmikud, mida vaadata eelistan. Etenduse tegid eriliseks väga proffessionaalsed tantsijad ja hea orkester, kes suutsid iga väiksemagi emotsiooni vaatajateni tuua. Tantsud olid väga puhtalt tantsitud ja ilusti muusikas, tundus, et tantsijad ise, tegid kõike suure süvenemisega ja olid teemasse sisse elanud, kõik see
Teatrietenduse analüüs. Mis teeb lavastusest geniaalse komöödiatüki? Arvustuses võetakse etenduse maailm koost lahti, et seda lähemalt uurida, samas analüüsitakse ka kui tervikut. Kirjutatud on nii lavastuse tähendusest, tuues nt paralleele teise näidendiga, kui ka kunstilisest poolest (lavakujundus, värvilahendus, kostüümid, näitlejatöö jne)
Retsensioon ,,Kesköö Pariisis" Käisin vaatamas modernse balleti ,,Kesköö Pariisis" etendust. Etenduse autor ja kunstnik Mare Tommingas on kirjutanud: ,,Tegelikult on ,,Kesköö Pariisis" lihtne armastuslugu. Võib ka öelda, et see on kaasaegne romantiline ballett, kus ei puudu armastuskolmnurk ja intriigid." Igaühele jäeti mõtlemisainet etenduse sisu tõlgendamiseks. Lavastus oli väga ilus ning näitlejad professionaalsed. Mulle meeldisid väga tantsijate kostüümid, mis meenutasid Prantsusmaad näiteks olid naistel peas baretid ning seljas naiselikud kleidid. Kuigi muusika kostis lindilt, andis see etendusele mõnusa atmosfääri. Laulud olid tempokad ning enamasti rõõmsameelsed. Hoogsaid tantse oli väga lahe vaadata. Tundus, et kui näitlejad lavale astusid, hõljus õhus lisaks muusikale ka prantsuse parfüümi.
Nimi Klass MEES LA MANCHAST Retsensioon Linn aasta Muusikal "Mees La Manchast" toimus 8. novembril 2013 aastal, algusega kell 19:00 Eesti Rahvusooperis Estonia, Tallinnas. "Mees La Manchast" muusika kirjutas Mitch Leigh'. Eesti Rahvusooperi etenduse lavastas Neeme Kuningas. Neeme Kuningas on muusikalavastajana loonud üle kaheksakümmne ooperi-, opereti-, muusikali- ja tantsulavastuse Eestis, Skandinaavias, Saksamaal, Leedus, Venemaal, Hiinas ja mujal. Ta on pärit Kilingi-Nõmmelt. 2013 suvest tegutseb ta vabakutselisena. Etenduse muusikaline juht ja dirigent on Jüri Alperten ja Mohhail Gerts. Lavakujunduse tegid Ott Evestus ja Neeme Kuningas. Kostüümid kujundas Grete "Stitch" Laus.
„Armastus ei hüüa tulles“ Käisin 23.novembril vaatamas näidendit „Armastus ei hüüa tulles“, mis toimus teatris Vaba Lava. Lavastuses mängivad kaks näitlejad Priit Pius ja Linda Vaher, etenduse lavastas Roman Baskin. Näidend rääkis noorte probleemidest läbi huumori prisma. Käsitleti peamiselt teemasid nagu vaba kooselu, seks, suhtlus vanematega ja nendest räägiti väga otsekoheselt ja vabalt. Priit Pius on noor eesti näitleja, kes alustas oma karjääri aastal 2012 ja lõpetas samal aastal ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli. Priit Piusel on ka kaksikvend Märt Pius, kellega nad on mitmeid etendusi koos teinud ja sellega ka kuulsust kogunud. Linda Vaher on
Kontserdianalüüs (II poolaasta) Käisin vaatamas Charles Gounod´i ooperit ,,Faust" kahes vaatuses. Ooper meeldis mulle väga. Teost dirigeeris Vello Pähn ning lavastaja oli Dmitri Bertman. Fausti osa mängis Oliver Kuusik. Tema hääl on võimas ning seda oli hea kuulata. Tema kõrged noodid olid kandvad ning laulvad. Margarite osas oli Joanna Freszel, kes on poolatar. Tema hääl oli kõlav, kuid midagi oleks nagu puudu jäänud. Arvan, et Oliver Kuusik oli enda rollis parem kui Joanna Freszel. Selle tuntud ooperi muusika on väga lüüriline. Seal on kaunid meloodiad, harmoonia ilu, poeetilisus ja hingestatus. Pjotr T saikovski, kellel oli Gounoud´iga loomelaadilt palju ühist, pidas Gounoud´ esmaklassiliseks meistriks ooperi vallas. Eriti meeldis mulle kuulus Pärli-aaria. See oli väga õrna kõlaga. Kahjuks ei saa ma öelda, et mulle oleks väga meeldinud Mefisto aaria 1. vaatuses. Seal jäi puudu traagilisusest ja süng...
Teatrietenduse analüüs ''Meri ja Orav'' Vaatasime Andrus Kivirähki teatrietendust ''Meri ja Orav''. Selles etenduses tuleb kõige enam välja just see, milline oli elu Eestis 90-ndatel aastatel. Etenduse tegevustik on järgi tehtud raamatust ''Ivan Orava mälestused''. Osades mängisid Egon Nuter ja Andrus Vaarik. Nuter mängis Lennart Meri rolli ning Vaarik mängis Ivan Orava rolli. Oli ka kolmas tegelane, Arnold Rüütel, kuid teda etenduse jooksul näha polnud. Nii Nuter kui ka Vaarik said oma rollide etendamisega suurepäraselt hakkama, sest nii välimuselt kui ka kehahoiakult olid mõlemad tegelaskujudega väga sarnased. Andrus
Retsensioon „Persona” Käisin 29. detsembril vaatamas Kuressaare Linnateatri etendust „Persona”. Etenduse lavastajaks ja kunstnikuks on Matteo Spiazzi, helikunstnikuks Villem Rootalu, valguskunstnikuks Tarmo Matt ja maskimeistriteks Annika Aedma, Evelin Vassar ja Matteo Spiazzi. Mängivad Rauno Kaibiainen, Merilin Kirbits, Kristian Põldma ja Tanel Ting. Esietendus oli 4. novembril Kuressaare Linnateatris. Nagu ka pealkiri „Persona” ütleb, mängivad peaaegu terve etenduse aja näitlejad maskides.
Arvustus: "Pal- tänava poisid" fotograaf: Rait Avestik Lavastus põhineb ungari kirjaniku Ferenc Molnari romaanil "Pal- tänava poisid", mis ilmus 1906 aastal. Etenduse lavastas Aare Toikka. Tema lavalugu on VAT Teatri mängukavas alates aastast 2004. Lavastuses mängisid Meelis Põdersoo (näidendi tegelased: Ernö Nemecsek, esimene vanamees, puna- särklased jt), Mihkel Kaabel (näidendi tegelased: Janos Boka, teine vanamees, Weisz, Richter, Kolnay, Pasztor jt), Martin Kõiv (näidendi tegelased: Derzsö Gereb, Kolmas vanamees, õpetaja Racz, Leszik, Gerebi isa jt), Maarius Pärn (näidendi tegelased: Feri Ats, neljas vanamees, Csonakos, Leszik jt).
Rocca al Mare Kool Jaan Erik Lepp 7.A "Manon" Retsensioon Tallinn 2014 Etendus toimus Estonia teatris 13.02.2014. Etenduse nimi oli "Manon." Lavastaja oli Inglismaalt pärit Karl Burnett. Ma arvan, et ta sai oma tööga hästi hakkama ning tegi etenduse vaatamiseks põnevaks. Kunstnik oli Mia Stensgaard (Taani kuninglik Balett). Tema juures meeldis etenduses kasutatud kostüümide julge värvi valik, mis polnud küll ajastule sobiv, aga see tegi minu jaoks üldpildi rõõmsamaks. Muusikaline juht ja dirigent Risto Joost lõi etendusele dramaatilise õhkkonna, mis sobis etendusse hästi.
aastal, siis kolmeaastaseks ajavahemikuks oli otstarbekas võtta aastad 2014-2016. Antud teemat ajendas uurima põhjus, et selgitada välja publiku arvamus selle kohta, kas teater on kaduv kunst ja kaob kohe ära, või jäävad mõned etendused pikemaks ajaks publiku südamesse ja mällu. Kui mõni etendus ja näitleja jäävad teatrikülastajale pikemaks ajaks meelde ning ajaendavad ka peale etendust mõtlema üldinimlikke probleemide üle, siis võib öelda, et etenduse mõju ei kao kohe. Lähtudes uurimistöö eesmärgist on autor püstitanud tööle järgmised uurimisülesanded. selgitada välja Rakvere Teatri parim etendus ja parim näitleja publiku arvates; uurida publiku eelistusi etenduste zanri kohta; selgitada välja, kui sageli teatris käiakse ja millest see sõltub. Töö eesmärgi saavutamiseks on töö autori poolt läbi viidud empiiriline uurimus, mille käigus
24.10.2013 külastasin Rahvusraamatukogu teatrisaalis näidendit ,,Rekvisiitori tähetund,, mille algus kellaaeg oli 18.00 ja kestvus ühes vaatuses 1 tund ja 30 minutit. Antud monoloog näidendi lavastaja on Margo Teder ja peaosa mängis näitleja Lauri Saatpalu. Kogu tüki esma- ja lõpp mulje oli väga positiivne. Etendus algas väga ootamatu ja huvitava sissejuahtusega ning lõpp oli väga üllatuslik ja ootamatu. Etenduses sai näha nii nalja kui kurbust, ooberit kui balleti ning etenduse jälgitavus oli väga hea. Kuna tegemist oli monoloog etendusega, siis varesemaid kogemusi minul monoloog etendusest puudusid. Esimest korda näha monoloog etendust jättis see mulle väga hea mulje ning võrreldes varasemate teatri külastustest võib seda pidada ka kõige meelde jäävamaks teatri külastuseks. Kõige enam meeldiski see kuidas suutis näidelja muuta kogu monoloogi terviklikus samal ajal rääkides nii
ajaloo üks säravaimaid show-numbreid ,,Nii on meil moes". Loo tegevus leiab aset möödunud sajandi 30-ndatel aastatel New Yorgi ja Inglismaa vahel sõitva luksusliku kruiisilaeva S.S.America pardal. Tegemist on hoogsa situatsioonikomöödiaga. Tükk on üles ehitatud justkui estraadi minietendusena. Iga inimese juhtumused on püänteeritud, toredaks rõõmsaks ketiks, mis korralikult naerutab. Kõigi lugude seast on raske midagi esile tuua, kuna kogu etenduse vältel esitatud lood olid väga õnnestunult ja kaasahaaravalt esitatud. Üheks parimaks palaks, mis laval esitati oli kindlasti ,,Nii on meil moes", mida esitas Kaire Vilgats ning keda saatsid teised esinejad. Esitus oli tempokas, kõlav ja hästi esitatud. Diktsioon oli mõnes kohas veidi kehvemapoolne, kuid üldmulje on väga hea. Kaire Vilgatsi tugev, kandev ja ulatuslik hääl sobis sellesse muusikali justkui valatult. Esituse juurde
suurem osa stseenidest. Publiku ja näitlejate suhe on lavastuses tundmatuseni transformeeritud. Pole väga ühtegi lavastust, kus näitlejad oleksid õnnelikud, kui publik telefoniga mängima hakkab. Selles etenduses antakse juba varakult teada, et mõni nutiseade oleks tarvis kaasa võtta, sest selle kasutamine teeb võimalikuks tervikliku kogemuse. rhizomedia241013. ,,rhizomedia. risomeedia" ei ole lavastus, mida ühe etenduse põhjal arvustada. Kõige esimesel etendusel juhatati publik kohtadele; tuppa, kuhu istuda, oli igaüks juba varem välja valinud. Vaatajatele selgitatakse, kuidas etenduse jooksul toimuda: liituda tuleb Facebookis asuva grupiga, mille liikmeteks on selle etenduse publik. Facebooki keskkond võimaldab jooke tellida, omavahel suhelda ja sinna üles riputatavatele küsitlustele vastata. Etenduse alguses loetakse ette juriidilisi termineid tulvil leping, millega publik loobuks
Maarja Pannel 9.b 13.04.2014 VAT Teatri ’’Kirjaklambritest vöö’’ Retsensioon Käisin 8.aprillil vaatamas VAT Teatri etendust ’’Kirjaklambritest vöö’’, mis algas kell 16.00 ning kestis umbes 1 tund ja 50 minutit. Etendus on tehtud raamatu järgi, mille kirjutas Mare Sabolotny. Etenduse autor on Rein Agur ning tema on samuti etenduse lavastaja. Esietendus toimus 8.aprillil 2010. aastal ning 2011. aastal võitis see Salme Reegi nimelise auhinna. Rein Agur on esimene Eesti nukuteatri lavastaja, kes on saanud professionaalset nukuteatrialast koolitust ja seda Leningradi Riiklikus Teatri-, Muusika- ja Kinomatograafiainstituudis, mille ta lõpetas 1963. aastal nukuteatrinäitleja erialal. Samal aastal tegi ta Eesti Riiklikus Nukuteatris oma
Hirvekütt 20. septembril käisime me oma teatriõpetuse trupiga vaatamas lavastust Hirvekütt, mida sai nautida teatris No. 99. Selles elamuses oli minu jaoks väga palju positiivset kuid olid ka mõningad asjad, millest ma eriti aru ei saanud vms ja need liigitan ma negatiivsete külgede alla. Üle pika aja teatrisse sattudes oli see väga meeliülendav kogemus. Etenduse juures meeldis mulle enamasti kõik. Paljud ehmatasid ja läksid näost valgeks nende püssipaukude peale k.a. mina, aga samas ma ka nautisin seda. Need hetked külvasid minus ootamisärevust ning hirmu, mis tõstsid adrenaliini ning peale käratusi vapatasin ma publikuga ühes rütmis üles-alla, paremale, vasakule. Peale vaheaega sain ma jälle selles väikeses saalis etendusele kaasa elada. Teine vaheaeg ei olnud küll nii hoogne ja särav, kui seda oli esimene
Estonia teatris aastal 2000 (lavastaja Neeme Kuningas). Libretot täiendas Mare Tommingas. Laulusõnade autor on Bob Merrill ja nende tõlkijaks Kelli Uustani. Lavastaja oli Mare Tommingas. Muusikajuht ja dirigent on Tarmo Leinatamm. Dekoratsioonikunstnikuks Jaanus Laagriküll. Kostüümikunstnik Ester Kannelmäe ning valguskunstnik Rootsi päritolu Palle Palme. Koreograafid Janek Savolainen, Mare Tommingas. Näitejuhiks on Aivar Tommingas. Etenduse osatäitjad olid Gerli Padar, Andero Ermel Tallinna Linnateatrist, Veikko Täär, Marika Barabanstsikova, Merle Jääger, Jaan Willem Sibul, Tõnu Kattai, Alo Kurvits, Aivar Kallaste. Osalesid ka Vanemuise sümfooniaorkester, ooperikoor ja balletitrupp. Muusikali esitati kahes vaatuses. Kokku kestis etendus 2 tundi ja 20 minutit. Esitati palju muusikapalu, mis olid enamasti kõik dzäss zanris, sest see stiil oli iseloomulik 60-ndate Chicagole
õnneks leiab nende poole tee ülimalt edev ning eneseteadliku ja maagiliste võimetega Mary Poppins. Bankside võsud Michael ja Jane satuvad koos temaga uskumatutesse seiklustesse, kuid kahjuks jääb Mary nende juurde kuni tuulte pöördumiseni. Enamasti kõlab muusikalis Sherman Brothersi filmi tarbeks loodud muusika, ent lisatud on ka uusi laule, mille autoreiks on George Stiles ja Anthony Drewe. Etendust oli vaadata väga meelelahutuslik, sündmustik oli tihe ning pinget hoiti üleval etenduse algusest kuni lõpuni. Näitlejad said väga hästi hakkama emotsioonide edasi kandmisega muusikateostest. Muusika oli väga hästi seotud piltide vahetuse ja miljööga. Lavakujundus oli väga mitmekülgne ja fantaasiarikas ning läks kokku esitatud muusikateoste teemadega. Näitlejad olid väga oskuslikud nii näitemängu kui ka laulmise poolelt. Eriti meeldis Hanna-Liina Võsa hääletämber ning elutruu näitlemisoskus.
Rocca al Mare Kool Susanna Männik 8.a klass La traviata Retsensioon Tallinn 2013 Etendus "La traviata" toimus 10.10.2013 Rahvusooperis Estonia.1 Etenduse heliloojaks oli Giuseppe Verdi, lavastajaks oli Neeme Kuningas ning dirigendiks Eri Klas. 2 Etenduse peaosatäitjateks olid Kristel Pärtna, kelle tegelaskuju ooperis oli Violetta Valéry ja Mernas Vitulskis, kes mängis külalissolistina Alfredo Germont'i. Lavastuses osales ka Rahvusooper Estonia koor ning Rahvusooper Estonia orkester. 3 Dirigenditöö oli enam kui fantastiline ning kogu etendust saatev muusika oli ka tänu sellele imeilus. Etenduse dirigent Eri Klas on üks tuntumaid Eesti muusikuid maailmas. Ta on juhatanud enam kui sadat sümfooniaorkestrit neljakümnelt maalt
Kontserdisaalis oli kaks rõdu, millest ühel oli ka minu istekoht. Üleüldse, minu istekoht oli täpselt ukse kõrval, kus vahepeal inimesed keset etendust väljusid ning minu kõrval istus veel lisaks valvur, kelle juureolekul ei julgenud ma peadki sügada. Õnneks oli vaade lavale väga hea. Saali jõudes tegutses laval vahva kloun, kes kehastas raamatus esinenud segast tegelast, Siebelit, ning lavaaugus valmistus sümfooniaorkester. Rääkides sümfooniaorkestrist, siis mitu korda etenduse jooksul jäi minu pilk pikaks ajaks pidama orkestri tegevusele, mida oli väga põnev jälgida, sest see tundus nii vastutusrikas ja raske töö. Mõtlesin korduvalt, et mis siis küll saaks, kui näiteks näitleja valel ajal laulma hakkab, sest näiteks subtiitrid tulid vahepeal varem/hiljem. Kusjuures, kuigi tekst oli tõlgitud, jäi mulle jutt ikkagi segaseks. Dirigendi tõmblemist polnud minu kohalt väga hästi näha, kuid õnneks nägin vahepeal tema peanukki ja sõrmi.
Mitte just tavaline internetisuhtlus. Näidendi ,,Hea põhjatuule vastu" autor on Daniel Glattuer. Etenduse lavastas Rein Pakk, ka näidendi dramatiseering on tema käte töö. Internetiromansi peategelasteks on Elina Pähklimägi ning Andres Mähar. Lisaks neile lisab etendusse vürtsi Jüri Lumiste. Lavaliste kaunistuste ning kostüümide eest vastutas Annika Pakk, muusikalist kujundust planeeris Ardo Ran Varres. Valguskunstnik oli Imbi Mälk. Etendus esietendus 28. Septembril 2013 Vanemuise väikeses majas.
vajame hoopis maist ja argipäevast muusikat!“ • “Maha Wagner!” • Vältida liigset komplitseeritust nii kunstniku siseelus kui ka tema loomingus. Erik Satie • Justkui irvitas Debussy poeetiliste pealkirjade üle: „Kolm pala pirni vormis“, „Bürokraatlik sonatiin“ • Ballett “Paraad” (1917) • Karismaatiline isiksus Kuuiku “Pruutpaar Eiffeli tornis” • Libreto autor Cocteau • Iga helilooja Kuuikust (va Durey) kirjutas osa etenduse muusikast. • Etenduse tõi lavale Rootsi balletitrupp 1921. aastal Champs- Élysées’ teatris. • Peale etenduse ettekannet Kuuik lagunes. Arthur Honegger (1892-1955) • Muusikaharidus Pariisi konservatooriumis • Oratoorium „Kuningas Taavet“ • Kirjutanud 2 ooperit: „Kotkapoeg“, „Antigone“ • 5 sümfooniat Darius Milhaud (1892-1974) • Umbes 450 teost • Balletid „Härg Katusel“, „Sinine ekspress“ ja „Salat“ • Ooper „Christoph
vajame hoopis maist ja argipäevast muusikat!" · "Maha Wagner!" · Vältida liigset komplitseeritust nii kunstniku siseelus kui ka tema loomingus. Erik Satie · Justkui irvitas Debussy poeetiliste pealkirjade üle: ,,Kolm pala pirni vormis", ,,Bürokraatlik sonatiin" · Ballett "Paraad" (1917) · Karismaatiline isiksus Kuuiku "Pruutpaar Eiffeli tornis" · Libreto autor Cocteau · Iga helilooja Kuuikust (va Durey) kirjutas osa etenduse muusikast. · Etenduse tõi lavale Rootsi balletitrupp 1921. aastal Champs- Élysées' teatris. · Peale etenduse ettekannet Kuuik lagunes. Arthur Honegger (1892-1955) · Muusikaharidus Pariisi konservatooriumis · Oratoorium ,,Kuningas Taavet" · Kirjutanud 2 ooperit: ,,Kotkapoeg", ,,Antigone" · 5 sümfooniat Darius Milhaud (1892-1974) · Umbes 450 teost · Balletid ,,Härg Katusel", ,,Sinine ekspress" ja ,,Salat" · Ooper ,,Christoph Kolumbus" · Pariis Konservatooriumi professor
Retsensioon "Eesti mees ja tema naine" Käisin 23ndal märtsil vaatamas Sepo Seemani monoetendust "Eesti mees ja tema naine". Etenduse autor on Peep Pedamson ja lavastaja Tiit Palu. Antud monoetenduses mängib peaosa Sepo Seeman, kes keskendub oma jutuga Eesti mehe ja naise suhetele, kirele, huvile kollektsioneerimise vastu ja sõpradele. Etenduse algus ütleb juba mõndagi selle kohta mida rääkima hakatakse. Mehed ja naised on ka meie emad ja isad, keda me austame ja hoiame. See kuidas näitleja toob sisse Johann Köleri "Ema portree" ja "Isa portree" näitab, et Köler maalis portree oma emast ja isast, keda ta väärtustas. Köleri ema ja isa on olnud Eesti ajaloos üks esimesi portreid ühest keskpärasest Eesti mehest ja tema naisest, kellest meie põlvnenud oleme.
erinevaid karaktereid ning neil tuli see kõik loomulikult ja hästi välja. ,,Ballettmeistri" esietendus toimus Endla teatri Küünis 30. aprillil 2009. aastal. Laval toimus palju huvitavaid stseene, kuid silmapaistvamad olid kindlasti erinevad tantsukavad. Näitlejad, keda olid kokku üheksa, tegid oma tööd hingega ja mängisid oma rollid hästi välja ning tänu sellele tõid nad ka vaatajatele huvitava etenduse. Etendus tuletas meelde aega nagu istuks aastataguses ajalootunnis. Räägiti 1940. aastatest, mil toimus okupatsioon Nõukogude Liidu poolt. Hästi jäid meelde kaks naist, Liis Laigna ning Kadi Viidas, kes kehastasid läbi etenduse erinevaid inimesi ja samas oli nende peal ka jutustaja osa. Tänu neile sai veelgi paremini aru, mis etenduses täpselt toimub. Laval oli vähe rekvisiite ning needki ainult laud, paar tooli, kaks kardinat ning kõrgem alus
lühinäidendid. Koos Linnateatri suurepäraste näitlejatega on ta põiminud need pildid kokku üheks tervikuks. Lavastuses näitlevad Argo Aadli, Epp Eespäev, Piret Kalda, Tõnn Lamp, Allan Noormets, Indrek Ojari, Andres Raag, Anne Reemann, Margus Tabor, Külli Teetamm, Mart Toome ja Andrus Vaarik. Kõik need näitlejad suudavad suurepäraselt oma tegelaskujude kaudu viia publiku ajas tagasi 1880. aastatesse. Kogu etenduse vältel suhtlevad näitlejad publikuga. Nad mõtisklevad koos vaatajatega ning tulevad ka lavalt maha publikule lähemale, et tekitada rohkem huvi tegelaskuju probleemi vastu. Lavakujundus on väga napp, kui välja arvata kergesti lagunevad toolid. Siiski sobib see napp lavakujundus väga hästi, kuna see jätab tähelepanu keskpunkti näitlejad. Lavastus hõlmab lühijutte „Paks ja peenike“, „Missugune kolmest“, „Diplomaat“, „Albioni
MADISONI MAAKONNA SILLAD Etenduse ,,Madisoni maakonna sillad" lavastaja on Peeter Tammearu, kes töötab Kuressaare Linnateatris. Esietendus 7.märts 2014 Sadamateatris. Muusikalise kujunduse eest vastutab Peeter Konovalov. Etenduse kunstnik on Silver Vahtre. Valguskujunduse eest kannab hoolt Andres Sarv. Etenduse autor on Robert James Waller, tema loomingust tegi dramatiseeringu Siri Niinikoski ning selle tõlkis Triin Sinissaar. Osades: Külliki Saldre(Francesca Johnson), Hannes Kaljujärv(Robert Johnson), Maria Soomets, Tanel Jonas, Marika Barabanstsikova, Jüri Lumiste Etenduse sõnum oli, et armastus on kõigest tugevam. See võib lõhkuda kõik, kuid samas algatada midagi uut ja ilusat. Kuigi armastuse vägi on tugev ning viib ,,mõistuse peast", peab jääma iseendaks
Teatrikülastaja antiikajal ja tänapäeval Nii antiikajal kui ka tänapäeval on inimesed saanud nautida teatri mängulisi ja põnevaid etendusi. Kuna teater pärineb juba antiikajast, siis on sellega ,,kaasas käinud" palju erinevaid kombeid ja tavasid, mis on iseloomulikud nii etenduse toimumis kohale kui ka vaatajaskonnale. Antiikaja teatris asetsesid pealtvaatajate kohad tõusvalt poolringis ümber orkestra, teatrisse olid oodatud kõik ühiskonnakihid, mis on ka tänapäeval nii. Vaatajad jõid veini, hüüdsid näitlejatele vahele, loopisid näitlejaid, kelle mäng ei meeldinud, pähklitega. Loomulikult on selline käitumine tänapäeval vastuvõtmatu, mistõttu selliseid asju ei esine. Mina arvan, et see
,,Luikede järv" Pjotr Tsaikovski Elamused 17. veebruaril nähtud balletist on vahvad. Koreograaf/lavastaja oli Tiit Härm, kes oli suutnud luua Pjotr Tsaikovski loodud balletist teha meeldejääva etenduse. Lisaks sellele oli veel Eldor Renter, kujundaja ja disainer välja mõelnud väga huvitava lava ja silmapaistvad kostüümid. Lisaks sai oma tööga suurepäraselt hakkama Rahvusooper ,,Estonia" sümfooniaorkester, kelle suurepärane mänguoskus tõi etendusse veel põnevust ja ilu. Enne etendust olin loomulikult kogu selle tüki suhtes vähe skeptiline, kuna eelmine kord, kui ma käisin balletti vaatamas, olles umbes 7 aastane, jäin ma poole etenduse pealt magama.
Onegin Külastasin 11.oktoobril 2017 Rahvusooperit Estonia, kus lavastati Aleksandr Puskini luuletuse ainetel loodud balletti ,,Onegin". Etenduse koreograaf ja lavastaja oli John Cranko, kes oli Stuttgardi Balleti asutaja ja kunstiline juht aastatel 1961-73. Tema terav tantsudramaturgiline vaist ja hea karakteritunnetus panid teda haarama maailmaklassika teoste järele nagu Puskini ,,Jevgeni Onegin", Shakespeare'i ,,Romeo ja Julia" ja Mérimée ,,Carmen", mis jõudsid suure menuga lavale ja tegid Stuttgardi Balletist ühe tuntuma teatri maailmas. Etenduse arranzeerija
annaabi.ee 
