Teatriteaduse alused I eksami mõisted (0)

Keskkool - Teatrikunst - Teatriteaduse alused

5 VÄGA HEA

TEATRITEADUSE ALUSED, MÕISTED

Theatron – Vana-Kreeka keeles vaatemängu koht, vaatamise viis
Etenduskunstid – performing arts – laiem valdkond kui teater, hõlmab tantsu, tsirkust, muusikat jne
Näidend – draamavormis kirjanduslik tekst, teatris edastamiseks mõeldud
Lavastus – koostöös kirjaniku, lavastaja , näitlejate, helilooja jne loodud teos, mida esitatakse teatris
Etendus – lavastuse ühekordne esitamine, variant
Näitleja – reaalne inimene, kes kehastab tegelast
Tegelane – fiktsionaalne olend draamatekstis
Roll – tegelane näitlejana kehastatuna, näitleja + tegelane = roll

Teatriuurimise perspektiivid (kuidas uuritakse):
Ajalooline teatriuurimise perspektiiv – alates Vana- Kreekast , kuidas teater kultuurides välja kasvas, Roomas, Euroopas jne
Esteetiline ja teoreetiline teatriuurimise perspektiiv – kunstiküsimused, mis toimub laval, publikus, erinevad vaatepunktid
Sotsiaalne ja kultuuriline teatriuurimise perspektiiv – teatud teatri ajaloo uurimine , nt kuidas NSV muutis teatrit, kuidas teater väljaspool kultuuriruumi mõjub
Teatriuurimise valdkonnad (mida uuritakse):
Draamauuringud – fookuses draamatekst , tegeletakse tekstiga, uuritakse näitekirjandust
Teatriteadus – fookuses teatrikunst , sh tekst ühe märgisüsteemina
Etendusuuringud – performatiivne käitumine ja sündmused kultuuris
Teatriteaduse valdkonnad: teatriajalugu, etenduse analüüs, kultuurietenduse analüüs (avalikud sündmused, sport , meelelahutus), tõlke-, adaptsiooni- ja dramaturgiauuringud, teatrisemiootika , teatrifenomenoloogia, teatriantropoloogia, teatrisotsioloogia, publiku - ja retseptsiooniuuringud
Teatrikriitika funktsioonid: jäädvustamine, tagasiside teatrile, informeerib publikut kui etendus on kahemõtteline, ajalooliselt näeb mida teatud perioodil väärtustati
Teatriteaduse eriala hakati TÜ's õpetama 1992
3. Teatrikunsti põhiliigid:
sõnateater (põhineb kirjalikul tekstil nt stand -up show);
muusikateater
ooper – klassikaline, rangete reeglitega, aaria – väljendab tundeid, retsitatiiv – viib tegevust edasi;
operett – koomiline, laulud, tantsud, dialoogid ;
muusikal – kergem sisu, kõigel võrdne kaal;
rokk-ooper – popkultuuri nähtus;
tantsuteater – mõiste tuli 1970.a, etenduskunstide suund kus tantsul ja liikumisel on võrdne kaal stsenograafia, sõna ja muusikaga
ballett – varvastants , range tehnika, algas 16.saj Itaalias, fikseeriti 17.saj Prantsusmaal
modernballett – fikseeritud muusika , kuid koreograafia luuakse uuesti
kaasaegne tants – koreograafia on originaallooming
Lisaks: miim, nukuteater , objektiteater , rakendusteater, poliitiline teater, pärimusteater, tehnoloogiline ja digitaalne teater
Butõ – postmodernistlik hübriidvorm, milles jaapani traditsioonid, saksa Ausdrucktanz (ekspressionistlik tants, Saksamaal pärast I MS levima hakanud moderntants), flamenko jne
Objektiteater ja visuaalne teater – kasvas nukuteatrist, erinevad vahendid ja ready-made objektid, sh nukud , masinad, kangad , värvid
Tehnoloogiline teater – keskmes masinad, arvutimanipulatsioon
Rakendus - ja osalusteater – sotsiaalsed, hariduslikud, reaalne kontekst, vaatajad osalevad etendusprotsessis, võivad etenduse käiku muuta
Idamaine teater – seotud usundiga, rituaalidega, mõjutas tugevasti 20.saj Euroopa ja USA teatrit, lääne kultuur ka idamaises teatris, nt Indias on Briti kolonisaatorite mõjul sõnateater
India teater – templi ja õukonnakultuuri traditsioon. Indias sündis teater 200-100 a eKr, kathakali – üks tuntuim kehasüsteem, nõuab eluaegset treeningut
Jaapani teater – pikk ja rikkalik, nõ – rituaalne teatripraktika, jumal, deemonid, teemad ajaloost, arenes 14.saj; kabuki – rahvalikum, koomilisem, seotud linnakultuuriga; bunraku – nukuteater, äärmiselt loomulik nuku liikumine
Hiina teater – Pekingi ooper arenes 18-19.saj, ühendab muusikat, laulu, tantsu, miimi ja akrobaatikat
Indoneesia teater – Bali ja Java saarte rituaalid
Vietnami teater – veenukkude teater

Dramaatika , kompositsioon
Mimesis e jäljendamine – kunst ongi mimesis, ei taandu ainult tegelikkuse kopeerimisele, iseloomulik on sarnasus jäljendusobjektile, üldise avamine üksikuks
Dramaatika – kõige laiem tähendus, näitekirjandus, 1 kirjanduse kolmest põhiliigist lüürika ja eepika kõrval, autori kohalolu enamasti varjatud, tegelased pöörduvad otse lugeja/vaataja poole, suunatud teatrile
Draamatekst – omased dialoogilisus, tegevuslikkus, olevikulisus. dialoog – tegelaskõne ja paralingvistilised märgid; remarktekst – dialoogis verbaliseerimata elemendid; paratekst – žanrimääratlus, aja- ja kohamääratlus
Draama – näitekirjanduse tähenduses, peamiselt on 1 põhiline dramaatika žanr tragöödia ja komöödia kõrval, tähendus kujunes 18.saj keskel, draamateater on sõnateatri tähenduses
Dramaturgia – teatud perioodi kirjandusprotsess, tekstide kogu, nt kõik Shakespeare tekstid on tema dramaturgia
Dramaturgiline tekst – mistahes tekst, mida kasutatakse lavastuse alusmaterjalina, ei pea olema valmiskujul näidend, võib olla varem fikseeritud
Dramatiseering – eepilise teose (romaan, jutustus, novell jne) töötlus draamavormi v näidendiks, võib hõlmata mitut alusteksti või ainult osa tekstist, proosatekstist tehakse näidend

Lavastatav draamatekst
Süžee – sündmused tekstis esitatud järjekorras
Faabula – sündmused ajalis-põhjalikus järjekorras
Lugu – sündmused mida jutustatakse
Analüütiline draama – sündmused tagurpidi, nt Oidipuses , sündmused toimusid ära ja siis lahendati
Järgnevuse printsiip – segipaisatud sündmustik raskemini jälgitav laval kui tekstis
Kontsentratsiooni printsiip – ajamaht piiratud, sündmused hoolega valitud
Lavatehnilised võimalused ja ajastu moraalinormid – määravad vaadatava nt vägivald jääb enamasti lava taha
Konflikt:
Kollisioon – e kokkupõrge on konflikti eelaste
Konflikt – vastandlike tegelaste võitlus
Intriig – sündmustiku areng, mis põhineb vastandlike tegelaste tegevusel
Tegevus – situatsiooni muutumine
Tegevuse tüübid:
Väline tegevus – tegelastevaheline sündmustik, välise olukorra muutumine
Sisetegevus – tegelase mõtete ja emotsioonide muutumine
Kompsitsioonitüübid:
Suletud vorm – ideaalne näidend, nt klassikaline tragöödia v hästi tehtud näidend
Avatud vorm – klassikalisi reegleid rikkuv draamatekst

Draama episeerumine, dramatiseering
Naturalistlik ja realistlik draama – hakkasid kujunema 19. sajandi lõpul, põhi teemad inimese siseelu kujutamine, psühholoogiliselt veenvad ja individuaalsed tegelased, näitleja saab rolli tõlgendajaks nii, et loob iga kord ise individuaalse rolli. Ampluaasüsteemi taandumine, ansamblimäng – keegi ei domineeri laval. Vajalikuks sai lavastaja roll
Well-made-play – hakkas levima Prantsusmaal, vastab näidendi struktuuri vormidele e algus, keskpaik, lõpp, kulminatsioon, lahendus, kuid ka mingi trikk, nt teravmeelne dramaatiline sündmus, pole liiga filosoofiline , pigem laiemale publikule.
In-yer- face drama e šokiteater e Briti brutalistide teater – pole vormilist konventsiooni, pigem elutunnetuslik hoiak, urbaniseeritud maailma probleem, julmad suhted ja vägivald, abstraktsed tegelased
Postdramaatiline teater – Berolt Brecht oli algataja , peamine on võõritusefekt e kriitilise distantsi tekitamine lavategevuse ja vaataja vahel, vahelaulud e songid, kus tegelased ise sündmuskäiku kommenteerivad, selgitavad kommenteerivad sildid laval, näitleja kommenteerib publikule oma tegevust.
Postdramaatiline teatritekst ja teater – ühist definitsiooni ei ole, eelnevast traditsioonist eristab negatiivne piir, mitte üks-ühele vastandus, mitte mudel vaid panoraam

Režiikunsti ajalugu
Režissöör – lavastaja
Režii – lavastuse v filmi kunstiline juhtimine, plaan
Lavastaja- eelne teater – varasem dramaturgia andis ise ette, kuidas üht v teist teksti peaks ette kandma, lavastaja funktsioon polnud oluline
Valgustusaeg – 18. saj, esitati realistlikkuse ja loomulikkuse nõuet, teater peaks olema elulähedane, 60-aastane ei peaks last mängima (nt enne oli ampluaasüsteem, kus 1 näitleja terve elu samas rollis)
Misansteem – pr k lavale pandud, nt näitlejate paigutus ja liikumine lavaruumis
Lavastajateater – Saxe Meingeni hertsog Georg II oli esimene lavastaja- produtsent , hakkas massiliselt töötama massistseenidega, antiigi taaslavastamisega ja tekstide lavastamisega tekkis eristav nihe, et lavastused pidid olema antiigitäpsed

Tegelane
Põhimõtted, mille alusel tegelane luuakse:
personifikatsioon – isikustatud idee v nähtus
mask – commedia dell ' arte tüüpkuju
ampluaa – tüüptegelane melodraamas ja operetis , näitleja ''amet''
tüüp – üldistatud tegelane, täidab kindlat funktsiooni, tüüpkuju
karakter – mitmeplaaniline ja dünaamiline tegelane
Commedia dell'arte – praeguseks hääbunud teatriliik, seotud Itaaliaga, rändtruppide teater, kus truppidel polnud kindlaid hooneid . Näitlejad kasvasid näitlejate perekonnas, suured dünastiad, abielluti üksteisega. Nimetati kindlate reeglitega improvisatsiooniteatriks, nt 2 paari noori armastajaid, 2 vanameest, teenrid , arstid, sõjamehed, advokaadid, paavst , kuid paavsti üle ei tohtinud nalja teha (kirikuvõim)
Mitteverbaalse tegelase loomise vahendid:
paralingvistika – kõik mis seotud kõnega, aga pole ise kõne (tämber, tempo, naer, nutt )
kineesika e ekstralingvistika – kõik, mida näitleja teeb kehaga , näoilmed , žestid
proskeemika – liikumine ruumis
välimus – grimm , kostüüm, soeng
nulltasand – neutraalsed märgid, nt vaikus , liikumatus
miinusvõte – millegi tugeva silmatorkav puudumine, nt muusika järsk kadumine, paruka äravõtmine

Aeg teatris
Kaks tasandit :
etenduse aeg – etenduse algusest lõpuni, saalis tuled kustu ja põlema vaheline aeg
poeetiline aeg – fiktsionaalse maailma sisene aeg, kujutatud sündmuste aeg.
Loomise tehnikad:
tihendamine e situatsioonis toimub rohkem kui näidatakse;
kiirendamine e näitleja ütleb et läheb pooleks tunniks ära aga tuleb tagasi 10 min prst
Anakronism – eksimuse kronoloogia vastu, mingi sündmuse, nähtuse asetamine väärasse aega, nt barokiaegses teatris kasutatakse sõnu, mida siis veel ei olnud
Draama ajakontseptsioonid:
objektiivne kronomeetria – subjektiivne ajakogemus
progresseeruv – staatiline – kas sündmused lähevad edasi loogilises järjekorras läbi sündmuste arengu lõpuni välja või me ei taju muudatusi, mingi seisund, sündmuste kulgemisel pole erilist tähtsust
lineaarne – tsükliline (korduv) – tugevate struktuuridega, kas aeg läheb minevikust tuleviku suunas või korduv e sündmused tulevad uuesti ja uuesti, omane mütoloogiale
järgnevus – kas sündmused järgnevad üksteisele
simultaansus – mitu sündmust näidatakse korraga, samaaegsus, võivad olla ka erinevates aegades nt ''Hirm sööb hinge seest''
fragmentaarsus – suuremaid ajaühikuid pole, pisikesed killud , pole ajalises järgnevuses ega pruugi olla seotud, kuid killud moodustavad terviku, omane post-dramaatilisele
Lavakujundus e stsenograafia – kr. k lavale kirjutamine
stsenograafia tänapäevane tähendus: lavastuse visuaalne ja ruumiline lahendus
Lavakujundus loob lavastuse füüsilise keskkonna ja visuaalse ilme (esteetiline tasand)
viitab tegevuse ajale ja kohale
Ruumikontseptsioon – lavaruumi suhe fiktsionaalse ruumiga, kuidas konkreetselt ehitatud selle sisse, lava ja lavavälise ruumi suhe – nt ka lavatehnika jne, lava ja saali omavaheline suhe - näitlejad ja publik
Black -box – võimaldab muuta ruumisuhteid, lava asetust, publiku asetust, võimaldab nii frontaallava kui keskkonnateatrit, sageli jäädakse frontaallava skeemi juurde
Hanamichi ehk lillede tee – Jaapani teatrist tulnud, pikk poodium lava kõrvalt publikusse, kus peetakse kõige õrnemaid stseene, et olla publikule veel lähemal
Mimeetiline ruum – jäljendab ''midagi muud'' ehk tuba või linna jne. Reaalsuse jäljendamine aste võib olla erinev. Võib olla tinglik , väheste kohale omaste tunnustega. Nt 2 tooli ja lauda - klass
Illusionistlik lava – kopeerib tegelikkust, koht peab olema äratuntav
Simultaanlava – mitu tegevuspaika samal ajal, mitu tegevust korraga
Tegelase siseruum – e tegevus toimub kellegi peas
Fragmentariseerumine e killustumine – publik vaatab seda, mida tahab

Teatrisemiootika
Teatrit mõistetakse kui teksti, tekst on eksplitsiitne e koosneb kindlatest märkidest, piiritletud , struktueeritud. Etenduse tekst on semiootiliselt heterogeenne märgikooslus, mis realiseerib laval
Ikoon – nt pilt, objektiga sarnane kujutis, nt ka laval tuleb kõlarist et vihm sajab
Indeks – osutab objektile , sarnasus puudub, nt lavale tuleb märja mantliga mees, järeldame, et vihma on sadanud
Sümbol – seos objektiga kokkuleppeline, nt liiklusmärk
Märgitasandid:
etenduse algelemendid e aatomid, loosungid, žestid
märgikooslused e liitmärgid, mitmest üksikmärgist koosnev üksus
alatekstid e allstruktuurid
terviklik etendus

Publik
Publiku-uuringud kitsamalt – uuritakse publiku sotsiaalset ja kultuurilist tausta (vanus, amet, haridus , kultuuriline taust, palju nad teatrist teavad, kas loevad , käivad kontsertidel, näitustel jne)
Retseptsiooniuuring – keskendutakse ühe kunstiteose vastuvõtu uurimisele, nt valitud 1 fookusgrupp
Retseptsiooniteooria – etenduse vastuvõtuprotsessi üldistamine
Makrotasandi uuringud – suuremad vaatajate grupid, uuritakse üht lavastust, teatrit v ajastut .
Mikrotasandi uuringud – individuaalne vaataja, üksikisik, nt ühe lavastuse väike grupp publikut, suvaintervjuud nt 10 inimesega, keskendutakse 1 inimesele
Mudelvaataja – ideaalne v hüpoteetiline vastuvõtja , reaalselt pole, konstrueeritakse vaatajatüübid, kes võiks olla vaatajad
Uurimismeetodid :
Kvantitatiivsed uuringud – statistika, vaatlused (vanus, sugu, haridus, maitse- eelistus ) Kõige laiemad uuringud, uuritakse inimeste kultuurilist käitumist. Eesti keskmine teatrikülastaja on nooremas keskeas , hariduse omandanud , pigem tööl käivad inimesed.
Fokuseeritud kvalitatiivsed uuringud – kindlad publikugrupid, nt kooliõpilased
Süvaintervjuud – Individuaalsed küsitlused üksikutele vaatajatele
Juhtumianalüüsid ( case - study ) – Vaatajate teatrikogemus reaalse elu kontekstis. Kuidas nad eraelus käituvad, kuidas nähtu nende elu reaalselt mõjutab
Pikemaajalisemad uuringud – Jälgitakse valitud publikuliikmeid pikema aja jooksul
Retseptsiooniteooria põhimõisted
Ootushorisont – vastuvõtja suhe teksti/teosesse enne vastuvõtuprotsessi
Esteetiline objekt – vastuvõtja individuaalne kunstiteos , sünnib kommunikatsiooniprotsessis teose ja vastuvõtja vahel
Konkretisatsioon – vaataja/lugeja vastuvõtuprotsessis moodustav tervikkujutlus tekstist/etendusest, kus vastuvõtja täidab autori jäetud tühikud
Etenduse vastuvõtu osad:
Meeleline taju – näeme, kuuleme, haistame vb
Selle põhjal toimub Konkretiseerimine
Sa (tähistaja nt dekoratsioon , näitleja) – Sc (kultuuriline kontekst, annab märgile tähenduse) – Se (tähistatav, meil on sotsiaalne ja kultuuriline kontekst mis aitab midagi mõista)
Tõlgendamine ehk interpretatsioon
Emotsionaalne suhestumine (imetlus, kaasaelamine, kaastunne , samastumine)
Hinnangute andmine
Vastuvõtustrateegia – empaatia , sarnasus, samastumine

.DOCX Laadi alla originaalfail 7 lk · .docx · 68 allalaadimist

Teatriteaduse alused I eksami mõisted #1

Teatriteaduse alused I eksami mõisted #2

Teatriteaduse alused I eksami mõisted #3

Teatriteaduse alused I eksami mõisted #4

Teatriteaduse alused I eksami mõisted #5

Teatriteaduse alused I eksami mõisted #6

Teatriteaduse alused I eksami mõisted #7

Tasuta Faili alla laadimine on tasuta

~ 7 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-10-26 Kuupäev, millal dokument üles laeti

68 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Helenat95 Õppematerjali autor

publik draama näitleja drama kunst muusika lavastaja vastuvõtja perspektiiv stand dramaturgia sündmustik ooper stsenograafia koreograafia võrdne kaal

Sarnased õppematerjalid

docx

Teatriteaduse alused (kordamisküsimused)

üksteisele ja tekitavad sümbioose tantsu-, muusika- ja sõnateater, mis olid 19.saj lahku läinud. Tänapäeval tegeletakse etendusuuringutega. Teatriteadus Eestis enne 20.saj saksakeelsed teatriajalood. Professionaalse teatrikriitika väljakujunemine toimus 19.saj lõpus ja 20.saj algul (Vilde, Bornhöhe). Noor-Eesti ,,Teatri-raamat" ilmus 1913, kuhu kirjutasid literaadid, milline võiks teater ideaalis olla. Pärast II MS keskenduti teatriajaloole Nõukogude tsensuuri mõjud. Teatriteaduse eriharu TÜs kujunes välja 1992, pärast mida hakkas teatriteadus ka eraldi arenema. TÜ on ainus keskus, kus tegeletakse teatriteadusega teoreetiliselt. Teatriteaduse naabervaldkonnad a) kirjandusteadus teatriteadus tegeleb (draama)tekstidega. Teatriteadus on kirjandusteadusest välja kasvanud. Kasutavad samu meetodeid ja teooriaid. Lavastuse elus on kirjanduslik tekst. b) kultuuri-uuringud etenduskunstid kui kultuurisüsteem, etendus ja etenduslik käitumine kui kultuuriline

Draama õpetus

docx

Teatriteaduse alused: mõisted

Teatriteaduse mõisted: Näidend – draamavormis kirjanduslik tekst, mis on mõeldud teatris esitamiseks Lavastus – kirjaniku, lavastajate, näitlejate, heliloojate jt koostööl loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis Etendus – lavastuse ühekordne esitamine Näitleja – reaalne inimene, kes kehastab laval tegelast Tegelane – fiktsionaalne olend draamatekstis Roll – tegelane näitleja kehastatuna Tuntud teatriteoreetikud: P.Brooke, K.Stanislavski, B.Brecht / P.Pavis, E.Fischer- Lichte, H-T.Lehmann Teatrikriitika funktsioonid: jäädvustamine, tagasiside teatrile, teatri vahendamine publikule: informeerimine, tähenduste selgitamine, hindamine ja väärtustamine antropoloogia – teadus inimesest kui liigist; hermeneutika – tõlgendusõpetus Teatrisemiootika uurib teatri märgisüsteeme, märkide loomist ja kasutamist etenduses. Performatiivsus: atmosfäär, kehalisus, sündmuslikkus (Erika Fischer-Lichte) Retseptsiooniuuringud – keskendutakse etenduse va

Teatriteaduse alused

rtf

Teatriteaduste alused

FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused Kordamisküsimused. 1. MILLEGA TEGELAVAD DRAAMAUURINGUD, TEATRITEADUS JA ETENDUSUURINGUD? MIS ON ÜHIST, MIS ERINEVAT? Draamauuringud (dramatic studies) Teatriteadus (theatre studies, Theaterwissenschaft) Etendusuuringud (performance studies) 2. Millised on teatriteaduse peamised valdkonnad ja nende uurimisprobleemid? · Teatriajalugu on teatriteaduse haru, mis tegeleb allikate (alustekstid, reziiraamatud, kostüümid, dekoratsioonikavandid, kavad, fotod-videod, teatrikriitika, mälestused jm) abil uurimisobjekti rekonstrueerimise, kontekstualiseerimise ja periodiseerimisega. · Etenduse analüüs on vaataja subjektiivne arusaamine etendusest (see võib erineda teiste vaatajate arvamusest). Analüüsides on hea teha märkmeid ning kasutada mitmeid allikaid. · Tekstist lavale ülekandeprotsessi uurimine

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

doc

Teatriteaduse aluste kordamisküsimused vastustega

FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused Kordamisküsimused. 1. Millega tegelavad draamauuringud (dramatic studies), teatriteadus ja etendusuuringud (performance studies)? Mis on ühist, mis erinevat? Teatriteadus tegeleb teatriga kogu selle mitmekesisuses ja keerukuses. Draamauuringud 2. Millised on teatriteaduse peamised valdkonnad ja nende uurimisprobleemid? Teatriteaduse peamised valdkonnad on nt · teatriajalugu · etenduse analüüs · teatrisemiootika - tegeleb teatrikeele uurimisega · teatriantropoloogia · publiku- ja retseptsiooniuuringud - kuidas publik etenduse vastu võtab 3. Nimetage tuntumaid teatriteoreetikuid ja nende uurimisalasid Konstantin Stanislavski, Bertolt Brecht, · K

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

doc

Teatriteaduse alused

tegelaskontseptsiooni: o Personifikatsioon - tegelane, kes isikustab mõnd abstraktset ideed, üldist nähtust vms. Nii näiteks esinesid keskaja moraliteedes Voorus, Karskus. o Tüüp - üheplaaniline tegelane, kes representeerib (esindab, kehastab) mingite sotsiaalsete ja/või psühholoogiliste tunnuste kogumit Teatritraditsiooniga seoses kõneldakse teatraalsest maskist ja ampluaast - need on tüübiga ligidalt seotud mõisted. Sageli esindab tüüptegelane mõnd sotsiaalset kihti või gruppi, eriti poliitiliselt aktsentueeritud probleemiasetuse korral. o Karakter - individualiseeritud, sisemiselt järjepidev ja isikupäraste joontega tegelane. Karakteri loomuomadustest järgnevad tema kõlbelised valikud ja teod; karakter on mingeis piires ise oma saatuse looja. Karakter vajab mitmest küljest eksponeerimist (biograafia, temperament, väärtushoiakud, kõlbelised omadused jms

Teatriteaduse alused

docx

Teatriteadus II

Etenduskunst(id)- laiem valdkond kui teater, hõlmab tantsu, tsirkust, muusikat, tegevuskunsti vms Näitekunst- teatri ja näitlemise sünonüüm Näidend- draamavormis kirjanduslik tekst, teatris esitamisex mõeldud dialoogiline tekst Lavastus- kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt koostöös loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis. Virtuaalne kunstiteos, mis realiseerub etenduses. Etendus- lavastuse ühekordne esitamine Lavastuse põhiinfo- kavalehed, afišid, flaierid jne Teatriantropoloogia tegeleb teatri tekke, piiride ning f-de uurimisega Publiku- ja reseptsiooniuuringud uurivad teatripubliku ja etenduse vastuvõttu Sõnateater e draamateater põhineb kirjalikul tekstil- näidendil. Peamised väljendusvahendid on näitleja kõne ja mäng. Ooper- klassikaline, rangelt reglementeeritud muusikateatri žanr Operett- koomilise sisuga muusikaline teos, kus laulud vahelduvad dialoogide ja tantsudega

Teatriteaduse alused

doc

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused Kordamisküsimused eksamiks (teatriteadus) 1. Millised on teatriteaduse peamised uurimisalad? Peamised uurimismeetodid? Teatriteaduse peamised uurimisalad: · Ajalugu · Etenduse analüüs Peamised uurimismeetodid: · Teatrisemiootika nähakse erinevaid märgisüsteeme, otsitakse nende tähendusi · Teatrifenomenoloogia vastandub semiootikale; nähtuslikud esemed, mida tajutakse kehaliselt (nt atmosfäär, mõjumine) · Teatriantropoloogia näitlejate tehnika uurimine

Teatriteaduse alused