Teatriteaduse eksam kevadsemestril

Q: Millised on teatriteaduse peamised uurimisalad?

Vastus leiad õppematerjalist: Teatriteaduse eksam kevadsemestril

Q: Mis eristab teatrit teistest kunstiliikidest?

Vastus leiad õppematerjalist: Teatriteaduse eksam kevadsemestril

Q: Kuidas suhestuvad draama ja teater omavahel?

Vastus leiad õppematerjalist: Teatriteaduse eksam kevadsemestril

Q: Millised on teatrikunsti liigid ja nende alaliigid?

Vastus leiad õppematerjalist: Teatriteaduse eksam kevadsemestril

Q: Millised on dramaatika ja eepika sarnasused ja erinevused?

Vastus leiad õppematerjalist: Teatriteaduse eksam kevadsemestril

Q: Mis on dramatiseering mis on dramaturgiline tekst?

Vastus leiad õppematerjalist: Teatriteaduse eksam kevadsemestril

Q: Mis on näidend mis on lavastus mis on etendus?

Vastus leiad õppematerjalist: Teatriteaduse eksam kevadsemestril

Q: Mida need tähendavad?

Vastus leiad õppematerjalist: Teatriteaduse eksam kevadsemestril

Q: Milline on suletud milline avatud vormiga draama?

Vastus leiad õppematerjalist: Teatriteaduse eksam kevadsemestril

Q: Mille poolest kõne draamas ja teatris erineb argikõnest?

Vastus leiad õppematerjalist: Teatriteaduse eksam kevadsemestril

Liblik, Laura

Teatriteaduse eksam kevadsemestril (12)

Tartu Ülikool - Teatrikunst - Kirjandus- ja teatriteaduse alused

5 VÄGA HEA

Kevad - Vesised teed, sulav lumi, tärkavad lumikellukesed - teebki kevadest kevade

Esitatud küsimused

Millised on teatriteaduse peamised uurimisalad?
Mis eristab teatrit teistest kunstiliikidest?
Kuidas suhestuvad draama ja teater omavahel?
Millised on teatrikunsti liigid ja nende alaliigid?
Millised on dramaatika ja eepika sarnasused ja erinevused?
Mis on dramatiseering mis on dramaturgiline tekst?
Mis on näidend mis on lavastus mis on etendus?
Mida need tähendavad?
Milline on suletud milline avatud vormiga draama?
Mille poolest kõne draamas ja teatris erineb argikõnest?
Mis on dialoog mis on monoloog?
Mis on remark mis on repliik?
Millised on etenduse kaks ajatasandit?
Millised on teatriruumi eripärad?
Miks on tegelane draamas kõige olulisem?
Millised on tegelaskuju loomise vahendid draamas ja teatris?
Kui suur ja milline on tema sõnavara?
Millised on näitleja peamised väljendusvahendid?
Kes on nende teooriate loojad?
Millal tekkis lavastajateater?
Millised on lavastaja ülesanded teatris?
Mis on väline mis sisemine rezii?
Mis on misanstseen?
Mis on lavamaailm millistest komponentidest see koosneb?
Millised on lavakujunduse ülesanded?
Millised on teatrikostüümi ja grimmi liigid?
Milline on publiku roll teatris?
Millele toetudes analüüsida etendust?
Millisteks erinevateks tasanditeks analüüs etenduse jaotab?
Millised on etenduse analüüsis kolm põhilist lähenemisviisi etendusele?

FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused
Kordamisküsimused eksamiks ( teatriteadus )

Millised on teatriteaduse peamised uurimisalad? Peamised uurimis meetodid?
Teatriteaduse peamised uurimisalad:

Ajalugu
Etenduse analüüs

Peamised uurimismeetodid :

Teatrisemiootika – nähakse erinevaid märgisüsteeme, otsitakse nende tähendusi
Teatrifenomenoloogia – vastandub semiootikale; nähtuslikud esemed, mida tajutakse kehaliselt (nt atmosfäär, mõjumine)
Teatriantropoloogia – näitlejate tehnika uurimine
Teatrisotsioloogia – psühholoogia tasandil uurimine
Publiku - ja retseptsiooniuuringud – kuidas publik etenduse vastu võtab

Mis eristab teatrit teistest kunstiliikidest?
Teatri tegemine on etlemiskunst. Kirjandusteos tehakse liikuvaks, näitlejad toovad teksti kehakeele abil vaatajani. Teater on publikust sõltuv kunst .

Kuidas suhestuvad draama ja teater omavahel?
Draama on näitekirjandus. Draama tähistab ka sõnateatrit. Tragöödia ja komöödia kõrval tähistab ta žanrit ja põhiliiki lüürika ja eepika kõrval ( dramaatika ehk draama). Draama oluliseks tunnuseks on tegevuslikkus. Draama on orienteeritud teatrile. Kirjanik peab näidendit kirjutades kas otseselt või kaudselt silmas teatrit ning selle tehnilisi võimalusi.

Millised on teatrikunsti liigid (ja nende alaliigid )?
Teatrikunsti põhiliigid on lüürika, eepika ja dramaatika ehk draama. Teatrikunsti žanrid on tragöödia, komöödia ja draama.
Tragöödia alaliigid: tragikoomika ja absurd .
Komöödia alaliigid: farss (labasevõitu situatsioonikoomikal, füüsilistel naljadel, liialdustel ning tüüptegelastel põhinev naljalugu), jant (lihtne lühike naljalugu), sketš (lõbus- irooniline lühinäidend või dialoog , enamasti lühem kui jant), satiir (mingi ühiskondliku pahe või kitsaskoha teravmeelne või irooniline hukkamõist). Tragöödia ja komöödia piirimaile jäävad tragikomöödia ja must komöödia, kus koomika ja traagika on tihedalt põimunud.
Draama alaliigid: karakterdraama (keskmes tegelasekujutamine), psühholoogiline draama (keskmes tegelase hingeelu kujutamine), olmedraama (keskmes igapäevaelu kujutamine), ideedraama (keskmes mingite ideede kujutamine, propageerimine või kritiseerimine ), ajalooline draama (keskmes ajaloolised sündmused).

Millised on dramaatika ja eepika sarnasused ja erinevused?
Sarnasused: Jutustatakse mingit lugu ning selleks kasutatakse sõnu. Looga on seotud tegelased, kes on enamasti inimesed, lastekirjanduses tihti ka loomad. Selle olemusliku sarnasuse tõttu on just proosateosed eriti sobivad dramatiseerimiseks, ülekandeks näidendi vormi.
Erinevused:
1) Draamas ei ole enamasti jutustajat, kes vaataks tegelasi kõrvalt, seletaks lugejale/vaatajale nende käitumist, räägiks olulistest minevikusündmustest.
2) Draamas on liikumine ajas ja ruumis keerulisem, tihti on näidendites üks tegevuskoht või siis toimub üks vaatus ühes ja teine teises kohas.
3) Draamas on inimese siseelu kujutamine keerulisem; kuna puudub jutustaja , siis ei saa seda alati otsesõnaliselt või üksikasjalikult kirjeldada. Inimese siseelu avatakse näidendis tavaliselt tegelase kõne, käitumise või ruumi abil, tegelane võib oma tunnetest ja mõtetest rääkida monoloogina.
4) Draama keskendub enamasti inimestevahelisele suhtlemisele ja suhetele ning elu teatraalsusele.
5) Draama on tavaliselt mõeldud teatris esitamiseks, sellest lähtuvalt kirjanikud arvestavad teatri tehniliste ja majanduslike võimalustega ning ajastu eetiliste ja esteetiliste traditsioonidega.

Mis on tragöödia, komöödia ja draama (kui sõnateatri žanri) põhitunnused?
Tragöödia on traagiline: kangelane, keda tabab traagiline situatsioon, õnnetus, kuhu tegelane satub mingi juhusliku eksimuse tõttu ja põhjustab talle kannatusi, positiivse lahenduseta olukord, õnnetu lõpp, VÄRSSKÕNE. Kui lugeja/vaataja elab kannatavale kangelasele kaasa, siis kaastunde ja hirmu läbi puhastuvad tema emotsioonid ning ta kogeb katarsist (puhastumine).
Komöödia on koomiline : tegelased lihtsad, keel argine, situatsioonid igapäevased; lõpp tavaliselt õnnelik; teose koomika peaks lugejas/vaatajas esile kutsuma naeru, mis mõjub puhastavalt ja lõõgastavalt; naeruvääristatakse enamasti ühiskonnas taunitud nähtusi.
Draama on tõsise konfliktiga näidend, kus traagiline ja koomiline element vahelduvad.

Mis on dramatiseering , mis on dramaturgiline tekst?
Dramatiseering on eepilise teose ümbertöötlus näidendiks. Dramatiseering võib olla autoritruu ja püüda võimalikult täpselt edasi anda algteose ideed ja ülesehitust. Proosateoste ülekandmine draamavormi muutus eriti populaarseks 19. sajandil, kui paljudes teatrites hakati lavastama menuromaane ( Tammsaare , Luts ).
Dramaturgiline tekst on mingitele teistele tekstidele (ilu- või ajakirjandus , dokumendid , intervjuud jt) tuginev, teatris esitamiseks mõeldud draamateos. Nt Merle Karusoo kompositsioon „SOS“, mis põhineb mõrvarite intervjuudel.

Mis on näidend, mis on lavastus , mis on etendus?
Näidend on teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst. Kõik näidendid kokku moodustavad näitekirjanduse ehk draamakirjanduse ehk dramaatika.
Lavastus on kirjaniku, lavastaja , näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Lavastuse aluseks on tavaliselt näidend, kuid lavastus ei ole näidendi esitamine teatris, vaid enamasti ikka näidendi tõlgendus, see tähendab iseseisev kunstiteos . Kui näidendi tegelaste kõne saab otseselt sõnadena lavastusse üle kanda, siis remargid tuleb tõlkida sõnadest hääletooni, žestidesse, lavakujundusse, muusikasse. Draamatekst jätab alati ka tõlgendamisruumi ja kaasaloomisvabadust nii lavastajale, näitlejatele kui ka kunstnikule. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ettekandmise ehk etenduse ajal. Lavastus on kõikide etenduste muutumatu ühisosa.
Etendus on lavastuse ühekordne esitamine. Iga etendus on ainukordne ja kaduv .

Tegevus ja konflikt draamas, mida need tähendavad?
Dramaatika on füüsilise või sõnalise tegevuse jäljendus. Tegevuse käivitamiseks on aga vaja mingit põhjust. Romantismis hakati rõhutama konflikti olulisust erinevate tegelaste ja maailmavaadete vahel. Konflikt käivitas füüsilise tegevuse (võitluse), mis muudab enamasti situatsiooni. Konflikti 4 liiki: erinevate tegelaste konflikt; erinevate ideede konflikt; tegelase sisekonflikt ; kunstiteose ja lugeja/vaataja ootuste vaheline konflikt. Tegelaste vahelise konflikti põhjuseks võib olla mingi objekt, mida mõlemad ihaldavad või erinevad maailmavaated. Tegelaste vahelise konflikti tagajärg võib olla intriig . Sisekonflikt paikneb ühe tegelase sees ja see on tavaliselt seotud mingi valiku tegemisega.
Näidend koosneb teatud sündmuste reast. Sündmus ehk tegevus, mis enamasti eristub argirutiinist või teistest sündmustest ning toob endaga kaasa mingeid muutusi. 19. sajandi lõpust alates nihkub tähelepanu väliselt tegevuselt sisemisele tegevusele (emotsioonide mõtete arengule ja muutumisele).

Milline on suletud, milline avatud vormiga draama?
Suletud vorm on klassikaline näidenditüüp, mille ideaalmudeliks on klassitsistlik tragöödia või nn hästi-tehtud-näidend, millega tähistati osavalt püstitatud intriigi ja loogiliselt areneva tegevusega draamateost. Suletud vormi iseloomustavad endassesuletud lugu (lugu algab sündmuste algustest ja lõpeb intriigi lahenedes); korrapärane ülesehitus (sissejuhatud, konflikt, lahendus); aja-, koha- ja tegevusühtsus (omavahel seotud sündmuste ahel ühes tegevuskohas piiratud aja jooksul); kõrvalliinide allutatus põhitegevusele (kõrvaltegelased on peategelate või -teema avamise teenistuses); funktsionaalsus (kõik üleliigne on kõrvaldatud); sündmustiku areng tõusvas – kahanevas pinges .
Avatud vorm vastandub suletud vormile, rikkudes viimase peamisi reegleid. Avatud vormiga on seisundidraamad, kus tegevus on minimaalne ning mingi lahenduseni ei jõuta (Becketti „Godot'd oodates “). Või episooddraama, kus pole üht terviklikku, põhjuslikel seostel arenevat lugu, vaid esitatakse kogum sõltumatuid stseene, mida võib vabalt kombineerida.

Mille poolest kõne draamas ja teatris erineb argikõnest?
Tegelaskõne võib draamas olla nii seotud (värsis) kui sidumata kõnes ( proosas ). Kuni 19. sajandini olid ülekaalus värssnäidendid, hiljem on dramaatikas võidule pääsenud sidumata kõne. Tegelaskõnet kirjanduses ja inimeste rääkimist argielus ei saa siiski samastada, kuigi neil on palju sarnasusi. Draamatekstilt oodatakse , et see oleks kõneldav ja mõjuks loomulikult, kuid samas oleks kunstiliselt korrastatud. Argikõne on draamatekstiks liiga kaootiline , sisaldab palju lõpetamata lauseid , kogelemist ja sõnade otsimist.

Mis on dialoog, mis on monoloog ? Kuidas need üksteiseks üle võivad minna?
Dialoog ehk kahekõne on kahe või enama isiku kõnelus. Dialoogi aluseks on enamasti olukord, kus tegelastel on erinev info või erinevad vaatepunktid, nii et neil tekib vajadus kõnelemiseks. Kahekõne sõltub tegelaste arvust; tegelaste ühiskondlikust positsioonist, iseloomust, meeleolust; konkreetsest kõnelemissituatsioonist.
Monoloog ehk üksikõne võib olla nii üksi oleva inimese kõnelemine kui ka ühe tegelase teisele esitatud pikem seotud repliik (kõne, aruanne, meenutus vms). Monolooge esineb dramaatikas üsna harva, sest arvatakse, et üksikõnes langeb näidendile omane pinge ning lugeja/vaataja tähelepanu hajub. Peamiselt kasutatakse seda tegelase siseelu avamiseks, kuid ka lavale tehniliste või ajaliste piirangute tõttu sobimatute sündmuste edastamiseks. Näitekirjanduses esineb monodraamasid, mis koosnevad vaid ühe tegelase monoloogist. Head monodraamad on sisemiselt dialoogilised – tegelane vahetab vaatepunkte või kaalub poolt- ja vastuargumente.

Mis on remark , mis on repliik?
Remark on tegelaskõnet kommenteeriv ja täiendav märkus, mis aitab paremini mõista tegelasi ja lugu. Remargid on mõeldud nii lugejale teose paremaks ettekujutamiseks kui ka lavastajale ja näitlejatele. Remargi ülesanne on täpsustada visuaalset pilti: lavakujundust, tegelase välimust ja käitumist; täpsustada dialoogi ja helitausta: tegelase intonatsiooni, pause, muusikat; kommenteerida tegelase käitumist ja siseelu või autori suhtumist.
Repliik on ühe tegelase kõnevoor dialoogis. Lühemad repliigid muudavad dialoogi dünaamilisemaks, kiiremaks ning kinnitavad tihedat seost vestluspartnerite vahel. Pikk kõnevoor võib kujuneda üksikõneks ehk monoloogiks. Tavaliselt on erinevate tegelaste järjestikused repliigid omavahel temaatiliselt seotud. Repliikide seostamatus või üksteise repliikide kordamine ja väike varieerimine viitab kommunikatsioonihäiretele, millel võib olla erinevaid põhjuseid.

Millised on etenduse kaks ajatasandit?
Etenduse reaalne aeg, mida etendajad ja vaatajad ühiselt läbi elavad.
Fiktsionaalse reaalsuse aeg – kujutatud on sündmused ja suhted. See on poeetiline ajakäsitlus.

Millised on teatriruumi eripärad?
Eranditult pühendatud esteetilisele elamusele, kõrge kultuuri tähenduslikkus, jaguneb lavaks ja saaliks, inimesed on selgelt organiseeritud. Publik ja näitlejad, lava korraga nii mänguplats, kus näitlejad mängivad, ja loo tegevuspaik kus toimuvad fiktiivsed sündmused.
Mimeetiline ruum – tähistab midagi muud (linnaväljak, tuba, mets), see võib olla illusionistlik või stiliseeritud.
Mänguline ruum – ei jäljenda midagi, vaid raamib mänguplatsi, eraldab saalist, keskonnana neutraalne lava on lava.
„Teater teatris“ – tehnika, kus lava saali suhe dubleeritakse.

Miks on tegelane draamas kõige olulisem?
Tegelane on draamas kõige olulisem, kuna ta annab edasi konflikti. Konflikt on draama puhul oluline teemaarenduse punkt, ning seda saab edasi anda ainult tegelane. Elutu objekt seda teha ei saa. Draama on dialoogiline ja seda peavad esitama tegelased.

Nimeta ja iseloomusta lühidalt kolme põhilist tegelaskontseptsiooni.

Personifikatsioon – mingi abstraktse mõiste isikustamine ja illustreerimine.
Tüüp – üheplaaniline tegelane, kes esindab mingit sotsiaalset gruppi või inimtüüpi.
Karakter: isikupärane tegelane, karaktereid soosib tragöödia, karakterid on tavaliselt peategelased.

Ühemõõtmeline – mitmemõõtmeline tegelane: Ühemõõtmeline tegelane esindab mingit üht omadust või nähtust. Mitmemõõtmeline tegelane on mitmekülgne isiksus. Peategelased avanevad ja täienevad tavaliselt igas stseenis, kõrvaltegelased jäävad aga tihti ühemõõtmeliseks.
Muutumatu – muutuv tegelane: muutumatu tegelane ei muutu tegevuse käigus, kuid ta võib uutes situatsioonides avaneda. Muutuv tegelane areneb tegevuse käigus kas järk-järgult või murranguliselt.
Avatud – suletud tegelane: avatud tegelane ja tema teod on arusaadavad ning motiveeritud. Suletud tegelane on raskestimõistetav ning tema käitumine on mitmeti tõlgendatav.

Millised on tegelaskuju loomise vahendid draamas ja teatris?
Tegelaskuju loomise tehnikad on erinevad võimalused tegelase kohta info edastamiseks. Need võib jagada tegelase kommentaariks ja autori (kirjaniku, lavastaja) kommentaariks.
Tegelase kommentaar jaguneb omakorda otseseks (edastatakse tegelaste kõnes verbaalselt: enesekohane kommentaar – monoloog, dialoog – on enda kohta edastatav info, võõrkommentaar – monoloog, dialoog – on mõne teise tegelase kohta edastatav info) ja kaudseks. Monoloog on enamasti siiras, dialoog võib tingida infoteadliku moonutamise. Kaudne: Keelekasutus – kas tegelane räägib kirjakeelt, murret või slängi? Kui suur ja milline on tema sõnavara?Väga oluline on tegelase edastatav mitteverbaalne info: kostüüm, miimika , žestid, hääl jms.
Autori kommentaaril on draamas ja teatris väga väike roll, sest autorikujund on siin varjatud, autor saab rääkida peamiselt tegelaste kaudu. Autorikommentaar: remarktekst, mis lavastuses väljendub mõnikord otse, aga enamasti üsna diskreetselt, nt lava- või muusikalises kujunduses. Kõnekad nimed nt Jutustaja; helid, vastand - ja liitlastegelaste süsteem.

Mis on aktantmudel ja kuidas seda tegelase ning tegelaskonna analüüsis rakendada?
Aktantanalüüs on üks tegelaskonna analüüsi võimalustest. Aktandid on rollid või funktsioonid, mis ühes loos on tavaliselt täidetud. Akantmudel on seega rollimudel. Tihti on aktandi täitjaks tegelane, kuid neid samastada ei saa, sest üht rolli võivad täita ka mitu tegelast või mingi abstraktne jõud (nt saatus). Ühes loos võib leida tavaliselt 6 aktanti, kuid mõni neist võib ka täitmata jääda. Kõige tähtsam on leida subjekt ja objekt. Subjekt on alati tegelane, mitte abstraktne jõud. Loo analüüsimiseks valitakse subjektiks peategelane, kuid aktantmudeli saab koostada iga tegelase kohta. Objekt võib olla ese, tegelane või abstraktne nähtus, mida subjekt ihaldab ja mille nimel ta tegutseb. Liitlased ehk sõbrad aitavad ning vastased ehk vaenlased takistavad subjekti selles protsessis. Saatja saadab subjekti objekti järele, saaja saab objekti endale. Tihti on saatjaks ja saajaks objekt ise.

Millised on näitleja peamised väljendusvahendid?
Näitleja väljendusvahendid: häälega seotud võimalused, miimika, žestid ja liikumine.
Teksti suulise esitamisega seotud väljendusvahendid on hääle tämber, valjus, intonatsioon; rääkimise rõhud, rütm, kiirus; aga ka naer, nutt, köhatus jne.
Miimika all mõistetakse tundeid väljendavaid näoliigutusi. 7 põhiemotsiooni: rõõm, üllatus, hirm, kurbus, viha, põlgus, huvi.
Žestid tähendavad teatris kõiki keha liigutusi ja poose. Liigutuste ja sõnade vahel võib olla kolme laadi suhteid: kinnitavad (mõlemad edastavad sama infot), täiendavad (žestid lisavad tekstile uut infot) või tühistavad (sõnad ja žestid räägivad üksteise vastu).
Liikumine tähendab teatris nii näitleja/tegelase liikumist ruumis kui ka distantsi tegelase ning tegelase ja vaatajate vahel.

Millised tegurid mõjutavad näitlejat tegelaskuju loomisel (ja vaatajat selle vastuvõtul)?

Füüsilised eeldused (vanus, kasv, välimus jne)
Lavasarm ehk lavaline mõju: mõni näitleja mõjub mehelikuna, teine intellektuaalsena, kolmas nakatab koomikaga jne.

Kuidas 20. saj. kolm põhilist näitlemisteooriat näevad näitleja ja rolli suhet? Kes on nende teooriate loojad ?

Stanislavski – rolli läbielamine: näitleja peab rolli igal etendusel läbi elama, püüeldes omaenda ja tegelase psüühika kokkusulamise poole. Näitlejaloomingus väga tähtis alateadvus. Tegelaskuju loomiseks kasutab näitleja isiklikke elukogemusi ning leiab tundemälust vajalikud emotsioonid ja seisundid. Sellest materjalist ehitab ta üles oma tegelase sisetegevuse; roll elatakse läbi seesmiselt ja kehastatakse väliselt. Rolli terviklikkuse tagab läbiv tegevus. Oluline on ansamblimäng ehk oma tegelase pidev suhtestamine teiste tegelastega. Stanislavski tähtsustas realistlikku ja psühholoogiliselt põhjendatud näitlemist. Näitleja peab saavutama tõetunde ning käituma laval loomulikult ja veenvalt .
Brecht – rolli näitamine: näitleja ei tohi tegelaskujuga hingeliselt kokku sulada, vaid peab rolli teadlikult näitama; ta on kogu aeg teadlik publiku juuresolekust ning sellest, et tema tegevus on mäng; tema isiklikud tunded ei segune tegelase omadega.
Grotowski – rolli toel enese avamine : teater on tõelisus ja näitleja ei pea ümber kehastuma, vaid siiralt ja jäägitult avama oma „mina“. Selleks tuleb õppida kõrvaldama kõiki füüsilisi ja psüühilisi tõkkeid, nii et keha väljendaks vahetult salajasemaidki sisemisi impulsse. Roll on vahend selleks, et jõuda iseenda peidetud olemuseni, milles peegelduvad üldinimlikud jooned. Näitlejalt oodatakse pihtimuslikku eneseavamist, mis puudutaks ka kõiki vaatajaid .

Millal tekkis lavastajateater? Mille poolest see erineb näitlejateatrist?
Lavastajateater kujunes välja 19. ja 20. sajandi vahetusel. Lavastaja elukutse tekkis 19. sajandi lõpul. Lavastajateatris seisab lavastaja trupist eraldi ega pruugi ise kaasa mängida.

Millised on lavastaja ülesanded teatris?
Näitetrupi tegevuse koordineerija, kirjandustekstide tõlgendaja ja/või teatrilavastuse kui iseseisva kunstiteose looja, kes väljendab lavastuses oma maailmanägemist ja esteetilisi printsiipe. Kolm põhilist ala: töö tekstiga , töö näitlejatega, lavastuse komponentide kokkupanek. Lavastaja valib, töötleb ja/või koostab teksti, millega ta töötama hakkab. Tähtis on tema tõlgendus ehk konseptsioon või visoon, mida ta lavastuses teostada tahab. Sellel põhineb koostöö kunstnikuga, selleks et luua visuaalne, nähtav lavamaailm, ning muusikakujundajaga selle maailma helindamiseks, samuti näitlejate valik osadesse. Lavastaja eriülesanneteks on lavaruumi ja -aja vormimine : ta loob misanstseenid ning määrab esituse rütmi ja tempo. Seda aja- ja ruumisuhete vormimist nimetatakse ka väliseks režiiks.

Mis on väline, mis sisemine režii?
Režii tähendab lavastajakunsti. Lavastaja eriülesanneteks on lavaruumi ja -aja vormimine: ta loob misanstseenid ning määrab esituse rütmi ja tempo. Seda aja- ja ruumisuhete vormimist nimetatakse väliseks režiiks.
Kõige olulisem on lavastaja töö näitlejatega, mille tulemusel valmivad rollid ning pannakse paika tegelaste suhted. See toimub proovide käigus. Rollidega töötamist, kus lavastaja näitlejat suunab ja näitlejate poolt pakutu seast valikuid teeb, nimetatakse sisemiseks režiiks. Selleks on vajalikud hea inimesetundmine ja psühholoogiline vaist, et näitlejaid abistada ja luua õhkkond, kus julgetaks katsetada ja otsida.

Mis on misanstseen ?
Misanstseen - näitlejate paigutus ja liikumine laval etenduse üksikutes stseenis. Liikumine tähendab teatris nii näitleja/tegelase liikumist ruumis kui ka distantsi tegelase ning tegelase ja vaatajate vahel – siin võibki kasutada mõistet misanstseen.

Mis on lavamaailm, millistest komponentidest see koosneb?
Lavamaailm loovad lava- ja helikujundus, valgustus ja esemed, samuti kõigi komponentide koosmõjust sündiv atmosfäär ehk lavastuse eripärane õhustik. Lavamaailm on näidendi või mõne muu teksti tegelastele ja loole välja mõeldud fiktiivne maailm. Lugeja pääseb sellesse maailma sõnade kaudu, teatris aga luuakse see maailm nähtaval ja käegakatsutaval kujul. Lavastuse maailma „ehitavad“ näitlejad oma mänguga, kuid samavõrd materjaliseerub see lavalises keskkonnas, kus näitlejad tegutsevad.

Millised on lavakujunduse ülesanded? Milline on tinglik , milline realistlik lavakujundus ?
Lavakujunduse eesmärk on esindada midagi fiktsiooni või mängu maailmas.
Kõigest, mis satub lavale, saab kujuteldavale maailmale viitav märk. Realistlik sõnateater põhineb suures osas igapäevaelust tuttavatel märkidel (sõnadel, žestidel jne) ning kasutab neid ka samas funktsioonis. See teeb teatrikeele üsna üldmõistetavaks.
Teisalt kasutatakse ka erilisi teatrimärke, mida väljaspool teatrit ei kohta. Näiteks balleti või ooperi eriline keel, aga laiemalt teatri tinglikkus üldse. See tähendab, et laval võib paljudele asjadele ainult kergelt viidata (nt vihmavarju avamine on viide sadavale vihmale).

Millised on teatrikostüümi ja grimmi liigid?
Kostüümide kavandamisel peab kunstnik eeskätt lähtuma lavastuskonseptsioonist, lõplik valik on reeglina kompromiss lavastaja nõudmiste, kunstniku ideede ja kostüümi füüsilise sobivuse vahel näitlejale.
Teatrikunstnik kavandab ka kõik lavastuse soengud ja grimmi. Grimmi 3 liiki:

Neutraalne grimm (igapäevane ja kaasaegne grimm)
Ajalooline grimm (mõnd ajaloolist isikut jäljendav)
Fantaasiagrimm (siia kuuluvad nt loomade, üleloomulike olendite jms grimmid )
Karaktergrimm pole päriselt kadunud, kuid seda kasutatakse vähe.

Milline on publiku roll teatris? Kuidas see erinevate teatrikonventsioonide puhul erineb?
Publik on etenduse aktiivne kaaslooja. Juba lavastust ette valmistades esindab ja arvestab lavastaja vaataja positsiooni. Etenduse tajumist mõjutatakse tavaliselt kahel moel: publiku paigutuse kaudu lava suhtes ning vaataja taju suunamise kaudu lavastuslike võtetega.
Stanislavskiliku teatri vaatajalt oodatakse loole ja tegelasele kaasaelamist ning osavõtlikku samastumist; ta peaks vastu võtma neid emotsioone, mida laval läbi elatakse.
Brechti teatri vaataja peaks laval toimuvat jälgima kainel ja kriitilisel pilgul, püüdmata samastuda.
Grotowski teatri puhul oli teater kohtumine näitleja ja vaataja vahel, ta vajas vastuvõtlikku vaatajat, kes ei tule teatrisse täitma kultuurilist kohustust, vaid kutsumusest olla tunnistaja näitleja eneseavamisele.

Millele toetudes analüüsida etendust?

Omaenese vaatamiskogemus
muljete jäädvustamine kirjalikult: vaataja jäädvustab seda, mida peab oluliseks
mitmesugused allikad, millest saab teavet tegijate taotluste ja lavastuse vastuvõtu kohta (lavastuse kavaleht, lavastuse eeltutvustus internetis, ajakirjanduses avaldatud intervjuud lavastaja või näitlejaga, näidendi tekst, arvustused)

Millisteks erinevateks tasanditeks analüüs etenduse jaotab?
Teatrietendus on kunstilises mõttes paljukeelne ja ehituselt mitmetasandiline:

Üksikud teatrimärgid – väikesed detailid, millest koosnevad lavamaailm ja näitleja osatäitmine.
Teatrimärkide kombinatsioonid ehk liitmärgid, mis moodustuvad detailidest. Lavastust luues ja vastu võttes tegeldakse kooslustega: kunstnik kombineerib värve ja vorme, näitleja otsib tegelaskuju käitumisjoonist ja välimust jne.
Etenduse kui keerulise kultuuriteksti alatekstid: rollid, ruumitekstid, stseenid ehk tegevuse lõigud.
Etendus kui tervik. Mõned tunnusjooned, nagu žanr ja stiil, ilmnevadki terviku tasandil.

Millised on etenduse analüüsis kolm põhilist lähenemisviisi etendusele?

Loo- keskne ehk narratiivne lähenemine: jälgitakse kuidas jutustatakse etenduses lugu. Analüüsi toimetatakse stseenide kaupa, tuues välja peamised sündmused, konfliktid, pöördepunktid.Vaadeldakse milliste vahenditega lugu esitatakse.
Tegelaskeskne ehk psühholoogiline lähenemine: jälgitakse näitlejate kehastatud tegelaskujusid ja nende suhteid. Lavastuse tegelaskonda peaks vaatlema tervikuna . Kesksel kohal on näitlejate mängu vaatlus .
Teatri märgikeele keskne ehk semiootiline lähenemine: etendust analüüsitakse eri märgisüsteemide kaupa, samuti jägitakse nende omavahelist seostatust. See lähenemisviis tähtsustab lavastajat, kes lõppkokkuvõttes vastutab kõigi komponentide ühendamise eest.

Omal valikul üks lavastus ja seda analüüsida:
Lavastuse analüüs: Jan Uuspõld (osas) ja Andrus Vaarik (lav) „Ürgmees“

Analüüsige nähtud lavastuse lavamaailma (milline on üldmulje, kuidas erinevad komponendid koos töötavad, mis tüüpi on lavakujundus ja kuidas see aitab näitlejat, kuidas aitab lava-, heli- ja valguskujundus kaasa lavastuse sõnumi edastamisele jne).
Lavale on asetatud vaid mõned üksikud abivahendid nagu diivan , oda, , ürgnaise kuju, seinal oli valge kinolina, millel näitas pilte. Kinolinal esitati slaidishõud Jan Uuspõllu isiklikust elust, piltidel olid tema ja ta naine. See näitas tundeid ja seda kui väga ta oma naist armastab . Heliefektid (Jarek Kasar ): alguses selline ürglik taustamuusika , mingi pärismaallaste hõimu laadne . Vahepeal mängiti ka disko muusikat, selles steenis tantsis ta mitme naisega oma sõprusringkonnast ning arutati ka just naiste ja meeste erinevusi. Loomulikult Jan täitis kõigi osi. Kui ta rääkis sellest, et ürgmees ennast talle ilmutas, siis hakkas kõlama ürglik muusika just nagu näidendi alguses ning muutus ka valgustus: punakas valgus võttis lava enda alla, et tekitada üleloomulikku efekti. Lavakujundus oli lihtne ja väga tõhus. Näitleja kasutas kõiki abivahendeid maksimaalselt, nii kaua kuni need olid oma tähtsuse ammendanud. Diivan sümboliseeris telekavaatamist meestel, klatši jutu ajamist naistel. Ürgnaise kujust rääkima hakates, seletas ta ära, et naised on korilased ja neile on oluline info korjamine ja šoppamine. Kuju kasutas ta lavastuse alguses, hiljem sellele tähelepanu enam ei pööratud. Oda kasutas ta enda nö ürgmehestamiseks, see sümboliseeris mehelikkust, jahil käimist, pere toitmist ja ülalpidamist. Kõik need efektid olid näitlejale abiks publikule naiste ja meeste erinevuste piltlikuks seletamiseks. Näitleja ise oli kostümeerimata ning märgatava grimmita, ta oli riides igapäevaselt: jalas teksapüksid, seljas valge T-särk ja jalas valged tossud – lihtne kuid efektiivne – näitas tänapäeva keskmist meest.

Analüüsige nähtud lavastuse mõnd näitlejatööd (kuidas näitleja oma tegelast kehastab, kas rollilahendus on pigem füüsisele (kehakeelele) või psühholoogiale toetuv , kui arusaadavaks ta tegelase mängib, kuidas suhestub teiste tegelastega (kas mängib ansamblis, samas stiilis?), kuidas näitleja rollitõlgendus erineb varasematest sama rolli tõlgendustest (juhul kui olete näinud) jne).
Kuna on aind üks näitleja, siis ta kehastab ise mitut rolli. Ta annab edasi mehe ja ka ürgmehe rolli pluss veel kehastab oma naist. Ta peab sellepärast ka kahekõne iseendaga , olles kord mees, kord oma naine ja vaieldes ja rääkides siis niimoodi . Seda oli väga huvitav jälgida, kuna Jan Uuspõld on väga andekas naiserolli edastamisel. Ta suudab matkida väga loomulikult naise kehakeelt ja ka hääletooni, näoilmet ning olekut mehe suhtes. Naiserollist hüppab ta aga kohe meherolli ning on hoopis teine inimene kohe. Ümberkehastudes meheks on ta mühaklik ja sõnaahter, naise vingumise ja norimise peale ta ainult ühmab või podiseb midagi. Naisena on ta hästi uudishimulik ning tahab just palju rääkida. Rollilahendus on rajatud pigem psühholoogiale, samas pisut ka kehakeelele toetuv. Tema kehakeelest on kohe arusaada kas ta esitab parasjagu naiserolli või meherolli, sest riideid ta ju vahetamas ei käi – alati on ta teksades, valges särgis ja valgetes tossudes. Ta vahepeal lihtsalt seisis laval, võttis sisse naiseliku hoiaku, laksutas ripsmeid ja ajas huuled natuke prunti näidates sellega, et ta on hetkel naine ja mitte just väga rahul olukorraga. Mehena oli ta natuke sellise masendunud pilguga, kulmud rõhutasid näo tõsidust ja kõndis ka veidi rohkem võimendatult mehe moodi. Enamus tema rollist oli aga jutustaja oma, kus ta tundus üpris tavalise neutraalse mehena, üldiselt erapooletu . Rääkis ära meeste ja naiste erinevused ja üldiselt olin ma tema argumentidega vägagi ühel nõul. Samas ta oskas need argumendid piltlikustada ja lisada sellesse parajalt huumorit , nii et kogu publik oli esimene poole lõpuks naerukrampides.

Analüüsige nähtud lavastuse lavastajakontseptsiooni (milline on lavastuse sõnum, kuidas lavastaja tõlgendab alusteksti, mille poolest see erineb varasematest tõlgendustest (eriti kui see on klassika või olete muidu varasemate tõlgendustega kursis), kas lavastus pakub midagi uut nt esteetiliselt (kunstnikutöö), näitlejatehniliselt (ootamatute väljendusvahenditega loodud rollilahendused), kui veenvalt on lavastaja terviku kokku sidunud jne)
Näidend on loodud Ameerikas 1995 aastal, selle looja mängis ka peaosas . Klassika see ei ole, kuid peaks mainima, et tegemist on väga hea nö loenguga inimsuhete tasandil, naiste ja meeste üksteise vääritimõistmisest. Samas see ei ole selline tänitav loeng vaid humoorikas ja piltlikult publikuni toodud, et kõik mõistaks mis me valesti teeme. Minu jaoks oli see esimene monolavastus, ühemeheshõu, ning ma olin vägagi rahul. See pani osavalt publiku kaasaelama ja -mõtlema ning oli üldiselt kerge ja elust enesest süžeega jutustavas vormis lavastus. Aju sai nö puhata , kuna ei olnud vaja pingsalt kaasamõelda ja probleeme lahata või Hamleti- laadset keerulist sündmustikku jälgida. Näitleja oli publikusõbralik ja väga vaba ja lihtsa olemisega. Ta viis mõtted rändama ürgajast tänapäeva ja vastupidi, võrreldes naiste ja meeste vahelisi suhteid tollal ning tänapäeval. Ja ta esitas neid probleeme nii tõsieluliselt. Vaadates teda seal laval hakkasin minagi mõtlema, et täpselt nii ju ongi, et mehed ongi sellised, et ei taha eriti rääkida ja eelistavad sõpradega koos olemist kui kodus passida ja naise näägutamist kuulata. Tegu oleks justkui kahe erineva planeediga, kelle eluvormid ei ole siiamaani suutnud üksteises selgusele jõuda, et mida keegi tahab või vajab. Lavastaja on olnud sellel teosel Eestis Mati Unt, nüüd aga Andrus Vaarik. Arvestades lavastaja enda huumorisoont ning koomilisi lavatükke, pole üldse imestusväärne, et „Ürgmees“ sai publikuni toodud nii vaimukana ning humoorika näitleja esituses. Publik pandi kaasa elama ja -mõtlema ning minu arust see oligi kõige põhilisem.

.DOC Laadi alla originaalfail 14 lk · .doc · 280 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 14 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-12-26 Kuupäev, millal dokument üles laeti

280 laadimist Kokku alla laetud

12 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Laura Liblik Õppematerjali autor

vastused õppejõu poolt antud kordamisküsimustele

draama komöödia tragöödia misantseen lavastuseanalüüs

Sarnased õppematerjalid

doc

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused Kordamisküsimused eksamiks (teatriteadus) 1. Millised on teatriteaduse peamised uurimisalad? Peamised uurimismeetodid? Teatriteaduse peamised uurimisalad: · Ajalugu · Etenduse analüüs Peamised uurimismeetodid: · Teatrisemiootika nähakse erinevaid märgisüsteeme, otsitakse nende tähendusi · Teatrifenomenoloogia vastandub semiootikale; nähtuslikud esemed, mida tajutakse kehaliselt (nt atmosfäär, mõjumine) · Teatriantropoloogia näitlejate tehnika uurimine

Teatriteaduse alused

doc

Teatriteaduse aluste kordamisküsimused vastustega

FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused Kordamisküsimused. 1. Millega tegelavad draamauuringud (dramatic studies), teatriteadus ja etendusuuringud (performance studies)? Mis on ühist, mis erinevat? Teatriteadus tegeleb teatriga kogu selle mitmekesisuses ja keerukuses. Draamauuringud 2. Millised on teatriteaduse peamised valdkonnad ja nende uurimisprobleemid? Teatriteaduse peamised valdkonnad on nt · teatriajalugu · etenduse analüüs · teatrisemiootika - tegeleb teatrikeele uurimisega · teatriantropoloogia · publiku- ja retseptsiooniuuringud - kuidas publik etenduse vastu võtab 3. Nimetage tuntumaid teatriteoreetikuid ja nende uurimisalasid Konstantin Stanislavski, Bertolt Brecht, · K

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

rtf

Teatriteaduste alused

FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused Kordamisküsimused. 1. MILLEGA TEGELAVAD DRAAMAUURINGUD, TEATRITEADUS JA ETENDUSUURINGUD? MIS ON ÜHIST, MIS ERINEVAT? Draamauuringud (dramatic studies) Teatriteadus (theatre studies, Theaterwissenschaft) Etendusuuringud (performance studies) 2. Millised on teatriteaduse peamised valdkonnad ja nende uurimisprobleemid? · Teatriajalugu on teatriteaduse haru, mis tegeleb allikate (alustekstid, reziiraamatud, kostüümid, dekoratsioonikavandid, kavad, fotod-videod, teatrikriitika, mälestused jm) abil uurimisobjekti rekonstrueerimise, kontekstualiseerimise ja periodiseerimisega. · Etenduse analüüs on vaataja subjektiivne arusaamine etendusest (see võib erineda teiste vaatajate arvamusest). Analüüsides on hea teha märkmeid ning kasutada mitmeid allikaid. · Tekstist lavale ülekandeprotsessi uurimine

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

docx

Teatriteaduse alused (kordamisküsimused)

üksteisele ja tekitavad sümbioose tantsu-, muusika- ja sõnateater, mis olid 19.saj lahku läinud. Tänapäeval tegeletakse etendusuuringutega. Teatriteadus Eestis enne 20.saj saksakeelsed teatriajalood. Professionaalse teatrikriitika väljakujunemine toimus 19.saj lõpus ja 20.saj algul (Vilde, Bornhöhe). Noor-Eesti ,,Teatri-raamat" ilmus 1913, kuhu kirjutasid literaadid, milline võiks teater ideaalis olla. Pärast II MS keskenduti teatriajaloole Nõukogude tsensuuri mõjud. Teatriteaduse eriharu TÜs kujunes välja 1992, pärast mida hakkas teatriteadus ka eraldi arenema. TÜ on ainus keskus, kus tegeletakse teatriteadusega teoreetiliselt. Teatriteaduse naabervaldkonnad a) kirjandusteadus teatriteadus tegeleb (draama)tekstidega. Teatriteadus on kirjandusteadusest välja kasvanud. Kasutavad samu meetodeid ja teooriaid. Lavastuse elus on kirjanduslik tekst. b) kultuuri-uuringud etenduskunstid kui kultuurisüsteem, etendus ja etenduslik käitumine kui kultuuriline

Draama õpetus

doc

Teatriteaduse alused

Teatriteaduse alused Tarkust jagas Anneli Saro Draama on verbaalne dialogiseeritud tekst, mis on sobiv etendamiseks teatris. "Draama" kasutamisel "dramaatika" sünonüümina tuleb siiski tähele panna, et esimene käibib ka kitsamas tähenduses, märkides üht näitekirjanduse kolmest klassikalisest anrist (tragöödia - komöödia - draama). Dramatiseering eepilise teose ümbertöötlus näidendiks. Dramaturgiline tekst teistele tekstidele tuginev, teatris esitamiseks mõeldud draamateos (nt luulekava). Alustekstide suhtes on see tõlgendus. Kuuldemäng lugemiseks/kuulamiseks raadios esitamiseks mõeldud draamateos. Liberto muusikalise lavateose lühike sisukirjeldus Stsenaarium filmi või saate kirjanduslik alustekst Lavastus kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jmt loodud teos. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ette kandmise ajal. Etendus lavastuse 1x esitus. Retsitatiiv lauldes kõnelemine Parateatraalne eksperiment lava ja saali e

Teatriteaduse alused

docx

Teatriteaduse alused: mõisted

Teatriteaduse mõisted: Näidend – draamavormis kirjanduslik tekst, mis on mõeldud teatris esitamiseks Lavastus – kirjaniku, lavastajate, näitlejate, heliloojate jt koostööl loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis Etendus – lavastuse ühekordne esitamine Näitleja – reaalne inimene, kes kehastab laval tegelast Tegelane – fiktsionaalne olend draamatekstis Roll – tegelane näitleja kehastatuna Tuntud teatriteoreetikud: P.Brooke, K.Stanislavski, B.Brecht / P.Pavis, E.Fischer- Lichte, H-T.Lehmann Teatrikriitika funktsioonid: jäädvustamine, tagasiside teatrile, teatri vahendamine publikule: informeerimine, tähenduste selgitamine, hindamine ja väärtustamine antropoloogia – teadus inimesest kui liigist; hermeneutika – tõlgendusõpetus Teatrisemiootika uurib teatri märgisüsteeme, märkide loomist ja kasutamist etenduses. Performatiivsus: atmosfäär, kehalisus, sündmuslikkus (Erika Fischer-Lichte) Retseptsiooniuuringud – keskendutakse etenduse va

Teatriteaduse alused

docx

Teatriteaduse alused I eksami mõisted

TEATRITEADUSE ALUSED, MÕISTED 1. Theatron – Vana-Kreeka keeles vaatemängu koht, vaatamise viis Etenduskunstid – performing arts – laiem valdkond kui teater, hõlmab tantsu, tsirkust, muusikat jne Näidend – draamavormis kirjanduslik tekst, teatris edastamiseks mõeldud Lavastus – koostöös kirjaniku, lavastaja, näitlejate, helilooja jne loodud teos, mida esitatakse teatris Etendus – lavastuse ühekordne esitamine, variant Näitleja – reaalne inimene, kes kehastab tegelast Tegelane – fiktsionaalne olend draamatekstis Roll – tegelane näitlejana kehastatuna, näitleja + tegelane = roll 2. Teatriuurimise perspektiivid (kuidas uuritakse): Ajalooline teatriuurimise perspektiiv – alates Vana-Kreekast, kuidas teater kultuurides välja kasvas, Roomas, Euroopas jne Esteetiline ja teoreetiline teatriuurimise perspektiiv – kunstiküsimused, mis toimub laval, publikus, erinevad vaatepunktid Sotsiaalne ja kultuuriline teatriuurimise perspektiiv – teatud

Teatriteaduse alused

docx

Teatriteadus II

Etenduskunst(id)- laiem valdkond kui teater, hõlmab tantsu, tsirkust, muusikat, tegevuskunsti vms Näitekunst- teatri ja näitlemise sünonüüm Näidend- draamavormis kirjanduslik tekst, teatris esitamisex mõeldud dialoogiline tekst Lavastus- kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt koostöös loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis. Virtuaalne kunstiteos, mis realiseerub etenduses. Etendus- lavastuse ühekordne esitamine Lavastuse põhiinfo- kavalehed, afišid, flaierid jne Teatriantropoloogia tegeleb teatri tekke, piiride ning f-de uurimisega Publiku- ja reseptsiooniuuringud uurivad teatripubliku ja etenduse vastuvõttu Sõnateater e draamateater põhineb kirjalikul tekstil- näidendil. Peamised väljendusvahendid on näitleja kõne ja mäng. Ooper- klassikaline, rangelt reglementeeritud muusikateatri žanr Operett- koomilise sisuga muusikaline teos, kus laulud vahelduvad dialoogide ja tantsudega

Teatriteaduse alused

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (12)

sjuusi: Täpselt see, mida vaja on!

Kõikidele küsimustele on vastatud ja seda piisavalt põhjalikult. Mina igatahes sain tänu sellele materjalile eksami A.

19:05 03-06-2012

kagi: kas õppejõud andis sulle erinevad küsimused (vaatan, et kommenteerisid 2012 aga need on 2009. a küsimused) ja õppisid vanema variandi küsimuste järgi ja said siiski A? mida sa selles failis olevast etenduse analüüsist arvad:)?

22:45 08-06-2013

Eglep: Tänud, peab just ise hakkama kordamisküsimustele vastama, kuigi need pole samad, siis on kindlasti päris palju kattuvaid :)

17:03 10-05-2011

tuutiki_a: Etenduse analüüs polnud minu arust küll kuigi hea, kuid küsimuste vastused täiesti olemas, tänan!

17:11 23-12-2011

Kõik kommentaarid

.DOC Laadi alla originaalfail 14 lk