Maateaduse aluste kordamisküsimused (2)

4 HEA

Sügis - Värvikirev metsatukk, langevad tammelehed ja mädahõng - sügiselised luuletused

I Üldosa

Üldise maateaduse objekt, aine ja ülesanded. Üldmaateadus uurib Maa kui terviku ehituse, koostise, arenemise ja geograafilise liigestuse üldisi seaduspärasusi.

Geograafiliste teaduste süsteem, üldmaateaduse koht teadussüsteemis. Loodusgeograafia – tegeleb looduse uurimisega. See teadus jaguneb omakorda terveks reaks teadusharudeks ( geomorfoloogia , hüdroloogia, biogeograafia jne.). Ühiskonnageograafia – tegeleb ühiskonnateaduste hulka kuuluvate geograafiliste probleemide uurimisega. Siia kuuluvad sellised geograafia haruteadused nagu rahvastikugeograafia , poliitiline geograafia, kultuurigeograafia jne. Üleminekuteaduste geograafia – asub loodus- ja ühiskonnateaduste piiril ning hõlmab eriteadusi nagu meditsiinigeograafia, looduskasutuse geograafia jne. Üldmaateadus on geograafilise hariduse peamine õppeaine, loodusgeograafiliste teaduste alus. Üldmaateadus uurib Maa kui terviku ehituse, koostise, arenemise ja geograafilise liigestuse üldisi seaduspärasusi. Üks vanimaid geograafia harusid on maadeteadus. See käsitleb Maad piirkondade, s.o. mandrite, looduslike regioonide, ka riikide ja nende osade kaupa. Maadeteadus kujutab endast sünteetilist eriteadust, mis uurib riiki või mingit muud geograafilist üksust kui teatud suurusjärku looduslik-sotsiaalset süsteemi. See on kompleksse füüsilise geograafia haru, mis uurib kõige üldisemas plaanis geograafilise sfääri struktuuri, diferentseerumise, funktsioneerimise , dünaamika ja evolutsiooni seaduspärasusi. Uurib geograafilist sfääri kui maakera ja ümbritseva universumi osa, seejuures vaadeldakse väliseid (kosmilisi ja planetaarseid) ja sisemisi (Maast enesest tingitud ehk telluriaalseid) mõjusid nimetatud sfäärile. Uurib kõikide mõjude muundumist ehk transformatsiooni geograafilises sfääris. Uurib geograafilise sfääri ehitust, selle struktuuri ning erinevate geosfääride koosmõju. Uurib aine, energia ja informatsiooni ringkäigu kõige üldisemaid seaduspärasusi geograafilises sfääris. Uurib geograafilises sfääris toimuvaid rütmilisi, tsüklilisi ja kindlasuunalisi protsesse.Uurib geograafilise sfääri territoriaalse (ehk horisontaalse ) ja vertikaalse diferentseerumise (ehk jagunemise) põhilisi seaduspärasusi.

Geograafia arengu põhilised etapid. Keskajal viljelesid geograafiat eriti araabia õpetlased, kellest tuntuim oli Ibn Batuuta. Ka Eestimaa kandis maakaardile araablane Al Idris, kes 1154 . a. märkis ära ka Tallinna. 16. saj. lõpus kuni 17. saj. kujunes ajalooline geograafia. Rajajaks oli P. Clüver ( 1580 -1620). Suurte maadeavastuste üldistusena kujunes üldine geograafia – üldmaateadus. 18. saj. arenes geograafia tihedas seoses statistikaga ja täiendas oluliselt kirjeldavat riigiteadust. Väljapaistev esindaja A. F. Büsching ( 1724 -93). 19. saj. alguses hakkas A. von Humboldti ja C. Ritteri tööde mõjul kujunema geograafia kui paljusid spetsialiseerunud geograafiateadusi hõlmav teaduste süsteem. Oluliselt on tänapäeval edendanud geograafiat ka vene geograafid : P. Semjonov- Tjan -Šanski, D. Anutšin, V. Dokutšajev.

Maa ja maailmaruum . Kosmilised seosed. Geograafiline sfäär moodustub nelja geosfääri koosmõju tulemusena. Need on siis: atmosfäär, hüdrosfäär, litosfäär ja biosfäär. Põhilisi sfääre üldiselt uurivad teadused kuuluvad geograafiapuu juurtesse. Atmosfääri ja temas toimuvaid füüsikalisi protsesse uurib meteoroloogia -klimatoloogia. Tänapäeval on tihti kasutusel ka termin atmosfäärifüüsika. Hüdroloogia on kõige laiemas mõttes teadus hüdrosfäärist, ehk maakeral olevast veest. Kitsamas tähenduses mõistetakse selle all teadust maismaa vetest (jõed, järved, sood jne.). Ookeane ja meresid uurib aga okeanoloogia või okeanograafia. Litosfääri ehk maakoort uurivad mitmed teadusharud, mis kuuluvad enamasti geoloogia valdkonda. Geograafia seisukohast olulisim kvaternaarigeoloogia. Biosfääri kujunemise, funktsioneerimise ja kõige üldisemate seaduspärasuste uurimisega tegeleb bioloogia. Geograafia jaoks on olulisim taimede, loomade ja teiste organismide liigiline mitmekesisus , nende levik, kasvutingimused jne.

Päikesesüsteemi ehitus ja karakteristikud . Maa kaugus Päikesest ligikaudu 150 miljonit km 8 valgusminutit e 1 astronoomiline ühik * Päikese ja planeetide mõõtmed: *Päike Läbimõõt 1 4 milj km 109 Maa läbimõõtu *Merkuur Päikesesüsteemi väikseim planeet 3 303× 1023 kg 18 korda väiksem 5 5271% Maa massist *Veenus läbimõõt 12 100 km ja keskmine tihedus 5 25 g/cm3 *Maa 510 098 073 km2 *Marss Läbimõõt: 6750 km *Jupiter ületab Maa massi 318 korda ja kõigi teiste planeetide kogumassi umbes 3 korda *Saturn 120 600 km mis on 9 4 korda suurem kui Maal *Uraan Maa massi suhtes 14 4 korda suurem * Neptuun massilt 17 5 korda ja ruumalalt 42 korda suurem Maast

Päike – Maal toimuvate protsesside keskne energiaallikas . Peaaegu kõik Maa atmosfääris toimuvad protsessid kulgevad Päikese kiirgusenergia arvelt. Päikesekiirgus on Maa jaoks võimsaim energiaallikas. Maa pinnale jõuab energiat ka Maa sisemusest, kuid 20 000 korda vähem, kui Päikeselt. Päike on stabiilne kiirgusallikas, mille kuurgusvõimsus 11-aastase tsükli jooksul muutub vähem kui 0,1%.

Taevaskera mõiste, selle tähtsus geograafias . Taevasfaar ehk taevaskera on astronoomias ja navigatsioonis vaatlejat umbritsev mõtteline kerapind, mille keskpunkt on vaatleja asukohas ja mille raadius on maaramata. Taevasfaari kasutatakse taevakehade naivate asukohtade maaramiseks ja taevaskera keskpunktiks sobib valida vaatleja silm. Selleks, et taevakehade asukohti taevasfaaril maarata voi kirjeldada, peame paika panema teatud taevasfaari alusjooned ja -punktid. Punkti Maa pohjapooluse kohal nimetatakse taevasfääri põhjapooluseks ehk taeva põhjapoolus. Punkti Maa lounapooluse kohal nimetatakse taevasfäär lõunapooluseks ehk taeva lõunapoolus. Taeva louna- ja pohjapoolust uhendavat sirget nimetatakse maailmateljeks. Taeva poolus on see punkt, mille umber tahistaeva poorlemine naib toimuvat. Taeva pohjapoolus asub Eestis ulalpool horisonti, kuid taeva lounapoolust me siit vaadata ei saa – see asub oopaevaringselt allpool meie horisonti. Pikendame Maa ekvaatori tasandit igas suunas kuni loikumiseni taevaskeraga. Loikejoon moodustab taevas kujuteldava ringjoone, mida nimetatakse taevaekvaatoriks. Seega Maa ekvaatori projektsiooni taevaskeral nimetatakse taevaekvaatoriks. Ringjoone sisse jaavat tasandit nimetatakse taevaekvaatori tasandiks. Taevaekvaatori tasand on 90ŗ nurga all ehk risti maailmateljega. Taevasfaari mudeliks voib olla taevagloobus. Taevaskera põhipunktid ja jooned.

Maa pöörlemise ja tiirlemise geograafiline tähtsus. Maa on pidevas liikumises. Kõik liikumised toimuvad üheaegselt ja geograafiliste protsesside seisukohalt on neist tähtsamad: *Maa pöörlemine ümber oma telje.*Maa tiirlemine ümber Päikese.*Maa liikumine koos Päikesega Galaktikas. Ajavahemikku Päikese kahe teineteisele järgneva samanimelise kulminatsiooni momendi vahel, st Päikese ketta keskpunkti läbimise moment antud koha meridiaani tasandist nim tõeliseks päikese ööpäevaks. Tõelist päikeseaega nim ka kohalikuks ajaks. Pööripäev on ööpäev, millele langeb päikeseseisak ehk solstiitsium või võrdpäevsus ehk ekvinoks. Kevadine pööripäev 20. või 21. märtsi paiku. Suvine pööripäev 20. või 21. juuni paiku. Sügisene pööripäev 22. või 23. septembri paiku. Talvine pööripäev 21. või 22. detsembri paiku

Geograafilised koordinaadid, tähtsamad jooned maakreal. -*Poolused-Taevaskera ööpäevase pöörlemise telge nim maailma teljeks. Taevaskera ja maailma telje lõikepunkte nim maailma poolusteks.* Polaarjoon - on kujutletav joon maakera pinnal, millest alates pooluse suunas esinevad polaaröö ja polaarpäev. Põhjapolaarjoon asub 66,5° põhjalaiusel ja lõunapolaarjoon 66,5° lõunalaiusel.*Pöörijoon- on on kujutletav joon maakera pinnal, mille pikkuskraad on 23,5° N (põhjapöörijoon) või 23,5° S (lõunapöörijoon). Nendel paralleelidel on päike seniidis üks kord aastas (pööripäeval). *Ekvaator- on kujuteldav suurringjoon taevakeha pinnal, mis ristub meridiaanidega ning asub võrdsel kaugusel geograafilistest poolustest.Maa ekvaatoril läbib Päike seniidi kevadisel ning sügisesel pööripäeval.Ekvaatori laiuskraad on 0°.*0-meridiaan- Algmeridiaan ehk nullmeridiaan on meridiaan, mis läbib Greenwichi observatooriumi. Algmeridiaani pikkuskraad on 0°. *kuupäevaraja-on kokkuleppelise asukohaga kujuteldav joon, mille ületamisel muutub kuupäev.Kuupäevaraja paikneb keset Vaikset ookeani enam-vähem piki 180° meridiaani. Ületades kuupäevaraja idast läände, tuleb liita 24 tundi. Vastupidisel juhul, ületades kuupäevaraja läänest itta, tuleb lahutada 24 tundi.

Ajavööndid, ajasüsteemid. Tõeline päikeseaeg = kohalik aeg.*Vööndiaeg = ajavööndi piires, kokkuleppeline. *Tunninurk- kui palju maakera 1tunni jooksul pöörleb ümber oma telje(360:24 = 15kraadi tunnis)tunninurk=15’ *Maailmaajad on piiritletud ajaloolis-looduslike tunnuste järgi. Kalender on kindel ajaarvamissüsteem. Kalendri tüüdib:* kuukalender –on sünkroniseeritud kuu liikumise ja faasidega *Päikesekalender –tugineb Maa tiirlemisele ümber Päikese ja pöörlemisele ümber oma telje *Kuu-ja Päikesekalender –segatüüpi kalender *Planeedikalender- milline tähistaevas välja näeb, kus planeedid asuvad.

Maakera sfääriline ehitus. Geograafilise sfääri mõiste. Maastikusfäär ehk geograafiline sfäär on Maa sfääriline kest, milles puutuvad kokku, põimuvad ja mõjutavad üksteist maakoore ülaosa, hüdrosfäär, atmosfääri alaosa ja biosfäär. Maastikusfäär ja tema jaotusüksused – loodusvööndid ja maastikud – on loodusgeograafia peamised uurimisobjektid.

Maa magnetosfäär ja kiirgusvööndid. Magnetvälja ja päikesetuule kohtumise ning ionosfääri vahelist ruumi nimetatakse magnetosfääriks. Kiirgusvööndid on suure kiirgustihedusega ala kosmilises ruumis Maa ümber. Vööndi kaugus Maast on u 200–70 000 km (see vahemik varieerub erinevate hinnangute puhul)[1]. See ala on omakorda jaotatud kaheks tsooniks: sisemine ja välimine vöö(nd), mis on mõlemad umbkaudu poolkuukujulise läbilõikega ja ümbritsevad ringikujuliselt meie planeeti. Vööndite vahel selgelteristatavat piiri ei ole, vahepeal toimub lihtsalt kiirguse nõrgenemine, seega iseloomustatakse sisemist ja välimist vööndit kiirgustiheduse maksimumide kõrguste kaudu. Kiirgusvöönd koosneb kosmosest pärit kõrge energiaga laetud osakestest (plasmast), peamiselt prootonitest ja elektronidest, mida hoiavad paigal Maa magnetvälja jõujooned.

Geograafiliste protsesside energiaallikad, ekso - ja endogeensed protsessid. Endogeensed protsessid on geoloogilised protsessid, mille liikumapanevaks jõuks on Maa siseenergia Need on nt: *Kivimite moondeprotsessid *Magmatismi ja vulkanismi nähtused *Maakihtide kurrutamine *Maakihte läbivate murrangute teke *Maakoore aeglased vertikaal ehk kõikuv liikumised*Maavärinad Endogeensete protsesside käigus toimub: maakoore ja vahevöö aine differentseerumine, maakoore kujunemine ja maapinna reljeefi liigestamine, millest oleneb maastike kujunemine. Eksogeensed protsessid on geoloogilised protsessid, mille liikumapanevaks jõuks on Päikeseenergia.

Maa kuju ja suurus, tähtsamad karakteristikud. Meridiaani ümbermõõt- 40 009,153 km *Ekvaatori ümbermõõt- 40 075,693 km *pindala- 510.098.073 km2 *ruumala- 1083,314x10astmes9 km3 *mass- 5.9737x10astmes24kg *tihedus- 5.517g/cm3

Mandrid , nende asukoht ja suurus, reljeefi põhijooni, madalamad ja kõrgemad punktid. Manner ehk kontinent on maailmamerest ümbritsetud suur maismaa osa. Mandrid või nende osad koos ümbritsevate saartega moodustavad maailmajagusid. Mandreid on kokku 6 (Aafrika, Antarktis, Austraalia ,Euraasia, L-Am ja P-Am). Maailmajagu on maailma suurjaotuse üksus, mis hõlmab mandri või osa sellest ning saari mandrit ümbritsevates meredes ja ookeanides . Maailmajagusid on samuti 6(Aafrika, Aasia , Ameerika, Antarktika , Austraalia ja Okeaania , Euroopa).

Maailmameri , tema alajaotused ning põhjareljeef, ookeanite suurimad süvikud. Maailmameri on katkematu kihina 70,8% Maa pinda kattev hüdrosfääri osa.Maailmamere hulka ei kuulu järved. Maailmamerd jaotatakse kokkuleppeliselt neljaks (harvem viieks) ookeaniks. Kindlalt on ookeanideks Atlandi, India, Vaikne ookean ja Põhja-Jäämeri, mõnikord loetakse ookeaniks ka Lõuna-Jäämerd ehk Lõunaookeani.
II Atmosfäär

Tunnus
Kihi nimetus
kõrgus (km),
temperatuur
Temperatuuri vertikaalne jaotus
Troposfäär
Stratosfäär
Mesosfäär
Termosfäär
Eksosfäär
0-11
11-50
50-85
85-500
üle 500
15/ -56
-56/-2
-2/-92
-92/1200
1200/...
Nähtused, pilved
Asub osoniikiht
Helkivad ööpilved
Meteooride põletamine
Atmosfääriõhu gaasiline koostis
Homosfäär
Heterosfäär
0-95
üle 95
Ioonide kontsentratsioon
Atmosfäär
Ionosfäär
0-80
üle 80
Kulgevate protsesside iseloom
Osonosfäär
Kemosfäär
10-50
20-600
Vastasmõju aluspinnaga
Maalähedane Kiht
Vaba atmosfäär
0-1
üle 1
Elusorganismide eksisteerimine
Biosfäär
0-20
Atmosfääri mõiste, tema vertikaalne kihistus . Kõige alumine osa on troposfäär, mis ulatub umbes 11 kilomeetri kõrgusele ja kus leiavad aset protsessid, mis mõjutavad ilma. Troposfääris kõrguse suurenedes temperatuur reeglina langeb. Ionosfäär algab 50-80 km kõrguses ja kestab 400 km kõrguseni. Aine on seal plasmaolekus, õhu oskakestel on elektriline laeng. Elu säilimise seisukohalt on eriti tähtis lühilainelist UV kiirgust neelav 20-50 km kõrgusel paiknev osonosfäär e osoonikiht .- Atmosfäär on Maad ümbritsev kihilise ehitusega õhukest, mis pöörleb ja tiirleb koos Maaga.Maa atmosfääri alumine piir on maa- ja merepind, ülemine piir aga ei ole täpselt määratletav.

Atmosfääri evolutsioon Ajaloos 3 erineva keemilise koostisega atmosfääri: Esialgne atmosfäär u. 4 mlrd a.t. - peamiselt vesinik, metaan (CH4), ammoniaak (NH3) ja veeaur. CO2 olemasolu pole kindlalt teada. Süsihappegaasi ilmselt ei eksisteerinudki. See lisandus vulkaaniliste protsessidega.Ligikaudu 3,5 mlrd aastat tagasi oli lämmastiku-ammoniaagi-süsihappegaasi atmosfäär, CO2 osakaal oli juba 50-60%. Varases proterosoikumis toimus esmase atmosfääri koostise muutumine tänu ookeani maakoore hüdratiseerumisele ookeanivetega. Pärast seda, kui vaba raud vahevööst kadus, hakkas hapnik kogunema atmosfääri.Vaba hapnik lisandus koostisesse alles elu tekkega 1,7 mlrd a.t.Hapniku tekkimine muutis oluliselt Maa esmase atmosfääri koostist: CH4 ja NH3 oksüdeerusid CO2-ks ja N2-ks. CO2 neelati ookeani poolt: lahustus vees, seoti mere elusorganismides ja sadestus H2CO3-ks. Atmosfääris hakkasid valitsema N2 ja ka O2. Nii formeerus kaasaegne teisene atmosfäär, kus valdavaks gaasiks on N2.

Geograafilised õhumassid, nende omadused ja paiknemine maakeral. Õhumassiks nimetatakse suurt, mõningate ühesuguste füüsikaliste omadustega õhu hulka troposfääris, mis võib hõlmata väga suuri maa-alasid ja liigub kooskõlas atmosfääri üldise tsirkulatsiooniga. Horisontaalsed mõõtmed: 2000-3000 km, vertikaalselt ulatub sageli kogu troposfääri. Üleminek ühelt õhumassilt teisele on järsk. Eraldusteks on frondid. Omadused: läbipaistvus, nähtavus, õhutemperatuur, eriniiskus, temperatuuri, vertikaalne gradient, veeauru kondensatsiooninähtused (pilved, udud). Õhumasside liigitus: Geograafiline – kus formeerusid, sageli eristatakse nelja tüüpi õhumasse: Ekvatoriaalne õhumass (soe ja niiske) Troopiline õhumass (soe ja kuiv/niiske) Parasvöötme õhumass (soe/külm ja niiske/kuiv) Polaarne (arktiline õhumass ja antarktiline õhumass) (külm ja kuiv). Termodünaamiline soe, külm. Madalatel laiuskraadidel tekivad sooja ning kõrgetel laiuskraadidel jahedama õhuga õhumassid.Mandrilised ehk kontinentaalsed õhumassid; Mereline ehk maritiimne õhumassid. Ookeanide kohal tekkinud õhumassid kannavad enam niiskust ning tekitavad seega suuremal hulgal sademeid. Mandrite kohal tekkinud õhumassid on kuivemad. Pikk teekond mere kohal võib aga algselt kontinentaalse õhumassi muuta mereliseks ning vastupidi.

Atmosfääri üldine tsirkulatsioon , seda põhjustavad ja mõjutavad tegurid. *Suuremõõtmeliste ja suhteliselt püsivate õhuvoolude süsteem, mille abil toimub õhumasside nii horisontaalne kui ka vertikaalne ümberpaiknemine maakeral. *Makrometeoroloogiliste protsesside tekitatud püsivate õhuvoolude suuremõõtmeline (mandrite ja ookeanidega võrreldatav) süsteem, milles osalevate õhumasside paksus ulatub vertikaalsihis mõnest kilomeetris mõnekümneni. *Seda määravad kiirgusenergia, mandrite ja ookeanide ebaühtlane jaotus maakeral, Maa pöörlemine ( Coriolisi jõud). *Põhilised õhuvoolud on: passadid , mussoonid , tsüklonid. *Õhu paneb liikuma õhurõhkude erinevusest tingitud gradientjõud, mis on suunatud kõrgema rõhuga alalt madalama rõhuga ala poole. *Õhurõhu territoriaalsed erinevused põhjustavad õhu horisontaalse liikumise – tuule. *Õhurõhu erinevuste mõjul tekivad püsivad tuuled, mis puhuvad poolustest ekvaatori suunas. Coriolise efekti mõjul muutub tuulte suund läände ja nimetatakse need idatuulteks. *Ekvaatori kohalt liigub õhk troopika suunas ning kuna on ta külm ja raske, langeb ta 30-tel laiuskraaditel. Seal tekib kõrge õhurõhuga vöönd. Troopikas liigub õhk nii ekvaatori kui ka parasvöötme suunas. Aga õhu liikumine muutub Coriolise efekti mõjul. Troopikast ekvaatori suunas puhuvad kagu- ja kirdepassaadid. Troopikast parasvöötme suunas puhuvad läänetuuled. * Samuti on omaette tsirkulatsioonid kõrg- ja madalrõhkkondadel. *Õhuringlust muudavad keerumaks orkaanid ja taifuunid, maismaa ja vee vahel tekkinud mussoonid ja muud kohalikud tuuled ( briisid , mäe- ja orutuuled jne); tekivad ka väikesed õhukeerised – trombid jms.

Maakera tuultesüsteemid, kohalikud tuuled. Passaat on püsiv tuul, mis puhub kolmekümnendatelt laiuskraadidelt ekvaatori poole. Kolmekümnendatel laiuskraadidel tekib kõrgrõhuala, aga ekvaatori piirkonnas tekib madalrõhuala ja õhk liigub troopikast ekvaatori suunas. Coriolisi jõu tõttu õhu liikumise suund muutub ja passaadid puhuvad põhjapoolkeral kirdest edela suunas (kirdepassaadid), lõunapoolkeral kagust loode suunas (kagupassaadid).Läänetuuled on püsivad tuuled, mis on ülekaalus parasvöötmes. Nad puhuvad põhja- ja lõunapoolkera troopika piirkondadest, kus kujuneb kõrgrõhuala, 60° laiuskraadide suunas, kus kujuneb madalrõhuala. Coriolisi jõu mõjul muutub õhu liikumise suund itta (põhjapoolkeras paremale, lõunapoolkeras vasakule) ja tuulte suund muutub vastavalt edela- ja loodesuunaliseks. Et õhurõhuvöötmete asend muutub aastaajati põhja- või lõunapoole, siis muutub ka läänetuulte esinemise piirkonnad. Idatuuled Idatuuled on püsivad tuuled, mis puhuvad poolustest parasvöötme suunas. Selle põhjuseks on kõrgrõhuala tekkimine poolustel, kus külm ja raske õhk laskub allapoole. Poolustest liigub õhk ekvaatori suunas, kus on tekkinud madalrõhuala. Soojenes tõuseb õhk üles ja parasvöötmes tekib madalrõhuala. Coriolisi efekti mõjul pöörduvad tuuled läände, selle tõttu nimetatakse need idatuulteks. Musoon on püsiv ja suure ulatusega tuul, mille suund muutub vastavalt aastaajale. Mussoon tekib seepärast, et maismaa ja meri soojenevad erineva kiirusega ning erineval määral. Suvel on maismaa soojem, mistõttu kujunevad seal välja tõusvad õhuvoolud, mis moodustavad püsiva madalrõhkkonna. Seetõttu toimub pidev õhuvool merelt maale, mis toob endaga kaasa ookeanivee aurustumise tõttu suure niiskusesisaldusega õhu, mis põhjustab tugevaid sademeid. Talveperioodil on asi vastupidine , maa on külmem kui meri, mistõttu puhuvad tuuled merele , jättes talveperioodil mussoonkliimaga alad sademeist ilma. Tuntuim mussoonist haaratud piirkond on Lõuna-Aasia. Jugavoolud Jugavoolu all mõeldakse tavaliselt tugeva tuulega kitsaid alasid troposfääri ülaosas ja stratosfääri alaosas. Jugavoolud on mõne km paksused, kuid pikkus küünib kuni kümnete tuhandete kilomeetriteni ning õhu liikumise kiirus jugavoolu teljes maksimaalselt 700 km/h, tavaliselt aga 100-300 km/h. Maapealne vaatleja võib visuaalselt jugavoolu aimata teatud pilvede järgi, mis tekivad jugavoolu tsüklonaalsel poolel. Pilved kuuluvad ülemiste ja keskmiste pilvede hulka ja on väga kiiresti muutuvad välimusega. Jugavool tekib väga erinevate omadustega õhumasside kokkupuutealal ning see juhib tsüklonite ja antitsüklonite liikumist, kus need soodsate tingimuste tõttu sageli ka tekivad. Jugavoolu kohal on väiksem või suurem tropopausi katkestuspind, st et tropopaus kõrgus muutub hüppeliselt. Reljeefi jmt tegurite tõttu on jugavool sageli väga looklev, kuid õhu liikumine toimub põhjapoolkeral siiski läänest itta (kaldumist põhjustab Coriolise jõud).

Tsüklonid ja antitsüklonid. Madalrõhuala e. Tsüklon on ümbritsevast õhkkonnast suhteliselt madalama õhurõhuga ala, kuhu puhuvad tuuled äärealadelt. Kõige madalam on õhurõhk tsükloni keskmes ja see tõuseb perifeeria suunas. Tsüklonis liiguvad tuuled põhjapoolkeral spiraalselt vastupäeva ja lõunapoolkeral päripäeva. Troopilised tsüklonid Tekivad ookeanide, merede kohal, kui on pinnavee temperatuur on umbes +27°C , need on suure purustusjõuga orkaanid. Levikuala: 5°- 25° põhja- ja lõunalaiustel Tuule kiirus 50-60 m/s, puhangud >100 m/s Kaasneb lausvihm, äike, kõrge laine Troopilised tsüklonid liiguvad üsna kiiresti, kestvus 8-10 päeva. Kõikjal tsükloni äärealadel valitsevad tõusvad õhuvoolud. Seevastu täpselt orkaani keskel on väike ala, kus õhuvoolud langevad. Kui orkaan on piisavalt tugev, siis eristub see ala selgelt ülejäänud orkaanist ja seda nimetatakse orkaani silmaks. Orkaani ülejäänud osa on täiesti pilves , aga silmas on taevas selge. Orkaani ülejäänud osas puhuvad ülitugevad tuuled, aga silmas valitseb tuulevaikus, ehkki merelained on silmas endiselt väga kõrged. Kõrgrõhuala e. Antitsüklon on ümbritsevast õhkkonnast suhteliselt kõrgema õhurõhuga ala. Kõige kõrgem on õhurõhk kõrgrõhuala keskmes ja langeb perifeeria suunas. Kõrgrõhualas valitsevad tavaliselt laskuvad õhuvoolud, mis põhjustavad pilvisuse hajumist. Antitsüklonis liiguvad tuuled spiraalselt päripäeva põhjapoolkeral ja vastupäeva lõunapoolkeral.

Õhurõhk, selle muutus vertikaalsihis. Õhurõhk on õhu rõhk mingis kindlas kohas Maa atmosfääris. Õhu liikumine mõjutab õhurõhku enamasti väga vähe, mistõttu võib enamasti kasutada mudelit, milles õhk on liikumatu ning õhurõhk võrdub kõrgemal asuva õhu kaalust tingitud hüdrostaatilise rõhuga. Õhurõhku mõõdetakse baromeetriga. Seda väljendatakse tavaliselt hektopaskalites või millimeetrites elavhõbedasammast. Õhurõhu muutusi toob kaasa sooja ja külma õhu vaheldumine . Kõrgemal atmosfääris õhurõhk väheneb.

Päikesekiirguse karakteristikud, tema neeldumine ja muundumine atmosfääris. Päikesekiirgus on Päikselt lähtuv elektromagnetlainete ( lainepikkus jääb vahemikku 0,1-4 mikromeetrit) ja aineosakeste voog . Maale langeb Päikese kiirgusenergiat 1,8×1017 J sekundis. Umbes kolmandik sellest peegeldub ilmaruumi tagasi (Maa albeedo ehk tagasipeegeldunud kiirguse suhe pinnale langenud kiirgusessega on 0,367). Maa atmosfääri välispinnale jõudvat päikesekiirguse vootihedust Maa keskmisel kaugusel Päikesest nimetatakse solaarkonstandiks. Solaarkonstant on Maa atmosfääri ülakihile risti langeva päikesekiirguse intensiivsus Maa keskmisel kaugusel Päikesest. Solaarkonstandi väärtuseks on ligikaudu 1366 W/m². Solaarkonstant ei ole päris konstantne suurus, sest päikesekiirguse intensiivsuses esinevad lühema ja pikema perioodiga fluktuatsioonid, mille tekkepõhjused on ebaselged. Atmosfääri läbides päikesekiirguse hulk väheneb. Osa kiirgust peegeldub pilvedelt tagasi kosmosesse, osa neeldub atmosfääris ja muundub soojusenergiaks. Neelavateks aineteks on stratosfääris osoon ning troposfääris veeaur, pilved ja aerosool . Maapinnale jõuab umbes pool atmosfääri sisenenud päikesekiirgusest. Osa kiirgust jõuab otse maapinnani, teine osa aga hajub pilvedes ja jõuab maapinnani ilma kindla suunata hajuskiirgusena. Otsekiirguse osakaal on suur päikesepaistelise ilma korral, pilves ilmaga aga jõuab maapinnale üksnes hajuskiirgus . Otse- ja hajuskiirgus kokku moodustavad kogukiirguse ( summaarne kiirgus).

Kiirgusbilanss . Soojusbilanss, soojuse ülekanne aluspinna ja õhu vahel. Energia jaotub Päikese spektris järgnevalt : UV (ultraviolettkiirgus) ~ 9% Nähtav valgus ~ 47% IP ( infrapunakiirgus ) ~44%. Iga keha, mis soojeneb, kiirgab omakorda pikalainelist soojuskiirgust. Kui keha kiirgab, siis sellega annab ta soojust ära ning jahtub. Mida kõrgem on aluspinna temperatuur ja madalam õhutemperatuur, seda suurem on Maa soojuskiirgus ja seda kiiremini maapind jahtub. Kui ilm on pilves, õhk soe ja sisaldab palju veeauru, siis esineb märkimisväärne atmosfääri vastukiirgus (maapinna poole suunatud atmosfääri pikalaineline ehk soojuskiirgus). Kiirgusbilanss on maapinnas neeldunud ja maapinnalt lahkunud kiirgusvoogude vahe: R = Q(1-A)-E, kus R - kiirgusbilanss, Q - kogukiirgus, A - albeedo ja E - efektiivne kiirgus. Positiivne kiirgusbilanss tähendab, et maapind saab päikeselt rohkem kiirgusenergiat, kui ise soojuskiirgusena ära annab. Negatiivse kiirgusbilansi korral annab maapind soojuskiirgust rohkem ära, kui juurde saab. Selline olukord esineb öösel, kui päikesekiirgust üldse juurde ei tule. Eestis on aastane kiirgusbilanss positiivne. Negatiivne on ta vaid talvisel ajal, eriti siis, kui maapind on lumega kaetud.

Õhutemperatuur, tema kujunemine, jaotus vertikaalsihis ja maakeral. Õhutemperatuur on peamine ilma- ja kliimanäitaja, mille hetkeväärtuse alusel iseloomustatakse teatud koha ilma ja pikaajalisema keskmise väärtuse alusel teatud piirkonna kliimat. Õhutemperatuuri mõõdetakse ilmajaamades tavaliselt kuus korda päevas. Näit võetakse pidevalt varjus oleva ja 2 m kõrgusel paikneva termomeetri abil. Nende mõõtmiste alusel arvutatakse ööpäeva keskmine õhutemperatuur. Tavaliselt kasutatakse kliima iseloomustamiseks kuu ja aasta keskmist õhutemperatuuri ning päeva ja aasta õhutemperatuuri amplituudi. Maailma keskmine õhutemperatuur on umbes +15 °C. Õhutemperatuuri amplituud on kõrgeima ja madalaima õhutemperatuuri vahe teatud ajavahemiku jooksul. Mandrilise kliimaga aladel on aastane õhutemperatuuri amplituud väga suur. Merelise kliimaga ekvatoriaalsetel aladel on aastane õhutemperatuuri amplituud väga väike.

Pilvitus . Sademed, sademete liigid, jaotus maakeral ja sademete ajaline käik. hüdrometeorid: vihm , lumi, rahe, lörts, udu, tuisud , kaste, jäide, hall, härmatis, ... (sademed: vesi vedelas või tahkes olekus õhus). litometeorid: tolm, tolmu (liiva) pinnatuisk, tolmu (liiva) torm, ... ( tahked mineraalsed osakesed õhus). Elektrilised nähted: äike, virmalised . optilised nähted: miraaž. klassifitseerimata (erinevad) nähted: pagi, keeris , tromb, vesipüks. Pilv on veeauru kondenseerumisel tekkinud hõljuvate veetilkade või jääkristallide nähtav kogum. Päiksepaistelise ilmaga tekitavad maapinnalt tõusev soojus ja niiskus sooja ja niiske õhu tõusvaid voole. Kui soe ja niiske õhk jõuab jahedama õhu vööndisse, siis hakkab veeaur kondenseeruma ja tekitab pilve. Teistsugused pilved tekivad siis, kui soe ja niiske õhu front kohtub külma õhumassiga. Soe õhk kerkib jaheda õhu kohale ning hakkab seal jahenema . Kahe teineteisest radikaalselt erineva õhumassi piiril võivad tekkida katkematud pilveribad. Pilv võib tekkida ka siis, kui niiske õhk tõuseb ja jahtub, ületades künkaid või mägesid. Tavaliselt tekivad pilved troposfääris. Kastepunkt (ehk kastepunkti temperatuur) – temperatuur, milleni tuleks õhu temperatuuri alandada, et õhus olev veeaur hakkaks veelduma ehk kondenseeruma. Sademed on atmosfäärist maapinnale langev vedel või tahke vesi.(lääne koolkonna käsitlus) Vene koolkonna mõjul loetakse Eestis tavaliselt sademete kuuluvaks ka härmatist, kastet , halla ning vedelat ja tahket kirmet. Sademede jagunevad: vertikaalsed sademed (vihm, lörts, lumi) ja horisontaalsed sademed (härmatis, kaste, hall, jäide). Omakorda vedelateks ja tahketeks . Tavaliselt mõõdetakse sademetehulka millimeetrites mingi ajavahemiku jooksul. Näiteks Eestis on sademete keskmine aastane hulk 520–820 mm. Sademeid mõõdetakse sadememõõturiga. Pilves, kus on piisavalt vett, on teised olulised faktorid : 1) pilvetilkade suurusjaotus, 2) pilve paksus, 3) ülesliikuvate õhuvoolude olemasolu pilves, 4) pilvepiiskade elektrilaeng ja elektriväli pilves. On 2 olulist protsessi sademete tekkeks: 1) põrkumine – koagulatsioon (liitumine), 2) jää-kristalli protsess. Kõige vähem sajab Tšiilis Atacama kõrbes, umbes 0,8 mm aastas. Kõige rohkem sajab Cherrapunji (Indias) sajab aastas keskmiselt 11 000 mm vett ruutmeetrile.

Ilm ja kliima. Kliimasüsteemide hierarhia . Ilm on meteoroloogiliste elementide kompleks antud kohas antud ajahetkel (mõõtmismomendil). Kliima on antud kohale iseloomulik ilmade režiim pika ajavahemiku vältel (vähemalt 30 aastat). Tänapäeval vaadeldakse kliimat kui kliimasüsteemi. Kliima on kliimasüsteemi olekute statistiline ansambel küllalt pika ajavahemiku kestel. *Primaarsed (astronoomilised): Maa kui planeedi karakteristikud, seotud Maa orbiidi kuju ja asendiga. Pöörlemine ümber oma telje. Päikese kiirguse hulk, pinnaehituse põhilised jooned, Maa kuju ja sellest tulenev kiirguse jaotumine , maismaa ja mere vahekord, atmosfääri üldine tsirkulatsioon.Kujundavad kliimat trevikuna, nende tõttu tekivad kliimavöötmed. *Sekundaarsed (geograafilised): kaugus merest, reljeef, taimkate , jää- ja lumikate vms.

Hoovused kliimat kujundava tegurina. Peale ookeanide läheduse mõjutavad kliimat ka merehoovused. Soojad hoovused kannavad endaga suurt soojushulka: merelt puhuv tuul soojendab neid maid, mille rannikuilt mööduvad hoovused. Külmad hoovused aga jahutavad rannikuäärseid maid tunduvalt. Kui soojad hoovused soojendavad atmosfääri, siis külmad hoovused jahendavad.

Inimtegevuse mõju maailma kliimale. Viimastel aastakümnetel on inimtegevuse tagajärjel eelkõige süsihappegaasi, aga ka metaani ja naerugaasi hulk suurenenud. Arvatakse, et see ongi põhjustanud kliima soojenemise. Muutused: Globaalne kliimamuutus on endaga juba kaasa toonud palju ebameeldivaid tagajärgi. 1. Ilmastik on muutunud ebapüsivamaks ja ilmastikust tingitud materiaalne kahju on viimastel aastakümnetel kasvanud mitmekordselt.2. Ulatuslikel aladel on kliima muutunud põuasemaks, mis on endaga kaasa toonud kõrbestumise, näiteks Sahara kõrbest lõuna poole jäävas Saheli piirkonnas. 3. On hakanud esinema suuri üleujutusi, näiteks viimastel aastatel Kesk-Euroopas, mida varasemast ajast pole teada. Kliima soojenemise tagajärjel tõuseb maailmamere veetase, mis on juba kaasa toonud negatiivseid tagajärgi ranniku üleujutamise ja purustamise näol, eriti Vaikse ookeani väikesaartel (liustike sulamine ). 4. Loodusvööndite nihkumised ja ilmastikuanomaaliate sagenemine. 5. Haigustekitajatele soodsam keskkond. 6. Eestis täheldatakse kliima soojenemise mõju eelkõige selles, et talved on pehmemad, sajusemad ja ebapüsiva lumikattega. Selle tagajärjel on kevad varasem. Põuaoht on suurenenud kevadel ja suve esimesel poolel.
III Litosfäär

Litosfäär – mõiste ja iseloomustus. Litosfäär on üks tähtsamaid geosfääre ja kujutab endast maakera suhteliselt jäika välimist kivimilist kesta. maakoore ka vahevöö ülemine osa, alates 90 km sügavusel. Maakoore alumiseks piiri sügavuseks maapinnast loetakse u 15-75km, ookeanipõhjas siiski vähem. Maakoor jaotatakse stratisfääriks e settekivimite kihiks ja nn graniidi ning basaldikihiks (moondekivimite kiht). Stratisfääri all mõistetakse settekivimitest koosnevat litosfääri osa, mis harilikult lasub graniitsel kihil. Litosfäär koosneb suurtest laamadest, mis liiguvad väga aeglaselt, teiste suhtes, moodustades juurde maakoort või hoopis hävitades seda.

Maa siseehituse põhijooni, maakoor ja selle ehitus. matemaatiliselt vastab Maa kuju kõige enam ümber lühema telje pöörlevast ellipsoidist saadavale pinnale. Kõige täpsemini vastab Maa tõelisele kujule geoid. Geoid on selline geomeetriline keha, mille pind on kõikjal risti loodjoonega ning see ühtib merede ja ookeanide häirimata veepinnaga. Laamtektoonika . Laam on litosfääri hiigelplokk, mis piirneb seismiliselt aktiivsete vöönditega. Laamtektoonika on teooria ja õpetus litosfääri laamade tekkimisest, liikumisest , vastastikmõjudest ja hävimisest.Laamtektoonika kirjeldab laamade liikumist ja jõude, mis seda liikumist põhjustavad. Laamtektoonika loob aluse vulkanismi, maavärinate, mäetekke jms. seotud küsimuste mõistmiseks. Maa on arvatavasti ainus Päikesesüsteemi planeet, mis omab laamtektoonikat.

Maa geoloogiline minevik. Geokronoloogiline skaala on ajaskaala , mis jagab geoloogilise aja ehk Maa ajaloo väiksemateks üksusteks. Geoloogiline aeg on ajavahemik Maa kui planetaarse keha moodustumise lõpust kuni ajaloolise aja alguseni . Geoloogiline aeg on inimesele hoomamatult pikk ajavahemik, mis hõlmab rohkem kui nelja miljardit aastat. Geoloogilise aja jooksul toimunud sündmused on salvestatud kivimitesse, mineraalidesse ja kivististesse, mille uurimisega tegelevad geoloogid . lahknevad ehk tõukeservad Tõukeservad paiknevad ookeanide keskmäestike alal, mis esinevad kõigis ookeanides, moodustades ligikaudu 70 000 km pikkuse ühtse veealuse mäestikusüsteemi. Keskmäestiku telje osas on maakoores sügav (kuni 2000 m) lõhang ehk rift . kokkukulgevad ehk põrkeservad Laamade kokkupõrkel muljutakse maakoor kurdudeks (ookeani süvikute kohal, nt mis ümbritseb Vaikset ookeani). liuguvad ehk liugeservad.külgnevad laamad nihkuvad üksteise suhtes erakordselt suurte horisontaal amplituutidega (San Andrease nihe Kalifornias). Kaasnevad maavärinad.

Tektoonilised liikumised (kõikuv-, kurrutus- ja murranguliikumised). Maakoore kõikuvliikumised haaravad ulatuslikke maakoore piirkondi. On väga aeglased vertikaalsed vajumis- ja kerkimisliikumised. Tahkes kehas esineb kolme liiki deformatsiooni: plastiline deformatsioon (keha paindub või muudab vormi), elastne deformatsioon (pinge tulemusena algselt deformeeruv keha peale pinge eemaldamist taastab oma esialgse kuju) ja habras deformatsioon (kui keha rakendatava pinge tulemusel puruneb). Kurrutamine on kivimkihtide lainetaoline paindumine ja üleskummumine ilma nende pidevust katkestamata. Kurdude teke on plastiline deformatsioon, mis toimub pikaaja vältel maakoore suures sügavuses. Plastulisust suurendab a) rõhk; b) kõrgendatud temperatuur. Kurrutamine toimub geosünklinaalide piirkonnas, ehk jäikade maakoore massiivide kokkupuute piirkondades. Morfoloogiliselt eristatakse kaht põhilist kurru liiki: a) antiklinaal e. kohr (anticline e. anticlinal )- on kihiliste kivimite ülessuunatud paine . b) sünklinaal e. vaond (syncline e. synclinal) - kihiliste kivimite paine on suunatud allapoole. Lõhed ja murrangud *nii lõhed kui ka murrangud on rebendrikked s.t. rikked mis tekivad haprate deformatsioonide e. kivimi purunemise tulemusena. *lõhede puhul ei ole toimunud kivimosakeste nihkumist teineteise suhtes, murrangutes on aga lõhet mööda toimunud maakoore kivimplokkide nihkumine teineteise suhtes. *lõhed ja lõhesüsteemid esinevad pea et igas kivimite paljandis olles tunnistajateks kunagi siin levinud regionaalsetest tektoonilistest pingetest (ka Eestis). Murrangu struktuursed elemendid 1) pind mida mööda kivimplokkide nihkumine toimub nimetatakse murrangu pinnaks e. murrangu lõheks ka siirdepinnaks (inglise k. fault plane , fault surface). 2) nihkunud kivimplokke nimetatakse murrangu tiibadeks e. plokkideks (inglise k. block, side). 3) tiibade vastastikuse suhtelise liikumissuuna järgi eristatakse murrangu kerkinud ja laskunud tiiba (inglise k. uplifted and downfaulted block or side).

Maavärinad, magnetism ja vulkanism . Maakoore vappumisi ja maapinna järske suhteliselt lühiaegseid kõikumisi nim. maavärinateks. Maavärinad jagunevad: Tektoonilised maavärinad – mida põhjustavad Maa vahevöös ja maakoores esinevad sisepinged. Aeglaselt tekkinud pingete järsud lahendused, mis realiseeruvad kivimplokkide lõhestumise ja nihkumisega. Need moodustavad 95% maavärinatest.Vulkaanilised maavärinad – kaasnevad vulkaanipursetega. Langatusvärinad – suurte koobaste sisevarisemine. Tehnogeensed maavärinad – tekitab inimtegevus – pommiplahvatused, lõhketööd jm. Pikilained (kuni 13,6 km/s) – tekivad keskkonna mahu järsu muutumise tagajärjel. Läbivad kogu maakera. Need on kõrge sageduse ja lühikese lainepikkusega pikilained, mis saavad levida nii tahkes kehas kui ka vedelikes . Maapind võngub edasi-tagasi, nagu näidatud animatsioonis. Seismilised pikilained tekitavad maapinnas väikeseid muutusi. Ristlained (kuni 7 km/s) tekivad maakoore või vahevöö aineosakeste asendi muutumise tagajärjel. Ei levi vedelas keskkonnas, ei läbi Maa tuuma. Seismilised ristlained põhjustavad müüride ja tarade paindumist S-kujuliseks. Pinnalained (alla 4 km/s) esinevad maapinna lähedal. Seismilised pinnalained on seismilistest lainetest kõige aeglasemad. Seismilised pinnalained põhjustavad maapinnal kõige suuremaid purustusi. Lained levivad maavärina koldest e. hüpotsentrist kõigis suundades. Epitsenter – kuhu seismilised lained jõuavad kõige kiiremini ja suurima amplituudiga. Asub otse hüpotsentri kohal. Magma on keerulise silikaatse koostisega looduslik sulam , mis tekib vahevöös ja maa- koores (35-75 % moodustab SiO2). Ränirikas on happeline ja madala temperatuuriline. Kivimite üleminekuga vedelasse olekusse suureneb nende maht ja magma tungib: Maakoore ülemistesse osadesse (intrusiivne magmatism). Magma jahtub, kristalliseerumisel tekivad magmalised kivimid. Ka lähtemagma koostis võib muutuda – toimub ümberkristalliseerumine ja tekivad uued kivimid. Maapinnale (efusiivne magmatism e vulkanism). Eralduvad gaasid ja veeaur. Kujunevad vulkaanilised kivimid. Maapinnale jõudnud magmat nimetatakse laavaks. Vulkaanid paiknevad Maal ebaühtlaselt. Kõige rohkem leidub neid mandrite ja ookeanide kokkupuute aladel, eriti Vaikse ookeani ümbruses (370 tegevvulkaani ehk “Vaikse ookeani tulerõngas”). Mantli pluumid (kuuma ja kergema mantli aine vood ) kerkivad tuuma/mantli vahelisest kihist (2800-2900 km sügavuselt) ning ülamantli ja alusmantli piirilt. Vulkaanid on koonuse - või kuplitaolised kuhikud, mis seotud maakoores esinevate kanalite või lõhedega ning mida mööda tungivad maapinnale vulkaanilise tegevuse produktid : gaasid, laava , vulkaaniline tuhk ja tahkete kivimite tükid. Kuhikud kujunevad lõõrist väljapaiskuva laava ja tahke aine kuhjumise tulemusel. Vulkaanikraater – lehterjas nõgu. Vulkaanilõõr – ühendab vulkaani magmakoldegaParasiitkraater - vulkaani nõlvadel esinevad lisakoonused Kaldeera– suur järskude, paljudes kohtades astmeliste veergudega katlataoline nõgu vulkaani või selle koonuse ülaosas (neg. pinnavorm ). On tekkinud tegevvulkaani lõõris toimunud gaasipurske või kustunud vulkaani koonuse ülaosa sisselangemisel. Vulkaanide tüübid: lõhevulkaanid (Islandil ja ookeani sügavustes) keskpurskevulkaanid 1) laava- e. kilpvulkaan koosneb hangunud laavast, lauged nõlvad 5-8o. Laava voolamine rahulik, ilma plahvatuseta ja tahke materjali pursketa.2) kiht- e. stratovulkaan vahelduvad hangunud laava ja tahke vulkaanilise materjali kihid . Järsunõlvaline. Plahvatuslikud pursked . 3) tuhavulkaan – plahvatusel paisatakse maapinnale ainult tahket vulkaanilist materjali.

Kliima kui Maa välisjõudude tegevuse võimendaja. Oluliseks välisjõudude tegevuse võimendajaks on kliima. Nivaalne kliima – iseloomustab suurtel geograafilistel laiustel esinevaid alasid. Suurtes kogustes tahked sademed. Reljeefi kujundavad lumelaviinid ja liustikud . Esineb külmarabenemine ja igikelts . Polaarne kliima – lähispolaarsed alad. Soodsad tingimused igikeltsa tekkeks ja säilimiseks. Spetsiifiline looduslik protsess solifluktsioon. Humiidne kliima – niiske kliima. Auramisest jääb vett üle, mis eemaldub pinnaveena – jõed. Iseloomulik erosiooniprotsess. Esineb intensiivne porsumine ka karstumine. Ariidne kliima – sademete hulk väike. Iseloomulik rabenemine. Oluliseks reljeefi kujundavaks teguriks tuul.

Rabenemine ja porsumine. Rabenemine ehk füüsikaline murenemine on kivimite mehaaniline väiksemaiks osadeks lagunemine . Porsumine on kivimeid moodustavate mineraalide keemiline murenemine.Porsumine on neist kahest kaugelt domineerivam kivimeid murendav tegur. Porsumine tuleneb sellest, et murenevaid kivimeid moodustavad mineraalid ei ole atmosfääritingimustes stabiilsed. Porsumine on näiteks kivimite lagunemine või ümberkristalliseerumine hüdrolüüsi, oksüdeerumise, hüdratatsiooni, lahustumise või ioonvahetuse tagajärjel. Kui materjali ära ei kantaks, haaraks rabenemine vaid mõne meetri maapinnast. Porsumine ulatub kuni põhjavee tasemeni.

Mere geoloogiline tegevus. Aktiivsed geoloogilised protsessid toimuvad mererannal. Oluline osa lainetusel, samuti ka hoovustel, merejääl, vanal reljeefil jm. Eraldatakse: rand, rannavöönd, rannik. Mereranda purustavad murdlained, peale selle kantakse merre jõgede poolt suur hulk murendmaterjali. Seega ladestuvad mandrilavale ja mandrinõlvale setted , mille paksus ja koostis muutub avamere suunas. Settimine toimub rannikuvööndis kiiremini ja intensiivsemalt, settekihi paksus väheneb mere suunas.Erineb ka setete koostis, rannale lähemal on jämeterised setted, mere suunas muutuvad nad järk-järgult peenemaks. Need setted on maismaa purunemise produktid ja neid nim. terrigeenseteks seteteks. Mere geoloogiline tegevus jaguneb: 1. Murrutus e. abrasioon 2. Kuhjavtegevus e. akumulatsioon .

Voolu- ja põhjavete geoloogiline tegevus, karst . Voolav vesi teeb olulist tööd seal, kus sademete hulk ületab auramise, olles seal põhiliseks pinnavorme kujundavaks eksogeenseks jõuks. Voolava vee tegevuses eristatakse:1) pindmine uuristus e. pinnaerosioon 2) jooneline uuristus e. lineaarne erosioon , mis oleneb:pinnase mehaanilisest koostisest,nõlvakaldest,taimkattest,voolava vee hulgast 3) vooluvete kuhjav tegevus e. akumulatsioon. Jõgede erosioon oleneb kliimast , pinnamoest ja ala geoloogilisest ehitusest. Viimase puhul mängivad suurt osa kivimite kõvadus, tektoonilised struktuurid ja maakoore liikumised. Kliima puhul etendab olulist osa taimkate ja sademete hulk. Jõgedes toimub setete ärakanne ülaosast jalamile, kus toimub setete kuhjumine . Kujuneb uhtsete e. deluuvium. Lammil kuhjuvad jõesetted e. allluviaalsetted.Settimine toimub ka jõesuudmetes – tekib DELTA . Algab maismaa teke madalmeres. Põhjavesi esineb: tahkel kujul, gaasilisel kujul, vee kujul: - hügroskoopne vesi – ümber pinnase osakeste.- kapillaarvesi – asetseb ja liigub väga peentes lõhedes.- gravitatsiooni vesi – liigub raskusjõu mõjul s.o. püüab saavutada kõige madalamat taset. Põhjavee osa geograafilises sfääris * Lahustab kivimeid (karstimaastik) *Lahustunud ainete transportimine ja settitamine; tsementeerib setteid *Tähtis osa mullatekkeprotsessis *Seotud varisemiste ja maalihetega *Majanduslik tähtsus. Karst on geoloogiline protsess, mis tekib ja areneb vees suhteliselt kergesti lahustuvais kivimeis ning väljendub spetsiifilistes pindmiste ja maa-aluste karstivormide kompleksis ning hüdrograafilise võrgu ja põhjavete tsirkuleerimise omapäras. Karstinähtused tekivad ainult seal, kus kivimi lahustuvusega kaasneb veeläbilaskvus. Karstinähtused Avalõhed – mõni cm kuni 1m laiad, sügavus võib ulatuda mitme meetrini. Nt. Kostivere karstiväljal. Karrid – sademetevee poolt kujundatud korrapäratud ja mitmesuguse laiuse ning sügavusega uurded karstuvate kivimite (nt lubjakivi ) pinnal. Mikrovormid. Nt. Vilsandi ja Vaika saarel. Kurisud – umbes 1 m laiused (üksikud üle 100 m), lehtri- või lohukujulised karstivormid , mille kaudu pinnavesi neeldub maasisestesse lõhedesse. Levinud Põhja-Eestis, Saaremaal ja Hiiumaal.

Tuule geoloogiline tegevus. Tuul kannab liivateri natukese kaupa, kuni need jäävad kuskile kinni või millegi taha. Siis tekivad luited , väiksemad, suuremad, nad kasvavad iga aastaga. Tuul moonutab mitmesuguseid loodus varasid, mis aitavad samuti kaasa pinnamoe laienemisele, mingil määral. Väikseimad kuhjevormid on tuulevirred (orienteeritud valitsevate tuulesuundadega risti). Tuulekanne e. deflatsioon – “tõmbab” kuivast murendist välja peeni osakesi ja kannab neid kaugemale. Tuuleihe e. korrasioon - tuulest kantav materjal põhjustab lõhkumist- purustamist . Tuule jõul kantavate purdosakeste (peamiselt liivaterade) kulutav ja lihviv toime.

Jääliustike geoloogiline tegevus, igikelts. Teataval kõrgusel merepinnast valitsevad tingimused, kus Maa pinnale langev tahkete sademete hulk ja veehulk on võrdne nulliga - klimaatiline lumepiir.- sellest madalamal tuleb lund juurde võimalikust kaost vähem,- sellest kõrgemal tuleb lund juurde võimalikust kaost rohkem; võimalik lume püsiv kuhjumine – kinosfäär. Liustikud tekivad, mil lume kogumiseks sobiv ala satub kionosfääri. Firn (sõmerlumi) – tekib kui ülemiste lumekihtide raskuse toimel alumised kihid tihenevad. Jätkuval tihenemisel kaovad poorid firnist täielikult ning see muutub liustikujääks. Liustiku toitumise allikaks on tahked sademed. Voored On tekkinud liikuva jää all jääserva lähedal. Jää on toiminud nii setete kuhjana kui kulutajana. Kujult piklik-ovaalsed. Valdavalt moreenist. Fluvioglatsiaalsed e. liustikujõelised pinnavormid on tekkinud jääsulamisvee poolt. Äravooluorgudeks on ürgorud, kuhjevormideks on: oosid , fluviomõhnad, sandurid, fluvioglatsiaalsed deltad jt. Jääjärvelised ehk limnoglatsiaalsed pinnavormid on kujunenud jääsulamisvetest tekkinud järvedes. Kulutuslikud vormid – abrasiooninõlvad. Kui madalamad kohad täitusid setetega, kujunesid kulutus -kuhjetasandikud. Limnoglatsiaalsed mõhnad. Vallilaadsed pikad pinnavormid.Tekkinud mandrijääs esinenud avalõhes, jääsisestes tunnelites, mandrijää pinnal olnud voolusängides või jääserva esiste deltakuhikute liitumisel. Mõhnad: 1) Fluvioglatsiaalsed. Jääsulamisvee setteist (liivadest, kruusadest ) koosnevad korrapäratud künkad või lühikesed künnised. Põimkihilised. 2) Limnoglatsiaalsed. Koostismaterjal peenem (saviliiv, peen liiv, savi või viirsavi) ja rõhtkihiline. Kujunenud rahulikus vees, enamasti jääpankade vahelistes järvedes, harvem jääalustes koobastes. Sandur Kaldpindne või nõrgalt lainjas kruusa-liiva tasandik . Koosnevad jääsulamisvete poolt jääst eemale kantud ja kallakutel settinud kihilistest setetest . Settimine on toimunud kuival maal. Fluvioglatsiaalne delta: On setteliselt koostiselt väga sarnane sandurile. Jääjõgede poolt kantud setted on settinud jääjärves. Mäestikujäätumine Liustikud - ulatuvad jääkeeltena lumepiirist allapoole: kaariliustikud (nõgudes), oruliustikud (orgudes). Mäestikes jää- ja lumetegevus seotud enamasti negatiivsete reljeefivormidega. Kaarid e. orvandid – nišitaolised järskude veerudega süvendid. Moldjas põhi kaldu avatud esiserva suunas. Vanade kaaride vahel teravad tipud – karlingud. Ruhiorud e. troogid – U-kujulised tasase põhjaga järsuveerulised moldorud, mida liustik on erodeerunud sälkorgudest. Tsirkusorud – suured järsunõlvalised orulaiendid troogide lähetel. Firni ja liustikujää kogunemisala, kust väljuvad oruliustikud. Liustikud ulatuvad jääkeeltena lumepiirist allapoole. Igikelts - maakoore ülemiste kihtide jäätumine. Jää on liikumatu (vastupidi liustikujääle). Maavoole ehk soliflukatsioon - tegus kiht muutub veega küllastudes soojal ajal püdelaks massiks ja hakkab alla poole libisema. Toimub reljeefi tasandumine ja nõgude ning orgude täitumine setetega. Termokarst - maasisese jää sulamisega seotud pinnase sissevajumine ning selle tagajärjel nõgude tekkimine. Ei ole tegemsit kivimite lahustumisega. Polügonaalpinnas - tekib pinnases kasvavate enam-vähem vertikaalse orientatsiooniga jääkiilude liitumisest üksteisega. Kiilude vahele jääv pinnas moodustab hulknurkse mustri. Aktiivselt kasvavate jääkiilude korral on polügoonide servaalad kõrgemal kui keskkohad. Polügooni keskele võib sellisel juhul tekkida väike lomp või tiik. LIUSTIKE GEOGRAAFILINE TÄHTSUS Põhjustab iseloomulike geograafiliste maastike esinemise – jääkõrbed, kõrgmäestike glatsiaalsed maastikud, igikeltsaalade maastikud; Muudavad kliimat; Annab alguse jõgedele, kujundab hüdrograafilist võrku; “Täidab” sulaveega väiksemaid meresid ja järvi; Pinnavormide (kulutus- ja kuhjevormid) ja setete kujundaja; Matab muldkatte; Hävitab taimkatet.

Organismide tegevus ja maakoor. Organismide toimel kiireneb murenemine, tekivad mullad, kasvavad kinni järved ning kujunevad turvas, lubjakivid , mitmesugused maagid ja põlevad maavarad e. kaustobioliidid.Puu- ja rohttaimede juured – tungivad kivimite vahelistesse lõhedesse aidates nii kaasa murenemisele. Järvede kinnikasvamine – veekogu asustanud taimed langevad pärast elutegevuse lõppemist põhja ja tekitavad muda, mille paksenemine viib pikkamisi järve sügavuse vähenemisele. Lõpuks kasvab järv täielikult kinni ja temast saab soo. Soode teke – liigniiskuse tingimustes ei lagune taimejäänused täielikult ning algab turbateke. Sood võivad areneda maismaa soostumisel või järve kinnikasvamisel. Toitelisuse alusel jaotatakse: madalsoo , siirdesoo ja kõrgsoo ehk raba . Korallrifid (nt atollid , barjäärrifid) – organismide reljeefimuutev tegevus. Kopratammid – muudavad veerežiimi (võib viia soostumisele või järve tekkele). Pinnases elavad loomad ( vihmaussid , liivahiired jne) – võtavad osa mullatekkest.

Inimtegevus reljeefi kujundava tegevusena . Suurte maa-alade üleskündmine, liigne karjatamine , metsade lageraie – jäätmaade teke, kõrbestumine, liivikute teke.Maade kuivendamine, niisutussüsteemide rajamine (sh veehoidlad, kanalid,) – pinnavee jaotuse ja ringluse muutumine.Maaharimine soodustab erosiooni ja muldade ärakannet tuule poolt. Maismaalt setete kandumine veekogudesse.Allmaakaevandused, kärjäärid – mõju põhjavee tasemele ja kvaliteedile, samuti üldisele pinnavee režiimile. Reljeefi ümberkujundamine. Aherainemäed, tuhaplatood. Ammutustasandikud (turba freesväljad) – mõju märgalaökosüsteemidele. Kuivenduskraavid. Lagedad turbaväljad, mis avatud tuule deflatsioonile. Poldrite rajamine, et võita merelt maismaad ( Holland ).
IV Hüdrosfäär

Hüdrosfäär, selle mõiste. Vee levik maakeral. Hüdrosfäär hõlmab ookeane ja meresid, jõgesid, järvi ja muud pinnavett , põhjavett ning selle kohal olevas veest küllastumata vööndis olevat vett, liustikke , lund, jääd jne.* Magevesi on vesi, mille soolsus on väiksem kui 0,5‰. Kogu Maa veeringesse haaratud veevarudest moodustab magevesi 4,04%, millest suurem osa on Antarktist ja Gröönimaad katvates jääkilpides. Ülejäänud on soolasena peamiselt maailmameres. Mageveeressursside piiratus on oluliseks probleemiks kuivema kliimaga aladel. * Soolane vesi on vesi, mille soolade sisaldus (soolsus) on üle 10 g/L (10‰)[1]. Mingi veekogu soolsus on tingitud peamiselt naatriumkloriidi sisaldusest. Kuna termin on kasutusel ka üldmõistena, tähendamaks suhtelist soolast vett, võib eri allikate järgi kokkuleppeline soolsus suuresti erineda. Mõningais allikas jagatakse soolane vesi omakorda vähesoolaseks, ülisoolaseks jne.

Veeringe maakeral. Veeringe ehk vee ringkäik on Maa vee järjepidev liikumine maapinnal, üleval ja all. Ringlemise käigus võivad muutuda vee agregaatolekud (vedel, gaasiline ja tahke). Veeringe on üks osa Maa üldisest aineringest. Veeringel puudub kindel algus- ja lõppkoht. Veeringe käivitajaks on Päike, mis soojendab ookeanide vett, kuni see hakkab aurustuma. Tõusvad õhuvoolud kannavad veeauru atmosfääri, kus see kõrguse kasvades hakkab jahtuma kuni kondenseerumiseni, mille tagajärjel moodustuvad pilved.Õhuvoolude mõjul hakkavad pilved Maal liikuma, mis ühinedes üksteisega suurenevad, kuni küllastumisel hakkavad Maa raskusjõu mõjul sademetena maha langema . Osa sademeid langeb lumena ja teatud kohtades võib akumuleerides moodustuda liustikud ja mandrijää, kus külmunud vesi võib püsida tuhandeid aastaid.Enamik sademeid voolab tagasi ookeanidesse või moodustab maapinnal pindmise äravoolu. Osa äravoolavast veest jõuab jõgedesse, teine osa aga imendub maapinda, kust võib jõuda järvedesse või põhjaveekihti. Maapinnalähedane vesi rikastab sageli pinnaveekogusid või jõuab allikatena maapinnale, kus moodustab jällegi pindmise äravoolu. Kuna suur osa veest aurustub ookeanidelt ja langeb sinna ka tagasi, nimetatakse seda väikeseks veeringeks. Suure veeringe moodustab aga ookeanidelt aurunud veehulk, mis jõuab maismaale.

Ookeanid , nende üldiseloomustus (pindala, maht, sügavus, hoovused, temp. ja soolsus). Ookean on maailmamere suurimad mandrite vahelised osad, mis omavada suuri mõõtmeid, iseseisvat vett, atmosfääri tsirkulatsiooni ja väljakujunenud hüdroloogilist režiimi. Ookeanid moodustavad maakera pinnast üle 70%. Kuigi tegelikult on see üks suur veekogu, lahutavad ookeane tinglikult mandrid. Maailmamerd jaotatakse kokkuleppeliselt neljaks (harvem viieks) ookeaniks. Kindlalt on ookeanideks Atlandi, India, Vaikne ookean ja Põhja-Jäämeri, mõnikord loetakse ookeaniks ka Lõuna-Jäämerd ehk Lõunaookeani. Ookeani keskm. sügavus on 3790 m, max 11 022 m (Mariaani süvik). Maailmamere maht on 1,33 milj. km3 ehk 1/800 Maa mahust. Keskmine soolsus on 35 ‰. Pinnakihi keskm. temp. on 17,5 ºC. Süvavee temp. on 2-4 ºC. Vett mineraalsoolade sisaldusega üle 3 ‰ loetakse soolaseks ja alla 0,3 ‰ mageveeks, nende vahele jääb looduses suhteliselt
harva esinev riimvesi.
S milj. km²
V milj. km³
keskm. sügavus
max sügavus
valgala osatähtsus %
Vaikne ookean
178,7
50
710,4
3976
11022
17
Atlandi ookean
91,7
25
329,7
3597
8742
15
India ookean
76,2
21
282,7
3711
7729
14
Põhja Jäämeri
14,7
4
18,1
1225
5527
34

Meri, liigid ja üldiseloomustus, erinevus ookeanist . Meri on suhteliselt suur maailmamere osa, mis on lõikunud maismaasse või mida avaookeanist eraldavad saared või veealused ahelikud. Merede peamine erinevus ookeanite avaosadest: *mandrilisem kliima *nõrgemad hoovused *suurem jõgede mõju *madalam sügavus ja soolsus *liigendatum põhjareljeef *varieeruvam elustik . Tunduvalt väiksema soojusmahutavuse, suurte hoovuste puudumise ja jõgede olulise mõju tõttu on vee temp. kõikumine meres märgatavalt suurem kui ookeanis. Meie laiuskraadil muutub ookeani pinnatemp. 15 ºC ulatuses, Läänemeres ca 25 ºC. Vee temp. aastane amplituut põhjapoolkera parasvöötme ookeanis on 8-10 ºC, Mustas meres 20-24 ºC. *ääremeri – mered on osaliselt ümbritsetud saarte või poolsaartega, nt Põhjameri, Beringi meri *saartevaheline meri – maailmamere osa, mida ümbritsevad saarestikud , segades vaba veevahetust maailmamere ülejäänud osadega, nt. Iiri meri, Korallimeri * sisemered – veevahetus ookeanitega toimub väinade kaudu, nt. Läänemeri, Must meri *vahemered – Vahemeri . Laht – suhteliselt väike maismaasse lõikuv ookeani, mere või järve osa, mis oma hüdroloogilise režiimi ja elustiku poolest tavaliselt erineb põhiveekogust (Mehhiko, Bengali , Hudsoni lahed on tegelikult mered). Väin – suhteliselt kitsas ühendus ookeani või mereosade vahel. Läänemeri on ühenduses Atlandi ookeaniga Taani väinade kaudu.

Jõed, nende teke ja liigitused . Jõgi on mööda maapinda kulgev looduslik mageda veega vooluveekogu. Jõgi kulgeb enamasti piki väljakujunenud jõesängi merre, järve või teise jõkke, aga mõni jõgi võib olla ka hooajaline, jäädes kuival aastaajal veeta või voolates täielikult või osaliselt maa all. Teke – kui valglalt pärit vee hulk ja voolu kiirus on piisav pinnase uuristamiseks ja jõesängi kujundamiseks. Ülemjooks - suur lang,kiire vool, toimub uuristav tegevus (erosioon), settimist ei toimu, Keskjooks vool rahulikum, uuristav tegevus nõrk, eelkõige uhtainete transportiv tegevus, Alamjooks, vesi voolab aeglaselt, vooluga kohalekantud uhtained settivad, moodustades jõesette kuhjed ja delta. •Lähe - koht, kus jõgi saab alguse (väljavool allikast, soost, liustikust, järvest jm). • Suue - koht, kuhu jõgi suubub (peajõkke, järve, merre või ookeani).•Lisajõgi - jõgi, mis toob oma vee peajõkke. •Harujõgi - jõgi, mis tekib peajõe hargnemisel takistuse tõttu. Enamasti suudmes. •Jõestik - peajõgi koos oma lisa- ja harujõgedega kokku. •Jõgikond e. jõe valgla - maa-ala, kus jõestik saab oma vee ja mida piirab veelahe . •Veelahe - kahe jõgikonna vaheline piir, mis on alati kõrgem koht. •Jõe langus - jõe lähte ja suudme vaheline kõrgus meetrites. •Jõe vooluhulk - vee hulk (m³), mis läbib jõe suuet 1 sekundi jooksul. •Delta - suue, mis tekib peajõe hargnemisel suudmes takistuse tõttu. •Kärestik – kiirevooluline jõelõik. •Juga - astang, kust vesi vabalt alla kukub . •Kosk - suurema langusega jõelõik, kus vesi kiiresti alla voolab. • Kaskaad - jõelõik, kust joad langevad üksteise järel mitmelt astangult, otsekui treppi mööda. Jõeoru tüübid: Jõe org on pikk ja kitsas negatiivne pinnavorm, mida kahest küljest piiravad veerud , mille põhi on suudme poole kaldu ja mis on tekkinud jõevee uuristaval toimel. Jõe säng on see osa jõe oru põhjast, kus jõgi voolab. Sängorg - ainult vooluveest koosnev org. Sälkorg - sängorust sügavam ja järskude nõlvadega, vesi täidab orgu vaid teatud kõrguseni. Moldorg - ristlõige on U-kujuline, säng on tekkinud oru nõgusasse põhja. Lammorg - lai org, mille põhjas on tasandik - lamm. Küljeerosioon saavutanud ülekaalu. Lamm on suurvee poolt üleujutatav osa jõeorust. Lammid kujunevad jõgede alamjooksul . Kuristikorg – sälkoru erijuhtum, on väga sügav ja mille veerud pole kuigivõrd varisenud. Kanjonorg - järskude, kohati rippuvate veergudega org, mille põhja jõesäng täielikult ei hõlma. •Mägijõgi – enamasti kitsas ja sügavas suure langu ja ebatasase põhjaga orus, on kärestikuline ja kiirevooluline. Intensiivne põhjaerosioon.•Tasandikujõgi – enamasti laias väikese languga orus, on aeglasevooluline ja võib meandreeruda. Valdav on küljeerosioon. Järvenõgude tüübid 1) Tektoonilised – Tektoonilised alangud levivad eelkõige mobiilsema maakoorega piirkondades (näit. mägistel aladel). Kontinentaalsetes riftivööndites (avaneva maakoore lõhedes) võivad tekkida sügavad, kitsad ja pikad tektoonilised alangud (näit. Baikal , Ida-Aafrika järved). 2) Ookeani reliktid – nt Kaspia meri, mis kujutab endast koos Musta mere ja Vahemerega sulgunud Tethise ookeani jäänust ja tema põhjas esineb ookeanilist tüüpi maakoort. 3) Erosioonilised – tüüpiliselt liustiku (eriti mandriliustike) või vooluvete kulutatud nõod. 4) Akumulatiivsed – maakerke tagajärjel või maasäärte moodustumise tõttu merest eraldunud lahed – laguunid. 5) Karstilised – karstinõgudesse kujunenud järved on olulised peamiselt karbonaatse aluspõhjaga ja õhukese pinnakattega aladel (sügavaim Lünersee – 102 m, Alpides ). 6) Vulkaanilised – kustunud vulkaanide koonustes. 7) Termokarstilised – maapinna pideva külmumise ja sulamise tõttu moodustunud lohkudes. 8) Lammilise tekkega – suurte tasandikujõgede orgudes, kunagised jõgede osad. 9) Meteoriitse tekkega - kujunenud meteoriidikraatrisse.

Jõgede toitumise iseärasused. Toituvad sula-, voolu-, valg - ja põhjaveest ning sademetest.
Tüüp
Mis toimub
Näide
Valdavalt lume sulamisveest toituvad tasandike jõed Põhja-Ameerikas ja Kirde- Siberis
8-10 kuud lumevangis ja väike äravool, 2-4 kuud kõrge veeseis, mille põhjustab lume ja igikeltsa sulamine
Mackenzie , Indigirka
Mäestike lume sulamisest toituvad jõed Aasias
Suvisel poolaastal kõrge veeseis, sest mägedes sulab lumi; sademeid väga vähe, talvel madal veeseis
Sõrdarja, Huang He, Indus
Sademetest toituvad jõed mussoonkliimaga aladel
Suvisel poolaastal mussoonvihmade tõttu kõrge veeseis , talvel madalvesi
Amazonas , Kongo, Mekong, Amuur
Kevadisest lume sulamisest ja suvisest sademetest toituvad parasvöötme tasandike jõed
Talvine madalvesi, kevadine suurvesi , suvine veeseis sõltub sademetest
Elbe , Nemunas, Narva
Aasta ringi peamiselt sademetest toituvad jõed Kesk- ja Lääne-Euroopas
Sademete hulgast otseselt sõltuv aastaringne kõrge veetasem kerge talvise maksimumiga
Maas , Seine , Thames
Talvistest sademetest toituvad jõed vahemerelise kliimaga aladel
Suvel väga madal veeseis, talvel vihmasadude tõttu kõrge veeseis
Tejo , Tiber, Sacramento
Sademetest toituvad regulaarse lühiajalise kõrge veeseisuga ning ülejäänud aastast kuivad või väga vähese veega jõed Taga-Kaukaasias, Väike-Aasias ja Mongoolias
Stepi-, poolkõrbe- ja kõrbevööndi jõed, mis saavad vett lühiajalistest sademetest kevadel ja sügisel
Seyhan, Argun

Jõgede erosioon ja akumulatsioon. Akumulatsioon e. vooluvete kuhjav tegevus toimub vähenenud voolukiirusega jõeleõikudes. Esialgu settivad rasked osakesed, seejärel kerged osakesed. Jõgedesse kantud materjalist moodustub jõesete e. alluuvium. Erosioon e. vooluvete kulutav tegevus Vooluvete erosiooni toimel kantakse veermina edasi ca 16 bilj. t. materjali. –Põhjaerosioon. Muudab jõgede sügavust. Levib jõe suudmest ülesvoolu.Küljeerosioon.Muudab jõesängi laiust ja kuju. Tekivad oru- ja sängilooked. •Erosioonibaas – tase, milleni erosioon saab toimuda (punkt millest algab uhtumisprotsess). Nt. mere, järve või peajõe pind. Baeri seadus – Coriolisi jõudude tõttu uhuvad põhjapoolkera jõed rohkem paremat ja lõunapoolkera jõed vasakut kallast. Avaldub vaid suurtel jõgedel, nt. Dnepr, Niilus , Leena, Volga .

Järvede teke, levik ja liigitused. Järv on seisva veega siseveekogu, millel puudub vahetu ühendus maailmamerega ning tavaliselt asub see merepinnast kõrgemal.Järved tekivad maapinnal olevate nõgude täitumisel pinnaveega. Järvede vesi võib olla nii mage kui ka soolane.

Järvetüübid, troofsus . •Troofsus e. toitelisus – väljendab veekogu aineringe tüüpi ja intensiivsust määravate ühendite sisaldust vees ja nende põhjasettes akumuleerimise intensiivsust, primaarproduktsiooni ja lagunemisprotsesside intensiivsust. •Peamised tüübid Eestis: –Oligotroofsed e. vähetoitelised – vähese mineraal - ja orgaanilise ainete sisaldusega, suure läbipaistvusega, hapnikurikkad. –Mesotroofne e. kesktoiteline – organismidele mõõdukal hulgal toitaineid sisaldav veekogu. –Düstroofsed e. huumustoitelised – huumusaineterikkad rabajärved. Toituvad sademetest, vesi on pruun või kollane, happeline, vähe mineraalaineid. Eutroofsed e. rohketoitelised – mineraalainerikkad ja huumusainevaesed. N ja P sisaldus küllaltki kõrge.

Maailma ja Eesti järvede üldiseloomustus (suurimad, sügavamad). Maailmas on vaid kolm järve, Baikal Siberis, Tanganijka Ida-Aafrikas ja Kaspia Kesk-Aasias, millede maksimaalne sügavus ületab 1000 m. Üle 400 m sügavusega järvi on ainult 20. Maailma sügavamad järved on kõik tektoonilise päritoluga. Maailma suurim siseveekogu on soolaseveeline Kaspia meri (370 992 km²), suurim magevee järv aga Ülemjärv (84 243 km²) Põhja-Ameerikas. Baikal sisaldab umbes viiendiku maailma mageveevarudest (23 000 km³), jäädes pisut alla Suur Järvistu kogumahule (24 620 km³). Maailma 12-st suurimast magevee järvest paikneb 8 Põhja-Ameerika mandril ja neist viis asuvad Saint Lawrence 'i jõe ülemjooksul. Pindala:•Kaspia meri – 371 000 km² •Ülemjärv – 82 100 km² •Victoria – 68 800 km² •Huron – 59 600 km² •Michigan – 57 800 km² Ruumala: •Kaspia meri – 78 700 km³ •Baikal – 23 600 km³ (1/5 maailma mageveest) • Tanganjika – 18 900 km³ •Ülemjärv – 11 600 km³ •Njassa – 7725 km³ Sügavus: •Baikal – 1 687 m •Tanganjika – 1 470 m •Kaspia meri – 1 025 m • Vostok ( Antarktikas ) – 1 000 m •O´ Higgins – San-Martin (Tšiili- Argentina piiril) 836 m Pindala: • Peipsi – 3537 km² •Võrtsjärv – 269 km² •Ülemiste – 9,4 km² •Saadjärv – 7,2 km² • Vagula – 6,0 km² Sügavus: •Rõuge Suurjärv – 38 m •Väike-Palkna – 32 m •Tsolgo Mustjärv – 30 m •Udsu – 30 m

Soode teke ja areng, levik maailmas. on looduslik ökosüsteem, kus liigniiskuse ja hapnikuvaeguse tingimustes jääb osa taimejäänuseid lagunemata ning ladestub turbana.Soo teket soodustab kliima, vettpidav pinnas, madal reljeef ja kõrge põhjaveetase. Sood tekivad mineraalmaa soostumisel või järvede kinnikasvamisel.Soode tüübid: madalsoo, siirdesoo, kõrgsoo e raba.

Põhjavesi, selle teke ja liigid. Põhjavesi on maakoore ülaosa kivimite ja setete poorides ning lõhedes olev vaba vesi. Põhjavesi on maapinnaalune vesi. Vaba vesi tähendab seda, et põhjavee hulka ei kuulu kapillaarvesi, kilevesi , hügroskoopsusvesi, niiskus mullas, keemiliselt mineraalide koostisse seotud vesi jne. Põhjavesi liigub maakoores gravitatsioonijõu ning rõhu vähenemise suunas. Ülemiste horisontide põhjavesi moodustub peamiselt maasse imbuvatest sademetest ja on mage. Põhjaveest eristatakse pinnavett, mis paikneb veekogudes ning mille uurimisega tegeleb hüdroloogia.

Liustike teke, tüübid ja levik. Liustik on lume tihenemisel ja ümberkristalliseerumisel tekkinud jäämass, mis on moodustunud maismaal (vähemalt osaliselt), ei sula suvel täielikult ja liigub oma raskuse ja gravitatsioonijõu mõjul eemale akumulatsioonialast. Liustikud katavad tänapäeval ligikaudu 10% maismaast. Liustikud kujundavad reljeefi ka tänapäeval, kuid on taandunud poolusepoolsematele aladele . Liustikud ei kujunda mitte ainult pinnamoodi, vaid mõjutavad kliimat ja on ise selle indikaatoriks, reguleerivad merepinna taset, mõjutavad maapinna isostaatilisi liikumisi jne. Eristatakse palju erinevaid liustikutüüpe, kuid kõige üldisemalt võib nad jagada oruliustikeks ja mandriliustikeks.Liustikud on levinud Gröönimaal ja Antarktikas. Igikelts ehk kirsmaa on kestvalt külmunud maakoore ülemine osa.Igikelts katab ligi 25% Maa pinnast. Igikelts tekib aladele, kus esinevad aastaringselt suhteliselt madalad temperatuurid, vähe sademeid. Igikelts on ka oluline reljeefikujundav tegur.
V Pedosfäär

Pedosfääri mõiste ja üldiseloomustus. Pedosfäär on geosfääride osa, mis hõlmad muldi.Pedosfääri mullad jagunevad: Eluta osa (vedel 25%, gaasiline 25%, orgaaniline 5% ja mineraalne 45%)ja elus osa( mikroorganismid ja suuremad loomad).

Mullatekketegurid. -Lähtekivim: Annab mullale mineraalse osa ja määrab ära mulla omadused(niiskus, happelisus, viljakus jne) -Reljeef: Künklikel aladel kannab erosioon mulla viljakama osa jalamile. Väga tasasel alal võib aga muld olla liigniiske . Mägisel alal kuivab päikesepoolse nõlva muld kiiresti ja krobeliseks ning seal ei kasva eriti midagi. -Mulla vanus: Mida vanem on muld, seda paksem on muld, seda rohkem on mullas horisonte ja seda vähem mõjutab teda lähtekivim. -Veereziim: Määrab ära mis suunas liigub vesi mullas ja seega määrab ta ka ära mis suunas liiguvad osakesed mullas. -Kliima: Sellest sõltub murenemise kiirus, mulla viljakus ehk millised taimed seal kasvavad, mulla niiskus sõltub sammuti kliimast. -Organismid ehk taimestik : oma juurtega kinnitavad nad mulda, taimedest tekib mulda huumust ja orgaanilist ainet. -Loomad: kobestavad, lagundavad ehk tekib huumus.

Mulla mineraalosa. Mineraalsed ained pärinevad lähtekivimist, millel muld baseerub. Savimineraalid on kõrge peensusastmega, vett sisaldavate kihilise või ketikujulise kristallvõrega silikaatide rühm, kuhu kuulub palju mineraale. Savimineraalid on mullas K, Mg ja Fe allikaks paljud neist on suure mikroelementide sisaldusega Savimineraalidega on seotud ka paljud mulla omadused, nagu tahke faasi tihedus, poorsus taimedele omastatava vee kogus jm. Kaoliniit on savimineraalide hulka kuuluv mineraal. Kaoliniit tekib peamiselt alumosilikaatide (päevakivide ja vilkude) murenemisel. Jäme ja peene liiv, tolm, savi, kivid, kruus, ibe. Mulla mineraalset koostist iseloomustavad primaarsed ja sekundaarsed mineraalid, nende hulk ja vahekorrad mulla geneetiliste horisontide mineraalosas. Eestis on kindlaks tehtud ca 200 mineraali.

Mulla orgaaniline aine. Mulla kuumutamisel osa põleb ning muld muutub heledaks. Seda põlevat osa nimetatakse mulla orgaaniliseks aineks, mis moodustab künnikihis tavaliselt 2-3%. Mulla orgaaniline osa kujuneb mullatekkeprotsessis: algab siis kui aluskivimile asuvad kasvama taimed. Vastand protsess orgaanilise aine sünteesile on selle lagundamine bakterite, seente jt mikroorganismide toimel. Orgaanilise aine sünteesi lagunemise vahekorrast sõltub mulla orgaanilise aine hulk. Kui lagunemine on kiire siis orgaanilist ainet mulda suurt ei kuhju.

Mulla horisondid . Mulla tekke protsesside tulemusena kujuneb välja mullaprofiil , milles võib näha mitmesuguse tüseduse ja värvusega kihte, mida nimetatakse geneetilisteks horisontideks. Horisondid erinevad üksteisest ka lõimise, struktuuri, orgaanilise aine sisalduse, keemilise koostise jm poolest. Horisontide tüsedus ja iseloom muutub nii ruumis kui ka ajas- mulla arengu käigus. Mullaprofiil on püstläbilõige maapinnalt kuni mullatekkest muutmata mulla lähte- või aluskivimini.

Mullatekkeprotsesside põhilised suunad ( leetumine , kamardumine, soostumine jne.). Leetumine tähendab, et osa mulla mineraalosast laguneb happelise mullavee toimel lihtsamateks lahustuvaiks ühenditeks. Enamasti lagunevad väiksemad mullaosad. Laskuv vool kannab need mullaprofiilis allapoole ja osaliselt ka mullast välja. Leetumine on iseloomulik parasvöötme sademeterikastele okasmetsapiirkondadele. Leetumist soodustab karbonaadivaese mullalähtekivimi esinemine. Lessiveerumine on mullaprotsess, mille käigus mulla väikesed tahked lagunemata osad uhutakse pindmistest horisontidest välja. Need viiakse sügavamale, kus tekib savistunud sisseuhtehorisont. Lessiveerumise all mõistetakse ibe ja kolloid -osakeste ümberpaigutumist mullaprofiilis laskuva veeliikumise poolt alumistesse kihtidesse. Savistumine on aga mullaprotsess, milles peened murenemissaadused ja orgaanilise aine mineraaliseerumissaadused, kuhjuvad mullas (tekkekohal), kus nad omavahel füüsikalis-keemiliste jõudude toimel liituvad, moodustades savihorisondi. mineraliseerumine on orgaaniliste ainete lagunemine mullapinnal ja mullas lihtsateks mineraalaineteks (näiteks CO2, H2O, NH3 ja mitmeteks mineraalsooladeks). humifitseerumine on mullapinnal ja mullas toimuv orgaaniliste jäänuste mikrobioloogiline ja biokeemiline muundumine lihtsateks orgaanilisteks ühenditest keerukateks mineraalosaga seotud polümeerseteks ühenditeks, nn huumuseks. Ferralisatsioon esineb peamiselt ekvatoriaalses vööndis, kus soojas ja niiskes kliimas moodustub murenemiskoorik intensiivse keemilise murenemise tagajärjel. Selle ülemises osas tekib punaka värvusega kiht, mis on rikastunud raua- ja alumiiniumiühenditest. Erosioon–voolava vee kulutus, mille tagajärjel kandub ära kivimeid, setteid ja mulda. Deflatsioon–tuuleerosioon, muldade ärakanne tuulega. Aridifikatsioon–kõrbestumine. Soostumine–liigveest tingitud. Sooldumine –ülemäärane soolade kontsentratsioonmullas.

Inimmõju mullale. saastumine pestitsiidide ja üleväetamisega (nitraatide ja fosfaatidega), negatiivne mõju mullaelustikule *orgaanilise aine erosioon ning kadu *pinnase kokkusurumine(tihenemine) raskete masinate poolt *muldade hapestumine happevihmadega
VI Biosfäär ja maastikusfäär

Biosfääri mõiste, iseärasused ja suhe teiste geosfääridega. Maa sfäär, kus elavad organismid, kus toimub orgaanilise aine süntees ja muundumine, orgaanilised ained mõjutavad kivimeid.elusloodust sisaldav kiht. Biosfäär hõlmab hüdro-, pedo - ning litosfääri(pindmiseid) ja atmosfääri(alumisi kihte). -Ökosüsteem on mingil territooriumil või ruumiosas elusorganismide funktsioneerimise kaudu moodustuv eluslooduse süsteem. Ta on isereguleeruv ja arenev eluprotsesside kompleks, mille moodustavad aineringe ja energiavoo kaudu omavahel seotud organismid koos nende keskkonnaga.

Biosfääri piirid (seda limiteerivad tegurid) ja maht. Biosfääri ülemiseks piiriks loetakse ligikaudu 7 km, sest nii kõrgel võib veel leida autotroofseid taimi ning lendavad mitmed linnuliigid . Biosfääri levikut kõrgemale piiravad madal temp., O2 vähesus ning kõrge radiatsioon . *Biosfääri alumine piir veekogudes ning maismaal on eri sügavusel. Ookeani süvaosades ulatub elustik tavaliselt ca 0,5 km kaugusele põhjast. Sügavamale tungimiseks on takistuseks mürgised lagugaasid (H2S). Okasnahkseid, ainuõõsseid ja väheharjasusse on leitud ka 10,7 km sügavuselt. Maismaa all litosfääris võib elutegevust kohata 3-3,2 km sügavuseni. Siin on limiteerivateks faktoriteks kõrge rõhk ning temp. (3 km sügavuses ca 100 ºC). 3,1-3,2 km sügavuselt on leitud peamiselt sulfaatredutseerivaid baktereid.

Biosfääri produktiivsus ja biomass. Organismid ei ole kogu biosfääri ulatuses jaotunud ühtlaselt, suurim on nende esinemissagedus fütogeosfääris, mis langeb kokku autotroofide eluruumiga. Fütogeosfäär ulatub taimede maksimaalse kõrguseni (stepis 1-2 m, metsas 30-40 (100) m), mullas taimejuurte max sügavuseni (30-40 m) ning ookeanis max 100-350 m sügavuseni.Biosfääri ruumalaks hinnatakse ligikaudu 105-106 km3 (ca 0,04 % Maa mahust) ja elusaine hulgaks 1013-1015 t (ehk 0,05 % Maa massist).Biosfäär erineb kõikidest teistest Maa geosfääridest oma erilise võime – produktiivsuse – poolest. Selle käigus bio-keemiliste protsessides autotroofsed taimed sünteesivad fotosünteesil päikeseenergiat kasutades orgaanilisi ühendeid, mida omakorda tarbivad ja lagundavad heterotroofid. Biosfääri bioproduktsioon on ca 2,32 x 1011 t/a. Kogu biosfääri biomassist: 90 % moodustavad rohelised taimed. *9 % moodustavad alamad taimed. *1 % moodustavad loomad (sellest 98 % selgrootud). Kui erinevate mineraalide arvuks hinnatakse üle 4000, taimeliikide arvu üle 500 000, siis loomaliikide (eelkõige selgrootute) arvuks hinnatakse 1,5 milj.

Elutekketeooria Maal. Inimene ja biosfäär. Enamikule rohelistest taimedest on muld nii kinnituspinnaks(substraadiks) kui ka osaliseks oleluskeskkonnaks(meediumiks), kus toimub vee, mineraalide, mõnede orgaaniliste ainete vastuvõtt. Paljudele teistele organismidele on muld täielikuks oleluskeskkonnaks(mullaelustik= edafon ). Mulda kasutavad ja mõjutavad organismid ning kujundavad ümber. Muld on tootmisvahend põllu-ja metsamajandusele, mis erinevalt teistest tootmisvahendistest ei vanane ega kulu, vaid vajab heaperemehelikku hooldust . Panspermia – elu on Maale sattunud teistelt taevakehadelt. Eeldatakse, et tingimused maailmaruumi eri osades on universaalsed, peale elu teket ühel planeedil, on võimalik selle edasikanne ning püsimajäämine teisel. Abiogenees – isetärkamine ehk elusaine tekkimine eluta ainest. Abiogeneesi primitiivne vorm oli levinud keskajal, mil usuti mitmete elusolendite tekkimist eluta ainest. Abiogeneesi tunnustamine vähenes oluliselt peale L. Pasteuri avastust , kes bakterite näitel tõestas, et tänapäeval tekivad kõik elusolendid endasarnastest eellastest. Biogenees – elusaine tekib teistest elusolenditest. Kuid see ei välista, et esimesed eluvormid tekkisid eluta ainest. Tänapäeval peetakse abiogeneesi Maal võimatuks just elu olemasolu tõttu.

Maastikusfääri mõiste ja selle terviklikus. Maastikuline sfäär ehk geograafiline sfäär on kujunenud atmosfääri, hüdrosfääri ja litosfääri puutealal nende vastastikuses mõjus. Maastikusfääri kuulub ka teistest hiljem tekkinud biosfäär. Kõik maastikud kokku moodustavad maastikusfääri, (epigeosfäär) mis kujutab endast Maa sfäärilist kesta, milles puutuvad kokku, põimuvad ja mõjutavad üksteist litosfäär, hüdrosfäär, atmosfäär ja biosfäär. Maastikusfääri keskmine paksus on 55 kilomeetrit. Järelikult maastik on kompleksne süsteem, mis on tekkinud kõikide sfääride koostoimel. Maastikuline sfäär koosneb üksik komponentidest. Kõikide komponentide vastastikune toime seob nad aga üheks terviklikuks süsteemiks. Maastikuline sfäär on keerukas, kus:*komponendid on omavahel seotud, *maastikud on omavahel seotud, *maastikes esinevad aineringed , *maastike areng – üks tüüp areneb välja teisest. Maastikulises sfääris esinevad rütmilised muutused. Rütmilisus maastikes ei ole alati regulaarseid perioode haarav, seetõttu jaotatakse:Perioodiline korduvus – kindla aja tagant. *ööpäevane rütm *aastased rütmid 2. Tsükliline korduvus – kordumine muutlike ajavahemike tagant (kliima jahenemine ja soojenemine, liustike pealetung ).Iga maastik erineb teisest mitte ainult reljeefi, mullastiku, taimestiku ja teiste komponentide koosluse iseloomu poolest, vaid ka rütmilisuse iseloomu poolest.

Maastiku mõiste, geograafiline maastik.Maastikuline sfäär koosneb üksik komponentidest. Kõikide komponentide vastastikune toime seob nad aga üheks terviklikuks süsteemiks. Maastikuline sfäär on keerukas, kus:*komponendid on omavahel seotud, *maastikud on omavahel seotud,

Tsonaalsus ja atsonaalsus. Tsonaalsus ehk vööndilisus, a'la, et madal/kõrgrõhkkonnad vahelduvad tsonaalselt. Tsonaalsus on maastikusfääri sisemised omadused. Tsonaalsus esineb peamiselt Maa füüsikalisel pinnal. Ei esine ookeanisügavustes, troposfääri ülemistes kihtides ega maakoores. Tsonaalsus (horisontaalne) on maastikulise sfääri kõige iseloomulikumaks struktuuriliseks iseärasuseks, mis väljendub maastiku ja kliimavöötmete ning mullastiku-, taimkatte - jm. vööndite korrapärases järgnevuses. Tsonaalsed on ka geokeemilised iseärasused (H ioon - tundrale, taigale, segametsale ja niiskele troopikale; Ca ioon – steppidele, kõrbetele; Na ioon – kõrbetele; Si ja Al ioonid – troopikale). Tsonaalsuse tingib: -Maa kuju, -Maa telje kallakus, -Päikesekiirguse erisugune jaotumus . Vertikaalne tsonaalsus – temp. madaldumine absoluutse kõrguse suunas. Vertikaalne tsonaalsus on horisontaalsest individuaalsem. Peaaegu igal mägismaal on oma vertikaalse tsonaalsuse spekter .Atsonaalsus ehk mittevööndilisus, ntks kivimid maailmas paiknevad ebakorrapäraselt.

.DOC Laadi alla originaalfail 13 lk · .doc · 114 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 13 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-12-28 Kuupäev, millal dokument üles laeti

114 laadimist Kokku alla laetud

2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Cink Õppematerjali autor

2012.a sügis kordamisküsimuste konspekt

Maateadus Maateadusee alused Loodusgeograafia Üldmaateadus

Sarnased õppematerjalid

odt

Maateaduste alused (kordamisküsimused)

7. paleogeograafia(geograafiliste objektide minevik+teke+areng, mitme miljonitagune) 8. biogeograafia(organismide ja nende koosluste levik maakeral) 9. maastikuteadus(geosüsteemide uurimine) Järgnevate teadusharude ülesandeks on uurida üldisemates joontes Maa põhilisi sfääre: 1. meteoroloogia ja klimatoloogia (õhumasside teke+arenemine ajas ja ruumis) 2. bioloogia 3. geoloogia 4. hüdroloogia Üldmaateaduse koht teadussüsteemis - ??? 2.Üldise maateaduse objekt, aine ja ülesanded. 1.Uurib geograafilist sfääri kui maakera ja ümbritseva universumi osa, seejuures vaadeldakse väliseid (kosmilisi ja planetaarseid) ja sisemisi (Maast enesest tingitud ehk telluriaalseid) mõjusid nimetatud sfäärile. 2. Igasugust transformatsiooni geograafilises sfääris. 3. Geograafilise sfääri ehitust+struktuuri+geosfääride koosmõju. 4. Uurib aine, energia ja informatsiooni ringkäigu kõige üldisemaid seaduspärasusi geograafilises sfääris. 5

Maateadus

doc

Maateaduse alused - kordamisküsimused ja vastused

1. Geograafia kui teadus, tema koht teaduste süsteemis, üldmaateadus ja selle jagunemine. -teadus, mis tegeleb geosüsteemide,nende kujunduse, toimimise ja arengu seaduspärasuste uurimisega. Geograafia probleemide alla kuuluvad nii loodus- kui ka ühiskonnateadused. Jagunemine*loodusgeograafia(füüsilineg.) *sotsiaal g(majandus g.) *Teoreetilineg(kaartide analüüs). 2. Universum, galaktikad (ja Galaktika) ning Päikesesüsteem. Millised taevakehad on Päikesesüsteemis, kas neil on geograafilist tähtsust? - Universumi põhilisi struktuuriüksusi nimetatakse galaktikateks. Meie Päike kuulub hiigelsuurde tähesüsteemi, mida nimetatakse Galaktikaks e Linnuteeks. Päikesesüsteem taevakehade süsteem, mille moodustavad Päike, planeedid koos oma kaaslastega(kuudega), asteroidid, komeedid ja planeetidevaheline tolm ja gaas. Tekkis ~5 miljardit aastat tagasi iseenda raskuse mõjul kokkutõmbuvast gaasipilvest. 3. Päikesesüsteemi planeedid. Mille poolest erinevad ,,Maa tüüpi"

Maateadus

doc

Üldgeograafia 10.kl

ÜLDGEOGRAAFIA MAA SFÄÄRID Maa sfäärid on süsteemid (terviklikud objektide kogumid, mida iseloomustab * elementide omadused; * hulgad; * paigutus; * omavahelised seosed. Maa süsteemid on avatud süsteemid, toimub aine ja energia vahetus süsteemi ja teda ümbritseva keskkonna vahel. Vastand suletud Maa süsteemid on dünaamilised muutuvad ajas, eri kiirusega. Vastand- staatilised Maa sfäärid on kihilise ehitusega ja omavahel seotud ja mõjutavad üksteist. Koostis Ligikaudne Tihedus Muutused Sfäär paksus, ulatus Litosfäär (jäik Maakoor ja 50-200 km Aeglased,(igapäevaselt kivimiline kest) vahevöö ülaosa sügav, ulatub püsiv), kivimiringe, O, Si, Fe, Ca, kuni pinnal mulla teke

Geograafia

docx

Geograafia II kursus "Maa kui süsteem"

gGeograafia II kursus 1.MAA KUI SÜSTEEM Süsteem – omavahel seotud objektide terviklik kogum. Avatud süsteem – aine ja energiavahetus toimub. Suletud süsteem – aine ja energiavahetus keskkonnaga puudub. Geokronoloogiline skaala – näitab Maa geoloogilist arengut ning kihtide vanuselist järjestust. Nimi Iseloomustus Avatud/suletud Seosed Staatiline/dünaami.. Litosfäär Kivimiline kest, mis koosneb Räägitakse kui *Litosfääri pinnal kujuneb taimestik ja muld maakoorest ja astenosfäärist. suletud ja staatililine (biosfäär). Koosneb tahketest ainetest süsteem, kuna *Litosfäärist jõuavad mulda (pedosfäär) ja vette (SiO2). 40-200 km paks, kõige muutused toimuvad

Geograafia

docx

ÜLEMINEKUARVESTUS GEOGRAAFIAS 11.klass

ÜLEMINEKUARVESTUS GEOGRAAFIAS 11.klass 1. LITOSFÄÄR a) Joonise abil seleta maa siseehitust ning võrdle mandrilist ja okeaanilist maakoort Näitaja Mandriline maakoor Okeaaniline maakoor Maakoore paksus 40-80 km 5-8 km Vanus Vanem u. 4 miljardit aastat Noorem u. 180 miljonit aastat Koostis Tard,- sette,- moondekivimid Sette- ja tardkivimid (basalt) (graniit) Moodustus / Tihedus Mandrid / kergem Maailmamere põhi / raskem b) Võrdle geoloogilisi protsesse (vulkanism, maavärinad, kurrutused, murrangud, kivimite teke, süvikute teke, maakoore teke ja hävimine) laamade erinevatel servadel (okeaaniliste laamade eemaldumine, okeaanilise ja mandrilise laama põrkumine, kahe mandrilise laama põrkumine, kahe okeaa

Geograafia

docx

Maa kui süsteem

Geograafia Maa kui süsteem Süsteem on omavahel seoses olevate objektide terviklik kogum. Struktuur ehk ehitus koosneb algosadest ehk elementidest. Süsteemid võivad olla: 1. Avatud- objektid vahetavad väliskeskkonnaga aineid ja energiat. 2. Suletud- ei vaheta 3. Pigem suletud- osaliselt avatud 4. Staatilised- ei muutu 5. Dünaamilised- muutuv Maa Avatud dünaamiline Energeetiliselt pigem suletud Ainevahetuslikult Nt. Aine kosmosest Maa kui süsteemi elemendid Maa kui süsteemi elemente nimetatakse sfäärid Maa suured sfäärid on: 1. Litosfäär 2. Atmosfäär 3. Hüdrosfäär 4. Pedosfäär 5. Biosfäär Maa energiasüsteemid

Geograafia

doc

ÜLDMAATEADUS 11.KL.

KIHTVULKAAN KILPVULKAAN ÜLDMAATEADUS 11.KL. eisega vahelduvad tardunud ja laava kihid Üksteisega vahelduvad tardunud laava kihid Ülle Liiberi eksamimaterjalid. Maigi Astoki täiendustega. Lisaks veel materjale internetist ja Ivi Olevilt. 1. Oskab kasutada kaarte, tabeleid, graafikuid, diagramme, jooniseid, pilte ja tekste informatsiooni leidmiseks, seoste analüüsiks, üldistuste ja järelduste tegemiseks, otsuste langetamiseks, prognooside ja hüpoteeside esitamiseks; KAARDIÕPETUS 2. analüüsib suuremõõtkavalise kaardi abil looduskomponentide (pinnamood, veestik, taimkate, maakasutus, teede ja asustuse iseloom) vahelisi seoseid ja inimtegevuse võimalusi; 3. analüüsib üldgeograafiliste ja temaatiliste kaartide abil etteantu

Geograafia

rtf

Geograafia - üldmaateadus

Geograafia 2006/07 Üldmaateadus Uurimismeetodid Geograafia on teadus, mis tegeleb kõigi maa pindmiste sfääridega. Geograafia uurimisala on lai ja seetõttu on see jagunenud kitsamateks valdkondadeks. Geograagia ülesandeks on mõista oma lähemat ja kaugemat ümbrust: objektide ja kohtade asendit ja nende omavahelisi ruumilisi suhteid, looduslike protsesside kulgemist minevikus, olevikus ja tulevikus. Igasuguse geograafilise uurimistöö võib jagada järgmisteks etappideks: 1) Ülesande püstitamine 2) Andmete kogumine 3) Andmete töötlemine ja vormistamine 4) Andmete lõpptöötlus ja järelduste tegemine Põhiküsimused, millele geograafid peavad vastama, on järgmised: 1) KUS? - Vastamiseks kasutatakse meetodeid, mis võimaldavad määrata objektide asendit ruumis. Abivahendiks on klassikaline kartograafia ja uuemad nüüdistehnoloogial põhinevad meetodid (digitaalkartograafia jms). 2) MILLINE? - Vasta

Geograafia

Rohkem sarnaseid