Maateaduste alused (kordamisküsimused) (0)

Tallinna Ülikool - Maateadus - Maateadus

1 Hindamata

EKSAM : 17.dets 2015
TÄHTAEG: 15.dets 2015
Üldosa
1. Geograafiliste teaduste süsteem, üldmaateaduse koht teadussüsteemis.
Geograafiliste teaduste süsteem hõlmab endas järgnevaid eriteadusi:

maadeteadust (uurib riiki kui looduslik-sotsiaalset süsteemi)

geomorfoloogiat(uurib litosfääri ülemist osa: maa reljeefi, ehituse, mõõtmete, kuju, tekke ja arengu uurimine )

mullageograafiat ( muld +selle jaotus)

glatsioloogiat (uurib jääd, selle teket, arengut, erinevate vormide kujunemist ( liustikud , merejää, lumi jne.) ning nende jaotust maakeral.)

geoökoloogiat(ökosüsteemide suhted aineringluses ja energiavoos)

ajalooline geograafia(geograafilised avastused+ideed, süsteemide teke+areng)

paleogeograafia(geograafiliste objektide minevik+teke+areng, mitme miljonitagune)

biogeograafia (organismide ja nende koosluste levik maakeral)

maastikuteadus (geosüsteemide uurimine)
Järgnevate teadusharude ülesandeks on uurida üldisemates joontes Maa põhilisi sfääre:

meteoroloogia ja klimatoloogia (õhumasside teke+arenemine ajas ja ruumis)

bioloogia

geoloogia

hüdroloogia
Üldmaateaduse koht teadussüsteemis - ???
2.Üldise maateaduse objekt, aine ja ülesanded.
1.Uurib geograafilist sfääri kui maakera ja ümbritseva universumi osa, seejuures vaadeldakse väliseid (kosmilisi ja planetaarseid) ja sisemisi (Maast enesest tingitud ehk telluriaalseid) mõjusid nimetatud sfäärile.
2. Igasugust transformatsiooni geograafilises sfääris.
3. Geograafilise sfääri ehitust+struktuuri+geosfääride koosmõju.
4. Uurib aine, energia ja informatsiooni ringkäigu kõige üldisemaid seaduspärasusi geograafilises sfääris.
5. Uurib geograafilises sfääris toimuvaid rütmilisi, tsüklilisi ja kindlasuunalisi protsesse.
6. Uurib geograafilise sfääri territoriaalse (ehk horisontaalse ) ja vertikaalse diferentseerumise (ehk jagunemise) põhilisi seaduspärasusi.
Geograafiline sfäär ehk maastikuline sfäär: 30-35km paksusega.
Üldmaateaduse tähtsus õppeainena seisneb veel selles, et lisaks maastikulise sfääri tundmaõppimisele käsitletakse kõige üldisemalt ka kõiki põhilisi geosfääre, mis annab aluse eridistsipliinide õppimiseks.
Üldmaateadus: kompleksse füüsilise geograafia haru, mis uurib kõige üldisemas plaanis geograafilise sfääri struktuuri, diferentseerumise, funktsioneerimise, dünaamika ja evolutsiooni seaduspärasusi.
3.Geograafia arengu põhilised etapid.
1.Kirjaliku ajaloo andmeil võib geograafilisi teadmisi leida juba vanast Mesopotaamiast, kus saviplaatidele oli kantud linnade ja maade skeeme, andmeid veeseisude ja veejagamise kohta jne.
Antiikajast on säilinud vanade õpetlaste käsikirjad võõraste maade kirjeldustega
2.Keskajal olid araablased suured geograafiahuvilised. Eestimaa kandis maakaardile araablane Al Idris, kes 1154 . a. märkis ära ka Tallinna.
3. 16-17.sajand ajaloolise geograafia kujunemine. P. Clüver. Suurte maadeavastuste üldistus-üldmaateadus.
4. 18.sajand geograafia+statistika arendasid oluliselt riigiteadust.
5. 19.sajand geograafia kui teaduste süsteem.
6. Tänapäeval on oluliselt edendanud geograafiat vene geograafid.
Vanim: Kuninglik Geograafiaselts. 1830. London.
Suurim: Venemaa Geograafiaselts. 1845. St. Peterburg.
Eestis: Eesti Geograafia Selts 1955.
4.Maa ja maailmaruum . Kosmilised seosed.
Maa asub Päikesesüsteemis. Päikesesüsteem asub Galaktika ääremail. Galaktika kuulub Kohalikku Gruppi, mis omakorda kuulub Kohalikku Superparve. Kohalikud Superparved on pisikene osa Universumist. Universum = superparved + tühimikud.
Oma energia saavad tähed nende tuumas toimuvatest termotuumareaktsioonidest, kus kergemate elementide tuumad surutakse suure rõhu ja temperatuuri mõjul kokku ning tekib raskema elemendi tuum. Kui enam kergeid elemente ei ole, mida raskemaks elemendiks kokku suruda, st kui tuumakütus lõppeb otsa ja termotuumareaktsioone ei toimu, siis täht “ sureb ”.
Suure tähe surm= supernoova =võimas plahvatus .
Galaktikad=taaskasutusjaamad.
Varajane universum sisaldas vaid H, He. C-põhise Maa võimalikuks saamine tänu tähtede termotuumareaktsioonid+tuumasüntees.
Kuu pealt jõuab valgus Maani ligikaudu 1 sekundiga. Päikeselt jõuab valgus Maani 8 minutiga.
Galaktikates on tohutul hulgal gaasi ja tolmupilvi, kus gravitatsiooni mõjul toimub pilvede kollapseerumine ning tähtede ja planeetide teke.
Kosmilised seosed:

Tänu Maa pöörlemistelje kaldele langeb päikesevalgus eri aastaaegadel maapinnale eri nurga all
Suvisele poolkerale langeb päikesevalgus maapinna suhtes suurema nurga all, kui talvisele poolkerale.
Päikese horisondi kohal olemise aeg on suvel pikem ning Päike liigub kohalikus taevas kõrgemalt. Selle tulemusena on rohkem päikesevalgust kontsentreeritud suvisele poolkerale ja seetõttu on ka suved soojemad kui talved .
Suvine pööripäev on igal aastal umbes 21. juuni paiku, sellel päeval saab Maa põhjapoolkera kõige enam Päikesevalgust maapinna suhtes kõige suurema nurga all.
Talvine pööripäev on iga aasta 21. detsembri paiku, sellel päeval saab põhjapoolkera kõige vähem otsest päikesevalgust, päikesevalgus langeb maapinna suhtes siis kõige väiksema nurga all.
Võrdpäevsuste ajal on maakera pöörlemistelg suunatud Päikese suhtes nii, et maakera mõlemale poolkerale paistab ühepalju valgust.
Kehtib seaduspärasus, et mida suuremate laiuskraadide poole, seda ekstreemsemad on aastaaegade vaheldumine .
Üldiselt vormib neli geoloogilist protsessi kõiki maatüüpi planeete ja kuusid: erosioon , vulkanism , tektoonika, löögikraartid
Lisaks domineerib ainult Maal maastiku vormimisel erosioon. Maal on ka kõrged stratovulkaanid.
Planeetide omadused määrab ära nende suurus, asukoht Päikesest ja pöörlemiskiirus. Koht päikesesüsteemis määrab ära ka tiheduse, Maatüüpi planeedid said alguse kivimite ja metalli kondenseerumisest, külmumisjoone ületatult said kondenseeruda ka vesi ja muud kergemad elemendid ja seal tekkisid hiidplaneedid .
Suurematel planeetidel suurem sisesoojus, seega ka esineb enam tektoonikat ja vulkanismi.
Erosioon tekib tuule, vihma ja jää mõjul (ehk ilmastiku mõjul). Vajalik atmosfääri olemasolu!
Atmosfääri rõhust sõltub, kas planeedil saab eksisteerida ainete vedelat faasi või mitte;
Valgust neeldub ja hajub atmosfääris. Valguse hajumine õhumolekulidelt selgitab ära, miks atmosfääridega maailmades on taevas päeval hele, kuid atmosfäärita maailmades on ka päeval taevas must.
Atmosfääris tekivad tuuled ja ilmastik
Magnetväli+atmosfääri gaasid=magnetosfäär, mis kaitseb päikesetuulte eest.
Looded tekivad Maa ja teiste taevakehade, peamiselt Kuu gravitatsioonijõudude mõjul.
Kui Päikese ja Kuu loodejõud mõjuvad samasihiliselt (kuu loomise ja täiskuu ajal), siis saame eriti suured tõusud ja mõõnad – sellistel tingimustel tekkivaid loodeid nimetatakse süsüügilisteks loodeteks. Kui Päikese ja Kuu loodejõud mõjuvad üksteise suhtes Maakerale risti ( poolkuu ajal), siis on looded väiksemad ning sellisel juhul kutsutakse loodeid kvadratuurseteks loodeteks
Loodelisel hõõrdumisel on kaks efekti:
- 1) see aeglustab pidevalt Maa pöörlemist, st Maa ööpäev läheb aegamisi pikemaks;
- 2) see paneb Kuud Maast aegamisi eemale liikuma.

5.Päikesesüsteemi ehitus ja karakteristikud .

kõikide planeetide orbiidid on peaaegu ringikujulised ning asuvad samas tasandis ;
kõik planeedid liiguvad oma orbiidil samas suunas – Maa põhjanabalt vaadatuna vastupäeva;
enamik planeete pöörleb samas suunas kui nad tiirlevad (Maa põhjanabalt vaadatuna vastupäeva) ning planeetide pöörlemistelje kalle on suhteliselt väike. Ka Päike pöörleb samas suunas, kui tiirlevad planeedid selle ümber;
enamike Päikesesüsteemide planeetide suuremate kuude liikumises ilmnevad samad seaduspärasused: kuu tiirleb planeedi ekvaatori tasandis samas suunas kui planeet pöörleb.
planeedid jagunevad kahte suurde gruppi: kivimitest koosnevad maatüüpi planeedid ja gaasirikkad hiidplaneedid.
Maatüüpi planeedid: väike suurus/mass, suurem tihedus, kivimid+metallid, tahke pind, vähe kuusid, asuvad päiksele lähemal, orbiidid tihedamini, keskmine temp suurem. Hiidplaneetidel kõik vastupidi, koosnevad H, He, H ühendid.
enamik Päikesesüsteemi planeete pöörlevad samas suunas kui tiirlevad, siis Uraan ja Veenus pöörlevad vastassuunas idast läände.
Maal on üldse üks suurim kuu võrreldes planeedi suurusega Päikesesüsteemis

6.Päike – Maal toimuvate protsesside keskne energiaallikas .
95,35% Päikesesüsteemi massist koondub Päikesesse
7. Taevaskera mõiste, selle tähtsus geograafias .
Taevasfäär ehk taevaskera on astronoomias ja navigatsioonis vaatlejat ümbritsev mõtteline kerapind, mille keskpunkt on vaatleja asukohas ja mille raadius on määramata. Taevasfääri kasutatakse taevakehade näivate asukohtade määramiseks ja taevaskera keskpunktiks sobib valida vaatleja silm. Taevasfääri mudeliks võib olla taevagloobus.
8.Taevaskera põhipunktid ja jooned.
Punkti Maa põhjapooluse kohal nimetatakse taevasfääri põhjapooluseks ehk taeva põhjapoolus. Punkti Maa lõunapooluse kohal nimetatakse taevasfääri lõunapooluseks ehk taeva lõunapoolus. Taeva lõuna- ja põhjapoolust ühendavat sirget nimetatakse maailmateljeks. Taeva poolus on see punkt, mille ümber tähistaeva pöörlemine näib toimuvat. Taeva põhjapoolus asub Eestis ülalpool horisonti, kuid taeva lõunapoolust me siit vaadata ei saa – see asub ööpäevaringselt allpool meie horisonti. Pikendame Maa ekvaatori tasandit igas suunas kuni lõikumiseni taevaskeraga. Lõikejoon moodustab taevas kujuteldava ringjoone, mida nimetatakse taevaekvaatoriks. Seega Maa ekvaatori projektsiooni taevaskeral nimetatakse taevaekvaatoriks. Ringjoone sisse jäävat tasandit nimetatakse taevaekvaatori tasandiks. Taevaekvaatori tasand on 90º nurga all ehk risti maailmateljega.
Päike näib aastaga läbivat taevasfääril 13 tähtkuju, tehes sellega ringi taevasfäärile peale – seda näivat teed nimetatakse ekliptikaks
Ekliptika on kujuteldav joon taevasfääril, mida mööda toimub Päikese aastane liikumine.
Punkte, kus ekliptika taevaekvaatoriga ristub, nimetatakse võrdpäevsuspunktideks – kevadise võrdpäevsuspunkt ehk kevadpunkt on Kalade tähtkujus, selles punktis asub Päike kevadisel võrdpäevsusel ehk 21. märtsi paiku. Sügisene võrdpäevsuspunkt ehk sügispunkt asub Neitsi tähtkujus, selles punktis asub Päike sügisene võrdpäevsuse ajal ehk 23. septembri paiku. Siiani on jäänud kevadpunkti tähiseks Jäära tähtkuju märk ♈ ja sügispunktil Kaalude tähtkuju märk ♎. See tuleneb sellest, et antiikajal asetsesid kevadpunkt ja sügispunkt Jäära ja Kaalude tähtkujus.
Lisaks on olemas ka kaks päikeseseisaku punkti – suvepunkt ja selle vastas talvepunkt. Kui Päike jõuab sellesse punkti, siis Päike nagu peatuks mitmeks päevaks ühel kõige kõrgemal või kõige madalamal keskpäevasel kõrgusel – siit ka nimetus „päikeseseisak“. Suvine Päikeseseisak on 22. juuni paiku ning talvine päikeseseisak 22. detsembri paiku. Seega punkt kus Päike põhjapoolkeral keskpäeval kõige kõrgemal paistab, nimetatakse suviseseks pööripäeva punktiks ehk suvepunktiks ning punkt, kus Päike paistab lõunapoolkeral keskpäeval kõige kõrgemalt ehk põhjapoolkeral keskpäeval kõige madalamalt, nimetatakse talviseks pööripäeva punktiks ehk talvepunktiks.
9.Maa pöörlemise ja tiirlemise geograafiline tähtsus.
Maa pöörlemistelg on orbiidi tasandi ehk ekliptika tasandi suhtes 23,5º kaldus.
Pöörlemine: ööpäeva vahetumine .
Tiirlemine: aastaaegade olemasolu.
Päike, Kuu ja tähed näivad tõusvat idast ja loojuvat läände, sest Maa pöörleb vastupidises suunas – läänest itta . Maa pöörlemise tõttu, näib et ka taevaskera pöörleb – näib, et tähed teevad ümber pooluse täistiiru ühe ööpäevaga
10.Geograafilised koordinaadid, tähtsamad jooned maakreal. (4.loeng)
Geograafilised koordinaadid on maapealse punkti nurkkoordinaadid: geograafiline pikkus λ ja geograafiline laius φ. Geograafilisi koordinaate määratakse ellipsoidil või geoidil kraadides. Geograafilised koordinaadid võib jagada sõltuvalt määramise viisist ning maa mudeli kujust veel geodeetilisteks, sfäärilisteks ja astronoomilisteks koordinaatideks Kui geograafilised koordinaadid määratakse geodeetiliste mõõtmistega, siis nimetatakse neid geodeetilisteks koordinaatideks B (laius) ja L (pikkus), mis määravad punkti asendi referentsellipsoidil. Kolmas koordinaat on geodeetiline kõrgus h, mis määrab punkti kauguse ellipsoidist piki normaali .
Ristkoordinaadid väljendavad punkti kaugust koordinaattelgedest. Ristkoordinaatide definitsioonist tuleneb, et koordinaatide teljed peavad üksteise suhtes risti olema ja nad lõikuvad ainult ühes punktis. Tasapinnalised ristkoordinaadid x ja y on kasutusel ainult tasandil, mida maakera ei ole. Maakera tasapinnale teisendamiseks kasutatakse projektsioone ning tasapinnal võetakse kasutusele ka ristkoordinaadid. Ristkoordinaate mõõdetakse meetrites. X on punkti kaugus koordinaatide alguspunktist põhja või lõuna suunas, y on kaugus koordinaatide alguspunktist ida või lääne suunas. Ristkoordinaatide väärtused võivad olla nii + kui – märgiga. Polaarkoordinaadid esitatakse nurgaga koordinaattelje suhtes ja kaugusega telje alguspunktist. Nurki mõõdetakse kraadides (goonides), kaugusi meetrites.
11.Ajavööndid, ajasüsteemid.
Tõeline päikeseaeg = kohalik aeg.*Vööndiaeg = ajavööndi piires, kokkuleppeline. *Tunninurk- kui palju maakera 1tunni jooksul pöörleb ümber oma telje(360:24 = 15kraadi tunnis)tunninurk=15’ *Maailmaajad on piiritletud ajaloolis-looduslike tunnuste järgi. Kalender on kindel ajaarvamissüsteem. Kalendri tüüdib:* kuukalender –on sünkroniseeritud kuu liikumise ja faasidega *Päikesekalender –tugineb Maa tiirlemisele ümber Päikese ja pöörlemisele ümber oma telje *Kuu-ja Päikesekalender –segatüüpi kalender *Planeedikalender- milline tähistaevas välja näeb, kus planeedid asuvad.
12.Maakera sfääriline ehitus. Geograafilise sfääri mõiste.
Maastikusfäär ehk geograafiline sfäär on Maa sfääriline kest, milles puutuvad kokku, põimuvad ja mõjutavad üksteist maakoore ülaosa, hüdrosfäär, atmosfääri alaosa ja biosfäär. Maastikusfäär ja tema jaotusüksused – loodusvööndid ja maastikud – on loodusgeograafia peamised uurimisobjektid.
13.Maa magnetosfäär ja kiirgusvööndid.
. Magnetvälja ja päikesetuule kohtumise ning ionosfääri vahelist ruumi nimetatakse magnetosfääriks. Kiirgusvööndid on suure kiirgustihedusega ala kosmilises ruumis Maa ümber. Vööndi kaugus Maast on u 200–70 000 km (see vahemik varieerub erinevate hinnangute puhul)[1]. See ala on omakorda jaotatud kaheks tsooniks: sisemine ja välimine vöö(nd), mis on mõlemad umbkaudu poolkuukujulise läbilõikega ja ümbritsevad ringikujuliselt meie planeeti. Vööndite vahel selgelteristatavat piiri ei ole, vahepeal toimub lihtsalt kiirguse nõrgenemine, seega iseloomustatakse sisemist ja välimist vööndit kiirgustiheduse maksimumide kõrguste kaudu. Kiirgusvöönd koosneb kosmosest pärit kõrge energiaga laetud osakestest (plasmast), peamiselt prootonitest ja elektronidest, mida hoiavad paigal Maa magnetvälja jõujooned
14.Geograafiliste protsesside energiaallikad, ekso - ja endogeensed protsessid.
15.Maa kuju ja suurus, tähtsamad karakteristikud.
Endogeensed protsessid on geoloogilised protsessid, mille liikumapanevaks jõuks on Maa siseenergia Need on nt: *Kivimite moondeprotsessid *Magmatismi ja vulkanismi nähtused *Maakihtide kurrutamine *Maakihte läbivate murrangute teke *Maakoore aeglased vertikaal ehk kõikuv liikumised*Maavärinad Endogeensete protsesside käigus toimub: maakoore ja vahevöö aine differentseerumine, maakoore kujunemine ja maapinna reljeefi liigestamine, millest oleneb maastike kujunemine. Eksogeensed protsessid on geoloogilised protsessid, mille liikumapanevaks jõuks on Päikeseenergia.
16. Mandrid , nende asukoht ja suurus, reljeefi põhijooni, madalamad ja kõrgemad punktid.

Manner : maailmamerest ümbritsetud suur maismaa osa.
- Mandrid + nende osad koos ümbitsevate saartega= maailmajaod .
- Geoloogias on mandri piiriks mandilava.
  - Nt UK, Gröönimaa, Jaapan- osad külgnevast mandrist.
  - Madagaskar , Uus- meremaa - eraldi kontinent.
- Alumiseks strukuutrseks korruseks on aluskord (kristalne kivim ), kõigil mandritel see paljandub teatud kohtades(kilpides).
  - Suur osa aluskorrast kaetud settekivimite kihtidega -> platvormid.
- Šelf on mandrilise maakoore osa, millel on vesi peal. Geoloogiliselt sama mis manner.

mandrite triiv ! asukoht on ajas muutuv.
- jagunevad osadeks. Aafrika+ Aasia . Punane meri neil vahel.
- ühinevad. Aasia+Euroopa. Uuralid liidavad.
Mandrilava kallakus on mere suunas 10ndik kraadist. Üldiselt üleminekualal!!

17.Maailmameri, tema alajaotused ning põhjareljeef, ookeanite suurimad süvikud.
Maailmameri on katkematu kihina 70,8% Maa pinda kattev hüdrosfääri osa.Maailmamere hulka ei kuulu järved. Maailmamerd jaotatakse kokkuleppeliselt neljaks (harvem viieks) ookeaniks. Kindlalt on ookeanideks Atlandi, India, Vaikne ookean ja Põhja-Jäämeri, mõnikord loetakse ookeaniks ka Lõuna-Jäämerd ehk Lõunaookeani.
Atmosfäär
1.Atmosfääri mõiste, tema vertikaalne kihistus .
Atmosfäär (inglise keeles atmosphere) ehk õhkkond on Maad ümbritsev kihilise ehitusega õhukest, mis koosneb erinevatest gaasidest ning seda hoiab kinni gravitatsioonijõud. Atmosfäär neelab UV-kiirgust ning tekitab kasvuhooneefekti, vähendades sellega ööpäevaseid temperatuuri ekstreemumeid
2.Atmosfääri evolutsioon .
Esmane atmosfäär oli oma koostiselt praegusest erinev, koosnedes H2 (vesinikust), CH4 (metaanist), NH3(ammoniaagist), H2O (veeaurust) ja mõnedest hapetest. CO2 olemasolu pole kindlalt teada. Süsihappegaasi ilmselt ei eksisteerinudki. Esmase (ilma hapnikuta) atmosfääri gaasid olid pärit Maa sisemusest, eraldudes pikaajaliselt. Pärast seda, kui Maa gravitatsiooniväli suutis gaase juba kinni hoida, ühinesid neist mõned keemilistel reaktsioonidel. Atmosfääri tihedus kasvas seetõttu kogu aeg. Suur hulk veeaurust kondenseerus ja langes maapinnale, väiksem osa jäi ka atmosfääri. Hapniku tekkimine muutis oluliselt Maa esmase atmosfääri koostist: CH4 ja NH3 oksüdeerusid CO2-ks ja N2-ks. CO2 neelati ookeani poolt: lahustus vees, seoti mere elusorganismides ja sadestus H2CO3-ks. Atmosfääris hakkasid valitsema N2 ja ka O2. Nii formeerus kaasaegne teisene atmosfäär, kus valdavaks gaasiks on N2. Hapniku tekkimine muutis oluliselt Maa esmase atmosfääri koostist: CH4 ja NH3 oksüdeerusid CO2-ks ja N2-ks. CO2 neelati ookeani poolt: lahustus vees, seoti mere elusorganismides ja sadestus H2CO3-ks. Atmosfääris hakkasid valitsema N2 ja ka O2.
3.Geograafilised õhumassid, nende omadused ja paiknemine maakeral.
1. Arktiline/antarktiline õhumass - Mandriline arktiline õhumass tekib Gröönimaal ja talvisel ajal Jäämere jääväljadel. Arktiline mereline õhumass tekib aga laiemalt Põhja-Jäämerel ja on eelmisest niiskem.
2. Polaarne (parasvöötme) õhumass- Mandriline polaarne õhumass tekib Euraasia mandril , seega näiteks Venemaa aladel ja on talvel arktilisest õhumassist vahel külmemgi, kuid suvel jällegi soe või väga soe, sarnanedes siis temperatuuri poolest lausa troopilisele õhumassile. Mereline polaarne õhumass tekib Atlandi ookeani põhjaosas ja on väga niiske.
3. Troopiline õhumass - Troopiline mereline õhumass tekib Atlandi ookeani 30ndatel ja 40ndatel laiustel (näiteks Assoori saarte piirkonnas). See on väga niiske õhumass, talvisel ajal tähendab see suuri sulasid, suvel aga palav ja niiske. Troopiline mandriline õhumass kujuneb välja näiteks Araabia kõrbetes ja on väga kuiv. Põhjustab kohale jõudes samuti kõrget temperatuuri.
4. Ekvatoriaalne õhumass - ekvatoriaalne õhumass on alati mereliste omadustega. Mandri kohal on see niiskem, sest vihmametsadest on auramine (evapotranspiratsioon) suurem kui ookeanilt.
4.Atmosfääri üldine tsirkulatsioon , seda põhjustavad ja mõjutavad tegurid.
Õhu liikumise üldskeem on järgmine:
1) Ekvaatori kohal intensiivse päikesekiirguse mõjul soojenev ja kerkiv õhk tekitab sinna madalrõhuala. Kerkinud õhk liigub ülemistes õhukihtides troopika suunas, muutub külmaks ja raskeks ning laskub 30-tel laiuskraadidel. Seal tekib kõrge õhurõhuga vöönd.
2) Troopikast liigub õhk nii ekvaatori kui ka parasvöötme suunas. Kuna õhu liikumine muutub Coriolise efekti mõjul, tekivad troopikast ekvaatori suunas puhuvad kagu- ja kirdepassaadid
3)
Läänetuuled on püsivad tuuled, mis puhuvad troopika piirkondadest, kus paikneb kõrgrõhuala, 60º laiuskraadide suunas, kuhu kujuneb madalrõhuala. Kuna Coriolisi jõud
kallutab õhku (põhjapoolkeral paremale, lõunapoolkeral vasakule), muutub tuule suund vastavalt edela- ja loodesuunaliseks.
4)
Idatuuled on püsivad tuuled, mis puhuvad poolustel parasvöötme suunas. Selle põhjuseks on kõrgrõhuala tekkimine poolustel, kus külm ja raske õhk laskub allapoole. Kuna parasvöötmes on õhk soojenenud ja üles kerkinud ning sinna kujunenud madalrõhuala, liigub õhk parasvöötme suunas. Coriolisi efekti mõjul pöörduvad tuuled läände, seetõttu nimetatakse neid idatuulteks. Õhuringlust muudavad keerukamaks orkaanid ja taifuunid, maismaa ja ookeani vahele tekkinud mussoonid ja muud kohalikud tuuled ( briisid , mäe- ja orutuuled), väikesed õhukeerised ( trombid jms)
5.Maakera tuultesüsteemid, kohalikud tuuled.
Tsirkulatsiooni käigushoidjaks Päike: ekvaatorilähedased alad soojenevad rohkem, see on ka põhjus, miks ekvaatori piirkonnas on tropopaus kõrgemal kui suurtel laiustel
Jugavool – 30. ja 60.laiustel troposfääri ülaosas ülikiirete (kuni 100 m/s) läänest itta puhuvate
tuulte vöönd. Jugavoolud on läbimõõduga ainult mõni km, kuid pikkusega kümned tuhanded km-d Jugavoole põhjustab põhjapoolse külma ja lõunapoolsesooja õhumassi temperatuuride erinevus.
Mussoon – püsiv ja suure ulatusega tuul, mille suund muutub vastavalt aastaajale. Mussoon tekib maismaa ja ookeani erineva soojenemise tõttu. Suvel puhub mussoon merelt maismaale (tuues kaasa rohkelt sademeid), talvel vastupidi. Tuntuim mussooniga seotud piirkond on Lõuna-Aasia
6.Tsüklonid ja antitsüklonid.
Madalrõhuala ehk tsüklonon ümbritsevast õhkkonnast suhteliselt madalama õhurõhuga ala, kus tuuled puhuvad tuuled äärealadelt tsükloni keskme suunas. Kõige madalam on õhurõhk tsükloni keskmes ja see tõuseb perifeeria suunas. Tsüklonis liiguvad tuuled põhjapoolkeral spiraalselt vastupäeva ja lõunapoolkeral päripäeva. Läbimõõt 1000-2000 km
Kõrgrõhuala ehk antitsüklon on ümbritsevast õhkkonnast suhteliselt kõrgema õhurõhuga ala. Kõige kõrgem on õhurõhk kõrgrõhuala keskmes ja langeb perifeeria suunas. Kõrgrõhualas valitsevad tavaliselt laskuvad õhuvoolud, mis põhjustavad pilvisuse hajumist. Antitsüklonis liiguvad tuuled spiraalselt päripäeva põhjapoolkeral ja vastupäeva lõunapoolkeral. Läbimõõt mõni tuhat km
Tsüklonid tekivad frontide (külma ja sooja õhumassi piir) ookeani kohal. Parasvöötme põhjaosa tsüklonite liikumise (keskmiselt 30-45 km/h) üldine suund on
läänest itta, eluiga 3-7 päeva
Antitsüklonid liiguvad veidi aeglasemalt kui tsüklonid ning on püsivamad (eluiga 5 päevast kuni 1 kuuni )
Ilm tsükloni ja antitsükloni korral
Tsükloni eesosas (idaosas) valitsevad kagu- ja lõuna-tuuled, mis toovad sooja õhku. Seega on tsükloni idapoolsemas osas ilm soe. Tsükloni tagalas valitsevad
tuuled loodest ja põhjast, mis muudavad ilma külmaks. Tsükloni lõunapoolsest osast käib alguses üle soe front ja seejärel külm front. Mõlemaga kaasnevad sademed.Tsükloni põhjapoolses osas valitsevad idakaarte tuuled ja fronte pole. Temperatuur jääb suhteliselt madalaks, aga sademeid võib olla rohkesti. Talvel kaasneb tsükloniga pehme, suvel aga jahe ilm. Kõrgrõhkkonna (antitsükloni) puhul on vastupidi – talvel on ilm pakaseline ja suvel päikeseliselt soe. Sademeid kõrgrõhkkonna puhul ei esine.
Troopilised tsüklonid
Tekivad ookeanide, merede kohal, kui pinnavee temperatuuron umbes +27ºC, need on suure purustusjõuga orkaanid (Põhja-Ameerikas) ja taifuunid (Kagu-Aasias). Levikuala : 5º-25º põhja- ja lõunalaiustel. Läbimõõt 100-1000 km (ehk väiksemad kui parasvöötmes). Tuule kiirus 50-60 m/s, puhangud >100 m/s.Kaasneb lausvihm, äike, kõrge laine. Troopilised tsüklonid liiguvad 10-20 km/h, kestvus 8-10 päeva.
7.Õhurõhk, selle muutus vertikaalsihis.
Õhurõhu vähenemist kõrgusega kasutatakse baromeetriliseks kõrgusemõõtmiseks. Iga 5,54 km kõrguse kohta väheneb õhurõhk poole võrra. Õhurõhk maapinnal muutub tingituna atmosfääri olekust: kogu õhukihi temperatuur ning suuremastaabiline liikumine – tsüklonid ja antitsüklonid. Väikseid kiireid õhurõhumuutusi on äikesetormide ajal.
8.Päikesekiirguse karakteristikud, tema neeldumine ja muundumine atmosfääris.
Päikesekiirgus on Päikeselt lähtuv elektromagnetlainete ja aineosakeste voog ehk Päikese poolt kiiratud energia. Päikesekiirguse voog sõltub laiuskraadist, aastaajast ja kellaajast. Osa kiirgust peegeldub pilvedelt tagasi kosmosesse, osa neeldub atmosfääris ja muundub soojusenergiaks. Maapinnani jõuab umbes 1/2 atmosfääri sisenenud päikesekiirgusest. Osa kiirgust jõuab otse maapinnani (otsekiirgus),teine osa aga hajub pilvedes ja jõuab maapinnani ilma kindla suunata hajuskiirgusena.
9. Kiirgusbilanss . Soojusbilanss , soojuse ülekanne aluspinna ja õhu vahel
●Kiirgusbilanss on maapinnas neeldunud ja maapinnalt lahkunud kiirgusvoogude vahe
Iga keha, mis soojeneb, kiirgab omakorda pikalainelist soojuskiirgust
●Kui keha kiirgab, siis sellega annab ta soojust ära ning jahtub
● Mida kõrgem on aluspinna temperatuur jamadalam õhutemperatuur, seda suurem on Maa soojuskiirgus ja seda kiiremini maapind jahtub
●Kui ilm on pilves , õhk soe ja sisaldab palju veeauru, siis esineb märkimisväärne atmosfääri
vastukiirgus(maapinna poole suunatudatmosfääri pikalaineline ehk soojuskiirgus) Iga keha, mis soojeneb, kiirgab omakorda pikalainelist soojuskiirgust
●Efektiivseks kiirguseks nimetatakse maa soojuskiirguse ja atmosfääri vastukiirguse vahet
●Tavaliselt on see positiivne, st maapind annab rohkem soojuskiirgust ära kui atmosfäärilt vastu saab
● Tervikuna on maakera kiirgusbilanss tasakaalus
10.Õhutemperatuur, tema kujunemine, jaotus vertikaalsihis ja maakeral.
●Õhutemperatuur on peamine ilma- ja kliimanäitaja, mille hetkeväärtuse alusel iseloomustatakse teatud koha ilma ja pikaajalisema keskmise väärtuse alusel teatud piirkonna kliimat.
●Temperatuuri vertikaalne gradient - näitab, kui palju muutub temperatuur ühe pikkusühiku kohta vertikaalsuunas z.
Maa temperatuurijaotus ühesugusealuspinna korral:
11.Pilvitus. Sademed, sademete liigid, jaotus maakeral ja sademete ajaline käik.
Pilved on veeauru kondenseerumisel tekkinud hõljuvate veetilkade või jääkristallide nähtav kogum.
Pilvede tähtsus:
1. Takistavad otsekiirgusel maapinnani jõudmast (peegeldavad ja hajutavad kiirgust)
2. Neelavad pikalainelist kiirgust ( kasvuhooneefekt )
3. Annavad sademeid
Sademete teke
Pilves, kus on piisavalt
vett, on teised olulised
faktorid :
1) Pilvetilkade suurus-jaotus,
2) Pilve paksus
3) Ülesliikuvate õhu-voolude olemasolu pilves,
4) Pilvepiiskade elektri-laeng ja elektriväli pilves.
On kaks olulist protsessi sademete tekkeks:
1) Koaleerumine (liitumine),
2) Jääkristalli protsess
Maailmas on keskmine sademete hulk umbes 1000 mm aastas, kõrbedes ja kõrglaiustel see on vähem kui 250 mm aastas.
12.Ilm ja kliima. Kliimasüsteemide hierarhia .
Ilm on meteoroloogiliste elementide kompleks antud kohas antud ajahetkel (mõõtmismomendil). Kliima on antud kohale iseloomulik ilmade režiim pika ajavahemiku vältel (vähemalt 30 aastat). Tänapäeval vaadeldakse kliimat kui kliimasüsteemi. Kliima on kliimasüsteemi olekute statistiline ansambel küllalt pika ajavahemiku kestel. *Primaarsed (astronoomilised): Maa kui planeedi karakteristikud, seotud Maa orbiidi kuju ja asendiga. Pöörlemine ümber oma telje. Päikese kiirguse hulk, pinnaehituse põhilised jooned, Maa kuju ja sellest tulenev kiirguse jaotumine , maismaa ja mere vahekord, atmosfääri üldine tsirkulatsioon.Kujundavad kliimat trevikuna, nende tõttu tekivad kliimavöötmed. *Sekundaarsed (geograafilised): kaugus merest, reljeef, taimkate , jää- ja lumikate vms
13. Hoovused kliimat kujundava tegurina
. Peale ookeanide läheduse mõjutavad kliimat ka merehoovused. Soojad hoovused kannavad endaga suurt soojushulka: merelt puhuv tuul soojendab neid maid, mille rannikuilt mööduvad hoovused. Külmad hoovused aga jahutavad rannikuäärseid maid tunduvalt. Kui soojad hoovused soojendavad atmosfääri, siis külmad hoovused jahendavad.
14.Inimtegevuse mõju maailma kliimale.
Viimastel aastakümnetel on inimtegevuse tagajärjel eelkõige süsihappegaasi, aga ka metaani ja naerugaasi hulk suurenenud. Arvatakse, et see ongi põhjustanud kliima soojenemise. Muutused: Globaalne kliimamuutus on endaga juba kaasa toonud palju ebameeldivaid tagajärgi. 1. Ilmastik on muutunud ebapüsivamaks ja ilmastikust tingitud materiaalne kahju on viimastel aastakümnetel kasvanud mitmekordselt.2. Ulatuslikel aladel on kliima muutunud põuasemaks, mis on endaga kaasa toonud kõrbestumise, näiteks Sahara kõrbest lõuna poole jäävas Saheli piirkonnas. 3. On hakanud esinema suuri üleujutusi, näiteks viimastel aastatel Kesk-Euroopas, mida varasemast ajast pole teada. Kliima soojenemise tagajärjel tõuseb maailmamere veetase, mis on juba kaasa toonud negatiivseid tagajärgi ranniku üleujutamise ja purustamise näol, eriti Vaikse ookeani väikesaartel (liustike sulamine ). 4. Loodusvööndite nihkumised ja ilmastikuanomaaliate sagenemine. 5. Haigustekitajatele soodsam keskkond. 6. Eestis täheldatakse kliima soojenemise mõju eelkõige selles, et talved on pehmemad, sajusemad ja ebapüsiva lumikattega. Selle tagajärjel on kevad varasem. Põuaoht on suurenenud kevadel ja suve esimesel poolel.
Litosfäär
1.Litosfäär – mõiste ja iseloomustus

Maa väline tahke kivimkest
litosfäär ei ole maakoor , sest hõlmab ka ka ülemist osa vahevööst astenosfäärini

2.Maa siseehituse põhijooni, maakoor ja selle ehitus.

maakoor: 3-75km
maakoor koosneb ränirikkatest ühenditest
vahevööst eraldab teda moho
ookeaniline maakoor (54%, ränivaene, suurema tihedusega, kui mandriline, õhem, )+mandriline(40%, setteline pealiskord +kristalne aluskord+gabroidse koostisega kivimikiht)+üleminekuline(6%, mandrilised rifitvööndid)
vahevöö: kuni 2900 km sügavusele
vahevöö: astenosfäär( poolvedel , ujuvad litosfääri laamad , )+süvavahevöö
tuum: 2900km - 6400 km sügavusel
tuuma ümbritseb vahevöö
vedel välistuum(Fe+Ni, genereerib maa magnetvälja)+tahke sisetuum(pm sama kuum kui päike)

3. Laamtektoonika .
Laamtektoonika on teooria ja õpetus litosfääri laamade tekkimisest, liikumisest, vastastikmõjudest ja hävimisest.
Kirjeldab laamade (litosfääri liikuvate fragmentide) liikumist + jõude, mis laamad liikuma panevad.
Liiguvad üksteisest eemale(uus ookeaniline maakoor tekib juurde), või koonduvad(ookeani keskmäestikes).
Subduktsioonivööndid (üks laam sukeldub teise alla, vahevöösse; alati on selleks ookeaniline maakoor, nende kohale tekivad vulkaanid , mille magma sisaldab palju vett -> purskuvad vulkaanid(rõhk väiksemaks -> vee ruumala suuremaks -> plahvatus). Süvikud on subduktsioonivöönditega seotud.
Liiguvad väga aeglaselt, 10cm aastas.

Mandriline maakoor:
- Tektooniline = orogeenne vöönd
- Atektooniline = kraaton
  - Kilbid (lähim, Balti kilp, FIN+SWE)
  - Platvormid (Eesti on Ida-Euroopa platvormil)

4.Maa geoloogiline minevik.
On nähtav mandrilise maakoore hiidmandritelt.
5.Tektoonilised liikumised (kõikuv-, kurrutus- ja murranguliikumised).
6.Maavärinad, magnetism ja vulkanism.
7.Kliima kui Maa välisjõudude tegevuse võimendaja.
8. Rabenemine ja porsumine .
rebanemine: Füüsikaliseks murenemiseks nimetatakse kivimite purustumist, mida põhjustavad temperatuuri ööpäevased ja sesoonsed kõikumised ning vee külmumine kivimilõhedes. Kivimi keemiline ja mineraalne koostis rabenemisel ei muutu. (temp, jää, vesi, tuul)
porsumine: Porsumine on kivimite lagunemine või ümberkristalliseerumine hüdrolüüsi, oksüdeerumise, lahustumise vm reaktsiooni tagajärjel. Enamasti toimub see looduslike reagentide (H2O, CO2 ja O2 ) mõjul. Erinevalt rabenemisest, mis vaid lammutab olemasolevad kivimid väiksemateks tükkideks, võivad porsumise teel kujuneda uued, antud tingimustes stabiilsematest mineraalidest koosnevad kivimid (näiteks settekivimid ). Porsumise optimaalseteks tingimusteks on maksimaalselt kõrge temperatuur ja võimalikult suur sademete hulk. Porsumine on kõige intensiivsem ekvatoriaalses kliimavöötmes. (vesi, hapnik, õhu co2)
9.Mere geoloogiline tegevus.
Aktiivsed geoloogilised protsessid toimuvad mererannal. Oluline osa lainetusel, samuti ka hoovustel, merejääl, vanal reljeefil jm. Eraldatakse: rand, rannavöönd, rannik. Mereranda purustavad murdlained, peale selle kantakse merre jõgede poolt suur hulk murendmaterjali. Seega ladestuvad mandrilavale ja mandrinõlvale setted, mille paksus ja koostis muutub avamere suunas. Settimine toimub rannikuvööndis kiiremini ja intensiivsemalt, settekihi paksus väheneb mere suunas.Erineb ka setete koostis, rannale lähemal on jämeterised setted, mere suunas muutuvad nad järk-järgult peenemaks. Need setted on maismaa purunemise produktid ja neid nim. terrigeenseteks seteteks. Mere geoloogiline tegevus jaguneb: 1. Murrutus e. abrasioon 2. Kuhjavtegevus e. akumulatsioon .
10.Voolu- ja põhjavete geoloogiline tegevus, karst .
Voolav vesi teeb olulist tööd seal, kus sademete hulk ületab auramise , olles seal põhiliseks pinnavorme kujundavaks eksogeenseks jõuks. Voolava vee tegevuses eristatakse:1) pindmine uuristus e. pinnaerosioon 2) jooneline uuristus e. lineaarne erosioon, mis oleneb:pinnase mehaanilisest koostisest,nõlvakaldest,taimkattest,voolava vee hulgast 3) vooluvete kuhjav tegevus e. akumulatsioon. Jõgede erosioon oleneb kliimast , pinnamoest ja ala geoloogilisest ehitusest. Viimase puhul mängivad suurt osa kivimite kõvadus, tektoonilised struktuurid ja maakoore liikumised. Kliima puhul etendab olulist osa taimkate ja sademete hulk. Jõgedes toimub setete ärakanne ülaosast jalamile, kus toimub setete kuhjumine . Kujuneb uhtsete e. deluuvium. Lammil kuhjuvad jõesetted e. allluviaalsetted.Settimine toimub ka jõesuudmetes – tekib DELTA . Algab maismaa teke madalmeres. Põhjavesi esineb: tahkel kujul, gaasilisel kujul, vee kujul: - hügroskoopne vesi – ümber pinnase osakeste.- kapillaarvesi – asetseb ja liigub väga peentes lõhedes.- gravitatsiooni vesi – liigub raskusjõu mõjul s.o. püüab saavutada kõige madalamat taset. Põhjavee osa geograafilises sfääris * Lahustab kivimeid (karstimaastik) *Lahustunud ainete transportimine ja settitamine; tsementeerib setteid *Tähtis osa mullatekkeprotsessis *Seotud varisemiste ja maalihetega *Majanduslik tähtsus. Karst on geoloogiline protsess, mis tekib ja areneb vees suhteliselt kergesti lahustuvais kivimeis ning väljendub spetsiifilistes pindmiste ja maa-aluste karstivormide kompleksis ning hüdrograafilise võrgu ja põhjavete tsirkuleerimise omapäras. Karstinähtused tekivad ainult seal, kus kivimi lahustuvusega kaasneb veeläbilaskvus. Karstinähtused Avalõhed – mõni cm kuni 1m laiad , sügavus võib ulatuda mitme meetrini. Nt. Kostivere karstiväljal. Karrid – sademetevee poolt kujundatud korrapäratud ja mitmesuguse laiuse ning sügavusega uurded karstuvate kivimite (nt lubjakivi ) pinnal. Mikrovormid. Nt. Vilsandi ja Vaika saarel. Kurisud – umbes 1 m laiused (üksikud üle 100 m), lehtri- või lohukujulised karstivormid , mille kaudu pinnavesi neeldub maasisestesse lõhedesse. Levinud Põhja-Eestis, Saaremaal ja Hiiumaal.
11.Tuule geoloogiline tegevus.
Tuul kannab liivateri natukese kaupa, kuni need jäävad kuskile kinni või millegi taha. Siis tekivad luited , väiksemad, suuremad, nad kasvavad iga aastaga. Tuul moonutab mitmesuguseid loodus varasid, mis aitavad samuti kaasa pinnamoe laienemisele, mingil määral. Väikseimad kuhjevormid on tuulevirred (orienteeritud valitsevate tuulesuundadega risti). Tuulekanne e. deflatsioon – “tõmbab” kuivast murendist välja peeni osakesi ja kannab neid kaugemale. Tuuleihe e. korrasioon - tuulest kantav materjal põhjustab lõhkumist- purustamist . Tuule jõul kantavate purdosakeste (peamiselt liivaterade) kulutav ja lihviv toime.
12.Jääliustike geoloogiline tegevus, igikelts .
Jääliustike geoloogiline tegevus, igikelts. Teataval kõrgusel merepinnast valitsevad tingimused, kus Maa pinnale langev tahkete sademete hulk ja veehulk on võrdne nulliga - klimaatiline lumepiir.- sellest madalamal tuleb lund juurde võimalikust kaost vähem,- sellest kõrgemal tuleb lund juurde võimalikust kaost rohkem; võimalik lume püsiv kuhjumine – kinosfäär. Liustikud tekivad, mil lume kogumiseks sobiv ala satub kionosfääri. Firn (sõmerlumi) – tekib kui ülemiste lumekihtide raskuse toimel alumised kihid tihenevad. Jätkuval tihenemisel kaovad poorid firnist täielikult ning see muutub liustikujääks. Liustiku toitumise allikaks on tahked sademed. Voored On tekkinud liikuva jää all jääserva lähedal. Jää on toiminud nii setete kuhjana kui kulutajana. Kujult piklik-ovaalsed. Valdavalt moreenist.
13.Organismide tegevus ja maakoor.
Organismide toimel kiireneb murenemine , tekivad mullad , kasvavad kinni järved ning kujunevad turvas , lubjakivid, mitmesugused maagid ja põlevad maavarad e. kaustobioliidid.Puu- ja rohttaimede juured – tungivad kivimite vahelistesse lõhedesse aidates nii kaasa murenemisele. Järvede kinnikasvamine – veekogu asustanud taimed langevad pärast elutegevuse lõppemist põhja ja tekitavad muda , mille paksenemine viib pikkamisi järve sügavuse vähenemisele. Lõpuks kasvab järv täielikult kinni ja temast saab soo. Soode teke – liigniiskuse tingimustes ei lagune taimejäänused täielikult ning algab turbateke. Sood võivad areneda maismaa soostumisel või järve kinnikasvamisel. Toitelisuse alusel jaotatakse: madalsoo , siirdesoo ja kõrgsoo ehk raba . Korallrifid (nt atollid , barjäärrifid) – organismide reljeefimuutev tegevus. Kopratammid – muudavad veerežiimi (võib viia soostumisele või järve tekkele). Pinnases elavad loomad ( vihmaussid , liivahiired jne) – võtavad osa mullatekkest.
14.Inimtegevus reljeefi kujundava tegevusena .
Suurte maa-alade üleskündmine, liigne karjatamine , metsade lageraie – jäätmaade teke, kõrbestumine, liivikute teke.Maade kuivendamine, niisutussüsteemide rajamine (sh veehoidlad, kanalid,) – pinnavee jaotuse ja ringluse muutumine.Maaharimine soodustab erosiooni ja muldade ärakannet tuule poolt. Maismaalt setete kandumine veekogudesse.Allmaakaevandused, kärjäärid – mõju põhjavee tasemele ja kvaliteedile, samuti üldisele pinnavee režiimile. Reljeefi ümberkujundamine. Aherainemäed, tuhaplatood. Ammutustasandikud (turba freesväljad) – mõju märgalaökosüsteemidele. Kuivenduskraavid. Lagedad turbaväljad, mis avatud tuule deflatsioonile. Poldrite rajamine, et võita merelt maismaad ( Holland ).
Hüdrosfäär
1.Hüdrosfäär, selle mõiste. Vee levik maakeral.

On üks Maa geosfääridest:
Maakera katkendlik vesikest , mis hõlmab maailmamere, jõgede, järvede, liustike, soode, mulla-, põhja- ja atmosfäärivee.
Hüdrosfääri saab jagada:
- magedad veed - 3%
  - 71% liustikes
  - 25% põhjavesi
  - ülejäänud pinnavesi
- soolased veed - 97%
Hüdrosfäär on teiste sfääridega läbi põimunud
- Atmosfääris on veeauru
- Litosfääris ja mullas leidub põhjavett
- Organismide koostises on samuti palju vett.
Vee koguhulk maakeral 1,4 kuni 1,8 mld km³

2. Veeringe maakeral.

Veeringe – vee pidev ja korduv liikumine põhilistes Maa sfäärides ja nende vahel.
Veeringe ehk vee ringkäik ehk hüdroloogiline tsükkel on Maa vee järjepidev liikumine maapinnal, üleval ja all.
Ringlemise käigus võivad muutuda vee agregaatolekud . Veeringe on üks osa Maa üldisest aineringest.
Veeringel puudub kindel algus- ja lõppkoht.
Liikumapanevaks jõuks on päikesekiirgus, mille toimel vesi aurustub ja tõuseb atmosfääri (jää ja lumi võib sublimeeruda vahetult veeauruks). Tõusvad õhuvoolud kannavad veeauru atmosfääri, kus see kõrguse kasvades hakkab jahtuma kuni kondenseerumiseni, mille tagajärjel moodustuvad pilved.
Jaguneb:
- Väike e. ookeaniline veeringe – meri-atmosfäär-meri. Aastas 400 000 km³ vett.
- Suur e. globaalne veeringe – meri-atmosfäär-maismaa-meri. Aastas 100 000 km³ vett.
- 90% maailmamerest aurunud veest sajab sinna tagasi – väike veeringe.
- Ainult umbes 10% kandub ja sajab maismaale – suur veeringe.
Aurumine on peamine viis, kuidas vesi atmosfääri, s.o veeringesse pääseb. Ehk aurumist loetakse veeringe mootoriks.

3. Ookeanid , nende üldiseloomustus (pindala, maht, sügavus, hoovused, temp. ja soolsus ).

Ookeanides on laos palju rohkem vett kui veeringes liikvel.
- Vett on Maal 1,386 miljardit km³, sellest 1,338 miljardit km³ ookeanides.
Ookeanides on hoovusi, mille toimel suur hulk vett liigub ümber maailma. Need hoovused avaldavad suurt mõju veeringele ja ilmastikule.
Ookean on maailmamere suurimad mandrite vahelised osad, mis omavad suuri mõõtmeid, iseseisvat vett, atmosfääri tsirkulatsiooni ja väljakujunenud hüdroloogilist režiimi.
Ookeanid moodustavad maakera pinnast üle 70%.
Kuigi tegelikult on see üks suur veekogu, lahutavad ookeane tinglikult mandrid.
Esmakordselt eristas ookeane 17. saj. Madalmaade geograaf Varenius, kes lisaks neljale praegu tuntule eristas ka viienda ookeani – Lõuna-Jäämeri, mida on vahel ka hiljem omaette ookeanina käsitletud.
Ookeani keskm. sügavus on 3790 m, max 11 022 m
Keskmine soolsus 35promilli.
Ookeanid saavad soolsust juurde! Igal aastal 4mld.

4.Meri, liigid ja üldiseloomustus, erinevus ookeanist .

Meri on suhteliselt suur maailmamere osa, mis on lõikunud maismaasse või mida avaookeanist eraldavad saared või veealused ahelikud.
Merede peamine erinevus ookeanite avaosadest:
- mandrilisem kliima
- nõrgemad hoovused
- suurem jõgede mõju
- madalam sügavus ja soolsus
- liigendatum põhjareljeef
- varieeruvam elustik.
Tunduvalt väiksema soojusmahutavuse, suurte hoovuste puudumise ja jõgede olulise mõju tõttu on vee temp. kõikumine meres märgatavalt suurem kui ookeanis.
Meie laiuskraadil muutub ookeani pinnatemp. 15 ºC ulatuses, Läänemeres ca 25 ºC.
Vastavalt eraldatuse astmele eristatakse:
- ääremeri – mered on osaliselt ümbritsetud saarte või poolsaartega, nt Põhjameri, Beringi meri
- saartevaheline meri – maailmamere osa, mida ümbritsevad saarestikud , segades vaba veevahetust maailmamere ülejäänud osadega, nt. Iiri meri, Korallimeri
- sisemered – veevahetus ookeanitega toimub väinade kaudu, nt. Läänemeri, Must meri
- vahemered – Vahemeri .

5.Jõed, nende teke ja liigitused.

Jõgi –maismaaveekogu, kus vesi voolab mööda jõesängi maapinna kallakuse suunas, kõrgemalt madalamale.
Jõgi tekib juhul, kui on olemas voolutee e. jõeorg.
Teke – kui valglalt pärit vee hulk ja voolu kiirus on piisav pinnase uuristamiseks ja jõesängi kujundamiseks.
Toitub sademeveest ( vihm ), jää- ja lumesulamis- ning põhjaveest.
Erinevate toiteallikate osakaal sõltub eelkõige temperatuuri ja sademete aastaajalisest kõikumisest.
Eestis laias laastus kõigi jõgede peale kokku 1/3, 1/3 ja 1/3.
Jõgedes on kokku ca 2115 km³ vett, ehk 0,0002 % maailma veevarudest. Vooluhulk on ca 35-42 tuh. km³/a, kandes kaasa 2,7 mld. t. lahustunud aineid ning 15,7 mld. t. hõljumit
Jõe osad
- Ülemjooks - suur lang kiire vool toimub uuristav tegevus (erosioon) settimist ei toimu
- Keskjooks - vool rahulikum uuristav tegevus nõrk eelkõige uhtainete transportiv tegevus
- Alamjooks - vesi voolab aeglaselt vooluga kohalekantud uhtained settivad, moodustades jõesette kuhjed ja delta
Mõisted:
Jõe org on pikk ja kitsas negatiivne pinnavorm, mida kahest küljest piiravad veerud , mille põhi on suudme poole kaldu ja mis on tekkinud jõevee uuristaval toimel.
Jõe säng on see osa jõe oru põhjast, kus jõgi voolab.
Sängorg - ainult vooluveest koosnev org.
Sälkorg - sängorust sügavam ja järskude nõlvadega, vesi täidab orgu vaid teatud kõrguseni.
Moldorg - ristlõige on U-kujuline, säng on tekkinud oru nõgusasse põhja.
Lammorg - lai org, mille põhjas on tasandik - lamm. Küljeerosioon saavutanud ülekaalu. Lamm on suurvee poolt üleujutatav osa jõeorust. Lammid kujunevad jõgede alamjooksul .
Kuristikorg – sälkoru erijuhtum, on väga sügav ja mille veerud pole kuigivõrd varisenud.
Kanjonorg - järskude, kohati rippuvate veergudega org, mille põhja jõesäng täielikult ei hõlma.
Meander - jõelooge, - silmus , mida kujundavad pinna-ja põhjahoovused, mille suund ei ühti voolusuunaga.
- Kujunevad küljeerosiooni tulemusena.
- Meandrid hakkavad moodustuma, sest jõe vool on alati turbulentne ning reljeef pole kunagi absoluutselt ühtlase kallakuga. Seetõttu ei saa kujuneda sirgeid jõesänge. Tekkinud looked muutuvad suuremaks, sest jõed voolavad n-ö väliskurvis kiiremini ja erodeerivad sealt setteid, mille tulemusel tekib kõrge kaldaga põrkeveer. Sisekurvis toimub aga aeglase voolu tõttu setete kuhjumine - kujunevad koolmekohad (jõgi säilitab oma laiuse, kuid muudab asukohta). Seega on tegemist positiivse tagasisidega – tekkinud jõelooge soodustab enda edasist arenemist.

6.Jõgede toitumise iseärasused.

Toitub sademeveest (vihm), jää- ja lumesulamis- ning põhjaveest.
Erinevate toiteallikate osakaal sõltub eelkõige temperatuuri ja sademete aastaajalisest kõikumisest.
Eestis laias laastus kõigi jõgede peale kokku 1/3, 1/3 ja 1/3.

7.Jõgede erosioon ja akumulatsioon.

Vooluvete toimel toimub jõesängi morfomeetria, lammi ja jõeoru pidev muutumine.
Protsessi iseloom ja kiirus sõltub jõe voolurežiimist ja jõesängi ehitusest ning pinnase iseloomust ja taimkattest.
Akumulatsioon e. vooluvete kuhjav tegevus toimub vähenenud voolukiirusega jõelõikudes.
- Esialgu settivad rasked osakesed, seejärel kerged osakesed.
- Jõgedesse kantud materjalist moodustub jõesete e. alluuvium.
Erosioon e. vooluvete kulutav tegevus Vooluvete erosiooni toimel kantakse veermina edasi ca 16 bilj. t. materjali.
- Põhjaerosioon. Muudab jõgede sügavust. Levib jõe suudmest ülesvoolu.
- Küljeerosioon. Muudab jõesängi laiust ja kuju. Tekivad oru- ja sängilooked.
- Erosioonibaas – tase, milleni erosioon saab toimuda (punkt millest algab uhtumisprotsess). Nt. mere, järve või peajõe pind.
- Baeri seadus – Coriolisi jõudude tõttu uhuvad põhjapoolkera jõed rohkem paremat ja lõunapoolkera jõed vasakut kallast. Avaldub vaid suurtel jõgedel, nt. Dnepr, Niilus , Leena, Volga .

8.Maailma suurimad jõed, Eesti jõed.

Niilus (Kageraga) – 6650 km
Amazonas (Ucayali ja Apurimaciga) – 6400 km
Jangtse – 6300 km
Mississippi ( Missouri ja Jeffersoniga) – 6275 km
Jenissei ( Angara ja Selengega) – 5539 km
Eesti:
- Võhandu (Pühajõega) – 168 km
- Pärnu - 144 km

9.Järvede teke, levik ja liigitused.

Järv – veega täitunud looduslik maismaanõgu, mis ei ole otseses ühenduses merega.
Järve tekkeks on vajalikud vettpidava põhjaga nõgu ja nõkku siseneva vee hulk, mis ületab väljuva veehulga.
Kuna järvede hulk aja jooksul muutub, puudub teave nende täpse arvu kohta. Maalihete, tektooniliste ja vulkaaniliste protsesside ning inimtegevuse tõttu tekib uusi järvi. Samas jooksevad mõned neist tühjaks, kasvavad kinni ja kaovad kaardilt.
Klassifikatsioon :
- soolsuse järgi
- suuruse järgi
- püsivuse järgi
  - püsivad
  - mittepüsivad
- Veevahetuse järgi
  - umbjärved, lähtejärved, läbivoolujärved, suubumisjärved.
Järvenõgude tüübid:
- 1) Tektoonilised – Tektoonilised alangud levivad eelkõige mobiilsema maakoorega piirkondades (näit. mägistel aladel). Kontinentaalsetes riftivööndites (avaneva maakoore lõhedes) võivad tekkida sügavad, kitsad ja pikad tektoonilised alangud (näit. Baikal , Ida-Aafrika järved).
- 2) Ookeani reliktid – nt Kaspia meri, mis kujutab endast koos Musta mere ja Vahemerega sulgunud Tethise ookeani jäänust ja tema põhjas esineb ookeanilist tüüpi maakoort.
- 3) Erosioonilised – tüüpiliselt liustiku (eriti mandriliustike) või vooluvete kulutatud nõod (järved Põhja-Euroopas ja Kanadas).
- 4) Akumulatiivsed – maakerke tagajärjel või maasäärte moodustumise tõttu merest eraldunud lahed – laguunid.
- 5) Karstilised – karstinõgudesse kujunenud järved on olulised peamiselt karbonaatse aluspõhjaga ja õhukese pinnakattega aladel (sügavaim Lünersee – 102 m, Alpides ).
- 6) Vulkaanilised – kustunud vulkaanide koonustes (Saksamaa maarijärved).
- 7) Termokarstilised – maapinna pideva külmumise ja sulamise tõttu moodustunud lohkudes.
- 8) Lammilise tekkega – suurte tasandikujõgede orgudes, kunagised jõgede osad.
- 9) Meteoriitse tekkega - kujunenud meteoriidikraatrisse (maailmas vaid kolm)

10.Järvetüübid, troofsus .

Toituvad sula-, voolu-, valg - ja põhjaveest ning sademetest
Troofsus e. toitelisus – väljendab veekogu aineringe tüüpi ja intensiivsust määravate ühendite sisaldust vees ja nende põhjasettes akumuleerimise intensiivsust, primaarproduktsiooni ja lagunemisprotsesside intensiivsust.
Peamised tüübid Eestis:
- –Oligotroofsed e. vähetoitelised – vähese mineraal - ja orgaanilise ainete sisaldusega, suure läbipaistvusega, hapnikurikkad.
- –Mesotroofne e. kesktoiteline – organismidele mõõdukal hulgal toitaineid sisaldav veekogu.
- –Düstroofsed e. huumustoitelised – humiinaineterikkad rabajärved. Toituvad sademetest, vesi on pruun või kollane, happeline, vähe mineraalaineid.
- –Eutroofsed e. rohketoitelised – mineraalainerikkad ja humiinainevaesed. N ja P sisaldus küllaltki kõrge.
- Järvede tavaline arengukäik alates nende tekkest kuni hääbumiseni on oligotroofne -mesotroofne-eutroofnedüstroofne.

11.Maailma ja Eesti järvede üldiseloomustus (suurimad, sügavamad).

Maailmas on vaid kolm järve,
- Baikal Siberis,
- Tanganijka Ida-Aafrikas
- Kaspia Kesk-Aasias,
- millede maksimaalne sügavus ületab 1000 m.
Maailma sügavamad järved on kõik tektoonilise päritoluga.
Maailmas:
- Pindala:
  - •Kaspia meri – 371 000 km²
  - •Ülemjärv – 82 100 km²
  - •Victoria – 68 800 km²
  - •Huron – 59 600 km²
  - •Michigan – 57 800 km²
- Sügavus:
  - •Baikal – 1 687 m
  - • Tanganjika – 1 470 m
  - •Kaspia meri – 1 025 m
  - • Vostok (Antarktikas) – 800 m
  - •Niassa – 706 m
Eestis:
- Pindala:
  - • Peipsi – 3537 km²
  - •Võrtsjärv – 269 km²
  - •Ülemiste – 9,4 km²
  - •Saadjärv – 7,2 km²
  - • Vagula – 6,0 km²
- Sügavus:
  - Rõuge Suurjärv – 38 m
  - Väike-Palkna – 32 m
  - Tsolgo Mustjärv – 30 m
  - Udsu – 30 m

12.Soode teke ja areng, levik maailmas.

Ala või ökosüsteem, kus suur osa taimede orgaanilist ainet jääb lagunemata ja ladestub turbana.
Iseloomulik pidev või kauakestev, seisev või aeglaselt voolav rohke pinnavesi.
Tekkeks kõige olulisem, et sademete kogus ületaks aurumise .
Soode kogupindalaks maailmas hinnatakse ca 3,4 milj. km² ehk ca 2% maismaast. Märgalade pindala ulatub 6,5 milj. km²-ni.
Sood sisaldavad ligikaudu 90 % ulatuses vett.
Maailma soodes on ca 11,5 tuh. km³ vett, mis on üheks kõige puhtamaks ja mineraalainete vaesemaks veeks.
Palju soid on Euraasia ja Põhja-Ameerika parasvöötme metsavööndis.
Soid esineb ka lähisarktikas, kuid seal on turbateke aeglane. Lähistroopikas ja troopikas kujunevad sood peamiselt madalatesse seisuveekogudesse ja lauskrannikutele.
Põhjapoolkeral on soid rohkem kui lõunapoolkeral (alates 45 laiuskraadist), kus sademete hulk ületab aurumise.
Soode pindala osatähtsus riigi territooriumist on suurim Soomes (32 %), Eestis (22 %), Iirimaal (17 %), Rootsis (14 %), Valgevenes (12,5 %) ja Venemaal (10 %, kuid soode arv on ca 2,7 milj.)
Soode teke
- Soostumine – liigniiskes keskkonnas toimuv mullatekkeprotsess, mille puhul orgaanilist ainet sisaldavad kihid turvastuvad.
  - •Veekogu kinnikasvamine e. mültumine – limnogeenne protsess: mõjutavad pinnamood , veekogu sügavus, veetaseme muutumine, taimestik , toitainete sissekanne .
  - •Mineraalmaa soostumine – terigeenne protsess: mõjutavad kliima (sademeid rohkem kui aurub), nõgus pinnamood, vettpidava kihi olemasolu, pealevalguvad pinnaveed. Kiirendavad metsa maharaiumine , äravoolu vähenemine, põhjaveetaseme tõus.
  - •Rannikulaguunide kinnikasvamine – talssogeenne protsess: analoogne limnoloogilisele. Lisaks mõjutab maakerge . Tekivad rohusood, kus taimede juured ei asu mitte turba sees, vaid mineraalpinnases. Selliseid soid leidub suurte jõgede (nt. Amazonas) äärsetel madalikel ja madalatel rannikualadel .
- Kui turvast on üle 30 cm – soo. Kui turvast alla 30 cm – soostunud ala.
- Madalsoo (minerotroofne) – peamiselt põhjaveest (nõlva- ja pinnasevesi ) toituv, soo arengu esimene rohketoiteline etapp. Rohurindes rohkesti tarnu. Läbivooluline metsatunud madalsoo on lodu . Survelistest põhjavetest toituvad allikasood, deltasood, lammisood. Soo pind on tasane või nõgus.
- Siirdesoo – turbalasundi tüsenedes kujunev madal- ja kõrgsoo vaheaste. Põhjavee osatähtsus on väiksem. Mätastel kasvab rabataimestik, mätaste vahel madalsootaimestik.
- Kõrgsoo e. raba (ombotroofne) – soo arengu vähetoiteline lõppjärk. Saab vett ainult sademetest, mineraalained pärinevad tolmust. Soo pind on kumer.
Kraavitatud raba muutub looduse tervendajast (puhta vee säilitusalast) selle reostajaks: kuivendatud ja kuivendusest mõjutatud soodes hävib (mineraliseerub ja haihtub süsihappegaasina õhku või kantakse vooluveega minema) igal aastal ligikaudu 5 miljonit tonni sinna varem aastatuhandetega talletatud orgaanilist ainet. Nii võivad meie kuivendatud sood osutuda tööstuse järel teiseks oluliseks süsihappegaasi atmosfääri paiskajaks ja kasvuhooneefekti soodustajaks.

13.Põhjavesi, selle teke ja liigid.

Eksogeenne – põhjavesi tekib väljaspoolt litosfääri pärit veest:
- * infiltratsioon – sademete ja pinnavee imbumine pinnasesse,
  - Kõige intensiivsem seal, kus maapinnale ulatuvad lõhelised kivimid (nt. karstialad ), või kruusa ning liiva sisaldavad setted.
  - Väike seal, kus pindmise kihi moodustavad savid või turvas ja ka seal, kui põhjaveetase ulatub maapinnale.
  - Infiltratsiooni mõjutavad tegurid:
    - –Saju kestus.
    - –Saju intensiivsus.
    - –Kivimite poorsus.
    - – Taimkatte esinemine.
    - –Nõlva kalle.
    - –Pinnase niiskus.
- *kondensatsioon – atmosfäärist või pinnaveest pärit veeaur kondensatsioon pinnases,
- *sedimentatsioon – setete (turvas, sapropeel jt.) koostises oleva vee infiltratsioon pinnasesse.
Endogeenne – põhjavesi tekib litosfääris:
- *pinnase hüdratatsioon – veeauruna vabaneb kivimite koostises olnud vesi,
- *vulkaanilistel või sügavamal litosfäärist toimuvatest protsessidest ja magmast pärit veeaur, mis kondenseerub jahedamates maapõue ülakihtides. Magmast suurel sügavusel tekkinud põhjavett nim. juveniilveeks
Põhjavee teke sademete- ja lumesulaveest
- Õhustus e. aeratsioonivöönd – on maakoore ülemine, maapinnast põhjavee pealispinnani ulatuv osa. Pinnasepoorid on täitunud õhuga ning vesi esineb seal vaid ajutiselt .
- Aeratsioonivöös olevat vaba või seotud vett nimetatakse ripp - ehk vadoosseks veeks. Küllastumusvöö
Surveline ja surveta põhjavesi
- •Surveta põhjavesi – pindmine, esimese veepidava kihini ulatuv põhjavesi. Toidab langeallikaid.
- •Surveline põhjavesi – sügavamal paiknev, vettpidavate kihtide vahele imbunud põhjavesi. Toidab surveallikaid.
- •Arteesia vesi – surveline põhjavesi, mille survepind ulatub maapinnast kõrgemale.nd – pinnasepoorid on täielikult veega täitunud. Üldjuhul järgib põhjaveetase maapinna reljeefi, kuid mitte alati.
Vettkandvad kihid koosnevad nt. liivast, liivakivist , lõhenenud lubjakividest. Veelade.
Vettpidavad kihid koosnevad nt. savidest ja savikatest kivimitest ( argilliit , mergel, aleuriit ). Veepide.
Allikad:
- Looduslikud põhjavee maapinnale või veekogu põhja väljumise kohad. Allikad tekivad sinna, kus põhjaveehorisont lõikub maapinnaga. •
  - Jaotatakse:
    - –Tõusallikas – survelise põhjavee korral. Põhjas on lehtrid, kus vesi tavaliselt “ keeb ”.
    - –Langeallikas – surveta põhjavee korral, paiknevad tavaliselt nõlval.
    - –Allikalised alad – soostunud alad põhjavee hajusa väljavoolu kohtades
Soolane põhjavesi:
Tekib:
- 1)Merevee pinnasesse imbumise läbi.
- 2)Kuiva kliimaga aladel, kus aurumine ületab sademeid.
- 3)Maasiseste mineraalide lahustudes.
- 4)Inimtegevuse tulemusena (niisutamine)
Põhjavesi Eestis
- Põhjavee koguhulk on ligikaudu 2000 km³, sademetest tekib juurde ca 100 m³ sekundis ehk 3 km³ aastas (0,15 % olemasolevast põhjaveest).
- Eestis on 8 peamist veeladestust, mis on nimetatud vastavate kivimite ning nende vanuse järgi.
- Põhjavee ülemised kihid on magedad, sügavamal soolsus suureneb (10-20 mg/l).
- Kuni 30 m sügavuseni on temp 6-7 ºC, mis aasta jooksul kõigub 1-2 ºC võrra.
- Sügavuse suurenedes temp. tõuseb, Narva ümbruses on juba 200-300 m ning Kagu- ja Loode-Eestis 400-500 m sügavusel temp. ca 15 ºC.
- Eestis on ligikaudu 3000 allikat, suuremad on Pandivere kõrgustiku jalamil vooluhulgaga 200-300 l/s..
Põhjavee üheks liigiks on mineraalvesi, ehk loodulik vesi, mis mõjub inimorganismidele soodsalt .
- See vesi erineb magedast veest kas mineraal- (või orgaaniliste) komponentide (ioonid, molekulid) või gaaside suurema sisalduse või mingite füüsikaliste omaduste (kõrge temp, radioaktiivsus) poolest.
- Piiriks on mineraalsoolade sisaldus 2 g/l.
- Joogiks on lubatud kasutada vett mineralisatsiooniga kuni 12 g/l.
- Eristatakse ravi-lauavett (2-8 g/l) ja ravivett (8-12 g/l).
- Mineraalveed võivad olla: külmad (20 ºC), soojad (20-37 ºC), kuumad (37-42 ºC), väga kuumad (tº>42 ºC).
- Nad võivad olla süsihappegaasirikkad, väävelvesinikurikkad või radioaktiivsed. Eestis leidub mineraalvett : Aguaegkonna, Ordoviitsiumi-Kambriumi, Kambriumi-Vendi põhjaveekihis ning kristalliinses aluskorras.
- Eestis toodetakse/on toodetud mineraalvett Värskas, Iklas , Häädemeestes, Kärdlas ja Kuressaares.

14.Liustike teke, tüübid ja levik.

Liustik – lumepiirist kõrgemal raskusjõu mõjul pidevas viskoosses liikumises olev jäämass, mis on moodustunud tahkeist sademeist aladel, kus sademete talvine ladestumine ületab suvise sulamise ja sublimatsiooni.
Tänapäeval on püsiva jääkatte all 11% maismaast ehk liustike pindala on ligikaudu 16 milj. km².
Liustikest: 89,8 % Antartikas 9,7 % Gröönimaal 0,3 % Arktilised saared 0,2 % mägedes. Liustikes sisaldub ca 26,1 milj. km³ vett (see on 1,74 % vee koguhulgast). Antarktise ja Gröönimaa mandriliustikesse on kinni külmunud 80% kogu maakera magedat vett.
Tekkimine:
- Aastate jooksul kujunevad nõgusatel ja laugetel nõlvadel sadanud lumest suured lumekogumid
- Ülemiste lumekihtide raskuse toimel alumised kihid tihenevad
- Lund moodustavad jääkristallid muutuvad sõmerlumeks ehk firniks
- Pinnalt lumemassi voolav vihma- ja sulamisvesi aitavad firni tihenemisele kaasa kuni see muutub liustikujääks
- Jäämass hakkab kasvama ja või saavutada kuni mitme tuhande meetri paksuse
- Saavutades teatava paksuse ja olenevalt aluspinna kallakusest hakkab jäämass piki kallakut libisema ja sellist jäälasundit nimetatakse liustikuks.
Liustike liikumise põhiolemus on lihtne: see toimub raskusjõu mõjul.
- Mäestikuliustikud võivad nõlvast alla libiseda juba 20 m paksuseks kasvanud jäämassi korral.
- Mandriliustikes hakkavad aga jääkupli keskmise ja paksema osa ülemiste kihtide survel alumised jääkihid radiaalselt keskosast serva poole liikuma. Jääkatte servadest valguvad omakorda laiali jäävoolud ja -keeled. Mida paksemaks kasvab jääkatte keskosa, seda kaugemale need väljuvad liustikud liiguvad.
- „Soojad“ liustikud, mille põhjakihi temp. on enamuse aastast 0 ºC lähedane, liiguvad suhteliselt kiiresti (nt. Islandi liustikud, 60-90 m/a).
- „Külmade“ liustike temp. on aga pidevalt madal (nt. Antarktises kuni -48 ºC) ja nende aluspõhi on tavaliselt külmunud. Neis on harva sulamisvett ja jää liikumine on väga aeglane.
Liigitus
- Mägiliustikud:Tekivad kõrgmäestikes, kus aasta ringi on külm, sajab palju lund ja leidub kõikjal kallakuid. Mäestikujäätumine on alati olnud ja on ka nüüdisajal palju väiksema ulatusega kui mandrijäätumine. Liustike tekkeks vajalikud tingimused on poolustel meretaseme lähedal, ekvaatoril aga ligi 6000 m kõrgusel. Harilikult kujuneb liustik orus ja hakkab siis seda pidi allapoole liikuma. Liustike liikumiskiirus võib ulatuda kümnetest meetritest sadade meetriteni aastas. Järskudel nõlvadel paiknevates lamedates lohkudes kujunevad rippliustikud, mis nagu ripuksid kaljuseintel.
- Orvandiliustikud ehk kaariliustikud täidavad mäetippude lähedasi amfiteatrikujulisi nõgusid, mille moldjas põhi on kaldu esiserva suunas, kust väljub liustikukeel. Oruliustikud on mitmesaja meetri paksused ja kilomeetrite pikkused (Fedšenko – 72 km, Zarafšon – 68 km) järsuveerulistest orulaienditest (tsirkuseorgudest) algavad liustikud, mis kujundavad ruhiorge ehk trooge. Need on U- kujulised tasase põhjaga järsuveerulised moldorud , mis on liustike poolt laiendatud endised erosioonilised sälkorud.
- Mandriliustikud Polaar- ja lähispolaarkliimas, kus lumi aeglaselt sulab ja aastaringi on jahe, võib igilumi ja –jää kuhjuda tasandikulegi. Jääkuhjatis kasvab keskelt paksemaks, omandades kupli kuju. Jää hakkab väga aeglaselt liikuma kupli keskosast. Mandriliustikud on suurimad, terveid kontinente (praegu Antarktis) katvad lameda kupli kujulise pealispinnaga jäämassid, mille paksus on tavaliselt sedavõrd suur, et see „varjutab“ täilikult aluspinna reljeefi.
- Šelfiliustik Maismaalt laskuv mandriliustik jõuab mandrilava katvasse merre. Moodustub mandriliustiku jätk, mis valdavalt ujub vees ja osalt toetub merepõhja kõrgendikele. Maismaapoolse osa paksus 200-1300 m, järsakuga lõppeva merepoolse osa paksus 50-400 m. Šelfiliustik võib põhimõtteliselt ulatuda ka šelfi ehk mandrilava kohal asuvast madalast šelfimerest kaugemale avamerele, kuid praegu selliseid liustikke pole. Kohtades, kus mere põhi ulatub šelfiliustiku aluspinnani, läheb šelfiliustik üle maismaaliustikuks. Seejuures on maapinna tase sellises piirkonnas oluliselt madalam (šelfiliustiku süvise võrra) merepinnast. Šelfiliustiku küljest murdub lavajaid jäämägesid.
- Jäämägi on mere pinnal triiviv liustiku küljest lahti murdunud suur jäätükk. Jäämäed triivivad peamiselt Atlandi ookeani põhjaosas ning Antarktise ümbruses. Atlandi põhjaosa jäämägedest 90% on pärit Gröönimaad katvast jääkilbist. Suur osa Antarktise jäämägedest on lahti murdunud šelfiliustike küljest. Mageveejää tihedus on 920 kg/m³, seevastu merevee tihedus on 1025 kg/m³. Seetõttu on umbes 9/10 jäämäest allpool veepinda
Huvitavat:
- Liustikud reageerivad küll liikumiskiiruse muutumise, sulamise või pealetungidega ka lühiajalistele temperatuurimuutustele. Kuid mida suurem liustik, seda vähem. Uurimised on näidanud, et liustike reaktsiooniajad lühiajalistele kliimakõikumistele on umbes sellised: *jääkatted (praegu Antarktises ja Gröönimaal) – 10 000-100 000 aastat; *suured mäestikuliustikud – 1000-10 000 aastat; *väikesed mäestikuliustikud – 100-1000 aastat. Paljud väikesed orgudes paiknenud liustikud (Andides, Alpides, Kordiljeerides) on viimase sajandi soojenemise tõttu hääbumas või juba kadunud. Neist vabanev veehulk on aga liiga väike, et maailmamere taset ohtlikult tõsta. Kliima soojenemisest hoolimata on näiteks Islandi liustikud viimase veerandsaja aasta jooksul olnud stabiilsed või isegi kasvanud. Sama toimub viimastel aastakümnetel ka Norra liustikega. Seega meedias paisutatud hirmujutud lähenevast uuest ülemaailmsest veeuputusest on tugevasti liialdatud.

Pedosfäär
1.Pedosfääri mõiste ja üldiseloomustus.
pedosfäär= muldkate .
Pedosfäär on Maa sfääridest üks nooremaid, mis hakkas arenema koos elusloodusega.
Mullaks nimetatakse maakoore pindmist kobedat kihti, mida aktiivselt kasutavad:
• kõrgemad taimed
•mikororganismid
• ja mida muudetakse organismide ja nende jäänuste laguproduktide poolt.
Muld esineb kõikjal, kus kasvavad taimed, ta on elava ja elutu looduse vahelüli.
Muld koosneb:
1. tahkest mineraalne aine orgaaniline aine
2. vedelast (mulla vesi)
Mulla vesi (20-30%) pärineb •sademetest •põhjaveest.
3. gaasilisest (mulla õhk) osast 20-30%
2. Mullatekketegurid .
Kliima - mõjutab murenemist (sademed, temp, päike) (otsene mõju : aineringe, kaudne: bioloogiline aktiivsus)
Floora: bioloogiline tegur, esmatähtsad on autotroofid .
Reljeef: mõjutab osakeste, soojuse ja vee jaotumist .
Aeg: aja jooksul muld areneb, Eesti mullad 10k vanused,
Lähtekivim: mineraalne alus. Pärandab mullale mehaanilised, füüsikalised ja mineraloogilised omadused. + keemilise koostise.
Fauna : bioloogiline tegur, esmatähtsad on lagundajad.
Inimmõju: pos: kk ökoloogilist tasakaalu arvestav väetamine, kuivendamine.
neg: erosiooni võimendamine, mulla puhverdusvõime ületamine e saastamine.
Passiivsed: lähtekivim, reljeef, aeg. Aktiivsed: kliima, organismid, inimtegevus
3.Mullamineraalosa.
Mulla peenemate osakeste klassifikatsioon (jäme liiv, peen liiv, tolm, savi)
Mulla mineraalset koostist iseloomustavad primaarsed ja sekundaarsed mineraalid .
Lähtekivimi mineraalsest koostisest ja murendmaterjali osakeste suurusest sõltuvad mulla füüsikalised ja keemilised omadused
4.Mulla orgaaniline aine
Mulla kuumutamisel osa põleb ning muld muutub heledaks. Seda põlevat osa nimetatakse mulla orgaaniliseks aineks, mis moodustab künnikihis tavaliselt 2-3%.
Mulla orgaaniline osa kujuneb mullatekkeprotsessis:
algab siis kui aluskivimile asuvad kasvama taimed.
Vastand protsess orgaanilise aine sünteesile on selle lagundamine bakterite, seente jt mikroorganismide toimel.
ORGAANILISE AINE SÜNTEESI JA LAGUNEMISE VAHEKORRAST SÕLTUB MULLA ORGAANILISE AINE HULK.
Kui lagunemine on kiire siis orgaanilist ainet mulda suurt ei kuhju.

Mulla orgaaniline aine
- poollagunenud ja lagunemata taimejäänused
- huumus
  - mitmesuguste jäänuste lagunemissaadused ja mikroorganismide sünteesi produktid
  - huumusained
    - bituumid
    - humiinained
      - humiin
      - ulmiin
    - huumushapped
      - humiinhapped
      - fulvohapped

huumus (, pruun või must amorfne keeruka koostisega orgaaniliste ühendite kogum, mis moodustab mulla orgaanilise aine põhiosa ja on tugevasti seotud mulla mineraalosaga.
Huumus tekib muundunud taime- ja loomajäänustest ja mulla mikroobide lagusaadustest, kui need hapenduvad, liituvad ja tihkestuvad.
Huumuses on keskm. 58% süsinikku 3–8% lämmastikku.
Huumus on ehituselt ja koostiselt lähteainest keerukam ning tema põhimass koosneb huumusainetest.
Eestis on huumust mulla A horisondis 1–10%, harva kuni 25%, sügavamal on huumuse sisaldus väiksem. Erandiks on leet-gleimuldade ning mõningate leetunud ja leedemuldade huumus-illuviaalhorisont (Bh), kus huumust võib olla kuni 4–5%
5.Mulla horisondid .
Mulla tekke protsesside tulemusena kujuneb välja mullaprofiil , milles võib näha mitmesuguse tüseduse ja värvusega kihte, mida nimetatakse geneetilisteks horisontideks.
Horisondid erinevad üksteisest ka lõimise, struktuuri, orgaanilise aine sisalduse, keemilise koostise jm poolest.
Horisontide tüsedus ja iseloom muutub nii ruumis kui ka ajasmulla arengu käigus.
Mullaprofiil on püstläbilõige maapinnalt kuni mullatekkest muutmata mulla lähte- või aluskivimini.
0 kõduhorisont
A huumushorisont
E väljauhtehorisont
B sisseuhtehorisont
C lähtekivim
CG gleistunud lähtekivim
6.Mullatekkeprotsesside põhilised suunad ( leetumine , kamardumine , soostumine jne.).
Mullatekkeprotsessidest on laiemalt levinud leostumine, leetumine, lessiveerumine, savistumine ja gleistumine. Need on ka Eesti muldade kujunemises olulised.
Leostumise all mõistetakse veeslahustavate soolade väljauhtumist. Laialdaselt esineb leostumist karbonaatiderikka lähtekivimiga aladel, kus karbonaadid (Ca, Mg jt) lahustuvad ja uhutakse välja. Leostumisprotsess leiab aset aladel, kus sademed ületavad auramise ja mullakiht on kergesti läbiuhutav. Näiteks Põhja-Eesti karbonaatsel moreenil kujunenud muldadel kanduvad lahustavad ühendid laskuva veevooluga allapoole.
Leetumine tähendab, et osa mulla mineraalosast laguneb happelise mullavee toimel lihtsamateks lahustuvaiks ühenditeks. Enamasti lagunevad väiksemad mullaosad. Laskuv vool kannab need mullaprofiilis allapoole ja osaliselt ka mullast välja. Mulla ülaosa vaesub mitmetest elementidest (Ca, Mg, Fe, K), suureneb mulla happesus ning kujuneb valkja värvusega leetehorisont (E horisont ). Osa lagusaadusi ning mulla ülaosast pärinevaid peenemaid mineraalosakesi kuhjub aga sügavamale, kus moodustub sisseuhtehorisont (B horisont). Leetumine on iseloomulik parasvöötme sademeterikastele okasmetsapiirkondadele. Leetumist soodustab karbonaadivaese mullalähtekivimi esinemine. Ka osa Eestimaa muldadest on kujunenud leetumisprotsessi tagajärjel. Laialdasemad leetunud muldade levikupiirkonnad asuvad Lõuna-Eestis, Peipsi järve ääres ja Vahe-Eestis.
Lessiveerumine on mullaprotsess, mille käigus mulla väikesed tahked lagunemata osad uhutakse pindmistest horisontidest välja. Need viiakse sügavamale, kus tekib savistunud sisseuhtehorisont. Lessiveerumise all mõistetakse ibe ja kolloid -osakeste ümberpaigutumist mullaprofiilis laskuva veeliikumise poolt alumistesse kihtidesse. Lessiveerumise tagajärjel kaovad pindmistest horisontidest peened osakesed ning seega ka mitmed elemendid.
Savistumine on aga mullaprotsess, milles peened murenemissaadused ja orgaanilise aine mineraaliseerumissaadused, kuhjuvad mullas (tekkekohal), kus nad omavahel füüsikalis-keemiliste jõudude toimel liituvad, moodustades savihorisondi.
Ferralisatsioon esineb peamiselt ekvatoriaalses vööndis, kus soojas ja niiskes kliimas moodustub murenemiskoorik intensiivse keemilise murenemise tagajärjel. Selle ülemises osas tekib punaka värvusega kiht, mis on rikastunud raua- ja alumiiniumiühenditest. Troopika muldi nim nende värvuse järgi ka puna- ja kollamuldadeks.
Sooldumine esineb aladel, kus mullad sisaldavad rohkelt vees lahustuvaid soolasid, mis on tingitud kas lähtekivimi või põhjavee suurest soolasisaldusest. Tekivad kuivas ja poolkuivas kliimas. Aktiivne mullateke vaid seal, kus saadakse põhja- ja jõgede veest niiskust juurde.
7.Inimmõju mullale.
Muldade degradatsioon on viljaka mulla kahjustamine või hävitamine tööstus-, tsiviil-, tee-või sideehitusega (ehitusdegradatsioon), olmega (olmedegradatsioon), masinatega (masindegradatsioon), ebaõige väetamisega või mürkainete kasutamisega (keemiline degradatsioon).
Muld kogub või akumuleerib saasteaineid . Muldi kahjustab enam:
1. Erosioon–voolava vee kulutus , mille tagajärjel kandub ära kivimeid, setteid ja mulda.
2. Deflatsioon–tuuleerosioon, muldade ärakanne tuulega .
3. Aridifikatsioon–kõrbestumine.
4. Soostumine–liigveest tingitud.
5. Sooldumine–ülemäärane soolade kontsentratsioon mullas.
Biosfäär ja maastikusfäär 1.Biosfääri mõiste, iseärasused ja suhe teiste geosfääridega. 2.Biosfääri piirid (seda limiteerivad tegurid) ja maht. 3.Biosfääri produktiivsus ja biomass. 4.Elutekketeooria Maal. Inimene ja biosfäär. 5.Maastikusfääri mõiste ja selle terviklikus. 6.Maastiku mõiste, geograafiline maastik . 7. Tsonaalsus ja atsonaalsus.

.ODT Laadi alla originaalfail 27 lk · .odt · 36 allalaadimist

Maateaduste alused-kordamisküsimused #10

Maateaduste alused-kordamisküsimused #11

Maateaduste alused-kordamisküsimused #12

Maateaduste alused-kordamisküsimused #13

Maateaduste alused-kordamisküsimused #14

Maateaduste alused-kordamisküsimused #15

Maateaduste alused-kordamisküsimused #16

Maateaduste alused-kordamisküsimused #17

Maateaduste alused-kordamisküsimused #18

Maateaduste alused-kordamisküsimused #19

Maateaduste alused-kordamisküsimused #20

Maateaduste alused-kordamisküsimused #21

Maateaduste alused-kordamisküsimused #22

Maateaduste alused-kordamisküsimused #23

Maateaduste alused-kordamisküsimused #24

Maateaduste alused-kordamisküsimused #25

Maateaduste alused-kordamisküsimused #26

Maateaduste alused-kordamisküsimused #27

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 27 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2018-04-25 Kuupäev, millal dokument üles laeti

36 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

330669 Õppematerjali autor

Maateaduste aluste eksami kordamisküsimused.

Maateadused pedosfäär litosfäär hüdrosfäär

Sarnased õppematerjalid

doc

Maateaduse aluste kordamisküsimused

I Üldosa 1. Üldise maateaduse objekt, aine ja ülesanded. Üldmaateadus uurib Maa kui terviku ehituse, koostise, arenemise ja geograafilise liigestuse üldisi seaduspärasusi. 2. Geograafiliste teaduste süsteem, üldmaateaduse koht teadussüsteemis. Loodusgeograafia tegeleb looduse uurimisega. See teadus jaguneb omakorda terveks reaks teadusharudeks (geomorfoloogia, hüdroloogia, biogeograafia jne.). Ühiskonnageograafia tegeleb ühiskonnateaduste hulka kuuluvate geograafiliste probleemide uurimisega. Siia kuuluvad sellised geograafia haruteadused nagu rahvastikugeograafia, poliitiline geograafia, kultuurigeograafia jne. Üleminekuteaduste geograafia asub loodus- ja ühiskonnateaduste piiril ning hõlmab eriteadusi nagu meditsiinigeograafia, looduskasutuse geograafia jne. Üldmaateadus on geograafilise hariduse peamine õppeaine, loodusgeograafiliste teaduste alus. Üldmaateadus uurib Maa kui terviku ehituse, koostise, arenem

Maateadus

doc

Üldgeograafia 10.kl

ÜLDGEOGRAAFIA MAA SFÄÄRID Maa sfäärid on süsteemid (terviklikud objektide kogumid, mida iseloomustab * elementide omadused; * hulgad; * paigutus; * omavahelised seosed. Maa süsteemid on avatud süsteemid, toimub aine ja energia vahetus süsteemi ja teda ümbritseva keskkonna vahel. Vastand suletud Maa süsteemid on dünaamilised muutuvad ajas, eri kiirusega. Vastand- staatilised Maa sfäärid on kihilise ehitusega ja omavahel seotud ja mõjutavad üksteist. Koostis Ligikaudne Tihedus Muutused Sfäär paksus, ulatus Litosfäär (jäik Maakoor ja 50-200 km Aeglased,(igapäevaselt kivimiline kest) vahevöö ülaosa sügav, ulatub püsiv), kivimiringe, O, Si, Fe, Ca, kuni pinnal mulla teke

Geograafia

doc

Geograafia konspekt: mullad, atmosfäär, hüdrosfäär

PEDOSFÄÄR e. mullasfäär MULLA TEKE · Lähtekivim- murenemisest haaratud kivimiline pind, millele muld hakkab tekkima. Annab mineraalaine, millest sõltub mulla koostis. Mida rohkem kivim peenendub, seda rohkem tekib mulda ja taimede lagunemisel muutub muld viljakamaks. · Selleks, et muld saaks tekkima hakata, peab mineraalne materjal olema piisavalt poorne. See võimaldab kinni hoida vett ja õhku. · Keemiline murenemine vabastab toiteelemendid. · Kui murenemiskoorikud asustavad osad kõrgemad taimed, võib rääkida mulla kujunemisest. Taimed annavad org. osa- huumuse. · Muld on murenemiskooriku kõige maapinnalähedasem ja aktiivsem osa. · Orgaanilise aine kogunemine parasniisketes tingimustes on seotud kahe paralleelselt toimuva protsessiga: 1. Mineraliseerumine- orgaaniliste ainete lagunemine mullapinnal ja mullas lihtsat

Geograafia

docx

ÜLEMINEKUARVESTUS GEOGRAAFIAS 11.klass

ÜLEMINEKUARVESTUS GEOGRAAFIAS 11.klass 1. LITOSFÄÄR a) Joonise abil seleta maa siseehitust ning võrdle mandrilist ja okeaanilist maakoort Näitaja Mandriline maakoor Okeaaniline maakoor Maakoore paksus 40-80 km 5-8 km Vanus Vanem u. 4 miljardit aastat Noorem u. 180 miljonit aastat Koostis Tard,- sette,- moondekivimid Sette- ja tardkivimid (basalt) (graniit) Moodustus / Tihedus Mandrid / kergem Maailmamere põhi / raskem b) Võrdle geoloogilisi protsesse (vulkanism, maavärinad, kurrutused, murrangud, kivimite teke, süvikute teke, maakoore teke ja hävimine) laamade erinevatel servadel (okeaaniliste laamade eemaldumine, okeaanilise ja mandrilise laama põrkumine, kahe mandrilise laama põrkumine, kahe okeaa

Geograafia

doc

ÜLDMAATEADUS 11.KL.

KIHTVULKAAN KILPVULKAAN ÜLDMAATEADUS 11.KL. eisega vahelduvad tardunud ja laava kihid Üksteisega vahelduvad tardunud laava kihid Ülle Liiberi eksamimaterjalid. Maigi Astoki täiendustega. Lisaks veel materjale internetist ja Ivi Olevilt. 1. Oskab kasutada kaarte, tabeleid, graafikuid, diagramme, jooniseid, pilte ja tekste informatsiooni leidmiseks, seoste analüüsiks, üldistuste ja järelduste tegemiseks, otsuste langetamiseks, prognooside ja hüpoteeside esitamiseks; KAARDIÕPETUS 2. analüüsib suuremõõtkavalise kaardi abil looduskomponentide (pinnamood, veestik, taimkate, maakasutus, teede ja asustuse iseloom) vahelisi seoseid ja inimtegevuse võimalusi; 3. analüüsib üldgeograafiliste ja temaatiliste kaartide abil etteantu

Geograafia

doc

Maateaduse alused - kordamisküsimused ja vastused

1. Geograafia kui teadus, tema koht teaduste süsteemis, üldmaateadus ja selle jagunemine. -teadus, mis tegeleb geosüsteemide,nende kujunduse, toimimise ja arengu seaduspärasuste uurimisega. Geograafia probleemide alla kuuluvad nii loodus- kui ka ühiskonnateadused. Jagunemine*loodusgeograafia(füüsilineg.) *sotsiaal g(majandus g.) *Teoreetilineg(kaartide analüüs). 2. Universum, galaktikad (ja Galaktika) ning Päikesesüsteem. Millised taevakehad on Päikesesüsteemis, kas neil on geograafilist tähtsust? - Universumi põhilisi struktuuriüksusi nimetatakse galaktikateks. Meie Päike kuulub hiigelsuurde tähesüsteemi, mida nimetatakse Galaktikaks e Linnuteeks. Päikesesüsteem taevakehade süsteem, mille moodustavad Päike, planeedid koos oma kaaslastega(kuudega), asteroidid, komeedid ja planeetidevaheline tolm ja gaas. Tekkis ~5 miljardit aastat tagasi iseenda raskuse mõjul kokkutõmbuvast gaasipilvest. 3. Päikesesüsteemi planeedid. Mille poolest erinevad ,,Maa tüüpi"

Maateadus

rtf

Geograafia - üldmaateadus

Geograafia 2006/07 Üldmaateadus Uurimismeetodid Geograafia on teadus, mis tegeleb kõigi maa pindmiste sfääridega. Geograafia uurimisala on lai ja seetõttu on see jagunenud kitsamateks valdkondadeks. Geograagia ülesandeks on mõista oma lähemat ja kaugemat ümbrust: objektide ja kohtade asendit ja nende omavahelisi ruumilisi suhteid, looduslike protsesside kulgemist minevikus, olevikus ja tulevikus. Igasuguse geograafilise uurimistöö võib jagada järgmisteks etappideks: 1) Ülesande püstitamine 2) Andmete kogumine 3) Andmete töötlemine ja vormistamine 4) Andmete lõpptöötlus ja järelduste tegemine Põhiküsimused, millele geograafid peavad vastama, on järgmised: 1) KUS? - Vastamiseks kasutatakse meetodeid, mis võimaldavad määrata objektide asendit ruumis. Abivahendiks on klassikaline kartograafia ja uuemad nüüdistehnoloogial põhinevad meetodid (digitaalkartograafia jms). 2) MILLINE? - Vasta

Geograafia

docx

GEOGRAAFIA II KURSUS „MAA KUI SÜSTEEM“ KORDAMISKÜSIMUSED

GEOGRAAFIA II KURSUS „MAA KUI SÜSTEEM“ KORDAMISKÜSIMUSED MAA KUI SÜSTEEM, MAA TEKE JA ARENG 1. Iseloomusta Maa eri sfääre ja nendevahelisi seoseid skeemi abil. Litosfäär on maakera väline kivimiline kest. Toimuvad kivimite ringe ja ainevahetus teiste sfääridega-gaasivahetus ja energiavahetus atmosfääriga, evaporatsioon hüdrosfääriga. Litosfääri pinnal areneb muld ja kujuneb taimestik. Pedosfäär ehk mullastik on maakoore pindmine kiht, milles mikroobid, seened ja taimed sünteesivad ja muundavad orgaanilist ainet. Mulla mineraalne osa pärineb litosfäärist. Pedosfäär on biosfääri osa. Hüdrosfäär hõlmab Maa mineraalidega keemiliselt sidumata vee ehk seal toimub vee liikumine, millega seotult kulgevad ka teised aineringed nt gaasivahetus biosfääriga, aurumine ja sademete vahekord atmosfääriga. Atmosfäär ehk õhkkond on Maad ümbritsev õhukiht. Atmosfäär paikneb litosfääri ja hüdrosfääri kohal. Siit pärineb

Geograafia

Rohkem sarnaseid