Geograafia - üldmaateadus (0)

Geograafia 2006/07
Üldmaateadus
Uurimismeetodid
Geograafia on teadus, mis tegeleb kõigi maa pindmiste sfääridega. Geograafia uurimisala on lai
ja seetõttu on see jagunenud kitsamateks valdkondadeks. Geograagia ülesandeks on mõista oma
lähemat ja kaugemat ümbrust: objektide ja kohtade asendit ja nende omavahelisi ruumilisi suhteid,
looduslike protsesside kulgemist minevikus, olevikus ja tulevikus. Igasuguse geograafilise
uurimistöö võib jagada järgmisteks etappideks:
1) Ülesande püstitamine
2) Andmete kogumine
3) Andmete töötlemine ja vormistamine
4) Andmete lõpptöötlus ja järelduste tegemine
Põhiküsimused, millele geograafid peavad vastama, on järgmised:
1) KUS? - Vastamiseks kasutatakse meetodeid , mis võimaldavad määrata objektide asendit
ruumis. Abivahendiks on klassikaline kartograafia ja uuemad nüüdistehnoloogial põhinevad
meetodid ( digitaalkartograafia jms).
2) MILLINE? - Vastamine tähendab erinevate keskkonnanäitajate mõõtmist, milleks rakendatakse
klimatoloogilisi, geoloogilisi, hüdroloogilisi, maastikulisi ja muid meetodeid.
3) MILLAL? - Vastamiseks tuleb abiks võtta paleogeograafia, mis aitab mõista milliste mineviku
protsesside kaudu on nüüdismaailm kujunenud. Kolmemõõtmelisele geograafiale liitub aeg.
Siia kuuluvad meetodid, millega uuritakse mineviku sündmusi ja leitud seaduspärasuste
tulemustele koostatakse tuleviku aegade stsenaarium .
4) KUIDAS? - Vastamiseks tuleb geograafilist andmestikku süstematseerida. Andmeid
töödeldakse matemaatilis-statistiliste meetoditega ning esitatakse arvutikaartidena, graafikutena ja
joonistena.
5) MIKS? - Vastata saab alles siis kui eelmised küsimused on vastuse saanud. Vastus saadakse
andmeid analüüsides ja sünteesides.
Asukoha määramine.
Tänapäeval kasutatakse asukoha määratlemisel kaarti . Kaart on maapinna üldistatud, tasapinnaline
ja vähendatud kujutis, mis näitab kuidas objektid üksteise suhtes paiknevad. Reaalse situatsiooni ja
kaardi suuruse erinevusi antakse edasi mõõtkavaga, mis näitab mitu korda on reaalset maastikku
kaardil kujutamiseks vähendatud.
Kaaridid jagunenevad sisu poolest üldgeograafilisteks ja temaatilisteks. Üldgeograafilisel kaardil on
kujutatud objekte ja nähtusi, mis on maastikul viibides reaalselt jälgitavad (veekogud, reljeef,
asumaad , teed). Üksikasjalikke üldgeograafilisi kaarte nim topograafilisteks.
Teematilistel kaartidel kujutatakse mingit kindlate objektide klassi või nähtust ja enamasti ei ole
need maastikul viibides reaalselt jälgitavad (kliima kaardid ja mullakaardid).
Kaarte saab jaotada ka ülesande järgi:
1) teatmekaardid 2) õppekaardid 3) merekaarid 4) lennukaardid 5) teekaardid 6) turismikaarid.
GPS - Globaalne positsioneerimise süsteem. Minimaalselt saab oma asukohta määrata 3-e
satelliidi abil. Satelliidilt signaali kättesaamiseks on vaja spets . GPS-vastuvõtjat, mis odavamatel
juhtudel on mobiiltelefoni suurune aparaat (käsi GPS, asukoha määramise täpus on paarikümnest
kui mõne meetrini).Enamik käsiGPS-e on12-ne kanalised , st nendega on võimalik signaali vastu
võtta 12-lt satelliidilt.
Arheoloogoliste leidude vanuse määramine.
Maa areng on ligi 4,5 miljardi aasta vanune. Leidude vanuse määramiseks on levinud
raadiosüsinikumeetod. Selle põhine faktil, et süsiniku raadioaktiivne isotoop (C massiarvuga 14)
laguneb ajas muutumatu kiirusega. Radioaktiivne süsinik laguneb iseeneslikult ja vastvalt
poolestusajale kahaneb algkogus 5570 aasta jooksul poole võrra. Võrreldes radioaktiivse süsiniku
hulka kahes süsinikku sisaldavas objektis: Praegu kasvavas puus ja turba rasundi põhjas leitud
puujupis, siis leiame, et viimaseson radioaktiivset süsinikku vähem kuna osa sellest on aja jooksu
lagunenud. See vähenemise proportsioon ongi vanuse mõõt, mille põhjal saab määrata puutüki kui
ka turbakihi vanust .
Andmetöötlusviisid.
Igasugune uurimustöö annab uusi andmeid, et nende põhjal teha õigeid järeldusi tuleb osata
andmeid töödelda ja esitada need kõigile ühiselt mõistetaval viisil. Kuna geograafias peab
arvestama aja ja ruumi mõõtmega, siis kasutatakse siin mitmeid spetsiifilisi andmetöötlusviise.
Ruumiandmete töötlemiskes kasutatakse kartograafilisi meetodeid: Uuritavaid objekte või nähtusi
analüüsitakse vastavatel kaartidel. Tänapäeval kasutavad geograafid paberkaartide asemel
digitaalseid ehk arvutikaarte. Arvutikaartidele saab rohkem infot mahutada. Paberkaardil on võimalik
kajastageoinfosüsteemiksda vaid kindel hulk objekte või nähtusi, sest andmete pi,deval lisamisel
muutub kaardi pilt nii kirjuks, et sellest pole võimalik enam aru saada. Arvutikaardile agaa saame
panna kui tahes palju objekte või nähtusi ja jaga need kindlate tunnuste järgi kaardikihtideks.
Arvutikaartidel on objektidele lisada nn varjatud informatsiooni, mis tavaliselt on esitatud
andmetabeli kujul, see aitab objektide erinevaid näitajaidsüstematiseerida ja vajaduse korral saab
neid kohe ka kuvada. Tänapäeval kasut. kartograifilise analüüsi puhul mitmeid digitaalseid kaarte.
Sellist arvutikaartide kogumit, millele lisanuvad kartograafia tarkvara , riistvara ja inimesed või
asutused, kes digitaalseid kaarte teevad ja neid oma töös kasutavad, nimetatakse
geoinfosüsteemiks.
Geograafid kasutavad tihti ka kaartide sünteesimeetodit, mis põhinev erinevate kaartide võrdleval
analüüsil. Sünteesi tulemusel saadakse uus kaart või kaardi kiht uute kaarti objektidena, mis
kajastab erinevate objektide ja nähtuste koostoimet. Sünteeskaardiks on nt.maastikukaart, mis
saadakse erinevate maastikukomponentide ( pinnakate , reljeef, muldkate, taimkate jne) kaartide
kokku panemisel.
Maa kui süsteem
Süsteem on omavahel seonduv terviklik kogum. Geograafilised süst. koosnevad loodusobjektidest
nagu planeedid päikesesüsteemis, maakera looduse osised(õhk, vesi, muld , elustik ), mida nim.
süsteemielementideks ja mis on omavahel seotud. Igal süsteemil on oma ehitus, mistõttu süst.
osasid ei ole võimalik ümber paigutada. Ka Maa on vaadeldav süsteemina mis on ise suurema
süsteemi element. Meie Päike kuulub suurde tähesüsteemi, mida nimetatakse Galaktikaks ehk
Linnuteeks. Tähtede arv selles on 100-150 miljardit. Enamik Galaktika tähti paikneb ketta -kujuliselt.
Selle ketta läbimõõt on u 100000 valgusaastat. Päikese ümber tiirlevad kaaslased - planeedid, mis
kokku moodustavad päikesesüsteemi. Palja silmaga on Maalt näha 5 planeeti.
Päikesesüsteem koosneb 9 planeedist:
1) maa
2) merkuur
3) veenus
4) marss
5) jupiter
6) saturn
7) uraan
8) pluuto
9) neptun
Maakera omadustel, tema liikumisel ja asendil päikesesüsteemis on suur tähtsus geograafilistele
protsessidele. Maa külgetõmbejõud võimaldab kinni hoida atmosfääri. Maa kaugus päikesest tagab
eluks vajaliku energia. Kuna Maa telg on orbiidi tasandiga võrreldes kaldu, vahelduvad aastaajad .
Aastaajad -tiirlemisest ümber päikese. Maakera on sõltuv ka teistest maailmakehadest. Päikese ja
Maa vahelise gravitatsiooni tõttu püsib Maa oma orbiidil. Samal ajal on ka Maal oma kaaslane - Kuu,
mis mõjutab tugevalt elu Maal, nt-ks loodete tekke (tõus ja mõõn). Gravitatsoon tõmbab Maale ka
meteoriite, mis muudavad Maa pinda.
Maa kõiki suuremaid sfääre nim geosfäärideks. Kui geograafilisi vööndeid eristatakse maa pinnal,
siis geosfäärid paiknevad koondtsentriliselt alates sügavalt maa sisemusest ja ulatudes kaugele
avakosmosesse. Otseselt osalevad meid ümbritseva looduse kujundamises järgmised sfäärid:
1) Atmosfäär
2) Hüdrosfäär
3) Litosfäär
4) Pedosfäär
5) Biosfäär ehk biogeosfäär
Kõigi eelnimetatud sfääride koosmõjul kujuneb geograafiline ehk maastikusfäär
LITOSFÄÄR
See kujutab endast maakera suhteliselt jäika, välimist kivilimist kesta. Litosfääri kuulub
peale maakoore ka vahevöö ülemine osa. Litosfäär on meie planeedi kuni ~200km paksune väline
kest. Selle ülemise osa moodustab maakoor , alumine koor ei ole kindlalt piiritletav, sest järkjärgult
pehmenedes läheb ta üle astenosfääriks ~ 100km paksuseks, kõrge temp ja rõhuga poolvedelaks
kivimassiks, mille peal ujuvad hiiglaslikud plaatjad blokid - litosfääri laamad . Litosfääri pealispind on
väga ebatasane . Siin esineb kõrgeid mäestikke ning suuri tasandeid ja sügavaid orge. Kõike seda
koos nim. pinnamoeks ehk reljeefiks.
Kõige võimsamad maa pinna reljeefi kujundavad protsessid saavad energia planeedi sisemusest
ja toimuvad litosfäärilaamade piiridel. Laamade ehitust ja liikumist käsitleb laamdektoonika.
( laam ) - maakoore ja vahevöö ülemise osa hiigelpangas. Laamad tekkisid kui tulikuum ja poolvedel
kivimass ehk magma kerkis sügavamatest kihtidest kõrgemale. Selle tulemusena rebenes kogu
litosfäär, sealhulgas maakoor ning jagunes laamadeks .
Pinnavormide ning neid moodustavate kivimite tekke ja arengu kõige üldisem seletus on magma
vertikaalne ringkäik
Varem sadestunud settetele sadestub ajajooksul üha uusi lasundeid. Sügavamale ja suurema
raskuse alla sattunud setted tihenevad. Nendest ringlevast põhjaveest välja sadestunud ained
seovad sette osakesi üksteisega tugevamini ning setetest moodustuvad settekivimid ( liivakivi ,
lubjakivi jt). Kui pinnavormid ja nende koostisse kuuluvad setted ja kivimid satuvad laamade
liikumise tulemusena piirkonda, kus maakoor sukeldub vahevöösse, hävivad pinnavormid ja kivimid
sulavad üles moodustades taas magma, mille tarduses võib uuesti tekkida moondekivimeid ( gneiss ,
kvartsiit). Magma jahtumisel ja tardumisel maakoores tekivad mitmesugused metalsed maavarad .
Nii näiteks on maailma suuremate värviliste metallide (Pb, Zn, Sn, Cu, Ko) leiukohad vanade
mäestike mäemassiivide ümbruses.
Settekivimites leidub naftat, gaasi ja ehitusmaterjalidena dolomiiti, kipsi, savi, kruusa jne.
Maavarade kaevandamine kahjustab pinnast ja muldi.Lisaks üldisele keskkonna saastele rikuvad
kaevandused piirkonna veerežiimi ning võivad põhjustada maapinna vajumist. Keskkonnamõjud ei
pruugi pärast kaevandamise lõppemist väheneda. Ka kaevanduste heitveed võivad tekitada
keskkonnasaastet kaevandustest palju kaugemal.
PEDOSFÄÄR
See on maasfäär, mis hõlmab muldasid. Hakkas arenema koos elusa loodusega. Muld - maakoore
pindmine kobe kiht, mida taimed, loomad ja mikroorganismid aktiivselt kasutavad. Muld tekib elusa
ja eluta looduse pikaajalisel vastastikusel toimel ning organismid muudavad seda pidevalt. Mulla
tekkes on tähtis osa pindmise kihi kivimitel, nende koostisel ja murenemisel. Murendenud kivimid
või pinnakatte pudenenud setteid ( moreen ), kuhu asuvad taimed ning millel ja millest muld tekib,
nim mulla lähtekivimiks. (Moreen- mandrijää või liustiku sulamisel mahajääv sete, mis koosneb
sorteerimata ja ümardamata osadest. Rabenemisel ehk füüsikalisel murenemisel omandab kivim
parema õhustatuse ja parema vee läbilaskvuse. Rabenemisega samal ajal toimub keemiline
murenemine ehk porsumine . Rabenemise käigus muutub lähtekivim peenemaks, samal ajal toimub
porsumine, millem käigus suureneb saviosakeste hulk ja murend rikastub uute keemiliste
ühenditega ning peab paremini kinni nii vett kui ka õhku. Mulla tekkes on tähtsaim kivimmurendile
kasvama asunud rohelised taimed, mis loovad orgaanilist ainet. Viimane kuhjub lähtekivimi pinnale
ja mikroorganismid hakkavad seda lagundama taimse, loomse ja mikroobse orgaanilise aine ning
selle muundumissaaduste toimel muutubki lähetekivim lõpuks mullaks. Lähtekivimi tera suurusest
oleneb mulla areng ja omadused.Mulla teket ja arengut mõjutavad ka kliima, pinnamood , veerežiim
ja inimene.Mullas on esindatud aineoleku kõik 3 faasi:
1) tahke ( mineraalne ja orgaaniline osa),
2) vedel (mullavesi)
3) gaasiline (mullaõhk)
Muld tekib paljude üksteisega vastastikku olevate protsesside koosmõjul. Olulisemad on orgaanilise
aine ladestumine ning muundumine, ainete pidev ümberapaigutamine ning kogunemine mulla
erinevatesse osadesse, uute ühendite moodustumine, ainevahetus taimede ja mulla vahel jm.
Muldade kujunemisel on seega oluline ainete liikumine, mis jaguneb järgmiselt:
a) ainete sissekanne, mil mulda lisandub nii orgaanilist kui anorgaanilist kui anorgaanilist ainet.
Rohttaimestikuga kaetud aladel ladestub taimedest pärit olev orgaaniline aine mulla pinnale või selle
ülalossa.
b) ainete ärakanne pinnavee, tuulekandega ja põhjaveega
c) ainete ümber paigutamine - seostub enamasti vee liikumisega või mulla osakeste segunemisega
d) ainete muundumine - seotud org. aine lagunemisega, keemilise murenemise ja savimineraalide
tekkega
Mullas esinevate protsesside tulemustena tekib mullaprofiil . Mullaprofiil on risti püstiläbilõige
maapinnalt kuni mulla tekkest muutumatu lähte-või aluskivimini ja sellest võib näha mitmesuguse
tüseduse ja värvusega kihte, mida nim. mulla horisontideks.
HORISONT ISELOOMUSTUS
0-horisont Tekib metsa all ja koosneb erineva lagunemise astmega
puuvarisest (lehed, okkad, käbid jne) ning taimedest, kui
maapinnale lisandub igal aastal uut org. ainet. Horisnot
seob vett ja vähendab auramist. Reguleerib soojusrežiimi
ja mikrobioloogilist tegevust
A- huumushorisont Tekib org. aine ladestumisel pinnase ülemisse kihti, kus see
laguneb ja muundub. Tumedavärvulises horisondis on kogu
mullaprofiili ulatuses huumuse sisaldus kõige suurem ja
bioloogiline aktiivsus kõrgeim.
Huumus - organismide jäämuste ja mikroobide lagunemisel
tekkinud orgaaniliste ja mineraalainetekompleks
Huumushorisont - mulla ülemist osa kuni mõnekümne cm-ni
hõlmav huumust sisaldav must või hall kiht.
E-väljauhtehorisont Kujuneb selgelt välja okasmetsas 0-horisondi all. Laskuvad
veed viivad siit saviosakesi ja mullavees sisalduvaid aineid
allpool asuvatesse horisontidesse. Värvuselt valkjas .
B-sisseuhtehorisont Horisondis kuhjuvad saviosakesed, huumus- ja mitmed keemilised
ühendid (raua-ja alumiiniumi ühendid jt), Võrreldes E-horisondi
ja lähtekivimiga on horisont tumeda värvusega ja tihenenud.
Välja-ja sisseuhtehorisondi all asuvad lähtekivim (C-horisont), mis koosneb mullaprotsessidest
mõjutamata setetest ning aluskivim (D-horisont), mis koosneb tard-, sette- või moondekivimitest.
Kõrge põhjavee taseme ning veega küllastunud aladel kujuneb välja turba- ja gleihorisont .
Turbahorisont (T-horisont) tekib soodes lagunemata ja erinevates lagunemisastmes taimejäänuste
lagunemisel.
Gleihorisont (G-horisont) on veega küllastunud aladel ja hapnikuvaeguses (oksüdatsiooni- ja
tulemusena) tekkinud sinakas -või rohekashall (liivade puhul ka valkjashall)
horisont.
Muld on inimese jaoks väga oluline loodusvara ja selle intensiivsel kasutamisel võivad
mullaomadused (huumusevaru, veerežiim) oluliselt muutuda. Inimese seisukohalt on oluline mulla
võime varustada taimi vajalike toitainete ning vee ja hapnikuga. Viljakoristusega kantakse põllult ära
suur hulk toitaineid. Mulla taastumine võtab aega sadu aastaid. Muldakate on suur rikkus, mida on
vaja kaitsta ja säästlikult majandada.
Inimtegevuse poolt põhjustatud mulla kahjustumist või hävimist nimetatakse mulla degradatsiooniks
ning see jaotub 4-jaks:
a) erosioon
b) deflatsioon
c) füüsikaline degradatsioon
d) keemiline degradatsioon
Nendest olulisim osa on erosioonil ja deflatsioonil. Mõlemad on looduslikud protsessid, mis aga
maa ebaõigel kasutusel intensiivistuvad. Tootliku maa kadu on maailmas hinnatud 5-7 milj hektarini
aastas.
Erosiooni tagajärjel kantakse pinnaveega ära mulla ülemised kihid . Erosioon võib saada alguse
tugevast vihmasajust või kiirest lumesulamisest kui vesi ei suuda maapinda imbuda. Erosioon
sõltub ka pindade kallakusest - mida suurem on pinnavormide nõlva kalle seda intensiivsem on
erosioon. Erosiooni ohtlikeks loetkse juba 3-5 kraadise kallakuga pinnal esinevaid muldi. Tihe
taimestik takistab mullaerosiooni.
Stepi- ja kõrbevööndis kannab suurtelt aladelt mulda ära tuul - tegemist on deflatsiooni ehk
tuulekandega
Deflatsioon esineb enamasti väikeste sademetehulgaga tasastel kuivadel maadel kus tugevad
tuuled kannavad hõreda taimkattega aladelt ära viljakaid mullakihte.
Suur osa muldadest on ehituskomplekside rajamisega hävitatud (füüs. degradatsioon).
Tehiskattega alade pidev suurenemine põhjustab lisaks muldade hävinemisele ka mitmete
taime koosluste hävinemise. Muldi hävitatakse ka kaevanduste rajamisel.
Muldade keemiline degradatsioon on seotud töötusest pärit ainete sattumisega mulda.
Enamasti saastub sellise tööstusettevõtte lähiümbrus, kui osaliselt kanduvad saasteained
õhu ja veega ka kaugemale. Juba pikka aega on Põhja- ja Lääne-Euroopas suureks probleemiks
ulatuslikd väävliheited. Õhku sattunud väävliühendid lahustuvad õhus olevas veeaurus ja põhjustavad
happesademeid, mis maapeale jõudes rikuvad mageveekogude ökosüsteeme ja muudavad muldi
happelisemaks. Selle tagajärjel intensiivistub toitainete väljakanne.
Ulatuslikemaid muldade kahjustusi on toonud kaasa kõrbete pealetung ehk kõrbestumine. Seda
põhjustavad kuiva kliimaga aladel (kõrbes, poolkõrbes, stepis ja savannis) nii looduslikud tegurid
kui ka järjest tugevnev inimmõju.
Mulda on vaja kaitsta.
Mulla kaitse on keskkonna- ja looduskaitse osa, mille eesmärk on mulda kui loodusvara
säilitada ja parandada. Mullakaitse on seotud vee-ja taimekaitsega. Mulla parim kaitse on selle
õige kasutamine.
ATMOSFÄÄR
Maakera gaasilist kesta mis tiirleb koos maaga nim õhkkonnaks ehk atmosfääriks.
Meid ümbritsev on gaaside segu. Meteoroloogias eristatakse õhkkonnas puhast ja kuiva õhku,
veeauru ning aerosoole. Puhta ja kuiva õhu koostis on maapinna läheduses kogu maakeral
peaaegu ühesugune. Seevastu veeauru ja aerosoolide sisaldud õhus erineb piirkondlikult
suuresti. Tähtsamad gaasid, millest puhas ja kuiv õhk koosneb on:
a) lämmstik 78%
b) hapnik 21%
c) argoon 0,93%
d) süsinikdioksiid 0,03%
Ülejäänud gaase esineb imevähe. Täiesti puhast ja kuiva õhku looduses ei esine ning lisaks
nimetatud gaasidele on ~4% veeauru kuid selle osatähtsus muutub nii ööpäeva ja aastate jooksul.
Maa atmosfääri alumine piir on planeedi pind, ülemine piir ei ole täpselt määratletav. Väga hõre
õhkkond ulatub maapinnast tuhandete km-te kõrguseni. Meteoroloogias loetakse atmosfääri
ülapiiriks 1000-12000 km. Selleks on aluse andnud hämariku nähtused ja virmaliste vaatlused.
Õhk paikneb Maa atmosfääris ebaühtlaselt. Ligi 99% atmosfääri massist asub kihis, mis ulatub
maapinnast 30-35 km kõrgusele.
Atmosfääri vertikaalne kihistumine: KT
- Troposfäär - ulatub keskmiselt 11km kõrgusele. Polaarpiirkondades laskub troposfääri ülemine
piir madalamale (8km). Ekvaatorialadel tõuseb kuni 18km kõrguseni. Troposfääri kuulub 90%
atmosfääri massist.
- Stratosfäär - kõrgub troposfääi kohal 50-55km-ni. Sinna on koondunud suurem osa osooni, mis
neelab lühilainelist päikesekiirgust, mis kahjustab elusaid rakke. Seega kaitseb osoon planeedi
elu hukkumise eest. Suurim osoon (O3) on 20-26km kõrgusel.
- Mesosfäär - ulatub umbes 8000km kõrguseni. Mesosfääris muutuvad paljud gaasimolekulid
päikesekiirte mõjul ioonideks.
- Termosfäär - paikneb mesosfääri peal ja võtab enda alla ligi 800km paksuse kihi. Termosfääri
nähtuste hulka kuuluvad virmalised , mis tekivad umbes 100km kõrgusel maast elektronide, ioonide
ja muude osakeste toimel. Sisenenud atomosfääri, ergastavad osakesed lämmastiku ja hapniku
aatomeid, mis põhjustabki virmalisi.
- Eksosfäär - atmosfääri viimane kiht. Asub kõrgemal kui 800km ja läheb järkjärgult üle planeetide
vaheliseks ruumiks.
Maakera põhiline energiaallikas on päike. Maale langeb päikesekiirgusest vaid väike osa. Seegi
aga moodustab meie jaoks hiiglasliku energiahulga. Atmosfääris hajudes muudavad päikesekiired
oma suunda nii, et kiirgus saabub maapinnale peaaegu võrdselt igas suunas. Õhus sisalduv veeaur
ja tolm ning pilved hajutavad samuti kiirgust ning muudavad selle suunda. Seetõttu tekivad
õhkkonnas erinevad kiirgusvood.
Päikesekiirgust, mis saabub Maale paralleelsete kiirte kimpudena, nim otsekiirguseks.
Päikesekiirguse seda osa, mida hajutavad veeaur, tolm ja pilved, nim hajuskiirguseks.
Otse- ja hajuskiirguse summa kannab kogukiirguse ehk summaarse kiirguse nimetust .
Päikesepaistelise ilma puhul esineb nii otse- kui ka hajuskiirgust. Kui taevas on lauspilves,
siis jõuab Maale ainult hajuskiirgus .
Maapinnale saabunud päikesekiirgusest peegeldub osa tagasi maailmaruumi ja seda nim
peegeldunud kiirguseks ehk albeedoks. Tume maapind neelab palju kiirgust. Hele maapind
(lumi, rannaliiv) peegeldab päikesekiirgust tagasi. Kiirguse lainepikkus sõltub kiirgava keha
temp.-st. Päikese pinnal valiteb kõrge temp (~6000 C). Seetõttu on päikesekiirgus
lühilaineline. Kuna maapinna temp. on tunduvalt madalam kui päikesel, siis on Maalt
lahkuv kiirgus pikalaineline. Sageli kutsutakse seda ka soojuskiirguseks. Maakeral tervikuna
on kiirgusbilanss aastate jooksul tasakaalustunud. Maa keskmine temp. on + 15 C ja see ei
suurene ega vähene. Piirkonniti on aga kiirgusbilansid erinevad. Suurimad on kiirgusbilansi
väärtused ekvatoriaalsetel aladel. Negatiivne kiirgusbilanss on aladel, kus aastaläebi on
maapind kaetud jää ja lumega ( Gröönima, Antarktikas jm).
Õhutsirkulatsioon.
Atmosfääri üldtsirkulatsioon kujutab endast püsivat kogu maailma hõlmavat õhuliikumist,
mis toimub päikeskiirguse ebaühtlase jaotumise tõttu. Ekvatoriaalsed alad on päikesekiirtega
risti ja saavad rohkem kiirgust kui pooluste ümber, kuhu päikesekiired langevad kaldu. Seetõttu
tekib ekvaatoril soe ja polaaraladel külm õhk. Soe õhk on kergem kui külm õhk. Kui peale
päikesekiirguse ei oleks teisi õhuliikumist mõjutavaid tegureid, siis võiks toimuda järgmine:
Ekvaatoril õhk soojeneb ja tõuseb üles ning liigub kõrgemates õhukihtides pooluste poole.
Poolustel paiknev külm õhk aga laskub ja liigub maapinna lähedal tagasi ekvaatori suunas.
Tegelikuses ei ole õhuliikumine nii lihtne, sest tuulte kiirus ja suund ei sõltu mitte ainult
päikesekiirgusest vaid ka maismaa ja mere vaheldumisest ja suurtest mäeahelikest ning
eriti maakera pöörlemisest ümber oma telje.
Maa pöörlemisel ümber oma telje tekib Coriolisi jõud - inertsijõud, mille mõjul kanduvad kõik
liikuvad kehad põhjapoolusel otsesuunaga võrreldes paremale ja lõunapoolkeral vasakule.
Nii kanduvad ekvaatorilt liikuvad tuuled põhjapoolkeral paremale ning lõunapoolkeral vasakule.
Pikkadel jõgedel kujuneb kõrge parempoolne kallas, mida vesi pidevalt uhub ning lauge
vasakkallas. Ka lennukite, rakettide ja püssikuuli lennule avaldab Coriolisi jõud mõju ja muudab
nende suunda.
Tuuled.
Ekvaatoril tekivad sooja aluspinna tõttu tugevaad tõusvad õhuvoolud ja maapinna lähedal kujunevad
madala õhurõhuga alad. Soe õhk tõuseb troposfääri ülakihtideni ja liigub seal nii põhja kui ka lõuna
poolel. Jõudnud 35-laiuskraadini on õhumass piisavalt jahtunud ning hakkab laskuma ja 30-ndatel
laiustel valitseb kõrgrõhkkond. Sealt hakkab õhk liikuma maapinna lähedal madalama rõhu
(ekvaator) suunas. Nii tekivad ekvaatori ümbruses ja 30-ndate laiuskraadide vahel püsivad tuuled -
passaadid , mis põhjapoolkeral puhuvad Coriolisi jõul kirdest (kalduvad paremale) ja lõunapoolkeral
kagust (kalduvad vasakule). Siit nimetus - kirdepassaadid ja kagupassaadid.
Õhuringluse tõttu tekivad maapinnal ka teised suhteliselt püsivad tuuled. Samamoodi nagu
passaadid tekivad ka läänetuuled. 30-ndate laiuste laskuvate õhuvoolude tõttu kujuneb maapinna
lähedal kõrgrõhk ning õhk liigub sealt tagasi ekvaatori poole (passaadid) kui ka pooluste suunas.
Coriolisi jõu mõjul pöörduvad põhja poole liikuvad tuuled taas paremale ning nii tekivad läänetuuled,
mis kujundavad ka meie piirkonna ilma, tuues Eestisse sooja ja niisket õhku.
Pooluste ümber õhk jahtub ning laskuvad õhuvoolud hakkavad liikuma ekvaatori suunas - paremale
pöördudes tekivad idatuuled.
Lisaks suuri alasid hõlmavatele tuulesüsteemidele tekivad ka väiksemad kohaliku tähtsusega tuuled.
Nende isel on väga erinev. Nende seas on purustavaid tormituuli ja karmi lumetuiske aga ka vaikseid
sooje tuulepuhanguid. Tavaliselt on neil tuultel oma nimi ning meteoroloogistes käsiraamatutes on
toodud üle 100 kohaliku tuule. Kohalike tuulte hulka kuuluvad ka mussoonid . Mussooniks nim
püsivaid, valdavalt ühes suuna puhuvaid sesoonseid tuuli . Talvel puhuvad mussoonid mandrilt
ookeani ja suvel vastupidi. Mussoonid tekivad seetõttu, et maismaa ja ookean soojenevad ja
jahtuvad erinevalt. Kui talvel on ookeani vesi soojem ja maismaa külmem, siis tekib mandril
suurem õhurõhk kui ookeani kohal. See tingibki püsiva tuule maalt merele . Suvel on olukord
vastupidine
Briis - suurtes siseveekogudes ja merede rannikul puhuv kohalik tuul. Temperatuuri ööpäevase
muutumise tõttu puhub briis päeval merelt maale ja öösel vastupidi. Sageli nimetatakse neid
tuuli ka merebriisiks ja maabriisiks
Mäe-orutuul - tekib mägedes seetõttu, et nõlvad ja orud soojenevad ja jahtuvad erinevalt. Päeval
soojenevad lõunapoolsed nõlvad enam kui orud ja mäeharjade kohal tekib madalam rõhk.
Seetõttu hakkab orgudes olev rõhk liikuma pikki mäenõlvu ülespoole. Öösel aga, kui nõlvad
jahtuvad kiiremini kui orud, hakkab külm õhk voolama piki nõlvu orgude suunas. Seda tüüpi
tuuled esinevad Alpide, Suur-Kaukasuses ja teistes kõrgmägedes peamiselt suvel. Tuule
kiirus on tagasihoidlik.
Liustikutuul - tekib kõrgmägedes olevatel liustikel, kus õhk on ümbritsevate aladega võrreldes
jahedam ja hakkab piki liustikku alla liikuma. Tuule kiirus on väike. Liustiku tuul ei muuda
ööpäeva jooksul suunda. Tsüklonid ja antitsüklonid kujunevad õhurõhu erinevuste tulemusena.
KT!
Tsüklon - õhukeeris, mille keskmes on madalrõhuala, kuhu puhuvad äärealadelt tuuled, mis
põhjapoolusel liiguvad vastupäeva ja lõunapoolusel päripäeva. Ilm ja temperatuur võivad
tsükloni piirkonnas kiiresti muutuda. Tsükloni keskosas valitsevad tõusvad õhuvoolud, mille toimel
õhk jahtub. Tekivad pilved, millega kaasnevad sademed. Tsükloni mõju ilmale võib talvel ja suvel olla
erinev. Suvel toob tsüklon kaasa pilves, sajuse ja jaheda ilma. Talvel aga kaitsevad tsüklonis olevad
pilved maapinda jahtumise eest ja võib kujuneda suhteliselt soe kauni lumesajuga ilm.
Antitsüklon - kujutab endast õhupöörist, mille keskmes valitseb kõrgrõhkkond ja tuuled puhuvad
keskelt äärealade poole. Põhjapoolkeral puhuvad tuuled antitsüklonis päripäeva ja lõunapoolkeral
vastupäeva. Antitsükloni keskmes valitsevad laskuvad õhuvoolud. Laskudes õhk soojeneb, relatiivne
õhuniiskus langeb, pilved hajuvad ning tekib selge, stabiilse temperatuuriga enamasti nõrga tuulega
ilm, mis suvel on soe ja talvel seevastu käreda pakasega.
Tsüklonid ja antitsüklonid liiguvad üksteise kannul mööda kindlaid trajektoore. Eesti kliimale on tähtis
Islandi piirkonnast tulevad tsüklonid. Tsükonite ja antitsüklonite teket ning nende liikumist mõjutavad
maakeral üsna püsivalt suured madala- või kõrgrõhuga alad, mida nim ka atmosfääri mõjukeskusteks.
Torm - tuul, mille tugevus on suurem kui 9 palli (kiirus üle 21 m/s). Torm põhjutab merel ja teistes
veekogudes tugevaid laineid ja maismaal kahjustusi.
Orkaan - troopiline tsüklon Kariibi -mere piirkonnas. Tugevus üle 12 palli (kiirus üle 33 m/s).
Õhuniiskus ja sademed.
Vesi esineb looduses mitmes olekus. Vesi liigub pidevalt ühest olekust teise. Põhiline osa veeaurust
on troposfääri alumises 2-3 km pakuses kihis, kus selle hulk ulatub 4%-ni. Vesi satub õhku, kui see
aurab veepinnalt, maapinnalt ja taimedelt. Taimedelt toimuvat auramist nim transpiratsiooniks.
Auramist maapinnalt nim füüsikaliseks auramiseks. Mingi piirkonna niiskuse olud määrab sademete
ja aurumise suhe. Kui aurab rohkem kui sajab, tekib põud. Kui sajab rohkem kui aurata jõuab, on
niiske.
Õhuniiskus on õhus leiduv veeauruhulk. Eristatakse aboluutset ja relatiivset niiskust. Absoluutne
niiskus on mingil hetkel õhul oleva veeauru tegelik hulk, mis väljendab vee hulka (grammides-
kilogrammides) õhuruumalaühiku kohta. Kui absoluutne niiskus saab võrdseks küllastunud niiskuseda,
tekib kastepunkt - õhus olev veeaur hakkab veelduma ja veepiiskadena (vihm,udu,kaste) maapinnale
langema . Seda, kui lähedal on õhus leiduv veeaur küllstusolekule iseloomutab kõige paremini
relatiivne niiskus, mis võrdub absoluutse niiskuse ja küllastava niiskuse vahega. Relatiivset niiskust
väljendatakse tavaliselt %-des. Abs. niiskus muutub vastavalt õhutemp muutumisele: mida kõrgem on
õhu temp, seda enam aurab vett ja seda enam on õhus niiskust. Suhteline õhuniiskus muutub sellele
vastupidiselt. Temperatuuri langedes õhu küllastus veeaurust suureneb ja seetõttu relatiivne niiskus
suureneb.
Maakera pinnale jõuab aastas umbes 511000 km3 vett. Sellest 81% sajab maha merede kohal. Sademete
jaotus maakeral sõltub suurtest mäeahelikest, merede ja maismaa asendist, külmadest ja soojadest
hoovustest jne.
Sademed on maakeral jaotund väga erinevalt. Indias Cherrapunjis on registreeritus üle 24000mm sademe
aastas, mis on üle 4x rohkem kui Eestis. Sahaara keskkosas on sademeid kuni 10mm aastas.
Inimtegevuse mõju atmosfäärile.
Inimkonna tegevus on suurendanud survet looduskeskkonnale, sealhulgas ka atmosfäärile. Kivisöe,
põlevkivi ja nafta põlemisel paiskub õhku lämmastiku-, fosfori- ja väävliühendeid. Atmosfääris
reageerivad need õhuniiskusega ning nii tekivad happevihmad ehk happesademed , mis põhjustavad
mulla ja magevee hapestumist ning on eriti kahjulikud okasmetsadele.
Õhku sattunud põlemisproduktid ( suits, tahm) segunevad tuulevaiksete ilmade korral uduga. Nii tekib
mürgine ja organismidele ohtlik sudu , mida esimene tähendati Londonis. Sudu tekitab südame ja
veresoonkonna haigusi. Õhu saastumine põhjustab osoonikihi hõrenemist atmosfääris. Stratosfääri
osoonikiht neelab UV-kiirgust ja toimib omalaadse kilbina, mis kaitseb Maad kahjulikud kiirguse eest.
Osooni hävitavad fluor - ja kloororgaanilised ühendid, mida kasutatakse külmutusseadmetes, samuti
aerosoolides kasutatavaid ühendeid, mitmesugused lämmastikoksiidid, mida paiskavad atmosfääri
tööstus- ja transpordivahenid. Viimaste aastakümnetel on atmosfääris tekkinud alad, kus osooni
konsentratsioon on langenud väga madalale.Neid alasid nim osooniaukudeks (suuremad neist on
Antarktika ja Austraalia kohal). Kuna osoonikiht neelab UV-kiirgust, mis hävitab elusaid rakke, siis
on tekkinud probleem väga terav . Stratosfäärse osoonikihi säilitamine on kogu inimkonna ülesanne.
Osooni hävitavate ühendite keelamiseks on välja töötatud meetmed (nt Montreali protokoll ).
Teatavasti laseb kasvuhoone klaas hästi läbi lühilainelist päikesekiirgust, kuid takistb taimedest ja
pinnasest lähtuvat pikalainelist soojuskiirgust ning selle tagajärjel õhutemperatuur kasvuhoones
tõuseb. Sellist nähtust nim kasvuhooneefektiks.KT!
Maakeral esineb sama nähtus, ent siin täidab kasvuhoone klaasi ülesannet õhkkond. Lühilainelisest
päikesekiirgusest jõuab selge ilmaga maapinnale 80%. Õhkkond takistab Maalt lahkuvat pikalainelist
soojuskiirust, mistõttu maa pind ei jahtu nii kiiresti ja suur osa soojust säilib. Kasvuhooneefekti tekitavad
kasvuhoonegaasid :
1) veeaur 62%
2)süsihappegaas 22%
3) osoon 7%
4) metaan ja teised 0,3%
Inimese tegevusest sõltub eriti süsihappegaasi hulk õhus. Kui süsihappegaas puuduks, langeks
õhutem Maal sedavõrd, et maakera ilmselt jäätuks.
19. saj keskpaigas oli õhus vaid 0,08% süsihappegaasi. 20. saj keskpaigas 0,03. Praegu 0,037%.
Peamine põhjus fossiilsete kütuste tarbimise suurenemine. Süsihappegaasi ja tolmu kasvamise tõttu
atmosfääris suureneb kasvuhooneefekt, mis mõjutab kliimat.
Hüdrosfäär.
Selleks nim maad ümbritsevat ebaühtlaselt jaotunud veekihti, mis asub atmosfääri ja Maa tahke koore
vahel ning osaliselt nende sees. Kogu planeedi pinnast on veega kaetud 71%. Ookeanid ja mered
hõlmavad 97% kogu veest: Magedat vett on alla 3%. Maakeral ringleva mageda vee hulk:
1) igijää ja lumi 75%
2) põhjavesi 24%
3) ülejäänud 1%, sellest 60% järvedes, 35% mullas, 0,5% jõgedes ja 4,5% veeauruna atmosfääris.
Maakeral pidevas liikumises olev vesi moodustab veeringe . Veeringeks nim vee pidevat ja korduvat
liikumist põhilistes Maa sfäärides (atmosfäär, litosfäär, hüdrosfäär, biosfäär) ja nende vahel.
Vee liikumapanevaks jõuks on päikesekiirgus. Eristatakse suurt ja väikest veeringet. Väikese
veeringe korral aurustub vesi mere pinnalt ning langeb sinna ka tagasi. Suure veeringega on tegemist
juhul kui merest aurunud vesi kandakse pilvedena maismaa kohale, kus ta maha sajab. Maismaale
sajanud veest aurab osa otse õhku tagasi. Osa satub õhku taimede kaudu, transpiratsiooni töö,
osa vett aga imbub pinnasesse ja sealt põhjavette. Osa vett satub ka järvedesse ja jõgedesse ning
sealtkaudu taas merre. Kogu maismaale sadanud veest aurab 2/3 ja vooluvetega lahkub 1/3.
Inimene saab joogiveeks kasutada puhast ja kergesti kättesaadavat magedat vett. Puhas vesi on
hinnaline loodusvara. Meil parasvöötmes hinnalist vett veel jätkub, paljudes maakera piirkondades
valitseb aga suur veepuudus. Mageda vee varud on ohustatud ka seetõttu, et saastatud mage vesi
puhastub looduslikul teel aeglaselt. Atmosfääris olev veeaur uueneb kiiresti, 6-10 päevaga. Järvede
jõgede vesi umbes 16 aastaga, kuid põhjavesi läbib ühe tsükli umbes 1400 aastaga.
Maakeral võib magevee tarbimise jagada 3-ks:
1) põllumajandus ( umbes 90% kogu tarbitavast veest läheb niisutamiseks)
2) tööstus kasutab umbes 7% veevarust
3) igapäevaelus kasutab inimene umbes 3% mageveest
Ligi 60% maismaast asub veevaesel alal ja 25% inimkonnast kannatab veepuuduse käes.
Põhjavesi
Suur osa sademetena maapinnale langevast veest imbub raskusjõu mõjul läbi pinnase. Seda
protsessi nim infiltratsiooniks. Osas kivimites , nt liivas ja kruusas, liigub vesi kiiremini, teiste,
nt savikates kivimites, aeglasemalt. Vee liikumiskiirust pinnases mõõdetakse filtratsiooni
mooduliga, mille ühikuks on cm/sek või m/ööpäevas.
Läbides erinevaid sette- ja kivimikihte puhastub vesi saasteainetest ning lahustab mineraale .
Põhjaveeks nimetataksegi maakoore kivimite ja setete boorides, lõhedes ja tühikutes olevat vett.
Maapinna boorsetes kivimiskihtides liigub vesi suhteliselt vabalt ja sellised kihte nim vett kandvateks.
Vett kandvad kivimid on nt liiv, liivakivi, lõhenenud lubjakivi jne. Vett kandvad kihid asenduvad vett
pidavate kihtidega. Tuntuim on savi. Vesi liigub pinnases seni kuni kohtab vett pidavat pinnasekihti ja
jääb sellele pidama . Sageli asetsevad mitu vettpidavat kihti üksteise all ja nii kujunevad eri sügavusel
põhjavee kihid.
Kahe vett pidava kihi vahel liikuv vesi on tihti surve all. Seda nim surveliseks põhjaveeks. Kui vesi satub
maapõues nõgusalt lasuvate vettpidavate kihtide vahele ja sealt voolab vett pidevalt juurde, satub
põhjavesi suure surve alla. Sel juhl nim seda arteesiaveeks.
Tavaliselt on põhjavesi jahe. Vulkaanilistel aladel, kus maapões valitseb kõrge temperatuur, soojeneb
ka põhjavesi ning seda nimetatakse termaalveels. Sellistes piirkondades on kuumaveeallikad ja
perioodiliselt kuuma vett purskavad allikad - geisrid. Vesi lahustab oma teekonnal kivimites
leiduvaid soolasid. Põhjavett, millel on mineraalsoolade tõttu ravitoime, nim mineraalveeks.
Jõgede äravool ja veerežiim.
Vett, mis mööda jõe voolusängi kõrgemalt madalamale liigub, nim jõe äravooluks. Kõik jõed on
sarnased sellepoolest et aasta jooksul äravool muutub. See sõltub sademetest, aurumiseks ,
valgala suurusest ja kujust , absoluutsest ja suhtelisest kõrgusest, läbivoolust järvedes.
Jõgede äravoolu mõõduks on vooluhulk . See on vee kogus m3 või liitrites, mis ühe sekundi
jooksul läbib jõe ristlõiget. Seda, kuidas jõe vooluhulk mingi pikema aja, nt aasta jooksul muutub,
nim jõe veerežiimiks.
Väga suurt mõju maailma kliimale avaldab piki Vaikse ookeani Ecuadori ja Peruu rannikut liikuv soe
pindmine vesi. Seda ilmastikunähtuste kogumit nim El Nino`ks ( Hispaania - jeesuse lapsuke).
Ookeani vee pindmiste kihtide tugev soojenemine takistab oluliselt külmema ja toitainete rikka
süvavee pinnale kerkimist. El Nino tekib tavaliselt jõulude paiku ning kestab mõnest nöädalast
mitme kuuni . Viimasel aastakümnel on esinenud märksa tugevamaid soojenemisi ning mitu aastat
kestvaid El Ninosid.
Elu säilimise ning kogu geograafilise keskkonna funktsioneerimise seisukohalt on maailmameri
kogu planeedi jaoks kõige tähtsam keskkond. Seepärast on ookeanide ja merede kaitse
kõikvõimalike kahjulike mõjude eest ülioluline.
Maa süsteemide vahelised seosed.
Maad hõlmavat ja ümbritsevat ruumi, mis tekib atmosfääri, hüdrosfääri ja litosfääri vastastikusel
mõjualal, nim geograafiliseks sfääriks. Geograafiline sfäär ehk maastikusfäär koosneb erinevatest
maastikest, kus korduvad vastastikku sõltuvad pinnavormid, mullad , taimekooslused ja inimtegevuse
avaldused .
Maastik jaotatakse loodusmaastikuks ja kultuurmaastikuks. Loodusmaastik on alus, millele inimene
oma esteetilisi tõekspidamisi ja väärtushinnanguid järgides on kujundanud ja kujundab kultuur-
maastikku. Kultuurmaastik on seega erinevate inimpõlvede jäljed looduses.
Maastike looduslikud omadused on tinginud nende kasutuse iseloomu. Viljakate muldadedega
alasid on kasutatud aastasadu põllumaadena. Liivastel ja kivistel aladel on aga kasvanud mets.
Sellel põhinebki maastike kasutusalane liigestus :
Metsa -, põllumajandus-, tööstus-, kaevandus -, puhkemaastik jne.
Reeglina muudab inimtegevus maastikku vaesemaks. Erinevate maastikke säilimist ja liikide
elutingimusi ohustab loodusvarade ulatuslik kasutamine. Eesti maastiku mitmekesisus tuleneb
mitmete looduslike ja poollooduslike taimekoosluste säilimisest paljudes maastiku tüüpides.
Tähelepanu väärne on ka meie mitmekesine soo- ja ulatuslik metsamaastik. Suurel osal
ülejäänud Euroopast on need aga kadumas .
Maastikku kujundavad järgmised tegurid ja seosed:

• Kliima
  
• Reljeef
  
• Veestik
  
• Muldkate
  
• Taimkate
  
• Loomastik
  
• Inimtegevus
  

Tähtis osa kuulub keskkonnaseirele, mis tegeleb keskkonnaseisundi ja seda mõjutavate tegurite
pidevate jälgimisega. ja arengukavade koostamiseks . Näiteks aitavad keskkonnaseire andmed
vältida ohtlikke ainete sattumist keskkona ja seega säästa meie tervist. Keskkonnaseire ül on veel:
a) keskkonna saastatuse ja reostuse hetkeolukorra määramine ning analüüsimine.
b) taastuvate loodusvarade seisundi ja hulga määrmine ning keskkonda mõjutavate tegurite hindamine.
c) saasteainete kauglevi jälgimine ja rahvusvaheliste lepete alusel võrdlusuuringute teostamine.
d) bioloogilise mitmekesisuse hetkeolukorra hindamine ja analüüsimine.
Eesti riikliku keskonnaseire struktuur:
1) meteoroloogiline seire
2) välisõhuseire
3) põhjavee seire
4) siseeveekogude seire
5) rannikumere seire
6) maastike ja eluslooduse seire
7) metsaseire
8) kompleksseire
9) kiirgusseire
10) seismoseire
11) mullaseire
Keskkonnaseire on väike osa Eesti keskkonna strateegiast, mis lähtub keskkonnakaitse ajalooliselt
väljakujunenud põhieesmärkidest, s.o. tagada inimestele rahuldav tervislik keskkond ja majanduse
arendamiseks vajalikud tingimus ja ressursid ilma seejuures loodust oluliselt kahjustamata.
Majandusliku arengu kõrval tuleb säilitada ka maastikke ja elustiku mitmekesisus. Tähtis on ka
rahvusvaheline koostöö, eriti EL-i raames.
1) Geograafilise uurimustöö etapid
2) Kuidas määrata asukohta?
3) Kuidas määrataks arheoloogiliste leidude vanust?
4) Mis on geoinfosüsteem?
5) Nim meid ümbritseva looduse sfäärid
6) Litosfääri mõiste. Mis on astenosfäär?
7) Mis on laam? Millega tegeleb laamdektoodika?
8) Magma vertikaalne ringkäik
9) Mis on pedosfäär?
10) Mis on muld? Kuida muld tekib?
11) Mulla profiili horisnondid
12) Muldade degradatsioon. Selle liigid.
13) Atmosfääri mõiste.
14) Atmosfääri vertikaalne kihistumine
15) Lühi- ja pikalaineline päikesekiirgus.
16) Mis on Coriolis `i jõud?
17) Mis on passaadid?
18) Mis on mussoonid?
19) Tsüklonid ja antitsüklonid? NB!
20) Mis on transpiratsioon ?
21) Mis on kastepunkt?
22) Osoonikihi hõremise põhjused. Osooni augud.
23) Kasvuhooneefekti olemus.
24) Mis on hüdrosfäär?
25) Väike ja suur veeringe.
26) Mis on põhjavesi?
27) Mis on veerežiim?
28) Mis on hoovused ? Nende liigid.
29) Geograafilise sfääri mõiste
30) Keskkonna seire ül-d. Eesti keskkonna seire struktuur.
31) Kyoto protkolli olemus.