Võlaõiguslikke riigikohtulahendite vihik (0)

I SEMINAR
3-2-1-63-15 p 13 (tasu kokkuleppe puudumine)
Asja uuel läbivaatamisel ei ole ringkonnakohus seotud maa- ega ringkonnakohtu eelnevates lahendites tehtud järeldusega, et poolte vahel oli leping seadmete kasutamise kohta (vt  TsMS  § 693 lg-d 1 ja 2). Ringkonnakohtul on õigus tõendeid ümber hinnata, seda kohtuotsuses põhjendades (TsMS § 653). Seetõttu tuleb asja uuel läbivaatamisel esiteks uuesti hinnata, kas pooled leppisid seadmete kasutamises kokku selliselt , et kostjale I pidi olema arusaadav, et selle eest tuleb ka maksta, st leping on kehtiv ka tasu kokkuleppeta (vt VÕS § 27 lg 1), või on kostjad tõendanud tasuta kasutuslepingu sõlmimise. Juhul kui tasuta kasutuslepingu sõlmimine ei leia tõendamist, tuleb ringkonnakohtul hinnata, kui suurt tasu tuli kostjal I hagejale seadmete kasutamise eest maksta. Lisaks on kostja  II esitanud hageja nõudele aegumise vastuväite, mille kohta tuleb kohtul samuti seisukoht võtta juhul, kui kohus tuvastab, et hagejal on kostja vastu kehtiv nõue. Vajaduse korral tuleb ringkonnakohtul anda pooltele oma seisukohtade ja tõendite esitamiseks täiendav tähtaeg (TsMS § 3401 lg 1 järgi).
3-2-1-75-10 p 14 (parkimisleping),
Nõustumus ( aktsept ) on VÕS § 20 lg 1 järgi otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Vaikimine või tegevusetus loetakse sama paragrahvi teise lõike kohaselt nõustumuseks üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest . Ringkonnakohus ei tuvastanud, et hageja väljendas oma nõusolekut sõlmida leping otsese tahteavalduse või mingi teoga. Seega ei ole asjas kindlaks tehtud VÕS § 20 lg 1 kohaldamise eeldus.Ringkonnakohus luges lepingu sõlmimiseks vajalikuks hageja aktseptiks tegevusetuse ( parkimise võimaldamine). Samas ei nähtu aga ringkonnakohtu otsusest VÕS § 20 lg 2 kohaldamise eeldused, st kas hageja tegevusetuse saab lugeda aktseptiks seaduse, lepingupoolte kokkuleppe, pooltevahelise praktika või nende tegevus- või kutsealal kehtivate tavade järgi.
3-2-1-101-11 p 12(vaikimine majandus-kutsetegevuses)
Nimetatud kuupäeval saatis hageja kostjale e-kirja, milles avaldas valmisolekut teha pooltevahelise vaidluse lõpetamiseks esialgsest arvest (nr 798) 15% soodustust . E-kirjale oli lisatud soodustuse võrra vähendatud arve.Ringkonnakohus on võtnud seisukoha vaid hageja teise tahteavalduse kohta, mille hageja tegi 19. jaanuaril 2009 ja milles ta teatas, et arve tähtaegselt tasumata jätmisel loobub hageja pakutud soodustusest. Seejuures on ringkonnakohus jätnud VÕS § 20 lg-t 2 rikkudes põhjendamata oma seisukoha, millisel alusel saab kostja vaikimist hageja 19. jaanuari 2009. a tahteavalduse peale lugeda selle tahteavaldusega nõustumiseks. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu VÕS § 20 lg 2 kohaldamise eeldused, st kas kostja tegevusetuse saab lugeda aktseptiks seaduse, lepingupoolte kokkuleppe, pooltevahelise praktika või nende tegevus- või kutsealal kehtivate tavade järgi.
3-2-1-141-14 p 44 (lepingu tühisuse mõju konkurentsikeelu ja leppetrahvi kehtivusele)
TsÜS § 85 järgi ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa tehingu teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Eeldada võib, et lepingupooled ei soovinud, et BFT müügileping kehtiks vaid osaliselt ehk konkurentsikeeldu ja leppetrahvi sätestavas osas, sest nii konkurentsikeelu kui ka selle rikkumise eest leppetrahvi kehtestamisel on mõtet vaid juhul, kui leping jääb kehtima osa müüki puudutavas osas. Asjas ei ole tuvastatud asjaolusid, millest nähtuks, et konkurentsipiirangul ja selle rikkumisega seotud leppetrahvikohustusel oleks iseseisev, osa müügiga mitteseotud tähendus. Seega on leping eeldatavasti tühine ka osas, milles see nägi kostjatele ette konkurentsikeelu ja selle rikkumise puhuks leppetrahvi.
3-2-1-3-16 p 11: parkimislepingu sõ lmimine ;
Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus nõuetekohaselt põhjendanud, miks tuleb parkimisleping lugeda sõlmituks hageja kui sõiduki omanikuga. Parkimislepingu p 1 järgi sõlmitakse parkimisleping VÕS-s sätestatud korras parkimise korraldaja ja sõiduki juhi vahel. Parkimistingimuste p 10 järgi on parkimise korraldajal õigus eeldada, et sõiduki omanik või vastutav kasutaja on sõiduki juhiks ja parkimislepingu pooleks. Ringkonnakohus leidis erinevalt maakohtust õigesti, et parkimistingimuste p 10 ei ole tühine tüüptingimus. Maakohtu hinnangul võimaldab see lepingupunkt tõlgendust, et parkimistingimuste rikkuja (sõiduki juhi) vastutus pannakse kolmanda isiku (sõiduki omaniku) kanda. Ringkonnakohus leidis õigesti, et sellist järeldust parkimistingimuste p-st 10 teha ei saa. Viidatud lepingupunkt ei pane parkimistingimuste rikkumise korral vastutust kolmandale isikule, vaid sätestab parkimise korraldajale õiguse eeldada, et sõiduki juhiks ja seega ka parkimislepingu pooleks on sõiduki omanik või vastutav kasutaja. Selle eelduse saab sõiduki omanik või vastutav kasutaja ümber lükata.
3-2-1-89-06 – lepingueelsed läbirääkimised, eelleping , VÕS § 14, 15 kohaldamine, (negatiivne kahju – p 14-17)
VÕS § 15 reguleerib juhtumeid, kus poolte läbirääkimised on lõppenud ja pooled on lepingu sõlminud, kuid leping on tühine. Kõnealune säte kohaldub nii poolte sõlmitud põhilepingule kui ka eellepingule. VÕS § 15 lg-t 1 rakendatakse juhtumeile, kus lepingu tühisus on seotud vorminõuete täitmisega. VÕS § 15 teisi lõikeid kohaldatakse aga juhtumeile, kus lepingu tühisus tuleneb mõnest muust asjaolust. Nii saab VÕS § 15 lg 1 kohaselt juhul, kui leping on vorminõude eiramise tõttu tühine, kahjustatud lepingupoole ees vastutada vaid isik, kes on võtnud endale kohustuse valmistada ette lepingu sõlmimine või teavitada teist poolt lepingu ettevalmistamisega seotud asjaoludest. VÕS § 15 lg-d 2 ja 3 reguleerivad aga eelkõige olukordi , kus leping osutub tühiseks vorminõude täitmisega mitteseotud asjaolu tõttu, mida üks lepingupool või mõlemad teadsid või selle asjaolu ise põhjustasid. VÕS § 15 lg 4 tähenduseks on selgitada, mida mõista "asjaolu teadma pidamise" all, ja viidatud 4. lõikel saab olla tähendus vaid sama paragrahvi lõigete 2 ja 3 jaoks.
VÕS § 14 sätestab lepingueelseid läbirääkimisi pidavate isikute kohustused kuni kehtiva lepingu sõlmimiseni. Viidatud sätte sisuks on läbirääkimistel tekkiv vastastikune kohustus arvestada kummagi võlasuhte poole õiguste ja huvidega (VÕS § 2 lg 2). Lepingueelsete läbirääkimiste tulemuseks võib, aga ei pruugi olla omavahelise lepingu sõlmimine. VÕS § 14 lg 3 esimene lause sätestab, et kui lepingueelseid läbirääkimisi pidanud isikud ei saavuta kokkulepet, siis ainuüksi läbirääkimistest ei tulene neile õiguslikke tagajärgi. Kõnealuse sätte erinevates lõigetes täpsustatakse, milliste kohustuste täitmist üksteise huve ja õigusi arvestavatel läbirääkimistel silmas peetakse.
Selles sättes reguleeritud lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevate kohustuste rikkumise korral saab kahjustatud pool esitada kohustust rikkunud poole vastu kahju hüvitamise nõude tulenevalt VÕS §-st 115. Seejuures tuleb VÕS § 14 lg 3 teisest lausest tulenevalt arvestada, et kahju hüvitamise nõue saab tekkida vaid kohustust rikkunud poole pahauskse käitumise korral. Kuivõrd viidatud säte reguleerib poolte kohustusi kuni kehtiva lepingu sõlmimiseni, siis juhul, kui leping osutub tühiseks VÕS § 15 lg-s 1 märgitud asjaoludel, võib oma kohustusi rikkunud pool vastutada kahjustatud poole ees ka VÕS § 14 lg 3 alusel (kui isik, kes on lõpetanud läbirääkimised pahauskselt enne lepingule nõutava vormi andmist või keeldudes lepingule nõutava vormi andmisest).
Kolleegium märgib, et läbirääkimiste pidamisena pahauskselt võib käsitada näiteks olukorda, kus poolel pole läbirääkimiste alustamisel tegelikku tahet ei läbirääkimiste pidamiseks ega lepingu sõlmimiseks ning läbirääkimisi peetakse eesmärgil, mis pole kooskõlas hea usu põhimõttega (näiteks on läbirääkimiste pidamise eesmärgiks saada teada olulisi andmeid teise poole tootmistegevuse või klientide kohta või takistada teist poolt lepingu sõlmimisel oma konkurendiga vms). Läbirääkimiste katkestamisena pahauskselt võib käsitada näiteks sellist käitumist, kus pool on esitanud teisele poolele valeandmeid lepingu sõlmimisega seonduvate asjaolude kohta ning teise poole pahausksest käitumisest teada saanud pool juhib rikkuja tähelepanu lepingu korrigeerimise vajadusele, mille peale rikkuja lõpetab pooltevahelised läbirääkimised, tuginedes iseenda rikkumisele.
II SEMINAR
3-2-1-71-07 – korteri ostu puhul ostja äratuntav huvi – p 13
Kolleegium leiab, et kui asi vaadatakse üle enne müügilepingu sõlmimist ja müügilepingus märgitakse, et ostja on asja eelnevalt üle vaadanud, siis tuleb eeldada, et ostja nõustus asja ostma koos ülevaatamisel avastatud puudustega, ilma et neid puudusi oleks müügilepingus märgitud. Lepingu viidatud punktide alusel leidsid kohtud seega iseenesest õigesti, et pooled leppisid kokku lepingu sõlmimise ajal olemas olnud asja omadustes, arvestades hageja võimalust neist omadustest teada saada. Seadusest ei tulene, et müüdav korteriomand peab olema elamiskõlbulik.
3-2-1-111-07 – lepingueelsete kohustuste rikkumise selgumine pärast lepingu sõlmimist – p 14
Kolleegium märgib, et kui lepingueelsete kohustuste rikkumine selgub alles pärast lepingu sõlmimist, tuleb pooltevahelist suhet vaadelda ühtse lepingulise suhtena, mille sisuks on lisaks lepingust tekkinud kohustustele ka kohustused, mis on tekkinud juba enne lepingu sõlmimist. Hageja põhjendas hinna alandamist asjaoluga, et lepinguese ei vastanud üleandmisel sellele, millisena seda talle pärast broneerimislepingu allkirjastamist ja enne müügilepingu sõlmimist tutvustati. Seega tugines hageja lepingueelsetel läbirääkimistel kokku lepitule. VÕS § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab lepingueelseid läbirääkimisi pidav isik teatama teisele poolele kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Sama paragrahvi 1. lõike teisest lausest tulenevalt peavad lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus esitatud andmed olema tõesed. Kui kohustustehingu sõlmimise eelsete läbirääkimiste käigus kokku lepitu ei kajastunud notariaalselt tõestatud müügilepingus, muutub see asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 2 järgi kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse.
3-2-1-113-07 – kinnistu piiridest lepingueelselt ettekujutuse loomine – p 10, q 12-13
Pooled tunnistavad, et kinnistusraamatus ja notariaalses müügilepingus oli kinnistu suuruseks märgitud 907 m2. Tuvastatud asjaoludest ei tulene, et kostja I oleks lubanud lepingueelsete läbirääkimiste käigus hagejale müüa 1163 m2 suuruse kinnistu. Seega leidis ringkonnakohus õigesti, et puudub alus alandada hinda selle tõttu, et hageja pidas kinnistu pindala tegelikust suuremaks. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kinnistu suuruse mittevastavus aiaga piiratud maatüki suurusele ei ole käsitatav kinnistu mittevastavusena müügilepingu tingimustele.
Kuigi hageja nõudis makstu tagastamist seoses hinna alandamisega, tugines ta muu hulgas sellele, et rahasumma , mida ta nõuab, kajastab turuhinna vähenemist ja kostja I poolt lepingu rikkumisega hagejale tekitatud täiendavaid kulutusi (vt käesoleva otsuse p 1). Hageja märkis hagiavalduses, et kui ta käis enne müügilepingu sõlmimist kinnistuga tutvumas, ei teavitanud kostja I teda, et piirdeaiaga piiratud maatükk ei ole identne müüdava kinnistuga. Hageja eeldas, et kostja I tegutseb heas usus ja näitab talle tegelikult müüdavat kinnistut. Tema tahe oli omandada talle näidatud maatükk, mis on piiratud piirdeaiaga, mille sees on muru, taimestik ning elamu, ning kuhu pääseb vaid piirdeaeda rajatud väravate kaudu. Hageja väitis veel, et kostja I lõi kinnistut müües hagejale teadvalt vale ettekujutuse kinnistu piirist ning müügiobjektist tervikuna ja see mõjutas oluliselt hageja poolt ostmisotsuse langetamist. Kolleegium selgitab, et kahju hüvitamise kohustus võib tekkida lepingueelsete läbirääkimiste käigus tekkivate kohustuste rikkumise tõttu. VÕS § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab lepingueelseid läbirääkimisi pidav isik teatama teisele poolele kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Sama paragrahvi 1. lõike teisest lausest tulenevalt peavad lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus esitatud andmed olema tõesed.
Lepingueelsete läbirääkimiste käigus tekkivate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisel tuleb muu hulgas arvestada rikutud kohustuse kaitse-eesmärki (VÕS § 127 lg 2), põhjuslikku seost kohustuse rikkumise ja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4) ning hageja kui kannatanu enda võimalikku osa kahju tekkimises (VÕS § 139).
3-2-1-69-12 – VÕS § 14 ja § 15 kohaldamisest, kahju hüvitamise erikoosseisud – p 14
Nii nõuab hageja ehitustegevusega seotud kulude hüvitamist , tuginedes ka sellele, et kostja hoidis teda oma pahauskse käitumisega teadlikult arusaamises, et eellepingut täidetakse, ning hageja kandis kulutusi, uskudes eellepingu kehtivusse.
VÕS § 15 lg-s 1 sätestatakse, et kui üks lepingupool oli kohustunud lepingu ette valmistama või teist lepingupoolt teavitama lepingu ettevalmistamisega seotud asjaoludest ja leping on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, tuleb teisele lepingupoolele hüvitada kahju, mis tekkis seetõttu, et teine lepingupool uskus, et leping on kehtiv. VÕS § 15 teisi lõikeid kohaldatakse juhtumeile, kus lepingu tühisus tuleneb mõnest muust asjaolust. Viidatud sätte kohaldamist on Riigikohus selgitanud 15. jaanuari 2007. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06. Tulenevalt VÕS § 15 lg-st 1 saab sättes märgitud asjaoludel kahjustatud lepingupoole ees vastutada vaid isik, kes on võtnud endale kohustuse valmistada ette lepingu sõlmimine või teavitada teist poolt lepingu ettevalmistamisega seotud asjaoludest. Kolleegium leiab, et kõnealune säte asjas ei kohaldu, sest hageja ei ole toimiku materjalide kohaselt tuginenud asjaolule, et pooled oleks sellises kostja kohustuses kokku leppinud.
VÕS § 14 sätestab lepingueelseid läbirääkimisi pidavate isikute kohustused kuni kehtiva lepingu sõlmimiseni. VÕS § 14 lg 1 esimese lause järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. VÕS § 14 lg 2 esimeses lauses sätestatakse, et lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teatama teisele poolele kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Sama paragrahvi esimese lõike teisest lausest tulenevalt peavad lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus esitatud andmed olema tõesed. VÕS § 14 lg 3 teise lause järgi ei või isik pahauskselt, eelkõige lepingu sõlmimise tahteta läbirääkimisi pidada, samuti neid pahauskselt katkestada. Viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06 on Riigikohus selgitanud ka VÕS § 14 sisu ja eesmärki, osutades, et VÕS § 14 lg-s 3 teises lauses reguleeritud lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevate kohustuste rikkumise korral saab kahjustatud pool esitada kohustust rikkunud poole vastu kahju hüvitamise nõude VÕS § 115 järgi. Seejuures tuleb VÕS § 14 lg 3 teisest lausest tulenevalt arvestada, et kahju hüvitamise nõue saab tekkida vaid kohustust rikkunud poole pahauskse käitumise korral. Sama lahendi p-s 15 on kolleegium andnud ka juhised, milliseid olukordi saab käsitada läbirääkimiste pidamisena pahauskselt. Kolleegium märgib lisaks, et lepingueelsete läbirääkimiste käigus tekkivate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisel tuleb muu hulgas arvestada ka rikutud kohustuse kaitse-eesmärki (VÕS § 127 lg 2), põhjuslikku seost kohustuse rikkumise ja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4) ning kannatanu enda võimalikku osa kahju tekkimises (vt 12. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-07, p 13).
3-2-1-136-12 – teavitamiskohustus krediidilepingus (VÕS § 14) – p 24-26
Kolleegium peab õiguse ühetaolise kohaldamise huvides siiski vajalikuks märkida, et iseenesest võib professionaalsel krediidiandjal sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud  koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel.
Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt  viivis , leppetrahv , vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama.
Sellist krediiti käendanud käendaja võib VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda. VÕS § 14 lg-st 2 tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumise tõttu käenduslepingu sõlmimisel võib käendajal olla ka omaenese kahju hüvitamise nõue võlausaldaja vastu, mis seisneb käenduslepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises, mis nõude saab ta võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Sarnane tagajärg on VÕS § 146 lg-s 3 ette nähtud mh siis, kui võlausaldaja ei teavita käendajat tema nõudel põhivõlgniku poolsest kohustuse täitmisest ja selle ulatusest, st juba tekkinud või võimalikust võlast. Käendajal võib olla ka võimalik käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada, kui krediidiandja jättis teda põhivõlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest teavitamata (vt Riigikohtu 19.  oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-05, p-d 15-17). 3-2-1-17-12 p 15,
Müüja müügieseme omaduste kohta antud kinnitused (eseme omaduste kohta antud lubadused) peavad VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi olema tõesed sõltumata müügiesemest. Kui kinnituse tõesus ei ole müüja jaoks ilmne, tuleks kinnituse andmisest hoiduda. Müügieseme kohta lepingueelsetel läbirääkimistel asjaolude avaldamise kohustuse ulatust täpsustavad VÕS § 14 lg 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seadus § 95.
3-2-1-171-14 p 14,
Kohtud leidsid, et kostja pole oma teavitamiskohustust rikkunud, kuna kostja ei teadnud ega pidanud lepingu sõlmimise ajal teadma, et hageja vajab veokit sellise hoiatussignalisatsiooniga, mis äratab veoauto juhi, kes kasutab veokit magamiseks tühikäigul töötava mootoriga . Kolleegium nõustub selle järelduse põhjendustega, kuid leiab, et põhjendamata on ringkonnakohtu seisukoht, et kostjal puudus kohustus teavitada hagejat sellest, et mootor ei tohi pikaaegselt tühikäigul töötada ja seetõttu on ohtlik mootori töötades kabiinis magada .
Arvestades kostja professionaalsust, pidi kostja kolleegiumi arvates aru saama, et ostes magamiskohaga veoki, on hagejal oluline huvi asjaolude vastu, mis puudutavad veokis magamist, arvestades juhi töö- ja puhkeajale kehtestatud nõudeid, sh olla teavitatud sellest, kas ja millistel tingimustel veoki tehnilised omadused võimaldavad neid nõudeid täita. VÕS § 14 lg 2 teise lause kohaselt ei pea teatama neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata.
3-2-1-50-15 p 18 - üldine teavitamiskohustus;
Hageja on põhjendatult leidnud, et VÕS § 14 lg-st 2 ei tulene kohustust teavitada teist lepingupoolt kõigest, mida teine pool otsuse tegemiseks või tingimustest arusaamiseks võiks vajada. VÕS § 14 lg 2 esimene lause sätestab, et lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. VÕS § 14 lg 2 teine lause sätestab, et neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama. Lisaks reguleerib lepingueelsetel läbirääkimistel tekkivat teavitamiskohustust tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 95 (vt Riigikohtu 28. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-12, p 15). TsÜS § 95 järgi tuleb lepingu sõlmimisel teavitamiskohustuse juures eelkõige arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on pooltel, millised on teise poole mõistlikud võimalused vajalike andmete saamiseks ja kui suured on tema poolt nende andmete saamiseks tehtavad vajalikud kulutused. Kolleegiumi hinnangul tuleb nii eelviidatud kinnituste kui ka VÕS § 14 lg 2 kohaldamisel arvestada sellega, kas ostja võinuks saada andmeid (mh  avastada puudusi) temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt müügieset ja müüja esitatud andmeid üle vaadates ehk kas puudused, mida ostja oleks saanud ise avastada, olid varjatud puudused või mitte (vt ka Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 19).
3-2-1-30-16 p 11,12 – teavitamiskohustus käendaja suhtes
Laenuandja suhtes käendajaga vastutustundliku laenamise põhimõte käenduslepingule ei kohaldu. Käendaja nõuded võivad tuleneda üksnes VÕS §-st 14 ja eelkõige juhul, kui krediidiasutus ei ole lepingueelseid läbirääkimisi pidades avaldanud talle käenduslepingu sõlmimisel olulist informatsiooni võlgniku majandusliku seisundi kohta. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et hea usu põhimõttest tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumine ei anna käendajale iseenesest õigust keelduda käenduskohustuse täitmisest (Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11). Kuid käendajal on kolm õiguslikku võimalust oma õiguste kaitsmiseks. Esiteks saab ta VÕS § 149 lg-te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja , mh tasaarvestada võlgniku kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest , laenuandja nõudega. Teiseks saab käendajal olla VÕS § 14 lg 2 alusel teavitamiskohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Kolmandaks võib tal olla õigus käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada.
Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel üldine VÕS § 14 lg-st 2 tulenev kohustus teavitada käendajat olulistest asjaoludest, sh võlgniku majanduslikust seisundist. Kolleegium rõhutab, et erinevalt VÕS § 146 lg-st 3, mis kohaldub lepingu täitmise kestel põhivõlgniku kohustuse täitmise suhtes, on laenuandjal käenduslepingu sõlmimisel teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab.
Kui võlausaldaja ei teavitanud käendajat käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest ja talle tekkis teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi. Nõuete tasaarvestamiseks ei pea käendaja esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal. Seega ei ole käendaja VÕS § 14 lg 2 rikkumisest tuleneva laenuandja vastu suunatud iseseisva kahju hüvitamise nõude (VÕS § 115 lg 1) puhul küsimus mitte selles, kas laenuandja on laenusaaja suhtes täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevat kohustust kontrollida laenusaaja krediidivõimet, vaid kas laenuandja on nõuetekohaselt täitnud teavitamiskohustuse. Tuleb hinnata, kas laenuandja on käendajat olulistest asjaoludest, sh laenusaaja majanduslikust olukorrast teavitanud.
3-2-1-168-14 p 15 - pahauskne läbirääkimiste katkestamine
VÕS § 14 lg 3 teise lause järgi ei või isik pahauskselt, eelkõige lepingu sõlmimise tahteta läbirääkimisi pidada, samuti neid pahauskselt katkestada (pahausksest käitumisest hoidumise kohustus). Kolleegium leiab, et selle kohustuse eesmärgiks on mh hoida ära kahju (usalduskahju) tekkimine (vt VÕS § 127 lg 2). Lepingueelsetel läbirääkimistel pahauskse käitumise keelu rikkumise korral on kahjustatud poolel õigus esitada kohustust rikkunud poole vastu kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 1 alusel.
Kolleegium leiab, et kuigi üldjuhul tuleb usalduskahjuna hüvitada läbirääkimiste pidamisega otseselt seotud kulutused (läbirääkimistega kaasnenud sõidu- ja ajakulu , lepinguprojektide koostamise kulu jms), võib kohustuse rikkumise asjaoludest tulenevalt käsitletava kahju hüvitamise nõue hõlmata ka lepingueelsete läbirääkimiste ebaõnnestumise tõttu kasutuks muutunud muid kulutusi. Sellise olukorraga võib olla näiteks tegemist juhul, kui pooled saavutavad läbirääkimiste käigus lepingu tingimustes kokkuleppe (vormistades selle kohta  vormivea tõttu tühise eellepingu), kuid üks pool hoiab hea usu põhimõtte vastaselt kõrvale vormikohase lepingu sõlmimisest, lubades samal ajal teisel poolel pikema aja vältel teha lepingueelsetele läbirääkimistele tuginevaid kulutusi ja kinnitades kehtiva lepingu vormistamist tulevikus. Pärast kulutuste tegemist aga katkestab lepingu sõlmimist lubanud pool kahjustatud poolega pahatahtlikult läbirääkimised ja keeldub lepingule kehtiva vormi andmisest. Sellisel usalduse kuritarvitamise juhtumil oleks usalduskahjuna hüvitatava kahju piiramine vaid läbirääkimiste pidamisega otseselt seotud kulutuste hüvitamisega kahjustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane.
Kahjustatud poole usalduse kaitse vajadusest lähtuvalt võib seega sel juhul kahjustatud pool VÕS § 14 lg-s 3 sätestatud kohustuse rikkumise korral nõuda, et lisaks läbirääkimiste pidamisega otseselt seotud kulutustele hüvitataks ka muud kulutused, mida ta tegi, tuginedes mõistlikult teise poole lubadusele sõlmida kehtiv leping. Usalduskahjuna hüvitatavaks kahjuks võivad kasutuks osutunud kulutuste kõrval olla ka kulutused, mida tegi lepingu sõlmimist uskunud pool läbirääkimised pahauskselt katkestanud poole eest.
Eelleping
3-2-1-31-08 – eellepingust tulenevad nõuded, kui leping kehtiv; hea usu põhimõte – p 11-12
Kostja väitel taganes ta õigustatult eellepingust, kuna hageja rikkus eellepingu p-s 2.2 sisalduvat kohustust sõlmida eellepingu eseme müügileping hiljemalt  60 päeva jooksul pärast müüja omanikuna kinnistusraamatusse kandmist, samuti rikkus hageja p-s 3.2 sisalduvat kohustust tasuda müügihind notari deposiitkontole enne kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimist.
Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kostjal puudus alus eellepingust taganemiseks. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et kohustus põhileping sõlmida lasus võrdselt mõlemal lepingupoolel ja kostja ei ole tõendanud, et hageja ei soovinud või takistas lepingu sõlmimist.
Kuna ringkonnakohus ei tuvastanud hageja lepingurikkumist, siis ei oma iseenesest tähtsust küsimus hea usu põhimõtte rikkumisest kostja poolt lepingust taganemisega. Samas ei ole ringkonnakohus selgelt välistanud hageja lepingurikkumist ja on tuvastanud ühtlasi, et kostja käitus lepingust taganedes hea usu põhimõtte vastaselt. Vaatamata ringkonnakohtu otsuse teatavale vastuolulisusele leiab kolleegium, et ei ole alust sel põhjusel ringkonnakohtu otsust tühistada. Kui hageja lepingurikkumine oleks selgelt tuvastatud, siis nõustuks kolleegium ringkonnakohtu põhjendustega kostjapoolse hea usu põhimõtte rikkumise osas. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et lepingu rikkumisele tuginemine kostja poolt oleks hea usu põhimõtte vastane, kui pooled kostja initsiatiivil sõlmisid teadlikult seaduses sätestatud vorminõuet rikkudes eellepingu muutmise kokkuleppe ja seda tegelikult täitsid.
3-2-1-44-11 – eellepingu vormin õue – p 26
Esiteks ei olnud eelleping AÕS § 119 lg 1 ja § 241 lg 4 kohaselt notariaalselt tõestatud, st see leping oli enne 1. septembrit 1994 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 93 lg 3 järgi eeldatavasti tühine. Tõenäoline ei ole, et kostja soovinuks hoolduslepinguga võtta kohustusi ilma hoonestusõigust saamata, mistõttu võis kokkulepe hoolduslepingu sõlmimise kohustuse osas olla samuti tühine (vt enne 1. septembrit 1994 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68). Eellepingu sõlmimise ajal ei kehtinud ka AÕS § 119 lg 2, mille järgi notariaalselt tõestamata kohustustehing kinnisasja omandamiseks või võõrandamiseks muutub kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud kanne kinnistusraamatusse (vt ka Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 23). Esitatud asjaoludel ei tulenenud kolleegiumi arvates kostjale lepingu sõlmimise kohustust ka VÕS §-de 1043 ja 1055 alusel, st  lugedes lepingu sõlmimisest keeldumist õigusvastaseks teoks, mida kolleegium on põhimõtteliselt lepingu sõlmimise alusena tunnustanud
3-2-1-22-13 – VÕS kohaldamine eellepingutele – p 19
Eelleping sõlmiti enne 1. juulit 2002. Tegemist ei ole kestvuslepinguga, st võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 1 lg 1 ja § 11 järgi kohaldub sellele lepingule enne 1. juulit 2002 kehtinud seadus, eelkõige Eesti NSV tsiviilkoodeks (TsK). Kolleegium nõustub kohtutega, et VÕS § 118 taganemise tähtaja kohta on põhimõtteliselt ka enne 1. juulit 2002 sõlmitud lepingute puhul kohaldatav, kuna see on koos lõpetamise ühepoolse avaldusega osa lepingu lõpetamise korrast ehk selle formaalsetest eeldustest.
3-2-1-190-15 – tü hise eellepingu tä hendus
Kolleegium on selgitanud, et eellepingu korral võib tegemist olla müügilepinguga, kui selle järgi on kokku lepitud nii müügiese kui ka hind, st müügilepingu olulised tunnused
III. SEMINAR
3-2-1-76-07, p 20-24 – hinna ja väärtuse vahekord tüüptingimusena
Õiguslikud küsimused:
1. Kas kindlustuslepingu tüüptingimus, millega on välistatud kindlustusjuhtumi saabumine juhul, kui auto varastatakse selleks eelnevalt varastatud võtmete abil, on heas usus tegutsevale mõistlikule kindlustusvõtjale sedavõrd ootamatu , et sellist tüüptingimust ei saa VÕS § 37 lg 3 järgi lugeda kindlustuslepingu osaks?
2. Kas VÕS § 37 lg 3 järgi saavad kindlustuslepingu osaks olla üksnes tüüptingimused, mis on mõistlikule kindlustusvõtjale nii sisult , väljendusviisilt kui ka esituslaadilt eeldatavasti arusaadavad?
3. Kas kindlustusriski oluliselt kitsendav tüüptingimus on iseenesest vastuolus hea usu põhimõttega?
Auto vargus eelnevalt võtmete kadumisega. Salva kindlustus loobus hüvitada kahju.
20. Ringkonnakohus kohaldas hagi rahuldamisel õigesti VÕS § 37 lg-t 3, mille kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Viidatud säte välistab lepingutingimuste hulgast tüüptingimuse kahel juhul - kui tüüptingimus on sedavõrd ebatavaline, et teine lepingupool ei võinud sellise tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata (üllatuslik tüüptingimus), ja kui tüüptingimus on sedavõrd arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud seda mõistlikkuse põhimõttest lähtudes mõista (arusaamatu tüüptingimus).
Pooled vaidlevad selle üle, kas sõidukikindlustuse üldtingimuste p-d 5.5.4 ja 5.5.9 kui tüüptingimused on lepingu osaks või mitte.
21. Seega tuleb tüüptingimuse üllatuslikkust hinnates selgitada VÕS § 7 abil välja see, kas samas olukorras heas usus tegutseva mõistliku kindlustusvõtja jaoks oleks selline lepingutingimus ootuspärane, arvestades nii kindlustuslepingu olemust ja eesmärki kui ka tavasid, praktikat ja muid asjaolusid.
Seega leidis ringkonnakohus põhjendatult, et selline tüüptingimus, millega on välistatud kindlustusjuhtumi saabumine juhul, kui auto varastatakse selleks eelnevalt varastatud võtmete abil, on heas usus tegutsevale mõistlikule kindlustusvõtjale sedavõrd ootamatu, et sellist tüüptingimust ei saa VÕS § 37 lg 3 järgi lugeda kindlustuslepingu osaks.
22. Lepingu osaks saavad olla üksnes tüüptingimused, mis on mõistlikule kindlustusvõtjale nii sisult, väljendusviisilt kui ka esituslaadilt eeldatavasti arusaadavad. Kindlustuslepingu tüüptingimus on VÕS § 37 lg 3 mõttes arusaamatu juhul, kui kindlustusvõtja ei võinud mõistlikkuse põhimõttest lähtudes seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Arusaamatud on eelkõige nii keeleliselt raskestimõistetavad tüüptingimused kui ka tüüptingimused, millest ei ole võimalik lepingu teisi tingimusi ja lepingu ülesehitust arvestades mõistlikult aru saada.
3-2-1-66-12 p 12 – tüüptingimus, tõendamiskoormuse jaotumine
Kostja andis hagejale laenu, mille tagatiseks seati hageja kinnistule hüpoteek. Seejärel andis kostja ka kolmandale isikule laenu, mis tagati samuti hageja kinnisasjale seatava hüpoteegi ja hageja isikliku käendusega. Hageja esitas kostja vastu hagi, milles palus tuvastada pooltevahelise tagatiskokkuleppe tühisus osas, milles tagati hüpoteegiga kolmanda isiku kohustusi. Hageja arvates ei olnud tal kokkulepet sõlmides seoses varasema eluasemelaenu saamisega muud võimalust, kui nõustuda kostja tingimustega, mistõttu oli kokkulepe heade kommete vastane ja vastuolus hea usu põhimõttega.
VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Selle sätte mõtte kohaselt peab kandma lepingutingimuse võimaliku tühisuse riski VÕS §-s 42 sätestatud alustel see lepingupool, kes esitas läbirääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et viimasel polnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada. Pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni, peab esile tooma ja tõendama asjaolud , mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena (tema suhtes kasutatud lepingutingimus oli eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks, st lepingutingimus oli välja töötatud kavatsusega kasutada seda mitmes tulevikus sõlmitavas lepingus, või lepingutingimust on tema suhtes kasutatud mõnel muul põhjusel selliselt, et lepingutingimuse üle ei olnud võimalik läbi rääkida ja selle sisu mõjutada). Selleks, et sellisele lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon , peab tingimuse kasutaja VÕS § 35 lg-st 2 tulenevalt tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi.
3-2-1-12-14 p 30-36, 40-41 tüüptingimustega lepingu sõlmimine, muutmine, tõlgendamine, tõendamiskoormus
Hagejad esitasid hagi kostja vastu, milles nad palusid tuvastada kostja tüüptingimuste punkti tühisuse ning keelata tulevikus teguri kasutamine tarbitud maagaasi koguse arvestusel ja teha kõik rahalised arvestused üksnes hagejatele paigaldatud arvestite alusel. Hageja I esitas ka rahalise nõude.
Tüüptingimused ise võivad VÕS § 35 lg 3 järgi sisalduda lepingudokumendis või olla lepingu eraldi osa, sõltumata selle kajastamise viisist. Tüüptingimused on VÕS § 37 lg 1 järgi lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas või kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Lepingu osaks ei loeta VÕS § 37 lg 3 järgi tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista.
Direktiivi 2009/73/EÜ lisa 1 järgi tuleb tarbijatele tagada mh, et tingimused on enne hästi teada, läbipaistvad, selged ja arusaadavad (lit a ja d), samuti tuleb tagada läbipaistva teabe saamine gaasiteenustele juurepääsu ja kasutamise suhtes kohaldatavate hindade, tariifide ja üldtingimuste kohta (lit c).
Lepingut võib VÕS 13 lg 1 järgi muuta lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. See kehtib ka tüüptingimustega lepingu puhul. Tüüptingimusi kasutavale lepingupoolele ei tulene seadusest õigust muuta lepingutingimusi ühepoolselt, nagu võib järeldada kohtulahenditest. Tüüptingimuste ühepoolse muutmise õigus peab tulenema konkreetsest seaduse sättest või lepingutingimusest. Kui kostja on ühepoolselt tüüptingimusi muutnud, tuleb teha kindlaks, mis alusel ja millal jõustus muudatus hageja I suhtes. VÕS § 42 lg 3 p 14 järgi on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav (ja seega tühine) tüüptingimus, millega nähakse ette tingimuse kasutaja õigus seaduses sätestamata või lepingus nimetamata põhjusel või viisil muuta ühepoolselt lepingutingimusi. Direktiivi 2009/73/EÜ lisa 1 lit b järgi tuleb tagada, et tarbijaid teavitataks õigel ajal lepingutingimuste kõigist kavandatavatest muudatustest.
Tüüptingimust tuleb VÕS § 39 lg 1 esimese lause järgi tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust VÕS § 39 lg 1 teise lause järgi tingimuse kasutaja kahjuks.
Asjaolu, et tüüptingimused tuleb konkurentsiametiga kooskõlastada ei välista aga nende sisulist kontrolli VÕS § 42 lg 1 alusel ega lugemist teist poolt ebamõistlikult kahjustavaks ja seega tühiseks.
MTT p 4.7 sisuline kontroll eeldab eriteadmisi maagaasi omaduste ja selle koguste mõõtmise reeglite ja tavade kohta. Selliste tüüptingimuste puhul jaguneb nende ebamõistlikkuse hindamisel tõendamiskoormus poolte vahel. Esmalt peab teine pool põhistama (tegema usutavaks), et see tingimus võib olla talle kahjulik (st tuua kaasa seadusest erineva ebasoodsa tagajärje). Seejärel on tingimuse kasutaja ülesanne tõendada, et tegemist ei ole ebamõistlikult teist poolt kahjustava tingimusega . Kui tingimuse kasutaja on tingimuse puhul, mille hindamine eeldab eriteadmisi, esitanud tõendid, mis kinnitavad tema seisukohta, et tegu ei ole teist poolt ebamõistlikult kahjustava tingimusega, peab teine pool selle ümberlükkamiseks esitama omakorda tõendeid. Seega, kui tingimuse kasutaja esitab nt oma seisukohta kinnitava asjatundja arvamuse, peab teine pool vähemasti üldjuhul selle ümberlükkkamiseks esitama ise eelkõige samuti asjatundja arvamuse või taotlema kohtult ekspertiisi määramist.
3-2-1-184-13 p 11 – tüüptingimuste tõlgendamine
Nõude loovutamislepingu alusel esitas hageja kostja vastu hagi sellel alusel, et viimasel on jäänud õppeasutusele tasumata õppemaks. Samas oli kostja eksmatrikuleeritud alles järgmisel semestril . Kostja seisukohalt on lepingu ja sellega seotud dokumentide selline tõ lgendus , mis näeb õppeasutusele ette ü ksnes õ iguse , aga mitte kohustuse eksmatrikuleerimise aluste esinemisel leping lõpetada, tühine kui ebam õistlikult kahjustav, sest annaks piiramatu õiguse õppemaksu nõuda hoolimata teenuse pakkumata jätmisest.
Kostja esitas ka apellatsioonkaebuses väite, et nii lepingu tingimuste kui ka lepingus viidatud õigusaktide puhul on tegemist lepingu tüüptingimusega. Ringkonnakohus märkis, et ebaõige on kaebuse käsitlus, mille kohaselt on üldtingimuste ja õppekorralduseeskirja sätted kui tüüptingimused, mis annavad Erahariduskeskus AS-ile üksnes õiguse ja ei kohusta üliõpilast eksmatrikuleerima, tühised, kuna nende alusel saab Erahariduskeskus AS nõuda õppemaksu ilma õppeteenust osutamata. Sellest ebaselgest lausest võib järeldada, et ringkonnakohus pidas üldtingimuste ja õppekorralduseeskirja sätteid tüüptingimusteks ja leidis, et need tüüptingimused ei ole tühised. Kolleegium on õppeteenustasu maksmise lahendis märkinud, et tüüptingimuseks on nii lepingutingimused kui ka lepingus viidatud õppeasutuse aktid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-111-13, p 10). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Maakohus pole neid lepingutingimusi tõlgendanud VÕS § 39 lg 1 alusel. Selle sätte esimese lause alusel tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Järelikult tuleb lepingut tõlgendada selliselt, nagu mõistlik üliõpilane pidi sellest aru saama. Viidatud sätte teise lause kohaselt tõlgendatakse kahtluse korral tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks.
3-2-1-156-13 p 10-11 – tüüptingimused ja nende tühisuse hindamine
Hageja palus kostjal hüvitada liisinguv õtja võlgnevuse ja tagastatud sõ iduki müügist saadud summa vahe. Kostja hinnangul erineb liisingulepingu lisas kokkulepitu seaduses sätestatust – lepingu järgi tuleb liisinguandja nõude suuruse kindlaksmääramisel arvestada sõiduki müügihinda, mitte aga sõiduki väärtust selle tagastamise hetkel, nagu on sätestatud seaduses. Ringkonnakohus rahuldas hagi osaliselt tühistades maakohtu otsuse. Kostja pöördus Riigikohtusse.
Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks nii lepingutingimus, mis on välja töötatud korduvaks kasutamiseks tüüplepingutes, kui ka muu ilma läbirääkimisteta varem välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse, võimeline mõjutama. VÕS § 35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks nii lepingutingimus, mis on välja töötatud korduvaks kasutamiseks tüüplepingutes, kui ka muu ilma läbirääkimisteta varem välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse, võimeline mõjutama. VÕS § 35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud.
3-2-1-112-14 p 14 – tüüptingimuste kontrolliskeem
Hageja esitas kahjunõude kostja ( kindlustusandja ) vastu. Hageja, olles alkoholijoobes , kukkus hotelli rõdult alla, mille tagaj ärjel sai tervisekahjustuse . Hageja kaotas õnnetuse tõttu mälu õnnetusele vahetult eelnenud aja kohta ning õnnetusjuhtumil ei ole tuvastatud pealtnägijaid. Kostja keeldus kindlustushüvitise maksmisest, kuna hageja oli õnnetuse ajal alkoholijoobes. Kohtud jätsid hagi rahuldamata. Hageja pöördus Riigikohtusse.
Lisaks eeltoodule märgib kolleegium, et kohtud on jätnud võtmata seisukoha, kas kindlustustingimuste § 18 lg 1 p 6 on tüüptingimus VÕS § 35 mõttes, kas see tüüptingimusena on saanud lepingu osaks VÕS § 37 mõttes ja kas juhul, kui tegemist on lepingu osaks saanud tüüptingimusega, on see kooskõlas seadusega või tühine VÕS §-de 42–44 järgi. Eeltoodud asjaolusid peavad kohtud hindama omal algatusel . Seega peab ka ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel võtma seisukoha kindlustustingimuste § 18 lg 1 p 6 kui võimaliku tüüptingimuse kehivuse kohta.
3-2-1-169-13 p 32 – viivisemäära sätestamine tüüptingimusena
Hageja nõudis kostjalt laenulepingujärgset võlgnevust, mis kostjal on jäänud tasumata pärast lepingut taganud kinnistu müüki täitemenetluses. Hageja väitel ei katnud kinnistu müügist saadud raha tema nõudeid kostja vastu. Kostja väitel oli laenuleping mõ eldud poolte vahel sõ lmitud varasema laenulepingu refinantseerimiseks. Kostja hinnangul rikkus hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet ja käitus oma õ iguste teostamisel pahauskselt.
Märgib kolleegium, et maakohus põhjendas viivise vähendamise taotluse rahuldamata jätmist mh sellega, et hageja nõuab viivist vähem, kui seadus võimaldab (maakohtu otsuse p 10). Sellele seisukohale jõudmiseks pidanuks kohus aga esmalt kindlaks tegema, et viivist ei saa hiljem enam juurde nõuda, st et hageja on ülejäänud viivisenõudest loobunud
3-2-1-68-16 p 52 – ebaharilik tüüptingimus
Isik esitas maakohtule hagi eraparkla pidaja vastu, milles palus kohustada kostjat andma isikule üle sõ iduauto valduse. Maakohus tagas hagi ja kohustas kostjat andma auto isikule üle. Maakohus rahuldas hagi tagaseljaotsusega, kuna kostja ei vastanud määratud tähtaja jooksul. Kostja esitas määruskaebuse ringkonnakohtule, mille alusel kohus tühistas maakohtu määruse ja taastas asjas menetluse. Maakohus rahuldas isiku hagi ja kohustas kostjat auto valduse hagejale üle andma. Kostja esitas apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule, mille kohus jättis rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kostja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtule.
Pooled ei ole tuginenud sellele, et parkimistingimused tervikuna ei saanud lepingu osaks põhjusel, et need ei olnud parkijale arusaadavalt välja toodud, vms põhjusel (st VÕS § 37 lg 1 järgi). Kolleegiumi arvates ei ole sanktsioonide ettenägemine tüüptingimustes parkimistasu maksmata jätmisel ega ka sanktsioonid ise nii ebaharilikud, et see võiks õigustada VÕS § 37 lg 3 kohaldamist. Seda kinnitab asjaolu, et kostjal võib ka seadusest tulenevalt olla õigus autot parkimistasu maksmise nõude tagatiseks kinni pidada, kas siis üürileandja pandiõiguse või VÕS § 110 lg 1 alusel (vt otsuse IV ja V osa).
Lisaks märgib kolleegium, et tüüptingimuste kohaldatavuse ja kehtivuse hindamist ei alustata mitte sellest, kas tingimus on ebamõistlikult kahjustav, vaid esmalt kontrollitakse seda, kas tegu on tüüptingimusega, ja seejärel seda, kas see on muutunud lepingu osaks.
Võ latunnistus
3-2-1-162-13 p 37 - kviitung
Hageja esitas hagi kostjate vastu, nõudes võla välja mõistmist laenulepingu alusel. Kostjad esitasid vastuhagi, milles palusid juhuks, kui kohus leiab, et laenuleping on konstitutiivne võlatunnistus, kohustada hagejat tagastama kostjatele laenulepinguga antud nõudeõ igused . Kostjad väitsid, et laenuleping on ka näilik ja tühine, kuna see allkirjastati järgmisel hommikul pärast notariaalselt tõ estatud kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimist kahe äriühingu vahel, millega müüja (esindaja on hageja) müüs kinnistu ostjale (mille esindajad on kostjad) kokkulepitust väiksema hinnaga, et tagada tehingu rahastamist panga poolt.
Maakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled selle üle, et nende vahel puudusid enne laenulepingu sõlmimist mistahes kohustused (vt maakohtu otsuse p 14). Kui lepingus on märgitud kinnitus raha saamise kohta, ei ole tegu lepingulise kokkuleppega, vaid kviitungiga raha kättesaamise kohta VÕS § 95 mõttes, mille saab teiste tõenditega ümber lükata (vt ka Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 11).
Eelnevast lähtudes ei saanud kostjad ka laenulepinguga mingit olemasolnud võlga tunnistada. Laenulepingu lugemisel deklaratiivseks (kausaalseks) võlatunnistuseks VÕS § 396 lg 2 mõttes hagejal maakohtu tuvastatud asjaolude järgi kostjate vastu seega nõudeid olla ei saa ja hagi tuleb jätta rahuldamata.Sisuliselt oleks laenuleping neil asjaoludel ka näilik. VÕS § 396 lg 2 rakendamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule.
3-2-1-25-15 p 13 – kompromiss ja nõ uetest loobumine
OÜ X (hageja) esitas hagi OÜ Y (kostja) vastu töövõtulepingu alusel tehtud ehitustööde eest põhivõla ja viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled töövõtulepingu, mille hinda muudeti mitmel korral. Kostja majandusraskuste tõttu kirjutasid pooled alla protokolli, milles kinnitati kostja võlgnevust hagejale ja kostja igakuiste maksete suurus kuus. Kostja tasus võlgnevust, kuid mingi hetk lõpetas kostja maksmise. Kostja vaidles vastu, leides, et esitatud hagi on aegunud . Maakohus jättis hagi nõude aegumise tõttu rahuldamata. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata. Hageja esitas kassatsioonkaebuse.
Kolleegium peab vajalikuks selgitada kompromissilepingu kohta veel järgmist. Kompromissilepinguga muudetakse õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Kompromissilepingul, nagu igal teisel lepingul, on oma ese, s.t  konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse VÕS § 578 lg 2 järgi nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja nõude tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille kohta nad kompromissilepingu kui kohustustehingu sõlmisid. VÕS § 578 lg 2 sätestab küll eelduse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma algsetest nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. See ei tähenda aga seda, et kui pooled sõlmivad kompromissilepingu, siis omandavad nad iseenesest oma olemuselt täiesti uued õigused ja loobuvad vastastikku kõikidest olemasolevatest nõuetest (VÕS § 207 lg 1), või tunnistavad vastastikku, et neil ei ole teineteise vastu ükskõik missugusel alusel mingeid nõudeid (VÕS § 207 lg 2). Nõudest loobumisega lõpeb VÕS § 207 lg 1 kohaselt võlasuhe vaid juhul, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud. Kompromissilepingu puhul jäävad seega eelduslikult kompromissi aluseks olevad võlasuhted (nt töövõtusuhe) kehtima. Kas kompromissilepingu sõlmimisega algne õigussuhe lõpeb ja poolte algsed kohustused asenduvad täielikult kompromissilepingus kokkulepituga või jäävad algne suhe ning algsed kohustused kehtima paralleelselt kompromissilepinguga, sõltub sellest, milline oli poolte tahe kokkulepet sõlmides.
Juhul kui kompromissilepingus sisaldub deklaratiivne võlatunnistus, siis ei saa selle eesmärgiks ja tulemuseks olla uue kohustuse loomine, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlanõudele, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on eeskätt tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Seega ei ole nõudest loobumine ja võlatunnistus kompromissi sisuna üldjuhul suunatud kompromissi aluseks olevate algsete kohustuste olemuse muutmisele.
3-2-1-147-15 p 17 – kaitsekohustus (Arumäe)
Isik X (hageja) esitas isiku Y (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja võlakokkuleppest tuleneva põhivõla 51 768 eurot 43 senti ja viivise 48 162 eurot 33 senti. Kostja esitas hageja vastu tingimusliku vastuhagi, milles palus juhul, kui kohus leiab, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, kohustada hagejat tagastama see kostjale ja lugeda võlatunnistus lõppenuks.
Juhul, kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et poolte ühiseks tahteks oli võlakokkuleppega tekitada kostja võlakokkuleppes nimetatud raha maksmise kohustus ilma algse kohustuseta ja see kokkulepe on tehinguna kehtiv (vt käesoleva otsuse p-d 13 ja 16), ei saa võlakokkulepet kvalifitseerida deklaratiivse võlatunnistusena. Deklaratiivse võlatunnistusega tunnistab võlatunnistuse andja mingi algse kohustuse olemasolu, kuid seejuures ei lepi pooled kokku selle kohustuse kõrval abstraktselt kehtivas iseseisvas kohustuses.
3-2-1-9-16 p 27 – negatiivne võlatunnistus
AS X (hageja) esitas maakohtule hagi isiku X (kostja) vastu, paludes mõista kostjalt enda kasuks välja 5 511 003 eurot. Hageja väitel oli kostja hageja juhatuse liige. Pooled sõlmisid kokkuleppe juhatuse liikme lepingu lõpetamiseks (lõpetamiskokkulepe). Pooled kinnitasid selle kokkuleppe p-s x, et neil ei ole teineteise vastu mingeid nõudeid, v.a nõuded, mis tulenevad samast kokkuleppest. Vahetult pärast juhatuse liikme lepingu lõpetamist sai hageja teada, et kostja on juhatuse liikmena tegutsemise ajal teinud hageja nimel tehinguid , mille tingimused on äärmiselt kahjulikud ja mis ei vasta hageja huvidele.
VÕS § 207 lg 2 järgne negatiivne konstitutiivne võlatunnistus välistab võlausaldaja õiguse esitada nõudeid, mille puudumist kinnitati (st millest sisuliselt loobuti). Võlausaldajal on võimalik esitada nõudeid vaatamata sellele võlatunnistusele üksnes juhul, kui võlatunnistuse kokkulepe on tühine või tühistatud.
Vaatmatata negatiivsele konstitutiivsele võlatunnistusele võib põhimõtteliselt olla võimalik esitada nõudeid, kui võlatunnistuse aluseks olev kausaaltehing on tühine või tühistatud või kui võlatunnistuse õiguslik alus muul põhjusel puudub või on lõppenud ja võlatunnistus nõutakse seetõttu tagasi. Ka võib võlatunnistusele tuginemine olla välistatud hea usu põhimõtte rikkumise tõttu.
IV SEMINAR
3-2-1- 111-03 p 12,13; vääramatu jõu mõiste
Tulundusühistu Geteir parkis temale kuuluva sõiduki suulise hoiulepingu alusel OÜ-le Forss kuuluvas tasulises parklas Tallinnas. 15. novembril 2001.a. kukkus sõ idukile parkla kõ rval OÜ-l Forss kuulunud kinnistul kasvanud pehkinud puu, mille tagajärjel sai sõ iduk vigastada. Meteoroloogiakeskuse õiendist nä htub , et sündmuse asetleidmise päeval puhus Tallinnas kell 17.00 läänetuul keskmiselt 10, puhanguti kuni 21 m/s. Meteoroloogiakeskus oli teinud ka tormihoiatuse. OÜ Forss oli eelnevalt püganud parkla kõrval kinnistul kasvavaid puid. Tulundusühistu Geteir taotles vara rikkumisega tekitatud kahju 38 323 krooni ja 50 senti väljamõistmist TsK § 222, § 425 ja § 426 lg 1 j 2 järgi.
Ringkonnakohus on teinud tuvastatud asjaoludest eksliku järelduse, et tõendatud on kahju tekkimine vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõuna sai käsitada erakordset ja antud asjaolude juures objektiivselt vääramatut sündmust, mis on väljaspool võlgniku mõjupiirkonda. Vääramatuks jõuks võib eelkõige olla loodusjõud. Kohtute poolt tuvastatud tuule tugevus Tallinnas 15. novembril 2001. a, keskmiselt 7-10 m/s, puhanguti kuni 21 m/s pole Eesti oludes niivõrd erakordne, et seda saaks pidada vääramatuks jõuks.
13. Kolleegium märgib, et isegi siis, kui tuul oleks olnud veelgi tugevam, ei saaks hageja sõiduauto kahjustamist lugeda toimunuks vääramatu jõu tõttu. Arvestada tuleb sedagi , et sõiduautot ei kahjustanud vahetult tuul, vaid tuules murdunud pehkinud puu ( pappel ). Tormituules võivad murduda nii pehkinud kui terved puud. Pehkinud puu murdumine tuules ei ole erakordne ja seda ei saa lugeda vääramatuks jõuks. Nagu märgitud, ei olene mingi asjaolu vääramatuks jõuks lugemine sellest, kas kostja teadmatus sellest asjaolust oli tingitud tema hooletusest või mitte. Mingi asjaolu vääramatuks jõuks lugemine eeldab seda, et see asjaolu ei ole isiku (võlgniku) poolt mõjutatav. Kuigi kostja ei saanud mõjutada tuule tugevust, asus pehkinud puu kostja mõjupiirkonnas ja kostja sai selle murdumise võimalusega arvestada ja seda vältida
3-2-1-64-06 p 16;
AS R auto katusele kukkus vihmaveerenn. Vabatahtliku sõidukikindlustuse lepingu alusel hüvitas auto kindlustaja E AS (edaspidi kindlustusandja) taastusremondi kulud. Kindlustusandja esitas VÕS § 492 lg 1 alusel nõude hoone omanike vastu solidaarselt, kuid valis vastutavateks isikuteks korteriühistu juhatuse liikmed. VÕS § 65 lõikest 1 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda solidaarvõlgnikelt kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnest neist. Majaomanikud osutasid, et 1) elamu hooldusleping on sõlmitud OÜ-ga R, kes rikkus hoolsuskohustust ; 2) vihmarenni allakukkumine tulenes erakordsest lumesajust, mis oli vääramatu jõud; 3) auto oli pargitud majale oluliselt lähemale, kui tuleohutuse üldnõuded lubavad ning seetõttu tuleb kahjuhüvitist vähendada.
Kas VÕS § 1059 alusel vastutusest vabanemiseks ehitisest tuleneva kahju puhul peab ehitusaluse maa omanik tõendama, et kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tegevus?
Kohtud kohaldasid vaidluse lahendamisel õigesti VÕS § 1059 ja § 139 lõiget 1. VÕS § 1059 sätestab, et ehitisealuse maa omanik või isik, kellel on muu asjaõigus, mille alusel ehitis on püstitatud, vastutab ehitise kokkuvarisemise tõttu selle osade, jääpurikate või muu sellise eraldumise ja allalangemise tõttu tekkinud kahju eest, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tegevus. Kostjad on Xxxxxxx tn x elamu nelja eri korteri omanikud , kusjuures korterite reaalosadest väljapoole jäävas Xxxxxxx tn x elamu osas on nad kaasomanikud koos Xxxxxxx tn x elamu ülejäänud korteriomanikega . Kohtud lugesid tõendatuks, et AS-ile R tekkis kahju Xxxxxxx tn x elamu seina küljest vihmaveerenni lahtitulemise ja AS-i R sõiduauto peale kukkumise tagajärjel. Seega esinesid VÕS § 1059 kohaldamise eeldused ja kostjad pidid vastutusest vabanemiseks tõendama, et kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tegevus.
Kolleegium on 16. oktoobri 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-03 (RT III 2003, 33, 340) leidnud, et kahju põhjustavaks vääramatuks jõuks saab pidada erakordset ja objektiivselt vääramatut sündmust, mis on väljaspool võlgniku mõjupiirkonda. Eelkõige võib selleks olla erakordne loodusjõud. Samuti märkis kolleegium nimetatud lahendis, et mingi asjaolu vääramatuks jõuks lugemine eeldab, et võlgnik ei saa seda asjaolu mõjutada, st võlgnik ei saa kahju tekkimist mingil moel ära hoida. Kolleegium ei pea vajalikuks varasemat seisukohta muuta.
Kohtud leidsid õigesti, et lumesadu ei olnud AS-ile R kahju tekkimist põhjustanud vääramatuks jõuks. AS-ile R tekkis kahju Xxxxxxx tn x elamu seina küljest vihmaveerenni lahtitulemise ja allakukkumise tagajärjel. Vihmaveerenni kinnituste tugevuse kontrollimine oli kostjate mõjupiirkonnas olev asjaolu. Kolleegium lisab veel, et kostjatel oli võimalik lumesadu ette näha ning kahju tekkimist ära hoida näiteks sellega, et nad oleksid vihmaveerenni tugevamini kinnitanud elamu seina külge.
3-2-1-24-06 (vastuvõtuviivitus, § 101 lg 3),
OÜ E ja AS C sõlmisisd 25.09.2002. a rendilepingu, mille kohaselt andis OÜ E AS-le C rendile telklao. Rendilepingu p 2.4. kohaselt tekkis AS-l C lepingus toodud tingimuste kohase ja tähtaegse täitmise ning rendimaksete täieliku tasumise korral telklao väljaostu eesõigus. Rentnik AS C pidi rendileandjat OÜ-d E ostuõiguse kasutamisest kirjalikult teavitama kolm kuud enne lepingu tähtaja saabumist. Rendilepinguga samal kuupäeval sõlmitud kokkuleppe kohaselt määrati kindlaks ka telgi müügihind. OÜ E esitas linnakohtule hagiavalduse, milles palus välja mõista tagastamata vara, kahjuhüvitis ning lisaks tuvastada rendilepingu ja sellest tuleneva ostuõiguse tühisus.
Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu määratlemine (kas tegemist on eellepingu või põhilepinguga) eeldab selle tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega. Selle sätte lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Viidatud sätte lg-s 6 märgitakse, et lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist.
Ringkonnakohtu põhjendustest ei selgu, miks tuleb pooltevahelist tehingut tõlgendada kokkuleppena, mille alusel on hagejal kohustus sõlmida müügileping, ja mitte müügilepinguna (kohustustehinguna). Vaidlusaluse kokkuleppe järgi kohustub hageja müüma telgi kostjale ning kokkuleppest nähtub üheselt ka kostja soov telk osta. Kokkuleppele hinnangu andmisel on oluline hinnata, kas pooled on vaidlusaluses tehingus kokku leppinud olulistes tingimustes, mille puhul saab lugeda müügilepingu sõlmituks. Müügilepingu puhul on sellisteks olulisteks tingimusteks eelkõige kokkulepe müügilepingu esemes ja selle hinnas . Vaidlusalune tehing sisaldab eeltoodud kokkuleppeid. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väidetega selles, et kokkuleppes sisalduv tingimus (rendimaksete tähtaegne tasumine) ei muuda seda veel eellepinguks.
3-2-1-67-09 p 16
Osaühing PVMP-Ex (hageja) esitas 2007. aastal maakohtule hagi Zytt i Åre Aktiebolag (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista töövõtulepingust tuleneva võlgnevuse ja viivise. Kostja vaidles hagile vastu ning esitas vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista hüvitise saamata jäänud tulu eest (mittetähtaegsete tarnete tõttu ei saanud kostja suusariided plaanitult suusahooajal müüa ning kaotas seetõttu kaupade müügist saadava kasumi).
Kolleegiumi arvates on hageja tasunõude lahendamisel oluline ka VÕS §-s 111 sätestatu. Hageja väitel oli kostja saanud 2006. aasta jaanuariks kätte 75% tellimuse kogumahust ning seega ei olnud tal õigust lepingust taganeda . Kostja vastuväidete kohaselt anti talle tähtaegselt üle üksnes 40% toodangust. VÕS § 111 lg 3 järgi ei või kohustuse täitmisest keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata poolte väidete ja vastuväidete alusel kostja õigust lepingust taganeda.
Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et hageja tasunõude lahendamisel tuleb kindlaks teha, millal muutus tema nõue sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7 mõttes). Pooled ei vaidle selle üle, et kokku lepiti ositi täitmises, st valmistatud kaubad anti üle partiidena ja hageja esitas kostjale arved nende eest tasumiseks. Selliselt kokkulepitu vastab VÕS § 637 lg-s 4 sätestatule. Tuvastades erinevalt maakohtust, et hageja rikkus lepingut (täitmisega viivitamine), leidis ringkonnakohus õigesti, et asjas tuleb VÕS § 119 lg-t 1 kohaldades analüüsida, kas hageja täitmine võis olla takistatud eelkõige põhjusel, et kostja on vastuvõtuviivituses. VÕS § 101 lg 3 järgi ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Kassatsioonkaebuses ei ole esitatud vastuväiteid ringkonnakohtu tuvastatule, et hageja on lepingut rikkunud. Küll aga leiab hageja, et ringkonnakohus tõlgendas VÕS § 119 lg-t 1 valesti. Kolleegium nõustub selle väitega.
VÕS § 119 lg 1 kohaselt satub võlausaldaja vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu. Eelkõige kohaldub see säte siis, kui võlausaldaja ei võta õigustamatult vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast täitmist või keeldub õigustamatult kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga. Viidatud paragrahv reguleerib olukorda, kus võlgniku kohustuse täitmine on takistatud võlausaldajast sõltuvate asjaolude tõttu, ning esitab loetelu vastuvõtuviivituse eeldustest. Selline loetelu asjaoludest, mis võivad kaasa tuua võlausaldaja sattumise vastuvõtuviivitusse, ei ole ammendav .
3-2-1-98-09 p 11-14 (materiaalsed ja formaalsed eeldused õkv kasutamisel )
VÕS § 208 lg-s 1 sätestatud müügilepingu mõiste järgi kohustub müüja müügilepinguga andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Müügilepingu kohta sätestatut kohaldatakse sama paragrahvi 2. lõike kohaselt ka lepingutele, mis on sõlmitud valmistatava asja tellimiseks, v.a juhul, kui tellija andis teisele lepingupoolele olulise osa asjade valmistamiseks vajalikust materjalist. Müügilepingu sätteid ei kohaldata lepingutele, mille puhul suurem osa lepingupoole kohustustest, kes asja muretseb, seisneb töö tegemises või muu teenuse osutamises. Kolleegium rõhutab, et lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas lepingupooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Juhul kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb VÕS § 29 lg 4 järgi lepingu tõlgendamisel arvesse võtta ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama lepingupooltega sarnane mõistlik isik. See tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt, kes lähtub mõlema lepingupoole arusaamadest. Objektiivsel tõlgendamisel tuleb arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 4-6 märgitud asjaoludega. Asjaolu, et lepinguga kohustus kostja ehitama hoone, milles asuv korteriomand oli lepingu esemeks , ei tähenda, et osaliselt kohalduvad lepingule VÕS § 208 lg 2 teise lause alusel töövõtulepingu sätted. Kolleegium leiab, et kui lepingu eesmärgiks on valmistatava asja müük, tuleb VÕS § 208 lg 2 esimese lause alusel eeldada, et pooled sõlmisid müügilepingu. Seega peab vastupidist väitev lepingupool TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama, et tegemist on muu, nt töövõtulepinguga. Praegusel juhul on ringkonnakohus pannud hagejale kohustuse tõendada, et pooled sõlmisid müügilepingu, jagades sellega poolte tõendamiskoormise valesti.
3-2-1-96-12 p 14-15 (ebaõige elektriarvesti näidu edastamine kui rikkumine)
Hageja ja kostjate vahel oli sõlmitud elektrienergia müügileping. Elektriarvesti näitude kontrollimisel selgus, et kostjad on hagejale kahe aasta vältel teatanud elektriarvesti näite tegelikest väiksemana. Kostja on märkinud kontrollakti, et ta ei lugenud elektriarvesti viimast numbrit, pidades seda kümnendkohaks. Hageja hinnangul oli tegemist omavolilise tarbimisega, kuna kostjad on moonutanud mõõteseadme näitu, teatades need tegelikest kümme korda väiksemana.
Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et elektriarvesti näitude tegelikust väiksemana teatamisega rikkusid kostjad lepingust tulenevat arvesti näitude teatamise kohustust. See rikkumine ei muutnud aga elektrienergia tarbimist omavoliliseks. Hagejal oli võimalik elektriarvesti näitu kontrollida ning teha kindlaks kostjate tegelik tarbimine. Seega sai hageja nõuda tasu üksnes tegelikult tarbitud elektrienergia eest. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei suutnud tõendada vaidlusalusel ajavahemikul tarbitud elektrienergia kogust ega välja tuua kehtinud elektritariife. Kassatsioonkaebuses hageja neid ringkonnakohtu järeldusi ei vaidlusta.
3-2-1-128-13 p 14 – VÕS § 108 lg 2 asjaoludel kohustuse täitmisest vabanemine
Hageja esitas maakohtule hagi kostja (linn) vastu poolte vahel sõlmitud mitteeluruumi rendilepingu (leping) täitmiseks ja kahjuhüvitise saamiseks. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning kohustas kostjat kolme päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest andma hagejale üle kasutamiseks kaks lepingus nimetatud ruumi.
Kolleegium peab vajalikuks märkida, et ringkonnakohtus kostja esiletoodud asjaolud ei ole piisavad selleks, et vabastada kostja kohustuse täitmisest VÕS § 108 lg 2 p 2 järgi. Selle sätte alusel võiks kostja vabastada kohustuse täitmisest nt juhul, kui ümberehituse tõttu oleks ruumide kasutamine hageja jaoks takistatud ning ruumide endise olukorra taastamine oleks kostja jaoks ebamõistlikult kulukas . Kostja peaks tõendama oma väidet, et hagejale üüritud ruume kasutab kehtiva üürilepingu alusel Loksa Muusikakool. Kuid see asjaolu võiks vabastada kostja kohustuse täitmisest VÕS § 108 lg 2 p 2 alusel vaid juhul, kui kostja tõendaks ka seda, et tal ei ole võimalik ruume vabastada või et ruumide vabastamine oleks tema jaoks ebamõistlikult kulukas.
Kolleegium selgitab, et VÕS § 108 lg-s 2 nimetatud asjaolude tõttu kohustuse täitmisest vabanemine ei vabasta võlgnikku kohustuse rikkumisest tulenevast kahju hüvitamise kohustusest juhul, kui kohustuse rikkumine on mittevabandatav VÕS § 103 järgi. Lepingu täitmise kulukuse hindamisel VÕS § 108 lg 2 p 2 järgi tuleb muu hulgas arvestada kahjuhüvitise suurust, mida võlgnik peaks kohustuse jätkuva rikkumise tõttu võlausaldajale maksma. VÕS § 108 lg 2 p 2 on kohaldatav võlgniku kasuks eeldatavasti siis, kui lepingu täitmise kulu oleks oluliselt suurem võlausaldajale makstavast kahjuhüvitisest.
Kahju hüvitamine võib olla välistatud ka juhul, kui lepingu jätkuv rikkumine ei ole küll vabandatav VÕS § 103 järgi, kuid võlgnik on pakkunud võlausaldajale VÕS § 107 järgi mõistlikku heastamist asendustehingu näol ning võlausaldaja on selle põhjendamatult tagasi lükanud. Sellisel juhul on kahju edasine tekkimine võlausaldaja enda tahte kohane ning võlgniku poolne lepingurikkumine ei ole enam kahju põhjuseks.
Kolleegium juhib tähelepanu, et asjaolu, et nimetatud ruumides tegutseb Loksa Muusikakool ja ruumidest väljatõstmine oleks kahjulik kooli õpilastele ja õpetajatele, võib anda aluse kohaldada VÕS § 108 lg 2 p 4, mille kohaselt ei või kohustuse täitmist nõuda, kui võlausaldaja saab mõistlikult saavutada kohustuse täitmisega taotletava tulemuse muul viisil. Et vältida kahjulikku tagajärge muusikakooli õpilastele, võib olla mõistlik anda hagejale üle muud ruumid, mis vastavad maleklubi tegutsemise vajadustele.
3-2-1-53-16 p 18 – arve esitamise kohustus
AS X (hageja) esitas maakohtule isiku X (kostja I) ja isiku Y (kostja II) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt I välja kokku 144 577 eurot 7 senti ja viivis, ning kostjatelt solidaarselt kokku 187 859 eurot 89 senti ja viivis. Hageja loobus osaliselt hagist intresside ja viiviste osas ning palus mõista hageja kasuks kostjalt I välja 111 746 eurot 15 senti ning kostjatelt solidaarselt 127 910 eurot 5 senti.
VÕS § 82 lg 1 kohaselt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Laenulepingute p 5.2 järgi tagastab laenusaaja pangale laenu ja tasub intresse osade kaupa annuiteetmaksetena iga kalendrikuu 10. kuupäeval panga arvutatud ja laenusaajale teatatud summades.
Ainuüksi asjaolu, et üks pool ei ole esitanud nõuetekohast arvet, ei vabasta teist poolt tema lepingujärgsest kohustusest. Arve esitamisel võib lepingu täitmise seisukohalt olla oluline tähtsus juhul, kui ilma arveta ei ole võimalik tasutava summa suurust hinnata ning selle suurusjärk selgub alles arve esitamisel (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-05, p 18). Nõude sissenõutavus on seotud arvete esitamisega esmajoones siis, kui arve esitamises sissenõutavuse eeldusena on kokku lepitud või kui see tuleneb tavast või lepingupoolte praktikast (Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-15, p 12). Lisaks võib lepingus kokku lepitud või seaduse järgi nõutava teate esitamata jätmine anda osal juhtudel aluse keelduda oma kohustuse täitmisest VÕS § 110 alusel (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 14).
Käesolevas asjas on laenulepingu p-s 5.2 kindlaks määratud, et laen tagastatakse annuiteetmaksetena, samuti maksete tegemise periood ning tähtpäev. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel arutada pooltega laenulepingute p 5.2 tõlgendamist ning võtta seisukoht, kas hageja teadete esitamine oli osamaksete sissenõutavaks muutumise eelduseks . Seejärel tuleb ringkonnakohtul hageja esitatud arvestusest lähtudes võtta seisukoht, kas ja millises ulatuses on hageja täitmisnõue põhjendatud.
V SEMINAR
3-2-1-62-04, p 12-14 (Vanalinna Hariduskolleegium)- mõjuval põhjusel ülesütlemine;
Tulundusühistu Gals (TÜ) ja RAS Eesti Merelaevanduse poolt asutatud väikettevõte Marser sõlmisid 1990. aastal hoonete rendilepingu tähatajaga kuni 2040. aasta. Hooned munitsipaliseeriti 1995 ja vara anti üle Tallinna linnale . Hoonete kasutust takistati ja TÜ esitas 1998.a hagi, milles palus tunnustada oma õ igust maja kasutamisele. Tallinna Linnavalitsuse 2000.a korraldusega sai maja valitsejaks Tallinna Haridusamet. 23.07.2002.a teatas Tallinna Haridusamet, et rendileping lõpetatakse ennetähtaegselt VÕS § 313 lg 1 alusel tingituna avalikust huvist alates 29.10.2002. TÜ täiendas oma hagi ja palus tunnustada rendilepingu ülesütlemise tühisust. VÕSRS § 12 lg 1 järgi kohaldatakse enne 1. juulit 2002. a sõlmitud kestvuslepingutele alates 1.07.2002. a TsÜS-s ja VÕS-s sätestatut. VÕS § 186 p 6 kohaselt on lepingu ülesütlemine üks võ lasuhte lõ ppemise alus. Lepingu erakorraline ülesütlemine on sätestatud VÕS § 196 lg-s 1 (kumbki lepingupool võib kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles ö elda ); VÕS § 313 lg 1 täpsustab, et kumbki lepingupool võib nii tähtajatu kui tähtajalise üürilepingu mõjuval põhjusel üles öelda, kusjuures põhjus on mõjuv, kui mõlemapoolseid huvisid kaaludes ei saa eeldada, et lepingupool lepingu täitmist jätkab. Võlaõigusseaduse § 341 järgi kohaldatakse rendilepingule üürilepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Linnakohtu rahuldas hagi osaliselt ja tunnustas rendilepingu kehtivust. Ülesütlemisavalduse osas leidis linnakohus, et see esitati võlaõigusseaduse sätete kohaselt ning oli tingitud avalikust huvist kasutada lepingu objektiks olevaid hooneid kooliruumidena.
Võlaõigusseaduse § 186 p 6 järgi lõpeb võlasuhe muuhulgas lepingu ülesütlemisega. Lepingu erakorraline ülesütlemine on sätestatud VÕS § 196 lg-s 1, mille kohaselt kumbki lepingupool võib kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Üürilepinguga seonduvalt täpsustab seda sätet VÕS § 313 lg 1, mille kohaselt võib kumbki lepingupool nii tähtajatu kui tähtajalise üürilepingu mõjuval põhjusel üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab.
Üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust andvaks mõjuvaks põhjuseks on eelkõige VÕS §-des 314−319 nimetatud asjaolud. Juhul, kui mõjuvaks põhjuseks on üürniku poolne üürilepingu rikkumine, tuleb täiendavalt rakendada VÕS § 196 lg-s 2 sätestatut.
Võlaõigusseaduse § 313 lg 1 järgi võib üürilepingu erakorralisel ülesütlemisel olla mõjuvaks põhjuseks ka erakorraline, s.o poolte jaoks ettenägematu asjaolu, mille tõttu poolte huvisid kaaludes saab eeldada, et lepingu täitmine ühe või teise poole jaoks on muutunud võimatuks. Samas ei ole välistatud ka õigus üles öelda üürileping ennetähtaegselt VÕS § 313 lg 1 alusel siis, kui ülesütlemise vajadus on tingitud ülesütlemist taotlevast lepingupoolest tulenevatest asjaoludest.
Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et VÕS § 313 lg 1 järgi võib mõjuvaks põhjuseks üürilepingu erakorralisel ülesütlemisel olla pelgalt asjaolu, et avaliku võimu kandjast üürileandja soovib üürilepingu esemeks olevaid ruume ise kasutada avalikes huvides.
Võlaõigusseaduse § 313 lg 1 rakendamine eeldab mõlema lepingupoole huvide kaalumist, mille käigus võrreldakse, kas lepingu lõppemist sooviva poole huvid on olulisemad ja saaksid lepingu jätkumise korral rohkem kahjustada kui teise lepingupoole huvid lepingu lõppemise korral. Avaliku võimu kandjat , kes osaleb isikuna tsiviilõigussuhtes, ei saa tsiviilõigusele omasest poolte võrdsuse põhimõttest lähtuvalt seada tsiviilõigussuhtes eelisseisundisse. Seega ei ole Tallinna linnal õigus üürileandjana hagejaga sõlmitud üürilepingut VÕS § 313 lg 1 alusel üles öelda, tuginedes ainuüksi avalike funktsioonide täitmisega seonduvale avalikule huvile.
3-2-1-110-08 (p-d 11-13, taganemine),
Tuuliki Vuks (edaspidi hageja) ostis Triton Holding OÜ-lt (edaspidi kostja) digitaalkaamera, mälukaardi, laadija ja tindi . Fotoaparaadiga oli kaasas eestikeelne lühendatud käsitsemisjuhend, mis erines täielikust kasutusjuhendist. Kaameral avaldusid defektid ja hageja andis fotoaparaadi garantiiremonti. Enne fotoaparaadi garantiiremondist tagasisaamist, esitas hageja kostjale müügilepingust taganemise avalduse ning kaamera eest makstud summa tagastamise nõude. Kuu pärast seda sai hageja fotoaparaadi remondist kätte, kuid ikka ei olnud võ imalik sellega kvaliteetseid pilte teha, mistõttu viis hageja kaamera uuesti remonti. Remondi käigus tehti kindlaks, et fotoaparaat on tehniliselt korras ja ebakvaliteetsed võtted olid tingitud kaamera kasutusjuhendi eiramise tõttu. Pärast fotoaparaadi teistkordset remondist tagasi saamist tegi hageja kostjale uue taganemisavalduse, kuna müüja ei käitunud kliendisõbralikult ega informeerinud hagejat aparaadi vea põhjustest. Hageja ei olnud 6 kuu jooksul fotoaparaati peaaegu üldse kasutada saanud. Hageja esitas maakohtusse hagi müügilepingust taganemiseks ja fotoaparaadi ostuhinna tagasi saamiseks.
Kolleegiumi arvates võib tuvastatud asjaolusid arvestades olla praegusel juhul tegemist sama müügieseme kohta uue müügilepingu sõlmimisega. Missugustel tingimustel uus müügileping sõlmiti, tuleb välja selgitada poolte tahteavalduste ja lepingu tõlgendamise teel, arvestades TsÜS §-s 75 ning VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamise reegleid. Ringkonnakohtul tuleb asjaolusid arvestades hinnata, kas uue lepingu sõlmimisel leppisid pooled kokku selles, et ostjal säilib uue müügilepingu rikkumise juhtudel õigus tugineda õiguskaitsevahendite kohaldamisel ka varasema müügilepingu rikkumistele. Kui kohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et asjas kogutud tõendite põhjal ei ole võimalik järeldada, et hageja oleks kaamerat vastu võttes kostjaga uutes lepingutingimustes kokku leppinud, saab kolleegiumi arvates asuda seisukohale, et pooled sõlmisid uue müügilepingu samasugustel tingimustel kui 13. juuni 2005. a müügilepingu.
1Kolleegium peab vajalikuks märkida, et taganemist kujundusõigusena ei ole võimalik piirata vaid tehingu ühe sooritusega. Kui mitu sooritust moodustavad ühe ühtse tehingu, siis võib taganeda neist kõigist korraga. Taganemise tahteavaldus peab olema selge ja arusaadav. Seega juhul, kui see ei tulene tehingu iseloomust, ei saa taganemiseks õigustatud isik, temale tehingu alusel tehtud sooritust osaliselt endale jätta. Praegusel juhul on tegemist digitaalkaamera, mälukaardi, akulaadija ja tindi müügiga. Kohtul tuleb asja uuesti menetledes välja selgitada, milliste esemete osas ostja tegi müügilepingust taganemisavalduse. Ainuüksi asjaolu, et esemete müük kajastus ühel arvel, ei tähenda iseenesest ühtset tehingut. Tehingu tõlgendamisel selle osadeks jaotatavuse küsimuses saab arvestada ka sellega, kas hageja oleks ostnud kaardi, laadija ja tindi ka ilma kaamerata.
Kohtud tuvastasid, et asja teistkordsel hagejale üleandmisel oli fotoaparaat korras ning ebakvaliteetsete fotode põhjus seisnes selles, et hageja eiras kasutusjuhendit. Hageja tugines oma teises taganemisavalduses muu hulgas ka sellele, et fotoaparaadil puudus kvaliteetsete piltide tegemiseks vajalik täielik eestikeelne kasutusjuhend. Ringkonnakohus asus seisukohale, et eestikeelse mittetäieliku kasutusjuhendi ostjale andmine võiks olla lepingust taganemise aluseks vaid siis, kui ostja oleks enne lepingust taganemist informeerinud müüjat eestikeelse kasutusjuhendi puudulikkusest ja andnud puuduse kõrvaldamiseks müüjale VÕS §-s 114 sätestatud täiendava tähtaja, mis möödub tulemusteta. Kolleegium leiab, et kasutusjuhendi puudus võib teatud juhtudel olla käsitatav müügilepingu olulise rikkumisena VÕS § 116 lg 2 p 2 järgi, mis annab ostjale õiguse müügilepingust taganeda müüjale kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega andmata. See võib kõne alla tulla näiteks juhul, kui müüja teadmisel ostetakse kaamera selle kindlate funktsioonide kasutamiseks teatud kindlal ajal (nt teatud sündmuse ajal), kuid kaamera eestikeelne kasutusjuhend ei ole piisav nende funktsioonide kasutamiseks.
3-2-1-67-09, p 15 (taganemine osa suhtes),
Osaühing PVMP-Ex (hageja) esitas 2007. aastal maakohtule hagi Zytt i Åre Aktiebolag (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista töövõtulepingust tuleneva võlgnevuse ja viivise. Kostja vaidles hagile vastu ning esitas vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista hüvitise saamata jäänud tulu eest (mittetähtaegsete tarnete tõttu ei saanud kostja suusariided plaanitult suusahooajal müüa ning kaotas seetõttu kaupade müügist saadava kasumi).
Kohtus tuvastati vaidlusega seonduvalt jä rgmised olulised asjaolud. Pooled olid 2005. aastal sõlminud töövõtulepingu, mille alusel hageja õmbles kostja tellimusel ja materjalist spordi- ja vabaajarõ ivaid . Poolte kokkuleppel oli tööde tegemise tähtaeg 28.11.-25.12.2005.a. Lepingu alusel saatis hageja kostjale kaks kaubapartiid ning esitas arved nende eest tasumiseks (16.12.2005.a. ja 06.01.2006.a.), kostja sai nimetatud kaks kaubapartiid kätte. Hageja esitas kostjale 27.02.2006.a. väidetavalt tarnevalmis kolmanda kaubapartii kohta arve, kaupu hageja kostjale ei saatnud. Samuti leidis tõendamist, et kostja ei olnud tasunud ühegi nimetatud kolme arve alusel töövõtutasu. 06.03.2006.a. teatas kostja hagejale, et ta tühistab kõik tellimused .
Sõltuvalt sellest, milline on pooltevaheline õigussuhe, on asjas tähtsad järgmised sätted. VÕS § 116 lg 1 järgi võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud, samas sätestatakse oluliste lepingurikkumiste loetelu. VÕS § 116 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt on olulise lepingurikkumisega tegemist juhul, kui kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, samuti juhul, kui rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Viidatud sätetele tugines kostja ka apellatsioonkaebuses, leides, et lepingust taganemine oli õigustatud. Samuti leidis kostja, et hageja tasunõuet ei saa rahuldada, kuna ta on kehtivalt lepingust taganenud. Ringkonnakohus neid kostja väiteid ei käsitlenud. Tulenevalt kõnealuse sätte lg-st 3 on oluline arvestada, et kahjustatud lepingupool saab taganeda lepingust üksnes selle kohustuse või kohustuse osa suhtes, mida oluliselt rikuti. Kahjustatud lepingupool saab kogu lepingust taganeda üksnes siis, kui tal ei ole õigustatult kohustuse osalise täitmise vastu enam huvi või kui rikkumine on oluline lepingu kui terviku suhtes. VÕS § 118 sätestab juhtumid , millal taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda.
Kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle VÕS § 196 järgi üles öelda (VÕS § 116 lg 6). Nii sätestab VÕS § 196 lg 2, et kui teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik VÕS § 116 lg 2 p-des 2-4 sätestatud juhtudel. Samuti kehtestab VÕS § 196 lg 3 nõude, et lepingu võib üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada saadi. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kostja on lepingu üles öelnud, kuid viidatud sätted jäid otsuses analüüsimata.
Nii lepingust taganemise kui ka lepingu ülesütlemise korral vabanevad mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid kuni lepingust taganemiseni või lepingu ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima (vastavalt VÕS § 188 lg 2 ja VÕS § 195 lg 2).
3-2-1-18-09 p 13 (raha maksmisest keeldumine kui oluline rikkumine),
Aivar Vahtra (edaspidi hageja) ja Aleksander Saare edaspidi (kostja) sõlmisid 1999. aastal kinnistu ostu-müügilepingu (edaspidi müügileping), mille kohaselt oli kinnistu müügihinnaks 100 000 krooni. Müügilepingu kohaselt tasus kostja hagejale müügihinnast 50 000 krooni enne lepingu sõlmimist. Ülejäänud 50 000 krooni kohustus kostja tasuma hiljemalt 20. veebruariks 2000 aastal. Müügilepingu p-s 3.4 leppisid pooled kokku, et asjaõigusleping kinnisomandi ülekandmiseks sõlmitakse 10 päeva jooksul pärast ostuhinna täieliku tasumist. Pooled palusid kanda kinnistusosakonna kinnistusregistris kinnistu registriosa kolmandasse jakku kostja kasuks omandamist tagava märke. 2006. aastal tegi hageja kostjale notariaalse avalduse kinnistu võlaõiguslikust lepingust taganemiseks, kuna kostja ei olnud täitnud oma kohustust tasuda ostuhinnast 50 000 krooni.
Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et selleks, et hagejal tekiks õigus müügilepingust taganeda, piisas vaid kostjapoolsest lepingurikkumisest. Alus müügilepingust taganemiseks võiks tuleneda TsK §-st 249, mille järgi on müüjal õigus keelduda lepingu täitmisest ja nõuda kahjude hüvitamist, kui ostja keeldub asja eest tasumast. Kohtud ei ole tuvastanud, et kostja keeldus hagejale võlguolevat 50 000 krooni tasumast.
Kolleegium jääb 30. septembril 2002. a tsiviilasjas nr 3-2-1-93-02 tehtud otsuse p-s 12 avaldatud seisukoha juurde, et müüjal tekib TsK § 249 järgi õigus lepingust taganeda üksnes siis, kui ostja on oluliselt rikkunud oma kohustust asja eest tasuda. Seega juhul, kui müüja tahab kasutada TsK §-st 249 tulenevat õigust müügilepingust taganeda, peab ta vaidluse korral tõendama, et ostja rikkus müügilepingut oluliselt. Kolleegiumi arvates on müügilepingu olulise rikkumisega kõnealuses tähenduses tegemist näiteks siis, kui ostja teatab müüjale, et ta keeldub asja eest tasumast või kui ta ei tasu ostetud asja eest vaatamata müüja meeldetuletusele.
3-2-1-80-10 p 10-12 (elamu puudused),
Hageja esitas 29. augustil 2006 Pärnu Maakohtule hagi kostja vastu lepingust taganemisest tulenevate kohustuste täitmiseks. Hageja palus mõista kostjalt välja tasutud müügihinna 580 000 krooni ja kahjuhüvitise 71 606 krooni 63 senti.  Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja müügihinnalt viivitusintressi määraga 2,25% aastas alates 10. maist 2006, s.o müügilepingu sõlmimisest kuni müügihinna tagastamiseni ning viivitusintressi määraga 9,25% aastas 68 790 kroonilt alates 25. juulist 2006, s.o taganemisavalduse kostjale kätteandmise päevale järgnevast päevast kuni hagiavalduse esitamiseni ja 71 606 kroonilt 63 sendilt alates hagi esitamisest kuni kahjuhüvitise tasumiseni.
Ringkonnakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 10. mail 2006 notariaalse kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu. Kinnistul asus osaliselt remonditud ehitis. Hageja taganes 7. juulil 2006 müügilepingust. Taganemisavalduse sai kostja kätte 24. juulil 2006. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas hagejal oli õigus müügilepingust VÕS § 116 lg 2 p 1 alusel taganeda ilma kostjale puuduste kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega andmata. Samuti vaidlevad pooled viivitusintressi väljamõistmise üle.
Ringkonnakohus tuvastas tsiviilasja läbivaatamisel asja lahendamiseks järgmised olulised asjaolud:
• hagejale müüdud kinnistul asuv ehitis on varjatud puudustega;
• puudused on kõrvaldatavad;
• kostja ei rikkunud müügilepingut tahtlikult või raske hooletuse tõttu;
• hageja ei andnud kostjale tähtaega puuduste kõrvaldamiseks.
Kolleegium leiab, et asjaolude tuvastamisel ei ole ringkonnakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et lepingupool võib VÕS § 116 lg 1 järgi lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. VÕS § 116 lg 2 kohaselt on olulise lepingurikkumisega eelkõige tegemist mh järgmistel juhtudel: kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, v.a juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud (p 1); kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu (p 3); teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida (p 5).
Kolleegium nõustub ringkonnakohtu tuvastatuga, et hageja jäi olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, kuna kinnistu hind vastas keskmisele sama piirkonna samaväärse kinnistu väärtusele, kuid ehitis oli ulatuslike varjatud puudustega. Ringkonnakohus on kooskõlas TsMS § 654 lg- tega  4 ja 5 põhjendanud oma järeldust, et hageja nõue müügihinna tagastamiseks ja viivise saamiseks tuleb rahuldada VÕS § 116 lg 2 p 1 alusel.
Kolleegium märgib, et juhul, kui lepingupool taganeb VÕS § 116 alusel lepingust seetõttu, et asi on puudustega, on kõrvaldatavate puuduste korral lepingust taganemine lubatud üldjuhul üksnes siis, kui lepingupool on andnud teisele lepingupoolele täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks (VÕS § 114). Ilma kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega andmata võib kõrvaldatavate puuduste korral lepingust taganeda erandjuhul. Selliseks erandiks võib olla nt asjaolu, et rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu või kui teine lepingupool teatab, et ta oma kohustust ei täida (VÕS § 116 lg 4 teine lause). Praegusel juhul on ringkonnakohus pidanud selliseks erandlikuks asjaoluks puuduste kõrvaldamise äärmist kulukust võrreldes kinnistu hinnaga.
Kolleegium selgitab, et otsustades, kas lepingust taganemine eeldab täitmiseks täiendava tähtaja andmist või mitte, teeb kohus kummagi poole huve kaaludes diskretsiooniotsuse. Kohtu diskretsiooniotsusesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohus diskretsioonipiire ületanud.
3-2-1-23-10 p 11-12 (varjatud puudused) - lepingutingimustele mittevastavus, taganemine;
Raul Heno (hageja) esitas Maakohtule hagi OÜ Nemm Auto  (kostja) vastu 90 894 krooni väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja, kostja ning AS Hansa Liising Eesti müügilepingu, mille alusel AS Hansa Liising Eesti ostis kokkuleppel hagejaga kostjalt sõiduauto Audi A6. Hageja pesi autot AS Eesti Statoil autopesulas. Pärast pesulast väljasõitu auto mootor seiskus ega käivitunud enam. Hageja tellitud ekspertiisi käigus selgus, et vesi ei voolanud aknavannist ära, kuna äravoolu kummilutid olid ummistunud okaspuu okastega ning seetõttu täitus pidurivõ imendi paun veega, mis mootori käivitamisel imeti vaakumtoru kaudu mootorisse. Hiljem selgus, et ummistuse põhjustanud okkad on pärit Vahemeremaadest. Hageja esitas kostjale nõude varjatud puudusega müüdud sõiduauto Audi A6 mootori parandamiseks või asendamiseks. Kostja ei tunnistanud varjatud puudust, oletades hoopis, et hageja on ise põhjustanud mootori kahjustumise. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 81 537 krooni. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt asjas on leidnud tõendamist, et kostja müüs hagejale varjatud puudusega sõiduauto ehk lepingutingimustele mittevastava asja VÕS § 217 lg 2 p 6 tähenduses. Kostja esitas apellatsioonkaebuse. Kostja leidis, et auto ei ole lepingutingimustele mittevastav, vaid hageja ise või asja hageja poolt hooldama tellitud isik ei ole järginud asja kasutamisel hoolsusnõudeid.
Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejale üleantud auto vastas lepingutingimustele või mitte. Hageja väitel ei vastanud üleantud auto lepingutingimustele tulenevalt sellise kasutatud asja olemusest. Kostja reklaamis autot garantiiga, millest hagejal tekkis arusaam, et tegemist on põhjalikult kontrollitud, kvaliteetse, tehniliselt korras ja usaldusväärse kasutatud autoga. Auto aknavannis oli suur kogus Himaalaja seedri ja merimänni okkaid, mis põhjustasid vee äravoolu trapi ja äravoolu kummiluttide ummistuse ja mootoririkke. Hageja arvates on tegemist varjatud puudusega. Kostja sellega ei nõustu. Ringkonnakohus leidis, et kuna hageja pesi autot survepesuga autopesulas korduvalt (vähemalt neljal korral enne mootori seiskumist), enne kui aknavannide äravool lõplikult ummistus , siis ei saanud olla tegemist varjatud puudusega. Tegemist oli ringkonnakohtu arvates puudusega asja hooldamisel.
VÕS § 217 lg 2 p 6 kohaselt ei vasta asi muu hulgas lepingutingimustele, kui tarbijalemüügi puhul ei ole asi seda liiki asjadele tavaliselt omase kvaliteediga, mida ostja võis mõistlikult eeldada, lähtudes asja olemusest ja arvestades asja müüja, tootja, varasema müüja või muu vahendaja poolt asja teatud omaduste suhtes avalikult tehtud avaldusi , eelkõige asja reklaamimisel või etikettidel. Pooled ei vaidle selle üle, et tegemist oli kasutatud autoga. Kasutatud asjade puhul tuleb kolleegiumi arvates arvestada sellega, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine, ei kujuta endast veel lepingutingimustele mittevastavusi. Samas tuleb lepingutingimustele mittevastavust jaatada siis, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine. Maakohtu otsuse kohaselt nähtub Audi ametliku maaletooja OÜ Reval Auto Tallinn juhatuse liikme Villu Vackermanni vastusest, et neil ei ole informatsiooni analoogsete juhtumite kohta. Kasutatud asjade puhul võib asja puudus olla tekkinud ka mittenõuetekohase hoolduse tagajärjel. Kuna asjas on tuvastatud eksperdiarvamuse alusel, et okkad olid pärit puudelt, mida Eestis ei kasva, olid okkad aknavannis olemas eelduslikult juba asja üleandmise hetkel.
Kolleegium nõustub hagejaga, et kui auto hooldusraamatusse oli märgitud, et autole on tehtud enne Itaalias korraline hooldus , ning kui kostja reklaamis autot garantiiga, võis hageja mõistlikult võttes eeldada, et tegemist on kontrollitud, kvaliteetse ja korras kasutatud autoga.
Andes eeltoodud asjaoludel hagejale üle auto, mille aknavann ja vee äravoolu kummilutid olid täitunud okastega, mis olid pärit okaspuudelt, mida Eestis ei kasva, andis kostja hagejale üle varjatud puudusega ehk lepingutingimustele mittevastava asja VÕS § 217 lg 2 p 6 mõttes. Väär on seega ringkonnakohtu järeldus, et autol ei saanud esineda varjatud puudust.
Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul mh võtta seisukoht, kas okaste olemasolu aknavannis ja vee äravoolu kummiluttides on põhjuslikus seoses tekkinud ummistusega ja selle tagajärjel tekkinud mootoririkkega. Selleks tuleb vastata küsimusele, kas ka ilma okasteta oleks tekkinud ummistus, mis tõi kaasa aknavanni täitumise veega ja mootoririkke.
3-2-1-104-11, pp 20-23- oluline rikkumine
Lepingust taganemise alus võib tuleneda seadusest või lepingust.
Võlaõigusseadus seob taganemise õiguse üldiselt teise poole käitumisega, st lepingust, mis ei ole kestvusleping , võib VÕS § 116 lg 1 alusel taganeda üksnes juhul, kui teine pool lepingut oluliselt rikub, mitte aga nt lepingust taganeda soovivast poolest enesest või n-ö välisest põhjusest tingituna. Erandlik võimalus taganeda asjaolude muutumise tõttu sisaldub VÕS § 97 lg-s 5.
Kokkuleppel võivad pooled lepingust taganemise aluseid VÕS §-st 5 tulenevalt vähemalt üldjuhul nii täpsustada, laiendada kui ka kitsendada. Poolte sõlmitud lepingu tekstist ei nähtu, et pool võiks taganeda lepingust muul põhjusel kui teise poole lepingurikkumise tõttu. Vastupidi, lepingu p 8.1 näeb ette, et lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Seda kinnitavad ka kummagi poole taganemise tagajärgi reguleerivad lepingu p-d 8.4 ja 8.5. Erandlikult annab ostjale taganemisõiguse detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise korral sõltumata müüjate käitumisest lepingu p 8.8, millele hageja ei ole tuginenud.
Ringkonnakohtu käsitlus hageja lepingust taganemise õiguse kohta jääb kolleegiumile arusaamatuks.
Ühelt poolt on ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga leidnud, et lepingu p-st 6.3.1 ei tulene müüjatele kohustus tagada detailplaneeringu kehtestamine, vaid üksnes teha kõik müüjate pädevuses olevad detailplaneeringuga seotud toimingud ja tasuda kõik sellega seotud kulud. Kolleegium nõustub selles osas kohtutega. Teisalt leidis ringkonnakohus aga, et vaatamata sellele oli kostjal siiski kohustus tagada, et " kinnisasi moodustataks" (ilmselt silmas pidades detailplaneeringu kehtestamist) asjaõiguslepingu kokkulepitud sõlmimise ajaks, ning selle täitmata jätmine õigustas hagejat taganema lepingust VÕS § 116 lg 2 p 2 alusel. Kust selline kohustus tuli, ringkonnakohus ei viidanud. Erinevalt maakohtust ei võtnud ringkonnakohus ka seisukohta, kas kostja täitis lepingu p-st 6.3.1 tulenevad kohustused, mille rikkumisele on hageja taganemisavalduses viidanud. Samuti ei põhjendanud ringkonnakohus, miks oli detailplaneeringu kehtestamine kokkulepitud ajaks hageja jaoks sellise tähtsusega, et selle hilinemise tõttu kaotas hageja lepingu täitmise vastu huvi, nagu eeldab ringkonnakohtu viidatud VÕS § 116 lg 2 p 2.
Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu otsus selliselt olulises osas põhjendamata, mis on ka ainuüksi otsuse tühistamise aluseks TsMS § 669 lg 1 p 5 alusel.
Selle kokkuleppe alusel on pooltel vastastikku kohustus anda tahteavaldus asjaõiguslepingu sõlmimiseks, kui täidetud on kaks tingimust:
• detailplaneering on kehtestatud kokkulepitud ajaks;
• müüja on ostuhinna kokkulepitud viisil tasunud, hoiustanud või selle maksmise taganud.
Kolleegium ei välista ka lepingu p 6.1 teistsugust tõlgendamist. Nii võib põhimõtteliselt kõne alla tulla lepingu p 6.1 tõlgendamine tervikuna äramuutva tingimusena TsÜS § 102 lg 3 mõttes, mille saabumata jäämisel lepingu õiguslikud tagajärjed lõpevad. Kolleegiumi arvates saab ka sellisel juhul tagasitäitmisel analoogia alusel lähtuda taganemise sätetest.
Kui poolte tahet lepingu p 6.1 täitmata jätmise tagajärgede osas ei ole võimalik välja selgitada, saab kolleegiumi arvates sisustada selle kokkuleppe ka kohus VÕS § 27 lg 2 alusel mõistliku tingimusena.
3-2-1-31-08, p 14 - (formaalsed eeldused), p 15 (vorm).
Kuigi lepingu täitmiseks täiendava tähtaja andmise küsimus ei oma tähtsust, kuna hageja lepingurikkumist ei ole tuvastatud ja kostja taganes lepingust põhjendamatult, peab kolleegium vajalikuks selgitada järgmist. VÕS § 116 lg 1 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Seega on lepingust taganemiseks üldjuhul vajalik, et lepingupool oleks lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. VÕS § 116 lg 1 p 5 kohaselt on olulise lepingurikkumisega tegemist ka siis, kui teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. VÕS § 114 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja, kui võlgnik rikub kohustust. Kostja väitel ei pidanud ta andma hagejale lepingu täitmiseks täiendavat tähtaega, kuna VÕS § 114 on dispositiivne säte, ning juhul, kui pooled on kokku leppinud teisiti, ei tule kohaldada mitte VÕS §-s 114 sätestatut, vaid poolte kokkulepet.
Kolleegium märgib, et iseenesest õige on väide, et VÕS § 114 on dispositiivne säte, millest pooled võivad kokkuleppega kõrvale kalduda. Pooled võivad kokku leppida, et lepingust on õigus taganeda ka mitteolulise rikkumise puhul ilma täiendavat tähtaega andmata. Samuti võivad pooled kokku leppida, et oluliseks rikkumiseks on ka muu rikkumine, mis ei ole sätestatud VÕS § 116 lg 2 p-des 1-4.
Kolleegium ei nõustu maakohtu otsuses märgituga, nagu peaks notariaalselt tõestatud eellepingust taganemise avaldus olema samuti notariaalselt tõestatud. Riigikohtu varasema praktika kohaselt ei ole vorminõuet ette nähtud lepingust taganemise avaldusele , lepingu ülesütlemise avaldusele, hinna alandamise avaldusele ega lepingu tühistamise avaldusele (vt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 20, 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 23, 14. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-06, p 16 ja Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 35).
3-2-1-53-09, p 11-13 (aeg, üleütlemise ja taganemise eristamine),
Osaühing STV Group (hageja) esitas 30. juulil 2007. a Pärnu Maakohtule hagi AGAL Kinnisvarad OÜ (kostja I) ja Villa Kathrin OÜ (kostja II) vastu üürilepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Kostja I on otsinud alates kinnistu omandamisest võimalust, kuidas hagejaga sõlmitud üürilepingut ühepoolselt muuta või lõpetada. 22. juunil 2007. a sai hageja kostjalt I kirja, mille kohaselt on hageja üürilepingut oluliselt rikkunud, jättes investeerimiskohustuse täitmata, lepingus nõutava kindlustuspoliisi esitamata ning üüri õ igel ajal tasumata. Hageja on seisukohale, et kostjatel ei ole alust üüri õigeaegse tasumise kohustuse rikkumisele viidates lepingut erakorraliselt üles öelda. Hageja esitas kostjale I kehtiva kindlustuspoliisi  ning tä itis lisanõuded, mis kindlustuspoliisile esitati. Investeerimiskohustuse täitmine nähtub hageja 2000.æ2002. aasta majandusaasta aruannetest, mille järgi olid lepingueseme remondikulud vastavalt 2 100 781 krooni, 2 307 249 krooni ja 36 212 krooni. Investeerimiskohustuse tä itmise nõue on aegunud.  Kostjad rõhutasid, et kuivõrd hageja ei täida investeerimiskohustust, on põ hjendatud arvata, et üürileandjal ei ole huvi lepingut jätkata kuni aastani 2025.
Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohtul tuli otsustada kostja nõude aegumise üle VÕS § 118 lg-le 2 tuginedes. Selle sätte kohaselt on lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine tühine, kui kohustuse täitmise nõue on aegunud ja võlgnik tugineb sellele või kui võlgnik keeldub õigustatult kohustust täitmast. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 12 lg 1 järgi kohaldatakse enne 1. juulit 2002. a sõlmitud kestvuslepingutele alates 1. juulist 2002. a tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Enne 1. juulit 2002 tehtud tehingu saab VÕSRS § 7 lg 1 kohaselt pärast 1. juulit 2002 tühistada või lepingu ühepoolselt lõpetada üksnes kehtivates seadustes sätestatud korras. Seega märkisid kohtud õigesti, et vaidlusaluse üürilepingu ülesütlemisele kohalduvad võlaõigusseaduse sätteid, kuid jätsid asja lahendamisel tähelepanuta VÕS § 118 lg 2.
VÕS § 118 lg 1 kehtestab ajalised piirangud lepingust taganemisele. Taganemise alused ja lubatavuse õiguskaitsevahendina sätestavad VÕS §-d 116-118, ülesütlemise õiguskaitsevahendina (kestvuslepingute puhul) sätestab VÕS § 196. Nende lepingu ühepoolse lõpetamise viiside õiguslikud tagajärjed on erinevad. Samas on lepingust taganemine ja ülesütlemine sarnased õiguskaitsevahendid, millele kohaldatakse ka analoogseid reegleid. Nii võib VÕS § 196 kohaldamisel osutuda vajalikuks tugineda ka taganemise sätetele. VÕS § 118 lg 2 eesmärgiks on vältida lepingu ühepoolset lõpetamist olukorras, kus lepingu täitmise nõue on juba aegunud. Kolleegium peab põhjendatuks analoogia alusel rakendada VÕS § 118 lg-t 2 ka lepingu ülesütlemisele. Kohtud märkisid küll õigesti, et kohustuse rikkumise nõude aegumine ei tähenda lepingu rikkumise fakti äralangemist, kuid ei arvestanud, et VÕS § 118 lg 2 järgi muutub lepingu ülesütlemine tagasiulatuvalt tühiseks, kui hageja teatab, et ta tugineb täitmise nõude aegumisele. Asja materjalide kohaselt on hageja menetluse algusest peale tuginenud investeerimiskohustuse täitmise nõude aegumisele.
Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel otsustada VÕS § 118 lg-t 2 kohaldades investeerimiskohustuse täitmise nõude aegumise üle. Kui kostja see nõue on aegunud, on sellisele aegunud kohustuse rikkumisele tuginev üürilepingu ülesütlemine tühine.
Kolleegium märgib lisaks, et ringkonnakohus jättis tähelepanuta, kas asjas esinevad VÕS § 196 lg-s 3 sätestatud eeldused. Selle sätte kohaselt võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai. Ülesütlemine on lubatud juhul, kui kõik ülesütlemise eeldused on täidetud. Kui asja uuel läbivaatamisel selgub, et investeerimiskohustuse täitmise nõue on tulenevalt VÕS § 118 lg-st 2 aegunud, ei ole enam tähtsust sellel, kas VÕS § 196 lg-s 3 sätestatud ülesütlemise eeldus on täidetud või mitte.
3-2-1-5-10 p 11 (§ 116 lg 5)– taganemise ja ülesütlemise eristamine
Linconia OÜ (hageja) esitas Maakohtule hagi AS-i Hansapank (praegune Swedbank AS) (kostja) vastu laenulepingute ülesütlemise tühiseks tunnistamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled kaks laenulepingut: 1) 14. detsembril 2005 laenulepingu nr 1, laen on tagatud korteriomandile Tartus, kinnistule Tartumaal ja korteriomandile Tallinnas seatud hüpoteegiga ning R. Lääne ja A. Karu käendusega; 2) 15. aprillil 2005 laenulepingu nr 2, laen on tagatud hüpoteegiga kinnistule Tartumaal, vallaspandiga korterile Tallinnas, R. Lääne ja A. Karu käendusega ning Maaelu Edendamise Sihtasutuse (MES) tagatisega. Laenulepingute ülesütlemist kostja poolt ei saa lugeda kehtivaks, kuna ülesütlemise formaalne eeldus, s.o ülesütlemisavalduse kättesaamine hageja poolt ja sellega tutvumine, ei ole täidetud. Lepingu ülesütlemine on tühine. Hagejale ei ole teada, et kostja oleks MES-i poole pöördunud ja nõ udnud lepingu nr 2 laenusumma tagasimaksmist. Hageja sai sihtasutuse tagatisest aru selliselt, et juhul kui makseid jääb tähtajaks tasumata, katab need sihtasutus. Kostja väitel oli hageja alates 11. aprillist 2007 pidevalt kostjale võlgu ning vaatamata korduvalt antud lubadustele ei suutnud hageja oma laenulepingust tulenevaid võlgnevusi likvideerida. Lisaks 11. aprillil 2007 ja 7. mail 2007 saadetud teatistele saatis kostja hagejale 21. juunil 2007 tähitult kirjaliku teatise laenu võlgnevuse kohta. Teatises andis kostja hagejale aega laenulepingust tulenevate võlgnevuste tasumiseks 6. juulini 2007. MES-i kä endus on lisatagatis, mis realiseeritakse pärast laenulepingute ülesütlemist.
Ekslik on hageja arusaam, et ringkonnakohus on kohaldanud vääralt VÕS § 116 lg-t 5, kui leidis, et kostja teated on käsitatavad ülesütlemisavaldustena ja et pärast täitmiseks antud tähtaja möödumist ei pidanud kostja saatma hagejale eraldi ülesütlemisavaldust. Tulenevalt VÕS § 116 lg-st 5 võib VÕS §-s 114 nimetatud täiendava tähtaja andmisel kahjustatud lepingupool määrata, et juhul, kui teine lepingupool ei täida täiendava tähtaja jooksul oma kohustust, loeb kahjustatud lepingupool ennast lepingust taganenuks. Kahjustatud lepingupool ei või sel viisil lepingust taganeda, kui kohustus, mida lepingut rikkunud lepingupool täiendava tähtaja jooksul ei täitnud, moodustas tema lepingulistest kohustustest ebaolulise osa. Riigikohus on 21. mail 2009. a tsiviilasjas nr 3-2-1-53-09 tehtud otsuse p-s 11 leidnud, et lepingust taganemine ja ülesütlemine on sarnased õiguskaitsevahendid, millele kohaldatakse ka analoogseid reegleid. Nii võib VÕS § 196 kohaldamisel osutuda vajalikuks tugineda ka taganemise sätetele. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ja leiab, et VÕS § 116 lg-t 5 võib kohaldada ka lepingu ülesütlemise korral. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et VÕS § 116 lg-st 5 järelduvalt võib juba täitmiseks täiendava tähtaja andmise avalduses ette näha, et kohustuse täiendava tähtaja jooksul täitmata jätmise tagajärjeks on lepingu lõpetamine .
3-2-1-22-13, p 22 (taganemise aeg),
Hageja esitas hagi kostjate vastu, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt välja eellepingu alusel kinnisasja omandamiseks ettemaksuna tasutud summa koos teiste kuludega, kuna kostja I võõrandas kinnisasja kolmandale isikule. Kostjad palusid kohaldada aegumist ja teha aegumise kohta vaheotsus.
Kui lepingu täitmise nõue ei ole aegunud ega lõppenud, peab hageja saama sellele tugineda ja sellest tulenevalt ka õiguskaitsevahendeid kasutada. Esitatud asjaoludel on tegemist jätkuva rikkumisega, mille puhul ei pruugi olla VÕS § 118 lg 1 järgne lepingust taganemise tähtaeg VÕS § 118 lg 2 järgsest lühem. See kehtib eelkõige juhul, kui hagejal on küll täitmise nõue, kuid selle võimatuse tõttu (kinnisasi on võõrandatud) ei saa ta seda realiseerida ega ringkonnakohtu otsuse loogika järgi ka muid nõudeid enam maksma panna. Vastupidine muudaks mh TsÜS § 146 lg 5 sisutühjaks.
Ringkonnakohtu otsuse loogika järgi kaotas hageja kostjapoolset lepingust taganemist kohtus vaidlustades ja vaidlust võites võimaluse ise lepingust taganeda ja sellele tuginedes saada vähemalt lepingu alusel üleantu tagasi. Nii oleks hageja positsioon halvem kui siis, kui ta oleks jätnud kostja taganemise vaidlustamata.
3-2-1-157-12, p 16-18 (aeg); (oluline rikkumine)
Hageja esitas hagi kostja (linn) vastu müügilepingust taganemise avalduse õiguspäraseks tunnistamiseks, müügilepingu tagasitäitmiseks, viivise ning lepingu rikkumisega tekitatud kahju eest hüvitise saamiseks. Hageja seisukohal kinnitas kostja lepingus, et kinnisasjal ei ole muinsuskaitsealaseid piiranguid, aga hiljem ilmnes, et sellised piirangud siiski on. Pooled vaidlesid selle üle, kas hagejal oli õigus kostja lepingurikkumise tõttu lepingust taganeda, kas ta tegi seda mõistliku aja jooksul ja kas tal on seetõttu õigus nõuda lepingu alusel üleantu tagastamist ning lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.
Lepingust taganema õigustatud lepingupool kaotab VÕS § 118 lg 1 p 1 järgi õiguse lepingust taganeda, kui ta ei esita taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellelest teada saama. Kolleegium on viidatud sätet selgitades asunud varem seisukohale, et säte teenib õigusrahu saavutamise eesmärki. Seetõttu tuleb kahjustatud poolel mõistliku aja jooksul otsustada õiguskaitsevahendi kasutamise üle, et anda lepingut rikkunud poolele selgus, kas jätkata lepingu täitmist või mitte. Seejuures võib mõistliku aja kestus lepingust taganemiseks olla erinevate lepinguliikide puhul erinev. Üldjuhul peaks mõistlik aeg lepingust taganemiseks olema lühem kui kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, kuid see ei pruugi tingimata mööduda täitmisnõude aegumistähtaja jooksul, kui pooled vaidlevad täitmise üle. Lepingu täitmise võimatuse ilmnemisel peab lepingust taganeda sooviv pool tegema seda mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ilmneb täitmise võimatus. Eeltoodut arvestades on õige hageja arusaam, et lepingust taganemiseks ettenähtud mõistliku aja tuvastamine on iseenesest kohtu diskretsiooniotsustus, st kohus peab asjas esiletoodud kõiki asjaolusid arvestades hindama, millise aja jooksul võis samas olukorras olev isik mõistlikult eeldada, et lepingupool võib lepingust taganeda. Õige on ka hageja väide, et lepingust taganemise mõistlikku tähtaega ei saa määrata selle järgi, kui pikk on lepingu tühistamise tähtaeg. Kuna seaduses on selgelt sätestatud, et lepingust võib taganeda mõistliku aja jooksul, puudub kolleegiumi hinnangul vajadus tugineda lepingust taganemise aja määramisel sarnastele õigusnormidele ning igal üksikul juhul tuleb mõistlik aeg tuvastada asjaolusid arvestades.
Tuvastamaks, kas lepingupool taganes lepingust mõistliku aja jooksul, tuleb esmalt selgitada, millisest hetkest alates hakkab lepingust taganemise tähtaeg kulgema. VÕS § 116 lg 1 järgi võib lepingupool lepingust taganeda, kui lepingust tulenevat kohustust on oluliselt rikutud. Lepingust taganemise mõistlik aeg hakkab VÕS § 118 lg 1 p 1 mõttes kulgema samuti alates ajast, mil lepingust taganeda sooviv pool sai või pidi teada saama olulisest lepingurikkumisest. Seega on praeguses asjas tähtis, millal lepingut rikuti oluliselt ja millal hageja sai sellest teada. Kohtud on ebaõigesti jätnud need asjaolud tuvastamata. 
Olulise lepingurikkumisega on VÕS § 116 lg 2 p 1 järgi tegemist eelkõige juhul, kui kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud. Sellest tulenevalt hakkab lepingust taganemiseks ettenähtud mõistlik aeg kulgema alates sellest, kui lepingupool sai või pidi teada saama lepingu rikkumisest, mille tõttu jäi ta olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis.
3-2-1-76-10, p 11 – erandlik VÕS § 97 kohaldamine;
Hageja esitas 13. juunil 2008 Harju Maakohtule hagi kostjate vastu, milles palus tuvastada poolte vahel 14. märtsil 2007 sõlmitud müügilepingu lõppemine hagejapoolse lepingust taganemise alusel. Samuti palus hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista müügilepingu alusel tasutud 16 520 855 krooni ning intressi ja viivise.
VÕS § 97 lg 1 näeb ette õiguse esitada lepingu muutmise nõue, kui pärast lepingu sõlmimist on lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud muutunud ja sellega on kaasnenud lepingupoolte kohustuste vahekorra oluline muutumine, mistõttu ühe poole kohustuste täitmise kulud suurenevad oluliselt või teiselt lepingupoolelt saadava väärtus väheneb oluliselt.
VÕS § 97 lg-s 1 nimetatud tingimustest on vaja kõigepealt selgitada väljendit "lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud." Pooled võivad lepingu sõlmimisel silmas pidada erinevaid eesmärke. Lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka saab kolleegiumi arvates lugeda aga ainult selliseid asjaolusid, mille olemasolu, saabumine või edasikestmine on hõlmatud poolte ühisest arusaamast ja millel põhineb lepingu sõlmimise soov. Seega ei kuulu lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka üldjuhul ühe lepingupoole ootused, kui need ei ole teisele poolele teatavaks tehtud ja teine pool ei ole neid teadmiseks võtnud või pidanud neid hea usu põhimõttest lähtuvalt teadma. VÕS § 97 lg 1 kohaldamisel tuleb seetõttu alati kindlaks teha, kas muutunud asjaolud kuulusid lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka või mitte. Kui muutunud asjaolud ei kuulunud lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka, ei ole võimalik VÕS § 97 kohaldada. VÕS § 97 lg 1 võimaldab esitada lepingu muutmise nõude vaid siis, kui lepingupoolte kohustuste vahekord on oluliselt muutunud. Lisaks kohustuste vahekorra olulisele muutumisele peavad esinema kõik VÕS § 97 lg-s 2 sätestatud alused. Viidatud regulatsioonidest on võimalik teha ühene järeldus, et seadusandja tahe on olnud võimaldada VÕS § 97 kohaldamist äärmiselt erandlikel juhtudel. Vastasel korral muutuks tehinguline õiguskäive väga ebakindlaks.
3-2-1-136-11, p 17-25 - kohustuste vahekorra muutumine; lõ ppenud lepingu tagasiulatuv muutmine või taganemine
Kolleegium märgib, et kohtud on õigesti leidnud, et asjaolude muutumiseks VÕS § 97 lg 1 mõttes ei saa vähemalt üldjuhul olla see, et ostja ei leia võimalust ostu finantseerida (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-10, p 13).
Maakohus leidis, et asjaolude muutumist tuleb VÕS § 97 lg 1 mõttes hinnata võimalikult kohtuotsuse tegemise seisuga, ringkonnakohus aga, et müügilepingust taganemise seisuga. Need seisukohad on ebatäpsed ja täpsustada on vaja ka Riigikohtu varasemas praktikas (vt otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-10, p 15; 22. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-10, p 13) selle kohta väljendatut.
Asja õigeks lahendamiseks on vaja kohustuste väärtus võimalikult kohtulahendi tegemise aja seisuga kindlaks teha eelkõige kestvuslepingu puhul, kui seda tahetakse tulevikku suunatult muuta. Teiste lepingute, eelkõige täitmata müügilepingu puhul (vt ka otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-10, p 12) tuleb VÕS § 97 lg 1 järgse kohustuse muutumise ajana hinnata kokkulepitud täitmise aega, st lepingu muutmist võib nõuda või lepingust taganeda üksnes muudatuse tulemusena, mis on toimunud lepingu sõlmimise ja ettenähtud täitmise aja vahepeal . Lepingu ettenähtud ajal täitmata jätmine (s.o lepingu rikkumine) ei saa õigustada lepingu muutmist ega lepingust taganemist. Seega ei ole lepingu muutmise ega sellest taganemise õigust, kui asjaolud muutusid või poolte kohustuste vahekord muutus pärast lepingu täitmise, nt ostuhinna tasumise aega.
Kui kohustuste väärtus oli lepingu täitmise ajaks aga juba muutunud, saab lepingu muutmisel arvestada ka hilisemat väärtuse muutumist. Näiteks kui hind kohtuvaidluse ajal jälle tõuseb, saab seda kohtuotsuse tegemisel arvesse võtta.
Kohtud on leidnud, et kinnisvarahindade alanemise tõttu on hageja kohustus (maksta kokkulepitud ostuhind ) muutunud talle oluliselt koormavaks, kuna müügieseme väärtus on oluliselt (vähemalt 50%) vähenenud. Kuigi kohtud ei ole poolte kohustuste vahekorra muutumist kohustuse täitmise aja seisuga kindlaks teinud (vt otsuse p 19), ei ole kohustuste vahekorra olulist muutumist kassatsioonimenetluses kahtluse alla seatud.
Kolleegium märgib, et kuigi kohtud ei ole kindlaks teinud ka kohustuste vahekorra muutumise täpset ulatust, ei ole see VÕS § 97 lg-st 5 tuleneva lepingust taganemise õiguse kindlakstegemiseks iseenesest määrav. Piisab , kui tehakse kindlaks kohustuste vahekorra muutumise suurusjärk. Seda on kohtud ka teinud ja seda järeldust ei ole kassatsioonimenetluses kahtluse alla seatud.
Seega on täidetud ka teine VÕS § 97 lg-st 1 tulenev tingimus lepingust taganemiseks.
Kassatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud ka kohtute seisukohta, et hageja kui kahjustatud pool ei saanud müügieseme turuväärtuse olulist vähenemist (asjaolude muutumist) mõjutada ning ei oleks sellest teades lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel.
Seega on täidetud ka VÕS § 97 lg 2 p-des 2 ja 4 sätestatud tingimused lepingust taganemiseks.
Kolleegium nõustub hagejaga, et riskijaotust ei saa tuletada lepingu rikkumise ajale järgnevast ajavahemikust, vaid see peab tulenema seadusest või lepingust enesest. Asjaolude muutumisest tulenevat riski, et lepingust tulenevate kohustuste täitmine muutub koormavamaks ja kallimaks, kannab lepingu puhul reeglina võlgnik, kui pooled ei ole leppinud kokku teisiti. Sõlmitud leping on VÕS § 8 lg 2 järgi pooltele täitmiseks kohustuslik. Kui poolte kokkuleppel võimaldatakse ostjal tasuda ostuhind pärast lepingu sõlmimist, on üldjuhul tegemist ostjale soodsa tingimusega ning hinnakõikumise riski lepingu sõlmimise ja täitmise aja vahel peab kandma seetõttu tema (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-10, p 13). Vastasel juhul saaks ostja n-ö spekuleerida ja otsustada alles täitmise aja saabudes, kas ta ostueset tegelikult soovib. Selline õigus peaks ostjal aga olema üksnes poolte kokkuleppel. Kolleegium ei näe põhjust, miks peaks ostja, kes tasub ostuhinna lepingu sõlmimisel, olema VÕS § 97 tähenduses halvemas olukorras ostjast, kes saab ostuhinna tasumiseks rohkem aega.
Hinna muutumise riski panekut kostjale kui müüjale ei saa õigustada see, et kostja talus hagejapoolset maksetähtaja ületamist ja hageja maksis viivitamise eest raha. Vastutulekut lepingut rikkunud hagejale ei pea tõlgendama kostja kahjuks. Ka ei õigusta riski panekut kostjale see, et hageja ei saanud kinnisvarahindade langust ette näha.
Kuna hageja lepingust taganemise eelduseks oli mh VÕS § 97 lg 2 p 3 tingimuse täitmine ning seda tuvastatud asjaoludel täidetud ei ole, on taganemine lubamatu ja hageja taganemisavaldus seega tähenduseta. See välistab omakorda hageja kõigi nõuete rahuldamise.
Kolleegiumil on võimalik teha kohtute tuvastatud asjaolude põhjal uus otsus, tühistades kohtute otsused, ja jätta hagi uue otsusega rahuldamata. Kohtud ei ole otsuste tegemisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi, mis takistaks uue otsuse tegemist.
3-2-1-143-13, p 10-11.
VÕS § 97 võimaldab nõuda lepingu muutmist olukorras, kus pärast lepingu sõlmimist muutunud asjaolude tõttu on lepingupoolte kohustuste vahekord võrreldes algsega oluliselt muutunud. Selle sätte eesmärk on vähendada ebaõiglust, mis sellises olukorras võib lepingupoolte kohustuste vahekorra olulise muutumise tõttu tekkida. VÕS § 97 lg 4 võimaldab esitada lepingu muutmise nõude ka tagasiulatuvalt.
VÕS § 195 lg 2 esimene lause sätestab, et kui lepingupool võib seaduse või lepingu kohaselt lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Kuna lepingu ülesütlemise tõttu ei ole pooltel enam edasiulatuvalt lepingulisi kohustusi, siis ei ole pärast lepingu ülesütlemist lepingu edasiulatuv, st lepingu ülesütlemise järgsele ajale suunatud lepingu muutmine VÕS § 97 alusel võimalik.
VÕS § 195 lg 2 teine lause sätestab, et lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. See säte ei välista VÕS § 97 alusel lepingu muutmist kuni lepingu ülesütlemiseni. Seadusest ei tulene, et lepingu tagasiulatuv muutmine VÕS § 97 lg 4 järgi ei ole võimalik pärast lepingu ülesütlemist.
Eeltooduga täpsustab kolleegium 12. detsembril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12 tehtud otsuses väljendatud seisukohta VÕS § 97 kohaldamise võimalikkuse kohta pärast lepingu ülesütlemist. Pärast lepingu ülesütlemist on võimalik lepingut VÕS § 97 lg 4 järgi muuta alates kohustuste vahekorra muutumisest kuni lepingu ülesütlemiseni. Lepingut ei ole VÕS § 97 alusel võimalik muuta edasiulatuvalt, kuna ülesütlemisele järgneva aja osas on lepingulised kohustused ülesütlemisega lõppenud.
Praeguses asjas on kostja esitanud vastuhagi lepingu muutmiseks enne lepingu ülesütlemist. Seega ei ole tema nõude rahuldamine õiguslikult välistatud ning kohtud on põhjendamatult keeldunud vastuhagi menetlemisest.
11. Praeguses asjas on kostja esitanud VÕS § 97 alusel lepingu muutmise nõude nii hagejale kui ka vastuhagi nõudena kohtule pärast seda, kui hageja oli lepingu üles öelnud. Kolleegium märgib, et sellises olukorras ei mõjuta lepingu tagasiulatuv muutmine lepingu ülesütlemise kehtivust. Vastupidine tulemus ei oleks kooskõlas õiguskindluse põhimõttega, arvestades seda, et VÕS § 97 alusel on võimalik lepingut muuta üksnes äärmiselt erandlikel juhtudel (vt Riigikohtu 26. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-10, p 11).
3-2-1-84-10 – mõjuv põhjus, huvide kaalumine
Hageja esitas 17. detsembril 2008 Tartu Maakohtule hagi osaühingu kostja vastu, milles palus kostjalt välja mõista poolte sõlmitud lepingust tuleneva üüri ja kõrvalkulude võlgnevuse ja viivise. Hagi 10. mai 2009. a täpsustuse kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista seisuga 17. detsember 2008 üüri ja kõrvalkulude võlgnevuse 36 244 krooni 74 senti ja viivise 3577 krooni 90 senti ning ajavahemiku 20. detsember 2008 kuni 28. aprill 2009 eest üüri ja kõrvalkulude võlgnevuse 148 605 krooni 90 senti ja ajavahemiku eest alates 20. detsembrist 2008 kuni põhikohustuse kohase täitmiseni viivise, mille määraks päevas on 0,15% tasumata summast .
Samuti on kolleegium selgitanud, et VÕS § 313 lg 1 kohaldamine nõuab kohtult diskretsiooniotsuse tegemist, sest kohtul tuleb kaaluda, kas üürilepingu ülesütlemiseks oli olemas mõjuv põhjus, ning diskretsiooniotsuse sisu saavad kõrgema astme kohtud kontrollida piiratult, eelkõige selles osas, kas alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire
VI SEMINAR
3-2-1-153-09, p 25;
Hageja esitas 13. mail 2005 Tallinna Linnakohtule hagi kostja vastu, milles palus kustutada Tallinna Linnakohtu kinnistusjaoskonna Tallinna kinnistusregistri registriosa nr xxxxx (Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna registriosa nr xxxxxxx) neljandasse jakku kande nr 3 all kostja kasuks kantud 900 000 krooni suuruse summaga hüpoteegi. 13. septembril 2006 täpsustas hageja oma nõuet ja palus lugeda tuvastatuks, et kostja on kohustatud andma nõusoleku hüpoteegi kustutamiseks.
Riigikohus on 31. jaanuari 2008. a määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07 p-s 11 tunnustanud võlgniku õigust esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ka juhul, kui võlgniku vastuväide (käendajana) seisnes selles, et laenuandja ei olnud laenusaajale laenusummat andnud. Sellisele väitele on hagiavalduses tuginenud ka hageja (vähemalt L. Väljataga suhtes), kohtud ei ole tuvastanud, kas laenusummad kolmandatele isikutele ka tegelikult anti. Nimetatud vastuväide on hagejal soovi korral võimalik esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Kui selgub, et hüpoteegiga tagatavat nõuet ei ole, võib hageja nõuda ka hüpoteegi enda nimele kandmist või kustutamist AÕS § 349 lg 1 alusel.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga on võimalik taotleda ka viivise vähendamist. Riigikohus on 17. juunil 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-09 tehtud määruse p-s 9 leidnud, et üheks materiaalõiguslikuks vastuväiteks, millega põhjendada TMS § 221 lg 1 alusel esitatavat hagi, võib olla ka ebamõistlikult suur leppetrahv VÕS § 162 lg 1 järgi. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et VÕS § 162 kohaldub ka viivise suhtes. Kuna praegusel juhul ei ole täitedokumendiks kohtulahend, ei kohaldu ka TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piirang.
Samuti on võimalik vaidlustada intressi suurust. Riigikohus on 29. jaanuari 2007. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 (p 17) leidnud, et alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest.
3-2-1-162-12, II osa – viivise vä hendamine
Hageja ja kostja ( pank ) vahel olid sõlmitud laenulepingud , mille tagamiseks seati hageja kinnistutele hüpoteek. Hageja ja kostja alustasid läbirääkimisi laenulepingu tingimuste muutmiseks. Kostja ü tles laenulepingud üles ja esitas kohtutäiturile täitmisavalduse. Hageja oli seisukohal, et täitemenetluse algatamine pärast 1,5 aastat kestnud läbirääkimisi on vastuolus poolte heas usus käitumise põhimõtetega. Hageja palus kohtul tunnistada sundtäitmine lubamatuks, lugeda muudetuks laenulepingute tingimused, määrata kindlaks hageja kohustuste suurus ja vähendada viivist.
Kolleegium ei jaga ringkonnakohtu seisukohti hageja esitatud viivise vähendamise taotluse kohta.
Kõigepealt märgib kolleegium, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi iseloomu on Riigikohus käsitlenud mitmes lahendis. Nimetatud hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine ja seda iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt nt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 15).
17. juunil 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-09 tehtud määruse p-s 9 on Riigikohus leidnud: „Üheks materiaalõiguslikuks vastuväiteks TMS § 221 lg 1 alusel esitatava hagi põhjendamiseks võib olla ka ebamõistlikult suur leppetrahv VÕS § 162 lg 1 järgi. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et VÕS § 162 kohaldub ka viivise suhtes." Seda seisukohta on korratud Riigikohtu 27. jaanuaril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09 tehtud otsuse p-s 25. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Seega on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga võimalik taotleda viivise vähendamist. Lisaks eeltoodule märgib kolleegium, et kohtud on jätnud võtmata seisukoha, kas kindlustustingimuste § 18 lg 1 p 6 on tüüptingimus VÕS § 35 mõttes, kas see tüüptingimusena on saanud lepingu osaks VÕS § 37 mõttes ja kas juhul, kui tegemist on lepingu osaks saanud tüüptingimusega, on see kooskõlas seadusega või tühine VÕS §-de 42–44 järgi. Eeltoodud asjaolusid peavad kohtud hindama omal algatusel (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-05, p 26; 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 21; 12. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-08, p 13). Seega peab ka ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel võtma seisukoha kindlustustingimuste § 18 lg 1 p 6 kui võimaliku tüüptingimuse kehivuse kohta.
3-2-1-41-07 – viivisenõude esitamine kui õiguste kuritarvitamine (diagnostikakeskus).
Hageja (Eesti Haigekassa) ja Kostja 1 (AS Tallinna Diagnostikakeskus) 07.07.1993. a sõlmitud laenulepingu kohaselt laenas Hageja Kostjale 1 200 000 krooni. 09.09.1993. a laenulepingu kohaselt laenas Hageja Kostjale 3 300 000 krooni. Lepingu kohaselt Kostja pidi laenu tagastama 01.01.1994. a. Hiljem pikendati laenusumma tagastamise tähtaega kuni 30.06.1994. a. Kostja on 04.12.2003. a kirjas tunnistanud oma võlgnevust.
01.09.1995. a läksid Kostja 1 õigused ja kohustused üle Tallinna linnale (Kostja III). Kostja I varad anti AS-le Ida-Tallinna Keskhaigla (Kostja II) aktsiakapitali suurendamisega üle.
Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele viivisenõude ja põhinõude aegumise seose kohta märgib kolleegium järgmist. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et viivisenõue ei saa aeguda varem kui põhikohustuse täitmise nõue. TsÜS § 144 mõtte kohaselt aegub koos põhinõudega ka sellest tulenev viivisenõue. Kui põhinõue on aegunud, on aegunud ka viivisenõue. Seega nii põhinõude kui ka viivisenõude aegumise tähtaeg hakkab kulgema ajast, mil võlgnik pidi põhikohustuse täitma. Kohustatud pool võib tasuda põhivõla, olenemata selle aegumisest. Kohtuotsuse alusel põhivõla tasumine ei võta kostjatelt aga õigust esitada viivisenõudele aegumise vastuväide, tuginedes põhinõude aegumisele.
3-2-1-156-11, II–IV osa;
Kostja müüs hagejatele korteriomandi. Pärast müügilepingu sõlmimist selgus, et korteriomandi reaalosa pindala oli kokku 4,3 m2 võrra väiksem kinnistusraamatus märgitust, mistõttu alandasid hagejad lepingu hinda ja nõ udsid enammakstud summa tagastamist.
Müügilepingu järgi võib ostja VÕS § 112 lg 1 esimese lause alusel alandada ostuhinda, kui on täidetud järgmised põhilised materiaalsed eeldused:
• müügileping on kehtiv;
• müüja on täitnud oma kohustuse mittekohaselt, eelkõige andnud üle lepingutingimustele mittevastava (s.o puudustega) asja (vt ka VÕS §-d 77 ja 217);
• müüja vastutab asja puuduse eest;
• müüja ei ole puudust kõrvaldanud või on ostja sellest õigustatult keeldunud (VÕS § 112 lg 5, § 224 p-d 1 ja 2).
19. Müüja vastutuse hindamisel ostuhinna alandamise eeldusena ei ole VÕS § 105 esimese lause järgi tähtsust, kas rikkumine on vabandatav VÕS § 103 mõttes. Müüja vastutust hinnatakse mitmete erisätete alusel (vt ka nt Riigikohtu 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-05, p-d 11, 13; 26. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-07, p 14). Nendest tulenevalt vastutab müüja müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused:
• puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (VÕS § 218 lg 1);
• puudus ei tulenenud ostjast (VÕS § 101 lg 3);
• ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma (VÕS § 218 lg 4);
• sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda (VÕS § 221 lg 2);
• ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav (VÕS § 220 lg 3), puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu (VÕS § 221 lg 1 p 1) või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale (VÕS § 221 lg 1 p 2).
Seaduses ei ole sätestatud hinna alandamise tähtaega. Kujundusõigusena ei allu see ka aegumisele (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 142 lg 1), küll aeguvad hinna alandamisest tulenevad lepingulised nõuded.
Siiski võib ostuhinna alandamine olla lubamatu vastuolu tõttu hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg 1), kui müüjas on õiguse pikka aega teostamata jätmisega tekitatud õigustatud ootus, et hinda ei alandata. Hinna alandamisele saab kolleegiumi arvates analoogia korras kohaldada ka VÕS § 118 lg-s 2 lepingust taganemise tähtaja kohta sätestatut. See tähendab, et kui kohustuse täitmise nõue (eelkõige puuduse kõrvaldamise nõue) nõue on aegunud ja võlgnik sellele tugineb, on hinna alandamine puudusele tuginedes tühine. Sel juhul on ka hagi hinna alandamise kehtivuse tuvastamiseks esitatud õigusliku huvita.
Seadusjärgse alandatud hinna kindlakstegemise asemel arvutasid kohtud välja korteriomandi väidetava ruutmeetri hinna ja korrutasid selle puuduolevate ruutmeetritega. Sellist metoodikat õigustasid kohtud seisukohaga, et üldtuntud on asjaolu, et korteriomandi müügikuulutusel tuuakse lisaks müügihinnale alati välja ka hind ruutmeetri kohta.
3-2-1-129-12, p 14- – hinna alandamise valemi kohaldamine, kohtu diskretsiooniõigus, vorm, hinna alandamise eeldused.
Hagejate ja kostja vahel oli sõlmitud korteri müügileping. Kolimise järel märkasid hagejad, et korteri tavapärast kasutamist takistab oluliselt müra ja vibratsioon . Kostja väitel tekitas müra naaberkinnisasjal asuv kolmas isik, kelle tegevusega kaasneda võivatest müraprobleemidest ei olnud kostja korterit üle andes teadlik. Hagejad on esitanud nõude enamtasutud ostuhinna tagastamiseks põhjusel, et nad on kostja müügilepingu rikkumise tõttu hinda alandanud. Pooled vaidlesid selle üle, kas hagejatel oli õigus hinda alandada.
Riigikohus on selgitanud, et hinna alandamiseks VÕS § 112 lg 1 alusel on vaja tuvastada järgmised põhilised materiaalsed eeldused (vt Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 18):
• müügileping on kehtiv;
• müüja on täitnud oma kohustuse mittekohaselt, eelkõige andnud üle lepingutingimustele mittevastava (s.o puudustega) asja (vt ka VÕS §-d 77 ja 217);
• müüja vastutab asja puuduse eest;
• müüja ei ole puudust kõrvaldanud või on ostja sellest õigustatult keeldunud (VÕS § 112 lg 5, § 224 p-d 1 ja 2).
3-2-1-69-08, p 24 - leppetrahvilt viivise arvutamine
Eesti Vabariik (edaspidi hageja) ja OÜ-lt BALTIC ARMAMENTS (edaspidi kostja) sõlmisid 4. juulil 2003 relvade müügilepingu. Kostja kohustus lepingu alusel andma hagejale lepinguesemeks olevad kaubad (relvad ja pürotehnika) üle hiljemalt kaks kuud pärast lepingu allkirjastamist. Tähtaegselt andis kostja hagejale üle külmrelvad ja gaasirelvad, pürotehnika andis kostja hagejale üle 26. novembril 2003, tulirelvasid aga üle ei antud. Kostja taotlusel väljastas hageja pürotehnika ja tulirelvade tarnimiseks dokumendid , kasutades kostja antud vorme. Hageja poolt tulirelvade kohta väljastatud dokument osutus relvade tarnimiseks puudulikuks, kostja taotlusel hageja uut dokumenti kostja soovitud vormis ei väljastanud. 31. oktoobri 2003 kirjas palus hageja kostjat pöörduda lõppkasutaja sertifikaadi saamiseks komisjoni poole. 9. detsembril 2003 esitas hageja kostjale lepingust osalise taganemise avalduse ja nõudis leppetrahvi, mille palus tasuda hiljemalt 23. detsembriks 2003. Hageja pöördus hagiga maakohtusse leppetrahvi ja viivise nõudes.
Seadus ei keela arvestada tasumisele kuuluvalt leppetrahvilt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses, erinevalt VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud intressilt viivise arvestamise keelust. Lähtudes VÕS § 113 lg 1 esimesest lausest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Leppetrahvinõue muutub VÕS § 82 lg 7 ja § 158 lg 1 järgi sissenõutavaks alates selle nõude eelduste täitmisest, esmajoones kohustuse rikkumisest (vt p 14). Seega võib hageja leppetrahvinõude olemasolul nõuda kostjalt selle tasumisega viivitamisel ka viivist.
3-2-1-141-12, p 10-11– viivise ja intressi tasumise kohustus
Hageja esitas hagi kostja vastu laenulepingust tuleneva põhivõla, viivise ja intressi saamiseks. Maakohus rahuldas hagi. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata, märkides muu hulgas, et maakohus ei ole intressi arvestamisel eksinud . Kostja esitas kassatsioonkaebuse.
Kuna maakohus on intressi arvutamiseks vajalikud asjaolud tuvastanud, on kolleegiumil võimalik kostjalt hageja kasuks väljamõistetav intress (ajavahemiku eest 13.  jaanuarist kuni 31. detsembrini 2009) kindlaks määrata ja teha selle kohta uus otsus.
Laenulepingu kohaselt laenas hageja kostjale 5421 eurot 88 senti ning kostja kohustus tasuma laenuandjale intressi tagastamata laenusummalt arvestusega 1% kalendrikuus. Intressi tuli tasuda ajavahemiku eest 13. jaanuar kuni 31. detsembrini 2009. Maakohus on tuvastanud, et kostja on osaliselt laenu tagastanud, tasudes 2009. aasta 4. juunil 400 krooni (25 eurot 56 senti), 11. juunil 500 krooni (31 eurot 95 senti) ja 15. juulil 1600 krooni (102 eurot 25 senti).
Ajavahemiku eest 13. jaanuar kuni 3. juuni 2009 tuli intressi tasuda 5421 eurolt 88 sendilt 1% kuus (54 eurot 21 senti kuus), s.o intress 4 kuu eest (54 eurot 21 senti * 4 = 216 eurot 84 senti) + intress 22 päeva eest (54 eurot 21 senti : 30 * 22 = 39 eurot 75 senti), kokku 256 eurot 59 senti.
Ajavahemiku eest 4. juuni kuni 10. juuni 2009 tuli intressi tasuda 5396 eurolt 32 sendilt 1% kuus (53 eurot 96 senti kuus), s.o intress 7 päeva eest (53 eurot 96 senti : 30 * 7 = 12 eurot 59 senti).
Ajavahemiku eest 11. juuni kuni 14. juuli 2009 tuli intressi tasuda 5364 eurolt 37 sendilt 1% kuus (53 eurot 64 senti kuus), s.o intress 34 päeva eest (53 eurot 64 senti : 30 * 34 = 60 eurot 79 senti).
Ajavahemiku eest 15. juuli kuni 31. detsember 2009 tuli intressi tasuda 5262 eurolt 12 sendilt 1% kuus (52 eurot 62 senti kuus), s.o intress 5 kuu eest (52 eurot 62 senti * 5 = 263 eurot 10 senti) + intress 17 päeva eest (52 eurot 62 senti : 30 * 17 = 29 eurot 82 senti), kokku 292 eurot 92 senti.
Seega tuli kostjal tasuda hagejale kuni 31. detsembrini 2009 intressi kokku (256 eurot 59 senti + 12 eurot 59 senti + 60 eurot 79 senti + 292 eurot 92 senti) 622 eurot 89 senti.
3-2-1-132-09 (p 13, 14),
Hageja esitas 8. veebruaril 2007 maakohtule hagiavalduse kostja vastu põhivõla 708 115 krooni 58 sendi ja viivise saamiseks. Lõplikus nõudes palus hageja mõista kostjalt 16. augusti 2005. a müügilepingu alusel välja põhivõla 518 331 krooni 8 senti ja viivise 0,15% päevas alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni 99% ulatuses, arvestades esimeses järjekorras tasutuks viivise ja teises järjekorras põhivõla, ning 19. augusti 2005. a kliendikaardi lepingu järgi põhivõla 90 142 krooni 36 senti ja viivise 90 142 krooni.
VÕS § 88 lg 8 kohaselt, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Sama paragrahvi 9. lõike järgi ei või võlgnik võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks lõikes 8 sätestatust erinevat järjekorda. Seega võib võlgnik muuta täitmise järjekorda üksnes võlausaldaja nõusolekul.
Nõustumus (aktsept) on VÕS § 20 lg 1 järgi otsese tahteavalduse või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Vaikimine või tegevusetus loetakse sama paragrahvi 2. lõike kohaselt nõustumuseks üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest. Sama paragrahvi 3. lõike järgi, kui isikuni, kelle majandus- või kutsetegevusse kuulub teatud tehingute tegemine või teenuste osutamine, jõuab pakkumus sellise tehingu tegemiseks või teenuse osutamiseks temaga püsivas ärisuhtes olevalt isikult, tuleb pakkumusele mõistliku aja jooksul vastata. Vaikimine loetakse sel juhul nõustumuseks. Lisaks tuleneb VÕS § 25 lg-st 1, et lepingupooled on oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud järgima iga tava, mille järgimises nad on kokku leppinud, ja praktikat, mis on nendevahelistes suhetes tekkinud.
Kolleegium leiab eeltoodud sätete alusel, et VÕS § 88 lg-s 9 ettenähtud võlausaldaja nõusolek võib olla antud ka vaikimisi vastavalt tavale või praktikale. Seega võib võlgnik täitmise järjekorda määrates tugineda poolte praktikale, mis võib olla erinev lepingus kokku lepitust. Kui võlausaldaja ei nõustu sellega, et võlgnik täidab kohustuse vastavalt praktikas väljakujunenud järjekorrale, peab võlausaldaja väljendama, et loeb kohustuse täidetuks lepingus kokkulepitud järjekorras. Eelkõige juhul, kui võlgnik täidab kohustuse ulatuses, mis vastab võlausaldaja esitatud arvele, kuid võlausaldaja soovib, et võlgnik täidaks kohustuse lepingus kokkulepitud järjekorras, peab võlausaldaja sekkuma aktiivselt võlgniku täitmisse.
Eeltooduga arvestades on ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel kohustus võtta põhjendatud seisukoht selle kohta, millises järjekorras võis kostja oma kohustused hagejale täita.
14. Ringkonnakohtu seisukoht, et kliendikaardi lepingust tuleneva arve tasumise tähtaja algust tuleb lugeda arve esitamisest, mitte arve kättesaamisest, nagu ekslikult leiab kostja, vastab tuvastatud asjaoludele. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et pooled oleksid kokku leppinud, et täitmise tähtaeg hakkab kulgema teistsugusest ajast, kui pooled kliendikaardi lepingus kokku leppisid.
3-2-1-43-13, p 13-15 – aegumistähtaja jooksul nõude maksmapanek, hea usu põhimõte kui vastuväide viivisenõudele
Hageja esitas hagi kostja vastu allrendilepingust tuleneva rendi ja viivise väljamõistmiseks. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, kuid jättis rahuldamata hageja viivisenõude ja nõude rendile pärast lepingu lõpetamist. Kohus on tuvastanud, et hageja viivitas ise ruumide võtmete vastuvõtmisega. Kohus leidis, et hageja viivisenõue on põhjendamatu ja ei vasta hea usu põhimõ ttele , kuna hageja ei ole märkinud ühelgi kostjale edastatud rendiarvel, et kostjal on lisaks rendivõlale viivisevõlgnevus. Samuti on arvetel märgitud viivisemääraks 0,1%, hageja palub aga välja mõista viivise määras 0,25%. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, kuid ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Hageja pöördus Riigikohtusse.
Kolleegium leiab, et kohtud on ekslikult hea usu põhimõttele tuginedes jätnud rahuldamata hageja nõude rendi tasumisega viivitamise eest viivise saamiseks.
Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida kõigi astmete kohtud saavad teha TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ja § 688 lg 2 kohaselt sõltumata poolte õiguslikest väidetest (vt nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Selle poolest erineb see viivise vähendamisest VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi, mida saab nende sätete kohaselt teha üksnes kohustatud lepingupoole nõudmisel. Samas ei tohi õiguse kohaldamine olla pooltele üllatuslik, st kohus peab juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40). Praeguses asjas ei ole maakohus seda teinud hoolimata sellest, et pooled ei esitanud maakohtu menetluses väiteid viivisenõude vastuolu kohta hea usu põhimõttega. Siiski on pooled saanud vastavasisulisi seisukohti esitada apellatsioonimenetluses.
Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et tuvastatud asjaolude alusel on hageja viivisenõude rahuldamine vastuolus hea usu põhimõttega. Kolleegium on jätkuvalt seisukohal, et aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sisse nõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel (vt nt Riigikohtu 17. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 11). Erandlikuks asjaoluks ei saa pidada üksnes seda, et kostjale esitatud arvetel ei olnud hageja märkinud kostja viivisevõla suurust. Seda enam, et kohtud on tuvastanud, et arvetel oli märgitud viivisemäär. Seega ei saanud kostjale kuidagi jääda muljet, et hageja talt üldse viivist ei nõua.
Viivisenõuet ei muuda tervikuna hea usu põhimõtte vastaseks ka see, et arvetel oli esitatud lepingus märgitust erinev viivisemäär. Sellises olukorras oleksid pidanud kohtud hindama, kas tegemist võis olla hageja tahtega viivisekokkulepet muuta või osaliselt viivisenõudest loobuda . Muu hulgas peab selleks olema arved esitanud isik, keda saab pidada hageja esindajaks . Alles seejärel saanuks hinnata, kas arvetel esitatust suurema viivise nõudmine võib arvel märgitut ületavas osas olla hea usu põhimõtte vastane. Eelkõige saaks arvetel märgitud viivisemäära ületavas osas viivise nõudmine olla hea usu põhimõtte vastane juhul, kui hageja oleks oma vastuolulise käitumisega jätnud kostjale mulje, et ta lepingujärgses ulatuses viivist ei nõuagi. Selleks tuleb hinnata hageja käitumist tervikuna ning hinnata, kas sellest võis mõistlikult aru saada, et hageja soovibki kostjalt saada viivist üksnes arvetel märgitud määras. Igal juhul on viivisenõue põhjendatud vähemalt arvetel märgitud määras.
3-2-1-169-13, p 13, 14;
Hageja nõudis kostjalt laenulepingujärgset võlgnevust, mis kostjal on jäänud tasumata pärast lepingut taganud kinnistu müüki täitemenetluses. Hageja väitel ei katnud kinnistu müügist saadud raha tema nõudeid kostja vastu. Kostja väitel oli laenuleping mõeldud poolte vahel sõlmitud varasema laenulepingu refinantseerimiseks. Kostja hinnangul rikkus hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet ja käitus oma õiguste teostamisel pahauskselt. Kohtud rahuldasid hageja nõuded. Kostja pöördus Riigikohtusse.
Viimasest nõude täpsustusest (23. maist 2012 (vt I kd, tl 173–178)) saab koostoimes algse haginõudega (I kd, tl 2–4) järeldada, et hageja nõuab 2009. a laenulepingust tulenevat võlgnevust, mis koosneb järgmistest nõuetest:
· põhivõlgnevus 19 319 eurot 17 senti (tasumata laen);
· intress 11 464 eurot 42 senti;
· viivis 8716 eurot 99 senti;
· teenustasu (lepingutasu) 1922 eurot 14 senti.
Lisaks palus hageja mõista kostjalt viimati esitatud taotluse järgi välja alates 7. septembrist 2011 kuni kohustuse täitmiseni viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, jättes samas märkimata, millisest summast viivist arvutada tuleb (vt I kd, tl 178).
Maakohus on hagi rahuldades mõistnud kostjalt hageja kasuks välja 41 422 eurot 72 senti ja viivise põhinõudelt 21 241 eurot 31 senti (mis maakohtu otsuse järgi hõlmab põhivõlgnevust ja teenustasu). Pooled ei ole maakohtu tõlgendust hageja nõudele kahtluse alla seadnud ega vaidlustanud ka nõude muutmist, seega lähtub ka kolleegium hageja nõudest eelkirjeldatud koosseisus ja ulatuses.
14. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:
· kostjal oli hageja ees võlgnevus 2006. a laenulepingu järgi;
· pooled sõlmisid 4. mail 2009 laenulepingu (2009. a laenuleping) 150 575 euro 84 sendi (2 356 000 krooni) laenamiseks, mille arvel kaeti 2006. a laenulepingust tulenevad kostja kohustused hageja vastu, st 2009. a laenuleping sõlmiti 2006. a laenulepingu refinantseerimiseks (raha üle ei kantud);
· 2009. a laenulepingu järgi pidi kostja tasuma hagejale iga kuu 3000 krooni ja ülejäänud laenusumma tagastama laenutähtpäeval, 4. mail 2010 (maakohtu otsuse p-s 6 on ekslikult märgitud 1. mai 2010), tasuma intressi 6 kuu EURIBOR pluss 6% aastas laenutähtpäeval (st mitte jooksvalt), maksma lepingutasu (teenustasu) 1917 eurot 35 senti (30 000 krooni), võlgnevuselt tuli maksta viivist hageja hinnakirja järgi (st mitte fikseeritud suuruses);
· 2009. a laenulepingust tulenevaid kostja kohustusi tagasid hüpoteegid kinnistule;
· 4. mail 2009 sõlmis kostja ka käsunduslepingud kinnistu müügi korraldamiseks hageja ja Spikker OÜ-ga, mille järgi kohustusid käsundisaajad leidma kinnistule ostja, kes oleks nõus maksma vähemalt 159 779 eurot 12 senti (2 500 000 krooni), ja ette valmistama võõrandamistehingu, kostja lubas maksta selle eest kummagi käsunduslepingu järgi 5% kinnistu võõrandamishinnast;
· kostja ei täitnud 2009. a laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt (jättis vähemalt põhiosas laenu maksmata) ja hageja esitas 19. juulil 2010 täitemenetluse alustamise avalduse võlgnevuse sissenõudmiseks hüpoteegi realiseerimise kaudu;
· kohtutäitur müüs kinnistu 21. märtsil 2011 kordusenampakkumisel 140 605 euro eest, pärast täitekulude mahaarvamist sai hageja kinnistu müügist 128 955 eurot 86 senti;
· kostja ei ole täitemenetluses vaidlustanud kinnistu arestimise hinda, alghinda ega muul viisil täitemenetluse õiguspärasust;
· 2009. a laenulepingu järgsest algsest laenusummast on tasumata 19 319 eurot 17 senti, tasumata on ka lepingutasu 1922 eurot 14 senti.
3-2-1-2-14, p 13, 14 - viiviselt viivise arvutamine võlatunnistuses
Hageja esitas (loovutamislepingu alusel) kostjate vastu hagi, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõla koos intressi ja viivisega. Hageja ja kostja II sõlmisid käenduslepingu, millega kostja II kohustus vastutama hageja kui uue võlausaldaja ees võlatunnistusest tuleneva kostja I kohustuse täitmise eest. Kostjad vaidlesid vastu leides, et laenulepingust lähtuvalt lahendatakse tulenevad vaidlused vahekohtus. Kostjate hinnangul oli laenuleping näilik tehing, millega varjati kostja I ja kolmanda isiku vahel tegelikult sõlmitud käsunduslepingut. Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ning tegi asjas uue otsuse, jättes hagi kostja I vastu läbi vaatamata. Pooled pöördusid Riigikohtusse.
Kolleegium jääb oma varem väljendatud seisukoha juurde, et VÕS § 113 lg 6 on kategoorilise sisuga imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on seda keeldu rikkuva kokkuleppe tühisus. VÕS § 113 lg 6 esimene lause keelab nimetatud kokkulepped nii etteulatuvalt kui ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist. Sätte kohaldamist ei saa vältida ühe võlasuhte teisega asendamise teel.
Oma nõude arvestust ja koosseisu peab selgitama hageja, sealhulgas peab hageja tooma välja ka viivise arvestuse ja suuruse. Kostjad on oma vastuväites tuginenud sellele, et hageja viivisenõue on liiga suur. Samuti on kostjad leidnud, et võlatunnistus on tühine. Sellises olukorras peab hageja oma nõude koosseisu selgitama ja vajadusel tõendama, et ta ei ole 2003. a laenulepingu järgselt intressilt ega viiviselt viivist nõudnud. Kui hageja seda ei tee, ei ole alust ka viivist ega intressi soovitud ulatuses välja mõista.
Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, millega ringkonnakohus mõistis kostjalt II välja põhivõlana 168 768 eurot ning viivist 168 768 eurot.
3-2-1-175-14, p 16, 17 (viivise arvutamine intressilt – lubatud ja mittelubatud kokkulepped)
Isik X (hageja) esitas maakohtule AS-i Y (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada lubamatuks täitemenetluse täiteasjas. Hagiavalduse kohaselt olid pooled sõlminud mitu laenulepingut (kostja laenas hagejale). Samuti oli sõlmitud notariaalne leping, millega seati kostja kasuks hagejale kuuluvale kinnisasjale hüpoteek, igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele. Hüpoteegisummat suurendati. Hageja leidis, et sõlmitud laenulepingud olid vastuolus heade kommetega. Maakohus jättis hagi rahuldamata, leides, et sundtäitmine on lubatav. Ringkonnakohus rahuldas hageja apellatsioonkaebuse osaliselt. Kostja esitas kassatsioonkaebuse.
VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Riigikohus on varem asunud seisukohale, et VÕS § 113 lg 6 on kategoorilise sisuga imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on seda keeldu rikkuva kokkuleppe tühisus. VÕS § 113 lg 6 esimene lause keelab nimetatud kokkulepped nii etteulatuvalt kui ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p-d 28–29; 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-14, p 13; 12. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-14, p 21). VÕS § 113 lg 6 kohaldumist ei saa kunstlikult vältida vaid näiteks maksetähtaja pikendamisega ehk sisuliselt olemasoleva lepingu muutmisega.
Kolleegiumi hinnangul ei välista eeltoodu aga poolte kokkuleppel kogu seniselt võlgnevuselt, sh sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt, intressi nõudmist . Seega muudab kolleegium eelviidatud lahendites võetud seisukohta. VÕS § 113 lg 6 piirab võlausaldaja õigust nõuda viivist nii intressilt kui ka viiviselt ehk viivitusintressilt (vt ka nt Riigikohtu 4. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-11, p 11). Seadus ei keela aga arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt intressi. Kui võlgnik satub kohustuste täitmisega uuesti viivitusse, siis keelab VÕS § 113 lg 6 sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt viivise arvestamise. Kolleegiumi hinnangul võib VÕS § 113 lg 6 kohaldamine olla välistatud, kui poolte uus kokkulepe võlasuhte muutmiseks, mille tulemusena muu hulgas lepitakse kokku viivise arvestamises sissenõutavaks muutunud võlgnevuselt, on sisuliselt käsitletav VÕS § 578 lg 1 nõuetele vastava kompromissilepinguna. Kuna VÕS § 113 lg 6 on imperatiivne säte võlgniku kaitseks, siis tuleb vastavaid asjaolusid tõendada võlausaldajal.
VÕS § 578 lg 1 kohaselt on kompromissileping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused.
3-2-1-118-16 p 18, 19;
OÜ X (hageja) esitas maakohtule isiku X (kostja) vastu hagi, milles palus välja mõista üürilepingust tulenev võlg. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled tähtajalise eluruumi üürilepingu. Lepingu lõppemise päeval kostja eluruumi valdust hagejale üle ei andnud ning jätkas eluruumi kasutamist. Seega muutus üü rileping tähtajatuks.
Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt ka Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24; Riigikohtu 10. mai 2016 . a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Seega on ka praegusel juhul hagejal õigus nõuda viivist üüritasu maksmisega viivitamise eest vaid seaduses sätestatud ulatuses.
19. Teine õiguslik küsimus viivise kohta tuleneb hageja kassatsioonkaebusest ja puudutab TsMS § 367 ning VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 kohaldamist.
TsMS § 367 esimese lause järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 162 lg 1 järgi, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni , arvestades eelkõige tema kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit . VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivist maksma kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule.
Riigikohus on varasemas praktikas lepingujärgsele viivisele VÕS § 162 lg 1 ja § 113 lg 8 kohaldamise kohta leidnud, et nimetatud sätetest ei tulene, nagu võiks vähendada üksnes sissenõutavaks muutunud ja mitte edasiulatuvalt nõutavat viivist, kui kohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et viivis on ebamõistlikult suur, võrreldes sissenõudja õigustatud huvi ja poolte majandusliku seisundiga (vt Riigikohtu 25. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-09, p 10). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Järelikult oli ringkonnakohtul õigus vähendada ka edasiulatuvalt välja mõistetavat lepingujärgset viivist, sh põhinõude suuruseni, kui võlausaldaja ei tõendanud suuremat kahju (vt põhinõudest suurema viivisenõude tõendamiskoormuse kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 18). Arvestades otsuse p-des 16-18 märgitut, tuleb asja uuel läbivaatamisel viivise üle otsustamisel siiski arvestada, et hagejal on õigus nõuda viivist vaid seadusjärgses ulatuses.
3-2-1-25-16 p 13 – viivise määr tarbijalepingus
OÜ X (hageja) esitas maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse isiku X (kostja) vastu võlgnevuse saamiseks. Kostja vastuväite tõttu läks asi üle hagimenetlusele. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid ülikool ja kostja õppekulude hü vitamise lepingu. Ü likool esitas arve, mida kostja ei tasunud. Kostjaga sõlmitud nõuete loovutamise raamlepingu alusel loovutas ülikool oma nõude kostja vastu hagejale.
VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks on sätestatud VÕS § 42 lg-s 3. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega: nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Kolleegium on selgitanud, et kuigi VÕS § 42 lg-s 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (vt Riigikohtu 18. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11).
Maakohtu otsuse põhjenduste järgi tuli praeguses asjas viivist arvestada ajavahemiku eest 5. märts 2013 kuni 18. märts 2014 lepingulise viivise päevamääraga 0,5% (s.o 182,5% aastas). Hindamaks viivisemäära mõistlikkust, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud silmas pidada ka lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni. Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 teine lause) loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (enne 15. aprilli 2013 kehtiva sõnastuse kohaselt seitse protsenti aastas). VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (referentsintressimäär). Arvestades vaidlusalusel ajal kehtestatud referentsimäärasid, kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus, mis jääb alla 9% aastas (s.o alla 0,025% päevas). Võrdluses praeguses asjas kokkulepitud viivisemääraga, ületab lepingus kokkulepitu seaduslikku viivisemäära üle kahekümne korra. Kolleegium leiab, et sellist selgelt ülemäärast ja tarbijat (kostjat) ebamõistlikult kahjustavat viivisemäära saab pidada tühiseks.
Viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt, Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult.
VÕS § 41 järgi, kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Samuti ei tähenda viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda
VII SEMINAR
Kahju hüvitamise nõue lepingueelse vastutuse alusel:
3-2-1-89-06, p 16-17,
A. S ja Osaühing S sõlmisid jaanuaris 2004. a lihtkirjaliku eellepingu kinnistu ostu-müügitehingu tegemiseks, mille kohaselt kohustus Osaühing S müüma A. S-ile kinnistu 80 000 krooniga . Et tegelik müüdava kinnistu suurus osutus kokkulepitust oluliselt väiksemaks, soovis A. S alandada hinda. Detsembris 2004. a teatas Osaühing S lepingu lõpetamisest, kuna pooled ei suutnud kinnistu hinnas kokkuleppele jõuda. A. S esitas linnakohtule hagi Osaühingu S vastu õigusvastase tegevusega põ hjustatud 60 000 krooni kahju (kinnistu võimalikust edasimüügist saamata jäänud tulu) väljamõistmiseks. A. S leidis, et Osaühing S rikkus VÕS § 14 lg-t 3, kuna lõpetas läbirääkimised kinnistu müügilepingu sõlmimiseks pahatahtlikult ja VÕS § 15 lg-t 1, kuna ei teavitanud A. S-i sellest, et leping tulnuks sõlmida notariaalses vormis. VÕS § 14 lg 3 järgi ei või isik lepingu sõ lmimise tahteta läbirääkimisi pidada, samuti neid pahauskselt katkestada. VÕS § 15 lg 1 sätestab, et kui üks lepingupool oli kohustatud lepingu ettevalmistamiseks või teise lepingupoole teavitamiseks lepingu ettevalmistamisega seotud asjaoludest ja leping on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, tuleb teisele lepingupoolele hüvitada kahju, mis tekkis seetõttu, et teine lepingupool uskus, et leping on kehtiv.
VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud . Hindamaks, milline kahju tuleb VÕS § 14 lg 3 ja § 15 lg 1 alusel hüvitada, on oluline analüüsida, millise kahju ärahoidmine on nendes sätetes märgitud kohustuste eesmärgiks (VÕS § 127 lg 2). Kolleegium nõustub ringkonnakohtu käsitlusega sellest, kuidas määratleda kõnealuste sätete alusel hüvitatava kahju eesmärk. Nii tuleb VÕS § 14 lg-s 3 sätestatud kohustuste rikkumise korral asetada kahjustatud isik olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta poleks läbirääkimistele tuginenud, ja kõrvutada seda kahjustatud isiku tegeliku varalise olukorraga. Seega saab hüvitada kahju, mis tekkis kahjustatud isikul lepingueelsetele läbirääkimistele tuginemisest.
VÕS § 15 lg-s 1 sätestatud kohustuse rikkumise korral tuleb aga kahjustatud isik asetada olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta poleks uskunud vorminõuete tõttu tühise lepingu kehtivust, ja kõrvutada seda kahjustatud isiku tegeliku varalise olukorraga. Seega saab hüvitada kahju, mis kahjustatud isikul tekkis lepingu kehtivusele tuginemisest. Oluline on siinkohal eristada VÕS § 14 lg-s 3 ja § 15 lg-s 1 sätestatud vastutust vastutusest, mis tekib poolte vahel kehtiva lepingu sõlmimisest. Nii ei saa vaidlusalustest sätetest tuleneva vastutuse puhul asetada kahjustatud isikut olukorda, milles ta oleks olnud, kui läbirääkimised oleks lõppenud tulemuslikult ning kehtiv leping oleks sõlmitud ja täidetud. Sellise lepingu sõlmimata ja täitmata jätmisest tekkinud kahju hüvitamist kahjustatud isik nõuda ei saa. Seetõttu saab kõnealuste sätete rikkumisest tuleneva vastutuse eesmärgiks pidada usalduskahju hüvitamist (eelkõige lepingueelsete läbirääkimiste ebaõnnestumise tõttu kasutuks muutunud kulutused).
3-2-1-168-14, p 15 – VÕS § 14 ja § 15 (usalduskahju)
Hageja ja kostja olid sõlminud maat üki ostu-müügi eellepingu (eelleping), mille kohaselt kostja pidi mõistliku aja jooksul osa kostja omandatavast kinnistust hagejale müüma. Kostja omandas kinnistu, millest osa võõrandas kolmandale isikule. Hageja tegi kostja kinnisasjale kulutusi eellepingust tulenevate kohustuste täitmiseks, seeläbi kostjat rikastades ja soodustades. Hageja pöördus kohtusse omandiõiguse tunnustamiseks ja hüvitise saamiseks. Maakohus jättis hagi rahuldamata ning ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata. Hageja pöördus Riigikohtusse.
VÕS § 14 lg 3 teise lause järgi ei või isik pahauskselt, eelkõige lepingu sõlmimise tahteta läbirääkimisi pidada, samuti neid pahauskselt katkestada (pahausksest käitumisest hoidumise kohustus). Kolleegium leiab, et selle kohustuse eesmärgiks on mh hoida ära kahju (usalduskahju) tekkimine (vt VÕS § 127 lg 2). Lepingueelsetel läbirääkimistel pahauskse käitumise keelu rikkumise korral on kahjustatud poolel õigus esitada kohustust rikkunud poole vastu kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 1 alusel.
Kolleegium leiab, et kuigi üldjuhul tuleb usalduskahjuna hüvitada läbirääkimiste pidamisega otseselt seotud kulutused (läbirääkimistega kaasnenud sõidu- ja ajakulu, lepinguprojektide koostamise kulu jms), võib kohustuse rikkumise asjaoludest tulenevalt käsitletava kahju hüvitamise nõue hõlmata ka lepingueelsete läbirääkimiste ebaõnnestumise tõttu kasutuks muutunud muid kulutusi. Sellise olukorraga võib olla näiteks tegemist juhul, kui pooled saavutavad läbirääkimiste käigus lepingu tingimustes kokkuleppe (vormistades selle kohta  vormivea tõttu tühise eellepingu), kuid üks pool hoiab hea usu põhimõtte vastaselt kõrvale vormikohase lepingu sõlmimisest, lubades samal ajal teisel poolel pikema aja vältel teha lepingueelsetele läbirääkimistele tuginevaid kulutusi ja kinnitades kehtiva lepingu vormistamist tulevikus. Pärast kulutuste tegemist aga katkestab lepingu sõlmimist lubanud pool kahjustatud poolega pahatahtlikult läbirääkimised ja keeldub lepingule kehtiva vormi andmisest. Sellisel usalduse kuritarvitamise juhtumil oleks usalduskahjuna hüvitatava kahju piiramine vaid läbirääkimiste pidamisega otseselt seotud kulutuste hüvitamisega kahjustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane.
Kahjustatud poole usalduse kaitse vajadusest lähtuvalt võib seega sel juhul kahjustatud pool VÕS § 14 lg-s 3 sätestatud kohustuse rikkumise korral nõuda, et lisaks läbirääkimiste pidamisega otseselt seotud kulutustele hüvitataks ka muud kulutused, mida ta tegi, tuginedes mõistlikult teise poole lubadusele sõlmida kehtiv leping. Usalduskahjuna hüvitatavaks kahjuks võivad kasutuks osutunud kulutuste kõrval olla ka kulutused, mida tegi lepingu sõlmimist uskunud pool läbirääkimised pahauskselt katkestanud poole eest.
Kahju hüvitamise nõude eeldused:
3-2-1-130-15 p 11 – kahju hüvitamise nõude eeldused
OÜ X (hageja) esitas maakohtule hagi OÜ Y (kostja) vastu. Hageja palus kostjalt välja mõista kahjuhüvitise ja viivise. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled töövõtulepingu hagejale kuuluva saematerjali kuivatamiseks kostjale kuuluvas kuivatis. Saematerjal oli ostetud OÜ-lt Z. Kuivatatud saematerjali kostja hagejale tagasi ei andnud, kuna oli selle väljastanud kolmandale äriühingule.
Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel võib võlausaldaja lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15):
• võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1);
• võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1);
• võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128);
• kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);
• kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);

• rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).
  

3-2-1-178-13, p 12 - kahju ettenähtavuse põhimõte;
Hageja andis kostjale suulise töövõtulepingu alusel enda ja tellija haagise ümberehitamiseks. Hageja väitel tekitas kostja talle kahju sellega, et jättis poolte lepingu tähtaegselt täitmata, mistõttu sattus hageja omakorda tellija ees täitmisega viivitusse ja pidi tellijale maksma leppetrahvi. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja jättis oma lepingust tuleneva kohustuse õigel ajal täitmata, sh kas pooled olid täitmise tähtajas kokku leppinud või tuleneb see seadusest, samuti selle üle, kas hagejal viivituse tõttu tekkinud kahju oli kostjale ettenähtav.
Iseenesest on õige kohtute viide VÕS § 127 lg-le 3, mille järgi peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool hüvitama üksnes sellise kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Õige on ka ringkonnakohtu seisukoht, et viidatud sätte mõtteks on piirata kohustust rikkunud lepingupoole vastutust vastavalt sellele, milliseid riske pidi lepingupool lepingut sõlmides ette nägema ja millega arvestama. Seega on kahju ettenähtavuse puhul oluline selgitada, kas lepingut rikkunud pool pidi arvestama lepingurikkumise korral selliste tagajärgedega, s.o sellist liiki ja sellise suurusega kahju tekkimisega.
Seejuures tuleb kahju ettenähtavust tuvastades arvestada küll üldjuhul seda, kas lepingut rikkunud pool nägi või pidi asjas esile toodud asjaoludel kahju ette nägema, kuid majandus- ja kutsetegevuses lepingut rikkunud poole puhul saab kolleegiumi hinnangul lähtuda ka sellest, mida pidi ette nägema sellel majandus- või kutsealal tegutsev keskmine mõistlik isik VÕS § 7 mõttes. Kolleegiumi arvates on majandus- ja kutsetegevuses tegutsevale isikule üldjuhul ettenähtav, et kohustuse rikkumine võib tuua teisele lepingupoolele kaasa vastutuse teiste lepingupartnerite ees, sh võib olla ettenähtav kohustus maksta kohustuse täitmisega viivitamise tõttu leppetrahvi. Juhul kui kohustuse täitmisega viivitanud lepingupoolele ei olnud ega pidanudki olema ettenähtav teise lepingupoole leppetrahvi tasumise kohustus kolmandale isikule, võis talle ettenähtav olla kohustus hüvitada kolmandale isikule kohustuse täitmisega viivitamise tõttu tekkinud kahju.
3-2-1-19-11, p 18 – kolmandale isikule tekitatud kahju likvideerimine;
Kolleegium ei nõustu aga ringkonnakohtuga, et praegusel juhul ei saa hagejal olla tekkinud kahju (puhtmajanduslik kahju, mis tekkis seetõttu, et kostja peatas määratud tarne OÜ-le Sagro Elekter ja AS-le  Kulon ning seetõttu pidi hageja bilansihaldurina ostma OÜ Sagro Elekter ja AS Kulon bilansi hoidmiseks elektrienergiat kolmandatelt isikutelt tunduvalt kõ rgema hinnaga kui kostja hind ning müüs seda odavamalt edasi), mis oleks rikutud normide ( KonkS  § 16 p-de 4 ja 6) kaitse-eesmärgiga hõlmatud.
Kolleegium leiab, et KonkS § 16 p-d 4 ja 6 on muu hulgas mõeldud ka sellise kahju hüvitamiseks, nagu tekkis hagejal ning hagejal tekkinud kahju ning kostja käitumise (tarnete peatamise ) vahel võib olla põhjuslik seos, kuna elektrienergia määratud tarnete peatamiseta ei oleks hagejal tekkinud vajadust puudujäävat elektrienergiat kolmandatelt isikutelt kõrgema hinnaga osta. Seega tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada materiaalõiguse normide väära kohaldamise tõttu ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks, et ringkonnakohus saaks hinnata ülejäänud deliktilise kahju hüvitamise nõude eeldusi , samuti kahju suurust.
Kahju liigid:
3-2-1-7-10, p 17 - puhtmajanduslik kahju;
Kahju hüvitamise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kohtud on õigesti leidnud, et üldjuhul ei vastuta kahju tekitaja deliktiõiguse järgi nn puhtmajandusliku kahju eest, vaid üksnes konkreetsete õigushüvede kahjustamise eest, st deliktiõiguslikult ei ole kaitstud vara kui selline (vt ka Riigikohtu 13. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p 20; 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 24).
See põhimõte ei ole siiski absoluutne. Esmajoones võib erandiks olla kahju tekitamine käitumisega, mis rikub sellist normi (VÕS §  1045 lg 1 p 7), mille eesmärk on kaitsta kannatanut just puhtmajandusliku kahju tekitamise eest (VÕS § 127 lg 2) (VÕS § 127 lg 2 rakendamise kohta vt ka Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13; 14. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-08, p 14). Samuti võib puhtmajandusliku kahju hüvitamine tulla kõne alla kahju tekitamise puhul heade kommete vastase tahtliku käitumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 8), eelkõige kui kahju tekitaja tegevuse eesmärgiks ongi kannatanule sellise kahju tekitamine või kui sellise kahju tekkimine on kahju tekitamisega tõenäoliselt kaasnev ja kahju tekitajale seetõttu ettenähtav. Kolleegiumi arvates annab ka ÄS § 403 lg 6 aktsionärile eelkõige puhtmajandusliku kahju hüvitamise nõude. Mõlemal juhul tekib aktsionärile kahju eelkõige tema aktsiate väärtuse vähenemise tõttu. Puhtmajandusliku kahju hüvitamise nõue on kahtluseta olemas VÕS § 115 lg 1 (ja ÄS § 289 lg 1) alusel kohustuse rikkumisele tuginedes.
3-2-1-179-15 p 27;
OÜ X (hageja) esitas maakohtule hagi AS-i X (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja põhinõudena 134 303 eurot 20 senti ning viivise. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled äriruumide üürilepingu. Kostja esitas lepingu ülesütlemise avalduse. Jõustunud kohtuotsusega tuvastati, et kostjal puudus alus lepingu ülesütlemiseks. Hageja ütles lepingu üles.
Üldjuhul on üürilepingu ülesütlemise tagajärjel üürileandja nõude sisuks saamata jäänud üürist saadav kasu. Kolleegium leiab, et kohtud on lõppastmes õigesti järeldanud, et VÕS § 135 lg 2 järgi üürihindade vahele tuginedes abstraktselt arvutatud kahju hüvitamist üürileandja pärast kaubanduskeskuse võõrandamist nõuda ei saa. Kolleegium peab vajalikuks selles osas kohtute põhjendusi täiendada.
Üürileandja saamata jäänud üürist, st üürist teenimata jäänud kasu nõude sisuks on saamata jäänud tulu hüvitamine VÕS § 128 lg 4 järgi (vt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 35). VÕS § 135 lg 2 on kahjuhüvitise arvutamist lihtsustav säte (Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 37), millele üürileandja saab üürniku lepingurikkumise tõttu üürilepingu ülesütlemise korral kahju arvutamisel analoogia korras tugineda (Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 37). Samas ei ole VÕS § 135 lg 2 iseenesest nõude alus. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist - kahjustatud isik peab olema sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Samuti tuleb VÕS § 127 lg 4 järgi hüvitada üksnes selline kahju, mis on kahju tekitaja käitumise tagajärg (Riigikohtu 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-15, p 22; vt ka 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 44 eelviimane lause).
Pärast kaubanduskeskuse võõrandamist ei oleks hagejal olnud võimalik üüritulu teenida, sest hagejal puudus pärast omandiõiguse üleandmist võimalus vaidlusaluseid ruume kolmandate isikute valdusesse anda, st neid välja üürida (vt müügilepingu p 4.5 (I kd, tl 155)). Põhimõtteliselt on muidugi võimalik, et üürileandja sõlmib üürilepingu ja ka uue omanikuga kokkuleppe ruumide üürniku kasutusse andmiseks. Selliseid asjaolusid ja kokkuleppeid ei ole tuvastatud ning üldjuhul ei saa seda ka kaubanduskeskuse võõrandamisel eeldada. Pärast kaubanduskeskuse võõrandamist ei jää hagejal kostja tõttu saamata üüritulu, st puudub kostja põhjustatud varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes.
3-2-1-45-08 p 18 – hinnavahe hüvitamise põhimõ tete selgitamine ; kahju hüvitamise nõude lubatavus koos hinna alandamisega
Osaühing Tabal (edaspidi Tabal) ja CarSec Teeninduse Aktsiaseltsi (edaspidi CarSec) sõlmisid elektrienergiaga varustamise lepingu Tabali ruumide elektrienergiaga varustamise kohta CarSecile kuuluvast peakilbist võimsusega 63A. Hiljem vahetas CarSec peakaitsme 20A vastu, mille tagajärjel ei pidanud peakaitse tarbitavale energiahulgale enam vastu. Tabal esitas pretensiooni endise olukorra taastamiseks. CarSec keeldus nõutud toimingute tegemisest ning lülitas elektri välja, mistõttu pidi Tabal tegema kulutusi elektrivõrgu ümberehitamiseks. Tabal esitas hagi CarSeci vastu kahju hüvitamise eesmärgil. CarSec hagi ei tunnistanud põhjusel, et Tabal ei omanud iseseisvat elektrienergia varustust, mistõttu puudus hagejal õigus nõuda omal algatusel tehtud kulutuste kompenseerimist.
Asja materjalidest nähtuvalt tegi hageja kostjale 6. mail 2005. a saadetud kirjas ettepaneku loovutada peakaitse hageja kasuks või tagastada liitumistasu (I kd, lk 29). Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul teha kindlaks, kas selle avaldusega hageja ütles üles kostjaga sõlmitud elektrienergiaga varustamise lepingu. Kui kostja rikkus lepingut oluliselt ja hageja on lepingu selle rikkumise tõttu üles öelnud ning hageja liitumine teise võrguettevõtjaga oli põhjustatud lepingu rikkumisest (vt käesoleva otsuse p 17), mis ei ole vabandatav (VÕS § 103), tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas asjas kohaldub VÕS § 135, mis näeb ette hinnavahe hüvitamise asendustehingu korral. VÕS § 135 lg 1 järgi, kui kahjustatud lepingupool tegi pärast lepingust taganemist mõistliku aja jooksul ja mõistlikul viisil tehingu, millega ta saavutas sama eesmärgi, mida peeti silmas lepinguga, millest taganeti (asendustehing), võib kahjustatud lepingupool kohustust rikkunud lepingupoolelt kahjuhüvitisena nõuda lepingujärgse hinna ja asendustehingust tuleneva hinna vahe tasumist. Nimetatud säte kohaldub analoogia alusel ka lepingu ülesütlemise korral.
VÕS § 135 lg 1 ei välista ega piira hinnavahet ületava kahju hüvitamise nõude esitamise õigust (VÕS § 135 lg 3). VÕS § 135 lg 1 kohaldub ka juhul, kui hageja nõuab kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 2 järgi, s.o nõuab kahju hüvitamist täitmise asemel ka siis, kui ta ütles lepingu üles konkludentselt
3-2-1-142-16 p 14 - mittevaraline kahju kui kindel rahasumma; mittevaraline kahju § 134 lg 2 järgi;
Isik esitas maakohtule hagi OÜ vastu kutsehaigusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt isiku kasuks välja kutsehaigusega tekitatud saamata jäänud tulu ning perioodilise hüvitise, mille arvutamise aluseks töövõimekaotus 40% ulatuses. Isik esitas apellatsioonkaebuse ringkonnakohtusse. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt ja tegi tühistatud osas uue otsuse, millega määras töövõimekaotuseks 50% ja mõistis kostjalt isiku kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise.
Kuna kohtud leidsid, et hageja on kutsehaigusega põhjustatud varalise kahju tekkimises osaliselt ise süüdi, kohaldasid nad põhjendatult VÕS § 139 lg-d 1-3.
Kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 kohaselt ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Seda sätet kohaldatakse VÕS § 139 lg 2 järgi ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Isiku tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 3 kohaselt vähendada sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alusel üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus . Kolleegiumi varasema seisukoha järgi reguleerib VÕS § 139 (samuti § 140) üksnes varalise kahju eest mõistetava hüvitise vähendamist ega kohaldu mittevaralise kahju hüvitamise korral (Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 14). Seega võimaldavad eeltoodud sätted isiku tervise kahjustamise korral vähendada varalise kahju tekitamise eest väljamõistetavat hüvitist, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus.
Kohtud tuvastasid, et kuigi hageja teadis juba enne kostjaga töölepingu sõlmimist oma töötamist mõjutavast terviseprobleemist, ei teavitanud ta sellest kostjat ning töötas edasi. Kooskõlas TsMS § 688 lg-tes 3 ja 4 sätestatuga arvestab kolleegium kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel üksnes maa- ja ringkonnakohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid. Hageja ei ole varasemas menetluses väitnud, et ta avaldas oma terviseseisundi kohta kostjale teavet. Samuti ei ole hageja kassatsioonkaebuses väitnud, et kohtud on kostja teavitamata jätmise valesti tuvastanud. Hageja tugineb sellele, et ta teavitas oma terviseprobleemist töötervishoiuarsti. Kolleegium nõustub kohtutega, et töötamisega seotud terviseprobleemist pidanuks hageja teavitama kostjat.
3-2-1-80-13, p 20 - mittevaralise kahju hü vitised peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele
Hageja esitas hagiavalduse kostjate vastu sellel alusel, et kostja I esitas hagejale alusetult arved, mille järgi nõuab kostja II hagejalt põhjendamatult rahasumma maksmist jäätmete veo eest. Samas on kostja II avaldanud hageja nime alusetult võlgnikuna veebilehel. Hageja palus kohtul kohustada kostjat II lõpetama hagejat kahjustav tegevus ja eemaldada hageja nimi võlgnike registrist veebilehelt ning nõudis kostjatelt solidaarselt mittevaralise kahju väljamõistmist. Kostja II esitas vastuväite, et veebileht ei kuulu temale, mistõttu ei saa hageja tema vastu hoidumisnõuet esitada.
Tekkinud mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ja selle hüvitamiseks raha väljamõistmisel saab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 alusel hüvitise suuruse määrata diskretsiooniõiguse alusel asjaoludest lähtudes, arvestades mh rikkumise intensiivsust ja kestust (vt ka nt Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 25). Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitised peavad aga vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 26).
3-2-1-19-13, p 10-14 - § 132 kohaldamine;
Hageja ja kostja olid sõlminud töövõtulepingu sõiduki remontimiseks. Töövõtulepingu täitmise ajal sai sõiduk kostja tegevuse tõttu vigastada. Asjatundja arvamuse järgi ei olnud sõiduki taastamine majanduslikult põhjendatud ning hageja nõudis kostjalt asja hä vimise tõttu tekkinud kahju hüvitamist.
Lepingu rikkumise korral kohaldub VÕS § 132, sest VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt eeldatakse, et lepingulise kohustuse kaitse-eesmärk on selle sättega piiratud ning asja hävimise või kahjustamise korral tuleb see hüvitada VÕS §-s 132 toodud ulatuses, kui lepingust või seadusest ei tulene teisiti (vt sellega seoses Riigikohtu 23. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Seetõttu on praeguses asjas oluline, kas kohtud on VÕS § 132 õigesti tõlgendanud. Samuti kohaldub lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõuetele VÕS §-s 128 sätestatu.
Kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega. Õigusabiteenuse korral peab hageja tõendama, mitu tundi talle teenust osutati ning kui suurt tasu ta ühe tunni eest maksis või peab maksma. Juhul kui kostja ei ole nõus hageja esitatud tõenditest nähtuva tasuga, mida hageja peab maksma, peab kostja taotlema VÕS § 139 lg 1 kohaldamist (vt sellega seoses Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 16; 13. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-11, p 16), kuivõrd valides ebamõistlikult kalli õigusabiteenuse osutaja suurendab hageja enda kahju.
olleegium leiab, et ringkonnakohus on valesti kohaldanud VÕS § 128 lg-t 3 leides, et sõiduki ülevaatuse ja vigastuste kindlakstegemisega seotud kulu 38 eurot 50 senti ei ole selle sätte mõttes mõistlikuks kuluks, st tegemist ei ole hüvitatava kahjuga.
Sõna „mõistlikkus" selles sättes hõlmab kõigepealt kulude vajalikkust , st kas kulutused olid mõistlikult võttes paratamatud. Kulude vajalikkus kõnealuses tähenduses seondub seega põhjusliku seose tuvastamisega kostja väidetava teo ja hageja kahju vahel (vt VÕS § 127 lg 4). Kolleegium leiab, et üldjuhul tuleb pidada kolmanda isiku poolt kahjustatud eseme ülevaatust ja vigastuste kindlakstegemist vajalikuks, st VÕS § 128 lg 3 järgi mõistlikuks. Selliste kulutuste tegemine aitab hankida võimaliku tulevase kohtuvaidluse jaoks tõendeid ning seeläbi vähendada ka tulevikus poolte vahel kahju tekkimise asjaolude üle vaidluse tekkimise võimalust. Samuti hõlmab mõistlikkuse nõue selle sätte järgi kulutuste suurust. See tähendab, et kulutused võivad olla küll selle sätte järgi vajalikud, kuid kui need on ebamõistlikult suured, mõistab kohus hüvitise välja mitte hageja soovitud ulatuses, vaid väiksemas, mõistlikus, s.o põhjendatud ulatuses.
Kohtute otsused tuleb jätta muutmata osas, milles jäeti osaliselt rahuldamata hageja nõue samaväärse sõiduki soetamise kulu hüvitamiseks. VÕS § 132 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis , mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Üksnes juhul kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, tuleb VÕS § 132 lg 2 järgi hävinud või kaotsiläinud asja väärtus hüvitada. Samas on asja soetamise hind eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind (vt Riigikohtu 13. mai 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-04, p 14). Kohtud on hinnanud asjatundja arvamust, mille hageja esitas uue sõiduki soetamise kulu tõendamiseks. Maakohus leidis, et selles sisaldub kaks erinevat turuväärtust ning hinnates asjatundja arvamust koostoimes sõiduki müügikuulutusega, luges uue samaväärse asja soetamise mõistlikuks kuluks 6300 eurot. Ringkonnakohus on samuti hageja esitatud asjatundja arvamust hinnanud ja leidnud, et sõiduki turuväärtuseks on 6300 eurot. Kolleegium leiab, et kohtud ei ole tõendeid hinnates menetlusnorme rikkunud. Kolleegium on varem leidnud, et asja kahjustamise korral võidakse juhul, kui asi on korda tegemata, võtta VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi välja mõistetava hüvitise suuruse kindlakstegemisel arvesse ka asja kordategemise kulude suurus asja kahjustamisest hilisemal ajal (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 16). Sama põhimõte kehtib ka VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel. Seega peab VÕS § 132 lg-st 1 tulenev hüvitis olema nii suur, et kannatanul oleks võimalik kahju hüvitamise hetkel soetada samaväärne asi, st  kohtumenetluses tuleb lähtuda uue samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kohtute otsused tuleb jätta muutmata ka osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue samaväärse sõiduki kasutamise kulu hüvitamiseks.
VÕS § 132 lg 4 esimese lause kohaselt, kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks, hõlmab kahjuhüvitis ka samaväärse asja kasutamise kulusid kahjustatud asja parandamise või uue muretsemise aja jooksul. Selle sätte kohaldamise üheks eelduseks on järelikult see, et asi oli isikule vajalik või kasulik. Kolleegium selgitab, et see asjaolu on ka VÕS § 132 lg 4 teise lause kohaldamise eelduseks.
3-2-1-90-14, p 14 – § 132 lg 4 kohaldamine asendusauto üürimisest tekkinud kulu hüvitamisel.
Hageja esitas hagiavalduse kostja vastu ja palus välja mõista liiklus õnnetusega tekitatud kahju eest hüvitis. Pooled vaidlesid selle üle, millises ulatuses peab kostja hagejale kahju hüvitama. Kostja leidis, et hageja ei ole kahju suurust tõendanud, kostja ei pea hüvitama hagejale samaväärse asja kasutamise kulusid ning kahjuhüvitist tuleb vähendada, kuna hageja ei teatanud talle asendussõiduki üürimisest ebatavaliselt kõrge hinnaga. Maakohus osaliselt rahuldas hagi. Pooled pöördusid ringkonnakohtusse ning kohus tegi uue otsuse, millega mõistis kostjalt välja täiendavalt kahjuhüvitise. Kostja esitas kassatsioonkaebuse.
VÕS § 132 lg 4 esimese lause järgi hõlmab kahjuhüvitis samaväärse asja kasutamise kulusid kahjustatud asja parandamise või uue muretsemise aja jooksul, kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks. VÕS § 132 lg 4 esimene lause võimaldab seega nt asendusauto üürimise eest tasutud raha hüvitamist.
Kohtud järeldasid iseenesest õigesti, et VÕS § 132 lg 4 esimene lause ei välista kahjustatud sõiduki vajalikkust või kasulikkust muul põhjusel kui majandus- või kutsetegevus või töö. Samas ei nähtu kohtute põhjendustest, miks oli kahjustatud sõiduk hagejale vajalik või kasulik. Ainuüksi sellest, et hageja võis vajada sõidukit, kuna ta on abikalur, kellele on omistatud rannakalur II kutsekvalifikatsioon ning mitmel aastal väljastatud kalapüügiluba, ei järeldu, et kahjustatud sõiduk oli hagejale vajalik või kasulik VÕS § 132 lg 4 esimese lause tähenduses. Kohtud ei ole tuvastanud, kas sõiduk oli hagejale vajalik või kasulik.
Kolleegium rõhutab, et VÕS § 132 lg 4 esimese lause kohaldamise eelduseks on see, et asi oli isikule vajalik või kasulik (vt ka Riigikohtu 3. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 14). Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et VÕS § 132 lg 4 esimene lause ei hõlma üldjuhul isiku soovi kasutada kahjustatud asja oma harrastustega tegelemiseks. Selle sätte tähenduses peab kahjustatud asi olema isikule tarviklik või tulus majandus- või kutsetegevuse või tööga võrreldaval põhjusel. Vaidluse uuel lahendamisel peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha, kas kahjustatud sõiduk oli hagejale vajalik või kasulik.
Saamata jäänud tulu:
3-2-1-180-15 p 39 - kasutuseelis
OÜ X ( avaldaja ) esitas maakohtule avalduse ja hiljem täpsustatud avalduse, milles palus määrata x kinnistule 3 m laiuse juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt üle teise kinnistu ööpäev läbi ning kasutamiseks nii jalgsi kui ka sõidukitega. Avaldaja palus määrata, et juurdepääsutee kulgeks üle mitmete kinnistute y riigimaanteele. Avaldaja palus teha juurdepääsutee kohta ka vastava märkuse kinnistusraamatusse. Avaldaja on x kinnistu omanik, soovib sellele ehitada väikese maja. Teed kinnistu juurde aga ei ole ja kinnistu ei piirne ka ü hegi teega.
Kuna juurdepääsu määramisega tekib valitseva kinnisasja omanikul õigus kasutada koormatud kinnisasja avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsuks oma kinnisasjale, kaotab koormatud kinnisasja omanik juurdepääsu alla jääva maatüki osas võimaluse maad kasutada muul viisil kui juurdepääsuna. Sellest tulenevalt on kinnisasja koormamisel juurdepääsuga kasutuseelise kaotamise hüvitamise eesmärk tagada kinnisasja omaniku samasugune seisund, milles ta oleks olnud, kui ta oleks saanud juurdepääsualust maatükki juurdepääsuta ise kasutada, sh kasutada tee alla jäävat maad mõnel muul otstarbel . Seda silmas pidades tuleb hüvitise suuruse määramisel hinnata, kuidas ja millise kasu saamiseks võiks kinnisasja omanik juurdepääsualust maad kasutada, arvestades maatükil paiknevaid ehitisi, ehituslikke, muinsuskaitselisi, maa otstarbest tulenevaid jms piiranguid ning kõiki muid selles osas tähtsaid asjaolusid (vrd Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. mai 2008, a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, p 23).
Juurdepääsu talumise eest tuleb koormatud kinnisasja omanikule maksta tasu ka juhul, kui juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed, ning samuti siis, kui koormatud kinnisasja omanik hakkab juurdepääsuõiguse alusel rajatavat teed ka ise kasutama. Sellistel juhtudel ei ole põhjust rääkida koormatud kinnisasja omanikul juurdepääsutee alla jääva maatüki kasutamise võimaluse kaotusest, küll aga säästaks juurdepääsu taotleja oma vara, kui ta saaks juurdepääsuteed tasuta kasutada.
3-2-1-60-09, p 14
VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotuses. Riigikohus on 19. novembril 2008. a tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08 tehtud otsuse p-s 12 osutanud, et saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Samuti on Riigikohus selgitanud, et saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb hageja võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks
3-2-1-51-09 p 14-15 kasutuseeliste mõiste,
Aktsiaselts Esmar (hageja) esitas 6. oktoobril 2003 Sirje Rebase (kostja) vastu hagi eluruumi ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ja kahju hüvitamiseks. Hageja omandas Keila vallas Konverentsikeskuse kinnistu.  Kinnistu omandamise hetkel oli kinnistu koormatud tähtajalise rendilepinguga nr 108 Osaühingu Delikaat (rentnik) kasuks. Rendilepingu p 4.3 järgi oli rentnikul õigus anda renditud vara rendileandja nõusolekuta osade kaupa allrendile, teavitades rendileandjat kõikidest sõlmitud allrendilepingutest. Seda õigust kasutades sõlmis OÜ Delikaat  kostjaga üürilepingu. Kuna OÜ Delikaat rikkus rendilepingut, ütles hageja lepingu üles. Kuna kasutuslepingu (rendilepingu) lõppemisega lõppevad ka kõik selle lepingu alusel sõlmitud allkasutuslepingud, saatis hageja volitatud esindaja OÜ BREM Kinnisvaraagentuur kostjale kirja, milles selgitas olukorda ja tegi ettepaneku sõlmida uus üürileping. Kirjas viidati mh asjaolule, et juhul, kui kostja ei soovi uut üürilepingut sõlmida, tuleb kostjal tema valduses olev ridaelamusektsioon vabastada. Kostja keeldus uut üürilepingut sõlmimast ega vabastanud ka ridaelamusektsiooni. Seetõttu ei ole hagejal võimalik ridaelamusektsiooni välja üürida ning ta kannab kostja tegevusetuse tõttu saamata jäänud tulu näol kahju. Kostja põhjenduste kohaselt eluruumi omaniku vahetumisel üürileping ei lõppenud, vaid üürileandja õigused ja kohustused läksid üle eluruumi omandajale .
Praeguses asjas ei ole alama astme kohtud hageja kahju hüvitamise nõuet käsitlenud, sest kohtute arvates ei kasutanud kostja eluruumi õigusliku aluseta . Kuna kolleegium asus ülal seisukohale, et sõltumata kostja ja OÜ Delikaat vahel 5. augustil 2002 sõlmitud üürilepingu kehtivusest ei olnud kostjal 31. märtsi 1998. a rendilepingu lõppemise järel õigust eluruumi kasutada, võib kostja olla eluruumi ebaseadusliku kasutamisega tekitanud hagejale kahju.
Võõra asja ebaseadusliku valdamisega tekitatud kahju eest vastutab ebaseaduslik valdaja VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja § 1050 alusel. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus selgitama, kas kostja vastutab nende sätete alusel.
Hüvitamisele kuuluva kahju ja kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb mh arvestada VÕS §-des 127 ja 128 sätestatut. Võõra vara ebaseadusliku valdamise korral hüvitatakse deliktiõiguse alusel tulenevalt valduse rikkumist keelava sätte (VÕS § 1045 lg 1 p 5) kaitse-eesmärgist (vt VÕS § 127 lg 2) eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 tähenduses. Hageja soovib, et kostja hüvitaks saamata jäänud üüritulu 4000 krooni kuus ajavahemiku 1. september 2003. a kuni 28. detsember 2006. a eest. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotuses. Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada.
3-2-1-178-13 - saamata jäänud tulu;
Hageja andis kostjale suulise töövõtulepingu alusel enda ja tellija haagise ümberehitamiseks. Hageja väitel tekitas kostja talle kahju sellega, et jättis poolte lepingu tähtaegselt täitmata, mistõttu sattus hageja omakorda tellija ees täitmisega viivitusse ja pidi tellijale maksma leppetrahvi. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja jättis oma lepingust tuleneva kohustuse õigel ajal täitmata, sh kas pooled olid täitmise tähtajas kokku leppinud või tuleneb see seadusest, samuti selle üle, kas hagejal viivituse tõttu tekkinud kahju oli kostjale ettenähtav.
VÕS § 76 lg 3 järgi loetakse kohustus kohaselt täidetuks mh siis, kui see on täidetud õigel ajal. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Seega võib kohustuste täitmise aeg olla määratud kas poolte lepingus või tuleneda seadusest. VÕS § 82 lg-te 1 ja 2 järgi tuleb kohustus täita üldjuhul kokkulepitud tähtpäeval või tähtaja jooksul. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.
Kui kostja jättis lepingust tuleneva kohustuse õigel ajal täitmata, s.o rikkus kohustust VÕS § 100 mõttes, võib hageja nõuda VÕS § 101 lg 1 p 3 järgi kahju hüvitamist, kui selleks on seaduses sätestatud eeldused täidetud.
Iseenesest on õige kohtute viide VÕS § 127 lg-le 3, mille järgi peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool hüvitama üksnes sellise kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Õige on ka ringkonnakohtu seisukoht, et viidatud sätte mõtteks on piirata kohustust rikkunud lepingupoole vastutust vastavalt sellele, milliseid riske pidi lepingupool lepingut sõlmides ette nägema ja millega arvestama. Seega on kahju ettenähtavuse puhul oluline selgitada, kas lepingut rikkunud pool pidi arvestama lepingurikkumise korral selliste tagajärgedega, s.o sellist liiki ja sellise suurusega kahju tekkimisega.
Kahju hüvitamise nõude ulatus:
3-2-1-134-09 – nõude arvestamine kahju ulatuse määramisel;
Kaja Väär (kostja) töötas Aktsiaselts Kristjuhan (hageja) juures raamatupidajana ajavahemikus 27. septembrist 1999 kuni 18. novembrini 2003. Tulenevalt tööülesannetest oli kostjal õigus teha iseseisvalt hageja pangaülekandeid. Kostja tööülesannete hulka ei kuulunud endale ja oma pojale kokkulepitust suurema töötasu maksmine , ilma kokkuleppeta isiklike arvete tasumine hageja vahendite arvel või ilma tööandjaga kokku leppimata kassast enda tarbeks sularaha väljavõtmine.
Hageja esitas maakohtule hagi kostja vastu, milles palus kostjalt välja mõista 377 834 krooni 71 senti.
siviilasjas AS OLBTAR vs Piirak leidis Riigikohus, et ainuüksi asjaolu, et kahju tekitaja on kahju kannatajaga töölepingulises suhtes, ei piira ega välista kahju tekitaja kohustust hüvitada tekitatud kahju VÕS § 1043 alusel, kui töötaja tekitas kahju mitte töölepingu rikkumisega, vaid muul õigusvastasel alusel.
Kuivõrd kahju tekitamine ei olnud seotud tööülessannete täitmisega, siis Riigikohus leidis analüüsitavas lahendis, et TööK § 128 lg 1 p-s 7 sätestatud juhul kohaldatakse kahjuhüvitisnõude aegumisele enne 01.07.2002. a kehtinud TsÜS § 113 ja kehtiva TsÜS § 150, sest tegemist on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõudega.
3-2-1-97-07 p 12 – kahju suuruse määramine kohtu poolt VÕS § 127 lg 6;
Devori Kaubanduse Aktsiaselts (hageja; edaspidi Devori) ja osaühingu Mospil Group (kostja; edaspidi Mospil) sõlmisid 22.10.2003. a müügilepingu, mille alusel ostis Mospil 6.05.-25.10.2004. a Devorilt 159 382 krooni eest polümeerkrohvi. Krohvi paigaldamisel tekkisid krohvi toonimuutused, mis põhjustas Mospile väidetavalt 131 349 krooni kahju, mille Mospil Devori nõudega tasaarvestas, tasudes Devorile seega põhivõlast 28 033 krooni. Devori esitas linnakohtule hagi Mospili vastu 131 849 krooni saamiseks.
Asja uuel läbivaatamisel tuleb analüüsida, kas ja millises ulatuses on tegemist kostja kulutustega kui kahjuga, sh tuleb hinnata nõude loovutamisega seonduvat ning seda, kas kostja on teinud tasaarvestusavalduse. Kui tegemist on kostja kahjuga, tuleb lisaks muudele kahju hüvitamise eeldustele (VÕS § 101 lg 1, § 103, § 115) analüüsida olemasolevaid tõendeid kahju suuruse kohta ning ka seda, kas asjas on võimalik kohaldada VÕS § 127 lg 6 esimest lauset. Nimetatud sätte kohaselt, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. VÕS § 127 lg 6 eesmärk on kahjustatud isiku olukorra lihtsustamine juhtudel, mil kahju täpset suurust on raske tõendada. Riigikohus on 17. juuni 2002. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-82-01 (RT III 2002, 20, 238) leidnud, et kahju hüvitamise nõue ei pea muude kahju hüvitamise eelduste tuvastamisel jääma rahuldamata ainuüksi põhjusel, et kahju täpset suurust ei ole kahju kandnud isikul võimalik tõendada. Praeguses vaidluses tuleb kontrollida, kas hageja on vastu vaielnud sellele, et krohv on pärast selle paigaldamist üle värvitud. Kui krohv on üle värvitud ning kostjal ei ole olnud võimalik ülevärvimisega seotud kahju täpset suurust tõendada, peab kohus andma kostjale võimaluse esitada seisukoht vähemalt kahjude suurusjärgu kohta, nt selle kohta, palju keskmiselt maksab ülevärvitud elamuga sarnase elamu ülevärvimine, sh selleks vajaliku värvi ostmine , tellingute ja tõstuki rentimine ja paigaldamine, tööjõukulu jms. Sellest lähtudes tuleb VÕS § 127 lg 6 alusel kindlaks määrata kahju suurus (eeldusel, et tegemist on kostja kahjuga, vt käesoleva otsuse p 11).
3-2-1-42-16 p 23 – VÕS § 139 ja 140 kohaldamine
Isik X (hageja) esitas maakohtule isiku Y (kostja) vastu kahjuhüvitise nõude. Hagiavalduse kohaselt oli kostja praeguseks äriregistrist kustutatud OÜ X ainuosanik ja juhatuse liige. Hageja andis OÜ-le X mitmes osas laenu, kuid kuulutati välja OÜ X pankrot , mis lõ ppes raugemisega.
Kolleegium märgib täiendavalt, et õige on ka kassatsioonkaebuse seisukoht, et isegi kui ringkonnakohus leidis, et kostja vastutuse eeldused olid täidetud, pidanuks ta kaaluma kahjuhüvitise vähendamist nii VÕS § 139 kui ka § 140 alusel. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kohus kohaldab nii VÕS § 139 kui ka § 140 ilma kohustatud isiku taotluseta ja hüvitise vähendamiseks piisab sellest, kui vähendamise asjaolud on kohtule esitatud. Samuti on kolleegium leidnud, et VÕS § 139 ja § 140 saab kohaldada ka korraga (Riigikohtu 17. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-15, p 13; Riigikohtu 25. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-15, p 12). Kolleegium selgitab, et VÕS § 139 ja § 140 kohaldatakse ka deliktiõiguslike kahju hüvitamise nõuete lahendamisel.
Kostja on menetluses esile toonud , et nii hageja kui ka kostja võtsid Linderteki kaudu Gruusia äriprojekti raha investeerides äririski ja et Lindertek läks pankrotti äririski realiseerumise tõttu. Samuti on kostja väitnud, et tasaarvestust BW-ga ei tehtud hageja investeeringute arvel, vaid kostja varasemate investeeringute arvel, et ka kostja kaotas Gruusia äriprojekti ebaõnnestumise tõttu raha ja et äririski realiseerumisega kaasnevaid negatiivseid tagajärgi ei peaks kostja üksi kandma. Sellised asjaolud võivad olla kahju vähendamise aluseks eelkõige VÕS § 140 lg 1 esimese lause järgi, mille kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu.
3-2-1-90-14 p 15 – kasu mahaarvamine.
Hageja esitas hagiavalduse kostja vastu ja palus välja mõista liiklusõnnetusega tekitatud kahju eest hüvitis. Pooled vaidlesid selle üle, millises ulatuses peab kostja hagejale kahju hüvitama. Kostja leidis, et hageja ei ole kahju suurust tõendanud, kostja ei pea hüvitama hagejale samaväärse asja kasutamise kulusid ning kahjuhüvitist tuleb vähendada, kuna hageja ei teatanud talle asendussõiduki üürimisest ebatavaliselt kõrge hinnaga. Maakohus osaliselt rahuldas hagi. Pooled pöördusid ringkonnakohtusse ning kohus tegi uue otsuse, millega mõistis kostjalt välja täiendavalt kahjuhüvitise. Kostja esitas kassatsioonkaebuse.
Vältimaks kannatanu rikastumist kahju hüvitamise kaudu, tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi üldjuhul arvata kahjuhüvitisest maha igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud. Kahjustatud asjaga samaväärse asja kasutamise kulude hüvitamisel VÕS § 132 lg 4 esimese lause alusel tuleb kahjuhüvitisest maha arvata kulud, mille isik säästis seetõttu, et ta ei saanud enda asja kasutada.
Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei saanud pärast liiklusõnnetust 5,5 kuud enda sõidukit kasutada. Seega säästis hageja enda sõidukit mitte kasutades. Pooled vaidlevad hageja säästu suuruse üle. Maakohus leidis õigusteooriale tuginedes, et hageja säästis enda auto mittekasutamisega 15% asendussõiduki üürist, ning arvas selle osa VÕS § 132 lg 4 esimese lause alusel väljamõistetavast asendussõiduki üürist maha. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, leides, et kostja ei ole hageja säästu suurust tõendanud.
VIII SEMINAR
3-2-1-59-10, p 10, 12;
Hageja esitas 22. jaanuaril 2008. a Harju Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 703 708 krooni 46 senti ja viivise. Hageja vähendas maakohtu 19. mä rtsi 2009. a istungil põhivõla nõuet 619 069 krooni 3 sendini.
VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et VÕS § 200 lg 4 järgi välistab tasaarvestuse igasugune teise poole vastuväide. Selle sätte kohaselt ei ole tasaarvestus lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (nt nõue ei kehti või on lõppenud). Kui kohtumenetluses esitab pool teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku. Seega on ringkonnakohus maakohtule õigesti ette heitnud kostja tasaarvestuse vastuväite lahendamata jätmist. Kolleegium leiab, et olukorras, kus maakohus vaidlust kostja tasaarvestuseks kasutatud nõude olemasolu üle sisuliselt ei lahendanud, võis ringkonnakohus asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata.
Kolleegium märgib, et kohus võiks kaaluda TsMS § 450 lg 2 järgi tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuse tegemist, kui ta leiab, et pooled vaidlevad üksnes selle üle, kas tasaarvestava poole nõue, mida ta tasaarvestuseks kasutas, oli olemas ning tasaarvestav pool teise poole nõudele muid vastuväiteid ei esita.
11. Hageja väidab, et tsiviilasjas nr 2-08-4441 lahendatakse samade poolte vahel sama nõuet samal alusel kui nõue, millel põhineb kostja tasaarvestuse vastuväide. Praeguses asjas jõudis maakohus küll samale järeldusele, kuid ringkonnakohus sellega ei nõustunud ja leidis, et maakohtu viide tsiviilasjale nr 2-08-4441 on ebaõige ja põhjendamatu. Hageja ei ole esitanud ka Riigikohtule tõendeid selle kohta, et tsiviilasjas nr 2-08-4441 lahendatakse sama nõuet samal alusel kui see, mida kostja kasutas tasaarvestuseks. Kassatsioonkaebuse peale esitatud vastuses kostja hageja väitega ei nõustu ning vaidleb sellele vastu. Sellises olukorras ei ole alust asuda seisukohale, et tegemist on sama nõudega samal alusel.
12. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on valesti leidnud, et asjas tuleb anda hinnang mh sellele, kas hageja ja kostja nõuded on vastastikku seotud. VÕS § 197 lg 1 kohaselt on tasaarvestuseks oluline see, et tasaarvestuse pooltel on kohustus maksta teineteisele rahasumma ja tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Nõuete vastastikune seotus tasaarvestuse eelduseks ei ole. Seega tuleb selles osas muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.
3-2-1-60-11, p 28-39 - tasaarvestuse tegemise eeldused;
Kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) VÕS § 197 lg 1 järgi oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.
Selle sätte järgi peab sissenõutav olema nn aktiivnõue, st tasaarvestava poole nõue teise poole vastu. Teise poole nõue tasaarvestava poole vastu, mida soovitakse tasaarvestusega lõpetada (nn passiivnõue) viidatud sätte järgi sissenõutav olema ei pea, oluline on vaid see, et tasaarvestaval poolel oleks õigus kohustus täita. Kohustuse võib aga VÕS § 84 lg 1 järgi üldjuhul alati täita ka enne täitmise tähtpäeva, st võlausaldaja võib sellest keelduda üksnes õigustatud huvi olemasolul.
29. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded VÕS § 197 lg 2 esimese lause järgi kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Tasaarvestav pool võib VÕS § 200 lg 2 järgi oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada ka juhul, kui tasaarvestava poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Sätte enne 23. veebruari 2011 kehtinud redaktsioonis olid sõnade "kui tasaarvestava poole nõue on aegunud" asemel sõnad "kui teise poole nõue on aegunud". Kolleegiumi arvates oli sätte varasemas redaktsioonis normitehniline viga, mis muutnuks sätte selle ainuüksi grammatilisel tõlgendamisel sisutühjaks ega taganuks tasaarvestuseks aegunud nõude kui tagatise kasutamist (analoogselt nt TsÜS §-ga 1451). Sätte teleoloogilisel tõlgendamisel saab kolleegiumi arvates mõista sätte varasemat redaktsiooni analoogselt kehtivaga.
30. Tasaarvestust ei välista see, et tasaarvestamiseks kasutatud nõue on omandatud loovutamisega. Väär on ringkonnakohtu tõlgendus VÕS § 170 kohta. Nimetatud säte kaitseb üksnes heauskset võlgnikku kehtetu nõude loovutamise vastu, kuid ei mõjuta nõude loovutamise aega, mis tuleb määrata VÕS § 164 alusel.
Kui nõue oli loovutatud laenusaajale enne 22. maid 2009, tekkis seega ka tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes enne 22. maid 2009, sõltumata sellest, et teade nõude loovutamise kohta ja tasaarvestusavaldus jõudsid kostjani 22. mail 2009.
31. Kolleegium märgib lisaks, et kohtud on hageja nõude aegumist käsitledes jätnud tähelepanuta ka olulise erinormi, TsÜS § 147 lg 3 esimese lause, mille järgi kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks (vt ka Riigikohtu 5. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p-d 13 ja 15). Asja uuel läbivaatamisel tuleb sellega arvestada.
3-2-1-23-11, p 10-12,
Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on valesti kohaldanud VÕS § 198, leides, et kostja tehtud tasaarvestuse avaldus on tingimuslik ja seega tühine. Hagimenetluses tasaarvestuse avalduse esitamine alternatiivselt juhuks, kui kohus hagi rahuldab , ei ole tingimuslik VÕS § 198 teise lause mõttes, st selline tasaarvestuse avaldus on lubatav. Sama seisukohta on Riigikohus väljendanud ka 5. jaanuaril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10 tehtud otsuse p-s 44.
11. Ekslik on ka ringkonnakohtu seisukoht, et kostja oleks pidanud esitama vastuhagi, kui ta soovis kohtumenetluses tasaarvestuse võimalust puhuks, kui kohus hageja nõude rahuldab. Riigikohus on korduvalt leidnud, et tasaarvestuse esitamiseks ei pea kostja esitama ilmtingimata vastuhagi, vaid kui kostja on esitanud hagejale kohtumenetluse ajal tasaarvestuse avalduse, siis peab kohus seda arvestama (nt Riigikohtu 28. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06, p 16). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ka praeguses asjas.
12. Kostja ei ole esitanud kassatsioonkaebuses peale tasaarvestuse vastuväite hageja nõudele rohkem sisulisi vastuväiteid. Samas ei ole kohtud kostja tasaarvestuse vastuväidet sisuliselt hinnanud ning seetõttu tuleb asi saata tasaarvestuse vastuväite lahendamiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegium leiab, et sellises olukorras on võimalik teha TsMS § 450 lg-te 1 ja 2 alusel tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsus. TsMS § 450 lg 4 kohaselt, kui tasaarvestuse reservatsiooniga tehtud osaotsuse puhul jäetakse edasises menetluses hagi tulenevalt tasaarvestuse vastuväitest täielikult või osaliselt rahuldamata, tühistab kohus ühtlasi reservatsiooniga otsuse tasaarvestuse ulatuses või muudab seda.
3-2-1-94-14, p 14– tasaarvestus tahteavalduse ja kokkuleppega; tingimuslik tasaarvestus
Hageja (pankrotihaldur) esitas hagiavalduse kostjate vastu, milles palus välja mõista põhivõlgnevus ja alternatiivselt tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks rahaliste kohustuste täitmine kostjatele. Hageja leidis, et loovutamisega saadud nõuete tasaarvestamine ei olnud pankrotiseaduse ( PankrS ) § 99 lg 3 järgi lubatav. Maakohus rahuldas osaliselt hagiavalduse, jättes hageja alternatiivselt esitatud nõude rahuldamata, ning ringkonnakohus nõustus selle seisukohaga. Hageja pöördus Riigikohtusse.
Eeltoodust tulenevalt leidsid kohtud õigesti, et võlgniku pankrotihaldur saab tagasivõitmise korras sekkuda võlgniku tehingutesse ja toimingutesse. Vastasel juhul asuks kohus laiendavalt tõlgendama seaduses ammendavalt loetletud tagasivõitmise aluseid, mis ei ole lubatud. Vaidlusalused tasaarvestusavaldused ei rajane võlgniku tahteavaldustel, mida saaks viidatud sätete alusel tagasi võita, vaid võlausaldajate tahteavaldustel. Tasaarvestus on tasaarvestusõigust omava poole kujundusõigus, nagu õigesti osutas ringkonnakohus. Kolleegium on selgitanud, et pärast tasaarvestuse õiguse tekkimist sõltub tasaarvestuse tegemine ja tasaarvestus üksnes tasaarvestavast poolest ning VÕS § 198 järgi toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele (vt Riigikohtu 14. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-09, p 22). Seega ei saanud võlgniku pankrotihaldur tagasivõitmise korras taotleda kostjate ühepoolsetel tahteavaldustel (tasaarvestustel) põhinevate õiguslike tagajärgede ümberkujundamist. Eeltoodut ei muuda see, et tasaarvestused mõjutavad otseselt võlgniku varalist sfääri.
3-2-1-129-05, p 25 – taganemisavalduse tagasivõtmise keeld;
Vaidluse all ei ole, et lepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud. Hageja on edastanud kostjale lepingust taganemise avalduse VÕS § 188 lg 1 kohaselt, järgides VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud tähtaega. Kolleegium juhib seejuures ringkonnakohtu tähelepanu, et taganemise kui tahteavalduse kehtivuseks ei ole määrav mitte avalduse koostamise aeg, nagu on märgitud apellatsioonikohtu otsuses, vaid selle teise pooleni jõudmise aeg (VÕS § 188 lg 1, TsÜS § 69 lg 1). Et taganemise avaldus kehtiks ja lõpetaks VÕS § 188 lg 2 alusel kinkelepingu, peavad olema täidetud ka taganemise sisulised eeldused. Hageja peab tõendama, et tal oli lepingust taganemiseks õigus. Hageja enda esitatud asjaolude järgi peab ta tõendama, et taganemiseks õigustas teda mõni VÕS §-s 267 nimetatud alustest. Hageja ise on tuginenud VÕS § 267 p-le 1.
3-2-1-136-05, p 26-27, 33 (kasutuseelis elamu kasutamisest);
Ojasoo esitas Kuksinovi vastu vastuhagi 18 648 krooni väljamõistmiseks talu juures kasutatud ehitusmaterjalide ja talu võimalikust väljaüürimisest saamata jäänud tulu eest. Rebane esitas Kuksinovi vastu vastuhagi talu ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ja 5000 krooni talu võimalikust väljaüürimisest saamata jäänud tulu väljamõistmiseks.
Kolleegiumi arvates on kohtud jätnud ebaõigesti rahuldamata ka R. Ojasoo nõude saamata jäänud kasu 10 000 krooni hüvitamiseks ning see nõue tuleb uuesti läbi vaadata.
Tühise müügilepingu järgi asja üleandjal on VÕS § 1032 lg 2 järgi õigus nõuda asjast saadud kasu hariliku väärtuse hüvitamist, kui selle väljaandmine natuuras ei ole võimalik. Selliseks kasuks võivad TsÜS § 62 lg 1 järgi olla ka asja kasutamisest saadavad eelised (nn kasutuseelised). Jättes hüvitise saamise nõude rahuldamata, leidsid kohtud sisuliselt, et hageja ei saanud ehitiste kasutamisest mingit kasu ega hoidnud ka midagi kokku. Kolleegium sellise põhjendusega ei nõustu. Võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse ise kokku sellega seotud kulusid. Esmajoones on see ilmne elamute puhul. Kinnisasja (aga ka ehitiste kui vallasasjade) kasutuseeliste arvestamisel saab aluseks võtta eeldatava üüritulu, mida omanik oleks saanud asja välja üürides, arvestades ka kulutusi, mida üürileandjana tulnuks teha. Kuigi tõendamiskoormis on siin hagejal (praegusel juhul R. Ojasool), kes peab kasutuseeliste väärtuse tõendama, ei ole ringkonnakohus kolleegiumi arvates TsMS § 330 lg 4 nõuetele vastavalt põhjendanud, miks ta luges hageja saadud kasutuseelised olematuks . Asjaolu, et hageja tallu elama asudes oli see elamiskõlbmatu, õigustab ehitiste elamiskõlblikuks muutmise kulude arvessevõtmist kasutuseeliste kindlaksmääramisel, kuid ei peaks kasutuseeliste hüvitamist tingimata välistama. Kasutuseelistel ei saaks väärtust olla üksnes neil juhtudel, kui omanik ei oleks saanud asja kolmanda isiku kasutusse anda või kasutusse andes ei oleks ta saanud mingil viisil kasu, st keegi ei olnuks nõus asja kasutamise eest midagi maksma. Kolleegiumi arvates saab asja uuel läbivaatamisel tugineda vajadusel 1. jaanuarist 2006. a jõustuva TsMS § 233 lg-le 2 ja määrata kasutuseeliste väärtus kohtu õiglase hinnangu järgi, kui selle täpne kindlakstegemine ei ole esitatud tõendeid arvestades võimalik.
27. Kolleegium märgib, et vastastikuste rahaliste nõuete lahendamisel tühise tehingu tagasitäitmisel alusetu rikastumise sätete järgi või nt lepingust taganemisel saab nõuded lugeda vastastikku tasaarvestatuks (n-ö saldeerida) ja nõuda otsuse resolutsiooniga välja üksnes nõuete vahe sellelt poolelt, kelle kahjuks jääk (saldo) jääb. Selleks ei ole poolel vaja teha eraldi tasaarvestusavaldust.
Kolleegiumi arvates ei ole menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes õige jätta rahuldamata asja väljaandmise nõue üksnes seetõttu, et valdaja saab sellest keelduda vastunõude olemasolu või muu täitmisest keeldumise õiguse (AÕS § 83 lg-d 1 ja 3, VÕS § 110) olemasolu tõttu. Seetõttu peab kolleegium võimalikuks, et asja valduse väljaandmise nõue rahuldatakse vastastikku rahalise nõude täitmisega. Samuti saab asja väljaandmisnõude rahuldada tingimuslikult, s.o teise isiku poolt kostja suhtes kohustuse rahuldamise tingimusega. Nii on võimalik pooltevahelised nõuded kompleksselt lahendada. Asja väljaandmist saaks M. Rebane täitemenetluses sellisel juhul nõuda üksnes siis, kui tasutud on kohtuotsusega hageja kasuks välja mõistetud summad.
3-2-1-154-12, p 19 – kasutuseelis põllutöömasinast;
Hageja, kostja ja liisinguandja sõlmisid müügilepingu, mille kohaselt kostja müüs hagejale kartulipanekumasina, mullaseparaatori ja peenramoodustaja. Mullaseparaatoril ja kartulipanekumasinal esinesid pidevalt puudused ja hageja taganes selles osas lepingust. Hageja nõudis hagiavalduses masinate tagastamise vastu müügilepingust tuleneva ostuhinna. Kostja esitas vastuhagi väites, et hagejal tuleb kostjale hü vitada pärast masinate kasutusele võtmist kostja tehtud hooldus - ja remonditööd ning tasuda ostetud varuosa eest.
Kolleegium leiab, et nii maakohus kui ka ringkonnakohus ei ole kasutuseelise väärtuse määramisel oma järeldusi piisavalt põhjendanud.
Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu lähtumist ainult ajalisest kriteeriumist, arvestamata masinate tegelikku kasutamist, ei saa pidada põhjendatuks, sest sellisel viisil kasutuseelise väärtuse arvutamisel võrduks vaidlusaluste masinate väärtus seitsme aasta pärast nulliga sõltumata nende kasutamisest. Selline tulemus ei pruugi üldjuhul olla õige.
Kolleegium leiab, et kasutuseelise arvutamise meetodi valiku osas on põhjendatum maakohtu järeldus, et õige on kasutada hageja pakutud meetodit, s.o kasutuseelise väärtuse arvestamist, lähtudes masina ostuhinnast, mis jagatakse masina kogutööressursiga hektarites ja korrutatakse saadud kasutuseelise väärtus ühe tööressursi ühiku (hektari) kohta tegelikult kasutatud tööressursiga (hektarite arvuga). Samas ei ole maakohus kolleegiumi arvates põhjendanud oma arvutust , mille järgi mullaseparaatori kasutamiseelise väärtus on 29 838 krooni 80 senti ehk 1907 eurot 5 senti ja kartulipanekumasina kasutuseelise väärtus on 20 457 krooni 25 senti ehk 1307 eurot 46 senti. Toimiku materjalidest nähtub, et maakohus on ilmselt lähtunud hageja 7. aprilli 2008 vastusest kostja vastuhagile, kus p-des 20-34 on hageja esitanud omapoolse kasutuseelise väärtuse arvestuse (toimiku I kd, tl 193-194), kusjuures masinate osatuhinnast on hageja arvanud maha masinate puudused (40% ostuhinnast) ja kostja kasumiosa (15% ostuhinnast). Kostja on nii maakohtus kui ka apellatsioonkaebuses vastu vaielnud  hageja esitatud arvutusele.
3-2-1-143-09, p 14 (mõistlik aeg ülesütlemiseks),
Hageja hinnangul võlgneb kostja laohoone valvamise eest 2005. a novembrist 2007. a maini 95 580 krooni, auto sissep ääsulubade eest 1534 krooni ja elektrienergia tarbimise eest 11 133 krooni 68 senti. Kogu võlgnevuselt on viivis 18 790 krooni. Kokku 127 037 krooni 68 senti.
Hageja esitas 4. juunil 2007 kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 127 037 krooni 68 senti. Maakohus rahuldas oma otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 115 736 krooni 56 senti.
Lisaks ülesütlemise materiaalsetele tingimustele peavad lepingu lõppemiseks olema täidetud ka ülesütlemise formaalsed eeldused. Lepingu ülesütlemise formaalseks eelduseks on eelkõige ülesütlemisavalduse esitamine lepingu teisele poolele. Kestvuslepingu pool saab lepingu VÕS § 195 lg 1 järgi üles öelda teisele lepingupoolele ülesütlemisavalduse tegemisega. Seaduses ei ole ülesütlemisavaldusele ette nähtud vorminõuet. Seega saab lepingu üles öelda ka kaudse ülesütlemisavaldusega TsÜS § 68 lg 3 mõttes (vt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 20).
Praeguses asjas sõlmis kostja kolmanda isikuga valveteenuse osutamise lepingu 31. mail 2005. 9. septembril 2005 saatis kostja hagejale kirja, milles märkis, et keeldub alates 1. septembrist 2005 territooriumi valve eest maksmast. 29. märtsil 2006 esitas kostja hagejale kirjaliku ülesütlemisavalduse, mille sisust nähtuvalt ütles kostja lepingu p 4.1.3 alates 1. aprillist 2006 üles. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et tegelikult tasus kostja hagejale territooriumi valve eest 1. detsembrini 2005. Nimetatud asjaoludest lähtudes leiab kolleegium, et kostja käitumine oli enne 29. märtsi 2006. a avalduse esitamist vastuoluline, mistõttu ei saa kostja 9. septembri 2005. a kirja pidada lepingu p 4.1.3 ülesütlemise avalduseks.
3-2-1-53-13, p 15 (ülesütlemisavaldus);
Nõude loovutamise lepingu põhjal esitas hageja hagi kostja (käendaja) vastu üürilepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks. Maakohus tegi tagaseljaotsuse ja rahuldas hagi, kuna kostja jättis hagile vastamata. Kostja esitas maakohtu tagaseljaotsuse peale kaja, milles palus menetlus taastada. Kostja hinnangul on leping võltsitud, kuna ta ei ole sõlminud üürileandjaga käenduslepingut. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus ei rahuldanud kaja ja kostja määruskaebust. Kostja pöördus Riigikohtusse.
Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et ta oli üürilepingu üles öelnud. Hagis sisalduvat lauset „Kuna Üürnik ei tasunud kohaselt Lepingust tulenevaid rahalisi kohustusi, luges hageja lepingu ennetähtaegselt üles öelduks 20.05.2009" ei saa pidada selleks piisavaks. VÕS § 195 lg 1 kohaselt saab lepingu üles öelda ülesütlemisavalduse esitamisega teisele lepingupoolele. Lepingut ei ole võimalik lihtsalt lugeda üles öelduks. Hageja ei ole hagiavalduses märkinud, et ta oleks lepingu üles öelnud või kostjale ülesütlemisavalduse esitanud. Kuna hageja esitatud asjaolude järgi ei olnud üürileping erakorraliselt üles öeldud , ei ole õiguslikult põhjendatud ka hageja nõuded, mis tulenevad lepingu erakorralisest ülesütlemisest, st leppetrahvi, vara valduse taastamiseks tehtud kulu hüvitamise ja auto parkimise ning pesu kulu hüvitamise nõue.
Kolleegium märgib, et kostja väide, et leppetrahvinõue lõppes VÕS § 159 lg 2 järgi, ei ole iseenesest kaja rahuldamise aluseks. Oma olemuselt on tegemist kostja vastuväitega hagile, mida tagaseljaotsuse tegemisel ei arvestata. Seega ei ole leppetrahvinõude tagaseljaotsusega rahuldamise eelduseks, et hagist nähtuks, kas ja millal on teisele poolele leppetrahvi nõudmisest teatatud. Üksnes juhul, kui hagiavalduses on välja toodud asjaolud, millest nähtub, et leppetrahvi nõudmisest ei ole mõistliku aja jooksul teatatud, peab kohus seda tagaseljaotsuse tegemisel arvestama. Kuivõrd praeguses asjas oli üürnikuks äriühing ning VÕS § 44 kohaselt üksnes eeldatakse VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimuste ebamõistlikkust lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, st tüüptingimuste kasutajal on võimalus see eeldus ümber lükata, siis kehtib eespool VÕS § 159 lg 2 kohta öeldu ka tüüptingimuste kehtivuse kohta.
3-2-1-5-13, p 32 jj – üürilepingu ülesütlemisest tekkivad nõuded (Casino kaasus).
Hageja omandas koos kinnisasjaga täiendavalt ka üürilepingust tulenevate nõuete loovutamise lepingu. Hageja esitas hagi kostja vastu, kes oli endise omaniku üürnik ning ütles erakorraliselt üürilepingu üles põhjusel, et omanik jättis kaubanduskeskuse turundustegevuse täitmata ja vaba aja piirkonna (liuvälja) rajamata. Hagi alusena tugines hageja eelkõige sellele, et kostja ei öelnud üürilepingut kehtivalt üles ning et üürileping lõpetati kostja üürivõla tõttu ja lepingu lõppemise tõttu tekkis hagejale kahju.
Tasumata üüriarvetest tuleneva üürivõla nõude 55 529 eurot 47 senti on hageja arvestanud aja eest kuni üürilepingu lõppemiseni 10. oktoobril 2009. Kohtud on selle nõude rahuldanud ja kolleegium nõustub kohtutega. Kostja ei ole hageja arvestusele (mh igakuisele üürisummale) vastu vaielnud ega esitanud selle kohta vastuväiteid ka apellatsioon- ega kassatsioonkaebuses.
Üüri maksmise kohustus on üürnikul nii üürilepingu p-st 6.1 kui ka VÕS §-st 271 tulenevalt. Seda kohustust ei välista VÕS § 296 lg 3 järgi see, et kostja üüripinnalt juba varem lahkus, viidatud sätte järgsetele võimalikele mahaarvamistele ei ole kostja tuginenud (vt ka nt Riigikohtu 18. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-09, p 16). Võlgnetava üüri maksmist võib hageja nõuda VÕS § 108 lg 1 alusel.
3-2-1-90-12, p 15;
Hagejad ja kostjad sõlmisid kinnisasja müügilepingu, mille kohaselt pidid kostjad täitma täiendavaid kohustusi. Samas koormasid pooled kinnistu hüpoteegiga ning seadsid isikliku kasutusõiguse. Hagejad taganesid müügilepingust põhjusel, et kostjad ei täitnud lepingulisi kohustusi, mh kinnistu piirile ei olnud rajatud kõvakattega teed, tsentraalse vee- ja kanalisatsioonitorustikke jne. Hagejad esitasid hagiavalduse kostjate vastu tahteavalduste andmise kohustuse tuvastamiseks ning solidaarselt kinnistu müügihinna, leppetrahvi, kahjuhüvitise ja viivise väljamõistmiseks.
Kolleegium selgitab lühidalt ka lepingust taganemisel tekkiva lepingu tagasitäitmise võlasuhte olemust praeguse vaidluse asjaolude alusel.
Kohtud on tuvastanud, et hagejad on kehtivalt kinnistu müügilepingust taganenud. Lepingust taganemisega muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 alusel lepingu tagasitäitmise võlasuhteks (vt ka nt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31, 8. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-11, p 25).
Lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool VÕS § 189 lg 1 esimese lause järgi nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Lepingu alusel üleantu tagastamise kohustused peavad pooled VÕS § 189 lg 1 teise lause alusel täitma üheaegselt, vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. VÕS §-le 111 tuginemine eeldab vastastikuseid kohustusi, milleks on praegusel juhul kinnistu valduse ja omandi üleandmine, nõusoleku andmine omanikukande muutmiseks kinnistusraamatus ning müügihinna tagastamine.
Selgitamist vajab üleantu tagastamine juhtudel, mil enne tagastamist on tagastatava asja füüsilises või asjaga seotud õiguslikus olukorras toimunud mingid muudatused. Nt praegusel juhul võib tagastatava kinnistu väärtus olla selle hüpoteegiga ning isikliku kasutusõigusega koormamise (kinnistusraamatu andmetel on isiklik kasutusõigus siiski 21. mail 2012 kinnistusraamatust kustutatud) tagajärjel vähenenud. Sellisel juhul võib müüjal olla ostja vastu VÕS § 189 lg 4 alusel asja väärtuse vähenemise hüvitamise nõue või VÕS § 189 lg 2 p 2 alusel tagastamise asemel väärtuse hüvitamise nõue.
VÕS § 189 lg 4 kohaselt, kui tagastamisele või väljaandmisele kuuluv asi on halvenenud ja halvenemine ei ole tekkinud asja korrapärase kasutamise tulemusena, tuleb hüvitada asja väärtuse vähenemine. VÕS § 189 lg 2 p 2 kohaselt tuleb tagastamise või väljaandmise asemel hüvitada üleantu väärtus, kui lepingupool on üleantud eseme ära tarvitanud, võõrandanud, koormanud kolmanda isiku õigusega või ümber töötanud. VÕS § 189 lg 2 p 2 saab kohaldada mh juhul, mil asja kolmanda isiku õigusega koormamine on muutnud asja majandusliku väärtuse õigustatud isiku jaoks sisuliselt nullilähedaseks, nt asja pikaajalise ja tasuta hoonestusõigusega koormamise korral vms. Kolmanda isiku õigusega koormamine VÕS § 189 lg 2 p 2 tähenduses peab olema selle punkti kohaldamiseks võrdväärne teiste samas punktis nimetatud alustega, nt võõrandamisega. VÕS § 189 lg-t 4 saab kohaldada aga eelkõige siis, kui kolmanda isiku õigusega koormamine ei ole asja väärtust nii ulatuslikult vähendanud.
Praeguses kohtumenetluses võis vähemalt kostja I seisukohtadest välja lugeda soovi tugineda VÕS § 189 lg 2 p-le 2, kuid hiljemalt kassatsiooniastmes ei ole sellele tuginetud.
Kolleegium märgib õiguse ühetaolise kohaldamise huvides veel järgmist. Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni järgi on müügihinna hagejatele tagastamise kohustus seatud sõltuvusse hagejate poolt koormatisevaba kinnisasja omandi üleandmisest. Kinnisasja omandi koormatisevaba üleandmise kohustus ei tulene aga seadusest. VÕS § 189 lg 1 näeb ette kohustuse tagastada lepingu alusel üleantu. See, kuidas toimub tagastamine, sõltub lepingujärgsest sooritusest: asjade puhul toimub see omandi ja/või valduse üleandmise teel. Sooritused tuleb tagastada natuuras, nii nagu nad on tehtud. Lepingujärgse täitmise järel kahjustada saanud lepingueseme parandamise kohustust VÕS § 189 lg-st 1 ei tulene. Seega ei oleks hagejatel iseenesest kohustust tagastada kostjatele koormatistevaba omand. Hagejad ei ole aga ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebust esitanud.
3-2-1-34-13, p 15 – tagasitäitmisvõlasuhte tekkimine, poolte kohustused (VÕS § 189)
Hageja esitas kostjate vastu hagi, nõudes kostjatelt solidaarselt müügilepingust tulenevat debitoorset võlgnevust. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I puidutöötlemise seadmete omandireservatsiooniga müügilepingu ja kostja II andis garantiikirja, mis garanteeris lepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmist. Hageja ütles müügilepingu üles, sest kostja I rikkus oluliselt lepingut, kui andis lepinguesemete valduse kolmandale isikule. Pooled vaidlesid selle üle, kas hagejal oli õigus kostjaga I sõlmitud leping üles öelda või lepingust taganeda, ning kui oli, siis millised on lepingust taganemisega lepingupooltele kaasnevad õ iguslikud tagajärjed. Pooled vaidlesid ka selle üle, kas ja millises ulatuses tuleb rahuldada hageja nõue kostja II kui garantii andja vastu.
Kui asja uuel läbivaatamisel leitakse, et pooltevaheline leping on taganemise tõttu lõppenud (VÕS § 188 lg 2), kohalduvad asjas lepingu tagasitäitmist reguleerivad sätted (VÕS § 189 jj).
VÕS § 188 lg 2 järgi, kui lepingupool võib seaduse või lepingu kohaselt lepingust taganeda, vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. VÕS § 189 lg 1 järgi võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma ühel ajal, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. VÕS § 189 lg 2 sätestab juhud, mil tagastamise või väljaandmise asemel peab lepingupool hüvitama üleantu väärtuse. Viidatud sätte kohaselt tuleb hüvitada üleantu väärtus juhul, kui lepingupool on üleantud eseme ära tarvitanud, võõrandanud, koormanud kolmanda isiku õigusega või ümber töötanud (p 2), samuti juhul, kui üleantu on hävinud (p 3).
Kolleegium on selgitanud, et taganemisega muutub lepingujärgne võlasuhe tagasitäitmise võlasuhteks, st lepingu pooled peavad saadu vastastikku välja andma või hüvitama (vt nt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 27; 1. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-07, p 17). Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled VÕS § 189 lg 1 teise lause järgi täitma ühel ajal, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. Selliselt tagatakse, et pool, kellelt taganemise tõttu lepingu alusel üleantu tagastamist nõutakse, ei satuks saadu väljaandmisega ebasoodsasse olukorda seeläbi, et tema enda vastunõude täitmine ei oleks tagatud (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31).
Eeltoodust järelduvalt on kostja I kohustatud lepingust taganemise korral tagastama lepinguesemeks oleva vara (VÕS § 189 lg 1) või tagastamise võimatuse korral hüvitama üleantu väärtuse (VÕS § 189 lg 2) ning hageja nõudel hüvitama hagejale sellest saadud kasutuseelise väärtuse (VÕS § 189 lg 1). Samas peab hageja kostjale I tagastama viimase makstud lepingujärgsed osamaksed koos sellelt arvestatava intressiga (VÕS § 189 lg 1).
3-2-1-43-15, p 11 (taganemisavalduse täiendamine), p 13 – valik tühistamise ja taganemise vahel
Isik X (hageja) esitas maakohtule isikute Y (kostjad) vastu hagiavalduse, milles palus kohustada kostjaid solidaarselt tagastama korteri müügilepingu alusel saadu. Lisaks nõudis hageja kostjatelt solidaarselt kahju hüvitamist. Hageja esitas maakohtule ka hagi tagamise taotluse, mille maakohus rahuldas, seades kostjate kaasomandis olevale kinnistule kohtuliku hü poteegi . Hagiavalduse kohaselt esitas hageja kostjatele avaldused korteri ostu-müügilepingust ja asjaõiguslepingust taganemiseks põhjusel, et korteriühistul lasub võlgnevus panga ees ning lisaks muud avastatud puudused.
Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kui lepinguesemel ilmnevad uued puudused, on ostjal õigus neile puudustele tugineda ka siis, kui varem ilmnenud puuduste alusel esitatud hagi on juba kohtu menetluses. Eelduslikult on see eelkõige võimalik siis, kui asja menetlemine on veel eelmenetluse staadiumis (vt TsMS § 329−331), kuid ei ole täielikult välistatud ka hiljem, vt nt TsMS § 652 lg 3 p 2.
Kolleegium ei nõustu aga ringkonnakohtuga selles, et tehtud taganemisavaldust ei saa hiljem täiendada. Riigikohus on leidnud, et tehingu tühistamisel pettuse tõttu saab pettuse aluseid hiljem täiendada, nt pärast tühistamisavaldust esitatud hagiavalduses (vt Riigikohtu 4. novembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-09, p 9). Taganemine on samamoodi kujundusõiguse teostamine nagu tehingu tühistamine. Seega ei ole taganemisavalduse täiendamise korral põhjust asuda teistsugusele seisukohale kui tühistamisavalduse täiendamise korral. Seetõttu oli hagejal õigus taganemisavaldust hiljem kohtumenetluses täiendada. Oluline on aga see, et lepingust taganemise mõistliku aja hindamisel tuleb eristada algset taganemisavaldust ja selle hilisemaid täiendusi.
Kolleegium kordab ka Riigikohtu varem öeldut, et esitades lepingust taganemise tagajärgedest tuleneva hagi, pole välistatud taganemisavalduse esitamine ka kohtumenetluse ajal maakohtus (vt Riigikohtu 21. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-11, p 13). Viidatud asjas oli siiski erinevalt praegusest tegemist olukorraga, mil algselt ühest lepingust taganenud menetlusosaline esitas kohtumenetluse ajal täiendava taganemisavalduse, millega taganes veel ühest lepingust.
3-2-1-47-15, p 12 – viivise maksmine tagastatavalt rahasummalt
AS X (pankrotis) (võ lgnik ) ja AS-i X pankrotihaldur (hageja, pankrotihaldur) esitasid hagi isiku X (kostja I) ja isiku Y (kostja II) vastu müügilepingu alusel üleantu tagastamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid võlgnik ja kostjad kinnistu võlaõigusliku müügilepingu. Võlgnik tasus kostjatele ostuhinna ja intressi. Kinnisasja omandit ei ole võlgnikule üle antud ning ostuhinda ei ole tervikuna tasutud. Kuulutati välja võ lgniku pankrot ning pankrotihaldur esitas kostjatele avalduse võlgniku poolt oma lepinguliste kohustuste täitmisest loobumiseks kui ka müügilepingu alusel tasutud raha tagastamiseks. Kostjad esitasid võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse oma nõude tunnustamiseks, mis jäeti täies ulatuses tunnustamata.
Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus õigesti leidnud, et hageja 16. märtsi 2011. a avalduses tehtud PankrS § 46 lg 1 järgne tahteavaldus võlgniku ja kostjate vahelisest 14. märtsi 2007. a lepingust tuleneva müügihinna tasumise kohustuse täitmisest loobumise kohta lõpetas pooltevahelise võlasuhte. Võlasuhte lõppemine PankrS § 46 lg 1 järgi, kui haldur loobub lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, on lepingust taganemisele sarnane olukord, mistõttu saab kohaldada sel juhtumil lepingust taganemise sätteid. VÕS § 189 lg 1 esimese lause järgi võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 189 lg 1 teise lause kohaselt peavad lepingupooled taganemisest tulenevad kohustused täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. VÕS § 189 lg 1 kolmanda lause järgi tuleb tagastatavalt rahalt tasuda intressi raha saamisest alates. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 2 esimese lause kohaselt juhul, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Seega võib hageja alates ajast, kui tal on VÕS § 113 lg 2 järgi õigus nõuda viivist, nõuda raha tagastamisega viivitamise korral intressi asemel viivist (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 12). Praegusel juhul on hageja esitanud nii intressi- kui ka viivisenõude.
3-2-1-65-15, p 12 – õigus leppida kokku hüvitises ennet ähtaegsel ülesütlemisel
OÜ X (hageja) esitas maakohtule AS-i Y (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja võlgnevuse, sisse nõutavaks muutunud viivise ning lisanduva viivise põhivõlalt 8,5% aastas. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja õiguseellane ja kostja üürilepingu tähtajaga 20 aastat, millega kostja võttis üürile äriruumid. Sõlmiti ka üürilepingu lisa, milles lisaks muule lepiti kokku, et pooled võivad üürilepingu korraliselt ilma põhjuseta igal ajal üles öelda, teatades sellest teisele poolele vähemalt 12 kuud ette. Kostja ütles lepingu osaliselt üles.
Tähtajalise lepingu sõlmimisel peaksid mõlemad pooled eeldama, et lepingut täidetakse tähtaja möödumiseni, ja võivad vastavalt ka oma õigusi ja kohustusi lepingus kujundada (vt ka otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 25). Seadus ei keela leppida äriruumi tähtajalise üürilepingu pooltel kokku, et üürnikul on kohustus maksta üürileandjale hüvitist, kui ta ütleb üürilepingu üles ennetähtaegselt. Kolleegium leiab, et sellise kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb teha kindlaks kahju hüvitamise eeldused. Kohtud on jätnud kontrollimata, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist kooskõlas VÕS §-des 127 ja 128 sätestatuga. Eelkõige võib kolleegiumi arvates olla hageja kahjuks üüritulu, mida ta oleks tõenäoliselt saanud, kui kostja ei oleks üürilepingut ennetähtaegselt üles öelnud (VÕS § 127 lg 4).
Kolleegium järgib oma varasemat seisukohta, et kahjunõude arvutamisel tuleb arvestada kõiki asjaolusid. Nii VÕS § 127 lg 5 kui ka § 128 lg 4 järgi tuleb hüvitise määramisel arvestada üürileandja võimalust üüripinda muul viisil ise kasutada ja sellega kulusid kokku hoida või anda üüripind muule isikule mõistlikel tingimustel üürile ja sellega kulusid kokku hoida ja tulu teenida. Vähemalt üldjuhul saab eeldada, et majandustegevuses üüritud ruum antakse peatselt üürile sarnastel tingimustel, st mitte oluliselt madalama üüri eest (vt ka otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 36). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks väljamõistetavast saamata jäävast üürist maha arvata nt uuelt üürnikult saadud ja/või saadav üür.
3-2-1-148-16, p 14 – kokkuleppeline võlasuhte lõ petamine (kompromiss)
Üürnik sõlmis kostjaga kompromisskokkuleppe, mille kohaselt kohustus üürnik loobuma kostja vastu esitatud hagist ning kostja tasuma üürnikule hüvitise. Kostja ei tasunud hüvitist. Üü rnik loovutas oma nõuded hagejale. Hageja esitas maakohtule kostja vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista võlgnevuse ja leppetrahvi. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Hageja esitas apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule, mille kohus jättis rahuldamata. Hageja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtule.
Kui VÕS § 578 lg 2 loob vaid eelduse, et lepingupooled on oma senistest nõuetest loobunud, siis praegusel juhul on hindamata mh lepingu p‑s 6 kokku lepitud võlasuhte lõpetamine ja üürniku lepingu p‑s 7.2 sisalduv kinnitus, et üürilepingust tulenevad nõuded üürileandja vastu puuduvad. Seega võivad üürniku üürilepingust tulenevad nõuded olla lõppenud VÕS § 186 p 4 ja VÕS § 207 lg 1 alusel. Sellega võib olla saavutatud ka üürileandja jaoks peamine eesmärk, lõpetada üürisuhe ja välistada sellest tulenenud üürniku nõuded. Kui üürnikul säilib ainult menetluslik võimalus pöörduda kohtusse nõuetega, millest ta on kokkuleppes loobunud, siis see ei võiks takistada teda maksma panemast nõuet, mille ta omandas kokkuleppega.
IX SEMINAR
3-2-1-24-10, p 13, 14 (kaaskäendajate vastutus, VÕS § 150- vanem seisukoht);
Hageja esitas 11. aprillil 2007. a Harju Maakohtule hagi ostja, kostja I ja kostja II vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista lepingust tuleneva võlgnevuse 1 871 287 krooni 50 senti, intressi võlgnevuse 20 015 krooni 84 senti, viivise 32 166 krooni 52 senti ja leppetrahvi 400 000 krooni, kuid mitte rohkem kui kostjalt I 1 200 000 krooni ja kostjalt II 1 200 000 krooni.
Kolleegium leiab, et kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad VÕS § 150 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Praegusel juhul on käendajad hagejaga eraldi sõlmitud lepingute järgi käendanud sama kohustust ja ühesuguses piirmääras. VÕS §-st 150 tulenevalt saavad käendajad hageja ees vastutada solidaarselt ja kokkulepitud piirmäära, s.o 1 200 000 krooni ulatuses.
3-2-1-136-12, p 13-18,
Hageja (pank) sõlmis laenulepingu osaühinguga (põhivõlgnik) ning kolme kostjaga käenduslepingu, mille järgi igaüks neist käendas põhivõlgniku laenulepingust tulenevaid kohustusi. Mõne aja pärast kuulutati välja põhivõlgniku pankrot. Hageja väitel saab ta nõuda selle raha maksmist igalt kostjalt eraldi. Kostjate arvates vastutavad nad põhivõlgniku kohustuste eest solidaarselt.
Pooled ei vaidle, et hageja sõlmis iga kostjaga käenduslepingu, mille järgi igaüks neist käendas põhivõlgniku laenulepingust tulenevaid kohustusi kuni 2 370 000 krooni ulatuses. Hageja väitel tähendab see, et ta saab nõuda selle raha maksmist igalt kostjalt eraldi, st kokku saab ta nõuda 7 110 000 krooni maksmist. Kostjate arvates tähendab see aga, et nad vastutavad põhivõlgniku kohustuste eest solidaarselt 2 370 000 krooni ulatuses.
Kohtud on vaidluses nõustunud kostjatega, järeldades VÕS §-st 150, et mitme käendaja puhul ei ole osavastutus võimalik. Kolleegium sellega ei nõustu.
14. Kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad VÕS § 150 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Selline regulatsioon kaitseb kolleegiumi arvates ennekõike võlausaldaja huve, kuna see tagab võimaluse pöörduda kogu tagatava nõude sissenõudmiseks iga käendaja vastu. See tähendab, et kõik kaaskäendajad vastutavad VÕS § 145 lg 2 järgi põhivõlgniku kohustuste täitmise eest täies ulatuses. Nõude rahuldanud käendajale läheb võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu VÕS § 152 lg 1 esimese lause järgi rahuldatud ulatuses üle. Lisaks tekib nõude rahuldanud käendajal tema osa ületavas osas raha maksmise korral VÕS § 69 lg-te 5 ja 7 alusel tagasinõue kaaskäendajate vastu.
Sama kehtib ka juhul, kui ühe või mitme käendaja vastutus on VÕS § 142 lg 3 järgi rahasummaga piiratud, kuid see piirsumma on piisavalt suur, et katta kogu võlgnevust.
15. Kui ühe või mitme kaaskäendaja vastutuse piirsumma on tagatavast võlast väiksem, ei saa üheltki neist nõuda raha piirsummat ületavas osas. Sama kohustust taganud kaaskäendajad vastutavad piirsumma ulatuses solidaarselt, erinevate piirsummade puhul vastutavad nad solidaarselt kattuvas osas.
Piirsummaga kohustust käendanud käendaja tagab vähemalt eelduslikult kohustust n-ö igakordses seisus, st ta ei saa nt väita, et kohustuse osaliselt täitmisel on seda täidetud just tema tagatud osas. Piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas.
16. Kolleegiumi arvates ei välista VÕS § 150 käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes.
Sel juhul ei ole tegemist kaaskäendusega VÕS § 150 tähenduses, kuna käendajad ei käenda sama kohustust viidatud sätte mõttes. Seetõttu ei ole tegemist ka käendaja kahjuks VÕS §-st 150 kõrvalekalduva ja seetõttu keelatud kokkuleppega VÕS § 142 lg 6 mõttes. Vastasel juhul oleks kogu kohustust võimalik tagada üksnes siis, kui kõik käendajad tagaksid kohustust täies ulatuses solidaarselt ja vastutuse piirsummat seetõttu suurendataks. See oleks aga käendajatele kahjulikum, kuna paneks neile tagasinõude osas ka kaaskäendajate maksejõuetuse riski.
17. Eelnevast tulenevalt on kohustust käendanud isikute vastutus põhimõtteliselt võimalik nii solidaarse kui ka osavastutuse põhimõttel. Millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte kokkuleppest, st esmalt tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Kui ühiselt (st samas lepingudokumendis) käendatakse sama kohustust ja eriti veel sama piirsummaga, ilma et oleks nt ajaliselt piiritletud kohustuse erinevaid osasid (nt osadena antud laenu eri aegadel antud osasid), tuleb eeldada, et ühiselt sooviti käendada vaid piirsummas nimetatud sama osa kohustusest, kuid seda solidaarselt. Seega eeldatakse sama kohustuse käendamisel käendajate solidaarvastutust (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10, p 13).
Teistsuguseks tõlgenduseks saavad aluse anda esmajoones käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse ulatus. Vaidluse vältimiseks on mõistlik fikseerida sama või erinevate kohustuse osade käendamine käenduslepingutes selgelt ning samuti on mõistlik reguleerida käendajate omavahelist suhet.
18. Kohtud on lahendanud asja, lähtudes eeldusest, et VÕS § 150 välistab käendajate osavastutuse kokkuleppe, ja seetõttu jätnud sisuliselt tähelepanuta hageja vastavasisulised väited ning neid kinnitavad asjaolud ja tõendid. Kolleegiumi arvates ei ole aga osavastutuse kokkulepe välistatud, mistõttu on hageja esitatu jäetud ekslikult hindamata.
3-2-1-119-16, p 22 – uuem seisukoht
AS X (hageja I) ja AS Y (hageja II) esitasid maakohtule hagi isiku X (kostja) vastu solidaarselt hagejate kasuks 719 006 euro 4 sendi väljamõistmiseks või alternatiivselt kummagi hageja kasuks 359 503 euro 2 sendi väljamõistmiseks, sest hagejad ja kostja olid sõlminud käenduslepingu, millega kostja käendas AS Z (pankrotis) (põhivõlgnik) kohustusi hagejate ees käenduse piirsummaga 719 006 eurot 5 senti.
Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes ka selle üle, kas hagejad ja kostja leppisid käenduslepingus kokku osavastutusega või solidaarvastutusega käenduses.
Maakohus on otsuse p-s 14 tuvastanud ning ringkonnakohus on otsuse p-s 41 viidanud, et lisaks kostjale käendasid põhivõlgniku kõigis käesolevas asjas asjakohastest lepingutest tulenevaid nõudeid (hagejaga I sõlmitud investeerimislaenulepingust ja arvelduslaenulepingust ning hagejaga II sõlmitud liisingulepingust tulenevaid nõudeid) ka Aigar Ojaots, David Vallner ja Kristjan Rahu. Kolleegium nõustub maakohtuga, et otsustamaks, kas kostja ja teised käendajad on osavõlgnikud või solidaarvõlgnikud tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreegleid kasutades tõlgendada. Õige oli kostja ja ringkonnakohtu viide, et VÕS § 150 järgi on kaaskäendajate vastutus solidaarne ka siis, kui nad ei andnud käendust ühiselt, kuid pooltel on vaatamata VÕS §-s 150 sätestatule võimalik kokku leppida, et käendajad on osavõlgnikud (Riigikohtu 26. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 16).
Kolleegium leiab, et ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes lepingudokumendis, seda ei ole sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osavastutusega käenduses. On ebaselge, mida ringkonnakohus pidas silmas, leides, et kuigi käendajad on käendanud samadest lepingutest tulenevaid kohustusi, on nad käendanud erinevaid kohustusi.
Kolleegiumi hinnangul ei saa jätta tähelepanuta ka VÕS § 65 lg-s 4 sätestatut, mille järgi eeldatakse, et kui mitu isikut kohustuvad lepinguga täitma kohustust ühiselt, siis eeldatakse, et nad on solidaarvõlgnikud. Kolleegium leiab, et seetõttu on õige kostja tähelepanek, et kui poolte kokkulepet osavastutuse kohaldamiseks ei tuvastata, eeldatakse käendajate solidaarvastutust. VÕS § 65 lg 4 tõlgendusreegli tähelepanuta jätmisega on ringkonnakohus kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti.
3-2-1-160-16, p 14 – võlausaldaja teavitamiskohustus käendaja suhtes; käenduse tühistamine ja tühisus;
Hageja esitas maakohtule hagi kostjate vastu, milles palus kostjatelt välja mõista rahasummad. Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Hageja esitas apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule, milles palus maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja uue otsusega hagi täielikult rahuldada. Ringkonnakohus jättis kaebuse rahuldamata. Hageja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtule.
Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel üldine VÕS § 14 lg‑st 2 (täpsemalt esimesest lausest) tulenev kohustus teavitada käendajat olulistest asjaoludest, sh võlgniku majanduslikust seisundist. Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab (vt Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 12).
3-2-1-156-15 p 14, 15 – teavitamiskohustus, tühistamine eksimuse tõttu
AS X (hageja) esitas maakohtule hagi isiku X (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 93 894 euro 80 sendi suuruse võla. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja kui laenuandja kahe põhivõlgnikuga laenulepingu. Laenulepingut käendas kostja. Hageja kasuks seati ka hüpoteek. Põhivõlgnikud ei tasunud laenumakseid ja hageja ütles laenulepingu üles. Laenu taganud hüpoteek kustutati. Hageja ja põhivõlgnikud sõlmisid võlakokkuleppe, mille tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja ka käenduslepingu.
Tühistamise õiguse hindamisel on praegusel juhul keskse tähendusega küsimus, kas käendaja võis 2012. a käenduslepingu tühistada sellepärast, et hageja ei teatanud käenduslepingu sõlmimisel talle, et kinnistu, millele seatud hüpoteek tagas koos tema käendusega algset ehk 2007. a laenulepingut, on juba müüdud ja peale tema antud käenduse ei taga võlakokkulepet ükski teine tagatis . Kolleegium leiab, et vähemalt üldjuhul ei pea krediidiandja käendajat uue käenduslepingu sõlmimisel informeerima, et käenduslepingu sõlmimisel lisaks käendusele muid tagatisi ei ole ning seda ka siis, kui varasema käenduslepingu puhul oli selline lisatagatis olemas. Praegusel juhul pole esitatud erandlikke asjaolusid, millest nähtuks, et krediidiandjal oli kohustus informeerida käendajat, et võlakokkulepet ei taga enam hüpoteek. Kohtud on leidnud, et eluliselt ei ole usutav , et kostja ei saanud uut käenduslepingut sõlmides aru, et laenusumma vähenes tagatise realiseerimise tõttu ja et kostja ei küsinud hagejalt tagatiskokkuleppe sõlmimisel lisainfot.
Kolleegium märgib, et iseenesest on õige, et kui laenuandja jätab käendaja teavitamata põhivõlgniku halvast majanduslikust olukorrast, võib see olla käenduslepingu tühistamise aluseks. Maakohus on aga  kostja tühistamisavalduse aluseks olevaid asjaolusid kogumis hinnanud ja põhjendatult leidnud, et hageja ei ole kostja suhtes teavituskohustust rikkunud ning seetõttu ei olnud kostjal alust tagatiskokkulepet tühistada. Kolleegium märgib täiendavalt, et käendaja kannab üldjuhul tagatava kohustusega mittetutvumisest tingitud võimaliku eksimuse riisikot. Kostja pole ka väitnud, et tal ei olnud võimalik tagatava kohustusega tutvuda.
15. Täiendavalt märgib kolleegium, et kui käenduslepingu tühistamise materiaalsed eeldused esineksid, tuleks sarnastel asjaoludel sõlmitud käenduslepingu tühistamise õiguse hindamisel arvestada ka põhjusega, miks uus käendusleping sõlmiti - kas seetõttu, et vältida üles öeldud laenulepingust tuleneva võla kohest sissenõudmist käendajalt kui solidaarvõlgnikult (VÕS § 145 lg 1), või üksnes soovist käendada võlakokkulepet. Tühistada saab vaid sellise tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse mõjul ehk eksimus peab olema mõjutanud lepingu sõlmimist. Kui isik teeb tehingu mingil muul põhjusel, mitte seepärast, et teda viidi olulistest asjaoludest eksimusse (st kui ta oleks teinud tehingu olenemata sellest, kas ta teadis tegelikke asjaolusid või mitte), siis ei ole tühistamise materiaalsed eeldused täidetud.
3-2-1-119-16, p 14, 16 – käendaja vastutus;
Kostja kui käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine VÕS § 145 lg 1 mõttes eeldab, et hagejate ja kostja vahel on kehtiv käendusleping, hagejatel eksisteerib käenduslepinguga tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma.
Maakohus tuvastas oma otsuse p-s 14, et hagejad ja kostja sõlmisid käenduslepingu ning tuvastatud asjaoludest tulenevalt ei ole käendusleping lõppenud. Hagejatel on samuti käenduslepinguga tagatud nõuded põhivõlgniku vastu. Arvestades, et hagejate nõuded põhivõlgniku vastu tulenevad kehtivatest lepingutest, on tegemist täitmisnõuetega. Kumbki hageja on taotlenud, et tema kasuks mõistetaks kostjalt välja 359 503 eurot 2 senti, mis on pool käendaja vastutuse piirmäärast.
Ringkonnakohus luges oma otsuse p-s 39 tuvastatuks, et hagejal I on põhivõlgniku vastu investeerimislaenulepingu alusel 10 077 097 euro 6 sendi suurune nõue (tähtajaks tagastamata laen 9 574 556 eurot, intress ja kohustistasu 498 200 eurot 17 senti, viivis 4340 eurot 89 senti) ning arvelduslaenulepingu alusel 1 343 539 euro 82 sendi suurune nõue (tähtajaks tagastamata laen 1 304 836 eurot 39 senti, intress ja kohustistasu 4505 eurot 91 senti, viivis 34 197 eurot 52 senti).
Ringkonnakohus tuvastas otsuse p-s 37, et hagejal II on põhivõlgniku vastu 2. juuli 2010 seisuga liisingulepingujärgne võlgnevus 4 208 649 eurot 84 senti, ning luges hageja II nõude tõendatuks arvestades viiest arvest tulenevat võlgnevuse summat (255 374 eurot 22 senti) ja maksegraafiku järgi 5. septembril 2010 ja 5. oktoobril 2010 tasumisele kuuluvate osamaksete suurust.
Maakohus tuvastas oma otsuse p-s 14, et käenduslepingu p 4 järgi tagab kostja käendus eelviidatud nõudeid. Seega saab kohtute tuvastatust järeldada, et hagejatel on põhivõlgniku vastu nõuded, mis on kehtiva käenduslepinguga tagatud.
Et hagejad saaksid kostja vastu nõude esitada, peab olema toimunud käendusjuhtum ehk kostjal kui käendajal peab olema tekkinud kohustus põhivõlgniku kohustus täita. Käendusjuhtumi eeldused saab tuletada käenduslepingu p-dest 4.4 ja 4.7, mis sätestavad, nagu maakohus oma otsuse p-s 16 tuvastas, et käendaja vastutab solidaarselt põhivõlgnikuga ja võlausaldaja võib esitada käendaja vastu nõude, kui põhivõlgnik ei täida kohaselt võlaõiguslikust lepingust tulenevaid kohustusi.
Maakohus tuvastas oma otsuse p-s 15, et pooled ei vaidle selle üle, et põhivõlgnik jättis hagejatega sõlmitud lepingutest tulenevad rahalised kohustused täitmata. Samuti tuvastas maakohus oma otsuse p-des 17 ja 18, et arvelduslaenulepingust tulenev nõue põhivõlgniku vastu muutus sissenõutavaks 1. aprillil 2010 ning et põhivõlgniku pankroti väljakuulutamise tõttu muutusid PankrS § 42 järgi sissenõutavateks investeerimislaenulepingust ja liisingulepingust tulenevad nõuded põhivõlgniku vastu. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ning ka kassatsiooniastmes ei vaidle pooled eelnimetatud asjaolude üle.
3-2-1-168-15, pp 14-17 - käendajale kuuluvad võlgniku vastuväited; õiguste kuritarvitamine käendaja suhtes (vastuoluline käitumine);
AS X (hageja) esitas maakohtule hagi OÜ X (võlgnik) ja isiku X (kostja) vastu, milles palus solidaarselt hageja kasuks välja mõista 20 580 eurot 96 senti. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja võlgnik laenulepingu, mille täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu. Võlgnik ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi.
Samas märgib kolleegium, et VÕS § 149 lg-st 1 ei tulene käendaja õigust kasutada kõiki TMS-is sätestatud võlgniku õigusi, nagu täitemenetluse hinna vaidlustamine (TMS § 74 lg 7 ja § 217) või enampakkumise kuulutuse teistes väljaannetes avaldamise taotlemine (TMS § 84 lg 2 kolmas lause), nagu kostja kassatsioonkaebuses viitab . VÕS § 149 lg 1 esimese lause kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Eelnimetatud võlgniku õigused ei ole käsitatavad võlgniku vastuväidetena võlausaldajale VÕS § 149 lg 1 mõttes.
15. Iseenesest on kohtud õigesti leidnud, et VÕS § 146 lg-st 1 ei tulene võlausaldaja kohustust omal algatusel teavitada käendajat põhivõlgniku vastu täitemenetluse alustamisest. Kuid hea usu põhimõttele viidates (maakohtu otsuse p-d 23-25, ringkonnakohtu otsuse p 44) on kohtud sisuliselt analüüsinud vaid seaduses sätestatud teavitamiskohustuste täitmist. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Riigikohus on varem leidnud, et nõude tagamiseks seatud pandi realiseerimisel on pandipidaja kohustatud pantijale teatama tekkinud võlast ja täitemenetluse alustamise kavatsusest enne kohtutäituri vahendusel täitemenetluse alustamist, et pantija saaks vältida võla tasumisega enda omandi sundmüüki. Pandipidaja ei käitunud heas usus, kui ta ilma pantijatele teatamata pöördus kohtutäituri poole täitemenetluse alustamiseks (Riigikohtu 17. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-09, p 13). Pandipidajal võib tekkida kohustus VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitada eelnimetatud rikkumisega pantijale tekitatud kahju (vt Riigikohtu 17. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-09, p 14).
Et ka käendaja saaks samuti enda õigusi efektiivselt kaitsta, peab kolleegiumi arvates hea usu põhimõttest tulenevalt pandipidaja teatama ka pantijaks mitteolevale käendajale oma kavatsusest asuda panti realiseerima, st kavatsusest algatada pandi realiseerimiseks täitemenetlus.
Kolleegium nendib, et üldjuhul ei pruugi täituril olla teavet selle kohta, kas konkreetsel juhul on nõue lisaks pandiõigusele tagatud ka käendusega. Sellist teavet valdab igal juhul võlausaldaja, st pandipidaja (nt laenuandja). Seetõttu on hea usu põhimõttest tulenevalt pandipidaja kohustatud teavitama kohtutäiturit käendusest juhul, kui ta esitab hüpoteegi realiseerimiseks täitemenetluse algatamise määruse.
16. Kolleegium rõhutab, et hea usu põhimõttest tuleneva võlausaldaja teatamiskohustuse rikkumine ei anna käendajale iseenesest õigust keelduda käenduskohustuse täitmisest. Kui aga käendajale tekkis teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue. Seda kahju hüvitamise nõuet saab ta kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi. Nõuete tasaarvestamiseks ei pea käendaja esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (vt nt Riigikohtu 27. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-13, p 12; 27. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-11, p 11; 5. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-12, p 10). Kahju hüvitamise nõude esitamisel tuleb käendajal tõendada, et ta oleks täitemenetlusest teadasaamisel enda tegevusega hoidnud ära oma vara vähenemise.
3-2-1-69-14, p 11 - kompromissi jm kokkulepete mõju käendaja vastutusele, tagatiste vähenemine p 13;
Hageja (võlausaldaja) esitas maakohtule hagi kostja (käendaja) vastu võlgnevuse nõudes. Kostja leidis, et hageja tegevuse tulemusena (kompromissi sõlmimine pantijaga) on vä henenud käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, mistõttu ei ole kostjal enam käenduslepingust tulenevat kehtivat kohustust.
Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kui võlausaldaja ja pantija sõlmivad kompromissi, millega loevad pantija poolt kompromissisumma nõuetekohase tasumisega võlgniku laenulepingutega seotud pantija kohustused võlausaldaja ees täielikult ja nõuetekohaselt täidetuks, ei tähenda see seda, et võlausaldajal ei oleks õigust esitada käendaja vastu nõuet ulatuses, milles põhivõlgniku kohustus jäi pärast pandi realiseerimist täitmata. Kompromiss lõpetas pantija ja hageja vahelise õigussuhte, mitte hageja ja kostja kui käendaja vahelise õigussuhte. See aga ei tähenda, et kompromiss ei võiks käendaja vastutuse ulatust mõjutada.
3-2-1-8-13, p 11-13 – käendaja vastutus tema enda kohustuste rikkumise eest;
Hageja esitas hagi kostja vastu käenduslepingust tuleneva võlgnevuse välja mõistmiseks. Kostja tunnistas hagi põhivõlgnevuse osas, kuid vaidles vastu viivise nõudele. Kostja leidis, et tegemist oli tarbijak äenduslepinguga ning hagejal ei olnud õigust nõuda kostjalt viivist, sest see ületas käenduslepingus märgitud kostja vastutuse maksimumsummat.
Käenduslepingu kohaselt olid pooled kokku leppinud allpool loetletud kohustustes. Käenduslepingu p 1.2 kohaselt kohustus kostja käendajana vastutama solidaarselt võlgnikuga hageja nõude rahuldamise eest 50 000 krooni ehk 3195 euro 58 sendi ulatuses (pooled ei vaidle selle üle, et lepingus märgitud summa 500 000 krooni on ekslik). Käenduslepingu p-s 2 sätestatakse, et juhul kui võlgnik ei tasu oma võlgnevust tähtaegselt ja nõuetekohaselt, võib hageja kui võlausaldaja nõuda eelnimetatud kohustuse täitmist omal äranägemisel kas käendajalt või võlgnikult ja käendajalt ühiselt, ning käendaja on kohustatud täitma võlgniku kohustuse kahe nädala jooksul arvates võlausaldaja sellekohase kirjaliku teate kättesaamisest.
12. Kohtud rahuldasid hageja 3195 euro 58 sendi suuruse põhivõla nõude, kuid jätsid hageja viivisenõude rahuldamata, leides viidatud lepingupunktidele ja VÕS § 142 lg-le 3 tuginedes, et kostja vastutus on piiratud käenduslepingus märgitud summaga ning kostjal ei ole lisaks võlgniku kohustuse täitmisele viivise tasumise kohustust. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu.
VÕS § 142 lg-s 1 sätestatakse, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Sama sätte lg 3 järgi võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Käendaja vastutust sätestava VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama sätte lg 2 järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.
Kolleegium leiab, et eeltoodud sätted kehtestavad käendaja vastutuse ja selle ulatuse põhivõlgniku kohustuse täitmise ehk käendatava kohustuse täitmise eest. Eeltoodu ei piira aga käendaja vastutust temast endast sõltuva kohustuse rikkumise eest. Kolleegium on selgitanud, et käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 15). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et kohtud on jätnud arvestamata, millisest õigussuhtest tulenevast raha maksmise kohustusest viivisenõue tulenes. Kui käenduslepingus on kokku lepitud käendaja vastutuse piirmääras, siis võlausaldaja ei saa nõuda käendajalt põhivõlgnikust sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest tulenevalt viivist, mis ületab kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäära. Küll aga on võlausaldajal õigus nõuda käendajalt sõltumata kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäärast viivist, mis tuleneb käendajast endast sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest.
Tulenevalt eeltoodust tuleb rahuldada ka hageja viivisenõue. Viivise arvutamiseks vajalikud asjaolud on asjas tuvastatud. Kolleegium saab väljamõistetava viivise (ajavahemiku eest 13. novembrist 2010 kuni Riigikohtu otsuse tegemiseni 12. märtsil 2013) kindlaks määrata ja teha selle kohta uue otsuse.
VÕS § 113 lg 1 esimese ja teise lause järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär).
Referentsintressimäär 1. juulist kuni 31. detsembrini 2010 ja 1. jaanuarist kuni 30.  juunini 2011 oli Eesti Panga teatel 1,00% (aastas). Seega oli 2010. a teisel poolaastal ja  2011. a esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 1 + 7 = 8% aastas. Ajavahemikul 13. novembrist 2010 kuni 30. juunini 2011, s.o 230 päeva eest oli 3195 euro 58 sendi suurust nõudesummat ja 365-päevast aastast arvestades viivis 161 eurot 9 senti (3195,58 * 0,08 / 365 * 230).
Referentsintressimäär 1. juulist kuni 31. detsembrini 2011 oli Eesti Panga teatel 1,25% (aastas), st 2011. a teisel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 1,25 + 7 = 8,25% aastas. Ajavahemiku 1. juulist 2011 kuni 31. detsembrini 2011, s.o 184 päeva eest oli 3195 euro 58 sendi suurust nõudesummat ja 365-päevast aastast arvestades viivis 132 eurot 90 senti (3195,58 * 0,0825 / 365 * 184).
Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2012 kuni 30. juunini 2012 ja 1. juulist 2012 kuni 31. detsembrini 2012 oli Eesti Panga teatel 1,00% (aastas). Seega oli 2012. aastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 1 + 7 =8% aastas. Ajavahemikul 1. jaanuarist 2012 kuni 31. detsembrini 2012, s.o 366 päeva eest oli 3195 euro 58 sendi suurust nõudesummat ja 366-päevast aastast arvestades viivis 255 eurot 65 senti (3195,58 * 0,08 / 366 * 366).
Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2013 kuni 30. juunini 2013 on Eesti Panga teatel 0,75% (aastas). Seega on 2013. a esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,75 + 7 = 7,75% aastas. Ajavahemiku 1. jaanuarist 2013 kuni 12. märtsini 2013, s.o 71 päeva eest on 3195 euro 58 sendi suurust nõudesummat ja 365-päevast aastast arvestades viivis 48 eurot 17 senti (3195,58 * 0,0775 / 365 * 71).
Kokku on viivisenõue seadusjärgses määras 12. märtsi 2013 seisuga seega 597 eurot 81 senti.
3-2-1-12-13, p 15– käendaja ajutised vastuväited;
Hageja (pank) ja kostja (käendaja) vahel oli vaidlus selle üle, kas kostja on kohustatud käendajana tasuma hagejale kui liisinguandjale liisingulepingutest tuleneva liisinguvõtja väidetava võlgnevuse, mis on osalt tingitud liisingumaksete maksmata jätmisest ja osalt liisingulepingute ülesütlemisest. Kostja arvates luges hageja veoki ja maasturi müügihinna ekslikult vastavaks nende turuväärtusele tagastamise ajal.
Kolleegium ei nõustu kostjaga, et ta saab kasutada tasaarvestuseks liisinguvõtjale kuuluvat nõuet hageja vastu.
VÕS § 149 lg 1 esimese lause kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. VÕS § 149 lg 3 esimese lause kohaselt võib käendaja keelduda võlausaldaja nõude rahuldamisest tähtaja jooksul, mil põhivõlgnik võib tema kohustuse aluseks oleva tehingu tühistada või lepingust taganeda. See õigus on käendajal VÕS § 149 lg 3 teise lause järgi ka siis, kui põhivõlgnik võib tema kohustuse aluseks olevast tehingust tuleneva nõude tasaarvestada.
Seega tuleb põhivõlgniku vastuväidetest eristada põhivõlgnikule kuuluvaid kujundusõigusi, mille teostamine võib tuua kaasa käendatava kohustuse lõppemise või vähenemise. Ka õigus käendatud kohustus tasaarvestada kuulub kujundusõiguste hulka. Erinevalt põhivõlgnikule kuuluvatest vastuväidetest, mida käendaja saab kasutada põhivõlgnikust sõltumatult, annab põhivõlgnikule kuuluv kujundusõigus – tasaarvestusõigus – käendajale üksnes ajutise täitmisest keeldumise õiguse. Põhivõlgnikule kuuluvat tasaarvestusõigust ei saa käendaja kasutada.
3-2-1-24-16 p 14 – leppetrahvi mõiste
Isik X (hageja) esitas maakohtule isiku Y (kostja) vastu kahjuhüvitamise nõude. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled korteriomandi võlaõigusliku müügilepingu (eelmüügileping), mille p x kohaselt kohustus hageja omal kulul tagama, et hiljemalt 15. septembriks 2013 oleks lepingu esemel lõ puni välja ehitatud erinevad ruumid, ehitusdetailid. Isik X (hageja) esitas maakohtule isiku Y (kostja) vastu kahjuhüvitamise nõude. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled korteriomandi võlaõigusliku müügilepingu (eelmüügileping), mille p x kohaselt kohustus hageja omal kulul tagama, et hiljemalt 15. septembriks 2013 oleks lepingu esemel lõpuni välja ehitatud erinevad ruumid, ehitusdetailid.
Samuti ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei saa müügilepingu p 2.7 kvalifitseerida leppetrahvikokkuleppena.
VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt kohaldatakse leppetrahvi kohta sätestatut ka teole, mille lepingut rikkunud lepingupool peab kahjustatud lepingupoole huvides tegema. VÕS § 159 lg 1 teise lause järgi ei või kohustuse täitmist lisaks leppetrahvile nõuda, kui leppetrahv lepiti kokku kohustuse täitmise asendamiseks.
VÕS § 158 lg 2 viitab sellele, et leppetrahv ei ole piiratud ainuüksi juhtudega, kui rikkuv pool peab kahjustatud poolele maksma kindlaksmääratud summa. Seetõttu ei ole välistatud, et leppetrahvina on kokku lepitud, et lepingut rikkunud pool ei saa nõuda osa kokkulepitud tasust. Ka müügilepingu p 2.7 sõnastus („hüvitisena tegemata tööde eest") võib viidata, et tegemist on VÕS § 159 lg 2 teises lauses sätestatud juhuga, kui leppetrahv on kokku lepitud kohustuse täitmise asendamiseks. Praegusel juhul võib kolleegiumi hinnangul olla tegemist olukorraga, kus pooled on kokku leppinud leppetrahvi nõudmise eelduses juhuks, kui eelmüügilepingu p-s 3.1 märgitud töid tähtaegselt ei lõpetata, kusjuures määrav ei ole mitte tööde lõpetatuse aste (puudustega või ilma), vaid just tööde lõpetamise tähtaegsus.
3-2-1-120-08, p 15 - leppetrahvi tühisus tüüptingimusena tarbijakrediidilepingus;
Hageja esitas kassatsioonikaebuse Riigikohtusse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõude.
Õiguse ühetaolise kohaldamise huvides peab kolleegium vajalikuks märkida järgmist.
Ringkonnakohus on iseenesest õigesti leidnud, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemise juhuks sõlmitud leppetrahvi kokkulepe on tühine. Kolleegium märgib, et see tuleneb VÕS § 415 lg-st 1, mis reguleerib ammendavalt tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise tagajärgi. Nimetatud lõige ei näe ette võimalust nõuda tarbijakrediidilepingu korral täitmisega viivitamisel leppetrahvi. VÕS § 415 lg 1 näeb ette võimaluse nõuda viivist ja kahju hüvitamist.
Kolleegium on lisaks seisukohal, et kui tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, võib tüüptingimustes sisalduv leppetrahvi kokkulepe olla ebamõistlikult kahjustav VÕS 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi. Samuti on võimalik olukord, kus tarbija sõlmib krediidilepingu, kuid tegemist ei ole tarbijakrediidiga VÕS § 402 jj mõttes, sest seaduses tarbijakrediidilepingut iseloomustavad eeldused on täitmata. Sellisel juhtumil võib leppetrahvi kokkulepe tüüptingimusena olla tarbijat ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi.
Kolleegium mainib lisaks, et tüüptingimustes ei saa kehtestada VÕS § 161 lg-st 2 erinevat korda, see oleks ebamõistlikult kahjustav tingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi. VÕS § 161 lg 2 kohaselt, kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. Samas võib olla VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tühine tüüptingimus, millega krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajale ja käendajale saadetud kirjalike teadetega seotud kulutuste hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi.
3-2-1-112-16, p 20 –leppetrahvi vähendamine ainult poole nõudel;
OÜ X (hageja) esitas hagi isiku X (kostja) vastu 76 568 euro suuruse tasu väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja töövõtulepingu, millega hageja kohustus ehitama kostjale elumaja ja kostja kohustus töö eest tasuma. Kostja aga jättis hageja esitatud arve tasumata.
Hageja leidis kassatsioonkaebuses, et kostja leppetrahvinõue on ebaõige ja ebaõiglane, sest kostja ei ole leppetrahvinõuet esitanud neljateistkümne päeva jooksul lepingurikkumise avastamisest nagu oleks olnud nõutav ETÜ 2005 p 104 järgi, tööde hilinemise tingisid kostja kaasatud töövõtjad, kostja oli VÕS § 119 mõttes vastuvõtuviivituses ning kohtud jätsid ebaõigesti leppetrahvi VÕS § 162 lg 1 alusel vähendamata.Kolleegium lisab, et nii nagu kohtud ei pidanud omal algatusel kohaldama ETÜ 2005, ei pidanud nad ka omal algatusel VÕS § 162 lg 1 alusel vähendama leppetrahvi. VÕS § 162 lg 1 sätestab selgelt, et kohus võib leppetrahvi vähendada mõistliku suuruseni leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel. Samuti on kolleegium varasemas praktikas rõhutanud, et kohus saab sekkuda leppetrahvi suuruse muutmisesse üksnes võlgniku taotlusel (vt Riigikohtu 21. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-12, p 12).
3-2-1-132-12 p 12 – leppetrahvi sissnõudmise vastuolu hea usu põhimõttega;
Hageja esitas hagiavalduse kostja vastu, nõudes põhivõla, viivise ja leppetrahvi väljamõistmist. Hageja ja kostja sõlmisid kinnisasja mõttelise osa müügilepingu, milles lepiti mh kokku, et asjaõigusleping sõlmitakse hiljemalt kahe kuu jooksul arvates müügilepingu sõlmimisest. Pooled ei sõlminud asjaõiguslepingut müügilepingus kokkulepitud ajaks ega taganenud lepingust. Kostja vaidles vastu leides, et hageja on jätnud täitmata oma kohustuse kustutada kinnisasjale panga kasuks seatud hüpoteek.
Kui tasutav leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada leppetrahvi maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Selle sätte kohaselt saab kohus sekkuda leppetrahvi suuruse muutmisesse üksnes võlgniku taotlusel.
Kolleegium märgib, et maakohtu istungil on kostja esindaja viidanud, et leppetrahv ja viivis on põhjendamatult suured (vt I kd, tl 126). Leppetrahvi vähendamisele on kostja tuginenud ka apellatsioonkaebuses (vt II kd, tl 3). Kolleegiumi arvates on maakohtu istungil avaldatu kohtu jaoks piisav, et kaaluda leppetrahvi vähendamist.
Leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes. Seejuures tuleb VÕS § 162 lg 1 alusel arvestada eelkõige kostja kohustuse täitmise, hageja õigustatud huvi ja mõlema poole majandusliku seisundiga. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega (vt nt Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p-d 16, 17 ja 24).
Eeltoodut arvestades peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel võtma põhjendatud seisukoha, kas ja kui suurt leppetrahvi on hagejal õigus kostjalt nõuda.
3-2-1-69-08, p 24 – leppetrahvilt viivise arvutamine;
Eesti Vabariik (edaspidi hageja) ja OÜ-lt BALTIC ARMAMENTS (edaspidi kostja) sõlmisid 4. juulil 2003 relvade müügilepingu. Kostja kohustus lepingu alusel andma hagejale lepinguesemeks olevad kaubad (relvad ja pürotehnika) üle hiljemalt kaks kuud pärast lepingu allkirjastamist. Tähtaegselt andis kostja hagejale üle külmrelvad ja gaasirelvad, pürotehnika andis kostja hagejale üle 26. novembril 2003, tulirelvasid aga üle ei antud. Kostja taotlusel väljastas hageja pürotehnika ja tulirelvade tarnimiseks dokumendid, kasutades kostja antud vorme. Hageja poolt tulirelvade kohta väljastatud dokument osutus relvade tarnimiseks puudulikuks, kostja taotlusel hageja uut dokumenti kostja soovitud vormis ei väljastanud. 31. oktoobri 2003 kirjas palus hageja kostjat pöörduda lõppkasutaja sertifikaadi saamiseks komisjoni poole. 9. detsembril 2003 esitas hageja kostjale lepingust osalise taganemise avalduse ja nõudis leppetrahvi, mille palus tasuda hiljemalt 23. detsembriks 2003.
Hageja pöördus hagiga maakohtusse leppetrahvi ja viivise nõudes. Kostja hagi ei tunnistanud. Maakohus rahuldas hagi. Kostja esitas apellatsioonikaebuse ringkonnakohtule, mis jättis maakohtuotsust muutmata. Kostja pöördus kassatsioonikaebusega Riigikohtusse, kes saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtusse. Ringkonnakohus jättis taas apellatsioonikaebus rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kostja pöördus Riigikohtusse paludes tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus ning lõ petada asjas menetlus.
Seadus ei keela arvestada tasumisele kuuluvalt leppetrahvilt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses, erinevalt VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud intressilt viivise arvestamise keelust. Lähtudes VÕS § 113 lg 1 esimesest lausest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Leppetrahvinõue muutub VÕS § 82 lg 7 ja § 158 lg 1 järgi sissenõutavaks alates selle nõude eelduste täitmisest, esmajoones kohustuse rikkumisest (vt p 14). Seega võib hageja leppetrahvinõude olemasolul nõuda kostjalt selle tasumisega viivitamisel ka viivist.
3-2-1-142-11, p 16-17 - leppetrahvi nõudest teatamine;
Üldiselt aegub leppetrahvinõue nagu teisedki tehingulised nõuded tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 alusel kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest. Perioodilise leppetrahvi nõue, mis muutub sissenõutavaks eelkõige kohustuse täitmisega viivitamisel ja mille suurus sõltub viivitamise ajast, aegub TsÜS § 154 alusel n-ö täisaastate kaupa.
Sõltumata aegumisest tuleneb aga VÕS § 159 lg-st 2, et leppetrahvi nõuet ei või esitada (st sisuliselt nõue lõpeb), kui trahvi nõudmisest ei teatata mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist. Mõistlik aeg peab jääma seega rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaks määramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (vt ka nt Riigikohtu 20. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-08, p-d 12, 13; 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 13; 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 10).
Kui leppetrahv on ebamõistlikult suur, saab kohus seda VÕS § 162 lg 1 alusel kohustatud poole taotlusel vähendada, mh põhjusel, et nõude esitamisega on liiga kaua viivitatud.
17. Kolleegium ei nõustu kohtutega, et tuvastatud asjaoludel esitati leppetrahvi nõue VÕS § 159 lg 2 mõttes hilinenult, mistõttu ei ole kostjal õigust leppetrahvi nõuda ja tasaarvestusavaldus on seega tagajärjetu.
Tuvastatud asjaoludest nähtub, et vaidlusalune leppetrahv oli mõeldud tagama hageja kui müüja poolset korteri üleandmise kohustuse täitmist. Kolleegiumi arvates ei saanud kohustuse täitmisega viivitanud hagejal enne korteri üleandmist (s.o kohustuse täitmist) tekkida õigustatud ootust, et ta lepingus selgelt kokku lepitud sanktsioonile alluma ei pea, kui ostjad sellist ootust oma käitumisega ei põhjustanud. Selline ootus ei saanud tekkida ainuüksi põhjusel, et leppetrahvi nõuet ei ole enne kohustuse täitmist esitatud. Kolleegiumi arvates ei pruugi olla mõistlik ja täitmist kiirendav leppetrahvi nõude esitamine enne kohustuse täitmist, kas või juba põhjusel, et see võib kaasa tuua uue vaidluse. Kui leppetrahvi suurus sõltub täitmise ajast, st trahv on sarnaselt viivisega ajas suurenev, on trahvi nõudmiseks õigustatud lepingupoolel mõistlik enne nõude tegelikku esitamist teha kindlaks nõude suurus. Eriti majandustegevusega tegelevale müüjale või ehitusettevõtjale ei pea teine pool n-ö igaks juhuks meelde tuletama, et kohustused tuleb täita õigeks ajaks ja rikkumise korral saab tema vastu lepingu järgi esitada nõudeid (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 14).
Seega ei ole VÕS § 159 lg 2 kohaldamisel oluline üksnes ajaline distants rikkumise ja leppetrahvi nõude esitamise vahel, vaid arvestada tuleb ka muid asjaolusid. Kuna kostja esitas leppetrahvi nõude hagejale viivitamata pärast tagatud kohustuse täitmist (valduse üleandmist), ei ole määrav, et hageja viivitus oli kestnud juba üle kuue kuu. Ebaõiglane oleks tulemus, kus müüja või töövõtja vabaneks viivitamisega seotud leppetrahvi maksmise kohustusest, kui ta on n-ö piisavalt kaua viivitanud. Kolleegiumi arvates ei ole kostja leppetrahvi nõuet esitades oma õigusi kuritarvitanud.
3-2-1-76-16 p 17 – leppetrahvi tasenduslik olemus
OÜ X (hageja) esitas maakohtule OÜ Y (kostja) vastu hagi võlgnevuse 427 033 euro 3 sendi ja viivise 427 033 euro 3 sendi saamiseks. Maakohus kuulutas OÜ X pankroti ja nimetas pankrotihalduriks isiku X, kes astus menetlusse võlgniku asemel.
Järgnevalt käsitleb kolleegium lepingu p-st 14.7 tuleneva leppetrahvi nõudega seostuvaid poolte väiteid.
VÕS § 161 lg 1 alusel võib kahjustatud lepingupool lepingu rikkumise korral nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata. VÕS § 161 lg 2 järgi, kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. Kolleegiumi hinnangul kohaldas ringkonnakohus vääralt VÕS § 161 lg-t 2. Ringkonnakohus leidis VÕS § 161 lg-le 2 viidates õigesti, et tegemist on nn tasendusliku leppetrahvi arvestamise põhimõttega, mis tuleneb leppetrahvi kahju hüvitamise funktsioonist, ning kahju saab nõuda osas, mida leppetrahv ei kata. Samas tuleb kolleegiumi hinnangul enne kahju hüvitamise nõude leppetrahviga kaetuks lugemist kontrollida, kas leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõude eesmärgiks on hüvitada sama kahju. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel kontrollida, kas lepingu p-st 14.7 tuleneva leppetrahvi ja kostja puuduste kõrvaldamisega seotud kulutuste (kahju) hüvitamise nõude eesmärk oli sama.
VÕS § 162 lg 1 järgi, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige tema kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Praeguses asjas vähendas ringkonnakohus leppetrahvi, kuna leidis, et lepingu p-s 14.7 kokkulepitud leppetrahv ei olnud vastavuses hageja kohustuste rikkumise ulatusega. Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohus ei ole hinnanud kõiki VÕS § 162 lg 1 järgi leppetrahvi vähendamise taotluse lahendamiseks vajalikke asjaolusid kogumis. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 654 lg-st 5 tulenevat kohustust võtta põhjendatud seisukoht poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta. Kolleegium leiab, et asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul anda hinnang, kas hageja välja toodud asjaolud (hageja pankrotiseisund ning see, et kostja jättis lepingujärgsest tasust olulise osa maksmata, mille tagajärjel tekkisid hagejal makseraskused) võiksid anda alust leppetrahvi veel vähendada.
Garantii:
3-2-1-34-13 p 16;
Hageja esitas kostjate vastu hagi, nõudes kostjatelt solidaarselt müügilepingust tulenevat debitoorset võlgnevust. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I puidutöötlemise seadmete omandireservatsiooniga müügilepingu ja kostja II andis garantiikirja, mis garanteeris lepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmist. Hageja ütles müügilepingu üles, sest kostja I rikkus oluliselt lepingut, kui andis lepinguesemete valduse kolmandale isikule. Pooled vaidlesid selle üle, kas hagejal oli õigus kostjaga I sõlmitud leping üles öelda või lepingust taganeda, ning kui oli, siis millised on lepingust taganemisega lepingupooltele kaasnevad õiguslikud tagajärjed. Pooled vaidlesid ka selle üle, kas ja millises ulatuses tuleb rahuldada hageja nõue kostja II kui garantii andja vastu.
Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väitele VÕS § 155 kohaldamise kohta, märgib kolleegium järgmist. Viidatud sätte lg 2 järgi ei sõltu garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja vastu sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. Sama sätte lg 3 kohaselt võib garantii andja esitada võlausaldaja vastu üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid.
Garandil on üldjuhul õigus esitada võlausaldajale kas garantiilepingust tulenevad vastuväited (sh garantiilepingu kehtetuse vastuväide) või esitada garantiiga võlausaldajale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks hagi VÕS § 1028 jj alusel juhul, kui garantiiga tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära (vt 5. novembril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08 tehtud otsuse p 13). Samuti on kolleegium asunud seisukohale, et üksnes nõudegarantii lepingule tuginemine ei ole lubatud juhul, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks heas usus käitumise põhimõtet (vt TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ja VÕS § 6 lg 1). Seejuures peab garantii saaja õiguste kuritarvitamine olema selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav . Tagatava kohustuse puudumist saab põhistada nt jõustunud kohtu- või vahekohtu lahendiga või poolte kokkuleppega võlasuhte lõpetamise kohta (vt Riigikohtu 16. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12, p 11). Eeltoodut arvestades ei nõustu kolleegium kohtute seisukohaga, et hageja on esitanud nõude garantii andja vastu oma õigusi ilmselgelt kuritarvitades. Asjas ei ole jõustunud lahendiga tuvastatud, et hageja on nõudnud garantii täitmist, teades, et garantiiga tagatud kohustust tegelikult ei ole (st kasutanud oma õiguslikku positsiooni pahatahtlikult). Pooled vaidlesid müügilepingust tulenevate nõuete üle. Garantii mitteaktsessoorset olemust arvestades ei mõjutanud eeltoodu hageja nõuet garandi vastu.
Garantiikirja p 1 kohaselt garanteerib kostja II hagejale kostjaga I sõlmitud lepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmise garantiikirjas toodud tingimustel. Garantiikirja p 2 järgi tagab kostja II garantiikirja alusel kõigi hageja ja kostja I sõlmitud lepingust tulenevate hageja nõuete (sh intressi ning nimetatud lepingu rikkumisest tulenevate viiviste, leppetrahvide ja tekitatud kahjunõuete) hüvitamise ning garantiikirjast tulenev kostja II kohustus hageja vastu ei sõltu hageja ja kostja I sõlmitud lepingust ega selle kehtivusest. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja I jättis ajavahemikus 31. detsembrist 2008 kuni 30. maini 2009 lepingujärgsed osamaksed ja intressi maksmata. Seega olid garantiikirjas sätestatud eeldused täidetud.
Õige on hageja seisukoht, et garantii eesmärgiks on lihtsustada hageja nõude rahuldamist, kuivõrd garantii maksmapanek on hageja jaoks kergem kui lepingulise õiguskaitsevahendi kasutamine kostja I vastu. Vaatamata eeltoodule on hageja taotlenud rahasumma väljamõistmist solidaarselt mõlemalt kostjalt. VÕS § 65 lg-st 2 tulenevalt on kostjad solidaarvõlgnikud. Viidatud sätte järgi tekib solidaarkohustus juhul, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. VÕS § 65 lg 1 järgi, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Praeguses asjas saavad kostjad vastutada solidaarselt juhul, kui ka kostja I osas tehakse otsus, millega talt mõistetakse tulenevalt müügilepingust välja sama rahasumma.
Kolleegium ei nõustu eeltoodut arvestades ringkonnakohtu lõppjäreldusega, mille kohaselt tuleb kostjalt II hageja kasuks välja mõista 54 926 eurot 25 senti, s.o summa, milles rahuldati hagi kostja I vastu. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas hageja nõue kostja II vastu on garantiist tulenevalt põhjendatud.
3-2-1-79-16, p 16 - garantiist esitatavad vastuväited.
AS X (hageja) esitas maakohtusse hagi OÜ X (kostja) vastu, milles palus välja mõista põhivõlgnevuse summas 108 089 eurot 97 senti ja viivise. Hageja esitas ka kolm alternatiivset nõuet:
1) tuvastada kostja kohustus esitada AS-le Y tahteavaldus garantiikirja alusel väljamaksete taotlemisest täielikult loobumise kohta ja asendada eelnimetatud tahteavaldus asjas tehtava kohtulahendiga või alternatiivselt:
2) kohustada kostjat esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui seitsme kalendripäeva jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist tegema tahteavaldused, millega tagatakse, et AS Y ei teosta kostjale garantiikirja alusel väljamakseid, ning kohustuse täitmata jätmise juhuks mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis 60 000 eurot koos viivisega või alternatiivselt:
3) tuvastada kostjal AS Y väljastatud garantiikirja alusel väljamaksete saamise õiguse puudumine.
Maakohus tuvastas, et hageja on Swedbank AS-ga sõlminud garantiilepingu 60 000  eurole teostusgarantii seadmiseks nõuete esitamise lõpptähtpäevaga 30. september 2014. Garantiilepingu p 2 järgi garanteerib garant garantii saajale esimesel nõudmisel kuni 60 000 euro suuruse summa tasumise garantiikirjas toodud tingimustel ja p 3 järgi peab garantiisaaja garantiikirja alusel väljamakse saamiseks esitama garandile kirjaliku või digitaalselt allkirjastatud nõude, mis sisaldab garantii saaja kinnitust garantii tellija poolse lepingust tuleneva kohustuse rikkumise kohta ning rikutud kohustuse kirjeldust. Kostja esitas selle alusel maksenõude 60 000 euro saamiseks ning hageja esitas kolm alternatiivset nõuet, et välistada garantiilepingu alusel raha kostjale väljamaksmist: 1) asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega, millega kostja loobub garantiikirja alusel väljamaksete taotlemisest või 2) kohustada kostjat tagama, et garantiikirja alusel ei tehtaks kostjale väljamakseid ning juhuks, kui kostja vastavat kohustust ei täida, mõista kostjalt välja kahjuhüvitisena 60 000 eurot koos viivisega VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni kahjuhüvitise täieliku laekumiseni või 3) tuvastada, et kostjal puudub garantii alusel väljamaksete saamise õigus. Maakohus leidis, et otstarbekas on lähtuda hageja tuvastusnõudest, ja tuvastas, et kostjal ei ole õigust garantiikirja alusel väljamaksete saamiseks, sest hageja töös esinesid pisipuudused, mis ei too kaasa märkimisväärseid kulutusi. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga.
X SEMINAR
Riigikohtu praktika
Nõuete loovutamine , kohustuse ülevõtmine:
1. 3-2-1-8-06, p 14 – ühinemine kohustusega tagamise eesmärgil
2. 3-2-1-95-06, p 13 – nõude loovutamine võlasuhetes, kus täitjaks on kolmas isik, hea usu põhimõttest tulenevad võlgniku vastuväited
3. 3-2-1-102-06, p 13 – pärast nõude loovutamist kokkulepete sõlmimine
4. 3-2-1-124-07, p 13, 14 – nõude loovutamine
5. 3-2-1-55-09, p 10 I lõige,
3-2-1-35-09, p 15 – kujundusõigused lepingu ülevõtmisel
6. 3-2-1-129-11, p 11 – ettevõtte üleminek
7. 3-2-1-134-12, p 18 – PRIA toetuste väljamaksmise nõude loovutamine
8. 3-2-1-61-13 p 15 – VÕS §166 võimaldab loovutada kõrvalnõudeid ilma põhinõuet üle andmata
Isikute paljusus :
9. 3-2-1-56-02, p 24 – ehitaja ja projekteerija vahel solidaarkohustuse tekkimist välistavad
asjaolud, osavastutuse tekkimine;
10. 3-2-1-75-05, p 17 – VÕS § 137 ja 138 kohaldamine
11. 3-2-1-77-05, p 12 – solidaarvõla sissenõudmine,
3-2-1-128-10, p 10 – solidaarvõlgnike sisesuhe
12. 3-2-1-190-13, p 27 – nõudest loobumine ühe solidaarvõlgniku vastu
13. 3-2-1-11-15, p 14 – solidaarvõlausaldaja õigus kasutada nõuet sisesuhtes
14. 3-2-1-29-14, p 19-21 – tagatise andjate võrdsustamisest solidaarvõlgnikega
15. 3-2-1-119-16, p 22 - kaaskäendajate vastutus võib kokkuleppeliselt olla ka osavastutus
16. 3-2-1-11-15, p 14 – solidaarvõlausaldaja vastuväited
Kolmandad isikud:
17. 3-2-1-140-07- leping kolmanda isiku kasuks (tunnused);
3-2-1-142-00 (Tõrva Vara) – kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu muutmise ajaline piir.
18. 3-2-1-94-02 – lepingu muutmine ainult kolmanda isiku nõusolekul, NB!
19. 3-2-1-58-05, p 15, 16– kolmanda isiku nõudeõigus (TsK kohaldamine, mis laieneb ka VÕS-le)
20. 3-2-1-140-05, p 13 – ehtne ja ebaehtne leping kolmanda isiku kasuks
21. 3-2-1-147-12, p 11- eelleping kolmanda isiku kasuks

Kaitsekohustus RKTKo 3-2-1-80-13, p 17
Lepinguga või muu võlasuhtega kaasnevaks kaitsekohustuseks on RK lugenud ka eelduslikult nt kohustust teise poole huvidega vähemalt sellises ulatuses arvestada, et mitte teise poole au teotada mainet kahjustavate andmete või ebakohase väärtushinnangu avaldamisega mh teise poole võimaliku võlgnevuse kohta
2) Hooletuse ulatus RKTKo 3-2-1-48-15, p 18-21
Käsunduslepingust tuleneva kaitsekohustuse rikkumise puhul tuleb arvestada, et käsundisaaja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ta oli hoolas VÕS § 620 lg 1 ja lg 2 teise lause mõttes.
3) Hea usu põhimõte RKTKo 3-2-1-64-12
Hea usu põhimõtte rikkumine ei saa olla lepingu kehtetuse aluseks, vaid selle alusel võib olla üksnes mh tõkestatud erinevate õiguste kasutamine. Võib kaasa tuua aga nt ülesütlemise tühisuse, kui ülesütlemisel ei ole järgitud hea usu põhimõtet. Nt üürilepingu puhul on tü hine ülesütlemiseavaldus, mille tegemisel ei ole järgitud hea usu põhimõtet.
4) RKTKo 3-2-1-15-08: Mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele. Pooltevaheliste suhete kontekstis mõistliku aja määramisel peab arvestama kõiki asjaolusid ja poolte käitumist (VÕS § 7), st muu hulgas ka täitmise vastuvõtmise aega ja asjaolusid.
5) RKTKo 3-2-1-62-13, p 16: VÕS § 14 lg-te 1 ja 2 järgsed kohustused ei laiene kolleegiumi arvates mitte üksnes isikutele, kelle nimel läbirääkimisi peetakse, vaid ka nende esindajatele või muudele lepingueelsetest läbirääkimistest osa võtvate isikutele isiklikult.
6) (RKTKO 3-2-1-89-06) VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud
7) RKTKo 3-2-1-111-07: Kui lepingueelsete kohustuste rikkumine selgub alles pärast lepingu sõlmimist, tuleb pooltevahelist suhet vaadelda ü htse lepingulise suhtena, mille sisuks on lisaks lepingust tekkinud kohustustele ka kohustused, mis on tekkinud juba enne lepingu sõlmimist.
8) RKTKo 3-2-1-35-09: VÕS § 26 lg 9 p 1 alusel võib lepingupool nõuda kohtult lahtise tingimuse kindlaksmääramist, kui lepingupooled ei saavuta selles tingimuses kokkulepet. Sellise nõude esitamise õigus on lepingupoolel.
9)RKTKo 3-2-1-101-04: RT III 2004, 27, 295 VÕS § 26 lg-st 5 tulenevalt on lahtiseks jäetud tingimuse korral õigustatud isikul õigus määrata kohustatud isiku kohustuse täitmise ulatus.
10)RKTKo 3-2-1-24-04: Ostuhinna mittevastavus müügilepingu järgi üleantava asja harilikule väärtusele ehk kohalikule keskmisele müügihinnale (turuhinnale) ei ole vastuolus hea usu põhimõttega.
11) RKTKo 3-2-1-144-09, p-s 11, et arve vastuvõtmise kohta antud allkiri ei ole alati hinnatav
arvele sisulise nõustumuse andmisena. Allkiri on antud arve vastuvõtmise kohta. Seda ei saa aga
TsÜS § 68 lg 2 või 3 alusel lugeda otseseks või kaudseks tahteavalduseks, millest nähtuks soov tuua kaasa õiguslik tagajärg, st nõustumine arvel märgitud viivise ja selle määraga. VÕS § 13 lg 1 kohaselt võib lepingut muuta lepingupoolte kokkuleppel. „Kolleegium möönab, et majanduskäibes võib praeguses asjas esitatud arvele sarnaste arvete esitamine olla tavapärane käitumine ka neil juhtudel, mil lepingus ei ole viivises kokku lepitud. Siiski ei tähenda sellise arve vastuvõtmine ja või allkirjastamine ü ldjuhul seda, et arve vastuvõtja nõustub arvel esitatud tingimustega, milles varem kokkulepitud ei ole. Selleks, et arvel näidatud tingimused muutuksid poolte kokkuleppe osaks, peaks olema arvel selgelt näidatud, et soovitakse kokku leppida seni kokkuleppimata tingimustes. Kolleegium on seisukohal, et arve vastuvõtmine kas allkirjastamisega või ilma selleta ei tähenda arvele märgitud uute tingimustega nõustumist (ka siis, kui arvel on selgelt välja toodud soov saavutada kokkulepe lisatingimustes) juhul, kui arve saajal on kohustus arve vastu võtta või sellele alla kirjutada. See kehtib nt juhul, mil tegemist on nn arve-saatelehega, mille alusel antakse tellitud kaup üle, ning ilma arvet vastu võtmata ja/või seda allkirjastamata kaupa üle ei antaks. Arve vastuvõtmine või sellele allakirjutamine võib erandjuhul siiski tähendada arvel märgitud tingimustega nõustumist. Seda nt juhul, kui vastuvõtja on oma varasema käitumisega näidanud, et aktsepteerib arvel näidatud tingimusi, tasudes nt mõnel varasemal arvel näidatud viivise vms. Praeguses asjas kohtud selliseid asjaolusid tuvastanud ei ole.
12) RKTKo 3-2-1-32-06: AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 tuleb kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Eelkõige puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Üheks erandiks võib olla broneerimisleping , kui tasu makstakse üksnes selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks, kuid ostjal ega müüjal ei tohi olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on oluline ka broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab olema notariaalselt tõestatud. Teise erandiks võib olla leping, mille põhiesemeks on ehitamine, mitte müük. Sellisel juhul on võimalik, et vaatamata müügilepingu tühisusele ei pruugi alati kaasneda sellega kogu lepingu tühisust TsÜS § 85 järgi. Kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise ) tühisuse.
13) RKTKo 3-2-1-31-08: Kohustus põhileping sõlmida lasus võrdselt mõlemal lepingupoolel ja kostja ei ole tõendanud, et hageja ei soovinud või takistas lepingu sõlmimist. Seega sisuliselt ei tuvastanud ringkonnakohus hagejapoolset lepingurikkumist, mis oleks kostjale andnud põhjendatult alust eellepingust taganemiseks. Notariaalselt tõestatud eellepingust taganemise avaldus ei pea olema notariaalselt tõestatud. Vorminõuet ei ole ette nähtud lepingust taganemise avaldusele, lepingu ülesütlemise avaldusele, hinna alandamise avaldusele ega lepingu tühistamise avaldusele.Eelleping tõlgendatakse põhilepinguks, kui selles on kokku lepitud tingimustes, mis võimaldavad asendada kohtuotsusega ühe poole tahteavalduse (TsÜS § 68 lg 5). Kui aga eelleping ei ole käsitletav põhilepinguna, ei ole välistatud eellepingust tuleneva kohustuse täitmine samuti kohtuotsusega tahteavalduse asendamise teel.
14) RKTKo 3-2-122-13, p 20: Kohtud on tähelepanuta jätnud ka selle, et eellepingu korral võib tegemist olla müügilepinguga, kui selle järgi oli kokku lepitud nii müügiese kui ka hind, st müügilepingu olulised tunnused. Lepingu lugemist müügilepinguks ei välista selle nimetamine eellepinguks ega see, et kinnisasi ei olnud lepingu sõlmimise ajal kinnistusraamatusse kantud (vt ka nt 3-2-1-78-09, p 12).
15) RKTKo 3-2-1-32-06: Samamoodi, nagu kohus saab omal algatusel hinnata ka tehingu heade kommete vastasust, on ka tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine asjaolu, mida kohus peab arvestama, sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad. Kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse. Kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab AÕS § 119 lg 1 järgi olema notariaalselt tõestatud. Sama kehtib VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja omandamise eellepingu suhtes. Selle vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine. Erandiks on üksnes AÕS § 119 lg 2 juhtum, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping ja tehtud on kanne kinnistusraamatusse.
16) RKTKo 3-2-1-45-08:
Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas lepingupooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Juhul kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb VÕS § 29 lg 4 järgi lepingu tõlgendamisel arvesse võtta ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama lepingupooltega sarnane mõistlik isik. See tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt, kes lähtub mõlema lepingupoole arusaamadest. Objektiivsel tõlgendamisel tuleb arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 4-6 märgitud asjaoludega.
17) RKTKo 3-2-1-44-09: VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, tõendama, et tema poolt mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda. Nt lepingu tekst: „A kohustub maksma B-le 20 000 eurot, kui kinnistu eraldatkse tema "büroo töö tulemusel".