Hea usu ja mõistlikkuse põhimõte võlasuhetes - referaat (0)

TALLINNA MAJANDUSKOOL Marius Kuningas Kersti Annok Ketly Kukesman Eva Marie Kutsar KM219 HEA USU JA MÕISTLIKKUSE PÕHIMÕTE VÕLASUHETES Referaat Juhendaja: Marius Kuningas  Tallinn 2021


SISUKORD 2


SISSEJUHATUS Käesoleva   referaadi   teemaks   on   hea   usu   ja   mõistlikkuse   põhimõte võlasuhetes. Referaadi eesmärk on mõista paremini hea usu ja mõistlikkuse põhimõtete tähendust, nende omavahelisi erinevusi ning rakendamist. Töös on   uuritud,   kuidas   on   eelnimetatud   põhimõtted   seotud   ka   võlasuhetega. Lisaks on välja toodud ka erinevad kohtulahendid Riigi Teatajast. 3


1.   HEA   USU   JA   MÕISTLIKKUSE   PÕHIMÕTE   NING
VÕLASUHETE MÕISTE Selles peatükis tutvustame täpsemalt hea usu ja mõistlikkuse põhimõtet ning võlasuhete  mõistet.  Samuti  saame  teada,  mis   on hea  usu  ja  mõistlikkuse põhimõtete erinevused ning mis juhtudel neid rakendatakse. 1.1. Hea usu põhimõte Hea   usu   põhimõte   on   üks  õiguse  üldpõhimõtteid,   mida   tunneb   enamik maailma suuri õigussüsteeme. See tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seadusest (TsÜS)   ja   võlaõigusseadusest   (VÕS).  Mandri-Euroopa   õigussüsteemis tähendab   heas   usus   käitumine   kohustust   käituda   kui   ausalt   ja   õiglaselt mõtlev   isik.   Heas   usus   käitumine   tähendab   muu   hulgas   poolte   kohustust teha koostööd, kaitsta üksteise huve ning edastada informatsiooni. Hea   usu   põhimõtte   eesmärk   on   tagada   eraõiguses   ja   tehingutes   aususe,
õigluse  ning mõistlikkuse standardid. Põhimõte on abstraktne ja vajab igal
konkreetsel juhul eraldi sisustamist. Hea usu põhimõte võib nii lepingu kui ka
seadusesätte kõrvale tõrjuda, juhul kui nende kohaldamine viiks ilmselgelt
ebaõiglase tulemuseni.
Võlausaldaja   ja   võlgnik   peavad   teineteise   suhtes   käituma   hea   usu
põhimõttest   lähtuvalt.   Võlasuhtele   ei   kohaldata   seadusest,   tavast   või
tehingust   tulenevat,   kui   see   oleks   hea   usu   põhimõttest   lähtuvalt
vastuvõtmatu.
Ladinakeelne termin hea usu põhimõtte  jaoks  on  "bona fide", tähendades
inglise   keeles  "good   faith   law".   Ameerikas   võeti   seadus   kasutusele   19.
sajandi keskel.   4


1.2. Mõistlikkuse põhimõte Mõistlikkuse   põhimõte   on   õigusprintsiip,   mida   tunnustatakse   mitmetes
maailma   õigussüsteemides.  Võlaõigusseaduses   (VÕS)   on   mõistlikkuse
põhimõte sätestatud selliselt, et võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida
samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks.
Võlaõigusseaduse kohaselt arvestatakse mõistlikkuse  hindamisel võlasuhte
olemust, tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid, praktikat
ja ka muid asjaolusid.  Mõistlikkuse põhimõte  eeldab käitumist heas usus -
see   sisaldab   kohustust   käituda   eetiliselt.   Põhimõtte   järgi   tuleb   lisaks
lepingupoolte   tahtele,   eetilistele   või   moraalsetele   väärtustele   arvestada
sellega, mis konkreetsel juhul on mõistlik. Mõistlikkus kui objektiivne nõue
eeldab lähtumist erapooletu isiku mõistuspärasest ja kaalutletud käitumisest.
Võlasuhtes   loetakse   mõistlikuks   seda,   mida   samas   olukorras   heas   usus
tegutsevad   isikud   loeksid   tavaliselt   mõistlikuks.   Mõistlikkuse   hindamisel
arvestatakse võlasuhete olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või
kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. 1.3. Põhimõtete erinevused Pealtnäha paistab, et hea usu ja mõistlikkuse põhimõtted on sarnased, kuid
sisult   ja   kohaldamise   eesmärgilt   on   need   siiski   erinevad.   Iga   heausklik
käitumine   pole   tingimata   mõistlik   ning   vastupidi.   Tsiviilseadustiku   üldosa
seadusest   tulenev  hea   usu   põhimõtte  definitsioon   ei   viita   mõistlikkuse
kriteeriumile.   Kui  hea   usu   põhimõte  on   pigem   isiku   meeleseisundile   või
käitumise   moraalsusele   viitav   subjektiivne   tingimus,   siis   mõistlikkuse
põhimõte võimaldab peamiselt objektiivset kontrolli.  Mõistlikkuse põhimõtte
puhul on tegemist peamiselt objektiivse nõudega, millega on võimalik  hea
usu põhimõtet objektiivsete kaalutluste kaudu hinnata.
Lisaks erinevalt hea usu põhimõttest, mida lepingupooled peavad võlasuhtes
ilma   eranditeta   alati   silmas   pidama,   ei   kehtesta   mõistlikkuse   põhimõtte
üldist kohustust käituda mõistlikult. Mõistlikkuse põhimõtet kohaldatakse, kui
seadusest tulenevalt peab seda võlasuhtes järgima. 1.4 Võlasuhete mõiste 5


Võlasuhe   on   õigussuhe,   millest   tuleneb   ühe   isiku   (kohustatud   isik   ehk
võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks
teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus
nõuda   võlgnikult   kohustuse   täitmist.   Võlasuhte   olemusest   võib   tuleneda
võlasuhte   poolte   kohustus   teatud   viisil   arvestada   teise   võlasuhte   poole
õiguste ja huvidega. Võlasuhe võib sellega ka piirduda.
Võlasuhte tekkimise alused, millest võlasuhe võib tekkida, on järgmised:  1)
lepingust; 2) kahju õigusvastasest tekitamisest; 3) alusetust rikastumisest; 4)
käsundita asjaajamisest; 5) tasu avalikust lubamisest; 6) muust seadusest
tulenevast alusest. 1.5 Hea usu ja mõistlikkuse põhimõtte rakendamine Tsiviilõiguses   kehtib   ülimuslik   hea   usu   põhimõte,   mis   tähendab,   et igasugused   õigussuhted   peaksid   olema   läbivalt   kantud   mõistlikkusest, heatahtlikkusest   -   teistele   sihilikult   otseselt   või   kaudselt   kahju   tekitamine pole aktsepteeritav. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevalt, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. Hea usu   põhimõtte   kohaldamist   pooled   piirata   ega   välistada   ei   saa.   Kohustus käituda teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt rakendub sealjuures nii   lepingu   loomisele   kui   ka   täitmisele.   Seega   tuleb   juba   lepingueelsete läbirääkimiste puhul arvestada üksteise huvisid ja õigusi.  Mõistlikkuse   põhimõtet   rakendatakse   juhul,   kui   seadusest   tulenevalt   peab
sellega  võlasuhtes  arvestama. Põhimõte on rakendatav mitte ainult VÕS-i,
vaid   ka   teiste   õigusvaldkondade  võlasuhetes.   Seadusest   tulenevas
tähenduses   laieneb   mõistlikkuse   printsiip   kõikidele   juhtudele,   kus   see
kohaldamisele kuulub.
Mõistlikkuse   kriteeriumi   kasutatakse  võlasuhetes  poolte   käitumise
hindamisel, võlasuhte sisu kontrollimisel, kohustuste täitmisel ja rikkumisel
ning õiguskaitsevahendite kohaldamisel. 6


2. KOHTULAHENDID Järgnevas   peatükis   võtame   lahti   erinevaid   kohtulahendeid,   mis   on   seotud hea usu või mõistlikkuse põhimõttega. Isikute nimed oleme me ära võtnud, et   säilitada   siin   töös   anonüümsust   ning   näha   üldist   põhimõtet.   Toome   ka välja   väikse   info   Ameerika   kohtulahendite   kohta.   Mõistlikkuse   põhimõtte tähendus on seaduse tekstis ebamäärane ja selle sisu ajas muutuv, mistõttu täpsustatakse mõistlikkuse kriteerium kohtupraktikas 2.1. Kohtulahendid Ameerikas  Ameerikas   on   kohtulahendeid   tohutult   palju   ning   seda   ei   hakka   me   lahti seletama, kuid toome välja lihtsalt juba huvi pärast, kuidas need numbrid ajapikku aina rohkem ja rohkem muutuvad. Täpsemalt toome hetkel välja, kuidas need numbrid on muutunud aastatel 1945 - 2004.  Kohtulahendeid Ameerikas, mis sisaldasid hea usu ja mõistlikkuse põhimõtet oli aastal 1945 - 1954 kõigest 11, aastatel 1955 - 1964 juba 51, aastatel 1965 - 1974 80, aastatel 1975 - 1984 494 ja aastatel 1985 - 1994 oli number juba 3656 ning 1995-2004 peaaegu topelt ehk 6423. Praeguseks on numbrid veelgi rohkem tõusnud, tõestades, et see seadus tõesti on vajalik. 2.2 Kohtulahend 2-17-9569 Hageja   esitas   Viru   Maakohtule   hagi   AAS-i   BTA   Insurance   Company   Eesti filiaal vastu, milles palus mõista kostjalt välja hageja kasuks 9500 eurot ja 7


lisanduva viivise. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 30.12.2014 sõiduki Volvo   (reg   XXX)   kohta   sõidukikindlustuse   lepingu.   Kindlustus   kehtis 29.01.2015 – 28.01.2016.  09.07.2015   toimus   Ida-Virumaal   Mäetaguse   vallas   Kiikla   küla   metsas kindlustusjuhtum,   mille   tulemusena  hävis   sõiduk   tules.  Põlengu   põhjus  on teadmata, kuid eelduslikult  oli selleks elektrilühis. 21.10.2015 esitas hageja kostjale   nõude   kahju   hüvitamiseks.   Sõiduki   mootori   juurest   pärinevad detailid pandi põlenud sõiduki salongi pärast seda, kui sõiduk oli tõstetud puksiirautole.  Kostja tegi 26.08.2015 otsuse, millega ta keeldus kahju hüvitamisest. Kostja märkis oma otsuses, et ekspert tuvastas, et sõiduk ei olnud enne põlengut töökorras, kuna selle mootoriruumist olid eraldatud osad detailid ja asetatud salongi.  Ilma  nende   detailideta   ei  olnud  sõiduki  käivitamine  võimalik  ning salongis   olid   ka   numbrimärgid.   Lisaks   märkis   kostja,   et   välistatud   on iseeneslik   süttimine   lühise   või   kütuse   lekke   tõttu.   Seega   tegemist   ei   ole ootamatu ja ettenähtamatu kahjustusega või kindlustusjuhtumiga. Hageja ei nõustunud selle seisukohaga ja nõudis ikka kindlustuslepingu täitmist. Viru   Maakohus   jättis   11.   detsembri   2017   otsusega   (ekslikult   märgitud vaheotsus)   hagi   rahuldamata   ja   menetluskulud   hageja   kanda.   Maakohus nõustus kostjaga, et hageja on lasknud mööda VÕS § 475 lõikes 3 sätestatud tähtaja. Kostja selgitas hagejale, et juhul, kui hageja ei esita hagi kohtusse 1 aasta   jooksul   vastuse   saamisest   kohustuse   täitmisele   sundimiseks,   siis vabaneb kindlustusandja VÕS § 475 lg 3 järgi kohustuse täitmisest. Seega hakkas 1-aastane tähtaeg kulgema 27.08.2015 ja lõppes 27.08.2016. Hagi esitati   kohtusse   20.06.2017.   Seega   oli   1   –aastane   õigust   lõpetav   tähtaeg hagi esitamise ajaks möödunud ja VÕS § 475 lg 3 alusel vabaneb kostja ehk 8


kindlustusandja oma täitmise kohustusest. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.  Hageja   esitas   maakohtu   otsuse   peale   apellatsioonkaebuse,   milles   palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule menetluse jätkamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kostja käitumine vastuolus hea usu põhimõttega, mistõttu tuleb jätta VÕS § 475 lõikes 3 sätestatud tähtaeg VÕS § 6 lg 2 alusel kohaldamata. Esmalt eksitas kostja tarbijat soodsama tingimusega   (aegumistähtaeg)   ning   tõlgendas   seejärel   kindlustingimusi kindlustusvõtjat kahjustavalt. Kostja viitas hüvitise maksmisest keeldumise otsuses   hageja   õigusele   pöörduda   Eesti   Kindlustusseltside   Liidu lepitusorganisse. Samuti märkis kostja oma otsuses, et vaidlused, mille üle ei saavutata   lepitusorganis   kokkulepet,   lahendatakse   kohtus. Menetlusökonoomia põhimõttega on vastuolus olukord, kui lepitusmenetluse kestel algatatakse paralleelselt ka kohtumenetlus.  Ringkonnakohus   on   seisukohal,   et   VÕS   §   475   lõikes   3   sätestatud   tähtaja kohaldamine ja sellele tuginemine on lahendatavas asjas vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus.   Ka   VÕS   §   6   lg   1   kohaselt   peavad   võlausaldaja   ja   võlgnik   käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kui seadusest, tavast või tehingust   tulenev   oleks   hea   usu   põhimõttest   lähtuvalt   vastuvõtmatu, jäetakse see võlasuhtele kohaldamata. Ka Riigikohus on pidanud võimalikuks jätta   kohaldamata   VÕS   §   475   lg-s   3   sätestatud   tähtaeg,   kui   sellele tuginemine on hea usu põhimõtte vastane. Ringkonnakohus leiab, et kostja oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt pidanud hagejat   teavitama,   et   õigust   lõpetav   tähtaeg   ei   peatu   lepitusorganisse pöördumisel ja hagejal võib hagi esitamiseks jääda väga vähe aega. Sellele 9


viitab ka VÕS § 475 lg 3 ise, mille kohaselt peab kindlustusandja teavitama kindlusvõtjat   tähtaja   möödumise   tagajärgedest.   Võttes   arvesse   eeltoodut, käitus kostja vastuolus hea usu põhimõttega ning seetõttu tuleb selles asjas jätta VÕS § 475 lõikes 3 sätestatud tähtaeg kohaldamata.   Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus tehtavas lõpplahendis vastavalt asja lahendamise tulemusele.  2.3. Kohtulahend 2-16-16764 Käesolevas kohtulahendis esitas hageja maakohtule hagi kostjate I ja II vastu kahjuhüvitise  ja viivise  nõudes. Maakohus  jättis hagi rahuldamata. Hageja esitas   apellatsioonikaebuse.   Ringkonnakohus   jättis   apellatsiooni rahuldamata. Hageja esitas kassatsioonkaebuse. Hageja esitas 7. novembril 2016 Harju Maakohtule hagi, milles palus mõista osaühingult Cautor hageja kasuks välja kahjuhüvitise 118 666 eurot 10 senti ja viivise ning Osaühingult INFESTUS kahjuhüvitise 10 893 eurot 60 senti ja viivise.   Hageja   nõudis   kahju   hüvitamist   äriseadustiku   ja   võlaõigusseaduse alusel. Esialgu   vaidlesid   kostjad   hagile   vastu   ja   palusid   jätta   selle   rahuldamata, millega Harju Maakohus nõustus jättes 8. veebruari 2019. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja nõuded TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud, sest hageja ei esitanud oma nõudeid kolme aasta jooksul alates kahjust teadasaamisest. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele 10


vastu,   palusid   jätta   selle   rahuldamata   ja   menetluskulud   hageja   kanda. Tallinna   Ringkonnakohus   jättis   21.   septembri   2020.   a   otsusega apellatsioonkaebuse   rahuldamata   ja   maakohtu   otsuse   muutmata.   Hageja esitas   ringkonnakohtu   otsuse   peale   kassatsioonkaebuse,   milles   palub ringkonnakohtu   otsuse   tühistada   ja   saata   asi   uueks   läbivaatamiseks maakohtule. Kostjad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb   tsiviilkohtumenetluse   seadustiku   alusel   tühistada   materiaalõiguse väära   kohaldamise   ja   menetlusõiguse   normi   olulise   rikkumise   tõttu   ning saata   asi   uueks   läbivaatamiseks   samale   maakohtule.   Kassatsioonkaebus rahuldatakse.  Pärast   seda   vaieldi   ning   kaevati   edasi-tagasi   muudkui   edasi,   kuid lõpptulemus   oli   siiski   hageja   jaoks   rahuldav.   Riigikohtu   seisukohad   jäid sellised:  1) Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 150 lõikes 1 sätestatud   kolmeaastast   aegumistähtaega   kohaldatakse   deliktiliste   nõuete aegumisele.   ;   2)   Enne   aegumise   kohaldamist   peab   kohus   esmalt   poolte esitatud   asjaolude   ja   tõendite   põhjal   kvalifitseerima   pooltevahelise õigussuhte.   Alles   seejärel   võib   kohus   jätta   hagi   aegumise   tõttu rahuldamata. ; 3) Osanike omavaheline võlasuhe on seadusjärgne võlasuhe, mistõttu   kohaldub   osanikevahelisest   võlasuhtest   tulenevate   nõuete aegumisele   TsÜS   §   149   järgi   kümneaastane   aegumistähtaeg.   ;   4)   Kuigi hageja tugines alternatiivselt kahju õigusvastasele tekitamisele, on esmane nõue esitatud äriseadustiku § 188 lõige 1 ja võlaõigusseaduse § 115 lõige 1 järgi.   Seega   tuleb   maakohtul   esmalt   poolte   vaheline   õigussuhte kvalifitseerida ja välja selgitada nõude aegumistähtaeg.  Riigikohus   rahuldas   kassatsioonkaebuse,   tühistas   maa-   ja   ringkonnakohtu otsused ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. 11


Resolutsiooniks tuli tühistada Harju Maakohtu 8. veebruari 2019. a ja Tallinna Ringkonnakohtu   21.   septembri   2020.   a   otsused   tsiviilasjas   nr   2-16-16764 ning saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Lõpuks rahuldati hageja kassatsioonkaebus.  12


KOKKUVÕTE Käesoleva referaadiga sai täidetud oma eesmärk. Töös tehti selgeks ja toodi välja, mis on hea usu ja mõistlikkuse põhimõte võlasuhetes. Lisaks määrati ka ära, mis on üldse võlasuhete mõiste. Kasutades inglise keelseid allikaid, saadi ka teada, mis seis on uuritud teemaga ka Ameerikas. Lisaks mõistete ja töö teema kirjeldamisele ning tundma õppimisele, toodi välja ka üksikud kohtulahendid, mis Eestis on hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega seotud. Töös kasutati mitut erinevat allikat, millest põhiline oli Riigi Teataja. Lisaks kasutati ka vikipeediat ning mitmeid välismaiseid veebilehekülgi. Töö   autorite   jaoks   oli   töö   väga   kasulik,   õpetades   neile   midagi   täiesti   uut nende jaoks uue valdkonna kohta. 13


KASUTATUD ALLIKAD 1. Riigi Teataja. Kohtulahendite liigitus. https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendite_liigitus.html? jaotus=juur.206106664.206108296.206108300&kokkuvotted=false&jaotuse dVaikimisiAvatud=  2. Riigi Teataja. Seotud kohtulahendid. https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html? id=287438778&RIIGITEATAJA_AADRESS=https%3A%2F %2Fwww.riigiteataja.ee&RIIGITEATAJA_AADRESS_HALDUS=https%3A%2F %2Fwww.riigiteataja.ee  3. Riigi Teataja. Seotud kohtulahendid. https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html? id=229869488&RIIGITEATAJA_AADRESS=https%3A%2F %2Fwww.riigiteataja.ee&RIIGITEATAJA_AADRESS_HALDUS=https%3A%2F %2Fwww.riigiteataja.ee  4. Riigi Teataja. Seotud kohtulahendite kokkuvõtted. https://www.riigiteataja.ee/kohtuteave/kohtulahendi_analyys/18620  5. St John’s University School of Law. St. John’s Law Review. https://scholarship.law.stjohns.edu/cgi/viewcontent.cgi? article=1200&context=lawreview  6. Vikipeedia. Hea usu põhimõte. https://et.wikipedia.org/wiki/Hea_usu_p%C3%B5him%C3%B5te  7. Vikipeedia. Mõistlikkuse põhimõte. https://et.wikipedia.org/wiki/M%C3%B5istlikkuse_p%C3%B5him%C3%B5te  8. Võlaõigusseadus. https://www.riigiteataja.ee/akt/961235 9. USLegal. Legal definitions. Bona Fide. https://definitions.uslegal.com/b/bona-fide/  14


10. Wikipedia. Good faith (law). https://en.wikipedia.org/wiki/Good_faith_(law)  15