Spordiajaloo konspekt (0)

Spordiajaloo kt konspekt
I KONTROLLTÖÖ
Spordiajalugu kui teadus:
ajalugu – teadus, mis uurib ühiskonna arenemist ja selle seaduspärasusi
spordiajalugu – ajaloo haru, mis keskendub spordiajaloo uurimisele ( kehaliste harjutuste kasutuselevõtu põhjusi ja arengut jms.)
kehakultuur – ühiskonna kultuuri ja inimeste sotsiaalse suhtlemise koostisosa ; hõlmab ühiskonna saavutusi spordiga seotud aladel
sport – mänguline, valdavalt võistlusliku ja kehalise iseloomuga tegevus
kehaline kasvatus – kasvatusprotsessi osa, mis on suunatud liigutusvilumuste kujundamisele, kehaliste võimete arendamisele ja spordialaste teadmiste omandamisele
Spordiajaloo allikad: ainelised(igasugused esemed); etnograafilised (tavad, kombed); lingvistilised(väljandid, suuline pärimus); rahvaluule; kirjalikud; audio -visuaalsed
Uurimismeetodid: rekonstrueerimine ; tüpologiseerimine(tüüpide alusel liigitamine ); periodiseerimine; kirjeldamine; intuitiivne interpreteerimine (vaistlik tõlgendamine)
Intervjuu uurimismeetodina: ankeediintervjuu; teemaintervjuu; avatud intervjuu
Esiaeg . Esiaeg kui ajalooperiood:
esiaeg – ajaloo vanim järk inimese kujunemisest kuni riikide tekkimiseni
esiaja perioodid: kiviaeg(Homo habilis tekkest kuni u. 6000-2500 a. eKr); pronksiaeg (kiviaja lõpp kuni 2500-500 a. eKr); rauaaeg (2500 eKr kuni 1000-1200 a pKr)
primaat – imetajate selts, tunnuseks haardjäse ja lähestikku asuvad silmad
inimlane - primaat, kes suutis käia 2 jalal
Inimese kujunemine nüüdisinimeseks: inimese liigi evolutsioon algas u 3 miljonit a tagasi Lõuna-Aafrikas. Esimeseks inimlaseks oli australopiteek . Homo habilis ilmus u 2 miljonit a. tagasi ning Homo erectus (1,9 miljonit a. tagasi) oli esimene liik, kes Afrikast välja rändas. Homo sapiens arenes välja u 250-200 tuhat a. tagasi.
Kehaliste tegevuste (tööriistade kasutamise) õppimise /kehalise kasvatuse (sõjalise ettevalmistuse) kujunemine tsivilisatsioonide-eelsel ajal: vajaduspõhine
Vanaaeg .
Vanaaeg kui ajalooperiood (mõiste, ajalised piirid): Vanade Idamaade, Vana-Kreeka ja Vana – Rooma ühiskondade kuluuri ajastu. Tsivilisatsioonide tekkimisest u 4. aastatuhat eKr kuni antiikkultuuri hääbumiseni 5.-6. saj. m.a.j
tsivilisatsioon – hästi korraldatud ja kõrge kultuuritasemega ühiskond (tehti midagi peale eluks vajaliku tootmise)
pealikuriigid – ca 20000 elanikuga kogukonnad, mida juhtis kõrgeima saatusega perekonna vanim liige
Vanaaja riikide kuulsad valitsejad : Hammurapi (Babüloonia); Amenhotep IV ( Egiptus ); Aleksander Suur (Egiptus); Kyros Suur (Pärsia); Saalomon (Kaanan?); Caesar (Vana-Rooma); Octavianus (Egiptus, Rooma)
Vanimad eeposed : Gilgameš (sumeri), Mahabharata (India), Ilias ja Odüsseia (Vana-Kreeka),
Vanaaja seitse maailmaimet: Cheopsi püramiid Egiptuses, Semiramise rippaiad Babülonis, Artemise tempel Ephesoses, Zeusi kuju Olümpias, Halikarnassose mausoleum, Rhodose koloss ja Pharose tuletorn
Kehakultuur vanades tsivilisatsioonides.
Valitseva klassi riigikaitsjad õppisid: loomulikke liikumisviise ( jooks , hüppamine, rohimine)
rakenduslikke liikumisviise ( ujumine , jahtimine , ratsutamine )
sõjaks spetsiaalselt vaja (sõjavankri juhtimine, maadlus , mõõgavõitlus)
sõjatantsud ja rituaalid
Riigid, kus oli palgaarmee ja sporditi meelelahutuseks : veeprotseduurid ja saunad , massaaž, jahtimine, pallimängud – vähese kehalise liikumisega tegevused
Mesopotaamia :
Kõige varasem(al 4200 a. eKr) kõrgkultuur (sumeri kultuur)
Assüüria:
Sõjaliselt tugev riik. Kehaline kasvatus allutatud sõjalistele eesmärkidele, füüsiline vastupidavus kõrgel kohal. Leitud bareljeef „krooli“ ujuvate sõjameeste kujutisega. Rituaalsed tantsud, mis sisaldasid akrobaatilisi elemente
Babüloonia:
Riik Lõuna-Mesopotaamias, tekkis 1830.a eKr. Hammurapi seadused. Leitud bareljeefe, mis kujutavad jahipidamist, vibulaskmist, rusikavõitlust ja võiduajamist 2-rattalistel kaarikutel. Kehalised harjutused sõjalise ettevalmistuse eesmärkidel. Rituaalsed tantsud, mis sisaldasid akrobaatilisi elemente.
Egiptuses:
Valitseva klassi kehaline kasvatus oli sõjalis-rakendusliku suunitlusega. Valitsevasse klassi kuuluvad Egiptuse naised harrastasid meelelahutusena pallimänge ja tantsimist. Harrastati maadlust, rusikavõitlust, ratsutamist, kaarikusõitu, jahipidamist, vehklemist, sõudmist, ujumist ja vettehüppeid, mängiti malemängu meenutavat mängu.
Kehalisis harjutusi harrastasid ka vaaraod ( jooksmine , maadlemine ja jahipidamine ).
Pärsias:
Kehaline kasvatus oli sõjalis- rakendusliku iseloomuga: õpetati relvade käsitsemist, harjutati jooksmist, hüppamist, ronimist, heiteid ja viskeid; kiir-rännakutega treeniti vastupidavust .
7-16aastastele poeglastele sõjapidamiseks vajalikke kehalisi harjutusi spetsiaalsetes kasvatusasutustes. Vanematele noormeestele korraldati katseid ja võistlusi jahipidamises , ratsutamises, polo -tüüpi mängus ja Indiast pärit male -laadses mängus, mis arendas strateegilist mõtlemist. Töötasid spetsiaalsed sõjakoolid, kus valmistati Pärsia armeele ette juhte.
Hiinas:
6000. a eKr esimesed asundused, klassiühiskond tekkis 1800 a. eKr. Tähtis meditsiini kohalt. Tegutsesid ravivõimlemist ja massaaži õpetavad koolid. Tunti kehaliste harjutuste mõju tervisele (vaimulikkond tegeles tervisevõimlemisega). Ülikud harrastasid vibulaskmist, maadlust, rusikavõitlust ja vehklemist. Hiina võitluskunstid on filosoofilise alusega.
Indias:
3. aastatuhat eKr. India kultuur on andnud maailmale rituaalse tervistava võimlemise/tantsu alused. Joogaõpetus.
India valitsevate klasside esindajad harrastasid jahipidamist, ratsutamist, vibulaskmist ja jooksmist, tantsiti rituaalseid tantse. Hindasid kõrgelt aiatööd.
Poeglapsi hakati õpetama alates 7 aasta vanusest – tegutsesid koolid, kus muude õppeainete kõrval õpetati ka kehalisi harjutusi.
Vana- Kreeka:
Antiik-Kreeka ajalooperioodid, nende iseloomustus:
1) Kreeta -Mükeene (kuni 12.saj. eKr)– Pronksiaja tähtsaimaks keskuseks oli Kreeta. 2000 a. eKr hakkas kujunema Minose (kuningas) kultuur. Mükeenelased vallutasid Kreeta. 1250 . a eKr Mükeene sõjakäik Trooja vastu. 1200. a. eKr põhjast tulnud hõimud vallutasid Mükeene.
2) Homerose(11.-8. sal. eKr) – Nn pime ajastu(vähe andmeid). Algul sugukondlik kord, madal kultuuritase. Ilias ja Odüsseia. Algab Väike- Aasia koloniseerimine.
3) Arhailine (8.-6. saj. eKr) – Suurte muudatuste aeg – rajati esimesed monumentaalsed avalikud ehitised. Orjanduslik kord ja linnriigid. Ateenas orjanduslik demokraatia, Spartas aristokraatlik riik. Kolooniate rajamine.
4) Klassikaline (5. saj – 330. a eKr) – Kreeka kultuuri kõrgaeg. Ateena tähtsus kasvab. Ateena vs Sparta sõda. 490.a eKr toimus Marathoni lahing (pärslased vs kreeklased ).
5) Hellenismi (330 – 146 a eKr) – Poliitiline killustatus põhjustas majanduslanguse. Aleksander Suure sõjaretkedel levib kreeka kultuuri alane teave Idamaadesse. OM langusaeg. Roomlased tungivad Kreekasse .
6) Rooma võimu (146 eKr – 395 m.a.j) – Kreeka linnadel on autonoomia , neid valitseb Makedoonia provintsi asevalitseja. Rooma riigi jagunemisel 395. a. m.a.j jääb Kreeka Ida- Rooma riigi koosseisu
Kreeka religioon (Kreeka jumalad):
Olümpose jumalad:
Zeus - peajumal , taeva ja tuulte valitseja.
Hera - Zeusi abikaasa ja õde, abielunaiste kaitsja.
Poseidon - Zeusi vend, merede valitseja.
Hades - Zeusi vend, allilma jumal, surnute valitseja.
Hestia- Zeusi õde, kodukolde jumalanna.
Ares - Zeusi ning Hera poeg; sõjajumal
Athena –Zeusi peast sündinud tütar; sõjajumalanna, sõjameeste kaitsja
Apollon - Artemise kaksikvend, Zeusi poeg; kunstide ja muusade kaitsja, valguse, ennustuskunsti ja tõe jumal Artemis - Apolloni kaksikõde ja Zeusi tütar, jahijumalanna .
Aphrodite - Zeusi tütar, kes sündis merevahust; ilu ja armastuse jumalanna
Hephaistos – Hera poeg, Aphrodite abikaasa; sepatööjumal ja seppade kaitsja.
Hermes – Zeusi poeg, kaupmeeste ja varaste jumal. Ettevõtlike inimeste kaitsja ning jumalate käskjalg.
-----
Demeter – Zeusi õde, maa- ja viljakusjumalanna .
Dionysos - veini- ja viljakusjumal.
Eros – Aprodite ja Arese poeg, armastuse jumal
Nike – võidujumalanna
Helios – päikesejumal
Selene – Heliose õde, kuujumalanna
Eos - koidujumalanna
Kreeka kultuur:
1)filosoofid: Sokrates , Platon , Aristoteles
2)skulptorid: Myron (pronksi-valumeister, Kettaheitja looja), Pheidias ( Olympias asunud Zeusi kuju looja)
3)matemaatikud: Pythagoras , Eukleides, Archimedes
4)kirjanikud: Homeros (Ilias ja Odüsseia), Sophokles(tragöödiad), Aisopos (valmižanr)
Laste õpetamine/ kasvatamine Ateenas ja Spartas:
Sparta (al 7. saj. eKr)
Ateena (al 5.saj eKr)
Eesmärk
Kasvatada sõdurit, riigi kaitsjat ja valitsejat
Kasvatada harmooniliselt arenenud kodanikku
Korraldus
Riiklikes koolides
Tasulistes erakoolides
Kellele
Ainult valitsevale klassile (spartiaadidele):
7- 18aastastele poeg- ja tütarlastele
Algul Ateena vabadele kodanikele ; Periklese ajast alates - kõigile vabadele maksu-jõulistele kodanikele: 7- 16/18aastastele poeglastele
Õppetöö
7- 12a: osavus , jõud, sõna-kuulelikkus
12- 15a: vastu-pidavus, range režiim
15- 18a: sõjakunst, julmus, halastamatus
I: grammathistide kool - lugemine, kirjutamine, arvutamine
II: githaristide kool- laulmine , pillimäng
III: palestra - 13-16a, eelnevad kooliastmed pidid olema läbitud; kehaline kasvatus
Gümnaasium: 16-18a Filosoofia, retoorika , gümnastika
Vana-Kreeka kehakultuur:
gümnastika – erinevate kehalisete harjutuste sooritamine / harjutamine. Sõjalis-rakenduslikud harjutused, tantsud, mängud(liikumis- ja pallimängud)
agonistika – võistlemine erinevatel aladel
Harjutamis- ja võistluspaigad Vanas-Kreekas:
palestra – algselt maadlusväljak, hiljem sportimise koht. Mitteavalik. Ta oli tihti mõeldud eelkõige maadluseks ning tal oli mitmeid lisaruume nagu gümnaasiumilgi. Palestrates anti noorukitele algharidust, mis tagas nende hakkamasaamise täieõiguslike linnakodanikena.
staadion – pikkusühik, mis on andnud nime spordidistantsidele (staadionijooks) ning lõpuks ka spordiväljakule, kus korraldati võistlusi jooksus ja teistel aladel.
gümnaasium – avalik kehaliste harjutuste sooritamise paik. Gümnaasiumi juurde kuulus enamasti suur puupõrandaga kaetud spordiplats, maadlusala jms ning hulk abiruume ja rajatisi (sealhulgas riietusruum, pesemis - ja võidmisruum, raamatukogu). Gümnaasiumides tegeldi sõjalise iseloomuga harjutustega.
Vana-Rooma:
Vana-Rooma ajalooperioodid, nende iseloomustus:
1)Kuningate ajajärk (753-510 a. eKr) – Roomat valitsesid 7 kuningat. Langes sugukondlik kord, kujunes välja linnriik – Rooma saavutas ülemvõimu. Kodaniku ühiskondlikku seisundit hakkas määrama tema varanduslik seisukord.
2)Vabariigi ajajärk (510-30 a. eKr) – Rooma ülemvõim Itaalias(265a. eKr) ning kujunes Vahemere-maid hõlmav riik (148a. eKr.) Rooma senat oli kõrgeim võimuorgan, mida juhtisid 2 valitud konsulit. 45. a eKr kehtestas Caesar diktatuuri.
3)Varase keisririigi ajajärk (30 a. eKr – 284 a. m.a.j) – Octavianus võitis Aktioni lahingu, sai Egiptuse ainuvalitsejaks, 27.a eKr kuulutati Rooma kõrgeima võimu kandjaks . Keisrile kuulus sõjaväeline- ja tsiviilvõim. 1-2 saj m.a.j Rooma „kuldne ajastus“. 212.a kuulutatakse Caracalla ediktiga kõik provintsiaalid Rooma kodanikeks. 3. saj. algas majanduslik ja poliitiline kriis.
4)Hilise keisririigi ajajärk (284 – 476 a. m.a.j) – Tsiviilvõim eraldati sõjaväelisest võimust. Ristiusk . Palju rüüstamisi, kuni suurriigi languseni.
Vana-Rooma kultuur:
kirjandus: asju hakati kirja panema al 3. saj. eKr. Publius Vergilius Maro oli eepose „Aeneas“ looja. Decimus Junius Iuvenalis – rooma satiirik: „Tuleb paluda , et terve vaim oleks terves kehas.“
ehituskunst: Suurimaks saavutuseks on akveduktid (veetorud/kanalisatsioonisüsteem). Colosseum (amfiteater) ja Circus MaXimus (ratsamängude korraldamiskoht).
Vana-Rooma hariduskorraldus:
Põhimõtted Kreekast. 7aastani kasvatati kodus, hiljem poisid kooli ja tüdrukutel jätkus kasvatus kodus. Töökasvatus. Mängiti rõngaste, pallide jms.
Elementaarkoolid andsid algharidust. Õpetati lugemist, kirjutamist, arvutamist, käitumist
Grammatikakoolides (12- 16aastastele) õpetati ladina ja kreeka keelt, ajalugu, geograafiat, seadusetundmist, tantsu ja maadlust, viidi läbi sõjalis- kehalist ettevalmistust
Retoorikakoolid (15- 19aastastele) olid grammatika-koolide jätkuks, neis valmistati ette ametnikke. Õpetati poliitikat, filosoofiat, kirjandust, õigusteadust, matemaatikat, muusikat
Vana-Rooma kehaline kasvatus:
1)Sõjalis-kehaline kasvatus, ettevalmistus sõjategevuseks. Võisteldi rituaalsetel pidustustel ja tseremooniatel. Lõuna-Itaalias tegutsesid palestrad ja gümnaasiumis, kus harjutati kreeklasele omaseid harjutusi (jooksmine, ratsutamine, kaarikusõit, mõõgavõitlus, maadlus, sõjatantsud)
2)Sõjaline- kehalis kasvatus spets sõjaväelaagrites. Treeniti: jooksmist, hüppeid, takistuste ületamis, kiirrännakuid(30-40km kandes 25-30kg varustust 6km/h).
Ülemklassi kehalised harjutused meelelahutuseks: joosti , hüpati, pallimängud, jahtimine ja kalapüük. Aia- ja põllutööd. Lihtrahvas võis vaatemänge vaatama minna( gladiaatorid ) ja käia termides (saunad).
3) Rajati palju suurejoonelisi meelelahutuslikke ehitisi. Gladiaatorite võitluste julus vähenes. 404. a keelati. 4-5 saj hakati korraldama vabade kodanikke võistlusi. Langusperioodil võistluspaiku suleti, ristiusk ei soosinud.
Antiikaja pidulikud mängud:
pärjamängud – auhinnaks pärg
pühendatud mängud – peeti kellegi/millegi auks ja toimusid ainult ühel korral (Nt Traianuse võidu tähistamisek peetud mängud)
staadionimängud – võisteldi võidusõidus, maadluses, hüppamises ja kettaheites.
amfiteatri vaatemängud – gladiaatorite võitlused, loomade võitlused ja loomajahid, dresseerituf loomade paraadid. Gladiaatorite võitlused al 3.saj eKr.
Vana-Kreeka pidulikud mängud:
1)Olümpiamängud:
Kellele: Zeus;
Millal: alates 9./8. saj – kindlad andmed 776. aastast. Toimusid iga 4 aasta (1417 päeva) järel;
Kus: Elise maakonnas Olympia kultusekohas;
Osavõtjad: vabad veresüüta polise-kodanikud, kes olid viimased 10-12 kuud regulaarselt treeninud . Orjad osaleda ei tohtinud, hiljem vaadata küll. Naisi Olympiasse üldse ei lubatud;
Programm: Kestsid algul 1 päeva, siis 3 ja lõpuks 5. (1.päev: vandetõotuste andmine (Bouleuterionis), loosimine, rituaalsed talitused 2.päev: võistlused noortele 3.päev: meeste võistlused 4.päev: hobuste võiduajamised, viievõistlus, kilbijooks)
Autasu : Õlipuuokstest pärg
Hiilgeaeg oli 6. saj eKr ja langusperiood al 4. saj eKr, kui võistlema hakkasid elukutselised atleedid, mängud muutusid rahvusvahelisteks ja kaotasid maine võimuinimeste silmis . 393 m.a.j toimusid viimased antiikaja OM’id, sest järgmisel aastal keiser Theodosius I keelas need ära.
2)Püütiamängud:
Kellele: Apollon
Millal: al 6. saj eKr, olümpiaadi igal 3. aastal
Kus: Krissa tasandik Delfi lähedal
Osavõtjad: ainult aristokraadid
Programm: algul muusikas, hiljem atleetika - ja ratsutamisvõistlused
Autasu: loorberipärg
3)Isthmose mängud:
Kellele: Poseidon
Millal: al 6. saj eKr, olümpiaadi igal 2. ja 4. aastal
Kus: Istgmos Korintose maakitsusel
Osavõtjad: ainult joonia rahvad
Programm: alguses ainult spordivõistlused, hiljem muusikakonkursid
Autasu: okaspuupärg
4)Nemea mängud:
Kellele: Zeus
Millal: al 6. saj eKr, olümpiaadide igal 2. ja 4. aastal
Kus: Nemea org, algul Kleonai, hiljem Argose linn
Osavõtjad: ainult dooria rahvad
Programm: peamiselt spordivõistlused, hiljem muusikute konkursid
Autasu: luuderohupärg
5)Pan- Athena mängud ( panatenaiad ):
Kellele: Athenale
Millal: al 6. saj eKr, algselt igal aastal, hiljem nelja aasta tagant
Kus: Ateena
Osavõtjad: kõik vabad kreeklased
Programm: Algasid öise tõrvikutega rongkäiguga, kestsid 9 päeva. Nii muusalised (esimesed 3 päeva) kui ka sportlikud alad.
Autasu : õlipuuokstest pärg
Pidulike mängude tuntuimad võitjad:
1) Koroibos – esimene teadaolev olümpiavõitja (776.a eKr); Milon Krotonist – 6kordne maadluse võitja (540. ja 532.-516.a eKr); Leonidas Rhodoselt – 4kordne triastese (1 ja 2 stadioni jooksud + kilbijooks) võitja (164.- 152.a eKr); Rooma keiser Tiberius – 4hobuserakendite võidusõidu võitja, esimene roomlasest olümpiavõitja (4.a eKr)
2)
3) Platon 2 korda maadluse võitnud
4)
5)
Mõned kreekakeelsed nimetused:
stadiodromos – harjutuste tegemise, jooksmise paik
diaulos – kahe staadioni pikkune (400m) jooks ntiikolümpiamängudel
dolichos – pikamaa jooksudistants antiikOM (12 või 24 staadionit)
pankration – võistlusspordiala, mis ühendas rusikavõitlust ja maadlust. Võisteldi paljaste rusikatega püstiasendis ja pikali . Lubatud olid rusikalöögid, hoobid jala, põlve ja küünarnukiga, klammerdumine, kägistamine ja liigeste väänamine. Keelatud olid hammustamine ja küünistamine
hellegoniid –
zanes – Zeusi pronksist kuju
II Kontrolltöö
Keskaeg .
Keskaeg kui ajalooperiood (mõiste, ajalised piirid): üldajaloo periood, mis järgneb vana- ja eelneb uusajale. Ajavahemik 5.-15. saj. (Lääne-Roome riigi lagunemine 476a – Ameerika avastamine 1492a ). Eestis: 13. saj – Liivi sõda(1558a)
keskaja perioodid (nende iseloomustus):
1) Varakeskaeg (5.-11. saj) – linnaelu ja kaubanduse hääbumine, agraarsusel põhinev naturaalmajandus, ristiusu levik. Pime aeg. Kirikutegelased taunisid võistluslikke vaatemänge, ideaaliks said asketism (enesepiiramine) ja eraklus.
2) Kõrg- e. klassikaline keskaeg (11.-13. saj) – põllumajanduse areng, mitmed sotsiaalsed ja poliitilised muutused, feodaalne ühiskonnakorraldus
3) Hiliskeskaeg (13.-16. saj algus) – vaimse ja kultuurilise murrangu aeg Lääne-Euroopa riikides. Renessanss .
feodalism- poliitiline ja sotsiaalne süsteem, mis põhines lojaalsusel ja reguleeris aristokraatide vahelisi suhteid
feodaal e. läänimees e. vasall - läänimaa saaja, kes vastutasuks kohustus teenima maaisanda sõjaväes
rüütel- väikefeodaal, kes oli kohustatud teenima oma maaisanda sõjaväes
Hansa Liit- 12. saj lõpus Põhja-Saksamaal ja Läänemere ääres asuvate linnade loodud liit oma õiguste kaitseks
tsunft - käsitööliste ühe kutseala liit, kuhu kuulusid ainult meistrid
gild – erinevate alade käsitöömeistrite või suurkaupmeese ühing, mis kaitses varakate kodanike õigusi
vennaskond- vallaliste kaupmeeste ja laevaomanike ühendus. korraldasid linnades laatasid ja võistlusi
renessanss- intellektuaalne ja kunstiline liikumine, mis sai alguse Itaalias.
Keskaegne haridus :
Kristlikud kloostrid tähtsad hariduskeskused.
kloostikoolide õppetöö aluseks ja eesmärgiks oli seitse voorust: lugemine, kirjutamine, aritmeetika, dialektika(mõtlemine), retoorika, astronoomia , muusika
ülikoolide seitse vaba kunsti: alamaste: grammatika, retoorika, dialektika, ülemaste: aritmeetika, geomeetria , astronoomia, muusika
Kõrgkeskajal hakkasid linnades tegutsema toomkoolid ja ülikoolid.
Lihtrahva lapsi kasvatati ja õpetati vahetu tegevuse käigus.
Mungaordude ( dominiiklased , jesuiidid ) tegevus hariduse levitamisel:
Dominiiklaste kloostrite juures tegutsesid koolid, mis olid mõeldud munkade ja nunnade ettevalmistamiseks (sisemine kool) ja linnarahvale (välimine kool).
Jesuiidid taotlesid katoliku usu levikut kasvatuse/hariduse kaudu. 16. saj hakkasid asutama ladinakeelseid kesk- ja kõrgkoole. 17. saj. hakkasid tähelepanu pöörama ka lihtrahva harimisele, algkoolid. Olulisel kohal humanitaarained , õpilaste omavahelise võistlemise innustamine , kehalised harjutused, piiritu kuulekus ja käitumise range valvamine.
Kehaline kasvatus keskajal.
Germaanlaste sõjalis-kehaline kasvatus: jooksmised, hüpped, visked- heited , ratsutamine, ujumine, mõõgavõitlus, maadlus ja vb ka suusatamine ja uisutamine .
Rüütlikasvatus: seisuselt kõrgema feodaali õukonnas kujundati välja rüütlile vajalikud oskused.
Kuni 7aasta vanuseni kasvati poisse kodus;
7- 14aastased: lääniemanda paažid; õpetati käitumist ja häid kombeid ;
14- 21aastased: läänihärra relvakandjad(junkrud), kes saatsid oma isandat sõjaretkedel ja turniiridel; õppisid võitlusvõtteid ja käitumist seltskonnas
20-21aastaselt toimus rüütliks löömine
rüütellikkuse koodeks – kujunes välja 12. sajandiks ; rüütel pidi lähtuma kolmest põhimõttest: ustavus, heldekäelisus ja vaprus
rüütli seitse voorust: ratsutamine, ujumine, relvakäsitsemine ja vehklemine, jahipidamine, vibu - ja ammulaskmine, malemäng, luuletamine ja laulmine
Rüütliturniirid – võistlusmängud suurtel pidustustel rüütlite võimete võrdlemisel. Esimene suurem kindlate reeglitega turniir toimus Gallias 1090. a. Kavas olid nii sõjalised kui ka sportlikud võistlused: rüütlitele ratsavõistlused, maadlus, male ja harfimäng; junkrutele-kannupoistele aga maadklus, kivitõukamine, jooks ja hüpped. Ratsasalkade vastastikune sõjamäng. Ratsa -kahevõitlus piikidega –osalda võisid ainult aadlikud. Auhinnaks varustus ja relvad, hiljem rahaline preemia.
Aadlidaami kasvatus: haridus saadi kodus, kloostri- või kirikukoolides. Mida vanemast seisusest tütarlaps oli, seda vähem tohtis mängida või tantsida.
rüütlidaami seitse voorust: usklikkus , käsitöö tegemise oskus, lugemine, kirjutamine, luuletamine, pillimäng, laulmine.
Kehaliste harjutustega tegelemine linnade:
Linnade kaitsmise huvides korraldati sõjalist ettevalmistust (nt mõõgavõitlus) spetsiaalsetes koolides ja ühingutes. Õpetati ka tantse ja korraldati meelelahutuslikke sõjamänge. Võisteldi laadapäevadel ja pidustustel. Mängiti palli, kurni ja keeglit. Harrastati ronimist, kivide viskamist, teivas -kaugushüpet. Tulirelva leiutamise järel toimus laskurpidustusi.
Kehaliste harjutustega tegelemine maal:
Tekkis võistlemine erinevates kehalistes tegevustes, et välja selgitada, milline on kellegi võimekus ja kellele võib rünnaku ajal loota. Maadlemine, jooksmine, tantsimine , kivi heitmine , vehklemine puust keppidega, liu laskmine , üle lõkke hüppamine, rahvatantsud –mängud.
Hiliskeskaeg/vara- uusaeg ...
...(renessanss) kui ajalooperiood; seda iseloomustavad tunnused: ilmalikkus, humanism, tagasipöördumine antiikkultuuri juurde, avastused ja leiutised, rahvustunde ärkamine ja rahvusriikide teke.
Renessanssiaegne kultuur:
filosoofia- N.Machiavelli ja T. Campanella (Itaalia); T.More ja F.Bacon (Inglismaa); J.A.Komensky (Tšehhimaa)
loodusteadused- I. Newton (Inglismaa)
kirjandus- Dante, F. Petrarca (Itaalia), W. Shakespeare (Inglismaa), Cervantes ( Hispaania )
kunst - Michelangelo , Leonardo da Vinci (Itaalia)
Humanistide vaated inimeste kehalisele arendamisele: taotletakse inimese harmoonilist arendamist
Vittorino da Feltre- 1425a. avas humanistliku kool-internaadi „Rõõmu Kodu“. Õpetati ratsutamist, maadlust, ujumist ja pallimänge, matkati, karastati.
Hyronymus Mercurialis- „Võimlemise kunstist“( 1569 ). Tervise, sõjaline ja sportlik võimlemine .
Jan Amos Komensky ( Comenius ) – üheks teadusliku didaktika rajajatest, pooldas aktiivõppe põhimõtet. Leidis, et haridus on vajalik kõigile ja seda tuleks anda 4-astmelises ühtluskoolis (1.-6. eluaasta – emakool; 7.-12.eluaasta – emakeelne kool; 13.-18.eluaasta – ladina kool; 19.-24.eluaasta – akadeemia). „Kolm kaheksat “: Õpilase päevas peab olema 8 tundi õppimist/ töötamist, 8 tundi hoolitsemist oma keha ja tervise eest ning 8 tundi und. „ Didactica magna“.
Uusaeg.
Uusaeg kui ajalooperiood (mõiste, ajalised piirid, iseloomulikud tunnused): üldajaloo periood, mis järgneb keskajale ja eelneb uusimale ajale. Ameerika avastamine – I maailmasõja algus(1914). kapitalismi areng, rahvuslikud liikumised, revolutsioonid, demokraatia, parlamentarism , sotsiaalse mõtte areng, rahvavalgustuslik tegevus.
Varane uusaeg ( 1494 - 1559 ) – algas uute maade avastamine ja koloniseerimine. Absoluutsete monarhiate laienemine/tugevnemine. Reformatsioon .
reformatsioon- algas 31.okt 1517. usuline uuendusliikumine, mille tulemusena eraldusid katoliku kirikust nn reformeeritud harud: luterlus , kalvinism , anglikaani kirik .
protestantism - roomakatoliku kirikust eraldunud koguduste üldnimetus.
kalvinism- Johann Calvini rajatud protestantlik usuvool . Nende õpetuse järgi peab usklik kogu oma elu ja tegevusega valmistuma õndsaks saamiseks (saatust ette ei tea), olema töös püüdlik, kohusetruu, loobuma ilmalikest rõõmudest. Kalvinistid propageerisid lihtsat elu.
filantropism- sõbralikkus/ looduse- ja mõistuspärast kasvatust rõhutav pedagoogiline liikumine 18.-19. saj Saksamaal ja Šveitsis.
filantroop – kooli kehalise kasvatuse aluste loojad. Mängud, praktilised harjutused käeliste tegevuste arendamiseks, kehalised harjutused.
filantropiin- filantroopide poolt asustatud internatkoolid. Pandi rõhku käsi-ja aiatööle, kehalisele kasvatusele , tervislikele eluviisidele ja õpilaste aktiivsusele.
rüütliakadeemia- aadlinoormeeste õppeasutused 17.-18. saj. Valmistati ette hoovkonna sõjaväe ja tsiviilameti jaoks.
voltižeerimine- puust hobusel võimlemine
tööstusrevolutsioon- 18. saj Suurbritanniast alguse saanud periood, mil toimusid suured muudatused põllumajanduses, tootmises, kaevandamises ja transpordis . Vabrikutootmine . Masinad inimtööjõu asemel.
Jean Jacques Rousseau vaated kehalisele kasvatusele: „Emile ehk kasvatusest “ – rõhutab lapse sünnipäraste omaduste väljaarendamise vajadust; pooldab loomulikku kasvatust ja õppimist vahetult elust endast.
Johann Heinrich Pestalozzi vaated kehalisele kasvatusele: asutas Neuhofis orbude varjupaiga, kus taotles laste harmoonilist arendamist ja vaeste laste kasvatamist -õpetamist; kehaline kasvatus kõigile lastele kohustuslik. Leidis, et kõigi koolide õppeplaanidesse peavad kuuluma kunst, kehaline kasvatus ja töökasvatus. Pooldas loomulikke kehalisi harjutusi. „Raamat keha harimisest“.
Filantroopide vaated kehalisele kasvatusele ja nende tegevus kehalise kasvatuse korraldamisel:
1) Johann Bernhard Basedow : filantroopse kooliuuendusliikumise rajaja. Pooldas aktiivõpet ja taotles kasvatusreforme. Rõhutas loodusteaduste, kehaliste harjutuste, käsitöö ja aiatöö tähtsust. Dessau filantropiini asutaja .
2) Gerhard Ulrich Anton Vieth: Koostas kehalise kasvatuse entsüklopeedia. Pidas kehaliste harjutuste kasutamise eesmärgiks tervise säilitamist ja tugevdamist, jõu ja kehavormide ilu arendamist, vaimse arengu toetamist.
3) Johann Christoph Friedrich Guts-Muths: kirjutas ühe esimese ujumiseõpukutest, avaldas mängude kogumiku, kus oli 105 erinevat mängu. „Võimlemine noorsoole“ (1783). Kasutas palju riistharjutusi.
Kehaline kasvatus eri tüüpi õppeasutustes:
rahvakoolides- kehalist kasvatust tihti ei teostatud. kehaliste harjutustega võisid õpilased tegeleda oma vabal ajal.
rüütliakadeemiates- vehklemine, ratsutamine, ballitantsud, jooksmine, hüpped, maadlus, pallimängud, voltižeerimine
ülikoolides- vehklemine, ratsutamine ja tantsimine, pallimängud, loomulikud liikumisviisid .
Kehaline kasvatus Mandri-Euroopa riikides:
Erinevate Euroopa riikide teke ja ajalugu (kehalise kasvatuse süsteemide kujunemist selgitavad taustandmed):
Juba 18.sajandi lõpul hakatakse erinevates riikides tähelepanu pöörama J.H.Pestalozzi ja filantroopide ideedele. Leiti, et kehaliste harjutustega tegelemisest on rohkem kasu juhul, kui see on organiseeritud (nt kuulub koolis õppeainete hulka)
Euroopa erinevate riikide kehalise kasvatuse (võimlemis-)koolkondade kujunemist mõjutas märkimisväärselt J.C.F.Guths-Muts’i raamatu „Võimlemine noorsoole“ tõlkimine prantsuse, inglise, rootsi ja taani keelde
Kehaline kasvatus Saksamaal/ Preisimaal :
saksa kehalise kasvatuse koolkonna kujunemist mõjutanud isikud:
Friedrich Ludwig Jahn - saksa võimlemiskoolkonna rajaja. Võimlemisringide asutaja ja turnerite-liikumie ideeline juht. Võttis kasutusele uudsed võimlemisriistad (rööbaspuud, rõngad, kang).
Ernst Eiselen- saksa võimlemiskoolkonna rajaja. Tegeles kehaliste harjutuste õpetamise metoodika arendamisega, töötas välja näitlikud vahendid harjutuste õpetamiseks.
Friedrich Fröbel- avas Saksamaal esimese lasteaia, kus lastele õpetati kehalisi harjutusi. Mõtles välja lastele mänguasju, kogus ja süstematiseeris laste liikumismänge. (Montessori pedagoogika.)
Adolf Spiess- kohandas turnerite-võimlemise koolidele. koostas tunniskeemid, täpsustas tunni organisatoorset külge, võttis kasutusele harjutused väikevahenditega. 1840. a avaldas „Õpetus võimlemise kunstist“.
turnerite- liikumine- 1811.aastal avati Hasenheides (Berliini lähedal) võimlemisväljak, kus hakkasid toimuma võimlejate (kohalikud väikekodanlased, käsitöölised, õpilased jne) treeningud ja avalikud esinemised .
Võimlemisväljakutel tegeleti jooksude , hüpete, maadluse, ujumise jms, erilist rõhku pandi riistvõimlemisele
1819.aastal keelas Preisi valitsus kehaliste harjutustega tegelemise koolides ja välis-väljakutel (Hasenheide võimlemisväljak suleti). Turnsperre (võimlemisliikumise keeld) kestis 1820-1842 aastani. Sel ajal hakati ( salaja ) võimlemisega tegelema sisetingimustes – hakkasid tekkima võimlad, loodivõimlemisriistu, riistharjutuste tehnika muutus keerulisemaks.
Kehaline kasvatus Tšehhimaal:
1881. a toimus Prahas esimene suurem võimlemispidu (SLJOT), kus esines 1600 võimlejat.
Miroslav Tyrš – sokolite võimlemisrühmade organiseerija, Praha ülikooli õppejõud. Töötas välja oma võimlemissüsteemi. Lindid , linikud, pärjad, rõngad on pärit tema ajast. Välja töötatud harjutusi iseloomustas sirgjoonelisis, ulatuslikkus, nurgelisus ja kiire tempo.
sokolite võimlemisliikumine- loodi 1850ndate keskel vastukaaluks turnerite-liikumisele. Püüeldi nii neidudele kui noormeestele sobiva, rahvuslikku joont kajastava võimlemissusteemi loomise poole ning valmistada neid ette vabaduse kättevõitmiseks. Peamiseks kujunes tegevuse väline külg (riietus, dekoratiivsed vahendid, asendite ja liigutuste ilu). Harjutused jagunesid nelja rühma: harjutused vahenditeta, vahendite kasutamisega, rühmaharjutused ja võitlusharjutused. Kujunes välja harjutuste terminoloogia. Tund koosnes kolmest osast: korra-riviharjutused; harjutused riistadel, hüpped, akrobaatika jms; rahustavad harjutused.
Kehaline kasvatus Rootsis:
19. saj algul kasvas Rootsis huvi sõjaväe ettevalmistuse parandamise vastu – kehaline kasvatus muudeti armees kohustuslikuks . Rootsi võimlemissüsteemis peeti väga oluliseks harjutusi, mis kindlustasid inimese keha arenemise ja tugevnemise; väga tähtsaks peeti rühi kujundamist. Võeti kasutusele originaalsed võimlemis-riistad (nn rootsi riistad): varbsein , poom, võimlemispink ja –kast, hoolaud/trampliin. Kehalise kasvatuse tund algas soojendus- ja lõppes lõdvestusharjutustega.
Per Henrik Lingi: sai kohustuseks luua rootsi võimlemissusteem. Stochkolmi Kuningliku Kehakasvatuse Instituudi esimene rektor. Kavandas 4- osalise võimlemissusteemi: pedagoogiline, ortopeediline, sõjaväeline ja esteetiline võimlemine. Esimene inimorganismi ehitust ja talitlust arvestav kehaliste harjutuste süsteem. Väitis, et võimlemisega tuleb alustada juba lapseeas .
Hjalmar Lingi: oluline osa võimlemisriistade loomises. Koostas erinevaid tunniskeeme, võitles kehalise kasvatuse õppekavva võtmise eest, organiseeris kehalise kasvatuse õpetajate ettevalmistust.
Kehaline kasvatus Taanis :
Franz Nachtegalli- taani võimlemissüsteemi looja. 1799. a asutas Kopenhaagenis sõjaväelaste õppeasutuse (eragümnaasium). Esimene rektor 1804. a asutatud Kopenhaageni Kuninglik Sõjaväe Võimlemise Instituudis – esimene kehalise kasvatuse kõrgem õppeasutus maailmas. Valmistati ette nii sõjaväe spetsialiste kui ka kehalise kasvatuse õpetajaid.
kehaline kasvatus Taani õppeasutustes: 1814. a muudeti kehaline kasvatus kõikides koolides kohustuslikuks õppeaineks – esimene maa.
Kehaline kasvatus Prantsusmaal:
Francisco Amoros’ tegevus armee kehalise kasvatuse edendajana: Läbiviidava sõjalis-kehalise ettvalmistuse raames kasutati muuhulgas ka võimlemise- ja akrobaatikaharjutusi. „Füüsilise, gümnastilise ja moraalse kasvatuse juhtnöörid“.
George Demenie kui teaduslikult põhjendatud kehalise kasvatuse süsteemi looja Prantsusmaal: süsteem, taotles tervise tugevdamist, aga ka moraalset ja esteetilist arendamist. Meestele soovitati võistlusliku iseloomuga harjutusi, naistele esteetilisi harjutusi. Rõhutati, et kehalised harjutused olgu loomulikud ja elulähedased, mittetöötavad lihased tuleb lõdvestada, kehaliste harjutuste õpetamisel tuleb rakendada järk-järgulist printsiipi .
III KONTROLLTÖÖ
Kehaline kasvatus ja sport Inglismaal.
kalvinism - Johann Calvini rajatud protestantlik usuvool. Nende õpetuse järgi peab usklik kogu oma elu ja tegevusega valmistuma õndsaks saamiseks ja loobuma ilmalikest rõõmudest.
puritaanlus – piibellike kõlblusnormide range täitmise nõudmine inglise kalvinistide poolt
tööstusrevolutsioon - 18. saj Suurbritanniast alguse saanud periood, mil toimusid suured muudatused põllumajanduses, tootmises ja transpordis. Vabrikutootmine. Masinad inimtööjõu asemel.
manufaktuur - on tööstushoone, kus töölised toodavad kaupu või juhivad masinaid, mis neid toodavad.
džentelmen – laitmatute maneeridega härrasmees
amatööratleet – asjaarmastajad aka härrasmehed, kes omalõbuks spordiga tegelesid ega tahtnud selle eest mingit hüvitist.
elukutseline sportlane (professionaalne atleet ) – kõik kehalise töö tegijad (töölised, mehaanikud, käsitöölised jt.)

• Kehaliste harjutustega tegelemine Inglismaal enne 16.sajandit:
  

Võistlusliku iseloomuga kehalised harjutused olid Inglismaal populaarsed juba keskajal, seda nii aadlike kui lihtrahva hulgas. Toimusid rüütliturniirid, jahiretked, hobuste võiduajamised, küladevahelise võistlused jms. Levima hakkas polo. Mängiti jalgpalli ja kriketit.

• Suhtumine kehaliste harjutustega tegelemisse 16.-17.sajandil:
  

Kolledžites hakati rohkem tähelepanu pöörama kaasaegsete kehaliste harjutuste (sportmängud, tantsud, sõudmine) õpetamisele. Haridustegelaste seas hakkasid üha enam levima vaated, et kehalised harjutused peaksid kuuluma koolide õppekavadesse.
Suhtumises muutus domineerivamaks kasulikkuse printsiip.
Kehaliste harjutuste sooritamises võistlemisega jäid tegelema elukutselised sportlased ; arisokraadid ja haritlaskond olid pealtvaatajateks ja tegelesid kihlvedude sõlmimisega.
John Locke (džentelmenikasvatuse teooria looja) – džentelmenide juures pidas oluliseks tugevat tervist, laitmatuid maneere, enesekindlust, vajadust arendada mõistust ja omandada praktilisi teadmisi. „Mõtteid kasvatusest“ (1663): eesmärgiks terve vaim terves kehas; kehaline kasvatus peab teenima kasulikkuse printsiipi; kehalise kasvatuse vahenditeks on kehalised harjutused, mängud, aia- ja põllutööd.

• Kehaliste harjutustega tegelemine Inglismaal 18.-19.sajandil:
  

vabaaja liikumisharrastuse teke - Tänu tootmise kõrgele tasemele tekkis inimestel rohkem vaba aega, mida hakati sisustama viibimisega looduses ja kehaliste harjutuste sooritamisega. Tegeleti golfi , kriketi, ratsutamise, jalgpalli, sõudmise, poksi ja võidujooksudega. Sportimine muutus üha enam tavapärase elu osaks.
spordiklubide loomine: spordiga tegelemiseks hakatakse looma klubisid ja korraldama võistlusi
1608 . a. esimene golfiklubi
1775. a. esimene purjespordiklubi
1843. a. Liverpooli ujumisklubi
1844 . a. Londoni Noorte Meeste Kristlik Ühing (YMCA)
1848. a. Londoni uisutamisklubi
1850. a. Oxfordi kergejõustikuklubi
1862 . a. Liverpooli Spordiklubi, mis hakkas korraldama Liverpooli olümpiamänge
võistluste korraldamine:
1812 . a. Sandhursti esimesed (kergejõustiku-) võistlused
1829. a. esimene sõudevõistlus Oxfordi ja Cambridge Ülikoolide paatkondade vahel
1844. a. Dublini Ülikooli esimesed lahtised kergejõustikuvõistlused
1861. a. esimesed sisekergejõustikuvõistlused
1866. esimesed Inglismaa meistrivõistlused kergejõustikus
1872. esimesed inglismaa jalgpallivõistlused
võistlusmääruste koostamine:
1855. a. koostati Inglismaal esimesed kergejõustiku võistlusmäärused
1863. a. esimesed jalgpalli võistlusmäärused
„Džentelmeni paragrahvid“ – kehtestati 1864. aastal. Sellega keelati kehalise töö tegijatel(töölistel) osavõtta asjaarmastajate (härrasrahva) spordist. Sinna oli sisse kirjutatud ausa mängi põhimõte = aususe ja õigluse põhimõtte järgimine võistlusspordis.

• Kehaline kasvatus Inglise õppeasutustes:
  

19. saj. keskpaigas algab Inglismaal kooli kehalise kasvatuse kaasajastamine – kehalise kasvatuse aluseks saab mänguline ja sportlik tegevus.
Thomas Arnold kehalise kasvatuse edendajana:
Tema täheldas, et noored, kes olid edukad spordiväljakul, olid liidrid ka muudes ettevõtmistes väljaspool mänguväljakut. Hakkas juurutama sportlikku tegevust Rugby kolledžis.
Charles Kingsley kehalise kasvatuse edendajana:
Töötas välja kehalise kasvatuse korraldamise teoreetilised alused. Leidis, et õppeasutuste administratsioon peab toetama noorte sportlikku tegevust. Ideaaliks oli „noor kristlik atleet“, kes ilmalike ja vaimulike õpingute kõrval tegeleb ka kehaliste harjutustega.

• Spordimängud (olümpiamängud) Inglismaal:
  

19. saj. teisel poolel hakkas olümpialiikumine Inglismaal laienema. Liverpoolis (1862), Lancasteris (1865), Londonis esimesed rahvuslikud (1866) jne.
Cotswoldi om: Algatas 1612. aastal aadlik R. Dover. Toimusid igal aastal nelipühade nädala neljapäeval ja reedel. Kavas olid hobuste võiduajamine, jänesejaht, maadlus, võidujooks, rahvamängud ja –tantsud. Avatud kõigi ühiskonnakihtide esindajatele.
Wenlocki om: Algatas dr. W.P. Brookes , kes arstina tajus kehaliste harjutuste olulisust tervisele ja propageeris seda. Esimesed mängud 1850. a oktoobris. Toimuvad igal aastal. Kavas olid: kriket, jalgpall, kaugus- ja kõrgushüpe, 50 jardi ühel jalal hüpped, võidujooksud, hiljema ka aritmeetikatundmine, kudumine ja deklameerimine jms.
Kaasaegse spordiliikumise sünd
sport- mänguline, valdavalt võistlusliku ja kehalise iseloomuga tegevus.
harta „olümpiaharta“ – 1832. a. prantslaste koostatud dokument, mille kohaselt oli Rondeau’s asuva seminari õpilastel enda tarbeks õigus olümpiamängud korraldada.
aadlik- kõrgema seisusega isik
aristokraatia / aristokraat- valitsemise kord, kus võim kuulub päritavate eesõigustega üliklikule

• Kaasaegse spordiliikumise juured:
  

aristokraatlik seltsielu – Spordikultuur tekkis maaomanike vaba aja harrastuste ning rüütlite sõjalis-kehalise ettevalmistuse baasil. Tähtsamateks oskuteks olid ratsutamine ja relvade käsitsemine. Rivitantsude kõrval hakkas kasvama paaristantsude populaarsus. Rüütliturniirid.
talupojakultuur – Võistlemine tekkis vajadusest selgitada, milline on kellegi võimekus (kellele võib rünnaku ajal loota). Võistluste võitjad said lisaks tunnustusele ka materiaalseid ja sotsiaalseid hüvesid. Võisteldi maadluses, jooksus, tantsimises, kiviheitmises, vehklemises puust keppidega.
Erinevate spordialade ja spordivõistluste teke:
1715. a. Thames ’i jõel ühepaatide võistlus
1767. a. esimesed murdmaasuusatamise võistlused.
1811. a. Eatonis kahepaatide võistlus
1839. a. esimene Henley Kuninglik sõuderegatt
1853 . a. esimene jäähokivõistlus Kanadas.
1877. a. esimene Wimbledoni tenniseturniir.
1891. a. Springfieldis mõeldi välja korvpall (James Naismith ). Esimene võistlus järgmisel aastal.
1895. a Holyoke’s mõeldi välja võrkpall (W.G. Morgan). Esimene võistlus järgmisel aastal.
võistlusmäärused: võistluste sagenemine ja neist osavõtvate sportlaste arvu kasv tingisid kaasaegsete võistlusmääruste kehtestamise .
1855.
1863.
Rahvusvaheliste spordiorganisatsioonide moodustamine:
1881. a. Rahvusvaheline Võimlemisföderatsioon (FIG)
1892. a. Rahvusvaheline Sõudeföderatsioon ja Rahvusvaheline Uisutamiseliit
1904 . a. Rahvusvaheline Jalgpalliliit
1907. a. Rahvusvaheline Jäähokiliit
1908. aasta – Rahvusvaheline Ujumise föderatsioon
1912. aasta – Rahvusvaheline Tenniseföderatsioon ja Rahvusvaheline Kergejõustikuföderatsioon
1924. aasta – Rahvusvaheline Suusatamiseföderatsioon ja Rahvusvaheline Maleföderatsioon
1932. aasta– Rahvusvaheline Korvpalliföderatsioon
1946. aasta – Rahvusvaheline Poksiföderatsioon
1947. aasta – Rahvusvaheline Võrkpalliföderatsioon
1951. aasta – Rahvusvaheline Judoföderatsioon
Rahvusvaheline olümpialiikumine.
olümpism- elufilosoofia, mis ülendab ja ühendab keha, tahte ja vaimu omadused harmooniliseks tervikuks, mille eesmärgiks on seada sport kõikjal inimese harmoonilise arengu teenistusse
koodeks (Euroopa Spordieetika Koodeks)- vastu võetud 1992. a. Spordi Eetika Koodeksi põhiprintsiip on, et eetilised seisukohad, mis viivad Ausa Mänguni, on kogu spordiliikumise integraalne ja kehtivad kõigil sporditegevuse tasemetel, olgu see siis sport kõigile või tipptasemel võistlussport.

• Kaasaegsete olümpiamängude eelkäijad:
  

Gotswoldi (olümpiamängud): vt. üleval
Ramlöse mängud: 1834. a. G.J. Skaratau organiseerimisel antiikmängude eeskujul korraldatud olümpiamängud Rootsis. Kavas olid maadlus, lühi- ja pikamaajooksud, hüpped, köielronimine. Järgmised mängud toimusid 2 aasta pärast.
Wenlocki mängud: vt. üleval
Liverpooli olümpiamängud: Peeti esimest korda 1862. aastal. Korraldajateks J. Hulley ja C. Melly. Kavas olid: kergejõustikualad, võimlemisalad, vehklemine, maadlus. Toimus ka kirjanduskonkurss. Auhindadeks ainult medalid . Osalema lubati ainult „džentelmen-amatöörid“.
Zappase mängud: Kreeka rahvuslikud om. Esimesed toimusid 1859 . aastal Ateenas. Kavas olid staadionijooks ( 200m ), diaulos’e jooks(400m), dolichos’e jooks(1400m), odavise, kettaheide , posti otsa ronimine, kaugushüpe, kaarikusõit. Järgmised mängud toimusid 1870. aastal.

• Kaasaegsete olümpiamängude tekkesse oma panuse andnud isikud:
  

Mateo Palmieri- peale pausi mainis esimesena „olümpiamänge“ 1430. aastal.
Robert Dover- algatas 1612. a. Cotswoldi om.
William Penny Brookes- inglise džentelmen, kes korraldas Wenlock’i om.
Evangelos Zappas- Bukarestis elav rikas ärimees, kes pani Kreeka kuningale ette Kreeka om taaselustamise ja nõustus ise nende kulusid katma .
Richard Chandler- inglane, kes leidis 1766. aastal Zeusi templi varemed ja sellega ka Olümpia paiga.
Ernst Curtius- sakslane, kelle eestvedamisel peeti läbirääkimisi kreeka valitsusega, et Olümpia välja kaeva ning seda ka tehti.
Henri Didon- tulihingeline prantslasest olümpiaidee eest võitleja. „Citus, altius, fortius“ isa. Rajas oma kasvatusmeetodi, mis ühendas nii ranguse kui ka vabaduse.
P.de Coubertin: itaalia juurtega prantslane , kaasaegsete olümpiamängude ellukutsuja. Huvitus noorsoo kasvatamise ja kehalise arendamise probleemidest. Võttis osa I olümpiakongressi korraldamisest ja Rahvusvahelise Olümpiakomitee moodustamisest. Valiti ROK’i sekretäriks ja hiljem presidendiks.

• Rahvusvaheline olümpiakomitee (ROK) loomine:
  

1894. a. toimus pariisis I olümpiakongress, osalesid 12 riigi esindajad (Kreeka, Belgia, Böömimaa, Inglismaa, Itaalia, Prantsusmaa, Rootsi, Ungari, Urugai , USA, Uus- meremaa , Venemaa), otsustati korraldada I kaasaegsed om 1896. a. Ateenas
13.06.1894. a. moodustati ROK – olümpialiikumise ja olümpiamängude korraldamise juhtimise kõrgeim organ. Sinna kuulus 14 liiget (kongressil osalenud riigid + lisainimesed Inglismaalt ja Prantsusmaalt).
Olümpiaharta – ROK’i põhikiri koos om korraldamise eeskirjadega
Olümpiasümboolika:
Olümpialipp – 2x3m, valgel põhjal olümpiasümbol. heisati esmakordselt 1920
Olümpiasümbol – 5 omavahel põimunud rõngast: sinine-must-punane; kollane-roheline. Coubertin’i mõte 1913.
Olümpiadeviis – „Citius, altius, fortius“ – väljendab olümpialiikumise püüdu. Autoriks prantslane H-M Didon
Olümpiahümn – muusika: Spyron Samaras; sõnad: Kostis Palamas. Esmakordselt esitati 1869. a.
Olümpiatuli – põles esmakordselt 1928. a. Al 1936. a. süüdatakse tuli Olympias
Olümpiatõotus – algatas Coubertin, esmakordselt 1920. a
ROK-i presidendid :
Demetrius Vikelas (Kreeka) – 1894 - 1896;
Pierre de Coubertin (Prantsusmaa) – 1896 – 1916 ja 1919 – 1925;
Godefroy de Blonay (Šveits) – 1916 – 1919;
Henri de Baillet-Latour (Belgia) – 1925- 1942;
Johannes Sigfried Edström (Rootsi) – 1942 -1952;
Avery Brundage (USA) – 1952 – 1972;
Michael Killanin ( Iirimaa ) – 1972 – 1980;
Juan Antonio Samaranch (Hispaania) – 1980- 2001;
Jaques Rogge (Belgia) – 2001 – 2013;
Thomas Bach (Saksamaa) – 2013 ... (kuni 2021)
Aasta
Koht
Tuntuimad (mitmekordsed) võitjad
KAASAEGSED SUVEOLÜMPIAMÄNGUD
1896
Ateena, Kreeka
esimene võitja: J.B. Connolly(USA) – kolmikhüpe
Paul Masson (FRA) – kuld (trekisõit)
1900
Pariis, Prants .
Alvin Kraenzlein(USA) – 4võitu (60m jooks, 110 ja 200m tõkked, kaugushüpe)
Ray Ewry(USA) – 3võitu( hoota kõrgus, -kaugus ja –kolmikhüpe)
Charlotte Cooper(UK) – tennis ESIMENE AASTA NAISTE OSAVÕTUGA
1904
Saint Louis, USA
1908
London, SB
1912
Stockholm, Rootsi
EESTLANE Martin Klein (Venemaa) – hõbe (kreeka-rooma)
James(Jim) Thorpe (USA) - viie ja kümnevõistlus
1916
JÄID ÄRA I MS TÕTTU
1920
Antverpen , Belgia
Paavo Nurmi (Soome) – 3kulda, 1 hõbe (kergejõustik)
Alfred Nauland (EESTI) – kuld (tõstmine kergekaalus)
1924
Pariis, Prants.
Paavo Nurmi(Soome) – 2 kulda (kergejõustik)
Johnny Weissmüller (USA) - ujumine
1928
Amsterdam , Holland
Voldemar Väli (EESTI) – kuld (kreeka-rooma)
Osvald Käpp (EESTI) – kuld(vabamaadlus)
1932
LA, USA
1936
Berliin , Saksamaa
Jesse Oswald(USA) – 4kulda (100m, 200m, kaugus ja 4x100)
Kristjan Palusalu (EESTI) – 2 kulda (kreeka-rooma ja vabamaadlus)
1940
JÄID ÄRA II MS TÕTTU
1944
JÄID ÄRA II MS TÕTTU
1948
London, SB
1952
Helsingi, Soome
EESTLANE Johannes Kotkas (NSV) – kuld (kreeka-rooma)
Emil Satopek(SLO) - pikamaajooks
1956
Melbourne, Austraalia
1960
Rooma, Itaalia
1964
Tokyo , Jaapan
1968
Mexico , Mehhiko
Vera Časlavska( Tšehhoslovakkia ) – 4kulda, 2hõbe (naiste sportvõimlemine)
Debbie Meyer(USA) – 3kulda(ujumine)
Richard Fosbury(USA) – kuld(kõrgus, omaleiutatud floppstiiliga)
EESTLANE Jaan Talts (NSV) – hõbe(tõstmine)
EESTLANE Svetlana Tširkova(NSV) – kuld (vehklemine)
1972
München, Baieri
EESTLANE Jaan Talts (NSV) – kuld(tõstmine)
EESTLANE Svetlana Tširkova(NSV) – kuld (vehklemine)
EESTLANE Jüri Tarmak(NSV) – kuld (kõrgus)
1976
Montreal, Kanada
EESTLANE Avo Pikkuus – kuld ( 100km meeskonna jalgrattasõit )
EESTLANE Raul Arnemann – pronks (sõudmise kahepaat)
1980
NSVL
EESTLANE Jaak Uudmäe – kuld (kolmikhüpe)
EESTLANE Viljar Loor – kuld(võrkpall)
1984
LA, USA
1988
Soul, Lõuna-Korea
EESTLANE Erika Salumäe – kuld (trekisprint)
1992
Barcelona, Hisp.
Erika Salumäe(EESTI) – kuld (trekisprint)
1996
Atlanta, USA
2000
Sydney, Austraalia
Ian Thorpe (Aus) – 3kulda, 2hõbedat (ujumine)
Dara Torres (USA) – 2kulda, 3pronksi (ujumine)
Erki Nool (EESTI) – kuld (kümnevõistlus)
2004
Ateena, Kreeka
Aleksander Tammert (EESTI) – pronks (kettaheide)
2008
Peking , Hiina
Gerd kanter (EESTI) – kuld (kettaheide)
2012
London, SB
Gerd kanter (EESTI) – pronks(kettaheide)
KAASAEGSED TALIOLÜMPIAMÄNGUD
1924
Chamonix, Pran .
Thorleif Haug (Norra) – 3kulda (18km, 50km ja suusakahevõistlus)
1928
Sankt Moritz , Šveits
1932
Lake Placid, USA
John Shea ja Irving Jaffee (USA) – 2 kulda(kiirusiutamine)
1936
Saksamaa
Ivar Ballangrud (Norra) – 3kulda, 1hõbe ( kiiruisutamine )
1940
JÄID ÄRA II MS TÕTTU
1944
JÄID ÄRA II MS TÕTTU
1948
Sankt Moritz, Šveits
Henri Oreiller(Prants) – 2kulda, 1pronks ( mäesuusatamine )
1952
Oslo , Norra
1956
Itaalia
Anton Sailer (Austria) – 3kulda (mäesuusatamine)
Sixten Jernberg(Rootsi) – 1kuld, 1hõbe, 1pronks ( murdmaa )
1960
Squaw Valley, USA
Lidia Skoblikova ja Jevgeni Grishin(NSV) – 2 kulda (kiiruisutamine)
Veikko Hakulien(Soome) – 1kuld,1hõbe,1pronks (murdmaa)
1964
Innsbruck , Austria
1968
Grenoble, Prant .
1972
Sapporo, Jaapan
1976
Innsbruck, Austria
1980
Lake Placid, USA
1984
Sarajevo, Jugos.
Gunde Svan (Rootsi)
1988
Calgary, Kanada
EESTLANE Allar Levandi (NSV) – pronks ( kahevõistlus )
1992
Alberville, Prant.
Bjørn Dæhlie (Norra) – 3kulda (15km jälitussõit, 50km vaba, 4x10 teade), 1hõbe (30km klassika )
1994
Lillehammer, Norra
Bjørn Dæhlie (Norra) – 2 kulda (15km jälitussõit, 10km klassika), 2 hõbe(30km vaba, 4x10 teade)
1998
Nagano, Jaapan
Bjørn Dæhlie (Norra) – 3kulda (50km vaba, 4x10 teade, 10km klassika), 1 hõbe(15km jälitussõit)
2002
Salt Lake City, USA
Andrus Veerpalu (EESTI) – kuld (15km murdmaa), hõbe (50km vaba)
Jaak Mae (EESTI) – pronks (15 km murdmaa)
Ole Einar Bjørndalen (Norra) – 4 kulda (10km, 12,5km jälitussõit, 20km, 4x7,5km teade)
2006
Torino , Itaalia
Kristina Šmigun (EESTI) – 2 kulda(10km klassika, 7,5+7,5 suusavahetusega)
Andrus Veerpalu (EESTI) – kuld(15 km klassika)
2010
Vancuver, Kanada
Kristina Šmigun (EESTI) – hõbe (10km vaba)
Marit Bjørgen (Norra) – 3kulda (klassikaspirnt, 7,5+7,5 suusavahetusega, 4x5 teade), hõbe(30km klassika), pronks (10km vaba)
2014
Sotši, Venemaa
IV KONTROLLTÖÖ
Venemaa
Venemaa ajaloosündmused. Vene riigi kujunemine:

• Kiievi-Vene riigi teke – tekkis 9. saj. m.a.j. Varafeodaalne riik, mis paiknes Ukraina , Venemaa ja Valgevene terrirooriumil ja mille keskus oli Kiievis .
  
• ristiusu omaksvõtmine – 988. a. võttis Kiievi suurvürst vastu õigeusu kiriku usutunnistuse
  
• Kiievi-Vene riigi killustumine – 12.saj. riik killustus – tekkisid Novgorodi, Vladimir-Suzdali, Tšernigovi jt vürstiriigid. Keskne koht oli Vladimir-Suzdali vürstriigil.
  
• Moskva suurvürstiriigi tugevnemine ja Venemaa laienemine – 13. saj. eraldus Vladimir-Suzdali vürstiriigist Moskva vürstiriik ning 14. saj kujunes sellest Moskva suurvürstiriik. 14.-16. saj. vältel Moskva suurvürstiriik tugevnes ja sellest kujunes tsentraliseeritud riigi keskus.
  
• Venemaa kujunemine Euroopa suurvõimuks – Ivan IV valitsemise aja hõivati mongoli-tatari alasid ja Lääne- Siber . Vene riik tugevnes nii majanduslikult kui poliitiliselt.
  

1613. a tõusis troonile Mihhail I. Romanovite dünastia võimuletulekuga hakkas tugevnema absolutistlik monarhia. 17. saj. allutati Venemaale kogu Siber ja liideti Ukraina.
Peeter I võimuloleku ajal sai Venemaa pealinnaks Sankt Peterburg. Põhjasõja(1700-1721) tulemusel liideti Venemaaga Eesti- ja Liivimaa alad – kujunes välja paljurahvuseline Vene tsaaririik.
Katariina II ajal toimusid Vene-Türgi sõjad , mille tulemusena liideti Venemaaga Krimm ja Musta mere põhjarannik.
Aleksander I ajal peeti sõda Napoleon I ja Rootsiga . Peale Soome alade vallutamist kuulutati välja autonoomse Soome Suurvürstiriik Venemaa Keisririigi koosseisus .
Nikolai II reformid parandasid Venemaa majanduslikku olukorda ja 1914. aastaks oli Venemaa saavutanud teiste EU riikidega võrreldava elatustaseme.

• pärisorjuse kaotamine – Aleksander I ajal kaotati pärisorjus Eestimaa kubermangus (1816) ja Liivimaa kubermangus (1819). Aleksander II ajal kaotati pärisorjus Venemaal ja talupoegadele anti võimalus maa järelmaksu eest välja osta (1861).
  
• Venemaa osalemine I maailmasõjas – sai lüüa Saksamaalt ja Austria-Ungarilt.
  
• tsaaririigi lõpp – 1917. a Veebruarirevolutsioon kukutas monarhia, võimule tuli Ajutine Valitsus. Nikolai II loobus troonist. 14.09.1917 kuulutati välja Venemaa vabariik.
  

Venemaa valitsejad:

• Ivan IV (Julm) ( 1530 -1584) - Rjurikute dünastia. 1547 . a sai Moskva Tsaaririigi esimeseks tsaariks.
  
• Peeter I (Suur) (1672-1725) - 1682. a tuli võimule ja valitses surmani. 1721. aastal sai tsaaririigist keisririik. Peaeesmärgiks oli Venemaa muutmine euroopalikuks suurriigiks. Reformid: armee ümberkorraldamine, sõjalaevastiku rajamine, Vene õigeusus kiriku riigistamine , Peterburi Teaduste Akadeemia asutamine, kalendri- ja kirjauuendus, lääneeuroopa rõivaste kasutuselevõtt.
  
• Katariina II (1729 – 1796) – Valitses Venemaad 1762. – 1796. aastani. Valitsemise ajal rajati Venemaal vaeslaste varjupaigad, asutati linnakoole, gümnaasiume ja Smolnõi (aadlineidude) Instituut. Pani aluse Ermitaaži kunstikogule. Laiendati aadlike privileege, talurahva olukord halvenes.
  
• Aleksander I (1777 – 1825) – Tuli võimule 1801. a ja valitses kuni surmani. Viis läbi reforme: taasavati Tartu Ülikool (1802), andis välja rahvakoolide asutamise määruse(1803), võeti vastu Eesti- ja Liivimaa talurahvaseadused (kaotati pärisorjus).
  
• Aleksander II ( 1818 – 1881) – Valitses Venemaad aastatel 1855 – 1881. Venemaal viidi läbi mitmeid reforme (pärisorjus). Tihenesid Venemaa sidemed USA’ga. Kapitalismi areng.
  
• Nikolai II (1868 – 1918) – Venemaa viimane keiser. Valitses 1894-1917. Kutsuti kokku riigiduuma , teostati mitmeid reforme (kodanikuõiguste andmine inimestele, asustamata alade andmine talupoegadele jms.)
  

Spordiajaloo seisukohalt märkimist väärivad isikud:

• Aleksandr Suvorov (1729-1800) – vene väepealik; „Raske õppustel, kerge lahinugs.“ Nõudis vägedelt suurt liikuvust, kiirust ja vastupidavust. Hakkas esimesena maailmas arees korraldama hommikuvõimlemist. Viis vene armee aõjalis-kehalise ettevalmistuse maailmatasemele. Eriline rõhk täägivõitluse õpetamisel.
  
• Aleksei Butovski (1838-1917) – vene kindral ; asutas kursused kehalise kasvatuse õpetajate ettevalmistamiseks; 1894.a. osales ROK’i loomisel.
  
• Nikolai Novikov (1744-1818) – pedagoog , kes eristas kasvatusprotsessis kolme komponenti: vaimset, kehalist ja kõlbelist kasvatust. Hakkas esimesena Venemaal kasutama mõistet „kehaline kasvatus“. Soovitas kehalise kasvatusega tegelema hakata juba imikueas.
  
• Ivan Setšenov (1829-1905) – füsioloog. Võttis kasutusele mõiste „ liigutusvilumus “ ja seletas selle tekkemehhanismi. On aktiivse puhkuse teooria loojaks: tööst väsinud lihased taastuvad kiiremini, kui nende puhkamise ajal töötavad teised lihased. Üheks tööfüsioloogia rajajaks.
  
• Pjotr Lesgaft (1837-1909) – anatoom, arst ja kehalise kasvatuse õpetaja. Rõhutas kehalise kasvatuse tähtsust kasvatusprotsessis, kasutas mõistet „kehaline haridus“. Tema kasvatussüsteem taotles isiksuse harmoonilist arendamist – seotud anatoomia, füsioloogia ja psühholoogiaga. Nõudis ealiste iseärasuste arvestamist. Pani suurt rõhku töökasvatusele. Rõhutas teadlikkuse ja aktiivsuse printsiipi, ei pooldanud võistlemist. 1881. avaldas raamatu „ Kooliealiste laste kehalise hariduse käsiraamat “. 1886.a. avas Peterburis kehalise kasvatuse kursused naisõpetajatele. 1888. algas kõrghariduse andmine kehakultuurispetsialistidele. 1919. moodustati kehakultuuriinstituut.
  

Kehaline kasvatus Vene armees enne I maailmasõda : 1647.a. ilmus esimene juhend vägede väljaõppeks. Peeter I asutas Probraženski küla poistest nn „mängupolgu“ – noortele hakati andma elementaarset sõjalist väljaõpet. Peeter I surma järel muutus sõjalis-kehaline kasvatus drilliks.
19. saj. 30ndatel hakati mõnedes väosades tegelema vehklemise ja võimlemisega. 1838. a. anti välja juhised võimlemise kasutamisest armees, pandi alus võimlemislinnakute loomisele. 1856 . a. lülitati võimlemine vägede ettevalmistuse kohustuslikku programmi.
1909. a. asutati Peterburis 1-aastane sõjaväe vehklemise-võimlemisekool. 1910 . a. kinnitati juhend vägedele võimlemise õpetamiseks – see põhines sookolite metoodikal (vabaharjutused, püramiidid , takistusribad). 1911. toimusid Peterburis sõjaväelaste kergejõustikuvõistlused.
Kehaline kasvatus õppeasutustes enne I maailmasõda: 18. saj. algul oli Peeter I käsul kehaline kasvatus kohustuslik õppeaine. 1701. avati Moskvas matemaatiliste ja laevasõiduteaduste kool, kus õpetati ka purjetamist, sõudmist, ujumist, vehklemist. Sajandi keskel olid õppeasutustes kehalise kasvatuse traditsioonilisteks aladeks vehklemine, ratsutamine ja tantsud.
Ülikoolides ja gümnaasiumides võis kehalist kasvatust õpetada kui leiti raha õpetaja palkamiseks. Lütseumides (aadlinoorsoo õppeasutused) oli kehaline kohustuslik aine, õpetati peamiselt võimlemist ja vehklemist. Kreis- ja kihelkonnakoolides kehalist kasvatust ei õpetatud.
1864. a. koolireformiga lubati madalama astme koolides hakata kehalist kasvatust korraldama väljaspool õppetööd. 1874 . anti välja juhend kehalise kasvatuse korraldamiseks maakoolides (eesmärk: parandada noormeeste ettevalmistust sõjaväeteenistuseks). Enamikus rahvakoolides jõuti kehalise läbiviimiseni alles 20. saj algul.
20.saj alguseks saavad kehalise kasvatuse ülesanneteks: noorsoo kasvatamine; noormeeste ettevalmistamine ajateenistuseks; elanikkonna tervise tugevdamine ja töövõime tõstmine.
20. saj alguses hakati linnades rajama laste mänguväljakuid ja organiseerima ringe ning ühinguid, mis toetaksid õpilaste kehalist arengut.
Samal ajal muutusid populaarseks: skautide liikumine (tegutsesid gümnaasiumides, jõukamad lapsed); sookolite võimlemisringid; mitmesugused spordiringid
Spordi algusaastad Venemaal: Kehalised harjutused on tähtsad olnud läbi aegade – esmatähtis oli sõjaline ettevalmistus. Kehaline kasvatus suunatud valitseva klassi järeltulijatele: koduõppes üldlevinud kehalised harjutused ja armees täiustati kehalist ettevalmistust ning sõjalist meisterlikkust.
Alad: ratsutamine, maadlus, vehklemine, laskmine, loomulikud liikumisviisid, ja suusatamine . Mängiti rahvamänge, 18. saj lõpul hakkasid levima laptuu ja kurnimäng. Peeter I valitsusajal saavad populaarseks sõudmine, purjetamine ja uisutamine.
19. saj. esimesel poolel tekkisid esimesed aadlinoorsoole mõeldud (kinnised) spordiringid, kus välismaalastest õpetajad õpetasid vehklemist, võimlemist, ujumist. Korraldati spordivõistlusi.
1846.a. „Imperiaatorlik Jahtklubi “
1860.a. sportmängude ring „ Neeva “
1864.a. purjetamise-sõudmise klubi „Sterla“(„Nool“?) ja kiiruisutajate klubi
1867.a. jahtklubi Moskvas
1868.a. tenniseklubi Peterburis
Algusaastatel võeti mõnedesse spordiklubidesse ainult aristokraate, osa spordiklubisid võttis treenima ka keskklassi esindajaid. Tööliste spordiringid olid „mitteametlikud“, töölissport hakkas arenema 19. saj lõpul.
Venemaal propageerisid sporti elukutselised atleedid, eeskätt raskekergejõustiklased, kelle seas oli ka eestlasi.
Ülevenemaalised olümpiamängud: Võistluste korraldamise ajdeniks sai nõrgad tulemused olümpiamängudel. 1913. a. peeti I ülevenemaalised om Kiievis (osavõtjad – u600- peamiselt sõjaväelased, kestsid 6 päeva). Järgmisel aastal toimusid mängud Riias (osavõtjaid u 1000).
Venemaa sportlane:
1908. a. om
1912. a. om
Saavutus
Nikolai Panin-Kolomenkin
kuld, iluuisutamine
Georg Lind
maraton , 19.koht
Aleksandr Petrov
hõbe, kreeka-rooma 93kg
Nikolai Orlov
hõbe, kreeka-rooma 66,6kg
püstolilaskurite meeskkond
hõbe
Martin Klein
hõbe, klassikaline maadlus
Elmar Reinman
maraton, 35. koht
Mart Kuusik
pronks, üksikpaat
NSV Liit
Nõukogude Venemaa teke (1917):

• NSV Liidu loomine: 1917.a. veebruaris loobus tsaar Nikolai II troonist ja võim läks Ajutisele Valitusele. 7-8 novembril kukutati Ajutine Valituss ja kehtsestati nõukogude võim. Järgmisel aastal algas kodusõda tsaarivägede ja bolševike vahel. 1920ndaks aastaks saavutasid bolševikud võidu.
  

30.12.1922 sõlmisid Vene NSV, Ukraina NSV, Valgevene NSV ja Taga-Kaukaasia SFNV liidulepingu Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu (NSVL) moodustamiseks.

• areng enne ja pärast II maailmasõda: Kehtestati talupoegadele toitlusmaks, taastati eraettevõtlus, kaasati ettevõtlusse väliskapital. Tööstus taastas sõjaeelse taseme. Oktoobrirevolutsiooni järgselt hakati ellu viima marksismi -leninismi seisukohti isiksuse igakülgsest arendamisest: kavandati programme hariduse, teaduse, tervishoidu ja kultuuri arendamiseks.
  

Stalin viis sisse „viisaastakud“, alustati põllumajanduses sundkollektiviseerimist. 1932-33 näljahäda. Tööstuse kiire areng.

• NSV Liidu lagunemine (1991) – Gorbatšov kaotas riigis toimuvate protsesside üle kontrolli, viidi läbi riigipööre, mille tagajärjel lakkas NSV Liit olemast.
  

NSV Liidu parteijuhid:

• V.I. Lenin (1870-1924) – bolševike juht, Oktoobrirevolutsiooni läbiviija, NSV esimene valitsusjuht, leninismi riigiõpetuse rajaja. Tema juhtimisel moodustati Venemaal uus riigiaparaat , natsionaliseeriti pangad ja suurtööstus, loodi Punaarmee.
  
• J.V.Stalin (1878 – 1953) – NSV riigi- ja parteijuht. Industrialiseerimine ja kollektiviseerimine .
  
• N.S.Hruštšov (1894- 1971 )– alustas destaliniseerimise programmi. Juhtimisperioodi nimetatakse „sulaks“, paranesid suhted lääneriikidega. Lõpetati teisitimõtlejate tagakiusamine ja kasvas sõnavabadus. Tagandadi 1964. a. võimult.
  
• L.I.Brežnev (1906-1982) – tekkis ühiskonnaelu stagnatsioon, majanduskriis , halvenesid suted lääneriikidega. NLKP Keskkomitee esimene sekretär
  
• M.S.Gorbatšov ( 1931 ) – uuendusliikumine (perestroika), legaliseeriti eraettevõtlus ja sõnavabadus.
  

NLKP tegevus kehalise kasvatuse ja spordi juhtimisel:
1919. toimus Moskvas I ülevenemaaline kehakultuuri ja spordi ning kutsealase ettevalmistuse töötajate kongress . arutati noore põlvkonna kehalise kasvatuse korraldamist ja armeeteenistuseks ettevalmistamiseks. Järgmisel aastal fikseeriti, et kehalise kasvatuse süsteemi ülesandeks on noorsoo ettevalmistamine tööks ja sotsialistliku kodumaa kaitsmiseks. („Noorsooühingute ülesannetest“).
1925. määrus „Partei ülesannetest kehakultuuri ja spordi alal“: töötajate kehaline kasvatus, nende tervise tugevdamine, sõjaline ettevalmistus
1929. määrus „Kehakultuuriliikumisest“: kehakultuur ja sport peavad teenima Nõukogude riigi huve
1959 . määrus „Kehakultuuri ja spordi juhtimisest riigis“: likvideeriti kehakultuuri ja spordi riiklik juhtimissüsteem
1966. määrus „Abinõudest kehakultuuri ja spordi edasiseks arendamiseks“: rõhutati kehakultuuriliikumise üldrahvalikuks muutmise vajadust.
1972. määrusega kinnitati uus „Valmis tööks ja NSV Liidu kaitseks“ kompleks
1981. määrus „Kehakultuuri ja spordi massilisuse edasisest tõstmisest“: nõuti partei- ja nõukogude organitelt aktiivset tegutsemist massilise sporditöö arendamisel
1984. viidi sisse uued VTK normatiivid ja kehtestati uued nõuded VTK alase töö tegemiseks
Kehaline kasvatus NSV Liidu õppeasutustes:

• kehakultuuriinstituutide loomine – 1918. a.a loodi Moskvas aastase õppeajaga kehakultuuriinstituut, mis 1920ndal aastal muudeti kõrgkooliks (Riiklik Lenini Orderiga Kehakultuuri Keskinstituut) ja pikendati õppeaega.
  

1919. a. moodustati Peterburi bioloogia labori baasil kehakultuuriinstituut.
Kehakultuuri uurimisinstituute hakati looma 1930ndatel aastatel

• kehaline kasvatus kõrgkoolides – 1920. a. muutus kehaline kasvatus kõrgkoolides kohustuslikuks õppeaineks. 1951.a. võeti vastu kõrgkoolide uus kehalise kasvatuse programm, millega kehtestati kõigile I ja II kursuse üliõpilastele kohustuslikud kehalise kasvatuse tunnid.
  
• kesk-eriõppeasutustes – 1926. viidi sisse kohustuslik kehaline kasvatus
  
• üldhariduskoolides – 1927. a. kinnitati kohustusliku kehalise kasvatuse õppeplaanid ja programmid Vene NFSV koolidele. 1966.a. viidi kõigis koolides sisse 2 kohustuslikku kehalise kasvatuse tundi nädalas. Kõikides (vähemalt) 8-klassilistes koolides nähti ette kehalise kasvatuse õpetaja ametikoht .
  

Kehalise kasvatuse ja spordi normdokumendid :

• kooli kehalise kasvatuse programmid - Koolide ühtne üleliiduline kehalise kasvatuse programm kinnitati 1933. a.
  

• VTK – 1931. a. kinnitati „Valmis tooks ja NSV Liidu kaitseks“ märginormatiivid ja nende vastuvõtmise kord. Järgmisel aastal kinnitati selle II aste.
  
• OVTK – 1934. a. kinnitati „Ole valmis tööks ja NSV Liidu kaitseks“ märginormatiivid ja nende vastuvõtmise kord. OVTK normatiivid lülitati lookide kehalise kasvatuse programmidesse. Samal aastal hakati looma laste spordikoole.
  
• üleliiduline spordiklassifikatsioon – loodi 1935. aastal + kehtestati järgunormatiivid
  

Sport NSV Liidus:

• spordiorganisatsioonide loomine:
  

1923. Kõrgem Kehakultuuri Nõukogu
1930. Üleliiduline Kehakultuurinõukogu
1936. moodustati NSVL Rahvakomissaride Nõukogu juurde Kehakultuuri. ja Spordikomitee

• spordiühingud:
  

1918.a. „Spartak“ ja „Sport“ – esimesed vabatahtlikud spordiühingud
1923.a. „Dünamo“ ja Punaarmee Spordiklubi
1982. aastal otsustati oluliselt vähendada ametiühingute spordiühingute arvu. Liiduvabariikides tegutsenud spordiühingud sunniti liituma.

• NSV Liidu rahvuslik olümpiakomitee – loodi 1951. aastal
  
• laste ja noorte spordikoolid – hakati looma 1934ndast aastast, et kaasata rohkem koolinoori sporti.
  
• üleliidulised suurvõistlused (rahvaste spartakiaadid) – 1928. a. toimus Moskvas üleliiduline spartakiaad, kus peeti võistlused 21 spordialal. Sellega tähistati nõukogude kehakultuuriliikumise juubelit. Sellel oli kolm ülesannet: demonstreerida nõukogude kehakultuuri ja spordi edusamme , tõsta huvi kehakultuuri vastu ja tugevdada rahvusvahelise töölisspordiliikumise ühtsust.
  

1956.a toimus Moskvas NSV Liidu rahvaste I spartakiaad, kus võistlused toimusid 20 spordialal. Eesmärgiks oli tõsta kehakultuuri massilisust ja sportlaste meisterlikkust.
1962.a peeti NSV Liidu rahvaste I talispartakiaad.
NSV Liidu sportlaste osalemine rahvusvahelistel võistlustel:
1946.a pääsesid NSVL kergejõustiklased IAAF ’i eriloal EU meistrivõistlustele. Samal aastal osalesid tõstjad maailmameistrivõistlustel.
1952.a võtsid NSV Liidu sportlased esmakordselt osa suveolümpiamängudest Helsingis .
1956.a osaleti taliolümpiamängudel
Viimased om kus NSVL osales: 1988.a
NSV Liidu sportlased (mitmekordsed olümpiavõitjad):
Larisa Latynina – võimleja – 1956.om sai 4kulda, 1hõbeda,1pronksi; 1960.om sai 3kulda, 2hõbedat, 1pronksi; 1964.om sai 2kulda, 2hõbedat,2pronksi
Lidiya Skoblikova – kiiruisutaja – 1960.om 2kulda; 1964.om 4kulda
Mihhail Voronin – võimleja – 1968.om. sai 2 kulda, 4 hõbedat ja 1 pronksi; 1972.om sai 2 hõbedat
Viktor Sanejev – kolmikhüppaja – kolmekordne om.võitja: 1968,1972,1976; hõbe 1980
Olga Gorbut – võimleja – 1972.om 3kulda, 1hõbe; 1976.om 1kuld, 1hõbe
Nikolai Andrianov – võimleja- 1972.om 1kuld, 1hõbe, 1pronks; 1976.om 4kulda,2hõbe,1pronks; 1980.om 2kulda, 2hõbe, 1pronks
Raisa Smetanina – murdmaasuusataja – 1976.om 2kulda, 1hõbe; 1980.om 1kuld, 1hõbe; 1984.om 2hõbe; 1988.om 1hõbe, 1pronks
Eesti NSV sportlased (olümpiamedalistid):
SUVI
1952.a. Helsinki : Johannes Kotkas (kreeka-rooma maadlus; kuld); Ilmar Kullam, Joann Lõssov ja Heino Kruus (korvpall; hõbe); kergejõustiklane Bruno Junk (kergejõustik; pronks)
1956.a Melbourne: Mihhail Kaaleste (aerutamine; hõbe); Bruno Junk (kergejõustik; pronks)
1960.a Rooma: Hanno Selg (moodne viievõistlus; hõbe); Aleksandr Tšutšelov (purjetamine; hõbe)
1964.a Tokyo: Rein Aun (kergejõustik; hõbe); Jaak Lipso (korvpall; hõbe)
1968.a Mexico: Svetlana Tširkova-Lozovaja (vehklemine; kuld); Jaan Talts (tõstmine; hõbe); Anatoli Krikun, Jaak Lipso ja Priit Tomson (korvpall; pronks)
1972.a München: Jaan Talts (tõstmine; kuld); Jüri Tarmak (kergejõustik; kuld); Svetlana Tširkova-Lozovaja (vehklemine; kuld); Georgi Zažitski (vehklemine; pronks)
1976.a Montreal: Aavo Pikkuus ( jalgrattasport / maanteesõit; kuld); Raul Arnemann (sõudmine; pronks)
1980.a Moskva: Viljar Loor (võrkpall; kuld); Mait Riismann (veepall; kuld); Jaak Uudmäe (kergejõustik; kuld); Ivar Stukolkin (ujumine; kuld ja pronks); Nikolai Poljakov (purjetamine; hõbe); Jüri Tamm (kergejõustik; pronks)
1988.a Soul: Erika Salumäe (jalgrattasport/ trekisõit; kuld); Tiit Sokk (korvpall; kuld); Toomas Tõniste ja Tõnu Tõniste (purjetamine; hõbe); Jüri Tamm (kergejõustik; pronks)
TALV
1964.a Innsbruck: Ants Antson (kiiruisutamine; kuld)
1988.a Calgary: Allar Levandi (kahevõistlus; pronks)
V KONTROLLTÖÖ

• Eesti ajaloo perioodid ja tähtsamad daatumid Eesti ajaloos:
  

inimasustuse teke – vanimad jäljed Meoliitikumist: 9. – 5. aastatuhat eKr
Eesti esmamainimine – rooma ajaloolane Publius Cornelius Tacitus 1. sajandil m.a.j
muinasaja lõpp Eestis – 13. sajand, ristisõdijate vallutuste järel
katolikuaeg – 13.saj – 1520ndad
reformatsiooni- ja vastureformatsiooni aeg ( 1525 -1625):
1517. a. algas Saksamaal reformatsioon e. usupuhastus . 1526. aastaks olid Eesti linnad muutunud protestantlikeks.
Vastureformatsiooni aeg algas Eestis 17. saj algul.
Rootsi aeg (1625. – 1710) – Liivi sõja ja Poola-Rootsi sõja tagajärjel läks suur osa Eesti territooriumist Rootsi Kuningriigi koosseisu.
Vene aeg (1710-1819)- Põhjasõja tagajärjel läks Eesti Vene tsaaririigi koosseisu.
pärisorjuse kaotamine ja ärkamisaeg- Eestimaa vabanes pärisorjusest 1816.a. ja Liivimaa 1819.a.
Ärkamisaeg kestis 1819. – 1880ndate aastateni.
venestamiseaeg (1880ndad – 1918) – Aleksander III troonile tulemisega algas Baltimaades saksapärase kultuuri- ja ühiskondliku elu asendamine venepärasega. Ametlikuks asjaajamisekeeleks sai vene keel.
Eesti Vabariigi loomine – 1917. a peale tsaarivõimu kukutamist andis Ajutine Valitsus loa ühendada Eestimaa ja Liivimaa kubermangud. 24.02.1918 kuulutati välja Eesti Vabariik.
Eesti Vabadussõda – 28.11.1918 – 3.01.1920
1924.aasta riigipöörde katse- NSV Liidu ebaõnnestunud võimuhaaramise katse Eestis.
Eesti inkorporeerimine NSV Liitu – 1940.a. okupeeriti Eesti Vabariik NSV Liidu poolt. Lõpetati kõigi “töötava rahva huvidega vastuolus olevate” spordiorganisatsioonide (ESK, alaliidud, spordiseltsid) tegevus; Eesti liikmesolek ROKis katkes de facto. Lõpetati “Eesti Spordi Lehe” ja teiste perioodiliste spordiväljaannete ilmumine .
Eesti taasiseseisvumine – 20.08.1991 kuulutati Eesti Vabariik taasiseseisvaks.

• Ajaloo seisukohalt olulised isikud:
  

Balthasar Russow – Tallinna kroonika kirjutaja.
Johann Skytte – 1629. aastal Liivimaa kindralkuberneriks määratud Uppsala ülikooli kantsler
Wilhelm Struve – TÜ professor, kes abistas TÜ võimlemisrühmade moodustamisega
Jakob Hurt – Tähtis ärkamisaja tegelane. Rahvaluule koguja.
Carl Robert Jakobson – õppekirjanduse looja. 1876.a. avaldas “Kooli lugemise raamatu”, milles on ka antiikolümpiamänge tutvustav jutt “Olimpia mängupühad”.
Sergei Šahhovskoi – 1885.a Eestimaa kuberneriks määratud vürst, kes toetas vene õigeusu levitamist ja asutas Kuremäe kloostri
Ado Grenzstein – ajakirjanik ja pedagoog. Asutas ajalehe Olevik . Võttis kasutusele eestikeelse maleterminoloogia.
Karl Eduard Körber – andis 1860. aastal välja esimese eestikeelse raamatu, kus on viidatud antiikolümpiamängudele.

• Eesti hariduselu kujunemine ja areng:
  

vanimad haridusasutused – Vanimaks haridusasutuseks olid toomkoolid. Vana- Pärnus ( 1252 ), Tartus ( 1299 ) ja Tallinnas (1319). Seal õpetati seitset vaba kunsti (alamaste: grammatika, retoorika, dialektika, ülemaste: aritmeetika, geomeetria, astronoomia, muusika).
Haridust anti ka kloostrites – dominiiklased tegutsesid Tallinnas alates 1229. aastast ja Tartus 1300. aastast. (Kloostrite juures olid sisemised koolid munkade ja nunnade ettevalmistamiseks ja välised koolid linnarahvale).
1424 . aastal asutas Tallinna raad Oleviste kiriku juurde linnakooli.
gümnaasiumide ja ülikooli asutamine Rootsi ajal:
Linnades tegutsesid linnakoolid.
1630. aastal avati gümnaasium Tartus ja 1631.a. Tallinnas – neis võisid õppida nii aadlike kui linnakodanike lapsed.
1630. a. alates hakati maarahvale kiriku ja koguduste juures looma köstrikoole.
1632. a. avati Tartus ülikool – Academia Gustaviana (kuni 1710). Õpinguid alustati filosoofiateaduskonnas (6 aastat), seejärel võis õpinguid jätkata (3 aasta vältel) kas samas teaduskonnas, teoloogia , arsti- või õigusteaduskonnas.
vene ajal anti Liivimaal 1739. aastal välja korraldus, et kõik 7-12aastased lapsed peavad koolis käima või kodus lugema õppima.
1802. a. taasavati Tartu Ülikool. Kuni 1890ndateni oli see saksa keelne.
venestamisajal hakati vallakoolides aineid õpetama vene keeles. TÜ-s sai vene keel õppekeeleks.
Aleksandrikool – 1888-1906 Põltsamaa lähedal tegutsenud õppeasutus, mille loomise jaoks algatati ärkamisajal korjandus. Eestikeelne õppemaksuta kihelkonnakooli haridust jätkav õppeasutus.
iseseisvusajal korraldati ümber eesti haridus: alg- ja keskastme koolid muudeti eestikeelseteks.
1919.a. ilmus Eesti Haridusministeeriumi määrus, milles nähti ette, et 1.-7. klassini on kaks võimlemistundi nädalas.
1.12.1919 alustas tööd eestikeelne TÜ
Õppekirjanduse loomine:
1840ndail aastail ilmusid esimesed eesti lastele mõeldud vene ja saksa keele õpikud. Õppekirjanduse loojateks olid Otto Wilhelm Masing ja C.R. Jakobson.

• Kehaline kasvatus Eesti haridusasutustes:
  

Tartu Ülikoolis:
1632.-1634. aastatel oli Academia Gustavianas arvatavasti ametis vehklemismeister. 1690. a. kuulusid õppejõudude koosseisu tantsu- ja vehklemismeister. 1698 .aastal avati Tartu õuekohtu hoones saal vehklemisharjutuste ja tantsutundide tarbeks.
19. sajandil võeti TÜ õppekavva ka ratsutamine, vehklemine, ujumine ja tants.
Venestamisajal kaotati õppekavast vehklemine, tantsimine ja ujumine.
valla- ja kihelkonnakoolides :
1805. aastal lülitas Kanepi pastor kehalised harjutused Kanepi kihelkonnakoolis vabatundide programmi.
1874.a. hakkas kehtima “Liivimaa Lutheri usu Maakoolide säädus” koos “Maakoolide õpetuse plaanidega”, mis nägi ette valla- ja kihelkonnakoolides poeglastele turnimise tunni ja tütarlastele näputöö õpetuse.
Vanimad kehalise kasvatuse ja spordialased õppematerjalid:
1874.a. avaldas võimlemisõpetaja Paul Buro brožüüri “võimlemine seoses sõjaväe teenistuskohustusega”.
1879 .a. ilmus Juhan Kurriku “Turnimise raamat”.
1883.a. ilmus esimene eesti keelne malemängu õpetus ajalehes Olevik.
1917.a. ilmus eesti keeles Lauri Pihlaka “Poiste spordiõpetus”.
Kehakultuurialase kõrghariduse andmine Tartus ja Tallinnas:
1928.a. loodi TÜ juurde Kehalise Kasvatuse Instituut ja hakati andma kehakultuurialast kõrgharidust.
1945.a. avati sporditöötajate koolitamiseks Tallinna Kehakultuuritehnikum (tegutses kuni 1955).
1955.a. alates toimus kehakultuurikaadri ettevalmistus Tallinna Pedagoogilises Instituudis.

• Sport Eestis:
  

19. saj lõppu võib pidada Eesti spordi sünniajaks.
1908.a. korraldati Eestis esimesed võimlemisõpetajate kursused.
Eesti vanimad sportlikud ühendused ja spordiseltsid:
1820.a asutati Tallinnas Eesti esimene teadaolev sportlik ühendus – “Uljaste Purjetajate Ordu”.
1863 – Tartu Võimlemisühing “Revalische Turnverein”
1864 – “Dorpater Turnverein”
1875 – Tartu Sõudeklubi “Dorpater Ruderclub”
1877 – spordiselts “Lootus” -> laulu-ja mänguselts Estonia
1888 – raskejõustikuring, millest sai Tallinna vabatahtlik Atleetide Klubi
1896 – esimene ametlik eesti spordiselts. Saadijärve Jalgratta Sõitjate Selts
1900 – St. Peterburi Eesti Jõukarastuse Selts “Kalev”
1901 – Tallinna Jalgrattasõitjate Selts “Kalev”
vanimad spordialad

• Eesti Vabariigi spordielu enne II maailmasõda:
  

spordiorganisatsioonide loomine:
1919.a. toimus Eesti Spordi Kongress, kus otsustati luua Eesti Spordi Liit ja EOK ning osaleda Antverpeni OM’l. 1920.a. peeti Eesti Spordi Liidu asutamiskoosolek ja liidu esimeheks valiti Ado Anderkop .
Eesti Spordi Keskliit- asutati 1922.a. Järgmisel aastal registreeriti põhikiri ja valiti esimeheks Leopold Tõnson ja Gustav Laanekõrb
EOK – 1923.a. registreeriti EOK põhikiri. Järgmisel aastal valiti esimeheks F.K. Akel .
Eesti Kultuurkapitali Kehakultuuri sihtkapitali asutamine: 1925. aastal
parimate sportlaste valimine – sai alguse 1933.a. spordiajakirjanike poolt. Esimene kord valiti selleks kaugushüppaja Nikolai Küttis.
1924. a. valiti “Eesti Spordimehe” poolt korraldatud küsitluse järgi Eesti kõigi aegade parimaks sportlaseks Aleksander Klumberg-Kolmpere.
Eesti osalemine olümpiamängudel:
1920. Antverpeni OM.
1928. taliom.
20 iseseisvusaasta jooksul võideti olümpiamängudelt 6 kuld-, 6hõbe- ja 9pronksmedalit.
Eesti Mängud:
1934.a. toimusid I Eesti Mängud, kus esines 5000 võimlejat ja 600 sportlast
1935.a. peeti I Eesti Talimängud.
1939.a. peeti II Eesti Mängud
spordikirjanduse väljaandmine:
1920.a. “Eesti Spordileht”
1927.a. “Kehakultuuri Aastaraamat”
1937.a. “Spordibiograafiline Leksikon ”.
Argentina Karikas – laskespordi auhind, mida antakse välja alates 1903.a. 1937. ja 1939. a. võitis Eesti laskurite meeskond.

• Sport Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis:
  

spordiorganisatsioonide reorganiseerimine:
1940.-1941. aastatel hakati asutama töötajate kehakultuurikollektiive, tegutsema hakkasid üleliiduliste spordiühingute allorganisatsioonid (“Dünamo”, “Spartak”).
1944.a. alustas tegevust VSÜ “Kalev”
1948.a. alustas ilmumist “Kehakultuurlase aastaraamat”
1983.a. likvideeriti Koolinoorte Spordiühing “Noorus”(loodud1960) ja moodustati Eesti NSV Laste ja Noorte Spordikool.
1987.a. ühendati “Kalev” ja “Jõud” = “Kalev”
spordiehitiste rajamine:
1962 - “Kalevi” spordihall
1965 – “Kalevi” siseujula
1969 – “Kalevi” velodroom
1973 – “Tööjõureservide” spordihoone
1974 – Männiku laskebaas.
traditsiooniliste võistluste teke:
Alates 1958.a. hakati korraldama regionaalseid spordimänge + toimusid Tallinna I spordimängud.
1960.a. toimus I Tartu Maraton
Eesti Spordimuuseum – asutati Tartus 1963. aastal; 1967. aastast alates on riikliku staatusega.
1989.a. detsembris toimus II Eesti Spordikongress – otsustati taastada ESK. Samal aastal asutati Eesti Spordiajaloo Selts.

• Sport taasiseseisvunud Eesti Vabariigis:
  

1998.a. võttis riigikogu vastu spordiseaduse.
Eesti Spordikongressid
III Eesti Spordi Kongress - 1994.aastal Tallinnas
IV Eesti Spordi Kongress - 1998.aastal Viljandis
V Eesti Spordi Kongress - 2002.aastal Tartus
VI Eesti Spordi Kongress - 2006.aastal Pärnus
VII Eesti Spordi Kongress - 2010.aastal Tallinnas
VIII Eesti Spordi Kongress - 2014.aastal Paides
EOK taastamine ja Eesti lülitumine rahvusvahelisse spordiliikumisse:
1989. a. jaanuaris taastati EOK tegevus.
1991. a. taastunnustas Rahvusvaheline Olümpiakomitee Eesti Olümpiakomiteed ja algas Eesti spordiliitude vastuvõtmine/taastamine rahvusvaheliste spordiala föderatsioonide liikmeskonda.
1992.a. osaleti tali- ja suveolümpiamängudel

• Spordiajaloo seisukohalt olulised isikud:
  

Philippe von Roth – Kanepi pastor, kes lülitas 1805.a. kehalised harjutused Kanepi kihelkonnakoolis vabatundide programmi
Karl Eduard Raupach - TÜ lektor, kes tõi 1819.a. võimlemise Eestisse
Jüri Soo – Laiuse köster, kes hakkas 1874.a. korraldama laiuse kihelkonnakoolis kehalist kasvatust. 1876.a. korraldas Mõra mõisas esimese rahvakoolide õpilaste võimlemispeo.
Juhan Kurrik – Eesti kehalise kasvatuse rajaja. 1879.a. ilmus tema “Turnimise raamat”.
Gustav Boesberg – asutas 1888.a. esimese eestlaste raskejõustikuringi.
Georg Lurich – üks kuulsamaid eesti elukutselistest maadlejatest, tegi spordile reklaami
Tõnu Võimula – hakkas 1914.a. Peterburis välja andma esimest iseseisvat eestikeelset spordiväljaannet “Jõu ilm”
Anton Õunapuu – lõpetas 1913.a Helsingis kehakultuuriõpingud, temast sai esimene kõrgharidusega kehakultuuri spetsialist Eestis.
Anna Raudkats – esimene kehakultuurialase kõrgharidusega eestlanna (lõpetas 1915. a Helsingi Ülikooli Võimlemisinstituudi).
Ado Anderkopp – Valiti 1920.a. Eesti Spordi Liidu esimeheks.
Leopold Tõnson – juhtis ja asutas 1918.a. Kalevlaste Maleva, mis oli üks kuulsaim väeüksus Vabadussõja ajal. Valiti 1923.a. ESK esimeheks-
Friedrich Karl Akel – valiti 1924.a. EOK esimeheks. 1928.a. sai ROK’i liikmeks.
Joakim Puhk – oli ROK’i liige 1936-1940.
Aleksander Antson – andis 1936.a. välja esimese Eesti olümpiaraamatu: “Berliini olümpiamängud”.
EOK presidendid läbi aegade:
1924 – 1931: Friedrich Karl Akel
1934 – 1940: Johan Laidoner
1989 – 1997: Arnold Green
1997 – 2001: Tiit Nuudi
2001 – 2012: Mart Siimann
2012 - ... : Neinar Seli
Eesti olümpiamedalistid (kullad):
1920.a. Antverpen: Alfred Neuland (tõstmine; kuld)
1924.a Pariis: Eduard Pütsep (kreeka-rooma maadlus; kuld)
1928.a Amsterdam: Osvald Käpp (vabamaadlus; kuld); Voldemar Väli (kreeka-rooma maadlus; kuld);
1936.a. Berliin: Kristjan Palusalu (vabamaadlus; kuld + kreeka-rooma maadlus; kuld);
1992.a. Barcelona: Erika Salumäe (jalgrattasport/ trekisõit; kuld); Toomas Tõniste ja Tõnu Tõniste (purjetamine; pronks)
2000.a Sidney : Erki Nool (kergejõustik; kuld); Aleksei Budõlin ( judo ; pronks); Indrek Pertelson (judo; pronks)
2004.a Ateena: Jüri Jaanson (sõudmine; hõbe); Aleksander Tammert (kergejõustik; pronks); Indrek Pertelson (judo; pronks)
2008.a Peking: Gerd Kanter (kergejõustik; kuld); Jüri Jaanson ja Tõnu Endrekson (sõudmine; hõbe)
2012.a London: Heiki Nabi (kreeka-rooma maadlus; hõbe); Gerd Kanter (kergejõustik; pronks)
2002.a. Salt Lake City: Andrus Veerpalu ( murdmaasuusatamine ; kuld + hõbe); Jaak Mae (murdmaasuusatamine; pronks)
2006.a Torino: Kristina Šmigun- Vähi (murdmaasuusatamine; kuld + kuld); : Andrus Veerpalu (murdmaasuusatamine; kuld)
2010.a Vancouver : Kristina Šmigun- Vähi (murdmaa-suusatamine; hõbe)