1. ajalooallikad · ainelised ehitised, varemed, relvad, tarbeesemed, luud · etnograafilised tavad, kombed · lingvistilised keel · suulised pärimused, rahvaluule · kirjalikud ürikud, kroonikad, seadused, memuaarid, statistilised materjalid · fotod, helisalvestised, filmid Ajalooallikad asuvad: muuseumides, raamatukogudes, arhiivides 2. spordi definitsioon (spordi harta järgi) ...tähendab "sport" kõiki organiseeritud või organiseerimata füüsilise tegevuse viise, mille eesmärgiks on väljendada või parandada kehalist vormi ja vaimset heaolekut, suhelda või saavutada tulemusi kõigil võistluste tasandeil. 3. ROK'i presidendid 01. 1894-1896 DEMETRIUS VIKELAS (Kreeka) 02. 1896-1916 PIERRE DE COUBERTIN (Prantsusmaa) 03. 1916-1919 Godefroy de Blonay (Sveits) [presidendi kohusetäitja] 04
okupatsioon ja kodusõda. Noorte juurdevool kergejõustikku mõistagi lakkas. Alates 1920. aastast osalesid Eesti sportlased edukalt olümpiamängudel. Juba 24. mail 1901 loodi esimene spordiselts "Kalev", selle kavatsus oli ja on tänapäevani tegeleda ainult spordiga. 1919. aasta novembris kutsuti Eestimaa Spordiselts "Kalev"(esimees L. Tõnson) initsiatiivil kokku Esimese Spordikongressi. Kongressil otsustati moodustada spordi juhtimise keskorgan Eesti Spordiliit (ESL) ja saata võistkond järgmisel aastal toimuvatele olümpiamängudele Antverpenis. Rahvusvahelise Olümpiakomiteega sidemete loomiseks otsustati ellu kutsuda Eesti Olümpia Komitee (EOK). ESL asutamiskoosolek toimus 20. jaan. 1920. Samal koosolekul võeti vastu otsus hakata välja andma ESL häälekandjana "Eesti Spordilehte". Lehe toimetajaks sai Ado Anderkopp ja esimene number ilmus juba sama aasta 20. aprillil. 30.
Kergejõustik hõlmab jookse, sportlikku käimist, hüppeid, heiteid ja mitmevõistlusi. Suurte võistluste kavva kuulub kuni 40 ala. Enamik võistlusi sooritatakse spordiväljakul või staadionil, pikamaajookse ja käimisvõistlusi korraldatakse harilikult maanteel ja tänavail, krossivõistlusi pargis, metsaradadel jm. Kergejõustiku ajaloost Lihtsaid jooksu, hüppe ja viskevõistlusi korraldasid paljud rahvad juba mitu tuhat aastat tagasi. Kergejõustiku kui nüüdisaja spordiala ajalugu algab antiikaja esimeste olümpiamängudega. 776 eKr võisteldi ainult nn. ühe staadioni jooksus, hiljem lisandusid pikemad jooksud, viievõistlus (kettaheide, kaugushüpe, odavise, kiirjooks ja maadlus) ja relvisjooks. Iirimaal korraldati 12. sajni nn. Tailtenne'I mänge, mille kavva kuulusid peale võidujooksude kivitõuge, sepavasara heitmine (nüüdisaja vasaraheite eellane), kõrgus, kaugus ja kolmikhüpe. 19. saj. keskel hakati kergejõustiku harrastama Suurbritannia
Colosseum(amfiteater) ja Circus MaXimus (ratsamängude korraldamiskoht). Vana-Rooma hariduskorraldus: Põhimõtted Kreekast. 7aastani kasvatati kodus, hiljem poisid kooli ja tüdrukutel jätkus kasvatus kodus. Töökasvatus. Mängiti rõngaste, pallide jms. Elementaarkoolid andsid algharidust. Õpetati lugemist, kirjutamist, arvutamist, käitumist Grammatikakoolides (12- 16aastastele) õpetati ladina ja kreeka keelt, ajalugu, geograafiat, seadusetundmist, tantsu ja maadlust, viidi läbi sõjalis- kehalist ettevalmistust Retoorikakoolid (15- 19aastastele) olid grammatika-koolide jätkuks, neis valmistati ette ametnikke. Õpetati poliitikat, filosoofiat, kirjandust, õigusteadust, matemaatikat, muusikat Vana-Rooma kehaline kasvatus: 1)Sõjalis-kehaline kasvatus, ettevalmistus sõjategevuseks. Võisteldi rituaalsetel pidustustel ja tseremooniatel. Lõuna-Itaalias tegutsesid palestrad ja gümnaasiumis, kus harjutati
SPORDIAJALOO KT NR. 1 Vana-Kreeka ja Vana-Rooma kehakultuur 1.selgitada mõistet kehakultuuri ajalugu 13.kirjeldada valitsevate klasside kehalist Hõlmab kogu kehalise tegevuse algust- kasvatust nendes vanaaja riikides, kus oli esimesed jooksmised, hüpped, ravitsemised palgaarmee: jne. See sai alguse juba ammu enne meie aja Valitsevate klasside kehalise kasvatus oli arvamist ja kestab tänapäevani. meelelahutuslik ja mitte range korraline vaba aja veetmine. Kohustulikku füüsiliste 2
ka Eesti naisvõimlemise arengule soodsat mõju kohalikud tantsustuudiod ja tantsijad. 1930. aastatel muutus nais võimlemine Eestis tõeliseks massiharrastuseks. Üle kogu maa tegutsesid rühmad rahvamajade juures. Tallinna ja Tartu kõrvale kerkisid uued keskused, nagu Viljandi, Pärnu, Võru, Narva, Rakvere, Kuressaare jt. E.Idla juhendamisel kujunesid välja tavarühmad ja ,,musterrühmad". Tavarühmade laialdasemat levikut ergutasid esinemise võimalused lihtsate kavadega mitmesugustel spordi ja pargipidudel. Musterrühmad käisid ala propageerimise eesmärgil esinemas paljudes kohtades üle maa. Musterrühmadest kasvasid välja paljud hilisemad silmapaistvad võimlemisjuhid. Musterrühmades olid stiimuliks esinemised võimlemisõhtutel Estonias ja Vanemuises, eriti aga võimalused osaleda Põhjamaade, eeskätt Soome ja Rootsi võimlemispidustustel. Välisesinemistel saatis Eesti rühmi reeglina silmapaistev menu ajakirjanduses kiideti eestlannade uuenduslikku ja moodsat laadi.
Ajalugu Orienteerumise sünnimaa on Norra, kus esimesed võistlused korraldati 31. oktoobril 1897 Södertalenis. Teistes riikides võistluste ettevõtmised ebaõnnestusid. Ka Norras endas ei saavutanud orienteerumine kuulsust ja nii võtsid soomlased ja rootslased orienteerumise arendamise enda peale. Soomes avati Orienteerumise Liit 1905. a. Esimesed avalikud võistlused toimusid Rootsis 1901.a. 30. aastatel sai orienteerumine massiliseks spordialaks. 1936. a. aastal asutati Rootsis juhtiv organ - Orienteerumise Liit. sveitsis, Taanis ja Norras hakkas orienteerumine arenema 30.-ndate lõpus. Peale Teist maailmasõda hakkasid turistid Ungarist, Tsehhist, Bulgaariast ja Rumeeniast harrastama võistkondlikke võistlusi. Reeglid olid igas riigis erinevad. Ühtsed reeglid moodustati 1958. aastal Budapestis. Samal aasta toimusid Balatoni järve karika võistlused, millest sai tulevikus traditsioon. 1959. aastal toimus Rootsis koos
juunil 1894. aastal Pierre de Coubertini algatusel. Algkooseis oli 14- liikmeline ja esindatud oli 12 riiki (Suurbritannia, Argentina, Belgia, Ungari, Kreeka, Itaalia, Uus-Meremaa, Venemaa, USA, Prantsusmaa, Tsehhi ja Rootsi. Eesti Olümpiakomitee (algselt Eesti Olümpia Komitee; EOK) on keskne Eesti spordi- ja olümpiaorganisatsioon, mis asutati 8. detsembril 1923. aastal ja taastati 14. jaanuaril 1989. Eesti Olümpiakomitee president on Mart Siimann. Eesti Olümpia Komitee (EOK) ajalugu algab 8. detsembriga 1923, mil kinnitati selle põhikiri Tallinn Haapsalu Rahukogu poolt. EOK-i ülesanneteks määras põhikiri sidemed Rahvusvahelise Olümpiakomiteega (ROK), olümpiamängudest osavõtmise, olümpialaste ettevalmistamise ja EOK-i osakondade loomise maakondades. Aastatel 1932--1936 puudus Eestil oma esindaja ROK-is ning vajalikku informatsiooni saadi Soome esindaja kaudu. 1936. a. kinnitati liikmeks suurärimees Joakim Puhk. ROK-i liige oli ta kuni oma vägivaldse surmani 1942
Kõik kommentaarid