Spordi ajalugu aastaarvud (0)

1632-34 Academia Gustavianas oli arvatavasti ametis vehklemismeister
1690 Academia Gustava-Carolina ajal kuulusid õppejõudude koosseisu tantsumeister ja vehklemismeister
1698 Tartu õuekohtu hoones sisustati saal ülikooli vehklemisharjutuste ja tantsutundide jaoks
1802 Taasavatud Tartu Ülikooli õppekavasse võeti ka ratsutamine , vehklemine, ujumine ja tants 1805 Kanepi pastor Johann Philippe von Roth lülitas Kanepi kihelkonnakoolis vabatundide programmi kehalised harjutused
1819 Võimlemise tõi Eestisse Tartu Ülikooli lektor Karl Eduard Raupach, kes koos professor Friedrich Georg Wilhelm Struvega moodustasid 40-50 osalejaga võimlemisrühmad
1820 Tallinnas asutati Eesti esimene teadaolev sportlik ühendus "Uljaste Purjetajate Ordu"
1821 Valmis Tartu Ülikooli uus maneež kivihoonena
1822 Rajati üliõpilaste supluspaik Emajõel
1829 J.J.F. Parroti juhtimisel vallutati Suure Ararati tipp, mida loetakse alpinismi alguseks Venemaal
1835 Esimese eestlasena valiti ülikooli vehklemismeistriks Alexander Malström
1838 Esimene teadaolev eestlase avalik maadlusmatš - voorimees Johann Innok astus vastu itaalasest tsirkusejõumehele Pierre Pazzianile
1857 Toomele rajati ülikooli võimlemisväljak
1862 Esimese kutselise võimlemisõpetajana Eestis asus Tartu Kubermangugümnaasiumis tööle J. R. Reinhard
1863 Asuti Tartu Võimlemisühing. Reinhardi eestvõttel korraldati Tartus Toomel esimene võimlemispidu Eestis. Tallinnas asutati saksa võimlemisselts "Revaler Turnverein"
1864 Tartus asutati saksa võimlemisselts "Dorpater Turnverein"
1867 Avati Dorpater Turnvereini võimla Tartu Linnavalitsuse Ametnike Pensioniühingu hoone tiivas
1874 Võimlemisõpetaja Paul Buro avaldas raamatu "Das Turnen in Beziehung auf die Wehrpflicht" (Võimlemine seoses sõjaväeteenistuskohustusega). Laiuse köster Jüri Soo hakkas korraldama kehalist kasvatust Laiuse Kihelkonnakoolis
1875 Asutati Tartu Sõudeklubi (Dorpater Ruderclub)
1876 C.R. Jakobson avaldas oma "Kooli lugemise raamatu" III osas antiikolümpiamänge tutvustava "Olimpia mängu-pühad". Jüri Soo korraldas Mõra mõisas esimese rahvakoolide võimlemispeo
1879 Ilmus esimese eestikeelse kehakultuurialase õpikuna Johann Kurriku kirjutatud "Turnimise raamat"
1881 Ajalehes "Revalsche Beobachter" avati malenurk
1883 Ajaleht " Olevik " avaldas eestikeelse malemänguõpetuse. Esimesed teated purjetamis-võistlustest Pärnus
1888 Gustav Boesberg asutas esimese eestlaste raskejõustikuringi ( mitteametliku ), millest kasvas välja Tallinna Vabatahtlik Atleetide Klubi. Asutati Eestimaa Merejahtklubi. Asutati jalgratturite klubid Tartus ja Tallinnas
1890 Tartus avati esimene spetsiaalselt spordihoonena mõeldud ehitis - Laia tänava võimla
1891 Toimusid esimesed avalikud tõstevõistlused " Lootuse " seltsi korraldusel Tallinnas, kus esikoha võitis Gustav Boesberg
1892 Eestlane Aleksander Punga sai Tartu Ülikooli võimlemisõpetajaks. Narva karskusselts "Võitja" korraldas rahvapeol võidujooksu
1894 Esimese eestlasena siirdus elukutseliseks maadlejaks Gustav Vain
1895 Georg Lurich püstitas oma esimesed maailmarekordid. Toimus esimene teadaolev avalik tennise -demonstratsioon Tallinnas Bade-Salonis. Tallinna tänavatele ilmus esimene mootorratas. 1896 Ateenas I kaasaegsetel olümpiamängudel viibis USA sõudmisvõistkonna koosseisus ka eestlane H. Lerchenbaum. Paraku ta ei osalenud siiski võistlustel, sest need jäid tormi tõttu pidamata. Esimese ametliku eesti spordiseltsina asutati Saadjärve Jalgratta Sõitjate Selts
1897-98 G. Lurichi ringreis Eestis põhjustas eestlaste hulgas tõelise ärkamisaja spordis , sündis rohkesti raskejõustikuringe ja klubisid. G.Lurich propageeris ka karskust ja terveid eluviise. 1898 Esimestel (mitteametlikel) amatööride Euroopa meistrivõistlustel esines edukalt Georg Hackenschmidt , saades III koha tõstmises ning tulles Euroopa meistriks maadluses. Asutati Tartu Jalgratta Sõitjate Selts " Taara "
1899 Asutati Krüüdneri Jalgratta Sõitjate Selts "Kiirus"
1900 Asutati St. Peterburi Eesti Jõukarastuse Selts "Kalev"
1901 Võeti kasutusele Tallinna tänava kruusaauk spordiplatsina, praegune Tartu Ülikooli staadion . Asutati Tallinna Jalgrattasõitjate Selts "Kalev". G.Lurich ja G.Hackenschmidt tulid esimest korda elukutseliste maadluse maailmameistriks. Asutati Tartu Spordiring, mis sai 1907 nimeks "Aberg" ja 1919 "Kalev"
1903 Euroopas hakati asutama Lurichi nime kandvaid spordiseltse
1904 Haapsalus toimusid esimesed võistlused jääpurjetamises
1905 "Kalev" avas liuvälja Gonsiori aias Tallinnas
1907 Tartu Ülikoolis moodustati esimene üliõpilaste spordiring " Sport ", mis järgmisel aastal sai ülikooli valitsuselt tegutsemisloa
1908 Eestis hakkasid levima jalgpall, kergejõustik, tennis , uisutamine. Anton Õunapuu juhtimisel peeti "Kalevi" seltsi poolt Gonsiori aias pallimängude kursused . Peeti esimesed võimlemisõpetajate kursused Eestis Soomes võimlemisõpetajate kursused läbinud Helmi Põllu juhtimisel
1909 Tallinna külastas malemaailmameister E.Lasker. Tegevust alustasid nn. düünapoisid, meie esimeste kergejõustikuässade kasvulava. Georg Hackenschmidt avaldas oma oma esimese spordifilosoofilise teose "The Way to Live ", mis tutvustab kehakultuurialaseid treenimisvõimalusi igale inimesele, kes tahab olla tugev ja terve. Peeti esimesed ametlikud kergejõustiku ja jalgpallivõistlused
1910 Tartus peeti esimesed poksivõistlused Eestis. Esimesed ujumisvõistlused peeti Sindis, Tartus ja Tallinnas
1911 "Kalev" rajas "Lootuse" väljale kergejõustikuplatsi
1912 Olümpiamängudel Stockholmis osalesid esimest korda eestlased, tehes seda edukalt. Martin Klein tõi Eestisse esimese olümpiaautasu, kreeka-rooma maadluse hõbemedali ja sõudja Maksimilian Kuusik sai III-IV koha. Peeti esimesed autosõidu võistlused
1913 Anton Õunapuu lõpetas Helsinkis kehakultuuriõpingud, saades esimeseks kõrgharidusega kehakultuurispetsialistiks Eestis. Peeti esemene jääpallimatš
1914 Peterburis hakkas ilmuma Tõnu Võimula toimetusel "Jõu Ilm", esimene iseseisev spordiväljaanne eesti keeles
1915 Helsinki Ülikooli Võimlemisinstituudis sai esimese eestlannana kehakultuurialase kõrghariduse Anna Raudkats
1916 Esimese spordiliiduna asutati Tallinna Jalapalli Liit, mis aga lõpetas tegevuse järgmisel aastal
1917 Ilmus esimene "Spordi kalender". Peeti esimesed esivõistlused kergejõustikus. Ilmus eesti keeles Lauri Pihkala "Poiste spordiõpetus"
1918 24. veebruaril kuulutati välja iseseisev Eesti Vabariik. Asutati Kalevlaste Maleva
1919 30. novembril korraldati Eesti Spordikongress, kus otsustati ellu kutsuda Eesti Spordi Liit ja Eesti Olümpia Komitee ning võtta osa Antverpeni olümpiamängudest 1920. aastal. Tondi kasarmutes alustati sõjaväe spordikursustega, mis said aluseks sportlikule väljaõppele Eestis. 1920 20. jaanuaril peeti Eesti Spordi Liidu asutamiskoosolek . Eesti Spordi Liidu esimeheks valiti Ado Anderkop . Ilmumist alustas "Eesti Spordileht". Eesti osales esimest korda iseseisva võistkonnaga olümpiamängudel. Tõstja Alfred Neulandist sai esimene Eesti olümpiavõitja. Peeti esimene maavõistlus jalgpallis, Soomele kaotati 0:6. Toimus I kehalise kasvatuse kongress
1921 Peeti esimesed Eesti meistrivõistlused jalgpallis. Asutati esimesed spordialaliidud - jalgpalliliit ja talispordiliit. Tartus toimus I Noorte Püha
1922 Tallinnas peeti esimesed maailmameistrivõistlused tõstmises. Edukaim riik oli Eesti kolme maailmameistriga. A.Neuland, S. Hallap ja H.Tammer. Aleksander Klumberg-Kolmpere püstitas maailmarekordi kümnevõistluses. Asutati Eesti Spordi Keskliit (ESK), mille esimeheks valiti Gustav Laanekõrb
1923 ESKL esimeheks valiti Leopold Tõnson. Registreeriti ESK ja EOK põhikirjad. EOK esimeseks esimeheks sai välisminister Friedrich Akel . Alustati Kadrioru staadioni ehitamist. Toimusid I SELL-I mängud
1924 Pariisi Olümpiamängudelt naasis kuldmedaliga maadleja Eduard Pütsep. "Eesti Spordilehe" küsitlusel valiti Eesti kõigi aegade suurimaks sportlaseks A. Klumberg-Kolmpere. Asutati Eesti Võimlemisõpetajate Selts
1925 Asutati Eesti Kultuurkapitali Kehakultuuri Sihtkapital. Loodi spordiliitude asjaajamist ühendav organ – Spordibüroo
1926 Avati Kadrioru staadion. Eestis võistles Paavo Nurmi. Toimus II kehalise kasvatuse kongress
1927 Ilmumist alustas Kehakultuuri Aastaraamat. Asutati Eesti Töölisspordi Liit
1928 ESK esimeheks valiti Johan Laidoner. Esimeste eestlastena võistlesid taliolümpiamängudel St. Moritzis kiiruisutajad Christfried Burmeister ja Aleksander Mitt. Amsterdami Olümpiamängudel tulid olümpiavõitjateks maadlejad Osvald Käpp ja Voldemar Väli. Friedrich Akel sai ROK-i liikmeks. Tartus hakati andma kehakultuurialast kõrgharidust. Tartu Ülikooli juurde loodi Kehalise Kasvatuse Instituut. Jaan Jaago tuli Münchenis seitsmendat korda maailmameistriks elukutseliste maadluses
1930 Toimus Eesti Spordi Keskliidu esimene reorganiseerimine
1931 Tartu Ülikooli lõpetasid esimesed kõrgharidusega kehakultuurispetsialistid. Asutati Eesti Laskurliit
1932 Euroopa Jääpurjetamisliit kinnitas rahvusvaheliseks klassiks Erik Holsti konstrueeritud monotüüp XV klassi. Loodi Tallinna Spordipressi Klubi
1933 EKRAVE-liidu lõhenemise tagajärjel tekkisid Eesti Maadluse-, Poksi- ja Tõsteliit. ESK esimeheks valiti Ado Anderkopp. Spordiajakirjanikud valisid esmakordselt aasta parimat sportlast, kelleks sai kaugushüppaja Nikolai Küttis
1934 Toimusid I Eesti Mängud, kus esines ligi 5000 võimlejat ja 600 sportlast. Mängude raames toimus ka spordinäitus, millest loodeti alust tulevasele Eesti Spordi Muuseumile. Tartus valmis Tamme staadion. ESK esimeheks valiti riigisekretär Karl Teras. EOK esimeheks valiti Johan Laidoner
1935 Peeti Eesti I Talimängud. Peeti Eesti I Raskejõustikumängud. Toimus Eesti Spordi Keskliidu teine reorganiseerimine
1936 Berliini olümpiamängudel sai maadleja Kristjan Palusalust esimese eestlasena kahekordne olümpiavõitja. Joakim Puhk sai ROK-i liikmeks. Ilmus A. Antsoni kirjutatud "Berliini olümpiamängud" - esimene olümpiaraamat Eestis. Rakendati tööle ESK-i erialaõpetajad ja maakonnainstruktorid. ESK-i juurde asutati Noorte Spordiliit. ESK hakkas saama toetust riigieelarvest
1937 Tartus Ülikooli Kehalise Kasvatuse Instituudis alustas õpinguid teine lend. MM-võistlustel laskmises võitis Eesti vabapüssimatshis igavesti rändava Argentiina karika. Ilmus "Spordibiograafiline Leksikon ". Kutsuti ellu sihtasutus "Kehakultuurihoone"
1938 Eestis peeti EM-võistlused jääpurjetamises ja kreeka-rooma maadluses. Korraldati Eesti Talipäevad. Kadrioru staadion sai betoontribüünid
1939 Peeti II Eesti Mängud. MM-võistlustel laskmises võitis Eesti teist korda Argentiina karika ja tõusis parimaks laskurmaaks maailmas. Ilmumist alustas "Spordi suurraamat"
1940 Eesti Spordi Keskliit ühendas ligi 350 spordiliitu, klubi, seltsi ja osakonda. Eestimaal loendati 119 spordiväljakut, 63 võimlat ja 25 välisujulat.Lõpetati kõigi "töötava rahva huvidega vastuolus olevate" spordiorganisatsioonide tegevus, sealhulgas Eesti Spordi Keskliit, spordialaliidud ja -seltsid. Moodustati ENSV Rahvakomissaride Nõukogu juures asuv Kehakultuuri- ja Spordikomitee. Eesti liikmeksolek ROKis katkes de facto. De jure pole Eesti ROK-i nimekirjast kunagi kaotatud olnud. Ilmumise lõpetas "Eesti Spordi Leht", mille asemel alustas ilmumist ajakiri " Kehakultuur ". Lõppes ka teiste perioodiliste spordiväljaannete ja "Eesti Kehakultuuri Aastaraamatu" ilmumine . Asuti looma kehakultuurikollektiive. Asutati ÜKSÜ "Dünamo" Eesti Vabariiklik Nõukogu
1941 Asutati VKSÜ "Spartaki" Eesti Vabariiklik Nõukogu. 7. juulil Saksa väed ületasid Eesti piiri ja algas Saksa okupatsioon. Spordielu seati juhtima Eesti Omavalitsuse Rahvakasvatuse Peavalitsuse Spordiamet
1942 Nõukogude armeest demobiliseeriti grupp sportlasi ja saadeti õppima Moskva Kehakultuuri-instituuti ja nendest said esimesed sõjajärgsed sporditöötajad Eestis. Moskvas taastati Eesti NSV Kehakultuuri- ja Spordikomitee
1943 Taastati Eesti Spordi Keskliit. Esimese eestlasena hakkas NSV Liidu teenelise meistersportlase tiitlit kandma maadleja Johannes Kotkas
1944 22. septembril Tallinna vallutamisega Punaarmee poolt taastus Eestis Nõukogude okupatsioon. Hakati taas juurutama nõukogulikku spordisüsteemi. Tartu Ülikoolis taasalustas tööd Kehalise Kasvatuse Instituut, mis hiljem reorganiseeriti kehakultuuriteaduskonnaks. Tegevus alustas VSÜ "Kalev"
1945 Kehakultuuri- ja Spordikomitee esimeheks kinnitati Savva Tambijev. Alustati spordierialasektsioonide loomist, nende presiidiumide formeerimist. Nendesse kutsuti antud spordialal kogemusi omavad inimesed. Spordierialasektsioonide loomist võib lugeda antud spordiala organiseeritud tegevuse taastamiseks (alustamiseks) tolleaegses Eestis. Loodi esimesed 5 lastespordi-kooli. Sporditöötajate koolitamist alustas Tallinna Kehakultuuritehnikum. Ilmus ajakirja "Kehakultuur" esimene sõjajärgne number. Tegevust Eestis alustas ÜVSÜ "Tööjõureservid" Eesti Vabariiklik Nõukogu. Välis-Eestis hakati korraldama organiseeritud sporditegevust
1946 Loodi maasportlaste spordiühing VSÜ "Jõud"
1947 Välis-Eestlased pääsesid iseseisva Eesti esindusena MM-võistlustele laskmises. Osa võtta lubati küll ainult individuaalselt. Võideti 5 kuldmedalit
1948 Tallinna Kehakultuuritehnikumis lõpetas I lend sporditöötajaid. Ilmumist alustas "Kehakultuurlase aastaraamat"
1949 Tartu Riikliku Ülikooli Spordiklubi korvpallimeeskond tuli NSVL meistriks korvpallis. Eesti NSV MN j.a. Kehakultuuri-ja Spordikomitee esimeheks kinnitati Aleksei Shishkin. Kinnitati Õppiva Noorsoo Kehakultuurikollektiivide Nõukogu põhikiri
1950 Asutati Eesti Spordi Liit Rootsis
1951 VSÜ "Jõud" reorganiseeriti ja sai uue nime VSÜ "Kolhoosnik". Algas Balti Spartakiaadide korraldamine. Rootsis ilmus Reino Sepa kirjutatud "Eesti Spordi Leksikon". Kanadas Torontos asutasid pagulaskalevlased spordiseltsi "Kalev"
1952 NSVL osales Helsinki OM-il ja eestlased esimest korda sund-liitriigi kooseisus OM-il, kus olümpiavõitjaks tuli maadleja Johannes Kotkas. Kinnitati Eesti NSV Kehakultuuri- ja Spordikomitee Teaduslik-Metoodilise Nõukogu põhikiri
1953 Eesti NSV Kehakultuuri-ja Spordikomitee reorganiseeriti Eesti NSV Tervishoiuministeeriumi Kehakultuuri ja Spordi Valitsuseks, tervishoiuministri asetäitjaks kehakultuuri ja spordi alal kinnitati Juhan Mandre. Asutati Eesti Spordiliit Austraalias (E.S.A.). 1954 Taastati Eesti NSV MN j.a. Kehakultuuri- ja Spordikomitee, esimeheks kinnitati Juhan Mandre. Tegevust Eestis alustas ÜVSÜ "Lokomotiiv" Eesti Raudtee Nõukogu. Asutati Eesti Spordiliit USA-s. Esimese eestlasena kaitses kehakultuurialal kandidaadikraadi Erich Mõtlik. Toimusid esimesed Eesti Mängud Austraalias
1955 Kehakultuuri ja Spordikomitee kinnitas spordierialasektsioonide põhimääruse, mis võimaldas ühiskondlikel aktivistidel ning erialaspetsialistidel hakata mingil määral suunama spordialade arengut ning pani aluse spordiföderatsioonide tekkimiseks tulevikus. Eesti NSV MN j.a. Kehakultuuri- ja Spordikomitee esimeheks kinnitati Boris Tolbast. Taas alustati Eesti parima sportlase valimist. Esimeseks valituks osutus kergejõustiklane Feliks Pirts. Suleti Tallinna Kehakultuuritehnikum. Kehakultuurikaadrit hakati ette valmistama Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Avati "Kalevi" Keskstaadion Tallinnas. Avati Tartu Riikliku Ülikooli staadion. Moodustati Eesti NSV Koolide Kehakultuurikollektiivide Koondis "Noorus". Lakewoodis toimusid I Eesti Mängud USA-s
1956 VSÜ "Kolhoosnik" reorganiseeriti kõiki maakehakultuurikollektiive ühendavaks spordiühinguks "Jõud". NSVL alustati rahvaste spartakiaadide korraldamist, Eesti sai VI koha. TRÜ-s avati aspirantuur kehakultuuri alal. Esimese eestlasena sai NSV Liidu teeneliseks treeneriks Edgar Puusepp
1957 Eesti NSV-s hakati korraldama kehakultuurialaseid teaduskonverentse. Toimus esimene sõjajärgne Eesti-Soome maavõistlus kergejõustikus. Esimese naissportlasena valiti Eesti parimaks sportlaseks Ulvi Voog -Indrikson. Austraalias ilmus esimese Välis-Eesti spordiväljaandena "Eesti Spordileht"
1958 1. jaanuarist alustas ilmumist "Spordileht". Toimusid Tallinna I spordimängud, mille eeskujul hakati läbi viima paljusid regionaalseid spordimänge. Avati Eesti Põllumajanduse Akadeemia spordihoone
1959 Toimus tõsine reorganiseerimine Eesti NSV spordiorganisatsioonides, kehakultuuri- ja spordikomiteede asemel kutsuti ellu spordiühingute ja organisatsioonide liidud. Eesti NSV Kehakultuuri- ja Spordikomiteest sai ENSV Spordiühingute ja Organisatsioonide Liit (SOL), mille esimeheks jäi Boris Tolbast. SOL-i presiidiumi otsusega moodustati spordialade arendamiseks 31 spordialaföderatsiooni. Likvideeriti Eesti NSV "Spartaki" vabariiklik organisatsioon (liideti VSÜ "Kaleviga"). Toimusid I Eesti maanoorte spordimängud (hiljem maaspordimängud). Esimeste Eesti naissportlastena jõudsid maailmameistritiitlini korvpallurid Maie- Maret Otsa-Vishnjova ja Ene Kitsing-Jaanson
1960 Loodi Koolinoorte Spordiühing "Noorus". Toimus esimene Tartu Maraton. Austraalias hakkas ilmuma E.S.A. ajakiri "Sporditeel"
1961 Eesti NSV Spordiühingute ja organisatsioonide Liidu esimeheks nimetati Nikolai Vanaselja
1962 NSVL-is alustati rahvaste talispartakiaadide korraldamist. Avati "Kalevi" spordihall Tallinnas
1963 Tartus asutati ühiskondlik Eesti Spordimuuseum
1964 Kiiruisutaja Ants Antson võitis esimese eestlasena Taliolümpiamängudelt kuldmedali. Eesti NSV Spordiühingute ja -organisatsioonide Liidu esimeheks valiti Heino Sisask. Hakati omistama Eesti NSV teenelise sporditegelase aunimetust
1965 Avati "Kalevi" siseujula Tallinnas Esimeste eestlastena said rahvusvahelise klassi meistersportlasteks ( suurmeister ) Ants Antson, Toomas Leius , Jaak Lipso, Mart Paama ja Jüri Talu
1966 Asutati Tallinna Spordiinternaatkool. Hakati omistama Eesti NSV teenelise treeneri aunimetust. Asutati Vabariigi Spordiveteranide Koondis
1967 Eesti Spordimuuseumile anti riikliku muuseumi staatus. Tartu Pedagoogilise Kooli Pärnu filiaalis hakati ette valmistama kehalise kasvatuse õpetajaid. Tõstja Jaan Talts valiti NSVL-i parimaks sportlaseks. Esimesena Eestis sai bituumenkummikatte Kutsekool nr.17 staadion Tartus
1968 Eesti NSV Spordiühingute ja -organisatsioonide Liit reorganiseeritakse taas ENSV Ministrite Nõukogu juures asuvaks Kehakultuuri- ja Spordikomiteeks, esimeheks jäi Heino Sisask. Mexico Olümpiamängudel võitis olümpiakuldmedali esimese naisena Eestimaalt Svetlana Tsirkova NSV Liidu vehklemise floretinaiskonnas Tallinna "Kalevi" võrkpallimeeskond tuli NSV Liidu meistriks
1969 Avati "Kalevi" velodroom Tallinnas
1972 Ilmus EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus "Vabariigi kehakultuuri ja spordi edendamise” ning uue üleliidulise kehakultuurikompleksi "Valmis tööks ja NSV Liidu kaitseks" (VTK) rakendamise abinõude kohta". Müncheni Olümpiamängudel võitsid kuldmedali tõstja Jaan Talts ja kõrgushüppaja Jüri Tarmak
1973 Ilmus EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus "Vabariigis rahvaspordi edasiarendamise ja töötajate massilise puhkuse parema organiseerimise kohta"
1974 ROK otsustas korraldada XXII Olümpiamängud Moskvas, Tallinn sai Olümpiamängude purjeregati linnaks. Kinnitati Rahvaspordi ja Massilise Puhkuse Vabariikliku Nõukogu põhimäärus ja koosseis, esimeheks sai Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu esimees L.Lentsman. Avati Männiku laskespordibaas
1976 Moodustati Eesti NSV Kõrgema Spordimeisterlikkuse Kool Tallinna Olümpia. Aavo Pikkuus võitis Montreali Olümpiamängudel kuldmedali jalgratta 100 km meeskonnasõidus
1978 Avati "Dünamo" uus tennisehall Kadriorus
1979 Avati Tallinna Olümpiapurjespordikeskus
1980 Tallinnas toimus XXII Olümpiamängude purjeregatt , olümpiatule süütas Vaiko Vooremaa. Moskva Olümpiamängude kuldmedali said Jaak Uudmäe kolmikhüppes, Ivar Stukolkin 4x100 vabaujumises, Viljar Loor võrkpallis ja Mait Riismann veepallis. USA-s ilmus Eesti Sport Paguluses Informatsioonikeskuse väljaandel "Sport Bülletääni" esimene number
1981 EKP Keskkomitee ja ENSV Ministrite Nõukogu võtsid vastu määruse "Kehakultuuri ja spordi massilisuse edasise suurendamise kohta vabariigis"
1982 VSÜ "Kalev" reorganiseeriti VSÜ "Trud" vabariiklikuks organisatsiooniks "Kalev". VSÜ "Jõud" reorganiseeriti VSÜ "Urozai" vabariiklikuks organisatsiooniks "Jõud". Avati Tartu Riiklik Ülikooli spordihoone
1983 Likvideeriti Koolinoorte Spordiühing "Noorus" ja loodi Eesti NSV Laste ja Noorte Spordikool
1984 Eesti NSV MN j.a. Kehakultuuri ja Spordikomitee esimeheks kinnitati Mati Mark
1986 Eesti NSV MN j.a. Kehakultuuri ja Spordikomitee reorganiseeriti Eesti NSV Riiklikuks Kehakultuuri ja Spordikomiteeks, esimeheks jäi Mati Mark
1987 Üleliidulise kampaania korras ühendati spordiühingud "Kalev" ja "Jõud", ühendatud spordiühingu nimeks jäi "Kalev"
1988 Likvideeriti Eesti NSV Kõrgema Spordimeisterlikkuse Kool. Moodustati Olümpiareservi Ettevalmistuskeskuste koondis "Eesti Sport". Souli Olümpiamängudelt naasis kuldmedaliga Erika Salumäe jalgratta trekisõidus ja Tiit Sokk korvpallis. Nende vastuvõtt Tallinna Raekoja platsil kujunes iseseisvusdemonstratsiooniks
1989 Taastati Eesti Olümpiakomitee tegevus ja presidendiks valiti Arnold Green ning peasekretäriks Gunnar Paal . Asutati Eesti Olümpiaakadeemia ja presidendiks valiti Atko Viru. Asutati Eesti Spordiajaloo Selts. 16. detsembril toimus II Eesti Spordi Kongress, kus võeti suund spordialakesksele juhtimisele ning otsustati taastada Eesti Spordi Keskliit
1990 Eesti NSV Riiklik Kehakultuuri ja Spordikomitee reorganiseeriti Eesti NSV Riiklikuks Spordiametiks (hiljem Eesti Spordiamet), peadirektoriks kinnitati Mati Mark. Taastati Eesti Spordi Keskliidu tegevus, juhatuse esimeheks valiti Tiit Nuudi , peasekretäriks Toomas Tõnise.Vabariigi Valitsus kinnitas ESK põhikirja. Spordiühingud "Kalev" ja "Jõud" eraldusid sundliitmise järel taas kaheks iseseisvaks ühinguks.Tallinna Spordiinternaatkool ja Eesti NSV Laste ja Noorte Spordikool liideti ja nende baasil loodi Eesti Spordigümnaasium
1991 20. augustil kuulutati Eesti Vabariik taas iseseisvaks. Rahvusvaheline Olümpiakomitee taastunnustas Eesti Olümpiakomiteed. Algas Eesti spordialaliitude vastuvõtmine/ taastamine rahvusvaheliste spordialaföderatsioonide liikmeskonda
1992 Eesti osales 56 aastase vaheaja järel oma rahvuskoondisega Barcelona Olümpiamängudel. Eesti Spordi Keskliit võeti Euroopa Mitteriiklike Spordiorganisatsioonide Ühenduse (ENGSO) liikmeks
1993 Eesti Olümpiakomitee Täiskogu valis EOK presidendiks edasi Arnold Greeni ja peasekretäriks Gunnar Paali. Eestis korraldati I Balti Mere Mängud. 18. detsembril toimus III Eesti Spordi Kongressi 1. Istung
1994 29. jaanuaril toimus III Eesti Spordi Kongressi teine istung, kus võeti vastu Eesti Spordi Harta. Eesti Spordi Keskliidu esindajatekogu võttis vastu ESK-i uue põhikirja, juhatuse esimeheks valiti Andres Lipstok, peasekretäriks jäi Toomas Tõnise
1996 Kultuuriministeeriumis loodi spordi eest vastutava asekantsleri ametikoht, sellele kohale kinnitati Henn Vallimäe. Likvideeriti Eesti Spordiamet, Kultuuriministeeriumis loodi spordiosakond, osakonna juhatajaks kinnitati Mati Mark
1997 Eesti Olümpiakomitee Täiskogu valis EOK presidendiks Tiit Nuudi ja peasekretäriks Rein Haljandi. Eesti Spordi Keskliidu esindajatekogul valiti ESK-i juhatuse esimeheks Andres Lipstoki, peasekretäriks jäi Toomas Tõnise
1998 4. aprillil toimus Viljandis IV Eesti Spordi Kongress. 15. juunil võttis Riigikogu vastu Spordiseaduse.