Rahandus (4)

Silvia Kuusk
Kordamisküsimused aines Rahandus (2009):

Mis on ettevõtte kõrgeim eesmärk ja kuidas seda saavutatakse ?

Kaasaegses rahandusteoorias on jõutud ühisele seisukohale, et ettevõtte kõrgeim (peamine) eesmärk on tema aktsionäride ehk siis ettevõtte omanike rikkuse maksimeerimine , mida mõõdetakse pikaajalise aktsia väärtusega (NB! Aktsia tegelik turuhind ei ole ettevõtte kontrolli all). Kõik otsused, mis võetakse vastu ettevõtte juhtkonna poolt, peavad olema suunatud toetama seda üheselt seatud eesmärki. Sealjuures , omanike kogurikkust mõõdetakse ettevõtte omakapitali turuväärtuse järgi (s.o. aktsiate turuväärtus käigusolevate aktsiate arv). Seega, ettevõtte, aga miks mitte ka üksikisiku, kõige olulisemaks tegevuseks kujuneb väärtuse loomine ( value creation ) – ükskõik mida ka ette ei võeta, lõppeesmärgiks peab olema, et see tegevus looks ettevõttele väärtust juurde, mitte aga ei vähendaks seda.
Finantsjuhtimisalased strateegilised otsused (kõik investeerimis - ja finantseerimisotsused) tehakse lähtuvalt ettevõtte kõige tähtsaimast eesmärgist, s.o. ettevõtte omanike rikkuse maksimeerimine, mis kandub üle lihtaktsia hinna maksimeerimisele. Seega on finantsjuhi peamine eesmärk planeerida fondide omandamist ja kasutamist nii, et maksimeeritakse ettevõtte aktsiate teoreetilist väärtust.
Ettevõtte finantsjuht seisab silmitsi kahesuguse probleemiga: 1. Kui palju suudab ettevõtte investeerida ja millistesse konkreetsetesse varadesse on otstarbekas investeerida? 2. Kuidas suurendada nõutavat rahahulka?
Rahavood ettevõtte ja finantsturu vahel.
A. Ettevõte emiteerib väärtpabereid, et saada raha (finantseerimisotsus). B. Saadud raha investeerib ettevõte varadesse (investeerimisotsus). C. Ettevõte toodab rahavooge oma põhitegevusest. D. Makstakse valitsusele makse. Muud huvigrupid võivad saada raha. E. Jaotamata jäetud raha ( puhaskasum ) reinvesteeritakse ettevõttesse tagasi. F. Raha makstakse välja investoritele intresside ja dividendidena (dividendiotsus).

Agentuurikonflikt ettevõttes.

Agentuurikonflikti teooria uurib vastuolusid, mis võivad tekkida ettevõtte omanike, tema juhtkonna ja võlausaldajate vahel. Konflikt iseenesest tekitab kulusid , mida tuleb hoida minimaalsetena.
Seega on eristatavad kolm eraldiseisvat agentuurikonflikti allikat:
a) juhtkonna ja ettevõtte omanike ehk aktsionäride vahel,
b) ettevõtte omanike ja võlausaldajate vahel,
c) võlausaldajate ja juhtkonna vahel.

Väärtuskontseptsioon ja selle rakendamine: raha ajaväärtus, väärtpaberite väärtus (liht­ aktsiad , eelisaktsiad, võlakirjad).

Väärtuskontseptsiooni (erinevate varade väärtuse puhul) postulaadiks on, et investor ei maksa vara eest kunagi rohkem, kui ta tegelikult väärt on. Seega – turg ei valeta ja turuväärtus on ülim. Hindamine ehk väärtuse leidmine on finantsjuhtimises fundamentaalanalüüsi keskseim osa (vt. ka tehniline analüüs). Diskonteerimise matemaatiliste aluste rajajaks võib lugeda John Newton ’i, kes ühena esimestest esitas liitinressi teooria, ning Edmund Halley’t (tunnustatud astronoom), kes avaldas esimese nüüdisväärtuse tabeli 1693.a.-l. John Smart’i panuseks võib lugeda esimese osamaksete tabelikogumiku avaldamist 1726 .a.-l.
Raha ajaväärtusteooria aluseks on tähelepanek, et igasugune rahasumma on täna rohkem väärt kui mingil ajahetkel tulevikus.
Raha ajaväärtuse puhul võib täheldada kolme erinevat rahaühiku kasvuviisi:
1. Lihtintress — lineaarne kasv.
2. Liitintress — geomeetriline kasv.
3. Pidev juurdearvestus — eksponentkasv.
Rahavoogude mudelid. Finantsjuhtimises puututakse kokku põhimõtteliselt viit tüüpi rahavoogudega ( cash flow, CF). Need on:
1) tavaline, harilik rahavoog (igal perioodil on rahavoog erinev),
2) annuiteet (harilik või avansiline ehk rentannuiteet ),
3) kasvav annuiteet ehk kasvuannuiteet,
4) perpetuiteet,
5) kasvav perpetuiteet ehk kasvuperpetuiteet .
Puhta rahavoo arvutamine:
Puhaskasum (peale makse) + Mittearahalised kohustused ( kulum , amortisatsioon , edasilükkunud tulud, edasilükatud maksud ) – Kapitalikulutused – Lisandunud puhas käibekapital + Muutused pikaajalises laenukapitalis (lisa juurdetulnud laenud, lahuta tagasimaksed) = Puhas rahavoog omakapitalist (net cash flow on equity)
Krediidireiting2. Reiting on reitingusümbolites väljendatud hinnang laenuvõtja lubadusele täita enesele võetud kohustused.
Finantsturg koosneb kapitaliturust (kus kaubeldakse pikaajaliste instrumentidega) ning rahaturust (kus kaubeldakse lühiajaliste instrumentidega). Finantsturu eesmärk on ümber jaotada majanduses tekkivaid sääste. Väärtpaberiturg jaguneb: (1) esmasturg — toimub väärtpaberite emissioon; (2) teisene turg — toimub kauplemine juba olemasolevate väärtpaberitega. Kapitaliturul müüakse kõige rohkem võlakirju — 65% turumahust, lihataktsiad — 30%, eelisaktsiad — 4% (ligikaudu).
Finantsturg = Kapitaliturg + Rahaturg
Võlakirja (teoreetiline) väärtus on võrdne regulaarsete intressimaksete nüüdisväärtusega, mis on diskonteeritud investori nõutava tulunormiga + põhisumma nüüdisväärtus, samuti diskonteerituna investori nõutava tulunormiga. Võlakiri ehk võlakohustus on fikseeritud tuluga finantsinstrument. Ostes ettevõtte võlakirju, annab investor ettevõttele laenu ning ettevõttel tekib võlakirja ostja ees kohustus maksta selle omanikule võetud laenu pealt: 1) perioodilisi intressimakseid (garanteeritud protsent nominaalväärtusest) ning 2) kindel laenusumma (nominaalväärtuses) pärast laenutähtaja möödumist (lunastustähtajal). Äririsk ühendab endas ettevõtte madalat konkurentsivõimet ja võimetust saavutada stabiilset tulude kasvu. Äririsk on risk, mida ettevõtte aktsionärid peavad kandma, kui ettevõtet finantseeritakse üksnes omakapitalist. Finantsrisk on seotud ettevõtte võimega rahuldada oma võlakohustusi (bilansi passiva poole juhtimisega seotud risk).
Risk on raha kaotamise tõenäosus majandusürituses, kuid tänu riskile me võime teenida ka suurema riskipreemia – mida suurem risk, seda suurem on oodatav tulusus .
Eelisaktsia on hübriidväärtpaber (võlakiri+lihtaktsia). Võlakirjast eristab teda ainult see, et tal ei ole tähtaega. Eelisaktsiate omanikel ei ole hääleõigust. Dividendid USA-s on maksustatavad (erinevalt Eestist kehtib seal topeltmaksustamise printsiip). Eelisaktsiate dividendid makstakse välja peale ettevõtte tulumaksu, kuid enne lihtaktsionäridele dividendide väljajagamist. Ettevõtte likvideerimisel makstakse eelisaktsionäridele nende dividendid välja järjekorras teisena peale võlakirju. Eelisaktsiatele on omane kumulatiivsus — maksmata jäänud dividendid makstakse korraga välja näiteks juhul, kui ettevõte peaks pankrotti minema. Tänapäeval kasutatakse eelisaktsiatega finantseerimist üsna harva, kuigi omal ajal oli see küllaltki levinud.
Eelisaktsiad on vahetatavad kindla arvu lihtaktsiate vastu ettevõtete liitumise või omandamise korral teise firma poolt. Lihtakstsia väärtust võib vaadata kui tulevikus saadavate dividendide nüüdisväärtust. Kuid aktsia väärtuse leidmisel tuleb meeles pidada, et tegemist on siiski aktsia teoreetilise väärtusega, mitte tegeliku turuhinnaga. Aktsial on nii nominaalväärtus, raamatupidamisväärtus kui ka turuväärtus. Rahanduslikus mõttes nominaalväärtus mingit tähtsust ei oma, küll aga raamatupidamis- ja turuväärtus. Eraisiku seisukohat on dividenditulu enamikes riikides maksustatavad,kuid Eestis kehtiva tulumaksuseaduse järgi maksuvaba . Küll aga maksustatakse tulumaksuga ettevõtet, kes dividendid välja maksab.
Lihtaktsia väärtuse arvutamise valemeid on üldiselt kolme tüüpi:
1) dividendid ei kasva;
2) dividendikasv on konstantne ;
3) dividendikasv on muutuv.
Dividendikasvu pole: antud juhul on lihtaktsia sarnane eelisaktsiale, sest lihtaktsia kannab iga aasta kindlat dividendi.

Kapitalistruktuuri teooriad ja finantsvõimendus (MM I ja II teoreem ).

Kapitalistruktuuri käsitlevatest teooriatest võib nimetada järgmisi:
Miller -Modigliani (MM) teoreemid I & II (1958, 1961)
Staatiline kompromissteooria (static tradeoff theory) ehk optimaalse kapitalistruktuuri teooria
Vabade rahavoogude teooria (free cash flow theory)
Finantshierarhia teooria (pecking order theory)Huvirühmade teooria (stakeholder theory)
Miller-Modigliani (MM) kapitalistruktuuri teoreemid
Võtmeeldus:
täiuslik kapitaliturg
puuduvad nii tehingu-, emissiooni-, agentuuri - kui ka pankrotikulud
investorid ja ettevõtted laenavad sama intressimääraga, laenamine ilma piiranguteta
kõikide laenude intressimäär on võrdne riskivaba intressimääraga
puuduvad nii eraisiku kui ka ettevõttega seotud maksud
kõikidel on võrdne ligipääs olulisele informatsioonile (informatsiooni vaba kättesaadavus)
investorid tegutsevad ratsionaalselt
täiuslik konkurents
Muud olulisemad eeldused:
äririski mõõduks on EBIT-i (ärikasumi) standardhälve
investoritel on sarnased ootused EBIT-i taseme ja selle riski suhtes (ettevõtteid on võimalik grupeerida homogeensetesse klassidesse äririski taseme järgi)
kõik rahavood on perpetuiteetsed, st g = 0
ettevõtte juhtkond tegutseb alati aktsionäride huve silmas pidades (maksimeerib aktsionäride rikkust)
ettevõtted emiteerivad ainult kahte tüüpi nõudeidõigusi: riskivaba laenu- (võlakirjadena) ja omakapitali.
Märkus:
M&M I teoreem defineerib seose finantsvõimenduse ja ettevõtte väärtuse vahel.
M&M II teoreem defineerib seose finantsvõimenduse ja omakapitali hinna vahel.
I maksudeta maailm ( WACC ja ettevõtte väärtus ei sõltu kapitalistruktuurist vaid rahavoost)
1990. aastal sai Nobeli majanduspreemia USA finantsteadlane Merton Miller. Oma avastuse, mida tuntakse M&M Proposition I all, on Miller ise kokku võtnud umbes nii: „ Pizza väärtus ei sõltu sellest, mitmeks tükiks ta on lõigatud“. Finantsjuhtidele kõlab see nii: „Ettevõtte väärtus ei sõltu sellest, kuidas ta on finantseeritud.“
II maksudega maailm (WACC ja ettevõtte väärtus sõltuvad kapitalistruktuurist.)
Finantsvõimendus = võime arendada palju suurem kohustuste portfell kui tagatisühenduse käsutuses olevad omavahendid

Optimaalse kapitalistruktuuri teooria.

Staatiline kompromissteooria ehk optimaalse kapitalistruktuuri teooria
Eksisteerib optimaalne võlakordaja ( target debt ratio ), mille korral ettevõtte väärtus on maksimaalne
Optimaalne võlakordaja (D/A) sõltub laenukapitali kasutamisega seotud kulude ja tulude vahekorrast (laenukapitali piirtulud = piirkulud)
Ettevõte laenab raha niikaua , kuni maksustamisest tulenev positiivne efekt laenukapitali kaasamisest on täpselt võrdne hinnaga, mis tuleneb pankrotti sattumise ohu suurenemisest (s.o. intressimaksukilp = potentsiaalsed pankrotikulud) – ettevõte võib sattuda pankrotti siis, kui tema varade väärtus = laenukapitali väärtusega (s.o. omakapitali väärtus = 0) – pankrotiga kaasnevad otsesed ja kaudsed kulud (nii juriidilised kui ka administratiivsed):
Ettevõtted, kelle tegelik finantsvõimendus on momendil kõrgem optimaalsest, peaksid emiteerima uusi aktsiaid ning ostma tagasi käigusolevaid võlakirju ning vastupidi

Kapitali hind (WACC): selle leidmise ja rakendamise võimalused.

Ettevõtte kapitali hind on tulunorm , mille ta peab teenima , et rahuldada investoreid antud riskitaseme juures. Seega on mõisted “kapitali hind” ja “investori nõutav tulunorm” samaväärsed. Kapitali hinda mõjutab see, kuidas ettevõte finantseerib (bilansi passivapool) oma investeeringuid nii põhi- kui ka
käibevaradesse. Lähtudes kapitali hinnast , saame vastu võtta investeerimisprojekti . Kuid samas tuleb arvestada, et
vastuvõetud investeerimisotsused mõjutavad omakorda kapitali hinda. Ettevõtte seisukohast kehtib seos, mida madalam on kapitali üldistav hind, seda parem. See põhimõte vastab ka ettevõtte peamisele eesmärgile — s.o. aktsionäride jõukuse/rikkuse maksimeerimine.
Kapitali kaalutud (üldistav) keskmine hind (weighted average cost of capital, WACC) arvutatakse tulumaksujärgsetest
individuaalsetest kapitali hindadest, mis on kaalutud iga kapitali osatähtsusega kogukapitalis.
WACC-i arvutamisel tuleks silmas pidada:
WACC peab võtma arvesse kõik kapitali allikad;
WACC-i tuleks arvutada maksudejärgsel alusel;
ta peab silmas pidama inflatsioonilisi ootusi, kuna prognoositavad rahavood sisaldavad neid;
WACC-i leidmisel tuleb arvestada ettevõttega seonduvat süstemaatilist riski;
finantseerimisallikate osakaalud tuleb leida nende turuväärtuse, mitte bilansilise väärtuse baasil;
WACC võib prognoositava perioodi jooksul muutuda, kui toimuvad muutused inflatsioonitasemes, kapitali struktuuris või süstemaatilises riskis.
Kapitali kaalutud keskmine hind on ettevõtte omanike (aktsionäride) ja võlausaldajate (s.o. laenu- ja omakapitaliinvestorite) poolt nõutav tulumäär ehk teisisõnu, s.o. minimaalne tulunorm, mida ettevõte peab teenima oma varadelt, et mitte teenida kahjumit.

EBIT-EPS analüüs, võimendusanalüüs (DOL, DFL, DTL), tasuvuspunkti analüüs.

EBIT-EPS-i analüüsiga mõõdetakse intensiivfinantseerimise mõju kasumile aktsia kohta (EPS), sõltuvalt intresside- ja maksueelsest kasumist (EBIT) teatud kapitalistruktuuri juures. Uuritakse alternatiivsete finantseerimisplaanide mõju EPSle EBIT-i eri väärtuste puhul.
EBIT-EPS analüüs, kus võrreldakse omavahel erinevaid finantseerimisplaane, seondub finantsvõimendusanalüüsiga.
EBIT-EPS graafiku tõlgendus:
• Juhul, kui oodatav EBIT (E(EBIT)) on suurem, kui EBIT-i tase sõltumatuse punktis (EBITBEP), siis paremaks osutub segafinantseerimisega finantseerimisplaan ( laen + omakapital ), sest selle variandi EPS (s.o. EPSD+E) on suurem, kui vaid lihtaktsiatega (omakapital) finantseerimisplaani EPS (s.o. EPSE) ehk EPSD+E > EPSE ja vastupidi.
Tegevusvõimendus DOL
Tegevusvõimenduse kolm erinevat mõõtmise varianti (valemit) annavad kõik võrdse tulemuse. Millist neist kasutada,
see oleneb andmete kättesaadavusest.
Tegevusvõimendusele on iseloomulikud kaks seaduspärasust:
1. tegevusvõimenduse ulatus on seda suurem, mida suurem on püsikulude osakaal kuludes. Püsikulude osakaal
sõltub aga oluliselt varade struktuurist. Kui põhivarade osatähtsus varades on suur, siis on püsikulude
tase kõrge suure põhivara kulumisumma arvel. Püsikulude taset mõjutab ka ettevõttes rakendatav
põhivara kulumi arvutamise meetod. Kiirendatud põhivara kulumi arvutamine suurendab püsikulude
2. tTaesgete.v usvõimenduse ulatuse maksimaalne tase on iseloomulik kasumi- kahjumi piiri lähedal olevale
müügikäibele (kasumi-kahjumi piir kujutab sellist müügimahtu, mille juures ettevõtte tulud ja kulud on
võrdsed. Müügi suurenedes tekib kasum ning vähenedes – kahjum .) Sedamööda, kuidas äritegevuse tase
tõuseb kõrgemale kasumi-kahjumi piirist, väheneb tegevusvõimenduse ulatus, kuid see on alati suurem
kui 1. Järelikult kehtib tegevusvõimenduse puhul järgmine võrratus:
DOL = Kasumi protsentuaalne muutus >1
Müügikäibe protsentuaalne muutus
Finantsvõimendus DFL
Finantsvõimenduse ulatus annab võimaluse mõõta EPS-i varieeruvust. Ettevõttes fikseeritud intressimääraga finantseerimisallikate
rakendamisel kehtib järgmine võrratus:
DFL = Protsentuaalne muutus kasumis aktsia kohta >1
Kasumi protsentuaalne muutus
Koguvõimendus DTL
Ettevõtte juhtkonnal on võimalus koguriski taset vähendada tegevusvõimenduse ja finantsvõimenduse ulatuse
reguleerimise teel. Kui ettevõte kannab näiteks püsikulude kõrge taseme tõttu suurt äririski, siis võib ta koguriski
alla viia madalama finantsvõimendusega. Madala püsikulude tasemega ettevõte võib aga kasutada ulatuslikumalt
finantsvõimendust.
DTL=DOLxDFL
Tasuvuspunkti analüüs
Tasuvuspunktianalüüs seondub tegevusvõimenduse analüüsiga. Eristatakse kolme tasuvuspunkti taset:
Tasuvuspunkti analüüsi puudused:
1. Eeldatakse, et (kulud on otseses sõltuvuses müügikäibest) kulutused ja kasum on teineteisest lineaarses sõltuvuses,
mis tegelikkuses kehtib vaid toodangumahu kitsas vahemikus.
2. Müügikäibe sirge peaks tõusma võrdeliselt koos toodangumahuga. Tegelikult tuleks analüüsida tasuvuspunkti erinevate müügihindade juures.
3. Eeldatakse, et tootmise ja müügi struktuur on muutumatud.
4. Tasuvuspunkti analüüs on oma olemuselt staatiline ja lühiajaline. Seepärast sobib ta paremini kasutamiseks stabiilses
ettevõttes ja tööstusharus.

Dividendipoliitika : M&M dividendide irrelevantsuse teooria, Gordon -Lintneri teooria, mak­su­­eelistuse teooria, dividenditulu maksustamine.

Dividende võib pidada ettevõtte üheks suurimaks rahaliseks väljaminekuks, mistõttu dividendipoliitika kujundamine on ettevõtte jaoks vägagi olulise tähtsusega. Korporatsioonide rahanduses võib eristada kolme erinevat koolkonda lähenemisel dividendipoliitika küsimusele (Damodaran 1997, p. 544):
1) dividendidel ei ole mingisugust tähtsust, sest nad ei mõjuta ettevõtte väärtust;
2) keskmise aktsionäri seisukohast on dividendidel halb mõju, sest nende poolt loodav ebasoodne mõju seoses maksustamisega, vähendab väärtust;
3) dividendid on toredad asjad, sest aktsionäridele nad meeldivad ☺...
• Signaliseerimisefekt (signaling effect )
• Kliendiefekt (clientele effect)
Aktsiadividend ( stock dividend ). Lihtaktsiates makstav dividend, mille väljamaksmise korral ettevõtte finantsseisund ei muutu. Suureneb aktsiakapital ja aktsiate arv, jaotamata kasum väheneb passivas, aktiva jääb samaks. Põhimõtteliselt sarnane fondiemissioonile.
Fondiemissioon, aktsiadividendide maksmine (stock dividends). Läbi fondiemissiooni muutub vaba omakapital (see, millest võib teha väljamakseid aktsionäridele) seotud omakapitaliks. NB! Tulumaksuseadus ei käsitle fondiemissiooni dividendide maksmisena, st. fondiemissiooni läbiviimisel ei tule maksta dividendide avansilist tulumaksu (s.o. 2007. aastal 22/78, 2008. aastal 21/79 ning alates 2009. aastast 20/80).
Jääkdividendide teooria (residual dividend theory). Teooria, mis väidab, et väljamakstavad dividendid võrduvad kasumisummaga, mis jääb üle peale investeeringute finantseerimist.
Dividendi kuupäev (ex-dividend). Kuupäev, mille seisuga jaotatakse ettevõtte aktsiaregistris registreeritud aktsionäride vahel ettevõttes väljakuulutatud dividendi üldsumma ning mil see muutub aktsionäride omandiks. Aktsionäridele dividendi tegeliku väljamaksmise päev järgneb hiljem. (NB! Omandiõigus dividendidele peatatakse 4 tööpäeva enne registreerimistähtaega.)
Dividendipoliitika keskseimaks küsimuseks on:
Kas ettevõte peaks maksma dividende välja oma aktsionäridele või investeerima akstionäride hüvanguks saadud kasumiosa ettevõttesse tagasi, et maksta see välja dividendidena kunagi hiljem?
Seega, dividendipoliitika ei määra mitte ainult selle, kas maksta või mitte maksta dividende sularahas aktsionäridele välja, vaid kuna maksta ning kui suures ulatuses korraga maksta. Kui makstakse, siis dividendipoliitika sisaldab dividendide väljamaksekordajat ja säilitatud tulumäära. Alternatiiviks sularahalistele dividendidele, on ettevõttel võimalus maksta ka aktsiadividende. Viimane on oma olemuselt üsna sarnane fondiemissiooniga.
Dividendideks jaotatav puhaskasum = jaotamata kasum+Puhaskasum-Kahjum-Immateriaalsete aktivate jääk passivas- kapitaliosaluse meetodi positiivne jääk.
Maksustamine. Dividendide maksustamise probleem on eriti suur nendes riikides, kus kehtib topeltmaksustamise poliitika, nagu näiteks USA. Eestis seevastu ei ole hetkel probleemiks mitte topeltmaksustamine, vaid dividendide kui otsene rahaline väljamakse üldse. Eriti oluliseks muutus dividendide maksustamise probleem Eesti jaoks peale Tulumaksuseaduse muudatust alates 2000.a. jaanuarist , millega seoses kaotati ettevõtete tulumaks selle klassikalises mõttes (tulumaksumäär ettevõtetele = 0%) ning hakati soodustama kasumi reinvesteerimist. Üksikisiku tasandil dividenditulu ei maksustata, küll aga maksustatakse ettevõtte dividendidena väljamakstud kasumiosa. Kui siisani oli selleks maksumääraks 26% ehk 26/74, siis aastal 2005 on vastav maksumäär 24%, 2006. aastal 22% ning alates 2007. Aastast maksustatakse dividendi väljamakseid 20% ulatuses.
MM - dividendide tähtsusetuse teooria
Miller ja Modiglian tõestasid 1961. a. matemaatiliselt, et ettevõtte aktsia hind määratakse ära peamiselt tema varade tuluteenimise võime või investeerimispoliitikaga ja see, kas maksta dividende välja või mitte või saadud kasum hoopis reinvesteerida, on aktsia väärtuse ning ka omakapitali hinna suhtes vähetähtis asjaolu.
Miller-Modigliani seisukoha järgi — dividendid on olulised, kuid dividendipoliitka on ebaoluline. Dividendipoliitika on
ebaoluline eeldusel, et:
• investori investeerimis- ja finantseerimisotsused järgmiseks aastaks on nagunii tehtud (dividendide väljamaksmine
meid ei môjuta);
• eksisteerib täielik kapitaliturg, mis põhineb efektiivse turu teoorial (the effective market theory) — aktsiate ost-müük vahenduskuludeta,
ei ole emiteerimiskulusid ega tulumaksu, täisinfo ettevõtte kohta, juhtkonna ja aktsionäride vahel
pole konflikte, investeerimispoliitika on püsiv, finantsvõimendus ei mõjuta kapitali hinda ja tulu väljamaksmisest või
säilitamisest ei sõltu omakapitali hind (nõutav tulumäär);
• investor võib ise luua endale sobiva dividendi- (osta-müüa aktsiaid) ja rahavoo.
Gordon- Lintner – “varblane- peos ”-teooria (“ bird -in-the- hand ” argument)
Gordon-Lintneri (1962) seisukoht — suured dividendid tôstavad aktsia hinda, sest:
• dividenditulu väärtustatakse harilikult rohkem, kui tulu kursimuutustest (capital gain);
• ettevõtte juhtkond saab kontrollida dividende, aga mitte aktsiate hindu;
• investeor usub rohkem dividende.
Maksueelistuse teooria (tax preference theory)
Et dividendid on otseselt maksustatavad, siis eelistavad eelkõige suuremad aktsionärid kasumi reinvesteerimist, mis ühtlasi tähendab ka tulevaste rahavoogude ning kasumi kasvu. See aga omakorda annab põhjust aktsiate turuväärtuse suurenemisele.
Teisisõnu, aktsionärid eelistavad lükata oma maksukohustust järgmistele perioodidele. USA tingimustes lisandub
siin veel maksumäärade erinevuse asjaolu. Kui pikaajaline kapitali kasvutulu on maksustatav 28%-ga, siis dividenditulu
tegelikuks maksumääraks kujuneb kuni 39,6%. Viimane aga annab alust eelistada dividenditulule hoopis kapitali kasvutulu.
Madalad dividendid suurendavad aktsiate väärtust:
• maksud dividenditulult teevad investorile liiga;
• makse makstakse siis, kui dividendid kätte saadakse;
• tulumaks väärtuse suurenemisest (kapitali juurdekasvult) lükkub edasi kuni aktsiate tegeliku müügini;
• kui teenitud kasum akumuleeritakse ettevõttesse, siis aktsiate hind tõuseb.
NB! Aktsionär tahab maksimeerida oma tulumaksu järgset, mitte -eelset tulu. Ollakse huvitatud maksude edasilükkamisest sobivale ajale.
Jääkdividendide teooria
Dividendipoliitika, mille kohaselt makstakse dividende välja kasumiosast, mis jääb järele peale ettevõtte optimaalse kapitalistruktuuri hoidmiseks vajamineva osa reinvesteerimist. Ühtlasi tähendab see ka seda, et ettevõttel peaks samas olema võimalik investeerida reinvesteeritud kasum projektidesse, mille oodatav tulusus vastaks investorite nõutava
tulunormiga.
Dividendipoliitika tüübid:
(1) Stabiilne dividend aktsia kohta — dividendi suurendatakse, kui ettevõte on kindel, et kõrgem dividend saavutatakse
tulevikus? See on kõige populaarsem poliitika.
(2) Konstantne väljamaksekordaja — ettevõte maksab fikseeritud %-i puhaskasumist sularahadividendidena igal aastal.
Tegurid, mis mõjutavad dividendipoliitikat:
(1) Seadusandlikud tegurid — sularahadividendi ei pea välja maksma. Dividendi ei pea välja maksma, kui see mõjutab
ettevõtte likviidsust.
(2) Finantsnõuded — kui on tegemist kasvuettevõttega, mis vajab oma tegevuseks sisemisi ressursse, on dividendide
väljamaksmine konservatiivne . Antud juhul kasutatakse kasumit selleks, et saavutada nõutud finantseerimine.
(3) Sisemiste fondide suurenemine — stabiilne dividend äratab ettevõtte vastu usaldust, aktsiaturg näeb dividendides
informatsiooni ettevõtte tulevikuväljavaadetest. Kui maksumäär on kõrge, on dividendide väljamaksekordaja väike.
Soovitav dividendipoliitka:
• traditsioonilised ettevõtted maksku dividende;
• kôrgtehnoloogiaettevõtted vôiks orienteeruda aktsiakapitali suurenemisele.

Kapitali eelarvestamine : projektide tasuvuse hindamise meetodid ja nende rakendamine (tasu­vus­aeg, diskonteeritud tasuvusaeg , kestus, NPV, IRR, MIRR , PI, EA).

Kapitali eelarvestamisel kasutatavad meetodid
Projekti tasuvuse hindamisel kasutatavad meetodid:
1)tasuvusaeg (payback period , PB)
Tagasimaksuperiood (tasuvusperiood) on aastate arv, mis on vajalik selleks, et katta projekti esialgne maksumus. Reeglina peab projekt ennast ära tasuma vähemalt viie aastaga, viimase aja kirjanduses pakutakse optimaalseks tasuvusajaks 2–4 aastat. Suuremamahuliste projektide (nt. kinnisvarainvesteering) optimaalseks tasuvusajaks võib lugeda 10 aastat
Meetodi nõrkused:1) Ignoreerib raha ajaväärtuse kontseptsiooni , kuid seda on võimalik kergesti kõrvaldada diskonteerimismeetodiga, 2) Ignoreerib rahavooge, mis leiavad aset peale projekti tasuvust,
2) diskonteeritud tasuvusaeg (ka tasuvusaja nüüdisväärtus) (discounted payback period, DPB),
3) projekti kestus (duration),
4) kasumiindeks (profitability index, PI)
kui PI > 1, võib projekti vastu võtta, PI 5) modifitseeritud kasumiindeks ( modified profitability index, MPI),
6) arvestuslik rentaablus ( accounting rate of return , ARR), keskmine tulumäär, investeeringu tulumäär (ROI)
kui ARR > ROA(varade koguväärtus), siis võib projekti vastu võtta, ARR investeering on piiri peal,
7) nüüdispuhasväärtus (net present value, NPV)
kui NPV > 0, siis võib projekti vastu võtta, NPV NPV väheneb, kui k (diskontomäär) suureneb ja suureneb, kui k väheneb. Mida suurem on diskontomäär, seda suurem on raha ajaväärtuse puhas nüüdisväärtus
NPV kehtib igal pool — võlakirjades, lihtaktsiates, eelisaktsiates, projekti puhul,
8) sisemine tulumäär ( internal rate of return, IRR) kui IRR > k, siis võib projekti vastu võtta, IRR Tuleb leida diskontomäär (IRR), mis võrdsustaks omavahel projekti enda maksumuse (ehk selle projektiga seotud esialgse väljamineku) ja tulevikus tekkivad inkrementaalsed rahavood, mis tuleb diskonteerida ja kokku liita
IRR ei sõltu ettevõtte kapitali hinnast! Ettevõtte kapitali hind on see, mis on juba olemasolev.
NB! IRR (%) leitakse proovimise teel!!!
Erinevused NPV ja IRR-i eeldustes:
NPV kriteerium eeldab, et projektist tulenevad rahavood reinvesteeritakse nõutava tulunormiga. IRR kriteerium eeldab, et projektist tulenevad rahavood reinvesteeritakse IRR-i endaga,
9) modifitseeritud, kohandatud sisemine tulumäär (modified, adjusted internal rate of return, MIRR)
MIRR annab majandusnäitajaid juurde, sest meil peab olema näitajate süsteem. Erinevus IRR-ga seisneb selles, et projektist tulenevad tulevased inkrementaalsed rahavood tuleb viia lõpptähtaega, kui projekti eluiga lõpeb
MIRR ≥ kapitali hind, projekt vastu võtta
MIRR 10) finantsjuhtimise tulumäär (financial management rate of return, FMRR),
11) korrigeeritud, kohandatud nüüdisväärtus (adjusted present value, APV)
12) ekvivalentne annuiteet ( equivalent annuity, EA ehk risk absobtion capacity , RAC).
Projekti tasuvuse hindamise protsess:
1. Määrame ära rahavood.
2. Määrame ära rahavoogude riskitaseme.
3. Leiame vastuvõetava diskontomäära.
4. Leiame nüüdisväärtuse (PV).
5. Otsustame, kas võtta projekt vastu või mitte.
PV inflows > costs
Erinevad projekti tüübid:
Sõltumatud ja teineteist välistavad projektid .
Teineteist välistavad projektide näitena võib tuua olukorra, kus ühe hoone kohta on konkursi korras esitatud mitu projekti, siis ühe projekti vastuvõtmine välistab teise samasuguse vastuvõtmise. Teineteist välistavate projektide puhul tekib nende järjestamise probleem (ranking problem), mille peamisteks põhjusteks on projektide:
- erinevad mahud (eelistatud on inkrementaalse IRR & NPV meetodid)
- erinev ajastatus projekti käivitamisel (võimalusel kasutada ROV meetodit)
- erinevad projekti eluead (kasutatakse ekvivalentse annuiteedi meetodit).
Normaalsed ja mittenormaalsed projektid.
Mittenormaalsed projektid on sellised, kus ühel aastal on projektil suur sisemine rentaablus, teisel aastal aga ei saada mingit tulu. Samuti, kui mõnel projektil on mitu IRR-i – nt. sellisel juhul kui peale esimest aastat võib mõni projekt nõuda täiendavaid kapitalimahutusi.
Traditsioonilised ja mittetraditisioonilised projektid.
Traditsioonilise investeerimisprojekti puhul eelneb raha sissetulekule rahaline väljaminek. Sellest erinevalt esineb ka projekte, mille puhul toimub eelnevalt raha väljaminekule rahaline sissetulek (nt. erinevad koolitusprojektid, kus õppurid maksavad kursuste eest tasu enne nende toimumist ning alles seejärel toimub rahaline väljaminek palgamaksete näol erinevatele lektoritele). Sellisel juhul on tegemist hoopis finantseerimisprojektiga.
Kapitaalmahutuste eelarvestamise põhiprobleemiks on ettevõtte varade (objekti väärtuse) määramine. Meil tuleb määrata ära tulevased rahavood, diskonteerida need tänapäeva ning diskonteeritud rahavoogude summa annabki hinnatava objekti väärtuse. Kapitali eelarvestamisel kasutatavad meetodid saab üldistatult jaotada kahte gruppi:
1) diskonteeritud rahavoogudel põhinevad meetodid,
2) diskonteerimata rahavoogudel põhinevad meetodid.
Diskonteerimata rahavoogude meetoditest kasutatakse tasuvusaja meetodit ja arvestuslikku rentaablust. Diskonteeritud
rahavood on olulised IRR, MIRR, NPV ja kasumiindeksi arvutamisel.
Kapitali eelarvestamise teooria liigub inflatsiooni ja muude tegurite arvestamise suunas.

Käibekapitali juhtimine ettevõttes: debitoorse võlgnevuse juhtimine, rahakäibe juhtimine, va­rude juhtimine.

Käibevarad moodustuvad kõikidest aktivatest, mida ettevõte loodab aasta jooksul sularahaks muuta, k.a. raha kassas, lühiajalised väärtpaberid (KRVP), debitoorne võlgnevus ja ainelised varud. Seega, käibevaradeks on ettevõttes:
1. Raha
2. Väärtpaberid
3. Debitoorne võlgnevus
4. Ettemaksed
5. Kaubavarud
6. Muud nõuded ja ettemaksed (n.o. väheolulised ja mitteregulaarsed).
Debitoorse võlgnevuse juhtimine:
Krediitmüügi tingimuste tavaliseks väljendusviisiks on: a/b, kogu c (nt. 2/10, kogu 30). See tähendab, et kui klient
maksab kauba eest b päeva jooksul, saab ta allahindlust a% ning juhul, kui klient ei võta pakutud allahindlustingimust
vastu, saab ta täiendava võimalusena viivitada kauba eest maksmisega veel kuni c päevani.
Varude juhtimine:
Varude juhtimine on kõikidest käibevarade juhtimisest kõige raskem. Probleem seisneb peamiselt selles, et saadaolevad
arved on kujundatud nii, et nad laekuvad peale kauba müüki, kuid varud tuleb soetada enne müüki. Selles
seisnebki kriitiline erinevus, millest tuleneb vajadus eelarvestada müügikäivet enne eesmärgiks seatud varude taseme
väljakujundamist. Seega, varude tase sõltub suuresti müügist.
Varud võib jagada (tootmisettevõtte puhul):
1) toormaterjal (raw materials)
2) lõpetamata toodang (work-in- process )
3) valmistoodang.
Lisaks sellele kajastatakse varusid veel kahel kirjel:
4) ostetud kaubad müügiks
5) ettemaksed hankijatele.
Rahakäibe juhtimine:
Kergestirealiseeritavad väärtpaberid (KRVP) (miks sinna raha paigutatakse) = agressiivne versus
konservatiivne finantseerimispoliitika
Sularaha liikumine ja selle säilitamise motiivid
Riski-tulu kompromiss rahaoperatsioonide juhtimises
0- saldo arved raharingluse korraldamiseks
Sularaha tellimuse optimaalse suuruse kindlaksmääramine (Miller-Orri mudel)
KRVP liigid :
1. Riigikassa lühiajalised võlakirjad
2. Föderaalameti väärtpaberid
3. Aktsepteeritud pangavekslid
4. Lepingulised deposiitsertifikaadid, CD
5. Kommertspaberid
6. Tagasiostuleping ehk repo
7. Aktsiad
Eelpool nimetatutest kõige likviidsemaks loetakse riigikassa võlakirju, seevastu kommertspaberid on nendest kõige
vähem likviidsed, kuna nad ei oma reaalset järelturgu.
Ettevõtte kassaseis muutub põhiliselt seoses põhitegevusega.
Regulaarsed rahavood kassasse — kaupade müügist, ettevõtte põhitegevusest;
ebaregulaarsed sissetulekud — tulud võlakirjade, eelisaktsiate, lihtaktsiate eest ( intressid ).
Ebaregulaarne raha väljaminek — dividendid, intressid, laenu tagasimaksmine;
regulaarsed väljaminekud — palgad , ainelised varud.
Kassaseis peaks olema nii suur, et jätkuks ülekannete tegemiseks, materjalide ostmiseks ja palkade maksmiseks.
Kui raha laekumise ja väljamineku kuupäevad on samad, saame hakkama väikese kassaseisuga.
Sularaha säilitamise motiivid: ülekannete tegemiseks, reservvaru ettenägematuks otstarbeks (umb. 0,01%), laekum ja väljamaksed peab ajaliselt kokku viima. Aktivatest umb. 0,5 % on sularahalises vormis; 1 – 20% KRVP-des; 6 – 7% mood. riigikassa võlatähed (90 päeva kuni 1 aasta); kommertspaber on kuni 270 päevane.
Risk seisneb selles, et kui me viime kassaseisu liiga väikeseks, tekib oht, et me ei saa maksta tarnijatele. Väärtpaberitesse paigutatud raha eest teenime suuremat tulu kui arveldusarvel.
Riski-tulu kompromiss: ettevõttel peab olema küllaldaselt raha, et sooritada ülekandeid vastavalt maksekorraldustele.
Miller-Orri sularaha juhtimise mudel
Stohhastilise (s.t. ettearvamatu ) kontroll- limiidi mudeli arendasid välja Merton Miller ja Daniel Orr, mille järgi oletatakse,
et rahanõudlus on juhuslik. Pandi paika kaks kontroll-limiiti: kui jõutakse ülemise limiidini, siis sularaha
ülejäägi eest ostetakse turustatavaid väärtpabereid, kui aga jõutakse alumise limiidini, siis müüakse KRVP-sid, et
saavutada z*- seis.
Vertikaalteljel on kassaseis. Kui kassaseis jõuab tasemele h, ostetakse KRVP-sid h – z ulatuses, jõudes z*- seisu. Kui
kassaseis langeb tasemele m, müüakse KRVP-sid ulatuses m – z, jõudes tagasi tasemeni z*.
Miller-Orri mudelile heidetakse ette, et ettevõte peab hindama:
1. päevase rahavoo standardhälvet (ja sellest lähtuvalt dispersiooni), mis ei ole aga sugugi stabiilne näitaja ning näiteks
ettevõtte tegevuse laienemisel enamasti kasvab, mistõttu ei saa mudelit kasutada pikaajaliselt;
2. alumise kontroll-limiidi väärtust, mille kohta ei saa alati midagi kindlat väita, sest kõik sõltub sellest, kui riskialdis
on ettevõtte juht ning samal ajal määrab m väärtus ära h (ülemise kontroll-limiidi) väärtuse.
Raha konversioonitsükkel: ajaperiood ettevõte enda poolt teostatavate maksete ning temale kauba müügist laekuvate
maksete vahel.
Ettevõtte talitlustsükkel: Talitlustsükkel = Varude konversioonitsükkel + Saadaolevate arvete konversiooniperiood

Finantsanalüüs ettevõttes: horisontaal- ja vertikaalanalüüs, trendi- ja suhtarvuanalüüs, Du Pont ’i analüüsimudel, pankrotiohu hindamine.

Finantsaruannete analüüsimisel kasutatakse peamiselt kolme lähenemisviisi:
1. horisontaalanalüüs ehk muutuste võrdlev hindamine rahalisel ja protsentuaalsel kujul;
2. vertikaalanalüüs ehk üldistatud kujule viidud aruannete analüüs;
3. suhtarvude analüüs.
Du Pont’i finantskontrolli süsteem (analüüsimudel) näitab, kuidas on ühendatud omavahel kasumiaruanne ja
bilanss . Lõppkokkuvõttes näitab ta ettevõtte tulutoovust ja tasuvust ning on väga ülevaatlik ettevõttest kiirpildi
saamiseks. Du Pont’i süsteemi töötas välja E. I. du Pont Nemours. Pakutud süsteem annab meile võimaluse
“lõhkuda” tulusuhtarv komponenideks, aidates meil identifitseerida erinevate perioodide tulutasemes aset leidvatemuutuste põhjusi.
Omakapitali tulutase (ROE) on mõõduks, kuidas ettevõte toob tulu oma aktsionäridele. Tavaliselt on omakapitali
tulutase finantsvõimenduse tõttu suurem kui koguvarade tulutase. Kui aktivad, millesse vahendid on investeeritud,
teenivad suuremat tulu, kui on makstav intress , siis on finantsvõimandus positiivne, kui aga teenitav tulu on väiksem,
siis negatiivne. Finantsvõimenduse allikateks on pikaajaline laen ja jooksvad kohustused. ROE-d võib väljendada
ka turuväärtuse baasil, st. omakapitali osa väljendatakse turuväärtuses.
Mida suurem on jaotamata kasum, seda kiiremini ROE kasvab, sest säilitatud tulu on kõige odavam ja kõige lihtsamini kättesaadavam allikas. Jaotamata kasum tuleb reinvesteerida nõutava tulunormi alusel.
Pankrotiseaduse (vastu võetud 10.06.1992) §1 kohaselt on pankrot kohtuotsusega väljakuulutatud maksejõuetus.
Võlgnikku (kas füüsiline või juriidiline isik) loetakse maksejõuetuks, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja
nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Pankroti väljakuulutamisele
eelneb pankrotimenetlus , mille algatab kohus pankrotiavalduse alusel. Pankrotimenetlust võib algatada ka võlgnik
iseenda suhtes.
Miks tuleb pankrot?
ebakorrektne raamatupidamine ja sisekontrolli puudumine,
äriplaani mittevastavus majandusoludele, teostamise ebareaalsus või üldise äriplaani puudumine,
äripartneri liigne usaldamine,
äripartneri või võlgniku enda kuritegelikud kavatsused,
turumuutused (toormaterjali hinna tõus, konkurentsi suurenemine jms.)
Võlausaldaja — isik, kellel on mingi nõue teise isiku — võlgniku — vastu. Kui võlgniku varast ei jätku kreeditoride
kõigi nõuete rahuldamiseks, siis alustatakse pankrotimenetlust, et jaotada õiglaselt võlgniku vara võlausaldajate
vahel. Esmalt rahuldatakse võlakirjade, seejärel eelisaktsiate omanike ning kõige viimases järjekorras lihtaktsiate
omanike nõuded. Üheks sagedamini esinevaks märgiks maksejõuetuse kohta on võla mittetasumine õigeaegselt,
maksete lõppemine või katkemine. Võlgnik võib ka ise ennast maksejõuetuks kuulutada/tunnistada. Kõige sagedasemad
pankroti põhjused on majanduslikud tegurid ja juhtimisalane ebakompetentsus .
Maksejõuetus tähendab suutmatust rahuldada võlausaldajate nõudeid, mis ei ole tulenevalt võlgniku majanduslikust
olukorrast lähtudes ajutine. Kui võlausaldajad on veendunud, et võlgnikul vara puudub, pole mõtet ka pankrotiavaldust
esitada.
Ettevõtte sattumist pankrotti, täpsemalt sellele eelnevat pikaajalist maksejõuetust, ei ole võimalik täiesti kindlalt
prognoosida, kuid mitmed suhtarvud on siiski osutunud kasutuskõlblikeks indikaatoriteks.

Finantskavandamine : rahaeelarve, kasumieelarve, eelarveline bilanss ning aruandepõhise ja valemi­mee­todi rakendamine täiendava finantseerimisvajaduse väljatoomiseks.

Prognoos on hinnang, mille järgi võetakse vastu plaan. Juhtkonna poolt vastuvõetud ja kinnitatud plaan kuulub
kohustuslikus korras täitmisele.
Finantsplaneerimine formuleerib meetodid, mille abil tuleks püstitatud finantseesmärgid saavutada. Finantsplaneerimise
kolm peamist mõõdet on:
• Ajaline raamistik
o lühiajalised plaanid (1-12 kuud)
o pikaajalised plaanid (2-5 aastat)
Agregeerimise tase
o igal osakonnal on oma finantsplaan
o ettevõtte tasemel liidetakse erinevate osakondade plaanid ühtseks finantsplaaniks
Eeldused ja stsenaariumid
o tehakse realistlikke eeldusi olulisemate sisendmuutujate kohta
o koostatakse erinevaid stsenaariume, kus muudetakse eeldusi sisendmuutujate kohta
o koostatavaid stsenaariume on vähemalt kolmel erineval tasemel: kõige halvem stsenaarium , kõige
parem stsenaarium ja kõige tõenäolisem stsenaarium
Finantsplaneerimise elemendid:
investeering uutesse varadese – kapitali eelarvestamisega seotud otsused,
finantsvõimendus – kapitali struktuuriga seotud otsused,
aktsionäridele makstav raha – dividendipoliitikaga seotud otsused,
likviidsusnõuded – puhta käibekapitaliga seotud otsused.
Finantsplaneerimise roll:
vastastikuse mõju uurimine – aitab juhtkonnal näha vastuvõetavate otsuste vastastikust mõju võimaluste uurimine ja avastamine – annab juhtkonnale süstematiseeritud raamistiku uute võimaluste leidmiseks
hoidumine üllatustest – aitab juhtkonnal tuvastada võimalikud väljundid ning kavandada sellele vastavat käitumist kindlustada teostatavus ja sisemine järjepidevus – aitab juhtkonnal määratleda, kas püstitatud eesmärgid on teostatavad ning kas ettevõttes üles seatud erinevad eesmärgid on üksteisega vastavuses
Finantsplaneerimise koostisosad:
käibe eelarvestamine – rahavoog sõltub otseselt müügikäibe tasemest
pr forma aruanded : plaaniline kasumiaruanne, bilanss ja rahavoogude aruanne
varanõuded – kui palju on vaja juurde põhivara, et saavutada prognoositud käivet
finantsnõuded – kui suurt finantseerimist vajab täiendavate varade soetamine
sisendmuutja – juhtkonna otsus, millist finantseerimisliiki kasutatakse bilansi tasakaalustamiseks
majanduslikud eeldused – eeldused võimalike majandusstenaariumite kohta

Mõisted

Institutsionaalne investor (institutional investor) on organisatsioon , mis kaupleb suuremas koguses väärtpaberitega. Näiteks investeerimisfondid, pensionifondid , kindlustusfirmad.
Individuaalne (indiviidist) investor (individual investor) on isik, kes investeerib valitud alaväärtustatud aktsiatesse, mis ootuste kohaselt suurendavad tema personaalse investeerimisportfelli väärtust ning loovad rikkust, mis on aluseks tulevikuplaanide elluviimiseks.
Otsustusteooria ( decision theory).
Finantsvaradeks on aktsiad, osakud , võlakirjad, pangalaenud.
Aktsiate turukapitalisatsioon (equity market capitalization) on kõikide börsil noteeritud ettevõtete lihtaktsiate turuväärtus kokkuliidetuna, s.o. ettevõtte omakapitali turuväärtus.
Institutsionaalne investor (institutional investor), vastandatuna eraisikust investorile, on näiteks pensionifond, kindlustusfirma jms.
Liitintress (compound interest ) — intress, mis arvutatakse põhisummalt ja sellele lisandunud eelmiste perioodide intressidelt.
Tulevikuväärtus (future value) — olevikus (praegusel ajahetkel) liitintressiga investeeritud rahasumma väärtus tulevikus.
Nüüdisväärtus (present value) — tulevase väärtuse pöördväärtus ehk teisisõnu, kui suur on tulevikus saadava rahasumma väärtus täna.
Harilik annuiteet (ordinary annuity) — rida võrdsetes summades laekuvaid järjestikuseid makseid või sissetulekuid teatud arvu aastate jooksul. Annuiteedi väärtus ilmneb tavaliselt perioodi lõpus.
Avansiline annuiteet (annuity due) — perioodilised annuiteedimaksed tasutakse või saadakse iga perioodi alguses, näiteks üüri- või kindlustusmaksed.
Perpetuiteet (perpetuity) — annuiteedi nüüdisväärtuse erivorm, mis väljendab igavesti kestvat rahavoogu (näiteks eelisaktsia).
Interpoleerimine (interpolation) — arvutuslik võte, mida kasutatakse täpsema vastuse saamiseks intressi määramisel. Interpoleerimist kasutatakse siis, kui väärtus ilmneb valimi sees.
Investori nõutav tulunorm — investori poolt minimaalne aktsepteeritav tulusus investeeringult (tegelikult realiseerunud tulusus investeeringult võib sellest erineda).
Diskonteerimine — nüüdisväärtuse (praeguse väärtuse) leidmine/arvutamine.
Diskontomäär — vastavalt, kas intressimäär, kapitali hind või investori nõutav tulumäär, millega konverteeritakse rahaühiku tulevane väärtus nüüdisväärtusesse.
Diskonteeritud rahavoog — nüüdisväärtusesse toodud rahavoog.
Riskibond, nn. rämpsbond ( junk bond ) — suurt tulu toovad, kuid kõrge riskiastmega bondid.
Esitajavõlakiri, kupogivõlakiri (coupon bond) — kupong on tegelikult intress, mis loovutatakse intressimakse kasseerimiseks.
Žargoonis — saadav intressisumma.
0-kupongiintressimääraga võlakiri, kupongideta võlakiri (zero-coupon bond) — diskontovõlakiri, millelt kupongidena tulu ei maksta; emiteerimine ja kauplemine toimub nimiväärtusest madalama hinnaga.
Konverteeritav väärtpaber (convertible security ). Võlakiri või aktsia, mille saab valdaja valikul vahetada teiste väärtpaberite (lihtaktsiate) vastu.
Lisatagatisvõlakiri ( collateral trust bond) — tagatud lihtaktsiate ja usaldusväärsemate võlakirjadega. Näiteks emafirma võlakiri on tütarfirma võlakirjast alati usaldusväärsem. Võib tagada ka sellise varaga, mille soetamiseks võlakiri on välja lastud .
Hüpoteekvõlakiri (mortgage bond) — tagatud panditud kinnisvaraga , s.o. enim levinud tagatisvõlakiri. Võlakirjade nimiväärtus on enamasti 1000–25 000 USD, maksetähtaeg 30 päeva kuni 20 aastat. Mõningatel juhtudel koostatakse ka reitinguid, intress on täielikult maksustatav, enne tähtaega tagasi osta ei saa, risk on kõrgem ja tulu suurem, kui riigikassa võlakirjadel.
Debentuur (debenture) - Tagatiseta võlakiri. Tavaliselt on tegemist munitsipaalvõlakirjadega. Ettevõtete puhul on tagatiseks ettevõtte enda usaldusväärsus.
Konsol (consol) — konsolideeritud obligatsioon . Tähtajatut renditulu tagav obligatsioon. Suurbritannia valitsuse poolt välja antud rendiobligatsiooni liik.
Aegumistähtajata võlakiri ( perpetual bond) - Perpetuiteetne, ilma tähtajata võlakiri.
Agentuurivõlakiri ( agency bond) - Neid lasevad välja kinnisvara vahendusega tegelevad ettevõtted. Kuulsamad neist on Fannie Mae, Ginnie Mae, Freddie Mae.
Lihtaktsia (common stock).
Eelisaktsia ( preferred stock,US-s; preference shares, UK).
Vahetatavad eelisaktsiad (convertible preferred stock) - Eelisaktsiad, mida saab vahetada sama ettevõtte lihtaktsiate vastu.
Nominaal - ehk nimiväärtus (par value, face value).
Müüdud, olemasolevad , käigusolevad aktsiad (shares outstanding).
Aktsiatükeldus, splittimine (stock split) - Ühest aktsiast tehakse mitu akstsiat. Näiteks stock split 3 for 1, st. ühe $30 aktsia asemel on investoril nüüd kolm 10-dollarilist. Aktsiate splittimisel suureneb aktsiate arv, kuid aktsiakapital jääb samaks.
Tuluaktsiad ( income stock) - Aktsiad, mida ostetakse suurte dividendide, mitte ettevõtte tuleviku pärast.
Kasvuaktsiad (growth stock, ex-dividend stock) - Ei too dividende, sest teenitud kasum akumuleeritakse ettevõttesse.
Tagasikutsutavad aktsiad (callable) - Aktsia omanik on kohustatud väljaostunõude korral aktsia ära müüma.
Tagasikutsutavad võlakirjad (callable bond) - Emitent kutsub võlakirja tagasi, kui võlakirja turutulu on madalam, kui emissiooni kupongiintressimäär. Sellised võlakirjad kujutavad endast reinvesteerimisriski võlakirja omanike jaoks.
Omaaktsiad e. tresooraktsiad e. hoidlaaktsiad (treasury stock) - Aktsiaseltsi poolt emiteeritud aktsiad, mis ei ole käibes vaid on ajutiselt aktsiaseltsi enda poolt tagasi ostetud ja enda käes. Äriseadustiku § 282, p.2, lg.2 kohaselt võib aktsiaseltsi käes olevate omaaktsiate nimiväärtuse summa olla kuni 10% aktsiakapitalist. Juhul, kui aktsiaselt ei võõranda omaaktsiaid ühe aasta jooksul peale nende omandamist, kuuluvad omaaktsiad tühistamisele. Omaaktsiad ei anna aktsiaseltsile mingeid aktsionäriõigusi.
Finantsstruktuur (financial structure) — koosneb nii lühi- kui ka pikaajalistest finantseerimisallikatest (lühi- ja pikaajalised laenud + eelisaktsiakapital + lihtaktsiakapital), s.o. sisuliselt kogu bilansi passiva pool.
Kapitali struktuur (capital structure) — moodustub peamiselt pikaajalistest kapitaliallikatest; ettevõtte poolt kasutatavate pikaajaliste allikate koosseis, arvestades iga kapitaliallika protsentuaalset osatähtsust kogukapitalis.
Optimaalne kapitali struktuur (optimal capital structure) — laenu, eelisaktsiate ja lihtaktsiakapitali koosseis, mis minimeerib ettevõtte kapitali üldistavat hinda ning maksimeerib lihtaktsiate sisehinda (ettevõtte väärtust).
Maksujärgne laenu hind (after-tax cost of dept) — kasutatakse ettevõtte kapitali üldistava hinna arvutamisel; arvutatakse uue laenu hind, millel on intressisummade tõttu tulumaksu vähendav toime.
Eelisaktsia hind (cost of preferred stock) — ettevõtte eelisaktsiale esitatud investori nõutav tulunorm.
Jaotamata kasumi hind (cost of retained earnings) — nõutav tulunorm, mida aktsionär esitab lihtaktsiale.
Uue aktsiakapitali hind (cost of new common equity) — arvutamisel lähtutakse jaotamatu kasumi hinnast, mis aga suurendab mahutamiskulu.
Mahutamis- ehk emissioonikulu (floatation cost) — kulu, mis on seotud uute väärtpaberite väljaandmise ja levitamisega.
Dividendimäär (dividend yield) — investori jooksva aktsiatulu näitja; leitakse aktsia aastadividendi ja aktsia hinna jagatisena.
Murdepunkt (break point) — uue kapitali rahasumma, mida võib hankida enne kui firma kapitali üldistav hind tõuseb.
Jaotamata kasumi tulumäär ( retention ratio) — harilikult mitte väiksem, kui aktsionäride nõutav tulunorm; leitakse firma kasvumäära ja reinvesteeritava kasumi osatähtsuse jagatisena.
Kasum aktsia kohta (earnings per share , EPS) — lihtaktsiate omanikele pärast eelisaktsiate dividendide mahaarvamist jääv puhuskasumi osa ühe aktsia kohta.
Väärtpaberituru kapitalisatsioon (market capitalization) — kõigi turul kaubeldavate väärtpaberite turuväärtuse suhe rahvuslikkukoguprodukti.
Äririsk (business risk). Ettevõtte oodatava maksude ja intresside eelse tulu (EBIT) suhteline muutlikkus. Seotud kogu ettevõttega (nt. kas kaupa saab maha müüa). EBIT on seotud müügi laekumisega ning kui EBIT-t ei teki, ei saa ka intresse maksta. Mida suurem EBIT-i baas, seda vähem mõjutab see äririski. Riski mõjutavad e/v kulude struktuur, toote nõudmise näitajad, konkurentsivõrk majandusharus. Mida suurem ettevõtte äririsk, seda madalam on tema optimaalne võlakordaja. Mida kõrgem on püsikulude tase, seda suurem on ka äririski tase.
Finantsrisk (financial risk). Põhjustatud ettevõtte finantseerimisotsustest. Õige finantseerimisstruktuuri valiku puhul seotud: 1) selle kasumiosa täiendava varieeruvusega, mis on ettevõtte aktsionäridele kättesaadav; 2) täiendava pankrotiohuga, mis tuleb võõrkapitali kasutamisest.
Tegevusvõimendi, kasutamisvõimendi, funktsioneerimiskangiefekt, kasutamis - ehk toimimisefektiivsuse tase ( degree of operating leverage, DOL) - Ettevõtte kulude struktuuris on püsivad tegevuskulud, millest tekibki tegevusvõimendus. Viimase all mõistetakse ettevõtte EBIT-i tundlikkust müügikäibe kõikumiste suhtes; seob müügi EBIT-iga.
Finantsvõimendi, intensiivfinantseerimine (degree of financial leverage, DFL) - Näitab, kuidas muutub kasum aktsia kohta (EPS) seoses EBIT-i muutusega.
Koguvõimendi, koguvõimendusefekt (degree of combined leverage, DCL) - Võimendite koosmõju ulatus on kahe sõltumatu võimenditeguri korrutis.
Kasumiläve punkti analüüs (break-even analysis ) — ettevõtte äritegevuse tase, kus ta kasumit veel ei saa, kahjumit aga ka ei ole; nn. null-punkt, kus EBIT=0.
Sularahadividend
Aktsiadividend
Dividendide väljamaksekordaja
Jääkdividenditeooria
Ettevõtte sisemine finantseerimine
Ettevõtte väline omafinantseerimine
Fondiemissioon
Pöördumatud kulud (sunk costs) — juba ära tehtud kulud (nt. turu-uuringud enne uue toote juurutamist).
Alternatiivkulu (opportunity cost of capital) — kulu, mis tekib alternatiivsest investeeringust loobumisel, s.o. selgitab, miks me paigutame raha just projekti, mitte väärtpaberitesse.
Tasuvusaeg (payback period, PB) — aastate arv, mis kulub esialgse investeeringu tasumiseks projektist tulenevate rahavoogudega ehk teisiõnu, tasuvusaeg näitab seda ajavahemikku, millega investeerimisprojekt jõuab rahavoogude poolest tasuvuse null-punkti.
Kasumiindeks (pofitability index, PI) — tulude/kulude suhe tulevaste netorahavoogude nüüdisväärtuse ja esialgsete kulude vahel.
Praegune puhasväärtus (net present value, NPV) — projekti eluea maksujärgsete rahavoogude nüüdisväärtuste summa ja investeeringu esialgsete kulutuste vahe.
Sisemine rentaablus, sisetulukuse määr (internal rate of return, IRR) — diskonteerimismäär, mis võrdsustab projekti tulevaste netorahavoogude nüüdisväärtuse projekti esialgsete kuludega .
Modifitseeritud sisemine rentaablus (modified internal rate of return, MIRR) — diskontomäär, mis võrdsustab investeeringute nüüdisväärtuse tulevaste rahavoogude lõppväärtusega (terminal value, TV). Selle pakkus välja Baldwin 1959 .a.
FMRR (financial management rate of return) — 1975. aastal tutvustasid Messner and Findlay , kuidas FMRR meetodi abil on võimalik vältida IRRst tulenevaid probleeme.
Ekvivalentne annuiteet, ühtlane NPV (equivalent annuity, EA) - Meetod, mida kasutatakse ebavõrdse pikkusega investeeringute vahel valimiseks. Parim on projekt, mille EA on suurim (see projekt omab suuremat riskineeldumise võimet).
Kogukäibekapital (gross working capital) - Sisuliselt on tegemist ettevõtte käibevaraga (st. käibevarasse investeeritud kapital , mis ei saa seetõttu olla suurem käibevarast).
Puhaskäibekapital (net working capital) - Käibevara soetamiseks kasutatud omakapitali osa ehk nn. omakäibekapital. Matemaatilise tehtena avaldub järgmiselt: puhaskäibekapital = käibevara − lühiajalised kohustused.
Püsiv käibevara (permanent current assets ) - Käibevara tase, mis ei sõltu hooajalisusest.
Ajutine käibevara (temporary current assets) - Käibevara tase, mis sõltub sessoonsusest.
Käibevara (current assets) - Ettevõttes lühiajaliselt (alla aasta) käibivad varad .
Puhaskäibevara (net current assets) – Käibevara see osa, mis on soetatud omakapitaliga.

Väärtpaberituru mõiste; esmane ja teisene turg. Kvaliteetse väärtpaberituru tunnused.

Väärtpaberiturg (security market) kujutab endast finantsturu seda osa, kus toimub kauplemine väärtpaberitega. Väärtpaberiturg koosneb esmaturust ( primary market) ja järelturust (secondary market). Suurem osa kauplemisest finantsinstrumentidega toimub järelturul, kus tehingu osapoolteks on kaks investorit (ostja ja müüja). Esmaturul toimub uute väärtpaberite esmakordne müük investoritele (seega on esmaturu puhul osapoolteks emitent ja investor).
Kvaliteetse väärtpaberituru tunnused:
Informatsiooniline efektiivsus
–Informatsioon saabub turule juhuslikult
–Aktiva hindade liikumisega seotud teated on üksteisest sõltumatud
–Uus informatsioon jaotub võrdselt kõikide turuosaliste vahe
Piisavalt suur hulk ratsionaalseidinvestoreid
Likviidsus
–Väärtpaberi turustatavus (marketability)
–Madalad spread’id
–Aktiva hinna katkematus ( price continuity)
Tehingukulud
–Madalad tehingukulud
–Tehingukulude (ja ka maksumäärade) erinevuste puudumine turuosaliste vahel
Esmane turg –Riiklike ja koroporatiivvõlainstrumentide esmaemissioon, aktsiate avalik esmaemissioon (IPO)
Teisene turg (järelturg, secondary market) –NB! Miks on järelturud olulised? –Rahvuslikud, regionaalsed väärtpaberiturud, OTC

Informatsiooniliselt efektiivne turg (nõrgas, pooltugevas ja tugevas vormis informatsiooniliselt efektiivne turg); juhusliku ekslemise hüpotees. Tehingukorralduste tüübid (market order, limit order, short sale ), margin - tehingud (finantsvõimendusega tehingud).

Väärtpaberiturg on informatsiooniliselt efektiivne, kui väärtpaberite hinnad sellel turul vastavad informatsioonile nende väärtpaberite kohta. Turuhind ei pea vastama väärtpaberi teoreetilisele väärtusele küll kogu aeg, kuid efektiivsel turul ei toimu väärtpaberite süstemaatilist üle- või alahindamist.
Nõrk efektiivsus – jooksev turuhind peegeldab kogu infot, mida on võimalik ammutada analüüsides aktsia hinna käitumist minevikus. Kui turg on nõrgas vormis efektiivne ei anna väärtpaberite tehniline analüüs uut infot, mida kasutades investoril oleks süstemaatiliselt võimalik teenida lisatulu.
Pooltugev efektiivsus – jooksev turuhind peegeldab kogu antud ajahetkeks avalikustatud informatsiooni (sh. nii ajaloolist informatsiooni hinna käitumise
kohta minevikus, kui ka ettevõtete poolt avaldatud uudiseid, finantsaruandeid jne.). Nii väärtpaberite tehniline kui ka fundamentaalne analüüs, mis baseerub avalikul informatsioonil ei võimalda leida süstemaatiliselt turul alaväärtustatud väärtpabereid.
Tugev efektiivsus – jooksev turuhind peegeldab kogu informatsiooni (nii avalikku kui ka inside informatsiooni). Sellest tulenevalt ei suuda keegi pidevalt teenida väärtpaberiturult teistest kõrgemat tulu.
Juhusliku ekslemise hüpotees – aktsiate hinnad ekslevad s.t. nende muutused ajas on ettearvamatud.
market order – käsk müüa või osta aktsia kiiresti parima võimaliku hinnaga.
limit order – vahendusega määratud käsk osta või müüa teatud arv aktsiaid kindlaksmääratud hinnaga või paremaga.
short sale – tehing, kus investor müüb laenatud väärtpaberid hinna languse ootuses ja on kohustatud tagastama võrdse arvu osakuid mingil ajal tulevikus.
margin-tehingud – Rakendamaks finantsvõimendust on võimalik teostada laenatud rahal põhinevaid tehinguid .

Käitumuslik rahandus. Riskitõrjuv, riskineutraalne ja riskialdis investor. Liigne enesekindlus , liigne optimism , ankurdamine (anchoring), alistuvus (conformity), raamimise efekt (framing effect).

Riskitõrjuv investor
Liigne enesekindlus
Liigne optimism
Ankurdamine (anchoring) – Similar to how a house should be built upon a good , solid foundation, our ideas and opinions should also be based on relevant and correct facts in order to be considered valid . However, this is not always so. The concept of anchoring draws on the tendency to attach or " anchor " our thoughts to a reference point - even though it may have no logical relevance to the decision at hand.
Although it may seem an unlikely phenomenon , anchoring is fairly prevalent in situations where people are dealing with concepts that are new and novel .
Alistuvus (conformity) -
Raamimise efekt (framing effect)

Investeerimisobjektid: traditsioonilised ja alternatiivsed investeeringud . Väärtpaberite liigid (lihtaktsia versus eelisaktsia, kupong- ja disktontovõlakirjad, investeerimisfondi osak )

Traditsiooniline investeering: raha, aktsiad, võlakirjad.
Alternatiivid: osalus ettevõttes, kinnisvara, kunst jne.
Lihtaktsia – Lihtaktsia on omandiõigust tõendav väärtpaber, mis annab tema omanikule õiguse osaleda ettevõtte juhtimises läbi aktsionäride üldkoosoleku (hääleõiguse); õiguse osaleda puhaskasumi ja ettevõtte lõpetamisel peale kõigi teiste nõuete rahuldamist allesjäänud vara jaotamises aga ka muud seadusest ja ettevõtte põhikirjast tulenevad õigused. Sisuliselt on õiguste ulatus otseselt seotud aktsionäri osaluse suurusega aktsiaseltsis.
Eelisaktsia – Eelisaktsia on omandiõigust tõendav väärtpaber, mis ei anna tema omanikule hääleõigust ettevõtte üldkoosolekul (v.a. erandjuhud), kuid mis annab eesõiguse dividendide saamisel ning ettevõtte lõpetamisel alles jääva vara jaotamisel. Makstavate dividendide suurus on fikseeritud, kuid eelisaktsionäridele võib maksta ka kõrgemaid dividende kui põhikirjas ette nähakse. Dividende võib teatud tingimustel jätta ka maksmata, kuid kui 2 aasta jooksul pole eelisaktsionäridele dividende välja makstud omandavad nad hääleõiguse. Eelisaktsiate nimiväärtuste summa ei tohi moodustada üle 1/3 ettevõtte aktsiakapitalist. Eestis on eelisaktsiad suhteliselt vähelevinud. Viimastel aastatel pole korraldatud ühtegi avalikku eelisaktsiate emissiooni.
Võlakiri – ehk võlakohustus on fikseeritud tuluga finantsinstrument. Ostes ettevõtte võlakirju, annab investor laenu ning ettevõttel tekib võlakirja ostja ees kohustus maksta kindel laenusumma (nominaalväärtuses) pärast laenutähtaja möödumist (lunastustähtajal) võlakirja omanikule tagasi koos selle pealt arvestavate intressidega.
Kupongvõlakirjad – Tavaliselt maksab emitent ehk kupongvõlakirja väljalaskja võlakirjaomanikele kindla aja tagant intressi ehk kupongi, mille garanteeritud protsent nominaalväärtusest on märgitud emissiooniprospektis. Kupongi makstakse harilikult üks või kaks korda aastas. Juhul kui intresside väljamaksmine toimub kaks korda aastas, väljendab antud intressiprotsent ikkagi aastast intressi. Kupongvõlakiri emiteeritakse ja ostetakse tagasi harilikult nimiväärtusega. Reeglina on kupongvõlakirjad pikemaajalised, üle ühe aasta pikkused võlakirjad.
Diskontovõlakirjad – emitendid kuponge ei maksa, kuid võlakirjad emiteeritakse diskontoga ehk müüakse investoritele nominaalväärtusest odavama hinnaga. Reeglina on diskontovõlakirjad lühemaajalised, alla üheaastase tähtajaga.
Investeerimisfondi osak – Investeerimisfondi osak on väärtpaber, mis näitab tema omaniku osalust avatud, lepingulises investeerimisfondis. Avatud tüüpi investeerimisfond on kohustatud igal ajamomendil kui investor seda soovib (on teatud erandid) ostma tagasi fondiosaku puhasväärtuse (NAV) alusel. Enamik Eestis tegutsevaid investeerimisfonde on lepingulised.

Aktsiate ositamine, fondiemissioon, aktsiate tühistamine.

Aktsia ositamine – Tegemist on operatsiooniga, mille käigus asendatakse üks suure nimiväärtusega aktsia mitme väiksema nimiväärtusega aktsiaga. Näiteks asendatakse üks aktsia nimiväärtusega 1000 EEK 100 aktsiaga nimiväärtusega a’ 10 EEK Kuna käigusolevate aktsiate arv sajakordistus, langes ca 100 korda ka ühe aktsia turuhind. See operatsioon ei too aga investorile kahju, kuna temale kuuluvate aktsiate arv kasvas 100 korda.
Fondiemissioon – operatsioon, mille käigus suurendatakse ettevõtte aktsiakapitali teiste omakapitali kirjete (eelmiste perioodide jaotamata kasum; aažio jms) arvel. Äriseadustiku kohaselt võib fondiemissiooni teostada kahel viisil: kas emiteerida uusi aktsiaid või suurendada olemasolevate aktsiate nimiväärtust. Kui ettevõte otsustab kasutada esimest moodust, siis antakse igale aktsionärile tasuta uusi aktsiaid sõltuvalt temale kuuluvate aktsiate arvust. Kui näiteks teostatakse fondiemissioon, mille korral iga olemasoleva aktsia kohta emiteeritakse üks uus lisaaktsia, siis aktsionär, kes omab 100 aktsiat saab tasuta juurde 100 uut lihtaktsiat. Kuna sellisel juhul käigusolevate aktsiate arv suureneb, toob see endaga kaasa ühe aktsia hinna languse, kuid ei mõjuta tavaliselt investori omandi väärtust ning selle tulusust.
Aktsiate tühistamine – on üks aktsiakapitali vähendamise meetod. Aktsiakapitali vähendamine võib osutuda hädavajalikuks kahjumi katmiseks (nn aktsiakapitali lihtsustatud vähendamine) aga mõnedel juhtudel ka näiteks võimaldamaks ettevõttel teostada uut aktsiaemissiooni. Aktsiate tühistamise puhul muutub mingi osa aktsionärile kuuluvatest aktsiatest tühisteks. Kaasneb ühe aktsia turuhinna tõus.

Investeerimisfondide liigid: indeksfondid, aktsifondid, segafondid, võlakirjafondid, rahaturufondid.

Indeksfondid – enamik aktsiafonde on aktiivselt juhitavad, siis eksisteerib ka fonde, mis üritavad imiteerida teatud aktsiaindeksit.
Aktsiafondid – investeerivad peamiselt aktsiatesse.
Segafondid – investeerivad nii võlakirjadesse kui ka aktsiatesse.
Võlakirjafondid –investeerivad peamiselt võlakirjadesse.
Rahaturufondid – paigutavad vahendeid rahaturuinstrumentidesse.

Tuletisinstrumendid: forwardlepingud, futuurlepingud, optsioonid ( call ja put), swap - lepingud , ostuõigused (peamine: instrumentide sisuline olemus ja omavaheline erinevus)

Forwardlepingud – lepingud, mis kohustavad lepingu osapooli teostama teatud tehingu tulevikus kokkulepitud ajal ja hinnaga. Näiteks võivad lepingu osapooled A ja B sõlmida forwardlepingu, mille kohaselt 1 jaan. 2001 kohustub A müüma B-le 1 miljon USD ning B kohustub selle eest maksma 18 miljonit EEK.
Futuurlepingud – oma olemuselt sarnased forwardlepingutega, kuid on standardiseeritud tingimustega ning kaubeldavad väärtpaberiturgudel
Optsioonid (call ja put) – väärtpaberid, mis annavad nende omanikule õiguse osta (kui on tegemist ostuoptsiooniga (call option )) või müüa (kui on tegemist müügioptsiooniga (put option)) lepingu aluseks olevat vara lepingus fikseeritud hinnaga (kasutamishind (strike price)) mingil ajahetkel tulevikus (kui on tegemist Euroopa tüüpi optsiooniga) või igal ajamomendil enne teatud tähtaega (kui on tegemist Ameerika tüüpi optsiooniga). Optsiooni alusvaraks võivad olla lihtaktsiad , välisvaluutad, võlakirjad, väärismetallid, aktsiaindeksid, futuurlepingud, tooraine jne.
Swap-lepingud – (swaps) on lepingud, mille kohaselt lepingu osapooled vahetavad lepingu alusvarast tulenevaid makseid. Tähtajad võivad ulatuda kuni 15 aastani. Kaks kõige tuntumat swaplepingu liiki on intressimääraswap ja valuutaswap. Swaplepingu eesmärgiks on kokku hoida intressikulusid ja maandada intressi- ja valuutariski. Intressimääraswapi kohaselt vahetatakse erinevaid intressimakseid. Valuutaswapi puhul vahetatakse intressimakseid erinevates valuutades.
Ostuõigused – (warrant) on ettevõtte poolt emiteeritavad üldjuhul pikaajalised väärtpaberid, mis annavad nende omanikele õiguse osta tulevikus kindlaksmääratud tingimustel ettevõtte poolt emiteeritavaid lihtaktsiaid. Peamised erinevused ostuoptsioonist: emitendiks on ettevõtte mitte finantsvahendaja; ostuoptsiooni kasutamine omaniku poolt ei avalda mingit mõju ettevõtte passivatele, ostuõiguse puhul emiteeritakse täiendavaid aktsiaid.

Investeerimisstrateegiad – passiivsed ja aktiivsed investeerimisstrateegiad. Osta-ja-hoia strateegia, konstantse suhte strateegia, konstantse summa strateegia. Investeerimisstrateegia valikut mõjutavad tegurid.

Passivne strateegia – ostetakse juhuslikult valitud väärtpabereid või koostatakse mingit turuindeksit jäljendav portfelli (indexing). Juhul kui investor järgib nii aktivate jaotuse kui ka väärtpaberite valiku puhul passiivset strateegiat ei ole tema eesmärgiks turgu lüüa, vaid teenida riskile vastavat kompensatsiooni lähtudes turul valitsevatest tingimustest.
Aktiivne strateegia – üritatakse leida väärtpabereid, mis on turu poolt momendil kas ala- või ülehinnatud. Eksisteerib mitmeid erinevaid lähenemisi selliste väärtpaberite leidmiseks, mis enamasti kuuluvad kas tehniline analüüsi või fundamentaalse analüüsi meetodite hulka. Tehniline analüüs (technical analyses) kujutab endast väärtpaberiturul toimuva analüüsi eesmärgiga prognoosida väärtpaberite hindade võimalikku muutust ja selle suunda tulevikus. Tehnilise analüüsi põhitähelepanu on pööratud aktsiate hindade, käibemahu ja katteta ettemüügi suurusele.
Osta-ja-hoia – pikaajaline passiivne investeerimis-strateegia, kus investor ostab aktsiaid ja hoiab neid väga pikka aega hoolimata turu lühiajalistest kõikumistest. Selle strateegia juurde kuulub ka seisukoht, et ei ole mõtet ajastada aktsiate ostu (st oodata eeldatavat aktsiahinna madalseisu).
Konstantse suhte strateegia – põhimõte on sama, mis konstantse summa strateegial: aktsiatesse investeeritud raha hulka korrigeeritakse vastavalt aktsiaportfelli turuväärtuse muutumisele.
Erinevus on see, et kui konstantse summa strateegia puhul hoiti aktsiates kindlat rahasummat, siis konstantse suhte strateegia puhul kindlat osa investeeringute portfellist.
Nii näiteks võib investor otsustada, et ta hoiab 50 protsenti oma rahast aktsiates ning 50 protsenti võlakirjades või siis 60 protsenti aktsiates, 30 protsenti võlakirjades ning 10 protsenti pangahoiustel. Osakaalud sõltuvad inimese riskitaluvusest ja eesmärkidest, arvestada tuleb ka väärtpaberituru üldise olukorraga.
Konstantse summa strateegia – seisneb selles, et investor hoiab aktsiates alati ühe suurusega rahasummat (näiteks 30 000 krooni). Kui aktsiate hind langeb, siis ostab investor aktsiaid juurde, et viia investeeringu suurus endisele tasemele. Kui aktsiate hind tõuseb, siis müüb investor osa aktsiaid maha, vähendades nii investeeringu suurust.
Investeerimisstrateegia valik: Esialgse investeeringu maht, Ajaline horisont , Investori maksustaatus, Investori riskitaluvus, Investori kogemus, Tehingukulud, IT-lahenduste olemasolu

Riski mõiste; süstemaatiline ja mittesüstemaatiline risk. Riski mõõdikud (standardhälve, beetakordaja ).

Risk – võimalikke tulemuste hajuvust oodatava tulemuse suhtes
Süstemaatiline risk – nimetatakse ka tururiskiks ning viitab võimalusele, et portfelli tulusus kannatab tänu turu üldiste tingimuste halvenemisele. Süstemaatilist riski ei ole võimalik ühe turu piires hajutada.
Mittesüstemaatiline risk – ühe varaklassi risk ning erinevalt süstemaatilisest riskist on võimalik spetsiifilisi riske portfellis hajutada.
Standardhälve – statistiline väärtus, mis näitab, kui palju väärtused erinevad keskmisest väärtusest. Suurem kõikimune tähendab suuremat riski. Aktsiate standardhälvet väljendab ajalooline volatiilsus (kõikumine mingil möödunud perioodil)
Beetakordaja – mõõdab süstemaatilise riski suhtelist suurust; volatiilsuse mõõdik – näitab kui palju muutub väärtpaberi hind turu suhtes. Kui beeta on 1, siis liiguvad turg ja mõõdetav väärtpaber sama kiiresti. Kui beeta on 2, siis väärtpaber on kaks korda volatiilsem kui turg tervikuna . Seega saab beeta abil mõõta investor või kaupleja ka väärtpaberi potentsiaalset riski. On selge, et kui väärtpaberi ABC beeta on 0.5 ja väärtpaberi XYZ beeta on 2.0, siis XYZ risk on oluliselt kõrgem.

Diversifitseerimise olemus. H. Markowitz ’i portfelliteooria ; aktiva tulumäärade kovariatsioon versus korrelatsioon . Kahe aktivaga väärtpaberiportfelli riskitase. CAPM mudel.

Diversifitseerimine – (riski hajutamine) portfellistrateegia, mis jaotab varad riski vähendamiseks erinevate investeeringute ja varaklasside vahel, vähendades sellega portfelli üldist riskitaset.
Kuigi riski hajutamine vähendab investeerimisportfelli riskitaset ei pea see tingimata vähendama portfelli tootlust. Riski hajutamist on peetud ainukeseks "tasuta lõunasöögiks" finantsmaailmas.
H. Markowitz´I portfelliteooria: teooria sellest, kuidas riskikartlikud investorid saavad portfelli koostades riske optimeerida, samal ajal nõustudes, et kõrgema tootlusega käib kaasas kõrgem risk. Põhiliseks teesiks on hajutamine.
Teooria kohaselt on võimalik koostada kõige efektiivsem (vähima riskiga ) portfell oodatava tootluse saavutamiseks; baseerub teatud piiravatel eeldustel. Nende eelduste kohaselt lähtuvad investorid investeerimisotsuste langetamisel üheperioodilisest (olgu selleks siis nädal, kuu, aasta vm ajaühik) investeerimishorisondist (1), maksimeerivad ühe perioodi oodatavat kasulikkust (2), langetavad investeerimisotsuseid portfelli oodatava tulumäära ja tulumäära standardhälve baasil (3) ning on riskikartlikud (4).
Markowitzi portfellimudeli kohaselt teeb investor oma valiku efektiivsete portfellide hulgast lähtudes oma suhtumisest riski. Aktivat (portfelli) nimetatakse efektiivseks, kui ükski teine aktiva (portfell) ei paku kõrgeimat oodatavat tulu samal (või madalamal) riskitasemel või madalaimat riski sama (või kõrgema) oodatava tulumäära juures.
Aktiva tulumäärade kovariantisoon vs korrelatsioon: Kahe aktiva omavaheline kovariatsioon mõõdab kahe muutuja (antud juhul tulumäära) koosmuutumise määra. Positiivne kovariatsioon näitab, et tulumäärad liiguvad ühes suunas; negatiivne kovariatsioon, et nad liiguvad erinevates suundades. Korrelatsioon näitab seose tugevust.
Kahe aktivaga väärtpaberiportfelli riskitase: Mida kõrgem on aktiva tulumäära standardhälve seda suurem on selle aktivaga kaasnev risk.
CAPM mudel – (finantsvarade hindamise mudel) mudel, mis väidab, et üksikult väärtpaberilt saadav riskipreemia (täiendav tulu võrreldes riskita väärtpaberiga) on proportsionaalne selle väärtpaberi beetakordajaga. Viimane omakorda mõõdab üksiku väärtpaberi tundlikkust väärtpaberituru kui terviku muutumise suhtes. Kui väärtpaberi kurss tõuseb näiteks 10%, aga väärtpaberiturgu tervikuna iseloomustav näitaja ainult 5%, siis on väärtpaberi beetakordaja 2. Kui selle mudeli järgi arvutada mingi väärtpaberi odavat tulukust, tuleks lähtuda riskivabast tulutasemest (milleks võiks olla riigi võlakirjadelt makstav intressimäär), turu keskmisest tulukusest ja väärtpaberi tundlikkusest (beetakoefitsendist) turu keskmise tulukuse suhtes.

Investeerimine välisaktivatesse – tulusus ja riskid .

Välismaiselt aktivalt saadav tulusus sõltub selle aktiva enda sisemisest tulususest ning vahetuskursi muutuse mõjust. Mingi välisaktiva omandamisega kaasneva riski suurus ei sõltu mitte üksnes selle välisaktiva individuaalsest riskist (välisaktiva standardhälve vaatlusaluse investori jaoks) vaid ka olemasoleva portfelli ja kaasatava aktiva tulumäärade omavahelisest korrelatsioonist. Just suhteliselt nõrk korrelatsioon eri riikide väärtpaberite tulususte vahel võimaldab välismaiste aktivate kaasamisega vähendada portfelli riskitaset. Tüüpiliselt on arenenud riikide aktsiaindeksite omavaheline korrelatsioon kõrgem kui nende korrelatsioon arenevate turgude aktsiaindeksitega või arenevate turgude aktsiaindeksite omavaheline korrelatsioon. Samas võib arvata, et arenevate turgude integratsioon globaalse kapitalituruga (kapitaliturgude avamine välisinvestoritele jms) toob endaga kaasa erinevate turgude koosmuutumise kasvu. Selline muster on iseloomulik mitmetele arenevatele turgudele (näit. Argentiina, Brasiilia, Lõuna-Korea, Tai jt). Uurimused on ka näidanud, et mida avatuma majandusega on tegemist seda olulisemal määral mõjutab kohalikku kapitaliturgu maailmamajanduse olukord (Bekaert et al) .

Väärtpaberiportfelli tulemuslikkuse hindamine. NAV. Sharpe ’i suhtarv , Treynor’i suhtarv.

NAV = fondi varad – fondi kohustused.
NAV sõltub enamasti väga otseselt fondi varade liikumisest - kui fondi investeeringute väärtus kasvab, siis tõuseb ka NAV. Kuna NAVi arvutatakse ka iga fondiosaku kohta, saab investor NAVi abil jälgida oma investeeringu käekäiku. Avatud investeerimisfondi puhul ongi NAV hinnaks, millega on fondiosakuid võimalik osta.
Portfelli tulemuslikkuse analüüsi põhiidee seisneb hinnatava portfelli võrdlemisel alternatiivsete sama tüüpi investeerimisvõimalustega. Sageli võetakse aluseks mingi võrdlusindeks.
Valitud võrdlusindeks peaks lähtuma samast investeerimisstiilist ning sisaldama samu varaklasse, kuigi võrdlusindeksi koostis võib olla tunduvalt laiem kui hinnatava portfelli koostis. Seega, aktsiafondi tulemuslikkuse hindamisel on sobivaks võrdlusindeksiks aktsiaindeks; intressifondi puhul võlakirjaindeks; rahaturufondi puhul aga näiteks ühekuulise deposiidi intressimäär.
Sharpe: Sharpe’i suhtarv (S) on sarnane Treynori suhtarvuga, kuid riski väljendava tegurina kasutatakse portfelli standardhälvet.
Kui vaatlusalused portfellid on täielikult diversifitseeritud, annavad Treynori ja Sharpe’i suhtarvud sarnase paremusjärjestuse. Sharpe'i suhtarv väljendab mitte üksnes portfellihaldurite oskust valida tõusvaid aktsiaid, vaid ka tema võimet edukalt riske hajutada.
Treynor: Treynori suhtarvu (T) kasutamine eeldab, et hinnatav portfell on täielikult diversifitseeritud või esindab ühte osa täielikult diversifitseeritud portfellist. Sellisel juhul võib portfelli beetat () vaadelda portfelliriski mõõtva suurusena.
Treynori suhtarv riskipreemiat ühe ühiku süstemaatilise riski kohta ning riskikartlik investeerija peaks valima portfelli, mille Treynori suhtarv on võimalikult kõrge.

Võlakirjade liigid tähtaja, emitentide, intressimaksete iseloomu, tagatise iseloomu järgi.

Kestus
1) lühiajalised – tähtaeg kuni üks aasta. Siia hulka kuuluvad mitmesugused  rahaturuinstrumendid - näiteks lühiajalised deposiidisertifikaadid ja kommertspaberid. Üldjuhul on tegemist madala krediidiriskiga emitendi võlakohustustega, seega tegemist on suhteliselt madala riskiga investeeringuga;
2) keskmise kestusega võlakirjad – kestusega 1-10 aastat;
3) pikaajalised e. kapitalituruinstrumendid – tähtajaga üle ühe aasta. Pikaajaliste võlakirjade puhul on peamiselt tegemist mitmesuguste valitsuste võlakirjadega, tähtajaga kuni 30 aastat.
Kuid on olemas ka nn. tähtajatuid võlakirju, millel puudub aegumistähtaeg. Eestis pikaajaliste võlakirjade turg sisuliselt puudub, seda nii riigi kui erasektori osas.
Emitent
Riiklikud võlakirjad on üks riigi rahaliste vahendite hankimise meetodeid ; kõige väiksem riskitase – riigi võimalused pankrotiks on vähetõenäolised.  Riiklike võlakirjade intressimäär on tihti kasutusel ka erinevates finantsalastes kalkulatsioonides kasutatava riskivaba tulumäärana.
Munitsipaalvõlakirjad on rahaliste vahendite hankimise meetodiks kohalikele omavalitsustele, kuid ka erinevatele riiklikele asutustele (koolid, haiglad jne). Munitsipaalvõlakirjad on arenenud riikides  populaarsed oma maksusoodustuste tõttu. 
Kommertsvõlakirjad (ettevõtete võlakirjad). Suurema riskiga, mis tuleneb ettevõtete võimalusest muutuda maksejõuetuks. Ettevõtte jaoks on see väljendumas kõrgemas intressikulus, investori jaoks aga suuremas võimalikus tootluses. Kommertsvõlakirjade puhul on üheks oluliseks omaduseks kindlasti ka likviidsus ehk kaubeldavus. Kui arenenud riikides on kommertsvõlakirjadega kauplemine väga aktiivne, siis Eestis on see vägagi madal ning kohalikkude võlakirjade järelturg on õhuke. 
Intressimaksete iseloom
Kupongvõlakirja puhul toimuvad intressimaksed perioodiliste maksetena, diskontovõlakirja puhul tagatakse tulu  võlakirja ostuhinna ja nimiväärtuse vahena (ehk sisuliselt intress tasutakse perioodi lõpus). Kupongvõlakirjade puhul on väljalaskehinnaks ja lunastamishinnaks enamasti võlakirjade nimiväärtus. Diskontovõlakirjade puhul perioodilisi intressimakseid emitendi poolt ei tehta ning  intressiks on nominaalhinna ja müügihinna vahe.  Muutuva intressimaksetega võlakirjade puhul pole intress fikseeritud, vaid sõltuv teatavatest teguritest. Enamasti on „ teguriks ” baasintressimäär, näiteks eurotsoonis seotakse intress Euriboriga (näiteks: 6 kuu Euribor + 2,5%). Selliseid võlakirju nimetatakse ka ujuva intressimääraga võlakirjadeks ehk floater’iteks.
Tagatis
Tagatiseta võlakirjade alla kuuluvad eelnevalt mainitud kommertspaberid ja muud lühiajalised kohustused, mida saavad emiteerida eelkõige tugeva krediidireitinguga ettevõtted, kellel pole probleeme investorite usaldusega. Sellisel juhul laenab võlakirjade ostja sisuliselt ettevõtte bilansi vastu.
Tagatisega võlakirjade hulgas on võimalike tagatiste hulk väga lai. Näiteks on käesolevas USA finantskriisis vähem või rohkem kesksel kohal olnud erinevad kinnisvaraga tagatud võlakirjad, samuti mitmesugused tagatud struktureeritud võlakohustustega tagatud võlakirjad. Investorid nõuavad täiendavat tagatist enamasti siis, kui ettevõtte maksevõime on kahtluse all.
Lisaks eelnevale võivad võlakirjad veel sisaldada mitmeid täiendavaid tingimusi, mis sisuliselt on lähedased erinevatele optsioonidele. Näiteks kuuluvad siia  tagasiostetavad võlakirjad (callable bond), mis annavad emitendile õiguse teatud hetkel võlakirjad tagasi osta (emitent ei soovi enam võlakirjadega finantseerimist, või soovib refinantseerimist), tagasimüüdavad võlakirjad (putable bond) – võlakirjade omanikul on teatud kuupäevadel enne tähtaja saabumist võlakiri emitendile tagasi müüa. Lisaks võib siia asetada ka konverteeritavad e. vahetusvõlakirjad (convertible bond), mis annavad omanikele teatavad õigused võlakirjad vahetada emitendi aktsiate vastu.

Võlakirja väärtuse leidmine. Võlakirjainvesteeringuga seonduvad riskid. Duratsioon (duratsioon kupong-, diskonto - ja perpetuiteetvõlakirja puhul); võlakirjaportfelli immuniseerimine.

Võlakirja teoreetilise väärtuse arvutamise aluseks on raha ajaväärtuse kontseptsioon (vt lisa 1), mille kohaselt diskonteeritakse tulevikus saadavad rahavood adekvaatse diskonteerimismäära alusel. Diskonteerimismäärana kasutatakse kas investori nõutavat tulunormi (sellisel juhul on tulemuseks maksimaalne hind, mida konkreetne investor võiks maksta antud võlakirja eest) või sarnaste võlakirjade oodatavat tulumäära turul ehk turuintressimäära (sellisel juhul on tulemuseks võlakirja teoreetiline väärtus, millele peaks vastama võlakirja turuhind efektiivsel ja ratsionaalsel turul). Diskonteeritavate rahavoogude määramisel lähtutakse üldjuhul emissiooniprospektis toodud kupongimaksetest ning võlakirja kustutustähtajal tagastatavast nimiväärtusest.
Võlakirja intressimäärarisk koosneb kahest osast: hinnariskist (mis seisneb võlakirjaportfelli väärtuse muutuses turuintressimäärades toimuvate muutuste tõttu) ning reinvesteerimisriskist (mis on põhjustatud asjaolust, et määramatus tulevikus turul kehtivate intressimäärade osas, ei võimalda investoril teada, millise tulumäära alusel on tal võimalik tulevikus saadavaid rahavooge reinvesteerida). Võlakirjaga kaasnev intressimäärarisk ehk võlakirja intressitundlikkus sõltub üheaegselt nii kupongimaksete suurusest kui ka võlakirja kestusest kustutustähtajani ( term -to-maturity).
Duratsioon näitab investeeringu tegelikku tähtaega, s.t päeva, millal me investeeringut müües teeniksime tasa alginvesteeringu tulevikuväärtuse. Seega on duratsioon omamoodi tasuvusaja näitaja, mis võtab arvesse raha nüüdisväärtust, s.t reeglit, et kroon täna on väärt rohkem, kui kroon homme, sest tänase krooni saame kohe panna raha juurde teenima. Võlakirja duratsioon võtab arvesse mitte üksnes põhivõla tagasimakse kustutustähtajal, vaid ka vahepealsete kupongimaksete suuruse ja ajastatuse.
K õige lihtsam on leida diskontovõlakirja duratsiooni. Sellise võlakirja intress ja põhisumma tasutakse ühe maksena kustutustähtajal. Kuna diskontovõlakirja omanik saab kogu saadaoleva rahasumma kätte alles kustutustähtajal, siis diskontovõlakirja duratsioon võrdub kustutusajaga.
Kupongvõlakirja ja teiste sama tüüpi rahavoogudega investeeringute duratsiooni leidmine on keerukam . Esimese sammuna tuleb leida võlakirja intressimaksete ja põhisumma nüüdisväärtused iga rahavoo jaoks eraldi. Seejärel tuleb iga rahavoo nüüdisväärtus korrutada ajaga , s.t tema esinemise perioodi järjekorranumbriga. Järgmiseks tuleb leida nende korrutiste summa ja jagada võlakirja nüüdisväärtusega. Need tehted annavadki tulemuseks duratsiooni.
Perpetuiteet - püsiva suurusega maksete lõpmata jada; igavene rent.
Võlakirjaportfelli immuniseerimine ( portfolio immunization)- strateegia, mille puhul portfell koostatakse põhimõttel, et varade kestus võrduks kohustuste kestusega.

Aktsia väärtuse hindamise mudelid: varadel põhinevad meetodid, väärtuskordajatel (P/E, P/B, EV/ EBITDA ) põhinevad meetodid, diskonteeritud rahavoogude meetodid.

Varadel põhinevad meetodid – hindamise aluseks on ettevõttele kuuluvad varad, mitte aga ettevõtte poolt genereeritavad rahavood. Meetodi kasutamine on lihtsam nende ettevõtete puhul, mille tegevus baseerub aktiivset järelturgu omavatel varadel (kinnisvara, sõiduautod, noteeritud väärtpaberid jms);
Likvideerimisväärtus (liquidation value) – annab hinnangu, milline võiks olla ettevõtte väärtus selle likvideerimisel.
Asenduskulud (replacement cost) – kulud, mida tuleb teha ettevõtte dubleerimiseks (s.t. kulutused täpselt samasuguseid rahavooge genereeriva majandusüksuse loomiseks).
Mõlema meetodi puhul tuleb arvestada lisaks materiaalsetele varadele ka immateriaalsete varadega, millel võib olla väärtus isegi ettevõtte likvideerimisel (rendilepingud, brändid, patendid jms).
Ettevõtte väärtusloomeprotsessis osalevad väga mitmesugused varad. Paljude juhtudel sõltub ettevõtte väärtus oluliselt varadest, mida ei saa bilansis kajastada ( inimkapital , struktuurikapital, kliendibaas ja ettevõtte maine) jne.
Väärtuskordajatel põhinevad meetodid – Meetodite kasutamine eeldab, et väärtpaberiturud on efektiivsed ning ratsionaalsed . Tuleb valida õige suhtarv.
Laiemalt kasutavate üldiste näitajate hulka kuuluvad:
Intresside-, maksude- ja amortisatsioonieelne kasum (tulemuseks EV/EBITDA suhtarv)
Puhaskasum (tulemuseks P/E suhtarv)
Aktsia bilansiline väärtus (tulemuseks P/B suhtarv)
Suhtarvu valikul tuleb kindlasti arvestada, mis tüüpi ettevõttega on tegemist. Nii näiteks ei pruugi P/B suhtarv omada erilist sisu kui on tegemist ettevõttega, mille väärtus tuleneb inimkapitalist (näit. konsultatsioonifirmad), kuid on kasulik rohkelt materiaalset põhivara omavate tööstusettevõtete puhul.
Diskonteeritud rahavoogude meetodid: Ettevõtte väärtuse väljaarvutamiseks diskonteeritakse prognoositavad vabad rahavood ja jätkuväärtus käesolevasse ajahetke, kasutades diskonteerimismäära.

Diskonteeritud dividendidel baseeruvad meetod, FCFE meetod, FCFF meetod, APV meetod

FCFF: varade poolt genereeritud rahavoog = rahavoog võlausaldajatele + rahavoog omanikele (aktiva = kohustused + omakapital) Varade poolt genereeritud rahavoog (FCFF) diskonteeritakse kapitali kaalutud keskmise hinnaga.
Eesti oludes, kus ettevõtete poolt teenitud kasumi maksustamist toimub alles selle jaotamisel saab ettevõttele (investoritele) suunatud rahavoo (FCFF) leida üldjuhul järgmiselt:
ÄRIKASUM
+ KULUM
- INVESTEERINGUD PUHASKÄIBEKAPITALI
- INVESTEERINGUD PÕHIVARADESSE
= ETTEVÕTTELE SUUNATUD VABAD RAHAVOOD
Investoritele suunatud rahavoogude diskonteerimisel on diskonteerimismääraks ettevõtte kaalutud kapitali hind (WACC).
FCFE: FCFE erineb FCFF-st selle poolest, et vaadeldakse omanike poolt saadavat rahavoogu. Rahavoog omanikele = varade poolt genereeritud rahavoog – rahavoog võlausaldajatele.
APV: APV (Adjusted Present Value – kohaldatud nüüdisväärtus) puhul alustatakse firma hindamist eeldusega, et firma on 100% finantseeritud omakapitaliga. Seejärel korrigeeritakse saadud tulemust võlaga finantseerimisest tulenevate kõrvalefektidega – intressi maksukilbiga ning pankrotikuludega.
1. FCFF – firma vaba rahavoog diskonteeritakse WACC-ga. Tulemuseks saadakse firma väärtus.
D0+E0=PV0 [WACCt;FCFFt]
2. FCFE – omanikele saadaolev rahavoog diskonteeritakse omakapitali hinnaga. Tulemuseks saadakse omakapitali väärtus.
E0=PV0 [ket;FCFEt]
Võla väärtuse leidmine:
D0=PV0 [kdt;CFdt]
3. APV – firma rahavood diskonteeritakse finantsvõimenduseta firma omakapitali hinnaga ning liidetakse nn. Kõrvalefektid (intresside maksukilp , pankrotikulud, jne,) Tulemuseks saadakse firma väärtus.
D0+E0=Vu0 + Vsideefects
Vu0 = PV0[keu;FCFt]

Ettevõttele suunatud vaba rahavoog versus omanikele suunatud vaba rahavoog.

Omanikele suunatud rahavoog on summa, mis jäb firmal iga-aastaselt üle dividendide maksmiseks omanikele. Ettevõttele suunatud rahavoog on summa, mis jääb üle väljamaksmiseks nii võlausaldajatele kui omanikele.

Tehniline versus fundamentaalne analüüs – eelised ja puudused. Tehnilise analüüsi indikaatorite liigid. Elliott’i laineteooria .

Tehniline analüüs (technical analyses) kujutab endast väärtpaberiturul toimuva analüüsi eesmärgiga prognoosida väärtpaberite hindade võimalikku muutust ja selle suunda tulevikus. Tehnilise analüüsi põhitähelepanu on pööratud aktsiate hindade, käibemahu ja katteta ettemüügi suurusele. Fundamentaalse analüüsi ( fundamental analyses) puhul on põhitähelepanu pööratud aktivate sisemise väärtuse (intrinsic value) leidmisele.
Kui investeerimishorisont on pool aastat, tuleks kasutada nii tehnilist kui fundamentaalset analüüsi. Sellise perioodi puhul ettevõtte fundamentaalne tugevus või nõrkus suudab juba mõjule pääseda ning see mõjutab ka hinda. Kuid samas mõjutab tootlust tuntavalt nii sisenemis - kui väljumishetke valimine (tehniline analüüs). Heaks näiteks siin on fundamentaalsele analüüsile tuginevad suured fondid , kelle investeerimishorisont on aasta või paar. Väga selgelt põhiline rõhk on fundamentaalsel analüüsil, kuid tihti kasutavad nad ajastamiseks tehnilist analüüsi.
Tehnilise analüüsi poolt ja vastu
Paljud akadeemikud, nagu ka Eugene Fama, ütlevad, et ei ole võimalik aktsiate liikumist ette ennustada. Sellist arvamust toetavad turu tõhususe hüpotees ja börsihindade ekslemishüpotees.
Samas arvavad väga paljud akadeemikud ja kauplejad, et tehniline kauplemine on võimalik. On ka tehtud uurimusi, mis seda tõestavad.
Indikaatorid nt. Käive, MACD, Parabolic SAR, Bollinger Bands ja RSI.
Ellioti laine printsiip () on tehnilise analüüsi üks vorm, kus investeerija proovib ennustada finantsturgude liikumist. Selle teooria lõi Ralph Nelson Elliott (1871-1948) 1930ndatel aastatel. Ta pakkus, et aktsiahinnad kujunevad teatavate mustrite järgi. Tänapäeval kutsutakse neid kas Ellioti laineteks või lihtsalt laineteks. Elliott andis välja enda ideid kirjeldava raamatu "Laine printsiip" ("The Wave Principle") (1938) ja hiljem ka täiendatud ja pikema analüüsi raamatus "Looduse lained - universumi saladused " (" Nature ’s Laws – The Secret of the Universe ") (1946).

Finantsinstrumentide maksustamine – füüsilisest isikust residendi kohustused versus juriidilisest isikust residendi kohustused. Intresside, dividendide ja kapitali kasvutulu maksustamine.

Intressid: Füüsilise isiku puhul kasutatakse kassapõhist arvestusprintsiipi, mille kohaselt tulu loetakse tekkinuks siis kui toimub raha laekumine. Juhul kui sisuliselt sarnaseid instrumente maksustatakse erineva juriidilise staatusega investorite puhul erinevalt, võib see endaga kaasa tuua investorite segmenteerumise (clientele) ehk teisisõnu sarnase juriidilise staatusega investorid eelistavad sarnaseid (nende seisukohalt soodsamalt maksustatavaid) instrumente.
Dividendid: Dividende maksev ettevõte tasub tulumaksu 22% brutodividendidelt (dividend + tulumaks) sõltumata dividendi saaja juriidilisest staatusest . Kuna väljakuulutatud dividend kujutab endast netodividendi, saadaks brutodividendi suurus netodividendi läbijagamisel 0.78-ga. Dividendide maksmisel on maksustamisperioodiks kalendrikuu . Kui dividendide saajaks on residendist füüsiline isik: Eesti ettevõtete poolt makstavad dividendid ei kuulu maksustamisele. Välismaalt saadavaid dividende ei maksustata kui neilt või nende aluseks olevalt kasumiosalt on välisriigis tulumaks tasutud . Kui seda tehtud ei ole maksustatakse dividendid kehtiva maksumääraga.
Kapitali kasvutulu: (ehk kasu vara võõrandamisest) tekib, kui vara müügihind on suurem kui selle vara soetusmaksumuse ja vara võõrandamisega seotud kulutuste summast. Oluline on meeles pidada, et maksustatakse üksnes realiseerunud kasvik (s.t. antud tululiigi maksustamine toimub peale väärtpaberi realiseerimist). Maksustatakse proprtsionaalse tulumaksumäära alusel, see tähendab seda, et investorid on huvitatud pigem kasumi reinvesteerimisest.