Geograafia konspekt: mullad, atmosfäär, hüdrosfäär (0)

Keskkool - Geograafia - Geograafia

5 VÄGA HEA

PEDOSFÄÄR
e. mullasfäär
MULLA TEKE

Lähtekivim- murenemisest haaratud kivimiline pind, millele muld hakkab tekkima . Annab mineraalaine , millest sõltub mulla koostis. Mida rohkem kivim peenendub, seda rohkem tekib mulda ja taimede lagunemisel muutub muld viljakamaks.
Selleks, et muld saaks tekkima hakata, peab mineraalne materjal olema piisavalt poorne . See võimaldab kinni hoida vett ja õhku.
Keemiline murenemine vabastab toiteelemendid.
Kui murenemiskoorikud asustavad osad kõrgemad taimed, võib rääkida mulla kujunemisest. Taimed annavad org. osa- huumuse.
Muld on murenemiskooriku kõige maapinnalähedasem ja aktiivsem osa.
Orgaanilise aine kogunemine parasniisketes tingimustes on seotud kahe paralleelselt toimuva protsessiga:
Mineraliseerumine- orgaaniliste ainete lagunemine mullapinnal ja mullas lihtsateks mineraalaineteks, näiteks CO2, H2O
Humifitseerumine - mullapinnal ja mullas toimub orgaaniliste jäänuste muundumine lihtsatest orgaanilistest ühenditest keerukateks mineraalosadega seotud huumuseks.

Mulla lõimis näitab erisuuruste osakeste sisaldust mullas.
Kui murenemisprotsessi ei toimuks, ei tekiks mulda ja maapind ei mitmekesistuks.

MULLA TEKKETEGURID

Mullatekketegurid võib mõjumiskiiruse alusel jagada kaheks: passiivseteks ja aktiivseteks .

PASSIIVSED MULLATEKKETEGURID:

Mõju on pikaajaline ja inimelu vältel vähemärgatav.

Lähtekivim. Annab mullale värvuse, mineraalse koostise, mis määrab keemilised(toitainete sisaldus) ja füüsikalised(mulla lõimis) omadused, määrab, kas on aluseline või happeline, soojenemiskiiruse, õhu ja niiskuse sisalduse.
Reljeef. Mõjutab osakeste, vee ja soojuse jaotumist. Tasandikul on mullatekke tingimused ühtlasemad. Raskusjõu mõjul toimub murendmaterjali, mullaosakeste ja toiteelementide ümberjaotumine nõlvalt jalamile. Päikese kiirgusenergia jaotub eri reljeefi osadel erinevalt. Päikesepaistele avatud mullad soojenevad ja kuivavad kiiremini, varju jäävad mullad püsivad seevastu jahedate ja niisketena.
Aeg (mulla vanus). Aja jooksul muld areneb - tekib mulla omadustele vastav taimkate , mullahorisontide järgnevus ja toitainete varu. Ökosüsteemide puhul nim. sellist tasakaalulist seisundit kliimaksiks. Keemilised toitainevarud ammenduvad , sest murenemisepiir kandub taimejuurtest sügavamale, ka põhjavesi ei suuda taimi mineraalelementidega varustada – toiteelementide vähenemine- taimkatte hõrenemine, mullaviljakuse langus. Avaldub seda kiiremini, mida avatumaks muutub taimede ja mullavaheline aineringe - mullast viiakse toiteelemente rohkem ära, kui neid asemele tuleb. Noored mullad asuvad mere taganemisest vabanevatel rannikutel, mäestikes jne. Mulla teke on esialgu katkendlik, sest tormine meri, laviinid jne. võivad seda oluliselt häirida. Muldade väljakujunemine võtab aega sadu tuhandeid aastaid.

AKTIIVSED MULLATEKKETEGURID:

Mõju avaldub mulla omadustes märgatavalt kiiresti.

Kliima. Mõjutab murenemist(sademed, temperatuur, päikesekiirgus). Parasvöötmes toimuvat mõõduka kiirusega murenemist, kus murenemissaadusteks on erineva suurusega mineraalained(liiv, tolm, savi) nim. sialliitseks murenemiseks. Troopikas toimub aktiivne keemiline murenemine, kus savimineraalid murenevad oksiidideks. Seda nim. alliitseks murenemiseks. Keskkonnatingimustest sõltuv taimestik määrab omakorda aineringe kiiruse ning mulla org. aine kogunemise ja mineraliseerumise vahekorra. Soojas ja niiskes- bioloogilised protsessid toimuvad kiiresti, jahedas ja niiskes- aeglaselt.
Organismid. Taimed toovad mulda org. ainet ja tarbivad toiteelemente ning vett. Taimkatte rindelisus ja tihedus määrab juurte tiheduse ja sügavuse mullas. Mida rohkem biomassi, seda suurem bioproduktsioonivõime, sest org. aine lagunemisel vabanevad toiteelemendid kiiremini kui keemilise murenemise käigus. Taimede ja mullaelustiku koostegevus- toimub aktiivne aineringe- lagunemissaadused happelised - soodustavad keemilist murenemist, toiteelementide vabanemist. Mullaelustik kujundab aktiivselt mullaruumi ja segavad mulda.
Inimtegevus. Inimese pikaajalist sihipärast tegevust mullaomaduste parandamiseks niisutuse , kuivenduse, maaharimise ja väetamise abil nim. mulla kultuuristamiseks. Kui mulla puhverdusvõime(vastupanuvõime välismõjutustele) ületatakse, võib see viia mullaviljakuse taandarenguni- muld on viljatu taimkatteta ala.

MULLAHORISONDID

Muld jaotub erineva värvuse, tüseduse ja tihedusega kihtideks, mida nim. mullahorisontideks. Horisondi tüsedus muutub mulla arengu käigus. Horisondi värvus näitab: must huumushorisont-mulla viljakus, hall- toitainetevaesem, väheviljakas, sinakashall- viitab savi mineraalidele ja et muld on olnud liigniiske , roostetäpid- rauaühendid, hele horisont huumushorisondi all- väljauhud toitainevaesed.
Horisondi tüsedus näitab, millised protsessid ja kui kaua on saanud mullaprotsessid tekkida. Maailma eri piirkondades tekivad erisugused mullad, sest kliima on igal pool erinev. Kliima mõjutab mulla eripära(sademed, soojus ). Horisondid tekivad mullas põhiliselt ainete ümberpaiknemisel liikuva vee tõttu.

HORISONDID:

A-huumushorisont: Org. aine kogunemine, horisont on kobe, tänu org. aine sisaldusele on see toitainete, eriti lämmastiku- ning süsinikurikas tumedat värvi horisont.
B-saviakumulatiivne horisont(sisseuhtehorisont): Peenemate mineraalsete murenemisosakeste ja huumusosakeste kogunemine, palju rauda - horisont pruuni või punaka tooniga.
C- lähtekivim: Mullatekke protsesse veel ei toimu.
D- aluskivim : Lähtekivimi alune varasema geoloogilise ajastu kivim, mille mõju mullale on kaudne.
E- väljauhtehorisont: Heleda värvusega, vaesestunud saviosakestest ja toiteelementidest.
G- gleihorisont : Sinakashall, tekib, kui muld on kõrge põhjaveeseisu tõttu suurema osa aastast märg, õhuvaene keskkond, palju gleimineraale, gleistumist määrab liigniiskus .
AT- toorhuumuslik horisont: Tekib liigniisketes tingimustes, tüüpiline gleimuldadele, org. aine kuhjumise horisont, jääb huumushorisondi ja turba vahele.
O-kõduhorisont: Koosneb eri lagunemisjärgus olevatest osadest, 1-3- kihilised ja erineva niiskussisaldusega.
T- turvas: Vee- ja org. aine rikas, tuhavaese soomulla horisont.

PEAMISED MULLAPROTSESSID:

Gleistumine- liigniiskes ja O2 vaeses keskkonnas toimuv protsess, mullas palju.
Leetumine - hapete mõjul mulla mineraalosa laguneb lahustuvateks ühenditeks, mis viiakse veega mulla sügavamatesse kihtidesse- muld jääb vähemviljakaks.
Kamardumine- Org. aine koguneb mulla ülemistesse kihtidesse, tekib viljakas huumushorisont.
Sooldumine - Eriti kuivas kliimas, kus mullavesi aurab ära ja soolad jäävad pindmistesse kihtidesse.
Voolamine ehk solifluktsioon - vettinud mullamassi nihkumine kallakul igikeltsa peal raskusjõu mõjul allapoole.
Krüoturbatsioon- mulla segamine külmumise teel.
Polügonaalpinnas- külmalõketega hulknurkadeks jagunenud pinnas.

VEEREŽIIMID

Läbiuhteline veerežiimiga mullad: Sademed ületavad auramise , paras- ja palavvöötme metsades, sademete vesi nõrgub läbi mulla ja lähtekivimi põhjaveeni, muldade läbiuhtumine(leetumine), muldade leostumine, mullaviljakuse langus.
Auramise ülekaaluga veerežiim: Auramine ületab sademed, kuivas troopilised kliimas, kõrbetes ja poolkõrbetes, mullavesi aurub ja pinnakihtidesse kogunevad soolad, sooldumine, väheneb mulla viljakus.
Tasakaalustatud veerežiim: Sademeid ja auramine tasakaalus, rohtlates ja lehtmetsades, mulla vesi vihmaperioodil viib küll toitained sügavamale, aga kuival perioodil jõuavad toitained veega pindmistesse kihtidesse, kamardumine, mulla viljakuse kasv.

MAAILMA MULLAD

Tundra: karm lähispolaarne kliima, madal temp, maapinna läbikülmumine- igikelts, liigniiske, läbiuhteline veerežiim, mulla paksus 10 cm, peamised horisondid AT, CG, gleistumine, turvastumine, voolamine, hapniku puudus.
Okasmetsad : jahe, niiske, parasvööde, keerulise ehitusega mullad, läbiuhteline veerežiim, mulla paksus kuni 1m, peamised horisondid O, A, E, B, C, D, leetumine, väike toitainete hulk.
Lehtmetsad : parasvööde( mereline ), külm, vähe sademeid, tasakaalustatud veerežiim, mulla paksus üle meetri, huumushorisont suurem, väljauhtepiirkond väiksem, horisondid O, A, E, B, C, D, kamarleetmullad, kamardumine.
Rohtlad : parasvööde( kontinentaalne ), soe, piisavalt niiskust, tasakaalustatud veerežiim, mulla paksus üle meetri, horisondid A( mustmuld ),B, C, kamardumine, õhurikkad mullad, kõrge poorsus , suur toiteelementide sisaldus, hea sõmeraline struktuur.
Kõrb ja poolkõrb: kuiv ja poolkuiv, soolakad mullad, vähe sademeid, troopiline vööde, auramise ülekaal, muld väga õhuke, mõnikümmend cm, horisondid A, B(soolarikas), C, sooldumine, taimestik saab tekkida vaid põhjavee- ja jõe vee läheduses.
Vihmamets: ekvatoriaalne, palju sademeid, soe, niiskuse tõttu murenemine suureneb, läbiuhteline veerežiim, mulla paksus 6-10m, horisondid A, E; B; C(E ja B on segunenud), ferraliitmullad , ferralisatsioon, toiteelementide varu väike, puna- või kollamullad

MULD KUI RESSURSS
MULDADE HÄVIMISE PÕHJUS

Vee erosioon , tuuleerosioon , keemiline ja füüsikaline degradeerumine . Mulla degradatsioon - mulla hävimine või viljakuse väga suur langemine . Eriti inimtegevuse tagajärjel.
Kõrbestumine: Looduslik: taimkate hõre, muld kuivuse tõttu vähese siduvusega ja huumusevaene, maapind tuultele avatud, tuuleerosioon, sademetevaegus. Inimtegevuslik: ülekarjatamine, lageraie , liigniisutamine.
Muldade hapestumine- mulla reaktsiooni muutus, mille puhul pH langeb alla vihmaveele iseloomuliku 5,6. Toimub, sest taimed seovad oma biomassi palju aluselisi toiteelemente ning mullas tekivad org. happed .

Raskmetallid : Mullas seotakse raskmetallid enamasti huumusosakestega. Liikuvamad, see tähendab ohtlikumad, on nad happelises mullas. Nad mõjuvad kahjulikult ka mullaelustikule ja seeläbi mullaprotsessidele. Satuvad mulda metallurgiatööstusest, autokütustest, ohtlikest jäätmetest, reovee setetest ja mineraalväetistest.

Ehitusdegradatsioon: Inimene katab viljaka mulla ühe suurematel aladel ehitiste ja teedega. Maavarade kaevandamine. Maailmamere tõus ja maapinna vajumine - liigniisked mullad. Võimsad ja rasked põllumajandusmasinad- tallavad maapinda- väheneb muldade saagiandmise võimekus.
Bioloogiline degradatsioon: Org. aine puudulik taastootmine mullas, olukorras, kus mineralisatsioon ületab pidevalt humifikatsiooni. Tänapäeval ohustab bioloogiline degradatsioon eelkõige arengumaade põllumuldi, kus kasutatakse alepõllundust. Esineb ka arenenud riikides, kus mullaharimine on intensiivne. Lihtsam näide mullaväsimus(kasv. ühte ja sama põllukultuuri samal mullal mitu aastat). Põhjuseks on taimkahjurite- või haiguste tekitavate mikroorg. ülemäärane kasv mullas- ikaldumine.
Füüsikaline degr. - tee alla panemiseks hävitatakse muld. Keemiline degr. – raskmetallid, kemikaalid.

ATMOSFÄÄR
e. õhkkond

Õhk on gaaside segu, mis koosneb lämmastikust, hapnikust, argoonist, CO2 ja teistest gaasidest. Lämmastik tekib org. aine lagunemisel, vajalik toitaine taime kasvuks, hapnik tekib fotosünteesi käigus ja on vajalik hingamiseks ja põlemiseks, veeaur tekib aurustumisel ja neelab päikesekiirgust, CO2 satub õhku fossiilsete kütuste põletamisel ja on vajalik fotosünteesiks. Õhus esineb veel pisikesi tolmu-, tahma -, ja soolaosakesi, mis satuvad õhkus ookeani pinnalt aurustumisel ja neid kokku kutsutakse aerosoolideks.
Ilm- õhkkonna seisund, kliima- pikaajaline ilmastikuolude kordumine teatud piirkonnas. Meteoroloogia tegeleb ilma vaatlusega ja ennustamisega, klimatoloogia kliima seaduspärasuste uurimisega.
Õhutemp. vertikaalsuunalise muutumise alusel on atmosfäär jagatud neljaks sfääriks. Igat sfääri iseloomustab temp. kindlasuunaline muutumine.
Troposfäär: kõige alumine atmosfääri kiht, kus paikneb valdav osa õhkkonna massist, temp. järkjärguline langemine keskmiselt 6C km kohta. Troposfääri kohal on tropopaus - õhukiht, millest kõrgemal temp. enam ei lange. Troposfääri paksuse laiuselist muutumist põhjustab maakera pöörlemisest tingitud kesktõukejõud, mis kuhjab rohkem õhku kokku troopilistel aladel, kus see jõud on tugevam. Selles sfääris tekivad kõik peamised ilmastikunähtused ja on kuni 10 km kõrgusel.
Stratosfäär: ulatub ligi 50 km kõrguseni, kõrguse kasvades hakkab temp. tõusma, mille peamiseks põhjustajaks on osoonikiht . Osoon neelab peaaegu täielikult päikeselt tuleva ultraviolettkiirguse, mille tagajärjel õhk soojeneb – osoonikiht tagab elu maal.
Mesosfäär: 50-85 km kõrgusel, enam osooni pole ja temp. langeb kõrguse kasvades kiiresti ja õhk on hõre.
Termosfäär: õhumolekule vähe, nende kineetilise energia tõttu temp. tõuseb. Sfäär läheb sujuvalt üle planeetidevaheliseks ruumiks. Paksuseks võib lugeda 1000 km.

Mida kõrgem temp. seda väiksem õhurõhk ja tihedus, mida madalam, seda suurem õhurõhk ja tihedus.

PÄIKESEKIIRGUS

Päikesekiirgus kujutab enesest elektromagnetilist lainetust, mille lainepikkus jääb vahemikku 0,1-4 mikromeetrit. Jaguneb: ultraviolettkiirgus ja infrapunakiirgus.
Atmosfääri läbides päikesekiirguse hulk väheneb. Osa kiirgust peegeldub pilvedelt tagasi, osa neeldub atmosfääris ja muundub soojusenergiaks. Neelavad osoon, veeaur, pilved ja aerosool . Maapinnale jõudva päikesekiirguse hulk sõltub kaldenurgast ja geograafilisest laiusest. Osa kiirgust jõuab otse maapinnale(otsekiirgus, päikesepaistelise ilma korral), teine osa aga hajub pilvedes ja jõuab maapinnani hajuskiirgusena. Otse- ja hajuskiirgus mood. kogukiirguse.
Mida tumedam ja niiskem on aluspind , seda suurem on neeldunud osa ja väiksem peegeldunud osa. Albeedo iseloomustab aluspinna peegeldusvõimet. Mida suurem on, seda rohkem tagasi peegeldub. Maa keskmine 31%.

KIIRGUSBILANSS

Iga keha, mis soojeneb, kiirgab soojuskiirgust. Kui keha kiirgab, annab ta soojust ära ja jahtub. Mida kõrgem on aluspinna temp. ja madalam õhutemp., seda suurem on Maa soojuskiirgus ja seda kiiremini maa jahtub. Kui ilm on pilves , õhk soe ja sisaldab palju veeauru, siis esineb märkimisväärne atmosfääri vastukiirgus. Teatud ilmastikutingimustes on atmosfääri vastukiirgus suurem kui Maa soojuskiirgus- õhk soojendab maapinda.
Efektiivseks kiirguseks nim. Maa soojuskiirguse ja atmosfääri vastukiirguse vahet. Tavaliselt on see positiivne. Mida selgem on ilm ja puhtam õhk, seda tugevam on efektiivne kiirgus. Efektiivne kiirgus kujutab enesest seda osa Maa soojuskiirgusest, mis ei neeldu atmosfääris, vaid lahkub sealt- maapind soojeneb.
Kiirgusbilanss on maapinnas neeldunud ja maapinnalt lahkunud kiirgusvoogude vahe. Positiivne kiirgusbilanss- maapind saab rohkem kiirgusenergiat, kui ise soojuskiirgusena ära annab – maapind soojeneb – soojus liigub edasi sügavamale. Negatiivse kiirgusbilansi korral annab maapind soojuskiirgust rohkem ära, kui juurde saab – maapind jahtub. Tervikuna on maakera kiirgusbilanss tasakaalus. Vööndiliselt on erinevused suured.
On märgatud, et maakera kiirguslik tasakaal on häiritud kasvuhooneefekti tugevnemise tõttu. CO2 kontsentratsioon on kasvanud – atmosfäär neelab rohkem Maa soojuskiirgust, vähem lahkub maailmaruumi – efektiivse kiirguse hulk on vähenenud. Tänapäeva kliima soojenemise on põhjustanud maapinna ja atmosfääri jahutava kiirgusvoo nõrgenemine.

OSOONIAUGUD

Nimetatakse osoonikihi olulist hõrenemist stratosfääris, esinevad sesoonselt polaaraladel. Osooni peamisteks lagundavateks aineteks on freoonid( lenduvad mitmete pihustavate ainete balloonide kasutamisel ) – Montreali protokolli kohaselt on riigid võtnud enesele kohustuse kindlateks tähtaegadeks lõpetada freoonide tootmise.

KASVUHOONEEFEKT

Lühilaineline päikesekiirgus läbib atmosfääri, kuid pikalainelise soojuskiirguse väljumine on takistatud. See neeldub õhus – atmosfäär soojeneb. Peamisteks soojuskiirguse neelajateks on veeaur ja erinevad gaasid, mida nim. kasvuhoonegaasideks.

TUUL JA ÕHURINGLUS

Tuul on horisontaalse õhu liikumine. Õhu paneb liikuma:

Gradientjõud: põhjustatud õhurõhkude erinevusest, liigub kõrgemalt madalamale. Ilmakaardilt saab kindlaks teha kõige tormisemad paigad selle järgi, kus on isobaarid (õhurõhu samajoon) on joonistatud kõige tihedamalt üksteise kõrvale. Kui oleks ainult gradientjõud, siis õhurõhu erinevused kaoksid kiiresti ja püsivaid tuulte süsteeme ei tekiks.

Coriolisi jõud: jõud, mis paneb vabalt liikuvad kehad liikuma oma liikumissuunast põhjapoolkeral paremale ja lõunapoolkeral vasakule. Jõud on maksimaalne poolusel ja puudub ekvaatoril . Passaadid – ekvaatoril madalrõhk tõuseb, õhuvool liigub poolkeradele ja 30 laiuskraadil on nii külm, et hakkab langema.

Hõõrdejõud- maapinna ebatasasused(1 km kõrgusel). Tuultekiirus maapinna kohal väheneb ja tuulte suund muutub, Mida suurem on hõõrdejõud, seda enam kaldub tuul madalama õhurõhuga ala suunas – tuulte suuna kuni 30- kraadiline erinevus e. tuulenihe kõrgemate õhukihtide ja maapinna lähedase tuule vahel.
GLOBAALNE ÕHURINGLUS

Globaalne õhuringlus on suuremõõtmeline õhuvoolude liikumissüsteem ehk atmosfääri üldine tsirkulatsioon . Nende õhuvooludega kantakse suuri soojuse ja niiskuse hulki ühest piirkonnast teise. Õhuringluse muudavad keerukaks Coriolisi jõud ja hõõrdejõud, mis muudavad õhu liikumise suunda. Teiseks ulatuslik mere- ja maismaa- alade erinev soojenemine ja jahtumine , mis mõjutab kõrg- ja madalrõhualade paiknemist ning õhu liikumist. Kolmandaks on ka takistuseks kõrged mäestikud.
Tänu päikesekiirguse tsonaalsele jaotusele ning mere ja maismaa ebaühtlasele soojenemisele on õhurõhk vöönditi erinev- määrab valitsevate tuulte jaotuse maakeral. Mõlemal poolkeral on 4 õhurõhuvööndit.
Ekvaatorilähedased alad saavad palju päikesepaistet - õhk soojeneb ja hakkab tõusma – kujuneb püsiv madalrõhuala. Tõusev õhuvool kerkib kuni tropopausini ja hakkab seal liikuma pooluste suunas. 30. laiuskraadides laskuvad õhuvoolud(kuiv piirkond) passaadid, 60. laiuskraadil tõusvad õhuvoolud( niiske piirkond) lääne- ja edela tuuled. Passaadid kalduvad oma liikumissuunast Coriolisi jõu tõttu kõrvale, tekitades põhjapoolkeral kirdepassaadid ja lõunapoolkeral kagupassaadid.
Mussoonid on püsivad tuuled. Tuul liigub kõrgemalt õhurõhult madalamale, maismaa ja ookeani vahel, mille suund muutub sesoonselt. Talvel maismaa mussoon, suvel vihmaperiood. Mussoonset tsirkulatsiooni põhjustab ookeani ja mandri ebaühtlane soojenemine ja jahtumine.
Osa 30. laiustel laskunud soojast õhust liigub pooluste poole ja kohtub 60. laiuskraadil külma õhuga. Coriolisi jõu mõjul kaldub õhuvool paremale – läänetuuled. Maapinna lähedal on hõõrdumise tõttu ülekaalus edelatuuled. Vastastikku liikuvad soe ja külm õhumass ei segune omavahel kuigi hästi ja neid jääb eraldama polaarfront - tekivad tõusvad õhuvoolud. Polaaraladel on domineerivaks õhuvooluks idavool.
Kõrgema ja madalama õhurõhuga piirkondi ehk maksimume ja miinimume nim. atmosfääri mõjukeskmeteks, sest nad kujundavad õhuringlust palju suuremal alal, kui on nende endi pindala.

ÕHURINGLUSE MÕJU EESTI KLIIMALE

Islandi miinimum- toob pehme ja sajuse talveilmastiku, Assoori maksimum- suvel palavad ja päikesepaistelised ilmad. Pakaselised talveilmad tulevad Grööni või Siberi maksimumi mõjust. Atlandi ookeanilt kanduvad läänetuultega maismaale niiske õhu voolud - sademeid palju, talved pehmed . Jaanuari isotermid näitavad, et lääne pool on soojem ja ida pool läheb järjest külmemaks

ÕHUMASSID, FRONDID, TSÜKLONID

Õhumassiks nim. tohutu suurt õhu hulka, mis on kujunenud ühesuguse aluspinna kohal ja millel on sarnased omadused, kui õhumass liigub, muutuvad ka omadused. On erinevaid õhumasse:
Arktiline õhk - külm ja kuiv, kujuneb Põhja-Jäämere väljadel
Parasvöötme mereline õhk - niiske, talvel suhteliselt soe, suvel jahe, kujuneb parasvöötmes ookeanide kohal.
Parasvöötme kontinentaalne õhk - kuiv, suvel üsna soe, talvel väga külm, kujuneb välja mandri kohal keskmistel laiustel.
Troopiline mereline õhk –soe, niiske, kujuneb ookeanide kohal kõrgrõhuvööndis ja passaattuulte vööndis.
Troopiline kontinentaalne õhk – palav ja äärmiselt kuiv, kujuneb troopiliste kõrbete kohal.
Ekvatoriaalne õhk – kuum, niiske, kujunenud ekvaatori lähedases madalrõhuvööndis nii ookeanide kui ka mandrite kohal.
Antarktiline õhk – iseäranis külm, kuiv, kujunenud mandrit katva jääkilbi kohal.

ATMOSFÄÄRIFRONDID

Frondid on kitsad eraldusvööndid kahe erinevate omadustega õhumasside vahel. Soojemat ja külmemat õhumassi eraldav front kujutab endast frontaalpinda, kus ülevalpool on soojem ja allpool külmem. Sõltuvalt frondi liikumisest on võimalik eristada frondi tüüpe: Statsionaalne ehk püsiv front esineb siis, kui front on püsinud paigal ja pole võimalik määrata liikumissuunda, soe front, kui soojem õhumass liigub külmema peale ja külm front esineb siis, kui külmem õhumass liigub soojale alla.
Soe front: üleminekul muutub ilmastik seaduspäraselt, taevas tõmbub pilve, alguses kiudpilved siis laskudes madalamale lauspilvkate, tibutab lausvihma, talvel sajab lund ja tuiskab, esineb ka jäidet. Kui soe õhk jõuab maapinnale, siis temp. tõuseb, sadu lakkab, lumi hakkab sulama. Sajuala frondi ees.
Külm front: tekivad võimsad rünksajupilved, sajab paduvihma ja esineb äikest, õhutemp. langeb järsult, võib sadada hoovihma. Kui külm front on üle läinud, pöördub tuul loodesse ja põhja – algab külma õhu sissevool . Sajuala frondi taga.

TSÜKLONID JA ANTITSÜKLONID

Tsüklon ehk madalrõhkkond ja antitsüklon ehk kõrgrõhkkond. Tsüklonid kujunevad tavaliselt välja frontidel ookeani kohal. Frondid ei ole sirgjoonelised, vaid enamasti lainetavad. Enamasti liiguvad tsüklonid üldises läänevoolus läänest itta .
Tsükloni eesosas (idaosas) valitsevad kagu- ja lõunatuuled, mis toovad sooja õhku. Tsükloni taga valitsevad loode- ja põhjatuuled, mis muudavad ilma külmaks. Tsükloni põhjapoolsemas osas valitsevad idakaarte tuuled ja fronti pole, temp. jääb madalaks, sademeid rohkesti, lõunapoolses osas käib kõigepealt üle soe front, siis külm front, mõlemaga kaasnevad sademed. Mingil ajal jõuab tagant tulev külm front ees liikuvale soojale frondile järele- tsükloni sulgumine(oklusioon), mille järel keeris hakkab hääbuma.
Talvel kaasneb tsükloniga pehme, suvel aga jahe ilm. Kõrgrõhkkonna puhul vastupidi. See on tingitud pilvedest. Kõige rohkem esineb tsükloneid sügisel ja ka talvel, kevadisel ja suvisel ajal on suurem osa ilma kujundamisel antitsüklonitel. Madalrõhu lohk- tsükloni väljasopistunud osa. Kõrgrõhuhari- antitsükloni väljasopistunud osa.

LÕUNATSÜKLONID

Nimetatakse selliseid tsükloneid, mis tekivad Vahemere või Musta mere piirkonnas ja liiguvad lõunast põhja poole. Nendega kantakse kuuma ja niisket troopilist õhku suurtele laiustele.

KLIIMAT KUJUNDAVAD TEGURID

Kaugus ekvaatorist, kaugus ookeanist (mereline või mussoonne), mere hoovused , pinnamood .

ÕHU SAASTUMINE

Saasteained sattuvad atmosfääri nii inimtegevuse tagajärjel kui ka looduslikul teel.
Inimtegevus: kütmisel tekkiv suits, autode heitgaasid, soojuselektrijaamad, metallurgiatööstus, naftatööstus, autotransport, maavarade karjääris kaevandamine, põlluharimine ja teedeehitus tekitavad palju tolmu

Looduslik: kõrbetolm, metsatulekahjud , vulkaani pursked : paiskub õhku väävliühendeid, vulkaaniline tuhk vähendab atmosfääri läbipaistvust, ilmastik- tuulise ilmaga, kui esineb õhu intensiivne vertikaalne segunemine, hajuvad saateained kiiresti. Õhku saastav aerosool jääb püsima maapinna lähedale. Ohtlik olukord talvel – maapinna lähedal õhu jahtumine, kuid ülalpool on temperatuur mõnevõrra kõrgem – inversioon – õhk ei saa kõrgemale tõusta, saasteaine kontsentreerumine, põud
Peamised õhku saastavad ained: SO2,NO,NO2, ammoniaak ,CO,CO2, aerosool ehk tahked osakesed.
Õhu saastumise tagajärjel väheneb atmosfääri läbipaistvus ja maapinnale jõuab vähem päikesekiirgust. Saastunud õhk neelab rohkem maa soojuskiirgust ja takistab maapinna jahtumist.
Atmosfäär puhastub sademete kaudu. Õhku kantud aerosool seob veepiisakesi, need liituvad, kasvavad suuremaks ja sajavad maha. Lämmastiku- ja väävlioksiidid lahustuvad veepiiskadeks ja muudavad vee happeliseks . Kujunevad happesademed , mis muudavad looduslikud veekogud ja mulla happeliseks.

HÜDROSFÄÄR

Vee hea liikuvuse tõttu on hüdrosfäär teiste sfääridega läbi põimunud: atmosfääris on veeauru, litosfääris ja mullas leidub põhjavett ning organismide koostises on palju vett. Vee olekust oleneb tema liikumise kiirus.

VEERINGE MAAL

Sademed. Suur osa ookeani pinnalt aurunud veest langeb sademetena tagasi, osa kandub õhuvooludega maismaale. Õhumasside ette jäävate mäestike juures sajab suurem osa sademeid maha mägistel rannikutel. Maismaalt tulev niiskus sajab osaliselt maha maismaal ja vähe jõuab ookeani kohale. Merelt aurab tunduvalt rohkem kui maismaalt – pindala suurem, veekogu on kogu aeg veega küllastunud – auramine ei vähene vee defitsiidi tõttu.
Üle 3000 mm/aastas ekvaatori ümbruses(tõusvad õhuvoolud, aurumine suur), üle 2000 mm/aastas Põhja-Ameerika looderannik( Alaska hoovus , Kordiljeerid ), alla 100mm pöörijoonte piirkonnad(püsiv kõrgrõhk, laskuvad õhuvoolud), mandrite sisealad, polaaralad .
Auramine. Toimub veekogude pinnalt, vähesel määral ka liustikelt ja taimede elutegevuse kaudu( transpiratsioon ). Sõltub pinnase omadustest, taimestikust , õhu ja maapinna niiskusest, temperatuurist ja tuule kiirusest. Temp. - mida soojem, seda rohkem aurub, õhuniiskus – õhk küllastunud, siis ei aurustu, tuule kiirus- mida kiirem, seda rohkem aurab, pinnase omadused – niiskelt pinnaselt aurub rohkem, karstunud pinnas – mida rohkem karstunud, seda vähem aurab.
Jõgede äravool. Sõltub sademete ja auramise vahekorrast. Mida rohkem sajab, seda suuremaks kujuneb äravool. Niiskes kliimas ja veerohketel aastatel jõgede äravool suurem kui veevaestes tingimustes. Kuivadel aladel jõed puuduvad, vähene sademetevesi kulub auramisele. Jõgede äravoolualad ehk valglad . Jagunevad: perifeersed äravoolualad, jõgede vesi jõuab maailmamerre ja sise-äravoolualad, jõgede vesi jõuab mandrisisestesse nõgudesse, ühendus maailmamerega puudub. Osadel jõgedel ei ole suuet , sest kuivavad enne ära kui veekokku jõuavad, põldude niisutamine.
Mandrisisestel aladel on vesi maailmamerega ühendatud ainult atmosfääri kaudu. Üha rohkem suunatakse vett põldude ja istanduste niisutamiseks – jõed jäävad veevaesemaks, ei jõua suudmepiirkonda – järved võivad jääda veevaesemaks.
Infiltratsioon . Osa vihma-, lume- ja liustikuveest imbub maa sisse ning moodustab põhjavee – infiltratsioon. Kohad, kus maapinna ulatuvad lõhelised kivimid või kruusa ning liiva sisaldavad setted , on sademetevee imbumine maa sisse kõige intensiivsem, peamised toitealad. Infiltratsioon väike, kui pindmise kihi moodustavad savid ja turvad, põhjaveetase ulatub maapinnale. Põhjavee väljavool moodustab ühe lüli maakera veeringes . Põhjavesi jõgede, järvede allikas, kuid võib ka otse merre – globaalses veeringes tühise osatähtsusega.
Veebilanss . Mingi maa-ala või veekogu veevaru ja selle muutumist saab väljendada kõige lihtsamini veebilansi abil. Tulupool koosneb sademetest ja juurdevoolust, kulupool aga auramisest ja äravoolust. Veebilanss on avaldatav mitmel kujul, sõltuvalt veekogu või veeringe eripärast. Globaalset veebilanssi iseloomustatakse sademete, auramise ja äravoolu vahelise seoseid kajastava veebilansiga – ookeanidelt maismaale kandunud niiskushulga kompenseerib jõgede äravoolu maailmamerre – seob maailmamere, siseveekogud ja atmosfääri veed tervikuks. Veebilansse koostatakse üksikute veekogude, põhjaveekihtide, aga ka riikide ja haldusüksuste kohta.
Inimene on sekkunud veeringesse, ehitades paisjärvi, tammi , kuivenduskraave ja teinud metsade lageraiet.

MAAILMAMERI

Ookeanid peamised soojuse vastuvõtjad ja selle kogujad. Soojushulk , mis kulub auramisele, on üks olulisemaid soojusbilanssi mõjutavaid komponente. Ookeanid kaotavad tänu suuremale auramisele palju rohkem soojust kui mandrid . Suurim soojushulk kulub auramisele passaatide piirkonnas, pooluste suunas auramine väheneb. Külmade ja soojade hoovuste mõjul esineb auramisel ümbruskonnaga võrreldes suuri erinevusi.
Meresid võib avatuse põhjal jagada:

1. sisemeri – ühendatud väinadega ookeani ,
2.ääremeri – ookeanist eraldab neid poolsaar või saared ( avameri – Sarkasso meri),
3. saartevahelised mered – Jaava meri.

Merevee omadusi mõjutavad: päikesekiirte hulk – sõltub geograafilisest laiusest, sademete ja auramise vahekord , hoovused- paigutavad vett ümber. Rannikualadel võib mõjutada konkreetse merevee soolsust sisse voolavate jõgede omadused ja ühendus ookeaniga.
Maismaa ja meri soojenevad erineva kiirusega, sest neil on erinev soojusmahtuvus, soojusjuhtivus , suur hulk läheb aurumisele, vesi pidevas liikuvuses. See mõjutab kliimat: mereäärsetel aladel aastajaliselt/ööpäevaliselt temp muutused, mis mõjutavad erinevate tuulte teket, on ka suurem sademete hulk.
Soojad hoovused ja nende mõju kliimale: toovad sademeid, soojust( Põhja-Atlandi hoovus toob Euroopasse), külmad hoovused ja nende mõju kliimale: toovad külma ja kuiva( Peruu hoovus läänerannikule).
Maailmamere omadused. Temperatuur. – pinnakiht soojem, sest neelab päikesekiirgust, kõige soojem piirkond asub 5. ja 10. põhjalaiuse vahel(termiline ekvaator ), maailmamere temp 3,8C, põhjapoolkeral soojem. – erinevuse tingib maismaa ja mere ebaühtlane jaotus põhja- ja lõunapoolkera vahel, polaaralade temp suur erinevus.
Soolsus . Sademete hulk, auramine, soolaseim 30. laiuskraadidel. Keskmine soolsus 35. Sügavuse suurenedes maailmamere soolsus ühtlustub ning umbes 2 m sügavusest alates on soolsus pidevalt vahemikus 34,6-35 st nendel laiustel, kus pinnakihi soolsus on keskmisest suurem, see väheneb koos sügavuse suurenemisega ning vastupidi – pinnakihi väiksemale soolsusele vastab selle kasv sügavuti. Soolsus mõjutab elustikku – suurem suurema soolsuse korral. Põhja-Atlandil on kõrge produktiivsus tingitud jõgede suurest sissevoolust ning soojade hoovustega siia kanduvast soojast mereveest. Tihedus – külm tihedam.
Vesi liigub maailmameres hoovusena, lainetena, tõusu ja mõõna liikumisega.

RANNAPROTSESSID

Maapinna osa, mis piirneb merede ja suurjärvede rannajoonega maismaal ja madalaveelises osas – rannanõlv.
Rannanõlva osa, mille piires rannajoon oma asendit muudab ajuvee piirist paguvee piirini – rand .
Maa-ala, mille piires on tuulte ja lainete mõjul kujunenud spetsiifilised pinnavormid – rannik .
Lainetuse tagajärjel madalas vees või rannajoone lähedal maismaal kujunenud pinnavorm – rannamoodustis .
Järskrannik: fiord – kitsas merelaht , skäärrannik? – väike kaljusaar, dalmaatsiarannik. Laugrannik : deltaga jõgi – deltaga rannik , laguun – merelaht, mida eraldab merest meresäär, limaanrannik – deltasuue, lehtersuue, meri tunginud jõesuudmesse. Järskrannikutel sügavneb veekogu kiiresti ja lained jõuavad rannajoone lähedale suure energiaga. Setete ärakandumine – järsak – monoliitsetesse aluspõhjakivimitesse – pank – pankrannik. Laugrannikutel on ülekaalus kuhjav tegevus, lainetusest tingitud veeosakeste liikumine ulatub veekogu põhjani juba kaugel rannajoonest. Hõõrdumise tõttu kaotavad lained rannajoone juures energiat ja neil vaid setteid liigutav jõud
Mere geoloogiline tegevus: kulutab – tekib järskrannik(abrassoon), transporditegevus, kuhjav tegevus (laugrannik). Rannikul erinevate pinnavormide kujunemine oleneb lainete tugevusest, kivimite vastupidavusest lainetuse suhtes, tektoonilised liikumised(tõusev või laskuv rannik), lainetus (tasandab rannavõlvi, kuhjab, rannavallid, barrid), hoovused(kannavad ära setteid), tuul(luited, kuhjab setteid), merejää(külmudes kaitseb rannikut, kulutab), taimed ja loomad(kinnitavad maapinda juurtega, tallavad maapinda, söövad taimi), jõed(toovad setteid, delta rannik) ja inimene(tallab, kaitserajatised).
Rannajoone õgvenemine – rannajoon muutub sirgemaks, omane kulutusrandadele – poolsaarte otstes on lainete kulutav tegevus suurem kui lahtedes, kus vesi on tavaliselt madalam ja lainete jõud väiksem. Tugev lainetus: rannavallid(rannajoonega paralleelsed settevallid), nõrk lainetus: barrid(kuhjunud peenem settematerjal, mille vesi haarab tagasi valgudes, veealune vall ). Murrutus: murrutuskulbas – rannik taandub(pankrannik).
Setete liikumine paralleelselt rannajoonega – setete pikiränne. Kohtades, kus rannajoon muudab järsult suunda, võib setete pikirände tulemusena hakata kujunema maasäär. Kõige paremini kaitsevad randa setted.

Jõgede toitumine ja veerežiim

Jõed on ühed olulisemad veeringega seotud ainete ümberpaigutmisega lülid.
Jõed toituvad:
- Sademed- teatud intensiivsusega saju ajal/jõrel valgub vesi jõgedesse; Kongo, Doonau , Amažonase jõgi
- Lume sulavesi - toiteallikas alles pärast sulamist; Mississipi , Leena, Volga jõgi.
- Liustike sulavesi- mandri-ja mäeliustikel kogunenud sademete ülessulamise järel; Gangese , Colorado, Doonau jõgi.
- Põhjavesi- vesi jõuab jõkke maasisese liikumise tagajärjel.

Jõe veerohkuse, veetaseme ja voolukiiruse muutumine sõltub looduslikest tingimustest, seda kajastab veereziim - jõe veetaseme kõikumine aasta jooksul, väljendatakse hüdrograafi joonisel.
Suurvesi- aasta-aastalt toimuv korduv veetaseme tõus. Madavesi- aasta-aastalt toimuv korduv veetaseme langus.
Tulvavesi e. kõrgvesi- erandlik veetaseme tõus, ei esine korrapäraselt. Põhjustajateks on hoogvihmad, ilma järsk soojenemine.
Parasvöötme jõed– lumesulavesi talvel; sademed aga suvel. Kõrgmäestikud: suvel. Vahemereline kliima– talvel. Mussoonkliima– suvi. Troopiline– aastaläbi kuiv. Ekvatroiaaln- aastaläbi veerohke .
Kahe suurveeperioodiga piirkonnad: on suvise-tingib sademetehulga vähenemine ja auramine, toiteallikaks on põhjavesi- ja talvise-maapinna külmumisel kaasnev pindmise toitumise lakkamine, peamine toiteallikas põhjavesi- madalveeperioodiga.

Üleujutused

Mererannikutel: üleujutused on tingitud merevee ootamatust tõusust– vee kuhjumine rannikule ühesuunalise tuulte mõjul. Alamjooksu üleujutus: madalas rannikupiirkonnad paikneb suure ja veerohke jõe suue ; nt Gangese ja Brahmaputra jõe suudmeala Bangladeshis– mussoonvihma üleujutused on iga-aastased.
Sisemaa jõed: kõrgmäestikest alguse saanud jõgede mäestiku jalamil või tasandikul; nt Alpidest alguse saanud jõed/ Mississipi. Põhjused: intensiivsed vihmad, kiire lume sulamine , langu vähenemine jõe kesk- ja alamjooksul . Lang väheneb voolukiirus aeglustub väljub sängist ja ujutab ümbritsevad alad üle.
Linna kasv: väikeste jõgede lühiajaline üleujutuse oht on kasvanud kanalisatsioonist ja veetorudest voolab jõgedesse palju vett, pikema saju korral tekib üleujutus. Väljaspool linnu imbub suur osa veest maa sisse ja alles siis jõkke.
Üleujutuste kaitseks ehitatakse tamme ja veehoidlaid– enne tulvasid või suurvett tühjendatakse osaliselt, mida antakse põua-ajal asulatele ja tööstusettevõtetele. Veehoidla rajamiseks arvutatakse välja jõe äravooluhulk; tehakse topograafilised mõõdistamised(kui kõrgele vett saab paisutada; kui kõrgeks kujuneb uputatav ala ja kui suure mahuga veehoidla saab rajada); arvutatakse normaalveetase, madalaim veetase-sõltub kasutusviisisdest; peale ärvoolu reguleerimise tulevad ka vee-energia kastuamine, laevaliiklus , puhke- ja kalamajandus- ja kõrgeim veetase- ei tohi kahjustada hooneid , vesi ei tohi tõusta paisu harjast kõrgemale.

Veerežiimi pikaajalised muutused

Looduslikud või inimtegevusest põhjustatud.
Looduslik: väljaselgitamiseks kasutatakse pikemaajalisi vaatlustabeleid. 20.sajand on olnud lood. Vahelduvate veeoludega. Eristatakse lühema ja pikema kestusega tsükleid, kõige selgem on aga 30- aastaste perioodide kaupa.
Läänemere vesikond – üks selgem korrapäraste muutustega piirkondi maailmas. Võrtsjärv ja Peipsi : ilmneb veetaseme tsükliline muutus.

Eduard Brückner 1862-1927

Selgitas kliima ja veeolude tsüklilise muutusi; nn Brükneri tsüklid– teatud aja tagant kroduvad, kliima kõikumisest tingitud veevaesed ja veerohked perioodid.
Õppis Tartu Ülikoolis, seejärel Müncheni ülikoolis. Esitas sademete, õhurõhu, jõgede ja järvede veetaseme, liustiku laienemise ja sulamise perioodilise muutumise teooria. Hiljem tegeles Alpi mäestiku uurimisega, selgitas mäeliustike taantumist kliima soojenemise tõttu 19.sajandist.

.DOC Laadi alla originaalfail 16 lk · .doc · 76 allalaadimist

Geograafia konspekt-mullad-atmosfäär-hüdrosfäär #1

Geograafia konspekt-mullad-atmosfäär-hüdrosfäär #2

Geograafia konspekt-mullad-atmosfäär-hüdrosfäär #3

Geograafia konspekt-mullad-atmosfäär-hüdrosfäär #4

Geograafia konspekt-mullad-atmosfäär-hüdrosfäär #5

Geograafia konspekt-mullad-atmosfäär-hüdrosfäär #6

Geograafia konspekt-mullad-atmosfäär-hüdrosfäär #7

Geograafia konspekt-mullad-atmosfäär-hüdrosfäär #8

Geograafia konspekt-mullad-atmosfäär-hüdrosfäär #9

Geograafia konspekt-mullad-atmosfäär-hüdrosfäär #10

Geograafia konspekt-mullad-atmosfäär-hüdrosfäär #11

Geograafia konspekt-mullad-atmosfäär-hüdrosfäär #12

Geograafia konspekt-mullad-atmosfäär-hüdrosfäär #13

Geograafia konspekt-mullad-atmosfäär-hüdrosfäär #14

Geograafia konspekt-mullad-atmosfäär-hüdrosfäär #15

Geograafia konspekt-mullad-atmosfäär-hüdrosfäär #16

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 16 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-09-22 Kuupäev, millal dokument üles laeti

76 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

ergoraig Õppematerjali autor

Hea eksami jaoks kordamiseks ja kooli jaoks

pedosfäär atmosfäär hüdrosfäär mullad horisondid frondid tsüklonid

Sarnased õppematerjalid

doc

10. klassi loodusgeograafia

PEDOSFÄÄR MULD- Elus osa : bakterid, seened, vihmaussid, eluta osa: vedel osamullavesi, tahke osa 1) mineraalne osa , kruus,liiv, savi, kivid 2) orgnaaniline aine, huumus, kõdu, varis , turvas, gaasiline osa: mullaõhk Muld koosneb: mullaõhk, mullavesi, mineraalne osa, orgaaniline aine, elusorganismid Erinevate muldade vahel seotud mulle vee-ja õhusisaldus: Kergetes suuremateralistes liivmuldades on mullaosakeste vahel rohkem ruumi, seega ka rohkem õhku. Vett hoiavad need mullad halvemini ja soojenevad kiiremini. Rasked tihedad savimullad hoiavad paremini vett ja õhku on seal vähem. Need mullad on niiskemad ja soojenevad aeglasemalt. Murenemine- kivimite aegalne lagunemine looduses, mis toimub õhu,vee ja organismide koosmõjul. RABENEMINE Füüsikaline murenemine e rabenemine Keemiline murenemine e porsumine Kivimid purunevad mehaaniliselt, keemiline koostis ei Kivimi keemiline koostis muutub muutu

Geograafia

doc

Pedosfäär

Kliimast sõltub mullasisene bioloogiline aktiivsus. Taimed. Taimede lagunemisel tekib mulla orgaaniline osa- huumus ning hoiab tänu oma peensusele kinni vett. Mullaorganismid. Taimede ja mullaelustiku koostegevuse tulemusena toimub mulla huumushorisondis aktiivne biogeokeemiline aineringe. Segavad mulda, erinevad ainevahetuse käigus mulda mitmesuguseid aineid. Inimtegevus Inimtegevus võib põhjustada muldade hävimist- · niisutamisega võivad mullad soolduda ning muutuda viljatuks · vale põlluharimine võib muuta mullad viljatuks · külmas ja niiskes kliimas, kus mullateke on aeglane,(Näiteks tundra) on mullad eriti tundlikud inimtegevusele- sellises piirkonnas võib ainuüksi veokiga sõit põhjustada mullale tõsist kahju Mullaprofiil on mulla läbilõige, kus saame ülevaate erinevatest mullahorisontidest. Mullahorisondid erinevad värvuse, tüseduse, tiheduse ja toitaineterikkuse poolest.

Geograafia

doc

Üldgeograafia 10.kl

Atmosfäär Maad ümbritsev 1000-1200 km Kõige liikuvam, (õhkkond) õhukiht lahustub vees, tungib 78% N2 , 21% osakeste vahel, siit O2, Ar, 0,93% pärineb O2 CO2 0,03% ja 4% H2O Biosfäär Sfäär, milles on Hüdro ja Oluliseim omadus (kitsamalt elu (osa mullast, litosfääri produktiivsus- biogeosfäär) veest, õhust, pindmine kiht, orgaanilise aine kivimitest) atmosfääri tootmise võime alumine ja kogu pedosfäär

Geograafia

docx

Sfäärid

nõlvadel. Inimene saab takistada vee-erosiooni-terrassid, teha äravoolualasid. Miks ei kujune mustmullad väljauhtehorisonti - huumushorisont paks ja veereziim on tasakaalustatud. Liivmullad leetuvad-liiv on sõmeraline ning veel on hea liikumisvõimalus. Gleihorisont- tekib siis kui muld on suurem osa aastast märg, tekib kõige alla, sinakashall värvus. Väljauhtehorisont -heleda värvusega,3kiht(peale huumust). Vihmametsades lopsakas taimkate aga mullad on väheviljakad-taimed kasutavad huumuse suurem osa koheselt ära. Kõrbemullad soolduvad-kui sajab siis vesi aurab kiiresti ära ja soolad jäävad pinnasesse (soolad ei aura). Muldade sooldumise põhjustavad-kui sademeid on vähe aga aurustamine on suur, inimene niisutab põlde soolase jõeveega, põhjaveega või muldade läbipesu. Mulda kaitsta hävimise eest-vältida erosiooni kujunemist, maaviljelusel arvestada mulla ja keskkonna iseärasustega, vältida ohtlike jäätmete viimist

Geograafia

doc

ÜLDMAATEADUS 11.KL.

suuremõõtkavaline kaart 1:100 000 (20 000 korda vähendatud) kujutatud maa-ala väike väikesemõõtkavaline kaart 1 : 1 000 000 ( 500 000 ja rohkem korda vähendatud) kujutatud maa-ala suur horisontaal samakõrgusjoon 1 isoterm samat MAA KUI SÜSTEEM. KESKKONNA JA INIMTEGEVUSE VASTASMÕJUD Iseloomustab Maa sfääre (atmosfäär, hüdrosfäär, litosfäär, pedosfäär, biosfäär) kui süsteeme ja toob näiteid nendevahelistest seostest; Süsteem on omavahel seotud objektide terviklik kogum. Jaotatakse avatud süsteemideks (kus toimub energia ja aine vahetus ümbritseva keskkonnaga) ja suletud süsteemideks (aine ja energiavahetus ümbritseva keskkonnaga puudub). Ajas muutumatud süsteemid on staatilised süsteemid, ajas muutuvad süsteemid aga dünaamilised süsteemid.

Geograafia

docx

ÜLEMINEKUARVESTUS GEOGRAAFIAS 11.klass

omadused vaene aga savi mitte. KLIIMA Parasvöötmes toimub Mulla profiil oleneb Mõjutab murenemise mõõdukas murenemine kus kliimast sest erinevates protsesse saadustex on liiv, savi, tolm. paikades on erinevad mullad. RELJEEF Muld koosneb olenevalt Künklikel-mägisel Mõjutab osakeste, vee ja piirkonnast ja kliimast aladel on muldkate soojuse jaotumist mitmekesisem kui tasandiikel VEEREZIIM TAIMESTIK Kõdunevad ja tekib

Geograafia

doc

geograafi 10 klassi ülemineku eksamiks

oma peensusele kinni vett. Mullaorganismid. Taimede ja mullaelustiku koostegevuse tulemusena toimub mulla huumushorisondis aktiivne biogeokeemiline aineringe. Segavad mulda, eritavad ainevahetuse käigus mulda mitmesuguseid aineid. Aeg. Aja jooksul muutub mullakiht paksemaks, vesi kannab aineid mullas ümber ja kujunevad mulla horisondid. Mida noorem on muld, seda rohkem sõltuvad tema omadused lähtekivimist. Inimtegevus. Külmas ja niiskes kliimas, kus mullateke on aeglane, on mullad väga tundlikud inimtegevusele ja taastuvad ning vabanevad saasteainetest väga aeglaselt. Ekvatoriaalkliimas võib vale põlluharimine mullad sootuks hävitada (metsade mahavõtmine, erosioon, pinnase kivistumine), muldade niisutamisega võivad mullad soolduda jne. 12. kirjeldab peamisi mullas toimuvaid protsesse: leetumine, kamardumine, soostumine, gleistumine, sooldumine ja teab millistes tingimustes need protsessid toimuvad;

Geograafia

docx

Hüdrosfäär

kõikumisest tingitud veevaesed ja veerohked perioodid. Õppis Tartu Ülikoolis, seejärel Müncheni ülikoolis. Esitas sademete, õhurõhu, jõgede ja järvede veetaseme, liustiku laienemise ja sulamise perioodilise muutumise teooria. Hiljem tegeles Alpi mäestiku uurimisega, selgitas mäeliustike taantumist kliima soojenemise tõttu 19.sajandist. Geograafia GE3 Hüdrosfäär 1. Vee jaotus Maal 2. Suur ja väike veeringe Soolane 97,2% Väike veeringe Ookeanidel aurustunud Mage 2,8% vesi langeb ookeani tagasi o Pinnavesi 77,8% Suur veeringe Ookeanil aurustunud vesi, Jää ja liustikud 99,36% mis jõuab maismaale Järved 0,61% 3

Hüdrosfäär

Rohkem sarnaseid