Vastus leiad õppematerjalist: KIRJANDUSE EKSAMI PILETID

KIRJANDUSE EKSAMI PILETID (0)

5 VÄGA HEA

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Esitatud küsimused

Milline miks ta ei saa?
Palju tähelepanu siiski Miks Anna üldse sõidab roninga?
Mis vahe on märgil ja sümbolil?
Miljoni eküü ?
Kuidas on saavutatud miljöö ja usutavus?
Miks Anna üldse sõidab roninga?
Miks seda üha rohkem hakkab tegema?
Mis juhtub peale sõda?
Kuidas sakslased oma süü lunastavad?
Mis pani eestlased mässama?

L. Tolstoi elu ja looming
1828 – 1910 . Lev Nikolajevitš Tolstoi. Tolstoi vanemad on kõrgaristokraadid, isa on krahv ja ema poolt kuulub Volkonskite suguvõssa. Lapsepõlv on niisugune omamoodi. On 2 aastane, kui ema suri, ja 9 aastane, kui ta päris orvuks jäi. Kokku oli selles peres 4 poega ja ka õde, kokku 5 last, kõik kasvavad üles orbudena. Sündis pärismõisas Jasnaja Poljana. Hooldajad, sugulased kasvatasid neid lapsi ikkagi väga hästi, niivõrd kuivõrd, loomulikult kasvasid nad üles härrandlikena, väga rikkast, jõukast perest, kus oli normaalne, et igal poisil oli oma toapoiss , ja kus oli normaalne, et inimene ise midagi ei teinud. Kui oli abielus ja kolis laste koolitamise eesmärgil Moskvasse, otsustas elu muuta, kui lapsed olid täiskasvanud, otsustas ise ennast riidesse panema hakata. Lapsed kasvavad aadlikena ja üsna isekatena üles, neile ei tule pähegi mõelda, et talupoegadel ka mingid õigused on või et nendele tuleks miskitpidi kaasa tunda. 1840ndal on suur ikaldus ja tohutu naljaaeg, kõikidel lastel olid uhked hobused. Isegi mõisated polnud kaera nii palju, et priisata võiks. Krahvipojad sõitsid rahulikult talupoegade põldudele, võtsid oma hobustele söögiks kaeru ja üldse ei huvitunud sellest, et talupojad võisid nälga jääda. Kui ühel poisil hammas valutas, ja ta kohe rohtu ei saanud, siis ta peksis rusikatega oma toapoissi, too vastu lüüa ei tohtinud. Kasvatati Tolstoi kõrgiks ja egoistlikuks aadlikuks. 1841 kolib kogu pere Kaasanisse, et jätakata haidusteed. 1844 . Astub Kaasani ülikooli. Seal õppimine on ka, kui miski asi meeldis, siis ta õppis seda, kui aga midagi tundus vastumeelset, siis kaotas selle vastu kohe huvi. 1847. Esitab ülikoolile avalduse, et seoses halva tervise ja perekondlike asjaoludega, et üliõpilaste nimekirjast välja arvata. Sai samal ajal päranduse, kus talle kuulus mitu küla, kaasa arvatud Jasnaja Poljana. Ta planeeris kogu oma elu midagi, siis nüüd otsustas, et hakkas talupoegade elu kergendama. Hakkas päevikut pidama , mida pidas elu lõpuni, kirjutas sinna müstilisi ülesandeid, mida ükski inimene täita suudaks. Hästi hüplik, Moskvas priiskamas ja seltskonnas käib, siis kavatseb sõjaväkke minna, siis otsustab, et õpib viiulimängu selgeks. Aga 1851 . Aastal sõidab ta koos ühe oma vennaga Kaukaasiasse sõtta. Olla olnud väga vapper sõjamees, sõdis tšetšeenidega. Seal alustab ta ka reeglipärast kirjanduslikku tegevust. Esimene tõsisem arvessevõetav teos on autobiograafiline triloogia , 1852 . Ilus. 3 osa – lapsepõlv, poisiiga, noorus. Kõik kolm eesti keeles olemas. Kus kirjutas praktiliselt oma enese lapsepõlvelugu, see on siis tüüpiline aadlinooruki kasvatamine 19. Sajandil. Lapsepõlves väljendab põhilist mõtet, et väikses lapses on olemas kõige paremad inimlikud omadused, hiljem need parimad omadused igas ühes hakkavad teisenema ja muunduma, nüüd tulebki poisiiga, see puberteediaeg, kus triloogia peategelane hakkab inimesi jaga kaheks: need, kes on väga hea lastetoaga, kes oskavad käituda, ja need, kes ei ole seda. See aeg, kus muutub inimese jaoks oluline väline külg, mitte sisemine. Noorus on siis kirjeldus sellest, kuidas peaks endast uuesti need puhtad ja parimad omadused üles leidma ja kuidas viia ennast nii kaugele, et tunda, et suudad ennast teostada elus. Sõja teema on Tolstoile üsna oluline, alguse saab see ikkagi seal Kaukaasias . Tal on üldse väga palju omapäraseid mõtteid. Suhtumine sõjasse väga vastuoluline , arvab , et sõda on suur kurjus , teistpidi arvab, et sõda viib inimarengut edasi. Siis on tema meelest kahesugust vaprust . Lihtsõduri vaprus on niinimetatud õige vaprus, sest tema kaitseb sõjas oma maad, oma kodu, aga ohvitserivaprus on mäng, sest ohvitser püüab pidevalt teistele ohvitseridele näidata kui edukas ja julge sõjaväelane ta on. Seal Kaukaasias satuvad mõlemad vennad Tolstoid Sevastoopolisse, koht Krimmis. Ja Tolstoi on seal Sevastoopolis Vene-Türgi sõja aegu, 1854-1855. Siin tal siis valmis selline teos „Sevastoopoli jutustused.“ Sõda lõppes Venemaale kaotusega, see sõda, kus Nikolai I kahtlastel põhjustel suri, kuigi arvatakse, et sellepärast, et Venemaa kaotas oma olulise lõunasadama. Uus tsaar Aleksander II, kellest olu küllaltki palju Venemaale kasu ja tulu, aga venelased ise lõid ta maha. 50ndate aastate teine pool on Vene elus selline tõusuaeg. Uus tsaar teostab reforme, kohtureform, 1861 vabastas Venemaa pärisorjusest. Tolstoi elab Vene elule väga aktiivselt kaasa ja tema arvamine on ka see, et üldse vene elu miskitpidi muutuks, tuleb kõigepealt kaotada pärisorjus, teine, et ühiskonnaelu paraneb siis, kui iga üksikisik ennast moraalselt ümberkasvataks. 1857 teeb Tolstoi oma esimese välisreisi Lääne-Euroopasse ja pettub selles. Hiljem selline slavofiil, kõik läänes olev võõras ja kultuurile hukutav, vaimsete väärtuste nullimine. Kui tuleb tagasi Venemaale, avab Jasnaja Poljanas talulaste kooli, mis tegutsed 1859- 1862 . Asutab ka pedagoogilise ajakirja samanimelise. See kool on talulastele ja õpetajateks on tudengid, kes on mingitel põhjustel ülikoolidest lahkuma pidanud ja Tolstoi ise. Kirjutab ka talulaste jaoks lugemise palu. Aga Tolstoil on ikka niisugune loomus, mis paneb teda kõndima küll ühes kraavis ja teises kraavis, aga mitte kunagi elu keskmisel teerajal. „Kellel ja kellelt õppida kirjutama, kas talupoegade lastel meilt või meil hoopis talupoegade lastelt .“ Artikli pealkiri. Koolis vabakasvatus , õpetajate probleem, et õpetajad hariksid neid talulapsi. 1860. Käib teisel välisreisil ja tutvub ka oma tulevase abikaasaga. Sofia on abikaasa nimi, nimeka Moskva arsti tütar. 1862. Aastal abiellus, peres 13 last. Kui Tolstoi on välisreisil, siiis tegutseb tema kool seal edasi, aga seal õpetajateks väga paljud tudengid, kes on osad ülikoolidest välja arvatud poliitilisetel põhjustel. Ja tänu artikli pealkirjale pöörati koolile palju tähelepanu. Toimub Tolstoi äraolekul selline salapolitsei poolt toimetatud läbiotsimine. Ja see, et tema äraolekul keegi julges tema kodumaja puistata, tundus krahvile nii šokeeriv, et ostustas peaaegu Venemaalt lahkuda. Otsustad jääda Venemaale ikka, kuna põnev. Kirjandusteostes arutles inimeste elude üle, kes püüavad ennast teadlikult muuta. Jutustus „Kasakad“ – noor aadlik , kes tunneb, et tema senine elu ja olek ei meeldi talle, ta tahaks ennast muuta ja läheb vabade kasakate juurde ja prooviks seal elada. Aga ei sobi nendega. Tegelikult ongi eikellegimaal olev inimene. Tunneb, et ei rahulda elu aadlikuna, teistpidi, lihtrahva hulka ta ka kuidagi ei passi. Siis kuna Tolstoi on ikkagi kahest sõjast osa võtnud, siis hakkab teda väga pealuma sõjandus ja Venemaa ajalugu. Ta otsustab kirjutada romaani sõjast, aga ta seob selle sõja teema dekabristide teemaga . Dekabristide ülestõus oli 1825. Esimese hooga tahaks kirjutada ühest dekabristist, kes tuli tagasi sunnitöölt Siberist ja kirjutamise aastaks panna 1856. Kui kirjutama hakkas, siis tundus, et ei saa kirjutada 1856. Aastast, kui pole kirjutanud 1825. Aastast. Ikkagi ei saa kirjutada, kuna tuli selgitada lugejatele, miks üldse selline liikumine toimus. 1812 , kui Vene Prantsuse sõda, pole päris aus kirjutada sellest võidukast sõjast, kui pole kirjutatud 1805. Aasta sõdimistest Napoleoniga. Seega võtabki vaatluse alla aastad 1805-1825. Geograafiliselt on see romaan veel laiem, sest see on siis Moskvast kuni Pariisini. „Romaan Epopöa“, kuna romaanil on neli osa, mis veel omakorda jagunevad üsna mitmeks jaoks, mis omakorda jagunevad mitmeks jaoks (15). Tegelasi umbkaudu 500. Osa neist on sellised väga ajaloolised tegelased Napopleon, Kutuzov (vene vägede ülemjuhataja). See ei oleks ikka Tolstoi, kui ei mõtleks veel kord kompositsiooniliselt läbi. Hakkab inimesi jagama parveinimesteks ja mitteparveinimesteks. Parv , mis tuleb putukate parvedest, loodusest, mitte need palgid . See inimene, kes on nn „ parveinimene ,“ see ei ole egoist , sest temale on oluline tema parv. Esimene parv on perekond, kodu, parv on klass, kool, Pärnu. Parve kuuluvus on ühiste omadustega inimestele, kes ei mõlte esmajärgus iseendale , nende jaoks on oluline nende parv. „Sõda ja rahu“ tegelased kolmes osas, kõigepealt on parveinimesed, teiseks on egoistid ja kolmas rühm on inimesed, keda võiks nimetada muutuvateks kangelasteks, need, kes teose jooksul kõige rohkem teisenevad. Ajaloolistest sündmustest leiavad käsitlemist 1805. Ja 1807. Aastate lahingutest prantlastega Euroopas, vene väed käisid sõdimas Austrias ja Preisimaal . 1812. Aasta, kui prantsuse väed tungisid Venemaale. Venelased ise nimetavad seda isamaa sõjaks. Venelastel nõnda, et kui venelased sõidisid, siis eesotsas Barklay de Tolly. Kui sõda algas venemaaga, siis tekkis arusaamine, et vene vägede eesotsas ei saa olla võõramaalane, peaks olema ikka ehtne venelane , ülemjuhatajaks määratakse Mihhail Kutuzov, kelle välispidises kujus on üsna palju sellist talupoeglikku, kes mõjus isakesena (patuška). Sõda prantlastega polnud mitte selline, nagu sõda sakslastega, sest Peterburi jääb sõjategevusest kõrvale. Kutuzov taganeb kogu aeg otsejoones Moskva poole. Prantsuse armee tuleb peaaegu Moskvani välja. Prantslased hävitasid oma teel kõik, mida ei suutnud röövida, selle põletasid. Partisanifenomeni Venemaal. See väejuhataja, kes andis Moskva ära. Kes vähegi jõudis, see evakuieerus. Napoleon Moskvasse sisse marssida. Nüüd siis pandi Moskva põlema, kui prantslased olid juba sees. Nüüd Kutuzov ründama, koos partisanivägedega, surutakse prantsuse vägi täpselt sama teed pidi tagasi. Tulnud olid ju musta maa taktikaga, Venemaal kõige võimsam sõjasangar, talv, vene kliima. Ja too talv, Napoleoni väed sellise tundega, et välksõda ja kohe alistatakse Vene riik. Jäävad vene talve kätte. Kutuzovi sõjaplaan. Loomulikult Kutuzov see parveinimene. Selline väepealik, et kuniks sõda toimub Vene pinnal, seniks on ta tegus , kui Napoleoni väed lüüakse vene piiridest välja ja vene armee läheb Pariisi, siis see sõda teda enam ei huvita. Siis järsku raugastub ja astub ülemjuhataja kohalt tagasi. Tema jaoks oli oluline vaid Venemaa, tema päästmine ja tema eest sõdimine. Järgmine parveinimeste grupp on Rostovide perekond. Kui Kutuzov on sellise suure inimkoosluse osa, siis Rostovid on väike parv. Nemad elavad Moskvas, hästi külalislahke perekond, aadlikud , keda kõik armastavad, kes on oma loomult väga helded. Näiteks vana krahv Rostov ei kergita kulmugi, kui üks tema poegadest mängis kaardimängus maha 43 000 rubla . Võlg tuli ära maksta, aga mis siis, see käib elu juurde. Kui vana krahv Rostov suri, siis selgus, et perel hulk võlgu. Keegi ei nõua neid kohe, nii armas perekond, et nende võlaga võib oodata. Suuremeelsed, heatahtlikud, väga tugevate omavaheliste emotsionaalsete sidemetega, väga musikaalsed. Siit on kõige olulisem Nataša Rostova, tema selle raamatu naispeategelane . Loomulikult on Rostovide pojad sõjas Napoleoni vastu, üks nendest hukkub ja kogu perekond elab seda väga valuliselt üle. Kõik Nataša üleelamised selles peres sellised, mida koos aidatakse üle elada ja pole kunagi niisugust peremudelit, et iga üks vaatab ise, kuidas hakkama saab. Nataša rostova teose alguses on 13aastane, 1805. Aastal. On siis tunneteinimene, väga kaunis, naiselik, kelle naiselikkus on nii võluv, et kui on 14aastane, tehakse talle esimene abieluettepanek. Armastus ongi temale kõige olulisem elus. Küll aga juhtub selles Nataša esialgu väga päikselisena tunduvas elus väga palju õnnetusi. Kõigepealt on Tolstoil kaunilt kirjutatud Nataša esimesest ballist. Aadlikel komme, kui võsukesed said teatud aastad vanaks , siis saadeti nagu väljanäitusele, esimesele ballile. Esimesel ballil olles tahab kangesti tantsima saada. Tantsima võttis Pierre Bezuhhov. Esimene suur armastus Andrei Bolkonski . Kohtub Bolkonskiga, peab temaga abielluma, aga juhtub niimodi , et iga tüdruku ellu satub ikkagi üks paha poiss ka, üks halb poiss, pätt poiss. Satub Nataša teele Anatol Kuragin. Nataša on nii noor ja nii puhas ja õrn hing, kes usub kõike, mida talle räägitakse. Kuragin oskab rääkida väga ilusaid jutte , Natašale näib tunduvat, et tegelikult armastab Kuraginit. Tulnuks võibolla sellest kõigest kergemini välja, kui Bolkonski mõistnuks, et ta on nii noor, naiiivne ja heas mõttes lihtsameelne , et teistmõttes poleks võimalik üsna egoistliku ja koleda inimesega. Bolkonski ei oska andestada, see ei oska ka armastada . Nataša avastab, kes tegelikult on Kuragin, kui teed Bolkonskiga lahku läinud, siis Nataša meheks saab hoopis Bezauhhov. Kangelased teel, kes kõige rohkem muutuvad. Need on kaks meest, Bolkonski ja Bezuhhov. Bolkonski on teose alguses sõjaväelane, võtab osa lahingutest Napoleoni vastu Euroopas, ta on väga kõrgilt aristokraatilik, sõdib Napoleoni vastu, aga teistpidi on Napoleoni austaja. Napoleoni elu nõnda legendaarne. Bonapartism on piiritu auahnud ja tohutu uhkus. 1805. Ja 1807. Aasta sõjakäigud Euroopasse saavad läbi, siis pöördub tagasi oma mõisa, siis juhtub tema elus isiklik tragöödia, saab sõjaväljal haavata, näeb Napoleoni, pettub temas. Jõuab koju tollel momendil , kui tema naine suri, sünnitades poja. Bolkonski jääb üsa noorest peast leseks. Pettunud sõjaväelises karjääris, isiklik perekonnaelu momendil väga õnnetu ja on nagu oma eluga puntras. Tuleb Andrei ja Nataša esimene kohtumine , mis väga lüüriline ja romantiline. Vbolkonski sõidab Rostovide maamõisa, mignine äriasi ajada. Tolstoi on romaanikirjanik, tal on pikad tegelased, samamoodi kirjeldab seda, kuidas Bolkonski sõidab sinna maamõisa. Aprilli lõpp, mai algus. Kõik on just kui juba lehte ja õide puhkemas, ainult üks vana tamm, millest Bolkonski sõidab mööda, on üleni raagus. Sõidab raagus puus kõige muu rohelise ja kevadise keskel mööda, ja mõlteb, et ta on ise ka selline raagus puu, et tema hinges ja elus pole midagi, mis ülteks talle, et elada on tegelikult väga hea ja väga mõnus. Kui õhtul teeb akna juures suitsu, kuuleb , kuidas üks neiu hääl kuuleb oma mõtteid. Kevadõhtud on kaua valged, muutub sinakaks hämaruseks. Tüdruk räägib niimodi, kui õnnelik ta on, kui hea on tal vaadata seda avarat lagendikku enda ees, ja mõlteb ja räägib niimodi, et kui oleks võimalik, siis võtaks kätega põlvede ümbert kinni ja lendaks üle Venemaa avaruste. Korraks mõlteb, ja natukene muigab, sest tema hing ei tunne enma mingit tahtmist kuhugile lennata. Öösel on äike, ja kui Bolkonski sõidab mõisast ära, siis see esimene kevadine äike on need tamme lehepungad lahti löönud, vürst võtab ennast jälle tammena. See tüdruku romantiline õnnetunne pani ka teda puhkema. Blokonski otsustab astuda riigi teenistusse, mitte sõjaväelane olla, Venemaal tehakse hästi palju reforme. Unistab riigitegelase kuulsust . Nataša esimesel ballil kohtub ta ka Natašaga ja armub temasse. Küll aga tuleb sinna vahele väike episood Kuraginiga ja Nataša ütleb abielust ära. Andrei ei suuda andestada, Nataša teeb enesetapu katse. Emotsionaalselt võimsad tunded. Bolkonski pettub jälle, riigiteenistus ei rahulda teda, armastus ka mitte, läheb uuesti armeesse. Bezuhhov on hoopis teistmoodi tegelane, tema on krahv Bezuhhovi vallaspoeg, kuna isal rohkem lapsi polegi, siis on pärast oma isa surma isa tohutu varanduse pärija ja Venemaa üks rikkamaid inimesi. Tema on selline, kelle kohta öeldakse, kohutav laps. Kes võib seltskonnas rääkida kõikvõimalikke lollusi, aga teda ei võeta tõsiselt. Päris välja ka teda seltskonnast heita ei saa, sest on üks venemaa rikkaimaid inimesi. Raha on oluline, see, et vallaslaps, ei kõiguta kedagi. Võib rääkida seltskonnas revolutsiooni poolt ja reformidest, mis vajalikud teha, samal ajal on selline laisk, naiivne , tahtejõuetu. Tema on abielus Kuragini õe Helen Kuraginiga. Helen Kuraginiga on hirmsad lood, petab seda Bezuhhovit, kurekeeled räägivad, et õe ja venna vahel on ebaloomulikud suhted. See Heleni truudusetus on juba nii suur ja nii teada, et see jõuab isegi naiivse Bezuhhovi kõrvadeni. Küll aga õnneks Helen sureb , muidu oleks tulnud lahutada, mis ebaloomulik . Otsib ennast, temast saab vabamüürlane, tahab parandada oma talupoegade elu, tõesti nii palju elu, et tahab teha koole , haiglaid, tegevust ei saada edu, kuna on äärmiselt tahtejõuetu ja ebakindel. Kui Venemaale tungib kallale Napoleon. Siis tuleb Bezzuhovile järgmine eneseteostusplaan, otsustab, et tapab Napoleoni. Kõik, kellele võimalik, evakueeruvad Moskvast, aga Bezuhhov jääb sinna, näed, kuidas prantlased Moskvasse ja kuidas Moskva põlema pannakse. Igastahes Bezuhhov satub vangilaagrisse, näeb sõjavangina kõikvõimalikke sõjakoledusi. Tutvub talupojaga, kelle kaudu saab aru, kuidas inimesed peaksid elama. Põhiloomus on headus, on kohe nii hea, et on oma venna eest läinud sõjaväkke. Nekrutiks saadi nagu liisu kaudu, sest sõjavägi kestis tol ajal 25 aastat. Õpetab Bezuhhovile ühe elutõe, mis on üsna oluline, tuleb suuta elada ka teiste jaoks. Loomulikult jääb Napoleon Venemaal tapmata. Bezuhhovist saab hoopiski Nataša mees ja tulevane dekabrist. Üks Rostovide vendadest abiellub hoopis Andrei Kuragini õega. Epiloogis on vaidlus, kas aadlik tohib tsaaririiki muutma hakata. Bolkonski poeg esimesest abielust on nüüd juba noorukiks kasvanud ja tema tahaks seda tõde teada. Nikolai Rostov, et ei tohi, Bezuhhov arvab, et peab. Et venemaad tuleb muuta reformidega ja inimest kõlbelisemaks. Tolstoi ise veendunud, et tõelise õnne annavad inimesele perekond ja lapsed 1860ndatel . Romaan on kena ja huvitav, ainuke asi, mis tänapäeva lugejat eemale tõukab, on need lehekülgede kaupa dialoogid prantsuse keeles. Järgmine Tolstoi teos, on „Anna Karenina “. Kui lõpetab sõja ja rahu, mis on ajalooline ja tagasivaatav teos, siis järgmisena tahab kirjutada kaasaajast. 1873-1877 kirjutas seda. Sügav veendumus oli see, et inimese õnne aluseks on perekond ja lapsed. Anna ei tohi õnnelikuks saada, sest jättis maha oma mehe ja lapse, pidigi surema. Mingil moel sellise teema perekonnaelu probleemide juurde pöördumist võis aimata juba „Sõjas ja rahus .“ Tolstoi on neil aegadel veendumusel, et iagsuguse kõlbelise ühiskonna aluseks on tugev perekond. Üsna tihti on nii, et kui kirjanikud kirjutavad väga pikka aega väga pikka teost, siis selline pikk tööprotsess väsitab, samad probleemid väsitavad. Teema on abielu purunemise lugu. Ülteb ka, et iga õnnetu perekond on õnnetu omamoodi. Teine mõte on see, et kõik abielud sõlmitakse taevas (siis ei peaks inimene neid lõhkuma). Kuna Tolstoi on veendunud perekonnaelu kõlbelisuses, siis Anna Karenina ei saagi õnnelikuks saada. Mõte on milline, miks ta ei saa? Sest Anna on see, kes hävitab perekonda. On kaks armastajapaari Anna ja Vrsonki, Kirry ja Levin . Anna on väga paeluv kirjandustegelane, kes on ainest andnud üsna mitmetele muudele kunstiteostele, ooper, ballett , filmitud, ameeriklased teinud variandi , kus Anna on õnnetu narkomaan , inglased on teinud väga seriaali, kõige parema filmi venelased ise. Anna on väga keerulise hingeeluga naine. Teose alguses on ilus, õnnelik, noor, eluga rahulolev naine. Tal on kõik, mis vaja, tal on seisus, hea mees, tal on armas väike poeg. Inimese elu peaks minema ainult tõusuteel. Igal hommikul ootab meid ees kolm juhust, kuna me elame oma igapäevases juhus , siis see kaitseb meid nende juhuste eest, harilikult astume nendest juhustest, mis võiksid meie elu muuta, astuma mööda. Anna ja Vrsonski kohtumine on juhus, kohtusid vaksalis. Oleks võinud ju täielikult olemata olla. Anna kandis leina, oli mustaks riietatud, ilus naine, pöörati palju tähelepanu siiski. Miks Anna üldse sõidab roninga? Perekondlikud põhjused, peab minema lepitama. Nüüd Anna, kes sinnamaani pole ilmselt elus armastanud, kui ta nüüd armub, siis kuidagi jäägitult ja lõplikult. Tollel ajal pole kombeks abielu lahutamine. Sellepärast, et kiriklikud. Ja kui ta sellest abielu köidikutest pääseb, on selle hind on see, et ei tohi kohtuda oma pojaga, lapsele öeldakse, et ema on surnud. Ta ei suuda seda Vronski tütart niimodi armastada nii nagu oma Sergeid. Kui Anna ja Vrsonksi esilalgu koos elavad, on nad juba õnnelikud. Õnnelik suhe on välismaal, kus nad on ainult teineteise jaoks. Anna on abielus, meeste maailm, kus naistele on vähem lubatud. Anna suhtes täielik suhtlemiskeeld, aga Vronski võib minna seltskonda ja suhelda. Miks seda üha rohkem hakkab tegema? Anna muutub kohutavalt armukadedaks, anna armastus muutub klammerdumiseks. Mõned inimesed on sõpruses klammerdunud, see on kohutavalt rakse. Anna armastus on üldse väga kiivas, väga klammerduv, sest ta on väga ebakindlal pinnasel. Viib lõpuks Annat selleni , et hüppab rongi alla. Sest Tolstoi meelest ei saanudki õnnelikuks saada. Anna ja Vronski suhe pole ideaalne, aga mõjub tõepäraselt. Teine paar on Kitty ja Levin. See on Tolstoi ideaalkujutlus ideaalsest abielust. Ideaalne suhe. Kui Vronski oli sõjaväelane ja haritud mees, Levin oli ka haritud mees, aga maamõisnik. Niisugune maamõisnik, nagu Tolstoi tahtnud ise olla. Selline, kes käib oma talupoegadega hästi läbi, käivad koos heinal, kõikidel on ühesugused vene talupoja särgid seljas ja. See suhe ei mõju tõeselt, sest liiga ideaalne, ei saa olla tõene. Samas peab ültema, et selles Kittys on üsna palju jooni Tolstoi oma enese naisest, sest neil aastatel on Tolsotoi perekonda kiindumine üsna oluline. Ongi veendunud, et maailm on ebaõiglane, aga seda saab parandada kõlbelise enesetäiustamise läbi. Läheb ikka ühest äärmusest teise, järgmine suur veendumus selline, et maailma pääsemine on tagasipöördumises lihtsasse talupojaellu. Idealiseerib just vene talupoega. Pole nüüd päris oma suurelt sisult nii vale. 70ndate aastate lõpus on siis Tolstoi veendunud, et Venemaa elukorraldus on absoluutselt ebaõiglane. Valitsus ei tegutse õigesti, et kirik on liiga palju seotud valitsemisega , valitsevad klassid , sealhulgas tema enda perekond, on väga egoistlikud. Püüab omaltpoolt teha midagi selle olukorra parandamiseks. Võtab osa söögimajade, nagu supiköökide tegemisest vaestele, või külastab vanglaid, või püüab pilku peal hoida talulaste koolidel, kirjutab sinna raamatuid. Saab aru, et see on vaid tilk meres. 1881. Kolis terve pere Moskvasse, lapsed kasvanud nii suureks, et pidi kooli minema ja Tolstoi naine tahtis ka linna tagasi pöörduda, oli pärit Moskvast. Tolstoi ise ei armastanud linnaelu, hakkab süüdistama perekonda laiskuses ja upsakuses, tema ise hakkas ennast muutma, ise riidesse panema, taimetoitlaseks, puid raiuma. Püüab lahti saada härrandlikust elus. 1879-1882. Teose „Pihtimused“ kus ta ülteb avalikult lahti senisest elust ja loomingust. Kui ütleb lahti loomigust, ülteb lahti honoraridest. Ka oma maadest ja mõisatest. Tekivad perekonnas hästi suured vastuolud. Leiab, et minevikus elanud ainult vales ja upsakuses. Ülteb, et tulevikus tahab töötada ja kannatada, alistuda ja olla helde. Ta ideaaliks on ikkagi talupoja elu. Kiriku suhtes arvab, et jumala riik on inimeses eneses , ja kirikut kui sellist pole inimese ja jumala vahele vaja. Viib selleni välja, et 1901. Paneb vene õigeusu kirik Tolstoi kirkuvande alla kui valeprohveti. 1908. Kui on tema 80. Juubel, siis seda keelatakse avalikult tähistada. Tegelikult ei ülte senisest elust lahti, elab ikka edasi oma uhkes aadlilossis Moskvas või mõisas Jasnaja Poljanas. Pannakse tähele ja heidetakse ette. Siis püüab mitu korda kodust lahkuda, teeb seda ometigi kord, nimelt siis, kui on 82-aastane, siis 28. Oktoobril 1910. Lahkus ta kodust. Haigestus teel rongis kopsupõletikku ja sureb ühes jaamahoones. Pole lemmikkirjanik Künnapasel, aga väga armastab vene kirjandust. Polnud Tolstoi selge mõistusega. Romaan „Ülestõusmine.“ Ülestõusmine nagu ülestõusmispüha, vaimne ülestõusmine. Ta kirjuas muide seda 10 aastat, 1889-1899. Tollel romaanil on eluline tagapõhi, üks väga tuntud vene advokaat , tolleaegne, rääksi Tolstoile loo oma kohtupraktikast. Sisu on niisugune väga fanaalne, haritud ja rikkast suguvõsast pärit noormees sõidab külla oma sugulasele, näeb seal ilusat toatüdrukut ja võrgutab selle. Sõidab minema, nii kui ikka. Tüdruk jääb rasedaks, satub loomulikult selles peres tagakiusamise alla ja visatakse tänavale, kuskile mujale tal minna pole, kui avalikku majja. Süüdistatakse teda seal ühe kliendi paljaksvarastamises. Venemaal oli tol ajal vandekohus. Ühes vandekohtunikuks päriselus on toosama noormees, aastaid on mööda läinud. Ja täpselt nii nagu romaanis , ei tunne alguses seda tüdrukut ära, aga kui ta siis ära tunneb, on väga vapustatud oma teost ja tüdruku saatusest. Otsustab tüdrukuga abielluda . Päriselus mõistetakse õigeks. Advokaat, kes oli väga sõnaosav ja hea, tal polnud oma tööülesannete tõttu võimalik seda kummalist lugu ise kirjutada ja kinkis šüžee Tolstoile. Plaanis kirjutada jutustus, tuleb välja romaan. Peategelasteks on siis Katjuša Maslova ja Dimitri Nehljudov. Perekonna ees- ja perekonnanimi langevad kokku Tolstoi esikteose ühe peategelasest aadliku nimega. Tahab viia silla, või rääkida sellest peategelasest, et kasvaski niisugune noormees, kes pole sugugi halb. Kasvanud niisugune noormees, et ei vastuta oma tegude eest. Lihavõttepühade eel sõidab Nehljudov maale. Vene kiriku ombed on hoopiski grandioossemad ja seal on sugulaste mõisas imearmas Katjuša, sõna otseses mõttes võrgutab ta ära, räägib ja räägib. Kevad ja nii ilus noormees. Kõik lähebki täpselt nõnda, et järgmine kohtumine on tõesti kohtus, kui Katjuša on kohtualune bordellist, kus süüdistatakse varguses ja kliendi tapmiseks, Nehljudov, kes tema allakäigus süüdi on, on vandekohtunik, kes tegelikult seda tüdrukut absoluutselt ära ei tunne. Pikkamisi hakkab meenuma. Elu ja töö avalikus majas on selline, mis jätab naisterahva näole jälje. Nüüd pikkamisi tunneb Nehljudov Katjuša ära, algab tema uuestisünd. Katjuša ka. Mis pattu salata, temagi on langenud, Nehljudov on siin Tolstoi alter ego, ta ju ülteb oma keskkonnast, oma seltskonnast lahti ja kui Katjuša saadetakse vangi, siis Nehljudov läheb temaga kaasa. Esialgne jutustus kujuneb juba romaaniks selletõttu, et Tolstoi saab kasutada oma mälestusi ja teadmisi vanglast. Kui Katjuša vangis , sisi Nehljudov külastab teda. Kui Tolstoi arvas , et suudab Vene elu muuta, külastab koole ja vanglaid, siis saab ta siin kirjutada, missugused need Venemaa vanglad on, ja kirjutada sellest, kuidas sunnitöölisi Siberisse saadetakse. Katjuša lugu arutab ka kõige kõrgema astme kohus, selleks on senat , Tolstoil on võimalus näidata Vene ühiskonda alt üles lõpuni välja. Müstiline ühiskonna jagamine. Kõik need, kes on aadlikud, on valelikud, jõhkrad, halvad. Need, kes ühiskonnaredeli alumises otsas, talupojad jne, on peaaegu erandita väga head. Jabur jagamine, sest me ei saa ju nii öelda, et kõik rikkad inimesed on jube halvad ja kõik head inimesed on vaesed; kõik mustanahalised on mustanahalised, saavad ülikoolidesse ainult sellepärast, et oskavad sporti teha; valged on head inimesed ja saavad ülikoolidesse oma teadmiste pärast. Väga must-valge maailm. Ülestõusmise lõppfinaal ongi ikkagi selline, et Katjuša Maslova ei võta Nehljudovi ohvrit vastu, ehkki ta seda meest armastab, sellest esimesest kohtumisest saati ja nõustub abielluma ühe kaasvangiga. Tõeline vene hing. Tundub, et tal ei ole õigust Nehljudovi elu endale võtta.

G. de Maupassant ’i novellide temaatika , ühe novelli lähivaatlus
„ Preili Fifi “, „Metskurvitsa jutustused“, „ Miss Harriet“, „Kuuvalgus“ ja veel teised kogude nimed. Tema novelli varjutab selline ängistav nukrus. Esimeseks väga oluliseks teemaks on sõda. „ Rasvarull “, „Preili Fifi“, „Kaks sõpra“, „Isa milon“ jt. Sõjateema oluline ka sellepärast, et noorukina olnud ka mõne aja rindel ja tunneb seda teemat. Esimene tuntud novell 1880 kogumikust, E. Zola koostas, „Medani õhtud“. „Rasvarulli“ annab Maupassant. Sõjateema juures on tema loomingus selline tendets, et ta võtab osa kangelannasid prostituutide hulgast. Toob kirjandusse langenud naisete teema. Prostituudid on märksa eetilisemad ja patriootilisemad kui need ausad kodanlased. „Rasvarull“ on prostituut, on saanud hüüdnime, sest on hästi volüümikas. Rõõmsa meeleoluga, meeldib väga süüa ja ametist ei tee väga saladust. Juhtub nõnda, et üks reisiseltskond postitõllaga põgeneb sõja eest, üks kinnine ruum. Rasvarull loomulikult kaasa võtnud süüa, aga kodanlased, kes on kaasa võtnud ehted ja aarded, pole söögi peale mõelnud. Rasvarull väga lahke , näeb, et teised ilastavad, jagab neile söögi ära. Hobuseid vahetada. Preisi ohvitser tahtis temaga magada, et siis keegi edasi ei sõida. Aga rasvarull ültes, et tema vaenlasega ei maga. Reisikaaslased hakkavad teda veenma . Healoomulik Rasvarull teeb ära selle. Kõikidel aega, et süüa osta, Rasvarullil polnud aega. Kui Rasvarull jagas kõikidele süüa, siis temale ei paku enam keegi. Sellised need väikekodanlased on. „Preili Fifi“ pole üldse naine, vaid on ühe Preisi ohvitseri hüüdnimi. Kiitsakas, pedantne mees. Loss, mille asukad on Preisi ohvitserid, vallutanud küla, lossis lõhuvad asju ja otsustavad korraldada peo, aga mis pidu on ilma naisteta. Tuuakse prostituudid kohale, preili Fifi korraldajate hulgas. Lauas süüakse õhtust ja preili Fifi hakkab mõnitama neid naisi, mitte ameti pärast, vaid et teie, prantslased, olete niisugused, niisugused ja niisugused. Üks prostituutidest vihastab niivõrd, et torkab ohvitserile kõrri. Teine teema on talupoegade teema. Ülteb, et talupoeg peab vastutama oma elu eest, talle ei saa lõpmatuseni kaasa tunda. Niisugune novell „Ristsed“. Üsna õõvastav lugu. Lugu sellest, kuidas ühte väikest beebit minnakse talveajal ristima. Tehakse ohtrasti veini ja külm on ka, lähevad selle beebiga, ja ristvad beebi ära, küll aga hakkavad jooma ja laaberdama. Külmetavad selle lapse surnuks . Suhtumine umbes niimodi, et tundevaesus. Teine, millele talupoegade juures tähelepanu pöörab on rahaahnus . Küüned enda poole, pole üldse sellise lahke iseloomuga inimene. „Värdjate ema“ seal juttu ühest Prantsuse talunaisest, tal on hästi korras selline väike talu, puhtad kardinad on akenda ees, söö või põrandal. See naine, kui oli noorem, ootas last, tahtis seda varjata, sidus korsetiga ennast kinni, sünnitas ebardlapse ja müüs selle ära. Avastas, et see oli hea äriidee, nööris ennast keskelt kinni ja müüs lapsi raha eest. Järgmine teema, on armastuse teema. Ja seal on jälle selline nukker varjund, üsna tihti kirjutab luhtaläinud elu saatusest. Mingil x põhjusel läheb inimestel järsku halvasti. Siin on kummalised juhtumid ja inimese elu läheb hoopiski teiseks. „ Kaelakee “, „Onu Jules “,“Miss Harriet“. „Kaelakee“ tegelasteks noor abielupaar , mees on väikeametnik ja naine on loomulikult kodus ja tal on pidev tahtmine natukene silma paista, sest ka tema on lugenud ilusaid romantilisi romaane. Järsku selline lugu, et mehele antakse kutse ballile, koos naisega. Naine leiab, et midagi pole selga panna. Kraabivad kokku viimase raha ja naisele ostetakse imekena kleit. Ootab ainult oma balli , et saaks tantsida ja särada. Kleit pole täiuslik, kui kleidi juures pole ehet. Raha ka pole. Naisele tuleb meelde, et tema pooltuttav sõbranna on riikam ja tal on ehteid ja laenab ühe briljantkaelakee. Kõik on jube hästi seal, sõidavad ballilt tõllaga koju, paneb käe dekoltee kohale ja briljantkaelakeed ei ole. Aga see tuleb tagasi viia. Laenavad ja ostavad uue kaelakee. Mööduvad aastad, ilusast noorest naisest on saanud selline ärakulunud, pahur ja torisev naine, kellel oma elu polegi olnud, ja sama on toimunud ka selle noore mehega. Juhtub, et naine näeb pargis seda peaaegu sõbrannat ja hakkavad sellest rääkima. See kaelakee oli võlts ja terve oma elu olid nad maksnud tagasi võlga, mida nad üdlse ei oleks pidanud tekitama. „Mingi novell“ noorel mehel sureb ära naine, kopsupõletikus, mees leinab. Läheb surnuaeda, naise haua peale, nutab ja ahastab seal, kuni jääb magama. Kui ärkab üles, on pime. Surnuaed on ülerahvastatud. Kõik surnud on haudadest üles tõusnud. Nad kustutavad hauakirju oma haudadelt. Selle naise hauakirjaks oli ka, et oli armastav abikaasa oma igavesti armastavale mehele. Kõik kirjutasid sinna tegeliku põhjuse, miks nad surid. Noor naine kirjutas, et tuli armukese juurest, jäi vihma kätte, külmetas ja suri kopsupõletikku. Veel üks teema on andekdootlikud lood, sellised novellid , kus on mindudki välja puändi peale. „Surmamõistetu“. Tegevus toimub ühes Euroopa väikeriigis. Mõistetakse surma üks kurjategija , seal riigis on timukad. Pannakse vanglasse ja määratakse eluaegne vangistus . Hakkab riigi raha sööma. Kuidas vabaneda sellisest tülikast vangist, sellele on üles ehitatud kogu see novell.

O. Wilde elu ja looming
1854-1900. Aforismidest võib kasutada kindlasti midagi oma kirjandites. Omalaadne kalliskivi Inglise kirjanduses. Tal omapärased mõtted, meeldis oma teostes väga palju paradokse pilduda ja oma elus väga palju ütleda sellist, mis šokeeris ja epateeris. Kui Ameerikasse sõitis ja tolliametnik küsis, et kas on midagi deklareerida. Wilde vaatas ülevalt alla ja ültes, et pole midagi muud delkareerida peale oma geniaalsuse. Tema on öelnud, et elu mõte on kunstis ja kõige olulisem maailmas on ilu. Elab 19. Sajandil ja jälestab seda. Ülteb, et 19. Sajand on kapitalismi tugevnemise sajand, kõige igavam ja proosalisem aastasada . Kuna tema meelest elu selliseks läinud, siis tuleb leida see pääsetee kunstis. Sündinud on Dublinid Iirimaal , isa tuntud kirurg ja perekond läheb üsna pea lahku, küll aga enam avaldab Wildele mõju ema, kes oli luuletaja ja väga teatraalne naine, väga ekstravagantne oma kommetes ja rõivastes. Kui sünnib Wilde, kuna ema ootas tema asemel tüdrukut, siis riietas teda väga pikka aega tüdruku riietesse. Püüab pikka aega seletada Wilde homoseksuaalsust. Ema on see, kelle salong , kus loetakse kirjandust, luuletusi, kust käivad läbi kõik kuulsused. Väga haritud naine, õpetab oma pojale kõige muu kõrval ka vanasid keeli. Varases teismeeas loeb antiikteoseid originaalkeeles, valdas nii kreeka ka ladina keelt. Iidne Hellas selline ilu ja harmoonia ülim kehastus. 1874-1878 õppis Oxfordi ülikoolis, seal tuntud oma antiikfilosoofia ja kunsti teadmiste poolest. Küll aga tekitas võõristust kaasõpilaste seas oma riietuse ja käitumise poolest. Oleks võinud saada tuntud teadlane , teatas, et tema on hoopis esteetika apostel . Riietus väga ekstravagantselt, hõbepannaldega kingad , lühikesed siidpüksid, parett, liilia või päevalill oli pintsaku revääraugus. Kaasõpilased ei sallinud teda, liiga erinev oli. Wilde jäljestas sporti, aga Inglise ülikoolides oli sport suht kohustuslik. Ültes, et see on niivõrd labane, kuna keha poosid sportides väga vulgaarsed ja labased, pole esteetikat. Sportides kaasõpilased togisid ja nügisid, kasutas oma ema oskust olla ja aristokratismi, et ära taluda. Kaasõpilased lohistasid mäekünkale, hakkas nutma , klobis ennast puhtaks, ültes, et jaa tõesti, siin avaneb imekaunis vaade. Skandaale on tema ümber kohe, tark on ka nagu vaarao. 1882 võtab ette reisi Ameerikasse, kus peab kunstiloenguid. Ameerika võttis teda ammulisui vastu, sest neil nagu ei ole oma kunsti, oma kirjandust, mis oleks sügavalt nende. Ja kõik tormavad, samal ajal on väga sensatsioonimaias, Wilde ei valmistanud pettumust. Loengud on täis tõelisi vaimukaid galanbuure ehk sõnamänge. Jõuab oma kunstiteoorias välja absurdini, tema ülteb niimodi, et kunst ei tulene elust, vaid elu jäljendab kunsti. Oma teooriat tõestab kirjanduse kaudu. Ülteb nii, et pessimismi mõtles välja Hamlet ja kogu maailma haaras melanhoolia , sellepärast, et ühel printsil tuli tuju veidi kurvastada. Nihilistil, revolutsionääril, ilma usuta märtril, selle mõtles tema meelest välja Turgenev ja täiustas Dostojevski , ja siis hakkas kogu maailma mässama. Kogu 19. Sajandi mõltes välja Balzak , Balzak võttis endale eesmärgiks kirjeldada 19. Sajandi Prantsusmaad tõesti alt ültes ja ülalt alla. Ütleb nii, et kunst elab iseseisvalt nagu mõltemine. Temal on üldse selliseid häid ültemisi. „Ainsad reaalsed inimesed on need, kes ei ole kunagi elanud.“ „Esteetika on kõrgem kui eetika .“ Kunstniku tõeline ülesanne on see, et võluda valmistada ja vaimustada. Kunsti tõeline eesmärk see, et peab väljendama tõeline eesmärk see, et väljendada kaunist. Pole olemas kõlbelist ega ebakõlbelist raamatut, on olemas vaid see, et kas on hästi või halvasti kirjutatud. Parim kaitse on rünnak. Tema näiteks ründab kõiki üldtunnustatud kõlbluse norme. „Ligimesearmastus sünnitab pahet.“ „Südametunnistuse olemasolu näitab meie arengu ebatäiuslikkust.“ „Kuritegu pole kunagi vulgaarne (labane), kuid vulgaarsus on alati kuritegu.“ Sõnades väljendab oma ülimalt põlgust, arrogantsust (ülbus), samal ajal kui ta kirjutab, siis lööb tema geniaalsus ikkagi välja, sealt tuleb eetika välja, mitte ainult esteetika. Pärast Ameetikast naasmist Wilde abiellus, kaks last, ta on 80ndatel aastatel Londonis äärmiselt populaarne , sest ta on suurepärane vestluskaaslane ja andekas jutustaja . Kirjutab teosed, mis vaimustavad kaasaegseid. Et ära elada, kirjutab terve rea vaimukaid komöödiaid, mida ise ei armasta. Muinasjutte, romaane. Teda imetletakse ja kadestatakse. Väga teravakeelne ja irooniline . Tema olek ja temaga suhtlemine tekitab talle üsna palju vaenlasi, kuniks ta on edukas, need vaenlased talle ligi ei pääse, nii kui tema täht hakkab kustuma, on neid jalaga lööjaid lõpmata palju. 1895 . Aastal hakatakse tema üle kohut mõistma. Kui populaarsus on tipul, saab tuttavaks noore lordi Alphed Douglasega, saab teada, et naised pole kiindumuse objekt ja saab teada oma homoseksuaalsuse. Ta üle ei mõistetagi kohut sellepärast, et ta on homo, vaid pigem tolle lordi isa, kes loomulikult teadis, mis loom on ta poeg ja Wilde, kelle kättemaksuhimu nii suur, et annab selle kohtusse. Wilde oleks seda vältinud, kui oleks sõitnud Prantsusmaale, ei tee seda, kuna arvab, et tema pole milleski süüdi. Kohtuprotsess skandaalne, kuna siin oli üheks tunnistuse tõendiks Wilde looming, eriti romaan „ Dorian Gray portree.“ Loomulikult on kõikides teostes oma looja isik sees. Määratakse süüdi, 2 aastaks vangi, naine lahutab temast, teosed keelatakse, näidendid samamoodi. Vanglas alandatakse nõnda, et vangidel kohustus, enne kui vangirüü said, ennast puhtaks pesta, Wilde sunnitakse kümblema vannis, kus on ligaseid vendi kratsinud ennast. Aristokraatidel, kui sattusid vanglasse, anti võimalus, näiteks lähedase surma puhul, minna vanglasse, minna ära, sest andis sõna, see maksis palju, et tagasi tuleb. Ema surma puhul ei lastud välja. Kui vabanes vanglast, keelati elada Inglismaal, sõitis Pariiisi. See noor lord järgnes talle, ja loomulikult jätkas suhtlemist. Küll aga nooruk hülgab Wilde, kes oli haige, siis kui isa ähvardab varandusest ilma jätta. Suri, tundmatuna ja vaesena. Elas pikka aega võõrastemajas, mehe juures, kes tema loomingut lugenud oli. Maetud Pariisi, kus ka Morrisson. TEMA LOOMING. Alustab ta luulega , milles sisuks on kunsti ilu otsingud, tippluuletus varasemast ajast on „ Sfinks “ ja selles luules on konflikt mis tekis ühiskonnas ja inimestes vaimu ja tunnete vahel. Traagiline vasturääkivus, mis on üsna tihti armastuses. Järgmisena teeb ta tuntuks jutustuste kogu, mille pealkiri on „Canterville lossi vaim/kummitus“. „Mõistatuseta sfinks“, „Miljonär modelliks.“ Nimilugu kõige vaimukam, sihitud uusrikaste ärimeeste vastu, kes tulevad Euroopasse, kes ostavad ära vanu losse . Tuleb üks ameerika perekond Inglismaale ja ostab ühe lossi. Ja kui ostad ühe vana lossi, saad sina ometi kauni kombe kohaselt kaasa kummitused , sajandeid olnud ja toredad sõbralikud, ehmatavad su surnuks, siis puhkavad ja teevad seda uuesti. Juhtub see, et kummistus kes teeb ilusti ja kenasti oma tööd, tema ei suuda nende ameerika pragmaatilisi inimesi mitte millegiga hirmutada, ajavad kummituse sinnamaani, et jääb haigeks . Kummitusel oli kombeks natikene verd tilgutada teatud kohta, ameeriklased tulevad, pole kombeid ega austust millegi vana ega traditsioonilise vastu. Ema võtis keemilise aine, enam verd ei teki. Võtab ahelad ja oigab õndsa häälega. Isa annab õlipudeli, et näed, õlita ära. Kõige kohutavamad oli lapsed, hakkasid kummistust terroriseerima, et too närvivapustuse sai. Wilde hästi irooniline ameerika perekonna suhtes. Hästi kuulsaks teevad on muinasjutud . Kaks muinasjutukogu „Õnnelik prints ja teised jutustused“, „Granaatõuntest maja“. „Õnnelik prints“ kuju, mille küljes palju kalliskive, pääsuke pinnapealne, oli armunud pilliroogu, kõikuv element. Lendas üle selle linna ja satub Õnneliku printsi juurde, aga tal on kõrge ülevaade linnast ja näeb, kui palju seal kurbust ja vaesust. Ülteb, et vii ühele minu silmad, jaotab kõik need vaestele ja õnnetutele linnast. Kogu aeg läheb külmemaks, pääsuke kiindub õnnelikku printsi, pääsuke külmus surnuks. Linnapead nägid seda kuju, nägid, et see nii kole ja ümbersulatamisele viia. Kui ümber sulatati, tekkis süda, jalgadest leiti selle surnud pääsukese keha. Jumal ültes, et tooge mulle maa pealt kaks kõige hinnalisemat asja, siis need 2 asja viidi. Eneseohverdust ülistav lugu. Wilde muinasjutud on veidi teistlaadsed, tema muinasjuttudes on üsna palju idealismi ja nukrat irooniat. Hea on vastandatud kurjale. Hea jäb võitluses vahel ka alla. Rõhutatult on need muinasjutud kirjanduslikud ja maneerlikud. Wilde jumaldas sellist tehisilu. Loodus oli selline labane värk, aga kalliskivid ja kõik see, mis on tema meelest kunstlik ja inimese kätega loodud, imeilus . Kirjeldab muinasjuttudes palju luksusesemeid, peorõivaid, kalliskive. Armunud tehisilusse. Tihti kasutab irooniat allteksti mõttes. „Ööbik ja roos.“ Üliõpilane, neiu lubas temaga tantsida, kui toob talle tulipunase roosi , ööbik kuulis üliõpilase halamist, ööbik oma elu hinnaga hangib talle selle roosi, torkab okka endale südamesse. See tüdruk põlgas ära roosi, poiss läks lugema tagasi, aga ööbik ohverdas oma elu. „Dorian Gray portree“. 1891 , peateos, romaan. Ise ta ülteb, et mõtte kirjutada seda teost, sai ta Balzaci jutustusest „Sagräännahk“, mis on lugu ühest eluheidikust, kellel ei lähe elus kuidagi hästi, ostab endale antiikipoegst kummalise nahatüki, sellel on üks omadus, ta võib täita kõik inimeste soovid, aga iga sooviga läheb see nahatükk väiksemaks ja omaniku eluaeg väheneb. Aga ka kõige lihtlabasemas soovid, nagu ma tahan juua, vähendasid seda nahatükki. Dorian Gray on igavana motiiv oma hinge saatanale müünud inimesest. See rumal, kes kunagi soovis, et täituksid kõik minu soovid, oli kuningas Midas, et kõik mida ta puudutab, muutuks kullaks. Ei saanud enam süüa ja juua. Müüt Narkissosest, kes oli armunud oma enese peegelpilti, ei suutnud peegelpildist lahkuda, suri nälga. Dorian Gray on armunud oma ilusse nagu Narkissos . Teose alguses väga kaunis noormees, värskete armaste mõtetega, väga ilusa väljanägemisega. Basil maalib Dorian Grayst portree, lord Henry selle valmimise hetkel juures. Dorian Gray soovib, et oh jääksin ma alati niisama nooreks ja ilusaks. Nende soovidega ongi maailmas nõnda, et me peaksime nende formuleerimisega ettevaatlikud. Dorian on Wilde estetismi vaadete esitaja , aga kõige suurema mõjuga temale on lord Henry. Missugust õpetust lord Henry jagab Dorian Grayle? Hedonismi, naudingufilosoofiat. Paneb pähe mõtted, et ainuke viis kiusatusest lahti saada, on sellele alla anda. Dorian on nagu vaha, mida lord mudib, annab kõigele järele ja võtab sellest naudingufilosoofiast selle kõige inetuma versiooni. Sama teost kasutatakse kohtuprotsessil. Tolles teoses ongi vist kõige rohkem aforisme, mida Wilde oma tegelaste suhu paneb. „Armastuse tõeliseks vundamendiks on vastastikune mittemõistmine.“ „Naised muutuvad oma emade sarnaseks, see on nende tragöödia. Mehed ei muutu, see on nende tragöödia.“ „naised abielluvad uudishimust, mehed abielluvad tüdimusest, mõlemad pettuvad.“ „populaarsus on loorberi pärg, millega maailma troonib halba kunsti. Kõik, mis on populaarne, on vildakas.“ „Mis vahet on kirjandusel ja ajakirjandusel . Ajakirjandus on leotamatu ja kirjandust ei loeta.“ „Senikaua kuni sõda kujutatakse kuriteona, säilitab ta oma veetluse. Kui muutub inimeste silmis veetlevaks, kaotab ta oma populaarsuse.“ „Ainus vahe pühaku ja patuse vahel on see, et igal pühakul on minevik , patusel tulevik.“ „Alati peab mängima ausalt , kui sul on võidukaardid.“ „Kohusetunne on asi, mida nõutakse alati teistelt, mitte iseendalt.“ See, kuidas Wilde lõpetab Dorian Gray romaani, näitab, et kirjanik ise tema ideedega nõus pole. „ Salome “ ühevaatluseline näidend. Prantsuse keeles kirjutatud, Inglismaal keelatud, lavasatati Pariisis 1893. Tegevus toimus Jeesuse aegadel, Salome on Juudamaa printsess , kelle niisugusesks saatuslikuks kireks saab Ristija Johannes. Tegevus toimub kuningas Herodese aegu, 28. Detsember on süütalaste päev, kuna oli niisugune ennustus, et tuleb messias, siis Herodes lasi kõik sündinud vaeslapsed hukata. Ristija Johannes ristis Kristuse. Salome ja Ristija Johannest hoitakse Herodese juures vangis. Salome ihaldab seda meest. Nõnda, et on nõus loobuma kõigest, kas või oma elust. Salome tantsib Herodesele seitsme loori tantsu, väga peenikene striptiis ja Herodes on nõus talle pakkuma kõike, mida see naine endale tahab. Salome palub endale Ristija Johannese pea. Nüüd ta on juba loobunud selle mehe armastusest, sest see mees on ta ära põlanud. Saab selle pea, aga ta ei saa õnnelikuks. Mõte – kõige olulisem elus on armastus, mitte solvumine ega hingevaev . Wilde komöödiad. Paneb kirja 1894-1895 ja saavad Londonis väga väga suure menu osaliseks. Wilde ise on öelnud, et kirjutas need ise ainult sellepärast, et perekonnale elatist teenida. Ei pidanud neid eriti meisterlikeks, lavastatakse siiamaani, ka Eestis. „Tähtsusetu naine.“ „Kui tähtis on olla tõsine.“ „Leedi Windermere lehvik.“ Lugu emast ja tütrest, ema, kes püüab päästa oma lapse abielu. „Ideaalne abielumees.“ Lugu sellest, kui räpane on poliitika. Neid lavastatakse kõige rohkem. wilde ise teatrit niiväga ei hinnanud, küll aga ta taastas Inglise komöödia traditsioonid. Kõik ta näidendid on komöödiad. Nendes näidendites on väga oluline vaimukas dialoog . Wilde pilkab nendes Inglismaa aristokraatia peenutsemist, silmakirjalikkust, kohustuslikuks teeb ta endale äkilise jandi. Ja loomulikult puistab ta ka nendesse oma paradokse. „Meie ajal võib igaühte ära osta, ainult et mõned on väga kallid.“ Wilde ise arvas, et tema elus oli 2 pöördepunkti. 1. Õpingus Oxfordis. 2. Vangla. Mõlemas tunneb ta endas niisugust kõlbelist murrangut toimunud olevat. Vanglas kirjutab pihtimusliku teose „De Brofundis“, mis tähendab ladina keeles sügavikust. Eesti keeles ilmunud sarjas Europeia. Nimetatakse maailma kõige pikemaks armastuskirjaks. On tal veel üks ballaad , mis ilmus 1898, autori nimega C33, see oli Wilde vanginumber. Readingi vangla ballaad. Just selles poeemis on tal kirjas see mõte, mida on kasutanud oma näidendi „Juudit“ loomisel Tammsaare. See mõte on selline – kõik inimesed tapavad kord selle, keda nad armastavad. Mõte ei ole ju mitte füüsilises tapmises. Vangla ballaadis on niisugused read.

Sümbolistlik draama , M. Maeterlincki elu ja looming
70ndad ja 80ndad aastad, kus Pariisi päevalehtede artiklitesse hakkas ilmuma selline sõna nagu „dekadents“ – mandumine. Rühmitus ütlebki, et loojangu ja hävituse kirjanikud. Nemad siis väga mitmetes väljaannetes ja mitut moodi avaldavad oma manifeste. Kõigepealt ütlevad, et on äärmiselt ükskõiksed sotsiaalsete probleemide suhtes. Kunstil puudub kasvatuslik mõju. Rõhutavad äärmuseid, individualismi. Väga skeptilised, isegi küünilisus. Iroonia ja künism on kirjanduses oluline. Iseloomustab põlgus rahvamasside suhtes. Kirjutavad ainult valitud lugejaskonnale, igasugune mats ei saa nende kirjandusest aru. Hiljem nimetatud modernismiks. Sinna kuuluvad sümbolism, futurism , sürrealism, imažism, kubism, dadism , abstraktsionism. Pole mitte ainult kirjanduses ettetulev .
Võimutseb põhilise vooluna Prantsusmaal kolm aastakümmet. Andsid 1886 aastal oma kirjandusliku programmi. Võtavad aluseks Platoni idealistliku õpetuse. Reaalne ja ideaalne maailm. Reaalne maailm on niinimetatud varjude teater, sellepärast et suudab ideaalsest väljendada ainult murdosa. Reaalse ja ideaalse maailma vahel on kuristik . Polegi võimalik ületada. Kirjanduse juures nimetavad kõige tähtsamaks intuitsiooni (vaist), kõrgeim kogemus on inimese sisemine kogemus. Ideaalne maailm, see müstiline, mis on kuristiku taga, selle minimaalne kättesaadavus on võimalik ainult suurte kunstnike puhul – kirjanikud, muusikud, kunstnikud . Poeet peab olema selline väljavalitu, üksik, mitte massiinimene. Sümbolism on aken tundmatusse. Maailma tulebki taluda sümbolite kaudu. Sümbolid on väga mitmetähenduslikud. Mis vahe on märgil ja sümbolil? Sümbolit võtavad erinevad inimesed erinevalt, märk on kindel kokkulepitud asi. Luule on väga sarnane muusikaga. Luulekeel, värss peab olema musikaalne . Kunstis sellel ajal impressionism (mulje). Ütlevad, et kirjandus peab tulema toime vihjetega. Ei tohi otse öelda, vaid peab kasutama vihjeid. Eelista kõnele sosinal suud . Aga suurt osa maailma tunnetamisel mängib juhus. Nad loovad oma sümbolistliku sõnavara. Võtavad prantsuse kirjanduses uue nähtuse – vabavärsi. Eesti kirjandusse jõudis enne esimest vabariiki. Uuesti tuli Ruššovi sula aegu.
Sümbolistliku näitekirjanduse looja. Kirjutas ka luuletusi, filosoofilisi traktaate. Belgia ja Prantsusmaa nii lähedased maad, keel seob, oli tuttav ka sümbolistliku luulega. Sajandivahetuse eelne ja aegne Belgia arenes tohutu kiirusega põllumajanduslikust maast tööstuslikuks maaks. Seal just neil aegadel väga hästi näha, mismoodi kapitalismi tuled ühtepidi arendas seda maad ja teistpidi lõhkus inimsuhteid. Vägapalud talud laostusid, tuli tulla linna, pidi selle valima olenemata soovist. Patriarhaalne küla kadus tema nooruse aegu, häiris teda ja pani mõltema kapitalismi ja tsivilisatsiooni üle. Vastuoluline inimene, meeldib linnaelu, kirjutab palju küla hävinemise vastu. Harrastab müstitsismi, tunneb huvi keskaja vastu. Noor kirjanik, võtab kõike uut endasse, väga tugev poksija , üks maailma esimene kirjanik, kes õppis autot juhtima ja kirjutas masinatest halba. Terve ja tugev inimene, äärmiselt sportlik. Kirjutas palju surmast. Omapärane filosoofia.“Alandlike aare “ – inimese teadvus ei juhi teda. Tegelikult juhib inimest elus ja otsuste tegemisel alateadvus. Arvab, et inimese hinges salapärased jõud, mis sunnivad teinekord vastu võtma üldsegi mitte kainelt kaalutletud otsuseid. Inimesi mõjutavad elus palju pärilikkus, tahe ja saatus. Arvab ka, et inimese saatust omakorda juhivad inimese minevik ja samal ajal ka inimese tulevik. Saabki üsna tuntuks filosoofiliste traktaatidega ja sümbolistlike luuletustega. Esimene näidend ilmus 1889. Aastal „Printsess Maleine“ – tegelased kannavad väga kauneid nimesid. Ise 27-aastane, teeb tema hirmus kuulsaks, ennustatakse suisa Shakespeare kuulsust. Peategelaseks on prints Hjalmar, kes samamoodi nagu Hamlet vaevleb samasuguse küsimuse üle, kas olla või mitte olla. Hamleti põhjuseks oli vastutus, kas suudab olla kuningas. Teda vaevavad salapärased, müstilised jõud. Selline filosoofia, et kõik inimesed on paisatud kaitsetult maailma elama, ja kõiki neid ootab ees paratamatu üks ots – surm. Armastuski ei päästa. Loobub oma printsessist tõmblemiste pärast. Armastus üldse pole tema näidendites võitev jõud. Järgnevad 4 lühinäidendit: „Sissetungija“, „ Pimedad “, „Sisemus“ ja „Tintagiles surm“. „Pimedad“ – tegevus toimub kaugel ookeanisaarel, see ka iseloomustab kirjanikku. Et kauge loss või kauge saar. On öö. Saare iidses metsas luurab 12 pimedat inimest mahalangenud puutüvedel. Ootavad oma vaimulikust teejuhti, kes on toonud nad pimedate varjupaigast mereäärde jalutama . Pimedad ei tea seda, mida vaataja teab – ei näe, et nende teejuht on tegelikult surnud, istub seljaga vastu puutüve. Armastatud värvid must, valge ja hall. Seal on väga oluline muusikaline kujundus. Ja ka pausid. Pimedad istuvad ja seal on pime öö ja neil on hallid rüüd ja samas kasvavad sellised suured heinalilled. Räägivad vähe, sest nad kardavad. Nende repliike katkestavad pikad pausid. Tal oma teooria vaikimise kohta – inimesed räägivad tegelikult oma mõtete varjamiseks. „Alandlikus aardes“ see mõttetera sees. Räägime siis, kui ei taha märgata oma lähedasi. Niipea kui hakkame rääkima,siis sulgub kõiksuses uks, mis seob meid universumiga. Tegevus läheb edasi, kuni avastavad, et teejuht surnud. Nende seas on üks nägija, vastsündinu, kes ei oska rääkida. Laps hakkab nutma. Võtab lapse sülle, kus poolt kostavad sammud. Kulisside vahelt kostab lapse meeleheitlik karjatus.
Sümbolid:

metsa äraeksinud pimedad – inimesed, kes on kaotanud midagi, kuna pimedad, siis natuke rohkem kui need, kes pidid linna minema. On millessegi usu kaotanud inimesed.
saar ookeanis – üksildlus, universum, maakera.
surnud teejuht – inimeste senised tõekspidamised on lõplikult surnud, patriarhaalse küla kadumine, usu kaotamin.
kauge tuletorn merel – lootus.
väike laps – uus väärtus, uus jumalus , see, mis võib inimesi edasi viia.

Allegooria nii üheselt mõistetav, sümbolit võib iga üks vastavalt endale võtta. „Tintagiles surm“ – saar kuuvalgel ööl, ümberringi meri. Seekord on saare keskel loss, see on muidu üleni lagunenud ja ajahamba poolt puretud, aga üks torn on terve ja seal elab üks kuri kuninganna, kellest kõik räägivad, aga keegi ei ole näinud. Ei näita ennast kunagi saare elanikele. Hästi vana, armukade ja umbusklik . Tal seletamatu võim saareelanike üle. Sest iga kord, kui tema vastu on püütud välja astuda, on inimesed jäänud kaotajaks. Nüüd on kuri vana kuninganna andnud käsu tuua enda juurde väike poiss Tintagiles. Väga ärev õhkkond, poolpime öö, tugev tuul, tornis sütib valgus, õde tunneb samal ajal tohutut ängistust, eelaimdust. Eelaimdused sõnumitoojad kusagilt teisest maailmast, tema loomingus oluline. Kuninganna saadab väikesele poisile oma sõdurid järele. Asjatult püüavad õed teda kaitsta, ja vana teener, ikkagi sõdurid on tugevamad ja viivad kuninganna süngesse torni. Vanem õde nii vapper, et temal jätkub julgust järgneda. Tüüpiline dialoog, lühikeste repliikidega. Kuninganna poolel, teiselpool raudust vanem õde, kes püüab teda rahustada. Ei suuda seda ust avada, sest seda lukku justkui polegi enam. Ülteb, et ei saa hingata , kuuleb, kuidas vennakese keha põntsuga maha langeb.

Kõige suurem võim inimeste üle on surm.

„ Sinilind “ – üks kõige helgem teos. Sümbol kõige suurem unistus, mis üldse olla saab. See, kuhu me tahame jõuda. Näidend, kus on jõuluõhtu, see on teatavasti selline aeg, kus väga paljud soovid võivad täituda. Vaese puuraiduri maja. Ema ja isa ja poeg ja tütar. Tuleb sinna haldjas , kes ütleb,et lapsed peavad minema jõuluööl teele, et tuua sinilindu , seda vaja naabrite lapsel, kes on suremas. See teekond ei oleks nii hirmus, siis jõuluööl saavad lapsed endale kaaslased – valguse, koera, kassi, leiva, suhkru, tule, vee, piima. Kõik saavad elusolendi kuju ja neil on võime rääkida. Kõige suurem sõber lastele on koer, kõige suurem reetur on kass . Mitte reetur sellepärast, vaid kass ei taha kaotada kõnelemisvõimet. Omavahel kõige rohkem kaklevad tuli ja vesi. Omamoodi tore seltskond , kes läheb sinilindu otsima . Käivad mitmetel kummalistel maadel. Kõigepealt mälestuste maale. Seal elavad lähedased surnud, võime rääkida ja suhelda ainult siis, kui elavad nende peale mõtlevad, muidu istuvad ja on paigal. Lapsed lähevad vanaema ja vanaisa juurde, näevad oma varakult surnud õdesid ja vendi. Loomulikult rõõmus taaskohtumine, vanaisa annab neile sinilinnu kaasa, kui jõuavad mälestuste maalt välja, muutub mustaks. Siis lähevad sündimata laste maa. Seal elavad sündimata laste hinged , keegi ei saa sündida enne, kui tal on midagi maailmale kaasa tuua. Ei saa sündida suvaliselt, vaid aeg valib. Seal sündimata laste maal on kaks hinge, kes teineteist armastavad, tahaksid sündida inimesteks samasse aega, aga seda ei juhtu, sest aeg jutustab. Sealtki saavad sinilinnu, aga see sinilind muutub punaseks. Käivad öö palees , on niisugune koht, kus on kõik inimestejaoks ohtlikud haigused, suured õnnetused, katastroofid.

Ch. Baudelaire ’i elu ja looming, ühe luuletuse ananlüüs
1821-1867. Ema oli 26, isa 61. Isa kõrgem ametnik ja kunstihuviline, asjaarmastaja kunstnik, palju kunsti neil kodus, uhke raamatukogu. Ema on aadlik, kes on ohvitseri tütar. B pidas terve elu päevaraamatut, kus ta kirjutab, et vanemad kirgede ohvrid . B jaoks oli isa kõige tähtsam – ta räägib talle Kreeka müüte ja muud. Kui B on 6aastane, isa sureb. Emast: teda peab kartma , talle meeldima ja teda armastama tema elegantsuse pärast. Peale isa surma ema abiellus kindral Aupickiga. Päevaraamatus: „Kui omatakse niisugust poega, ei abielluta uuesti.“
1830 astub Lyoni ülikooli. Ei saa hakkama seal, kaaslastega ja õpetajatega jamad. 1836 aastal tuuakse ta tagasi Pariisi mingisse lütseumi, õppetöö läheb hästi. 1839 visatakse ta sealt õppeasutusest välja päevapealt – hämar põhjus: tema kirglikke kirju mõisteti valesti ja ta heidetakse välja. Suur skandaal kodus. Veri on paksem kui vesi. Kasuisa võtab ta kaasa reisile Hispaaniasse ja Portugali 1839. Saab sealt inspiratsiooni ja kirjutab luuletusi jms.
B lahkub kodust ja elab pansionist. Kohtub teiste loomeinimestega ja vaimustub Balzackist nt. Samas temast kujuneb omamoodi kuulsus, tema seltskonda otsitakse jne. Lütseumis oli ta otsustanud et hakkab kirjanikuks . B välimus meenutas preestrit ja ta lapsepõlve ametiteks olidki näitleja ja paavst.
B meeldis inimesi šokeerida oma juttudega. Ta oli nn dändi. Tohutu tähelepanuvajadus. Saab tuntuks ja temast räägitakse. Kõige vähem meeldib selline asi tema vanematele. 1841 annab kasuisa talle 5000 franki ja paneb ta Indiasse sõitva laeva peale. Ta tahab, et B saaks diplomaat. 10 kuu pärast on B tagasi Pariisis, ta on külastanud Vaikse ookeani saari , kuid Indiasse ei jõudnud. 10 kuud seda merereisi jääb tema loomingusse siiski.
1843 saab ta täisealiseks ja sellega kaasneb isa pärandus 75000 franki. Saine’i jõele muretseb endale lossi, ostab palju raamatuid ja hunniku kasse. On seal uhkes üksinduses. Aastakese pärast jätab saare maha ja asub elama luksushotelli, kuna ta sotsiaalne olend. Hommikuti käib Pariisi ülikoolis loengutes, et ennast harida. Ta vaimustub E.A. Poe’st, kes ei saanud kuulsaks Ameerikas, kuid B vaimustus niivõrd ja B tõlkis tema novellid prantsuse keelde.
1845 ilmub B raamat kunstist „Salong I“
1846 „Salong II“
1848 üle Euroopa on palju rahvuslikke revolutsioone, ka Prantsusmaal ja Pariisis. B näeb võimalust midagi teha. Tormab sõbraga barrikaadilt teisele. „Vaja on ära tappa kindaral Aupick.“ Ta ei võta seda tõsiselt, tembutab.
1857 ilmub esimene täispikk luulekogu „Kurja lilled“ – selles on ka väikesed poeemid , mille on tõlkinud eesti keelde Under.
1861 ilmub sellest täiendulik trükk. Saab kuulsaks, kuid viib ta ka kohtusse, sest 6 luulekogu luuletust kuulutatakse kõlvatuks ja B keeldub neid kogust kõrvaldamast.
„Kurja lilledes“ on palju teemasid – inimelu käsitlusest (inimesel pole aega enam), spliinist (elutüdimus, ängistus), armastusest. Tal oli 2 suurt armastust elus. „Must Veenus “ (Jeanne Duval) ja „Valge Veenus“ (Madam Sabatier).
„Must Veenus“ – neegritar, 20aastase kabareetantsijana, kui ta temaga kohtus. Ei saanud elu lõpuni lahti temast, luules kirjutas ta temast kui konnast , joodikus, ämblikust, maost, nõiast jne.
„Valge Veenus“ – oli ilus, kuulus, paljud olid temasse armunud. B kirjutas talle armastuskirju ilusate luuletustega. B jumaldas teda. Ka Sabatier kiindus B-sse. Nende kirjavahetus kestis 5 aastat.
1861 kirjutab „Salong III“ – „Kunstlikud paradiisid - oopium ja hašiš.“ 19. Saj olid narkootikumid populaarsed , nende kahjustavat mõju ei teatud, ei teadvustatud.
B teeb igasugu tempe:
Tahab saada Prantsuse Akadeemia akadeemikuks, esitas avalduse selleks. Siiski ei saanud, sest need akadeemikud olid krõnksud.
Nüüd hakkab kõik alla käima – raha saab otsa, kunstlikud paradiisid hakkavad oma mõju avaldama, sõbrad surevad tal. Päevaraamatusse kirjutab, et tal on paha olla – nii vaimselt kui füüsiliselt.
1864 Sõidab Belgiasse, maale, mida ta ei armasta.Talle ei meeldi Brüssel, belglased . „Need inimesed on liiga mõttetud, et mõtete pärast võidelda.“ Tal pole raha, et sõita tagasi Pariisi. Päevaraamatusse kirjutab, et töö on elu peaeemärgiks, saab sellest alles lõpuks aru.
1866 saab rabanduse, kaotab kõnevõime, parem kehapool halvatud . Pariisist tuleb ema järgi ja see
viib ta koju.
Kuulsaks saab ta selle pärast, et luules hoopis teistsugune stiil. Ta süüvib ka inetuse ja pahe maailma. Tema luule on valuline oma enese elu pihtimus, kohati irooniline. Ja tema on prantsuse sümbiolismi eelkäija.
„Maha vaesed“ – poeem kerjuse peksmisest.
Palju sonette 2 kolmikut ja 2 nelikut, 14 rida ja 11 silpi . Tema luuletustes paljudes võõrandunud inimene suurlinnas, samal ajal on selles suurlinnas vaev ja rõõm, anonüümsus. Eraldi teema on kahtlemata armastusluule, saab tuntuks ka oma erootiliste luuletustega. Mustale Veenusele pühendatud. Peamine sõnum on see, et inimesele jäävad ideaalid kättesaamatuks. Elu lilled on kurjad lilled, sest elus on nii palju kaduvust ja surma, tema tunnetab, et kõikjal on kurjuse kohalolek. „ Raibe “ – paljude arvates maailma ilusaim armastusluuletus. „Kass“ – sonett. Pühendatud Mustale Veenusele. „Spliin“ – ängistus, tunne, et midagi on hingel, mis teeb haiget, ei oska täpselt sõnastada, mis see on. „Kell“ – inimese elu on väga vajalik, eriti aeg selles. „Ühele tänaval möödunud naisele“ – minategelane näeb ilusat naist, mustas , kannab leina. Sonett on. Imetleb seda naist.“Litaaniad saatanale“ – Jumala ükskõiksus. „Kain ja Abel “ – kadedus.
Tõlkis Poe novelle ja Poe sai kuulsaks Euroopas enne kui oma kodumaal Ameerikas.

G. de Maupassant’i romaanid , vabalt valitud romaani lähivaatlus
1850-1893. loomingus ja eluvaadetes palju sarnast Tšehhoviga. Sündis Normandias Põhja-Prantsusmaal väga vanasse aadlisuguvõssa ja kurval kombel läksid tema vanemad kohe pärast tema sündi lahku. Niiet paleuseks, vormijaks või suunajaks esimese hooga ema, kes on väga haritud ja kaunis naine, kes sõprussidemetes paljude kultuuritegelastega, üheks neist ongi siis Flaubert , kes on Maupassanti sündides 21. Aastane. Räägitakse, et olla tema isaks. Ema avastab, et laps äärmiselt andekas kirjanduse ja keelte peale. Oluline ka kõik see, mis füüsiliste omadustega seotud, kriglik sõudesportlane, meeldib jahiga merel käia, mägisel rannikul matkata. Pannakse vaimulikku seminari õppima, see kool ei meeldi talle teps mitte. Seal on väga ranged reeglid, aga tema läbi käinud teistlaadi rahvaga, loomeinimestega. Üsna pea visatakse ta sealt välja. Jätkab seal samas kolledžis, kus kunagi õppinud ka Flaubert. Tuleb Prantsuse-Preisi sõda, mis laostas Maupassantide perekonna, muidu oli kombeks, et üks aadlik ei käi ametis kui tööl. Töötas ametnikuna mere-ja haridusministeeriumi ja samal ajal elades Pariisis on innukas sõudesportlane. Kirjandusse tuleb ta luuletustega. Samal ajal hakkab teda suunama Flaubert, kes 1873-1881 parandab ja suunab ning õpetab teda kirjutama. esimene arvestatav novell ilmus 1880 „Rasvapall“/““Rasvarull“. On kirjutanud 16 kogu novelle, 6 romaani, 3 kogu reisikirju, väga palju artikleid ja arvustusi, ja seda kõike 43 eluaasta jooksul. Välispidiselt peeti teda arrogantseks ja snooblikuks meheks. Arvati, et kuna tuleb seltskonda ja on põhiliselt vait, justkui kõrgilt käitub, on uhke oma vana aadlipäritolu peale. Aga tegelikult oli loomult introvertne ja pigem jälgis teisi kõrvalt, ilma isata kasvamine tekitanud ka teatud komplekse, oli kogu aeg sellises kaitsehoiakus. Kas siis rünnak või üleolek. Selle välispidiselt kõrgi olekuga tekitab endale üsna palju vaenlasi. Kui novellidega populaarseks saab, kutsutakse külla igale poole. Ise arvas, et see, mis on tema eraelu, kuulub talle, ei lubanud levitada endast ühtegi pilti ja testamendiga jättis sellise korralduse, et pärast tema surma hävitati kõik tema eraelu puudutavad paberid . Tal uhke ja häbelik süda, mida piinlik ja häbelik teistele näidata. Tema esimeseks kriitikuks ema, kelle kirjanduslikku maitset ta usaldas. Reisis palju, tal oma jaht , pani nimeks Bel Ami (ilus sõber) ja sellega sõitis läbi kõik Vahemereäärsed riigid. Aga ka Inglismaale. Poliitilises mõttes arvas ta, et Prantsusmaa peaks olema konstitutsiooniline vabariik, eesotsas intelligentidega. Maailma ja Euroopa tulevikus polnud sugugi nii positiivselt meelestatud, arvas, et loojangu teel ja pole selleks enam midagi parata. Elu lõpupoole hakkab temas süvenema niisugune hingeseisund, nagu Gogolil ja Bulgakovil, mis introvertseid ja õrna hingega loovaid inimesi on purenud – hirm, et ei suuda enam midagi arvestatavat luua. Hakkas kartma, et jääb pimedaks . Tervislik seisund süveneb ja halveneb, mõned oma hallutsinatsioonid üles kirjutanud ka oma novellidesse. „Kes teab“ näiteks. 1891. Aastal sooritab ebaõnnestunud enesetapukatse, pannakse vaimuhaiglasse, kus ta 2 aastat kinnises asutuses peab veetma . Ja suri 6. Juulil 1893, teener, kes seal juures oli, ültes, et kustus nagu lamp, vaikselt , milles on õli otsa saanud. Pooladb Flauberti vaateid, aga mitte pimesi. Kirjanik peab tema meelest jäädvustama kaasaega, kuid mitte siis kopeerides, vaid kunstiliselt ümber töödeldes. Veendumusel, et inimese olemus sõltub tema temperamenditüübist, klimaatilistest oludest ja ajalisest asukohast. Suurt tähelepanu pöörab prantsuse keele puhtusele.
„Bel Ami“ Ajakirjanduses saavutanud sellise kõrguse, kust edasi püüda natuke raske. Mees hakkab otsima endale uut armukest, kelle kaudu saaks elus edasi liikuda . Järgmine armuke on proua Walter . Oskab osavalt lavastadada proua Forestieri süüdi, takkatipuks abiellus proua Walteri tütrega Jumalaema kirikus Pariisis, ees terendab ministri koht. Ärge rääkige kui ameerika unistus, vaid mitte töö tegemisest ja manipuleerimisest teiste inimesetega. Lööb hambad sisse tugevasti prantsuse ajakirjandusse.
„Mont Oriol“ 1886. Eelkõige armastuse lugu, nimi tuleb allika järele. Talupoja maatükil avastatakse mineraalvee allikas. See aeg, kus Euroopas hakatakse tegema vesiravilaid. Varase kapitalismi ja prantsuse talupoja rikastumise lugu. Põhilisem on seal noor naine Christiane Andermatt ja tema on seisuselt aadlik. Tema perekond on vaeseks jäänud ja tema isa on häbi tundmata pannud mehele pankur Andermattile, et justkui tõstab perekonna finantsilist seisu, lihtsalt müüb oma ilusa noore tütre, saab selle eest raha, et ise elada oma seisuse kohast elu. On sõnakuulelik tütar oma isale . Esialgu pole selles abielus mitte midagi viga. Pole kunagi kedagi armastanud ja ei tule isegi sellist tunnet, et midagi oleks puudu. Sündmustik algab suvel, kui rikkad inimesed sõidavad suvekodudesse. Nõnda oma mehe suvekodus ja sinna tuleb tema vend oma kunstnikust sõbra Paul Bretignyga. Ja see noormees võlub Christiane nõnda, et elus on ikkagi midagi puudu. Mõlemad armuvad. Andermattil on sellest sügavalt ükskõik, sest tema teeb linnas raha, raha ja pangadus kõige olulisem. Päris hea meel, et vend tulnud külla, et ei peaks igavlema. Romaani võlu seisneb selles, et Maupassanti oskus kirjeldada seda armastust paralleelselt loodusega. Puhkeb siis, kui varasuvi. Küll aga juhtub niimodi, et Paul Bretigny on inimene, kes suudab armastada vaid tõelist ilu. Kui jääb lapseootele, siis ei saa seda armastada. Hülgab naise ja teeb talle kohutavalt haiget. Pankur ei saa sellest kunagi teada. Tema teab, et tema laps. Bretigny ja Christiane vend on need noormehed, kes talupoja tütrega, kellel on allikas. Bretignyl tunne, et polegi elus midagi kaotanud. Kui sünnib laps, siis läheb õnne soovima . Imik on pandud hälli, hällil on valgest siidist kardinakesed, on pandud kinni väikeste kuldsete poolkuudega. Need poolkuud, millega Christiane armastas oma pluusi kinnitada ja tema armastas neid lahti võtta. Christiane ei näita talle last ja tunnetab, et tema hinges midagi väga kihvatab.
„Pierre ja Jean“ Vendade omavahelised suhted, mis muutub, kui vahele tuleb pärandus ja raha, mis prantsuse paljudes perekondades võivad tekitada palju paksu verd.

H. de Balzaci elu ja looming, 1 teos lähivaates
1799-1850. Sündis Kesk-Prantsusmaal. Tema isa oli selleks ajaks tõusnud üsna kõrgele, oli ühe väikese linnapea abi. Vanaisa oli alles talupoeg, kes kirjutas oma nime nõnda – Balssa. Balzaki isa tegi nime peenemaks, muutis selliseks, nagu praegu on. Poeg lisas sinna omavoliliselt aadlitiitli. Välimuselt meenutab talupoega kui aadlikku, kandis ka selliseid riideid , mis tema seljas mõjusid humoorikate kehakatetena. Armastas ja kogus veste. Kogu elu ta püüab kogu aeg rikastuda. Kõik ta ärid lõpevad pankrotiga. Ta saab väga hea hariduse, algul kohalikus kloostrikoolis, hiljem lõpetab 1890 Pariisi ülikooli. Tema iidoliks Napoleon. Kirjutuslaual Napoleoni püss. Lõpetas õigusteaduskonna. Tema otsustas hakata kirjanikuks. Üüris Pariisis väikese katusekambi. Kirjutas väikese värssnäidendi „Cromwellist“. Kukub läbi. Perekond otsustab tagasihoidlikul kombel asja uurida, vana õpetaja, kellel palutakse tema kirjanduslikke katsetusi uurida. „Noormees võiks tegelda ükskõik millega, aga mitte kirjandusega.“ Kuna poeg kangekaelne , siis isa lõpetab toetamise. Kuna optimism, siis leidis, et peab kirjutama midagi muud. Satub kokku teise väga hakkaja noormehega ja hakkavad koos kirjutama gooti õudusjutte. Varjunimede all umbes 10 õudusjuttu. Hiljem neid enda omaks ei tunnistanud ja häbenes neid väga. Kuna need tõid natukene sisse, siis otsustab rajada oma kirjastuse ja ostab endale ja trükikoja. Lähevad pankrotti. Nagu fööniks. Veendunud, et temas on peidus suur kirjanik ja otsustab hakata kirjutama ajaloolist romaani. Võtab eeskuju Scottist, ja ta saab aru, et kirjutada head ajaloolist romaani, selleks tuleb ka ajalooline taust läbi töötada. 1799 valib, 10 aastat pärast Prantsuse Revolutsiooni. Tegevus Retoonis, kus siis kohalikud ülikud, lollitavad kirjaoskamatuid talupoegi. Kogunevad metsadesse ja võitlevad kuningavõimu eest kui kuningat pole olemas. 1829. Ilub oma nime all teos nagu „Šuaanid ehk Bretagno aastal 1799“ see teeb kirjandusringkondades kuulsaks. Tohutu töövõimega ja avaldab mõne aasta jooksul ajakirjades ja eri raamatuina üle 20 teose, millest kõige tuntum on „Šagräännahk“. Otsib kogu aeg oma žanrit. Otsustab, et kirjanik peab kirjutama elust tõtt, mitte ei pea olema peen romantik , kirjanik on omamoodi teadlane, oma kaasaja ajaloolane ja tema kirjutab selleks, et inimesed saaksid paremini aru nii oma elust kui ka oma ajast. Heaks kirjanikuks peab Tolstoid. Otsustab kirjutada suure romaanisarja, millele paneb nimeks „Inimlik komöödia“ ja paneb sinna kirja plaani 144 romaani. Üle 100 jõudis valmis. See jaguneb kolmeks osaks: 1. Osa on „ Kommete etüüdid (uurimused)“, 2. Osa on on „Filosoofilised etüüdid“, 3. „Analüütilised etüüdid“. Kirjutas 1815-1848, tegelaste arv on üle 3000 ja korduvaid tegelasi on umbes 460. Tema tegelased kõikidest ühiskonnakihtidest. Ja põhiliselt valminud romaanide tegevus on Pariisis või tema enese kodulinna taolises Prantsuse väikelinnas. Žanri järele kutsutakse ka jõgiromaaniks – see on mitmetest osadest koosnev romaanitsükkel, iseseisvaid osi seovad ühised tegelased. Nende roll muutuv, kas siis esiplaanil, tagaplaanil, pole üldse tegevuses. „Kommete etüüdid“ – seda jõudis kõige rohkem kirjutada. Koosnevad kuuest osast ehk stseenidest. 1. Alajaotus on stseenid eraelust. „Isa Goriot “. 2. Stseenid provintsielust. „Eugenie Grandet “. 3. Stseenid Pariisi elust. „Kurtisaanide hiilgus ja viletsus .“ 4. Stseenid sõjaväe elust. „Šuaanid ehk Bretagne 1799“. 5. Stseenid poliitilisest elust. „Tume lugu.“ 6. Stseenid külaelust. „Küla arst.“ Vaatamata oma tohutule kirjanduslikule andekusele, oma loomingu töötab läbi nagu hoolikas raamatupidaja . „Filosoofilised etüüdid“ – vähem fakte ja rohkem fantaasiat. „Šagräännahk.“ „Analüütilised etüüdid“ – abieluteemalised. Balzack arvab, et inimese käitumine sõltub ajaloolistest tingimustest, antud kohast ja olukordadest. Kõige suuremaks paheks pidas ta kasuahnust ja raha. Kriitikat leiab pürgimine kõrgemasse seltskonda vahendeid valimata. Et inimesed hülgavad perekondlikud sidemed. Tegelasteks on kõik ühiskonnakihid: pankurid, rikkad ja vaesed aadlikud, ihnurid ja liigkasuvõtjad, väga ettevõtlikud noored, ka realistid , keskealised inimesed, kes on kõik illusioonid kaotanud. „Eugenie Grandet“ – daami nimi. Peategelaseks on neiu isa, kes on Suure Prantsuse revolutsiooni ajal suure varanduse kokku ajanud. Segastel aegadel võimalik kergelt rikastuda. Kasutanud seda, et tal vaba raha ja kokku ostnud kõikvõimalike inimeste, viinamarjaistandusi, kinnisvara, talusid. Romaani alguses on juba miljonär, romaani lõpus varanudst vähemalt 15 miljonit franki. Raha on saatanast. Me vajame teda, et olla oma elus teatud muremõtetest prii , aga me ei sure ära, kui meil pole teda kamaluga võtta. Kui raha liiga palju, siis see rikub inimesed ära. Peab oma tütart täielikus vaesuses ja näljas. Kõik, mis poest tuleb osta, toiduaine, mida ise teha ei saanud, olid viimse grammini välja arvutatud. Kõik, mis võimalik, tuli ise kodus kasvatada. Muutub varanudse himus väga jõhkraks, naine on selline hästi alandlik, ja lõpuks sureb. Oma ainsat tütart hoiab siis ka alalise hirmu all. Tema kaaslinlased kardavad teda nii nagu vanakurat välku. Kui on surivoodil, katoliiklane, üritab panna krutsifiksi suule lähemale, aga kuna üle kullatud, püüab huultega haarata. Linna tuleb sama perekonna kauge sugulane Charles, kena noormees. Mõne aja elab oma sugulaste majas ja loomulikult kui ühes tõelises kohutavas psüühiliselt pingelises olukorras kohtuvad kaks noort inimest, kes armuvad ja tõotavad igavest armastust. Charles 22-aastane, pankuri poeg, romantiline ja väga aldis tunnetele. Satub õnne- ja rahaotsinguil Indiasse ja Hiinasse, kus muutub väga kalgiks. Temast saab suurkaupmees, kes ei hooli sellest, mida ta müüb ja unustab oma noorpõlve armastuse. Nüüd astub abiellu väga rikka aadliku tütrega, raha on tema jaoks tunded asendanud. Väga valusalt tabab teda peale abiellumist teade, et Eugenie on Prantsuse üks rikkamaid inimene, 19 miljoni eküü (?) omanik. On oma isa täielik vastand. Indiasse minnes aitas Charlesi, andis talle oma kulla. Kui isa sellest teada sai, pani tuppa vee ja leiva peale. Tema elu armastus see mees, kes ta hülgas, suuremeelsust jätkus nii palju, et maksis kinni kõik Charlesi võlad Pariisis, et saaks oma rikka aadlidaamiga abielluda. Väga realistlik kirjeldus, mis puudutab interjööri. Kui härra Grandet on ihnur, siis on ka kogu tema maja väga kulunud ja katkiseid asju täis, mitte midagi ei tohiks olla uut. „Isa Goriot“ – tegevus toimub ühes Pariisi pansionis ja siin on hästi erinevatest ühiskonnakihtidest inimesi, aga neil ühine mõõde, kõik vaeseks jäänud ja raha puuduses. Peategelaseks nuudlivabriku direktor isa Goriot ja kunagine sunnitööline Vautrin , üliõpilane. Rastignac . Isa Goriotil kaks tütart, ta on oma varanduse tütardele kätte andnud, jaganud pooleks kogu oma varanduse ja jätnud ennast ilma õndsas lootuses, et heale järjele aidatud lapsed aitavad nüüd isa. On läinud pansionisse, esimestel korrustel elavad rikkamad inimesed, Goriot läinud üha kõrgemale. Tütred tulevad teda vaatama ja saavad selle eest tasu. Selline ahviarmastus. Kuri sureb, siis pole midagi, Rastignac, vaene üliõpilane, korraldab matused. Rastignac õppida ülikoolis ja hariduse kaudu saada eliidi hulka. Avastab peagi, et ilma rahata seda ei saa. Ülikoolis kirja panemas käib, et välja ei visataks, tõeliseks õpetajaks saab Vautrin. Rastignac on ideaalne õpilane, temast saabki rikas ja võimukas inimene, minister ja Prantsusmaa üks tuntumaid kõrgaadlikke, aga tegelikult hülgab ta kõik noorpõlve ideaalid ja reedab kõiki inimesi ja kõikjal, niipalju, kui see talle endale kasulik on.

E. A. Poe novellid, ühe novelli analüüs
Kirjutanud üle 70 novelli ja Ameerika kirjanduses novelli žanri loojaks. Eesti keeles sai Poe novellid väga tuntuks tänu ühele keele uuendajale Johannes Aavik. Suunas tõlked kooliõpilastele ja noortele. Uued eestikeelsed sõna taha sõnastikku nendele tõlgitud novellidele. Loomingu võluks peetakse oskust luua väga omapärane keskkond loole, olla väga usutav ja oskus välja mõelda üllatuslikke lõppe. Tema novellid väga loogiliselt üles ehitatud, väga detailiderohked, kusjuures olulised on ikkagi tähtsad detailid. Kuna kirjeldab detaile, siis on need valitud ebatavalise täpsusega, suurema usutavuse märgiks viitab ajaleheartiklitele ja entsüklopeediatele, väga suure lugemusega kirjanik. Kogu tema jutuloomingut läbib pessimism. Tema tegelased on passiivsed, tahtejõuetud, sünges meeleheites ja depressiivsed, nad ei sobitu sellesse maailma, aga nad ei tahagi selle maailmaga suhestuda. Poe on ise öelnud „Parim, mida inimestele võib soovida , on üldse mitte sündida.“ Hirmu ja õudusjuttudes võib teda pidada niinimetatud gooti õudusjutu traditsiooni jätkajaks. Gooti õudusjutud need keskaegsed õudusjutud. Läbivateks teemadeks on õudus, surm ja kannatus. Surm on üldse selline vabastaja , toob piinatud kehale oodatud rahu ja puhkuse momendi. Meelisteemasid elusalt matmine. Nivellide pealkirjad on üsna tihti väga otse pahaendelistele sündmustele viitavad . Tihti ründavad tegelasi kõikvõimalikud koletised, langevad meresügavustesse, keskaegsed vangikongid, kus ruumid tõmbuvad kokku, peale selle, et see ruum muutub kitsamaks. Novellide peategelaseks romantiline noor naine, küllap viide omaenese abielule. Kusjuures see noor kaunis naine, kellega siis peategelane abiellub või kellest luuletuses kirjutatakse , on suremas, haige. Poe naised on sellised aristokraatilikud, kahvatud, väga kaunid , haigalselt tundlikud ja enamik neist sureb novellides ära. „Kõige täiuslikum kunst on kauni naise surma kujutamine.“ Ilu ja armastuse sümboliks on tema novellides alati naine, ülistab naist. Armastus on võrdne surmaga, alati omavahel seotud. Tema kangelased ei soorita kuritegusid mitte kasu pärast, vaid sellepärast, et proovida, kas neil jätkub kurteoks jõudu ja julmust. Teaduslik-fantastilised novellid põhinevad omaaja tehnikasaavutustel. Poe on nendega kursis, kasutab ja loetleb neid, siia kuuluvad „Pudelist leitud käsikiri.“ Detektiivloodega saavutab Ameerikas suure populaarsuse, sest enne Sherlock Holmsi, enne Connan Doyle. Kehtestab reeglid, mille alusel on tehtud neid jutte üle saja aasta. Tema jaoks on oluline kuriteo loogiline analüüs ja avastamise lugu. Loob esmakordselt kirjanduses haritud intelligentse detektiivi kujul, kes on siis ka prototüübiks hilisemale Sherlok Holmsile. Sherlok pole mitte niisama detektiiv ja osav, vaid ka kunstilisi kalduvusi, mängib viiulit . Poe novellides on kurjategija peab ilmuma tegevusse novelli alguses. Oluliste tegelaste arv peab piirduma 10ga. Üle selle ie suuda enam lugu loogiliselt jätkuda. Tihti on meisterdetektiivi kaaslane, kelle ülesandeks on kirjeldada meetodeid, tutvustada lugejale eelnevaid sündmusi, ümber ütelda, harilikult rumalam ja imetleb oma isandat. Pärit Aristophanese komöödiast, et tuua allilmast parim näitekirjanik, pidevalt vahetab valel ajal kohti. Stiil on rahulik, kirjutamislaad on enamasti realistlik, tuntumad „ Kuldmardikas “, „Näpatud kiri“, „Mõrv rue Morgue ’is“. „Kaaren“ – õhtul oma toas, kuuleb koputust, ta on ärevil, tal on Leonore pärast kurbus , kuna ta on surnud. Uksest lendab sisse suur must Kaaren, istub tuppa, ei lähegi ära. Mõtleb, et see on surma vari. Lausub „Ei iialgi“ iga asja peale. Motiivid kõikvõimalikud reisikirjad, gooti õudusjutud, varajane ulme ja detektiivlood. Mõnedki Poe kritiseerijad olid silmaklappidega inimesed, fanaatilised tema vihkajad. Üks uurijatest öelnud, et Poe pea on kummituste palee täis mõistust. Kasutab tõepärasuse saavutamiseks vägagi mõistlikke ja tõepäraseid vahendeid. Väited on hoolikalt argumenteeritud . Õudusjuttude juures kindel vorm – mina tegelane. „Berenike“ – 1. Lühidalt süžee, 2. Kuidas on saavutatud miljöö ja usutavus? 3. Mis on puänt?

Mul oli haigus, mis kujutas endast ülimalt kõrgendatud tähelepanu, mu nõbu Berenike aga kannatas langetõve käes, mille tõttu ta ka lõpuks suri. Alles siis, kui nõo ilu hakkas kaduma, märkasin mina temas inimest, kellega abielluda. Ühel õhtul tuli ta raamatukokku ja paljastas oma lumivalged hambad, millele mu tähelepanu jäi. Ise ma ei mäleta midagi, kuid vahepeal oli ta surnud, ei mäletanud ka matuseid ja seda, et ta ise oli haua lahti kaevanud, hambad välja tõmmanud ja see surnukeha seal surilina sees polnud sugugi surnud.

Tsitaadid, haigused, see, et ise saab aru oma probleemist, hammaste kirjeldus, väga detailne.

Kuidas hambad karbist välja kukkusid.

Realismi üldiseloomustus, üks realistlik teos lähivaates
Kui kunstivoolust mitte kui meetodist. Euroopas 1830-1870. Tuleb nimetus res – realis , mis tähendab ladina keeles tegelik ja tõeline. Tulek 1830 on pigem vastuseis romantismile. Samas need kaks kirjandusteostes sageli põimuvad. Teemad muutuvad. Romantismis kujutatakse kaugeid eksootilisi maid ja väga suuri kirgi ja äärmuslikke tundeid, realism muutub teemades. Näiteks hakatakse kirjutama sotsiaalsest ebavõrdusest, kuritegelik allilm. Esile tõusevad ka võimu ja rahasuhted ning väärastunud inimpsüühika. Kui teoses on eelkõige ühiskonnakriitika – siis nimetatakse seda kriitiliseks realismiks. Lemmikžarn on romaan. Realism ei jää sinna püsima, 19. Sajandi lõpus tekib kirjanduslik vool, mida nimetatakse naturalismiks.
„Mme Bovary “ on kirjutatud vastukaaluks romantismile. On üks maa-arst Charles Bovary, teda näeme kõigepealt lapsena, ta on maal kasvanud, aga saanud sellise korraliku kolledži hariduse, seal samas Rouenis. Ema soovis, et temast saaks arst. Suurte pingutustega saab abiarst, meiemõistes nagu velsker. Romaani I osas selle eksami lõpuks sooritanud ja avab ühes väikeses kohas oma arstikabineti ja abiellunud kohaliku farmeri tütre Emmaga. On oma eluga hirmsasti rahul, kena naine, praksis, patsiendid , kodu, maainimeste sümpaatia. Tema naine Emma pole sugugi õnnelik, sellepärast, et kõigepealt hakkab teda piinama, tüütama ja tülgastama see alevik , kus nad elavad. See, kus kõik teavad kõigist rohkem, kui üldse teada on. Rutiin , sest tööl ei käe. Peale selle kohutavalt vastukarva tema oma isiklik mees sinnamaani, et märkab ainult tema vigu. Emma, tema jaoks on ideaalelu hoopis teistsugune. Tema on kasvanud üles romantiliste romaanide varal ja ta on elus käinud isegi ühes lollis. Tal lähevad segi tegelik elu ja see raamatureaalsus, tahaks oma ellu seda raamatureaalsust. Kui ühele prantsuse naisele hakkab oma mees nii vastukarva, siis Emma hakkab otsima väljaspoolt abielu suhteid. Esimese hooga Charles oma naist lihtsakoelisel moel igati püüab ikkagi aidata ja armastab seda, nad kolivad teise kohta. Aga ikkagi, siis leiab endale esimese armukese, temast märksa noorem, nimi on Leon , loomulikult see, kes Emmaga kõiges nõustub ja hästi tundeline , aga poisikeseohtu, suht lõpeb ära. Teine armuke on Rodolpho, vilunud elumees, kellel on armukesi olnud juba üksjagu ja Emma on klammerduja naine. Tahaks temaga päris kohe põgeneda. Emmal ka tütar Charlesiga. Sedatüüpi, et kui mehed hakkavad temast loobuma, siis orjab suhet ja teeb selle nimel palju, kingitusi näiteks. Raiskab Charlesi raha oma armukeste peale. Lõpuks nii kohutavalt suured võlad, et neid pole enam võimalik lunastada, kogu selle arsti vara ja maja arestitakse. Emma läheb apteeki , ostab arseeni ja mürgitab ennast. See teos anti Prantsusmaal kohtu alla, kõlbluse ja religiooni solvamise pärast, Flaubert küll võidab selle, on solvunud ja elab seda raskelt üle.

E. A. Poe elu ja looming
1809-1849. Peetakse kaasaegse ulmejutu, õuduskirjanduse ja detektiivkirjanduse loojaks. Rahutu unistaja ja õnnetu võrdkuju. Jääb üksildlaseks, keegi ei järgi teda. Igas kirjanduses on niisuguseid. Meil oma oma Gailit . Tema isa läks tülli oma perega , sest ta on rändnäitlejast poeg, perekond eitas sellist kahtlast elukutset ja jättis perekonna. Mõlemad vanemad surid noorelt tiisikusse ehk tuberkuloosi. Iirimaalt pärit. Poiss satub rikka tubakakaupmehe John Alleni holle alla. Sealt saab oma teise perekonnanime. Kui on 6-aastane, siis vanemad sõidavad tagasi Euroopasse, alustab kooliteed Inglismaa kallites erakoolides ja õpib seal üsna hästi. Kui aga pöördutake tagasi Ameerikasse, siis hakkab ta õppima Virginia ülikoolis, ja need õpingud enam nii hästi ei õnnestu. Mitte sellepärast, et tal poleks andeid, vaid ta ei suuda kohaneda. Kummaline noormees, sest ta ei saanud mitte kunagi oma teismelise puberteedi east üle. Õudusjuttudes sellised teismelise poisi väljamõtlemisi. Lemmikmotiive oli see elusalt mahamatmine. Kummastavalt varaküps, sest elu esimene hästi suur armastus oli 11-12 poiss ja ta kirjutas sellele armastatule, kes oli ta koolivenna ema, kauneid värsse ja ilusaid luuletusi. Virginia ülikoolis juhtub see, et kihlub salaja oma kasuisa äripartneri tütrega, 16-aastased, vanemad ajasid noored lahku. Ülikoolis õpib seda, mis talle parasjagu meeldib. Tegeleb hästi palju kaaardimänguga ja aksuisa keeldub neid võlgu maksmast. 1827. Aastal avaldatakse Bostonis tema esimene raamat, luulekogu „Tamerland ja teisi luuletusi“ Plaanib , mis teha, kuna pole häid suhteid kasuvanematega, armastus nurjatud, koolis ei lähe. Mõlteb sõita Euroopasse ja hakata rõhutud rahvaste õiguste eest võidelda. Aga raha pole. 1829. Ilmub tema teine luulekogu ja samal ajal need kaks aastat, kuhu läheb noormees, kui enam kuskile minna ei oska, sõjaväkke. Annab sulle riided ja süüa, ainuke asi see, et käsk on vanem kui meie. See on tema jaoks tõeline piin. Kasuisa annab andeks ja aitab tal astuda Westpointi sõjaväeakadeemiasse. Pole võimeline käsku täitma, ei lähe loomusega kokku. 1829. Visatakse välja, kasuisa ütleb temast lõplikult lahku, ei lepi mitte kunagi. Kui Poe õpib seal akadeemias on oma kaaslaste hulgas populaarne, et teeb väikesi pilkavaid luuletusi oma õpetajate kohta. 1831 ilmub luulekogu „Luuletusi“ suureks hämmastuseks avaldavad kaasõpilased, et polegi lõbusad värsid, vaid tõsised luuletused, väga kummalised, ja see pahandas neid. Läheb oma kunagiste kaasõpilastega tülli. 1833 tema elus väga omapärane juhus, millest tema ometigi kinni haarab. Nimelt on tal võimalus minna elama Baltimore’i ja lähebki sinna. Vihase tädi juurde, kui sinna elama asub, siis tema täditütar Virginia on 11-aastane. Esialgu kasutab tüdrukut kirjatuvina, viib Poe armastuskirju suurtele tüdrukutele, daamidele. Rahaline olukord on üsna sant . Küll aga kuulutatakse kohalikus ajalehes välja võistlus, kus tuli kirjutada lühijutt ja ka luuletus. Poe võtab mõlemast osa ja võidab need võistlused. 1835-37 on seal samas kohalikus lehes toimetaja , on väga andekas ajakirjanik, sellepärast et viib tellijate arvu väga kõrgele ja suudab organiseerida väga omapäraseid teemasid oma lehte, küll ta ei saa läbi teiste toimetuseliikmetega. Pole võimeline meeskonnatööks, selline üksildlane hunt. 1839. Aastal abiellus selle sama täditütre Virginiaga, kes nüüd on 17, aga nende suhe sai alguse märksa varem ja Poele pannakse seda vägagi süüks. Lapseahistamine ja pedofiilia . Ometi on see üks väga õnnelik abielu, sellepärast et abielule järgnevatel aastatel on kirjanduslikult kõige viljakam. Samas on nii, nagu tema elule omane, heleda kõrval on väga leinaline toon, ka Virginia põeb tuberkuloosi. 1847. Aastal suri Virginia. See surm on pikaldlane ja Poe on kirjutanud selle kohta, et iga selle haiguse ägenemisega elas üle selle kaotusehirmu, iga väikese paranemisega jälle lootusekübemekese. Tema tundlikku loomust muutis haigus palju. Töötab ajakirjanikuna, kuid lahkub ikkagi enamasti töökohtadelt suurte skandaalidega. Aktiivne kirjanikuna. 1838 ilmub tema esimene romaaniks peetud teos „Arthur Gordon Pyme“, jutukogu „Arabeskid ja teised jutustused“, ja 1845 luulekogu, mis teeb üleameerikaliselt kuulsaks „Kaaren ja teisi luuletusi“. Poe hakkab liigtarbima alkoholi ja temast saab joodik. Kui tema naine suri, siis sellest löögist ta tegelikult kunagi ei toibugi, 1849. Aastal sõitmas oma tädi, oma ämma juurde, aga satub väikeses Ameerika linnas valimismeeskonna küüsi. Valmismeeskond joodab täis, laseb mitmes jaoskonnas hääletada. Narkootikumid ka. Lõppeb sellega, et saab rabanduse laadse oleku ja ei toibugi. Looming polegi niivõrd mahukas, vaid mitmekülgne ja uuenduslik. Kirjutanud üle 70 novelli ja Ameerika kirjanduses novelli žanri loojaks. Eesti keeles sai Poe novellid väga tuntuks tänu ühele keele uuendajale Johannes Aavik. Suunas tõlked kooliõpilastele ja noortele. Uued eestikeelsed sõna taha sõnastikku nendele tõlgitud novellidele. Loomingu võluks peetakse oskust luua väga omapärane keskkond loole, olla väga usutav ja oskus välja mõelda üllatuslikke lõppe. Tema novellid väga loogiliselt üles ehitatud, väga detailiderohked, kusjuures olulised on ikkagi tähtsad detailid. Kuna kirjeldab detaile, siis on need valitud ebatavalise täpsusega, suurema usutavuse märgiks viitab ajaleheartiklitele ja entsüklopeediatele, väga suure lugemusega kirjanik. Kogu tema jutuloomingut läbib pessimism. Tema tegelased on passiivsed, tahtejõuetud, sünges meeleheites ja depressiivsed, nad ei sobitu sellesse maailma, aga nad ei tahagi selle maailmaga suhestuda. Poe on ise öelnud „Parim, mida inimestele võib soovida, on üldse mitte sündida.“ Hirmu ja õudusjuttudes võib teda pidada niinimetatud gooti õudusjutu traditsiooni jätkajaks. Gooti õudusjutud need keskaegsed õudusjutud. Läbivateks teemadeks on õudus, surm ja kannatus. Surm on üldse selline vabastaja, toob piinatud kehale oodatud rahu ja puhkuse momendi. Meelisteemasid elusalt matmine. Nivellide pealkirjad on üsna tihti väga otse pahaendelistele sündmustele viitavad. Tihti ründavad tegelasi kõikvõimalikud koletised, langevad meresügavustesse, keskaegsed vangikongid, kus ruumid tõmbuvad kokku, peale selle, et see ruum muutub kitsamaks. Novellide peategelaseks romantiline noor naine, küllap viide omaenese abielule. Kusjuures see noor kaunis naine, kellega siis peategelane abiellub või kellest luuletuses kirjutatakse, on suremas, haige. Poe naised on sellised aristokraatilikud, kahvatud, väga kaunid, haigalselt tundlikud ja enamik neist sureb novellides ära. „Kõige täiuslikum kunst on kauni naise surma kujutamine.“ Ilu ja armastuse sümboliks on tema novellides alati naine, ülistab naist. Armastus on võrdne surmaga, alati omavahel seotud. Tema kangelased ei soorita kuritegusid mitte kasu pärast, vaid sellepärast, et proovida, kas neil jätkub kurteoks jõudu ja julmust. Teaduslik-fantastilised novellid põhinevad omaaja tehnikasaavutustel. Poe on nendega kursis, kasutab ja loetleb neid, siia kuuluvad „Pudelist leitud käsikiri.“ Detektiivloodega saavutab Ameerikas suure populaarsuse, sest enne Sherlock Holmsi, enne Connan Doyle. Kehtestab reeglid, mille alusel on tehtud neid jutte üle saja aasta. Tema jaoks on oluline kuriteo loogiline analüüs ja avastamise lugu. Loob esmakordselt kirjanduses haritud intelligentse detektiivi kujul, kes on siis ka prototüübiks hilisemale Sherlok Holmsile. Sherlok pole mitte niisama detektiiv ja osav, vaid ka kunstilisi kalduvusi, mängib viiulit. Poe novellides on kurjategija peab ilmuma tegevusse novelli alguses. Oluliste tegelaste arv peab piirduma 10ga. Üle selle ie suuda enam lugu loogiliselt jätkuda. Tihti on meisterdetektiivi kaaslane, kelle ülesandeks on kirjeldada meetodeid, tutvustada lugejale eelnevaid sündmusi, ümber ütelda, harilikult rumalam ja imetleb oma isandat. Pärit Aristophanese komöödiast, et tuua allilmast parim näitekirjanik, pidevalt vahetab valel ajal kohti. Stiil on rahulik, kirjutamislaad on enamasti realistlik, tuntumad „Kuldmardikas“, „Näpatud kiri“, „Mõrv rue Morgue’is“. „Kaaren“ – õhtul oma toas, kuuleb koputust, ta on ärevil, tal on Leonore pärast kurbus, kuna ta on surnud. Uksest lendab sisse suur must Kaaren, istub tuppa, ei lähegi ära. Mõtleb, et see on surma vari. Lausub „Ei iialgi“ iga asja peale. Motiivid kõikvõimalikud reisikirjad, gooti õudusjutud, varajane ulme ja detektiivlood. Mõnedki Poe kritiseerijad olid silmaklappidega inimesed, fanaatilised tema vihkajad. Üks uurijatest öelnud, et Poe pea on kummituste palee täis mõistust. Kasutab tõepärasuse saavutamiseks vägagi mõistlikke ja tõepäraseid vahendeid. Väited on hoolikalt argumenteeritud. Õudusjuttude juures kindel vorm – mina tegelane. „Berenike“ – 1. Lühidalt süžee, 2. Kuidas on saavutatud miljöö ja usutavus? 3. Mis on puänt?

Tsitaadid, haigused, see, et ise saab aru oma probleemist, hammaste kirjeldus, väga detailne.

Kuidas hambad karbist välja kukkusid.

Vabalt valitud L. Tolstoi teose analüüs
„Anna Karenina“. Kui lõpetab sõja ja rahu, mis on ajalooline ja tagasivaatav teos, siis järgmisena tahab kirjutada kaasaajast. 1873-1877 kirjutas seda. Sügav veendumus oli see, et inimese õnne aluseks on perekond ja lapsed. Anna ei tohi õnnelikuks saada, sest jättis maha oma mehe ja lapse, pidigi surema. Mingil moel sellise teema perekonnaelu probleemide juurde pöördumist võis aimata juba „Sõjas ja rahus.“ Tolstoi on neil aegadel veendumusel, et iagsuguse kõlbelise ühiskonna aluseks on tugev perekond. Üsna tihti on nii, et kui kirjanikud kirjutavad väga pikka aega väga pikka teost, siis selline pikk tööprotsess väsitab, samad probleemid väsitavad. Teema on abielu purunemise lugu. Ülteb ka, et iga õnnetu perekond on õnnetu omamoodi. Teine mõte on see, et kõik abielud sõlmitakse taevas (siis ei peaks inimene neid lõhkuma). Kuna Tolstoi on veendunud perekonnaelu kõlbelisuses, siis Anna Karenina ei saagi õnnelikuks saada. Mõte on milline, miks ta ei saa? Sest Anna on see, kes hävitab perekonda. On kaks armastajapaari Anna ja Vrsonki, Kirry ja Levin. Anna on väga paeluv kirjandustegelane, kes on ainest andnud üsna mitmetele muudele kunstiteostele, ooper, ballett, filmitud, ameeriklased teinud variandi, kus Anna on õnnetu narkomaan, inglased on teinud väga seriaali, kõige parema filmi venelased ise. Anna on väga keerulise hingeeluga naine. Teose alguses on ilus, õnnelik, noor, eluga rahulolev naine. Tal on kõik, mis vaja, tal on seisus, hea mees, tal on armas väike poeg. Inimese elu peaks minema ainult tõusuteel. Igal hommikul ootab meid ees kolm juhust, kuna me elame oma igapäevases juhus, siis see kaitseb meid nende juhuste eest, harilikult astume nendest juhustest, mis võiksid meie elu muuta, astuma mööda. Anna ja Vrsonski kohtumine on juhus, kohtusid vaksalis. Oleks võinud ju täielikult olemata olla. Anna kandis leina, oli mustaks riietatud, ilus naine, pöörati palju tähelepanu siiski. Miks Anna üldse sõidab roninga? Perekondlikud põhjused, peab minema lepitama. Nüüd Anna, kes sinnamaani pole ilmselt elus armastanud, kui ta nüüd armub, siis kuidagi jäägitult ja lõplikult. Tollel ajal pole kombeks abielu lahutamine. Sellepärast, et kiriklikud. Ja kui ta sellest abielu köidikutest pääseb, on selle hind on see, et ei tohi kohtuda oma pojaga, lapsele öeldakse, et ema on surnud. Ta ei suuda seda Vronski tütart niimodi armastada nii nagu oma Sergeid. Kui Anna ja Vrsonksi esilalgu koos elavad, on nad juba õnnelikud. Õnnelik suhe on välismaal, kus nad on ainult teineteise jaoks. Anna on abielus, meeste maailm, kus naistele on vähem lubatud. Anna suhtes täielik suhtlemiskeeld, aga Vronski võib minna seltskonda ja suhelda. Miks seda üha rohkem hakkab tegema? Anna muutub kohutavalt armukadedaks, anna armastus muutub klammerdumiseks. Mõned inimesed on sõpruses klammerdunud, see on kohutavalt rakse. Anna armastus on üldse väga kiivas, väga klammerduv, sest ta on väga ebakindlal pinnasel. Viib lõpuks Annat selleni, et hüppab rongi alla. Sest Tolstoi meelest ei saanudki õnnelikuks saada. Anna ja Vronski suhe pole ideaalne, aga mõjub tõepäraselt. Teine paar on Kitty ja Levin. See on Tolstoi ideaalkujutlus ideaalsest abielust. Ideaalne suhe. Kui Vronski oli sõjaväelane ja haritud mees, Levin oli ka haritud mees, aga maamõisnik. Niisugune maamõisnik, nagu Tolstoi tahtnud ise olla. Selline, kes käib oma talupoegadega hästi läbi, käivad koos heinal, kõikidel on ühesugused vene talupoja särgid seljas ja. See suhe ei mõju tõeselt, sest liiga ideaalne, ei saa olla tõene. Samas peab ültema, et selles Kittys on üsna palju jooni Tolstoi oma enese naisest, sest neil aastatel on Tolsotoi perekonda kiindumine üsna oluline. Ongi veendunud, et maailm on ebaõiglane, aga seda saab parandada kõlbelise enesetäiustamise läbi. Läheb ikka ühest äärmusest teise, järgmine suur veendumus selline, et maailma pääsemine on tagasipöördumises lihtsasse talupojaellu. Idealiseerib just vene talupoega. Pole nüüd päris oma suurelt sisult nii vale. 70ndate aastate lõpus on siis Tolstoi veendunud, et Venemaa elukorraldus on absoluutselt ebaõiglane. Valitsus ei tegutse õigesti, et kirik on liiga palju seotud valitsemisega, valitsevad klassid, sealhulgas tema enda perekond, on väga egoistlikud. Püüab omaltpoolt teha midagi selle olukorra parandamiseks. Võtab osa söögimajade, nagu supiköökide tegemisest vaestele, või külastab vanglaid, või püüab pilku peal hoida talulaste koolidel, kirjutab sinna raamatuid. Saab aru, et see on vaid tilk meres.

Naturalism , E. Zola elu ja looming, üks teos lähivaates

E. Zola

1840- 1902 . „Daamide õnn“ – suure kaubamaja nimi. Eelkõige lugu sellest, kuidas kaovad kõik väikesed poed ja tekivad suured kaubanduskeskused. Pariisis mitut kvartalit hõlmav kaubamaja, mis viib pankrotti kõik väikesed poed. Käsitööline, kes tegi käsitsi vihmavarje, iga omaette kunstiteos, sest iga erinev. Aga tulevad suured tööstused ja vabrikud, ja sellised inimesed kaotavad oma töö ja äri.
Tema on eelkõige selle realistliku kirjanduse haru oluline tegija, mille nimi on naturalism, August Jakobson kirjaniku, mitte kommunisti ja joodikuna. „Vaeste patuste alev“ – Rääma linnaosast. Naturalism – realismi suund, kus tähelepanu pööratakse just eriti elu inetumatele külgedele, kus käsitletakse inimest eelkõige kui seda füsioloogilist patust looma. Naturalistid ütlevad, et väga suurt tähtsust mängib pärilikkus, et inimene on see, mis on tema geenid, siis see ajahetk ja koht, kus ta elab, keskkond.
Sündis Pariisis ja tema isa oli Veneetsiast pärit itaallane, erakordsete vaimuannetega insener. Ta on nii erakordsete vaimuannetega, et töötab Euroopa esimese raudteeehitusel, konstrueerib Euroopa esimesi tunneleid, mis asuvad Lõuna-Prantsusmaal, teeb suure plaani, kuidas ümber ehitada Marsielli sadama ehitused. Lapsepõlv möödubki Lõuna-Prantsusmaal. Ühes väikelinnas kanaliehitusel. Väliselt muutub rohkem. Praegusel ajal väliselt maailm niivõrd ei muutu, nüüd muutub infrastruktuur ja infotehnoloogia jne. Kapitalismi niisuguse tõusu aeg. Küll aga juhtub niisugune õnnetus, et isa sureb kopsupõletikku, antibiootikume ei eksisteeri. Sureb siis, kui tulevane kirjanik on 7-aastane. Kõik see, mis tulevikus võinuks olla, saab teistmoodi tehtud. Kõigepealt ei saa mainekasse erakooli, vaid käib harilikus riiklikus koolis, ja ta peab õppima elus rahaga ringi käima. Nüüd aga tema klassikaaslane on üks teine prantsuse kuulsus, kelle nimi on Paul Cezanne , kustnik. Hästi karmi korraga kroonukolledž. Väikelinn, kus elavad, on väga päikeseline. Koht, mis tingiks vabadust ja mere peal hulkumist, mitte karmi korda ja koolivormi . Nõnda siis nad arutavad ka, mismoodi nad sellest kodulinnast kunagi põgenevad ja neist saavad kuulsad mehed. Jagavad oma rollidki ära, Zolast pidi saama kunstik ja Cezannest teadlane. Oma kodulinna kujutab Zola mitmetes hilisemates novellides kui väikekodanlase ja sallimatuse kindlust ja kantsist. 18-aastaselt sõidab kodulinnast Pariisi ja tahab saavutada kõige kõrgema tasandi. Kui tahab teha ülikooli sissesaamiseks vajalikke eksameid, siis saab kõikides ainetes positiivse tulemuse välja arvatud kirjanduse, sest üks õpetaja hindab seda nulliga. Eksameid ümber ka ei tee. Hakkab tööle kaubalaos, see omamoodi hea elukool . Satub väikeametnike keskele, tunneb Pariisi väikest inimest, kellest kirjutas Dostojevski. Elab üsna sandisti, pandimajas käib tihedamini kui restoranis , aga õpib tundma seda töötavat Pariisi. Tal on väga visa iseloom. Ema keeldub teda toetamast, ainult siis, kui hakkab õppima seda, mis toob nii temale kui perekonnale sisse. Seniks, kuni katsetab kirjandusega, ema keeldub toetamast. Samal ajal Pariisis põnevad ajad: pagendatud Hugo, kohtu alla antud Madame Bovary, tuleb siia Maupassant, mitmeid väga kuulsaid kunstnikke ja kultuurilinnana on Pariiis väga põnevaks kujunenud. Tekib noorte inimeste grupp, kuhu kuuluvad kõik need, kes vaidlevad oma kokkusaamistel, milline peaks olema kunst, kirjandus, muusika . Samal ajal huvitavad kõiki noori inimesi meditsiini ja bioloogia edusammud. Pärilikkuse geeni avastamine näiteks, see, et tugevam jääb ellu. Selle kannavad kultuuri ja kirjandusse edasi – elu ongi selline, et tugevam jääb ellu. Zola sellestkõigest väga vaimustatud, temast saab inimene, kes on poliitiliselt väga aktiivne. Oma kirjanduslikku tegevust alustab luuletustega, mis olid nirud. 1864. Aastal lõpuks loobub oma poeemidest ja muudest värssidest ja hakkab kirjutama proosat. Annab välja mitmeid jutukogusid. Sinna on sellised pealkirjad, mis kutsuvad lugema, „Marsielle“,“Surnu testament “,“Pihtimused“. Esialgsed jutustused romantilise kirjanduse mallide ja mudelite järele loodud.
„ Therese Raquin“ Romaan, mis teeb Zola kuulsaks. Eesti keelde tõlgitakse seda kui „Sa ei pea mitte abielu rikkuma“.

O. Wilde’i „Dorian Gray portree“ lähivaatlus
1891, peateos, romaan. Ise ta ülteb, et mõtte kirjutada seda teost, sai ta Balzaci jutustusest „Sagräännahk“, mis on lugu ühest eluheidikust, kellel ei lähe elus kuidagi hästi, ostab endale antiikipoegst kummalise nahatüki, sellel on üks omadus, ta võib täita kõik inimeste soovid, aga iga sooviga läheb see nahatükk väiksemaks ja omaniku eluaeg väheneb. Aga ka kõige lihtlabasemas soovid, nagu ma tahan juua, vähendasid seda nahatükki. Dorian Gray on igavana motiiv oma hinge saatanale müünud inimesest. See rumal, kes kunagi soovis, et täituksid kõik minu soovid, oli kuningas Midas, et kõik mida ta puudutab, muutuks kullaks. Ei saanud enam süüa ja juua. Müüt Narkissosest, kes oli armunud oma enese peegelpilti, ei suutnud peegelpildist lahkuda, suri nälga. Dorian Gray on armunud oma ilusse nagu Narkissos. Teose alguses väga kaunis noormees, värskete armaste mõtetega, väga ilusa väljanägemisega. Basil maalib Dorian Grayst portree, lord Henry selle valmimise hetkel juures. Dorian Gray soovib, et oh jääksin ma alati niisama nooreks ja ilusaks. Nende soovidega ongi maailmas nõnda, et me peaksime nende formuleerimisega ettevaatlikud. Dorian on Wilde estetismi vaadete esitaja, aga kõige suurema mõjuga temale on lord Henry. Missugust õpetust lord Henry jagab Dorian Grayle? Hedonismi, naudingufilosoofiat. Paneb pähe mõtted, et ainuke viis kiusatusest lahti saada, on sellele alla anda. Dorian on nagu vaha, mida lord mudib, annab kõigele järele ja võtab sellest naudingufilosoofiast selle kõige inetuma versiooni. Sama teost kasutatakse kohtuprotsessil. Tolles teoses ongi vist kõige rohkem aforisme, mida Wilde oma tegelaste suhu paneb. „Armastuse tõeliseks vundamendiks on vastastikune mittemõistmine.“ „Naised muutuvad oma emade sarnaseks, see on nende tragöödia. Mehed ei muutu, see on nende tragöödia.“ „naised abielluvad uudishimust, mehed abielluvad tüdimusest, mõlemad pettuvad.“ „populaarsus on loorberi pärg, millega maailma troonib halba kunsti. Kõik, mis on populaarne, on vildakas.“ „Mis vahet on kirjandusel ja ajakirjandusel. Ajakirjandus on leotamatu ja kirjandust ei loeta.“ „Senikaua kuni sõda kujutatakse kuriteona, säilitab ta oma veetluse. Kui muutub inimeste silmis veetlevaks, kaotab ta oma populaarsuse.“ „Ainus vahe pühaku ja patuse vahel on see, et igal pühakul on minevik, patusel tulevik.“ „Alati peab mängima ausalt, kui sul on võidukaardid.“ „Kohusetunne on asi, mida nõutakse alati teistelt, mitte iseendalt.“ See, kuidas Wilde lõpetab Dorian Gray romaani, näitab, et kirjanik ise tema ideedega nõus pole.

Sümbolism, A. Rimbaud ’ ja P. Verlaine ’I elu ja looming, ühe luuletuse analüüs
70ndad ja 80ndad aastad, kus Pariisi päevalehtede artiklitesse hakkas ilmuma selline sõna nagu „dekadents“ – mandumine. Rühmitus ütlebki, et loojangu ja hävituse kirjanikud. Nemad siis väga mitmetes väljaannetes ja mitut moodi avaldavad oma manifeste. Kõigepealt ütlevad, et on äärmiselt ükskõiksed sotsiaalsete probleemide suhtes. Kunstil puudub kasvatuslik mõju. Rõhutavad äärmuseid, individualismi. Väga skeptilised, isegi küünilisus. Iroonia ja künism on kirjanduses oluline. Iseloomustab põlgus rahvamasside suhtes. Kirjutavad ainult valitud lugejaskonnale, igasugune mats ei saa nende kirjandusest aru. Hiljem nimetatud modernismiks. Sinna kuuluvad sümbolism, futurism, sürrealism, imažism, kubism, dadism, abstraktsionism. Pole mitte ainult kirjanduses ettetulev.
Võimutseb põhilise vooluna Prantsusmaal kolm aastakümmet. Andsid 1886 aastal oma kirjandusliku programmi. Võtavad aluseks Platoni idealistliku õpetuse. Reaalne ja ideaalne maailm. Reaalne maailm on niinimetatud varjude teater, sellepärast et suudab ideaalsest väljendada ainult murdosa. Reaalse ja ideaalse maailma vahel on kuristik. Polegi võimalik ületada. Kirjanduse juures nimetavad kõige tähtsamaks intuitsiooni (vaist), kõrgeim kogemus on inimese sisemine kogemus. Ideaalne maailm, see müstiline, mis on kuristiku taga, selle minimaalne kättesaadavus on võimalik ainult suurte kunstnike puhul – kirjanikud, muusikud, kunstnikud. Poeet peab olema selline väljavalitu, üksik, mitte massiinimene. Sümbolism on aken tundmatusse. Maailma tulebki taluda sümbolite kaudu. Sümbolid on väga mitmetähenduslikud. Mis vahe on märgil ja sümbolil? Sümbolit võtavad erinevad inimesed erinevalt, märk on kindel kokkulepitud asi. Luule on väga sarnane muusikaga. Luulekeel, värss peab olema musikaalne. Kunstis sellel ajal impressionism (mulje). Ütlevad, et kirjandus peab tulema toime vihjetega. Ei tohi otse öelda, vaid peab kasutama vihjeid. Eelista kõnele sosinal suud. Aga suurt osa maailma tunnetamisel mängib juhus. Nad loovad oma sümbolistliku sõnavara. Võtavad prantsuse kirjanduses uue nähtuse – vabavärsi. Eesti kirjandusse jõudis enne esimest vabariiki. Uuesti tuli Ruššovi sula aegu.
Paul Verlaine (1844-1896)
Temal on kahesugune elu olnud. Kõigepealt sünnib ta kehva sõjaväelase perekonda, lõpetab korralikult kolledži ja kahekümneselt sai tööle Pariisi linnavalitsuses. Võttis naise, nii nagu ikka peab olema ja elas niisugust väga rutiinset ametnikuelu. Kõik oli nagu välispidiselt olemas. Kohati, kui perel käisid külalised, siis vahel šokeeris neid, et deklareeris oma mässumeelseid vaateid. Luuletab ta salaja ja rohkem sahtlisse. Tegeleb sellega juba kooliajast pelae. 1871. Aastal teatavasti on Pariisi kommuun, kohtuvad Pariisis kaks meest, Verlaine ja Artur Rimbaud. Algabgi teine elu, avastab esiteks, et ta on hoopis seksuaalne sättumus, lahkub oma pere juurest ja koos Rimbaud’iga matkab läbi Euroopa. Suured armastajad, aga ka luules niisugune aeg, et inimesed tarbivad üsna palju kõikvõimalikke drooge, oopiumi , absinti, hašišis, ei mõelda sellegi peale, et ohtlikud. Iseloomult hästi tundeline inimene ja kõige rohkem maailmas kartis üksindust. Klammerdus seetõttu vana elu külge. Rimbaud’iga tekivad kohutavad vastuolud, ükskord juhtus nii, et tüli käigus tulistas Verlain teda, mõisteti vanglasse. Läksid lahku. Katsetab väga mitmel alal: ametnik, õpetaja, lektor. Ükski töö ei paku rahuldust ja on kogu aeg võlgades. Viimased eluaastad on rohkem kõrtsides tegev. Loomingust kõike ei tea keegi. Tema luulekogud : „Saturnilised poeemid“ ja teine on „Galantsed pidustused“. Parim luulekogu ilmus 1874 „Sõnadeta romansid“. Siin on hästi kuulus luuletus „ Luulekunst “, kus ültebki niimodi, et sümbolistliku luule peamõte on muusika enne muud. Väga palju on linnaelu pilte. Palju kirjutab vihmast, ududest, sügisest, melanhoolsed, väga nukrad luuletused. Sümbolistide värsivormiline manifest. Eelkäijaks Podler, kelle teemadeks olid samuti sügise ja spiini (eluraskuste) teema.
Artur Ribaud (1854-1891)
Sündis Prantsuse väikelinnas, mille nimi on Šarlevill (xD). Nimetatud oma aja Villoniks. Kummaline, lühike, ja täis kokkusattumusi on tema elu. Tema loomingut on kogutud ja otsitud ja tal on oma austajaskond, ja vaieldakse veel tänapäevalgi, et kõik see, mis teatakse tema autorluse all, on õige, või on mõni vale luuletus sinna sattunud. Sündis väga rangesse, katoliiklikusse peresse, kus oli ema, see jõudu juht ja kõige kindlakäelisem. Õppis korralikus usulises seminaris, aga hakkab varakult kirjutama luuletusi, ja tunneb sügavat protesti ümbritsevaga. See väljendub, nagu noorel inimesel loomulikult, eelkõige välises. Hakkab ennast teistmoodi riietama: kannab väga pikki juukseid ja lehvivaid kaelasidemeid ja eitab kõiki korralike inimeste käitumisnorme. Suitsetab piipu tänaval teismelisena. Kui on 16-aastane, kuuleb ta sündmustest Pariisis ja ta ruttab oma kodulinnast välja Pariiisi, jõuab oma õnentuseks liiga hilja – Pariisi kommuuni lahingud on lõppenud. Küll aga jääb Pariisi, tutvub huvitavate kunstnike ja kirjanikega, keda on seal rohkem kui mujal maailmas. Tutvus ka Paul Verlain’ega, kellega rändab mööda Euroopat. Sellega kaasnevad alkohol ja narkootikumid. Tunneb vajadust kõikide reeglite ja tunnete läbimõeldud rikkumisele järele. On nii ise öelnud. Siis ülteb, et tema kirjandus on eriliselt ilmutuslik. Ta kujutab ette, et ta on luules ja kirjanduses prohvet. Kui tunneb, et lugeja tema prohvetlikku rolli vastu ei võta, siis loobub luulest üldse. Mingi aeg katsetab proosaga, aga kui lähevad tüli Verlain’ega, lähevad lahku, siis otsustab, et Prantsusmaa ei paku enam huvi ega turvatunnet, et Prantsusmaa ei paku talle enam midagi. Otsustab minna otsima maad, kus on vabadus ja seiklused – Aafirka. Seal pole veel sellist tsivilisatsiooni. Tunne nagu Russeaul, et tagasi loodusesse . Ülteb, et pöördub sealt tagasi pruuni naha, leegitseva pilguga. Surmavalt haigena tegelikult. Ema ja õde on temaga siis, ülejäänud inimesed on ta hüljanud. Tema luules ja loominugs on kokku põimunud lürism ja iroonia. Tema oma loomingus ülteb, et igasuguseid ühiskondlikke norme tuleb eitada. Püüab laiendada prantsuse luulekunsti, värsi- ja riimisüsteemi sinnamaani välja, et ostustab, et häälikud ja tähed on värvilised. Paneb täishäälikutele värve. A – must, E – valge, I – karmiin , U – roheline, O – sinine. Püüab luulekeelele ühendada gammat. Kirjutas ühe hästi kuulsa luuletuse „ Purjus laev“, veel 16-aastasena, mis oli tuhandete miilide kaugusel merest. Polnud seda kunagi näinud, oli lugenud ainult J. Verne’i romaane. Tema ettekujutus piirdus sellega. Maailm on otsekui purjus laev, mille kapten ka loomulikult purjus, maailm vänderdab ja tal pole selget sihti. Läheb loojangu ja hävingu poole. Uue maailma jaoks need ei kehti need nõuded, vanad väärtused on tühjaks jooksnud ja asemele pole midagi tulnud. Eesti keelde tõlkinud Marie Under. Luulekogud, mis on pealkirjad, et ilmutuslikud: „Valgustused“, „Suvi põrgus“. Luuletused „ Magaja orus“, „Mu boheem .“ Rimbaud ja üldse sümbolistid kirjeldavad palju tundmusi looduse kaudu. Žanriteks on sonetid .

G. de Maupassant’i elu ja looming
1850-1893. loomingus ja eluvaadetes palju sarnast Tšehhoviga. Sündis Normandias Põhja-Prantsusmaal väga vanasse aadlisuguvõssa ja kurval kombel läksid tema vanemad kohe pärast tema sündi lahku. Niiet paleuseks, vormijaks või suunajaks esimese hooga ema, kes on väga haritud ja kaunis naine, kes sõprussidemetes paljude kultuuritegelastega, üheks neist ongi siis Flaubert, kes on Maupassanti sündides 21. Aastane. Räägitakse, et olla tema isaks. Ema avastab, et laps äärmiselt andekas kirjanduse ja keelte peale. Oluline ka kõik see, mis füüsiliste omadustega seotud, kriglik sõudesportlane, meeldib jahiga merel käia, mägisel rannikul matkata. Pannakse vaimulikku seminari õppima, see kool ei meeldi talle teps mitte. Seal on väga ranged reeglid, aga tema läbi käinud teistlaadi rahvaga, loomeinimestega. Üsna pea visatakse ta sealt välja. Jätkab seal samas kolledžis, kus kunagi õppinud ka Flaubert. Tuleb Prantsuse-Preisi sõda, mis laostas Maupassantide perekonna, muidu oli kombeks, et üks aadlik ei käi ametis kui tööl. Töötas ametnikuna mere-ja haridusministeeriumi ja samal ajal elades Pariisis on innukas sõudesportlane. Kirjandusse tuleb ta luuletustega. Samal ajal hakkab teda suunama Flaubert, kes 1873-1881 parandab ja suunab ning õpetab teda kirjutama. esimene arvestatav novell ilmus 1880 „Rasvapall“/““Rasvarull“. On kirjutanud 16 kogu novelle, 6 romaani, 3 kogu reisikirju, väga palju artikleid ja arvustusi, ja seda kõike 43 eluaasta jooksul. Välispidiselt peeti teda arrogantseks ja snooblikuks meheks. Arvati, et kuna tuleb seltskonda ja on põhiliselt vait, justkui kõrgilt käitub, on uhke oma vana aadlipäritolu peale. Aga tegelikult oli loomult introvertne ja pigem jälgis teisi kõrvalt, ilma isata kasvamine tekitanud ka teatud komplekse, oli kogu aeg sellises kaitsehoiakus. Kas siis rünnak või üleolek. Selle välispidiselt kõrgi olekuga tekitab endale üsna palju vaenlasi. Kui novellidega populaarseks saab, kutsutakse külla igale poole. Ise arvas, et see, mis on tema eraelu, kuulub talle, ei lubanud levitada endast ühtegi pilti ja testamendiga jättis sellise korralduse, et pärast tema surma hävitati kõik tema eraelu puudutavad paberid. Tal uhke ja häbelik süda, mida piinlik ja häbelik teistele näidata. Tema esimeseks kriitikuks ema, kelle kirjanduslikku maitset ta usaldas. Reisis palju, tal oma jaht, pani nimeks Bel Ami (ilus sõber) ja sellega sõitis läbi kõik Vahemereäärsed riigid. Aga ka Inglismaale. Poliitilises mõttes arvas ta, et Prantsusmaa peaks olema konstitutsiooniline vabariik, eesotsas intelligentidega. Maailma ja Euroopa tulevikus polnud sugugi nii positiivselt meelestatud, arvas, et loojangu teel ja pole selleks enam midagi parata. Elu lõpupoole hakkab temas süvenema niisugune hingeseisund, nagu Gogolil ja Bulgakovil, mis introvertseid ja õrna hingega loovaid inimesi on purenud – hirm, et ei suuda enam midagi arvestatavat luua. Hakkas kartma, et jääb pimedaks. Tervislik seisund süveneb ja halveneb, mõned oma hallutsinatsioonid üles kirjutanud ka oma novellidesse. „Kes teab“ näiteks. 1891. Aastal sooritab ebaõnnestunud enesetapukatse, pannakse vaimuhaiglasse, kus ta 2 aastat kinnises asutuses peab veetma. Ja suri 6. Juulil 1893, teener, kes seal juures oli, ültes, et kustus nagu lamp, vaikselt, milles on õli otsa saanud. Pooladb Flauberti vaateid, aga mitte pimesi. Kirjanik peab tema meelest jäädvustama kaasaega, kuid mitte siis kopeerides, vaid kunstiliselt ümber töödeldes. Veendumusel, et inimese olemus sõltub tema temperamenditüübist, klimaatilistest oludest ja ajalisest asukohast. Suurt tähelepanu pöörab prantsuse keele puhtusele. Novellid. „Preili Fifi“, „Metskurvitsa jutustused“, „Miss Harriet“, „Kuuvalgus“ ja veel teised kogude nimed. Tema novelli varjutab selline ängistav nukrus. Esimeseks väga oluliseks teemaks on sõda. „Rasvarull“, „Preili Fifi“, „Kaks sõpra“, „Isa milon“ jt. Sõjateema oluline ka sellepärast, et noorukina olnud ka mõne aja rindel ja tunneb seda teemat. Esimene tuntud novell 1880 kogumikust, E. Zola koostas, „Medani õhtud“. „Rasvarulli“ annab Maupassant. Sõjateema juures on tema loomingus selline tendets, et ta võtab osa kangelannasid prostituutide hulgast. Toob kirjandusse langenud naisete teema. Prostituudid on märksa eetilisemad ja patriootilisemad kui need ausad kodanlased. „Rasvarull“ on prostituut, on saanud hüüdnime, sest on hästi volüümikas. Rõõmsa meeleoluga, meeldib väga süüa ja ametist ei tee väga saladust. Juhtub nõnda, et üks reisiseltskond postitõllaga põgeneb sõja eest, üks kinnine ruum. Rasvarull loomulikult kaasa võtnud süüa, aga kodanlased, kes on kaasa võtnud ehted ja aarded, pole söögi peale mõelnud. Rasvarull väga lahke, näeb, et teised ilastavad, jagab neile söögi ära. Hobuseid vahetada. Preisi ohvitser tahtis temaga magada, et siis keegi edasi ei sõida. Aga rasvarull ültes, et tema vaenlasega ei maga. Reisikaaslased hakkavad teda veenma. Healoomulik Rasvarull teeb ära selle. Kõikidel aega, et süüa osta, Rasvarullil polnud aega. Kui Rasvarull jagas kõikidele süüa, siis temale ei paku enam keegi. Sellised need väikekodanlased on. „Preili Fifi“ pole üldse naine, vaid on ühe Preisi ohvitseri hüüdnimi. Kiitsakas, pedantne mees. Loss, mille asukad on Preisi ohvitserid, vallutanud küla, lossis lõhuvad asju ja otsustavad korraldada peo, aga mis pidu on ilma naisteta. Tuuakse prostituudid kohale, preili Fifi korraldajate hulgas. Lauas süüakse õhtust ja preili Fifi hakkab mõnitama neid naisi, mitte ameti pärast, vaid et teie, prantslased, olete niisugused, niisugused ja niisugused. Üks prostituutidest vihastab niivõrd, et torkab ohvitserile kõrri. Teine teema on talupoegade teema. Ülteb, et talupoeg peab vastutama oma elu eest, talle ei saa lõpmatuseni kaasa tunda. Niisugune novell „Ristsed“. Üsna õõvastav lugu. Lugu sellest, kuidas ühte väikest beebit minnakse talveajal ristima. Tehakse ohtrasti veini ja külm on ka, lähevad selle beebiga, ja ristvad beebi ära, küll aga hakkavad jooma ja laaberdama. Külmetavad selle lapse surnuks. Suhtumine umbes niimodi, et tundevaesus. Teine, millele talupoegade juures tähelepanu pöörab on rahaahnus. Küüned enda poole, pole üldse sellise lahke iseloomuga inimene. „Värdjate ema“ seal juttu ühest Prantsuse talunaisest, tal on hästi korras selline väike talu, puhtad kardinad on akenda ees, söö või põrandal. See naine, kui oli noorem, ootas last, tahtis seda varjata, sidus korsetiga ennast kinni, sünnitas ebardlapse ja müüs selle ära. Avastas, et see oli hea äriidee, nööris ennast keskelt kinni ja müüs lapsi raha eest. Järgmine teema, on armastuse teema. Ja seal on jälle selline nukker varjund, üsna tihti kirjutab luhtaläinud elu saatusest. Mingil x põhjusel läheb inimestel järsku halvasti. Siin on kummalised juhtumid ja inimese elu läheb hoopiski teiseks. „Kaelakee“, „Onu Jules“,“Miss Harriet“. „Kaelakee“ tegelasteks noor abielupaar, mees on väikeametnik ja naine on loomulikult kodus ja tal on pidev tahtmine natukene silma paista, sest ka tema on lugenud ilusaid romantilisi romaane. Järsku selline lugu, et mehele antakse kutse ballile, koos naisega. Naine leiab, et midagi pole selga panna. Kraabivad kokku viimase raha ja naisele ostetakse imekena kleit. Ootab ainult oma balli, et saaks tantsida ja särada. Kleit pole täiuslik, kui kleidi juures pole ehet. Raha ka pole. Naisele tuleb meelde, et tema pooltuttav sõbranna on riikam ja tal on ehteid ja laenab ühe briljantkaelakee. Kõik on jube hästi seal, sõidavad ballilt tõllaga koju, paneb käe dekoltee kohale ja briljantkaelakeed ei ole. Aga see tuleb tagasi viia. Laenavad ja ostavad uue kaelakee. Mööduvad aastad, ilusast noorest naisest on saanud selline ärakulunud, pahur ja torisev naine, kellel oma elu polegi olnud, ja sama on toimunud ka selle noore mehega. Juhtub, et naine näeb pargis seda peaaegu sõbrannat ja hakkavad sellest rääkima. See kaelakee oli võlts ja terve oma elu olid nad maksnud tagasi võlga, mida nad üdlse ei oleks pidanud tekitama. „Mingi novell“ noorel mehel sureb ära naine, kopsupõletikus, mees leinab. Läheb surnuaeda, naise haua peale, nutab ja ahastab seal, kuni jääb magama. Kui ärkab üles, on pime. Surnuaed on ülerahvastatud. Kõik surnud on haudadest üles tõusnud. Nad kustutavad hauakirju oma haudadelt. Selle naise hauakirjaks oli ka, et oli armastav abikaasa oma igavesti armastavale mehele. Kõik kirjutasid sinna tegeliku põhjuse, miks nad surid. Noor naine kirjutas, et tuli armukese juurest, jäi vihma kätte, külmetas ja suri kopsupõletikku. Veel üks teema on andekdootlikud lood, sellised novellid, kus on mindudki välja puändi peale. „Surmamõistetu“. Tegevus toimub ühes Euroopa väikeriigis. Mõistetakse surma üks kurjategija, seal riigis on timukad. Pannakse vanglasse ja määratakse eluaegne vangistus. Hakkab riigi raha sööma. Kuidas vabaneda sellisest tülikast vangist, sellele on üles ehitatud kogu see novell.

Vabalt valitud E. M. Remarque ’i romaani lähivaatlus
1929 teeb populaarseks „Läänerindel muutuseta“, 30 tehti film ja sai Oscari. Eesti keeles juba 31, praeguseks ilmunud üle 50 keeles. 1931 sunnitakse ta Saksamaalt lahkuma, on ka juut, ja kui „Läänerindel muutuseta“ film esilinastus Berliinis, siis natsid lasid kinosaali pisargaasi ja tohutu hulga rotte. 1933 kui Berliini ooperiväljakul põletati raamatuid, siis ka tema teoseid. 1938 võeti talt Saksa kodakondsus . Kui 31 lahkub Saksamaalt, siis Šveitsis ja Prantsusmaal. Vahetult sõja eel sõidab USAsse, New Yorki . Abiellus seal jõuka ameeriklannaga. 1937 saab USA kodakondsuse ja elab seal pikka aega. Elu viimased aastad elas taas Euroopas ja Šveitsis, suri 5. Novembril 1970. Kogu looming eesti keelde tõlgitud. 1. Sõjateemalised romaanid. „Läänerindel muutuseta“ ja „ Tagasiteel .“ Mõlemad Esimesest ja Teisest Maailmasõjast. „Aeg antud elada, aeg antud surra.“ Pealkiri pärit Piiblist, Koguja raamatust. „Läänerindel muutuseta“, sama aasta lõpuks tõlgitud 12 keelde. See romaan teeb ta väga menukaks, aga samal ajal ka tohutult rünnatud autoriks . Tema oma romaanis sõda väga realistlikult, ilustamata kirjutab. Kirjutab, misk sõdivad? Oma poliitikute pärast. Inimene pole sündinud tapjaks, sõda teeb inimestest vaimsed invaliidid. Ajalehed ja tema kriitikud kirjutasid, et ta polegi kunagi rindel olnud või siis ültesid, et kui ta üldse oli, siis kusagil tagalas, või ohvitser, et ei sattunud üldse lahingusse. Tegelikult üsna autobiograafiline, peategelaseks Paul Bäunmer. Kui sõjas surma saab see mees, siis ajalehes pealkiri, et „Läänerindel muutuseta“ – sõja jaoks ei loe see üks inimene mitte midagi. Klassist noormeestest, kuidas õpetaja räägib, kui patriootiline peab olema, ja lähevad terve klassiga sõtta ja nad saavad kõik surma. Muutuvad seal hirmsateks.
SIIA KOKKUVÕTET VAJA!

E. M. Remarque elu ja looming
1898 – 1970. Ennem oli ta nimi Erich Paul Remarck. Sündis väikekodanlikus linnakeses väga ranges, katoliiklikus peres. Lõpetas ka katoliikliku seminari 1916 ja pärast kooli läks 18 aastase poisikesena vabatahtlikult Esimesse Maailmasõtta. Oli rindel sõja lõpuni, sai korduvalt haavata. Kui sõjast tuleb, siis on tema suur unistus saada kas maalikunstnikuks või muusikuks. Aga tegelikkuses ei saanud temast kumbatki, alguses peab hästi palju ameteid: organist, autovõidusõitja, kaupmees , algkooliõpetaja, raamatupidaja, müüb hauasambaid, ajakirjanik lõpuks, ja ka ajalehe toimetaja. Kirjutab muidugi ka auto võidusõidusst päris vahvalt . 1923 saab ühe kuulsa reklaamilehe toimetajaks ja siis rändab päris palju Itaalias ringi, Šveitsis, Balkanimaades. 25st aastast alates asus tööle ajakirjas Sportin blick. Kirjutas kõike, liiklusest, õpetas, kuidas auto eest hoolitseda, kirjutas reisikirju maadest, kus kunagi polnud käinud, tegi reklaami autodele, mootorpaatidele. Töö kõrvalt ilmuvad esimesed romaanid. „ Unistuste pood “ ja „Jaam horisondil .“ Kriitikud materdavad täiesti maha, sisutühjad ja keelt ja stiili hinnati päris kohutavaks. 1929 teeb populaarseks „Läänerindel muutuseta“, 30 tehti film ja sai Oscari. Eesti keeles juba 31, praeguseks ilmunud üle 50 keeles. 1931 sunnitakse ta Saksamaalt lahkuma, on ka juut, ja kui „Läänerindel muutuseta“ film esilinastus Berliinis, siis natsid lasid kinosaali pisargaasi ja tohutu hulga rotte. 1933 kui Berliini ooperiväljakul põletati raamatuid, siis ka tema teoseid. 1938 võeti talt Saksa kodakondsus . Kui 31 lahkub Saksamaalt, siis Šveitsis ja Prantsusmaal. Vahetult sõja eel sõidab USAsse, New Yorki. Abiellus seal jõuka ameeriklannaga. 1937 saab USA kodakondsuse ja elab seal pikka aega. Elu viimased aastad elas taas Euroopas ja Šveitsis, suri 5. Novembril 1970. Kogu looming eesti keelde tõlgitud. 1. Sõjateemalised romaanid. „Läänerindel muutuseta“ ja „Tagasiteel.“ Mõlemad Esimesest ja Teisest Maailmasõjast. „Aeg antud elada, aeg antud surra.“ Pealkiri pärit Piiblist, Koguja raamatust. „Läänerindel muutuseta“, sama aasta lõpuks tõlgitud 12 keelde. See romaan teeb ta väga menukaks, aga samal ajal ka tohutult rünnatud autoriks. Tema oma romaanis sõda väga realistlikult, ilustamata kirjutab. Kirjutab, misk sõdivad? Oma poliitikute pärast. Inimene pole sündinud tapjaks, sõda teeb inimestest vaimsed invaliidid. Ajalehed ja tema kriitikud kirjutasid, et ta polegi kunagi rindel olnud või siis ültesid, et kui ta üldse oli, siis kusagil tagalas, või ohvitser, et ei sattunud üldse lahingusse. Tegelikult üsna autobiograafiline, peategelaseks Paul Bäunmer. Kui sõjas surma saab see mees, siis ajalehes pealkiri, et „Läänerindel muutuseta“ – sõja jaoks ei loe see üks inimene mitte midagi. Klassist noormeestest, kuidas õpetaja räägib, kui patriootiline peab olema, ja lähevad terve klassiga sõtta ja nad saavad kõik surma. Muutuvad seal hirmsateks.
„Tagasiteel“ 1931, I maailmasõja poisiohtu sõdurite tagasitee rindelt tsiviilellu. Probleem see, et kas on võimalik tagasi pöörduda? Pärast I maailmasõda hakati üht osa ühest põlvkonnast nimetama kadunud põlvkonnaks, sellest raamatus „Läänerindel muutusteta“. Mõiste pani G. Stein, elas pärast I maailmasõda Pariisis ja pani esimesena artikli, kus kirjutas Lost Generationi, selleks nimetati poisse, kes koolipingist läksid sõtta ja kellel õnnestus seal ellu jääda. Kõige rohkem on nendest kirjutanud need, kes ise olid sõjad – Hemingway („Kui päike tõuseb“) ja Remarque. Tutvustab kirjutamiseelseid mõtteid. Väga harva andis intervjuusid. Esimese romaani kirjutamiseni jõudsin nõnda, et kannatasin meeleheitehogude all, tegin tähelepanekuid depressioonihoogude kohta, põhjused sõjas. Sõjavari meie hinges, tujud, aga sisemuses kurbus. Keskealisi mehi ei võetud sellepärast, et neil pere ja kodu ja töö. Aga koolipoistel pole midagi. Ainukene, mis sõjas jäi, oli rindesõprus, millele Remarque pöörab hästi palju tähelepanu. Olid õppinud ainult ühte – tappa, selleks, et ellu jääda. Kui inimene on mentaalselt terve, siis ta ei vajagi ühte kümnest käsust, et „Sina ei tohi tappa!“ sest ei suudagi tappa. Sõjas tuleb see joon iseendast üle astuda. Kui kadunud põlvkond tuleb tagasi sõjast, siis ainus väärtus on rindesõprus, nad on ellu jäänud, seega nad tahavad ainult elada. Väga paljude elu möödus suurte pidude tähe all. Joomine on see, et olla võimeline suhtlema . Pole ei mentaalseid ega materiaalseid väärtusi. Tavaelu on nende jaoks veidikene aeglane, sest sõjas toimuvad sündmused väga kiiresti. Paljud, kes tulid I maailmasõjast, neist said autovõidusõitjad. Nad ei oskagi olla midagi muud, kui sõdur. Kui tulid sõjast tagasi, siis kõigepealt mõtlevad sõja põhjuste peale. Proovivad vastuseid leida küll raamatuist, küll teiste inimeste käest. Püüavad kanda kinnitada oma kodukohtades, nad ei sobi sinna. Neid ei huvita enamasti poliitika. Üks neist tagasipöördunud sõdureist hakkab poliitikast huvitama, sest Saksamaal tõstab pead natsiliikumine, tema on selle vastu, juhtub midagi enneolematut, tema endine ohvitser sõjas, laseb ta maha. Üks noortest meestest ütleb, et sõdurid tapavad sõdureid. Otsustavad, et elus saab kõike raha eest ja raha on ainus asi. Nüüd proovivad küll abielluda kasulikult, küll hakkavad kauplema , äri teeb rikkaks. Üks neist hakkab õpetajaks, loobub üsna ruttu, sest tema ei saa olla noorsoo kasvatajaks, sest tal endal pole ühtegi päeva elada. Tegelikult tagasiteed sõjast pole. 1954 romaan „Aeg antud elada, aeg antud surra“ – II maailmasõja aegse Saksamaa ja Venemaa sõja aegsetel rinnetel. Selle romaani peategelane on Remarque’i loomingus uudne tegelane, siis too proovib muuta midagi ja proovib võtta vastutust toimunu eest. See meest Ernst on olnud sõjas sõja esimsetest päevadest peale. Sõdur täidab käsku. Nüüd on ta Veemaal ja seal toimus pööre suures lahingus – Stalingradi. Tema pääses sealt eluga ja vangilangemisest ka. Hakkab elu ja Saksamaa saatuse üle järgi mõtlema. Antakse puhkust ja sõidab koju, sest tema kodulinna on mitu korda pommitatud ja tema kodumaja polegi enam. Ei suuda üles leida oma vanemaid, ei saagi teada, kas vanemad on elus või ei. Kohtub kooliõega, siis kohe suur ja võimas armastus. Ikkagi on mure, et mis saab. Ernst on aru saanud, et Saksamaa kaotab sõja. Aga mis juhtub peale sõda? Kuidas sakslased oma süü lunastavad? Peab minema tagasi rindele. Tegeleb mõttega, kuidas oma süüd lunastada, püüab ise vastuse saada ja ise tegusteda. Peategelane ja veel üks sõdur peavad valvama. Otsustab partisanid vabastada, kui oled teise poisiga valves. Peab tapma oma kaaslase, tegi seda ja lasi vabaks partisanid. Puänt on väga nukker, üks partisanidest võttis püssi ja tappis oma vabastaja.
Teine teema on emigratsiooniromaanid. Esimene ilmub 1940, „Armasta oma ligimest “ – nende inimeste saatus, kes pidid 1933. Aastal Saksamaalt lahkuma, polnud dokumente, elamisluba, politsei saadab ühelt maalt teisele. Remarque nimetab neid justkui laipadeks puhkusel. Mõningatel kordadel aitavad kaastundlikud inimesed, võimud ei pööra tähelepanu. Kõik sündmuste käiku tõmmatud, inimestel pole mõtet mõelda minevikule, tulevikku pole, mõtekas elada ainult ühes päevas. Remarque rõhutab pea kõigis teostes, et ... peategelane ka olnud I maailmasõjas ja on olnud koonduslaagris, Gestapo käes, põgenenud Saksamaalt Prantsusmaale. Ta annab teada, et Saksamaal on lootusetult haige tema naine. Otsustab, et peab tagasi minema, ükskõiksus, see letargia kaob. Sõidab tagasi Saksamaale, kuigi teab, et pannakse uuesti kinni. Leiab haigla üles, 4. Korrusel naine suremas, lubab olla seal seni, kuni sureb. Hüppab alla, tõmmates valvuri endaga kaasa, sest valvur ootas juba ukse taga.
1946 ilmub „Arc de Triumpfe“ – triumfikaar , ja see osutub ta teiseks menukaks romaaniks. Kirjanikud ise hindavad ennast teistmoodi, ise arvas, et tema parimad raamatud on „Läänerindel muutuseta“ ja „Taeva soosikud?“. See triumfikaar teistest peajagu kõrgemal. Tegevus toimub Pariisis, seal on saksamaalt põgenenud kirjurg, kelle nimi on Ravic , tegelik nimini on Fresenberg. Nii nagu ikka, siis enamasti kõikides R teostes on väga šarmantne inimene. Mees, kes on Saksamaal ja Euroopas väga tunnustatud ja tuntud kirurg. On olnud esimeses maailmasõjas, sattus Saksamaal koonduslaagrisse kahe sõbra varjamise eest. Õnnestus sealt põgeneda ja Hispaania kodusõjas oli arstiks. Hispaania kodusõda kaotatakse. Aasta on 1939, kui peab ennast varjama, sest pole elamis- ega tööluba. Töötab ühes erakliinikus. Seal on ka inimlik lamedus ja julmus ja inetus, selle erakliiniku omanik ja kirurg ka kasutab teda julmalt ära. Kui haigele tehti narkoos , seniks oli see teine mees, kui hiage oli narkoosis ja lõigata oli vaja, siis tuli Ravic ja tegi töö perfektselt ära. Ta on siis endale ehitanud niisuguse elu, nagu emigrantidel ikka. Elab päev korraga. Elab öösiti. Väldib igasuguseid tõsisemaid tundmusi. Tal on ka Saksamaal naine olnud, kes koonduslaagrisse jäi. On samasugune nagu need kadunud maailma mehed. Otsib abi nende õnnetute mõtlemiste eest pääsemise eest alkoholist ja juhuseiklustest. Igasuguse poliitika suhtes on skeptiline ja maailmast räägib aforistlike ütlemistega „Alles siis, kui sul midagi pole, oled vaba, et elada“. Armastuses näeb kõige suuremat ohtu, sest armastus teeb inimese nõrgaks. Pole enam oma otsustes vaba, peab arvestama teiste inimestega. Kohtub ühel oma hilisõhtusel jalutuskäigu aegu ühe naise Juaniga, ja püüab enda jaoks armastust kui sellist olematuks teha, ometigi armub sellesse naisesse. Kuna ta on endale teoreetiliselt selgeks teinud, et armastuses on oht, tõukab naise eemale. Sellest letargilisest olukust suudab teda päästa üks kohtumine, Ravic kohtub Gestapo agendiga, Haake, see julm ohvitser ei mäleta teda, aga see, keda piinati, jääb see piinaja väga meelde. Õnnestub ohvitser ära petta , hiljem teostab oma kättemaksuplaani, ja siis ta tapab selle mehe ära ja ei tunne mitte mingisugust südametunnistuse piina. Ehkki ta on arst ja elu peaks talle olema kõige püham. Ravic on selline R uus tegelane, kes teeb sellise vaimse arengu läbi – kui teose algul on väga skeptiline ja igasuguse lootuse kaotanud inimene, siis Ravic, kes jälgib ainult oma sisetunnet, siis suudab muutuda teistsuguseks, hakkab kahetsema seda, et selle naise eemale tõukas. Areneb ka arstina, kuidas aitab oma hoolealuseid. Läbib inimelu mõttetuse ja inimelu üksildluse teema. Nüüd kui Saksamaa sammub sisse Prantsusmaale, siis annab Ravic ennast vabatahtlikult Prantsuse ametnikele üles ja antakse koonduslaagrisse. Hilisem ajalugu näitab, et tegelikult viidi Saksamaale, hukati niikuinii.
„Lissaboni ööd“ ilmus 1963 Saksamaal ja 1964 ka Eestis. 1942st aastast räägib see romaan, Portugal muutunud väga oluliseks kohaks Euroopas, sest see oli väljapääs Euroopast, laevad Ameerikasse. Jutustab emigrandist peategelane oma saatuse loo. Tal on kuidagi õnnestunud Saksamaa natside haardest pääseda, on jõudnud Lissaboni oma armastatud naisega, saanud ka pileti. Tema naisel diagnoositakse surmahaigus, sureb, ja nüüd tunneb, et pole mõtet minna uude maailma, sest ei oota teda seal midagi. Annab piletid noorpaarile mingile, ja läheb Prantsuse võõrleegioni.
„ Varjud paradiisis“ – viimane romaan, ilmus pärast surma. Tegevus toimub teise maailmasõja ajal Ameerika ühendriikides, peategelane Saksa pagulane , kes 1937st aastast kodumaalt lahkuma ja kes elab võõr passiga ja võõra nimega. Surnud mehe omaga. Tal on ajutine elamisluba seal ja seal samamoodi kirjeldatud emigrantide kogukonda USAs sõjaaegu, ja nende kannatusi, nende võitlust oma eksistentsi eest. Loomulikult on armastust, huvitavaid mõtteid. Ühine see, et minevikku ei meenuta, tulevikku pole ja on ainult ühes päevas. Antiikinimesed, carpe diem. Jõuab kätte sõja lõpp ja pagulased peavad otsustama, kas jääda Ameerikasse või minna tagasi kodumaale. Osa neist tagasi koju, nende probleemiks vabandamine, peavad vabandama eelmise sõja julmuste eest. Süü tunne pärast sõda.
Muud teosed. 30ndad aasta on maailmas ja Euroopas omapärased aastad, näiteks Itaalias ja Saksamaal tuleb võimule fašism, Hispaania kodusõda, võitlus fašismi vastu. R neil aastatel maailma ajaloost ei kirjuta. 1938 ilmub „Kolm sõpra“ – vaid peaks olema kolm kamraadi . Peategelaseks kolm sõpra, kolm sõdurit. See on üks ilusamaid raamatuid tõelisest meestevahelisest sõprusest. On Robert, kes on peategelane, 2 temast vanemat sõpra. Sõjast tulnud, püüavad ennast vee peal hoida. On avanud väikese autoremonditöökoja, kõige noorem Robert, tema jaoks putitatakse üles auto ja hakkab sellega võidusõitudest osa võtma. Väga hea diaglood on. seltskonda ilmub tütarlaps, kellesse Robert armud, kelle vanemad sõbrad võtavad oma pesamuna armastuse oma sõpruskonda, see on väga vahva naine, kes mõistab neid, teeb kaasa kõik nende tembud ja temast saab ka selline semu . Üks sõpradest huvitub ka poliitikast, Saksamaal parajgau võideldakse Hitleri ja fašistide vastu, ja see endine sõdur tapetakse ühel sellisel demonstratsioonil noornatside poolt lastakse maha. Temast järelejäänud sõbrad tasuvad kätte. See neiu jääb haigeks, tal diagnoositakse selle aja kõige raskem haigus – tuberkuloos . Sõbrad peavad nägema, kuidas nende sõber, semu, nende silmade all aeglaselt sureb ja peavad kuidagi toetama Robertit, kes seda pikaldlast surma peab pealt vaatama.
„Must obelisk“ – ilmus 1956. Hauaplaatide, mälestusmärkide müügiga tegelev mees. nüüd siis on kahesugune maailm, külmad ja koledad hauakivid, ja teiselt poolt on külmemad ja kalgimad inimesed selle müügiga tegeleva mehega inimese ümber. See, millist kurjust ja enesekesksust näeb enda ümber.
„Taeval ei ole soosikuid “ – ise meeldis Künnapasele. See on 1961, nimetab isegi oma peateoseks. Tegevus kõigepealt ühest mägede kuurortis, seal on siis tuberkuloosihaigete ravila. Peategelaseks on naine, on Lillian , see naine on parandamatult haige, juba 4ndat aastat seal. Õhu pärast, õhku kergem hingata. Tark naine, aga ühel päeval jätab keegi lohakas arst röntgenipildid lohakile, saab aru, et tal väga vähe veel elada. Kas elada see aeg kuurordis või minna taas inimeste hulka ja elada see viimane järelejäänud poolaastak täie rinnaga. Tema otsustab lahkuda, väga riskiv, otsustav ja omapärane naine. Lahkub koos võidusõitjaga, sest ta tunneb, et päris üksi ta ei julgeks minna, aga ta teab, et tal haigusehood. Samal ajal suhtub see noormees temasse kui tervesse, see meeldib talle eriti. Kuna Lillianil on raha, võidusõitjal ka, siis nad elavad väga luksuslikku elu, ostavad viimasepeal riideid, ööbivad viimasepeal hotellides – naudivad elu. Lillian ongi selle peale välja jäänud ju, et vaadata veelkord maailma. Aga võidusõitjast noormees armub temasse. Armastus teeb nõrgaks, hakkab rääkima Lillianile, kuidas ennast ravida, hakkab muretsema naise tervise pärast. Aga Lillian ainult sellepärast temaga kaasa tulnud, et võidusõitjas on elunautijat. Enne kui mehe hüljata soovib, võidusõitja saab surma. Nüüd ei jää Lillianil muud üle, pöördub tagasi mägedesse, kuue nädala pärast kustus ja suri.
Sõlmküsimusi R loomingus. Tema kirjanduslike eeskujundana võiks märkida J. London, Hemingway, Nietzche , aga ka Schopenhauer . Tema teoste menu on siis erispäraliselt erandlikud olukorrad, tema peategelaste eriline sarm ja väga hea dialoog. R kirjeldab ka väga meelsasti värve. Kõik tema kangelased on positiivsed kangelased, aga nende saatus on rõhutatult traagiline. Nad on selliseid üksildlased inimesed, tunduvad passiivsed, aga nad pole ükskõiksed ennast ümbritsevate inimeste suhtes. Sisemiselt on veidikene intravertsed. Kõrvale on toonud ekstraverdid, kes tegevuse arenemise käigus osutuvad üsna tühjadeks – nn. Trummilööjad, jutt ja kehahoiak on, aga sisemist võlu pole. Mitmes romaanis on enesetappe. R autorina neid enesetappe ei õigusta, ja ta nimetab seda niisuguseks täielikuks alistumiseks. Tegelastele on iseloomulikuks iroonia, skeptilisus ja mõningane künism. Varasemate romaanide tegelased on rohkem ohvrid, olukordade ja kaaslaste omad. Hiljem on sellised tegelased, kes ennast kaitstes tõstavad käe. Ei keera põske ette, aga ei löö teist inimest tagasi. Etteheidetud see, et teostes on üsna palju alkoholi. See on selle õnnetu kadunud põlvkonna traagika , sest alkohol aitab võimaldada koosolemist teistega , aitab unustada. R teoses on alkoholi, aga pole joodikuid. Armastab kulinaarseid tooteid kirjaldada. Sümbolism tema juures, pisikesed kiiksud inimeste juures teevad just need armasad inimesed. Ülim, mida ülteb, on see, et „Elu mõte seisneb selles, et elu tuleb läbi elada, ükskõik, mida ta sulle toob. Elu on ülim väärtus“. Kirjeldab sümpaatiaga kui kirurge, näitlejaid, prostituute jne. inimesed peaksid rohkem mõistvamalt suhtuma , ja eelarvamustevabalt. Mõistab huka fašismi, kommunismi, reetmist ja alandust. Muu suhtes on tolerantne. Mitmed tema tegelaskujud on ka homoseksuaalid, ta otseselt ei kiida seda, aga ka ei heida ka nende inimeste pihta mürgiseid nooli. Armastab põimida oma teostesse filosoofilisi arutlusi, üldise kokkuvõttena võiks öelda, et tema teoste kangelased ei ole võitlejad, vaid on oma aja paratamatuse ohvrid. Suurimad õudused olid need kaks Maailmasõda.

H. Ibseni elu ja looming
PUUDU!

G. Flaubert’I “Mme Bovary” lähivaatlus
1867 ilmub romaan, mis teeb ta väga tuntuks. „Mme Bovary“ Arvas, et kirjanik peab kirjutama kiretult, nõnda, nagu ta väljaspoolt jälgiks oma tegelasi. Kunst peab olema impersonaalne . Arvab, et kunstnik on omamoodi teadlane. „Mme Bovary“ on kirjutatud vastukaaluks romantismile. On üks maa-arst Charles Bovary, teda näeme kõigepealt lapsena, ta on maal kasvanud, aga saanud sellise korraliku kolledži hariduse, seal samas Rouenis. Ema soovis, et temast saaks arst. Suurte pingutustega saab abiarst, meiemõistes nagu velsker. Romaani I osas selle eksami lõpuks sooritanud ja avab ühes väikeses kohas oma arstikabineti ja abiellunud kohaliku farmeri tütre Emmaga. On oma eluga hirmsasti rahul, kena naine, praksis, patsiendid, kodu, maainimeste sümpaatia. Tema naine Emma pole sugugi õnnelik, sellepärast, et kõigepealt hakkab teda piinama, tüütama ja tülgastama see alevik, kus nad elavad. See, kus kõik teavad kõigist rohkem, kui üldse teada on. Rutiin, sest tööl ei käe. Peale selle kohutavalt vastukarva tema oma isiklik mees sinnamaani, et märkab ainult tema vigu. Emma, tema jaoks on ideaalelu hoopis teistsugune. Tema on kasvanud üles romantiliste romaanide varal ja ta on elus käinud isegi ühes lollis. Tal lähevad segi tegelik elu ja see raamatureaalsus, tahaks oma ellu seda raamatureaalsust. Kui ühele prantsuse naisele hakkab oma mees nii vastukarva, siis Emma hakkab otsima väljaspoolt abielu suhteid. Esimese hooga Charles oma naist lihtsakoelisel moel igati püüab ikkagi aidata ja armastab seda, nad kolivad teise kohta. Aga ikkagi, siis leiab endale esimese armukese, temast märksa noorem, nimi on Leon, loomulikult see, kes Emmaga kõiges nõustub ja hästi tundeline, aga poisikeseohtu, suht lõpeb ära. Teine armuke on Rodolpho, vilunud elumees, kellel on armukesi olnud juba üksjagu ja Emma on klammerduja naine. Tahaks temaga päris kohe põgeneda. Emmal ka tütar Charlesiga. Sedatüüpi, et kui mehed hakkavad temast loobuma, siis orjab suhet ja teeb selle nimel palju, kingitusi näiteks. Raiskab Charlesi raha oma armukeste peale. Lõpuks nii kohutavalt suured võlad, et neid pole enam võimalik lunastada, kogu selle arsti vara ja maja arestitakse. Emma läheb apteeki, ostab arseeni ja mürgitab ennast. See teos anti Prantsusmaal kohtu alla, kõlbluse ja religiooni solvamise pärast, Flaubert küll võidab selle, on solvunud ja elab seda raskelt üle.

G.B. Shaw elu ja looming, “Pygmalion”
PUUDU! Pygmalion on see “Minu veetlev leedi”

XX sajandi kirjanduse ülevaade, modernism
20. sajand
Ajaloolise ja kirjandusliku mõtlemise järele pole see sajandivahetus väga eriline, need tendentsid, mis sajandivahetuse lõpus, jätkuvad uuel sajandil.

Rahvuslus – Eesti aladel 1902, 1905, Noor Eesti kirjanduslik rühmitus. Väga paljudes Euroopa riikides. Lainet lööb Darwini evolutsiooniteooria. Põhiteese üks – tugevam jääb ellu. Liikide omavahelise võitluse teooriat hakatakse kandma ka inimühiskonda. Hakatakse tähelepanu pöörama progressile ja edule rajanevat inimeste eluteed .

Leiutised – auto, lennuk, kino . 3 üsna olulist.

Hoogne töölisliikumine – ebainimlikud tööajad ja väikesed palgad .

Naisliikumine – naised pole rahul, et 3K – lapsed, kirik ja köök, naised tahavad rohkem ühiskonnaelust osa võtta.

Urbaniseerumine – linnas on anonüümsuse kasv, maal teavad kõik kõiki.

Võõrandumine – üksildlus, läbipaistmatud inimsuhted.

Pealiskaudsus ja ebakindlus inimsuhetes – üldine meeleolu on aga võistluslik ja võitluslik. Sest hinnas on tugevam ja jõudsam. Kas või kinokunstis, esimene Tarzan oli ujumise olümpiavõitja. Nietsche üliinimlikkuse teooria kantakse üle inimsuhetesse. Populaarsust kogubki sotsiaaldarwinism .

Väga laialdlased levib antisemitism – juudivaenulikkus. Juutidele hakatakse pahaks panema, et nad moodustavad väga paljudes maades liiga suure osa vaimu- ja rahanduseliidist. Samas unustatakse, et väga pikki aegu ongi Euroopa riikides selline poliitika olnud, juutidele lubati ainult kindlaid tegevusalasid. See taastootnud nende hulgas väga head geneetilist kraami. Praegu arstid, Hollywoodi näitlejaskond.

Dekadentsi ja mandumismeeleolud levivad kogu Euroopas – nii kui inimene sünnib, siis saavutab arnegus õitsengu ja siis sureb. Sellist tendentsi pakutakse kogu maailmale ja kõikidele riikidele välja. Eeskujuks antiikne Kreeka ja Vana- Rooma , kui võimsad kunagi olid.
Sajandi algus pole just eriti helge aeg. Kirjandus reageerib sellele nõnda, et kõigepealt kerkib esile estetism – ilu väärtustamine. Kuna maailm on surmale määratud, siis hakatakse „imetlema“ vana sureva maailma ilu. Veneetsia . Itaaliast kirjutatakse palju. Romaan pealkirjaga „Surm Veneetsias.“ Keskendutakse iseendale ja kasutatakse palju sisemonoloogi. Maalikunstis on impressionism – minu mulje kirjeldus. Kirjanduses tõuseb esile ka inimese alateadvus, see on ka seotud ühe teadlase psühhoanalüütiliste töödega, S. Freud, Künnapasele tundub, et ka Jung . Arutatakse, et ka inimene ei tee oma otsuseid mõistusest lähtudes, inimest juhib alateadvus. Kas inimese käitumises on võimalik mõistuslik moment. Oli ka teistsuguseid reaktsioone, näiteks futuristid – futurum – tulevik. Need leidsid, et vanale maailmale ongi aeg kadu kuulutada. Ülistasid masinaid, tehnikasaavutusi, kirjanduses tuleks kasutusele võtta telegrammi stiil (tegusõnad välja). Saksa ekspressionistid kirjutasid palju maailmalõpust ja unistasid uuest sõjast. Sakslastega olnud nõnda, et neid ka provotseeriti alustama uut sõda – kui kaotasid sõda, pandi tohutud sõjamaksud peale. Suur alandamine , rõhumine ja surumine tekitab vastureaktsiooni. Esimene Maailmasõda 1914-1918. Esialgu on iga sõda sõdivatele riikidele, eriti sõda alustanud riikidele, tundub vahva, suur rahvusluse puhang. Ometigi sõda mõjutas väga paljut.
S. Zweig „ Eilne maailm“
Kahe sõja vahelisest ajast ja mismoodi kirjutab Euroopa ühisest turvalisest kodust muutus sellisteks vaenutsevateks poolteks . Hästi palju muutis Esimene Maailmasõda inimeste arusaami, hoolimist ja üksteise vastu huvitatust ja kõike seda.
Esimene maailmasõda toob relvastuses uued relvad: tankid ja keemiarelvad . Esimese maailmasõja ärel lagunevad mitmed impeeriumid : Austria-Ungari, Venemaa, Osmani . Tekivad uued rahvusriigid näiteks ka Eesti 1918. Ja Türgi muutub esimeseks ilmalikuks islamimaaks. Enamlased teevad Venemaal esimese kommunistliku riigi. Tähtsaks hakkab muutuma ka Ameerika Ühendriikide roll. Esimese maailmasõja tulemusel süvenevad need languse ja hävingumeeleolud loomeinimestes veelgi, sest see, mis sõjas toimus ja mis pärast seda Euroopas toimub, see pole mõistusepärane. Tekivad meeleolud, et elu pole võimalik käsitleda mõistuslikult, peab pöörudma absurdi , kujutama abstraktselt . Kujunevad sellised asjad nagu tadaism ja sürrealism, tuleb vabastada alateadvus ja kogu looming alateadvuses. Kui esimene maailmasõda oli lõppenud, siis osa kirjanikke hakkab ikkagi kirjutama sellel põhjusel, et miks niisugune katastroof toimus. Remarque „Läänerindel muutuseta.“ Albert Kivikas „Nimed marmortahvlil .“ Esimese maailmasõda tõi kaasa tehnika tohutu arengu. Kui mehed olid rindel, siis peaaegu kõik, kogu elu jäi naiste kanda ja teha. Tuli teha tööstustes tööd, hoida peresid. Naisõiguslased, kes olid ammu väitnud, et naised saavad paremini hakkama kui mehed, siis nõustuti. Naistele anti valimisõigus. 4 riiki ei andnud: Šveits, Hispaania, Prantsusmaa JA Itaalia. Naised hakkavad käituma ebaharilikult, šokeerivad meessugu – lõikasid juuksed lühikeseks, hakkasid kandma pikki pükse, hakkasid suitsetama ja hakkasid tööle. Polnud nõus olema enam need taltsad kodukanad. Sõjas oli väga palju sõjasante, tuli hakatakse tegelema sotsiaalhoolekandega. Hakatakse looma lasteaedu, töölislinnaosi. Sõdade vahelisel ajal, kui midagi koledat juhtub, siis kujunes meelelahutuse ja pidutsemise ajaks. Jazzi ja kino ajastu. Väga suur spordi osa. Iga endast vähegi lugupidav noormees käis poksimas, jalgpallis, korvpallis . Raadio ja raadiosaated väga olulised. Sõja tarbeks välja töötada palju odavaid riidematerjale, tekib tööstusharu, kus masstoodanguga tootma valmisriideid. Tekib selline uus tänavamood. Kuna naised läksid üldse kaugemaks ja polnud enam kõigega nõus, hakkasid lühemaks lõikama seelikuid. Töölisklassi kadumine, muutub üsna jõukaks. Tekib keskklass , suhteliselt kindlustatud. Aga maailmas käib kõik pendli põhimõttel, mis 20ndate lõpus, 30ndatel on – Suuuuur majanduskriis . Paiskab äsja elu nautinud inimesed tohutusse viletsusse, tohutu tööpuudus. Totalitaarsed liikumised – Hitler ja natsism saksamaal, Mussolini ja fašism itaalias ja Venemaa kommunism. Seal igasugune vaimne looming allutatud tsensuurile. „See on nii jabur,“ by Elma Künnapas. Saksamaal natsid lahendasid tööpuuduse. Teine maailmasõda 1939-1945. Esimese maailmasõja õudused on justkui unustatud ja teine oli esimesest veelgi hullem, sest ei sõdinud enam armeed , vaid kohutavalt suured kaotused elanikkonna hulgas, pommitamised, koonduslaagrid , juutide hävitamine. Žukov andis käsu, millest ei räägita. 3 päeva anti Berliin Nõukogude sõjaväe kätte. Ameerika Ühendriigid heidavad tuumapommid Hirošimale ja Nagašakile. Uus teoloogiline võitlus – külm sõda. Pärast teist maailmasõda muutuvad oluliseks 2 riiki – Nõukogude riik ja USA. Kommunismi pooldamine ja vastuhakk . Sõidmine käib kolmandas maailmas. Egiptuses rajasid Nõukogude insenerid Assuani paisu Niiluse jõele, peab tõusma üle kallaste , sest siis väetab mudaga üle kaldad. Siis kui pais tehti, siis kõigepealt jäi veehoidla põhja hästi palju väärtuslikke raidkujusid ja kadusid ära paisud. 2. Maailmasõja järel Marshalli plaani kohaselt kujunes välja Euroopa Liit. Maailmas on niisugune protsess, et endised koloniaalmaad hakkavad iseseisvuma. Idapool on kas Nõukogude Liidu poolt okupeeritud või väga tugevasti mõjutatud. Nende maade kirjandus ja kunst, üldse kogu looming, on tugevalt tsenseeritud ja kasutusel on niinimetatud sotsialistlik realism, kus kogu elu lahatakse klassivõitluse seisukohalt. Hästi jabur kirjanduse koha pealt. Lääneriikide kirjanduses pärast sõda taotleti otsekohesust ja lihtsust. Otsitakse jälle sõja tekke põhjuseid. Filosoofias ja kirjanduses kujuneb juhtivaks suunaks eksistentsialism, palju on kasutusel absurdi, elu peetakseüldse mõttetuks ja sihituks. Meelelahutusäri kujuneb võimsaks ka pärast Teist maailmasõda. Inimeste kodudesse tuli televiisor, muusikas läks moodi rock. Kino, 39ndal tuleval värvifilmid, laiekraan tuleb. Ameerika vabaaja kultuur levib teistesse maadesse. Võib hakata rääkima lääne heaoluühiskonnast. 60ndad kuni tänapäevani. Samas võib öelda, et selles heaoluühiskonnas tõstab pead üks väga võimas liikumine – hipid . Eelkõige alustavad tudengid – mäss vanemate maailma vastu. Otsitakse alternatiivseid eluviise. Elasid kommuunides, seksuaalrevolutsioon , propageeriti vabu suhteid. Sellele revolutsioonile pani lõpu aids. Budism läks moodi, idamaade õpetused. Maailma püütakse tajuda ka narkootikumidega, neid tarbitakse ikka hulgi. Sõltuvus ja ohud ei tule kõne allagi. Selle vastu hakkab võitlema greenpeace . Loomulikult rockmuusika väljendab mässumeelsust, aga ka biitltide revolutiooniline muusika. Kirjanduses vihjed, kasutatakse alustekste. Mati Undil alustekstiks elektriõpetuse õpik. Feminism on enidselt moes, naised hakkavad ka poliitiliselt väga aktiivseks. Inim- ja kodanikuõigused, eriti USAS tegutsevad. Idablokis on omad mured, 54. Aastal olid Ungari sündmused, kus ungarlased tõstsid mässu, tõusid üles Nõukogude Liidu vastu, palju ungarlasi sai surma. 86. Aastal Praha kevad, kus püüdsid tšehhoslovakid ametlike meetmetega teha riigipööret, aga augustis läksid Nõukogude tankid Prahasse. 70ndate lõpus on see maailma parandamine väga paljud inimesed ära tüüdanud ja hipide asemel tulevad hoopiski yuppied – rikkad inimesed, kes püüavad organiseerida glamuurset elu. Neile vastanduvad punkarid . Seksrevolutsiooni lõpetab aids. Naispoliitikud. Afganistani pole suutnud keegi vallutada. Nõukogude väed lähevad 80ndatel sinna. Moskva olümpiat boikoteerivad paljud riigid. Tsensuur muutub aina koledamaks, sest tuleb stagnatsioon ehk seisak . See aeg, kus õpilased 3 aastat järejst said vabu päevi, sest surid riigijuhid. Väga palju anedoote, eriti palju Brežnevist. 80ndate lõpus algab sotsialismi leeri lagunemine. Lagundamist alustab Poola, solidaarsuse liikumine, aga ka eestlased. Mis pani eestlased mässama? Fosforiidi kaevandamine Põhja-Eestis. See väga kallis ja hea maavara . Nõukogude liidus samamoodi rahutused , Tbilisis labidatega tapsid demonstrane. Eestlased ja sakslased lollakad, kuna täitsid Nõukogude liidu korraldusi preisi täpsusega. Hakatakse rääkima globaliseerumisest ja üleilmastumisest. Arvuti ja internet , mobiilside. Kunstis ja kirjanduses tuleb uus nähtud – postmodernism – kõik müügiks. Kirjanduses pole Künnapase lemmik, on igasuguseid oma stiile seal, mingi osa isegi nauditav, üks osa selline, et kuna pole enam tabuteemasid, siis üks osa kirjanikest , kes postmodernismi viljelevad, kõigepealt kleepis üles oma rõveda sisuga luuletused.
Modernism.
Inglisekeelsed allikad ütlevad, et on kõik see, mis saab alguse 20ndast sajandist, need moodsad kirjandus- ja kunstivoolud. Saksa- ja prantsusekeelsed uurijad ütlevad, et modernism hakkas prantsuse luuletajast Bodelierist. Need, kes püüavad ühtset kontseptsiooni välja töötada, ültevad, et modernismi algus 19. Sajandis, aga jätkub 20ndal sajandil. Selle uue maailmatunnetuse aluseks on ikkagi väga mitmed põhjused: Charles Darwin – sellest teooriast peale on maailm muutunud, Carl Marx. Nende mõlema õpetuse tõttu hakkab välja kujunema arvamus, et tegelikult on väga illusoorne. Kas maailma ja iseennast on üleüldse võimalik lõpuni tunnetada? Schopenhauer, Freud ja Nietzche. Nemad ütlevad, et inimese käitumist (Euroopa) juhivad kätteõpitud uskumused ja kujutlused, mitte asjade ja inimeste tegelik olemus. Õpime midagi selgeks ja kujutleme, et see ongi päris tõde. Hästi suured muutused argielus, linnastumine loob täiesti uue keskkonna. Linn nägi esialgu patriarhaalse külaga harjunud inimese jaoks üsna kole ja kõhe välja. Linnades kujuneb välja massikultuur . Kui N ütleb, et Jumalat ei ole olemas, siis pole ka olemas moraali ja kõik see, mis endine oli, see on tähenduseta. N teooria ei jõua iga inimesi, palju hullem on see, et võetakse kasutusele paberraha kulla asemel. Annab mõista, et maailmas polegi midagi püsikindlat, kõik võib välja vahetada. Nonsens. Paberraha ja kulla väärtustamine. Kujuneb välja väga mtimeid kirjanduslikke ja kunstirühmitusi, kes kõik koostavad oma programme ja kujutavad ette, et nende tõde on see kõige vingem tõde. Tekib uuskirjanduslik kangelane, modernistlik kangelane. Teda iseloomustab ei tea sageli, kes ta on. võivad avastada, et nende sees on õige mitu mina, kes erinevates olukordades võivad käituda üsna erinevalt. Kõige suuremat rolli inimese olemuse juures mängib alateadvus. Kirjanduse ja kunsti juures tekib veel üks niisugune avastus – inimese füüsilist keha oli enne kujutavas kunstis eksponeeritud. Varasemad Kristuse maalid. Inimene füüsilist keha tegelikult tõeselt ei tunnistatud . 20nda ssajandu algul veel üks avastus – inimesel on keha ja ka seksuaalsus . Hakkavad hoopiski teised teemad tulema, kirjanikud kirjutavad sellest, et mis tähendab olla mees ja mis tähendab olla naine. Kes, keda ja kuidas tohib armastada? Nabokov – Lolita. Selle teose motiividel on tehtud mitu filmi „Amercan beauty“.

.DOC Laadi alla originaalfail 42 lk · .doc · 17 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 42 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2014-03-22 Kuupäev, millal dokument üles laeti

17 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

masoosuaa Õppematerjali autor

1. L. Tolstoi elu ja looming
2. G. de Maupassant’i novellide temaatika, ühe novelli lähivaatlus
3. O. Wilde elu ja looming
4. Sümbolistlik draama, M. Maeterlincki elu ja looming
5. Ch. Baudelaire’i elu ja looming, ühe luuletuse ananlüüs
6. G. de Maupassant’i romaanid, vabalt valitud romaani lähivaatlus
7. H. de Balzaci elu ja looming, 1 teos lähivaates
8. E. A. Poe novellid, ühe novelli analüüs
9. Realismi üldiseloomustus, üks realistlik teos lähivaates
10. E. A. Poe elu ja looming
11. O. Wilde’i „Dorian Gray portree“ lähivaatlus
12. Naturalism, E. Zola elu ja looming, üks teos lähivaates
13. Vabalt valitud L. Tolstoi teose analüüs
14. G. de Maupassant’i elu ja looming
15. Sümbolism, A. Rimbaud’ ja P. Verlaine’I elu ja looming, ühe luuletuse analüüs
16. Vabalt valitud E. M. Remarque’i romaani lähivaatlus
E. M. Remarque elu ja looming
17. H. Ibseni elu ja looming
18. G. Flaubert’I “Mme Bovary” lähivaatlus
19. G.B. Shaw elu ja looming, “Pygmalion”
20. XX sajandi kirjanduse ülevaade, modernism

tolstoi wilde kunst moskva bolkonski vangla napoleon talupoeg novell aadlik bezuhhov rasvarull rostov dorian

Sarnased õppematerjalid

doc

Kirjanduse Secunda teine arvestus

College'is (1874-78). Oscar oli väga tugev kirjanduses ja keeltes, samal ajal kui tema matemaatilised, spordilised ja muusikalised anded jäid tahaplaanile. Oxfordis hakkas ta tegelema luulega, milleks ergutasid teda Itaalia ja Kreeka reis. Oscar kandis oma esimese luuletuse ,,Ravenna" ette teatris ja sai näidata, mida ta oma häälega tegelikult suudab. Peale kuldmedaliga kooli lõpetamist asus Wilde Londoni Salisbury tänavale, jätkates seal oma uurimusi kirjanduse, esteetika ja ajaloo üle. Oma luuletusi avaldas ta mitmesugustes ajakirjades ning üritas avaldada neid ka raamatus, mis ei õnnestunud. Üldiselt vihati Wilde kogu Londonis, sest ta rõhutas pidevalt oma geniaalsust. Luuletuste ilmumise aastal sõitis Wilde USA-sse, et leida oma näidendile ,,Vera and the Nihilists" lavastaja, kuid tema näidendit ei saatnud edu. Lisaks pidas ta USA-s ka mitmeid loenguid erinevatel teemadel. 1883

Kirjandus

doc

Kirjanduse lõpueksam

kokkupõrge Vene eluga. Romaanis väidab, et lapsed on kõige vähem rikutud, samas käituvad julmalt. 1871-72 ,,Sortsid" esitleb vaadet revolutsioonilistest mõtetest. 1879-80 ,,Vennad Karamazovid", valmib vaid I osa sellest. Arutleb, mlline peaks olema inimene ja kuidas muuta elu elamisväärseks (Venemaal). Dostojevski ei võta omaks 19. saj üldist põhimõtet ,,Inimene on oma loomult hea.", vaid väidab, et inimese hing ja loomus on v v keeruline. Pilet III · Kirjanduse põhiliigid eepika, lüürika, dramaatika Lüürika e luule üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist. Lüürika on poeedi elamuste subjektiivne kujutus lüürilise eneseväljenduse, pöördumise või kirjelduse vormis, enamasti seotud kõnes. Lüürika kujutamisobjekt on luuletaja isiksus: tema sisemaailm, elamused, mõtted. Zanrid: eleegia nukker, leinalaul; pastoraal e karjaselaul; ood pidulik luuletus mingi sündmuse v isiku auks; epigramm satiiriline luuletus. Kreeka

Kirjandus

docx

Kirjandus 11.klass

6. Iseloomusta realismi, Balzac 1) REALISM ,,Realismus" - esemeline, reaalne. Terviklik kirjandussuund levis Lääne-Euroopas 1830-1870. 1830. aastatel oli romantismi hiigelaeg. Peagi aga romantismist tüdineti. Realism kujuneski romantismile vastukaaluks. Samas põimusid need kaks suunda pidevalt omavahel. Iseloomulikke jooni esineb juba antiigist alates. 1831 Stendhal ,,Punane ja must" - esimene realismi esindav teos. Realism kunstimeetod, mille järgi kirjanduse ja kunsti ülesanne on kujutada elu tõepäraselt ning avada nähtuste olemus ja põhjuslikud seosed. Realism toob esile ajastule iseloomuliku tüüpilise ja peaks vältima juhuslikku ebaolulist. Selle poolest erinev naturalismist. Realism jälgib isiku suhteid keskkonnaga, ühiskondlike tingimuste mõju kommetele ning inimese või grupi saatusele (kuidas ühiskonnas kehtivad seadused ja ühiskondlikud normid mõjutavad inimese käitumist). Tegelaste karakterites liitub individuaalne

Kirjandus

doc

Sissejuhatus vene kirjanduslukku II

Kaili Miil SISSEJUHATUS VENE KIRJANDUSLUKKU II Lea Pild 1. september 2009 Realismi tekkimine vene kirjanduses Kaks kirjanduslikku suunda: romantism ja realism. 1840ndatel aastatel kujuneb realism kirjandusliku suunana. Realismi on defineerida kõige raskem (võrreldes romantismi, akmeismi, futurismi jms). Kõigil teistel on väga täpsed kirjanduslikud määratlused. Nad kirjutasid manifeste, kuhu pandi kirja mingi suuna määratlused. Vene realismis ei ole manifesti olemas. Realism tekib vastureageeringuna romantismile. Romantistid Puskin, Lermontov poeetidena ja Gogol proosakirjanikuna. Puskini lõunapoeemid ei ole romantilised? Lermontovi ,,Meie aja kangelane" ei ole ka romantiline, vaid realismi tunnusmärkidega teos. Romantiline on ,,Deemon". ,,Deemon" Deemon oli ingel, keda Jumal karistas. Deemon vihkab maailma ja t

Kirjandus

doc

Imeline kirjandus

kunstnikuhing. Isa harrastas kirikus koorilaulu ta oli musikaalne. Tsehhov õppis kohalikus gümnaasiumis, kuid õppetöö oli talle vastukarva (kool range!). Tsehhovil tekib suur huvi kirjanduse ja teatri vastu. Isa läheb pankrotti, pere kolib Moskvasse. Tsehhov jääb Taganrogi, et gümnaasium lõpetada. Paralleelselt töötab ta koduõpetajana ja raha saadab perele. 1879. a. suundub Moskvasse, astub ülikooli arstiteaduskonda. Õpingutesse suhtub väga tõsiselt, huvi kirjanduse vastu endiselt tugev. Tsehhov ütleb, et meditsiin oli tema abikaasa, kirjandus tema armuke. Alustab lühijuttude kirjutamist ajakirjandusele. '80ndate teisel poolel muutuvad tema teosed tõsisemaks. Tsehhovil süveneb tuberkuloos, millega ta püüab võidelda. 1890 sõidab vabatahtlikult Sahhalini saarele, et õppida sealset sunnitööliste elu. Teekond mõjub tervisele halvasti. Naastes otsustab püsima jääda väikelinna ja ostab endale Melihhovosse mõisa. Lisaks

Kirjandus

doc

Tšehhovi ja Tolstoi loomingu kokkuvõtted

PILET 1 Anton Tsehhovi elu ja 2 novelli analüüs 1860-1904 Elu: Pärit Taganrogist, ,,See oli linn, kus isegi koerad läksid igavusest hulluks." Vanaisa oli pärisori, töötas end ise üles ja ostis pere pärisorjusest vabaks. Isa oli väikekaupmees. Võimukas, karm, lapsed pigem austasid, kartsid teda kui armastasid. Ema oli kunstnikuhing. Õppis kohalikus gümnaasiumis. Süvenes tema teatri- ja kirjandushuvi. Isa pankroti järel kolib pere Moskvasse, Ts jääb maha, et gümnaasium lõpetada. Samal ajal töötab koduõpetajana, et peret abistada. Moskvas astub M. ülikooli arstiteaduskonda. Õpingutesse suhtub väga tõsiselt, samas süveneb kirjandushuvi. Hädad tervisega: süveneb tuberkuloos. 1890 Sahhalini saarele, et tundma õppida sunnitööliste elu. Mõjub tervisele tõsise põntsuna. Pärast seda jääb püsima väikel

Kirjandus

docx

Kirjanduse eksamipiletid

5) Stsenaarium Albert Kivikas ,,Nimed marmortahvlil" 6) Kuuldemäng 7) Tragikomöödia A. Kivirähk ,,Eesti matus" 4. LÜRO-EEPIKA 1) Eepos Friedrich Reinhold Kreutzwald ,,Kalevipoeg" 2) Värssromaan Aleksandr Puskin ,,Jevgeni Onegin" 3) Ballaad Marie Under ,,Õnnevarjutus" 4) Valm Ivan Krõlov ,,Luik, haug ja vähk" 5) Poeem B. Alver ,,Leile" KIRJANDUSE FUNKTSIOONID Teadmised Sõnavara Elamused Moraalsed väärtused Aja veetmine Õpetab inimesi tundma Arhitektuur- ,,Triumfikaar", ,, Jumala ema kirik Pariisis" Illustreering- E. Valter ,,Sipsik" Helilooming- ,,Mu isa maa ja mu arm" Muusikalid, teater- ,,Hüljatud" ,,Carmen" Filmikunst- ,,Kevade" 2. Elulooraamat- Usain Bolt 3. Noor-Eesti ja Arbujad I RÜHMITUS NOOR-EESTI (1905-1915) Tartu Gustav Suitsu algatusel loodud kirjanduslik rühmitus

Kirjandus

doc

Kirjandus - Secunda

Tema esimene armumine oli 16-aastaselt oma kiindumust Mary'sse väljendas ta mitmetes erinevates luuletustes. Ta astus hiljem ka Cambridge'i ülikooli, nendel aastatel ilmus ta esimene luulekogu ja aasta hiljem teine luulekoge ,,Jõudetunnid", mis leidis teravat kriitikat. Öeldi, et need on lordi igavusest kirjutatud värsid ja parem oleks, kui ta enam ei luuletaks. Byron vastas kriitikale luuletusega ,,Inglise bardid ja Soti kriitikud". Ta jalg oli kirjanduse ukse vahel, aga ta ei olnud veel tuntud ega tunnustatud. 21-aastaselt sai temast lordidekojaliige, kus ta trotsis traditsioone (vande andis seistes vms). Kirjutas ,,Child Haroldi palverännu" I ja II osa. Byron rääkis seal raamatus kaasaegsetest probleemidest poliitilistest olukordadest, loodusest, ettetulnud armastusest. Seal kritiseeris ta ka võõrvõimu vallutusi, sest oli aeg, kus parasjagu Napoleon Euroopat vallutas

Kirjandus

Rohkem sarnaseid