Kirjandus 11.klass (0)

5 VÄGA HEA

Loetud programmivälise teose analüüs
„Kaheksa armastavat naist“ Robert Thomas . Tegevus toimub 50’ datel . Žanr: kriminaalne komöödia. Plot . Probleem ahnus , omakasupüüdlikkus
4. Analüüsi ja tutvusta E.A.Poe novelle
Byron : „Tõde on igas väljamõeldises kummalisem“. Tema mõjutajad on gooti õudusjutud, reisikirjad, ulme- ja detektiivilood. Poe’l on oskus luua eriskummaline miljöö, olla usutav ja luua puänte. Fantaasia püsib puberteediealise tasemele . Talle meeldib lisada teaduslikke detaile. Edgar Allan Poe on rahutu unistaja, õnnetu luuletaja võrdkuju. Ta ei kohanenud oma aja ega maaga. Tema maailm on kusagil igavese ilu ja õuduse vahepeal . Kuigi ta ise peab ennast luuletajaks, pidi ta tulutoovamaid žanre majanduslike olude sunnil kirjutama hakkama. Ta on kirjutanud 70 novelli, mistõttu peetakse teda ameerika novelližanri alusepanijaks. Lisaks luulele ja proosale on Poe kirjutanud kirjanduskriitikat, mis ilmusid ajakirjades.
Poe proosa kolmeks komponendiks peetakse oskust luua sündmustele lummav keskkond, olla usutav ja viia ootamatute pöördepunktideni. Seevastu tema ilukirjanduslik proosa on keskendatud ja täpse loogilis-süstemaatilise ülesehitusega. Tema loomingus ei esine küll ühiskonnakriitikat, kuid tema sünged teosed on ühiskonnas toimuva tulemus. Poe lugudes puuduvad seisukohavõtud moraalsetes ja sotsiaalsetes küsimustes. Poe'd võib pidada pessimistiks, sest tema teoste läbiv teema on piinav kurbus ning ka tegelased on passiivsed. Poe novelle iseloomustab loogiline ülesehitus, jutustusviisi põnevus ja lakoonilisus, usutavus ( viitab ajaleheartiklitele ja entsüklopeediatlee), detailiderohkus. Ta on oma stiililt rahulik. Tema üldine jutustamislaad on pigem realistlik kui romantiline. Ta on väga suure lugemusega kirjanik.
Temaatiliselt jaotatakse tema novellid kolmeks:

Hirmu- ja õudusjutud
Teda võib pidada gooti traditsiooni jätkajaks. Läbivaks teemaks on õudus, kurbus ja kannatus. Surm on Poe jaoks päästja, kes vabastab vaimu kurnavast kehast. Sageli kasutas õudseid detaile, nagu elusalt matmine. Täiuslikuks peab ta naise surma kujutamist, mis on ka tema lugudes läbiv motiiv . Kuigi tema jaoks olid armastus ja ilus olulised, on need tema teostes alati seotud surmaga.
(„Enneaegne matmine“, „Punase surma mask “)

Teaduslik-fantastilised jutud
Need teosed põhinevad tehnika ja teaduse saavutustel. Ta loetleb teaduslikke üksikasju.
(„Arthur Gordon Pymi lugu“)

Detektiivlood
Ta pani aluse kaasaegsele detektiivijutule. Lisaks süžeelisele põnevusele köidab Poe lugejaid loogilise analüüsi ja arutluse keerdkäikudega.
(„Näpatud kiri“, „ Kuldmardikas “)
Tema esimene raamat „Tamerlan ja teisi luuletusi“ avaldati 1827. aastal. Poe andis järgmise teose välja sõjaväes. Pärast teost „Kaaren ja teisi luuletusi“ hakkab jutustustele keskenduma. Poe luule ülimaks sihiks on hingelise erutuse ja ühenduse ning kõrgema ilu edasiandmine. Ta kasutas oma luules kõlaefekte teadlikult. Lisaks olid tema luules siseriimid.
Poed võib pidada kaasaegse õudusjutu, science -fiction (teaduslik-fantastika) loojaks. Loobus varasemast laialivalguvast stiilist, keskendus olulisele, lühendas, lihtsustas, lisas äreva, ängistava õhustiku. Kõige selle juures säilitas usutavuse. Stiil oli argumenteeritud , kiretu, uinutav , et ootamatu lõpp pääseks mõjule.
Poe loomingut iseloomustavad 3 peamist tunnust: * oskus luua lummav õhustik; * oskus olla usutav (ei kasuta kõrvalisi jõude); * oskus viia lood ootamatute pöördepunktideni.
Poed on peetud nii geeniuseks kui ka närvihaigeks
5. Maupassant ’i novellide temaatika ja analüüs
Võttis üle Flaubert 'i põhimõtte, et kirjanik peab olema objektiivne, erapooletu . Inimest tuleb kujutada loomulikus seisundis. Argisuses tuleb teha valik ja leida huvitav, uus vaatenurk. Eelkõige tuntud novellistina. Alustas lustakamate teemadega, hiljem ka tõsisemad teemad (sõda, väikekodanlik eluviis, talupojad, patriotism). Tegelaste patriotism on napisõnaline, nad ei pasunda sellest, see on neile omane („Isa Milon“). Mõned käsitlevad viltuläinud eluteed („ Kaelakee “). Talupojanovellid: 1) toovad esile parema poole, hea suhtumise ; 2) Tšehhoviga sarnane: talupojad käituvad nagu metslased, matsid.
Kujutas väikest inimest, aga tunneb neile sügavalt kaasa. Väikesed inimesed on eneseväärikad, on oma lemmiktegelase tüüpe, nt prostituudid, kes on lihtsad, tavalised naised. Tihti esinevad tegelased ajaloosündmuste keskel, nt Preisi sõjas (“ Preili Fifi”, “ Rasvarull ”). Pr-Preisi sõda kirjeldas väga värvikalt. 20na võttis ise ka sõjast osa, oli masendav kogemus. Nägi mitut prantslaste totaalset taganemist, jättis talle väga halva mulje. Samas nägi ta ka tugevalt patriootlikke talupoegi, neid kujutas tihti ka oma novellides . Avaldas esimesed novellid varjunime all. Lihvis ja nokitses palju oma novellide kallal. Arvestades lühikest eluiga ilmus tal kokku päris palju novellikogusid. Novellid lihtsad, kerge lugeda. Lihtsa stiili taga umbmäärane kurbus, nukrus. Hüppelauaks sai üks ta esimesi novelle, mille kirjutas Zola juures käies. See oli “Rasvarull”. See sattus kogumikku “Medani õhtud”. Zola ja Flaubert ütlesid, et see on lugu, mida ei unustata. Tegevus toimub sõja ajal. Sõidetakse tõllas, kus reisivad korralikud kodanikud, kelle seas on ka üks prostituut – Rasvarull. Kuidas auväärsed kodanikud teda ära kasutavad oma huvides.
“Kaelakee” on novell ühest abielupaarist, kes kutsutakse külla peenesse seltskonda. Naine laenab selleks õhtuks oma sõbrannalt kaelakee. Koju tagasi jõudes avastavad, et kaelakee on kadunud. Ei leiagi enam üles ja pererahvalt ka ei julge küsima minna. Raha polnud, aga kaelakee vaja ju kinni maksta. Et võlga tasuda, elavad kokkuhoidlikult ja töötavad aastaid palju, laenavad raha jne, lõpus aga selgub , et kaelakee oli olnud võlts. On näidatud, kuidas inimesed püüavad niimoodi hakkama saada, et mitte oma väärikust kaotada.
6. Iseloomusta realismi, Balzac

REALISM
„Realismus“ - esemeline, reaalne.
Terviklik kirjandussuund levis Lääne-Euroopas 1830-1870.
1830. aastatel oli romantismi hiigelaeg. Peagi aga romantismist tüdineti. Realism kujuneski romantismile vastukaaluks. Samas põimusid need kaks suunda pidevalt omavahel. Iseloomulikke jooni esineb juba antiigist alates. 1831 – Stendhal „Punane ja must“ - esimene realismi esindav teos.
Realism – kunstimeetod, mille järgi kirjanduse ja kunsti ülesanne on kujutada elu tõepäraselt ning avada nähtuste olemus ja põhjuslikud seosed. Realism toob esile ajastule iseloomuliku tüüpilise ja peaks vältima juhuslikku ebaolulist. Selle poolest erinev naturalismist. Realism jälgib isiku suhteid keskkonnaga, ühiskondlike tingimuste mõju kommetele ning inimese või grupi saatusele (kuidas ühiskonnas kehtivad seadused ja ühiskondlikud normid mõjutavad inimese käitumist). Tegelaste karakterites liitub individuaalne tüüpilisega. Süžee areng lähtub reaalse elu loogikast. St suhteliselt tegeliku elu sarnane. Esineb valdavalt proosas, aga seda võib leida ka draamas ja luules. Žanritest on valdavad romaan ja novell, tippteoseks peetakse Flaubert’i „Mme Bovaryd“.
Realismi põhimoto: „Ilus on vaid tõde“
Realism toetub positivismile ja materialismile.

Positivism – keskendutakse praktilise elu seisukohalt kasulikule (ei juurelda ülemaise ja tundmatu üle).

Materialism – kõige oleva aluseks on mateeria (pole olemas mingit vaimu).
Kriitiline realism – Kriitiline realism on ühiskonda arvustav realism. Kriitilise realismi põhiline viljeleja oli Balzac.
Realism - ühiskonna varjukülgede avalikkuse ette toomine, sotsiaalsete olude kriitika  kriitiline realism.
Naturalism – äärmuslikum realismi haru, mis keskendub just inetustele ja labasustele. Naturalismi põhiline viljeleja oli Zola. Naturalismis ei süüdistata ühtki ühiskonnaklassi. Kõigil on üks eesmärk: rahuldada oma ihasid ja soove. Naturalismi järgi on inimene isekas ja julm, igaühe juures välendub see eri viisil. Naturalismi tippteoseks loetakse Zola teost “Maa”. (Naturalism oli viimane kirjanduslik liikumine, mis haaras terve Euroopa. Pärast seda tuli uusromantism…)
Realismi esindajaid: Flaubert, Tolstoi , Dostojevski, Zola, Dickens, Balzac, Tammsaare , Vilde , August Alle
BALZAC (1799-1850)
Balzac sündis Kesk-Prantsusmaal Tours 'i linnas. Isa oli pärit talupoegkonnast ning tegeles toidumoona hankimisega sõjaväele. Mõnda aega oli ta isegi linnapea abi. Tulevase kirjaniku vanaisa nimi oli Balssa, millele poeg andis peenema kõla – Balzac. Honoré lisas sellele aadlipatrikli „de“. Balzac sai hea koolihariduse , õppides Vendóme'i kloostrikoolis ja lõpetas Pariisis juriidilise kooli. Juristina Balzac ei töötanud. Ta oli veendunud, et temast saab kirjanik. Ent algul, 1820. aastatel, ei läinud see sugugi ladusalt. Ajavahemikul 1821-1825 avaldas ta kaheksa õudus- ja seiklusromaani, mis ei äratanud mingit tähelepanu. Seejärel katsetas Balzac äri alal, ent nii kirjastus kui ka trükikoda läksid pankrotti , järele jäi vaid võlakoorem, mida kirjanik püüdis tööga vähendada.
1820. aastate lõpupoole huvitus Balzac Walter Scotti ajaloolistest romaanidest. Prantsuse kirjanikku hämmastas Scotti faktitruudus ja üksikasjade täpne kirjeldamine. Balzac oli selleks liiga „kaasaegne“, et ajaloolisi romaane kirjutada, kuid esimene talle kuulsust toonud romaan „Šuaanid ehk Bretagne aastal 1799“ kujutab sündmusi, mis leidsid aset alapealkirjas mainitud Prantsusmaa provintsis kolmkümmend aastat enne teose kirjutamist. Kirjanik otsustas toetuda ainult faktidele. Ta sõitis Bretagne'i, uuris põhjalikult šuaanide mässu põhjusi ja tausta ning kirjutas suurema osa oma teostest selles kohas, kus kirjeldatud sündmused arenesid. Šuaanid olid vanameelsed ja kirjaoskamatud talupojad, keda aadlikud ning vaimulikud õhutasid mässule uue keskvalitsuse vastu (šuaan pärineb bretooni murdesõnast „chouan“ – öökull; nii hüüti mässajate juhti).
Pärast „Šuaanide“ ilmumist leidis Balzac endale varsti sobivaima temaatika ja žanri. Tema kaasaega kujutavad romaanid hakkasid ilmuma lühikeste vaheaegade järel. Peagi kujunes autoril grandioosne plaan suurteose jaoks, 1841. aastal sai see üldpealkirjaks „Inimlik komöödia“. Ei oli kahtlust, et pealkirja valikul inspireeris Balzaci Dante „ Jumalik komöödia“. Žanri mõttes on „Inimlik komöödia“ nn jõgiromaan (prantsuse kirjanduses roman-flueve). „Jõgiromaaniks“ on hakatud nimetama ulatuslikku, paljudest osadest ehk ka iseseisvatest romaanidest koosnevat romaanitsüklit, mida seovad ühised tegelased. „Jõgiromaani“ ühest osast (või „allromaanist“) teise nende tegelaste roll ja asend tavaliselt muutuvad: kord on nad esiplaanil , kord aga esinevad pelgalt kõrvaltegelasena.Balzac oli erakordselt töökas ja produktiivne kirjanik. Tema tööpäev olevat kestnud 14-16 tundi. Ühelt poolt pidi Balzac rahuldama võlausaldajate nõudmisi, kuid teisest küljest oli käivitunud suure romaaniplaani elluviimine , mis kirjanikku jäägitult haaras. Ühes oma kirjas 1849. aasta jaanuarist avaldab Balzac kahetsust, et tema asemel valiti Prantsuse Akadeemiasse varakas mees, „Minul aga, kurat võtku, pole muud kui võlad“. Kirjanik just nagu teadis, et aega on talle antud vähe. Ometi ei keeldunud ta kunagi vastu võtmast oma sõpru, kelle hulka kuulusid George Sand , Victor Hugo, Eugéne Delacroix ja mõned teised hingesugulased.
1832 . aastal, kirjutades romaani „Kolmekümneaastane naine“, astus Balzac kirjavahetusse Ukrainas elava poola päritolu mõisnikuproua Ewelina Hańsaga. 1850. aastal nad abiellusid Berditševis. Ent kirjanik oli juba raskesti haige ja suri sama aasta augustis Pariisis.
Ligi kakskümmend aastat ränka tööd nõudnud „Inimlikku komöödiasse“ kavandas Balzac 140 romaani, valmis jõudis ta kirjutada 90 teost. Tegelaste arv tema suurteoses küünib kolme tuhandeni, neist korduvaid tegelasi on 460. „Inimlik komöödia“ jaguneb kolme ossa : „ Kommete etüüdid“, „Filosoofilised etüüdid“, „Analüütilised etüüdid“ (antud juhul tuleb lähtuda prantsuskeelse sõna étude põhitähendusest - „ uurimine “, „uurimus“).„Inimlik komöödia“ on hiiglaslik panoraamteos. Kirjanik püüdis selles käsitleda kõiki ühiskonnanähtusi ja kujutada kõigi ühiskonnakihtide elu oma kaasajal . Balzac jälgis teoste tegelaste saatust ning käekäiku sõltuvalt ihadest ja püüdlustest, mille oli vallandanud restauratsioon ja eriti juulimonarhia (1815-1848).Faktoloogiast lähtudes kujutas ta oma tegelaste iseloomu ning elutööd. Balzaci arvates sõltub inimese käitumine ajaloolistest tingimustest, antud kohast ja olukordadest. Oma ajastu traagika kõige üldisemaks põhjuseks pidas ta kasu- ja rahaahnitsemist. See oli meelitav kullaläige, mis hävitas armastuse, lõhkus inimsuhteid ja tegi sõbrad vihavaenlasteks. „Inimliku komöödia“ tegelaste hulgas näeme Pariisi pankureid ja provintsitõusikuid, ennast peremeestena tunduvaid rikkaid aadlikke ja nende kõrval vaeseid aadlimehi.Nagu Balzac ütleb „Inimliku komöödia“ eessõnas, lõi ta selle teosega oma maailma: „Minu teosel on oma geograafia, samuti nagu tal on oma genealoogia ja perekond, oma kohad, asjad, oma tegelased ja faktid, oma vappideraamat, oma aadlikud ja kodanlased, oma käsitöölised ja talupojad, oma poliitikud ja keigarid, oma armee ja lõpuks – oma maailm!“ Lisame ainult, et see polnud autori fantaasia vili, selline oli tõepoolest tema kaasaegne maailm.

Maupassant’i ühe romaani lähem tutvustus
„BEL AMI“
Tegevuse koht ja aeg
19. sajandi lõpp, Pariis
Peategelase iseloomustus
Georges Duroy (Bel Ami) – Duroy oli lihtsast provintsiperest pärit noormees , kel oli üks eesmärk – saada edukaks ja osaks seltskonnast. Selleks oli ta valmis tegema mida iganes. Särav siht silme ees, proovis ta läbi lüüa eelkõige naiste abil. Oma erakordselt ilusa välimus tõttu oli tal õrnema soo esindajate hulgas fenomenaane edu ning ta suutis ümber oma sõrme keerata nii mõnegi naise.
Peale kena välimuse iseloomustas teda suur auahnus ja eneseusk. Samuti võib teda nimetada kasuahneks, egoistlikuks ning kavalaks. Mitmesuguste mahhinatsioonide abil püüdis ta kukutada endast kõrgemal positsioonil olevaid inimesi, et nende kohta endale saada. Temas leidus hulgaliselt ettevõtlikkust ja parajal annusel jonni. Omandanud seltskonnale vastava käitumisviisi, oli Georges Duroy vastupandamatu ning võlus lisaks naistele ka mehi.
Arvan, et Duroy oli piisavalt enesekeskne , et mitte mõelda tagajärgedele, mida pidid läbi elama tema armukesed. Naisi ära kasutades rajas ta vaid endale teed eduni. Alguses veidi kohmetust maapoisist, tahumata sõdurist oli saanud Pariisi tuntumaid ajakirjanikke ja südamemurdjaid. Isikliku edu nimel ei kohkunud ta tagasi mitte millegi ees ning oli valmis reetma enda abikaasat, naist, kellele ta võlgnes tänu heade artiklite ja suurepärase seltskonnaelu ees, paljastades abielurikkumise.
Kõige paremini oskas teda iseloomustada ehk papa Walter, kes arvas , et mees on küll lurjus , kuid tunnistas , et ühel päeval jõuab Duroy kaugele.
Probleemid

Üleüldine surve kuuluda kõrgseltskonda. Duroyd kannustas eelkõige üldine suhtumine seltskonda kuuluvatesse inimestesse kui „pühadesse lehmadesse“. Neil olid head palgad ning nemad said endale kõik paremad ametikohad. Selline ebaõiglus oli paljude probleemide aluseks.
Korruptsioon poliitikas. Raamatust selgus, et kõrgemates kihtides käisid igapäevaselt sobingud , mille abil raha vaesemate taskutest rikkamatesse paigutati. Avaliku elu tegelased mängisid räpaseid mänge.
Georges Duroy hoolimatus ning julgus minna üle laipade enese heaolu nimel. Mees oli edu nimel valmis kõigeks ning põhjustas selle „kõigega“ kaasinimestele mitmeid kannatusi.
Bel Ami võrgutava välimuse hukatuslikkus. Tänu oma võluvale välisele ilule oli Georges’il võimalik saavutada kõik, mida tahtis. Ta oli naiste jaoks vastupandamatu ning põhjustas neile sellega suuri kannatusi. Kui mees poleks olnud „bel ami“, oleksid kindlasti paljud perekondlikud katastroofid olemata olnud.
Abielurikkumise probleem. Teosest jäi mulje, nagu oleks iga normaalse abielupaari vähemalt ühel osapoolel armuke . Selline kultuur on aga ebaterve. Abielu peaks olema toimunud inimesega, keda tõeliselt ihaldad, sel ajastul eksisteeris armastusabielusid aga üsna vähe. Truudusetust ja ebamoraalsust sellisel moel võib pidada mitmete probleemide algpõhjuseks.

Sisu

Kitsikuses Georges Duroy kohtab tänaval vana pataljonikaaslast Forestier’d, kes talle tööd pakub.

Duroy saab tänu sõbrale töö väikese kasvava ajalehe Vie Francaise’i poliitikaosakonnas.

Duroy saab tuttavaks Mme de Marelle ’iga.

Georges saavutab poliitikaringkonnas teatava edu ning kohtub tihti oma armukese Mme de Marelle’iga.

Duroy vaevleb tööst hoolimata majanduslikus kitsikuses.

Duroy saab endale koha päevakaja rubriigi peatoimetajana.

Härra Forestier haigestub. Tema naine, kellele Duroy on juba korra armastust avaldanud, palub tal sõita Cannes ’i vana sõbraga hüvasti jätma.

Härra Forestier sureb , Duroy palub värske lesknaise kätt.

Mõne aja pärast nad abielluvad.

Noorpaar sõidab külla Duroy vanematele. Madeleine (Forestier’ lesk ) pettub nende lihtsas elustiilis ja jahedas vastuvõtus ning paar sõidab Pariisi tagasi.

Madeleine aitab Georges’il artikleid kirjutada ning teda pilatakse selle pärast toimetuses.

Tänu naisele on Duroyst saanud mõjukas tegelane, kelle salongis söövad õhtust tähtsad poliitikud. Samuti on ta poliitikaosakonna juhataja.

Duroy jätkab pärast mõningast pausi kohtumist Mme de Marelle’iga.

Duroy hakkab enda abikaasast tüdinema ning võrgutab igavuse peletamiseks šeffi abikaasa proua Walteri , sündsuse ja truuduse poolest tuntud keskealise naise.

Bel Ami käib läbi tulevase välisministriga ning on äärmiselt edukas.

Madeleine saab enda surnud armukeselt, krahvilt päranduseks miljoni, mille nad Duroyga ära jagavad.

Duroy tüdineb proua Walterist. Proua Marelle jõuab mehe teisele armukesele jälile.

Šeff Walter teenib tänu edukatele tehingutele 50 miljonit franki . Õhtusöökidel Walterite juures hakkab Georges’ile silma hoopis peretütar Susanne , kes oleks rahaliselt hea partii.

Lootes Susanne’iga abielludes suurt rikkust, laseb Duroy oma abikaasa tabada abielurikkumiselt, mida too sooritab koos välisministriga. Lahutus .

Duroy põgeneb koos Susanne Walteriga, et tolle isa abiellumiseks nõusse saada.

Susanne’i ja Georges’i abielu.
10. Wilde ’i elu ja looming ja „ Dorian Gray portree“

D Dorian Gray, noor ja rikas iludus , kes on hingelt puhas ja rikkumatu, nagu laps alles.B
Basil Hallward, kinnine ja omaette hoidev kunstnik.
H Lord Henry Wotton (Harry) on küüniline aadlik, elus epigramm, kelle põhitegevuseks on oma paradoksaalse kõneviisiga inimeste ajusid kokku jooksutada. Aforismikahur.
Kaunist noor džentelmen Dorian on napilt kahekümnene “kuldsete juuste” ja “kaunilt kaarduvate punaste huultega” Narkissos . Ta hakkab silma maalikunstnik Basil Hallwardile, kes noormehesse kirglikult armub. Kunstnik on leidnud oma ideaalse motiivi ja Gray portreest, mille ta õlivärvidega maalib, saab tema meistriteos. Teda aina maalides ja meelitades tõstab ta D enesehinnangu aina kõrgemale. Hallwardi sõber ja imetleja, varakas snoob ja jõudeinimene lord Henry Wotton tahab pilti ära osta. Veelgi parema meelega tahaks ta aga Dorianiga tutvuda. Hallwardile ei ole see ettepanek meeltmööda, ta tahaks Doriani ainult endale hoida. Kunstnikuna on ta meeleheitlikult Dorianis kinni ega taha teda H-le tutvustadagi, teades seda meest väga hästi, ja kartes poisi rikkumatuse pärast. Aga kõik läheb nii, nagu minema peab: lord Henry kohtub kena noormehega, elumehe särav vaimukus lummab Doriani, ja algab armuafäär, mille homoseksuaalsusele vihjab Wilde kirjeldades seda, kuidas Dorian lord Henry meelelist estetismi ja kõlblusetut elufilosoofiat imetleb ja matkib. H paneb D mõtlema nooruse, eelkõige aga ilu kadumisele, mis paneks ta võitlema kõige eest, mida tol hetkel niisama saab. "Noorus on ainus asi midagi tasub omada." Varem pole D selle pealegi tulnud, ta oli alati pidanud oma ilu iseenesestmõistetavaks. Vaesest maalikunstnikust ei hooli enam keegi. Doriani, kes on kaotanud lord Henryt jumaldades oma süütuse ja teab, et on ilus, haarab äkki sügav hirm vananemise ja surma ees. Nagu Narkissos süüvib ta oma portreesse, ta ei suuda leppida sellega, et pilt jääb alati kauniks, aga tema ise kaotab kõik oma võlud. “Kui see ometi vastupidi oleks!” hüüatab ta. “Oleksin mina see, kes alati nooreks jääb, portree aga vananeks! Annaksin selle eest oma hinge!”
Lord Henryle meeldib D väga, ta surub meelega talle oma veidraid ideid peale, hämmastades ja kummastades teda. Ise võtab mees seda kui mingisugust uurimist . D eemaldub Basilist ja hakkab H eeskujul ilu jahtima. Lord Henryst mõjustatuna hakkab Gray elama kohustusteta elu, mida valitsevad ainult meelelised rõõmud ja kunstinauding. Doriani sarm , teda ümbritsev poeetiline ja saladuslik aura toob talle sõpru ja austajaid. Henry muudab kõiki, kellega kokku puutub, D puhul teeb ta seda meelega, aga mitte heasoovlikkusest, vaid uudishimust. Ringi hulkudes satub Dorian juhuslikult ühte räpasesse teatrisse kõrvaltänaval. Mängitakse Shakespeare 'i. Saal on uskumatult kole , D ei saa isegi aru, miks ta sinna läks. Aga Juliat mängib uskumatult kaunis neiu , väga andekas pealegi. Noormees armub näitlejanna Sibyl Vane´i. Neiu vastab tema tunnetele. B on sellest kuuldes armukade , H väga huvitatud. Vahepeal on D Sibyliga tutvust teinud, tüdruk kutsub teda Prints Võlujaks. Nad suudlevad. S on sinnamaani elanud näidendites, ta on elav illusioon . Teater on ainus viis põgeneda ta vaese elu eest. Olles aga kord tunda saanud tõelist armastust, ei suuda ta enam hästi mängida, teater muutub talle igavaks. D kutsub B & H teatrisse oma mõrsjat vaatama, kuid nad kõik pettuvad, nähes kui andetu on tüdruk laval. Dorian on väga vihane ja jätab põlglikult Sibyli maha, julmalt jättes kuulamata kõik ta palved. Ta armastas illusiooni , mitte naist.
D hulgub meeltesegaduses mööda tänavaid, terve öö. Hommikul koju jõudes märkab ta, et B tehtud pilt on veidi teistsugune, naeratusel on julm ilme. Tegelikult näeb see päris võigas välja, kuid D kirjutab selle varajase aja arvele ja magab end välja. Hommikul on maal samasugune , D ise pole aga põrmugi muutunud. Kõhe värk. Tunneb end jube halvasti, kahetseb. Just siis kui ta on valmis saanud oma elu tähtsaima armastuskirja, paludes Sibylilt andeks, tuleb Henry. Sibyl mürgitas enda. Portree tekitatud eneseparandusest pole midagi kasu, sest Lord Henry veenab Doriani end sest mitte häirida laskma ja käituma, nagu poleks midagi juhtunud. Henry sõnab vaid: “Head kavatsused on lihtsalt tšekid, millega inimesed püüavad võtta raha pangast, kus neil mingit arvet ei ole.” Kui Dorian järgmine kord oma portreed vaatab, avastab ta, et paheline julmus oli inetanud ta suu peeneid jooni ja teinud ta pilgu kalgiks. Tema anumist oli kuulda võetud. B on sellest shokeeritud ja mõistab esimest korda, et Dorian pole enam seesama, üllatub kui D ei taha talle pilti anda näitusele panekuks. Dorian avastab, et B on sellesse portreesse pannud palju endast ja peab seda suureks saladuseks. Samal pärastlõunal laenab Henry D-le ühe veidra raamatu, mis saab teda juhtima järgmistel aastatel. Selle peategelane on Pariisi noormees, kes, püüdes elada täiuslikku elu, otsib meeleheitlikult naudingut kõiges. Hullutav ideoloogia. Ta hukkub ise tasapisi ja hukutab ka teisi. Tahab elada täiuslikku elu ja on kindel, et tema moodus on selleks kõige parem. Tegelikult tühi eksistents . Portree muutub, aga Dorian jääb nooreks ja ilusaks. Ta patustab, elab liiderlikku elu, tarvitab oopiumi ja hävitab inimeste elu, kes tema vastu poolehoidu tunnevad . Dorian elab kaksikelu , aga pahelisuse jäljed jäävad ainult portreele. Tõeline Dorian püsib nooruslikult värskedžentelmenina, kes istub elegantselt ooperiloožis ja kelle närtsimatu sarm äratab üldist imestust. On inimesi, kes kardavad teda, ja neid, kes temast vaimustuvad. Tema endised sõbrad ei räägi temaga enam, räägitakse et ta on oma hinge kuradile müünud, et hea välja näha.
Samal ajal Dorian ise elab oma portree ümber, kord pilab seda enda kaunist välimust ja pildi kohutavat lõusta võrreldes, kord tunneb kohutavat masendust, mõistes, et tal oli võimalus, ja ta lasi selle käest. Dorian teab sisimas , et varem oleks ta saanud veel oma hinge päästa, kuid siis pole enam midagi teha, ta ei muuda oma kombeid. Vaid lord Henry on püsinud ta kõrval kõik need aastad, ainus tõeline sõber, kuid ka tema ei tea seda kiivalt hoitud saladust. Muidugi on lord Henry salvava keelega küünik, kes pilkab oma aja põhimõtteid – Dorian ütleb kord tema kohta, et ta hakib elu epigrammideks -, aga tegelikkuses on ta kahjutu poseerija. Dorian on tema õpilane. Ja kuna ta eluviiside käes ei kannata mitte ta ise, vaid ainult tema portree, läheb Dorian oma õpetajast kaugemale. Kui Basil tuleb Dorianilt aru pärima, mis jutte temast räägitakse ja kas ta on nendele kuidagi alust andnud, näitab Dorian talle mingis meeltesegadushoos portreed. Basil on shokeeritud, ja arvab et Doriani on veel võimalik päästa, ta tahab et D temaga koos palvetaks ja püüaks paremaks saada. Portree, ta enese kätetöö taoline muutus näib talle kohutav. Ta on nii meeleheitel, et ajab D veel rohkem närvi, ja endale aru andmata lööb Dorian Basilile noa selga . Ta hoiab seda kuritööd enesest eemal ega suuda isegi uskuda , milleni ta lõpuks langenud on. Tänu ühe vana keemikust sõbra shantazheerimisele saab ta laibast märkamatult lahti ja keegi ei kahtlusta teda. Temast saab mõrvar. Kui Aga maalil on vananenud, narkootikumidest ja julmusest moondunud Gray käed järsku verised… Tuiates ümber ühes sadamakõrtsis, kutsub üks nilbetest libudest seal pilkamisi Prints Võlujaks ja Sibyli vend kuuleb seda. Ta on kogu oma elu veetnud oma õe mõrvarit otsides, ja kavatseb Doriani tappa. D aga pääseb tänu oma näole ja teeseldes süütut. Osavaks tõenduseks on see, et "Prints Võluja" peaks sel hetkel olema juba vana, 40 või nii, kuid Dorian seal näeb välja vaevalt 20 aastat vana. James laseb tal minna, olles ise sügavas segaduses, kuid jätkab jälitamist kui kuuleb tollelt libult, et Dorian on oma hinge kuradile müünud oma näo eest ja ongi sama mees keda ta otsib. Dorian on shokeeritud, kui tema korraldatud jahil lastakse maha üks ajajatest, ja kui see tegelikult on hoopis James, kes kavatses teda tulistada, hirmub ta veel rohkem.
Pärast seda püüab Dorian end muuta, veedab aega maal ja, võrgutades maal ära ühe tüdruku ( kogemata , muidugi), teeb ta tollele enda arvates heateo, ta maha jättes (teooria järgi, et ta rikub kõik, kellega kokku puutub, arvab ta et säästab tüdrukut). Endale ei tunnista ta, et tegelikkuses rikkus ta vaid järjekordse elu. Maatüdruk - millist meest tahaks ta pärast Dorian Grayd? Koju, raamatukogu ja portree juurde tagasi jõudes, on ta kindel ,et pilt on jälle muutunud, paremuse poole, ja et tal on võimalus paremaks saada. Tegelikkuses on vaid midagi lisandunud - õel, salakaval ja petturlik muie, näitamaks et see muutus on vaid kate. Dorian vihastab ja otsustab pildi hävitada, imestades, miks ta pole varem selle peale tulnud. Hetke pärast kuuldakse tänaval karjet Dorian Gray majast. Kui teenijad raamatukokku sisse murravad , ripub seinal pilt, täpselt samasugune, nagu Basil Hallward selle Dorian Grayst maalis, ja põrandal on tundmatuseni moondunud laip. See veider vanamees tuntakse ära ainult sõrmuste järgi.
11. Ülevaade Flaubert’i „ Madame Bovary ’st“
„MADAME BOVARY“
„Mme Bovary“ on kirjutatud vastukaaluks romantismile. On üks maa-arst Charles Bovary, teda näeme kõigepealt lapsena, ta on maal kasvanud, aga saanud sellise korraliku kolledži hariduse, seal samas Rouenis. Ema soovis, et temast saaks arst. Suurte pingutustega saab abiarst, meiemõistes nagu velsker. Romaani I osas selle eksami lõpuks sooritanud ja avab ühes väikeses kohas oma arstikabineti ja abiellunud kohaliku farmeri tütre Emmaga. On oma eluga hirmsasti rahul, kena naine, praksis, patsiendid , kodu, maainimeste sümpaatia. Tema naine Emma pole sugugi õnnelik, sellepärast, et kõigepealt hakkab teda piinama, tüütama ja tülgastama see alevik , kus nad elavad. See, kus kõik teavad kõigist rohkem, kui üldse teada on. Rutiin , sest tööl ei käi. Peale selle kohutavalt vastukarva tema oma isiklik mees sinnamaani, et märkab ainult tema vigu. Emma, tema jaoks on ideaalelu hoopis teistsugune. Tema on kasvanud üles romantiliste romaanide varal ja ta on elus käinud isegi ühes lollis. Tal lähevad segi tegelik elu ja see raamatureaalsus, tahaks oma ellu seda raamatureaalsust. Kui ühele prantsuse naisele hakkab oma mees nii vastukarva, siis Emma hakkab otsima väljaspoolt abielu suhteid. Esimese hooga Charles oma naist lihtsakoelisel moel igati püüab ikkagi aidata ja armastab seda, nad kolivad teise kohta. Aga ikkagi, siis leiab endale esimese armukese, temast märksa noorem, nimi on Leon , loomulikult see, kes Emmaga kõiges nõustub ja hästi tundeline , aga poisikeseohtu, suhe lõpeb ära. Teine armuke on Rodolpho, vilunud elumees, kellel on armukesi olnud juba üksjagu ja Emma on klammerduja naine. Tahaks temaga päris kohe põgeneda. Emmal ka tütar Charlesiga. Sedatüüpi, et kui mehed hakkavad temast loobuma , siis orjab suhet ja teeb selle nimel palju, kingitusi näiteks. Raiskab Charlesi raha oma armukeste peale. Lõpuks nii kohutavalt suured võlad, et neid pole enam võimalik lunastada, kogu selle arsti vara ja maja arestitakse. Emma läheb apteeki , ostab arseeni ja mürgitab ennast. See teos anti Prantsusmaal kohtu alla, kõlbluse ja religiooni solvamise pärast, Flaubert küll võidab selle, on solvunud ja elab seda raskelt üle.
15. Ühe Remarque ’i romaani analüüs
Tema teosed põhinevad dialoogil . Tegelased on iseseisvad, positiivsed, rõhutatult traagilise saatusega, väliselt ümbritseva suhtes passiiivsed, aga mitte ükskõiksed. Küüniline ja irooniline , ei talu sinisilmset naivismi. Ei vasta halvale halvaga . Remarque’i tegelaste suurim väärtus on elu, mis tuleb läbi elada. Mõistab hukka fašismi, kommunismi ja reetmist. Ta on tolerantne.
1929 „Läänerindel muutuseta“ ilmus raamatuna. Tõlgiti 12 keelde, 1,5 miljonit eksemplari. Oma aja menukaim, kiidetuim, rünnatuim autor.
Romaani pealkiri pandi ajalehe uudiste järgi.
http://www.scribd.com/doc/30784771/Remarque-Laanerindel-muutusteta-kokkuvote

.DOCX Laadi alla originaalfail 8 lk · .docx · 46 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 8 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-01-21 Kuupäev, millal dokument üles laeti

46 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

hannaala Õppematerjali autor

Kirjandus dorian balzac realism novell lord henry armuke georges emma roman

Kasutatud allikad

https://www.scribd.com/doc/30784771/Remarque-Laanerindel-muutusteta-kokkuvote

Sarnased õppematerjalid

docx

Guy de Maupassant'i "Bel Ami"

· Korruptsioon poliitikas. Raamatust selgus, et kõrgemates kihtides käisid igapäevaselt sobingud, mille abil raha vaesemae GUY DE MAUPASSANT ,,BEL AMI" taskust rikkamatesse paigutati. Avaliku elu tegelased mängisid Tegevuse koht ja aeg räpaseid mänge. 19. sajandi lõpp, Pariis · Georges Duroy hoolimatus ning julgus minna üle laipade enese Peategelase iseloomustus heaolu nimel. Mees oli edu nimel valmis kõigeks ning põhjustas Georges Duroy (Bel Ami) Duroy oli lihtsast provintsiperest pärit selle ,,kõigega" kaasinimestele mitmeid kannatusi. noormees, kel oli üks eesmärk saada edukaks ja osaks

Kirjandus

docx

Oscar Wilde „Dorian Gray portree“ põhjalik kokkuvõte

Oscar Wilde „Dorian Gray portree“ põhjalik kokkuvõte DORIAN GRAY PORTREE D Dorian Gray, noor ja rikas iludus, kes on hingelt puhas ja rikkumatu, nagu laps alles. B Basil Hallward, kinnine ja omaette hoidev kunstnik. H Lord Henry Wotton (Harry) on küüniline aadlik, elus epigramm, kelle põhitegevuseks on oma paradoksaalse kõneviisiga inimeste ajusid kokku jooksutada. Aforismikahur. Kaunist noor džentelmen Dorian on napilt kahekümnene “kuldsete juuste” ja “kaunilt kaarduvate punaste huultega” Narkissos. Ta hakkab silma maalikunstnik Basil Hallwardile, kes noormehesse kirglikult armub. Kunstnik on leidnud oma ideaalse motiivi ja Gray portreest, mille ta õlivärvidega maalib, saab tema meistriteos. Teda aina maalides ja meelitades tõstab ta D enesehinnangu aina kõrgemale. Hallwardi sõber ja imetleja, varakas snoob ja jõudeinimene lord Henry Wotton tahab pilti ära osta. Veelgi parema meelega tahaks ta aga Dorianiga tutvuda. Hallwardile ei ole see ettepanek mee

Kirjandus

doc

DORIAN GRAY PORTREE

DORIAN GRAY PORTREE D Dorian Gray, noor ja rikas iludus, kes on hingelt puhas ja rikkumatu, nagu laps alles. B Basil Hallward, kinnine ja omaette hoidev kunstnik. H Lord Henry Wotton (Harry) on küüniline aadlik, elus epigramm, kelle põhitegevuseks on oma paradoksaalse kõneviisiga inimeste ajusid kokku jooksutada. Aforismikahur. Kaunist noor dzentelmen Dorian on napilt kahekümnene "kuldsete juuste" ja "kaunilt kaarduvate punaste huultega" Narkissos. Ta hakkab silma maalikunstnik Basil Hallwardile, kes noormehesse kirglikult armub. Kunstnik on leidnud oma ideaalse motiivi ja Gray portreest, mille ta õlivärvidega maalib, saab tema meistriteos. Teda aina maalides ja meelitades tõstab ta D enesehinnangu aina kõrgemale. Hallwardi sõber ja imetleja, varakas snoob ja jõudeinimene lord Henry Wotton tahab pilti ära osta. Veelgi parema meelega tahaks ta aga Dorianiga tutvuda. Hallwardile ei ole see ettepanek meeltmööda, ta tahaks Doriani ainult endale hoida. Kunstnikuna on ta

Kirjandus

doc

Kirjanduse I poolaasta konspekt

Realism 1830. aastatel oli romantismi hiigelaeg. Peagi aga romantismist tüdineti. Romantismile vastukaaluks kujunes realism. Kuigi realism ja romantism kogu aeg põimusid. Realism kirjandusvooluna valitses 1830-1870. Realism toetub positivismile ja materialismile. Positivism keskendutakse praktilise elu seisukohalt kasulikule (ei juurelda ülemaise ja tundmatu üle). Materialism kõige oleva aluseks on mateeria (pole olemas mingit vaimu). Taas tõusis esile teadus, s.t. reaalained ja loodusteadused. Realism kandus ka kirjandusse: * täpsus * reaalne maailm * objektiivne maailm. Tunded ja vaated jäid tahaplaanile. Zanritest said valdavaks romaan ja novell. Realismis vaadeldakse elu tõetruult, ilustamata, idealiseerimata, kujutatakse ka inetusi ja labasusi. Romantismist eristab realismi kindel seos vastava ajastu (peamiselt autori kaasaja) ja ühiskonnaga, samuti sündmuste loogiline esitus ja ajaloolise tõe taotlemine. Realismi isaks loetakse Balzac. Tema tegelased on teguts

Kirjandus

docx

DORIAN GRAY PORTREE

Kirjandus

doc

Oskar Wilde „Dorian Gray portree”

Oskar Wilde ,,Dorian Gray portree" Kunstniku ja Gray tutvumine. Kunstniku tunded Gray vastu ning Gray ja kunsti seos. 2. (21-36) Lord ja Gray kohtuvad. Kui Basil Doriani maalib, räägib Henry Dorianile noorusest ja Gray´st. Maal valmib (juunis). Gray ja Henry lähevad teatrisse. 3. (36-49) Henry uurib onu juurest Doriani vanemate tausta (lk.40) ja pärast läheb tädi Agatha juurde, kus on palju külalisi ning räägib oma filosoofilisi arvamusi nooruse, krutskite... kohta. Dorian palub luba koos Henryga ära minna. 4. 49-64) Kuu aega hiljem. Gray ootab Henry`t kodus ning lobiseb Henry`ga. naisega muusikast. Pärast seda, kui Henry hoiatab mitte abielluda, räägib Dorian Henry-le, et on Sibyl Vane´i armunud, kuidas nad teatris kokku said ja palub, et ka Harry ja Basil Sibylit vaataksid. Peale mõtisklusi ja sööki leiab H telegrammi, et Dorian on kihlunud. 5. (64-77) Sibyl teatab, kui õnnelik ta on, ja räägib armumisest ka jässakale vennale, kellele ei meeldi dzentelmenid (lub

Kirjandus

odt

Dorian Gray portree

DORIAN GRAY PORTREE Oscar Wilde Basil Hallward - saladuslikkuse armastaja (10), kunstnik, tegi portree Gray´st Parker - Basili teener Dorian Gray - ihtne ja kena (19), lk 22, viimase lord Kelso lapselaps, ema oli leedi Margaret Devereux (37, 38), Selby on tema oma (38) Lord George Fermon - sõbralik(36-1), laisk, lõbumaias, hea IK oskus Margaret Devereux - ilus, suri aasta pärast peigmehe surma (38, 37(a1)), romantiline Dartmoor - tahtis ameeriklannat naiseks võtta Sibyl Vane - näitleja, 55(1) James Vane - Sibyli vend, 66(3) Teatri direktor kilev hääl, paks, juut (85-1) Victor - Doriani teener(122) Lea - Doriani majapidaja Mr. Hubbard - raamimeister, väike punase põskhabemega (124-a2) Seda, et romaani kavandamisel hakkab kaasautoriks tulevik, on juhtunud küll väga harva. Üheks niisuguseks mõistatuslikuks erandiks oli iiri luuletaja, draamakirjanik ja elukunstnik Oscar Wilde. "Dorian

Kirjandus

docx

Dorian Gray portree kokkuvõte 2

Seda, et romaani kavandamisel hakkab kaasautoriks tulevik, on juhtunud küll väga harva. Üheks niisuguseks mõistatuslikuks erandiks oli iiri luuletaja, draamakirjanik ja elukunstnik Oscar Wilde. “Dorian Gray portrees” esitleb ta meile täiuslikult kaunist noort džentelmeni. Napilt kahekümnene Dorian on “kuldsete juuste” ja “kaunilt kaarduvate punaste huultega” Narkissos. Ta hakkab silma maalikunstnik Basil Hallwardile, kes noormehesse kirglikult armub. Kunstnik on leidnud oma ideaalse motiivi ja Gray portreest, mille ta õlivärvidega maalib, saab tema meistriteos. Hallwardi sõber ja imetleja, varakas snoob ja jõudeinimene lord Henry Wotton tahab pilti ära osta. Veelgi parema meelega tahaks ta aga Dorianiga tutvuda. Hallwardile ei ole see ettepanek meeltmööda, ta tahaks Doriani ainult endale hoida. Aga kõik läheb nii, nagu minema peab: lord Henry kohtub kena noormehega, elumehe särav vaimukus lummab Doriani, ja algab armuafäär, mille homoseksuaalsusele vihja

Kirjandus

Rohkem sarnaseid