Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Immunoloogia eksamiks kordamine (0)

Tallinna Tehnikaülikool - Meditsiin - Immunoloogia i
1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuidas kaasasündinud i nakkuse ära tunneb?
  • Kuidas on see protsess seotud autoimmuunsusega?
Immunoloogia I kordamisküsimused
  • Kaasasündinud ja omandatud immuunsus
    Loomulik ehk kaasasündinud ehk naturaalne ehk Kaasasündinud immuunsus ei muutu olendi eluea jooksul, nakkuse korral toimib selline immuunsus kiiresti ja moodustab esimese kaitseliini. Samas pole see küllalt tõhus. Kaasasünd.kaitsemeh. teatakse kõigil loomadel: N: nahk, limaskest , ka rakulised ja humoraalsed kaitsesüsteemid. Selgrootute loomade kaasasündinud immuunsus hõlmab nii rakulisi kui ka humoraalseid kaitsereaktsioone (interferoon, antiseptilised molekulid). Fagotsütoos esineb kõikidel organismidel Käsnadel on olemas võõra eristamise meh-id liigi tasemel. Kõrgemal tasemel eristatakse võõrast juba isendi tasemel. Kõigil selgroogsetel on T-ja B- rakud ning antikehad (alamatel liikidel vähem klasse ). Omandatud ehk adaptiivne ehk spetsiifiline immuunsus on tõhusam kui kaasasündinud immuunsus. Selle tagavad imetajatel ja lindudel B- ja T- lümfotsüüdid, mis sünteesivad kõrge afiinsusega retseptoreid, mis tunnevad ära miljonit erinevat ligandit, enamasti peptiide. B- ja T-lümfotsüütidel on võtmeroll omandatud immuunsuses. Omandatud immuunsus vajab toimeks erilisis rakke ja organeid. Omandatu immuunsusel on kahte tüüpi vastust: Ühe reaktsioonina ( humoraalne vastus) sekreteerivad B-lümfotsüüdid antikehasid ja teise reaktsioonina ( rakuline vastus) tapavad tsütotoksilised T-lümfotsüüdid viirusinfekteeritud rakke
  • Loomuliku immuunsuse 4 kaitsemehhanismi
    Anatoomiline (nahk ja limaskestad ) Füsioloogiline (temp; pH; keemilised mediaatorid –lüsosoom; inteferoon; pattern recogn. protein (PRR); komplemendi süsteem) Fagotsütoos / endotsütoos Fagotsütoos viib organismi tunginud bakteri makrofaagi või neutrofiili sisse, täpsemalt lüsosoomi, kus ta hävitatakse. Makrofaagid elavad enamasti selle protsessi üle, neutrofiilid aga surevad ja moodustavad niiviisi suure osa mädast, mis nakatunud haavas tekib. Kui patogeen on allaneelamiseks liiga suur, kogunevad makrofaagid ja neutrofiilid tema ümber ja vabastavad sissetungija pinnale enda sees olevaid toksilisi hapnikuühendeid ning defensiine, hävitades sel viisil oma märklaua. Kui makrofaagid tunnevad ära patogeeni , siis hakkavad nad tootma ka mitmeid keemilisi ühendeid, mille mõjul liiguvad infektsioonikohta täiendavad neutrofiilid ja dendriitrakud. Samuti võib tekkida põletik.Põletikuline –kui patogeen tungib koesse, siis algab põletik: kude tursub, läheb soojaks ja punaseks. Seda põhjustavad veresoonte muutused, mis tekivad im.süsteemi aktivatsioonil. Veresooned muutuvad läbilaskvateks ja niiviisi saavad immuunsüsteemi komponendid paremini infektsioonikohta jõuda. Kui põletikulised reaktsioonid toimuvad vales kohas, valel ajal või on liiga tugevad, siis on tagajärjeks näiteks
    allergia ja astma .
    Kaasasündinud immuunsus algab nahast. Nahk kui ka teised epiteelirakkudest moodustunud pinnad talitlevad patogeenidevastase barjäärina, näiteks hingamisteedes ja seedetraktis. Nahk on mehhaaniline tõke ja seaol on happeline keskkond (pH 3-5), RNA-sid Lima (näiteks ninas ja suus ) takistab patogeenide kinnitumist. Epiteelide lima koosneb peamiselt glükoproteiinidest, aga ka mikroobivastastest peptiididest. Selliseid valke nimetatakse defensiinideks ning nad võivad teha kahjutuks nii baktereid, ainurakseid eukarüoote kui ka viiruseid . Sealne normaalne mikrofloora on patogeenidele kinnitumiskoha ja toitainete konkurent. Enamus patogeenne pole võimelised tervet limaskesta läbima. Lisaks on inimesel rips- epiteel , mis väljutab mikroobe . Lisaks kuuluvad esmase kaitse alla veel lüsosüümid- on põietaolised membraaniga ümbritsetud moodustised raku tsütoplasmas, mis sisaldavad ensüüme; interferoonid - nad muudavad veel nakatumata rakud viiruse suhtes resistentseks ning juba viirusega nakatunud rakkudes indutseeritakse viiruse genoomi ja valkude lagundamine. Seega takistab interferoon viiruse levikut veel nakatamata rakkudesse ja seetõttu ka viiruse reproduktsiooni., komplement - Tunneb ära bakterite pinna komponente, mitmesugune toime (tekitab bakterite lüüsumist, fagotsütoosi jne) kollektiinid, PRP- valgud
  • Kuidas kaasasündinud i. nakkuse ära tunneb?
    Nii selgrootutel kui ka selgroogsetel on nn Pattern Recognition Proteins (PRR), mis tunnevad ära patogeenidele omaseid molekulaarseid struktuure (Pathogen associated molecular patterns - PAMP). PAMP on kindlad molekulid ja struktuurid , mida leidub vaid prokarüootidel, näiteks LPS, lipoproteiinid ja peptiidoglükaanid. Neid toodavad vaid mikroobid , mis võimaldab kaasasündinud immuunsusel vahet teha oma ja võõra keha vahel. Kaasasündinud immuunsusel on omased spetsiifilised retseptorid , mis on hästi konverseerinud. Näiteks: Toll -like retseptor , mis talitleb samamoodi nii putukatel kui ka imetajatel. Tunneb ära kindlale patogeenile omaseid molekule. Selle abil kutsutakse esile esmane mittespetsiifiline immuunvastus ja põletikuline olukord kudedes ning aktiveeritakse dendriitrakud ja lõpuks ka antigeen -spetsiifiline vastus. Lisaks on selliseid valke nt collectins, mis lõhuvad bakterite lipiidmembraane ja aitavad moodustada agregaate.
  • Im.süsteemis osalevad rakud (B- ja T-lümfotsüüdid)
    Lümfotsüüdid moodustavad 20-40% leukotsüütidest ja 99% lümfis olevatest rakkudest. Nad tsirkuleerivad pidevalt vere ja lümfi vahel ning migreeruvad kudedesse, lümfoidorganitesse st.: im. süsteem katab kogu organismi ala ära. Lümfotsüütide O populatsioon ei ekspresseeri T ja B rakkudele iseloomulikke pinnamarkereid. O populatsioon koosneb suurtest, granuleeritud lümfotsüütidest- nim. natural killer cells = NK rakud. NK-rakud (natural killer cells) on kaasasündinud immuunsüsteemi oluline komponent. NK-rakud tapavad organismis rakke, mille pinnal ei ole koesobivusantigeen I (MHC1) kogus piisav. Mõned viirused suruvad nakatunud rakus alla koesobivusantigeen I sünteesi. Ka mõne kasvaja puhul väheneb raku pinnal oleva koesobivusantigeen I hulk. Niisuguste kasvajate mahasurujana on samuti olulised NK-rakud. NK on mittespetsiifilised tsütotoksilised rakud, 5-10% tsirkuleerivate lümfotsüütude populatsioonist. NK on pärit luuüdist, neil teatud sarnasus Tc-rakkudega, aga ei küpse tüümuses. NK tsütoplasmas on graanulid – perforiin ja granzüümid- märklaudrakk suunatakse apoptoosi . NK-l erinevad retseptorid (activating and inhibitory signals), mis aitavad NK-l eristada terveid rakke, viirusega nakatunutest ja tuumoriga rakkudest. NK 1-T rakud omavad TCR retseptorit (nagu T -rakud); See TCR tunneb ära MHC-like molekuli, mida nim CD molekuliks (erineb MHCI või MHC II-st). NK1-T rakud omavad NK rakkudele iseloomulikke retseptoreid. N: CD 16, mis tunneb IgG molekuli Fc-d, seega anomaalse raku AG-AK kompleksi ja võivad tappa defektsed rakud. NK1-T rakkude vastus on kiire: (kiirem kui TH rakkudel); kiiresti sünteesivad tsütokiine, mis toetavad B rakke antikehade tootmisel; stimul. põletiku-vastast reaktsiooni ja T-rakkude tootmist.
    Lümfotsüüdid tunnevad ära antigeene ja diferentseeruvad immuunvastust teostavateks rakkudes. On väga tähtsal kohal omandatud immuunsuses. Antigeen aktiveerib ainult neid lümfotsüüte (ühesuguste lümfotsüütide kloone), mis on selle antigeeni suhtes spetsiifilised (tunnevad ta ära). Äratundmine toimub lümfotsüüdi pinnal asuvate retseptorite abil. Retseptoriteks on membraanile toodud antikehad. Immuunsüsteemis on miljoneid erisuguse antigeenispetsiifikaga lümfotsüüte, millest ainult väheseid aktiveeritakse paljunema ja seega suuri kloone moodustama. Kloon on ühe raku paljunemisel tekkinud rakupopulatsioon. B lümfotsüüdid- nimetus tuleb Bursa of Fabricius järgi, on lindudel. B-lümfotsüüte: 50% põrnas, 25% lümfisõlmes 15% veres. B-rakud võivad valmida luuüdis ja Peyeri naastudes. Esinevad luuüdis, lümfisõlmedes, põrna valges pulbis, tonsillides, gastrointestinaaltrakti lümfaatilises koes. Moodustavad lümfifolliikuleid, mille aktivatsioonil arenevad folliikuli keskel heledamalt värvuvad idutsentrid – blastrakud, millest üks osa moodustab mälurakud ja teine osa transformeerub immuunglobuliine sünteesivateks plasmarakkudeks. B-lümfotsüüdi pinnal on IgM pinnaantigeen, mis määrab pinnaretseptori. Sellele lisaks ekspresseeruvad pinnal veel CD19, CD20 ja CD21 molekulid. Küpse B raku pinnal on retseptoriteks membraan seotud antikehad. Ekspresseerib veel teisi molekule membraanile: B220- sageli kasutatakse B-raku pinnamarkerina, ei ole unikaalne . CD40 reageerib TH pinnal oleva CD40-ga. MHCII molekulid lubavad B-rakul antigeeni esitleda. CDR 1 ja CDR2 on retseptorid komplemendi valkude jaoks. B7-1 ja B7-2 on retseptoriteks TH jaoks. Puhkab B- rakk on väike. Antigeeni poolt aktiveeritud B rakk läbib rakutsükli.
    T-lümfotsüüdid on saanud oma nime tüünuse järgi, kus nad küpsevad. Moodustavad 60-70% perifeerse vere lümfotsüütidest. Küpsedes peab T-rakk läbima kindlasti tüümuse. Leida on neid lümfisõlmes ja põrnaarterioolide ümber. Omades spetsiifilist TCR (T-cell receptor) pinnaretseptorit, tunneb ta ära sellega kokkupuutuva võõrfaktori antigeeni. Lümfotsüüdi pinna CD3 ( cluster designation antigen) proteiini molekul annab selle antigeeni infosignaali Tlümfotsüüdile edasi. T-rakud sünteesivad veel CD4 ja CD8 pinnamolekule vahekorras 21:1 CD4+ kasuks. nimetatakse Tüümuses kõrvaldatakse need T rakud, kes tunnevad organismile omaseid valk . Th ja Tc =2:1 (kui tasakaal rikutud, siis autoimmuunhaigused ja im.puudulikkus). T raku membraani retseptor TCR tunneb ära AG + MHC kompleksi, seejärel T rakk hakkab prolifereeruma ja differentseeruma efektor ja mälu T rakkudeks. CD4+ nimetatakse T-helperiks (Th). Tekitavad ägedat põletikulist reaktsiooni ja potentseerivad B-lümfotsüüte antikehade tootmisel. Eristatakse CD4+ kahte subtüüpi vastavalt erinevate tsütokiinide (tsütokiin – immuunsüsteemi hormoon , valgeliblesid mõjutav valguline aine) produktsioonile. Th1 vastus– toodab tsütokiine, aktiveerib põlet.vastust ja makrofaage. Th produtseerib interleukiin-1 (IL-1) ja interferoon γ (IFN-γ). Th2 vastus aktiveerib B rakke ja AK tootmist. Ta produtseerib IL-4 ja IL-5. T-supressor (T-killer e tsütotoksiline T-lümfotsüüt) on võimeline oma tsütotoksilisusega hävitama kahjustunud rakke ja avaldab supressiivset efekti B-lümfotsüütidele. Tc rakud suudavad lüüsida nakatunud , kasvaja ja võõraid rake, teostab keharakkude monitooringut ja elimineerib need, mis esitlevad võõrast AG-ni koos MHCI-ga. N: viirusega nakatunud rakk, kasvajarakk st tapab vigaseid rakke.
    Antigeeni esitlevad rakud- on rakud, mis püüavad kinni antigeeni ja esitlevad selle lümfotsüütidele. Effektor rakud- leukotsüüdid, ehk valged vererakid, mis kõrvaldavad mikroorganisme st teostavad immuunvastuse efekti, on need rakud, mis asustavad lümfoidorganeid, tsirkuleerivad vere ja lümfi vahel Nendeks võivad olla nii lümfotsüüdid aga sageli mõned teised leukotsüüdid.
  • Humoraalne ja rakuline immuunvastus
    Humoraalne immuunsus on spetsiifiline immuunsus, mis on vahendatud plasmarakkude poolt toodetud antikehade poolt.. Immunoglobuliine toodavad B-lümfotsüüdid. Humoraalse immuunsuse alla kuuluvad ka komplemendivalgud: mitmest valgust koosnev süsteem, mille aktiveerimisel toimub organismi sattunud bakterite hävitamine. Rakuline immuunsus on igasugune omandatud immuunsus, mille puhul organismile võõrad struktuurid tuntakse ära ja kõrvaldatakse teatud rakkude poolt (neutrofiilid, makrofaagid, T-lümfotsüüdid). Antikehad aitavad fagotsüütidel võõrkehi ära tunda Rakulist immuunsust kannavad ka T-lümfotsüüdid, mille pinnal on nakatatud rakke ära tundvad retseptorid. Veel üheks rakulise immuunsuse kandjaks on NK-rakud. T-lümfotsüüdid ja NK-rakud täiendavad üksteist: need nakatatud rakud, mis jäävad märkamatuks T-rakkude poolt, äratavad NK-rakkude tähelepanu, ja vastupidi.
  • Klonaalse selektsiooni hüpotees
    B-rakkude aktivatsioon ( T-rakud sama põhimõte); aktiveerimata rakud = naiivsed ja aktiveeritud =efektor- rakud. Antikeha sekretsioon ja samas ka mälurakkude teke
    Omandatud immunsuse põhimõiste, mis väidab, et omandatud immuunvastuse annavad iseseisvad antigeen-spetsiifilised lümfotsüüdid, mis on organismi enda suhtes tolerantsed. Seleteeritakse välja need rakud, mis ei reageeri organismi enese antigeenidega. Selektsiooni mitte läbinud lümfotsüüdid lähevad apoptoosi ja nad fagotsüteeritakse makrofaagide poolt. Positiivne selektsioon toimub tüünuse koores , negatiivne säsis. 1) Iga lümfotsüüt kannab ainult üht tüüpi antigeeni retseptorit, mis on unikaalse spetsiifikaga. Retseptoriteks on lümfotsüüdi pinnale toodud antikehad. 2) Organismile võõra molekuli ja sellele vastava lümfotsüüdi retseptori seostumine viib lümfotsüüdi aktivatsioonile; Aktiveeritakse ainult neid lümfotsüüte, mis suudavad ära tunda parasjagu ründavat patogeeni. Aktiveerimata rakke nimetatakse naiivseteks, aktiveeritud rakke aga efektorrakkudeks3) Diferentseerunud effektorrakud, mis tekkisid aktiveerunud lümfotsüüdist kannavad vanemrakkudele identse spetsiifikaga retseptoreid; 4) Lümfotsüüdid, mis kannavad organismi enda molekulidele spetsiifilisi retseptoreid elimineeritekse lümfoidse koe varajases arengus (nn. negatiivne selektsioon).
  • Primaarne ja sekundaarne immuunvastus (humoraalne vastus
    Esimene kohtumine AG-iga- primaarne im.vastus, teine- sekundaarne im.vastus. Kui esimest korda kahjulik patogeen satub inimese kehasse, siis kutsub see esile primaarse immuunvastuse. Antigeeni esialgse äratundmise järel aktiveeruvad B- ja T-lümfotsüüdid, mis asuvad patogeeni hävitama. Seejärel hatakse kuskil 10 päeva või isegi hiljem hakkavad B-lümfotsüüdid toodama infektsioonist jagusaamiseks erilisi valgumolekule– antikehi –, mis on võimelised organismi tunginud patogeeni kui võõrkeha märgistama. Antikehad ei tunne ära mitte tervet antigeeni, vaid sellest ühte kindlat piirkonda, epitoopi. Aktiveeritakse ainult neid lümfotsüüte, mis suudavad ära tunda parasjag ründavat patogeeni. Aktiveerimata rakke nimetatakse naiivseteks, aktiveeritud rakke aga efektorrakkudeks. Sekundaarne immuunvastus ilmub siis, kui see sama antigeen, mis korra juba oli, satub uuesti inimese kehasse. See vastus on palju kiirem ja efektiivsem. Kaitsereaktsioon kutsutakse sama patogeeni vastu kiiremini esile. Selle tagab asjaolu, et osa efektorrakke diferentseerub pikaealisteks mälurakkudeks, mis sünteesiti primaarse vastuse ajal. Sekundaarne vastus on võimalik tänu mälurakkudele,
  • Mononukleaarsed fagotsüüdid (Makrofaagid)
    Monotsüüdid –tsirkuleerivad veres ca 8t, suurenevad ja migreeruvad kudedesse, kus differenteeruvad koespetsiifilisteks makrofaagideks -paikne lokalisatsioon, kindel funktsioon alveolaarsed Makrofaagid –kopsudes; histotsüüdid -ühenduskudedes; Kupfferi rakud – maksas , mesangaalsed M - neerudes; mikroglia –ajus; osteoblastid – luus, põrna siinuse M – põrnas; lümfisõlmede M. (nahk – dendriitrakud). Makrofaagid omavad kandvat rolli tsellullaarses immuunreaktsioonis. Normaalses olekus on makrofaagid puhkeseisus. Immuunsüsteem käivitub läbi makrofaagide. Makrofaagid tunnevad ära võõrmaterjali e antigeenideks olevad partiklid, fagotsüteerivad ja lüüsivad neid ning esitlevad neid T-lümfotsüütidele. Makrofaagide aktiivsust tõstavad TH poolt sekreteeritud tsütokiinid, samuti põletikulise vastuse mediaatorid ja bakteri rakuseina komponendid. Võimas makrofaagi aktivaator on IFNy. Äratundmiseks on vaja, et opsoniinid (aine, mis kinnitub antigeenile) kinnituvad võõrpartiklile. Makrofaagidel on neile opsoniinidele vastav retseptor. Fagotsütoos toimub kohe pärast opsoniseeritud partikli seostumist vastava rakuretseptoriga. Aktiveeritud makrofaagi sekreteerivad tsütotoksilisi valkem mis aitavad elimineerida viirus -infitseeritud ja tuumori rakke.
  • Im.süsteemiga seotud rakud (hematopoeetiline “puu”)
    Kõik vererakud saavad alguse vereloome tüvirakkudest = hematopoetic stem cells (HSC). Tüvirakud on rakud, mis võivad differentseeruda teisteks rakutüüpideks, nad on self-renewing; nad hoiavad oma populatsiooni taset teatud stabiilsel tasandil rakkude jagunemise teel. Vereloomerakud on pluripotentsed st. nad on võimelised differentseeruma kasutades eri radu ja seetõttu genereerivad ka eri tüüpi vererakke. Neid HSC tüvirakke on vähe - 1:50000-le; HSC in vitro kasvavad halvasti. Hematopoees st punaste ja valgete vererakkude areng algab
    loote arengu esimestel nädalatel embrüonaalses munarebu kotikeses (embryonic yolk sac), seal olevad tüvirakud differentseeruvad esmasteks erütroidseteks rakkudeks, mis sisaldavad embrionaalset hemoglobiini . 3-dal raseduskuul HSCs migreeruvad loote maksa, siis põrna.
    Maksal ja põrnal on seega tähits roll vereloomes 3-7 raseduse kuul, seejärel vereloome ja HSCs differentseerumine jätkub juba luuüdis. Peale inimese sündi - maksa, põrna osatähtsus
    vereloomes nullilähedane.
    Loote varajases arengustaadiumis tekivad hemingoblastid, mis võivad differentseeruda nii vere kui
    vaskulaarseteks endoteeli rakkudeks. Neist algab nii primitiivne kui ka lõplik hemotopoees ning
    arenevad välja veresooned (vasculogenesis) Vereloome e. hematopoeesi käigus arenevad potentsetest vereloome tüvirakkudest eri diferentseerumise radasid kasutades küpsed vererakud. Iga vererakkude diferentseerumise rada reguleeritakse individuaalselt. Täiskasvanud organismis toimub vereloome luuuüdis ja põrnas, harvemini (peamiselt patoloogiliste seisundite korral) ka maksas, neerudes, neerupealistes ja rasvkoes. Vereloomel on kaks põhilist teed: Lümfoidne – B, T ja NK-rakud, mõned dendriitrakud. Müeloidne - erütrotsüüdid, granulotsüüdid (monotsüüdid) megakarüotsüüdid ( vereliistakud ), basofiilid, eosenofiilid, neutrofiilid, nuumrakud , dendriitrakud. Tüvirakud seejärel rakk-eelased (on kaotanud iseuuenemise võime (self-renewing) – edasi rakud prolifereeruvad ja differentseeruvad vastavateks raku tüüpideks (näit. erütrotsüüdiks) sõltuvalt protsessis osalevatest kasvufaktoritest ja tsütokiinidest. Tekkinud vererakud siirduvad luuüdi kanalitesse, mille kaudu sisenevad tsirkulatsiooni e. ringlusse.
  • Im.süsteemiga seotud organid (primaarsed ja sekundaarsed lümfoidsed organid)
    Organid jaotatakse funktsiooni järgi: primaarsed lümfoidorganid- nendes toimub algselt lümfotsüütide teke vereloome tüvirakkudest ja nende funktsionaalne küpsemine ja diferentseerumine B ja T lümfotsüütideks. Nendeks on luuüdi ja tüünus ehk harkelund . Sekundaarded ehk perifeersed lümfoidorganid- on spetsiifilised peamiselt lümfoidkoest koosnevad elundid , mis on paigutunud teiste kudede suhtes selliselt , et oleks tagatud maksimaalne tõenäosus patogeenide ja lümfotsüütide kontaktiks. On spetsiifilise immuunreaktsiooni toimumispaigaks. Siia kuuluvad põrn, lümfisõlmed, tonsillid . Veresooned ja lümfisüsteem ühendavad neid organeid ühtseks funktsionaalseks tervikuks. Lümfis ja veres on palju leukotsüüte - osalevad immuun vastuses. Neist ainult Ag-spetsiifilistele lümfotsüüdidele on omane: mitmekesisus, spetsiifilisus, mälu, oma/võõras eristamine.
    Luuüdiks nimetatakse luu õõnsuses paiknevat kude. Jaguneb kollaseks ja punaseks luuüdiks. Sünnijärgses perioodis paikneb inimese vereloome ehk hemapoeetiline kude punases luuüdis.
    Tüümus Asub südame kohal otse rinnakuluu (sternumi) all. Tüümuse parenhüümil eristatakse tsenraalselt paiknevad säsi ja seda ümbritsevat koort. Ainus lümfoidorgan, kus immuunvastust ei genereerita. Tüümuse epiteelitrakud toodavad hormoone: tümosiini ja tümoetiini. Endotermaalset päritolu rakud koos makrofaagidega loovad barjääri, millega küpsevad T rakud eraldatakse ülejäänud organismist. Samuti loovad nad barjääri tüümuse koore ja säsi vahele, kus toimuvad küpsemise eri faasid . Lümfotsüütide küpsemise käigus nad interageeruvad struuma rakkudega (epiteelrakud, dendriidid, makrofaagid), mis toodavad regulatoorseid faktoreid ja MHC I ja MHC II molekule. Apoptoosi suunatakse T-rakud, kui nad ei tunne Ag- MHC kompleksi; liiga tugev interaktsioon oma Ag-MHC (võib hiljem viia autoimmuunsuseni). Tüümuses toimub negatiivne ja positiivne selektsioon.
    Põrn on suurim lümfoidorgan, mille funktsiooniks on elimineerida veres leiduvaid antigeene. Sinna saabunud veri denereeritakse läbi lümfoidkoe võrgustiku. Põrnas toimub vereringesse sattunud patogeenide kahjustamine ja vanade ja kahjustunud vererakkude fagotsütoos. Põrn jaguneb punaseks ja valgeks pulbiks. Punases pulbis toimub kahjustatud vererakkude fagotsütoos makrofaagide poolt. Valge moodustavad lümfoidkoe kogumikud, koosnevad peamiselt B ja T lümfotsüütidest. Valges pulbis toimuvad spetsiifilised immuunreaktsioonid, lümfotsüütide aktiveerumine, proliferatsioon , diferentsioon ning antikehade süntees.
    Lümfisõlmed paiknevad lümfisoonte ühinemiskohtades. Lümfotsüüdid satuvad sinna verega ja lahkuvad sealt koos lümfiga. Seal toimub patogeenide kahjustamine.
    Veel on lümfoidfolliiklid. Neid ei käsitleta organitena, kuna puudub kapsel , mis eraldaks neid ümbritsevatest kudedest. Paiknevad potentsiaalsetes patogeenide sissekäigu väratites ( nt suus mandlid ).
  • Antigeenid . Immunogeenide üldine iseloomustus. Antigeensed determinandid . Hapteenid.
    Antigeenid on ained, mis tunnevad ära B-rakkude immunoglobuliinseid retseptoreid (BCR) või T-raku retseptorit (TCR) kompleksis koesobivusantigeeniga (MHC). Antigeeni molekuli omadused v iseärasused määravad ära, kas immuunsüsteem aktiveeritakse või kas antigeen tuntakse ära B- või T rakkude poolt. Peremehe bioloogiline süsteem määrab omakorda ära, kas BCRi või TCRiga interakterunud antigeen kutsub esile immunvastuse. Antigeensus on võime spetsiifiliselt seonduda antikehadele või TCRiga. Antigeen on seega igasugune substant, mis seondub antikehaga . Immunogeen on antigeen, mis tekitav immuunvastuse. Reeglina on nad makromolekulid. Kõik immunogeenid on ka antigeenid, aga vastupidine väide ei pea paika. Immunogeensus ei ole antigeenile kaasaantud omadus vaid sõltub teda mõjutatavatest teguritest ja selle bioloogilise süsteemi (organismi) omadustest, kuhu ta sisse tungib. Immunogeensus sõltub antigeeni sellistest omadusestest, nagu: võõraks tunnistamine (foreignness); molekuli suurusest (molecular size ); keemilisest koostisest, heterogeensusest, kompleksusest; Sobivusest AG-ni protsessinguks ja esitlemiseks koos MHC-ga, APC raku pinnal või iseenda (self-cells) pinnal.
    Nõrgad immunogeenid on makromolekulid, mida ei saa degradeerida ja esitleda T-rakkudele. Näiteks D- am.hapetest koosnev polümeer (loodusliku L- aminohappe stereoisomeer). Jääb degradeerimata ja esitlemata .Ei saa degradeerida kuna degradatsiooni teostavad ensüümid antigeeni esitlevas
    rakus saavad degradeerida ainult L- aminohappeid . Suur, lahustumatu makromolekul on tavaliselt parem immunogeen kui väike molekul (allub paremini fagotsütoosile, protsessingule). Immunoloogiliseks stimuleerimiseks kasutatakse keemilist cross -linki, mis indutseerib agregatsiooni või lahustumatu maatriksi külge sidumist. Mõlemad tõstavad makromolekulide lahustumatust, hõlbustavadd nende fagotsütoosi ning tõstavad immunogeensust.
    Mõned väikesed molekulid hapteenid on antigeenid, aga nad ei kutsu esile immuunvastust st neil puudub immunogeensus. Kandjale sidumisel muutuvad immunogeeniks, sageli immunoloogiliselt dominantseks epitoobiks. Paljud bioloogiliselt tähtsad substantsid: ravimid , peptiid -hormoonid ja steroidsed hormoonid funktsioneerivad hapteenidena. Hapteen + kandjamolekul (BSA) abiga saab tekitada hapteen-spetsiifilisi antikehasid. Viimaste abil võib organismis tuvastada vastavate hapteenide olemasolu. Mõned organismis tekkivad ( ravim + valk)- konjugaadid võivad tekitada nö ravimi allergiat (vahel eluohtlikud).
    B- ja T rakud tunnevad ära antigeeni teatud piirkonda, mida nimetakase eipitoobiks, ehk antigeenseteks determinantideks. Epitoobid on immunogeeni immunoloogiliselt aktiivsed piirkonnad, mis seostuvad antigeen- spetsiifiliste membraani-retseptoritega või sekreteeritud antikehadega. B-ja T-rakud tunnevad ära erinevaid epitoope samal antigeeni molekulil. B-rakud tunnevad soluble antigeeni (antigeen on vabalt lahuses), äratuntavad epitoobid on surface exposed, lineaarsed või konformatsioonilised. T-rakud tunnevad (peptiid+MHC).
    Esitletav peptiid on sisemine , lineaarne. Epitoobid on kattuvad, mittekattuvad, allosteerilised (kui üks antigeen on juba seondunud, siis teise kohta teine ei saa). Lineaarsed (järjestatud aminohapped ); konformatsioonilised -(denaturatsioonil kaovad). Neoantigeenid – tekivad valkude modifitseerimisel. Multivalent.antigeen =palju ühesuguseid epitoope = tugev im. vastus. B-raku epitoobid on lahustuvad kättesaadavad ja immunoloogiliselt dominantsed . Väikeste peptiidide epitoobid seostuvad antikeha paratoobi pilusse (N: octapeptiid hormoon angiotensiin II; 8 aa). Suuremad, globulaarsed valgud (N: hen egg-white lysozyme + anti-HEL MKA ) seostumine toimub suuremal pinnal - 15-22 AH-d on kontaktis antikehaga, seostumine komplementaarne.
    T raku epitoobid muutuvad immuunsüsteemile kättesaadavaks antigeeni protsessingu käigus (endo-ja eksogeenne ), mil toimub valgu fragmenteerimine väikesteks peptiidideks. Need peptiidid ühinevad raku sees MHC I või MHC II molekulidega; saadud kompleks eksponeeritakse raku membraani pinnale (self-cells or APC), kus nad tuntakse ära. T rakkude aktivatsiooniks on vajalik kolmikkompleks : Peptiid (9 aa) + MHC I või peptiid (12-25 aa) + MHC II kompleksi iseloomustab tugev interaktsioon. MHC molekulid määravad, millised T-raku epitoobid antud antigeeni puhul, antud indiviidi puhul on immunodominantsed ja millistele T rakk peab vastama.
  • Antikehade struktuur ja funktsioneerimine (IgG näitel).
    Antikehad on seotud B-raku membraanile või sekreeteritud vormina koevedelikes. Membraan-seotud AK + AG interaktsioon käivitab antud antigeenini suhtes spetsiifilise B-raku klooni paljunemise. Sekreteeritud antikehad käivitavad humoraalse immuunvastuse, neutraliseerib antigeeni, et tagada elimineerimine.Kõik antikehad seovad antigeeni, osalevad bioloogilistes funktsioonides. Antigeenil on antigeensed determinandid, millede vastu immuunsüsteem toodab immuunvastuse käigus antikehi mitme erineva antugeeni epitoobi vastu st mitu B-raku klooni hakkavad paljunema ja tootma antikehi. Antikehal on 2 põhilist funktsiooni: seondub võõrantigeeniga; vahendab effektor-funktsioone, et elimineerida või neutraliseerida antigeen.
    Paiknevad valdavalt vere seerumis , kollane vedelik, mis jääb järgi kui veri või plasma hüübib.Igal antikehal on neli polüpeptiidi- kaks rasket ja kaks kerget ahelat , mis on seondunud, moodustades Y kujulise , ahelaid hoiavad koos disulfiidsidemed. On viite tüüpi raskeid ahelaid α, δ, ε, γ, ja μ, mis määravad klassi. Struktuuri. Antikehad on jaotatud viide klassi, IgM, IgG ja IgA ja IgD. Need rasked ahelad erinevad nii kuju kui ka kompositsiooni poolest. Minoorsed erinevused α ja γ H ahelas (subisotypes) – määravad AK alamklassi (subclass). Igal raskel ahelal on kaks regiooni, aminohappeline järjestus, mis antkeha struktuuri tipus , erineb erinevatel antikehadel ja kannab nimetust variaabel regioon, kuskil 110-130 aminohapet pikk ja annab antikehale antigeeniga seondumise spetsiifilisuse . Variaabel regioon erineb erinevate B rakkude poolt produtseeritud antikehade vahel, aga sama raku poolt produtseeritud antikehades on samasugune. Konstante regioon on identne kõikides sama isotüübi antikehades, aga erineb erinevate isotüüpide antikehades. . Konstantne regioon determineerib mehhanismi, mis on vajalik antigeeni hävitamiseks. On kahte tüüpi kergeid ahelaid lamda ja kappa . Ka kergel ahelal on konstantne ja variaabel domään. Keskmine kerge ahela pikkus on 211- 217 aminohapet. Iga antikeha sisaldab kahte kerget ahelat mis on alati identsed, ainult ühte tüüpi kerge ahel, kappa või lambda erineb.
    Mõnedel antikeha kohtadel on unikaalne funktsioon. Nö Y struktuuri käed sisaldavad saite, mis saavad siduda kahte antigeeni ja seeläbi ära tunda spetsiifilisi objekte. See regioon kannab nimetus Fab( fragment antigen binding). See koosneb ühest konstansest ja variaabel domäänist mõlema nii rakse kui kerge ahela oma. Y molekuli põhi mängib olulist rolli immuunses aktiivsuses. See regioon kannab nimetust Fc( fragment crystallizable regioon, mis koosneb kahest raskest ahelast, kus on kaks või kolm konstantset domääni sõltuvalt antikeha klassist . See regioon kindlustab, et iga antikeha genereerib immuun vastuse, kui antigeeniga seondutakse erinevate Fc retseptoritega.
    IgG on kõige mitmekülgsem antikega, kuna ta on võimeline läbi viima kõiki immunoglobuliini funktsioone. Ig-d: Sekreteeritav (sIg) ja membraan-seoseline (mIg). H-ahela C- terminaalne domään on sIg-l ja mIg-l erinev – nii struktuuri kui bioloogilise funktsiooni poolest. sIg – C-termin.domään koosneb erineva pikkusega hüdrofiilsete aminohapete järjestusest; funktsiooniks on antikehade sekretsioon.
    mIg – C-terminaalne domään koosneb 3-st regioonist: ekstratsellulaarne osa - hüdrofiilne “spacer” 26 aminohapet; hüdrofoobne transmembraane järjestus ja tsütoplasmaatiline saba.
    mIg ekspressioon B-raku pinnal: 1) pre-B-rakk – mIgM; 2) B-raku küpsemine (enne AG kohtamist) – mIgM ja mIgD; 3) Mälu B-rakk – mIgG, mIgA või mIgE. Eristatakse 4 olulist effektor-funktsiooni, mida vahendavad (H)- ahelate C-regionid. Opsoniseerimine ja selle kaudu AG-ide fagotsütoosi võimendamine makrofaagide ja neutrofiilide poolt (nende pinnal olevad FcR retseptorid seonduvad IgG molekuli C-osas Fc retseptoriga (kui AG-AK kompleks on juba moodustunud). Kui Fc retseptor on täis (vabu kohti pole), siis initsieeritakse signaalülekanne, toimub tsütokiinide vabanemine ; Antigeen saab märklauaks fagotsütoosile (ensümaatiline lõikamine, oksüdatiivne, m/o membr.purust). Komplemendi aktivatsioon: IgM ja IgG(enamus alamklassidest) aktiveerivad seda protsessi. Seondumine toimub komplemendi C3b valgu ja AK Fc piirkonna vahel. Seondumine toimub ainult siis, kui AK on seotud AG-ga.Erütrotsüütidel on C3b retseptor, nad püüavad AK-AG komplekse, viivad maksa või põrna, kusseotakse makrofaagile-fagotsütoos. Erütrotsüüdid vabastatakse.
  • IgM struktuur ja funktsioon. IgA struktuur ja funktsioon. IgE struktuur ja funktsioon
    IgA-d on soolestikus jt. limaskestadel. IgA sekreteeritakse dimeerse vormina. Ka IgM on ka võimeline transtsütoosiks. On 10-15% seerumi Ig-dest. Põhiliselt esineb sekretsioonides (sülg, pisarad , bronhhide limas ), seedetraktis. Inimesel on kaks IgA alamklassi: ( IgA1 ja IgA2) IgA võib esineda monomeeri ja dimeerina (J ahel ühendab kahte IgA monomeeri+secretory component (MW 70 000) = sekretoorne IgA- dimeerne vorm). Sekretoorset IgA-d on palju ternespiimas(>1g/ 100ml kohta). Koos IgG-dega kaitsevad vastsündinut infektsioonide eest. Sekretoorne IgA kaitseb efektiivselt N. Salmonella , polio, influenza ja retroviiruste eest. Sekretoorset IgA-d produtseeritakse päevas 5-15 grammi.
    IgA on peamine limaskestades leiduv Ig-klass. Imetajate sekretoorne IgA dimeriseerub ja sellisena on ta võimeline basaalmembraani läbima. Seega tagab ta organismi esmase kaitse limaskestade piirkonnas.
    IgM –5-15% seerumi Ig-dest; conts.=1.5 mg/ml; Monomeerne IgM- (MW 180000) membraanseotud vorm ekspreseeritakse esimese antikehana B-raku pinnale. Sekreteeritav IgM –pentameer; J (joint chain ) osaleb pentameeri polümerisatsioonis. Erütrotsüüdid+IgM- agregatsioon –agglutinatsioon. Viirus +IgM – neutraliseerib võimsalt. Sadestamine . IgM on suur molekul, vähe liikuv, vähene conts. veres ; võib läbida epiteelrakud (retseptor mediated endocytose like IgA ). IgM on polümeer, kus immuniglobuliinid on kovalendselt seotud disulfiidsidemetga, enamasti pentameerina. Molekulmass 900kD. Kuna igal monomeeril on 2 sidumissaiti, siis IgM on neid kokku 10. Kuna IgM on suur molekul pole ta võimeline difundeeruma.
    IgD ja Ig E –neid on kõige vähem. IgD-d leidub ainult B lümfotsüütide pinnal. IgE on seerumis, seostub Fc retseptori abil eosinof. ja basofiilidel. IgE leidub samuti vaid imetajatel, kellel on see ainus ülitundlikkust (allergiat) vahendav antikeha. Normaalsetel isenditel on IgE hulk vereseerumis väga väike, allergia või parasiitsete nakkuste tõttu suureneb see patsientide veres kuni tuhat korda.
  • Polüklonaalsed antikehad. Monoklonaalsed antikehad (Hübridoomi tehnoloogia)
    Monoklonaalne antikeha on antikeha, mis on produtseeritud ühe raku või rakuliini poolt, mis on ühest rakust arenenud. On identsed ja omavad unikaalset aminohappe järjestust, kasvavad identselt. Reageerivad vaid ühe epitoobiga antigeeni molekulis. Homogeenset antikehade populatsiooni on võimalik saada B lümfotsüütide liitmisel kasvajarakkudega. Saadud rakuliine kutsutakse hübridoomideks . PKA tunnevad ära ja seostuvad paljude epitoopidega antigeeni molekulid. Saadakse loomade ( kits , küülik jne) korduval süstimisel vastava antigeeni lahusega. Vereseerum kogutakse organismist antikehade produktsiooni tipul . Sel viisil on võimalik saada spetsiifilist IgG-d ligi 1-10mg/ml seerumi kohta. Polüklonaalsed antikehad on tolerantsemad antigeeni muutustele.
  • Antikehade repetuaari paljususe genereerimine (üldjoontes)
    Ig-de κ ja λ kerged ahelad ning rasked ahelad kodeeritakse erinevate geeniperekondade poolt, mis paiknevad erinevatel kromosoomidel. L- ahelate perekonnad ( κ või λ) : sisaldavad V, J ja C geeni segmente , millede ümberkorraldusel - saab L ahela (κ või λ) - variaabel (VJ) piirkonda kodeeriv ala. H-ahelate perekonnad sisaldavad V, D, J ja C geeni- segmente, millede ümberkorraldusel - saab H ahela variaabelpiirkonda (VDJ) kodeeriv ala. Mõlemil juhul C segmendid - kodeerivad antikeha konstantset (C) piirkonda. V ja C piirk. kodeerivad geenisegmendid (kõik ca 300 bp ehk üks domään) on genoomi eri osades, nende ühinemine V+C toimub enne ekspressiooni. J ja D segmendid (30-50bp) on olulised antikehade mitmekesisuse loomisel. Lookuse ümberkorraldamine toimub alati kindla korra järgi: Antikeha VH piirkond: D+JDJ+V; Antikeha VL piirkond: V+J.
    V ja C piirkondi kodeerivad geenide segmendid asuvad genoomi (DNA) eri piirkondades. Erinevaid V segmente on palju; C segmente vähem; nende vahel on mittekodeerivad alad ( intronid ). V segmendid on 5’suunalised; C segmendid on 3’suunalised. Iga V eksoni ees on 90 bp kodeeriv ala ( leader peptide), mis juhib transleeritud rasked ja kerged p/p ahelad (sünteesitakse erinevatel polüribosoomidel) läbi ER-i; Kõigepealt rasked ahelad modifitseeritakse nii, et saab toota μ ahelaid. Esimesena valitakse juhuslikult üks D ja J segment – vahepealne osa deleteeritakse. Järgmisena valitakse juhuslik V segment, mis rekombinatsiooni abil pannakse DJ otsa. Siis tehakse mRNA (primary RNA transcript), kus on vahel veel ülearuseid segmendikesi, need splaisitakse välja. Kui μ ahel on valmis, algavad ümberkorraldused κ lookuses. Seega μ reguleerib edasisi sündmusi: takistab teise raske ahela rekombinatsiooni kuid stimuleerib kergete ahelate oma, algavad ümberkorraldused κ lookuses. Süsteem sama, ei ole ainult D segmenti. Kui κ ahel saab valmis, siis inhibeerib ta teise κ ja λ ahelate sünteesi. Kui esimene κ ahel ei sobi, siis võetakse teine κ ette , kui mõlemad κ-d ei kõlba, võetakse λ alleelid. Kui ühtegi funktsionaalset Ig-d ei tehta , siis B rakk lüüsitakse juba luuüdis. L peptiid lõigatakse ära ER-i lumenis veel eraldi olevatelt raskelt ja kergelt ahelatelt st. enne nende ühinemist Ig molekuliks, mis toimub ER cisternae’s (siin AK assembleerumine ja glükosüleerimine). Edasi suunatakse AK Golgi’le ja sekretoorsesse vesiikulisse, kus ta kas seotaks membraani külge (mIg) või sekreteeritakse keskkonda (sIg). Rekombinatsiooni viivad läbi spetsiifilised rekombinaasid. RAG 1 ja RAG2 ning TdT on ainsad lümfoidse päritoluga geeniproduktid, mis on vajalikud VDJ ümberkorraldusteks. Tsütokiinid – avavad DNA rekombinaasi jaoks.
  • B lümfotsüütide valmimine
    B-rakkude arengu hõlmab kaks faasi: 1) AG-sõltumatu B-rakkude küpsemise faas luuüdis; 2) küpsete B-rakkude antigeenist sõltuv aktivatsioon ja differentseerumine perifeerias, mille tulemusena tekivad antikehi sekreteerivad plasma rakud ja mälu B-rakud.
    B-rakkude areng saab alguse lümfoidsetest tüvirakkudest, need prolifereeruvad ja differentseeruvad pro -B rakkudeks, Ig-sid raku pinnal veel pole; sünteesitakse ainult µ-ahelat; on ka pseudo L ahelad, edasi pre-B rakkudeks ja seejärel immature (ebaküps) B-rakkudeks, kerge ahel on välja valitud. Retseptoreid ekspresseeritakse raku pinnal. Kui tunneb ära organismil omaseid valke, siis elimineeritakse (mIgM) ning mature (küpseteks) B-rakkudeks so immunokompetentseteks B-rakkudeks, nende pinnal on mIgM ja mIgD . Küpsesse staadiumisse jõuab ca 10% B-rakkudest, nad väljuvad luuüdist ja siirduvad perifeeriasse. Kui + Ag siis B rakk aktiveerub , toimub proliferats., edasi differentseerumine plasma ja mälu B rakkudeks.
    Pro-B rakkude prolifereerumine ja differentseerumine pre-B rakkudeks sõltub ümbritsevast mikrokeskkonnast, mida pakuvad luuüdi struuma (stromal) rakud. Adhesioon: VCAM-1 (stromal) ja VLA-4 (pro-B) retseptorid; aktiveeritakse ka c-Kit türosiinkinaasi aktiivsust (c-Kit+SCF so.stem cell factor ; struuma rakkudel). Pro-B rakk hakkab tegema retseptorit IL-7 jaoks (stroomalt pärit). IL-7 indutseerib pro-B differentseerumist pre-B rakuks. Pre-B rakud ekspresseerivad H ahelat ja surrogaat L-ahelat, mis on koos Ig-α/Ig-β heterodimeeriga ja ei vaja enam otsest kontakti struuma rakkudega. IL-7 (struuma rakkudelt) juhib ka edasist B-rakkude küpsemist: surub maha adhesiooni-(see pole enam vajalik) ja aitab B-rakkude küpsemist immature B-rakkudeks. Mingil moel aitab selles staadiumis küpsemisele kaasa ka pre-B raku retseptor (surrogate L) Immature B-rakud (mIgM), kes seostuvad oma antigeenidega luuüdis (st toodavad auto-antikehi) deleteeritakse. Toimub negatiivne selektsioon ja tolerantsuse tekitamine oma AG-de suhtes. Edasi saab: küps (naive mature) B-rakk (mIgM ja mIgD) with single antigen specifity. ( B-raku arengu käiku saab jälgida raku pinnamarkerite olemasolu järgi).
    Antigeeni tundmine on põhiliselt IgM töö. 4. Aktiveeritud B rakud – AG + AK = aktivatsioon, differentseerumine ja siit võivad rakud minna 2-s suunas: a) aktiivselt AK-sid tootvad rakud (vajavad ka TH rakke); b) mälurakud. Peale Ag stimulatsiooni B rakud teevad läbi isotüübi vahetuse (switching), mille käigus juba rekombineerunud VDJ unit kombineerub järgmise CH geeni segmendiga.
    17. Põhiline koesobivuse kompleks (MHC)
    MHC valgud on kõrgelt polümorfsete geenide produktid , mida ekspresseeritakse erinevate rakkude pinnal. koosneb ca 100 geenist (2000kb – hiire DNA-l ja 4000 kb – inim. DNA-l). Indiviidide vahel erinevad alleelide DNA järjestused 5-10 % st. eri indiviidide poolt ekspresseeritavad geeniproduktid on unikaalset struktuuri erinevustega. MHC alleelide vahel võivad aminohapete erinevused olla kuni 20 aa.). MHC molekulid, mida antud indiviidil ekspresseeritakse, ei muutu elu jooksul.
    Koesobivusantigeen I (MHC I)-raku pinnal asuv valgukompleks, millega seonduvad rakus sünteesitavate valkude fragmendid . On glükoproteiinid, mida ekspresseeritakse ca kõigi tuumadega rakkude pinnal. Sisaldavad kahte peptiidahelat raske e. α-ahel (45kD) sisaldab 3 domääni : (α1; α2 ja α3) - igaüks neist sisaldab ca 90 aa, lisaks veel 25 aa membraanset osa (hüdrofoobne)+ tsütoplasmaatilist saba (30aa) kerge- β (12kD)= β2- mikroglobuliin (ei kodeerita MHC lookuses); invariantne (st. muutumatu), seondub mittekovalentselt α-ahela ekstratsellulaarse osaga. α ja β ahelate ühinemine on vajalik MHC molekulide viimiseks raku membraanile. Esitlevad peptiidi TC rakkudele. Koesobivusantigeen II(MHC II)-raku pinnal asuv valgukompleks, on glükoproteiinid, mida ekspresseeritakse APC (makrofaagid, dendriitrakud, B-rakud) pinnal. MHC II koosneb kahest sarnasest ahelast α ja β (33 ja 28kD), mis on omavahel seotud mittekovalentse sidemetega, mõlemad polümorfsed. Esineb: 1) peptiidi siduv osa: (α1ja β1) ;glükosüleeritud; üks S-S sild . Pilusse saab siduda 13-17 aa peptiid. Parim – 13aa; pos.4 on D või E (asp e. glut.ac). pos.9 – L; P(pro); Y(Tyr), F(Phe) st. hüdrofob. 2) Ig-line domään: (α2ja β2). Β2 tunneb CD4-ja. 3) transmembraanne osa4) tsütoplasmaatiline osa – lühike, ei sisalda fosforüleerimissaite, sealt signaali edasi ei kanta.
    Sellega seondunud võõrvalgu fragmente tunnevad ära abistaja T-lümfotsüüdid (Th-rakud). MHC molekul määrab ära T-rakkude aktivatsiooni, mitte sellega seotud antigeen. Kogu T-rakkude repetuaar valitakse välja tänu MHC molekulidele. MHC valke kodeerivad geenid koonduvad lookustesse, mida kokku nim. major histocompatibility complex – MHC kompleks. MHC kompleksi nimetatakse inimesel HLA kompleksiks, (asub 6-ndal kromosoomil) ja hiirel H-2 kompleksiks (17-ndal kromosoomil). MHC geenid (HLA ja H-2) koonduvad lookustesse. Klass I ja klass II lookuste vahele jääb komplemendi valkude lookus , mis on klass III lookus. On komplemendi valgud (C4;C2;BF ) ja põletiku vastuses osalevad tsütokiinid TNF-α ja TNF-β, samuti heat- shock valgud. MHC valke ekspresseeritakse kõigil kõrgematel selgroogsetel rakkude pinnal. Esmakordselt avastati MHC valgud hiirtel - nim. H-2 antigens (histocompatibility 2 antigens).
    MHC geenide lookused on kõrgelt polümorfsed st. et antud populatsiooni igas lookuses eksisteerib palju ühe geeni alternatiivseid vorme e alleele. Geenid MHC lookuses paiknevad tihedalt koos, seetõttu pärib indiviid MHC lookuste alleelid –as two sets st. mõlemilt vanemalt. Iga alleelide set’i nim. haplotüübiks. Indiviid pärib ühe haplotüübi emalt, teise isalt. Päritud alleelid ekspresseeritakse kodominantselt st mõlemalt vanemalt päritud geeniproduktid ekspresseeritakse üheaegselt samal rakul.

    18. Antigeenide esitlemine ja nende äratundmine T rakkude poolt ( CD4 -T helperid tunnevad ära kompleksi (MHCII +peptiid) ; (CD8 – tsütolüütilised T rakud tunnevad ära kompleksi (MHC I + peptiid); Antigeeni esitlevad rakud ( APC)-rakud: dendriidid, makrofaagid ja B-rakud)


    T rakk tunneb ära kompleksi (MHC+peptiid), mis on talle esitletud rakumembraani pinnal. Valguline antigeen peab olema degradeeritud peptiidideks nimetatakse antigen processing .
    On kaks teed, endogeenne ja eksogeenne.
    Degradeeritud peptiidid seonduvad MHC molekulidega (raku sees) ja seejärel kompleks peptiid- MHC transporditakse raku membraanile ja paisatake ( display ) raku pinnale, seda nimetatakse antigeeni esitlemiseks e. antigen presentation.
    MHC I-ga on seotud endogeensed peptiidid, mis protsessitekse raku tsütoplasmas (ka norm. raku valgud, viiruse või bakteri valgud, mida toodetakse infitseeritud raku sees)- endogeenne rada. Endogeenset päritolu antigeen on pärit näiteks viiruselt, mis sisse tungis ja replitseerub rakus jne. Endogeensed antigeenid produtseeritakse viiruste poolt, replitseeruvad peremees rakus, protsessitakse proteolüütilises süsteemis ja esitletakse MHC I klass molekulide poolt. Intratsellulaarsed valgud lõigatakse lühikesteks peptiidideks multifunktisonaalse proteaasi kompleksi proteosoomi poolt. Proteiinid, mis lähevad degratsiooni on seondunud kovalentselt väikese proteiiniga ubikvitiiniga, mis seondub lüsiini aminorühmaga. Protesoomi kaks subühikut genereerivad peptiidid, mis seonduksid eriti hästi MHC I molekulidega. Lõikamine toimub protesoomi kanalis . Peptiid, mis genereeritakse tsütosoolis, transpordirakse Eri, mis võimaldaks interaktsiooni MHC molekulidega. TAP (transporters associated with antigen processing) võimaldab seda transporti. Klass I MHC molekulid vajavad peptiidi, et saavutada stabiilsus. Esiteks alfa ahel ja beeta2 mikroglobuliin assotseeruvad ER membraani proteiini kalneksiiniga. Kalneksiin kuulub chaperonide perekonda, mis on valgud mis võimaldavad pakkimist polüpeptiidiks. Selle kompleksi sidumine TAPi külge initseerib peptiidi kinnipüüdmise MHC poolt ja dissotsiatsiooni seejärel kalneksiinilt. Osad peptiidid ei seondu molekuliga üldse, osad seonduvad, aga on ebastabiilsed. Stabiliseeritud MHC molekul transporditakse läbi golgi raku pinnale.
    Eksogeene antigeen on üginendu antigeeni esitlevate rakkude APC-dega nagu nt makrofaagid, dedtiidrakud, B lümfotsüüdid. Esitletakse klass II MHC molekulidega. Ekstratsellulaarne antigeen seondub APC ja siseneb rakku,seejärel lokaliseerub endosoomides. Endosoomides olevad proteolüütilised ensüümid aitavad protsessida antigeeni MHCII molekuli jaoks. Ta töödeldakse proteaasidega 1-3h; seejärel lõigatakse katepsiin D ja E-g kolmeks: varajane endosoomid pH 6,0-6,5, hilised pH 5-6 ja lüsosoomid 4,5-5. Klass II alfa ja beeta ahelad on seotud ERiga. Alfa ja beeta ja invariantne ahel sünteesitakse ERis , mis transporditakse seejärel Golgi kompleksi. Golgist transporditakse eksotsüütilise vesiikuli abli endosoomi. Endosoomis algab invariantse ahela proteolüüs. Protein nimega invariant Ii on seotud alfa ja beeta ahela pakkimisega, ER väljumise võimaldamisega. MHC invariantne kompleks transporditakse varajasse endosoomi. MHC molekul võtab avatud struktuuri. Ahel CLIP seondub osaliselt protsessitud antigeeniga. Lüsosoomis ClIP eemaldatakse. MHC antigen kompleks liigub raku pinnale.
    Antigeeni protsessing peatatakse keemiliste agentide (chloroquine) ja proteaaside inhibiitorite abil (leupeptin).
    Mittepeptiidset päritolu AG esitlemine (CD1 family)- Need antigeenid tuntakse samuti ära immuun süsteemi poolt. Selliseid antigeene esitlevad CD1 perekonna (mitteklassikalised klass I) molekulid. CD1 perekonna molekul+ β2 mikroglobuliin –sarnane MHC I-ga
    Kui mikroobil on sellised valgud, millest ükski ei seondu MHC-le, siis jääb ta T rakkudele märkamatuks! Kui mikroob muteerub nii, et ta MHC-le ei seondu võib tagajärg olla traagiline! See seletab MHC polymorfismi vajaduse (popultsiooni sees suur hulk erinevaid alleele) Igal inimesel on palju erinevaid MHC I ja II geene (isotypes). MHC seondumise vajadus seletab ka miks peptiidid iseenesest on halvad antigeenid.
    Märklaudrakud – (MHC I pinnal). Kui Tc rakud võõr-peptiidi ära tunnevad, siis see rakk lüüsitakse. APC rakud – (MHC II pinnal). M.- otseseks eelaseks monotsüüdid. Prof APC esitlevad Ag-i MHC II abil ja nende kostimul. signaal üle B7 aitab algatada T raku aktivatsiooni. Dendriitrakud- Dendriidid tekitavad algse im. vastuse, neil palju MHC II pinnal; aktiveerivad naive TH rakke.parimad T raku aktivaatorid (aktiveerivad naive, memory and effector T cells); D. pinnal rohkesti MHC I ja II molekule ning B7-1 ja B7-2 kostimulatsiooni valke). Makrofaagid aktiveeritakse fagosütoosi teel (bakterite LPS-id, IFNγ, Th1 tsütokiinid). Aktiveeritud M-il kõrge MHCII ja B7 ekspressioon tase ja nad aktiveerivad T mälu ja effektor rakke, aga ei aktiveeri naive T rakke. B rakud osaleb APC-na T raku aktivatsioonis. Puhkav B rakk ei ekspresseer pinnal B7-t ja ei saa aktiveerida naive T rakku, kuid saab aktiveerida mälu ja effektor T rakke. Aktiveeritud B raku MHC II tase on ülesreguleeritud ja seal algab ka B/7 ekspressioon ning see B rakk võib aktiveerida naive, memory, effector T cells
    19. T-rakud (Tc CD8+, Th CD4+, TCR α/β ja γ/δ, Treg, NK-T). T-rakkude poolt antigeenide äratundmine ja aktivatsioon
    T- lümfotsüütide pinnal asub valk (retseptor), mille geenides toimuvad ümberkorraldused sarnaselt neile, mis leiavad aset B-lümfotsüütide küpsemisel. Varieeruvate alade tõttu T lümfotsüüdi retseptoris tunnevadki need rakud paljusid eri antigeene ära. T-rakud aktiveeruvad, kui nad tunnevad ära MHC-antigeen (peptiid) kompleksi. Hakkavad tootma tsütokiine, paljunevad; TH - regulatoorsed funktsioonid, TC - tapavad nakatanud raku (tsütolüüs). T-rakkudel on antigeensed retseptorid TCR-CD3 kompleks, ko-retseptorid CD4/CD8; lisaks osalevad T-rakkude aktivatsioonil mitmed lisavalgud (adhesioonimolekulid, signaalikandjad jt.). T-rakkude käitumine sõltub ka peptiidist. TCR-ist olenevalt esineb kahesuguseid T rakke αβ vôi γδ. Inimese ja hiire veres on enamus (90%) αβ heterodimeerid, ülejäänud (10%) on γδ. Môlemad tüüpi T rakud vôivad olla nii “helper” kui “killer” funktsiooniga.
    γδ T rakud on CD8- ja CD4-;. Ligandideks on põhiliselt fosforüleeritud mittepeptiidsed metaboliidid, mida rakus on raku endi omi ja bakteriaalseid. Retseptorite repetuaar - suhteliselt väike, sest metaboliitide varieeruvus ei ole suur. Äratundmine on: 1) MHC- laadne (kasutatavad MHC-d on mitteklassikalised; 2) superantigeen-laadne (superantigeenid seonduvad Vβ elemendi kaudu mittespetsiifiliselt; 3) allosteerilise efekti kaudu – (ligand seondub γδ retseptoriga- konformatsiooni muutus, mille tunneb ära teise raku retseptor; 4) Ag-AK laadne. γδ T rakud – osalevad autoimmuunsuse kujunemisel, samuti kasvajarakkude ja self- stress valkude äratundmisel 50…95% inimese γδ T rakkudest expresseeerib ühte kindlat TCR varianti - γ9 /δ2.Selle TCR molekuli pealispinnal moodustub kliff, kuhu saavad seonduda mikroobide (M.tuberculosis) fosfolipiidid otse (ilma MHC presentatioonita). αβ ja γδ TCR-id seovad antigeeni erinevalt: αβ TCR seob esitletud Ag (MHC + Ag), γδ TCR seob ka vaba Ag (nagu AK-gi).
    Mittepeptiidseid antigeene tunnevad ära T rakud: αβ TCR+ CD4- CD8-; αβ TCR+ CD8+, γδ TCR+ CD4- CD8- .
    Nii humoraal kui rakulises imm.vastuses on kesksel kohal T rakkude aktivatsioon ning klonaalne ekspansioon. Th-rakkude aktivatsioon algab Th TCR-CD3 kompleksi interaktsiooniga (MHC-peptiid) APC pinnal (+ aksessor molekulid osalevad ka). Initsieeritakse biokeemiliste sündmuste kaskaad , mis indutseerib resting Th rakku to enter the cell cycle (Go—Gi); Th –prolif. ja differentseeruvad mälu ja efektor-rakkudeks. Th rakus aktiveeritakse mitmed geenid, millede produktid on olulised interaktsioonides AG-ga ja äratundmisel. 1) vahetud (ekspresseeritakse 30’ peale AG äratundmist); kodeerivad transkriptsioonifaktoreid c-Fos, c-Myc, c-Jun, NF-AT, NF-kB. 2) varajased (1-2h jooksul); kodeerivad erinevaid tsütokiine: IL-2; IL-3; IL-6; IFNγ jt). 3) hilised geenid –ekspresseeritakse enam kui 2p hiljem st.peale AG tundmist; kodeerivad adhesioonimolekule. Aktiveeritakse erinevad signaalirajad.
    20. T lümfotsüütide küpsemine harknäärmes e. tüünuses
    Tüvirakud pärinevad luuüdist, nende pinnaretseptorid määravad ära migreerumise tüümusesse. Tüümus
    jõuab max suuruseni puberteedis, seejärel oluliselt väheneb ning edaspidi saab uusi T-rakke: 1) pikaealised
    T mälurakud; 2) T-rakud valmivad mujal (N:maksas); 3) väike osa tüümusest säilib. Interaktsioonid , kus
    osalevad mitteküpsed tümotsüüdid ühelt poolt ja tüümuse struuma rakud teiselt poolt annavad tulemusek
    positiivse ja negatiivse selektsiooni. Tüümuses toimub T-rakkude repetuaari (AG- MHC) ja fenotüübi (Th
    või Tc) kujunemine. T-rakkude areng tüümuses on kompleksne protsess ja oluline imetaja
    immuunsüsteemi kujunemisel. Diferentseerumise protsessis arenevad naiivsed T rakud kas
    tsütoplasmaatilisteks või abistaja T rakkudeks ja protsess hõlmab muutusi efektormolekulide geenide
    transkriptsiooni regulatsioonis
    ning T rakkude pinnamolekulide
    ekspressiooni regulatsioonis.
    Enamus T rakke, sisenedes
    tüümusesse, ei ekspresseeri CD4
    ja CD8 (DN – double negative)
    ning kutsutakse tümotsüütideks.
    Tümotsüüdid pääsevad
    tüünusesse läbi veeni, kus nad
    esmalt liiguvad subcapsular regiooni, kus toimub nende t retseptorite ümber organiseerumine. Tümotsüüdid on suuremad kui küpsed T rakud ja prolifereeruvad aktiivselt. Varaste tümotsüütide eellaste puhul: kui rakud edukalt reorganiseerivad oma TCR-b (T- cell antigen receptor) lookuse ning ekspresseerivad funktsioneeriva eel-TCR- kompleksi, siis nad paljunevad kiiresti ja teevad läbi edasise diferentseerumise ekspresseerides ko-retseptoried CD4 ja CD8. Signaalid kantakse üle eel-Tαβ retseptorite raku proliferatsiooniks ja CD4/CD8 ekspressiooniks (DP – double positive ).
    Aktiivset proliferatsiooni aitavad stimuleerida mitte lümfoidsed tüümuserakud, mis sekreteerivad
    tsütokiini. α ja β ahelate geenide ümberkorraldused, on vajalik RAG-1 j a RAG-2 valkude aktiivsust. Pärast
    proliferatsiooni, pääsevad rakud edasi tüümuse korteksisse. Seal interakteeruvad nad tüümuse struuma
    rakkudega, k.a. epiteelrakud, makrofaagid ja dendriitrakud ekspresseerivad MHC I ja MHC II molekule
    oma rakkude pinnal, aitavad läbi viia selektsiooni. Selles punktis arenev tümotsüüt ekspresseerib nii CD8
    kui ka CD4 retseptorit, kui ka alfa, beeta t raku retseptorit. Kui retseptor tunneb tüümuse raku pinnal ära
    MHCI molekuli, siis ta saab omale ellujäämise ja sobivus signaali. Rakud lõpetavad CD4 ekspresseerimise
    ja jäävad ekspresseerima CD8. Tümotsüüdid, mis omavad ellüjäämis signaali võivad minna edasi
    positiivsesse selektsiooni. Kui tümotsüüt tunneb ära MHCII molekuli, saab ta samuti ellujäämise signaali ja
    lõpetab CD8 ekspresseerimise ja järkab CD8 ekspresseerimist. Tümotsüüdid, mis ei tunne kumbagi
    molekuli ära lähevad apoptoosi. Samuti rakud, mis tunnevad liiga tugelat molekule, suunatakse tugeva
    signaali abil apoptoosi. Negatiivne selektsioon – elimineeritakse T rakud, kes reageerivad liiga tugevasti
    with self-MHC või reageerivad with self-MHC+self peptide. Valik toimub üle MHC-peptiid kompleksi ja
    TCR afiinsuse. TCR peab ära tundma self-MHC ja ei tohi ära tunda oma peptiidi + MHC (negatiivne
    selektsioon tagab self- tolerance ). Positiivne selektsioon MHC (I/II) peptiidse kompleksiga tüümuse
    epiteliaalsete rakkude küljes lubab tümotsüüdil minna järgmisesse etappi , kus DP muutub SP (single
    positive) ehk tekib kahte tüüpi CD4+CD8- või CD4-CD8+ T rakud, mis on vastavalt abistaja ja
    tsütolüütilised T rakud (vastavalt MHC I / MHC II). Elimineeritakse rakud, kes ei tunne ära oma MHC-d.
    Pro-T rakk migreerub tüümusesse raseduse 11-dal päeval (hiirel); 8-9 nädalal (inimesel), veel ei
    ekspresseerita pinnaretseptoreid (CD4, CD8, TCR); ei ekspresseerita veel RAG1 ja RAG2 valke, mis
    vajal. TCR ümberkorraldusteks. Tümosüüdid varajases arengustaadiumis double negative (DN) ; Samas
    ekspres. teisi pinnamolekule: c-Kit (tüvirakkude kasvufakt) CD44 (adhesioonimolekul); CD25 IL2 a-ahel.
    TCR geenid on veel ümberkorraldamata. DN T rakkudes algavad ümberkorraldused esmalt TCR β-
    lookuses (alleelne välistamine), alles hiljem α lookuses. Rekombineerumisel kasutatakse samu järjestusi ja
    rekombinaase kui antikehade puhul. γδ TCR retseptorite ümberkorraldused toimuvad enne kui αβ. st. et
    DN γδ TCR retseptoreid tehakse varem (ca 5%). Kui seal on tulemus mitteproduktiivne, siis võetakse ette
    αβ lookused. Retseptorite paljusus saavutatakse sarnaste mehhanismidega kui AK-del. Sagedasem on
    nukleotiidide lisamine ühenduskohtadesse. Ümberkorraldunud TCR β-ahela geenid tagavad β-ahela
    ekspressiooni ja ühinemise valguga mida nim.(preTα-ahel; 33kD glükoprotein) + CD3 kompleks; edasi
    saab: double positive (DP) tümotsüüdid , stop proliferating RAG2 conts increase , algab α-ahela geenide
    ümberkorraldus- saab double positive αβ-TCR CD3 tümotsüüdid, edasi arenevad nad single positive
    CD4+ and CD8+ thymocytes ja lahkuvad perifeeriasse.
    21. B rakkude aktivatsioon ja antikehade produtseerimine
    Kui B-rakk aktiveeritakse antigeeniga, siis rakk alustab prolifereerumist (clonal expansion) ja differentseerumist, et toota populatsiooni, milles on antikehi sekreteerivad plasma rakud ja mälu B-rakud.
    Naive- B rakk aktivatsiooniks on kaks teed, t-rakkust sõltuv ja mittseõltub tee, TD- -rakkude aktivatsiooniks vaja: 1) AG; 2) kontakt T-rakuga; 3) tsütokiinid (IL-4). ja TI- võivad B-rakke aktiveerida ja AK-de sekretsiooni indutseerida ka ilma T-rakkudeta (tüümus-sõltumatud AG-id e. TI). TI type-1 siia LPS-id; TI type-2 on polysahhariidid korduva polüsahhariidi unit’iga või polümeerse valguga. Samtui on vaja B raku aktivatsiooniks kahte signaali. TI annab antigeeni seondumine mõlemad signaalid, TD annab antigeeniga seondumine ainult 1 signaali ja teise signaali jaoks on vaja t-rakku.
    Esimeseks signaaliks on seondumine B raku retseptoriga BCRga. Antigeen seondub IgM ja IgD pinnaretseptoritega b raku pinnal. B raku retseptor saadab signaali rakku edasi, kui kaks või enam molekuli on kõrvuti toodud, ehk siis cross- linked . Igα ja Igβ moodustavad heterodimeeri, suhteliselt konserveerunud. Interakteeruvad IgM,IgD jt.trans membraanse osadega. Need kaks molekuli koos moodustavad b lümfotsüüt antigeeni kompleksi. Nende tsütopl.sabades on ITAM moodulid (türosiinid). Igα ja Igβ-ga seon-duvad src family kinaasid (Fyn, Blk, Lck). Aktiveerumine toimub läbi fosforüleerumise, loovad koha syc kinaasile, seejärel toimub syc aktivatsioon- ja käivitub rakusisene signaalide kaskaad. B-raku ko-retseptor koosneb kolmest membraanseotust valgust: TAPA-1 (CD81), CR2 (CD21),ja CD19. Nemad võimendavad reaktsiooni. Syc aktiveerib/fosfrüleerib Btk , mis fosforüleerib/ aktiveerib PLCγ ja BLNK. Indutseeritakse erinevad signaalirajad (vähemal 3) B-raku aktivatsiooniks. (G valgu, Ca2+; PKC), mille tulemuse hakatase tootma erinevad transkriptsioonifakoreid N: NF-κB, NF-AT, AP-1. Tuumas: NF-AT, NFkB, CREB, MAPK-TF poolt aktiveeritakse teatud transkriptsioonifaktorid, mis indutseerivad genoomi eri osades erinevate B raku aktivatsiooniks vajalike geenide ekspressiooni k.a. Fos ja Jun. Tõuseb tsütokiinide retseptorit ja MHC II süntees; rakutsükkel jne.
    Teine signaal tuleb CR2 retseptori vahendusel, mis on retseptoriks komplemendi valgule C3.
    Kui on vaja th rakku, siis esmalt, antigeeni seondumine IgM genereerib signaali, mis viib klass II MHC molekulide ekspressioonini. Antgeen võetakse endotsütoosi abil sisse ja lagundatakse peptiidieks. Esitletakse antigeen. Th rakud tunnevad antigeen-MHCII kompleksi ära, mille tulemusena th rakk aktiveerub. Th rakk ekspresseerib CD40L ja interaktsioon CD40 tagab teise signaali. B rakk hakkab tsütokiinide retseptoreid tootma ja th tsütokiine. Seondumine need vahel tagab signaali, mis on vajalikud B raku proliferatsiooniks ja diferantsiooni plasma ja mälurakkudeks. Tsütokiinidel on ka tähtis roll antikehade tüübi määramiseks, mida tootma hakatakse.
    TD korral toodetakse kõrge afiinsusega antikehi, see tuleb sellest, et annavad b rakule edasi signaali, et nad toodaksid kõrge afiinsusega antikehi. TI korral on madal afiinsusega antikehad.
    Th1 – IL2, IL12 , IFNγ, TNFβ (suurendavad makrofaagide aktiivsust st. rakuline im.vastus). Th2- IL4,IL5,IL6, IL10 ,IL13 (B-rakkude aktivatsioon, humoraalne im.vastus).
    22. BCR ja TCR (iseloomusta sarnasused ja erinevused)
    Kuna mõlemad retseptoritel on väga lühike tsütoplasmaatiline domään, peavad nad assotsieeruma invariantsete signaali ülekande molekulidega, selleks, et genereerida rakusisene signaal. IgαIgβ BCR jaoks ja CD3 TCR jaoks. BCR on raske ahel ja kappa või lambda ahel. BCR retseptoriks on antikeha. Multivalentsed antigeenid saavad otse seonduda BCR ja sellega põhjustada BCR cross-linki, mis tagab signaali ülekande. TCR on alfa, beeta või gamma ja delta ahelad. TCR on heterodimeer. Kaks ahelat on disulfiid sidemetega seotud t raku plasmamembraani külge. Geneetilise mitmekesisus- t rakud ei läbi somaatilist mutatsiooni ega Class switching, ei genereerita V(D)J rekombinastiooniga. Koretseptoritena kasutav BCR CD19 ja CD21 ja TCR CD4 ha CD8.
    B rakud ja T rakud tunnevad ära erinevad substante kui antigeeni. B rakk kasutab siis raku pinnal seotud immunoglobuliini kui retseptorit. BCR tunneb ära natiivse antigeeni. TCR tunneb peptide MHC kompleksi ära. TCR vajab, et talle esitletakse peptiidi koos MHC klass molekulidega. Üheks sarnasuseks võiks lugeda selle, et nad mõlemad annavad signaali edasi türosiinkinaaside abil st vajavad türosiinkinaase vastavalt t raku või b raku aktivatsiooniks.
    23. NK rakud
    Organismis on veel ka lümfotsüütidele lähedasi rakke, mida kutsutakse NK- rakkudeks. (NK- natural killer) . Need osalevad kasvajarakkude hävitamises ning ka viiruste poolt nakatatud rakkude hävitamises. NK rakkude in vitro uurimine on näidanud, et kui nad on aktiveeritud, siis nad on võimelised tapma kõikvõimalikke rakke. Organismis käituvad nad aga väga selektiivselt, tappes ainult võõraid ja nakatatud rakke, kuid mitte normaalseid rakke. Aastatel (1994-1996) isoleeriti mitmeid geene, mis kodeerivad NK-rakkude retseptorvalke. Tuntakse nii positiivseid retseptoreid (mis vastava ligandiga seostumisel käivitab NK-rakus sihtrakku surmava aktiivsuse), kui ka negatiivseid retseptoreid (mis ei lase NK-rakul sihtrakku tappa).. Üheks ligandiks, mis seostub nn. negatiivse retseptoriga ja mis seega pidurdab sihtraku tapmise NK-raku poolt, on suure koesobivuskompleksi klass I antigeenid (MHC klass I). Need valgud on olemas enamikes normaalsetes kudedes kuid tihti on nende valkude ekspressioon kadunud vôi alanenud kasvajarakkudes vôi ka viiruste poolt nakatatud rakkudes. Kuna tsütotoksilised T-lümfotsüüdid vajavad sihtraku tapmiseks MHC-antigeenide olemasolu, siis NK-rakkude puhul on asi vastupidi - MHC antigeenide puudumine on signaaliks NK-rakkudele, et tegemist on 'kahtlase' rakuga. Siit on näha, et NK-rakud ja T-lümfotsüüdid täiendavad teineteist: NK-rakud tapavad neid rakke, mis T-lümfotsüütidel jäi kahe silma vahele.
    24. Kuidas im.süsteem kaitseb organismi patogeenide eest. (Ekstratsellulaarsed bakterid , intratsellulaarsed bakterid, viirused, seened, parasiidid )
    Patogeenide selektiivse surve all on meil tänaseks väljakujunenud keerukas immuunsüsteem. Loomulik (innate) süsteem (kaitsebarjäärid, fagotsütoos, komplemendil põhinev kaitse) – tagab esmase kaitse, aktiveerib adaptiivse immuunsuse (antikehad ja T-rakuline vastus).
    Bakterid sisenevad organismi tavaliselt hingamisteede, seedetrakti või urogenitaalse trakti kaudu või haavandid nahas, limaskestadel. Organismi imm.vastus sõltub nakatava patogeeni kogusest ja
    virulentsusest. Madalast nakkustasemest saab jagu innate immuunsus. Kõrgema nakkustaseme ja suurema virulentsuse korral vastab bakteriaalsele nakkusele adaptiivne immuunsus, eelkõige AK-d.
    Mõnedel juhtudel (N:kui bakter paljuneb rakus - on im vastuseks spetsiifiline delayed-type hypersensitivity (DTH) vastus. Immuunvastus ekstra -ja intratsellulaarsete bakterite vastu on erinev. Eksotokiine toodavad ja sekreteerivad ekstratsellulaarsed bakterid, eksotoksiinid avaldavad erinevat kahjulikku toimet organismile ja halvavad ka immuunsüsteemi aktivatsiooni.
    Eksotoksiinid on superantigeenid. Aktiveerivad T-rakke mittespetsiifiliselt ja põhjustavad süsteemset põletikureaktsiooni, mis halvab omakorda adaptiivsed immuunvastused. Ekstratsellulaarsed bakterid Replitseeruvad väljaspool rakku. Elavad veres, kudedes, kopsus , urogenitaaltraktis, seedeelundkonnas - põhjustavad põletikku ja kudede destruktsiooni Eraldavad toksiine : Endotoksiinid - bakterite raku kesta komponendid (LPS), Eksotoksiinid – bakterite poolt sekr-tud (N: difteeria toksiin) Toksiinid aktiveerivad tsütokiinide produksiooni, moduleerivad kinaaside jt ensüümide aktiivsust. Ekstratsellulaarsete bakterite vastase immuunsuse eesmärk on elimineerida bakterid ja neutraliseerida toksiinid ja seda teevad hästi antikehad. Intratsellulaarsed bakterid elavad raku sees. Nende vastu on loomulik (innate) immuunsus ebaefektiivne, kuna bakterid on lüsosoomidele resistentsed, seetõttu infektsioonid on sageli kroonilised. NK rakud on parim kaitse IC infektsiooni korral: NK suudavad ise hävitada nakatunud raku, sünteesivad INFγ-t, mis aktiveerib teisi rakke. Omandatud immuunsus - peamiselt cell mediated. Th1 CD4+ Th rakud aktiveerivad CD8+ Tc rakke.
    IC bakterid elavad raku sees -kättesaamatud AK-dele. Th rakkude poolt sekreteeritavad tsütokiinid on tähtsal kohal: N:IFNγ on väga tähtis. Ta aktiveerib makrofaage veel aktiivsemalt kahjutuks tegema sissesöödud patogeenid .
    Endotoksiinid on mikroorganismi rakuseina integraalsed koostisosad, mis kutsuvad esile (aktiveerivad) põletikulise vastuse. N: gramm-negat bakterite pinnal olev LPS võib käituda B-raku mitogeenina (st polüklonaalne B-raku aktivaator /üle TLR-4 ja LPS-spetsiifiliste BCR retseptorite/ st. anti-LPS AK-de teke stimuleeritakse 2-l erineval moel. Tulemuseks- jõuline polüklonaalne antikehade immuun vastus LPS-ile.
    Süsteemse bakteriaalse nakkuse endotoksiinid võivad käivitada immuunvastuse akuutse faasi. Põletikulise vastusega kaasnevad koe kahjustused/ purustused või nakatunud raku hävitamine(killing) – ikka selleks, et hävitada organismi sissetunginud patogeen . Sageli on tulemuseks ka immuunpatoloogia .
    Viirused elavad raku sees. Viirus saab organismi sisse tungida põhiliselt ikkagi limaskestade kaudu või haava(ndi) kohast. Peremehe organismi sees hakkavad viirusnakkusele vastu nii innate kui adaptive i. mehhanismid, et teha viirus kahjutuks. Kas see õnnestub sõltub sellest, kui efektiivsed on peremehe kaitsemehhanismid antud viiruse taktika vastu. Paljud viirused kasutavad nakatamisel kaitsmiseks mõeldud mehhanisme ja retseptoreid. Viiruste esmane toime on sageli tsütopaatiline(lüüsivad rakud), kuid viirused võivad pikka aega püsida ka latentses faasis (N:HIV). Teised viirused (N: influenza, rõugete viirus) eelistavad ellujäämise strateegiat, kus toimub nakkuse kiire, efektiivne levik infektsiooni akuutses faasis. Viiruse elimineerimiseks on organismis spetsiifilised effektor-mehhanismid ja mittespetsiifilise vastuse mehhnismid. Spetsiifilise vastuse osa: 1. Neutraliseerivad AK-d - seonduvad viirusega, kui ta on rakust väljas;2. CD8 T rakud (CTL) - vajavad Th rakke (tsütokiinide tootjad) ja kostimulatsiooni nakatunud rakkudelt. Mittespetsiifilised: Tüüp I interferoon (IFN-α ja INF-β) suudab inhibeerida viiruse replikatsiooni. Inhibeeritakse valgu süntees /viiruse replikatsioon . INF α/β seostuvad ka NK rakkudega ja tõstavad NK rakkude lüütilist aktiivsust. NK-rakud lüüsivad nakatunud rakud, sest need ei esitle enam AG-ne. IL-12 aktiveerib samuti NK rakke – (infektsiooni varajase staadiumis). Interferoonid on antiviraalsed valgud, mis takistavad viiruse paljunemist. On väikesed (15-30kD), taluvad kuumust ja madalat pH-d. On eriti olulised akuutsete, lühiajaliste infektsioonide puhul, ei avalda mõju infekteeritud rakule on peremehe, aga mitte viiruse spetsiifilised.
    Paljud viirused neutraliseeritakse AK- de poolt - tähtis infektsiooni akuutses faasis ja reinfektsionide korral. AK-d on efektiivsed kui takistavad kas viiruse seondumist rakuga või blokeerivad viiruse envelope fuseerumist raku plasma membraaniga. AK-d ja komplement võivad ka agglutineerida viiruspartikleid või funktsioneerida opsoniseerivate agentidena, hõlbustades Fc või C3b retseptor-vahendatud (viiruspartiklite) fagotsütoosi.
    Kui viirus on jõudnud latentsesse faasi (kui viiruse DNA integreerub peremehe kromosomaal DNA-sse), siis on Th ja Tc rakud põhilised antiviralkaitses. Aktiveeritud Th1 rakud toodavad IL-2, IFNγ, TNF-i, mis vastavad viirusele otse või kaudselt . (N:IFNγ indutseerib otse antiviral state rakus; IL-2 aga kaudselt - aitab preTc rakkudel üle minna effektor Tc populatsiooniks. IL-2,IFNγ – aktiveerivad ka NK rakke, see tähtis infektsiooni
    akuutses faasis (st. enne kui Tc vastus käivitub). Spetsiifilised Tc rakud tekivad 3-4p jooksul peale infeks algust, Tc max.7-10 päeva pärast, millal enamus virioone elimineeritakse Tc poolt ja seejärel toimub spetsiifiline Tc langus.
    Seened: Eksisteerib ca 1 milj seene liiki, neist ca400 põhjustab haigusi inimestel. Neid haigusi klassifitseeritakse: Infektsiooni koha järgi –naha või nahaalused etc , Eksogeensed või endogeensed, Virulentsuse järgi: primaarsed (kõrgelt virulentsed, nakatavad terveid inimesi); oportunistlikud (sobiva juhuse tahtel) – nakatavad põhiliselt immuunsupresseeritud organisme. Seente elutsükli produktid võivad olla: toksilised, kartsinogeensed või põhjustada isegi hallutsinatsioone.
    Osa on rakuvälised, osa on rakusisesed . Tugevate kestadega. Neid saab hävitada hapniku radikaalidega ja madala pH juures. Spetsiifilise immuunvastuse osas on olulisem rakuline vastus . Inimene saab seentega üldjuhul hästi hakkama. Immuunpuudulikkusega inimesel võivad hakata vohama. Loomulik immuunsus kontrollib edukalt seentega nakkusi. Neutrofiilide abil toimuv fagotsütoos saab hakkama enamusega seentest. Neutropeenia (madal neutrofiilide arv)- sellised inimesed on vastuvõtlikud seenhaigustele. Komplemendi rajad - edukas immuunvastus; TLRs (TLR2 ja TLR4 signaalid üle MyD88 ) seen .inf. vastuseks. Organismi poolseid immuunvastuse mehhanisme seen-haigustele on veel vähe uuritud. Parasiidid : ainuraksed , sooleussid, nematoodid . Rohkem on neid troopikas. ca 30 % elanikkonnast kannatab nende käes. Malaariat põeb 600miljonit inimest, nendest 1-2miljonit sureb igal aastal. Parasiidid suudavad mitmel moel imuunsüsteemi üle kavaldada. Paljudel on tugev kest ja teised paljunevad makrofaagides. Immuunkaitses on oluline IgE im.vastus - (baso-ja eosinofiilid ). Parasiitidel on erinevad arengustaadiumid ja osa neist on sageli vaheperemeestes. Loomulik (innate) immuunsus on ebaefektiivne (kui parasiit suudab tungida organismi, siis seal suudab ta ka ellu jääda ). Komplement on ebaefektiivne; fagotsüüdid võivad hoopiski infeksiooni levitada, paljundada. Omandatud immuunsus, eri parasiitidele on eri vastus. Ainuraksete parasiitide vastane kaitse on nii humoraalne kui rakuline. Humoraalne kaitse, siis kui parasiit on vabalt veres. Rakuline kaitse, siis kui parasiit on raku sees. Ainuraksed parasiidid väldivad immuunsüsteemi: muutes pinnavalke (genetic swich).
    25. Allergia ( T. Annus’e loeng )
    Allergia on spetsiifiliste immunoloogiliste mehhanismide poolt vallandatud ülitundlikkusreaktsioon. Ülitundlikus jaguneb allergiline ja mitte allergiline. Allergiline jagunev omakorda IgE vahentatud ja mitte IgE vahendatud. Allergeenid on allergilist reaktsiooni põhjustavad antigeenid.Tavaliselt glükoproteiinid, molekulaarmass 15–50 kDa . Valgu allergeensus sõltub tema epitoopide arvustm mis võibolla termolabiilne või termostabiilne – denaturatsioon kuumutamisel võib muuta valgu vähem või rohkem allergeenseks või luua uusi allergeene. Hapteen on madalmolekulaarne ühend, mis muutub allergeeniks, seostudes kandjavalguga (nt vere albumiiniga). Peamised teed, kuidas allergeenid organismi pääsevad on hingamisteed , silma sidekest, nahk ( otseme kontakt), seedetrakti limaskest- toidu või ravimitega ja very ( nt putukamürk). Peamised allergia teket mõjutavad tegurid on: Kontakt allergeeniga- oleneb kogusest ja ajast, töötlemine ja organismi sisemine tee. Teiseks on kaitsebarjääride läbilaskvus ja kolmandaks immuunreaktsiooni mõjutavad tegurid. Allergiaid on mitmesuguseid. On hingamisteede ja silna allergiahaigused , milledeks on allergiline nohu , kõriturse, bronhiaalastma, allergiline konjuktiviit ehk silma sidekesta põletik; on naha allergiahaigused, milledeks on atoopiline dermatiit, nõgesetõbi, angioödeem; on seedetraktiallergiad, mida on nii IgE kui mitte IgE vahentatud. Esimesed on näiteks oraalne allergiasündroom, millega kaasneb huulte , suu limaskesta sügelus ja turje jmt, mao sooletrakti nähud, millega kaasneb oksendamine jmt. Teisteks on näiteks allergiline eosinofiilne ösofagiit, gastriit ha gastroeneriit, millega kaasneb kõhuvalu, oksendus jne, toiduvalgu enterokoliit ja proktiit, millega kaasneb kõhulahtisus ja veriroe, ja paljud teised.
    Anafülaksia on raske, generaliseerunud , mitut elundkonda haarav ülitundlikkusreaktsioon. Võibolla eluohtlik hingamisraskuse või järsust vererõhu langusest tingitud šoki tõttu, kujuneb mõne minutiga, vajab kohest esmaabi.
    Toiduallergia on imikutel levinud, kuid vanusega sageli hakkavad taluma : lehmapiima 3 a vanuselt 75–90%, muna 5 a vanuselt 57%, kala, maapähklit 15%. Kuid samas võib kujuneda aeroallergeenide allergia , atoopiline ekseem enamasti taandub, kuid 50–80%-l kujuneb allergiline nohu v astma.
    Viimastel aastakümnetel on allegiahaigused arenenud riikides oluliselt sagenenud, seda eriti lapse- ja noorukieas. Allegiahaiguste levimuses on suuri erinevusi. Allergia sagenemise võimalikeks riskiteguriteks on toit, levinumaks on Imiku-, väikelapseeas: piim, muna, nisu, maapähkel, soja – 90% Nooruki -, täiskasvanueas:pähkel, kala, koorikloomad – 85%, puuviljad: kiivi , aprikoos jt. seemned: seesami-, mooni -, sinepi- jt seemned ja ka maitseained; sisekeskkond , levinumaks tolmulestad ja koduloomad;väliskeskkond; mikroobne stimulatsioon jne. Üheks oluliseks probleemiks on ristallergia, mis võib esineda näiteks bioloogiliselt lähedaste liikide vahel, nt virsik ja aprikoos. Allergia diagnoosimiseks tehakse küsitlusi ja nahateste. Ükski meetod ei määra 100%-lise kindlusega isiku allergilisuse/mitteallergilisuse. Nahatestideks on: nahatorketest, mida tehakse IgE-vahendatud allergia korral. Mõõdab nii spetsiifilist IgE-d, mediaatorite vabanemist nuumrakust kui ka koereaktsiooni mediaatoritele . Teiseks on Epikutaan- e aplikatsioon - e lapitest , mida tehakse aeglast tüüpi ja kombineeritud allergia korral (atoopiline ja kontaktdermatiit). Nahateste ei saa teha allergia ägenemise, oluliselt kahjustatud naha, teatud ravimite kasutamise korral.
    Üks test mida tehakse on IgE antikehade määramine vereseerumis.
    Meetoditeks on RAST, ELISA , CLA. Esineb kvalitatiivne seos testi tulemuse ja kliiniliselt olulise allergia vahel: kõrgem tiiter – suurem allergia tõenäosus, ei sõltu ravimitest, naha reaktiivsusest, uuritava seisundist. Omab väiksemat tundlikkust ja spetsiifilisust kui nahatestil. Puuduseks on see, et on kallim, seetõttu kasutatakse, kui nahatest pole võimalik või nahatesti tulemus ei rahulda Provokatsioonitest on test, mille korral allergeeni manustatakse šokkorganisse: nahale, silma, ninna, bronhidesse või suu kaudu. Esineb veenvaim tõestus, et antud allergeen vallandab haigusnähte. Samas negatiivne test ei välista täielikult ülitundlikkust ja samuti võib olla valepositiivne – platseebo. On kallis, keeruline, aeganõudev, esineb anafülaksia oht. Allergia raviks on allergeenide vältimine, tolerantsuse kujundamine, medikamentoosnne ravi jmt.
    26. HIV nakkus ja AIDS, immuunpuudulikkus
    HIV kuulub retroviiruste perekonda lentiviiruste hulka. HIV on RNA viirus. Avastati 1983 aastal (üheaegselt prantsusmaal ja USA-s). 1986 aastast nimetatakse HIV-ks. Vastavalt praegusele taksonoomilisele liigitusele jaguneb viirus kolmeks subtüübiks : HIV-1, HIV-2, HIV-0. HIV-l on 9 alatüüpi. Eestis on registreeritud alatüübid B, A, H . Retroviirus , genoomiks -2 RNAd (9.2kb), tema kapsiidi pinnal on 2 olulist valku gp 120 ja gp 41. gp 120 seondub suure afiinsusega T-rakkude CD4 molekulile (vajalik ka kemokiini koretseptor CXCR4). Kui kemokiini retseptor on mutantne, siis inimene ei nakatu. gp41 on vajalik T-rakkude membraanist läbitungimiseks. Viiruse RNA genoom transkribeeritakse cDNAks- proviirus
    RT(pöördtranskriptaasi) abil. Proviirus integreerub peremehe genoomi. HIV-i võimalik hoida teatud määral kontrolli all RT inhibiitoriga AZT (3-azido 3-deoksü-tümidiin) abil.
    Monotsüütidel/makrofaagidel on koretseptoriks CCR5. Koreseptorite olemasolu selgitab, miks ühed HIV-1 strains eelistavad T rakke ,teised makrofaage.
    Seega HIV viirus võib kinnituda ka dentriid rakudele ja makrofaagidele. Haiguse progresseerumise aeg väga erinev. Üldiselt 10 aasta jooksul. 5 – 10 % HIV positiivsetel pikka aega haigus ei progresseeru. Viiruse peamine paljunemiskoht organismis on lümforetikulaarne kude, peamiselt lümfisõlmed ja luuüdi. CD4 rakkude hulga vähenemine viib rakulise immuunsuse nõrgenemisele . Langetab vastupanuvõimet eelkõige intratsellulaarsete mikroobide (mükobakterid) ja viiruste suhtes. HIV infektsioon nõrgendab ka humoraalset immuunsust (lahustunud antikehadel põhinev) ja immunoloogilist mälu. Mikroobid ei vallanda organismis adekvaatset immuunreaktsiooni. AIDS on omandatud immuunpuudulikkuse sündroom. AIDS ehk HIV-tõbi on HIV-nakkuse lõppfaas. AIDSi väljakujunemisel on inimese kaitsesüsteemi töö tugevasti häiritud ning organism muutub väga vastuvõtlikuks kõikvõimalikele haigustekitajatele (ka sellistele, mida terve kaitsesüsteemiga inimesed haruharva põevad ja mille põhjustajateks on suhteliselt ohutud bakterid, seened jm).
    HIV-1 väliskeskonnas ebastabiilne. Kandub üle: v erega otse. Proviiruse cDNA integreerub tuuma ja võib jääda pikaks ajaks latentsesse seisu. AIDS areneb välja siis kui CD4 T-rakke on jäänud 10 korda vähem algsest. Päris nakatumise algul toimub viiruse kiire paljunemine. Viirust aktiveerivad kõik aktivaatorid, mis aktiveerivad CD4 T-rakke: 1)seondumine AG-le; 2)tsütokiinid; 3)PAB aktivaatorid. Algul sünteesitakse põhiliselt regulatoorseid valke, alles lõpus tehakse pakkimiseks vajalikud valgud ja peremeesrakk lüüsitakse. HIV nakatab ka makrofaage, kus ta võib pikka aega pesitseda. Paljud haiguse ilmingud on tingitud nakatunud makrofaagide poolt sünteesitud tsütokiinidest. 60-70% AIDSi haigetest jäävad dementseteks. Makrofaage ei lüüsita. Kui CD4 T-rakud on hävitatud, käib rakuline immuunsus alla. Kui vähem kui 200 T-rakku/mm3, siis: 1)organism ei suuda enam võidelda rakusiseste bakterite ja viirustega, seenhaigustega; 2) arenevad kasvajad (Caposi sarkoom ). 3) makrofaagide geenide aktivatsioon muutub- dementsus. On takistatud ka uute CD4 T-rakkude küpsemine. gp120 sünteesitakse ka lahustuva valguna rakkude kokku sulatamiseks. Seondub ka nakatumata rakkudele, takistades nende funktsioneerumist. Tekivad ka antikehad gp120 ja gp41 vastu. Kui antikehad seonduvad gp120-ga, siis makrofaag võtab viiruse enda sisse, mida too ootabki. T-rakuline immunsus ei saa funktsioneerida, sest regulatsioon blokeeritud. Eestis on HIV leitud enam kui 7300 inimesel. Esimene HIV- nakatunu avastati 1988. aastal; aastatel 1989–1999 oli uusi juhtusid aastas kümmekond. Uute juhtude arv hakkas kasvama aastast 2000. Kontsentreeritud epideemia (see tähendab nakkuse levik mingis kindlas inimeste ringis ) süstivate narkomaanide hulgas kuulutati sotsiaalministri poolt välja 14.02.2001. Aastast 2002 on uute registreeritud juhtude arv aasta-aastalt langenud. Kokku on aastate jooksul Eestis HI-viirus diagnoositud 7422inimesel, sealhulgas aids 291 inimesel, kuid tegelik nakatunute arv võib olla isegi kuni kaks korda kõrgem. Inimene võib elada pikemat aega, teadmata, et ta on HIVi nakatunud, sest haigus võib mitme aasta vältel kulgeda ilma sümptomite ja kaebusteta. Seetõttu peaksid end HIV-nakkuse suhtes laskma uurida kõik inimesed: Kes on olnud kaitsmata seksuaalvahekorras juhupartneriga või inimesega, kellel on olnud mitmeid seksuaalpartnereid või kes on süstinud narkootikume kellegi teise poolt eelnevalt kasutatud süstla või nõelaga või on olnud kaitsmata seksuaalvahekorras narkootikume süstinud ning teistega ühist süstimisvarustust kasutanud inimesega. Praeguseks on Eestis sündinud 34 HIV- positiivset last. HIV-nakkuse ülekandumine emalt lapsele võib toimuda raseduse käigus, sünnitusel või rinnapiimaga toitmisel. Sünnituse käigus on nakatumisrisk 25–30% ning see sõltub jällegi ema haiguse staadiumist – mida kaugemale on arenenud haigus, seda suurem on ka risk – ning veel paljudest muudest faktoritest. Vaginaalse (tupekaudse) sünnituse korral on risk nakkust saada suurem kui keisrilõikega sünnitades. Rinnapiimaga nakatumise risk on 7–22%. HIV-nakkuse ülekandumist emalt lapsele saab vastavate ravimitega ära hoida! Nakatumise tõenäosust on võimalik vähendada mõne protsendini.
    27. Vaksiinid
    Vaksiinid on vahend kunstlikult kujundamaks immunoloogilist mälu. Esimeseks vaksiiniks oli lehma rõugete tekitaja Vaccinia viirus, millega Ed. Jenner nakatas 13-aastast poissi James Phippsi ja poiss omandas immunsuse Variola viiruse ehk rõugete suhtes. (14. 05. 1798 .a.). Järgmised vaksiinid tulid kasutusele ca 80a pärast. L. Pasteur töötas välja vaksiinid loomade siberi katku (1881) ja marutõve (1884) vastu. Seejärel vaksiinid tüüfuse ja kooler(1896) ning katku ( 1897 ) vastu. Tänapäeval on vaksiine 26 nakkushaiguse vastu. Vaksineerimisel kasutatakse enne töödeldud haigustekitajat , mis ei ole võimeline haigust tekitama, kuid tagab siiski immuunsuse tekke. Vaksineerimisel tutvustatakse organismile võõraid antigeene, mis pärinevad haigustekitajatelt ning nii õpetatakse organismi nende vastu võitlema. Samas ei haigestuta selle protsessi käigus tegelikult. Tekivad B-ja T mälurakud mistõttu esineb uuel rünnakul kiire immunoloogiline kaitse. Paljud mikroobid püüavad immuunsüsteemi ära petta. WHO järgi on ideaalse vaktsiini omadusteks esiteks see, et ta oleks laialdaselt kasutatav (st kasutatav kõikjal üle maailma), oleks temperatuuri (kuumuse) kindel, esineks efektiivne pikaajaline mõju ühekordsel kasutamisel , oleks sobiv kasutamiseks väikelaste vaksineerimisel. Passiivne immuniseerimise korral, ei kutsuta esile immuunsüsteemi aktivatsiooni ja ei teki immunoloogilist mälu, kaitse on lühiajaline ja ajutine. Selleks on näiteks mao hammustuste korral anav vaktsiin. Viiakse sisse puhastatud mürgiga seonduvaid antikehi.
    Kahjustatud e. atenueeritud elusvaksiinid ning inaktiveeritud/surmatud vaksiinid on olnud enimlevinud viirusvaksiinid ja bakteriaalsed vaksiinid. Võivad olla veel puhastatud mikroobsetest komponentidest vaksiinid, rekombinantsed vaksiinid (vaksiinis rakendatakse tõvestaja komponente, mida toodetakse teistes organismides, milliseid on laborioludes kerge kasvatada; neid saab suures koguses; tekitavad põhiliselt humoraalse im vastuse), DNA vaksiinid ja viiruse sarnastel partiklitel jt kandjatel põhinevad vaksiinid. Atenueeritud elusvaksiinid – kasutatakse nõrgestatud tõvestavaid mikroobe, mis pole võimelised haigust põhjustama, aga suudavad organismis tekitada tugeva B- ja T-rakulise immuunvastuse. Kahjustatud viirusvaksiinid on andnud paremaid tulemusi, sest viiruse puhul sünteesitakse antigeene raku sees ja humoraalsed AK-d ei saa neid üldjuhul kätte, kuid samas aktiveeritakse tugev T-rakuline i.vastus (Th abiga). Kahjustatud vaksiinid on tõhusad, piisab ühest doosist, kuid nad pole alati ohutud elusa mikroobi tõttu. Näiteks tüüfuse vaksiin, kus Salmonella typhimurium’i kahjutuks tegemiseks eemaldati bakteriaalne O-antigeen, rakupinna LPSi kõige välimine osa. Loomkatsetes ja inimuuringutes saadi head tulemused, see tüüfuse vaksiin litsenseeriti, võeti kasutusele. Tunduvalt hiljem selgus, et O-antigeeni eemaldamine polnud piisav S. typhimurium’i kahjutuks tegemiseks. Selles tüves sisaldus teine, esialgu avastamata jäänud mutatsioon , mis tagas tegeliku avirulentsuse. Kahjustatud vaksiinide kõige suurema probleem on tasakaalu leidmine ohutuse ja tõhususe vahel (kuid samas pole kasu ka vaksiinist, mis on ohutu, kuid tal pole immunseerivat toimet).
    Surmatud ehk bakteriaalsed vaktsiinid- tõvestav mikroob on surmatud (kemikaalid, kõrge temp.) töötlusega. Tekitavad põhiliselt B-rakulise vastuse, kestva immuunsuse jaoks on vaja kasutada lisadoose ja/või adjuvante. Kasutati aktiivselt ca 1890-il, kui ei teatud teisi võimalusi. N. kõige tuntum on tüüfuse vaksiin; järgnesid teiste bakteriaalsete kõhutõbede ja läkaköha vastu. Probleemideks olid, et paljud osutusid ebaefektiivseteks, sest kaitse ei kestnud kaua, vaksiinis olevad endotoksiinid -kõrvalnähte. Tänapäeval kasutatkse laiemalt veel vaid tüüfuse ja läkaköha vaksiine (mõlemi jaoks on ka parendatud vaksiinid). Planeeritakse kasutada surmatuid ja kahjustatud polioviiruse (põhjustab lastehalvatust) vastaseid vaksiine segamini – esimesi laste vaksineerimiseks (ohutum), hiljem teist kuna efektiivsem ja tagab kestva immuunsuse.
    Puhastatud mikroobsetest komponentidest valmistatud vaksiinid- töötati välja 1920-il teetanuse ja difteeria vastu. Mõlemil juhul oli varem näidatud, et haigust põhjustab bakteris leiduv valguline toksiin. Seetõttu kasutati vaksiinis keemiliselt muudetud toksiini, mis oli kaotanud oma toksilised omadused. Saadi suurepärased tõhusad ja ohutud vaksiinid, mis on kasutusel siiani. Puhastatud ühekomponendilise vaksiini puhul toimub immuunstimulatsioon eelkõige kaitset pakkuvatele molekulidele, kuid tavaliselt on see B-rakuline immuun vastus ja kaitse võib jääda nõrgaks, seepärast kasutatakse liitvalke: N.polüsahhariid+ valguline AG.
    Rekombinantsed vaktsiinid- Suureks probleemiks uute vaksiinide saamisel on mikroobid, mis ei kasva (hästi) laborioludes. N: B ja C hepatiidi viirused; bakterid - N: pidaltõve tekitaja Mycobacterium leprae ja hingamisteede nakkuste tekitaja Clamydia pneumoniae ning parasiidid, N: malaariat põhjustav Plasmodium. Läbimurre selliste mikroobide vastaste vaksiinide valmistamisel tuli tehnoloogiaga, kus haigust tekitavate mikroorganismide geenid kantakse üle ja ekspresseeritakse tehistingimustes - kergesti kasvatavates organismides (E.coli, insect, mammalian cells). Esimeseks oli B-hepatiidi vaksiin, see ekspresseeriti pagaripärm Saccharomyces cerevisiae.
    DNA-vaksiinid –organismi viiakse DNA plasmiid , mis sisaldab tõvestaja (anti)geene. Plasmiidsel kujul “ paljas ” DNA sisaldab vähemalt 3 tähtsat komponenti: a) bakteriaalset replikatsiooni alguspunkti, b) tugeva eukarüootse promootori kontrolli all olevat antigeeni (või mitut antigeeni), c) selektsioonimarkerit. Esimene ja viimane on vajalik
    plasmiidi tootmiseks bakterites suurtes kogustes ning et plasmiid poleks
    võimeline replitseeruma inimese enda rakkudes, teise abil saab vaksineeritav organism ise toota ja modifitseerida antigeeni ning indutseerida selle vastu immuunvastuse DNA vaksiinidega tekkiv immuunvastus on tugev ja põhiliselt T-lümfotsüütide vahendatud ( kuigi on võimalik kaasata ka B-lümfotsüüte). Plasmiidi viimisel rakku kasutakse põhiliselt lahustunud plasmiidi süstimist lihasesse või geenipüssi, kus kullaosakestele seotud DNA tulistatakse naharakkudesse. Kui plasmiid on jõudnud raku tuuma, toimub plasmiidil paikneva antigeeni(de) transkriptsioon , tekkinud mRNA transporditakse tsütoplasmasse ja transleeritakse. Seejärel toimub sünteesitud valgu protsessimine proteasoomis, ning peptiidi sidumine MHC I molekuliga. See kompleks viiakse tsütoplasma membraani, kus toimub peptiidi esitlemine CD8+ T-lümfotsüütidele. Oluline, et ei tekiks soovimatut immuunvastust ja et see oleks suunatav antigeeni esitlevatele rakkudele (makrofaagid). DNA-vaksiinid on perspektiivsed, praegu veel aktiivses uurimis -ja arenguetapis.
    28. Autoimmuunsus (S.Rüütli loeng) Mis on T rakkude positiivne ja negatiivne selektsioon ja kuidas on see protsess seotud autoimmuunsusega?
    Positiivse selektsiooni korral jäävad ellu vaid need T-rakud, kelle TCR on võimeline tüümuses ekspresseeritud oma keha MHC klass I või II retseptoreid ära tundma. Positiivne selektsioon toimub tüümuse korteksis. Mittevalmis tümotsüüdid interakteeruvad kortikaalsete epiteelirakkudega. Selektsiooni käigus jätkatakse RAG-1, RAG-2 ja TdT valkude ekspressiooni. Olemasolevale TCRb-ahelele lisaks organiseeritakse ümber TCRi a-ahel. Need T rakud, kes ei suuda seonduda MHC I/II retseptorile, lähevad tüümuses 3-4 päeva jooksul apoptoosi. Negatiivse selektsiooni korral elimineeritakse T-rakud, mis tunnevad liiga kõrge afiinsusega ära üksikut kehaomast MHC molekuli. Toimub T rakkude interaktsioon tüümuse stroomarakkudega. Liiga tugevalt seonduvad tümotsüüdid hukkuvad apoptoosi tagajärjel. Kuna tüümuse MHC I ja II molekulid esitlevad kehaomaseid antigeene tagatakse niimoodi tolerantsus enda antigeenide suhtes. Täpne protsess pole teada Transkriptsiooni faktor AIRE
    vastutab perifeersete antigeenide presentatsiooni eest tüümuses. Antigeeni esitlus tüümuses on tolerantsi tekkimise eeltingimus. Tolerants on antigeeni suhtes õpitud ja spetsiifiline taluvus.
    Tsentraalne tolerants tekib lümfotsüütide arengu käigus tüümuses ja luuüdis kus toimub autoreaktiivsete T ja B rakkude negatiivne selektsioon ja klonaalne kõrvaldamine. Periferaalne tolerants tekib perifeerias, peale T ja B rakkude küpsemist. T rakud muutuvad kiiremini tolerantseks, B rakud kaotavad tolerantsese kiiremini. T rakkude tolereeriv doos on madalam kui B rakkudel. Tolerantsi kadumise põhjusteks on: Uued T ja B raku kloonid , mis tekivad ilma antigeeni juuresolekuta, viirusinfektsioonid indutseerivad vastava tsütokiinide keskkonna, mis võib anergseid rakke jälle sisse lülitada, viirusinfektsiooni tagajärjel tekkinud uued epitoobid, hormoonid (östrogeen), ravimid, ristreaktiivsed antigeenid , mimikri, polüklonaalne aktivatsioon. Tolerantsi kadumise tagajärjel tekib autoimmuunsus. Autoimmuunsus on organismi võimetus teha vahet oma ja võõra komponendi vahel, mille tulemusena tekib immuunvastus organismi enda rakkude ja kudede vastu. Immuunpuudulikkus on põhjustatud sageli ühest
    geeni defektist; autoimmuunsus on tavaliselt polügeenne. Tuntumad autoimmuunhaigused on näiteks liigeseid kahjustav reumatoidartriit , kesknärvisüsteemi ründav hulgikoldeline skleroos (sclerosis multiplex ) või pankrease insuliini tootvaid rakke hävitav lapseea suhkurtõbi. Tagajärgede erinevusest hoolimata on autoimmuunsete haiguste tekkes mitu sarnast joont, andes alust arvata, et haiguste põhjustes ja arengus mängivad sageli rolli samalaadsed tegurid. Oluline osa immuunreaktsioonis on T-lümfotsüütidel ja antikehadel. Tlümfotsüüdid on oma ja võõra antigeeni äratundmise aluseks. Nemad koos antikehi tootvate B-lümfotsüütidega vastutavad selektiivse kaitse eest võõrastest mikroobidest pärit valkude ja muude antigeenide vastu, samal ajal kui oma organismi antigeenid jäetakse puutumata. Samamoodi on nad kesksel kohal autoimmuunse reaktsiooni tekkes, sest sel juhul on nad kaotanud oma “orientiiri” ja käituvad vastupidi füsioloogiliselt normaalsele olukorrale. Ainuke viis selliseid haigusi tõhusalt ravida on tegelda nende haiguste põhjustega. Autoimmuunsuse teke on kompleksne protsess: mitme erineva teguri ja haigusmehhanismi koosmõju. Kindlasti on pärilikkusel tähtis osa autoimmuunhaiguste tekkes, kuigi autoimmuunhaigusi ei saa liigitada klassikaliste geneetiliste haiguste hulka. Autoimmuunhaiguste puhul enamasti puudub üks kindel geneetiline mutatsioon, mis põhjustaks haigust. Selle asemel on tegemist paljude geenide koostoimega ja oluline tähtsus on eri geenide väikestel erinevustel ehk polümorfismidel. Geneetilistele tegurite kasuks räägib ka asjaolu, et kolmandikul kuni pooltel (eri haigustel erisugune) geneetiliselt identsetel ühemunakaksikutel, kellest üks on haigestunud, areneb autoimmuunhaigus ka teisel kaksikul. Kuid pigem tuleb geenide osa näha autoimmuniteedi eelsoodumusega, millest omakorda võib areneda mingi autoimmuunhaigus.
    Autoimmuunsust põhjustavad kaitstud (segregeeritud) antigeenide vabanemine (kõhr; südame ja närvikoe antigeenid, molekulaarne mimikri (rheumatic fever after Streptococcal infection), polüklonaalne aktivatsioon, ravimid (Penicillin - bind to RBC- drug induced hemolytic anemia. Autoimmuunsuse põhjused võivad olla nii geneetilised kui keskkonnast tingitud.
    29. Kirjelda lühidalt komplemendi aktivatsiooni erinevaid teid, näidates ära, mis osa on erinevatel aktivatsiooniteedel ühine ja mis on erinev. Nimeta komplemendi peamised funktsioonid organismis.
    Komplement on vere seerumi aktiivsus, mis täiendab antikeha funktsiooni. On evolutsioonis ammu välja kujunenud kaitsessüsteem, mis koosneb enam kui 30-st vere valgust. Komplement ja fagotsüüdid aitavad antikehal inaktiveerida organismi sissetungijaid. Komplemendi peamised funktsioonid on 1) Antikehade poolt märgistatud rakkude lüüs(2) Opsonisatsioon -> Fagotsütoos (3) Kemotaksis (4) Immuunkomplekside (IC) lagundamine . Komplemendi aktivatsiooniks on kolm erinevat teed: klassikaline, alternatiivne ja letiini tee. Klassikaline tee nö süütenööriks on IgM või IgG, mis on seondunud antigeeniga. Antikeha seondumisel antigeenle, paljastub anriheeni sidumissaid, mis on sidumisekohaks esimesele komplemendi komponendile C1-le. See molekul on moodustunus C1q, C1r ja C1s. C1 seondumise tagajärjel aktiveeruvad C1r ja C1s subühikud. Aktiveeritud C1s vastutab järgmise kahe komplemendi C4 ja C2 lõikamise eest. C4 lõigatakse kaheks fragmendiks, suurem C4b molekul seondub märklaud membraaniga, väiksem C4a molekul ujub minema. C4b seondub seejärel C2. Seejärel C1s jällegi lõikab C2 molekuli kaheks tükiks, C2a, mis jääb alles, C2b, mis jällegi ujub minema. Membraani külge jääb seondunult C4b2a kompleks, nimega ka C3 konvertaas , kuna ta konverteerib järgmise komplemendi C3 aktiivsesse vormi. C3 lõigatakse kaheks fragmendiks, C3a ja b. Konvertaas on võimeline lõikama paljusid molekule, mille tagajärjel tekib palju C3a ja b d. C3a fragmendid ujuvad minema. Mõned C3b seonduba C4b2a moodustades kompleksi C4b2a3b ehk nimega ka C5 konvertaas, mis katalüüsib sajade C5 molekulide lõikamist C5a ja C5b-ks. C5b seondub antigeeni pinnale, mis on tähtis samm membrane attack complexi MAC moodustumiseks. C5b seob C6, mis omakorda C7 ja seejärel C8. C5v-8 kompleks käitub kui retseptor C9 molekulidele. Kui C9 on seondunud C5b-8 kompleksile, on moodustund MAC, mis seejärel tekitab transmembraanse poori , mis viib märklaudraku lüüsini. Alternatiivne tee ei vaja antikeha aktivatsiooniks. Antigeenid on vajalikud selle tee aktivatsiooniks. Nagu ka klassikaline nii ka alternatiivne tee produtseerib C3 ja 5 konvertaasi, mis viib C5b ja seejärel MACi seondumiseni. Komplement C3 jaguneb spontaalselt, mis tähendab, et C3b ja a hulbivad vabalt seerumis. Seega C3b võib rünnata erinevaid pindu, kaasaarvatud peremehe omi. C3b inaktiveeritakse kiirelt. Membraani küge seotakse Cb3 komplement faktor B abil, mis seejärel jaguneb faktor D-ks. Ba hulbib minema, Bb jääb seotuna C3b. See kompleks on alternatiivse raja C3 konvertaas, ja ei ole väga stabiilne, vajab properdiini, mis siis seondub selle kompleksiga. Konvertaas käitub analoogselt klassikalise raja konvertaasiga, lõigades C3 molekulid C3aks ja bks. Moodusutb C5 konvertaas ja samamoodi sarnaselt klassikalise rajaga moodustub lõpuks MAC.
    30. Praktikumi materjalidest: ELISA, SDS-PAGE ja Western Blot.
    Immunoensümaatiline test kirjeldati esmakordselt 1971 aastal Engvall ja Perlmanni poolt. See mõõtis antikeha hulka lahuses. Peamised immunotestid on ELISA, SDS-PAGE elektroforees ja Western Blot. Sandwich ELISA: 1. Plastiku pind kaetakse esimese antikehaga 2. Lisatakse proov mis sisaldab uuritavat antigeeni ja lastakse antikehal antigeeniga seostuda. 3. Seostumata antigeen pestakse ära. 4. Lisatakse ensüümiga märgistatud teine antikeha ja lastakse sellel reageerida antigeeniga, mis on seostunud esimese antikehaga. 5. Seostumatud, märgistatud antikehad pestakse minema. 6. Lisatakse ensüümi substraat , reaktsioon substraadi ja ensüümi vahel põhjustab substraadilahuse värvimuutuse. Värvi muutus on seoses antigeeni hulgaga, mida rohkem antigeeni, seda tugevam substraadi lahuse värvumine. ( rasedustest põhineb). Konkurentsi Elisa- 1. Pind kaetakse antikehaga. 2. Uuritav proov, mis sisaldab antigeeni segatakse kindla hulga ensüüm-märgistatud antigeeniga. Lahust inkubeeritakse, mille jooksul mõlemad antigeenid konkureerivad võrdselt pinnale seotud piiratud antikeha sidumiskohtade pärast. 3. Seostumata antigeen pestakse minema ja lisatakse substraat. Resultaat : mida tugevam värvuse intensiivsus, seda vähem oli uuritavat antigeeni proovis.
    Immunoblotting- Tehnika valguliste antigeenide analüüsimiseks ja identifitseerimiseks. Valgud lahutatakse elektroforeesil polüakrüülamiid geelis, kantakse siis nitrotselluloosmembraanile. Membraani ikubeeritakse esmalt uuritava antigeeni vastase antikeha lahusega, siis antiimmunoglobuliini antikehadega või proteiin -Aga, mis on märgistatud radioisotoobi või fluoresentse värviga või ensüümiga.
    SDS-PAGE elektroforees- SDS-PAAG (polüakrüülamiidgeel) võimaldab valkude komplekside lahutamist molekulmassi järgi. SDS (naatriumdodetsüülsulfaat) on anioonne detergent, mis on vajalik valkude denatureerimiseks. SDS seostub polüpeptiidi „selgrooga“ ja annab polüpeptiidile negatiivse kogulaengu, mis on proportsionaalne polüpeptiidi kogupikkusega ja võimaldab selle suunatud liikumist elektriväljas. Vee elektrolüüsil genereeritakse anoodil H+ ja katoodil OH-. Et keskkonna pH ei muutuks, peab see olema puhverdatud. Geeli põhikomponentideks on akrüülamiidi ja bis-akrüülamiidi segu (valgugeelide puhul 36,5:1, DNA ja RNA geelide puhul 19:1 enamasti), mis polümeriseerudes määravad poori suuruse. Lisaks sisaldab geel foreesi jooksupuhvrit, ning polümeriseerumise katalüsaatoreid APS (ammooniumpersulfaat) ja TEMED (tetrametüüö-etüül-diamiin). Geel koosneb kahest osast: kontsentreeriv geel, milles toimub valkude kontsentreerumine üheks kitsaks bändiks ja separeeriv geel ehk lahutav geel, kus valgud lahutatakse molekulmassi järgi. (Need osad erinevad teineteisest akrüülamiidi protsendi, puhvri kontsentratsiooni ja pH poolest.)
    • .DOC Laadi alla originaalfail 27 lk · .doc · 213 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Immunoloogia eksamiks kordamine #1 Immunoloogia eksamiks kordamine #2 Immunoloogia eksamiks kordamine #3 Immunoloogia eksamiks kordamine #4 Immunoloogia eksamiks kordamine #5 Immunoloogia eksamiks kordamine #6 Immunoloogia eksamiks kordamine #7 Immunoloogia eksamiks kordamine #8 Immunoloogia eksamiks kordamine #9 Immunoloogia eksamiks kordamine #10 Immunoloogia eksamiks kordamine #11 Immunoloogia eksamiks kordamine #12 Immunoloogia eksamiks kordamine #13 Immunoloogia eksamiks kordamine #14 Immunoloogia eksamiks kordamine #15 Immunoloogia eksamiks kordamine #16 Immunoloogia eksamiks kordamine #17 Immunoloogia eksamiks kordamine #18 Immunoloogia eksamiks kordamine #19 Immunoloogia eksamiks kordamine #20 Immunoloogia eksamiks kordamine #21 Immunoloogia eksamiks kordamine #22 Immunoloogia eksamiks kordamine #23 Immunoloogia eksamiks kordamine #24 Immunoloogia eksamiks kordamine #25 Immunoloogia eksamiks kordamine #26 Immunoloogia eksamiks kordamine #27
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 27 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2011-10-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 213 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor vaarikamoos990 Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    1. Kaasasündinud ja omandatud immuunsus
    2. Loomuliku immuunsuse 4 kaitsemehhanismi
    3. Kuidas kaasasündinud i. nakkuse ära tunneb?
    4. Im.süsteemis osalevad rakud (B- ja T-lümfotsüüdid)
    5. Humoraalne ja rakuline immuunvastus
    6. Klonaalse selektsiooni hüpotees
    7. Primaarne ja sekundaarne immuunvastus (humoraalne vastus)
    8. Mononukleaarsed fagotsüüdid (Makrofaagid)
    9. Im.süsteemiga seotud rakud (hematopoeetiline “puu”)
    10. Im.süsteemiga seotud organid (primaarsed ja sekundaarsed lümfoidsed organid)
    11. Antigeenid. Immunogeenide üldine iseloomustus. Antigeensed determinandid. Hapteenid.
    12. Antikehade struktuur ja funktsioneerimine (IgG näitel).

    13. IgM struktuur ja funktsioon. IgA struktuur ja funktsioon.
    IgE struktuur ja funktsioon
    14. Polüklonaalsed antikehad. Monoklonaalsed antikehad (Hübridoomi
    tehnoloogia)
    15. Antikehade repetuaari paljususe genereerimine (üldjoontes)
    16. B lümfotsüütide valmimine
    17. Põhiline koesobivuse kompleks (MHC)
    18. Antigeenide esitlemine ja nende äratundmine T rakkude poolt
    ( CD4 -T helperid tunnevad ära kompleksi (MHCII +peptiid) ;
    (CD8 – tsütolüütilised T rakud tunnevad ära kompleksi
    (MHC I + peptiid); Antigeeni esitlevad rakud ( APC)-rakud: dendriidid, makrofaagid ja B-rakud)
    19. T-rakud (Tc CD8+, Th CD4+, TCR α/β ja γ/δ, Treg, NK-T).
    T-rakkude poolt antigeenide äratundmine ja aktivatsioon
    20. T lümfotsüütide küpsemine harknäärmes e. tüümuses
    21. B rakkude aktivatsioon ja antikehade produtseerimine
    22. BCR ja TCR (iseloomusta sarnasused ja erinevused)
    23. NK rakud
    24. Kuidas im.süsteem kaitseb organismi patogeenide eest.
    (Ekstratsellulaarsed bakterid, intratsellulaarsed bakterid, viirused, seened, parasiidid)
    25. Allergia ( T. Annus’e loeng )
    26. HIV nakkus ja AIDS, immuunpuudulikkus
    27. Vaksiinid
    28. Autoimmuunsus (S.Rüütli loeng)
    Mis on T rakkude positiivne ja negatiivne selektsioon ja kuidas
    on see protsess seotud autoimmuunsusega?
    29. Kirjelda lühidalt komplemendi aktivatsiooni erinevaid teid, näidates ära, mis osa on erinevatel aktivatsiooniteedel ühine ja mis on erinev. Nimeta komplemendi peamised funktsioonid organismis.

    30. Praktikumi materjalidest: ELISA, SDS-PAGE ja Western Blot.
    immunoloogia omandatud immuunsus kaasasündinud immuunsus

    Sarnased õppematerjalid

    Immunoloogia I eksamikonspekt
    21
    docx

    Immunoloogia I eksamikonspekt

    ANTIGEEN on immuunvastust esilekutsuv aine, mille toimel organism toodab antikehi. Antigeen võib-olla potentsiaalselt organismi kahjustav kehavõõras aine (nt valk) aga ka bakterid, viirused, mille sissetungimine organismi põhjustab spetsiifiliste, nende vastu suunatud antikehade tekke, samuti lümfotsüütide aktiivseks muutumise. Antigeenid võivad organismi tungida naha, limaskestade, hingamis- ja seedetrakti kaudu. ANTIKEHAD ehk immunoglobuliinid (ka immuunkehad, kaitsekehad) on kehavedelikes lahustuvad essentsiaalsed molekulid, mis liigitatakse glükoproteiinid hulka ja mida toodavad immuunsüsteemi B- lümfotsüüdid. Immunoglobuliinidel on omadus "ära tunda" ja seonduda antigeenidega. IMMUNOGEEN on antigeen, mis kutsub esile immunvastuse. Reeglina makromolekulid. Kõik immunogeenid on antigeenid, aga mitte alati vastupidi. Immunogeensus antigeenil sõltub molekuli suurusest, keemilistest omadustest jne. N

    Immunoloogia i
    Immunoloogia eksami kordamisküsimused
    41
    docx

    Immunoloogia eksami kordamisküsimused

    Kordamisküsimused Immunoloogia I 1. Mis on immuunsus? Kirjelda organismi kaitsemehhanisme inimese näitel! Immuunsus on organismi võime muuta kahjutuks mitmesuguseid haigustekitajaid, nende mürke ja kõrvaldada surnud rakke enne, kui need haigust põhjustavad. Samuti reageerida siirdatud kudedele ja muundunud rakkudele (kasvajatele). Immuunsüsteem ei ole meie arenguks hädavajalik, kuid ilma selleta jääksime ellu vaid steriilsetes tingimustes. Kaitsemehhanismid: Barjäärid- nahk ja limaskestad, ensüümid, antibakteriaalsed peptiidid, konkurents Nahk: mehhaaniline tõke ja happeline keskkond (pH 3-5), RNAsid, sebum (sebum- triglütseriidide, vaha ja õli segu mis teeb nii naha kui juuksed veekindlamaks) Limaskestad: Sealne normaalne mikrofloora on patogeenidele kinnitumiskoha ja toitainete konkurent. Enamus patogeene pole vôimelised tervet limaskesta läbima. Ripsepiteel väljutab mikroobe. Lima koosneb põhiliselt mutsiinidest, mis on klass tugevalt glükos

    Geenitehnoloogia
    Kordamisküsimused immunoloogia
    127
    docx

    Kordamisküsimused immunoloogia

    Kordamisküsimused 1. Nüüdisaegse immunoloogia ja rakendusliku (sh. kliinilise) immunoloogia arengu põhijooned. Immunoloogia areng Eestis. Immunoloogia - teadus immuunsüsteemi funktsioonist normis ja haiguste korral, selle mõjutamise võimalusest. Immuunsus – nakkustõvekindlus, ohustamatus, resistentsus, infektsioonide jms suhtes. Immuunsüsteem - rakkude, kudede ja molekulide kooslus, mis vahendab immuunreaktsioone, eeskätt infektsioonide korral. Immunoloogia teaduste roll Tänapäeva meditsiinilise

    immunoloogia
    Molekulaarne ja rakenduslik immunoloogia
    102
    docx

    Molekulaarne ja rakenduslik immunoloogia

    1. Molekulaarne ja rakenduslik immunoloogia – ARMP 02.024 (3 EAP) 1. Nüüdisaegse immunoloogia ja rakendusliku (sh. kliinilise) immunoloogia arengu põhijooned. Immunoloogia teaduste roll meditsiinis ja selle erinevates distsipliinides:  ülesandeks on uurida neid rakulise immuunsuse nihkeid, mis määratlevad autoimmunisatsiooni kujunemise  immunoloogia põhieesmärgiks on antigeensete märklaudmolekulide ja nendega seotud immuunreaktsioonide uurimine rea autoimmuunhaiguste ja mikroorganismide poolt indutseeritud põletike korral.  saada uut informatsiooni antikehade ja rakkude poolt vahendatud immuun-mehhanismidest autoimmuunhäirete korral  töötada välja uued seroloogilised ja molekulaarsed meetodid nende häirete korral esinevate immuunreaktsioonide iseloomustamiseks.

    immunoloogia
    Immunoloogia-Enesetestid-1-14
    15
    docx

    Immunoloogia. Enesetestid (1-14)

    MOODLE TESTID 1. Selleks et pre-B ja pre-T rakk saaksid luua antigeeni spetsiifilise retseptori peavad nad kõigepealt:  Kohtuma antigeeniga  Liikuma perifeersetesse lümfoid organitesse  Ümber korraldama oma retseptori DNA Antigeeni spetsiifiliste retseptorite genereerimine leiab aset ainult primaarsetes lümfoidsetes organites milleks on luuüdi ja tüümus. Seal peavad arenevad pre-B ja pre-T rakud vastavalt ümberkorraldama (rearrageerima ) oma retseptoreid kodeeriva genoomse DNA. See protsess on antigeenist sõltumatu.  Splaissima oma retseptorite mRNA 2. Nii lümfisõlmedes kui põrnas on germinaalsed keskused kus B rakud vastavad antigeenile, aktiveeruvad ja genereerivad plasmarakke. Kuid milline on põrna unikaalne funktsioon mis puudub lümfisõlmedel?  Veres leiduvate patogeenide välja filtreerimine Veres leiduvate patogeenide välja fitreerimine on põrna punase osa (re

    immunoloogia
    Bakterid-geneetika-immunoloogia
    38
    docx

    Bakterid, geneetika, immunoloogia

    1. Bakterirakus leiduvad polümeraasid: ! Replikatsiooni viivad läbi DNA polümeraasid (erinevad eri ahelatel). Replikatsioonijärgne parandamine: polümeraasid. Valepaardumiste eemaldamiseks:  DNA polümeraas III – lisab nukleotiide sünteesitava ahela 3’ otsa; suudab eemaldada viimase DNA-le lisatud nukleotiidi (eksonukleaasne aktiivsus) st valesti lisatud nukleotiid eemaldatakse ning asendatakse õigega: DNA üks parandusmehhanisme bakteris. Pärast vea eemaldamist replikatsioon jätkub.  DNA polümeraas I – aeglasem, aga tal on nii 3’  5’ kui ka 5’ 3’ eksonukleaasne aktiivsus; Replikatsiooni käigus tunneb ära RNA praimeri ja asendab selle desoksüribonukleotiididega; Parandab vead, mida ei suutnud parandada DNA polümeraas III  On ka DNA polümeraas V ja IV – neil puudub 3’-5’ eksonukleaasne aktiivsus, seetõttu teevad nad palju vigu 2. PRO- JA EUKARÜOOTSE RAKU GENOOM

    Mikrobioloogia
    Pariku osa
    64
    doc

    Pariku osa

    Valkudest saab vabaneda pH 13. Ja nukleiinhapetest pH happeline juures. Mõlemal korral juppideks.  Humoraalsed (signaalid mida antakse edasi vere või lümfiga) ja tsütokiinide (signaalmolekulid, kiire süntees, peavad kiirelt retseptorile seonduma muidu lagunevad) abil vahendatud reaktsioonid.  Immuunsüsteemi rakkude poolt vahendatud reaktsioonid (fagotsütoos, NK rakud, põletik) Kus on immunoloogia piirid? Kus saame hakata rääkima äratundmisest ja kaitsest.  Bakterid-restriktaasid ja metülaasid (arhedel ka), oma DNAd ei restrikteerita, äratundmispiirkond palindroom (alati?).  Seened-antibiootikumid,  Aktinomütseedid ja linnud-biotiini kõrvaldamine. Avidiin ja streptavidiin. avidiin (linnumuna munavalged, vaba biotiin sealt ära) ja streptavidiin (streptomütses, kasutab kui

    Bioloogia
    Kordamisküsimused Immunoloogia
    10
    doc

    Kordamisküsimused Immunoloogia

    Immunoloogia Jüri P. 1.Mis on humoraalne immuunreaktsioon? 2.Defensiinide funktsioon. 3.Edward Jenner...vaktsineerimise teerajaja Euroopas. 4.Paul Erlich ja Elie Metchnikoff-nende roll immunoloogia arengus 5.Klonaalse selektsiooni hüpotees 6.Ohu (danger) paradigma immunoloogias 7. TLR id raku pinnal 8.Endosomaalsed TLR id 9.Scavenger ja NLR tüüpi retseptorid 10.N-formüülmetioniini roll immuunreaktsioonides. 11.Deamineerimine ja kaasasündinud immuunsus. 12.Omandatud ja kaasasündinud immuunsuse olulisemad erinevused. 13.Lümfoidse diferentseerumis suuna rakud. 14.Müeloidse diferentseerumis suuna rakud. 15.Monotsüüdid ja nende diferentseerumine. 16.NK rakud 17.B lümfotsüüdid 18

    Immunoloogia i


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Vasakule Paremale

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun