Genexpression. Francois Jacob, Jaques Monod und Andre Lwoff haben untersucht, wie eine Regulation der Genexpression funktioniert. Substrat-INDUKTION · Vom Regulatoren wird Repressorprotein erzeugt · Keine Lactose -> Repressor an Operator gebunden (Operator = ein bestimmtes DNA-Abschnitt) und blockiert die Transkription der Gene des Lactosestoffwechsels · Effektor dringt ein -> die Lactosemoleküle lagern an den Repressor an Repressor ändert Raumstruktur, löst sich von der DNA ab und inaktiviert · RNA-Polymerase transkribiert die Gene des Lactosestoffwechsels · Transkribierten Enzyme spalten die Lactose in Glucose und Galactose -> werden im Stoffwechsel weiterverwertet Operator + die von ihnen kontrollierten Gene = Operon (Funktionseinheit) Endprodukt-REPRESSION · Negative Rückkopplung bewirkt
I molekulide poolt nakatunud raku pinnal. Nad aktiveeruvad ja lüüsivad rakke eraldades tsütotoksiine (perforiinid ja gransüümid). T-abistaja rakud tunnevad ära viiruse peptiide, mis on eksponeeritud antigeeni esitleva raku pinnal MHC klass II molekulide poolt. Nad sekreteerivad tsütokiine (lümfokiine), mis stimuleerivad B- ja T-lümfotsüüte, NK-rakke ja makrofaage. Regulatoorsed T-rakud e. T-allutaja rakud loovad tolerantsi organismi enda antigeenide suhtes ja suruvad maha effektor T-lümfotsüütide aktiivsuse. Loomulikud tapjarakud e. NK-rakud tunnevad ära viirusest nakatunud või kasvajarakke, mille pinnalt puuduvad MHC klass I molekulid. Nad lüüsivad rakke sama mehhanismi abil kui tsütotoksilised T-lümfotsüüdid. Omandatud immuunsuse kaks vormi (antikeha vastus ja T-rakkude poolt vahendatud vastus). Antikeha vastus T-rakuvahendatud vastus B- ja T-lümfotsüütide arengu erinevused. Mõlemad saavad alguse toruluust ühisest lümfoidsest eellasrakust
Geeni regulatsioon prokarüootidel: lac Operon E. coli trp operon E. coli 1. Regulatiivsed geenid Kontrollivad rakkude kasvu ja paljunemist Ekspressiooni reguleeritakse vastavalt raku vajadusele ja keskkonna poolt, ei ole pidev) 2. Konstitutiivsed geenid Ekspresseeritakse pidevalt "Housekeeping" geenid (vajalikud valgu sünteesiks ja glükoosi ainevahetuseks Kõiki geene reguleeritakse teatud tasemetel Operon Geenide klaster, mis reguleeritakse üheskoos ja mis vastutab ühe metaboolse ahela eest · Sisaldab:: Promootor Repressor Operaator ehk kontrolliv sait Kodeerivad järjestused Terminaator järjestus Kõrvuti asetsevad kodeerivad järjestused transkribeeritakse üheskoos, moodustub polügeenne mRNA Induktorid ja induktsioon Induktor keemiline aine (võib tulla ka keskkonnast), mis initseerib tarnskriptsiooni Induktsioon geeniprodukti sün...
Dendriitrakud- Dendriidid tekitavad algse im. vastuse, neil palju MHC II pinnal; aktiveerivad naive TH rakke.parimad T raku aktivaatorid (aktiveerivad naive, memory and effector T cells); D. pinnal rohkesti MHC I ja II molekule ning B7-1 ja B7-2 kostimulatsiooni valke). Makrofaagid aktiveeritakse fagosütoosi teel (bakterite LPS-id, IFN, Th1 tsütokiinid). Aktiveeritud M-il kõrge MHCII ja B7 ekspressioon tase ja nad aktiveerivad T mälu ja effektor rakke, aga ei aktiveeri naive T rakke. B rakud osaleb APC-na T raku aktivatsioonis. Puhkav B rakk ei ekspresseer pinnal B7-t ja ei saa aktiveerida naive T rakku, kuid saab aktiveerida mälu ja effektor T rakke. Aktiveeritud B raku MHC II tase on ülesreguleeritud ja seal algab ka B/7 ekspressioon ning see B rakk võib aktiveerida naive, memory, effector T cells 19. T-rakud (Tc CD8+, Th CD4+, TCR / ja /, Treg, NK-T). T-rakkude poolt antigeenide äratundmine ja aktivatsioon
Transplantatsiooniimmuunsus Siirdamine ehk transplantatsioon on elavalt inimeselt või surnud isikult elundi või loe eemaldamine ja selle raviotstarbeline ülekanne teisele isikule retsipiendile. Organism reageerib immuunreaktsiooniga igale elusrakule ja ainele, mis sisaldab geneetiliselt võõrast informatsiooni. See on aluseks transplantatsiooniimmuunsusele: kui doonor ja retsipient erinevad kasvõi ühe geeni osas, mis kontrollib koeantigeenide sünteesi, tekib retsipiendil immuunsusreaktsioon transplantaadi vastu ja viimane hukkub (toimub äratõuke- ehk hülgamisreaktsioon). Olenevalt geneetilisest erinevusest, võrreldes retsipiendiga, jaotatakse transplantaadid: 1) autogeenne transplantaat ühe ja sama indiviidi kude kantakse keha ühest piirkonnast teise. Siin puudub võõrinformatsioon ja ei kutsu esile äratõuke reaktsiooni; 2) isogeenne transplantaat sarnane eelmisele. Kude kantakse üle...
kohta peab sisalduma juba primaarstruktuuris e. primaastruktuuri järgi peab olema võimalik tuletada valgu ruumilist struktuuri (aga ei osata...veel). Müoglobiin ja hemoglobiin – mõlemad on heemi prosteetilise rühmana sisaldavad valgud ja füsioloogiline tähtsus seisneb võimes siduda hapnikku (heem otseselt seotud hapnikuga). Müoglobiin esineb lihasrakkudes, hemoglobiin erütrotsüütides. Hemoglobiinis on neli heemi, müoglobiinis üks. Iga heem seob ühe O2 molekuli. Allosteeriline effektor – molekul, mis mõjutab ensüümi aktiivsust, seondudes allosteerilisse saiti (mitte aktiivsaiti, st. ei konkureeri substraadiga). Positiivne allosteeriline efektor, negatiivne allosteeriline efektor (allosteeriline inhibiitor). Aktiivne tsenter – ensüümi piirkond, kuhu seondub substraat ning mis sisaldab reaktsiooniks vajalikke aminohapete kõrvalahelaid. Katalüütiline tsenter – kõikide aminohapete kõrvalahelad, mis on vajalikud reaktsiooni läbiviimiseks.
ANTIGEEN on immuunvastust esilekutsuv aine, mille toimel organism toodab antikehi. Antigeen võib-olla potentsiaalselt organismi kahjustav kehavõõras aine (nt valk) aga ka bakterid, viirused, mille sissetungimine organismi põhjustab spetsiifiliste, nende vastu suunatud antikehade tekke, samuti lümfotsüütide aktiivseks muutumise. Antigeenid võivad organismi tungida naha, limaskestade, hingamis- ja seedetrakti kaudu. ANTIKEHAD ehk immunoglobuliinid (ka immuunkehad, kaitsekehad) on kehavedelikes lahustuvad essentsiaalsed molekulid, mis liigitatakse glükoproteiinid hulka ja mida toodavad immuunsüsteemi B- lümfotsüüdid. Immunoglobuliinidel on omadus "ära tunda" ja seonduda antigeenidega. IMMUNOGEEN on antigeen, mis kutsub esile immunvastuse. Reeglina makromolekulid. Kõik immunogeenid on antigeenid, aga mitte alati vastupidi. Immunogeensus antigeenil sõltub molekuli suuruse...
geenisegmentides, mis kodeerivad CDR3 alasid ja tõstavad antikeha afiinsust antigeeni suhtes. Selle kaudu paraneb oluliselt antikehade afiinsus antigeeniga seondumisel. Isotüübi vahetuse käigus vahetatakse antikeha konstantset regiooni kodeeriv segment. Algul on kõik antikehad IgM konstantse regiooniga, isotüübi vahetamise käigus toimub B- rakus genoomne reorganiseerumine konstantse regiooni kodeerivate geenide piirkonnas. Isotüübi vahetus muudab Ab effektor funktsiooni muutmata Ab spetsiifilisust ag suhtes. 22. Kirjelda I ja II tüüpi ülitundlikkuse reaktsioone. Tüüp I IgE vahendatud ülitundlikkus. Tüüp II IgG vahendatud tsütotoksiline ülitundlikkus (näiteks reesus konflikt). Allergia, ülitundlikkus: Immuunsüsteemi sobimatult suur reaktsioon väikesele ja ohutule tekitajale. Tüüp I: tekib väliskeskkonnast organismi sattunud antigeenide toimel juba varem nende antigeenide suhtes sensibiliseerunud isikutel, kellel on
Kordamisküsimused MOLEKULAAR- JA RAKUBIOLOOGIA EKSAM 2011 KEEMILINE SIDE 1. Keemilise sideme tüübid (kovalentne, mitte-kovalentne vesinik-, ioon-, van der Waalsi ja hüdrofoobne side). Keemilise sideme omadused. Sideme energia, pikkus, küllastatavus, suund. 2. Miks vesi on hea lahusti (solvent)? Sest moodustuvad vesiniksidemed. 3. Termodünaamika II seadus. Isoleeritud süsteemis kulgevad kõik protsessid entroopia kasvu suunas. 4. Mis on kiraalsus ja kuidas seda kasutab loodus? Üks asümmeetriline aatom on kovalentselt seotud nelja erineva aatomi või rühmaga; enamik suhkruid on D isomeerid, aminohapped L isomeerid, ka ensüümid on kiraalsed. ravimitööstus? Sünteesitakse ravimühendte enantiomeere, mida ensüümid seoksid ning millel oleks vajalik toime. Tihti omab bioloogilist aktiivsust vaid üks isomeer ning ravimitööstuses kasutatakse seda bioloogiliselt aktiivsemate ainete saamiseks, looduses mitmekesisuse tõstmiseks....
tunnevad. Sellist naiivsete lümfotsüütide tsirkulatsiooni nim lümfotsüütide retsirkulatsiooniks. Retsirkulatsioon võimaldab lümfotsüütidel leida üle kogu keha endale spetsiifilist antigeeni. Lümfotsüüdid, mis on spetsiifilise antigeeniga reageerinud ja diferentseerunud effektor- ja mälurakkudeks liiguvad tagasi vereringesse ning migreeruvad sinna, kus on parasjagu infektsioon ja/või põletik. Mõned effektor lümfotsüüdid migreeruvad kindlatesse kudedesse, nt nahka. Sellist selektiivset protsessi nim lümfotsüütide ”homing”. Erinevate homing mustrite olemasolu tagab selle, et konkreetsed lümfotsüüdid liiguksid sinna koesse, kus on neile sobiv mikrokeskkond adaptiivse immuunvastuse esile kutsumiseks. Liikumine veresoontest lümfisõlmedesse: sarnaselt neutrofiilide ja monotsüütidega. Lümfotsüütide
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
