lümfotsüütide aktiivseks muutumise. Antigeenid võivad organismi tungida naha, limaskestade, hingamis- ja seedetrakti kaudu. ANTIKEHAD ehk immunoglobuliinid (ka immuunkehad, kaitsekehad) on kehavedelikes lahustuvad essentsiaalsed molekulid, mis liigitatakse glükoproteiinid hulka ja mida toodavad immuunsüsteemi B- lümfotsüüdid. Immunoglobuliinidel on omadus "ära tunda" ja seonduda antigeenidega. IMMUNOGEEN on antigeen, mis kutsub esile immunvastuse. Reeglina makromolekulid. Kõik immunogeenid on antigeenid, aga mitte alati vastupidi. Immunogeensus antigeenil sõltub molekuli suurusest, keemilistest omadustest jne. Nõrgad immunogeenid ei saa degradeerida ja esitleda T- rakkudele. Suur, lahustumatu makromolekul on parem immunogeen, kui väike. HAPTEEN on madalmolekulaarne aine, millel on epitoop e. antikeha seostumise koht, kuid mis ise ei kutsu esile immuunvastust.
molekulid ja struktuurid, mida leidub vaid prokarüootidel. PAMP-e toodavad vaid mikroobid ja seega kaasasündinud immuunsüsteem on võimeline tegema vahet oma ja võõra vahel. 3. Joonista adaptiivses immunsuses osalevad tähtsaimad molekulid: Ig, TCR, MHCI ja MHCII, millistel rakkudel need ekspresseeruvad, millistele struktuuridele seonduvad/milliseid peptiide seovad ja mis neid iseloomustab? alfa beeta Ig (BCR) ekspresseerub B- raku pinnal. B- rakk tunneb ära kas lineaarseid või konformatsioonilisi epitoope (valgulisi, karbohüdraatseid ja lipiidseid). TCR ekspresseerub T- raku pinnal. T rakk tunneb ära ainult lineaarseid peptiidseid epitoope mis on seondunud MHCII või MHCI molekulidele. TCR spetsiifilisus MHC suhtes: Kui autoloogne MHC presenteerib viirust mille suhtes T rakk on spetsiifiline, siis toimub raku lüüs. Kui allogeenne MHC presenteerib sama viirust või kui autoloogne MHC presenteerib teist viirust, siis lüüsi ei toimu
evolutsiooniõpetus Kaasaegse immunoloogia arengusuunad: segadistsipliinid (Immunobiotehnoloogia - immunoloogia uus suund, tegeleb kõrgefektiivsetediagnostiliste meetodite ja ravivahendite läbitöötamisega biotehnoloogia abil) 2. Immuunsüsteemi ehituslike komponentide iseärasused erinevates kudedes. Primaarsete ja sekundaarsete immuunorganite tähendus ja seosed immuunsüsteemi funktsioneerimises. Immuunsüsteemi ehituslikud komponendid on rakud, mis on levinud üle kogu keha, olles koondunud põhiliselt tsentraalsetesse ja perifeersetesse lümfoidorganitesse. Tsentraalseteks lümfoidorganiteks on luuüdi ja tüümus. Perifeerseteks perifeersed lümfisõlmed, põrn ja limakestade lümfoidne kude. Primaarsed lümfoidorganid – T-ja B- rakkude küpsemine Need on organid, kus toimub lümfopoees ja seal tekivad lümfotsüütide pinnale antigeeni- retseptorid,
aktiivsus, seetõttu teevad nad palju vigu 2. PRO- JA EUKARÜOOTSE RAKU GENOOM Prokarüoodil puudub organiseeritud struktuuriga rakutuum: DNA asetseb vabalt tsütoplasmas, RNA süntees toimub DNA ja tsütoplasma kokkupuutejoonel. Erinev on ka eukarüootse ja prokarüootse raku jagunemine ja DNA segregatsioon: 1) Alguses mõlemad suurenevad ja küpsevad vajaliku määrani 2) Eukarüootidel järgneb raku küpsemisele pooldumine koos mitoosiga, prokarüootsed rakud paljunevad mitoosita tsütokineesi ehk lahknemise teel 3) Prokarüoodis puudub tsentromeer, DNA molekul kinnitub lahknemiseks mesosoomile (tsütoplasma membraani sissesopistus) 3. Mida on vaja teha selleks, et lühikese aja jooksul korduvalt DNA kaksikahelat denatureerida ja renatureerida? 4. Milline ensüüm viib läbi järgnevaid: REPLIKATSIOON – DNA polümeraasid TRANSKRIPTSIOON – RNA polümeraas: avab DNA ning sünteesib ühte
3.Edward Jenner...vaktsineerimise teerajaja Euroopas. 4.Paul Erlich ja Elie Metchnikoff-nende roll immunoloogia arengus 5.Klonaalse selektsiooni hüpotees 6.Ohu (danger) paradigma immunoloogias 7. TLR id raku pinnal 8.Endosomaalsed TLR id 9.Scavenger ja NLR tüüpi retseptorid 10.N-formüülmetioniini roll immuunreaktsioonides. 11.Deamineerimine ja kaasasündinud immuunsus. 12.Omandatud ja kaasasündinud immuunsuse olulisemad erinevused. 13.Lümfoidse diferentseerumis suuna rakud. 14.Müeloidse diferentseerumis suuna rakud. 15.Monotsüüdid ja nende diferentseerumine. 16.NK rakud 17.B lümfotsüüdid 18.T lümfotsüüdid 19.Aktiivsed hapniku ühendid makrofaagides ja neutrofiilides. 20.Lümfi tsirkulatsiooni eripära. 21. Tüümuse roll. 22.Hapteenid ning nende immunogeensuse mehanism 23.Immuunoglobuliin domään . 24. Võrrelge antikehade Ch2 ja Vh domääni. 25.Konformatsioonilise ja struktuurse epitoobi võrdlus. 26.Dimeerse IgA ja sekretoorse IgA erinevus. 27
et märklaudua hävitada võib kasutada ka komplemendi süsteemi, ilma T lümfotsüütide ja antikehadeta. Immuungeneetika osas ennetavast immuunsussüsteemist. Immunoloogilise kaitse põhimehhanismid: Geneetiline polümorfism, 1. erinevad rakupinna retseptorid, valgulised retseptorid, raku pinnal glükolipiidsed retseptorid, immuunreaktsioonides osalevad valgud. Vaja – ükski viirus ei tungi rakku ilma retseptorita, kui on mitu varianti, viirus ei saa nakatada tervikuna liiku, näide herpesiviiruste kohta, mõningaid suudab mõningaid mitte. 2. Valgud 3. Glükosiidsed, glükolipiidsed jne ABO ja teised veregrupid 4. Immuunreaktsioonides osalevad valgud. Organism võib hävitada ennast kui patogeeniga kokku satub, bakter ei saa edasi levida, organism sureb aga poluplatsioon võida, inimese korral on seda väha – hemorraagilised viirused Aafrikas, kaitse forseeritakse nii tugevalt et see hävitab enda
IMMUUNPATOLOOGIA KÜSIMUSED (vastata Ü. Parm. Lühiülevaade üldpatoloogilistest protsessidest lk.39-46 põhjal) 1. Millal tekib immunoloogiline reaktsioon? – Kui organism satub antigeen, mille vastu on vaja reageerida. (Kas siis võõras haigustekitaja või kehaomane degenereerunud rakk). 2. Tooge üks näide organismile kasuliku immuunreaktsiooni kohta. – Haiguse puhul, näiteks immuunreaktsioon nohu vastu. 3. Tooge 3 näidet organismile kahjuliku või mitteadekvaatse immuunreaktsiooni kohta. - ülitundlikkus, immuundefitsiit, autoimmuunsus. 4. Defineeri ülitundlikkus/immuundefitsiitsus/autoimmuunsus. - Ülitundlikkus – e
1. Virulentsus, virulentsust mõjutavad tegurid, virulentsuse hindamine Virulentsus on viiruse tõvestusvõime, patogeensuse aste, mis näitab patogeeni võimet tungida peremeeslooma, põhjustada haigusi.Virulentsus on patogeensuse mõõt. Organismi patogeensus ehk võime põhjustada haigust on määratud virulentsusfaktoritega. Hinnatakse katseloomade peal (hiired). Atenueeritud viirus - tõvestamisvõime on nõrgestatud (nt kultuuri lahjendamisega). Kui tõsine haigus tekib, sõltub viiruse nakatamisvõimest ja peremeeslooma resistentsusest. Virulentsust saab hinnata, kui tõsised kahjustused tekkisid, kus tekkisid. Sõltub doosist, viiruse geneetikast, sisenemisest organismi, peremeesorganismi faktoritest. LD50 – letaalne doos – 50% loomadest surevad. nt: 5 virioni, keskmiselt attenueeritud viirus 5000 virioni, kõrgelt attenueeritud viirus 1mln virioni.
seotakse ligaasi poolt. DNA liider- ja viivisahela sünteesi alustamine. Prereplikatiivses kompleksis asuvate alguspunkti äratundva kompleksi ja helikaaside fosforüülimine kui replikatsiooni algatamise eeltingimus eukarüootides. Raku G1 faasis tekib prereplikatiivne kompleks replikatsiooni origin punkti.See tagab selle, et igat replikatsiooni alguspunkti aktiveeritakse ainult üks kord rakutsükli jooksul. Uut kompleksi ei saa enne tekkida, kui rakk on uusti G1 faasis ja origin recognition complex (ORC) on defosforüleeritud S faasis toimub replikatsioon. DNA topoisomeraas I osa DNA kaksikheeliksi keerdumise ärahoidmises replikatsiooni protsessis Topoisomeraas I katksetab eukarüootide DNA ühe ajelaajutiselt,selleks, et vältida ahelakeerdumist. Topoisomeraasi aktiivsaidison türosiin.Kovalentselt seodub DNA fosfaadiga lõhkudes fosfodiestersideme. DNA ahel on nüüd võimeline ennas pöörama keerust lahti.
lümfotsüüdid). B-lümfotsüüdid arenevad luuüdis, T- lümfotsüüdid aga tüümuses. Esimesed toodavad antikehi, T-lümfotsüüdid abistavad neid ja tapavad organismi viirusnakatunud rakke. Peale lümfotsüütide osaleb immuunvastuse tekkes veel mitu rakutüüpi, näiteks dentriitrakud, mis võimaldavad T- lümfotsüütidel antigeeni ära tunda, ning makrofaagid ja neutrofiilid, mis hävitavad (fagotsüteerivad) organismi tunginud patogeene. Peamiseks humoraalse immuunsuse kandjaks on antikeha e. immunoglobuliini molekulid (ig). Ig-d moodustavad kuni 20% vereseerumi valkudest. Humoraalse immuunsuse alla kuuluvad ka komplemendi valgud. See kujutab endast mitmest valgust koosnevat süsteemi, mille aktiveerimisel toimub organismi sattunud bakterite hävitamine. Ig-sid toodavad rakud, mida kutsutakse b- lümfotsüütideks. B-lümfotsüüdid toodavad antigeenile vastavaid antikehi. Antikehad on spetsiifilised valgud või immunoglobuliinid.Nende
Tänapäeval tuntud A, B, 0 ja 1902. aastal avastati AB grupp. AB0-süsteemi antigeenid on proteiinid või lipiidide küljes olevad karbohüdraadid. AB0- süsteemi antigeene leidub veel ka trombotsüütidel, epiteelrakkudel ja lahustunud kujul ka erinevates kehavedelikes (sülg, maomahl). Need alloantigeenid määratakse geneetiliselt AB0-geeni poolt, millel on kolm alleeli A, B ja 0. A ja B on dominantsed geenid, 0 retsessiivne. Teiseks tähtsaks erütrotsüütide alloantigeenide süsteemiks on reesussüsteem. Avastati 1940. aastal. Rh-antigeen identifitseeriti algul reesusahvi (Macaca mulatta) erütrotsüütides. Hiljem leiti, et enamiku inimeste erütrotsüüdid sisaldavad ka seda antigeeni (D), on Rh-positiivsed ja umbes 15% see antigeen puudub Rh-negatiivsed. Rh-süsteem on keeruline geneetiliselt polümorfne kompleks. Tänaseni on kirjeldatud 45 Rh-
Palju seksuaalpartnereid, perekonnaanamneesis emakakaelavähk, immuunsupressioon, suitsetamine on peamised infektsiooni ja vähi tekkimise riskifaktorid. Ülemaailmselt, sesoonsuseta. Replikatsioon. Genoom on tsirkulaarne, umbes 8000 aluspaari. Kodeerib 7-8 varajast geeni (E1…E8), 2 hilist / struktuurgeeni L1 ja L2. Regulaatorregioonis transkriptsiooni kontrolljärjestus, varaste valkude ühine N-terminaalne järjestus, replikatsiooni alguspunkt. Kõik geenid ühel ahelal – plussahelal. Replikatsiooni kontrollib peremeesraku transkriptsioonimasinavärk; toimub tuumas. Varased geenid stimuleerivad rakukasvu, mis võimaldab viiruse genoomi replikatsiooni peremehe DNA polümeraasi poolt, kui rakud jagunevad. Viirus-indutseeritud rakkude arvukuse tõus põhjustab naha basaal- ja ogakihi (stratum spinosum) paksenemist. Basaalrakkude diferentseerudes põhjustavad
ensüüm lüsotsüüm jt) · Happeline keskkond (magu, tupp) · Mittespetsiifiline kaitsereaktsioon Põletik Komplemendi süsteem seeria plasmavalke, moodustavad ensümaatilise kaskaadi · Spetsiifiline immuunvastus Põletiku tunnused Immuunsüsteem · Immuunsüsteem koosneb neljast lümfoidorganist: Tüümus Lümfisõlmed Põrn Limaskestades paiknevad lümfisõlmekesed (MALT - mucosa associated lymphoid tissue) · Rakud Makrofaagid Humoraalne immuunvastus Dendriitrakud B-lümfotsüüdid => antikehad Lümfotsüüdid Rakuline immuunvastus T-lümfotsüüdid Lümfotsüütide tüübid · B-lümfotsüüdid (B = bone marrow; Bursa Fabricii) · T-lümfotsüüdid (T = tüümus) · T- ja B-lümfotsüüte ei ole võimalik nende morfoloogia järgi eristada, küll on see võimalik immunotsütokeemilistel meetoditel
lümfisõlm, põrn T-lümfotsüüdi eellane T-lümfotsüüt Rakuline T-lümfotsüüt immuun- Vereloome vastus antigeen tüvirakud Antikeha B-lümfotsüüt B-lümfotsüüt vahendatud humoraalne immuun- vastus
VERERINGE 12. Joonista EKG. 13.Punane – ventrikulaarosa (vatsake), roheline – atriaalosa (koda) EKG- ajas muutuvate potentsiaali-diferentside kõver . 3 faasi: P - kodade depolarisatsioon, QRS –vatsakeste depolarisatsioon T – vatsakeste repolarisatsioon 14. Veregruppide pilt, ABO süsteem ABO-veregrupisüsteem – jaotuse aluseks on er-de pinnal es A- ja B-antigeenid ja vereplasmas es anti-A ja anti-B antikehad. Vereplasmas esinev antikeha reageerib erütrotsüüdi rakumembraani pinnal oleva antigeeniga, põhjustades erütrotsüütide aglutinatsiooni ja seejärel hemolüüsi. ABO süsteemi antigeenid erütrotsüüdi pinnal on rakumembraani ekstratsellulaarse pinnaglükoproteiinid ja glükolipiidid.Universaaldoonor on O ( st võib anda kõigile, väikeses koguses) ja universaalretsipient on AB, sest tema võib verd saada kõigilt. Veregrupp A (AA, AO) B (BB BO) AB O
VERERINGE 12. Joonista EKG. 13.Punane – ventrikulaarosa (vatsake), roheline – atriaalosa (koda) EKG- ajas muutuvate potentsiaali-diferentside kõver . 3 faasi: P - kodade depolarisatsioon, QRS –vatsakeste depolarisatsioon T – vatsakeste repolarisatsioon 14. Veregruppide pilt, ABO süsteem ABO-veregrupisüsteem – jaotuse aluseks on er-de pinnal es A- ja B-antigeenid ja vereplasmas es anti-A ja anti-B antikehad. Vereplasmas esinev antikeha reageerib erütrotsüüdi rakumembraani pinnal oleva antigeeniga, põhjustades erütrotsüütide aglutinatsiooni ja seejärel hemolüüsi. ABO süsteemi antigeenid erütrotsüüdi pinnal on rakumembraani ekstratsellulaarse pinnaglükoproteiinid ja glükolipiidid.Universaaldoonor on O ( st võib anda kõigile, väikeses koguses) ja universaalretsipient on AB, sest tema võib verd saada kõigilt. Veregrupp A (AA, AO) B (BB BO) AB O
Realiseerub arenguahelate kaudu, mille komponendid on fenotüübi määramisel põhjuslikult järjestatud. 3. Ühemunakaksikute teke. Tekivad siis, kui seemnerakk viljastab munaraku ning munarakk jaguneb idulase algperioodil kaheks. 4. Sügootne kell. Viljastatud munarakk: üherakuline embrüo on S-faasis pidurdatud. 5. Positsiooniline informatsioon. Rakkude jagunemise ja diferetseerumise suuna määramine. Teatud rakk sünteesib morfogeeni (informatsioonisignaal), mida transporditakse naaberrakkudeni, kus nende pinnal tänu ühinemisele signaalretseptoriga aktiveeritakse signaali ülekandeahel, mille toimel omakorda indutseeritakse raku tuumades transkriptsioonifaktorite süntees. 6. Geeni doosikompensatsioon. Sõltub suhtest X:A. Geenide avaldumise regulatsioonimehhanism, mis tagab geenide võrdväärse avaldumise X-liiteliste geenide puhul homo- ja heterogameetsel
Kehaõõnsusi ja organeid katab serooskest. Iseloomuliku kuju, asendi ja talitlusega makroskoopilist ehituslikku üksust nimetatakse organiks. Organid jagunevad: näärmelised e. kompaktsed organid ja õõnsad e. torujad organid. Kompaktsed e näärmelised organid: Väljast kaetud sidekoelise kihnu e. kapsliga. Kapslist kulgevad organi sisse vaheseinad e. septid. Vaheseintest hargneb sidekoeline võrgustik e. strooma. Strooma "võrgusilmades" paiknevad parenhüümi rakud, mis igal organil on erinevad. Luud 25% vett ja 75% kuivkaal, kuivkaalust: · ca 30-40% orgaanilist ainet, millest 90-95% kollageeni · ja ca 60-70% anorgaanilist ainet, mis jääb järele peale tuhastamist luutuhana, milles 85% kaltsiumfosfaati 10% kaltsiumkarbonaati Natiivses organismis on kaltsium ja fosfaat peamiselt hüdroksüapatiidina. Luustiku funktsioonid: Toetab ja kaitseb siseorganeid; Kaltsiumi ja fosfaatide
Kehaõõnsusi ja organeid katab serooskest. Iseloomuliku kuju, asendi ja talitlusega makroskoopilist ehituslikku üksust nimetatakse organiks. Organid jagunevad: näärmelised e. kompaktsed organid ja õõnsad e. torujad organid. Kompaktsed e näärmelised organid: Väljast kaetud sidekoelise kihnu e. kapsliga. Kapslist kulgevad organi sisse vaheseinad e. septid. Vaheseintest hargneb sidekoeline võrgustik e. strooma. Strooma "võrgusilmades" paiknevad parenhüümi rakud, mis igal organil on erinevad. Luud 25% vett ja 75% kuivkaal, kuivkaalust: · ca 30-40% orgaanilist ainet, millest 90-95% kollageeni · ja ca 60-70% anorgaanilist ainet, mis jääb järele peale tuhastamist luutuhana, milles 85% kaltsiumfosfaati 10% kaltsiumkarbonaati Natiivses organismis on kaltsium ja fosfaat peamiselt hüdroksüapatiidina. Luustiku funktsioonid: Toetab ja kaitseb siseorganeid; Kaltsiumi ja fosfaatide
Gripp levib õhus, külmetushaigused peamiselt kontaktiga. Puhtuse illusioon – 34% mehi ja 12% naisi ei pese WC’s käsi; arstid täidavad kätepesu reegleid 40% juhtudel; aevastus lennutab ca 100000 mikroorganismidega veetilka 130km/h kiirusega 4m kaugusele, rahvarohkes kohas jõuab aevastuse sisu 5min kanduda 150 inimesele -Gripi viirused (linnu, sea) - Hepatiit B (maksapõletik ->kollatõbi) - HIV (puudub ravi, viirus nõrgestab immuunsüsteemi ->AIDS – omandatud immuunsüsteemi puudulikkus) Antibiootikum – hävitab nii head kui halvad bakterid, nõrgestab organismi kaitsefunktsiooni Inimkehas on spetsiifilised(immuunsüsteemis) ja mittespetsiifilised(võitleb kõige vastu, aga võib ka heade vastu võidelda) keha kaitsemehhanismid Patogeenid Haigust põhjustavad mikroroganismis (bakterid, seened, viirused (DNA või RNA kandjad)) Toiduahela madalaim lüli
ühendite oksüdeerumise, DNA katkemise. Balterite geneetika Bakterite geneetika § Haploidsed, enamasti tsirkulaarse genoomiga (E. coli 4.5 X 106 bp.) § Kiire kasv (E. coli 20 minutit generatsiooniaeg; seepärast, 1 rakust 1000000 7 tunni vältel.) § Vedelsöötmes ~109- 1010 küllastustasemel, bakterite sademes ~ 1012 rakku/g. § Rakutuuma puudumine; § Monokromosomaalsus ja haploidsus; § DNA on kogu oma pikkuses funktsionaalne; § Prokarüootsed rakud poolduvad mitoosita Nukleiinhapped DNA info kandja, säilitaja ja vahendaja; (bakterites, seentes, algloomades, viirustes). DNA jaguneb: § kromosomaalne DNA obligatoorne; § ekstrakromosomaalne DNA pole obligatoorne. RNA info kandja ja säilitaja mõnes viiruses ja bakteriofaagis (onkogeensed viirused, HIV), universaalne info vahendaja (mRNA). Baketerite genoom § DNA kompaktne kogum - nukleoid § Üks kromosoom §
Vahel, kui organismi normaalne talitlus on miskipärast häiritud, võib see produtseerida antikehi ka kehaomaste ainete vastu, siis nimetatakse neid autoantikehadeks ja selle protsessi poolt põhjustatud haigusi autoimmuunhaigusteks. Nende peamine ülesanne on seonduda antigeeniga. Antikehi toodetakse kindlat tüüpi küpsetes valgevererakkudes B-lümfotsüütides (plasmarakkudes). Iga individuaalne B-rakk omab täiesti kindlat, unikaalse spetsiifikaga antikeha. (See on saavutatud sellega, et B-lümfotsüütide diferentseerumise ajal kombineeruvad omavahel erinevad geenide segmendid. See toimub aga igas konkreetses rakus isemoodi.) Kui B-lümfotsüüt on puhkeolekus (enne kui ta on kohanud antigeeni), siis tema poolt sünteesitud antikehamolekulid on plasmamembraanis. Kui aga B-lümfotsüüt saab aktiveeritud antigeeni poolt, siis ta hakkab neidsamu molekule sekreteerima. See osa antikehast, mis tunneb ära antigeeni on paratoop. Antikehade ehitus.
Spetsiifiline ehk omandatud immuunsus on elu jooksul omandatud; sissetungijad tuntakse ära antigeeni järgi. Vaktsineerimisega tekitatakse immuunmälu konkreetse haigustekitaja vastu; organismi viiakse surmatud või nõrgestatud haigusetekitajaid; organismi viiakse nõrgestatud antigeen; organismi lümfotsüüdid toodavad vaktsineerimise järgselt sobilikud antikehad Mittespetsiifiline immuunsus on kaasasündinud; sissetungijad hävitatakse valimatult Valgelibled on spetsiaalsed rakud, mis teostavad immuunvastust; rühm värvituid rakke, kuhu kuuluvad mitmed erineva tööpõhimõttega vererakud Antigeen on molekul, mis kutsub esile antikehade tootmise; organismile võõras molekul; molekul, mis kutsub esile immuunvastuse Kasvuhormoon Kasvu reguleerimine Testosteroon Meeste sekundaarsete sootunnuste arenemine Insuliin Glükoosi eraldamine vereringest ja talletamine lihastes Glükagoon Maksa glükoosivarude lagundamine glükoosiks
III Kui kultuur on kasvama läinud, eraldatakse mikrovõrsed ja kantakse uuele söötmele. RAKENDAMINE: *võimaldab saada terveid taimi, mis on jõulisemad ja suurema saagikusega. *raskestipaljundavate taimede istutusmaterjali saamiseks (viljapuud, orhideed). *hävimisohus taimeliikide kasvatamine ja uude kasvukohta istutamine. * tänapäeval paljundatakse: kartuleid, maasikaid, viljapuid jne. Mõisted: MERISTEEMKUDE taimede algkude; kude, mille rakud sälitavad püsiva jagunemisvõime ja millest võivad tekkida kõigi teiste kudede rakud, TOTIPOTENTSED RAKUD täisvõimelised rakud, HÜBRIDOOM kahe erineva organismi rakkude ühend, HÜBRIIDRAKK hübridoomi rakk, mis on jagunemivõimeline, ANTIKEHA erilise koostise ja struktuuriga valk, mis tekib vastureaktsioonina mingi antigeeni sattumisele organismi, ANTIGEEN mis tahes kehavõõras aine, mis põhjustab vastureaktsioonina antikehade tekke,
1. Prokarüoodid – on eeltuumsed rakud (rakutuumata rakud). Bakterid ja tsüanobakterid (sinivetkad). ''pro'' = enne + ''caryos'' = tuum Eukarüoodid – päristuumsed rakud. Seened, algloomad, Homo sapiens. ''eu'' = tõeline + ''caryos'' = tuum. 2. . Bakteriraku ehitus. Bakteriraku sise- ja väliskomponendid. Bakterite jaotamine rakuseina ehituse järgi: Gram-positivsed ja Gram- negativsed. Bakteriraku sisekomponendid: -Tsütoplasma membraan, tsütoplasma, genoom (DNA) , ribosoom, inklusioonid, plasmiid. Bakteriraku väliskomponendid: Rakusein: (Gram-positiivne, Gram-negatiivne), Rakuseina lisakomponendid: Kihn e. kapsel, viburid, piilid e.fibriad.
õenduse õppetool TÕ 12-1 Olga Jazeva LEUKOTSÜÜTI FÜSIOLOOGIA JA LEUKOTSÜÜTIDE FUNKTSIOONIHÄIRED Iseseisev töö füsioloogias ja patoloogias Tallinn 2011 LEUKOTSÜÜTIDE FÜSIOLOOGIA Organism koosneb rakkudest ja rakukude poolt moodustatud vaheainest. Rakk (cellula) on organismi väiksem struktuuriüksus. Arvatakse, et inimese keha koosneb 10 14 rakust. Rakkude suurus on erinev. Suurimad rakud on munarakk ja närvirakk, kõige väiksem aga vererakk lümfotsüüt. Kujult võivad rakud olla lamedad, kuubikujulised, käävjad, jätketega. Vaatamata rakkude kuju ja suuruse varieeruvusele on raku ehituse põhistruktuur ühesugune: peamised osad on tuum ja tsütoplasma. Rakkude koostisse kuulub umbes 70 keemilist elementi.
III Kui kultuur on kasvama läinud, eraldatakse mikrovõrsed ja kantakse uuele söötmele. RAKENDAMINE: *võimaldab saada terveid taimi, mis on jõulisemad ja suurema saagikusega. *raskestipaljundavate taimede istutusmaterjali saamiseks (viljapuud, orhideed). *hävimisohus taimeliikide kasvatamine ja uude kasvukohta istutamine. * tänapäeval paljundatakse: kartuleid, maasikaid, viljapuid jne. Mõisted: MERISTEEMKUDE taimede algkude; kude, mille rakud sälitavad püsiva jagunemisvõime ja millest võivad tekkida kõigi teiste kudede rakud, TOTIPOTENTSED RAKUD täisvõimelised rakud, HÜBRIDOOM kahe erineva organismi rakkude ühend, HÜBRIIDRAKK hübridoomi rakk, mis on jagunemivõimeline, ANTIKEHA erilise koostise ja struktuuriga valk, mis tekib vastureaktsioonina mingi antigeeni sattumisele organismi, ANTIGEEN mis tahes kehavõõras aine, mis põhjustab vastureaktsioonina antikehade tekke,
On raku pinnaga seotud valgust koosneva rõngaste struktuuri vahendusel. Bakterid võivad olla väga vastupidavad ebasoodsatele keskkonnatingimustele, moodustades endospoore rakusiseseid tugeva kestaga moodustisi, milles tsütoplasma on dehüdreerunud. Aktinomütseedid on hargnevate rakkudega bakterid, mis produtseerivad näit streptomütsiini. · Eukarüootsed rakutuumaga. Tuumas paikneb DNA, mis on muust raku sisaldusest tuumamembraaniga eraldatud. Rakud on ruumalalt ~1000 korda suuremad kui prokarüootsed rakud. Lisaks tuumale ka teised organellid mitokondrid, kloroplastid, lüsosoomid, endoplasmaatiline võrgustik (ER), Golgi kompleks jt. Eukarüootsetes rakkudes esinevad ka mittemembraansed võrkjad moodustised, nn tsütoskelett. Tsütoskelett annab rakule vormi ja osaleb organellide ja rakkude liikumises. Info selle kohta, milliseid valgu molekule rakk on
On raku pinnaga seotud valgust koosneva rõngaste struktuuri vahendusel. Bakterid võivad olla väga vastupidavad ebasoodsatele keskkonnatingimustele, moodustades endospoore rakusiseseid tugeva kestaga moodustisi, milles tsütoplasma on dehüdreerunud. Aktinomütseedid on hargnevate rakkudega bakterid, mis produtseerivad näit streptomütsiini. · Eukarüootsed rakutuumaga. Tuumas paikneb DNA, mis on muust raku sisaldusest tuumamembraaniga eraldatud. Rakud on ruumalalt ~1000 korda suuremad kui prokarüootsed rakud. Lisaks tuumale ka teised organellid mitokondrid, kloroplastid, lüsosoomid, endoplasmaatiline võrgustik (ER), Golgi kompleks jt. Eukarüootsetes rakkudes esinevad ka mittemembraansed võrkjad moodustised, nn tsütoskelett. Tsütoskelett annab rakule vormi ja osaleb organellide ja rakkude liikumises. Info selle kohta, milliseid valgu molekule rakk on suuteline sünteesima, paikneb DNA
Raku ja embrüotehnoloogiad Taimede meristeempaljundus Kloonimine geneetiliselt identse järglaskonna saamine paljundatavast üksikobjektist (DNA molekul, rakk, organism). Meristeempaljundus meristeemrakkude kasutamine ühelt taimelt suure arvu vegetatiivsete järglaste saamiseks. Meristeem taimede võrsete tippudes, pungades ja mujal asuv algkude; rakud pole diferentseetunud, st pole eristinud mingit kindlat koefunktsiooni täitma võivad tekkida kõikide püsikudede rakud. Sobivates tingimustes, teatud kasvufaktorite toimel, võivad meristeemrakud anda alguse kogu taime arengule, st nad on totipotentsed (kõikvõimelised). Sellel omadusel põhinebki meristeempaljundus. Meristeempaljunduseks eraldatakse varre kasvukuhikust väike koelõik, mis kantakse steriilselt suletavasse anumasse toitesegule ehk söötmele
Organismi omadust eristada kehavõõraid aineid ning neid kahjutuks teha ja tänu sellele säilitada sisekeskkonna keemiline ja bioloogiline püsivus nimetatakse IMMUUNSUSEKS. Vanimaks immuunsuse ligiks on MITTESPETSIIFILINE IMMUUNSUS, mille avastas I.I.Mentsikov. Seda immuunsuse liiki nimetatakse mittespetsiifiliseks, kuna ta mõjutab kõiki mikroorganismi, olenamata nende liikidest. Mittespetsiifiliste kaitsemehhanismide hulka kuulub näiteks õgirakkude tegevus. Need rakud on spetsialiseerunud ebasoovitavate materjalide (bakterid, viirused, võõrvalgud) sissevõtmiseks ja nende lagundamiseks. Peamised fagotsüteerivad (õgivad) rakud on: neutrofiilid ja makrofaagid. Seda protsessi aga nimetatakse FAGOTSÜTOOSIKS. Veel nimetatakse neid ka põletikurakkudeks, kuna nad kogunevad alati põletiku piirkonda. Need on rakud, mis suudavad iseseisvalt liikuda. Antikehad aga aitavad fagotsüütidel võõrkehi ära tunda: kui antikeha on
bioreaktorites jäätmete lagundamine geenide muutmine ja siirdamine taimede meristeempaljundus kloonimine tähendab geneetiliselt identse järglaskonna saamist paljundatavast üksikobjektist meristeempaljundus- meristeemrakkude kasutamine ühelt taimelt suure arvu vegetatiivsete järglaste saamiseks. Meristeem- algkude Meristeemi rakud pole diferentseerunud ehk pole eristunud mingit kindlat koefunktsiooni täitma. Nad on säilitanud jagunemisvõime ja neist võivad tekkida kõigi püsikudede rakud. Totipotentsus- kõikvõimelisus · Varre kasvukuhikust eraldatakse väike koelõik · See kantakse steriilselt suletavasse anumasse toitesegule ehk söötmele · Kui see on kasvama hakanud, eraldatakse mikrovõrsed ja kantakse uuele söötmele
Harkelund 5. Neerupealised 6. Kõhunääre 7. Munasarjad 8. Munandid Talituse regulatsioon toimub närvisüsteemi ja hormoonide abil. Rakk – Kude – Elund – Elundkond – Organism Organism koosneb 60 000 miljardist rakust ja täiskasvanul on rakke üle 200 erineva tüübi. Erinevad rakutüübid moodustavad erinevaid kudesid Tüvirakk – Jagunemisvõimeline rakk, mille tütarrakud võivad areneda eri tüüpi kudedeks Ühesuguse ehituse, talitluse ja päritoluga rakud koos rakuvaheainega moodustavad koe Neli koetüüpi: Epiteelkude – Kaitseb ja katab organismi sise- ja välispinda, moodustab näärmeid, tihedalt koos Lihaskude – Kokkutõmbumisvõimeline, liikumiseks Sidekude – Palju rakuvaheainet, moodustab teisi kudesid toetava süsteemi Närvikude – Vahendab infot rakkude vahel Homöostaas
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
