Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Immunoloogia I eksamikonspekt (0)

Tallinna Tehnikaülikool - Meditsiin - Immunoloogia i
1 Hindamata
Punktid
ANTIGEEN on immuunvastust esilekutsuv aine, mille toimel organism toodab antikehi.
Antigeen võib-olla potentsiaalselt organismi kahjustav kehavõõras aine (nt valk) aga ka bakterid , viirused , mille sissetungimine organismi põhjustab spetsiifiliste , nende vastu suunatud antikehade tekke, samuti lümfotsüütide aktiivseks muutumise.
Antigeenid võivad organismi tungida naha, limaskestade , hingamis- ja seedetrakti kaudu.
ANTIKEHAD ehk immunoglobuliinid (ka immuunkehad, kaitsekehad) on kehavedelikes lahustuvad essentsiaalsed molekulid, mis liigitatakse glükoproteiinid hulka ja mida toodavad immuunsüsteemi B-lümfotsüüdid. Immunoglobuliinidel on omadus "ära tunda" ja seonduda antigeenidega.
IMMUNOGEEN on antigeen, mis kutsub esile immunvastuse. Reeglina makromolekulid. Kõik immunogeenid on antigeenid, aga mitte alati vastupidi. Immunogeensus antigeenil sõltub molekuli suurusest, keemilistest omadustest jne. Nõrgad immunogeenid ei saa degradeerida ja esitleda T- rakkudele. Suur, lahustumatu makromolekul on parem immunogeen, kui väike.
HAPTEEN on madalmolekulaarne aine, millel on epitoop e. antikeha seostumise koht, kuid mis ise ei kutsu esile immuunvastust.
EPITOOP ehk antigeenne determinant on antigeeni osa, kuhu antikeha seondub .
Immunogeensus - võime esile kutsuda spetsiifilise im.vastuse (humoraalsel või rakulisel tasandil). Antigeensus – on võime spetsiifiliselt seonduda AK-de või TCR-iga
KAASASÜNDINUD IMMUUNSUS moodustab esmase kaitseliini, kiire, kuid mitte tõhus:
  • Anatoomiline
  • Nahk – patogeenivastane barjäär, happeline keskkond.
  • Limaskestad – koosnevad glükoproteiinides. Mikrofloora on patogeenidele konkurendiks.
  • Rips -epiteelid – väljutab mikroobe
  • Füsioloogiline
  • Temperatuur
  • pH
  • lüsosoomid,
  • PRR
  • Fagotsütoos
  • Põletikuline – patogeen tungib koesse, tekib põletik, kude tursub. Põhjuseks versoonte muutused (läbilaskvamad), eksudaadi teke, fagotsütoos.
    (kuidas kaasasündinud im. nakkuse ära tunneb)
    PRR tunneb ära patogeenile omased molekulaarseid struktuure (PAMP – pathogen associated molecular patterns) – kindlald molekulid ja stukruurid. (N: LPS, lipoproteiini, peptidoglükaanid). PAMPe toodavad vaid mikroobid , seega teeb k.i. vahet omal ja võõral.
    PRR retseptorid on konserveerunud hästi:
  • Toll -like receptor (TLR) – tunneb kindlale patogeenide klassile oamsed molekule ( LPSi Gr-bakteritel). Kutsutakse esile esmae mittsespets. im. vastus ja põletik; aktiveeritakse dendriitrakud ning viimasena antigeen-septsiifilien vastus.
  • Collectins – valgud , lõhuvad bakteride lipiidmembraane; aitavad moodustada agregaate.
    OMANDATUD IMMUUNSUS ei muutu eluea jooksul; toimib kiirest ning olemas on mälu. Ei kandu edasi. On seotud just lümfotsüütidega – s.t B- ja T-rakkudega ehk antigeen-septsiifiline lümfotsüütide vastus. Vajab toimeks erilisi rakke/organeid:
    • B- rakud – antikehad
    • Th-rakud – abistavad
    • Tc-rakud – tapavad
    • Dendriitrakud – võimaldavad T-rakkudel antigeeni ära tunda
    • Makrofaagid - fagotsüteerivad
    • Neutrofiilid – fagotsüteerivad
    Th ja Tc tasakaal 2:1, kui rikutud see, siis autoim haigused ja im.puudulikkus.
    O.i. on iseloomulik:
  • Spetsiifilisus
  • Mitmekesisus
  • Immunoloogiline mälu
  • Oma vs võõra eristamine
    Inimesel esinevad antikehade põhiklassid on:
    • immunoglobuliin A (IgA)
    • immunoglobuliin D (IgD)
    • immunoglobuliin E (IgE)
    • immunoglobuliin G (IgG)
    • immunoglobuliin M (IgM)

    Immuunsüsteem töötab kolmel erineval moel:

    HUMORAALNE IMMUUNSUS on spetsiifiline immuunsus, mis on vahendatud plasmarakkude poolt toodetud antikehade poolt. Siia kuuluvad ka komplemendi valgud. AK toodavad B-lümfotsüüdid.
    RAKULISE IMMUUNSUSE on igasugune omandatud immuunsus, mille puhul organismile võõrad struktuurid tuntakse ära ja kõrvaldatakse teatud rakkude poolt (neutrofiilid, makrofaagid, T-lümfotsüüdid). Antikehad aitavad fagotsüütidel võõrkehi ära tunda. Rakulist immuunsust kannavad ka T-lümfotsüüdid, mille pinnal on nakatatud rakke ära tundvad retseptorid. Veel üheks rakulise immuunsuse kandjaks on loomulikud tapurrakud. T-lümfotsüüdid ja loomulikud tapurrakud täiendavad üksteist: need nakatatud rakud, mis jäävad märkamatuks T-rakkude poolt, äratavad loomulike tapurrakkude tähelepanu, ja vastupidi.
    Lümfokiinid on valgud, mida toodavad T-abistajarakud. Need on võimelised iseseisvalt ära tundma haigusetekitajaid ja eritama lümfokiine, mis stimuleerivad jagunema B-rakke, T-rakke, loomulikke tapurrakke ja makrofaage.
    Iga võõras valk (antigeen) kutsub organismi sattudes esile immuunvastuse – talle vastavate antikehade sünteesi. Kuna see protsess võtab veidi aega, peavad esmalt käivituma MITTESPETSIIFILISED KAITSESÜSTEEMID – fagotsüüdid, komplemendi valgud ja NK-rakud.
    Antikehad tunnevad antigeenist ära teatud väikse osa ja seonduvad antigeeniga . Antikehadele on iseloomulik kõrge spetsiifilisus. Kui organismi sattub antigeen, siis see reageerib antikeha molekulidega vähestel B-lümfotsüütidel, mis juhtuvad sobima antud antigeeniga. See B- rakk aktiveerub , hakkab kiiresti jagunema ning vastavaid antikehi eritama, tekitades kloonitud rakupopulatsiooni. Kui antigeen kaob, siis kaovad ka antikehi tootnud B-rakud, kuid väike osa neist jääb pikaealisteks mälurakkudeks, mis võimaldavad tulevikus sama antigeeniga kohtudes tekitada immuunvastuse kiiremini ja tõhusamalt. Sellel mehhanismil põhineb ka vaktsineerimine .
    T-rakkude pinnal on samuti antigeeni siduvad retseptorid (TCR), mis sarnanevad antikeha molekulidele, kuid T-rakud ei hakka neid antigeeniretseptoreid eritama. T-raku antigeeni siduv retseptor tunneb antigeeni ära ainult siis, kui see on juba töödeldud lühikesteks peptiidideks näiteks makrofaagide poolt. Tsütotoksilised T-rakud tunnevad ära ja tapavad rakke, mille pinnal on eksponeeritud võõras peptiid . T-abistajarakud tunnevad samuti ära rakkude pinnal eksponeeritud võõraid peptiide, kuid vastuseks sellele nad eritavad lümfokiine, mis aitavad käivitada antikehade sünteesi B-rakkudel ja võimendavad tsütotoksiliste T-rakkude toimet.
    T-raku retseptor (TCR) ei tunne ära vaba AGi, peab olema ühenduses erilise valguga, koesobivusantigeeniga ( MHC1 ). Th-rakud tunnevad AG ära koos MHC2 valguga.
    NK rakud ehk natural killers cells – mittespets, tsütotoksilised rakud. Oskavad eristada terveid vs nakatunuid rakke. Olemas CD16 retseptor.
    NKT rakud ehk natural killer T cells – sarnanevad nii NK kui ka T- rakkudega: olemas TCR, seondub CD1 retseptoriga (sarnane MHC1ga), ka CD16 ja killer-omadused.
    CD ehk cluster of differentiations – leukotsüütide spetsialiseeritud rakkude pinnale ekspresseeritavad markervalgud, mis iseloomsutavad antud raku funktsiooni ja CD järgi rakkude klasterdamine erinevatesse rühmadesse paigutamine toimub selle järgi ,milline AK teda ära tunneb. (CD4 + Th; CD8 + Tc).
    Interferoonid on valgud, mida rakud sünteesivad vastuseks viirusnakkusele ning need valgud takistavad viiruste levikut organismi teistele rakkudele. Sellele mittespetsiifilisele immuunvastusele järgneb spetsiifiline immuunvastus : patogeen aktiveerib otse või makrofaagide vahendusel lümfotsüüdid.
    Makrofaage leidub ringlemas kõikides kudedes. Makrofaagid on tavaliselt esimesed rakud, mis kohtavad organismi tunginud antigeeni. Makrofaagid lagundavad patogeeni ning sellest pärinevad peptiidid eksponeeritakse makrofaagi pinnal koos koesobivuskompleksi valkudega, kus T-abistajarakud need ära tunnevad ning alustavad tsütokiinide sünteesi.
    Fagotsüüt ehk õgirakk lagundab fagotsütoosi (kapseldavad võõrkeha enda sisse) teel võõrkehi ja apoptoosi läbinud raku osakesi. Seega mängivad fagotsüüdid olulist rolli hulkraksete organismide immuunsüsteemi funktsioneerimises.Teatud suuri õgirakke nimetatakse makrofaagideks.
    Erütrotsüüdid e. punased vererakud .
    LEUKOTSÜÜDID e. valged vererakud:
  • Granulotsüüdid
    a) Neurtofiilid e. polümorfonukleaarsed leukotsüüdid
    b) Basofiilid ja nuumrakud 

    c) Eosinofiilid
  • Monotsüüdid ja makrofaagid
  • Lümfotsüüdid
  • B-lümfotsüüdid ja plasmarakud - arenevad vereloome tüvirakkudest loote maksas ja hiljem diferentseeruvad luuüdis. Nendest arenevad plasmarakud kui antigeen seostub nende pinnal ekspresseeruva retseptoriga ning nad saavad T-abistaja rakkudelt signaali. Iga plasmarakk sekreteerib ainult ühe kindla spetsiifikaga antikehi e. immuunoglobuliine.
  • T-lümfotsüüdid:
  • T-abistajad - tunnevad ära viiruse peptiide kui need on esitletud antigeeni esitlevate rakkude pinnal kompleksis MHC klass II valguga. Sekreteerivad tsütokiine ning aktiveerivad makrofaage ja B-lümfotsüüte.
  • T-allasurujad - suruvad maha teiste T-rakkude ja/või B-rakkude poolt vahendatud immuunvastust
  • Tsütotoksilised T-lümfotsüüdid - tunnevad ära viiruse peptiide, mis on seotud MHC klass I molekulidega. Nad aktiveerivad ja lüüsivad rakke, mille pinnal viiruse peptiid on esitletud.
  • Loomulikud tapjarakud - Need on suured granulaarsed lümfotsüüdid, mis tapavad viirustest nakatanud rakke ja kasvajarakke.
    Antigeeni esitlevad rakud: dendriitrakud, monotsüüdid, makrofaagid ja B- lümfotsüüdid.
    Dendriitrakud ja makrofaagid ekspresseerivad oma pinnal MHC klass II valke.
    B-rakkude ja T-rakkude suur vahe seisneb ka antigeenide äratundmise erinevuses. B-rakud tunnevad antigeeni ära oma natiivses ehk tavalises olekus. Nad tunnevad ära vabu antigeene veres või lümfides, kasutades BCR või membraaniseoselisi immunoglobuliine.
    Samas tunnevad T-rakud antigeenid ära töödeldud vormis, kui nad on peptiidifragmendid. Antigeeni esitleva raku MHC molekuli abiga esitletakse antigeen T-raku retseptorile.
    KLONAALNE SELEKTSIOON on omandatud immuunsuse põhimõte, mis väidab, et omandatud immuunvastuse annavad iseseisvad antigeen- spetsiifilised lümfotsüüdid, mis on organismi enda suhtes tolerantsed.
  • 1 lümfotsüüt = 1 retseptor, mis on spetsiifiline ühele antigeenile.
  • Lümfotsüütide selektsioon toimub antigeenile seondumise efektiivsuse alusel.
  • Retseptorite mitmekesisus peab katma antigeenide mitmekesisuse, seepärast spetsiifilisus vajab mitmekesisust.
    Selektsiooni mitte läbinud lümfotsüüdid lähevad apoptoosi ja fagotsüteeritakse. Positiivne selektsioon toimub tüümuse koores , negatiivne säsis.
    Täpsemalt:
  • Iga lümfotsüüt kannab ainult üht tüüpi antigeeni retseptorit, mis on unikaalse spetsiifikaga
  • Organismile võõra molekuli ja sellele vastava lümfotsüüdi retseptori seostumine viib lümfotsüüdi aktivatsioonile
  • Diferentseerunud effektorrakud, mis tekkisid aktiveerunud lümfotsüüdist kannavad vanemrakkudele identse spetsiifikaga retseptoreid (aktiveeritud rakud = effektorrakud; aktiveerimata = naiivsed)
  • Lümfotsüüdid, mis kannavad organismi enda molekulidele spetsiifilisi retseptoreid elimineeritekse lümfoidse koe varajases arengus (nn. negatiivne selektsioon).
    Esimene kohtumine AG-iga -> PRIMAARNE IMMUUNVASTUS, teine kohtumine -> SEKUNDAARNE IMMUUNVASTUS. Kui kahjulik patogeen satub inimese kehasse esimest korda, kutsub see esile primaarse immuunvastuse. Antigeeni esialgse äratundmise järel aktiveeruvad B- ja T-lümfotsüüdid, mis asuvad patogeeni hävitama. U 10 päeva hiljem hakkavad B-lümfotsüüdid tootma infektsioonist jagusaamiseks erilisi valgumolekule– antikehi –, mis on võimelised organismi tunginud patogeeni kui võõrkeha märgistama. Antikehad ei tunne ära mitte tervet antigeeni, vaid sellest ühte kindlat piirkonda, epitoopi. Aktiveeritakse ainult neid lümfotsüüte, mis suudavad ära tunda parasjagu ründavat patogeeni. Aktiveerimata rakke nimetatakse naiivseteks, aktiveeritud rakke aga efektorrakkudeks. Sekundaarne immuunvastus ilmub siis, kui see sama antigeen, mis korra juba oli, satub uuesti inimese kehasse. See vastus on palju kiirem ja efektiivsem. Kaitsereaktsioon kutsutakse sama patogeeni vastu kiiremini esile. Selle tagab asjaolu, et osa efektorrakke diferentseerub pikaealisteks mälurakkudeks, mis sünteesiti primaarse vastuse ajal. Sekundaarne vastus on võimalik tänu mälurakkudele.
    MONOTSÜÜDID ehk mononukleaarsed fagotsüüdid, kuuluvad valgevereliblede e. leukotsüütide hulka ja on fagotsütaarsete omadustega. Nad produtseerivad ka interferooni, mis on kehaomane immunostimulaator. Monotsüütide teke on kiirem ja veres püsimise aeg pikem kui sarnase toimega neutrofiilidel.
Monotsüütide hulga tõusu veres e. monotsütoosi võib täheldada krooniliste põletike korral, viirusinfektsioonide korral, samuti ka tuberkuloosi puhul.
    Kõik vererakud saavad alguse vereloome tüvirakkudest (hematopoetic stem cells, HSC). Tüvirakud on rakud, mis võivad differentseeruda teisteks rakutüüpideks. Vereloomerakud on pluripotentsed st. nad on võimelised differentseeruma kasutades eri radu ja seetõttu genereerivad ka eri tüüpi vererakke.
    HEMATOPOEES st punaste ja valgete vererakkude areng algab loote arengu esimestel nädalatel embrüonaalses munarebu kotikeses, seal olevad tüvirakud differentseeruvad esmasteks erütroidseteks rakkudeks, mis sisaldavad embrionaalset hemoglobiini . 3-dal raseduskuul HSCs migreeruvad loote maksa, siis põrna.
    Loote varajases arengustaadiumis tekivad hemingoblastid, mis võivad differentseeruda nii vere kui vaskulaarseteks endoteeli rakkudeks. Neist algab nii primitiivne kui ka lõplik hemotopoees ning arenevad välja veresooned . Vereloome e. hematopoeesi käigus arenevad potentsetest vereloome tüvirakkudest eri diferentseerumise radasid kasutades küpsed vererakud. Iga vererakkude diferentseerumise rada reguleeritakse individuaalselt. Täiskasvanud organismis toimub vereloome luuuüdis ja põrnas, harvemini ka maksas, neerudes, neerupealistes ja rasvkoes . Vereloomel on kaks põhilist teed:
    • Lümfoidne – B, T ja NK-rakud, mõned dendriitrakud.
    • Müeloidne - erütrotsüüdid, granulotsüüdid (monotsüüdid) megakarüotsüüdid ( vereliistakud ), basofiilid, eosenofiilid, neutrofiilid, nuumrakud, dendriitrakud.

    PRIMAARSED LÜMFOIDORGANID – toimub algselt lümfotsüütide teke vereloome tüvirakkudest ja nende funktsioonale küpsemine ning diferentseerumine B ja T lümfotsüütideks.
    • Luuüdiks nimetatakse luu õõnsuses paiknevat kude. Jaguneb kollaseks ja punaseks luuüdiks. Sünnijärgses perioodis paikneb inimese vereloome ehk hemapoeetiline kude punases luuüdis.
    • Tüümus - asub südame kohal otse rinnakuluu all. Tüümuse parenhüümil eristatakse tsentraalselt paiknevat säsi ja seda ümbritsevat koort. Ainus lümfoidorgan, kus immuunvastust ei genereerita. Tüümuse epiteelitrakud toodavad hormoone: tümosiini ja tümoetiini. Endotermaalset päritolu rakud koos makrofaagidega loovad barjääri, millega küpsevad T rakud eraldatakse ülejäänud organismist. Samuti loovad nad barjääri tüümuse koore ja säsi vahele, kus toimuvad küpsemise eri faasid . Lümfotsüütide küpsemise käigus nad interageeruvad struuma rakkudega, mis toodavad regulatoorseid faktoreid ja MHC I ja MHC II molekule. Tüümuses toimub negatiivne ja positiivne selektsioon.

    SEKUNDAARSED LÜMFOIDORGANID ehk perifeersed lümfoidorganid - on spetsiifilised, peamiselt lümfoidkoest koosnevad elundid , mis on paigutunud teiste kudede suhtes selliselt , et oleks tagatud maksimaalne tõenäosus patogeenide ja lümfotsüütide kontaktiks. On spetsiifilise immuunreaktsiooni toimumispaigaks. Siia kuuluvad põrn, lümfisõlmed, tonsillid . Veresooned ja lümfisüsteem ühendavad neid organeid ühtseks funktsionaalseks tervikuks. Lümfis ja veres on palju leukotsüüte - osalevad immuun vastuses. Neist ainult AG-spetsiifilistele lümfotsüüdidele on omane: mitmekesisus, spetsiifilisus, mälu, oma/võõras eristamine.
    • Põrn on suurim lümfoidorgan, mille funktsiooniks on elimineerida veres leiduvaid antigeene. Sinna saabunud veri denereeritakse läbi lümfoidkoe võrgustiku. Põrnas toimub vereringesse sattunud patogeenide kahjustamine ja vanade- kahjustunud vererakkude fagotsütoos. Põrn jaguneb punaseks ja valgeks pulbiks. Punases pulbis toimub kahjustatud vererakkude fagotsütoos makrofaagide poolt. Valge moodustavad lümfoidkoe kogumikud, koosnevad peamiselt B ja T lümfotsüütidest. Valges pulbis toimuvad spetsiifilised immuunreaktsioonid, lümfotsüütide aktiveerumine, proliferatsioon, diferentsioon ning antikehade süntees.
    • Lümfisõlmed paiknevad lümfisoonte ühinemiskohtades. Lümfotsüüdid satuvad sinna verega ja lahkuvad sealt koos lümfiga. Seal toimub patogeenide kahjustamine.

    Veel on lümfoidfolliiklid. Neid ei käsitleta organitena, kuna puudub kapsel , mis eraldaks neid ümbritsevatest kudedest. Paiknevad potentsiaalsetes patogeenide sissekäigu väratites ( nt suus mandlid ).
    Suur antigeeni molekul aktiveerib B-rakke, mis toodavad hulga tema vastu suunatud antikehi. Tekkivate antikehade segu nim POLÜKLANOOLSETEKS ANTIKEHADEKS (PKA). Tunnevad ära ja seostuvad paljude epitoopidega antigeeni molekulil.
    Saadakse loomade korduval süstimisel (immuniseerimisel) vastava antigeeni lahusega.
    PKA saamine:
  • Antigeen segataks adjuvandiga ( substants , mida lisatakse immuniseerimise käigus, et suurendada immunvastuse tugevust) ja süstitakse loomale
  • Vastusena esimesele antigeeni süstile tekib loomale primaarne im.vastus, mille tulemusena tekib madala tiitriga antisseerum, mis sisaldab suures hulgas IgM tüüpi antikehi
  • Pärast ooteperioodi süstitakse looma uuesti, et saada loomal sekundaarne im.vastus. Korratakse mitu korda. Iga süstimse tulemusena tekib järjest kõrgema tiitriga antiseerum , mis sisaldab suures hulgas IgG antikehi.
  • Antiseerum saadakse looma verest. Lastakse hüübida, eemaldatakse erütrotsüüdid ja teised vererakud ning mõningad seerumvalgud.
  • Antikehade puhstamine antiseerumist.
    Homogeenset antikehade populatsiooni on võimalik saada B lümfotsüütide liitmisel kasvajarakkudega. Saadud rakuliine kutsutakse HÜBRIDOOMIDEKS. Toodavad ühte kindlat liiki antikehi – MONOKLONAALSEID ANTIKEHI (MKA). Reageerivad vaid ühe epitoobiga antigeeni molekulis. On identsed antikehad, toodetakse ühe klooni poolt.
    B-RAKKUDE ARENG hõlmab kahte faasi:
    1) AG-sõltumatu B-rakkude küpsemise faas luuüdis;
    2) küpsete B-rakkude antigeenist sõltuv aktivatsioon ja differentseerumine perifeerias, mille tulemusena tekivad antikehi sekreteerivad plasmarakud ja mälu B-rakud.
    B-rakkude areng saab alguse lümfoidsetest tüvirakkudest, need prolifereeruvad ja differentseeruvad pro-B rakkudeks, Ig-sid raku pinnal veel pole; sünteesitakse ainult µ- ahelat ; on ka pseudo L ahelad , edasi pre-B rakkudeks ja seejärel immature-B-rakkudeks. Kerga ahel on välja valitud. Toimub muutus RNA processingus. Saadakse mature-B-rakud, nende pinnal on mIgM ja mIgD. Küpsesse staadiumisse jõuab ca 10% B-rakkudest, nad väljuvad luuüdist ja siirduvad perifeeriasse. Kui + Ag siis B rakk aktiveerub, toimub proliferats., edasi differentseerumine plasma ja mälu B rakkudeks.
    Pro-B rakkude prolifereerumine ja differentseerumine pre-B rakkudeks sõltub ümbritsevast mikrokeskkonnast, mida pakuvad luuüdi struuma rakud.
    T-RAKKUDE ARENG tüümuses on kompleksne protsess ja oluline imetaja immuunsüsteemi kujunemisel. Diferentseerumise protsessis arenevad naiivsed T rakud kas tsütoplasmaatilisteks või abistaja T rakkudeks ja protsess hõlmab muutusi efektormolekulide geenide transkriptsiooni regulatsioonis ning T rakkude pinnamolekulide ekspressiooni regulatsioonis. Enamus T rakke, sisenedes tüümusesse, ei ekspresseeri CD4 ja CD8 (DN) ning kutsutakse tümotsüütideks.
    Tümotsüüdid pääsevad tüümusesse läbi veeni, kus nad esmalt liiguvad subcapsular regiooni, kus toimub nende t-retseptorite ümber organiseerumine. Tümotsüüdid on suuremad kui küpsed T-rakud ja prolifereeruvad aktiivselt.
    ( Varaste tümotsüütide eellaste puhul: kui rakud edukalt reorganiseerivad oma TCR-b lookuse ning ekspresseerivad funktsioneeriva eel-TCR- kompleksi, siis nad paljunevad kiiresti ja teevad läbi edasise diferentseerumise ekspresseerides ko-retseptoreid CD4 ja CD8. Signaalid kantakse üle eel-Tαβ retseptorite raku proliferatsiooniks ja CD4/CD8 ekspressiooniks (DP))
    Aktiivset proliferatsiooni aitavad stimuleerida mitte lümfoidsed tüümuserakud, mis sekreteerivad tsütokiini. α ja β ahelate geenide ümberkorraldused, on vajalik RAG-1 ja RAG-2 valkude aktiivsust. Pärast proliferatsiooni, pääsevad rakud edasi tüümuse korteksisse. Seal interakteeruvad nad tüümuse struuma rakkudega, makrofaagid ja dendriitrakud ekspresseerivad MHC I ja MHC II molekule oma rakkude pinnal, aitavad läbi viia selektsiooni.
    Selles punktis arenev tümotsüüt ekspresseerib nii CD8 kui ka CD4 retseptorit, kui ka alfa, beeta TCR. Kui retseptor tunneb tüümuse raku pinnal ära MHCI molekuli, siis ta saab omale ellujäämise ja sobivus signaali. Rakud lõpetavad CD4 ekspresseerimise ja jäävad ekspresseerima CD8. Tümotsüüdid, mis omavad ellüjäämissignaali võivad minna edasi positiivsesse selektsiooni. Kui tümotsüüt tunneb ära MHCII molekuli, saab ta samuti ellujäämise signaali ja lõpetab CD4 ekspresseerimise ja järkab CD8 ekspresseerimist.
    Tümotsüüdid, mis ei tunne kumbagi molekuli ära lähevad apoptoosi. Samuti rakud, mis tunnevad liiga tugevalt molekule, suunatakse tugeva signaali abil apoptoosi.
    Negatiivne selektsioon – elimineeritakse T rakud, kes reageerivad liiga tugevasti self-MHC või reageerivad self-MHC+self peptide. Valik toimub üle MHC-peptiid kompleksi ja TCR afiinsuse. TCR peab ära tundma self-MHC ja ei tohi ära tunda oma peptiidi + MHC.
    Positiivne selektsioon MHC (I/II) peptiidse kompleksiga tüümuse epiteliaalsete rakkude küljes lubab tümotsüüdil minna järgmisesse etappi , kus DP muutub SP ( single positive ) ehk tekib kahte tüüpi CD4+CD8- või CD4-CD8+ T rakud, mis on vastavalt abistaja ja tsütolüütilised T rakud (vastavalt MHC I / MHC II). Elimineeritakse rakud, kes ei tunne ära oma MHC-d.
    Pro-T rakk migreerub tüümusesse raseduse 8-9 nädalal, veel ei ekspresseerita
    pinnaretseptoreid (CD4, CD8, TCR); ei ekspresseerita veel RAG1 ja RAG2 valke, mis vajalik TCR ümberkorraldusteks.
    MHC VALGUD on kõrgelt polümorfsete geenide produktid , mida ekspresseeritakse erinevate rakkude pinnal. Koosneb ca 100 geenist. Indiviidide vahel erinevad alleelide DNA järjestused 5-10 % st. eri indiviidide poolt ekspresseeritavad geeniproduktid on unikaalset struktuuri erinevustega. MHC alleelide vahel võivad aminohapete erinevused olla kuni 20 aa. MHC molekulid, mida antud indiviidil ekspresseeritakse, ei muutu elu jooksul.
    Koesobivusantigeen I (MHC I) - raku pinnal asuv valgukompleks, millega seonduvad rakus sünteesitavate valkude fragmendid . On glükoproteiinid, mida ekspresseeritakse kõigi tuumadega rakkude pinnal. Sisaldavad kahte peptiidahelat:
    • raske e. α-ahel sisaldab 3 domääni:

  • α1
  • α2
  • α3
    Igaüks neist sisaldab ca 90 aa, lisaks veel:
  • 25 aa membraanset osa (hüdrofoobne)
  • tsütoplasmaatilist saba (30aa)
    • kerge e. Β-ahel - seondub mittekovalentselt α-ahela ekstratsellulaarse osaga.

    α ja β ahelate ühinemine on vajalik MHC molekulide viimiseks raku membraanile. Esitlevad peptiidi TC
    rakkudele.
    Koesobivusantigeen II (MHC II) - raku pinnal asuv valgukompleks, on glükoproteiinid, mida ekspresseeritakse APC (makrofaagid, dendriitrakud, B-rakud) pinnal. MHC II koosneb kahest sarnasest ahelast α ja β (33 ja 28kD), mis on omavahel seotud mittekovalentse sidemetega, mõlemad polümorfsed.
    Esineb:
  • peptiidi siduv osa: (α1ja β1); glükosüleeritud; üks S-S sild .
  • Ig-line domään: (α2ja β2). Β2 tunneb CD4-ja.
  • transmembraanne osa
  • tsütoplasmaatiline osa – lühike, ei sisalda fosforüleerimissaite, sealt signaali edasi ei kanta.
    Sellega seondunud võõrvalgu fragmente tunnevad ära Th-rakud. MHC molekul määrab ära T-rakkude aktivatsiooni, mitte sellega seotud antigeen. Kogu T-rakkude repetuaar valitakse välja tänu MHC molekulidele. MHC valke kodeerivad geenid koonduvad lookustesse, mida kokku nim. MHC kompleks . MHC kompleksi nimetatakse inimesel HLA kompleksiks, (asub 6-ndal kromosoomil). MHC geeni koonduvad lookustesse. Klass I ja klass II lookuste vahele jääb komplemendi valkude lookus , mis on klass III lookus. On komplemendi valgud (C4;C2;BF ) ja põletiku vastuses osalevad tsütokiinid TNF-α ja TNF-β, samuti heat - shock valgud. MHC valke ekspresseeritakse kõigil kõrgematel selgroogsetel rakkude pinnal.
    MHC geenide lookused on kõrgelt polümorfsed st. et antud populatsiooni igas lookuses eksisteerib palju ühe geeni alternatiivseid vorme e alleele.
    Geenid MHC lookuses paiknevad tihedalt koos, seetõttu pärib indiviid MHC lookuste alleelid , st. mõlemilt vanemalt. Iga alleelide set’i nim. haplotüübiks. Indiviid pärib ühe haplotüübi emalt, teise isalt. Päritud alleelid ekspresseeritakse kodominantselt st mõlemalt vanemalt päritud geeniproduktid ekspresseeritakse üheaegselt samal rakul.
    Kui B-RAKK AKTIVEERITAKSE antigeeniga, siis rakk alustab prolifereerumist ja differentseerumist, et toota populatsiooni, milles on antikehi sekreteerivad plasmarakud ja mälu-B-rakud.
    Naive- B rakk aktivatsiooniks on kaks teed, T-rakkust sõltuv ja mittseõltuv tee.
    TD-rakkude aktivatsiooniks vaja:
    1) AG;
    2) kontakt T-rakuga;
    3) tsütokiinid.
    TI- võivad B-rakke aktiveerida ja AK-de sekretsiooni indutseerida ka ilma T-rakkudeta.
    Samuti on vaja B raku aktivatsiooniks kahte signaali.
    TI annab antigeeni seondumine mõlemad signaalid, TD annab antigeeniga seondumine ainult 1 signaali ja teise signaali jaoks on vaja T-rakku.
    Esimeseks signaaliks on seondumine B raku retseptoriga BCRga. Antigeen seondub IgM ja IgD pinnaretseptoritega B raku pinnal. B raku retseptor saadab signaali rakku edasi, kui kaks või enam molekuli on kõrvuti toodud, ehk siis cross - linked . Igα ja Igβ moodustavad heterodimeer. Interakteeruvad IgM,IgD jt.trans membraanse osadega. Need kaks molekuli koos moodustavad B lümfotsüüt antigeeni kompleksi. Nende tsütopl.sabades on
    ITAM moodulid (türosiinid). Igα ja Igβ-ga seonduvad src family kinaasid (Fyn, Blk, Lck). Aktiveerumine toimub läbi fosforüleerumise, loovad koha syc kinaasile, seejärel toimub syc aktivatsioon- ja käivitub rakusisene signaalide kaskaad . B-raku ko-retseptor koosneb kolmest membraanseotust valgust: TAPA-1 (CD81), CR2 (CD21),ja CD19. Nemad võimendavad reaktsiooni.
    Teine signaal tuleb CR2 retseptori vahendusel, mis on retseptoriks komplemendi valgule C3.
    Kui on vaja Th rakku, siis esmalt, antigeeni seondumine IgM genereerib signaali, mis viib klass II MHC molekulide ekspressioonini. Antigeen võetakse endotsütoosi abil sisse ja lagundatakse peptiidideks. Esitletakse antigeen. Th rakud tunnevad antigeen-MHCII kompleksi ära, mille tulemusena Th rakk aktiveerub. Th rakk ekspresseerib CD40L ja interaktsioon CD40 tagab teise signaali. B rakk hakkab tsütokiinide retseptoreid tootma ja Th tsütokiine. Seondumine nende vahel tagab signaali, mis on vajalikud B raku proliferatsiooniks ja diferantsiooni plasma ja mälurakkudeks. Tsütokiinidel on ka tähtis roll antikehade tüübi määramiseks, mida tootma hakatakse.
    TD korral toodetakse kõrge afiinsusega antikehi, see tuleb sellest, et annavad b rakule edasi signaali, et nad toodaksid kõrge afiinsusega antikehi.
    TI korral on madal afiinsusega antikehad.

    ANTIGEENIDE ESITLEMINE JA ÄRATUNDMINE T-RAKKUDE POOLT

    T rakk tunneb ära kompleksi (MHC+peptiid), mis on talle esitletud rakumembraani pinnal. Valguline antigeen peab olema degradeeritud peptiidideks (antigen processing).
    On kaks teed, endogeenne ja eksogeenne.
    Degradeeritud peptiidid seonduvad MHC molekulidega (raku sees) ja seejärel kompleks peptiid-MHC transporditakse raku membraanile ja paisatake raku pinnale, seda nimetatakse antigeeni esitlemiseks e. antigen presentation.
    MHC I-ga on seotud endogeensed peptiidid, mis protsessitekse raku tsütoplasmas. Endogeensed antigeenid produtseeritakse viiruste poolt, replitseeruvad peremees rakus, protsessitakse proteolüütilises süsteemis ja esitletakse MHC I klass molekulide poolt. Intratsellulaarsed valgud lõigatakse lühikesteks peptiidideks proteosoomi poolt. Protesoomi kaks subühikut genereerivad peptiide, mis seonduksid eriti hästi MHC I molekulidega. Lõikamine toimub protesoomi kanalis . Peptiid, mis genereeritakse tsütosoolis, transpordirakse ERi, mis võimaldaks interaktsiooni MHC molekulidega. TAP võimaldab seda transporti. Klass I MHC molekulid vajavad peptiidi, et saavutada stabiilsus. Esiteks alfa ahel ja beeta2 mikroglobuliin assotseeruvad ER membraani proteiini kalneksiiniga (chaperon). Selle kompleksi sidumine TAPi külge initseerib peptiidi kinnipüüdmise MHC poolt ja dissotsiatsiooni seejärel kalneksiinilt. Osad peptiidid ei seondu molekuliga üldse, osad seonduvad, aga on ebastabiilsed. Stabiliseeritud MHC molekul transporditakse läbi Golgi raku pinnale.
    Eksogeenne antigeen on ühinenud antigeeni esitlevate rakkude APC-dega nagu nt makrofaagid, dedtiidrakud, B lümfotsüüdid. Ekstratsellulaarne antigeen seondub APC ja siseneb rakku, seejärel lokaliseerub endosoomides. Endosoomides olevad proteolüütilised ensüümid aitavad protsessida antigeeni MHCII molekuli jaoks. Klass II alfa ja beeta ahelad on seotud ERiga. Alfa ja beeta ja invariantne ahel sünteesitakse ERis, mis transporditakse seejärel Golgi kompleksi. Golgist transporditakse eksotsüütilise vesiikuli abli endosoomi. Endosoomis algab invariantse ahela proteolüüs. Proteiin nimega invariant II on seotud alfa ja beeta ahela pakkimisega, ER väljumise võimaldamisega. MHC invariantne kompleks transporditakse varajasse endosoomi. MHC molekul võtab avatud struktuuri. Ahel CIIP seondub osaliselt protsessitud antigeeniga. Lüsosoomis ClIP eemaldatakse. MHC antigeen kompleks liigub raku pinnale.
    Antigeeni protsessing peatatakse keemiliste agentide ja proteaaside inhibiitorite abil.
    Mittepeptiidset päritolu AG esitlemine - need antigeenid tuntakse samuti ära immuunsüsteemi poolt. Selliseid antigeene esitlevad CD1 perekonna molekulid. CD1 perekonna molekul+ β2 mikroglobuliin = sarnane MHC I-ga
    Kui mikroobil on sellised valgud, millest ükski ei seondu MHC-le, siis jääb ta T-rakkudele märkamatuks! Kui mikroob muteerub nii, et ta MHC-le ei seondu võib tagajärg olla traagiline! See seletab MHC polümorfismi vajaduse (popultsiooni sees suur hulk erinevaid alleele) Igal inimesel on palju erinevaid MHC I ja II geene. MHC seondumise vajadus seletab ka miks peptiidid iseenesest on halvad antigeenid.
    Märklaudrakud – (MHC I pinnal). Kui Tc rakud võõrpeptiidi ära tunnevad, siis see rakk lüüsitakse.
    APC rakud – (MHC II pinnal). Makrofaagi otseseks eelaseks monotsüüdid. Prof APC esitlevad Ag-i MHC II abil ja nende kostimul. signaal üle B7 aitab algatada T raku aktivatsiooni.
    Dendriitrakud - Dendriidid tekitavad algse im. vastuse, neid palju MHC II pinnal; aktiveerivad naive TH rakke. Parimad T raku aktivaatorid .
    Makrofaagid aktiveeritakse fagosütoosi teel. Aktiveeritud M-il kõrge MHCII ja B7 ekspressioon tase ja nad aktiveerivad T-mälu ja effektorrakke, aga ei aktiveeri naive T-rakke.
    B-rakk osaleb APC-na T-raku aktivatsioonis.
    Puhkav B-rakk ei ekspresseeri pinnal B7-t ja ei saa aktiveerida naive-T-rakku, kuid saab aktiveerida mälu- ja effektor-T-rakke.
    Aktiveeritud B-raku MHC II tase on ülesreguleeritud ja seal algab ka B/7 ekspressioon ning see B-rakk võib aktiveerida naive, memory, effector T cells
    T-RAKKUDE POOLT ANTIGEENIDE ÄRATUNDMINE JA AKTIVATSIOON
    T- lümfotsüütide pinnal asub valk (retseptor), mille geenides toimuvad ümberkorraldused sarnaselt neile, mis leiavad aset B-lümfotsüütide küpsemisel. Varieeruvate alade tõttu T lümfotsüüdi retseptoris tunnevadki need rakud paljusid eri antigeene ära. T-rakud aktiveeruvad, kui nad tunnevad ära MHC-antigeen kompleksi.
    • Hakkavad tootma tsütokiine
    • Paljunevad
    • TH - regulatoorsed funktsioonid
    • TC - tapavad nakatanud raku (tsütolüüs).

    T-rakkudel on antigeensed retseptorid TCR-CD3 kompleks, ko-retseptorid CD4/CD8; lisaks osalevad T-rakkude aktivatsioonil mitmed lisavalgud (adhesioonimolekulid, signaalikandjad jt.). T-rakkude käitumine sõltub ka peptiidist. TCR-ist olenevalt esineb kahesuguseid T rakke αβ vôi γδ. Inimese veres on enamus (90%) αβ heterodimeerid, ülejäänud (10%) on γδ. Môlemad tüüpi T rakud vôivad olla nii “helper” kui “killer” funktsiooniga.
    γδ T rakud on CD8- ja CD4-;.
    Ligandideks on põhiliselt fosforüleeritud mittepeptiidsed metaboliidid, mida rakus on raku endi omi ja bakteriaalseid. Retseptorite repetuaar - suhteliselt väike, sest metaboliitide varieeruvus ei ole suur.
    Äratundmine on:
  • MHC- laadne (kasutatavad MHC-d on mitteklassikalised)
  • superantigeen-laadne (superantigeenid seonduvad Vβ elemendi kaudu mittespetsiifiliselt)
  • allosteerilise efekti kaudu – (ligand seondub γδ retseptoriga- konformatsiooni muutus, mille tunneb ära teise raku retseptor)
  • AG-AK laadne.
    γδ T rakud – osalevad autoimmuunsuse kujunemisel, samuti kasvajarakkude ja self-stress valkude äratundmisel
    50…95% inimese γδ T rakkudest ekspresseeerib
    ühte kindlat TCR varianti - γ9 /δ2.
    Mittepeptiidseid antigeene tunnevad ära T rakud: αβ TCR+CD4-+CD8-; αβ TCR+CD8+, γδ TCR+CD4-+CD8- .
    Nii humoraal kui rakulises imm.vastuses on kesksel kohal T rakkude aktivatsioon ning klonaalne ekspansioon. Th-rakkude aktivatsioon algab Th TCR-CD3 kompleksi interaktsiooniga APC pinnal. Initsieeritakse biokeemiliste sündmuste kaskaad, mis indutseerib resting Th rakku to enter the cell cycle (Go—Gi); Th –prolif. ja differentseeruvad mälu ja efektor -rakkudeks. Th rakus aktiveeritakse mitmed geenid, millede produktid on olulised interaktsioonides AG-ga ja äratundmisel.
    1) vahetud (ekspresseeritakse 30’ peale AG äratundmist); kodeerivad transkriptsioonifaktoreid c-Fos, c-Myc, c-Jun, NF-AT, NF-kB.
    2) varajased (1-2h jooksul); kodeerivad erinevaid tsütokiine: IL-2; IL-3; IL-6; IFNγ jt).
    3) hilised geenid –ekspresseeritakse enam kui 2p hiljem st.peale AG tundmist; kodeerivad adhesioonimolekule. Aktiveeritakse erinevad signaalirajad.
    BCR ja TCR
    Kuna mõlemad retseptoritel on väga lühike tsütoplasmaatiline domään, peavad nad assotsieeruma invariantsete signaali ülekande molekulidega, selleks, et genereerida rakusisene signaal.
    IgαIgβ BCR jaoks
    CD3 TCR jaoks.
    BCR on raske ahel ja kappa /lambda ahel. BCR retseptoriks on antikeha. Multivalentsed antigeenid saavad otse seonduda BCR ja sellega põhjustada BCR cross-linki, mis tagab signaali ülekande.
    TCR on alfa/beeta/ gamma /delta ahelad. TCR on heterodimeer. Kaks ahelat on disulfiid sidemetega seotud T-raku plasmamembraani külge. Geneetilise mitmekesisus – T-rakud ei läbi somaatilist mutatsiooni ega Class switching, ei genereerita V(D)J rekombinastiooniga. Koretseptoritena kasutav BCR CD19 ja CD21 ja TCR CD4 ha CD8.
    B rakud ja T rakud tunnevad ära erinevad substante kui antigeeni. B rakk kasutab siis raku pinnal seotud immunoglobuliini kui retseptorit. BCR tunneb ära natiivse antigeeni. TCR tunneb peptiid-MHC kompleksi ära. TCR vajab, et talle esitletakse peptiidi koos MHC klass molekulidega.
    Üheks sarnasuseks võiks lugeda selle, et nad mõlemad annavad signaali edasi türosiinkinaaside abil st vajavad türosiinkinaase vastavalt t raku või b raku aktivatsiooniks.
    NK RAKUD
    Organismis on veel ka lümfotsüütidele lähedasi rakke, mida kutsutakse NK- rakkudeks. (NK- natural killer) . Need osalevad kasvajarakkude hävitamises ning ka viiruste poolt nakatatud rakkude hävitamises. NK rakkude in vitro uurimine on näidanud, et kui nad on aktiveeritud, siis nad on võimelised tapma kõikvõimalikke rakke. Organismis käituvad nad aga väga selektiivselt, tappes ainult võõraid ja nakatatud rakke, kuid mitte normaalseid rakke. Tuntakse nii positiivseid retseptoreid (mis vastava ligandiga seostumisel käivitab NK-rakus sihtrakku surmava aktiivsuse), kui ka negatiivseid retseptoreid (mis ei lase NK-rakul sihtrakku tappa). Üheks ligandiks, mis seostub nn. negatiivse retseptoriga ja mis seega pidurdab sihtraku tapmise NK-raku poolt, on suure koesobivuskompleksi klass I antigeenid (MHC klass I). Need valgud on olemas enamikes normaalsetes kudedes kuid tihti on nende valkude ekspressioon kadunud vôi alanenud kasvajarakkudes vôi ka viiruste poolt nakatatud rakkudes.
    Kuna tsütotoksilised T-lümfotsüüdid vajavad sihtraku tapmiseks MHC-antigeenide olemasolu, siis NK-rakkude puhul on asi vastupidi - MHC antigeenide puudumine on signaaliks NK-rakkudele, et tegemist on 'kahtlase' rakuga. Siit on näha, et NK-rakud ja T-lümfotsüüdid täiendavad teineteist: NK-rakud tapavad neid rakke, mis T-lümfotsüütidel jäi kahe silma vahele.
    Kuidas im.süsteem kaitseb organismi patogeenide eest.
    Patogeenide selektiivse surve all on meil tänaseks väljakujunenud keerukas immuunsüsteem. Loomulik süsteem – tagab esmase kaitse, aktiveerib adaptiivse immuunsuse (antikehad ja T-rakuline vastus).
    Bakterid sisenevad organismi tavaliselt hingamisteede, seedetrakti või urogenitaalse trakti kaudu või haavandid nahas, limaskestadel. Organismi im.vastus sõltub nakatava patogeeni kogusest ja virulentsusest. Madalast nakkustasemest saab jagu innate immuunsus. Kõrgema nakkustaseme ja suurema virulentsuse korral vastab bakteriaalsele nakkusele adaptiivne immuunsus, eelkõige AK-d.
    Mõnedel juhtudel, ntks kui bakter paljuneb rakus, on im.vastuseks spetsiifiline delayed-type hypersensitivity (DTH) vastus. Immuunvastus ekstra -ja intratsellulaarsete bakterite vastu on erinev.
    Eksotokiine toodavad ja sekreteerivad ekstratsellulaarsed bakterid, eksotoksiinid avaldavad erinevat kahjulikku toimet organismile ja halvavad ka immuunsüsteemi aktivatsiooni.
    Eksotoksiinid on superantigeenid. Aktiveerivad T-rakke mittespetsiifiliselt ja põhjustavad süsteemset põletikureaktsiooni, mis halvab omakorda adaptiivsed immuunvastused. Ekstratsellulaarsed bakterid replitseeruvad väljaspool rakku. Elavad veres, kudedes, kopsus , urogenitaaltraktis, seedeelundkonnas - põhjustavad põletikku ja kudede destruktsiooni
    Eraldavad toksiine :
    • Endotoksiinid - bakterite raku kesta komponendid (LPS
    • Eksotoksiinid – bakterite poolt sekr-tud (N: difteeria toksiin)

    Toksiinid aktiveerivad tsütokiinide produksiooni, moduleerivad kinaaside jt ensüümide aktiivsust. Ekstratsellulaarsete bakterite vastase immuunsuse eesmärk on elimineerida bakterid ja neutraliseerida toksiinid ja seda teevad hästi antikehad. Intratsellulaarsed bakterid elavad raku sees. Nende vastu on loomulik immuunsus ebaefektiivne, kuna bakterid on lüsosoomidele resistentsed, seetõttu infektsioonid on sageli kroonilised. NK rakud on parim kaitse IC infektsiooni korral: NK suudavad ise hävitada nakatunud raku, sünteesivad INFγ-t, mis aktiveerib teisi rakke. Omandatud immuunsus - peamiselt cell mediated. Th1 CD4+ Th rakud aktiveerivad CD8+ Tc rakke.
    IC bakterid elavad raku sees -kättesaamatud AK-dele. Th rakkude poolt sekreteeritavad tsütokiinid on tähtsal kohal: N:IFNγ on väga tähtis. Ta aktiveerib makrofaage veel aktiivsemalt kahjutuks tegema sissesöödud patogeenid .
    Endotoksiinid on mikroorganismi rakuseina integraalsed koostisosad, mis kutsuvad esile põletikulise vastuse. Tulemuseks - jõuline polüklonaalne antikehade immuun vastus LPS-ile.
    Süsteemse bakteriaalse nakkuse endotoksiinid võivad käivitada immuunvastuse akuutse faasi. Põletikulise vastusega kaasnevad koe kahjustused/ purustused või nakatunud raku hävitamine(killing) – ikka selleks, et hävitada organismi sissetunginud patogeen. Sageli on tulemuseks ka immuunpatoloogia .
    Viirused elavad raku sees. Viirus saab organismi sisse tungida põhiliselt ikkagi limaskestade kaudu või haava kohast. Peremehe organismi sees hakkavad viirusnakkusele vastu nii innate kui adaptive i. mehhanismid , et teha viirus kahjutuks. Kas see õnnestub sõltub sellest, kui efektiivsed on peremehe kaitsemehhanismid antud viiruse taktika vastu. Paljud viirused kasutavad nakatamisel kaitsmiseks mõeldud mehhanisme ja retseptoreid. Viiruste esmane toime on sageli tsütopaatiline (lüüsivad rakud), kuid viirused võivad pikka aega püsida ka latentses faasis (N:HIV). Teised viirused (N: influenza , rõuged) eelistavad ellujäämise strateegiat, kus toimub nakkuse kiire, efektiivne levik infektsiooni akuutses faasis. Viiruse elimineerimiseks on organismis spetsiifilised effektor -mehhanismid ja mittespetsiifilise vastuse mehhnismid.
    Spetsiifilise vastuse osa:
    1. Neutraliseerivad AK-d - seonduvad viirusega, kui ta on rakust väljas;
    2. CD8 T rakud (CTL) - vajavad Th rakke (tsütokiinide tootjad) ja kostimulatsiooni nakatunud rakkudelt.
    Mittespetsiifilised:
    Tüüp I interferoon suudab inhibeerida viiruse replikatsiooni.
    Inhibeeritakse valgu süntees /viiruse replikatsioon .
    INF α/β seostuvad ka NK rakkudega ja tõstavad NK rakkude lüütilist aktiivsust.
    NK-rakud lüüsivad nakatunud rakud, sest need ei esitle enam AG-ne.
    Interferoonid on antiviraalsed valgud, mis takistavad viiruse paljunemist. On väikesed (15-30kD), taluvad kuumust ja madalat pH-d. On eriti olulised akuutsete, lühiajaliste infektsioonide puhul, ei avalda mõju infekteeritud rakule on peremehe, aga mitte viiruse spetsiifilised.
    Paljud viirused neutraliseeritakse AK- de poolt - tähtis infektsiooni akuutses faasis ja reinfektsionide korral. AK-d on efektiivsed kui takistavad kas viiruse seondumist rakuga või blokeerivad viiruse envelope fuseerumist raku plasma membraaniga.
    Kui viirus on jõudnud latentsesse faasi (kui viiruse DNA integreerub peremehe kromosomaal DNA-sse), siis on Th ja Tc rakud põhilised antiviralkaitses.
    Aktiveeritud Th1 rakud toodavad IL-2, IFNγ, TNF-i, mis vastavad viirusele otse või kaudselt .
    Spetsiifilised Tc rakud tekivad 3-4p jooksul peale infeks algust, Tc max.7-10 päeva pärast, millal enamus virioone elimineeritakse Tc poolt ja seejärel toimub spetsiifiline Tc langus.
    Seened: Eksisteerib ca 1 milj seene liiki, neist ca400 põhjustab haigusi inimestel.
    Neid haigusi klassifitseeritakse:
    • Infektsiooni koha järgi
    • Virulentsuse järgi
      • primaarsed (kõrgelt virulentsed, nakatavad terveid inimesi);
      • oportunistlikud (sobiva juhuse tahtel) – nakatavad põhiliselt immuunsupresseeritud organisme.

    Seente elutsükli produktid võivad olla: toksilised, kartsinogeensed või põhjustada isegi hallutsinatsioone.
    Osa on rakuvälised, osa on rakusisesed . Tugevate kestadega. Neid saab hävitada hapniku radikaalidega ja madala pH juures. Spetsiifilise immuunvastuse osas on olulisem rakuline vastus. Inimene saab seentega üldjuhul hästi hakkama. Immuunpuudulikkusega inimesel võivad hakata vohama.
    Loomulik immuunsus kontrollib edukalt seentega nakkusi. Neutrofiilide abil toimuv fagotsütoos saab hakkama enamusega seentest.
    Neutropeenia (madal neutrofiilide arv)- sellised inimesed on vastuvõtlikud seenhaigustele.
    Komplemendi rajad - edukas immuunvastus; TLRs seen .inf. vastuseks.
    Parasiidid : ainuraksed , sooleussid, nematoodid . Rohkem on neid troopikas. ca 30 % elanikkonnast kannatab nende käes. Malaariat põeb 600miljonit inimest, nendest 1-2miljonit sureb igal aastal. Parasiidid suudavad mitmel moel imuunsüsteemi üle kavaldada. Paljudel on tugev kest ja teised paljunevad makrofaagides. Immuunkaitses on oluline IgE im.vastus - (baso-ja eosinofiilid). Parasiitidel on erinevad arengustaadiumid ja osa neist on sageli vaheperemeestes. Loomulik immuunsus on ebaefektiivne (kui parasiit suudab tungida organismi, siis seal suudab ta ka ellu jääda ). Komplement on ebaefektiivne; fagotsüüdid võivad hoopiski infeksiooni levitada, paljundada. Omandatud immuunsus, eri parasiitidele on eri vastus. Ainuraksete parasiitide vastane kaitse on nii humoraalne kui rakuline.
    • Humoraalne kaitse, siis kui parasiit on vabalt veres.
    • Rakuline kaitse, siis kui parasiit on raku sees.

    Ainuraksed parasiidid väldivad immuunsüsteemi: muutes pinnavalke (genetic swich).
    ALLERGIA on spetsiifiliste immunoloogiliste mehhanismide poolt vallandatud ülitundlikkusreaktsioon. Ülitundlikus jaguneb allergiline ja mitte allergiline. Allergiline jagunev omakorda IgE vahentatud ja mitte IgE vahendatud. Allergeenid on allergilist reaktsiooni põhjustavad antigeenid.
    Tavaliselt glükoproteiinid, molekulaarmass 15–50 kDa.
    Valgu allergeensus sõltub tema epitoopide arvust, mis võibolla termolabiilne või termostabiilne – denaturatsioon kuumutamisel võib muuta valgu vähem või rohkem allergeenseks või luua uusi allergeene.
    Hapteen on madalmolekulaarne ühend, mis muutub allergeeniks, seostudes kandjavalguga.
    Peamised teed, kuidas allergeenid organismi pääsevad on hingamisteed , silma sidekest, nahk, seedetrakti limaskest, toidu, ravimitega ja veri (putukamürk).
    Peamised allergia teket mõjutavad tegurid on:
    • Kontakt allergeeniga - oleneb kogusest ja ajast, töötlemine ja organismi sisemine tee.
    • kaitsebarjääride läbilaskvus
    • immuunreaktsiooni mõjutavad tegurid.

    Allergiaid on mitmesuguseid. On:

    Esimesed on näiteks oraalne allergiasündroom, millega kaasneb huulte , suu limaskesta sügelus ja turje jmt, mao sooletrakti nähud, millega kaasneb oksendamine jmt. Teisteks on näiteks allergiline eosinofiilne ösofagiit, gastriit ha gastroeneriit, millega kaasneb kõhuvalu, oksendus jne, toiduvalgu enterokoliit ja proktiit, millega kaasneb kõhulahtisus ja veriroe, ja paljud teised.
    Anafülaksia on raske, generaliseerunud , mitut elundkonda haarav ülitundlikkusreaktsioon. Võibolla eluohtlik hingamisraskuse või järsust vererõhu langusest tingitud šoki tõttu, kujuneb mõne minutiga, vajab kohest esmaabi.
    Toiduallergia on imikutel levinud, kuid vanusega sageli hakkavad taluma : lehmapiima 3 a vanuselt 75–90%, muna 5 a vanuselt 57%, kala, maapähklit 15%. Kuid samas võib kujuneda aeroallergeenide allergia , atoopiline ekseem enamasti taandub, kuid 50–80%-l kujuneb allergiline nohu v astma.
    Viimastel aastakümnetel on allegiahaigused arenenud riikides oluliselt sagenenud, seda eriti lapse- ja noorukieas. Allegiahaiguste levimuses on suuri erinevusi.
    Üheks oluliseks probleemiks on ristallergia, mis võib esineda näiteks bioloogiliselt lähedaste liikide vahel, nt virsik ja aprikoos. Allergia diagnoosimiseks tehakse küsitlusi ja nahateste. Ükski meetod ei määra 100%-lise kindlusega isiku allergilisuse/mitteallergilisuse.
    Nahatestideks on:
    • nahatorketest, mida tehakse IgE-vahendatud allergia korral. Mõõdab nii spetsiifilist IgE-d, mediaatorite vabanemist nuumrakust kui ka koereaktsiooni mediaatoritele
    • Epikutaan e aplikatsioon e lapitest , mida tehakse aeglast tüüpi ja kombineeritud allergia korral (atoopiline ja kontaktdermatiit )
    • IgE antikehade määramine vereseerumis – RAST, ELISA , CLA - Esineb kvalitatiivne seos testi tulemuse ja kliiniliselt olulise allergia vahel: kõrgem tiiter – suurem allergia tõenäosus, ei sõltu ravimitest, naha reaktiivsusest, uuritava seisundist. Omab väiksemat tundlikkust ja spetsiifilisust kui nahatestil. Puuduseks on see, et on kallim, seetõttu kasutatakse, kui nahatest pole võimalik või nahatesti tulemus ei rahulda
    • Provokatsioontest - allergeeni manustatakse šokkorganisse: nahale, silma, ninna, bronhidesse või suu kaudu. Esineb veenvaim tõestus, et antud allergeen vallandab haigusnähte. Samas negatiivne test ei välista täielikult ülitundlikkust ja samuti võib olla valepositiivne – platseebo. On kallis, keeruline, aeganõudev, esineb anafülaksia oht.

    Nahateste ei saa teha allergia ägenemise, oluliselt kahjustatud naha, teatud ravimite kasutamise korral.
    Allergia raviks on allergeenide vältimine, tolerantsuse kujundamine, medikamentoosnne ravi jmt.
    HIV, AIDS, IMMUUNPUUDULIKKUS
    HIV kuulub retroviiruste perekonda lentiviiruste hulka. HIV on RNA viirus. Avastati 1983 aastal. 1986 aastast nimetatakse HIV-ks.
    Vastavalt praegusele taksonoomilisele liigitusele jaguneb viirus kolmeks subtüübiks :
    • HIV-1 - 9 alatüüpi. Eestis on registreeritud alatüübid B, A, H
    • HIV-2
    • HIV-0.

    Retroviirus , genoomiks -2 RNAd , tema kapsiidi pinnal on 2 olulist valku gp 120 ja gp 41. gp 120 seondub suure afiinsusega T-rakkude CD4 molekulile (vajalik ka kemokiini koretseptor). Kui kemokiini retseptor on mutantne, siis inimene ei nakatu. gp41 on vajalik T-rakkude membraanist läbitungimiseks. Viiruse RNA genoom transkribeeritakse cDNAks - proviirus RT abil. Proviirus integreerub peremehe genoomi. HIV-i võimalik hoida teatud määral kontrolli all RT inhibiitoriga AZT (3-azido 3-deoksü-tümidiin) abil.
    Monotsüütidel/makrofaagidel on koretseptoriks CCR5. Koreseptorite olemasolu selgitab, miks ühed HIV-1 strains eelistavad T rakke, teised makrofaage.
    Seega HIV viirus võib kinnituda ka dentriid rakudele ja makrofaagidele. Haiguse progresseerumise aeg väga erinev. Üldiselt 10 aasta jooksul. 5 – 10 % HIV positiivsetel pikka aega haigus ei progresseeru.
    Viiruse peamine paljunemiskoht organismis on lümforetikulaarne kude, peamiselt lümfisõlmed ja luuüdi.
    CD4 rakkude hulga vähenemine viib rakulise immuunsuse nõrgenemisele. Langetab vastupanuvõimet eelkõige intratsellulaarsete mikroobide ja viiruste suhtes. HIV infektsioon nõrgendab ka humoraalset immuunsust ja immunoloogilist mälu.
    Mikroobid ei vallanda organismis adekvaatset immuunreaktsiooni.
    AIDS on omandatud immuunpuudulikkuse sündroom. AIDS ehk HIV-tõbi on HIV-nakkuse lõppfaas. AIDSi väljakujunemisel on inimese kaitsesüsteemi töö tugevasti häiritud ning organism muutub väga vastuvõtlikuks kõikvõimalikele haigustekitajatele.
    HIV-1 väliskeskonnas ebastabiilne. Kandub üle: verega otse. Proviiruse cDNA integreerub tuuma ja võib jääda pikaks ajaks latentsesse seisu.
    AIDS areneb välja siis kui CD4 T-rakke on jäänud 10 korda vähem algsest.
    Päris nakatumise algul toimub viiruse kiire paljunemine. Viirust aktiveerivad kõik aktivaatorid, mis aktiveerivad CD4 T-rakke:
    1)seondumine AG-le;
    2)tsütokiinid;
    3)PAB aktivaatorid.
    Algul sünteesitakse põhiliselt regulatoorseid valke, alles lõpus tehakse pakkimiseks vajalikud valgud ja peremeesrakk lüüsitakse. HIV nakatab ka makrofaage, kus ta võib pikka aega pesitseda. Paljud haiguse ilmingud on tingitud nakatunud makrofaagide poolt sünteesitud tsütokiinidest. 60-70% AIDSi haigetest jäävad dementseteks. Makrofaage ei lüüsita. Kui CD4 T-rakud on hävitatud, käib rakuline immuunsus alla.
    Kui vähem kui 200 T-rakku/mm3, siis:
    1)organism ei suuda enam võidelda rakusiseste bakterite ja viirustega, seenhaigustega;
    2) arenevad kasvajad (Caposi sarkoom ).
    3) makrofaagide geenide aktivatsioon muutub - dementsus.
    On takistatud ka uute CD4 T-rakkude küpsemine. gp120 sünteesitakse ka lahustuva valguna rakkude kokku sulatamiseks. Seondub ka nakatumata rakkudele, takistades nende funktsioneerumist. Tekivad ka antikehad gp120 ja gp41 vastu. Kui antikehad seonduvad gp120-ga, siis makrofaag võtab viiruse enda sisse, mida too ootabki. T-rakuline immunsus ei saa funktsioneerida, sest regulatsioon blokeeritud.
    HIV-nakkuse ülekandumine emalt lapsele võib toimuda raseduse käigus, sünnitusel või rinnapiimaga toitmisel. Sünnituse käigus on nakatumisrisk 25–30% ning see sõltub jällegi ema haiguse staadiumist – mida kaugemale on arenenud haigus, seda suurem on ka risk – ning veel paljudest muudest faktoritest.
    Vaginaalse sünnituse korral on risk nakkust saada suurem kui keisrilõikega sünnitades. Rinnapiimaga nakatumise risk on 7–22%.
    HIV-nakkuse ülekandumist emalt lapsele saab vastavate ravimitega ära hoida! Nakatumise tõenäosust on võimalik vähendada mõne protsendini.
    VAKTSIIN on vahend kunstlikult kujundamaks immunoloogilist mälu. Esimeseks vaktsiiniks oli lehma rõugete tekitaja Vaccinia viirus, millega Ed. Jenner nakatas poissi ja poiss omandas immunsuse Variola viiruse ehk rõugete suhtes ( 1798 ). Tänapäeval on vaktsiine 26 nakkushaiguse vastu. Vaksineerimisel kasutatakse töödeldud haigustekitajat, mis ei ole võimeline haigust tekitama, kuid tagab siiski immuunsuse tekke. Vaksineerimisel tutvustatakse organismile võõraid antigeene, mis pärinevad haigustekitajatelt ning nii õpetatakse organismi nende vastu võitlema. Samas ei haigestuta selle protsessi käigus tegelikult. Tekivad B-ja T mälurakud mistõttu esineb uuel rünnakul kiire immunoloogiline kaitse.
    Ideaalse vaktsiini omadused:
    • laialdaselt kasutatav (st kasutatav kõikjal üle maailma)
    • temperatuuri (kuumuse) kindel,
    • esineks efektiivne pikaajaline mõju ühekordsel kasutamisel ,
    • oleks sobiv kasutamiseks väikelaste vaksineerimisel.

    Passiivse immuniseerimise korral, ei kutsuta esile immuunsüsteemi aktivatsiooni ja ei teki immunoloogilist mälu, kaitse on lühiajaline ja ajutine. Selleks on näiteks mao hammustuste korral antav vaktsiin. Viiakse sisse puhastatud mürgiga seonduvaid antikehi.
    • KAHJUSTATUD E. ATENUEERITUD ELUSVAKTSIINID - kasutatakse nõrgestatud tõvestavaid mikroobe, mis pole võimelised haigust põhjustama, aga suudavad organismis tekitada tugeva B- ja T-rakulise immuunvastuse. Kahjustatud viirusvaktsiinid on andnud paremaid tulemusi, sest viiruse puhul sünteesitakse antigeene raku sees ja humoraalsed AK-d ei saa neid üldjuhul kätte, kuid samas aktiveeritakse tugev T-rakuline i.vastus (Th abiga). Kahjustatud vaktsiinid on tõhusad, piisab ühest doosist, kuid nad pole alati ohutud elusa mikroobi tõttu. N: tüüfuse vaktsiin, kus Salmonella typhimurium’i kahjutuks tegemiseks eemaldati bakteriaalne O-antigeen. Katsetel saadi head tulemused, see tüüfuse vaktsiin litsenseeriti, võeti kasutusele. Tunduvalt hiljem selgus, et O-antigeeni eemaldamine polnud piisav S. typhimurium’i kahjutuks tegemiseks. Selles tüves sisaldus teine, esialgu avastamata jäänud mutatsioon , mis tagas tegeliku avirulentsuse. Kahjustatud vaktsiinide kõige suurema probleem on tasakaalu leidmine ohutuse ja tõhususe vahel.
    • SURMATUD E BAKTERIAALSED VAKTSIINID - tõvestav mikroob on surmatud (kemikaalid, kõrge temp.) töötlusega. Tekitavad põhiliselt B-rakulise vastuse, kestva immuunsuse jaoks on vaja kasutada lisadoose ja/või adjuvante. N: kõige tuntum on tüüfuse vaktsiin; järgnesid teiste bakteriaalsete kõhutõbede ja läkaköha vastu. Probleemideks olid, et paljud osutusid ebaefektiivseteks, sest kaitse ei kestnud kaua, vaktsiinis olevad endotoksiinid tekitasid kõrvalnähte. Tänapäeval kasutatkse laiemalt veel vaid tüüfuse ja läkaköha vaktsiine. Planeeritakse kasutada surmatuid ja kahjustatud polioviiruse vastaseid vaktsiine segamini – esimesi laste vaksineerimiseks, hiljem teist kuna efektiivsem ja tagab kestva immuunsuse.
    • MIKROOBSETEST KOMPONENTIDEST VAKTSIINID - töötati välja teetanuse ja difteeria vastu. Mõlemil juhul oli varem näidatud, et haigust põhjustab bakteris leiduv valguline toksiin. Seetõttu kasutati vaktsiinis keemiliselt muudetud toksiini, mis oli kaotanud oma toksilised omadused. Saadi suurepärased tõhusad ja ohutud vaktsiinid, mis on kasutusel siiani. Puhastatud ühekomponendilise vaktsiini puhul toimub immuunstimulatsioon eelkõige kaitset pakkuvatele molekulidele, kuid tavaliselt on see B-rakuline immuunvastus ja kaitse võib jääda nõrgaks, seepärast kasutatakse liitvalke: N.polüsahhariid+ valguline AG.
    • REKOMBINANTSED VAKTSIINID - Suureks probleemiks uute vaktsiinide saamisel on mikroobid, mis ei kasva laborioludes. N: B ja C hepatiidi viirused; pidaltõbi, hingamisteede nakkus , malaaria. Läbimurre selliste mikroobide vastaste vaktsiinide valmistamisel tuli tehnoloogiaga, kus haigust tekitavate mikroorganismide geenid kantakse üle ja ekspresseeritakse tehistingimustes - kergesti kasvatavates organismides (E.coli) Esimeseks oli B-hepatiidi vaktsiin, see ekspresseeriti pagaripärmis.
    • DNA VAKTSIINID - organismi viiakse DNA plasmiid , mis sisaldab tõvestaja (anti)geene. Plasmiidsel kujul “ paljas ” DNA sisaldab vähemalt 3 tähtsat komponenti:
        • bakteriaalset replikatsiooni alguspunkti
        • tugeva eukarüootse promootori kontrolli all olevat antigeeni (või mitut antigeeni)
        • selektsioonimarkerit.

    Esimene ja viimane on vajalik plasmiidi tootmiseks bakterites suurtes kogustes ning et plasmiid poleks võimeline replitseeruma inimese enda rakkudes, teise abil saab vaksineeritav organism ise toota ja modifitseerida antigeeni ning indutseerida selle vastu immuunvastuse DNA vaktsiinidega tekkiv immuunvastus on tugev ja põhiliselt T-lümfotsüütide vahendatud. Plasmiidi viimisel rakku kasutakse põhiliselt lahustunud plasmiidi süstimist lihasesse või geenipüssi, kus kullaosakestele seotud DNA tulistatakse naharakkudesse. Kui plasmiid on jõudnud raku tuuma, toimub plasmiidil paikneva antigeeni transkriptsioon , tekkinud mRNA transporditakse tsütoplasmasse ja transleeritakse. Seejärel toimub sünteesitud valgu protsessimine proteasoomis, ning peptiidi sidumine MHC I molekuliga. See kompleks viiakse tsütoplasma membraani, kus toimub peptiidi esitlemine CD8+ T-lümfotsüütidele. Oluline, et ei tekiks soovimatut immuunvastust ja et see oleks suunatav antigeeni esitlevatele rakkudele (makrofaagid). DNA-vaktsiinid on perspektiivsed, praegu veel aktiivses uurimis-ja arenguetapis.
    • viiruse sarnastel partiklitel jt kandjatel põhinevad vaktsiinid.

    AUTOIMMUUNSUS on immuunsus, mille korral organism ründab iseennast , tootes enda vastu AK-i.
    Positiivse selektsiooni korral jäävad ellu vaid need T-rakud, kelle TCR on võimeline tüümuses ekspresseeritud oma keha MHC klass I või II retseptoreid ära tundma. Positiivne selektsioon toimub tüümuse korteksis. Need T rakud, kes ei suuda seonduda MHC I/II retseptorile, lähevad tüümuses 3-4 päeva jooksul apoptoosi.
    Negatiivse selektsiooni korral elimineeritakse T-rakud, mis tunnevad liiga kõrge afiinsusega ära üksikut kehaomast MHC molekuli. Toimub T rakkude interaktsioon tüümuse stroomarakkudega. Liiga tugevalt seonduvad tümotsüüdid hukkuvad apoptoosi tagajärjel.
    Kuna tüümuse MHC I ja II molekulid esitlevad kehaomaseid antigeene tagatakse niimoodi tolerantsus enda antigeenide suhtes. Antigeeni esitlus tüümuses on tolerantsi tekkimise eeltingimus.
    • Tolerants on antigeeni suhtes õpitud ja spetsiifiline taluvus.
    • Tsentraalne tolerants tekib lümfotsüütide arengu käigus tüümuses ja luuüdis, kus toimub autoreaktiivsete T ja B rakkude negatiivne selektsioon ja klonaalne kõrvaldamine.
    • Periferaalne tolerants tekib perifeerias, peale T ja B rakkude küpsemist.

    T rakud muutuvad kiiremini tolerantseks, B rakud kaotavad tolerantsese kiiremini. T rakkude tolereeriv doos on madalam kui B rakkudel.
    Tolerantsi kadumise tagajärjel tekib autoimmuunsus. Autoimmuunsus on organismi võimetus teha vahet oma ja võõra komponendi vahel, mille tulemusena tekib immuunvastus organismi enda rakkude ja kudede vastu.
    Tolerantsi kadumise põhjusteks on:
    • uued T ja B raku kloonid , mis tekivad ilma antigeeni juuresolekuta,
    • viirusinfektsioonid indutseerivad vastava tsütokiinide keskkonna, mis võib anergseid rakke jälle sisse lülitada,
    • viirusinfektsiooni tagajärjel tekkinud uued epitoobid,
    • hormoonid (östrogeen),
    • ravimid ,
    • ristreaktiivsed antigeenid,
    • mimikri,
    • polüklonaalne aktivatsioon.

    Immuunpuudulikkus on põhjustatud sageli ühest geeni defektist; autoimmuunsus on tavaliselt polügeenne. Tuntumad autoimmuunhaigused on näiteks:

    Tagajärgede erinevusest hoolimata on autoimmuunsete haiguste tekkes mitu sarnast joont, andes alust arvata, et haiguste põhjustes ja arengus mängivad sageli rolli samalaadsed tegurid. Oluline osa immuunreaktsioonis on T-lümfotsüütidel ja antikehadel. T-lümfotsüüdid on oma ja võõra antigeeni äratundmise aluseks. Nemad koos antikehi tootvate B-lümfotsüütidega vastutavad selektiivse kaitse eest võõrastest mikroobidest pärit valkude ja muude antigeenide vastu, samal ajal kui oma organismi antigeenid jäetakse puutumata. Samamoodi on nad kesksel kohal autoimmuunse reaktsiooni tekkes, sest sel juhul on nad kaotanud oma “orientiiri” ja käituvad vastupidi füsioloogiliselt normaalsele olukorrale. Ainuke viis selliseid haigusi tõhusalt ravida on tegelda nende haiguste põhjustega.
    Autoimmuunsuse teke on kompleksne protsess: mitme erineva teguri ja haigusmehhanismi koosmõju. Kindlasti on pärilikkusel tähtis osa autoimmuunhaiguste tekkes, kuigi autoimmuunhaigusi ei saa liigitada klassikaliste geneetiliste haiguste hulka.
    Autoimmuunhaiguste puhul enamasti puudub üks kindel geneetiline mutatsioon, mis põhjustaks haigust. Selle asemel on tegemist paljude geenide koostoimega ja oluline tähtsus on eri geenide väikestel erinevustel ehk polümorfismidel. Geneetilistele tegurite kasuks räägib ka asjaolu, et kolmandikul kuni pooltel geneetiliselt identsetel ühemunakaksikutel, kellest üks on haigestunud, areneb autoimmuunhaigus ka teisel kaksikul. Kuid pigem tuleb geenide osa näha autoimmuniteedi eelsoodumusega, millest omakorda võib areneda mingi autoimmuunhaigus.
    KOMPLEMENDI AKTIVATSIOONI erinevad teed. Nimeta komplemendi peamised funktsioonid organismis.
    Komplement on vere seerumi aktiivsus, mis täiendab antikeha funktsiooni. On evolutsioonis ammu välja kujunenud kaitsessüsteem, mis koosneb enam kui 30-st vere valgust. Komplement ja fagotsüüdid aitavad antikehal inaktiveerida organismi sissetungijaid.
    Komplemendi peamised funktsioonid on
    • Antikehade poolt märgistatud rakkude lüüs
    • Opsonisatsioon -> Fagotsütoos
    • Kemotaksis
    • Immuunkomplekside (IC) lagundamine

    Komplemendi aktivatsiooniks on kolm erinevat teed:
    • Klassikaline - süütenööriks on IgM või IgG, mis on seondunud antigeeniga. Antikeha seondumisel antigeenle, paljastub antigeeni sidumissait , mis on sidumisekohaks esimesele komplemendi komponendile C1-le. See molekul on moodustunus C1q, C1r ja C1s. C1 seondumise tagajärjel aktiveeruvad C1r ja C1s subühikud. Aktiveeritud C1s vastutab järgmise kahe komplemendi C4 ja C2 lõikamise eest. C4 lõigatakse kaheks fragmendiks, suurem C4b molekul seondub märklaud membraaniga, väiksem C4a molekul ujub minema. C4b seondub seejärel C2. Seejärel C1s jällegi lõikab C2 molekuli kaheks tükiks, C2a, mis jääb alles, C2b, mis jällegi ujub minema. Membraani külge jääb seondunult C4b2a kompleks, nimega ka C3 konvertaas , kuna ta konverteerib järgmise komplemendi C3 aktiivsesse vormi. C3 lõigatakse kaheks fragmendiks, C3a ja b. Konvertaas on võimeline lõikama paljusid molekule, mille tagajärjel tekib palju C3a ja b d. C3a fragmendid ujuvad minema. Mõned C3b seonduba C4b2a moodustades kompleksi C4b2a3b ehk nimega ka C5 konvertaas, mis katalüüsib sajade C5 molekulide lõikamist C5a ja C5b-ks. C5b seondub antigeeni pinnale, mis on tähtis samm membrane attack complexi MAC moodustumiseks. C5b seob C6, mis omakorda C7 ja seejärel C8. C5v-8 kompleks käitub kui retseptor C9 molekulidele. Kui C9 on seondunud C5b-8 kompleksile, on moodustund MAC, mis seejärel tekitab transmembraanse poori , mis viib märklaudraku lüüsini.
    • Alternatiivne - ei vaja antikeha aktivatsiooniks. Antigeenid on vajalikud selle tee aktivatsiooniks. Nagu ka klassikaline nii ka alternatiivne tee produtseerib C3 ja 5 konvertaasi, mis viib C5b ja seejärel MACi seondumiseni. Komplement C3 jaguneb spontaalselt, mis tähendab, et C3b ja a hulbivad vabalt seerumis . Seega C3b võib rünnata erinevaid pindu, kaasaarvatud peremehe omi. C3b inaktiveeritakse kiirelt. Membraani küge seotakse Cb3 komplement faktor B abil, mis seejärel jaguneb faktor D-ks. Ba hulbib minema, Bb jääb seotuna C3b. See kompleks on alternatiivse raja C3 konvertaas, ja ei ole väga stabiilne, vajab properdiini, mis siis seondub selle kompleksiga. Konvertaas käitub analoogselt klassikalise raja konvertaasiga, lõigades C3 molekulid C3aks ja bks. Moodusutb C5 konvertaas ja samamoodi sarnaselt klassikalise rajaga moodustub lõpuks MAC.
    • letiini tee.

    ELISA, SDS-PAGE, WESTERN BLOT
    Immunoensümaatiline test mõõtis antikeha hulka lahuses. Peamised immunotestid on ELISA, SDS-PAGE elektroforees ja Western Blot.
    Sandwich ELISA:
    1. Plastiku pind kaetakse esimese antikehaga
    2. Lisatakse proov mis sisaldab uuritavat antigeeni ja lastakse antikehal antigeeniga seostuda.
    3. Seostumata antigeen pestakse ära.
    4. Lisatakse ensüümiga märgistatud teine antikeha ja lastakse sellel reageerida antigeeniga, mis on seostunud esimese antikehaga.
    5. Seostumatud, märgistatud antikehad pestakse minema.
    6. Lisatakse ensüümisubstraat, reaktsioon substraadi ja ensüümi vahel põhjustab substraadilahuse värvimuutuse. Värvi muutus on seoses antigeeni hulgaga , mida rohkem antigeeni, seda tugevam substraadi lahuse värvumine. ( rasedustest põhineb).
    Konkurentsi ELISA:
    1. Pind kaetakse antikehaga.
    2.Uuritav proov , mis sisaldab antigeeni segatakse kindla hulga ensüüm-märgistatud antigeeniga. Lahust inkubeeritakse, mille jooksul mõlemad antigeenid konkureerivad võrdselt pinnale seotud piiratud antikeha sidumiskohtade pärast.
    3. Seostumata antigeen pestakse minema ja lisatakse substraat .
    4. Resultaat : mida tugevam värvuse intensiivsus, seda vähem oli uuritavat antigeeni proovis.
    Immunoblotting - valguliste antigeenide analüüsimiseks/identifitseerimiseks. Valgud lahutatakse elektroforeesil polüakrüülamiid geelis, kantakse siis nitrotselluloosmembraanile. Membraani inkubeeritakse esmalt uuritava antigeeni vastase antikeha lahusega, siis antiimmunoglobuliini antikehadega või proteiin-Aga, mis on märgistatud fluoresentse värviga või ensüümiga.
    SDS-PAGE elektroforees - võimaldab valkude komplekside lahutamist molekulmassi järgi. SDS (naatriumdodetsüülsulfaat) on anioonne detergent, mis on vajalik valkude denatureerimiseks. SDS seostub polüpeptiidi „selgrooga“ ja annab polüpeptiidile negatiivse kogulaengu, mis on proportsionaalne polüpeptiidi kogupikkusega ja võimaldab selle suunatud liikumist elektriväljas. Vee elektrolüüsil genereeritakse anoodil H+ ja katoodil OH-. Et keskkonna pH ei muutuks, peab see olema puhverdatud. Geeli põhikomponentideks on akrüülamiidi ja bis-akrüülamiidi segu, mis polümeriseerudes määravad poori suuruse. Lisaks sisaldab geel foreesi jooksupuhvrit, ning polümeriseerumise katalüsaatoreid APS ja TEMED . Geel koosneb kahest osast: kontsentreeriv geel, milles toimub valkude kontsentreerumine üheks kitsaks bändiks ja separeeriv geel ehk lahutav geel, kus valgud lahutatakse molekulmassi järgi.
    ANTIKEHADE STRUKTUUR (IgG)
    Antikehad on seotud B-raku membraanile või sekreeteritud vormis koevedelikes. Membraan -seotud AK + AG interaktsioon käivitab antud antigeeni suhtes spetsiifilise B-raku klooni paljunemise. Sekreteeritud antikehad käivitavad humoraalse immuunvastuse, neutraliseerib antigeeni, et tagada elimineerimine. Kõik antikehad seovad antigeeni, osalevad bioloogilistes funktsioonides. Antigeenil on antigeensed determinandid, millede vastu immuunsüsteem toodab antikehi mitme erineva antigeeni epitoobi vastu st mitu B-raku klooni hakkavad paljunema ja tootma antikehi.
    Antikehal on 2 põhilist funktsiooni:
    • seondub võõrantigeeniga
    • vahendab effektor-funktsioone, et elimineerida või neutraliseerida antigeen.

    Paiknevad valdavalt vere seerumis, kollane vedelik, mis jääb järgi kui veri või plasma hüübib.
    Igal antikehal on neli polüpeptiidi - kaks rasket ja kaks kerget ahelat, mis on seondunud, moodustades Y kujulise , ahelaid hoiavad koos disulfiidsidemed. On viite tüüpi raskeid ahelaid α, δ, ε, γ ja μ, mis määravad klassi. Antikehad on jaotatud viide klassi, IgM, IgG ja IgA ja IgD. Nende rasked ahelad erinevad nii kuju kui ka kompositsiooni poolest. Minoorsed erinevused α ja γ H ahelas – määravad AK alamklassi.
    Igal raskel ahelal on kaks regiooni:
    • Variaabel regioon - aminohappeline järjestus, mis antikeha struktuuri tipus , erineb erinevatel antikehadel, kuskil 110-130 aminohapet pikk ja annab antikehale antigeeniga seondumise spetsiifilisuse
    • Kosntantne regioon - identne kõikides sama isotüübi antikehades, aga erineb erinevate isotüüpide antikehades. Konstantne regioon determineerib mehhanismi, mis on vajalik antigeeni hävitamiseks.

    On kahte tüüpi kergeid ahelaid lamda ja kappa. Ka kergel ahelal on konstantne ja variaabel domään. Keskmine kerge ahela pikkus on 211- 217 aminohapet. Iga antikeha sisaldab kahte kerget ahelat mis on alati identsed, ainult ühte tüüpi kerge ahel, kappa või lambda erineb.
    IgG on kõige mitmekülgsem antikega, kuna ta on võimeline läbi viima kõiki immunoglobuliini funktsioone.
    Ig-d:
    • Sekreteeritav (sIg)
    • membraan-seoseline (mIg).

    sIg – C-termin.domään koosneb erineva pikkusega hüdrofiilsete aminohapete järjestusest; funktsiooniks on antikehade sekretsioon.
    mIg – C- terminaalne domään koosneb 3-st regioonist: ekstratsellulaarne osa - hüdrofiilne “spacer” 26 aminohapet; hüdrofoobne transmembraane järjestus ja tsütoplasmaatiline saba.
    mIg ekspressioon B-raku pinnal:
  • pre-B-rakk – mIgM; 2
  • B-raku küpsemine (enne AG kohtamist) – mIgM ja mIgD; 3) Mälu B-rakk – mIgG, mIgA või mIgE.
    Opsoniseerimine ja selle kaudu AG-ide fagotsütoosi võimendamine makrofaagide ja neutrofiilide poolt Komplemendi aktivatsioon: IgM ja IgG aktiveerivad seda protsessi. Seondumine toimub ainult siis, kui AK on seotud AG-ga.
    IgG antikeha koosneb neljast polüpeptiidist ehk ahelast. AK koosneb kahest identsest raskest ahelast ja kahest identsest kergest ahelast.
    Eksisteerib kahte tüüpi kergeid ahelaid (kappa/lambda) ja igal AK-l on ainult üks või teine tüüp.
    Rasked ahelad moodustavad domääne ja neid hoiavad koos disulfiidsidemed. Antikehade mitmekesisus on põhjustatud variaablite domäänide olemasolust. AK saab ensümaatiliselt lõhkuda kaheks funktsionaalseks fragmendiks:
    • Fab (antigen binding) fragment – suur mitmekesisus võimaldab organismil tunda ja seostuda kõikide organismi sisenenud antigeenidega. (konstantne + variaabel domään, nii kerge kui raske oma)
    • Fc ( constant ) fragment – määrab ära antikeha klassi/isotüüb (kaks rasket ahelat, kus on kaks või kolm kontsantset domääni)

    IgA-d on soolestikus jt. limaskestadel. IgA sekreteeritakse dimeerse vormina. On 10-15% seerumi Ig-dest. Põhiliselt esineb sekretsioonides, seedetraktis. Inimesel on kaks IgA alamklassi: (IgA1 ja IgA2) IgA võib esineda monomeeri ja dimeerina. Sekretoorset IgA-d on palju ternespiimas. Koos IgG-dega kaitsevad vastsündinut infektsioonide eest. Sekretoorne IgA kaitseb efektiivselt N. Salmonella, polio, influenza ja retroviiruste eest.
    IgA on peamine limaskestades leiduv Ig-klass. Imetajate sekretoorne IgA dimeriseerub ja sellisena on ta võimeline basaalmembraani läbima. Seega tagab ta organismi esmase kaitse limaskestade piirkonnas.
    IgM – 5-15% seerumi Ig-dest; membraanseotud vorm ekspreseeritakse esimese antikehana B-raku pinnale. Sekreteeritav IgM – pentameer. Erütrotsüüdid+IgM- agregatsioon – agglutinatsioon. Viirus +IgM – neutraliseerib võimsalt. Sadestamine . IgM on suur molekul, vähe liikuv, vähene conts. veres ; võib läbida epiteelrakud. IgM on polümeer, kus immunoglobuliinid on kovalentselt seotud disulfiidsidemetga, enamasti pentameerina. Kuna igal monomeeril on 2 sidumissaiti, siis IgM on neid kokku 10. Kuna IgM on suur molekul pole ta võimeline difundeeruma.
    IgD ja Ig E –neid on kõige vähem.
    IgD-d leidub ainult B lümfotsüütide pinnal.
    IgE on seerumis, seostub Fc retseptori abil eosinof. ja basofiilidel. IgE leidub samuti vaid imetajatel, kellel on see ainus ülitundlikkust vahendav antikeha. Normaalsetel isenditel on IgE hulk vereseerumis väga väike, allergia või parasiitsete nakkuste tõttu suureneb see patsientide veres kuni tuhat korda.
    ANTIKEHADE REPETUAARI PALJUSUSE GENEREERIMINE
    Ig-de κ ja λ kerged ahelad ning rasked ahelad kodeeritakse erinevate geeniperekondade poolt, mis paiknevad erinevatel kromosoomidel.
    L- ahelate perekonnad (κ või λ) : sisaldavad V, J ja C geeni segmente , millede ümberkorraldusel - saab L ahela (κ või λ) – variaabel piirkonda (VJ) kodeeriv ala.
    H-ahelate perekonnad sisaldavad V, D, J ja C geeni segmente, millede ümberkorraldusel - saab H ahela variaabel piirkonda (VDJ) kodeeriv ala. Mõlemil juhul C segmendid - kodeerivad antikeha konstantset (C) piirkonda.
    V ja C piirk. kodeerivad geenisegmendid on genoomi eri osades, nende ühinemine V+C toimub enne ekspressiooni. J ja D segmendid on olulised antikehade mitmekesisuse loomisel. Lookuse ümberkorraldamine toimub alati kindla korra järgi: Antikeha VH piirkond: D+JDJ+V; Antikeha VL piirkond: V+J.
    V ja C piirkondi kodeerivad geenide segmendid asuvad genoomi (DNA) eri piirkondades. Erinevaid V segmente on palju; C segmente vähem; nende vahel on mittekodeerivad alad. V segmendid on 5’suunalised; C segmendid on 3’suunalised.
    Iga V eksoni ees on 90 bp kodeeriv ala, mis juhib transleeritud rasked ja kerged p/p ahelad läbi ER-i;
    Kõigepealt rasked ahelad modifitseeritakse nii, et saab toota μ ahelaid. Esimesena valitakse juhuslikult üks D ja
    J segment – vahepealne osa deleteeritakse. Järgmisena valitakse juhuslik V segment, mis rekombinatsiooni abil pannakse DJ otsa. Siis tehakse mRNA, kus on vahel veel ülearuseid segmendikesi, need splaisitakse välja. Kui μ ahel on valmis, algavad ümberkorraldused κ lookuses. Seega μ reguleerib edasisi sündmusi: takistab teise raske ahela rekombinatsiooni, kuid stimuleerib kergete ahelate oma, algavad ümberkorraldused κ lookuses. Süsteem sama, ei ole ainult
    D segmenti. Kui κ ahel saab valmis, siis inhibeerib ta teise κ ja λ ahelate sünteesi. Kui esimene κ ahel ei sobi, siis võetakse teine κ ette , kui mõlemad κ-d ei kõlba, võetakse λ alleelid. Kui ühtegi funktsionaalset Ig-d ei tehta , siis B rakk lüüsitakse juba luuüdis. L peptiid lõigatakse ära ER-i lumenis veel eraldi olevatelt raskelt ja kergelt ahelatelt st. enne nende ühinemist Ig molekuliks, mis toimub ER cisternae’s. Edasi suunatakse AK Golgi’le ja sekretoorsesse vesiikulisse, kus ta kas seotaks membraani külge (mIg) või sekreteeritakse keskkonda (sIg). Rekombinatsiooni viivad läbi spetsiifilised rekombinaasid. RAG 1 ja RAG2 ning TdT on ainsad lümfoidse päritoluga geeniproduktid, mis on vajalikud VDJ ümberkorraldusteks. Tsütokiinid – avavad DNA rekombinaasi jaoks.
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 21 lk · .docx · 86 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Immunoloogia I eksamikonspekt #1 Immunoloogia I eksamikonspekt #2 Immunoloogia I eksamikonspekt #3 Immunoloogia I eksamikonspekt #4 Immunoloogia I eksamikonspekt #5 Immunoloogia I eksamikonspekt #6 Immunoloogia I eksamikonspekt #7 Immunoloogia I eksamikonspekt #8 Immunoloogia I eksamikonspekt #9 Immunoloogia I eksamikonspekt #10 Immunoloogia I eksamikonspekt #11 Immunoloogia I eksamikonspekt #12 Immunoloogia I eksamikonspekt #13 Immunoloogia I eksamikonspekt #14 Immunoloogia I eksamikonspekt #15 Immunoloogia I eksamikonspekt #16 Immunoloogia I eksamikonspekt #17 Immunoloogia I eksamikonspekt #18 Immunoloogia I eksamikonspekt #19 Immunoloogia I eksamikonspekt #20 Immunoloogia I eksamikonspekt #21
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 21 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2014-06-05 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 86 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Kiks A. Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    ANTIGEEN on immuunvastust esilekutsuv aine, mille toimel organism toodab antikehi.
    Antigeen võib-olla potentsiaalselt organismi kahjustav kehavõõras aine (nt valk) aga ka bakterid, viirused, mille sissetungimine organismi põhjustab spetsiifiliste, nende vastu suunatud antikehade tekke, samuti lümfotsüütide aktiivseks muutumise.
    Antigeenid võivad organismi tungida naha, limaskestade, hingamis- ja seedetrakti kaudu.
    ANTIKEHAD ehk immunoglobuliinid (ka immuunkehad, kaitsekehad) on kehavedelikes lahustuvad essentsiaalsed molekulid, mis liigitatakse glükoproteiinid hulka ja mida toodavad immuunsüsteemi B-lümfotsüüdid. Immunoglobuliinidel on omadus "ära tunda" ja seonduda antigeenidega.

    IMMUNOGEEN on antigeen, mis kutsub esile immunvastuse. Reeglina makromolekulid. Kõik immunogeenid on antigeenid, aga mitte alati vastupidi. Immunogeensus antigeenil sõltub molekuli suurusest, keemilistest omadustest jne. Nõrgad immunogeenid ei saa degradeerida ja esitleda T- rakkudele. Suur, lahustumatu makromolekul on parem immunogeen, kui väike.

    HAPTEEN on madalmolekulaarne aine, millel on epitoop e. antikeha seostumise koht, kuid mis ise ei kutsu esile immuunvastust.

    EPITOOP ehk antigeenne determinant on antigeeni osa, kuhu antikeha seondub.

    Immunogeensus - võime esile kutsuda spetsiifilise im.vastuse (humoraalsel või rakulisel tasandil). Antigeensus – on võime spetsiifiliselt seonduda AK-de või TCR-iga
    antigeen antikeha immunogeen hapteen B-lümfotsüüt tapjarakk T-lümfotsüüt Th-rakk Tc-rakk mälurakk epitoop TCR BCR immuunsus immunoloogia omandatud immuunsus immuunvastus kaasasündinud immuunsus autoimmuunsus vaktsiin

    Sarnased õppematerjalid

    Immunoloogia eksamiks kordamine
    27
    doc

    Immunoloogia eksamiks kordamine

    Immunoloogia I kordamisküsimused 1. Kaasasündinud ja omandatud immuunsus Loomulik ehk kaasasündinud ehk naturaalne ehk Kaasasündinud immuunsus ei muutu olendi eluea jooksul, nakkuse korral toimib selline immuunsus kiiresti ja moodustab esimese kaitseliini. Samas pole see küllalt tõhus. Kaasasünd.kaitsemeh. teatakse kõigil loomadel: N: nahk, limaskest, ka rakulised ja humoraalsed kaitsesüsteemid. Selgrootute loomade kaasasündinud immuunsus hõlmab nii rakulisi kui ka humoraalseid kaitsereaktsioone (interferoon, antiseptilised molekulid). Fagotsütoos esineb kõikidel organismidel Käsnadel on olemas võõra eristamise meh-id liigi tasemel. Kõrgemal tasemel eristatakse võõrast juba isendi tasemel. Kõigil selgroogsetel on T-ja B-rakud ning antikehad (alamatel liikidel vähem klasse). Omandatud ehk adaptiivne ehk spetsiifiline immuunsus on tõhusam kui kaasasündinud immuunsus. Selle tagavad imetajatel ja lindudel B- ja T- lümfots?

    Immunoloogia i
    Immunoloogia eksami kordamisküsimused
    41
    docx

    Immunoloogia eksami kordamisküsimused

    Kordamisküsimused Immunoloogia I 1. Mis on immuunsus? Kirjelda organismi kaitsemehhanisme inimese näitel! Immuunsus on organismi võime muuta kahjutuks mitmesuguseid haigustekitajaid, nende mürke ja kõrvaldada surnud rakke enne, kui need haigust põhjustavad. Samuti reageerida siirdatud kudedele ja muundunud rakkudele (kasvajatele). Immuunsüsteem ei ole meie arenguks hädavajalik, kuid ilma selleta jääksime ellu vaid steriilsetes tingimustes. Kaitsemehhanismid: Barjäärid- nahk ja limaskestad, ensüümid, antibakteriaalsed peptiidid, konkurents Nahk: mehhaaniline tõke ja happeline keskkond (pH 3-5), RNAsid, sebum (sebum- triglütseriidide, vaha ja õli segu mis teeb nii naha kui juuksed veekindlamaks) Limaskestad: Sealne normaalne mikrofloora on patogeenidele kinnitumiskoha ja toitainete konkurent. Enamus patogeene pole vôimelised tervet limaskesta läbima. Ripsepiteel väljutab mikroobe. Lima koosneb põhiliselt mutsiinidest, mis on klass tugevalt glükos

    Geenitehnoloogia
    Kordamisküsimused immunoloogia
    127
    docx

    Kordamisküsimused immunoloogia

    Kordamisküsimused 1. Nüüdisaegse immunoloogia ja rakendusliku (sh. kliinilise) immunoloogia arengu põhijooned. Immunoloogia areng Eestis. Immunoloogia - teadus immuunsüsteemi funktsioonist normis ja haiguste korral, selle mõjutamise võimalusest. Immuunsus – nakkustõvekindlus, ohustamatus, resistentsus, infektsioonide jms suhtes. Immuunsüsteem - rakkude, kudede ja molekulide kooslus, mis vahendab immuunreaktsioone, eeskätt infektsioonide korral. Immunoloogia teaduste roll Tänapäeva meditsiinilise

    immunoloogia
    Molekulaarne ja rakenduslik immunoloogia
    102
    docx

    Molekulaarne ja rakenduslik immunoloogia

    1. Molekulaarne ja rakenduslik immunoloogia – ARMP 02.024 (3 EAP) 1. Nüüdisaegse immunoloogia ja rakendusliku (sh. kliinilise) immunoloogia arengu põhijooned. Immunoloogia teaduste roll meditsiinis ja selle erinevates distsipliinides:  ülesandeks on uurida neid rakulise immuunsuse nihkeid, mis määratlevad autoimmunisatsiooni kujunemise  immunoloogia põhieesmärgiks on antigeensete märklaudmolekulide ja nendega seotud immuunreaktsioonide uurimine rea autoimmuunhaiguste ja mikroorganismide poolt indutseeritud põletike korral.  saada uut informatsiooni antikehade ja rakkude poolt vahendatud immuun-mehhanismidest autoimmuunhäirete korral  töötada välja uued seroloogilised ja molekulaarsed meetodid nende häirete korral esinevate immuunreaktsioonide iseloomustamiseks.

    immunoloogia
    Immunoloogia-Enesetestid-1-14
    15
    docx

    Immunoloogia. Enesetestid (1-14)

    MOODLE TESTID 1. Selleks et pre-B ja pre-T rakk saaksid luua antigeeni spetsiifilise retseptori peavad nad kõigepealt:  Kohtuma antigeeniga  Liikuma perifeersetesse lümfoid organitesse  Ümber korraldama oma retseptori DNA Antigeeni spetsiifiliste retseptorite genereerimine leiab aset ainult primaarsetes lümfoidsetes organites milleks on luuüdi ja tüümus. Seal peavad arenevad pre-B ja pre-T rakud vastavalt ümberkorraldama (rearrageerima ) oma retseptoreid kodeeriva genoomse DNA. See protsess on antigeenist sõltumatu.  Splaissima oma retseptorite mRNA 2. Nii lümfisõlmedes kui põrnas on germinaalsed keskused kus B rakud vastavad antigeenile, aktiveeruvad ja genereerivad plasmarakke. Kuid milline on põrna unikaalne funktsioon mis puudub lümfisõlmedel?  Veres leiduvate patogeenide välja filtreerimine Veres leiduvate patogeenide välja fitreerimine on põrna punase osa (re

    immunoloogia
    Bakterid-geneetika-immunoloogia
    38
    docx

    Bakterid, geneetika, immunoloogia

    1. Bakterirakus leiduvad polümeraasid: ! Replikatsiooni viivad läbi DNA polümeraasid (erinevad eri ahelatel). Replikatsioonijärgne parandamine: polümeraasid. Valepaardumiste eemaldamiseks:  DNA polümeraas III – lisab nukleotiide sünteesitava ahela 3’ otsa; suudab eemaldada viimase DNA-le lisatud nukleotiidi (eksonukleaasne aktiivsus) st valesti lisatud nukleotiid eemaldatakse ning asendatakse õigega: DNA üks parandusmehhanisme bakteris. Pärast vea eemaldamist replikatsioon jätkub.  DNA polümeraas I – aeglasem, aga tal on nii 3’  5’ kui ka 5’ 3’ eksonukleaasne aktiivsus; Replikatsiooni käigus tunneb ära RNA praimeri ja asendab selle desoksüribonukleotiididega; Parandab vead, mida ei suutnud parandada DNA polümeraas III  On ka DNA polümeraas V ja IV – neil puudub 3’-5’ eksonukleaasne aktiivsus, seetõttu teevad nad palju vigu 2. PRO- JA EUKARÜOOTSE RAKU GENOOM

    Mikrobioloogia
    Pariku osa
    64
    doc

    Pariku osa

    Valkudest saab vabaneda pH 13. Ja nukleiinhapetest pH happeline juures. Mõlemal korral juppideks.  Humoraalsed (signaalid mida antakse edasi vere või lümfiga) ja tsütokiinide (signaalmolekulid, kiire süntees, peavad kiirelt retseptorile seonduma muidu lagunevad) abil vahendatud reaktsioonid.  Immuunsüsteemi rakkude poolt vahendatud reaktsioonid (fagotsütoos, NK rakud, põletik) Kus on immunoloogia piirid? Kus saame hakata rääkima äratundmisest ja kaitsest.  Bakterid-restriktaasid ja metülaasid (arhedel ka), oma DNAd ei restrikteerita, äratundmispiirkond palindroom (alati?).  Seened-antibiootikumid,  Aktinomütseedid ja linnud-biotiini kõrvaldamine. Avidiin ja streptavidiin. avidiin (linnumuna munavalged, vaba biotiin sealt ära) ja streptavidiin (streptomütses, kasutab kui

    Bioloogia
    Kordamisküsimused Immunoloogia
    10
    doc

    Kordamisküsimused Immunoloogia

    Immunoloogia Jüri P. 1.Mis on humoraalne immuunreaktsioon? 2.Defensiinide funktsioon. 3.Edward Jenner...vaktsineerimise teerajaja Euroopas. 4.Paul Erlich ja Elie Metchnikoff-nende roll immunoloogia arengus 5.Klonaalse selektsiooni hüpotees 6.Ohu (danger) paradigma immunoloogias 7. TLR id raku pinnal 8.Endosomaalsed TLR id 9.Scavenger ja NLR tüüpi retseptorid 10.N-formüülmetioniini roll immuunreaktsioonides. 11.Deamineerimine ja kaasasündinud immuunsus. 12.Omandatud ja kaasasündinud immuunsuse olulisemad erinevused. 13.Lümfoidse diferentseerumis suuna rakud. 14.Müeloidse diferentseerumis suuna rakud. 15.Monotsüüdid ja nende diferentseerumine. 16.NK rakud 17.B lümfotsüüdid 18

    Immunoloogia i


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun