Facebook Like

Immunoloogia I eksamikonspekt (0)

1 Hindamata
Punktid
 
Säutsu twitteris
ANTIGEEN on immuunvastust esilekutsuv aine, mille toimel organism toodab antikehi.
Antigeen võib-olla potentsiaalselt organismi kahjustav kehavõõras aine (nt valk) aga ka bakterid , viirused , mille sissetungimine organismi põhjustab spetsiifiliste , nende vastu suunatud antikehade tekke, samuti lümfotsüütide aktiivseks muutumise.
Antigeenid võivad organismi tungida naha, limaskestade , hingamis- ja seedetrakti kaudu.
ANTIKEHAD ehk immunoglobuliinid (ka immuunkehad, kaitsekehad) on kehavedelikes lahustuvad essentsiaalsed molekulid, mis liigitatakse glükoproteiinid hulka ja mida toodavad immuunsüsteemi B-lümfotsüüdid. Immunoglobuliinidel on omadus "ära tunda" ja seonduda antigeenidega.
IMMUNOGEEN on antigeen, mis kutsub esile immunvastuse. Reeglina makromolekulid. Kõik immunogeenid on antigeenid, aga mitte alati vastupidi. Immunogeensus antigeenil sõltub molekuli suurusest, keemilistest omadustest jne. Nõrgad immunogeenid ei saa degradeerida ja esitleda T- rakkudele. Suur, lahustumatu makromolekul on parem immunogeen, kui väike.
HAPTEEN on madalmolekulaarne aine, millel on epitoop e. antikeha seostumise koht, kuid mis ise ei kutsu esile immuunvastust.
EPITOOP ehk antigeenne determinant on antigeeni osa, kuhu antikeha seondub .
Immunogeensus - võime esile kutsuda spetsiifilise im.vastuse (humoraalsel või rakulisel tasandil). Antigeensus – on võime spetsiifiliselt seonduda AK-de või TCR-iga
KAASASÜNDINUD IMMUUNSUS moodustab esmase kaitseliini, kiire, kuid mitte tõhus:
  • Anatoomiline
  • Nahk – patogeenivastane barjäär, happeline keskkond.
  • Limaskestad – koosnevad glükoproteiinides. Mikrofloora on patogeenidele konkurendiks.
  • Rips -epiteelid – väljutab mikroobe
  • Füsioloogiline
  • Temperatuur
  • pH
  • lüsosoomid,
  • PRR
  • Fagotsütoos
  • Põletikulinepatogeen tungib koesse, tekib põletik, kude tursub. Põhjuseks versoonte muutused (läbilaskvamad), eksudaadi teke, fagotsütoos.
    (kuidas kaasasündinud im. nakkuse ära tunneb)
    PRR tunneb ära patogeenile omased molekulaarseid struktuure (PAMP – pathogen associated molecular patterns) – kindlald molekulid ja stukruurid. (N: LPS, lipoproteiini, peptidoglükaanid). PAMPe toodavad vaid mikroobid , seega teeb k.i. vahet omal ja võõral.
    PRR retseptorid on konserveerunud hästi:
  • Toll -like receptor (TLR) – tunneb kindlale patogeenide klassile oamsed molekule ( LPSi Gr-bakteritel). Kutsutakse esile esmae mittsespets. im. vastus ja põletik; aktiveeritakse dendriitrakud ning viimasena antigeen-septsiifilien vastus.
  • Collectins valgud , lõhuvad bakteride lipiidmembraane; aitavad moodustada agregaate.
    OMANDATUD IMMUUNSUS ei muutu eluea jooksul; toimib kiirest ning olemas on mälu. Ei kandu edasi. On seotud just lümfotsüütidega – s.t B- ja T-rakkudega ehk antigeen-septsiifiline lümfotsüütide vastus. Vajab toimeks erilisi rakke/organeid:
    • B- rakud – antikehad
    • Th-rakud – abistavad
    • Tc-rakud – tapavad
    • Dendriitrakud – võimaldavad T-rakkudel antigeeni ära tunda
    • Makrofaagid - fagotsüteerivad
    • Neutrofiilid – fagotsüteerivad
    Th ja Tc tasakaal 2:1, kui rikutud see, siis autoim haigused ja im.puudulikkus.
    O.i. on iseloomulik:
  • Spetsiifilisus
  • Mitmekesisus
  • Immunoloogiline mälu
  • Oma vs võõra eristamine
    Inimesel esinevad antikehade põhiklassid on:
    • immunoglobuliin A (IgA)
    • immunoglobuliin D (IgD)
    • immunoglobuliin E (IgE)
    • immunoglobuliin G (IgG)
    • immunoglobuliin M (IgM)

    Immuunsüsteem töötab kolmel erineval moel:

    HUMORAALNE IMMUUNSUS on spetsiifiline immuunsus, mis on vahendatud plasmarakkude poolt toodetud antikehade poolt. Siia kuuluvad ka komplemendi valgud. AK toodavad B-lümfotsüüdid.
    RAKULISE IMMUUNSUSE on igasugune omandatud immuunsus, mille puhul organismile võõrad struktuurid tuntakse ära ja kõrvaldatakse teatud rakkude poolt (neutrofiilid, makrofaagid, T-lümfotsüüdid). Antikehad aitavad fagotsüütidel võõrkehi ära tunda. Rakulist immuunsust kannavad ka T-lümfotsüüdid, mille pinnal on nakatatud rakke ära tundvad retseptorid. Veel üheks rakulise immuunsuse kandjaks on loomulikud tapurrakud. T-lümfotsüüdid ja loomulikud tapurrakud täiendavad üksteist: need nakatatud rakud, mis jäävad märkamatuks T-rakkude poolt, äratavad loomulike tapurrakkude tähelepanu, ja vastupidi.
    Lümfokiinid on valgud, mida toodavad T-abistajarakud. Need on võimelised iseseisvalt ära tundma haigusetekitajaid ja eritama lümfokiine, mis stimuleerivad jagunema B-rakke, T-rakke, loomulikke tapurrakke ja makrofaage.
    Iga võõras valk (antigeen) kutsub organismi sattudes esile immuunvastuse – talle vastavate antikehade sünteesi. Kuna see protsess võtab veidi aega, peavad esmalt käivituma MITTESPETSIIFILISED KAITSESÜSTEEMID – fagotsüüdid, komplemendi valgud ja NK-rakud.
    Antikehad tunnevad antigeenist ära teatud väikse osa ja seonduvad antigeeniga . Antikehadele on iseloomulik kõrge spetsiifilisus. Kui organismi sattub antigeen, siis see reageerib antikeha molekulidega vähestel B-lümfotsüütidel, mis juhtuvad sobima antud antigeeniga. See B- rakk aktiveerub , hakkab kiiresti jagunema ning vastavaid antikehi eritama, tekitades kloonitud rakupopulatsiooni. Kui antigeen kaob, siis kaovad ka antikehi tootnud B-rakud, kuid väike osa neist jääb pikaealisteks mälurakkudeks, mis võimaldavad tulevikus sama antigeeniga kohtudes tekitada immuunvastuse kiiremini ja tõhusamalt. Sellel mehhanismil põhineb ka vaktsineerimine .
    T-rakkude pinnal on samuti antigeeni siduvad retseptorid (TCR), mis sarnanevad antikeha molekulidele, kuid T-rakud ei hakka neid antigeeniretseptoreid eritama. T-raku antigeeni siduv retseptor tunneb antigeeni ära ainult siis, kui see on juba töödeldud lühikesteks peptiidideks näiteks makrofaagide poolt. Tsütotoksilised T-rakud tunnevad ära ja tapavad rakke, mille pinnal on eksponeeritud võõras peptiid . T-abistajarakud tunnevad samuti ära rakkude pinnal eksponeeritud võõraid peptiide, kuid vastuseks sellele nad eritavad lümfokiine, mis aitavad käivitada antikehade sünteesi B-rakkudel ja võimendavad tsütotoksiliste T-rakkude toimet.
    T-raku retseptor (TCR) ei tunne ära vaba AGi, peab olema ühenduses erilise valguga, koesobivusantigeeniga ( MHC1 ). Th-rakud tunnevad AG ära koos MHC2 valguga.
    NK rakud ehk natural killers cells – mittespets, tsütotoksilised rakud. Oskavad eristada terveid vs nakatunuid rakke. Olemas CD16 retseptor.
    NKT rakud ehk natural killer T cells – sarnanevad nii NK kui ka T- rakkudega: olemas TCR, seondub CD1 retseptoriga (sarnane MHC1ga), ka CD16 ja killer-omadused.
    CD ehk cluster of differentiations – leukotsüütide spetsialiseeritud rakkude pinnale ekspresseeritavad markervalgud, mis iseloomsutavad antud raku funktsiooni ja CD järgi rakkude klasterdamine erinevatesse rühmadesse paigutamine toimub selle järgi ,milline AK teda ära tunneb. (CD4 + Th; CD8 + Tc).
    Interferoonid on valgud, mida rakud sünteesivad vastuseks viirusnakkusele ning need valgud takistavad viiruste levikut organismi teistele rakkudele. Sellele mittespetsiifilisele immuunvastusele järgneb spetsiifiline immuunvastus : patogeen aktiveerib otse või makrofaagide vahendusel lümfotsüüdid.
    Makrofaage leidub ringlemas kõikides kudedes. Makrofaagid on tavaliselt esimesed rakud, mis kohtavad organismi tunginud antigeeni. Makrofaagid lagundavad patogeeni ning sellest pärinevad peptiidid eksponeeritakse makrofaagi pinnal koos koesobivuskompleksi valkudega, kus T-abistajarakud need ära tunnevad ning alustavad tsütokiinide sünteesi.
    Fagotsüüt ehk õgirakk lagundab fagotsütoosi (kapseldavad võõrkeha enda sisse) teel võõrkehi ja apoptoosi läbinud raku osakesi. Seega mängivad fagotsüüdid olulist rolli hulkraksete organismide immuunsüsteemi funktsioneerimises.Teatud suuri õgirakke nimetatakse makrofaagideks.
    Erütrotsüüdid e. punased vererakud .
    LEUKOTSÜÜDID e. valged vererakud:
  • Granulotsüüdid
    a) Neurtofiilid e. polümorfonukleaarsed leukotsüüdid
    b) Basofiilid ja nuumrakud
    c) Eosinofiilid
  • Monotsüüdid ja makrofaagid
  • Lümfotsüüdid
  • B-lümfotsüüdid ja plasmarakud - arenevad vereloome tüvirakkudest loote maksas ja hiljem diferentseeruvad luuüdis. Nendest arenevad plasmarakud kui antigeen seostub nende pinnal ekspresseeruva retseptoriga ning nad saavad T-abistaja rakkudelt signaali. Iga plasmarakk sekreteerib ainult ühe kindla spetsiifikaga antikehi e. immuunoglobuliine.
  • T-lümfotsüüdid:
  • T-abistajad - tunnevad ära viiruse peptiide kui need on esitletud antigeeni esitlevate rakkude pinnal kompleksis MHC klass II valguga. Sekreteerivad tsütokiine ning aktiveerivad makrofaage ja B-lümfotsüüte.
  • T-allasurujad - suruvad maha teiste T-rakkude ja/või B-rakkude poolt vahendatud immuunvastust
  • Tsütotoksilised T-lümfotsüüdid - tunnevad ära viiruse peptiide, mis on seotud MHC klass I molekulidega. Nad aktiveerivad ja lüüsivad rakke, mille pinnal viiruse peptiid on esitletud.
  • Loomulikud tapjarakud - Need on suured granulaarsed lümfotsüüdid, mis tapavad viirustest nakatanud rakke ja kasvajarakke.
    Antigeeni esitlevad rakud: dendriitrakud, monotsüüdid, makrofaagid ja B- lümfotsüüdid.
    Dendriitrakud ja makrofaagid ekspresseerivad oma pinnal MHC klass II valke.
    B-rakkude ja T-rakkude suur vahe seisneb ka antigeenide äratundmise erinevuses. B-rakud tunnevad antigeeni ära oma natiivses ehk tavalises olekus. Nad tunnevad ära vabu antigeene veres või lümfides, kasutades BCR või membraaniseoselisi immunoglobuliine.
    Samas tunnevad T-rakud antigeenid ära töödeldud vormis, kui nad on peptiidifragmendid. Antigeeni esitleva raku MHC molekuli abiga esitletakse antigeen T-raku retseptorile.
    KLONAALNE SELEKTSIOON on omandatud immuunsuse põhimõte, mis väidab, et omandatud immuunvastuse annavad iseseisvad antigeen- spetsiifilised lümfotsüüdid, mis on organismi enda suhtes tolerantsed.
  • 1 lümfotsüüt = 1 retseptor, mis on spetsiifiline ühele antigeenile.
  • Lümfotsüütide selektsioon toimub antigeenile seondumise efektiivsuse alusel.
  • Retseptorite mitmekesisus peab katma antigeenide mitmekesisuse, seepärast spetsiifilisus vajab mitmekesisust.
    Selektsiooni mitte läbinud lümfotsüüdid lähevad apoptoosi ja fagotsüteeritakse. Positiivne selektsioon toimub tüümuse koores , negatiivne säsis.
    Täpsemalt:
  • Iga lümfotsüüt kannab ainult üht tüüpi antigeeni retseptorit, mis on unikaalse spetsiifikaga
  • Organismile võõra molekuli ja sellele vastava lümfotsüüdi retseptori seostumine viib lümfotsüüdi aktivatsioonile
  • Diferentseerunud effektorrakud, mis tekkisid aktiveerunud lümfotsüüdist kannavad vanemrakkudele identse spetsiifikaga retseptoreid (aktiveeritud rakud = effektorrakud; aktiveerimata = naiivsed)
  • Lümfotsüüdid, mis kannavad organismi enda molekulidele spetsiifilisi retseptoreid elimineeritekse lümfoidse koe varajases arengus (nn. negatiivne selektsioon).
    Esimene kohtumine AG-iga -> PRIMAARNE IMMUUNVASTUS, teine kohtumine -> SEKUNDAARNE IMMUUNVASTUS. Kui kahjulik patogeen satub inimese kehasse esimest korda, kutsub see esile primaarse immuunvastuse. Antigeeni esialgse äratundmise järel aktiveeruvad B- ja T-lümfotsüüdid, mis asuvad patogeeni hävitama. U 10 päeva hiljem hakkavad B-lümfotsüüdid tootma infektsioonist jagusaamiseks erilisi valgumolekule– antikehi –, mis on võimelised organismi tunginud patogeeni kui võõrkeha märgistama. Antikehad ei tunne ära mitte tervet antigeeni, vaid sellest ühte kindlat piirkonda, epitoopi. Aktiveeritakse ainult neid lümfotsüüte, mis suudavad ära tunda parasjagu ründavat patogeeni. Aktiveerimata rakke nimetatakse naiivseteks, aktiveeritud rakke aga efektorrakkudeks. Sekundaarne immuunvastus ilmub siis, kui see sama antigeen, mis korra juba oli, satub uuesti inimese kehasse. See vastus on palju kiirem ja efektiivsem. Kaitsereaktsioon kutsutakse sama patogeeni vastu kiiremini esile. Selle tagab asjaolu, et osa efektorrakke diferentseerub pikaealisteks mälurakkudeks, mis sünteesiti primaarse vastuse ajal. Sekundaarne vastus on võimalik tänu mälurakkudele.
    MONOTSÜÜDID ehk mononukleaarsed fagotsüüdid, kuuluvad valgevereliblede e. leukotsüütide hulka ja on fagotsütaarsete omadustega. Nad produtseerivad ka interferooni, mis on kehaomane immunostimulaator. Monotsüütide teke on kiirem ja veres püsimise aeg pikem kui sarnase toimega neutrofiilidel.
Monotsüütide hulga tõusu veres e. monotsütoosi võib täheldada krooniliste põletike korral, viirusinfektsioonide korral, samuti ka tuberkuloosi puhul.
    Kõik vererakud saavad alguse vereloome tüvirakkudest (hematopoetic stem cells, HSC). Tüvirakud on rakud, mis võivad differentseeruda teisteks rakutüüpideks. Vereloomerakud on pluripotentsed st. nad on võimelised differentseeruma kasutades eri radu ja seetõttu genereerivad ka eri tüüpi vererakke.
    HEMATOPOEES st punaste ja valgete vererakkude areng algab loote arengu esimestel nädalatel embrüonaalses munarebu kotikeses, seal olevad tüvirakud differentseeruvad esmasteks erütroidseteks rakkudeks, mis sisaldavad embrionaalset hemoglobiini . 3-dal raseduskuul HSCs migreeruvad loote maksa, siis põrna.
    Loote varajases arengustaadiumis tekivad hemingoblastid, mis võivad differentseeruda nii vere kui vaskulaarseteks endoteeli rakkudeks. Neist algab nii primitiivne kui ka lõplik hemotopoees ning arenevad välja veresooned . Vereloome e. hematopoeesi käigus arenevad potentsetest vereloome tüvirakkudest eri diferentseerumise radasid kasutades küpsed vererakud. Iga vererakkude diferentseerumise rada reguleeritakse individuaalselt. Täiskasvanud organismis toimub vereloome luuuüdis ja põrnas, harvemini ka maksas, neerudes, neerupealistes ja rasvkoes . Vereloomel on kaks põhilist teed:
    • Lümfoidne – B, T ja NK-rakud, mõned dendriitrakud.
    • Müeloidne - erütrotsüüdid, granulotsüüdid (monotsüüdid) megakarüotsüüdid ( vereliistakud ), basofiilid, eosenofiilid, neutrofiilid, nuumrakud, dendriitrakud.

    PRIMAARSED LÜMFOIDORGANID – toimub algselt lümfotsüütide teke vereloome tüvirakkudest ja nende funktsioonale küpsemine ning diferentseerumine B ja T lümfotsüütideks.
    • Luuüdiks nimetatakse luu õõnsuses paiknevat kude. Jaguneb kollaseks ja punaseks luuüdiks. Sünnijärgses perioodis paikneb inimese vereloome ehk hemapoeetiline kude punases luuüdis.
    • Tüümus - asub südame kohal otse rinnakuluu all. Tüümuse parenhüümil eristatakse tsentraalselt paiknevat säsi ja seda ümbritsevat koort. Ainus lümfoidorgan, kus immuunvastust ei genereerita. Tüümuse epiteelitrakud toodavad hormoone: tümosiini ja tümoetiini. Endotermaalset päritolu rakud koos makrofaagidega loovad barjääri, millega küpsevad T rakud eraldatakse ülejäänud organismist. Samuti loovad nad barjääri tüümuse koore ja säsi vahele, kus toimuvad küpsemise eri faasid . Lümfotsüütide küpsemise käigus nad interageeruvad struuma rakkudega, mis toodavad regulatoorseid faktoreid ja MHC I ja MHC II molekule. Tüümuses toimub negatiivne ja positiivne selektsioon.

    SEKUNDAARSED LÜMFOIDORGANID ehk perifeersed lümfoidorganid - on spetsiifilised, peamiselt lümfoidkoest koosnevad elundid
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Immunoloogia I eksamikonspekt #1 Immunoloogia I eksamikonspekt #2 Immunoloogia I eksamikonspekt #3 Immunoloogia I eksamikonspekt #4 Immunoloogia I eksamikonspekt #5 Immunoloogia I eksamikonspekt #6 Immunoloogia I eksamikonspekt #7 Immunoloogia I eksamikonspekt #8 Immunoloogia I eksamikonspekt #9 Immunoloogia I eksamikonspekt #10 Immunoloogia I eksamikonspekt #11 Immunoloogia I eksamikonspekt #12 Immunoloogia I eksamikonspekt #13 Immunoloogia I eksamikonspekt #14 Immunoloogia I eksamikonspekt #15 Immunoloogia I eksamikonspekt #16 Immunoloogia I eksamikonspekt #17 Immunoloogia I eksamikonspekt #18 Immunoloogia I eksamikonspekt #19 Immunoloogia I eksamikonspekt #20 Immunoloogia I eksamikonspekt #21
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 21 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2014-06-05 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 56 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Kiks A. Õppematerjali autor

    Lisainfo

    ANTIGEEN on immuunvastust esilekutsuv aine, mille toimel organism toodab antikehi.
    Antigeen võib-olla potentsiaalselt organismi kahjustav kehavõõras aine (nt valk) aga ka bakterid, viirused, mille sissetungimine organismi põhjustab spetsiifiliste, nende vastu suunatud antikehade tekke, samuti lümfotsüütide aktiivseks muutumise.
    Antigeenid võivad organismi tungida naha, limaskestade, hingamis- ja seedetrakti kaudu.
    ANTIKEHAD ehk immunoglobuliinid (ka immuunkehad, kaitsekehad) on kehavedelikes lahustuvad essentsiaalsed molekulid, mis liigitatakse glükoproteiinid hulka ja mida toodavad immuunsüsteemi B-lümfotsüüdid. Immunoglobuliinidel on omadus "ära tunda" ja seonduda antigeenidega.

    IMMUNOGEEN on antigeen, mis kutsub esile immunvastuse. Reeglina makromolekulid. Kõik immunogeenid on antigeenid, aga mitte alati vastupidi. Immunogeensus antigeenil sõltub molekuli suurusest, keemilistest omadustest jne. Nõrgad immunogeenid ei saa degradeerida ja esitleda T- rakkudele. Suur, lahustumatu makromolekul on parem immunogeen, kui väike.

    HAPTEEN on madalmolekulaarne aine, millel on epitoop e. antikeha seostumise koht, kuid mis ise ei kutsu esile immuunvastust.

    EPITOOP ehk antigeenne determinant on antigeeni osa, kuhu antikeha seondub.

    Immunogeensus - võime esile kutsuda spetsiifilise im.vastuse (humoraalsel või rakulisel tasandil). Antigeensus – on võime spetsiifiliselt seonduda AK-de või TCR-iga

    antigeen , antikeha , immunogeen , hapteen , B-lümfotsüüt , tapjarakk , T-lümfotsüüt , Th-rakk , Tc-rakk , mälurakk , epitoop , TCR , BCR , AK , AG , immuunsus , immunoloogia , omandatud immuunsus , immuunvastus , kaasasündinud immuunsus , autoimmuunsus , vaktsiin

    Mõisted


    Meedia

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


    Sarnased materjalid

    27
    doc
    Immunoloogia eksamiks kordamine
    41
    docx
    Immunoloogia eksami kordamisküsimused
    102
    docx
    Molekulaarne ja rakenduslik immunoloogia
    30
    doc
    Rakubioloogia II eksamiks kordamine
    52
    docx
    Geenitehnoloogia I konspekt
    15
    pdf
    Bioloogia eksamiks
    64
    doc
    Pariku osa
    17
    doc
    Üldbioloogia eksami konspekt



    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun