Elupaik: Teib on levinud Euroopas Püreneedest ja Alpidest põhja ja ida pool, Krimmis ja Kaukaasias kuni Siberi jõgede ja järvedeni, välja arvatud Vaikse ookeani vesikond. Sellel levialal eristatakse kolme alamliiki: euroopa teib, baikali teibi ja kirgiisi teibi. Toit: surusääsklaste ja teiste putukate vastsed ning ränivetikad. Levik Eestis: Eestis levinud euroopa teibi leidub Pärnu ja Emajõega üheduses olevates väiksemates jõgedes, ojades ja järvedes ning riimveelises rannikumeres. Looduskaitse all?: Ei ole. Paljunemine: Teib tõuseb kevadel kudemiseks massiliselt jõgedesse ja ojadesse. Paar huvitavat fakti: Euroopa teib võib kasvada kuni 30 cm pikkuseks ja 400 g raskuseks. Suguküpseks saab ta kolmeaastaselt või hiljem, 1114 cm pikkuselt.
Ränipantser koosneb kahest poolmest: välimisest suuremast epitheekast ja sisemisest väiksemast hüpotheekast. Kummalgi panteri poolmel on omakorda kaks osa: lame kaas ja ümbritsev vöö. Kõik pantseri osad on kindla struktuuriga, neid läbivad poorid ja kanalid. Iseloomulikeks pigmentideks on koratiin, ksantofüll, diatomiin ning klorofüll A ja C. Varuaine on enamasti õlitilgakestena. Paljunemine: Ränivetikad paljunevad pooldudes ja suguliselt. Pooldumisel saab kumbki tütarrakk endale pantseri ühe poolme. Alati moodustub juurde pantseri väiksem pool. Seega need rakud, mis saavad endale sisemise poole, vähenevad pidevalt. Niisugune rakkude vähenemine lakkab, kui tütarraku maht on ainult pool kuni kolmandik omaraku esialgsest mahust (suurusest). Siis tekib rakust auksospoor, millega kaasneb raku esialgse suuruse taastumine. Sageli kaasneb aukspooride tekkega suguline protsess.
......................................................................................5 1.5Diatomeede tähtsus ökosüsteemis.......................................................................5 2Diatomeed paleogeograafilistes uuringutes................................................................6 3Kasutatud allikad.........................................................................................................7 1. Diatomeed 1.1 Üldiseloomustus ja evolutsioon Diatomeed ehk ränivetikad on mikroskoopilised üherakulised või koloniaalsed organismid (Olli, 2014). Ränivetikad on liigirikas rühm, kirjeldatud on ca. 250 perekonda. Lisaks kaasaegsetele liikidele on teada ka suur hulk fossiilseid liike. Diatomeedel on suur tähtsus Maa globaalses süsinikuringes, biogeense räni ringes ja primaarproduktsioonis. Arvatakse, et ränivetikad tekkisid ca. 250 miljonit aastat tagasi. Vanimad fossiilid pärinevad ca 190 miljoni aasta tagusest ajast
1. 1.Punavetikate vibur 2. 2.Punavetikad esinevad tüüpiliselt 4. mere rannikualadel. 3. 3.Punavetikad on tüüpiliselt 4. Krüptomonaadidele on iseloomulik nukleomorfi olemasolu 5. Krüptomonaade on teada all 300 liigi 6. Stramenopiilide sünapomorf on kolmeosaliste karvakestega kaetud viburi olemasolu 7. Stramenopiilide hulka kuuluvad muu hulgas ka pruunvetikad ja ränivetikad 8. Fototroofsetele stramenopiilidele on iseloomulik 9. Stramenopiilid on monofüleetiline rühm 10. Stramenopiilide rühmal puuduvad tüüpiliselt 11. Krüsofüüdid on peamiselt levinud peamiselt magevees 12. Krüsofüütidele on iseloomulikud 13. Enamik krüsofüüte on üherakulised või koloniaalsed 14. Krüsofüütide viburid on apikaalsed 15. Krüsofüütidel puudub kinetoplast 16. Krüsofüüdi silmtäpp on plastiidi sees paiknev pigmendi kogum 17
1. PROTOZOOLOOGIA- teadusharu mis tegeleb algloomade uurimisega 2. ALGOLOOGIA - teadusharu mis uurib vetikaid 3. RÄNIVETIKAD- on umbes 16 000 liiki, üherakulised või koloonilised. arvatavasti veerand fotosünteesi käigus produtseeritud orgaanilistest ainetest sünteesitakse ränivetikate poolt. räni vet. on olulised vee hapnikuga varustajad , esmane toiduobjekt paljudele fütoplanktonist toituvatele veeloomadelew. ränivetika tunnuseks on vetikarakku ümbritsev ränipantser. põhiliseks paljunemis viisiks on pooldumine. kõigepealt eemalduvad kaaned, seejärel pooldub tuum ja protoplasma. Mõlemad tütarrakud saavad ühe vana poolme ja kastvatab selle vastu uue, alati sisemise (väiksema). Kui rakk ob vähenenud sellel teel kolmandiku heidab ta ühe rakupõlvkonna pantseri ära- moodustub aksospoor, mis kasvab algsete mõõtudeni. Aksospooride tekkega kaasneb tihti ka suguline protsess. 4. PRUUNVETIKAD-umbes 1500 liiki on nii mikro- kui makroskoopolisi org...
protsessides. 2. Toitelisus jõgedes - efektid bentiliste vetikate biofilmile Bentiliste vetikate biofilmid domineerivad jõgedes ja sisaldavad erinevaid vetikarühmasid: rohevetikaid, sinivetikaid ja ränivetikaid. Biofilmi kooslus on mõjutatud: veevoolust, vee sügavusest, valgusreziimist, vee keemiast, toitelisusest (eutrofeerumine) ning reostusest. Nende näitajate mõjusid ränivetikatele on uuritud sest: neid leidub terve jõe ulatuses ränivetikad on jõgedes kõige suurem ja levinum vetikarühm, neid saab kiirelt ja lihtsalt koguda, leidub liike, mis on väga tundlikud veekvaliteedi (keemia), eutrofeerumise ja reostuse suhtes, neil on kiire kasvutsükkel ja nad reageerivad kiirelt keskkonnahäiringutele. Füüsikaliste ja keemiliste näitajate pikisuunalised muutused on paralleelsed kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete muutustega vetikate biofilmis. Need on kokku võetud tabelis 2.
o Esinemissageduselt: - harilik pilliroog (u 83%) - kaelus-penikeel (79%) 2.2 Bakterid ja algloomad Bakterid: o Arvukust mõõdetakse miljonites rakkudes milliliitris. o 0,4 8,8x106 (2,5 3 milj) Algloomad: o Ripsloomad (57 ripsloomataksonit) o Viburloomad (600 isendit ml) o Juurjalgsed 2.3 Vetikad · Üle 1000 vetikataksoni (pooled ränivetikad) · Tähtsal kohal: - sinivetikad * paari-kolmemillimeetrise läbimõõduga * liigirohke perekond Anabaena - ränivetikad * karakterliik Aulacoseira islandica - rohevetikad * arvukad perekonnad Scenedesmus, Pediastrum 2.4 Zooplankton 1. Vesikirbulised - tähtsaim rühm - toituvad vetikatest - põhilised veekogu org aine ja energia transportijad vetikatest kaladesse 2. Keriloomad - kõige väiksemad - arvukaim keriloom Keratella cochlearis - domineerivad arvukuselt 3. Aerjalgsed - kõige rohkem juunis, vähem oktoobris - Eudiaptomus gracilis 4. Rändkarp
kati 1-19 / hannela 20-36 / tormi 32-53 / hannes 50-75 / piret 75-100 / kontrollis alvar 1 Ränivetikate pantsri välimine pool on epitheeka. 2 Punavetikatel vibur puudub. 3 Punavetikad esinevad tüüpiliselt mere rannikualadel. 4 Krüptomonaadidele on iseloomulik nukleomorfi olemasolu. 5 Krüptomonaade on teada alla 300 liigi. 6 Stramenopiilide sünapomorf on kolmeosaliste karvakestega kaetud viburi olemasolu. 7 Stramenopiilide hulka kuuluvad muu hulgas ka pruunvetikad ja ränivetikad. 8 Fototroofsetele stramenopiilidele on iseloomulik klorofülli c esinemine. 9 Stramenopiilid on monofüleetiline rühm. 10 Fototroofsete stramenopiilide plastiidi katab neli membraani. 11 Fototroofsete stramenopiilide plastiidides on tülakoidid paigutunud pakitult lamellides. 12 Stramenopiilide rühmal puuduvad orgaanilisest ainest rakku katvad soomused 13 Krüsofüüdid on peamiselt levinud magevees. 14 Krüsofüütidele on iseloomulikud rakku katvad ränist soomused.
1. Mis laadi loom on merikilk: 6. kus soolsus varieerub rohkem, kas kattegatis v emameres planktiline loom kattegrat põhja loom (õ) 7. kas suvel hakkavad õitsema sinikud v ränivetikad 2. Millised organismid on LM valdavad: sinikud merelised (õ) riimveelised 8. millist vetikat kasutatakse tööstuslikult mageveelised õige vastus ei ole ...adru, vaid see teine liik 3. Milline hüljes meil haruldanel: 9. kuhu kinnituvad mingid taimed või vetikad, kas kõvale või pehmele pinnasele
tugirakud. Käsna keha pinnal on arvukad poorid. Nende kaudu pääseb vesi looma sisemuses olevatesse kanalitesse ning heiteava kaudu liigub vesi taas välja. Käsnad võivad kasvada kuni 1 meetri kõrguseks. Toitumine: Käsn toitub filtreerides merevett oma kehas olevate kanalite labürindis, millesse sattunud vee panevad liikuma käsnade kaelusrakkude viburid. Toitained jaotavad erinevate rakkude vahel amööbrakud. Merevesi sisaldab väikesi ja õige peeni toiduosakesi; need on bakterid, ränivetikad, ripsloomad, pisivähid ja muud sellised plankton- organismid, samuti ka taimede ja loomade peened pudemed.
Ripsloomad on üherakulised loomad ja mõõtmetelt väga väikesed. Peipsist on leitud kokku 57 ripsloomataksonit. Järve eri osade vahel jagunevad nad järgmiselt: Suurjärvest 34, Lämmijärvest 47 ja Pihkva järvest 23. Vibur- ja ripsloomad võivad veekogudes edukalt piirata bakterite juurdekasvu. (J. Haberman, T. Timm, A. Raukas, 2008) 2.3 Vetikad Praeguseks on Peipsis määratud üle tuhande vetikataksoni, neist pooled on ränivetikad. Siiani avaldatud liiginimestikud pole kaugeltki täielikud. Paljud vetikad on mitmel põhjusel jäänud määramata. Tähtsal kohal on järves sini-, räni- ja rohevetikad. Sinivetikad ehk tsüanobakterid on liikide koguarvult kolmandal, planktonis viimasel ajal aga esikohal. Paari-kolmemillimeetrise läbimõõduga. Eriti liigirohke ja arvukas on perekond Anabaena Peipsi Suurjärves. Ohtralt esineb ka väga väikestest rakkudest koosnevad
1) RÄNIVETIKAD arvukus: ~16 000 liiki (suurima liikide arvuga vetikarühm) elukoht: mered, mageveekogud kirjeldus: üherakulised või koloniaalsed organismid, kes hõljuvad vabalt vees või elavad veekogu põhjas. Vetika rakku ümbritseb iseloomulik ränipantser, mis on igal liigil unikaalse struktuuriga ja muudab liigid väga eriilmeliseks. tähtsus: ränivetikad on olulised fütoplanktoni koostisosad sünteesides ~25% kogu maakeral toodetud orgaanilisest ainest (varustavad vett hapnikuga ja on toiduks veeloomadele). 2) PRUUNVETIKAD arvukus: ~2000 liiki elukoht: mered kirjeldus: mikro- ja makroskoopilised organismid, kelle seas on ka 60m pikkuseid/300kg isendeid moodustades
Käsna keha pinnal on arvukad poorid. Nende kaudu pääseb vesi looma sisemuses olevatesse kanalitesse ning heiteava kaudu liigub vesi taas välja. Käsnad võivad kasvada kuni 1 meetri kõrguseks. Toitumine: Käsn toitub filtreerides merevett oma kehas olevate kanalite labürindis, millesse sattunud vee panevad liikuma käsnade kaelusrakkude viburid. Toitained jaotavad erinevate rakkude vahel amööbrakud. Merevesi sisaldab väikesi ja õige peeni toiduosakesi; need on bakterid, ränivetikad, ripsloomad, pisivähid ja muud sellised plankton- organismid, samuti ka taimede ja loomade peened pudemed. Kasutatud kirjandus: Bioloogia raamat 8.klass, internetist.
Protistid -on kunstlik rühmitus.Siia kuuluvad väga erineva päritoluga organismi rühmad.Nad on päristuumsed,kes pole taimed,seened ega loomad.Põhiliselt on nad ainuraksed ja lihtsa ehitusega organismid.Siin esineb nii auto-kui heterotroofe.Protiste leidub praktiliset kõigis ökosüsteemides.Ökoloogiliselt kõige olulistemaks võib pidada vees elavaid fotosünteesivaid vetikaid,kes moodustavad merede ja mageveekogude fütoplanktoni ehk taimse hõljumi.Protiside hulgas on ka loomi ja taimede parasiite. Vetikad Teadusharu,mis uurib vetikaid on algoloogia.Neid on üle 8000 liigi.Põhiliselt elavad magevetes,aga ka mullas,puutüvedel ja lumel.Siin esineb ühe-ja hulrakseid,samuti koloonialisi vorme.Mõned neist sümbioosis algloomadega.Kui vetikad elavad sümbioosis seentega,moodustuvad samblikud.Avavetes,meredes,järvedes on vetikad põhilisteks autotroofideks(fotosünteesijateks).Vetikad on nii plantilised(hõljuvad) kui ka bentilised(põhja kinnituvad).Vetik...
2230 °C. Levik ja geoloogia · Ränidioksiid võib esineda looduses kristallidena(kvarts), peitkristalsete agregaatidena (kaltsedon) või hüdraatunud amorfse massina (opaal), samuti ka klaasina. · Ränidioksiid on väga vastupidav keemilisele murenemisele. Seetõttu on liiv , mis koosneb peamiselt ränidioksiidist, väga levinud sete. · Ränidioksiidist ehitavad oma koja mitmed organismid näiteks radiolaarid ja diatomeed ehk ränivetikad. Ränikivi · Peamiselt peitekristalsest kvarstistkoosnev settekivim · Peale kvartsi võib sisaldada ka opaali ning mitmesuguseid lisandeid nagu kaltsiit, raudoksiid jne. Ränikivi võib olla värvunud mitmesugustes toonides, näiteks hall, pruun, must, roheline, punane jne. Värvuse annavad mitmesugused lisandid. Leidumine · Ränikivi leidub maakera pinnal väga laialdaselt: oletatakse, et ta moodustab 1/3 maakera koorest
Räni on keemiline element järjenumbriga 14, mittemetall. Sümbol: Si (silicium) Aatommass on 28,086 Stabiilseid isotoope on 3, massiarvudega 28, 29 ja 30. Lihtainena on ta kerge tumehall metalse läikega kristalne aine. · Füs om: Sulamistemperatuur: 1417 ºC · Tihedus : 2330 kg/m³ Räni oksüdatsiooniaste ühendeis on valdavalt +4. Peamine oksiid on ränidioksiid. Räni ühendid vesinikuga,( silaanid,) on tugevad redutseerijad. Räni on pooljuht, mille elektrilised omadused sõltuvad väga tugevasti lisanditest. Räni kuulub silikaatide ja ränidioksiidi koostisse ning on telliste, tulekindlate materjalide, klaasi, portselani, tsemendi ja teiste materjalide koostisosa. Räni saamine Kuigi räni on maakoores hapniku järel kõige levinum element, puhtal kujul teda looduses ei esine. Räni saadakse ränidioksiidi (kvartsliiv) taandamisel süsinikuga temperatuuridel ligi 2000 °C elektrikaarahjus. Poo...
siilkalalased, lendkalad, liblikkalad, vaalalised. Selgrootud meripõis, küütlev ebakalmaar, signaalkrabid, meriroosilised, käsnad, kaheksajalgsed, paljaslõpulised, laevukesed, kammloomad, nuivähid, suur rõõneskarp, kivikorallilised, ruutkrabid, merituped, austrid, suur ogatäht, zooplanktonid, meririst, lehvik- ja kaelususlased, tõruvähid, korallid. Peamised taimeliigid on ainult vetikalised ja need on: punavetikad, pruunvetikad, ränivetikad, vaguviburvetikad, neelvetikad, liitvetikad, agarikud. 2. Abiootiliste tegurite iseloomustus Valgus Ookeani taimed on varjulembelised, kuna osa veepinnale jõudvast valgusest neeldub, osa aga peegeldub. Valgus ei jõua veekogus väga sügavale, seetõttu läheb täiesti pimedaks umbes 30 m juures, aga Vaikse ookeani keskmine sügavus on 4 km. Pruunvetikate kasvupiirkond on 6-15 m sügavusel, sellest sõltuvalt langeb natuke valgust neile peale ja tänu sellele on nende levik suurem
Eukarüoodid Allikas: Vikipeedia Eukarüoodid ehk päristuumsed (Eukaryota) on organismid, kelle rakud on päristuumset (eukarüootset) tüüpi. Eukarüoodid on oma nime saanud selle järgi, et neil asub geneetiline informatsioon (kromosoomidena) rakutuumas, mis on membraaniga ümbritsetud organell. Eukarüootide kõige olulisemaks tunnuseks ongi membraansete organellide olemasolu rakus, mis võimaldab biokeemilised reaktsioonid ruumiliselt eraldada. Nendeks organellideks on endoplasmaatiline retiikulum ja rakutuum (nende membraanid on omavahel ühenduses), mitokondrid (mõnel eukarüoodil need puuduvad või on taandarenenud), kloroplastid (paljudel puuduvad), Golgi kompleks, lüsosoomid ja peroksüsoomid. Eukarüootide oluliseks tunnuseks on veel tsütoskelett mikrofilamentide (aktiin) ja mikrotorukeste e. mikrotuubulite (tubuliin) näol. Aktiinifilamendid määravad raku kuju ja mikrotuubulid tegelevad organellide ümberpaigutamisega, osalevad rakujagunemi...
keskkonnas keemiliste ühendite oksüdeerimise näol (käärimine). Joonis 1. Primaarproduktsiooni jagunemine 1 Primaarprodutsentide peamised rühmad ja nende levik maailmameres Ökoloogiline grupp Takson Peamine levikuala Fütoplankton Bacillariophyta ehk Kõikjla maailmameres, eriti parasvöötmes ja ränivetikad subpolaarsetel aladel ning rannikumere upwellingu piirkonnas. Dinophyta ehk Kõikjal maailmameres dinofagellaadid Haptophyta Troopilistes ja subtroopilistes meredes Coccolithophoridae Chrysophyta Polaar- ja parasvöötme meredes
Bioloogia (kreeka sõnadest 'elu' ja 'logos'; varem on eesti keeles kasutatud ka sõnu eluteadus ja bionoomia) on loodusteaduse haru, mis uurib elu. Bioloogia uurib kõiki Maa elavate organismide eluavaldusi ja nendega seonduvaid kõikvõimalikke aspekte (ehitust, talitlust, kasvu, päritolu, evolutsiooni, levikut jne). Elusorganismidega on tihedalt seotud energia ja aine liikumine, mille tõttu organismidel on võimalik ainevahetuse käigus oma keha üles ehitada, paraneda vigastustest ja reprodutseerida ehk anda järglasi. Kuna bioloogia keskendub peamiselt elusorganismidele, saab eluvormide järgi eristada zooloogiat, botaanikat ja mikrobioloogiat. Neid bioloogia allharusid lahates eristatakse kitsamaid allharusid, näiteks algoloogiat ja protistoloogiat. Bioloogia tähtsaimateks meetoditeks on organismide vaatlus, kirjeldus, võrdlus ja eksperiment (katse). Elusorganismidega seotud saladused on inimesi köitnud ajast aega. Üks osa uudishimust...
Ujulehtedega taimed: kollane vesikupp, tume särjesilm, ujuv penikeel, valge vesiroos. Veesisesed taimed: harilik vesihernes,vesikarikas, harilik vesitäht Fütoplankton: · Vees hõljuvad mikroskoopilised vetikad- taimne hõljum e fütoplankton · Taimne hõljum salvestab vette langeva päikeseenergia ja on toiduks paljudele veeloomadele · Tähtsamad fütoplanktoni rühmad on rohe-, sini ja ränivetikad. · Kui vees on palju vetikaid öeldakse, et vesi ,, õitseb" Sinivetikad ehk tsüanobakterid ehk sinikud: · Vees elavate bakterite hõimkond- autotroofid, saavad energiat fotosünteesi teel. · Eluviisilt, välimuselt sarnaneb rohkem vetikale. · Pole eriti oluline zooplanktoni toidulaual. · Toodavad surres mürke, mis on inimestele ja loomadele ohtlikud. Ränivetikad: · Ränivetikad on üherakulised või koloonialised mikroskoopilised organismid.
fütoplanktonis esinevad merelise päritoluga vetikad erinevad ookeanis elavatest liigikaaslastest õhema skeleti poolest (Skeletonema costatum, Stephanodiscus subsalsus). Seda tuleb vaadelda kohastumist erikaalu vähendamisele, mis võimaldab hõljumist madalama soolsusega vees. 1.2 Temperatuur. Paljud külmalembesed liigid esinevad peamiselt Läänemere põhjapoolsetes osades. Rida külmaveelisi mereliike (dinoflagellaat Peridiniella catenata, ränivetikad Chaetoceros holsaticus, Fragilaria cylindricus, Melosira arctica, Navicula grani, N. vanhöffeni, Nitzschia frigida) on levinud Läänemeres ja Valges meres, kuid puuduvad Põhjameres. Nende liikide levikut võib seletada kunagise ühendusega Läänemere ja Valge mere vahel. 1.3 Läänemere hoovused sõltuvad tuule suunast ja tugevusest. Veetaset tõstavad läänekaarte tuuled, seda alandavad idatuuled. Äärmusjuhtudel on kõikumised olnud 22,5 m üle ja 1,2 m alla keskmise veetaseme
Taimed Taksonoomia Eukarüoodid Eukaryota Taimed Plantae Taimed Allikas: Vikipeedia Taimedeks nimetatakse tavakeeles päristuumseid organisme, mis (erinevalt heterotroofsetest loomadest ja seentest) elavad autotroofselt ning toodavad kasvamiseks ja eluks vajalikke orgaanilisi aineid päikesevalguse abil fotosünteesi teel. Erandiks on mõned parasiittaimed, mis saavad oma toidu teistelt taimedelt ning on evolutsiooni käigus klorofülli kaotanud. Taimi uurivat bioloogia haru nimetatakse botaanikaks. Taime mõiste Taime mõiste suhtes ei ole täpset üldkehtivat kokkulepet. Üldiselt siiski fotosünteesivaid prokarüoote (näiteks sinivetikaid) praegu enam taimede hulka e...
Teised, tsiliaadid, bodoniidid, foraminifeerid, etc. on olulised herbi- ja bakterivoorid maailmamere või mageveekogude ökosüsteemides. Kolmandad -- osad kinetoplastiidsed, apikompleksa, põhjustavad raskelt ravitavaid haigusi inimesel (malaaria, unitõbi). Eestis on protiste umbes 3000. rohevetikad– 690 mändvetikad– 27 ikkesvetikad– 680 silmviburvetikad– 160 eriviburvetikad– 12 ränivetikad – 940 punavetikad – 26 ruskvetikad – 58 pruunvetikad – 33 ainuraksed – 347 Rohevetiktaimed (Chlorophyta) Rohevetikad on suur rühm vetikaid, millest on arenenud embrüofüüdid. Rohevetikaid on umbes 6000 liiki. Rohevetikate ehitus on võrreldes teiste vetikatega (puna- ja pruunvetikad) kõige mitmekesisem. Leidub nii üherakulisi viburitega või viburiteta, koloniaalseid vorme kui ka hulkrakseid. Lihtsaima struktuuriga
võime ahmida lühikese ajaga tagavaraks toitesooli ning siduda õhulämmastikku. Saavad elada ka siis, kui valgust väga vähe. Samuti on võimelised tootma aineid, mis peatavad võistlevatel organismidel arengu (bakteriotsiinid, antibiootikum tsüanobakteriin). Kagu-Aasias, Aafriaks ja Mehhikos on on sinivetikaid tarvitatud juba sajandeid toiduks. Kasvatamiseks erilised tiigid. Müüakse kapslite ja tablettidena, isegi sokolaadina. Üks suurema liikide arvuga vetikarühm on ränivetikad, umbes 16 000 liiki. Nad on 1-rakulised või koloniaalsed, tavaliselt hõljuvad vabalt mere- või magevees või elavad veekogu põhjas. Arvatavasti tuleb nende arvele ¼ fotosünteesi käigus kogu maakeral sünteesitud orgaanilisest ainest. Neid iseloomustab vetikarakku kattev ränipantser, mis koosneb kahest eri suurusega poolmest, mis sarnaselt Petri tassiga sulguvad teineteise sisse. Pantseritel on väga omapärane pooridest ja kanalitest moodustuv muster, mida
(3) Fütoplankton on põhiline orgaanilise aine tootja veekogus, olles otseselt või kaudselt toidubaasiks kõikidele teistele veeorganismidele. Fotosünteesil tekkiv hapnik on oluline veeorganismide ainevahetusprotsessides ning orgaaniliste ja mineraalsete ainete oksüdatsioonil. (2) Fütoplanktoni hulka loetakse eukarüootsed protistid kui ka mõned eeltuumsed pärisbakterid ja arhebakterid. Arvuliselt on kõige olulisemad fütoplanktoni rühmad ränivetikad, tsüanobakterid ja dinoflagellaadid. (3) 3 Fütoplankton. (6) 2.1 Veeõitsengud Veeõitseng on veemassiivis elavate planktonvetikate vohamine, mille tagajärjel vesi omandab ebaloomuliku roheka, pruuni või punaka värvuse. (2) Need on muutumas üha suuremaks keskkonnaprobleemiks. (3) See põhjustab vee läbipaistvuse vähenemise, hapnikupuuduse, pikema ajaperioodi jooksul veekogu eutrofeerumise ja veekogu põhja mudastumise
Bioloogia 1. Ränivetikad- on suurim vetikate rühm, ligikaudu 16000 liiki, on üherakulised või elavad kolooniatena, võivad hõljuda või elada veekogu põhja kinnitatult. Iseloomulikuks tunnuseks on ränipantser. 2. Pruunvetikad- teada 1500 liiki ja enamus neist elavad merevees. Nende seas on ni mikro- kui makroskoopilisi organisme. Pruunvetikad on võimelised fotosünteesima 20-30m sügavusel. Meie vetes esineb harilik õisadru. 3. Punavetikad- põhiliselt esinevad soolases vees ja sügavamal kui teised vetikarühmad u 200m sügavusel. Teada u 1500 liiki. Põhiliselt on nad hulkraksed ja sisaldavad klorofülli, mis aitab neil fotosünteesida nõrgas valguses. Punavetikatest toodetakse agarit, mida kasutatakse toiduainete tööstuses ja meditsiinis. 4. Rohevetikad- enamik elab magevetes, osa ka mullas, puudüvedel ja lumel. Osa neist elab sümbioosis vee algloomadega, selgrootute loomadega või ...
Populatsiooni tihedus-isendite arv teatud maa-alal. Sõltub söögi hulgast, kliimast, asukohast ja vaenlaste olemasolust.Populatsiooni leviku tüüp-isendite asumine ruumis üksteise suhtes 1)ühtlane 2) rühmaline 3)juhuslikEaline struktuur-1) stabiilne populatsioon- vanade ja noorte arv on tasakaalus 2) kasvav populatsioon- noori on rohkem 3) kahanev populatsioon- vanemaid on rohkemPopulatsiooni lained- kui populatsiooni arvukus kõigub kindla vahemiku järgiÖkosüsteemid- järved, sood, niidud, karjamaa; inimene toidab järved üleBIOTSÖNOOS-Taimed, seened, loomad, mikroorganismidÖKOTOOP-Õhkkeskkond, vesikeskkond, muldkeskkond (omavahel ringluses biotsönoosiga) NIIT KUI ÖKOSÜSTEEMNiidud tekivad- valdavalt lageraiete ja nendele järgnenud niitmise ja karjatamise tagajärjel; mahajäänud põldudele; osa niite jõelammidel ja mererannas on algselt kujunenud niitudenaNiite liigitatakse kujunemise järgiesmased e primaarsed niidud (alati olnud lagedad), lam...
Planktoniks ehk hõljumiks nimetatakse kõiki väikesi organime kokku, kellel aktiivseks liikumiseks vajalikud elundid kas puuduvad või on nõrgalt arenenud ja kes justkui hõljuvad vees. See on muide õige vaid osa planktoniliste organismide koht, sest paljud neist suudavad sooritada sadadesse meetritesse ulatuvaid ööpäevaseid vertikaalseid rändeid. Mere fütoplanktonis on eriti väljapaistval kohal üherakulised vetikad ränivetikad, vaguviburvetikad, sinivetikad jt -, 5 Tarmo Tuuling Atlandi ookean zooplanktonis aga ainuraksetest kambrilised ja 3 kiirloomad, hulkraksetest ainuõõssed, mõned usside ja mantelloomade rühmad, vähid ning mitmesuguste selgrootute ja kalade vastsed(bio.edu.ee). Atlandi ookean on elustiku poolest vaesem kui Vaikne ookean. Ometi on siin rikkalikke
jõelõigud, kus fütoplanktoni biomassi tase on kõrge, arvukuse tase kõrge või väga kõrge ning taksonite arv keskmine või suur. (1%). 4. Ülejäänud jõelõigud, mida iseloomustab fütoplanktoni väga madal kuni keskmine biomassi tase. Fütoplanktoni arvukus ja taksonite arv varieerub suurtes piirides. Nendes jõelõikudes on fütoplanktoni biomassi dominantideks sageli bentilised või epifüütsed ränivetikad. (94%). Bentos · Zoobentos · Fütobentos mikrozoobentos mikrofütobentos makrozoobentos makrofütobentos Põhjaloomastiku liigiline mitmekesisus ja asustustihedus ning sagedaim biomassi dominant Eesti jõgedes mitmesugusel põhjaainestel. Põhja- Jõe- Tak- Jõelõikude jaotumus astmete kaupa, % Dominant aines lõikude sonite arv arv
Riik: Rizaaria (plastiid rohevetikast) Riik: Excavaata (plastiid rohevetikast) Nad on silmviburvetikad. Riik: Chromalveolata Hõimkond: vaguviburvetikad (plastiidiks punavetikas) Vao sees on vibur, sealt ka nende nimi. Eriti levinud soojades meredes. Hõimkond: neelvetikad (plastiid punavetikast). Alamriik: esiviburlased (plastiid punavetikast). Hõimkond: koldvetikad. (Neil on kaks päristuumset genoomi rakus) Hõimkond: ränivetikad (SUGULINE PALJUNEMINE) Hõimkond: pruunvetikad (SUGULINE PALJUNEMINE) diploidsed, alla 1000 liigi maailmas, kõik on hulkraksed, kõik on merevetikad, maailma suurimate vetikate hulka kuuluvad Liik: Sarkassov, kes elab Sarkasso meres. See on pikk vetikas, mis ujub vee pinnal. Pruunvetikas on: Sekundaarse plastiidiga, plastiid punavetikast, kuulub alamriiki: esiviburlased. Pruunvetikate alla kuuluvad lehtadrud. Eestis on esindatud üks pruunvetika liik: põisadru. Esmase plastiidiga vetikad
Süsinikoksiid, CO Süsinikoksiid tekib kütuste mittetäielikul põlemisel. Süsinikoksiidi heitkogused sõltuvad kasutatavast kütusest ja põlemise tingimustest. Suurimad süsinikoksiidi eriheited on tahkete kütuste põlemisel ja kõige väiksemad maagaasi põlemisel. maagaasi põlemisel on süsinikoksiidi eriheide ca 60 g/GJ, puitkütuste põlemisel 250 - 300 g/GJ. Maalähedases õhukihis on süsinikoksiid inimesele ohtlik, vähendades vere hapnikusidumisvõimet ja tekitades kudede hapnikuvaegust. Troposfääri sattunud süsinikoksiid soodustab kaudselt osooni teket, mis mõjutab Maa soojusbilanssi. Süsinikoksiidi heitkoguseid on võimalik vähendada kütuse põlemisprotsessi reguleerimisega ja juhtimisega. Süsinikdioksiid, CO2 Süsinikdioksiid esineb looduslikult atmosfääriõhus ja on vajalik taimede ja ka loomade eluks. Kasvamisel seovad taimed atmosfääriõhus olevat süsinikdioksiidi fotosünteesi protsessis. Süsinikdioksiid eraldub atmosfääri fossiilsete kui ka b...
Vetikad moodustasid 500-600 miljonit aastat tagasi kogu taimeriigi - nad vohasid kõigis veekogudes ajal, mil veel ei olnud maismaataimi (ega üldse kõrgemaid taimi). Samal ajal täitsid nad ka tähtsat ülesannet - varustasid Maa atmosfääri hapnikuga, luues sobiliku keskkonna paljude hilisemate organismide jaoks. Vetikatest on järele jäänud tohutud ladestud kivistunud ainet, kuid üsna vähe määratavaid fossiile. Kivististena on säilunud põhiliselt lubi - ja ränivetikad - need on vetikad, mille rakukesta muudab vastupidavaks lubi- või räniaines. Lisaks lubivetikatest makrofossiilidele võib kivististena leida vetikate spoore ja tsüste. Hõimkond rohevetikad Chlorophyta on vetikate seas liigirikkamaid. Eesti aluspõhja settekivimites leidub põhiliselt männas-põisvetikate kivistisi. Nendega sarnanevad tänapäevased vetikad asustavad troopilisi ja lähistroopilisi meresid ning arvatavasti samalaadsetes tingimustes kasvasid vetikad ka
Punase värvuse võivad anda bakterid, rohevetikas Dunaliella, aga ka zooplankton Soolsuse tõustes väheneb bioloogiline mitmekesisus, kuigi keskmiselt soolastes järvedes võib olla elustik suhteliselt rikkalik. Tsüanobakter Spirulina looduslik levila Kesk- ja Ida-Aafrikas ning Mehhikos, S. platensis ja S. maxima on olulised oma körge proteiinisisalduse poolest. Ei vaja magedat vett, seob CO2. Hüpo- ja mesohallinsetes järvedes on köige arvukamad ränivetikad. Kõige soolataluvam liik on ülemaailmse levikuga Dunaliella parva. Talub 20-350 g/l. Paljudes hüperhaliinsetes järvedes ainus fotosünteesiv organism. Makrovetikatest on tavalised mändvetiktaimed (kuni mööduka soolsuseni <50 g/l - Chara, Tolypella). 7 Loomarühmad, mis soolajärvedes pea puuduvad, kuid magevees tavalised: Käsnad, Sammalloomad, Kärssussid, Kaanid, Karbid. Spetsiaalseid soolajärvede kalaliike on vähe,
Liigub intensiivselt vertikaalsuunas. Öösel on nad ülemistes veekihtides, päeval alumistes (mitte langeda kalade saagiks). Zooplankton toitub fütoplanktonist. Fütoplankton on selline taimne ollus, millel puuduvad jalad/juured, nad on üherakulised ning püsivad veemassis. Pindala on neil suhteliselt suur, sest toitu saavad nad difusiooni teel (Na, L, ammooniumsoolad). Nende diameeter on alla 1 mm. Neid püütakse võrguga. Suurusjärgud *20 - 200 mikromeetrit - siia kuuluvad ränivetikad, deismidee? Rühma kuuluvad vetikad. Ühine nimetus on mikroplankton. *2,0 - 20 mikromeetrit - enamus viburlased; üldnimetus nanoplankton *0,2 - 2,0 mikromeetrit - pikiplankton Organisme, kes on väiksemad kui 0,2 mikromeetrit, nimetatakse femtoplanktoniks. Domineerivamad on ränivetikad, neil on portoplasma, mille tihedus on peaaegu sama, mis veel, kuid neid ümbritseb räni, mis on raske ( tihedus on 2-3x suurem kui veel). Sellepärast kipuvad nad “uppuma”
regulatsioon on tavapärasest nõrgem. SiO2- ränidioksiid; happeline oksiid; Ränidioksiid esineb looduses liiva, klaasina kristallidena, ja vääriskividena (kvarts, opaal). Ränidioksiid on väga vastupidav keemilisele murenemisele. Seetõttu on liiv, mis koosneb peamiselt ränidioksiidist, väga levinud sete. Räni on üks maakoore peamine koostisosa. Ränidioksiidist ehitavad oma koja mitmed organismid, näiteks radiolaarid ja ränivetikad. . H2SO4- väävelhape; hape; Väävelhape on tugev hape ja tema käsitsemisel tuleb olla ettevaatlik. Väävelhape on kõikide sulfaatide lähtehape. Väävelhapet tuntakse ka lõngaõli ja akuhappena. Väävelhappe soolad kandsid eesti rahva hulgas nimesid kübaramust ja sinine silmakivi. KNO3- kaaliumnitraat e. salpeeter; sool; tekib nt. lämmastikhappe ja aluse reageerimisel. Segades KNO3 suhkur saab suitsupommi. Aine ei põle, kuid on tugev oksüdeerija
Protistid Protistid üks neljast eukarüootide riigist, mille hulka kuuluvad väga erineva päritoluga organismiderühmad. Protistid on eukarüoodid, kes pole taimed, seened ega loomad. (algloomad, vetikad) Protistid on enamasti ainuraksed või lihtsa ehitusega hulkraksed organismid. Kuuluvad nii autotroofsed (vetikad) kui ka heterotroofsed (algloomad). Ökoloogiliselt kõige olulisemateks võib pidada vees elavaid fotosünteesivaid vetikaid, kes moodustavad merede ja mageveekogude fütoplanktoni ehk taimse hõljumi. Munaseened Munaseeni võib leida nii maismaal kui vees. Teatud elustaadiumis moodustavad munaseened väliselt seeneniitidega sarnaseid struktuure, sellel põhjusel käsitleti neid varasemalt seentena. Enamik võib paljuneda nii suguliselt kui mittesuguliselt. Mittesuguline paljunemine toimub liikumisvõimeliste rändeoste ehk zoospooride abil. Sugulisel paljunemisel ühinevad emasrakk ja isasrakk, tulemusena areneb viljastatud munast oosp...
on madalad, põhja, ida ja lääne pool enamasti liivased, kohati ka kruusased või klibused, lõunas ja kirdenurgas lubimudased. Põhja pool võib leiduda ka turbakallast. Valgalapõhiselt kuulub Vagula järv Ida-Eesti vesikonda ja Peipsi alamvesikonda. Vagula järv kuulub veepoliitika raamdirektiivi järgi keskmise karedusega kihistunud järvede hulka. Fütoplanktoni arvukus Vagula järves oli 2008. aastal madal. Rühmade osas esinesid kõrgeima biomassi väärtusega: maikuus neel- ja ränivetikad, juulis räni- ja sinivetikad, augustis vaguviburvetikad. (Eesti väikejärvede seire 2008) Suurtaimestiku seirel täheldati 2008. aastal 43 liiki makrofüüte, - 28 liiki kaldavee-, 5 liiki ujulehtedega ja 10 liiki veesiseseid taimi. Järves domineeris kaldaveetaimestik, kõige rohkem esines harilikku pilliroogu (Phragmites australis), järvkaisel (Schoenoplectus lacustris) ja ahtalehist hundinuia (Typha angustifolia). Ujulehtedega taimestikku oli vähe, peamiseks
mg/l. Päevas saame toiduga 18-1200 mg räni. Arvatakse, et elu kujunemise algetapil oli räni üheks organismi põhielemendiks, mis elusaine arengus on nüüdseks asendunud kaltsiumiga. Nüüd on inimorganismis 0,002% räni, kuid 1,4% kaltsiumi (700 korda rohkem).(11) Maismaa elusorganismides on räni tavaliselt 0,1-0,001%. Räniorganismides võib ränisisaldus olla üle 10%. Nüüdisaegsed räniorganismid kuuluvad suheliselt lihtsate hulka. Nendeks on diatomeed ehk ränivetikad, rediolaarid (kiirloomad), kelle skeletid on üles ehitatud merevees sisalduvatest räniühendeist. Diatomeede kudedes ulatub ränisisaldus kuni 685, molluskites, okasnahksetes ja kolrallides kuni 0,8%. Räni osalemist on tuvastatud diatomeede valgussünteesis ja amööbide ning ripsloomade elutegevuses. (11) Ränirikkamad taimed on lõikhein, kuusk, lehtmänd, palm, bambus(kuivainest 1,5-2% räni), nisu, oder, riis, suhkrupeet. Redises ja ploomides on kuivaine kohta kuni 3% räni. Räni
sajandil tuntud Läänemere kuurordid. Dr Hunnius (1797-1851) avastas Haapsalu lahest ravimuda ja teostas mitmeid mõõtmisi (temperatuur). 1863-67 Dr von Sass uuris Saaremaa ümbruse merevee hüdroloogiat ja hüdrokeemiat. Esimesed andmed Eesti rannikumere (Tallinna, Haapsalu ja Kuressaare laht) fauna ja floora kohta pärinevad Eichwaldilt. Ta publitseeris mitu tööd "Infusooride" leviku kohta. Infusooride alla kuulusid tal mitmed selgrootud, aga ka näiteks ränivetikad. 1874-1880 ilmus Gobi sulest mitu tööd mere makrofloora kohta. Tema andmed pärinevad Vormsi saare ümbrusest ning Haapsalu ja Kuressaare lahest. Esimesed teaduslikud ekspeditsioonid Läänemerele organiseeris Tartu Ülikooli zooloogia professor Braun (1850-1930) 1881 ja 1883 a. Võeti ja analüüsiti mitmesuguseid vee ja sette proove. Tulemused avaldati 1884. a. Ka Läänemere kalade uurimine sai alguse juba 19. sajandil. Von Baer
(<1%).3. Väga väikese vooluhulga, aeglase voolu ja/või kõrge veetemperatuuriga jõelõigud, kus fütoplanktoni biomassi tase on kõrge, arvukuse tase kõrge või väga kõrge ning taksonite arv keskmine või suur. (1%).4. Ülejäänud jõelõigud, mida iseloomustab fütoplanktoni väga madal kuni keskmine biomassi tase. Fütoplanktoni arvukus ja taksonite arv varieerub suurtes piirides. Nendes jõelõikudes on fütoplanktoni biomassi dominantideks sageli bentilised või epifüütsed ränivetikad. (94%). Eurütermsed kalaliigid (laia temperatuuri taluvusega) - Need on liigid, kelle esinemist veetemperatuur kas ei piira või piirab vähe. Rühma tüüpilised esindajad on haug, luukarits, lepamaim, trulling ja võldas. Soojaveelised kalaliigid - Tüüpilisteks soojaveelisteks liikideks, kes ei esine jõgedes, kus suvine maksimaalne veetemperatuur jääb alla 17C, on teib, säinas, latikas, tippviidikas, roosärg, koger, vingerjas ja kiisk.
Calvini tsükkel fotosünteesi pimedusstaadiumi tsükliline jada, milles kasutatakse ATP ja NADPH2. Reaktsiooni katalüüsib riboloos-bisfosfaadi karboksülaas ehk rubisco, mida kasutatakse CO 2 sidumiseks(?) Süsinikdioksiidi varu peab olema küllaltki rikkalik. Looduses ei ole ühtegi kohta, kus ta oleks defitsiidis. Ränivetikaid on hirmus palju. Epifüüt teise peal kasvav organism. Vetikad on epifüüdid. Ränivetikad toodavad ränist rakuseina, mis on ilusa mustriga. Nad on tähtsaks toiduallikaks zooplanktonile, kes temast otseselt toitub. Samas kasutavad neid toiduks ka väikesed kalakesed. Põhiliselt aerjalalised ja hiigelvähid. Neil räniääristega mandiigulad(mingi suuasi), purustavad sellega koja. Ränivetika kaitsekohastumus: jäävad kinni kalade lõpustesse. Zooplanktonis on aga palju organisme, kes on kohastunud ränivetikaid sööma. CO2 ja fotosüntees
liigi, varieteedi ja vormi. See hulk on tasapisi kasvanud. Kasvu põhjuseks on ühelt poolt uute liikide ilmumine planktonisse, teiselt poolt ka väga väikesearvuliste liikide juhuslik sattumine proovidesse. Hoolimata leitud liikide üsna suurest koguarvust, võib Võrtsjärve fütoplanktonit -8- pidada liigivaeseks. Enamuse moodustavad kaks suurt rühma tsöanobakterid ehk sinivetikad ja ränivetikad. Kõik ülejäänud vetikarühmad on Võrtsjärves vähemusrühmad, mis kokku moodustavad enamasti alla 10% fütoplanktoni hulgast. Nende seas on arvukaimad rohevetikad, neel- ja vaguviburvetikad ning koldvetikad. Fütoplankterite elutegevus on enamasti lühiajaline ja toimub ajavahemikul, mil keskkonna olud on nende eluks sobivaimad. Ülejäänud aja veedavad need organismid mitmesuguste puhkejärkudena põhjasettes.
Ülejäänud viburvetikate rühmad on Läänemere planktonis esindatud ainult üksikute liikidega. Kõige tavalisemad on merelise päritoluga nannoplankterid Ebia tripartite, mille levila ulatub Soome skäärideni ja Distephanus speculum, mis esineb Läänemere lõuna- ja keskosas. 3. Rohevetikad üherakulised või koloniaalsed mageveelise levikuga vetikad, on Läänemere planktonis esindatud väheste liikidega. Arenevad soojal aastaajal. 4. Ränivetikad ehk diatomeed on üherakulised või koloniaalsed vetikad, mille kahest poolmest koosnev koda sisaldab rikkalikult räni. Ränivetikad on riimvees esindatud suurema arvu liikidega kui meres või magevees. Sellega seletub ka ränivetikate liigiline rohkus Läänemere planktonis. Kõige massilisem arenemine langeb külmale aastaajale, eriti kevadele. Fütoplanktoni liigiline koostis ja levik sõltub soolsusest, temperatuurist ja ka vee liikumisest.
!!!Taime kui eluvormi paikutamine paljuriigilisse elupuusse. Fotosünteesijad Taimeriik (nt rohevetikad, sammaltaimed, sõnajalgtaimed, soontaimed) Esiviburlaste riigi mõni esindaja (nt ränivetikad) Silmviburlaste riigi osad esindajaid Osad alveolaadid (nt neelvetikad) Punavetikad Sinivetikas(bakter) esiviburlased(kõik rohelised taimed) ja üks veel mingi ainurakne vist on. Taimeraku erilised osad: plastiidid(kloro, kromo, leuko, amülo), vakuool, rakukest-tselluloosist, hemitselluloosist, pektiinist või ligniinist, erilised rakkude vahelised ühendused- plasmodesmid. Rakukest seab rakkudevahelisele kommunikatsioonile teatud piirangud. Seetõttu on taimerakkudel olemas plasmodesmid - rakukesta läbivad kanalid, mis ühendavad naaberrakkude tsütoplasmat. Fotosünteesi 4 vaianti ja näited aint 3 leidsin B.1) fotoheterotroofid- kasutavad valgusenergiat ATP saamiseks. Rohelised mitte-väävli bakterid. B.2) foto-autotroofid- toodav...
kaudselt läbi toitainete ja kahjulike ainete liikumise.Kui pH on alla 4,0...4,5 lahustub toksiline Al ja liigub taimejuurtesse , ka Mn ja Fe . Probleem on selles, et siis uhutakse Ca, Mg ja K mullast välja. Leeliselises keskkonnas on vastupidi ningAl, Mn ja Feon taimedelekättesaamatud. Seetõttu on enamikule taimedest sobilik mõõdukalt happeline keskkond (pH=6)Veekogudes on hapestumisele tundlikud vähid, teod, karbid, karpkalalised ja lõhelised. pH 1,7 juures kasvavad vaid ränivetikad ja pH 12,0 juures sinivetikad Keenia järvedes. Soolasisaldus: Vees võib soolasid olla 0...20...30% soolajärvedes ja tiikides. Ookeanide soolasisaldus on keskmiselt 3,5% e 35%. Iga organism sisaldab soolasid. Aga kui rakuvedeliku soolsus ületab ümbritseva vee soolsuse, siis vesi tungib rakku ning tekitab rakkudes pinge. Kui aga ümbritseva keskkonna soolsus on suurem raku omast, siis imetakse rakk veest tühjaks. Sellistnähtust nim osmoosiks. 21)
Tiina Elvisto Eesti elustik & elukooslused 2011/2012 õppeaasta Tallinna Tehnikakõrgkool KORDAMISKÜSIMUSED 1. Kuidas eristada metsa, niitu, puisniitu ja sood? Mets on ökosüsteem, mille peamise rinde dominandid on puud. Puistu liituvus > 0.3. Puisniidud on regulaarselt niidetava rohustuga hõredad looduslikud puistud. Väljanägemiselt ja ökoloogilistelt tingimustelt sarnanevad puisniidud parkidele, ent puisniidud on tunduvalt vanemad ja tekkinud algselt looduslikest kooslustest. Niit on puudeta või väheste puudega ala, kus kasvavad põhiliselt rohttaimed. Kui puid ja põõsaid on 10-50%, on tegu puisniiduga. See on üleminekuastmeks niidu ja metsa vahel. Soo on veerohke ala, kus suur osa taimejäänustest jääb lagunemata ja ladestub turbana. 2. Milline on metsa mõju meie elukeskkonnale? Mets reguleerib ja m...
BIOLOOGIA EKSAMIKS 1. BIOLOOGIA UURIB ELU Biomolekulid-Ained mis ei moodustu väljaspool organismi- sahhariidid, lipiidid, valgud, nukleiinhapped, vitamiinid. Elu iseloomustav organisatoorne keerukus väljendub ehituslikul, talitluslikul ja regulatoorsel tasandil. Elu tunnus: rakuline ehitus, kõrge organiseerituse tase, (biomolekulide esinemine), aine- ja energiavahetus, sisekeskonna stabiilsus(ph), paljunemine, (pärilikkus), reageerimine ärritustele, areng Viirus pole elusorganism! Rakk on kõige lihtsam ehituslik ja talitluslik üksus, millel on kõik elu omadused. Üherakulised: -eeltuumsed-bakterid( arhebakterid, purpurbakterid, mükoblasmad) päristuumsed-protistid(ränivetikad, ripsloomad, munasseened, viburloomad, eosloomad, kingloom) Kõik organismid vajavad elutegevuseks energiat Imetajad ja linnud on ainukesed püsisoojased organismid Üherakulistel toimub paljunemine mittesuguliselt, pooldumise teel. Hulkraksed paljunevad kas mittesug...
ÖKOLOOGIA (LOOM .01.105) KORDAMISKÜSIMUSED, kevad 2013. a. 1. Ökoloogia aine, alajaotused; Ökoloogia on teadus organismide ja keskkonna vahelistest suhetest. Ökoloogia alajaotused on : · Ökofüsioloogia (organell, rakk, organ) · Autökoloogia (isend) organism ja keskkonna suhe isendi tasemel · Demökoloogia (populatsioon) · Sünökoloogia (kooslus) · Süsteemökoloogia (ökosüsteem, biosfäär) 2. Ökoloogia põhimõisted isend (genet, kloon, ramet), populatsioon, kooslus, ökosüsteem, bioom; · isend organism, mis ei moodusta iseseisvaid mooduleid o kloon ehk genet geneetiliselt identne moodulite kogum o ramet taime puhul võsu, risoomiga ühendatud, iseseisva juuresüsteemiga moodul · populatsioon ühise genofondiga isendite kogum · kooslus koos eksisteerivad populatsioonid · ökosüsteem elukooslus ja selle abiootiline...
13 Paleogeeni meredes. Oma teise õitsengu saavutasid riffe ehitavad korallid, kes olid loovutanud oma domineeriva rolli Kriidi ajastu keskel rudistidele. Paleotseenis oli korallriffe veel vähe, mis viitab sellele, et nad ei taastunud kiiresti. Eotseeni soojas kliimas levisid korallid taas laiaulatuslikult. Suur osa lubi nannoplanktonist kadus Kriidi ajastu lõpus, mitmekesistus aga uuesti Paleogeenis. Ränivetikad (diatomeed) ja dinoflagelaadid levisid ookeanides kogu Kainosoikumi jooksul, just nagu ka Kriidi ajastulgi. Mitmed eluvormid Paleogeeni meres sarnanesid eellastele Hilis-Kriidist, kuid oli ka täiesti uusi vorme. Kõige erilisemad selle perioodi mere elusorganismidest olid vaalad, kes arenesid Eotseeni jooksul lihasöövatest maismaaimetajatest ja muutusid suurteks merekiskjateks. Vaaladega ühinesid hiiglasuured haid, kes asendasid Mesosoikumi meredes elanud roomajatest "merekoletisi"
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
