Sissejuhatus kirjandusteadusesse (7)

KIRJANDUS- JA TEATRITEADUSE ALUSED. SISSEJUHATUS KIRJANDUSTEADUSESSE - MART VESKE
1 SLAIDSHOW
Mis on kirjandus? On kaks põhilist mõistemahtu : igasugune kirjandus (nt ajalehartiklid, teadustööd etc) ja ilukirjandus. Kirjandus on alati seotud keelega, tavaliselt kirjalik ning (ilu)kirjandus kuulub kunstisfääri. On kaks võimalust kas
a) kunsti (sh kirjanduse) printsiibid on ette antud (nt tanka ; haiku ; kuldlõige, etc) vt Vincent van Gogh
b) kunsti (sh kirjanduse) printsiibid sünnivad tinglike kokkulepete tulemusena (nt vabavärss) vt Marcel Duchamp
Kirjandus on seotud kunstilise fenomeniga (teosel on esteetilised, poeetilised vm funktsioonid), see aga tekib kommunikatsioonisituatsioonis AUTOR - TEKST - LUGEJA (seejuures tekst ≠teos)
Kunstilised objektid on tehtud (techné), omavad teatavad struktuuri ; kirjandusteosele
on iseloomulik fiktsionaalsus ning tema spetsiifika sõltub keelelisest olemusest.
Mis on kirjandusteadus ? (criticism, scholarship, literary theory, history of literature (literary history)
Teadus tähendab loogilist, probleemikeskset mõtlemist, hüpoteetside püstitamist ja eksperimentide läbiviimist.
Kirjandusteadus kitsamalt on humanitaarteadus, mis uurib inimest ja tema tegevust (kirjanduse kaudu); samuti fiktsionaalsust. Laiema mõistemahu puhul on tegemist filoloogia osaga.
KIRJANDUS- INTERPRETATSIOON KIRJANDUSTEOORIA
AJALUGU
( diakroonia ) (sünkroonia) ( meta )
süntaktika pragmaatika semantika
ÜLDINE VÕRDLEV RAHVUSLIK
2. SLAIDISHOW
Põhiliigid ja zanrid
a) mitteilukirjanduslikud tekstid
b) ilukirjanduslikud tekstid
1.
2.
3.
LÜÜRIKA - EEPIKA - DRAMAATIKA E DRAAMA
SÜŽEELINE / MITTE SÜŽEELINE
(sündmused) / (sündmuste puudumine)
NARRATIIVNE / MITTENARRATIIVNE
(sündmus(ed) ja jutustamine / sündmuste ja jutustamise puudumine)
Lüürika (lüroeepika) Eepika Dramaatika(e draama)
• lugu pole lugu on lugu (tavaliselt) on
• jutustamist pole jutustamine on jutustamist pole
• lüürilisus eepilisus dramaatilisus
• sagedasti (kuigi mitte alati) sagedasti (kuigi mitte alati) sagedasti (kuid mitte alati)
seotud kõnes sidumata kõnes dialoogilise ülesehitusega
LUULE – PROOSA – DRAAMA
Olulisemad liigitusalused
- teksti graafiline paigutus (teksti liigendamine värssideks või repliikideks või süstemaatilise liigenduse
puudumine)
- kirjaniku (kirjastaja, kriitiku vmt) määratlus
- täiendavad välisvormi tunnused (riim, rütm vms)
- täiendavad sisevormi tunnused (narratiivsus / mittenarratiivsus, lüürilisus, eepilisus, dramaatilisus
vms)
Žanriteooria (Mihhail Bahtin jt)
- kõnežanrid ning nende määratlemise põhiliseteks alusteks on sisu, stiil ja kompositsioon
- žanride etteantus (žanr kui kultuurimälu säilitaja)
- žanride hierarhilisus
Mis alusel kujunevad ilukirjanduslikud žanrid
• vorm • kompositsioon • maht • narratiivsus / mittenarratiivsus
• modaalsus • temaatiline sisu etc
proosa eepika luule lüürika draama(tika)
žanre žanre žanre žanre žanre
• romaan ( novel ) • eepos • ood • ood • tragöödia
• jutustus • romaan • hümn • hümn • komöödia
• novell (short story vms) • novell • eleegia • eleegia • draama (kitsam)
• epigramm • värssdraama
• epopöa • epopöa • paljude vormitunnuste alusel • monodraama
• novellett • novelett kujunenud žanrid: sonett, haiku • lugemisdraama
• miniatuur • miniatuur • eepos • lüürika proosav-d
• laast • laast • värssdraama etc • stsenaarium
• lüürika proosavormid • jutustus • värssromaan • liberto
etc • värssromaan • poeem (≠ poem ) • kuuldemäng
• poeem (≠ poem) • ballaad etc
• ballaad etc
etc
3. SLAIDISHOW
Kirjandus ja keel (de Saussure, Jakobson , Lotman )
Keel kui märgisüsteem, keel ja kõne
• loomulikud keeled (nt eesti, inglise)
• tehiskeeled (nt esperanto , keemia teaduskeel )
• sekundaarsed modelleerivad süsteemid ehk teisesed mudelsüsteemid (nt kunstikeel)
Ilukirjandus aktualiseerib keele poeetilise funktsiooni
vildakas vabadus Vabaduse väljakul
kas sa ütlesid midagi vabaduse kohta?
mis tähendusel käibib siin sõna “vabadus”?
Poeetilise funktsiooni esile tõusmisega käib koos keele kujundlikkuse kasv
Milliste vahenditega saavutatakse poeetilise keele erijooned?
• tähendusühtsuse suurenemine
• väljendusühtsuse suurenemine
• uudsus , harjumatus (deautomatiseerimine)
• kordused ja vastandused
• ümberütlemised
etc
( RETOORILISED ) KUJUNDID (kujundiretoorika saab jagada kaheks - foneetiline ja süntaktiline)
A. Kõla- ehk häälikukujundid / häälikuline instrumentatsioon
1. eufoonia / kakofoonia (heakõla/ pahakõla)
2. anafoor ehk alguskordus
• alliteratsioon
• assonants
• eesriim
3. epifoor ehk lõpukordus
• lõppriim
• refrään
4. onomatopöa ehk helijäljendus
Kesk murdu roosan värvin
tramvaide tim-tim-tim
(Henrik Visnapuu)
5. kõlaluule (häälutus vms) / glossolaalia (keeltes rääkimine)
Armluul
Kii . . . . . kii . . . . . . kiii !
Kippee ri-rindari kippe
Ko sütt-amm arm
Sütt-amm arm
Mo sütt-amm süttiskelle
Aaa! -
Schkvaal schkvaal schmaal aal
Simm surgu-surm turgu turm
Ko sütt-amm sütt-amm arm
Korr torskas karm torm karm
Torm stoikust tõstas tarm
Tarm kaug-laug langus lõõskas laul
Laul arm laul karm-laul tarm.
(Erni Hiir )
6. häälikusümboolika
7. anagramm (vrd graafilised kujundid)
Uku Masing I
Kunagi mus
nugis kuma,
kuna mugis
munka siug.
(Ilmar Laaban )
8. palindroom (vrd graafilised kujundid)
Sure , sa vatsahaige regi , ahastavas erus !
(Ilmar Laaban)
B. Graafilised kujundid ehk piltkujundid
1. silmariim
Pambu Peedu lemmikkirjanik on Baudelaire,
teisi loeb ta vähe teab vaid kaude
Mart Veske
2. anagramm
3. palindroom
4. akrostihhon
5. piltluule (konkreetne luule jm) (Raul Meel)
C. Kõnekujundid ehk troobid
1. epiteet
punastav taevas
2. oksüümoron ehk vastandväljendus (vrd epiteet, metafoor jm)
kriiskav vaikus
3. võrdlus
poiss on priske kui pirukas
4.parallelism (vrd lausekujundid )
Silmad silmudeks
tissid turskadeks
sääred särgedeks
varbad vaalaskaladeks
(Paul-Eerik Rummo)
5. metafoor
puhkama puust palitus
(Betti Alver)
• kinnismetafoor ehk kivistunud metafoor
6. sümbol
Täht süttib ehk taevas su üle veel
(Juhan Liiv)
• personifikatsioon ehk isikustamine
viletsus luurab meid ringauditooriumi pinkide all
7. perifraas ehk ümberütlus
Lauluisa
8. allegooria ehk mõistukõne
9. sünestees
päiksevalguse lämmatav lõhn levis üle linna
10. metonüümia
Mul on Tammsaare lugemine pooleli
• sünekdohh
Kogu rahvas armastab Anu Saagimit
11. tabu ehk sõnakeeld
12. eufemism
Kus teil siin saab käsi pesta?
13. iroonia
14.hüperbool
ääretu meri
15. litootes
D. Lausekujundid ehk figuurid
• anafoor ehk alguskordus (a --- / a ---)
• epifoor ehk lõpukordus ( --- a / --- a)
- lõppriim
- refrään
Oh ma vaene Tarto liin!
(Käsu Hans)
1.parallelism
2. perifraas ehk ümberütlus
3.tsitaat
4.allusioon
5. sentents
6.allegooria
7. iroonia
8.kalambuur ehk sõnamäng
9. paradoks
Postmodernses ühiskonnas valitseb kollektiivne üksindus
10. ellips ehk väljajätt
pedak heleroheline,
kask kuldkollane
(Juhan Liiv)
11. inversioon
helk hõbedane sillutisel
12. kiasm
Malehobused valetavad ja valehobused maletavad
(Artur Alliksaar)
13. siire ehk anžambmaan
Ema tahab reisida ja isa kodus istuda
samuti ei ihka alati
(Jüri Üdi)
14. antitees ehk vastuseade
15. kumulatsioon ehk kuhjamine
sest kõik peavad asuma teele.
Karavellidega,
galeoonidega, galeeridega, galeassidega, korvettidega,
fregattidega, parklaevadega, prikkidega, brigantiinidega
(Jaan Kross)
16. gradatsioon ehk astendus
- kliimaks ehk astmiktõus
Ning äkki tikub talle himu pääle, kirglik himu, vastuseismata himu
- antikliimaks ehk astmiklangus
17. retooriline hüüatus
18. retooriline pöördumine ehk apostroof
Laena mulle kannelt, Vanemuine !
(Kalevipoeg)
19. retooriline küsimus (Kas siis selle maa keel.. (KJP)) / dilemma (retooriline küsimus endalt)
Keele organiseerituse kaks külge ja nende seos kesksete kujunditega:
1.metonüümia – külgnevus / süntagmaatiline printsiip
2.metafoor – sarnasus / paradigmaatiline printsiip
Retoorika tavatähendus: tundelise, kõmisev, oraatorlik keel (võib olla neg varjund, ent see sõltub kontekstist). kuidas need
Kujundid toimivad erinevatel tasanditel, eripärasus keele tavaolukorra suhtes, keeleti erinevalt toimiv, kunstilisuse vaheldumine ja nende taustsüsteemid (romantistmi kirjandus retooriline, kujundlik , ent selle taustal eristub nt realistlik kirjandus. = kõik sõltub foonist)
Katus:
-süntagmaatiline printsiip - metonüümia - mõisteasendus s.printsiibi raames (külgnevus)
-paradigimaatiline printsiip - metofoor - asendus sarnassuhte alusel (sarnasus)
4, SLAIDSHOW
Luule
-domineerivad välisvormist tulenevad kaanonid (lüürika puhul sisevormist), ent päris eraldiseisvad, sulamata. pole., luules aktiveeruvad eri retoorilised kujundid (semantiline, positsiooniline etc)
-on universaalne tagasipöördumise põhimõte (Lotman)
näeme positsioonilis kordus (riimikordust), metafoorsuse kordumist , "keerleb ühe koha peal"
-soosib mittenarratiivsust
luules nii narratiivi kui mittenarratiivi, ent eelub mittenarratiivsus, mittenarratiivseis vormeis on luule kergestieristuv; printsiipi sisse kodeeritud see, et luule keerleb ümber mingisuguse kesktelje ümber, on kohapeal)
-soosib metafoorsust
-soosib pidevust (mittediskreetsus); ilmneb sarnasussuhetses
poeetika (värsid, lüürika), retoorika(kujundid.proosa), stilistika
(sonett vs novell : eemalda 1 ja 3 lause - sonett jääb rohkemast ilma, kui novell) - mida rohkem piiranguid keelekasutuses, seda vähem on tekst informatiivne (vt eelmisi slaide jm)
luule lähepradoks - luule peaks olema väheminformatiivne, ent tegelikult pigem on informatiivsem (kui proosa) - Lotman, st. kõnekujundeid rohkem, peidetult saab rohkem öelda.
poeetika - see poeetika on luulekunsti (ilukirjanduslikkuse) õpetus; poeetika õpetab tundma kirjanduse ehitusviise ja kokkuseatust.
stilistika vaheala lingvistka ja kirjandusteaduste vahel (retoorikast välja kujunenud), kese, rõhuasetus erinev (lingvistiline aste selgem kui poe./ret puhul, kõneehituse). stilistika eelistab kirjeldada keelelise paradigma toimumist.
Värss
värsiõpetus on poeetika osa, mis uurib värsteoste ülesehitust, stilistlisi võtteid jm, teksti koormatus on suurem, keelelisuse erinevus tuleb välja luules paremini kui proosas .
Jaak Põldmäe, Eesti värsiõpetus (1978, 2.trükk 2002)
- graafiline eristatus
- kalduvus avalduda ühtsusena nii rütmi-, intonatsiooni-, süntaksi- kui ka sisu tasandil
Värsiõpetuse kolm alustala
1. foonika – uurib sõnade kunstilist kasutamist lähtuvalt nende foneemikoostisest
2. meetrika – uurib teksti ülesehitust rütmi seisukohalt
3. stroofika – uurib värsside grupeerimist ja värsigruppide (tavaliselt stroofide ehk salmide) omavahelist ühendamist
rütm / meetrum ehk värsimõõt
-rütm (elementide kordumine sarnastes positsioonides, tekitab teksti korrastatust, taval. silbid ja sõnad, ent võivad olla ka suured üksused)
- värsisüsteem ei ole värsimõõt, vaid mis tahes värsikorrastus alus, skeemiline, võib olla ka korrastamatus
- meetrum e värsimõõt - rütmi ja värsi ühisosa, skeemsus, värsi mõõtühik (nt trohheus )
saame rääkide meetrilisest ja mittemeetrilisest luulest
-värsijalg - ehituskivi mingis süsteemis; korduv rütmiüksus (võib koosneda ühest silbist või olla pikem)
rütmi algüksus on üks silp
-rütmi korrastusalused: silpide arv / rõhk / välde (eesti keeles). rütmi korrastus sõltub keelest
eesti keeles on 8 värsisüsteemi, ent kõik ei ole ühtviisi produktiivsed või tähtsad.
värsisüsteem
rütmi korrastusalused
1) silpide arv
2) rõhk
3) välde
värsijalg
arisis (pikk kriips) - märgib tõus
teeis (kaareke) - märgib langust
(eelkõige välteliste süsteemide puhul kehtiv, klassika )
x' - iktus (rõhuline positsioon)
x - mitteiktus (rõhutu positsioon)
(sobib paremini eest keelesüsteemi ja - vormiga )
anakruus - võib olla ka 0, ent enne värsitüve olevad rõhutu positisooiga rõhud (võib olla 1 / mitu silpi )
värsitüvi - värsi põhiosa, mis algab lugemissilbi rõhulisest positsioonist ja kestab viimase rõhulise positsioonist
(viimik) - rõhutu osa värsitüvest ülejääk
intervall - värsitüve sisesed nõrku positsioone (rõhutud)
( klausel ) - luule seisukohast tähtis viimane silp?
värsirõhk
(nb! - on arsis; u on teesis
binaarmõõdud
x’ x trohheus – u
x x’ jamb u –
ternaarmõõdud
x’ x x daktül – u u
x x’ x amfibrahh u – u
x x x’ anapest u u –
1. Silbiline ehk süllaabiline värsisüsteem (näiteks aleksandriin, haiku (5+7+5), tanka (5+7+5+7+7))
2. Silbilisrõhuline ehk süllaabilistooniline
värsisüsteem
trohheus x’ x
Vaikne kena kohakene,
kõige kallim surmani.
Armas isamajakene
minu meeles alati
(Martin Körber “Armas isakohakene”)
jamb x x’
Teeveered täis on vaeseid Laatsarusi,
neid veristanud elu raisakull :
neid purend sõja sajasuine susi .
(Marie Under “Laatsarused”)
daktül x’ x x
Kuulata: kauguses mühiseb maru –
märka ta laulu ja saa sellest aru.
Olgu täis tõkkeid ka mandrid ja veed,
marule siiski on lahti kõik teed.
(Betti Alver “Maru I”)
amfibrahh x x’ x
Nii järsku kui tuline kivi
päev metsade taha läks looja
Jäi väljale kärbiste rivi.
Veel hoidma ja õhkuma sooja.
(Kersti Merilaas “August”)
anapest x x x’
Sina ihkasid lund! Näe ta vajubki tasa
kuuseoksile, milledel libiseb regi.
Ons see viimne rõõm kõigest, mis Sinule tegi
maailm laskudes põlvili ees lapse asa?
(Uku Masing “Helmile III”)
3. Rõhuline ehk aktsendiline värsisüsteem
0/1/2 x’ 1/2/3 x’ 1/2/3 x’ 1/2/3 x’ 0/1/2/3
Paljud on enne siit läbi läinud,
nende varjugi enam ei paista;
need, kes nende jälgedes käinud,
neid ka enam ei ussidki haista.
(Marie Under “Kodumaa”)
4. Vabavärss
Esineja räägib, kuidas Eesti luules
kujutati isamaad. Väljas sajab
märga lund märjale maale. Üks jalakas ,
suur vana jalakas õitseb üha. Rohi
on roheline, taevas hall, tuulevaikuses
on midagi imelikku -pidulikku.
Kutsuti teed jooma – keeldun viisakalt.
Olen teel. Teel koju nagu ikka.
(Jaan Kaplinski )
5. Välteline ehk kvantiteeriv värsisüsteem
Kuldajajärk esmalt lõi õitsele, sundija suuta,
seaduse puududes, mis iseendast õigusi austas
(Ovidiuse “ Metamorfoosid ”, Ervin Roosi tõlge)
6. Rõhulis-välteline ehk aktsendilis-kvantiteerivvärsisüsteem
7. Silbilis -välteline ehk süllaabilis-kvantiteeriv värsisüsteem
8. Vältelis-silbilis-rõhuline ehk kvantiteerivsüllaabilis- tooniline värsisüsteem
Riim
Riim algab rõhurühma esimese silbi vokaalist
• foneemikoosluse ühtelangemise aste
-täisriim (õied : põied)
-irdriim (laiemas mõttes) (õied : köied)
• silbiarv
- meesriim (1 silp), naisriim (2 silpi) jne
• asend värsis
- eesriim, siseriim, lõppriim jne
• asend stroofis
- paarisriim (aabb), süliriim (abba), ristriim (abab) jne
Stroofika
- kaksikvärss ehk distihhon
- kolmikvärss ehk tertsett
- nelikvärss ehk katrään
aleksandriin, haiku, tanka
Väärika surma
kursust lugema tulin
et lahkuda koos
(Kivisildnik)
eleegiline distihhon ( heksameeter + pentameeter)
– u u – u u – u u – u u – u u – u
– u u – u u – // – u u – u u u [ // on tsesuur - hingetõmbepaus, seal, kus sõna lõppes; värsijala keskel värsisisene paus ]
Sonett
– 14 värssi
– silbilises süsteemis: 11 silpi värsis (ja 154 tekstis)
– silbilisrõhulises süsteemis: viisikjamb
• itaalia ehk Petrarca sonett
• stroofid 4+4+3+3
• katrääne ühendavad riimid ja tertsette ühendavad riimid ning kindlad riimiskeemid
• sisu ja kompositsiooni sidumise reeglid
• inglise ehk Shakespeare ’i sonett
• stroofid 4+4+4+2
• riim muutub teksti jooksul ning riimiskeemid vabamad, distihhonis paarisriim
• sisu ja kompositsiooni sidumise reeglid
• jt
5. SLAIDSHOW
Proosa ja eepika
- eepika on narratiivne: jutustatakse lugu, loo algüksuseks on sündmus
- proosa soosib narratiivsust
- proosa soosib külgnevus- ja/või järgnevussuhteid
- proosa soosib mittepidevust
kes näeb? - kes jutustab?
-vaatepunkt
-fokuseerimine
Gérard Genette
Shlomith Rimmon-Kenan, Narrative Fiction (1983)
Algirdas Julien Greimas
tekstuaalne autor ≈ kõiketeadev jutustaja
Tekst / lugu ... süžee / faabula (rekonst. sündmustest)
tekst - see, mida loetakse, ei pruugi olla esitatud kron. järjestuses
lugu (story) - koosneb tekstis aset leidnud sündmustest & on kron. järjestatud
jutustamine - sündmustest rääkimine tekstis.
Faabulaks nimetatakse omavahel seotud sündmuste kogumit, millest teoses teatatakse [ ... ]. Faabulale vastandub süžee: samad sündmused, kuid esitatuna selles järgnevuses, missuguses neist on teoses teatatud, selles seoses, missuguses on antud teated nende kohta teoses.
Narratoloogilsiest vaatep. huvitab see, kuis tekst kujutab sündmusi. lugu hargneb lahti ajas. lugu keeles laiemalt = kõlab narratoloogiaga kokku (story. keskne ). justustamine eeldab jutustaja positsiooni tekstis.
Seega : narratiivne on selline tekst, kus jutustatakse lugu. võib-olla (mitte)ilukirjanduslik narratiiv .
Mis külgedelt saab läheneda narratiivsele tekstile : semantiliselt, teksti ülesehituse poolelt, sisuliselt, on mitu aspekti : nt. tegelased (tegelaskond) - kui on narratiiv, siis on tegelased, keda saab kirjeldada (sündmusteahela raamistikus)
Tegelased
Aktantanalüüs (Gremas - narrative fiction)
aktant (tegelaste puhul korduv roll (nt saatja mari on alati saatja)
Skeemikommentaar: Skeemil on toodud aktandipositisoonid. Realiseeritud (konkr) variandid on aktöörideks. Üks variant on nimed juurde panna & jutustada lugu, ent positsioonidel võib olla tegelastegrupp või abstraktsus. Iseenesest on tegelasetvahelisi suhteid võimalik nii paika panna. Kinnistunud võtetega jutustuses tulevad posistioonid kõige paremini välja (nt. muinasjutud ). Skeeme saab erinevalt joonistada, et taolised positsioonid
(mart uurib järgmiseks korraks)
saatja: objekt : printsess vastuvõtja:
liitlane : subjekt : prints vastane:
Lisaks: Seda tüüpi analüüs töötab nii draama- kui proosatekstis. Igasugune analüüs aga sarnane ei ole (nt. jutustaja pos. reeglina draamakirjanduses ei esine, rõhuasetused muutuvad)
Peategelased / kõrvaltegelased - saame kirjeldada tegelasi teksis dom. põhjal, millist rolli mängivad sündmusteahelas (on tal sündmusi liigutav /tekitav jõud või mitte).
Tüübid / karakterid - klassikaline lahendus; tüübid oleksid sots v psüh. tunnuse kaudu esitatud tegelased (nende tunnuste esindaja e teatud tüüp : lõdva püksikummiga naine); karakerid oleksid ironiseeritud tegelased (aste varieeriub)
Muutuvad / muutumatud tegelased - on sarnane tüüp- karakter analüüsile (tüüp taval. muutumatu), ent tegelikult pole see nõnda jäigalt reglementeeritud.
etc
Mõelda läbi tegelaste suhted teistega, maailmaga , jutustajaga, fokusseerijaga, endaga..
Aeg (sündmusteahel eeldab ajalist dimensiooni)
kirjutamisaeg (ilmumisaeg; lugemisaeg ) - kui teos sünnib kirjutaja-lugeja kokkupuutest...
ajakirjeldusterminind, kui ajadimensioon eksisteerib, eelduseks sündmuste järgnevus
analepsis -prolepsis (anakrooniad) - sündmusest ajaliselt ette või tahapoole "hüppamine"; analepsis - loo sündmuse jutustamine siis, kui hilisemad sündmused räägitud (hüpe ettepoole, varem toimunule; "flashback"); prolepsis - loo mingite sündumuste jutustamine enne eelnevate sündmuste jutustamist
kiirendus-aeglustus (tempo) - tajutav teksti tempo, kui tempo eksisteerib, võib tekitada kiirendusi-aeglustusi (1 lk = 10 min ajast; ent siis 1 lk =10 a)
sagedus (rütm) - vt. luulekonsp; ei allu meetrumile, tuleb kasutada muud .., igal juhul, kui rütmi kirjeldada, eelduseks see, et teatavad tekstiükstused korduvad mingi intervalliga.
etc
Fokusseerimine (tajumise küsimus, ei ole jutustamine)
fokus. & loo suhe: väline / sisene (kes & kuidas, kelle silmade läbi)
fokus. püsivus: püsiv / vahelduv (fokusseerimise-loo suhe)
fokus. avaldumise alad: ruum, aeg psühholoogia, ideoloogia etc)
- 3. isiku narratiivides on fokuseerija teadmiste keskus (see, kes näeb), samas kui see, kes kasutab 3. isikut on jutustaja
Arnol käis külm värin üle keha, kui ta mõtles, kui tige teine sellepärast oli (Kevade)
- ka 1. isiku retrospektiivsetes jutustustes tuleks eristada fokuseerijat & jutustajat, ent kas neid saab päris lahus hoida? eristamine muutub suhteliselt keeruliseks.
Niisiis , päikese järel käies tulin ma, "sealt ülevalt Põhjast", nagu siin öeldakse. (Piiririik)
Jutustamine (ajaline suhted vs narratiivne tasand)
järgnev jutustamine: - kõige tüüpilisem
ennetav jutustamine: - kõige ebatüüpilisem
samaaegne jutustamine:
põimitud jututstamine:
ekstradiegeetiline tasand jutustaja tasand ; jutustab diegeetiline tasandil toimuvast
( intra )diegeetiline --II-- - põhitasand,
(meta)hüpodiegeetiline --II-- - "vanamees", kes röögib uuest, sügavamast tasandist .
jutustajate tüpoloogiad:
heterodiegeetiline jut. (ei osale tegevuses)
homodiegeetiline jut. (osaleb tegevuses)
jutustaja nähtavuse aste
jutustaja teadmiste aste (vrd. fokusseerija, tegelane)
jutustaja usaldusväärsus

publik tekstis
jäljendamise (mimesise) & jutustamise vahekord Barack ütles midagi
Armastan Michelle'i
lühikokkuvõte: On lugu, tekst & jutustamine. Hiljem ei tohiks ära unustada, et on jutustamine & fokusseerimine.
6. SLAIDSHOW
Draama (ehk dramaatika)
näidend - tekst, mis kuulub kirjanduse alla, suhestub teatriga, teatri naaberteemadega
lavastus /etendus - on seotud teatriga, lavastuse seisukohalt näidend on invariant (olen lavastaja - minu variant), variante tekitav teisendus / tõlgendus. näidend realiseerub lavastusena.; muutub iseseisvaks kunstiteoseks. lavastus on teatri kavas, etendus on konkreetne variant (ühel õhtul teatris)
dramaturiga kindlasti ei ole kirjanudse põhiliik (ei tohi segi ajada draamat & dramaturgiat. dramaturgia on lavateose lavastamisteooria, filmide alus, on seotud pigem lavastamise kui proosaga . Olulised dramateerimised.
Lavastus teatris kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Lavastuse aluseks on tavaliselt näidend, kuid lavastus ei ole näidendi esitamine teatris, vaid enamasti näidendi tõlgendus, seega iseseisev kunstiteos. Näidendi tegelaste kõne saab otseselt sõnadena lavastusse üle kanda, aga remargid tuleb sõnaliselt kujult üle kanda hääletooni, žestidesse, lavakujundusse, muusikasse. Draamatekst jätab alati ka tõlgendamisruumi & kaasaloomisvabadust nii lavastajale, näitlejatele kui ka kunstnikule. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ettekandmise ehk etenduse ajal. Lavastus on selle kõikide etenduste muutumatu ühisosa. (wiki)
Dramaturgy is the art of dramatic composition and the representation of the main elements of drama on the stage. Some dramatists combine writing and dramaturgy when creating a drama. Others work with a specialist, called a dramaturg , to adapt a work for the stage.Dramaturgy may also be defined, more broadly, as shaping a story into a form that may be acted. Dramaturgy gives the work or the performance a structure
Draama on
seotud nii kirjanduse kui teatriga (&/või teiste tegevusaladega)
dialoogiline ja olevikuline (st. ei ole valikut - see on nüüd ja praegu)
poeetika & kompositsioon on spestiifilised: põhitekst & sekundaartekst (remarkteks jm)
üldjuhul esitatakse sündmusi & draama kõne on seotud tegevusega
üldjuhul puudub jutustaja
Draama reglementeerituse aste on suurem kui proosas, st et mahupiirang on range(m) ; sisu, tegevus ja tekst
kontsentreeritum ja selgem; siseelu esitatakse väliste vahenditega ning tegevus kehalisem
Kas draama on ka keerulisem kui proosa?
Kirjandus, ühiskond, kultuur
- kirjaniku päritolu, tõekspidamised jne
- tekstis avalduvad sotsiaalsed teemad, tõekspidamised jne
- lugeja ja teiste kirjanduskultuuris osalejate päritolu, tõekspidamised, sotsiaalsed suhted
1.sotsioloogiaga ( Pierre Bourdieu )
2.kirjandusega
3.eneseküllasus / väline tingitus
ideed ja ideologiseeritus - ideede ajalugu - marksism , rahvuslus, feminism jne (Michel Foucault )
Kultuur
- mistahes inimtegevus
- mingile piirkonnale, ajastule, rahvale või grupile iseloomulike tegevuste ja hoiakute kogum
- vaimne tegevus
- kunstiline tegevus
etc
Kultuurisituatsiooni komponendid
- osalejad (saatja, vastuvõtja jne)
- olukord (aeg, ruum jne)
- tekst
- keel
- tegevus
- kanal ja meedium
- valdkond (teema)
- eesmärgid
(Tiit Hennoste )
Kirjandus ja naaberalad
- kirjandus, rahvaluule ja mütoloogia
- kirjandus ja teised kunstid
o muusika
o teater, film
o kujutav kunst
o uus meedia kunstis
etc
- kirjandus ja teised (loomulike) keeltega seotud tegevusalad
o ajakirjandus ja/või kriitika
o teadus
o ajalooalane dokumentaalkirjandus
etc
Guillaume Apollinaire) (la cravete)
7. SLAIDSHOW
Kirjandusajalugu
variatiivsus / ajalooline muutumine
palju teoseid / üks teos
– seaduspära ja eesmärk?
– seesmised või välimised reeglid?
– pidev või katkeline?
kaanon / dekanoniseerimine
Kirjanduslugu ja - bioloogia
- ühiskond
- kultuur
etc
Juri Tõnjanov
1. Uue konstruktiivse printsiibi tekkimine.
2. Printsiibi rakendumine .
3. Printsiibi levimine.
4. Printsiibi automatiseerumine.
Michel Foucault
- Diskursiivsed formatsioonid ( hilisemates töödes dispositiivid) versus empiirilised sidususprintsiibid (nt
periood, kultuur, kirjandus, autor)
- Järgmisi formatsioonireegleid ei ole võimalik loogiliselt tuletada eelmistest ning muutustes pole mingit
üldkehtivat loogikat.
Kirjanduslikke traditsioone
• Ida- ja Lõuna- Aasia (Hiina, Jaapan, India)
• Lähis-Ida ( islam )
• Euroopa ( kristlus )
• Põhja-Ameerika
• Ladina-Ameerika
• Austraalia
• Aafrika
• Venemaa
etc
Traditsiooniliselt unustatakse sageli, et tavaliselt räägime Euroopa-kesksest kirjandusest. Võib esitada küsimuse, kas alguses oli Gilgameš, sest uusi andmeid selgub pidevalt (leitakse savitahvleid jne + dateeringute usutavus). Kui lugeda Gilgameši alguseks, siis ühelt maalt kirjandustraditsioon katkeb, see pole püsiv. Küll aga saame kaudselt ja kunstlikult moodustada järgnevusseose :
sumeri→akkadi→babüloonia→juudi→ rooma →euroopa kirjandus
Kehtib siiski euroopa-kesksus : kasutusel euroopakesksed mõisted ning periodiseering (sõltub mõistest) ning see kehtib nii kunsti kui sh kirjanduse kohta, ka kultuuri. Üsna tüüpiline on see, et periodiseering on tehtud tagantjärele ning perspektiivimoondustega (tänapäevasest lähtepunktist). Tüüpiline kirjeldusviis võib kokku minna reaalsusega, ent võib ka mitte, see sõltub vaatepunktist, süvitsiminekust etc)
• antiik :
•Vana-Kreeka : vanem, al 8 saj ema - rooma impeeriumi lagunemiseni on dateering; seal otsitakse algust, lätteid nii kultuuri kui kirjanduse jaoks, käib vahetu kirjanduse kirjeldamine, tekivad mallid ning mõisted;
• Vana-Rooma : noorem, "disainib valmis mudelid, mille kreeka on genereerinud", sestap ka nt klassitsismi eeskujuks (rafineeritum, kindlam , süsteemsem). kindlasti ei võta kõike kreekapärast üle, vaid sisaldab ka oma algupäraseid nähtusi, periodiseering ( kuld , hõbe, vaskajajärk) mõjutadvad ka hilisemaid mudeleid
• keskaeg : periodiseering tavaliselt 5-15 sajand, tajutakse kui katkestust, ent nt ülikoolide tekkimine lükkab selle veidi ümber; malle ei teki ("pime"; ka sellepärast, et uusi tekste tekib vähe ), ent kristlik kultuur levib ning seob keskaegse kultuuri siiski terviklikuks. periodiseering oleneb sellest, kas alguseks võtta konstantinoopoli vallutamine ; kolumbuse jõudmine ameerikasse või näiteks trükikunsti (re)leiutamine; samuti piirkonnast - nt itaalias keskaeg al 14. saj.
• renessanss : periodiseeringuks 15. saj II pool ja 16. sajandi algus. tähistab taassündi, sest antiik (rooma) võeti eeskujuks. periodiseering võib nihkuda, kui arvestada piirkonda (itaalias 14-16 sajand). Lotmani hinnangul murranguline aeg, st. hirm = rõõmuga (nt nõidade põletamine just sel ajal, mitte keskajal); algab I infoplahvatus (st. trükikunsti levik käsikirjalise asemel, rahvakeelse kirjanduse teke vulgaarladina keel); kirjalik tekst omandab suurema tähtsuse; humanismilainetus (teke) ; pigem lõuna-euroopas (vrld. põhjamaad sel ajal)
• barokk ; klassitsism - periodiseering 16-17 sajand, seejuures käsitlevad mõlemad pigem kunstivormeleid (fenomene) ning on paralleelsed nähtused; ilmnevad tüpoloogilised erinevused - pigem täiendavad üksteist; samuti levik sõltub alast ning millest (kirjandus, kunst) räägime. seejuures barokk pigem ornamendi -keskne (kujundid, grotesksus, paradoksaalne) ning klassitsism , mille eeskuju muide jälle antiigist , roogib ebastandartse (ornamendid) välja, on selgem, puhtam, korrastatum (kandilised majad); klassitsismi mõju ulatub 18. sajandisse
• valgustus - periosdiseeringuks 18. sajand, mõjud klassitsismist; valgustus on pigem sotsiaal-poliitiline mõiste; filosoofiline sajand ( voltaire , diderot etc) samuti didaktiline kirjandus ning haridusasutuste laialdasem levik (rahvaharidus), eristatakse kõrg-madalkultuuri ; kõrgkultuur seejuures standartne , hierarhiline (nt žanrid : eepos, tragöödiad)
• romantism : periodiseering 1790-1830 aastad, ent samas ka lainetena 20. sajandi alguses (Anna Haava luule nt) tekkis individuaalne ja kollektiivne tunnetus (nt rahvusriigid 19 sajandil, rahva hing ja kultuur); saksakeelse kultuuri areng (mõjud Eestis)
• realism : on vastureakstioon romantismile, tekib range normeeritus kunstis jm, päevakorral kirjanduses : jutustamine kui maailma vahetu jäljendamine (on ise või midagi muud); tekivad must-do'd, nt kui oled kirjanik, siis pead kindlasti käima Pariisis; elupõhjendustejäljendamine, realismi aluseks prantsuse keelne kultuur. kinnistus 19. sajandi romaanis, seoses kodanliku elulaadi levimisega (nt "Punane ja must")
• naturalism : on realismi sohilaps; "manifeste", taotles elukujutuse täpsust ja erapooletust. Naturalistid vahendasid elu kiretu fotograafilise täpsusega, valimata üksikasju. Seejuures kaldusid nad kujutama elu mustemat poolt: alatust, kuritegusid, julmust ja vägivalda. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. Seejuures ei tohi kirjanik väljendada omapoolset suhtumist , inimest ja ühiskonda käsitlesid nad loodusnähtusena, viljelesid peamiselt proosat , mida nad eelistasid luulele ja draamale , periodiseering 19 sajandi algus.
• impressionism on samuti realismi sohilaps, ent viib eemale realismist ja toob pigem subjektiivsuse tagasi, kirjanduses on mõju küllaltki ebamäärane.
• sümbolism : tähistab eelkõige "kunsti kunsti pärast"; on kirjanduses eriti mõjukas, võitluste maailm, sügavalt märgiline
• modernism
• futurism
• ekspressionism
• sürrealism
• postmodernism
• pseudomodernism muutub digimodrnismiks : uus kultuur on auditooriumikeskne, ent ka ajutine, pole püsivat kulgu , see aga viib kultuurimälu fragmentiseerumiseni ning ainelisuse (materjalismi) süvenemisen.
8. SLAIDSHOW
Kirjandusteaduse ajalugu: suundumused , koolkonnad (koolikonnad = kumuleeruvad teadused ; suundumused = teadmised arenevad)
-antiik: retoorika, poeetika, tekstoloogia / Platon , Aristoteles + üldfilosoofiline = esteetiline fenomen ; palju (tähenduslikke) algatusi, nt Artes liberares 7 (3+4), st 3 edasi keskaega
-keskaeg: grammatika, dialektika , retoorika (on ülikooli aluseks)
-renessanss: Julius Caesar Scaliger (antiikteaduste juurde tagasi, kirjanduse nihe samas rahvakeelsuse suunas (vt keskaeg - 3 vaba kunsti ülikooli alus)
-klassitsism ja barokk: Nicolas Boileau , Martin Opitz (Boileau sõnastab klassikalise esteetika reeglid)
• kirjandusajalugu (on ajalooline, traditsiooniline ja teoreetiline)
• interpretatisoon (kriitika, tähistab sünkroonilist kirjandusteadust)
• kirjandusteooria - filosoofia, keeleteadus, psühholoogia (on interdistsiplinaarne, ent samas ka teoreetiline
See pretensioon tähendab seda, et kirjandusteooria juhib kirjandusajalugu; samas kogu aeg on mängus see, missugune on praktika.
Teooria osad on interdistsiplinaarsed, haldus laiemalt. Samas pole päris võrdsed, kultuurilise aja mõistmine peaks kokku käima eri (teadus)harude vahel.
Esteetika (graecus - meeleline, tajuga seotud) 18-19 saj. ILU TUNNETUSE PRINTSIIBID
Alexander Gottlieb Baumgarten - 1735 sks keeles kultuuriruumi "aestetik" ; algab uusaegse esteetika lugu; samuti kirjadnuslik ja filosoofiline praktika
Immanuel Kant - Goethe ja Schiller
Gotthold Ephraim Lessing kriitilised tööd esteetikaga seoses
August Wilhelm ja Friedrich Schlegel on ideoloogia teoreetikud
Benedetto Croce on olulisim esteetik itaaliakeelses kultuuris, eesti kultuuripilti jõudis läbi noor-eesti tutvustuse (V. G-R)
Positivism ning ajalooline ja võrdlev meetod
- rass , miljöö, moment
- faktid ja põhjuslikkus
- autor, rahvuskirjandus , ajalugu
August Comte
Hippolyte Taine
Georg Brandes
Hermeneutika
- tõlgendus ja mõistmine
- tekst, keel
- hermeneutiline ring
Wilhelm Dilthey
Martin Heidegger
(1880–1976)
Hans-Georg Gadamer
(1900–2002)
Fenomenoloogia ja lugejauurimus
- lugeja ja tekst
- fenomenid
- retseptsiooniesteetika
Edmund Husserl
Roman Ingarden
Wolfgang Iser
(1926–2007)
Hans Robert Jauss
(1921–1997)
Stanley Fish
9. SLAIDSHOW
Strukturalism
- metoodilisus, objektiveerivus
- sünkroonia
- keel
- struktuur, märk
- elemendid ja funktsioonid
- binaarsed opositsioonid
Genfi koolkond
Ferdinand de Saussure
keel (langue) / kõne ( parole )
Formalism ОПОЯЗ
- keel
- poeetika
Viktor Šklovski (1893–1984)
Juri Tõnjanov (1894–1943)
Boris Tomaševski
Vladimir Propp
Roman Jakobson
Praha lingvistikaring
- keel
- fonoloogia
Roman Jakobson (1896–1982) kommunikatsiooniakti mudel - suur roll strukturalismi arengus, tähendab ka seda, et tema keele- kommunikatsiooniteaduslikud tööd mõjutavad kirjandusteadust ja on kirjandusteaduslikult kirjutatud; tema liikumine ülikoolides mõjutab ka strukturalismi arengut ja levikut (nt 1940 aastatel Claude Levi-Straussi käsitluse suur mõjutaja)
Nikolai Trubetzkoy
Jan Mukařovský (1891–1975) esteetiline funktsioon
Northrop Frye - arhetüübid
Claude Lévi-Strauss (1908–2009) - antropoloogia ; ei ole nii selgelt suuri kirjandusteaduslikke töid, ent üldprintsiipide arendus mõjutab ka kirjandust, II suur nimi klassikalsies strukturalistmis. 1960-l murdumishetk strukturalismis,
Roland Barthes (1915–1980) - varasemad tööd strukturalismist, mõju on 20 saj tärkaval semiootikal), ent muutuvad poststrukturalistlikuks (hilisemad tööd); muutumist ja eri võimalusi on palju. Varasemad tööd nõustvad Jakobsoniga, ent hilisemad tööd pigem ilukirjandusliku, mitte teoreetilisuse poole. (1970 "S / Z" - Balzaci teose analüüs, poststrukturalismi definitsioonina kasutusel). Eraldi peaks tähelepanu juhtima artiklile "Autori surm" (67); see viimane toob välja lugeja tähtsuse teoses.
Gérard Genette (s. 1930) narratoloogia , klassikaline strukturalism, fundamentaalsed tööd 1960-70; nimetamist väärib teos "narratiivne diskursus "; üldine aluspõhi narratoloogiale.
Algirdas Julien Greimas - "semaatiline ruut"
Pärast Greimas on põhirõhk pr keelsete autoritele, mis puudutab semantikat; strukturalismi; eriti just nt id-eur. juurtega, kes tunnevad ka vene kirjandustraditsiooni (nt Tzvetan Todorov ja Mihhail Bahtin)
Jonathan Culler -
Mihhail Bahtin (1895–1975) - väga oluliset on mõjutanud strukturalismi arengut, ent ei ole end ise tegelikult kunagi identifitseerinud, vaid on pigem võtnud kriitika positisooni (nt. et vene vormikoolkond ei pööra tähelepanu dünaamilistele protsessidele, vaid on pigem staatikat armastav)
Semiootika (Lotman, Greimas) (ja/või semioloogia (Pierce, Barthes) - märk, märgisüsteem
Omaette küsimus on mõisted ning ka strukturalismi ja semiootika käsitlusviiside suhe, mis omavahel sageli põimivad. Semiootika on teadusala, mis uurib märgisüsteeme, strukturalismi puhul
Charles Sanders Peirce - Saussure kaasaegne, tegeles loogika -matemaatikaga; mingil moel mat. lähtuv märgisüsteemide kirjeldus, loogika (kui teadusharu ) suur järgija; aluste rajaja!
Juri Lotman (1922–1993): - Tartu- Moskva koolkonnale alusepanija; kultuurisemiootika (semiootika allsuuna) parimaid esindajad; kultuurisem - kultuuril on põhirõhk (poliitiline / soo etc); Lotman on rõhutanud kirjanduse ja kultuuri uurimist (18. saj. vene kirjandus); T-M koolkond tähendab seda, et Tartus tugev semiootikatraditsioon, mis viib selleni, et sem õpitakse eraldi erialana (pole eriti tavaline lähenemine); jätkanud Torop ; Lotman jr.; Kull jt.
Umberto Eco - 60-70 tegeles suurejooneliselt semiootika uurimisega ning peaks märkama, et ei ole vaid vene ja pr keelne traditsioon, vaid ka teised; it. k. nt; mängivad kaasa (20. saj. lõpus in keelne); tänastele lugejatele romaaniautorina / "Roosi nimi" /
10. SLAIDSHOW
Poststrukturalism hakkab domineerima 70. aastatel, koondab enda alla eri autoreid ja koolkondi; saab kategoriseerida järgnevaid autoreid, ning leida pidepunkte, mis sisuliselt muutus teostes. Toimub suhestumine Jakobsoni teosse. Samaks jääb see, et põhimõistete keskpunktiks on keele ja märgi mõiste; (strukturalism arendab välja käsitluse märgisüsteemist; need on aluseks post strukturalismile, ent muutuvad vaatepunktid; rõhuasetused). Poststrukturalisliku ainega koos tekib suurem kahtlemine objektiivsuse võimalikkuses (formalistlikule lähenevisviisile olulilne vahe); selle kahtlusega seoses on iseloomulik see, et pööratakse tähelepanu võimusuhete ja ideoloogia analüüsile; kirjandust, keeleteadust käsitletakse ideoloogilise aktina; kl strukturalism rõhub tekstikesksusele, ent poststruk. puhul võimenduvad tugevalt hoopis kontekstulaased märgid ja lugeja tähtsust, mitte tekst iseenesest. . Tekib ka uusi seoseid eri koolkondade vahel (semiootika; psühhoanalüüs ja strukturalism); saab toetust kriitikast ning strukturalism muutub dünaamiliseks; lisaks tekib binaarsete opositsiioonide kriitika (kaheldakse objektiivsuses ja objektiivsuse relvades); st võib-olla kõik asjad ei jagunegi kaheks. (Juri Lotmani hilisemad tööd).
Poststrukturalismi kolm isakuju on Roland Barthes ja Jacques Lacan (ühelt poolt autor kes liigub kl. struk. semiootikasse ja edasi; teiselt poolt autor, kes lähtub freudilikust psühhonalüüsist ning seob selle strukturalismiga; lisab sinna kriitika jungiaalse psühhonalaüüsi.
Michel Foucault (1926–1984) on - diskursiivne formatsiooni ja episteem ning võimusuhete kriitika peamees. Pöörab tähelepanu ajalookäsitlusele teisti kui varem ("Hullus ja arutus ") ; arheoloogiline ning arhiivilne ( kehtivate reeglite kogum ühes formatsioonis)
Dekonstruktsioon alates 70 aastatest; - kasvab postsrukturalistlikest pursetest, muutub iseseisvaks traditsiooniks; millel on kalduvust hermeetilisusele. (Jacques Derrida ); koolkond ei ole pr. keelses kultuuris, vaid in. keelses kultuuris (Paul de Man, Hillis Miller jt). Dek. on nähtus või suundumus, mille puhul on orgaaniline tõmbumine-tõukumine. Tõuseb esile logotsentrismi kriitika (logotsentrism - olemine kui täielik ja ühtne kohalolu ; eeldab ka kultuurikirjeldust, mis otsib kultuuri keskpunkti ), appelleerib asjaolule, et konkr. maailm eksist. ka väljaspool teksti (maailm + teks mis s seda kirjeldab); "keel, kultuur, inimtegevus on paratamatult seotud", see avadub erinewusena ("erinevust, edasilükkamine, eristav tunnus, erinevus") so tunnus, mis defineerib märgi olemust ja suhet.
Feministlik teooria - kerkib esile dekonstruktsiooniga samal ajal; räägime teooriast (mõtteajalooline taust + sotspraktika taust), st naisuurimus / feminism; patriarhaalse süsteemi kriitika; sugupoolte sotsiaalne konstrueeritus (tõukumine essentsialitlikust käsitlusest). Sageli tähendab seda, et uurija peaks oma vaatepunkti eksplitseerima, markeerima . Silma hakkab 2 poolust (ideoloogiliseeritud käsitlus vs naisuurimuslik liin).
Simone de Beauvoir (1908–1986) - "Teine sugupool"; lähtepunkt ekstentsialistlikus filosoofias (Sartre). Teiseks keskseks kujuks Julia Kristeva (s. 1941), sest tema tähendust ei piirdu ainult feminismiga, vaid mahub üsna mitmesse raami. Juba 60-l oli postsrukt.-ismi keskses (Tel Quel 'iga seotud); hiljem hakkab domineerima tema käsitlus intertekstuaalsusest; sellest on ka varem juttu, kuyid Kristeva annab uue kuju - kujuneb välja 1970 (Barthili tööd).
( Luce Irigaray / Elaine Showalter / Kate Millett) - ei maini loengus midagi nende kohta
Gilles Deleuze (1925–1995) ja Félix Guattari on kirjutanud mitmeid uurimusi skisoanalüüsi kohta (poststr. foon, psühanal foon), teevad psühhoanaüüsi kriitikat e käivad välja termini skisoanalüüs (kui freuid tüüpi analüüs valib aluseks neuroosi , siis skisoanalüütilise lahenduse alus on psühhoos)
Jean Baudrillard hüperreaalsuse mees - simulaakrum (seostub erinevusega erinevuse kaudu; st viitab enesele ning kaob selge seos reaalsuse ning sürreaalsuse vahel.
Fredric Jameson - marksistlik teooria alus, postmodernistliku teooria mõjutaja
Pierre Bourdieu - sotsioloogia ning Slavoj Žižek (s. 1949) "kultuuriteooria elvis " ning " intellektuaalne popstaar" - ideoloogia kriitika
Postkolonialism aluseks 78 aastal ilmunud "Orientalism"; (endised) koloniaalsuhted kultuuri kujundajatena
Edward Said (1935–2003) ( Palestiina taust) Gayatri Chakravorty Spivak (s. 1949) ja Homi K. Bhabha (India taust); nende kultuuride näitel on teoorat kõige parem kirjeldada (alluvus ja jäljendussuhted enne ja pärast). Eestis on ´käinud väitlus, kuivõrd edukas oleks see mudel siinse kirjanduse kirjeldumiseks.
Al 70-80 on tähelepanu pööratud vähemuses asjujatele, teisalt filosoofiline, 80-90 aastatel tagasipöördumine vanade printsiipide juurde (teor. pöörise vähenemine), nendena saab käsitleda uushistorism (mõjukas koolkond USAS) ja kultuurimaterialism , mille peamised nimed on vastavalt Stephen Greenblatt (s. 1943) ning Raymond Williams
Vähemuslikkuse rõhutus mitmes koolkonnas:
Ökokriitika - looduse ja kirjanduse seosed; kirjandustekstise ülelugemine ökokr. vaatepunktilt (ka UT, Kadri Tüür)
Vähemusdiskursuste uurimine (Minority Discourse), neist uusim on queer-teooria ( Queer Theory); mis keskendub seksuaalvähemuste teoorale, kasvas välja fem. teoorias . - Judith Butler (s. 1956)