Majandusarvestuse vastused (0)

MAJANDUSARVESTUS
1. Majandusarvestuse olemus ja koht ettevõtte juhtimissüsteemis. Arvestuse liigid. Finants ­arvestus. Juhtimisarvestus . Kuluarvestus . (1, lk. 9-13)
Majandusarvestus on maj.info identifitseerimise, hindamise, töötlemise ja edastamise protsess ees­märgiga võimald. info kasutajatel langet. juhtimisotsuseid.
Maj.arvestus kui infoprotsess hõlmab:

• kogumist, identifitseerimist, mõõtmist ja hindamist,
  
• vastava info registreerimist, töötlemist ja kokkuvõtmist,
  
• maj.tegevuse kohta aruandluse koost . (rp. ja e/v sisesed aruanded),
  
• aruannete interpreteerimist anal. käigus e/v siseste ja väljaspool tehtavate otsustuste tarvis.
  

Maj.arvestus on infoprotsess, millel on oma infotarbijad, kes jaotuvad e/v välisteks ja sisesteks in­fo­tarbijateks. Sõltuvalt infotarbijate huvist on nende suhe e/v maj.tulemustesse erinev.
Väliseid infotarbijaid (akt­­sio­närid, võlausaldajad, riigiametid jne.) huvitab e/v kui terviku kohta käiv info, mida või­mal­dab fi­nantsarvestus.
E/v sisesed infotarbijad ( juhtkond , töötajaskond jt.) vajavad infot e/v siseste igapäevaste otsuste vas­tuvõtmiseks, mis võimald. hinnata e/v allüksuste ja eri­ne­va­te tegevussegmentide tulemusi. Sel­le­ga tegeleb juhtimisarvestus.
Kuluarvestus ühendab teatud määral finants - ja juhtimisarvestust. Jälgib kulude kajastamist:

• e/v finantsarvestuse protsessis (rp. registrites , varude maksumuse kujunemisel ja kajastumisel bi­lansis, realis . kaupade kulu kujunemisel kasumiaruandes);
  
• kulude anal. ja selle rakendusi e/v siseses juhtimisarvestuses (toodete ja teenuste oma­hinna kal­ku­leerimisel, kulude planeerimisel, hinnakujundusel jne.).
  

E/v kuluarvestuse süsteemi loomisel tuleb määratl. eesm., milliseid süst. peab täitma. Kuluar­ves­tu­se süst. eesm. jaot.:
1) Üldised eesmärgid:

• mat. ressursside soet., tootmise ja kasut. rahaliste vahendite kindlaksteg. ning kajastam.,
  
• kulude planeerimine ,
  
• kuludega seotud normatiivide määratlemine,
  
• kuludega seotud eesmärkide saavutamise kontroll.
  

2) Spetsiifilised eesmärgid:

• toodete ja teenuste oma- ning müügihinna kalkuleerimine ,
  
• mat. ressursside kasutamise efektiivsuse kontroll,
  
• juhtimisotsuste kulukeskse infoga varustamine,
  
• e/v siseste tulemusüksuste teg.tulemuste kindlaksmääram. ja e/v jooksva maj.tulemuse hindam .
  

Eesmärkide saavut. aluseks on e/v kuluarvestuse süst. realiseerumise 3 komponenti:

kululiikide arvestus peab selgit., millised kulud e/v-s esinevad, võttes arvesse nende kujun. ja käitu­mi­se erinevaid aspekte . Kesksed aspektid on seotud kulude registreerimise ja hin­da­misega;

kulukohtade arvestus peab selgit., millistes e/v struktuuri või põhitegevuse protsessi osades eri­nevad kululiigid tekivad. Kesksete aspektidena vaadeld. üld­ku­lu­de jaotumist kulukohtade lõikes;

kulukandjate arvestus peab selgit., millises mahus on e/v erinevate kulu­ob­jek­tide tarvis kulusid tehtud. Võimald. võrrelda eri kuluobjektide tulemusi (nt. toodete omahinda) ja selle alusel suunata e/v erinevate tegevusvaldkondade tulemusi.
Efektiivne kuluarvestuse süst. tagab õigeaegse, kvalit. ja läbi­paist­va ülevaate kuludest, mille tule­mu­sena luuakse eeldused eesm. tulen. põh­jend. juhtimisotsuste vastuvõtmiseks. Neid aluseid seost. teiste e/v eksist. va­jal. valdkondadega (strateegia, müük, marketing, kvaliteet, juhtimine, rp. jne.).
2. Nõuete arvestus.
Nõuete arvestuse ül.  hinnata arvete laekumise tõenäosust ja määrata kindlaks kulud, mis on seo­tud ebatõenäoliselt laekuvate arvetega. Ebatõenäolise laekumise hindamisse tuleks suhtuda suu­re hoolega, kuna hinnangu täpsusest sõltub finantsaruannete usaldusväärsus.
Nõuded ostjate vastu koosnevad:
1. ostjate laekumata arved = müüdud, kuid ostjate poolt tasumata kaubad (teenused) müügi­hin­nas + käibemaks.
2. ostjate vekslid  arveldusraha erivariant. On kindlavormiline eraõiguslik võlakohustuse variant, mis annab veksli võtjale vaieldamatu õiguse nõuda vekslil märgitud summa tasum. (äramaks­mist) veksli kehtivuse tähtaja möödumisel,
3. ebatõenäoliselt laekuvad arved (miinusega).
Realiseerimise printsiip – tulud arvest . realiseerimismeetodil või lepingus fiks. pe­rioodi(de) kohta. Realiseerimise momendiks loetakse omandiõiguse ostjale ülemineku momenti.
Välisvaluutas fikseeritud nõuded võetakse arvele operatsioonipäeval kehtiva EP kursiga (aasta­aru­an­de koostamisel hinnatakse ümber bilansipäeval kehtiva EP kursiga).
Ebatõenäoliselt laekuvatest arvetest tekkivate kulude mõõtm. ning arvest . kasut. meetodid:
1. Otsese mahakandmise meetod  hinnat . ostjatelt laekumata nõudesummasid individuaalselt, s.t. iga arve laekumise tõenäosust käsitl. eraldi. Kui selgub , et teatud nõudesumma laeku­m. on eba­tõe­näo­line (nt. ostjale on saadetud meeldetuletuskiri , millele ei vastata; on alustatud võla sisse­nõud­mist kohtu kaudu; ostjale on välja kuulutatud pankrot või likvideerimine jne.), kantakse see summa ku­ludesse. Meetod ei ole kooskõlas tulude-kulude vastavuse printsiibiga.
Mahakandmisel tehakse kanne: D ebatõenäolised arved
K ostjate võlg
Kulusse kandmisel tehakse kanne: D kulu
K ebatõenäolised arved
2. Reserveerimismeetod – eeldab ebatõenäolise laekumise hindamist enne seda, kui on selgunud , kes ostjatest ei tasu saadud kauba eest. Hinnangud tehakse lähtudes eelnevate perioodide and­me­test. Kasut. 2 meetodit:

• osatähtsus krediidimüügist;
  
• aegumisprotokoll .
  

Mitmesugused nõuded esit. 4 kirjel:

• nõuded tütar- ja emaettevõtetele,
  
• nõuded sidusettevõtetele,
  
• arveldused aktsionäridega,
  
• muud lühiajal. nõuded.
  

3. Kaubavarude hindamise meetodid.
Ettevõtte bilansis kajastatakse varusid alljärgnevatel kirjetel:
1) tooraine ja materjal,
2) lõpetamata toodang,
3) valmistoodang ,
4) ostetud kaubad müügiks,
5) ettemaksed hankijatele.
Kaubavarud  kõik kaubad, mis on firma omanduses ja ettenähtud müügiks, sh teel­olevad kaubad.
Kaubavarude hindamine  varude ja realis. kauba maksumuse mõõtm., kui toote ühiku oma­hind per. jooksul muutub.
Probleem: kuidas jagada realiseerimisel oleva kauba maksu­must:

• realiseeritud kauba maksumuseks;
  
• perioodi lõpu varuks.
  

Kaubavarude hindamise 4 enamlevinud meetodit:
1) Individuaalhinna meetod – katkematu identifitseerimise meetod. Ei sobi kaupade arves­t., mis on füüsiliselt ühesugused ja mida realis. olulistes kogustes . Meetodiga saab juhtida realis. kaupade mak­sumust, valides kas suh­te­liselt kalli või odava soetusmaksumusega kaupu. Meetod sobib uni­kaal­ sete , tellimuste põhjal val­mist. eri­toodete, jm. sarnaste kaupade ning varude hindamiseks.
2) Keskmise soetusmaksumuse meetod – arvut. realiseerimiseks kõlblike kaupade keskm. mak­su­mus; s.o. kaalutud keskm. hind  iga kaubaühiku hind arvest. sama hinnaga kau­pade arvust lähtu­ valt . Perioodilise inventeerimise korral arvest. keskm. suurus kogu pe­r. jaoks, pideva arvestuse pu­hul arvest. uus keskm. hind pärast igat ostu.
3) FIFO meetod (“ first in first out”)  realis. kõige vanemad kaubad kõige enne ja hili­se­mad kau­bad jäävad per. lõpu kaubavarude hulka. Kui kaupade hinnad kasvavad, annab see mee­tod suu­re­ma kasumi.
4) LIFO meetod (“last in first out”) – Viimasena ostetud kau­bad realis. kõige enne ja kõige vane ­mad kaubad jäävad per. lõpu kaubavarude hulka. Eestis ei kasutata.
Varude arvestust käsitletakse RP seaduse § 34 lõigetes 1 ja 3-7.
4. Finantsinvesteeringute arvestus.
Finantsinvesteeringud jaot.:
1) Lühiajalisteks ( aktsiad , jm. väärtpaberid, ette nähtud edasimüümiseks järgneva maj.­­aasta jook­sul). Lühiajal. finantsinvest. arvestusel rakend . FIFO meetodit, üld­ju­hul kajast. käi­be­ varana arvest. aktsiaid jm. väärtpabereid lähtudes sellest, mis on ma­da­lam, kas soetus­mak­sumus või turuhind .
2) Pikaajalisteks (eesmärk hoida üle 1 aasta). Pikaajal. finantsinvesteeringud, kus investeerija osa­lus on alla 20% (portfelliinvesteering), kajast. soetusmaksumuses , mis koosneb ostuhinnast ja soe­ta­misega otseselt seotud väljaminekutest. Sidus- ja tütarettevõtete puhul (osalus üle 20%) rakend. kapitaliosaluse meetodit, v.a. juhul kui:

• ettevõtet kavatset. lähema a. jook­sul müüa;
  
• in­ves­tee­ri­ja on takistatud osalemast e/v juhtimisel;
  
• investeerimisobjekt on likvi­dee­rim.
  

Kapitaliosaluse meetodid:
1) Mittetäielik kapitaliosaluse meetod (RMP seadus §28). Investeerija rp-s kirjendatud invest . sum­mat suurend . invest.objektilt saadud kasumi osaga, vähend. saadud kahjumi osaga ning invest. ob­jektilt laekunud dividendi summas.
2) Täielik kapitaliosaluse meetod. Lisaks eelm. määratl. võet. arvesse kont­ser­ni kui ühtse maj.ük­su­se as­pektist reali­see­rimata kasumeid (kahjumeid), samuti tütare/v aktsiate omandam. tekkinud po­s. firma­väär­tu­se ning tütare/v vara reaalväärtusse ümberhindamissummade amort . tu­lemused.
3) Laiendatud kapitaliosaluse meetod. Põhineb konsolideerimisel , mille puhul inves ­tee­ri­jat ning tema tütar- ja sidusettevõtteid käsitl. kui ühendatud maj.üksust.
Pikaajal. investeeringud esit. bilansis 7 kirjel:

• tütare/v aktsiad või osad,
  
• pikaajal. nõuded tütar- ja emaettevõtetele,
  
• siduse/v aktsiad või osad,
  
• pikaajal. nõuded sidusettevõtetele,
  
• muud aktsiad, osad või võlatähed,
  
• mitmesugused pikaajal. nõuded,
  
• pikaajal. ostjatelt laekumata arved.
  

Emaettevõte  e/v, millel on 1 või rohkem tütarettevõtet, emae/v omab otseselt või kaudselt üle 50% tütare/v aktsiatest.
Tütarettevõte  emae/v poolt kontrollitav e/v.
Sidusettevõte  e/v, mille omakapitalis rp. kohuslane osaleb eesmärgiga luua püsivaid sidemeid ja kelle äritegevusele siduse/v tegevus on oluline. Sidusettevõtteks loetakse e/v, kus teine e/v omab 2050% firma hääleõigusega aktsiatest või osadest.
Kontsern  emaettevõtja koos tütarettevõtjatega.
Invest. tuleb hinnata alla, kui nende realis.maksumus (bilansipäeva turuhind) on pidevalt lan­ge­nud. Kui olukord muutub, tuleb pika­ajal. finantsinvest. maksumust korrig.
Investeeringu taastamine – kui investeerija osa invest.objekti kahjumist võrdub või ületab invest. bi­lansilise maksumuse, kajast. invest. nullväärtusega. Kui investeerija osa in­ves­t.objekti kasumist üle­tab tema osa varasemate aastate kahjumist, võet. invest. uuesti arvele.
5. Materiaalse ja immateriaalse põhivara arvestus.
Põhivara  vara, mida kasut. maj.tegevuses pikema ajavah. jook­sul, tavaliselt rohkem kui 1 aas­ta. Põ­hivarana võet. arvele need esemed ja õigused, mis tõe­näol. osal. tulev. pe­r. tulu tekkimisel.
Mat. põhivara arvestust käsitlevad RP seaduse §29-32. Mat. põhivara esitatakse rp-s 6 kirjel:
1) maa ja ehitised (soetusmaksumuses);
2) masinad ja seadmed (soetusmaksumuses);
3) muu inventar , tööriistad, sisseseadmed ja muud (soetusmaksumuses);
4) akumul. põhivara kulum ( miinuses );
5) lõpetamata ehitused ;
6) ettemaksed mat. põhivara eest.
Mat. põhivara olemus. Kriteeriumid, mis võimaldavad määratl. põhivara:

• kasutusiga,
  
• soetusmaksumus ,
  
• otstarve,
  
• eksisteerimisvorm.
  

Põhivara arvestuse ül. (olulised aspektid):

• kui suur osa vara maksumusest kanda antud per. kuludesse;
  
• kui suur peaks olema vara jääkmaksumus bilansis.
  

Põhivara soetusmaksumus  vara enda maksu­mus + kõik kulutused, mis on ots­tar­bekad ja va­ja­l. vara kohaletoimet. ning tööks ette­val­mist. Kui vara soet. laena­tud vahendite eest, siis makstavad int­ressid ei kuulu vara soe­tus­maksumusse (v.a. siis, kui laen on võe­tud vara val­­mistamiseks).
Mat. põhivarana arvelevõetud objektide määramisel lähtut.:
1) obj., mida kasut. maj.tegevuses pikemalt kui 1 aasta, kuid mille väärtus on väheoluline, võib kan­da otse või aasta jooksul kuludesse. Kui maj.aasta jooksul kuludesse kantud nende obj. kogu­sum­ma on väheolul. maj.tegevuse finantstulemusele, on olulisuse printsiipi järgitud;
2) väheväärtuslike obj. kompleksi kogumaksumuse, sõltumata sinna kuuluvate ühisobj. väärtusest, võib kapitalis. ja amortis. tavalises korras;
3) infrastruktuuri koostisosi, mis ei osale iseseisvalt tulu tekkimisel, võidakse kä­sitl. kogumina;
4) üldjuhul kajast. rakiseid ja varuosi varudena ning kantakse kuludesse nende kasutamisel . Kui on tea­da või on põhjust eeldada, et soet. rakiseid ja varuosi kasut. mitme järgneva per. jooksul, võet. need arvele põhivarana. Sarnaselt käsitl. olulise maksumusega varuosi, mida saab ainult teatud põ­hi­vara obj. juures kasut. ja mille kasut. sagedus on ebamäärane;
5) soet. põhivara koostisosi võet. arvele eraldi, kui koostisosadel on erinev kasulik tööiga.
Amortisatsiooni arvestus  mat. põhivara soetusmaksumuse järkjär­gu­li­ne kuludesse kandmine. Pe­­r., mille jooksul põhivara kuludesse kantakse, peaks olema sama pikk kui põhivara kasulik töö­­iga. Mat. põhivara tööiga piirab iganem. ja füüsil. va­na­ne­m. Kulumi ar­ves­t. ei tähenda põhivara füüsil. kulumist ega selle turuvääruse langust.
Kulumi summat mõjutavad faktorid:
1) vara soetusmaksumus;
2) vara likvideerim.väärtus;
3) kuludesse kantav summa (soetusmaksumus  likvideerim.väärtus);
4) eeldatav kasulik tööiga.
Kulumi arvest. meetodid:
1) Lineaarne meetod  vara soetusmaksumus kantakse võrdsete osadena kulusse. Baseerub eeldu­sel, et kulum sõltub ainult ajast.
(soetusmaksumus  likv.väärtus) / eeldatav kasulik tööiga
Enamus ettevõtetest kasutab kulumi arvestamiseks lineaarset meetodit.
2) Toodangumahu meetod  eeldatakse, et kulum sõltub ainult kasutusajast. Soovit. kasut., kui on võimalik piisavalt täpselt määratl. põhivara tootlikkust:

3) Degressiivsed (kiirendatud) kulumi arvestam. meetodid  esimestel peri . kant . ku­lu­desse suuremad summad kui hilisematel. Arvest., et põhivara tootlikus on alguses suu­rem ja, et kiiresti muutuva tehnol. harudes langeb see väga jär­sult. Jaguneb:
 alaneva jäägi meetod  kulumimäär sama, seda kohald. jääkmaksumusele. Kulumisumma vä­heneb pidevalt.
 aastate summa meetod  kulumi arvestuse aluseks on soetusmaksumus, sellele kohald. koe­fit­siendid on per. erinevad. Vastava per. koefitsient leitakse:
Kasutada jäävate perioodide arv / perioodide summa (kumulatiivselt)
Per. summa arvut.: ; kus
S  per. summa;
N  kasutamisper. arv.
Immateriaalse vara tunnused:

• puudub füüsiline olemus,
  
• omab tulevast kasumipotentsiaali, mida sageli on raske mõõta,
  
• kasulikku eluiga on mõnikord raske määrata,
  
• omatakse kasutamiseks.
  

Arvestusterminoloogia käsitl. immat. varana ainult põhivarasid, kuid jur. terminoloogias kõik va­rad, millel puudub füüsiline olemus, hõlmates ka tüüpilisi käi­bevarasid (saadaolevad arved ja veks­­lid, invest. väärtpaberitesse).
Immat. põhivara (IAS 38)  füüsilise olemuseta identifitseeritav mitterahal. vara, ka­sut. tootmises, kaubanduses, teeninduses või admin. eesm. Fir­ma­väär­tus käsitl. eraldi (IAS 22).
Immat. varad jaot.:
1) Soetusviisi järgi

• ostetud või muul viisil kolmandatelt isikutelt omandatud (soetusmaksumuses);
  
• firmasiseselt välja töötatud (kantakse kuludesse).
  

2) Identifitseerituse astme järgi

• identifitseerit. (patendid, kaubamärgid, litsentsid, frantsiisid, autoriõig., kulud ar­vu­ti­tarkvarale),
  
• identifitseerimatud (firmaväärtus).
  

Immat. vara soetus­mak­su­mus tuleb amortisats. näol kindlaksmääratud per. vältel kuluks kanda. Immat. vara maksumust bilansis vähend. amort. summa võrra. Kui immat. vara muu­tub kasutuks enne täiel. amortis., kant. amortiseerumata osa kahjumisse.
Immat. vara arvestust regul. RP seaduse §33. Immat. vara esit. 5 kirjel:
1) asutamisväljaminekud  kajast. kuludes;
2) arenguväljaminekud  uute konkreetsete toodete ja teenuste väljatööt., kujundam., kat­setustega jne. seot . kulud, uurimisväljaminekud kajast. kuludes;
3) ostet. patendid, litsentsid, kaubamärgid jne.  võet. arvele soetusmaksum., amor­tis. 5 a. jooksul, eri­ ting . korral võib neid amortis. kuni 20 a jooksul, kuid amort.per. ei või ület. soet. õiguse kest­vu­se per.;
4) firmaväärtus;
5) ettemaksed immat. põhivara eest.
6. Ettevõtte kohustuste arvestus.
Kohustus  rp. kohuslase võlg, mis nõuab tulevikus varast loobumist.
Kohustuste põhitunnuseks