Finantsjuhtimine turismiettevõttes kontrolltöö küsimused (0)

KONTROLLTÖÖ KORDAMISKÜSIMUSED
FINANTSJUHTIMINE TURISMIETTEVÕTTES
Kati
1. Finantsjuhtimine ja finantsjuht
Finantsjuhtimine on ettevõtte rahandustöö korraldamine ja finantsjuhtimislike otsuste vastuvõtmine.
Mikroettevõte ei jõua finantsjuhti ülal pidada. Siis jaguneb finantsjuhi ülesanded raamatupidaja ja juhi vahel.
Finantsjuhi tööülesanded:
– finantsplaneerimine
– finantseerimise korraldamine;
– krediidipoliitika kujundamine;
– rahavoogude juhtimine;
– kulude juhtimine ja hinnakujundus
.  
2. Finantsjuhtimise eripärad turismisektoris (osata detailselt kirjeldada)
 6. Teenuste müügivõimaluse kaduvus (perishability). Kui tuba jäi täna müümata, siis homme seda võimalust enam pole. Lennukikohtadega sama! Seda tuleb hinnakujundusel arvestada
3. Missugused konkreetsed suhtarvud pakuvad huvi omanikele (nimetada 3)

Rentaablus (kui tulus on? Palju kasumit annab?)

Omakapitali kasutamise efektiivsus (aktsikapitali kasutamine ja dividendid )

Varade kasutamise efektiivsus
4. Missugused konkreetsed suhtarvud pakuvad huvi pankadele (nimetada 3)

Likviidsus ja maksevõime

Rentaablus

Varade kasutamise efektiivsus
Helena
5. Missugused konkreetsed suhtarvud peaksid huvi pakkuma tavatöötajatele (nim 2)
Käiberentaablus (PM) – mitu protsenti müügikäibest jääb ettevõttele kasumit (kas oleks võimalik rohkem palka saada)
Võlakordaja (DR) – võla osakaal kapitali strukutuuris, pankrotioht (kas töökoht on kindel)
6. Horisontaalanalüüs
Bilansi horisontaalanalüüs võimaldab analüü sida ettevõtte varade, kohustuste ja omakapitali dünaamikat. Kasumiaruande horisontaalanalüüs võimaldab jälgida tulude ja kulude kõikumisi läbi aja ja nende muutuste olulisust.
Horisontaalanalüüsi puudustena võiks tuua järgneva loetelu :
1) analüüsil saadud protsendid pole mõ eldud vertikaalseteks arvutusteks,
2) nullilähedased baasaasta arvud võivad anda tulemuseks suured muutuste protsendid,
3) baasaasta negatiivseid arve ja nulle ei ole võ imalik arvutustes kasutada.
7. Vertikaalanalüüs
Vertikaalanalüüsil võrreldaks ühte antud aasta näitajat baasiga samast aastast ehk vaadeldakse erinevate kirjete omavahelisi suhtelisi osatähtsusi. Sisuliselt analüüsitakse aruande sisemise struktuuri muutuste dünaamikat. Bilansi vertikaalanalüüsil võib aluseks võtta bilansi kogumahu, kasumiaruande puhul müügikäibe. Tihtipeale täiendatakse vertikaalset analüüsi horisontaalsega, kus esmalt tuuakse välja vertikaalse analüüsi tulemused ning siis vaadeldakse horisontaalanalüüsi abil neis toimunud muutuseid.
Vertikaalanalüüs võimaldab lisaks ühismõõdustada aruanded . Näiteks kui soovime finantsiliselt võrrelda turismitalu ja pealinna suurt hotelli, siis mastaapide puhul ei ole see võimalik. Selleks viiakse aruanded vertikaalanalüüsi kujule.
Merit
8. Efektiivsus (sh 1 näide suhtarvust koos selle defineerimisega)
Varade kasutamise efektiivsuse analüüs annab ülevaate, kui efektiivselt (kiirelt) on ettevõte kasutanud oma varasid .Üldiselt antakse efektiivsusnäitajatele hinnang mitte käibekordaja , vaid käivevälte järgi, sest väldet on lihtsam mõista. Näitaja väljendatakse päevades.
a)Põhivarade kasutamise efektiivsus: näitab keskmist põhivarade käibimist päevades.
Tõlgendus: 1 põhivarasse investeeritud euro annab ühe käibeeuro DFAH päeva pärast: DFAH=, kus S- müügitulu ja FA- põhivarad .
9. Likviidsus (sh 1 näide suhtarvust koos selle defineerimisega)
Likviidsuse all mõeldakse ettevõtte varade võimet muutuda rahaks kui kõige likviidsemaks maksevahendiks. Samuti võib varade likviidsust vaadelda kui õigel ajal arvete tasumise võimet. Likviidsuse ja maksevõime analüüs on üks olulisemaid analüüse, sest ettevõtete pankrotte põhjustab valdavalt maksevõimetus.
a)Lai likviidsus: näitab, kui suures ulatuses on võimeline ettevõte maksma lühiajalisi kohustusi käibevara abil.Tõlgendus: näitab, mitu korda ületab käibevara lühiajalisi kohustusi: CR=, kus CA-käibevara ja CL-lühiajalised kohustused.
10. Maksevõime (sh 1 näide suhtarvust koos selle defineerimisega)
Maksevõime analüüs on väga tihedalt seotud kapitali struktuuri analüüsiga. Kapitali struktuur annab ülevaate, kui suures ulatuses ja kust pärinevad ettevõtte tegevuseks vajalikud rahasummad. Eelkõige tuleb uurida võõrkapitali intressikandvat osa ja o makapitali.
a) Intresside maksevõime (kasumi põhiselt): näitab intresside maksevõimet ärikasumi abil. Tõlgendus: näitab, mitu krda ületab ärikasum intresse: TIE=, kus EBIT-ärikasun ja I- intressikulud .
11. Rentaablus (sh 1 näide suhtarvust koos selle defineerimisega)
Rentaabluse üldnäitaja on alati kasumi ja ressursside suhe, mis näitab tasuvust, kasutoovust, tulukust. Kõige sagedamini kasutatakse rentaablusnäitajate arvutamisel ettevõtte puhaskasumit, mis jääb järgi peale tulumaksu maksmist. Näitaja väljendatakse tavaliselt protsentides.
a)Varade rentaablus: mõõdab ettevõtte varadesse tehtud investeeringute tasuvust
Tõlgendus: 1 varasse investeeritud euro tekitab ROA senti puhaskasumit ROA= NI/A, kus NI- puhaskasum ja A- varad.
b) Käiberentaablus ehk tegevustulukus ehk marginaal ( profit margin - PM) näitab müügikäibe iga rahaühiku tasuvust. See näitab, mitu protsenti müügikäibest jääb ettevõttele kasumiks.
Käiberentaablust arvutatakse nii puhaskasumi kui ka ärikasumi taseme järgi. Puhaskasumi järgi on käiberentaabluse valem järgmine: PM = NI/S ,kus NI- puhaskasum, S- müügikäive
12. ROE (teada peast valemit ka lisaks definitsioonile)
return on equity) e. omakapitali tulusus näitab kasumit lihtaktsionäride investeeritud kapitali ühe euro kohta. Omakapitali rentaablus iseloomustab firma efektiivsust omanike rikkuse suurendamisel, mis iga firma põhieesmärk. ROE = ( Puhaskasum / Omakapital ) * 100
13. Rahavoo aruande analüüs mudelitega
Äritegevuse rahakäive on kogu ettevõtte rahakäibe võtmenäitaja. Enamus raha laekub ettevõtte äritegevusest. Investeerimisele on iseloomulik negatiivne rahajäägi muutus, kuna enamik ettevõtteid põhivaradesse ning teeb pikaajalisi investeeringuid. Finantseerimise rahakäibest näeme, kas ettevõtte tegevus on vajanud lisafinantseerimist või ei. Rahavoogude aruande tõlgendamise abil saab teatud pildi ettevõttest, ilma, et uuriks täiendavalt bilanssi ja kasumiaruannet. Lihtsaimaks rahavoogude aruande analüüsi meetoditeks on rahavoo aruande mudelid.
Järgnevalt kirjeldatakse toodud mudeleid ükshaaval, pöörates tähelepanu ettevõtte profiili ja
arengutaseme kujundamisele.
1. Põhitegevusest laekuvat raha kasutatakse põhivara soetuseks ning võlgade tagasi maksmiseks. Ettevõte on kõige paremas seisus rahalises mõttes. Ta suudab teha investeeringuid laiendamiseks
ja tagasi maksta ka võetud kohustusi.
2. Põhitegevusest ja põhivara müügist saadavat raha kasutatakse võlgade tagasimaksmiseks.
Tegemist on vanema ettevõttega, sest ta maksab tagasi võetud pikaajalisi laene ja müüb oma vara.
3. Põhitegevusest ja laenude võtmisest laekuvat raha kasutatakse laienemiseks. Võib järeldada, et see on kasvufaasis olev ettevõte, mis kasutab enda loodud ja väljastpoolt tulnud raha oma kasvuks ehk investeerib endasse tuleviku nimel.
4. Põhitegevusest ja investeeringute müügist laekuvata raha kasutatakse reservide suurendamiseks. Kõrge likviidsusega firma.
5. Kasutatakse oma rahareserve tootmismahu languse katmiseks ning pikaajaliste võlgade kustutamiseks.
6. Raha mitteküllaldane laekumine põhitegevusest korvatakse investeeringute müügi, laenude
võtmise ja aktsiaemissioonidega. Kehv äritegevus, sest ettevõte müüb oma vara ja hangib raha
võlausaldajatelt ja/või omanikelt, et elus püsida.
7. Ettevõte kasvab kiiresti ja raha mitteküllaldane laekumine põhitegevusest ning põhivara
soetamine kaetakse võlgadega.
8. Raha mitteküllaldane laekumine põhitegevusest ja võlgade tagasimaksed kaetakse põhivara jm investeeringute müügiga.
14. Pankrot ja selle hindamine (mitte valemi funktsionaalne kuju, vaid nimetus ja
mõjutegurid) - Pankrotti ei minda mitte kahjumi , vaid rahapuuduse tõttu. Pankroti pronoosimiseks kasutatakse Altmani Z-skoori, mida leitakse kindla valemi abil. Valemisse on kaasatud mitmed mõjutegurid, mille abil lõplik tulemus saadakse. Nendeks on:
NOWC – puhaskäibekapital
A – varad
RE – eelmiste perioodide jaotamata kasum
EBIT – ärikasum
E – omakapital
D – kohustused
15. Probleemid suhtarvudega analüüsil
Võrdluseks majandusharu või ettevõte
Harukeskmised näitajad sobilikud vaid üldiseks mitte detailseks analüüsiks.
Raamatupidamismeetodid
Erinevalt arvutatud suhtarvud (nt õpikutes ja STAT)
Vitriiniefekt - tekib siis, kui firma otsustab oma raamatupidamistulemusi ilustada .
Aruannetes kajastatakse vaid möödunud sündmusi
Soetusmaksumus ja turuväärtus
Immateriaalse väärtuse kajastamine
Regressioonianalüüsi probleemid
16. Majutus - ja toitlustusettevõtete finantssuhtarvude tulemuste olulised erinevused võrreldes Eesti keskmiste ettevõtetega – Võrreldes Statistikaameti poolt kogutud andmeid, selgub , et majutus- ja toitulustusettevõtete finantssuhtarvude tulemused on madalamad kui Eesti keskmistel ettevõtetel. Selgub, et majutus- ja toitlustusvaldkond on kehvemas olukorras kui teiste valdkondade ettevõtted keskmiselt.
17. Finantskirjete prognoosimise meetodid - Finantskirjete prognoosimise meetodid
Võtta aluseks mineviku finantsaruanded ja prognoosida nende seoste kaudu tulevikku.
Finantsplaanide tegemisest peaksid osa võtma kindlasti ka mitmed ettevõtte allüksused: müügiosakond peab vaatama müügimahtusid ja kliente, ostuosakond arveldusi kreeditoridega ja sisseostude maksumusi, tootmisosakond planeerima varusid.
18. Kasumieelarve skeemide erinevused - Vastavalt kasumiaruande skeemile 2 liigendatakse kulud lähtudes nende funktsioonidest ja kulukohtadest: tootmis- (otse- ja üld-), turustus- ja üldhalduskuludeks. Lisaks muidugi finantstegevusega seotud kulud, aga nende osas on skeem 1 ja 2 identsed.
Skeem 2 puhul kantakse otsekuludesse vaid müüdud toodangu kulu (COGS). Selle hulgas on lisaks ka see osa põhivara kulumist, mis kasutatakse otseselt toodete/teenuste müügiks. Samuti arvestatakse siia tootmistööliste tööjõukulu, kes otseselt tegelevad toodete toomisega. Tuleb rõhutada, et siia hulka kuuluvad ka tootmise üldkulud. Tootmise otse- ja üldkuludest kujuneb valmistatud toodangu tootmisomahind (omamaksumus). Müüdud toodangu kulu on tavaliselt ligilähedaselt proportsionaalses sõltuvuses müügikäibest.
Skeemi 1 selgeks eripäraks on nn korrigeerimiskirje valmis- ja lõpetamata toodangu varude jääkide muutus olemasolu tootmisettevõtete puhul. Nende jääkide vähenemist näidatakse kuluna ning jääkide suurenemist kulude vähendusena (“negatiivse kuluna” ehk tuluna).
Kõige põhjalikumalt esitatakse kasumieelarvetes kulud. Skeemi 1 puhul tuuakse välja otsesed muutuvkulud kirjel kaubad , toore , materjal ja teenused. Planeerimisel oleks mõttekas panna see proportsionaalsesse sõltuvusse müügikäibest.
19. Müügikäibe prognoosimine - Müügikäivet on raske prognoosida, tuleb arvestada paljude teguritega, sh makromajanduse arenguga, tootmis- ja teenindusvõimsusega, plaanitava reklaamiga jne. Seetõttu ei saa müügikäibe prognoosi teha kindlasti finantsosakond üksinda. Tänapäeval kasutavad suuremad ettevõtted planeerimisel spetsiaalset raamatupidamistarkvara, mis sisaldab ka planeerimise liidest. Alustavate ettevõtete äriplaanide tegemise jaoks on välja töötatud spetsiaalseid tarkvarasid (nt Eestis on levinud iPlanner). Traditsiooniliselt saab finantsplaane teha ka Excelis rakendatava tabelarvutuse meetodiga (spreadsheet method). Tuleb rõhutada, et õppimise momendis on kindlasti mõttekas just seda kasutada, sest vaid nii saab sisuliselt teada, kuidas finantskirjed on omavahel funktsionaalselt seotud ning mõista sügavamalt finantsloogikat.
Erika
20. Kaubad, toore, materjal ja teenused prognoosimine
Kõige põhjalikumalt esitatakse kasumieelarvetes kulud. Skeemi 1 puhul tuuakse välja otsesed muutuvkulud kirjel kaubad, toore, materjal ja teenused. Planeerimisel oleks mõttekas panna see proportsionaalsesse sõltuvusse müügikäibest. Parameetri väärtuse leidmisel on soovitav vaadata näiteks kolme viimase aasta VC/S suhteid:
Kui need suhted on viimasel kolmel aastal enam-vähem samad ja ei ole uut infot, siis võib julgelt kasutada saadud kordajat. Kui kordajates on aastatega suuri erinevusi, tuleb uurida põhjuseid. Võibolla sobib kõige paremini viimase aasta kordaja, keskmine või kui on hästi teada konkreetsed VC summad , siis kasutada hoopis neid. Täpsemaks määramiseks võib kasutada järgmist protseduuri. Kui erisused on väikesed: • Aritmeetiline keskmine. • Asendikeskmine. • Viimase aasta tulemus, kui kõige usaldusväärsem.
Kui erisused on suured, siis tuleb kindlasti uurida kõigepealt selle põhjust. Tõenäoliselt on sobivaks tulemuseks viimase aasta koefitsient või tuleb leida hoopiski täiesti uus koefitsient.
21. Turunduskulude prognoosimine
Skeemis 2 tuuakse eraldi välja turustus- ja üldhalduskulud. Nende hulgas on samuti see osa põhivara kulumist ja tööjõukulust, mis on turustus ja üldhaldusfunktsiooni täitmiseks vajalik. Skeemis 1 asuv kirje mitmesugused tegevuskulud on skeemis 2 ära jaotatud just turustus- ja üldhalduskulude kirjele (vt tabel 3.3). Nende planeerimine sõltubki siis üheltpoolt vastava personali oodatavatest palgamuutustest, soetatavast põhivarast ning nendega seotud teenuste kuludest . On üsna tõenäoline, et müügikäibe kasvades kasvavad ka turustus- ja halduskulud, kuid proportsionaalselt mingi valemiga neid kindlasti seostada ei saa.
22. Nõuete ja varude prognoosimine
Nõuded ja ettemaksed (finantsjuhtimises debitoorne võlgnevus ) on reeglina tugevasti seotud müügikäibega ja seetõttu oleks mõttekas esitada see proportsionaalse seosena müügikäibesse. Parameetri väärtuse saab leida järgmiselt:
Kui aga nimetatud kirjes on suur osakaal juhuslikel ettemaksetel (või muudel nõuetel), siis nimetud seos ei kehti. Tuleb uurida täpsemalt kirje sisu. See viib jällegi tõdemuseni, et head finantsplaani saab teha vaid inimene, kes on raamatupidamisega väga hästi kursis, aga samas ka peab teadma juhtimisotsuseid vastavate mitmesuguste nõuete ja ettemaksete saatuse kohta, sest need ei ole funktsionaalses seoses müügikäibe ega kuludega .
Varude planeerimine sõltub tugevalt ettevõtte tüübist. Tootmisettevõttel on varude hulgas ka lõpetamata toodang ja valmistoodang . Kaubandusettevõttel aga enamasti müügiks ostetud kaubad. Varude suuruse võiks esitada pigem lineaarse, mitte proportsionaalse seosena. Aluseks võetakse tavaliselt skeemist 1 kaubad, toore, materjal ja teenused ja skeemist 2 müüdud kaupade kulu. Lihtsamal juhul on levinud ka müügikäibe aluseks võtmine. Parameetri väärtuse saab leida järgmiselt:
23. Põhivara prognoosimine
Nüüd esitatakse põhivara jääkmaksumuses. Põhivara prognoosimiseks on soovitav kasutada mittepidevat funktsiooni, sest põhivara ostetakse reeglina suurte diskreetsete ühikutena (lumpy assets ). Sellise funktsiooni puhul tuleb ära määratleda hüppekohad. Toodud mittepideva funktsiooni argumendiks tuleb võtta müügikäive (S), sest põhivara ja ettevõtte müügikäibe vahel on suurim põhjuslik seos: Põhivara suuruse prognoosimisel on mõttekas lähtuda printsiibist, et põhivara jääkmaksumus peab moodustama mingi kindla osa (aga mitte proportsionaalse) ettevõtte müügikäibest. Kui ettevõte otsustab ise põhivara parendada, siis tuleb ka sellega arvestada põhivara planeerimisel. Samuti tuleb arvestada sellega, et ettevõte võib ka põhivara müüa. Seetõttu tuleb põhivara jääkmaksumus leida järgmise valemi abil:
Tähele tuleb panna seda, et kuna põhivara ost saadakse rahavoo eelarvest, siis on see ise negatiivse väärtusega. Seega valemis sisulise poole pealt vaadatuna tuleb võtta absoluutväärtus.
24. Intressikandvate kirjete prognoosimine
Lühiajalised kohustused algavad intressikandvate laenukohustustega. Arvelduslaen kajastatakse bilansis ainult kasutatud osana , jääki bilansis ei kajastata. Kuigi tavaliselt esineb ettevõtetel ka lühiajalisi võlakohustusi, siis antud juhul käsitleme vaid pikaajaliste pangalaenude ja kapitalirendikohustuste tagasimakseid järgmistel perioodidel . Raamatupidamisreeglite järgi peab arvestama pikaajalistest intressikandvatest kohustustest välja järgmisel aastal tasutava osa ja panema selle lühiajaliste kohustuste reale.
25. Võlgade ja ettemaksete prognoosimine
Lühiajaliste kohustuste all olevad võlad ja ettemaksed sisaldavad üsna erinevaid kirjeid: võlad tarnijatele, võlad töövõtjatele ja maksuvõlad. Finantsjuhtimises kutsutakse neid spontaanseteks ehk isetekkelisteks kohustusteks, sest nende taga ei ole otseselt finantseerimisotsust, kuna nad tekivad ettevõtte põhitegevuse käigus tekkepõhise raamatupidamise tõttu. Võlad tarnijatele (finantsjuhtimises kreditoorne võlgnevus) võib võtta proportsionaalsesse seosesse müügikäibega. Parameetri väärtuse saab leida järgmiselt:
Võlad tarnijatele (finantsjuhtimises kreditoorne võlgnevus) võib võtta proportsionaalsesse seosesse müügikäibega. Võlad töövõtjatele sisaldavad tavaliselt ühe kuu palgavõlgnevust töötajatele.(Nimetatud valemis kasvumäär g peaks olema enam-vähem sama suur, kui palgakulude valemi kasvumäär kasumieelarves.) Maksuvõlgade all kajastatakse ettevõtte maksuvõlgnevusi, mis sisaldavad käibemaksu, töötajate tulumaksu, sotsiaal- ja töötuskindlustusmaksu jms. Seetõttu antud juhul ei saa siin mingit konkreetset valemit olla, sest sõltub eelkõige ka sellest, kuidas ettevõte planeerib käibemaksu tasumist.
Raino
26. Dividendide prognoosimine
Dividendide maksmise otsus on jällegi juhtimisotsus, mida ei saa seostada teiste kirjete muutusega.  Kui on arvata, et rahavajadus lähiajal suureneb, siis ei ole mõtet nn üleliigset raha dividendidena välja maksta, vaid lühiajaliselt investeerida.
27. Paindlik eelarve ja eelarve hälbed
Enamasti juhtub, et tehtud plaan ei lähe kokku tegelikkusega. Oluline on koostada paindlik eelarve, mida saab teha alles pärast tegelike tulemuste realiseerumist ja mis tähendab, et võetakse aluseks tegelikult toodetud toodete arv ja korrigeeritakse eelnevalt valminud kirjeid, mis sõltuvad otseselt mahust. Siis saab öelda kas tegemist soodsa hälbe või ebasoodsaga… Leida saab ka erinevaid hälbeid nagu efektiivsusest tulenev hälve, rahalisest määrast tulenevat hälvet jne.
28. Kululiigid , kulukohad, kulukandjad

• Kuluarvestus eeldab hea aruandlussüsteemi ja kuluarvestussüsteemi olemasolu ettevõttes. Ettevõtte kuluarvestussüsteem realiseerub kolmes peamises komponendis: Kulud on tulude tekkimiseks vajalikud väljaminekud aruandeperioodi jooksul, millega kaasneb varade vähenemine või kohustuste suurenemine.
  
• Alternatiivkulud on kulud möödalastud võimalusest
  
• – Kujutlege ette, et laiendate tootmist ettevõttes pinnale, mis praegu on renditud ühele kauplusele 300 euro eest kuus. Laienduse tegemisel peate arvestama, et 300 kaotate. Kui te seda siiski teete, siis seda kulu ei lähe kasumiaruandesse!
  
• KULULIIKIDE analüüs
  
• – Missugused kulud? (erinevus kasumiaruande skeemidest)
  
• – Kulude käitumise analüüs (funktsioonid)
  
• Kesksed aspektid on seotud kulude registreerimise ja hindamisega. Kululiikide arvestuse üldiseks eesmärgiks jälgida kompleksselt ettevõtte tegevustsüklis kulutatavaid ressursse, nende struktuuri ja olulisust majandustulemuse seisukohast . Nimetatud eesmärgist tulenevad kululiikide arvestuse kolm põhiülesannet:
  
• • kulude kompleksne ja süsteemne kajastamine;
  
• • kululiikide klassifitseerimine;
  
• • objektiivsete kuluandmete edastamine järgmistele, vastavalt kuluarvestuse eesmärkidele määratletud valdkondadele, st kulukohtade ja kulukandjate arvestuse teostamiseks.
  
• KULUKOHTADE analüüs
  
• – Kulukoht on määratletav osa või punkt ettevõtte tegevusprotsessis, milles on eristatav teatud kululiigi teke ehk kus kulud esinevad.
  
• – Kulukohtade alusel saab kanda mingid kululiigid kulukandjatele
  
• Kulukohtade arvestus peab selgitama, millistes ettevõtte struktuuri või põhitegevuse protsessi osades erinevad kululiigid tekivad. Kesksete aspektidena vaadeldakse selles kuluarvestuse lõigus üldkulude jaotumist kulukohtade lõikes.
  
• Kulukohana vaadeldakse teatavat määratletavat osa või punkti ettevõtte tegevusprotsessist, milles on eristatav teatud kululiigi teke. Näiteks võib olla kulukohaks hankeosakond ja ettevalmistusosakond.
  
• Kulukohtade arvestuse põhiülesanded:
  
• • üldkulude või teatud otsekulude tekkimise jälgimine konkreetsetes tekkimise kohtades (kulukohtades),
  
• • konkreetsete tootmistegurite mõju kontroll kuludele kulukohtade lõikes,
  
• • lähtuvalt mõjuvatest teguritest objektiivsete jaotuspõhimõtete kujundamine üldkulude jaotamiseks kulukandjatele,
  
• • kulukoha kui vastutuskeskuse kuluressurssi kasutamise kontroll.
  
• KULUKANDJATE analüüs
  
• – Kulukandja (toote, teenuse, müügipiirkonna või PROJEKTI) otsekulud kantakse üldjuhul otse kulukandjale
  
• – Kuidas jaotada toodetele ja teenustele kaudsed kulud?
  
• – Võimaldab hinnata toote, teenuse omahinda
  
• Kulukandjate arvestus peab selgitama, millises mahus on erinevate kuluobjektide tarvis tehtud
  
• ettevõttes kulusid . Kulukandjate arvestus võimaldab võrrelda erinevate arvestusobjektide (ka
  
• projektide) tulemusi, nt toodete omahinda, ja selle alusel suunata ettevõtte erinevate
  
• tegevusvaldkondade tulemusi.
  
• Tüüpilisteks kulukandjateks on:
  
• • tooted,
  
• • teenused,
  
• • toodete & teenuste grupp,
  
• • pooltooted ,
  
• • tulemusüksus,
  
• • müügipiirkond,
  
• • turusegment .
  
• Kulukandjate arvestus jaguneb vastavalt kulukandja määratlusele:
  
• • ühik-kulukandja (nt tooteühiku omahinna) arvestus;
  
• • periood-kulukandja (tegevusvaldkonna, müügipiirkonna majandustulemuse) arvestus
  
• Seoses projektipõhise lähenemisega ongi üsna tihti kuluobjektiks projekt ise. Seega saab eelarvestus olla hea vaid siis, kui lisaks on ka selge kululiikide ja kulukohtade arvestus.
  

Sanna
29. Otsekulud ja kaudsed kulud (sh kaudsete kulude jaotusalused)
Kulud jaotatakse otsesteks- ja kaudseteks kuludeks. Otsesed kulud on vahetult konkreetse teenuse osutamisega seotud kulud, mis jagunevad omakorda muutuv- ja püsikuludeks.
Kulude jaotamise juures eristatakse otsekulusid kaudsetest kuludest. Otsekulud on kulud, mis
kantakse otse kulukandjale (nt majutusosakonnas koristus ). Kaudseid kulusid ei saa kanda otse kulukandjale (nt juhtkonna tasu), vaid tuleb luua süsteem. Otseste kulude eristamine on tähtis sellepärast, et luua kuluarvestuse süsteem, mis aitaks kanda osa kaudseid kulusid ettevõtte allüksustele.
Näide
Oletame, et hotellil on 3 müügiosakonda
• Majutus.
• Toitlustus .
• Kasiino.
Palgakulu on hästi jaotatav osakondade peale, aga mitte üldised ruumide ülalpidamiskulud. Peab looma süsteemi. Töötada tuleb välja süsteem, et kaudsed kulud osakondade peale kanda.
Tabelis on välja toodud skeem, mille alusel toimub kaudsete kulude jaotamine osakondade peale.
30. Püsikulud ja muutuvkulud (sh nende käitumine)
Kulude käitumise analüüsis eristatakse muutuvkulusid, püsikulusid ja segakulusid. Muutuvad kulud on defineeritud kui kulud, mis muutuvad proportsionaalselt seoses müügikäibe muutumisega. Samas on nad püsivad ühiku peale. Nendeks on teenuse pakkumise otsene tööjõukulu (tükipalk), põhimaterjalid, transpordikulu jne. Püsikulud ei sõltu otseselt müügikogusest, aga samas on nad muutuvad ühiku peale. Loomulikult on püsikulud püsivad vaid teatud ajaperioodis ning nad võivad muutuda mingi muu asja tõttu, mis ei tulene müügikäibest. Näiteks on püsikuludeks amortisatsioon, rent, juhtkonna palk jne. Kulud, millel on nii muutuv kui ka püsiv osa, on segakulud (nt palgad, elekter , telefon).
Tuleb tähele panna, et muutuvkulud muutuvad kogusummas, kuid ühiku kohta väljendatuna jäävad nad konstantseks (vt joonised 4.3 ja 4.4).
31. Mille järgi otsustatakse turismiteenuste sesoonne pakkumine?
Sesoonsusest tulenev volatiilsus . Seda seostakse aastaga, kus mingil perioodil aastas on kõrghooaeg (high season , busy season) ja mingil ajal madalhooaeg (off-season, quiet season). Selle põhjus võib olla klimaatiline, ärikeskkonnast tulenev (nt üritused, atraktsioonide äraviimine jms). Finantsjuhtimise aspektist tekib küsimus, kas peab hotelli madalhooajal kinni panna. (Selle üle diskuteeritakse kulude juhtimise peatükis.) Lisaks kulude juhtimisele mõjutab sesoonsus ka olulisel määral käibevarade (eriti raha juhtimist), (mida käsitletakse käibekapitali juhtimise peatükis.)
32. Jääktulu ja selle kasutuskohad
Ettevõtte tegevusmahtude ja majandustulemuste vaheliste seoste analüüs on aluseks jääktulu-põhise arvestuse kujundamisele ettevõttes. Nimetatud arvestusvaldkonnal on ettevõttesiseses arvestussüsteemis keskne koht. Jääktulupõhisel arvestusel rajanevad lisaks finantsotsustele ka paljud tootmise ja teeninduse organiseerimise (tootmis- ja teenindusvõimsuste optimaalne kasutamine, allhanketööde kasutamine), turunduse ( tootearendus ja turgude arendus), müügialased (hinnakujundus, tulemusüksuste arvestus) otsused.
Ettevõtte tegevusmahtude ja majandustulemuste vaheliste seoste analüüs keskendub kulude, tegevusmahu ja kasumi vaheliste seoste analüüsile. Oluliseks mõisteks on jääktulu ( contribution margin – CM), mida nimetatakse ka piirkasumiks. Piirkasumit ei tohi samastada brutokasumiga kasumiaruande skeemis 2, mis saadakse müügitulust lahutades müüdud kaupade kulu (COGS), sest muutuvkulusid võib olla ka veel üldiste tegevuskulude hulgas.
Jääktulu rahalises koguväljenduses saab leida järgmise valemi abil:
CM = S –VC . (CM- jääktulu, S- müügitulu, VC- real .muutuvkulud)
Kui jääktulu on positiivne, siis aitab kahjumist väljatulemiseks vaid müügikoguse suurendamisest ehk:
CM > 0 ∧ NI 0.
Tihti on vaja valemites kasutada aga jääktulu rahalises väljenduses ühele ühikule (ühiku jääktulu):
CM* = P –V . (P- hind, V- muutuvkulud)
Ühiku jääktulu näitab, kui suures ulatuses aitab iga müüdud toode katta püsikulusid tervikuna . Kui tootmises midagi oluliselt ei muudeta, jääb jääktulu ühikule samaks ja seetõttu on suurema
kogujääktulu korral lihtsam katta püsikulusid. Jääktulupõhine analüüs on väga oluline samuti uurimaks tootegruppide (olemasolev toode ja uue toote juurutamine kui projekt) tasuvust.
33. Kasumilävi
Kasumilävi (KTs pm mingi võrdlus juurdehindlusega vms)
Kasumiläve (break- even point) analüüs on üks meetod analüüsida, kui palju tuleb toota või teenindada, et jõuda punktini, kus tulud võrduvad kuludega ja kasum on null. Loomulikult ei ole see punkt ettevõtte jaoks vastuvõetav, vaja oleks, et tekiks kasum.
Eestikeelses rahandusalases kirjanduses on kasumiläve analüüsi analoogina tuntud ka kulu-mahtkasum analüüs (Cost- Volume -Profit, CVP). Ka see lähenemine lähtub kulude, müügimahu ja kasumi omavahelistest seostest, mis on omakorda aluseks jääktulupõhise arvestuse kujundamisele ettevõttes. Nagu eespool mainitud , näitab kasumilävi tegevuse mahtu, kus kasumit ei teki ning müügitulud katavad kõik kulud. Tegevusmahu suurenemine alates sellest mahust toob kaasa kasumi tekkimise. Kuna muutuvkulud muutuvad seoses tegevusmahuga, on tihti abiks tulude (osakasumi) selle taseme määramine, mis jääb pärast muutuvkulude käibest lahutamist alles, ehk jääktulu (tuntud ka kui piirkasum , müügikate).
Kasumilävesid on mitmeid. Tavaliselt käsitletakse ühikulist ja rahalist kasumiläve. Ühikuline kasumilävi annab toodete arvu, mis tuleb toota, et ettevõtte tulud võrduksid kuludega. Rahaline kasumilävi on müügi netokäive, mis võrdub kuludega.
Teine viis on jaotada kasumiläved kolmeks:
1) arvestuslik kasumilävi (accounting break-even point), Arvestusliku kasumiläve tuletamisel eeldatakse, et ärikasum võrdub nulliga: EBIT = 0. Selline eeldus tähendab, et finantskulusid ei arvestata. Kogutulud on sisuliselt müügikäive. Kuludest arvestatakse muutuvkulusid, püsikulusid ja amortisatsiooni, mille summeerimine annab kogukulud.
2) rahavooline kasumilävi ( cash break-even point),
3) finantskasumilävi (financial break-even point).
34. Hinnakujunduse paindlikkus
Kristi
35. Hinnakujundamise meetodid hotellis

Tuhande reegel – lähtutakse sellest, et igast $1000 investeeringust toa kohta läheb hinnaks $. Nt: hotellis on majutuse investeering $12 000 000, st iga toa investeering on 120000 (100 tuba) ja kui võtta $1 igalt $1000 investeeringult saadakse toa hinnaks $120.

Pindala järgi –

Tulususe järgi – hinda kujundatakse nii, et määratakse kõik kulud ning lisatakse nendele soovitav kasumiosa (tuleneb nõutavast tulumäärast võttes aluseks investeeringu). Seda meetodit tuntakse ka kui ”Hubbart valem” või ”alt-üles” meetod. Näide on küllaltki pikk, Hinnakujundus 2016 slaididel .

REVPAR järgi – maksimeeritakse REVPARi, see on tulude juhtimise meetod (”yield management ”). Arvestatakse selliste faktoritega nagu hooajalisus, nädalapäev, kliendisegment jms. Näide:
5. Jääktulupõhine hinnakujundus – selle puhul vaadeldakse eelkõige muutuvkulusid. Hind, mis on pandud kõrgem muutuvkuludest, katab püsikulusid ja kasumjit. P