Finantsanalüüs konspekt (0)

  2  Sisukord    1. Finantsaruande analüüsi vajadus ja põhimeetodid ................................................................ 3   1.1 Finantsaruannete analüüsimise arengust ja analüüsi mõiste .................................................. 3 
1.2 Analüüsi eesmärgid ................................................................................................................ 4 
1.3 Finantsaruande analüüsi vajadus ............................................................................................ 6 
1.4 Finantsaruande analüüsi põhimeetodid .................................................................................. 6  2. Finantsaruanded kui analüüsi infoallikad, arvestuspõhimõtete ja hinnangute mõju 
finantsnäitajatele .......................................................................................................................... 15  2.1 Bilanss .................................................................................................................................. 15   2.1.1 Varade ja kohustiste kajastamine ja hindamine ............................................................ 15   2.1.2 Finantsinstrumendid ...................................................................................................... 19   2.1.3 Ostjate tasumata summade juhtimine ............................................................................ 21   2.1.4 Tarnijatele tasumata summad ........................................................................................ 21   2.1.5 Varud ............................................................................................................................. 21   2.2 Kasumiaruanne ..................................................................................................................... 22   2.2.1 Tulu ............................................................................................................................... 22   2.2.2 Kulud ............................................................................................................................. 23   2.2.3 Kasum (kahjum) ............................................................................................................ 23   2.2.4 Kasumiaruande analüüs lähtudes kuluarvestuse printsiibist ......................................... 24  2.3 Rahavoogude aruanne .......................................................................................................... 24   2.3.1 Rahavoogude aruande koostamise meetodid ................................................................ 25   3. Ettevõtte maksevõimelisuse hindamine .................................................................................. 30  3.1 Lühiajalise maksevõime hindamine ..................................................................................... 30 
3.2 Pikaajalise maksevõime hindamine ..................................................................................... 34  4. Efektiivsuse (tegevustulemuse) ja tootlikkuse hindamine - aktiivsusnäitajad ................... 37   4.1 Efektiivsuse hindamine ........................................................................................................ 37   4.2 Tootlikkus ............................................................................................................................. 41   5. Tasuvuse e rentaabluse hindamine ......................................................................................... 49   6. Aktsiate väärtusnäitajad.......................................................................................................... 54 
7. Pankrotiohu hindamine ........................................................................................................... 56   Kirjandusallikad........................................................................................................................... 59     FINANTSANALÜÜSI KONSPEKT


  3  1. Finantsaruande analüüsi vajadus ja põhimeetodid 
 
1.1 Finantsaruannete analüüsimise arengust ja analüüsi mõiste 
 
Esimesi  märke  finantsaruannetes  sisalduva  info  analüüsimisest  võib  leida  XIX  saj  teisel  poolel 
Ameerikast,  kus  seoses  tööstuse  arenguga  oli  vaja  hakata  ettevõtetesse  kaasama  tunduvalt 
suuremas  mahus  laenuraha.  1870ndatel  aastatel  hakkasid  USA  pangad  laenutaotluse  lisana 
küsima  taotleja  finantsaruandeid,  et  nende  põhjal  hinnata  ettevõtte  laenude  tagasimaksmise 
võimet.  1890ndatel  aastatel  hakati  eristama  lühi-  ja  pikaajalist  vara  ning  kohustisi.  Selle 
tulemusena hakkas arenema suhtarvudel põhinev analüüs. Suhtarvude arengule suunanäitajaks ja 
tolle aja olulisimaks suhtarvuks peeti lühiajaliste kohustuste kattekordajat.  
James  Cannon,  keda  peetakse  finantsaruannete  analüüsi  pioneeriks,  töötas  välja  ning  avaldas 
1905. aastal kümme suhtarvu, mille põhjal oli võimalik analüüsida laenuvõtjate krediidivõimet. 
Olemasolevatele suhtarvudele hakkasid tekkima hindamiskriteeriumid (1917). Tekkisid võrdleva 
suhtarvuanalüüsi  alged:  analüütikud  hakkasid  kõrvutama  eri  ettevõtete  sama  valemi  järgi 
arvutatud  suhtarvude väärtusi  (1919).  Lisaks maksevõimele hakati suhtarve kasutama juhtimise 
efektiivsuse analüüsimiseks (käibekordajad ja tasuvusnäitajad). 
Kahe maailmasõja vahelist aega iseloomustas finantsanalüüsi alaste publikatsioonide kiire kasv. 
1923.  aastal  avalikustas  James  Bliss  oma  raamatus  “Financial  and  Operating  Ratios  in 
Management” suhtarvude süsteemi, kus olid näidatud eri suhtarvude omavahelised seosed ning 
samuti  olid  teadlikult  kokku  põimitud  bilansi  ja  kasumiaruande  näitajate  alusel  leitavad 
suhtarvud. Antud kirjutist peetakse suhtarvude teooria lauseks. Pärast Teist maailmasõda hakkas 
suhtarvuanalüüs  populaarsust  koguma  ka  väljaspool  USA-d:  Austraalias,  Kanadas,  Indias, 
Inglismaal, Prantsusmaal, Jaapanis jm. 
 
Igas juhtimisprotsessis algab kõik juhitava objekti olukorra pidevast hindamisest. Erand pole ka 
ettevõtte  finantstegevuse  juhtimine.  Ettevõtte  finantsjuhtimise  põhiline  eesmärk  on  ettevõtte 
väärtuse s.o aktsionäride rikkuse suurendamine.  
Ettevõtte eesmärkide saavutamise vahendid on: 
  finantsanalüüs,    finantsplaneerimine,    finantskontroll. 
 
Olukorra  pidevaks  hindamiseks  võib  kasutada  finantsanalüüsi.  Finantsanalüüs  kujutab  endast 
hinnangut  antud  ettevõtte  finantsolukorrale.  Finantsanalüüs  on  hinnang  ettevõtte 
finantsolukorrale,  on  osa  kogu  organisatsiooni  majandustegevusega  (strateegia,  turg,  marketing, 
kliendid,  toode  &  teenus,  juhtimine,  personal,  tehnoloogia,  kvaliteet,  projekt)  ja/või 
tegevuskeskkonnaga  (turg,  konkurents,  poliitika,  tegevuspiirkonnad)  seotud  majandusnäitajate 
analüüsist, mis keskendub nii tekke- kui ka  kassapõhiste finantsnäitajate analüüsimisele.  Protsess,  mis  identifitseerib,  mõõdab  ja  ühendab  majanduslikku  informatsiooni,  võimaldamaks 
teha selle kasutajatele adekvaatseid otsuseid.  
Finantsaruandluse protsessi võib kasutada mitmetel eesmärkidel:    ettevõtte finantsseisukorra ja majandustulemuste ennustamisel;    juhtimisest ja põhitegevusest tulenevate probleemide kindlaksmääramisel; 
  juhtkonna tegevuse hindamisel jne. 


  4  Eduka  finantsanalüüsi  eelduseks  on  finantsaruannete  koostamise  aluseks  olevate 
põhimõtete mõistmine. 
Seda võib teha möödunud perioodide, hetkeseisu ja tulevikus oodatava finantsolukorra kohta.  
Finantsanalüüs  aitab  põhjalikumalt  mõista  finantsaruandlust  ja  on  aluseks  finantsotsuste 
vastuvõtmisel. Finantsanalüüsi eesmärgiks on teha kindlaks, kuivõrd rahuldab ettevõte analüüsija 
poolt seatud nõudeid, mis sõltuvad sellest, kelle huvides analüüsi tehakse. Sageli on küsimuseks, 
kuivõrd  hästi  on  ettevõte  täitnud  oma  finantseesmärke.  Mitmesugustel  põhjustel  annavad 
finantsaruanded  nendele  küsimustele  vastamiseks  ainult  kaudset  informatsiooni.  Muuhulgas  on 
põhjuseks  see,  et  finantsaruannete  koostamisel  tuleb  järgida  mitmeid  erinevaid,  aegajalt 
vastuolulisi  eesmärke  ja  printsiipe.  Raamatupidamine  on  vaatamata  küllalt  suurele  valikute 
tegemise võimalusele siiski standardiseeritud mõõtmine, mis ei saagi arvesse võtta kõiki üksikute 
ettevõtete  tegevusega  seotud  spetsiifilisi  asjaolusid.  Väärtusega  seoses  tuleb  märkida,  et 
raamatupidamine  tegeleb  siiski  eelkõige  minevikuga,  väärtuse  hindamiseks  peame  tuginema 
oodatavatele  tulevastele  rahavoogudele.  See  tingib  finantsaruannete  analüüsi  vajaduse. 
Analüüsitakse  järgmisi  finantsaruandeid:  bilanssi,  kasumiaruannet,  rahavoogude  aruannet, 
omakapitali  muutuste  aruannet  ja  aastaaruande  lisasid.  Nimetatud  aruandeid  võib  analüüsida  ka 
lühema  perioodi  kohta  nt  kuu,  kvartal  vms  kohta.  Analüüsiks  võib  kasutada  ka  spetsiaalselt 
konstrueeritud  raamatupidamisinfol  põhinevaid  andmestikke  eri  ajaperioodide  ja  segmentide 
kohta (nt kuu müügitulu klientide lõikes). 
Aruannetes on kokkuvõttev info  ettevõtte finantseerimis-, investeerimis- ja äritegevusest teatud 
perioodi  jooksul  ning  ettevõtte  finantsseisundist  antud  momendi  seisuga,  milline  on 
tegevustulemus  finantsperioodi  jooksul,  mille  tagajärjel  ettevõte  on  käesoleva  seisundi 
saavutanud.  Finantsaruannet  ei  tohi  analüüsida  lahus  analüüsitava  ettevõtte  ärikeskkonnast. 
Efektiivses ja korrektses finantsaruannete analüüsis tuleb mõista ja arvesse võtta:  
1)  ettevõtte äriliste tegevusalade jooksvaid tingimusi ja üldisi majandustingimusi; 
2)  ettevõtte tegevusstrateegiaid kõigil neil tegevusaladel; 
3)  raamatupidamisprintsiipe ja protseduure, millele tuginedes analüüsitava ettevõtte aruanded on  koostatud  (majandusüksuse  printsiip,  jätkuvuse  printsiip,  arusaadavuse  printsiip,  olulisuse 
printsiip,  järjepidevuse  ja  võrreldavuse  printsiip,  tulude  ja  kulude  vastavuse  printsiip, 
objektiivsuse  printsiip,  konservatiivsuse  printsiip,  avalikkuse  printsiip,  sisu  ülimuslikkuse 
printsiip).   
1.2 Analüüsi eesmärgid 
 
Enne, kui alustada finantsanalüüsiga, on vaja vastata järgmistele küsimustele: 
1)  millised on analüüsi eesmärgid ja kes on selle tulemuste kasutaja? 
Eesmärgist  olenevad  meetodid,  vajalike  andmete  valik,  järelduste  iseloom.  Näiteks  ettevõtte 
tegevuse analüüs tema krediidivõimelisuse määramiseks erineb nendest tegevustest, mis on vaja 
läbi viia ettevõtte töö efektiivsuse analüüsiks; 
2)  kuivõrd  täpsed  on  saadavad  andmed,  arvestades  analüüsitava  probleemi  maksumust.  Algul  tuleb määrata kindlaks:  
  kas on olemas teid resultaatide kiireks hindamiseks?    milline võiks olla minimaalne kogus andmeid ja meetodeid?    kui palju jõupingutusi nõuab nende kiirete hinnangute täpsustamine?   


  5  Iga analüüs, selles kasutatavad andmed ja meetodid, sõltub sellest, milline on analüüsi eesmärk. 
Ettevõtte finantsanalüüsiga tegeldakse ettevõtet ja selle tegevust nii väljastpoolt kui ka seesmiselt 
hinnates. Sisesed infotarbijad:    juhtkond    töötajad (ametiühingud).  Välised infotarbijad:    omanikud-aktsionärid    kreeditorid & tarnijad 
  analüütikud    maksu– ja tolliamet    pangad 
  kohtud    valitsusinstitutsioonid    tarbijad 
  üldsus.  Näiteks  omanikke  huvitab  ettevõtte  võime  tulevasi  rahavoogusid  genereerida  ja  siit  tulenevad 
praegused ja tulevased aktsiate väärtused. Laenuandjad on huvitatud ettevõtte tulevasest võimest 
täita oma rahalisi kohustusi. Töötajad ja äripartnerid on lisaks sellele huvitatud ettevõtte jätkuvast 
tegutsemisest tulevikus.  
Eesmärk  on  ettevõtte  tegevuse  jätkusuutlikkuse,  rahavoogude  genereerimise  võime  ja  väärtuse 
hindamine  mittetäielikele  andmetele  tuginedes.  Sellisel  juhul  on  analüüsijal  ligipääs  ainult 
ettevõtte  poolt  avalikustatavale  informatsioonile.  Just  välise  analüüsi  tegijad  on  ettevõtte 
finantsaruannete  põhitarbijad.  Omanike  puhul  tuleks  veel  pidada  olulisemaks  eesmärgiks 
väärtuse maksimeerimist ning likviidsus – ja riskieesmärgid on vaadeldavad ka kui kitsendused 
selle põhieesmärgi täitmisel. Laenuandjate huvides on olulisimaks just likviidsuse, maksevõime 
ja riskidega seotud probleemid.  
Väärtus  on  majanduses  üks  komplitseeritumaid  ja  samas  olulisemaid  mõisteid.  Rahanduses  on 
väärtuse  puhul  tegemist  turuväärtusega.  Raamatupidamises  räägitakse  õiglasest  väärtusest. 
Õiglane  väärtus  on  summa,  mille  eest  on  võimalik  vahetada  vara  või  arveldada  kohustust 
teadlike, huvitatud  ja sõltumatute osapoolte vahelises tehingus (raha ja pangakontod,  aktsiad ja 
muud  väärtpaberid,  kinnisvarainvesteeringud).  Väärtuse  kujunemine  toimub  kolmel  erinevat 
tüüpi turgudel:  
1)  objektide vahetamine ilma ajalise nihketa,  
2)  üks osapool annab objekti üle kohe ning teine annab objekti üle ajalise viivisega tulevikus,  
3)  lepingud, milles lepitakse kokku vahetuseks, mis toimub kunagi tulevikus.  
Rahanduse  seisukohalt  on  kõige  olulisemad  vahetused,  kus  tänane  objekt  vahetatakse 
mingisuguste  tulevaste  objektide  vastu.  Neid  tulevasi  objekte  väljendatakse  rahaliselt  ja 
nimetatakse  rahavoogudeks.  Rahanduses  pöörataksegi  peatähelepanu  tulevastele  rahavoogudele ja peetakse neid varade väärtuse allikaks. Üldjuhul tuginetakse eeldusele,  et 
objektide väärtus on määratud tema poolt genereeritavate tulevaste rahavoogude poolt.  
Ettevõtte  sisene  finantsanalüüs  erineb  olulisel  määral  välisest  analüüsist.  Ettevõttesisese 
finantsanalüüsi  puhul  on  finantsaruanded  informatsiooniallikatena  märksa  väiksema  tähtsusega, 
kui  ettevõttevälise  analüüsi  puhul.  Teine  erinevus  on,  et  sisemise  analüüsi  puhul  on  kasutatava 
info hulk märksa suurem kui välise analüüsi puhul.  
Peamiseks  sisemise  finantsanalüüsi  tarbijaks  on  ettevõtte  juhtkond  selleks,  et  analüüsi 
tulemustele  tuginedes  võtta  vastu  juhtimisotsuseid.  Lühiajalises  perspektiivis  on  olulisimaks 


  6  hinnangu  andmine  ettevõtte  maksevõimelisusele  ja  käibekapitaliga  seonduva  planeerimine. 
Pikaajalises  perspektiivis  peaks  peatähelepanu  olema  pööratud  väärtuse  genereerimisele, 
kusjuures arvesse võetakse kogu bilansis toimuv.  
 
1.3 Finantsaruande analüüsi vajadus 
 
Raamatupidamine  on  vaadeldav  kui  standardiseeritud,  kuid  tulemusi  mõjutavaid  valikuid 
võimaldav  muutuva  objekti  mõõtmine  ebakindlas  ja  muutuvas  keskkonnas.  Selle  tulemusena 
saavad  välised  infovajajad  ülevaate  ettevõtte  olulistest  külgedest.  Mitmel  põhjusel  pole  need 
andmed vahetult kasutatavad. Oluliseks segajaks finantsotsuste tegemisel on väärtuse probleem, 
mis on vaadeldav kaheosalisena: 
a)  esimene  neist  kontsentreeritult  omakapitali  (aktsiakapitali)  raamatupidamisliku  väärtuse  ja  tema turuväärtuse erinevuses;  b)  teine  on  seotud  eelkõige  realiseerunud  ja  mitterealiseerunud  tulu  eristamises,  mis  ei  lange  kokku rahavoogude mõistega.  Oluliseks põhjuseks omakapitaliga seotud väärtusprobleemile on see, et aktsiaid ostes mõeldakse 
tulevasele  oodatavale  rahavoole,  mida  nad  on  võimelised  genereerima,  mitte  ettevõtte  omandis 
olevate  varade  väärtusele.  Raamatupidamislik  omakapital  ei  oma  aga  tulevaste  rahavoogudega 
otsest seost.  
Teine väärtusprobleemi külg on seotud mõnede raamatupidamise põhiprintsiipide (tekkepõhisus, 
tulude  ja  kulude  vastavus  jne)  järgimisest  tingitud  erinevusest  reaalsete  rahavoogude  ja 
kasumiaruandes esitatu vahel. Samuti on probleem seotud maksudega, kuna ettevõtte huvides on 
maksusid minimeerida ja seepärast finantsaruanded ei peegelda tegelikku olukorda. 
Samuti  tulenevad  mõned  finantsanalüüsi  vajadust  genereerivad  probleemid  sellest,  et 
raamatupidamine  on  erilist  tüüpi  mõõtmine.  Tulemuse  objektiivsuse  tagamiseks  peavad  kõik 
kolm mõõtmise komponenti (objekt-ettevõte, mõõtühik-euro, mõõtmismeetod-raamatupidamine) 
olema ajas muutumatud ning sõltumatud objektist ning mõõtjast. Raamatupidamise puhul see nii 
ei  ole. Neljandaks, raamatupidamine ja finantsanalüüs,  eriti  väärtusanalüüs, tegelevad  erinevate 
ajaperioodidega. Kui raamatupidamine on suures osas minevikku vaatav, siis väärtust eesmärgiks 
seadval  analüüsil  antakse  hinnang  ettevõtte  jooksvale  ja  tulevasele  seisundile  ning  tulevastele 
rahavoogudele.  
 
1.4 Finantsaruande analüüsi põhimeetodid 
 
Majandustegevuse  analüüsimiseks  kasutatakse  mitmeid  erinevaid  meetodeid.  Igaühel  on  omad 
head ja vead. Pahatihti ei anna ka kallid ja keerulised meetodid oodatud tulemust. Kipub olema 
nii, et mida lihtsam analüüs, seda tõhusam see on, sest selle tulemustest saab enamik asjaosalisi 
aru.  Üldine  põhimõte  analüüsil  on  deduktiivne  põhimõte  st  samm-sammuline  lähenemine 
analüüsil,  üleminek  üldiselt  üksikule.  Enamkasutatavad  analüüsimeetodid  on  peamiselt 
kvantitatiivsed. 
Aruandluse analüüsil võib tinglikult kasutada peamiselt järgmisi meetodeid:    Muutuste ehk hälbeanalüüs, mis omakorda jaguneb:    Horisontaalanalüüs  –  analüüsitakse  erinevate  aruandekirjete  dünaamikat  (mitmete  perioodide lõikes). Horisontaalanalüüsil saame vaadata, millised teised aruandekirjed on 
nende  muutustega  seotud.  Mille  kaudu  on  näiteks  varasid  finantseeritud,  kas  see  on 
korrektne või mitte? Meie näites on muutunud kõige rohkem materiaalne põhivara. Mida 


  7  toob  see  meile  tulevikus  kaasa  –  intressikulud,  amortisatsioonikulud,  energiakulud, 
kindlustuskulud, koolituskulud jne? Me peame käibe kaudu saavutama nendele kuludele 
katte.  Selleks  tuleb  suurendada  turgu.  Väga  sageli  on  ettevõte  üle  kapitaliseeritud. 
Finantseerimise  poole  pealt  on  suurenenud  pikaajalised  kohustised  ja  kasum.  Nõuded 
ostjate vastu on suurenenud 34%, seda tuleb võrrelda müügituluga, mis on kasvanud vaid 
7%. Mis on selle vahe põhjuseks? Kas see on põhjendatud? Kogu vahe on läinud hinna 
kasvule,  millest  see  on  tingitud?  Kas  on  muutunud  turud  või  on  ettevõte  muutnud 
müügistruktuuri – on tõstnud rentaablust? Horisontaalanalüüsi tulemused näitavad hästi, 
kas muutused eri aruannetes on kooskõlas. Näiteks on võimalik hinnata, kas:  a)  kohustused on kasvanud sama kiiresti kui kasum; 
b)  kulud on kasvanud sama kiiresti kui tulud; 
c)  varad on kasvanud sama kiiresti kui käive.    Vertikaal-  e  struktuurianalüüs  –  analüüsitakse  aruande  sisemise  struktuuri  muutuste  dünaamikat,  aruannete  andmestik  viiakse  võrreldavuse  hõlbustamiseks  rahaliselt  kujult 
protsentuaalkujule. See aitab bilansis näha eri aktiva- ja passivaartiklite suhtelist tähtsust 
ning kasumiaruandes tajuda eri kululiikide osamäära müügitulemist kasumi kujunemisel. 
Arvutatakse aruandluse üksikute kirjete osakaal üldsummast ja võrreldakse neid eelmise 
perioodi  vastavate  arvudega;  struktuuri  analüüs  näitab,  millised  struktuuri  muutused  on 
aruandeperioodi  jooksul  toimunud.  Bilansi  puhul  vaadeldakse  erinevate  bilansikirjete 
osatähtsust  bilansimahus. Kasumiaruandes vaadeldakse erinevate kulu- ja kasumikirjete 
osatähtsust müügitulus. Rahavoogude aruande puhul tavaliselt vertikaalanalüüsi ei tehta, 
kuid võib. Vertikaalanalüüsist näeme, et käibevara on suurenenud 11%, kuid koguvarad 
22%.  Põhivarad  on  kasvanud  ennaktempos.  Mida  pikemaajalistesse  varadesse  me 
investeerime,  seda  olulisem  on,  et  ta  oleks  kasutusaja  jooksul  max  ära  kasutatud  (tõsta 
tuleb  efektiivsust).  Peame  arvestama  jätkusuutlikkuse  momenti.  Nii  bilansis  kui  ka 
kasumiaruandes  võib  vertikaalanalüüsist  nähtuv  kirjete  proportsioonide  muutus  viidata 
erinevatele asjaoludele. Näiteks võib:  a)  käibevara  suurenenud  osatähtsus  bilansis  viidata  ettevõtte  suuremale  likviidsuspositsioonile, aga ka näiteks klientide maksekäitumise halvenemisele 
nõuete suurenemise tõttu;  b)  põhivara  suurenenud  osatähtsus  bilansis  võib  viidata  ettevõtte  laienemisele,  aga ka kasutuseta käibevarade pikaajalisele paigutamisele;  c)  kasumi  suurenemise  osatähtsus  müügitulus  võib  viidata  tõhusamale  tegevusele, aga ka erakorralistele tuludele või varade ümberhindlusele.  Hälbeanalüüs toob välja muutused, kuid ei näita muutuste põhjusi. Hälbeanalüüsi alusel võib 
püstitada analüüsi hüpoteesi. Trendi – ja hälbeanalüüsil saame teada:  1)  millised näitajad on muutunud; 
2)  kui palju on näitajad muutunud; 
3)  milline on muutuste dünaamika.   Võrdle  eelarvega,  möödunud  perioodiga,  möödunud  aasta  sama  perioodiga.  Millised  on 
positiivsed muutused, millised negatiivsed muutused?    Näitajate vaheliste seoste ehk suhtarvude analüüs. Nende kasutamise peamiseks põhjuseks  on  vajadus  muuta  erinevate  ettevõtete  kohta  erineval  ajal  kogunenud  finantsandmed 
võrreldavaks,  elimineerides  neist  ettevõtte  suurusest  tingitud  erinevused.  Suhtarvud  peavad 
olema  abiks  erinevatele  otsustajatele  (omanikud,  juhtkond,  laenuandjad  jne).  Suhtarvud 
peegeldavad firma tegevuse erinevaid aspekte: ühed rahuldavad aktsionäride loomulikku huvi 


  8  firma kasumimäärade (ja seega ka nende heaolu) kohta, teised lühiajaliste võlausaldajate huvi 
jooksva  maksevõime  kohta,  kolmandad  pikaajaliste  kreeditoride  huvi  firma  heaolu  ja 
maksevõime kohta mitte ainult praegu, vaid ka perspektiivsemas plaanis, neljandad annavad 
firma  juhtkonnale  informatsiooni  tegevuse  tulemuslikkuse,  tõhususe  ja  võimalike  ohtude 
kohta.  Suhtarvude  arvutamisel  valitseb  suur  mitmekesisus,  iga  analüütik  kasutab  eri 
komplekti  ja  ka  konkreetsete  suhtarvude  väljarehkendamine  pole  standardiseeritud.  Eri 
otstarbeks  võib  sama  nimetuse  all  kohata  sootuks  erinevate  majanduslike  näitajate  suhteid. 
Kui võrreldakse kuskil väljatoodud suhtarvude suurusi, tuleb alati kindlaks teha iga suhtarvu 
tegelik  sisu  ja  arvutuskäik.  Võrrelda  saab  ainult  seda,  mis  on  võrreldav.  Tehniliselt  on 
suhtarvud jaotatavad mitmesse, sageli osaliselt kattuva sisuga klassi. Viimane on põhjustatud 
asjaolust,  et  ükski  suhtarv  ei  iseloomusta  ainult  ettevõtte  tegevuse  üht  külge,  vaid  tema 
väärtust  mõjutab  ettevõtte  kogu  tegevus.  Siit  tulenevalt  ei  ole  olemas  “õigeid”  ja  “valesid” 
suhtarve.  Traditsioonilises  finantsanalüüsis  on  andmete  allikaks  finantsaruanded.  Kui 
mõlemad suhte komponendid on pärit kasumiaruandest, nimetame suhtarvu dünaamiliseks ja 
kui  bilansist,  siis  staatiliseks.  Problemaatiline  on  olukord  siis,  kui  üks  arvudest  pärineb 
bilansist  ja  teine  kasumiaruandest.  Sellisel  juhul  pole  selge,  millise  ajamomendi  või  –
perioodiga  saadav  suhtarv  on  seotud.  Ajalise  nihutatuse  probleemist  üle  saamiseks 
kasutatakse  suhtarvude  leidmisel  sageli  alg-  ja  lõppbilansi  andmetele  tuginedes  leitud 
keskmisi andmeid. Oluline on enesele selgelt aru anda, millist tüüpi suhtarvusid kasutatakse 
ja mitte unustada seda ka teistele öelda. See on eriti oluline mitmete võrdluste tegemisel.  
Suhtarvude väärtusel omaette võetuna pole mingit tähendust. Neid tuleb võrrelda suhtarvude 
etalonväärtustega, milleks võivad olla:  1)  analüütikute  poolt  üldiselt  sobilikuks  peetavad  eksperthinnanguna  saadavad  väärtused;  2)  ettevõttes standardiks peetavad suhtarvude väärtused; 
3)  ettevõtte enda suhtarvude ajaloolised väärtused; 
4)  mõne  teise  samal  tegevusalal  tegutseva  ettevõtte,  kõige  sagedamini  turuliidri  või  lähima konkurendi suhtarvud;  5)  tegevusala keskmised suhtarvud (mediaan, kvartiil). 
http://pub.stat.ee/px-web.2001/dialog/statfile2.asp 
  Sageli  annab  olulist  informatsiooni  suhtarvu  ajalise  arengu  analüüs  ja  selle  võrdlus  tegevusalal 
tervikuna toimuvaga, mida nimetatakse ka trendianalüüsiks. Seda võib esitada ka graafiliselt.  
Suhtarvude puhul, millest üks on teise pöördväärtuseks, kasutatakse  üldjuhul ainult ühte. Kõiki 
suhtarve võib esitada ka mitmete teiste suhtarvude korrutisena. Igas suhtarvus sisaldub vähemalt 
kaudselt  informatsiooni  paljude  ettevõtte  tegevuse  külgede  kohta.  Üheks  eelneva  erijuhuks  ja 
samas  vanimaks  seda  tüüpi  analüüsivahendiks  on  DuPont  analüüs,  milles  üks  suhtarv  (ROE) 
esitatakse kolme teise suhtarvu korrutisena.  
Analüüsil  tuleb  arvesse  võtta,  et  ükski  suhtarv  ei  iseloomusta  ettevõtet  omaettevõetuna,  vaid 
ettevõtet  mingis  kindlas  majanduskeskkonnas,  milles  ta  tegutseb  ja  sõltuvalt  tema  kohast 
äripartnerite võrgustikus. 
Eespool  vaadeldud  analüüsimeetodid  kirjeldavad  ettevõtet  suhteliselt  lühiajalises  perspektiivis. 
Pikemas ajaperspektiivis tuleks eelkõige silmas pidada:  1)  ettevõtte võimet genereerida tulusid ka pikemas perspektiivis tulevikus; 
2)  ettevõtte kasvuvõimalusi, mis tegelikult määravad olulise osa ettevõtte väärtusest; 


  9  3)  ettevõtte  jätkuvaid  rahastamisvõimalusi  nii  sisemist  kui  välist  võõr-  ja  omafinantseerimist arvesse võttes.   
  Spetsiaalanalüüsid 
Eesmärgiga  analüüsida  ja  hinnata  ettevõtte  või  tema  vastutuskeskuste  tulupotentsiaali  ning 
kavandatavate  investeeringute  majanduslikku  otstarbekust,  on  vajalik  lisaks  ettevõtte 
finantsaruannete  analüüsile  läbi  viia  ka  rida  spetsiaalanalüüse,  millistest  olulisemad  on 
alljärgnevad:  1)  vastutuskeskuste kogukasumi analüüs (müük-müüdud kaupade kulud) absoluutsumma 
ja  vastava  tulukuse  näitaja  arvutamine  (kogukasum/tulud)  arvutamine  ja  vastavate 
hinnangute tegemine eelarvenäitajate järgi jne;  2)  piirtulu ja vastava tulukuse näitaja analüüs;  3)  tasuvusanalüüs: tasuvuspunkti leidmine, kus tulud võrduvad kuludega;  4)  investeeringute  hindamine  -  analüüs.  Investeeringute  tasuvusaeg  (aastate  arv,  mis 
kuluvad esialgse investeeringu tagasisaamiseks), sisemine tasuvuslävi ehk tulusus IRR 
(diskontomäär,  mille  juures  praegune  puhasväärtus  NPV  võrdub  nulliga),  NPV 
(praegune  puhasväärtus  –  tulumaksujärgsete  rahavoogude  nüüdisväärtuste  summa  ja 
investeeringu esialgsete kulude vahe).   
Kokkuvõtvalt võib öelda, et finantsanalüüsis võib eristada kolme põhietappi: 
1.  Ettevalmistav  etapp  -  siin  määratakse  kindlaks  analüüsi  eesmärgid  ja  meetodid,  mis  sõltub  sellest, kelle jaoks analüüsi tehakse ja millistele küsimustele tahetakse vastuseid saada.  2.  Näitajate arvutamine, võrdlemine ja interpreteerimine.  
3.  Järelduste  tegemisel  üldistatakse  analüüsi  tulemused  ja  töötatakse  välja  soovitused  ettevõtte  edasiseks tegevuseks. 


  10  Bilansi horisontaalanalüüs 31.12.XXX2, 31.12.XXX1 
Varad  Assets  Euro  Muutus      XXX2  XXX1  Absoluut-
arvudes  Protsentides  Raha  Cash  29000  32000  -3000  -9,4%  Nõuded   Accounts 
receivable, net  114000  85000  29000  34,1%  Varud  Inventories  113000  111000  2000  1,8%  Ettemaksed  Prepaid 
Expenses  6000  8000  -2000  -25%  Käibevarad kokku  Total current 
assets  262000  236000  26000  11,0%  Finantsinvesteeringud  Long-term 
Investments  18000  9000  9000  100,0%  Materiaalne põhivara (soet)  Tangible fixed 
assets  557100  438400  11870  27,1%  Akumuleeritud kulum  Accumulated 
depreciation  50100  39400  10700  27,1%  Kokku materiaalne põhivara  Total tangible  fixed assets  507000  399000  108000  27,1%  Varad kokku  Total assets  787000  644000  143000  22,2%              Võlakirjad  Debts and bonds  42000  27000  15000  55,6%  Võlad tarnijatele  Accounts 
payable  100000  99000  1000  1,0%  Kokku lühiajalised 
kohustised  Total current 
liabilities  142000  126000  16000  12,7%  Pikaajalised kohustised  Long term 
liabilities total  289000  198000  91000  46,0%  Kohustised kokku  Total liabilities  431000  324000  107000  33,0%  Aktsiakapital  Share capital  186000  186000  -  0%  Eelmiste per jaotamata 
kasum  Retained 
earnings  122000  108000  14000  13,0%  Aruandeaasta kasum  Net profit  48000  26000  22000  84,6%  Kokku omakapital  Total 
stockholders’ 
equity  356000  320000  36000  11,3%  Kokku kohustised ja 
omakapital  Total liabilities 
and 
stockholders’ 
equity  787000  644000  143000  22,2% 


  11  Kasumiaruande horisontaalanalüüs XXX2, XXX2 
Kirjed    Euro  Muutus      XXX2  XXX1  Absoluut-
arvudes  Protsentides  Müügitulu  Net sales  858000  803000  55000  6,8%  Müüdud 
kaupade kulu  Cost of goods 
sold  513000  509000  4000  0,8%  Brutokasum  Gross profit  345000  294000  51000  17,3%  Turustuskulud  Marketing 
costs  126000  114000  12000  10,5%  Üldhalduskulud  General and  administrative 
expenses  118000  123000  -5000  -4,1%  Kokku ärikulud  Total  operating 
expenses  244000  237000  7000  3,0%  Ärikasum  Operating 
profit  101000  57000  44000  77,2%  Finantstulu  Financial 
income  4000  -  4000  -  Intressikulu  Interest 
expenses  24000  14000  10000  71,4%  Maksude-eelne 
kasum  Income before 
income taxes  81000  43000  38000  88,4%  Tulumaks  Income tax 
expense  33000  17000  16000  94,1%  Puhaskasum  Net 
income/profit  48000  26000  22000  84,6%   
 
Rahavoogude aruande horisontaalanalüüs 
          2009  2008  Muutus    RAHAVOOD ÄRITEGEVUSEST      Absoluutarvudes  %  Ärikasum  153 037  113 428  39609  34,9  Korrigeerimised          Põhivara kulum ja väärtuse langus  99 708  96 060  3648  3,8  Kasum(-), kahjum põhivara müügist  -354  -337  -17  -5,04  Kahjum põhivara mahakandmisest  139  375  -236  -62,9  Eraldiste moodustamine  1518  710  808  113,8  Äritegevusega seotud nõuete muutus  172 103  -255 709  427812  167,3  Varude muutus  -504 725  764 314  -1269039  -166,0  Äritegevusega seotud kohustuste muutus  -126 738  265 012  -391750  -147,8  Saadud intressid  4035  6 162  -2127  -34,5  Makstud ettevõtte tulumaks  -15677  -15 677  0  0  Kokku rahavood äritegevusest  -216 954  974 338  -1191292  -122,3            RAHAVOOD 
INVESTEERIMISTEGEVUSEST          Põhivara soetus  -155 653  -141 094  -14559  -10,3  Põhivara müük  1082  890  192  21,6  Kokku rahavood investeerimistegevusest  -154 571  -140 204  -14367  -10,2 


  12   
RAHAVOOD 
FINANTSEERIMISTEGEVUSEST          Saadud laenud  794 470  927 769  -133299  -14,4  Saadud laenude tagasimaksed  -374 429  -1628 181  1253752  77,0  Makstud intressid  -7547  -41 633  34086  81,9  Kapitalirendi põhiosa maksed  -1 619  -1 334  -285  -21,4  Makstud dividendid  -58 976  -58 976  0    Kokku rahavood finantseerimistegevusest  351 899  -802 355  1154254  143,6            RAHAVOOD KOKKU  -19 626  31 779  -51405  -161,8  Raha ja raha ekvivalendid perioodi alguses  104 350  72 571  31779  43,8  Raha ja raha ekvivalentide muutus  -19 626  31 779  -51405  -161,8  Raha ja raha ekvivalendid perioodi lõpus  84 724  104 350  -19626  -18,8   
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 


  13  Vertikaalanalüüs  
 
Vertikaalanalüüsil  viiakse  aruannete  andmestik  võrreldavuse  hõlbustamiseks  rahaliselt  kujult 
protsentuaalkujule.  See  aitab  bilansis  näha  eri  aktiva-  ja  passivaartiklite  suhtelist  tähtsust  ning 
kasumiaruandes  tajuda  eri  kululiikide  osamäära  müügitulemust  kasumi  kujunemisel.  Ka  on  nii 
hõlpsam tähele panna muul kombel märkamata jääda ähvardavaid varjatud arengutendentse ning 
ebamajanduslikkuse ilminguid. 
 
Bilansi vertikaalanalüüs  Aktiva  31.12.x2  31.12.x1  Raha  200  200  % koguvarast  1,50  1,77  Finantsinvesteeringud  150  100  % koguvarast  1,12  0,88  Nõuded  300  400  % koguvarast  2,25  3,54  Varud  700  600  % koguvarast  5,24  5,31  Käibevara kokku  1350  1300  % koguvarast  10,11  11,50  Põhivara  12 000  10 000  % koguvarast  89,89  88,50  Aktiva kokku  13 350  11 300  % koguvarast  100  100  Passiva        Võlad tarnijatele  250  200  % passivast  1,87  1,77  Võlad töövõtjatele  600  500  % passivast  4,49  4,43  Maksuvõlad  220  200  % passivast  1,65  1,77  Muud võlad  80  100  % passivast  0,60  0,88  Lühiajalised kohustised kokku  1 150  1 000  % passivast  8,61  8,85  Pikaajalised kohustised  3 600  2 300  % passivast  26,97  20,35  Omakapital  8 600  8 000  % passivast  64,42  70,80  Passiva kokku  13 350  11 300  % passivast  100  100 


  14  Kasumiaruande vertikaalanalüüs    31.12.x2  31.12.x1  Müügitulu  2 400 00  2 100 00  Müüdud toodangu kulu  2 150 00  1 800 00  % müügitulust  89,6  85,7  Brutokasum  250 00  300 00  % müügitulust  10,4  14,3  Turustuskulud  78 00  73 00  % müügitulust  3,2  3,5  Üldhalduskulud  96 00  95 00  % müügitulust  4,0  4,5  Muud ärikulud  31 00  31 00  % müügitulust  1,3  1,5  Ärikasum  45 00  101 00  % müügitulust  1,9  4,8  Intressikulu  5 00  10 00  % müügitulust  0,2  0,5  Kasum enne maksustamist  40 00  91 00  % müügitulust  1,7  4,3  Tulumaks  12 00  27 30  Aruandeaasta kasum  28 00  63 70  % müügitulust  1,2  3,0   
Rahakäivete analüüs 
  Aasta 2  %  Aasta 1  %  Raha laekumine          Põhitegevus          Põhivara müük          Pikaajaliste finantsinvesteeringute müük          Pikaajalise laenu võtmine          Laekumine kokku:    100,00    100,00            Raha kasutamine          Põhivara ostmine          Lühiajalise laenu tasumine          Dividendi maksmine          Kasutamine kokku:    100,00    100,00   


  15   
2.  Finantsaruanded  kui  analüüsi  infoallikad,  arvestuspõhimõtete  ja 
hinnangute mõju finantsnäitajatele 
 
Finantsaruandluse  analüüs  tehakse  aruandluse  põhivormide  põhjal,  st  aluseks  võetakse 
raamatupidamise  bilanss  ja  kasumiaruanne,  rahavoogude  aruanne  ning  omakapitali  muutuste 
aruanne.  Edaspidi  räägime  pikemalt  kolmest  esimesest.  Analüüsi  käigus  tuleb  kasutada  ka 
muudest allikatest saadud informatsiooni. 
Finantsaruanded  näitavad  tehingute  finantsmõjusid,  mis  on  majanduslike  omaduste  järgi 
rühmitatud suurtesse klassidesse. Viimaseid nimetatakse finantsaruannete elementideks. Nendeks 
on:    finantsseisukorra hindamisel - bilansis - varad, kohustised ja omakapital (netovara);    tegevustulemuste hindamisel - kasumiaruandes - tulud ja kulud; 
  ettevõtte väärtuse hindamisel – rahavoogude aruandes – raha ja raha ekvivalendid.  Eestis võib võib aruandeid koostada kas Eesti hea raamatupidamistava või IFRSi kohaselt. Sageli 
on  ühes  arvestusvaldkonnas  võimalik  valida  mitme  erineva  arvestuspõhimõtte  vahel  (varude 
hindamisel,  amortisatsioonimeetodi  valikul  jne).  Valik  sõltub  sellest,  kes  on  info  tarbijad, 
millisest  tulemusest/finantspositsioonist  nad  on  huvitatud.  Hinnangud  näitavad  bilansipäeva 
olukorda:  kas  on  ebatõenäoliselt  laekuvaid  nõudeid,  kuidas  on  klassifitseeritud  põhi-  ja 
käibevarad,  millal  tehinguid  kajastada,  kas  tehingu-  või  väärtuspäeval  jne.  Kas  vara  puhul  on 
tegemist  materiaalse  põhivaraga,  kinnisvarainvesteeringuga  või  hoopis  varuga.  Kas  põhivara 
puhul on tegemist kapitalirendi või kasutusrendiga. 
Erinevaid  arvestuspõhimõtteid  kasutades  ja  hinnanguid  andes  saab  kujundada 
finantstulemust. 
 
2.1 Bilanss 
on  raamatupidamise  aastaaruande  koostisosa,  mis  kajastab  antud  kuupäeva  seisuga 
raamatupidamiskohustuslase finantsseisundit (vara, kohustisi ja omakapitali). 
Bilansi  aktivapool  näitab  viimasel  perioodil  tehtud  kõikide  investeerimisotsuste  mõjusid, 
passivapool näitab ettevõtte viimasel perioodil tehtud kõikide finantseerimisotsuste mõjusid. 
 
2.1.1 Varade ja kohustiste kajastamine ja hindamine 
 
Ettevõtte  vara  –raamatupidamiskohustuslase  valitseva  mõju  all  olev  ressurss,  mis  on  tekkinud 
minevikusündmuste tagajärjel ning mis eeldatavalt toob tulevikus majanduslikku kasu. 
Ettevõtte  varad  ja  kohustused  klassifitseeritakse  bilansis  lühi-  ja  pikaajalisteks  varadeks  ja 
kohustisteks.  Jaotamisel  jälgida,  kuidas  muutub  maksevõime.,  analüüsida  suhtarve.  Lühiajalisi 
varasid nimetatakse käibevaradeks ja pikaajalisi varasid nimetatakse põhivaradeks. Käibevarana 
kajastatakse:  a)  raha  ja  raha  ekvivalente,  välja  arvatud  juhul,  kui  neid  ei  ole  võimalik  kasutada  12  kuu  jooksul alates bilansipäevast;  b)  varasid,  mis  eeldatavasti  realiseeritakse  ettevõtte  tavapärase  äritsükli  käigus  (võib  olla  pikem kui 12 kuud (varud, nõuded ostjate vastu));  c)  varasid,  mida  hoitakse  eelkõige  kauplemiseesmärgil  ja  mida  tõenäoliselt  suudetakse  realiseerida  lähema  12  kuu  jooksul  bilansipäevast  (näit  finantsinvesteeringud,  mida 
plaanitakse ja tõenäoliselt suudetakse müüa 12 kuu jooksul); 


  16  d)  bioloogilist vara.     Bilansikirjed     AKTIVA  
Käibevara  
Raha ja raha ekvivalendid  
Finantsinvesteeringud  
Nõuded ja ettemaksed  
Nõuded ostjate vastu  
Maksude ettemaksed ja tagasinõuded  
Muud lühiajalised nõuded  
Ettemaksed teenuste eest  
Varud  
Tooraine ja materjal  
Lõpetamata toodang  
Valmistoodang  
Müügiks ostetud kaubad  
Ettemaksed varude eest  
Bioloogilised varad  
Käibevara kokku  
Põhivara  
Investeeringud tütar- ja sidusettevõtetesse 
 
  Tütarettevõtete aktsiad ja osad 
Sidusettevõtete aktsiad ja osad 
Finantsinvesteeringud 
Muud aktsiad ja väärtpaberid 
Kindla lunastustähtajaga väärtpaberid 
  Kindla lunastustähtajaga väärtpaber
Nõuded ja ettemaksed   Pikaajalised laenu- ja muud nõuded, edasilükkunud tulumaks   Kinnisvarainvesteeringud  
Materiaalne põhivara  
Maa  
Ehitised  
Masinad ja seadmed  
Muu materiaalne põhivara  
Lõpetamata ehitised ja ettemaksed  
Bioloogilised varad  
Immateriaalne põhivara  
Firmaväärtus   Muu immateriaalne põhivara  
Ettemaksed immateriaalse põhivara eest  
Põhivara kokku  
AKTIVA (VARAD) KOKKU   PASSIVA (KOHUSTISED JA OMAKAPITAL)  
Kohustused  


  17  Lühiajalised kohustised  
Laenukohustised   Lühiajalised laenud ja võlakirjad  
 Kapitalirendikohustised 
Pikaajaliste laenukohustiste tagasimaksed järgmisel perioodil  
Konverteeritavad võlakohustised  
Võlad ja ettemaksed  
Võlad tarnijatele 
Võlad töövõtjatele  
Maksuvõlad   Muud võlad  
Saadud ettemaksed    Eraldised   Sihtfinantseerimine   Lühiajalised kohustised kokku  
Pikaajalised kohustised  
Laenukohustised  
Laenud, võlakirjad ja kapitalirendi kohustised  
Konverteeritavad võlakohustised  
Võlad ja ettemaksed    Pikaajalised võlad  
  Saadud ettemaksed 
  Edasilükkunud tulumaks  Eraldised  
Sihtfinantseerimine  
Pikaajalised kohustised kokku  
Kohustised kokku  
Omakapital   Aktsiakapital või osakapital 
Registreerimata aktsia- või osakapital 
Ülekurss   Oma osad või aktsiad (miinus)   Kohustuslik reservkapital  
Muud reservid  
Eelmiste perioodide jaotamata kasum (kahjum)  
Aruandeaasta kasum (kahjum)  
Omakapital kokku   -PASSIVA (KOHUSTISED JA OMAKAPITAL) KOKKU    
 
 
 
Kõiki ülejäänud varasid kajastatakse põhivarana. Põhivarad jagunevad:  1)  investeeringud tütar- ja sidusettevõtetesse; 


  18  2)  finantsinvesteeringud  (finantsvarad,  mida  tõenäoliselt  ei  realiseerita  lähema  12  kuu  jooksul);  3)  kinnisvarainvesteeringud  (on  kinnisvaraobjekt  (maa  või  hoone  (või  osa  hoonest)  või  mõlemad), mida ettevõte hoiab eelkõige renditulu teenimise, väärtuse kasvu või mõlema 
eesmärgil, mitte aga kasutamiseks toodete või teenuste tootmisel, halduseesmärkidel või 
müügiks tavapärase äritegevuse käigus);  4)  nõuded ja ettemaksed; 
5)  materiaalne  põhivara  (on  materiaalne  vara,  mida  ettevõte  kasutab  toodete  tootmisel,  teenuste osutamisel või halduseesmärkidel ja mida ta kavatseb kasutada pikema perioodi 
jooksul kui üks aasta);  6)  immateriaalne põhivara (on füüsilise substantsita vara, mida raamatupidamiskohustuslane  kasutab toodete tootmisel, teenuste osutamisel või halduseesmärkidel ja mida ta kavatseb 
kasutada pikema perioodi jooksul kui üks aasta);   
Materiaalse põhivara arvestuspõhimõtted  
Esmane arvelevõtmine 
Materiaalne põhivara (piiramatu ja piiratud kasutuseaga) võetakse algselt arvele tema 
soetusmaksumuses, mis koosneb ostuhinnast ja otseselt soetamisega seotud kulutustest. 
Edasine kajastamine  
Materiaalset  põhivara  kajastatakse  bilansis  tema  soetusmaksumuses,  millest  on  maha  arvatud 
akumuleeritud kulum ja võimalikud väärtuse langusest tulenevad allahindlused.  
Amortisatsioon on vara amortiseeritava osa kandmine kulusse vara kasuliku eluea jooksul. 
Valitud  amortisatsioonimeetod  peab  süstemaatiliselt  peegeldama  vara  kasutamisest  tema 
kasuliku  eluea  jooksul  saadava  majandusliku  kasu  jaotumist  ajas  (mis  ei  pruugi  ühtida 
vara  väärtuse  vähenemisega  ajas).  Amortiseerimine  peab  väljendama  vara  kasutamist,  mitte 
ilmtingimata  tema  väärtuse  muutumist.  Olulise  lõppväärtusega  varaobjektide  puhul 
amortiseeritakse kasuliku eluea jooksul kulusse ainult soetusmaksumuse ja lõppväärtuse vahelist 
amortiseeritavat osa.   
 
Immateriaalse põhivara arvestuspõhimõtted 
Esmane arvelevõtmine  
Immateriaalset varaobjekti kajastatakse bilansis ainult juhul, kui:  a)  objekt on ettevõtte poolt kontrollitav; 
b)  on tõenäoline, et ettevõte saab objekti kasutamisest tulevikus majanduslikku kasu; 
c)  objekti soetusmaksumus on usaldusväärselt hinnatav; 
d)  vara ei tulene ettevõttesiseselt tehtud kulutustest uurimis- või arendustegevusele.  Immateriaalne  põhivara  võetakse  algselt  arvele  tema  soetusmaksumuses,  mis  koosneb 
ostuhinnast ja otseselt soetamisega seotud kulutustest. 
Edasine kajastamine 
Immateriaalset põhivara kajastatakse bilansis tema soetusmaksumuses, millest on maha arvatud 
akumuleeritud kulum ja võimalikud väärtuse langusest tulenevad allahindlused.  
Kui  ettevõttel  ei  ole  võimalik  usaldusväärselt  hinnata  immateriaalse  vara  kasulikku  eluiga, 
eeldatakse, et kasulik eluiga on kuni 10 aastat. 
Kinnisvarainvesteeringute arvestuspõhimõtted 
Kinnisvarainvesteering  on  kinnisvaraobjekt  (maa  või  hoone  (või  osa  hoonest)  või  mõlemad), 
mida  ettevõte  hoiab  (kas  omanikuna  või  kapitalirendi  tingimustel  rendituna)  eelkõige  renditulu 


  19  teenimise,  väärtuse  kasvu  või  mõlemal  eesmärgil,  mitte  aga  kasutamiseks  toodete  või  teenuste 
tootmisel, halduseesmärkidel või müügiks tavapärase äritegevuse käigus. 
Esmane arvelevõtmine 
Kinnisvarainvesteering võetakse bilansis algselt arvele tema soetusmaksumuses, mis sisaldab ka 
soetamisega otseselt seotud kulutusi. 
 
Edasine kajastamine 
Kinnisvarainvesteeringud,  mille  õiglast  väärtust  on  võimalik  usaldusväärselt  hinnata  mõistliku 
kulu ja pingutusega, kajastatakse kirjeldatud õiglase väärtuse meetodil.  
Kinnisvarainvesteeringud, mille õiglast väärtust ei ole võimalik usaldusväärselt hinnata mõistliku 
kulu  ja  pingutusega,  kajastatakse  soetusmaksumuse  meetodil.  Õiglase  väärtuse  meetodi 
rakendamisel  hinnatakse  kinnisvarainvesteering  igal  bilansipäeval  tema  õiglasele  väärtusele. 
Õiglase väärtuse meetodil kajastatavatelt kinnisvarainvesteeringutelt ei arvestata amortisatsiooni. 
Kui õiglast väärtust ei ole võimalik usaldusväärselt hinnata, siis rakendatakse soetusmaksumuse 
meetodit  analoogselt materiaalse põhivaraga, see tähendab soetusmaksumuses, millest  on maha 
arvatud akumuleeritud kulum ja võimalikud allahindlused väärtuse langusest. 
 
2.1.2 Finantsinstrumendid 
 
Finantsinstrument  on  leping,  mille  tulemusena  tekib  ühele  osapoolele  finantsvara  ja  teisele 
osapoolele finantskohustis või omakapitaliinstrument. 
Finantsvara on vara, mis on:  a)  raha; 
b)  lepinguline  õigus  saada  teiselt  osapoolelt  raha  või  muid  finantsvarasid  (näit  nõuded  ostjate vastu);  c)  lepinguline  õigus  vahetada  teise  osapoolega  finantsvarasid  potentsiaalselt  kasulikel  tingimustel (näit positiivse õiglase väärtusega tuletisinstrumendid);  d)  teise ettevõtte omakapitaliinstrument (näit investeering teise ettevõtte aktsiatesse).  Lühiajaliste kohustistena kajastatakse järgnevaid kohustisi:  a)  kohustisi,  mis  eeldatavasti  arveldatakse  ettevõtte  tavapärase  äritsükli  jooksul  (näit  võlad 
tarnijatele); 
b) kohustisi, mida hoitakse eelkõige kauplemiseesmärgil; 
c)  kohustisi,  mille  maksetähtaeg  on  12  kuu  jooksul  alates  bilansipäevast  (näit  lühiajalised 
laenud).  Kõiki muid kohustusi kajastatakse pikaajaliste kohustistena. 
Finantskohustis on lepinguline kohustus:  a)  tasuda teisele osapoolele raha või muid finantsvarasid (näit kohustis tarnijate ees); või  
b)  vahetada  teise  osapoolega  finantsvarasid  potentsiaalselt  kahjulikel  tingimustel  (näit  negatiivse õiglase väärtusega tuletisinstrumendid).  Omakapitaliinstrument  on  leping,  mis  annab  õiguse  osaleda  ettevõtte  netovaras  (näit  aktsia  või 
aktsiaoptsioon). 
Tuletisinstrument on finantsinstrument:  a)  mille  väärtus  sõltub  muutustest  intressimääras,  väärtpaberi  hinnas,  valuutakursis,  hinnaindeksis või muus sarnases alusmuutujas;  b)  mille algne soetusmaksumus on null või väga väike võrreldes teiste lepingutüüpidega, mis  reageerivad samas suunas ja ulatuses turusituatsiooni muutustele; 


  20  c)  mille arveldamine toimub minevikus.  Näideteks tuletisinstrumentidest on forward-, futuur-, swap- või optsioonilepingud.  
Tuletisväärtpaberid jagunevad: 
–Optsioon  e  valikleping  on  leping,  mis  annab  omanikule  kokkulepitud  ajaks  tulevikus  õiguse, 
kuid  mitte kohustuse müüa vastaspoolele või  osta vastaspoolelt  vara kindlaksmääratud hinnaga 
kokkulepitud aja jooksul. 
–Forvardleping  e  otsevahetusleping  –  kahe  osapoole  vaheline  hinnakokkulepe,  mille  alusel 
toimub lepingus määratud ajal tulevikus ostu-müügileping. 
–Futuurleping  e  tähtajaleping  on  kahe  osapoole  vaheline  börsil  vabalt  kaubeldav  kokkulepe 
kindlaksmääratud  hinnaga  kokkulepitud  tähtpäeval  tulevikus  osta-müüa  kokkulepitud  tüüpi  ja 
koguses finantsvara. 
–Swap  e  vahetuslepingud,  kus  tehingute  puhul  vahetavad  osapooled  kokkulepitud  summad 
tingimusel, et  kokkulepitud  aja möödudes toimub vastupidine operatsioon. Kahest  eri tehingust 
kombineeritud tehingut nimetatakse swapiks. 
Akstiaturgudel  kasutatakse  optsioonitehinguid,  valuutaturgudel  forvardtehinguid  ja  intressiturgudel swap-tehinguid. 
Finantsvarad  ja  finantskohustised  võetakse  algselt  arvele  nende  soetusmaksumuses,  milleks  on 
antud finantsvara või –kohustise eest makstava või saadava tasu õiglane väärtus. 
Kajastamine tehingupäeval 
Finantsvarade  oste  ja  müüke  tuleb  järjepidevalt  kajastada  tehingupäeval.  Tehingupäev  on  päev, 
mil ettevõte võtab endale kohustise (sõlmib lepingu) teatud finantsvara ostuks või müügiks.  
Edasine kajastamine: 
Korrigeeritud soetusmaksumuses kajastatakse järgmisi finantsvarasid:  
a) nõuded ostjate vastu, viitlaekumised ning muud lühi- ja pikaajalised nõuded (sh. laenunõuded); 
b)  lunastustähtajani  hoitavad  finantsinvesteeringud  (näit.  börsil  noteeritud  võlakirjad),  kui 
ettevõte  on  valinud  arvestusmeetodiks  korrigeeritud  soetusmaksumuse  meetodi  (vastasel  korral 
tuleb kajastada neid investeeringuid õiglases väärtuses). 
Finantsinstrumendile kord valitud arvestusmeetodit rakendatakse järjepidevalt. 
Õiglases  väärtuses  (väärtuse  muutus  kajastatuna  kasumiaruandes)  kajastatakse  järgmisi 
finantsvarasid: 
a) lühi- ja pikaajalised finantsinvesteeringud aktsiatesse ja teistesse omakapitaliinstrumentidesse, 
mille õiglane väärtus on usaldusväärselt hinnatav; 
b)  lühi-  ja  pikaajalised  finantsinvesteeringud  börsil  noteeritud  võlakirjadesse  ja  teistesse 
võlainstrumentidesse, 
i. mida ettevõte ei kavatse hoida lunastustähtajani; 
ii. mida ettevõte kavatseb hoida lunastustähtajani, kuid on valinud arvestusmeetodiks õiglase 
väärtuse meetodi; või 
iii. mille puhul ettevõte ei ole soetamishetkel kindel, kas ta kavatseb seda hoida lunastustähtajani; 
c) positiivse õiglase väärtusega tuletisinstrumendid. 
Soetusmaksumuse  meetodil  (st  soetusmaksumus  miinus  võimalikud  allahindlused)  kajastatakse 
investeeringud  aktsiatesse  ja  teistesse  omakapitaliinstrumentidesse,  mis  ei  ole  avalikult 
kaubeldavad ning mille õiglast väärtust ei ole võimalik usaldusväärselt mõõta. 
Kõiki  finantskohustisi  kajastatakse  bilansis  korrigeeritud  soetusmaksumuses,  välja  arvatud 
negatiivse õiglase väärtusega tuletisinstrumendid, mida kajastatakse õiglases väärtuses. 
 


  21  2.1.3 Ostjate tasumata summade juhtimine 
 
Eesmärgiks on:    kindlustada pidev objektiivne info ostjatelt laekumata arvetest;    kiirendada ostjate tasumata summade laekumist;    vältida arvete mittelaekumisest tulenevaid riske.  Ostjate laekumata summadest õige ja õiglase info saamiseks on bilansis soovitav ostjate tasumata 
summade konto  allkontodel  välja tuua ostjate tasumata summade suurus  sõltuvalt maksetähtaja 
ületamisest. Näiteks:ostjate tasumata summad maksetähtaja piires,    ostjate tasumata summad, mis on maksetähtaja ületanud kuni 30 päeva, 
  ostjate tasumata summad, mis on maksetähtaja ületanud kuni 31-60 päeva, 
  ostjate  tasumata  summad,  mis  on  maksetähtaja  ületanud  üle  60  päeva.Ostjate  tasumata  summade analüüsimiseks on abiks ka alljärgnevad näitajad:    debitoorse  võlgnevuse  kestus  päevades  (mõõdab  aega,  mis  keskmiselt  kulub  müüdud  toodete ja teenuste eest raha laekumiseni),    ostjate tasumata summade ja müügitulu suhe (võrdleb ostjate tasumata summade all kinni  olevat rahasummat igakuiselt müügituluga),    ostjate  võlgnevuse  analüüs  (laekumata  arvete  summa,  laekumised  maksetähtaja  piires,  maksetähtaeg ületatud kuni 30, 30-60, üle 60),    kliendi  maksetavade  analüüs  (laekunud  arvete  summa,  laekumised  tähtaja  piires,  maksetähtaeg ületatud).  Ostjate tasumata arvete tasumise juhtimine peab olema igapäevane tegevus. 
Regressiõiguseta või regressiõigusega nõuete faktooringu kajastamine. 
 
2.1.4 Tarnijatele tasumata summad 
 
Teha  tarnijatele  tasumata  arvete  aegumisaruanne  (tarnijatele  tasumata  arvete  kogusumma, 
maksetähtaja  ületanud  tarnijatele  tasumata  arvete  summa,  tarnijatele  tasumata  arvete  summa 
maksetähtaegade lõikes). 
Leida kreditoorse võlgnevuse käibekordaja ja –käibe(kulu)välde. 
 
2.1.5 Varud 
Vastused tuleks otsida järgmistele küsimustele:    mis on varud? 
  kas varude suurus on optimaalne, arvestades antud firma spetsiifilist iseloomu?    kas firmal on varudes seisva toodangu jaoks küllaldaselt turgu?  Varud on varad:  a)  mida hoitakse müügiks tavapärase äritegevuse käigus; 
b)  mida parajasti toodetakse müügiks tavapärase äritegevuse käigus; 
c)  materjalid või tarvikud, mida tarbitakse tootmisprotsessis või teenuste osutamisel.  Varude arvestuspõhimõtted 
Varud  võetakse  algselt  arvele  nende  soetusmaksumuses,  mis  koosneb  ostukulutustest, 
tootmiskulutustest  ja  muudest  kulutustest,  mis  on  vajalikud  varude  viimiseks  nende 
olemasolevasse  asukohta  ja  seisundisse.  Juhul  kui  üksikud  varude  objektid  on  üksteisest  selgelt 
eristatavad,  lähtutakse  nende  soetusmaksumuse  kindlaksmääramisel  konkreetselt  iga  objekti 
soetamiseks  tehtud  kulutustest  (individuaalmaksumuse  meetod,  näit  kui  on  tegemist  mingi 


  22  projektiga).  Juhul  kui  üksikud  varude  objektid  ei  ole  üksteisest  selgelt  eristatavad,  kasutatakse 
soetusmaksumuse  kindlaksmääramiseks  kas  FIFO  või  kaalutud  keskmise  soetusmaksumuse 
meetodit. Olemuselt ja kasutuselt sarnaste varude suhtes kasutatakse ühesugust meetodit. Näide! 
 
Võib  kasutada  ka  standardhinna  meetodit  (toitlustuses),  jaehinna  meetodit  (varude  müügihinda 
vähendatakse vastava brutomarginaali % võrra), viimase ostuhinna meetodit. 
Edasine kajastamine: 
Varusid  kajastatakse  bilansis  nende  soetusmaksumuses  või  neto  realiseerimismaksumuses, 
sõltuvalt sellest, kumb on madalam. Neto realiseerimisväärtus on toote hinnanguline müügihind 
tavapärase  äritegevuse  käigus,  millest  on  maha  arvatud  hinnangulised  kulutused,  mis  on 
vajalikud toote müügivalmidusse viimiseks ja müügi sooritamiseks. 
 
Analüüsimiseks  leida  varude  kasutamise  suhtarvud:  varude  käibekordaja,  varude 
käibe(kulu)välde, varude ja käibevara suhe. 
 
2.2 Kasumiaruanne  
(tulude ja kulude aruanne) on raamatupidamisaruanne, mis kajastab raamatupidamiskohustuslase 
aruandeperioodi majandustulemust (tulusid, kulusid ja kasumit või kahjumit). 
 
2.2.1 Tulu 
on  majandusliku  kasu  suurenemine  aruandeperioodil  vara  lisandumisena  või  suurenemisena  või 
kohustiste  vähenemisena,  mille  tulemusel  omakapital  suureneb,  välja  arvatud  omanike 
sissemaksed  omakapitali.  Tulude  all  arvestatakse  tulu:  a)  kaupade  müügist;  b)  teenuste 
osutamisest;  c)  ettevõtte  varade  kasutada  andmisest  juhul,  kui  selle  eest  tasutakse  intresside, 
litsentsitasude  või  dividendide  vormis.  Tulu  kajastatakse  saadud  või  saadaoleva  tasu  õiglases 
väärtuses.  Juhul  kui  tasumine  toimub  vahetult  või  lühikese  perioodi  jooksul  pärast  tehingu 
toimumist, võrdub tehingu müügitulu  saadud või  saadaoleva rahasummaga. Juhul  kui  tasumine 
toimub alles teatud pikema ajaperioodi möödudes (näit järelmaksuga müügi korral), siis on tasu 
õiglane  väärtus  väiksem  kui  laekuva  rahasumma  nominaalväärtus.  Sellisel  juhul  kajastatakse 
müügitulu laekuva rahasumma nüüdisväärtuses.  
Tulu kaupade müügist kajastatakse siis, kui kõik alljärgnevalt loetletud tingimused on täidetud:  a)  olulised omandiga seonduvad riskid ja hüved on  läinud üle müüjalt ostjale; 
b)  müüjal  ei  ole  jätkuvalt  niisugust  haldamise  vastutust,  mida  seostatakse  omandiga  ning  puudub kontroll kauba või toote üle;  c)  tulu müügitehingust saab usaldusväärselt mõõta; 
d)  tehingust saadava tasu laekumine on tõenäoline; 
e)  tehinguga seotud kulutusi on võimalik usaldusväärselt hinnata.   Tulu  teenuste  müügist  kajastatakse  lähtuvalt  osutatava  teenuse  valmidusastmest  bilansipäeval, 
eeldusel,  et  teenuse  osutamist  hõlmava  lepingu  lõpptulemust  (s.o  tehinguga  seotud  tulusid  ja 
kulusid)  on  võimalik  usaldusväärselt  prognoosida.  Kui  teenuse  osutamist  hõlmava  tehingu 
lõpptulemust  ei  ole  võimalik  usaldusväärselt  prognoosida,  siis  tulu  kajastatakse  ainult  tegelike 
lepingu täitmisega seotud kulude ulatuses, eeldusel, et on tõenäoline, et  teenuse osutaja suudab 
katta  vähemalt  teenusega  seotud  kulud.  Juhul  kui  ei  ole  tõenäoline,  et  teenuse  osutaja  suudab 
tagasi teenida vähemalt teenusega seotud kulud, tulu teenuse osutamisest ei kajastata. Tulu, mida 
saadakse vara kasutada andmise eest intresside, litsentsitasude või dividendidena kajastatakse siis 
kui: a) tulu laekumine on tõenäoline, b) tulu suurust on võimalik usaldusväärselt hinnata. 


  23  Tulud ja kulud fikseeritakse nende tekkimise momendil, sõltumata sellest, kas raha on laekunud 
või välja makstud. Tulusid ja kulusid ei saldeerita omavahel kasumiaruandes, välja arvatud juhul, 
kui  tulud ja kulud on tekkinud ühest  ja samast  või  suurest  hulgast  sarnastest  tehingutest,  mis  ei 
ole eraldivõetuna olulised (põhivara müük, renditasu jne). 
 
2.2.2 Kulud 
on  majandusliku  kasu  vähenemine  aruandeperioodil  vara  vähenemise,  ammendumise  või 
amortisatsioonina  või  kohustiste  tekkimisena,  mille  tulemusena  omakapital  väheneb,  välja 
arvatud omakapitali arvel omanikelele tehtud väljamaksed. Kulusid kajastatakse samas perioodis, 
kui  kajastatakse  nendega  seotud  tulusid  (tulude  ja  kulude  vastavuse  printsiip).  Kulutused,  mis 
tõenäoliselt  osalevad  majandusliku  kasu  tekitamisel  järgmistel  perioodidel,  kajastatakse  nende 
tekkimise hetkel varana  ning kajastatakse kuluna perioodil, mil  nad loovad majanduslikku  kasu 
(näiteks  kulutused  materiaalsele  põhivarale).  Kulutused,  mis  osalevad  majandusliku  kasu 
tekitamisel  aruande  perioodil  või  ei  osale  majandusliku  kasu  tekitamisel,  kajastatakse  kuluna 
nende tekkimise perioodil.  
 
2.2.3 Kasum (kahjum) 
on raamatupidamiskohustuslase aruandeperioodi tulude ja kulude vahe.  
  Raamatupidamise seaduse lisa 2 - Kasumiaruande skeemid   SKEEM 1 
 
Müügitulu  
Muud äritulud  
Valmis- ja lõpetamata toodangu varude 
jääkide muutus  
Kapitaliseeritud väljaminekud oma tarbeks 
põhivara valmistamisel  
Kaubad, toore, materjal ja 
teenused  
Mitmesugused tegevuskulud 
Tööjõu kulud   palgakulu 
sotsiaalmaksud 
pensionihüvitised   Põhivara kulum ja väärtuse 
langus 
Muud ärikulud  
 
Ärikasum (-kahjum)  
 
Kasum (kahjum) tütar- ja sidusettevõtetelt 
Kasum (kahjum) finantsinvesteeringutelt 
Intressikulud  
Muud finantstulud ja -kulud  
  SKEEM 2  
  Müügitulu  
Müüdud toodangu (kaupade, teenuste) kulu  
 
  Brutokasum (-kahjum)    
Turustuskulud 
Üldhalduskulud  
 
Muud äritulud 
Muud ärikulud  
 
 
 
 
 
  Ärikasum (-kahjum)  
  Kasum (kahjum) tütar- ja sidusettevõtetelt 
Kasum (kahjum) finantsinvesteeringutelt 
Intressikulud  
Muud finantstulud ja -kulud    


  24   
Kasum (kahjum) enne tulumaksustamist  
Tulumaks  
Aruandeaasta puhaskasum (-kahjum)    Kasum (kahjum) enne maksustamist  
Tulumaks  
Aruandeaasta puhaskasum (-kahjum)   
Raamatupidamiskohustuslane  peab  oma  raamatupidamise  aastaaruandes  kasutama  ühte 
raamatupidamise  seaduse  lisas  2  toodud  kasumiaruande  skeemidest.  Kasumiaruande  skeemis  1 
(traditsiooniline Saksa kasumiaruande vorm) on ärikulud liigendatud lähtudes kulude olemusest –
kuluelementidest  (näit  materjalikulu,  tööjõukulu,  amortisatsioonikulu).  Siin  summeeritakse  ja 
klassifitseeritakse  kõik  perioodi  tootmiskulud,  mitte  aga  kulud  müüdud  toodangule  ehk 
kasumiaruanne koostatakse nn kogukulu meetodil. 
„Valmis-  ja  lõpetamata  toodangu  varude  jääkide  muutus“  –  jääkide  suurenemist  näidatakse 
kulude vähendusena („negatiivse kuluna“) ning jääkide vähenemist kulude suurendusena. 
„Kapitaliseeritud väljaminekud oma tarbeks põhivara valmistamisel“ – varud, mida on kasutatud 
põhivara  valmistamiseks  (nende  soetusmaksumus  on  kapitaliseeritud  antud  põhivaraobjekti 
soetusmaksumuses)  ning  mis  on  kajastatud  mõnel  teisel  kasumiaruande  kirjel  kuluna, 
kajastatakse sellel kirjel kulude vähendusena („negatiivse kuluna“). 
 
Skeemis 2 (USA ja Briti vorm) on kulud esitatud tehnoloogilisest järgnevusest lähtudes, vastavalt 
kulude funktsioonile. Tähtis on siin kulude tekkimise koht. Skeemi 2 kohaselt kajastatakse ainult 
müüdud toodanguga seotud kulud (nn käibekulu meetod). Skeem 2 on investorile informatiivsem 
ja rahvusvaheliselt rohkem kasutatud, olgugi et teda on raskem koostada. 
Ettevõtted, kellel esineb selliseid kasumeid ja kahjumeid, mida ei kajastata kasumiaruandes (muu 
koondkasum  või  –kahjum),  esitavad  lisaks  kasumiaruandele  ka  koondkasumiaruande. 
Koondkasumiaruanne esitatakse kasumiaruande järel eraldi aruandena. 
 
2.2.4 Kasumiaruande analüüs lähtudes kuluarvestuse printsiibist 
Kuluarvestus baseerub kulude klassifitseerimisel püsivateks ja muutuvateks kuludeks. Kulud 
mõjutavad kõige enam rentaablust. 
•  Lahutades müügitulust muutuvkulud, saame piirkasumi, ning võrreldes viimast  müügituluga, on võimalik näha, kui suur on muutuvkulude mõju toodangu realiseerimisest 
saadavale kasumile.  •  Lahutades piirkasumist püsikulud, saadakse kasumi enne intresse ja makse (EBIT).  Võrreldes seda piirkasumiga, on võimalik näha, milline on püsikulude mõju kasumile ning 
EBIT-i võrdlemine müügituluga annab ülevaate kogukulude mõjust ilma intressikuludeta 
kasumile.   
2.3 Rahavoogude aruanne 
on  raamatupidamisaruanne,  mis  kajastab  raamatupidamiskohustuslase  aruandeperioodi 
rahavoogusid.  Siin  kajastatakse  raamatupidamiskohustuslase  aruandeperioodi  laekumisi  ja 
väljamakseid,  rühmitatuna  vastavalt  nende  eesmärgile  äritegevuse,  investeerimistegevuse  ja 
finantseerimistegevuse rahavoogudeks. 
Rahavoogude  aruande  eesmärgiks  on  anda  ülevaade  ettevõtte  poolt  genereeritavast  rahast  ja 
ettevõtte  poolt  tarbitavast  rahast,  finantseerimisallikatest  ning  muutustest  ettevõtte  käsutuses 
olevas  rahas  ja  raha  ekvivalentide  hulgas.  Rahavoogude  aruandes  avaldatav  informatsioon  on 


  25  oluline selleks, et hinnata ettevõtte võimet genereerida raha ja raha ekvivalente, mis on omakorda 
aluseks ettevõtte väärtuse hindamisel.  
Rahavoogude  aruanne  võtab  kokku  need  majandustehingud,  mis  tekitasid  raha  sissetuleku  ja 
väljamineku. Rahavoogude aruanne on kassapõhine st arvesse võetakse ainult need tehingud, mis 
mõjutasid  rahajääki.  Rahavoogude  aruanne  on  sild,  mis  ühendab  kahe  aasta  bilansse. 
Rahavoogude aruanne:    annab infot firma rahalise seisundi muutumise (põhjuste) kohta,    aitab  hinnata  raha  laekumise  ja  väljamaksete  planeerimist  ning  kontrollimist  aruandeperioodil,    aitab prognoosida raha laekumist ja väljamaksmist,    aitab hinnata firma võimet maksta dividende ja intresse.   
Raha all mõistetakse raha kassas ja jooksvatel hoiuarvetel. Rahaekvivalentideks on lühiajalised 
(üldjuhul  kuni  3  kuud),  kõrglikviidsed  investeeringud,  mida  saab  kohe  konventeerida 
teadaolevateks rahasummadeks (lühiajalised deposiidid, võlatähed, vekslid, obligatsioonid).  
Rahavoogude  aruandes  näidatakse  eraldi  rahakäive  äritegevusest,  investeerimisest, 
finantseerimisest.  Rahajäägi  muutus  äritegevusest  on  sisuliselt  kassapõhine  ärikasum. 
Äritegevuse  all  mõistetakse  kaupade  müüki  ja  teenuste  osutamist,  mis  on  ettevõtte  põhiliseks 
tegevusalaks (kaupade ja teenuste müük, saadud intressid ja dividendid, kulutused äritegevusele 
ja makstud intressid, palgad ja tulumaks). 
Rahajäägi  muutus  investeerimistegevusest  kajastab  muutusi  ettevõtte  aktivates.  Pikaajaliselt 
kasutatava  vara  ja  muude  rahaekvivalentideks  mitteloetud  investeeringute  soetamist.  Infot 
investeerimistegevuse  kohta  saab  peamiselt  bilansi  aktivapoolelt  -  põhivarade  osast. 
Rahavoogude  aruande  see  osa  näitab,  kuidas  firma  kasutab  põhitegevusest  saadud  raha, 
investeerides  seda  põhivarasse  ja  väärtpaberitesse,  samuti  laekumisi  põhivara  müügist,  teiste 
ettevõtete  aktsiate  ja  võlakirjade  müügist,  teistele  ettevõtetele  antud  laenude  põhisumma 
laekumistest.  Selles  osas  kajastatakse  ka  raha  väljaminekud  põhivara  soetamiseks,  teiste 
ettevõtete aktsiate ja võlakirjade ostmiseks ning laenude andmiseks. 
Rahajäägi  muutus  finantseerimistegevusest  kajastab  muutusi  ettevõtte  kohustustes  ja 
omakapitalis.  Rahajäägi  muutus  finantseerimistegevusest  näitab,  kuidas  firma  finantseeris  oma 
põhi - ja investeerimistegevust. Võlakirjade emiteerimine, laenude võtmine ja oma aktsiate müük 
suurendavad  rahajääki.  Laenude  põhisumma  tagasimaksmine  ning  aktsionäridele  dividendide 
väljamaksmine vähendavad rahajääki.  
 
2.3.1 Rahavoogude aruande koostamise meetodid 
 
Rahavoogude  aruande  koostamiseks  vajalik  info  saadakse  perioodi  alguse  ja  lõpu  bilanssidest, 
kasumiaruandest ning pearaamatust.  
Äritegevuse  rahakäivet  saab  kajastada  kas  otsemeetodil  või  kaudmeetodil.  Investeerimis  –  ja 
finantseerimistegevuse rahavoogusid kajastatakse ainult otsemeetodil. 
Otsemeetodi  rakendamisel  konstrueeritakse  kassapõhine  kasumiaruanne  "ülevalt  -  alla" 
põhimõttel.  Rahajäägi  absoluutjuurdekasv  põhitegevusest  leitakse  põhitegevuse  sissetulekute  ja 
väljaminekute vahena.  
Kui  rahavoogude  aruande  koostamine  toimub  kaudmeetodil,  siis  rakendatakse  "alt  -  üles" 
põhimõtet  st  lähtutakse  tekkepõhisest  puhaskasumist,  mis  teisendatakse  kassapõhiseks 
äritegevuskasumiks.  Teisendamine  seisneb  puhaskasumi  korrigeerimises  1)  kulude/tuludega, 


  26  millega  ei  kaasnenud  raha  väljaminekut/laekumist;  2)  kasumiaruande  elementidega,  mis  pole 
seotud  põhitegevusega  (investeerimis-  või  finantseerimistegevusest  tulenevate  rahavoogudega 
seotud tulude ja kuludega); 3) põhitegevusega seotud bilansikirjete absoluuthälvetega (muutused 
käibevaras ja lühiajalistes kohustustes).  
Kaudmeetodil koostatud aruandes liidetakse puhaskasumile juurde kulud, millega ei kaasne raha 
väljaminekut (amortisatsioon, ebatõenäoliste laekumiste summa, kapitaliosalusmeetodil arvutatud 
kahjum  finantsinvesteeringutest  teistesse  ettevõtetesse,  kahjum  valuutakursi  muutustest  jne). 
Tulud,  millega  ei  kaasne  raha  sissetulekut  lahutatakse  puhaskasumist  (kasum  finantsinvesteeringutest, kasum valuutakursi muutustest jne). 
Kasumiaruande  elemendid,  mis  pole  seotud  põhitegevusega,  on  näiteks  kasum  ja  kahjum 
materiaalse  ja  immateriaalse  põhivara  müügist  ja  likvideerimisest,  finantsinvesteeringute 
müügikasum/kahjum, kasum/kahjum võlgade mahakandmisest. 
 
Otse  -  ja  kaudmeetodil  koostatud  rahavoogude  aruannete  erinevus  seisneb  ainult  äritegevuse 
rahavoogude  erinevas  kajastamises.  Investeerimis  -  ja  finantseerimistegevust  kajastavad 
aruandeosad on mõlema meetodi rakendamise osas identsed ja peavad kajastama raha tegelikku 
laekumist ja väljamaksmist. 
 
2.3.2 Millele keskenduda rahavoogude aruande analüüsil? 
 
•  Kas ettevõtte rahakäibed olid positiivsed/negatiivsed?  •  Milline oli rahakäive äritegevusest, investeerimisest, finantseerimisest?  •  Milline oli raha ja raha ekvivalentide algsaldo ja lõppsaldo?  •  Millistest tegevustest olid rahakäibed positiivsed / negatiivsed ja miks?  •  Millised rahakäibed äritegevuses olid positiivsed / negatiivsed ja miks?  •  Millistest investeerimistegevustest olid rahakäibed positiivsed / negatiivsed ja miks?  •  Kui suur on puhas raha sisse/väljavoog enne finantseerimist?  •  Millised on muudatused ettevõtte finantseerimises?  •  Milliste allikate arvel on finantseerimine suurenenud / vähenenud? 
 
Rahavoogudega seotud suhtarvud: 
Analüüsitakse,  kas  likviidsed  varad  katavad  vajalikke  kulutusi  ning  tagavad  kapitali  kasvu. 
Põhivara  rahasiduvus  ehk  reinvesteerimiskordaja  (cash  reinvestment  ratio)  on  kassapõhine 
suhtarv,  mille  arvutamisel  võrreldakse  reinvesteeritud  raha  põhivara  soetusmaksumuse  ja 
puhaskäibekapitali kogusummaga. Vastuvõetavaks peetakse väärtust 7-11%. 
        rahavoog põhitegevusest - makstud dividendid  Põhivara rahasiduvus=------------------------------------------------------------------- 
(reinvesteerimiskordaja)  põhivara soetusmaksumus+puhaskäibekapital   
Rahakatte adekvaatsuskordaja (piisavusnäitaja) (cash-flow adequacy ratio) 
        X aasta rahavoog põhitegevusest  Rahavoo adekvaatsus=----------------------------------------------------------- 


  27  X aasta soetatud materiaalne põhivara+varude suurenemine (kasv) 
kogusummas+väljamakstud dividendid  Varude  puhul  võetakse  arvesse  ainult  suurenemised,  vähenemisi  ei  arvestata.  Kui  rahakatte 
adekvaatsuskordaja väärtus on vähemalt 1, näitab see, et firma on katnud oma rahavajaduse ilma 
välise finantseerimiseta. 
  Rahavoogude aruanne  Otsemeetod  Kaudmeetod  Raha laekumine  põhitegevusest  Raha väljaminek  põhitegevusest  Rahajäägi muutus  põhitegevusest    Puhaskasum  Tulud ja kulud, millega ei  kaasne rah akäivet  Täpsustused tekkepõhise  arvestuse korrigeerimisel  kassapõhiseks  Rahajäägi muutus  põhitegevusest  MIINUS  VÕRDUB  PLUSS / MIINUS  PLUSS / MIINUS  VÕRDUB  PLUSS / MIINUS  Rahajäägi muutus  investeerimistegevusest  PLUSS / MIINUS  Rahajäägi muutus  finantseerimistegevusest  VÕRDUB  Rahajäägi   kogumuutus 


  28  Põhitegevuse rahavoogude leidmine otsemeetodil 
(skeemi 2 kohaselt koostatud tekkepõhine kasumiaruanne konverteeritakse kassapõhiseks) 
Tulu/kulu 
(Tekkepõhine arvestus  Korrigeerimine  Raha sissetulek/väljaminek 
(kassapõhine arvestus)  Müügitulu  + Ostjate debitoorse 
võlgnevuse algjääk 
- Ostjate debitoorse 
võlgnevuse lõppjääk  = Klientidelt laekunud raha  Muud tulud (näiteks rent ja intress) 
Renditulu  + Ettelaekunud rendi 
lõppjääk 
- Ettelaekunud rendi algjääk  = Rendimaksetena laekunud 
raha  Intressitulu  + Laekumata intresside 
algjääk 
- Laekumata intresside 
lõppjääk  = Intressidena laekunud raha  Müüdud kaupade 
omamaksumus  + Varude lõppjääk 
- Varude algjääk 
+ Tarnijatele tasumata arvete 
algjääk 
- Tarnijatele tasumata arvete 
lõppjääk  = Raha väljaminek varude 
soetamiseks   Ärikulud (näiteks kindlustus ja palgad, kuid mitte depretsiatsioon, amortisatsioon jt 
mitterahalised kulud) 
Kindlustus  + Kindlustusmaksete 
ettemaksu algjääk 
- Kindlustusmaksete 
ettemaksu lõppjääk  = Raha väljaminek 
kindlustusmakseteks  Palgakulu  + Palgavõlgnevuse algjääk 
- Palgavõlgnevuse lõppjääk  =Väljamakstud palgad  Tulumaks  + Tulumaksuvõla algjääk 
- Tulumaksuvõla lõppjääk  = Äramakstud tulumaks      Rahajäägi juurdekasv 
põhitegevusest   
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 


  29   
  Rahavoogude aruanne  Rahavoogude aruande koostamine kaugmeetodil: puhaskasumi korrigeerimine rahajäägi muudu 
leidmiseks põhitegevusest 
  Liidetakse puhaskasumile juurde  Lahutatakse puhaskasumist  Kulud (tulud), 
millega ei kaasne 
raha väljaminekut 
(laekumist)    materiaalse põhivara  depretsiatsioonikulu    materiaalse põhivara  depletsioonikulu    immateriaalse põhivara  amortisatsioonikulu    pikaajalise võlakirja diskonto  amortisatsioon    edasilükatud tulumaksu  suurenemine    kahjum valuutakursi  muutustest    ebatõenäolise laekumise  kahjum    pikaajalise võlakirja  üleväärtuse amortisatsioon    edasilükatud tulumaksu  vähenemine    kasum valuutakursi  muutustest  Kasumiaruande 
elemendid, mis 
pole seotud 
põhitegevusega    materiaalse põhivara  müügikahjum    finantsinvesteeringute  müügikahjum    kahjum võlgade  mahakandmisest    erakorralised kulud    materiaalse põhivara  müügikasum    finantsinvesteeringute  müügikasum    kasum võlgade  mahakandmisest    erakorralised tulud  Tekkepõhise 
arvestuse 
korrigeerimine 
kassapõhiseks    põhitegevusega seotud  käibevara (näiteks ostjate 
debitoorne võlgnevus, varud, 
ettemakstud kulud) 
vähenemine    põhitegevusega seotud  lühiajaliste kohustuste 
(näiteks tarnijatele tasumata 
arved) suurenemine    põhitegevusega seotud  käibevara (näiteks ostjate 
debitoorne võlgnevus, varud, 
ettemakstud kulud) 
suurenemine    põhitegevusega seotud  lühiajaliste kohustuste 
(näiteks tarnijatele tasumata 
arved) vähenemine  Muud    kapitaliosaluse meetodil  arvutatud kahjum 
finantsinvesteeringutest 
teistesse ettevõtetesse    kapitaliosaluse meetodil  arvutatud kasum 
finantsinvesteeringutest 
teistesse ettevõtetesse   
 
 
 
 


  30   
 
3. Ettevõtte maksevõimelisuse hindamine 
 
Ettevõtte maksevõime võib jaotada kaheks: lühiajaline – ja pikaajaline maksevõime. 
 
3.1 Lühiajalise maksevõime hindamine 
Ettevõtte maksevõimelisuse analüüs on tihedalt seotud likviidsuse mõistega. 
Vara likviidsus – ettevõtte varade võime muutuda (konverteeruda) maksevahendeiks. 
Ettevõtte     Ettevõtte      =  likviidsus    maksevõimelisus  Ettevõtte  likviidsus  e  maksevõimelisus  s.o  ettevõtte  võime  tasuda  tähtaegselt  ettenähtud 
kohustisi.  Ettevõtte  likviidsus  sõltub  ettevõtte  varade  likviidsusest.  Tuleb  teha  vahet  vara 
likviidsusel ja ettevõtte likviidsusel. 
Tähtaegselt tuleb katta lühiajalisi kohustisi, neid on võimalik katta käibevarade arvelt. Järelikult 
on  ettevõtte  maksevõimelisuse  probleem  ettevõtte  käibevarade  ja  lühiajaliste  kohustiste 
vahekorra probleem. 
Ettevõtte maksevõimelisus on ettevõtte majandustegevuse tulemus, mitte viimase põhjus. 
Maksevõimetus  on  aluseks  ettevõtte  pankrotile.  EV  Pankrotiseadus  seab  pankrotihalduri 
tegevuses olulisele kohale ettevõtte majandustegevuse analüüsi ja planeerimise.  
Firma võime lühiajalisi võlgu tasuda sõltub suuresti sellest, kas firmal on küllaldaselt raha ja/ või 
kergesti  rahastatavat  vara.  Kõige  likviidsem  vara  on  raha  kassas  või  pangaarvel:  järgnevad 
kõrglikviidsed  väärtpaberid,  mida  saab  normaalsetes  tingimustes  kiiresti  rahastada.  Kolmandal 
kohal  likviidsuse  pingereas  on  ostjate  debitoorne  võlgnevus.  Debitoorsel  võlgnevusel  oleks 
likviidsus  suurem  siis,  kui  oleks  kaetud  faktooringlepingutega  või  otsekorralduslepingutega. 
Likviidse vara mõiste ei laiene varudele, ettemaksetele, samuti põhivarale. Varude puhul tuleks 
hinnata eraldi likviidsuse taset. Sageli on valmistoodang vähemlikviidne kui tooraine ja materjal. 
Samuti tuleb läbi vaadata kohustuste portfell – tähtajad olulised.   LIKVIIDSUS ALANEB     
RAHA    Lühiajalised-    DEBITOORNE    KAUBA- JM    ETTE-                         finantsinvesteeringud                    VÕLGNEVUS          VARUD             MAKSED   
 
 
 
     LIKVIIDSED         VARAD 
    LIQUID ASSETS 
 
 
 
    KIIRELT KÄIBIVAD      VARAD      QUICK ASSETS   
 
 


  31   
          KÄIBEVARA            CURRENT ASSETS  Firma lühiajalise maksevõime näitajatest on kõige rohkem huvitatud lühiajalised kreeditorid ehk 
need, kellele ettevõte peab tegema makseid lähema 1 aasta jooksul. Need on peamiselt tarnijad, 
lühiajaliste laenude andjad, töövõtjad, maksu- ja tolliamet.  
Likviidsust planeerides tuleb teada selle seost tulususega. Suur likviidsus vähendab tulusust. Kui 
kasumi  saamine  on  iga  ettevõtte  peaeesmärk,  siis  pideva  likviidsuse  hoidmine  on  ettevõtte 
eksisteerimise  vältimatu  tingimus.  Tegelikult  peaks  leidma  optimaalse  likviidsuse.  Likviidsust 
juhtides tuleb arvestada ajaga ja likviidsuse saavutamise hinnaga.  
Lühiajalise maksevõime indikaatoriteks on:  1) puhaskäibekapital, 
2) lühiajalise võlgnevuse kattekordaja,  
3) likviidsuskordaja e maksevõime kordaja e kiireloomuliste maksete tase e happetest, 
4) maksevalmiduse kordaja e rahaliste vahendite tase.  Puhaskäibekapital (net working capital)– on summa, mille võrra käibevarade maksumus ületab 
lühiajaliste  kohustiste  summat.  Puhaskäibekapital  pakub  lühiajalistele  kreeditoridele  huvi 
seetõttu,  et  näitab,  kui  suures  summas  on  käibevara  finantseerimiseks  kasutatud  püsivallikaid 
(omakapitali  ja  pikaajalist  võõrkapitali).  Negatiivne  puhaskäibekapital  näitab,  et  lühiajalist 
kapitali  kasutatakse  põhivara  finantseerimiseks.  Rahandusteoorias  väidetakse,  et  käibevarade 
püsivat osa tuleks rahastada pikaajaliste allikatega. Kui seda reeglit ei järgita, siis tekib väike või 
lausa  negatiivne  puhaskäibekapital.  See  on  ka  üks  peamine  põhjus,  miks  ettevõtted  pankrotti 
lähevad.  Väga  osava  juhtimisega  võib  väikese  käibekapitaliga  teenida  suurt  tulu.  Käibevarade 
vähesusega  saab  ettevõte  kulusid  kokku  hoida.  Siiski  tuleks  rõhutada,  et  vähemalt 
tootmisettevõttes peaks käibekapital kindlasti positiivne olema. 
Tuleb aga silmas pidada, et käibevara (ja ka käibekapitali) bilansiline maksumus on oluliselt 
mõjustatud arvestusmeetoditest.  
 
Puhaskäibekapital = käibevarad – lühiajalised kohustised  
 
Seega võib bilansi võrrandit vaadelda ka järgmisel viisil: 
Puhaskäibekapital + põhivarad = pikaajalised kohustised + omakapital.  
Mida  suurem  on  puhaskäibekapital,  seda  kõrgem  on  ettevõtte  likviidsuse  tase.  Kas  on  piisavalt 
puhaskäibekapitali?  See  on  summa,  millele  ettevõte  võib  loota  jooksva  tegevuse  käigus 
hoidmiseks.  
 
Lühiajalise  võlgnevuse  kattekordaja  (current  ratio)-  näitab,  mitu  korda  on  käibevara 
kogumaksumus suurem  lühiajalistest  kohustustest ehk näitab  ettevõtte võimet katta kreeditoride 
lühiajalised nõuded käibevaradega.  
            käibevara  Lühiajalise võlgnevuse kattekordaja =--------------------------- 
          lühiajalised kohustised   
Käibevara vaadeldakse kui suhteliselt likviidset vara. Käibevara on lühiajalise kasutusega vara ja 
kui firmal oleks tarvis lühiajalisi kohustisi katma hakata, siis tehakse seda esmajoones käibevara 
arvel.  Kui  maksevõime  tase  on  madal,  võib  firmal  tekkida  raskusi  lühivõlgade  tasumisega. 
Näitaja  madal  väärtus viitab üldjuhul,  et  mõnda  liiki käibevara on liiga  vähe või on võlgnevus 


  32  liiga  suur.  Kui  lühivõlgade  üldise  kattekordaja  väärtus  on  liiga  kõrge,  võib  olla  tegemist 
ülemäärase investeerimisega käibevarasse või on firmal probleeme lühiajalise krediidi saamisega. 
Ülikiire  likviidsus  viitab  kapitali  ebaefektiivsele  kasutamisele  st  vara  on  finantseeritud  liiga 
suures  osas  kalli  pikaajalise  kapitali  (omakapital+pikaajalised  kohustised)  abil  tasuta  võlgade 
(tarnijatele,  töötajatele  jmt)  asemel.  Mida  kiirema  käibivusega  on  haru,  seda  madalamad  need 
näitajad võivad olla (jaekaubandus – madal; laevaehitus – kõrge). 
Kaua  aega  loeti  rusikareegliks,  et  lühivõlgade  üldine  kattekordaja  peaks  olema  2  või  suurem. 
Seoses  rahakäibe  kiirenemise,  varude  juhtimise  moodsate  süsteemide  rakendamisega  peetakse 
tänapäeval  heaks  näitajaks  vähemalt  1,6.  Tegelikult  sõltub  antud  näitaja  oluliselt  firma 
tegevusvaldkonnast.  Jaekaubanduses  peaks  mainitud  näitaja  arvväärtus  olema  suurem  kui 
hulgikaubanduses  või  tootmissfääris.  Teenindusettevõttel,  millel  varud  puuduvad  või  on 
minimaalsed,  on  selle  näitaja  väärtus  madalam  kui  kaubandus  või  tootmisettevõttel.  Näiteks 
põllumajandusettevõttel  suurem  kui  2,0,  tööstusettevõttel  suurem  kui  1,5,  kaubandusettevõttel 
suurem  kui  0,8-1,2  (saab  raha  enne  kätte,  kui  ise  maksab)  ja  teenindusettevõttel  0,6-0,8.  Selle 
näitaja  peamine  puudus  on  see,  et  ta  ignoreerib  käibevara  struktuuri.  Käibevara  võib  olla  küll 
piisavalt  palju,  kuid  firma  tegelik  maksevõime  sõltub  oluliselt  käibevara  struktuurist  (võlgu  on 
rahaga kergem kustutada kui näiteks varudega).  
Vaadeldud näitaja arvväärtus on oluliselt mõjustatud käibevara arvestusmeetoditest. Näiteks kui 
hindade  pideva  tõusu  tingimustes  kasutatakse  varude  arvestuses  FIFO  meetodit,  on  varude 
maksumus  (ning  vastavalt  ka  lühivõlgade  kattekordaja)  suurem  ja  samaaegselt  ka  reaalsem  kui 
teiste meetodite rakendamisel. 
Kui maksevõime on korrast  ära, siis ei  juhtu veel  midagi  hullu, oluline et  kapitali struktuur on 
korras.  Likviidsuskordajat  võrrelda  võlakordajaga  –  kui  lühiajaline  maksevõime  on  madal,  kas 
siis  saame  võtta  laenu.  Mittekorras  maksevõime  võib  näidata  ka  seda,  et  oleme  näiteks 
üleinvesteerinud. 
Hinnangu andmiseks võib kasutada järgmist hindamisskaalat: 
 
      hea    rahuldav  mitterahuldav        üle 1,2   0,8-1,2   alla 0,8    
Tootmisvarudega kaetuse kordaja näitab, kui suur lühiajalistest kohustistest on kaetud ainult 
varudega.  
 
 
          tootmis– ja kaubavarud  Tootmisvarudega kaetuse kordaja = ---------------------------------- 
          lühiajalised kohustised   
Likviidsuskordaja  (quick  ratio)-  happetest  näitab,  mitu  korda  likviidse  käibevara  maksumus 
ületab lühiajaliste kohustuste summat, st käibevarast on lahutatud maha väiksema likviidsusega 
käibevarad  (varud  ja  ettemaksed).  Happetesti  puudusena  võib  mainida  asjaolu,  et  turustatavad 
väärtpaberid  võetakse  arvele  soetushinnas  (seoses  uue  seadusega  õiglases  väärtuses  või 
korrigeeritud soetusmaksumuses) ning praktikas neid seni tavaliselt ümber ei hinnatud. Seetõttu 
võib  turustatavate  väärtpaberite  bilansiline  maksumus  oluliselt  erineda  nende  maksumusest 
turuhinnas.  
    käibevara – varud - ettemaksed 


  33  Happetest =--------------------------------------- 
    lühiajalised kohustised  Suhtarvu peaks kasutama tingimustes, kui ladu on väga suur ja selle ringluskiirus näib aeglane. 
Happetesti  arvutamisel  vaadeldakse  tinglikku  olukorda:  kui  mingil  põhjusel  firma  lõpetaks 
tegevuse,  kas  ta  saaks  siis  oma  lühiajalised  kohustused  kaetud  või  mitte.  Tänapäeval  peetakse 
heaks kui happetesti väärtus on vähemalt 0,9. Näitaja arvväärtust mõjutab muude tegurite kõrval 
ka  firma  tegevusvaldkond.  Selle  näitaja  kasutamisel  peab  rohkem  kui  eelneva  puhul  jälgima 
tegevusalade keskmisi. Näiteks kui eelmise näitaja järgi kuulub ettevõte tugevamate hulka, kuid 
happetesti  järgi  mitte,  siis  tuleb  uurida  varude  käibekiirust.  Antud  suhtarvu  kasutamisel  tuleb 
teadvustada ka ohtu, et kõik bilansis kajastatud lühiajalised nõuded ei pruugi laekuda. 
Hindamisskaala võib olla järgmine: 
      hea    rahuldav  mitterahuldav        üle 0,8   0,6-0,8   alla 0,6   
Rahaliste vahendite tase (cash ratio)- näitab, kui suures osas on lühiajalised kohustised kaetud 
kõrglikviidse  varaga.  Ta  näitab,  kui  suure  osa  lühiajalistest  kohustistest  on  ettevõte  võimeline 
tasuma kohe.  
        raha + väärtpaberid  Maksevalmiduse kordaja =--------------------------------- 
Rahaliste vahendite tase  lühiajalised kohustised   
Selle näitaja arvväärtus võib olla väiksem kui 0,2. Alumine piir sõltub konkreetsest ettevõttest ja 
majandusharust.  Arenenud  riikide  praktika  kohaselt  on  piisav,  kui  raha  ja  rahalähendite 
kogusumma  moodustab  5-10%  koguvarast.  Levinud  on  ka  arvamus,  et  raha  peaks  olema  1/10 
kuukäibest. Üldine suund peaks olema selline, et raha ja pangakontode jäägid oleksid võimalikult 
väiksed  ning  kogu  vaba  raha  oleks  kasutatud  otstarbekalt  -  investeeritud  väärtpaberitesse  või 
välja laenatud. Pole mõtet hoida vaba raha või investeerida teda käibevarasse, vaid panna hoopis 
põhivaradesse.  Meil  on  ka  firmasid,  kel  polegi  midagi  vaba  rahaga  peale  hakata,  ta  maksab 
dividende.  
 
Hindamisskaala võib olla ka järgmine: 
      hea    rahuldav    mitterahuldav        üle 0,05  0,03-0,05    alla 0,03   
Peame olema ettevaatlikud tehingutega, mis võivad muuta bilansi ühte poolt – hetketehingud.  
 


  34  3.2 Pikaajalise maksevõime hindamine  
 
Ettevõtte pikaajalisest maksevõimest on huvitatud:    omanik, sest ainult maksevõimeline ettevõte suudab teenida kasumit;    ettevõttega pikaajalisi lepinguid sõlminud tarnijad;    pangad;    töötajad.  Ettevõte on huvitatud omakorda enda partnerite pikaajalisest maksevõimest. 
 
Kapitali struktuuri hindamine on suhteliselt lihtne ja annab esmasel vaatlemisel väga hea ülevaate 
pikaajalise maksevõime ühest peamisest alusest. 
Bilansis  kajastatakse  kapital,  kui  vara  abstraktne  katteallikas  passivas.  Bilansiline  kapital 
iseloomustab  minevikus  ettevõtte  käsutusse  antud  finantsvahendite  suurust  ja  päritolu,  selle 
saamise  allikaid.  Kapital  vara  katteallikana  bilansi  passivapoolel  on  seega  omapärane 
“meenutuskirje”,  mis  näitab,  kui  palju  finantsvahendeid  kunagi  saadi  ja  kas  saadud  vahendid 
pärinevad ettevõtte omanikelt või võlausaldajatelt. Tulenevalt sellest jaguneb kapital:    ettevõtte omanikelt ilma ajalise piiranguta saadud omakapitaliks;    ettevõtteväliselt (võõrastelt) isikutelt piiratud ajaks saadud võõrkapitaliks (laenud).   Tekib  küsimus,  kas  ja  kuidas  mõjutab  nende  vahekord  firma  mitmesuguseid  näitajaid,  nagu 
kasumi  saamist,  stabiilsust,  makse-,  ja  konkurentsivõimet  jne.  Omakapitali  on  defineeritud  kui 
vähimat rahakogust, mille investeerimisel ärisse on omanike käsutuses krediidivõimeline firma. 
Firma eesmärgiks on muuta oma kapitali väärtus maksimaalseks ehk leida selline omakapitali ja 
laenukapitali suhe, mille juures kapitali väärtus saavutaks maksimaalse suuruse, mis on kapitali 
optimaalne struktuur.  
 
Kui ettevõte soovib oma tegevust laiendada, on tal vajalike rahaliste vahendite hankimiseks kaks 
võimalust: 1) aktsiakapitali suurendamine ja 2) laenu võtmine. Võõrkapitali võtame selle pärast, 
et tulevastel perioodidel kasumit saada ja omakapitali suurendada.  
Võõrkapitali kasutamise suhtarvude alusel saab otsustada, mil määral  ettevõte kasutab laenatud 
vahendeid  ja  firma  võimet  võõrvahendite  kasutamisega  seotud  fikseeritud  maksete  (intresside) 
tasumiseks.  
Finantsvõimenduse  all  mõistetakse  laenuvahendite  kasutamise  astet.  Kui  finantseerimises 
suureneb  laenatud  vahendite  osa,  siis  tõuseb  finantsvõimendus  ja  risk,  kuna  ettevõttel  on  vaja 
täiendavaid  vahendeid  intresside  ja  laenude  tasumiseks.  Kui  firma  ei  ole  võimeline  tasuma 
võlgasid, ootab teda pankrot. Finantsvõimendus selleks, et kasumit teenida. Mida pikem on õlg, 
seda suurem on risk.  
Olgugi  et  laenatud  vahendite  kasutamine  on  seotud  riskiga,  annab  see  ka  võimaluse  tulude 
kasvuks.  Soodsa  finantsvõimenduse  juures  teenib  ettevõte  laenuvahenditelt  rohkem,  kui  ta 
maksab nende kasutamise eest (investeeringute tasuvus on kõrgem, kui intressimäär). 
Pikaajalise  maksevõime  suhtarvud  näitavad  lisaks  pikaajalisele  maksevõimele  ka 
finantsvõimenduse osatähtsust (kapitali struktuuri) ja rolli ettevõttes. 
 
Finantsvõimenduse taset mõõdetakse järgmiste suhtarvude abil:  1) võlakordaja, 
2) soliidsuskordaja, 
3) kohustiste ja omakapitali suhe, 


  35  4) kapitaliseerituse kordaja, 
5) maksejõulisuse kordaja, 
6) intresside kattekordaja.   
Võlakordaja (total debt ratio)- näitab, kui suurt osa ettevõtte varadest finantseeritakse laenatud 
vahenditega.  
 
    kohustised  Võlakordaja =-------------------- x 100 
    varade maksumus   
Kõrge  võlakordaja  näitab,  et  ettevõtte  varasid  finantseerivad  põhiliselt  kreeditorid,  mitte  aga 
omanikud. Kreeditoride seisukohalt on vastuvõetavam, kui antud näitaja on madal või mõõdukas, 
kuna siis on tõenäolisem,  et  nad on ettevõtte finantsraskuste korral  enam  kaitstud.  Võlakordaja 
õige  väärtus  sõltub  paljudest  teguritest,  sh  ka  majandusharu  teiste  ettevõtete  vastavatest 
näitajatest, laenu saamise võimalustest, tulude stabiilsusest.  
Võlakordaja ei tohiks olla suurem kui 60-70 %. Peaks säilima nn kangiefekt.  
 
Soliidsuskordaja  (equity  ratio)  -  näitab,  kui  suurel  määral  on  firma  vara  finantseeritud 
omakapitaliga.  
 
      omakapital  Soliidsuskordaja =---------------------- x 100 
      kogukapital   
Soliidsuskordaja peaks olema vähemalt 30-40 %. 
 
Tulenevalt  eesti  äriseadustikust  peab  ettevõtte  omakapital  olema  suurem  kui  pol  osa-  või 
aktsiakapitalist, kuid mitte väiksem kui osa. Või aktsiakapitali seaduses toodud miinimumsuurus. 
Paljud  ettevõtted  püüavad  siiski  omakapitali  kui  tavapäraselt  kallima  kapitaliliigi  osatähtsust 
vähendada, mille võib tingida ka omanike soov ettevõtlusest püsivalt dividende saada. Väiksem 
omakapital tähendab ka väiksemat võimalikku kaotust omanikele ning suhteliselt suuremat risiki 
võlausaldajatele. 
 
Kohustiste  ja  omakapitali  suhe  (debt-equity  ratio)-  kajastab  kohustiste  suhet  omakapitali, 
iseloomustades  võõrkapitali  kasutamisega  seotud  riski.  Antud  suhtarv  on  seotud  eelmiste 
näitajatega. 
          kohustised  Kohustiste ja omakapitali suhe =----------------- 
          omakapital   
Mida  suurem  on  võõrkapital  omakapitaliga  võrreldes,  seda  enam  laieneb  omaniku  risk  ka 
kreeditoridele ning viimastel suureneb risk oma raha mitte tagasi saada. Samas muutub ettevõtte 
finantsolukord ebastabiilsemaks. Näiteks Iirimaal nõutakse, et oleks 1/1. Vahel kasutatakse antud 
valemis  kohustuste  üldsumma  asemel  ainult  pikaajaliste  kohustiste  summat,  mis  on  püsivaks 
võõrkapitali arvel finantseerimise allikaks.  


  36  Kapitaliseerituse  kordaja  (long-term  debt  ratio)-  iseloomustab  pikaajaliste  kohustiste 
osatähtsust  pikaajalistest  finantseerimisallikatest.  Põhivarasid  finantseeritakse  pikaajaliste 
kohustiste  või  omakapitali  arvelt.  Mida  kõrgem  on  see  näitaja,  seda  enam  võib  investoritel  ja 
pankadel tekkida kahtlusi ettevõtte maksevõimes pikaajalisel perioodil. Suhtarv 0,5-0,6 võib veel 
olla  vastuvõetav,  kuid  sellest  suurem  kordaja  sunnib  pikaajalisi  investoreid  oma 
investeerimiskavade koostamisel olema võrdlemisi passiivsed.  
 
          pikaajalised kohustised  Kapitaliseerituse kordaja =------------------------------------------------ 
        pikaajalised kohustised + omakapital   
 
Maksejõulisuse  kordaja  (solvency  ratio)  iseloomustab  majandusüksuse  pikaajalist 
maksejõulisust.  
 
          puhaskasum  Maksejõulisuse kordaja =------------------------------------------------------ 
        pikaajalised kohustised +lühiajalised kohustised   
Maksejõulisuse kordaja aktsepteeritav väärtus on tegevusharuti erinev. USA finantsanalüütikute 
„rusikareegel“:  kui  kordaja  arvväärtus  on  kõrgem  kui  20%,  siis  on  majandusüksuse 
finantsseisund hea. 
 
 
Intresside  kattekordaja  (times  interest  earned)-  mõõdab  ettevõtte  võimet  katta  intressikulud 
ärikasumi arvelt. 
 
 
        ärikasum + finantstulud  Intresside kattekordaja =---------------------------------- 
        intressikulud  Selle  näitaja  kõrge  väärtus  räägib  sellest,  et  ettevõttel  pole  raskusi  intresside  tasumisel.  Madal 
intresside tasumise võime tähendab riski kreeditoridele. Seega võib  ettevõte sattuda raskustesse 
täiendavate  finantseerimisallikate  otsimisel.  Kui  see  näitaja  on  2  või  enam,  siis  pole 
muretsemiseks  põhjust.  Jälgida  tuleb  ka  kassapõhist  intresside  kattekordajat,  mis  leitakse 
rahavoogude aruande alusel. 
 
          Rahavoog äritegevusest + makstud intressid  Kassapõhine intresside kattekordaja =------------------------------------------------------ 
            Makstud intressid 


  37  4. Efektiivsuse (tegevustulemuse) ja tootlikkuse hindamine - aktiivsusnäitajad 
 
4.1 Efektiivsuse hindamine 
 
Efektiivsuse  e  tegevustulemuse  analüüs  vaatleb,  kuidas  ettevõte  on  kasutanud  oma  varasid 
esmaste  tegevustulemuste  –  kulude  ja  tulude  –  loomisel.  Mõningatel  juhtudel  ei  näita  need 
efektiivsust.  Näiteks kui  käive on varade kohta  väga suur, ent ettevõte on kahjumis,  siis sellist 
varade kasutamist ei saa nimetada efektiivseks. 
Ettevõtte  majandustegevuse  efektiivsus  määratakse  ära  nelja  komponendi  –  varade,  kulude, 
tulude ja kasumi – vaheliste seoste ja proportsioonidega. 
 
Oluline on käive, esialgu tuleb kasum unustada ja turg kätte saada.  
Ettevõte peab suutma hinnata, kui kiiresti raha liigub. 
Tegevustulemuse analüüsi peamised näitajad on:  1) debitoorse võlgnevuse käibesagedus; 
2) debitoorse võlgnevuse kestus päevades e debitoorse võlgnevuse käibevälde; 
3) lühiajaliste kohustuste käibekordaja; 
4) lühiajaliste kohustuste käibevälde; 
5) varade käibekordaja; 
6) põhivarade käibekordaja; 
7) varude käibekordaja; 
8) varude käibevälde; 
9) talitustsükkel; 
10) finantseerimistsükkel.   
Debitoorse  võlgnevuse  käibesagedus  (receivables  turnover)  näitab,  mitu  korda  keskmiselt 
ületab  käive  debitoorset  võlgnevust  e  ta  näitab,  mitu  korda  keskmiselt  toimub  lühiajalise 
võlgnevuse tasumine aruandeperioodil.  
 
                müügitulu  Lühiajalise võlgnevuse käibekordaja = ------------------------------------------------------------------- 
               lühiajaline võlgnevus - ostjate ettemaksed (keskmine)   
Debitoorne  võlg  esitatakse  koos  käibemaksuga,  mille  olemasolul  tuleb  see  arvutusteks  maha 
arvata. Müügitulu peaks sisaldama ainult põhitegevusega seotud müügitulu. 
 
Debitoorse võlgnevuse käibevälde näitab keskmist nõuete laekumise aega päevades. 
Nimetatud  näitaja  kõrge  väärtus  räägib  nõuete  kõrgest  konverteeritavusest  rahalisteks 
vahenditeks,  samal  ajal  võib  see  ka  näidata,  et  ettevõte  on  kehtestanud  range  järelmaksumüügi 
poliitika: võlgnikud peavad arved lühikese ajaga tasuma. 
 
             360  Debitoorse võlgnevuse käibevälde =---------------------------------- 
          lühiajalise võlgnevuse käibekordaja   


  38  Mida kiiremini maksavad ostjad neile lähetatud kauba eest, seda tugevam on ka antud ettevõtte 
finantsiline olukord (maksevõime). Väga kiireks raha laekumise ajaks võib lugeda alla 30 päeva, 
kuid võrdluse aluseks tuleb võtta siiski lepingus olev tähtaeg. Aasta pikkuseks võib võtta nii 365 
kui  ka  360  päeva.  Eestis  rohkem  360  päeva.  Olulised  on  korralikud  lepingud,  faktooringu 
kasutamine, kus ettevõte loovutab oma nõude ostja vastu faktooringufirmale ehk faktorile, saades 
selle eest vastu raha. Ettevõtte klient tasub arve mitte kauba või teenuse müüjale vaid faktorile: 
regressiõigusega ja regressiõiguseta faktooringud. Esimese puhul jääb makserisk nõude „müüja“ 
kanda  ja  teise  puhul  jääb  makserisk  faktori  kanda.  Faktooring  on  mõnevõrra  kallim 
finantseerimise viis kui pikaajaline pangalaen (intress, teenustasu, kindlustus). 
Kui  laekumisaeg  ületab  tunduvalt  ostjatele  antava  arve  tasumise  tähtaega,  siis  tähendab  see,  et 
lühiajalise võlgnevuse muutumine rahalisteks vahenditeks võtab palju aega ehk teisiti öeldes on 
klientide valik olnud halb. Pikk raha laekumise aeg vähendab likviidsust ja mõjutab negatiivselt 
ettevõtte  võimet  lühiajaliste  finantskohustuste  tasumisel.  Väga  lühike  raha  laekumise  aeg  võib 
tähendada väikest müügi mahtu.  
Seda näitajat võib arvutada ka nii: 
 
            debitoorne võlg – ostjate ettemaksed  Debit võlgnevuse kestus päevades = ------------------------------------------------------- 
            müügitulu keskmiselt päevas   
 
Ostjatelt  laekumata  arvete  ja  müügitulu  suhe  võrdleb  ostjatelt  laekumata  arvete  all  kinni 
olevat  rahasummat  igakuiselt  müügituluga.  See  võimaldab  paremini  jälgida  ostjatelt  laekumata 
arvete  suurenemist  ja  siduda  ostjatelt  laekumata  arved  müügituluga  ning  analüüsida  ostjatelt 
laekumata arvete muutumist igakuuliselt. Seda näitajat kasutatakse lisaks müüdunud perioodide 
analüüsile ka prognoosimisel kui ka eelarvestamisel. 
 
              ostjatelt laekumata arved  Ostjatelt laekumata arvete ja müügitulu suhe=--------------------------------------------- 
                müügitulu   
Lühiajaliste  kohustuste  käibekordaja  (payables  turnover)  (kreditoorse  võla  käibesagedus) 
näitab, mitu korda keskmiselt toimub lühiajaliste kohustuste tasumine aruandeperioodil. Sarnaselt 
debitoorse võlgnevusega tuleb eraldada võlgnevuses käibemaksu osa. 
 
              müüdud kaupade kulu  Lühiajaliste kohustuste käibekordaja = -------------------------------------------------------- 
            keskmine kreditoorne võlgnevus    
 
Lühiajaliste  kohustuste  käibe(kulu)välde  näitab  keskmist  kreditoorse  võlgnevuse 
maksetähtaega päevades.  
 
                  360  Lühiajaliste kohustuste käibe(kulu)välde = ------------------------------------------------------------- 
                               lühiajaliste kohustuste käibekordaja 


  39   
Varade  käibekordaja  (total  asset  turnover)  ehk  käibesiduvus  ehk  tootlus  näitab,  kui 
intensiivselt  kasutati  firma  koguvara  müügitulu  genereerimisel.  Varade  tootlus  näitab,  mitu 
müügi netokäibe eurot tuleb ühe varasse investeeritud euro kohta. 
  
        müügitulu  Varade käibekordaja = ---------------------------------  
      varade keskmine maksumus   
Mida kõrgem on selle näitaja väärtus, seda kõrgem on varade kasutamise efektiivsus.  
 
Põhivarade käibekordaja (fixed asset turnover) – näitab, kui efektiivselt kasutati firma 
põhivara müügitulu genereerimisel- kui palju müügitulu saadi põhivarasse investeeritud iga euro 
kohta.  
 
          müügitulu  Põhivarade käibekordaja = ---------------------------------------- 
        põhivarade keskmine maksumus   
Kõrge käibekordaja näitab reeglina seda, et  põhivarasid  kasutatakse efektiivselt. Madal  kordaja 
räägib  liigsetest investeeringutest põhivarasse ja  vähesest  müügikäibest.  Põhivara käibekordajat 
mõjutavad  ka  sellised  tegurid  nagu  põhivara  maksumus,  kasutamise  aeg,  amortisatsiooni 
arvutamise  meetodid  ning  liisingu  korras  põhivarade  kasutamise  aste.  Kui  me  kasutame 
arvutustes  põhivara  soetusmaksumust,  mitte  aga  jääkmaksumust,  siis  põhivara  vanus  rolli  ei 
mängi. Siinkohal oleks siiski õigem aluseks võtta põhivara jääkmaksumus ehk see põhivara, mis 
osales  müügitulu  teenimisel.  Selle  näitaja  kasutamine  on  eriti  mõttekas  kapitalimahukate 
majandusharude ettevõtetes.  
 
Varude käibekordaja (inventory turnover) - näitab, mitu korda perioodi jooksul on firma varud 
keskmiselt ära müüdud.  
        müüdud toodete kulu (müügitulu)  Varude käibekordaja =  ----------------------------------------------- 
        varude keskmine maksumus   
Varude  käibekordaja  iseloomustab  varude  käibekiirust.  Mida  suurem  on  käibesagedus,  seda 
kiirem on raha laekumine. 
Kreeditorid  käsitlevad  varu  madalat  käibesagedust  firma  likviidsusriski  suurendava  tegurina 
(lattu  seisma  jäänud  tooted  riknevad,  iganevad).  Liiga  suur  arvväärtus  võib  tähendada,  et 
klientidele antavad maksetähtajad on lühikesed ja/või välditakse müüki suure riskiga klientidele.  
Varude käibekordaja kõrge arvväärtus viitab üldjuhul varude efektiivsele kasutamisele müügitulu 
genereerimisel. Tuleb aga silmas pidada, et varude käibekordaja on mõjustatud varude arvestuse 
meetodist:  hindade  pideva  tõusu  juures  on  FIFO-  meetodi  rakendamisel  näitaja  arvväärtus 
väiksem kui kaalutud keskmise meetodi rakendamisel. Varude käibekordaja arvväärtus erineb ka 
majandusharuti.  Toidukaupade  ketti  omaval  firmal  on  see  tunduvalt  suurem  kui  automüügiga 
tegeleval firmal. Gaasitootmisega tegelevas firmas, kus varu hoitakse vähe, võib see näitaja olla 


  40  30. Rusikareegliks on pakutud 6-7 käibekorda, kuid see ei kehti iga ettevõtte kohta.  Tähelepanu 
tuleb pöörata järgmisele:     kas kõik varud on seotud ettevõtte põhitegevusega;    kas  majandusaasta  lõpu  varude  jäägis  ei  ole  kõrvalekaldeid  -  nende  esinemisel  tuleks  kasutada keskmisi;    kas  kasumiaruandest  saab  eraldada  selle  osa  kuludest,  mis  puudutab  ainult  varude  kasutuselevõttu või müüki.   
Varude käibe(kulu)välde - väljendab varude käibekiirust päevades ning näitab, kui pika aja 
jooksul varud keskmiselt ära müüakse. Üldjuhul ei peaks kaubavaru maksumus ületama 80% 
puhaskäibekapitalist. Väikese jaeettevõtte kaubavaru ei tohiks olla suurem tema 
puhaskäibekapitalist. Toidukaupluse varude normaalseks käibevälteks loetakse 12-15 päeva.  
          360  Varude käibe(kulu)välde = ----------------------------- 
        varude käibekordaja   
Nii  varude  käibesagedus  kui  käibevälde  on  käibekiiruse  näitajad.  Varude  käibekiiruse 
suurenemine  võib  olla  tingitud  nõudluse  suurenemisest,  varude  soetusraskustest,  soetushindade 
langusest  jne.  Varude  käibekiiruse  languse  võivad  tingida  mittelikviidsed  (iganenud)  varud, 
realiseerimisraskused, ülenormatiivsete varude soetamine, soetushindade tõus, ettevõtte poliitika 
muutus jne. Arenenud riikides on varude käibekiirus seoses täppisajastuse strateegia evitamisega 
oluliselt kasvanud, kuna varusid püütakse hoida minimaalsetena.  
Nii  varude  käibekordaja  kui  ka  käibevälte  näitajad  on  võimalik  arvutada  kas  varude  kohta  või 
eraldi tootmisvarude (tooraine, materjalid jne), lõpetamata toodangu ja valmistoodangu kohta.  
 
Talitustsükkel  s.o  ajaperiood,  mil  vastavad  tootmisvarud  konverteeritakse  valmiskaupadeks  ja 
need  omakorda  veel  nõueteks  ostjate  vastu.  Tootjaettevõttes  see  hõlmab  järgmist  ahelat:  toore, 
materjal- pooltoodang- valmistoodang laos- valmistoodangu lähetamine ostjale / arve esitamine.  
 
Talitustsükkel = debitoorse võlgnevuse käibevälde + varude käibe(kulu)välde 
Mida kiiremaks ettevõte suudab selle tsükli teha, seda parem. 
 
Finantseerimistsükkel  ehk  raha  konversioonitsükkel  (cash  conversion  cycle),  näitab  aega, 
mis kulub toorme ostust raha lõpliku kättesaamiseni müügist. Ehk ta on päevade arv, mille jaoks 
peab ettevõte otsima täiendavaid rahalisi vahendeid, et finantseerida ettevõtte äritegevuse tsüklit 
materjali  ja  kauba  saabumisest  raha  laekumiseni  klientidelt.  Mida  pikem  on  raha 
konversiooniperiood,  seda  rohkem  tuleb  teha  investeeringuid  käibevarade  soetamiseks.  Raha 
konversiooniperioodi  vähendamiseks  tuleb  vähendada  keskmist  varude  ja  ostjatelt  laekumata 
arvete  konversiooniperioodi  ning  suurendada  keskmist  tarnijatele  tasumata  arvete  laekumise 
perioodi (lühiajaliste kohustuste käibevälde). Mida pikem on ettevõtte finantseerimistsükkel, seda 
suurem on lühiajaline likviidsusrisk. Efektiivne oleks klientidelt raha kätte saada nii kiiresti kui 
võimalik ja tarnijatele tasuda nii hilja kui võimalik, lähtudes kokkulepetest. Põhjus on selles, et 
osaliselt  võib  tarnijatele  raha  käsitleda  tasuta  allikana.  Siiski  tuleks  leida kompromiss,  et  hilise 
maksmisega mitte rikkuda häid  ärisuhteid. Näiteks soetatakse varud, mille eest  tuleb tasuda 30 
päeva pärast, varudest toodetud lõpptoode müüakse 30 päeva pärast varude soetust ning kliendid 
tasuvad toodete eest kohe. Sellisel juhul on  raha konversioonitsükkel 30+0-30=0. See tähendab, 


  41  et täiendavaid rahalisi vahendeid investeerida tootmisse pole vaja. Kui raha konversioonitsükkel 
on negatiivne, saab ettevõte tavaliselt toodangu müügist raha kiiremini kui selle eest tasuda tuleb. 
Vastasel  juhul  peab  ise  raha  enne  ära  maksma  ning  see  võib  omakorda  tekitada  vajaduse 
käibevaradesse täiendavalt investeerida. 
 
Finantseerimistsükkel = talitustsükkel – lühiajaliste kohustuste käibevälde 
 
Samuti on vaja leida, mitmeks päevaks jagub ettevõttes käibekapitali.  
          keskmine puhaskäibekapital  Puhaskäibekapitali piisavus = ----------------------------------------------- 
          müüdud kaupade kulu päevas   
Samuti  tuleb  jälgida  ostjate  debitoorse  võla  kestust  päevades  ja  lühiajaliste  kohustuste 
käibeväldet. Kumb on suurem?  
 
4.2 Tootlikkus  
 
Maailma  majandusajalugu  on  näidanud,  et  tootlikkus  on  majanduskasvu  ja  konkurentsivõime 
põhitegur nii makro- kui  mikrotasandil. Tootlikkus tuleb käsitleda laiemalt,  s.o mitte ainult töö 
tootlikkusena  ehk  tööviljakusena,  vaid  kõigi  majandusressursside  (kapital,  maa,  tööjõud, 
tooraine, energia, informatsioon) efektiivsuse indikaatorina (Kalle 2007).  
Eesti  Entsüklopeedia  defineerib  tootlikkust  kui  süsteemi  (riigi,  regiooni,  ettevõtte  vms)  teatava 
väljundi  (toodangu,  teenuste)  ja  kulutatud  sisendite  (maa,  kapitali,  töö,  materjali,  energia  vms) 
suhet. Üldjuhul põhineb tootlikkuse olemus ja mõõtmine järgneval baasvalemil: 
 
        Väljund(id)      Toodang (teenused, resultaat)      Tootlikkus = ---------------------=------------------------------------          Sisend(id)      Tehtud kulutused   
Kui  väljundid  ja  sisendid  on  mõlemad  naturaalühikutes  (tk,  kg,  m  jmt),  siis  võib  nende  suhet 
nimetada tehniliseks tootlikkuseks. Seda näitajat ei mõjuta hinnad. Kui aga väljundid ja sisendid 
on  rahalises  väljenduses,  siis  võib  nende  suhet  nimetada  majanduslikuks  tootlikkuseks.  See 
näitaja on seotud sisendite ostuhindadega ja väljundite müügihindadega. 
Tootlikkuse  kasvu  tagab  tegutsemine  efektiivselt  ja  säästlikult.  Teisalt  võib  säästlikkus  viia 
efektiivsusele, kuid mitte alati. Ettevõte võib tegutseda säästlikult, kuid ebaefektiivselt, kui tema 
toodangut  ei  osteta  turul  ja  seega  ei  saavutata  eesmärke,  ning  vastupidi:  ettevõte  võib  olla 
efektiivne, kuid mitte säästlik. 
Tootlikkustena  on  käsitletud  ka  kasumi  kaudu  leitavaid  suhtarve,  kuid  sisuliselt  on  nad  aga 
rahandussuhtarvud (rentaablus, tulusus). Tootlikkus tuleks arvutada eelkõige, lähtudes toodangu 
(teenuste) mahust, müügitulust või lisandväärtusest teatud kulude (töötatud tunnid, töötajate arv, 
palk, materjalid, energia, kogukulud) suhtes. 
Tuntuimaks  töö  tootlikkuseks  on  tööviljakus  (nimetatud  ka  tööjõu  tootlikkuseks,  töö 
produktiivsuseks,  tööjõudluseks,  töötootluseks)  kui  teatud  ajaühikus  valmistatud  toodangu  või 
osutatud teenuse mahu ja kulutatud tööaja või tööjõu suhe. 
Töö efektiivsusena võidakse käsitleda ettevõtte kasumi ja palgakulude suhtarvu. 


  42  Tootlikkuse  analüüsimisel,  prognoosimisel  ja  plaanimisel  esinevad  mõisted  “tootlikkuse  kasvu 
tingimused”, “tootlikkuse tegurid”, ja “tootlikkuse reservid”. 
Tootlikkuse  kasvu  tingimuseks  (eelduseks)  on  mingid  protsessid  ja  ilmingud,  mis  võivad 
kiirendada  või  aeglustada  tootlikkuse  kasvu,  tootlikkuse  tegurite  mõju  (looduslik-klimaatilised 
tingimused, riigi majandus- ja sotsiaalpoliitika, infrastruktuur, konkurents jt). Tootlikkuse tegurid 
ettevõttes  on  need,  mille  mõjul  muutub  tootlikkuse  tase  ja  dünaamikaks  ning  mis  on  ettevõtte 
poolt  reguleeritavad  ja  kontrollitavad.  Tootlikkuse  reservid  (kasvu  võimalused)  ettevõttes  on 
tootlikkuse tegurite ärakasutamata või halvasti kasutatud võimalused.  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Joonis 1. Tootlikkuse formeerumise üldskeem 
 
Tootlikkuse  suurendamiseks  tuleb  olemasolevate  üldtingimuste  juures  määratleda  tootlikkuse 
tegurid  ja  otsida  nende  reserve,  mida  oleks  otstarbekas  kasutusele  võtta.  Kõik  see  eeldab 
tootlikkuse mõõtmist, hindamist ja analüüsi, prognoosimist ja planeerimist, abinõude evitamist ja 
stimuleerimist  ehk  kokkuvõtlikult  –  tootlikkuse  kasvu  terviklikku  juhtimist.  Tootlikkuse  kasvu 
juhtimiseks  tuleb  esmalt  tema  taset  mõõta.  Tuleb  määrata  tootlikkuse  mõõtmise  hierarhia 
tasandid  ettevõttes,  valida  otstarbekad  mõõtmismeetodid  ja  näitajad,  seostada  need 
raamatupidamissüsteemiga  (toodangu,  teenuste  ja  kulude  arvestusega)  ning  tootlikkuse  teiste 
juhtimisfunktsioonide vajadustega. 
Kui tootlikkuse tase on mõõdetud, tuleks saavutatud tulemusi hinnata ja analüüsida. Tootlikkuse 
prognoosimine  ja  sellele  järgnev  plaanimine  aitavad  vähendada  ettevõttevälistest  teguritest 
johtuvat määramatust, minimeerida riski ning seega kindlustada tootlikkuse kasvu.  
  Protsessid  Süsteem  Sisendid (I)  Väljundid (O)  O  I  tööjõud  kapital  energia  materjal  info  tooted  teenused  Tootlikkus    Töö tootlikkus 
  Kapitali tootlikkus 
  Energia tootlikkus 
  Materjalitootlikkus 
  Seadmete tootlikkus 
  Protsessi tootlikkus 
  Osakonna tootlikkus    Ettevõtte tootlikkus 


  43   
Tootlikkuse mõõtmine 
 
Tootlikkuse mõõtmismeetodid tulenevad üldjuhul viisist või mõõtühikuist, milles on fikseeritud 
tootlikkusnäitaja  (suhtarvu)  lugeja,  s.o  väljund  (toodang,  teenused,  resultaat).  Vastavalt  sellele 
tuntakse põhiliselt kahte tootlikkuse mõõtmismeetodit:  1)  naturaalne (väljund on naturaalühikutes: tk, kg, m, operatsioon jmt); 
2)  väärtuseline (väljund on rahaühikutes: euro, dollar jmt).  Tootlikkuse  naturaalne  mõõtmismeetod  on  otsene  mõõtmine,  kusjuures  ideaalkujul  peaksid  ka 
tootlikkusnäitajate  sisendid  olema  (kulud)  olema  naturaalühikutes.  Tootlikkuse  naturaalse 
mõõtmismeetodi kasutamine on täielikult põhjendatud ainult siis, kui     väljund on üheliigiline,    väljundi kvaliteet on stabiilne,     lõpetamata väljund puudub või tema jäägid on püsivad,    tootmise spetsialiseerimise ja koopereerimise tase on stabiilne,  
  ressursside erikulu ei muutu.  Tootlikkuse  väärtuseline  mõõtmismeetod  on  praktikas  ja  ettevõtte  tasandil  rohkem  kasutatav. 
Tüüpilisteks  väärtuselisteks  väljunditeks  on  ettevõtte  müügitulu,  kaubatoodang,  samuti  ka 
lisandväärtus.  Viimase  võib  lihtsustatult  leida  valemiga:  müügitulu  miinus  kulud  kokku  pluss 
tööjõukulud  (s.o  palgakulu  ja  sotsiaalmaksed)  pluss  põhivara  kulum.  Sel  viisil  leituna  saame 
kogulisandväärtuse.  Kui  põhivara  kulumit  arvesse  ei  võeta,  on  tegemist  puhaslisandväärtusega. 
Tootlikkuse  mõlema  mõõtmismeetodi  juures  saab  leida  mitmesuguseid  tootlikkusnäitajaid, 
olenevalt  milliste  sisenditega  (kuludega,  ressurssidega)  opereerime.  Sisendeid  võib  mõõta 
naturaalsetes, väärtuselistes või ajalistes (s.o tund, päev jm) ühikutes.  
Kombineerides  väljundi  kahe  mõõtmisviisiga  ja  sisendi  kolme  mõõtmisviisiga,  on  võimalik 
määratleda kuut tüüpi tootlikkuse näitajaid, kusjuures näitajate konkreetseid modifikatsioone on 
muidugi hoopis rohkem. 
Tüüpilisteks sisenditeks ettevõtte tootlikkuse mõõtmisel on tootmis-(teenindus)kulud (materjalid, 
kütus,  energia,  palgakulu,  põhivara  kulum  jm),  milledest  osa  (eelkõige  põhi-  ja  abimaterjalid, 
kütus ja energia, tööjõud) võidakse sisendkuluna arvesse võtta ka naturaalühikutes. 
 
                  Joonis 2. Tootlikkuse näitajate moodustamine (põhimõtteline skeem) 
  Väljund naturaal- ühikutes (tk, kg, m,  operatsiooni, jms)  Väljund rahaühikutes  (euro, dollar, jms)    Sisend naturaal- ühikutes (kg, 
inimest, jms)    Sisend ajaühikutes  (tund, päev, jms)  Sisend rahaühikutes  (euro, dollar, jms) 


  44   
Jagades naturaal- või väärtuselistes ühikutes väljundi(d) sisendkulu(de)ga saame nn 
traditsioonilised ehk klassikalised tootlikkuse näitajad:     osatootlikkus (teguritootlikkus) (partial productivity, single factor productivity)   
 
 
    teguri(kulude)rühma tootlikkus (multiple factor productivity, multifactor productivity)   
 
 
    kogu(ehk üld)tootlikkus (total productivity, total factor productivity)   
 
 
 
 
Tuntuimaks  osatootlikkuseks  on  tööviljakus  ehk  tööjõu  tootlikkus,  kus  sisendiks  on  tööga 
hõivatute  arv  või  töötajate  arv  ehk  tööjõud.  Kui  tööd  iseloomustav  sisend  on  väärtuselistes 
ühikutes  (palgakulu,  tööandja  kulud  tööjõule),  siis  saame  töö(jõu)  kulude  tootlikkuse.  Kui  aga 
töösisend  on  ajaühikutes  (töömahukus  tundides,  päevades  jms),  siis  tekivad  tunnitootlikkuse, 
päevatootlikkuse, vahetuse tootlikkuse jms näitajad.  
Olulise osatootlikkuse näitajad on materjali- ja energiatootlikkus, kusjuures sisendid võivad olla 
kas  naturaal-  või  rahalistes  ühikutes.  Kui  energia-  või  materjalitootlikkuse  juures  väljund  ja 
sisend  on  mõlemad  naturaalühikutes,  siis  on  tegemist  tüüpiliste  tehniliste  tootlikkustega. 
Seadmete  juures  võib  leida  tootlikkuse  kui  väljund  (toodangu  maht  naturaalselt  või  rahaliselt) 
jagatud  masintundide  arvuga  või  masinate  arvuga.  Üheks  spetsiifiliseks  osatootlikkuseks  on 
pinna tootlikkus, näiteks väljund tootmispinna kohta. 
Liites  tootlikkusnäitaja  nimetajas  kas  või  kaks  (kulu)elementi,  saame  mingi  teguri(ehk  kulude 
rühma) tootlikkusenäitaja. Üks klassikalisi teguri(kulude)rühma tootlikkusi on kujul  
 
 
 
 
 
Tootlikkusnäitajate eelistest ja puudustest annab ülevaate alljärgnev tabel. 
  Tabel 1. Tootlikkusnäitajate eelised ja puudused  Eelised  Puudused  Osatootlikkus  1.  Lihtne mõista ja interpreteerida 
2.  Lihtne andmeid hankida ja arvutada 
3.  Teatud osatootlikkused on kasutusel (ja  kättesaadavad) kogu majanduse ning  1.  Kasutada analüüsiks ainult  osatootlikkust võib olla eksitav ja viia 
kergesti valedele järeldustele  2.  Ei võimalda avada üldkulude    Väljund(id)  Töö + Kapital        Väljund(id)  Üks sisend  Väljund(id)  Mitu sisendit  Väljund(id)  Kõik sisendid 


  45  tegevusalade kohta  4.  Hea diagnostiline vahend (sageli koos  kogutootlikkuse näitajatega) teatud 
tootlikkuse probleemide lahendamiseks 
ja valdkondade arendamiseks  suurenemise põhjusi  3.  Võib suunata juhtkonna tähelepanu  valedele valdkondadele  4.  Keerukas seostada kasumiga  Teguri(kulude)rühma tootlikkus  1.  Andmeid suhteliselt lihtne hankida 
2.  Tavaliselt apelleerib ettevõtte  ökonomistide arvamusele  1.  Vahepealne näitaja - ei ole osa- ega  kogutootlikkus ning kasutamine on 
piiratud  2.  Vajalik konsensuse saavutamine  kuluderühma struktuuri suhtes  3.  Sageli ei ole selgust, mida lugeda  kapitali sisendiks  4.  Keerukas seostada kasumiga 
5.  Võrreldavaid andmeid ettevõtete ja  tegevusalade lõikes on raske hankida  Kogutootlikkus  1.  Võtab arvesse kõiki kvantitatiivseid  sisendeid ja väljundeid ning tagab 
seeläbi täpsema pildi ettevõtte tegelikust 
olukorrast  2.  Aitab avada erinevate ja üksikute  tegurite mõju  3.  Kasutatav tootlikkusläve leidmisel ja  kasumi/kahjumi tekkimise põhjuste 
analüüsimisel  1.  Andmeid on suhteliselt raske hankida  toodete lõikes ja andmete 
kogumissüsteem tuleb mõõdikule 
vastavalt konstrueerida  2.  Sarnaselt osa- ja teguri(kulude)- rühma  näitajatega ei võta arvesse 
immateriaalse vara mõju   
Töökulude  arvestusega  pole  suuri  probleeme  (s.o  kas  palgakulu  või  tööandja  kogukulud 
tööjõule),  küll  aga  nn  kapitalikuluga.  Kui  kapitalina  käsitleda  põhivara,  siis  selle  kulu 
arvestamisel on mitmeid võtteid (amortisatsioon jm). 
Tegurirühmana võib käsitleda ka tegevuskulusid (kokku), põhivara (kokku), käibevara (kokku), 
omakapital  (kokku) või  nende elementide teatud  liitmisis.  Tegurirühma tootlikkuse piirjuhus on 
kogutootlikkus. 
Kogu- ehk üldtootlikkuse puhul on tootlikkuse näitaja nimetajas tootmiskulud, kulud kokku või 
varad  kokku.  Varade  tootlikkus  iseloomustab  ühtlasi,  kui  suur  on  müügitulu  varadesse 
investeeritud iga euro kohta. 
 
Ettevõtte tootlikkusnäitajate moodustamise võimalused nähtuvad tabelist 2.    Tabel 2. Ettevõtte tootlikkusnäitajate moodustamine  Tootlikkuse  näitaja  Osatootlikkus  Teguri e kulude-  rühma tootlikkus  Kogutootlikkus  Lugeja (väljund)  Väljund naturaalühikutes või väärtuselises (rahalises) arvestuses  Nimetaja (sisend)    tootmiskuude mingi  üksikelement    tootmiskulude (- omahinna) mingite    müüdud toodete  (kaupade, teenuste) 


  46  naturaalses või 
rahalises 
väljenduses     töötajate ja/või  seadmete tööaeg     tootmis-(teenindus  )pind     tegevuskulude  mingi üksikelement     põhivara mingi  üksikelement 
naturaalses või 
rahalises 
väljenduses     käibevara mingi  üksikelement     omakapitali mingi  üksikelement   elementide summa     tegevuskulud kokku  või nende mingite 
elementide summa     põhivara kokku või  mingite elementide 
summa     käibevara kokku  või mingite 
elementide summa     omakapital kokku  või mingite 
elementide summa   kulu     kulud kokku  (tootmisomahind + 
tegevuskulud)     varad kokku    Tootlikkusnäitajate  piiritlemine  on  mõnevõrra  tinglik.  Nii  näiteks  energiatootlikkuse  kui 
osatootlikkuse juures (rahalises väljenduses) ei arvestata enamasti ainuüksi energiakuludega, vaid 
lisatakse  ka  kütusekulu  väärtus  ning  seega  oleks  nagu  tegemist  ka  teguri(kulude)rühma 
tootlikkusega.  Tootmiskulude  või  tootmisomahinna  tootlikkust  võib  aga  käsitleda  nii 
kogutootlikkusena kui ka teatava teguri(kulude)rühma tootlikkusena. 
Kõige  keerukam  on  tootlikkuse  mõõtmine  teeninduses  ja  nn  valgekraede  juures,  kus  pole 
võimalik  rakendada  tootlikkuse  baasvalemit,  vaid  tuleb  proovida  kasutada  tootlikkuse  nn 
kaudseid  näitajaid  (teatud  operatsioonide  täitmise  aeg,  tegelik  toote  valmissaamisaeg  võrreldes 
plaanituga jmt). 
 
Ettevõtte tähtsamate juhtimisfunktsioonide võimalikest tootlikkuse näitajatest annab ülevaate 
tabel 3. 
 
Tabel 3. Ettevõtte tähtsamate juhtimisfunktsioonide võimalikud tootlikkuse näitajad  Tootlikkus   
Juhtimis-
funktsioonid  Osatootlikkus  Teguri(kulude)  rühma  tootlikkus  Kogutootlikkus  Tootlikkuse  surrogaat-  näitajad  Tootmine  Toodang  Tööliste arv või  inimtunnid  Toodang  Palgakulu +  Kapitalikulu  Toodang  ∑Sisendid (kulud)  Normaeg  Tegelik aeg  - Seisakute %  Marketing  Müügimaht  Töötajate arv  turunduses  Müügimaht  Palgakulu +  Info  maksumus  Müügimaht  Turustuskulud  - Turuosa %  - Müüdud uute  toodete %  Finants- Müügimaht      Varade 


  47  arvestus  Finantspersonali  arv  rentaablus  (Kasum/  Koguvara)  Personali  juhtimine  Tööhõive  tehingute arv  Tööpäevade arv      - Tööjõu  voolavuse %  - Töölt  puudumise %  Arendamine  Arendustööde  maht  Teadus- ja  arendustege- vusega hõivatud 
töötajate arv või  nende inimtunnid    Arendustööde  maht  Arengu- ja  uurimiskulud  (investeeringud)  - Arendus- personali osakaal  %  - Uute toodete  osakaal  netokäibest ja/või  kasumist %   
Tootlikkuse näitajad arvutatakse vajalikus ajalises lõikes (tund, päev, vahetus, nädal, kuu, kvartal, 
aasta). 
 
Arenenud  riikide  ettevõtete  kogemused  tootlikkuse  mõõtmisel  on  näidanud  järgmiste 
probleemide olemasolu:     tootlikkuse mõõtmise eesmärkide ja tarbijate hägusus;     tootlikkuse näitajate lugeja ja nimetaja valik, nende võrreldavuse tagamine ajas ja ruumis;     ettevõttes domineerib ainult üks tootlikkuse näitaja, puudub näitajate süsteem;     tähelepanu  kontsentreeritakse  töö  tootlikkusele,  jättes  tagaplaanile  või  mõõtmata  teised  olulised tootlikkused;     sageli kasutatakse ainult tootlikkuse rahalisi näitajaid, mida aga mõjutavad hinnad;     tootlikkuse  näitajate  moodustamise  ja  ettevõtte  raamatupidamissüsteemi  (sh  kuluarvestuse) seostamine;     tootlikkuse  mõõtmissüsteemi  evitamise  motiveerimine,  töötajate  võimaliku  vastuseisu  ületamine;     tootlikkuse  mõõtmissüsteemi  evitamise  organisatsioonilise  mehhanismi  loomine  ja  funktsioneerimine;     mõõtmissüsteemi  juhitavuse,  täpsuse,  paindlikkuse,  kontrollitavuse,  majanduslikkuse  jt  kriteeriumide arvestamine.   Tootlikkuse mõõtmisel on käesoleval ajal väljaarendamisel info ja immateriaalse vara tootlikkuse 
mõõtmine ning samuti nn igakülgse ehk kõikehaarava tootlikkuse (mis arvestab nii materiaalset 
kui immateriaalset vara) arvutamine.  
Ettevõtte tootlikkuse näitajate arvutamisel tuleks arvestada järgmisi märkusi.  1.  Tööjõukulud  koosnevad  palgast  ja  sellelt  arvestatud  sotsiaalmaksust  ning  töötuskindlustusmaksust.   2.  Põhi-  ja  käibevara  aasta  keskmine  väärtus  arvutatakse  kui  aasta  alguse  ja  lõpu  väärtuse  aritmeetiline keskmine.   3.  Kogukasum on leitud kui realiseerimise netokäive miinus kulud.  
4.  Töötajate  keskmise  arvu  asemel  võib  kasutada  ka  tööga  hõivatud  isikute  keskmist  arvu,  kuhu  peale  töötajate  lülitatakse  ka  ettevõttes  töötavad  omanikud,  nende  tasuta  töötavad 
pereliikmed  jt  (vt  täpsemalt  Eesti  Statistikaameti  aastakogumiku  "Ettevõtete 


  48  majandusnäitajad" põhimõisted).   Lisandväärtus  on  arvutatakse  lihtsustatud  meetodil,  mida  võib  kasutada  kiir-  diagnostikas 
(analüüsis).  Täpsema  vastuse  lisandväärtuse  suurusest  võib  saada  Eurostati  (EL 
statistikaorganisatsioon) meetodiga, mille järgi lisandväärtus = realiseerimise  netokäive + muud 
äritulud  (v.a  kasum  põhivara  müügist)  -  kulud  kokku  -  muud  ärikulud  (v.a  kahjum  põhivara 
müügist) + tööjõukulud + kulum + lõpetamata ja valmistoodangu varude muutus (aruandeaasta 
lõpu  ja  alguse  vahe)  +  oma  tarbeks  valmistatud  põhivara  (vt  ESA  aastakogumiku  "Ettevõtete 
majandusnäitajad" valemid). 
Praktiline ülesanne tootlikkusnäitajate arvutamise kohta! 
 


  49  5. Tasuvuse e rentaabluse hindamine 
 
Rentaablus on ettevõtte võime saada kasumit. Ta on kasumi suhe mingisse teise näitajasse.  
U.  Mereste  soovitusel  tuleks  rentaablust  käsitleda  kasumisiduvusena,  s.o  näitajana,  mis 
iseloomustab  seda,  mitut  kasumieurot  seob  üks  suhtarvu  nimetajaks  oleva  näitaja  ühik. 
Kahtlemata  on  rentaabluse  analüüs  äärmiselt  oluline,  kuna  isegi  kõrge  likviidsus  või  kapitali 
soodne  struktuur  ei  pruugi  tagada  veel  piisavat  kasumit.  Rentaablussuhtarvud  iseloomustavad 
firma  finantsedukust  ning  efektiivsust  kasumi  teenimisel.  Rentaabluse  e  koondefektiivsuse 
analüüs näitab, millised tegurid millisel määral on mõjutanud ettevõtte teise majandustulemuse – 
kasumi – kujunemist. Kasumit genereeritakse müügist, varadelt, omakapitalilt.  
Tasuvuse indikaatorid oleksid: 
1) koguvara puhasrentaablus, 
2) investeeringute rentaablus, 
3) omakapitali rentaablus, 
4) müügikäibe brutorentaablus,  
5) müügikäibe ärirentaablus, 
6) müügikäibe puhasrentaablus. 
 
Koguvara puhasrentaablus ROA (return on total assets)- näitab, kui palju puhaskasumit teenis 
ettevõttesse paigutatud iga euro. Näitab ettevõtte varadesse tehtud investeeringute tasuvust. 
Ta kajastab ka juhtimise tõhusust firma vara kasutamisel kasumi genereerimiseks.  
  puhaskasum  ROA = ----------------------- x 100 
  keskmine koguvara   
Puhaskasumi  korral  tuleks  kasutada  tulumaksueelset  kasumit,  sest  dividendide  maksmine  ei  ole 
ettevõtte põhitegevusega seotud. Varade puhul tuleks varadest lahutada lühiajalised kohustused, 
mis intressi ei kanna, sest need ei kujuta endast kapitali.  
 
Antud  näitajat  võib  võrrelda  deposiidi  intressimääraga,  et  teada  saada,  kas  poleks  mõttekam 
paigutada firma varade all olev raha kuhugi mujale. See on ettevõtte edukuse kriitiline näitaja ja 
hea ettevõtte koguvara puhasrentaablus peaks kindlasti olema suurem kui deposiidi intressimäär. 
Samuti  võib  varade rentaablust võrrelda kaalutud keskmise kapitali hinnaga. Varade rentaablus 
peaks ületama kapitali keskmist hinda, vastasel korral hakkab omakapitali rentaablus langema ja 
lisandväärtust juurde ei looda. Peaks olema ka suurem, kui keskmine finantskulude määr. Seda 
näitajat peetakse sageli tähtsaimaks suhtarvuks.  
 
Keskmine finantskulude määr % = Finantskulud/Keskmised kohustused x 100 
 
Varade  puhasrentaablust  võib  arvutada  ka  Du  Pont-i  valemi  (eesmärgipuu)  järgi  (autor  F. 
Donaldson  Brown  20.  saj  algus).  Nimetatud  valem  näitab,  et  varade  rentaablus  koosneb  kahest 
komponendist:  müügikäibe  puhasrentaablusest  ja  varade  käibekordajast.  Seejuures  iga 
komponendi osakaal varade puhasrentaabluses sõltub ettevõtte tegevusalast. 
 
ROA = müügikäibe puhasrentaablus x varade käibesagedus =  
  puhaskasum    müügitulu 


  50  = ----------------------------x---------------------------  
  müügitulu    keskmine koguvara  Investeeringute  rentaablus  ROI  (return  on  investment)  –  või  vara  tasuvus  (rentaablus) 
(Operating  Return  on  Assets,  või  tulutoovuse  võime  (basic  earning  power),  mis  näitab  vara 
tasuvust  enne  maksustamist  ja  finantsvõimenduse  mõju.  EBIT  (earnings  before  interest  and 
taxes)  ärikasum (EBIT)  ROI = ----------------------- x 100 
  keskmine koguvara  Võrdlemisel aluseks samad põhimõtted kui ROA-l. Võiks olla poole väiksem kui ROE. 
 
Omakapitali rentaablus- ROE (return on eguity) – näitab kasumit lihtaktsionäride investeeritud 
kapitali  ühe  euro  kohta.  Juhul  kui  firmal  on  käibes  ka  eelisaktsiaid,  tuleks  vaadeldava  näitaja 
arvutamisel  puhaskasumist  maha  arvata  ka  eelisdividendid.  Võiks  olla  2ROAd  (15-20%).  ROE 
kõrge  tase  viitab  sellele,  et  ettevõte  kasutab  suures  ulatuses  võõrkapitali  ning  on  seetõttu 
riskantne.  Juhtkonna  ülim  eesmärk  peaks  olema  aktsionäride  rikkuse  suurendamine.  Omanike 
seisukohalt  iseloomustab  omakapitali  puhasrentaablus  firma  efektiivsust  aktsionäride  rikkuse 
suurendamisel.  
  puhaskasum  ROE = -------------------------- x 100 
  keskmine omakapital (või perioodi alguse omakapital)   
Ei ole õige jagada puhaskasumit kogu omakapitaliga, sest tegelikult sisaldub sama puhaskasum 
ka  omakapitalis.  Seetõttu  on  mõttekas  kasutada  eelmise  aasta  omakapitali  (ehk  perioodi  alguse 
omakapitali).  Omakapitali  rentaablust  võib  arvutada  ka  Du  Point-i  valemi  järgi,  mis  näitab, 
kuidas  kohustuste  arvel  finantseerimine  mõjutab  tulu  omakapitalilt.  Kui  finantseeritakse  ainult 
omakapitaliga,  siis  ettevõtte  varade  puhasrentaablus  võrdub  omakapitali  rentaablusega. 
Kohustuste arvelt finantseerimine annab aktsionäridele võimaluse tõsta omakapitali rentaablust. 
Tulu, mis ületab makstud intresse, kuulub aktsionäridele ja suurendab nende tulusid.  
  varade puhasrentaablus  ROE = ------------------------------------x 100  
  1- võlakordaja   
Müügikäibe  brutorentaablus  –  näitab  kui  suur  osa  müügikäibest  jääb  järele  peale  kaupade 
omamaksumuse mahaarvamist ( brutokasum = müügikäive- kaupade omamaksumus ).  
          brutokasum  Müügikäibe brutorentaablus = ------------------------ x100 
          müügitulu  See näitaja on arvutatav ainult nende ettevõtete jaoks, kes kasutavad kasumiaruande skeemi nr 2. 
Müügikäibe  brutorentaablus  iseloomustab  firma  hinnapoliitikat  ning  tegevusefektiivsust.  Tema 
arvväärtust mõjutavad järgmised tegurid:    müügistruktuuri muutumine    kaupade soetushinna (omahinna) muutumine    kaupade müügihinna muutumine 
Võiks olla 15-30%   


  51  Müügikäibe ärirentaablus- näitab müügikäibe iga euro tasuvust peale müüdud toodete kulu ja 
turustus- ning üldiste halduskulude mahaarvamist ja kajastab ettevõtte tegevuse efektiivsust: 
        ärikasum (EBIT)  Müügikäibe ärirentaablus = -------------------- x 100 
        müügitulu  Võiks olla 15-20% 
 
Müügikäibe  puhasrentaablus  -ROS  (return  on  sales)-  näitab  müügikäibe  iga  euro  tasuvust 
peale kõikide kulude ja maksude mahaarvamist. Näitaja peegeldab firma hinnakujundust, kulude 
struktuuri  ning  tootmise  efektiivsust:  samuti  seda,  kui  suure  osa  müügikäibest  saaks 
maksimaalselt  investeerida.  Müügikäibe  puhasrentaablus  on  parem  firma  rentaablusnäitaja  kui 
brutorentaablus, kuna arvesse on võetud kõik kulud. 
          puhaskasum  Müügikäibe puhasrentaablus = ----------------------x 100 
          müügitulu  Võiks olla 7-10%  
 
 
Rentaabluse tõstmise teed 
Kõik  ettevõtted  on  huvitatud  võimalikult  suurest  rentaablusest.  Tegevusvaldkonniti  võivad 
rentaablusnäitajate  arvväärtused  oluliselt  erineda.  Näiteks  toiduainete  jaemüügiga  tegelevate 
firmade  rentaablusnäitajad  on  madalad.  Põhjus  on  selles,  et  kuna  toidukaubad  võivad  rikneda, 
tuleb  need  võimalikult  kiiresti  ära  müüa,  see  aga  tähendab,  et  hinnad  ei  saa  olla  liiga  kõrged. 
Seevastu  tarkvarafirmadel,  mille  intellektuaalne  toodang  on  litsenseeritud  ja  kus  soetuskulud  ei 
ole suured, on rentaablusnäitajate arvväärtused kõrged. On valdkondi, kus rentaablusele avaldab 
mõju  ka  sesoonsus.  Madalat  rentaablust  korvab  suurem  läbimüük,  raha  kiirem  laekumine  ja 
tarnijate hilisem tasumine.  
Kui tahetakse parandada rentaablusarve, siis mõeldakse eelkõige müügitulu suurendamisele ning 
ei arvestata aktivate ringkäiku. 
Ettevõtte  kõigi  ressursside  kasutamise  efektiivsuse  hindamiseks  leitakse  ettevõtte  aktivate 
tähtsamate osade käibesagedused müügitulu suhtes, mis väljenduvad kordades. 
Nende  näitajate  võrdlus  eelnevate  perioodidega  näitab  selgesti,  millises  töölõigus  on 
finantsdistsipliin nõrgenenud. 
Aktivate käibesageduse saame, kui jagame müügitulu raha keskmise jäägiga. 
Lühiajalise võlgnevuse käibekordaja, kus müügitulu jagame ostjate lühiajalise võlgnevusega. Kui 
näitaja  on  kõrge,  siis  võib  sellest  järeldada,  et  ettevõttel  on  hea  ning  usaldusväärne  klientuur. 
Samuti võib see tähendada, et ettevõtte kehtestatud maksetingimused on karmid. Madal kordaja 
näitab,  et  lühiajalise  võlgnevuse  muutumine  rahalisteks  vahenditeks  võtab  kaua  aega,  mis 
omakorda  vähendab  ettevõtte  varade  likviidsust  ja  mõjutab  negatiivselt  firma  võimet  oma 
lühiajaliste finantskohustuste tasumisel. 
Varude  käibekordaja,  mis  on  müügitulu  ja  varude  jäägi  jagatis,  iseloomustab  kauba-  ja 
tootmisvarude kasutamise ja müügi efektiivsust. Selle kõrge väärtus viitab ettevõtte materiaalsete 
varude  kiirele  kasutamisele,  vähendab  investeeringute  mahtu  tootmisvarudesse  ja  seega  viib 
firma maksevõime ja tasuvuse tõusule. Madal kordaja näitab kas materiaalsete varude liigsust või 
raskusi  nende  realiseerimisel,  võib  olla  seotud  ka  materiaalsete  varude  oodatavat  hinnatõusu 
ennetava firma juhtkonna püüdega täiendavate reservide loomiseks. 


  52  Juhul  kui  ettevõtte  aktivate  käibesagedus  on  aeglustunud,  siis  tuleks  kindlaks  teha,  kus  on 
pudelikael ehk mille arvel on see toimunud. Seda võimaldavad meile käibekapitali ja põhivarade 
käibesagedus  kordades.  Üldreegel  on,  et  ettevõtte  kõigi  aktivate  jääkide  kasvutempo  ei  tohiks 
ennetada müüdud kaupade müügitulu kasvutempot. 
Kui ettevõte on soetanud uusi põhivarasid ning selle arvelt on aeglustunud aktivate käibesagedus, 
siis seda ohu märgiks pidada ei ole õige, sest just selle kulutuse arvelt hakkab ettevõte tulevikus 
suuremat  kasumit  teenima.  Tavaliselt  aeglustub  aktivate  käibesagedus  ka  juhtudel,  kus  on 
soetatud hulgaliselt tootmisvarusid või on suurenenud ostjate debitoorne võlgnevus. 
Rentaablust mõjutab ka  kaupade müügihindade  kehtestamise poliitika, mis peaks arvestama nii 
siseturu ostuvõimet kui ka maailmaturu hindade taset. Müügitulu oluline suurenemine võimaldab 
vähendada  püsikulude  taset  müügitulu  ühe  euro  kohta.  Müügitulu  suurendamist  silmas  pidades 
võib ettevõte mõnel juhul alandada oma kaupade müügihindu tasemeni, mis kompenseerib ainult 
nende kaupade valmistamise otsesed kulud. 
Müügihindade  otstarbeka  ja  mõõduka  alandamise  arvel  on  ettevõttel  võimalik  saavutada 
rentaabluse tõusu järgmiste tegurite arvel.  1)  kasumi kasvust müüdud kaupade füüsilise koguse suurenemise arvel; 
2)  müügirentaabluse  kasvust  tinglike  püsikulude  suhtelise  alanemise  arvel  iga  müügi  euro  kohta,  3)  müüdud kaupade müügitulu kasvust, mis mõjub kõigi aktivate käibe kiirenemisele.  Üldkulude vähendamine annab kasumi tõusu kiire efekti, mis omakorda suurendab rentaablust. 
Püramiidipõhja  strateegia  looja  C.K.  Prahaladi  ütleb:  tuleb  loobuda  mõtteviisist:  „hind  võrdub 
minu  kulude  ja  kasumi  summaga“  ja  asendada  see  tarbijale  orienteeritud:  “hind  miinus  kasum 
peab võrduma minu kuludega“. 


  53    Omakapitali rentaablus    Koguvara  rentaablus    Käibe puhasrentaablus   
1 -    kohustused 
koguvara  jagatud    Varade käibekordaja  korrutatud    Puhaskasum    Müük  jagatud    Müük    Koguvara  jagatud    Kogutulud  miinus    Kogukulud   
Müüdud kaupade kulu    Maksud    Intressikulu    Amortisatsioon    Tegevuskulu    Käibevara    Põhivara   
Muu käibevara    Laoseis    Laekumata arved   
Raha ja väärtpaberid 


  54   
6. Aktsiate väärtusnäitajad 
 
Aktsiate  väärtusnäitajaid  kasutatakse  aktsiate  turuhinna  analüüsimisel  ning  investeerimisotsuste 
langetamisel.  
1. Tulu ühe aktsia kohta (EPS) (earnings per share) on lihtaktsiate tulukuse näitaja. 
 
          puhaskasum - eelisakts dividendid  Tulu ühe aktsia kohta (EPS) = ----------------------------------------- 
          aktsiate keskmine arv   
2.  Hind-  tulu  suhtarv  (P/E)  (price-to-earnings  ratio)  on  investorite  seisukohast  tähtsaim 
indikaator  aktsiate  soetamise  kaalumisel.  See  on  kriitiline  näitaja,  kuna  ta  väljendab  aktsiate 
väärtust kui kasumist sõltuvat suurust: selle abil saab võrrelda erinevate firmade aktsiate suhtelist 
väärtust.  P/E  suhtarv  näitab  tinglikult,  mitme  aasta  jooksul  me  saame  aktsiatesse  investeeritud 
raha tagasi.  
  aktsia turuhind  P/E = ----------------------  
  aktsiakasum   
Näitaja  suureks  plussiks  on  see,  et  erinevalt  aktsiakasumist  võtab  arvesse  ka  aktsia  turuhinna. 
Suure  kasvupotentsiaaliga  firmadel  on  tavaliselt  ka  kõrgem  P/E  suhtarv.  See  näitaja  muutub 
mõttetuks juhul, kui firmal on väike kasum või on hoopis kahjum. Ostame aktsiaid, kui näitaja on 
madalam kui turu keskmine ja müüme kui on kõrgem.  
 
3.  Dividendimäär  näitab  aktsiakasumit  %-des  (investori  tulumäär  aktsiate  ostmisel). 
Dividendimäära  abil  saab  võrrelda  erinevate  aktsiate  tulusust,  samuti  võib  aktsiate 
dividendimäära  võrrelda  teiste  väärtpaberite  (näiteks  võlakirjade)  tulumääraga.  Selle  näitaja 
puuduseks on asjaolu, et ta ei võta arvesse aktsia turuhinna muutumist. Seepärast on raske öelda, 
milline  oleks  kõige  soodsam  dividendimäär.  Palju  sõltub  firma  dividendipoliitikast.  Kui  firma 
akumuleerib kasumi ega maksa dividende, tõuseb reeglina aktsia turuhind.  
      dividend aktsia kohta  Dividendimäär = -------------------------- 
      aktsia turuhind  Kõrge  dividendimäär  on  tavaliselt  iseloomulik  “küpsele”  ettevõttele  aeglaselt  kasvavas 
majandusharus.  Sellised  ettevõtted  saavad  harilikult  üsna  suurt  kasumit,  mida  neil  pole  tarvis 
akumuleerida.  Madal  dividendimäär  on  iseloomulik  kiiresti  kasvavatele  ettevõtetele.  Sellised 
firmad  akumuleerivad  kasumi  oma  tegevuse  laiendamiseks.  Dividendimäär  on  tähtis  nendele 
investoritele, kes soovivad regulaarselt saada dividende.  
 
4.  Dividendi  väljamaksekordaja  näitab  väljamakstava  dividendi  osatähtsust  puhaskasumist. 
Praktikas arvutatakse seda näitajat kahte moodi: 
          dividend aktsia kohta  Dividendi väljamaksekordaja = ------------------------------- 
          aktsiakasum   


  55   
          dividendi kogusumma  Dividendi väljamaksekordaja = ----------------------------                    puhaskasum   
Kiiresti arenevatel ettevõtetel on selle näitaja arvväärtus madal, kuna nad akumuleerivad suurema 
osa puhaskasumist, kasutades seda investeeringute finantseerimisallikatena.  
 
5. Lihtaktsia bilansiline väärtus on aktsia raamatupidamislik väärtus.  
 
          lihtaktsionäride omakapital  Lihtaktsia bilansiline väärtus = ---------------------------------------- 
          lihtaktsiate arv  Aktsia turuväärtus ei ole tavaliselt võrdne aktsia bilansilise väärtusega, kuna  
1) varad on bilansis kajastatud soetusmaksumuses; 
2) börsil mängib suurt rolli firma suurus ja maine. 
Kui aktsia turuhind on selle bilansilisest väärtusest väiksem, tähendab see, et investorid hindavad 
firmat madalalt ja on firma tuleviku suhtes pessimistlikud. Vastupidisel juhul (kui aktsia turuhind 
on suurem selle bilansilisest väärtusest) hindavad investorid firma aktsiaid kõrgelt, mis tähendab, 
et viimastel on rohkem potentsiaali, kui bilansiline väärtus näitab.  
 
 
 
Näidisülesanne iseseisvaks tööks. 
1.  2013.  aasta  eest  maksis  ettevõte  lihtaktsionäridele  ühe  aktsia  kohta  dividende  2,5  eurot 
(lihtaktsiate  arv  on  100000).  Eelisaktsionärid  said  dividende  4,0  eurot  ühe  aktsia  kohta 
(eelisaktsiate  arv  on  25000).  2013.  aasta  puhaskasum  moodustas  850000.  Antud  ettevõtte  ühe 
lihtaktsia jooksev turuhind on 52,0 eurot.  
Toodud informatsiooni põhjal arvutage: 
a) tulu ühe aktsia kohta; 
b) aktsia hinna ja tulu kordaja; 
c) lihtaktsiate dividendide väljamaksu kordaja; 
d) lihtaktsia dividendimäär.  


  56  7. Pankrotiohu hindamine 
 
Pankrot  on  lootusetu  maksejõuetus,  mis  põhjustab  ettevõtte  tegevuse  lõpetamise  ja  tema 
kreeditoride  nõudmiste  rahuldamise  kohtumenetluse  korras.  Pankrot  on  turumajanduse 
paratamatu  nähtus.  Maksejõuetus  ei  ole  veel  pankrot,  kuigi  kõik  pankrotijuhud  eeldavad 
maksejõuetust. Kõik maksejõuetuse juhud ei pruugi aga sugugi viia pankrotini. 
Ettevõtte  sattumine  pankrotti,  täpsemalt  ettevõtte  eelnev  maksejõuetus,  oleneb  paljudest 
asjaoludest ja seda ei ole võimalik 100 %-liselt prognoosida. On siiski leitud mitmeid abistavaid 
suhtarve.  USA  majandusteadlane  Edward  Altman  on  välja  pakkunud  ja  praktikas  hulgaliselt 
kontrollinud pankrotikoefitsiendi (Pk) ja krediidihinde (Z-seis) leidmise. 
Pankrotikoefitsiendi võrrand näeb välja selline: 
 
Pk=1,2 X1 + 1,4 X2 + 3,3 X3 + 0,6 X4 + 1,0 X5        puhaskäibekapital          jaotamata kasum  milles X1 =  -------------------          X2 =  ---------------------      koguvara            koguvara   
 
    ärikasum    X3 =   --------------      koguvara   
    müügitulu            aktsiakapital    X4 =    --------------          X5=  ------------------      koguvara            koguvõlgnevus   
X1 näitab likviidsete vahendite osa firma varades 
X2 näitab summaarse kasumlikkuse hinnet aegade jooksul 
X3 firma kasumiloomise võime mõõt maksu- ja võimendusfaktoritest vabastatuna 
X4 näitab varade kasutamise efektiivsust 
X5 näitab hinnangut maksevõime suhtes talutava kaotuse suuruse kohta. 
 
Pankrotikoefitsiendi arvuline tulemus näitab pankroti tõenäosust. 
Z <1,8 – pankroti tõenäosus on kõrge; 
1,83,0 
 
 
 
 
 
 
 


  57  Z  –  seisu  võrrand  näitab  samuti  ettevõtte  pankrotistumise  tõenäosust,  õigemini  ettevõtte 
finantsolukorda. 
 
Z=6,5 X1 + 3,26 X2 + 6,72 X3 + 1,05 X4 
 
      puhaskäibekapital          jaotamata kasum  milles X1 = -------------------          X2 = ---------------------      koguvara            koguvara   
 
    ärikasum            aktsiakapital    X3 = --------------          X4 = ---------------------        koguvara            koguvõlgnevus   
Kui  Z-seis  on  suurem  kui  2,6,  on  ettevõtte  finantsolukord  hea.  Kui  tulemus  on  vahemikus  1,1 
kuni  2,6,  on  ettevõtte  finantsseis  ebastabiilne.  Kui  see  on  aga  väiksem  1,1  –  st,  on  tõsine 
pankrotioht. 
Need  kaks  võrrandit  on  tuntud  oma  kõrge  usaldusväärsusega  ja  neid  on  praktikas  rohkesti 
kasutatud. Eesti ettevõtete analüüsimisel loetakse sobivamaks hindamist Z – seisu võrrandi järgi. 
 
Altman soovitab ka nn ekspressanalüüsi. Sellisel juhul on Z kahe liidetava summa.  
 
      puhaskäibekapital  1.  –1,0736 x ---------------------------------------- - 0,3877  lühiajalised kohustused   
    kohustused  2.  0,579 x -----------------------  passiva  Tulemuse  korral  Z>1,  on  pankroti  tõenäosus  suur,  Z<0  puhul  on  ettevõtte  finantsolukord 
stabiilne. Nende näitajate vahemikus on situatsioon määramatu. 
Mitmes  finantsjuhtimise  õpikus  kasutatakse  järgmist  testi  ettevõtte  rahandusliku  stabiilsuse 
määramiseks:  
Tuleb arvestada kolme näitajaga: 
a)  varade tagatus oma käibevaradega = oma käibevara – varud; 
b)  varade  tagatus  oma  käibevaradega  ja  pikaajaliste  laenuvahenditega  =  oma  käibevara  +  pikaajalised laenuvahendid – varud;  c)  varade  tagatus  oma  käibevaradega  ja  laenuvahenditega  =  oma  käibekapital  +  pikaajalised  laenuvahendid + lühiajalised laenuvahendid – varud.  Testi võimalikud tulemused on järgmised: 
  ettevõtte absoluutne finantsiline stabiilsus, kui kõik need kolm näitajat on positiivsed;    normaalne finantsstabiilsus, mis garanteerib ettevõtte maksevõime, kui a<0, b>0, c>0;    ettevõtte ebastabiilne finantsseisund, esineb makseraskusi, kui a<0, b<0, c>0;    pankrotieelne seisund, kui kõik kolm arvutatud näitajat on negatiivsed. 


  58  Ettevõtte  likviidsuse  ja  tulususe  näitajad  on  pidevas  vastuolus.  Tihtipeale  on  ettevõtte  tulusust 
vaja  tõsta  just  selliste  meetoditega,  mis  alandavad  ettevõtte  varade  likviidsust.  Näiteks,  kui 
ettevõte  ostab  kinnisvara  ja  seadmeid,  siis  pikaajalises  plaanis  tõuseb  tema  tulusus,  kuid 
likviidsus väheneb. Leida tasakaal püüdlustes kõrge tulususe ja kõrge likviidsuse poole – see ongi 
finantskunst. 
 
 
 


  59    Kirjandusallikad 
  1.  Ajaleht Äripäev, Maksumaksja, Raamatupidamise uudised, RP, The Economist jm.  
2.  Alver, J., Reinberg, L. (2002). Juhtimisarvestus. Deebet. 
3.  Alver, J., Alver, L. (2011). Majandusarvestus ja rahandus. Leksikon. Deebet. 
4.  Aruste, V. (2006). Finantsanalüüs- ja planeerimine. Tallinn. 
5.  Aruste, V. (2007). Finantsanalüüs. Haabneeme. 
6.  Block,  S.  B.,  Hirt,  G.  A.  (1992).  Foundations  of  Financial  Management.  Richard  D.  Irwin, INC.  7.  Bragg, S. M. (2005). Uus finantsjuhtimise käsiraamat. OÜ Fontese Kirjastus. 
8.  Brigham,  E.  F.,  Ehrhardt,  M.  C.  (2005).  Financial  Management.  Theory  and  Practice.  Thomson Learning, Inc.  9.  Bõtškova, J., Teearu, A. (1997). Ärirahandus. Tallinn: Coopers & Lybrand. 
10. Finantsanalüüs.  Finantsjuhtimine.  Kapitaliturud  ja  intressimäärad.  Finantsaruanded.  Finantssuhtarvud. (2000). Tallinn, Külim.  11. Finantsplaanimine.  Finantsprognoosimine.  Finantside  kavandamine.  Raha  ajaldatud  väärtus. Risk ja tulunormid. (2001). Tallinn, Külim.  12. Finantsanalüüs. (2000). Tallinn: Külim. 
13. Finantsjuhtimise käsiraamat. (2001-).Tallinn: Äripäeva Kirjastus.  
14. Haldma, T. jt. (2003). Aastaaruande analüüs ja ettevõttesisene aruandlussüsteem.  
15. Harrington, D, R. (2004). Corporate Financial Analysis. Thomson: South- Western. 
16. Ilisson, R. (2004). Finantsanalüüs ja planeerimine. Printon Trükikoda AS. 
17. Kallas, K. (2001). Majandusarvestus ja finantsjuhtimine III. Tallinn, AS Atlex. 
18. Kalle, E. (1997, 2007). Tootlikkuse juhtimine. Tallinn: Külim. 
19. Karu, S. (2000). Rahakäibe juhtimine I ja II osa. Tartu, Rafiko. 
20. Karu, S., Zirnask, V. (2004). Eelarvestamine-üks strateegilise controllingu eeldusi  organisatsioonis. Tartu: Rafiko.  21. Kõomägi, M. (2006). Ärirahandus. Tartu Ülikooli Kirjastus. 
22. Leimann, J. jt. (2003). Strateegiline juhtimine. Külim. 
23. Maynard, J. (2013). Financial accounting, reporting, and analysis. Oxford: Oxford  University Press.  24. Raudsepp, V. (1995). Finantsjuhtimine. Ettevõtte rahandus. Tallinn: Külim. 
25. Raudsepp, V. (1997). Finantsjuhtimine otsustajale. Ettevõtte rahandus. Tallinn: Külim. 
26. Raudsepp, V. (1999). Finantsjuhtimise alused. Ettevõtte rahandus. Tallinn: Külim. 
27. Reinberg, L. (1999). Firma aastaaruanne. Tallinn. 
28. Ross, S, Westerfield, R. W., Jordan, B. D.  (1993). Fundamentals of Corporate Finance.  Richard D. Irwin, Inc.  29. Rünkla, J. (1996). Ettevõtte finantsseisund, konkurents ja strateegia. Tallinn: Külim.  
30. Rünkla, J. (2003). Ärianalüüs. Külim. 
31. Siimann,  P.  (2009).  Finantsaruannete  analüüsimise  arengust  enne  Teist  Maailmasõda.  Raamatupidamiselt majandusarvestusele II. Tallinna Tehnikaülikool, lk 89-92.  32. Teearu, A., Krumm, E. (2005). Ettevõtte finantsjuhtimine. Kirjastus Pegasus.