Finantsianalüüs ja investeeringud 1. kontrolltöö

Q: Mille jargi planeeritakse tööjõukulud kulum tulumaks?

Vastus leiad õppematerjalist: Finantsianalüüs ja investeeringud 1. kontrolltöö

Q: Mille jargi planeeritakse turustuskulud uldhalduskulud?

Vastus leiad õppematerjalist: Finantsianalüüs ja investeeringud 1. kontrolltöö

Q: Mille jargi planeeritakse rahakonto nõuded varud põhivara?

Vastus leiad õppematerjalist: Finantsianalüüs ja investeeringud 1. kontrolltöö

Q: Mille jargi planeeritakse luhiajalised ja pikaajalised laenukohustused?

Vastus leiad õppematerjalist: Finantsianalüüs ja investeeringud 1. kontrolltöö

Q: Mille jargi planeeritakse võlad ja ettemaksed?

Vastus leiad õppematerjalist: Finantsianalüüs ja investeeringud 1. kontrolltöö

Q: Mille järgi planeeritakse muud äritulud finantstulud?

Vastus leiad õppematerjalist: Finantsianalüüs ja investeeringud 1. kontrolltöö

Q: Mille järgi planeeritakse tööjõukulud kulum?

Vastus leiad õppematerjalist: Finantsianalüüs ja investeeringud 1. kontrolltöö

Q: Mille järgi planeeritakse tulumaks?

Vastus leiad õppematerjalist: Finantsianalüüs ja investeeringud 1. kontrolltöö

Q: Mille järgi planeeritakse turustuskulud üldhalduskulud?

Vastus leiad õppematerjalist: Finantsianalüüs ja investeeringud 1. kontrolltöö

Q: Mille järgi planeeritakse rahakonto nõuded varud põhivara?

Vastus leiad õppematerjalist: Finantsianalüüs ja investeeringud 1. kontrolltöö

Talalaev, Agnes

Finantsianalüüs ja investeeringud 1. kontrolltöö (0)

Matemaatika - Finantsanalüüs

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Mille jargi planeeritakse tööjõukulud kulum tulumaks?
Mille jargi planeeritakse turustuskulud uldhalduskulud?
Mille jargi planeeritakse rahakonto nõuded varud põhivara?
Mille jargi planeeritakse luhiajalised ja pikaajalised laenukohustused?
Mille jargi planeeritakse võlad ja ettemaksed?
Mille järgi planeeritakse muud äritulud finantstulud?
Mille järgi planeeritakse tööjõukulud kulum?
Mille järgi planeeritakse tulumaks?
Mille järgi planeeritakse turustuskulud üldhalduskulud?
Mille järgi planeeritakse rahakonto nõuded varud põhivara?
Mille järgi planeeritakse lühiajalised intressikandvad kirjed?
Mille järgi planeeritakse võlad tarnijatele võlad töövõtjatele maksuvõlad?
Mille järgi planeeritakse pikaajalised kohustused?
Missugused kulud?
Kuidas jaotada toodetele ja teenustele kaudsed kulud?

KORDAMISKÜSIMUSED KONTROLLTÖÖKS nr 1

Finantsaruandluse analüüsi 7 etappi jä rjekorras .

Definitsioon
Valem
Arvutused. Arvtulemus (tabelis)
Arvu interpreteerimine
Võrdlus (Üldtunnustatud kriteeriumiga + hinnang; Statistikaametiga + hinnang)
Dünaamika ja dünaamika põhjused
Parandusettepanekud – kõige tähtsam punkt! See miks me analüüsi teeme.

Selgitage, millised suhtarvude grupid pakuvad enim huvi omanikele, juhtkonnale ja pankadele. Miks?

Selgitage, millised on erisused erinevate finantsaruannete analüüsile lähtudes ajalisest dimensioonist.
Bilansi puhul ei saa teha järeldusi terve aasta kohta ning järeldus tuleks anda kuupäevaga. Küll aga kasumiaruande ja rahavoogude aruande puhul saab anda järelduse terve aasta kohta.

Horisontaalanalüüs ja vertikaalanalüüs.
Horisontaalanalüüsil võrreldakse erinevate aastate näitajate rahalisi ja protsentuaalseid muutusi baasaasta või baasaastata (eelmise aasta näitajate suhtes ehk periooditi aset leidvaid muutusi). Üldjuhul on levinud ilma baasaastata. Baasaastaga horisontaalanalüüsi puhul võetakse kõige varasema aasta väärtused võrdseks kõik 100 protsendiga ja ülejäänud aastate protsentuaalsed väärtused leitakse suhtena baasaastasse. Horisontaalanalüüsil võib leida ka trendiprotsendid võttes mingi aasta baasaastaks ja arvutades teiste aastate andmed baasaasta suhtes. Seda saab teha nii bilansi, kasumiaruande kui ka rahavoogude aruande põhjal.
Bilansi horisontaalanalüüs võimaldab analüüsida ettevõtte varade, kohustuste ja omakapitali dünaamikat. Kasumiaruande horisontaalanalüüs võimaldab jälgida tulude ja kulude kõikumisi läbi aja ja nende muutuste olulisust. Rahavoogude aruande horisontaalanalüüs võrdleb mitme erineva perioodi näitajaid ja toob välja erinevate kirjete muutused. Analüüs annab ülevaate, kuidas on muutunud ettevõtte rahajääk ja erinevad sissetulekud ja väljaminekud aastate lõikes.
Horisontaalanalüüsi puudustena võib käsitleda:
1) analüüsil saadud protsendid pole mõeldud vertikaalseteks arvutusteks,
2) nullilähedased baasaasta arvud võivad anda tulemuseks suured muutuste protsendid,
3) baasaasta negatiivseid arve ja nulle ei ole võimalik arvutustes kasutada.
Vertikaalanalüüs
Vertikaalanalüüsil võrreldaks ühte antud aasta näitajat baasiga samast aastast ehk vaadeldakse erinevate kirjete omavahelisi suhtelisi osatähtsusi. Sisuliselt analüüsitakse aruande sisemise struktuuri muutuste dünaamikat. Bilansi vertikaalanalüüsil võib aluseks võtta bilansi kogumahu, kasumiaruande puhul müügikäibe, rahavoogude aruande puhul kogu rahalised sissetulekud ja väljaminekud. Tihtipeale täiendatakse vertikaalset analüüsi horisontaalsega, kus esmalt tuuakse välja vertikaalse analüüsi tulemused ning siis vaadeldakse horisontaalanalüüsi abil neis toimunud muutuseid.
Esimene on aastasisene analüüs ning teine etapp vertikaalanalüüsis on struktuurianalüüs ehk aastate võrdlus omavahel.
Vertikaalanalüüs võimaldab lisaks ühismõõdustada aruanded . Näiteks kui soovime finantsiliselt võrrelda Eesti väikeettevõtet ja Microsofti , siis mastaapide puhul ei ole see võimalik. Selleks viiakse aruanded vertikaalanalüüsi kujule . Näiteks tuuakse vertikaalanalüüs kasumiaruande peal. Kui horisontaal- ja vertikaalanalüüs ehk esmane analüüs on teostatud, saab asuda juba keerukama ja sisulisema analüüsi ehk suhtarvuanalüüsi juurde.

Efektiivsus (tuua näiteks ka 3 suhtarvu).
Efektiivsuse ehk aktiivsuse analüüs ( kitsamalt ka varade kasutamise efektiivsuse analüüs) võimaldab anda hinnangut , kui efektiivselt on ettevõte kasutanud oma varasid . Nimetatud analüüsi tuleb eristada kasumlikkuse ehk rentaabluse analüüsist, sest viimane tegeleb kasumiga, aga efektiivsus on seotud nö kiirusega.
Suhtarvud : 1. Varade käibekordaja 2. Debitoorse võlgnevuse käibevälde 3. Varude käibevälde

Likviidsus ja maksevõime (tuua näiteks mõlemast ka 1 suhtarv ).
Lühiajaline arvete tasumise võime – . Maksevõime on ettevõtte pikaajaline makse tasumise võime – soliiduskordaja.

Rentaablus (tuua näiteks ka 2 suhtarvu).
Suhtarvud: Varade rentaablus ja käiberentaablus

Debitoorse võlgnevuse käibevälde.
Näitab mitu päeva on kliendid võlgu keskmiselt ettevõttele. Hinnatakse päevades.

Raha konversioonitsü kkel .
See on päevade arv, mis jääb vahele ise raha maksmisele ja klientidelt raha laekumise vahele.

Puhaskäibekapital.
See osa käibevarast, mis on finantseeritud pikaajaliste allikatega .

Kiire maksevalmiduse kordaja. Intresside kattekordaja.
Näitab kui suures ulatuses on ettevõtte võimeline maksma lühiajaliseid kohustusi üksnes raha abil. Ehk mitu % lühiajalistest kohustustest on ettevõte võimeline kohe tasuma .
Näitab intresside maksevõimet ärikasumi abil ehk sisuliselt mitu korda ületab ärikasum intressi.

Võ lakordaja . Soliidsuskordaja .
Näitab võla osakaalu kapitali strukuuris ehk mitu % varadest on finantseeritud kohustustega
Näitab omanike panust ettevõttesse, seda mitu % varadest on finantseeritud omakapitalida.

Käiberentaablus. Varade rentaablus.
Käiberentaablus ehk tegevuskulukus ehk kasumimarginaal (profit margin – PM) näitab müügikäibe iga rahaühiku tasuvust. Tõlgendus: 1 müügikäibe euro tekitab PM senti puhaskasumit. Üldtunnustatud kriteerium : oleneb tugevalt tegevusharust. Jaekaubanduses võib piisata juba 1%, aga tööstuses nt 20%. Juhtimisotsus: maksimeerida.
Puhaskasumi järgi: ärikasumi järgi:
Varade rentaablus ( return on assets – ROA) näitab ettevõtte varadesse tehtud investeeringute tasuvust. Tõlgendus: 1 varasse investeeritud euro tekitab ROA senti puhaskasumit. Üldtunnustatud kriteerium: oleneb ettevõtte kapitali hinnast ( WACC ), tavaliselt alates 10% võib pidada rahuldavaks.
Juhtimisotsus: maksimeerida.

Omakapitali rentaablus (teada peast ka valemit).
Mõõdab aktsionäride või osanike investeeringute tasuvust.
Puhaskasum jagatud omakapitaliga

Du- Pont analüüs.
Võtab arvesse müügi rentaablust/ edukust , efektiivsust ning kapitali struktuuri.

Rahavoogude aruande analüüs (selgitada mudelit CFO-, CFI-, CFF+).
Tegemist on seitsmena mudeliga . Ehk ettevõte kasvab kiiresti ning raha mitteküllaldane laekumine põhitegevusest ning põhivara soetamine kaetakse võlgadega. Kui rahavoog on positiivne, märgitakse tabelisse +, kui negatiivne siis -. Kui CFO on miinusega siis läheb raha välja ja kui on nt CFI on positiivne siis rohkem müüakse investeeringui ja kui CFI on negatiivne siis investeeritakse rohkem. Kui CFF on pos siis ettevõttesse laenatakse raha, kui on negatiive, siis makstakse raha neile rohkem tagasi.
Sisuliselt selline lähenemine tähendab, et tehakse märgi teste , et jüuda järeldusele, milline ettevõtte nendest on- mudeli idendifitseerimine .

Pankroti prognoosimine (ainult Altmani Z skoori järgi).
Võimaldab teha: võimaldab ettevõtte pankrotistumise tõenäosust.
Tegurid, mida arvesse võtab: likviidsus (selle kasvades tõenäosus pankrotti sattuda väiksem), jaotamata kasum, kasumlikkus, näitab kapitali strukuuri (mida rohkem omakapitali , seda väiksem tõenäosus sattuda pankroti).

Eelarvete kirjete prognoosimise meetodid.
Kõige enam on levinud kasvumäär, parameetriline , valemid ja finantsotsused.

Kasumieelarve skeem 1 peamised erinevused skeemist 2.
Skeem 1 lihtsam ja arusaadavam. Koostamiseks jagatakse infot tulude ja kulude kontodelt. Ei ole võimalik eristada tootmiskulusid mitte tootmiskuludest. Skeemis 1 on esitatud tööjõukulud, skeemis 2 seda eraldi ei ole.

Müügikäibe planeerimine .
Prognoos, mis tehakse esimesena, sest sellega seonduvad paljud teised prognoosiread. Kasutatakse kasvumäära meetodit, kasvumäära valikul tuleb arvestada ettevõtte siseseid ja väliseid tegureid. Nt. väline tergur – inflatsioon , sisene tegur – hinnakujundus

Mille järgi planeeritakse kaubad , toore , materjal ja teenused ning mitmesugused tegevuskulud ?
Kaubad, tore, materjal, teenused: planeerimisel oleks mõttekas panna see proportsionaalse seosesse müügikäibega. Väärtuse leidmisel on soovitatav vaadata kolme viimase aasta parameetreid.
Mitmesugused tegevuskulud: Planeeritakse kasvumäärade meetodil. Välisteks teguritest võetakse arvesse nt inflatsiooni ning sisestest teguritest nt turundusplaaniga.

Mille järgi planeeritakse tööjõ ukulud , kulum , tulumaks ?
Tõõjõukulud: Kui ettevõttes on tükipalk siis parameeter , kui tunnipalk siis kasvumäär. Parameetriliselt planeerime käib müügitulu järgi. Kasvumääradega planeerimisel tuleb arvestada ettevõtte siseste ja väliste teguritega (nt. väline - riigi keskmine palk ja sisene - ettevõtte võimekus palku üldse maksta.)
Kulum: Parameetriline ning planeeritakse põhivara järgi.
Tulumaks: Planeeritakse välja makstavatelt dividendidelt .

Mille järgi planeeritakse turustuskulud , üldhalduskulud?
Turustuskulud: planeeritakse kasvumäärade meetodil ehk tuleb arvesse võtta ettevõtte siseseid ja väliseid tegureid. Välised- inflatsioon, sisesed – turundusplaan nng kas on soovi ja võimalus hoida kokku üldhalduskulusid.

Mille järgi planeeritakse rahakonto, nõuded, varud, põhivara?
Rahakonto – saab rahavoo eelarvest.
Nõuded ja varud – planeeritakse müügitulu järgi, meetod on parameetriline, seostades nad proportsionaalselt müügikäibega.
Põhivara – valemmeetod, mis kasutab ka finantsotsuseid (meetod 3 ja 4). Otsused on kas osta põhivara või müüa põhivara. Planeerimisel tuleb arvestada ka põhivara kulumiga.

Mille järgi planeeritakse lühiajalised ja pikaajalised laenukohustused?
Lühiajaliset puhul tuleb arvestada, et pikaajaliste laenukohustuste - slaid 19

Mille järgi planeeritakse võlad ja ettemaksed ?
Kasutatakse parameetrilist meetodit ja käib müügikäibe alusel.

Nimetada peamised kirjeid, mis kuuluvad CFO-sse kaudsel meetodil.
Ärikasum, varude muutus, makstud intressid .

Nimetada peamised kirjeid, mis kuuluvad CFIsse.
Nt. materiaalse põhivara soetus või müük, finantsinvesteeringute soetus, saadud intressid.

Nimetada peamised kirjeid, mis kuuluvad CFFi.
Nt. saadud laenud, saadud laenude tagasimaksed, makstud dividendid .

Kululiikide, kulukohtade , kulukandjate analüüs.
Kululiigid : 1. Tehtud kulud vs alternatiivkulud 2. Otsesed kulud vs kaudsed kulud 3. Muutuvkulud vs püsikulud 4. Inkrementaalkulud vs pöördumatud kulud
Kulukohad : Kulukoht see koht ettevõttes, kus kulu tekib. On vaja, et kanda kululiigid kulukandjatele.
Kulukandja : Enamasti toode või teenus, mille omahinda me soovime leida.

Muutuvkulud ja pü sikulud ning nende käitumine.
Defineerimine, mis nad on ja käitumise puhul – kuidas muutuvad, millises stiilis muutumine on

Otsesed kulud ja kaudsed kulud ning nende kasutusvaldkond.
Ära defineerida, seejärel kuidas nad muutuvad, kui muutub müük.

Jääktulu ja selle kasutamise vajadused.
Ettevõtte tegevusmahtude ja majandustulemuste vaheliste seoste analüüs on aluseks jääktulu-põhise arvestuse kujundamisele ettevõttes. Nimetatud arvestusvaldkonnal on ettevõttesiseses arvestussüsteemis keskne koht. Jääktulupõhisel arvestusel rajanevad lisaks finantsotsustele ka paljud tootmise ja teeninduse organiseerimise (tootmis- ja teenindusvõimsuste optimaalne kasutamine, allhanketööde kasutamine), turunduse ( tootearendus ja turgude arendus), müügialased (hinnakujundus, tulemusüksuste arvestus) otsused.
Ettevõtte tegevusmahtude ja majandustulemuste vaheliste seoste analüüs keskendub kulude, tegevusmahu ja kasumi vaheliste seoste analüüsile. Oluliseks mõisteks on jääktulu (contribution margin – CM), mida nimetatakse ka piirkasumiks. Piirkasumit ei tohi samastada brutokasumiga kasumiaruande skeemis 2, mis saadakse müügitulust lahutades müüdud kaupade kulu (COGS), sest muutuvkulusid võib olla ka veel üldiste tegevuskulude hulgas.
Jääktulu rahalises koguväljenduses saab leida järgmise valemi abil:
CM = S −VC . (CM- jääktulu, S- müügitulu, VC- real .muutuvkulud)
Kui jääktulu on positiivne, siis aitab kahjumist väljatulemiseks vaid müügikoguse suurendamisest ehk:
CM > 0 ∧ NI 0.
Tihti on vaja valemites kasutada aga jääktulu rahalises väljenduses ühele ühikule (ühiku jääktulu):
CM* = P −V . (P- hind, V- muutuvkulud)
Ühiku jääktulu näitab, kui suures ulatuses aitab iga müüdud toode katta püsikulusid tervikuna . Kui tootmises midagi oluliselt ei muudeta, jääb jääktulu ühikule samaks ja seetõttu on suurema
kogujääktulu korral lihtsam katta püsikulusid. Jääktulupõhine analüüs on väga oluline samuti uurimaks tootegruppide (olemasolev toode ja uue toote juurutamine kui projekt) tasuvust.
Definitsioon, 3 kasutamise vajadust ehk kus seda kasutada saab.

Kasumilävi ja selle erinevad tüübid (milles nad erinevad?).
Definitsioon, tuua välja 2 erinevat tüüpi ja nende erisused
Ettevõtte tegevusmahtude ja majandustulemuste vaheliste seoste analüüs on aluseks jääktulu-põhise arvestuse kujundamisele ettevõttes. Nimetatud arvestusvaldkonnal on ettevõttesiseses arvestussüsteemis keskne koht. Jääktulupõhisel arvestusel rajanevad lisaks finantsotsustele ka paljud tootmise ja teeninduse organiseerimise (tootmis- ja teenindusvõimsuste optimaalne kasutamine, allhanketööde kasutamine), turunduse (tootearendus ja turgude arendus), müügialased (hinnakujundus, tulemusüksuste arvestus) otsused.
Ettevõtte tegevusmahtude ja majandustulemuste vaheliste seoste analüüs keskendub kulude, tegevusmahu ja kasumi vaheliste seoste analüüsile. Oluliseks mõisteks on jääktulu (contribution margin – CM), mida nimetatakse ka piirkasumiks. Piirkasumit ei tohi samastada brutokasumiga kasumiaruande skeemis 2, mis saadakse müügitulust lahutades müüdud kaupade kulu (COGS), sest muutuvkulusid võib olla ka veel üldiste tegevuskulude hulgas.
Jääktulu rahalises koguväljenduses saab leida järgmise valemi abil:
CM = S −VC . (CM- jääktulu, S- müügitulu, VC- real.muutuvkulud)
Kui jääktulu on positiivne, siis aitab kahjumist väljatulemiseks vaid müügikoguse suurendamisest ehk:
CM > 0 ∧ NI 0.
Tihti on vaja valemites kasutada aga jääktulu rahalises väljenduses ühele ühikule (ühiku jääktulu):
CM* = P −V . (P- hind, V- muutuvkulud)
Ühiku jääktulu näitab, kui suures ulatuses aitab iga müüdud toode katta püsikulusid tervikuna. Kui tootmises midagi oluliselt ei muudeta, jääb jääktulu ühikule samaks ja seetõttu on suurema
kogujääktulu korral lihtsam katta püsikulusid. Jääktulupõhine analüüs on väga oluline samuti uurimaks tootegruppide (olemasolev toode ja uue toote juurutamine kui projekt) tasuvust.

Ohutusvaru .
Definitsioon.

Omahind , hinnalisand ja müü gihind .
2 omahinna leidmise viisi. Hinnalisandi tähendus, mida see arvesse võtab, kuidas saadakse müügihind.

Hinnaelastsus.
Mida see tähendab, kuidas seda ära kasutada.

Perishability.
Tähendus nii toote, kui teenuse mõttes.

Täiskuluarvestuse võrdlus osakuluarvestusega.
Sarnasused ja erisused.

Üks küsimus tuleb Moodles esitatud lisamaterjalide alusel (kaustas lisamaterjalid olevad väljavõtted ajakirjadest Finantsjuhtimine ning Investor&ettevõtja). See küsimus ei ole spetsiifiline, vaid midagi laiemalt olulist. Selle küsimuse õige vastus tagab positiivse hinde ühe tähelise tõusu.

Finantsaruandluse analüüsi olemus (mõiste, eesmärk, olemus laiemalt)
Finantsaruandluse analüüs on ettevõtte möödunud, käesoleva ja tulevikus oodatava finantsolukorra ning tegevustulemuste hindamise protsess. Finantsanalüüs tugineb ettevõtte raamatupidamise aruannetele ning ettevõtte majanduskeskkonda iseloomustavatele finantsandmetele. Uuritakse finantsaruandeid ja -andmeid rakendades erinevaid analüüsi meetodeid tuues esile otsustamiseks vajalikud ning olulised hinnangud ja seosed. Finantsanalüüsiga püütakse anda hinnang ettevõtte finantsseisundile, mis on saavutatud eelnevatel perioodidel juba tehtud juhtimisotsuste tagajärjel.
Finantsanalüüsi eesmärgiks on ettevõtte majandustegevuse analüüs ja finantsseisundi hindamine (vaadeldakse finantstegevuse tulemust üldises plaanis – lõpptulemust kasumi või kahjumi näol, sellest sõltuvat rentaabluse taset, käive- ja põhivaradesse tehtud investeeringu tasuvus ning ettevõtte maksevõime).

Finantsaruandluse analüüsi 7 etappi järjekorras.
Finantsanalüüsi etapid (järjekorras nimetada)

Analüüsi eesmärkide määratlemine,

Näitajate arvutamine ja interpreteerimine (analüüs),

Analüüsi tulemuste üldistamine ja soovituste välja töötamine finantsjuhtimiseks (süntees).

Ettevõtteväline ja –sisene finantsanalüüs
Ettevõttevälise analüüsi eesmärgiks on anda ülevaade ettevõtte finantsseisundist selle juhtkonnaga mitte seotud isikutele ( kreeditorid , omanikud , riik).
Ettevõttesisest analüüsi teostab ettevõtte juht, spetsiaalne osakond või kasutatakse mõne spetsiaalse ettevõtte (audiitorbürood, konsultatsioonifirmad) teenuseid. Ettevõttesisene analüüs on üldjuhul välisest analüüsist põhjalikum ja objektiivsem, toetudes lisaks raamatupidamise andmetele ka teistele majandustegevusega seotud näitajatele (maksetingimused, võlgade koosseis), mis on ettevõte ärisaladuseks ja ei ole teistele analüüsi teostajatele kättesaadavad.

Controlling ja controller
Controllingul on oma koht ettevõtte finantsjuhtimissüsteemis. Controlling hõlmab nõustamistegevust ja otsustustegevust ettevõtte terviku, tema tegevusvaldkondade, toodete, projektide jt suhtes kõigil organisatoorsetel tasemetel . Kui finantsarvestus on retrospektiivne, siis controlling on perspektiivne . Controlling toetab otsuste langetamist võttes aluseks kuluarvestuse. Olulisteks otsusteks võivad olla näiteks investeeringud, hinna alampiiri määratlemine, täiendavate tellimuste vastuvõtmine, sortimendi laiendamine, toodete toomistest kõrvaldamine, hinnastrateegia , turundusplaanide koostamine. Vastuse peaks saama küsimusele, kas me tegeleme õige asjaga ja kas me tegeleme asjaga õigesti. Controlling on kui organisatsiooni juhtimist toetav funktsioon, mille eesmärk on eelkõige majandustulemustele suunatud planeerimis-, reguleerimis- ja kontrollisüsteemi infoga kindlustamine. Controllingu ühe levinuma meetodina kasutatakse tasakaalus mõõtmismudelit.
Controllingu ülesanded:

Ettevõtte tulemuste planeerimise ja kontrollisüsteemide arendamine ja koordineerimine .

Ettevõttesisese arvestussüsteemi juurutamine ja arendamine.

Infovajaduse ja infoedastuse koordineerimine.

Planeerimise ja kontrollimetoodikate väljatöötamine ja arendamine.
Controllingusüsteem integreerib planeerimise, infovarustuse, kontrolli, analüüsi, operatiivjuhtimise, mille kadu tagatakse vajaliku info juhtimisotsusteks organisatsiooni eri tasanditel. Eesmärgid kooskõlastatakse ja tulemused seotakse vastutusega. Controllingut ei või samastada kontrolliga, sest controlling on palju laiem mõiste. Eesti keeles on sarnane nimetus neile sisekontrolör, ärianalüütik ettevõttes.
Controlleri ametikoha põhieesmärkideks on ettevõtte controllingu süsteemi juurutamine, mis integreeriks planeerimise, infovahetuse, kontrolli, analüüsi ja operatiivjuhtimise valdkonnad ning selle abil juhtimisotsusteks vajaliku informatsiooni tagamine ettevõtte erinevate taseme juhtidele; lisaks kasumi tagamiseks vajalike meetodite arendamine ja juurutamine. Ta peab osalema aktiivselt planeerimistegevuses, kontrollima plaanide elluviimist ja analüüsima , miks mõni asi ei viidud nii ellu, teostama analüüsi.

Omanikke huvitavad finantssuhtarvud (konkreetselt suhtarvu nimed, mitte lühendid)
ROE – omakapitali rentaablus
ROA – varade rentaablus
PM – käiberentaablus
EPS – kasum aktsia kohta

Juhtkonda huvitavad finantssuhtarvud (konkreetselt suhtarvu nimed, mitte lühendid)
ROA – kogukapitalirentaablus (see huvitab ärijuhte)
CR – lühiajalise võlgnevuse kattekordaja
AT – varade käibekordaja
DR – võlakordaja
Ettevõtte juhtkonna eesmärgiks on täita kõikide huvigruppide ootused ning lootused. Seetõttu on juhtkond huvitatud kõigist näitajatest, mis mõjutavad ettevõtte toimimist.

Panka huvitavad finantssuhtarvud (konkreetselt suhtarvu nimed, mitte lühendid)
DR – võlakordaja
CR – lühiajalise võlgnevuse kattekordaja
TIE – intresside kattekordaja
DSCR – laenuteeninduse kattekordaja

Töötajaid ja tööotsijaid huvitavad finantssuhtarvud (konkreetselt suhtarvu nimed)
ROE – omakapitali rentaablus (kas palka oleks võimalik tõsta)
CR – lühiajaliste võlgnevuste kattekordaja (äkki ettevõttel ei ole võimalik palkasid maksta)
TWS – tööjõukulude osatähtsus

Iseloomustada finantsaruandeid analüüsi aspektist
Finantsanalüüsi põhiliseks infoallikaks on ettevõtte majandusaasta aruanne. See koosneb paljudest osadest, kuid kõige tähtsamad on bilanss , kasumiaruanne ja rahavoo aruanne.
Bilanss – aruanne, milles on toodud varad , kohustused ja omakapital. Bilanss on üles ehitatud likviidsuse seisukohast lähtudes: Lääne-Euroopas esitatakse bilansikirjed likviidsuse kasvamise suunas, Eestis ja USAs (enamus rahanduse õpikud) aga vastupidi. Finantsjuhtidele on tähtsaim algallikas planeerimises ja ka väljundis bilanss, kuid tootmisjuhile kasumiaruanne. Bilanss on ettevõtte koondaruanne, mis annab ülevaate ettevõttest varalises mõttes. Bilanssi võib käsitleda ka kui ettevõtte majandusarvestuse mudelit, mis on kohandatud struktuur finantsprognoosimiseks. Bilansianalüüsis vaadeldakse majandusüksuse tulusid- kulusid kahes lõikes struktureeritud täissüsteemina, tuginetakse tagasiside ja dünaamilise tasakaalu printsiibile, opereeritakse süsteemi ja allsüsteemi mõistetega. Iga bilansi osa või elementi, bilansikirjet käsitletakse bilansianalüüsi teoorias hierarhiliselt korrastatud süsteemina, millega rakendatakse süsteemi ja süsteemielemendi potentsiaalse ekvivalentsuse seadust.
Kasumiaruanne – finantsaruanne , kus kajastatakse aruandeperioodi tulud ja kulud ning tuuakse välja kasum või kahjum . Kasumiaruanne on enamasti kulude detailne aruanne, sest tululiike on väga vähe. Eestis on kasumiaruandel kaks skeemi: esimene on üles ehitatud kululiikide, teine funktsioonide järgi. Ka muutuse aruanne, mis seletab ettevõtte finantspositsiooni muutust teatud perioodis . Kasumiaruanne on muutuse aruanne, mis seletab ettevõtte finantspositsiooni muutust teatud perioodis. Oluliseks etapiks aruannete vaheliste seoste kindlakstegemisel on tekkepõhise kasumiaruande transformeerimine kassapõhiseks.
Rahavoogude aruanne näitab reaalset raha liikumist. Rahavoo aruande kaudu saab hinnata ettevõtte võimet genereerida raha tulevastel perioodidel. Raha on ettevõttes pidevas liikumises. Raha laekumiste ja väljamaksete vahet nimetatakse netorahavooks, mis on sisuliselt rahavoo aruande vastus ja näitab aruandeperioodil rahakonto muutust. Kui sissemaksed on suuremad kui väljamaksed, siis on netorahavoog positiivne, vastasel juhul negatiivne ehk rahakonto saldo vähenes.
Rahavoogude eelarves tuleb välja tuua raha muutus äritegevusest ( cash -flow operations – CFO), investeerimistegevusest (cash-flow investments – CFI) ja finantseerimistegevusest (cash-flow financing – CFF). Äritegevuse rahavoo saab esitada nii otsesel kui kaudsel meetodil, investeerimistegevuse ja finantseerimistegevuse rahavoog esitatakse ainult otsemeetodil.
Rahavoogude seisukohalt on käibevarade (v.a. raha) suurenemine negatiivne rahavoog, sest ettevõte peab raha välja andma nende finantseerimiseks.

Horisontaalanalüüs
Horisontaalanalüüsil võrreldakse erinevate aastate näitajate rahalisi ja protsentuaalseid muutusi baasaasta või baasaastata (eelmise aasta näitajate suhtes ehk periooditi aset leidvaid muutusi). Üldjuhul on levinud ilma baasaastata. Baasaastaga horisontaalanalüüsi puhul võetakse kõige varasema aasta väärtused võrdseks kõik 100 protsendiga ja ülejäänud aastate protsentuaalsed väärtused leitakse suhtena baasaastasse. Horisontaalanalüüsil võib leida ka trendiprotsendid võttes mingi aasta baasaastaks ja arvutades teiste aastate andmed baasaasta suhtes. Seda saab teha nii bilansi, kasumiaruande kui ka rahavoogude aruande põhjal.
Bilansi horisontaalanalüüs võimaldab analüüsida ettevõtte varade, kohustuste ja omakapitali dünaamikat. Kasumiaruande horisontaalanalüüs võimaldab jälgida tulude ja kulude kõikumisi läbi aja ja nende muutuste olulisust. Rahavoogude aruande horisontaalanalüüs võrdleb mitme erineva perioodi näitajaid ja toob välja erinevate kirjete muutused. Analüüs annab ülevaate, kuidas on muutunud ettevõtte rahajääk ja erinevad sissetulekud ja väljaminekud aastate lõikes.
Horisontaalanalüüsi puudustena võib käsitleda:
1) analüüsil saadud protsendid pole mõeldud vertikaalseteks arvutusteks,
2) nullilähedased baasaasta arvud võivad anda tulemuseks suured muutuste protsendid,
3) baasaasta negatiivseid arve ja nulle ei ole võimalik arvutustes kasutada.

Vertikaalanalüüs
Vertikaalanalüüsil võrreldaks ühte antud aasta näitajat baasiga samast aastast ehk vaadeldakse erinevate kirjete omavahelisi suhtelisi osatähtsusi. Sisuliselt analüüsitakse aruande sisemise struktuuri muutuste dünaamikat. Bilansi vertikaalanalüüsil võib aluseks võtta bilansi kogumahu, kasumiaruande puhul müügikäibe, rahavoogude aruande puhul kogu rahalised sissetulekud ja väljaminekud. Tihtipeale täiendatakse vertikaalset analüüsi horisontaalsega, kus esmalt tuuakse välja vertikaalse analüüsi tulemused ning siis vaadeldakse horisontaalanalüüsi abil neis toimunud muutuseid.
Vertikaalanalüüs võimaldab lisaks ühismõõdustada aruanded. Näiteks kui soovime finantsiliselt võrrelda Eesti väikeettevõtet ja Microsofti, siis mastaapide puhul ei ole see võimalik. Selleks viiakse aruanded vertikaalanalüüsi kujule. Näiteks tuuakse vertikaalanalüüs kasumiaruande peal. Kui horisontaal- ja vertikaalanalüüs ehk esmane analüüs on teostatud, saab asuda juba keerukama ja sisulisema analüüsi ehk suhtarvuanalüüsi juurde.

Efektiivsus
Efektiivsuse ehk aktiivsuse analüüs (kitsamalt ka varade kasutamise efektiivsuse analüüs) võimaldab anda hinnangut, kui efektiivselt on ettevõte kasutanud oma varasid. Nimetatud analüüsi tuleb eristada kasumlikkuse ehk rentaabluse analüüsist, sest viimane tegeleb kasumiga, aga efektiivsus on seotud nö kiirusega.

Likviidsus
Likviidsus on ettevõtte lühiajaline arvete tasumise võime (ehk lühiajaline maksevõime)
Varade likviidsuse all mõeldakse ettevõtte varade võimet muutuda rahaks kui kõige likviidsemaks maksevahendiks. Ettevõtte võime lühiajalisi võlgu tähtajaliselt tasuda sõltub suuresti sellest, kas ettevõttel on küllaldaselt raha ja/või kergesti likviidseks tehtavat vara. Likviidsust planeerides tuleb teada selle seost tulususega. Suur likviidsus vähendab tulusust, samas ei ole likviidsus ja kasumi saamine konkureerivad sihteesmärgid. Kui kasumi saamine on iga ettevõtte järk-järgult saavutatav peaeesmärk, siis pideva likviidsuse hoidmine on ettevõtte eksisteerimise vältimatu tingimus, põhieesmärgi ehk max kasumi saamise eeldus.

Maksevõime
Maksevõime on ettevõtte pikaajaline arvete tasumise võime. Maksevõime analüüs on väga tihedalt seotud kapitali struktuuri analüüsiga. Kapitali struktuur annab ülevaate, kui suures ulatuses ja kust pärinevad ettevõtte tegevuseks vajalikud rahasummad. Eelkõige tuleb uurida võõrkapitali intressikandvat osa ja omakapitali. Kapitali struktuuri suhtarvudest näeb, kuidas ettevõte kasutab vara soetamiseks võõr- ja omakapitali. Üheks laialt kasutatavaks maksevõime indikaatoriks on intresside kattekordaja (TIE), mis mõõdab ettevõtte võimet maksta ärikasumi arvelt intressikulusid. Kõige üldisemalt annab maksevõimele hinnangu võlakordaja (DR).

Rentaablus
Rentaablus on kasumi suhe mingisse teise näitajasse ehk sisuliselt jooksev tasuvus, tulusus. Teisisõnu on rentaablus kapitali tasuvus, mis kujutab endast ettevõtte võimet saada seotud ressursside/varade abil aja jooksul juurde uusi ressursse/varasid.

Käibekordaja seos käibevältega
Käibekordaja ehk sagedus (arvu järel pole midagi). Käibevälde ehk tsükkel ehk konversiooniperiood (päevades). Käibevälte tuletamiseks on vaja arvutada eelnevalt välja käibekordaja. Enamasti antakse efektiivsusnäitajatele hinnang mitte käibekordaja, vaid käibevälte järgi.

Varade käibevälde. Debitoorse võlgnevuse käibevälde.
Varade käibeväide (varade kasutamise efektiivsus, days assets hold – DAH) näitab keskmist varade käibimist päevades. Tõlgendus: 1 varasse investeeritud euro annab ühe käibeeuro DAH päeva pärast. Üldtunnustatud kriteerium puudub. Juhtimisotsus: näitajat minimeerida.
Debitoorse võlgnevuse käibevälde (nõuete laekumise efektiivsus, days sales outstanding - DSO) ehk ostjatelt laekumata arvete konversiooniperiood näitab keskmist nõuete laekumise aega perioodis. Sisuliselt saadakse teada päevade arv, mis kulub keskmiselt müügist raha laekumiseni. Tõlgendus: kliendid on võlgu keskmiselt ettevõttele DSO päevade ulatuses. Üldtunnustatud kriteerium puudub. Tootmisettevõtte puhul võib pidada normaalseks nt 30 päeva. Jaekaubandusettevõttel nt 2 päeva või puudub üldse, kui tasutakse sularahas . Juhtimisotsus: näitajat minimeerida.

Raha konversioonitsükkel (ettevõtte finantseerimistsükkel) (osta kujutada ka joonisel)
Raha konversioonitsükkel ehk ettevõtte finantseerimistsükkel ehk rahatsükli pikkus (cash conversion cycle – CCC). See on päevade arv, mille jooksul ettevõte peab otsima täiendavaid rahalisi vahendeid, et finantseerida ettevõtte äritegevuse tsüklit tarnijatele maksmisest raha laekumiseni klientidelt. Mida pikem on raha konversiooniperiood, seda rohkem tuleb teha investeeringuid käibevarade soetamiseks. Raha konversiooniperioodi vähendamiseks tuleb vähendada keskmist varude ja ostjatelt laekumata arvete konversiooniperioodi ning suurendada keskmist tarnijatele tasumata arvete laekumise perioodi.
Mida pikem on ettevõtte finantseerimistsükkel, seda suurem on lühiajaline likviidsusrisk. Efektiivne oleks klientidelt raha kätte saada nii kiiresti kui võimalik ja tarnijatele tasuda nii hilja kui võimalik, lähtudes kokkulepetest. Põhjus on selles, et osaliselt võib tarnijatele raha käsitleda tasuta allikana . Siiski tuleks leida kompromiss , et hilise maksmisega mitte rikkuda häid ärisuhteid. Allpool on kujutatud konversioonitsükli kujunemine.

Puhaskäibekapital (osata kujutada ka joonisel)
Puhaskäibekapital (net working capital – NWC) on see osa käibevarast, mis on finantseeritud pikaajaliste allikatega. Tõlgendus: näitab, mil määral on käibevara suurem lühiajalistest kohustustest. Ettevõte on likviidne siis, kui puhaskäibekapital on positiivne (üldtunnustatud kriteerium: NWC>0). Juhtimisotsus: teha CR. Tihti ei eristata kogukäibekapitali, käibekapitali ja puhaskäibekapitali. Teoreetiliselt on õige võtta kogukäibevara võrdseks kogukäibekapitaliga. Negatiivne puhaskäibekapital näitab, et lühiajalist kapitali kasutatakse põhivara finantseerimiseks. Rahandusteoorias väidetakse, et käibevarade püsivat osa tuleks rahastada pikaajaliste allikatega. Kui seda reeglit ei järgita, siis tekib väike või lausa negatiivne käibekapital. See on üks peamisi põhjuseid, miks ettevõtted pankrotti lähevad.

Kiire maksevalmiduse kordaja. Intresside kattekordaja.
Kiire maksevalmiduse kordaja ehk kassareservi määr (cash ratio – CAR) näitab, kui suures ulatuses on võimeline ettevõte maksma lühiajalisi kohustusi üksnes raha abil. Kõige kitsam likviidsus. Tõlgendus: näitab, mitu % (tõlgendada kordaja %-des) lühiajalistest kohustustest on ettevõte võimeline kohe tasuma. Üldtunnustatud kriteerium: likviidsuse seisukohalt on optimaalne 0,3 ning majandamise seisukohalt üle 0,5 näitab ebaotstarbekat rahajuhtimist. Juhtimisotsus: hoida 0,3 piires.
Intresside kattekordaja ( times interest earned – TIE) mõõdab ettevõtte võimet maksta ärikasumi (EBIT) arvelt intressikulusid. Intresside maksevõime kasumi põhiselt. Tõlgendus: näitab, mitu korda ületab ärikasum intresse. Üldtunnustatud kriteerium: rahuldav alates 2,5. Juhtimisotsus: maksimeerida. Liiga suur TIE võib näidata ka seda, et ettevõte lihtsalt ei kasuta eriti laene .

Võlakordaja. Soliidsuskordaja.
Võlakordaja ( debt ratio – DR) näitab, kui suurt osa ettevõtte varadest finantseeritakse laenatud vahenditega. Tõlgendus: näitab, mitu % varadest on finantseeritud kohustustega. Üldtunnustatud kriteerium: optimaalne on 30-50%, üle 70% tekib juba tõsine pankrotioht. Juhtimisotsus: hoida optimaalse piires.
Soliidsuskordaja (solvency – SO) näitab, kui suur on omanike panus ettevõttesse. Üldtunnustatud kriteerium: optimaalne on 50-70%, alla 30% tekib juba tõsine pankrotioht. Juhtimisotsus: hoida optimaalse piires.
13. Käiberentaablus. Varade rentaablus.
Käiberentaablus ehk tegevuskulukus ehk kasumimarginaal (profit margin – PM) näitab müügikäibe iga rahaühiku tasuvust. Tõlgendus: 1 müügikäibe euro tekitab PM senti puhaskasumit. Üldtunnustatud kriteerium: oleneb tugevalt tegevusharust. Jaekaubanduses võib piisata juba 1%, aga tööstuses nt 20%. Juhtimisotsus: maksimeerida.
Puhaskasumi järgi: ärikasumi järgi:
Varade rentaablus (return on assets – ROA) näitab ettevõtte varadesse tehtud investeeringute tasuvust. Tõlgendus: 1 varasse investeeritud euro tekitab ROA senti puhaskasumit. Üldtunnustatud kriteerium: oleneb ettevõtte kapitali hinnast (WACC), tavaliselt alates 10% võib pidada rahuldavaks. Juhtimisotsus: maksimeerida.

Omakapitali rentaablus (teada peast ka valemit).
Omakapitali rentaablus (return on equity – ROE) näitab aktsionäride või osanike investeeringu tasuvust. Tõlgendus: 1 omakapitali investeeritud euro tekitab ROE senti puhaskasumit. Üldtunnustatud kriteerium: suurem kui ROA. Rahuldavaks võib pidada nt 12%. Juhtimisotsus: maksimeerida. Omakapitali rentaablust on otstarbekas võrrelda omakapitali hinnaga ehk omanike nõutava tulunormiga (leitav nt CAPM mudeli abil). Kui see ületab nõutava tulunormi, siis luuakse omanikele lisandväärtust.

Du-Pont analüüs
Du-Pont analüüs on üheks rentaabluse süvaanalüüsi meetodiks . Du Pont’i võrrand võimaldab uurida omakapitali rentaablust üksikute tegurite lõikes.
Kõik suhtarvud on omakorda seostes, seega kui muutub üks, muutuvad ka teised. Kui ettevõte on kasumis, siis ROE > ROA. Kui ettevõte on kahjumis, siis ROE ROE on suurem, kui ROA vaid siis, kui tegemist on puhaskasumiga, mitte kahjumiga. Samuti on siin eelduseks see, et ROA on arvutatud puhaskasumi alusel, mitte ärikasumi abil. Seega – kui puhaskasum on positiivne ning ettevõte kasutab suurel määral finantsvõimendust (näitab A/E suhtarv), siis on omanikel võimalik teenida nö laenuandjate arvel suurt lisatulusust.

Rahavoogude aruande analüüs (selgitada mudelit CFO-, CFI-, CFF+)
Äritegevuse rahakäive on kogu ettevõtte rahakäibe võtmenäitaja. Enamus raha laekub ettevõtete äritegevusest. Investeerimisele on iseloomulik negatiivne rahajäägi muutus, kuna enamik ettevõtteid põhivaradesse investeerib põhivaradesse ning teeb pikaajalisi investeeringuid. Finantseerimise rahakäibest näeme, kas ettevõtte tegevus on vajanud lisafinantseerimist või ei. Rahavoogude aruande tõlgendamise abil saab teatud pildi ettevõttest ilma, et uuriks täiendavalt bilanssi ja kasumiaruannet. Kui rahavoog on positiivne, märgitakse tabelisse +, kui negatiivne siis -.

Põhitegevusest laekuvat raha kasutatakse põhivara soetuseks ning võlgade tagasimaksmiseks. Ettevõte on kõige paremas seisukorras rahalises mõttes. Ta suudab teha investeeringuid laiendamiseks ja tagasi maksta ka võetud kohustusi.

Põhitegevusest ja põhivara müügist saadavat raha kasutatakse võlgade tagasimaksmiseks. Tegemist on vanema ettevõttega, sest ta maksab tagasi pikaajalisi laene ja müüb oma vara.

Põhitegevusest ja laenude võtmisest laekuvat raha kasutatakse laienemiseks. Võib järeldada, et see on kasvufaasis olev ettevõte, mis kasutab enda loodud ja väljapoolt tulnud raha oma kasuks ehk investeerib endasse tuleviku nimel.

Põhitegevusest ja investeeringute müügist laekuvat raha kasutatakse reservide suurendamiseks . Kõrge likviidsusega firma.

Kasutatakse oma rahareserve tootmismahu languse katmiseks ning pikaajaliste võlgade kustutamiseks.

Raha mitteküllaldane laekumine põhitegevusest korvatakse investeeringute müügi, laenude võtmise ja aktsiaemissioonidega. Kehv äritegevus, sest ettevõte müüb oma vara ja hangib raha võlausaldajatelt ja/või omanikelt, et elus püsida.

Ettevõte kasvab kiiresti ja raha mitteküllaldane laekumine põhitegevusest ning põhivara soetamine kaetakse võlgadega.

Raha mitteküllaldane laekumine põhitegevusest ja võlgade tagasimaksed kaetakse põhivara jm investeeringute müügiga.
Kokkuvõtvalt võib väita, et variandid 1 ja 3 iseloomustavad jõudsalt kasvavaid ja arenevaid ettevõtteid, mis toovad sisse raha. Variandid 2, 6, 7, 8 tulevad esile spetsiifiliste ettevõtete ja reorganiseerimise puhul. Variandid 4 ja 5 on küllaltki ebatavalised ja iseloomustavad haruldast ettevõtet ning on seostud ettevõtete üle võtmisega.

Pankroti prognoosimine (Altmani Z skoori järgi)
Üks pankroti prognoosimise mudeleid on Altmani Z- skoor .
Altmani Z-skoori hindamiskriteeriumid on järgmised:
Kui Z > 2,6 – siis ettevõte on finantsiliselt tugev, pankrotti sattumine on vähetõenäoline;
1,1 Z

Suhtarvud, millega on hea kuuluda 1 kv, med, 3 kv (igas 1 nimetada)
Suhtarvud, millega on hea kuuluda 1. kvartiili: DSO, DIH, CCC
mediaani : CAR, DR, DSCR
3. kvartiili: DAPO , PM, ROA, ROE

Suhtarvuanalüüsi peamised puudused

Võrdluseks majandusharu või ettevõte
Harukeskmised näitajad sobilikud vaid üldiseks mitte detailseks analüüsiks
Erinevate raamatupidamismeetodite kasutus
Erinevalt arvutatud suhtarvud (nt õpikutest ja Statistikaametis)!
Vitriiniefekt! – tulemuste ilustamine seaduslikul teel
Aruannetes kajastatakse vaid möödunud sündmusi
Soetusmaksumus ja turuväärtus
Immateriaalse väärtuse kajastamine
Regressioonianalüüsi probleemid

Eelarvete planeerimise meetodid
Kõige enam on levinud protsendimeetod, mille puhul määratakse, mitu protsenti moodustab üks kirje teisest. Protsendimeetodit kasutatakse tavaliselt raamatupidamisaruannete üksikute kirjete prognoosimisel. Näitena võib tuua muutuvkulu prognoosimise müügikäibe abil, kus muutuvkulud on alati mingi protsent müügikäibest. Keerulisemal juhul on tegemist ökonomeetrilise meetodiga (vt allpool).
Protsendimeetodi erivormiks on prognoosimine kasvumääradega (g), kus uue aasta väärtus leitakse eelmise aasta põhjal, millele tuleb juurde teatud kasv. Näiteks:
(1 ) 1 X X g t t = ⋅ + +
Kasvumäär g võib olla g > 0, g = 0, g Teise meetodina võib käsitleda suhtarvude meetodit. See tähendab, et järgmise perioodi kirje
prognoositakse mingi rahandussuhtarvu väärtuse abil. Näiteks võib niimoodi planeerida võlgnevusi tarnijatele kreditoorse võlgnevuse käibevälte (DAPO) abil.
Kolmanda meetodina on võimalik kasutada täiendava finantseerimise meetodit (AFN – Additional Funds Needed), mille abil teostatakse finantsplaan kindla mudelkäsitluse järgi pöörates erilist tähelepanu ettevõtte finantstasakaalu säilitamisele. Ka AFN meetodi puhul toimub enamuse kirjete leidmine protsendimeetodil.
Neljanda meetodina võib kasutada keerulisemat regressioonianalüüsi (ökonomeetriline analüüs) (parameetriline meetod). See on protsendimeetodi edasiarendus, mille abil on võimalik kirjete väärtusi tuletada mitmete teiste kirjete abil ja seosed võivad olla erikujulised. Eeldatakse, et minevikus esinenud seosed raamatupidamiskirjete vahel võivad ette tulla ka tulevikus. Seoseid ja korrelatsioone tasub otsida vaid sisuliselt omavahel seotud kirjete vahel.

Seosed eelarvete kirjete vahel (nt proportsionaalne jne) (osata ka joonisel kujutada)
Finantskirjete vahel võivad olla nii proportsionaalsed , lineaarsed kui ka mittelineaarsed seosed. Protsendimeetod eeldab sisuliselt proportsionaalset seost, ökonomeetrilised meetodid lähtuvad enamasti lineaarsetest seostest.

Kasumieelarve skeem 1 peamised erinevused skeemist 2
Kasumiaruande skeem 1 kajastab ettevõtte majandustulemusi üldjuhul operatiivsemalt, kuid
informatiivsuse arvel. Aruanne sisaldab vähem infot, mis ei pruugi rahuldada omanike infovajadusi. Väiksem infohulk nõuab omanikult ka tulemuste põhjalikumat analüüsi, mis võib olla väga ajamahukas. Skeem 1 on aga parim alternatiiv mittetootmislike ja väikeste (teenindus)ettevõtete puhul, kelle kuludest moodustavad märkimisväärse osa amortisatsiooni- ja tööjõukulud.
Skeemis 1 on ärikulud liigendatud lähtudes kulude olemusest kuluressursi kasutamise järgi (kululiikide lõikes) (näit materjalikulud , tööjõukulud, amortisatsioonikulu ). Skeemi 1 on üldjuhul lihtsam rakendada, kuna see ei nõua kulude jagamist ettevõtte erinevatele funktsioonidele. Skeemi 1 rakendavad sageli väiksemad ettevõtted, kellel puudub vajadus kulude liigenduseks funktsioonide kaupa, aga ka suuremad ettevõtted majandusharudes, kus on kujunenud rahvusvaheliseks tavaks koostada kasumiaruannet lähtudes kulude olemusest, mitte nende funktsioonist.
Esimene skeem on lihtsam ja arusaadavam, sest selle koostamiseks saadakse infot otse finantsarvestusest, s.o tulude ja kulude kontodelt. Selle skeemi puhul ei ole võimalik eristada tootmiskulusid mittetootmiskuludest. Seetõttu sobib antud skeem ettevõtetele, kus mittetootmiskulud on väiksed, kuluarvestus on lihtne ning pole vajadust seda pidada tekkekohtade lõikes.
Kasumiaruande skeem 2 on põhjalik ja informatiivne, kuid tal on oluline puudus. Ta soosib kulude kandmisel kasumiaruande erinevate kirjete vahel subjektiivsust. Antud probleemi vältimiseks tuleb ettevõtte raamatupidamise sisekorraeeskirjades kehtestada, missuguseid kulusid millisel kasumiaruande kirjel tuleb kajastada. Subjektiivsuse vältimine raamatupidamises on oluline sellepärast, et omanik ootab ettevõtte kohta objektiivset informatsiooni, mis peab olema üheselt mõistetav ja läbipaistev.
Omanikud vajavad põhjalikku informatsiooni, et veenduda potentsiaalse investeerimisotsuse
tulukuses. Tänapäeva omanik pole enam tagasihoidlik passiivne investor, kes loeb kasumiaruande viimast rida – kasum aruandeaastal – ja rahuldub sellega, vaid järjest enam huvitutakse sellest, kuidas ettevõte antud resultaadini jõudis.
Skeemis 2 on ärikulud liigendatud lähtudes kulude funktsioonist ettevõttes (nt müüdud toodangu maksumus, turustuskulud, üldhalduskulud). Skeemi 2 on tavaliselt keerulisem rakendada, kuna kõikide ärikulude juures on vaja otsustada, millise ettevõtte funktsiooniga on nad seotud. Teatud kulusid (näiteks tööjõukulud) tuleb proportsionaalselt jagada erinevate funktsioonide vahel. Skeemi 2 alusel liigendatud kasumiaruanne annab aruande kasutajatele parema ülevaate erinevate funktsioonide kulukusest ettevõttes, samas on kulude jagamine funktsioonidele subjektiivne ning erinevate ettevõtete skeemi 2 alusel koostatud kasumiaruanded ei pruugi omavahel olla võrreldavad.

Müügikäibe planeerimine
Tavaliselt võetakse müügikäibe prognoosimisel aluseks eelmise aasta müügikäive ja suurendatakse (kui majandus kasvab ( > 0 S g ) või on teada suurem nõudlus ettevõtte toodete/teenuste järele) või vähendatakse järgmise aasta näitajat ( Soovitav on g määramiseks jagada seda mõjutavad tegurid kaheks:

Ettevõttesisesed tegurid [tootmis- ja teenindusvõimsus (inimeste arv, pind, seadmete jõudlus), turundus jms]
Ettevõttevälised tegurid (majanduskasv, inflatsioon, intressimäärad, tööturu olukord jms)

Mille järgi planeeritakse muud äritulud, finantstulud ?
Skeemis 1 on äritulude hulgas veel muud äritulud, mis on ebaregulaarselt äritegevuse käigus
tekkivad tulud [nt põhivara müügist saadud kasum (selle arvutamine on toodud rahavoo eelarve alapeatükis), saadud leppetrahvid, viivised, dotatsioonid jm]. Kuna nimetatud kirje väärtus sõltub tugevalt konkreetsetest erakorralistest tehingutest, siis järgmise aasta väärtus võiks olla:

null (kui ei ole planeeritud või teada selliseid tehinguid);
sama, mis eelmisel aastal (kui see näitaja on olnud aastate kaupa stabiilne);
eelmise kolme aasta keskmine (kui see näitaja on olnud ebastabiilne);
konkreetselt tehingute alusel arvestatud number.

FINANTSTULUD???

Mille järgi planeeritakse kaubad, toore, materjal ja teenused, mitmesugused tegevuskulud?
Skeemi 1 puhul tuuakse välja otsesed muutuvkulud kirjel kaubad, toore, materjal ja teenused. Planeerimisel oleks mõttekas panna see proportsionaalsesse sõltuvusse müügikäibest. Parameetri väärtuse leidmisel on soovitav vaadata näiteks kolme viimase aasta VC/S suhteid:
Kui need suhted on viimasel kolmel aastal enam-vähem samad ja ei ole uut infot, siis võib julgelt kasutada saadud kordajat. Kui kordajates on aastatega suuri erinevusi, tuleb uurida põhjuseid. Võib-olla sobib kõige paremini viimase aasta kordaja, keskmine või kui on hästi teada konkreetsed VC summad , siis kasutada hoopis neid.
Mitmesugused tegevuskulud on administratiivsetel ja muudel põhitegevusega kaudselt seotud
eesmärkidel ostetud teenuste ja abimaterjalide kulud. Tavaliselt nendel puudub funktsionaalne seos teiste kirjetega ja enamasti tehakse nende prognoos lähtuvalt oodatavast inflatsioonist ja mõningasest tegevusmahu muutusest (otsustest). Seega tasub teha enne mitmesuguste tegevuskulude horisontaalanalüüs. Siiski võib uurida mitmesuguste tegevuskulude korrelatsiooni müügikäibega. Kui seos on tugev, siis võib teatud osas arvestada need kulud müügikäibe järgi.

Mille järgi planeeritakse tööjõukulud, kulum?
Skeem 1 puhul näidatakse kõikide töötajate palgakulud, sotsiaal- ja tööstuskindlustusmaksed koos ühel kirjel tööjõukulud. Tööjõukulud on esitatud koos kõigi maksudega. Sellel kululiigil peaks olema (võiks olla) mingi seos müügikäibega. Parameetri väärtuse leidmisel on soovitav vaadata näiteks kolme viimase aasta W/S suhteid:
Kui selgub , et suhted on iga aasta väga erinevad, siis on soovitav pigem teha tööjõukulude prognoos kasvumäära (g) järgi (kasvumäär võib olla ka negatiivne):
(3.3) (1 ). t 1 t TW TW = TW ⋅ + g +
Valik sõltub paljuski sellest, missugune on ettevõtte palgasüsteem ja –poliitika. Näiteks kui enamus ettevõtte töötajaid saavad tükipalka, siis on mõttekas kasutada valemit 3.2, sest müügikäibe olulisel tõusmisel kasvavad ka töötajate palgad kindlasti. Ajapalga süsteemiga ettevõtetes järgitakse tihti palgataseme muutmisel riigi keskmise palga dünaamikat (vt Statistikaameti kvartali põhiseid andmeid). Lisaks tahaks tähelepanu juhtida sellele, et kui mineviku aruandeid vaadates selgub, et palgakulud on suurenenud, ei pruugi see tähendada, et inimeste palk on suurenenud, vaid hoopis juurde on võetud uusi töötajaid.
Põhivara amortisatsiooni arvestatakse kirjel põhivara kulum ja väärtuse langus. Prognoos sõltub ettevõttes kasutuses olevatest amortisatsiooninormidest ja sellest, kas ettevõte ostab ja/või müüb jooksval aastal põhivara. Seega võib funktsiooni ilmutamata kujul esitada järgmiselt:
Mingisuguse orientiiri saab kätte ka nii, et vaadeldakse eelmiste aastate kulumite suhteid põhivara jääkmaksumusse:

Mille järgi planeeritakse tulumaks?
Alates 2000. aastast ei pea Eesti ettevõtted enam tulumaksu maksma tekkinud kasumist (läbi
maksuamortisatsiooni deklaratsiooni korrigeerimiste), vaid väljamakstavatelt dividendidelt ehk
netodividendidelt (DIV). Tulumaks kajastatakse dividendide väljakuulutamise hetkel.

Mille järgi planeeritakse turustuskulud, üldhalduskulud?

Mille järgi planeeritakse rahakonto, nõuded, varud, põhivara?
Kõige likviidsem vara on raha. Raha võib küll planeerida mingisse suhtesse käibevarast või koguni müügikäibest, aga see peab võrduma rahavoo eelarve viimase kirjega raha ja raha ekvivalendid perioodi lõpus ehk sisuliselt tuleb rahakonto seis sealt. Sellisel meetodil planeerides ei ole vaja kasutada MS Exceli iteratsioonitehnikat (vt näide AFN mudeli alapunktis), sest bilanss viiakse tasakaalu tehingute tegemisel rahajäägi muuduga. Tähele tuleb panna aga seda, et rahakonto jääk ei tohi tulla bilanssi negatiivne. Kui see planeerides nii tuleb, siis on vaja otsustada järgmist (et ikkagi lõpuks positiivne tuleks):

Kasutada arvelduskrediiti.
Vähendada kulusid (või ei saa lubada lihtsalt müügikäibe nii suurt kasvu).
Võtta pikaajaline pangalaen.
Küsida omanikelt raha juurde.

Nõuded ja ettemaksed (finantsjuhtimises debitoorne võlgnevus) on reeglina tugevasti seotud müügikäibega ja seetõttu oleks mõttekas esitada see proportsionaalse seosena müügikäibesse. Parameetri väärtuse saab leida järgmiselt:
Kui aga nimetatud kirjes on suur osakaal juhuslikel ettemaksetel (või muudel nõuetel), siis nimetud seos ei kehti. Tegelikult oleks vaja näidata eraldi nõuded ostjate vastu ja muud nõuded (kindlasti tuleb seda teha debitoorse võlgnevuse käibevälte (DSO) leidmisel. Seega tuleb uurida täpsemalt kirje sisu.
See viib jällegi tõdemuseni, et head finantsplaani saab teha vaid inimene, kes on raamatupidamisega väga hästi kursis, aga samas ka peab teadma juhtimisotsuseid vastavate mitmesuguste nõuete ja ettemaksete saatuse kohta, sest need ei ole funktsionaalses seoses müügikäibe ega kuludega .
Varude planeerimine sõltub tugevalt ettevõtte tüübist. Tootmisettevõttel on varude hulgas ka lõpetamata toodang ja valmistoodang. Kaubandusettevõttel aga enamasti müügiks ostetud kaubad. Varude suuruse võiks esitada pigem lineaarse, mitte proportsionaalse seosena. Aluseks võetakse tavaliselt skeemist 1 kaubad, toore, materjal ja teenused ja skeemist 2 müüdud kaupade kulu. Lihtsamal juhul on levinud ka müügikäibe aluseks võtmine. Parameetri väärtuse saab leida järgmiselt:

Mille järgi planeeritakse lühiajalised intressikandvad kirjed?
???

Mille järgi planeeritakse võlad tarnijatele, võlad töövõtjatele, maksuvõlad?
Võlad tarnijatele (finantsjuhtimises kreditoorne võlgnevus) võib võtta proportsionaalsesse seosesse müügikäibega. Parameetri väärtuse saab leida järgmiselt:
Võlad töövõtjatele sisaldavad tavaliselt ühe kuu palgavõlgnevust töötajatele. Skeem 1 puhul saab seda leida ligikaudselt järgmise valemi abil:
Maksuvõlgade all kajastatakse ettevõtte maksuvõlgnevusi, mis sisaldavad käibemaksu, töötajate tulumaksu, sotsiaal- ja töötuskindlustusmaksu jms. Seetõttu antud juhul ei saa siin mingit konkreetset valemit olla, sest sõltub eelkõige ka sellest, kuidas ettevõte planeerib käibemaksu tasumist. Mingisuguse umbmäärase tulemuse võib saada järgmise valemiga:

Mille järgi planeeritakse pikaajalised kohustused?
Pikaajaliste kohustuste all esitame kaks kirjet. Pikaajalised laenude ja kapitalirendikohustuste võtmine on sisuliselt finantsjuhtimise otsus. Neid ei saa planeerida seosesse ei müügikäibe ega kuludega. Pangalaenude ja rendimaksete tagastamine toimub reeglina annuiteedimeetodil (mis tähendab, et laenu lõpupoole hakkab tagasimakse suurenema ja seega laenujääk kiirenevalt vähenema!) ja vastavalt kokkulepitud tagasimaksegraafikule. Samuti tuleb neid planeerides tähele panna seda, et järgmise aasta tagasimakstava osa tuleb automaatselt kanda lühiajaliste kohustuste alla (pikaajaline seega väheneb), mis tähendab ka seda, et intressikandvate laenukohustuste muutumist tuleb tervikuna käsitleda. Kui otsustatakse nimetatud kohustusi suurendada, siis tuleb juurde võetav osa liita (LDBn või LDRn ).

Rahavoo otsese eelarve erisus kaudsest
Otseses meetodis esitatakse kõik kirjed brutolaekumiste ja väljamaksetena. Kaudses meetodis ainult rahavoogu äritegevusest kirjed esitatakse kasumi korrigeerimisena (muutustena). Teised kaks peavoogu esitatakse ikkagi brutolaekumiste ja väljamaksetena.

Nimetada peamised kirjeid, mis kuuluvad CFO-sse kaudsel meetodil
Äritegevuse rahakäive on kogu ettevõtte rahakäibe võtmenäitaja. Enamus raha laekub ettevõtte
äritegevusest. Investeerimisele on iseloomulik negatiivne rahajäägi muutus, kuna enamik ettevõtteid põhivaradesse ning teeb pikaajalisi investeeringuid. Finantseerimise rahakäibest näeme, kas ettevõtte tegevus on vajanud lisafinantseerimist või ei. Rahavoogude aruande tõlgendamise abil saab teatud pildi ettevõttest, ilma, et uuriks täiendavalt bilanssi ja kasumiaruannet. Lihtsaimaks rahavoogude aruande analüüsi meetoditeks on rahavoo aruande mudelid.
CFO-sse kuuluvad: rahavoo aruandest rahavoog äritegevusest, nt ärikasum, põhivara kulum, kasum/kahjum põhivara müügist, äritegevusega seotud kohustuste ja ettemaksete muutus, äritegevusega seotud kohustuste ja ettemaksete muutus, varude muutus, makstud intressid, makstud ettevõtte tulumaks jms.

Nimetada peamised kirjeid, mis kuuluvad CFI-sse.
CFI-sse kuuluvad: rahavoo aruandest rahavoog investeerimistegevusest, nt materiaalse põhivara soetus või müük, finantsinvesteeringute soetus, saadud intressid jms.

Nimetada peamised kirjeid, mis kuuluvad CFF-sse.
CFF-sse kuuluvad rahavood finantseerimistegevusest, nt saadud laenud, laenude tagasimaksed, kapitalirendi põhiosa tagasimaksed, osakapitali suurendamine , makstud dividendid jms.

Kululiikide, kulukohtade, kulukandjate analüüs.
Kuluarvestus eeldab hea aruandlussüsteemi ja kuluarvestussüsteemi olemasolu ettevõttes. Ettevõtte kuluarvestussüsteem realiseerub kolmes peamises komponendis : Kulud on tulude tekkimiseks vajalikud väljaminekud aruandeperioodi jooksul, millega kaasneb varade vähenemine või kohustuste suurenemine.
Alternatiivkulud on kulud möödalastud võimalusest
– Kujutlege ette, et laiendate tootmist ettevõttes pinnale, mis praegu on renditud ühele kauplusele 300 euro eest kuus. Laienduse tegemisel peate arvestama, et 300 kaotate. Kui te seda siiski teete, siis seda kulu ei lähe kasumiaruandesse!
KULULIIKIDE analüüs
– Missugused kulud? (erinevus kasumiaruande skeemidest)
– Kulude käitumise analüüs (funktsioonid)
Kesksed aspektid on seotud kulude registreerimise ja hindamisega. Kululiikide arvestuse üldiseks eesmärgiks jälgida kompleksselt ettevõtte tegevustsüklis kulutatavaid ressursse, nende struktuuri ja olulisust majandustulemuse seisukohast. Nimetatud eesmärgist tulenevad kululiikide arvestuse kolm põhiülesannet:

kulude kompleksne ja süsteemne kajastamine;
kululiikide klassifitseerimine;
objektiivsete kuluandmete edastamine järgmistele, vastavalt kuluarvestuse eesmärkidele määratletud valdkondadele, st kulukohtade ja kulukandjate arvestuse teostamiseks.

KULUKOHTADE analüüs
– Kulukoht on määratletav osa või punkt ettevõtte tegevusprotsessis, milles on eristatav teatud kululiigi teke ehk kus kulud esinevad.
– Kulukohtade alusel saab kanda mingid kululiigid kulukandjatele
Kulukohtade arvestus peab selgitama, millistes ettevõtte struktuuri või põhitegevuse protsessi osades erinevad kululiigid tekivad. Kesksete aspektidena vaadeldakse selles kuluarvestuse lõigus üldkulude jaotumist kulukohtade lõikes.
Kulukohana vaadeldakse teatavat määratletavat osa või punkti ettevõtte tegevusprotsessist, milles on eristatav teatud kululiigi teke. Näiteks võib olla kulukohaks hankeosakond ja ettevalmistusosakond.
Kulukohtade arvestuse põhiülesanded:

üldkulude või teatud otsekulude tekkimise jälgimine konkreetsetes tekkimise kohtades (kulukohtades),
konkreetsete tootmistegurite mõju kontroll kuludele kulukohtade lõikes,
lähtuvalt mõjuvatest teguritest objektiivsete jaotuspõhimõtete kujundamine üldkulude jaotamiseks kulukandjatele,
kulukoha kui vastutuskeskuse kuluressurssi kasutamise kontroll.

KULUKANDJATE analüüs
– Kulukandja (toote, teenuse, müügipiirkonna või PROJEKTI) otsekulud kantakse üldjuhul otse kulukandjale
– Kuidas jaotada toodetele ja teenustele kaudsed kulud?
– Võimaldab hinnata toote, teenuse omahinda
Kulukandjate arvestus peab selgitama, millises mahus on erinevate kuluobjektide tarvis tehtud
ettevõttes kulusid. Kulukandjate arvestus võimaldab võrrelda erinevate arvestusobjektide (ka
projektide) tulemusi, nt toodete omahinda, ja selle alusel suunata ettevõtte erinevate
tegevusvaldkondade tulemusi.
Tüüpilisteks kulukandjateks on:

tooted,
teenused,
toodete & teenuste grupp,
pooltooted ,
tulemusüksus,
müügipiirkond,
turusegment .

Kulukandjate arvestus jaguneb vastavalt kulukandja määratlusele:

ühik-kulukandja (nt tooteühiku omahinna) arvestus;
periood-kulukandja (tegevusvaldkonna, müügipiirkonna majandustulemuse) arvestus

Seoses projektipõhise lähenemisega ongi üsna tihti kuluobjektiks projekt ise. Seega saab eelarvestus olla hea vaid siis, kui lisaks on ka selge kululiikide ja kulukohtade arvestus.

Muutuvkulud ja püsikulud
Oluline on eristada püsikulusid muutuvkuludest. Samas ei ole jõutud nende klassifitseerimisel ühtsele seisukohale (nt kas telefoniarve kulud jagada osaliselt muutuvaks ja osaliselt püsivaks?). Muutuvkulu muutub seoses mingi teise muutujaga (tavaliselt müügikäive). Muutuvkulu on tavaliselt tööjõukulu, tooraine kulu jne.
Püsikulu ei muutu seoses tegevusmahu muutumisega. Püsikulu on näiteks intressimaksed, kindlustus , maamaks jne. Püsikulu ei muutu hoolimata tootmismahust, samal ajal vähenevad tootmismahu suurenemisega kulud ühiku kohta.
Muutuv püsikulu koosneb kahest komponendist : muutuvkulust ja püsikulust. Hea näide muutuvast püsikulust on telefonikulu, mille puhul tavaliselt makstakse fikseeritud kuutasu ning lisaks kõneminutite eest.
Etappkulu on segakulude variant, kus tootmismahu erinevatel astmetel toimub kuludes suur muutus. Tegelikult on enamik püsikuludest etappkulud, kuigi suurte vahemikega: näiteks tootmishoone küttekulud on küll fikseeritud, kuid mingist tootmismahu tasemest alates tuleb laieneda teise hoonesse ning küttekulud suurenevad järgmisele fikseeritud tasemele .

Otsesed kulud ja kaudsed kulud
Otsekulu on kulu, mida saab seostada kuluobjektiga ( tootega , kliendiga, tegevuskohaga jne). Otsekulud on näiteks konkreetse tootega seotud tööjõu- ja materjalikulu. Kaudkulu on ei saa otseselt seostada kulukandjaga. Kaudkulud võivad olla ettevõtte juhtimise või arvutivõrgu haldamisega seotud kulud. Otsekulude ja kaudkulude erinevused sarnanevad muutuv- ja püsikulude erinevustega, kuid see ei tähenda, et kõik otsekulud on muutuvkulud ning kõik kaudkulud on püsikulud. Näiteks kui seadmega valmistatakse ühte toodet, on selle hoolduskulu ühelt poolt püsikulu aga teiselt poolt toote otsekulu. Kui sama seadmega valmistatakse mitut toodet, on hoolduskulu endiselt püsikulu, kuid toodete jaoks kaudkulu, mis tuleb teatud reeglite järgi toodetele jagada.

Otsekulud kantakse otse kulukandjale
Kaudseid kulusid ei saa kanda otse kulukandjale (nt juhtkonna tasu)
Otseste kulude eristamine on tähtis sellepärast, et luua kuluarvestuse süsteem, mis aitaks kanda osa kaudseid kulusid ettevõtte allüksustele
Palgakulu on hästi jaotatav osakondade peale, aga mitte üldised ruumide ülalpidamiskulud. Peab looma süsteemi.
Kulude jaotamise otsused ei pruugi anda kohe õiget signaali: võib juhtuda, et peale jaotamist võiks mingi allüksuse kinni panna. See ei pruugi päris õige olla, sest:

– Üks allüksus võib vajada teist
– Kõik jaotatud kulud ei kao ära. Ülejäänud kulud tuleb siis ümber jaotada teiste peale
ning see alandab nende kasumit

Tüüpilised kulude jaotusalused:

– Müügikäive
– Pindala
– Varade hind
– Töötajate arv

Kulude käitumine (osata joonisel ka esitada)
Kulude käitumise analüüsis eristatakse muutuvkulusid, püsikulusid ja segakulusid. Muutuvad kulud on defineeritud kui kulud, mis muutuvad proportsionaalselt seoses müügikäibe muutumisega. Samas on nad püsivad ühiku peale. Nendeks on teenuse pakkumise otsene tööjõukulu , põhimaterjalid, transpordikulu jne. Püsikulud ei sõltu otseselt müügikogusest, aga samas on nad muutuvad ühiku peale. Loomulikult on püsikulud püsivad vaid teatud ajaperioodis ning nad võivad muutuda mingi muu asja tõttu, mis ei tulene müügikäibest. Näiteks on püsikuludeks amortisatsioon , rent, juhtkonna palk jne. Kulud, millel on nii muutuv kui ka püsiv osa, on segakulud (nt palgad, elekter , telefon).
Number 1: Number 2:
Number 3: Number 4:

Kulukäitur
Tuludele ja kuludele mõju avaldavaid tegureid nimetataksegi tulu ja kulukäituriteks. Kõik tellimusega seotud erinevad kululiigid võivad olla kulukäituriteks (cost driver ). Seega kui muutub mõne kulukäituri väärtus, põhjustab see muutusi kogu hinnakalkulatsioonis. Kulukäituriteks võivad olla näiteks materjali kogus, töötunnid, teenindustsüklite arv, toode, projekt, töötajate arv, kasutatud seadmed jms. Tulukäitur on näiteks klientide arv ja müügi hind.

Jääktulu ja selle kasutamise vajadus
Ettevõtte tegevusmahtude ja majandustulemuste vaheliste seoste analüüs on aluseks jääktulu-põhise arvestuse kujundamisele ettevõttes. Nimetatud arvestusvaldkonnal on ettevõttesiseses arvestussüsteemis keskne koht. Jääktulupõhisel arvestusel rajanevad lisaks finantsotsustele ka paljud tootmise ja teeninduse organiseerimise (tootmis- ja teenindusvõimsuste optimaalne kasutamine, allhanketööde kasutamine), turunduse (tootearendus ja turgude arendus), müügialased (hinnakujundus, tulemusüksuste arvestus) otsused.
Ettevõtte tegevusmahtude ja majandustulemuste vaheliste seoste analüüs keskendub kulude, tegevusmahu ja kasumi vaheliste seoste analüüsile. Oluliseks mõisteks on jääktulu (contribution margin – CM), mida nimetatakse ka piirkasumiks. Piirkasumit ei tohi samastada brutokasumiga kasumiaruande skeemis 2, mis saadakse müügitulust lahutades müüdud kaupade kulu (COGS), sest muutuvkulusid võib olla ka veel üldiste tegevuskulude hulgas.
Jääktulu rahalises koguväljenduses saab leida järgmise valemi abil:
CM = S −VC . (CM- jääktulu, S- müügitulu, VC- real.muutuvkulud)
Kui jääktulu on positiivne, siis aitab kahjumist väljatulemiseks vaid müügikoguse suurendamisest ehk:
CM > 0 ∧ NI 0.
Tihti on vaja valemites kasutada aga jääktulu rahalises väljenduses ühele ühikule (ühiku jääktulu):
CM* = P −V . (P- hind, V- muutuvkulud)
Ühiku jääktulu näitab, kui suures ulatuses aitab iga müüdud toode katta püsikulusid tervikuna. Kui tootmises midagi oluliselt ei muudeta, jääb jääktulu ühikule samaks ja seetõttu on suurema
kogujääktulu korral lihtsam katta püsikulusid. Jääktulupõhine analüüs on väga oluline samuti uurimaks tootegruppide (olemasolev toode ja uue toote juurutamine kui projekt) tasuvust.

Kasumiläve erinevad tüübid ja sisu (osata ka graafiliselt esitada)
Kasumiläve (break- even point) analüüs on üks meetod analüüsida, kui palju tuleb toota või teenindada, et jõuda punktini, kus tulud võrduvad kuludega ja kasum on null. Loomulikult ei ole see punkt ettevõtte jaoks vastuvõetav, vaja oleks, et tekiks kasum.
Eestikeelses rahandusalases kirjanduses on kasumiläve analüüsi analoogina tuntud ka kulu-mahtkasum analüüs (Cost- Volume -Profit, CVP). Ka see lähenemine lähtub kulude, müügimahu ja kasumi omavahelistest seostest, mis on omakorda aluseks jääktulupõhise arvestuse kujundamisele ettevõttes. Nagu eespool mainitud , näitab kasumilävi tegevuse mahtu, kus kasumit ei teki ning müügitulud katavad kõik kulud. Tegevusmahu suurenemine alates sellest mahust toob kaasa kasumi tekkimise. Kuna muutuvkulud muutuvad seoses tegevusmahuga, on tihti abiks tulude (osakasumi) selle taseme määramine, mis jääb pärast muutuvkulude käibest lahutamist alles, ehk jääktulu (tuntud ka kui piirkasum , müügikate).
Kasumilävesid on mitmeid. Tavaliselt käsitletakse ühikulist ja rahalist kasumiläve. Ühikuline kasumilävi annab toodete arvu, mis tuleb toota, et ettevõtte tulud võrduksid kuludega. Rahaline kasumilävi on müügi netokäive, mis võrdub kuludega.
Teine viis on jaotada kasumiläved kolmeks:
1) arvestuslik kasumilävi (accounting break-even point), Arvestusliku kasumiläve tuletamisel eeldatakse, et ärikasum võrdub nulliga: EBIT = 0. Selline eeldus tähendab, et finantskulusid ei arvestata. Kogutulud on sisuliselt müügikäive. Kuludest arvestatakse muutuvkulusid, püsikulusid ja amortisatsiooni, mille summeerimine annab kogukulud.
2) rahavooline kasumilävi (cash break-even point),
3) finantskasumilävi (financial break-even point).
GRAAFIK JA VALEMID SLAIDIDEL

Ohutusvaru
Ohutusvaru (OV) on summa, mille võrra müügikäive ületab müügikäibe kasumilävepunktis. Mida lähemal on tegelik tegevusmaht kasumilävele, seda suurem on risk. Ohutusvaru näitab, kui palju võib langeda ettevõtte käive, enne kui ettevõte miinusesse läheb. Ohutusvaru arvutatakse järgmise valemi abil:
OV = S – SBP(A) .
Ohutusvaru määr (ov) näitab, kui mitu protsenti võib käive langeda, enne kui kasumi asemel kahjumist hakatakse teenima . Ohutusvaru määr arvutatakse järgmise valemi abil:
ov=OV/S

Omahind ja müügihind
Hind on toote väärtus väljendatuna rahas ehk teisisõnu väärtuste kogum, mida ostja on nõus vahetama toote omandamisest või tarbimisest tulenevate kasude vastu. Hinna määramine kaubale või teenusele on nii kunst kui ka teadus. Äriettevõttes on hind toote turunõudluse peamine näitaja, millest oleneb nii ettevõtte müügitulu kui ka kasumi suurus. Äri alustades võib hinnakujunduspoliitika määrata ettevõtmise edu või läbipõrumise. Seetõttu tasub juba enne tootmise alustamist kalkuleerida vähemalt tulevase toote omahind, et näha, kas üldse ongi mõtet hakata kaupa tootma või teenust pakkuma. Omahind näitab kauba tootmiseks või teenuse osutamiseks tehtud kulutuste summat ühiku kohta. Omahinna liigid on järgmised:
1) täisomahind,
2) tootmislik omahind,
3) realiseeritud toodangu omahind.
Eelnevalt selgitasime, et toodangu omahind peaks sisaldama vaid tootmislikke kulusid, st toodangu tootmiseks tehtud otsekulusid ja tootmislikke üldkulusid. Peamine probleem seisneb just tootmislike üldkulude (mitte üldiste üldkulude) jaotamises erinevatele toodangu liikidele. Üldjuhul kujuneb tooteühiku omahind (OP) järgmiselt:
OP= VC/Q+FCM/NQ (NQ – normatiivne ühikute hulk, FCM – tootmislikud püsikulud)
Kui turul on analoogseid tooteid juba ees, siis on oluline turuhind (müügihind): see määrab lae, mis hinnaga ostetakse toodet või teenust. Turuhinnast kõrgema hinnaga müümiseks peab ettevõte oma tootega konkurentidest positiivselt ja oluliselt erinema. Turuhinnast madalama hinnaga müümiseks peab ettevõttel aga olema konkurentsieelis kuludes: kas suudetakse toota odavamalt ning turustada kiiremini ja odavamalt.
Marginaaltulu on ühe täiendava toote müügil saadav kogulaekumi lisand . Marginaalkulu on ühe täiendava toote toomisel ja müügil lisanduv kulu. Optimaalhinna puhul on mõlemad marginaalhinnad võrdsed.

Hinnaelastsus. Perishability.
Hinnaelastsus on tuntud hinnakujunduse mõju peaaegu kõigis majandusharudes. Hinnaelastsuse all mõeldakse siin ostjate poolse (klientide) nõudluse elastsust hinna suhtes. Hinnaelastsust arvutatakse järgmise valemi abil. E > 1, siis on tegemist elastse nõudlusega; E = 1, siis on tegemist ühikelastse nõudlusega; E

.DOCX Laadi alla originaalfail 35 lk · .docx · 61 allalaadimist

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #1

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #2

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #3

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #4

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #5

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #6

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #7

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #8

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #9

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #10

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #11

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #12

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #13

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #14

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #15

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #16

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #17

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #18

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #19

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #20

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #21

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #22

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #23

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #24

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #25

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #26

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #27

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #28

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #29

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #30

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #31

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #32

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #33

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #34

Finantsianalüüs ja investeeringud 1-kontrolltöö #35

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 35 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2017-06-14 Kuupäev, millal dokument üles laeti

61 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Agnes Talalaev Õppematerjali autor

Esimese kontrolltöö kordamisküsimused ja vastused - Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž

1. Finantsaruandluse analüüsi 7 etappi järjekorras.

• Definitsioon
• Valem
• Arvutused. Arvtulemus (tabelis)
• Arvu interpreteerimine
• Võrdlus (Üldtunnustatud kriteeriumiga hinnang; Statistikaametiga hinnang)
• Dünaamika ja dünaamika põhjused
• Parandusettepanekud – kõige tähtsam punkt! See miks me analüüsi teeme.

2. Selgitage, millised on erisused erinevate finantsaruannete analüüsile lähtudes ajalisest dimensioonist.

Bilansi puhul ei saa teha järeldusi terve aasta kohta ning järeldus tuleks anda kuupäevaga. Küll aga kasumiaruande ja rahavoogude aruande puhul saab anda järelduse terve aasta kohta.

Kokku 54. küsimust kahes versioonis vastustega (täpsemad ja pikemad ning lühemad ja lihtsamad).

finantsanalüüs kõomägi investeeringud kontrolltöö tartu ülikool pärnu kolledž bilanss rahavoogude aruanne definitsioon

Sarnased õppematerjalid

docx

Finantsaruandluse analüüs KT 1

KORDAMISKÜSIMUSED KONTROLLTÖÖKS nr 1 1. Finantsaruandluse analüüsi 7 etappi järjekorras. Suhtarvu definitsioon, valem, arvutused, arvu interpreneerimine (mida tähendab), võrdlus (võrdlus üldtunnustatud kriteeriumile, statistikaametiga võrldus), hinnasagedus, dünaamika ja selle põhjused, parendusettepanekud. 2. Selgitage, millised suhtarvude grupid pakuvad enim huvi omanikele, juhtkonnale ja pankadele. Miks? Omanikele rentaablus ja omakapitali kasutamise efektiivus. Juhtkond likviidsuse maksevõime, rentaablus, varade kasutamise efektiivsus ja omakapitali efektiivsus. Pankasid huvitav maksevõime. Panka huvitab kas tal on olemas maksevõime, juhtkonda peavad need huvitama, sest nemad juhivad ettevõttet ja omanikud huvituvad just nendest, sest neid huvitab kasum ja dividendid. 3. Selgitage, millised on erisused erinevate finantsaruannete analüüsile lähtudes ajalisest dimensioonist. Bilansipõhjal

Finantsanalüüs

docx

Finantsjuhtimine turismiettevõttes kontrolltöö küsimused

rahastada pikaajaliste allikatega. Kui seda reeglit ei järgita, siis tekib väike või lausa negatiivne käibekapital. Käibevarasse tehtavad investeeringut tehakse edaspidist tulu silmas pidades. Firma likviidsus on otseses sõltuvuses käibevaradesse tehtavatest investeeringutest. Mida suuremad on investeeringud käibevarasse, seda likviidsem on ettevõte. Käibevarasse investeerimine on oluline, kuna enamasti moodustavad käibevarad suure osa ettevõtte koguvaradest ja seetõttu on investeeringud käibevarasse enamasti küllaltki mahukad. 42. Rahakonto juhtimise põhiprintsiibid Raha tasub hoida vaid niipalju, kui seda on jooksvaks äritegevuseks vaja. Kui on arvata, et rahavajadus lähiajal suureneb, siis ei ole mõtet nn üleliigset raha dividendidena välja maksta, vaid lühiajaliselt investeerida. Suured ettevõtted saavad raha juhtimisel kasutada ajutiselt üleöödeposiiti. Riski maandamiseks võib kasutada ka tähtajalist hoiust.

Finantsjuhtimine

pdf

Finantsanalüüs konspekt

15 d) bioloogilist vara. Bilansikirjed AKTIVA Käibevara Raha ja raha ekvivalendid Finantsinvesteeringud Nõuded ja ettemaksed Nõuded ostjate vastu Maksude ettemaksed ja tagasinõuded Muud lühiajalised nõuded Ettemaksed teenuste eest Varud Tooraine ja materjal Lõpetamata toodang Valmistoodang Müügiks ostetud kaubad Ettemaksed varude eest Bioloogilised varad Käibevara kokku Põhivara Investeeringud tütar- ja sidusettevõtetesse Tütarettevõtete aktsiad ja osad Sidusettevõtete aktsiad ja osad Finantsinvesteeringud Muud aktsiad ja väärtpaberid Kindla lunastustähtajaga väärtpaberid Nõuded ja ettemaksed Pikaajalised laenu- ja muud nõuded, edasilükkunud tulumaks Kinnisvarainvesteeringud Materiaalne põhivara Maa Ehitised Masinad ja seadmed Muu materiaalne põhivara Lõpetamata ehitised ja ettemaksed Bioloogilised varad Immateriaalne põhivara Firmaväärtus

Finantsanalüüs

doc

Majandusarvestuse vastused

2) Täielik kapitaliosaluse meetod. Lisaks eelm. määratl. võet. arvesse kontserni kui ühtse maj.ük- suse aspektist realiseerimata kasumeid (kahjumeid), samuti tütare/v aktsiate omandam. tekkinud pos. firmaväärtuse ning tütare/v vara reaalväärtusse ümberhindamissummade amort. tulemused. 3) Laiendatud kapitaliosaluse meetod. Põhineb konsolideerimisel, mille puhul investeerijat ning tema tütar- ja sidusettevõtteid käsitl. kui ühendatud maj.üksust. Pikaajal. investeeringud esit. bilansis 7 kirjel: · tütare/v aktsiad või osad, · pikaajal. nõuded tütar- ja emaettevõtetele, · siduse/v aktsiad või osad, · pikaajal. nõuded sidusettevõtetele, · muud aktsiad, osad või võlatähed, · mitmesugused pikaajal. nõuded, · pikaajal. ostjatelt laekumata arved. Emaettevõte - e/v, millel on 1 või rohkem tütarettevõtet, emae/v omab otseselt või kaudselt üle 50% tütare/v aktsiatest. Tütarettevõte - emae/v poolt kontrollitav e/v.

Majandusarvestus

doc

Majandusarvestuse mõisted

VARA on raamatupidamiskohustuslase poolt kontrollitav ressurss (asi või õigus), mis: (a) on tekkinud minevikus toimunud sündmuste tagajärjel; ja (b) tõenäoliselt osaleb tulevikus majandusliku kasu tekitamisel (mitte äriühingutest raamatupidamiskohustuslaste puhul neile seatud eesmärkide täitmisel). KOHUSTUS on raamatupidamiskohustuslasel lasuv võlg, (a) mis on tekkinud minevikus toimunud sündmuste tagajärjel; ja (b) millest vabanemine nõuab eeldatavasti tulevikus ressurssidest loobumist. OMAKAPITAL (NETOVARA) raamatupidamiskohustuslase varade ja kohustuste vahe; TULU aruandeperioodi sissetulekud, millega kaasneb varade suurenemine või kohustuste vähenemine ja mis suurendavad raamatupidamiskohustuslase omakapitali, välja arvatud omanike tehtud sissemaksed omakapitali; KULU aruandeperioodi väljaminekud, millega kaasneb varade vähenemine või kohustuste suurenemine ja mis vähendavad raamatupidamiskohustuslase omakapitali, välja arvatud omanikele tehtud väljamakse

Majandusarvestuse alused

doc

Finantsanalüüs Estravel AS

TARTU ÜLIKOOL Pärnu kolledz Turismiosakond Grete Jakobson Katriin Mats Eneken Viks TH3 REISIBÜROO ESTRAVEL AS FINANTSARUANDLUSE ANALÜÜS Kodutöö Juhendaja: Margus Kõomägi Pärnu 2012 SISUKORD Sisukord...........................................................................................................................2 SISSEJUHATUS.............................................................................................................3 1. REISIBÜROO ESTRAVEL AS LÜHIÜLEVAADE...............................................5 2. REISIBÜROO ESTRAVEL AS FINANTSANALÜÜS...........................................7 2.1. Horisontaal- ja vertikaalanalüüs.............................................................................7 2.2. Suhtarvude analüüs.................................

Finantsjuhtimine

docx

Finantsjuhtimise vastused

Omakapitali kasumitootlus sõltub varade kasutamise tulemuslikkusest ja võõrvahendite kasutamise ulatusest. Omakapitali rentaabluse kujunemist mõjutavad nii varade rentaablus, finantsvõimenduse ulatus (võlakordaja) ning ka võõrkapitali kasutamise eest makstav intressimäär. 27) Kapitali eelarvestamise rahavood - ???? Kapitali eelarvestamise all mõistetakse firma pikaajaliste investeeringute planeerimist ja juhtimist. Tuleb valida investeeringud, mis annavad suuremat tulu pikema perioodi kestel. Kapitali eelarvestamisel kasutatavad meetodid saab üldistatult jaotada kahte gruppi: diskonteeritud rahavoogudel põhinevad meetodid ja diskonteerimata rahavoogudel põhinevad meetodid. Diskonteerimata rahavoogude meetoditest kasutatakse tasuvusaja meetodit ja arvestuslikku rentaablust. Diskonteeritud rahavood on olulised IRR, MIRR, NPV ja kasumiindeksi arvutamisel. 28) Maksujärgsete rahavoogude kalkuleerimine

Finantsjuhtimine

doc

Finantsarvestus I osa

Maksud Äriettevõtte Varade koguväärtus koguväärtus investoritele Riik (D) finantsturgudel A. Äriettevõtte investeeringud varadesse (investeerimiseelarve) Põhi- ja käibekapitali omandamiseks tehtud kulutused. B. Äriettevõtte toimimisest genereeritud rahakäive. C. Jaotamata kasum reinvesteeritakse ettevõttesse. D. Ettevõttelt valitsuse poolt seaduse alusel võetav kohustuslik maks riigi valitsuskulude katmiseks ja ühisteenuste tagamiseks. E. Dividendide ja intresside kujul investoritele väljamakstav raha. F

Finantsarvestus

Rohkem sarnaseid