Eesti taimestik (0)

Assimilatsioon - ehk anabolism - kõik organismis toimuvad sünteesiprotsessid. Protsessi käigus sünteesitakse organismile vajalikke ühendeid: valke lipiide, süsivesikuid, nukleiinhappeid jne. N: fotosüntees, DNA süntees. Sünteesiks kasutatakse ATP energiat (heterotroofid) või päikeseenergiat(autotroofid)
Dissimilatsioon – ehk katabolism - elusainete lagunemise protsess. Orgaanilised ained lagunevad, muutuvad lihtsamateks ühenditeks, vabaneb organismi elutegevuseks vajalik energia. N: glükoosi oksüdeerimine hingamisel
Taime ja looma põhilised erinevused- taimedel olemas rakukest ja rakumembraan , plastiidid , vakuoolid ; loomadel ainult rakumembraan. Taimed autotroofsed , loomad aga heterotroofsed . Taimedel varuaineks tärklis, loomadel aga rasvad . Taimedel kasv piiramatu, loomadel piiratud. Taimedel närvisüsteem ja hormonaalsed organid puuduvad, loomadel olemas. Taimedel suur välispind, loomadel liigestatud sisepind
Autotroofne ja heterotroofne toitumine- AUTOTROOFID - Organismid, kes sünteesivad elutegevuseks vajalikud orgaanilised ühendid väliskeskkonnast saadavatest anorgaanilistest ainetest. Taimed kasutavad sünteesiks valgusenergiat (fotosüntees). HETEROTROOFID - Organismid, kes sünteesivad oma elutegevuseks vajalikud orgaanilised ained toidus sisalduvate orgaaniliste ühendite lõhustumis-saadustest. Vajaliku energia saavad toidus sisalduva orgaanilise aine oksüdatsioonil.
Taime- ja loomaraku erinevused- ehituse erinevused tulenevad nende erinevatest aine- ja energiavahetustüüpidest. Taimerakke katab rakukest ja rakumembraan, loomarakku katab ainult rakumembraan. Taimerakul plastiidid ja vakuoolid, aga loomarakul need puuduvad
Prosenhüümne rakk - taimerakk , mille pikkus ületab tunduvalt laiuse
Parenhüümne rakk – rakud , mille läbimõõt on igassuunas enamvähem võrdne
Kude - ühesuguse päritolu, ehituse ja talitlusega rakkude rühm
Kudede liigitus – algkoed e meristeemid(tipmised, külgmised ja vehemeristeemid) ja püsikoed (kattekude, juhtkude , tugikude , põhikude)
Algkude e meristeem ülesanded- kiire paljunemine, võime muutuda teiste kudede rakkudeks ehk diferentseerumisvõime. Paiknemine - tipmised e. apikaalsed kasvukuhikus; külgmised e. lateraalsed - kambium , korgikambium; vahelmised e. interkalaarsed - lehe alusel, varres, sõlmevahes. Initsiaal - e. kiirdrakk - Lihtsaima kasvukuhiku tipus on üks suur piiramatu pooldumisvõimega, kolmetahulisele püramiidile sarnanev kiird - ehk initsiaalrakk , mis jaguneb kordamööda kõikide külgede suunas. Haavakude - Taime vigastatud koha ümber tekib haavakude ehk kallus , milles leidub algkoelisi rakke - kalluse- ehk haavameristeemi. Selle talitledes tekivad teisesed haavakoed - haavapuit, haavakork jne. või isegi uued organid. Kasvukuhik - Apikaalsed ehk tipmised algkoed asuvad varre ja juure tipus. Need algkoed paiknevad koonilisest moodustisena – kasvukuhikuna. Kasvukuhikus toimub juure pikenemine ja juurekübara rakkude uuenemine
Põhikude e parenhüüm iseloomustus - vähe diferentseerunud, rakud õhukeseseinalised, ümarad, rakuvaheruume palju, moodustavad rohttaimedest põhilise osa. Ülesanded – fotosüntees ja varuainete säilitamine. Paiknemine - moodustavad valdava osa taimede kehast. Põhikudesid saab liigitada nende paiknemise järgi taimes - esikoore põhikude asub epidermi ja kesksilindri vahel, selle rakud on vähespetsialiseerunud. Säsi on varre keskosas paiknev vähespetsialiseerunud põhikude. Ksüleemi- ja floeemipõhikude asub enamasti säsikiirtena juhtkimpude floeemi ja ksüleemi juhteelementide vahel Assimilatsioonipõhikude (klorenhüüm) – ül. fotosüntees; asub lehes või varre esikoores. Klorenhüümi rakud on vakuoolide- ja kloroplastiderohked. Piklikud ja üksteise kõrval asuvad klorenhüümirakud moodustavad sammaskoe, kui aga rakkude vahel on suured rakuvaheruumid, nimetatakse seda kobekoeks. Säilituspõhikude - varuainete säilitamine.
Kattekoe 3 tüüpi: epiderm (koosneb enamasti ühest kihist tihedalt paiknevatest elusatest rakkudest, milles kloroplastid puuduvad), korkkude ja korp. ülesanded - kaitseb ülekuumenemise, liigse jahtumise , vee aurumise , mehhaaniliste vigastuste, mikroorganismide eest paiknemine - rakud paiknevad tihedalt üksteise kõrval. Kutiikula - struktuuritu värvitu vett mitteläbilaskev kile; vahad - osal taimedel, annab hallika välimuse trihhoomid - Epidermist võivad välja ulatuda väga mitmesuguse kuju ja suurusega, ühe- või mitmerakulised karvad ehk trihhoomid emergentsid - on epidermi väljakasved, mille moodustamisest võtavad osa ka epidermialuse koe rakud(roosi okkad, hobukastani viljade ogad) Õhulõhe ehitus – sulgrakud, nende vahel õhupilu ning enamasti ka õhulõhe kaasrakkudest ülesanded – gaasivahetus ; paiknemine - enamasti epidermiga ühes tasapinnas, aga võib ka eenduda. Lehel korrapäratult, harvem ridadena, näiteks kitsaste lehtedega üheidulehelistel ja okaspuudel. Korkkude - mitmeaastastel taimeosadel epiderm hävib ja selle asemele tekib mitmekihiline korrapäraste ridadena paiknev sekundaarne kattekude e korkkude; korp - moodustub puudel ja põõsastel korgi asemel, mis taime vananedes 2-3 aasta pärast rebeneb . Korba rakud on deformeerunud ja surnud ning see koosneb mitmest korgikihist ja koore surnud osadest. Tema välimised kihid lagunevad järk-järgult ja kukuvad tükkidena ära; lõved – mitmeaastaste taimede õhulõhesid asendavad lõved.
Tugikudede ülesanded - toetavad taime, hoiavad murdumise ja rebenemise eest – paiknemine - tugikoed jaotatakse ehituslike, talitluslike ja geneesi iseärasuste alusel kahte põhitüüpi. Kollenhüüm esineb telgorganites vahetult epidermi all pideva rõngana või ribadena; sklerenhüüm asub varre siseosas. Kollenhüüm on lihtsaim tugikude, mis koosneb ebaühtlaselt paksenenud kestadega elusatest, enamasti prosenhüümsetest rakkudest. Kollenhüüm on primaarne tugikude. Selle rakukestad ei puitu, vaid koosnevad tselluloosist, pektiinidest ja hemitselluloosist ning ei takista seega taime kasvu. Kollenhüümirakud on elastsed, heledad ja veerikkad. Kollenhüümi tüüpe eristatakse rakukestade paksenemise iseloomu järgi (nurk- rakukestad paksenevad vaid nurkadest. Levinuim kollenhüümi tüüp. plaat- paksenevad vaid telgorgani välispinnaga paralleelsed rakukestad, radiaalsed jäävad õhukesteks. Vähelevinud; kobekollenhüüm - paksenevad rakuvaheruumidega kokku puutuvad rakukestade piirkonnad) Sklerenhüüm - sekundaarne tugikude, mis enamasti koosneb teritunud otstega prosenhüümsetest rakkudest. Asub varre siseosas. Täiskasvanult on sklerenhüümirakud surnud ja õhuga täitunud, rakukestad on enamasti puitunud . Sklerenhüümi hulka kuuluvad sklereiidid, niine- ja puidukiud . (niinekiud - on otstest teritunud, väga paksude kestadega rakud. Esinevad kas üksikult või kimpudena juhtkimpude floeemiosas ning kserofüütide lehtedes. Tekivad kas algkoest (primaarsed niinekiud) või kambiumist (sekundaarsed niinekiud); puidurakud - asuvad harilikult juhtkimpude ksüleemis. Sarnanevad niinekiududele, kuid on rohkem puitunud ja lühemad. Esinevad peaaegu kõikides mitmeaastastes taimedes. Okaspuudel harilikult puuduvad, lehtpuupuidus esinevad. Kivisrakud - kestad on tugevasti puitunud, pooridega läbistatud ja silmatorkavalt kihilised . kivisrakke võib leida idioblastidena põhikoes, kuid need võivad moodustada ka väga tugeva koe näiteks luuviljaliste seemnes või sarapuupähklis. Kivisrakkude kuju varieerub tugevasti.
Juhtkudede ülesanded - kannavad endas vett ja toitaineid; ehitus ja paiknemine – juhtkude koosneb torukujulistest rakkudest ja asub taime vartes; Tõusev ja laskuv vool - Ainete transport taime maapealsete ja maa-aluste organite vahel toimub mööda juhtkudesid. Juurte kaudu siseneb vesi koos selles lahustunud mineraalainetega taime ning liigub edasi tema maapealsetesse osadesse. Seda nimetatakse tõusvaks vooluks ning vastavat juhtkimbu osa, mida mööda vesi liigub, ksüleemiks ehk puiduosaks. Laskuv vool, mis kannab orgaanilised ained lehtedest vartesse ja juurtesse, samuti õitesse ning viljadesse, kulgeb floeemiks ehk niineosaks nimetatava juhtkimbu piirkonna kaudu; Juhtkimpude ehitus - Juhtkoe torujad rakud koos neid toetavate tugikoe ja põhikoe rakkudega moodustavad juhtkimbu; tüübid - Floeemi ja ksüleemi vahel kambium olemas - avatud juhtkimp , puudub - suletud juhtkimp; Sõeltorud - koosnevad piklikest, enamasti tömpide otstega prosenhüümsetest rakkudest. Nende tipmised ja külgmised rakukestad on varustatud rohkete pooridega, mis on koondunud pooriväljadeks: saaterakud - esinevad peaaegu kõigil katteseemnetaimedel. Need on pikad kitsad elusad rakud, mis paiknevad sõeltorude kõrval. Enamasti arenevad need sõeltoruga samast algkoe rakust; trahheed - ( sooned ) on trahheiididest täiuslikumad. need esinevad enamikul katteseemnetaimedel ning vähestel sõnajalg- ja paljas -seemnetaimedel. Trahhee rakkude otsmised rakukestad on kas kadunud, nii et moodustub pidev toru, või on rakukestadesse tekkinud piklikud avad. Ka trahheed on täiskasvanult surnud ja puitunud, nende rakukestad võivad seestpoolt olla spiraalsete (spiraaltrahhee), rõngasjate (rõngastrahhee) või võrkjate (võrktrahhee) paksendustega; trahheiidid - esinevad enam-vähem kõikidel soontaimedel. need on prosenhüümsed, tippudest ahenenud, täiskasvanult surnud, puitunud kestadega rakud. Trahheiidide rakukesta siseküljel võib olla mitmesuguseid spiraalseid või rõngasjaid paksendeid. Paksendite iseloomu alusel eristatakse spiraal-, rõngas-, astrik- ja poortrahheiide.
Erituskoed - ülesandeks on mitmesuguste ainete eritamine kas vedelal või tahkel kujul. Kui eritatav aine on taime elutegevuseks vajalik, nimetatakse seda sekreediks (nõreks), kui aga mittevajalik , siis ekskreediks (eritiseks)
Juur - on tipmise kasvukuhikuga radiaalsümmeetriline maasisene organ, millel pole kunagi lehti. ülesanded - taime kinnitamine pinnasesse, vee ja mineraalainete vastuvõtt ja transport, mõnede orgaanilisete ainete süntees, säilitusorgan, paljunemisvahend, hingamisvahend, ronimisvahend; tunnused – juurekarvad , steel , esikoor, epibleem , peritsükkel, tipmine meristeem. Liigitamine : pea-, külg-, lisa, idujuur Vööndid - kasvukuhik, mida katab juurekübar pikenemis - e. kasvuvööde; eristumisvööde e. imamisvööde; juurekarvadega juhtimisvööde külgjuurtega Ehitus: epibleem - Primaarse ehitusega juur on kaetud epibleemiga (risodermiga), mis talitleb imikoena; esikoor - Epibleemi all asub isodiameetrilistest rakkudest esikoor. Esikoore väline kiht - eksoderm - koosneb tihedalt üksteise vastu liibunud nurgelistest rakkudest, mis vanemas eas sageli korgistuvad, esikoore sisemine kiht on endoterm; kesksilinder - välimine kiht - peritsükkel (perikambium) - koosneb enamasti ühest, harvem mitmest reast elusatest, meristemaatilistest rakkudest. Juure peritsükli üheks funktsiooniks on külgjuurte moodustamine; Juhtkimp - Peritsüklist seespool asub radiaalne juhtkimp, kus ksüleem ja floeem on asetunud vaheldumisi, ribadena. Juurestik - taime juurte kogum, Sõltuvalt põhiplaanist eristatakse sammas- ja narmasjuurestikku. Esimese puhul moodustub taimel idujuurest peajuur ja sellest harunevad külgjuured, narmasjuurestikul peajuur aga puudub või pole selgelt eristunud, ning juurestik moodustub peaosas külg- ja lisajuurest; Juure muudendid - säilitus-, roni -, tõmbe- ja õhujuured. säilitusjuured – (varuainete säilitamiseks) Porgand , suhkrupeet -- juurekael ja terve peajuur; söödapeet - juurekael ja pool peajuurt; söögipeet, kaalikas , redis -- juurekael ja veidi peajjuur, alpikann – juurekael; daalia ja käpalised -- lisa- ja külgjuured (juuremugulad e. muguljuured) Juuremügarad - esinevad kaunviljaliste kõikides sugukondades; mükoriisa - ( seenjuur ) on seeneniidistiku ja juurekoe tihe ühendus, moodustavad põhiliselt kübarseened Parasiidid , poolparasiidid - Parasiitide imijuured ( haustorid ). Poolparasiitideks nimetatakse taimi, kes on võimelised küll ise fotosünteesima, kuid osa toitaineid võtavad need peremeestaimelt; täielikud parasiidid (obligaat- ehk holoparasiidid) pole võimelised iseseisvalt (auto-troofselt) toituma.
Varre ülesanded - külgharude moodustamine; lehtede, õite ja viljade kandmine; vee ja mineraalainete transport; fotosünteesiproduktide transport. põhitunnused - maapealne asend; kasvab kaua pikkusesse; kannab lehti; harunemisvõimeline; radiaalse siseehitusega; rohkete juhtkimpudega (enamasti kollateraalsed) Varre muudendid – Köitraod- viinapuu ; astlad- viirpuu , laukapuu; assimileerivad varred-sakasuul, osjad, efedra; kladood (fülloklaad)-jõulukaktus Ehitus: epiderm - Primaarse ehitusega varsi ümbritseb epiderm, mille rakukestad on kutiniseerunud. Epidermi välispinda katab kutiikula. Õhulõhed ja karvad on varre epidermile vähem iseloomulikud kui lehtedele; esikoor - Epidermi all on põhikoest koosnev esikoor, mida kloroplastide esinemisel nimetatakse klorenhüümiks, suurte rakuvaheruumide korral ka aerenhüümiks; steel - Esikoorest seespool asub varre kesksilinder (steel), steeli välimine rakukiht on peritsükkel (perikambium). Siit algavad lisajuured ja - pungad . Mitmekihilise peritsükli rakkudest võib kujuneda perivaskulaarne tugikude, (enamasti niinekiud) ning säsi. Sellise päritoluga mehaaniline kude paikneb taimes enamasti üksikute kimpudena, harvem moodustub pidev silinder ; kambium - Kaheiduleheliste taimede juhtkimbud on avatud, ksüleemi ja floeemi vahele jääb ühe- või mitmekihiline kambium. Kambiumirakud on prosenhüümsed, ristlõikes lamedad, enamasti teritunud tippudega , õhukesekestalised, üleni protoplasmaga täitunud ja suuretuumalised; Jagunemine (dihhotoomne - harunemine , kus ladva kasvukuhik jaguneb kaheks, andes kaks ühesugust külgharu, monopodiaalne - varre peaharu jätkab kasvamist, andes külgharusid, mis ei ulatu peateljest üle, sümpodiaalne - harunemine, mille puhul külgharu jätkab varre kasvu, tõugates senise juhtharu kõrvale. Üksteist jätkavate külgharude ahelik .). Pungaks nim kasvukuhikut koos teda katvate soomustega. Esikasv - moodustuvad kõik koed, mis saavad alguse kasvukuhikust äsjakirjeldatud viisil. Mitmeaastastel taimedel võib esikasvuks pidada valdavat osa esimesel eluaastal tekkinud kudedest; teiskasv - seisneb juhtkimpude mahusuurenemises, mille tagajärjel vars jämeneb, kuid ei pikene. Teiskasv algab harilikult teisel eluaastal. Juhtkimpude paiknemine ühe- ja kaheidulehelistel - Kaheidulehelistel juhtkimbud ühe ringina, üheidulehelistel hajusalt; Avatud ja suletud juhtkimp - suletud juhtkimp -- kambium puudub; avatud juhtkimp -- kambium olemas. Aastarõngad - Parasvöötmealade taimede teispuidus võib eristada aastaringe (iga-aastast juurdekasvu). Kevadel toodab kambium enamasti suure läbimõõduga trahheesid ja trahheiide, suvel ja sügisel aga väikese diameetriga kitsaid trahheiide ning rohkem puidukiude ja põhikudet. Varre tüübid: puitunud – puud, põõsad uhmad; rohtne – ühe-,kahe- ja mitmeaastased taimed, mono - õitsevad üks kord; polükarpne – õitsevad mitu korda elu jooksul
Lehe tunnused - taime vegetatiivne organ, kasv piiratud, ei kanna teisi organeid, dorsoventraalse sümmeetriaga; ülesanded – fotosüntees ja hingamine ; Liit- ja lihtleht , - Lihtleht on leht, mis koosneb ainult lehelabast ja leherootsust; Liitleht on leht, mille pearootsule kinnituvad kaks või rohkem lühirootsulist lehekest; roodumine - Leherood ehk rood on lehelabas kulgevad juht- ja tugikoe kimbud. sulg -, sõrm-,rööp-, kaarroodumine; lehetipp – teritunud, terav , ogatipuga, pügaldunud; alus – südajas, kiiljas; -serv – hambuline, saagjas, kähardunud, kahelisaagjas, loogeline. Vahelduv, vastak ja männaseline leheseis. Idu- õistaimedel esimesed üks või kaks lehte, mis seemne idanedes maapinnale tulevad, esi-, järg-, päris- ala- varre alusel, soomusjad; ja kõrglehed - õisiku piirkonnas, tihti värvilised. Lehe siseehitus: epiderm - Lehelaba on kaetud elusatest rakkudest koosneva primaarse kattekoe - epidermiga. Sõltuvalt asukohast eristatakse alumist (abaksiaalne ehk dorsaalne ) ning ülemist (adaksiaalne ehk ventraalne ) epidermi. Enamikul liikidest jääb epiderm ühekihiliseks, kuid esineb ka kahe-, kolme- ja enamakihilist epidermi. Epidermi lahutamatuks komponendiks on karvad (trihhoomid) ja õhulõhed; sammaskude - rakud asetsevad lehe välispinnaga risti. Enamasti koosneb sammaskude tihedalt asetunud piklikest rakkudest, mille vahele jäävad kitsad rakuvaheruumid. kobekude - rakkude suurus ja kuju on varieeruv , rakkude vahele jäävad mitmesuunalised rakuvaheruumid. Kobekude sisaldab tunduvalt vähem kloroplaste kui sammaskude, seepärast on enamik lehti pealt tumedamad kui alt. õhulõhed – Gaasivahetuseks. Harilikult paiknevad õhulõhed lehel korrapäratult, harvem ridadena, Õhulõhe koosneb kahest sulgrakust, nende vahele jäävast õhupilust ning enamasti ka õhulõhe kaasrakkudest, Õhulõhe on enamasti epidermiga ühes tasapinnas, aga võib ka eenduda (põhiliselt hüdrofüütidel) või paikneda epidermist sügavamal, süvendis (kserofüütidel). juhtkimp - Lehe juhtkimbud on enamasti kinnised (kambium esineb lühiajaliselt vaid arenevates lehtedes), harvem avatud (mõnedel igihaljastel taimedel, kuid kambium töötab neil nõrgalt ning sekundaarseid elemente juhtkimbus peaaegu ei ole). Valgus- ja varjuleht - valguslehed on hästi arenenud sammaskoega, nende epidermirakud on paksema kestaga ning õhulõhesid on neil pinnaühiku kohta rohkem kui võra sees, halbades valgustingimustes kasvavatel varjulehtedel. Viimastel võib sammaskude olla ühekihiline või üldse puududa , tugikude on vähearenenud, epiderm õhem ning sisaldab kloroplaste. Lehtede varisemine - on taime bioloogiline kaitse vee aurustumise eest füüsilise (suvel) või füsioloogilise (talvel) kuivuse eest. Koos lehtedega vabaneb taim ka kogunenud eritusainetest (sealhulgas mürkidest). Kserofüütne leht - ehk kuivustaimed – taimed kohastumused võimaldavad pikka aega taluda õhu ja mulla kuivust. Neil on kujunenud mitmesuguseid kohastumusi veevarude säilitamiseks ja säästlikuks kasutamiseks. Lehemuudendid - tekivad, kui leht võtab endale uue ülesande: vähendada aurumist, aidata taimel kinnituda, putuktoidulistel taimedel hankida toitu või kaitsta taime herbivooride eest. Muundunud võivad olla kas terve leht või lehe erinevad osad: roots või laba .
Paljunemine: vegetatiivne – pungumine- on paljunemisviis , mille puhul paljuneva organismi küljes tekivad väikesed pungad. Need pungad suurenevad ja arenevad uueks organismiks. Pungumise teel paljunevad mõned üherakulised organismid. Mitoosi ajal tekib tuumakääv raku ühe serva lähedal ja tsütoplasma jaguneb ebavõrdsetesse osadesse. Selle tulemusena tekib üks suur rakk ja üks väike rakk pung . Pungas on niisamasugune täielik geenide komplekt nagu suures rakuski ja ta saab kasvada normaalse suurusega rakuks. Pooldumine- iseloomulik ainuraksetele organismidele. Vanim paljunemisviis, vajab ühte vanemorganismi, lühikese ajaga saadakse arvukas järglaskond, järglased on pärilikelt omadustelt vanematega ühesugused, evolutsioneeruvad aeglaselt; eoseline – eoste ehk spooride abil; apomiktne – ehk neitsisigimine , toimub seemnetega, aga seemned tekivad viljastamiseta. Seeme võib moodustuda vegetatiivsest rakust, viljastamata munarakust. Apomiksist esineb võililledel, kortslehtedel, maranatel; suguline – sugurakkude abil; sügoot – tekib isas - ja emassuguraku ühinemisel
Õis, õieosad – kroonleht, tuppleht, tolmukaniit, tolmukapea, emakasuue, emakakael , sigimik, seemnealgmed, õiepõhi, õieraag; õievalem - liigi, perekonna või sugukonna õie ehituse kompaktne esitus sümbolite, tähtede ja numbrite abil. Perigoon - Lihtne õiekate - ainult üks ring õiekattelehti (värvilised). Kaheli õiekate - olemas tupp - ja kroonlehed. Hermafrodiitne õis - e. kahesooline - õies emakad ja tolmukad Diöötsiline ja monoöötsiline taim - Ühekojaline taim (monoöötsiline) - emas- ja isassugurakud ühel taimel(tamm, kask , sarapuu), Kahekojaline (diöötsiline) - emas- ja isassugurakud eraldi taimedel(paju, kanep, astelpju, põõsasmaran) Õisik - taimevartel olevate õite kogum Õie muudendid - kinnitumisvahendid, astlad - tekib võrse sõlmel olevast pungast. See on võsu ilma tipupungata, mõnikord ka ilma külgpungadeta; vivipaaria - seeme areneb taimeks õisikus Õitsemine - Monokarpne õitseb üks kord; polükarpne õitseb mitu korda Sessoonsus - Üheaastane õitseb 20-30 päeva peale idanemist, mõned mitmeaastased 10 aastaselt v. hiljemgi. Öökuninganna õis püsib vaid ühe öö, orhideedel 1-1,5 kuud Õite liigutused - e. nastid - võilill avneb hommikul , sulgub õhtul; Tropismid ( liigutus kindla ärritaja suunas): päevalill keerab end päikese poole. Tolmlemine - õietolmu kandumine tolmukalt emakale Ise- ja risttolmlemine - isetolmlemine – ühe õie piires; võõrtolmlemine – ühest õiest teisele. Isetolmlemise vältimine- Emakad ja tolmukad asuvad eri taimedel (kahekojalised), valmivad erineval ajal (proterandria, proterogüünia), asuvad õies nii, et tolm ei satu emakale (erikaelasus) Isesteriilsus - taim ei viljastu oma sordi õietolmuga. Isesteriilne sort annab saaki ainult siis, kui õitsemise ajal satub tema õitele tolmuandja sordi õietolmu; isefertiilsus - on taime omadus viljastuda oma õietolmuga; Tolmeldamine - Põllul, eriti seemnepõllul, rakendatakse tuul- ja putuktolmlemisele lisaks tolmeldamist, et suurendada kasvatava kultuuri õite viljastumist ja selle kaudu saaki; Emakas ja tolmukas - Õies asuvad tolmukad moodustavad tolmukkonna. Tolmukas on õie osa, kus arenevad tolmuterad. Tolmukas koosneb tolmukapeast(koosneb kahest tolmukotist. Ühes tolmukotis paikneb tavaliselt kaks tolmupesa, sel juhul on tolmukas neljapesaline.) ja tolmukaniidist (juhtkimpu ümbritseb põhikude, mida omakorda katab kutiniseerunud epiderm)
Vili on struktuur, mis kannab seemneid, kas ta on inimesele söödav, pole oluline. Tekib õiest pärast viljastamist toimuvate muudatuste tulemusena. Seeme on seemnetaimede (paljasseemne- ja katteseemnetaimede ) elujärk levisena (diaspoorina), mille ülesanne on taimede paljunemine ja levimine. Seeme moodustub seemnealgmest pärast kaheliviljastumist. Esineb nt korvõielistel. Rüüsvili - kus viljade arenemisest võtab lisaks viljalehtedele osa ka teisi kudesid; paljasvili – tekkinud ainult sigimikust; partenokarpia - seemneteta vilja arenemine; Lihtvili - tekib ühest õiest, mille sigimik on tekkinud ühest viljalehest. Koguvili - tekkinud mitmeemakalisest õiest, mille emakad pole liitunud-vaarikas, põldmari; vilikond - mitmest õiest-maisi tõlvik, ananass . liitvilikond - eri õitest moodustunud viljad kasvavad kokku-viigimari; Viljade tüübid - Lihakad viljad: õunvili-tekib alumisest sigimikust, mille sein muutub lihakaks, mari( kurk , tomat ), luuvili( virsik , ploom). Kuivviljad - avaviljad: kukkur , kõder, kõdrake, kaun, kupar , karp; Sulgviljad : pählike, pähkel, tõru, seemnis, teris . Laguviljad: jaguviljad, lüliviljad. Viljade ja seemnete levi - allohooria - keskkonna abil; zoohooria e. loomlevi; anemohooria e. tuullevi; hüdrohooria e. vesilevi; autohooria - oma vahenditega Seemne idanemine - on protsess, kus sobivasse keskkonda sattunud seemnes algavad biokeemilised reaktsioonid: toitekoest liiguvad varuained idusse, see hakkab kasvama, lükkab seemnekesta laiali ning tõuseb tõusmena mullapinnale. Vivipaaria - seeme idaneb elava taime küljes.
Süstemaatika üksused - soonteta ehk alamaid taimi on varem käsitletud ka süstemaatikaüksusena, hõlmates vetikaid (eeskätt rohevetikaid) ja sammaltaimi ; binaarne nomenklatuur - on ladinakeelsete liiginimede nimetamine kahesõnaliste väljendite (binaarsete nimetuste) abil järgmisel viisil: Liigi perekonnanimi kirjutatakse esimesena ja alati suure tähega; Liiginimi kirjutatakse teisena ja üldjuhul väikese tähega. Monofüleetiline rühm - on organismide rühm, mis koosneb viimasest ühisest eellasest ja kõikidest tema järeltulijatest.
RIIK (taim) - alamriik – HÕIMKOND (õistaim e katteseemnetaim ) – alamhõimkond – KLASS (kaheidulehelised) - alamklass – SELTS (iminõgeselaadsed) – SUGUKOND (mailalised) – alamsugukond – TRIIBUS – PEREKOND ( mailane ) – alamperekond – LIIK (harilik mailane)
Hõimkond sammaltaimed : iseloomustus - Taime keha on eristunud kudedeks ja organiteks, juhtkoed praktiliselt puuduvad, juured puuduvad, nende asemel risoidid , domineerib gametofaas , s.t. sambla taim on haploidne, sporofüüt on sambla eoskupar , mis areneb gametofüüdi peal. Esindajad – 1. Klass kõdersamblad 2. Klass helviksamblad e. maksasamblad (Maksasambla keha on lapik tallus v. koosneb lapikutest lehtedest ja vartest. Niiskust imab kogu pinnaga, õhulõhed mittesulguvad) 3. Klass lehtsamblad (Keha koosneb lehtedest, vartest ja hulkraksetest risoididest. Varre tipus kolmetahuline kiirdrakk. Sporofüüt koosneb jalast ja kaanega kuprast. Perek . turbasammal ja karusammal
Hõimkond ositaimed: iseloomustus - Enamuses väljasurnud rühm, õitseaeg oli karboonis. Üks sugukond ühe perekonnaga. Rohttaimed , varred lülilised, sõlmevahed üsna pikad. Lehed väga väikesed v. puuduvad, tupena sõlmekoha ümber. Oksad männasjalt. Epiderm ränistunud, õhulõhed vagudes . Eosed eospeades. Eelleht maapealne. Esindajad. – mets-, põld-, aas,- raudosi
Hõimkond sõnajalgtaimed: Vars tavaliselt lühike, maasisene, maapeal leht, eelleht maapealne, eospesad koondunud gruppidesse, mida pealt katab loor. kilpjalalised – kilpjalg, naistesõnajalalised – naiste-, laane -, kolmissõnajalg; soosõnajalalised - harilik soosõnajalg; sõnajalalised – ohtene, laiuv, maarjasõnajalg, odajas astelsõnajalg. Sammaltaimede ja sõnajalgade elutsüklid - Sammaltaimedel puuduvad õied ja seemned, nende lihtsa struktuuriga lehed katavad peent vart. Enamiku oma elust on sammaltaimed gametofüütses faasis, soodsates oludes aga moodustavad eoseid ehk on sporofüütses faasis. Sammaltaimed paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt. Mittesuguline paljunemine toimub vegetatiivselt või eostega. Sammaltaimed paljunevad peamiselt eostega. Eosest areneb uus taim, millel moodustuvad suguorganid. Viljastunud munarakust areneb taime tipmises osas eoskupar, milles moodustuvad eosed. Eosed levivad tuulega ja idanevad soodsates tingimustes.
Hõimkond paljasseemnetaimed: iseloomustus - Erinevalt eostaimedest on siin olemas seemnealgmed, mis paiknevad megasporofüllidel, s.t. käbides soomuste peal. Tolmuterad kanduvad tuulega vahetult seemnealgmele, kus arenevad tolmutoruks, tungivad munarakuni ja viivad sinna isassugurakud, toimub viljastamine . Valitseb sporofüüdifaas, diploidne kromosoomiarv redutseerub vaid eostes . Paljasseemnetaimedel toimub kogu viljastamisprotsess kuni embrüo kujunemiseni seemnealgmes, millel ei kao seos emataimega. esindajad – hõlmikpuulised, jugapuulised, männilised, küpressilised
Paljasseemnetaimede ja katteseemnetaimede võrdlus (hõimkonnad)
Paljasseemnetaimed
Katteseemnetaimed
Puit
Traheiidid
Traheed = sooned
Seeme
“Paljas” – kahe viljalehe vahel
“Kaetud” – ümbritsetud ühest viljalehest
Gametofüütide kandja
Lahksuguline katteta käbi
Primaarselt liitsuguline kattega õis
Emasgametofüüt
Hulkrakne
Enamasti 8 rakku
Tolmlemine
Alati tuultolmlemine
Primaarselt putuktolmlemine
Viljastamine
Lihtne
Kaheliviljastamine
Eluiga (aastat)
Kümned kuni tuhanded
Kümnendik kuni sajad (tuhanded)
Eluvorm
Puittaimed
Roht- ja puittaimed
Liike
à 1000
~1/4 miljonit
Hõimkond katteseemnetaimed: iseloomustus - on monofüleetiline rühm s.t. liikide rühm, kuhu kuulub nende ühine esivanem ja kõik sellest kujunenud taksonid kl. üheidulehelised- üks iduleht; õied kolmetised; narmasjuurestik; rohttaimed; juhtkimbud hajusalt; primaarne kambium puudub; lehed rööp- v. kaarroodsed, abilehti pole; kaheidulehelised(päriskaheidulehelised) - kolmeavaline tolmutera; tupp- ja kroonlehtedeks eristunud viietine (on erandeid ) õiekate; lihtsate perforatsiooniplaatidega trahheed; juhtkimbud ringina, kambium olemas.
Sugukondade iseloomustus ja esindajad:
tulikalised - rohttaimed, harva liaanid v. poolpõõsad; lehed juurmised v. varrel vahelduvalt; abilehti pole; lehed enamasti jagunenud, harva terved ; õied tipmises õisikus, harva üksikult; õiekate lihtne, harva kaheli (tulikad), mõnel liigil pudeneb varakult; õieosade arv varieeruv; õied radiaalsümmeetrilised (sinilill) v. monosümm. (käoking); osa tolmukaist v. õiekattelehtedest muutunud nektaariumiteks; vili: kukkurvili, pähklike, mari, kogukukkur.
roosõielised - liit- ja lihtlehed ; lehed vahelduvalt; abilehed olemas, võivad olla leherootsuga liitunud; õied viietised (harva neljatised), radiaalsümmeetrilised; võib esineda välistupp; õietelg laienenud õiepõhjaks, mis võib olla lame, kuhikjas v. karikjas; õiepõhi võtab osa vilja moodustamisest; vili: pähklike, kukkurvili, luuvili, õunvili, tõrsik, koguluuvili, kogupähklike
liblikõielised - ühe- ja mitmeaastased rohttaimed, põõsad, puud; juuremügarad sümbiootiliste mügarbakteritega seovad lämmastikku; liitlehed , sageli köitraoga; õis viietine, kroon liblikjas ( puri , tiivad, laevuke), tolmukaid 10 (meie liikidel 9+1), tupp liitlehine; õisik: kobar , nutt ; vili: kaun
huulõielised - rohttaimed, poolpõõsad, vars neljakandiline, lehed ristvastakud, sisaldavad eeterlikke õlisid, õied sügomorfsed (huuljad), kaks paari tolmukaid, sigimik neljajagune, õied ebamännastena v. paarikaupa varresõlmedes, tihti võsu tipus, vili: pähklike
ristõielised - Rohttaimed, harva poolpõõsad, õis neljatine kuue tolmukaga, kahesuguline, õiekate kaheli *K2+2 C4 A4+2 G(2); lehed mitmeti lõhestunud, sageli esinevad kõrvakesed, abilehti pole, suure seemneproduktsiooni ja kiire arenguga - palju umbrohtusid, sisaldavad sinepiõli, vili: kõder, kõdrake, pähklike v. laguvili; Kapsas, redis, kaalikas, rõigas.
maavitsalised - rohttaimed, vahel puitunud, sageli mürgised, lehed vahelduvad, liht- v. liitlehed, abilehti pole, õis ratasjas, tupp ja kroon liitlehine, viietine, tolmukapead liituvad ümber emakakaela koonusetaoliselt, vili: kuiv kupar v. lihakas mari; kartul , tomat, paprika
mailaselised – rohttaimed, lehed vastakud v. vahelduvad, liht v. liitlehed, õied sügomorfsed, väga erineva kujuga, kroon ja tupp 4 v. 5 tipmega, tolmukaid 5, 4 v. 2, esineb poolparasiite ja parasiite, vili: paljuseemneline kupar.
sarikalised – Rohttaimed vars õõnes, vaoline, sõlmine, lehed suured, liigestatud, vahelduvad, abilehtedeta, tupega, õied viietised, väikesed, õisikus (tavalisim liitsarikas), katis ja osakatis, vili: kaksikseemnis; mürkputk, surmaputk, vesiputk.
korvõielised - rohttaimed, mõned puitunud varrega, puid pole, esineb piimmahl , kroon viietine, liitlehine, tolmukad liitunud, taandarenenud tupplehtedest tekib pappus, lehterõied, putk - ja keelõied, õied alati korvõisikus, mida ümbritseb üldkatis, vili: seemnis, I alamsuguk.
putkõielised - õisikus ainult putkõied või ainult lehterõied või putk- ja keelõied; II alamsuguk.
keelõielised - õisikus ainult keelõied.
kellukalised - Viietine õis korrapärane, sinine, valge v. kollane, liitlehise tupe ja krooniga , piimmahl, vili: kupar; Eestis kellukas , rapuntsel, sininukk.
maltsalised - Lehed vastakud v. vahelduvad, võivad olla lihakad või puududa, õiekate lihtne, väga väike või taandarenenud. Õied õisikutes ühe- v. kahesusgulised, lehekaenaldes, tuultolmlejad, viljad kohastunud levimiseks loomade ja tuulega; valge hanemalts .
nelgilised - Rohttaimed, putuktolmlejad; vars sageli jämenenud sõlmekohtadega; lehed kitsad, terveservalised, vastakud, abilehtedeta; õied kahesugulised, õiekate kaheli, korrapärane, viietine; õieneelus lisakroon; tolmukaid kümme; tupp liit- v. lahklehine; vili: kupar, pähklike v. kuiv mari,
pöögilised - Pöögilaadsed on üldiselt tuultolmlejad põõsad ja puud, mille lehed on kaetud näärmekarvadega. Sageli on nad ühekojalised. Õiel on lihtne, reeglina redutseerunud õiekate ja alumine sigimik väga väikese arvu seemnealgmetega emakkonnas. Vili on tavaliselt ühe seemnega pähkel. Seemnel puudub endosperm .
kanarbikulised - Enamuses igihaljad kseromorfsete lehtedega puhmastaimed, tihedalt seotud seensümbiontidega, esineb saprofüüte, õis viietine, kroon lahk- v. liitlehine, tolmukaid 10, vili: mari v. kupar, eelistavad happelist pinnast,
võhumõõgalised – Rohttaimed, risoomi v. mugulsibulaga, lehed: rööproodsed, vahelduvad, lineaalsed, ühekülgsed, õis: õiekate lihtne, kolmetine, aktino- v. sügomorfne, P 3+3 A3 G (3) , emakasuudmete harud sageli kroonlehtede taolised, vili: kupar
liilialised – sibultaimed, lehed: rööproodsed, männases v. vastakud, õis: õiekate lihtne, kolmetine, *P3+3 A 3+3 G(3) aktinomorfne , sigimik ülemine, vili: kupar, seemned lapikud
käpalised - Mitmeaastased rohttaimed, varuainete jaoks risoomid , varremugulad, lihakad varred, lehed vahelduvalt, rööproodsed, õis käändunud 180º, sügomorfne, õiekattelehed väga mitmekesised , üks tolmukas, polliiniumid, sigimik pikk, asendab õieraagu, vili kupar, seemned väga pisikesed
kõrrelised - Ühe- v. mitmeaastased rohttaimed, varred ümarad, õõnsate sõlmevahedega, sõlmekohtadega, lehed pikad, rööproodsed, lehetupega, esineb keeleke v. karvaring, lehetupe servad pole kokku kasvanud, õies tolmukad ja emakas, nende alusel sise- ja välissõkal, õied väheseõielistes pähikutes, mis moodustavad liitõisiku, pähikus 1-10 õit, pähiku alusel kaks liblet, vili on teris
lõikheinalised - Rohttaimed, vars kolmekandiline, säsikas, sõlmekohtadeta, risoomiga , lehed rööproodsed, vahelduvalt, lehetuped servadest kokku kasvanud, keelekest ega karvaringi pole, õiekattelehed redutseerunud, soomusjad, õied õisikutes, tuultolmlejad, vili: pähklike
Ühe- ja kaheiduleheliste võrdlus. ( klassid )
ÜHEIDULEHELISED
KAHEIDULEHELISED
Idulehtede arv seemnes
Üks
Kaks
Juurestik
Narmasjuurestik
Valdavalt sammasjuurestik
Juhtkimbud varre ristlõikel
Hajusalt
Korrapäraselt ühel ringil
Lehtede roodumine
Rööp- või kaarroodsed
Sulg- või sõrmroodsed
Lehelaba serv
Terve
Harva terve
Õieosade serv
3 vüi selle kordne arv
4,5 või rohkem
Õiekate
Lihtne
Tupp ja kroon
Eluvorm
Enamasti rohttaimed
Puud, põõsad, rohttaimed
taimestik - ( flora ) –ajalooliselt kujunenud taimeliikide kogum mingil alal või ajajärgul
taimkate - (plantcover, vegetation) – mingi ala taimekoosluste või muude taimerühmituste kogum (nt. mets, nõmmemets, männik jne.)
katvus –(katteväärtus) - taimeliigi isendite maapealsete elusate osade pindala protsentuaalselt prooviruudu pindalast. Määratakse kas kogemuslikult (visuaalselt) või etalonskaalaga võrreldes, samutijoon- või nõelameetodil. Taimeliikide katvuste summa üldiselt peaks olema suurem kui 100%, sest erineva suurusega liigid katavad üksteist.
ohtrus - ühe liigi isendite suhteline hulk teiste liikidega võrrelduna. Väljendatakse skaalades nt. 1- 5 ja +, kus 5 on üliohter ja 1 üksikisendid. Kasutatakse ka kaalutud ohtrust, lisaks isendite arvule arvestatakse nende katvust.
geobotaanika - taimkatteteadus, käsitleb taimekooslusi , nende teket, arengut, koosseisu, ehitust, levikut jms.
taimekooslus - e. fütotsönoos(plantcommunity) – taimeliikide seaduspärane rühmitus, mis kujuneb teatavates keskkonnatingimustes vastavalt liikide omavahelistele suhetele ja nõudlustele keskkonna suhtes. Uurib taimeökoloogia e. geobotaanika
kasvukohatüüp – keskkonnategurite – kliima, pinnamoe, mulla niiskustingimuste suhteliselt püsivate omadustega kompleks.
dominantliik – taime koosluses katvuse või biomassi järgi ülekaalus olev ja aineringes kõige tähtsam liik.
boniteet - metsa, mulla või maa suhteline headus . Metsaboniteet näitab kasvukoha tootlikkust puuliikide seisukohalt, leitakse puuliikide kaupa tabelitest või graafikutest. Kasutatakse viit boniteediklassi I...V (tootlikkuse vähenemise järjekorras)
rinne - vertikaalse struktuuri osa, moodustub üksteist katvatest kihtidest
horisont - koosluse ruumi paralleelsed, üksteist välistavad kihid
liituvus - (liitus) - puistu tihedust iseloomustav näitaja, väljendatakse kümnendmurruna või protsentides maa- ala pindalast. Puuliikide liituvuste summa võib olla suurem kui 1 (üle 100%), sest võrad võivad paikneda ka üksteise sees, võrastiku liituvus on maksimaalselt alati 1 (100%).
suktsessioon - koosluste vahetus, ökosüsteemi muutumine sadade kuni tuhandate aastate jooksul. Suktsessiooni tõukejõuks on organismide keskkonda muutev toime: taimede elutegevuse tagajärjel muutunud tingimustes osutuvad konkurentsis edukamateks uued liigid ning hakkavad vanu välja tõrjuma.
looduslik kooslus - märkimisväärse inimtegevuseta püsiv kooslus, nt. põlismetsad, sood
pool-looduslik kooslus - (pärandkooslus) püsib ühesuguse kestva inimmõju tingimustes, kusjuures inimmõju piirdub peamiselt saagi koristamisega ( niitmine , karjatamine jms.). Erinevalt kultuurkooslustest on pool-looduslik kooslus ümber kujundatud varasemast looduslikust kooslusest, kusjuures hulk varasema koosluse liike säilib.
kultuurkooslus - inimtekkeline kooslus, näiteks aed, põld, kultuurrohumaa , laoplats jne. Kultuurkoosluse tekkele eelneb enamasti varasema koosluse hävitamine inimtegevuse käigus.
Taimkatte ajalugu Eestis? Palünoloogiline meetod? - Biostratigraafiameetodeist tuntuimon palünoloogia, mis põhinebõietolmuanalüüsil, kasutabmuidtaimseid
mikrojäänuseid(õhulõhesid, karvu) või setetessäilinud organismirühmi (rohe-jaränivetikaid, juurjalgseid, vesikirpe, dinoflagellaate). Palünoloogilisemeetodigaon saadud suurem osa teabest taimestiku ja taimkatte arengust Eestis ning neid andmeid kasutavad omakorda loomastiku ja inimasustus euurijad.
Metsatüüpide iseloomustus
Loometsad kasvavad õhukesel huumusrikkal karbonaatsel mullal, mis on kujunenud paealadel või paemurenemisel tekkinud rähal. Põuaajal kuivab selline muld kergesti läbi, kuid kevadel võivad mullad olla liigniisked. Puurinneon hõre, koosneb peamiselt männist, harvem kuuskedest jakaskedest, põõsarindes enamasti tihedalt kadakat, vähem pihlakat jt. Rohustus kserofüütsed(kuivustaimed) ja kaltsifiilsed ( lubjalembesed ) liigid: leesikas , kassikäpp, hobumadar, longushelmikas, verevkurereha, varretuohakas, metskastik , mägitarn, sulg-arulustejt. Jaotatakse kolmeks kasvukohatüübiks: leesikaloo (kõige kuivemad), kastikuloo ja lubikaloo (kevadeti liigniisked, rohustus rohkesti lubikat ja vesihaljast tarna).
Nõmmemetsad on hõredad aeglase kasvulised metsad kõige kuivematel ja toitainete vaesematel liivmuldadel, madala boniteediga(IV-V). Pinnalt kuivab muld tihti läbi, seetõttu saavad rohurindes kasvada üksnes kuivust taluvad põdrasamblikud, liiv- karusammal, kanarbik, kukemari , lamba-aruheinjt. Puurindes on hõredavõitu jändrikud männid, kohati üksikuid arukaski. Põõsarinne puudub või leidub kiduraid kadakaid. Jaotatakse kaheks kasvukohatüübiks: sambliku ja kanarbiku. Iseloomulikud on metsapõlengud (nt. Vihterpalu), põlendikud metsastuvad väga aeglaselt. Sobivad hästi puhkemetsadeks, ent ei talu tallamist ja on tuleohtlikud.
Palumetsad on nime saanud Lõuna-Eesti paludest seoses kunagiste metsapõlengutega (palanumõts) ja iseloomuliku taime pohla ehk palukajärgi. Palumetsad kasvavad reljeefi kõrgematel osadel liivadele kujunenud leede muldadel. Suviti kuivab muld enamasti läbi. Puurindes domineerib mänd, vähem leidub kuuske või kaske . Põõsarinne puudub või koosneb hõredast paakspuust, pihlakast ja kadakast. Rohurindes domineerib pohl (pohlakasvukohatüüp) või mustikas (mustika kasvukohatüüp), hõredalt veel palu- härghein, võnkvars, karvanepiiphein, leseleht , kattekoldjt., häiludes sageli tihedalt kilpjalga. Samblarinneon tihe ja pidev, domineerivad palusammal, laanik ja kaksikhambad.
Laanemetsad moodustavad niiskus-ja toitetingimustelt keskse rühma. Jagatakse kaheks tüübiks: liigivaesed (jänesekapsa) ja liigirikkad( sinilille ). Puurindes domineerib tavaliselt kuusk , kuid võib lisanduda ka mändi, kaske ja haaba. Põõsarinne on enamasti vähearenenud. Rohurinnet iseloomustavad taigametsadeliigid: jänesekapsas, mustikas, pohl, kattekold, leseleht, laanelill,
harakkuljusjt. Liigirikastes laanemetsades leidub rohkesti salutaimi, millest vähenõudlikudon lillakas, ussilakk , võsaülane ning nõudlikumad sinilill, kevadine seahernes jt
Sürjametsad on liigirikkad okasmetsad parasniisketel või suvel läbikuivavatel kamarkarbonaat muldadel vallseljakute jt. küngaste lagedel ja nõlvadel. Puurindes on põhiline mänd, mõnikord ka kuuske ja kaske. Põõsarinne on kuivematel aladel hõre või puudub, ent parasniisketel aladel isegi kuni tihe (peamiselt sarapuu, vähem kuslapuu ja mage sõstar). Rohustus kasvavad kõrvuti happeliste metsamuldade liigid (jänesekapsas, pohl, mustikas) kõrvuti salutaimedega (sinilill, kevadineseahernes, nurmenukk ). Eestispeamiselt Pandiverepiirkonnas, samuti Ida-jaLõuna- Eestis suhteliselt väikestel aladel. Eristatakse kassikäpa, maasika ja sarapuu kasvukohatüüpi.
Salumetsad levivad kõige viljakamatel ning seejuures aasta läbi veega hästi varustatud kasvukohtadel. Enamik salumetsi on ammu põllustatud või asendunud kuuse-segametsadega. Puurindes on rohkesti kuuske ja kaske, rohkemal või vähemal hulgal leidub laialehiseid liike: tamm, saar, vaher, pärn, jalakas jt. (nn. kõvadpuuliigid). Põõsarinne võib sõltuvalt puurindeliituvusest olla kuni tihe, sagedamini leidub sarapuud , kuslapuud, türnpuud, näsiniint, toomingat jt. Iseloomuli on puhmarinde puudumine. Rohurinne on liigirikas , paremates valgustingimustes ka lopsakas. Rohurindes võivad domineerida püsik-seljarohi, naat, saluhein , koldnõges, sinilill, karulauk. Eristatakse sinilille, naadi ja kuukressi kasvukohatüüpi, viimast on käsitletud omaette tüübina- pangametsadena (levivad Põhja-Eesti paekaldaj alamil).
Lammimetsad (uhtlammimetsad) on jõgede üleujutusala metsad . Suurem osa on neist ammugi hävitatud (kultuuristatud põldudeks ja heinamaadeks). Eristatakse humala ja pikatarna kasvukohatüüpi. Puurindele on omased sanglepp , saar, künnapuu ja tamm. Alustaimestikus on palju ühist salu-ja lodumetsadega.
Soostuvad metsad levivad gleistunud ja gleimuldadel tasasel reljeefil või nõgudes. Eristatakse sõnajala, angervaksa ja sinihelmika kasvukohatüüpi. Üldilmelt on need tüübid üsna erinevad. Puurindes domineerivad sagedamini kased ja sanglepp, harvem kuusk või mänd. Põõsarinne on kuni keskmise tihedusega ja liigirikkas, sagedamini leidub toomingat, pihlakat, magedat sõstart, mustasõstart, paakspuud jt. Sõnajalatüübi rohurindes domineerib naistesõnajalg, kodominantidena leidub laane-ja laiuvat sõnajalga, angervaksa, soo-ohakat, heinputkejt. Angervaksa kasvukohatüübile on omane angervaksa ja soo-koeratubaka domineerimine, sinihelmika tüübile lisaks nimiliigile ka sookastiku ohtrus.
Rabastuvad metsad arenevad toitainete vaesel, liigniiskel mullal tingimustes, mis viivad rabastumisele. Need metsad on ebapüsivas tasakaalus: veereziimi paranemisel kujunevad laanemetsadeks, veekogunedes kulgeb areng raba suunas. Muutused toimuvad raiete , kuivendus võrgu ummistumise jt. tõttu ning need on pöörduvad. Puurindes domineerib mänd, harvem leidub kuuske ja kaski. Põõsarinde moodustavad hõredalt kasvavad paakspuud ja pajud , alustaimestikus on ohtralt mustikat, keratarna, sookailu jt. Eristatakse karusambla-mustika, karusambla ja sinika
kasvukohatüüpe.
Kõdusoometsad on kujunenud sügava turbalistest madal- ja siirdesoo metsadest pikaajalise kuivendamise tulemusel. Esimese kuivendusjärgse metsapõlvkonna moodustavad männid ja kased, kes kasvasid kiduralt juba enne samal kohal. Järgmistes metsapõlvkondades võib domineerima hakata kuusk. Kõdusoometsade alustaimestik oleneb niiskusreziimist ning sarnaneb seetõttu kas palu-, laane-või salumetsade alustaimestikuga. Eristatakse mustika-kõdusoo ja jänesekapsa-kõdusoo kasvukohatüüpi.
Rohumaade , soode ja veekogude tüüpide iseloomustus.
Lodumetsad sarnanevad kõige vähem soometsadele: turvast on vähe ja see on tugevasti lagunenud. Soostumine toimub toitainete rikastes tingimustes. Veereziim on läbivooluline, kevadel on veeseis kõrge ja täidab madalamad alad. Iseloomulikon mitmekesine mikroreljeef – kännu mättad ning nende vahelised lohud . Puistus domineerib enamasti sanglepp. Mättavahedes kasvab madalsoo -ja lodutaimi, lohkudes ka vee-ja kaldataimi (hundinui, kollane võhumõõk). Kõigerohkem lodumetsi on säilinud Emajõe ülemjooksul ja Narva veehoidla naabruses.
Madalsoometsad kasvavad keskmiselt või hästi lagunenud turbakihiga aladel, mille toitainete rikkus on küllaltki kõrge. Iseloomulik on kestev kõrge veeseis. Puurindes valitseb viletsa kasvuline sookask, põõsarindes pajud ja madal kask, Lääne-Eestiska porss. Rohustus leidub rohkesti tarnu, sookastikut, soopihla ja ubalehte. Suhteliselt rohkem on madalsoometsi Kesk- Eestis.
Siirdesoometsad on nii ajaliselt kui ruumiliselt üleminekulise iseloomuga – vaheaste madalsoo- ja rabametsa vahel. Madalates lohkudes säilib kaua madalsoo taimestik, samas kõrval kujunevatel rabamätastel leidub rabakooslust sookailu, sinika, tupp-villpea ja murakaga. Sookaske hakkab asendama kõveratüveline rabamänd.
Rabametsad paiknevad rabanõlvadel ja rabajärvede kaldal . Rabamänd on ainuvalitsev, tingimuste halvenedes (turba
paksenedes) muutub ta üha jändrikumaks ning puisraba muutub lagerabaks. Rabametsadele on omane hästi arenenud puhmarinne sookailust, sinikast, kanarbikust, Ida-Eestis ka hanevitsast. Rabametsade kuivendamine ja väetamine pole tasuv .
Rohumaade tüübirühmad
I Arurohumaad
Pärisarurohumaad on tasasel või lainjal reljeefil. Muld võib olla kuiv kuni liigniiske. Eristatakse kuiva pärisaruniidu ja niiske pärisaruniidu kasvukohatüüpi. Taimkatte liigiline koosseis oleneb lisaks mulla omadustele paljuski ka inimese majanduslikust tegevusest. Suurema katvusega on madalakasvulised kõrrelised, nagu lõ hnav maarjahein, punane aruhein , harilik kastehein, aga ka madal mustjuur, kibetulikas, kõrveköömen jpt
Loorohumaad ehk alvarid (loopealsed) on paepealsetel või rähksetel aladel, kus mulla kiht on alla 20 cm paks ja pinnakate vähem kui 1 m. Lähtekoosluseks on loometsad. Eristatakse kuiva ja niiske looniidu kasvukohatüüpi. Madalksero-ja kaltsifiilne rohustu on liigirikas, iseloomulikud on lamba-aruhein, mägiristik, kevadtarn, angerpist, vesihaljastarn, varretu ohakas jt. Võib esineda üksikuid mände ja kaski. Põõsarindes peamiselt kadakas, mis vähese karjatamiskoormuse korral hakkab liigselt vohama. Sambarinne enamasti tihe. Alvareid leidus1950ndatel aastatel ligikaudu 44000 ha, kusjuures pindalaliselt kõige rohkem Saaremaa idaosas, Muhus ja Loode-Eestis. Tänapäevaks on neist säilinud hinnanguliselt 9000 ha, neist 300 ha kaitsealadel.
Nõmmerohumaad on kujunenud raiete või põlengute tagajärjel nõmmemetsadest, lahtiste luidete või liivikute taimestumisel. Taimkate on hõre ja madala kasvuline, valitsevad liivataimed –psammofüüdid. Nõmmeniidud on levinud peamiselt saartel, Põhja- Loode ja Kagu- Eestis. Eristatakse kuiva ja niiske nõmmeniidu kasvukohatüüpi.
Palurohumaad on kujunenud palumetsadest, harvem laanemetsadest, või on neid varem põlluna kasutatud aladel. Palurohumaid leidub kõ rgema asendiga tasandikel, lamedatel kühmudel. Võrdlemisi liigivaene kooslus. Levinud Kagu-Eesti lavamaal, Kesk-Eesti tasandikul. Eristatakse kuiva ja niiske paluniidu kasvukohatuüüpi. (jusshein)
II Lammirohumaad
Kuivad lammirohumaad on kõrgematel lammidel, kusüleujutuson väga lühiajaline ja ebaregulaarne. Mullad
toitainevaesed, rohustu madal ja liigirikas. Taimekooslused sarnanevad pärisarurohumaadele. Iseloomulikudon lubikas, lamba-aruhein, nõmm-liivatee, kastekaer, jusshein, maarjahein, värvmadar.
Märjad lammirohumaad on parasniisked või nõrgalt liigniisked korrapäraselt üleujutatavad rohumaad gleistunud lammi -ja lammi- gleimuldadel. Viljakad, rohustu tihe ja lopsakas. Kasutamist võib raskendada suvine-sügisene üleujutus.
Soostuvad lammirohumaad on pika ajaliselt liigniisked, peamiselt mudajatel lammi-gleimuldadel. Domineerib luht -kastevars ja päideroog koos tarnadega. Kasutamist raskendab tallamisõrnus ja ajutine liigniiskus . Krall ja Pork (1980) eristavad suurkõrreliste, suurtarna ja lammisoorohumaid.
Lammiroostikud –domineerib harilik pilliroog
III Rannarohumaad
on mere rannikul soolase vee mõjupiirkonnas. Iseloomulik on vööndilisus ja mosaiiksus, mis sõltub pinnamoest, setetest ja maapinnakõrgusest. Jagatakse saliinsetest ja suprasaliinseteks. Saliinsed rannaniidud on merevee vahetu mõjuall, suprasaliinsed paiknevad merepinnast kõrgemal ning merevesi ujutab neid üle üksnes
tugevamate tuultega. Põ hiline väärtus oli rannaniitudel karjamaana, sest maapind on niitmiseks enamasti liiga ebatasane ja kivine. Karjatamata võI niitmata rannaniidud roostuvad, seda on soodustanud ka pehmed talved (puudub jääkulutav tegevus).
IV Soostunud rohumaad
on liigniisketel toorhuumuslikel või kuni 30 cm tüsedusega turba horisoniga muldadel, mis asuvad väljaspool veekogude perioodilist eüleujutuste piirkonda. Soostuvad niidud on ülemikukooslused aruniitude ja soorohumaade vahel. Eristatakse rohketoitelisi (liigirikkaid) ja vähetoitelisi(liigivaeseid) soostuvaid rohumaid. Taimestikus esineb ohtralt tarnu ja sootaimi. Tavalised on harilik tarn , hirsstarn, luht-kastevars, tedremaran, angervaks, peetrilehtjne.
V Soorohumaad
turbakihi paksus on üle 30 cm, alaliselt liigniisked. Taimkattes valitsevad sootaimed .
Järvede tüübirühmad
Oligotroofsed (vähetoitelised) järved. Veemineraal -, biogeensete-ja orgaaniliste ainete sisaldus on väga väike, enamasti on vesi sügavalt läbipaistev, neutraalse või nõrgalt aluselise reaktsiooniga. Leidub Põhja-ja Lõuna-Eestis(Viitna, Kurtna , Piigandi, Hino jt.). 8% uuritud Eesti järvedest. Tugevasti ohustatud, enamik oligotroofseid järvi rohkem või vähem saastunud ning muutumas rohketoitelisteks. Iseloomulikud taimeliigid on järv-lahnarohi, vesilobeelia, lamedalehine jõgitakjas jt.
Semidüstroofsed (poolhuumustoitelised) järved. Mineraalainete vaesed keskmise huumusainete sisaldusega järved, liivaste või osalt rabastunud kallastega. Kurtna Valgejärv, Tänavjärv. 5,8% Eesti järvedest. Lisaks oligotroofse kasvukohatüübi taimedele leidub männas-vesikuuske.
Düstroofne (huumustoiteline) veekogu on punakaspruuni kuni pruunikas punase happelise veega, väga huumusainete rikkad, kuid mineraal -ja biogeensed ained puuduvad. Moodustavad 9% uuritud järvedest. Soontaimed puuduvad või kasvab hõredalt vesikuppe ja vesiroose, kaelus-penikeelt jt. Samasse tüüpi kuuluvad rabalaukad.
Düseutroofsed (segatoitelised) järved.Vesi on kollakat või rohekat tooni ja küllaltki tiheda taimestikuga. Enamasti soojärved või mudase põhjaga soostuvad järved. Biogeenseid-ja orgaanilisi aineid rohkesti, ent mineraalainete sisaldus varieeruv. Valdavalt Madal-Eestis, uuritud Eesti järvedest 36,6%. Tüüpilised taimeliigid on ujuv ja pikkpenikeel, kollane vesikupp , väike vesiroos , vesikarikas, konnakilbukasjt.
Eutroofne (rohketoiteline) veekogu.Vees rohkesti mineraal-ja orgaanilisi aineid, teiste hulgas kaltsiumisooli. Kujunenud oligotroofsetest järvedest biogeensete ühendite akumuleerumise tagajärjel. Kaldavööndi ja veesisene taimestik väga liigirikas, tavalised on pilliroog, järvkaisel, laialehinehundinui, vesikupp, vesiroosid , räni-kardheinjt. Neid leidub peamiselt Kõrg-Eestis, moodustavad 36,4% uuritudEesti järvedest.
Halotroofne (soolatoiteline) veekogu. Madal, merest suhtelisel thiljuti eraldunud või sellega veel ühenduses olev ranna lõugas(laguuni), mille vees leidub rohkesti kloriide ja sulfaate. Veekogu põhja katavad mändvetikad, sageli leidub tüsedaid ravimudakihte. Suuremadon näiteks Mullutu ja Oesaare laht. Moodustavad 1,4% Eesti uuritud järvedest. Tüüpilised liigid on kare kaisel, kamm - penikeel , pilliroog.
Alkalitroofne (lubjatoiteline) veekogu. Kujunenud allikavee juurdevoolu korral, mis akumuleerib vette rohkesti kaltsiumiu ühendeid. Kaltsiumiühendid muudavad vees sisalduvad fosforiühendid inaktiivseks ning seetõttu fütoplankton ei arene, ning sel põhjusel on lubjatoitelised jürved vüga lübipaistva veega (nt. Äntu Sinijärv ja ÄntuValgejärv). Iseloomulik: külm vesi, suhteliselt vähe elustikku.
–Alalised lubjatoitelised järved –
toituvad alalistest allikatest. Põ hjas on
paks mändvetikatega kaetud lubjakiht.
– Ajutised lubjatoitelised järved –
toituvad kevadallikatest ja kuivavad
suve lõpul. ÄntuSinijär
Jõgede tüübirühm
Taimestiku kujunemine sõltub voolu kiirusest ja jõesängi ehitusest, väikejõgede puhul ka valgusoludest. Seisva veega soodid ja vana jõed sarnanevad taimestiku poolest eutroofsete järvedega. Jõekallastele on iseloomulikud päideroog, allikmailane, luigelill, konnaosija laialehine hundinui, kaldaribast kaugemal kasvavad järvkaisel, jõgi kõõlusleht ja haruline jõgitakjas. Siia kuuluvad ka ojad.
Mereveetaimkond
RIIMVEEKOGUD – Läänemere soolsus on pindmises kihis valdavalt 4-7 promilli , süvavees 8-11. Taimkatte horisontaalse leviku seisukohast on oluline avatus lainetele,
samuti põhjasetetetüüp ja püsivus, samuti valgustingimused. Ranniku lähedases meres levivad sagedamini pilliroo , meri-mugulkõrkja ja karedakaisla kooslused , sügavamal
meres mändvetikate, meriheina, kamm- penikeele, tähk-vesikuuse, põisadru jt. kooslused.

Eesti floora ajalugu jääaja järgselt
Pärast jää taandumist 14 000 kuni 12 000 aastat tagasi algas taimkatte pealetung , eriti Kagu-Eestis. Alul subarktiline tundrataimestik: alpi võipätakas, koldjas selaginell, vaevakask , kukemari, mustikas ja pohl, harakuljus, rabamurakas, rootsi kukits, drüüas.

Flooraelemendid, näited
(Rühm liike, mille levila ligikaudu ühtib)
Eurosiber - Harilik tamm
Euraasia – lehitu pisikäpp
Tsirkumpolaarsed – hall lepp
Tsirkumpolaarsed rannikutaimed – randseahernes
Euroopa rannik - Rand-ogaputk
Euroopa – lõhnav käoraamat
Põhja-Euroopa – tuhkpihlakas
Arktomontaanne – mägikadakkaer

Eesti floora liigirikkus
Erinev mulla lähtekivim eri paigus
Erinevad veeolud ja pikk rannajoon
kliima erinev kontinentaalsus

Taimegeograafiline rajoneering
A Kesk-Euroopa provints ,
B Ida-Euroopa provints
Emoc saarte ja ranniku valdkonna
lääneranniku ja saarte lääne-alavald.
Emor lääneranniku ja saarte ida alav .
Emb ranniku valdkonna Põhjarannik
Lh - Häädemeeste alav.
Einf Loode-Eesti valdkond
Eint Vahe-Eesti valdkond
Ecl paekalda alavaldkond

Eestis areaali piiril olevad taksonid
Eesti flooras on üle 300 taimeliigi, mille areaali piir läbib Eesti territooriumi. Eriti rohkesti (71) on liike, mille põhjapiir on Eestis: lääne-mõõkrohi, harilik käokuld, niidu-kuremõõk, lõhnav käoraamat, arukäpp, karvane lipphernes jt. 50 liiki on oma areaali idapiiril, näiteks tömbiõieline luga, jugapuu , tuhkpihlakas jt. Oma lauskmaalevila lõunapiiril on mägi-kadakkaer, alssosi, põhja-lipphernes, mesimurakas, koldjas selaginell. Oma areaali läänepiiril on ilmekamad ida-võsalill ja kobarpea . Nende liikide levimine Eesti aladele on toimunud erinevatel kliimaperioodidel, neid nimetatakse vastava ajajärgu reliktideks ja nad väärivad kaitset kui Eesti floora kujunemiskäigu elavad tunnistajad.

Taimede kultuurisuhted, invasiivsed liigid
Invasiivsed ehk sissetungijad liigid on sellised võõrliigid, mis inimese tahtlikul
või tahtmatul kaasabil kinnistuvad uue levikuala looduslikes ja pool-looduslikes
elupaikades. Seal nad püsivad ja levivad edasi ning ohustavad oma olemasoluga
looduslikke liike või senist koosluste tasakaalu.

Ohustatud ja haruldased taimed
Püramiid-akakapsas, Gmelini kilbirohi, Valge tolmpea, Punane tolmpea, Mägi-kadakkaer, Taani merisalat, Lehitu pisikäpp, Rand-ogaputk
Lõhnav käoraamat, Harilik luuderohi , Harilik kobarpea, Arukäpp, Leeder -sõrmkäpp, Alpi võipätakas, Villtulikas, Põhja-lipphernes, Mustjas sepsikas, Tuhkpihlakas, Jugapuu, Pihkane põisrohi

Soontaimede harulduse põhjused
1. Taksoni vanus ja evolutsioon
2. Koevolutsioon
3. Ökoloogia
- kasvukoha spetsiifilisus
- kaasaegse kliima mõju
- mullastiku tingimuste mõju
- spetsiifiliste ja üldkahjurite mõju
- konkurentsi võime
4. Inimkasutus
5. Paljunemisbioloogia
6. Taksoni geneetika
7. Taimesüstemaatika areng

Taimeliikide ohutegurid
 metsade hävitamine
 märgalade - soode kuivendamine
 ehitustegevus, nii teede kui hoonete
 loomade arvukuse järsud muutused
 liikidele vajaliku inimmõju lakkamine
 saastatus kemikaalidega
 ärakorje ja tallamine
 introduktsioon

I Looduskaitse seadus Eestis, esimesed kaitsealused taimeliigid
 Vaika saarte LK ala 1910
 LK seadus 1935, 1936 20+6 taimeliiki
 Eesti NSV LK seadus 1957, 55 taimeliiki 1958
 Kaitstavate Loodusobjektide Seadus 1994
 Looduskaitseseadus 2004 – kaitsealused liigid kolmes kategoorias
Nt kaunis kuldking, talvik ,

Kaitsealused taimeliigid ja nende kategooriad 2004. aastast
3 kategooriat kaitstavaid liike
I kõik leiukohad kaitse alla
II 50% leiukohtadest kaitse all
III 10% leiukohtadest kaitse all
I kat taimed - Brauni astelsõ najalg , odajas astelsõnajalg, ogane astelsõnajalg, põhja-raunjalg, rohe-raunjalg, sudeedi põisjalg, karedahambane osi, haruline võtmehein, virgiinia võtmehein, muda -lahnarohi, kollane käoking, liiv-hundihammas, villtulikas, rohekas õõskeel, lääne-sõrmkäpp, Ruthe sõrmkäpp, pehme koeratubakas, sinine kopsurohi nõtke näkirohi, püramiid-akakapsas*, püstkivirik, sinihall luga, nõmmluga, lehitu pisikäpp*, harilik kobarpea*, silmjärvikas, pisilina, püsiksannikas, ahtalehine kareputk, mägi-piimputk, mägi-lipphernes

Punased Raamatud ja nende kategooriad
1949 Rahvusvaheline Looduse ja Loodusvarade Kaitse Liit (alates 1994. aastast Ülemaailmne Looduskaitse Liit, lühendatult IUCN) kinnitas esimese väljasuremisohus olevate taime- ning loomaliikide nimestiku.
1966 Ilmusid esimesed rahvusvahelised punased raamatud (Red Data Book).
1979 Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon koostas esimese Eesti punase raamatu. 1982 Ilmus esimese Eesti punase raamatu rahvaväljaanne
Uued versioonid 1989 ja 1998
0 hävinud (27 liiki)
1 eriti ohustatud (31)
2 ohualtid (29)
3 haruldased (100)
4 tähelepanu vajavad (54)
5 määratlemata (68)
14